4
Popi on rõõmsameelne väike seikleja, kes uurib uudishimulikult kõike, mida näeb. Päeviti otsib Popi seiklusi koduõuel ja tunneb selle iga nurgatagust nagu oma viit sõrme. Õhtuti eelistab ta olla rohkem oma toas ja vaadata päikeseloojangul muutuvat maastikku. Pimedas paistab kõik teistsugune ja Popi pelgab pimedust. Pimedusest hoolimata on Popi otsustanud minna täna õhtul õue, sest ta tahab tähti leida. Ta on laenutanud raamatukogust raamatu, kus on kirjas, et maailm on täis tähti, mida saab öösiti vaadelda. Järelikult peab neid olema ka Popi koduõuel. Popi võtab kogu julguse kokku, haarab taskulambi ja läheb õue.
5
6
Popi valgustab taskulambiga oma teerada. Lambi valgusvihus on näha kõike muud peale tähtede. Popi hakkab natukene kartma. Kõikjal on pime ja ka tähti pole näha. Kus need küll on? Popi proovib vaadata igasse ilmakaarde, aga ei leia ühtki tähte. Tundub, justkui oleks keegi taevasse paksu kardina ette tõmmanud. Ühtäkki aga kostab kusagilt ülevalt hõige: „Mis sa, pimeloom, ometi teed! Kas võiksid lambi ära kustutada?“ 7
Popi keerab taskulampi ühele ja teisele poole, aga kedagi pole kusagil näha. Ümbrus on sama pime nagu ennegi ja taevaski on endiselt peidus. Kusagilt pidi see hääl ikkagi tulema. „Aga ilma valguseta ma ei näe midagi!“ kiljatab Popi. „Ja ma kardan pimedas, sest ma ei näe, kuhu ma astun.“ „Kui sa lambi ära kustutad, siis sa näed mind,“ vastab kumisev hääl.
8
Hetke kõhelnud, lülitab Popi taskulambi välja. Alguses tundub õu endisest veelgi pimedam. Silme ees keerlevad võõrad kujutised. Aegamööda aga hakkavad Popi silmad taevas midagi eristama. Puulatvadest kõrgemal on näha veidi sädelevat kuju, kellel on neli käppa, ümarad kõrvad ja koon ning veidralt pikk saba. See olevus ei paista üldse vihane, vaid pigem lustakas. „Kes sa õige oled?“ hõikab Popi. 9