Henry-David Varema: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esindusfestival MÜRIAADfest
EMTA 105
Heliloomingu konkursi võitja Ryan Adams
EMTA rektori ametikett
Ehtekunstnik Eve Margus
EMTA persoon
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia interpretatsiooni osakonna peakoordinaator, klaveri vanemlektor Mihkel Poll
EMTA 105
Välishindamine
EMTA teadus
Muusikakultuuri eriala ehk uued tuuled Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduses
EMTA jazz
Jaak Sooäär: EMTA jazz 20
EMTA lavakunstikool
EMTA lavakunstikooli XXXII lennu diplomilavastus
EMTA 2023/2024. õppeaasta väljapaistvad lõpetajad
EMTA kontserdiklubi
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teaduskooli esseekonkurss „Muusika ja mina – mina ja muusika“
Sügissemestri kontserdid ja etendused
Eessõna
Head lugejad, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sõbrad!
Mul on suur rõõm juhatada sisse meie ajakirja teine number, mis on pühendatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105. aastapäevale. Loodetavasti annab ajakiri lisaks selles sisalduvale rohkele informatsioonile ka tõuke mõtiskleda ja arutleda selle üle, mida Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on tänaseks saavutanud ning milliseid suundi ja eesmärke järgmisteks aastateks seada.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on läbi oma pika ajaloo olnud mitmekülgne, uuendusmeelne, tulevikku vaatav, kuid samas ka meie kultuuri traditsioone ning ajalugu austav ja väärtustav alma mater. Akadeemia
on aastakümnete vältel pühendunud meie rahvuskultuuri, muusika- ja teatrikultuuri arendamisele ja olnud kasvulavaks paljudele väljapaistvatele loomeinimestele, kelle töö ja looming on rikastanud mitte ainult Eesti, vaid ka maailmakultuuri.
Ajakirja lehekülgedel kohtute meie eri valdkondade õppejõudude, vilistlaste ja praeguste tudengitega, kes tutvustavad oma mõtteid ja kogemusi, räägivad ka tulevikust ja unistustest. Nende intervjuud ja tekstid heidavad sügavama pilgu meie akadeemias toimuvasse, peegeldades nende jäägitut pühendumust oma erialale, mis ju ongi nii omane meie akadeemia kogukonnale. Loodan, et nende lood inspireerivad ning panevad sügavamalt mõtlema kultuurist ja eriti 105-aastase Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia panusest selles, kust me tuleme, kuhu oleme teel ja kuhu tahame jõuda...
Akadeemia edu poleks võimalik ilma meie pühendunud õppejõudude, teadlaste ja kogu tugipersonali panuseta. Nende töö peegeldub nii meie tänaste kui endiste tudengite saavutustes, Eesti muusika- ja teatrikultuuri hetkseseisus ajal, mil meie akadeemia on tegutsenud juba 105 aastat.
Tänases muutuvas maailmas on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia roll kultuuri edasiviijana ja hoidjana muutumas järjest olulisemaks. Meie missioon on kindlustada, et meie kultuuri järgmiste põlvkondade loojad, interpreedid, teadlased, näitlejad, lavastajad, pedagoogid, kultuurikorraldajad ja paljud teised saaksid siinsete seinte vahelt kaasa mitte ainult tugeva erialase ettevalmistuse ja hariduse, vaid ka elu ja maailma sügavama mõistmise.
Kõigest sellest saate siit lugeda. Soovin teile põnevaid hetki Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja juubelinumbri seltsis ja loodan, et igaüks teist leiab midagi, mis kõnetab, inspireerib, pakub avastamisrõõmu ja mõtteainet.
Head lugemist!
Ivari Ilja
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja (foto: Kaupo Kikkas)
Loomise ja kasvamise lugu
„Praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kohta võib väita sama, mis tema teekonna alguses, Tallinna Kõrgema Muusikakooli päevil: ta seisab lootusrikka tuleviku lävel. See lootusrikkus on siiski sootuks teistlaadi kui toona otsingute ja kahtluste aastail – see on rohkem kui viie tuhande vilistlasega ülikooli enesekindel lootusrikkus, mille tagatiseks on sajandipikkune ajalugu,“ kirjutab Eesti Muusikaja Teatriakadeemia muusikateaduse lektor Aare Tool 2019. aastal, akadeemia sajandale juubelile pühendatud raamatus.
1919–1923
Lootusrikka tuleviku poole
1919 9. mai – võetakse vastu kooli põhjuskiri
1919 juuli – Estonia Seltsi poolt volitatud Konservatooriumi Kuratoorium läkitab haridusministrile palve avada 15. septembril Estonia ruumides konservatoorium
1919 28. september – Estonia kontserdisaalis toimub Tallinna Kõrgema Muusikakooli avaaktus
1919–1923 – kooli esimeseks direktoriks saab helilooja, organist ja koorijuht Mihkel Lüdig
1923 – Tallinna Kõrgema Muusikakooli nimi muutub Tallinna Konservatooriumiks
Ajaloo keerdkäikudele vaatamata on Eesti Muusikaja Teatriakadeemia tänasel päeval kasvanud Euroopa üheks kõrgelt hinnatud muusikakõrgkooliks, kuhu tudengid tulevad õppima üle maailma. Akadeemia 105-aastane ajalugu näitab, et ka kõige keerulisematest ajaperioodidest on võimalik läbi tulla. Loomeinimesed on alati kõige raskematel ajahetkedel kokku hoidnud, sellest jõudu saanud ning kandnud edasi terve Eesti rahva ühiseid väärtusi.
(1875–1933). ETMM
(foto:
1923–1940
Konservatoorium seisab tööviljakuse poolest tarvilisel järjel
1923 – direktoriks saab metsasarvekunstnik Jaan Tamm
1923 – asutatakse konservatooriumi selts, mis võtab õppeasutuse Estonia Seltsilt üle
1925 – Tallinna Konservatooriumi esimese lennu lõpetavad 10 tudengit
1932 – Linnamüüri ja Jaani kiriku vahelisel krundil valmib uus õppehoone
1933 – direktori ametikohale astub pärast Jaan Tamme surma helilooja ja dirigent Juhan Aavik
1935 – konservatoorium riigistatakse ja nimetatakse ümber Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumiks
Tallinna Kõrgema Muusikakooli direktor Mihkel Lüdig (1880–1958).
Johannes ja Peeter Parikas)
1940–1944
Ennastsalgavalt ja kõrvalekaldumatult
1940 – Juhan Aavik vabastatakse „omal soovil“ direktori ametikohalt
1940 august–november täidab direktori kohustusi helilooja ja koolimuusika edendaja Riho Päts
1941 veebruaris kinnitatakse
Eesti NSV Tallinna Riikliku Konservatooriumi põhikiri
1941 – direktori ametikohale astub viiuldaja Vladimir Alumäe
1957. aastal taasloodud lavakunstikooli esimene juhataja ja käilakuju Voldemar Panso (1920–1977). Ilmar Kimm, 1957, õli lõuendil. (foto: Stanislav Stepaško, 2013, ETMM)
Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi direktor Juhan Aavik (1884–1982). ETMM
Tallinna Riikliku Konservatooriumi rektor Eugen Kapp (1908–1996). 1983. ETMM
1941 – Juhan Aavik naaseb tagasi direktoritoolile ja nõukogude aastal tehtud ümberkorraldused pööratakse osaliselt tagasi
1944 – sõjategevuse lähenedes leiab konservatoorium ajutise pelgupaiga Lahmuse mõisa peahoones Suure-Jaani lähistel. Saksa okupatsioonivõimud toovad endaga kaasa uued nõudmised ja sunduse
1944 – 9. märtsi õhurünnakus hävib peaaegu täielikult kooli õppehoone ja enamik inventari
1944 – konservatoorium saab hävinud õppehoone asemele Kaarli puiesteel asuva elumaja
Elumaja aadressil Kaarli puiestee 3, kus konservatoorium seadis end sisse alates 1944. aasta sügisest. Kuivõrd puiestee kandis nõukogude ajal Suvorovi nime, kutsuti seda kuni 1999. aastani konservatooriumi käsutusse jäänud maja isekeskis „Suvoroviks“ või „Suvorkaks“. ETMM
1944 – juhiroll käib nendel segastel aastatel käest kätte: Vladimir Alumäele järgneb aastatel 1948–1951 Bruno Lukk ning 1951–1952 äsja konservatooriumi lõpetanud Georg Ots
1952 – Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktoriks määratakse helilooja Eugen Kapp
1957 – asutatakse draamanäitlejate koolitamiseks näitekunsti fakulteet (tuntud kui lavakunstikateeder), mille juhatajaks saab sõjaeelse teatrikooli 1941. aastal näitlejana lõpetanud Voldemar Panso ning mis hakkab tegutsema Toompeal Toom-Kooli tänaval.
1960.–1970. aastad
Kivimäe rapsoodia
1964–1970 juhib konservatooriumit
Vladimir Alumäe
1970/1971 Kivimäe endisest internaatkoolist saab konservatooriumi uus kodu. Kesklinnast kauge looduskaunis paik pidi majutama Tallinna Riiklikku Konservatooriumit „ajutiselt“, kuid hoidis konservatooriumit oma tiiva all pea kolmkümmend aastat
1970–1982 rektor on ooperilaulja ja pedagoog Viktor Gurjev
1972–1976 esimest korda võitles Panso välja õiguse õpetada oma viimaseks jäänud VII lennus näitlejate kõrval ka noori lavastajaid
1982–1992
Konservatooriumi lõpp ja akadeemia algus
1982–1992 ajalooliselt pöördeliste sündmuste keerises juhib konservatooriumit Venno Laul, kelle juhtimise ajal õnnestub välja kaubelda nõusolek konservatooriumi hoone ehituseks kesklinnas praeguse Rävala puiestee ja Tatari tänava nurgal
1985 – konservatooriumi hoone arhitektuurikonkursi võistlustööde seast valitakse välja projekt „Trio“.
1989 – kooli nimest kaob sõna „riiklik“, mis oli sinna lisatud 1940. aastal
1993 – kooli uueks nimeks saab Eesti Muusikaakadeemia.
Vabaduse puiestee 130, Kivimäe. Kivimäe hoonetes asus Tallinna Muusikakeskkool. 1988. (foto: Mati Hiis)
Mängime Bachi! Virve Lippuse tunnis on Rein Rannap. 1977 (foto: Oskar Vihandi)
Venno Laul (1938–2018). 1987. (foto: Ants Nilson, Tartu Linnamuuseum, TMF 1386:113)
Heino Eller, Arvo Pärt (ja Rudolf Tobias). 1959.
1992–2019
Traditsioonide ja uuenduse lõikepunktis
1992–2017 Eesti Muusikaakadeemia rektor on pianist ja pedagoog Peep Lassmann
1995 – helilooja Lepo Sumera ja multikunstniku Rauno Remme eestvõttel rajatakse elektroonilise muusika stuudio
1996 – doktoriõppe avamisega algab uus ajajärk akadeemia ajaloos
1999 – valmib akadeemia kaua plaanitud õppehoone
2017 – valitakse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriks pianist Ivari Ilja
2018 – 8. aprillil asetab rektor Ivari Ilja akadeemia uue saalikompleksi nurgakivi
2019 – valmib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja
2019 – Riigikogu võtab vastu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia seaduse
2024 – toimub järjekordne edukas akrediteerimine.
Kasutatud
materjalid:
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100 Koostajad: Aleksandra Dolgopolova, Aare Tool ja Piret Kruuspere (lavakunsti fotod) Tekst: Aare Tool, 2019; Piret Kruuspere (lavakunstiga seotud tekstid)
Peep Lassmann, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor aastatel 1992–2017. (foto: 1967)
Ivari Ilja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor aastast 2017. Foto 1980ndad.
Lepo Sumera tudengipõlves. (foto: K. Liiv, 1973)
Rektor Ivari Ilja asetab akadeemia saalikompleksi nurgakivi. Tagaplaanil on EMTA puhkpilliorkester ja koor. 7. aprill 2018. (foto: Kalev Lilleorg)
President Kersti Kaljulaid ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja EMTA uue hoone avamine 2019. aasta sügisel (foto: Erlend Štaub)
Audoktorid ja auliikmed
20. märtsil toimunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) senati koosolekul valiti tänavused audoktorid ja -liikmed. EMTA uued audoktorid on helilooja Unsuk Chin, loovuurimuse eestvedaja Euroopas Peter Dejans ning lavastaja ja teatripedagoog Lorna Marshall. Uued auliikmed on lavastaja Merle Karusoo ja jazzmuusik Anthony Branker. EMTA audoktorite ja -liikmete promoveerimine toimub 28. septembril akadeemia suures saalis EMTA 105. aastapäeva puhul toimuval akadeemilisel aktusel.
Unsuk Chin
Teksti autor: Helena Tulve heliloomingu professor
„Minu muusika on minu unenägude peegeldus. Ma püüan muusikasse kätkeda nägemusi tohutust valgusest ja uskumatutest suurejoonelistest värvidest, mida ma näen kõikides oma unenägudes, värvide ja valguse mängu, mis heljub läbi ruumi ja moodustab samal ajal voolavaid heliskulptuure. Nende nägemuste ilu on väga abstraktne ja eemalolev, ent just nende omaduste tõttu tekitab see ilu tugevaid tundeid ning annab edasi rõõmu ja soojust“ (Unsuk Chin, 2003).
1961. aastal Lõuna-Korea pealinnas Soulis sündinud helioojat Unsuk Chini võib nimetada kaasaegse klassikalise muusika esileediks, kes on tänapäeva üks enimmängitavamaid naisheliloojaid – tema teoseid on ette kandnud kõik olulised nüüdismuusika kollektiivid Euroopas ja mujal maailmas. Helilooja tõmme muusika poole ilmutas end juba väga varakult. Tema isa ostis pianiino ning 2-aastane Unsuk Chin hakkas omal käel
klaverit õppima. Lapsepõlves veetis Unsuk Chin pikki tunde ka kohalikus raamatukogus, kus ta käis muusikat kuulamas, tutvudes nii põhjalikult lääne muusika klassikaga. Samas oli ka mitmesugusel rituaalsel muusikal alates lääne kirikumuusikast kuni šamanistlike rituaalideni selleaegses korea elukeskkonnas oluline roll. Muusikaalast haridusteed alustas ta Koreas Souli Riiklikus Ülikoolis, kus tema õpetajaks oli hinnatud helilooja Sukhi Kang. Oma loominguga pälvis ta tähelepanu juba kompositsiooniõpingute ajal: 1984. aastal valiti tema teos „Gestalten“ ISCMi festivalile „World Music Days“ ja rahvusvahelisele heliloojate rostrumile. 1985. aastal pälvinud DAADi stipendium lennutas Unsuk Chini Saksamaale, kus ta Hamburgi Muusikaja Teatrikõrgkoolis õppis kompositsiooni Ungari helilooja György Ligeti käe all. Ligeti avatus erinevatele kultuuridele ja traditsioonidele ning teisalt äärmine nõudlikkus nii enda kui ka oma õpilaste suhtes on mõjutanud ka Unsuk Chini lähenemist muusika kirjutamisele. Ligeti peamine juhis oli, et iga helilooja peab leidma oma muusikalise keele ning sellest lähtuvalt on ka Chini jaoks oluline tema sisemine loominguline vabadus, mis võib impulsse saada väga erinevatest allikatest ning pole sõltuv stilistilistest dogmadest. Chini läbimurdeks rahvusvahelisele skeenele võib pidada ansambliteost „ Akrostichon-Wortspiel“ 1993. aastast. Berliinis resideeruv Unsuk Chin peab end ühelt poolt korea heliloojaks, aga teiselt poolt kosmopoliidiks. Unsuk Chini muusika on selgelt isikupärane, samas kuulumata ühessegi koolkonda. Seda iseloomustavad ideede küllus, rikkalik kõlaline leidlikkus ning eriline tähelepanu rohketele detailidele. Võib öelda, et tema muusikas on esmane sisemine kujutlus teosest, mida ta küpsetab vahel väga pikka aega, ning selginud nägemusest lähtuvalt valib ta vahendid, mida on just vaja selle visiooni edasi andmiseks.
Unsuk Chini loomingulise protsessi väga oluline osa on koostöö interpreetidega – tema teosed on väga nõudlikud ja virtuoossed ning eeldavad muusikutelt oma piiride ületamist. Helilooja on öelnud, et muusikud peavad olema kaasatud mitte ainult intellektuaalselt, vaid kogu oma kehaga, kogu oma inimliku olemusega. Eriti oma instrumentaalkontsertides loob ta äärmuslikke muusikalisi olukordi, mis toovad esile ainulaadse ja laia väljendusliku skaala lakkamatult muutuvatest ja pulsseerivatest rütmilistest mustritest kuni tundlike ja lüüriliste kõlaruumideni.
Unsuk Chin (foto: erakogu)
Unsuk Chini muusikalist kujutlusvõimet ei piira ka žanrid, tema loomingu hulgas on abstraktset muusikat nagu eelpool nimetatud instrumentaalkontserdid ja orkestriteosed, aga ka rohkesti teatraalsete elementidega teoseid, kus ta mõjutatuna oma lapsepõlve muusikaliste muljete kirevusest kasutab mänguliselt viiteid erinevatele justkui ühildamatutena näivatele stiilidele. Tema teosed on sageli inspireeritud ka teistest kunstiteostest. Üks suure kaaluga allikas on Unsuk Chini jaoks olnud Lewis Carrolli raamat „ Alice Imedemaal“ millest on välja voolanud mitmed loomingulised ettevõtmised, sealhulgas ooper „ Alice in Wonderland“, mis stilistiliselt kompab ooperi ja muusikali piire. Samas on Unsuk Chin huvitatud ka näiteks astronoomiast ja inimkonna ajaloost ning tema muusikaline kujutlus järgib sageli bioloogilisi ja füüsikalisi protsesse, lähtudes väikseimast elemendist, ühest helist, millest kasvab välja kogu muusikaline kulgemine, kadudes lõpuks Eimillessegi.
Unsuk Chini muusika on hinnatud kogu maailmas, millest annavad tunnustust ka arvukad preemiad. Üks olulisim on prestiižne Grawemeyeri preemia 2004. aastast, mille Unsuk Chin pälvis oma esimese viiulikontserdi eest. Samuti Monaco Prints Pierre’i Fondi muusikapreemia 2010. aastast teose „Gougalon“ eest. 2017. aastal anti heliloojale üle Wihuri fondi Sibeliuse preemia ning 2021. aastal sai temast esimene aasia helilooja, kes on pälvinud Léonie Sonningi muusikaauhinna. Väärikat nimekirja troonib Nobeli auhinnaks peetav Ernst von Siemensi muusikaauhind, mille Unsuk Chin pälvis tänavu kevadel.
Peter Dejans
Teksti autor: Kristel Pappel doktoriõppe keskuse juhataja, muusikateaduse professor
Nüüd juba üle kolmekümne aasta on Euroopa kunstiõppeasutustes tegeldud loovuurimusega. See tähendab uurimistööd, mis väljendub loometegevuses ning ühtlasi põhineb sellel, luues uut teadmist. Eestis oli loovuurimuse vallas teerajaja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Loovuurimus ei saa areneda ilma rahvusvahelise toetuse ja võrgustikuta. Esimeseks eeskujuks EMTA loovuurimusele magistri- ja doktoriõppe tasemel oli Sibeliuse Akadeemia Helsingis, millega on tänini tihedad sidemed. Sellele lisandusid peagi kontaktid loovuurimuse lipulaeva Orpheuse Instituudiga Gentis. See rahvusvaheline õppe- ja uurimisasutus on tähelepanuväärselt kujundanud loovuurimust nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Orpheuse Instituudi rajas 1996. aastal koorijuht Peter Dejans, kes on seda algusest peale juhtinud. Võiks liialdamata öelda, et Dejans on Euroopa loovuurimuse üks tähtsamaid ideolooge.
Peter Dejans on õppinud koorijuhtimist Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis ja Leuveni Lemminsi Instituudis, õigusteadust ja majandust aga Tübingeni ja Leuveni ülikoolides. Kaunite kunstide ühendamine praktiliste teadmistega on Dejansi üks tugevusi, nagu temas endas ühenduvad harmooniliselt emotsionaalsus, huumorimeel ja ratsionaalsus. Dejans mõtleb ja räägib alati väga selgelt, ta märkused on tabavad ja edasi viivad. Seda on ka laialt hinnatud: Dejans on tegutsenud paljudes Euroopa Muusikakõrgkoolide Assotsiatsiooni töögruppides ja on Euroopa Loovuurimuse Platvormi Muusikas (EPARM) üks alusepanijatest ja pikaajalistest juhtidest. Samal ajal on ta jätkanud oma muusikutegevust, juhatades kammerkoori Musa Horti, mis on pühendunud uue muusika esitamisele. 2022. aastal omistas Freiburgi Muusikakõrgkool Saksamaal talle audoktori tiitli.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga on Dejans seotud ligi kakskümmend aastat. Ta on toetanud meie akadeemiat rahvusvahelistes organisatsioonides, kutsunud osalema teadusüritustel ja uurimisprojektides. Viimane mahukas koostöö toimus ERASMUS+ strateegilise partnerluse programmi Reflective-based Artistic Professional Practice (2020–2023) raames. Dejans on jaganud oma teadmisi meie doktorantidele, magistrantidele ja õppejõududele. Ta on andnud konsultatsioone ja viinud läbi seminare. Tänu oma pikaajalistele kogemustele Orpheuse Instituudis ja paljudes teistes muusikaõppeasutustes suudab ta kiiresti haarata üliõpilaste vägagi erinevaid uurimisteemasid, esitada produktiivseid küsimusi ja näha uusi perspektiive. Ta jääb sealjuures alati heatahtlikuks ja aupaklikuks ning suhtub ka algajasse loovuurijasse kui võrdsesse. Dejans kuulub akadeemia doktoriõppekava nõukogusse ja on aidanud kaasa õppekava uuendamisele.
Kui olime paari aasta eest uurimisprojekti tõttu Itaalias Montepulcianos, üllatas Dejans meid oma itaalia keele oskusega. Selgus, et päevatöö kõrvalt õpib ta innukalt itaalia keelt ja külastab suviti oma perega meelsas-
Peter Dejans (foto: RAPP Lab)
ti Toskaanat, vaimustudes selle loodusest. Kui Peter Dejans peaks kunagi direktoriameti maha panema –loodame, et mitte nii pea! –, siis on tema unistus võtta endale väike korter Roomas Püha Peetruse väljaku läheduses, et kuulda kirikukellade pidulikku helinat.
Lorna Marshall
Teksti autor: Jüri Nael kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor
Füüsilise teatri uurija ja õppejõud Lorna Marshall on õpetanud füüsilist teatrit, liikumist ja näitlemist balletitantsijatest kuni klassikaliste näitlejate ja ooperilauljateni ning etenduskunstnikest tsirkuseartistideni. Ta on lavastaja, liikumisjuhi ja koreograafina töötanud mitmetes maailma tipptruppides nagu The Royal Shakespeare Company, Shared Experience, National Theatre London, New National Theatre Tokyo jpt. Marshall on osalenud paljudel konverentsidel, avaldanud hulgaliselt artikleid, olnud juhtiv erialaõppejõud mitmetes briti juhtivates teatrikoolides (Royal Academy of Dramatic Art, Rose Bruford College, Mountview jpt) ja vedanud mitmeid teadusgrante, uurides näitlejatreeningu ja neuroteaduse kokkupuutepunkte.
Eriti suurejooneline on tema panus teatripedagoogikasse. Ta on teatrimaailmale kinkinud mitmeid raamatud, mis on mõjutanud kogu maailmas näitlejatreeningu printsiipe ja suundi. Koos Jaapani näitleja, lavastaja, teatripedagoogi Yoshi Oidaga on nad avaldanud raamatud „An Actor Adrift“ (1992), „An Actor’s Tricks“ (2007) ja „Invisible Actor“ (1995). Neist viimane on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde pealkirjaga „Nähtamatu näitleja“. See raamat on EMTA lavakunstikooli näitlejatudengite lugemisvara hulgas olnud alates selle ilmumisest 1995. aastal – esmalt inglise keeles ja 2007. aastast ka eestikeelsena. Lorna Marshalli mitmeid kordustrükke nõudnud raamat „The Body Speaks“ (2003/2008) on samuti tõlgitud paljudesse keeltesse ja on mitmete teatrikoolide kohustusliku kirjanduse hulgas.
Lorna Marshall ei ole võõras ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta on korduvalt andnud meistrikursusi füüsilise teatri magistrantidele (2016–2018) ja bakalaureusetudengitele. Marshalli mõju on tugevalt tuntav ka praeguses EMTA kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelises magistriõppes, kus paljud maailma tipptegijad, kes siin õpetamas on käinud, on tema endised õpilased ja kannavad endas tema õpetusi: Yorgos Karamalegos, Amit Lahav, Peader Kirk, Frances Barbe. Eesti teatripublik on Marshalli loominguga tuttav 2012. aastast, mil ta lavastas Teatris NO99 kreeka tragöödia „Iphigeneia Aulises“.
Lorna Marshalli mõju uurija, kirjutaja, õppejõu ja lavastajana on laiaulatuslik, globaalne ja väga tugevalt tuntav ka Eestis.
Anthony Branker
Teksti autor: Jaak Sooäär jazzmuusika professor ja õppejuht
Professor Anthony Branker on läbi aegade üks olulisemaid välisõppejõude Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika 20-aastases ajaloos. Ta tuli esmakordselt EMTA-sse õpetama 2005. aasta sügisel pooleaastase Fulbright Scholar programmi (1946. aastal Ameerika Ühendriikide endise senaatori J. William Fulbrighti loodud vahetusprogramm, mille eesmärgiks on suurendada vastastikust mõistmist Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide elanike vahel – toim.) stipendiaadina, aidates üles ehitada aasta varem alguse saanud jazzmuusika osakonda ja õpetades nii ansambleid kui ka erinevaid teooriaaineid.
Tema suhe Eestiga on kujunenud ootamatult tihedaks. Eesti on mõjunud väga inspireerivalt tema loomingulisele tegevusele. Tänaseks on ta siin kas õpetamas või loomingulaagrites käinud ligi 30 korda. Mitmel korral
Lorna Marshall 2012. aasta kevadel ERR-i kultuurisaates OP tutvustamas oma lavastust „Iphigeneia Aulises“ (foto: ERR-i arhiiv)
Anthony Branker (foto: erakogu)
on Branker Eestisse toonud oma tudengeid Princetoni Ülikoolist, kellega on toimunud ühised töötoad ja kontserdid EMTA jazzmuusika tudengitega. Lisaks on mitmed meie muusikud ja tudengid külastanud tema kutsel Princetoni Ülikooli, kus omakorda on toimunud meistriklassid kohalike üliõpilastega.
Koostöös Ameerika saatkonnaga on professor Branker käinud koos EMTA tudengitega esinemas ja jazzmuusikat tutvustamas mitmel pool üle Eesti – Narvast Saaremaani. Lisaks EMTA-le on Branker käinud õpetamas mitmel pool Eestis, näiteks Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Heino Elleri Muusikakoolis. Hetkel õpetab professor Branker tunnustatud Rutgersi Ülikoolis New Jerseys. Tema side Eestiga on jätkuvalt tugev: 2024. aasta sügissemestri esimesel nädalal viis ta EMTA-s läbi kahepäevase jazzkompositsiooni meistrikursuse.
Merle Karusoo
Teksti autor: Piret Kruuspere Eesti teatri ajaloo külalisõppejõud
Merle Karusoo õppis lavakunstikateedri VII lennus, Voldemar Panso viimaste õpilaste seas. Teatrikooli astudes olid tema pagasis juba Viljandi Kultuurikool, Tartu Ülikool, Vanemuise stuudio. Ülikooli sotsioloogialabor oli pakkunud vaimse koostöö kogemuse ja tõdemuse, kuis ankeedivastuste tagant võivad avaneda elulood. Panso andis hinnatavaima oskusena tegevusliku ehk sündmuste analüüsi – ka maailma üldisemal mõtestamisel; toonaste teatriuuendajate lavastuste kaudu sai omaseks mänguline kujundikeel. Juba koolilavastuste („Popi ja Huhuu”, „Tabamata ime”) sõnumlikkuses, psühholoogilises läbitöötatuses ja lavalises kujundlikkuses aimus omanäolist, vaheda ühiskondliku närvi ja tugeva psühholoogilise teatri kooliga lavastajaisiksust. Teatrikooli järel töötas Karusoo Draamateatris ja Riiklikus Noorsooteatris, juhendades ka lavakooli IX lendu.
Ta lavastajakäekirjas põimuvad ratsionaalsus ja emotsionaalsus, uurimuslikkus ja improvisatsioonilisus. Teemade või motiividena on esil maailma ebakindlus, inimlik võõrandumine ja haritlaskonna vastutus („Cinzano”), pedagoogika problemaatika („Makarenko koloonia”, „Olen 13-aastane”); peljatud pole muidki ühiskondlikke valupunkte. Režii pakub mõjusat kujundlikkust ja rütmistatust, kõnekaid kontraste; lavastusi rikastavad köitvad näitlejatööd ja ansambliühtsus. Ainulaadne on Karusoo dokumentaalne-sotsioloogiline, omaeluloolistel allikatel põhinev eluloo- või mäluteater. 1980ndate lõpus loodud Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juhatajana oli ta ka ühe esimese alternatiivtrupi, Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskonna eestvedaja: lähimineviku lavalisel uurimisel keskenduti inimeste elulugudele, samuti rahvalikule laulupärandile. Toonase rahvusliku ajaloo taasavastamise eesti teatris viis just Karusoo üksikisiku mälutasandile – esmasteks teetähisteks 1980ndate alguse põlvkonnamonoloogid („Meie elulood”). Pidevam arengujoon joonistus naiste monoloogivormiliste elulugude kaudu kümnendi lõpus („Aruanne”, „Haigete laste vanemad”), 1990ndate lõpus võeti fookusesse rahvuslikud saatuseaastad, vastutuse ja konformismi teema („Küüdipoisid”), seejärel kerkis esile muukeelsete eestimaalaste problemaatika. Põlvkonnalugudele järgnesid ajaloolis-sotsiaalselt määratletud inimrühmade koondlood, siis jõuti taas – nüüd lõimumise teemat käsitlevate – põlvkonnamonoloogideni.
Mäluteatri lavastused sündisid koosloomes näitlejatega, keda Karusoo peab tunnistajateks-ilmutajateks. Väärtustades üheskoos ühise mõtte ja emotsiooni mõjuväljas olemist ning püüdes fragmentidest mälupilte kokku panna, on Karusoo töötanud läbi minevikutraumasid – seostudes nõnda 1980.–1990ndate vahetusel hoogustunud elulugude kogumise-uurimisega. XXI sajandi hakul avardus ta mäluteater üle keelepiiride, jõudes kohaliku vene teatri ja Austrias Viini lavadele. EMTA lavakunstikoolis on ta olnud koolmeister aastakümneid (viimati magistrantide „Kes ma olen?” esitlus, XXXI lennu „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud”). Alates 1990ndate lõpust uuris ta „Kes ma olen?” integratsiooniprojekti raames Eesti muukeelsete laste päritolu; hiljem on sama pealkirja all sündinud õppetsükleid kõrgkoolides ja ühekordseid teatrivormilisi esitlusi. Tudengid hindavad Karusoo nõudlikkust, põhjalikkust ja süstemaatilisust, tööprotsessi intensiivsust. Ta eeldab kella tundmist ja vahetusjalatseid ega aktsepteeri proovides sündinud energia n-ö laiali tassimist. Tema õpetuse tuum on vastutus – nii inimeste ja nende lugude kui ka teatritegija enda ees. Üks ta seni viimaste õpilaste seast võtab selle kokku: „Teha inimlik hääl kuuldavaks lõikavalt ja kargelt.”
Olgu rõhutatud ka Merle Karusoo hindamatu panus Voldemar Panso pärandi hoidmisel ja tutvustamisel, tema sellekohaseid raamatud ja publikatsioonid.
Merle Karusoo Teatri- ja Muusikamuuseumi Särevi teatritoas novembris 2016 – traditsiooniliste Panso päevade raames (foto: Mart Laul)
EMTA loometegevuse ja välissuhete
prorektor Henry-David
Varema:
„Erinevalt paljudest teistest festivalidest on MÜRIAADfesti keskmes hariduslik eesmärk – edendada noorte muusikute ja loomeinimeste arengut“
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esindusfestival MÜRIAADfest on õppeprotsessi oluline osa, pakkudes üliõpilastele võimalust praktiseerida oma oskusi ja esineda avalikkuse ees kvaliteetsete kontsertide ja etendustega. See aitab säilitada kooli traditsioone ja kõrget taset, tagades tudengitele parima ettevalmistuse tulevikuks. Samal ajal võimaldab festival muusikakõrgkoolil laiendada oma mõju ühiskonnas ning edendada kultuurilist ja hariduslikku missiooni. Sellised sündmused on väärtuslikud nii institutsiooni sisemise arengu kui ka kuvandi kujundamise seisukohalt. Festival tugevdab kõrgkooli rolli kultuurielus, pakkudes tudengitele väärtuslikku praktilist kogemust ja tuues muusikasõpradeni kõrgetasemelisi esitusi.
Henry-David Varema (foto: Kaupo Kikkas)
MÜRIAADfesti ajalugu läheb tagasi aastasse 1999, mil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esindusfestival, tol ajal „Sügisfesti“ nime all, esitles peamiselt nüüdismuusikat. Nende aastatega on festivalist kasvanud välja akadeemiaülene suursündmus, millesse on kaasatud kõik meie maja osakonnad. Nädalase festivali raames saab kuulata muusikat meie endiste ja praeguste tudengite ja õppejõudude esituses, osaleda vestluspaneelides, vaadata filmi, näituseid ning audiovisuaalse loomingu üliõpilaste ruumiinstallatsiooni. MÜRIAADfesti mitmekesine programm annab hea ülevaate Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimuvast.
Festivali tänavuaastane alapealkiri „Kohtumised“ rõhutab, et festival on platvorm, kus traditsiooniline ja kaasaegne, kohalik ja rahvusvaheline saavad dialoogi astuda. See viitab esinejate ja publiku vahelistele kohtumistele, kus vahetatakse ideid, inspireeritakse üksteist ning luuakse uusi loomingulisi sidemeid. Festival on koht, kus loominguline kogukond kohtub, et ühiselt kasvada ja areneda. Kutsume publikut avastama ja kogema kunsti vahetult, pakkudes võimalust sügavaks ja isiklikuks suhtluseks esinejatega. Samuti võib festival kujutada endast silda mineviku ja tuleviku vahel, kus austatakse traditsioone, kuid suunatakse pilk julgelt tulevikku. „Kohtumised“ viitavad ka dialoogile erinevate generatsioonide vahel, tuues esile, kuidas ajalugu ja tänapäev saavad omavahel suhestuda.
Tänavuaastane festival toob fookusesse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vilistlased, kes mängivad olulist rolli Eesti kulutuurimaastiku loomisel. Vilistlaste kaasamine ülikooli tegevustesse on äärmiselt oluline nii akadeemia kui ka vilistlaste endi jaoks. Vilistlased on tõend haridusasutuse edukusest ja kvaliteedist ning nende kogemused ja saavutused võivad olla inspireerivaks eeskujuks praegustele üliõpilastele. Festivali korraldajatena näeme vilistlasi oluliste partneritena. Nad võivad olla mentoriteks noorematele üliõpilastele, pakkudes nõu ja tuge karjäärivalikute tegemisel ning tuues kaasa värskeid vaatenurki ja praktilisi kogemusi oma valdkonnast.
Vilistlaste kaasamine akadeemia tegevustesse aitab säilitada ja tugevdada kogukonnatunnet ning loob viljaka pinnase koostööks, mis võib ulatuda kaugemale akadeemia piiridest. See pidev side annab vilistlastele võimaluse jääda osaks oma alma mater’ist ja panustada selle jätkuvasse arengusse. Vilistlaste aktiivne kaasamine tugevdab akadeemia kogukonna sidusust ning tagab pikaajalise edu nii akadeemiale kui ka selle lõpetajatele.
Infoküllane aeg pakub nii võimalusi kui ka väljakutseid
Tänapäeval on inimestel hulgaliselt valikuid, mistõttu on oluline, et iga sündmus suudaks eristuda ja pakkuda midagi unikaalset. MÜRIAADfest, Eesti Muusika- ja
Teatriakadeemia esindusfestivalina, keskendub meie akadeemia tugevuste esiletoomisele ja õppetöö kõrge professionaalse taseme näitamisele. Samuti soovime laiendada oma mõju ühiskonnas ning edendada kultuurilist ja hariduslikku missiooni. Oluline on siduda see visioon publikule oluliste teemade ja emotsioonidega, et tagada festivali kõnetavus ja pakkuda midagi, mida teistelt sündmustelt ei leia. Meie eesmärk on jõuda oma sihtrühmani kaasahaaravate ja köitvate sõnumitega. Iga detail festivalil, alates programmi sisust kuni atmosfäärini, peab olema hoolikalt läbi mõeldud, et jätta osalejatele meeldejääv ja eriline mulje. Just see kogemuse kvaliteet ja autentsus aitavad luua pikaajalisi sidemeid ning laiendada akadeemia kogukonda.
MÜRIAADfest on tihedalt seotud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppekavadega, pakkudes tudengitele võimalust praktiseerida ja esitleda oma oskusi professionaalses keskkonnas. Erinevalt paljudest teistest festivalidest on MÜRIAADfesti keskmes hariduslik eesmärk – edendada noorte muusikute ja loomeinimeste arengut. Festivali programmis on esindatud muusikalised ideed ja projektid, mis on sündinud üliõpilaste ja õppejõudude koostöös.
MÜRIAADfest toob kokku erinevad generatsioonid –üliõpilased, õppejõud, vilistlased ja muusikasõbrad – luues ainulaadse kogukonnatunde ja süvendades sidet muusikakõrgkooli ning laiemate ringkondade vahel. Festival pakub laia valikut muusikalisi ja kultuurilisi esitusi, alates klassikalisest muusikast kuni kaasaegsete ja interdistsiplinaarsete projektideni. Kuigi MÜRIAADfesti ei saa otseselt võrrelda teiste avalike festivalidega, kuna selle eesmärgid ja kontekst on unikaalsed, saab siiski hinnata selle mõju, kvaliteeti ja programmi mitmekesisust. EMTA esindusfestival on sündmus, mis täidab nii hariduslikku kui ka kultuurilist rolli, pakkudes ainulaadset kogemust nii osalejatele kui ka publikule.
Festivali korraldamisel mängivad väga olulist rolli üliõpilased. Kõik ideed ja kavad sünnivad õppeprotsessi käigus tihedas koostöös üliõpilaste ja nende juhendajatega. Sageli pakuvad üliõpilased välja uusi ja värskeid ideid, kuid ka õppejõud võivad mängida käivitavat rolli, pakkudes suuniseid ja toetust ideede elluviimisel. See koostöö mitte ainult ei rikasta festivali sisu, vaid tagab ka, et see peegeldab akadeemia kõrget professionaalset taset ja üliõpilaste loomingulist panust. Lõpptulemuseks on sündmus, kus akadeemia kõik liikmed – üliõpilased, õppejõud ja korraldajad – saavad anda oma panuse festivali loomisse ja teostusse.
Festival MÜRIAADfest toimub 28. septembrist 5. oktoobrini.
L 28.09
EMTA suur saal – 17.00 / 19.00
EMTA 105 juubeliaktus ja pidulik kontsert
EMTA sümfooniaorkester
Dirigent Paul Mägi Sissepääs kutsetega
P 29.09
EMTA orelisaal – 14.00 MÜRIAADorel. „Oreli hing”
Markus Wimmer, Olga Opryshko, Andres Uibo, Toomas Trass (orel)
EMTA kammersaal – 15.00 MÜRIAADpuhkpill.
„Kohtumised Rostock-Tallinn”
EMTA ja Rostocki Muusika- ja Teatrikõrgkooli fagoti- ja oboetudengid ja õppejõud
EMTA black box – 17.00 MÜRIAADjazz. EMTA JAZZ 20 esitleb:
Nordic Jazz Meeting
EMTA jazzitudengid, Jari Perkiömäki (saksofon, Soome), Bengt Stark (trummid, Rootsi), Jaak Sooäär (kitarr), Taavo Remmel (kontrabass)
E 30.09
EMTA õppehoone fuajee – 12.00–15.45 Vestlussari
EMTA kammersaal – 17.00 MÜRIAADbarokk. „Itaalia muusika pärlid”
Kultuurikeskus Kaja – 19.00 „Gruusia, eesti ja seto rahvalaulud” EMTA pärimusmuusikud, Tbilisi Ilia
Riikliku Ülikooli laulu eriala tudengid, Lummo Kati Leelokoor Koostöös Kultuurikeskus Kajaga
EMTA suur saal – 19.00
Rahvusvahelise muusikapäeva gala „Loomade karneval”
Lavastaja Jüri Nael
Kunstiline juht Henry-David Varema Korraldajad Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapital koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Rahvusringhäälinguga
PILET 50/40€ (kontsert ja järelpidu) FIENTAST ja PILETIKESKUSEST
K 2.10
EMTA õppehoone fuajee – 13.30–17.30 Vestlussari
EMTA black box – 18.00 MÜRIAADinstallatsioon.
EMTA audiovisuaalse loomingu üliõpilaste ruumiinstallatsioonide avamine
EMTA suur saal – 19.00 MÜRIAADnüüdis. „Peegeldus”
EMTA kompositsiooni tudengite ja vilistlaste looming muusika interpretatsiooni tudengite esituses
EMTA suur saal – 19.00 MÜRIAADklaver. Pianistide gala
Sten Lassmann, Mati Mikalai, Mihkel Poll, Ivari Ilja, Peep Lassmann, Age Juurikas, Kristi Kapten, Marko Martin, Johan Randvere, Maksim Štšura
Koostöös Eesti Pianistide Liiduga PILET 17€ PILETIKESKUSEST, (üli)õpilased ja penisonärid tasuta
L 5.10
EMTA black box – 14.00 MÜRIAADfilm. „Radikaalne loovus” Sissejuhatus Tuomas Auvinen ja Milla Kokko
EMTA suur saal, black box – 17.00
Vilistlaste kokkutulek
Vilistlaste gala „Kummardus akadeemiale” ja pidu
PILET 20€ (vilistlaste gala ja pidu)
PILETIKESKUSEST, alates 1.10 pilet 30€
Sissepääs tasuta (kui ei ole märgitud teisiti)
Ryan Adams: „Kirjutasin oma teose austusavalduseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale ja selle maja inimestele“
Sel aastal saab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) 105. aastaseks. 28. septembril toimuval pidulikul kontsertaktusel EMTA suures saalis kantakse ette juubeliks loodud uudisteos, mille leidmiseks kuulutas akadeemia käesoleva aasta veebruari alguses välja heliloomingu konkursi klassikalise heliloomingu üliõpilastele. Konkursile laekus viis tööd, millest žürii koosseisus rektor professor Ivari Ilja, professor Paul Mägi, professor Toivo Tulev, professor Helena Tulve ja professor Toomas Vavilov valis välja EMTA heliloomingu üliõpilase, Ameerika päritolu helilooja Ryan Adams teose „Kolm sünnipäevamängu“. Ryan Adams räägib EMTA-le antud intervjuus kolmeosalise teose sünnist ning oma põnevast muusikuteest ookeani tagant Eestisse.
Olete üles kasvanud Ameerika Ühendriikides – teises keele- ja kultuuriruumis. Palun rääkige lähemalt, milline on olnud Teie kui muusiku tee?
Minu teekond klassikalise muusika juurde on olnud üsna kummaline ja võiks öelda, et pisut isegi juhuslik. Olen pärit Ohio osariigi lõunaservast, mitte kaugel Apalatši mäestikust. Ma kasvasin üles hoopis teistsuguses keskkonnas kui enamik muusikaüliõpilasi Euroopas – mul puudus ettekujutus sellest, mis on klassikaline muusika või teadmine, et niisugune asi tänapäeval üldse veel eksisteerib. Minu kodukohas ei olnud orkestreid, ei mängitud klassikalist muusikat ja puudusid saalid, mida oleks võinud nimetada kontserdisaalideks.
Ryan Adams (foto: Vince Coleman)
Minu esimene kokkupuude klassikalise muusikaga oli teismeeas, kui hakkasin laulma kooris ja sain hääleseade tunde. Teadmised muusikaajaloost olid paraku olematud ja puudus ka noodilugemisoskus. Ainus, millest ma mingil määral aru sain, oli nootide alla trükitud tekst. Muusikat õppisin kuulmise järgi. Kui olin 16-aastane, näitas sõber mulle, kus asub klaveril C. See oli lähtepunktiks klaveriõpingutele. Omandasin oskuseid iseseisvalt, proovides mängida ja laulda poplaule, mille noodid leidsin internetist. Alustasin õpinguid konservatooriumis (Capital University Conservatory of Music) vokaalmuusika erialal, ilma et oleksin tundnud nooti, kuid õppimise käigus hakkasin vaikselt aru saama, kuidas kirja pandud muusika toimib. Minu esialgne soov oli teha karjääri muusikaliteatris, kuid õppimise ajal avastasin palju erinevat muusikat, mis huvitas mind oluliselt rohkem. Näiteks olin konservatooriumisse astudes üllatunud, et ooper veel eksisteerib ja et seda ka esitatakse! Kursusekaaslased ei suutnud mu võhiklikkust muidugi uskuda. Kuid arvestades seda, kust ma pärit olin, poleks mul saanudki sügavamaid teadmisi olla.
Konservatooriumis õppides oli mul õnn kohtuda inspireerivate õppejõudude ja üliõpilastega, kes äratasid minus üha suuremat huvi muusika vastu. Olulist rolli mängis siinkohal kindlasti klaver. Ülikooli juurde kuuluvas konservatooriumis oli väga tugev klaveriosakond – nii õpilased kui ka õpetajad mängisid väga kõrgel tasemel ja tänu sellele tutvusin paljude muusikaajaloos tuntud klaveriteostega. Samuti on minu klassikalise muusika teekonnal olnud tähtsal kohal ülikooli segakoor (Capital University Chapel Choir). Sellest perioodist, kui seal laulsin, pärinevad peaaegu kõik minu koorilaulu teadmised. Koori juhatas Lynda Hasseler – väga sihikindel ja laialdaste muusikaliste teadmistega naine –, kelle õpetused on minu jaoks hindamatu väärtusega. Just tema käe all kujunes välja suurem osa sellest, mis on saanud minu muusikalise mõtlemise aluseks.
Kuid kõige suurem mõju minu elule – mitte ainult mulle kui muusikule ja heliloojale, vaid mulle kui inimesele laiemas mõttes – on olnud Serbia päritolu heliloojal Vera Stanojevicil, kellega kohtusin muusikateooria tundides. Just tema oli see, kes märkas minu komponeerimisannet ning julgustas mind jätkama. Ma ei usu, et oleksin klassikalise muusika rajale jäänud, kui ma ei oleks tutvunud Vera Stanojeviciga. Tänu temale hakkasin muusikat tõsiselt võtma ja armusin komponeerimisse.
Kuidas jõudis Teie teadvusesse Eesti?
Eestist sain teadlikuks umbes 20-aastaselt, bakalaureuseõpingute lõpus, kui kohtusin Võrus sündinud helilooja ja muusikateadlase Dina Lentsneriga. Mind inspireerisid tema muusikaajaloo- ja kompositsioonitunnid. Dina oli see, kes soovitas mul Eestisse tulla. Ta uskus, et see koht võiks sobida mulle nii helilooja kui ka isiksusena. Dina Lentsneri tundides teadvustasin endale
ka esimest korda, kes on Arvo Pärt, ning see tekitas minus veelgi suuremat huvi Eesti vastu. Lõpliku otsuse tegin aga siis, kui avastasin enda jaoks helilooja Toivo Tulevi. Kõhklesin viis aastat, kas kandideerida Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse õppima. Otsustavaks sai veebi vahendusel sooritatud proovitund Toivo Tuleviga. Sain kohe aru, millist mõju avaldaks temaga töötamine minu elule ja komponeerimisele. Kohtumine Tuleviga andis kinnitust, et pean kolima Eestisse.
Vaatamata noorele eale olete heliloojana saavutanud mitmeid auhindu ja tunnustusi. Millised on Teie eesmärgid helilooja, muusiku ja loojana laiemalt?
Mulle meeldib mõtiskleda tundmatu, tundmatuse, teadmatuse üle. Kõigis selle erinevates astmetes ja värvides. Minu elus on alati olnud aegu, mil olen tahtnud kuulda kindlat tüüpi muusikat, aga oma üllatuseks ei ole ma seda leidnud salvestistelt ega kontsertidelt. Komponeerimine annab mulle võimaluse otsida, luua ja kuulda neid helisid, mille järele olen igatsenud. Seda öeldes leian, et need helid ja minu isiklikud igatsused teisenevad ja muutuvad iseenesest. Iga teos, mille kirjutan, on minu jaoks avastus, tõestus, eksperiment. Minu loomeprotsess on interaktsioon reaalsuse ja fantaasia vahel, nende kahe ruumi vaheliste piiride ja suhte uurimine. Teadmine, et on olemas piiramatu hulk võimalusi ja lõputult viise, kuidas midagi mõista, on loovuse liikumapanevaks jõuks. Võib-olla olen ma oma teoseid luues kõige rohkem põnevil küsimuste, reaalsuse uurimise üle.
Komponeerimine annab mulle
võimaluse
otsida, luua ja kuulda neid helisid, mille järele olen igatsenud.
Kui mõelda oma eesmärkidele heliloojana, siis võin öelda, et mul on palju ideid, loomingulisi sihte ja teoseid, mille puhul sooviksin näha nende arengut sünnist kuni esiettekandeni. Siia hulka kuuluvad näiteks teosed, kus tahaksin kombineerida liikumist ja tantsu, ooperit, visuaalset ja muusikalist mõtlemist ning teosed erinevatele instrumentaal- ja vokaalansamblitele ja solistidele. Tunnen, et minu eesmärk heliloojana on suhteliselt lihtne – seada kahtluse alla omaenda mõtted, leida veel käimata teid, arendada pidevalt uusi ja üha rikastavaid viise eneseväljenduseks, inspireerida teisi, arendada oma meelt, süvendada oma arusaamisi mind ümbritseva maailma mitmekesisusest, aidata ellu äratada objekte, mis mind erutavad ja on minu jaoks tähendusrikkad. Sisuliselt – töötada, luua ja avarduda läbi selle.
Kuidas sündis teos „Kolm sünnipäevamängu“?
Tegemist on minu teise sümfooniaorkestrile loodud teosega (esimene oli teos nimega „Pillars“, mille kan-
dis ette EMTA sümfooniaorkester Toomas Vavilovi juhatusel aastal 2023). Lühike tutvustus, mis avaldatakse ka kavalehel, kõlab nii: „„Kolm sünnipäevamängu“ sai loodud konkreetselt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105. aastapäeva tähistamiseks. Mõeldes erinevat tüüpi teostele, mida oleksin võinud komponeerida nii olulise sündmuse tarbeks, mõistsin korraga, mis oli selle konkursi väljakuulutamise tegelik eesmärk – sünnipäeva tähistamine. Hakkasin mõtlema, mida õigupoolest tähendab minu jaoks sünnipäev ja millised on minu enda kõige meeldivamad mälestused. Meenus, et eelkõige on need olnud sünnipäevad, mille veetsime koos pereliikmetega meie köögis, mängides täiesti tavalisi kaardimänge. Sellest mälestusest lähtuvalt otsustasin kirjutada teose, mis sobiks piduliku meeleoluga, ent looks ühtlasi tunde, mille märksõnadeks on mängulisus, ühtekuuluvus ja rõõm.“
Võib-olla on minust pisut naiivne või isegi lapsik kutsuda nii mastaapset sündmust lihtsalt sünnipäevaks. Aga sünnipäev on minu jaoks täpselt sama tähendusega nagu aastapäev ning mõlemad väärivad igal juhul tähistamist. Läbi sünnipäeva mõtestamise olin viimaks suuteline andma teosele kontseptsiooni, mis tundus vastavat konkursil välja kuulutatud eesmärgile. Mulle näis, et see teos võiks nii esitajatele kui kuulajatele olla justkui kutse mängule, ehkki mängulisus
väljendub laiemas mõttes. Nagu ka rõõm loomisest, millest kumab läbi teatud nostalgiat.
Mida tähendab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Teie jaoks – mis oli lähtepunkt teose loomisel? Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on andnud mulle võimaluse kohtuda minu senise elu kõige põnevamate inimestega. Nende inimestega, kes on mind inspireerinud ja võimaldanud mul kasvada muusikuks, heliloojaks, mõtlejaks – ühesõnaga inimeseks – ning julgustanud mind laiendama sisemise vabaduse piire. Võib-olla pean kõige olulisemaks seda, et EMTA on andnud mulle võimaluse nii tõsiseks tööks kui ka loojale vajalikuks eraldatuseks. Olen saanud siin end mugavalt tunda, õppida, avastada ja töötada nii palju kui soovin. Akadeemial on väga palju pakkuda ning suur osa sellest, mida olen suutnud saavutada, tuleneb asjaolust, et mul on olnud privileeg siin õppida.
Soovisin omal moel tänada neid, kes on olnud osa akadeemia pärandist – neid inimesi, kes on Eestis sündinud ja kes on aidanud kujundada kultuurimaastikku selliseks, nagu see praegu on.
„Kolme sünnipäevamängu“ idee kristalliseerus mitmest lähtepunktist – nimelt hakkasin enne seda komponeerima veel kahte orkestrile mõeldud teost, mille esitamist konkursile kaalusin. Kirjutamise käigus aga tundsin, et olen valinud vale suuna. Pidin leidma oma tee „õige“ teoseni. Olen olnud heliloojana alati väga intuitiivne. Seega võtsin aega, et mõelda, mida peaksin tegema – mida looma ja miks? Siis, üsna ootamatult ja lihtsalt, tuli vastus: peaksin kirjutama teose, mis täidaks selle konkursi eesmärki – aastapäeva tähistamist. Otsustasin luua teose, mis oleks erinev minu tavapärasest mõtlemisest heliloojana. Tundsin, et ei soovi keskenduda iseendale või oma kunstilistele ambitsioonidele. Tahtsin kirjutada teose, mis avaldaks austust nii akadeemiale kui selle maja inimestele. Soovisin omal moel tänada neid, kes on olnud osa akadeemia pärandist – neid inimesi, kes on Eestis sündinud ja kes on aidanud kujundada kultuurimaastikku selliseks nagu see praegu on. Tahtsin seda teha, sest minu õpingud ja erialased kogemused heliloojana, mis on suures osas seotud Eesti ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga, on minu elu tugevalt mõjutanud ja kujundanud mind selleks, kes ma olen täna.
Ryan Adams (foto: Vince Coleman)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori
ametikett: tundlikult läbikomponeeritud ehe, kuhu on talletunud 25 aastat ajalugu
1999. aastal valmis Eesti ühe omanäolisema ehtekunstniku Rein Metsa käe all Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, tol ajal Eesti Muusikaakadeemia, rektori ametikett. Viis aastat hiljem akadeemia nimele lisatud teater andis põhjuse ka ametiraha uuendamiseks. Ehtekunstniku Eve Marguse ja metallikunstniku Taavi Teeveti ideekavandi alusel valmis uuendatud ametikett 2023. aasta veebruaris, vahetult enne Eesti Vabariigi 105. aastapäeva.
Ametikett on üks erilisemaid ehteliike, mille pikk ajalugu ulatub keskaegsesse Euroopasse. Staatuse sümbolina kannab see endas väärtusi, vaateid, väärikust, reegleid ja eetikat. Kõike, mida üks riik või institutsioon esindab. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori ametiketi hõbedasse on põmitud ajalugu, mis hoiab tugevalt ja kindlalt selle maja essentsi – muusikat ja teatrikunsti.
1999. aastal vabakutselise kunstnikuna tegutsenud ja hiljem Eesti Kunstiakadeemias klassikalise ehtekunsti eriala õppejõuna töötanud Rein Metsa töölauale jõudis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori ametiketi projekt tellimustööna. Eve Margus meenutab: „Kui tänapäeval käib kõik läbi konkursside, siis tol ajal oli tavaline tellida töö tunnustatud kunstniku käest.“ Originaalteos valmis Metsal klassikaliste kullassepa töövõtetega, mis tänasel päeval sellise mahuga projekti puhul on Marguse sõnul haruldane. Uuendused see-eest viidi ametiketis sisse suures osas arvuti ja 3D printeri abil – tänapäeva ehtekunstnik kasutab nii klassikalisi kui ka kaasaegseid kullassepatöö võtteid.
Tehniliselt keerukas projekt
Kui algne soov oli originaalteosele lisada teater sõna kujul, siis kavandi „lahtimuukimise“ ja töö käigus selgus, et sellisel kujul ei ole võimalik ehet täiendada. Tuli leida uus lahendus. Rektori ametikett, mille põhimaterjaliks on hõbe, koosneb esi- ja tagaplaadist, mida saab vajadusel lahti võtta. „Selles osas on tegu universaalse ehtega,“ leiab Margus. „Originaal esi- ja tagaplaat sai esmalt skaneeritud ja arvuti abil kihtideks võetud. Kihilise struktuuri ja kavandi teostuse taga oli kullassepameister Kristo Pachel. Kõik detailid on esmalt vahas prinditud ning seejärel hõbedasse valatud.“ räägib Margus. Ehtekunstniku sõnul on arvutis mudelit lihtne luua: „Arvuti näitab 2D-d ehk kahte mõõdet. Kui asi läheb materjali, tuleb sinna juurde kolmas mõõde. Kui üks ühele arvutis pilt teha ja see teostada, võib aga proportsiooni nihe sisse tulla. See on nüanss, millele 1999. aastal ei mõeldud. Kui tehti ehe, siis jäädavalt.“
Rektori ametiketi esi- ja tagaplaat koosnevad 22. detailist. Esiplaadi kaal 244 grammi ja tagaplaadi kaal 112 grammi. Kasutatud materjalid: hõbe 925, kuld 585, email.
Rektori uuendatud ametikett (foto: EMTA)
Kuigi tänapäeval on ühe ehte valmistamise protsess oluliselt lihtsam kui 25 aastat tagasi, kuna suur osa töösst tehakse arvutis, on ehtekunstniku oluliseks töövahendiks jätkuvalt ka tuli, muutes kunstniku justkui maagiks, kelle oskuste ja käe all valmib ehte kujul uus maailm. Metallikunsti võib nimetada maagiaks ja ehtekunstnikku maagiks, kes tunneb tuld ning kelle käe all sünnib ehte näol uus maailm. Kuidas üks ehe saab mateeriaks? Kõik saab alguse ideest, mis joonisena arvutisse kirjutatakse. Sealt jõuab see vahaprinterisse, kus see välja prinditakse ning üks ühele mudelina hõbedasse valatakse. Sellele järgneb viimistlusprotsess, mida ehtekunstnik peab kõige nauditavamaks osaks – ehe saab kunstniku käe all oma lõplikku näo ja tegumoe. „Sageli on just viimistlus see, mis annab väikesed, aga olulised nüansid. Miks mõni ehe püüab pilke, teine mitte,“ lausub Margus.
Ehtekunstniku sõnul nõuab teise autori loomingusse „sisseminek“, selle parandamine või ümber tegemine tundlikku meelt: „Ei ole nii, et sa lähed lihtsalt kallale ja hakkad midagi muutma. Ehtega peab suhestuma, et aru saada, mis on eelnevalt tehtud. Peab arvestama autori looduga ning leidma kunstniku käekirjale iseloomulikud detailid.“ Nii oli ka Rein Metsa loodud ametiketiga, millele Margus pidi lähenema paraja ettevaatusega. Algvormile oli vaja lisada teater, mis ei olnud sugugi kerge ülesanne: sõna „teater“ oleks lõhkunud originaalehet ja nii ei tulnud see variant kõne alla. Lahendus tuli aga ootamatu. Nimelt sattus Marguse kätte Rein Metsa 1973. aastal loodud teos „Tuulelohed“. Hõbedast ja vasknaeltest valmistatud kaelaehe, mida kaunistavad kaks üksteisest eemale vaatavat nägu. Just need näod said inspiratsiooniallikaks ning lahenduseks küsimusele, kuidas rektori ametiketile lisada teatrikunst – loomulikult Kreeka mütoloogiast pärit komöödia ja tragöödia sümbolit kasutades.
Tundlikult läbikomponeeritud
Margus iseloomustab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori ametiketti kui tundlikult läbikomponeeritud ehet, mida ei olnud tehniliselt lihtne teostada. Rektori ametiketi esi- ja tagaplaadi kaal on 365 grammi ning peamine materjal on hõbe. Keti kogukaal on
1500 grammi ja seda kaunistavad elevandiluust naisfiguurid. Ehte esipaneeli ehib kuldsete keeltega lüüra, mille tagumine plaat on oksüdeeritud tumedaks, et kuldsed keeled esile tuleksid. Kett koosneb ruumilistest tähtedest, neile on antud paksus, mis annab teatud väärikuse. „Väärikus on selle ehte üks olulisemaid märksõnu,“ lausub ehtekunstnik.
Kui mõne teose puhul võib näha, et see on tehtud omas ajas ja on kasutatud ajastule omaseid stiile ja võtteid, siis Rein Metsa looming on Marguse sõnul ajatu. „Kui ei ole taustateadmisi, siis mõned tema 1970ndatel tehtud kaelaehted oleksid justkui täna tehtud. Tema töödes on sees mingsugune salapärane ajatus.“ Ehtekunstniku sõnul on lihtne nii unikaalsest ehtest koheselt inspireeruda. „Mõte ja idee läksid kiirelt lendama,“ meenutab ta 2023. aasta algust, kui originaalteosega lähemalt tutvus „Võib öelda, et algne esiplaat oli väga tänuväärne. Kuna esipaneeli ees olid tühjad kohad, siis oli igati hea täiendada seda nägudega,“ räägib Margus.
„Muusikat ja kunsti luues ei saa ajatust eraldi taotlusena võtta,“ leiab Margus. „Sa tabad ära selle, mis kõnetab. Kui sa lood midagi, siis sa ei mõtle, et see peab 100 või 200 aastat kestma. Sa teed seda praeguses hetkes olles. Kust ideid püüda? Igalt poolt,“ lausub Margus.
Eesti ehtekunsti hinnatakse maailmas kõrgelt
„Ehtekunstnikuks olemine ei tähenda, et sa lood vaid ehteid. Oluline on ka viis, kuidas sa neid näed – millises ruumis ja kuidas neid eksponeerid,“ lausub Margus. „Ma kujutan ette, et muusika puhul on samamoodi. Suhestumine ruumiga – kas laulad koopas või suurel laval.“
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale andis Margus intevjuu vahetult pärast Lissabonis toimunud rahvusvahelise kaasaegse ehtekunsti biennaali, kus olid oma loomingut tutvustamas Eesti ehtekunsti tipud, aga ka alles oma kunstnikuteed alustavad EKA ehtekunsti eriala tudengid. Marguse sõnul on Eesti ehtekunst maailmas omal kohal. Siin peab suure kummarduse tegema Eesti ehtekunstnikule ja selle koolkonna loojale Kadri Mälgule. „Eesti ehtekunstil on teatud värving, mille järgi seda ära tuntakse. Vahel öeldakse, et Eesti ehe ei ole värviline – kui sa võrdled seda näiteks Portugali või mõne teise riigi ehtekunstiga.“ Margus näeb aga, et Eesti ehte värv tuleb välja selle sügavuses, alateadvuse ja tunnete väljatoomises. „Võib öelda, et Eesti ehe on narratiivne – sa saad aru, millest ta räägib. Detailid annavad kätte võtme, millega lahti muukida ehte lugu.“ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori ametikett on suurepärane näide Eesti klassikalisest ehtekunstist, rääkides meiega sümbolite keeles.
Tagaplaadi detailid enne kokkupanekut.
Mihkel Poll: „Muusikaga tegelemine on suur privileeg“
Mihkel Poll on silmapaistev interpreet, kes oma kunstiga rõõmustanud muusikasõpru üle maailma. 6-aastaselt klaveriõpinguid alustanud pianist on üles astunud Euroopa, Kaukaasia ja Ameerika lavadel. 2024. aasta sügisel ootavad teda ees soolokontserdid Jaapanis.
Intervjuus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ajakirjale räägib Poll elukutsest aktiivse interpreedina ja akadeemia õppejõuna ning kõneleb muuseas ka teemal, mis jääb sageli selle pealtnäha särava elukutse varju: andekuse ja töökuse kõrval mängib olulist rolli inimese psüühika ja pingetaluvus, mis võib lõpuks saada määravaks selle äärmiselt nõudliku elukutse teel.
Olete Eesti üks silmapaistvamaid interpreete. Milline on olnud see teekond?
Senine muusikaline teekond on sisaldanud nii rõõmuhetki kui raskusi, usun, nagu igal interpreedil. Tore on see, et interpreedi kasvamine ei lõpe tegelikult kunagi. Ideaalis lisandub nooruslikule energiale pidevalt kunstiküpsust, elu jooksul kogetu ladestub ja annab uut ainest eneseväljendusele.
Palun rääkige lähemalt õpingutest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Minu regulaarsed käigud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse (EMTA) algasid tegelikult varem kui ametlikult tudengistaatuses. 14-aastaselt, tol ajal veel Tallinna Muusikakeskkooli õpilasena, asusin õppima prof Ivari Ilja juurde, kelle klaveriklassis hiljem amet-
Mihkel Poll (foto: Rene Jakobson)
liku EMTA üliõpilasena jätkasin. Õpinguid EMTA-s meenutan suure südamesoojusega. Õppejõud olid inspireerivad ja toetavad, akadeemia õppeprogramm sisaldas nii väga vajalikku üldist muusikalist ja kultuuripilti arendavat kui andis piisavalt vabadust keskenduda erialasele arengule ja ettevõtmistele. Kasutasin ka võimalust viibida Erasmus-vahetuses, millest kujunes ühel ajaetapil paralleelne õping Londoni Guildhalli muusika- ja draamakoolis ning EMTA-s. Tagasi vaadates olen EMTA-le ning oma õppejõududele tõesti väga tänulik.
Tänasel päeval on Teil juba endal klaveriüliõpilased. Kuidas Te ennast selles rollis tunnete? Õpetajarolli sisseelamine võtab omajagu aega. Praeguseks olen juba päris mitu aastat EMTA-s õpetanud ja eneseusaldus selles osas on ehk pisut kasvanud. Interpreedi õpetamine on keeruline protsess, kuhu kuuluvad nii pillimängutehnilised, kunstilised, soorituslikud kui isegi inimlikud küsimused. Arengu eelduseks on erialaõpetaja ja -õpilase vaheline usaldus ja võiks isegi öelda – keemia. Siin ei ole ühtset valemit, mis kõigile sobiks, peab tunnetama iga inimese eripära ja seda, mis konkreetse noore interpreedi arengut kõige paremini toetab ja edasi viib. Siin mängivad rolli õppejõu andekus, oskused ja teadmised, aga kindlasti ka kogemused. Ja lõpuks nii nagu muusika interpreteerimise puhul, on ka õpetamise juures palju subjektiivset, see tulemus mis meeldib ühele, ei pruugi sümpatiseerida mõnele teisele. On väga tore, et EMTA-s õpetavad erinevad loomingulised isiksused ja noorel interpreedil on võimalik leida just endale sobiv erialaõppejõud.
Teie õpilased on juba nii-öelda väljakujunenud noored muusikud. Milline on Teie peamine ülesanne sellise noore muusiku toetamisel?
Jah, mõned EMTA-sse saabuvad noored interpreedid annavad juba iseseisvaid kontserte, on professionaalse elu lävel. Teistel on sinna veel minna. Õppejõu ülesanne on tajuda, mida on konkreetse üliõpilase arenguks vaja ja siis püüda vastavalt oma parimale äranägemisele tööprotsessi sellest lähtuvalt üles ehitada.
Olles üles kasvanud muusikute peres, tundub Teie elukutsevalik loomulik. Kui suur roll esimeses tõukes klaverimängu juurde oli Teie enda huvil või olid peamised suunajad teie vanemad? Palun jagage lugejale enda esimene mälestust klaveriga. Ega ma seda kõike väga täpselt ei mäleta. Kuna mu isa oli pianist ja ema on laulja, koorijuht ja helilooja, siis muusika kõlas kodus pidevalt. Meil oli klaver, millel regulaarselt mängiti, ja eks ma siis ka ikka proovisin ja sellel nii-öelda klimberdasin. Mäletan, et kui ma olin vist 6-aastane, siis küsiti, et mis pilli tahan õppida. Vastasin – klaverit. Ja nii algasid mu „ametlikud“ klaveriõpingud, esialgu Nõmme muusikakoolis.
Interpreediks ei sünnita, selleks kasvatakse. Arendage palun seda mõtet. Kuidas Teie sellega resoneerute?
Arvan, et interpreedi eluks on vaja nii sünnipärast andekust kui töökust, samuti keskkonda, kus oma võimeid välja arendada. Ka kõige geniaalsemad muusikud on vähemalt mingil eluetapil pidanud väga palju pingutama. Samas kui inimesel ei ole vajalikke looduslikke eeldusi, siis ei anna paraku ka päevadepikkune harjutamine loodetud tulemust.
Paljud lapsed käivad huviringides – tantsivad, laulavad, mängivad erinevaid pille. Kõik see on vajalik, rikastamaks lapse arengut. Küll aga on vaid üksikud, kes jõuavad muusikutena tippu. Miks see nii on?
See on teema, mis on viimasel ajal väga aktuaalne. Eesti muusikakoolides õpib hulgaliselt andekaid muusikuid, potentsiaalselt väljapaistvaid interpreete ja heliloojaid, aga enamik neist valib lõpuks mõne muu ameti. Üks põhjuseid on kindlasti see, et teatud eluetapis, tavaliselt vanuses 13–15 eluaastat (just siis, kui muusikakool saab läbitud) on möödapääsmatu pühendada palju aega ja energiat harjutamisele ning eriasele arengule. See aga tähendab paratamatult millestki loobumist, tihti koolivahetust või muid ajutisi ebamugavusi. Võib-olla tekitab noortes ka hirmu panna kõik varakult nii-öelda ühele kaardile, soovitakse lükata erialased valikud edasi kaugemasse tulevikku. Professionaalse muusiku elukutse vaatest on siis tihti “rongid juba läinud” ja potentsiaalsest andekast muusikust saab hoopis mõne muu elukutse esindaja. Kui jälgida, mis rakursi alt erinevaid teemasid ühiskonnas käsitletakse, siis tihti ikka majandusliku. Samas kunstierialadega tegelemisel ei saa see olla põhiliseks ajendiks. Motivaatoriks peab olema suur soov konkreetse erialaga tegeleda, elada loominguliste väärtuste poolest rikast elu. Ja kui vaadata edukaid muusikuid, siis tulevad nad, tihti isegi väga edukalt, ka majanduslikult toime. Kahtlemata on muusikavallas, nagu igal muul elualal, tihe konkurents. Aga tuleb endasse uskuda, tööd teha ja oma võimed ning anne välja arendada, küll siis tuleb ka kõik muu.
Publik ootab kontserdist alati midagi erakordset – mitte lihtsalt professionaalset sooritust, vaid kunstielamust. Et seda pakkuda, peab interpreedil olema piisavalt jõudu ja värskust, mida aga professionaalse elu praktiline pool tihti ei arvesta.
Alustasite klaveriõpinguid 6-aastaselt. Kas sellel teekonnal on olnud ka kõhklusi, kahtlusi ja murdepunkte? Kuidas olete neist läbi tulnud? Pianistiamet sisaldab endas kõige rõõmupakkuva kõrval paratamatult ka kõhklusi ja kahtlusi, need käivad kaasas nii pianistiks kasvamise kui hilisema regulaarse lavaeluga. Emotsionaalsest mugavustsoonist väljumine muudab tihti loomingulised otsingud viljakamaks, nii et kahtlused on omamoodi ka väga head. Eks iga loominguline elu sisaldab endas pidevat võitlust iseendaga. Rasked hetked aitab vahel ületada see, kui mõneks hetkeks aeg maha võtta, aga vahetevahel aitab hoopis kõikehõlmav ütlus – võta end kokku!
Võiks öelda, et professionaalseks muusikuks kasvamisel on teid soosinud pinnas ja keskkond, kus üles kasvasite. Mis on aga need sisemised omadused, mis on Teid toetanud? Saame seda küsimust ka laiendada: millised omadused peaksid olema ühel tippmuusikul?
Levinud on öelda, et professionaalseks muusikuks saamiseks on vaja viis protsenti andekust ja üheksakümmend viis protsenti töökust. Selles on kindlasti palju tõtt. Aga kui rääkida regulaarselt laval käimisest, võimekusest anda kümneid ja kümneid kontserte aastas, siis selleks peab olema kõige muu kõrval kindlasti ka vastav närvisüsteem ja psüühika. Igaühele, ka väga andekatele interpreetidele, ei pruugi see sobida, samas on neid, kes iga hetke laval tõeliselt naudivad. See on paljuski ka inimtüübi küsimus. Publik ootab kontserdist alati midagi erakordset – mitte lihtsalt professionaalset sooritust, vaid kunstielamust. Et seda pakkuda, peab interpreedil olema piisavalt jõudu ja värskust, mida aga professionaalse elu praktiline pool tihti ei arvesta.
Konkurents ja konkureerimine käivad paratamatult kaasas professionaalseks muusikuks pürgimisel. Kuidas olete toime tulnud nii vaimse kui füüsilise pingega, mida selline pidev „võistlusvormis“ olemine nõuab? Kuidas on see ajas muutunud?
Kui maailmakuulsalt pianistilt Grigori Sokolovilt küsiti, et kuidas veedate aega pärast kontserte, siis ta vastas, et nii suure hulga kontsertide korral nagu temal, ongi aeg ainult enne kontserte... Usun, et nagu iga asjaga, aitab ka pingetaluvusega toime tulla kogemus, oskus võtta närvi ja stressi omamoodi loomulikuna. Sellega ei tuleks püüda võidelda, vaid pigem ära kasutada enese kokkuvõtmiseks.
Kas tippu jõudmine saab olla omaette eesmärk?
Tippu jõudmist võib mitmeti mõista. Arvan, et eesmärk võiks olla oma oskused maksimaalselt välja arendada, igal juhul nii-öelda enda võimete tippu jõuda – see on see, mida igaüks saab teha. Kuhu inimene lõpuks oma erialal maailmas asetub või millised professionaalsed võimalused tekivad, ei sõltu pahatihti ainult temast, sest siin mängib muuhulgas rolli ka õnn.
Usun, et nagu iga asjaga, aitab ka pingetaluvusega toime tulla kogemus, oskus võtta närvi ja stressi omamoodi loomulikuna. Sellega ei tuleks püüda võidelda, vaid pigem ära kasutada enese kokkuvõtmiseks.
Kuidas ja millise pilguga jälgite teisi selle elukutse esindajaid?
Kolleegide tegevusest võib väga palju õppida ning kontsertidest inspiratsiooni saada. Kuna kõik interpreedid teavad, milliseid väljakutseid muusiku elukutse ja pidev laval käimine esitab, siis arvan, et üksteisele elatakse siiralt kaasa ja tuntakse igakülgset rõõmu kolleegide loominguliste kordaminekute üle.
Kas oleks õige öelda, et teistega konkureerimisest olulisem on iseenda ületamine? Millised latid olete iseendale interpreedina seadnud?
Selle väitega olen igati nõus. Iseendale lattide seadmine kuulub tegelikult igapäevase loomingulise tegevuse ja harjutamise protsessi juurde. Latt võiks üldiselt olla see, et teos kõlaks sõrmede all nii nagu sulle endale meeldib. Selleni jõudmine võib vahel võtta vähem, vahel kauem aega, mõnikord ei õnnestu üldse. Ja eks interpreedi arengu ja kunstilise küpsemisega oskab ta ka muusikalisi latte enda jaoks muudkui kõrgemale seada.
Kui laulja instrument on hääl, siis pianistil on selleks klaver. Laulja küpsemist kuuleb läbi tehnika, tämbri sügavuse ja helikõla nüansirikkuse kaudu. Millisel kujul toimub pianisti areng?
Arvan, et intepreedi areng on tervikprotsess, mille tulemus peaks ideaalis peegelduma kunstiliselt üha haaravamates ja sügavasisulisemates esitustes. Kui kuulata legendaarsete pianistide salvestisi, näiteks Vladimir Horowitzi, Svjatoslav Richterit, Glenn Gouldi, Martha Argerichi või paljusid teisi, siis väga ruttu on võimalik ära tunda, kes mängib. Erinevad omadused (kõla, ajakasutus, fraseerimine jne) on põimunud unikaalseks kunstiliseks väljenduseks, mis haarab kuulaja oma mõjuvuse ja veenvusega.
Millal on pianist tippvormis ja kas selleks on ealine piir?
Pianistiamet on selles mõttes õnnelik amet, et seda saab pidada väga kõrge eani. Näiteks Arthur Rubinsteinilt on suurepäraseid salvestisi ajast, mil ta oli üle 80 aasta vana. Kahtlemata pärsib vanus ühel hetkel inimese füüsilist võimekust, aga pianisti puhul saab seda kompenseerida kunstiline väljendusrikkus. Sama võib täheldada dirigentide puhul. Üks mu lemmiksalvestisi viimasest ajast on Beethoveni 1. klaverikontserdi ette-
kanne, kus solist Martha Argerich on 79 aastat vana ja dirigent Herbert Blomstedt 93-aastane. Kuulates ei aimaks seda küll millestki.
Publik tuleb kontserdisaali osa saama muusikavormi lõpptulemusest, pööramata tähelepanu sellele, kui palju aega ja energiat on läinud sellele eelnevalt. Palun kirjeldage soolokontserdiks ettevalmistamise protsessi.
Pianisti soolokava ettevalmistamist ja kontserti võiks võrrelda kirjaniku romaani kirjutamise ja ilmumisega. Interpreetide puhul on üsna vähe olukordi, kus inimene täidab terve õhtu vaid enda tegevusega, pianistid teevad seda regulaarselt. Soolokontserdiks valmistumine algab sobiva kava kokkupanemisega, see võiks moodustada ühe kunstilise terviku. 20. sajandil traditsiooniks saanud sooloõhtu koosneb tavaliselt kahest poolest, mõlemad umbes 45 minutit. Kava valik on kindlasti oluline, sest kõik teosed ei saa olla võrdselt intensiivsed, muidu tekib kuulajates väsimus. Kontserdi raskuspunkt on tavaliselt lõpus. Pianistid, nende repertuaar, selle omandamise kiirus ja muu on kahtlemata väga erinevad, aga väga üldistatult võiks ehk öelda, et uue soolokava ettevalmistamiseks on rahulik aeg umbes aasta. Siis jõuab kava läbi harjutamise ja loominguliste otsingute piisavalt kunstiküpseks saada, et see kontserdil publiku ette tuua.
Mis on interpreedi elukutse suurimad väljakutsed?
Ilmselt suurimad väljakutsed seab interpreet endale ise sellega, kui soovib enda võimeid ja oskusi maksimaalselt realiseerida, et seeläbi publikule võimalikult suuri muusikaelamusi pakkuda. Pool naljatamisi võiks ehk öelda, et teeme ise enda elu raskeks.
Kuidas tulete toime lavanärviga? Kas Teil on välja kujunenud tehnikad, kuidas sellega tegeleda?
Lavanärviga aitab kõige paremini toime tulla põhjalik ettevalmistus kontserdiks, kindlustunne oma kunstilistes taotlustes ja kindlasti raudkindlel teadmine muusikalisest tekstist. See aitab seljatada halvavat närvi ja kahtlusi, mis võivad laval tekkida. Närvi maha suruda või eitada ei ole mõtet, seda tuleb aktsepteerida lavaeluga kaasaskäiva paratamatusena ning õppida nii-öelda head närvi enda laval kokkuvõtmiseks ära kasutama.
Kes on olnud Teie suurimad mõjutajad muusikuks kasvamisel?
Minu väga suur mõjutaja on olnud kindlasti minu erialaõpetaja Ivari Ilja, samuti professorid Ronan O´Hora ja Eliso Virsaladze, kelle juures olen lühemat aega õppinud. Kaudsemateks mõjutajateks on olnud paljud pianistid ja teised interpreedid, keda olen nii elusalt kui salvestistelt kuulnud, kes on inspireerinud ja kellelt olen püüdnud õppida. Muusiku kasvamisel on erakordse tähtsusega kindlasti kodu. Sellega on mitmes mõttes väga vedanud. Olen saanud kodust alati nii inimlikku kui ka professionaalset toetust.
Olete pälvinud auhindu ja saanud tunnustusi nii kodumaal kui rahvusvaheliselt. Kui oluline on Teie jaoks selline märkamine? Kas selline tunnustus on Teid mingitel hapramatel eluhetkedel toetanud?
Usun, et iga inimene vajab tunnustamist ja märkamist. Pärast kontserti saadud aplaus ja soe vastuvõtt publikult on see, mille nimel pingutada ja harjutada. Konkursi preemiad ja auhinnad on kahtlemata rõõmustavad ja annavad kinnitust, et sinu tegevust on märgatud ja hinnatud. Aga muusikaga tegelemine, sellega igapäevaselt kontaktis olemine on juba ise suur privileeg. Kontserdiks valmistumise protsess on omamoodi ka suur nauding, mille tajumine annab jõudu ja inspiratsiooni üha uuteks loomingulisteks pingutusteks.
Teie repertuaari kuuluvad sageli romantikud nagu Chopin, Schumann, Rahmaninov. Kuidas olete jõudnud just nende heliloojateni?
Olen püüdnud repertuaari võtta neid heliloojaid ja teoseid, millega on tekkinud emotsionaalne side, soov neid esitada. Kuigi veel hiljuti olen mänginud näiteks Ligetit, Bartókit, Enescut jt, on mu viimaste aastate kontserdikavad kujunenud tõesti eelkõige romantikute ümber. Romantiline repertuaar seab interpreedile suured väljakutsed, aga annab ka erakordsed väljendusvõimalused.
Millised on Teie lähituleviku projektid, mida soovite lugejatega jagada? Kuidas näete arenguid klaverimaastikul laiemalt? Kas pianistidel on Eestis piisavalt võimalusi publiku ette astuda?
Isiklikus plaanis seisavad lähiajal ees mitmed kontserdid trio Poll-Varema-Poll koosseisus, Tallinnas 18. detsembril EMTA suures saalis. Oktoobris on tulemas soolokontserdid Jaapanis. Kui rääkida viimaste aastate pianistilikest arengutest veidi laiemas plaanis, siis on väga hea meel, et EMTA-s on tekkinud regulaarsed klaverikontserdid – see on hetkel Eesti pianistide põhiline väljund. Eriliselt rõõmustav on koostöö Postimehe Fondiga, kellega koos loodud sari „Klaverikunst“ on olnud võrdselt rõõmupakkuv nii interpreetidele kui publikule. Et pianist püsiks tippvormis, on oluline, et tal oleksid regulaarsed võimalused astuda üles nii soolokontsertidega kui orkestrisolistina, samuti et esindussaalides toimuvate kontsertide eest saadav tasu oleks vastavuses nende vastutusrikkuse, publiku ootuste ja ettevalmistuseks vajaliku aja ja energiaga. Laiemalt aitab see tagada klaverikunsti säilimise, kontserdielu, mis pakub kunstielamusi publikule ja inspireerib noori pianiste väljakutseterohket, aga väga ilusat interpreedi elukutset valima.
K 16.10.2024 kell 19 / EMTA suur saal
Klaveriduo
Kai Ratassepp - Mati Mikalai
K 11.12.2024 kell 19 / EMTA suur saal
Alim Beisembayev (Kasahstan/ÜK)
K 12.02.2025 kell 19 / EMTA suur saal
Sten Lassmann
K 23.04.2025 – kell 19 / EMTA suur saal
Age Juurikas
Kvaliteedijuht Marion Mang: „Eesti Muusika- ja
Teatriakadeemiale omistatud kvaliteedimärk annab
kindlustunde, et akadeemia
areneb õiges suunas ning saavutab seatud eesmärke“
Aprillikuus 2024 otsustas Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) hindamisnõukogu omistada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale (EMTA) kvaliteedimärgi järgmiseks seitsmeks aastaks kuni aastani 2031. HAKA kvaliteedimärgi saavad ülikoolid välishindamise läbimisel ilma kõrvaltingimusteta. See tõendab, et akadeemias toimib efektiivne juhtimine, õppe- ja teadusarendustegevus ning panustatakse ühiskonna arengusse.
Välishindamised on üks osa kvaliteedikindlustamise protsessist ning kõik Eesti kõrgkoolid peavad institutsionaalse akrediteerimise läbima vähemalt kord seitsme aasta jooksul. Selle käigus hinnati 2023. aasta sügisel toimunud välishindamisel akadeemiat tervikuna – juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse protsesside toimimist, nende vastavust seatud eesmärkidele ja kehtestatud nõuetele. Lisaks võeti vaatluse alla neli hindajate poolt valitud õppekava: lavakunsti bakalaureuseõppekava, muusika interpretatsiooni magistriõppekava, kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekava ning muusika ja teatrikunsti doktoriõppekava.
Välishindamise viis läbi Belgias asuv kvaliteediagentuur MusiQuE (Music Quality Enhancement), mis on spetsialiseerunud just loome valdkondades tegutsevate kõrgkoolide kvaliteedi hindamisele ja teeb seda
paljudes riikides üle maailma. MusiQuE edastas oma hinnangud HAKA-le, kes oli hindamisprotsessi aktiivselt kaasatud.
Välishindamise protsess
Välishindamise edukas läbimine oli meie 2023. aasta põhifookus, kuid kvaliteedikindlustamine on järjepidev töö.
• Aastatel 2020–2023 loodi kolm uut ametikohta: kvaliteedijuht, turunduskommunikatsiooni spetsialist ja haridustehnoloog, akadeemia töötajate hulgast nimetati ka võrdse kohtlemise usaldusisik. Keskenduti protsesside korrastamisele ning tagasisidest lähtuvate parendustegevuste elluviimisele, sõnastati võrdse kohtlemise põhimõtted, parendati akadeemia-sisest infoliikumist (uudiskirjad, siseekraanid, siselistid, siseveeb, töötajate koolitus- ja arutelunädal “Arenev akadeemia”), alustati haridustehnoloogia tugiteenuse pakkumist ning digikultuuri juurutamist õppeprotsessides.
• 2022. aasta sügisel taotles EMTA võimalust kaasata välishindamise läbiviimisesse rahvusvaheliselt pädev hindamisasutus MusiQuE ning sai selleks HAKA nõukogu nõusoleku.
• 2023. aasta alguses panime paika tegevusplaani
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kvaliteedijuht Marion Mang (foto: Evelin Värva)
ning moodustasime kolm valdkonnapõhist töörühma, kes asusid eneseanalüüsi aruande (edaspidi EA) jaoks andmeid koguma. Uuendasime õppekava statuuti, analüüsisime õppetööga seotud protsesse ning õppekavu, eelkõige neid, mis olid EA valimis. Suurimat tähelepanu pöörasime õppe kvaliteedi ja akadeemia kvaliteedikultuuri arendamisele.
• Juunis valmis EA esialgne versioon, mida tutvustati EMTA liikmetele juuni lõpus toimunud kaasamisseminaril. Töörühmades osales kokku 22 töötajat, EA koostamise protsessis osales ligi 70 töötajat, mida oli tunduvalt rohkem kui varasematel aastatel.
• Suvel toimus EA dokumendi visuaalne kujundamine ning keeleline toimetamine.
• Septembris esitasime EA kvaliteediagentuurile MusiQue.
• 30. oktoobrist 2. novembrini külastas akadeemiat institutsionaalse akrediteerimise raames rahvusvaheline ekspertkomisjon koosseisus Helen McVey (komisjoni esinaine, Šoti Kuninglik Konservatoorium), Paula Crabtree (Stockholmi Kunstide Ülikool), Christina Guillaumier (Kuninglik Muusikakolledž, London), Dušanka Jelenković Vidović (Belgradi Kunstide Ülikool) ja Guillermo Rodríguez Rodríguez (üliõpilaste esindaja). Komisjon tutvus akadeemia õppehoonetega, kohtus nõukogu ja rektoraadi liikmete ning õppejõudude, tugiüksuste töötajate, üliõpilaste, vilistlaste ja akadeemia partnerite esindajatega. Hindamiskülastusel osales vaatlejana ka HAKA esindaja. Külastuse lõpus andsid eksperdid juhtkonnale hindamistulemuste kohta esmase suulise tagasiside.
• Lõplik hindamisaruanne esitati EMTA-le aprillis 2024. Nõuetele täielikult vastavaks hinnati üheksateistkümnest MusiQue standardist kolmteist, olulisel määral vastavaks kuus, mille kohta esitati ka soovitusi edaspidiseks arenguks.
Välishindamise tulemused Akadeemia üheks tugevuseks on selge arusaam oma identiteedist, mis väljendub nii organisatsiooni missioonis, visioonis kui ka väärtustes. Kolm EMTA põhiväärtust, mis hindamisaruandes märksõnadena korduvalt esile tulevad, on kultuur, avatus ja kaasamine.
Kultuur hõlmas välishindamise puhul nii rahvuskultuuri, organisatsioonikultuuri, kvaliteedikultuuri, suhtluskultuuri kui ka digikultuuri.
Eesti rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine on EMTA üks põhiväärtusi. Välishindajatele avaldas muljet see, kuidas EMTA oma eesmärke ja kultuurisektori vajadusi haridusprotsesside kaudu teostab, arvestades seejuures nii riiklikke strateegiaid kui ka ühiskonna ootusi. Üliõpilased saavad õpingute ja esinemiste kaudu panustada kultuuri hoidmisse, ühtlasi omandada väärtuslikke kogemusi, et olla tulevikus tööturul
konkurentsivõimelisemad. Positiivsena mainiti, et akadeemia on suutnud hoida tasakaalu nii Eesti kultuuri edendamise kui ka rahvusvahelistumise soodustamise vahel. Ligikaudu veerand akadeemia üliõpilastest on rahvusvahelise taustaga, õppejõududest on paljud rahvusvahelise hariduse ning kogemusega. Välisvilistlaste kogemustest lähtuvalt on eesti keele ja kultuuri õpe aidanud neil mõista kohalikku keskkonda ning olnud kasuks ka nende edasises erialases töös. EMTA näeb kõiki oma lõpetajaid kui akadeemia ja Eesti kultuuri saadikuid maailmas.
Kvaliteedikultuur on ühtne arusaam kvaliteedist, nii juhi kui töötaja tasandil. Positiivsena märgiti viimastel aastatel loodud terviklikku kvaliteedi tagamise ja edendamise süsteemi, mis kaasab sidusrühmi ja kasutab nende tagasisidet pidevaks täiustamiseks nii õppekavade kui ka akadeemia tasandil. Tähelepanu soovitati edaspidi pöörata õppimise ja õpetamisega seotud protsesside arendamisele. Olgugi, et mitteformaalne tagasisidekultuur toimib, leidsid eksperdid, et vaja on tagasisidet süsteemsemalt vormistada. Läbipaistev suhtlus ja regulaarsed ülevaated tulemustest aitavad kaasa kvaliteedikultuuri arengule.
EMTA on panustanud märkimisväärseid ressursse digikultuuri ja -kompetentside arengu toetamiseks ja sellega on kavas jätkata. Eriliselt tunnustati IT- ja tehnoloogiaalaste koolituste läbiviimist, mis toetavad töötajate digioskuste arengut. Tööd tehisintellekti kasutamise reguleerimisel tuleb jätkata kooskõlas käimasoleva üleriikliku aruteluga. EMTA võttis 2017. aastal digitööriistana kasutusele LoLa (Low Latency Audio Visual Streaming), mis on kõrgekvaliteediline viitevaba heli- ja videoülekandetehnoloogia, võimaldades reaalajas läbi viia virtuaalseid meistrikursusi ja kontserte geograafiliselt erinevates asukohtades. Et jätkuvalt pakkuda üliõpilastele kaasaegset õpikogemust, soovitasid välishindajad LoLa võimalusi veelgi enam õppesse integreerida.
Avatus on samuti üks EMTA põhiväärtusi, mida eksperdid tugevusena ära märkisid. Positiivsena nimetati akadeemia avatud, lugupidavat ning kaasavat töö- ja õpikeskkonda. Avatus dialoogile, uutele suundadele, ideedele, rahvusvahelisele koostööle leidis kinnitust kohtumistel nii töötajate, üliõpilaste, vilistlaste kui ka akadeemia partneritega. Üliõpilased tunnustasid avatud suhtluskultuuri ja võimalusi osaleda rahvusvahelises õpirändes. Lisaks muusikute, heliloojate, näitlejate ja lavastajate koolitamisele keskenduvatele traditsioonilistele õppekavadele on EMTA avatud uuenduslikele õppekavadele nagu seda on kaasaegsed etenduskunstid (ingl k Contemporary Physical Performance Making ehk CPPM) ning nüüdismuusika interpretatsioon ja loome (ingl k Contemporary Performance & Composition ehk CoPeCO). Valmisolekut uuendusteks näitab ka kultuurikorralduse magistriõppekava ja lavakunsti bakalaureuseõppekava ümberkujundamine.
Kiideti EMTA väljapaistvat positsiooni Eesti professionaalsel muusika- ja teatrimaastikul ning elukestva õppe võimalusi, mis vastavad sektori muutuvatele vajadustele ning on avatud ka laiemale üldsusele.
Kaasatus, koostöö ja võrdne kohtlemine on EMTA jaoks olulise tähtsusega. Aina süsteemsemalt kaasatakse akadeemia liikmeskonda organisatsiooni arendamisse, seda nii tagasisideküsitluste kui ka arendustegevuste kaudu. Esmakordselt osales välishindamise eneseanalüüsi koostamisel nii suur hulk töötajaid. Võrdne ja lugupidav kohtlemine on EMTA üks põhiväärtustest, mida väljendasid hindamisvestlustel osalejad ja tunnustasid hindajad. Kiideti võrdse kohtlemise usaldusisiku ametisse nimetamist ning soovitati mõju suurendamiseks üliõpilasi laialdasemalt teavitada tema rollist. Eksperdid leidsid, et akadeemia koostöö edendamine looverialade asutuste ja professionaalidega on kõikehõlmav ja dünaamiline. EMTA-l on head koostöösidemed teiste Eesti ülikoolide ja teadusasutustega interdistsiplinaarsete projektide läbiviimisel, koostööd tehakse kultuurisektori ja Eesti ühiskonnaga laiemalt. Ühisõppekavadega seoses soovitati parendada osapoolte omavahelist suhtlust. Ka rahvusvaheliselt tehakse tihedat koostööd erinevate partnerite ja võrgustikega, teaduskoostööga seonduvalt soovitasid eksperdid leida teadusprojektide rahastamiseks täiendavaid võimalusi ka akadeemia seest.
Välishindamisel tehtud ettepanekud on rektoraadi ja valdkonna eest vastutajatega koos üle vaadatud ning kokku on lepitud tegevused järgmisteks aastateks. Kvaliteedijuht peab tagama, et kõik vajalikud huvigrupid saaksid arendusprotsessidesse ja kvaliteedikultuuri edendamisse kaasatud.
Tulevikusuunad ja orienteeritus pidevale arengule
Eesti ühiskonna areng ja globaalsed väljakutsed tingivad olukorra, kus tuleb valmis olla erinevateks muudatusteks. Võrreldes teiste Eesti ülikoolidega on EMTA oma üliõpilaste arvult kõige väiksem, kuid just väiksus annab paindlikkuse, et muudatustele kiirelt reageerida ning olla jätkuvalt valmis täitma oma missiooni nii Eesti haridus- ja kultuurielus kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Tuleviku väljavaadetena on näiteks arutatud, et EMTA võiks olla eestvedaja ning kompetentsikeskus tehisintellekti rakendamisel muusikatehnoloogia valdkonnas ja muusika loomisel. Samuti muusikateraapias, mille kaudu on võimalik laiendada loomeprotsessi positiivset mõju vaimsele tervisele.
Kindlasti pööratakse jätkuvalt tähelepanu sellele, et akadeemia oleks ühiskonnas hästi nähtav ja üliõpilaskandidaatide arv oleks kasvutrendis. Jätkatakse EMTA noorteakadeemia programmiga, planeeritakse muusikakoolides üle Eesti kursusi „EMTA meistriklass” ning
korraldatakse EMTA suvekoole rohkematele erialadele. Üliõpilasi ja töötajaid julgustatakse rohkem kasutama võimalust käia kogemusi saamas välisülikoolides. Jätkuvalt arendatakse teadustegevust, sh loovuurimust ning tehakse tööd selle nimel, et leida uusi rahastusvõimalusi teadusprojektidele.
Turvaline töö- ja õpikeskkond on pidevas fookuses, et toetada koostööd ning õpimotivatsiooni, samuti aidata kaasa vaimse tervise ning heaolu edendamisele. Viimastel aastatel on investeeritud õppehoone ventilatsioonisüsteemi uuendamisse, renoveeriti fuajee, jätkatakse õppeklasside uuendamisega ning otsitakse lahendusi lavakunsti osakonna täiendavale ruumivajadusele.
akrediteerimise sertifikaat
Alates 2024/25. õppeaastast võttis EMTA kasutusele uue õppeinfosüsteemi, mis on nii sisult kui kujunduselt kaasaegne ning kasutajasõbralik, pakkudes paremat tuge õppimisel ja õpetamisel. Planeeritud on üliõpilaste hindamise temaatikale pühendatud arutelud, et tagada selgem tagasiside õpitulemuste kohta. Kinnitamisel on riiklik kava, mille kohaselt 2028/2029. õppeaastaks peavad kõik ülikoolid olema üle viidud uuele kõrgharidusstandardile. Tööturg nõuab järjest rohkem erialade omavahelist sidumist ning tugevaid üldoskusi, näiteks lisanduvad rohe- ja digiteemad ning üldoskused seotakse erialaste õpingutega.
Seetõttu on vajalik, et akadeemia käiks kaasas muudatustega ning oleks orienteeritud pidevale arengule. 2025. aastal hakkame ette valmistama uut arengukava aastateks 2026–2030, mille käigus vaatame üle käesoleva arengukava perioodi tulemused ning seame tuleviku eesmärgid.
Hiljutise välishindamise põhjalikud tulemused on kättesaadavad nii HAKA hindamisotsuses kui MusiQue hindamisaruandes.
Jacques Moreau Chair of the Board
EMTA
Muusikakultuuri eriala ehk uued tuuled Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduses
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia avas 2024. aasta sügisel muusikateaduse õppesuuna raames muusikakultuuri eriala bakalaureuse õppekava, kuhu on oodatud ka need õppijad, kellel puudub klassikaline muusikaline alusharidus. „Ühiskond on nii palju muutunud, et vajadus muusikateaduse õppeprogrammi uuenduse järele oli õhus,“ räägib muusikakultuuri eriala tagamaadest EMTA muusikateaduse õppejuht professor Kerri Kotta.
„Proovisime õppekava disainida nii, et muusikateaduse alusõpe oleks rohkem vastavuses ühiskonna vajadustega: et pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet oleks selle eriala lõpetanul võimalik minna tööle näiteks produtsendiks kontserdiorganisatsiooni, infospetsialistiks raamatukokku või muuseumisse. Samas tuleb anda ka akadeemilise uurimise baasoskuseid, mis on vajalikud juhul, kui inimene otsustab teadlase karjääri kasuks,“ sõnab Kotta.
Tema sõnul on Eestil küll ette näidata unikaalseid festivale ning suurepäraselt toimivaid kultuuriorganisatsioone, kuid valdkond on siiani suuresti iseõppijate mängumaa. Siinne kultuurimaastik on nii korralduslikus kui meedia mõttes kujundatud väga
erineva taustaga tegijate poolt. Sinna võivad kuuluda muusikateadlased, koorijuhid, muusikapedagoogid või interpreedid, kes on õppinud seda ametit praktika käigus. „Vaja on aga ka koolitatud spetsialiste, kes oskavad näha valdkonda laiemalt. Tegevmuusik vajab enda kõrvale professionaalset produtsenti ja kriitikut.“
Muusikakultuuri eriala loob pinnase ka muusikateaduse edasiseks arenguks
Ajalugu on näidanud, et neid, kes 18-aastaselt otsustavad saada muusikateadlaseks, on vähe. Paljud muusikateadlased on alustanud mõnel muul alal ning jõudnud muusikateaduseni samm-sammult. „Teadvustame, et gümnaasiumilõpetaja ilmselt ei mõtle endast kui muusikateadlasest. Ainuüksi juba sellel põhjusel, et noortel ei ole head arusaama sellest, mida muusikateadus endast kujutab. Samas on olemas ilmselt hulk inimesi, kes ei näe end tingimata tegevmuusikuna, kuid sooviksid oma tuleviku muusikaga siduda. Meil tuleb need inimesed akadeemiasse õppima saada. Eriala omandamise käigus tutvutakse ka erinevate muusika uurimisvõimalustega. Ja niimoodi, järk-järgult valdkonda sisse minnes, võib nii mõnigi tudeng avastada, et muusikavaldkonnas
Kerri Kotta (foto: Ragnar Vutt)
„...muusikateadus,
nagu mistahes muu teadus, võrsub mingisuguselt pinnalt. Meie eesmärk on luua kolme aastaga see pinnas, kust edasine süvitsiminek oleks võimalik.“
probleeme püstitada ja neid lahendada on väga põnev. Tegelikult märkasime juba sisseastumisvestlustel nii mõnegi kandidaadi potentsiaali olla tulevikus hea muusikateadlane.“ Nii nagu mitmed praegused akadeemia teadurid, on ka Kotta teaduseni jõudnud hoopis heliloomingu kaudu. „Kokkuvõtvalt võib öelda, et muusikateadus, nagu mistahes muu teadus, võrsub mingisuguselt pinnalt. Meie eesmärk on luua kolme aastaga see pinnas, kust edasine süvitsiminek oleks võimalik.“
Korraldus, meedia ja info ehk muusikakultuuri „kolm vaala“
Muusikakultuuri õppeprogrammi võib mõtteliselt jaotada kolmeks haruks, mis on omavahel tugevalt seotud: korraldus, meedia ja uuring (info). Korralduslik pool tähistab institutsionaalsete raamistike loomist, milles muusika saaks avalduda ja areneda. Meedia on muusika „tõlkimine“ ühiskonnale, seotud väärtushinnangute ning lugudega, mida muusikast jutustatakse. Info ja uuringud on seotud muusikaalase teabega, mis inimest ümbritseb. „Kui jätta kõrvale helilooming ja interpretatsioon ehk muusika esitamine ja loomine, siis on nimetatud „kolme vaalaga“ ühiskondlikul tasandil peaaegu täiesti kaetud muusikakultuuriks nimetatav valdkond,“ räägib Kotta.
Keda oodatakse õppima?
Formaalne muusikaline ettevalmistus muusikakultuuri õppima asumisel ei ole kõige tähtsam. Peamine on huvi muusika vastu. „Kontsertide eduka korraldamise puhul ei ole suure ja väikese tertsi laulmine eksistentsiaalse tähtsusega. Sageli ei ole muusikaspetsiifilised oskused need, mis teevad muusikaspetsialisti oma valdkonnas edukaks,“ leiab Kotta. „Huvi muusika vastu on oluline, sest just see genereerib ideid, võimaldab näha valdkonnas ootamatuid seoseid, märgata midagi, mida teised, kes selle valdkonna vastu huvi ei tunne, ei märka. Seega suure või väikese tertsi valdamisest olulisem on kogemus, mis on tekkinud näiteks kultuuriajakirjanduse lugemisest, vinüülplaatide kogumisest ja selle kohta info otsimisest, muusikastiilide fännamisest ja nii edasi.“ Uus õppekava sisaldab ka muusikateoreetilisi õpinguid (solfedžo, harmoonia), nii et selles osas näeb eriala ette võimalusi ka formaalset muusikaharidust mitte saanud tudengit toetada. „Aga me ei sätesta ühte
kindlat taset, vaid pigem teatavat mahtu, mille ulatuses peaks tudeng muusikateoreetilisi aineid õppima, et omandada vähemalt üldine ettekujutus muusika köögipoolest. Eriala peamiseks eesmärgiks on ikka laiapõhjalised ja integreeritud teadmised vastavast valdkonnast,“ lausub Kotta.
Tuleviku töökohtade külastamine ehk unistada tuleb suurelt
Kui sageli algab uue eriala õppimine ülikoolis teoreetilisi aineid õppides, siis muusikakultuuri eriala õpe on korraldatud nii, et kohe alguses on tudengil võimalus minna tutvuma võimalike töökohtadega. Poole aasta jooksul külastatakse erinevaid muusikainstitutsioone: näiteks muusikakirjastusi, Arvo Pärdi Keskust, Eesti Muusika Infokeskust, Kultuuriministeeriumi, Klassikaraadiot ja ERRi kultuurisaadete toimetust. „Laseme sealsetel inimestel rääkida, milles nende töö seisneb, millised kogemused ja oskused neis ametites ära kuluvad. Tutvume, kuidas tehakse näiteks riiklikku kultuuri-, sealhulgas muusikakultuuri kujundavat poliitikat. Pärast tutvumist töömaailmaga hakkavad tudengid tegema juhendatud erialaprojekte, mille sisu võiks olla inspireeritud just neist külastustest. Mitmed eelmainitud institutsioonide töötajad on ühtlasi muusikakultuuri õppekava nõukogu liikmed – seetõttu loodame, et meie eriala praktikabaas saab olema lai.“
Tänapäeval ei ole raske leida teed muusika juurde
Kotta usub, et inimene, kes muusikast huvitub, leiab varem või hiljem tee selle juurde. „Muusika ümbritseb meid tegelikult kogu aeg. See on ühiskonnas niivõrd oluline osa: me ei ole õppinud klassikalise tonaalsuse selgeks harmooniatundides, vaid juba siis, kui vanaema meid hoidis ja raadio mängis taustaks. Ehk et me saime tunnetuse tonaalsusest juba eelverbaalsel tasandil ja teadsime enne rääkima õppimist, kuidas teos peaks lõppema.“
Kindlasti võib muusikute perre sündinul olla teatud eeliseid, kuid samas usub Kotta, et kui muusikavaldkond inimest kuidagi haarab, siis ei ole raske leida selle juurde teed: „Iseasi kuidas, kui ruttu ja mis vormis.“
Muusika üheks funktsiooniks on ka kuuluvustunde tekitamine ja see on noorele inimesele eriti oluline. Mis tähendab, et sageli kuulatakse või tehakse muusikat mitte isiklikku prioriteeti arvesse võttes, vaid kuuluvustunnet toites.
Muusikaajalugu on arenemises
Kui varem sai Tallinna Konservatooriumisse (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) muusikateaduse erialale sisse astutud koos heliloomingu tudengitega, mis tähendas teiste erialadega võrreldes kõrgemaid
nõudeid näiteks muusikateooria, muusikaajaloo ja teoste tundmisel, siis tänapäeval on see olukord pisut teisenenud. Tol ajal oli muusikateaduse- ja kompositsioonikateeder üks osakond ning nõuded muusikateadlastele ja heliloojatele olid ühised. Traditsiooniliselt tähistas muusikateadus kas muusikaajalugu või muusikateooriat. Esimene eeldab väga häid teadmisi repertuaari tundmisel. Muusikateooria aga teatavaid tehnilisi muusikateoreetilisi oskusi muusikateose struktuuri navigeerimisel. „Need mõlemad suunad on väga spetsiifilised,“ lausub Kotta. „Tuleb aga aru saada, et ka muusikaajalugu on arenemises. Kui muusikaajalugu muusikakõrgkoolides õpetama hakati, oli fookus eelkõige heliloojate biograafiatel ja nende teoste tundmisel. Mingil hetkel teisenes see stiiliajalooks, mil muusikaajaloost räägiti kui ühe stiili teisenemist teiseks ning väärtustest ja ideoloogiatest selliste muutuste taga. Tänapäeva muusika- ja ka kunstiajaloos kasutusel olevad mõisted nagu barokk, klassitsism ja romantism tulenevad tegelikult stiiliajaloost.“
Kotta sõnul on stiiliajaloo probleemiks see, et muusika käsitlemiseks on võetud üsna kitsas segment sellest, mida muusikana mõistetakse. „Stiiliajalugu on eelkõige kunstmuusika ajalugu ja kunstmuusikas ongi stiil peaaegu kõik. Kui kunstmuusikas öeldakse midagi revolutsioonilist, siis seda tehakse stiilimuutuse kaudu. Näiteks helilooja Ludwig van Beethoven, kes tõi muusikasse midagi, millega tollane publik ei olnud harjunud.“‘
Väga palju on muusikat, milles need stiilimängud ja -arendused ei ole olnud primaarsed. Seetõttu räägitakse tänapäeval muusikaloos ka struktuuriajaloost, mis hõlmab lisaks muusikastiilidele ka institutsioone ja muusikaharrastust – kõike seda, mis muusikat ümbritseb ning mida võibki nimetada muusikakultuuriks tervikuna.
Kotta räägib, kuidas muusikaajaloos käsitletakse Beethovenit kui üht kõige meisterlikumat sonaadivormi valdajat. Iroonia seisneb selles, et helilooja ei olnud sonaadivormi mõistest ise üldse teadlikki. Vormianalüüs kui distsipliin tekkis koos muusikaakadeemiate ja konservatooriumite loomisega. See omakorda oli seotud 19. sajandi tööstuse arenguga. „Enne konservatooriumeid õppisid heliloojad kõik eraviisiliselt. Õpe klassiruumis ja suure auditooriumiga erineb põhimõtteliselt eraviisilisest õppest. Grupiõpe vajab kontseptsioone ja teooriaid, et ideid edukamalt kommunikeerida. Sonaadivormi „leiutamine“ tuleneb just eelpool mainitud vajadusest,“ räägib Kotta. „Struktuuriajalugu aitab mõista, miks muusika stiil muutub. Beethoveni looming on ilmselgelt avalikult oratoriaalsem ja demokraatlikum kui talle eelnenud heliloojate rafineeritud looming. Põhjus on võrdlemisi lihtne: Beethoven kirjutas muusikat avaliku kontserdi jaoks ehk et ta pidi selle muusika ka „maha
müüma“. Tänapäeval on kõrgkunst taas metseenluse peal, kus peamiseks metseeniks on riik. On mõeldamatu, et tudeng, kes stiilidest midagi ei tea, asuks kohe stiiliajalugu uurima. Kuid 30 aastat tagasi oli see ainus võimalus muusikateadust teha, millega olid põhjendatud ka kõrged sisseastumisnõuded. Kuid tänapäeval võib väiksema ettevalmistusega tudeng hakata uurima seda, kuidas näiteks 1930. aastatel tarbiti muusikat. Selleks on tudengil vaja pigem avatud meelt ning laiemaid üldkultuurilisi teadmisi. Muusikalisi teadmisi samuti, kuid need saab suurel määral omandada töö käigus,“ usub Kotta.
Humanitaarteadlaseks kasvatakse aeglaselt
Nii muusika- kui ka humanitaarteaduses laiemalt ei sünni teadlased üleöö. „Üldiselt on vaja 20 aastat olla asjas sees. Alles siis hakkab süntees toimuma. Muusikakultuuri erialal saame alustada võimetekohaselt, mis ei eelda kohe süvateoreetilisi teadmisi. Selles mõttes on see õnnelik eriala,“ lausub Kotta. „Muusikakultuur võib olla seotud ka muusikateadusega, olles muusika uurimuse objektiks. Eriti tänapäeva muusikastruktuuris, kus muusikateadus ei ole ainult
„...muusikateadus ei ole ainult ajalugu – see on ka sotsioloogia ja psühholoogia. Igal pool, kus muusika osaleb, saab teostada ka muusikaga seotud uuringu.“
ajalugu – see on ka sotsioloogia ja psühholoogia. Igal pool, kus muusika osaleb, saab teostada ka muusikaga seotud uuringu. Muusikateadus võib olla see, kui me teeme teaduslikke eksperimente laboris või analüüsime muusikakriitikat. Need kaks võivad olla teineteisest valgusaastate kaugusel, aga mõlemad on muusikateaduse nime all.“
Kuigi entusiasm muusikakultuuri eriala õppeprogrammi koostajatel on olnud suur, on uue eriala avamine teatud mõttes siiski ka eksperiment. „Vastuvõtt läks üle ootuste edukalt. Konkurss meie erialale jäi alla ainult EMTA lavakunsti osakonnale. See näitab, et huvi akadeemias õppimise vastu on suur ja selle üle on väga hea meel.“
Muusikakultuuri bakalaureuseõppe esimene kursus alustas 2024. aasta sügisel ning õpingud kestavad kolm aastat. Kui tudengil tekib õpingute ajal huvi end vastavas valdkonnas edasi koolitada, on ta oodatud jätkama muusikateaduse või kultuurikorralduse magistriõppes.
Jaak Sooäär: „Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika eriala on
mänginud olulist rolli Eesti jazzi kujundamisel“
Ansambel Ajastajad, vasakult: Tanel Ruben, Taavo Remmel, Jaak Sooäär, Raul Sööt (foto: Jaanus Heinla)
2024. aasta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) jaoks pidustusterohke. Lisaks akadeemia 105. aastapäevale on põhjust tähistada ka EMTA jazzmuusika erialal, mille avamisest tänavu sügisel möödub 20 aastat. Intervjuu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirjale andis jazzmuusika õppejuht professor Jaak Sooäär.
Kui tänasel päeval on jazzmuusikaalane kõrgharidus kättesaadav kõigile ning kõlab elementaarse osana muusikakõrgkoolis, siis vaid mõnikümmend aastat tagasi võisid noored jazzmuusika huvilised sellest vaid unistada. Alates 1970ndate lõpust tegutses Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis levimuusika osakond, kus noor sai küll jazzialaseid teadmisi, kuid sellega tol ajal jazzmuusika haridus ka piirdus. „Nõukogude ajal olid meil nii mõnedki tegusad jazzmuusika tipud, aga need olid siiski väga üksikud tegijad,“ räägib Sooäär, keda ennast võib nimetada esimeseks rütmimuusika kõrghariduse omandanud eestlaseks (2001. aastal lõpetas Sooäär Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumi). Samal aastal loodi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse koolimuusika rütmimuusika õppesuund. Uue õppekava algatajad olid saksofonist ja muusikateadlane Heli Reimann ning Tonio Tamra, kes täitis EMTA-s haldusprorektori ülesandeid. Õppejõudude ridadega liitusid lisaks Sooäärele ka Taavo Remmel, Tanel Ruben, Mare Väljataga ja Tõnu Naissoo. Hiljem on lisandunud Raul Sööt, Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Aleksander Paal, Joel-Rasmus Remmel ja Kirke Karja.
Eesti taasiseseisvumine andis vabaduse ja võimaluse ise loomiseks
Riigi taasiseseisvumine tõi kaasa suuri muudatusi kohalikul jazzi- ja popmuusikamaastikul. Nõukogude ajal tegutsenud süsteemid jäid soiku ning tuli ise tegutsema hakata: nii oli Sooäär aastatel 1993–1996 festivali Tudengijazz peakorraldaja. Nüüd, kus piirid olid valla, sai hakata tegema julgemaid samme võrgustiku loomiseks väljaspool endisi Nõukogude Liidu riike. Sooäär meenutab, kuidas 1995. aasta Tudengijazzile sooviti kutsuda Rootsi noori jazzmuusikuid: kuskilt välismaa jazziteatmikust oli leitud Rootsi Jazzliidu faksinumber, kuhu Anne Ermi abil saadeti Eesti Raadio faksilt kiri. Vastust sellele aga ei tulnud. Mõni aeg hiljem saadeti uus kiri, millele reageeris üks sealne noor trummar Ricard Österstam, kes ei esindanud küll sealset jazzliitu, kuid olles meie kirja juhuslikult märganud, avaldas soovi oma trioga esineda. See juhuslik kontakt omab Eesti jazzmuusika hariduse ajaloos märgilist tähtsust.
Tudengijazzil astus rootslaste trioga samal kontserdil üles Sooääre ansambel Ajastajad, mille trummariks oli Tanel Ruben, kes uuris Rootsi kolleegilt, kus oleks Rootsis hea jazzi õppida ning soovitus oli astuda Skurupi Rahvaülikooli, mis on tänaseni tuntud väga kõrge taseme poolest, olles Rootsi kõrgkoolide seas tulevaste jazzitudengite peamiseks kasvulavaks. Paar kuud hiljem läks Ruben Rootsi katsetele ning kuigi Skandinaavia tase tundus tol ajal väga kõrge, sai ta üllatuseks sisse. Skurupi kool on olnud aastaid Eesti noorte jazzmuusikute uks välismaale, seal on õppinud ridamisi meie muusikuid, viimati näiteks Pille-Rite Rei, Britta Virves ja Kerttu Aer. Rubeni edukus andis Sooäärele mõtte proovida Kopenhaagenisse ning sisseastumine õnnestus. Ruben sai Skurupi lõpetamise järel sisse Göteborgi Muusikakõrgkooli vastavatud improvisatsiooniosakonda ja veidi hiljem asus kõigepealt Skurupisse ja seejärel Kopenhaagenisse õppima Raul Sööt. Taani õpingute lõppedes tuli Sooäär tagasi värskete mõtetega ka kodumaal jazzmuusika kõrgharidusele elu sisse puhuda.
2004. aasta ja jazzmuusika eriala avamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
Sooäär sõnab, et EMTA jazzmuusika eriala algaastatel oli suureks abiks tollase välissuhete prorektori professor Marje Lohuaru aktiivne tegevus. Tema oli ka suurprojekti „Crossing Borders“ („Piire ületades”) idee algataja. Kahenädalase suvekursuse eesmärk oli kaasata klassika ja jazzmuusika tudengeid nii meilt kui mujalt. „Projekt sai Euroopa Liidu poolse rahastuse. Nüüd oli vaja jazzi tegema hakata!“
2005. aasta augustis toimus EMTA-s esimene „Crossing Borders“, milles osalesid Sibeliuse Akadeemia, Stockholmi Kuningliku Muusikakõrgkooli, Hamburgi
Muusika- ja Teatriülikooli, Odense Konservatooriumi, Läti Muusikaakadeemia, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia ning Varssavi Chopini-nimelise Muusikaülikooli tudengid ja õppejõud. „Tagantjärgi saan aru, et sinna oli kutsutud väga tugev seltskond,“ lausub Sooäär. Projekti eesmärk oli klassika ja jazzmuusika tudengite reaalne koostöö, mis ei olnud tavaline ei siis ega ole ka praegu. EMTA-s oli aga juba tollal tugev vaba improvisatsiooni koolkond Anto Petti ja Anne-Liis Polli näol. Ühiselt otsustati, et klassikalise muusika tudengid õpivad nädal aega nende juures ning jazzmuusikud teevad samal ajal oma bände. Teisel nädalal saavad muusikud kokku, tehakse orkester ning väiksemad koosseisud, kus toimub eri žanritest muusikute ja muusika tegemise kultuuride segunemine. See õnnestus ootamatult hästi, lõppkontserdid olid muusikaliselt väga tugevad ning lisaks tekkis ka väga tugev kambavaim.
Kontserdiplakat jazziosakonna esimesest hooajast.
Kolmeaastase tegevuse järel pälvis „Crossing Borders“ Euroopa haridusauhinna, mis andis võimaluse veel kolm aastat sündmust jätkata. Nii organiseeriti seda suurprojekti kokku kuus aastat järjest kuni 2010. aastani. Sooääre sõnul meenutavad projektiga seotud vilistlased, kelle seas on ka paljud Eesti tippmuusikud, seda aega siiani helgete sõnadega ning nimetavad seda elumuutvaks kogemuseks. „Crossing
Borders“ tõmbas jazziosakonna hästi käima. Sealt tekkis palju sidemeid,“ räägib Sooäär. Kohe järgnevatel aastatel toimusid uued mitmeaastased rahvusvahelised projektid „Nomazz Meets The Baltic“ ja „Girl Power In Jazz“ Nordplusi rahastusel koostöös Põhjamaade ülikoolidega. „Jazzmuusika osakond on väga tänulik Marje Lohuarule, kes rektoraadis seda kõike toetas.“
EMTA jazzmuusika eriala ning laiemalt Eesti jazzi seisukohast on väga oluline ka iga-aastane üliõpilaste vahetusprojekt Göteborgi Kõrgema Muusikakõrgkooliga. See sai tõuke Tanel Rubeni õpingutest sealses improvisatsiooniosakonnas, mille juhataja ja vaimne juht, kontrabassilegend Anders Jormin külastas 2003. aastal EMTA-t ja kellele väga meeldis siinsete noorte muusikute entusiasm. Ta tegi ettepaneku tudengite vahetusprojektiks, mis toimib iga-aastaselt siiani. Kahe kooli tudengid moodustavad segaansambleid ning paaripäevase tööprotsessi järel esitavad õpitud kava kontserdil. Göteborgi kool on tuntud oma avatuse poolest ning see mõtteviis on kindlasti inspireerinud meie tudengeid, kellest nii mõnigi on hiljem sinna vahetusse või lausa õppima läinud. Anders Jormin on aastate jooksul korduvalt meie akadeemias meistriklasse andnud ning 2014. aastal valiti ta EMTA audoktoriks.
Jazzmuusika kui elustiil
„Jazzmuusika on elustiil,“ ütleb Sooäär. „Vanasti Ameerikas mängiti kuus õhtut nädalas kuus setti järjest. Pärast seda mindi kusagile jämmile. See oli selle aja muusikute „kool”, mis tegigi nad nii heaks.“ Kuigi jazziharidus ja metoodika on kiirelt arenenud, on Sooäärel arvamus, et seda jazzmuusikat, mida viljeleti 1950-60ndatel, ei ole mingis mõttes võimalik sama usutavalt enam teha. „Selle ajastu muusikud elasidki ainult jazzis 24/7 ning suur osa materjalist omandati „kõrva järgi“. Praegused mängijad on selle omandanud enamasti koolides ning hommikust õhtuni ainult jazzis elada on reaalne ainult väga vähestele sellel planeedil, sest aeg on teine. Uue aja mängijad on tehniliselt suurepärased ja vanadest võib-olla paremadki, aga jazzis ja muusikas laiemalt on olulisim see, kes sa oled ja mis sul publikule öelda on. Tehnilist võimekust on vaja selleks, et seda visiooni ellu viia. EMTA jazzmuusika peaküsimus on algusest peale olnudki see, milline peaks olema balanss traditsiooni omandamise ja innovatsiooni arendamise vahel.“
Sooääre sõnul on jazzmuusika õpe maailma kõrgkoolides väga erinev. „Jazzimprovisatsioon traditsioonilises mõttes on tegelikult ju matemaatika, väga konkreetne teooria. Metoodika on olemas samamoodi kui klassikalises muusikas: et saada tehnikas heaks, tuleb läbida teatud kilometraaž,“ lausub Sooäär. „Seda teooriat õpetada on võrdlemisi selge ja lihtne, sest protsess on teada. Loomingulisuse ja innovatsiooni arendamine on oma olemuselt keerulisem ja hägusam teema. Tudengid on väga erinevad ja neile tuleb läheneda väga individuaalselt, pakkudes välja erinevaid mõtteid ja ideid, mis nende eneseotsingud ja fantaasia käima tõmbaks. Reeglite tundma õppimine on loomulikult hädavajalik, aga kool peab olema ka ettevaatlik, et liiga range nootide nii-öelda „õigeteks ja valedeks“ lahterdamine õpilaste loomingulist alget ära ei nudiks. Hea improvisaator oskab kõiki noote kasutada.“
EMTA
Sooääre sõnul on tema tööks paralleelselt õppetööga suures osas olnud välissuhete manageerimine, üliõpilasvahetuste koordineerimine ning meistriklasside ja töötubade korraldamine. Paarikümne aasta tagune Eesti suletus on küll kindlasti vähenenud, kuid jätkuvalt tundub, et Eesti jazzmuusika ja muusikud ei ole piisavalt kursis sellega, mis toimub Põhjamaades või Euroopas laiemalt. „Meri kuidagi eraldab ja noored ei saa infot kätte, mis mujal toimub,“ nendib Sooäär. Muudatused ja koostööd ei saa aga sündida üleöö. Nii jätkub igapäevane töö võrgustike loomisel Eesti ja teiste riikide muusikakõrgkoolidega.
jazzmuusika peaküsimus: milline on balanss traditsiooni omandamise ja innovatsiooni arendamise vahel?
Samuti on eriala õppejuht seda meelt, et jazzmuusiku kõige parem kool on siiski lava. Kui aga seda lava ei ole olemas, on vaja need regulaarsed õpitunnid ära teha kuskil mujal, olla selles muusikas, kohata samasuguste huvidega muusikuid ja mängida nendega. Ja sellise keskkonna loomisel saab kool aidata.
Kui rääkida Eesti rütmimuusika haridusest, siis lastemuusikakooli tasemel õpetatakse seda muusikastiili jätkuvalt üsna vähe ning areng oleks viimase
EMTA jazzmuusika üliõpilased ja õppejõud Tõnu Naissoo 70. juubelikontserdil EMTA black box'is 2021. aasta sügisel (foto: Rene Jakobson)
20 aasta jooksul võinud olla kiirem. Väike liikumine toimus Sooääre sõnul koroonapandeemia ajal, kui paljud muusikud asusid õpetama lastemuusikakoolidesse, aga üldiselt jõuab jazz meie noorte muusikute teadvusse hiljem kui meie naabermaades. Küsimus on olnud siinkohal nii õpetajate puuduses, aga ka vastuseisus, mis on tingitud sellest, et tegemist on nii-öelda uue asjaga. Sooäär tunnistab, et kuna huvi selle muusika vastu on noortel tihti tekkinud üsna hilja, siis tuleb akadeemias vahel tegeleda ka algtaseme teadmiste järeleaitamisega. „Aga vaatamata sellele, et kandepind on olnud väike, on üles ehitatud Eesti jazz sellisena, nagu teda tänasel päeval teame. Kõigile tuleb läheneda väga individuaalselt, kuna tudengid tulevad erinevatest kohtadest ning on väga erinevad. Mõned arenevadki hiljem. Arvan, et siinne jazzi ringkond ei ole üldsegi paha. Selles mõttes olen ma väga rahul. EMTA jazzmuusika osakonna panus Eesti koondpildi kujundamisel on täitsa olemas. Neid, kes on leidnud oma tee, on ikkagi välja palju. Akadeemia jazzmuusika eriala ülesanne ongi aidata noortel inimestel, kes tahavad tegeleda improvisatsioonilise muusikaga, leida oma tee,“ lausub Sooäär.
EMTA jazzmuusika erialalt on läbi käinud ka paljud Eesti popmuusikud, kelle siht ei ole olnud saada jazzmuusikuks, vaid saada haridust ja oskusi juurde. „Mäletan, et võibolla kümme aastat tagasi vaatasin
täiesti juhuslikult Eesti eurolaulu finaali ja peaaegu igas bändis oli keegi meie tudeng või vilistlane. Siit on läbi käinud inimesi, kes teevad oma asja mitte otseselt jazzmuusikas ja on ka väga edukad.“
Sisekõrva arendamine, teadlik muusika kuulamine ja koosmäng ehk jazzmuusiku ABC
Jazzmuusika õppe ülim eesmärk on suutlikkus reaalajas oma pillil ette kanda seda, mida sisekõrv kuuleb. Sooääre sõnul on see väga ambitsioonikas eesmärk ja neid jazzmuusikuid, kes seda suudavad teha, ei ole palju. Kõrva arendamine ja koosmängimise oskus on jazzmuusikuks kasvamise ja jazzmuusika õppimise keskne osa.
Sooäär on selle 20 aasta jooksul näinud, kui erinev on sisseastujate tase ja huvid. Eesmärk on aga sama: tudeng peab suutma orienteeruda ja hakkama saama erinevates muusikalistes olukordades, mis võib tähendada igapäevasest mugavusstsoonist väljumist. Selleks on vajalik laiem pilt eri jazziliikidest ja -keeltest. „Jazzis on tore see, et kui kohtud võõra muusikuga teiselt maalt, siis sa ei pea oskama temaga sama keelt, aga koos mängides tekib suhtlus koheselt ning kõik on selge ja arusaadav. Jazzis on erinevad improvisatsiooni keeled. Kõiges ei pea olema tugev, aga kui inimene lõpetab selle kooli, siis peaks ta suutma kõigis neis põhikeeltes suhelda ning loomulikult peab olema ka oskus oma partnereid kuulata,“ lausub Sooäär. „Laiapõhjalisus ja paindlikkus on pika ja mitmekesise jazzmuusikukarjääri eelduseks.“
Jazzmuusika hariduse üheks oluliseks osaks nimetab Sooäär muusika teadlikku kuulamist, mida ta ka ise oma tudengitega võimalikult palju praktiseerib. „Meil on siin majas õnneks erakordne raamatukogu, kuhu on aja jooksul korralik jazzmuusika kogu kujunenud.“ Tänapäeval võivad noored küll palju ja erinevat muusikat tarbida, aga tihti tehakse seda juhuslikult. „Minu põlvkond läks suveks vanaema juurde maale, kaasas kolm kassetti, sest rohkem lihtsalt ei olnud. Kui
EMTA jazz 15 tähistamine 2019. aasta novembris. Pildil EMTA sümfooniaorkester ja bigbänd koos solistidega (foto: Rene Jakobson)
EMTA bigbänd ja dirigent Jere Laukkanen 2017. aastal NO99 Teatris. (foto: Rene Jakobson)
sügisel tagasi tuldi, olid kassettide lintidesse augud kulunud,“ naerab Sooäär. „Aga siis kuulatu on siiani pealuu sees ning isegi aastakümneid hiljem kõrva järgi mängitav.“ Sellist korduvat ja teadlikku kuulamist on tänapäeval vähe. Materjali tuleb küll palju peale, aga tuleks võtta aeg ja oluline info endale sisse kuulata. Kui mingi asi on tähtis, tuleb sellesse panustada aega ja tähelepanu. Meie tähelepanu eest võitlemine käib iga sekundi eest. Sellepärast on väga raske olla noor, keskenduda mingile asjale,“ näeb ta enda töös ja elus.
Kui Sooäär midagi eraldi välja tooks, mille poolest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika eriala õpe kuidagi erineb, on muusikaajalugu ja selle tähtsus. „On hädavajalik omada ülevaadet oma eriala ajaloost,“ leiab Sooäär. Siin on olnud oluliseks võtmeisikuks Arne Luht, kes omal ajal aitas Uno Naissool Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli levimuusika osakonda üles ehitada, elab praegu Berliinis, kuid käib Eestis neli korda aastas projektinädalatel EMTA jazzitudengeid õpetamas. „Ta on kirglik melomaan, heas mõttes fanaatik ja lisaks väga süstemaatiline õpetaja. Tema plaadiriiul kodus on pikem kui meie jazziriiul siin,“ naerab Sooäär. „Selleks, et ise midagi luua, peab teadma, milliseid „rattaid“ enne sind on tehtud. See on väga oluline.“
Sooäär on ka arvamusel, et tudengeid konkreetselt hinnata on keeruline, eriti magistriõppes ja üleüldse looverialades. „Saab öelda, kas vajalikud nõuded on täidetud või mitte, mis oma olemuselt tähendab
„Selleks, et ise midagi luua, peab teadma, milliseid „rattaid“ enne sind on tehtud.“
arvestust, mitte eksamit. Ma ei oska küll alati täpselt öelda, kas mingi sooritus oli 5- või 4+. See selgub hiljem, hinded paneb elu. On noori, kes astuvad kooli sisse ja mõtlevad, et on juba tegijad ning ei pinguta eriti, sest eksamikriteeriumiteks nende oskustest täiesti piisab. Samas mõni teine võib alustada palju nõrgemalt positsioonilt, ent tugeva tööga jõuab pikas perspektiivis hoopis kaugemale. Kui oleks minu teha, siis vähemalt magistriõppes ma loomingulistes ainetes piirduks arvestustega ning konkreetsetest hinnetest hoiduks.“
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tähistab jazzi eriala 20. aastapäeva festivaliga EMTA JAZZ 20, mis toimub 18.–20. oktoobrini Tallinnas ja Tartus.
Sarja „Jazz akadeemias“ kontsert „Sümbioos“ 2021. aastal EMTA suures saalis. (foto: Rene Jakobson)
EMTA lavakunstikooli XXXII lennu
diplomilavastus toob publiku ette lavastuse, mis lööb kõikuma kivisse
13. septembril esietendus Eesti Noorsooteatris EMTA lavakunstikooli XXXII lennu diplomilavastus „Püha Jõe kättemaks“. Aino Kallase (1878–1956) samanimelise jutustuse ainetel valminud lavastuse toovad publiku ette XXXII lennu lavastaja eriala tudengid Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Robi Varul ja Oliver Reimann. Noorte lavastajatega kohtusime suvesoojal päeval, vahetult pärast nende Erasmus+ programmi raames toimunud õpinguid Londoni külje all asuvas Rose Bruford College’is.
Palun rääkige lähemalt oma taustast, eelnevast kogemusest teatriga ning EMTA lavakunstikooli lavastaja eriala valiku tagamaadest.
Oliver Reimann: Lavakasse satub erinevaid inimesi: on neid, kes teatriga varem seotud, aga ka neid, kes ei ole sellest midagi kuulnud. Mõlematpidi võib kokku sattuda väga huvitav kooslus. Olen eluaeg ühel või teisel moel teatrimaailmaga seotud olnud. Tantsisin tantsuansamblis Sõleke, mis viis mind erinevatesse
teatritesse ja kontserdisaalidesse. Võib-olla sealt see huvi teatrikulisside vastu alguse sai. Mingi aeg tahtsin saada ka näitlejaks: mul õnnestus mängida paaris Tallinna Linnateatri lavastuses erinevaid lapserolle, mis oli tol hetkel unistuse täitumine. Läbi nende kogemuste sai aga üha rohkem selgemaks, et võib-olla laval olemise ja etenduse andmise asemel huvitab mind veelgi enam lavastaja- ja kõrvalpilgu pool. Mängimine nendes lavastustes oli aga silmiavav: pööras tähelepanu sellele, mis ja kuidas on laval, aga ka sellele, et ühe lavastuse taga on palju rohkem asendamatuid inimesi, kui esialgu näib.
Triin Brigitta Heidov: Kooli ajal olin reaalklassis, mille kõrvalt tegelesin spordiga – moodsa viievõistlusega. Samal ajal laulsin Ellerheinas ja käisin muusikakoolis. Peale gümnaasiumi lõppu oli huvi minna lavastajaks õppima. Mul oli ettekujutus, et lavastajana pead lugema kõiki maailma raamatuid ja seetõttu läksin hoopis Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM), kus õppisin muusikat ja meediat. Lõpetasin seal bakalaureuse-
õppe ning tulin EMTA-sse magistrisse õppima audiovisuaalset loomingut. Siis tulid uuesti lavastaja katsed. Nüüd või mitte kunagi! Proovisin ja sain sisse. Ei olnud vaja kõiki raamatuid läbi lugeda (naerab). Tunnen, et teater ühendab kõike – muusikat ja füüsilist. Mind on kogu elu kiskunud mõlemale poole ja olen koguaeg pidanud selles osas valikuid tegema, kas muusika või sport. Nüüd on justkui kõik ühendatud. Robi Varul: Olen teatriga seotud olnud põhikoolist alates. Meil oli näitering, millega käisime festivalidel ja tegime kooliteatrit. Sealt ka vist minu teatriklassi valik Tallinna 32. Keskkoolis, vaatamata sellele, et põhikoolis sai sporti tehtud tennisest ujumiseni. See oligi mu ainuke valik. Ega ma kuhugi mujale ei tikkunud, sest mulle öeldi, et tule siia, siin on lahe! Pärast keskkooli lõppu sain aga aru, et teatriga, vähemalt tolles eluhetkes, ma tegeleda ei taha. Tagasi mõeldes sain aru, et asi ei ole mitte niivõrd teatris kui näitlemises endas. Näitlejat minust ei ole. Võibolla jääb see ambitsiooni taha? Aga jõudsin järeldusele, et teatrit saab teha ka siis, kui sa näitleja ei ole. Endine klassivend Herman Pihlak (EMTA lavakunstikooli XXXI lennu lõpetaja) kutsus katsetele, lisades, et vähemalt proovi. Elss Raidmets: Käisin gümnaasiumis samuti teatrikal-
Teater on väga muusika moodi. Lavastamine nõuab samuti head taktitunnet ja musikaalsust. Olen seda seost alati väga
lähedalt tunnetanud.
lakuga klassis. Enne seda tegelesin valdavalt muusikaga ning arvasin gümnaasiumit lõpetades, et hakkan muusikaga aktiivsemalt tegelema. Teatriklassi kogemus oli aga teatud mõttes üllatav. Mulle meeldis juba siis väga laval olla, kui ma sinna läksin. Siis aga avastasin, et mul on täielik allergia näitlemise vastu (naerab). Tundsin, et mulle ei meeldi, kui mulle antakse ülesandeid: hakkasin reguleerima ennast ja teisi, mis ei olnud kellelegi meeldiv. Kindlasti on selles süüdi sisemine kontrollifriik, mis välja lõi. Sellest teadmisest võrsus aga välja hoopis mõte minna õppima lavastajaks, millele andsid julgustust ka tolleaegsed õpetajad. Keskkooli lõpetamise aastal katseid lavastaja erialale ei olnud (vastuvõtt toimub iga nelja aasta tagant –toim.) ning läksin hoopis Eesti Kunstiakadeemiasse (EKA) õppima kunstiteadust. Pärast kolme aastat õpinguid tulid uued katsed. Vahepeal olin ära unustanud, et tahtsin neid teha (naerab). Ma ei tea, kas see soov on alati nii kapitaalne olnud, aga olen Triinuga nõus –see on hea eriala ühendamaks neid asju, mida ma ka ise olen teinud läbi aastate. Teater on väga muusika moodi. Lavastamine nõuab samuti head taktitunnet ja musikaalsust. Olen seda seost alati väga lähedalt tunnetanud.
Millest räägib EMTA lavakunstikooli diplomilavastus „Püha Jõe kättemaks“?
Robi Varul: Lugu räägib 17. sajandil aset leidnud mässust Võhandu jõe ääres, kui sinna hakati ehitama vesiveskit. Maarahvas hakkas selle vastu mässama, sest seda jõge peeti pühaks.
Triin Brigitta Heidov: Rahvas uskus, et kui jõe voolu takistada, siis toob see kaasa halva ilma ja loos see juhtub ka. Lavastus räägib eestlaste ebausust ja sellest, mis see rahvausk siin üldse oli.
Kuidas sündis idee Aino Kallase 1931. aastal ilmunud tõestisündinud lool baseeruv proosaballaad ellu äratada ja seda teha ühiselt kõigi XXXII lennu lavastaja eriala tudengitega?
Elss Raidmets: Tegemist on meie esimese diplomitööga. Tavaliselt teevad lavastaja eriala tudengid igaüks eraldi umbes pooletunnised lühilavastused. Meil aga tekkis selline natuke hullumeelne mõte teha neljakesi. Kui arutasime, milline lavastus võiks välja näha või mis seal võiks olla, jõudsime tagasi Eesti mütoloogia ja suurte üldistusteni. Alguses tahtsime isegi muinasjutu lavale tuua. Me ei näinud muud võimalust, kui pöörduda meie õppejõu Anne Türnpu poole, kes on, ma arvan, üks parimaid asjatundjaid meie folkloori osas. Tema tegi meile ülevaate eestlaste ebauskudest ning ka ettepaneku Aino Kallase jutustuse „Püha Jõe kättemaksuga“ tutvuda. See materjal haakus meil kohe. Olime täpselt seda lugu otsinud!
Triin Brigitta Heidov: Ma ei tea, kas ta tunnetas ja kuulas, mis meid huvitab või mis teemad sealt välja tulid. Loo nimi ei olnud alguses nii atraktiivne meie jaoks. Aga vaatasime ja lugesime üle ning saime aru, et see on täpselt see, mida olime otsinud!
Robi Varul: See nõudis ka meilt endilt päris mitut kokkutulemist ja arutamist. See oli selline loominguline protsess, kus rääkisime kõigest. Nendest koosolemistest sündis see suund, kuhu tahtsime vaadata.
Triin Brigitta Heidov: Tegime suured tahvlid, kuhu kirjutasime teemad ja kujundid, mis meid huvitavad. Ladusime kõik peale, mis seal oli ja eemaldasime üleliigse. Protsess läks üllatavalt ladusalt.
Oliver Reimann: Koolis töötame esimese kahe õppeaasta jooksul väga palju eraldiseisvalt – teeme erinevaid katkendeid ja etüüde. Igaühel kujuneb mingisugune oma viis, kuidas ta asju näeb. Tundus huvitav mõte need erisused liita: kuidas me tuleme kokku, oleme veel tugevamad, kui see on suurem, pikem ja mastaapsem, kui üks väike 20-minutiline kahe inimese stseen. Kuidas me leiame midagi, mis meid kõiki kõnetab ja paelub? Huvitav oli, kui me kõik need mõtted koondasime. Kuidas kerkis pinnale üks materjal, mis järsku oli tõeline koondkuju nendest mõttemaailmadest. See oli tõeliselt tore! Neli lavastajat ühel lavastusel – milline on teie tööjaotus?
Triin Brigitta Heidov: Enne igat proovi teeme koosoleku ja lepime konkreetselt kokku, kuidas me sellele läheneme.
Elss Raidmets: Orgaanikast on asi selles mõttes väga kaugel (naerab). Aga tegemist ongi sellise protsessiga, mis nõuab väga selget tööstruktuuri ja mis on hea. Peame väga kindlalt teadma, mida tahame ning eelnevalt kokku leppima, kuidas midagi teeme. Ei saa lihtsalt tulla ja hõljuda ringi. Siiani on kõik üsna valutult läinud. Tülli ei ole läinud (naerab). Kindlasti hakkame tulevikus paljude meie kursuse näitlejatudengitega koostööd tegema, aga meil kõigil võib see olla viimane võimalus teha nii suure osaga meie kursusest lavastust. Juba see oli oluline koostegemise argument.
Robi Varul: Lavastust eraldi tehes oleks me pidanud võibolla kaklema näitlejate üle, kes kelle saab. Kuigi senimaani on kõik üsna sujuvalt läinud, aga see piirab võimalusi. Tähendab, et iga lavastus oleks palju lühem ja vähemate rollidega. Meie jaoks on esimene kord tuua välja lavastus teatris. Mis tähendab, et see protsess hõlmab töötajaid, kes saavad palka ning kellel on omad graafikud ja tähtajad. Koolis on olnud ainult näitlejad ja lavastajad – ise loome, mõtleme ja teeme. See kõik on olnud sujuv.
Vastutus on seega nüüd suurem…
Robi Varul: Tunnetus on teine. Mina leian, et pedagoogiliselt on see ka kasulikum. Et me saame kõik koos arutada ja kogeda seda protsessi. Et me ei ole üksi selles. Õppejõud on meile öelnud, et lavastaja töö on üks üksikumaid töid. Mul on tohutult hea meel, et saame kogeda koostegemist.
Elss Raidmets: Sageli mulle tundub, et koolist väljumine tekitab tunde, et on tohutu konkurents. Et oleme tööturul võistlevad inimesed. Minu arust on see väga küüniline vaade loomingulisele tegevusele. On midagi väga ilusat, kui anname lavastuse oma nime alt koos välja. See muudab tegemise palju toredamaks. Nii võiks olla kogu aeg.
Triin Brigitta Heidov: Eks meid hirmutati päris palju sellega, et kui hakkame koos midagi tegema, siis läheme esimesel nädalal kohe tülli. Arutasime ka omavahel seda ja olime selleks valmis. Ma ei ütle, et seda ei juhtu, aga me ei ole pidanud ka liiga suuri otsuseid vastu võtma.
Elss Raidmets: Tuleb osata ka tervislikult tülitseda.
Mis teid noorte inimeste ja lavastajatena kõnetab ja köidab? Kui minna veelgi laiemaks selle küsimusega, siis mis on teie jaoks teatri eesmärk ühiskonnas?
Robi Varul: Lavastajana mind see sama asi köidabki: mõtestada seda, mis asi teater üldse on. Me kutsume saalitäie rahvast kokku. Nemad annavad raha ja oma tähelepanu. Nüüd on küsimus, kuhu me publiku tähelepanu suuname. Selleks on erinevaid viise. Siin jaotub erinevate viiside leidmine ka loominguliseks lõbuks protsessi osas ehk kuidas seda teha. Milliste teatrikunstivahenditega ühte lugu jutustada, et oma sõnum edasi anda.
Triin Brigitta Heidov: Hetkel köidab mind väga koosloome. Tunnen, et saavutame trupiga energia, mida publikule edasi anda. Seda saab kindlasti ka valmis materjalidega teha. Aga võibolla ei ole ma seda nõksu leidnud, kuidas leida uut energiat – milline omapoolne panus sinna on? Seepärast tunnen lavastajana, et koosloomega on seda kuidagi kergem saavutada –ruumilist energiat, mis võiks publikule edasi kanduda. Oliver Reimann: Siin käis enne läbi sõna „vastutus“.
Teater annab võimaluse viidata osadele teemadele ehk tugevamalt kui kirjandus või mõni teine kunstivorm.
Kas vastutus on suurem „päris teatris“ lavastust tehes? Vastutus on millegi lavale toomisel alati. Ühtpidi nende inimeste ees, kes seda õhtust õhtusse mängima hakkavad, aga ka nende ees, kes vaatama tulevad. Mida sa neile ütled? Kui Triin mainis siin energiat, mida publikule edasi anda, siis mul on tunne, et teater annab võimaluse päriselt ka tekitada saalis mingisugune seletamatu õhk või seisund, millest on võimalik vaatajana ja ka tegijana teistmoodi välja tulla. Sellel on erinevaid vahendeid. Selleks võib olla naer või nutt. Teater annab võimaluse viidata osadele teemadele ehk tugevamalt kui kirjandus või mõni teine kunstivorm. Teater suudab tekitada mingisuguse õhu või atmosfääri, mis on lummav ja paeluv. Elss Raidmets: Viimasel ajal huvitab mind nii teatris kui teemana laiemalt mingi haavatavuse küsimus. Näen harva, et inimesed julgevad olla haavatavad. Ma ei mõtle, et inimesed peavad rääkima enda elulugusid. Pigem seda, kas ma julgen minna lavale. Kas ma julgen lavastada midagi, mis teeb mind heas mõttes hapraks või paljaks. Igatsen seda kontakti. Need on kõige ilusamad hetked, kui need juhtuvad. Praegu näen ma selgelt, kuidas oleme sellel lävel: hakkame esimest asja lavastama. See on tegelikult halastamatult haavatav tegevus – mingi asja loomine. Oleme esimest korda avalikkuse ees. See on kindlasti hästi õudne, aga kui õnnestub, siis kindlasti ka hästi ilus. Minu jaoks teater iseenesest ei tähenda midagi – kunst laiemalt tegeleb selle küsimusega, miks me seda teeme. Siinkohal olen Oliveriga nõus vastutuse kohapealt, laiendades seda mõtet omalt poolt: ma vastutan selle eest, et julgen olla haavatav, mitte ei jää lihtsalt mugavusse selles, mida teen. Olen pannud ennast täiesti välja. Loodan, et kuidagi leiame selle jõu olla ausad ja haavatavad. Samas tunnen, et mõtleme praegu väga idealistlikult. Seepärast on ka see esimene töö väga huvitav. Näha, mis asi see reaalsus päriselt on.
Oliver Reimann: … ja samas on see haavatavus nii kummaline ühenduslüli ka selle neljakesi koos tegemise juures. See on jäänud kuidagi peitu või on pannud mind rohkem märkama ja avastama ka seda, kuivõrd haavatav ise pean olema. Kui ma lavastajana soovin, et näitleja oleks haavatav, pean seda olema ka ise. Samas on huvitav ka konkurentsi teema, kes mida ja kuidas teeb. Kõigil on hästi suured ambitsioonid. Minu meelest on väga huvitav seesama materjal, mille valisime ja need teemad, mis seal on: enese tõestamine ja ühe mehe tohutud ambitsioonid. Kuidas tema kõige sees on ja kas ta laseb ennast selles osas haavata või mitte? Või ta võitleb oma ambitsioonidega edasi? See materjal põrkub meist ja maailmast kuidagi hästi mitmeti ja lahedalt.
Kuidas te ise suhestute ebausu teemaga, mis on lavastuse algallikaks?
Triin Brigitta Heidov: Ma ei ole küll konkreetselt mingisugusesse usku, aga tunnen, et midagi suuremat on olemas. Eestlane on ju teadupoolest kõige mitteusklikum rahvas. Samas on tehtud uurimus („Elust, usust
ja usuelust 2020“), kust tuleb välja, et väga suur osa eestlasi usuvad millegi suurema olemasolusse. Võibolla on see killuke seda kunagist rahvausku meis säilinud. On mingid märgid ja ilm, mida jälgimine. Me tunnetame, et midagi suuremat on olemas. Minu arust on see äge teema, mis sellest loost ka läbi käib: et see maa ja looduse usk ei ole mingi jumalauskumine, vaid sa vaatad märke ja saad aru, et on midagi endast suuremat. Aga sa ei oska sõrme peale panna, mis asi see on ja kuidas sa selle vastu siis võitled.
Robi Varul: Mis asi on üldse püha? Kuidas me teame, et midagi on püha? Kas see on midagi kogemuslikku või midagi, mida saab defineerida? Samamoodi need uskumused, pühadus ja eestlaseks olemine. Ma tajun siin mingit seost enda identiteedi otsimisega. Oleme Oskar Looritsaga varasemast ajast õpingute jooksul tutvunud ka Eesti kultuuriloo ja eestlaste kommetega ja siin on koht, kus me ise ka tunnistame: me ei teagi kõike ja see on normaalne. Ka lavastust välja tuues me ei anna mingisugust ülevaadet, kes see eestlane on, vaid kõigepealt proovime ise sellest aru saada ja leida vastused enda seest.
Oliver Reimann: Kui ongi mingi usk, mida näeme, tajume ja tunneme ning kui selle usu ja maailmaga põrkuvad kokku kellegi suured ambitsioonid ja tõekspidamised, siis kuidas seista silmitsi kellegi teise maailma, uskumuste ja mõtetega? Kuidas neid kokku tuua ja liita ning kuidas selle kõige sees olla?
Elss Raidmets: Selles loos on väga tugevaks vastas-
EMTA lavakunstikooli XXXII lennu lavastajatudengid (esimesest reast vasakult) Oliver Reimann, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Robi Varul lavakunstikooli majas Toompeal Toom-Kooli tänaval. (foto: Rainer Põldeots)
pooleks kohalikud sakslased. Lugu on ka kirjutatud kohalike sakslaste perspektiivist. Muidugi oleme me selles loos eestlaste poolel, aga veskit ehitavad ikkagi sakslased ja need, kes sekkuvad, on sakslased. Küsimus ei ole ainult eestlaseks olemises ja eestlaste ebausus, vaid selles, et tunneme seda vastuolu ka praegu, selles ajas elades. Tajun, et maausk on midagi suuremat, aga samas elan sellega konstantses vastuolus. Ma ei väljenda seda kuidagi. Ma ei saa öelda, et olen ürgne eestlane. See ongi üks küsimustest, millega me tegeleme – kuhu see pühadus maetud on, kuhu see jäi?
lavastust välja tuues me ei anna mingisugust ülevaadet, kes see eestlane on, vaid kõigepealt proovime ise sellest
aru saada
Kuskil see essents on ikka meil sees ju?
Elss Raidmets: Siin on mingi dissonants, milles me koguaeg elame. Kui vaatan seda, kuidas ma elan, oleks raske öelda, et ma ei ole natukene ka see sakslane, kes seda vesiveskit ehitab.
Robi Varul: Samamoodi sakslased, kes seda vesiveskit ehitavad, kohtuvad eestlastega, kellel on hoopis teistsugused uskumused ja see paneb jälle teiselt poolt kõikuma selle väärtuste süsteemi.
Elss Raidmets: Meie lavastuse peategelane, veskimeister Adam Dör er, puutubki sellesama vastuoluga väga aktiivselt kokku. Seal ongi see põrkumine tema jaoks. Ta saab aru, et midagi on vale, aga samas ei suuda ta lõpetada. Mingi uhkus, mis on meil ajapikku tekkinud, hakkab võimust võtma. Sellega me siin protsessis maadleme.
Mis on noore lavastaja väljakutsed?
Triin Brigitta Heidov: Kuna me valisime sellise materjali, kus teksti väga palju ei ole, otsisime Londonis olles kujundeid, tegime erinevaid etüüde ja katsetusi. Meil on palju ideid, aga oleme praegu kuskil seal vahepeal: justkui ei ole midagi, aga samas oleks nagu väga palju. See on selline hirmutav vaheala. Sa ei tea, mis sellest tulla võib. Kõik võib minna tohutult hästi, aga võime ka täiesti põruda. Kõigil on peas oma ideaal, kuidas see
välja võiks näha. Tekstiraamatut ei ole, aga on mingi struktuur, millele toetuda.
Kus on lavastuse põhifookus? On see visuaalidel või füüsilisel teatril?
Elss Raidmets: Kindlasti tuleb ta väga visuaalne lavastus. Meil oli ka eesmärk, et me ei jaga traditsioonilisi rolle ja tekstiraamatut. See tähendab, et terve kursus on valdavalt kogu aeg laval. See on kindlasti suur väljakutse. Mul on tunne, et nende väljakutsetega on alati ka nii, et kõige suuremad valud on ka kõige suuremad võlud. Kindlasti on väljakutse ka see, et me ei ole kunagi varem täispikka lavastust teinud. Seal on nii palju tehnilisi asju. Kasvõi lavastuse väljatoomises.
Aga töö näitlejatega, milline see on olnud?
Elss Raidmets: Eks ülesannete andmine ongi põhiküsimus. Kuidas seda õigesti teha? Arvan, et sellise koosloome puhul on oluline olla hästi täpne selles sisendis, mida annad. Eriti kuna meid on neli, ei saa me kõik omavolitseda. Peame kõik väga selgelt teadma, mida tahame. Siiani on näitlejatega töö olnud väga tore, kuna nad loovad materjali koos meiega.
Triin Brigitta Heidov: Meie suur võit on kindlasti ka see, et oleme kaks aastat pea iga päev koos olnud. Meie vahel on väga suur usaldus – näitlejad on valmis tegema kõike ja tulema kõigega vastu. Olema meie poolel ja vaimustuses sellest materjalist. Sellist asja teatris muidu väga ei juhtu, et saad trupi, kellega kaks aastat iga päev oled koos õppinud.
Elss Raidmets: Kindlasti on meil ühine keel ka proovis. Kui peaksime hakkama tavateatris tööle, on see kindlasti väga teistmoodi.
Oliver Reimann: Teistmoodi ja huvitav väljakutse on, kuidas näitlejaid mitmekesi juhendada – kes ja millal neid juhendab. Aga tõesti, koduväljaku eelis on väga suur (naerab) – nad on meile nii „omad“ ja me teame vastastikku, kuidas teineteisega suhelda ja millist keelt kasutada.
Robi Varul: Olen väljakutsena tajunud seda, et teatris on justkui võimalik kõike teha. Aga mida siis? Mingite otsuste vastuvõtmine on üks asi. Kui on aga neli pead koos, siis saab arutada, rääkida ja kuulda arvamusi, mille peale kohe võib-olla ise ei tule. See on tohutult tänuväärne.
Triin Brigitta Heidov: Õppimise ajal oleme me saanud kogu aeg lavastuses viimase hetkeni kõike muuta. Sa võid eelmisel päeval lavakujunduse ümber teha ja sellest ei ole midagi. Aga nüüd „päris teatris“ peab meil lavakujundus valmis ja otsustatud olema.
Oliver Reimann: Mitmendat korda on meil selles vestluses olnud momente, kus oleme oma mõtetega samas kohas. Väljakutse Eesti Noorsooteatris lavastust välja tuues on see, et kavandid peab esitama juba siis, kui otsid alles vormilist lähenemist ning oled veel katsetamise faasis. Ühtpidi on lavastaja amet selline pidev kõhklemine ning samal ajal ka pidev otsustamine. Samas on selle vahel balansseerida ülimalt mõnus. Saabki koos need valusad hetked läbi elada, kus pead midagi mõnikord pimesi otsustama.
Triin Brigitta Heidov: Samas on see naljakas ka: ehitad õhulossid, sul on lavakujundus ja kõik justkui valmis ja siis lähed proovi ühegi teadmiseta, mis saama hakkab. Elss Raidmets: Hästi palju usku peab olema, et kõik hakkab toimima. See on tore ülesanne iseendale ja muidu elus ka – tuleb uskuda ja loota, et nii ongi.
Kuidas te üksteise ambitsioonide ja egodega olete toime tulnud ja kas olete selles koosloomes tunnetanud ka eelmainitud konkurentsi teemat?
Triin Brigitta Heidov: Tunnen, et see kool on piisavalt raske olla ainult iseenda jaoks väljas. Võibolla on näitlejatel seda üksteisega võrdlemist rohkem? Aga kuna lavastaja amet ongi üksik töö, siis pead ise oma materjaliga välja tulema ja seda kuhugi pakkuma. Ma ei nimetaks seda konkurentsiks. See ei sõltu teistest vaid enda aktiivsusest. Selles mõttes tunnen, et konkurents siin puudub.
Elss Raidmets: Tihti peab endale muidugi meelde tuletama, et tuleb oma asja ajada. Ei ole kuidagi produktiivne võrrelda ennast teistega. Igale uuele maastikule sisenemisel võib olla tunne, et ma teen vähem, olen halvem, vähem lugenud või kirjutanud. Aga see ei aita kedagi. Ma ei nimetaks seda konkurentsiks. Võibolla üks küsimus, millega olen tegelenud, on see, et kui ma ühel hetkel tunnen, et ei anna sellele maastikule midagi juurde, siis äkki ma ei peaks seda tegema?
See võib kõlada hästi brutaalselt, aga kui teatri tegemist võtta kui spordivõistlust, siis see ei ole kunst ja see ei paku enam kellelegi midagi. Kui mul ei ole midagi öelda, siis on võib-olla okei ka mitte midagi teha.
Robi Varul: Õppimise aeg on siiamaani tegelikult olnud iseenda kui kunstniku natuuri ja käekirja otsimine. Enne seda, kui me ei ole suutnud seda leida või sellele keskenduda, siis konkurentsi osa on asjatu ja ma arvan, et alateadlikult kooli algusest saadik tajusime seda, et võrreldes näiteringiga on see eriala meile kõigile võõras.
Kuhu te ühel päeval soovite asetuda, kui olete õpingud lavastajana lõpetanud? Kui kerge või raske on siia maailma midagi (uut) luua?
Elss Raidmets: Eks need on küsimused, mida me iga päev enda sees küsime. Ka koolis innustatakse seda iga päev enda käest küsima. Samas ei tohi ennast haigeks mõelda. Aga nagu Robi enne ütles, on keeruline see, et kõike saab teha. Samas on keeruline ka see, et kõike on juba tehtud. Kindlasti on frustratsioon selle küsimuse ümber, mida mul veel pakkuda on.
Robi Varul: Meenub üks kunstnike programmiga seonduv kohtumine Kanuti Gildi saalis Netti Nüganeniga, kes tõi välja mõtte, et päeva lõpuks on kunstniku töö ikkagi ainult amet. Sa lähed ikkagi koju. Sul on ikkagi oma elu. See teadmine maandas kuidagi hästi ära. Alati ei ole vaja maailma päästa. Saab teha seda, mida sa tahad, aga seda saab ka rahulikult võtta.
Tihtilugu võibki tekkida küsimus, mis on kunstniku taotlus? Kas seal peab alati olema mingi „karje“ juures?
Triin Brigitta Heidov: Mind inspireeris Londonis üks õppejõud, keda oli meie, Eesti noorte tõsidus, lausa ära ehmatanud.
Elss Raidmets: Ida-Euroopa spordikoolist tulnud ikkagi (naerab).
Triin Brigitta Heidov: Sealne õppejõud ütles, et kui me mängime mingeid mänge, siis puudub meil rõõm. Me oleme nii suure tahtejõuga: iga mäng, mida me mängime, tekitab tunde nagu oleksime olümpial.
Huvitav hinnang…
Elss Raidmets: Me võtame tahtejõudu kui hästi suurt väärtust omaette. „Hambad ristis“ tahe ei tähenda midagi, kui sul seal rõõmu all ei ole.
Triin Brigitta Heidov: Ametit ei ole mõtet pidada, kui sa ei leia sellest rõõmu. See tõi mu korra maa peale tagasi. Sa lihtsalt põled läbi, kui ei naudi seda, mida teed. See käib absoluutselt iga ameti kohta. Aga lavastamine on ka nii intensiivne ja me oleme seda tegelikult õppima tulnud selleks, et see huvitab ja meeldib. Kohati on siin koolis nii palju teha, et unustad selle teadmise ära. Tuleb leida see nauding ja rõõm üles.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXII lennu esimene diplomitöö “Püha Jõe kättemaks” esietendus Eesti Noorsooteatris 13. septembril. Laval XXXII lennu näitlejatudengid Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits ja Carolyn Veensalu.
EMTA 2023/2024.
õppeaasta väljapaistvad lõpetajad
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri toob lugejani 2023/2024. õppeaasta lõpetajad, kes on õpingute ajal silma paistnud oma erialaste saavutustega akadeemia siseselt või on pälvinud tunnustust Eestis ja mujal maailmas.
Magisriõpe – klaver
Fortunato Salvador García Piquer – pääses 2023. aasta septembris poolfinaali kõrgetasemelisel Ciurlionise-nimelisel rahvusvahelisel pianistide konkursil Leedus. Õpingute jooksul on ta andnud soolokontserte Eestis ja Hispaanias ning 2023. aasta sügisel tegi artistliku ja isikupärase etteaste solistina EMTA sümfooniaorkestri ees Raveli klaverikontserdiga vasakule käele. 2022. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali Heljo Sepa nimelise preemia.
Magistriõpe – viiul
Annelize Vlasenko – võitis orkestrikonkursi, mille tulemusena on temast saanud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) koosseisuline muusik. Ta on pälvinud erinevates ansamblites preemiaid neljal EMTA muusika interpretatsiooni osakonna kammermuusika konkursil ning astunud üles muusikafestivalil Thessalonikis.
Magistriõpe – tšello
Andres Alexander Metspalu – on regulaarselt osalenud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri töös, sealhulgas tšellorühma abikontsertmeistrina. Aktiivselt on ta kaasa löönud erinevates kammerkoosseisudes, on esindanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat rahvusvahelistel kammermuusika festivalidel ja võitnud preemiaid EMTA muusika interpretatsiooni osakonna kammermuusika konkurssidel.
f
Magistriõpe – fagott
Francesco Pio Russo – EMTA fagoti professor Peeter Sarapuu iseloomustab Fransescot kui huvitavat muusikanatuuri, kes lisaks fagotimängule on silmapaistev jazzmuusik ja improviseerija saksofonil. Magistri lõpueksamiks otsustati Sarapuu sõnul minna eksperimendile, esitades kava pea kõige keerulisematest teostest, mis on fagotile kirjutatud. „Eksami sooritas ta suurepäraselt!“ Francesco jätkab õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuris, kus on õpingute fookuseks võtnud fagoti rakendamise erinevates muusikastiilides ja väljendusvahendite ampluaa laiendamise.
Magistriõpe – helilooming
Doğaç İşbilen – on suure loomingulise potentsiaali ja juba märkimisväärsete saavutustega noor helilooja, kellel on käsil korraga mitmeid teoseid ja projekte. Türgi päritolu noor helilooja jätkab oma õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorandina.
Magistriõpe – jazzmuusika, kitarr
Karl Madis Pennar – on kitarrist, kes kuulub Eesti jazzi noore põlvkonna aktiivsemate ja kindlasti omanäolisemate tegijate hulka. Olles lõpetanud värskelt EMTA jazzmuusika magistriõppe, on Pennaril lõpusirgel ka teine magister Hamburgis, samuti jazzkitarri erialal, fookusega kompositsioonile. Projektidest on jazzkitarristil südamel tema isiklikku loomingut esitav rahvusvaheline kollektiiv Project Pennar ning on aktiivne ka alternatiiv-americana-rokkmuusikat viljelevas bändis nimega RAKI. Täiesti teistsuguse väljakutsena on Pennar 2024. aasta sügisest Tallinna Ehituskooli ehituspuusepa eriala õpilaste nimekirjas.
Doktoriõpe – löökpillid Heigo Rosin – doktoritöö uurimus kandis pealkirja „Kaasaegse instrumentaalkontserdi mõtestamisest Erkki-Sven Tüüri „Magma“ näitel – interpreedi vaade“. Selles keskendub autor küsimusele solisti funktsioonidest ja lähenemisest teosele. Nüüdseks on Heigo Rosin esitanud Tüüri „Magmat” kolme erineva orkestri ja dirigendiga. Uurimistööd juhendas professor Kerri Kotta. Heigo Rosin on ka aktiivne interpreet ning EMTA õppejõud.
foto:erakogu
Magistriõpe – interpretatsioonipedagoogika
Taavi Poll – on jõudnud välja kujundada oma saksofoniklassi Kose Huvikoolis ja Jõelähtme Muusika- ja Kunstikoolis, kus ta õpilased on silma paistnud üleriigilistel võistlustel. Interpreedi ja korraldajana on ta õla alla pannud Kose Huvikooli puhkpilliorkestri ja Eesti Saksofoniorkestri tegevusele. Pedagoogiline lõputöö „Muusikalise improvisatsiooni mõju saksofoniõpilaste enesekindlusele ja eneseteadlikkusele“ toetub väärtuslikule isiklikule praktilisele töökogemusele ja on ühtlasi vajalik abimaterjal kolleegidele.
Magistriõpe – saksofon
Karl Tipp – on multitalent, kes jagab end saksofonimängu, heliloomingu ja kirjanduse vahel. Ta on üleriigilise puhkpillide konkursi I preemia laureaat ning pälvinud I preemia rahvusvahelisel puhkpillikonkursil „Reneissance“ Armeenias. Hiljuti esietendus tema noortemuusikal „Elupuu päästmine“. Kahasse Pille-Riin Langeprooniga on ta üllitanud lasteraamatu „Paula pilvepäevik“.
foto:erakogu
Magistriõpe – muusikaõpetaja
Pille-Riin Kaaver – magistritöö käsitles üldhariduskooli uue muusika ainekava rakendamisega seotud õpetajate hoiakuid gümnaasiumiastmes. Algaval õppeaastal töötab Kaaver huvihariduses ja riigigümnaasiumis. 2024/2025. õppeaasta plaanid on Kaaveril seotud nii eesootava üldlaulupeo teekonnaga, aga ka õpilaste ettevalmistamisega eriala eksamiteks.
foto:JaanKrivel)
Magistriõpe – kooridirigeerimine
Ode Pürg – professor Toomas Kapteni sõnul on Pürg laia haardega muusik, kes lahendab järjest lausa ilmvõimatutena näivaid ülesandeid. Tema dirigeerimisel on naiskoor Musamari ja segakoor Huik pürginud rahvusvaheliste konkursside võitudeni Iirimaal, Tšehhis ja Tallinna Koorifestivalil, mitmel neist on Ode Pürgile omistatud parima dirigendi preemia.
foto:erakogu
Magistriõpe – laul, ooperi suund
Mirell Jakobson – paistis silma Pamina rollis EMTA ja Rahvusooper Estonia ühistööna valminud Mozarti ooperis „Võluflööt“. Ta on särav esineja, kes on avatud ka nüüdismuusikale. Festivalil COMMUTE osales ta edukalt koostööprojektis CONUBIUM SONI. Alates sügisest laulab Jakobson Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Tulevikus on noore laulja sõnul plaanis palju kõrgetasemelisi projekte. Lisaks on Mirellil lähitulevikus silmapiiril soolokontsert ning ülesastumisi solistina suurvormide ettekannetel.
Magistriõpe – muusikateadus
Anita Maasalu – iseloomustab suutlikkus haarata keerukaid muusikaloolisi ja muusikasotsioloogilisi probleeme ning suurepärane oskus need ka kirjalikult vormistada. Maasalu on ka väga hea tiimitöötaja, mistõttu ootab teda teadusväljal kindlasti suur tulevik.
Bakalaureuseõpe – pärimusmuusika
Marta Chan – on osav ja isikupärane eesti rahvapärase viiulimängu esitaja, kes valdab veenvalt ka taani ja rootsi traditsioonilist viiulimuusikat. „Kuna olen nii Eesti kui Hongkongi juurtega, siis tunnen tugevalt, et pärimusmuusika õppimine avas minu jaoks ukse iseenda tundmise maailma,” on Marta enda muusikutee kohta rääkinud. Chani saab kuulda Ste enssoni trios – ansamblis, mille eesmärgiks on mängida ja säilitada ruhnurootslase Jakob Ste enssoni (1924-2011) muusikalist pärandit. Tulevikus kavatseb Chan end pühendada ka Kagu-Hiina traditsioonilise muusika tundmisele ja sealsete pillide õppimisele.
Bakalaureuseõpe – lavakunst Hanna Jaanovits – „Primus inter pares. Esimene võrdsete seas. Ühtselt tugeva ja tugevalt ühtse EMTA lavakunstikooli XXXI lennu ainus cum laude lõpetaja,“ kirjeldab noort näitlejat lennu juhendaja Jaak Prints. Jaanovitsi näitlejatee jätkub 2024. aasta sügisest Eesti Draamateatris.
EMTA kontserdiklubi
2024. aasta sügisest alustab tegevust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdiklubi, kuhu on oodatud klassikalise muusika huvilised ja kõik, kellel soov muusikat paremini mõista. Kontserdiklubi ellukutsuja on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur Marju Raju, kes on koos kontserdi- ja etenduskeskusega välja valinud mitmekülgse kontserdiprogrammi. Igale kontserdile eelnev vestlus on heaks eelhäälestuseks muusikalisele osale.
Teadur Marju Raju teab omast käest, kui kerge on otsida erinevaid takistusi ja teinekord ka välja mõeldud vabandusi, miks kontserdisaali mitte jõuda. Vaatamata sellele, et ta ise töötab igapäevaselt muusikat täis majas, kus on võimalus erinevatest kontsertidest pea igal õhtul osa saada, leiab teda kontserdisaalist harva. Kas ei ole kolleegil aega või on prioriteedid parasjagu mujal. „Minu jaoks on kontserdil käimise üheks ajendiks ikkagi inimesed, päris üksi ei taha minna,“ tunnistab Raju. Nii sündis kontserdiklubi idee, mille üheks eesmärgiks on kokku kutsuda ühise huviga inimesed. Kontserdiklubiga liitudes on inimene ka võibolla pühendunum, andes lubaduse vabandusi mitte nii lihtsalt läbi lasta. Raju usub, et kontserdiklubi igakuised kohtumised ja ühised kontserdikülastused võivad olla siin seemneks positiivse rutiini tekkimisel. Rääkimata sellest, milline mõju on klassikalisel muusikal üleüldiselt – nii meie vaimsele tervisele kui üleüldisele enesetundele.
Kirsiks tordil on kontserdieelne vestlus, mille käigus muusikapsühholoog tutvustab kava ning annab kätte „tööriistad“, kuidas muusikat teadlikumalt kuulata ning millistele muusikaelementidele tähelepanu pöörata. Siinkohal toonitab Raju, et tegu ei ole muusikaajaloo-
lise loengu või seminariga, kus peab end millekski ette valmistama. Kontserdiklubi on eelkõige sotsiaalne tegevus, kus kohtuvad sarnase huviga inimesed, kellega ei oleks imelik alustada vestlust klassikalise muusika teemal.
Koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja etenduskeskusega on 2024. aasta sügishooajast välja valitud kontserdid. „Püüdsime leida võimalikult erinevaid elamusi ning samas ka näidata Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat kui Tallinna kesklinnas asuvat kaasaegset kontserdipaika.“
Kontserdiklubi tegevusega võib liituda terve hooaja jooksul. „Meie eesmärk on julgustada inimest, et kontserdikülastusest saaks uus positiivne harjumus, mis toetab vaimset heaolu, avardab loovust ja on niisama lõõgastav. Mida keegi kontserdilt otsib, seda ta ka ilmselt leiab,“ lisab Raju.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdiklubiga on oodatud liituma kõik huvilised. Kontserdid on tasuta!
Kontserdiklubi 2024. aasta sügishooaja kontserdid:
K 18.09 – 19.00 / EMTA suur saal
Kontserdisari „Meistrid laval“
„Artur Lemba – Eesti esiromantik“
Triin Ruubel (viiul), Sten Lassmann (klaver)
R 18.10 – 19.00 / EMTA kammersaal
„Pièces en concerts. Bach ja Rameau“
Kõrgbaroki ja varaklassikaline kontsertmuusika klahvpillile ja orkestrile
Lembit Orgse (klavessiin, haamerklaver)
EMTA barokkorkester, juhendaja Meelis Orgse
Kavas Johann Sebastian Bach, Jean Philippe Rameau, Johann Christian Bach
P 10.11 – 17.00 / EMTA black box
Kontserdisari „Jazz akadeemias“
Uxcel Experience
Uku Kübar (trummid)
N 19.12 – 19.00 / EMTA kammersaal
EMTA pärimusmuusikute jõulukontsert
Registreerimine ja lisainfo: kontserdiklubi@eamt.ee
EMTA teadur Marju Raju (foto: Maanus Kullamaa)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teaduskooli
esseekonkurss
2024. aasta 8. mail andis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppe- ja teadusprorektor Margus Pärtlas akadeemia suures saalis koolikontserdi raames üle EMTA teaduskooli iga-aastase esseekonkursi „Muusika ja mina – mina ja muusika“ preemiad.
Konkursile laekus töid Tallinnast, Harjumaalt, Hiiumaalt, Jõgevamaalt, Võrumaalt, Põltsamaalt, Pärnust, Türilt, Raplast ja Kohtla-Järvelt.
Töid hindas EMTA komisjon koosseisus nooremteadurid Meeta Vardja, Veeda Kala ja Kadi Kaja ning vanemlektor Kaari Kiitsak-Prikk.
EMTA teaduskooli korraldatav ideekonkurss „Muusika ja mina – mina ja muusika“ toimus neljandat korda. Kirjalike tööde mõõduvõtmise eesmärk on julgustada gümnaasiumiõpilasi avaldama oma mõtteid muusikast ja selle rollist. Akadeemiale on väga oluline, et iga noor saaks võimaluse jagada oma ideid muusikaelu rikastamiseks ning et nende arvamused oleksid osa meie tänasest muusikakultuurist. „Loodan, et essee kirjutamine tekitab nii mõnelgi õpilasel soovi näha muusikat kui oma kutsumust ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat kui paika, kus kunagi professionaaliks saada ja oma elukutse leida,“ sõnas akadeemia rektor Ivari Ilja konkursi väljakuulutamisel.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri avaldab 2024. aasta esseekonkursi „Muusika ja mina – mina ja muusika“ I ja II preemia pälvinud tööd.
I preemia Trino Arras, Vanalinna Hariduskolleegium
Muusika kui suhtlusvahend
Muusika – „Eesti keele seletava sõnaraamatu” kohaselt – kunstiliik, mille kunstilisi kujundeid luuakse helidega ning tajutakse helidena, helikunst (EKSS 2009). Igati ammendav selgitus, millele vastu vaidlemiseks puudub põhjus. Sõnaraamatu selgitus on loomulikult märksa mahukam, andes ülevaate ka muusika stilistilisest, kultuurilisest, instrumentaalsest jm tunnustest. Sellisena ehk ongi muusika oma äraseletatuses kui puutumatu salakeel, mida kõik mõistavad, kuid vähesed kõneleda oskavad.
Trino Arras (foto: erakogu)
Inimsuhtlemise peamine tunnus on keel, kokkuleppeline ja tähendust loov märgisüsteem. Seda saame esitada ja vastu võtta suulise kõne või kirjaliku tekstina. Mõnevõrra piiratum on asi morse-, viipe- ja kehakeeltega, kuid kindlasti on keeled needki. Kuidas on aga lood helikeelega? Kas selline mõiste on üldse võimalik ja on see tähenduslik? Kui on, siis kas muusika on helikeele süsteem ja kas see võimaldab inimestevahelist kommunikatsiooni, suhtlust? Järgnevas püüangi nendele küsimustele vastata, vaadeldes ka nelja erineva taustaga autori mõtisklust keelest, kirjandusest ja muusikast.
Millest me räägime kui räägime muusikast?
Lähemal vaatlusel selgub, et muusika terminoloogiline raamistus ongi võimalik vaid sõnatähendusi ja tehnilisi parameetreid kirjeldades. Kõikide muude seletuste tulemus tingib tähenduse hajuvuse, selle lõputu laienemise, milles tähenduse summa on võrdne vastuvõtjate arvuga. Niipalju, kui on kuulajaid, niipalju on ka tõlgendusi. Siit järeldame, et muusika tähenduse tõlgendus on subjektiivne. See aga ei ütle, et tähenduse kollektiivne kokkulepe puudub. Meenutame, millist muusikalist auavaldust esitatakse kuldmedali võitnud sportlasele – hümni. Sportlase rahvuslikule päritolule viitavat kindlat koodi. Nii temale, kui ta kaasmaalastele rõhutatakse sellega ühtekuuluvust, ülevat meeleolu võidust kinnistatakse kokkuleppelises helikeeles. Samuti loob tähendusliku välja sakraalne muusika. Sama kehtib ka muude žanritega. Näiteks marss kui kindel žanr, mis on kasutatav kollektiivsetel koosviibimistel. See võib olla ka patriootliku iseloomuga, nt paraad. Kuid ka Mendelssohni „Pulmamarss“ on hästi tuntud, kandes ühte kindlat sõnumit.
Niisiis näeme, et nii keele kui muusika ühise tunnusena kerkib esile selle kasutuse otstarbekus. Kõnekeele foneetilised tähendusüksused on muusikas põhimõtteliselt samad. Vaid selle erinevusega, et sõnad asendatakse helide meloodiaga. Terviklikud laused tervikliku harmooniaga. Luuletaja, esseisti ja tõlkija Hasso Krulli sõnutsi on keelel aga ka „teinegi ots, kus tema otstarve pole nii silmanähtav. Igapäevases pruugis tuleb see kõigepealt välja naljade, mängude, maskeeringute kujul; iga keelega saab mingil määral peitust mängida, luisata, fantaseerida, nii et mõne aja pärast kaob tema tavaline vahendajaroll. Keel kerkib ise esile. Selgub, et keeles on veel midagi, et ta on ka omaette olemas, et tal on n-ö ontoloogiline aspekt“ (Krull, 2007). Krulli sedastus sobib suurepäraselt ka muusika kirjeldamiseks. Muusika otstarve ei ole alati silmanähtav. Selleski on nalja, mängu ja maskeeringut ning selle ontoloogiline moment on samuti nähtav. Siit saame järeldada, et helikeel kui iseseisev struktuur on selgelt olemas, kuid sellel on lisaks veel üks unikaalne omadus – maagilisus. Viimane tuleneb helikeele võimalikust tajuväljast, selle tõlgendusest. Sobivaks võrdluseks on luule, mis ei allu rangele grammatilisele
korrale, vaid on enam mängulisem, vabam, mõistmise paljusust loov.
Saksa kirjaniku Hermann Hesse arvates saame muusika jaotada ka surelikuks ja surematuks. Surelik muusika on tajutav vaid kindlas ajavahemikus, st et kuulajal on muusikateose algust ja lõppu võimalik vahetult kogeda, nagu on seda elav muusika kontserdil. Surematu muusika aga „elab edasi ka siis, kui teda parajasti ei mängitagi. Keegi võib lamada üksi voodis ja elustada mõttes mõne meloodia „Võluflöödist“ või „Matteuse passioonist“, siis sünnib muusika, ilma et keegi flööti puhuks või viiulit mängiks“ (Hesse, 1973). Surematus viitab muusikale, mis ei pruugi olla vaid helina tajutav. See on miski, mis elab edasi meie mälus, olenemata, kui tihti me seda kogemust „elustame“ – muusika ei sure seni kuni oleme suutelised mäletama.
Kirjanik ja tõlkija Jan Kaus on öelnud: „Muusika on üks väheseid asju, mis aitab aktsepteerida – ja mõnikord lausa ületada – reaalsuse ja kujutluse vahelist kuristikku“ (Kaus, 2015). Jõudes tagasi helikeele otstarbekuse juurde, moodustab see silla – „reaalse ja kujutletava” vahel. Oma artiklis „Muusika kui Madeleine’i kook“ selgitab Kaus lähemalt muusika seotust tema isiklike mälestustega ning täpsemalt, kuidas mõned mälestused on vaid tänu muusikale talletunud. Muusika on seega muuhulgas ka suhtlusvahend iseendaga.
Muusika helideta tajumine on sage nähtus just kirjanduses, mida illustreerib hästi kultuurikriitik Valner Valme artiklis „Mees, kes teadis Stravinski kohta ussisõnu“, milles ta käsitleb Theodor W. Adorno „Uue muusika filosoofiat“. Valner selgitab, kuidas Thomas Mann põhines oma teose „Doktor Faustuse“ kirjutamisel Adorno veel avaldamata Muusikateooriale. „Kaks meest, kes polnud heliloojad, said hakkama kujutlematute muusikateostega, mida pole olemas, aga mida võib kuulda selgemini, kui suudetaks mälusopist mõnd tuntud viisi üles kedrates vaimukõrvas kuulda. Neid Manni ja Adorno fiktiivse muusika kirjeldusi lugedes tundub võimatu, et kirjeldatakse olematut – nii helisevad on need leheküljed „Doktor Faustuses““ (Valme, 2020).
„Ja korraga meenus mulle jälle selle pasuna-piano ununenud meloodia, ta kerkis üles nagu väikene sillerdav seebimull, peegeldas värviliselt ja vähendatult tervet maailma ja hajus siis vaikselt. Kui oli võimalik, et see väike taevalik meloodia juurdus salaja minu hinges ja pani minus ühel päeval taas oma õilsa lille kõigis värvides õitsema, kas võisin ma siis päris kadunud olla?“ (Hesse, 1973).
Kokkuvõtvalt saame seega öelda, et seos muusika ja keele vahel on ilmne. Muusika kui suhtlusvahend on universaalne. Kui eelpool kirjeldatud ontoloogiline aspekt kõrvale jätta, on muusika alati kommunikatiivne akt. Kuid lisaks on sellel ka võime peegeldada „värvi-
liselt ja vähendatult tervet maailma“ ning siis hetkega kaduda. Taastekkida ja jutustada meile me endi mälestusi, kõlamata kordagi füüsilise helina. Niisiis – muusika on keel, mida on võimalik mõista nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nagu kõnekeelgi on ka muusika pidevas muutuses, toimides samal ajal ka meie mälu varamuna.
Kasutatud allikad
Hesse, Hermann. (1973). Stepihunt. Tõlkija Mati Sirkel. Tallinn. Perioodika. Kaus, Jan. (2015). Muusika kui Madeleine’i kook. Sirp https://sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/muusika-kui-madeleinei-kook/. Loetud 15.04.2024
Krull, Hasso. (2007). Keele kaks otsa. Sirp. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/keele-kaks-otsa/. Loetud 15.04.2024 Valme, Valner. (2020). Mees, kes teadis Stravinski kohta ussisõnu. Sirp. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mees-kes-teadis-stravinski-kohta-ussisonu/
II preemia Marie Teppart, Vanalinna Hariduskolleegium
Kui ma oleksin muusikaminister… Kiri muusikaministrile
Kirjutan Teile, kuna olen oma parima sõbra pärast mures. Tunnen teda lapsepõlvest saati. Oleme koos veetnud toredaid hetki, olen näinud tema erinevaid emotsioone: kurbust, rõõmu, viha, väsimust. Võin öelda, et tunnen teda piisavalt hästi.
Mu sõber on kirglik inimene. Tal on olnud palju õpetajaid – häid õpetajaid, kes ei jätnud jonni, kui ta parem või vasak käsi katki oli. Õpetajad kandsid oma tööga mu sõbra hinge edasi. Siiski on sõber ise elus palju pingutanud – ta on oma erialas hea, aga näinud selle nimel kõvasti vaeva. Ta mängib Eesti parimas orkestris, kuid teekond sinna pole olnud lihtne. On olnud hetki, kus ta on alla andmise äärel, sest pilli harjutamine nõuab kannatust. Ta on harjutanud pikalt, kuid alati pole tulemusi kohe näha olnud. Mäletan rõõmupisaraid ta silmis, kui ta lapsena oma esimese konkursi võitis. See rõõm kandis teda aeglaselt edasi, kuid ei näe, et saadaks teda täielikult siiani. Arvan, et olen ainus, kes teab ta suuri saladusi, kõiki saladusi. Saan neist aru isegi siis, kui ta oma suud ei paota.
Viimastel aastatel on olnud meie suhtlus keeruline, tal pole minu jaoks nii palju aega, kui kunagi oli. Tõsi, me kohtume küll tihti, veedame palju aega koos, aga see suhtlus pole enam nii intensiivne. Mulle tundub, et mu sõber on muutunud kurvaks. Hiljuti on ta hakanud sõbrustama uue sõbraga, kes on minuga vägagi sarnane, kuid meie olemus on erinev. Loomulikult pole mina oma parima sõbra peale pahane, ei pea vimma. Kõigil on õigus valida endale uusi kaaslasi, kuid mulle ei tundu, et see sõprus on valitud, vastupidi, märgib valiku puudumist. Paaril õhtul nädalas sõidame pärast orkestritööd sõbra autoga koos tema uue sõbraga erinevatesse mürarikastesse kohtadesse. Mu parim sõber ja tema uus sõber mängivad rokkbändis. Nendel mürarikastel õhtutel jään mina autosse ootama, aga minu parim sõber koos oma uue sõbraga on paar tundi kontserdil. Mu sõbral pole midagi rokkmuusika vastu, aga ta eelistaks veeta tööst vabad õhtud oma perega. Kui kontsert (parem oleks öelda pidu) läbi saab, on mu parim sõber väsinud, kuid teisest küljest ka rahul: tal on piisavalt ressurssi, et peret üleval pidada. See naeratus ja tunne autosse istudes on sõbral peale õhtusi esinemisi teistsugune, kui naeratus, millega ta orkestri kontserdilt lahkub. See õhtune ajutine naeratus vaibub mõne sekundiga. Õhtused kontserdid pole talle otseselt vastukarva, kuid kui ta peaks valima, siis ta ei teeks seda. Mina ju tean seda, tean seda nägu. See on rõõm millegi muu üle, siiski rõõm, kuid ajutine. Mu parim sõber soovib südames tegeleda oma erialaga – klassikalise muusikaga –, sest see on see miski, millega ta on tegelenud väikesest peale, see on ta südames. Loodan, et nendest õhtutest ei saa mu parima sõbra jaoks selline harjumus ja mugavus, et ta asendab mind täielikult oma uue sõbraga.
Mu parim sõber on õppinud terve elu. Õpingutes on olnud küll pause, mis on kokkuvõtteks tulnud kasuks. Pausid on andnud talle aega, et kuulata ennast ja muusikat, ning vaid läbi pausi aitas muusika tal jälle elada. Ta sai muusika sisse oma mänguga sulanduda.
Kallis minister, nüüd on mul Teile üks küsimus, õigemini ülesanne. Kujutage ette oma lemmiklugu, ükskõik, mis stiilis see ka poleks – jazz, rock, klassika, pop-muusika või midagi muud. Proovige kujutleda või ümiseda seda pala ühegi pausita. Kas Te suudate seda teha? Mina ei suuda, olen proovinud. Muusika on elu, mis nõuab vaikusehetki, hingamisepause. Muusiku elukutse nõuab –nagu muusika ise – pause, et tekitada teatav kvaliteet mängijana. Kvaliteet tahab aega ning taastumist, kvaliteet väärib väärilist tasu. Olen päris kindel, et ma ei räägi ainult enda eest – me kõik – instrumendid, soovime oma õnnelikku ja parimat sõpra heas mõttes hoida ainult endale.
Lugupidamisega
Tšello
Marie Teppart (foto: erakogu)
Sügissemestri kontserdid ja etendused
MÜRIAADfest. „Kohtumised“
28.09–5.10
OKTOOBER
2024
T 1.10 – 19.00 / Kultuurikeskus Kaja
Rahvusvahelise muusikapäeva kontsert „Gruusia, eesti ja seto rahvalaulud”
EMTA pärimusmuusikud
Tbilisi Ilia Riikliku Ülikooli laulu eriala tudengid
Lummo Kati Leelokoor
TASUTA
T 1.10 – 19.00 / EMTA suur saal
Rahvusvahelise muusikapäeva gala „Loomade karneval”
Lavastaja Jüri Nael
Kunstiline juht Henry-David Varema
Korraldajad Eesti Muusikanõukogu ja Eesti
Kultuurkapital koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Rahvusringhäälinguga
PILET 50/40€ (kontsert ja järelpidu) FIENTAST ja PILETIKESKUSEST
E 7.10 – 19.00 / EMTA suur saal
„Crossing Bellows” avakontsert
Esinevad „Crossing Bellows” kursustel osalenud akordioniüliõpilased Euroopa ülikoolidest
TASUTA
T 8.10 – 19.00 / EMTA kammersaal
Kontserdisari „Tudengiteisipäev”
Kateryna Fyl (klaver)
TASUTA
K 9.10 – 19.00 / EMTA suur saal
Kontserdisari „Meistrid laval”
Sven-Sander Šestakov (klaver)
PILET 17€ PILETIKESKUSEST *
N 10.10 – 19.00 / EMTA suur saal
„Crossing Bellows” lõppkontsert
Andreas Borregaard (akordion)
TASUTA
R 11.10 – 18.00 / Tartu Ülikooli aula
Kontserdisari „Harmonia Universitatis”
180 aastat Clara Schumanni kontsertidest Tartus
Pianistid Ivari Ilja, Age Juurikas, Kristi Kapten, Sten
Lassmann, Marko Martin, Mati Mikalai, Mihkel Poll, Johan Randvere, Maksim Štšura
Koostöös Eesti Pianistide Liidu ja Tartu Ülikooliga
PILET 17€ PILETIKESKUSEST **
P 13.10 – 15.00 / EMTA black box
EMTA kino #1
Dokumentaalfilm Klaus Mäkelä „Leegi suunas” („Towards the Flame”)
Režissöör Bruno Monsaingeon
EuroArts, 2023
PILET 7/5€ PILETIKESKUSEST **
P 13.10 – 17.00 / EMTA kammersaal
Poola muusika kontsert
Jakub Jakowicz (viiul)
Maria Machowska (viiul)
Katarzyna Budnik (vioola)
Bartosz Koziak (tšello)
Grzegorz Mania (klaver)
TASUTA
T 15.10 – 11.00 ja 13.00 / EMTA orelisaal
Koolikontsert „Teeme tutvust oreliga!”
Esinevad EMTA oreli eriala üliõpilased
Orelit tutvustab Andres Uibo
TASUTA, broneeringud kontsert@eamt.ee
T 15.10 – 13.00 / EMTA suur saal
Kontserdisari „Lõunapaus muusikaga”
Mari Poll (viiul)
Sofia Yavorska (viiul)
Triin Veissmann (viiul)
Anete Ainsaar (viiul)
Johanna Vahermägi (vioola)
Henry-David Varema (tšello)
EMTA keelpilliüliõpilased
Koostöös Tartu Ülikooliga
TASUTA
T 15.10 – 19.00 / EMTA kammersaal
Kontserdisari „Tudengiteisipäev”
Viola Asoskova (klaver)
Kaastegev Jekaterina Rostovtseva (klaver)
TASUTA
K 16.10 – 19.00 / EMTA suur saal
Kontserdisari „Klaverikunst”
Klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai
Koostöös Postimehe Fondiga
PILET 17€ PILETIKESKUSEST *
K 16.10 – 19.00 / Viimsi Artiumi kammersaal
„Noored klassikud@Viimsi Artium”
EMTA ja Viimsi Muusikakooli noored vaskpillimängijad
Koostöös Viimsi Muusikakooli ja Viimsi Artiumiga
PILET 6€ PILETIKESKUSEST
R 18.10 – 19.00 / EMTA kammersaal
„Pièces en concerts. Bach ja Rameau“
Lembit Orgse (klavessiin, haamerklaver)
EMTA barokkorkester, juhendaja Meelis Orgse
TASUTA
Kontserdile eelneb EMTA kontserdiklubi vestlus, vajalik eelregistreerimine kontserdiklubi@eamt.ee
R 18.10 – 19.00 / EMTA black box
EMTA JAZZ 20
Duke Ellington 125
EMTA jazzansamblid
TASUTA
L 19.10 – 19.00 / Tubina saal, Tartu
EMTA JAZZ 20
Juubeligala
EMTA jazzmuusika eriala vilistlaste ja õppejõudude
ansamblid
PILET 18/12€ PILETIKESKUSEST
P 20.10 – 17.00 / EMTA suur saal
EMTA JAZZ 20
Juubeligala
EMTA jazzmuusika eriala vilistlaste ja õppejõudude ansamblid
PILET 20/15€ PILETIKESKUSEST
P 20.10 – 15.00 / Eesti Noorsooteater
T 22.10, K 23.10 – 19.00 / Eesti Noorsooteater
EMTA lavakunstikooli XXXII lennu lavastus „Püha jõe kättemaks”
Laval Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias
Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Carolyn Veensalu
