Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri, nr 1 / kevad 2024

80 aastat Tallinna märtsipommitamisest

80 aastat Tallinna märtsipommitamisest

Benjamin Britten

Benjamin Britten

SÕJAREEKVIEM

SÕJAREEKVIEM

Rahvusooper Estonia poistekoor, dirigent Hirvo Surva

Orelil Olga Opryshko

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor Rahvusooper Estonia noormeestekoor Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor Kammerkoor Collegium Musicale

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta

Dirigent Toomas Kapten

Arete Kerge (sopran) · Mati Turi (tenor) · Taavi Tampuu (bariton)

Väljaandja:

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Koostajad:

Intervjuud: Jaanika Vilipo

Toimetajad: Evelin Värva, Svea Ideon-Marks

Aadress:

Tatari 13, Tallinn 10116

Kujundus:

Polaar

Trükk:

Printon

Kaanel: EMTA lavakunstikooli XXXI lend

Foto: Rene Jakobson

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

sotsiaalmeedias:

Facebook: facebook.com/muusikaakadeemia

Instagram: @emta_ee

ajakiri@eamt.ee

EMTA persoon

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja

EMTA kaanelugu

EMTA lavakunstikooli XXXI lend

EMTA kontserdi- ja teatrimaja

Sisearhitekt Aivar Oja ja akustik Linda Madalik

EMTA kontsert

Toomas Kapten: Benjamin Britteni „Sõjareekviem“

EMTA festival

Imbi Tarum: vanamuusikafestival Ceciliana

EMTA festival

Einike Leppik: heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE

EMTA festival

Jüri Nael: CPPM Manifestal

EMTA konverents

Karoliina Kreintaal ja Leanne Barbo: Põhjaja Baltimaade kõrgkoolide pärimusmuusika aastakonverents NORDTRAD

EMTA teadus

Kristel Pappel: Mida teevad doktorandid?

EMTA konkursid

EMTA kevad/suvi kontserdikava

EMTA sisseastumisinfo

Eessõna

Eessõna

Austatud lugejad

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ajakiri avab lugejatele meie loomingut ja inspiratsiooni täis maja ning tutvustab inimesi, kes on oma erialale sügavalt pühendunud.

Ajakirja avanumbrist saab lugeda intervjuud rektori Ivari Iljaga, kes räägib muutunud maailmaga seotud väljakutsetest, kõrghariduse valupunktidest, kuid ka vajadusest kasvatada noorema generatsiooni huvi professionaalse muusikaõppe vastu.

Avanumbri esikaas on pühendatud EMTA lavakunsti osakonda sel kevadel lõpetavale XXXI lennule. Intervjuudest on huvitav teada saada, mida mõtlevad ning millest unistavad oma loometee alguses olevad noored näitlejad. Sõna saab ka lennu juhendaja, näitlejatöö vanemlektor Jaak Prints.

EMTA ajakiri annab ülevaate mõningatest olulistest sündmustest, mis ootavad akadeemiat ees 2024. aasta kevadel. Koostöös Tallinna linnaga tuleb 9. märtsil Kaarli kirikus ettekandele Benjamin Britteni „Sõjareekviem“, millega meenutame 80 aasta möödumist Tallinna märtsipommitamisest. Britteni kui ühe mõjukama inglise helilooja mõttemaailma avab ajakirja veergudel dirigent, koori- ja orkestridirigeerimise professor Toomas Kapten. Helilooja kirjutas „Sõjareekviemi“ 1961. aastal ning seda peetakse tema sõjavastaste veendumuste manifestiks. Kuigi teose pealkiri on kurjakuulutav ning inimkonnale hoiatuseks hukatuslike sõdade eest, kätkeb see endas ka rahusõnumit ja lootust.

Samuti saavad sõna varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum, kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor, õppekava koordinaator ja festivali Manifestal kunstiline juht Jüri Nael ning audiovisuaal-

se loomingu õppejuht ja festivali Commute üks loojatest Einike Leppik.

Akustik Linda Madalik ja sisearhitekt Aivar Oja räägivad 2019. aastal avatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suure saali ehitamisest ja selle väljakutsetest. Seoses kontserdi- ja teatrimaja avamisega algas akadeemia ajaloos uus ajajärk, mis avas suurepärased võimalused meie üliõpilastele ning muutis maja veelgi avatumaks ka publikule.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võõrustab tänavu kevadel Põhja- ja Baltimaade suurimat pärimusmuusika festivali Nordtrad. Nagu pärimusmuusika eriala õppejuht Karoliina Kreintaal ning pärimusmuusika lektor Leanne Barbo oma intervjuus lausuvad, on see suur au mitte ainult akadeemiale, vaid tervele Eestile.

Kahtlemata on ajakirja üheks lahutamatuks osaks rubriik, kus räägime teadusest. Sel korral tutvustab doktorinõukogu esimees, doktoriõppe keskuse juhataja ja muusikateaduse professor Kristel Pappel EMTA doktorantide tegevust.

Oluline on mainida ka seda, et teemasid, mis sel korral ajakirja ei mahtunud, on palju, kuid kindlasti leiavad nad oma koha järgmistes numbrites.

Tänan ajakirja koostajaid Jaanika Vilipot, Evelin Värvat ja Svea Ideon-Marksi ning kõiki teisi suurepäraseid kolleege, kes panustasid ajakirja valmimisse.

Head lugemist!

Henry-David Varema

Loometegevuse ja välissuhete prorektor

Intervjuu Eesti Muusika- ja

Teatriakadeemia rektori

Ivari Iljaga

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ajakirja avanumbris vestleme Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori Ivari Iljaga.

Olete valitud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriks ajal, mil maailmas on toimunud pöördumatud muutused, mida 2017. aastal ei osanud keegi ette näha: alates koroonakriisist, lõpetades sõdadega Ukrainas ning Iisraelis. Kuidas on see mõjutanud elu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias?

Nii koroonakriis kui ka eriti sõda Ukrainas on mõjutanud meie elu väga tugevalt. Kui koroonakriisist võib vahest rääkida juba minevikus, siis järjest eskaleeruvad konfliktid maailmas loovad aina uusi väljakutseid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jaoks. Kuna oleme avatud, rahvusvaheline kõrgkool, siis peame suutma maailmas toimuvale kiiresti reageerida, et kõigist

võimalikest valikutest kõige optimaalsemad leida. Koroonakriisi järgselt on meie akadeemia hoopis uuel tasemel kõige selle osas, mis puudutab tehnoloogiat ning online- ja digiõppe võimalusi, kuid arendame seda valdkonda kindlasti edasi. Akadeemias töötab juba üle aasta haridustehnoloog, kes oma igapäevases tegevuses toetab digiõppega seonduvalt õppejõude ja tudengeid. Akadeemia pere on tehnoloogilised võimalused üldiselt omaks võtnud ja valdkondades, kus see on otstarbekohane, uudseid lahendusi järjest aktiivsemalt ka kasutatakse. Nii et võtame möödunud kriisist kaasa uued kogemused ja õppetunnid ning väärindame neid oma igapäevatöös.

Sõjaliste konfliktidega Ukrainas ja Iisraelis on olukord mõõtmatult raskem, kuna, kuidas me ka ei tahaks, vaibumise märke pole neis võimalik kahjuks näha. Nii nagu Eesti riik on Ukrainale tema vabadusvõitluses algusest peale toeks olnud, on ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vastavalt oma võimalustele toetanud tudengeid Ukrainast. Oleme loonud neile võimaluse

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja (foto: Kaupo Kikkas)

oma õpingud Eestis lõpuni viia ja kuigi Ukraina kuulub nn kolmandate riikide hulka, ei ole me õppeteenustasu neilt seni võtnud. Järgmisest aastast hakkab ingliskeelsel õppekaval õppivale Ukraina tudengile kehtima Euroopa Liidu kodanikega võrdne tasu.

Iisraeli kriis, mis on Eesti ühiskonda kohati polariseerinud ning seda ka akadeemilistes ringkondades, pole Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õnneks teravat vastandumist ja vastuseisu tekitanud.

Seega oleme osa suurest maailmast koos kõige hea ja ka halvaga, mis sellest tuleneb.

Nii nagu Eesti riik on Ukrainale tema vabadusvõitluses algusest peale toeks olnud, on ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vastavalt oma võimalustele toetanud tudengeid Ukrainast.

Kuidas on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia töö taastunud pärast koroonakriisi?

Nagu juba vastuses eelmisele küsimusele mainisin, on koroonakriis tasapisi juba vajumas unustusehõlma. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elab oma igapäevast elu, mis on tulvil õppetööd, loome- ja teadustegevust, rahvusvahelisi kontakte, kontserte ja etendusi. Meie saalide täituvuse näitajad järjest kasvavad ning iga kriisile järgnenud aasta on toonud uue publikurekordi. Taastunud on ka meie välissuhtlus ja seda nii meie õppejõudude ja tudengite mobiilsuse kui ka erinevate meistrikursuste, konverentside ja väliskülaliste osas. Inimloomusele on nii omane võimalusel kunagised probleemid ja halb minevikku jätta ning edasi liikuda. Just seda teeb minu meelest ka koroonakriisist täielikult taastunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Kindlasti õppisime sellest palju, kuid on ju teada, et uus kriis tuleb alati teisiti kui eelmine. Kindel on aga see, et meie akadeemiline pere on piisavalt tugev, et ka järgmiste võimalike kriisidega toime tulla.

Milliste kitsaskohtadega peate Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektorina tänasel päeval silmitsi seisma?

Eks rektori töö ja kohustus ongi suuresti kitsaskohtadega tegelemine ja probleemide lahendamine. Neid tuleb ette iga päev, kuid mõni neist on nii mitmetahuline ja tõsine, et nõuab aastatepikkust pingutust, laia vaadet ja tihedat koostööd erinevatel tasanditel. Tooksin välja ühe, minu meelest kõige tõsisema probleemi, mis mõjutab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja kogu meie muusikakultuuri olevikku ning eriti tulevikku. See on kõrgel tasemel ette valmistatud, professionaalseks

tulevikuks võimeliste uute motiveeritud eesti tudengite pealekasvu vähesus. Probleemi oleme teadvustanud ammu ja koostöö kõrghariduse eelset muusikaharidust pakkuvate haridusasutustega on meie üheks tähtsamaks prioriteediks akadeemia arengukavas. Kuna viiuli, klaveri, tšello ja teiste klassikaliste erialade professionaalset tulevikku võimaldav õppimine algab varases lapsepõlves, mitte hiljem kui 5-6-aastaselt, siis enamik õpiajast kulgeb väljaspool akadeemiat, kuid see on aeg, mil ehitatakse vundament, millele kas on võimalik hiljem kaunis hoone püstitada või mitte… Meil on loodud Noorteakadeemia, eelarves on eraldatud spetsiaalsed vahendid selleks, et meie õppejõud käiksid andmas meistrikursusi muusikakoolides, oleme kontaktis Eesti Muusikakoolide Liiduga, Tallinna Muusika- ja Balletikooli ja Tartu Heino Elleri Muusikakooliga – kõike seda selleks, et olukorda paremuse poole mõjutada. Eesti tööturg muusikavaldkonnas on juba praegu rahvusvaheline ja selleks, et saada endale töökoht mõnes meie kollektiivis või anda kontserte, tuleb olla rahvusvahelisel tasemel.

Teatrivallas on olukord parem, sest noortest, kes soovivad ja suudavad tulla meile õppima näitlejaks, lavastajaks või dramaturgiks, et arendada tulevikus edasi eesti teatrikultuuri ning pühendada end teatrikunstile, õnneks seni veel puudust pole olnud.

Vaatamata viimaste aastate erinevatele kriisidele nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil, on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teinud läbi kauaoodatud uuenduskuuri, seda eeskätt 2019. aasta sügisel avatud kaasaegse kontserdi- ja teatrimaja avamise näol. Kuidas hindate kõrgkooli ja kontserdimaja omavahelist integreerumist selle nelja aasta jooksul? Vahel taban end mõttelt, et kuidas me üldse saime elada enne saalikompleksi valmimist? Seda just seetõttu, et kõik need 2019. aastal tekkinud võimalused on suurepäraselt integreerunud meie akadeemilisse ellu ja pidevas kasutuses. Võimatu on üle hinnata, mida kõike uut ja head on meie õppesse, aga samuti

Saalikompleksi avamisel, 28. septembril 2019 ütles mulle Arvo Pärt: „Küll on hea, et nüüd saavad tudengid õppida kuulama seda saali ja läbi selle – iseennast.“

õppejõudude ja tudengite loomingulisse eneseteostusse juurde tulnud. Saalikompleksi avamisel, 28. septembril 2019 ütles mulle Arvo Pärt: „Küll on hea, et nüüd saavad tudengid õppida kuulama seda saali ja läbi selle – iseennast.“ Tõepoolest, just nii see on, kõik

uued ruumid on tudengite pidevas kasutuses. Suures saalis on kolm tipptasemel kontsertklaverit: Steinway, Fazioli ja Bösendorfer Vienna Concert. Sellist valikut ei suuda praegu pakkuda mitte ükski teine kontserdisaal Eestis.

Black box on ideaalse akustikaga džässmuusika jaoks, seal toimub erinevaid nüüdismuusika projekte, ruum on ka intensiivses lavakunsti ja kaasaegsete etenduskunstide õppekava (CPPM) üliõpilaste kasutuses. Nii et nelja aastaga on juurdeehitusest saanud orgaaniline, enesestmõistetav akadeemia osa, mis on suurepäraselt integreerunud lisaks ka Eesti muusika- ja teatriarmastajate ning laiema publiku ellu.

Kuidas kasvatada noorema generatsiooni huvi professionaalse muusikaõppe vastu?

Nagu eespool mainisin, tegutseme selle huvi äratamise ja hoidmise nimel iga päev. Kõik pole siiski akadeemia võimuses. Väga oluline on see, kuidas riik ja ühiskond muusikakultuuri näevad, hindavad ja mõistavad. Pole vist kellelegi üllatuseks, et palgad meie orkestrites, teatri- ja muusikakollektiivides on madalad. Kultuurivaldkonna mitmekesistudes ja lõputult laienedes on proportsionaalselt järjest kahanenud riiklikud toetused meie professionaalsetele institutsioonidele: kollektiividele aga ka teatritele. Küllap iga noor kaalub eriala valides, milliseks võib kujuneda tema toimetulek tulevases elus. Olukorras, kus riik suhtub meie profes-

sionaalse kõrgkultuuri alustaladesse nagu võõrasema, valib nii mõnigi noor lahkumise välismaale või leiab oma tulevikuks Eestis mõne majanduslikult perspektiivsema tegutsemisala.

Akadeemias üritame olla paindlikud, et hoida muusika tuleviku jaoks alles neid, kelle südames muusika juba on olulisel kohal. Lisaks eespool mainitud väga pika eelõppega erialadele on meil palju võimalusi erinevateks õpiteedeks teistsuguse spetsiifikaga erialadel nagu helilooming, helirežii, elektroakustiline ja audiovisuaalne looming, muusikauuringud, muusikapedagoogika jne. Paindlikkus on tähtis ka kõrghariduse eelses õppes, et noor saaks õigel ajal vajadusel suunda muuta – leida just see eriala, kus ta end loominguliselt kõige paremini saab teostada. Kuna Eesti on väike, siis on iga pühendunud noor meie jaoks oluline – tema toetamine ja muusika juures hoidmine meie püha kohus.

Mis on tänase päeva suurim valupunkt Eesti kõrgharidusmaastikul?

Eesti kõrgharidusmaastik on väga mitmekesine, meil on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, millest üks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning lisaks umbes 20 rakenduskõrgkooli. Kui rääkida ühest suurimast ühisest valupunktist, siis on see kahtlemata Eesti kõrghariduse riigipoolne rahastamine.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori professor Ivari Ilja inauguratsioonitseremoonia 5. septembril, 2022. aastal. Fotol president Alar Karis, rektorile ametiraha üle andmas (foto: Rene Jakobson)

Kui kaugel on riigipoolsed rahastusküsimused ja millised võiksid olla lahendused?

Möönan rõõmuga, et kõrghariduse rahastamise küsimustes oleme viimase paari aastaga edasi liikunud. Mäletatavasti lülitas valitsus pikaajalisse riigieelarvestrateegiasse kõrghariduse rahastuse tõusu neljal järjestikusel aastal 2023–2026 15% võrra akumuleeruvalt. 2023. ja 2024. aasta eelarves riik oma lubaduse täitis, kuigi majanduslik olukord ja eelarve seis pole olnud just kiita. Kui see neljaks aastaks planeeritud kõrghariduse finantseerimise tõus kogu mahus realiseerub, siis sellega saab kompenseeritud vajak, mis tekkis 2012. aasta kõrghariduse reformi järgsetel aastatel, mil kõrghariduse rahastus vähenes pidevalt proportsionaalselt teiste eluvaldkondadega, ka üldharidusega võrreldes. Ülikoolid ei suutnud enam, eriti alustavatele õppejõududele ja tugitöötajatele, vähegi konkurentsivõimelisi palku tagada.

Mida toob kaugem tulevik alates 2027. aastast? Seda teemat on käsitletud nii ülikoolide siseselt, kui Rektorite Nõukogus ja kohtumistel haridus- ja teadusministri, rahandusministri, erakondade fraktsioonide ja teiste oluliste otsustajatega. Ilmselt mitte väga kauges tulevikus tõstatub taas küsimus tasulisest kõrgharidusest, tudengi omaosaluse suurusest õppekuludest, õppelaenusüsteemi uuendamisest. Tegemist on tundliku teemaga. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektorina ma eestikeelset tasulist kõrgharidust ei soovi ega toeta, kuna meie õpe on väga kallis. Isegi väike omaosaluse protsent tähendaks meie tudengile väga märkimisväärset rahalist väljaminekut. Mitmes meie lähiriigis on kõrgharidus tasuta ja kuna meie tööturul on muusikute ja näitlejate palgad äärmiselt tagasihoidlikud, saaks olema veelgi raskem leida meie rahvuskultuuri tulevikus edasi kandvaid noori.

Kuidas mõtestate Teie kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor, aga ka interpreet, Eesti kultuuri missiooni laiemalt?

Eesti kultuuri missiooni võib mõista mitmeti. Minu jaoks on meie oma kultuur midagi, mis annab jalgealuse. Kuulates näiteks Tubina muusikat või lugedes Tammsaaret saan kindlust, et olen eestlasena olemas, et mõistan neid loojaid, et olen osaline mingis sümbolite ja tüvitunnete metatasandis, kust ka nemad on ammutanud seda miskit, mis meid ühendab ja määratleb. Selles on midagi väga intiimset ja hädavajalikku, samas lähedast ja ürgset nagu regivärss või ema hällilaul.

Aga missioon laiemalt? Arvan, et on väga oluline, et meie artistid esinevad välismaal, et meie heliloojate teosed kõlavad maailma olulistes kontserdimajades või ooperiteatrites, et meie laulupidu teatakse ja tuntakse maailmas... Siiski ei maksa kultuuri luues üritada olla võõrastele meele järgi, teha midagi, mis „läheks peale“ kõigile kõikjal maailmas. Usun, et teistele oleme tõeliselt huvitavad ja vajalikud vaid juhul, kui meil on

Usun, et teistele oleme tõeliselt huvitavad ja vajalikud vaid juhul, kui meil on oma nägu

oma nägu, hindame oma kultuuri ning teeme kõrgeimal tasemel unikaalset loomingut – iga kultuurilooja omamoodi, kuid kaotamata müstilist sidet vaimse pinnasega, millest oleme võrsunud.

Kultuuri mõiste on viimaste aastakümnete vältel teinud läbi drastilise muutuse, hõlmates endasse suure hulga nähtusi, mida vanasti selle sõnaga ei tähistatud. Märkame seda näiteks päevalehtede kultuurikülgi või riiklikke kultuuripoliitilisi dokumente lugedes. Aeg muutub ja tormab edasi ning me kõik, ka meie kultuur, peame sellega kohanema ja kaasa liikuma. Peaasi, et me ühel hetkel end kraavist ei leiaks. Igaühel meist on selles oma väike missioon, kuid mis neist meie paljudest missioonidest laiemalt kokku sünnib, näitab tulevik.

Aeg muutub ja tormab edasi ning me kõik, ka meie kultuur, peame sellega kohanema ja kaasa liikuma.

Milline peab olema üks kaasaegne muusika- ja teatriõppe keskkond, kus on hea nii tudengil kui ka õppejõul?

Õpikeskkonnast saab rääkida mitmel tasandil. Usun, et infrastruktuuri, hoonete, tehnoloogiliste võimaluste ja eriti suurepärase asupaiga tõttu Tallinna süda- ja vanalinnas oleme päris lähedal sellele, milline üks kaasaegne õpikeskkond olema peaks. Loomulikult on alati arenguruumi, kuid arvestades, et oleme väike maa, kus finantsvõimalused pole nii rikkalikud kui suurtes, majanduslikult võimsates riikides, võime olla õnnelikud, et oleme saanud sellised võimalused.

Õpikeskkonna teine külg on inimesed, nende omavahelised suhted, vastastikune läbisaamine, tudengi ja õppejõu ning juhtkonna ja akadeemilise pere suhted, õigeaegse ja vajaliku toe ja nõu olemasolu, tudengite ja töötajate kaasamine jne. See valdkond on tõeliselt keeruline, kuna muutuvad nii üliõpilaste kui õppejõudude ootused töö- ja õppekeskkonnale, mille seisundil on omakorda otsene mõju õppekvaliteedile, meie töö tulemuslikkusele ja tasemele. Seega, üks kaasaegne õpikeskkond peab olema tuge pakkuv, erinevatele ootustele, huvidele ja ambitsioonidele ruumi andev, kuid samas neid omavahel tasakaalustav. Seda on muidugi öelda lihtsam kui tegelikult ellu viia, kuid teist teed selleks, et töötajad ja tudengid end akadeemias vabalt, turvaliselt, vastandumata ja väärtustatult tunneksid, kahjuks pole.

Eelmise küsimuse jätkuks: mille poole püüdleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kui kaasaegne muusikaja teatriõppe keskkond?

Eesmärke, kuhu püüelda, on tõepoolest palju. Meie olulisim eesmärk on pakkuda kõrgetasemelist professionaalset muusika- ja teatriharidust, mis vastaks kaasaja nõuetele ja arengusuundadele, samas genereerides ise uusi, innovaatilisi arenguid. Tahame kindlasti olla eriline loominguline keskkond, kus tudengid ja õppejõud saavad arendada oma loomepotentsiaali ja teostavad end loovisikute, teadlaste või loovuurijatena. Toetame interdistsiplinaarset lähenemist, soodustades koostööd erinevate kunstivaldkondade vahel ning julgustades õpilasi integreerima erinevaid kunstivorme oma loometegevuses. Püüdleme kindlasti selle poole, et meil oleks tudengite jaoks olemas nüüdisaegne raamatukogu, kaasaegne tehnoloogia, digitaalsed võimalused ja tugi selleks, et seda kõike oma loome- ja õppetöös kasutada. Kindlasti arendame rahvusvahelist suhtlust, tahame ju olla maailmas tuntud ja hea mainega kõrgkool. Akadeemia jaoks on oluline avatud ja toetav õpikeskkond, kus õppejõud ja tudengid saavad turvaliselt koos töötada, jagada ideid ning edendada eesti muusika- ja teatrikultuuri. Püüame toetada iga akadeemia pere liikme isiklikku arengut individuaalsel loometeel ning peame oluliseks elukestvat õpet, arendades selleks meie täienduskoolituskeskust.

Loetelu võiks jätkata ja jätkata. Osa neist eesmärkidest on kaugemal, osa lähemal, kuid igal juhul tuleb neid ja paljusid teisi eesmärke igapäevaste otsuste ja valikute tegemisel silmas pidada.

Millised on olnud siiani Teie suurimad ametialased väljakutsed?

Põnevaim väljakutse oli kindlasti uue saalikompleksi ehitus 2017–2019. Need olid ühed huvitavamad ja kiiremini möödunud kaks aastat minu elus. Kui ehitus lõppes ja 28. septembril 2019. aastal hoone laiendus avati, oli mul lausa kahju, et enam ei toimu teisipäevahommikusi ehituskoosolekuid, et ei tule olla vahemeheks arhitekti, akustiku, sisekujundaja ja ehitaja vaidlustes, et ei saa kogeda õnnetunnet nähes ehitise müüre kerkimas või mõne uue olulise ehitusdetaili lisandumist…

Rahuldustundega võib öelda, et suur saal, mille puudumine oli aastakümneid akadeemia suureks probleemiks, õnnestus, on ilus ja hea akustikaga. Siin meeldib inimestel nii esineda kui publikuna saalis istuda. Pärast juurdeehituse valmimist planeerisime tormilist loomingulist tegevust meie uutes saalides, kuid siis tuli koroona, mis iseenesest oli juba tõsine väljakutse kõigi oma piirangutega õppetööle, kontsertidele ja sellele, kuidas me oma tööd tegime. Suurim väljakutse oli siiski pigem psühholoogiline. Mäletan aega, kui istusin peaaegu kuu aega aprillis 2020 ihuüksi suurepärases uues õppehoones, töötajad olid saadetud kuuajalisele

puhkusele, majast kostis vaid täielik vaikus.

Eelmise aasta lõpus toimus järjekordne Eesti Muusikaja Teatriakadeemia institutsionaalne akrediteerimine. See oli väljakutse peaaegu kogu meie akadeemia perele. Eneseanalüüsi raporti koostamisse oli sel korral kaasatud ligikaudu 70 töötajat ja välisekspertide visiit meie akadeemiasse toimus novembri esimestel päevadel.

Kui siin loetletud väljakutsed olid ajaliselt piiritletud, siis kõige tähtsamaks, kogu ametiajale laienevaks väljakutseks ja missiooniks pean ma olla iga päev nii hea rektor kui ma suudan ja oskan, lähtudes ametivandest, kus on öeldud, et tõotan hoolitseda parimal võimalikul viisil akadeemia arengu ja hea käekäigu eest.

Mis küsimused ja diskussioonid on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoraadi laual tänasel päeval?

Aruteluteemasid on laual mitmeid. Ei tahaks väga laskuda detailidesse, lihtsalt toon mõned näited viimasest ajast. Õppejõudude konkurss-valimiseks valmistumine ja akadeemiliste ametikohtade täitmise tingimuste ja korra täiustamine. Dokument on meil rektoraadis peaaegu lõplikult läbi arutatud ja läheb nüüd senatisse. Oluliseks teemaks on praegu Eesti infoturbestandardi juurutamisega seotud tegevused. Selles osas on meil veel pikk tee minna, kuid arvestades teema olulisust, on see rektoraadi laual kindlasti veel pikemat aega.

Kui akadeemia institutsionaalse akrediteerimise protsess on peaaegu lõpuni jõudnud – lõppotsuse kinnitamiseni läheb veel pisut aega –, siis praegu käivad juba ettevalmistused teaduse korraliseks evalveerimiseks. Riik soovib saada kinnitust, et oleme ka teadusasutusena kõrgetasemelised, panustades oma teadustööga ühiskonda.

Ja muidugi tegeleme me Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105. sünnipäevaks valmistumisega, mis kulmineerub selle aasta 28. septembril piduliku galakontserdiga meie suures saalis. Sel päeval kuulutame välja uued akadeemia audoktorid, auliikmed, autasustame meie alma materi arengusse olulise panuse andnud kolleege ning kutsume meiega koos rõõmustama hulga külalisi nii Eestist kui ka välismaalt.

Kuid üks on kindel, iga päev toob rektoraadi ja kogu meie akadeemilise pere lauale uusi teemasid, küsimusi ning lahendamist vajavaid probleeme ja ülesandeid. Olen kindel, et koostöös ja eesmärgipäraselt tegutsedes lahendame ka need.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

lavakunstikooli XXXI

lend unistab ilusast ja paremast maailmast

Tänavu kevadel lõpetab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXI lend: 16 omanäolist noort näitlejat, keda kursuse juhendaja Jaak Prints koos teiste õppejõudude ja lavastajatega iseloomustab kui üksteisest hoolivaid, kiireid tegutsejaid. Teatrikülastajad kirjeldavad neid kui ühtset ansamblit, kelle omavahelist energialiikumist nad on saalis kogenud. Mida värsked EMTA lavakunstikooli lõpetajad endi kohta ise ütlevad, millest unistavad ja miks näitlejatee sai ette võetud?

Karl Birnbaum

Kust Sa pärit oled?

Suvepealinnast.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Mingis mõttes sattusin siia juhuslikult. Pidin minema Londonisse muusikat õppima, kuid minu lend jäi karantiini tõttu ära. Kui nägin, et Jaak võtab kursuse, siis mõtlesin, et ka mina olen jalgpalli mänginud. Äkki võtab mind oma meeskonda.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Teen tihti asju teiste jaoks ning hindan ennast selle järgi, kuidas teistele meeldib või sobib see, mida ma teen. See muudab päris õnnetuks ja tekitab pseudoprobleeme. Lihtsam on teha seda, mida sa ise tahad ja las teised annavad hinnanguid. See ei tähenda ülesõitmist ega individuaalsust, vaid oma sisetunde usaldamist.

Millest unistad?

Sõja lõpust ja sellest, et silmakirjalikkus kaoks. Samuti sellest, et Eesti kultuuris sünniks rohkem koostöid nagu 5Miinust ja Puuluup – pole olemas kõrget ja madalat kultuuri, vaid on olemas kultuur.

Sinu kultuurisoovitus:

Mati Unt.

Hele Palumaa

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Mulle meeldis lavakunstikool kui keskkond, kus on koos inimesed, kes mind inspireerivad ja kellelt tahan õppida.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Et ma ei teagi tegelikult, kes ma selline olen.

Millest unistad?

Kevadest.

Sinu kultuurisoovitus: Sei Shōnagon „Padjamärkmed“.

Edgar Vunš

Kust Sa pärit oled?

Lasnamäelt.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Mind huvitab teater. Väga.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud? Tasub ennast lolliks teha. Nii palju kui vähegi saab.

Millest unistad? Ümberseadistamistest.

Sinu kultuurisoovitus:

Hania Rani debüütalbum „Esja“. Maria Metsalul on 8. veebruaril Kanuti Gildi Saalis „Kultuuri“ esikas.

Herman Pihlak

Kust Sa pärit oled?

Tagadilt. See on 20 km Tallinnast. Metsade ja põldude vahel.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli? Kaks kõige kindlamat ja vastupidavamat vastust on, et tulin ametit õppima ning leidma sarnaselt mõtlevaid inimesi.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud? Seda, et me tihti kohtleme koera ka paremini kui iseennast.

Millest unistad? Hetkel rahust.

Sinu kultuurisoovitus: Pawel Lozinski „The balcony movie“.

Rasmus Vendel

Kust Sa pärit oled?

Olen pärit Saaremaalt. Alevikust, mille nimi on Aste.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Ma mõistsin, et mind huvitab igasugune näitlemine, kehastamine, situatsioonide avastamine. Lisaks tundus mulle, et mul on näitlejaks saamiseks head eeldused ning nendega tuleks midagi ette võtta. Ei olnud küsimust, kuhu peaks minema, et õppida. 2020. aastal, kui ma olin lõpetamas gümnaasiumit, toimusid XXXI lennu sisseastumiskatsed ja läksingi kohe katsetama.

Mida oled oma kooliajal enda kohta õppinud?

Kõike, mis ma olen. Siinkohal ma ei ütle, et tean enda kohta kõike, lihtsalt kõike, mida ma nüüdseks tean, olen ma teada saanud kooli ajal. Enne kooli ma ei vaevanud oma pead enda eksistentsi üle. Mulle meeldis pead murda välise maailma üle, kuid ennast avastama, enda kohta õppima hakkasin alles kooliajal. Ma ei tea, kas on kusagil viljakamat pinnast enda avastamiseks.

Millest unistad?

Unistan Ukrainas endiselt kestva sõja lõpust. Unistan metsade püsimajäämisest. Unistan mõnest rollist, mida tahaks katsetada, lavastamisest, bändist, matkamisest, kalastamisest, aiatöödest.

Sinu kultuurisoovitus:

Jupiteris on praegu vaadatav Matthew Bourne’i „Luikede Järv“. Minu viimase aja suurim teatrielamus.

Laurits Muru

Kust Sa pärit oled? Tartust.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Mind huvitas näitlemine.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Et ma tahan olla osa grupist. Üksinda on ka võimalik teha, aga see pole pooltki nii huvitav. Ja suures pildis mõttetu.

Millest unistad?

Reisimisest. Tahaks võimalikult palju maailma näha.

Sinu kultuurisoovitus:

Mine sinna, kus sa iga hommik minema pead, aga mine hoopis teist teed pidi. Ja koju minnes kasuta võimaluse korral veel mingit uut rada.

Juhan Soon

Kust Sa pärit oled?

Saaremaalt, Kuressaarest.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Kui ma katsetele tulin, oli mul veel kaks varianti: kaitsevägi ja IT. Läks nii.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Enda kohta olen kooliajal õppinud seda, kes ja milline ma olen. Mismoodi minu aju töötab.

Millest unistad?

Ma unistan sellest, et kui ma olen vana, siis ma olen oma elatud eluga rahul.

Sinu kultuurisoovitus: Rainer Sarneti „Nähtamatu võitlus“.

Emili Rohumaa

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Et õppida näitlemist.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Tuleb aru saada ja teha seda, mida päriselt tahad.

Millest unistad?

Et oskaksin teisi aidata.

Sinu kultuurisoovitus:

Kuulata Satie „Vexations“ 840 korda järjest. 8 tunni ja 40 minuti möödudes on lugu enamvähem pähe kulunud. Ja midagi on veel vahepeal juhtunud.

Astra Irene Susi

Kust Sa pärit oled?

Sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Olen õppinud aastaid keskkoolis ja ülikoolis erialana heliloomingut. Kompositsiooni erialal õppimise ajal kasvasid minu otsingud ja huvid helimaailmast kaugemale ning tundsin vajadust enda arendamiseks uues meediumis – teatris.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Hea uni on igasuguse loomingu alus ja eeldus. Tuleb võtta teadlikult aega nii üksi- kui koosolemisele. Unistada!

Millest unistad?

Unistan autonoomsusest, ekstravagantsusest ja troopilistest lõhnadest.

Sinu kultuurisoovitus:

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Berliini tänavad, Yorgos Lanthimose filmid.

Hanna Jaanovits

Kust Sa pärit oled? Tartust.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Tahtsin teada, kas minust võiks näitleja saada.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud? Tuleb välja, et olen suur perfektsionist ja enda vigu, ebaõnnestumisi elan raskelt üle. Iga päev õpin, kuidas olla endaga nõudlik, aga andestav. Ja seda ka, et üksi omaette pusserdamine võib sügavamale tupikusse viia. Teised inimesed on need vedurid, kes aitavad edasi minna. Samavõrra oluline on teiste jaoks olemas olla.

Millest unistad?

Kui mõelda utoopiliste asjade kategoorias, siis balletisolistina laval tantsimisest, aga kui käega katsutavamatest asjadest, siis paljastest jalgadest päikese poolt kuumaks köetud uksepakul.

Sinu kultuurisoovitus:

Soovitan enda viimatist kultuurikogemust, milleks on enda, vanemate/vanavanemate kodukoha ajaloo ja kommetega tutvumine. Sealsete regi- ja rahvalaulude otsimine ja üheskoos laulmine. Enda leidmine nendes vanades lugudes, et nad nii kaugeks ei jääks.

Richard Ester

Kust Sa pärit oled? Pärnust.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli? Sõber soovitas.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud? Peaasi kui mängida saab.

Millest unistad? Rulliktossudest.

Sinu kultuurisoovitus: „Kariibi mere piraadid: Musta Pärli needus“.

Kristin Prits

Kust Sa pärit oled?

Mina olen pärit Põltsamaalt, aga olen jõudnud elada ka Viljandis, Tartus ja Tallinnas. Pean neid kõiki mingil määral oma kodudeks ja kujunemise paikadeks.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Mõistsin juba lapsena, et see on midagi, mida ma tahaks teha. Nii et üsna loogilist teed pidi jõudsin näiteringidest lavakasse. Aga ma tahtsin tulla, sest ma usun teatrisse. Usun selle võimu kas või mikrotasandil vaatajates midagi muuta või vähemalt käivitada neis mingi mõtteprotsess.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Väga paljut, aga näiteks seda, et olen rohkemaks suuteline kui ise arvasin.

Millest unistad?

Päris oma kodust, koerast.

Sinu kultuurisoovitus:

Ma mõtlen, et teatris, kinos või kontserdil jõutakse

ikka käia, aga ma soovitaks minna metsa. Kuulata sümfoonia asemel linnulaulu, reivimise asemel tunda ebatasast ja samblast maastikku oma jalge all ja olla oma lihtsalt mõtetega.

Kristina Preimann

Kust Sa pärit oled?

Põhja-Eestist, Kuusalust.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Olin kuulnud sellest koolist, uurisin õppekava ja tundsin, et sellisest õppetööst tahan osa saada.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Palju, väga palju. Ülikooliaeg langeb tavaliselt aega, kus me veel tohutult kujuneme inimestena. Lisaks koolile õpetab elu ise.

Millest unistad?

Ilusast ja paremast maailmast.

Sinu kultuurisoovitus:

Minge Sõpruse kinno dokumentaale vaatama. DocPoint on ka väärt vaatamine, see sai kahjuks juba läbi, aga järgmisel aastal on ehk jälle.

Alice Siil

Kust Sa pärit oled?

Minu kodulinnaks on Rakvere. Elasin Rakveres kuni gümnaasiumi lõpetamiseni ja kolisin siis Tallinnasse.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Lavakunstikooli näitlejaks õppima minek tundus mulle juba põhikooli lõpus ainuvõimalik valik. Pisiku sain kaasa juba näiteringist. Ma lihtsalt ei kujutanud end enam ette tegemas midagi muud. Nii läksingi esimestele katsetele kohe pärast gümnaasiumi lõppu, teisel korral võeti mind vastu.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Vastupidiselt tugevale sooritusvajadusele, mis on mulle omane, tuleb mul kontrollist lahti lasta ja lubada endal eksida. Selle asemel, et üritada perfektselt märkusi täita, on parem need lavale minnes unustada ja usaldada, et keha mäletab tehtud tööd ja alles jääb vaid mäng.

Millest unistad?

Unistan sellest, millest hetkel on puudu. Vaikusest, päikesest ja uuest hobist. Juba kuu aega olen mõelnud küpsisetordi peale.

Sinu kultuurisoovitus: Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“.

Lauren Grinberg

Kust Sa pärit oled?

Olen linnalaps, pärit Tallinnast.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Et ei peaks päevad läbi laua taga istuma.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Et olen jonnakas. Mis tuleb vahel kasuks, vahel kahjuks. Ning et oma maailma on väga kerge ära eksida.

Millest unistad?

Unistan ägedatest vaadetest. Et neid koguneks elu jooksul palju.

Sinu kultuurisoovitus:

Film – „Vara küps“. Teater – Stegnar – Jordan –Bezjak – Kangro – Ulfsak – Epner „Fun Fact“.

Markus Andreas Auling

Kust Sa pärit oled? Tartust.

Miks tulid EMTA lavakunstikooli?

Tahtsin midagi öelda, midagi luua – ja teha seda koos teistega.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Olen saanud teadlikuks erinevatest mustritest, mis on mulle omased. Mõnega õpin elama, teisi püüan aktiivselt murda ja muuta.

Millest unistad?

Tulevikust.

Sinu kultuurisoovitus:

Võtta aega vait olla ja lage vahtida. Kui see üle viskab, siis Nick Cave’i muusika sobib hilistalve.

EMTA lavakunstikooli XXXI lennu juhendaja Jaak Prints

XXXI lendu võib vaadelda isiksuste kogumina nagu iga teatrikoolilendu või mistahes truppi. Tahaksin loota, et neil noortel isiksustel on võimaldatud soodsates tingimustes ning toetavas keskkonnas arendada oma võimeid ning kujundada oma temperamenti, harjumusi, eluhoiakuid ja väärtushinnanguid parimal võimalikul moel. Kui kool on aidanud neil pürgida sellisteks näitlejateks, kelleks nad on soovinud saada, on kool ühe oma peamistest eesmärkidest täitnud.

Lavastajad ja õppejõud, kes XXXI lennu tudengitega koostööd on teinud, on neist kõnelenud kui kiiretest tegutsejatest, vahetutest reageerijatest – jõuad vaevu ülesande anda, juba asutakse seda täitma. Samuti on märgatud nende hoolt üksteise suhtes ja üksteisest lugu pidamist, kollegiaalsust. Teatrikülastajad on XXXI lendu kirjeldanud kui ühtset ansamblit, kelle omavahelist energialiikumist nad saalis on kogenud. Kursuse juhendaja meele teevad säärased sedastused kahtlemata rõõmsaks.

Olles ikkagi veel noored – kutsikapõli alles kestab –meenutab XXXI lend mulle head hobust – usaldusväärne ja tugev. Mis nende õlule on usaldatud kanda, on nad välja kandnud. Huumor ja distsipliin moodustavad mõistete rakendi, mis omakorda neid noori on kandnud.

Kursuse juhendaja vastutuse määrast ja ulatusest olin enda meelest teadlik ka enne kursuse võtmist, aga nüüdseks olen mõistnud, et see teadmine sai varasemalt olla üksnes sõnastuse tasemel. Usun nüüd end paremini mõistvat protsesse ning seoseid, mis õpetamisega kaasnevad. Alandlikumaks arvan end olevat muutunud. Kannatlikkust on see teekond õpetanud, kuigi – ega need õppetunnid ei lõppe kunagi. Selle eest jääb mind alatiseks valdama tänutunne kõikide kolleegide ees, kes on aidanud neile noortele haridust anda, ning mõistetavasti ka kõnesolevate tudengite endi ees.

EMTA lavakunstikooli XXXI lennu juhendaja ja näitlejatöö vanemlektor Jaak Prints (foto: Kaupo Kikkas)

Sisearhitekt Aivar Oja: Eesti Muusika- ja

Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suur saal

on kui hea viiul, mis aastatega paremaks läheb

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (edaspidi EMTAtoim.) kontserdi- ja teatrimaja avamine 2019. aasta sügisel on akadeemia ajaloos kui märgis uue ajastu algusest: kauaoodatud õppehoone juurdeehitus, mille krooniks kaasaegne ja avar kontserdisaal, ei ole tudengitele pakkunud mitte ainult uusi õppe- ja esinemivõimalusi, vaid avanud uksed ka inimestele väljaspool akadeemiat. Nende aastate jooksul on sisearhitekti Aivar Oja projekteeritud ja akustiku Linda Madaliku poolt totaalse täpsuseni lihvitud saalis kõlanud sajad kontserdid, toimunud erinäolised konverentsid ning festivalid vanamuusikast kaasaegsete etenduskunstideni. EMTA ajakirja avanumbris saab sõna sisearhitekt Aivar Oja, kes toob paralleele arhitektuurilise loomeprotsessi ja heliloomingu vahel ning iseloomustab akadeemia suurt saali kui instrumenti, mille kõlaomadused iga aastaga paremaks lähevad. Kui muusikakriitik muugib lahti muusika, siis Aivar Oja avab sisearhitektuurilise sissevaate EMTA kontserdi- ja teatrimaja saalide loomeprotsessi.

Millisest lähtepunktist alustasite EMTA kontserdi- ja teatrimaja suure saali projekteerimist?

Nagu inimkultuuri igas loomingu valdkonnas tavaks, algab kõik ideest, mida tiivustavad vajadused. Tihtipeale kavandatakse saalid mitmeotstarbelisena, -funktsionaalsena. EMTA suure saali puhul sai samuti määravaks multifunktsionaalsus, milles oleksid võimalused lisaks õppetegevusele ka erinevate muusikaliste esitustega ürituste korraldamiseks. Suure saali näol oli tellija soov ja akustiline taotlus ehitada saal loomuliku akustikaga kontsertide, teatrietenduste, konverentside, elektroakustilise lisandusega kontsertide korraldamiseks. Peamiseks funktsiooniks saalile kujundasime loomuliku akustikaga ruumikeskkonna. EMTA suure saali kavandamise ideega kaasa tulnud Eesti Interpreetide Liidu soovil keskenduti perfektse salvestussaali loomisele. Mina, kaasatuna projektis saalide projekteerimise pädevusega sisearhitektina, sain akustikainseneri Linda Madaliku sulest tehnilised nõuded loodava saali ruumiakustikale. Eelnevat kokku võtvalt, domi-

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suur saal (foto: EMTA)

nantselt loomuliku akustilise esitusega saali sisearhitektuurseks lahenduseks ja akustiliselt parimate tulemuste saavutamiseks, soovitas akustik oma tehnilistes nõuetes märksõnana jõuliselt dünaamiliselt modelleeritud saaliruumi pindade kasutamist. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suure saali kavandamise „lõuend“ oli suur ja ühine, millele kõik selle erakordse tööga kaasatud kandsid „värvid“ oma parimate erialaste oskustega.

Kuidas alustab sisearhitekt oma tööd – „lõuendile“ maalimist?

Idee on otsene järg inspiratsioonile ja talle järgneb loome. Olen seda meelt, et heliloomingu ja arhitektuurse loomingu läte ja loomine on sarnased. Heliteose idee oma loomeprotsessis avanevates faktuurides, toonides, kõlavärvides, rütmides, dünaamikas tervikkompositsioonina saab graafilise välimuse noodikirjas. Arhitektuurne idee joone – pinna – vormi – ruumi tervikkompositsioonina saab graafilise väljenduse projektis, paberil (tänapäeval enamasti ekraanil). Muusikaline, heliline loome ja esitus on unenäoline, tekkides ja haihtudes hetkega eetris, ruumis. Kutsudes esile läbi kuulmissensorite õhkõrnu või tugevaid meelesei-

Muusikaline, heliline loome ja esitus on unenäoline, tekkides ja haihtudes hetkega eetris, ruumis. Kutsudes esile läbi kuulmissensorite õhkõrnu või tugevaid meeleseisundeid. Arhitektuurne looming kestab ajalises mõõtkavas kauem.

sundeid. Arhitektuurne looming kestab ajalises mõõtkavas kauem ja mõjutab meeleseisundeid sellesse kätketud arhitektoonide kompositsiooni visuaalse tajumise kaudu. Ruum võib selles viibijale mõjuda ülevana, triviaalsena jne.

Millest ammutasite inspiratsiooni saali kavandamisel?

Kirjeldan oma loomemeetodit põgusalt: Puhta loovuse „ajatul ja ruumitul“ meeleväljal on kõik võimalik… nagu unenäos. Valisin saali visuaalse kujundi leidmiseks teadlikult sisekaemusliku meetodi, meditatiivse meele üksolemise seisundi, andes sellega võimaluse „meelelõuendil“ puhtas tühiolemises iseilmnevale meelepildile selge vormikujundi näol. Kont-

serdisaali visuaalne vormiidee terviklik lahendus ilmus minu jaoks kujundlikuna selgest Helgest, Heledast, Kõlavast HeliRuumist… aimatavas vormikeeles värelev, laineline faktuur, nagu liivaluidete kujunemine tuules, skulpturaalne kasvuvoog, veelainepind, merelained, lakkamatu liikuvus ja energiakanduvus. Saaliruumi seinte- ja laepinnad said oma vormiidee just sellistest arhetüüpsetest algkujunditest. Seejärel algas hoomatu visandamine, esiletoomine, komponeerimine – nägemuslikkusele esmase materialiseerumise võimalus – geomeetriline korrastamine ja „paberilepanek“ projektigraafiliste kavandite ning mudeldamine vormimaketina.

Minu suurema mõõtkavaga ruumide loomes väljendub tihtipeale kujundidünaamika, mis sümboliseerib teatavaid jõulisi looduseilminguid. Näitena ka Jõhvi kontserdimaja suure saali akustiliste seinapindade modelleeringu sisearhitektuurne vormiidee on inspireeritud laanes möllavast tormimühast, tuules lookas puutüvedest. Seal on tormituule dünaamika olemus „püütud“ seinte vineermodelleeringu ekspressiivsesse lahendusse. Projektigraafiliselt väljendub see vahelduvalt puutüvede tormipainet ja vaikuse stoilist staatikat markeerivas joonte kompositsioonis.

Palun rääkige lähemalt – millal jõudis Eesti Muusikaja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja projekt Teie lauale? Esimene kavand sai projekteeritud oluliselt varem.

Siinkohal oleks mõtet anda EMTA õppehoone juurdeehituse projekti ajaloolisest protsessist põgus ülevaade. Arhitektuurse ja teiste eriosade projektide teema jätaksin siinkohal puudutamata. Juurdeehituse projekteerimisega liitusin hiljem, seejärel kui hoone mahuline kehand oli graafiliselt määratletud.

Mind kaasati projekti alates aastast 2011. Selleks ajaks oli mul saalide projekteerimise kogemuste pagasis

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suur saal (foto: erakogu)

paari konverentsisaali, Jõhvi kontserdimaja, Vene Teatri restaureerimise ja uue väikese saali sisearhitektuursed projektid. 2012. aastal valmis EMTA sisearhitektuurne põhiprojekt ja akadeemia valmistus Eesti Kultuurkapitali rahastuse voorus osalemiseks. Kuna tookord sai kogu rahastuse Eesti Rahva Muuseum ja väiksematele projektidele vahendeid ei jätkunud, jäi tookordne lahendus riiulile helget tulevikku ootama. Projekteerimine jätkus 2016. aastal täpsemas, tööprojekti staadiumis, mille käigus sai kogu projekt detailsema lahenduse. Saalide ja erinõuetega harjutusklasside sisearhitektuurse lahenduse stilistikat polnud põhjust muuta. Algne kujundusidee jätkas oma elu hoone valmimise suunas ja heameel on tunnistada rõõmu algselt kavandatud loomingu 99% materialiseerumise üle.

Rääkides ruumi ja keskkonna mõjust inimpsüühikale ja -käitumisele, räägime justkui nähtamatust maailmast. Siinkohal on ruumi looja justkui maag, kes enda looduga saab mõjutada inimese enesetunnet. Millises ruumis on hea olla?

Nähtamatu, võib öelda ka energeetiline osa kätketuna ruumiesteetikasse, mõju on väga tugev ja otsene läbi taju tekkiva enesetunde (varjundite) kaudu. Selle tunnetamiseks sõltub palju tajuja vastuvõtlikkusest.

Ruumi kavandaja, looja, olles inspireeritud hea kavatsusega, saab mõjutada ühiskonna ruumikultuuri. Jah, võib kindlalt väita, et ruumi looja „räägib“ oma loomingu kaudu seal viibijaga läbi nägemisaistingu rikkalike võimaluste. Hea on olla ruumis, mis toetab eelkõige sellesse kätketud hea energiaga, mis väljendub koloriidi, vormi ja mahulise kompositsiooni harmooniaga. Siseruumi geomeetria, pindade modelleering, nurkade väärtused, materjalide omadused on akustiku ja sisearhitekti „salakeel“, mille „maagia“ seisneb esteetilise ja enesetunde(taju) mõjutamisena ruumiväärtuste kaudu. Lisaks eelmainitud osistele on kindlasti oluline ka ruumis toimuva tegeluse eesmärk, mõtestatus – hingestatus, kvaliteet ja selles osaleva inimgrupi häälestatus. Ideaalne on, kui ruumikavandaja, ehitusmeistri ja ruumikasutaja eesmärgipärane mentaalne tegevus ühisidee nimel ühinevad – sakraalehitised-, ruumid ja nn kultuuritemplid on selles tähenduses sarnased.

Millist eesmärki peab kandma ruum?

Ruum on füüsilises ja mentaalses tähenduses funktsioonipärane tegevuspaik, millest lähtuvalt antakse ruumile vajalikud vormide ja sisekliima nagu valgustuse, temperatuuri ja õhuvahetuse parameetrid. Sõltuvalt funktsioonist võib ruum olla väga erinev ruu-

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suur saal (foto: erakogu)

mikasutajate tegevuste ja elamusliku toimimise paik. Teatud ruumides luuakse, tuuakse esile vaimseid kvaliteete ja keskendutakse tajuelamuste kogemisele. Selliste ruumide hulka kuuluvad kindlasti kontserdisaalid, kavandatatuna eriomaseks kasutusotstarbeks, millest tulenevalt ruumivorm ja sisekliima allutatakse eesmärgipäraselt muusikalise esituse füüsikalistele nõuetele. Esituse kvaliteet sõltub üheselt ruumi füüsikalistest parameetritest. Saaliruumi peaeesmärk on hea kuuldavus ja tervikakustiline elamus.

Saaliruumis saame kogeda objektiivseid helivälju, mis tekitavad subjektiivseid muljeid ruumis loodud akustilistest tingimustest tulenevalt. Saalid võivad erineda mitmel viisil, alates üldmõõtmetest kuni väikeste modelleeringu detailideni. Nende heliväljad, mida kirjeldame impulssreaktsiooni kontseptsiooniga, sisaldavad hulgaliselt üksikuid helikomponente (peegeldusi), millest igaühel on sagedus, tugevus, suuna funktsioon ja ajakestvus. Samuti võib igal inimesel olla oma taju, mida ruum tema jaoks kuuldava heliga teeb.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja puhul peab arvestama, et seal viibivad tudengid ja noored. Millele pöörasite Teie sisearhitektina siinkohal tähelepanu?

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppehoone sisearhitektuuri kavandades oli väga oluline arvestada muusikuks kujuneva noore õppekeskkonna lahendamise otstarbekohaseid nõudeid. Kõik õppetööks kasutatavad ruumid on projekteeritud muusika õppetööd akustiliselt toetavatena, tudengite muusikalist ruumitunnetuse oskust kujundavatena. On oluline toonitada, et akadeemia kasutusotstarbega õppehoone iga ruumi projekteerides tuli lahendada akustikast tulenevaid suuremaid või väiksemaid detaile, kuna kõik ruumid on seotud akustiliste erinõuetega. Lahendasime lisaks suurele saalile ja black box’ile mitmeid eriotstarbelisi suuri harjutusklasse (džäss, multimeedia keskus, vanamuusika, elektronmuusika stuudio, universaalklass, foonika) ning väiksemad klassid. Iga eelnimetatud ruumi puhul teostasin nõutava akustilise ja esteetilise lahenduse terviklikus võtmes. Sõltumata õpperuumi suurusest ja muusikalise esituse otstarbest, on iga ruumi kujunduse käsitluses pindade, viimistluse, värvide komponentide kasutamisel hoitud ühtset stilistilist lahendust. Suur saal, noortele muusikutele esinemise, õppimise ja kogemuse paigana, milles avalduvad õpitud oskuste tulemused, on samuti ka hoone süda ja helilise pidulikkuse avaldumise paik. Esinemiskogemuse õppimisel ja omandamisel on oluline saali akustiline „ruumikood“, mille kaudu tudeng kuuleb nii enda kui kaasesinejate kokkumängu helivälja. Helivälja ruumilist taju kujundab ja modelleerib saali geomeetria ja pindade käsitlus. Suures, loomuliku akustikaga saalis oleme saavutanud optimaalse järelkõla ajalise kestvuse, ruumilisuse selguse ja tämbri – toonivärvingu (kõrgete, keskmiste ja madalate helisageduste vahelise tasakaalu näitajad). Nimetatud näitajad toetavad

suurepäraselt õppesaalis harjutavate ja esinevate tudengite oskuste omandamist, esinemisvilumuse lihvimist.

Suure saali lava kohale kavandasime Linda Madalikuga Eestis esmakordse pindalamõõduga „akustilise pilve“, tagamaks interpreetidele head esinemistingimused, soodustamaks esinemisalal orkestri terviktunnetust ja erinevate pillirühmade omavahelist kuuldavust. Saali ehituslik-viimistuslik laepind on kõrgel ja akustiline pilv tagab heliallikast lähtuva otsese heli peegelduse esinemiskohale (lava) ülalt optimaalselt kõrguselt (ca 8 m lavapõrandalt). Akustilise pilve moodustavad kandestruktuur ja heli peegeldavad kumerad klaaspinnad. Pindade kumerus võimaldab „paisata“ laineid esinejatele ja publikule lähemalt kui kõrgelt laepinnalt.

Suure saali akustikat on võimalik muuta esituse laadist tulenevatest vajadustest. Sõnalavastuste, džässja elektroonilise muusika puhul kasutame külg- ja tagaseinte ülaosale ette tõmmatavaid raskest tekstiilist valmistatud akustilisi kardinaid.

Kammersaali mõõtu ruumigeomeetriaga saalis on lühema järelkõlakestuse tõttu õppida ilmselt parem, kui väga suure geomeetria proportsioonidega saalis.

Kuidas õppekeskkonnana kasutatava saali sisearhitektuuriline loomine erineb nii-öelda klassikalise kontserdisaali kavandamisest?

Minu meelest loomise meetod ei erinegi väga. Nagu eelpool kirjeldatud, mõjutavad saalide akustikat konkreetsed objektiivsed parameetrid – ruumigeomeetria kolmedimensioonilised mõõdud: pikkus, laius, kõrgus vahelistes proportsioonides. Pindade vormi modelleering ja viimistlusmaterjalide akustilised omadused. Kui rääkida õppetegevuse keskkonna seisukohalt, siis kammersaali mõõtu ruumigeomeetriaga saalis on lühema järelkõlakestuse tõttu õppida ilmselt parem, kui väga suure geomeetria proportsioonidega saalis. Oluline komponent on ka loomulikult mängitava instrumendi helilised omadused.

Aivar Oja (foto: erakogu)

Palun nimetage mõned olulisemad sisearhitektuurilised printsiibid, millest sisearhitekt ei saa mööda vaadata.

Funktsionaalsus ehk kasutusotstarve ja kompositsiooni terviklik harmooniline ülesehitus, otstarbekohane, sobilik stilistika ja lahendus projekteeritavasse ruumitüüpi. Loomulikult on primaarsed tellija lähteülesandest tulenevad ootused tulevasele ruumile. Projekt annab ruumile stilistika aastakümneteks. Iga projekt on selle looja jaoks loominguline väljakutse, vastutus.

Mis teeb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suure saali unikaalseks?

Esteetilises tähenduses totaalse ekspressiivse pindade kompositsiooni, varem mainitud vormikäsitluse näol. Saali seinte ja lae horisontaalsuunaliselt kattev – valguv lainepinna rütmikat imiteeriv vormikäsitlus toetab parimal viisil helilaine edastumist saali kogu õhuruumis. Akustilises tähenduses muusikutele suurepäraselt sobiliku salvestussaalina tänu helivälja selgusele suunava akustilise modelleeringuga. Projekteerimise staadiumis läbis tulevase kontserdisaali sisearhitektuurne 3D mudel akustiliste tingimuste analüüsiks akustikaekspert Anders Christian Gade poolt koostatud akustikauuringud ehk ekspertiisi ruumiakustika digitaalse arvutusprogrammiga ODEON. Mudelit kasutades arvutati ruumiakustika objektiivsed parameetrid erinevate muusikaliste vormistiilide esituste sisestamisega nimetatud programmi digitaalsesse 3D ruumimudelisse. Digitaalne meetod võimaldas prognoosida ja hinnata tulevase saali akustilisi tingimusi. Ekspertuuringu tulemused näitasid, et meie poolt projekteeritud saali prognoositavad objektiivsed parameetrid on väga head. Taoline professionaalse ekspertiisi tugi on sisearhitektile väga oluline teatavas projekteerimise staadiumis oleva töötulemuse kinnitamiseks.

de vaheldumist. Lavapiirkonnas on amplituut kõrgema harjaga ja lainepikkus lühem. Publikualas on amplituut madalam ja laine pikeneb. Lava taga- ja külgseinal ning laes paiknevate moodulelementide vorming on reljeefsem, liigendatum, diagonaalsuunaliselt liigendatud (vt pilt 1, 2). Taoline liigendatus on oluline diffuussuse tagamiseks ja lavalt lähtuva „segustatud“ heli suunamisel publikuala suunas kogu saali õhuruumi ulatuses. Akustilise modelleeringu geomeeriline faktuuri võte seina- ja laemoodulites meenutab muusikalise faktuuri, muutuva meetrika – taktimõõdu vaheldumist. Lainetuse teadlik, empiiriline meetrika muutmise võte tagab helivälja edastamisel mikroskoopilised muutused, kordused, rütmika, fraasid.

Alljärgnevalt kirjeldaksin piltidega illustreerivalt saali moodulite olemust ja paiknemise loogikat.

Palun rääkige materjalidest, mida on kasutatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suures saalis.

Suure saali kogu akustilise modelleeringu lahenduses on kasutatud materjalina (seintel 40 mm, laes 25 mm) monoliitset kasevineerimassi. Kõik kasevineerist laineks painutatud moodulelemendid on unifitseeritud kolmes gabariitmõõdus 1000x2350, 1000x3550 ja 1000x4700 (vt pilt 1 ja 2).

Suure saali visuaal pidi saama võimalikult hele ja selleks valisin kõige valgema tooniga puidu, milleks on kask. Vältimaks algse valge kasepuidu edaspidist kolletumist saali valgusallikaist erituva UV-kiirguse mõjul, on vineerlained kaetud valgeks toonitud lakikihiga. Totaalsele puitmaastikule sekundeerivad tekstiilid, soojad valged akustilised kardinad ja kuldooker tooni saaliistmete katted.

Seinte ja lagede modelleeringu lainelisel „maastikul“ märkame akustiliste vineermoodulite laineamplituuti-

Pilt 2. Akustilised moodulelemendid seintes ja laes (laineamplituutide ja -pikkuste muutused, diagonaalsed lõiked, horisontaalselt nihutatud pinnad).

Pilt 1. Akustiline moodulelement 3D

Pilt 3. Akustilised moodulelementide tüpoloogiline paiknemise jaotus külgseintel.

Külgseinte painutatud vineerpaneelid nr 4, 5 ja laepaneel nr 6 kuni lava esijooneni on täidetud tagantpoolt pehme mineraalse villaga. Lavaosa akustiliste vineerpaneelide 1, 2, 3 taha jäeti osaline õhkvahe, sest nende pindala on väiksem ja resoneerimise ohtu pole.

Pilt 4. Akustilised moodulelementide tüpoloogiline paiknemise jaotus laes.

Saali vineermoodulite tootmise näidisteks valmistati mõõtkavas M1:1 identsed mudelprototüübid, mida testiti akustikalaboris R&D Akustika SIA, Riias. Testimise mõte oli moodulelementide helineeldumise ja -sumbuvuse kontrollimine.

Pilt 5. Akustilised vineermoodulid (seina- ja laeelemendid) akustikalaboris mõõdistustel.

Akustik Linda Madalik Eesti Muusika- ja

Teatriakadeemia suure saali sisearhitektuursest ja akustilisest lahendusest

Puit akustilise modelleeringu materjalina –sisearhitektuurne kontseptsioon ja modelleering koostöös akustikuga.

Puidust kontserdisaalid on muusikute poolt eelistatud, kuigi ei saa väita, et kõik puidust saalid oleksid suurepärase akustikaga või et kõikide kivimaterjalist saalide akustika oleks halvem seetõttu, et puitu pole kasutatud. Mitmete akustikute arvates saab parima tulemuse juhul, kui saalis kasutatakse nii kivimaterjali kui puitu. Kui ehitada saal üleni puidust viimistlusega, on probleem selles, kuidas võimalikult ühtlaselt edasi anda kõik helisagedused. Teatavasti resoneerivad puitpaneelid madalatel sagedustel, mistõttu ruumi järelkõlakestus nendel sagedustel langeb. See sobib kõneruumile, kuid naturaalse akustikaga kontserdisaalis on see puuduseks, mis ei võimalda saavutada kõlapildi „mahlakust ja täiust“ ja helitämbri „soojust“, kui kasutada muusikute subjektiivseid hinnangukriteeriume. Et sellest puudusest üle saada, kasutasime paksusid jäigastatud puitpaneele. Seinapaneelid on 40 mm paksused ja otsekinnitusega kiviseina. Laepaneelid on paksusega 25 mm ja on kinnitatud jäigalt kipsplaatidest ripplae külge.

Saali akustiliste objektiivsete omaduste parameetrid ja akustiliste tingimuste muutmine. Kontsertsaalide akustikat hinnatakse objektiivsete füüsikaliste parameetritega, mida saab projekteerimise käigus prognoosida ja hiljem valmis ruumis mõõta. Objektiivsetele parameetritele vastavad subjektiivsed parameetrid, mis iseloomustavad muusikute ja kuulajate aistinguid musitseerimisel ja kuulamisel. Üks põhilisi füüsikalisi parameetreid on ruumi järelkõlakestus, mis iseloomustab ruumi kõlavust ja sellest sõltub ka helitugevus. Järelkõlakestuse pikkuse muutumised erinevatel sagedustel määravad heli tämbrilised omadused. Kui järelkõlakestus on madalatel sagedustel pikem kui keskmistel sagedustel, soodustab see helipildi „mahlakust ja täiust“ ning helitämbri „soojust“. Et heli oleks „särav“, on oluline piirata helineelduvust kõrgetel sagedustel. Oluline parameeter on heli selgus, mis sõltub peamiselt ruumigeomeetriast ja võimaldab eristada muusikalisi fraase ja orkestri erinevaid instrumente. Praegusel ajal peetakse oluliseks ka heli ruumilisust, mis sõltub eelkõige ruumigeomeetriast,

kusjuures kitsas ruum tagab suurema ruumilisuse. Difuusne ehk hajutatud heliväli tekitab mulje, et kuulaja on helidest ümbritsetud. Kõikide nende objektiivsete parameetrite arvulised suurused, sõltuvalt saali kasutusotstarbest ja mahust on rahvusvaheliselt kokku lepitud ning nendega tuli arvestada saali akustilise lahenduse kavandamisel. Vajalik on eristada akustilisi tingimusi kuulajate alal ja esinejate alal. Selles saalis toetab esinejaid akustiline pilv lava kohal, mis koosneb heli peegeldavatest pleksiklaasist ekraanidest. Pisut kumeraks painutatud ekraanitükid on paigutatud vahedega, kus umbes 50 protsenti pinnast moodustavad avad. Pilve mõju esinejatele pilve erinevate kõrguste korral katsetas Eesti Rahvusmeeskoor. Leiti, et pilve olemasolu toetab esitust märgatavalt, võimaldades koori liikmetel üksteist paremini kuulda; pilve mõju on tuntav ka saalis. Optimaalseks kõrguseks koori jaoks osutus 8 meetrit, mis oligi projektis valitud pilve tavapäraseks riputuskõrguseks.

Pärast saali avamist kuulasime Aivar Ojaga palju kontserte, mis avasid saali erinevaid akustilisi aspekte. Saal leidis juba avamisel hea vastuvõtu nii sisearhitektuurse kui akustilise lahenduse osas. Praeguseks, kui saal on olnud kasutuses juba mitu aastat, on head hinnangud jäänud püsivaks. Minule kui akustikule on rõõm tõdeda, et saal suudab vahendada muusikateoseid kõige sügavamal kombel. See loob eeldused, et saal saab olla noorte andekate muusikute kasvulavaks.

Linda Madalik püstolpaugu meetodil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdija teatrimaja suure saali järelkõlakestust mõõtmas (foto: erakogu)

Toomas Kapten:

„Kõik

me tahame rahu.“

1944. aasta 9. märtsi ööl satub Tallinn vaenlase rünnaku alla – hävivad tuhanded hooned, sealhulgas kultuuri- ja pühakojad. Sellest meie ajaloo ühest süngemast ajast kirjutab Voldemar Panso oma päevikus. Tol ajal 24-aastane, alles oma kunstnikuteed alustav Eesti teatri suurmeister kirjeldab, kuidas tugevate läbielamistega kaasnes lõpuks apaatia ja ükskõiksus kõige suhtes. Selle kõrval kasvas aga noore inimese hinges jõud edasi liikuda: „Oli mis oli, sellest pole isegi kahju. Aga elu peab kuidagi edasi minema.“ Just need mõtted Panso päevikust andsid tõuke Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koori- ja orkestridirigeerimise professorile Toomas Kaptenile tuua tänavu 9. märtsil ettekandele inglise helilooja Benjamin Britteni suur-

teos „Sõjareekviem“ op. 66, mis on ühest küljest kui hoiatus inimkonnale sõja hukutava tee valimise eest. Samas andes ka lootust ja energiat – seda, mida kannab endas muusika, ka ajaloo kõige trööstitumatel hetkedel.

Nii paradoksaalne kui see ka pole, võime läbi ajaloo näha, kuidas inimkannatused ja valu on andnud kunstnikele impulsi millegi suure loomiseks. Nii ka Britteni „Sõjareekviem“ op. 66, mida peetakse helilooja, aga ka Inglismaa üheks olulisemaks ja suurejoonelisemaks teoseks. Suures osas 1961. aastal komponeeritud teos, mis on kirjutatud sopranile, tenorile, baritonile, kahele orkestrile, neljale koorile ja orelile, tuli esmaettekande-

Toomas Kapten juhatamas Carl Orffi ooperit „Kuu“ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis (foto: Rasmus Kooskora)

le 1962. aasta 30. mail Coventry uue katedraali pühitsemisel. Britten kui veendunud patsifist otsustas teose pühendada kõigile esimeses ja teises maailmasõjas hukkunuile.

Üle viiekümne aasta erinevaid orkestreid ja koorikollektiive juhatanud, sealhulgas Vanemuise ooperis aastaid peadirigendina töötanud Toomas Kapten nimetab Brittenit üheks oma lemmikheliloojaks, kellele tegi omal moel kummarduse Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetamisel, esitades selleks enda loodud orkestriga Benjamin Britteni „Halastusaja kantaadi“ op. 69 („Cantata misericordium“ op. 69). „Olen õppinud seda heliloojat sügavalt tundma. Britten on selline geenius, kes suudab haarata muusikaajaloo kõik etapid ja saavutused muusikakunstis. Ühendades kirjanduse ja kujutava kunsti ning viia need teatud ühe kunstilise idee suunas,“ lausub dirigent.

Kes võidab võitluse selle ilmaelu eest?

„„Mul on sõja pärast kahju ja poeesia pärast on kahju. Mul on kahju elamata jäänud aastate pärast. Need, mis on ees, sest meid ootab ees ainult suur katastroof“,“ tsiteerib Kapten inglise poeedi Wilfred Oweni luulet, mida Britten on kasutanud „Sõjareekviemi“ tekstides. Dirigendi arvates on helilooja suurepäraselt välja toonud essentsi Oweni sõduripoeesiast. „„Sõjareekviem“ on justkui hoiatus, et maailm on tegelikult kurjal teel. Teose alguses kõlavad sõnad „Issand, halasta“ ning taustal motiivina kuuldav tritoon ehk saatana motiiv on kui võitlus hea ja kurja vahel. Siin pannakse jumalik ja saatanlik kokku. Nüüd on küsimus, kes jääb peale? Kes võidab võitluse selle ilmaelu eest? Britten annab siiski lootust. Me peame hoidma ja kaitsma, et nende ilusate valgete pilvede asemel ei oleks raketipilved.“

Kui Rahmaninov on öelnud, et tema muusika on kõik see, mida ta on elus kogenud – armastus, pettumised, vihkamine, rõõm, ängistused, siis sama lai väljendusskaala on ka Brittenil. „Ta on väga harmooniline. Ometi oma keerukuses ja kaasaegses helikeeles ilus ja selge. Tema muusikaliste kujundite selgus on võrreldav Leonardo da Vinci või Michelangelo kujunditega kunstis või Dante „Jumalikus komöödias“ põrgu ja paradiisi kujutamises.“ Kapten kirjeldab Britteni loomingut kui kontsentraati kõigest sellest, mis varem kirjutatud ning mis ajahetkel helilooja ise toimetas. „Sõjareekviem“ valmis ajateljel, mil teine maailmasõda oli läbi ning algas Vietnami sõda. Kuigi dirigenti ennast paneb muretsema see, kuhu maailm sõdadega on liikumas, siis tuletab ta endale meelde, kui oluline roll on muusikal. „Meil, muusikutel, on tegelikult ainuke võimalus väljendada ennast läbi muusikaliste teoste. Britteni „Sõjareekviem“ on kahtlemata tänaseni kirjutatud teostest kõige võimsam. See on tohutu muusikaline fresko, mis on võrreldav Sixtuse kabeli Michelangelo suurteostega nagu „Maailmaloomine“ ja „Viimnepäev“,“ ei jää ta kirjeldusega tagasihoidlikuks. Vaatamata sellele, et Kapten tunneb ühe oma lemmikhelilooja loomingulisi

väljendusvorme peensusteni, tunnistab ta, et lõpuni ei suuda Britteni „koodi“ keegi lahti murda. „See teos on lihtsalt niivõrd rikas oma tundeskaalal, tohutult emotsionaalne, nii otse- kui ka kõrvalträäkiv.“ Viidates siinkohal Britteni reekviemi tekstikäsitlusele, mis on kohati irooniline, teatud kõvernurga all: Oweni tekstis räägib üks stseen Abrahamist, kes Piibliloo järgi peab Jumalale annetama lamba. Oweni tekstis aga ohverdatakse lamba asemel hoopis Abrahami poeg IIsak, mille tõttu läheb pool maailmasugu kaotsi. „See on justkui protest vägivalla ja inimese kui inimese vaenlase vastu. Selle tegutsemise ja ebaõigluse vastu, mida kohtame paraku järjest rohkem,“ lausub Kapten.

Britten kui oma aja rokkmuusik

„Sõjareekviemi“ ettevalmistusperioodil ja tudengite projektinädalal märkas Kapten, kuidas noored partiisid õppisid – õhinal, inspireeritult: „Selles muusikas endas on niivõrd palju kõigi jaoks, ta haarab sind jäägitult kaasa,“ sõnab ta. „Arvan, et noored peavad seda teost tegema, et saada kogemus sellise suure kunstiga kokkupuutest.“ Kaarli kirikus toimuvat „Sõjareekviemi“ kannavad ette solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Rahvusooper Estonia Poistekoor, dirigent Hirvo Surva. Orelil Olga Opryshko, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline

Naiskoor, Kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta.

„Arvan, et koos jõuame millegi väga tähtsa äratundmisele. Reegleid ei ole, sest see teos üllatab ja avaneb justkui iga päev uuesti. Kuna Britten pidas seda teost oma kõige tähtsamaks, siis on ta ka selle kirjutamisel tõepoolest püüdnud nii-öelda uuesti luua kõik selle salvestatu, mida oma elus kogenud: puutudes kokku varase inglise muusikaga, gregoriuse lauluga, võtnud elemente Indiast ja Jaapanist. Selles teoses kohtame otseseid viiteid Verdi reekviemile, Mozarti reekviemile, Bachi passioonidele ning Stravinski paljudele leidudele,“ räägib Kapten, kellel on au dirigeerida Britteni „Sõjareekviemi“ esmakordselt. „Aga ma usaldan seda heliloojat jäägitult! Tema täpsus inimhinge keerukuse kujutamisel on hämmastav. Võib-olla oskas seda keelt veel Dmitri Šostakovitš, kes puudutas väga teravalt ja isegi julmalt kogu seda maailmaelu oma muusikalise helikeelega.“ Kui dirigent sukeldub kaleidoskoopilise Britteni loomealgesse, siis tuletab ta meelde, et tegemist on kaasaegse klassikalise muusika esindajaga, kes õppis modernmuusika suurkujudelt, eelkõige Igor Stravinskilt, ning valdas dodekafoonilist helikeelt, mida kasutab ka „Sõjareekviemis“. „Britteni helikeel on selgelt analüüsitav ja erakordselt kergesti kuulatav. Tema muusika ei eelda teadikumat kuulajat. See muusika mõjub esimesest momendist.“ Siin toob dirigent näite oma esmakordsest kokkupuutest Britteni „Sõjareekviemiga“, olles tol ajal Tallinna Muusikakeskkooli (praegune MUBA) üheksanda klassi õpilane. „Need motiivid on

kohe haaratavad, jäädes terveks eluks meelde.“ Kapten võrdleb Brittenit rokkmuusikaga, mille saatel ta ise üles kasvas. „Kui me nimetame barokki ja mõtleme selle all Bachi ja Händelit, siis Britten on kirjutanud sümfoonilises oratoriaalses muusikavormis rokkmuusikat.“

Kas aeg ja ruum mõjutavad meie kunstilisi väljendamisi?

„Ta ei mõjuta küll otseselt, kui ma mängin, kujutlen või leian endas selle muusika. Muusika – see on elav organism. Aga paratamatult aeg ja ruum muudavad – iga moment, mida olen öelnud, on minevik. Järgmine on juba tulevik.“ Muusika, aga just „Sõjareekviem“, vaatamata selle süngele nimele ja sünniloole, võiks Kapteni sõnul puudutada igaüht. „Ma tahan, et tunnetaksime läbi selle muusika ühist jõudu ja saaksime sellest vaimset energiat, mida võiksime jagada laiali. Vaimne energia ei jää ühte kohta. Ta hakkab kuskil siin ilmaruumis levima, sest energia on igal pool – terves universumis.“ Kapten meenutab paari aasta tagust ettevõtmist, kui toodi EMTA kontserdi- ja teatrimaja lavale Carl Orffi ooper „Kuu“, mis oli samuti tugevate emotsioonidega laetud ettekanne. Viimased tööaastad ongi dirigent pühendanud just selliste suurvormide ettekandmisele. „Et tuua kõige parem teos meie tudengitele tegemiseks.“ Tema sõnul on Britteni muusika kvaliteet niivõrd kõrge, et see muudab iga selles osaleva muusiku professionaaliks. „Kas ta on vähem või rohkem õppinud, pole oluline. See muusika ise tõstab tema kui muusiku kvaliteeti kohe, seades niivõrd kõrge nivoo, et kui sa teda puudutad, siis oled juba tõusnud kõrgemale tasemele.“

Kõik me tahame, et lõpeks vägivald – et inimkond ei hävitaks ennast

„Suurte kunstiteoste läbi kogevad nende esitajad, kui tähtis on olla inimene selle heas mõttes. See jõuab ka kuulajateni, kes kogevad, et nendes toimus mingi sisemine muutus,“ sõnab Kapten. „Sest kõik algab inimesest: ükski relv ei ole kahjulik, kui ta ei ole inimese käes. Inimesed on ise teinud selle maailma ja ükski kõrgem võim ei aita meid sellest vabaneda. Inimesed peavad ise jõudma kurjusest vabanemiseni või me saame hukka.“ Rahuajal sündinud dirigent teab, et muusiku relvaks on muusika: „See ei tee kellelegi haiget, vaid pigem teeb meid tugevamaks. Kõik me tahame rahu ja kõik me tahame ka seda, et lõpeks vägivald. Et inimkond ei hävitaks ennast.“

Benjamin Britteni „Sõjareekviem“ op 66. fragmendid partituurist.

Tallinna pommitamisest

9.–10. märtsil 1944. aastal

Peeter Kaasik

Eesti Mälu Instituudi vanemteadur

Nagu räägib rahvasuu, olla 1944. aasta 9. märtsil õhtul Tallinnas nähtud „kuradit“, kes leekivpunase mantliga tänaval jooksnud. Ja nii oligi!

„Kurat“ pääses tol õhtul jooksu Estonia teatrist (praegune Rahvusooper Estonia), kus parasjagu etendus Eduard Tubina ballett „Kratt“. Kui etendus oli mõnikümmend minutit kestnud, algas õhuhäire ja järgnevas Nõukogude lennuväe vaippommitamises sai pihta ka Estonia teatrimaja ja mitmedki tsiviilriided kaotanud näitlejad pidid koju siirduma sellega, mis parasjagu laval seljas oli olnud.

Tollane Estonia tantsija Garibaldi Kivisalu meenutab: „Kuradi osa täitis tantsija Friedrich Tilk, kes elas Paldiski maanteel. Niimoodi, sarved peas ja oma punase lehviva mantliga ta läbi linna koju jooksis. Kratti mänginud Boriss Blinoffi kostüüm oli tagasihoidlikum, rohekas, ja tema liikus koduni Vene tänaval.“

See erinevates variatsioonides lugu leekides Estoniast välja hüpanud „kuradist“ on omal moel sümboolne. Tõepoolest, sellist „põrgut“ polnud eestlaste silmad arvatavasti vähemalt selle sõja ajal näinud. „Krati“ lavastaja Rahel Olbrei on meenutanud, et oli neidki ebausklikke inimesi, kes tõsimeeli süüdistasid just teda krati väljakutsumisega Tallinnat tabanud hävingus.

Näha selle kõige taga „musti jõude“ on inimlik, kuid reaalsus oli mõnevõrra maisem ja paraku tihtipeale ka sõja paratamatus. Kui on esitatud väiteid, et märtsipommitamine oli midagi täiesti erakordset või ootamatut, siis päris tõele see ei vasta. See polnud kaugeltki mitte esimene kord, kui Tallinn sattus pommituslennuväe sihtmärgiks. Esimesed Punaarmee õhujõudude rünnakud Tallinnale toimusid 1942. aasta mai keskel. Mitu lennuväerünnakut toimus 14.–23. veebruarini 1943 ning seejärel kolm öist rünnakut 22.–25. märtsini ja hiljemgi. Kannatada said peamiselt elamukvartalid Kadriorus, Paldiski ja Pärnu maantee piirkonnas ja kesklinnas. Kokku hukkus lennuväerünnakutes Tallinnale 1943. aastal poolsada inimest.

1942. ja 1943. aastal pommitati korduvalt ka Narvat, mis sai jätku 1944. aasta alguses. Enne Tallinna märtsipommitamist tabas Narvat ja sealse rinde lähitagalat 24. veebruarist kuni 8. märtsini viis lennuväe rünnakut, neist kolm olid massiivsuselt enam-vähem samas mõõdus kui Tallinna pommitamine. Kindlasti levisid nende kohta ka kuulujutud, kuid 9. märtsil ilmus ajalehes Eesti Sõna uudisnupp selle kohta, et Narva on lennuväerünnakute tagajärjel rusudes.

Lisaks oli 1941. aastast inimesi õhurünnakuteks ette valmistatud, sisse olid seatud varjendid, vähemalt lin-

Tallinn, Niguliste kiriku varemed, sisevaade 1944. aastal (foto: Richard Kirchoff, Tallinna Linnamuuseum)

naelanikud, sealhulgas lapsed, olid läbinud mõningase õppe, kuidas käituda õhurünnaku puhul. Kui mitte just igapäevaselt, siis vähemalt teatud regulaarsusega korraldati õppealarme. Samuti oldi harjutud eelhoiatus alarmidega, millele ei pruukinud õhurünnakut järgneda.

Niisiis polnud seekordne pommitamine Tallinna elanikkonnale päris ootamatu, kuid kindlasti oli ootamatu linna tabanud rünnaku massiivsus. Paralleele samal ajal maatasa pommitatud Narvaga (seal osales ka suurtükivägi) ei peaks rõhutatult otsima. Narva oli rindelinn ja üks Punaarmee tollaste pealetungide raskuspunkte ning häving oli sõjalisest vaatenurgast ka teatud mõttes paratamatus. Tallinn asus aga üsna kaugel tagalas ning oli 1944. aasta kevadiste Nõukogude kauglennuväe reidide kaugeim sihtmärk. Seega polnud otseseks eesmärgiks rinde ja selle lähitagala desorganiseerimine. Ebaselgeks jääb, kas korraldus tuli otse Kremlist või see ainult kooskõlastati seal. Lisaks võib spekuleerida, et inspiratsiooni saadi USA ja Briti lennuväe strateegiast Saksa linnade vaippommitamisel, mille tulemusena hukkus vähemalt pool miljonit tsiviilisikut.

Kuid Nõukogude kauglennuväel polnud kaugeltki sellist võimekust, mis brittidel ja ameeriklastel. Nii osales Tallinna pommitamisel sisuliselt kogu Nõukogude kauglennuvägi, mis vahetult enne seda oli käinud pommitamas Soome linnasid. Nõukogude dokumentides viidatakse Tallinnale peamiselt ikkagi kui sõjalis-strateegilisele tugipunktile ja logistikasõlmele (sadam, raudteesõlm, tööstus- ja halduskeskus). Ilmselt oli peaeesmärgiks häirida rinde varustamist, hävitada logistikaobjekte, kütusehoidlaid, sõjalise tähtsusega tööstusi ning tabada Tallinnasse koondatud sõjajõude ning sadamas asunud sõjalaevu.

Tallinna pommitamises osalesid seitse kauglennuväekorpust (nr. 1–7) ja 45. kauglennuväediviis, kokku 15 kauglennuväediviisi. Paari diviisi puhul ei ole ette antud sihtmärk teada, kuid teadaolevatest pidi ainult eelnimetatud 45. diviis ründama Tallinna „kesklinna“, ülejäänud aga sadamat ja raudteetaristut. Kas sihtmärgiks olid ka Lasnamäe ja Ülemiste sõjaväelennuväljad, jääb ebaselgeks. Kuid kuna neile pihta saadi, siis arvatavasti olid ka need sihtmärgid.

Tallinnat rünnati kahes laines, esimene kella poole üheksast kella kümneni õhtul (osalesid kõik diviisid) ja teine kella kolme ja viie vahel öösel (osalesid korpused nr. 1–3 ning üks 6. korpuse diviis). Ametlikel andmetel visati operatsiooni käigus linnale 5640 pommi, millest õnneks kõik siiski sihtmärgini ei jõudnud.

Rünnaku tagajärgedest

Saksa poole andmetel kaotas punalennuvägi 23–25 pommitajat. Nõukogude poole andmetel jäi teadmata kadunuks 11 lennukit, kolm sooritasid hädamaandumi-

se, kaks purunesid lennuvälja maandumisrajal ja ühe lasi arvatavasti alla Punaarmee õhutõrje.

Arvestades väljalendude arvu (659), siis polnud punalennuväe kaotused suured, kuid seatud eesmärgid jäid suuresti täitmata. Õhurünnakuga tekitatud sõjalist kahju hindasid sõjaväevõimud tagasihoidlikuks. Kõige suuremaks kaotuseks hinnati kütuselao hävitamist Tallinna idaosas, kus põles ära üks miljon liitrit kütust. Suurematest sõjalise tähtsusega ettevõtetest põlesid maha vineerivabrik Luther AG ja Urania-Werke käsutusse antud kaablitehas, vähemal määral said kannatada ka Ülemiste ja Lasnamäe lennuväljad. Sadama tegevust rünnak ei katkestanud, kuid pihta sai üks suurem mereväeladu ja remonditöökoda.

Saksa lennu- ja mereväe õhukaitseüksused ei suutnud rünnakut tõhusalt tõrjuda. Ametliku raporti järgi sai rünnaku tagajärjel surma 757 inimest, nendest 586 tsiviilisikut, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi; raskelt vigastada sai 213 ja kergemini 446 inimest, vigastatute hulgas oli 65 sõjaväelast ja 75 sõjavangi. Hiljem leiti veel ohvreid, surmasaanute arvu hinnatakse kuni 800-le.

Linnas hävis või sai tõsiselt kannatada umbes 2000 ning tule- ja pommikahjustusi veel umbes 3000 hoonet. Enamuses olid need elumajad, kuid lisaks Niguliste ja Immanueli kirikud, Eesti Kunstimuuseum, Vaekoda, kolm teatrit (Estonia, Väiketeater, varieteeteater Plaza), koole, haiglaid, apteeke, kinosid, hotelle, restorane, panku ja muid ühiskondlikke- ja ärihooneid.

Lõpetuseks, arvestades eelnevat, siis rünnak Tallinnale 9. märtsil polnud sõjalises mõttes Nõukogude lennuväele just edulugu ja kannatada sai põhiliselt tsiviilelanikkond. Peavarjuta jäänud ja uute rünnakute hirmus elanikud lahkusid massiliselt maale. Rusudes linna tuli Nõukogude võimudel endil poole aasta pärast taastama hakata. See kestis aastakümneid, kuid isegi täna on märtsipommitamise tagajärjed linnapildis veel hoomatavad.

**

Kasutatud materjale: Juske, Jaak. Tallinna märtsipommitamine 1944. Tallinn: Pegasus, 2014 Helme, Mehis. Õhusõda Eestis. Tallinn: Grenader, 2014 Liias, Taavet. Tallinna õhutõrje 1944. aasta märtsipommitamise ajal. – Akadeemia, 3/2010, 417–434 Metsis, Anne. Maapealne põrgu. – Eesti Naine, märts 2014, 24–27. Rosenthal, Reigo. Tallinna 1944. aasta märtsipommitamine Punaarmee kaugtegevuslennuväe dokumentide valguses. – Tuna 4/2022 77–92

Tallinn tules: dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9.–10. märtsil 1944. koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 1997

Festival Ceciliana tähistab kümnendat juubelit Francesco Cavalli barokkooperiga „La Calisto“

„Vanamuusika kui selline üldtermin on kaunis ja rahustav, pakkudes igaühele positiivset naudingut ja harmooniat iseendaga,“ lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum. Tänavu tähistab festival kümnendat aastat, tuues lavale Francesco Cavalli suurejoonelise barokkooperi „La Calisto“.

Kui eelnevatel aastatel on festivalile kaasatud muusikuid ja õppejõude ka välismaalt, siis selleaastane tuleb pisut teises võtmes. „Oma jõududega,“ sõnab Tarum. Mis ei tähenda aga kaalukuse vähenemist. Võib isegi öelda vastupidi: festival toob kahel järjestikusel õhtul lavale renessansiaja itaalia helilooja Fransesco Cavalli ooperi „La Calisto“. Lavastajaks Liis Kolle ning muusikaliseks juhiks viimased aastad Eestis resideeruv briti vanamuusikakorüfee, dirigent ja harfimängija Andrew Lawrence-King. Kuna tegemist on tudengiprojektiga, kantakse ooper ette lühendatud kujul. Selline lahendus on levinud muusikakõrgkoolides üle maailma, andes võimaluse pakkuda rolle kõigile, sealjuures säilitada ooperi dramaturgia.

Ooper „La Calisto“ tuleb ettekandele koostöös EMTA ooperistuudio ja vanamuusika tudengitest koosneva orkestriga, kuhu on continuo instrumentidena kaasatud ka kandled, harfid, positiivorelid ja klavessiinid. Lisaks sellele teevad kaasa ka noored muusikud Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA)

Imbi Tarum (foto: Kaupo Kikkas)

Kui eelnevatel aastatel on toimunud ka meistrikursused ning loengud, siis Tarumi sõnul on seekordseks meistrikursuseks teatud mõttes just selle suurteose ettevalmistus ja ettekandmine. Eesotsas vanamuusika tipptegija Andrew Lawrence-Kingiga, kes juhendab kõiki proove ning peab eelnevalt ka loengu. „„La Calisto“ ongi seekord üks suurejooneline meistrikursus, millest saavad osa kõik noored lauljad ja mängijad. See on erakordne võimalus,“ leiab Tarum.

Lisaks barokkooperile leiab seekordsest festivalikavast Johann Sebastian Bachi loomingut, millele on pühendatud terve laupäev ja saab kuulda EMTA oreli ja klavessiini üliõpilasi. Laupäeva õhtul aga musitseerib Imbi Tarum klavessiinil koos kauaaegse kolleegi, dirigendi ja viiuldaja Andres Mustoneniga. Esitlusele tulevad Bachi viiulisonaadid, mida Mustonen ja Tarum esitasid esmakordselt kolmkümmend kolm aastat tagasi ning mis nüüd on saanud füüsilise vormi CD kujul.

Pühapäevasest festivalikavast leiab EMTA üliõpilaste a capella koosluse nimega Cantus Reval, mida juhendab Stijn Claerhoudt. Kõlab Claudio Monteverdi, Josquin Desprez, Carlo Gesualdo ning Luca Marenzio looming.

Festivali lõpetab varase klahvpillimuusika professor Lembit Orgse haamerklaveril, kus ta kannab ette varaklassitsismi ning hilisbarokki – kõlab Joseph Haydni ja Jan Ladislav Dusseki looming.

Vanamuusika areng Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Tarum meenutab festivali sündi kümme aastat tagasi, kui ühe laua taga koos tolleaegse EMTA arendusprorektori Helena Tulve ja muusikateaduse professori Toomas Siitaniga sai idee välja käidud ning vanamuusikafestivali Ceciliana loomine Imbi Tarumile usaldatud. Nagu heade asjade sünniga, oli ka vanamuusikafestivalil oluline roll õigel ajastusel ja positiivsete juhuste kokkulangemisel. Juba esimesel aastal võttis Erasmus programmi kaudu festivalist osa muusikakollektiiv Terni konservatooriumist Itaalias, kes viis kohapeal läbi ka meistrikursuseid. Tarum ütleb selle kohta, et tegemist oli lihtsalt väga hea juhusega: Terni konservatooriumist võeti temaga ühendust veel enne, kui vanamuusikafestivali mõte üldse lauale oli tulnud. „Sellest ajast peale on festival käivitunud. Koguaeg on olnud mõned väliskülalised lisaks meie üliõpilastele – see on olnud sümbioos õppetöös,“ ütleb ta.

Imbi Tarum, kes ise on varajase muusika üks säravamaid interpreete ning Eesti klavessiiniõppe rajaja, rõõmustab eriliselt aga selle üle, millise arenguhüppe on vanamuusika laiemalt, aga eelkõige õppe kujul EMTAs teinud. Alates 2015. aastast tegutseb varajase muusika eriala, mis on justkui ühendavaks lüliks kõikide osakondade vahel, andes ruumi ja võimalusi teha rohkem kammer- ja vanamuusikat. Kui keskuse loomise algus oli Tarumi sõnul tasane, siis tänasel päeval on võimalik

juba ka magistriõppe tasemel õppida barokkkeelpille eraldi erialana. „Majasiseselt on toimunud väga suur areng ja kindlasti on ka festival Ceciliana suurepäraseks väljundiks kõikidele üliõpilastele.“ Samal ajal meenutab ta enda ülikooliaastaid seitsmekümnendate lõpus, mil õpingutega paralleelselt sai olla osa vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.

Võiks mõelda, et vanamuusika hällimaades oli selle muusika levik laialdane, aga Eesti klavessiinikunstniku sõnul oli näiteks Hispaanias ja Itaalias varajase muusika esitamine veel kaheksakümnendatel praktiliselt olematu. Sealsed inimesed tegid suured silmad, kui kuulsid, et kuskilt „maakaardilt olematust kohast“ tulevad muusikud ja esitavad nende maa loomingut. Tarumi sõnul oli varajase muusika kandepind tol ajal veel väga kitsas, nimetades üheks võõristamise põhjuseks akadeemilise kontserdielu teatud konservatiivsust. Hortus Musicus aga kuulus esimeste ansamblite hulka, kes varajast muusikat maailmas laiemalt tutvustas. „Nüüdseks võib öelda, et vanamuusika on nii laiapõhine, et igas muusikakõrgkoolis on olemas kas vanamuusika osakond või vanamuusikapillide õpe. Ansamblitel, mida aasta-aastalt juurde tuleb, ei jõua enam järgegi pidada,“ ütleb ta naljatamisi. Siinne areng on Tarumi sõnul nähtav aga eeskätt õppe kujul: vanamuusikat saab õppida nii Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis. „Ka festivali korraldamine on üks viis populariseerida kaunist vanamuusikat, mida me siin õpime ja teeme,“ leiab ta. Lisaks festivalile Ceciliana, korraldab Tarum alates 1996. aastast ka klavessiinifestivali, otsides elamusrikkaid ja kõrgetasemelisi külalisesinejaid, kes pakuksid publikule üllatusi – kõrget taset ja muusikalist andumust.

Imbi Tarum 1978. aastal (foto: erakogu)

Vanamuusika embuses

Kuigi vanamuusikaga puutus ta kokku juba õpingute ajal literatuuritundides, ei olnud Tarum sellesse muusikastiili niivõrd sügavuti läinud. Ta meenutab, et esimene teadlikum kokkupuude varajase muusikaga langes kokku tutvumisega enda tulevase abikaasa, trompetisti ja ansambli Hortus Musicus liikme Raivo Tarumiga. Samal ajal sattus talle kätte Ida-Saksa plaa-

difirma Eterna poolt välja antud vinüül Michael Praetoriuse muusikaga, mille kuulamist nimetab Tarum elumuutvaks. „See oli midagi nii erilist, et seda võis õhtuti õputult kuulata. Olles lihtne, samas nii tundeline, südamlik ja uskumatult sügav oma lihtsuses,“ kirjeldab ta elavalt. Tol perioodil käis ta regulaarselt ka kuulamas ansambli Hortus Musicus kontserte, iseloomustades seda kogemust kui puudutust teisest reaalsusest. „Kõik see oli nii teistmoodi, tekitades väga erilise tunde hinges. Siia liitus ka noorus ja armastus.“

Juhuse tahtel kutsuti tol ajal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Bruno Luki klaveriklassi üliõpilane proovima Ida-Saksamaa vabriku poolt valmistatud Lindholm klavessiini, mille kõla Tarumi hinnangul ei ole võrreldav praeguste klavessiinikõladega. „Aga see oli minu esimene kokkupuude klavessiiniga. Tol korral ei teadnud ma võib olla selle pilli olemasolustki,“ naerab ta. Klavessiini proovimisega kaasnes koheselt ka kutse ühineda Hortus Musicusega ning järgmisel hetkel käis noor klaveritudeng juba vanamuusika radu. „Olin seal kohe sees, kõige täiega!“ Viimased kaks õppeaastat koos intensiivse ansamblitööga pakkus noorele muusikule kõvasti väljakutseid: „Kontserdid, proovid, harjutamised, sõidud – kõik tuli kaasa teha ja ühendada see õppetööga.“

Ka kohanemine uue instrumendiga võttis oma aja, tulles läbi suurte otsingute ja möödaminemiste: „Ma ei armunud kohe klavessiini kõlasse. Tundsin ennast ebamugavalt, ei suutnud end väljendada selliselt,

nagu klaveril. Võttis aega, kuni hakkasin olema nagu kala vees.“ Kui kiindumine klavessiini kõlasse ei olnud kohene, siis ansambli töösse ning repertuaari, mida Hortus Musicus esitas, oli ta koheselt uppunud. „Pidin väikeseid vahelõike mängima, mis oli minu jaoks suur ülesanne. Ma ei olnud kunagi rahul sellega, mis sealt tuli,“ meenutab Tarum. Suur murrang pilli tunnetuse osas saabus siis, kui ta sai kogeda meistri käe all valminud klavessiini, mis üüriti 1980. aastal kuuajase Soome ringreisi ajal. Tegemist oli itaalia tüüpi meister Henk van Schevikhoveni poolt valmistatud käsitööpilliga. „Ma ei olnud midagi sellist varem ette kujutanud. Selle pilli kõlas oli sära, sädelus ja samas resonants ning sügavus.“ Kuna kiindumus oli jäägitu, sai sõprade abiga klavessiin välja ostetud ning Eestisse toodud. Tänasel päeval kasutab Tarum seda erilise tähendusega pilli enda klavessiiniõpilastega.

Ka noorte klavessiiniüliõpilaste puhul näeb Tarum seda otsimist, et ennast klavessiini taga hästi tunda ning kuidas saada need väljendused, mida hing igatseb, edasi anda. „Selleks on pisut teised vahendid ja artikulatsioonid. Kui enne mängiti rangelt tempos, mis oli mõjutatud akadeemilisest ja klassikalisest vaatenurgast, siis praegu on õnneks asjad läinud palju vabamaks,“ sõnab ta. „Me lähtume palju rohkem afektist või tundest. Õpilasi on ka erinevaid – kes on klaveriõppe taustaga, kes ainult klavessiini mänginud.“ Klavessiini professor imetleb eriliselt aga neid noori, kes suudavad kohaneda kahe pilliga. Vaatamata sellele, et klaveriõpingud konservatooriumis lõpetas Tarum 1980. aastal cum laude, tegi ta omal ajal otsuse klavessiini kasuks põhjusega, et ei oleks võibolla kunagi tabanud klavessiini tunnetust. Kuigi klavessiinikunstnik armastab ka klassikuid nagu Frédéric Chopin või Franz Schubert, peab ta vanamuusikat enda hingemuusikaks. „Ühegi teise stiili kohta ei ütle ma midagi halba, aga erilist harmooniat pakub vanamuusika.“

Vasakult Imbi Tarum (rataslüüra), Vallo Tarum (tiiskantpommer), Neeme Punder (paaniflööt), ees Taivo Niitvägi (psalteerium), Andres Mustonen (fiidel) (foto: erakogu)

Imbi Tarumi jaoks erilise tähendusega Henk van Schevikhoveni valmistatud klavessiin, mis tänasel päeval on leidnud koha Tarumi klavessiinitundides (foto: erakogu)

Audiovisuaalse loomingu õppejuht ja festivali COMMUTE üks loojatest Einike

Leppik: „Tahaks jõuda

ka

nende inimesteni, kes ei ole seotud ainult muusikaga.“

Juba kuuendat aastat järjest toimub heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE, andes hea ülevaate sellest, millised innovaatilised loomerännakud toimuvad praegu kaasaegses klassikalises muusikas. Festival on olnud sillaks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava tudengite uudisteoste ja professionaalsete muusikute heliloomingu vahel. Festivali selleaastane teema „Fons Amoris“ (armastuse purskkaev – eesti keeles) on aga tuletatud hoopis kaugematest aegadest – 1736. aastal itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi teosest „Stabat Mater“, mille audiovisuaalses vormis lavale toomine on festivali üks tippsündmusi.

„Me peame Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias liikuma veelgi enam selle kreedo suunas, et muusika on kõigile ning leidma võimaluse inimestega suhelda,“

lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu õppejuht ning festivali COMMUTE üks loojatest Einike Leppik. 2011. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias avatud audiovisuaalse loomingu õppesuund on selles mõttes olnud heaks teejuhiks: kaasaegsemad muusikaõppe vormid annavad ruumi muidu rangelt akadeemilises raamistikus olevale klassikalisele heliloomingu õppele, lisades sellega mänguvõimalusi eksperimenteerida muusika ääremail. Vaatamata sellele, et tegemist võib esmapilgul olla väiksemale huviringile suunatud valdkonnaga, on tudengite tase kõrge.

Lisaks Leppikule on festivali laevaga algusest peale kaasas olnud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaator ja lektor Paolo Girol, kes pani festivali idee kuus aastat tagasi liikuma. Kui Giroli kodumaal Itaalias on

Fotode autorid: Rasmus Kooskora, Rene Jakobson, Vahur Lõhmus

elektronmuusika erinevad koolkonnad tegutsenud juba aastakümneid, siis 2008. aastal Eestisse kolides võttis ta üheks missiooniks tutvustada ka siinsetele tudengitele audiovisuaalse loomingu tööriistu, selle pidevast arengust ja innovaatilisusest.

Festivali nimi COMMUTE pärineb Giroli enda sulest ning on tuletatud õppekava inglisekeelsetest lühenditest: kompositsioon (COmposition), muusika (MUsic), tehnoloogia (TEchnology).

COMMUTE on suurepärane näide sellest, kuidas üks õhku lennutatud idee võib lumepallina veerema minna, kasvades millekski suuremaks: festivali eelkäijaks võib nimetada kino Sõprus igaaastaseid koolikontserte ja väiksemaid üritusi, kus esitleti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse-, elektro- akustilisening klassikalise heliloomingu tudengite uudisteoseid. „Ühel hetkel tekkis mõte, miks me ei võiks neid ühe katuse alla koondada? Ühest küljest on muidugi oluline anda tudengitele võimalus oma töid näidata, teisalt on oluline ka nende kaasamine professionaalsesse muusika maailma – anda võimalus olla osa festivali korraldamisest,“ meenutab Leppik festivali sündi. Kuigi tegemist on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldatava festivaliga, astuvad igal aastal lisaks tudengitele üles ka professionaalsed muusikud, kes on keskendunud klassikalisele kaasaegsele muusikale või elektroakustilisele loomingule. Festivali ühendavaks lüliks on muusikatehnoloogia, mida kasutatakse kõikidel üritustel. Kuna tehnoloogia roll on muutunud üha olulisemaks, siis esitabki festival justkui küsimuse: kuidas tuua muusikatehnoloogia kaasaegsesse loomingusse?

Festival kasvab koos akadeemiaga Festivali COMMUTE arengud on käinud käsikäes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia majasiseste arengutega. Eeskätt puudutab see kontserdi- ja teatrimaja avamist, mis on andnud võimaluse kutsuda festivalikülaline enda majja. Festival kui väike elusorgan, on ka ise nende aastatega muutusi läbi teinud: „Seda, milliseks on festival tänaseks päevaks kujunenud, ei saa võrrelda sellega, mis ta oli viis aastat tagasi. Aastatega kujune-

vad välja inimesed, keda usaldada ja kellega koostööd teha,“ sõnab Leppik.

Nii nagu tibusid, keda loetakse kevadel, valmivad kevade hakul ka tudengite suuremad loometööd. Leppik selgitab, et festivali programm pannakse kokku selle põhjal, mis heliloomingu osakonnas parasjagu toimub. „Üritame valida õiget formaati, kuhu kedagi suunata. Esimese kursuse tudengile ei paku võib olla tegemiseks interaktiivset installatsiooni. Igaühel on oma koht, mis tuleneb õppekavast.“

Tänavune festival toimub 16. – 21. aprillini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimajas ning kinos Sõprus. Uueks kontserdipaigaks on Teatri- ja Muusikamuuseum.

Festival kulmineerub Itaalia konservatooriumitega koostöös valminud Giovanni Battista Pergolesi teose „Stabat Mater“ unikaalse visuaalse lahendusega, mis „laotatakse laiali“ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Leppik soovitab uudistama minna ka kinos „Sõprus“ toimuvat kontserti, kus võib erinevate kunstnike ja heliloojate audiovisuaalseid tõlgendusi näha teemale „Fons Amoris“.

Tehnoloogilised lahendused nõuavad ressurssi Festivalikorraldajana näeb ta, mida tähendab tehnoloogia lisamine: isegi kõige väiksem tehnoloogiline

nüanss võrdub juba suurema ressursiga, milles on oluliselt rohkem riske, ettevalmistusi ja proovi. „Kui sinna juurde on kaasatud lisaks veel instrumendid, on oluline, kuidas see kõik homogeenselt kõlaks.“

Leppik tunnistab, et siiani kohati alahinnatakse muusikatehnoloogia ja audiovisuaalse loomingu õppekavasse sissekirjutatud tehnoloogilist aspekti, mis aga paratamatult nõuab rohkem ressursse. „Muusikatehnoloogiat käsitlevate erialade puhul on nii õppetöö kui ürituste sujuvaks korraldamiseks äärmiselt oluline professionaalne tiim, kes suudab tehnoloogilisi lahendusi hallata.“

Kõige alus on pühendumine

Nii nagu festivali COMMUTE areng, on ka Leppiku enda teekond audiovisuaalse maailma suunas orgaaniliselt kulgenud. Omal ajal paralleelselt Heino Elleri Muusikakoolis ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppides, muusika ja kunsti vahel liikudes, jõudis ta ühel hetkel graafika magistriõpingutega Belgiasse, kus lõputööks valis installatiivse lahenduse, mille täienduseks kasutas ka heli. Tänaseks päevaks on Leppik jõudnud muusikateraapiani ning tema huvifookuses on elektroonilise muusika loomeprotsess kui teraapiline sekkumine. Muusikateraapia kontekstis laieneb loomeprotsessi fookus ja eesmärk ning avaldub muusika loomise positiivne mõju vaimsele tervisele. „Teemad, millega läbi loomingu tegelen, on hästi isiklikud,“ sõnab Leppik ja lisab: „Ka tudengite puhul on märgata, et enesearegu ja -analüüsi protsessis loodud teosed on kõnekad nii autori enda kui publiku jaoks. Seejuures ei peaks tehnoloogiat kasutama tehnoloogia enda pärast, vaid ikka sõnumi või idee edastamiseks.“ Koolis on Leppiku sõnul eriti olulised tööprotsessid, sest läbi nende õpitakse end nii loojana kui inimesena tundma. „Lisaks on oluline pühendumine, mis on loomeprotsessi aluseks.“ Õppejõuna näeb ja kuuleb ta ka selgelt, kas tudeng on teinud midagi ainult kooli tarbeks või on ta sinna ka tükike enda hingest pannud. „Kui teed loomingut nii, et see tuleb tõesti sinust, siis see kõnetab. Loomevajadus peab olema piisavalt tugev, sest lõpuks on oluline ka see, kuidas ennast ära elatada.“

Publiku harimine on oluline

„Muusikas pole hea ja halva kategooriaid,“ leiab festivali COMMUTE looja. „Igal muusikapalal või heliteosel on oma kuulaja, koht ja aeg. Meie vajadused inimestena on ajas muutuvad, samamoodi võib muutuda aja jooksul ka meie muusikavajadus ja -eelistus.“ Vaatamata sellele, et tegemist on kaasaegse muusika festivaliga, on festivali loojad soovinud hoida avatust ja sünteesida festivali kavva muusikat erinevatest ajastutest ja stiilidest. Festivali korraldaja näeb, kui kirju on kultuurimaastik meie ümber. Valikurohkus võib olla aga kultuuritarbijale paras peavalu. Millist publikut saali oodatakse? „Tahaks jõuda inimesteni, kes kõnnivad iga päev meie kontserdi- ja teatrimajast mööda, aga pole kunagi sisse astunud. Et saalis ei viibiks ainult helilooja, tema sõbrad ja veel mõned muusikud, kes on kaasaegsest muusikast huvitatud. Tahaks näha inimesi, kes muul ajal võib olla teevad teist tööd, aga tulevad

kontserdile, on avatud. Selliseid inimesi on, aga neid on vähe. Et inimesed oleksid rohkem avatud ja valmis avastama, ka tundmatuid radu. Peame kuidagi leidma selle võimaluse inimestega veelgi enam suhelda ja olema avatud. Muusika on kõigile.“

Kaasaegsete etenduskunstide

õppekava koordinaator Jüri Nael: „Loovus on delikaatne seisund, mis vajab õiget keskkonda.“

„CPPM on reis ümber maailma. See avas horisonte, mille olemasolust mul aimugi polnud. Ma teen nüüd asju, mida ma poleks välja mõelnud isegi oma metsikuima kujutlusvõimega, kuid veidral moel on see pöörane ja erutav reis toonud mind endale lähemale.“

Nii kirjeldab kaasaegsete etenduskunstide (CPPM –Contemporary Physical Performance Making) magistriõpet kursuse vilistlane Agnes Oberauer Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kodulehel. EMTA kaasaegsete etenduskunstide magistriõpet võib julgelt võrrelda reisiga ümber maakera: tunnustatud koreograafi ja kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor ja õppekava koordinaatori Jüri Naela eestvedamisel 2019. aastal ellu kutsutud rahvusvaheline õppeprogramm on Eestisse toonud tudengeid üle maailma – Euroopast, Austraaliast, Lõuna-Koreast ning Inglismaalt. Lisaks sellele on tegemist maailmas ühe ainulaadsema õppekavaga: iga kahe nädala tagant vahetuvatest õppejõududest moodustuvad ligi 80 protsenti tegevkunstnikest väliskülalised.

Tänavu kevadel on kursust lõpetamas 14 noort etenduskunstnikku, kelle kaheaastase õppetöö viljad on valmis ilmavalgust nägema märtsi keskpaigas algaval festivalil CPPM Manifestal, mis nagu nimigi ütleb, on lõpetavate tudengite loominguliste katsetuste manifestatsioon.

Kuidas õpetada kunstivormi, millel justkui puudub selge piir ja vorm, oli Jüri Naela sõnul hariduslikku konteksti silmas pidades põhimõtteline küsimus. „Mitte ükski haridusasutus ei oma kompetentsi selles, mida tähendab olla kaasaegne etenduskunstnik,“ tunnistab Nael ning täpsustab, et tegevkunstnik ei ela akadeemias, vaid proovisaalis enda loomingut tehes. „Sellel õppekaval on neli suurt väljakutset: Kuidas meelitada siia õpetama maailma tipptegijaid, kes tavaliselt üldse ei õpetagi? Kuidas meelitada siia ägedaid tudengeid üle maailma? Kuidas seda kõike logistiliselt korraldada ja kuidas seda kõike finantsiliselt ära majandada? Need neli väljakutset on tinginud ka kõrge õppemaksu, sest selline õppevorm pole odav. Õnneks oleme kahel korral saanud kursused kokku, sest ka tudengid

saavad aru, et selle kalli õppe taga on kvaliteet ja võimalused, mida ilma sellise õppemaksuta pole võimalik saavutada“.

Nael meenutab, kuidas esimene kursus oli teatud mõttes justkui pöörane katsetus, kus mindi vastuollu kõigega, millega akadeemia kui institutsioon harjunud oli, nii põhimõtteliselt kui ka puht logistiliselt. Ka tudengid ise olid segaduses, sest õppetöö korraldus lihtsalt oli nii teistsugune. „Olime liiga uuenduslikud mitte ainult akadeemia, vaid ka tudengite jaoks“.

Kui me tahame õpetada kunstnikku, siis teda peab õpetama kunstnik

Üheks oluliseks alustalaks kaasaegsete etenduskunstide õppekava loomisel oli see, et kõik õppejõud oleks ise tegevkunstnikud ja tuleks väga erinevatest kultuurilistest, filosoofilistest, esteetilistest ja žanrilistest kontekstidest.

Idee viia kaheaastane õppeprogramm suures osas läbi tegevkunstnike käe all, sündis Naela enda kogemusest Londoni Kuningliku Draamakunsti Akadeemias (The Royal Academy of Dramatic Art) magistrantuuris õppides ja hiljem sealsamas õpetades. Nael kirjeldab, kui inspireeriv ja sisemiselt raputav võis olla paaripäevane töötuba mõne inspireeriva kunstnikuga võrreldes ühe ja sama õppejõuga kohtumisel läbi semestri. „Kui kaks kunstnikku saavad kokku, toimub seal midagi kirjeldamatut“.

Nael räägib, et need tegevkunstnikud, kes siia tulevad, ei mõtle oma tööst akadeemilises kontekstis, vaid on praktikud, kelle mõte on avada tudengites uusi vaatepunkte. „Külalisõppejõud ei pea nägema pikemat perspektiivi, nagu akadeemia erialaõppejõud seda teevad. Külalised hüppavad sisse, pööravad kõik peapeale ja lähevad ära ning selles „hoolimatuses“ on oma vägi. Peale seda kogemust peab tudeng ise looma seose, millisel määral see kohtumine tema loomepraktikat mõjutab.“

Tänavu kevadel lõpetav kursus on saanud end kahe aasta jooksul inspireerida kahekümne neljal välisõppejõul. „On suur vahe, kas sind õpetab kolm inimest või kolmkümmend,“ sõnab ta. „Tegu ei ole siiski kvantiteedi taga ajamisega, et mida rohkem, seda uhkem. Küll aga lisab iga külalisõppejõud oma killukese inspiratsiooni võimaluste karikasse ja kui neid killukesi aina koguneb, on tudengi silmaring, teadmised ja arusaamised oluliselt laiemad. Pealegi annab see võimaluse ammutada teadmisi ja inspiratsiooni lähteallikast endast, sest need tegevkunstnikud jagavad oma isiklikke teadmisi, kogemusi ja eelistusi, mitte kellegi teise või kolmanda inimese omi,“ lisab Nael.

See on olnud ka üheks oluliseks kriteeriumiks, kuidas külaliskunstnikke kaasaegse etenduskunsti magistriprogrammi on valitud. „Need on need inimesed, kes on loonud mingi unikaalse nägemuse, praktika ja esteetika, mis on eristuv kogu maailmapildis.“ Selline müriaad kohtumisi võimaldab noorel etenduskunstnikul samm-sammult lähemale jõuda iseendale kui kunstnikule. „Selles virrvarris ei ole lihtsalt võimalik õpetada, mis on õige, mis on vale ja kuidas peab kunsti looma. On lihtsalt palju erinevaid vastuolulisi võimalusi. Sa pead tudengina ise olema väga nutikas selleks, et noppida üles see, mis sind kõnetab ja inspireerib. Kombineerid, sünteesid, lood hübriide ja siis hakkab see päris enda asi äkki looma,“ räägib Nael.

Naela sõnul on tegemist äärmiselt intensiivse kogemusega. Õppejõud vahetuvad sageli ning tudeng peab olema valmis pidevateks ümberkehastumisteks. „Kui külaliskunstniku vahetus juhtub, siis on tudengid esialgu täiesti segaduses. Alles eelmine nädal tegime nii ja nüüd on kõik teisiti! Pealegi on koolinädalad väga pikad, esmaspäevast laupäevani kella 9-st 22-ni.“ Nael aga julgustab siinkohal mõttega, et kuigi see protsess

on väga kurnav ja nõuab meeletult vastupanu ja vastuvõtu jõudu, on tegemist ellujäämiskursusega, mis annab tööriistad, kohanemisvõime ja sellise ümberhäälestamise oskuse, mis aitab pärast professionaalses elus hakkama saada. „Tööriistakast, mis tudengid siit kaasa saavad, on meeletu! Aga lisaks teadmistele ja oskustele saavad nad ka tööeetika, mis võimaldab neil hiljem töötada kus iganes, kellega iganes ja mistahes tingimustes.“

Oma ala tippudest koosnevate õppejõudude kõrval ei saa unustada, et kaasaegsete etenduskunstide magistriõppe kursuse tudeng on üldjuhul juba oma alal tegutsev kunstnik, kes tulnud kirjanduse-, tantsu- või teatrimaailmast. „See, kuidas toimub infovahetus neil omavahel või kuidas nad inspireeruvad üksteisest, on sama oluline ja väärtuslik kui see, mis toimub õppejõudude ja tudengite vahel,“ leiab Nael.

Kuna tegemist on rahvusvahelise õppeprogrammiga, oli algusest peale selge, et kursus moodustatakse võimalikult rahvusvaheline. „Kui erinevates kultuuritaustades tekkinud süntees kokku saab, siis nende erinevad kogemused ja arusaamised hakkavad üksteist mõjutama. Sealt omakorda tekib omamoodi õpiprotsess,“ sõnab Nael. „Meie ülesanne on valida inimesed, kes täiendaksid üksteist. Samas ei saa sellise multikultuurse grupi puhul olla midagi iseenesest mõistetavat ja grupi kultuur, väärtused ja reeglid tuleb kõik nullist üles ehitada.“ Erinevad maailmavaated, suhtumised ja kogemused ei sarnane tema sõnul õnnelikule abielule. „Nemad ei ole valinud üksteist. Meie oleme nad kokku pannud ja see on suur vastutus. Kui siia juurde lisada, et kasvamise protsess on ebamugav ja muutuste protsess valus, siis on arusaadav, et selline protsess toob endaga kaasa nii tõuse kui mõõne,“ lisab Nael.

Sestap ei valitagi tudengeid kaasaegsete etenduskunstide magistriõpesse pelgalt andekuse põhjal. „Et panna kokku grupp, kes meie arvates sobivad kokku, tuleb vaadata erinevaid faktoreid – millised inimesed on piisavalt küpsed nende enda arengut arvestades ja samas, kuidas nad sobituksid valitavasse gruppi. On oluline, et isikulised omadused, kogemused ning kultuurilised taustad täiendaksid teineteist.“

Keha võimaldab universaalselt rääkida erinevaid lugusid

EMTA kaasaegsete etenduskunstide õppekava juhtimise juures seostatakse Jüri Naela eelkõige tantsumaailmaga. Oma alal kõrgelt hinnatud ja mitmeid riiklikke tunnustusi pälvinud on ta koreograafia loonud ligi sajale lavastusele Eestis ja mujal Euroopas. „Kehast saab alguse kõik,“ ütleb ta ise. „See, et me jaotume keeleoskuse, etnilise-, riikliku kuuluvuse järgi mingitesse gruppidesse, on lihtsalt üks kiht, mis väga palju limiteerib meie omavahelist suhtlust, kommunikatsiooni ja mõistmist. Algosakestena oleme me ikkagi inimesed. Füüsiline teater, etenduskunst või teater, mis ei baseeru domineerivalt sõnale, võimaldab palju universaalsemalt rääkida erinevaid lugusid ja kogemusi. Kehaga suudab suhelda piirideüleselt ja universaalselt. Me mõistame seda. See, mida me inimestena jagame, on üks DNA, kust me kõik tuleme.“

Väga raske on maailmas luua midagi raputavat, kui loomeprotsessis on liiga jäigad piirid Kui keha annab võimaluse rääkida ühes keeles, võivad eri kultuuriruumid sellele väljendusvormile siiski seada teatud piirid. See, mis Eesti kontekstis on lubatud, võib olla Lõuna-Koreas keelatud. Eesti asub õnneks veel vabas ja liberaalses kultuuriruumis. Loomevabadust, eelkõige viimastel aastatel ja ingliskeelsetes riikides, on palju mõjutanud erinevad sotsiaalsed liikumised nagu MeToo* või BlackLivesMatter**. Kuna ühiskonna normid ja hinnangud on aja jooksul muutunud, tuuakse päevavalgele ka aastatetagused lood, kus mõni lavastaja on oma tööprotsessides olnud liiga nõudlik või radikaalne. „Lood ei pea olema ainult seksuaalse ahistamisega seotud, kuigi ka neid on palju ilmavalgele tulnud. Teinekord on süüdistusi selle kohta, kuidas keegi proovisaalis kümme aastat tagasi käitus,“ sõnab Nael. „Ei juleta kunsti nii radikaalselt enam teha, sest sellel võivad olla tagajärjed.“

Inglismaal ja Ameerikas on intiimsete piiride seadmine lahendatud inimesega, kes lavastuses või filmis intiimsemaid stseene koordineerib – intimacy coordinator. Seda, kas ja millal meil sellised muutused ees ootavad, ei oska Nael ette ennustada. Meil kehtib veel reegel, et näitleja hoolitseb ise selle eest, et proovisaalis ei juhtuks midagi, mis tema väärikust riivab. Nael leiab, et kunsti loomine mingi range reeglistiku ja poliitkorrektsuse kontekstis võib minna nii absurdseks, et kogu protsess muutub vaid soojaks õhuks. „Sellises kontekstis on väga raske sünnitada midagi, mis peaks vaatajat raputama.“

Loovus vajab õiget keskkonda

Kaasaegsete etenduskunstide kaheaastane õpe annab aga selles osas tudengile teatud puutumatuse: ühiskonna ja kultuurikonteksti raamidest hetkeks välja astuda ning võimaluse olla teatud mõttes süüdimatu. „Kui oled tudeng, siis see ongi otsingute, läbikukku-

miste, purustamise ja eneseleidmise aeg, kus sa ei mõtle selle peale, mida keegi sinust arvab. Ei ole finantsilist kohustust saale välja müüa või publikule meeldida. Just seetõttu on need kaks aastat kõige väärtuslikumad.“

Samas on Naela sõnul äärmiselt oluline luua motiveeriv, toetav ja inspireeriv keskkond, mis võimaldaks noorel etenduskunstnikul julgeda katsetada. Loovusele peab lähenema empaatiliselt – õiget keskkonda luues. „Loovus on nii delikaatne seisund, mis vajab otsinguid, hoolivust, toetust ja mõistmist. Luua tuleks keskkond, kus tudeng saab teha julgelt kõike, et kooli lõppedes oleks neis piisavalt jõudu ja enesekindlust, et oma loomingu eest kompromissitult seista.“

CPPM Manifestal toob ilmavalgele EMTA kaasaegsete etenduskunstide tudengite lõputööd koostöös loovmeeskondadega üle maailma Festival CPPM Manifestal, mis vältab märtsi keskpaigast juuni keskpaigani, esitleb EMTA kaasaegsete etenduskunstide 14 magistrandi loomingut, kes tulevad 11 riigist: Jennifer Bagg (Austraalia), DongBin Lee (Lõuna-Korea), Rebecca McCarthy (Ameerika Ühendriigid), Amy Reade (Inglismaa), Javier Cárcel Hidalgo-Saavedra (Hispaania), Katia Skylar (Soome/Venemaa), Misia Żurek (Poola), Rasmus Jensen (Taani), Sofia Filippou (Kreeka), Kymbali Williams (Ghana/Inglismaa/Eesti), Britt Kõrsmaa, Elo Tuule Järv, Kirte Jõesaar, Kreete Tarmo (Eesti).

Kuigi tegu on magistrantide lõputöödega, on kõik neliteist spetsiaalselt festivali jaoks loodud lavastust professionaalse tasemega produktsioonid, mis toovad kokku tipptasemel loovmeeskonnad ja esinejad üle kogu maailma. Loomingulistes kooslustes löövad kaasa Eesti tipp-professionaalid: Priidu Adlas, Mikk-Mait Kivi, Kairi Mändla, Anne Türnpu, Tanel Veenre, Enar Tarmo, Madlen Hirtentreu, Helen Reitsnik, Lizeth Wolk, Ajjar Ausma, Helina Karvak, Pääsu-Liis Kens, Mari Möldre, Tormi Torop, Rommi Ruttas, Vaim Sarv, Marion Selgall, Kaire Russ, Anne-Liis Poll, Alexandr Kremnev, Rene Topolev, Mihkel Maripuu jpt.

Lisaks Eesti tipptegijatele on projektidesse kaasatud paljud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kes samuti kevadel Eestisse saabuvad: Rob Hayden (Belgia), Ben Osborn (Inglismaa/Saksamaa), Edward Skaines (Austraalia), Jonathon Battista (Austraalia), Shion Yokoo-Ruttas (Jaapan), Felipe Osorio Guzmán (Colombia), Raquel Molano Aylagas (Hispaania), Grzegorz Labuda (Poola), Jakub Margosiak (Poola), Carmen Kalata (Austria), Sam Peltola (Soome), Ljupcho Trajanoski (Makedoonia), George Jibson (Inglismaa), Mara Kirchberg (Saksamaa) ja Daria Luchinina.

Tööd, mida festivalil näeb, on kõik väga erinäolised: teemad, formaadid, asukohad, lähtepunktid ja inspiratsiooniallikad. „Me ei tahaks, et meie lõpetajad oleksid äratuntavad kui ühe pere lapsed,“ naerab Nael. „See on see hetk, kus laseme nad puurist vabadusse ja loeme peale sõnad – minge, tehke ja pange – täiega!“

Festivali etenduspaikadeks on EMTA black box, JAIK, Von Krahl, Kanuti Gildi SAAL, Viimsi Artium, Vene teatri Ring lava, Ungru lossi varemed, kultuuritehas Polymer, Kiviõli tuhamäed, Pirita TOP bassein, Tallinna linnaruum ja erinevad pop-up galeriid. Tänavu on CPPM Manifestalil ka väiksemaid allfestivale, nagu näiteks JAIKIS toimuv Von Krahli kureeritud „Järgmine pea-

tus“, mis keskendub indiviidi ja ühiskonna suhetele. Lisaks 60- etendusele toimuvad erinevad workshop’id, loengud, etenduskunstide teemalised vestlused ja arutelud. Igale esietendusele järgneb vestlus töö autoriga, et paremini mõista lavastuse taga peituvaid protsesse, tagamaid ja inspiratsiooniallikaid. Kõik need üritused loovad tiheda ja põneva festivaliõhustiku, mis Eesti etenduskunstide maastikku oluliselt rikastab. Esimene lavastus jõuab publiku ette juba 12. märtsil ja selleks on EMTA black box’is esietenduv Jennifer Bagg’i lavastus „Pall on elu“, mida mängitakse neljal järjestikusel õhtul – 12.–15. märtsini.

*MeToo – 2017. aastal alguse saanud seksuaalse ahistamise ja seksuaalse vägivalla vastane liikumine

**BlackLivesMatter – 2013. aastal alguse saanud liikumine, mis propageerib vägivallatut kodanikuallumatust protestimaks afroameeriklastele suunatud politseivägivalla vastu.

fotod: EMTA

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

võõrustab esmakordselt Põhja- ja Baltimaade suurimat pärimusmuusika

konverentsi NORDTRAD

1996. aastal alguse saanud NORDTRAD on kuueteistkümnest institutsioonist koosnev võrgustik, mis koondab enda alla Skandinaavia ja Balti riikide muusikakõrgkoolide pärimus- ja maailmamuusika erialad ning osakonnad. Aastaid on tavaks saanud, et ühel kevadisel nädalal sõidavad võrgustikus osalevate koolide õppejõud ja tudengid ühte liikmeskoolidest kokku. Tänavu avaneb esmakordselt võimalus olla võõrustaja rollis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial (EMTA).

Paljudele tuleb üllatusena, kui kuulevad, et pärimusmuusikat saab õppida ka EMTAs ja seda juba alates 2007. aastast. Mari Kalkun, Sandra Sillamaa, Eeva ja

Villu Talsi ning ansambli Rüüt liikmed on vaid mõned säravad nimed, kes akadeemias õppinud ning kes tänasel päeval kannavad meie hindamatut rahvamuusikakultuuri edasi nii Eestis kui terves maailmas.

EMTA pärimusmuusika õppejuht ja lektor Karoliina Kreintaal ning sama eriala lektor Leanne Barbo räägivad, et nende tegevuse üks osa ongi seotud teavitustööga, et rahvamuusikaga ei tegeleta üksnes Viljandis, vaid pärimusmuusikat on võimalik õppida ka Tallinnas ja seda väga kõrgel tasemel. Selle tunnistajaks on kindlasti ka aprillis toimuv NORDTRAD konverents, kuhu on oodata 150 inimest Põhja- ja Baltimaade muusikakõrgkoolidest.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika tudengid (foto: Sten Ottep)

„Meie oleme akadeemias väike üksus ja peame tihtipeale pingutama, et silma paista,“ tunnistab Kreintaal. „Tööpõld, millega me igapäevaselt tegeleme, on suur ja lai. Et teadmine meie olemasolust leviks ning me saaksime tudengeid juurde, on selline suursündmus nagu

NORDTRAD tugeva kaaluga, aidates pärimusmuusika erialal rohkem pildile ja inimeste teadvusesse jõuda.“

Kreintaal ja Barbo räägivad, et Viljandi on õigustatult pärimusmuusika häll oma iga-aastase folgifestivali, Viljandi Pärimusmuusika keskuse ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia olemasoluga. Võrdlusi kahe kooli vahele ei tahaks justkui panna, aga paratamatult seda küsitakse. Mis on see olulisim erinevus kahe kooli vahel lisaks sellele, et üks pakub kõrg- ja teine rakenduskõrgharidust? Kui EMTA pärimusmuusika eriala bakalaureuseprogramm on üles ehitatud interpreedi loomisele, siis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pakub pedagoogilist suunitlust. Kreintaali sõnul annab EMTA, mis on kontsentreeritud eelkõige muusikale ja teatrile, palju võimalusi erinevate muusikažanride lõimimiseks ning koostöid tehakse erialadeeüleselt. „Kuigi see kolm aastat õpinguid möödub kiiresti, olen selle poolt, et rahvamuusikaharidus oleks võimalikult sügav. Hea on tudengile vähemalt suund kätte näidata,“ lisab Barbo.

Kultuuri tundmaõppimine on vajalik kogu ühiskonnale

Kreintaal leiab, et pärimusmuusika eriala olemasolu mitte ainult ei näita, et EMTA väärtustab seda valdkonda, vaid annab ka lisaväärtuse akadeemiale endale. „Ma usun, et pärimusmuusika eriala olemasolu rikastab meie akadeemiat.“ Siinkohal toob ta näite polüfoonilisest seto leelo ja soome-ugri laulust, mida laulule spetsialiseeruval tudengil on võimalik EMTAs õppida. „See on midagi nii spetsiifilist, mida mujalt ei saa,“ sõnab Kreintaal. Süvitsi minek ja nõudlikkus nii enda kui õpilaste suhtes on tema sõnul äärmiselt vajalikud. Ainult läbi selle on võimalik jõuda lähemale juurteni – et tekiks sügavam arusaam sellest muusikast.

ta. „Me arvame, et pärimusmuusika on meil veres ja kõik teavad justkui midagi. Kui hakata aga lähemalt vaatama, siis on seal tohutuid puudujääke.“

Pärimusmuusika õpe toimub tänapäeval suures osas arhiivimaterjalide abil. Võib öelda, et noodikirjapõhine õpe, mis on iseloomulik klassikalisele muusikaõppele, asub rahvamuusikas teatud mõttes teisejärgulisel, uurimismeetodina aga olulisel kohal. „Meie põhilised uurimis- ja õppimismeetodid varasematest kirjapanekutest rahvamuusikast on olnud üsna lakoonilised ja nende mõne reaga ei saa väga palju õppida,“ tunnistab Barbo, kes on Tartu Ülikoolis õppinud soome-ugri keeli ja rahvaluulet. Tema sõnul peab omama piisavalt taustateadmisi. „Kui on olemas salvestis ja informatsioon pillimehe või lauliku kohta, siis on noodistamine osa uurimis- ja õppimismeetodist. Noot ei ole enne, vaid tekib pärast.“ „Kõige väärtuslikum pärimusmuusikas on salvestis- ja taustainformatsioon. Alles siis hakkab midagi idanema,“ täiendab mõtet Kreintaal.

Barbo sõnul ülehindame me eestlase võimekust oma kultuuri mõista. Üleüldises rahvakultuuri suhtumises näeb ta kahjuks palju pinnapealsust, mis tuleneb osalt peavoolu meediast – kõigest sellest, mis pildil näha. „Et meie kultuuri aga sügavuti mõista, on vaja folkloristikat, antropoloogiat, etnograafiat ja etnoloogiat. Tänapäeva eestlane ei tea tegelikult, mida ta kõike ei tea,“ lausub Barbo naljaga pooleks. „See, et akadeemiliselt saab sellele tähelepanu juhtida, on vajalik kogu ühiskonnale,“ leiab

Eesti ja paljude teiste vanade kultuuride ajalukku lõi suure augu Teine maailmasõda, pärast mida surid välja mitmed pillitraditsioonid. Nii ei ole ka Kreintaal, kelle huvi pärimusmuusika vastu sai alguse 1996. aastal Kose Muusikakooli viiuliõpingutest, saanud Eesti rahvusliku muusikaga tutvuda selle loomulikus keskkonnas nagu seda saab näiteks veel tänasel päeval teha Ungaris, vaid on omandanud teadmisi arhiivimaterjalidest. „Selles mõttes on kõik õppeasutused, kus rahvamuusikat viljeletakse, olulised. Meil võib kohata sellist loomulikku pärimusmuusika keskkonda veel ainult näiteks Kihnus ja Setomaal,“ sõnab ta.

Eesti rahvamuusikas tähtsal kohal olevad pillid nagu kannel, torupill ja viiul on aga ühenduses olnud just vanema kultuuriga. Barbo räägib, kuidas siiani tehak-

Karoliina Kreintaal (foto: Kiur Kaasik)

Leanne Barbo (foto: Karoliina Kreintaal)

se põhjapanevaid avastusi, mis sunnivad midagi ümber mõtestama, sest Teisest maailmasõjast tulnud kultuurikatkestus on jätnud meie kultuuriruumi suure vaakumi. „Me ei saa tänapäeva teadmistega paljudest asjadest aru. Sellepärast on olulised kõik, kes sellega vähegi tahavad tegeleda ja seda mõtestada. Oluline on kultuuri mitte ainult elus hoida, vaid see ellu äratada.“

NORDTRAD kui pärimusmuusikute „Eurovisioon“

Konverents NORDTRAD püstitab igal aastal suure küsimuse: kuidas pärimust selles regioonis edasi anda? Tegemist on Kreintaali ja Barbo sõnul justkui pärimusmuusikute „Eurovisiooniga“, mida igal kevadel suure õhinaga oodatakse. Seekord on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldaja kingades. Intensiivse nädala sisse mahub kolm avalikku kontserti. Avakontserdil kõlab muuhulgas Lummo Kati leelokoor ning konverentsi lõppkontserdil saab kuulda ristansamblite koosmängu. Sinna vahele jäävad suuremad ja väiksemad töötoad ning erinevad õppejõudude ja tudengite kohtumised. Konverentsi kavast võib leida kiigelaulu õpitoa Eesti Vabaõhumuuseumis, seto ja mordva laulu õpitoad ning Fotografiskas toimuva soome-ugri peo, mis on inspiratsiooni saanud hõimupäevadest. Meistriklasse annavad ka külalisõppejõud ja teistest ülikoolidest pärit tudengid. Kava kokkupanekul ei ole korraldajatel fantaasiast puudu olnud – nii leiab üks varahommikune koosolek aset näiteks iglusaunas.

„NORDTRAD on parim info saamise ja vahetamise koht meie valdkonna inimestele,“ lausub Kreintaal. „Sealt saavad alguse õpilasvahetused, aga ka teadmised laiemalt.“ Fookuses olevaid teemasid on tema sõnul igasuguseid. Alates sellest, milline peaks olema pärimusmuusikutele antav ansamblipedagoogika, kui arvestada seda, et Eesti vanem muusikaline kihistus oli soolomäng, ning lõpetades sellega, kuidas pärimusmuusikat üleüldse akadeemilises keskkonnas formaalse õppimisega seostada ning lahendada. Lektorid on ühel meelel, et selline suursündmus mõjub motivatsioonisüstina ja uute väljavaadete loojana. Seda eriti kevadel, mil tudengid lõppevast õppeaastast väsimusmärke näitavad. Uute kontaktide loomine ja võimaluste avamine on aga eriti oluline ühele noorele pärimusmuusikule. Nagu Kreintaal ise teab, ei ole sugugi lihtne leida tänapäeval oma kohta rahvamuusikuna. NORDTRAD on seega väga oluline sündmus, mitte ainult akadeemiale ja pärimusmuusika huvilisetele, vaid tervele Eestile.

Konverentsi vastu on huvi üles näidanud ka õpilased Tallinna Muusika- ja Balletikool, Heino Elleri Muusikakoolist ja Vanalinna Hariduskolleegiumist. Kuigi NORDTRAD alla kuuluvad ainult kõrgkoolid, näeb Kreintaal, kui oluline on hoida uksed avatuna ka noorematele õppuritele, kellest ühel päeval võivad saada need pärimusmuusikud, kes meie kultuuri elus hoiavad ja maailmale tutvustavad.

Eesti pärimusmuusikutel läheb maailmas hästi Kui rääkida pärimusmuusika suundadest ja kaasajastamisest, siis üha populaarsemaks on nende sõnul muutunud bändiseadmine ja lõimitud projektid. Kui vaadata praegu üle maailma tuuritavaid Eesti pärimusmuusikuid, võib julgelt öelda, et pärimusmuusikal läheb hästi. „Pildil ollakse päris palju,“ sõnab Barbo. Siin võiks kohe välja tuua nimed nagu ansambel Trad.Attack!, Puuluup või Duo Ruut, kes on pärimusmuusikat populariseerinud ja enda loominguga peavoolu kanalitesse jõudnud. Barbo näeb, et suur töö sai alguse aga juba oluliselt varem. Viljandi pärimusmuusika festivali sünniga ja pärimusmuusika eriala loomisega pandi see vanker veerema. „Järk-järgult on kõik kasvanud ja võtnud uusi mõõtmeid.“ Tema sõnul on Trad.Attack suure osa löögist enda peale võtnud. „See on tänuväärne töö viia pärimusmuusika väga erineva kuulajani,“ leiab ta. Barbo ja Kreintaali sõnul vaatavad paljud naaberriikide kolleegid meile alt üles, mis puudutab näiteks suhtlemist meediaga, et rahvamuusik võib meil minna kohaliku riikliku telejaama hommikusaatesse ilma silmagi pilgutamata. Soomlased on näiteks jaganud, et nende ühiskonnas on stigmad nii tugevalt sisse juurdunud, et sellest „villase soki“ teemast on raske välja murda. „Ka meil leidub tegelikult küllalt sellist suhtumist, ent õnneks üha vähem,“ sõnab Kreintaal.

„Iseenda kultuuri suhtes häbi tundmine on kuidagi universaalne – üle maailma, igal pool,“ nendib Barbo. „See, kust sa tulnud oled, ei ole justkui hea ning alati on soov kuhugi paremasse kohta jõuda.“ Siin ongi tema sõnul pärimusmuusikutel oluline roll prestiiži kasvatada ja selgitada, et kultuurid on võrdsed. „Üks kultuur ei ole halvem kui teine. Ta on lihtsalt teistsugune.“

Karoliina Kreintaal jõudis rahvamuusikani kooliajal tänu folklooriansamblile Pillipiigad, mida juhtis tema tollane viiuliõpetaja Juta Helilaid oma viiuliõpetajast tütre Angelika Kadarikuga. Kose Muusikakool oli tugeva pärimusmuusika suunaga, mida klassikalise muusika kõrval harrastati ja see sobis Kreintaalile hästi. Rohked esinemised Euroopa folkloorifestivalidel näitasid selle valdkonna võimalusi. 17-aastaselt teadis ta juba kindlalt, et soovib pärimusmuusikat õppima asuda ning tegi selle otsuse väga veendunult.

Leanne Barbo lähenes pärimusmuusikale harrastuskuulajana. Äratundmine toimus saami muusiku Mari Boine kontserdil ning hilisem kokkupuutumine Mordva ansambliga Toorama Viljandi folgil oli talle ajendiks minna õppima folkloristikat ning soome-ugri keeli.

Konverents NORDTRAD 2024 toimub 16. – 21. aprillini.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusikud (foto: Rasmus Kooskora)

Mida teevad doktorandid?

Kristel Pappel

doktorinõukogu esimees, doktoriõppe keskuse juhataja, muusikateaduse professor

Ülikoolide teaduselu oluline osa on doktoriõpe. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias avati see 1996. aastal muusikateaduses ja 2000. aastal loomingulise haruna muusikas ning kuus aastat hiljem teatrikunstis. Kui muusikateaduse doktorantuuris on kõige tähtsamal kohal väitekirja kirjutamine, siis muusikas ja teatris ehk loovuurimuse valdkonnas on suure kaaluga neli loomingulist tööd, milleks võivad olla kontserdid, lavastused, näidendid, helilooming ning nendega seonduv kirjalik uurimistöö. Doktorantide õpingud sisaldavad ka metodoloogilisi, filosoofilisi ja pedagoogilisi aineid, samuti saab külastada loenguid ja seminare teistes Eesti ülikoolides ning täiendada ennast välismaal. Kõige tihedam doktorandi õppetöö päev on meil teisipäev, kuhu koondub enamik seminaridest.

Seni on EMTAs kaitstud 10 doktoritööd muusikateaduses ja 55 loovuurimuses. Praegu õpib meie ülikoolis kolm muusikateaduse doktoranti, kelle uurimused käsitlevad eesti muusikateaduse kui institutsioonilise akadeemilise humanitaarvaldkonna sündi ja toimimist nõukogude okupatsiooni tingimustes (Meeta Mozorov), muusikaõppekavade arendamise dünaamikat Eestis ajaloolises vaates (Kadi Kaja) ja lauldava teksti arusaadavust klassikalises muusikas (Veeda Kala).

Loovuurimuse doktorantide teemad on lähtuvalt isiksusest ja erialast väga mitmekesised. Mitu uurimust on pühendatud oma pilli repertuaari ja esituspraktikaga seotud küsimustele: Heigo Rosin uurib löökpillisolisti ülesandeid instrumentaalkontserdis Erkki-Sven Tüüri 4. sümfoonia „Magma“ põhjal, Ilana Makarinal valmib klaviir Berliinis elava Lõuna-Korea helilooja Unsuk Chini klaverikontserdist, s.t ta seab orkestripartii klaverile ja analüüsib sealjuures oma loomingulisi otsustusi. Vittoria Ecclesia näitab, kuidas ajaloolise klarneti (Tallinnast pärit Ivan Mülleri 19. sajandi alguses väljatöötatud 13-klapiline instrumendi) võimalused mõjutavad esituspraktikat kaasaegsel klarnetil, Elo Tepp käsitleb Bachi viiuliteoste esituspraktikat 19. sajandil ja Mantas

Šernius leedu helilooja Stasys Vainiūnase klaverimuusika tempode kujundamist. Momir Novaković uurib baroki klavessiinimuusika esitusvõimalusi akordionil ja Peeter Margus rahvamuusika esituslaadist lähtumist Eduard Tubina, Fazil Say ja George Enescu viiuliteoste tõlgendamisel.

Sten Heinoja uurimuse keskpunktis on Mart Saare klaveriprelüüdide faktuurikäsitlus, millega kaasnes ka allikakriitilise esituse ettevalmistamine ja selle salvestamine. Heinoja kuulus koos oma teadustöö juhendajate Sten Lassmanni ja Maksim Štšuraga uurimisrühma, mille eesmärk oli Mart Saare klaveriprelüüdide performatiivse tervikkäsitluse loomine koos vastava uue tekstikriitilise ja praktilise noodiväljaande koostamise ning prelüüdide salvestamisega. Uurimisrühm sai pärast tiheda konkursisõela läbimist toetust Kultuuriministeeriumi loovuurimuse meetmest. Ka laulja Tuuri Dede on seotud suurema uurimisteemaga, kuuludes koos muusikateadlase Veeda Kalaga prof Allan Vurma juhitavasse uurimisrühma „Vokalistide võimalused teksti arusaadavuse parandamisel – probleemid ja teaduslik baas“.

Mitmekülgsed on ka heliloojate-doktorantide uurimisalad: „laenatud“ muusikalise materjali kasutamine kompositsioonistrateegiana (Fabrizio Nastari), muusika, libreto ja koreograafia kooslus balleti loomisprotsessis (Alisson Kruusmaa). Uuritakse muusika noteerimise võimalusi, mis hõlbustaksid rahvamuusika ja klassikalise muusika esitajate interaktsiooni (Marcelo Chacur Politano), käsitletakse ka elektronmuusika (Ekke Västrik) ja akusmaatilise muusika (Otto Iivari) küsimusi ning loomepsühholoogiat (Tatjana Kozlova-Johannes). Dirigent Valle-Rasmus Roots analüüsib dirigendi ja orkestri kommunikatsiooni ansambliliselt keerulistes heliteostes.

Teatri vallas on tähelepanu all nii näitleja, lavastaja kui ka dramaturgi tegevus. Tiit Ojasoo uurimisteema on „Psühhofüüsiliste žestide rakendamine lavastuse

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse professor Kristel Pappel (foto: Kris Moor)

kunstilise koe rikastamiseks Euroopa linnateatrite süsteemi kontekstis“, Kadri Noormets käsitleb kooskomponeeritud ehk elulähedast teatrit, Giacomo Veronesi postpsühhofüüsilist treeningut. Karl Saks uurib kuuldelisi komponente etenduskunstides ja Svetlana Grigorjeva vormi poliitilist potentsiaali nüüdistantsus. Teatrikunsti doktorantidele oli väga edukas 2023. aasta, mil kaitsti kaks innovaatilist loovuurimuslikku projekti. Esmakordselt Eestis valmis doktoritasemel uurimus virtuaalreaalsuse dramaturgiast: Ana Victoria Falcón Araujo käsitles küsimust, kuidas kirjanikud saaksid luua näidendeid, mis on mõeldud lavastamiseks (osaliselt) virtuaalreaalsuses. Erik Alalooga aga analüüsis oma töös „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ olukorda, milles etendaja meisterdab endale isiklikud lavalised mängupartnerid.

EMTA doktorandid osalevad rahvusvahelistel konverentsidel (näiteks Euroopa Loovuurimuse Platvormil Muusikas EPARM), avaldavad artikleid teaduslikes väljaannetes ja saavad uusi teadmisi ning kogemusi koostööprojektidest. 2023. aasta sügisel toimus Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias loovuurimuse festival-konverents „Doctors in Performance“ (DIP), kus 46 osavõtja seas esinesid ka Sten Heinoja ja Vittoria Ecclesia. Kaks aastat varem (2021) korraldas DIPi EMTA, kes kuulub ühtlasi ürituse juhtkomiteesse koos Sibeliuse Akadeemia, Iiri Kuningliku Muusikaakadeemia, Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia ja Leedu Muusika- ja Teatriakadeemiaga.

Eelmisel aastal lõppes ERASMUS+ programmi strateegilise koostöö projekt RAPP Lab – Reflection-based Artistic Professional Practice (Refleksioonipõhine professionaalne loomepraktika), milles peale initsiaatori Kölni Muusika- ja Tantsukõrgkooli osalesid lisaks EMTA-le ka Viini Muusika- ja Teatriülikool, Euroopa Muusikakõrgkoolide Assotsiatsioon, Norra Muusikakõrgkool, Orpheuse Instituut (Gent) ja Rooma Santa Cecilia Konservatoorium. Projekti eesmärk oli loovuurimuse arendamine magistri- ja doktoriõppes. EMTA uurimisgruppi kuulusid Kristi Kapten, Jaak Sikk, Vittoria Ecclesia ja Fabrizio Nastari ning seda juhtis Theodore Parker. Projekti üks osa oli ansambliproovid ja kontsert LoLa (Low Latency Audio Visual Streaming) süsteemi vahendusel, milles tegid kaasa EMTA doktorandid Peeter Margus, Mantas Šernius ning Maila Laidna koos Kölni Muusika- ja Tantsukõrgkooli üliõpilastega. Kavas olid Mozarti klaverikvartett g-moll KV 478 ja meie doktorant Riho Esko Maimetsa teos „Sinikõrgustele“ kahele klaverile. Tihedad sidemed on EMTA doktoriõppel Helsingi Kunstide Ülikooli Sibeliuse Akadeemiaga ja Läti Jāzeps Vītolsi Muusikaakadeemiaga, kellega korraldatakse ühiseid konverentse.

Doktorantidel on oluline roll ka teaduse propageerimisel. EMTA doktorante on saatnud edu iga-aastastel Teaduste Akadeemia populaarteaduslike loengute

konkursil ja gala-õhtul „Teadus 3 minutiga“. Käesoleval aastal tutvustasid oma uurimusi Kadi Kaja ja Sten Heinoja, kellest viimane tuli ka viie parima hulka. Ajakirja Muusika muusikapublitsistika autoripreemia 2023. aasta kirjutiste eest pälvis Meeta Morozov. Koostöös EKAga on valminud loovuurijate videoportreede sari „Loov teadus“, mille võib leida youtube’ist (EMTA endisi doktorante esindavad Piret Jaaks ja Juhan Uppin), ning ettevalmistamisel on loovuurimuse platvorm.

Nagu eelpool öeldud, on loovuurimuse doktorantide tegevus tihedalt seotud loominguga. EMTA doktorandid esinevad või nende helitöid esitatakse rahvusvaheliselt hinnatud kontserdisaalides, mainekatel festivalidel jm. Nende lavastused või esinemised Eestis on kujunenud tippsündmusteks. Suurt huvi äratavad publiku seas alati ka EMTA saalides toimuvad doktorantide loomeprojektid. Doktorandid ise algatasid 2018. aastal „Doktorantide galakontsert“, mida nad on organiseerinud igal aastal ja mida ootame ka sel kevadel.

Esseekonkurss kutsub noori

kaasa mõtlema muusikateemadel

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Teaduskool kutsub gümnaasiumiõpilasi osalema esseekonkursil „Muusika ja mina – mina ja muusika“. Parimatele kirjutajatele pakutakse võimalust oma ideed esitada ja mõtet edasi arendada töötoas. Lisaks on välja pandud rahalised auhinnad ning eri- ja üllatuspreemiad.

„Ootame põnevusega noorte mõtteid muusikast ja sellest, millist rolli see nende elus mängib. Loodan, et essee kirjutamine tekitab nii mõnelgi õpilasel soovi näha muusikat kui oma kutsumust ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat kui paika, kus kunagi professionaaliks saada ja oma elukutse leida,“ sõnab akadeemia rektor Ivari Ilja

Sel korral oodatakse esseekonkursile töid järgmistel teemadel:

Kui ma oleksin muusikaõpetaja…

Kui ma oleksin muusikateadlane… Kui ma oleksin muusikaminister…

Miks ma ometi peaksin õppima muusikat?

Kuidas saada muusikaga ruttu rikkaks?

Milline on minu tulevikumuusika?

Muusika roll ühiskonnas.

Muusika kui suhtlusvahend.

Esseede esitamise tähtaeg on 19. aprill 2024. Täpsed juhised töö kirjutamiseks ja esitamiseks leiab akadeemia kodulehelt: teaduskool/eamtl.ee

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esseekonkurss „Muusika ja mina – mina ja muusika“ toimub neljandat korda. 2023. aastal laekus konkursile töid nii Tallinnast, Harjumaalt, Hiiumaalt, Narvast, Kohtla-Järvelt, Jõhvist, Valgast, Võrust, Tartust kui ka Raplast. Esimese preemia pälvis Mia Martina Sarapuu Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA).

Lisainfo: teaduskool@eamt.ee

Rudolf

Tobiasele pühendatud heliloomingu konkurss „Eks teie tea“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Hiiumaa Kultuuri Seltsiga on kuulutanud välja Rudolf Tobiasele pühendatud konkursi, et rõhutada helilooja erakordset tähendust Eesti muusikaloos.

Heliloomingu konkursile oodatakse 6–8 minuti kestusega Rudolf Tobiase tuntud teose „Eks teie tea“ parafraase sooloklaverile.

Välja antakse kaks preemiat: esimene preemia 5000 ning teine 2500 eurot. Võitnud tööd kantakse ette Rudolf Tobiase 151. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis 29. mail 2024.

Auhindu rahastavad ettevõtja Enn Kunila ja Hiiumaa Kultuuri Selts. Konkursi žürii esimees on akadeemia rektor professor Ivari Ilja.

Konkursitööde esitamise tähtaeg on 1. aprill 2024

Konkursi ja võistlustööde esitamise tingimused leiab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kodulehelt: eamt.ee/sundmused/konkursid

Lisainfo: Evelin Värva, kommunikatsioonijuht evelin.varva@eamt.ee

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Hiiumaa Kultuuri Seltsiga on välja kuulutanud

RUDOLF TOBIASELE PÜHENDATUD

HELILOOMINGU KONKURSI

„EKS TEIE TEA“

Konkursile oodatakse Rudolf Tobiase teose „Eks teie tea” parafraase sooloklaverile kestusega 6–8 minutit

Välja antakse kaks preemiat (5000 ja 2500 eurot), mida toetavad ettevõtja Enn Kunila ja Hiiumaa Kultuuri Selts

TÄHTAEG 01.04.2024

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105.

aastapäevale pühendatud heliloomingu konkurss

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuulutab välja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105. aastapäevale pühendatud heliloomingu konkursi akadeemia klassikalise heliloomingu üliõpilastele.

Heliloomingu konkursile oodatakse 7–8 minuti kestusega teost sümfooniaorkestrile.

Võidutöö tuleb ettekandele EMTA 105. aastapäeva pidulikul kontserdil 28. septembril 2024 akadeemia suures saalis. Preemia suurus on 1000 eurot.

Konkursi žürii koosneb järgmistest liikmetest: rektor professor Ivari Ilja professor Paul Mägi professor Toivo Tulev professor Helena Tulve professor Toomas Vavilov

Võidutöö autoril palume viibida orkestri ettevalmistavates proovides ajavahemikul 23.–28.09.2024.

Konkursi ja võistlustööde esitamise tingimused leiab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kodulehelt: eamt.ee/sundmused/konkursid

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia AASTAPÄEVA TÄHISTAMISELE PÜHENDATUD

HELILOOMINGU KONKURSS

Konkursile oodatakse sümfooniaorkestrile loodud teoseid kestusega 7–8 minutit. Võidutöö tuleb ettekandele EMTA 105. aastapäeva pidulikul kontserdil 28. septembril akadeemia suures saalis. Preemia suurus on 1000 eurot.

Konkursi žürii: rektor professor Ivari Ilja professor Paul Mägi professor Toivo Tulev professor Helena Tulve professor Toomas Vavilov

Konkurss on avatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klassikalise heliloomingu üliõpilastele.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia KONTSERDID ja ETENDUSED

MÄRTS 2024

R 1.03 – 15.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Lõunahetk muusikaga“

Rootsi Kuningliku Muusikakadeemia, Läti Muusikaakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia trompetiüliõpilased

TASUTA

R 1.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Improõhtu“

Eemeli Solehmainen (klaver)

Karolin Sigus (klaver)

TASUTA

P 3.03 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengipühapäev“

Tiit Tomp (klaver)

TASUTA

T 5.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Marii Piirsalu (viiul), Ekke Rainer Arndt (tšello), Sofia Khvichia (klaver)

TASUTA

K 6.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Crossing Cultures“ „Eesti-Leedu keeltesild“

Aistė Bružaitė (kanklés, Leedu)

Kristi Mühling (kannel)

Kaastegevad EMTA kandle eriala üliõpilased Emma Loona Mängli ja Paula Linde

TASUTA

N 7.03 – 20.00 / EMTA suur saal

„Kodumaised viisid“

Sten Lassmann (klaver)

Kontserdile eelneb Heino Elleri kogutud klaveriteoste terviksalvestise esitlus EMTA kammersaalis kell 19. Vajalik võtta tasuta pääse Piletikeskusest!

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

L 9.03 – 20.00 / Kaarli kirik

80 aastat Tallinna märtsipommitamisest Benjamin Britten. „Sõjareekviem“ op. 66

Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton)

Rahvusooper Estonia poistekoor, dirigent Hirvo Surva Orelil Olga Opryshko

EMTA koor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, Kammerkoor Collegium Musicale

EMTA sümfooniaorkester ja sinfonietta Dirigent Toomas Kapten

Koostöös Tallinna linnaga

PILET 20€/15 € PILETILEVIST JA PILETIKESKUSEST **

P 10.03 – 17.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Triin Ruubeli viiuliüliõpilased

TASUTA

E 11.03 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Ajast aega“

Kammermuusika kontsert

TASUTA

T 12.03, K 13.03, N 14.03 ****, R 15.03 – 19.00 / EMTA black box

CPPM Manifestal 2024

„Pall on elu“. Jennifer Bagg (Austraalia)

PILET 15/10€ PILETIKESKUSEST

K 13.03 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Meistrid laval“

Age Juurikas (klaver)

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

R 15.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Improõhtu“

Christoph Baumanni improvisatsioonikursuse lõppkontsert

TASUTA

P 17.03 – 14.00 / EMTA kammersaal Kontserdisari „Tudengipühapäev“ Mia Kurvits (viiul), Kärt Rannik (tšello), Boris Wala (klaver)

TASUTA

T 19.03 – 19.00 / EMTA kammersaal Kontserdisari „Tudengiteisipäev“ Marta Ojasoo (sopran), Mirell Jakobson (sopran), Irina Oja (klaver)

TASUTA

K 20.03 – 19.00 / EMTA õppehoone fuajee Kontserdisari „Fookuses muusikaõpetaja“ –rütmimuusikute eri

TASUTA

N 21.03 – 17.00 / Adamson-Ericu muuseum Kitarriõhtu

Erik Leedjärv, Meriliis Saar, Hans Joosep Alt Sissepääs muuseumipiletiga 9/6€

N 21.03 – 19.00 / EMTA kammersaal Kontserdisari „Klassikontsert“ Mati Mikalai klaveriüliõpilased

TASUTA

N 21.03 – 19.00 / EMTA suur saal - esietendus!

R 22.03 – 19.00 / EMTA suur saal

X vanamuusikafestival Ceciliana

Francesco Cavalli barokkooper „La Calisto“

Lavastaja Liis Kolle

Muusikajuht Andrew Lawrence-King

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

L 23.03 – 14.00 / EMTA orelisaal

X vanamuusikafestival Ceciliana

Johann Sebastian Bachi gala

339 aastat Johann Sebastian Bachi sünnist

EMTA oreli- ja klavessiiniüliõpilased

TASUTA

L 23.03 – 18.00 / EMTA kammersaal

X vanamuusikafestival Ceciliana

Johann Sebastian Bachi viiulisonaadid. CD-plaadi esitluskontsert

Andres Mustonen (viiul), Imbi Tarum (klavessiin)

TASUTA

P 24.03 –14.00 / EMTA kammersaal

X vanamuusikafestival Ceciliana

„Passione“

Vokaalansambel Cantus Reval

Sara Corriga (sopran), Yumiko Matsuyama (sopran), Mari Roos (alt), Xie Zhizhong (tenor), Martin Einmann (bariton/bass), Stijn Claerhoudt (bariton/bass)

TASUTA

P 24.03 – 18.00 / EMTA kammersaal

X vanamuusikafestival Ceciliana

„Tuntud ja tundmatu“

Lembit Orgse (haamerklaver), Meelis Orgse (viiul), Johannes Sarapuu (barokktšello)

TASUTA

R 22.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Improõhtu“

Jaak Siku monograafia „Raamat improvisatsioonist.

Kuidas kehtestada end loovalt ja empaatiliselt“ esitlus koos improvisatsioonidega

Esinevad EMTA improvisatsiooniõppejõud, üliõpilased, vilistlased ning vabakutselised improvisaatorid

TASUTA

R 22.03 – 11.00 ja 13.00 / EMTA orelisaal

Koolikontsert „Teeme tutvust oreliga“

EMTA oreliüliõpilased

Barokkorelit ja orelilugusid tutvustab Andres Uibo Broneeringud: kontsert@eamt.ee

R 22.03 – 21.00 / EMTA black box Rahvusvahelise laulukirjutamise projekti CAVE lõppkontsert

Aarhusi/Aalborgi Kuningliku Muusikaakadeemia, Oulu Rakenduskõrgkooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Metropolia Rakenduskõrgkooli ja Taani Riikliku Muusikaakadeemia üliõpilased

TASUTA

L 23.03 – 12.00 / Viimsi Artiumi kammersaal Noored klassikud @Viimsi Artium

EMTA tšelloüliõpilased

Viimsi Muusikakooli tšelloõpilased Koostöös Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artiumi ja

Viimsi Muusikakooliga PILET 12/8€ PILETIKESKUSEST

P 24.03 – 17.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Momir Novakovici akordioniüliõpilased

TASUTA

E 25.03 – 10.30 ja 11.30 / EMTA suur saal

K 27.03 – 10.30 ja 11.30 / EMTA suur saal

N 28.03 – 10.30 ja 11.30 / EMTA suur saal

Kontsert mudilastele „Jänkud ja muusika“

Muusika võlumaailma tutvustavad Kätlin Veddel ja Karoliina Kask

Kaastegevad Lisanne Rull (harf), Karmen Palusoo (flööt), Hanna-Ingrid Nurm või Tuomas Haapalainen või Miina

Roost (kontrabass)

PILET 5€ PILETIKESKUSEST

T 26.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

EMTA pärimusmuusikud

Hanna-Liia Kiipus (viiul), Marta Chan (viiul), Monika Väliste (flööt), Marta Konevāle (Läti, laul), Helena Trei (laul), Margit Kõpper (laul), Aita Teigar (lõõts), Liene Skrebinska (Läti, kannel), Marion Selgall (laul)

TASUTA

K 27.03 – 19.00 / EMTA suur saal Kontserdisari „Meistrid laval“

Virgo Veldi (saksofon)

Kaastegevad Iris Oja (metsosopran), Hans Christian Aavik (viiul), Theodor Sink (tšello), Kai Ratassepp (klaver), Johan Randvere (klaver)

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

K 27.03 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Age Juurikase klaveriüliõpilased

TASUTA

N 28.03 – 18.00 / Tartu Ülikooli aula

Kontserdisari „Harmonia Universitatis“ „Väike öömuusika“

Triin Ruubel, Anete Ainsaar, Madleen Kristen Alasi, Miia Ruubel, Katariina Tammemägi, Diana Yeromenko, Toomas Hendrik Ellervee, Triin Veissmann, Nora Tamra (viiul)

Mairit Mitt-Bronikowska, Liina Žigurs (vioola)

Theodor Sink (tšello), Andres Metspalu (tšello)

Reinut Tepp (klavessiin)

Koostöös Tartu Ülikooliga

PILET 15€ PILETIKESKUSEST ***

N 28.03 – 19.00 / EMTA kammersaal „12 luuletust Emily Dickinsonilt“

Annabel Soode (sopran)

Sofia Khvichia (klaver)

TASUTA

N 28.03 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Henry-David Varema tšelloüliõpilased

TASUTA

N 28.03, R 29.03, L 30.03 – 19.00 / Tartu Uus Teater

P 31.03 – 16.00 / Tartu Uus Teater „Päva lõpuks, kiigu“

Autor-lavastaja Renate Keerd

Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased

Koostöös Tartu Uue Teatriga

PILET 22/16€ FIENTAST

R 29.03, L 30.03, P 31.03 ****, E 1.04 – 19.00 / EMTA black box

CPPM Manifestal 2024

„Osta mind“. Dongbin Lee

PILETID PILETIKESKUSEST

L 30.03 – 14.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Laupäevad barokkoreliga“

Vaikne laupäev barokkoreli ja solistidega

Andres Uibo ja Toomas Trassi oreliüliõpilased

TASUTA

L 30.03 – 19.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Varajane muusika“

Lili Talimaa (klavessiin)

TASUTA

P 31.03 – 17.00 / EMTA suur saal

„Oboe+“

Dmitry Bulgakov (oboe), Anastasiia Cherniak-Keneally (oboe), Isabella Kaumann (oboe), Mirjam Murd (oboe), Kirke Pertel (oboe, inglissarv), Alexey Savinkov (oboe), Varvara Steke (oboe), Ainel Turagaliyeva (oboe), Maria Elonen (flööt), Kerit Ilves (klarnet), Viktoriia Saienko (fagott), Maila Laidna (klaver), Olga Oja (klaver), Anneli Tohver (klaver, klavessiin), Dmytro Cherepov (viiul), Evgenia Gulman (viiul), Liam Keneally (viiul), Sofia Yavorska (viiul), Viktor Kostjuk (vioola)

TASUTA

P 31.03 – 17.00 / Viimsi Artium „Väike öömuusika“

Triin Ruubel, Anete Ainsaar, Madleen Kristen Alasi, Miia Ruubel, Katariina Tammemägi, Diana Yeromenko, Toomas Hendrik Ellervee, Triin Veissmann, Nora Tamra (viiul)

Mairit Mitt-Bronikowska, Liina Žigurs (vioola)

Theodor Sink (tšello), Andres Metspalu (tšello) Reinut Tepp (klavessiin)

Koostöös Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artiumiga

PILET PILETIKESKUSEST

APRILL 2024

E 1.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Klaveriduo Maila Laidna–Tiiu Sisask

TASUTA

T 2.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Aitana Avilés Marín (klaver)

TASUTA

K 3.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Meistrid laval“

„Juugendstiil ja soololaul Läänemere idakaldalt“

Mati Turi (tenor)

Martti Raide (klaver)

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

N 4.04 – 18.00 / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Francesco Maggio (kitarr)

TASUTA

N 4.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Ukraina muusika kontsert

Kateryna Fyl (klaver), Vanda Kozub (metsosopran), Maksym Trotsenko (klaver), Daniel Allan Chapkovski (tšello), Samuel Allan-Chapkovski (viiul)

EMTA koor

Dirigent Illia Humeniuk

TASUTA

N 4.04 – 19.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Fookuses muusikaõpetaja“

Muusikapedagoogika eriala solistid ja ansamblid

TASUTA

R 5.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kooridirigeerimise bakalaureusekontsert Kammernaiskoor Muusad

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigendid Heili Kivi ja Nikita Mištšenko

TASUTA

L 6.04 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Urmas Vulbi viiuli- ja Toomas Nestori vioolaüliõpilased

TASUTA

L 6.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Crossing Cultures“

Yevgeniy Kostrytskyy (viiul)

Johanna Vahermägi (vioola), Sasha Grynyuk (klaver) Koostöös Ukraina suursaatkonnaga

TASUTA

P 7.04 – 14.00 / EMTA kammersaal Kontserdisari „Tudengipühapäev“ „Tantsud kahele klaverile“ Hyewon Chung (klaver), Hyerin Youk (klaver)

TASUTA

P 7.04 – 17.00 / EMTA suur saal Doktorantide galakontsert

Ilana Makarina (klaver), Maila Laidna (klaver), Vittoria Ecclesia (klarnet), Ksenia Rossar (sopran), Mantas Šernius (klaver), Ekke Västrik (elektroonika), Momir Novaković (akordion) Fabrizio Nastari (helilooming), Marcelo Chacur Politano (helilooming)

Kaastegevad Kristi Kapten (klaver), Esther Dorado Suela (flööt) Toomas Savi (elektroonika)

TASUTA

P 7.04 – 19.00 / EMTA black box

Kontserdisari „Jazz akadeemias“

Kairiin Kukk (klaver)

Kaastegevad Kristin Kalnapenk (laul), Karl Madis Pennar (kitarr), Felix Verlin (bass), Patrick Alexander Staak (trummid)

TASUTA

T 9.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Mariam Mikeltadze (klaver)

TASUTA

K 10.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Meistrid laval“

Heli Veskus (sopran)

Jaanika Rand-Sirp (klaver)

Kaastegevad Maano Männi (viiul), Kaija Lukas (vioola), Mart Laas (tšello)

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

R 12.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Doktorikontsert

Mantas Šernius (klaver)

TASUTA

L 13.04 – 12.00 / Viimsi Artiumi kammersaal

Noored klassikud @Viimsi Artium

EMTA viiuliüliõpilased

Viimsi Muusikakooli viiuliõpilased

Koostöös Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artiumi ja

Viimsi Muusikakooliga

PILET 12/8€ PILETIKESKUSEST

L 13.04 – 19.00 / EMTA suur saal

EMTA keelpillisolistide ansambel

Juhendaja Arvo Leibur

TASUTA

L 13.04 (esietendus)

E 15.04, T 16.04, K 17.04 – 19.00 / JAIK (Telliskivi 60a/9) „EI USU!“

EMTA lavakunstikooli XXXI lennu diplomilavastus

Lavastaja Juhan Ulfsak

PILETID 30/20€ FIENTAST

P 14.04 – 17.00 / EMTA suur saal

EMTA puhkpilliorkester

Peep Lassmann (klaver)

Dirigent Toomas Vavilov

TASUTA

E 15.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Ajast aega XXXIV“

Kammermuusika kontsert

TASUTA

T 16.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Hyewon Chung (klaver), Andres Metspalu (tšello), Melissa Carita Ots (viiul), Teele-Liis Tiidor (vioola), EvaLotta Krigul (tšello)

TASUTA

T 16.04 – 19.00 / EMTA suur saal

NORDTRAD Tallinn 2024

Avakontsert

Pilet 10€ PILETIKESKUSEST *

K 17.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klaverikunst“ Mihkel Poll (klaver)

Koostöös Postimehe Fondiga PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

N 18.04 – 17.00 / Adamson-Ericu muuseum Kitarriõhtu

Francesco Maggio, Cyrano Liu, TianYue Zhao Sissepääs muuseumipiletiga 9/6€

N 18.04 – 19.00 / Fotografiska

NORDTRAD Tallinn 2024

Meistrite kontsert – laval Põhja- ja Baltimaade muusikakõrgkoolide pärimusmuusika õppejõud Pilet 15/10€ PILETIKESKUSEST

R 19.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Arvo Leiburi viiuliüliõpilased

TASUTA

R 19.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Ensemble for New Music Tallinn

Kavas EMTA heliloomingu üliõpilaste teosed

TASUTA

L 20.04 – 19.00 / EMTA suur saal

NORDTRAD Tallinn 2024

Lõppkontsert

TASUTA

21.04 – 26.04 / EMTA suur saal, black box, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Kino Sõprus

Heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#6

P 21.04 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengipühapäev“

Susanne Rull (flööt), Melissa Carita Ots (viiul), Lisanne Rull (harf)

TASUTA

T 23.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Kateryna Fyl (klaver), Maksym Trotsenko (klaver)

TASUTA

K 24.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Nata-Ly Sakkose kammeransambli üliõpilased

TASUTA

N 25.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Helin Kapteni saateklassi eriala üliõpilased

TASUTA

N 25.04, R 26.04, L 27.04 – 19.30 / Kanuti Gildi SAAL „Päva lõpuks, kiigu“

Autor-lavastaja Renate Keerd Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased Koostöös Tartu Uue Teatriga

PILET 22/16€ FIENTAST

R 26.04 – 19.00 / EMTA kammersaal „Salong“

Interaktiivsel kontserdil esinevad klaveri-, laulu- ja

saateklassi eriala üliõpilased

Vestlused on eesti ja inglise keeles, vestlusi viib läbi Kristi Kapten

PILET 5€ PILETIKESKUSEST

R 26.04, L 27.04 **** – 19.00 / Kultuuritehas Polymer

CPPM Manifestal 2024

„Interbeing“. Katse. Misia Żurek

PILETID PILETIKESKUSEST

L 27.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Mari Tampere-Bezrodny viiuliüliõpilased

TASUTA

P 28.04 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengipühapäev“

Sofia Khvichia (klaver)

TASUTA

P 28.04 – 17.00 / EMTA suur saal

EMTA sinfonietta

Heliloomingu üliõpilaste uudislooming

TASUTA

P 28.04, E 29.04, T 30.04 – 19.00 / Sakala 3 teatrimaja

„Komöödia“

Idee ja lavastus Mart Kangro

Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid

PILET 25/17€ FIENTAST

E 29.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Johann Sebastian Bachi partiitad

Age Juurikas, Liene Nitiša, Rose Thomas, Sofia Khvichia

Marianne Liis Oissar, Aitana Avilés Marín (klaver)

TASUTA

T 30.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Evita Lohu (klaver)

TASUTA

T 30.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Maksim Štšura kammeransambli üliõpilased

TASUTA

MAI 2024

N 2.05, R 3.05 / EMTA suur saal

V Klaverikammermuusika konkurss

N 2.05, R 3.05, L 4.05, T 7.05, K 8.05, N 9.05, T 21.05, K 22.05, N 23.05 – 19.00 / JAIK (Telliskivi 60a/9)

„EI USU!“

EMTA lavakunstikooli XXXI lennu diplomilavastus

Lavastaja Juhan Ulfsak

PILETID 30/20€ PILETID FIENTAST

N 2.05, R 3.05, L 4.05 ****, E 6.05, T 7.05 – 19.30 / Kanuti Gildi SAAL

CPPM Manifestal 2024

„Anna mulle end“. Kirte Jõesaar

PILETID PILETIKESKUSEST

R 3.05, E 6.05, T 7.05 – 19.30 / Viimsi Artium

L 4.05, P 5.05 **** – 17.00 / Viimsi Artium

CPPM Manifestal 2024 „Häbigalerii“. Elo Järv PILETID PILETIKESKUSEST

L 4.05 – 17.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Varajane muusika“

Kevadkontsert

Valeria Ergardt, Terhi Krafft (sopran)

Lili Talimaa, Meeri Kraas, Olga Opryshko (klavessiin)

TASUTA

P 5.05 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengipühapäev“

Marianne Liis Oissar (klaver)

TASUTA

T 7.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Karl Johan Nutt (klaver), Yue Jia (klaver)

TASUTA

T 7.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Meistrid laval“

Matias De Oliveira Pinto (tšello)

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

K 8.05 – 12.00 / EMTA suur saal

Koolikontsert „Kevad, sind ootasin kaua“

EMTA muusikapedagoogika rütmimuusika suuna üliõpilased

Juhendaja Mare Väljataga, klaveril Rain Rämmal Broneeringud: kontsert@eamt.ee

K 8.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Gruusia filmimuusika kontsert

Mzia Partenadze (vokaal), Mariam Mikeltadze (klaver)

Marten Meibaum (tšello),

Ida Helena Hoefft (vioola)

TASUTA

N 9.05 – 15.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Lõunahetk muusikaga“

EMTA koor

Dirigendid EMTA kooridirigeerimise üliõpilased

TASUTA

N 9.05 – 18.00 / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Madleen Kristen Alasi (barokkviiul), Villu Vihermäe (barokktšello ja viola da gamba), Reinut Tepp (klavessiin)

TASUTA

N 9.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Signum Quartet (Saksamaa)

Florian Donderer (viiul), Anette Walther (viiul)

Xandi van Dijk (vioola), Thomas Schmitz (tšello)

Kaastegevad EMTA üliõpilased

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

R 10.05 – 11.00 ja 13.00 / EMTA orelisaal

Koolikontsert „Teeme tutvust oreliga“

EMTA oreliüliõpilased

Barokkorelit ja orelilugusid tutvustab prof Andres Uibo Broneeringud: kontsert@eamt.ee

R 10.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Improõhtu“

Arnas Mikalkėnase (trummid, Leedu) improvisatsioonikursuse lõppkontsert

Esinevad kursusel osalenud EMTA ning Leedu muusikaja teatriakadeemia üliõpilased

TASUTA

R 10.05, L 11.05, E 13.05 ***, T 14.05 – 19.30 / Kanuti

Gildi SAAL

CPPM Manifestal 2024

„Raevus naised“. Amy Reade

PILETID PILETIKESKUSEST

L 11.05 – 14.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari “Laupäevad barokkoreliga“

Kevadkontsert

Esinevad Andres Uibo ja Toomas Trassi oreliüliõpilased

TASUTA

L 11.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Mihkel Polli klaveriüliõpilased

TASUTA

P 12.05 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengipühapäev“

Patrik Vähätalo (klaver)

TASUTA

P 12.05 – 17.00 / EMTA suur saal

EMTA sümfooniaorkester

Heliloomingu üliõpilaste uudisteosed

TASUTA

E 13.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Marje Lohuaru kammeransambli üliõpilased

TASUTA

T 14.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Johanna Vahermägi vioolaüliõpilased

TASUTA

T 14.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Fortunato Salvador García Piquer (klaver)

TASUTA

K 15.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Meistrid laval“

Mari Poll (viiul), Mihkel Poll (klaver) PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

R 17.05 – 19.00 / EMTA suur saal

II EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia eriala konkurss EMTAHK 2024

Konkursi võiduteoseid esitavad Talvi Hunt (klaver), Maria Luisk (flööt), Theodor Sink (tšello)

L 18.05 – 13.00 / EMTA suur saal

The World Percussion Group

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

P 19.05 – 13.00 / EMTA suur saal

Muusikapedagoogika kooridirigeerimise kontsert-eksam Mirjam Kits, Maria Komarova, Eve Roodus-Ilves, Eneli Simson, Liisbet Suurväli

P 19.05 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengipühapäev“ Mariam Mikeltadze (klaver)

Dmitry Cherepov (viiul)

TASUTA

P 19.05 – 17.00 / EMTA suur saal

Joachim Herz 100

Richard Straussi ooperi „Roosikavaler“ salvestise ettekanne

Lavastaja Joachim Herz

P 19.05 – 18.00 / Niguliste kirik

Kooridirigeerimise magistrieksam „Tasakaal“

Segakoor HUIK!, Kammernaiskoor Muusad, projektkoor Dirigent Ode Pürg

K 22.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Meistrid laval“

Mati Mikalai (klaver)

PILET 15€ PILETIKESKUSEST *

N 23.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kooridirigeerimise magistrieksam

EMTA koor

Dirigendid Leiu Tõnissaar ja Kirill Gorjušin

TASUTA

R 24.05, L 25.05 ****, P 26.05 – 19.00 / JAIK (Telliskivi 60a/9)

CPPM Manifestal 2024

„Kogu aeg juhtub midagi“. Kreete Tarmo PILETID PILETIKESKUSEST

E 27.05, T 28.05 – 19.00 / EMTA black box

Jazzi ja muusikapedagoogika ansamblite kontserteksamid

TASUTA

T 28.05, N 30.05, R 31.05 ****, L 1.06 – 19.30 / Kanuti Gildi SAAL

CPPM Manifestal 2024

„Kuulumise vahel“. Kymbali Williams

PILETID PILETIKESKUSEST

K 29.05, N 30.05 ****, R 31.05 – 18.00 / koht täpsustamisel

CPPM Manifestal 2024

„Läbipõlemine“. Rasmus Jensen

PILETID PILETIKESKUSEST

K 29.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Rudolf Tobiase 151. sünniaastapäevale pühendatud kontsert

Heliloomingu konkursi „Eks teie tea“ võidutööd

Koostöös Hiiumaa Kultuuri Seltsiga

N 30.05 – 19.00 / Nõmme Rahu kirik

Bakalaureuse kontsert-eksam

Marta Chan (viiul), Tuulikki Bartosik (akordion)

TASUTA

R 31.05 – 18.30 / Ungru lossi varemed

L 1.06 ****, P 2.06 – 17.00 / Ungru lossi varemed

CPPM Manifestal 2024

„optais amme: ma olen jätkuvalt loomises ja taasloomises“. Sofia Filippou

PILETID PILETIKESKUSEST

JUUNI 2024

L 1.06 – 19.00 / EMTA black box

Bakalaureuse kontsert-eksam

Marion Selgall da Silva (laul)

TASUTA

E 3.06 ja T 4.06 – 17.00 / EMTA black box

Jazzmuusika eriala kontsert-eksam

TASUTA

E 3.06, T 4.06 **** – 19.00 / salajane asukoht

R 7.06 – 3.00 / salajane asukoht

CPPM Manifestal 2024

„Argine.Maagia“. Katia Skylar

PILETID PILETIKESKUSEST

K 5.06 – 18.00 / EMTA black box

Bakalaureuse kontsert-eksam

„Piirimaa“

Monika Väliste (flöödid, viled, hääl)

Marta Chan (viiul), Hanna-Liia Kiipus (viiul)

TASUTA

K 5.06, N 6.06 ****, R 7.06, L 8.06 – 19.00 / JAIK (Telliskivi 60a/9)

CPPM Manifestal 2024

„Keegi ei maga“. Javier Cárcel Hidalgo-Saavedra

PILETID PILETIKESKUSEST

N 6.06, R 7.06, L 8.06 **** – 19.00 / Pirita TOP

CPPM Manifest 2024 „puudu(tu)s: üks luigelaul“. Britt Kõrsmaa

PILETID PILETIKESKUSEST

R 7.06 **** – 14.00 / RING lava (Vene Teater)

N 13.06, R 14.06, L 15.06 ****, E 17.06 – 19.30 / RING lava (Vene Teater)

CPPM Manifestal 2024

„Kõik on Sinust“. Rebecca Green

PILETID PILETIKESKUSEST

L 15.06 – K 19.06 – 19.00 / EMTA black box

Astra Irene Susi autorilavastus

Interdistsiplinaarne muusikateatri etendus

Laval Eva Maria Aru, Lauren Grinberg, Rea Lest, Luisa Lõhmus, Johhan Rosenberg, Anne Türnpu, Olga Bulavina, Toomas Hendrik Ellervee, Katariin Raska, Karl Tipp, Florian Wahl

PILET 20/15€ PILETIKESKUSEST

K 19.06 – 19.00 / EMTA suur saal

EMTA 2024. aasta lõpetajate galakontsert

N 20.06 – 19.00 / EMTA black box

EMTA 2024. aasta lõpetajate kontsert

K 19.06 – 19.00 / Suure-Jaani kooli suur saal

XXVII Suure-Jaani Muusikafestival

Benjamin Britten kogupereooper “Väike korstnapühkija“

Koostöös Rahvusvahelise Artur Kapi Ühinguga

N 20.06 – 19.00 / Suure-Jaani kooli suur saal

XXVII Suure-Jaani Muusikafestival

EMTA sümfooniaorkester

Soleerivad EMTA 2024. aasta lõpetajad

Koostöös Rahvusvahelise Artur Kapi Ühinguga

R 21.06 – kell 14.00 / EMTA suur saal

EMTA 2024. aasta lõpetajate kontsert-aktus

* (üli)õpilased ja pensionärid tasuta

Sissepääsuks vajalik tasuta pääse Piletikeskusest!

** Sooduspilet kehtib (üli)õpilastele ja pensionäridele.

*** (üli)õpilased tasuta

Sissepääsuks vajalik tasuta pääse Piletikeskusest!

**** Pärast etendust vestlus autoriga.

Vaata lähemalt eamt.ee

Korraldaja jätab endale õiguse teha kavas muudatusi.

Sisseastumine Eesti Muusikaja Teatriakadeemiasse 2024/2025

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias võib bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasemel õppida kõiki tähtsamaid muusika ja teatrikunstiga seotud erialasid – orelist ja klavessiinist džäss- ja pärimusmuusikani. Samuti valmistame ette tulevasi näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge.

Muusika interpretatsiooni osakond

Selles osakonnas on võimalik õppida kõiki tähtsamaid klassikalise- ja nüüdismuusika instrumente: klahvpille (klaver, orel, klavessiin, akordion), keelpille (viiul, vioola, tšello, kontrabass, harf, klassikaline kitarr, kannel), puhkpille (flööt, oboe, klarnet, fagott, saksofon, metsasarv, trompet, tromboon, tuuba), löökpille, samuti klassikalist laulu ja kooridirigeerimist. Magistriõppes lisanduvad erialade valikusse orkestri- ja puhkpilliorkestri dirigeerimine, kammeransambel ja saateklass. Heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakond

Osakonna õppetöö toimub akadeemiliselt ja loominguliselt vabas õhkkonnas, mida ilmestavad ka arvukad ja väga eriilmelised kontserdid. Viimaste hulgas on nii akadeemilisemaid kui ka päris eksperimentaalseid. Heliloomingu erialad hõlmavad ka elektroakustilist ja audiovisuaalset loomingut, samuti helirežiid. Improvisatsiooniline muusika jaguneb jazzmuusikaks, pärimusmuusikaks ja kaasaegseks improvisatsiooniks.

Muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakond

Osakond toetub kolmele kutsumusele: uurida muusikat, õpetada muusikat ja korraldada süvamuusika ja -kultuuri jõudmist ühiskonna kõige erinevamate gruppideni. Loodud on keskkond noortele muusikahuvilistele, et akadeemilise õppetöö vaimus vastata oma kutsumusele just neis kolmes vallas.

Lavakunsti osakond

Lavakunsti osakond koolitab mitmekülgsete praktiliste oskuste ning laialdaste teoreetiliste teadmistega teatripraktikuid tööks kutselises teatris ja etenduskunstide eri valdkondades. Lavakunsti osakonna vilistlased rikastavad nii kohalikku kui ka rahvusvahelist teatripilti ning töötavad erialaselt nii laval, filmis, televisioonis kui ka raadios. Õppejõud on kogenud tegevnäitlejad ja -lavastajad, koreograafid, teatri- ja muusikapedagoogid, teatriloolased ning teiste teatri- ja humanitaaralade esindajad.

Vastuvõtt

2024/2025. õppeaasta avalduste ja teiste sisseastumisdokumentide esitamise tähtajad:

31.03.2024 – lavakunsti bakalaureuseõppekava (näitleja suund)

10.05.2024 – doktoriõpe 03.06.2024 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on inglise keel

25.06.2024 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on eesti keel

01.07.2024 – kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekava

2024/2025. õppeaasta vastuvõtuks avatud õppekavade ja erialade täpse loetelu leiad EMTA kodulehelt: eamt.ee/sisseastumine/osakonnadja-erialad/

Teadmiseks sisseastujale:

• Nominaalne õppeaeg bakalaureuseõppes on kolm aastat (lavakunsti õppekaval neli aastat), magistriõppes kaks aastat, doktoriõppes neli aastat.

• Sisseastuja võib korraga kandideerida kuni kahele õppekavale või erialale.

• Täiskoormusega õppimine on eestikeelsetel õppekavadel tasuta. Vaid bakalaureuse- või magistriõppes teist korda õppimine on üldjuhul tasuline.

• Bakalaureuseõppesse astujal peab hiljemalt sisseastumise aasta augusti lõpuks olema lõpetatud keskharidus. Riigieksamite tulemusi sisseastumisel ei arvestata, kuid kõigil erialadel toimuvad sisseastumiseksamid.

• Vastuvõtukomisjon võib vabastada

üliõpilaskandidaadi sisseastumiseksamist, kui tema silmapaistev erialane tase on tõendatud muul viisil.

• Sisseastujalt ei nõuta muusikalist keskharidust tõendavat dokumenti, ehkki suurem osa muusikaerialasid eeldab sellel tasemel ettevalmistust. Muusikapedagoogika, pärimusmuusika, laulu, elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu ning muusikakultuuri erialadel piisab sisseastumiseks (laste) muusikakooli või süvaõppega muusikaklassi tasemest.

• Akadeemia toetab haridusliku erivajadusega üliõpilasi nii sisseastumisel, õpingute ajal, õppevahendite hankimisel kui ka sobiva õpikeskkonna loomisel.

Sisseastumisavaldused tuleb esitada sisseastumise infosüsteemides:

SAIS (õppekavadel, mille õppekeel on eesti keel) DreamApply (õppekavadel, mille õppekeel on inglise keel)

Tutvu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning selle erialade ja sisseastumistingimustega lähemalt akadeemia kodulehel eamt.ee. Samuti leiab kodulehelt info ettevalmistuskursuste kohta.

Täiendav info: vastuvott@eamt.ee

Valik fotosid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sündmustest. Fotod: Rene Jakobson, Vahur Lõhmus