Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri, nr 3 / kevad 2025

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri

Väljaandja:

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Koostajad:

Intervjuud: Jaanika Vilipo

Toimetajad: Evelin Värva, Svea Ideon-Marks

Aadress: Tatari 13, Tallinn 10116

Kujundus: Polaar

Trükk: K-Print

Kaanel: Perrine Gladie Marie Madoeuf

Foto: Aiga Redmane

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

sotsiaalmeedias:

Facebook: facebook.com/muusikaakadeemia

Instagram: @emta_ee

ajakiri@eamt.ee

Sisukord

EMTA persoon

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulu professor Perrine Madoeuf

EMTA teadus

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur edu uurimistoetuste taotlemisel

EMTA lavakunstikool

20 aastat dramaturgiaõpet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

X Eesti Pianistide Konkurss

Fortunato Salvador García Piquer

EMTA täienduskoolituskeskus

Ene Kangron

EMTA kultuurikorraldus

Kai Kiiv

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased

Eesti tipporkestrites

XXVIII laulupeo „Iseoma“ kunstiline juht Heli Jürgenson

EMTA psühholoog

Elina Kivinukk

EMTA 105 portreenäitus

Kai Kaljo

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilasesindus

Sisseastumine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse 2025/2026

Kevadsemestri kontserdid ja etendused

Eessõna

Head lugejad!

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on üks meie riigi kuuest avalik-õiguslikust ülikoolist. Ülikooli staatusega ei kaasne mitte ainult au ja akadeemiline väärikus, vaid ka rida kohustusi. Kõige määravam nende seas on teaduse edendamine, kusjuures teadus kuulub kokku doktoriõppega: ilma rahvusvahelisel tasemel teadustööta ei saa läbi viia doktoriõpet ja ilma doktoriõppeta ei saa õppeasutus olla ülikool.

Kindlasti ei ole akadeemiline teadustöö esimene asi, mis muusikuid, heliloojaid, näitlejaid ja lavastajaid ettevalmistavast kõrgkoolist rääkides pähe tuleb. Tegelikult ei olegi muusikateaduse eriala, teaduri ametikohtade ja teadusgrantide omamine läänemaailma muusikakõrgkoolidele kuigi tüüpiline. Meil on see seotud Tallinna Riikliku Konservatooriumi ümberkujundamisega Vene konservatooriumide eeskujul nõukogude aja alguses, mida käsitleb põhjalikult eelmise aasta lõpus EMTA-s edukalt kaitstud Meeta Vardja doktoritöö „Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse kateeder aastatel 1944–1968“. Kõik nõukogude ajast pärinev ei ole aga tingimata halb. Muusikateaduse erialast on 80

aastaga saanud meie juhtiva muusika- ja teatrikõrgkooli loomulik osa, mis toetab teaduspõhist õpet, on loonud eelduse doktoriõppe avamiseks ja arendamiseks ning panustab eesti kultuuri uuringutesse.

Lisaks muusikateadusele tegeldakse tänases Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias uurimistööga ka teatri, muusika- ja interpretatsioonipedagoogika ning kultuurikorralduse erialadel. Üsna noore valdkonnana kogub jõudu loovuurimus, mille puhul muusikud ja teatritegijad oma loomepraktikat ning sellega seotud protsesse ja tehnikaid ise uurivad.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja käesolev number annab ülevaate meie käimasolevatest teadusprojektidest, mille teemad ulatuvad Seto arhailisest rahvalaulust Arvo Pärdi modernistliku perioodi muusikani. Tegelikult on akadeemia õppejõudude, teadurite, doktorantide ja magistrantide poolt uuritavaid teemasid palju rohkem. Siin on tutvustatud vaid projekte, mis on läbinud tiheda konkursisõela ja saanud rahastuse Eesti Teadusagentuurilt või Kultuuriministeeriumilt. Sellise konkurentsipõhise rahastuse maht ületab tänavu akadeemias esmakordselt poole miljoni euro piiri.

Ajakirjast leiate palju muudki põnevat. Tutvustame sel õppeaastal külalisprofessorina akadeemias tööd alustanud lauljat Perrine Madoeufi. Räägime täienduskoolituskeskuse, üliõpilasesinduse ja kultuurikorralduse eriala tegemistest. Akadeemia psühholoog puudutab väga aktuaalset üliõpilaste vaimse tervise teemat. Olulistest sündmustest leiavad kajastamist möödunud X Eesti Pianistide Konkurss, dramaturgiakonverents ja suvel ees ootav XXVIII üldlaulupidu.

Head lugemist!

Margus Pärtlas

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppe- ja teadusprorektor

Perrine Madoeuf: „Õpetaja olulisim roll on toetada noort inimest eelkõige headusega“

Perrine Madoeuf (foto: Janis Porietis)

Perrine Madoeufi nimi on Eesti ooperipublikule tuttav juba aastast 2017, mil ta debüteeris Rahvusooper Estonia laval Margarita rollis Charles Gounod’ ooperis „Faust“. Prantsusmaalt, Lyoni linnast pärit sopran on teinud muljetavaldava karjääri, kuid tee tippu ei ole olnud lihtne. Noore lauljana tuli tal silmitsi seista nii kitsarinnaliste õppejõudude kui ka range muusikaõppesüsteemiga Prantsusmaal. Karjääri algusaastatel kaotas ta hääle ja sellega koos ka enesekindluse, kuid see ei murdnud teda. Vastupidi – pühendumus ja kirg ooperi vastu aitasid tal oma hääle uuesti üles ehitada ning pärast ligi kümme aastat kestnud eneseotsinguid on ta leidnud oma koha ooperimaailmas.

Täna on Perrine Madoeuf enam kui lihtsalt särav solist – alates 2024. aastast jagab ta laulu eriala külalisprofessorina teadmisi ja kogemusi ka noortele lauljatele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, inspireerides järgmist põlvkonda oma pühendumuse ja armastusega ooperikunsti vastu.

Lapsepõlve meenutab Perrine helgete sõnadega: „Ma ei sündinud muusikute perre, kuid minu emal oli alati unistus muusikuks saada. Kuna tema oli aga pärit väga lihtsast perest ega saanud kunagi oma unistust ellu viia, oli tal soov, et tema lapsed – mina, mu vanem vend ja õde – vähemalt prooviksime.“ Nii alustas Perrine viieaastaselt kohalikus muusikakoolis klaveriõpinguid. Elav loomus ja püsimatu meel ei sobinud aga klaveriga ning peagi vahetati üks instrument teise vastu – mõnda aega õppis Perrine trumme. „Mängisin mõnda aega trumme, mis sobis minu loomusega paremini, kuid mitte minu vanematele – trummid olid meil elutoas ja see ajas nad hulluks!“

Perrine'i õde märkas muusikakoolis plakatit, mis kutsus väikeseid lauluhuvilisi liituma Lyoni ooperimaja (l'Opéra de Lyon) laste ooperikooriga. Ta aitas Perrine'il valmistuda ning julge, loov ja esinemisarmastusega tüdruk pääses koori. „Sain ooperikoori, ilma et oleksin kunagi varem ooperit näinud.“ Esimene ooperielamus on tal siiani elavalt meeles – Giacomo Puccini „Turandot“, kus ta 9-aastaselt juba kaasa laulis: „Ooperi proloog on äärmiselt võimas – laval on orkester ja suur koor. Mäletan seda ülevoolavat emotsiooni, mis mind endasse võttis,“ räägib Perrine elavalt. „Avastasin end selle keskelt ja olin lihtsalt sõnatu! Muusika intensiivsus oli meeletu! Pärast esimest proovi orkestriga hakkasin nutma, sest see puudutas mind nii sügavalt. Proovi lõppedes läksin ema juurde ja ütlesin:

Proovi lõppedes läksin ema juurde ja ütlesin: „See on see, mida tahan suureks saades teha!“ See oli armastus esimesest silmapilgust!

„See on see, mida tahan suureks saades teha!“ See oli armastus esimesest silmapilgust,“ sõnab ta. Ka tänasel päeval muutub Perrine emotsionaalseks, kui kuuleb Puccini „Turandot“ proloogi avamängu.

Järgnevad aastad möödusid koolitöö ja ooperikoori vahel tasakaalu leides. „Kogu minu vaba aeg läks ooperikoorile – etendused lõppesid hilisõhtuti ja koju jõudsin sageli keskööl, ilma et oleksin jõudnud koduseid koolitöid teha. Järgmisel päeval pidin aga ärkama juba kell 6, et kooli jõuda. See oli väga pingeline,“ tunnistab ta. „Kas see lõhkus mind? Ei, kuid muutis suhtumist tavakooli – alates hetkest, mil avastasin ooperikoori maailma, kuhu kuulusid lisaks etendustele ka ringreisid ja erinevad põnevad projektid, muutus tavakoolis käimine minu jaoks keeruliseks. Vaatamata sellele, andis see mulle nii palju! Kujutage ette, et ütlete oma elavaloomulisele ja energilisele lapsele, kes ei armasta eriti kooli, et me võtame sinu ja su sõbrad, paneme teile kostüümid selga, te saate mängida ja te olete laval! Siis sa ei taha muidugi tagasi tavakooli minna, sest tead, mida armastad ja sind ei huvita miski muu. Minu jaoks oli tavakoolis käimine väga keeruline. Näen siiani koolist õudusunenägusid.“

Laste ooperikoorist ooperilavale

15-aastaselt alustas ta lauluõpinguid Lyoni Riiklikus Konservatooriumis, mis on lauluhariduse mõistes tavatult vara: „Minu hääl ei olnud sellel ajal veel nii

Perrine Madoeuf Rahvusooper Estonia laval Charles Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia“ (foto: Veljo Poom)

küps nagu professionaalsel lauljal, aga mul oli olemas ooperikoorist saadud alus ja teadmised.“ Perrine oli kiire õppija, kes janunes muusika ja nootide järele. „Õppisin kiiresti ja põhjalikult. Olen seda ka oma õpilastele öelnud, et nende vanuses tegin ma endale mõne aaria, mida armastasin, selgeks ühe päevaga. Ma „sõin noote““, naerab ta. „Võtsin iga nädal mõne uue teose ette, sest tahtsin avastada ja jõuda tulemuseni võimalikult kiiresti.“ Perrine'i õpingud edenesidki kiiresti. Kui tavapäraselt kestab üks kursus kaks aastat, siis tema läbis kursuse aastaga. „Pärast esimest aastat palusin akadeemia juhtkonnalt luba teha lõpueksamid varem, kuna liikusin edasi kiiremini kui teised. Direktorile see mõte aga ei meeldinud. Ta leidis alati mõne kitsaskoha, miks ma ei ole piisav.“ Vaatamata direktori vastumeelsusele, mis mõjutas Perrine'i enesekindlust, avanes tal siiski võimalus kursus aastaga läbida. Õppeaasta keskel toimus eksam külalisžürii ees, kes leidis, et Perrine on võrreldes oma kursusekaaslastega teisel tasemel ja peaks tegema ka järgmise aasta eksami. Tagantjärele meenutab Perrine seda perioodi kui pidevat võitlust ja tõestamist, et ta on piisav.

19-aastasena jätkas Perrine õpinguid Lyoni Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis (Conservatoire national supérieur de musique et de danse de Lyon) ühe hinnatud ooperilaulja juures, kes oli äsja õppejõu ametisse asunud. „Tol hetkel ei teadnud keegi, kas ta on õpetajana hea või mitte. Minu jaoks osutus see kogemus aga katastroofiks – kaotasin tema käe all nelja kuuga poole oma hääleulatusest ning sellega ka enesekindluse.“ Pärast seda läbielamist otsustas Perrine konservatooriumist lahkuda. Kuigi tema otsus tekitas mõistmatust, oli see ainuõige samm. „Ma ei suutnud konservatooriumis leida oma kohta ja olin õnnetu,“ räägib Perrine ning lisab, et sealne keskkond ei soosinud noore laulja arengut: „Inimesed ei julgustanud mitte kunagi sinu tõelist olemust. Nad ei näinud sinu unikaalsust, vaid püüdsid panna sind raamidesse. See ei olnud minu jaoks.“ Hääle taastas Perrine oma esimese lauluõpetaja Evelyne Brunneri juures, kellega ta tänase päevani suhtleb ning armastab oma „lauluemaks“ kutsuda.

Uus etapp sai alguse 20-aastaselt, kui Perrine sai sisse Flandria Ooperiteatri ooperistuudiosse ning asus elama Belgiasse. „Arvasin, et nüüd on uksed minu ees valla, aga päris nii lihtne see ei olnud. Nelja aasta jooksul võtsin osa 26 rahvusvahelisest konkursist ja katsest, sest kui sul pole tööd, pead sa ennast näitama.“ Tihti jõudis ta finaali, kuid väga harva pälvis auhinna või rolli. See oli laulja sõnul kurnav – saad lõppvooru, aga rolli ja tööd mitte. Selline katsetamine kestis kümme aastat, mis on pikk aeg. „Lõpuks hakkasid asjad siiski liikuma. Alustasin professionaalset lauljakarjääri väga varakult – sain oma esimese lepingu juba küll 20-aastaselt, aga leping ei garanteeri koheselt rolli ja tööd.“ Perrine toob siinkohal näite Eestist ja Baltikumist laiemalt, kus ta imetleb siinsete ooperiteatrite suhtumist just noortesse, alles oma teed alustavatesse lauljatesse. „Nad hoolitsevad oma lauljate eest. Usaldavad neid ja pakuvad arenguvõimalusi väiksemate ja suuremate osadega. Nad annavad neile võimaluse, mis on suur erinevus näiteks Prantsusmaaga, kus valitakse välja vaid üksikud. Ülejäänud lauljaid pole justkui olemas.“

Kui ma laste ooperikooris laulsin, töötas minu õde ooperiteatris saaliteenindajana. Ta sai näha kõiki etendusi, mis majas toimusid. Nii kutsus ta mind ükskord vaatama Jacques O enbachi ooperit „Ho manni lood“, kus Olympia rolli kehastas Natalie Dessay ja kes oli sel ajal 29-aastane ning sel hetkel tundmatu. Läksime mu vanematega seda vaatama ja kui ta laulis kuulsat „Nukuaariat“ („Les oiseaux dans la charmille“), olin sõnatu! Tema teise oktavi A kõlas justkui väljaspool maailmaruumi. Pärast seda otsustasin, et tahan saada koloratuursopraniks. Aga loomulikult ei saa ise otsustada, mis hääl sa oled. Kuid ma töötasin väga kõvasti selle nimel. Olin 16-aastane, kui kohtusin oma esimese õpetajaga. Ütlesin talle, et mind ootab ees lõpueksam ja ma tahaksin „Nukuaariat“ esitada, aga mul ei ole kõrgeid noote. Ta vastas mulle humoorikalt: „Madmoiselle, mul ei ole võlukeppi. Aga olgu, kui tahad olla koloratuur, ole! Pole kõrgeid noote, siis mõtle välja, kuidas sa need saad.“ Harjutasin ja tegin kõike, mida vaja, et need noodid ära laulda. Nii et mõnda aega laulsin ka koloratuursopranit, aga loomulikult ei saa sa muuta end kellekski teiseks.“ Natalie Dessay annet ja häält imetleb Perrine aga siiani.

Oma õpilastele annab ta edasi mõtte, et ülikool on ja peab olema koht, kus noor saab areneda ja eksperimenteerida. Laulutudeng ei peaks seisma silmitsi kohese hinnanguga, vaid saama võimaluse end avastada. „Sa saad seda teha ainult turvalises keskkonnas ning just katsetamiste kaudu õpib tundma piire. Sa pead proovima, et leida oma hääl. Kui tuua näiteks Natalie Dessay ja Cecilia Bartoli – kaks säravat koloratuursoprani – siis mõlemad laulavad imeliselt, kuid nende tehnika on erinev. Sa pead leidma oma tee, sest iga laulja instrument on erinev. Ka õpetajana ei saa ma kasutada ühte ja sama „retsepti“, et tulemuseni jõuda. Seda võib tõesti võrrelda küpsetamisega, kus pead

Perrine Madoeuf Rahvusooper Estonia laval Charles Gounod’ ooperis

„Romeo ja Julia“ (foto: Veljo Poom)

Ülikool

on ja peab olema koht, kus

noor

saab areneda

ja eksperimenteerida. Üliõpilane ei peaks seisma silmitsi kohese hinnanguga, vaid saama võimaluse end avastada.

leidma tasakaalu erinevate komponentide vahel,“ räägib ta. „Olen ise pidanud kannatama õpetajate juures, kelle meetodid ei sobinud mulle ja nüüd, õpetajana, tunnen kohustust need õppetunnid ümber kujundada. Hääl on äärmiselt õrn ja unikaalne instrument – siin ei ole üht kindlat tõde. Iga hääl on erinev.“ Perrine peab õpetajana kõige tähtsamaks toetada noort lauljat headusega. „Lauldes avad sa oma südame. Aga kui sinu vastas on keegi, kes võtab selle avatud südame ja torkab selle piltlikult öeldes läbi, võib see röövida rõõmu, mis peaks olema selle ilusa elukutse kandvaks osaks. Kui õpilane tunneb end sinu juures turvaliselt, õnnelikult ja sind usaldab, siis saab ta areneda, avastada, proovida ning julgeb ka ebaõnnestuda. Kui midagi ei õnnestu, siis sellest pole midagi – me ei laula ju homme La Scala ooperiteatris!“ naerab ta. „Sa pead eksperimenteerima, et mõista, kuidas su instrument – hääl – töötab.“

Perrine armastab öelda, et õpetaja ja õpilase vahel toimub vastastikune vahetus – nii teadmiste kui ka energia tasandil ja seda ilma hierarhilise käsitluseta, kus üks on kõrgemal ja teine madalamal. „Püüan õpilastele edasi anda oma kogemusi – õppetunde nii õnnestumistest kui ka kukkumistest. Olen ka ise aktiivne laulja, osalen siiani ettelaulmistel, kuid mitte enam konkurssidel. Olen jätkuvalt selles dünaamikas, et jagada

teadmisi ettelaulmise kohta – mida noor laulja peab teadma, mida oodata, kuidas närve kontrollida jne. See ei ole minu jaoks kauge teema, vaid väga oluline osa ooperilaulja teekonnast,“ räägib ta. „Üks asi on õppida laulmist, kuid ooperilauljaks olemine ei tähenda ainult laulmist – see on palju enamat. Laulumaailm on tohutult suur ning sellele on kindlasti kaasa aidanud tehnika ja internet.“ Konkurents on tema sõnul meeletu. „Ka mina, olles aktiivne laulja, pean oma intensiivse elu kõrvalt hoidma silma peal sotsiaalmeedial, mis on on tänapäeval osa ooperilaulja elukutsest. Kui 30–40 aastat tagasi olid ettelaulmistel ja konkursside žüriides enamasti ooperilauljad või lauljate valikujuht, siis tänapäeval võib komisjoni sattuda ka inimesi, kes pole ei lauljad ega isegi muusikud. Sellistel otsustajatel võivad aga olla teistsugused kriteeriumid kui hääl – näiteks näitlemine, karakter või hääle isikupära. Sellistel ettelaulmistel tuleb mängu panna mitte ainult hääl ja tehnika, vaid kogu olemus ja musikaalsus. Samuti tuleb valida hoolikalt repertuaari. Kui leiad sellise repertuaari, mida vähesed laulavad, oled eelisseisus. Edu saavutamiseks peab igatahes tööd tegema,“ toonitab Perrine. „Sa pead leidma oma tugevuse ja kasutama seda.“

Tallinn on eriliselt südames

Perrine sattus Baltikumi tänu tolleaegsele elukaaslasele, kes oli samuti laulja. „Minu karjäär sai alguse küll Prantsusmaalt, kuid olin väsinud sealsetest snobilistlikest hoiakutest, mis ei toetanud sageli kohalikke ooperilauljaid. Eriti häiris mind see, et suhtumine oo-

Perrine Madoeuf (foto: Aiga Redmane)

Perrine Madoeuf Rahvusooper Estonia laval Charles Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia“ (foto: Veljo Poom)

perilauljatesse ei olnud aus. Siia tulles avastasin, et siinsetes ooperimajades hoitakse oma lauljaid,“ räägib ta. Perrine toob esile Eesti tugeva ooperikultuuri: „Teie ooperisaalid on alati täis! Seda on palju rohkem kui Prantsusmaal, kus inimesed käivad sageli ooperis lihtsalt linnukese kirja saamiseks,“ leiab ta. Koostöö Rahvusooper Estoniaga sai alguse 2017. aastal. Tollane ooperiteatri välissuhete juht ja EMTA külalisõppejõud

Helen Lepalaan kuulas teda proovilaulmisel ning tegi lauljale kohese pakkumise. Lepalaane otsekohesus avaldas Perrine´ile sügavat muljet ning otsus koostööd alustada tuli kiirelt.

Üks tema esimesi rolle Eestis oli Margarita osa Charles Gounod’ ooperis „Faust“, millele järgnes peaosa ooperis „Romeo ja Julia“. „Ma ei oleks uskunud, et hakkan prantsuse repertuaari esitama väljaspool koduriiki, aga tegelikult on see suurepärane. See oli minu saatus – miks mitte minna oma kodumaalt välja ja esitada prantsuse muusikat ka mujal? Olen rohkem kui õnnelik selle üle,“ lausub lauljanna rahulolevalt.

Eestil on Perrine’i südames eriline koht: „Olin seitsmendat kuud lapseootel, kui esinesin esimest korda Rahvusooper Estonia laval. See oli eriline kogemus. Suur õnn, et sain laulda – lapseootus ei ole paljude naiste jaoks lihtne ja eriti siis, kui oled tegev ooperilauljana,“ sõnab Perrine ning meenutab, kuidas tema lavapartneriks oli tol korral Ain Anger. „Olin väga stressis ja arvasin, et minu esinemised tühistatakse, kuid mind toetati. Olen selle eest Rahvusooperile Estonia väga tänulik,“ lausub Perrine. Ta toob eriliselt esile Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateni, kuna just Maaten rääkis talle võimalusest õpetada EMTA-s ja soovitas lauljal sellele mõelda. Lõplikult veenis teda akadeemiaga liituma EMTA rektor professor Ivari Ilja. „Olen mõlemale väga tänulik,“ lisab Perrine.

Kõigist ei saa ooperisolisti. Oluline on leida oma tee

„Kui me septembris alustasime „Carmeni“ proovidega, sain ka oma õpilased sinna kaasa võtta,“ räägib Perrine. Ta peab oluliseks, et noor lauluüliõpilane näeb võimalikult vara ooperi köögipoolt, et aru saada, kas sul on seda materjali. „See nõuab närve ja julgust. Klassiruumis sa seda ei tea,“ lausub ta. „Tean paljusid lauljaid, kes pärast õpingute lõppu avastavad, et nad ei ole suurteks ooperilavade solistideks loodud ja valivad näiteks koorilaulja tee. Sa ei tea kunagi, mis juhtub. Mina annan neile tööriistad arenemiseks. Kelleks nad ise ühel päeval kujunevad, on nende enda teha – oluline on leida see, mis õnnelikuks teeb.“

Rahvusvaheline karjäär ja pereelu: tasakaalu leidmine

„Võitlen selle idee vastu, et kõik justkui peab alati raske olema. Mul on laps, kes on sageli minuga. Ma reisin temaga palju, andes talle võimaluse avastada ooperit, kuulata erinevat muusikat ja keeli. „Jah, see on väsitav,

kuid samas väga huvitav. Usun, et emaks olemine ja samal ajal rahvusvahelise karjääri tegemine on täiesti võimalik.“ Esimese kontserdi tegi ooperilaulja siis, kui tütar oli vaid ühe kuu ja kümne päeva vanune. „Ta istus koos isaga esimeses reas, kui ma laulsin. Sageli räägitakse neist, kellel on raskusi ja unustatakse need, kellel ei ole. Me räägime, kui keeruline see on, aga tegelikult ei pea seda alati üle dramatiseerima,“ leiab ta. Sa saad olla ema ja ooperilaulja – kõik on võimalik. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem lasen endal olla mina ise. Ja seda rohkem ma saavutan.“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tööpakkumine tuli

Perrine’ile ootamatult, kuid ta ei kahelnud oma otsuses hetkekski. „Kui pakkumine minuni jõudis, mõtlesin, et see on määratud juhtuma ja ma pean selle vastu võtma. Akadeemiline elu on andnud mulle veelgi rohkem võimalusi paindlikkuse praktiseerimiseks – planeerides tihedat reisigraafikut, esinemisi ja emaks olemist. Kuigi see võib kohati olla raske, võtan igat päeva kui kingitust ja võimalust elada täielikult ning pühenduda sellele, mida kõige rohkem armastan.“

Perrine Madoeuf Rahvusooper Estonia laval Charles Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia“ (foto: Veljo Poom)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

suur edu uurimistoetuste

taotlemisel

Möödunud aasta kujunes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale uurimistoetuste taotlemisel vägagi edukaks – 13 juhtiva asutuse või partnerina esitatud taotlusest (sealhulgas neli Euroopa Komisjonile) said rahastuse viis teadusprojekti.

Eesti Teadusagentuuri finantseeritud rühmagrant PRG2600, projekt „Setode etnogenees ja kultuurilised suhted idapoolsete soomeugrilastega etnomusikoloogia uurimisandmete valguses“ (2025–2029, 5 aastat, rahaline kogumaht 962 000 eurot).

Projektijuht EMTA vanemteadur Žanna Pärtlas; põhitäitjad EMTA teadur Maria Korepanova, vanemteadur Nikolai Anissimov (Eesti Kirjandusmuuseum) ja teadur Natalia Ermakov (Eesti Kirjandusmuuseum).

EMTA vanemteadur Žanna Pärtlas

Setode traditsioonilise kultuuri, sealhulgas rahvalaulu, omapära ja silmatorkav erinevus nii ülejäänud eestlaste kui ka naaberrahvaste kultuurist teevad küsimuse setode etnogeneesist väga intrigeerivaks. Sellega seoses on uurijad pakkunud erinevaid hüpoteese setode ajaloolisest päritolust. Arheoloogid, lingvistid ja antropoloogid on üldiselt nõus, et läänemeresoomlaste, sealhulgas setode, esivanemad rändasid praegustele aladele idast, Volga-Oka-Kama piirkonnast. Etnomusikoloogilisi uuringuid sel teemal aga napib. Kuna vanade rituaalide ja töödega seotud laululiigid on oma maagilise funktsiooni tõttu väga konservatiivsed, võivad need kanda tänapäevani iidseid stiilijooni. Seega on muusikaga seotud andmetel suur potentsiaal etnogeneesi uurimisel.

Projekti eesmärgiks on täiendada setode ja idapoolsete soomeugrilaste kultuurikontaktide uurimist rahvalaulude ja nende kultuurilist konteksti puudutavate andmetega, keskendudes seto laulude kõrval mordva (ersa

ja mokša) ning udmurdi ja bessermani vokaalžanritele. Võrdluses on esiplaanil mitmehäälne laulmine, mille poolest on tuntud nii setod kui ka mordvalased, iidsed improvisatsioonilised žanrid (seto ja mordva itkud ning udmurdi ja bessermani krežid) ning mõned erilised nähtused laulude helistruktuuris ja rütmis. Metodoloogia on kompleksne ja seisneb peamiselt viiside, tekstide ja rituaalide baasstruktuuride otsimises ja tüpoloogilises võrdlemises. Uurimisrühm koondab vastavate kultuuride eksperte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast ja Eesti Kirjandusmuuseumist.

Eesti Teadusagentuuri finantseeritud rühmagrant KUM-TA83, projekt „Arvo Pärt: oma hääle leidmine (1958–1979)“ (01.01.2025–31.12.2025, 1 aasta, rahaline kogumaht 80 000 eurot).

Projektijuht EMTA professor Toomas Siitan; Arvo Pärdi Keskuse (APK) teadur ja EMTA teadmussiirde doktorant Maarja Tyler ning APK arhivaar ja EMTA külalisteadur Anneli Kivisiv.

EMTA professor Toomas Siitan Kavas on analüüsida Pärdi loomingulise käekirja kujunemist kuni emigreerumiseni 1980. aastal, asetades selle Eesti kultuurielu ja -poliitika laiemasse konteksti ning seostades seda ajastu suundumustega NSV Liidus ja läänemaailmas. Teemat on käsitlenud mitmed välisautorid, kuid alanud uurimus on esimene, mis tugineb APK mahukale arhiivile ja arvestab tundlikult kohalikke olusid. Seni on olnud kasutamata tohutu hulk Pärdi loomingu üksikasjalikult dokumenteeritud taustainfot, süsteemselt salvestatud intervjuud heliloojaga teoste saamisloost ja retseptsioonist, samuti helilooja muusikapäevikute hindamatu väärtusega kogu. Projekti osana korraldatakse APK ja EMTA koostöös Arvo Pärdi 90. juubeliaasta tähistamiseks 17.–18. oktoobril teaduskonverents, mis toob kohale uurijaid Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest.

Toomas Siitan (foto: EMTA)

Žanna Pärtlas (foto: EMTA)

Eesti Teadusagentuuri finantseeritud rühmagrant KUM-TA85, projekt „Heino Elleri loomingu temaatilis -bibliograafilise kataloogi koostamiseks vajaliku andmestiku analüüs ning metodoloogiliste aluste loomine“ (01.01.2025–31.12.2025, 1 aasta, rahaline kogumaht 80 000 eurot).

Projektijuht EMTA vanemlektor ja pianist Sten Lassmann; emeriitprofessor Mart Humal, muusikateaduse lektor Aare Tool, klaveri ja instrumentaalkammermuusika lektor Maksim Štšura ning muusikateaduse magister Carolin Krajnak.

EMTA vanemlektor Sten Lassmann

Eesti rahvusliku muusikaklassika rajajate loomingu uurimisel ei ole paraku enam kui kolmekümne aasta jooksul suuri edusamme tehtud. Eesti helikunsti esimese põlvkonna suurmeeste Rudolf Tobiase, Artur Lemba, Artur Kapi, Heino Elleri ning Mart Saare elust ja loomingust puudub kaasaegne terviklik käsitlus ja nende teosed on ka senini katalogiseerimata. See alusuuringutes laiuv tühimik on suureks probleemiks rahvusliku muusikakultuuri arengus ning ohustab Eesti kultuuri elujõudu. Süstematiseeritud ning ajakohase kunstiteadusliku teadmuse puudumine ei võimalda kultuuri alustekstidel suhestuda kaasaegse elava kultuuriga: uuringute ning noodiväljaannete puudusel on raskendatud uute interpretatsioonide loomine ning rahvuskultuuri propageerimine nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Käesoleva projekti eesmärgiks on luua kaasaegne süstematiseeritud andmestik ning spetsiifilised metodoloogilised alused Heino Elleri loomingu temaatilis-bibliograafilise kataloogi koostamiseks. Projekti tulemusi saab järgmistes etappides rakendada kolmes suunas: a) temaatilis-bibliograafilise kataloogi loomiseks b) Elleri elu ja loomingut kokku võtva monograafia kirjutamiseks c) kogutud teoste väljaandmiseks.

Eesti Teadusagentuuri finantseeritud rühmagrant KUM-LU6 „Kuidas jagada vaimustust? Komplekssete muusikaliste struktuuride vahendamine eelteadmisteta kuulajale animeeritud partituuri kaudu Eduard Tubina 1. sümfoonia näitel“ (01.11.2024–31.12.2025, 1 aasta ja 2 kuud, rahaline kogumaht 44 947 eurot).

Projektijuht EMTA külalisteadur ja dirigent Mihhail Gerts; EMTA professor Kerri Kotta, Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja animaator Martinus Klemet.

EMTA professor Kerri Kotta Tänapäeval on trendiks rääkida klassikalise muusika publiku vähenemisest. Põhjuseks on muutunud kultuuriline kontekst, mis ei toeta enam sünnijärgse kultuurikeskkonna normide omandamisel arusaama klassikalisest muusikast. Seetõttu on viimane muutumas tavakuulaja jaoks eksootiliseks nähtuseks. Klassikalist muusikat on küll palju uuritud, kuid kahjuks ei aita uurimistulemused publikut klassikalisele muusikale lähemale tuua. Teadusartiklites kasutatakse erialast ja tehnilist sõnavara ning tippteaduse tulemused leiavad harva tee üldisesse muusikaharidusse.

Loovuurimusliku projekti „Kuidas jagada vaimustust?“ eesmärgiks on õpetada inimesi taas klassikalist muusikat kuulama. Klassikalise muusika kui nõudliku muusikavormi mõistmine on alati tähendanud selle analüüsimise võimet. Kuna seda on aina raskem teha tavapärasel moel, see tähendab muusikateooriat ja -ajalugu õppides, siis on ka projekti keskseks ülesandeks luua klassikalise muusika (narratiivset) struktuuri peegeldavaid ning intuitiivselt kergesti haaratavaid tõlgendusi, mis võtaksid arvesse teaduse viimast sõna nii muusika-, animatsiooni- kui ka interpretatsiooniteooriates. Seega ei ole tegemist populariseerimise ehk lihtsustamisega, vaid muusika uut laadi edastusviisiga, milles visuaal seotakse kuuldelisega muusikalise struktuuri teadvustamist toetaval moel.

Projekti tulemusena sünnib Tubina 1. sümfoonia I osa animatsioon, mis toetub muusika retoorilis-vormilisele analüüsile, animatsiooniteooriale ja teose interpretatsioonilisele tõlgendusele ning samuti teadusartikkel.

Sten Lassmann (foto: Kaupo Kikkas)

Kerri Kotta (foto: EMTA)

Eesti Teadusagentuuri finantseeritud rühmagrant KUM-LU14 „Moderniseeritud salong: Esitaja suhtumise avardamine avaliku esinemise kunsti olemusse“ (01.11.2024–31.12.2025, 1 aasta, rahaline kogumaht 45 000 eurot)

Projektijuht EMTA vanemlektor Kristi Kapten; EMTA loovuurimuse lektor Theodore Lee Parker, EMTA doktoriõppe vilistlane Vittoria Ecclesia.

EMTA vanemlektor Kristi Kapten Meie loovuurimusliku projekti käivitas huvi avastada, kas juba tuttavate kontserdiformaatide kõrval leidub potentsiaali luua teistsuguseid väljundeid klassikalise muusika esitlemiseks. Meil on soov luua interaktiivse ürituse formaat, mis pakuks vaheldusrikkust publikule ja mitmekülgsemaid eneserealiseerimise võimalusi esinejatele. Formaadi kujundamisel on mitmetes aspektides inspiratsiooniks ajalooline salongikultuur, mis soodustas vahetut suhtlust esinejate ja kuulajate vahel ning spontaanseid vestlusi sisukatel teemadel. Meie eesmärk on läbi praktiliste katsetuste järeldusteni jõuda, millised salongiõhtute komponendid toimivad efektiivselt modernses kontekstis, püüdmata sealjuures mineviku formaate imiteerida. Oluliseks lähtepunktiks kontsertide temaatika, sisu ja kava kujundamisel on meie uurimisprojektis konkreetsed paigad, kus üritusi läbi viime. Et alternatiivsete toimumispaikade isikupära kõige tabavamalt rakendada, analüüsime nende omadusi Tansy Spinksi väljatöötatud meetodi „aktuaalne, aktiivne, assotsiatiivne“ abil. Muusikutena dokumenteerime kogetut autoetnograafilisel meetodil. Selgitame, millised potentsiaalsed võimalused loomingulise töö uutmoodi esitlemiseks avanevad esitaja jaoks, kes leiab end moderniseeritud salongi situatsioonis ja mida selleks valmistumine meie loomingulises praktikas muudab. Seeläbi loome uusi teadmisi esinemise ja publiku kaasamise kohta ning pakume välja vahendeid salongilikult seltskondliku muusikaürituse loomiseks.

Üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil pälvis preemia Vittoria Ecclesia

2024. aasta 11. detsembril Tartus toimunud pidulikul autasustamisel tunnustati 2024. aasta parimaid üliõpilaste teadustöid. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna doktoriõppe astmes tuli teine preemia Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale – tunnustuse pälvis Vittoria Ecclesia konkursitöö „Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu“, mille juhendajad olid Toomas Siitan ja Peeter Sarapuu.

Doktoritöö „Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu“ on osa loomingulisest teadusprojektist, mis käsitleb, kuidas harjutamine ja esitus tänapäeva klarnetil on seotud ajaloolise klarneti muusikaliste võimaluste uurimisega. „A ordantsuse“ mõiste toob välja tegevusvõimalused, mida objekt pakub subjekti interaktsioonis temaga. Uuritud ajalooline klarnet on 13-klahviline instrument, mille arendas 19. sajandi alguses välja klarnetist ja helilooja Iwan Müller. See instrument tähistas olulist läbimurret klarneti ajaloos, mõjutades oma kaasaegseid ja tulevasi mängijaid. Kuigi algne huvi selle teema vastu tekkis ajaloo põhjal, ei kasutata Mülleri klarnetit uurimuses ajaloolise instrumendina. Seda uuritakse tänapäeva kontekstis, võrreldes oma kaasaegse sugulasega hübriidmeetodit järgides.

Protsess viis viie põhiteemalise valdkonna tuvastamiseni, mis katab ajaloolise klarneti erinevaid muusikalisi a ordantsusi: tehnika, õhu ja heli tootmine, artikulatsioon, intonatsioon ja tõlgendus ning fraseerimine. Igas valdkonnas pakkus ajalooline klarnet erinevaid tegevusvõimalusi võrreldes tänapäeva klarnetiga, näidates oma potentsiaali kui iseseisev instrument. Tulemused näitasid, kuidas muusikalisi a ordantsusi saab rakendada igapäevases harjutamises ja kuidas need mõjutasid tänapäeva klarneti harjutamist mitte ainult tehnilises plaanis, vaid ka abstraktsemalt, muusika mõtteviisi ja lähenemise osas. Sarnast uurimis- ja katsetamisprotsessi võiks järgida ka teistel instrumentidel, ületades traditsioonilise harjutamise piire laiemalt.

Kristi Kapten (foto: Sohvi Viik)

Vittoria Ecclesia (foto: EMTA)

20 aastat dramaturgiaõpet

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Tänavu möödub 20 aastat dramaturgiaalase kõrgharidusõppe algusest Eestis. Selle tähistamiseks toimus 7.-8. märtsini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias rahvusvaheline konverents „Dramaturgia – maastike kaardistamine“, mis mõtestab lahti dramaturgia rolli eri etenduskunstide vormides. Seoses konverentsiga ning äsja ilmunud „Dramaturgiraamatu“ valguses andis EMTA ajakirjale intervjuu selle üks korraldaja, lavastajatöö ja dramaturgitöö vanemlektor Siret Campbell, kes avab lähemalt konverentsi eesmärke, tänase dramaturgia mitmekesiseid tahke ning jagab mõtteid dramaturgiaõppe arengust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias viimase 20 aasta jooksul.*

Kuidas defineerite tänapäeva teatris dramaturgi tööd? Millised on selle kesksemad ülesanded ja eesmärgid?

Ametinimetus „dramaturg“ on eesti keeles lai katusmõiste, mis võib tähendada paljusid erinevaid rolle teatritegemise protsessis ja selle ümber. Mõned nendest on seotud tekstide kirjutamisega (näitekirjaniku ja dramatiseerija ülesanded), tööga prooviprotsessis (lavastusdramaturg) ja veel nimetatakse dramaturgideks laiemalt teatritekstidega seotud inimesi (teatrites töötavad kirjandustoa töötajad).

Näitekirjaniku ülesandeid on vast kõige lihtsam defineerida – tema kirjutab näidendi. Dramatiseerija jällegi võtab aluseks mõne teise teose, mis võib olla mõnes

teises žanris, näiteks proosateksti, ja loob sellest teatri tarbeks adaptatsiooni. Lavastusdramaturgi amet on selline, kus võib ette tulla kirjutamise või tekstidega seotud ülesandeid, aga ei pruugi. Seda rolli saab täita sõna-, aga ka tantsulavastuste juures, samuti etenduskunsti teoste loomeprotsessis. Lavastusdramaturg töötab koos lavastaja või koreograafiga lavastuse kontseptsiooniga, vajadusel toob prooviprotsessi teema või vormiga seotud impulsse, peegeldab trupile nende loodut vaataja positsioonist ja veel palju muudki.

Nagu eelnevast selgub, on see amet tänapäevases teatris väga mitmetahuline. See on ka põhjus, miks otsustasime lavakunsti osakonnas koos dramaturgia eriala tudengite Maarja Moori ja Joosep Lõhmuse ning vanemteadur Madli Pestiga koostada „Dramaturgiraamatu“, mis on inspireeritud „Lavastajaraamatutest“. Tudengid intervjueerisid 13 Eesti olulisemat dramaturgi, kelle seas on Eero Epner, Andrus Kivirähk, Merle Karusoo, Piret Jaaks ja mitmed teised. Eesmärk oli kaardistada dramaturgitöö erinevaid tahke ja usun, et see eesmärk sai täidetud.

Esitleme raamatut rahvusvahelise konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ raames 7. märtsil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Raamatu väljaandjad on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Teatriliit.

Kuidas suhestub dramaturg lavastuse loomisprotsessis teiste meeskonnaliikmetega – lavastaja, näitlejate, kunstnikega?

Näitekirjanik ei pruugi lavastusmeeskonnaga üldse kokku puutuda. Dramatiseerija töötab dramatiseeringu enamasti välja lähtuvalt lavastajalt saadud suunistest ja konkreetsetest teemaliinidest, mis lavastajat huvitavad. Teiste lavastusprotsessi liikmetega ei pruugi dramatiseerija kokku puutuda, kuigi enamasti ta siiski mõnes proovis prooviprotsessi esimeses ja viimases otsas käib.

Lavastusdramaturgi jaoks on kõige lähedasem koostööpartner samuti lavastaja. Koos võetakse vastu keskseid otsuseid nii lavastuse sisu kui vormi osas. Lavastusdramaturg peegeldab kõike laval toimuvat, jälgib valgus-, liikumis-, heli- ja atmosfääridramaturgiat, aga enamasti ta enda ettepanekuid otse näitlejatele või kunstnikele ei tee. Ideed filtreeritakse läbi lavastaja ja sel moel välditakse nii möödarääkimisi kui paljusid arusaamatusi.

Kuidas mõjutab dramaturg lavastuse sisu?

Sisu saab dramaturg mõjutada minu arvates kolmel erineval moel. Esiteks võib kogu lavastuse sisu lähtudagi dramaturgi ideest ja ülejäänud lavastusmeeskond

on selle idee interpreedid. Teiseks saab dramaturg olla lavastajale partner, et arendada üheskoos proovide käigus sündivat materjali. Ja kolmandaks nimetaksin midagi, mida eelkõige noorema generatsiooni dramaturgid on esile toonud ja mida nad nimetavad ruumi hoidmiseks. Lavastusdramaturg, kes on kohal kõigis proovides, jõuab jälgida nii seda, mis on lavastuses loominguliselt sündimas, kui ka seda, mis etendajate vahel inimlikul tasandil toimub. Nendest märkamistest võib sageli olla palju kasu selleks, et trupp saaks igas mõttes terve organismina edasi liikuda.

Kuidas on õppeprogramm 20 aasta jooksul arenenud? Millised on olnud kõige olulisemad muudatused, mida esile tõstaksite? Õppeprogramm on muutunud vastavalt erialaõppejõule, kes on enamasti olnud iga dramaturgide lennu puhul erinev. Varasemalt pole dramaturgia ainete maht õppekaval olnud kuigi suur, mistõttu on selle eriala tudengid teinud kaasa enamuse näitleja eriala ainetest. Mina töötasin välja praeguse dramaturgi ainekava 2018. aastal ja asusin seda läbi viima 2022. aastal. Praeguses õppekavas on samuti palju seotust näitlejaja lavastajaõppega, aga suunan tudengeid mõtestama kõike läbi dramaturgi vaatepunkti. Näitleja eriala tunnis ei ole dramaturg seepärast, et avastada endas näitleja, vaid saada aru, kuidas näitleja töötab. Samuti on õpingute käigus tihe läbikäimine lavastajatudengitega, esimesel kahel õppeaastal osalevad pea kõigis ainetes lavastaja- ja dramaturgiaüliõpilased koos.

Sellisel tihedal põimitusel on praktiliselt väga suur väärtus ja midagi üsna unikaalset. Suheldes rahvusvaheliste kolleegidega olen näinud, et paljudes ülikoolides õpivad dramaturgid isolatsioonis. Aga on muidugi ka teistsuguseid näiteid. Palju sõltub konkreetse riigi teatritraditsioonidest, aga ka sellest, millise tuleviku poole teatriharidus ja teater üldisemalt teel on.

Mis on konverentsi peamised teemad ning kes on külalised?

Dramaturgi ametit ja dramaturgiaõpet Eestis pole varasemalt nii põhjalikult fookusesse võetud – mõtlen siin nii konverentsi toimumist kui „Dramaturgiraamatu“ väljaandmist. Konverentsi esimesel päeval esinevad kodumaised teatripraktikud ja -teoreetikud. Püüamegi heita valgust erinevatele ülesannetele, mis dramaturgidel teatris on. Esinejate seas on lavastajaid, kes räägivad oma koostööst dramaturgiga. Mõtestame teksti tähtsust ja tähtsusetust teatrikunstis. Esimese päeva lõpus esitlemegi „Dramaturgiraamatut“ ja päeva lõpetab Mihkel Seedri stand-up selle kohta, miks dramaturgi amet on üks ebameeldivamaid ja raskemaid üldse.

Teine konverentsipäev on välisesinejate päralt. Seal kuuleme, mis on toimumas laiemas maailmas, et avardada oma silmaringi ja mõelda, kas ja kuidas need teemad meie jaoks relevantsed on. Konverentsi pe-

Siret Campbell (foto: Johan Elm)

aesineja on Briti näitekirjanik ja etendaja Tim Crouch, kes esineb loengetendusega dramaturgiast ja ettekujutusvõimest. Samuti räägime tantsudramaturgia õpetamisest (Sandra Noeth Saksamaalt) ning digitehnoloogiate ja tehisintellekti kasutamisest teatris (Nicolas Rosette Prantsusmaalt). Tõmbame töövõttestike osas paralleele ka filmimaailmaga (Joachim Friedmann Saksamaalt). Põhjamaade suurima näidendiagentuuri Colombine juhataja Hedda Krausz Sjögren annab ülevaate sellest, mis teeb tänapäeval näidendist ekspordiväärilise ja Poola ühe olulisema teatri, Nowy teatri peadramaturg Piotr Gruszczyński annab meile ülevaate Poola teatris toimuvast.

Konverentsil on ka o -programm. Sandra Noeth juhendab tantsudramaturgia töötuba dramaturgidele ja koreograafidele ning Piotr Gruszczyński annab adaptatsioonitöötoa lavastajatele ning dramaturgidele.

Kas dramaturgia mõiste ja töömeetodid on viimastel aastatel muutunud? Kui jah, siis milliste suundumuste või ühiskondlike muutuste mõjul? Kuna tegemist on rahvusvahelise konverentsiga, siis oleks hea küsida, millised on märgatavamad erinevused dramaturgia praktiseerimisel eri riikides?

Suheldes välismaa kolleegidega ei ole ma täheldanud suuri erinevusi tööpraktikates, mis täiesti pahviks lööksid. Töö essents, põhimõtted ja tööprotsessid vähemalt Euroopa raames oluliselt ei erine. Erinevad ehk teatri ajaloolised arengud (nt kuidas on jõutud tänasesse punkti) ja praktilised aspektid (nt teatrisüsteemi rahastus ja sellest tulenevad võimalused).

Suuremates kultuuriruumides on ka rohkem spetsialiseerumist. Näiteks ei üllata kedagi, kui Saksamaal ei ole lavastusdramaturg kunagi ühtegi lavateksti kirjutanud – see polegi tema töö, seda tööd teevad näitekirjanikud.

Eestis toimuva kohta ütleksin, et kuna teatri- ja etenduskunstide maastik laiemalt on muutumas, siis para-

tamatult muutub ka dramaturgiline väli. Tööpraktikate ja dramaturgia mõiste laienemisest juba ülal rääkisin. Töömeetodid muutuvad kaasaegsetes praktikates aina enam ühisloome poole ja piirid erinevate erialade vahel hägustuvad.

Samas ma ei näe, et publiku või lavastajate huvi ka kõige klassikalisemas mõttes näidendite vastu oleks hääbumas. Väga sageli kuulen lavastajaid ütlemas, et „tahaks mõnda korralikku näidendit teha“. Ja kui ta veel tahab kodumaist näitekirjandust, mitte taaskord mõne

Tänane teatriväli on väga mitmekesine. See omakorda on väga hea lähtekoht, kust dramaturge õpetada!

Jacki või Jane’iga näidendit, on ju eriti hästi. Tänane teatriväli on väga mitmekesine. See omakorda on väga hea lähtekoht, kust dramaturge õpetada!

EMTA lavakunstikooli XXXII lennu dramaturgia üliõpilased Maarja Moor ja Joosep Lõhmus:

Palun rääkige lähemalt dramaturgia erialast ning õpingutest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Kuidas jõudsite selle erialani?

Maarja: Minul tekkis sügavam teatrihuvi gümnaasiumis ja pärast lõpetamist läksingi Tartu Ülikooli kirjandust ja teatriteadust õppima. Selle eriala ma 2021. aastal ka lõpetasin ja idee dramaturgiat õppida tuli samuti sealt. Erinevaid uurimustöid tehes taipasin, et minu huvipunktid olid ikka ja jälle seotud teatritekstide ja nende valmimisega – mind väga huvitas see protsess, kuidas ühest ideest lõpuks terviklik näidend või lavastus valmib, ja kui nägin, et EMTA lavakustnikoolis võetakse dramaturge vastu, tundsin, et see on väga loogiline järgmine samm.

Joosep: Mina ei teadnud varem midagi, mis võiks dramaturgia olla. Huvitusin kirjandusest ja kirjutamisest. Ainus teadmine dramaturgiast kui erialast oli see, et seal saab päriselt loovkirjutamist õppida. Nüüd, kolmandal kursusel, on loovkirjutamine vahva asi küll, aga olen aina enam armumas lavastusdramaturgiasse ning kõigesse sellesse, mis eriala laia teki alla mahub.

Kuidas on õpingud muutnud teie arusaama teatrist?

Maarja: Kindlasti on see rohkem pannud teadvustama seda, kui keeruline ja habras kunst on teater. Dramaturgina olen mõelnud, et (teatri)tekstide võlu seisneb selles, et neid saab paberil valmis kirjutada. Nad ei muutu. Teater ise aga saab sündida ainult publiku ees. Paberile jäädvustatud mõtted, ükskõik kui head, realiseeruvad ainult näitleja ja publiku kohtumisel ja see on ettearvamatu territoorium, kus on väga palju muu-

Joosep Lõhmus (foto: Siim Vahur)

tujaid. Iga etendus on erinev ja see, mida ühel õhtul õnnestub tabada, ei pruugi kunagi enam tagasi tulla. Sellist sõelaga liiva püüdmise tunnet oli kooli alguses väga palju. Aga muidugi on mitmekordistunud teadmised sellest, kuidas teatrit tehakse. Arusaam teatriteksti olemusest või näitlejatööst on kindlasti täiesti teine, kui ta oli enne kooli.

Joosep: Arvasin varem, et teater on igav toode vanainimestelt vanainimestele. Tahtsin teatrit õppida, et õppida kirjutamist. Kui kogesin esimest korda seda vulkaani, mis kaasaegne teater on, muutus mu arusaam täielikult. Enam ma ei soovigi olla katusekambri kirjanikuhärra, vaid tahan aina rohkem uppuda sellesse vulkaani. Kõik on huvitav CPPM-ist (Contemporary Physical Performance Making, eesti keeles kaasaegsete etenduskunstide õppekava) linnateatrini ja alates Lätist kuni Koreani. Ja kõik seal vahel.

Paberile jäädvustatud mõtted, ükskõik kui head, realiseeruvad ainult näitleja ja publiku kohtumisel ja see on ettearvamatu territoorium, kus on väga palju muutujaid.

Milliseid oskusi ja teadmisi peab hea dramaturg kindlasti omama?

Maarja: Analüüsi ja seoste loomise oskus näib minu arust olevat kõige olulisem. Kui mõelda dramaturgist kui näitekirjanikust, siis on kirjutamine muidugi möödapääsmatu, aga „dramaturg“ on palju laiem mõiste kui „näitekirjanik“. Lavastusdramaturgi, kes töötab prooviprotsessis koos trupiga, peamiseks ülesandeks on olla tegelikult lavastaja dialoogipartner, sõber ja nõuandja. Selle jaoks on terased mõtted ja oskus neid argumenteeritult esitleda palju olulisemad, kui kir-

jutamisoskus. Aga oskus kirjutada laiendab kindlasti dramaturgi tööpõldu märkimisväärselt. Lisaks on dramaturgile väga vajalik hea suhtlus- ja koostööoskus – suutlikkus töötada erinevate inimestega erinevatel viisidel.

Joosep: Kõige olulisem on psühholoogia. See on väga kasulik kirjutamisel ja trupile toeks olemisel. See aitab seoseid luua ja kõike muud vajalikku hallata. Sellele baseerub kõik.

Kuidas on õpingud EMTA-s teid praktiliselt ette valmistanud tööks dramaturgina?

Maarja: Praktika osakaal on EMTA lavakunstikoolis väga suur. Sisuliselt kulub ju pool kooliaega diplomilavastuste väljatoomisele.

Von Krahli Teatris olime dramaturgid lavastuse „vahe aeg“ juures ja Eesti Noorsooteatrile dramatiseerisime Orwelli „1984“. Samuti on meil käsil mitmed vaatluspraktikad ja sinna juurde lisanduvad kirjutamisülesanded: näidendite kirjutamised, tõlkimised ja dramatiseerimised. Selles mõttes pole koolitööd alates kolmandast aastast enam koolitööd, vaid avalikud tööd professionaalsetes teatrites. Allahindlust meile ei tehta. Nii koguneb töökogemust nelja aastaga päris palju.

Joosep: Enne ei osanud mitte midagi, nüüd saan mõnest asjast juba päris hästi aru. Tänuväärne pole mitte ainult see, mida õpime erialaselt, vaid kogu kooli poolt pakutav pagas. Kirjandus, tõlkimine, näitlemine, dramatiseerimine, laulmine, sport ja muu. Hea dramaturg või kunstnik võiks üleüldse olla laia silmaringiga. Seoseid aitab luua erialade ja ainete ülene kogemus. Sellele tuginedes saab ka erialaselt areneda. Vist isegi ainult tänu sellele, kui rääkida absoluuti kasutades. Lisaks tuleb käia väga palju teatris. Kui ise veel ei tee, siis vaata, kuidas tehakse.

Miks tasuks valida just EMTA dramaturgiaõpe?

Maarja: Sest teist võimalust dramaturgiat õppida Eestis ei ole. Ja maailmas üldiselt pole väga tavaline see, et dramaturgid õpivad näitlejate ja lavastajatega koos. Igal juhul tagab see väga põhjaliku arusaama teatritööst ning kui kirjalik ja lavaline eneseväljendus meeldivad, siis tasub kindlasti tulla.

Joosep: Õpime näitlejate ja lavastajatega koos. See loob juba õpingute ajal kontakte ja suhteid. Loomulikult saab dramaturgiks ka teisi teid mööda, aga EMTA dramaturgiaõpe on tänuväärselt arenenud ja pakub meile põhjalikku tööriistakasti, millega professionaalsele teele edasi astuda.

*Intervjuu on läbi viidud enne konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ toimumist.

Maarja Moor (foto: Siim Vahur)

X Eesti Pianistide Konkursi võitja

Fortunato Salvador García Piquer: „Eesti

Muusika- ja Teatriakadeemia

on noorele pianistile suurepärane koht arenguks“

Fortunato Salvador García Piquer on silmapaistev pianist, kelle tehnika, klaverikäsitlus ning selge ja puhas muusikaline joon on pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Möödunud aasta kevadel võitis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) toimunud Yamaha stipendiumikonkursi ning detsembris saavutas X Eesti Pianistide Konkursil esikoha. „Minu jaoks tähendab selline auhind eelkõige tunnustust kogu minu senise töö eest ning on suureks motivatsiooniks jätkata oma teed muusikuna,“ lausub laureaat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirjale antud intervjuus.

Hispaanias, Valencia piirkonnas, muusikute peres üles kasvanud Fortunato näitas juba väikese poisina üles huvi muusika vastu. Klarnetiõpetajast isa eeskujul sai tema esimeseks instrumendiks klarnet, mis oli justkui loomulik valik peretraditsioonide jätkamisel. „Kasvasin üles klarnetihelide keskel ja mäletan, kuidas see pill mind köitis. Samas oli meie kodus ka klaver, mida ma lihtsalt armastasin! Istusin sageli selle taha, män-

gisin omal viisil ning korraldasin perele väikeseid kontserte,“ meenutab Fortunato. Kui tuli aeg valida esimene pill, tundus klarnet loomuliku valikuna – lisaks isale mängis klarnetit ka Fortunato õde. Ometi tunnetas ta sisimas, et tema tõeline kutsumus on klaver. „Pärast klarnetitunde koju jõudes istusin automaatselt klaveri taha ja mängisin klaveril läbi kõik, mida tunnis olin õppinud. Mängisin kõrva järgi ja lisasin juurde akordid.“

Vanemad mõistsid üsna pea, et poeg peaks hoopis klaverit õppima. Nii kasvas Fortunato üles kahe instrumendi keskel, jagades oma aega klarneti ja klaveri vahel. Pilliõpe professionaalsel tasemel nõuab aga sügavat pühendumist, pikki harjutustunde ja aega. „Teadsin sisimas, et klaver on minu instrument rohkem kui klarnet,“ räägib Fortunato. Pärast keskkooli lõpetamist tegi ta otsuse ning jätkas õpinguid Castellóni Konservatooriumis klaveri erialal. Tõsi on see, et muusikute peres üles kasvades on muusika justkui õhk, mida sisse hingad. Valencia on Fortunato sõnul aga väga tugeva puhkpilliorkestri kultuuriga ning see

muusika, mis teda lapsepõlves ümbritses, oli sootuks erinev sellest, milles pianist tänasel päeval elab.

Eesti – ideaalne keskkond noorele pianistile

Pärast esimest aastat Castellóni Konservatooriumis tuli pianist 2020. aastal Erasmus+ programmi raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tema juhendajateks said klaveri vanemlektorid Mihkel Poll ja Age Juurikas. „Üks minu Castellóni õppejõududest rääkis Eestist ja soovitas EMTA-t. Alguses ei teadnud ma Eestist kuigi palju,“ tunnistab Fortunato ja lisab „Aga mida rohkem ma selle riigi kohta uurisin, seda enam tundsin, et Eesti võiks mulle sobida.“ Pianisti sõnul on Eesti ja EMTA noorele pianistile suurepärane koht arenguks. „Siin on kõik need võtmetegurid, mis toetavad mind muusikalises arengus: suurepärased harjutustingimused, kvaliteetsed klaverid ja võimalus harjutada nii palju kui vaja, ilma piiranguteta. See on pianistile tohutult oluline,“ sõnab ta. „Samuti on siin head õppejõud ning võimalusi laval esinemiseks, mis on kunstilise kasvu jaoks hädavajalik.“ Pärast vahetusõpinguid naasis Fortunato tagasi kodumaale, lõpetas seal bakalaureuseõpingud cum laude ning kandideeris EMTA-sse, et jätkata siin magistriõpinguid. Magistrantuuris said Fortunato juhendajateks professor Ivari Ilja ja uuesti Mihkel Poll. „Olen siin kasvanud nii muusikuna, pianistina kui ka inimesena,“ sõnab ta. Magistriõpingud lõpetas pianist möödunud aastal cum laude ning 2024. aasta sügisest jätkab õpinguid EMTA doktoriõppes.

Eesti ja EMTA on noorele pianistile suurepärane koht arenguks. „Siin on kõik need võtmetegurid, mis toetavad mind muusikalises arengus: suurepärased harjutustingimused, kvaliteetsed klaverid ja võimalus harjutada nii palju kui vaja, ilma piiranguteta. Samuti on siin head õppejõud ning võimalusi laval esinemiseks, mis on kunstilise kasvu jaoks hädavajalik.“

Enesedistsipliin ja harjutamine – edu võti

Kui rääkida noore klaverikunstniku igapäevaelust, siis pealtnäha kaunis ja glamuurne elukutse eeldab äärmiselt kõrget enesedistsipliini. Fortunato alustab oma päevi varajastel hommikutundidel, kui akadeemias on veel vaikne. Päev algab harjutussessiooniga, mis

kestab 4–5 tundi järjest. 6–7 harjutustundi päevas ei ole midagi erakordset – see on ühe pianisti igapäevaelu. „Kindel päevagraafik ja distsipliin – see on väga oluline,“ sõnab ta. „Oluline on harjutada eesmärgiga, mitte lihtsalt tundide arvu pärast. Näiteks konkursiks valmistudes seadsin oma põhieesmärgiks esitada Maurice Raveli klaverikontserti nii nagu helilooja seda ette kujutas, mitte lihtsalt vajutada klaviatuuril õigeid klahve.“ X Eesti Pianistide Konkursi finaalis kõlaski Fortunato esituses tehniliselt äärmiselt nõudlik Raveli klaverikontsert vasakule käele. Sama oluline kui kindel päevagraafik ja intensiivsed harjutustunnid, on ka tasakaalu hoidmine. Pianisti hoiavad treeningsaal ning pikad jalutuskäigud, mil ta saab oma mõtteid korrastada. „Vahel on kasulik klahvide juurest eemale astuda, et aidata muusikal ja mõtetel vabalt liikuda. Kuigi harjutamine on oluline, on tähtis hoida ka vaimset tasakaalu.“

Unistustest

„Soovin, et mind teataks kui muusikut, kes suudab teoseid esitada nii nagu mina neid tunnetan ja ka nii nagu helilooja on need kirja pannud.“ räägib Fortunato. Kui heliloojatest rääkida, on pianisti üheks lemmikuks eelpool mainitud Maurice Ravel, aga ka Fryderyk Chopin ja Aleksandr Skrjabin. Kuidas on aga põhjamaise muusikaga ning kuidas hindab Fortunato Eesti heliloojate loomingut? Eesti heliloominguga puutus Fortunato esmakordselt kokku Tallinnasse õppima asudes. Üheks esimeseks teoseks, mida ta mängis, oli Eduard Tubina

Fortunato Salvador García Piquer (foto: Karl Arras)

„Ballaad Mart Saare teemale“, mis avaldas pianistile sügavat muljet. Seetõttu on Tubinast kujunenud üks tema lemmikheliloojaid Raveli kõrval. Mõni aeg hiljem tutvus ta ka Tõnu Kõrvitsa, Artur Lemba ja Lepo Sumera loominguga. „Postromantism on mulle muusikaliselt lähemal,“ sõnab ta. „See tunne, et jagan muusikat publikuga ja nad saavad sellest midagi, on minu elukutse kõige väärtuslikum osa. Ma ei taha teha suuri väiteid tuleviku kohta, sest asjad võivad muutuda. Aga see, et saan klaveri taga olla, muusikat mängida, oma kunstilist teekonda jagada – see on see, mida ma kõige rohkem hindan.“

Ka konkursi olukorras püüab Fortunato hoida endas eelkõige muusikalise eneseväljenduse eesmärki, mitte võistlusmomenti. „Laval olles ei mänginud ma sellise tundega nagu oleksin konkursi laval. See oli minu jaoks nagu kontsert,“ meenutab ta detsembris toimunud X Eesti Pianistide Konkurssi. Selline mõtteviis võtab vaimset pinget ja raskust vähemaks. „Konkursil ei saa end survestada mõttega teha paremini kui teised osalejad – sa mängid oma teost, esitad selle ja see on kogu töö, mida pead tegema. Ülejäänu otsustab žürii ning sina ei saa seda mõjutada. Konkursil on oluline keskenduda sellele, mida teed, mitte niivõrd võrrelda end teiste osalejatega,“ jagab Fortunato olulist põhimõtet. „Oluline muidugi ka repertuaar, mida pianistid peavad esitama. Kui esimeses voorus on kõigil kindel repertuaar, siis teises ja kolmandas voorus on juba teatud valikuvabadus. Kuna finaalis oli repertuaari osas palju valikuid, andis see interpreedile võimaluse olla rohkem tema ise. See lisas mulle kindlust ja vähendas pinget. Läksin lavale enesekindlalt, mõeldes Raveli

klaverikontserdile – sellele, mida see minu jaoks tähendab ja mida ma soovin publikuga jagada.“

Lisaks suurepärastele tulemustele möödunud aasta konkurssidel on Fortunato edukas olnud ka varasematel võistlustel: Laine Metsa nimeline pianistide konkurss (II koht, 2021), EMTA muusika interpretatsiooni osakonna Heljo Sepa nimeline pianistide konkurss (preemia, 2022) ja Gabriel Terueli klaverikonkurss (finalist, 2022).

Kui rääkida tulevikuplaanidest, siis keskendub Fortunato praegu doktoritööle, mis käsitleb Aleksandr Skrjabini muusikat – kuidas helilooja oma teoseid kujundas ning millist mõju see avaldab nende esitusele. Fortunato tunneb, et Eesti on ideaalne koht tema muusikalisel teel: „Nüüd, kui olen Eestis olnud pikemalt, tunnen, et see on minu jaoks ideaalne koht arenguks.“ Kuigi Fortunto pere ja lähedased elavad Hispaanias, püüab ta neid külastada alati, kui selleks võimalus avaneb – viimati jõulude ajal. Ta on sügavalt tänulik oma perele, kes on toetanud teda igas eluetapis ja kõigis otsustes. „Mõnikord tundub, justkui oleksin argipäeva eest põgenenud, kuid mul on hea meel, et mu lähedased mõistavad ja toetavad mind vahemaast hoolimata.“ Samuti on Fortunato tänulik oma juhendajatele professor Ivari Iljale ja Mihkel Pollile, kes on avanud talle uksed siinsesse klaverimaailma. „EMTA ja siinsed inimesed on mulle olnud hindamatuks toeks.“ Ta usub, et Eestis saadud kogemused on aidanud tal kasvada nii inimesena kui ka muusikuna.

Fortunato Salvador Garcia Piquer, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer (foto: Karl Arras)

Fortunato Salvador Garcia Piqueri saab kuulda doktorikontserdil 17. mail EMTA kammersaalis, kus temaga koos esinevad Yue Jia (klaver) ja Nicolás Concheiro (tšello). Kontsedrisarja „Klaverikunst" raames esineb Fortunato täispika soolokavaga EMTA suures saalis 22. oktoobril.

X Eesti Pianistide Konkursi tulemused

I preemia Fortunato Salvador García Piquer II preemia Yue Jia III preemia Tiit Tomp

Finalistide diplomid Piret Mikalai, Madis Sikk, Sofia Khvichia

Eripreemiad: MozartFesti eripreemia: kontsert 17. detsembril Kadrioru lossis festivalil MozartFest – Piret Mikalai

Eesti Klaveriõpetajate Ühingu Tulevikulootuse eripreemia: 500 eurot – Madis Sikk

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia eripreemia: õppevõi kontsertreis 1000 euro väärtuses – Tiit Tomp

Kohustusliku teose, Jüri Reinvere „Ööpilt tsepeliinidega“, eripreemia: 300 eurot parimale esitajale – Sofia Khvichia

Pärnu Linnaorkestri eripreemia: kontsert Pärnu Linnaorkestriga konkursile järgneva kahe hooaja jooksul – Madis Sikk

Vanemuise Sümfooniaorkestri eripreemia: esinemine Vanemuise Sümfooniaorkestri solistina konkursile järgneva kahe hooaja jooksul – Madis Sikk

Tallinna Filharmoonia eripreemia: kontsert Tallinna Kammerorkestriga järgmisel hooajal – Sofia Khvichia

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia: esinemine Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri solistina –Madis Sikk

I preemiaga kaasnes esinemine EMTA ja Postimehe Fondi kontserdisarjas „Klaverikunst“ 2025/2026 hooajal.

Eesti Pianistide Konkurss on kodumaiste talendikate klaverimängijate kasvulava, mille juured ulatuvad 1968. aastasse. Kümnendat korda toimunud konkurss leidis aset 28. novembrist 6. detsembrini 2024 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis.

Konkurss koosnes kolmest voorust. Esimeses voorus tuli esitada polüfooniline teos, Haydni, Mozarti või Beethoveni sonaat, ning etüüdid. Teise vooru kava võimaldas noortel pianistidel valida esitamiseks teosed, mis nende isikupära ja võimeid kõige enam toetab. Lisaks oli kohustusliku teosena vaja esitada, nagu konkurssidel traditsiooniks, üks uudisteos, mille seekord kirjutas helilooja Jüri Reinvere. Konkursi kolmandas voorus ehk finaalis esinesid pianistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatusel.

Žüriisse kuulusid Aaron Shorr (žürii esimees, Šotimaa), Zbignievas Ibelgauptas (Leedu), Juris Kalnciems (Läti), Ivari Ilja ja Mati Mikalai.

X Eesti Pianistide Konkurssi korraldasid Eesti Pianistide Liit ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

X Eesti Pianistide Konkursi finalistid (esireas vasakult) Yue Jia, Fortunato Salvador García Piquer, Sofia Khvichia, Tiit Tomp, Madis Sikk, Piret Mikalai. Teises reas konkursi žüriiliikmed Juris Kalnciems, Mati Mikalai, Zbignievas Ibelgauptas, Ivari Ilja, Aaron Shorr. (foto: Rene Jakobson)

25 aastat Eesti Muusika- ja

Teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse asutamisest

Täienduskoolitus on olnud läbi aastakümnete oluline osa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tegevusest. Alates esimestest kursustest 1997. aastal kuni tänase päevani on täienduskoolituskeskus pakkunud muusika- ja teatrivaldkonna professionaalidele ning kõigile teistele huvilistele võimalusi oma teadmiste ja oskuste arendamiseks. Millised olid algusaastad, kuidas on täiendusõpe ajas muutunud ning millised suunad kujundavad 2025. aastat? Sellest räägib täienduskoolituskeskuse asutaja ja juhataja Ene Kangron.

Millist rolli täidab täienduskoolituskeskus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias? Küllap on paljud märganud täienduskoolituskeskuse silti EMTA esimese korruse C-tiivas, kuid millega keskus täpsemalt tegeleb, pole kindlasti kõigile teada. Tehkem siis põgus sissevaade meie tegemistesse.

EMTA täiendusõppe arengukavast leiame napi, kuid küllaltki täpse määratluse: „Keskus on EMTA tugistruktuuri üksus, mis järgib täiendusõppe arendamisel akadeemia õppe-, loome- ja teadustöö põhisuundi ning Eesti ülikoolidevahelist tööjaotust. EMTA täienduskoolituskeskuse tegevuse eesmärk on kvaliteetse, teaduspõhise, avatud ja paindliku täiendusõppe pakkumine muusika-, muusikapedagoogika, teatrikunsti ja kultuurikorralduse valdkonnas. [– – –] Muusika ja muusikaõpetuse kompetentsikeskusena täidab EMTA juhtivat rolli selle valdkonna täiendõppe kavandamisel ja korraldamisel. [– – –] Keskus on Eesti akadeemilise täienduskoolituse koostöövõrgustiku (EATK) liige ning selle kaudu ka Euroopa analoogse organisatsiooni (The European University Continuing Education Network (EUCEN)) liige“.

Arengukavas 2022–2026 on kirjeldatud ka täiendusõppe korraldamise peamised lähtekohad: „Teaduse ja tehnoloogia kiire areng ning üleilmne pandeemia on toonud kaasa muudatusi tööturul, sellega koos on uuenenud ka koolitusvajadused. Oma tegevuse planeerimisel toetub keskus tööjõu ja oskuste vajaduse seire- ja

EMTA täienduskoolituskeskuse asutaja ja juhataja Ene Kangron (foto: erakogu)

prognoosisüsteemi OSKA-uuringutele etenduskunstide, muusika ning hariduse ja teaduse valdkondade tööjõuvajadusest. Sellest lähtuvalt on keskuse ees ülesanne laiendada erinevatele sihtgruppidele suunatud koolitustegevusi, luues igale osalejale ligipääsu õppimisvõimalustele, mis vastavad tema vajadustele ja võimetele. Uute, teaduspõhiste ja innovatiivsete kursuste kavandamisel rakendab keskus koolitajatena oma valdkonna tunnustatud õppejõude ning praktikuid, panustab täiendusõppe kvaliteedi ja tagasisidestamise süsteemi arendamisse“.

Pean väga oluliseks, et täiendusõppe arendamise, korraldamise ja läbiviimisega täidame üht EMTA strateegilist eesmärki, mida märgitakse alati ka institutsionaalsete akrediteerimiste aruannetes – ühiskonna teenimine. Aastatel 1997–2024 on täiendusõppe läbimise eest välja antud kokku 12 707 tunnistust, st igal aastal keskmiselt 471.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse tegevus sai ametlikult alguse 1997. aastal. Palun rääkige lähemalt algusaastatest.

Alustasime kursuste korraldamisega 1997. aasta kevadsemestril. Eelnevates aruteludes kolleegidega leidsime, et koolide muusikaõpetajate teadmised vajaksid täiendamist just muusikaloo osas – soovisime neile pakkuda uuemaid didaktilisi tarkusi, eelkõige aga laiemat kultuuripilti, see tähendab, et rääksime juba siis ainete lõimimisest. Toimus neli kursust, mis kõik olid suunatud üldhariduskooli muusikaõpetajatele:

„Kultuurilugu“ (36 tundi, lektorid Kristel Pappel, Olga Kaljundi, David Vseviov);

„Koolikooride vokaalpedagoogika ja õpetaja häälehoid“ (20 tundi, lektorid Venno Laul, Vilja Sliževski, Luule Jankovski);

„Muusikaõpetuse metoodika vene õppekeelega koolide õpetajatele“ (34 tundi, lektorid Maia Muldma, Monika Pullerits, Inge Raudsepp);

„Liikumine, rütm, improvisatsioon“ (16 tundi, Verena Maschat, Kai Valtna).

On üllatav, et suutsime juba esimesel aastal kutsuda Eestisse ka ühe välislektori Hispaaniast – Verena Maschati. Usun, et kõik osalejad mäletavad siiani tema meisterlikku rütmiõpetust ja fantaasiaküllaseid improvisatsioone. Kevadsemestri neljal kursusel osales kokku 92 õpetajat. Sama aasta sügissemestril toimus juba viis kursust, nende seas ka kaks esimest kursust klaveriõpetajatele (Arbo Valdma ja Kalle Randalu) ning osalejaid oli kokku 170.

Täienduskoolituskeskus institutsioonina loodi 2000. aastal ning sellega algas ka sihipärasem ja intensiivsem täiendusõppe arendamine.

Kuidas on täiendõpe nende aastate jooksul muutunud? Täiendusõpe on väga palju muutunud, sest muutunud on ühiskond, hariduspoliitika ja tööturg ning ka meie sihtgrupid on laienenud. Peame arvestama OSKA-raportitega, tehnika ja tehnoloogia kiire arenguga.

Ka suhtumine täiendusõppesse on muutunud. Esimestel kursustel 1997. aastal nägime, et kohale tulnud õpetajad istusid pigem vaikselt seina ääres ja oli suuri raskusi, et keegi kas või trummipulgad või muu pilli kätte võtaks. Mäletan klaveriõpetajate pedagoogilise koolitusprogrammi avamisega seoses kohtumist ühe õpetajaga, kes esitas erakordse tagasihoidlikkusega küsimuse, et kas peagi 50- aastaseks saaval õpetajal on üldse võimalus tulla kursusele. Ta lõpetas kursuse edukalt, astus bakalaureuseõppesse, seejärel magistriõppesse ning lõpetas selle cum laude!

Väga suur rõõm on näha, kuidas õpitahe ja loomingulisus õppetöö käigus „õide puhkevad“. Muutunud on ka õpetajate hoiakud – kursustele soovitakse tulla ja neis osaletakse aktiivselt. Meil on mitmeid traditsioonilisi suvekursusi, mille kolm rühma täituvad 4–5 tunni jooksul pärast registreerimise avamist. Ja kui algusaastatel oli mõeldamatu, et kursuse käigus tegevusi hinnatakse, siis nüüd ollakse harjunud, et ka täiendusõppes sooritatakse eksameid ja arvestusi, pikkade koolitusprogrammide läbimisel kaitstakse lõputöid.

Samuti on muutunud täienduskursuste temaatika: esiplaanile on tõusnud infotehnoloogia, aga üha enam ka vaimse tervise teemad. Muutumatuna peab aga püsima meie raugematu uudishimu ja soov otsida ning leida uusi teemasid, uusi õpikäsitusi, uusi õpivorme ja jagada neid täiendusõppes, toetudes meie kultuuritraditsioonile.

Täiendusõpe on olnud läbi aegade tasuline, aga nüüdseks on lisandunud riigitellimus ehk tasuta kursused, mida finantseerib Haridus- ja Teadusministeerium koos Euroopa Liidu toetusfondidega.

Olete kasutanud väljendit „kultuurantropoloogiline“. Jah, selline mõttekild meil oli ja see seostub just eelnimetatud tasuta täiendusõppega. Me teame, et inimene on ühiskondlik olevus ja kultuurikandja ning tema kultuurilised omadused (sh traditsioonid, väärtushoiakud, kombed jne) antakse talle edasi selle ühiskonna poolt, kus ta kasvab ja areneb.

Viimase kahe aasta jooksul on kõigi ülikoolide täiendusõppes osalejate puhul ilmnenud üks käitumuslik eripära, mida võime pidada aastakümnete taguselt ühiskonnalt kaasa tulnud mõjutuseks. See puudutab tasuta täiendusõpet, kus mitmetele kursustele küll registreerutakse, kuid koolitusele ei ilmuta ning sellest ka ei teavitata eelnevalt. Ja EMTA täiendusõpe ei ole siin erand.

EMTA täienduskoolitused on valdavalt praktilised kursused. Palun täpsustage, kuidas see on seotud kõrgkooli hariduse ja tööelus vajalike uute oskuste omandamisega? Milline on täiendõppe olulisus selle kontekstis? Paljud kursused on tõepoolest praktilist laadi, kuid oleme praktilisi tegevusi alati mõtestanud ka teaduspõhiste seisukohtadega. Muusika õpetamisel ei piisa vaid eeskujust ega „nippidest“, kuidas midagi õpetada. On vaja vundamenti.

Mitme pika koolitusprogrammi ettevalmistamine on lähtunud eelkõige muudatustest tööturul, aga ka seadusandlusest. Paljud muusikud-instrumentalistid vajasid pedagoogilist ettevalmistust, et asuda tööle õpetajana muusikakoolis. Eraldi lisaeriala omandamiseks mõeldud koolitusprogramme vajasid ka lasteaia- ja koolide muusikaõpetajad. Arvestades rohkearvulist osavõttu nendest koolitusprogrammidest, võib öelda, et keskus on pakkunud muusikutele mitmeid võimalusi uute oskuste omandamiseks.

On aga veel üks valdkond, milles EMTA täienduskoolituskeskus kannab olulist rolli. See on muusikateraapia, milles oleme juba pikka aega korraldanud täiendusõpet. Tänaseks oleme välja arendanud nii alg- kui ka põhikursuse ning selle õppe läbimine annab bakalaureusekraadi olemasolul minimaalse nõutava haridusliku baasi muusikaterapeut tase 6 kutse taotlemiseks.

Muudatused ühiskonnas ja maailmas tervikuna on toonud esile vaimse tervise problemaatika ning kasvatanud vajadust muusikaterapeutide järele. Hetkel on Eestis sellisel tasemel muusikaterapeudi ettevalmistust võimalik omandada ainult EMTA täiendusõppes. Algkursuse maht on 20 EAP ja põhikursusel 40 EAP. Huvilisi on palju, vaatamata küllalt pikale ja kulukale väljaõppele.

Kuna aastate jooksul on põhikursuse lõpetanud märkimisväärne hulk muusikaterapeute, siis on päevakorral küsimus, kuidas saaksime avada EMTA-s muusikateraapia magistriõppe.

Tänasel päeval on täienduskoolituskeskuse tegevusvaldkond laienenud. Palun tooge välja mõned olulisemad valdkonnad ja suundumused, näiteks mikrokraadid, suvekursused, EMTA õppejõudude meistrikursused muusikakoolides, koostöö riigigümnaasiumitega. Alates 2019. aastast on keskuse tegevusse lisandunud EMTA õppejõudude poolt muusikakoolides õpilastele läbiviidavate meistrikursuste koordineerimine. Nende aastate jooksul on saanud meie väljapaistvate õppejõudude nõuandeid kuulda märkimisväärne arv noori muusikuid ja mis eriti tähtis – ka koolides meistrikursusi kuulanud õpetajate arv on rõõmustav. Sellega täidame EMTA üht olulist ülesannet – hoolitseda muusikute järelkasvu eest. Allpool oleva tabeli numbrid on kenad ja tuleb tänada ning tunnustada meie õppejõudude suurt pühendumust selles tegevuses.

Haridusmaastikule on jõudnud uus trend – vast avatud riigigümnaasiumid soovivad koostöös ülikoolidega pakkuda õpilastele põnevaid valikkursusi.

2023. aastal sai alguse EMTA täienduskoolituskeskuse koostöö Mustamäe Riigigümnaasiumiga. Meie ühise arendustegevuse tulemusena valmis valikkursus „Esinemistehnika ja eneseväljendus“ kestvusega 1 õppeaasta. Tänaseks on esimene rühm selle edukalt läbinud, käesoleval õppeaastal tegutseb juba uus rühm. Tagasiside õpilaste poolt on olnud positiivne ja kool on teinud ettepaneku töötada välja sellele jätkukursus.

Lisaks on käesoleval õppeaastal pöördunud meie poole ka Tõnismäe Riigigümnaasium ja Pelgulinna Riigigümnaasium. Nende ettepanekud valikainete moodulite pakkumiseks on hetkel töös ja loodame need avada uuel õppeaastal.

Mikrokraadiõpe on samuti suhteliselt uus nähtus. Ülikoolid alustasid selle õppimisvõimaluse pakkumist mõned aastad tagasi, EMTA-s avasime esimese mikrokraadiprogrammi aastal 2023 – „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“. Esimesed lõpetajad olid 2024 ja käesoleval õppeaastal õpib juba järgmine rühm. Sel õppeaastal avasime mikrokraadiprogrammid ka muusikapedagoogikas ja muusikapsühholoogias.

Oleme avalik-õiguslike ülikoolide täiendusõppe koostöövõrgustiku kolleegidega arutanud vajadust märksa enam selgitada õppijatele seda, et mikrokraadiõpe on olemuselt täiendusõpe. Mikrokraadiprogrammi läbimine ei anna kraadi, vaid see õpe on üks osa ühest kindlast ülikoolis õpetatavast õppekavast. Kraadi (bakalaureusevõi magistrikraadi) saamiseks tuleb peale mikrokraadiprogrammi lõpetamist läbida siiski ka kogu ülejäänud õppekava.

Vaadates keskuse tegevusvaldkondi, eelkõige just sihtgruppe, võib öelda, et tänapäeval on enesetäiendamine muutunud elu loomulikuks osaks ja saame tõepoolest rääkida elukestvast õppest. Ja EMTA struktuuriüksuse nimetusena kõlaks asjakohaselt elukestva õppe keskus. Miks mitte?

Palun rääkige 2025. aastal kinnitatud täiendusõppe riigihankest/-tellimisest ehk võimalusest pakkuda tasuta kursuseid.

Teist aastat järjest on Haridus- ja Teadusministeerium (HMT) tellinud ülikoolidelt täiendusõpet. Tellimuse aluseks on riigihanke tingimused, millega sätestatakse valdkonnad ja kursuste peamised sihtgrupid vastavalt OSKA-raportile. 2025. aasta riigihankes on EMTA valdkonnaks muusika õpetamine. See tähendab, et oli võimalik kavandada kursusi nii muusikakoolide pilliõpetajatele kui ka üldhariduskoolide ja lasteaedade muusikaõpetajatele.

Siit algas keskuse tihedam koostöö EMTA osakondadega – õppekava väljatöötamist alustasid meie juhtivad õppejõud. Soovisime, et suudaksime võimalikult paljude erialade pilliõpetajatele kursuseid pakkuda. Lisandusid ka kursused, mis on suunatud kõigile muusikat õpetavatele õpetajatele, näiteks „Digitehnoloogia“, „Ajaga kaasa – tervikliku pilliõppe toetuseks“, „Kõnelev teos – atraktiivne muusikalugu“ jne.

On tähelepanuväärne, et pea kõigi kursuste sisus on olulisel kohal tänapäevased suundumused nii muusikaõppes kui hariduses tervikuna. Näiteks kursused: „Klaveripedagoogika mentaalsed ja füsioloogilised aspektid: traditsioon ja uuendused dialoogis“, „Muusikakooli kaasaegne teooriaõpetaja“, „Traditsioonilised alused ja uued suunad flöödiõpetuse didaktikas“, „Vaated põhikooli ja gümnaasiumi muusikaõpetusele kaasaja kontekstis“ jne.

Kokku õnnestus 2025. aasta riigihankesse esitada 22 kursust, veebruari alguses sõlmis HTM meiega lepingu kursuste läbiviimiseks, mis jagunevad kolmele semestrile: 2025. aasta kevad ja sügis ning 2026. aasta kevad. Hankeperiood lõpeb 30. juunil 2026. Suur tänu kõigile õppekavajuhtidele! Kursuste info ja sisuga saab lähemalt tutvuda EMTA kodulehel.

Kes on olnud EMTA täienduskoolituskeskuse peamised koostööpartnerid?

ISME (International Society for Music Education) ja EASiga (European Association for School Music Education) on olnud väga olulised koostööpartnerid. Eriti viljakas on see olnud just EAS-iga. Olles selle organisatsiooni liige, lisaks kuus aastat ka juhatuse liige ning rahvuslike koordinaatorite võrgustiku juht, on see andnud võimaluse suhelda paljude kolleegidega Euroopa ülikoolidest, kuulata põnevaid ettekandeid konverentsidel ja näha ning osaleda säravate pedagoogide töötubades. Nii on sündinud ideed, mida jagada ja peegeldada kolleegidele Eestis ning tekitada piisav sünergia meie haridusele, meie muusikaõpetusele vajalike kursuste väljaarendamiseks.

Koostöö nende organisatsioonidega on andnud võimaluse tutvuda muusikavaldkonna väljapaistvate õppejõudude-didaktikute ja loovisikutega. Väga paljud neist on saanud EMTA kursuste kaudu tuttavaks ka Eesti õpetajatele.

Kas tooksite välja mõned kitsaskohad, millega olete täienduskoolituskeskuse juhtimisel silmitsi seisnud? Arvan, et kogu täiendusõppe arendamine on olnud tõsine väljakutse. Iga uue kursuse väljatöötamine ja läbiviimine on omaette riskiga – kas osalejaid tuleb, kas eelarve on tasakaalus… adrenaliini jagub. Väga oluline on kursustel ka ise kohal olla, vestelda osalejatega, aduda atmosfääri – nii koguneb hindamatu informatsioon.

Selle pingega on võimalik toime tulla ja seda tööd nautida ikka koostöös heade abiliste ja paljude-paljude kolleegidega. Suur tänu kõigile toetuse, loovuse ja säravate mõtete eest!

Täienduskoolituskeskuse tegevused

• Individuaalne täiendusõpe

• Lühikursused

• Koolitusprogrammid

• Mikrokraadiprogrammid

• Avatud akadeemia

• Suvekoolid

• Ettevalmistuskursused

• EMTA õppejõudude ja töötajate koolitused

• Meistrikursused muusikakoolides

• Riigigümnaasiumite valikained

• Täiendusõppe riigitellimuste täitmine

• Riigihangete koostamine

• Osalemine ülikoolide koostöövõrgustikus

• Õppematerjalide loomine

• Koostöö muusikakoolide, eriala- ja aineliitudega

• Koostöö EMTA osakondadega

Tuleviku tipptegijaks rahvusvahelise

kultuurikorralduse magistrikraadiga

Kultuurikorralduse eriala õppejuht, õppekava koordinaator ja lektor Kai Kiiv (foto: Reti Kokk)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriprogramm pakub rahvusvahelist haridust, mis ühendab praktilised oskused ja akadeemilise teaduspõhise lähenemise. Kuigi õpe toimub inglise keeles ja on seetõttu tasuline, teeb stipendiumisüsteem selle motiveeritud üliõpilastele kättesaadavaks. Programm on suunatud neile, kes soovivad kujundada kultuurivaldkonna tulevikku, ühendades teooria ja praktika ning arendades oskusi, mis on vajalikud kiiresti muutuvas maailmas edukaks tegutsemiseks. „Me ei eristu ainult sellega, et õpe toimub inglise keeles, vaid meie õppekava profiil on täiesti erinev,“ sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kultuurikorralduse eriala õppejuht ja õppekava koordinaator, lektor ning välissuhete spetsialist Kai Kiiv.

Kultuurikorralduse õppekava akadeemiline juht professor Annukka Jyrämä on õppekava tutvustuses öelnud, et kultuurikorralduse õpe põhineb probleemi- või väljakutsepõhisel pedagoogikal ja topeltteemanti mudelil. See aitab üliõpilastel siduda teooria juba algusest peale praktikaga ning mõista, kuidas teoreetilised tööriistad ja raamistikud aitavad analüüsida ning suunata erialaseid muutusi ja uuendusi. Teisisõnu – kuidas rakendada õpitut reaalses tööelus, et lahendada kultuurivaldkonna praktilisi väljakutseid. Kiivi sõnul on EMTA magistriprogramm selles mõttes ainulaadne.

Rätsepatööna valminud õppekava

Kultuurikorralduse õppekava uuendati põhjalikult neli aastat tagasi. Õppekava arengut mõjutavad ka värsked üliõpilased. „Me suudame üsna kiiresti aru saada, kes akadeemiasse sisse astuvad ja millised on nende vajadused. Selle põhjal kujuneb ka õppekava täpsem sisu,“ selgitab Kiiv.

Õppekava koosneb üheksast suurest moodulist, mille all on erineva kaaluga õppeained. Näiteks kui õppegrupis on inimesi, kes tunnevad suuremat huvi turunduse vastu, kohandatakse vastavalt sellele nende õppeainete osakaalu. „Kultuurikorralduse õppekavale on lähenetud õppijakeskselt,“ lisab Kiiv. Lisaks sellele, et tegemist on ingliskeelse õppega, annab omaette väärtuse see, et tegemist on ühisõppekavaga – lõpetajad saavad nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kui ka Estonian Business School’i (EBS) diplomi. „EBS-is omandatakse majanduse ja organisatsioonikäitumise alaseid teadmisi ning kultuuridevahelisi suhtlemisoskusi. Kõik need kompetentsid lisavad meie ühisõppekavale kaalu juurde. Lisaks asuvad koolid üksteisele väga lähedal, mis muudab õppimise mugavamaks.“

Õpe on üles ehitatud tsüklitena, iga tsükkel kestab neli nädalat. Tsükkel algab 4-päevase sessiooniga, kestes kolmapäevast laupäevani. Sellele järgneb iseseisev töö. Kolmandal nädalal toimub veebipõhine õpe. Neljandal nädalal keskendutakse iseseisvale või

grupitööle. Seega on iseseisva töö maht suur, mistõttu on hea ajajuhtimine ja enesedistsipliin Kiivi sõnul eduka õppe aluseks.

Õppekava üheks oluliseks märksõnaks on rahvusvahelisus. Kultuurikorralduse 35 õppejõu seas on palju välisõppejõude, mis annab üliõpilastele laia vaate kultuurikorralduses toimuvale. „Üliõpilastel on võimalus saada ülevaade kultuurikorralduse rahvusvahelistest trendidest – meil on käsi kogu aeg pulsil. See on meie tugev külg,“ sõnab Kiiv.

Kes peaks tulema kultuurikorraldust õppima?

Üheks õppekava oluliseks printsiibiks on see, et kultuurikorraldust õppima tulles on inimesel juba olemas aimdus, millise probleemiga ta tahab tegeleda. Sageli tuleb inimene otse mõnest töökohast, kus ta on kokku puutunud probleemiga, mille lahendamiseks tal puuduvad vajalikud teadmised ja oskused. „Astudes meie programmi, hakkab ta süvitsi tegelema just selle küsimusega, saades juhendajatelt vajalikku tuge ja suunamist. Paljudel juhtudel areneb see teema ka magistritööks. Meie eesmärk on aidata üliõpilasel arendada süsteemset mõtlemisoskust, mis võimaldab mõista probleemi algpõhjuseid, seda analüüsida ja leida tõhus lahendus,“ räägib Kiiv.

Kultuurikorralduse kursusele tuleb kokku erinevate valdkondade ja kultuurilise taustaga üliõpilasi, kuid probleemide püstitused võivad olla samad – näiteks nii kontserdiorganisatsiooni kui ka tantsuvaldkonna üliõpilane on küsimuse ees, kuidas kaasata noort publikut. Sellest tekib omavahelise võrdlemise ja õppimise võimalus ning ka valdkondade ülesed ühendused. „Kultuurikorraldust õppima asudes tuled oma elulise probleemiga ning lähed sellega kõikidest õppeainetest läbi. Igal üliõpilasel on oma väljakutse. Liikudes ühest õppeainest teise oma konkreetse probleemiga ning lähenedes igale ülesandele just oma vaatenurgast, tekib hoopis teistsugune tunnetus,“ kirjeldab Kiiv kultuurikorralduse õppeprogrammi eripära.

EMTA kultuurikorralduse lõpetanute hulgas on olnud teatri-, muuseumi- ja kontsertasutuste juhte, spetsialiste, kultuurivaldkonna suunajaid-otsustajaid, õppejõude, produtsente, toimetajaid ja paljusid teisi nii avalikus, äri- kui ka kolmandas sektoris tegutsevaid inimesi. Need on inimesed, kes soovivad mõista kas korralduslikku poolt või on otsustanud vahetada eriala. „Maailm muutub kiiresti ning rajal püsimiseks tuleb pidevalt muutustega kohaneda. Need mudelid, kui sa oled väljapaistev artist ja sul on agentuur, toimivad edasi. Aga paljud müügimudelid on muutunud, kuna sissetulek tuleb CD-plaadi või video müügi asemel voogedastusplatvormidelt. Üles on kasvanud terved põlvkonnad, kes võtavad tasuta muusikat ja informatsiooni kui inimõigust ning ei ole valmis enam selle eest maksma. Kui sa tahad muusikuna ellu jääda, on kasulik

juurde õppida – kuidas sellel maastikul navigeerida ning millised võimalused selleks on,“ arutleb Kiiv.

Kultuurikorralduse üliõpilane peab eelkõige olema uudishimulik – tal peab olema sisemine soov õppida ja areneda. „Kui ta on mingil hetkel „eksinud“, siis see ei heiduta meid. Vastupidi – need inimesed on väga teretulnud.“

Kultuurikorraldajal peab olema kompetents tegeleda turunduse ja avalike suhetega. Kui varem võis kultuurikeskustel olla valdav mõtlemine, et meie oleme siin ja teie tulge meie juurde, siis nüüd ei saa enam ükski kultuuriasutus selliselt eksisteerida. „Me oleme osa ühiskonnast ja kui me saame oma eelarve maksumaksjatelt, siis tuleb mõelda, mida me vastu anname,“ räägib Kiiv. Kultuurimaastik on elav organism, mille liikumisi ja protsesse on huvitav mõtestada ja analüüsida. See on ka üks peamisi ülesandeid, millega kultuurikorraldaja tegeleb. Kultuur ei ole enam pelgalt üksikute tegevuste kogum, vaid osa laiemast sotsiaalsest ja majanduslikust kontekstist. Kõik need muutused, millega täna silmitsi seisame, avavad aga uusi võimalusi. Kultuurikorraldaja ülesanne on neid võimalusi märgata, neid sujuvalt ühendada ja leida tasakaal, et kultuur oleks jätkusuutlik ning samas ka elav osa meie igapäevaelust.

Motiveeriv stipendiumisüsteem

Kultuurikorralduse programmil on võimalik õppeedukuselt silmapaistvaid ja ühiskondlikult aktiivseid üliõpilasi toetada seitsme stipendiumiga:

• 1 stipendium, mis katab 100% aastasest õppeteenustasust;

• 4 stipendiumit, mis katavad 50% aastasest õppeteenustasust;

• 2 EMTA sihtstipendiumit, mis katavad 90% aastasest õppeteenustasust muusika- või teatrikorralduse spetsiifikale keskenduvale Eesti kodanikust üliõpilasele.

Esimesel õppeaastal tehakse stipendiaatide valik vastavalt vastuvõtu tulemustele, teise õppeaasta üliõpilastele määrab stipendiumid osakonna kolleegium esimese õppeaasta õpitulemuste ja motivatsiooni alusel.

Kaari Kiitsak-Prikk muusikateaduse, -pedagoogika ja kultuurikorralduse osakonna juhataja, vanemlektor

Mul oli au ja rõõm õppida kultuurikorralduse magistriõppe esimeses lennus. Alustasime 2002. aastal ja meie õppegrupp on täiesti fenomenaalne: käime koos vähemalt korra aastas siiani, ligi 25 aastat! Julgen öelda, et ka järgnevatest lendudest on moodustunud meie kultuurimaastikku ühel või teisel moel mõjutav kogukond.

EMTA kultuurikorralduse magistriprogramm on algusest peale olnud rahvusvaheline – välisõppejõududega, piiriüleste õppe- ja praktikavisiitidega. Täna õpivad õppekaval valdavalt rahvusvahelised üliõpilased paljudest riikidest. Pingutame järjepidevalt õppe sisuga, mis kataks nii kohalikke praktikaid kui ka globaalseid teemasid ja näiteid.

Kultuurikorraldus on oma olemuselt nii interdistsiplinaarne, erinevate väljade kokkutooja, et mitme valdkonna kompetents on hädavajalik. Paljudes teistes riikides on kultuurikorralduse eriala kas kunsti- või muusikakõrgkooli või siis juhtimissuuna tiiva all. Meil on õnnestunud tõestada erandit, et valdkondadeülene koostöö toimib viljakalt ja pikalt.

Programm areneb iga uue õppegrupiga, igal teisel aastal. Oleme suunanud õpet küll ettevõtluse, küll ühiskondliku mõjukuse poole, tehnoloogilise kirjaoskuse ning mentorluse suunas jne. See on väga põnev ja arendav teekond, mis ei lõpe iial, sest valdkond on kiiresti arenev, muutuv ja kohanev. See pidev muutuses olemine, kasvamine, areng ja erakordsed inimesed on mind hoidnud selle programmi juures. Mul on väga eriline õnn olnud olla tänase kultuurimaastiku tegijate arengu kaasteeline läbi aegade, küll üliõpilasena, koordinaatorina, õppekava nõukogu liikme või õppejõuna ning nüüd ka osakonna juhatajana. Olen täiesti kindel, et nii nagu mina, on iga õppija saanud EMTA kultuurikorralduse magistriprogrammist midagi, mis kannab läbi muutuste ja annab neile hoogu.

Kaari Kiitsak-Prikk (foto: Rene Jakobson)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

üliõpilased Eesti tipporkestrites

Eestis tegutseb mitmeid professionaalseid orkestreid, mis pakuvad muusikutele võimalusi osaleda nii kodumaistel kui ka rahvusvahelistel lavadel. Konkursid nende orkestrite koosseisudesse on väga konkurentsitihedad – näiteks Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) keelpilli rühmamängijakohale võib kandideerida mitukümmend, puhkpilli- või löökpillimängija kohale ligi 50 muusikut. Seetõttu on meil põhjust olla uhked, kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) üliõpilased või värsked vilistlased saavad koha mõnes Eesti tipporkestris.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO)

Annelize Vlasenko Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe viiuli erialal 2024. aastal.

ERSO II viiulirühmas 2022. aastast.

Minu tähtsaim saavutus orkestrandina on liitumine ERSO-ga – olin sellest unistanud mitmeid aastaid. Tänu sellele tööle olen saanud väga palju inspiratsiooni dirigentidelt, arenenud nii tehniliselt kui muusikaliselt, saanud mängida mainekates saalides ja kuulda

regulaarselt maailma tippsoliste. See kõik osutus võimalikuks tänu õpingutele EMTA-s, sest ilma vastava ettevalmistuseta ei ole võimalik orkestrisse tööle saada.

Muusiku jaoks on kõige olulisem leida sobiv erialaõpetaja. Minul vedas tõsiselt, et sain õppida vanemlektor Kristina Kriidi juures, kes juhendas ja toetas mind terve minu õpinguperioodi jooksul ning ettevalmistamisel ERSO konkursiks. EMTA abiga sain osaleda mitmetes projektides, mis kokkuvõttes aitasid kaasa minu arengule orkestrandi-, kammermuusiku- ja viiuldajana. Samuti on EMTA toetanud mind tulemusstipendiumidega ning võimaldanud laenutada hea pilli. Korraliku pillita on kahjuks keeruline, kui mitte võimatu, läbi lüüa. EMTA suurimaks plussiks on üsnagi paindlik õppegraafik, mis võimaldab õpingute kõrvalt töötada orkestris. Algul kas või projektipõhiselt erinevates orkestrites mängides, kuid alates magistrantuurist on võimalik töötada ka täiskohaga. Vahest oleksin pidanud veelgi rohkem süvenema orkestripartiidesse ja kasutama meistriklasse selleks, et keskenduda orkestrikonkurssideks valmistumisele. Hea meel on selle üle, et möödunud aastal avanesid ERSO akadeemias meie üliõpilastele selles osas ka uued võimalused.

Meenub 2024. aasta novembris toimunud Eesti Sinfonietta kontsert Kölni Filharmoonias, kus publik tänas orkestrit püsti seistes. See oli meile suureks üllatuseks ja muidugi on au esindada Eestit sellisel viisil. Samuti on ERSO viimastel aastatel andnud palju kõrgelt hinnatud ja arvustatud kontserte. Kokkuvõtteks ütleksin, et orkestrimängu tase Eestis kasvab ja eesmärgid on aina kõrgemad. See on muidugi kaasaja tendents, mida kohtame ka teistes valdkondades. Muusikas on aga konkurents eriti suur ning konkursside tase on pigem kõrgem kui varem ning orkestrisse tööle saamist võib sellegipoolest võrrelda loteriivõiduga. Vakantseid orkestritöökohti on väga vähe ja kui avaneb võimalus kandideerida, siis on vaid üks võimalus – sooritus peab olema 120%.

Vakantseid orkestritöökohti on väga vähe ja kui avaneb võimalus kandideerida, siis on vaid üks võimalus – sooritus peab olema 120%.

Eesti riik võiks professionaalset orkestrimängu rohkem toetada. See on amet, mis nõuab keskmiselt vähemalt 17 aastat regulaarseid õpinguid, mistõttu orkestrandi palk võiks olla palju motiveerivam. Samuti võiks rohkem algatada erinevaid projekte, välisreise ja kontsertide toimumist – see on hädavajalik Eesti muusikaelu arengule.

Biograafia:

Annelize Vlasenko alustas viiuliõpinguid Saue Muusikakoolis Juta Rossi juhendamisel ning jätkas Tallinna Muusikakeskkoolis Aino Riikjärve ja hiljem Kristina Kriidi viiuliklassis. Ta on lõpetanud cum laude Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseõppe (2022) ja magistriõppe (2024) Kristina Kriidi juhendamisel. Teda on tunnustatud mitmetel konkurssidel ja festivalidel, sealhulgas vabariiklikul konkursil „Parim noor instrumentalist 2016“, kus ta saavutas I koha. Ta on pälvinud preemiaid ka erinevate ansamblite koosseisudes kokku neljal EMTA klaverikammermuusika konkursil ning astunud üles muusikafestivalil Thessalonikis Kreekas. 2022. aasta oktoobris osales Annelize projektis „Baltic Roots“, mille korraldaja oli Berliini Filharmoonikute Karajani Akadeemia koostöös Balti riikide muusikaakadeemiatega. Lisaks ERSO-le on Annelize Vlasenko osalenud ka mitmete teiste Eestis tegutsevate orkestrite töös (nt Eesti Sinfonietta, Narva Linna Sümfooniaorkester, Rahvusooper Estonia orkester , Pärnu Linnaorkester) ning esinenud solistina MUBA ja EMTA sümfooniaorkestrite ees.

Ekke Rainer Arndt

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseõppe tšello eriala II kursuse üliõpilane.

Rahvusooper Estonia orkesteri tšellorühmas 2024. aastast.

Kuna asusin tööle alles sellest hooajast, siis tähtsaim saavutus ongi orkestrikonkursi võitmine EMTA I kursuse lõpus. Tänu akadeemiale ja erialaõpetaja professor Henry-David Varemale ma selle koha üldse sain. Tema soovitas proovida ja aitas konkursiks valmistuda. EMTA sümfooniaorkester on andnud toredaid võimalusi mängida ka koos ERSO-ga. Isiklikuks arenguks on muidugi veel palju ruumi. Muusikute tase maailmas aina tõuseb. Eestis võiks muidugi riigipoolne toetus suurem olla, siis kiireneks ka kvaliteedi tõus.

Annelize Vlasenko (foto: Kaupo Kikkas)

Ekke Rainer Arndt (foto: Tiina-Liina Uudam)

Biograafia:

Ekke Rainer Arndt alustas tšelloõpinguid kuueaastaselt ning õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Henry-David Varema käe all. 2023. aastal lõpetas Tallinna Muusika- ja Balletikooli esimese lennu õpetaja Mart Laasi juures maksimaalsete hinnetega oma erialas. Ta on konkursil „Parim noor instrumentalist“ võitnud kolmel korral oma vanuseklassis esikoha ja ühel korral teise koha. Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivalil on ta samuti kolm korda saanud laureaadi tiitli (2023, 2021, 2018). Rahvusvahelistel konkurssidel pälvis ta 2017. aastal Lätis Augusts Dombrovski 9. konkursil II koha oma vanuseklassis ja eripreemia Läti teose parima esitamise eest. Samal aastal pälvis Ekke Rainer Tartus toimunud konkursil „Young Musician“ II koha ning virtuoospala parima esituse preemia oma vanuserühmas. Lisaks ERSO-le on ta tšellistina kaasa teinud Pärnu Linnaorkestri, Kristjan Järvi Ensemble'i, Põhjamaade Sümfooniaorkestri, Viimsi Sinfonietta ning Kristjan Järvi filmimuusika salvestamise projektides Eesti Raadio stuudios, Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestris (Pärnu 2023, 2022, 2021 ja 2020, dirigendid Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi), Royal Concertgebouw Orchestra Young’is (Amsterdam 2019, dirigent Pablo Heras-Casado), ESYO-s (2018. aasta suvel ja 2019. aasta suvel ja sügisel). Eriliseks kogemuseks peab tšellist osalemist PLMFi kaheksaliikmelise ansambliga Šotimaal Bridge'i festivalil (2022) ja sealses festivaliorkestris.

Töötamine Tallinna Kammerorkestris on mulle kui keelpillimängijale saavutus omaette. Tegemist on küllaltki väikese kollektiiviga, kus igal mängijal on oluline roll kõlapildi kujundamisel. Tihti mängime ka ilma dirigendita, mis tähendab, et kammermuusika oskused tulevad siin vägagi kasuks. Tallinna Kammerorkestriga on olnud palju vastutusrikkaid kontserte, näiteks Pariisi Filharmoonias, Hamburgi Elbphilharmonie’s, Arvo Pärdi Keskuse avamistseremoonial, Pärnu Muusikafestivali avakontsertidel, kontsertreisidel USA-s, Türgis, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias jne.

Kammermuusika magistriõppes olen saanud ansamblimängu oskuseid veelgi täiendada ja viimistleda. See on mind kindlasti ka orkestrimängijana edasi arendanud. Akadeemias on põhirõhk individuaalsete pillimänguoskuste arendamisel, mis on kindlasti väga oluline. Kuna aga enamikust keelpilli- ja puhkpillimängijatest soliste ei saa, peab ettevalmistust orkestritööks pidama väga oluliseks. Orkestripartiide tunnid peavad üliõpilase jaoks olema väga olulise kohal ja EMTA sümfooniaorkester koht, kus tudengid panustavad 100% ja tahavad rõõmuga mängida. Ka meil võiks olla sarnaselt näiteks Sibeliuse Akadeemiale dirigentide harjutusorkester, kus üliõpilastest orkestrandid saavad lisaks mängimiskogemusele ka väikest tasu.

Eesti orkestrid on viimastel aastatel tohutult arenenud ja nende tase on tõusuteel. Orkestrikonkurssidele tullakse ka välismaalt, mis tähendab, et oleme saavutanud teatava rahvusvahelise tuntuse. Eestist välismaale minnes on orkestritöö leidmine kahtlemata raskem ja eeldab meeletut järjekindlust ning vahest ka kohapealse tutvusringkonna olemasolu. Kindlasti pole see aga võimatu.

Biograafia:

Anete Ainsaar lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli (2013) ja omandas bakalaureusekraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (2017) professor Mare Teearu juhendamisel. Ta täiendas end Viini Kaunite Kunstide Ülikoolis (2015/16) professor Ulrike Danhoferi ja Itaalias Accademia Perosis (2018/19) Eva Bindere juures. Ainsaar on pälvinud auhinnalisi kohti rahvusvahelistel konkurssidel, sealhulgas Leedus ja Itaalias jm.

Tallinna Kammerorkester (TKO)

Anete Ainsaar

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe instrumentaalkammermuusika eriala II kursuse üliõpilane.

TKO II viiulirühmas 2017. aasta lõpust.

Solistina on ta esinenud Tallinna Kammerorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees. Ainsaar mängib ka barokkviiulit, esinedes koos tunnustatud interpreetide Reinut Teppi, Reet Suka ja Risto Joostiga. 2017. aastal asutas ta trio Cordelia, mis esines 2018. aastal festivalil Oude Muziek Utrecht. Ta on osalenud jazziprojektides, sealhulgas salvestanud 2021. aastal albumi Itaalias. 2023. aastal moodustas ta kammermuusikatrio ning alustas magistriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Maksim Štšura ja Triin Ruubeli juhendamisel. 2024. aasta kevadel võitis ta preemia V klaverikammermuusika konkursil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Anete Ainsaar (foto: Kaupo Kikkas)

Siluan Hirvoja

Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe tšello erialal 2021. aastal.

TKO tšellorühmas 2019. aastast.

Orkestrandina on minu jaoks olnud kõige erilisemateks hetkedeks Tallinna Kammerorkestri esinemised suurtel välismaa lavadel. Kõige eredama mälestuse ja elamuse on siiani jätnud ülesastumine Hamburgi Elbphilharmonie saalis 2020. aastal. Samuti loen tähtsate saavutuste hulka nimekate plaadifirmade (näiteks ECM) salvestustel osalemised. Tallinna Kammerorkestril on ka oma kammermuusika sari, kus olen korduvalt üles astunud nii ansamblisti kui solistina.

EMTA-s õppides kuulusid minu kohustuslike ainete hulka ka kammeransambel ja orkester ning see on mind tõenäoliselt praeguse töö juures aidanud, sest osalesin neis väga palju. EMTA õpingute ajal kohtasin üpris sageli mitmete üliõpilaste hulgas ükskõikset suhtumist orkestriainesse, kuigi tegemist oli kohustusliku ja pillimänguga otseselt seotud ainega. Minu arvates tuleb just orkestri- ja ansamblimängu võtta õpingute ajal äärmiselt tõsiselt. Ma ei oska kommenteerida, kuidas on olukord praegu, aga minu õpingute ajal oli alates kolmandast õppeaastast keelpillimängijatele, lisaks klaveriga kammeransamblile, kohustuslik ka keelpillikvartett, mis on kahtlemata ülioluline aine. Samuti tegi minu õppekavas olulistele ainetele keskendumise keeruliseks väga paljude kohustuslike ainete olemasolu, mille olulisust enda eriala juures pean vägagi küsitavaks. Oleksin eelistanud valida rohkem valikaineid ning kohustuslike ainete hulka oleksid võinud jääda magistriõppes vaid eriala, kammeransambel ja orkester.

Mulle tundub, et Eesti orkestritel läheb järjest paremini ning tase pigem tõuseb. Viimastel aastatel on meie orkestritesse lisandunud mitmed silmapaistvad noored mängijad, kellest paljud on täiendanud ennast ka mainekates väliskõrgkoolides väljapaistvate mentorite käe all ning nad on võtnud oma südameasjaks tulla tagasi Eestisse ja siinsetesse orkestritesse tööle. Ma arvan, et peame just oma inimesi hoidma ja nendesse soojalt suhtuma.

Biograafia:

Siluan Hirvoja alustas tšelloõpinguid 2004. aastal Nõmme Muusikakoolis õpetaja Kaia Tambi juhendamisel ning jätkas seda Tallinna Muusikakeskkoolis Mart Laasi tšelloklassis. 2021. aastal omandas ta magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Henry-David Varema juhendamisel. Siluan on praegu Tallinna Kammerorkestri tšellorühma liige ning osaleb aktiivselt erinevates kammermuusika projektides. Alates 2022. aastast on Siluan keelpillikvarteti M4GNET liige.

Fransesco Pio Russo

Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe 2024. aastal fagoti erialal

ERSO fagotirühmas 2023. aastast. Täidab ajutiselt ka Rahvusooper Estonia orkesteri fagotirühma kontsertmeistri ametikohta.

Kõige olulisemaks saavutuseks pean oskust elada terviklikku orkestrimuusiku elu – nautida iga proovi ja kontserti, samal ajal täielikult oma loomingulisust väljendades. See on tulnud läbi kogemuste, kuid on saanud võimalikuks tänu sellele, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias olid mul olemas kõik vajalikud ressursid orkestrimuusikuna areneda. Mind juhendasid suurepärased õppejõud, kes olid alati valmis kuulama ja nõu andma. Nad õpetasid mulle õigeid võtteid konkursiks valmistumisel ning seda, kuidas fagotirühmas tegutseda. Mul oli võimalus osaleda ka paljudes realistlikes konkursisimulatsioonides, mis suurendasid

Siluan Hirvoja (foto: Kaupo Kikkas)

Fransesco Pio Russo (foto: Terje Atonen)

enesekindlust ja parandasid vaimset valmisolekut konkurssideks. Lisaks olid akadeemias olemas mugavad harjutusruumid, kontsertmeistrid ning spetsiaalne töökoda fagoti trostide valmistamiseks, mis oli varustatud kõigi vajalike tööriistadega. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et sellised võimalused ei ole sugugi igal pool kättesaadavad. Siinne haridussüsteem on minu jaoks väga hästi toiminud. Võib-olla näen arenguvõimalusi orkestriprojektide kavade valikul – teosed peavad eelkõige toetama tudengite arengut, mis on üliõpilasorkestri tegevuse peamine eesmärk.

Olen Eestis elanud kolm aastat ja seetõttu ei ole saanud pikema aja vältel orkestrite arengut jälgida, kuid olen siit leidnud kõrgetasemelised orkestrid, mis püüavad pidevalt täiuslikkuse poole. Arvan, et Eesti orkestritel võiks olla rohkem võimalusi välismaistel lavadel esinemiseks ja rahvusvahelisteks kontsertreisideks, mis annaks veelgi suurema võimaluse kasvada ja maailmas end rohkem tutvustada.

Jürnas Rähni

Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe 2023. aastal metsasarve erialal

ERSO metsasarverühmas 2020. aastast ning Rahvusooper Estonia orkestri metsasarverühma kontsertmeister 2023. aastast.

Minu jaoks on kindlasti ühed tähtsamad saavutused konkursiga võidetud töökohad ERSO-s ning hiljem ka Rahvusooper Estonia orkestris. Konkursid toimusid ajal, mil õppisin veel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Õpingute ajal oli mulle palju abiks selline õppeaine nagu orkestripartiid ja konkursitreening, kus sain ettemängu harjutada ning ennast ja enda sooritust selle läbi analüüsida. Olulisel kohal on ka erinevad välisturneed ERSO-ga, Eesti Festivaliorkestriga ja Gustav Mahleri noorteorkestriga suurtes Euroopa saalides nagu näiteks Elbphilharmonie Hamburgis, Zürichi Ton-

halle või Viini Musikvereini kuldne saal. Oluliseks saavutuseks oli minu jaoks ka orkestrandina osalemine ERSO ja EMTA sümfooniaorkestri ühisprojektis. Kavas oli siis Mahleri 3. sümfoonia ning mulle anti võimalus mängida 1. metsasarve partiid. Olin sel hetkel alles bakalaureuseõppe II kursusel ja olen siiani väga tänulik EMTA-le ja ERSO-le selle usalduse ning saadud kogemuse eest.

Rõõm on tõdeda, et spetsiaalselt orkestrimängu puudutavad valdkonnad (nagu konkurssideks valmistumine ja partiide ettevalmistus) on leidnud õppeprogrammis aastatega üha suuremat tähelepanu. Tudengite kaasamine orkestritöö igapäevaellu on äärmiselt vajalik kogemus igale alustavale muusikule, mis on peale koroona-aastaid taas ellu äratatud ERSO akadeemia näol ning toimub pillirühmade kaupa ka Rahvusooper Estonia orkestris. Kuid selline koostöö saab ulatuda Eestist kaugemalegi, pakkudes üliõpilastele võimalusi osaleda projektides kas või naaberriikide ülikoolide orkestrites või muudes rahvusvahelistes koostööprojektides.

Eesti orkestrite elu on väga positiivselt mõjutanud suured publikunumbrid nii kontserdi- kui teatrisaalides. Sama saab öelda ka välisturneede kohta (ERSO, Eesti Festivaliorkester). Kogemus, mida orkestrant saab erinevates kollektiivides mängides, on vaid positiivseks mõjuks tema elule ja pillimänguoskustele.

Biograafia:

Jürnas Rähni alustas metsasarveõpinguid 2003. aastal Aruküla Huvialakeskuses Pääsulind õpetaja Joel Otsa juures. 2011. aastast õppis ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Kalmer Kiige juhendamisel. 2023. aastal lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe professor Kalervo Kulmala metsasarveklassis. Ta on õppinud Karlsruhe Muusikakõrgkoolis professor Will Sandersi metsasarveklassis ning täiendanud end Stefan Dohri, Alec Frank-Gemmilli ja Björn Olssoni meistriklassides.

Jürnas Rähni on saavutanud II preemia Eesti interpreetide konkursil Tallinnas (2018). Solistina on ta üles astunud Pärnu Linnaorkestri, Eesti kaitseväe orkestri, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli sümfooniaorkestri ning EMTA sinfonietta ees. Lisaks on Jürnas Rähni orkestrandina mänginud Gustav Mahleri noorteorkestris, Rahvusooper Estonia orkestris, Vanemuise sümfooniaorkestris, Pärnu Linnaorkestris, Eesti Festivaliorkestris, Põhjamaade Sümfooniaorkestris ja Tallinna Kammerorkestris.

Jürnas Rähni (foto: Kaupo Kikkas)

XXVIII laulupeo „Iseoma“ kunstiline

juht, EMTA kooridirigeerimise

vanemlektor Heli Jürgenson: „Loodan, et noored leiavad tarkust hoida laulupeo pühadust“

Heli Jürgenson XXVII laulupeol „Minu arm“ 2019. aastal (foto: Sven Začek)

Kui 2020. aastal COVID -19 pandeemia maailma tabas, riigid lukustas ja inimesed kodudesse sundis, pidid ka loomeüksused, sealhulgas koorid, teadmata ajaks oma tegevused pausile panema. See oli ühest küljest ärev ja ebakindel aeg, kuid teisalt kinkis see võimaluse võtta midagi, mida sageli ei osata endale lubada – aega. Aega mõelda ja ümber hinnata oma eesmärke. Sellised hetked andsid ruumi ka uutele ideedele ja väljakutsetele. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kooridirigeerimise vanemlektor, dirigent ja XXVIII laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson leidis end pandeemia ajal samasuguses olukorras – aeglasemas elutempos, mis pakkus võimaluse süveneda ja otsida uusi väljakutseid. Just sel perioodil, 2022. aasta sügisel, kuulutas Eesti Lauluja Tantsupeo Sihtasutus koostöös Eesti Kooriühingu ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsiga välja konkursi XXVIII laulupeo kunstilise juhi leidmiseks.

Heli on laulupidude dirigendipuldis ja loomingulises meeskonnas olnud alates 2002. aastast ning teab köögipoolelt, kuidas Eesti suurpidu kokku pannakse. Seljataga on ka 2017. aasta XII noorte laulu- ja tantsupeo peadirigendi kogemus koostöös ideekavandi looja Rasmus Puuriga. Pandeemiaaegne paus võimaldas Helil süveneda ning kunstilise juhi kohale kandideerimiseks mõtteid koguda. „Kui konkurss COVID-19 ajal välja kuulutati, mõtlesin, et tore oleks end konkursi olukorras proovile panna,“ lausub ta. Varasemalt laulupeo ideekavandite hindamise ekspertkomisjoni liikmena teab ta, et konkurents sellele kohale on tihe. Siin tuleb mängu nii idee ise kui ka laulu- ja tantsupeo kavandite omavaheline sobivus, et luua ühtne teema ja pealkiri. „Seekord panin end teadlikult ebamugavasse olukorda. Tahtsin näha kuidas hakkama saan ja proovida midagi uut.“

Võluv ja tundmatu Eesti murdekeel

Heli Jürgensoni ideekavand toetub Eesti murdekeeltele ning tuleneb otseselt muusikast. Eesti koorimuusikas leidub palju laule, kus on sees murdekeele elemendid, näiteks Ester Mägi, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi või Mart Saare loomingus. Heli jaoks on koorilaulu lüürika avastamist väärt – kuidas on eesti keeles lauldud ja kui vähe me sellest tegelikult teame või aru saame. 2019. aasta juubelilaulupeol juhatas Heli valiksegakooride ees Mart Saare setokeelset „Noore veljo, veeritäge“. „Olen seda terve elu juhatanud, aga mõtlesin, et ma ei saa paljudest sõnadest midagi aru.“ See väike meenutus sai üheks allikaks panna laulupidu murdekeele võtmesse.

Eesti keele rikkus on märkimisväärne! Omamoodi kokkusattumuseks peab Heli ka seda, et 2025. aastal on Eesti Raamatu Aasta, mis tähistab 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. „Murdekeel on kirjakeele aluseks ja mulle tundub, et see kõik saab sellel aastal üsna teadlikult kokku. Me lau-

lame murdekeeles ja ka väga poeetilisi kirjakeelseid tekste. Minu jaoks ongi see aasta üks „iseoma“ tervik.“

Iseoma „ilmutas“ end Doris Kareva luuletuses

Laulu- ja tantsupeo nimepanekut võib võrrelda lapsele nimepanemisega, mis võib osutuda pikaks ja vaevaliseks protsessiks. Eriti kui laual on mitu nimevariantii ning otsustajaid palju. Nimepanek XXVIII laulu- ja tantsupeole toimus mõned aastad tagasi, kui ajad maailmas olid veel teised. Vaatamata ebakindlatele aegadele peab Heli valitud nime mingis mõttes lotovõiduks. „Üsna võimatu on ennustada, millised sõnumid on olulised kaks aastat hiljem. Nimepanek on natuke nagu pimeduses kobamine, aga tundub, et inimesed on selle sõna üllatavalt hästi vastu võtnud. Minule endale kunstilise juhina tundub, et laulupeo nimi peaks olema rõõmus ja tugeva energiaga. Mitte lüüriline või liiga romantiline. „Iseomas“ on seda karakterit, mida murdekeeles ja laulupeo olemuses näen – me ise peame seda laulupeo traditsiooni hoidma. Me ise peame neid laule laulma. Mitte keegi teine ei tule seda meie eest tegema. Võib-olla ka selles ajas ja poliitilises situatsioonis on see kuidagi eriliselt suure tähenduse ja väega. „Iseoma“ sõna omab erilist jõudu ja energiat.“

„Iseoma on vana sõna, mille Heli leidis juhuslikult Doris Kareva luuletusest. Kui laulupidu looma hakatakse, siis tellitakse autoritelt uusi teoseid ja uuritakse ka luuleraamatuid. Otsides sobivat lauluteksti, luges ta Doris Kareva luuletust, kus sõna „iseoma“ silma hakkas. „See leid andis kinnitust, et „iseoma“ on ka tänasel päeval kasutuses olev sõna, mõjudes enesekindla sõnumina.“ Isegi kui luuletus ei saanud laulupeo repertuaaris laiemat kõlapinda, toetus Heli just sellele.

„Iseoma“ sõna omab erilist jõudu ja energiat.

Eestlane elab ja hingab koorilaulu rütmis

„Kui mõelda aegade algusesse, siis laulmine oli ellujäämise ja elamise viis – hällilauludest töölaulude ja itkudeni. Laulmine on olnud suurel määral meie elu osa,“ räägib Heli eestlaste laulutraditsioonist. Ka oma lapsepõlvele tagasi vaadates meenuvad talle perepeod, mis olid erilised just seetõttu, et väga palju lauldi. Kuigi tänapäeval pere- ja seltskondlikel koosviibimistel seda nii naljalt ei näe ja inimesed kuulavad muusikat teistest kanalitest, on eestlaste kirg ühislaulmise vastu alles jäänud. Seda kohta täidab koorilaul, mida võrreldes teiste rahvastega on keskmiselt palju rohkem. Seda kinnitab ka üldlaulupeole registreerunud kooride arv. „Juubelilaulupeo teekonda alustades küsiti, kuidas kavatsen aidata riigil COVID-i kriisist välja tulla? Kas ma ei karda, et koorid on vahepeal kokku vajunud?

Tegelikkuses on registreerunuid rohkem kui kunagi varem. Kas selle on tinginud COVID, sõda Ukrainas või mõni muu põhjus, on raske öelda. Samas tundub see loogikavastane, kuna ühiskonnas ja hariduses toimuvad protsessid ei ole sugugi koorilaulu arengule soodsad,“ sõnab ta. Näitena toob ta maakoolide gümnaasiumite sulgemise ja riigigümnaasiumitega liitmise, mis on vähendanud noortekooride hulka. Ometi võib näha kooride üldarvus stabiilsust ning lauljate arvu kasvu. Üle sajaliikmelisi koore on rohkem kui kunagi varem, ka koolikooride hulgas. See on Heli sõnul üks oluline muutus.

Koorijuhtide järelkasv – missioonitundest üksi ei piisa

Eestlaste koorilaulu kirest rääkides ei saa me mööda vaadata ka koorijuhtidest ja nende järelkasvust. Üks tegevkoor vajab enda ette motiveeritud ja professionaalset koorijuhti. Võrreldes varasemate aegadega on elustandardid, tööturu tingimused ja igapäevaeluga toimetulek oluliselt muutunud, mis on oluliselt mõjutanud ka koorijuhtide järelkasvu. Pikaaegne koorijuht räägib, et kui kunagi töötasid inimesed tihti missioonitundest, teadmata täpselt, kuidas leib lauale tuleb, siis tänapäeva noored teevad oma erialavalikuid pigem pragmaatilistel kaalutlustel. Elu on arenenud, erialasid ja karjäärivõimalusi on juurde tulnud, mistõttu dirigendiks või koorijuhiks saamine võib tunduda keeruline. Eestis on vaid neli professionaalset koori: kaks ooperikoori, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Rahvusmeeskoor. Sageli juhivad neidki välismaised dirigendid. Noorele muusikule ei pruugi isetegevuskooriga töötamine tunduda piisavalt atraktiivne perspektiiv. Koorijuhi amet eeldab suurt pühendumist ja mitmekülgseid oskusi. Professionaalsetes koorides nõuab töötempo ja repertuaari omandamine väga suurt pingutust, samas kui isetegevuskoorides tuleb lauljaid motiveerida, õpetada noodilugemist ja arendada lauluoskust. Sageli on koorijuhi töö kombineeritud muusika- või instrumendiõpetaja, kultuurikorraldaja või mõne muu ameti ülesannetega. See tähendab, et koorijuht peab olema kui kümnevõistleja. „Eestis ainult koorijuhina ära elada on paraku keeruline, mis ongi üks peamisi põhjusi, miks noored selle eriala valikul kõhklevad. Õppejõuna näeb ta, et vaatamata tugevale haridusplatvormile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tulevad õppima need, kes on oma valikus kindlad. Keda sütitab koorimuusika ning kellele meeldib elustiil, ilma milleta nad ei kujuta oma tulevikku ette. „Selliseid pühendunud inimesi on meie muusikamaastikul endiselt õnneks palju,“ sõnab ta. Lisaks sellele on tema õpilaste hulgas olnud ka kolleegide lapsi, kes kasvanud koorimuusika keskel ja valinud sama eriala.

„Minu vanemad saatsid mind omal ajal Tallinnasse muusikat õppima, kui olin vaid 15-aastane, tuginedes autoriteetsete õpetajate soovitustele,“ meenutab ta. „Ema ei muretsenud, kuidas ma 1980ndatel siin hak-

kama saan, sest ta usaldas õpetajate hinnangut. Nad nägid minus potentsiaali ja suunasid mind õigele teele.“ Siin toonitab ta ka lastemuusikakoolide tähtsust noore inimese kujunemises. Kuigi elu on selle aja jooksul muutunud, oli siis ja on ka praegu igasuguse õppe aluseks huvi ja kirg valdkonna vastu. „Mul hakkas silm kohe selle eriala peale särama,“ meenutab Heli, kes peab oma muusikuteel üheks oluliseks õpetajaks Ants Sootsi.

„Kui teiste erialade puhul saab oma oskusi harjutada individuaalselt, oma instrumendiga, siis koorijuhina on harjutamiseks vaja koori. Praegu on see akadeemias lahendatud nii, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor toimib kahes osas, pakkudes üliõpilastele nii koorilaulu kogemust erinevates projektides osalemisega kui ka võimalust ise aeg-ajalt koori juhatada.

Vaatamata olemasolevatele võimalustele leiab Heli, et ülikooliõpingute aastad ei ole piisavad selleks, et koorijuhist saaks meister. „Teoorias peaks olema võimalus harjutada väljaspool ülikooli. Paljudel tudengitel ongi oma koorid ning koostöös Eesti Kooriühinguga pakume võimalust osaleda Eesti kooride proovides passiivse kuulajana ning ka ise dirigeerida.“ „See on nagu sõiduõpe. EMTA pakub teooria- ja dirigeerimistunde ja esmast praktilist koori juhatamist. Vilunud koorijuhiks saab aga pikaaegse tegutsemise järel. Kui tudeng lõpetab akadeemia ja reaalsesse tööellu astub, vajab ta praktikat, et „liikluses“ ellu jääda ja meistriks saada. Mäletan oma kogemusest, kui lõpetasin Tallinna Konservatooriumi – ma oskasin midagi, aga tõeline töö ja õppimine algasid iseseisvalt. Ülikoolis omandasin käsitööoskused, kuid tõeliselt osavaks sain aastate jooksul väljaspool kooli.“

Aastate jooksul on Heli olnud nii harrastus- kui professionaalsete kooride ees. Selle ajaga on ta selgeks saanud, et koorid võivad professionaalsel tasandil erineda, aga inimene jääb alati samaks – laulmine on tihedalt seotud keha, hinge, vaimu ja närvisüsteemiga. Koor on tema jaoks kui väike ühiskond erinevate inimeste ja arvamustega. Koorijuhi eesmärk on häälestada kõik hääled ühele lainele, et koor kõlaks kui üks terviklik instrument.

Keegi ülevaltpoolt on saatnud

Koorijuhina on Helil alati olnud noodivirn unistuste teostega, mida ta on soovinud oma kooridega esitada. Huvitaval kombel on need teosed tema ellu ka ühel või teisel moel tulnud. Üks markantsemaid lugusid juhtus aastakümneid tagasi: Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilasena käis Heli sageli Raekoja plats 16 asunud kaupluses „Heli“, kus müüdi vinüülplaate. Ühel päeval ostis ta Alfred Schnittke „Koorikontserdi“ vinüüli, teadmata heliloojast suurt midagi . Schnittke muusika oli aga Heli jaoks nii lummav, et ta kuulas albumi koheselt läbi ning see muusika jäi tema sisse. „Olen

Schnittke teost alati armastanud, aga ma ei ole loonud illusiooni, et kunagi avaneb võimalus seda juhatada.“ Kui aastate pärast tuli Heli ellu Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Risto Joost, kes soovis Schnittke „Koorikontserti“ esitada, tekkis tal koormeistrina võimalus teos ette võtta ning kooriga see põhjalikult läbi töötada. Mitmeid kuid kestnud harjutusprotsessi järel võttis koori kunstiline juht Kaspars Putniņš teose üle ning salvestas plaadile, mis hiljem jõudis Grammy nominatsiooni („Schnittke: Choir Concerto; Three Sacred Hymns; Pärt: Seven Magnificat-Antiphons“. 64. Grammy nominent parima kooriesituse kategoorias). „Muusikalises mõttes oli see minu elu fantastilisim hetk,“ sõnab Heli. Siinkohal ei ole oluline, et ta sellel konkreetsel plaadil ei juhata. Sageli on koormeistri töö kuudepikkune. Plaadile jõuab lihvitud versioon, millele eelnenud töö väärtust teab Heli väga hästi.

Koorilaul kui eestlase inimõigus

Kui teha väike ülevaade Eestis tegutsevatest kooridest, siis selgub, et peamiselt tegutsevad need kultuurikeskuste, rahvamajade ja koolide juures. Maakondlikud koorid on enamasti seotud kultuurikeskustega, mis paiknevad tähtsamates sõlmpunktides. Kohalikud omavalitsused, kelle eelarved on sageli piiratud, toetavad koore, pakkudes neile tasuta prooviruume ja töötingimusi. Umbes 60 protsenti kooridest tegutseb koolides, kus koorijuhid on sageli muusikaõpetajad, kelle palk tuleb kooli eelarvest.

Suurtes linnades, eriti Tallinnas, on olukord keerulisem. Täiskasvanute koorikollektiivid peavad sageli looma mittetulundusühinguid ja juhatusi, et oma tegevust jätkata. Rahastust taotletakse Kultuurkapitalilt või kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuid see ei kata alati kõiki kulusid. Koorid maksavad ise dirigendi palga, korraldavad projekte ning kannavad tihti ka ruumide rentimise kulud. „Täiskasvanud koorilaulu harras-

tajad panustavad liikmemaksuga nagu mõned käivad spordiklubides,“ selgitab Heli.

Koorijuhi vaates on üheks suureks saavutuseks see, et Eesti riik on tugevdanud laulupeo liikumise toetussüsteemi. „Tõnis Lukase ministriks oleku ajal suutsime viia riikliku toetuse sellisele tasemele, et koorijuhtide töö tasustamine, sarnaselt sporditreeneritega, on nüüd toetusmehhanismi osa. Kutsetunnistusega koorijuhid saavad küsida oma palka 50 protsendi ulatuses Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu, mis katab riiklikud maksud. Ülejäänud osa tuleb tasuda koori enda vahenditest. See muudatus aitab kooridel tegutseda legaalselt ja pakkuda dirigentidele sotsiaalseid garantiisid. Koorijuhi amet on nüüd ametlik töölepinguline elukutse, mis tagab aastaringse sotsiaalse kindlustatuse. Selle saavutamine on olnud pikk ja keeruline protsess, mis on kestnud üle 20 aasta ja pole veel täielikult lõpule jõudnud,“ nendib Heli. „Mitte igale koorile igas maakonnas ei ole suudetud seda süsteemi selgeks teha. Paljud harrastajad tajuvad koorilaulu endiselt hobina ja arvavad, et sama kehtib ka dirigendi kohta. See on suur mõtteviisi muutus, milleks on vaja aega ja selgitustööd.“

Ka koolides on olukord keeruline. Väga palju sõltub koolidirektorist, kes ei pruugi koorilaulu piisavalt väärtustada. Kui muusikaõpetaja teeb oma tunnid ära, peetakse seda juba heaks tulemuseks. Et koor laulab aktustel ja jõuluüritustel, tundub loomulik, kuid tegelikult toimub see justkui tasuta lisatööna. Palgad on üliväikesed, mis on üks põhjusi, miks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse on raske uusi üliõpilasi saada.

Koorijuhina töötamine nõuab tohutult palju tunde, kuid tasu on marginaalne. Kui noor inimene tahab luua kodu ja võtta pangalaenu, ei ole praegused töölepingud piisavad. Elu ja standardid on muutunud ning ühiskonnas on keeruline selgitada, et koorijuhi amet

Vasakult Heli Jürgenson, Doris Kareva ja Tõnu Kõrvits XXVII laulupeol „Minu arm“ 2019. aastal (foto: erakogu)

on täieõiguslik elukutse. Pianisti või puhkpillimängijat nähakse professionaalina, kuid dirigenti käsitletakse sageli kui laulupeo ja harrastustegevuse osa. Justkui kogu töö oleks üks suur missioon, kuid tegelikult on see raske ja vastutusrikas amet.

Koorijuhi töö oluliseks osaks on vokaalse kvaliteedi ja kunstilise taseme hoidmine. „Eestis on lauljad head kõikjal – kõik sõltub sellest, kuidas dirigent suudab õpetada,“ ütleb Heli. Kuigi väikestes maakondades ei ole lauljate valik nii suur kui Tallinnas, usub ta, et igal inimesel on võimalik arendada muusikalist maitset ja oskusi.

Laulupidu ja UNESCO kultuuripärandi hoidmine

Heli leiab, et kuigi laulupidu on kõigile, peab repertuaarivalik olema põhjalikult läbi mõeldud ja lihtsat teed ei tohiks valida. „On oluline hoida kõrgel tasemel a cappella laulude traditsioon ja UNESCO laulupeo pärand,“ sõnab ta. Popmuusika ja saatepalad võivad olla atraktiivsed, kuid need ei tohi asendada tradit sioonilist koorimuusikat. Ta meenutab IV üldlaulupeo repertuaari salvestamist Estonia Seltsi Segakooriga: „Need laulud olid nii keerulised, et murdsime nende salvestamiseks konte!“ ütleb ta naerdes. Kooride ja laulupeo liikumise püsimine nõuab järjepidevat tööd. „See, et koorid laulupeol laulavad, on võimalik ainult tänu iganädalastele proovidele, mida tehakse aastate jooksul.“ Ta lisab, et sageli ei mõisteta, kui suur töö on seotud dirigentide panusega. „Kui keegi ütleb, et tee me öölaulupeo ja laulud on kõigil kohe võtta, siis see on võimalik ainult tänu dirigentidele, kes on aastaid neid laule õpetanud.“

2017. aastal toimunud XII noorte laulu- ja tantsupi du „Mina jään“ oli Heli sõnul murranguline – Rasmus Puuri ideekavand nägi ette, et juhatavad ainult noored dirigendid. Sihtasutuse jaoks tundus idee aga liiga ris kantne – jätta kogu vastutus vaid noorte kanda. Idee muutus ja vormus selliselt, et igas kooriliigis on men tor ning noored dirigendid, kuid kunstiline juht peab olema keegi, kes suudab hallata kogu noorte maastik ku. Nii tekkis Helil kunstilise juhi roll. Samuti jäi igale kooriliigile mentor. Heli rõõmustab selle üle, et toona kaasatud dirigentidest on paljud nüüdseks kindla käelised tegijad. „Tänu sellele sammule said noored dirigendid juba siis süveneda laulupeo traditsiooni desse ja köögipoolele. Täna olen kindel, et nad saavad iseseisvalt hakkama. On hea teada, et olen andnud oma panuse uue põlvkonna ettevalmistamisse.“ Heli rõhutab, et laulupeo juhtimine on suur vastutus, kus iga otsus nõuab läbimõtlemist. „Ma pean arvestama erinevate arvamustega, kuid lõpuks jääb otsustavaks ideekavand ja meie meeskonna ühiselt loodud suund.“

Kuidas „Iseoma“ lõplik tähendus publikuni jõuab, sel gub alles pärast pidu. „Seda on võimatu ette ennusta da,“ lisab ta. Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu

arm“ ja Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ on pakkunud hingejõudu ja ühtekuuluvustunnet, kuid samas peab nende laulude kasutamine olema läbimõeldud. „Laulupeo pühalikkust tuleb hoida – see ei saa toimuda liiga tihti ega muutuda liiga tavaliseks. Kui miski muutub liiga harjumuspäraseks, kaotab see oma erilise jõu ja tähenduse.“ Heli sõnul on laulupeo sotsiaalne ja kultuuriline mõju hindamatu. Koorilaul on alati olnud ühendav jõud, kuid tänapäeval tuleb leida tasakaal sotsiaalse kaasamise ja kõrgetasemelise muusikalise kvaliteedi vahel. „See on vastutusrikas otsus, mis jääb kunstilise juhi õlgadele.“ Olgugi et traditsioonid arenevad ja muusikaline repertuaar ajas muutub, on oluline hoida klassika tasakaalus uuendustega. „Aeg muutub, aga laulupeo sügav tähendus ja missioon jäävad. Tuleb vaid loota, et iga uus põlvkond leiab tarkuse seda traditsiooni pühana hoida,“ lausub Heli.

Tekstikatkend 2004. aastal Pilgrimi kirjastuses ilmunud albumist „Ilmaring“. Autor Doris Kareva

Elan, mitte ei võta ruumi

Vaimse tervise väljakutsetest räägitakse järjest enam ja ka muusika- ja teatrivaldkond ei ole jäänud neist puutumata. Julgen aga väita, et valdkond pakub selles tegutsejatele midagi unikaalset ehk erilisi toimetulekuvõtteid. Loometegevus pakub panustamisvõimalust, mis ühelt poolt võib tekitada lisapinget, aga annab ka eneseteostusvõimalusi, mida mujalt ei leia. „Elan, mitte ei võta ruumi“ – nii kõlavad Chalice’i laulusõnad. Seda motot silmas pidades jagan mõtteid, kuidas hoida oma vaimset tervist loometegevuses.

Alusta positiivse noodiga

Muusika- ja teatrivaldkonnas keskendutakse enamasti sellele, mida saaks veel paremini teha. Eks see on kindlasti ka vajalik, kuid kaasaegsed psühholoogilised lähenemised on leidnud, et ka positiivse rõhutamisel on oma roll. Kui positiivset ei rõhutata, jääb inimesele meelde ainult kriitiline osa. Enda kogemusest olen märganud, et sageli on esinemisärevus tekkinud just liigsest enesekriitikast ja üks võimalus sellega toime

Elina Kivinukk, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia psühholoog ning võrdse kohtlemise usaldusisik (foto: EMTA)

tulla on teadlikult märgata head. See ei pea olema ainult esinemisega seotud, vaid seda saab kasutada ka igapäevategevustes.

Nii saab alustada päeva väikese tänulikkuse harjutusega – märgata kolme asja hommikul, mis on juba hästi, olgu see asjaolu, et sai süüa toeka hommikusöögi või et tean, mida selga panna, või et laps läheb puiklemiseta kooli. Ka juhul, kui möödunud on kehva unega öö, saab endale kinnitada: „Kuigi olen kehvasti maganud, tuleb päev sellegipoolest hea.“

Koos, koos, koos

Vaimse tervise valdkond võib olla üsna individuaalne –igaühel on enda toimetulekuvõtted ja tugevused, mis teda raskel hetkel toetavad, tuju tõstavad ja ka töötavad paremini. Muusikavaldkond on üsna individualistlik ja teatriteekonnalgi on asjaolusid, mis panevad pigem üksildasena tundma.

Siin soovin üles kutsuda just kollektiivsusele ja üksteise märkamisele. Kui keegi on läbi põlemas, siis me ei peaks tegema seda tema isiklikuks taagaks, tuues välja selle inimese liigse enesenõudlikkuse või halva ajaplaneerimisoskuse, vaid saame läheneda läbipõlemisele kui ühisele ülesandele. Meil kõigi on vastutus üksteise ees - teha koos tööd, aga ka märgata üksteise vaimset seisundit. Et me ei pisendaks vaimse tervise teemasid ega alavääristaks kellegi toimetulekuoskusi, vaid pühendaksime üksteisele aega, kuulaksime ja märkaksime. Igaüks saab midagi ära teha, et kõik oleksid hoitud nii meie kogukonnas ja ka Eestis laiemalt. Saame öelda lahke sõna, kui see mõttesse tuleb, öelda aitäh, kui midagi tundub enesestmõistetav, teha toetavat huumorit ja lugu pidada üksteise piiridest.

Meil kõigil on vastutus üksteise ees – teha koos tööd, aga ka märgata ükstesie vaimset seisundit

Ühiselt saab arutada ka kokkuleppeid, et üksteist hoida, toetada häid töörütme, aga pidada lugu ka puhkeajast. Nii saab läbi rääkida, millised on mõistlikud kirja kirjutamise ajad ja millal vastuseid oodatakse, kuidas me räägime magamisest, millised on mõistlikud tööde tähtajad, mis toetavad unehügieeni, aga aitavad ka pühi tähistada või nädalavahetusel lihtsalt hingata või perega aega veeta.

Üks seis, siht ja suund

Psühholoogina soovitan tehnikana eesmärkide seadmist, sest mõõdetavad, realistlikud ja innustavad

eesmärgid võivad olla toetavad kaaslased ka keeruliste ülesannete juures. Ka koosolekud ja kohtumised võiksid alata ühise eesmärgi sõnastamisest (pärast positiivset eelhäälestust). Hea eesmärk aitab hoida fookust ja läbi mõelda, miks ma mingisugusesse ruumi sisse astun, või aitab kas või ebameeldivamad ülesanded väiksemaks teha ja seeläbi saavutatavamaks muuta.

Julgustan sihtide seadmisel abi küsima ning ka enda haavatavust näitama. Igas valdkonnas on normaalne soov saada paremaks ja mõista, et keegi ei oska ega tea kõiki asju. Normaalne on abi küsida, eksida ja seejuures ka toetavalt uurida, kuidas keegi teeb oma tööd moel, et ta seda armastab ja naudib.

Ka omavaheline võistluslikkus muusika- ja teatrivaldkonnas jätab mulje, nagu peaksime kõik tarkuse endale hoidma, aga ehk on võimalik siingi eesmärki ümber raamistada. Võiksime üksteist rohkem hea sõnaga toetada ja koos paremaks saada.

Loomevaldkonnas tegutsemine annab hea võimaluse toetada enese heaolu, aga ka unikaalsed võimalused eneseteostuseks. „Ma ei tunne end kunagi paremini, kui siis, kui saan muusikaga tegeleda", "Tunnen, et olen lavale kutsutud" - need on põhimõtted, mis kannavad ja aitavad paremaks saada. Niisiis: "Elan, mitte ei võta ruum.

Soovitused, mida enda unehügieeni toetamiseks teha saab

• Kasutada unepäevikut ja lihtsalt jälgida enda unerütme – mis mõjutab une kvaliteeti?

• Esinemisvabal päeval lõpetada e-kirjade lugemine ja ekraanide kasutamine kell 22 ja sisustada õhtu rahuliku ja toetava tegevusega.

• Leppida lähedastega/kolleegidega kokku „vaikne tund“ päevaseks uinakuks või rahulikumaks ajaks.

• Reisidel, tuuridel, väljasõitudel kokku leppida öörahu aeg.

• Kui on olnud halvasti magatud öö, kinnitada endale: „Olen sellegipoolest täna suurepärane.“

Kunstnik Kai Kaljo avab

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

portreenäituse telgitaguseid

Kunstnik ja näituse kuraator Kai Kaljo (foto: Erlend Štaub)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tähistas 28. septembril 2024 oma 105. aastapäeva. Selle sündmuse puhul avati akadeemia kontserdi- ja teatrimaja fuajees õppejõudude portreenäitus. Kuraator Kai Kaljo räägib järgnevalt näitusest lähemalt.

Näituse idee sündis seoses sellega, et olin ise hakanud üle hulga aja jälle portreesid maalima ning 2020. aasta kevadel kureerinud Tallinna Kunstihoone galeriis näituse „Kunstnikud maalivad kunstnikke“. Näituse põhimõte seisnes selles, et iga kunstnik valis teise kunstniku, kelle portreed ta soovis maalis: oli see siis mõni lähedane sõber või hoopis hingelähedane kunstiklassik aastate tagant. Autoportreesid soovitasin küll mitte pakkuda, aga mõned jäid siiski ka sõelale. Kuna nii kunstnike huvi näitusel esinemise vastu kui ka külastajate huvi olid suured ning kogu ettevõtmisest jäi meeldiv mälestus, hakkasin otsima uusi võimalusi, kuidas veel midagi analoogset teha ja sobivaid osapooli kokku viia. Nimelt sugugi mitte iga kunstnik ei valda seda žanri ja, nagu on selgunud, sugugi mitte iga inimene ei ole valmis endast maalitud portreega kohtuma.

Need otsingud viisid mind Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori Ivari Ilja juurde, kellega leidsime varsti ühise keele: nimelt tuli tema mõttele käivitada EMTA õppejõudude ja endiste rektorite portreede maalimise protsess nii, et neid tuleks aja jooksul juurde ja nad kõik leiaksid tulevikus endale sobiva koha akadeemia seintel. Nii et praegune näitus peaks olema alles algus.

Kuigi Eesti muusikute ja näitlejate-lavastajate portree-

sid on Eesti kunstnike poolt aegade jooksul maalitud palju ja neid on kindlasti varjul nii kunstimuuseumide kui ka Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes, koosneb käesolev näitus eranditult paari viimase aasta töödest, mis on maalitud spetsiaalselt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jaoks. Akadeemia sooviks oli jäädvustada esmajärjekorras professoreid ja endisi rektoreid. Kunstnike valikul lähtusin sellest, kes on portree teemaga tegelenud ja keda see jätkuvalt huvitab. Portreteeritavatel on samas loomulikult ka oma sõna öelda – nii on näiteks mõnel oma tuttav kunstnik, kellega ta soovis koostööd teha.

Kõige esimesena valmis Urve Dzidzaria filigraanne portree noorest Georg Otsast, alapealkirjaga „Kõik on alles ees“ ja viimasena hoogne ning meisterlik Hugo Lepnurme portree Joel Jõeveelt. Kunstnikest on esindatud veel Lilian Mosolainen, Pille Jänes, Olesja Katsanovskaja-Münd, Tiiu Rebane ja mina ise. Kõigi nende autoritega algas koostöö juba eelpool mainitud kunstnike portreede näitusega. Koostööpartnereid on veel, aga nende tööd on alles valmimisjärgus.

Igal teosel on oma saamislugu, alustades sellest, kuidas igale persoonile leida õige kunstnik ja vastupidi. Võib ka juhtuda, et töö käigus selgub, et enda portreega kohtumine võib inimesele olla vägagi üllatav ja emotsionaalne kogemus.

Iga kunstnik töötab isemoodi. Tänapäeval kasutatakse harva sellist meetodit, kus modell istub päevade kaupa liikumatult ateljees – selleks pole tihti lihtsalt aega.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõudude portreenäitus

Ja kui mõnel on, siis praeguses kiirustavas maailmas oleks see kindlasti väga eriline, lausa luksuslik kogemus, mida võimaluse korral kõigile soovitaksin. Tihti kasutatakse portree maalimisel abimaterjalina fotosid ja kõige parem on, kui kunstnik saab need fotod ise teha. Näiteks Mari Tampere-Bezrodny portree puhul tegin ma enne maalima asumist kaks seeriat fotosid, kuna esimesel korral polnud justkui õiget meeleolu ja ehk mõjus ka see, et me polnud varem kohtunud. Teisel korral saime minu arvates parema kontakti, võib-olla oli ka temal endal rohkem aega ennast ette valmistada.

Portree valmimine võtab harilikult päris palju aega, sest maalimine ei ole ainult pintsliga vehkimine. Palju on vaja vaadata ja mõelda, et leida selline lahendus, mis tundub õige.

Kristel Pappeli nägu oli mulle küll tuttav juba lapsepõlvest, aga eks igale inimesele lisandub elu jooksul palju kihte. Läheb aega, enne kui saad aru, millised neist on kõige olulisemad, millist ilmet peaks rõhutama nii, et ka teistele tunduks, et selline ta just ongi.

Pille Jänes maalis Ingo Normeti portree küll foto järgi, aga kuna nad olid olnud aastaid head tuttavad ja teatris koostööd teinud, siis oli tunda, et tal oli portree „peas olemas“.

Olesja Katsanovskaja-Münd, kes maalis Natalia Sakkose ja Anne-Liis Polli portreed, otsib alati portree tegemise juures mingisugust iseloomustavat kujundit

– et lõpptulemus oleks kontseptuaalne, mitte lihtsalt inimese nägu. Samas on tal näod ka meisterlikult ja elavalt kujutatud.

Urve Dzidzaria maalib nii nagu vanad meistrid – tema tehnika on täpne, aeganõudev ja lõpptulemus imetlusväärselt peen. Nii Georg Ots kui ka Hirvo Surva on mõlemad tema maalitud portreedel helged ja harmoonilised.

Kõik huvilised saavad portreenäitusega tutvuda Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja fuajees.

Kuulamine on kuld. Natalia Sakkos (kunstnik Olesja Kotšanovskaja-Münd)

Kristel Pappel. 2023 (kunstnik Kai Kaljo)

Georg Ots anno 1949. Kõik on veel ees. 2022 (kunstnik Urve Dzidzaria)

Arvo Volmeri portree Kiur Kaasiku foto põhjal. 2024 (kunstnik Tiiu Rebane)

Ingo Normet. 2024 (kunstnik Pille Jänes)

August Topmani portree Parikaste foto põhjal. 2024 (kunstnik Kai Kaljo)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Teaduskool

Muusika ja mina –mina ja muusika

Konkursile oodatakse ideid, mis seostavad muusikat ülemaailmse säästva arengu eesmärkidega.

Osalemiseks palume esitada konkursitöö, mis sisaldab konkreetset probleemipüstitust ning võimaliku lahenduse kirjeldust. Töid ootame hiljemalt 22. aprillil 2025 aadressile teaduskool@eamt.ee

III EMTA HELILOOMINGU KONKURSS

Konkursil võivad osaleda kõik EMTA üliõpilased sõltumata erialast. Konkursile oodatakse teoseid pikkusega 7–10 minutit, mis on kirjutatud koosseisule fc (picc+afl), cl (bcl), violin or viola, vcl, piano.

Osalemiseks palume saata teose partituur ning partiid hiljemalt 14. aprillil 2025 aadressile emtahk@eamt.ee.

Zürii:

Toivo Tulev

Helena Tulve

Tõnu Kõrvits

René Eespere

Liisa Hirsch

Fractales ansambel

Kuidas elad, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilane?

Üliõpilasesinduse juht Isabella Kaumann (foto: EMTA)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilasesindus, mis loodi 1993. aastal, on alati olnud üliõpilaste hääleks ning toonud esile nende mured ja rõõmud. Täna, aastal 2025, kannab esindus endas edasi sama missiooni, pakkudes üliõpilastele tuge ja luues keskkonna, kus igaühe hääl võiks kõlada. Mis on need teemad, millega üliõpilasesindus igapäevaselt tegeleb?

Küsimustele vastasid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilasesinduse juht Isabella Kaumann, asejuht Vladimir Todurov ja liige Kerttu Saagpakk. Üliõpilasesindusse kuuluvad ka liikmed Felix Verlin ja Jordi López Jové.

Milline on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilasesinduse peamine roll ja eesmärk?

Meie peamine roll on kuulata üliõpilasi, et luua neile parim keskkond õppimiseks, arenemiseks ja iseendaks olemiseks. Lisaks esindame üliõpilasi ülikooli juhtimise otsustuskogudes.

Millised on 2025. aasta vaates kõige olulisemad teemad, millega üliõpilasesindus tegeleb?

Näiteks koostöös teiste ülikoolide üliõpilasesindustega ja ka akadeemia rektoraadiga seisame selle eest, et ülikooliharidus oleks jätkuvalt tasuta kättesaadav. See eeldab Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) koosoleku-

tel ja meeleavaldustel osalemist, Rektorite Nõukogu ümarlaual käimist ning allkirjade kogumist jms. Samuti on tarvis tõstatada küsimusi tudengite heaoluga seoses. Näiteks 4. veebruaril toimus TalTechi aulas Rektorite Nõukogu kõrghariduse ümarlaud, kus Riigiteaduste Seltsi ja Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse esindajad tegid ettekande parlamendierakondade vaadetest kõrghariduse teemal. Eesti kõrgkoolide üliõpilased, sealhulgas meie liikmed, andsid sisendit kõrghariduse pika plaani tarvis – olulisemateks teemadeks tudengite seas osutusid kõrghariduse rahastus, kättesaadavus ja kvaliteet.

Kuidas saavad üliõpilased esinduse töös aktiivselt kaasa lüüa ja oma häält kuuldavaks teha? Rääkides ja/või kirjutades meile tagasisidet andes ja ettepanekuid tehes. Lisaks vajame vahel abi ürituste korraldamisel, nii et kõik vabatahtlikud on teretulnud. Näiteks 28. veebruaril toimus EMTA avatud uste päev, kus oli üles seatud ka üliõpilaste laud koos erinevate interaktiivsete mängudega. Kaasa arvatud EMTA tudengielu tutvustamine. Kõige rohkem abi vajame aga näiteks lõpupidude korraldamisel.

Millistele muudatustele on üliõpilasesindus viimasel ajal akadeemia õppekorralduses või üliõpilaselus kaasa aidanud?

Osalemine uue õppeinfosüsteemi (ÕIS) parendamises lähtuvalt üliõpilaste tagasisidest. Samuti harjutusklasside kasutamise süsteemi muutmine ja parendamine, kuigi see on veel pooleli, ning käimasolevad projektid ülikoolikeskkonna toetavamaks ja turvalisemaks muutmisel.

Kas on lähiajal plaanis üritusi, arutelusid või muid algatusi, mis üliõpilasi puudutavad?

Palun hoidke silma peal kõigel, mis puudutab tasuta kõrghariduse säilitamist ja üliõpilaste toimetulekut. Näiteks kadus alates veebruarist senine tulemusstipendium, milleks riik enam raha ei eralda, kuid akadeemia on loonud selle asemele erialase tunnustusstipendiumi.

Palun hoidke silma peal kõigel, mis puudutab tasuta kõrghariduse säilitamist.

Kuidas üliõpilasesindus teeb koostööd teiste üliõpilasorganisatsioonide ja ülikoolide üliõpilasesindustega? Kuidas üliõpilasesindus suhtleb akadeemia juhtkonnaga ja kuidas mõjutab üliõpilaste arvamus juhtimise otsuseid?

Me teeme pidevat koostööd EÜL-i ja Eesti Kunstiakadeemia ning Tartu Ülikooli esindustega. Peamiselt kirjavahetuse kaudu, aga kohtume ka silmast silma, et arutada, kuidas edendada üliõpilaste heaolu.

Akadeemia rektoraadiga toimuvad regulaarsed kohtumised ning väga oluline on üliõpilaste esindamine kõikidel senati ja kolleegiumide koosolekutel.

Millised on üliõpilasesinduse järgmised sammud või arengusuunad?

Soovime, et üliõpilastel oleks rohkem veendumust, et nad saavad vabalt olla nemad ise, edendada interdistsiplinaarset koostööd ning luua veelgi mugavamat õppimiskogemust. Uued eesmärgid need ei ole, aga iga uue esinduse koosseisu jaoks on väljakutseks taoliste eesmärkide poole püüelda.

Kuidas üliõpilased saavad mõtteid jagada ja oma muresid üliõpilasesindusele edastada?

Kui on soov anda tagasisidet anonüümselt, on meil õpilasesinduse ruumi kõrval postkast, kuhu saab kirjaliku tagasiside tuua. Muudel juhtudel saab kirjutada kas e-mailile yesindus@eamt.ee või rääkida meiega otse.

Üliõpilasesinduse liige Kerttu Saagpakk (foto: EMTA)

Üliõpilasesinduse asejuht Vladimir Todurov (foto: EMTA)

Sisseastumine Eesti Muusika- ja

Teatriakadeemiasse

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias saab bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasemel õppida kõiki tähtsamaid muusika ja teatrikunstiga seotud erialasid – orelist ja klavessiinist jazz- ning pärimusmuusikani. Samuti valmistame ette tulevasi näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge.

Muusika interpretatsiooni osakond Siin on võimalik õppida kõiki tähtsamaid klassikaliseja nüüdismuusika instrumente: klahvpille (klaver, orel, klavessiin, akordion), keelpille (viiul, vioola, tšello, kontrabass, harf, klassikaline kitarr, kannel), puhkpille (flööt, oboe, klarnet, fagott, saksofon, metsasarv, trompet, tromboon, tuuba, eufoonium), löökpille, samuti klassikalist laulu ja kooridirigeerimist. Magistriõppes lisanduvad erialade valikusse orkestri- ja puhkpilliorkestri dirigeerimine, kammeransambel, varajane muusika ja saateklass.

Heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakond Heliloomingu ja muusikatehnoloogia erialad hõlmavad lisaks klassikalisele heliloomingule ka elektroakustilist ja audiovisuaalset loomingut, samuti helirežiid. Improvisatsioonilise muusika erialade hulka kuuluvad jazzmuusika, pärimusmuusika, mida saab õppida nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes.

Magistriõppes lisanduvad erialad: kaasaegne improvisatsioon ning nüüdismuusika interpretatsioon ja loome (Contemporary Perfomance & Composition, CoPeCo). Vastuvõtt CoPeCo-sse toimub iga kahe aasta tagant, õpe toimub nelja muusikakõrgkooli koostöös: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Stockholmi Kuninglik Muusikakõrgkool (Rootsi), Lyoni Konservatoorium (Prantsusmaa), Hamburgi Muusikaja Teatrikõrgkool (Saksamaa). Järgmine vastuvõtt avatakse detsembris 2026.

Muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakond Muusikakultuuri, muusikapedagoogika ning instrumentaal- ja vokaalpedagoogika erialasid saab õppida bakalaureuseõppes. Muusikateaduse, muusikaõpetaja ning kultuurikorralduse erialad lisanduvad magistriõppes. Muusikaõpetaja eriala on ühisõppekava Tallinna Ülikooliga, õpe kultuurikorralduse erialal toimub koostöös Estonian Business School’iga. Vastuvõtt kultuurikorralduse magistriõppekavale toimub iga kahe aasta tagant.

Lavakunsti osakond

Lavakunsti osakond koolitab mitmekülgsete praktiliste oskuste ning laialdaste teoreetiliste teadmistega teatrivaldkonna professionaale tööks kutselises teatris ja etenduskunstide eri valdkondades.

Näitleja õppesuund – vastuvõtt toimub igal teisel aastal.

Lavastaja õppesuund – vastuvõtt toimub igal neljandal aastal.

Dramaturgi õppesuund – vastuvõtt toimub igal neljandal aastal.

Avalduste vastuvõtt bakalaureuseõppes Näitleja õppesuunale: jaanuar–märts 2026.

Lavastaja ja dramaturgi õppesuundadele detsembris 2025 ja jaanuaris 2026.

Avalduste vastuvõtt magistriõppes

Teatrikunst ja teatripedagoogika 2027. aastal. Kaasaegsed etenduskunstid (CPPM) 2027. aastal

Doktoriõppes on avatud üks õppekava: muusika ja teatrikunst.

Õppekaval on kaks suunda: 1. muusikateaduslik suund; 2. loovuurimuslik suund muusika või teatri valdkonnas.

Muusikateadus hõlmab nii muusikaajalugu, muusikateooriat, muusikapsühholoogiat kui ka etnomusikoloogiat. Muusika ja teatrikunsti suunal õpivad interpreedid, heliloojad, näitlejad, lavastajad,

dramaturgid jt, kelle loomingulis-uurimuslikud doktoriprojektid annavad olulise panuse loovuurimuse (artistic research) arendamisse.

Doktoriõppe nominaalne kestus on neli aastat. Sisseastumiseks on vaja sooritada sisseastumiseksam kahes voorus. Kord aastas viiakse läbi atesteerimine, mille käigus hindab doktorinõukogu doktorantide edasijõudmist õppe-, loome- ja teadustöös.

2025/2026. õppeaasta kandideerimise tähtajad:

31.01.2025 – magistriõppekava „Nüüdismuusika interpretatsioon ja loome“

20.02.2025 – magistriõppekava „Teatrikunst ja teatripedagoogika“

28.04.2025 – magistriõppekava „Kultuurikorraldus“

09.05.2025 – doktoriõpe

02.06.2025 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on inglise keel

25.06.2025 kell 17.00 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on eesti keel 30.06 kell 12.00 – magistriõppekava „Muusikaõpetaja“ 2025/2026. õppeaasta vastuvõtuks avatud õppekavade ja erialade täpse loetelu leiad EMTA kodulehelt: eamt.ee/sisseastumine/osakonnad-ja-erialad/

Teadmiseks sisseastujale

• Nominaalne õppeaeg bakalaureuseõppes on kolm aastat (lavakunsti õppekaval neli aastat), magistriõppes kaks aastat, doktoriõppes neli aastat.

• Sisseastuja võib korraga kandideerida kuni kahele õppekavale või erialale.

• Täiskoormusega õppimine on eestikeelsetel õppekavadel tasuta.

• Vastuvõtukomisjon võib vabastada üliõpilaskandidaadi sisseastumiseksamist, kui tema silmapaistev erialane tase on tõendatud muul viisil.

• Sisseastujalt ei nõuta muusikalist keskharidust tõendavat dokumenti, ehkki suurem osa muusikaerialasid eeldab sellel tasemel ettevalmistust. Muusikapedagoogika, pärimusmuusika, laulu, elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu ning muusikakultuuri erialadel piisab sisseastumiseks (laste) muusikakooli või süvaõppega muusikaklassi tasemest.

• Akadeemia toetab haridusliku erivajadusega üliõpilasi nii sisseastumisel, õpingute ajal, õppevahendite hankimisel kui ka sobiva õpikeskkonna loomisel.

Sisseastumisavaldused tuleb esitada sisseastumise infosüsteemides SAIS (eestikeelsed õppekavad) või DreamApply (ingliskeelsed õppekavad).

Tutvu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning selle erialade ja sisseastumistingimustega lähemalt akadeemia kodulehel eamt.ee. Samuti leiab kodulehelt info ettevalmistuskursuste kohta. Küsimuste korral palume pöörduda vastuvott@eamt.ee.

• Bakalaureuseõppesse astujal peab hiljemalt sisseastumise aasta augusti lõpuks olema omandatud keskharidus. Riigieksamite tulemusi sisseastumisel ei arvestata, kuid kõigil erialadel toimuvad sisseastumiseksamid.

Kevadsemestri kontserdid ja etendused

APRILL

T 1.04 – 18.00 / Tartu Ülikooli aula

Kontserdisari „Harmonia Universitatis“

Kurt Weill 125 EMTA puhkpilliorkester

Mari Poll (viiul)

Dirigent Toomas Vavilov

PILETID 17/12€ PILETIKESKUSEST **

T 1.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Terhi Kra t (sopran), Iida Kattelus (sopran), HannaElisa Joki-Luomala(sopran), Sampo-Elias Asikainen (bariton)

Klaveril Irina Oja, Piia Paemurru TASUTA

K 2.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Johanna Vahermägi vioolaüliõpilased TASUTA

L 5.04 – 19.00 / salajane asukoht

CPPM EXPROMT 3/4

Laval Ana Trif (Rumeenia), Anette Pärn (Eesti), Avery Gerhardt (USA), Charis Taplin (Suurbritannia), Clarisse Degene e (Belgia), Daniel Ortiz Amézquita (Kolumbia), Dita Lūriņa (Läti), Edward Skaines (Austraalia), Elar Vahter (Eesti), Jeson Joy (India), Juuli Hyttinen (Soome), Leah Gayer (Saksamaa/Suurbritannia), Maarja Tosin (Eesti), Maria Papachristodoulou (Kreeka), Oskar Moore (Läti), Zhenyan Ding (Hiina)

PILETID 10/5€ PILETIKESKUSEST *

P 6.04 – 17.00 / EMTA kammersaal

Ensemble Alekton

Dirigent Dimitrios Konstantinos Rizos

TASUTA, vajalik võtta välja pääse Piletikeskusest!

P 6.04, T 8.04, K 9.04, N 24.04, R 25.04 – 19.00 / Eesti

Noorsooteater

„1984“

EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased Alex Paul Pukk, Uku Pokk, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Katarina Sits, Carolyn Veensalu ja Eesti

Noorsooteatri näitlejad Anti Kobin, Joosep Uus, Ste Pähn, Tiina Tõnis

Lavastaja Taavi Tõnisson

PILETID 25/21€ PILETILEVIST

T 8.04 – 12.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Koolikontsert“ „Metsluiged“

Marie -Helen Aavakivi (viiul)

Anneli Tohver (klaver)

Kunstnik Pärtel Tall

Vahetekste loeb Mattias Nurga TASUTA, vajalik eelbroneering kontsert@eamt.ee

T 8.04 – 19.00 / EMTA suur saal

EMTA keelpilliorkester

Kunstiline juht Arvo Leibur

TASUTA

T 8.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Aitana Avilés Marín (klaver)

TASUTA

N 10.04 – 17.00 / Adamson-Ericu muuseum

Kitarriõhtu

Hans Joosep Alt, Cassandra Herne, Karl Petti Sissepääs muuseumi piletiga 10/6€ *

R 11.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Ajast aega“

EMTA tudengite kammeransamblid

TASUTA

R 11.04 – 19.00 / EMTA black box

CPPM avatud tund

Ivana Jozic. TROUBLEYN (Belgia)

PILETID 10/5€ PILETIKESKUSEST *

P 13.04 – 17.00 / EMTA black box

Kontserdisari „Jazz akadeemias“

EMTA ja Göteborgi Ülikooli Muusika- ja Teatriakadeemia jazzitudengite kontsert

TASUTA

P 13.04 – 17.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Martti Raide vokaalkammermuusika ja saateklassi üliõpilased

TASUTA

P 13.04 – 17.00 / Tallinna Toomkirik

Kooridirigeerimise eriala kontserteksam

EMTA koor, dirigent Martin Einmann

Kaastegevad Rael Rent (metsosopran), Stanislav Šeljahhovski (bariton), Evelin Uue (tšello), Kadri

Toomoja (orel)

TASUTA

T 15.04 – 13.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Lõunapaus muusikaga“

Viktoriya Lykova (sopran), Marta Ojasoo (sopran), Ksenia Rossar (sopran), Annabel Soode (sopran)

Klaveril Hyerin Youk, Kristi Kapten, Rose Thomas, Viola Asoskova

Koostöös Tartu Ülikooli väärikate ülikooliga

TASUTA

T 15.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Ali Amishov (vioola)

Klaveril Thea Nestor

TASUTA

T 15.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Maksim Štšura kammeransambli üliõpilased

TASUTA

K 16.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Musica Aeterna“ „Kuuvalgel“

Arvo Leibur (viiul)

Ivari Ilja (klaver)

Keelpillikvartett koosseisus Mari Poll (viiul), Kaija Lukas (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello)

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST *

N 17.04 – 14.00 / EMTA õppehoone fuajee

EMTA pärimusmuusikute pop-up kontsert

Liene Skrebinska (kokle, vokaal, looper)

TASUTA

N 17.04 – 19.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Fookuses muusikaõpetaja“

Muusikapedagoogika eriala solistid ja ansamblid

TASUTA

N 17.04 – 19.00 / EMTA kammersaal Interaktiivne kontsert „Salong“ Klaveri-, laulu- ja saateklassi eriala üliõpilased

TASUTA

L 19.04 – 14.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Laupäevad barokkoreliga“ Vaikne laupäev barokkoreli ja solistidega

Erich-Johann Kullamäe, Niklas Lustig, Olena Khaladzhi, Aivar Sõerd, Åsne Sturlasdatter Eckho ,

Darja Kisseljova (orel)

Kaastegevad instrumentaal-ja vokaalsolistid

TASUTA, vajalik võtta välja pääse Piletikeskusest!

L 19.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Mihkel Polli klaveriüliõpilased

TASUTA

P 20.04 – 14.00 / EMTA kammersaal „Noored pianistid“

Viola Asoskova (klaver)

TASUTA

P 20.04 – 17.00 / EMTA suur saal

Noorte heliloojate uudislooming

EMTA sümfooniaorkester

Dirigent Toomas Vavilov

TASUTA

T 22.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Yue Jia (klaver)

TASUTA

K 23.04 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klaverikunst“

Age Juurikas (klaver)

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST *

N 24.04 – 18.00 / Teatri- ja Muusikamuuseum „Kirjad iseendale“

Kavas Kristiāns Patriks Krastiņši teosed EMTA tudengite esituses

Austra Svikle, Viltė Bagdžiūtė (flööt), Isabella

Kaumann (oboe), Kirke Pertel (inglissarv), Judith Wallis (klarnet), Pablo Fragoso Marrero (saksofon)

Zenta Evita Timermane (tšello), Adele Vīksne, Paula Indra Žuga (vokaal), Zhala Islamova, Kristiāns Patriks

Krastiņš (klaver)

TASUTA

R 25.04 - 19.00 / EMTA kammersaal

Õppejõudude keelpillikvintett

Mari Poll (viiul), Kaija Lukas (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Roman Spitzer (vioola), Henry-David Varema (tšello)

TASUTA

L 26.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Urmas Vulbi viiuliüliõpilased

TASUTA

L 26.04 – 19.00 / EMTA black box

CPPM EXPROMT 4/4

Laval Ana Trif (Rumeenia), Anette Pärn (Eesti), Avery Gerhardt (USA), Charis Taplin (Suurbritannia), Clarisse Degene e (Belgia), Daniel Ortiz Amézquita (Kolumbia), Dita Lūriņa (Läti), Edward Skaines (Austraalia), Elar Vahter (Eesti), Jeson Joy (India), Juuli Hyttinen (Soome), Leah Gayer (Saksamaa/Suurbritannia), Maarja Tosin (Eesti), Maria Papachristodoulou (Kreeka), Oskar Moore (Läti), Zhenyan Ding (Hiina)

PILETID 10/5€ PILETIKESKUSEST *

P 27.04 – 14.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Varajane muusika“

Kevadkontsert

Varajase muusika üliõpilased TASUTA

P 27.04 – 15.00 / EMTA black box

EMTA kino #3 „Doppelgänger“. Franz Schuberti „Luigelaul“ ja Jonas Kaufmann

Lavastaja ja režissöör Claus Guth

P 27.04 – 17.00 / EMTA suur saal

Eesti Muusika Päevad. EMTA sinfonietta

Dirigent Toomas Vavilov TASUTA

E 28.04 – 18.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Nadia Kuremi lauluüliõpilased

Klaveril Siim Selis TASUTA

E 28.04, T 29.04 – 19.00 / Von Krahli Teater

„vahe aeg“

EMTA lavakunstikooli 32. lennu diplomilavastus

Laval Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Carolyn Veensalu, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver Reimann, Robi Varul

Lavastaja Mart Koldits

PILETID 26/20€ FIENTAST

T 29.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Kaisa Helena Žigurs (harf)

Klaveril Nata-Ly Sakkos

TASUTA

T 29.04 – 19.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Crossing Cultures“ „Eesti-Läti keeltesild“

Anda Eglīte (kokle)

Kristi Mühling, Emma Loona Mängli, Miia Polding, Paula Linde (kannel)

Tarmo Johannes (flööt)

TASUTA

K 30.04 Lied-duo konkurss / EMTA kammersaal

K 30.04 – 18.00 / Viimsi Artiumi kammersaal

„Noored klassikud @Viimsi Artium“: löökpillid

Esinevad EMTA ja Viimsi Muusikakooli noored muusikud

PILETID 5€ PILETIKESKUSEST

K 30.04 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Arvo Leiburi viiuliüliõpilased

Mia Kurvits, Triin Alender, Helina Sommer, MariiaSofiia Dyka, Nuria Díaz Fuentes jt

TASUTA

MAI

N 1.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Musica Aeterna“

Lauri Väinmaa (klaver)

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST *

R 2.05 – 19.00 EMTA black box

CPPM avatud tund

Stacy Makishi (Hawaii/ÜK)

PILETID 10/5€ PILETIKESKUSEST

L 3.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

„Awakening, New Latvians“

Segakoor Ziemeļu balsis, dirigent Matīss Briedis Liene Skrebinska (vokaal), Marta Konevāle (vokaal), Lioneta Roze (vokaal), Vaida Vovere (helilooming, luule, vokaal), Anta Puķīte (akordion), Paula Žuga (vokaal, saksofon), Gustavs Saulītis (basskitarr), Haralds Meiers (elektrikitarr) jt

TASUTA

P 4.05, T 6.05 – 19.00 / Eesti Noorsooteater „Püha Jõe kättemaks“ EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Carolyn Veensalu Lavastajad lavakunstikooli XXXII lennu lavastajaüliõpilased Triin Heidov, Elss Raidmets, Oliver

Reimann, Robi Varul

PILETID 17/16€ PILETILEVIST

P 4.05 – 17.00 / EMTA suur saal

EMTA sümfooniaorkester

Annabel Soode (sopran)

Dirigent Arvo Volmer

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST *

T 06.05 – 11.00 ja 13.00 / EMTA orelisaal

Koolikontsert „Teeme tutvust oreliga!“

Andres Uibo ja EMTA oreliüliõpilased

TASUTA, vajalik eelbroneering kontsert@eamt.ee

T 6.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Eva-Lotta Krigul (tšello)

Rose Thomas (klaver)

TASUTA

Heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival

COMMUTE #7

8.–16.05.2025

N 8.05 – 19.00 / EMTA suur saal (esietendus!)

R 9.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Gian Carlo Menotti. Ooper „Meedium“

Lavastaja Liis Kolle, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe

Pianistid-repetiitorid Ene Rindesalu ja Ave Wagner

Osades Rael Rent (metsosopran) ja EMTA klassikalise

laulu üliõpilased

Videokujundus Sandra Leon, Lucija Mrzljak ja Ryan Adams

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST

R 9.05 – 17.00 / EMTA kammersaal

Tilo Augsteni (klaver, Saksamaa) improvisatsioonid

tummfilmidele

TASUTA

L 10.05 – 19.00 / EMTA black box

Audiovisuaalne tantsulavastus „Superpositions of Infinite Spaces“

Kenneth Flak (heli, visuaal, koreograafia, tants)

Külli Roosna (koreograafia, tants)

Valguskujundaja Priidu Adlas

Lavastus on Kenneth Flaki audiovisuaalse loomingu eriala bakalaureuse lõputöö.

PILETID 5€ PILETIKESKUSEST

P 11.05 – 17.00 / EMTA suur saal

Vokaalansambel Nordic Voices (Norra)

Kaastegevad Jennifer Torrence (löökpillid, Norra), Ellen Ugelvik (klaver, Norra)

Kavas eesti ja põhjamaade heliloojate looming: Henrik

Hellstenius, Bjørn Skjelbred, Arvo Pärt, Einike Leppik

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST

E 12.05 – 19.00 / EMTA multimeediakeskus

Valerio Galadini albumi „Encoded Invitation“ esitlus

T 13.05 – 19.00 / Kino Sõprus

Kinokontsert

Audiovisuaalse loomingu üliõpilaste ja külalisautorite teosed

Kavas Artjom Jurov, Sandra Leon, Eugenio Cecchini, Gabriele Teti, Elia DellOrco jt

Koostöös Frosinone konservatooriumiga (Itaalia)

PILETID 5€ PILETIKESKUSEST

K 14.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Elektroakustilise loomingu kontsert „Crossing Sounds“

TASUTA

N 15.05 – 17.30 / Eesti Nüüdismuusika Keskus

Viktoria Grahvi uudisteos „Glagoliitiliste unede raamat“

N 15.05 – 19.00 / Kanuti Gildi SAAL

Hele -Mai Vettiku ja Uku Õunapuu audiovisuaalse loomingu bakalaureuse lõputööd

PILETID 5€ PILETIKESKUSEST

R 16.05 – 17.00 / EMTA suur saal

III EMTA heliloomingu konkursi EMTAHK lõppkontsert

PILETID 5€ PILETIKESKUSEST

N 8.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Improõhtu“

Tilo Augsteni (klaver, Saksamaa) ja EMTA improvisatsiooni tudengid Improvisatsioonid erinevate ajastute tummfilmide lõikudega

TASUTA

L 10.05 – 14.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Laupäevad barokkoreliga“ Kevadkontsert

Aivar Sõerd, Niklas Lustig, Erich-Johann Kullamäe, Emil Raja, külalisena Rusudani Chuntishvili (orel)

TASUTA

L 10.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Heiki Mätliku ja Kirill Ogorodnikovi kitarriüliõpilased

Cyrano Liu, Hans Joosep Alt, Meriliis Saar, Erik Leedjärv, Karl Petti

TASUTA

E 12.05 – 12 .00 / EMTA suur saal

Koolikontsert „Kevad südames“ muusikapedagoogika rütmimuusika suuna üliõpilased

Juhendaja Maria Väli TASUTA, vajalik eelregistreerimine kontsert@eamt.ee

E 12.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Doktorikontsert „Dappled Things“

Marie Elizabeth Seager (vokaal)

Toms Ostrovskis (klaver)

TASUTA

T 13.05 – 13.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Lõunapaus muusikaga“

EMTA muusikapedagoogika rütmimuusika suuna üliõpilased

Juhendaja Maria Väli Koostöös Tartu Ülikooliga

TASUTA

K 14.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Musica Aeterna“

Marko Martin (klaver)

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST *

N 15.05, R 16.05 – 19.00 / Eesti Noorsooteater „1984“

EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased Alex Paul

Pukk, Uku Pokk, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Katarina Sits, Carolyn Veensalu ja Eesti Noorsooteatri näitlejad Anti Kobin, Joosep Uus, Ste Pähn, Tiina Tõnis

Lavastaja Taavi Tõnisson

PILETID 25/21€ PILETILEVIST

N 15.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Ukraina muusika kontsert

Yevgeniy Kostrytskyy (viiul)

TASUTA

N 15.05 – 19.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Jaak Siku improvisatsiooni üliõpilased

TASUTA

R 16.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Age Juurikase klaveriüliõpilased

TASUTA

L 17.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Doktorikontsert

Fortunato Salvador García Piquer (klaver)

Kaastegevad Yue Jia (klaver), Nicolás Concheiro (tšello)

TASUTA

L 17.05, P 18.05 – 19.00 / Von Krahli Teater

„vahe aeg“

EMTA lavakunstikooli 32. lennu diplomilavastus

Laval Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias

Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits,

Carolyn Veensalu, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver Reimann, Robi Varul

Lavastaja Mart Koldits

PILETID 26/20€ FIENTAST

L 17.05 – 19.00 / EMTA black box

CPPM avatud tund

Henry McGrath. EDEN'S CAVE (ÜK)

PILETID 10/5€ PILETIKESKUSEST

P 18.05 – 14.00 / EMTA kammersaal „Noored pianistid“

Tiit Tomp (klaver)

TASUTA

E 19.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Juhan Tralla lauluüliõpilased

TASUTA

E 19.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Nata-Ly Sakkose kammeransambli üliõpilased

TASUTA

19.–20.05 / EMTA suur saal

VI EMTA kammermuusika konkurss

T 20.05 – 19.00 / EMTA kammersaal

Kontserdisari „Tudengiteisipäev“

Mariam Mikeltadze (klaver)

Rahmaninov. Klaverikontsert nr 2

TASUTA

T 20.05 – 19.00 / EMTA suur saal

„Armastada ja olla õnnelik“

Eino Tamberg 95

Koostöös Eesti Interpreetide Liiduga

PILETID 17/7€ PILETIKESKUSEST

N 22.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Kontserdisari „Musica Aeterna“ „Neli pilku“

Tallinna Kammerorkester

Leho Karin (tšello), Neeme Punder (flööt), Kädy PlaasKala (sopran)

Dirigent Andres Kaljuste

Kavas Tõnu Kõrvitsa, Helena Tulve, René Eespere ja

Toivo Tulevi teosed

PILETID 17/5€ PILETIKESKUSEST *

N 22.05 – 19.00 / EMTA orelisaal

Kontserdisari „Klassikontsert“

Jiri Parviaineni kontrabassiüliõpilased

TASUTA

L 24.05 – 19.00 / EMTA suur saal

Doktorikontsert „Reditus Veneris“

Marcelo Politano (helilooming, kitarr, flöödid)

Francesco Pio Russo (fagott)

Kaastegevad Katariin Raska (torupill), Karoliina Kreintaal (viiul), Laura Lehto (kannel), Luiz Black (löökpillid)

TASUTA

L 24.05 – 19.00 / EMTA black box

CPPM avatud tund

Lloyd Newson. DV8 PHYSICAL THEATRE (Austraalia)

PILETID 10/5€ PILETIKESKUSEST

P 25.05 – 19.00 / EMTA black box

E 26.05 – 19.00 / EMTA black box

Kontserdisari „Jazz akadeemias“

Jazzansamblite kontserteksamid

TASUTA

E 26.05 – 14.00 / EMTA black box

Muusikapedagoogika solistide ja ansamblite kontserteksam

TASUTA

T 27.05 – 19.00 / EMTA black box

Pärimusmuusika eriala kontserteksam

Aita Teigar (lõõts, torupill)

TASUTA

JUUNI

L 7.06 – 19.00 / Eesti Noorsooteater „1984“

EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased Alex Paul Pukk, Uku Pokk, Erik Hermaküla, Joonas Ko , Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Katarina Sits, Carolyn Veensalu ja Eesti Noorsooteatri näitlejad Anti Kobin, Joosep Uus, Ste Pähn, Tiina Tõnis

Lavastaja Taavi Tõnisson

PILETID 25/21€ PILETILEVIST

P 15.06 – 19.00 / EMTA suur saal

Doktorikontsert „Kuis armastada?“

Tuuri Dede (metsosopran)

Kadri-Ann Sumera (klaver)

TASUTA

N 19.06 – 19.00 / Suure-Jaani kool

Suure-Jaani Muusikafestival

EMTA sümfooniaorkester, dirigent Toomas Vavilov

R 20.06 – 14.00 / EMTA suur saal

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate kontsertaktus

EMTA sümfooniaorkester, dirigent Toomas Vavilov

Rohkem infot emtasaalid.ee

Heaolu / Being Well

N , 8 . mai k e ll 1 9 / EM TA s u ur s a al ( e si e t e nd

R , 9 . mai ke ll 1 9 / E M TA s u u r sa a l

G ia n C ar l o M en o tti o o p er „ M ee d i u m “

R , 9 . mai ke ll 1 7 / E M TA ka m m e r s a a l

Imp r o visa t si o onid t ummfilmidel e T i lo A u gs t en (k l a v e r, S a k s am a a)

L , 1 0 . m ai kell 1 9 / E M TA b l ac k b o x

EMTA heli, visuaali ja muusikatehnolo ogia fes tival 8 . 0 5 –16 . 05 . 2025

K enn e t h Fla k „Su p e r p osi t ions o f Infini t e Spaces

(a u d i ov i s u aal ne t a n tsu l a v a s tus, esi e t t e k ann

P, 1 1. m ai kell 1 7 / EM TA s u ur sa a l

„ S t ill t og e t h e r “

Vo k aalansam b el No r dic Voices ( No rr a )

„Enc o d e d I n vi t a t io n “

E , 1 2 . m ai k e ll 1 9 / EM TA m u lt i m ee di a k e s k u s

Va le ri o G al a di n i a l b um i es i tl u s k ontser t

T, 1 3 . mai ke ll 1 9 / K i n o S õ pr u s

K in o k o n t se r t

K o os t ö ös Ee sti K u n st i akad e e m ia g a

E M TA AV l o o mi ng u ja E K A a ni m atsi o oni üliõpilas t e t e os e d

K , 1 4 . mai ke ll 1 9 / EM TA kam m e r s aa l

E le kt r oa k u st i l is e l o o m i ng u k o n tser t

E M TA h elil o o m i ng u ja m u us i ka t e h nol o ogia üliõpilas t e t e os e d

N , 15 . m ai k e ll 1 7.3 0 / Ee sti N üü d is m uu s ik a k e s k u s

V i k t o r i a Gr a h v „G lago l ii ti li s t e u n e d e ra a m a t “

N , 15 . m ai k e ll 1 9 / Ka nu t i Gil d i S A A L

Hel e -Mai Ve tt i k „ S t a t ic / S t a t ic “ U k u Õ u na p u u „ dr a u m´ e a ”

(m ul tim e e d i a t e os e d, es i e t t e k a n d e d )

R , 16. mai k e ll 1 7 / E M TA su u r s aa l

Ansam b el F r ac t ales ( B elgia ) e a m t . e e

I I I E M TA h e l il o o m ing u k on k u r s i E M TA HK lõpp k o nts e rt

KONTSERDISARI · Musica Aeterna ·

K 16.04 – 19.00 / EMTA suur saal

„Kuuvalgel”

ARVO LEIBUR (viiul), IVARI ILJA (klaver)

Keelpillikvartett:

MARI POLL, KAIJA LUKAS (viiul), JOHANNA VAHERMÄGI (vioola),

HENRY-DAVID VAREMA (tšello)

Kavas Debussy, Satie, Chausson, Eller

N 1.05 – 19.00 / EMTA suur saal

LAURI VÄINMAA (klaver)

Kavas Beethoven

K 14.05 – 19.00 / EMTA suur saal

MARKO MARTIN (klaver)

Kavas Liszt, Schubert

N 22.05 – 19.00 / EMTA suur saal

„Neli pilku”

LEHO KARIN (tšello),

NEEME PUNDER (flööt),

KÄDY PLAAS-KALA (sopran)

Tallinna Kammerorkester

Dirigent ANDRES KALJUSTE

Kavas Kõrvits, Tulve, Eespere, Tulev (esiettekanne)

Saadaval ka seeriapiletid! Vaata lähemalt emtasaalid.ee

Kontserdisari KLAVERIKUNST

K 23.04.2025 · kell 19 EMTA suur saal

klaver eamt.ee

Kavas Tubin, Proko ev

28. septembril 2024 tähistas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pidulike sündmustega 105. aastapäeva. Selle tähtpäeva puhul sai alguse ka nädal aega kestnud MÜRIAADfest, mis lõppes vilistlaste galakontserdi ja kokkutulekuga.

Fotod: Vahur Lõhmus, Rene Jakobson, Erlend Štaub