Issuu on Google+

ISSN 1736-6186

E-õppe lugude erinumber 2013

“Tiibadega leopard“ Autor: Gregor Laikmaa, 5 a

Minu e– Õppe lugu– kÕik sÜdamelt Ära Kui mina kümme aastat tagasi e-õppesse sisenesin, oli e-õpe kõrghariduses juba alanud. Olen mõelnud, et see oli lahe vedamine, kui 2003. aastal Eesti e-Ülikooli projektijuhiks kandideerides valiti välja just mind. Tööle asusin juunikuus ja tekkis olukord, kus kõik läksid puhkusele, aga sügiseks pidi valmis olema täpne tegevusplaan. e-Ülikooli konsortsium oli 2003. aasta veebruaris loodud, seega oli asi veel väga värske. Teisalt andis see suvi hea võimaluse teemasse sisse elada. Õnneks e-õppe võtmeisikud suvel siiski töötavad ja nii sain ennast kurssi viia e-Ülikooli teemaga, mis oli minu jaoks uus ja põnev väljakutse. Tegelikult on kogu hariduse valdkond võimalus ennast proovile panna, kui mitte arvestada enda ja laste õppimist. Erasektorist tulnud inimesena oli see üks huvitav elupööre, mis aina jätkub tõusvas joones. Sellel 2003. aasta suvel õppisin tundma nn e-õppe raudvara – Annet, Marti, Aunet (Anne Villems, Mart Laanpere, Aune Valk – toim) ja veel palju teisi tegusaid inimesi. Mäletan seda suve väga selgelt. Ootasin esimest korda ärevusega sügist, et saaks alustada kõigi ideede elluviimist. e-Ülikooli konsortsium on omapärane kooslus, kus kõrgkoolidevaheline konkurents on kadunud ja kõik on ühe asja eest väljas. Ei ole edukamaid ega vähem edukaid kõrgkoole, kõik on võrdsed. Hea, et oleme

suutnud seda põhimõtet hoida. Ilma haridus- ja teadusministeeriumita ei saa mitte. Kuna endise Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse (nüüd Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus) rahastus tuli ja tuleb praeguseni suuremalt osalt riigieelarvest, siis oli võtmetähtsusega kontakt kõrgharidusosakonnaga. Seega tegin tutvust sealsete spetsialistide Annika, Heli ja hiljem ka Ermoga (Annika Tina, Heli Aru ja Ermo Kruuse – toim). Suhtlemine kõrgharidusosakonnaga ning koos kasvamine selles e-õppe kirevas maailmas oli väga inspireeriv. Vahel tunnen, kuidas igatsen neid diskussioone, kus ma mõistsin, et ministeeriumi ametnik on samasugune inimene nagu mina – valmis kaasa mõtlema ja panustama põnevatesse ettevõtmistesse. Olen aastate jooksul leidnud ministeeriumi osakondadest toredaid mõttekaaslasi, kellega diskuteerida Eesti hariduse väljakutsete üle. Kuna algus oli väga jõuline, siis ei olnud keeruline minna e-Ülikooli konsortsiumi mudeliga edasi kutseharidusse. 2005. aasta veebruaris sai ellu kutsutud Eesti e-Kutsekooli konsortsium, kuhu hakkasid kuuluma kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid. Uue konsortsiumi elluäratamine ja jätkusuutlikkuse tagamine ei olnud enam nii keeruline protsess ja nii koolid kui ka ministeerium olid e-õppetegevustest väga huvitatud. Igatahes

“Süda”, Mirell Laikmaa, 3 a

võime nüüd arengutega rahul olla, aga paha ei tee silmas pidada, et alati saab paremini. See ongi edasiviiv jõud. Möödunud kümme aastat on olnud väga põnevad, eriti meeskonna üheks kasvamine. Ees ootavad tegusad ajad, sest nüüd on koos alus-, üld-, kutse- ja kõrgharidus (käesoleva aasta 1. mail ühinesid Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse nime alla Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus ja Tiigrihüppe Sihtasutus – toim). Jätkuvalt otsime lahenduskäike küsimusele: kuidas digiajastu võimalused integreerida haridusse selliselt, et kõik tunneksid ennast kaasatuna ega kardaks uusi võimalusi rakendada?

http://uudiskiri.e-ope.ee

Ene Koitla Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse Digihariduse Innovatsioonikeskuse Tiigrihüpe juhataja

|1


Olen e–edasimüüja! Minu isiklik teekond arvuti juurde oli kerge, kuna käekiri on mul juba noorest peale olnud loetamatu. Tehnika päästis konspektide käsitsi kirjutamisest, tekst oli läbimõeldum, kuna tekkis võimalus seda pidevalt parandada. Ilma tehnikata oleks minust arvatavasti saanud küünetehnik või juuksur, kellel oleks olnud ka mõningane fotograafia-kunstihuvi. Oma (üli)kooliajast hakkasin tähele panema, et tehnika kipub alt vedama kõige tähtsamatel hetkedel, näiteks lõputööde esitamisel. Pole olnud korda, kus oleks asi toiminud nii, nagu vaja – küll on demotav veebiserver otsustanud töö lõpetada ja esitlustehnika sõpruse katkestada. Peale selle erinevad kontorivara paketid lihtsalt ei ühildu omavahel. Tark võtab õppust, et tuleb hoida lõputul hulgal koopiaid küll veebis, plaatidel ja ikkagi olla valmis selleks, et sul on ainult naeratus näol ja sõnad suus. Selle kohta vanasõna võikski olla, et mitte üks fail pole oluline, inimene on põhiline. Armastus tehnika vastu viis mind õpetama üldhariduskooli IT-alale, olgugi et põhieriala oli mul kunst. Kunsti õppimine annab paindlikkuse ning võimaluse näha loomingulisust, mida saab ideaalselt ühendada arvutite, vidinate ja internetiga. Andekamad õpilased on esitanud mulle referaate “1337” keeles, osalenud tunnitöödega Pöffil või lihtsalt korraldanud võrgupidusid. E-õpe ja õppimine on igal pool – vähemalt minu silmis. Ka olen märganud, et paljud kolleegid ei oska enam tööd teha, kui internet peaks ära olema, YouTube maha kukkuma või printer/koopiamasin jukerdama. Olla asjalik ilma helendava ekraanita on muutunud pea võimatuks. Asub seal ju meie tarkus ja teadlikkus, sest teatavasti pähe õppima enam midagi ei pea, oluline on edukas guugeldamise oskus. Innovaatilise õpetajana loon õppematerjale enamasti ise. Kui pulgamajandusest ja kataloogidest villand saab, siis võiks hoopis loodut maailmaga jagada. Praegune aeg on keeruline, kuna inspiratsiooni saades on mit-

2|

“Poemüüja”, Martha Mia Männik, 4 a

med õpetajad rabanud kellegi teise loodud juppe ja sellest oma “maja” kokku klopsinud. Teisalt, kui ise midagi internetti üles riputad, siis võid kindel olla, et sellest teevad teised omale pesa. Mina soovitan aga mõelda hoopis nii, nagu Linus Torvalds on öelnud: „Only wimps use tape backup: real men just upload their important stuff on ftp, and let the rest of the world mirror it ;)” ehk teistega oma loodud materjalide ja vahendite jagamine on väärtus omaette, sest sinu sõna levib ning seeläbi ongi võimalik muuta maailma, mis on iga õpetaja tegelik unistus. “E-edasimüüjana” pean enda ressursiks nakatada innustuma või õhutada õpilasi võtma vastutust, seadma eesmärke, õpetada keskendumist ja asju mitte kergekäeliselt pooleli jätma. Meil e-õpetajatena ja lapsevanematel on suur roll selles, kuidas noored asuvad tulevikus tööle – millised on nende tööoskused, harjumused ja jätkusuutlikkus. Tulevik toob lauale kodutöö, kaugtöö, kellaajast sõltumatud ja projektide läbi tehtavad toimetused. Õpilased võiks uuest M-, R-, Evõi mis iganes maailmast omaks võtta head käitumisjuhised – mõista, millises ümbruses

toimetad, kuidas olla viks ja viisakas, kuidas endaga toime tulla keerulistes situatsioonides nagu küberkiusamine, tehnika liigkasutus või pikemaajalised elektrikatkestused, kus tehnikale loota ei saa. Parim e-õppe juures on aga see, et inimesed üle maailma on täpselt sinust klahvivajutuse kaugusel. Kaovad piirid kontinentide, päritolu ja vanuse vahel. Oluliseks on saanud ideed ja väärtused, millesse usume. Võimalus saata oma sõnum maailmale on midagi erilist, mida varasematel aegadel nii kergelt teha saanud. Papa Edward Lorenz tutvustas maailmale teooriat, kus liblikatiiva tõmme asukohas X võib tekitada tormi maailma teises otsas. Tänapäeval on liblikatiivaks kiire internet. Naudime seda, et meie sõnadele on tekkinud äkitselt kaal. Seega, tähtsaimaks saab oskus olla targalt internetis!

Birgy Lorenz Pelgulinna Gümnaasiumi informaatikaõpetaja


“Tööriistad”, Gregor Laikmaa, 5 a

Veebipõhine tööriistakast tundide elavdamiseks Loo jutustamine algab tavaliselt sõnadega: ükskord ammu, ammu... E-õpe on aga niivõrd uus termin, et sellist väljendit kasutada ei saa. Tartu Ülikooli veebileht ütleb: “E-õppe all mõeldakse õpetamist osaliselt või täielikult arvuti ja interneti abil.” Tutvunud internetis leiduvate e-õppelugudega, tundub mulle, et need on koostatud mingi kursuse raames ja reflekteerivad konkreetse kursuse jooksul omandatud materjale. Mida tähendab e-õpe mulle? Enda jaoks näen e-õpet pigem elukestva õppe osana, mille alguseks loen arvuti abil õppima asumist. Oma tagasivaates õpitule ei keskendu ma nii väga sellele, mida olen õppinud, kuivõrd sellele, kuidas olen õppinud. Alustades õppimist arvuti abil, olid õppematerjalid enamasti andmekandjatel. Hiljem lisandusid veebivahendid. Interneti levikuga muutus ka teadmiste omandamise käsitlus. Enam ei olnud teadmiste kandja inimene, vaid masin. Internet pakub õppimiseks võimalusi, millest varem ei osatud unistadagi. Nagu enamik iseseisvalt õppijaid ei suutnud ka mina järge pidada oma iseseisvatel õpingutel. Küllaltki kerge on eemalduda seatud eesmärkidest ja eksida vahendite külluslikku maailma. Põnevaid tundide elavdamiseks mõeldud tööriistu on veebis piisavalt. Nende sekka on õpetajal lihtne ära eksida. Nii ka mina: olin õppinud tundma keskkondi, võimalusi ja püüd-

nud need siduda õpetatava ainega. Eneselegi teadmatult olin komistanud takistuse otsa, millest kirjutavad paljud tänapäevase õppe uurijad. Läbitud kursused, iseseisev õpe – kõik oli nagu olemas, aga puudus süstemaatiline lähenemine. Miks ma seda teen? Kas uus põnev kursus või veebivahend tõesti aitab mul tõhustada õppetööd või on lihtsalt huvitav teadmine, mis ka lastele tundub põnev, kuid tegelikult midagi neile juurde ei anna? Tallinna Ülikoolis magistritööd kirjutades puutusin kokku mõistega e-portfoolio. Esialgu tundus ta mulle kui asi iseseeneses. Midagi, mis on jälle kellelgi välja mõeldud, et õpetajate elu raskemaks teha. Nagunii tuleb koguda atesteerimise jaoks kõikvõimalikke pabereid ja tunnistusi, nüüd veel see ka... Õpingute käigus, tutvudes teistsuguste lähenemisviisidega, mõtestasin enda jaoks lahti e-portfoolio olemuse – see on vahend, mis aitab liikuda püstitatud eesmärkide poole, pidada järge oma õpingutel, vajadusel märkmikuna tuletada meelde õpitut ja ühtlasi luua tööandjale tõendusmaterjalide kogu omandatud teadmiste kohta. Ühesõnaga suurepärane abivahend pidevalt muutuvas, infoga küllastunud maailmas. Õpimapp on ju õpetajatele väga tuttav asi. Kahjuks õpimapp internetis mitte nii väga. Ma ei tea, kui paljud õpetajad üldhariduskoolis omavad e-portfooliot. Praegu interne-

tis ringi vaadates ehk mõni üksik ja seegi tänu kursusele või ülikooli sisseastumisnõuetele. Olen kogenud, et ilma järjepideva portfoolio täitmiseta kaob võimalus end õppijana mõtestada. Portfoolio lahutamatuks osaks on tagasivaade. Oma magistritöös keskendusingi sellele, milliseid üldpädevusi õppijatel arendab reflektiivse loo koostamine e-portfoolio baasil. Selgus, et arenevad kõik pädevused v.a matemaatikapädevus. Kui vaadata neid pädevusi, mis on põhikooli ja gümnaasiumiseaduses kirjas, siis saab selgeks, et nende areng on vajalik läbi elukestva õppe. Kes soovib teada, mis e-portfoolio on või kuidas seda luua ja kasutada, siis vastavateemalisi kursuseid ja materjale on veebis palju. Minu kui e-õppija lugu kujunebki e-portfooliosse kogunevate materjalide baasil. See lugu muutub ja täieneb pidevalt, rikastub kursuste ja kogemustega. E-õppija on minu jaoks kui digiajastu kodanik, kes suudab ellu jääda infotulvas, kus CV-d asendab portfoolio ja tavapärasest õppimisest on saanud arvuti ja interneti vahendusel elukestev õpe.

Kadri Laup Rapla Ühisgümnaasiumi arvutiõpetaja

|3


“Tähed”, Martha Mia Männik, 5 a

Kirjutamine paeluvamaks – blogimine internetis! Õpetan kuuendale, seitsmendale ja kaheksandale klassile eesti keelt ja kirjandust. Üks, mis kooli tööle minnes kohe selgeks sai, oli see, et tänapäeva noored veedavad tõesti väga palju aega internetis. Panin õige pea tähele, et nad ei oska nüüdisaegseid tehnikavõimalusi ja internetti kasutada funktsionaalsematel eesmärkidel kui puhas meelelahutus. Otsustasin luua igale klassile, keda õpetan, blogger.com-i keskkonda blogi, kuhu iga nädal kirjutamine kujuneks üheks suuremaks hindeliseks projektiks veerandis. Ülesanne täidab mitut eesmärki: juba eelnevalt mainitud interneti kasutamise oskuste laiendamine, pidev kirjutamine, pikaajalises projektis töötamine ja oskus leida ideid kirjutamiseks. Ülesandega liitumiseks pidi iga õpilane endale looma Gmaili konto. Konto loomist ja keskkonnaga liitumist on kõige lihtsam teha ühiselt arvutiklassis, muidugi juhul, kui see on võimalik. Blogiprojekti võib teha õpilastele tuhandel moel. Minu ülesanne õpilastele on vaid üks paljudest võimalustest. Õpilased peavad kirjutama veerandi jooksul igal nädalal blogikeskkonda ühe postituse, mille pikkus on vähemalt 75 sõna. Viimasel nädalal nad kirjutama ei pea, siis toimub hindamine. Teema, millest kirjutada, on täiesti vaba. Peab tõdema, et selline vabadus ehmatas õpilased alguses ära, kuid mida aeg edasi, seda põnevam on näha, kuidas nende oskus ja julgus lihtsalt kirjutada pidevalt areneb. Antud ülesanne ergutab olulisel määral ka õpilase omavastutust, sest ta peab ise kodus jälgima ja endale meelde tuletama, et blogi tuleb kirjutada. Tõsi, tuletan seda neile ka igal nädalal klassiruumis meelde. Meil on klassiruumi seinal tabel, kust saab näha, kes möödunud nädalal blogisse postituse kirjutas. Niimoodi iga nädal õpilaste blogisid lugedes ja üles märkides, kes on teinud ja kes mitte, pole ka minul lõpus suurt töökoormat – tavaliselt kontrollin postitusi esmapäevaõhtuti ja see võtab aega alla tunni. Erinevalt kirjanditest ja teistest akadeemilisema iseloomuga kirjutistest ma blogipostituste õigekirja ei hinda. Vahel kirjutan küll õpilasele blogi alla kommentaariks, kuidas tegelikult üht või teist sõna kirjutama peaks. Selle ülesande idee on eeskätt panna õpilane lihtsalt kirjutama – ma tahan, et neil kaoks hirm kirjutamise ees ja et nad oskaksid end võimalikult vabalt ning lahtise mõttega kirjalikult väljendada. Vahel õpilased küsivad üle, miks nad seda blogi ikkagi kirjutama peavad. Vastan neile enamasti, et

4|

ühe ööga soravalt kirjutama ei õpi. Fakte ja kuupäevi saab pähe õppida küll, kuid kirjutamist peab pidevalt harjutama. Kuidas ma siis ikkagi hindan? Ma hindan seda, kas piisava pikkusega postitused on olemas. Esimese poolaasta lühematel veeranditel oli reegel selline, et kui üks postitus on puudu, siis hinne langeb ühe võrra. Teisel poolaastal aga, kui veerandid on pikemad, kukub iga puuduva postitusega hinne poole võrra, ehk siis ühe puuduva postitusega on võimalik saada veel hindeks 5-. Tundub ju lihtne, kuid enesedistsipliinis on paljude õpilaste jaoks veel suur arenguruum. Seetõttu on õpilastele päästerõngaks võimalus teha blogipostitusi järele ka hiljem, kuid siis tuleb puuduva kirje asemel kirjutada juba kahekordse pikkusega tekst. On juhtunud ka seda, et mõni õpilane on saanud blogiprojekti eest negatiivse hinde, sest ta ei olnud võimeline iseseisvalt töötama. Mõnel õpilasel on olnud mure, et arvuti on kodus katki või ei pääse enam mingil põhjusel ligi oma kontole. Sel juhul olen lubanud esitada endale postitusi paberil, et võimaluste puudumisel usin õpilane siiski kehva hinnet ei saaks. Samas avaldan siis ka lootust, et probleem õige pea laheneb, sest eesmärk on ju ka internetis vajaminevate pädevuste laiendamine. Õpilaste suhtumine blogimisse on olnud erinev. Eks igasugune lisakohustus tundub tüütu, kuid näib, et neile siiski meeldib vahelduseks mujale kui vihikusse kirjutada. Vaheaegadel nad kirjutama ei pea, kuid on olnud mitu juhust, kus õpilane on ikkagi teinud mõne blogipostituse lihtsalt seetõttu, et on igav. See on äärmiselt positiivne, et nad on leidnud endale lisaks arvutimängudele ja muule lihtsale meelelahutusele vahelduseks ka kirjutamise kujul igavuse peletaja. Postitusi lugeda on minul kui õpetajal ka ääretult põnev. Ma saan õpilastest ning nende huvidest ju palju rohkem teada ja see tuleb mulle kasuks klassiruumis – saan tunde ning õpitavat materjali vastavalt õpilaste huvidele kohandada. Samuti on neid kirjeid lõbus lugeda. Oluline informatsioon, mida blogist leian, on ka õigekirja puudutav – saan teada, mis on üldised kitsaskohad ja kuidas nad üldse tegelikult keelt kasutavad. Toon siia mõne muhedama näite ehtsal ja korrigeerimata kujul. Joanna Pungas Noored Kooli 6. lennu osaleja Keila Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Jälle nädal See nädal läks üpris kiiresti kuni laupäevani. Laupäev oli nii iga kuna oli venna sünnipäev. Ja vabandust, aga need külalised olid juhmid. Täna (pühapäeval) on tal päriselt sünnipäev ja täna peaksid targemad inimesed tulema. Reedel värvisin ka juuksed siniseks. Tulemus on üsma lahe. Aga ma vist ei julge homme kooli tulla. JA MA POLE EMO!!!!! Võiks mingit filmi vaadata kuni külalised tulevad, aga ei tea mida. Vaataks äkki ... ah ma ei tea. Ma vaatan siis “The Amazing Spiderman’i” siis. Tüdruk, 7. klass Heh yo kirjutan siis niisama selle värgi kuna jube igav on. Vaatasin et kas keegi on kirjutanus vaheajal siia midagi aga vot sulle nalja keegi polnud kirjutand siia. Oh kell sai 4 aga nii igav on mõnes mõttes oli kooli aeg suht lahe. Kool oleks lahe kui koduseid poleks siis oleks kõik ok. Aku saab kah kohe tühjaks minul kuika ipodil niiet pAka! Noormees, 7. klass, 27. detsembril (jõuluvaheaeg) KOOL Mulle ei meeldi koolis käia, kuna sa pead iga hommik vara ärkama, ma pean ärkama kell 06.50 mis on õudne. Teine asi on see, et pärast kooli lõppu kui koolist minema saad on ka kodutöö!!!! Haige lihtsalt jõuad koju ja siis vaatad E-kooli, seal on mingi 6 asja õpida tavaliselt see on kohutav ja pluss sellele veel lugeda ka raamatud. Mina muidugi ei õpi ainult 5dele kuna olen laisk, ma ei õpi kõike korralikult, ma arvan et koolist antakse liiga palju õppida ja kool hakkab liiga vara. Noormees, 8. klass Jouks!! Tsau mis teete?Ma niisama.Käisin isa juures ja ostsin endale uued papud :D.Teisipäeval juuksur aa jee!!Ei aga tegelt asi on selles,et ma oma sõbraga tülis nii,et pääris lahe -.-Aga ma loodan,et me lepime varsti ära :).Tahaks õuue minna aga keegi ei saa. Homme kooli ja.Töpas teeme piparkooke :P Nom Nom!!Õnneks ei pea me sokki tegema. Positel võiks juba töpa tund olla meie hullu õpsiga xD.Nuu mida ma veel räägin siis?Ega midagi nagu polegi väga rääkida olge kallad ja vaadake,et enne jõule haigeks ei jääks! Tsau-Pläuu! Tüdruk, 7. klass


Kuidas lumepall veerema sai lükatud Kui ma 2003. aastal Räpina Aianduskooli tööle asusin, olid loomulikult tunnid juba alanud. Tunnid toimusid selles koolis juba aastast 1924. Need olid kindlasti ajas muutunud, kuid nii nagu ühele kutsekoolile kohane, toimusid teoreetilised loengud klassis ja praktilised tegevused õues või kasvuhoones. Mäletan, et õpetajana tööle asudes oli klassis vaid vana hea grafoprojektor. Täitsa tore oli! Kuid üsna kiirelt hakkas mulle tunduma, et IGAV ON. Mõne aja möödudes hakkasid klassidesse ilmuma lauaarvutid, kooli mõned dataprojektorid, mida oli võimalik tundideks allkirja vastu laenutada. Mida rohkem läks aeg edasi, seda enam ilmus kooli igasugust IT-tehnikat. Samuti tekitati juurde paar arvutiklassi. Selle kõige abil oli võimalik õppetunde huvitavamaks muuta. Korraga ilmus aga “tüüp”, keda kutsuti haridustehnoloogiks. Ei mõistnud tol korral ükski õpetaja, milleks teda vaja või milline on tema ülesanne meie kollektiivis. Vaikselt ta tegutses ja “omi asju” ajas, kuni saabus murrang. Selleks võin lugeda üht 2006. aastal toimunud e-Õppe Arenduskeskuse teabepäeva pealkirjaga “E-õpe kutseõppeasutuses”, mis peeti Võrumaa Kutsehariduskeskuses. Hägusalt mäletan, et meie koolist viidi terve hulk õpetajaid bussiga kohale. Eredamalt on meelde jäänud segane tunnike arvutiklassis Moodle’i seltsis ja pärast seda Anne Villemsi küsimus: “Kas Sulle meeldib Moodle?” Ise ta deklareeris rõõmsalt ja kõva häälega: “Mulle küll meeldib!” Paljudel, ka minul, olid vastakad tunded, sest see keskkond tundus nii segane ja mõttetu.

Kuid “krõks” käis siiski! Juba mõne kuu möödudes koostasin meie kooli haridustehnoloogi abiga oma esimese e-kursuse, ja just Moodle’i õpikeskkonnas. Nii oligi lumepall veerema lükatud. Juba järgmisel aastal koostasin uue e-kursuse, sest nägin, kuidas õpilased elavnesid ning neid köitis enam taoline õppimine – teistsugune õppimine. Ühtäkki kuulutas e-Õppe Arenduskeskus mu teise kursuse 2007. aasta parimaks e-kursuseks oskusainete kategoorias. Järgnevatel aastatel anti veel kahele kursusele välja kvaliteedimärk. See kõik innustas aina enam õppima ning rohkem arendama vanu ja välja töötama uusi, erinevaid veebipõhiseid õppematerjale, eelkõige valdkonnas, mida õpetan. Korraga tekkis VAJADUS, sest õpilased olid juba harjunud, et õppematerjalid on igal ajal kättesaadavad, illustreeritud ning küsimusi sai foorumisse esitada ka nädalavahetusel või südaööl. Üks asi viis teiseni. Korraga tundsin, et võiksin proovida peale ise tegemise ka teiste minusuguste õpetajate-õppejõudude tehtu

hindamist. Hindamisprotsess tundus põnev ning uusi teadmisi ja kogemusi andev. Nüüdseks olengi kahel korral osalenud e-kursuste kvaliteedimärgi taotlusvoorus hindajana. Kuid ikka ja jälle, pärast mõnda läbitud kursust või hindamisprotsessi pöördun tagasi tolle vanima e-kursuse juurde, et muuta seda ikka paremaks, kvaliteetsemaks, õppijasõbralikumaks. Tundub, et see ei saa kunagi valmis nagu Tallinna linn. Tulles tagasi päris algusesse, siis täna ei kujuta ma ennast enam ette grafoprojektori ja must-valgete lüümikutega tundi andmas. Ehk tekitab see veel vaid elevust ja nostalgiat?

Katrin Uurman Räpina Aianduskooli kutseõpetaja

“Lumememm”, Gregor Laikmaa, 5 a

|5


“Ämblik ja ämblikuvõrk”, Gregor Laikmaa, 5 a

Lugu ebAnormAAlselt suurest uudishimust Tere, mina olen Kristjan ja ma töötan Tallinna Ülikoolis multimeediaspetsialistina. Kuidas ma siia sattusin, on pikem jutt. Aasta oli siis 2002, kui ma Tallinna Pedagoogika Ülikooli õppima asusin, jäin katsetel kolmandaks ja kindlustasin sellega endale riigieelarvelise koha töö- ja tehnoloogiõpetuse erialal. Miks ma endale sellise eriala valisin, ei tea ma siiani. Vähemalt sisimas tundus see õige.  Teisel kursusel oli kohustuslik valida põnevate õppekavade seast endale 15 AP mahus kõrvaleriala. Mina valisin informaatika. Tegin seda väga lihtsalt põhjusel: mu sõber Priit valis sama ja arvasin, et seltsis on segasem. Üsna varsti sain luua oma esimesed tutvused e-õppega. See tähendas seda, et pidin ootama virtuaalses järjekorras, et avaneks võimalus IVA-st (õpihaldussüsteem) konspekti alla laadida. Lõputööks pakutavate teemade hulgast jäi kõrva ainult üks, “Veebipõhiste õppematerjalide kasutamine töö- ja tehnoloogiaõpetuses”. Töö kirjutasin valmis kolme õhtuga ja tagantjärele mõeldes ei suudagi meenutada, kust ma nii lennukad ideed sain. Pärast tööõpetuse lõpetamist astusin õhi-

6|

naga magistrantuuri, et jätkata õpinguid Informaatika Instituudi värskes multimeediumi ja õpisüsteemide õppekavas. Kahjuks olin teinud enda jaoks rutaka valiku ning viimasel aastal otsustasin õpingud pooleli jätta. Miks? Arvan, et pakutav õppekava ei olnud päris minule.  Paralleelselt õppimisega töötasin mõned aastad müügijuhina helitehnikat ja pille müüvas ettevõttes. Majandussurutise lähenedes kahanes pillide ja helitehnika müük märgatavalt ning oli aeg edasi liikuda. Leidsin endale uue väljakutse Eesti Kaitseväes. Kuna olin enne ülikooli kohustusliku ajateenistuse läbinud ning Tagalapataljonis oli just vabanenud IT-spetsialisti koht, siis ei jäänud muud üle kui uuele töökohale asuda. Enne päriselt IT-asjadega toimetama asumist töötasin mõned kuud väljaõppefaasis olevate ajateenijate juures rühmavanemana. Mida ma täpsemalt kaitseväes edasi tegin, jäägu seekord riigisaladuseks ja minu teada. Ühel ilusal päeval sain kirja Priidult, kes on mu kursusevend tööõpetuse aegadest. Kiri sisaldas tööpakkumist Tallinna Ülikooli E-Õppe Keskuse haridustehnoloogi kohale. Pärast kiiret kaalumist otsustasin, et proovin

kätt. Priidu abiga leidsin endale kaks kohustuslikku soovitajat ja pärast kahte töövestlust asusin 2010. aasta jaanuaris uuele töökohale. Minu headeks töökaaslasteks said Veronika, Elo, Erkki ja Krista. Esimesel töönädalal leidsin riiulist videokaamera ja tundsin, et meist võivad pikemas perspektiivis head sõbrad saada. Alateadlikult võtsin kõik filmimistega seotud tööd eelisjärjekorras vastu. Samal ajal õppisin omal käel ja YouTube’i abiga tundma Apple’i montaažiprogrammi Final Cut Pro. 2012. aasta jaanuarist riputasin haridustehnoloogi mütsi varna ja minust sai multimeediaspetsialist. Mainitud ametikohani on mind viinud ebanormaalselt suur uudishimu helide, videote ja piltide vastu. Töö kõrvalt toimetan oma väikeses helistuudios, mängin mõnikord ööklubides muusikat ja jalutan metsas fotokaameraga ringi. Mis edasi saab – eks seda näitab aeg. Kristjan Madalvee Tallinna Ülikooli e-õppe keskuse multimeediaspetsialist


Olen suur Moodle’i fänn! Minu tutvus e-õppega algas aastal 2003 Audentese kursustel. Toona oli see kursus pigem sissejuhatus arvutiõppesse, sest koolis pole ma arvutit õppinud – vanuse tõttu. Aga kursus oli väga sütitav ning palju jagati ka käsimaterjale, mida oli hea samm-sammult edaspidi kasutada. Aastal 2005 sattusin Tallinna Tehnikaülikooli haldusõppesse, kus õppematerjalide kättesaamiseks tuli kasutada juba Moodle’i platvormi. See oli minu jaoks suur samm, sest sellist taset kogesin esimest korda. Eriti kõnetas mind täielik e-kursus filosoofias, kus olid ka e-testid. Esmalt oli harjumatu õppida, sest käepärast olid justkui kõik materjalid, mida võisid soovi korral kasutada. Hätta jäin testidele vastamisel ikkagi, sest küsimuste formuleeringut tuli tõlgendada vastavalt õpitule. Aasta-aastalt harjusin üha rohkem lugema õppematerjale arvutist ja sooritama teste, samuti suhtlema õppejõududega eemalt. Tallinna Ülikooli magistriõppes tuli uus tutvus IVA platvormi kujul. Avastamist ja uue õppimist oli jällegi kuhjaga ning rõõmu õnnestunud tegemistest e-õppes jagus paariks aastaks. Aastal 2011 tutvusin väga üldiselt Helsingis Finnairi Akadeemias pakutava e-õppeprogrammiga stjuardesside lennukitüübi ümberõppe programmi raames. Siin oli kasutatud väga erinevaid lähenemisi ning võimalused tundusid lõputud. Kahjuks jäi toona see programm meie firmasse ostmata. Aga pole halba ilma heata! 2012. aastal laienes Estonian Air nii strateegiliselt kui ka organisatsiooniliselt ja tekkis võimalus proovida suurema hulga töötajate samaaegset õppimist. Ühendust võeti Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusega, kes oli kohe nõus meid nõustama ja abistama. Projektijuht Eneli Sutt kogus kõigepealt õppele n-ö tuutorid, kes edaspidi oleksid toeks teistele kolleegidele, aga ka valmistaksid ette õppematerjalid ja

oleksid võimelised nendega Moodle’i tasandil toimetama. See oli tõeline väljakutse! Sattusin õppija rollist õppejõu rolli, mis tõi kaasa vastutuse õppijate tulemuste kui ka õppematerjalide üleslaadimise kvaliteedi ja väljanägemise eest! Olen esimestest õppepäevadest siiralt Moodle’i fänn, sest tegutsemisvõimalusi Moodle’i platvormil piirab vaid mu enda oskamatus kasutada ette antud võimalusi. Iga uus katse andis uut hoogu ja isu aina kasvas. Seletasin särasilmil kolleegidele, kui

võimas ja avastamisrõõmu pakkuv programm on tulemas vahelduseks klassiõppele. Minu üllatuseks polnud paljud kolleegid üldsegi nii elevil, sest piiratud arvutikasutusoskuse protsent osutus suuremaks minu pakutust. Tegin igal võimalusel lobitööd ja kutsusin kolleege julgelt mulle helistama. Pingutused (nii minu kui ka kolleegide) kandsid vilja ning augustist 2012 kuni märtsini 2013 kestnud õppeperiood lõppes ülihea tulemusega – kõik said hakkama ja läbikukkujaid ei olnud. Nii et julge hundi rind on rasvane!

Meelike-Enel Andrejeva Estonian Air Salongipersonali koolitusjuht “Lennuk”, Gregor Laikmaa, 5 a

|7


E–õppe verstapostid Tartu Ülikoolis E-õpet on Tartu Ülikoolis kasutatud juba üle 18 aasta. Alguses arglikult ja proovikorras, siis aga üha enam ja julgemalt. Millal ja kuidas kõik algas, mille toel ja abil toimus ning kuhu on jõutud, saab selgemaks, kui vaadata olulisi verstaposte Tartu Ülikooli e-õppe arengus.

Algus Tartu Ülikoolis võib e-õppe kasutamise algusajaks pidada aastat 1995, kui matemaatikateaduskonnas viidi läbi esimene e-posti teel toimunud kursus. 1998. a sai Tartu Ülikooli PHARE projekti raames videokonverentsi seadmed ning alustati ISDN videokoosolekute, -loengute ja -seminaride pidamist Tartu

ja ülikooli kolledžite vahel regioonides. 1998. a hakkas ülikool kasutama WebCT keskkonda, mis jäi e-kursuste majutuskohana kasutusele 11 pikaks aastaks, kandes kahel viimasel aastal nime Blackboard. Võib öelda, et süstemaatiliselt hakkas ülikool e-õpet arendama 2000. a, kui ülikooli nõukogu seadis info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhineva õppe arendamise prioriteediks ning tööle võeti esimene haridustehnoloog. Kui 2003. a moodustati suuresti Tartu Ülikooli algatusel Eesti e-Ülikooli konsortsium, sai alguse kõrgkoolidevaheline e-õppe koostöö, mis on viinud hästitoimiva haridustehnoloogide võrgustiku moodustumiseni. Koostöö on

olnud edukas haridustehnoloogiliste pädevuste, e-õppe kvaliteedi hindamise protsessi, e-õppe juhendite ning koolituste väljatöötamise alal.

Strateegia Tartu Ülikoolis oli e-õppe arendamise strateegia aastateks 2006–2010. Püstitatud strateegilised eesmärgid said suures osas täidetud. Täitmata jäi eemärk luua e-õppe tugi kõigile avatud ülikooli õppekavadele ja 30% päevase õppe õppekavadele. Pärast 2010. a enam eraldi e-õppe strateegiat ülikoolis ei koostatud. Tartu Ülikool koostas arengukava 2009–2015, kus ei ole toodud eraldi e-õppe eesmärke, vaid on üldine eesmärk toetada mitmekesiste õppemeetodite kasutamist ning õppekorralduse paindlikkust, arvestades üliõpilaste (sh eriti andekate) ja teiste õppijate sihtrühmade vajadusi. Arengukava rakenduskavas on e-õppe arendamiseks eraldi tegevusena veebipõhiste õppimisvõimaluste loomine, mille alla kuulub põhiliselt uute e-kursuste ja õpiobjektide väljatöötamine ning toetavate tegevustena veebipõhise õpikeskkonna ning muude tehnoloogiliste vahendite arendamine ja omavaheline integreerimine.

E-õppekeskkond

Fakte Tartu Ülikooli e-õppest: ▪▪ Esimene e-kursus loodi Tartu Ülikoolis 1998. a WebCT keskkonnas. ▪▪ 390 EAP mahus e-kursusi loodi ESF meede 1.1 REDEL projekti rahalisel toetusel ajavahemikus 2005–2008. ▪▪ Alates 2006. a korraldab ülikooli haridustehnoloogiakeskus õppejõududele lõunatunde e-õppega. ▪▪ Ajavahemikus 2009–2013 loodi/luuakse ESF BeSt programmi toel u 1200 EAP mahus e-kursusi ja 380 õpiobjekti. ▪▪ Ülikoolis on hetkel 2047 osaliselt või täielikult veebipõhist kursust Moodle’i keskkonnas. ▪▪ Kõige rohkem on e-kursusi sotsiaal- ja haridusteaduskonnas (326), filosoofiateaduskonnas (298), loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas (213) ning Viljandi Kultuuriakadeemias (206). ▪▪ ÕISi statistika järgi toimus TÜs 2012. aastal 1264 veebipõhist või osaliselt veebipõhist õppeainet, mis moodustasid kõikidest ülikooli õppeainetest 14% (5% tõusu võrreldes 2011. aastaga). ▪▪ Veebipõhistel ja osaliselt veebipõhistel õppeainetel osales 2012. a kokku 38 614 õppijat (11 744 võrra rohkem kui 2011. aastal). ▪▪ 2012. a pakkus ülikool 335 e-täiendusõppekursust, kus osales 8984 õppijat. ▪▪ Umbes 80% ülikooli akadeemilisi töötajaid kasutab e-õpet. ▪▪ Ülikoolis töötab 8 haridustehnoloogi, kes pakuvad õppejõududele tehnilist abi ning nõustavad e-õppe alal. Õppejõududel on võimalik osaleda erinevatel elukestva õppe keskuse korraldatud e-õppe koolitustel, mille läbiviijaks on põhiliselt haridustehnoloogiakeskuse töötajad.

8|

2009. a installeerisime tsentraalselt oma Moodle’i keskkonna ja selle otsusega oleme väga rahul olnud. Oma Moodle on võimaldanud meil tagada kursuste kategooriate struktuuri, mis vastab täielikult Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemile (ÕIS), teha Moodle’is ülikooli vajadustele vastavaid arendusi ning välja töötada Moodle’i ja ÕISi vahelise andmevahetuse toimimine. Alates 2009. aastast saavad õppejõud uue Moodle’i kursuse põhja tellida ÕISist vastava õppeaine toimumiskava juurest. Kursuse põhi luuakse automaatselt ja paigutatakse Moodle’is teaduskonna/kolledži/instituudi kategooriasse/alamkategooriasse. ÕISis ainele registreerunud õppijad lisatakse Moodle’i kursusele automaatselt ÕISi ainekava juurest. Täiendusõppes osalejatele, kelle andmeid Moodle’i andmebaasis kursusele registreerumise hetkel olemas ei ole, luuakse Moodle’i kasutajatunnus ÕISist väljastatud info põhjal automaatselt.

“Teerada”, Andrus Lepikult, 6 a


“Suusataja”, Ken-Martti Holberg, 10 a

Repositoorium 2009. a hakkasime BeSt programmi toetusel loodud õpiobjektide ning e-kursuste õppematerjalide arhiveerimiseks kasutama Tartu Ülikooli raamatukogu digitaalset repositooriumi DSpace. E-õppe materjalide kollektsioonis olevaid digitaalseid õppematerjale ja õpiobjekte saab iga õppejõud otsinguga otsida ning oma õppetöös kasutada, viidates neile ÕISis olevast aineprogrammist või e-kursuselt. Praegu on DSpace’i lisatud 259 autori loodud 181 e-kursuse õppematerjalid ja 236 õpiobjekti. Alates 2011. a sügisest saavad DSpace’i kirjeid lisada kõik ülikooli arvutivõrgu kasutajatunnust omavad isikud (varem ainult haridustehnoloogid). Haridustehnoloogid aktsepteerivad lisatud kirje või kui see pole nõuetekohane, siis lükkavad tagasi.

Veebiseminarid 2009. a ostsime ülikoolile Tiigriülikooli programmi toel Adobe Connect Pro veebiseminari tarkvara, mis on aktiivselt kasutuses senini. Connect Pro on veebikonverentsi või -seminari pidamise tarkvara, millega saab sünkroonselt läbi viia esitlusi, audio- ja videokonverentse, jagada erinevates formaatides faile ja oma ekraanil toimuvat, kasutada ühist jututuba ja valget tahvlit. See on hea võimalus koosolekute, seminaride ning videoloengute pidamiseks, kuna kõike seminariruumis toimuvat saab seminari läbiviija videofailina salvestada. Iga veebiseminari kasutaja saab seminaril osaleda oma arvutist – tuleb lihtsalt avada seminari veebiaadress ja siseneda ruumi.

Videoportaal 2010. a valmis IT-osakonna multimeediatalituse juhtimisel Tartu Ülikooli videoportaal UTTV (Tartu Ülikooli Televisioon, uttv.ee), kuhu 2012. a lõpu seisuga oli lisatud 273

õppevideot, millest u 2/3 on avalikult kättesaadavad. Paljud UTTVs olevad videoloengud on viidatud Moodle’is olevatelt kursustelt. 2010. aastal alustas Tartu Ülikooli videoloengute salvestamist nelja automaatse Echo360 salvestussüsteemiga. Kolm süsteemi paiknevad statsionaarselt auditooriumides ning üks süsteem on mobiilne, mida saab multimeediatalitusest vajalikku kohta salvestamiseks kohale tellida.

Kvaliteet Ülikool on osalenud e-kursuse kvaliteedimärkide väljaandmise protsessis, mis sai alguse 2008. aastal. Praeguseks on kvaliteedimärgi pälvinud 50 Tartu Ülikooli e-kursust. Ülikoolile oli edukas 2012. aasta, kui kõik kümme kvaliteedimärki taotlenud kursust tunnistati kvaliteedimärgi vääriliseks. 2013. a taotlusvoorus taotleti Tartu Ülikoolist kvaliteedimärki 20-le ning kvaliteedimärgi pälvisid 16 e-kursust. Edukalt on ülikoolil läinud aasta e-kursuse tiitli konkursil. Seda tiitlit on välja antud alates 2009. aastast ning kõrgkoolide tiitel on tulnud kolmel aastal Tartu Ülikooli – iga kord arstiteaduskonda.

BeSt programm Aastatel 2008–2013 on ülikooli e-õppe arengut tugevasti mõjutanud Euroopa Sotsiaalfondi BeSt programm (http://www.e-ope.ee/best). Saime tänu BeSt toetusele luua palju kvaliteetseid e-kursusi ja õpiobjekte ning palgata tööle vajalikku e-õppe tugipersonali. Paraku käivad elus tavaliselt rõõm ja mure käsikäes. Raske on kokku sobitada rakendusüksuse, koordinaatori ja ülikooli reegleid, eriti veel olukorras, kus need erinevatest osapooltest tingituna pidevalt muutuvad.

Lehti Pilt Tartu Ülikooli elukestva õppe keskuse haridustehnoloogiakeskuse juhataja

E–õppe kogemus suusaõppes Üldistades oma enam kui 40aastast kogemust murdmaasuusatamise õpetamisel, võib väita, et paljudel juhtudel tahetakse kehaliste harjutuste õpetamise protsessis tugineda mõningase teoreetilise materjali omandamise kõrval valdavalt ikkagi praktilisele õppele. Õppeprotsess ise näitab siiski, et kui ei suuda saada aru õpetatava kehalise tegevuse teoreetilisest taustast, on praktilise oskuse omandamine n-ö poolik tõde. Sooviga täiustada õppeprotsessi asusin 2011. aastal koostama BeSt programmi raames (http://www.e-ope.ee/best) aineid “Suusatamise põhikursus” ja “Suusatamise didaktika” e-õppematerjalina. Tungimata ainete materjali sisusse, tahaksin esile tuua e-õppe kasutamise kogemuse, mille alusel alustasin sissejuhatavate teoreetiliste loengutega ja e-õppe materjali tutvustamisega. Järgnes üliõpilaste iseseisev töö, tutvumaks õpetatava sisuga. See osutus heaks sissejuhatavaks osaks praktilisele õppele (viiepäevasele õppelaagrile). Praktilise töö käigus laagris kasutati iga õpetatava tehnikaelemendi puhul kohe ka e-õppematerjale, mille abil kinnistus veelgi praktiliselt õpitu. Igati väärtuslik oligi see, et ainega töötamiseks saime kasutada nii laagrieelset kui ka -järgset perioodi. Kõige positiivsem tulem sellisest vahelduvast (teoreetilisest ja praktilisest) tööst ilmnes aga aine lõpuseminaris ja sellele järgnenud testtööst, kus demonstreeriti nii aine korrektset erialast teoreetilist käsitlust kui ka selle seostatust suusaõppe praktilise kogemusega. Muidugi ilmnesid sellise õppetöö käigus asjaolud, mida saab arvestada e-õppematerjalide täiustamisel. Mitu ettepanekut tegid just üliõpilased õppetöö käigus. Kogemus julgustab senisest veelgi laiemalt kasutama e-õpet ja seda ka esmalt ehk liiga praktilise tegevusena tundunud valdkonnas, nagu on seda suusatamise õpetamine. dots. Kaarel Zilmer, Ph.D Tallinna Ülikool Terviseteaduste ja spordi instituut Suusatamise õppejõud aastast 1969

|9


“Kustuti”– tuleohutuse õppeprogramm koolinoortele

“Tuletõrjuja”, Ken-Martti Holberg, 10 a

Olen töötanud mitme õpivara projektiga, mida võib lugeda õnnestunuks. Tagasi vaatamine, mõttes õlale patsutamine on tore ning kokkuvõttes võib öelda, et ära tehtud on nii mõndagi. Minu esimene õpivara, mille arendamisega disaineri ja loovjuhina firmas Ziil kaasa lõin, oli liiklusmäng ja -kool “Siia-sinna läbi linna”. Lihtsakoeline mäng sai lühikese aja jooksul nii menukaks, et tõlgiti läti, leedu, inglise, soome ja saksa keelde. Eestist väljaspool mäng nii edukas ei olnud, kuid vähe Eestis loodud õpivara on üldse üritanud nii laia haaret – see võiks olla sihiks praegustele tegijatele. Seekord kirjutan põhjalikumalt teisest tööst, tuleohutuse õpivarast “Kustuti” (aastatel 2005–2006), mis sai tehtud väikse meeskonnaga ja mille esimese etapi valmistamisel olin nii sisu toimetaja, disainer, animaator kui ka xml-sisestaja. Probleem, millest pro-

10 |

jekt alguse sai, on üldisem ja puudutab paljusid teemasid koolis. Ohutus on õppekavas ette nähtud läbiva teemana, kuid nagu ikka, pole õpetajatel selliste tundide andmiseks vajalikku õppematerjali. Päästetöötajad aga ei jõua kõikjale lapsi õpetama. Töö “Kustutiga” algas minu jaoks, kui ma ühel tööpäeval Ziili kontoris istudes võtsin vastu telefoni ja pärast kiiret sissejuhatust ütles helistaja, tuletõrjuja ja Päästeameti pressiesindaja Ants Raava: “Ma kuulsin, et te olete Eesti ainuke multimeedia disainer.” Polnud küll päris tõsi, sama tegevusalaga disainereid oli teisigi, kuid tõenäoliselt olid projektid, milles ma kaasa tegin, paremini teada. Sellise sissejuhatusega meeldivalt pahviks löödud, ei saanud ometi tööst keelduda. Kiiresti saime väikse töögrupiga kokku ning Ants Raaval oli kohe olemas ja kirja pandud visandina osa sisust, mille põhjal õppematerjali arendama hakata.

Eestis on ligikaudu 10 000 tulekahju igal aastal. Statistika näitab, et põlengute põhjused on läbi aastate võrdlemisi sarnased. On olukordi, kus päästab ainult kiire evakueerumine, kuid ka selliseid, kus põlengu avastaja saab ise suurema õnnetuse ära hoida – mida tihtipeale ei osata. Sellised korduvad tuleõnnetuste stsenaariumid viisid päästetöötajatest sisu töögrupi mõttele luua tüüpolukordadel põhinevad ülesanded, millele õpilane peab ette antud vastuste hulgast valima õige reageerimise. Tulemusena sai kokku kirja paarkümmend tuleohu situatsiooni ja neile vastavaid tüüpilisi õigeid ja valesid käitumismudeleid, mida vastusevariantidena esitada. Ziili töögrupp oli väike, suurema panuse andsid programmeerija Lauri Anteploon, kes tegi Flash ActionScripti ja xml-lahenduse, ning projektijuht Piret Priimägi, kes tegeles Tiigrihüppe Sihtasutusest rahastuse taotlemise ja aruandlusega. Omavahel arutledes saime selgeks, et päästetöötajate erialane terminoloogia ei ole sobiv õpilastele tüüpolukordade kirjeldamiseks ja struktureerimiseks. Professionaalide jaoks jagunevad hooned tuleohutuse ja päästepraktikate seisukohalt puuküttega puitmajaks, kuni kahekordseks kivimajaks, kolmekordseks korterelamuks jne – pikk loetelu kõrghooneteni välja. Selle asemel sai olukorrad jagatud lihtsalt “koduks” ja “kooliks”. Samuti ei ole kõige sagedasem tuleõnnetuste põhjus, põleva sigaretiga magama jäämine, kooliõpilaste jaoks suurim oht. Selliselt, püüdes õpilase seisukohast vaadata, töötasime läbi kogu võimaliku sisu. Minu ülesandeks oli õpikeskkonna ülesehituse loomine ja disain – kuidas vaatajale situatsioon esitatakse ja kuidas tal tekib võimalus reageerida; valida erinevate tegevuste vahel ja saada oma otsustele kommentaare. Vajalik polnud mitte ainult õige ja vale tegevuse valiku võimaluse loomine, vaid ka vale reaktsiooni või tegemata jätmise tagajärgede näitamine. Ma arvan, et projektile tuli omamoodi kasuks, et ma ei tea midagi pedagoogikast, küll aga animatsioonist ja pildikeele kasutamisest. Oma arvutigraafiku kogemusega pidasin kohe enesestmõistetavaks, et õpitarkvara ei ole õpik või töövihik, mida loetakse ekraanilt. “Kustutis” sai keskseks animeeritud olukordade esitamine, teksti on nii vähe kui võimalik. Stilistika on skemaatiline, piirdudes ainult vajalike objektidega, keskendudes olukorrale ja tagajärgedele. Olen praegu mõelnud, kuidas võiks analoogses õppematerjalis üldse vältida ekraanilt lugemist. Projekti alustasime nimeversiooniga “Nublu” – seda Jaan Rannapi jutustusest pärit tuletõrjujate koerakest kasutab Päästeamet


“Numbrid”, Rasmus Vahter, 4 a

maskotina lasteüritustel. Planeeritud õppematerjal oli aga hoopis teiselaadne ja mitte ainult esimesele kooliastmele mõeldud. Leidsin uue ja laiema sihtgrupi õpivarale sobivama nime – “Kustuti”, millele kujundasin logo. Kustutimehike on nii programmi tunnusgraafika kui ka tegelane, kes annab tagasisidet õigete ja valede vastuste kohta. Nime valik võib sellises töös tunduda marginaalse tähtsusega ja töögrupid enamasti selle peale ei mõtle. Mart Laanpere meenutas ühes vestluses, kuidas juhuslikult välja öeldud nimi algklasside õpikeskkonnale “Krihvel” hakkas hiljem mõjutama kogu õpitarkvara ülesehitust ja stilistikat soovitule vastupidises suunas, nüüdisaegse kooli asemel “Kevade”-aegseks Paunvere kooliks. Soovitan õpivara koostajatel samuti sellele mõelda – lihtne, meeldejääv ja sihtgrupile sobiv nimi teeb teavitustöö kergemaks ja kogub rohkem kasutajaid. Eesti keeles on välja antud erinevat ohutusalast õppematerjali, kuid “Kustuti” oma konkreetsete situatsioonide lahendamisele põhineva ülesehituse ja mängulisusega oli loomise hetkel ainulaadne. Töötasin esimestena valminud teemadega “Kodus” ja “Koolis”. Projektile on hiljem lisatud osad “Tuleohutus looduses” ja vetelpäästealane “Päästerõngas”. Hetkel ootab projekt huvitatud arendajaid ja ideid uuele sisulisele tasandile jõudmiseks – päästjatel on veel piisavalt teemasid, millega õppematerjali täiendada. Kui teen inventuuri kümne aasta kohta, mil olen erinevates ettevõtetes töötanud õpitarkvara loomisega, võin kokkuvõtteks öelda, et ka väikse meeskonna ja mõõduka eelarvega võib saada arvestatava tulemuse. Tähtis on tegijate entusiasm, kiire ja intensiivne meeskonnatöö, kus iga tegija saab kaasa mõelda kogu tööprotsessi ulatuses, mitte ainult oma vastutusalas. Eestikeelset õpivara ei ole piisavalt, olemasolev on enamasti loodud sarnaselt – suure entusiasmi ja väikse eelarvega. Tulevikku vaadates tundub, et arengusuund on pigem kasutada ja tõlkida muukeelset õppevara kui panustada rohkem oma tegijatele. On hea, kui kohandatavad võimalused muukeelse vabavara näol on olemas, kuid ikkagi arvan, et omakeelse hariduse arendamiseks on vajalik, et tuleks juurde rohkem kogemustega eestikeelse õpivara tegijaid. www.kustuti.ee

Maris Lindoja disainer

Kuidas KAE Kool alguse sai… Kaks aastat tagasi, aprillis 2011 said Tallinna Tehnikaülikooli kohvikus kokku neli noormeest – Robert Peetsalu, Anton Luigend, Lehor Meius ja Mihkel Lukats. Nad polnud varem kohtunud ja said teineteisest teada internetis, Meetupi keskkonnas, kus kõik Khan Academy huvilised saavad anda märku enda huvist kokku saada. Khan Academy oli siis vastselt kuulsaks saanud tänu Khani TED-kõnele. Meie kohtumisel oli laual põhiline küsimus: kuidas teha eestlastele kättesaadavaks selline võrratu õppimisvõimalus? Kohtumisel leidsime vastuste asemel palju uusi küsimusi, kuid kindel oli see, et asi on väärt tegemist. Hakkasime otsima vastuseid, abilisi ja toetajaid. Järgmise kohtumise 22. aprillil korraldasin mina ja tundsin suurt ärevust, et sellise väärtusliku idee teostumine jäeti just minu vastutusele. Tunnen seda ärevust siiani ja see paneb mind tööle. Teisele kohtumisele tulid Eesti Infotehnoloogia Sihtasutust esindama Ene Koitla ja Kerli Kusnets, minu poolt lisandusid aktiivsed Tallinna Tehnikaülikooli tudengid, Lehori poolt Tartu Karlova Gümnaasiumi innovaatilised õpetajad ja nii oligi meid juba 15 ringis. Neist 7 said sama aasta juulis MTÜ KAE Kooli liikmeteks. Selle sama seltskonna najal on KAE Kool arenenud need kaks aastat ja kõik on jõudumööda panustanud. KAE Kooli nimi tekkis tegelikult alles MTÜ loomise päeval pika vaidluse peale, mis on arusaadav ja mis midagi sümboliseerib. KAE kirjutatakse suurte tähtedega, sest see on akronüüm Khan Academy Eestist. Kuna me ei ole ametlikult Khan Academy osa, siis me ka ei nimeta end Khan Academy Eestiks, vaid lihtsalt KAE. “Kool” lisasime arusaadavuse jaoks, et oleks selge, mis see KAE kõige rohkem on. Esimese aasta vältel tegelesime põhi-

liselt enesemääratlusega: kas KAE Kooli on vaja või tuleks Khan Academyt eesti keelde tõlkida? Kas saame Khan Academylt heakskiidu ja nõuandeid? Milliseks saab meie organisatsioon? Millele keskendume oma tegevuses? Kes kui palju panustab? Kui palju saab oodata vabatahtlikelt panustajatelt? Mille jaoks vajame raha, kui palju ja kust selle saame? Kes on meie sihtgrupp ja kuidas selleni jõuda? Küsimusi oli palju ja ma kartsin väga midagi nässu ajada, eriti oma kogenematuse pärast. KAE Kool on start-up, mis peab surmaoru elusalt läbima. Seepärast võtsin rahulikult ja mõtlesin põhjalikult ja seepärast kardan natuke ka praegu KAE Kooli avalikuks tulemise pärast. Kui hästi inimesed selle kasutusele võtavad? Eks näis. Praegu näen KAE Kooli arengus kõige olulisemate verstapostidena praeguse meeskonna liikmete leidmist – kõigepealt Jan, siis Siim ja siis Margus. Nad näitasid, et see, mis tundus seni ületamatu väljakutse, on tegelikult ületatav. Margus pani Khan Academy lähtekoodi tööle ühe päevaga – midagi, mida me polnud enne teda aastaga suutnud teha. Siim ja Jan tegid kergusega selliseid õppevideoid, millest ma ei osanud unistadagi. Õiged inimesed on vaieldamatult organisatsiooni kõige olulisem väärtus. Enda kõige suurema panusena K AE Kooli näen põikpäisust, millega jätkan KAE Kooli tulevikukujutluse kuulutamist kõikjal, kuhu lähen. Eks ettevõtja peabki eelkõige uskuma oma lapsukese potentsiaali. Vaatame, mida tulevik KAE Koolile toob.

Robert Peetsalu MTÜ KAE Kooli juhataja

| 11


E-õppematerjali “Kaardilugeja ja tarkvara” storyboard IT-Koolituse kontori seinal (2009. a).

Storyboard’i leht (ekraanivaade) “pikliku avaga” kusagil arvuti küljes.

Arvuti küljes olev ID–kaardi lugeja See oli millalgi 2009. aasta kevadel, kui mulle helistas IT-Koolitusest rõõmus naishääl ja küsis, kas ma oleksin huvitatud ühes e-õppe projektis osalemisest. Silmast silma kohtumisel IT-Koolituse projektijuhi Marve Millendiga sain teada, et nad plaanivad osaleda ID-kaardi e-õppematerjalide väljatöötamise hankes pakkujana. Selgus, et keegi oli mind soovitanud. Kohtumise järel koostasin ühe prototüübi oma oskuste demonstreerimiseks. Järgnes paar kuud vaikust. Ühel suvehommikul helistas Marve uuesti ja ütles, et nüüd on kiire. Sain oma e-posti aadressile suure hulga dokumente. Rõhuvas enamuses olid need kirjut tapeeti meenutavad tekstid. Sellest tekstimassiivist, mille moodustasid pikad ja keerulised, samas kahtlematult tarkade inimeste koostatud laused, mis omakorda sisaldasid pikki keerulisi sõnu, tuli koostada mitte nii keerulised ja sügavamõttelised e-õppematerjalid. Sellised, mis oleks kiirelt loetavad ja üheselt mõistetavad. Nii neile, kes juba oskavad lugeda, kui ka neile, kellele uudissõnad ja tehnoloogiaga seotud mõisted tunduvad oma elulise tähenduse minetanud raketiteadusena. Minu teadmised ID-kaardist piirdusid sel ajal laias laastus sellega, et taoline plasti-

12 |

tükk on mul kusagil olemas. Ja et juba aastal 1999 oli Eesti ID-kaardi programm jõudnud esimeste katseprojektide algatamiseni. Kuna mul oli palju sisulisi küsimusi, siis tuli ITKoolitusest mulle appi Anu Lukats-Sang. Kui Marve meid tutvustas, siis ütles ta midagi sellist, et Anu oskab vastata kõigile minu küsimustele. Millele Anu lisas, et kui ei oska, siis ta teab, kelle käest küsida. Järgnevad ajurünnakud olid tulemuslikud. Anu osutus rõõmsameelseks ja asjalikuks spetsialistiks. Jõime koos ära mitu suurt tassi kohvi, sõime ära mõned tahvlid šokolaadi ja jõudsime loodava õppematerjali sisus ja vormis kiiresti sarnastele seisukohtadele. ID-kaardi kasutaja võimaliku käitumise modelleerimiseks arvutiekraani ees kasutasime kahte sülearvutit, milles olid erinevad veebilehitsejad. Minu ülesandeks oli luua loogiline struktuur, kus kasutaja ei saa ära eksida, ja koostada ekraanivaated, mis annavad võimalikele tekkida võivatele küsimustele üheselt mõistetavad vastused. Ehk, kui mõni asi on füüsiliselt olemas, siis ei üritanud me seda kirjeldada, vaid kasutasime pilti jne. Hakkasime koos analüüsima olemasolevat alusmaterjali, erinevate inimeste koostatud “valmis” tekste, Powerpointi slaide jne.

Püüdsime neist eraldada hädavajaliku ja olulise. Anu tõi paki valget koopiapaberit, käärid ja liimi. Joonistasin paralleelselt kohe ka storyboard’i, millele kleepisime, kirjutasime olulisena tunduvaid pilte ja tekstilõike. Kuna

“Inimesed”, Gregor Laikmaa, 5 a


Valmis e-õppematerjalis nägi sisseehitatud kaardilugejaga arvuti tollal välja selline. Allikas: http://www.olekaasas.ee/veebikoolitus/kaardilugeja-ja-tarkvara

tähtaeg oli väga lähedal, siis töötasime ITKoolituse kontoris hommikutundidel enne ülejäänud töötajate saabumist. Seda praktilistel kaalutlustel. Seal oli paar suurt lauda, kuhu saime jätta oma asjad vedelema. Ja suur

sein, mida me saime stsenaariumite koostamisel kasutada sodi-lõika-kleebi meetodil ülevaatliku pildi saamiseks. Kui hommikul tekkis töö käigus küsimusi, siis lõunaks teadis Anu juba vastuseid ja ma sain pärastlõunal oma arvutis e-õppematerjale koostada. Ühel sellisel varajasel suvehommikul olime jõudnud ID-kaardi lugejani. Kasutasime tüvitekstina “ID-kaardi raamatut”. Võimas impressiivne tekst 64 leheküljel. Leheküljel 15 oli allolev lõik (keskmine sõnade arv lauses 13, kolme- ja enamasilbiliste sõnade protsent 54). “ID-kaardiga oma isiku tõendamiseks peab õige inimese käes olema õige kaart ja selle kaardiga seotud isikutuvastuse PIN1kood. Samuti peab kasutama arvutit, mille küljes on ID-kaardi lugeja. Isiku tuvastamiseks veebis tuleb kaart lihtsalt lugejasse sisestada, vajalikul hetkel küsib arvuti kasutajalt PIN1-koodi. Kui sisestad õige PIN1koodi, avatakse ID-kaardi elektroonilise isikutuvastuse funktsioon ja Sa pääsed teenusesse sisse. Vastasel juhul näitab arvuti veateadet ja teenus jääb suletuks. Täpselt samamoodi on võimalik ID-kaarti kasutada asutuse uksekaardina või arvutisse sisselogimisel kasutajanime ja parooli asendajana. ”

Esile tõstetud lause sisaldas ühte küsimust: kuidas kasutaja “arvuti küljes oleva ID-kaardi lugeja” ära tunneb? Vastus sellele tundus lihtne: pilt kaardilugejast. Meil oli olemas väline kaardilugeja, mis ühendatakse juhtmega arvuti külge. Ja minu tahvelarvutis oli ka üks ava, kus oli üsna uuenduslik tehniline vidin, sisestatav kaardilugeja. Aga seda lauset lugedes oli meile selge, et on ka kolmas võimalus. ID-kaardi lugeja võib olla statsionaarselt arvuti küljes. Ehk siis mõni arvutitootja on suure tõenäosusega kaardilugeja sülearvutisse juba sisse ehitanud. Meie oletus põhines ainult sellel “ilmutuslikul” tekstil ja loogikal, sest me kumbki ei olnud sellist arvutit näinud. Eeldasime, et see näeb välja pikliku avana kusagil arvuti küljes. Selliselt sai see ka storyboard’i lehele visandatud. Ma ei tea, kust Anu selle sisseehitatud kaardilugejaga arvuti tollal välja võlus, aga pilt jõudis ühel hetkel minu e-postkasti.

Proomet Torga EPROJEKT

| 13


“Loomaaed”, Gregor Laikmaa, 5 a

Minu üheksa lugu Lühidalt võiks kokku võtta, et lugu on üks rida üllatusi, kurioosumeid ning nendest tulenevalt mittesoovitavad järeldused. Neid on päris palju, olgu siinne valik see, mis kergemini mälust leitav või kõige erutavam. Esimesed on umbes kümne aasta tagusest ajast, tagumised paarist viimasest aastast.

Esimene lugu: tulemuste häälestamine Olime üllatunud, kui laborikatsetele oli lisatud kliendi skript, mis näitas mõõdetu-arvutatu õigsuse taset värvidega. Tudengid hakkasid tulemust häälestama, et õigeid tulemusi saada. Tagasiside töötab alati!

Teine lugu: tulemused ilma mõõtmata Samades laborites (kuna kliendil on võimalik näha skripte) arvutasid tudengid õiged tulemused nende skriptide põhjal ilma mõõtmata.

Kolmas lugu: mõttetu trahvimine Kasutasime, nagu ilmselt praegugi kombeks on, tähtaegadest kinnipidamise survestamiseks hindega trahvimist. See tähendab näiteks kodutöö hindamisel mitte ainult sisu arvestamist, vaid sinna hulka ka hilinemise arvestamist. Seetõttu kasutatakse mitmesuguseid trahvisüsteeme. Minul juhtus nii, et kui semestri eelviimasel nädalal saabus väga hea töö ja ilmselt ka tegija enda töö, siis hinne läks hoopis miinusesse, kuna tudeng oli kõiki tähtaegu rikkunud. Oli selge, et selline hinne on jabur ega peegelda mingil kombel inimese oskusi konkreetses valdkonnas, mis olid tegelikult suurepärased.

Neljas lugu: tähtaegadest loobumine Kuna selleks ajaks oli kodutööde esitamine juba mitu aastat olnud elektrooniline, siis oli võimalik ka analüüsida, kuidas see protsess toimub. Pilt oli vapustav: viimase poole päeva jooksul (s.o kell 12–24) kasvas esitatud tööde arv kiirusega kümme korda päevas. Seega, kui sama protsess oleks järgmise lõunani kestnud, siis oleks tööde arv ületanud tuhande piiri (õnneks oli tudengeid alla kahesaja). Loomulikult oli enamik enne keskööd esitatust kasutu mõlemale poolele. Seetõttu tegin aastal 2004 otsuse tähtaegadest loobuda ja tuleb tunnistada, et kordagi pole tekkinud ei soovi ega põhjust seda taastada.

14 |

Viies lugu: dünaamilise õppimise kavandamine Sai ka katsetatud dünaamilist õppimise kavandamist tudengi enda poolt. See tähendas, et õppija sai ise oma aktsioone kavandada, kusjuures nende loogiline sõltuvus oli süsteemis olemas ja toimis automaatselt. Ei see ega veel lihtsam versioon ei andnud mingit tulemust. Kui ka keegi seda kasutas, siis reaalselt õppis mingite hoopis teiste faktorite mõjul ning kava osutus täiesti kasutuks.

Kuues lugu: pole mõtet sundida kraavi kaevama Ükskõik milliseid ülesandeid, kodutöid te tudengitele annate, võite kindlad olla, et abivahendid, valmis vastused jmt on internetis ühel või teisel kujul ja suurel hulgal olemas. Takistada nende kasutamist on sama rumal kui sundida inimest kraavi kaevama ilma labidata, ekskavaatorist rääkimata. Aastaid tagasi küsisime, kas tudengid oleks nõus neid vahendeid meile näitama, et me saaks neid parandada (seal on vigu), ei leidnud sooja vastuvõttu ning seepärast me ei sekku nende materjalide loomisesse ega kasutamisse.

Seitsmes lugu: Eduardi kodutöö Tõenäoliselt juhtus see vähemalt viiel aastal, kui palusin tudengitel mulle mitte saata Eduardi kodutööd, kuna ma olen seda juba nii palju kordi erinevate nimede all saanud. Midagi ei aidanud, ikka tuli seesama fail, kus nimi ja tudengikood muudetud. Selliste kodutööde tegemine sai lihtsalt lõpetatud. Kodutööde järgmine etapp oli interaktiivne, kus polnud võimalik ega vajalik valmis faili üles laadida, aga ka see ei andnud õppimise mõttes soovitud tulemusi. Esiteks, ka selleks puhuks loodi abimaterjalid ja teiseks näitas elu, et igasugust mahukamat tööd lükatakse kogu aeg edasi, millest tulenebki tormamine kas siis seatud tähtaja eel või semestri lõpus. Seepärast lõpetasime sellised mitteinteraktiivsed tegemised ja tulemusena saime tunduvalt sujuvama õppimise.

Kaheksas lugu: issanda loomaaed on kirju Inimesed on erinevad, rohkem kui seda oletatakse. Mõned aastad tagasi, kui mõõtsime tudengite tehtud töö mahtu aines hin-

deni jõudmiseks, siis saime maksimaalse ja minimaalse suhteks vähemalt neli-viis korda. Kuna töö maht on korrelatsioonis ajakuluga, siis on hästi näha, et õppetöö korraldus, mis eeldab kõigi ühtlast liikumist, on absurdne. Muidugi on selle kõige juures mängus muudki inimlikud omadused, millest osa nähtavasti pole ümberkujundatavad. Näiteks võiks olla kontrolltöö, mille kestus on 40 minutit. Selle käigus teeb üks tudeng 40 ülesannet ja teine 7. Ja see kordub, hoolimata tempokale õppurile antud soovitusest asja veidi rahulikumalt võtta.

Üheksas lugu: rohkem õppimisvabadust! Ainepunkt on seotud õpetaja ajaga, mitte õppija omaga, see selgus iga aastaga järjest rohkem. Viimased näited on sellest kevadest, kui tudeng jõuab ametliku hindeni enne, kui deklareerimisaeg läbi saab. Tõsi, see võis tuleneda ka alustamisest enne semestri ametlikku algust. See ei tähenda, et kellelgi poleks vaja 20 nädalat astronoomilist aega. Kuid üks on selge – õppimisvabaduse andmisel suudavad tudengid hoopis kiiremini ja ressursisäästlikumalt õppida. Siit tuleneb paraku ka kursuse kui mõiste tihtipeale pidurdav mõju. Väljapääs sellest vastuolust näib olevat mahukamate kursuste kasutamisel, millega seotud õpingud kestavad mitu semestrit, aga formaalseid tulemusi ainepunktide ja hinnete näol võib saada igal semestril (semestri sees). Kahtlemata tähendab see ka õppejõu töö ümberkorraldamist, aga võin kinnitada, et see kõik on katsetatud ja mitte ühel aastal. Probleem, millest kehtivas süsteemis kuidagi jagu ei saa, on jäik ainepunktide arv, mis kursusega seotud. Reaalsuses võiks tudeng saada arvesse minevaid ainepunkte ka väiksemas mahus (mingil semestril) ja mis veel olulisem, rohkem kui praeguses kavas. See oleks tuntav stiimul õppimiseks, mida oleme samuti juba kogenud, sealhulgas näiteks küsimusena: kas selliseid aineid veel on? Seekord piirdun nende lugudega.

Vello Kukk Tallinna Tehnikaülikooli automaatikainstituudi professor


Minu e–õppe lugu ehk kuidas kümne aastaga sai kirjavahetusest osaline e–õpe Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektorina olen omal nahal näinud, kuidas viimase kümne aastaga on lihtsast elektronkirjade vahetamisest kasvanud välja süsteemne e-õpe. Alustades e-õppe teemal kirjutamist, suundusin kõigepealt oma e-postkasti, et aru saada, millal oli see aeg, mil hakkasin elektrooniliselt üliõpilastöid juhendama. Jõudsin omadega välja aastasse 2002. Sellel ajal oli levinud komme, et õppejõud salvestas talle saadetud töö, kommenteeris seda ja saatis siis töö tagasi autorile. Selline töövorm säästis küll paberit, kuid mitte aega. Esimestel aastatel, mil elektroonilisi vahendeid kasutama hakkasime, oli üliõpilaste pahameel suur, sest ei mõistetud, miks on vaja osata saata töid elektrooniliselt, miks peab õppur oskama neid vormistada ning milleks on tarvis meiliaadressi. Teadsin alati, et esimestes loengutes saan palju nuhelda ning mul tuleb anda hulga selgitusi. Kuid jonnaka õppejõuna jätkasin elektrooniliste abivahendite kasutuselevõttu ja tänu e-Kutsekooli võidukäigule liitusin IVAga. Toon välja mõned näited, mis iseloomustavad viimast kümmet aastat ja e-õppe lugu minu õppejõu karjääris. Väljavõtted e-kirjadest ilmestavad hästi seda, kuidas kunagisest lihtsast materjalide meiliga saatmisest on kasvanud välja terve virtuaalne e-õppemaailm:

2006. aasta kiri õpperühmale: Esimene väljakutse on minult, olen sisestanud õppeinfosüsteemi kordamisküsimused ja tegin ka väikese miniuurimuse koostamise spikri, sellise alustava. Spikrit peaks saama ka kommenteerida ja minu palve ongi, et hakkame koos õppima selle kasutamist ja siis mina täiendan vastavalt teie kommentaaridele jne.”

2012. aasta november, enne Skype’i teel toimuvat Kuressaare kursuse lõpuseminari: “Kuressaare tasemeõppe õdede õpperühma lõpuseminariga peaks kõik korras olema. Kontaktid on vahetatud M.-ga ja A-ga ning ühendus skypega on 15 minutit varem. Edastan teate ka üliõpilastele.”

2009. aasta üliõpilase kiri minule: IVA õpikeskkonnas: “Saatsime teile oma miniuurimuse, olge hea vastake kas te saite lahti? Asi on selles, et minu arvutil oli mingi viirus peal ja see lõppes ära ja nüüd ei avane ka minul teile saadetud miniuurimustöö.”

Möödunud on kümme aastat, osaliselt on kontaktõpe säilinud ja loodetavasti säilib ka tulevikus. See ajahulk, mida üliõpilased ja õppejõud kasutavad elektrooniliste lahenduste toel oma töö tegemiseks, aina kasvab. Usun, et ei tasu jääda juurdlema selle üle, kas sellised muutused on head või halvad, vaid tuleb tõdeda, et see on see praegune aeg, milles elame. Elame informatsiooni ülekülluse ajastul ning üks olulisi oskusi, mida iga õppija peaks kõrgkoolist kaasa saama, on informatsiooni kriitiline hindamine, sorteerimine ning allikate õige kasutus.

2012. aasta september, kiri õpperühmale: “Tere, tegin IVA-sse 27.09 ajakava ja teemade jaotuse. Ajakava lõpus on aine lõpetamise juhis ka ehk siis aine lõpeb lõputöö projekti esitamisega ja retsenseerimisega, mille ise läbi viite. Lõputöö retsensioon on ka IVA-s, ma teen selle mõõdetavaks novembriks.”

Ülle Ernits Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor

2005. aasta elektrooniline kiri üliõpilastele: Lubasin saata slaidid, lisas tulevad!

“Võluhobune”, Gregor Laikmaa, 5 a

| 15


“Kool ja arvuti”, Gregor Laikmaa, 5 a

Kui haridus– tehnoloogia mõiste veel tundmatu oli “Hiiglane”, Gregor Laikmaa, 5 a

Kui ma e–õppesse jõudsin ’ olid tunnid juba alanud… E-õpe kui mõiste oli alguses minu jaoks arusaamatu, kuid pärast esimest kokkupuudet Tallinna Ülikooli IVA õpikeskkonnaga hakkas asi selgemaks saama. Minu esimeseks kogemuseks oli õppejõud Ruth Pääsukese praktikum, milles sooritasime mitu õppetegevust iseseisvas õppes või praktikumis. See oli huvitav kogemus, sest esmamulje avas e-õppe laiemas kontekstis. Hiljem puutusin kokku teistsuguse “e-õppega”, kus e-õppe rakendamine piirduski keskkonda üles laaditud õppematerjalidega. Usun, et nüüdseks on õppematerjalide avalikustamine veebikeskkonnas igapäevane õpe ilma e-ta ehk õppetöö loomulik osa. Kui iseseisvat

õpet on rikastatud atraktiivsete õppematerjalide, iseseisvate enesekontrolli vahendite, kommunikatsiooni tööriistade ning muude võimalustega, muutub õppetöö märksa põnevamaks. Internetimaailm sisaldab lõputult tööriistu, mis kohati hajutavad õppija tähelepanu, kuid õigel kasutamisel muutuvad need asendamatuks ressursiks.

Vaiko Mäe Sisekaitseakadeemia haridustehnoloog

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus

E-õppe uudiskirjale kohaldatakse järgmist Creative Commonsi Eesti litsentsi (versioon 3.0): Autorile viitamine.

See juhtus 1996. aasta sügisel Kielis. Sealses pedagoogikakõrgkoolis külas olles küsis võõrustav prorektor, mis Tallinnas ka uudist. Ütlesin, et asutasime haridustehnoloogia keskuse, mispeale ta kahtleval moel küsis: mis asi see veel on? See küsimus oli tõeliselt ootamatu – pedagoogikakõrgkooli prorektor polnud haridustehnoloogia mõistega varem kokku puutunud! Püüdsin siis talle haridustehnoloogia mõiste lahti seletada ja kirjeldasin äsjaloodud keskuse eesmärke. Minu viisakalt ära kuulanud, teatas ta veendunult, et sellise keskuse järele ta küll vajadust ei näe. Nüüdseks on mitmesuguste tehnoloogiliste vahendite – sh arvutitarkvara – kasutamine õppimisel ja õpetamisel muutunud enesestmõistetavaks ning Tallinna Ülikooli informaatika instituudi haridustehnoloogia keskus rahvusvaheliselt tuntuks ja tunnustatuks.

Peeter Normak Tallinna Ülikooli informaatika instituudi direktor

Digihariduse Innovatsioonikeskus Tiigrihüpe

E-õppe uudiskirja kolleegium Ene Koitla • Eneli Sutt • Jüri Lõssenko • Kerli Kusnets • Marit D. Telk • Marko Puusaar • Marju Piir • Triin Pajur • Vaiko Mäe • Liisi Mõtshärg Keeletoimetus OÜ Komadisain • Küljendus loremipsum.ee • Uudiskirja kolleegium tänab kõiki abilisi tehtud töö eest! • http://uudiskiri.e-ope.ee


E-õppe lugude erinumber