Eesti Teatri Festival DRAAMA 2012. Järelkogumik

DRAAMA 2012 j채relkogumik

9 789949 924028 ISBN 978-9949-9240-2-8

EESTI TEATRI FESTIVAL 2012

j채relkogumik

Tartu 2012

2

Festivali DRAAMA 2012 “Fookus: Näitleja” k ­ uraator Anu Lamp.

Sisukord Põhiprogramm “Fookus: Näitleja”

5

Päevik. Draamafestival 2012 – Madli Pesti

6

Väike ­teatripäevik. Tartu, 3.–6. s­ eptember – Tõnu Õnnepalu

10

Teater on näitleja, on näitleja, on näitleja – Enn Siimer

16

Ise tegi – Meelis Oidsalu

22

Kas Draama oli fookuses? – Liisa Pool

28 3

DRAAMA 2011 väliskülalised

35

Fookus: Näitleja. Või kas ikka oli? – Andrius Jevsejevas

38

Uus/vana siiruse Suur Pauk – Silvija Čižaitė-Rudokienė

42

Teatrist tallu ja tagasi – Yulia Kleiman

44

Eesti teatri üllatused – Mihhail Melnikov

48

Eesti teater alles otsib ennast – Anna Sophie Weser

50

Võrratu eesti näitleja – Ildiko Sirato

52

Fookuses on näitleja, keskmes aga tekst – Monika Eppelt

54

Video intervjuud: Nils Riess Sandra Küpper Ian Herbert

58

4

Põhiprogramm “Fookus: Näitleja”

EESTI TEATRI FESTIVAL 2011

Põhiprogramm “Fookus: Näitleja” “Aeg ja perekond Conway” – Tallinna Linnateater “Iphigéneia Aulises” – Teater NO99 “Kuni inglid sekkuvad” – Eesti Draamateater “Lilled Algernonile” – Rakvere Teater “Lillede keel” – Von Krahli Teater “Mee hind” – Ugala Teater “Nisa” – VAT Teater “Tasandikkude helinad” – SA Eesti Teatri Festival ja Saueaugu Teatritalu

5

Päevik. Draamafestival 2012 – Madli Pesti

Päevik. ­Draamafestival 2012 Madli Pesti Pühapäev, 2. september

6

Festivali eelõhtu. Eelolev nädal ei tõota õnneks pöörast koormust, sest enamik põhi- ja kõrvalprogrammi lavastusi on varem nähtud.

Keskendun vaid neile, mis nägemata, seega sobivalt üks-kaks etendust päevas. Pühapäeva õhtul vaatan elevat publikut täis Vanemuise suures majas Elmo Nüganeni Tšehhovi-lavastust “Maailmale nähtamatud pisarad”. No ei ole minu teater!

Esmaspäev, 3. september Tiina Laanemi “Nähtamatu maja”, lavastaja Andres Noormets.

Minu teater! Tõestatud, et “eesti rahva kannatustest” saab rääkida ka pateetika- ja melodraamavabalt erinevalt Liisa Smithi “Puhastuse” lavastusest Vanemuises. Oksaneni teosega on seosed ilmsed, kohati detailidki samad – huvitav, kes kellelt ja kuidas inspiratsiooni sai. Aga Noormetsale nii omane õhuline, viiteline, puhas ja karge lavastusstiil sobib mulle. Ta oskab tõsta ka nõrgavõitu algmaterjali kõrgemale banaalsusest ja argisusest, tal on tunnetuslik kõrvalpilk. “Nähtamatu maja” astub mitmeski mõttes dialoogi Noormetsa üle-eelmise lavastusega “Lõpp”: surm, õhulisus, pateetikavabadus, kõrvalpilguna esitatud näitlejatööd... Elegantne.

Teisipäev, 4. september Täna hakkasid õhtused näitlejate aktsioonid, mida ootasin

suurima huviga (festivali kuraatori Anu Lambi intrigeeriv idee, et igale kutsutud näitlejale antakse pool tundi vabalt kasutatavat lavaaega). Eile andis festivali avamine veidi aimu, mis võib juhtuma hakata: Aivar Tommingas ja Elisabet Reinsalu esitasid Shakespeare’i, Priit Strandberg laulis ja Alo Kõrve esitas enda luuletusi. Sümpaatne. Õhtused aktsioonid Athena kinosaalis avas Maarja Mitt. “Ma ei tea, mida ma teile poole tunni jooksul räägin, mul ei ole ettevalmistatud teksti. Ma olen mina ise. Aga see on vist natuke igav?” Publikust hakati küsimusi esitama. Toomas Suuman: “Ma teid isiklikult ei tunne. Kust ma tean, et laval on inimene Maarja Mitt, mitte roll Maarja Mitt?” Interaktsioon näitleja ja publiku vahel toimis. Kohati piinlikult ja igavalt.

Kas näitlejal ilma kätteõpitud tekstita polegi midagi öelda?

Siis luges Aarne Soro Viivi Luike. Seejärel, rammestunud poolsaalitäie publiku ees, hüppasid lavale energilised Üllar Saaremäe ja Toomas Suuman. Suuman esitas teatriuurija hinge rõõmustava mõtteavalduse. Edastan vabalt mälu järgi.

“Kui Maarja Mitt teatas laval, et ta on Maarja Mitt, siis kes ta tegelikult on? Näitleja, kes mängib Näitleja Mitti? Inimene Mitt, kes mängib Inimene Mitti? Võimalikud on lõputud kombinatsioonid ja tõde ei saa me kuidagi teada.” Pärast Saaremäe– Suumani ehedaid luuletusi-laulu-tantsu astus lavale Sepo Seeman, kes esitas poole tunni jooksul oma muidu pooleteisetunnise monolavastuse “Eesti mees ja tema poeg”.

See õhtu oli ülipõneva ja tõenäoliselt planeerimatu gradatsiooniga: mittenäitlemisest (Maarja Mitt justkui iseendana) natuke näitlemise kaudu (proosa ja luule lugemine) palju näitlemisse (Seeman teatraalselt eri rolle kehastamas). Veedetud tunde võis süüdistada igavuses ja etteaimatavuses, kuid selle õhtu kordumatuses ja tähendusrikkuses oli oma suur võlu.

Kolmapäev, 5. september Algab Balti teatri festivali välisprogramm leedulase Birutė Mari lavastusega “Unė”. Olles peaaegu kõikidest taaselustatud Balti festivalidest osa võtnud, pean jälle kord tõdema, et selle festivali eesmärk jääb hämaraks. Miks ja kellele?

Statuut näeb ette, et igalt maalt saadetakse festivalile kaks lavastust. Leedu saatis ühe monolavastuse. Nojah. Lavastuse teema on Leedu teatri ajaloost, mis võiks justkui huvi pakkuda, kuid probleem on näitleja oskustes ja dramatiseeringu leiguses. Leigeks see kõik jäigi. Õhtune fookus näitlejale: aktsioonid Athena keskuses jätkusid.

Viire Valdma luges sulnis atmosfääris oma sulneid luuletusi.

Veidi liiga pateetiline. Tiina Tauraite rääkis oma viimase aasta õpingutest saamaks põllumajandusettevõtte töötajaks. Ei tea, kuidas näitlejaaktsioonide algataja Anu Lamp tundis, kuid nii mulle kui ka mitmele teisele saalis olijale tundus just selline lähenemine, nagu Tauraite tegi, aktsioonide kvintessentsina.

Isiklik lähenemine, oma sõnad ja mõtted, samas saame aru, miks me kuulame just näitleja elukutse esindajat: nägime nii dramaturgiliselt kui ka esituslikult perfektset etteastet. Ma ei mõtle, et kõik aktsioonid oleksid pidanud olema nagu ühe vitsaga löödud, kuid sellised omadused nagu isiklikkus, mõttekus ja haaravus oleksid võinud olla kõikides aktsioonides. Teisalt, kui pakutaks võimalust sisustada pool tundi lavaaega, siis palju neid variante ikka oleks, mida laval teha?

Loo rääkimine tundub üks loogilisemaid asju, ometi kasutas seda vaid üks näitleja. Õhtu polnud aga Athena keskuse aktsiooniga sugugi lõpetatud. Kiirelt suundus publik Tartu Uude Teatrisse, kus Katariina Unt esitas oma tõsisel moel elufilosoofilisi mõtteteri, kuid ta jutt oli nii lühike, et sai enne otsa, kui õieti alata jõudis.

Muljetest tulvil festivalikülalistele oleks ehk tulnud pikemalt aega anda süvenemiseks.

Neljapäev, 6. september Päeva intrigeerivaim ettevõtmine oli kolme uue näidendi ettelugemine Mari-Liis Lille eestvedamisel peamiselt Draamateatri noorte näitlejate poolt Genialistide klubis. Jim Ashilevi, Siim Nurklik ja Paavo Piik olid suvel kirjutanud näidendid, mida näitlejad nägid esimest korda enne ettelugemist. Intrigeerivaks tegi ettevõtmise muidugi see, et publik sai valida, millist näidendit ta soovib kahe päeva pärast näha lavastatuna. Minu hämmastuseks valis vägagi teatriteadlik ja

7

8

“Esimene mängimine: lugemine” Genialistide klubis.

noor(uslik) publik kõige lihtsama variandi, kaalumata näitetrupile keeruliste ülesannete andmist. Publik valis Paavo Piigi well-made-play’liku näidendi Shakespeare’i “Romeo ja Julia” motiividel. Enim väljakutset oleks ehk pakkunud Ashilevi südamlik, lustlik, kurb ja pöörane maailmalõpu lugu või siis Nurkliku näidend, mis oli oma visandlikkusega tõeliselt kõva pähkel, kuid seda salapärasem ja küsimusi tekitavam. Seda Nurklikule omaselt teravalt nüüdisaegse inimese toimimise kohta küsivat näidendit peaks kindlasti edasi arendama. Samuti on selge, et sellist lugemise-mängimise aktsiooni tuleks jätkata.

Õhtu lõppes kahjuks langevas joones. Seletamatul põhjusel olin otsustanud valida vaatamiseks Ugala “Ukuaru”, seega jäin ilma õhtustest näitlejaaktsioonidest (Jörgen Liik ja Henrik Kalmet; Anne Türnpu, Eva Klemets ja Bert Raudsep). Kahjuks ei nõustu ma “Ukuarule” arvustajate poolt osaks saanud kiidukooriga. Värskelt filmi üle vaadanud, tahaksin küll kinnitada, et film on oluliselt mitmekihilisem ja tempokam. Olgu, viis, kuidas Jalmar Vabarna oma pilliga etendust raamistas, oli sümpaatne. Kuid lavastuse üldine tolmusus viitas siiski omadustele, mis tavapäraselt on iseloomustanud Balti teatri festivali (“Ukuaru” kuulus “Draama” kõrvalprogrammi).

Reede, 7. september Päev algas festivali ainsa ja laiema publiku eest salajas hoitud diskussiooniga. Kokku said enamik Balti teatri festivali delegatsiooni liikmeid ja mõned teised väliskülalised. Arutelu oli küll üsna elav, kuid kohati juba kulunud teemadel (näiteks lavastustele heidetud välismaine vs kodumaine pilk). Väliskülalised, kellest enamik on festivali veterankülastajad, seadsid küsimuse alla draamafestivali üldteema – fokuseerimise näitlejale. Kas see pole liiga üldine lähenemine? Näitleja on ju nii loomulik osa teatrist, välja arvatud ehk tehnoloogilises teatris (näiteks festivalil näidatud Taavi Varmi “Funk Kon”).

Leiti, et põhiprogrammi valitud lavastused pole muidugi ainult näitlejast ning ehk oleks leidnud rohkemgi näitlejale fokuseeritud lavastusi. Seega polnud festivali teema ja lavastuste sobitamine kontseptuaalselt eriti õnnestunud. Nõustun ka väliskülaliste arvamusega, et selline kõlavalt näitlejale keskendumine lõi eelduse, et keskmesse asetatakse (ka) näitleja kui persoon. Ma ei mõtle ainult näitleja käsitööoskusega, vaid näitlemise kui elukutsega, näitleja eneserefleksiooniga tegelevaid lavastusi, ka mitte õhtuseid aktsioone, mis toimusid eesti keeles ega olnud seega väliskülalistele ligipääsetavad. Külalised nimetasid lavastustena, mis tegelevad just nimetatud teemadega, “Peeter Volkonski viimast suudlust” ja “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Diskussioonis jõuti ühisele arusaamale, et Eesti teatris üldisemalt, aga ka festivalil on fookuses lavastaja, ning see, et näitleja võidaks tagasi / saavutaks oma loomingulisuse, on oluline teema, millele tähelepanu pöörata. Seega näitas selleaastase festivali põhiprogramm mõneti kummalist paradoksi: pealkiri “Fookus: näitleja” tõi esile, et näitleja polegi (kõikides valitud lavastustes) fookuses.

Reedene päev jätkus “Viimase tangoga” (Indrek Hirve tekst, Andres Dvinjaninovi lavastus, Emajõe Suveteater). Ootamatult sümpaatne film-kontsert: elegantne kõrvalpilk, pateetika puudumine, nukrus ja helgus samal ajal. Õhtune näitlejaaktsioon — kohati piinav, piinlik, aga jällegi võluv oma kordumatuses. Värske vanemuislane Priit Strandberg raamistas õhtut. Tema hüpe paroodiast siirusesse oli veenev. Ta esitas Sal-Sallerit, Johansone, Riho Sibulat

ja Koit Toomet täpse paroodiameistrina, mida mõneti letargiline publik tänuga kilgates vastu võttis. Järgmisel hetkel aga esitas Strandberg vaikse enda kirjutatud loo – ja publik oli tal peos. Õhtut alustas aga Veiko Tubin, kes kuritarvitas lavaaega mõõdutundetult oma luule- ja proosatekste lugedes.

Kargemalt kasutas lavaaega Garmen Tabor, esitades Jaan Kruusvalli mõtteid vaikusest. Õhtu kallutas energilisuse ja tähelepanu poole Tõnu Tepandi, kes küll samuti ajapiiridesse ei mahtunud, kuid kelle suhtlemine kaasnäitlejate ja publikuga oli ekstraklassist. Tepandi laulud ei pea tingimata meeldima, kuid need veenavad, tee mis tahad.

Laupäev, 8. september Õnneks lõppes festivali n-ö kunstiline osa erilise elamusega, mille pakkus Läti Rahvusteatri “Lõpp” (lavastaja Elmars Senkovs).

Küll oli kahju, et jäi nägemata samal ajal toimunud “Esimene mängimine”, kahe päeva eest loetud Paavo Piigi näidendi lavastus. “Lõpp” oli mõnusalt vahenditerohke ja mänguline, peaaegu et nüüdisaegse teatri õpik. Erinevate autorite kirjutatud elulised ja absurdsed, rõõmsad ja kurvad stseenid ühendati video abil teatrimängumaailmaks. Omaette vindi keeras etendusele peale fakt, et näitlejate kostüümid jõudsid Tartusse pooletunnise hilinemisega ning publik nägi saalis istudes kostümeerijate ja rekvisiitorite ettevalmistusi, mis mõjus kui sisenemine teatrimaailma. Selline algus sai raamiks kogu lavastusele; etenduse lõpuks tõmmati mänguplatsi tagakülgi varjav punane riie eest ning lülitati sisse töövalgus – oleme teatris, mitte illusoorses maailmas. See lavastus oleks ideaalselt sobinud draamafestivali põhiprogrammi pealkirja “Fookus: näitleja” alla – näitleja elukutsega tegelemine ja eneserefleksiivsus olid siin elegantselt olemas. g g g

Artikkel ilmus Teater.Muusika.Kino 2012. novembri väljaandes.

9

Väike ­tTartu, eatripäevik.

3.–6. – ­sTõnu eptember Õnnepalu

Väike ­teatripäevik.

Tartu, 3.–6. ­september Tõnu Õnnepalu Esimene päev. Kojanaise kombel

10

Miks on igavus teatris sada korda hullem kui niisama igavus?

Kodus või looduses võid muidu vahtida, midagi ei tee, huvitav ei ole, aga tund läheb mööda, nii et tähele ka ei pane. Aga teatris on iga minut piin. Noh, selge see: olukord on ju iseenesest ebaloomulik. Istuda kahesaja võõra inimesega tiheli koos pimedas häiriva valgustusega umbses, tolmuses, mustade seintega ruumis – ei teeks ju seda muidu. Tahaks kohe välja.

Ainult teatriillusioon, teatrimaagia on see, mis paneb seda ebameeldivat olukorda unustama. Kannab ära, viib ruumi, kus on kõike: õhku ja valgust ja midagi veel. Vabadust!

Jõudsin Tartusse pool tundi enne etenduse algust puruväsinuna, aga tegelikult juba kõndimine Sadamateatri poole, see noorusaegne ja alati noor etenduse-eelne ootusärevus hinges, pani seda väsimust unustama. Siis algas etendus.

Igavalt algas. See oli tunda sellest, et tool oli ebamugav, et kõiksugu muud mõtted käisid peast läbi ja kannatamatus puges hinge. Tahaks juba välja pääseda.

Tiina Laanemi “Nähtamatu maja” (pealkirja ei suutnud pärast etenduse lõppu kuidagi meenutada ja ei tea siiamaani, miks just nähtamatu, kuigi maja tõesti laval näha ei olnud…) Pärnu Endla esituses.

Vennad. Hakkaja vend Ralf (Bert Raudsep) ja veidi äpu, kokutaja

vend Martin (Sten Karpov). Alustuseks sümboolne maadlus nende vahel. Vendade vanaema Elsbet (Helle Kuningas), kelle maja hakatakse müüma, tema vend Kusti (Indrek Taalmaa), kes saabub neile külla. Veidi ekstsentriline noor naine teatrist Nora (Kaili Viidas), kellel on nagu mingi suhe Ralfiga, aga kes saabub (maja ostma) koos oma vastikust vanamehestpoliitikust-jõhkardist boyfriend’i Robertiga (Ago Anderson).

Põhiansambel, mis sooritab oma sisseaste igati klassikalisel viisil üsna alguses. Vaataja ees lüüakse lahti mingi poliitiline skandaal, millesse on mässitud noorpoliitik Ralf. Vana Kusti saabumine on igati värvikas ja humoorikas. Aga igav on ikkagi. Peaaegu terve esimese vaatuse jooksul ei juhtu õieti midagi. Tegevust on, repliigid on isegi lennukad, tekst pole paha, aga kõik jääb banaalseks. Kui palju saab taluda teatris banaalsust? Väga väikeses koguses. Muidugi, ka tragöödiategelaste tekst võib koosnedagi ainult banaalsustest, nad ei pea rääkima eepiliselt. Aga nende banaalsuste funktsioon ei tohi olla banaalne. Muidu see on talumatu.

Ei võta vedama. Peaaegu terve esimene vaatus koosneb väikestest sketšidest, mis kõik kantakse ette täitsa veenvalt ja isegi meisterlikult, aga miks? Küsin endalt: kas tõesti üks tund veel seda? Alles vaatuse lõpu eel avatakse uks tragöödiasse või igal juhul draamasse. Tekib lootus, et midagi ikka juhtub ka. Ma mõtlen minu, vaatajaga.

Aga olgu nende dramaturgia- ja lavatehnikaspetsiifiliste asjadega kuidas on. Jumal tänatud, v a a d a t e s ma neile ei mõtle. Vähemalt mitte eriti ja vähemalt mitte siis, kui juhtuma hakkab. Kui mu hinges puhkeb teatriillusiooni suur kunstõis nagu õhtutaevas. Sestpeale vaatan ma nii, nagu vaatama peab: kojanaise kombel1. Uskudes ja kaasa minnes sellesse ruumi, kus pole enam ebamugavat tooli, häirivat valgust ega tolmust õhku. Silm läheb märjaks (venna pihtimuse kohal).

Vähemalt see tunne on. Ja see on üks kindel tunne, samuti kui siiras sisemine naer. Kui neid pole, pole midagi. On vaid mõtted, meelelahutus, lõppkokkuvõttes: igavus.

Mängu tuleb minevik, tegevusse asuvad selle deemonid. Lavalt kaovad sketšid, algab tegevus. Ja kui deemonid ongi pisut (või isegi palju) banaalsed-melodramaatilised (vägistamine – veel üks – KGB vanglas, raske reetmine oma lähedase päästmiseks jne – oma deemon on isegi vennaste lapsepõlvesuhtes), siis olgu. Peaasi, et nad toimivad. Näitlejate mängu tuleb ka kohe hoopis teine t u n n e . Neil on korraga midagi teha. Minu meelest oli kõige võimsam osatäitmine Indrek Taalmaa Kusti.

Ta oskas üllatada. Areneda lihtsalt pooltotakast-naljakast vanamehest täiemõõduliseks tragöödiakangelaseks, minetamata sealjuures oma humoorikat sädelust. Helle Kuningas lahendab oma osa küll tõelise vana kooli tragédienne’ina, elegantselt ja kaunilt, aga roll ise on natuke vähepakkuv. Kuid ikkagi, nende kahe vana näitleja ansambel on nauditav. Vanades on peenust, oskust, lihvi. Vendade paar on ka südamlik, eriti läheb südamesse muidugi Martin oma väga täpselt doseeritud kokutamisega. Meistritöö. Jällegi roll, mis pakub üllatust. Kas äpu ongi äpu? Või hoopis tegelikult teine vend?

Teine päev. Mee hind.

Nüüd aga, kui näitlejad kummardama tulevad, tunnen tänulikkust – mitte selle eest, et nad ometi kord ära lõpetasid, vaid selle eest, et hinges on jälle ruumi niisugusele avarusele nagu tänutunne. Kui teatrist välja jõe äärde õhtusesse linna astun, on see kindlalt teine linn kui see, kust tulin teatrisse.

Hakid täidavad sinise õhu, kõik kohad on täis noori ärevaid inimesi – õige! Esimene koolipäev ju. Väsimust enam ei mäletagi. Teater võib, ka kaunis ebatäiuslikuna, olla võimas päästik. Täiuslikkusest kaugel oleme me ju ka ise, aga kaks ebatäiuslikkust võivad kokku segades anda kokteili, mis teeb õhtutaeva lahti, panemata pead täis.

Eilse esimese tüki pealkiri meeldis nii, et panin ta kogu päevale.

Hea pealkiri. Vastab kõigile klassikalise hea pealkirja nõuetele: lühike (kaks ühesilbilist sõna), korraga piisavalt abstraktneüldine (hind) ja konkreetne (mesi), annab edasi tüki sisu piisaval üldistuse tasandil, seda ümber jutustamata ja olemata ka liiga “filosoofiline”. Päris hea petekas oli, et tükk algaski mesiniku arutlusega mee hinnast… Üleüldse olid tekst ja lavastus (Ott Aardam) niisugused, et ei hakanud kordagi ei igav ega piinlik. Oli ka suuri hetki. Lugu ise koosneb väikestest stseenidest, et mitte öelda sketšidest, mingit läbivat narratiivi ei ole, aga mõtteline seos on küll. Need on pildid tänapäeva pigem keskealistest eesti meestest, nende elu painetest kapitalismi tingimustes. Neid mehi kehastab Ugala meeskvartett koosseisus Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill. Erinevaid rolle on rohkem kui neli, ümberkehastumise ulatus on näitlejati erinev. Kõige laiemat ampluaad

11

esindab Tanel Ingi, tuues lavale mitu tõesti erinevat tüüpi; seevastu Meelis Rämmeld jääb meelde pigem ühe tüübi (keda võiks vabalt pidada üheks tegelaseks) järkjärgulise avardamisega. Üks kõige südamesseminevam lugu ongi “Pesumasin” (tinglik pealkiri) tema sooloettekandes. Situatsiooni koomika ja traagika on just sellises tasakaalus, nagu nad suures teatris olema peavad. Pesu tuleb pesta säästutariifi ajal, aga pereisa ei saa magada, kui masin töötab, niisiis esitab ta n-ö päikesetõusueelse monoloogi parimas eksistentsialistlikus vaimus (sealjuures üldse filosofeerimata).

See on miski, mis jääb meelde. Miski, mis paljastab ühte piinlikku haava meie kõigi hinges — seda haava, et me ei suuda ega suuda eristada olulist vähem olulisest ja langeme oma elus lakkamatult kõige banaalsemate eksituste lõksu.

Banaalne tundub meile fataalne.

12

See ongi kogu tükki kandev paradoks, mis tuleb esile kord eredamalt, kord tuhmimalt, kord humoorikamalt, kord psühholoogilisemalt. Metsatalus elav noor vanapoiss, kes kuulab eemal maanteel mööduvaid rekkasid, läheks ka rekkajuhiks, läheks üldse ära, suure maailma teedele, aga kus sa lähed, metssead tuhnivad ju kohe õue üles! Peab neid valvama.

Tegelikult, kas selliste, vaid kõrvalt vaadates naeruväärsete dilemmade paine all ei möödu kogu meie elu? Meie suured eksistentsiaalsed kõhklused taanduvad peaaegu alati pesumasinale, metssigadele, naisele, kes on liiga paks või kes enam ei armasta. Tundele, et kõik on valesti, mis tuleb omakorda meie hirmust tunnistada endale, mis tegelikult valesti on, mis tuleb omakorda hirmust, et me seda (“kõike!”) niikuinii muuta ei saa jne.

Väike tükk, mis muutus suureks ja oleks võibolla muutunud veel suuremaks, kui autor-dramaturg poleks alla andnud kiusatusele minna lõpuks “metatasandile”. Mesilaste sümboolset dialoogi poleks vaja olnud. Pole tarvis midagi üle seletada, pole vaja näidata, et kõigel sellel oli sügavam filosoofiline mõte ka. Ega vaataja loll ei ole. Ja kui ta tõesti on, no ega see “meta” siis ka ei aita.

See-eest päris finaali tumm sümboolne kujund mesinikust, kes tuleb omal tunnil, kelle nägu me ei näe ja kes korjab kokku meie ebatäiuslikult elatud elude täiusliku mee – see oli võimas. (Tükk algas samasuguse pildiga, aga alguses see

ei mõjunud. Ei tasu kunagi liiga suurelt alustada, vaatajatlugejat tuleb ikka suuruseks ette valmistada.)

“Kuni inglid sekkuvad” (Eesti Draamateater, autor-lavastaja Uku Uusberg). Tegevus käib, aga ei vii mitte kuhugi. Kild lendab killu otsa, on sümboleid, filosoofiat, psühholoogiat, nalja, kõike on, aga see kõik kokku ei ole midagi. Rodu sketše (see paistab olevat mingi suurmood teatris praegu!), galerii tegelasi, dia- ja monolooge, muusikat, aja ja koha ühtsus, täiesti loogiline sündmuste järgnevus, aga kokku sellest ikka midagi ei sünni. Viga oli jääda teiseks vaatuseks.

Ikka ju loodad, et äkki lõpu poole siiski läheb kuidagi käima, äkki m i n g i elamuse ikka saad. Äkki nad siiski sekkuvad – e t e n d u s e käiku, ma mõtlen, panevad ta elama. Aga sedamööda, kuidas see lootus teise vaatuse lõpu lähemale tiksudes kustub (ja kogu teatriõhtu kestab kolm tundi!), võtab hinges maad tumm masendus. See ongi see, miks ma olen k a r t n u d viimastel aastatel teatrisse minna.

Ma saan aru küll autori-lavastaja k a v a t s u s t e s t . Absurd, tänapäeva inimese “olukord” jne. Aga kunstis pole kavatsused krossigi väärt. Kahtlustan, et siin on tegu Eestis tüüpilise noore kunstiinimese üleekspluateerimisega. Uku Uusberg äratas oma töödega tähelepanu ja tundis ilmselt tohutut survet teha kohe veel ja veel ja veel. No kuidas siis ei tee, kui ikka kiidetakse, kui ikka pääsed löögile.

Aga tuleb õppida oma geniaalsusi m a h a t õ m b a m a ka. See on veel suurem kunst kui nende kirja panemine. Ühesõnaga, tuleb anda endale aega, kuigi see on raske, kuigi ümbrus sulle kuidagi aega anda ei taha. Aga ümbrus on julm. Pigistab tühjaks ja heidab kõrvale. Juba on tal uus päevakangelane.

Ma oletan, et kui “Inglid” valiti sellele festivalile, kus fookuses on näitleja, siis ühel põhjusel: näitlejad teevad seal tõesti kõik, mis nad oskavad. Nad poevad kasvõi nahast välja.

Nad mängivad kõigest jõust, nad žestikuleerivad nagu tsirkuses. Aga mis see aitab! Tõesti, näitleja vahel mitte ainult ei kehasta kangelasi, vaid peab ka ise kangelaslikkust üles näitama. Peab päästma lootusetu olukorra. Vähemalt katsuma publikut kuidagi lõbustada see kolm tundi, hoida tema tähelepanu. Kui näitlejal midagi kehastada pole, siis ta alles hakkab m ä n g i m a , siis ta alles hakkab n ä i t l e m a !

Jah, nemad olid selle tüki vaieldamatud kangelased. Nad olid meistrid. Kõige kõrgemale oma tühisest rollist v ä l j a suutis tõusta Viire Valdma. Ta hoidus näitlemast. Ta ei žestikuleerinud. Tema etteastete ajal hing puhkas. Maria Klenskaja stseenid olid samuti oodatud. Noh, ja omas võtmes olid kõik nauditavad. Aga ikkagi, teater ju p o l e tsirkus, kus sa naudid meisterlikke etteasteid. Või ma ei tea. Publik lõpuks plaksutas, paistis õhtuga rahule jäävat… Tõsi, minu kõrval istunud soomlasest festivalikülaline võttis juba poole esimese vaatuse pealt kõrvaklapid peast ja jäi tüdinud ilmel ootama, millal välja saab. Nojah, et tõlkes läheb nali kaduma… Nali võib ju minna, aga teater küll ei saa minna. Isegi kirjandus ei saa, aga teater kohe kindlasti mitte. Kui on mingigi tõlge või kui sa vähegi keelest aru saad, siis jõuab hea tükk ikka kohale ja liigutab. Sest inglid sekkuvad. Ma ei tea, mis inglid need on, teatri- või kunsti- või lihtsalt niisama inglid, või kas need ongi inglid, aga ühesõnaga, miski sekkub.

Koju kõmpides (linn tundus sel õhtul lihtsalt pime ja kõle) mõtlesin, kui raske ikka tõesti on see amet: näitleja. Ka halva mängu juures pead sa ikka hästi mängima, isegi kui sellel pole mingit mõtet. Noh, väike mõte ikka! Sa ei tohi publikut alt vedada. Teed ära, olgu mis on. Kui ka alguses ei usu, hakkad uskuma (sest muidu ei tule ju üldse midagi välja). Teed tööd, näed vaeva, tuleb ka usk. Ja et igast tükist jääks siiski ka üks positiivne pilt, jäägugi “Inglitest” siis see: näitleja kui usukangelane. Kuid ühtlasi jäägu meelde ka see hoiatus: vaatajalt usukangelaslikkust nõuda ei saa. Pole lihtsalt võimalik. Et teda uskuma panna, selleks on vaja midagi natuke rohkemat kui autori ja kõigi osaliste usku. Midagi veel, mida õieti kuskilt v õ t t a ega õppida ei ole. Jah, julm värk.

Kolmas päev. Iphigeneia Täna taas fookuses näitleja kangelaslikkus. Aga teisiti. Näitleja, kes kehastub kangelaseks. Kes paneb su nutma, nii et pisarad voolavad. Mul voolasid. Teisi ei julgenud vaadata. Üliõpilase moodi poiss mu kõrval jäi küll vahepeal tukkuma. Eks ta ole, iial ei mõju see kõigile korraga ja ühtemoodi. Aga muide see, et vahepeal tukkuma jääd, ei tähenda ka veel midagi. Võid ju lihtsalt olla väga väsinud ja see vanade värsside muusika…

Ka teatriu n i võib olla hea.

Kui õhtul botaanikaaia ees pärast “Nisa” etendust sattusin vastamisi Anu Lambiga ja rääkisin talle oma Iphigeneia-elamusest, ütles ta midagi sellist, et eks ole, oma nappuses… Jäin selle “nappuse” üle mõtlema. Tuli meelde, et olin selle üle mõelnud ka etenduse esimestel minutitel, et see oli mind isegi häirinud. Tõepoolest, kas peab siis olema kohe n i i napp.

Lage saalipõrand, uksed, mis seal niigi on, aknad, nende taga Riia maantee automüra, ei muusikat, ei mitte midagi.

Ainult inimesed, kes tulevad keset seda põrandat ja hakkavad esitama igimuistset teksti, nojah, küll mitte päris seda, aga selle tõlget… Tõepoolest, esimestel minutitel oli nagu soov millegi, näiteks muusika järele, mis aitaks sellesse rohkem sisse minna. Pealegi läks esimestes stseenides osa teksti minu jaoks kaotsi, Tambet Tuisk (Agamemnon) ja ka Rasmus Kaljujärv (Menelaos) kippusid vuristama ja sõnu neelama.

Nojah, ega see värssteksti loomulik ettekandmine lihtne ei ole, aga mingi nõks tuleb leida, et kõik sõnad ikka välja kostaksid, vaataja ei hakka ju ometi tekstiraamatut lugema!

Kuid siis see tunne liigsest “nappusest” märkamatult kadus.

Nii et tagantjärele tundus Anu Lambi ütlus koguni üllatav. Kas oli tõesti napp? Lava oli ju äärest ääreni täidetud, sinna poleks enam hiirepoega ka vahele mahtunud! Et kuidas siis napp?

Kreeklased ilmselt teadsid seda. Kangelastest piisab. Ja nende kohutavast (või naljakast) loost, mis on igavesest ajast igavesti m e i e kohutav (või naljakas) lugu. See tükk, nagu nimigi lubab, oli aga eelkõige kangelannade päralt. Ema ja tütre paar (Mirtel Pohla ja Eva Klemets) oli kõigiti tragöödia vääriline. Nad suutsid minu kui vaataja hinges avada Kohutava, ilma et ma selleks põrmugi valmis oleksin olnud. Lõpuks on see ju vaid üks vana mõistulugu, selliseid asju ju enam, ju meiega ei juhtu? Isa ohverdab oma tütre karjäärile ja kuulsusele; nooruke tütar ohverdab iseenda millelegi suurele, mida ta ei tunne, lõpuks oma isale, kes läheb sõtta tuleviku eest… Juba seda niiviisi sõnastades on selge, et tegemist on õieti pigem hariliku, igapäevase looga, millegi nii tavalisega, et me selle kohutavust enam muidu ei märkagi, et selle peabki t e a t r i s meile ette näitama. Et me saaksime nutta enda ja teiste ekslikkust, surelikkust.

Igal juhul möödusid need poolteist tundi seal vana EPA umbses saalis nii, nagu nad teatris mööduma peavad: nagu uni. Õnneks oli järgmise etenduseni aega veel teist poolteist tundi,

13

14

Fookus: Viire Valdma ja Urmas Lattikas Athena keskuses.

sai minna jõe äärde, vaadata tuult, mis tõmbas virvenduse kangaid üle õhtupuna, see oli nagu pärast suurtest unenägudest ärkamist, kui midagi nende suurusest seguneb hulk aega veel päevadessegi.

Usk teatrisse oli täielikult taastunud, nii et “Nisa” (VAT Teater, Katariina Undi dramatiseering ja esitus, Aare Toikka lavastus) läksin vaatama ilma mingi eelarvamuseta ja ei saanud ka petta. Oli haarav tund. Ikka on haarav, kui eluõhtu valguses jutustatakse oma elu. See Aafrika lugu (Marjorie Shostaki jutustus “Nisa”, kus bušmani naine Nisa jutustab antropoloogile oma eluloo) oli kirjanduslikus mõttes väga hea leid.

Inimene ilma milletagi. Ilma m e i e mõttes kultuurita. Nii nagu me oleme, kui natuke pealt ära kraapida. Sest millest see inimelu siis l õ p u k s ikka niiväga koosneb: kasvamine-vananemine, valud-armastused, kaotused-mälestused… See oli

muidugi rõhutatult n a i s e elu ja ajuti küll küsisin endalt, kas mul ikka on õigus olla selle müsteeriumi juures, kuulda ja näha seda kõike… Muuseas, laval oli siiski ka mees, Tanel Ruben, kelle roll oli küll selgelt saatja (pillidel saatja) roll, aga kelle kohalolu oli siiski väga tähtis. Olen üldse vaadanud, et monotükk kipub ikka olema veel parem, kui pole päris mono. Kui laval on vähemalt üks juuresolek, üks saade, üks peegeldus. Puhas monoteater on ju õieti mitteteater, erand, äärmus, mitte žanr.

Kokku võttes: eile nähtud lavalised õnnestumised olid mõlemad sündinud kauge ja lähedase sümbioosist. Mõlemad tekstid tulid (küll eri moel) kaugelt maalt ja inimkonna ajaloo sügavusest. Ja polnud sel pikal teel mitte midagi kaotanud oma värskusest. Iphigeneia e r i l i s e s värskuses oli, ma usun, oma osa veel ühel värskendaval ja ärataval faktoril: välislavas-

tajal (Lorna Marshall), kellele meie kohalikud teatrikombed, -redelid ja -eelarvamused on loomulikul viisil ükskõik ja kes teeb sellega, mis tegelikult on, seda, mis ta saab ja oskab.

Tundub, et näitlejatele mõjub see inspireerivalt. Kuidagi on nii, et just väga kauge (mis nagu ei tohiks paistagi) ja väga lähedase (mida nagu ei märkagi) k o r r a g a tabamisest see kunst sündima kipub…

Hiljem. Ja kui nad veel surnud ei ole…

“Ukuaru” lõppedes tekkis millegipärast kange tahtmine seda lugu edasi jutustada. Ikka on ju nii, et kui hakkad kangelasele, antud juhul kangelannale (Ukuaru Minna – Carita Vaikjärv) kaasa elama, siis tahaks teada, mis tast “pärast” sai. Tahaks näha tervet tema elu ja edasigi veel.

Mis on Ukuarul nüüd? Mitte midagi, loomulikult. Sinna ei vii enam teedki, aga kes selle koha siiski raiesmike, soode ja padrikute labürindist üles leiab, taipab kohe, et kunagi on seal inimene elanud, unistanud. Paar sirelit, üks õunapuu, võibolla veel mõni palgiots. Teistmoodi rohi. Teistmoodi taevas. Ükskõikselt tunnistasid nad kord ühte väikest eludraamat, ükskõikselt tunnistavad nad nüüd tühjust. Minna ja Aksli pojapoeg tuli kord ja otsis selle vanavanemate paiga üles.

Ta võttis isegi vanaisa pilli kaasa, aga selle lõõts jäi kokku.

Liiga vaikne oli siin. Inimeste elu ja see, mis neist järele jääb, on kaks ise asja. Kõik, mis nendega toimub, kõik oluline, elab kuidagi edasi, aga sisemiselt, kelleski, mitte väliselt.

Isegi nende elu suured sündmused, suured katsumused tunduvad tagantjärele tühised. Ometi on kuidagi tähtis, et nad elasid, et nad elasid just nii, vabastades meid kohustusest elada just nii. Teha just neid vigu. Meil tuleb teha omi. Paar kilomeetrit eemal, suuremal lagendikul seisavad Keldriaugu lauda kõrged müürid vaarikates ja nõgestes. Müüril ennast õhtuvalguses soojendav sisalik kaob peitu. Siin pole ammu kedagi käinud. Suured plaanid ja suured unistused on juba aastate eest mujale kolinud. Ka siin jääb lõõts kinni. Õhtused linnuhääled tunduvad ainsa sobiva muusikana. Mis pistmist on neil paikadel enam inimese, tema viisidega? Pojapoeg kõmbib videvikus mööda metsateed oma auto juurde ja sõidab tagasi linna. Rohkem ta enam sinna ei tule.

“Ukuaru” on lugu sellest ammusest, mis siis, et alles käega katsutavast ajast, kui inimesed elasid veel maal, maast, maaga, maale ja maa nimel. Nendegi eluvõitlus oli mõneti alles algne, ilma ilustusteta, ilma tarbetuta. Nad olid alles peaaegu sama paljad kui too Aafrika naine, kellel polnud õieti midagi: onn, mees, lapsed – needki, võimalik, et vaid korraks. Ukuaru Minnal pole küll kindlasti rohkem. Saladus aga, mille Carita Vaikjärv laval Minnana e l a d e s nii märkamatult meie hinge poetab, on see: tegelikult pole meil kellelgi rohkem. Tihti pole sedagi ja isegi kui on, ei või iial teada, kuniks. Lisaks on meil natuke aega. Mõned päevad, mõnikümmend aastat. Kõik.

Peale Carita Vaikjärve m ä r k a m a t u mängu (mängu kõrgem tase) mõjusid selles Madis Kalmeti lavastuses väga ka need alasti asjad tollest alasti maailmast, millest me usume end olevat tsivilisatsiooniga eraldanud. Tõeline palk, mida tõeliselt kooriti (usun küll, et premjäär eesti teatrilaval!), tõelised kartulid. Aga üle kõige tõeline vesi, see allikas, mis laval ju oli tegelikult vaid basseinike, aga vesi oli päris, valguse peegeldus sellest saalilakke, ja need rituaalsed näopesemised. Need ajasid judinad peale. Tõesti, vähe on vaja, nii elus kui teatris, aga katsu sa see vähe palju alt üles leida, kätte saada!

Suur lihtne inimelu-jutustus, mis läbi kõigi kaotuste, eksituste, surmade voogas ometi rahulikult nagu jõgi meie silme eest mööda. Jah, muidugi oleks tahtnud temaga veel kaasa minna, eesriide taha, pimedusse. Kunst suudab meid alati viia vaid saladuse lävele. Aga seegi on juba väga kaugele viidud. g g g

Viited

Tsiteerin siin enda tõlgitud Ciorani, kelle aforism käib küll raamatulugemise, mitte teatrivaatamise kohta, aga vahet pole: “Lugeda meeldib mulle kojanaise kombel: autori ja raamatuga samastudes. Igasugune muu hoiak meenutab mulle laiba lahkamist.” – Sündimise ebaõnnest. Tallinn: Varrak, 2012.

1

Artikkel ilmus Teater.Muusika.Kino 2012. novembri väljaandes.

15

Teater on näitleja, on näitleja, on näitleja – Enn Siimer

Teater on näitleja, on näitleja, on näitleja Enn Siimer

Tont võtku, arvate vist, et mind on kergem mängida kui vilespilli? Hüüdke mind mis tahes mänguriistaks, te võite mind küll häälest ära ajada, kuid mängida te mind ei saa.

Hamlet

16

Festival “Draama 2012” tõstis tänuväärselt tähelepanu keskmesse NÄITLEJA. XX sajandi algul, režii suure võidukäigu ajal hakati tõsiselt vaidlema selle üle, kes on siis teatris tähtsam, kas näitleja või lavastaja. Vahepeal tundus, et psühholoogilises teatris on esikohal näitleja, tinglikku teatrikeelt kasutavas aga lavastaja. Juba XX sajandi viimane veerand segas kaardid ning täna ei saa neid kahte teatrisuunda enam üldse lahutada, nad on lootusetult segunenud. Küsimus näitleja ja lavastaja suhetest on aga jäänud.

Eelnevatel draamafestivalidel oleme eeskätt just välishindajate suust kuulnud ohtralt kiidusõnu eesti näitlejatele. Seepärast ongi hea, et seekord anti valikuvõimalus suurepärasele näitlejale – Anu Lambile. Oli üpris loomulik, et ta tõi festivali fookusse lavastusi, mis ilmestavad just näitleja potentsiaali meie tänases teatripildis. Kuid ega nendegi lavastuste juures lavastajat unustada saa.

Muna või kana Vaidlus selle üle, kumb on tähtsam, kas näitleja või lavastaja, pole siiski vaidlus selle üle, kumb oli enne, kas muna

või kana. Parafraseerides üht teist tuntud ütlust, võib öelda: lavastaja võid sa ju olla, kuid ennekõike pead sa mõtlema näitlejale. Ning vaatajale – lisame juurde. Tahame seda või mitte, kuid teater algab näitlejast ja ka sureb koos näitlejaga.

Sellega ei taha ma kaugeltki pisendada lavastaja osatähtsust tänapäeva teatris, kuid ükskõik kui geniaalne ka lavastaja poleks, ilma näitlejata ja tema geniaalsuseta ei maksa (publik) ta(lle) midagi.

Et näitlikustada eelneva lõigu üldsõnalist juttu, kujutlegem korraks, kuidas loeks seda teksti Voldemar Panso. Tema intonatsioonide, pauside ja hääletooniga. Muidugi, selleks peab olema mälusopis kindel ettekujutus Panso häälest ja tema kõnemaneerist. Ja nüüd kujutagem endale ette, kuidas loeks seda teksti Evald Hermaküla või ka Anu Lamp.

George Bernhard Shaw on öelnud: stiil – see on inimene.

Stiil on ainult esmapilgul midagi välist ja vormilist, kuid kujutledes neid tuntud näitlejaid esitamas mingit (olgu või eespool toodud) teksti, peaks olema arusaadav, et stiil vormib ka mõtte. Panso ja Hermaküla loeksid seda teksti täiesti erinevalt, rõhutades hoopis erinevaid nüansse, andes tekstile erineva mõtte, muutes selle kas pateetilisemaks või iroonilisemaks. Lähtun Pansost, Hermakülast ja Anu Lambist seetõttu, et nende näitlejate esitus seostub kõigile, kes neid on kuulnud-näinud, mingi kindla, väljakujunenud stiiliga.

Siin on see Shaw’ tõdemus tõesti omal kohal: stiil – see on tõesti inimene! Ja see kõik leiab aset ju ainuüksi meie kujutluses, nii nagu meie ise neid näitlejaid endale ette maname.

Erinevad stiilid (siin siis näitlejad) näevad ja tunnetavad üht ja sedasama sõna või mõtet erinevalt. Miks see nii on? Miks näevad nad ühes ja samas tekstis erinevaid tähendusi. See

oleneb ilmselt kõige enam neist endist, nende elukogemusest, sisetundest, meeleolust, eelnenud vihjetest ja kes teab, millest kõigest veel. See kuulub nende näitlejate olemuse juurde ja just seepärast lummabki see eripära meid.

Näitleja ja vaataja Kuid ärgem unustagem ka seda, et vaatajad mõistavad üht ja sama teksti, aga ka ühe ja sama näitleja esitust erinevalt, igaüks oma sisetunde järgi. Kuid teater – NB! – poleks teater, kui erinevate vaatajate koguhulk, saal, publik tervikuna ei hakkaks etendusel hingama ühises rütmis. Muidugi, niivõrdkuivõrd. See ühine rütm, hingamine, mõjutab kõiki ja kõike, selles ongi teatri võlu. Parimal juhul see tiivustab näitlejaid, kuid võib ka segadusse ajada ja pärssida. See ühine rütm nivelleerib ka publikut. Tahes-tahtmata naerame ka nende naljade üle, mida me üksinda kuulates peaksime nõmedaks.

Ning ka vastupidi – naerame ka nende naljade üle, mida me tegelikult ei mõista. Publik tõmbab meid endaga kaasa. Ta ühtlustab erinevate inimeste vastuvõtu individuaalsusi. Teater on ka siis teater, kui vaatajaid on vaid üks, kuid teater pole enam kaugeltki seesama, kui vaatajaid on juba paarkümmend, rääkimata sajast. Siis läheme, kes kergemini, kes reserveeritumalt, publiku üldise emotsiooniga kaasa. Nii naerdes kui nuttes. Just see teebki teatrietenduse elava publiku ees kümnekordselt elamuslikumaks, kui sama etendust kodus teleri ees või siis taasesitust arvutist vaadates.

Ning just teatris, kus lavastuse õnnestumine sõltub paljudest komponentidest, milles publiku vastuvõtt pole oma tähtsuselt kaugeltki viimane, muutub lavastaja roll oluliseks. Lavastaja, kes oskab hinnata, milline näitleja rõhutus ja intonatsioon hakkab lavastuse kui terviku kontekstis elama ja milline mitte.

Lavastaja kui dirigent. Üks ja seesama tekst saab erinevate näitlejate esituses (täpsemalt kehastuses) erineva tähenduse ja allteksti. Täpselt samuti toimib ka lavastaja ja näitleja suhe.

Neil mõlemal on oma maailm, oma arusaamine sellest, mis on sel momendil – selle konkreetse teksti, rolli, näidendi või ajahetke juures oluline. See näitleja-lavastaja suhe on väga individuaalne, kuid ka väga intiimne.

17

18

Mis teeb NÄITLEJAmängu nauditavaks?

Jätame hetkeks kõrvale nauditavuse hindamisel olulise komponendi – vaataja. Mis on siis näitlejamängu puhul kõige olulisem? Kas näitleja k a r i s m a a t i l i s u s ? Meisse on ju kinnistunud nii Panso kui Hermaküla isiksus ning pruugib neid vaid hetkeks näha või kuulda, ning juba olemegi nende lummuses.

Või on see näitleja o r g a a n i l i s u s , loomulikkus, mis väljendub selles, et hea näitleja on kõigis detailides (sõna, intonatsioon, keha, žestid, miimika jne), kogu oma isiksuse ja väljendusega niivõrd terviklik ja loomulik, et sealt midagi ära võtta ei saa. Hea näitleja allub oma sisetundele, ta ei konstrueeri rolli.

Naudime seda terviklikkust ja vaimustume näitleja võimest anda rolli aluseks olnud sõnale nii rikas ja uudne tähendus, mida me ise sama sõna alusel poleks osanud näha.

Tooksin siin paar näidet tekstidest ja nende alusel tehtud lavastustest, mis kirjandusliku tekstina jätavad üsnagi arusaamatu mulje. Esiteks, Uku Uusbergi kirjutatud ja Eesti Draamateatris lavastatud “Kuni inglid sekkuvad”. Sellesse teksti oli väga raske end sisse lugeda ja näidendi arenguloogikat tabada. Kuid näitlejate kehastuses, kus tekstile lisanduvad näitlejamängulised väärtused, on tegu orgaanilise ja kavakindla kontseptsiooniga – kindlasti ka seetõttu, et tegemist on teksti autori enda lavastusega. Just näitleja, mitte aga aluseks olev tekst, annab seosetutele misanstseenidele täiendava, vaatajat lummava mõtte.

Ja kuigi “Inglid” pole näidendi ja lavastusena kaugeltki psühholoogilise teatri näide, kuulub näitlejamängu loogika, näitleja oskus avada kehastatava tegelase siseelu, siin peaasjalikult psühholoogilise rollikäsitluse juurde. Samavõrd kui vaataja ootab teatrilt emotsionaalsust, samavõrd ootame näitlejalt ka oma osasse sisse elamist.

Hetk etendusest “Kuni inglid sekkuvad”.

Kui lavastuse “Kuni inglid sekkuvad” puhul täidavad näitlejad näidendi “augud” oma isikuomadustega, siis tänavuse suvehooaja ühes huvitavamas lavastuses “Ööhaigur” (Ugalas, lavastaja Taago Tubin) lisavad näitlejad oma väljendusrikka mänguga näidendile väärtusi, mida tekstis, nii nagu “Ingli-

19

teski”, pole. Kuigi see lavastus ei saanud kuidagi olla “Draama 2012” kavas, tahaksin ka sellel põgusaltki peatuda. Seda enam, et Kairi Prints laidab nii Jez Butterworthi näidendi kui ka lavastuse teenimatult (vt Sirp 21. IX 2012) maha. Näidend ise on tähelepanuväärne. Tekst koosneb peaasjalikult lihtlausetest ja ühesõnalistest repliikidest. Nii-öelda tühisõnadest.

Näitlejad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin ja Merle Palmiste mängivad igaüks omal moel suureks ühiskonnas kõrvale heidetud, sisimas oma patte kahetsevate inimeste eetilise suuruse. Siingi pääseb mõjule näitlejate oskus anda igale sõnale ja ka vaikimisele tähendus ja sisu. Inimlikus mõttes on nad palju puhtamad kui neid ümbritsevad ja neid hukka mõistvad inimesed. Siin on tõesti vaja näitlejate mängu väga tähelepanelikult jälgida, muidu ähvardab sisu kaotada oma järjepidevuse. Tulemuseks on lavastus, mis jääb kummitama vastuseta jäänud aimuste ja paeluvate näitlejatöödega.

20

Salapära ja mitmetähenduslikkus Kuid peale karismaatilisuse ja orgaanilisuse ilmestab näitlejamängu kindlasti ka lõpuniütlematus, mingi s a l a p ä r a .

Midagi niisugust, mida me kohe ja detailselt ei saagi seletada.

Ka näitleja ise ei suudaks seda, sest temagi lähtub sõnastamata sisetundest ja intuitsioonist. Ja ega vist tohikski seletada, sest see lõhuks illusiooni. Üheülbaliseks seletatud mitmetähenduslikkus on lame. Vähemalt kunstis.

Mäletan aastakümnetetagust vaidlust ühe filmikriitikuga, kes püüdis Tarkovski kujundirikkusele anda ühetähenduslikke vasteid, à la kui näeme tuulehoogu, mis surub heina ja põõsad maad ligi, siis tähendab see muutusi. Selline seletus labastab kujundi. Just kujundi mitmetähenduslikkus on see, mis annab vaatajale (või ka lugejale) emotsionaalse laengu, aktiviseerib tema kujutlusvõimet ja sunnib otsima pidepunkte oma aimustes.

Salapära vastand on lihtsus(tatus), kus nii näitleja kui ka vaataja loeb etendust kui avatud raamatut, kus kõik on selge ja vaatajal pole vaja oma fantaasiat rakendada. Me võime juba poolelt sõnalt mõista, mida üks või teine žest või repliik

tähendab. Näeme ette, mis hakkab juhtuma. Ettearvatavus on aga tõelise kunsti surm.

Näitlejamängus lisanduvad tekstile kild killu haaval need iseenesest sõnulseletamatud pusletükid (kehakeel, intonatsioon, žestid, pilgud, pausid), mida ainult näitleja suudab väljendada ja tervikuks kujundada. Oma vaimus näitleja teab (täpsemalt öeldes aimab), milleni ta lõpuks peab välja jõudma, kuid ta ei tohi tervikpilti vaatajale liiga vara “reeta”, muidu kaob saladus. Küllap on lavastaja seejuures selle protsessi peegel, mis aitab helistikust välja langevaid noote tooni võrra kõrgemale või madalamale häälestada.

Kas psühholoogiline teater on end ammendanud?

Psühholoogilist teatrit selle sõna traditsioonilises tähenduses puhtal kujul tänapäeval naljalt enam ei kohta. Ja kuigi väljaspool traditsioonilist psühholoogilist teatrit on tänapäeval palju igasuguseid teatrisuundi, jääb näitleja karismaatilisus ja orgaanilisus seotuks ennekõike ikkagi rolli psühholoogilise väljendusega. Sellele alusele võib ladestuda väga mitmesuguseid tinglikkusel põhinevad tasemeid: näitleja suhe oma rolliga, sümbolistlikud kujundid, grotesk jms.

Sama kehtib ka näitlejamängu kohta. Kuna teatri vundament on näitleja, ei saa me lahti ka rollimängust ja selle psühholoogilisest mustrist. Suuremal või vähemal määral. Kuid ainuüksi sellest enam ei piisa. Kuuldavasti andis Anu Lambile tõuke “Draama 2012” valikuks kätte just VAT Teatri lavastus “Nisa”. Selles pole ka midagi imelikku, sest “Nisa” on just selline lavastus, milles Katariina Unt demonstreerib peaaegu kõiki näitleja loomingulisi võimalusi tänapäeva teatris. Ühte rolli on orgaaniliselt sulandunud nii jutustaja kui ka tegelane läbi kogu elu. Hetkeliste ümberlülitustega ühest seisundist teise, ühest ajastust teise avab näitleja kultuuriliselt kauge, kuid elutunnetuselt meile üllatavalt lähedase maailma. Ja selle järelduse teeme meie, vaatajad — näitleja seda mingi detailiga ei reeda. Kuid veelgi huvitavamaks teeb näitleja rolli sellega, et mängib samal ajal välja ka oma suhtumise sellesse tegelasse. Nii groteski, traagika kui ka lapseliku

vaimustuse kaudu. Selles lavastuses toetab näitlejaloomet palju elav muusika, mis annab etendusele rütmi, näitlejale aga täiendava võimaluse oma suhtumiste väljendamiseks.

Möödunud aastal Ugalas esietendunud “Mee hind” (Ott Aardami tekst ja lavastus) kuulus “Draama 2012” võistlusprogrammi ning rahvusvaheline žürii tunnistas selle parimaks Balti teatri festivali lavastuseks. Ka selle lavastuse suurus väljendub näitlejatöödes. Kõik tegelased (Aarne Soro, Tanel Ingi, Meelis Rämmeldi ja Martin Milli kehastuses) on lihtsakoelised. Vahest ehk omamoodi ullikesedki, kuid just nende omapärane soe huumor ja sinasuhe publikuga muudavadki näitlejatööd lavastuses selliseks ühiseks nimetajaks, mis seob üksikuid sketše.

Teatrist NO99 festivalile valitud “Iphigeneia Aulises” (lavastaja Lorna Marshall) on samuti eeskätt just näitlejatöödele tuginev lavastus. Niivõrd intensiivset rolliloomet, mida näitas kogu trupp, kohtame teatris harva. Kuid mis veelgi olulisem, selle lavastuse meid vaatajana puudutav tänapäevasus ei tulene aluseks olnud Euripidese tekstist, vaid näitlejate mängust, mis annab tegelaste läbielamistele tänase päeva dimensiooni. Seletada seda ei oskagi. Nende näitlejate kirg ja raev on selline, et see kisub kaasa. See on seda hinnatavam, et antiikmütoloogilises tekstis puudub tegelaste individualiseeritus. Antiikmaailm ei tundnud veel karaktereid nende tänases tähenduses. Näitlejad suhestuvad tänapäevaga vaid oma keha, plastika, intonatsioonide, žestide, ühesõnaga mitteverbaalsete väljenduste kaudu.

Veel kaugemal traditsioonilisest psühholoogilisest teatrist on Von Krahli Teatri “Lillede keel” (lavastaja Rainer Sarnet).

Tegemist on traditsioonilise sümbolistliku lavakeelega. Kuid ometi ei saa ka siin mööda näitlejate psühholoogilisest rolliloomest. Kuigi siin on lavastaja osatähtsus ilmselt märksa suurem, on lavastuse õnn ja ka õnnetus seotud just näitlejatöödega. Seal, kus näitlejatel õnnestub sümbolistlikust kookonist välja murda ja vaatajais kaastunnet äratada, nagu Tiina Tauraite mängitud Teenija või ka süütu Rosita (Mari Pokinen), seal hakkavad ka sümbolid kõnelema. Seal aga, kus lavastaja dikteeritud vorm võimutseb näitleja üle, vajub kokku ka muu struktuur. Paradoksaalselt hindab vaataja

lavastust ikkagi näitlejate mängu põhjal. Teatri keskmesse on kõigi muutuste ja uuenduste kiuste jäänud näitleja, sest tuleme ju teatrisse vaatama inimest, seda ammendamatut mitmekesisuse allikat. Tema isikupära, läbielamisi. Võibolla just seepärast on tänapäeva teatri raskuskese nihkunud kammerlikuma teatrilaadi, väikeste saalide ja monoetenduste poole, kus on fookuses inimeses toimuvad metamorfoosid. Võibolla väljendub selles meie protest selle vastu, et igapäevaelus asendavad elavat suhtlemist järjest rohkem tehnilised vahendid.

g g g

Artikkel ilmus Teater.Muusika.Kino 2012. novembri väljaandes.

21

Ise tegi – Meelis Oidsalu

Ise tegi

Meelis Oidsalu

22

Mu esimene mõte selleaastase festivali “Draama” teemat teada saades oli: “mis mõttes “Fookus: näitleja”, sama hästi oleks võinud teatrifestivali deviisiks valida “Fookus: teater”.

Niipalju siis kuraatorifestivalist”. Aga ehk seepärast ongi inimesele mõistus antud, et ta oma rumaluse tagantjärele ära tunneks. Igal festivali õhtul toimunud ühekordsetest näitlejaaktsioonidest kujunes põnev ja festivali temaatiliselt fokuseeriv lisaprogramm, kus “publikul on võimalik näha, mis juhtub siis, kui lavale astub näitleja ilma ettekirjutatud tekstita. Näitleja Ise”1, ja nähtu põhjal mõtiskleda näitleja ja tema isesuse suhete üle.

Eesti teatritraditsioonis on näitleja isesuse kaanon selgelt paigas: näitleja on vahend, instrument, vaha lavastaja ja autori kätes, tema isesus võrdub tema isetusega. Jaan Tooming on seda isetuse fenomeni kirjeldanud järgmiselt: “Näitleja elukutse erineb tavalise töölise ametist. Näitleja elu ei ole ühe osa rutiinne täitmine päevast päeva. Ta kujutab erinevaid inimesi (või ka muid olendeid — vaime, loomi jt), elab erinevate inimeste erinevaid saatusi, võtab need elud endasse ning lõpuks ta ei tea enam, kes ta ise on. Õigemini pole tal võimalust ega vajadust selle peale mõteldagi, sest teiste elud näidendites on saanud tema eluks.”2 Toominga sõnastatud isetuse kaanon eeldab näitlejalt reaalsuse-askeesi: “Näitleja on vaba ühe osa orjamisest elus, ta elab paljusid elusid oma eluaja jooksul ning kui need elud ei ole tühised, siis pole ka näitleja elu tühine, vaid tõeline hingerännak.”

Reaalsuse-askeesiga kaasneb paratamatult ka tõsine risk.

Et näitleja inimlik sisukus võrdsustatakse tema esitatud tegelastega, annab näitleja kontrolli oma saatuse üle lavastajate ja näitekirjanduse autorite kätte. Näitleja edukus inimesena “eeldab, et näidendid on sisukad ning mõttekad, et tege-

laskujud neis ei lämbuks elu mõttetusse, vaid tõuseksid üle argipäeva tühisuse.”

Kuraator Anu Lamp üllatas festivali avapäeval ajalehele Postimees antud intervjuus näitleja isesuse mittekanoonilise käsitlusega. Kui Tooming lisab näitleja isetusele omalt poolt positiivse, budistliku värvingu (millel pole eesti teatri kanoonilise näitlejakäsitlusega midagi pistmist), siis Lamp näeb näitleja harjumuslikus isetuses ohtu näitleja isiksuslikule arengule ja tema võimele ühiskondlikult kohal olla: “Meie näitleja peidab end näitekirjaniku loodud rolli. Loomulikult kasutatakse rolli luues ka iseend ja oma kogemusi, aga peljatakse tulla lavale endana. Või isiksusena väljendada oma seisukohti. [- – -] Näitleja tahab kõigile meeldida, see on sellesse elukutsesse sisse kirjutatud. Võib-olla seepärast ei taha näitleja eriti arvamust avaldada, seisukohta võttes võib kaotada kellegi teise soosingu. Aga võib-olla pole isiklik seisukohavõtt olnud prioriteet või seda häbenetakse.” Anu Lamp, sarnaselt Toomingaga, ei käsitle näitleja isetust üksnes teatrikunsti nähtusena, samas näib Lamp olevat mures näitleja kui isiksusetüübi pärast, millel on küll mõju ka teatri kunstilisele tegevusele: “Meie teater ei suhestu oma kaasajaga.” Seega võis festivaliõhtutel Athena keskuses toimunud näitlejaaktsioone vaadelda just mitteteatraalsest, antropoloogilisest küljest, pigem näitleja kui isiksusetüübi, mitte teatrikunsti vahendi fookusse tõstmisena.

Festivali eelraamatust leidsin katkendi intervjuust Eesti Draamateatri näitleja Tiit Sukaga, mis ilmestab kujukalt eesti teatri kanoonilise näitlejaisetuse üht peamist avaldumisvormi.

Intervjueerija: Ja mida Sa nüüd tunned, et Sa tahad teha?

Tiit Sukk: [- – -] Ma ei tea kunagi täpselt, mida ma teha tahan.

Ma tahaksin, et mulle söödetaks midagi toredat ette ja siis me teeme selle koos ära. [- – -] Intervjueerija: Kui palju Sa suhestud näitleja või inimesena ühiskondlike või poliitiliste probleemidega?

Tiit Sukk: On räägitud, et teater peaks olema ühiskonna ja inimeste peegel. Mina distantseerun sellistest asjadest, ma

ei taha neid nii suuretähenduslikuks pidada... Mina ise sellele mingit tähendust ei omistaks. [- – -] ma hoian eemale ka igasugusest poliitikast. See seal on nende teater, minu teater on siin. Mis puutub ühiskondlikesse probleemidesse, siis kui probleem kõnnib mulle tänaval vastu, lähen ma teist tänavat pidi. Ma ei viitsi probleemidega tegeleda! Mul kodus kukkus kapiuks kruvidest lahti, seisab praegu põrandal, aga minu meelest sobib see sinna ka.

Anu Lamp portreteerib ja Tiit Sukk väljendab hoiakuid, mida andragoogikas (kasvatusteaduse haru, mis tegeleb täiskasvanute kasvatamise ja õpetamisega) omistatakse ebaküpsele, abitule, mollusklikult selgrootule, välise kontrollikeskmega isiksusele.3 Selline isiksus peab kõike oma elus toimuvat pigem välistest põhjustest ja mõjutustest johtuvaks, teda iseloomustab passiivne ellusuhtumine, ohvrimentaliteet, sõltuvuskäitumine ja ebaadekvaatsus, positiivse sisuta isetus, sh huvi puudumine enda isiksusliku kasvamise ja keskkondlike arengute vastu. Välise kontrollikeskmega isiksusetüübile vastandub küps, väljaarenenud sisemise kontrollikeskmega täiskasvanu, kes hoolitseb enda isiksusliku arengu eest, on avatud, ambitsioonikas, adekvaatne, autonoomne ja aktiivne.

Et näitlejad on professionaalsed kohandujad ja ümberkehastujad, keda traditsiooniliselt on käsitletud vahendi, mitte eesmärgi, autonoomse loojaisiksusena, on tõenäosus positiivse sisuta (st mõtestamata) isetusega isiksusetüübi vohamiseks Eesti teatris suur. Otsekui kuraatori mure-hüpoteesi katsetamiseks anti näitlejatele võimalus igal festivaliõhtul tulla lavale iseendana, ilma harjumuspäraste väliste kontrollikeskmeteta: lavastaja, autori, muusika, dekoratsiooni, grimmi, traditsiooni, žanri, stampide ja muude kivideta, mille külge mugavalt molluskina kleepuda.

Vähesed söandasid või taipasid näitlejaaktsioonidel iseennast lavale lubada. Enamasti tuldi lavale harjumuspäraselt, etlema; esitati laule, (armastus)luuletusi, omaloomingut, otsapidi äraleierdatud lavarepertuaarigi. Esinejate nimistu oli väärikas ja kindlasti ei saa näitlejate säärasest valikust teha järeldusi isikuomaduste kohta. Pigem oleks festivali korraldajad võinud ehk aktsioonidel osalejaid rohkem julgustada oma tavapärasest rollist väljuma. Usun, et näiteks nii Tõnu Tepandi, Toomas Suumani kui ka Üllar Saaremäe või mõnegi

23

24

Fookus:Eva Klemets ja Bert Raudsep Athena keskuses.

teise mõtted selle kohta, kes on “näitleja ise”, oleksid lisaprogrammi märksa kõnekamalt täitnud. Ent oli ka kõnekaid erandeid, mõned vähesed julgesid tulla lavale ja olla seal Ise, nii palju, kui seda isesust näidata sooviti ja osati.

Vanemuise teatri näitlejannal Maarja Mitil jagus söakust suurema osa ajast kõnekalt istuda ja veidi eputava murelikkusega üle lavaserva jalgu kõlgutada: “Siin ma olen, Näitleja, vaadake mind, mul ei ole midagi öelda... Olen küll fookuses, aitäh...

Aga ma ei taha seisukohta võtta, poliitilist, näiteks. Võibolla ma olen laisk või rumal, aga ma ei tegele sellega iga päev.

Näete, istun siin lavaääre peal, punastan, mul ei olegi meiki, punastamine paistab välja! Ma ei tea, küsige midagi...” Lavaservale oli klammerdunud nunnu tiitsukalik mollusk.

Tiina Tauraite täitis oma aktsiooniaja vestega sellest, kuidas ta neliteist aastat pärast ühe kutsekooli (nii nimetas Tauraite lavakooli!) lõpetamist järgmisse – Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli astus ja mis sellest kõigest sai. “Tahtsin siiralt teada, mis saab siis, kui maaharimine aia piiridest väljub.

Mul oli olnud kasvuhoone, mille kohta ütlesin “kabinet” ja mille soetasin Lauteri preemia eest. [- – -] Põllumajanduskoolis olid sellised ained nagu raamatupidamine, ettevõtlus, organisatsioon ja juhtimine, taimekaitse. [- – -] Ainus aine, mille sain eelmisest koolist üle kanda, oli “suhtlemine” – nad arvasid, et selle omandatust peaks lavakooli diplom kinnitama.

[- – -] Õpetajad olid kohmetud. Pelgasid. Pidin igal sammul tõestama, et ma ei ole tulnud nalja tegema (kardeti, et tegemist on tõsielusarjaga) [- – -] Siis aga selgus, et põllumajandustootjaks õppides ei ole võimalik kodutöid muidu teha, kui sul ei ole võtta põlluraamatutest väljavõtteid. Ja lõputöö osana pidi olema ette näidata aastane leping tootlusettevõttes. Seda oleks olnud raske saada, ehkki paljude sugulased “tegid selle ära”. Mina aga ei oleks saanud öelda, et olen aasta otsa põllul töötanud, kui olen samal ajal reklaamides ja seriaalides olnud... Siiski sain taotleda põllumajandustöötaja sertifikaati.

[- – -] Sain teada, et triöör on elevaatori osa ja kui kaua kestab rapsi rosetifaas (...) eksamil pidin paigaldama mürgipritsi ja pöördatra. [- – -] Mulle meeldib see töö, millel on käega katsutav tulemus. [- – -] Oleksin õnnelik, kui keegi esitaks

mind aasta kultuuripreemiale, et saaksin osta John Deere’i.”

Tauraite aktsioonis avaldus tubli annus reaalsuse-fetišismi ja sellega ta pigem kinnistas, kui murdis kanoonilist arusaama näitleja abitust isetusest. Tema nakatav rõõm Ise-seisvuse, Ise hakkama saamise üle, selle üle, et see näitleja argine Ise ei peagi leppima sellega, et talle kapiuks pähe kukub, või uhkus teadmise üle, mis on triöör… See tõi miskipärast silme ette lood kuulsustest, kes lootusetust olukorrast on seljatanud lootusetult raske haiguse. Näitlejaisetust, mis on positiivselt mõtestamata ja mis muudab inimese päriselus abituks, võib kahtlemata sotsiaalseks haiguseks pidada. Vähemalt näitas Tauraite paranemise märke, rõõmustan koos temaga, siiralt.

Katariina Undil oli õigus aktsioonilaval troonida ainuüksi seepärast, et kuraator lähtus festivali temaatilise fookuse määramisel just Undi loojaisiksusest. Unt kõneles vaikselt ja mõistukõneliselt oma teekonnast ja näitleja muutumistest.

Kümmekonna minutiga sai etteaste läbi. Näitlejanna lahkus lavalt, saalist oodati, et sellele järgneks põhietteaste, aga tegelikult tuli ta tagasi eeslavale ainult selleks, et naeratada ja kummardada. Nii jäi vaatajale peamiselt võimalus kogeda “Nisa” läheduse tunnet, tunnistada äsja endast kõik andnud näitlejanna sujuvat sulamist lavalisest intensiivsusest argisesse isesusse. Selles, et Katariina Undil on, mida näitleja Ise-olemise kohta öelda, soovitan veenduda temaga ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2011, nr 8-9 tehtud intervjuust.

Kuigi Eva Klemetsi ja Bert Raudsepa energiline sõnatu väänlemine neutraalsetes valgetes maskides mõjus osalt koomilisena (seda tänu Anne Türnpu eelnevale sissejuhatavale segasele ja katkendlikule monoloogile), oli tegemist ometi ideeliselt hoolikalt läbi mõeldud ja sisuliselt intrigeeriva näitleja-isetuse manifestiga. Kogu nägu katvad valged maskid Klemetsi ja Raudsepa peas olid hiljuti EMTAs kaitstud Klemetsi “Isetu näitleja” teemalise magistritöö praktiline rakendus. Klemets on üks neist vähestest teatraalidest, kes on silma paistnud näitleja professionaalse isetuseseisundi mõtestamise ja uurimisega. Klemetsi käsitlusel näitleja-isetusest on budismist lähtuvalt positiivne laetus: “…isetus on inimeseks olemise alus ja budismis on tühjusekontseptsioon ju kõige aluseks. Aga

25

mitte lömitav isetus, mis laseb endast üle sõita, vaid võimalus igat uut impulssi võtta vahetumalt, ilma selle “enese” vahelesegamiseta. Ja neutraalne mask on üks vahend, kuidas näitlejana seda seisundit saavutada, tunnetada.”4 Klemets ja Unt tunduvad olevat rõõmustavad näited neist vähestest teatraalidest, kes paistavad silma sellega, et on leidnud näitlejakutset viljeldes võimaluse ületada Toominga sõnastatud lavalise isekuse ja elulise isetuse dihhotoomia ning tõestanud sellega, et on võimalik olla üheaegselt nii arenenud sisemise kontrollikeskmega isiksus kui ka suurepärane näitekunstnik — väliste kontrollikeskmete meisterlik taltsutaja.

26

Fookus:Katariina Unt Tartu Uues Teatris.

Ilmselt olekski aktsioonide sari suurema sündmusliku uudisväärtuseta ja kuraator Anu Lambi mure-hüpotees jõulise vastuseta jäänud, kui Anu Lambi enese õpilased poleks etendanud Kinoteatri fiktiivlavastust “Batuudimees”, mis kummutas nii siinkirjutaja kui ka kuraatori mure näitlejate isemõtlemise ja iseolemise julguse pärast. Aktsiooni ajal astusid püstijalukomöödia vormis üles hiljuti EMTA lavakunstikooli XXV lennu lõpetanud Henrik Kalmet ja kooli XXVI lennu tudeng Jörgen Liik. “Batuudimehe” näol oli tegemist harukordse sündmusega eesti teatris. Nii lõpuniminevalt otseütlevat, karmi ja vahetut teksti, nagu esitasid Kalmet ja Liik lavakooli ja selle õppejõudude, eesti teatri näitlejate, lavastajate, kriitikute, teatriliidu kohta, pole avalikkus kuulnud üheltki kriitikult, saati siis lavalt ja näitlejalt. “Batuudimehe” aktsioon väärib kindlasti eraldi pikemat käsitlemist. Kokkuvõtvalt oli ühelt poolt tegemist lavakoolis veel õppiva nooruki avaliku protestiga näitlejatudengeid isiksuslikult lämmatava pedagoogilise atmosfääri vastu (Liik), teisalt juba lavakooli lõpetanu (Kalmet) vastuhakuga näitlejat nöörivale professionaalsele teatrisüsteemile. Mõlemad keeldusid avalikult elulise tervemõistuslikkuse askeesist, mida teatrimasin näitlejalt eeldavat näib. Kalmet ja Liik on erandlikud nähtused, seda ka oma kaasõpilaste seas, nii et nende suhtumist ei saa automaatselt põlvkondlikuks tembeldada. “Batuudimehe” vaimuka ja otsekohese teksti kõrval avas Eesti teatri kanoonilist näitlejakäsitust ilmekalt teatriringkondade reaktsioon: nii kuluaarides kui ka meediakajastuses hakkas oma elu elama jutt sellest, kuidas üks kuri kriitik pahaaimamatu näitlejahakatise Henrik Kalmeti kõnetoruks oli värvanud.

Tõsiasi, et Elmo Nüganeni õpilane Kalmet kirjutas kõik oma

teatrikriitilised tekstid ise või et Jörgen Liiki varustasid laskemoonaga Anu Lambi käe all lavakoolis dramaturgiaõppe läbinud Paavo Piik ja Diana Leesalu, ei näi kuidagi mahtuvat eesti teatri kanoonilisse näitlejakäsitusse, mille järgi õpilane on oma õpetaja nägu, õpetaja omakorda enda õpetaja nägu ja nii edasi Panso, Irdi ja Stanislavski pühade palgeteni välja.

“Batuudimeest” on lihtne ja mugav käsitleda kui teatriväliste jõudude manipuleeritud katset teatriringkondi seninägematult otsekohese ja labase avaliku kriitikaga šokeerida. “Batuudimehe” retseptsioon näitab aga ilmekalt, kui raske on eesti teatril hakkama saada teadmisega, et näitleja, kes on just laval publiku ees kogu eesti teatrile vee peale tõmmanud, ei etendanudki kellegi teksti, vaid tegi seda kõike Ise. Kokkuvõtteks kolm märkust festivali “Draama” näitlejaaktsioonide põhjal.

Esiteks. Sellest artiklist võib jääda mulje, nagu valdaks autor lõplikku ja vaieldamatut tõde konkreetsete isikute kohta, et ta nii julgesti hinnanguid jagab. Ei valda. Ma isiklikult tunnen kaht teatraali. Ühtki neist hinnanguist ei saa taandada konkreetsetele inimestele. Palun lugejal vahet teha kõne ja kõneleja, esinemise ja esineja hindamisel.

Teiseks. Iga-aastase kodumaise teatrifestivali kuraatori suurim väljakutse on festivali fookuse seadmine nii, et sinna ühtpidi kvalifitseeruks võimalikult suur osa hetke Eesti teatrite mängukavast (liiga kitsas fookus ahendaks niigi vähest valikuvõimalust) ja teistpidi ei kvalifitseeruks kogu mängukava (sest siis nagu polekski fookust). Anu Lambi edu kuraatorina ei seisnenudki niivõrd deviisi all “Fookus: näitleja” peetud festivali põhiprogrammi valikute mõtestatuses: paratamatut valiku väiksust arvestades kippus see kokku võttes olema korraga kõike- ja mittemidagiütlev. Pigem aitas festivali temaatilist fookust teenindada ja lisaväärtust tekitada lisaprogrammi raames aset leidnud näitlejaaktsioonide sari, millega tekkis avalik foorum, kus just nimelt teatripraktikutel endil (ja mitte niivõrd teatriuurijatel) oli võimalus oma nägemust mingit teatrit olemuslikult puudutaval teemal avada. Sellise foorumi tekitamisele võiksid mõelda ka järgmise festivali korraldajad.

Kolmandaks. Näitleja isesuse ja isiksusliku arengu, teatrisi-

sese ja -välise subjektsuse probleem vajab kindlasti edasist arutamist ja harutamist, seda nii pedagoogiliselt, näitleja tööalastes suhetes teatriga (Henrik Kalmeti aktsioonil tõstatatud näitleja väärtustamise probleem teatrisüsteemis) kui ka näitlejakutse laiema mõtestamise seisukohalt. Milline on näitleja roll ühiskonnas? Milliseid omadusi peaks näitlejas väärtustama? Missuguseid omadusi peaks üldse inimeses väärtustama? Missugust inimest näitleja “etendama” peaks?

Teatraalid ja loomeinimesed laiemalt võiksid julgemalt ja aktiivsemalt mõtestada oma olemasolu, muu hulgas polemiseerida (neile suuresti peale surutud) vulgaarromantistliku arusaama üle, mille järgi tõelise kunstnikuhinge tunneb ära tema isiksuslikust ebaküpsusest, saamatusest “päriselus”, või tema distantseeritusest “madalatest” ühiskondlikest probleemidest ja kaasajast. Milleks kunstnikule suur kunst, kui ta Ise on nii kuradi väike?

g g g

Viited

Näitleja tahab kõigile meeldida. Heili Sibritsa intervjuu Anu Lambiga.

Postimees 3. IX 2012.

Jaan Tooming. Mõttekilde teatrist. Teater. Muusika. Kino 2004, nr 5.

3 Internaalse vs eksternaalse kontrollikeskmega isiksusekäsitlus pärineb USA sotsiaalpsühholoogilt Julian Rotterilt.

4 Eva Klemets: “Saab ju ka nii mõelda, et kogu aeg on suvi.” Margit Tõnsoni intervjuust Eva Klemetsiga. Eesti Ekspress 5. VII 2012.

1

2

Artikkel ilmus Teater.Muusika.Kino 2012. novembri väljaandes.

27

Kas Draama oli fookuses? – Liisa Pool

Kas Draama oli fookuses?

Liisa Pool

Kogu Tartu oli septembri alguseks kaetud plakatitega, millel fookusest väljas olev Draama 2012 kuraator Anu Lamp hoiab käes punast laualampi. “Lamp on fookuses” on kõigile juba ammu selgeks saanud kahetimõistetavus, kuid seosteahela laualamp – laud – lavalaud peale ei pruugi kõik tulnud olla.

Seega teatrifestivalile igati kohane plakat, mis pakub teatrile omast tõlgendusvõimaluste paljusust ning võimalust ohtrateks lingvistilisteks vangerdusteks.

28

Ma ei taha hakata järjekordselt arutlema teemal, kas ja miks on vajalik, et Draama on muutunud teatrite meelevaldsuse asemel kuraatori meelevaldsuse alusel komplekteeritud festivaliks. Mulle näib, et Anu Lamp suutis näitlejate fookusesse tõstmisega vormida festivali piisavalt omanäoliseks ja terviklikuks, et taolist vormi õigustada. Varasematel aastatel on Madis Kolk toonud Tartusse “Mööndusteta teatri” (2010) ja Priit Raud “Allkirjaga teatri” (2011), kuid nende kontseptsioon on jäänud hajusamaks. Tänavuse pealkirja tugevam raamistatus pääses esile suuresti tänu põhiprogrammivälistele näitlejaaktsioonidele.

Neljal järjestikusel õhtul toimunud aktsioonid olid ette nähtud näitleja kui isiku fookusesse asetamiseks, nagu kuraator eelmises Müürilehes avaldatud intervjuus sõnas (vt Müürileht nr 22). Kuna festivali programm on teadupärast vägagi tihe ning omavahel kattuvaid etendusi on palju, siis paraku nägin üksnes Viire Valdma, Tiina Tauraite ja Katariina Undi etteasteid. Nähtud kolme seast vastas Tauraite monoloog põllumajandusalase kutsehariduse omandamisest kõige paremini Anu Lambi ootusele näidata näitlejat isiksusena. Viire Valdma luges musta tiibklaveri ääres oma luulet, luues sumeda salongiõhtu atmosfääri, ent jäädes samal ajal ikkagi distantseerituks. Katariina Undi aktsioon tekitas minus kummastust, sest esitatud monoloog edastas küll selget sisu, kuid ei lubanud üheselt mõista, kas selle esitajaks on Katariina või näitleja,

kelle ülesanne on edastada ettevalmistatud teksti. Nõustun Anu Lambiga, kes ootas, et täielik tegutsemisvabadus loob pinnase näiteks mõne stand-up esinemise tekkeks (ibid.).

Oleksin näiteks Undi puhul oodanud julgemat pealehakkamist.

Fookuse-aktsioonide kõrval toimus “Esimene mängimine”, mis võiks formaadina järgmistel festivalidel samuti säilida. Neljapäeval lugesid näitlejad ette kolme eesti näitekirjaniku (Jim Ashilevi, Siim Nurklik, Paavo Piik) seniavaldamata näidendid, mille seast valiti publikuhääletuse abil välja Paavo Piigi näidend “Üks päev Veronas”, mille samad näitlejad 48 tunni pärast etendasid. Selline formaat annab hea võimaluse tutvustada avalikkusele noorte draamakirjanike loomingut, võimaldades samal ajal näitlejatel enda koostöö- ning kiirlavastamisoskusi praktiseerida. Miks mitte kaasata edaspidi mõni noor või juba kogemustega lavastaja oma oskusi rakendama? Selgi korral oli ideaalis ette nähtud Elmo Nüganeni suunav käsi, kuid kiire graafiku tõttu jäi koostöö siiski katki (vt Müürileht nr 22). Kuigi lõpptulem ei küündinud piirava ajalimiidi tõttu tänavusele festivalile omase kõrge viimistletuse ja psühholoogilise nüansirikkuseni, pakkus etendus publikule mitmel korral üllatusmomente ning võimalust naerdes kõhulihaseid treenida. Pean sellist tegijatele ning vaatajatele lihtsalt rõõmu pakkuvat nähtust programmis vajalikuks. On ju igati tervitatav näha “Tasandikkude helinate” või “Ukuaru” kõrval oranžikarvalist koera saba liputades üle lava jalutamas. Olgugi mõni asi lihtsalt toreduse pärast!

Lavastuste programmi sobimise või mittesobimise asemel jäi mind kummitama hoopis üks teistsugune küsimus. Ülevaateartiklites pööratakse enamasti palju rõhku kuraatori kontseptsioonide arvustamisele ning nähtud etenduste kiitmiselelaitmisele. Sellel kõigel ei oleks mingit mõtet, kui ei oleks publikut, kes seda kõike vaatamas käib. Seega keerangi pilgu teatri kunstilise poole pealt hoopis publiku suunas ja vaatlen korraks seal valitsevat olukorda.

Festivali Draama üheks eesmärgiks on juba aastaid olnud teatri nii-öelda linnaelanikele koju kätte toomine. Külalisetendusi just ülearu palju ei tehta, nii et piiratud ajaliste ja rahaliste ressurssidega inimeste jaoks on tegu suurepärase võimalusega teistes linnades tehtavast ülevaade omandada. Festivali ajal Tartu kesklinnas kõndides tuleb teadlikult vaeva näha, et mitte märgata punaseks värvitud mööblit, reklaamplakatitega täidetud plankusid või entusiastlikke festivali logodega kaetud rõivastes vabatahtlikke. Turundus paistab toimivat: Facebook ja Draama koduleht on jooksva infoga täidetud ning reklaami vilksatab mitmel pool mujalgi. Sellele vaatamata ei jõua festival suure osani oma võimalikust auditooriumist.

Kohtusin Draama ajal keset Rüütli tänavat juhuslikult ühe pikka aega välismaal elanud sõbraga, kes sõnas mu kaelakaarti vaadates, et temani pole toimuva festivali kohta mingit infot jõudnud. Kergitasin üllatusest kulme ja ei suutnud seda uskuda. Draama on ju nii iseenesestmõistetav, kuidas saab sellega mitte kursis olla!? Isegi sel momendil ümbritses meid mitu erinevat reklaamplakatit. Panin infopuuduse välismaal elamise süüks, ikkagi teine inforuum. Nädal pärast festivali sain teada, et kaks igapäevaselt Tartu kesklinnas liikuvat gümnasisti ei teadnud samuti, et selline festival toimus. See pole aga enam põhjendatav üksnes välismaise inforuumiga, põhjus peab olema kusagil mujal. Kolm inimest ei ole just kõige esinduslikum valim, mille pealt üldistusi teha, kuid võtan endale siiski selle julguse, sest näen siin laiemat probleemi kui üksnes kolme noore teadmatus.

Draamal on oma väljakujunenud külastajaskond, kellest suur osa on erinevad erialaselt teatriga seotud isikud või siis niisama suured teatrientusiastid, kes pidevalt festivali kodulehel pilku peal hoiavad ja piletite müüki ilmumise päeval oma pangakontosid tühjendavad. Nad oskavad Draamat oodata ja märgata, sest neil on kas professionaalne huvi või eelnev kogemus. Küsimus peitub aga selles, kuidas panna festivali eelinfot ning festivali toimumist märkama ja teadvustama need inimesed, kellel eelnev kogemus puudub. Võib muidugi küsida, kas on üldse vaja suuremat huvi, sest saalid saavad täidetud juba kaelakaardiomanike ning püsiklientidega. Ma arvan, et on. Draama on ikkagi üks olulisemaid teatrisündmusi Eesti kontekstis ning kui juba see jääb noortel lihtsalt

29

märkamata, siis loogiliselt järeldades jääb tähelepanuta ka teatrihooaja kestel toimuv teatrite vaikne omaette pusimine.

Kui teatrimaastikul toimuv jääb märkamata, kas siis muusikavõi filmimaailmas tehtav ulatub noorteni? Kas kujutaval kunstil on sel juhul üldse mingit lootust?

30

Ehk ma näen tonti seal, kus seda pole, kuid tontide kartmiseks põhjust andev pime ümbrus siiski eksisteerib. Olen juba mõnda aega tajunud, et koolisüsteem ei räägi noortele peaaegu mitte midagi nende ümber siin ja praegu toimuvast kultuurielust. Ikka ja jälle räägitakse vanadest klassikutest, kuid viimaste aastate olulisemaid nimesid vaatluse alla ei võeta. Näib, et näiteks Vaiko Eplik ja NO99 ühiskonnakriitiline looming leiavad käsitlemist aastakümne pärast, mil nad on samuti saavutanud “vanade klassikute” staatuse. Kaasaegses kultuuris orienteerumine on jäetud igaühele iseseisvaks kodutööks. Ma ei arva, et tuleks ammused tegijad ajalootolmuga katta, kuid nende kõrvale võiks mingil moel paigutada ka selle, mis on hetkel aktuaalne. Omal käel avastamisest võibki tekkida infosulg, sest huvi ei osata tunda asjade vastu, millega pole olnud eelnevat kokkupuudet.

Eelnev kokkupuude on hetkel aga suuresti juhuse otsustada, sõltudes perest ning sõprusringkonnast. Kui teatrist või teistest kunstivormidest mittehuvitumine on teadliku valiku tagajärg, siis ma aktsepteerin seda. Paraku näib kultuurikaugusel teadliku valikuga vähe pistmist olevat, pigem on põhjuseks siiski oskamatus infot märgata, sest näiteks nimed Cabaret Rhizome, Galvanic Elephants ja Jim Ashilevi ei ütle ilma teatava taustsüsteemita mitte midagi. Isegi festival Draama, mille nimi annab oma olemuse kohta küllaltki üheselt mõistetava vihje, on tähekombinatsioon igapäevases infomassis, millesse ei süveneta, enne kui keegi mingil moel sellele osutab.

Kui Draama jõuaks nende inimeste teadvusesse, kes praegu raekojaplatsil punastest diivanitest emotsioonitult mööda kõnnivad, oleks see juba noori eesti kultuurile lähendav samm, millest järgnevaid astuksid nad huvi tekkides iseseisvalt.

Omal moel on Draama seda ju püüdnud teha. Kolm aastat on tegutsenud festivalil toimuvat kajastav blogi (etfestival.wordpress. com), mille loomise taga peitus justnimelt soov tuua Draama noortele lähemale, pakkudes spetsiifilise sõnavaraga ülekallatud arvustustele vastukaaluks nendele omasest vaatenurgast

kirjutatud ülevaateid. Olen ise kõik need kolm aastat olnud blogi kaasautor ning selle arengulugu jälginud ja suunanud.

Esimesel kahel aastal kogus blogi alles hoogu, kuid tänavuse aasta põhjal võib öelda, et kolmandaks aastaks on blogi efektiivselt tööle hakanud, pidades vaikselt plaane muutuda veel aktuaalsemaks. Ent blogini jõuavad üksnes inimesed, kes on juba niigi festivalist huvitatud ning kas Facebookis või Draama kodulehel ringi uitavad. Sel moel saab blogi täita kõigest huvi süvendavat, mitte huvi tekitavat funktsiooni.

Kuna Draama ei olegi mõeldud noortefestivaliks ning tegelikult ollakse vägagi noortekesksed, kas või läbi vabatahtlike kaasamise, siis ei saa festivalile midagi ette heita. Linnapildis veel suurema reklaamikampaania korraldamine muutuks sel juhul juba liiklemist takistavaks. Usun, et paljude noorte infopuudus on suuresti haridussüsteemi puudujäägi tagajärg, mitte festivali viga. Kirjutan sellest teemast Draama kontekstis, sest nii silmatorkava festivali mittemärkamine tõestas minu jaoks järjekordselt probleemi olemasolu.

Draama veel käis, kui ART IST KUKU NU UT oma pidulikke näituseavamisi korraldas. Kink Konkis ja Vilde tervisekohvikus toimusid ühel õhtul isegi paralleelselt teatri- ja kunstiinimeste peod. Erilist omavahelist integreerumist ma küll ei täheldanud, kuid ideeliselt on selline interdistsiplinaarsus väga tervitatav.

On ju tänapäeval erinevate kunstivormide piirid aina hägusemad ning omavahelised koostööd aina sagedasemad. Isegi järgmise Draama kuraatoriks kuulutati välja (teatri)kunstnik – Iir Hermeliin. Kuigi ART IST KUKU NU UTi reklaame torkab mitmel pool silma, kardan, et väga paljud kõnnivad pilkutõmbavatest hüüatusi kujutavatest plakatitest emotsioonitult mööda, sest idee muuseumisse sisse astuda pole neile kunagi pähe tulnud.

Omal moel tegelen juba erinevate kultuuriilmingute, kaasa arvatud ART IST KUKU NU UTi ja Draama, noorte teadvusesse toomisega, et nad järgmisel sügisel linnapilti saabuvat mööblit ainult kingapaelte sidumiseks ei tarvitaks, vaid ka programmi uudistaksid. Jätab ju sisaliku tee kivile jälje.

“Sellised mõtted siis,” nagu Vanemuise biitlitel oli kombeks oma monolooge lõpetada. g g g

31

Publik j채lgib esimest lugemist.

Hetk lavastusest “Seitse venda�.

34

DRAAMA 2011 v채lisk체lalised

EESTI TEATRI FESTIVAL 2012

DRAAMA 2012 v채lisk체lalised

35

36

V채lisk체lalised Tartus ekskursioonil.

DRAAMA 2012 väliskülalised Alda Briede (Läti)

Kristina Steiblyte (teatriteaduse tudeng, Leedu)

Andrejs Polozkovs (lavastaja, Läti)

Liisa Smith (lavastaja, Eesti/Suurbritannia)

Andrius Jevsejevas (teatrikriitik, Vilniuse Väike Teater, Leedu)

Linda Ģībiete (teatrikriitik ja telerežissöör, Läti)

Anna-Sophie Weser (Teater Pegasus dramaturg, Saksamaa) Beatrix Bühler (Auawirleben festivali kunstiline juht, Šveits) Carol Knott (teatriuurija, Suurbritannia) Dainis Grinvalds (dramaturg, Läti) Dr. Thomas Spieckermann (Theater Konstanz pea­dramaturg, Saksamaa) Edgaras Klivis (teatriuurija, Leedu) Eva Buchwald (Kansalisteatteri dramaturg, Soome) Evgeny Zimin (produtsent, Venemaa) Ian Herbert (teatriuurija, ajakirjanik, Suurbritannia) Ildiko Sirato (teatriuurija, lavastaja, Ungari) Inese Mičule (lavastaja, Läti) Irene Aho (lavastaja, Soome) Irina Tokmakova (teatrikriitik, Venemaa) Jānus Johansons (näitleja, Läti) Jörg Vorhaben (Oldenburgisches Teater dramaturg, Saksamaa) Jukka-Pekka Pajunen (Turu Linnateater, Soome) Jurate Grigaitiene (teatrikriitik ja lavastaja/ Klaipeda Ülikool, Leedu)

Māra Dzene (Läti Teatriliidu avalikesuhete juht, Läti) Mārīte Balode (ajakirjanik, Läti) Markus Pyhältö (Agency North, Soome) Martins Paeglitis (Läti) Merja-Tellervo Turunen (Helsingi Linnateatri dramaturg, Soome) Mikhail Melnikov (teatrikriitik/ FTM Agency, Venemaa) Milda Brukstutė (teatrikriitik, Läti)

Monika Eppelt (Kunzstoffe projektijuht, Saksamaa) Natalia Druzhinina (Real Theater Festivali tegevjuht, Jekaterinburgi Noore Vaataja Teatri tegevassistent, Venemaa) Nils Riess (Põhja-Ohio Ülikooli teatriprofessor, USA) Nomeda Satkauskiene (Teatrikriitik, Leedu) Normunds Akots (Läti) Rasa Bugavičute (näitekirjanik, Läti) Ricarda Ciontos (Nordwind festivali kunstiline juht, Saksamaa) Salla Hakanpää (WHS, Soome) Sandra Küpper (Thalia teatri dramaturg, Saksamaa) Sigita Ivaskaite (Vilniuse Väike Teater, Leedu)

Jurgita Staniskyte (teatriuurija, Leedu)

Silvija Cižaite-Rudokiene (Teatriteaduse tudeng, Leedu)

Kārlis Krūmiņš (lavastaja, Läti)

Vili Maunula (Agency North, Soome)

Katrin Michaels (dramaturg, Saksamaa)

Vilma Janeliauskienė (teatrikriitik, Leedu)

Kristina Matvienko (Golden Mask: new writing festival, Venemaa)

Yulia Kleyman (teatrikriitik ja Peterburi Linnateatri Kunstide Akadeemia aserektor, Venemaa)

37

Fookus: Näitleja. Või kas ikka oli?

– Andrius Jevsejevas

Fookus: Näitleja.

Või kas ikka oli?

Andrius Jevsejevas (Teatrikriitik, Leedu)

38

Sel aastal avanes mulle neljandat korda võimalus külastada Eesti Teatri Festivali Tartus ja see oli teine kord, kui festivali peeti koos Balti Teatri Festivaliga, mida korraldatakse iga aasta erinevas Balti riigis, ning kolmas festival peale seda, kui DRAAMA festivalist sai kuraatorfestival.

Selle aastase Eesti teatrite töid tutvustava kunstilise programmi pani kokku näitleja ja lavastaja Anu Lamp ning festivali teemaks oli seekord “Fookus: Näitleja”. On selge, et teemavalikul proovis Lamp hoida eemale kahe eelneva kuraatori – teatriuurija ja kriitiku Madis Kolki ja Eesti tantsu ja teatrilavastaja Priit Raua – poolt sissetallatud teelt. A. Lamp otsustas keskenduda näitlejale kui loomingulisele mõistele ja isiksusele ning demonstreerida Eesti teatri näitlejapotentsiaali.

Pean kohe alguses tunnistama, et selleaastane DRAAMA jättis võrreldes eelmiste festivalidega suhteliselt õnnetu mulje. Kuid enne, kui ma peatun festivali kuraatori kontseptsiooni teemal ning räägin kunstilise programmi lavastustest, soovin ma kõigepealt paari asja selgitada. Esiteks on tähtis ära märkida, et festivalide publiku koosseis on sageli üsna mitmekesine ning DRAAMA pole selles osas erand. Ühest küljest koosneb publik ülekaalukalt kohalikest teatrikülastajatest, kes ostavad pileteid, ning toovad sellega korraldajatele nende põhitulu.

Teisest küljest aga on festivali sihtgrupiks (kuna see peaks andma ülevaate kohalikust teatrist ning selle iseloomulikest tunnustest ja tendentsidest) festivalikorraldajad, produtsendid,

kriitikud ja teatriuurijad välisriikidest. Sageli määravad nemad festivalil näidatava kunstilise programmi suunitluse – seda kutsutakse sageli “festivali formaadiks” – mis näeb ette, et lavastused, mida festivalil näidatakse, pole niivõrd teksti- või näitlemisepõhised per se vaid rõhuvad pigem visuaalsele ja plastilisele väljendusrikkusele, lavastaja loomingulisele isiksusele, lavastuse üldisele väärtusele, uuemate trendide (või nende puudumise) demonstreerimisele, lavastuse originaalsusele ja isikupärasusele ning eelkõige ka niinimetatud kultuuriekspordi kommertspotentsiaalile.

Tundub, et kui eelneva kahe festivali kuraatorid keskendusid välisriikide teatriprofessionaalidele ning valisid programmi lavastused, mis tõid esile selle, mis nende arusaamise kohaselt on tänapäeva Eesti teatris head ja huvitavat, siis Anu Lambi programm oli pigem kohaliku suunitlusega ning ei peegeldanud mingil moel seda kirevat ja progressiivset Eesti teatrikultuuri, mille pärast paljud väliskülalised iga aasta Tartusse tulevad. Selleaastane programm keskendus rohkem tavalisele igapäevateatrile, mis on suuremal või vähemal määral samamoodi igav ja kõhetu igas teises Euroopa riigis.

Lisaks sellele tundus Anu Lambi poolt välja pakutud festivali teema “Fookus:Näitleja” nende lavastuste valguses, mida mul õnnestus näha, tõelise paradoksina, sest enamiku lavastuste puhul polnud fookuses mitte näitleja vaid hoopis… lavastaja. Täpsemalt öeldes hakkas selleaastase DRAAMA puhul silma ühtse idee, juhtiva mõtlemise ja kunstilise positsiooni puudumine. Seetõttu (järjekordne paradoks) on vaid paar nädalat peale näitleja isiksusele ja loomingulisele isikupärale pühendatud festivali lõppu väga raske meenutada mõnda näidet näitlejameisterlikkusest või Eesti näitlemistraditsiooni spetsiifikast, kuid samas ei suuda ma unustada mitmete näitlejate sooritusi eelmistelt festivalidelt – alates Juhan Ulfsakist, Erki Laurist ja teistest Von Krahli “Gilgameši” näitlejatest kuni teater NO99 imestusväärselt andeka trupi suurepärase lavastuseni “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”; Viljandi Kultuuriakadeemia õpilaste äärmiselt elulisest ja avatud – mõne arvates ehk riskantsest – lavatööst, mis põhines Lars Von Trieri filmil “Idioodid”, kuni Tallinna Linnateatri näitlejate

peaaegu perfektse ekspressionistliku esituseni performancemüstifikatsioonis “Keskööpäike”, mille lavastas selleaastase DRAAMA festivali kuraator isiklikult. Näitleja ja näitlemine kui selline olid nendes etendustes tähelepanu keskpunktis ja seda peamiselt tänu lavastajate ja lavakujundajate äärmiselt leidlikele lahendustele.

Minu jaoks algas selleaastane festival lavastusega “Mee hind”, mille kirjutas ja lavastas Ott Aardam Ugala teatris, mis asub väikses Viljandi linnas (tasub ära märkida, et “Mee hind” valiti Balti Teatri Festivali žürii poolt parimaks lavastuseks. Mingil teadmatul ja arusaamatul põhjusel esindas Leedut Birute Mari monolavastus “Unė”, mis ei paista Leedu teatrites paari viimase aasta jooksul etendunud rahvuslike draamalavastuste seas mitte mingil moel silma). Laval on neli meesnäitlejat, kes mängivad tosinat erinevat rolli, näiteks põllumeest, veoautojuhti, remondimeest, jne. Nad kõik on omal moel lootusetud, veidi rumalad, naiivsed, lihtsad kuid eelkõige siirad. Fragmente nende lugudest esitatakse mitmete kinematograafiliste kujutiste abil ning Aardami tekst koosneb dünaamilistest dialoogidest ja monostseenidest, mis on küll dramaatilised, kuid veidi tragikoomilised ning järgivad absurdidraamale omast paradoksi traditsiooni. Näitekirjanik Aardam määrab ära jutuvestmise kiire rütmi ning vahelduvad lavakujundid ning Aardam lavastajana ei soovi nende kiirust pärssida. Seetõttu jätab ta lavastuse ilma ühest minumeelest tänapäeva teatris näitlemise kõige tähtsamast aspektist – näitlejapoolset tõlgendamist ei toimu, alateadvuse ja teksti ajaloolisuse vahelist diskursust ei teki ning näitlejad kujutavad vaid seda, mis on kirjas. Vaatamata sellele olid etenduses olemas eeldused näitlejapoolse tõlgenduse esilekerimiseks stseenis, kus näitleja avaldab oma arvamust ühe lolli märulifilmi kohta. See on ainus stseen, kus dramaturgiline monoliit praguneb ning näitleja loomingulisus ja isikupära esile tõusevad. Tundub, et tekstuaalsel tasandil ei öeldagi justkui midagi, kuid see lühike absurdisketš räägib tegelaskuju ja näitleja enda kohta rohkem kui kõik poeetilised ja keerulised dialoogid kokku.

Keeruline on otsustada, kumb selleaastase DRAAMA lavastus

39

40

Katariina Unt lavastuses “Nisa” (VAT Teater).

valmistas mulle suurema pettumuse, kas “Iphigenia Aulises”, mida esitasid NO99 näitlejad, või “Kuni inglid sekkuvad”, mille kirjutas ja lavastas noor Uku Uusberg Draamateatris. “Iphigenia” lavastaja Lorna Marhsall (kui tema tehtud tööd saab kaasaegses teatris üldse lavastamiseks nimetada) riietas andeka trupi askeetlikesse kaasaegsetesse kostüümidesse ning lubas neil lihtsalt lugeda ja mängida Euripidese teksti ilma eriliste dramaturgiliste tõlgendamisteta. Näitlejad sid sellega hästi hakkama. Vaatajad, kes on Euripidese tragöödiaga tuttavad, saavad kõigest aru ka ilma tõlketa, sest lavalolijad näitlevad piisavalt ekspressiivselt ja täpselt. Aga see on ka põhimõtteliselt kõik. Ilmselt ei saa ühe Euroopa kõige konservatiivsema teatrikultuuri esindajalt oodata radikaalset tekstiga eksperi-

menteerimist. Ei, laval polnud mõõkasid ja koturne, seda tuleb lavastaja kaitseks küll öelda, aga kuna ma olin harjunud sellega, et NO99 on ilmselt üks tänapäeva Euroopa teatrimaastiku innovatiivsemaid ja originaalsemaid fenomene, oli “Iphigenia Aulises” minu jaoks tõeline šokk. Ma loodan, et selle lavastuse ilmumine NO99 repertuaari kannab vaid rangelt harivat eesmärki ning pole seotud loomingulise kriisiga.

“Kuni inglid sekkuvad”, mille lavastas ja kirjutas U.Uusberg, hämmastas mind hoopis teistsugusel moel. Paar aastat tagasi jäi mulle silma üks Uusbergi esimesi töid “Pea vahetus” (NO99). See õrn ja muusikaline lavastus inimloomuse üksindusest, mida esitasid mitmed näitlejad ja punt muusikuid ja

lauljaid, oli üks huvitavamaid noore Eesti teatri etendusi sellel aastal. Vastupidiselt “Pea vahetusele” tundus “Kuni inglid sekkuvad” eeskujuliku näitena avangardi-eelsest XX sajandi võhiklikust teatrikultuurist, mille ma sooviksin võimalikult ruttu unustada. Ma tahaksin selle oma mälust kustutada ka sellepärast, et see meenutas mulle väga Ray Cooney “kiirtoidu” dramaturgiat vaatamata sellele, et teatriajalugu on näidanud, et ka selliseid näidendeid saab kunstiliselt heal tasemel esitada. Mulle tundus, et noor Uusberg on veidral kombel Eesti kõige rikkama teatri poolt pakutavate finantshüvede ja eeliste ohvriks langenud ning tänu sellele loonud tavalise ja lihtsa kommertslavastuse, millesarnastest kubisevad Leedu ja ilmselt ka Eesti teatrilavad. Hiiglaslik lavaehitis ja lava, mis vajadusel keerleb, toretsevad naised ja suuremal või vähemal määral stiilsed härrasmehed, köögiintriigid, maitsetud naljad, keelpilliansambel rõdul, lõputu rahulolu tekstide lugemisest ning laval- ja üleolemisest – täielik edevus neelab näitlejate isiksused ja nende loomingulisuse.

Katariina Unt, keda nimetati üheks peamiseks põhjuseks, miks kunstiline programm sellisel moel üles ehitati, näeb oma monolavastuses “Nisa” teatrit hoopis teistmoodi kui Uusberg või Marshall. Tekst ei mängi lavastuses kõige tähtsamat rolli vaid moodustab ühe elemendi üldisest lava ja füüsiliste märkide süsteemist, mis põhjalikult intelligentselt ja täpselt loovad lavastuse narratiivi ja loogika. Peale seda, kui ma Leedus sellel kevadel “Nisa” etendust nägin (seda näidati ilma tõlketa, pakkudes publikule vaid lühikesi ja üldiseid episoodide kirjeldusi, millest imekombel täiesti piisas ja see ei takistanud etenduse vaatamist ja sellest arusaamist, kuna semantilise struktuuri mõistmisele aitasid kaasa näitlejanna liikumine ja žestid, täpsed plastilised liigutused ning Tanel Rubeni Aafrika rütmid). K.Unt analüüsib naise loomust ja naiselikkust läbi rituaalse ja füüsilise teatri, ta räägib meile loo Aafrika suguharu naisest Nisast läbi kahe kõige primaarsema arhetüübilise märgi – vertikaalsuse ja horisontaalsuse. Ta esitab näiliselt tavalisi igapäevaelu situatsioone ja sündmusi naise elust. Etendus algab stseeniga, kus Nisa istub, jalad ümber hiiglasliku puutüve, ja selle fallosliku kujutise juurde tullakse etenduse jooksul mitmel korral tagasi. Kogu Nisa

elu õnn ja õnnetus leiavad aset selle ümber, etendus algab ja lõppeb sealsamas. K.Unt väljendab selgelt ja mänguliselt mõtet, et harmoonia on võimalik ainult siis, kui kaks vastandlikku elementi üheks saavad.

Vastastikuse sõltuvuse ja inimloomuse paljususe teemad tulid selgelt välja ka etenduses “Ajuloputus”, mis oli vaieldamatult selleaastase DRAAMA kõige huvitavam ja originaalsem lavastus. Kuigi see nuku- ja tantsuetendus (lavastajaks Brasiilia kunstnik Duda Paiva, NUKU Teater) ei kuulunud Eesti Draama Festivali põhiprogrammi, tundus mulle, et see lavastus pakkus kõige täielikuma pildi näitlejast kui kunstnikust ja loomingulisest isiksusest. Miks? Esiteks sellepärast, et Duda Paiva teatrinäitleja ei ole teksti deklameeriv ja oma psühhofüüsilisi omadusi demonstreeriv aparaat – tema etendustes pole selle jaoks lihtsalt ei aega ega ruumi.

Näitlejad peavad töötama mitmel ruumilisel tasandil alates tavapärasest en face suhtlusest publikuga ja salakavalate ahvimannekeenide käsitlemisest (need ei tööta mitte ainult teatud toetuspunkti metafoorina, millest tegelaskujud püüavad lahti saada, vaid toimivad ka topelt sümbolina inimloomuse tumedalt primitiivsest ja loomalikust poolest ja isegi näitleja kehapikendusena) kuni kaamerakasutamise ja video projektsioonideni, mis loovad dokumentaalse lähenemise illusiooni ning vastanduvad näitlejate füüsilise ja akustilise väljenduse abstraktsusele.

Duda Paiva ja Tallinna NUKU Teatri näitlejate etenduses toodi välja erinevad ja vastandlikud reaalsuse elemendid, mis segunevad ja väljendavad ennast näitleja füüsilises kohalolus ja objektis (“nukk”), millele ta elu sisse puhub, ning taasloovad selle, mis oleks pidanud olema selleaastase Eesti Draama Festivali kunstilise programmi fookuses – näitleja kui leidlik loominguline isiksus ja teatri demiurg.

g g g

41

Uus/vana siiruse Suur Pauk – Silvija Čižaitė-Rudokienė

Uus/vana siiruse Suur Pauk Silvija Čižaitė-Rudokienė (Teatriteaduse tudeng, Leedu)

42

Selleaastase festivali hüüdlauseks võiks olla võõrandmise hülgamine, inimestevahelise kontakti (taas)avastamine ja teatrikogukonna loomine. Peaaegu kõik lavastused kandsid magusat, sentimentaalselt või võib öelda ka siirast sõnumit.

Festivali lavastustes domineerivad teemad olid kollektiivse kogukonna tähtsustamine indiviidi privaatsuse ees ning mälestused, mida vahetevahel kutsutakse ka nostalgiaks. Svetlana Boym defineerib sellist nostalgiat kui erinevate kujuteldavate kogukondade rekonfigureerimist ja säilitamist, mis pakub huvitava kultuurilise hübriidi. Selleaastased lavastused olid tõeliselt ausad ning need näitasid, et nostalgiat saab tekitada ka näiteks popplaule lauldes. Selleks sobivad hästi vanad ja tuntud laulud, mida kõik vaatajad teavad, mis panevad neid kodusena tundma ja mida nad oskavad kaasa laulda. Selline on ausa ja tundeküllase kogukonna loomise kontseptsioon.

tame (või mitte) selle üle, et me oleme leidnud igapäevaelu kangelase. Ta ehk ei tea vastuseid kõikidele küsimustele, ei ole kangelane lavakontekstis ega pole iga näitleja unistus nagu Halmet või Medea, kuid ta püüab oma elus selgusele jõuda ja see ongi põhjus, miks ta on tähtis. Tavaline paarike püüab oma elu joonde ajada ja igapäevarutiiniga hakkama saada (Draamateatri “Õitseng”), hääbuv hotell, mille päästavad inglid (Draamateatri “Kuni inglid sekkuvad”) või lihtsalt lühikesed kollaaži-põhimõttel kokku pandud lood inimeste igapäevaelust: saagi koristamine, naabritega kohtumine, kodukülast linna kolimine, jne (Ugala Teatri “Mee hind”). Näitlejad kes püüavad mõista, kus lõppeb igapäevaelu, ning kui tähtis on üks inimene rahvuse kontekstis (Läti Rahvusteatri “Lõpp”). Selliseid teemasid kohtab kõiki kolme riigi – Eesti, Läti, Leedu – etendustes.

Postmodernism rääkis ja räägib siiamaani võõrandmisest ja ebakindlast dekonstrueeritud ja simuleeritud kultuurist.

Selleaastane teatrifestival lisab sellele veel ühe “post”-i ning laseb uussiirusel õitseda. Väiksed asjad on tähtsamad kui iial varem – näiteks purk mett, mille vanaisa sulle andis, sigareti suitsetamine, naabritega kohtumine või teised igapäevased tegevused.

Inimese tähtsustamine aitab kohtade spetsiifikat, hinge ja kohavaimu analüüsida. Samal päeval avanes uks kahte erinevasse keskkonda. Üks neist pakkus sissevaate külakultuuri endises karjalaudas (“Tasandikkude helinad”) ja teine heitis pilgu linnaelu telgitagustesse Tallinna Linnateatris (“Aeg ja perekond Conway”). Esimesel juhul pakuti publikule vastandlikke emotsioone – hubane vastuvõtt ja palju süüa kaunis keskkonnas versus traagiline lugu laval. Igaüks mõistab, et see hubasus oli vaid illusioon ning elu külas on tegelikult täis muret ja üksindust ning inimeste võimalused on seal piiratud. Kas sel ka tõepõhja all on, on juba teine küsimus, kuid ühte populaarset laulu parafraseerides võib öelda, et sa saad selle, mida sa näed. Tallinna Linnateatris loodi art

Selleaastaste lavastuste eesmärgiks oli demonstreerida näitlejat ja tema tähtsust teiste teatri komponentide seas. Seetõttu pole ime, et lava oli tavaliselt üleni või peaaegu tühi, et anda näitlejatele võimalus laval avaneda ning olla esmaseks põhjuseks, miks me kõik teatrisse koguneme. Ja me kõik rõõmus-

deco stiilis illusioon säravast, ilusast ja jõukast elust, mis on paratamatult hukule määratud. Ühe inimese tragöödia on kogu rahva tragöödia. Siin jõuame juba eelpoolmainitud järelduseni – ühe inimese elu on tähtis, kuna see on kõige alus.

Aga ärgem unustagem Von Krahli Teatri etendust “Lillede keel”. Etenduse alguse rabavad värvid, muundatud popplaulud ja anti-Stanislavskilik näitlemine kasvavad tingimusteta eneseohverduseks ja enesehävituslikuks armastuseks.

Pompoosne ja kasutu ohverdus tähtajatu armastuse nimel meenutab Hans Christian Anderseni muinasjutte, kus hea alati ei võida ning lugeja poetab pisara või paar, sest lõpus ta mõistab, mis on hea ning kuidas sellepärast peab vahel kannatama. Jälle mängitakse publiku tunnetega. Sind sunnitakse mõtlema selle üle, mis on siiras ja mis on tõeline ning kui tähtis on väikestest igapäevaasjadest rõõmu tunda. Vahel kui elu tundub võimatu, toob ohverdus selgust. Nagu ka peaaegu kõik teised festivali programmi etendused, laseb “Lillede keel” publiku mõistusel puhata, kuid selle eest teevad emotsioonid ületunde.

Kuigi ma kõikidest lavastusest ei rääkinud, võib kokkuvõtteks öelda, et selleaastase teatrifestivali idee oli väga selge.

Näitleja muutus igapäevaelu kangelaseks ning kõik emotsioonid keesid üle ääre. Selleaastast festivali on keeruline kriitilise pilguga analüüsida, sest etendused balansseerisid teatri ja melodraama piiril. Aga kui sulle meeldivad kommid ja sa eelistad mett, mis on liiga magus, siis ilmselt oleksid sulle kõik lavastused meeldinud. g g g

Viited

Boym, Svetlana. From the Russian Soul to Post-Communist Nostalgia. Representations, No. 49, Special Issue: Identifying Histories: Eastern Europe Beforeand After 1989 (Winter, 1995), lk.151.

1

43

Teatrist tallu ja tagasi – Yulia Kleiman

Teatrist tallu ja tagasi Yulia Kleiman

(Teatrikriitik ja Peterburi Linnateatri Kunstide Akadeemia aserektor, Venemaa)

Igal sügisel toimub Tartus Eesti suurim teatrifestival Draama, viimase hooaja parimate lavastuste ülevaatus. Kord kolme aasta jooksul on see ühendatud Baltimaade kaasaegse omadramaturgia festivaliga.

44

Tartu tudengivaimu on tunda kõiges: noorte rõõmsate inimeste külluses tänavatel, sumisevas ööelus, kõlavate võõrkeelte mitmekesisuses. Keelte kohta tasub eraldi märkida, et vene keele pealesurumine eestlaste keskmisele põlvkonnale on pööranud ette oma pahukülje. Kahekümneaastate põlvkond – mõne erandiga – vene keelt ei räägi, vallates seejuures ideaalselt inglise keelt ja tavaliselt veel mõnd Euroopa keelt.

Noored inimesed pole sellega isegi rahul ning vene keele kursustel osalejate arv kasvab üha.

Eesti üleilmastumine ja lõimumine Euroopa ja maailma kultuuriruumiga on süvendanud huvi omaenda rahvuslike juurte vastu. Selles pole paradoksi: kunstis on alati hinnatud eripära ja kummalisust. Asjata ple tõusuteel trend (mida Venemaa kahjuks ei tunne) anda suvel etendusi vanades talumajades.

Festivali põhiprogrammi kuulunud “Tasandikkude helinad” Aleksander Eelmaa lavastuses etendus Saueaugu teatritalus, esimeses omataoliste seas terves Eestis, mis on tegutsenud juba üle kümne aasta.

Pärast enam kui paaritunnist sõitu, osa aega külavaheteedel, tõi buss külalised väljale kus sõid lambad ja õunapuude vahel kõrgusid mõned talumajad. Ühes neist vanamoelistest taredest (kus asuv omapärane lava oli küll tehnikaga korralikult varustatud) etendus toimuski. Näitlejatööd olid ses eesti

45

Hetk lavastusest “Iphigeneia Aulises” (Teater NO99).

dramaturgi Jaan Kruusvalli melodramaatilise sisuga näidendis psühholoogiliselt täpsed. Noor heledapäine traktorist Franz hoiab heitunult pilku põrandal, ta on nõnda kohmetunud, et unustab vahel tuppa tulles saapad jalast võtta. Muusikaõpetaja Virginia kohendab aina oma riideid, püüdes noorem välja näha. Ta tahab armastust, kuid mähib end Franzi poolehoiu eest vanatüdruku alateadliku liigutusega üha tihedamini oma villasesse kardigani. Kirikla elanikud (küladissident Vambola, kelle kostüümikolmik rõhutab taluseinte taustal kandja veidrust, hoolitsev ja sahmiv tädi ning järk-järgult naiselikus üksinduses kibestuv Virginia) ja nende külaline Franz ärkavad kolmeks

tunniks ellu reaalses ajas, vaid sammuke eemal publikust, keda saali mahub vaid vähene hulk. Lugu seovad reaalsusega väljast kostvad helid: katusel jalutav tuul, uste ja akende kriuksatused. Vana maja loomulik maagia lisab uue mõõtme laval toimuvale. Ta anna traditsioonilisele realistlikule teatrile uue kvaliteedi, lisab väeka ettemääratuse ja saatuse motiivi.

Paraku rikuvad näidendi tervikut veidi mõned süžeekäigud ja kirjanduslikud reministsentsid. Nii on vanatüdrukule antud argikeskkonna tarvis liiga kõnekas nimi. Franz avastab endas traktoristitöö kõrvalt kunstnikuande, lisaks sellele kirjutab bestseller-romaani, aga tema tüdruk (kelles on tunda Ibseni

46

loomingu mõjusid) hüppab finaalis kirikutornist alla. Muide, suveteatri fenomen seisnebki selles, et on raske eraldada ebatäiuslikku teatriteksti täiuslikult autentsest keskkonnast.

majanduslik olukord sunnib meest ja pesumasinat tervitama koitu koos. Aluspükstes mehe siiras imestus päeva alguse ime üle jõuab saali ja veenab.

Seekordse festivali etenduskohtade valik ei saanud jätta üllatamata. Kõrvuti linna teatrilavadega alates suurest Vanemuisest ja lõpetades kammerliku Tartu Uue Teatriga, olid kasutuses Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste saal (Teater NO99 tragöödia “Iphigeneia Aulises” nõudis karmi sõjaväelist asketismi), vana üliõpilasseltsi maja (seal toimus Tiit Ojasoo tudengite “Pedagoogilise poeemi” esitlus) ja Tartu Ülikooli kunagine kirik ning isegi saun (kus esinesid Zuga Ühendatud Tantsijad). Näis, et kogu linn muutus nädalaks suureks festivaliruumiks – nii palju oli esinemiskohti, festivalisümboolikaga riietes vabatahtlikke ja teatriplakateid.

Ühes teises stseenis parandab töömehe riietes Meelis Rämmeld (polegi tähtis, kas tegu on sama või teise rolliga) tarusid ja võrdleb oma elu filmiga “Armastus, karmid mehed ja Mexico City”. “Tahate ma ütlen, mida naine tegelikult tahab, päris elus, mida naised tahavad, ah- turvalisust!

Ometi mängiti üht parimat etendust, mis oli ühtlasi – täiesti ootuspäraselt – kõige enam seotud rahvusliku taustaga just päris traditsioonilisemas ruumis. Balti festivali kõrgpunktiks sai Ott Aardami “Mee hind” tema enese näidendi alusel, esitajateks näitlejad isegi Eesti mõistes väikesest Viljandist.

Lavaruum oli ühtlaselt täidetud mesitarudega nagu korralikus mesilas. Puust kastid pakkusid mänguvõimalusi: ühes stseenis – ennäe – pesumasin, teises eraku maja. Mitteeesti vaatajad teavad lavastaja Ott Aardami eelkõige aastal 2009 festivalil osalenud komöödia “Börs ja börsitar” järgi. Ka “Mee hind” tegeleb inimloomu uurimisega, kuid teeb seda sootuks teises vormis. Dialoogid on asendunud järjestikku asetatud monoloogidega, kogu lavastus näib kuuluvat proosa poole kalduvasse kaasaegsesse draamatraditsiooni. Lihtsat tööinimesed maalt, mesinikud, lukksepad, metsnikud pole harjunud oma tundeid sõnades väljendama, nende konarlikud dialoogid on vaid harva pikitud etenduse koesse, justkui vaid selleks, et kõneluste kohmakus rõhutaks kommunikatsiooni puudumist. Pigem seisavad tegelased silm-silma vastu vaatajaga, rääkides endast, murdes välja harjumusest vaikida, pressides end omaenda kidakeelsusest läbi. Kiilaneva lauba ja korratult väljakasvanud juustega mees (Meelis Rämmeld), kel seljas t-särk, villased sokid ja väljaveninud põlvedega pikad aluspüksid, räägib meiega pesumasina rütmilise rappumise taustal. Öösel on elekter odavam, kehv

Ja ma arvan, kui naine hakkab tahtma midagi rohkemat, mingit seiklust, siis ma arvan, et sellel naisel on probleem, see on probleemne naine.” Niisama lihtsalt paneb ta paika kogu filmitööstuse: “ Remondist on ju küll ka igasugu saateid, aga ühtegi filmi, täispikka filmi ma remondist küll näinud ei ole, normaalset”. Kontrastiks nende inimeste olemasolu koredale tõelisusele on muusikalise kujunduse jaoks valitud piinavalt äraleierdatud šlaagrid filmidest “Cherbourg’i vihmavarjud” ja “Emmanuel”. Mida on väärt melodramaatiliste armastusfilmide süžeesõlmed kartulimängu kõrval, mida Aarne Soro kehastatud talumees mängib oma naisega? Pikk ja heledajuukseline (ja hämmastavalt sarnane noore Max von Sydowiga, mitte ainult välimuse, vaid kaerilise sisemise keskendatuse poolest), peas tobe kootud müts ja seljas soe sviiter, mingeid emotsioone välja näitamata hammustab ta järjest tükke erinevate kartulite küljest. Ta selgitab mängu reegleid: naine peab kinniseotud silmadega, ainult maitse järgi arvama ära, mis sorti kartuliga tegu on. Üks eesti kriitikuist tõi esile Aardami tegelaste sarnasuse Aki Kaurismäki omadega: masendunud tahumatud inimesed on järsku haavatavad, tundlikud ja avatud poeesiale. Katse astuda välja järjekordse argipäeva raamidest annab neile kummalistele vaikivatele inimestele kõige uskumatumad eneseväljendusvahendid. Nagu kuulus soomlane, nii kasutab ka eesti lavastaja groteski: finaalis ilmuvad lavale kaks hiigelmesilast ja korraga pole enam võimalik aru saada, “kellel peas sumiseb”. Seda põnevam.

g g g

47

Hetk Teater Ugala lavastusest “Mee hind”.

Eesti teatri üllatused – Mikhail Melnikov

Eesti teatri üllatused Mikhail Melnikov (Teatrikriitik/ FTM Agency, Venemaa)

48

Tunnistan, et polnud enne seda sõitu lähemalt tuttav ei Eesti ega eesti teatriga. Olin küll näinud kaht Teater NO99 etendust festivalidel Moskvas ja Peterburis, kuid mida oodata teistelt, seda võisin vaid oletada. Venemaal teatakse Eesti teatrist Elmo Nüganeni ja ehk ka Von Krahli teatrit. Vanem põlvkond mäletab muidugi Voldemar Pansot. Kuid see on ka kõik.

Seda huvitavam aga oligi sõita riiki, kus ma varem käinud polnud ning tutvuda minu jaoks peaaegu tundmatu teatriga.

Vaatasin Tartus veedetud aja jooksul ära 14 etendust. Esmalt tahaksin tuua esile festivalilavastuste valimise meetodit. Juba mitmendat aastat kuulutatakse festivali lõpul välja uus kuraator, kes määrab järgmise festivali teema ning valib põhiprogrammi lavastused. Sel aastal oli kuraatoriks Eestis väga hästi tuntud näitlejanna Tallinna Linnateatrist – Anu Lamp. Nii oligi seekordse festivali teemaks näitleja, tema mäng; seda kuulutasid ka arvukad plakatid kauni tudengilinna Tartu tänavail.

Tasub märkida, et lisaks näitlejale oli festivalil tähelepanu all ka eesti kaasaegne dramaturgia. Sellest kujunes paljudele, sealhulgas minule, sukeldumine omanäolisse, aina ennast otsivasse Eesti teatrisse.

Omanäolisusest kõneldes tuleb eelkõige anda au Eesti teatripublikule. Nagu sotsioloogid on välja selgitanud, on tegu ühe parimaga Euroopas. Miljon kolmesaja tuhande elaniku kohta tuleb ligikaudu miljon teatrikülastust aastas!

See tähendab, et Eesti inimene, valides teatri ja kino vahel, eelistab pigem esimest. Minusuguse teatraali jaoks on see tõeliselt unikaalne nähtus, mis laseb eksisteerida ka sellistel

haruldasel ilmingutel nagu suveteatrid ja teatritalud. Suvisel ajal toimib üle maa terve selliste teatrite süsteem, kus aidast või muust sama mõõtu taluhoonest saab saal koos lava ja valgustusega ja kuhu lavastused tehaksegi tavaliselt vaid üheks suveks. Ja sellised teatrid toimivad! Paljudes maades oleks see täiesti kujuteldamatu. Kuid, võttes arvesse üht eesti teatri iseloomujoont, ei tundugi selline kohavalik üllatav. Eestis, nagu mõneski teises Euroopa riigis, kuid erinevalt näiteks Venemaastki, on kultuuriruumi suuremaid probleeme elanikkonna linnastumine, eemaldumine maaelu harmoonilisest elukorraldusest. Sellest näib sündivat hulgalselt omalaadset valulist nostalgiat kandvat dramaturgiat. mille hulka kuulus ka “Tasandikkude helinad” – lavastus, mida festivali külalistele näidati just ühes sellistest teatritalu-majapidamistest.

Teised etendused toimusid hoopis tavapärasemates keskkondades, enamik neist vastas ka festivali väljakuulutatud teemale – fookuses Näitlejale. Üheks eredamaks näiteks selles vallas oli juba nimetatud Teater NO 99 lavastus “Iphigéneia Aulises”. Mängiti seda Kaitsekolledži ruumides, praktiliselt ilma dekoratsioonideta, näitlejad olid riietatud peaaegu et vormirõivastesse: mehed kandsid sõjaväesaapaid, kaitsevärvi pükse ja rohekaspruune t-särke, naised võimalikult neutraalseid lihtsaid kleite. Mis kõige tähtsam nimetatu kõrval: etendusel ei olnud tõlget, väliskülalistele anti vaid paberil sünopsis. See aga ei seganud võimsal näitlejatööl muljet avaldamast. Just siis, kui lavakujundus, kostüümid ja isegi dramaturgia on taandatud, jääb alles puhas näitlejameisterlikkus, mis hoiab vaatajat pinge all, lummab kogu etenduse

ajaks. Raske on kujutleda olusid, mis tooks näitleja kui sellise paremini esiplaanile.

Kahjuks ei võimaldanud festivali teema kaasaegsele eesti dramaturgiale veel rohkem tähelepanu pöörata. Lavastustele lisaks olid küll ka mõned spetsiifilised üritused: uuemast dramaturgiast loeti katkendeid, toimus ka vastavateemaline arutelu, kuid loomulikult ongi see teema liig lai, et seda paarikolme kohtumisega hõlmata.

Dramaturgiast tulenevalt jagunesidki nähtud etendused kolmeks: üks osa põhines välismaisel klassikal, teine keskendus Eestile olulistele teemadele – kasvõi “Tasandikkude helinad”, mille lavastamist oleks ükskõik kus mujal raske ette kujutada.

Kolmandasse ossa (ja ühtlasi arvatavasti ka eredaimalt meelde) jäi lavastus “Mee hind”: südantliigutav, filosoofiline ja sotsiaalselt tundlik, küll ka, jah, Eesti-teemaline, kuid universaalsem, selline, millega saab töötada ka piiri taga. Mingil hetkel tekkisid allusioonid Maurice Maeterlincki filosoofilise esseega “Mesilaste elu”.

Kuid igal juhul jäi just omadramaturgia vallas õhku kõige enam küsimusi. Ja just omadramturgiat tahaks festivalil näha võimalikult palju – ja heas tõlkes.

Kokkuvõttes oli see imetore festival, mille eest tasub kindlasti tänada korraldajaid ja andekat meeskonda, tänu kellele kujunes festival hubaseks, siiraks, liigse paatoseta ettevõtmiseks. Selle lühikese ajaga suutis eesti teater mind mitmel korral üllatada: Teater NO99 ja Tallinna Linnateater võimsate truppidega, Von Krahli Teater ja Cabaret Rhizome avangardsete mängudega jne. Soovin südamest, et aja möödudes saaksid kõik need kogetud ja kirjeldatud erilisused Eesti teatri tunnuseks üleilmses teatriprotsessis. Võib ju riigist, kus nii väga armastatakse teatrit, oodata ses vallas suuri saavutusi.

g g g

49

Eesti teater alles otsib ennast – Anna Sophie Weser

Eesti teater alles otsib ennast Anna-Sophie Weser (Teater Pegasus dramaturg, Saksamaa)

Küsitles Kadri Naanu Mis mulje on Teile festivalil nähtud etenduste põhjal eesti teatrist jäänud?

50

Mul on tunne, et eesti teater on oma identiteeti ja esteetikat alles otsimas. Praegu oleme näinud valdavalt väga traditsioonilist ja mingit kindlat lugu jutustavat teatrit, kuid samuti nägime mõnda otsingulisemat ja eksperimentaalsemat lavastust. Mul on siiski väga hea meel, et mul oli võimalus siia tulla ja saada eesti teatrist mingi ülevaade, isegi kui kõik, mida ma nägin, mulle ei meeldinud.

Varem ma ei teadnud, et eesti inimesed on sellised “teatrihullud” – teil on 1,3 miljoni elanikku juures 1 miljon teatrikülastust aastas ja see on väga hea. Teater on ju ühiskonna peegel ja inimestele tõenäoliselt meeldib see, mida neile näidatakse. Ma tahaksin, et sakslased nii palju teatris käiksid. Mul on tunne, et siin käivad kõik inimesed teatris. Saksamaal on teater pigem jõukamatele ja intellektuaalse hariduse saanud inimestele, kuid väga raske on teatrisse meelitada inimesi nö alamatest klasside, sest neil puudub side teatriga.

Kui võrrelda eesti teatrit saksa teatriga siis, mis on nende suurimad erinevused ja sarnasused?

Tundub, et eesti teater on rohkem tekstile keskendunud. Mäng on üsna tekstikeskne ja koondunud selle loo ümber, mida soovitakse jutustada. Saksa teater on performatiivsem. Seal üritatakse lugusid jutustada teisi vahendeid kasutades. Fookuses ei ole ainult tekst, vaid ka see viis, kuidas mingit lugu esitada. Mul on tunne, et Eestis püütakse tekst võimalikult autoritruult lavale üle kanda.

Kas eesti teatril võiks olla publikut ka mujal Euroopas või on see pigem kohalik? Kas nägite festivalil ka lavastusi, mida võiks Eestist välja “eksportida”?

Siinsed identiteediotsingud on pigem arusaadavad kohaliku publiku jaoks, sest identiteeti otsides ongi vaja keskenduda iseendale ja kohalikule. Kui aga fookuses on inimsuhted või armuafäärid, siis need teemad on mõistetavad mujalgi, sest inimestel üle maailma on sarnased probleemid. Eesti teater tegeleb mõlema poolega, kuid on valdavalt keskendunud identiteediotsingutele. Arvan, et sellised lavastused nagu “Karjäär” ja “Ajuloputus” võiksid leida publikut ka Saksamaal just nende performatiivse väärtuse tõttu.

Kas festivali kontseptsioon või hüüdlause “Fookus: Näitleja”, mis kuraatori sõnul sai algimpulsi lavastusest “Nisa” on õigustatud? Kas antud festivalil on näitleja fookuses?

Festivali teema jäi mulle arusaamatuks. Sain sellest aimu alles fesivali kolmandal või neljandal päeval. Ka lavastus “Nisa” keskendus rohkem loo jutustamisele, kuigi esinäitleja (Katariina Unt– toim) kontrollis suurepäraselt oma keha ja esitust.

51

Kas nägite festivalil ka mõnda lavastust, mis teid eriliselt puudutas või vastupidi, mida oleksite pigem vaatamata jätnud?

Nagu eelnevalt mainisin meeldisid mulle “Karjäär” ja “Ajuloputus” just nende esituslaadi tõttu. Samuti meeldis mulle ülikooli kiriks ühe noore kunstniku (Henri Hütt – toim) ja tema isa (Riho Hütt – toim) tantsuetendus “Sfääri saared (in order to dance)” – selline kooslus oli hästi huvitav ja ma ei olnud midagi taolist varem näinud.

Nad jutustasid ka loo isa ja poja vahelistest suhetest. Etenduse ühes stseenis lendas ruumi suur hai, mis oli võib-olla veidi lapsik, kuid see meeldis mulle väga. Ma ei mõistnud kõike, kuid mulle meeldis, kuidas nad üritasid leida väljendusviise selle jaoks, mida nad öelda soovisid.

g g g

Hetk Nukuteatri lavastusest “Ajuloputus”.

Võrratu eesti näitleja – Ildiko Sirato

Võrratu eesti näitleja Ildiko Sirato (Teatriuurija ja lavastaja, Ungari)

Küsitles Kadri Naanu Kuidas sattusite Draama festivalile?

Eesti Teatriliit kutsus mind esmakordselt Draama festivalil osalema aastal 2003. Hiljem olen püüdnud alati selle ajaks Eestisse tulla. Nii väikese riigi puhul annab taoline nädalapikkune festival tõepoolest suurepärase ülevaate kohalikust teatrielust. Eestisse tulemine on minu jaoks ikka suur rõõm. Olen ka festivaliväliselt Eestis teatrit vaatamas käinud, kuid selline formaat töötab väga hästi.

Millised on teie muljed tänavusest kuraatorifestivalist? Kas festivali peateema “Fookus: Näitleja” on õigustatud?

52

Käesolev aasta oli väga huvitav, sest kuraatorifestivali formaat on minu meelest suurepärane ja töötab väga hästi. Esimese kuraatorifestivali olid keskmes olid minu mäletamist mööda näitekirjanikud ning sellest järgmisel lavastajad ja sel aastal oli teemaks näitleja.

Ma olin sellise teemavaliku üle väga õnnelik, sest näitleja, laulja või tantsija ning tema liikuv keha laval on iga teatrilavastuse keskmes.

Kavaga põhjalikumalt tutvudes avastasin, et seal on ainult mõned lavastused, mille keskmes on tõepoolest ainult näitleja ja tema töö.

Ma ei arva, et tegemist peaks olema ilmtingimata monotükiga, kuid näitleja looming ei ole seotud ainult rolli loomisega. Näitlejal peab olema lihtalt suurem roll terve lavastuse sündimise juures.

Eestis on tugev lavastajateater, mis keskendub teatud teemadele. Siin ei ole aga piisavalt võimalusi näitlejate endi loominguliste impulsside realiseerimiseks. Anu Lambil, kes on teatri kui institutsiooniga seotud ja töötab näitlejana, on tõenäoliselt näitlejast ning tema rollist teistsugune ettekujutus kui minul. Ka teised väliskolleegid tundsid puudust näitlejast kui loojast. Arutelu seoses festivali peateemaga tõusis vast sellest, et tänavu ei olnud põhiprogrammis sellist selge kontseptsiooniga lavastust, mis oleks keskendunud näitlejale ja tema rollile kaasaegses teatrimaailmas.

Pigem seisis selle festivali keskmes võrratu eesti näitleja. Eesti näitlejad on suurepäraselt omandanud erinevad mängutehnikad ja neid on väga lihtne sobitada mingisse rolli, isegi siis kui see roll ei ole kirja pandud, vaid loodud lavastaja poolt. Nägime mitmeid huvitavaid esitusi ja meil oli hea meel näha taas mitmeid väga võimekaid näitlejaid. Võib-olla võiks näitlejal kaasaegses teatris

siiski olla suurem roll lavastuse loomise juures. Mõnede lavastuste puhul olid noored näitlejad laval või enda rolli sees justkui eksinud.

Võib-olla ei leia nad veel oma osa loomeprotsessi juures. Seda oli huvitav jälgida. Nägime Läti lavastust, mis ei kuulunud küll Draama festivali põhiprogrammi, kuid selles tegelesid näitlejad aktiivselt lavastuse loomisega ja teadsid paremini ka oma osa selles protsessis. Sealt peegeldus festivali peateema kuidagi paremini kui mõne teise valitud lavastuse puhul.

Millised lavastused jäid tänavuselt festivalilt kõige rohkem silma? Mis oli teie kõige meeldejäävam festivalikogemus?

Pean tunnistama, et ma ei näinud kõiki põhiprogrammi lavastusi, sest mind huvitasid pigem kõrvalteemad eesti teatris. Üks tugevamaid lavastusi põhiprogrammist oli NO99 “Iphigéneia Aulises”. See ei ole üllatav, sest NO99 on väga hea mitte ainult selliste klassikaliste näidendite, vaid ka väga kaasaegse teatri lavale toomises. Seal olid väga tugevad näitlejatööd. Iphigéneia (Eva Klemets – toim) oli suurepärane ja näitas head näitlejatööd. Teised väga huvitavad lavastused olid Balti Teatri Festivali raames etendunud Läti Rahvusteatri lavastus “Lõpp” ja klounaad “Piip ja Tuut köögis”.

Olete osalenud pea kõikidel Draama festivalidel. Kas olete aastate lõikes tähele pannud mingeid arenguid eesti teatris?

Ma märkasin, et festivali progammis on toimunud teatud muutus, sest seekord oli kavva lisatud palju lavastusi, mille muusikaline kujundus oli varasemast erinev. See oli väga huvitav. Varasematel aastatel on samuti muusikat kasutatud, kuid valdavalt on see justkui illustratiivse varjuna terendanud lavastuse taustal. Sel aastal märkasin juba festivali esimestel päevadel, et muusika kasutamine on väga intensiivsem ja muusikaline kujundus on lavastuse tähtis osa. Taolist arengut on väga huvitav vaadata ja kuulata. Ootan põnevusega, milliseks selline muusikalise kujunduse areng järgnevatel aastatel muutub.

Kõrvalprogrammist oligi väga huvitava muusikalise kujundusega lavastus “Diiva”, mis keskendus näitlejale. Selle lavastuse peaosatäitja oli samuti suurepärane. Etenduse keskel, siis kui ta oli

Delilah’ aaria laulmise lõpetanud, tekkis väga pikk paus, sest publik oli võlutud. See oli tõepoolest ilus hetk muidu paroodilises ja humoorikas võtmes lahendatud lavastuse jooksul. Ühest küljest oli “Diiva” muusikaline tase väga kõrge ja teisest küljest oli lavastuse teemakohane huumor väga hästi välja kantud. Olin meeldivalt üllatunud, et ooperilauja oskas nii hästi mängida. See oli suurepärane. Paljud teisedki näitlejaid tegid sarnaselt kõrgetasemelist tööd, kuid festivali peateema ei realiseerunud siiski täielikult.

Millised festivali kavasse valitud lavastused tekitasid teis küsimusi? Kas saite neile vastuseid? Kas loodate ka järgmisel aastal festivalist osa võtta, et siis vastamata jäänud küsimustes selgust saada?

Ootan huviga järgmise aasta festivaliprogrammi, mille valib teatrikunstnik Iir Hermeliin. Tema leiab tõenäoliselt huvitava visuaalse küljega lavastusi, mis paistavad silma dekoratsioonide, kostüümide või kasvõi erilise etendamiskoha poolest. Ka sel aastal nägime kohaspetsiifilist lavastust, milleks oli “Tasandikkude helinad”. Seegi lavastus tekitas mõnevõrra diskussiooni, sest paljud väliseksperdid ei mõistnud selle tuuma. Lavastusena ei olnud see tõepoolest tugev, sest nähtud mängustiil, rütm ja dramaturgia ei olnud meie jaoks efektiivne. Ma arvan, et paljudele eestlastele selline valik aga meeldis. Dramaturgina võin aga öelda, et see oli tõepoolest liiga pikk ja aeglane. Seejuures juhtus aga viimase viieteist minuti jooksul väga palju asju. Lavastuse traditsioonilise mängustiiliga selle dramaatiline lõpp aga ei sobinud. Ma arvan, et lavastus oleks tublisti võitnud, kui esimene vaatus ja teise vaatuse algus oleksid pisut lühemad olnud.

Võib-olla oleksid mõned muudatused just lavastuse viimases osas toonud selle teema või tuuma publikule paremini kätte. Lavastuse temaatika, seal kujutatud inimesed ja selle intensiivne lõpp on väga huvitavad, kuid see lõppes pigem molière’likult kui tšehhovlikult.

Lavastuse lõppu oli raske uskuda, sest see oli pisut absurdne ja üllatuslik, eriti kui võrrelda seda esimeses vaatuses kehtestatud meeleoludega. Ma arvan, et paljud väliseksperdid olidki selle tõttu lavastusega rahulolematud. “Tasandikkude helinates” ei olnud ka näitlejatööd nii kõrgel tasemel kui teistes lavastustes.

Minule pakkus intensiivse kogemuse veel üks lavastus, kuid mitte selle kaasaegsuse või eriti kõrgetasemelise soorituse tõttu.

“Seitse venda” oli väga värske, intensiivne ja tugev selle sõna igas tähenduses. Poiste mäng ei mõjunud laval näitlemisena, vaid nad olid väga usutavad, olgugi et kõik neist on väga noored ja võib-olla mitte veel päris valmis näitlejatena. Nad moodustasid laval väga intensiivse koosluse. Sellise lavastuse pakutud kool võib noorele näitlejale väga hästi mõjuda. Lavastus ei olnud väga psühholoogiline ega tuim.

See lugu, lavastaja ja poisid moodustasid koos väga hea terviku. g g g

53

Fookuses on näitleja, keskmes aga tekst – Monika Eppelt

Fookuses on näitleja, keskmes aga tekst Monika Eppelt (Kunzstoffe projektijuht, Saksamaa)

Küsitles Kadri Naanu Kuidas leidsite tee teatri ja Draama festivali juurde?

54

Ma õppisin ülikoolis teatriteadust ja otsustasin kirjutada oma lõputöö teemal, mis mulle meeldiks ja ei oleks juba läbi uuritud.

Seega valisin oma lõputöö teemaks eesti teatri ja ma arvan, et see on Saksamaal esimene taoline uurimus. Seetõttu olin ma väga rõõmus, kui sain kutse festivalile, sest see annab suurepärase võimaluse Eestit külastada ja siinse teatriolukorraga kursis olla.

Olen Draama festivalil vist kolmandat korda.

Kas aastate jooksul on eesti teater muutunud? Kas teie suhe eesti teatrisse on muutunud vastavalt sellele, kuidas teie teadmised siinsest teatrimaailmast juurde on kasvanud?

Eriti ei ole. Ma hakkasin eesti teatrit vaatama 2008. aastal ning selle aja jooksul ei ole suuri muudatusi toimunud. Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater teevad endiselt samasugust teatri nagu neli aastat tagasi. Kui sa lähed Von Krahli teatrisse, ei tea sa endiselt mida oodata. Sama kehtib Teater NO99 puhul, sest viimased kaks teatrit tegutsevad üsna sarnasel viisil.

Kas festivalil nähtud etenduste põhjal on võimalik välja tuua mingeid erijooni eesti teatris, mida ei näe näiteks saksa teatris?

Eesti teatri teeb eriliseks siinne publik, kes on väga kannatlik ja kellele meeldibki vaadata etendusi, mis kulgevad väga aeglaselt.

Mulle jäi mulje, et eestlastele ei ole kolmetunnise etenduse vaatamine eriliseks probleemiks. See tõesti meeldib neile. Samuti paistavad neile meeldivat hästi tehtud traditsioonilised tükid, mis tunduvad siin üsna tavalised olevat.

Lavakunstikooli XXVI lennu workshop väliskülalistele. Esiplaanil Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal.

55 Kas eesti teater on pigem mõeldud kohalikule publikule või tegeletakse siin ka universaalsete teemadega, mis on mõistetavad mujal Euroopas? Kas nägite festivalil midagi, mis kõnetaks ka välispublikut?

Ma ei oska öelda. Arvan, et see sõltub sellest loost, mida parajasti jutustatakse. Tegemist võib olla kohalikult väga olulise lavastusega, kuid kui teema on huvitav, siis see ei loe. Siis see läheb ka välisvaatajale korda. Siin oli väga huvitavaid lavastusi, mis justkui sünteesisid kohalikku ja universaalset. Näiteks väljasõidupäeval nägime mõlemat. Oli selline suur eesti teatri päev, kus esmalt nägime Saueaugul “Tasandikkude helinaid” kui midagi väga kohalikku. Hiljem sõitsime Tallinna Linnatearisse etendusele “Aeg ja perekond Conway” – see oli juba midagi muud. Samuti lavastus “Nisa”, mis oli tõeliselt huvitav, või siis katkendid NO99 lavastusest “Pedagoogiline poeem”. See oli samuti hästi põnev.

Kuidas suhtute selle aasta festivali teemasse, milleks on “Fookus: Näitleja”? Kas festivali programm õigustas sellist teemavalikut ja kas teatris üldse on võimalik, et näitleja ei ole fookuses?

Arvan, et see teema on väga tähtis ja näitleja on teatris kahtlemata väga oluline. Näitleja on esimene, mida inimene teatris näeb ja

seetõttu on ta ka oluline publiku jaoks, sest sageli otsustatakse just näitleja järgi, kas minna mingit lavastust vaatama või mitte.

Sellisel juhul ei ole oluline, mis näidend parajasti lavale toodi.

Selles mõttes on näitleja tõepoolest kogu aeg fookuses. Lugesin ka intervjuud Anu Lambiga, kus ta kirjeldas, et ta valis programmi noorte draamakirjanike loomingut või tugeva ansamblimänguga tükke. Mulle tundus see kummaline, et fookuses on näitleja, kuid keskendutakse hoopis teksti autorile. Võib-olla huvitas mind näitleja kui teksti looja rohkem kui näitekirjanik. Võib-olla ootasin festivalilt lavastusi, kus näitlejad loovad lavastuse ilma lavastajata. Mõni projekt, mille teostaksid ainult näitlejad ise. See oleks näitleja rohkem fookusesse tõstnud.

Kas mõni festivali lavastus ka sellistele ootustele vastas?

Kahjuks mitte.

Milline oli teie meeldejäävaim festivali kogemus?

Ma arvan, et selleks oli terve festivali atmosfäär. See festival on nagu üks suur perekond, kuhu kõik sind hästi vastu võtavad. Siia on alati nii hea ja soe tulla. g g g

Hetk Cabaret Rhizome’i etendustest “Avangardist”.

Video intervjuud: Nils Riess Sandra Küpper Ian Herbert

Videointervjuud 58 cc-nupu alt leiad eestikeelsed subtiitrid

Nils Riess (Põhja-Ohio Ülikooli teatriprofessor, USA)

Küsitles Kadri Naanu

59 cc-nupu alt leiad eestikeelsed subtiitrid

cc-nupu alt leiad eestikeelsed subtiitrid

Sandra K端pper

Ian Herbert

(Thalia teatri dramaturg, Saksamaa)

(teatriuurija, ajakirjanik, Suurbritannia)

K端sitles Kadri Naanu

K端sitles Kadri Naanu

DRAAMA 2012 DRAAMA 2012 osalesid: “Maailmale nähtamatud pisarad” – Tallinna Linnateater, “Nähtamatu maja”- Pärnu Teater Endla, “Diiva” – Paavo Piik, “Vanemuise biitlid”- Tartu Uus Teater, “Mee hind”- Teater Ugala, “Iphigeneia Aulises”- Teater NO99, “Kuni inglid sekkuvad”- Eesti Draamateater, “Nisa”- VAT Teater, “Seitse venda”- Eesti Draamateater, “Karjäär”- Teater Vanemuine, “Ajulputus”- NUKU Teater, “Une” – Leedu Riiklik Draamateater, “Funk Kon”- Taavi Varm, “Tasandikkude helinad”- SA Eesti Teatri Festival, “Luuleliblikas”- Pilditeater, Läti, “Aeg ja perekond Conway”- Tallinna Linnateater, “Ukuaru”- Teater Ugala, “Õitseng”- Eesti Draamateater, “Viimane tango 1944 – Pallase lõpp”- Emajõe Suveteater, “Lilled Algernonile”- Rakvere Teater, “Lillede keel”- Von Krahli Teater, “Sfääri saared” (Henri ja Riho Hütt), “Lõpp”- Läti Rahvusteater, “Võluvärk”- ZUGA Ühendatud Tantsijad, “Esimene mängimine: lugemine” ja “Esimene mängimine: mäng”- Noored eesti näitlejad, “Avangardist” – Cabaret Rhizome, “Piip ja Tuut köögis”- Piip ja Tuut Teater, “Fookus: Maarja Mitt, Aarne Soro, Üllar Saaremäe & Toomas Suuman, Sepo Seeman”, “Fookus: Viire Valdma, Tiina Tauraite, Katariina Unt”, “Fookus: Batuudimees- Jörgen Liik ja Henrik Kalmet, Fookus: Eva Klemets, Anne Türnpu, Bert Raudsep”, Fookus: Veiko Tubin, Tõnu Tepandi, Garmen Tabor, Priit Strandberg”

DRAAMA 2012 sündmused: 60

Teatribändide festival; sündmused koostöös Eesti Teatri Agentuuriga: 2011. aasta Teatristatistika trükise esitlus ja uue veebipõhise statistikamootori tutvustus, Seminar: Action: Plays, Seminar: Action: New Direction, Seminar: Action: Dance Sauna

DRAAMA 2012 tegid: Kuraator: Anu Lamp, loomenõukogu liikmed: Paavo Piik ja Maria Lee Liivak.

Meeskond: Margus Kasterpalu, Marika Goldman, Katrin Maimik, Kadri Kasterpalu, Kätriin Kade, Hedi-Liis Toome, Maret Tamme, Lauri Kulpsoo, Kadri Naanu, Toomas Peterson, Viljar Pohhomov, Raiko Jaagura, Janika Hango, Rein Soesoo, Anette Nurm, Annika Pung, Elerin Keerus, Eveli Jõgiste, Hanna Jõgis, Kadri Miller, Kristiina Tähtse, Liis Niine, Liis Ots, Liisi Aibel, Margot Moller, Marie Kliiman, Minna-Triin Kohv, Nora Nurk, Sandra Oksaar, Silja Karu, Triinu Eesmaa, Urve Miller, Kaia Beilman, Kadri Moks, Karmen Out, Kristi Ruusna, Imbi Türk, Merle Must, Sille Liis Karm, Tiina Kuusik, Maria Ruubas, Annegret Leiten, Andres Käosaar, Jari Matsi, Kristjan Soo, Peeter Paaver, Sander Kaasik, Siim Tuisk, Martin Sakkur, Martin Teder, Erki Arusoo, Sten Otsmaa, Karl Lomp, Jürgen Klemm, Hendrik Unt, Enn Rusi, Merilyn Merisalu, Lennart Puksa, Kadi Lääne, Grete Nellis, Peeter Piiri, Maarja Kalmre Eesti Teatri Agentuuri meeskond: Ott Karulin, Paul Piik, Heidi Aadma, Marion Ründal, Tiia Sippol Väliskülaliste osalemist festivalil toetas Eesti Teatri Agentuuri etenduskunstide ekspordiprojekt, mida kaasrahastab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Euroopa Regionaalarengu Fond

DRAAMA 2012 järelkogumiku tegid: Toimetaja: Marika Goldman Fotod: Lauri Kulpsoo, Nele Tammeväli ja Marja-Liisa Plats Tõlkijad: Pirjo Leek, Kadri Naanu Küljendus: Evelin Somelar

DRAAMA 2012 asjalikud vabatahtlikud.

9 789949 924028