Eesti Teatri Festival DRAAMA 2014. Kohaloleku kunst. Järekogumik by Eesti Teatri Festival

Festivali järelraamat

Eesti teatri festival Draama 2014 Kuraator Tõnu Õnnepalu

Kohaloleku kunst

Eesti teatri festival Draama 2014

J채relraamat

Draama 2014 järelraamatu tegid: Koostaja Kadri Naanu Keeletoimetajad Kadriliis Rämmann ja Kadri Naanu Makett Martin Voltri Kujundus Evelin Somelar Kaanefoto Lauri Kulpsoo; tagakaane foto Nora Aleksandra Tsahkna ISBN 978-9949-9240-9-7 (pdf)

Fotode autorid: (portreed) lk 4 Tõnu Õnnepalu – Mona Menets; Lk 7 Enn Siimer – erakogu; lk 12 Enn Lillemets – Nora Aleksandra Tsahkna; lk 26 Madli Pesti – Marja-Liisa Plats; lk 31 Madis Kolk – Rait Avestik; lk 37 Aare Pilv – Carol Katkoff; lk 47 Stefan Moberg – Mona Menets; lk 51 Dina Goder – Mona Menets; lk 55 Esko Salervo – Mona Menets; lk 59 Yulia Kleiman – Uliana Kondratova; lk 63 Ekaterina Priklonskaja – erakogu; lk 67 Tatjana Kulešova – erakogu. (teatripildid) Mats Õun, Aldo Luud, Nele Tammeaid, Aleksandra Tsahkna, Harri Rospu, Kal G. Baer, Viktor Burkivski, Gabriela Liivamagi, Siim Vahur; (väliskülalised) Lauri Kulpsoo, Mona Menets.

Koostajad tänavad: Dina Goder, Yulia Kleiman, Madis Kolk, Tatjana Kulešova, Enn Lillemets, Alvar Loog, Merilyn Merisalu, Maarja Helena Meriste, Stefan Moberg, Madli Pesti, Aare Pilv, Ekaterina Priklonskaja, Esko Salervo, Enn Siimer, Hele Soomets, ajakiri Teater.Muusika.Kino, ajaleht Sirp

Draama 2014 valmistavad ette: Janika Hango, Raiko Jaagura, Kätriin Kade, Karolina Kalda, Kristjan Martin Kasterpalu, Margus Kasterpalu, Katarina Klett, Lauri Kulpsoo, Kaarel Kuurmaa, Annika Lindemann, Katrin Maimik, Maarja Helena Meriste, Kadri Naanu, Kristina Peterson, Priit Põldma, Kadi Rutens, Rein Soesoo, Tõnu Õnnepalu

Embassy of the United States of America

Sisukord Draamafestival ja eestlaste teatriusk – Enn Siimer

Meil Siin luuleteatris – Enn Lillemets

Luule teatris – nagu sadul sea seljas? – Alvar Loog

Draama vestlusringe sissejuhatanud loengud Kohaloleku mõistest teatriuurimises – Madli Pesti

Püha ja blasfeemia poolustel – Madis Kolk

Mõtteid loolisuse piiridest – Aare Pilv

Draama väliskülalised Teistsugune perspektiiv tuleb kasuks – Stefan Moberg

Teksti kohalolu – Dina Goder

Hingega valitud teater – Esko Salervo

Festival on võimalus teatrit arendada- Yulia Kleiman

Neli erinäolist päeva Draama festivalil – Ekaterina Priklonskaja

Tunnetetormid Tartus – Tatjana Kulešova

Kohaloleku kunst Eesti teatri festival Draama 2014 põhiprogramm

“Külaline” (Eesti Draamateater) “Ma olen tuul” (Theatrum) “Neli aastaaega” (Tallinna Linnateater) “Petroskoi” (Tampere Telakka, Lahti Vanha Juko ja Rakvere Teater) “Pure mind” (Kompanii Nii ja Tartu Uus Teater) “Tuvi” (MTÜ Arhipelaag) “Vaikus” (Teater Endla) “Õnn kaasa!” (Vene Teater)

Teatro Poetico Festivali ajaks avatud luuleteatris ettekandmisele tulnud lavastused

“Theatrumi kuulamised: “Kristian Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat”” (Theatrum) “Juhan ja Anna” (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna XI lennu teatrikunsti tudengid) “Kevad ja suvi ja” (Rakvere teater) “Meil siin Hüperboreas” (Tõnu Õnnepalu) “Merimees” (Teatrirühmitus Frank) “Ookean” (Joorits & Pojad)

Programm “Stoppard Eestis” “Utoopia rannik. I osa. Teekond” (Tallinna Linnateater) “Utoopia rannik. II osa. Laevahukk” (Eesti Draamateater) “Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud” (Teater Ugala ja Teater Vanemuine) “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (Teater Ugala

Lisarogramm “Armastan! Armastan! Armastan!” (Teater Vanemuine) “Illusioonid” (Tartu Uus Teater ja Vene Teater) 5

DRAAMA 2014

Draamafestival ja eestlaste teatriusk* Enn Siimer

Tänavune draamafestival on jõudnud palju vaidlusi sünnitada. Festivali põhiprogrammi valitud lavastuste ühisnimetaja “Kohaloleku kunst” jäi maagiliseks küsimärgiks. “Kohalolek” kui mõiste teatrietenduse ja publiku koostoimes tekitab küll rea huvitavaid allusioone, mis võimaldavad etendust vaadelda uudses kontekstis. Kuid mis neid põhiprogrammi lavastusi ühendas? Millega seletada ühe või teise lavastuse valikut või ka eemalejätmist põhiprogrammist? Jäägu see pealegi kuraatori südametunnistusele ja võtkem seda kui Tõnu Õnnepalu isiklikku meeldivuse kriteeriumi. Seetõttu ei tahakski siinkohal hakata iga lavastust arvustama ja neid kõrvutama, selleks olid nad liiga erinevad. Pealegi on igaühe kohta ilmunud mitmeid arvustusi. Samuti ei peatuks festivali teistel programmidel, sh “Teatro Poeticol”. Draamafestivalist on ajalehtede veergudele jõudnud valdavalt positiivsed vastukajad. Kui aga süveneda kõikvõimalikesse festivali kajastanud väljaannetesse TÄNU VÄIKE- JA ERATEATRITELE ON ja blogidesse, siis nii üksTEATRI ÜLDPILT LÄINUD RIKKAMAKS JA meelset heakskiitu fesMITMEKESISEMAKS. tivalilavastustele enam ei leia. Ka aruteludel jäid külaliste muljed paljuski kriitiliseks ja vaid üksikud lavastused pälvisid üksmeelsemat heakskiitu—paradoksaalsel kombel oli selliseks näiteks Renate Keerdi “PURE MIND”, meie teatrimaastikul küllaltki erandlik füüsilise teatri esindaja festivali põhiprogrammis.

Aruteludel tuli festivali kuraatoril Tõnu Õnnepalul tihtilugu seletada, miks just üks või teine lavastus tema tähelepanu köitis ja festivali juhtlausega haakus. Igasugune professionaalne kriitika tuleb alati kasuks, kuid siiski, miks oldi nii kriitilised? Kas eesti teatriga on viimastel aastatel asjalood tõesti halvemaks läinud?

Konstateerimist, et viimaste aastate teater pole enam nii huvitav ja edumeelne kui veel mõni aasta tagasi, olen kuulnud varemgi. Nagu ka seda, et tänu väike- ja erateatritele on teatri üldpilt läinud rikkamaks ja mitmekesisemaks.

Kas eestlaste teatriusk lahjeneb? Festivalil esitleti uut aastaraamatut “Teatrielu 2013”. Seekord ilmus see kiiduväärt operatiivsusega ning vägagi oluline koht on selles kogumikus 2013. aasta teatristatistikal. Selline statistika ilmus “Teatrielus” alles teist korda ja selle eest tuleb tunnustada Eesti Teatri Agentuuri. Kahe viimase aasta statistika põhjal võib väita, et eesti teatri olukord on tegelikult stabiilselt hea. Külastajate üldarv aasta jooksul on võrreldes 2012. aastaga küll 52 000 võrra vähenenud, kuid etenduste koguarv samal ajal 125 võrra suurem. Põhjuseks ilmselt see, et alternatiivteatreid on pidevalt lisandunud ning ka väikeste saalide etenduste arv on suurenenud. See toob kaasa külastajate üldarvu vähenemise. Väikeste saalide ja ka ebatraditsiooniliste etenduspaikade tähtsus on tõusnud ning kindlasti võib seda pidada positiivseks tendentsiks. Ainuüksi suvelavastuste tarbeks on viimastel aastatel kasutusele võetud, võib küll öelda, et lugematu arv uusi mängukohti. Pidades silmas Eesti elanikkonna pidevat vähenemist, on teatrikülastuste arv 2013. aastal – ligikaudu 1,1 miljonit – teiste Euroopa riikide teatrikülastustega võrreldes endiselt väga kõrge. Selles mõttes tuleb nõustuda Tõnu Õnnepaluga, et “eesti rahvas on teatriusku” (Sirp 4. IV 2014). Tahaks väga loota, et see teatriusk jääb meid saatma veel pikaks ajaks, aga see ei sõltu ainult rahvast, vaid ka teatritest ja seal pakutavast.1 Millel siis see eestlaste teatriusk põhineb? Juba alates rahvusliku ärkamise ajast on teater rahva lugupidamise võitnud eeskätt mingi üldolulise narratiivi kaudu.

DRAAMA 2014

Nõukogude ajal oli selleks vastupanu riigi totalitaarsusele. Teatris tundis inimene end riiklikust survest vabana ning veendus, et tema isiklik protestivaim on omane paljudele. Seda inimlikkust väärtustavat ühiskondlikku hoiakut võis leida ka kirjandusest ja teistestki kunstidest, kuid teatris, tänu vahetule kontaktile, oli see ehk kõige tugevam. “Kohaloleku kunst” mitmes mõttes. Et teater on meile endiselt oluline, näitab külastuste suur arv. Iseseisvuse saabudes on kunsti olulisus ühiskonnas tõepoolest OLEKS ÜLIMALT KAHETSUSVÄÄRNE, KUI MEIE TÄNANE VÕI KA HOMNE TEATER vähenenud, kuid väikeHAKKAKS KAOTAMA OMA RAHVAST rahva eneseteadvuse ÜHENDAVAT MÕTET. liitjana on teater jätkuvalt oluline. Mis võiks selle “teatriusu” kandjaks olla aga nüüd? Kindlasti peaks see olema mingi rahvast ühendav suurem narratiiv. Olgu neid või mitu. Tähtis on, et rahvas leiaks teatrist tuge oma valudele ja ellusuhtumisele. Kuid kas meil selliseid üldisi hoiakulisi eesmärke üldse on? Meie noor peaministergi väitis hiljaaegu, et meil ei peagi mingit suurt narratiivi olema. Kunsti puhul ei saa selline suurem narratiiv olla arengukavaga ette määratud. Siin ei saa rääkida mingist ratsionaalselt teadvustatud eesmärgist, sest kunst ja kunstnik väljendab oma loomingus eeskätt intuitiivselt tajutud väärtusi ja hoiakuid. Kunstnik tajub südamega mingeid ühiskondlikke ohte oma isikliku kohalolu kaudu ja püüab neid siis oma loomingus väljendada. Kuivõrd see tal õnnestub, näitab juba retseptsioon, olgu siis publiku või ka kriitikute oma.

Eesti vs. Lääne-Euroopa teatritraditsioon Siinkohal tahaksin teha kõrvalepõike Lääne-Euroopa teatritraditsiooni, viidates eelnenud joonealusele märkusele, miks oli ja on eeskätt just ühiskondliku surve oludes teater meil neli-viis korda populaarsem kui Lääne-Euroopas. Ja on seda ka praegu.

Lääne-Euroopa teatritraditsioonis pole repertuaariteater kaugeltki nii levinud nähtus. Püsitrupid oma maja,

näitlejate ja lavastajatega on meie mõistes vaid väga suurtes linnades. Üldjuhul on teatrimaja esinemispaigaks kõikvõimalikele külalistruppidele. Neis on oma administratiiv-tehniline personal, kuid see tegeleb peaasjalikult ürituste korraldamisega. Sealhulgas renditakse hoonet ka teatritele, kuid mis oluline – mingit kogukonda ja ka kogu rahvast ühendavat joont või hoiakut otsida pole siin mõtet. Tervikpilt on kui mosaiik. Eri värvi ja kujuga kildudest. Iga külalistrupp mängib ja näitab oma teatriusku. On päris selge, et sellises kontekstis inimestes teatriusku eeldada ja ka arendada ei saa ning ka kunstiliselt kõrgetasemeliste lavastuste ühiskondlik mõju on suhteliselt marginaalne. Kas me liigume ka sinnapoole ja kas me sellist teatrit tahaksime? Alles hiljaaegu Tallinnas Telliskivi loomelinnakus avatud Vaba Lava võib tunduda samasuguse teatrinähtusena. Milliseks ta tegelikult kujuneb, näitab aeg, kuid siin on mõned põhimõttelised erinevused. Erinevalt paljudest Lääne-Euroopa teatritest on Vabal Laval oma repertuaari kujundavad kuraatorid, kelle nägemus peaks andma ka mingisuguse ühiskondliku mõõtme seal mängivatele truppidele ja esitatavale repertuaarile. Vähemalt ma loodan, et selline tervik võiks kujuneda. Meil on teatril siiski laiem ühiskondlik funktsioon. On see jäänuk nõukogude ajast, mil teater tõmbas vaatajaid just oma nn vastalisusega? Siiski oleks ülimalt kahetsusväärne, kui meie tänane või ka homne teater hakkaks kaotama oma rahvast ühendavat mõtet. Kui rahvas kaotaks teatriusu. Seepärast tuleks igati toetada ja hoolitseda selle eest, et teatrist saaksid elujõudu nähtused, mis väärtustavad ühiskonnas veel mitte üldkehtivaid, kuid olulisi, eeskätt eetilisi ja ühiskondlikke suundumusi. Tuleb tõdeda, et selline mingitki tervikut kandev teater saab olla ainult repertuaariteater. Pole vahet, on ta siis kutseline ja riigi toetuse najal eksisteeriv üksus või projektiteater. Selline, millel on oma missioon ja repertuaaripoliitika. Tegeliku elujõu annab teatrile muidugi vaataja, kuid selleks, et vaataja saaks end sel moel tunda, peab olema lavastusi, mis tegelevad inimesi ühiskondlikult ühendavate väärtustega. Ütleme piltlikult, lavastusi, mis hoiavad kätt ühiskonna pulsil. Isegi siis, kui nad pole kõigile vastuvõetavad ja tekitavad protesti.

Näitlejamäng on teatri süda Erinevalt kõikidest teistest kunstidest on just etenduskunstides oluline vaataja vahetu side tema silme all sündiva loomeprotsessiga. Teistes kunstides seda üldjuhul pole, vaid see on juba fikseeritud sõna, värvi või muul kujul. Inimeses elab (suuresti alateadlik) soov näha kohapeal tekkivaid emotsioone. Näha inimese, kõnealusel juhul näitleja, nägu, tema kehakeelt, kuulda tema hääle nüansse, milles peegelduvad reageeringud ootamatult tekkinud olukordadele. Sellest soovist ka igasuguste live-saadete populaarsus. Inimene januneb ootamatuste järele, kuid eelistab selliseid, mis pole otseselt tema endaga seotud. Tuletagem meelde Aristotelese kunstikontseptsioone. Just näitlejalooming teatris rahuldab inimese sellist vajadust. Ning teisalt, teatri (ürg)olemuse moodustab just näitlejamäng. Kõik muu lisandub sellele. Näitlejamäng oma piiramatus mitmekesisuses on ammendamatu, samas ka mitmetähenduslikkuse allikas. Omaette fenomen on ka see, kuidas iga üksiku vaataja jaoks suudab näitleja ühendada publikut mingi ühise emotsiooniga. Selles avaldub näitleja karismaatilisus. Vaatajana saalis, tahame või ei taha, haarab see ühine emotsioon kaasa, olgu ta siis positiivne või negatiivne, ja niimoodi võimendudes annab tagasisidet ka näitlejale. Just nii saab teatris sündida see “suurem, inimesi ühendav narratiiv”.

Juri Lotman on kirjutanud,2 et on suur erinevus, kuidas vaatajad suhtuvad kunstiteosesse, olenevalt sellest, millises kontekstis kunstiteost eksponeeritakse. Näitena kasutas ta ikooni. On suur vahe, kas ikoon asub kirikus, kus on tema tõeline koht, või hoopis näitusesaalis. Ikoon ise võib olla täpselt seesama, kuid see, kuidas me teda vastu võtame, on erinev, just nagu oleks tegemist hoopis teise objektiivse reaalsusega. Ruumil on oma mõju, kuid mõju on ka kontekstil ja kindlasti ka vaataja ootustel ja hoiakutel. Teatris on ruumil, kus etendus toimub, ja vaatajatel saalis samuti oma eripärane mõju. Kui juba kaks ühe ja sama lavastuse erinevatel päevadel esitatud etendust võivad olla erinevad, olenevalt publikust ja ühiskondliku elu atmosfäärist, mida siis rääkida külalisetendustest, mille puhul on näitleja pandud hoopis teistesse tingimustesse, teise füüsilisse ruumi.

Saali mõju

Asi on nimelt selles, et just seesama näitlejaloomingu haprus, mis iseloomustab häid lavastusi ja häid näitlejatöid, oleneb peale lavastajate-näitlejate ka paljudest välistest mõjuritest. Suurte traditsiooniliste teatrisaalide lavastused on näitlejaloomingu suhtes vähem tundlikud. Ramp on publikust kõrgemal ja vaataja näitlejast kaugemal. Väikestes saalides on näitleja vaatajale käega TEATRI (ÜRG)OLEMUSE MOODUSTAB JUST NÄITLEJAMÄNG. KÕIK MUU LISANDUB katsutavas kauguses. Siin SELLELE. on ta justkui suurendusklaasi all ega saa endale lubada midagi juhuslikku, iga väiksemgi meeleliigutus ja kulmukergitus on vaatajale nähtav ja seega tähenduslik. Misanstseeni meeleolu ei sõltu ainult ühe või teise näitleja tegevusest ja tunnetest, vaid ka koosmängust ja publiku reaktsioonist. Rääkimata siis juba saali arhitektuurist. Näitleja mäng võib n-ö võõras saalis kergesti muutuda. Seekordsel draamafestivalil põhjustas just see asjaolu mitmeid arusaamatusi.

Festivali motoks oli “kohaloleku kunst”. Kohalolek just siin ja praegu, konkreetses keskkonnas ja kontekstis, lavastuse seisukohalt ka konkreetses saalis, kus see on sündinud. Teatrietendus on teatavasti tundliku koega kunstinähtus ja üdini elus asi. Seda enam näitlejalooming.

Püüan mõista, miks nii mõnigi lavastus, mis koduteatris on vaimustav, kaotas Tartu esinemiskohtades oma esialgse võlu, just nagu lamestus. Vaatasin Sadamateatris Andres Noormetsa “Vaikust” ja olin ebameeldivalt üllatunud, et seda Endla Küünis esietendusel kogetud

See emotsioon on aga vägagi habras, seda on raske defineerida ning fikseerida. Teatrietendusi on püütud nii filmida kui ka kirjeldada, kuid ometi läheb igasuguses taasesituses midagi väga olulist kaduma. Just see ainukordsus annab teatrikunstile eripärase omaduse ja tugevuse.

elu ja surma õhkõrna vahekorra efemeersust, mis läbis kõigi näitlejate mängu, ma siin ei näinud. Võibolla oli asi selles, et istusin liiga kaugel. Etendus muutus lihtsaks loo jutustamiseks ja sellisena ei saanudki külaliskriitikutele meeldida.3

siin oma osa meie teatrikultuurilise ja ka konkreetsete lavastajate-näitlejate konteksti mittetundmine.

Teine näide – Theatrumi “Ma olen tuul” Lembit Petersoni lavastuses, mida mängiti Vanemuise väikeses majas. Jällegi lavastus, milles pooltoonidel ja näitlejate sisetundel on vägagi suur kaal. Arutelul tunnistas ka Õnnepalu, et etendus, mida tema nägi Tallinnas Katariina kirikus, oli hoopis midagi muud.

Need märkused näitlejamängu paratamatute kaotuste kohta väljaspool kodulava võivad tekitada küsimuse, kas siis sellist külalisetendustel põhinevat festivali on üldse vaja. Septembrikuised draamafestivalid on jõudnud muutuda meie teatrielu lahutamatuks osaks ja sellistena igal juhul vajalikud. Teatritele annavad nad võimaluse oma tegevust ja ka arengut tutvustada, kriitikutele ja külalistele ülevaate teatri hetkeseisust ja võimaluse hinnata erinevaid teatreid ja suundumusi, üldistada teatriprotsessi. Seda just Tartus, kus publiku enamiku moodustavad üliõpilased ja kus õpitakse ka teatriteaduslikke distsipliine. Tudengite osa nii etenduste korraldamisel kui ka tagasiside andmisel on väga suur ja oluline. Ka erinevate kuraatorite lavastusi ühendavad deviisid (näiteks “Fookus: näitleja” (2012), “Ruumimaagia” (2013) ja tänavune “Kohaloleku kunst”) on igati omal kohal. Valik on alati subjektiivne, kuid just nii on sellel võlu, kõigile küsitavustele ja probleemidele vaatamata. Need viimased ainult aitavad meil mõtestada suundumusi.

Tallinna Linnateatri väikese saali lavastust “Neli aastaaega” pole ma Tallinnas näinud, kuid püüdsin Tartu Uues Teatris istuda näitlejatele võimalikult lähedale. Oodatud elamus, millest kõnelesid arvustused, jäi mul saamata. Mingi oluline meeleolu jäi puudu. Külaliskriitikutes tekitas arusaamatust ka kaks meie kultuurilises kontekstis väljapaistvat lavastust, mille puhul ei saa rääkida saali ja publiku ebakohasest mõjust. Ari Nummineni “Petroskoi” arusaamatuse põhjused peituvad arvatavasti lavastuse põhiidees, mis väljendas väikese rahvakillu eksistentsi problemaatilisust. Meie jaoks on see oluline ja lähedane teema, suurrahva psühholoogia aga ilmselt tõrgub seda mõistmast.

Kas sellist festivali on vaja?

Viited:

Midagi arusaamatut juhtus ka Maria Petersoni “Tuvi” retseptsioonis. Miks külaliskriitikud ei hoomanud selle lavastuse varjatud sügavust ja nägid vaid välist koomikakesta? Kindlasti ei olnud siin tegemist ruumi mõjuga, sest etendus, mida mina nägin ja kus olid ka külaliskriitikud, oli igas mõttes elav ja elamuslik. Kuid võib-olla mängis

1 On huvitav märkida pikemaajaliste muutuste dünaamikat. Kui 2013. aastal külastas vähemalt korra sõna-, ooperi- või balletiteatrit ligikaudu 40% Eesti elanikest (eestlaste seas oli külastatavus veelgi suurem, ligikaudu 47%), siis tänu ühele 1984. aasta rahvusvahelisele kultuuriuuringule teame, et ENSVs külastas teatrit kaks ja rohkem korda 70% elanikkonnast. Selle näitaja poolest ületas Eesti nii Itaaliat, Prantsusmaad kui ka Ungarit rohkem kui kolmekordselt (vt “The Family and its Culture. An Investigation in Seven East and West European Countries”. Budapest, 1984). Otseselt küll mitte võrreldavad suurused, kuid teatrite külastatavuse langus on viimase kolmekümne aasta jooksul siiski tähelepanuväärne. Sellegipoolest on teater eestlaste kultuurihuvis vägagi tähtsal kohal. 2 Анализ поэтического текста. Leningrad, 1972. Lk 7–8. 3 Mitte ainult draamafestivalil. Samasugune metamorfoos toimus ka Ugala suvelavastusega “Mere märgid” (lavastaja Margus Kasterpalu), mis esietendus Saueaugu teatritalus ja jätkus sügisel Ugala väikeses saalis. Kahjuks hoopis kahvatumalt.

Tõnu Oja Eesti Draamateatri lavastuses “Külaline”. ← Foto: Mats Õun

DRAAMA 2014

Meil Siin luuleteatris* “Teatro poetico” festivalil Draama 2014

Enn Lillemets

Vahel, eriti siis, kui midagi uut pääle tuleb, satun mõtlema ja kaaluma, millised on need fragmendid, read ja salmid, mis on meie luuleesitamisist aegade jooksul sõelale jäänud. Mälu ja alateadvus sõeluvad vastastikku. Mõni asi jääb kauaks pinnale, mõni kaob nagu virvendus ja mõni võib vanavarastki uuena esile kerkida. Hiljuti oli võimalus Rahvusringhäälingu vahendusel üle kuulata Juhan Viidingu Heiti Talviku lugemist 1979. aastast. Hullul ajal ei saanud olla mingit vabandust ega hinnaalandust. Esitaja pidi olema samal tasemel autoriga, toimetajast kõnelemata, kui need read ülepea raadios kõlama pääsesid. Ja Juhan Viidingu hääleruumi jäljendamatut isikupära ei asenda miski. See on praegu niisama elav kui siis, ehk elavamgi. Mis siis veel? Evald Hermaküla ja Heiti Talvik. Juhan Viiding ja Karl Ristikivi. Velda Otsus ja Betti Alver. Lisl Lindau ja Marie Under. Jüri Järvet ja Betti Alver. Karl Ader ja Juhan Liiv. Ines Aru ja Artur Alliksaar. Jaan Tooming ja Uku Masing. Raine Loo ja Anna Haava. Sulev Luik ja Juhan Liiv. Kui luule piiridele liikuda, siis Aarne Üksküla ja Madis Kõivu “Meil aiaäärne tänavas”. Üksküla ja Kõiv on kongeniaalsed, kui just tahta pruukida seda võõrsõna, mis nii eksitavalt konnaperspektiivi meenutab. Minevikust võib kerkida üllatusi, mida pole seni sattunud kuulama või varem endale teadvustanud. Viimati juhtus nii 1962. aastast säilinud Olev Eskola ja “Jevgeni Oneginiga”. Taas Rahvusringhäälingu vahendusel. Ei paatoslikku tõstetust, vaid selge mõte ja kujutluspilt, rütmiliigendust nii palju, kui hädatarvilik. Kõike kokku on siiski pigem väga vähe kui liiga palju. Omaette teema on luuletajate endi ettelugemised. Jälle Juhan Viiding. Andres Ehin. Raimond Kolk. Paul-Eerik

Rummo. Priidu Beier. Oma piiride tajumist ja parajat annust teadlikkust hääleruumi kompamisel tuleb harva ette. Paljudel juhtudel on iseenese ettelugemise ainus mõte võimaldada huvilisile isiklikku kokkusaamist autoriga. Ja kuulaja sügavam äratundmine, et luuletaja tekste on mõtet siiski pigem ise ja omaette lugeda. Sest sõna ei kuule ja mõtet ei taju. Erinähtus autoriesituste seas on Ilmar Laaban oma häälutusiga ja tema jäljendajad. Lisaks mõtte- ja kujutlusilmale valdas Laaban hääleruumi helistikke ja varjundeid. See, mida tema jäljendajail ei pruugi olla ja ilma trennita ei tekigi, isikupärasest tämbrist kõnelemata. Tuleb meelde võrratu hääletantsija Meredith Monk, kui ta aastate eest Tallinna külalisetendusel pani kuulajaile südamele, et on kasutu hakata tema võtteid rakendama, kui pole kordagi osaletud mõnes ta õpikojas või vähemalt mõnd tema elavat esitust kogetud. Mõnedki näitlejad ilmselt arvavad, et mis see luulelugemine siis ära ei ole. Üks käkitegu kõige muuga võrreldes. Küllap seetõttu see nii harva õnnestubki. Ja asi piirdub enesekohase tundlemisega või oma toreda või ka vähem toreda hääle pääl PALJUDEL JUHTUDEL ON ISEENESE ETTELUGEMISE AINUS MÕTE VÕIMALDADA uinumise ja ujumisega. HUVILISILE ISIKLIKKU KOKKUSAAMIST Tekib külglibisemine. Ka AUTORIGA. JA KUULAJA SÜGAVAM häädel näitlejatel jääb sageÄRATUNDMINE, ET LUULETAJA TEKSTE dasti luule hingus tabamata. ON MÕTET SIISKI PIGEM ISE JA OMAETTE Võrreldes kirjapanduga LUGEDA. tuleb alati teha valik. Ei saa võistelda kujutlusruumiga, mis tekib omaette lugedes. Kõike korraga ette võtta ja välja tuua pole võimalik. Õige valik otsustab tulemuse. Mis on esikohal? Tasub vähemalt püüda endale selgeks teha, kui olulised on autoril mingid mõttekäigud ja kujundid, mis asendis rütm ja kuskohas vaikus. 13

DRAAMA 2014

Kasulik on vahet teha ja endale aru anda, mis on luulelugemine ehk etlemine ning mis luuleteater ehk lavastus, kus kõik teatrivahendid mängu astuvad. Ilmselge lavastuse nimetamine luulekavaks on eksitav ja ahendav. Ometi seda kiputakse tegema. Tartus nähtud luulelavastustest oli Fernando Pessoa “Merimees” (Teatrirühmitus Frank, lavastaja Mirko Rajas) kõige pretensioonikam. Eraldi küsimus on siinjuures, kas värssnäidendi ettekandmist saab üldse piiritleda luuleteatrina? Miks ka mitte, aga sel juhul on kogu Shakespeare luuleteater? Liiga paljud asjad jäid lavastuses ära otsustamata. Kus ja millal on oluline see või teine mänguline tasand, kus ja millal võtta kehalist kontakti? EttevalmistusKASULIK ON VAHET TEHA JA ENDALE ARU ANDA, MIS ON LUULELUGEMINE aega jäi ilmselt väheks EHK ETLEMINE NING MIS LUULETEATER, ja tekst on ka piisavalt LAVASTUS, KUS KÕIK TEATRIVAHENDID nõudlik. EkspressionistliMÄNGU ASTUVAD. ILMSELGE LAVASTUSE ku teatri võtted tõid esile NIMETAMINE LUULEKAVAKS ON EKSITAV käte kõne. Ometi see JA AHENDAV. helendav käsi, mis ilmus ühtäkki saali mustale küljeseinale valgust seadma, püüdes samas märkamatuks jääda, muutus äkki märksa kõnekamaks. Rääkimise sisulist tühisust rõhutas kunstipärane kõneaeglustus ja ühetoonilisus, mis võttena ei kandnud ilmselt päris seda vilja, mis mõeldud oli, ega olnud kogu aeg ühtlaselt veenev ja iseenesestmõistetav. Muusikaline kujundus (Ekke Västrik) kippus tekstiga võitlema. Nagu mõnes muusikalavastuses, kus orkester lauljad kerge vaevaga seljatab. Kas oli asi rütmis või mängupaigas, mine võta sa kinni. Või lihtsalt selles, et kõike, mõtteid ja võtteid, oli liiga palju, et neid ühekordseks esituseks kätte saada. Terviku rütm oli paika loksumata. Genialistide Klubi mängupaigana ei olnud luuleteatrile nii toetav ja julgustav kui ülikooli kirik. Intiimsust kippus asendama umbsus.

Omaette nähtus oli viimasena etendatud ning Tiina Mälbergi lavastatud ja mängitud kahevaatuseline lugu Tõnu Õnnepalu poeetilisest päevaraamatust. Kui teised asjad lavastati ainsaks korraks, siis see oli juba sissemängitud Rakvere Teatri lavastus, mis esietendus mineva aasta al-

guses Vihula mõisa viinaköögis ja tuli teatrifestivali kavva asendusena. Nii et seda sama mõõdupuuga võtta pole õiglane. “Kevad ja suvi ja” pani muuseas mõtlema ühele ohule. Näitlejal võib kujuneda välja mingi mugavushääl või rahulolutoon, mille pääl tal on turvaline liikuda ja millest lahtiraputamine ei kujune kergeks. Nagu kookon kasvab ümber. Praegusel juhul see küll pragunes, aga võttis aega. Tiina Mälbergil on eriliselt vedanud partneriga. Taavo Remmel musitseeris tundlikult, peenetajuliselt, oli otseühenduses toimuvaga. Jahutas maha, kui tekkis vohamise oht, andis teravust, kui hädavajalik. Ühesõnaga, kontrabass oli kohal mis kohal. Toimides kaugemal tagataustal, nii et näitleja teda enamasti ei näinudki. Mis siis saab, kui näitleja on piisavalt keskendunud ja pühendunud, aga ikka kohale ei jõua sel määral, nagu ta ise tahaks ja võiks. Sellele panid mõtlema Mait Joorits ja Kaia Karjatse “Ookeanis”. Karjatse gongide ja kristallkaussidega oli priima ning lõi platsi puhtaks mõlemas mõttes. Korraks tekkis tunne, et sõnadetagi võinuks sama tulemuse kätte saada. Rumi kaunid sufi värsid ning tao lugude sisenduslikud sõnad kippusid jäämagi sissepoole. Eeldusi välja tulla, st publikuni jõuda oli, aga on veel tükk teed kulgemise väeni. Algul eksitas vaatajat ja pani näitleja proovile eeslaval norskav teatrihuviline. Ilmselgelt polnud nii mõeldud. Kusjuures norskamine ei olnud jõhker, vaid omal kombel meloodiline. Kas keskendumise ja pühendumise jõud on iseenesest nii vägev, et tühine kärbse pirin ei teegi midagi? Kui ainult poleks vaatajat ja kuulajat, kes saalis istub ja loodab osa saada. Dilemma missugune, aga nõuab lahendamist. Kohal oldi, aga kohale jõudmisest jäi väheke puudu. “Juhani ja Anna” müras lahti Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti õppekava II kursus (lavastajad Helena Kesonen, Ringo

Pääru Oja ja Aleksander Eelmaa programmi “Teatro Poetico” lavastuses “Meil siin Hüperboreas”. → Foto: Aldo Luud

Ramul ja Karl Sakrits, juhendaja Garmen Tabor). Anna Haava ja Juhan Liivi sõna sai elavaks küll. Ja ilma paatoseta. Ehk vähe liiast oli füüsilist rähklemist ja kehalist lähikontakti, emblemist. Justkui hüvitamaks seda, mida Haaval ja Liivil ilmselt elus nappis? Sellist õpiaegset möllamist oma vahendituses, nii hääle kui ka kehaga, on enamasti ikka lahe vaadata ja kogeda. Näed nagu iseenda lapsepõlve. Et sääljuures Haava ja Liivi sõnust küllalt palju elavaks sai, on justkui päälekauba antud. Theatrum tuli välja Kristjan Jaak Petersoni laulude ja päevaraamatuga (lavastaja Lembit Peterson). Kui alul oli kauguste kobamist, siis lõpuks jõudis nende loodud sündmus täienisti kohale. Draamafestivali mõte hakkas tõeliselt mängima, kui näitlejate eestvõttel lõpuks üheskoos kohta vahetati ning üles Toomele teise kiriku ja sääl seisva autorini jõuti. Ainukordsuse võlu ja kohalolu oli tagatud. Kes aga kõige rutem pärale jõudis, oli Johannes Sarapuu Bachi ja tšelloga. Tema oli nagu kala vees juba etenduse algusest pääle, siis kui Kristjan Jaagu eakaaslased Lembit Petersoni ja Jaak Johansoni toel alles kobasid õiget teed. Elava altarikujuna tagataustal. Nagu olnuks tal otseühendus Kristjan Jaagu hingeilmaga. Väljas kõlasid väga loomulikult Betti Alveri Kristjan Jaagu tõlked, muuseas kolme noore naise vahendusel, ikka too kõnekas tšello oma Johann Sebastianiga keskel. Kõige selgemalt sai Tõnu Õnnepalu “Teatro poetico” sügavam mõte, mis ehk täiel määral ei täitunud, aga ometi oli iseenesest teretulnud, meeli erutav ja vaimu ergastav, tajutavaks esimesena etendunud lavastuses Aleksander Suumani “Meil siin Hüperboreas”. Mis on ka loogiline, sest Tõnu Õnnepalu ise selle ju lavastas ja andis niimoodi hää toonuse tervele kõrvalprogrammile. Oli kohe selge, et aines on tegijale korda läinud ja kaua sees küpsenud. Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja kooslus

suutis selle nähtavaks ja aistitavaks sõnuda ning vääris nautimist. Nagu meister ja õpipoiss. Kui meister korraks lavalt lahkus, hakkas õpipoiss kahtlema. Meister naasis ja kõik kukkus taas õigesse kohta. Pisut teksti kaduma läks, aga mitte ohtlikult. Oleks eriti kahju, kui see lavastus peaks jääma ühekordseks etteasteks, mõtlesin kohe. 25. veebruaril s. a. sattusin kuulama õnnestunud raadiovarianti. Mis MIS JÄI DRAAMAFESTIVALIL “KOHALOLEKU KUNST” SÜNDINUD LUULEaga ei lohuta, sest tükil on TEATRIS PUUDU? ÜKS SELLINE LAHENDUS, just nägemise võlu. Tahaks KUS TEKSTID ON KÜLL PUBLIKULE LAIALI vaadata lavastuse küpseJAGATUD, AGA NEID EI ESITATA. mist oma ihusilmaga, koos publikuga. Siiski, kuulsin hiljem, et vähemalt korra on seda mängitud Esna mõisas, usutavasti sobivas paigas. Altariesine vanas ülikooli kirikus oli kindlasti õige koht. Valguskeskmes rippunud suur kulunud paadilaud kõnekas, moodustunud vari ja rist, kui Aleksander Eelmaa selle taga ja juures seisis, pääletükkimatult sümboolsed. Mis jäi draamafestivalil “Kohaloleku kunst” sündinud luuleteatris puudu? Üks selline lahendus, kus tekstid on küll publikule laiali jagatud, aga neid ei esitata. Kõneleb ruum ja toimib inimesehinge keha, aga kõik öeldu on olemas. On kohal. Ehk on sellise (meele)seisundi leidmine või saavutamine luuleteatris üleüldse esmane ja oluline, enne kui sõna kuuldavaks teha?

* Artikkel ilmus esmakordselt 2014. aasta detsembris ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti õppekava II kursuse lavastus “Juhan ja Anna” programmis “Teatro Poetico”. ← Foto: Nele Tammeaid

DRAAMA 2014

Luule teatris – nagu sadul sea seljas?** Alvar Loog

Tänavusel Draamal etendunud luulelavastuste programm, mis moodustas kogu festivalist ligi kolmandiku, tõi Eesti sõnateatri suurele aastapeole vaheldust ja värskust, mida see minu meelest juba mõnda aega natuke vajab. Kuraatori valikuna, millesse subjektiivsus ja suvalisus algusest peale sisse kirjutatud, on Draama põhiprogramm minetanud peaaegu täielikult oma kunagise rolli kohaliku teatritööstuse autahvlina.* Kaotatud prestiiži saab aga kuigipalju korvata eksootika ja eksklusiivsusega – ehk kvaliteetidega, mida luuleteater kujutab enesest nähtusena nii Draama kavas kui ka laiemalt Eesti teatripildis. Eksootikast ja eksklusiivsusest veel niipalju, et luuleteatri programmi kuuest lavastusest, mis pidid eelreklaami kohaselt olema kõik esietendused ( ja ühtlasi suure tõenäosusega ka ainuetendused), vastas esitatud kriteeriumile rangelt võttes vaid kaks (“Meil siin Hüperboreas” ning “Juhan ja Anna”). Ülejäänud neli polnud esietendused (“Theatrumi kuulamised” ning “Kevad ja suvi ja”) või oli kasutatud alustekstina luule asemel draamat või proosat (“Merimees” ja “Ookean”).

Luuleteatri kui nähtusega on lugu üldiselt nigel. Selle viljelemiseks näib puuduvat nii teatri- kui ka kirjandusinimeste entusiasm, ühtlasi ka publiku tõsisem nõudlus. Ilmselt on seda põhjustanud tabav (ehkki paljuski aprioorne) äratundmine, et “puhas” (ehk mitte-eepiline) luule sobib teatrilavale nagu sadul sea selga. Ehk eriti ei sobi. Hea luuletuse esteetiline omaruum on väga habras, kõige paremini säilib ja tuleb see keskeltläbi esile kirjalikus vormis. Poeesia vajab ja väärib täiendavaid väljundeid (nagu see on näiteks proosal olemas teatri ja filmi näol), kuid häid värsse on paberilt keeruline ja ohtlik välja tõsta. Ka teksti autor ise, nagu oleme küllap kõik korduvalt kogenud, on sageli oma loomingu ebasobiv esitaja.

Pealtnäha on luulest lihtne lavastust teha (umbes nagu koomiksist joonisfilmi), ent luule ( ja ka koomiks) lähevad ise oma esteetikaga selle protsessi käigus enamasti suurel määral kaduma. Märkimisväärselt sageli on luuleteater läbikukkumine nii kirjanduse kui ka teatri kriteeriumide kohaselt. Tundub, et hõlpsam ja tulemuslikum oleks teatris lavastada näiteks maale, skulptuure või instrumentaalset muusikat kui luulet. Mis mõistagi ei tähenda, justkui ei võiks seda üritada. Mille järgi luulelavastusi üldse hinnata, kui keegi mõne sellise juba kord valmis on teinud? Klassikalise draama puhul, mis pretendeerib peaaegu alati suuremal või vähemal määral nii oma sisus kui ka vormis elulisusele (realismi kaanon), on peamiseks võrdlusaluseks tegelikkus ise, nagu me seda mõistame ja kogeme. Luuleteatri puhul, kus pole poeesia spetsiifikast tulenevalt enamasti selgeid karaktereid, situatsioone ega narratiivi, seab esmase standardi üksnes lavastuse dramaturgiline alus ehk abstraktne kirjanduslik tekst, mille substants on sageli totaalselt keeleline. Ehk: sõnad ja süntaks pole siin mitte pooleldi läbipaistev meedium (nagu see on enamasti draama ja proosa puhul), vaid osutuvad ise sõnumiks; luuletuse kontekstis viitavad sõnad mitte niivõrd enesest väljapoole, vaid suurel määral üksnes iseendale. Kuid teater, mis rõhub žanrina oma definitsiooni kohaselt performatiivsusele, ei soovi ega suuda enamasti teenida poeetilist sõna, millel puudub märkimisväärne ruumilistesse parameetritesse tõlgitav sisemine mõõde. Teatrile pole sõna teenimine sellistel tingimustel lihtsalt seisusekohane. Teater soovib peaaegu alati sõna “lihaks” teha, püüab lavastada luulet füüsilisse ruumi ning siduda seda esitaja(te) subjektsusega nii, et sõnad õige adressandi, adressaadi ja kontekstita õhku rippuma – ehk pelgalt sõnadeks – ei jääks. Vormilises plaanis on luule lavastamise puhul peamine ning ühtlasi suurim

proovikivi teha nii, et pakutu poleks mitte kuuldemäng teatrilaval või värsside etlemine muusika ja slaidide saatel, vaid teater. Kuidas tundusid eelsõnastatud väljakutsete foonil need kuus lavastust, mis etendusid septembri esimesel nädalal “Teatro poetico” raames ajutiselt teatrimajaks muudetud Tartu ülikooli kunagise kiriku (ning hilisema raamatukogu) pööningukorruse saalis? Programmi avas tänavuse festivali kuraatori Tõnu Õnnepalu lavastajadebüüt “Meil siin Hüperboreas” (kestvus 52 minutit), mis põhineb Aleksander Suumani 1980. aastal ilmunud samanimelise luulekogu tekstidel. Laval olid Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja, kes kehastasid justkui üht ja sama luulemina. Eelmaa etlemises oli rohkem olmelist argisust, kohati ka arglikku läbielamist, Oja püüdles enam ilmekusele. Mõlemad esitajad riimusid omal moel nii Suumani tekstide kui ka loodud lavakeskkonnaga, kuid peale tänuväärse kontrasti nad üksteisele minu meelest midagi juurde ei andnud, ei tekkinud õiget dialoogi ega ühishingamist (ehkki mitmed tekstid esitati kahepeale või kohati koguni koos). Oja pakkus etendusele kitarri sõrmitsedes muusikalist tausta, üksikuid salme esitasid näitlejad lauldes, otsekui imiteerides (või koguni parodeerides?) Tõnu Tepandi laulumaneeri. Ise eeldasin ja natuke ka lootsin, et Õnnepalu on sellest Suumani kunagisest luulekogust lavastuse tarbeks välja valinud need tekstid, mis kirjeldavad poeedi töid ja tegemisi inspiratsiooni kogumisest kuni luulekogu valmimiseni (millega ka see raamat lõpeb: “On raamat ilmunud ja habe aetud”). Kuid need ligemale 20 luuletust ehk umbes kolmandik kogu tervikmahust, mis Õnnepalu oli välja noppinud ning ritta seadnud, tõukuvad pigem kogu avaluuletuse (“Meil siin Hüperboreas”) teemast ja meeleolust ning edastavad seega rohkem poeedi mängulisest resignatsioonist ja (enese)irooniast kantud meeleseisundeid ning teda ümbritsevat looduskeskkonda, luues seejuures huvitava, ehkki pisut hajusa omamütoloogilise karakteri ning kronotoobi. Laval kujutati mereranna lähistel asuvat paika, dekorat-

sioonideks olid lainetest lihvitud puunott ning laevakerest pärit laud, ühes lavaservas rippus õhus üksik aken. Tunnistan, et Suumani tolle perioodi luuletused, mis mulle vastupidiselt tema varajasele ning hilisele loomingule olid varem ikka tundunud liialt vemmalvärsilised ja kergekaalulised, muutusid minu silmis selle etenduse käigus otsekui sügavamaks ja lähedasemaks. Õnnepalu & Co müüs Suumani mulle maha. Olen kauba ja kauplejatega rahul. Rühmituse Frank esitatud “Merimees” (kestvus 66 minutit) oli ainus luuleprogrammi lavastus, mida etendati väljaspool Tartu ülikooli vana kiriku ruume. Dramatugilises mõttes ei tugine see mitte poeesiale, vaid Fernando Pessoa samanimelisele näidendile, mille teksti on lavastaja Mirko Rajas vürtsitanud katkenditega Pessoa “Rahutuse raamatust”. Rajas on lavastusest välja jätnud kirstus lamava surnud tüdruku ning asendanud selle Pessoa enesega, kes kogu seda lugu oma isikuga raamib. “Merimehe” näidendi teksti on ta paigutanud poeedi teadvuse ning valmisteksti piirimail toimuvaks draamaks, muutes seeläbi koos lausutud repliikide esituskeskkonnaga ka nende subjektsust. Laval oli teksti trükimasinasse tippiv Pessoa (urmaskibuspuulikult habras ja eksalteeritud Tarmo Song) ning “Merimehe” kolm tüdrukut (veetlevad ning veenvad Anna Kristin Peterson, Kristiina-Hortensia Port ja Katri Pekri). Kohati esitas Pessoa neidudele kirjutatud teksti, astudes ühtlasi mitmel korral enda loodud tegelaskujudega nii verbaalsesse kui ka füüsilisse kontakti. Visuaalselt defineerisid lavastust hämarates toonides tundlik valgusrežii ning tüdrukute sünkroonsed liigutused ja skulptuursed misanstseenid. “Merimehe” tegevus toimub öö ja päeva piiril, tegelased otsivad tasakaaluseisundit olemise ja mitteolemise vahel. Nii Pessoa karakterit kui ka tema loodud kolme tegelaskuju häirib ja kummastab reaalsuse totaalne ligiolek, tegelikkuse seletamatu ja sisuliselt põhjendamatu enesestmõistetavus. Ehkki “Merimees” asub oma dramaturgias reaalsuse suhtes hämaral ja pooleldi retrospektiivsel positsioonil, kujutas see lavastus sisulisest ja vormilisest staatilisusest hoolimata endast intensiivset

DRAAMA 2014

ja mõjusat teatrikogemust. Solipsismi meistriklassi, kui soovite. Mait Jooritsa, Kaia Karjatse ja Tõnu Õnnepalu lavastatud “Ookeanis” (kestvus 41 minutit) räägiti nagu “Merimeheski” samuti sellest, kuidas eluga pikivahet hoida. Alustekstina kasutas see üht taoistlikust elutunnetusest kantud nüüdisaegset mõistujuttu, mille sisse oli otsekui rosinatena pistetud lõike XIII sajandi pärsia sufistliku müstiku Rumi tekstidest. Laval olid istudes tekste paberilt maha lugev Mait Joorits ning gongidel ja kristallkaussidel musitseeriv Kaia Karjatse. Etleja ja instrumentalisti vahel tekkis duett-duell, millest väljus võitjana viimane. Väline teatraalsus puudus selles etenduses peaaegu täiesti. Kadestasin neid varakult saali tulnuid ja põrandapatjadele heitnuid publiku hulgast, kes said selle meditatiivse ja pikale veninud etenduse vältel pikali olla. “Ookean” meenutas oma pühalikus väljapeetuses teatrietenduse asemel rohkem religioosset riitust. Selle varjamatult didaktiline ülevalt alla hoiak, mis oli selges vastuolus taoistliku elu- ja tõetunnetusega, tekitas minus puberteetlikku trotsi end peale suruva autoriteedi vastu. Kunstiteosega kohtudes soovin, et see võrgutaks minu intellekti ja maitsemeelt natuke tundlikumalt valitud vahenditega, ületähtsustamata oma sõnumit ning alandamata ja alahindamata mind. “Ookean” tegi oma sisus suure ning tegijate meelest küllap eeskuju vääriva sammu elust eemale. Kas see oli ühtlasi samm kellelegi või millelegi lähemale, sellest ma enam aru ei saanud, aga võimalik, et tukkusin selle koha taoistlikus vaimus lihtsalt maha.

kontaktimprovisatsioonist koosnenud etüüde, iga luuletus oli lavastatud eraldi numbriks. Luule ja lavarežii elasid mõlemad oma elu, peaaegu kogu lavaline intensiivsus oli saavutatud tekstiväliste vahenditega. Füüsiline pool kommenteeris värsse, kuid kippus neist ühtlasi üle rääkima või koguni karjuma. Isegi kui teksti esitus oli siiras (või koguni paatoslik), siis raamiti see alati lõpus irooniaga. Omaette kihi lavastuses moodustas luuletuste kohatine esitamine (paratamatusest taotluslikkuseks lavastatud?) vene aktsendiga või vene keeles. Noortel oli ideid, jõudu ja karismat, vahest ehk kohati isegi liialt. Selle tulemusena elas lavastus oma elu ning Liiv ja Haava jäid mängust mõnevõrra välja: klassikute rohkem kui sajand tagasi kirjutatud värsside asemel võinuksid sama hästi olla näiteks lühiuudised värskest päevalehest. Kristjan Jaak Petersoni tekstidel põhinev “Theatrumi kuulamised” (kestvus 83 minutit) tõi lavale Lembit Petersoni, Jaak Johansoni, kuus noort näitlejat ning Bachi muusikat esitanud tšellist Johannes Sarapuu. Etlemine oli tundlik, ent XIX sajandi alguse romantiliste tekstide kohta tundetoonilt ehk natuke liiga talitsetult akadeemiline. Välist teatraalsust leidus enam dialoogilistes pastoraalides, luulelugemisele pakkus kontrasti laul, mille esitusviis oli kohati koomiline. Kava lõpetas Kristjan Jaagu teoloogilisi targutusi sisaldavate päevikukatkete teatraliseeritud ettekanne, millest kumas läbi tegijate irooniline distants allikmaterjali suhtes. Ehkki Kristjan Jaak Petersoni tekstidest enamiku väärtus pole mitte ajatult esteetiline, vaid pigem ajalooline, suutis Theatrumi seltskond need veenvalt hingama panna. Etendus lõppes öise jalutuskäiguga Toomemäele Petersoni kuju juurde, kus tulid otsekui kulminatsiooniks tõrvi-

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid olid õppeprotsessi osana valmistanud ette lavastuse “Juhan ja Anna” (kestvus 40 minutit), mis tugines Anna Haava ja Juhan Liivi tekstidele (lavastajateks tudengid Helena Kesonen, Ringo Ramul ja Karl Sakrits, juhendajaks Garmen Tabor). Kava koosnes peamiselt mõlema klassiku vähe tuntud luuletustest, mis olid seotud tervikuks mitte semantiliselt, vaid pigem lavalise tegevuse kaudu. Mait Joorits programmi “Teatro Poetico” lavastuses “Ookean”.

“Juhan ja Anna” pakkus tekstide saateks pantomiimist ja

→ Foto: Nora Aleksandra Tsahkna

kuvalgel ettekandele tema kolm saksakeelset luuletust (Betti Alveri tõlkes). Kui selle palverännaku võimalusele etenduse alguses osutati, hindasin mõttes oma osaluse vähetõenäoliseks. Ent kui see aeg kätte jõudis, võtsin protsessioonist suure heameelega osa, sest etendus oli mind haaranud. “Teatro Poetico” kava lõpetanud Rakvere teatri “Kevad ja suvi ja” (lavastaja Tiina Mälberg) jäi mul seekord vaatamata, kuid olin seda näinud juba poolteist aastat tagasi (minu muljed ilmusid 15. III 2013 Sirbis). “Draama” luulelavastuste esindusliku, mahuka ja eklektilise programmi võib lugeda õnnestumiseks, hoolimata sellest, et seal ei kohanud ühtegi esteetilist täistabamust. Näitlemise asemel oli laval liiga palju paljast etlemist, teater ja luule ei moodustanud ühegi lavastuse puhul võrdset ning teineteist täiendavat ja ülendavat partnerlust. Aga see ideaal on ka peaaegu mission impossible. Keskeltläbi võtsid kõik lavastused liiga palju teksti ette, kontrastiks võinuks keegi lavastada kas või ainult ühe lühikese üksikluuletuse (mis võimaldanuks ühtlasi teatril tekstile lähemale pääseda). Kõik lavastused otsisid värssidele riimumisvõimalusi muusikaga, kuid samas puudusid täielikult katsed siduda luulet tantsuga. Ent kuna marginaaliate maailm ei tunne (vastupidiselt peavoolule) eriti keskpärasust, kujunes iga lavastus sündmuseks, mida defineeris eksperimendi väärtus ja eksootilisuse erootika. Kunas jälle?

* Kogu lugupidamise juures “Draama” korraldajate ning tänavuse kuraatori vastu pean tõdema, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks olnud seekordse festivali põhiprogrammi lavastuste valikuga objektiivselt nõus ja subjektiivselt rahul. “Kohaloleku kunst” sisaldas liiga palju nii sisuliselt kui ka vormiliselt vanamoodsat teatrit, mis tugines keskpärasele või koguni päris kehvakesele dramaturgiale. Nähtud lavastustest vääris minu silmis põhiprogrammi üksnes see, millel draamažanriga midagi pistmist ei ole: Renate Valme “PURE MIND”, kompromissitu take no prisoners tüüpi kunstiteos, mis tulistab salve publikusse pidemeni tühjaks. Valme mänguliselt provokatiivne lavastus hülgab suurema osa teatriga seonduvatest konventsionaalsetest tähendusloome mehhanismidest ja laiatarbe tähendussisudest ning – mis on eriti tänu- ja tähelepanuväärne – kaotab vähimagi sideme kirjanduse ning kirjanduslikkusega, mis on olnud sajandeid traditsiooniliselt igasuguse teatriteo ainumõeldavaks vundamendiks. Selline lavastus kaunistaks ja rikastaks iga teatri- ning (miks mitte ka) rokifestivali. ** Artikkel ilmus esmakordselt 26. septembril 2014 ajalehes Sirp.

“Merimees” (programm “Teatro Poetico”). ← Foto: Nora Aleksandra Tsahkna

Draama vestlusringe sissejuhatanud loengud

DRAAMA 2014

Kohaloleku mõistest teatriuurimises Madli Pesti

Lavalise kohaloleku mõistet innustasid teatriteoreetilisest vaatepunktist lahkama Draama festivali kuraatori Tõnu Õnnepalu avaldatud mõtted festivali juhtlause – “Kohaloleku kunst” – teemadel. Õnnepalu kirjutised olid üllatavad, kuid ka kirjanikule omaselt poeetilised. Alljärgnevalt toon lavalise kohaloleku analüüsimiseks näiteid aspektidest nagu kehalisus, elusus ja energia, mis kõik kokku moodustavad mõiste “kohalolek”. Tuleb märkida, et selles vallas pole eestikeelne terminoloogia veel päriselt juurdunud, mistõttu esitan selguse huvides mõnede terminite puhul nende võõrkeelseid vasteid. Kohaloleku mõistet on põhjalikult lahanud saksa teatriuurija Erika Fischer-Lichte oma 2004. aasta teoses “Ästhetik des Performativen” (inglise keeles “The Transformative Power of Performance”, 2008), millele tuginen ka alljärgnevas. Muuhulgas esitan artikli lõpus teemakohast lisakirjandust.

Kohaloleku mõiste ajaloolisest kujunemisest Kohaloleku (presence, Präsenz) mõiste on teatriuurimises jõuliselt esile tõusnud just viimastel aastakümnetel, kuigi tähendus – lavaline kohalolu siin ja praegu – on teatrit iseloomustanud muidugi selle algusest peale. Juba Antiik-Kreekas saadi aru, et etendus toimub alati siin ja praegu, seda vahetult kogevate kuulajate ja vaatajate ees. See tähendab, et teater – erinevalt eeposest, romaanist või maalist – ei jutusta teises kohas ja teisel ajal juhtuvat lugu, vaid räägib sündmustest, mis toimuvad siin ja praegu ning mida ka publik võtab vastu siin ja praegu. Kõik vaataja kogetu on alati reaalselt sel hetkel kohal. 19.–20. sajandi vahetuse paiku algas arutelu tegelase ja etendaja kohaoleku erinevuste üle. Eristati etendaja

rakendatud erinevaid kunstilisi strateegiaid: neid, mis teenisid lavalise tegelase kohalolekut, ja neid, mis tekitasid etendaja kohale teatud “aura”, mis ulatus kõrgemale kujutatud tegelasest. Nüüdseks on sellisest jaotusest loobutud ning tegeletakse peamiselt etendaja lavalise kohaloleku uurimisega. Erinevate vastanduste kõrvale heitmisest tuleb juttu ka allpool.

Kehastamisest ja energiast Tavaliselt võetakse näitlejate ja vaatajate üheaegset kohalolekut teatris iseenesestmõistetavana. Näitlejate ja vaatajate ühes kohas samaaegselt viibimine võimaldab ja määrab etendussituatsiooni. Et etendus saaks ETENDAJA VÕIME OLLA INTENSIIVSELT KOHAL PÕHINEB TEMA OSKUSEL toimuda, peavad näitlejad KASUTADA TEATAVAID TEHNIKAID ja vaatajad kogunema ühte JA PRAKTIKAID, MILLELE VAATAJAD kohta kindlaks ajaks. VaataREAGEERIVAD. VIIMASED VÕIVAD jad saavad kaasnäitlejateks SELLISEST KOHALOLEKUST OLLA KUI läbi füüsilise kohaloleku, VÄLGUNOOLEST TABATUD – SEDA SAAB tunnetuse ja vastuvõtu NIMETADA MAAGILISEKS HETKEKS. – koos luuakse etendus. Etendust määravad reeglid on sarnased mängureeglitele, mis on kokku lepitud kõikide osalistega – ühiselt nii näitlejate kui ka vaatajatega Lavaline kohalolek on etendaja teatavate kehastumisprotsesside tulemus, mille abil näitleja valitseb nii vaatajate tähelepanu kui ka ruumi üle. Etendaja võime olla intensiivselt kohal põhineb tema oskusel kasutada teatavaid tehnikaid ja praktikaid, millele vaatajad reageerivad. Viimased võivad sellisest kohalolekust olla kui välgunoolest tabatud – seda saab nimetada maagiliseks hetkeks. Selliste hetkede tekkimine on ennustamatu ning vaataja ei saa neid kontrollida. Vaataja tajub etendajast kiirgavat väge, mis sunnib teda kogu oma tähelepanu näitlejale

DRAAMA 2014

suunama – see on kui energiavoog. Vaataja tunnetab üheaegselt ja ebatavaliselt intensiivselt nii näitleja kohaolekut kui ka iseenese kohalolekut vaatajana siin ja praegu ühiselt jagatud ruumis. Näitleja võime valitseda ruumi ja hoida vaataja tähelepanu ongi üks võimalikke kohaloleku definitsioone. Energia on lavalise kohaloleku tuum. Etendaja rakendab teatud kehastumise tehnikaid, mis võimaldavad tal luua energiat. See hakkab ringlema etendaja ja vaatajate vahel viimaseid otseselt mõjutades. Kohaloleku “maagia” sõltubki etendaja erilisest võimest luua energiat nii, et vaatajad võiksid seda tunda. Seejuures hakkavad vaatajad ka ise energiat looma, sest nad tunnetavad etendajat kui energiaallikat. See ootamatu energiavoog mõjutab ja muudab nii näitlejat kui ka vaatajat ühiselt.

Binaarsused Kohaloleku mõiste defineerimisel tegelevad teatriuurijad ka binaarsete opositsioonidega. Analüüsi eesmärgiks on binaarsused lahustada, sest lavalise kohaloleku mõtestamisele on nende kokkukukkumine olemuslik. Vastandused, millega tegeletakse, on keha ja vaim ning ENERGIA ON LAVALISE KOHALOLEKU kohalolek ja taasesitus TUUM. ETENDAJA RAKENDAB TEATUD (representation). KEHASTUMISE TEHNIKAID, MIS VÕIMALDAVAD TAL LUUA ENERGIAT.

Saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmann on leidnud, et lavaline kohalolek on tegelikult vaimne fenomen, vaatamata selle, et see mõjutab füüsiliselt nii etendajaid kui ka vaatajaid. Lavaline kohalolek on teadlik protsess, mis väljendub läbi keha ja mida ka publik tunnetab kehaliselt. Kohalolek on selline fenomen, mida ei saa selgitada keha ja vaimu vastandamise kaudu. Kui näitleja on laval oma energeetilise kehaga ja selle läbi intensiivselt kohal, siis ta on kehastunud vaim (embodied mind, verkörperte Geist). Näitleja näitlikustab, et keha ja vaimu ei saa üksteisest eraldada. Vaim ei saa eksisteerida ilma kehata; vaim väljendab end füüsilisuse kaudu.

Lavalise kohaloleku ja taasesituse binaarsus muutus aktuaalseks 1960. aastate kultuuri-uuringutes. Alates 1960. aastatest on Lääne teatri-, tegevus- ja performance’ikunstnike tööd tuginenud kohaloleku ja taasesituse radikaalsele vastandamisele, rõhutades nii just kohaloleku fenomeni. Tol ajal uudne tegevuskunsti ja performance’i žanr mitte ainult ei vastandanud end kunsti kommertsialiseerumisele, vaid ka konventsionaalsele teatrile, kus kujutati fiktiivseid maailmu ja selgepiirilisi tegelasi. Selline teater tegeles ( ja teeb seda siiamaani) taasesitamisega, mida peeti teeskluseks: “mis siis, kui...”. Tegevus- ja performance’ikunstnikud nõudsid aga “päris” kohalolekut. Eesmärgiks oli rõhutada, et kõik, mis performance’is juhtus, leidis päriselt aset selles ruumis siin ja praegu. Lavalise kohaloleku ja taasesitamise mõisteid peeti kaua aega opositsioonilisteks. Nähti, et kohaloleku mõiste tähistab vahetust ja autentsust. Taasesitus, vastupidi, kuulus suurte narratiivide juurde ja tähendas autoritaarset kontrolli lavalise olukorra üle. Näitleja esitatud dramaatiline karakter tähistas taasesitavat tehnikat. Kirjanduslikku teksti, millel teatriõhtu põhines, suhtuti kui autoritaarsesse kontrollijasse ning lavalist tegelast peeti näitleja, eelkõige tema keha, allasurujaks. Kohaloleku fenomeni eestkõnelejate arvates pidid näitlejate kehad saama vabaks taasesitamise kägistavatest ahelatest, et need võiksid vallanduda oma füüsilise eksistentsi spontaansuses ja autentsuses. Peagi leiti aga, et selline kohaloleku ja taasesituse täielik opositsioon ei ole jätkusuutlik ning teatriuurimises jõuti seisukohale, et nii lavalise kohaloleku kui ka tegelase loob näitleja läbi kehastumise protsesside. Iga tegelane on seotud etendaja erilise kehalisusega. Näitleja fenomenaalne ja individuaalne keha määrab lavalise tegelase eksistentsi, kelle olemasolu ei ole võimalik väljaspool etendajat.

Vahendatus 1990. aastatel tõstatus teatriuurimises diskussioon teatrietenduse vahendatavuse (mediatization, Mediatisierung) ja elususe (liveness) üle. Fookusesse tõusis näitlejate ja vaatajate samaaegne kohalolek, st teatrietenduse

elusus, toimumine siin ja praegu. Debatt sai tegelikult alguse 20. sajandi alguskümnenditel, kui oma võidukäiku hakkas uue meediumina tegema film. Reaalne keha ja ruum muutusid alles siis tähenduslikuks, kui sai võimalikuks näitleja lindistamine filmile. Just võimalus elektrooniliseks dokumenteerimiseks annab mõtte terminile “elav etendus” (live performance). Tänapäeval saab läbi elektroonilise vahendamise viia kõikvõimalikke performatiivseid sündmusi miljonite vaatajateni – olgu see teatrietendus, rokk-kontsert, parteikongress, matused, spordisündmused. Just vahendatusele vastanduv elususe mõiste on ka üks lavalise kohaloleku tuumi. Kohaloleku mõiste lahti koorimiseks vaatasin seda läbi mitme erineva aspekti: lavaline kohalolek kui etendaja kehastumisprotsesside tulem, etendaja võime luua energiat ja mõjutada sellega vaatajat, kohalolek kui elava etenduse lahutamatu osa. Arutelu puudutas ka binaarseid opositsioone, mida kohaloleku mõiste soovib lahendada, rõhutades keha ja vaimu ühtsust ning tasandades kohaloleku ja taasesituse vahelist konflikti.

Teemakohast kirjandust: Auslander, Philip 1999. Liveness. London, New York: Routledge. Fischer-Lichte, Erika 2008. The Transformatice Power of Performance. London, New York: Routledge. Lehmann, Hans-Thies 2006. Postdramatic Theatre. London, New York: Routledge. Power, Cormac 2006. Presence in Play. Doktoritöö. University of Glasgow.

Endla Teater “Vaikus”. Foto: Mats Õun

DRAAMA 2014

Püha ja blasfeemia poolustel Madis Kolk

Nii teatri kui ka laiemalt kogu kunsti puhul sõltub “pühaduse” mõiste kasutamine suuresti kontekstist või kasutaja enesetundest, konkreetsest elamusest või eesmärgist. See ei tarvitse lähtuda religioonist, kuid eeldab ilmselt ikkagi, et tunneme seeläbi kokkupuudet kellegi või millegi endast suuremaga, tunneme end osana mingist avaramast tervikust. Usuleigele eestlasele omistatud “teatriusk” võib endas kätkeda mitmeid rituaalseid elemente, mille seos pühadusega erineb kindlasti kiriklike sakramentidega kokku puutuva inimese pühadusekogemusest, mis aga iseenesest ei välista sellest võimalikke epifaanilisi elamusi. Lõppude lõpuks saame ju kokkupuutena pühadusega tajuda kõike, mis tõstab meid argielust välja ning seab silmitsi olukordadega, kus muutub meie n-ö olmeline teadvusseisund, seostugu see murranguhetk siis armastuse, leina, lepituse või mõne muu “suure teemaga”. Isegi mõisteid rangelt defineerimata tajume intuitiivselt, et lavastus, mis tegeleb küll religioosse temaatikaga, ei pea tingimata pakkuma pühaduseelamust, LÕPPUDE LÕPUKS SAAME JU KOKKUPUUvähemalt mitte religioosTENA PÜHADUSEGA TAJUDA KÕIKE, MIS ses mõttes. FestivalilaTÕSTAB MEID ARGIELUST VÄLJA NING vastustest võiks selle SEAB SILMITSI OLUKORDADEGA, KUS kohta pakkuda arutluMUUTUB MEIE N-Ö OLMELINE TEADVUSsainest näiteks Ingomar SEISUND. Vihmari “Külaline”, kus Éric-Emmanuel Schmitti näidendi temaatika on küll otseselt religiooniga seotud, kuid väljendab pigem Lääne inimese püüdu sakraalsust sõnastada, ära seletada ning nõnda justkui ise Jumala asemele astuda. Nõnda ongi Lääne teatriloos üks viljakas pühaduseotsingu suundumus lähtunud just kultuurikonteksti väidetavast 30

sõnaohtrusest, mille üheks eestkõnelejaks on olnud Antonin Artaud. Tõukudes konkreetselt prantsuse teatri ja dramaturgia ajaloost ning eripäradest, väljendas ta oma kirgliku pahameelt lääneliku “dialoogiteatri” suhtes, mis näiks justkui välistavat muud teatrivormid ja -vahendid. Tema enda visioonides pidi sedalaadi logotsentrismile teraapiliselt mõjuma teadvusseisundeid avardav ekstaatiline teatrielamus, mis viiks vaataja/osaleja vahetusse kokkupuutesse n-ö Olemise endaga. Omamoodi lääneliku romantilise ettekujutusena inspireeris Artaud’d orientaalne, eeskätt Bali teater. Selle distantsilt nähtud pühadus- ja ühtsustunde kontrastil näib Lääne kultuur vaid rõhutavat vaimu ning keha dualismi jm binaarseid opositsioone. Soovimata eelnevalt kirjeldatud hoiakuid samastada, tahaksin festivalilavastuste seast nendega seoses siiski nimetada Jon Fosse näidendi põhjal valminud Lembit Petersoni lavastust “Ma olen tuul”. Theatrumi tegevus küll kindlasti ei vastusta sõna, vastupidi, sõna ja selle kasutus on neil üks põhivahendeid, jõudmaks Sõna endani, religioosse sakraalsuseni, kuid taoline kogemus peitub ikkagi kirjasõna taga. Mitte küll ehedaima näitena Theatrumi sellesuunalisest loomingust, iseloomustas sakraalse Sõna juurde jõudmist omal moel ka nimetatud lavastus. Petersoni lavastus toob esile vaikuse kui omamoodi sõnadetaguse sihi, mispuhul sõnade lausumise eesmärk ei ole mitte pühaduse olemuse defineerimine, vaid pigem vaataja viimine selle piirini, kus sõnad lõpevad ja tuleb muul moel edasi minna. Tinglikult võiks selle kõrvale paigutada ka Esko Salervo “Vaikuse” Andres Noormetsa lavastuses. Teatri kui kunstiliigi profaanse pühaduse kohta esitas kõige otsesemaid küsimusi aga Andri Luubi ja Maria Petersoni “Tuvi”. Võib küsida, kas teater oma tegevuskeskse ning lihast ja luust olemusega on üldse sobivaim kunstiliik pühadusest kõnelemiseks. Kas näiteks muusikas ja maalikunstis ei

Hetked “Teatro Poetico” programmist. “Theatrumi kuulamised: Kristjan Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat”. ←↑ Fotod: Nele Tammeaid

DRAAMA 2014

ole side vahetum? Ei ole ju teatrilaval otseseid vasteid ei gregooriuse laulule ega ikoonimaalile, kuigi neidki võib seal ju elementidena kasutada. Üks viljakaid lavalise pühaduse testimise viise ongi Lääne kultuuris olnud just selle vastandamine profaansega, lausa blasfeemilisega. Jätkem siinkohal tagaplaanile teoreetiline poleemika selle kohta, kas teater ikka on alguse saanud religioossetest rituaalidest või on mõlemad algusest peale omanud vaid teatavaid ühiseid vormitunnuseid, millel lihtsalt erinev sisu ja eesmärk. Mõlemal juhul saame üldistada, et teater toob oma n-ö teatriolemuse välja seda rohkem, mida rohkem ta näitab oma kaugenemist religioossest pühadusest. Samas defineerib teda teiselt poolt just see pühaduseotsing, mille igatsusest ei saa ta vähemalt päris lõplikult kunagi eemalduda. (Üks võimsamaid tähiseid sellele on kasvõi 19. ja 20. sajandi vahetusel aset leidnud lavastajateatri sünd, milles ühinesid nii Lääne kultuuri ja mõtteloo profaneerumist väljendanud naturalism TEATER TOOB OMA N-Ö TEATRIOLEMUSE kui ka sõnadetagust püVÄLJA SEDA ROHKEM, MIDA ROHKEM TA hadust otsiv sümbolism.) NÄITAB OMA KAUGENEMIST RELIGIOOSSelleks aga, et vaatajas SEST PÜHADUSEST. SAMAS DEFINEERIB vastavad kanalid avada, TEDA TEISELT POOLT JUST SEE on teater seda otsingut PÜHADUSEOTSING, MILLE IGATSUSEST teostanud tihtipeale blasEI SAA TA VÄHEMALT PÄRIS LÕPLIKULT feemia kaudu. See, mida KUNAGI EEMALDUDA. Artaud’ ideaalidele ehk kõige lähemale jõudnud Jerzy Grotowski teatri puhul nimetati “mõnituse ja apoteoosi dialektikaks”, ei püüdnud oma blasfeemiaga ju mitte profaansust manifesteerida, vaid vastupidi: setitada mõnituse kaudu välja need pühadust kandvad kultuurilised alusmustrid, mis meie tänases profaanses maailmas võiksid veel kehtida.

Peter Brook on oma essees “Püha teater” võtnud kokku paljud märksõnad, mida mitmed teatrieksperimentaatorid, sh Artaud ja Grotowski, on silmas pidanud, tajudes, et õhtumaine teater kipub lavalt pühadust tõrjuma. Ta vastandab sellele “devalveerunud ideaalidega mandunud teatrile” visiooni pühast teatrist kui “nähtavaks tehtud nähtamatu teatrist”, kuid rõhutab seejuures: “Püha teater ei piirdu sellega, et ta toob nähtamatu esile, vaid

ta loob ka tingimused, mis teevad selle nähtamatu tajumise võimalikuks” (Brook 1972: 37–40). Küsimust püha kunsti meediumi ja tajumise tingimuste kohta on oluline silmas pidada ka siis, kui huvitume näiteks keskaegsest teatrikultuurist, kus kristluse kontekstis on probleem püha ja blasfeemia poolustest eriti akuutne ja ka atraktiivne, kuid kipub tänases tavakäibes – nii vähe või palju, kui see üldse jutuks võiks tulla – taanduma pelgalt sõnumi, moraali ja võimuküsimuste pinnale. Oma raamatus “Püha teater” on Briti teatriprofessor Ralph Yarrow püüdnud defineerida teatri pühaduse kriteeriume. Ta osutab William S. Haney määratlusele, mille kohaselt võimaldab püha teater “mõtte tühjendamist ja selle tulemusena teadvusemuudatust, mis hägustab piirid subjekti ja objekti, enese ja teise vahel” ning rõhutab pühaduskogemuse liminaalset intersubjektiivset keskkonda, milles ühinevad verbaalne ja transtsendentaalne (Yarrow 2007: 16). Oma uurimuses koondab Yarrow erinevate teoloogide, antropoloogide ja filosoofide (näiteks Mark C. Taylori, Rudolf Otto, Mircea Eliade, Georges Bataille’) seisukohti, mille põhjal üldistab ta ka teatava klišeehoiaku kristliku kultuuri väidetava logotsentrismi kohta, mis justkui välistavat pühadust: erinevalt müstiku numinoossest kogemusest olevat see valdavalt ratsionalistlik ja sõnakeskne ega tajuvat pühaduse transformatiivset ekstaasi (samas, 35–37). Kristliku teoloogia teatrivastasust kohtame küll juba kirikuisade tekstides patristika perioodil (1.–8. saj), kuid sellesisulised põhiväited sõnastas juba Platon, kes taunis oma “Politeias” teatri (tragöödia) afektiivsust, mis takistavat sellisena inimese tõetunnetust. Ta hoiatas, et kuna teatri fiktsioonimaailma (mis juba iseenesest on n-ö valelik) sisseelamine on kujundava toimega, siis riskib näiteja oma vaimse tasakaaluga. Kirikuisad laiendasid selle ohuvõimaluse ka publikule. Jumala näo järgi loodud, kuid kiusatuse kütke sattunud inimese teadvus võib seega kõrvale kalduda oma esmastest sihtidest. Olgugi see üks kaalukamaid (kuigi mitte ainus) argumente teatri püha ja blasfeemia pooluste kaalumiseks kristlikus kontekstis, võib nn teatrimaagia väidetavalt toimida

ka vastupidises suunas. Näiteks saanud Püha Genesius, 3. sajandil elanud rooma miimnäitleja ja hilisem näitlejate kaitsepühak, just kristlust mõnitava näitemängu ajal valgustuse ning pöördunud kristlaseks, taganemata sellest isegi keiser Diocletianuse survel ning võttes seetõttu kanda märtrisaatuse. Ehk loob see kaudse konteksti ka Grotowski otsingutele? Igal juhul ei saa kristlikku teoloogiat esteetikaküsimustes näha homogeensena. Esiteks säilitas kirikuisade hoiaku pigem õigeusu kirik, katoliku kirikul on ju suhted teatriga olnud teatavasti üsna soojad. Ometi võib küsida, kas kahe väidetava vastandi, kiriku ja teatri, püha ja blasfeemilise tihe koostöö läänekristluses pole tinginud ka mõningaid mõlemapoolseid mööndusi, millest idakirik oma ikooniteoloogia ning teatriskepsisega suutis hoiduda? Püha ja blasfeemia poolused ei viita ju üksnes mingitele teoloogiliste sugemetega moraalsetele seisukohtadele, nagu ehk agnostilisele tänapäevainimesele võib tunduda, vaid seostuvad üsna otseselt Brooki rõhutatud tajumise tingimustega, “nähtamatu nähtavaks tegemise” vahenditega. Sellelt pinnalt võiks väita, et kui katoliikliku esteetika keskmes on pigem sõnum, siis ortodoksi kunstikäsitlus pöörab rõhutatud eritähelepanu ka meediumile. Kui 2004. aastal linastus Mel Gibsoni “Kristuse kannatused”, mis mittereligioosset vaatajat võiks ehk häirida (või siis hoopis vaimustada) eeskätt oma vägivaldse kujundikeelega, siis samal ajal pakkus see film ka rikkalikku teoloogilist arutlusainest nii katoliku kui ka õigeusu teoloogidele. Läänekristlikust vaatepunktist oli teos teoloogiliselt korrektne, kuna sõnumi tasandil järgis film evangeeliume ning mingit hereetilist blasfeemiat ei väljendanud. Ortodoksi vaatepunktist ei piirdu kunstiteose pühadus aga üksnes selle kriteeriumiga ning vastavast seisukohast lähtuvalt hälbis sakraalse kunsti tajumise tingimustest justnimelt filmi vorm, meedium, mille kaudu Kristuse kannatuslugu edasi anti. Seda umbes samal moel, nagu läänelik maalikunst renessansiajal, hakates järk-järgult esiplaanile tõstma Kristuse inimlikku ja maist poolust ning ristisurma kannatusi, eraldades need aga Tema ülestõusmisest ning sakraalse kunsti eelduseks olevast palvelisest tajukeskkonnast. Ja mine tea, võibolla just selle protsessi kaudu suunduski püha kunst üha

rohkem sinnapoole, kus Artaud, Brook, Grotowski jpt tundsid, et 20. sajandi teater peab otsima vahendeid, kuidas pelgalt sõnade ja välise tegevuslikkuse tagant taas pühaduse ja vahetu kohaloluni jõuda. Tänapäeva õhtumaalasele võib just Gibsoni ja Grotowski vaimus läänekristliku taustaga ja agressiivselt afektiivses vormis esitatud religioosne kunstiline kujund mõjuda omamoodi lavalise OMETI VÕIB KÜSIDA, KAS KAHE VÄIDETAVA VASTANDI, KIRIKU JA vaimuliku harjutusena, mille TEATRI, PÜHA JA BLASFEEMILISE TIHE käigus saab ta, umbes nagu KOOSTÖÖ LÄÄNEKRISTLUSES POLE trenažööril, mõõta oma pulTINGINUD KA MÕNINGAID MÕLEMAsisagedust ning edenemist POOLSEID MÖÖNDUSI, MILLEST IDAKIRIK vaimuliku võitluse teekonnal. OMA IKOONITEOLOOGIA NING TEATRIKuid loomulikult pole see SKEPSISEGA SUUTIS HOIDUDA? ainus püha teatri kogemise võimalus läänekristluses. Meenutagem kasvõi Karol Wojtyła, hilisema paavst Johannes Paulus II teatritegevust, näidendeid ja teatrialaseid esseid, milles ta kõneles justnimelt teatri kaudu esitatud sõna osast Sõna tunnetamisel. Kuid vähe sellest, mitmed üsna hiljutised käsitlused rehabiliteerivad ka Konstantin Stanislavski omamoodi kanoniseeritud realististaatust ning püüavad tema seni pelgalt “teatripühadusega” seostatud süsteemis välja tuua seoseid ortodoksi teoloogia ja ikonograafiaga. Postmodernismi kõrgajal tagaplaanile jäänud huvi kunsti ja religiooni seoste vastu näitab 21. sajandi metamodernismi tingimustes taaselavnemise märke. Teater saab neis protsessides esile tuua oma olemusliku tasakaaluotsingu püha ja blasfeemia pooluste vahel, rõhutades ja rahuldades inimese kahesuunalisi igatsusi: ühelt poolt jumalikustumise, teisalt kiusatuste poole.

Viidatud kirjandus: Brook, Peter 1972. Tühi ruum. Tlk Malle Klaassen. Tallinn: Perioodika. Yarrow, Ralph 2007. Sacred Theatre. Bristol, UK; Chicago, IL: Intellect.

DRAAMA 2014

Mõtteid loolisuse piiridest* Aare Pilv

Kuraator Tõnu Õnnepalu programmivalik oli tõesti märgatavalt kirjanikupärane. Sellest andis kaudselt tunnistust näiteks aruteludel selgunud tõsiasi, et põhiprogrammi lavastustest vähesed leidsid Venemaa professionaalsete teatrikriitikute silmis armu. Põhjus oli ilmselt selles, et kuraator Õnnepalu vaatab teatrit natuke teisiti kui paadunud kriitik: ta vaatab etendust nii, nagu loetakse raamatut, nähes lavastuses “palju rohkemat, kui seal tegelikult on” (nagu kommenteeris Õnnepalu valikuprintsiipe festivalilehes Yulia Kleiman), keskendudes pigem lavastuse ideestikule KURAATOR ÕNNEPALU VAATAB TEATRIT ning eeldades, et kohNATUKE TEISITI KUI PAADUNUD KRIITIK: TA tumine kunstiteosega VAATAB ETENDUST NII, NAGU LOETAKSE sisaldab alati midagi, mis RAAMATUT. on “ridade vahel” – sest raamatus on ridade vahel juba kas või tegelaste intonatsioonid ja hääletoonid, mille lugeja peab ise looma. Teatrikriitikud on harjunud keskenduma pigem “sooritusele”, nemad ootavad, et lavastuse potentsiaal oleks võimalikult selgelt aktualiseeritud. Mõistagi on õnnepaluliku teatrivaatamise juures olulised ka lood, mida laval jutustatakse – lavastuse kui esituse kõrval on tähtis ka lavastus kui jutustus. Millised on narratiivi ehk loo minimaalnõuded? Mis peab olemas olema, et saaks öelda “tegu on narratiiviga”? Mulle näib, et minimaalne nõue on, et miski juhtuks: on üks olukord, siis miski juhtub ja siis on teine olukord, miski on muutunud. See on vähim lugu. (Näiteks: “Pimeneb”.) Kui miski muutub, siis on see loomu poolest ajaline, muutus ei ole võimalik väljaspool teatavat hetkede järgnevust. Niisiis, narratiivsust ei ole ilma ajalisuseta.

Kuid võib küsida ka vastupidi: kas on võimalik ajalisus

ilma narratiivsuseta? Kas saab rääkida ajalisest kunstiteosest, mis poleks narratiivne? Mõni aasta tagasi räägiti näiteks Mart Kolditsa “Proffetist” kui mittenarratiivsest teatrist. Võiks muidugi öelda, et kui on tegu abstraktse lavastusega, mis koosneb vaid assotsiatsioonide reast, siis pole see narratiivne teater. Näiteks nagu festivalikavva kuulunud “PURE MIND”, kus on peamiselt ainult huvitavad füüsilised kujundid ambivalentsete tähendustega ning pole läbivaid tegelaskujusid. Ometi vastab ka selline lavastus narratiivsuse minimaalnõuetele, ainult et loo tähendus luuakse vaataja peas. Ajalisus ise oma hetkede erinevusega loob teatava juhtumise-struktuuri: läbime muutuste mustri, mille korrastame oma peas looks. Sama lugu on muusikaga (mida Adorno on nimetanud “loojutustamiseks ilma loota”): meile ei jutustata konkreetset lugu inimestest ja nendega aset leidvatest sündmustest, ent tegu on siiski teatava juhtumisega, millel on oma abstraktne intriig. Me kuulame sümfooniat kui lugu. Isegi kui kuulame ambient-muusika pala, mis koosneb näiteks kümnest minutist muutumatult samast sämplist või kõlamotiivist (võime pidada seda puhtaks helikeskkonnaks või atmosfääriks või meeleseisundiks), ent kuulaja tajus erinevad esimene ja kümnes minut ometi, nii et isegi siin tekib teatav minimaalne narratiivne kord. Muusikapala on sellisel juhul vahend, mis aitab luua kuulaja individuaalse unikaalse narratiivi. Nii et nagu pole narratiivsust ilma ajalisuseta, on üsna raske ette kujutada ka ajalisust ilma vähimagi loolisuseta. Kuigi ajaline kestvus on narratiivsuse kui fenomeni minimaalnõue, ütleb intuitsioon ometi, et sellest ei piisa. Sellest ei piisa narratiivi kui inimpraktika seletuseks; see ei vasta küsimusele, miks lugusid vajatakse, mis on narratiivsuse antropoloogiline funktsioon. Mõistagi ei ole tolle minimaalnõudega midagi ka peale hakata, kui tahame analüüsida konkreetseid lavastusi.

DRAAMA 2014

Niisiis, millised tegurid või loomujooned peavad narratiivil veel olema, et lugu oleks meie meelest relevantne? Arvan, et neid on kaks. Esiteks peab olema teatav pinge ja pingelahenduse dünaamika: intriig ja lõpplahendus (narratiivil ei pea tingimata olema algust, ilma alguseta loos on veelgi rohkem pinget). Peab olema mingi probleem või konflikt või küsimus, mis tuleb lahendada, ehk lool peab olema tähendus. Teiseks: lool peab olema subjekt. See võib olla tegelane või jutustaja või mõnel juhul lugeja/kuulaja/vaataja ise. See tähendab, peab olema keegi, kellega loos asjad juhtuvad, keegi, kes tegeleb probleemiga ja püüab leida lahendust. Tähendusliku loo minimaalnõuded peale ajalisuse on niisiis, et peab olema küsimus ja vastuse otsing ning peab olema küsija.

kollektiivuse kaudu tekkiv kogukondlikkuse efekt (eetika on enamjaolt kollektiivne). Narratiivide kohta on palju erisuguse abstraktsusastmega teooriaid. Näiteks Vladimir Propp on põhjalikult uurinud imemuinasjutte ning süstematiseerinud nende struktuuri, eristades seitset tegelasfunktsiooni: kangelane, valekangelane, saatja (see, kes annab kangelasele ülesande), kahjutegija, kinkija, abiline ning ihaldatav printsess oma isaga (see viimane võib olla asendatud ka otsingute eesmärgiks oleva imeesemega). Samuti eristab Propp maksimaalselt 31 loofunktsiooni ehk võimalikku süžeekomponenti, alates kangelase kodust lahkumisest kuni õnneliku lõpuni (tavaliselt on need pulmad).

Küsimused on üldistatult need: mis juhtub, mis saab, mida teha? Need on loomult eetika valdkonna küsimused. Eetika seisneb küsimises: kui meil on sellised ja sellised tingimused, millised on siis sellise ja sellise tegevuse tagajärTÄHENDUSLIKU LOO MINIMAALNÕUDED PEALE AJALISUSE ON NIISIIS, ET PEAB jed? Võime kohe näha, OLEMA KÜSIMUS JA VASTUSE OTSING et eetika küsimused on NING PEAB OLEMA KÜSIJA. alati seotud ajaga, need on loomult ajalised: mida peab tegema tulevikus, mis saab tulevikus (ehk siis, mida tuleb teha ja mis tuleb)? Eetika on tuleviku projitseerimine ja modelleerimine, kus kesksel kohal on valikuhetk (seesama juhtumise moment, millest sünnib narratiiv).

Teine sellekohane teooria on Joseph Campbelli monomüüdi teooria aastast 1949 raamatus “Tuhande näoga kangelane” (“The Hero with a Thousand Faces”). See toob välja põhimustri, mis on ühine eri kultuuride müütilistele narratiividele (Odysseuse, Prometheuse, Jeesuse, Moosese, Buddha jt lood). Monomüüt koosneb kolmest staadiumist, mis jagunevad omakorda kokku 17 astmeks. Esimene staadium on algkeskkonnast lahkumine (astmeteks on kutse seiklusele, kutse tagasilükkamine, üleloomulik abi, läve ületamine ja “vaala kõht”), teine on initsiatsioon (katsumuste tee, jumalannaga kohtumine, võrgutav naine, lepitus isaga, apoteoos ja viimse eesmärgini jõudmine) ning kolmas on naasmine (keeldumine naasmast, maagiline pagemine, pääsemine, naasmisläve ületamine, osutumine kahe maailma isandaks ning lõpuks vabaduse saavutamine koos surma võitmisega).

Narratiiv on seega eetiliste valikute läbimõtlemise ja modelleerimise vahend. See on tegelikult triviaalne, kui mõelda loojutustamise funktsioonile traditsioonilistes kultuurides: see oli põhiline viis, kuidas järgmistele põlvkondadele anti edasi käitumismudeleid. Kõik müüdid ja muinasjutud on mudelid selle kohta, kuidas vastata küsimustele, mida teha, kuidas käituda, milline on teatud teguviisi tagajärg.

Proppi ja Campbelli teooria käsitlevad n-ö täiuslikke narratiive, kus eetilise mudeli tervik on esitatud oma täielikul mütoloogilisel kujul. Need on teatavad individuatsioonimudelid, mõnes mõttes absoluutsed lood, nagu need saavad eksisteerida vaid mütoloogilises teadvuses. (Tänapäevasele pilgule silmanähtav patriarhaalsus ja mehekesksus ei tule mitte nonde teoreetikute hoiakutest, vaid mütoloogiliste narratiivide enda maailmapildist.)

Niisiis, narratiiv on eetilise ja ajalise subjekti modelleerimise vahend. Kui lugusid jutustatakse teatris, lisandub ajalisuse intensiivne konkreetsus ning loo kogejate

Muidugi ei ole suurem osa lugudest tänapäeva kirjanduses või dramaturgias sellised absoluutsed müütilised narratiivid. Narratiivitüüpe on liigitatud paljudel viisidel.

Võib meenutada näiteks Northrop Frye teooriat, kus surma ja taassünni müüdist lähtudes on visandatud neli arhetüüpset žanri (mida siinses kontekstis võiks nimetada ka narratiivi struktureerimise neljaks põhimooduseks). Frye kasutab oma skeemis aastaaegu: kevadele vastab komöödia, kus tegelased jõuavad õnneliku lõpuni; suvele vastab idülliline armastuslugu; sügise žanriks on tragöödia ehk kangelase langemine ning talvele vastab satiir (mis pilab ülejäänud kolme arhetüüpi) või ka antiutoopia. Veel diferentseeritumalt on narratiive liigitanud nt jungiaanlik narratoloog Christopher Booker, kes näeb oma raamatus “Seitse põhisüžeed” (“The Seven Basic Plots”, 2004) seitset põhilist lootüüpi: koletise üle võidu saavutamine, sotsiaalselt kõrgemasse seisundisse jõudmine, otsing, rännak koos naasmisega, komöödia (Bookeril tähendab see armulugu), tragöödia, taassünnilugu. Inglise kirjanik Arthur Quiller-Couch on eristanud samuti seitset põhinarratiivi aset leidva konflikti tüübi alusel: inimene vs. inimene, inimene vs. loodus, inimene vs. jumal, inimene vs. ühiskond, inimene konflikti keskel, mees ja naine, inimene vs. ta ise. (Siinkohal võib meenutada, et Eestis on olnud tavaks iseloomustada Tammsaare “Tõe ja õiguse” osi samal moel, Voldemar Panso on teinud lausa lavastused “Inimene ja jumal” ning “Inimene ja inimene”.) Selliseid narratiivi põhitüüpide eristusi on veelgi. Kõige põhjalikum ja ilmselt ka üsna hästi tuntud on prantsuse kirjaniku Georges Polti 1895. aastal ilmunud raamat “Kolmkümmend kuus dramaatilist olukorda”. Polti lähtub enda sõnutsi Carlo Gozzi samalaadsest jaotusest. Need dramaatilised olukorrad (ta toob näiteid nii näidenditest kui ka romaanidest) võivad olla tervikloo põhiolukorrad, kuid üks lugu võib ka koosneda mitmest sellisest olukorratüübist. Neid siin üles lugeda võtaks liiga palju ruumi. Kui nüüd vaadata selle taustal põhiprogrammi kaheksat lavastust, siis näib mulle, et pool neist esindab traditsioonilisemat ja selgemini määratletavat narratiivsust ning pool mingis mõttes piiripealsemat lahendust. Esmalt esimesse poolde kuuluvaist. Salervo/Noormetsa “Vaikus” on eelmainitud liigituste

järgi tragöödia, kujutab konflikti inimeste vahel ning inimest keset konflikti. Rozovi/Strelkini “Õnn kaasa” on samuti Frye järgi tragöödia, kuid Bookeri jaotuse kohaselt võib see olla nii koletise võitmise lugu kui ka tragöödia, oleneb, keda pidada loo protagonistiks ( ja KUI NÜÜD VAADATA PÕHIPROGRAMMI KAHEKSAT LAVASTUST, SIIS NÄIB MULLE, selle ambivalentsi lisamist ET POOL NEIST ESINDAB TRADITSIOORozovi loole võib pidada NILISEMAT JA SELGEMINI MÄÄRATLETAlavastaja tõlgendustööks); VAT NARRATIIVSUST NING POOL MINGIS see on inimese ja ühiskonMÕTTES PIIRIPEALSEMAT LAHENDUST. na konflikti lugu, Polti järgi oleks see üsna selgelt mässunarratiiv. Luubi/Petersoni “Tuvi” on pigem kevadine komöödia, siin on koos mitu eri tasandi konflikti; mulle jäi siin kõlama eelkõige Heinari ümbersünnilugu (mida võiks tõlgendada ka Polti nimetatud olukorrana “enese ohverdamine ideaali nimel”). Schmitti/Vihmari “Külaline” liigub talve ja kevade piiril ning esindab tänapäeval haruldasemat inimese ja jumala vastuolu; Polti järgi on see eelkõige “mõistatuse” lugu. Ülejäänud neli on pisut keerulisemad juhtumid. Weskeri/ Kõrve “Neli aastaaega” on dramaturgiliselt huvitav näide, kuidas Frye neli arhetüüpi ongi ühte narratiivi kokku sulatatud, kevadisest harmooniaotsingust kuni sarkastilise tühjuseni. Representatiivne mehe ja naise lugu. On üsna tähelepanuväärne, kuidas selles tekstis ( ja lavastuses) on läbi põimunud müütilis-abstraktne ning lausa olustikuliselt realistlik register. Nummise “Petroskoi” on minu mulje järgi talve-lugu, mis kujutab inimest konflikti keskel. Õigupoolest üht lugu siin polegi, on kimp väiksemaid lugusid, mis omavahel võistlevad ja võitlevad, nii et jääb mulje ühe koherentse Karjala identiteediloo kokkuvarisemisest. Hoolimata lavastuse lõbustavast välispinnast, on see tugeva lagunemisatmosfääriga düstoopia – selles vastuolus on ka lavastuse tugevus. Renate Keerdi “PURE MIND” on see alguses mainitud juhtum, kus loo peab abstraktsetest seostest kokku panema pigem vaataja oma peas. See lugu näib olevat ke-

vadine, kuid on raske öelda, kas see on lugu otsingust, koletise võitmisest või millestki muust ning mis laadi konflikti siin lahendatakse; kas on see Polti järgi palve esitamine, mäss, katsumusterohke seiklus, saavutamise lugu, hullumeelsuse lugu või võitlus jumalaga – see sõltub väga palju vaataja häälestatusest. Seejuures on lavastuse narratiivne kude väga tugev. Fosse/Petersoni “Ma olen tuul” on teises äärmuses: loo sisu on väga selge, kuid lugu ise on väga minimaalne. Siin juhtub tegelikult üks asi: üks tegelane tahab saada “tuuleks” ja ta saab selleks. Me teame sisuliselt algusest peale, mis juhtub, ja lõpuks see juhtubki – ning lühikese lavastuse kogu pinge ongi selle hetke pinge, mis on laiali laotatud. Pigem on see lüüriline luuletus kui lugu. Siin ei ole lahendust, on vaid küsimuse lahtihargnemine. Loomulikult toimib see niisugusenagi narratiivse mudelina eelmainitud mõttes, sest see kujutab olukorda, kus ongi väga raske mingit vastust anda: see on mudel olukorrast, kus iga vastus jääb küsitavaks. Mõistagi on see tragöödia, lugu inimese konfliktist iseendaga; see vastab Polti loendi viimasele olukorrale “armastatud inimese kaotus”. Praegusele ajastule iseloomulikult ei ole nende lugude hulgas puhast idüllilist suve-narratiivi ega lugu inimese vastasseisust loodusega.

saab aeg-ajalt võtta ühe köite, et selle seltsis kogu õhtu meeliskleda. Eriti oli see tunda lavastuse “Ma olen tuul” puhul, kus suurepäraselt seatud ja teostatud kuuldeline partituur hääle ja vaikuse piirimail põrkus intensiivse ja elamusjanuse publiku PIGEM MEENUTABKI DRAAMA müüriga – on vähe lavastusi, PÕHIPROGRAMM VÄIKEST JUTURAAMATUTE RIIULIT, KUST SAAB mille puhul isegi vaatajate AEG-AJALT VÕTTA ÜHE KÖITE, ET SELLE kõrvaklappidest kostev SELTSIS KOGU ÕHTU MEELISKLEDA. tõlge (festivalietenduste kõlapildi paratamatus) mõjub ilmselge sissetungina laval toimuvasse. Sein jäigi ületamatuks, nagu hiljem hinnanguist paistis, kuid mulle oli Marius Petersoni rolliesitus seekordse festivali tipp. Aga see kuulub juba “kohalolu” märksõna alla.

* Draama aruelud olid seekord haagitud konkreetsete märksõnade “kohalolu”, “lugu” ja “pühadus” külge. Siinne tekst põhinebki looteemalisel arutelul esitatud ettekandel ja ilmus esmakordselt ajalehe Sirp 30. septembril 2014.

Draama põhiprogrammi eripära oli see, et vähe oli lavastusi, mida tavatsetakse nimetada “festivalilavastusteks”, mis võiks kõnelda jõuliselt mis tahes publikuga tihedas elamuste konkurentsis (võib-olla “PURE MIND” oligi ainus selline). Pigem nõuavad need enda ümber vaba tühja ruumi, et lavalt jutustatu üle saaks pikemalt mõlgutada, ilma et peaks ruttama kohe uut etendust vaatama. Pigem meenutabki see valik väikest juturaamatute riiulit, kust

Marius Peterson ja Ott Aardam Theatrumi lavastuses “Ma olen tuul”. ← Foto: Harri Rospu

Draama v채lisk체lalised

Draama 2014 väliskülalised Alla Šenderova (Venemaa) – Rahvusvaheline Tšehhovi teatrifestival Antine Zijlstra (Holland) – Gröningeni Ülikooli õppejõud Attila Szabo (Ungari) – uurija Ungari teatrimuuseumi ja -instituudi juures Beate Schappach (Šveits) – Berni Ülikooli teatriteaduse õppejõud Dina Goder (Venemaa) – teatrikriitik ja Festival “Kuldne mask” esindaja, ekspertgrupi liige Dr Hans van Maanen (Holland) – Gröningeni Ülikooli teatriteaduse õppejõud Ekaterina Priklonskaja (Venemaa) – kriitik veebiajakirja okolo.me juures Esko Salervo (Soome) – näitekirjanik ja lavastaja Soome Rahvusringhäälingu juures, ekspertgrupi liige Ildiko Sirato (Ungari) – Teatriuurija Ungari Rahvusraamatukogu juures Inese Micule (Läti) – Riia Uue Teatri lavastaja Magnus Thor Thorbergsson (Island) – Islandi Kunstiakadeemia õppejõud Maja Šorli (Sloveenia) – Sloveenia Teatri-, Raadio-, Filmi- ja Televisioonikooli õppejõud Malin Nagel (Saksamaa) – vabakutseline dramaturg Marek Tamm (Eesti) – õppejõud ja teadlane Tallinna Ülikoolis, ekspertgrupi liige Maria-Elisabeth Heinzer (Šveits) – Berni Ülikooli teatriteaduse õppejõud Maris Kaliževa (Venemaa) – Rahvusvaheline Tšehhovi teatrifestival Stefan Moberg (Rootsi) – Rootsi Lavastajate Liidu esindaja, ekspertgrupi liige Stephen Wilmer (Iirimaa) – Trinity Ülikooli teatriteaduse õppejõud Tatiana Kuleshova (Venemaa) – kriitik veebiajakirja okolo.me juures Terttu Savola (Soome) – Soome Rahvusteatri lavastaja Viktoria Tinjakova (Venemaa) – Rahvusvaheline Tšehhovi teatrifestival Yulia Kleiman (Venemaa) – Peterburi Kunstide Akadeemia välissuhete juht, ekspertgrupi liige

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Teistsugune perspektiiv tuleb kasuks Stefan Moberg Küsis Kadri Naanu Stefan Moberg on rootsi lavastaja ja sealse lavastajate liidu juhatuse liige, kes osales Draama festivalil juba neljandat korda.

Kas Teil oli festivalile tulles mingeid ootuseid ja kas neile ootustele vastati? Vastan jaatavalt mõlemale küsimusele, kuid ma pean enda vastust pisut täpsustama. Olen ka eelnevalt Draama festivalil käinud ja siis oli programm pisut laiem ning näha oli võimalik külalisetendusi ka teistest Balti riikidest. Sel aastal olid fookuses kohalikud lavastused. Ma lootsin näha huvitavate teemade ja heade näitlejatöödega kõrgetasemelisi lavastusi nagu varem, kui ma Tartus käinud olen. Ja neile ootustele vastati. Nägin siin suurepäraseid näitlejatöid – rääkisime eesti näitlejate kõrgest tasemest ja oskuslikust ansamblimängust ka vestlusringis. Seda oli rõõm taaskogeda ja näha, et näitlejad on siin endiselt tasemel. Kui rääkida programmist tervikuna, siis oli festivalil lavastusi, mis meeldisid mulle rohkem, ja neid, mis ei olnud minu jaoks nii huvitavad. Programm oli mitmekülgne ja mitte läbivalt kõrgetasemeline, kuid see ei tähenda, et see oleks halb olnud. Ka festivali korraldus oli väga hea, mistõttu oli Tartusse ikka hea tulla. Kirjeldage mõne sõnaga rahvusvahelise teatrivaataja kogemust, kuidas erineb see koduses keskkonnas teatri vaatamisest? Kui palju läheb tõlkes kaduma?

Palju ei lähe kaduma, sest meile oli võimaldatud suurepärane tõlge. Ma olen terve oma elu teatris töötanud ja minu töö on vaadata ning tõlgendada seda, mis laval toimub. Seega võin ma ka pisut vilunum olla kui mõni

teine vaataja. Kuid ma arvan, et kui näitlejad teavad, mida nad teevad, ning lava ja lavastus on head, siis ei peagi päris kõigest aru saama. Näiteks “Tuvi” esimese vaatuse ajal mu tõlkeaparaat ei töötanud, kuid ma ei hoolinud sellest üldse. Sain sellest loost suurepäraselt aru, mõistsin tegelaste omavahelisi suhteid. Isegi kui ma ei saanud aru, mis nad üksteisele ütlesid, siis mõistsin, mille üle nad vaidlesid – nautisin, kuidas see konflikt ette kanti. Seega ma ei arva, et tõlkes palju kaduma läheks. Vähemalt minul ei läinud, sest ma ei tundnud, et oleksin millestki ilma jäänud. Milliste teemadega eesti teater tegeleb? Kas mingid teemad või ühisnimetajad tõusid festivalil nähtud etendustes esile? Kas need teemad on kohaliku või universaalse kõlapinnaga? Ma ei oska öelda, kas need teemad on lokaalsed või universaalsed. Mul on tunne, et varasematel festivalidel on rohkem läbivaid teemasid silma paistnud ja need keskendusid siinse ühiskonna iseseisvusjärgsetele arengutele. Üheks ühisnimetajaks võiks olla aga see, et neli sellel aastal programmis olevat lavastust tõukusid ajaloolisest vaatepunktist. Need pöördusid tagasi II maailmasõja algusesse, Petroskoisse, 1960ndatesse ning Freudi juurde. Ükski neist lavastustest ei olnud selle konkreetse aja kohta, millesse nad tagasi pöördusid, kuid need kasutasid minevikku, et arutleda teemade üle, mis on veel tänapäevalgi olulised. Ma ei tea, kas selline trend paistab ka teiste eesti lavastuste puhul silma, kuid see tundus olevat üks ühisnimetaja. Millised on Teie jaoks eesti ja rootsi teatri suurimad sarnasused ja erinevused? Rootsi on suurem riik ja seal on teatreid igal pool. Praegu

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Telakka/Vanha Juko/Rakvere Teatri lavastus “Petroskoi”. Foto: Kal G. Baer

paistavad seal silma mõned suuremad teemad, millest ma ühes vestlusringis ka pisut kõnelesin. Paljud teatrid uurivad soo- või värvipimeda rollijaotusega (gender or colour-blind casting) seotud võimalusi. See tähendab, et Strindbergi “Preili Julies” võib Jeani mängida teise nahavärviga näitleja. Samuti võib Christine’i mängida mees. Selliste küsimustega tegeleme praegu. Nende strateegiate eesmärk on uurida ühiskonna patriarhaalseid alusstruktuure. See on üks tugev trend. Samuti on teater taas poliitiliseks muutunud. Poliitilisest teatrist räägitakse Rootsis tavaliselt seoses 1970ndate või 1980ndatega, mil kunstnike seas oli tugev vasakpoolne liikumine. Samuti leidus siis mitmeid sõltumatuid teatrirühmitusi, mis olid tugevalt kapitalistliku turumajanduse, Vietnami sõja ja muu taolise vastu. Tänapäeval ei ole tegemist samade probleemidega, kuid kohalik poliitika ei ole enam nii hea ja turvaline, nagu see oli varem. Päris pikka aega olid meie poliitikud ühel meelel selles osas, mida pidada oluliseks. Meil ei ole olnud suuri konflikte. Praegune olukord on aga konflikt-

ne. Meil on parlamendis näiteks rassistlik partei. Samuti osaleb järgmistel valimistel end natsistlikuks kuulutanud erakond. Nad on küll väga väikesed ja tähtsusetud, kuid asjaolu, et keegi defineerib enda poliitilisi vaateid natsistlikena ning soovib parlamenti kandideerida, on toonud kaasa suure arutelu. Valdav enamus on sellise õuduse juhtumise vastu. Rootsis on palju immigrante ja põgenikke ning see on mõne inimese jaoks hirmutav. Hirm muudab inimesed vastakateks ning nad toovad kuuldavale igasuguseid kulunud lööklauseid nagu: “Nad tulevad siia ja võtavad meie töökohad ära”. Lihtsustavaid selgitusi ja häbituid valesid korratakse seni, kuni inimesed neid uskuma jäävad. Selle tulemusel on paljud teatraalid, kunstnikud ja muusikud hakanud tootma materjali, millel on otsene poliitiline sõnum. Teatris ei ole juba paar aastakümmet selliste poliitiliste sõnumitega tegeletud. Muidu on asjad võrdlemisi tavapärased, siin-seal lavastatakse muusikale, et publikut köita jne. Kas festivalil nähtud etendused võiksid endale ka

välismaal publikut leida? Kas need võiksid leida vaatajaid Rootsis? Kindlasti! Kui ma “Tuvi” vaatasin, siis ei saanud ma teatriprofessionaalina jätta mõtlemata, kus ma seda Rootsis lavastada saaksin. Üks näitleja saatis mulle isegi selle näidendi ingliskeelse teksti. Paljudele minu kolleegidele pakuksid huvi need samad naljad, mida me siin nautisime. Samuti oleks see huvitav tavapublikule, kes lähtuksid vaadates igasugustest näitleja stereotüüpidest. Lavastus “PURE MIND” töötaks igal pool, k.a Rootsis. Ja ma arvan, et “Vaikus” oleks samuti põnev. Kui ma mõtlen mõne suurema teatri repertuaari peale, siis arvatavasti leiaks see näidend selles oma koha. “Neli aastaaega” on küllaltki tavapärane näidend ja selle teema (meeste ja naiste suutmatus püsivaid suhteid luua, sest esimesed on nii- ja teised naasugused) on võrdlemisi vanamoodne ja see meil enam ei töötaks. Teised, mida mainisin, leiaksid endale publiku küll. Sel aastal kannab festival pealkirja “Kohaloleku kunst”. Tõnu Õnnepalu jaoks on kohalolul nii aja kui ka kohaga seotud mõõde. Mida tähendab kohalolek Teie jaoks? Kas festivali pealkiri õigustab end? Kas seda kohalolu oli võimalik tunda? Ma arvan, et see on huvitav ja hästi valitud pealkiri, sest selle kuulmine tekitab igasuguseid küsimusi. Kohalolu on võimalik mitmeti tõlgendada ja ma saan aru, et eesti keeles on neid võimalusi rohkemgi kui inglise keeles. Proovisin festivali pealkirja ka Rootsi keelde tõlkida ning see töötab samuti, sest annab kohalolu ja selle erinevate vormide ning väljendusvõimaluste üle arutlemiseks piisavalt võimalusi. Leian, et “Kohaloleku kunst” on hea pealkiri, sest see tõstatab palju küsimusi, kohalolu ei ole üheselt defineeritav ning sellel on palju erinevaid külgi. Minu jaoks on kõige olulisem publiku kohalolu. Kohalolu ei ole võimalik kogeda, kui publikut ei ole. Seda kogetakse publikus, seal, kus on vaatajad. Sinna jätab etendus mingi jälje. Seetõttu vaatasin ma üsna tähelepanelikult, kuidas siin nähtud etendused püüdsid publikut kaasata. Ja nad tegid seda üsna erinevalt. Oleksin seda tõenäoliselt ikkagi märganud, kuid ma ei oleks sellele teadlikult nii palju tähelepanu pööranud, kui festivalil ei

oleks sellist pealkirja olnud. Sellele oli lõbus mõelda. Minu jaoks lisas see festivalile midagi juurde. Festivali kuraator on professionaalne kirjanik. Kas tema koostatud programm peegeldas seda? Kas võiks väita, et festivali programm oli tavalisest rohkem keelekeskne? Ma ei oska seda öelda, sest ma ei tea, milliste lavastuste hulgast kuraator oma valiku tegi. Ta ütles, et ta vaatas üle saja etenduse. Keelele keskendumine paistab rohkem välja luuleteatrist Teatro Poetico ja seal etendunud festivali kõrvalprogrammist. Ma nägin sellest programmist ainult ühte etendust. Muidu ma leian, et see on igati pädev, et programmi valib mõni kirjanik või kunstnik, kes on harjunud emotsioonide ja mõtete väljendamisega tegelema. Tema valikut on huvitav jälgida. Ma ei arva, et see oleks kuidagi kummaline. Asjadele veidi teistsugusest perspektiivist vaatamine tuleb meie töö juures kasuks. Milline oli Teie jaoks kõige meeldejäävam hetk festivalil? Kui sa küsid, milline etendus mulle kõige rohkem meeldis, siis sellele ma ei oska vastata. See on teiste suhtes pisut ebaaus, kuid kõikides etendustes oli tõepoolest meeldejäävaid hetki. Mõnes etenduses paistis silma hea idee, teises näitlejatöö jne. Kuid neist lavastustest jääb minuga kõige kauemaks vist “Vaikus”. See oli väga oskuslikult jutustatud intensiivne lugu ja head lood kipuvad meile meelde jääma. Samuti üllatas mind positiivselt “Petroskoi”, mis oli väga energiline ja meeldejääv. Need olid vast kõige meeldejäävamad hetked festivalil, üks pisut traditsioonilisem ja teine üsna ootamatu. Kas sooviksite midagi lisada? Nagu tavaliselt, oli festivalist väga meeldiv osa võtta. Tartu on mitmes mõttes huvitav linn. See on suuresti seotud ülikooli ning asjaoluga, et siin on nii palju aktiivseid noori inimesi, kes tegelevad otsimise, õppimise ja eneseväljendusega. Tartu on elav ja energiline ning siin olemine on virgutav.

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Teksti kohalolu Dina Goder Küsis Maarja Helena Meriste Vene teatrikriitik Dina Goder osaleb Draama festivalil teist korda. Viimati väisas ta festivali aastal 2010, mil kuraatoriks oli Priit Raud.

Kuidas Te leidsite oma tee Draama festivalile? Millised olid Teie ootused enne festivalile tulemist? Külastasin Draama festivali mõned aastad tagasi festivali Kuldne Mask esindajana, et leida sinna kutsumiseks huvitavaid eesti lavastusi. Mäletan, et tookord ei olnud programm suurepärane, kuid seal oli siiski paeluvaid lavastusi. Eriti meeldisid mulle Teater NO99 lavastus (“The Rise and Fall of Estonia”). Samuti oli siin väga palju toredaid külalisi erinevatest riikidest, kes kõik teatri üle arutlesid. Seetõttu olin kohe nõus festivalile tulema, kui mulle kirjutati. Võtsin kutse vastu, sest see on uus ja põnev kogemus. Ma olen harjunud lavastuste üle arutlema, kuid pean tunnistama, et teen seda harva inglise keeles. Kirjeldage mõne sõnaga rahvusvahelise teatrivaataja kogemust, kuidas erineb see koduses keskkonnas teatri vaatamisest? Kui palju läheb tõlkes kaduma?

Teater on universaalne kunstivorm ja ma olen harjunud rahvusvahelisi lavastusi vaatama. See ei valmista mulle raskusi, eriti siin, kus on olemas ingliskeelne tõlge. Olen käinud ka Avignoni teatrifestivalil, kus on teinekord prantsuskeelsed etendused, mida ei tõlgita. Siis on palju raskem, sest ma ei räägi prantsuse keelt. Teater on aga eriline kunstiliik – siin loevad näitlemine ja kohalolu ning teksti ei ole sageli üldse vaja. Mõnikord on ka väga keelekeskseid lavastusi, kus on palju dialoogi, ja sealt võib midagi kaduma minna. Aga ma olen kindel, et suudan

head lavastust halvast eristada kõikides keeltes. Usun, et see ei ole ka eri rahvusest publikule probleemiks. Mõnes riigis on publik küll aktiivsem ja impulsiivsem, teises on inimesed jällegi vaiksemad ning panevad rohkem tähele, kuid lõppkokkuvõttes saavad mõlemad aru. Keeleoskamatus ei ole probleemiks. Teinekord võime näha etendust, mis on väga spetsiifiliselt mõne koha või riigiga seotud. Ma küll ei pruugi sealsest igapäevaelust midagi teada, kuid see ongi minu jaoks kõige huvitavam. Kui ma leian kellegi, kes seda mulle selgitab, siis ma õpin selle riigi inimeste kohta palju uut ja mõistan neid rohkem. Kui lavastus tegeleb millegi üldisega, siis ei ole mul võimalik midagi uut õppida. Milline on Teie arvamus eesti teatrist festivalil nähtud etenduste põhjal? Kas esile tõusis mingi läbiv teemadeliin? Kas eesti teater tegeleb rohkem universaalsete või kohalike küsimustega? Millised on suurimad erinevused eesti ja vene teatri vahel? Festivalil nähtu põhjal on raske sellest rääkida. Mulle meeldib väga Draama festivali korralduspõhimõte, kuid väga riskantne on kutsuda igal aastal uus inimene programmi koostama. Tulemust näeme praegu. Me kutsume inimese, kes on väga intelligentne ja huvitav, kuid tal ei ole teatriga kogemusi, mistõttu teeb ta valikuid oma isiklike eelistuste põhjal. Võin öelda, et meie maitsed ei kattu. Kui programmi oleks koostanud mõni eesti teatrikriitik, siis oleks see võib-olla olnud rohkem mulle meele järele. Sellel aastal jäid valitud lavastused minust pisut kaugele. Kuid on huvitav jälgida, milliseid valikuid teeb üks intelligentne kirjanik. Ma ei taha kedagi solvata, kuid loodan, et selle aasta programm ei peegelda eesti teatri seisu üldisemalt. Ma tean üht-teist eesti teatrist ja siin on palju väga huvitavaid lavastajaid ning suurepäraseid

näitlejaid. Olen kindel, et Eestis on kahe viimase aasta jooksul jõudnud lavale heade näitlejatöödega suurepäraseid lavastusi, mille hulgast valida ning seetõttu ei olnud minu kogemus sel festivalil väga hea. Kuid programmi koostamine sellisel viisil ongi riskantne. See on normaalne, et niimoodi juhtub. Kui soovitakse kindla peale minna, siis tuleb valida professionaalselt tehtud lavastuste vahel, kuid kui soovitakse midagi värsket, võib ka teistmoodi. Kuidas iseloomustaksite eesti teatrit oma varasema kogemuse põhjal? Kas Teile on mingeid eripäraseid jooni silma torganud? Varem olen ma eesti teatrit näinud erinevatel teatrifestivalidel Venemaal. Need lavastused olid alati mingil viisil erilised. Tavaliselt on see eripära olnud väga hea – neid etendati mõnes uues kohas, neis olid väga head näitlejatööd, tegemist oli huvitava lavastajatöö või teemaga. Mul on tunne, et siin festivalil nägin ma aga üsna tavalist teatrit. Nüüd ma tean, et ka Eestis tehakse täiesti tavalist teatrit. Ma ei teadnud seda enne, kui seda nägin. Ja see tavaline teater on samasugune nagu tavaline teater Venemaalgi – mõnikord on see melodraama, mõnikord komöödia, seal võib olla nii halbu kui ka häid näitlejatöid, kuid see on alati tavaline. Sel aastal kannab festival pealkirja “Kohaloleku kunst”. Tõnu Õnnepalu jaoks on kohalolul nii aja kui ka kohaga seotud mõõde. Mida tähendab kohalolek Teie jaoks? Kas festivali pealkiri õigustab end? Kas seda kohalolu oli võimalik tunda? Jah ja ei. Festivali kuraator defineeris seda mõistet omal viisil, kuid ma tean, et teatriuurimises tähendab see midagi muud. Kohalolu on väga huvitav mõiste. Tänasel arutelul rääkisime nii narratiivsusest kui ka kohalolust ning nägime, et paljud inimesed on neist teemadest

Jelena Tarassenko ja Sergei Tšerkassov Vene Teatri lavastuses “Õnn kaasa!”. ← Foto: Viktor Burkivski

huvitatud. Nad soovisid seda kohalolu lavastustest leida. Muidugi on kohalolust festivali programmi valitud lavastustega seoses põnev rääkida, kuid see ei olnud neile lavastustele mingil viisil eripärane või ainuomane. Festivali kuraator on professionaalne kirjanik. Kas tema koostatud programm peegeldas seda? Kas võiks väita, et festivali programm oli tavalisest rohkem keelekeskne? Jah, siin keskenduti tõepoolest rohkem tekstile, kuigi ma ei ole lavastust “PURE MIND” veel näinud ja seal ei pidavat teksti olema. Kui ma kuulsin kuraatorit oma valikuid selgitamas, siis mõistsin, et tema jaoks oli kõige olulisem festivali teema. Kõik tema valikud – miks talle mõni asi meeldis ja mõni teine mitte – toetusid valitud teemale. See on filoloogide ja kirjanike puhul tavaline. Me arutlesime tänases vestlusringis festivali moto üle ja teatraalidel on sellest oma arusaam. Rääkisime näiteks narratiivsusest ning ma ütlesin, et mõnikord ei juhtu laval mitte midagi. Tema aga leidis, et see ei ole võimalik – kui inimesed on mingil kindlal ajal mingis kindlas kohas, siis midagi ikka juhtub. See on tavaline, et need inimesed, kes töötavad tekstidega, kuid ei ole teatriga seotud, eeldavad, et kui tekst on olemas, siis kindlasti midagi ka juhtub. Teatriga seotud inimeste jaoks on asjad teisiti. Milline oli Teie kõige meeldejäävam hetk festivalilt? Mulle meeldib Tartus väga, ilm oli siin hea ning inimesed on alati äärmiselt lahked ja sõbralikud. Kuigi etendused ei olnud päris minu maitse järele, meeldis mulle tõesti siin olla. See oli meeldiv kogemus. Samuti oli vestlusringidest väga huvitav osa võtta ja kuulata nii teiste ekspertide kui ka publiku arvamusi. Teatriuurijate konverentsiga seoses oli siin palju põnevaid inimesi, kes samuti vestlustest osa võtsid. Suurepärane on jälgida, kui erinevalt inimesed samast asjast mõtlevad. Mõnikord näeme mõnd etendust ja leiame, et see on kohutav. Samuti on meil tunne, et ainult meil on õigus. Vestlusringides oli aga võimalik näha, et paljud inimesed mõtlevad samast etendusest hoopis teisiti. Nad näevad selles midagi head ja huvitavat. Ja need on kõik väga targad inimesed, mistõttu ongi hea lavastustest rääkida.

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Hingega valitud teater Esko Salervo Küsis Kadri Naanu Bioloogi haridusega Esko Salervo on soome näitekirjanik, dramaturg ja stsenarist, kelle näidendil põhineb festivali põhiprogrammi hulka kuulunud Endla teatri lavastus “Vaikus”.

Millised olid Teie ootused enne festivalile tulemist? Kas neile ootustele vastati? Tean, et Eestis tehakse head teatrit, mistõttu ootasin häid lavastusi. Samuti soovisin toredate eesti inimestega mõnusalt aega veeta. Elan hüüdlause “Inimesed ennekõike!” järgi. Arvan, et kõigele muule saab hiljem tähelepanu pöörata. Ja inimesed on siin toredamad kui kunagi varem. Ka etendused on olnud suures enamuses minu maitse järele. Kõik nähtu on olnud kõrgetasemeline, kuid mõni etendus ei olnud mulle personaalselt meele järele. Kirjeldage mõne sõnaga rahvusvahelise teatrivaataja kogemust, kuidas erineb see koduses keskkonnas teatri vaatamisest? Kui palju läheb tõlkes kaduma?

Ma ei saa seda teada, sest olen tuttav ainult tõlkega. Tõenäoliselt ei ole erinevus väga suur, kuna lavastuste põhituum on sama. Professionaalina saab sellele tuumale üsna kiiresti pihta, sest kõik visuaalne materjal on olemas. Seega on vaja tegeleda ainult verbaalse materjaliga, kuid see ei ole väga keeruline. Mõnikord lülitasin ma kõrvaklapid välja ja lihtsalt jälgisin mängu. Hästi tehtud lugu on tavaliselt väga kerge jälgida ka ilma teksti mõistmata. Mõnikord on tekst väga poeetiline ja siis tuleb seda pingsalt jälgida, kuid see on juba teine lugu.

Milline on Teie arvamus eesti teatrist festivalil nähtud etenduste põhjal? Kas esile tõusis mingi läbiv teemadeliin? Kas eesti teater tegeleb rohkem universaalsete või kohalike küsimustega? Kõigil etendustel oli midagi ühist, mis kõlab kokku kuraatori isiksusega. Seda on raske seletada, kuid kõik lavastused olid väga Tõnu moodi. Ta on teinud valikuid jäädes oma hingele truuks. Kuid ma nägin ainult kaheksat etendust, mis on ühe inimese valitud. Seega ei saa ma väga suuri üldistusi teha. Etendused olid professionaalsed, kuid valik tehti ju kahe aasta parimate lavastuste seast. Eestlastel ja siinsel teatril on üks omadus, mida on keeruline tõlkida. Soome keeles kasutame selle kohta sõna heleä (hele, kirgas), mis tähistab sellist kerget ja südamlikku meeleolu. Millised on eesti ja soome teatri suurimad sarnasused ja erinevused? Mul on selle sarnasuse kirjeldamiseks üks vahva lugu: kunagi pani ühes väikelinnas elav norra psühholoog tähele, et teatud kindlal kellaajal kaob kõikidest majadest sinine ekraanihelendus – televiisorid lülitatakse välja. Sel kellaajal olid telekavas soome seriaalid ja teda hakkas huvitama, miks norralastele ei meeldi need seriaalid, mida soomlased naudivad. Peale aastatepikkust uurimist ta avastas, et muutelõppe kasutavate keelte ja kaasõnu kasutavate keelte vahel on erinevus – nendes väljendatav olemise dramaturgia on teistsugune. Kõik indoeuroopa keeled on seda teist ja soome-ugri keeled seda esimest tüüpi. Indo-eurooplased alustavad tegevusest ja sellest, kuhu see tegevus suundub. Soome-ugrilased alustavad inimesest – mis tüüpi inimesega on tegemist, miks ta midagi teeb jne. Ma arvan, et eestlased ja soomlased näevad maailma sarnase loogika järgi ja seetõttu

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

on mul eesti teatrit kerge jälgida. Meil on sarnane vaikusekultuur. Lavastused, mida ma siin nägin, olid kõik mingis mõttes aeglased, kuid minu jaoks olid need siiski nauditavad. Kas need etendused, mida festivalil nägite, võiksid leida publikut ka väljaspool Eestit? Kui mõelda viimase tantsulise etenduse peale (“PURE MIND”) , siis selline liikumistsirkus võiks endale üsna kergesti publiku leida ükskõik millises maailma nurgas Põhimõtteliselt on teater kogu aeg lokaalne. Mõnikord muutub see lokaalsus aga universaalseks. Muidugi on siin keelebarjäär, kuid see on üsna triviaalne küsimus. Eelnevalt kirjeldatud järjekorra tõttu on indo-euroopa publikul teinekord raske mõista, miks on võimalik asju ka meile tuntud viisil lahendada. Suurema rahvusvahelise kogemusega inimesed võivad siin nähtust kergemini kinni hakata, kuid laiema publikuga on teine asi. See ei ole taseme küsimus, vaid lavastuste tuum, mis muudab asjad keeruliseks. Selline on vähemalt meie kogemus Soomes. Draama festivalil nähtud etendustel võib tekkida sarnaseid probleeme. Üheks võimaluseks võiks olla keskendumine visuaalsele, sest see rändab väga kergesti ja pakub rohkem võimalusi mitte-narratiivsuseks. Sel aastal kannab festival pealkirja “Kohaloleku kunst”. Tõnu Õnnepalu jaoks on kohalolul nii aja kui ka kohaga seotud mõõde. Mida tähendab kohalolek Teie jaoks? Kas festivali pealkiri õigustab end? Kas seda kohalolu oli võimalik tunda?

Jumal tänatud, et see pealkiri ei ole päris täpne! Mingi termini defineerimine ja selle kasutamine assotsiatsioonide loomiseks on kaks täiesti erinevat asja. Esimene kuulub teaduse ja teine kunsti valda. Kui mõelda “kohalolule” kunsti seisukohast, siis tekitas see tänavusi etendusi vaadates mitmeid huvitavaid assotsiatsioone. Kasutan “kohalolu” mõistet oma töös väga palju ilma seda lõplikult defineerimata. See on selline mõiste, mida ei pea näitlejatele seletama, kuid sellele on hea viidata. Minu töö teatris ja raadios seisnebki kohalolu loomises. Kui aga keegi teadlane palub mul seda mõistet defineerida, siis ma ei oska seda teha ja ma ei olegi sellest

huvitatud. Ma umbes tean, mida ma sellega silmas pean ja sellest piisab, et mul oleks võimalik lavale tuua midagi, mida ka publik “kohaloluna” tajub. Teaduse pool mind ei huvita. Ma ei ütle, et see ei ole oluline – muidugi on – kuid üks asi on midagi luua ja teine on määratleda, millest see juba valmis olev asi koosneb. Aristoteles näiteks ei kirjutanud kunagi ühtegi näidendit, kuid ta oli väga tähelepanelik vaataja, kes oskas eristada neid elemente, millest valmis lavastus koosnes. See on mu pikk vastus. Lühidalt võin öelda, et, jah, “kohalolu” oli võimalik tunda. Mõnikord ei olnud tekst minu jaoks piisavalt hea ja ma ise ei olnud “kohal”. Ja kui see “kohalolu” kaob, siis ei ole ka muud liiki “kohalolu” tajumine võimalik. See on vastastikune suhe. Festivali kuraator on ametilt kirjanik. Kas see paistab programmist kuidagi silma? Kas võiks öelda, et programm oli kuidagi sõnakeskne? Seda on raske öelda, sest ma ei tea, mille hulgast ta oma valiku tegi. Siin oli paar etendust, mis olid väga tekstikesksed, ja mõned, mis ei olnud seda üldse. Leian, et tasakaal oli selles osas väga hea. Üks põhiprogrammi lavastusi põhines Teie kirjutatud tekstil. Mida Te sellest etendusest arvasite? Kui ma annan nõusoleku oma teksti lavastada, siis kingin lavastajale oma usalduse ja ma ei võta seda kunagi tagasi. Andres Noormetsa puhul oli usalduse kinkimine väga lihtne. Ma olen Andrest teadnud pikka aega, sest alates aastast 2006 oleme mõlemad osalenud Berliinis raadioteatri festivalil ja saanud sõpradeks. Andres on praegu üks kõige edukamaid raadioteatri lavastajaid Euroopas. Kuna minu tekst oli tõlgitud, siis on väga raske öelda, kas seal on kõik täpselt nii, nagu peab, kuid ma nägin selle lavastuse ettekannet mitmendat korda ja nautisin seda endiselt. Tavaliselt mulle ei meeldi enda asju eriti vaadata. Järgmisel nädalal on Soomes sama näidendi esietendus, mida samuti vaatama lähen. See tekst kummitab mind – ma kirjutasin selle aastal 2000 ja see ei lähe kunagi minema. Robert Wilson kõneles oma loengus, et kõige raskem

Kompanii Nii ja Tartu Uue Teatri lavastus “PURE MIND”. Foto: Gabriela Liivamagi

on näidelda vaikust. Kuidas vaikust kirjutada? Ma töötan vaikusega üsna palju. Vaikus meeldib mulle, me oleme sõbrad. Ma ise vaikin tihti. Võin olla kergesti ka jutukas, kuid sageli ma lihtsalt istun ja jälgin ning lasen vaikusel end ümbritseda. See on tore. Kui lähen loodusesse, siis seal on kultuurivaikus. Vaikust on mitut sorti. See ei ole kõigest heli puudumine – on sisemisi ja kultuurilisi vaikuseid. See on tõepoolest suur nähtus erinevate dimensioonidega. Ma ei usu aga, et vaikuse kirjutamiseks oleks mingit kindlat mustrilehte või retsepti, kuid sellest saab aru, kui see on saavutatud. Vaikus ilmub sageli ootamatult nagu konn, kes järsku veest välja hüppab ja seejärel sama kärmesti kaob. Milline oli kõige meeldejäävam hetk festivalil? Selleks oli kindlasti viimane tantsuetendus “PURE MIND”,

milles oli vabadust, rõõmu ja jagamise tahet. Tihtilugu näeme vabadust ilma tahteta seda jagada ning see on alati pisut piinlik – inimesed teevad laval midagi ja unustavad publiku ära. Eriti juhtub seda kaasaegse tantsuga. Aga see etendus oli tõepoolest armas. Kas Teil on veel midagi lisada? Järgnevat komplimenti mõtlen ma tõepoolest tõsiselt. See, et eestlased väärtustavad kultuuri nii kõrgelt, on imetlusväärne. Tõepoolest. Meie kultuur Soomes on sellises väsinud olekus. Me oleme peaaegu sada aastat iseseisvad olnud ja meie teekond on olnud mitmeski mõttes palju lihtsam kui teil. Seetõttu võetakse meil paljusid asju iseenesestmõistetavalt. Mulle väga meeldib see elurõõmus tõsidus, millega siin kultuuri asju aetakse. Siin on nii palju teatrit, muusikat, kunsti ja tantsu. See on suurepärane ja seda tuleb hoida.

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Festival on võimalus teatrit arendada Yulia Kleiman Küsis Merilyn Merisalu Yulia Kleiman on vene teatrikriitik ja -ajaloolane ning õppejõud Peterburi riiklikus teatriakadeemias.

Millised olid Teie ootused neljandat korda Draama festivalile tuleku eel? Eelmisel aastal pakkus festival väga palju ilusaid teatrisündmusi, mistõttu olid minu ootused loomulikult väga kõrged. Mullune lavastuste valik meeldis mulle väga, samuti ka arutelud. Mõne nähtud lavastuse puhul leidsime ka nõrku külgi, aga üldiselt oli pilt programmist väga ere, värviline ja huvitav. Nägime palju eri laadi lähenemisi ja noort energiat. Kas seekordne festival vastas Teie ootustele? Kui aus olla, siis see valik ei olnud väga minu maitse järele, kuid seda kuni lavastuse “PURE MIND” nägemiseni. Kõik eelnev oli minu jaoks igav. Mõned asjad olid üsna veidrad või madala kvaliteediga, aga “PURE MIND” pani mu uuesti hingama. Selle etenduse puhul meeldis mulle nii lavastuse kvaliteet, natuke imelik tsirkuselaadne esitus kui ka ekstsentrilisus. Etendus oli väga teatraalne ja mängis veenvalt popkunsti klišeedega. Lavastuslikult ei olnud see muidugi perfektne – mõned stseenid olid teistest tunduvalt huvitavamad ja vahel mindi mingi teemaga liiale – kuid kokkuvõttes oli see väga huvitav, teatraalne ja elav. Just see, mida me eesti teatrilt ootame. Me ju teame, et siin on kaasaegne tants ja visuaaltehnoloogia väga arenenud.

Tänavuse festivali alapealkiri oli “Kohaloleku kunst”. Mida “kohaloleku” mõiste Teie jaoks tähendab?

“Kohalolek” on mingi peidetud poeesia, mida ei saa puudutada ega kirjeldada. See ei ole kõigest näitlejad pluss tekst ja lavakujundus. Kohalolek luurab nende taga ja jätab ruumi publiku enda kujutlusvõimele. Minu jaoks on teatri puhul väga oluline, et see paneks mind mõtlema millestki uuest või teistsugusest. Et see annaks mulle võimaluse näha midagi, mis on kättesaadav vaid unenägude, tõelise kunsti, hea kirjanduse või suurepäraste maalide kaudu. Siin on tähtis näitlejate ja publiku energia. Minu jaoks on oluline, et teater räägiks millestki kaasaegsest, et sa mõistaksid nähtud lugu ja tunneksid sama valu. Kuidas seda nüüd selgitada – kui maailmal on parajasti valus, siis teater ei tohi seda ignoreerida. Kui sa lähed teatrisse, siis soovid sa midagi tunda, näha kas või oma õudusunenägusid, aga seda koos teiste loominguliste inimestega. Ühel õhtul on teatris võimalik saada osaks kogukonnast, millesse kuuluvad inimesed mõtlevad ja tunnevad, nad on ausad ja ei ole langenud televisiooni ohvriks. Teater võib olla ka teistsugune – keegi loob mingisuguseid pilte, mis lasevad sul midagi maitsta või tunda. Selliste asjade, ideede, tunnete “kohalolu” on tähtis. Kas festivali pealkiri õigustas ennast? Minu jaoks ei olnud tänavune valik väga “kohal” või esinduslik. Aga mis mulle tõesti meeldisid, olid arutelud. Vahel olid need palju põnevamad kui lavastused ise. Korraldajaid tuleb põhiprogrammi arutelude eest kindlasti kiita, sest need olid väga viljakad. Eriti sellepärast, et neis osalesid ka kohalikud teatriteadlased, kellel oli samal ajal Tartus konverents. Oleksin väga tahtnud näha Von Krahli Teatri lavastust, mis ära jäi. Samuti küsisime, miks ei ole kavas ühtegi Teater NO99 lavastust. Kuraator ütles, et ta küll valis mõned nende lavastused välja, kuid need olid tehniliselt

Festivali põhiprogrammi arutelu. Kõneleb Stefan Moberg. Foto: Lauri Kulpsoo

liiga keerulised, et neid Tartusse tuua. Väga kahju, et me ei saanud isegi mõnda nende videosalvestust vaadata, see oleks kindlasti kogu programmi rikastanud. Kuraator Tõnu Õnnepalu on kirjanik. Kas tema amet mõjutas Teie arvates ka lavastuste valikut?

Ma ei saa öelda, et kõigil lavastustel, mida me nägime, oli suur kirjanduslik väärtus. Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan,

et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd. Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta välja öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt

on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivali programmivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng ning festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks. Sellel aastal nägin küll häid lavastusi, aga mitte festivalitasemel. Kas ka teised väliseksperdid on sama meelt? Me oleme seda mitmeid kordi arutanud. Vahel oli isegi päris naljakas, et mina ja mu kolleeg Moskvast arvasime üht ja teised eksperdid hoopis teist. Aga samas olid meil ka erinevad põhjendused: nemad lähtusid suures osas oma arvamustes kirjanduslikust tekstist, mitte teatritekstist. Milliste teemadega eesti teatris tegeletakse? Kas festivalil nähtud etenduste põhjal jäi Teile midagi silma? Need teemad olid niimoodi sõnastatud, et ei tundunud minu jaoks ausad. Ja kui miski ei ole aus, siis ei saa väita, et see oluline oleks. Ausad teemad paistavad kohe silma. Vene teatri lavastus kõneles protestist, kuid see oli võltsprotest. “Tuvis” kujutatud lavatagune maailm oli samuti võlts, see ei kujuta midagi. “Petroskoi” oli lihtsalt üks segapuder – lihtsalt kavatsused ja ei midagi muud. Kas võiksime seega öelda, et selle aasta lavastused kõnelesid kellegi teise lugusid ja mitte nende inimeste omasid, kes neid lavastasid? Jah. See on kommertsialiseerumise vaimust kantud, kui sa teed midagi, millega sul mingit seost ei ole. “Petroskoi”, “Neli aastaaega”, “Õnn kaasa” ja “Tuvi” olid kõik lihtsalt kommertslavastused. Lihtne meelelahutus. Kui minna meelelahutust teatrisse otsima, siis seda oli neist võimalik leida, kuid see ei ole mulle meele järele. Mida Te järgmisel aastal festivalil näha sooviksite? Uus kuraator on noorem teatrilavastaja ja kuuldavasti

osalevad ka tema õpilased valikute tegemisel. Ma loodan näha huvitavaid, professionaalseid ja kaasaegseid lavastusi. Kuulsin, et see aasta ei ole eesti teatrile väga hea olnud. Seda juhtub igal pool: mõnel aastal võib valikus olla küll näiteks 70 lavastust, aga piisavalt head on neist vaid mõned üksikud. Sellel aastal nägin laval vähe alltekste ja peidetud poeesiat. Ma loodan, et järgmisel aastal on teisiti. Valiku tegemine on muidugi üldse väga õrn ja vastutusrikas töö. Kui soovid publikut näiteks harida, näidata midagi, millega nad ei ole harjunud, on oht publiku usaldus kaotada. Aga riskima peab. Festivale tuleb teha nõudlikule teatripublikule, kes tulebki mitmeks päevaks kohale ja tahab näha tõelist teatrit. Kuidas Te meie Draama festivali üldiselt teiste festivalidega võrdleksite? Igal festivalil on oma nägu. Kuraatorifestivali süsteem, mis teil siin on, on väga huvitav. Ma ei teagi ühtegi teist festivali, mida kureeriks igal aastal eri inimene eri valdkonnast. Venemaal näiteks panevad festivale kokku teatrikriitikud ja teatrid ise. Tartus olen mitmel aastal näinud väga põnevaid valikuid. Iir Hermeliini festival oli tohutult põnev. Samuti Anu Lambi oma, mis tõepoolest tõstis näitleja fookusesse. Aga minu jaoks tundub siiski oluline, et see üks kuraator oleks ise teatriga seotud. Keegi, kes on väga palju teatrit näinud, nii kohalikku kui ka välismaist. Ja alati tuleb kasuks teatrikriitikute ja -teadlastega suhtlemine, sest neil on palju kogemusi. Tartus on suurepärane teatriteaduse õppetool, Tallinnas on Eesti Teatri Agentuur. Kasutage kindlasti neid võimalusi. Draama festivali puhul tahan ma aga kindlasti esile tõsta lisaüritusi. Igal aastal on festivali külalised viidud väikesele reisile. Oleme käinud Saueaugu teatritalus, lodjaga Emajõel sõitmas ning sellel aastal kaunis Esna mõisas. Ka need retked on omaette performance. Selline, mida korraldavad inimesed, kes tahavad tõesti midagi olulist öelda ja näidata. Kes on ausad ja austavad oma maad. Tartu ise on minu arvates tõeline teatrilinn: festival tänavatel, palju tudengeid, imelised muuseumid. Te teate täpselt, milline üks linn olema peab. Kõik see kokku ongi tõeline teatrivaim. Ma loodan, et järgmisel aastal kajastub see ka festivali põhiprogrammis.

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Neli erinäolist päeva Draama festivalil Ekaterina Priklonskaja Artikli autor Ekaterina Priklonskaja kirjutab teatrikriitikat vene veebiväljaande okolo.me juures.

Neli päeva Eesti Teatri Festivalil Draama olid nagu neli aastaaega – erinevad ja omamoodi unikaalsed. Draama festival toimub Tartus kuraatorifestivalina nüüd juba viiendat korda. Igal aastal valitud uus kuraator jätkab oma eelkäijate tööd: viib teatrit inimestele lähemale, juhib festivalikülaliste ekskursioone, tutvustab neile oma linna ja kogu riigi teatri arengut. Tartut peetakse tudengilinnaks (asjata ei asu just siin purskaev skulptuuriga armunud noortest), kuid minu arvates on Tartu ka Eesti kultuuripealinn, just nagu Peterburg on Venemaa kultuuri kese. Festivali ajal andis kogu linnale tooni punane värv ja tänavatele püstitatud reklaamobjektid ning plakatitega stendid moodustasid erinevaid skulptuurseid kompositsioone. Seetõttu võib öelda, et festival ülistas lisaks lavakunstile, ka kujutavat kunsti ja arhitektuuri. Kõik kirjeldatu kokku tekitas kordumatu atmosfääri, vangistas pilgu ja sundis jalgu piletite järgi tõttama. Kõigilt mustpunastelt plakatitelt vaatas meile vastu kuraatori, tuntud Eesti poeedi ja kirjaniku Tõnu Õnnepalu portree. Meil, väliskülalistel õnnestus kuulata ka tema jutte sellest, kuidas kunagi lavastati Esna mõisas Tšehhovi “Kajakat” – lava polnudki ja publik liikus näitlejate kannul toast tuppa. Lugusid sellistest teatripärlitest ei kohta just sageli, pealegi veel sedavõrd huvitava ja heasüdamliku inimese vahendusel.

2014. aasta festivali motoks valis Õnnepalu sõnapaari “Kohaloleku kunst”, mis suutis omavahel ühendada täiesti erinevaid lavastusi: nägime lavastus-sisekõnet “Ma olen tuul”, millel puudus lavakujundus pea täielikult, ja

sellele mitmeti vastanduvat trash-show’d “PURE MIND” – seksuaalsuse, ilu ja väärtuste käsitlust kahe noore mehe ja kolme noore naise esituses. See ja paljugi muud oli kokku koondatud Draama sisuküllasesse programmi. Esimene lavastus, mida mul õnnestus festivali raames näha, oli Andres Noormetsa lavastatud “Vaikus”. Lavastus põhines Esko Salervo näidendil, mille teema on raske ja isegi painav. See räägib väikesest grupist inimestest, kes teevad sõja ajal karmi, kuid ülimalt vajalikku tööd – valmistavad hukkunud sõdureid ette nende viimseks teekonnaks. Näidendi tegevus areneb Teise maailmasõja päevil vene-soome rindel, kuid keskseks teemaks ei ole selles mitte sõda või ajalugu, vaid tavaliste inimeste tavalised saatused – küll armastus, küll armukadedus, õelus ja solvumine. Tegelased satuvad järjest silmitsi nii reaalsete, kui ka irreaalsete katsumustega ja teispoolsetel jõududel on kõiges oma kindel roll. Prožektorite punases valguses langesid tegelased justkui transsi ja nende juurde ilmusid veel koduste juurde teele saatmata hukkunute vaimud. Nii süngelt ja keeruliselt algas festivali esimene päev. Sama päeva järgmine etendus, ühes oma erksa, valju ja isegi lõbusa algusega, mõjus eelnenud lavastusega võrreldes kontrastselt. Selleks oli meie kaasmaalase Ivan Strelkini lavastatud “Õnn kaasa!”, millest Nõukogude Liidus on vändatud ka film. Lavastuses on kujutatud isade ja poegade üldtuntud konflikt – kuidas mõista teineteist ja seda, et ülehoolitsemine võib tulla hoopis kahjuks ning ülevoolav armastus võib meid teha oma lähedaste suhtes sootuks pimedaks. Kogu möll algab, kui rikkale Moskva perekonnale jõuab ülikoolikatsete ajaks külla noor sugulane maalt. Ühistelt hakkavad noored inimesed valmistuma oma elu uueks etapiks– ülikooliõpinguteks. Vanemad on uuele põlvkonnale pannud suuri lootusi ja kahtlemata eeldavad nad noortelt ka nende täitmist. Kuid kuidas tunneb end hirmunud, segaduses ja vanemate ootuste tõttu uskumatult suure pinge all olev noorem

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

põlvkond? Selle tunde andis lavastaja edasi vaatajate ning lava vahele tõmmatud kilega, mis meenutas kasvuhoonet. Ellu astuvad noored on kui veel juurdumata taimekesed, mis püüavad kasvada ja tunnevad omal nahal kõikvõimalike väetiste mõju. Festivali teise päeva algust tähistas lavastus “Ma olen tuul” – kahe meremehe lugu, mida kandsid pikad dialoogid ja pantomiim. Lavakujundus puudus, olid vaid kaks inimest, kes oma kehade liigutamisega andisid edasi mere loksumist. Lavastuse aluseks on tuntud norra näitekirjaniku Jon Fosse näidend meestest, kes katsuvad leida ettekäänet elust lahkumiseks, kuid hoiavad sellest ometi kahe käega kõvasti kinni. Lavalt kostus pikk-pikk kõnelus täis meeleheidet ja apaatiat. Pikem paus enne järgmist etendust kulus marjaks ära, sest lavastusžanrid erinesid üksteisest tugevalt. “Petroskoi” (Venemaa koosseisu kuuluva Ida-Karjala pealinna nimi järgi) täitis lava muusika, tantsude ja naljadega. Muusikaline bande, kuhu kuulusid kõik näitlejad, esitas põhiliselt laule. Nende hulka kuulus ka lavastuse nimilugu, mida võib pidada ka festivali hümniks, sest selle viis oli niivõrd meeldejääv – usun, et see tuletab vaatajaile veel kaua meelde festivali üht eredamat elamust. Etendus oli kokku pandud üksteisele järgnevatest visanditest, milles näitlejad kehastusid nii karjalasteks, sakslasteks kui venelasteks. Laval esitatud hetkedele puhusid elu sisse näitlejate tugev energia ja koreograafia, mida tahaksin eraldi esile tõsta.

Kolmandal päeval võis vaadata romantilist draamat mehest ja naisest – Arnold Weskeri näidendi alusel lavale toodud “Nelja aastaaega”. Nagu loodus, nii läbis ka Adama ja Beatrice’i suhe neli arengufaasi: tärkamine, õndsus, hääbumine ja kadu. Tegelaste käekäigule kaasa elades näeme, kuidas mineviku taak ei lase neil edasi liikuda ega eelarvamused õnne tunda. Probleemid oli esitatud argielu visanditena. Täiemõõduline stsenograafia lubas näitlejatel luua koduselt õdusa õhkkonna ja lisada omavahelisse suhtlusesse vajalikke nüansse. Kas armunud südamed suudavad jääda kokku, kui nende suhe jõuab “talve”, jäi igaühe enda otsustada, sest laval jäeti otsad lahtiseks.

Järgmine etendus, teatri ja näitlejate lavatagusest elust kõnelev komöödia, “Tuvi” oli uskumatult lõbus ja huvitav, kuigi kolmandas vaatuses tundus see juba ka uskumatult pikk. See oli positiivsete emotsioonide plahvatus, mis järgnes eelnevatele muserdavatele elamutele. Teater rääkis teatrist ja selles oligi lavastuse veetlus. Laval oli tehnik, kes vihkas seda õnnetut teatrit ja tahtis tollele hoopis tule räästasse pista – pole teatrit, pole ka probleemi. Probleemseid tegelasi oli aga kuhjaga: kohmakas näitlejanna, kes ootas oma kolleegilt last, vananev Don Juan, kes püüdis mehkeldada noorte neidudega, saamatu direktor ja kõigele krooniks saabuv ekstsentriline külalislavastaja, kes tahtis teatri uut moodi tööle panna. Just viimase saabumine annab tõuke süžee arenguks – uus lavastaja soovib teatri töö ümber korraldada, et oma erakordsust maailmale tõestada. See osutub küllaltki keeruliseks ettevõtmiseks, sest teatrijuhiks on kummaline inimene ja tema alluvateks kari äpusid. Ja kui efektselt Eesti Teatri Festival veel lõppes! Meie festivalil viibimise viimasel päeval mängiti kaht suurepärast etendust: ühes nägime, kuidas veendunud ateist Freud kõneleb Jumalaga; teises, kuidas noored etendajad lõid armastuse ja huumori abil terviku tantsulistest sketšidest. Esimene lavastus oli sel päeval Éric-Emmanuel Schmitti “Külaline”. Laval kohtusid tuntud psühhoanalüütik ja salapärane külaline, kes võis olla nii hullumajast plehku pannud patsient kui hoopis kõiksuse looja. Tegelased rääkisid nii igavestest teemadest (hea ja kuri, maailma loomine, elu mõte ja usk) kui ka näidendi tegevusajale olulistest teemadest – märkis ju 20. sajandit Teine maailmasõda ja juutide tagakiusamine, mis andsid põhjust arutleda sõja, vabaduse ja fašismi üle. Dialoogid olid pikad ja vaimukad: skeptiline ja umbusklik Freud keeldus uskumast, et võõras võinuks olla Jumal ise. Sellest hoolimata tundis ta külalise vastu kiindumust ega tahtnud teda minema lasta. Vaatajad olid saali paigutatud ebatavaliselt – nad istusid vastamisi kahel pool lava, mistõttu näis, et teisele poole jääv publik oli sinu enda peegeldus. Laval toimuva jälgimine ja mõtete keerdkäikudesse süvenemine andis võimaluse kuuldud sõnu endas peegeldada ja reflekteerida ning otsida endast sarnaseid ideid.

Nero Urke, Aleksander Eelmaa,Liina Olmaru ja Indrek Sammul MTÜ Arhipelaag lavastuses “Tuvi”. ← Foto: Harri Rospu

Ja viimaks otsustati sõnadest üldse loobuda – vaatajate ette jõudis füüsilise teatri etendus “PURE MIND”. See oli rohkem kui etendus, pigem oli tegemist ülimalt professionaalse show’ga. Festivali väliskülalistele oli see lavastus puhkuseks, sest enam polnud vaja pingsalt kuulatada kõrvaklappidest tulevat tõlget, võis end lõdvaks lasta ja nautida. Noored tantsijad esitasid plastilisi visandeid armastusest ja kirest, moest ja rumalusest, sõprusest ja õnnest. Kõnet ei olnud, kuid selle järele polnud vajadustki, kõik sai suurepäraselt edasi antud kehakeeles ja laval väljendatud mõtted olid ühtmoodi ligipääsetavad kõigile külalistele, olid nad siis tulnud Rootsist, Ungarist või Venemaalt. Suurepärane koostöö aitas trupil kohati isegi improviseerida. Tantsijate füüsiline vorm nõuab eraldi kiitmist – noored mehed ja naised said hakkama

üksteise selga ronimise ja teineteise küljes rippumisega, sooritades samal ajal eeskujulikke akrobaatilisi trikke. Nad panid vaatajad südamest naerma, suutsid üllatada ka paljunäinud publikut ja teenisid ära tormilise aplausi. Festival jõudis lõpule, kuid missuguse energiaga! Kõik osavõtjad said tänukirjad ja külalised unustamatud mälestused. Meie aga sõitsime koju imetoredate meenutustega ühest kõige teatrisõbralikumast ja erilisema atmosfääriga mõnusast Euroopa linnast.

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Tunnetetormid Tartus Tatjana Kulešova Artikli autor Tatjana Kulešova kirjutab teatrikriitikat vene veebiväljaande okolo.me juures.

Septembri alguses toimus Tartus Eesti Teatri Festival Draama. Seitsme päeva jooksul võis linna kõikvõimalikel lavadel näha lavastusi, mille kogenud kuraator oli festivali jaoks välja valinud. Tervet Tartu linna võiks nimetada muuseumiks, sest igal nurgal on siin kujusid, mälestusmärke ja grafitit, mis kõik kokku loovad isikupärase õhkkonna. Pole siis ime, et just selles Eesti linnas toimub riigi üks suuremaid kultuurisündmusi. Tartu tänavail jalutades võis igal nurgal näha teatriplakateid ja festivalinädalal rüütas linn end üleni festivalivärvidesse, kõikjal seisid reklaamobjektid ning kõik hoidisd hinge kinni teatri ja vaatemängude ootuses. Esimesel päeval jõudsid publiku ette kaks lavastust. Erinevad etenduskohad asusid üksteisest muide, üsna kaugel, kuid vaatajatel oli nii suur soov osa saada kõigest pakutavast, et see ei seganud kedagi.

Otse Emajõe kaldal asuvas hubases Sadamateateris näidati esimest festivalietendust, Endla teatris Andres Noormetsa käe all valminud lavastust “Vaikus” (autor Esko Salervo). Näidendi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal, kuid sõda pole selles keskne teema. Sündmustik keerleb hoopis pisikese inimgrupi ümber, kes on saatuse tahtel sattunud hoolitsema vene-soome rindel langenute surnukehade eest, mida nad matusteks ning kodustele saatmiseks ettevalmistavad. Neis raskeis oludes peavad kolm meest ja kolm naist mõistma iseend ja teineteist ning oma olukorraga leppima. Seejuures ei jää grupisisestest suhetest vallandunud pinged ja kired sugugi alla sõjategevusele. Armunute Eino (Jaanus Mehikas) ja Siiri (Kaili Vii-

das) tülid meenutavad õhurünnakuid; hukkunute viimasele teele saatmine aga vaikust enne uue rünnaku algust. Vaatajad olid saali istuma paigutatud väga huvitavalt – kõigile neljale lava küljele, mitte ühele poole nagu harilikult tavaks. Nii võis pisikese kollektiivi elu laval jälgida kõikide nurkade alt. Paraku aga segasid keerukad lavakonstruktsioonid ja seda lava ümbritsev ruum nägemist ning keskendumist. Kui näitlejad liikusid lava keskelt selle äärte poole, kadusid nad kolmandiku publiku vaateväljast ja nemad said toimuvat jälgida vaid kuulmismeele abil. Praeguses rahvusvaheliselt pingelises poliitilises olukorras jättis sõjateema eriti rusuva tunde, mida aitas siiski leevendada järgmine etendus. Ivan Strelkini lavastatud “Õnn kaasa!” toodi publiku ette etenduspaigaks kohandatud kammivabrikus. Lavastuse tegevus toimub 1961. aastal Moskvas, ühe bioloogi korteris ja selle keskmes on grupp noori sõpru, kes on jõudnud uue eluetapi lävele ning valmistuvad ülikooli astuma. Sündmuste käigus muutuvad probleemseks nii elutee valik, esimene armastus, kui ka suhted vanematega. Samuti teevad tegelastele muret ühiskondlik surve ja sotsiaalne ebavõrdsus ning see, kui raske on vastata vanemate ootustele, olles veel noor ja kogenematu. Tuntud teadlase juurde sõidab elama Aleksei, noor sugulane Irkutski oblastist ja tegelaste elu pöördub pea peale. See ei ole aga tulija süü, sest selles peres olid probleemid vaikselt käärinud juba ammu. Aleksei saabumine, mida Jelena Tarassenko kehastatud perenaine Anastasija Jefremovna tegelikult ei soovinud, oli vaid sündmusi vallandavaks tõukeks. Edasine toimub kiiresti: vanemad üritavad oma tahet noortele peale suruda, aga need ei soovi alluda ega astuda teiste ette määratud rajal. Neid lämmatab jõuetus ja suurlinna palavus. Need noored on justkui taimed vanemate kasvuhoones – taolist muljet

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

süvendas lava ja publiku vahele riputatud kilekardin, mis muutis nähtu laialivalguvaks ning ebateravaks, just selliseks nagu paistab tulevik noortele elukogemuseta tegelastele. Lõpuks kasvab pinge kriitilise piirini ja vastavalt füüsikaseadustele toimub plahvatus, kile rebitakse katki ja noored murravad end välja. Nüüd otsustavad nad juba ise ning vanemad hakkavad tasapisi mõistma, et nende lapsed soovivad teistsugust elu. Vene Teatri noorte siirad ja hingestatud rollilahendused puudutasid igaüht saalis ning näitlejad tulid suurepäraselt toime kirjeldatud murrangu edasiandmisega. Festivali teine päev rõõmustas publikut taas ebatavaliste lavastustega ning külalistel, kes olid Tartus esmakordselt, oli võimalik avastasid enda jaoks uusi paiku Tartus ja selle ümbruses. Meie mõistes väike Eesti võib oma mineviku ja ajalooliste ehitiste üle uhkust tunda. Nende hulka kuulub ka eakas Esna mõis Järva maakonnas. Sinna jõudmiseks kulus festivalikülalistel paar head tundi, kuid vaev tasus end ära, sest päev värskes õhus koos erinevate riikide teatriarmastajatega oli väga meeldiv. Esna ei ole lihtsalt mõis, vaid on olnud ka omamoodi teater. Just sel põhjusel meid sinna kutsuti. Vana maja ajaloost rääkis meile festivali kuraator, poeet ja kirjanik Tõnu Õnnepalu, energiline ja meeldiv mees, kes vastas kõigile meie küsimustele ja hoolitses selle eest, et igaüks tunneks end hästi. Ta rääkis, et kunagi lavastati mõisas Tšehhovi “Kajakat”, mille iga stseeni mängiti erinevas toas. Tolle lavastuse publik liikus näitlejate kannul toast tuppa just nagu meie oma giidi järel. Lisaks majale näitas kuraator meile ka mõisaparki, kus asub kunagiste omanike Grünewaldtide väike ning poollagunenud perekonnakirik. Mõis asub väga maalilises kohas paksu metsa rüpes. Otse maja juures on väike aiake kiikedega, mida valvavad vurrulised peremehed – heasüdamlikud kassid, kes lausa nuruvad paitamist. Siin saime puhata ja suhelda teiste festivalikülalistega ja avastada, et mõnigi neist on meie kaasmaalane.

Teise päeva esimene etendus “Ma olen tuul” toimus teatis Vanemuine. Jon Fosse näidendi lavastajaks oli

Lembit Peterson ning osatäitjateks Marius Peterson ja Ott Aardam. Tegelaste kirglik soov on elad samal ajal ometi selle vastu tõrkudes. Dekoratsioone polnud (need olnukski liigsed) ja kõige tähtsam on lavastuses tegelaste emotsionaalne dialoog. Ümbritsevat andsid näitlejad edasi pantomiimi abil, kuid puudu oli muusikaline kujundus, mis oleks terviku teinud efektsemaks ja arusaadavamaks. Etenduse alguses on üks tegelastest langenud süngesse nukrameelsusse ning teine püüab süstida temasse eluisu. Näib, et see läheb tal õnneks, kuid kangelaste tunded on keerulisemad kui meile esmapilgul paistavad. Etenduse lõpp on samasugune nagu selle algus, sulgedes omaenese ringi. Lõpplahendus tekitab küll segadust, kuid tragöödia eelaimdus jääb õhku hõljuma. Tõeliseks kontrastiks esimesele minimalistlikule ja staatilisele lavastusele on Rakvere teatri “Petroskoi” (Karjala Vabariigi pealinna nimi). Enne etenduse algust hämmastas vaatajaid loominguline kaos, mida võis näha meile juba tuttava Sadamateatri laval: mündid, pealuud, küünlad, lelud, vanikud, matrjoškad ja muudki kirjud esemed. Ausalt öeldes meenutas see esmapilgul satanistide urgast. Kummaline palvus selle eriskummalise muusikaline etenduse alguses ainult tugevdas taolisi esmamuljeid. Seejärel võttis veider näitlejate bänd kätte neljakandilised kitarrid ja karbid, mida kasutati trummidena, ning esitas kaasakiskuva laulu Petroskoist. Too laul sai omaette hitiks või festivali tunnusmeloodiaks seda kajastanud ajakirjanike jaoks. Etendus kujutas endast visandeid eri põlvkondade ja rahvuste elust. Kord kehastusid viis näitlejat sakslasteks, kes pidasid vajalikuks end erootiliselt lahti riietada, kord jälle pulmahoos slaavlasteks. Kõike seda saatsid rõõmsameelsed laulud erinevates keeltes ning palju oli ka suure hurraaga esitatud tantse. Lühidalt: dialoogi oli selles tükis väga vähe ja parem oligi, sest tõlge ei tulnud kõrvaklappidest nagu väliskülaliste puhul harilikult, vaid subtiitritena, mis ilmusid ja kadusid ekraanilt kosmilise kiirusega. Kokkuvõttes muutis kõik ülal välja toodu lavastuse mõistmise üsna raskeks, seda enam, et “Petroskoi” on vaid üks osa triloogiast, mille teisi osi festivalil näha ei saanud. Tuleb tunnistada, et lavastus on ilmatu äge ja kui teil peaks kunagi avanema võimalus “Petroskoid” näha, siis kasutage seda kindlasti.

Evelin Võigemast ja Argo Aadli Tallinna Linnateatri lavastuses “Neli aastaaega”. Foto: Siim Vahur

DRAAMA 2014 VÄLISKÜLALISED

Teise päeva lõpuks saime juba selgeks, et festivalil on kombeks näidata ühe päeva jooksul lavastusi, mis erinevad teineteisest nii žanrilt kui stilistikalt. Enne festivali kolmandast päevast jutustamist tahaksin veidi rääkida Tartust. Linn on küll päris väike, kuid selgus, et eksida on seal lihtne. Järjekordset vaatamisväärsust otsides ekslesime kollegiga provintslikel (selle sõna parimas tähenduses) rohelusse uppunud tänavatel – lillede ja õunte lõhn oli uimastavalt tugev, kõik tundus eredam ja küllastunum kui meil kodus. Tartu toomkiriku varemete põhjatorni jalamilt vaadates oli kogu linn nagu peopesal ja siin-seal kerkisid tihedate puuvõrade vahelt arvukate kirikute tornitipud. Ajalooliselt peatänavalt kõrvale keerates sattusime üsna jõe lähedal paikneva Tartu Uue Teatri hoone juurde. Sissepääs teatrisse meenutab tavalise elumaja oma, kuid sees asub hubane teatrikohvik ja üpris suur saal. See oli, tõepoolest pilgeni täidetud vaatajatega, kellest paljud istusid patjadel otse trepiastmete peal. Arnold Weskeri näidendi põhjal lavastatud “Neli aastaaega” räägib raskustest mees- ja naistegelase vahelistes suhetes. Nende armastust näidatakse kirkalt ja mitmekülgselt: esimesest kirest suurte tülide ja apaatiani, peaaegu lahkuminekuni. Adam (Argo Aadli) ja Beatrice (Evelin Võigemast) kõnnivad pidevalt otse kui piiri peal ja nende tujud võivad mõne sekundiga muutuda vastupidiseks – alles tegelased kudrutasid nagu linnukesed, kuid juba hetk hiljem vaatavad nad teineteist usaldamatul ja mõistmatul pilgul. Armastajate ühist elu on kujutatud argiste stseenide kaupa: uue maja sisustamine, vestlused minevikust, tantsimine, köögiaskeldused. Tänu sellele tunduvad Adam ja Beatrice tavalise paarina, kes võivad tüli alustada pealtnäha tühja koha pealt, sest naisel on plahvatuslik iseloom ja mees on üleliia otsekohene. Tegelikult on aga kummalgi tegelasel turjal kanda raske kogemuste pagas, mis takistab üksteisemõistmist ja harmoonia leidmist.

Selline olukord on tuttav vast igale paarile, sest hõõrumisi tuleb ette kõigil. Olles leidnud oma teise poole,

tuleb too omaks võtta koos kõigi tema puuduste ja veidrustege ning ka üheskoos edasi minemist takistava minevikuga. Muide, tegelaste minevikust kõneldi laval vaid vihjamisi ning üsna ebamääraselt. See lubas vaatajail kergemini laval toimuvaga samastuda ja tunda ära omaenda suhete arengustaadiume: armumist, kirge, eriarvamuste tekkimist ja võõrandumist. Lõpuni jäi selgusetuks, kas mees ja naine saavad kõigist raskustest koos üle või saavad viimased neist jagu ja lõhuvad suhte. Õhtu teine etendus osutus heaks hingetõmbepausiks pärast kirjeldatud tuliseid tundeid. Etendus ei toimunud mitte harilikus teatris, vaid noortepärases Genialistide klubis. Klubi ees väikeses õues olid siin-seal puust pingid, lauad, hiiglaslikud põrandalambid ning nende keskel pingpongilaud, mis vangistas pilgu ja pani mõttes mänguseisu lugema. Õhtuti kogunevad Tartu noored sinna lõbusalt aega veetma. Õigupoolest oli lavastus selle sundimatu õhkkonnaga vastavuses ning näitlejad ei närveldanud grimmitoas, vaid istusid koos publikuga baaris etenduse algust oodates. Komöödia “Tuvi” paljastas ühe teatri kulissidetaguse tegelikkuse. Lavastuse tegelaste hulka kuulusid ebakindel ja rase naisnäitleja, edutu Don Juan, tühikäigul liikuv vanameister ning saamatu teatridirektor. Lisaks neile olid laval veel kaks tegelast (lavamees ja pime neiu teatrikomisjonist), kel polnud küll kujutatud teatriga otseselt midagi pistmist, kuid nad osalesid selle saatuse kujunemises. Sündmuste jada, mis viis teatri kokkukukkumiseni sai alguse saamatu direktori hullumeelsest mõttest kutsuda selle uueks kunstiliseks juhiks ekstsentriline moemees. Igal tegelasel oli teatriga seotud unistus: ilmetu näitlejanna soovis mängida kaunitare ja vanamees laval surra; naistemees tahtis kuulsaks saada ning neiu teatrikomisjonist kibeles näitlejaks hakkamise järele; ning lavamehe unelmaks oli kogu kremplile tuli otsa pista, mida ta lõpuks ka tegi. See juhtus aga etenduse lõpus ning enne said vaatajad tegelaste omavahelisi suhteid jälgides naerd nii et kuku või toolilt maha. Uus kunstiline juht kavatses teha teatris ümberkorraldusi ja plaanis alustada neid vanamehest, kelle uus kuvand nägi ette

lavale ilmumist ilma riiete ja tarbetu tagasihoidlikkuseta. See omakorda pani mõnedki tegelased arvama, et uus juht on teistmoodi sättumusega – neil oli osaliselt ka õigus, kuulutas ju mees ise, et oli “minevikus gei, kuid nüüd enam mitte”. Just see roll koos kaasneva rõhutatult ebatavalise käitumisega ei lasknud kolmel vaatusel liiga pikaks venida. Eesti Teatri Festival Draama 2014 jätkus sarnase erksuse, efekti ja huumoriga. Viimasel päeval etendus kaks eri žanritest lavastust: vanahärra Freud kohtus teatrilaval Jumalaga (võib-olla) ning hiidinimesed esitasid vaatajatele moešõu. Meeleolu Tartus oli samuti pidulik – inimesed tähistasid sügise algust uhke laadaga. Sealt võis leida kõike, mida hing ihaldab: käsitööehteid, majakraami, juustu, erinevaid maiustusi ja küpsetisi... Sealsamas võis suhelda lahkete ja lõbusate kaubitsejatega, saada neilt üht-teist huvitavat teada kohalike traditsioonide kohta ning isegi lobiseda veidi meie jaoks raskes eesti keeles. Kokkuvõttes oli ka laat omajagu teatraalne – kära, sagimise, lõbutsemise, etteastete ja muidugi muusikaga. Peaväljakul mängis puhkpilliorkester, esitades tõelisi hitte: Aleksander Rõbaki “Fairytale”; Earth, Wind and Fire’i “September” jne. Viimase, neljanda festivalipäeva avas Eesti Draamateatri lavastus “Külaline” (autor Éric-Emmanuel Schmitt, lavastaja Ingomar Vihmar). Peategelasele, tuntud psühholoogile ja ateistile tuleb külla... Jumal ise! Või siis lihtsalt hullumeelne? Külalise tõeline olemus polegi tähtis, sest vestlused temaga on uskumatult olulised ja õpetlikud nii Freudi ka kui kõigi saalisviibijate jaoks. Kõneleti nii elulistest kui ka ajatutest teemadest: fašismist, psühholoogiast, heast ja kurjast, maailma loomisest, olemise mõttest ja usust. Lavaruum oli kujundatud nii, et publik istus kahel pool lava üksteise vastas ja kulissid asusid vaid külgedel. Muidugi muutis see näitlejate töö keerukamaks, sest liikuda tuli nii, et see oleks igalt poolt hästi jälgitav. Aga publiku jaoks tekitas selline paigutus ootamatu peegel-efekti: vastasistujat võis võtta enese peegeldusena. Niisamuti näisid Freudi ja tema külalise mõtisklused vaataja endi

omadena – on ju igaüks varem või hiljem mõelnud sellest, mis osa on Jumalal maailma loomises. Pärast tõsist elu üle järelemõtlemist tundus järgmine etendus “PURE MIND” (lavastaja Renate Keerd) tõelise emotsioonide pillerkaarina, polnud see ju mingi tavaline etendus, vaid tõeline füüsilise teatri šõu. Näitlejad esitasid valiku ühise teemaga seotud miniatuure. Nad demonstreerisid, kui kaugel asuvad inimkeha võimete piirid. Laval nähtu põhjal tundus, et neid piire polegi! Tantsijad ei häbenenud ei iseennast ega publikut, uurides kõiki võimalusi, jäädes aga alati sündsuse raamidesse. Nende paindlikud kehad andsid edasi seda, mida sõnad väljendada ei suuda: kirg, raev, armukadedus. Sõnu lavastuses ei kasutatudki, ainult liikumist. Vaatamata esitajate noorusele võis igas nende tegevuses tajuda professionaalsust. Etenduse käigus juhtus ka apse, kuid neist suudeti väärikalt väljuda – see pole igale kogenud näitlejalegi jõukohane. Tõepoolest, tegu on alles teise selle trupi ühistööga, kuid ometi jõuti festivali põhiprogrammi, et täita seda värvidega, mida vaataja niipea unustada ei saa. Nähes laval artiste, hiigelsuured kleidid seljas, üksteise kukil istumas ja säärasetena mannekeenide poodiumikõndi jäljendamas või lootoseasendis istuvat näitlejannat trossi otsas lae alla tõusvat, siis ei saa jääda ükskõikseks, vaid tuleb armuda füüsilisse teatrisse. Muidugi, tantsu on sageli keeruline vastu võtta ja iga kord ei õnnestu stseeni pandud mõtet tabada, kuid vaatajal on võimalus kaasa mõelda ning leida neile oma isiklik tõlgendus. Võib-olla ongi selles füüsilise teatri võlu: näha keha ilu, mida erinevalt sõnadest ei saa valesti mõista. Nii lõppeski Eesti Teatri Festival Draama 2014. Nelja päevaga nägime kaheksat imetlusväärset etendust ja tutvusime võrratu Tartuga, mille atmosfäär kõlas edukalt kokku festivalilavadel nähtuga. Me kogesime, kui erinev võib olla teater ja kuidas see ühendab eri riikide inimesi. Kunst on ju rahvusvaheline ning selle mõistmist ei takista erinevad keeled, traditsioonid ega kultuur. Mis siis ikka, meil jääb üle ainult oodata järgmist festivali ja loota, et see kujuneb niisama unustamatuks.

draama.ee