Eesti Teatri Festival DRAAMA 2013 järelkogumik by Eesti Teatri Festival

Eesti teatri festival Draama 2013 Ruumimaagia Kuraator Iir Hermeliin Festivali j채relraamat

J채relraamat

Draama 2013 järelraamatu tegid: Toimetaja Kadri Naanu Intervjuud Kerli Jõgi, Marie Kliiman, Kadri Naanu Tõlge Pirjo Leek Makett Martin Voltri Kujundus Evelin Somelar Kaane- ja tagakaanefoto Lauri Kulpsoo Trükk Chaser Print Agency ISBN 978-9949-9240-6-6 (pdf) Fotode autorid: lk 4 Iir Hermeliin – Lauri Kulpsoo; Lk 7 Meelis Oidsalu – erakogu; lk 13 Juta Vallikivi ja Enn Siimer – erakogu; lk 21 Mirt Kruusmaa ja Maarja Helena Meriste – Lauri Kulpsoo; lk 27 Ott Karulin – Lauri Kulpsoo; lk 35 Sigita Ivaškaitė – erakogu; lk 41 Jurgita Staniškytė – erakogu; lk 45 Normunds Akots – erakogu; lk 49 Yulia Kleiman – erakogu; lk 55 Giorgio Madia – Ryszard Kornecki

Koostajad tänavad: Normunds Akots, Sigita Ivaškaitė, Jānus Johansons, Ott Karulin, Tambet Kaugema, Yulia Kleiman, Madis Kolk, Mirt Kruusmaa, Giorgio Madia, Maarja Helena Meriste, Meelis Oidsalu, Enn Siimer, Narelle Sissons, ajaleht Sirp, Jurgita Staniškytė, Juta Vallikivi, ajakiri Teater.Muusika.Kino

Draama 2013 valmistavad ette: Janika Hango, Kristiina Garancis, Marika Goldman, Iir Hermeliin, Inga Jaagus, Raiko Jaagura, Kätriin Kade, Karoliina Kalda, Kadri Kasterpalu, Margus Kasterpalu, Ott Karulin, Maret Kukkur, Lauri Kulpsoo, Pirjo Leek, Kristel Maamägi, Katrin Maimik, Maarja Meeru, Merilyn Merisalu, Maarja Mänd, Kadri Naanu, Rein Soesoo, Siret Paju, Kristina Peterson, Paul Piik, Viljar Pohhomov, Maret Tamme, Aare Toikka

Sisukord Ruumimaagiast* – Meelis Oidsalu

“Draama 2013” — Tühja Ruumi Täitmine* – Enn Siimer Ja Juta Vallikivi

“Draama 2013”: traditsioonilise teatri lõhkumine ja kinnitamine* –

Mirt Kruusmaa, Maarja Helena Meriste

Ruumi(looja) suletud avatus – Ott Karulin

20 26

Draama väliskülalised Ruum ja elu – Eesti teatri festival Draama 2013 – Sigita Ivaškaitė

Drama 2013 – Reis ajas ja ruumis – Jurgita Staniškytė

Täringuvise maagilises ruumis – Normunds Akots

Tühja angaari maagia – Yulia Kleiman

Intervjuud väliskülalistega Yulia Kleiman

Giorgio Madia

Narelle Sissons

Ruumimaagia Eesti teatri festival Draama 2013 põhiprogramm

“Bistro Beyond” (Piip ja Tuut Teater) “Faust” (VAT Teater) “Hamlet Anderson” (Teater Endla) “Koera süda” (Vene Teater) “Kolm õde” (Eesti Draamateater) “Maria Stuarda” (Teater Vanemuine) “Suur õgimine” (Teater NO99) “Tühermaa” (MTÜ R.A.A.A.M)

Särts Festivali kõrvalprogramm, kuhu on valitud mängulised lavastused, mis äratavad ja inspireerivad. Neid vaadata on särisev kogemus!

“Boyband” (Teater Endla) “Hea, Paha ja Inetu” (Vat Teater) “Läbipõletajad” (Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla, Taavi Suisalu) “Metsik urisev õnn” (NUKU) “Mutantants” (Cabaret Rhizome) “NOX” (Twisted Dance Company) “Pung” (Kompanii Nii) “Simulaakrum” (Von Krahli Teater)

Lisaprogramm “Armunud kastis” (Teater Vanemuine) “Hamlet” (Tallinna Linnateater) “Sajand” (Teater Ugala) “Suur maalritöö” (Teater Ugala) 5

DRAAMA 2013

Ruumimaagiast* Meelis Oidsalu

1. Minu esimene “ruumimaagiline” kogemus pärineb eelmise kümnendi algusest, mil töötasin Kaitseministeeriumis protokolliülemana. Muu hulgas oli mu ülesanne korraldada Sakala tänava ministeeriumihoones, selles, mille teises tiivas asub teater NO99, kõrgete külaliste vastuvõttu. Tol ajal oli Eesti riigil suur unistus pääseda lääne eliitklubidesse NATOsse ja Euroopa Liitu ning seetõttu oli iga lääne valitsustegelase vastuvõtt omamoodi etendus, mille eesmärk oli tõestada, et Eesti on midagi enamat kui postsovetlik Ida-Euroopa, et oleme võimelised arenema sama ilusateks ja tarkadeks kui lääneeurooplased. Igas protokollilises etenduses on omad poliitilised ja kultuurilised nüansid: autoritaarseid riike iseloomustab ülevoolav paraadlikkus ja punnitatud tseremoniaalsus külaliste võõrustamisel, see oli omane ka Nõukogude aja ametlikule protokollile, samas kui meie läänepartnerid olid ametlikus suhtluses galantselt sundimatud, mitteametlikud.

Esimene asi, millega iga Kaitseministeeriumi sisenev inimene kokku puutub, on ministeeriumi välisukse juurest üles fuajeesse viiv paraadlik trepp. Trepp asub välisuksele nii lähedal, et hooletu siseneja võib selle otsa suisa komistada. Sellest trepist ei saa üle ega ümber. Välispoliitiliselt valmistas trepp minister Luigele tõsist muret. Küsimus oli nimelt selles, et halva ilmaga ei olnud võimalik saabuvat külalist maja ees tänaval tervitada ja ministril tuli kõrget külalist kätelda ülemisel trepimademel. Kui kõrge külaline oli välisuksest sisenenud, oma võõrustajaga silmsideme loonud ja hakanud mööda treppi üles ronima, sattusid võõrustaja ja külaline hetkeks ebameeldivasse ja ebavajalikku võimusuhtesse: NATO kandidaatriigi minister vaatas ülevalt alla, kuidas NATO liikmesriigi valitsusliige

ebamugavalt järsust trepist üles ronida puhib. Luik vabandas trepi pärast oma külaliste ees ja seletas, et see oli eelmise ajastu pärand ning et trepist ei ole võimalik muinsuskaitseliste nõuete tõttu ka kuidagi vabaneda. Sellest trepist jäi meile, võõrustajaile, suhu halb maitse, trepimaitse. Ja ega minister trepiga kohanenudki, lõpuks ta lihtsalt loobus külaliste kätlemisest fuajees ja palus nad austusavalduste saatel oma neljanda korruse kabinetti talutada.

2. Kirjeldan Kaitseministeeriumi treppi nii üksikasjalikult seepärast, et kui mõelda meid iga päev ümbritsevale füüsilisele ruumile, siis see ruum, kuhu sünnime ja kus elame, on meile ette antud, ta on meie eest ära kujundatud, valmis tehtud enne meie sündi. Meie igapäevane füüsiline ruum on meile pärandatud. Pärandatusega seoses ilmneb üks ruumi aspekt, millest on palju räägitud ja kirjutatud: ruumi ideologiseeritus. Ruum kannab endas hoiakuid ja arusaamu inimestevahelistest suhetest, nii nagu too Sakala maja fuajee trepp kandis iganenud arusaama külaliste võõrustamisest, sellist arusaama, mille järgi külalislahkust osutati võimupositsioonilt. Seega ruum on miski, millega me oleme sunnitud käitumuslikult kohanduma. Ruumile kohandatud käitumine aga vormib meie identiteeti, seda, kelleks me iseend või kelleks teised meid me käitumise tõttu peavad. Päritud ruumi muutmine nõuab võimu ja raha. Isegi kaitseministril ei jagunud muinsuskaitseliste piirangute tõttu võimu ministeeriumi trepi ümberehitamiseks. Nii et kui Kaitseministeeriumi trepi näidet tammsaareliku suurejoonelisusega üldistada, siis me elame ja sureme “trepimaitse” suus, suutmata päritud ruumi oma elu

DRAAMA 2013

jooksul ise väga palju muuta. Tihti on korteriremont maksimum, mida ruumiga ette võtame. Selleks, et ruum ja sinna betoneeritud ideoloogiad ja harjumused ei saaks meid käitumuslikult allutada, et me ei peaks ruumi ja sellesse ehitatud arusaamu inimsuhetest iseendaks, tuleb meil ruumi iga päev kõiksugu argistes olukordades ületada, ruumist üle saada, nii nagu kaitseminister üritas igal hommikul Kaitseministeeriumi fuajeetrepist mitte ainult üles, vaid ka üle saada.

erinevaid ruume, teatriruumi hõlbus muudetavus ning seeläbi päritud ruumi küsimuse alla seadmise võimalus annab teatri ajutisusele ja hetkelisusele vabastava värvingu. Teatri ajutisus ja hetkelisus ei tee temast aja vangi, vaid ruumi vabastaja. Teatri vabastav toime kohustab teatrit olema uuriv päritud ruumi suhtes, olema ruumiteadlik, käituma iseteadva arhitekti, mitte kojamehena. Seda on kerge nõuda, ent raske teha, sest tühi lava on küll vabastav, ent ka äärmiselt ebaloomulik koht.

3. 4. Üheks päritud ruumist ja iganenud arusaamadest ülesaamise mooduseks on peetud kunsti, eriti hästi aga sobib selleks teatrikunst. Kui üldse rääkida teatriruumi või teatrilava maagilisusest, siis seisneb see selles, et teatrilava on koht, kus on võimalik müstiliselt vähese ressursiga meie ümber leiduvat kivistunud, päritud ruumi ümber kujundada. Tühi teatrilava, kuhu pole veel midagi lavastatud, on ideoloogia- ja väärtustevaba ruum, mida me ei ole pärinud, vaid mis on meie, siin ja praegu elavate inimeste RUUMILE KOHANDATUD KÄITUMINE AGA VORMIB MEIE IDENTITEETI, SEDA, KELLEKS võimalus päritud ruumi ME ISEEND VÕI KELLEKS TEISED MEID ME ning ruumis kivistunud KÄITUMISE TÕTTU PEAVAD. arusaamu, hoiakuid ja ideoloogiaid ümber kujundada ja seeläbi teadvustada ning uurida. Teatrilava on koht, kus on võimalik “trepimaitsest” lahti saada, kuhu võib rajada kümneid erinevaid Kaitseministeeriumi fuajeesid või kus võib lavastada kümneid erinevaid kätlemistseremooniaid, läbi mängida ja elada erinevaid ideid, arusaamu inimsuhetest ja ühiskondliku elu viisidest.

Teatri puhul on palju räägitud hetkelisusest, ajutisusest. Teatri “siin ja praegu” toimumist on peetud selle kunstiliigi suurimaks puuduseks. Teatrist räägitakse ohvrimeelselt kui aja terrori all kannatavast kunstiliigist, teatraale näib painavat igatsus tardumise, igaviku järele. Ent just lavaruumi tühjus ja võimalus sinna suhteliselt väheste piirangutega lühikese aja jooksul lavastada

Vabadus, mida teatrilava või näituseruum pakub, ei ole midagi mugavat ega meeldivat. Rumeenia kunstnik Mircea Cantor tegi kümme aastat tagasi loomkatse, talutas tühja kunstisaali päris hirve ja päris hundi ning jälgis kaameraga, mis saama hakkab. Tulemuseks oli kaks ja pool minutit veidrat “loodusfilmi” (teose nimi on “Deeparture”). Erinevalt tavapärastest loodusfilmidest, kus näidatakse loomi nende loomulikus keskkonnas (vabaduses) sigimas ja sündimas, tapmas ja suremas – loodusfilmides on ju alati hullult draamat –, jääb rumeenlase teos sündmusvaeseks: hunt ei kargagi hirvele kõrri, nagu harjumuspäraselt eeldame. Selle asemel on nii saakloom kui ka kiskja stressis, sest nad ei ole omas elemendis. Loodus ei ole film, loomad ei sigi ega võitle vahetpidamata, hundil võib olla kõht täis ja mõni hirv iseäranis kartmatu, ent Cantori hoolealustel on näitusesaalis silmanähtavalt ebamugav. Tühi saal ei ole nende loomulik keskkond, seal ruumis puuduvad instinktiivset kohandumist võimaldavad keskkondlikud tingimused. On mittemidagiütlevalt valge ja piinavalt korrapärane, geomeetriliselt laitmatu ruum, milles viibides ka inimesel ilmselt pikapeale juhe kärssama läheks. Loomad ei tunne ruumi tema abstraktses, geomeetrilises olekus ära ega suuda osaliselt seetõttu ka loomulikult käituda (samasugust hetkelist peataolekut olen märganud ka kunstisaali sisenenud inimesi jälgides). Ruum ja roll on aga omavahel seotud, sest osaliselt tekib roll suhtes ruumiga: tingituna tegelase otsusest või suutlikkusest ruumiga kohanduda või ko-

handumata jätta (näiteks kaitseminister Luige otsusest trepist üles või üle saada). Kui Cantori teosele põhikooli klassikirjandi stiilis läheneda, siis võiks väita, et inimest ja hunti eristabki see, et kui näituseruumi suletud või teatrilavale toodud hundi võimuses pole teha muud kui düstressi kätte koolda, siis inimese võimuses on stressiseisundit kasutada selleks, et näituseruumi või lavale midagi luua, mis looduslikku keskkonda, päritud ruumi asendaks. Tühja, abstraktse, ent siiski füüsiliselt olemasoleva ruumiga toimetulek ja selles hakkama saamine nõuab reflektiivset pingutust, mis viiks kaugemale loomuomaste afekti- ja kultuurimustrite harjumuspärasest, reflektoorsest kohaldamisest. Tühi teatrilava on julm ja ebaloomulik, suisa ebakultuurne koht – juhul kui kultuuri mõista mingi juurdunud traditsiooni või siis päritud uskumuste komplektina.

5. Seoses sõnaga “ruumimaagia” meenub mulle Friedrich Nietzsche mõte, et müstilisi seletusi peetakse sügavaks, ent tegelikult polevat nad isegi pinnapealsed mitte. Müstilisus, maagilisus, looritatus on kultuuris, poliitikas, religioonis ja sellest tänini lõplikult emantsipeerumata teatrikunstis levinud tõestrateegia. Antoine de Saint-Exupéry on oma surematus “Väikeses printsis” säärast ruumimaagiat kujukalt kirjeldanud, joonistanud välja kultuurse tõestrateegia ja kultuurilembese inimese arhetüübi: see on selline tundlik ja lapselik loojanatuur, kellele kõige olulisemad asjad on silmale nähtamatud ning kes seetõttu on vähemalt osaliselt loobunud maailma vaatlemisest. “Väikeses printsis” kirjeldatakse olukorda, kus minajutustajast lendur üritab keset kõrbe ootamatult tema ette ilmunud väikese printsi soovi järgi joonistada lammast, aga et ta ei oska joonistada lammast nii, et väike prints rahule jääks, siis visandab ta hoopis kasti ja ütleb printsile, et lammas on seal sees. Väike prints on rahul, sest ta ei näe lammast ega pea temas seetõttu ka kunagi pettuma. See, mida prantsuse lendur väikese printsiga teeb, kui ta lamba asemel kasti joonistab, on probleemi erotiseerimine. Lendur kasutab abstraktsiooni, geomeetrilist hulktahukat, ühe lahen-

damata jäänud probleemi, joonistamata jäetud lamba varjamiseks. Ta taipab, et ei suuda salapärase tegelase soove täita, et väikesel printsil on iha lamba järele, aga et tema oma nigela joonistusoskusega ei suuda seda iha rahuldada. Väikesel printsil ilmselt polegi tegelikult soovi oma lammast silmaga vaadata ja seetõttu on ta lenduri leidlikkuse üle silmanähtavalt õnnelik. Nii nagu meesterahva jaoks pole midagi erutavamat sirmi taga riideid vahetavast naisest, nii ei paku ka väikesele printsile miski rohkem rahuldust kui kasti sees elavast lambast fantaseerimine. Looritamine on inimsuhete eri valdkonnis laialt levinud TÜHI TEATRILAVA ON JULM JA EBALOOMULIK, SUISA EBAKULTUURNE retooriline tehnika, ent ka KOHT – JUHUL KUI KULTUURI MÕISTA viis ennetada lahendamata MINGI JUURDUNUD TRADITSIOONI VÕI SIIS jäänud probleemidest tekPÄRITUD USKUMUSTE KOMPLEKTINA. kivaid pingeid. Ühelt poolt on kasti sisse peidetud lammas üdini väikese printsi interpretatsiooni, ettekujutuse võimuses. Teisalt on oskus joonistada kasti ja veenda publikut, et seal sees elab lammas, nii tollele Saint-Exupéry lendurile kui ka ühiskondlikku elu korraldavatele tegelastele võimu säilitamiseks eluliselt vajalik oskus. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri joonistusoskust arvestades oleks jõutud printsi ootusi enim – ent mitte täielikult – rahuldava variandini. Lendur oleks end näidanud andetu joonistajana ja väike prints saanuks hädise lamba peremeheks. Kuigi ruum on oma talumatus abstraktsuses pigem apolloonilise kui dionüüsilise alge, pigem reflektiivse kui reflektoorse olemise teenistuses, tuli just ruumi abstraktsus lendurile appi, võimaldas probleemi lahendamata jätta, ent samas vältida konflikti kurnatud lenduri ja nõudliku printsi vahel.

6. Tühjal teatrilaval on tuntavalt ja nähtavalt kohal ebaloomulikkus, see puuduv looduslik, loomulik keskkond,

DRAAMA 2013

mis võimaldab kultuurilist ja instinktiivset käitumuslikku kohandumist. Tühi lava on katkestus, lahtirebitus päritud (või hirve ja hundi jaoks looduslikust) ruumist. Iga lavastaja ning lavakunstniku ees seisab küsimus, mida selle ebaloomulikkusega peale hakata. Võib minna tühjuse eiramise teed – tuua näitusesaalis higistavale hirvele pakk heina ja mõni kask saalinurka, et ta end mugavamalt tunneks; võib hakata olematut lammast peitvale kastile lillekesi maalima. Teine võimalus LAVASTUS, MIS EI SÜNNI PÄRITUD on aga vähemalt teatud RUUMI JA LAVARUUMI OMAVAHELISEST piirini hoiduda sissePINGEST, ON TEATRIKUNSTILISES MÕTTES õpitud käitumismustPOOLTOODE, EIRAB TEATRI “SIIN JA rite taastootmisest või PRAEGU” TOIMUMISE PÕHIMÕTET. kastide kaunistamisest ning hakata päritud ruumi küsimuse alla seadma, uurima. Just teatri ruumiuurimuslik potentsiaal tõstab lavakunstniku teatris kesksele kohale. Ainult ruumitundlik lavastus, milles päritud ruumi on suuremal või vähemal määral nihestatud või muul moel teadvustatud, on täies ulatuses realiseerinud teatri kunstilise potentsiaali. Lavastus, mis ei sünni päritud ruumi ja lavaruumi omavahelisest pingest, on teatrikunstilises mõttes pooltoode, eirab teatri “siin ja praegu” toimumise põhimõtet. Nii mõnigi kord koheldakse lavakunstnikku teatris ülekohtuselt pelga sisekujundajana ja disainerina, kitsesöötja ja kastikaunistajana, kojamehena ja mitte arhitektina. Sellest lähtuvalt piirdutakse lavakujunduses tihti illustratiivsuse, signaliseerimise, märgistamise ja kodukaunistamisega. Ent lavakujundamine ei ole ideaalis pelgalt esteetilise, vaid kontseptuaalse mõju ja tulemusega tegevus.

Seekordse draamafestivali kavas oli häid näiteid ruumiteadlikest lavastustest, olgu selleks Marat Gatsalovi / Oksana Peretruhhina “Tühermaa”, Lauri Lagle / Laura Kõivu “Suur õgimine” või Andres Noormetsa jt “Hamlet Anderson”, mille kunstiline kujundlikkus tekib osaliselt ruumi ja selles asetsevate objektide mingite omaduste

aktualiseerimisel. “Tühermaas” on selliseks omaduseks akustika, “Suures õgimises” ruumi määrduvus (mida rõhutatakse perversse hügieenitundlikkusega). “Hamlet Andersonis” söövitab massiivse vineerseina tekstuur silmi, tuleb pärast etendust koju kaasa ja hakkab tahestahtmata värvima ja mõjutama seda, kuidas vaataja etendusejärgses, reflektiivses faasis oma teatrikogemust korrastada üritab. Mõni kujunduselement jääb painama, mõnest objektist või vormist ei irdugi midagi, mis võimaldaks end sõnastada. “Suures õgimises” on stseen, kus Priit Võigemast tuleb lavale, õlal vägev valge siugjas toru, mis pikalt ta järel lohiseb. Ma ei osanud lavastust mõtestades lõpuni valge toruga midagi peale hakata, talle tähendust omistada, teda kuhugi ära paigutada, lahterdada, aga “Suur õgimine” ei oleks seesama lavastus, kui seda toru poleks laval olnud, ja minu mõtted sellest lavastusest poleks needsamad mõtted, kui nende mõlgutamist poleks seganud valge toru. Lavakujundajal on oma väga spetsiifiline retooriline võim, millega ta saab mõjutada seda, mida ja kuidas lavastusest mõeldakse.

8. Teatrit peetakse sageli konservatiivseks ja reaktsiooniliseks kunstiliigiks, öeldakse, et teater on mahajääja, et sinna jõuavad ideed ja asjad hilinemisega, hiljem, alles siis, kui nad on rahvahulkadele ettekandmiseks piisavalt kultuursed, läbi nämmutatud, riskivabad. Just lavakujundusega, visuaalsete ja ruumiliste vahenditega on võimalik sellele paratamatusele vastu astuda, nii et ka juba viledaks kantud lood, mille peale saalid alati enam-vähem täis tulevad, muutuvad sõna otseses mõttes vaadatavaks. Näiteks Hendrik Toompere jr ja Ervin Õunapuu klassikalavastused, aga ka Andres Noormetsa mitmed lavastused on näited sellest, kuidas ruumikujundusega distantseeritakse end narratiivsest elutunnetusest. Kõige põnevamad lavastused, mida olen näinud, on sündinud siis, kui see distants narratiivse ja ruumilise väljenduse vahel ei jää kõnetuks, kui lavakunstnik ja lavastaja toimivad võrdväärsete partneritena, tandemina. Lavakujundus ei peaks olema pelgalt

loo jutustamise teenistuses, vaid väljendama lavastuse ideed ruumiliselt. Sel, kas lava on pelgalt rekvisiidikamber või tõesti lavastuse toimumise koht, on määrav vahe. “Tühermaa” kirjeldamiseks ei piisa ainult sellest, kui jutustada lugu, kirjeldada, mis toimus – “Tühermaast” rääkimiseks pidin andma vastuse küsimusele: kus ma olin?

9. Eesti teatrid kipuvad neile pärandatud ruumi iseendaks pidama. Mõne teatri puhul on suisa näha, kuidas teatrimaja interjööri aegadetagune stilistika ronib ka lavastuste reklaamplakateile ja seega otsapidi lavastustesse endisse. Ega meil moodsaid teatrimaju eriti olegi, nad on enamasti ajast ja arust, mingite erinevate epohhide varemed, monumendid aegunud arusaamadele sellest, mis üldse on kultuur või kunst või milline ühiskondlik tähendus on teatri külastamise aktil. Teatrid ei ole selles süüdi, et neil on oma väärikad ja ajalooga majad. Aga seda eelmistelt põlvedelt päritud ruumi ei kõlba ei teatril, vaatajal ega ka kriitikul ebateadlikult omaks võtta, sest siis pole teater enam midagi, mis toimub “siin ja praegu”, vaid miski, mis toimus “seal ja kunagi ammu”. Lava ei ole koht, kuhu viivad teatritrepid. Lava on koht, mis algab siis, kui treppidest on üle saadud, trepimaitse unustatud. Lava võimaldab vabastada argised olukorrad ja päritud ruumid nende tavapärasest referentsiraamistikust ja defineerida nad ümber, rebida mingi nähtus harjumuspärasest, päritud ruumist lahti ja lasta tal siis oma väljarebituse ja nõutusega hakkama saada. Teater kunstiliigina pakub suurepärase võimaluse olla ebakultuurne. * Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta novembris ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

DRAAMA 2013

“Draama 2013” — Tühja Ruumi Täitmine* Enn Siimer Ja Juta Vallikivi

Tänavuse draamafestivali tunnussõnaks, mille põhjal festivali kuraator Iir Hermeliin ja tema meeskond lavastusi valis, oli “ruumimaagia”. Kuraator on öelnud: “… ruum muutub maagiliseks, kui silmad hakkavad kuulma, kõrvad nägema ning sõna ja visuaal ühinevad äkiliseks harmooniaks. Ruumimaagia pole silmapette eesmärgil loodud illusoorne lava. See mõiste tähistab isehingavat makromaailma, kus valitsevad omad mängureeglid. See on nihkes reaalsusega ruum, kus kõike võib juhtuda ja mis ei allu tingimata füüsikareeglitele. Ruumimaagia teatris on lavastuse eriline omaruum, see miski, mis tekib teatrisaali – lavastaja – kunstniku – helilooja – valguskunstniku – näitlejate ja KUI VÕTAME IKKA LAVAATMOSFÄÄRILT teiste loojate õnnestuVÄGAGI KÖITVA LAVASTUSE, SIIS POLE nud koostöös.” (Tsitaat VIST ÜLDSEGI HARULDANE, KUI SELLE festivali kodulehelt.) MÕNED LAVASTUSKOMPONENDID ON HOOPISKI TAGAPLAANIL. (ENN SIIMER)

Kindlasti on selline teemapüstitus tänuväärne, kuna pakub võimalusi arutleda teatri kui eri kunstiliikide sümbioosi, aga ka üldisemalt mõiste “teatrimaagia” üle. Käesolev artikkel püüab edasi anda kahe erineva põlvkonna professionaalse teatrivaatleja muljeid ja mõtteid seoses festivali põhiprogrammiga ja arutlust teemal “ruumimaagia”. Et selle sissevaate kahetisus jääks lugejale tajutavaks, kasutame dialoogivormi. Tegelased: Enn Siimer (E. S.), mitmeid-setmeid aastakümneid kodumaist teatrit vaadelnud kriitik, viimastel kümnendeil, tõsi küll, vähema intensiivsusega ja eelistades geograafiliselt mugavamalt kättesaadavaid lavastusi.

Juta Vallikivi (J. V.), teatriuurija, kes oma Tartu Üli-

kooli õpingute kestel keskendus teatri ruumilistele ja kehalistele aspektidele, kuid on viimased kaheksa aastat erinevatel põhjustel olnud (Eesti) teatrist eemal.

Ruumimaagia – totaalne hõlmamine E. S.: Vaatleme siis kõigepealt, mis on see erisus, mis festivali põhiprogrammi lavastusi kogu eesti teatri kontekstist eristab? Üle-eelmiste aastate festivalide tunnussõnad olid tinglikku laadi ja lavastuste valik peegeldas pigem kuraatori eelistusi kui tunnussõnale vastavust. Eelmise aasta tunnussõna oli seevastu konkreetsem (“näitleja”) ja keskendus näitlejamängule. Tänavune “ruumimaagia” näib mulle samuti sisulise kriteeriumina, kus, tehes mööndusi näitlejamängule, narratiivile või ka lavastuse sotsiaalsele mõjuvusele, on peatähelepanu all just lavaline atmosfäär, selle olemasolu või ka kontseptuaalne puudumine. Kindlasti oli kuraator olukorras, kus puudus võimalus oma põhimõtet kompromissitult rakendada, festivali kirjutamata üldmõte on hõlmata võimalikult laia ja mitmekülgset diapasooni Eesti teatritest. J. V.: See, kuidas mina mõistan “ruumimaagiat” ja mida ka Iir Hermeliin ise on välja öelnud, ma ei usu, et see võimaldaks teha mööndusi teatrikunsti teiste komponentide kvaliteedile. Kui eelmisel aastal keskenduti näitlejamängule, siis olid sellised mööndused vägagi võimalikud, aga sel aastal küll mitte, põhjuseks just totaalsus, mida maagilisus endas kannab ja mis oma omaduselt on õrn ja kõigest häirivast haavatav. E. S.: Ma ei ole sinuga päris nõus. Kui võtame ikka lavaatmosfäärilt vägagi köitva lavastuse, siis pole vist üldsegi haruldane, kui selle mõned lavastuskomponendid

DRAAMA 2013

on hoopiski tagaplaanil. Kuuldavasti oli “Bistro Beyond” kuraatorile käivitavaks tõukeks lavastuste valikul. Ruumikomponentidelt vägagi põnev lavastus, kuid milline oli selle näitlejamängu potentsiaal või sotsiaalne sõnum? Või teine põhiprogrammi lavastus, Vene Teatri “Koera süda” – kõik seda lavastust käsitlenud kriitikud on rõhutanud kujunduse olulisust. Ka näitlejamäng ja kogu lavastuse sotsiaalne sõnum on siin tugev. Kuid kus on siin “maagia”? Just see maagia, mis teeb “Bistro” eriliseks ja annab sellele lavastusele mitmeti mõistetava ja köitva saladuse. Selline maagia oli vaieldaVÄGAGI TÄNULIK OLEN FESTIVALI matult olemas nii “Kolmes KURAATORILE SELLE EEST, ET OMA ões”, “Tühermaas” kui PRINTSIIBI JA VALIKUGA ON TA AIDANUD ka “Faustis”. Või on asi TEADVUSTADA SEDA, ET TEATRIS EI OLE lihtsalt selles, et sina KÕIGE TÄHTSAM SÕNA EGA LUGU, MIDA mahutad ruumimaagia JUTUSTATAKSE, VAID SEE TEATRILE mõistesse totaalse AINUOMANE ATMOSFÄÄR, MIS KUJUNEB teatraalsuse, teatraalsuse KÕIGI LAVALISTE KOMPONENTIDE iseendas, lavalise teatKOOSMÕJUST. raalsuse. Minu arvates on (ENN SIIMER) ruumimaagia – just teatris – seotud erilise atmosfääriga, mis ühendab endas nii lava kui publikut ning mida kummastki poolest eraldi pole võimalik käsitleda. J. V.: Eks see siis olegi peamiselt terminoloogiline küsimus. Kui vaadata festivali järelkaja ajakirjanduses, siis tõesti kiputakse pigem rääkima lavakujundusest. Mina aga lähtun sellest, mida kuraator on ise välja öelnud, et “isehingava makromaailma” loomes on võrdne osa kõigil teatrikunsti komponentidel. E. S.: Kui ma mõtlen laiemalt põneva ruumimaagilise dominandiga lavastustele, siis võiksin ka enda napi kogemuse põhjal lisada siia vähemalt sama palju selliseid lavastusi viimaste aastate repertuaarist, kus ruumimaagia avaldub vägagi jõuliselt.

Võtkem või TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tänavuse lennu diplomilavastused, nii “Idioot”, “Minu isa 20 aastat hiljem” kui ka “Arioso”. Siin taban end mõttelt, et küllap on ruumimaagia suuremal või vähemal määral iga vähegi tõsiselt võetava teatrilavastuse komponent.

Isegi monolavastusest, näiteks Katariina Undi etendatud “Nisa”. Siin ei saa ruumi näitlejast elimineerida juba ainuüksi seetõttu, et näitleja loob enda ümber aktiivse ruumi. Kindlasti vajab rõhutamist, et meie viimaste aastate suvelavastuste buum on paljuski seotud taotlusega otsida uusi võimalusi väljaspool traditsioonilist teatrisaali. Paljudel juhtudel ongi õnnestumised seotud eeskätt ruumimaagilise (rõhuga sõna esimesel poolel) dominandiga (näiteid on siin päris palju, nimetagem kasvõi Tapa raudteejaamas mängitud “Viirastuste vaksalit”). Jäägem aga siiski festivalilavastuste juurde ja austagem kuraatori valikut, mis oli seda enam õigustatud, et ka see valik (koos kõrvalprogrammidega) peegeldab päris adekvaatselt tänast Eesti teatripilti. Vägagi tänulik olen festivali kuraatorile selle eest, et oma printsiibi ja valikuga on ta aidanud teadvustada seda, et teatris ei ole kõige tähtsam sõna ega lugu, mida jutustatakse, vaid see teatrile ainuomane atmosfäär, mis kujuneb kõigi lavaliste komponentide koosmõjust. J. V.: Jah, see viimane aspekt meeldib mulle väga, sest olen alati olnud veendunud, et teater ei ole kirjandusega rohkem seotud kui kujutava kunstiga, olgugi et teatriuurimist nähakse sageli kui kirjandusteaduse alamharu. Mulle oli selle festivali põhiprogrammi ülevaatamine (sest rohkem lihtsalt ei jõudnud) tore taaskohtumine Eesti teatriga. Põnev oli ka seepärast, et vaatasin etendusi juba kindla ülesandega, mis haakub hästi mulle sobiva teatrikäsitlusega laiemalt. Siinkohal oleks vist otstarbekas lühidalt peatuda teatriteoreetilisel teatriga seotud ruumide defineerimisel. E. S.: See oleks siis ilmselt üks viis lavastust analüüsida teiste võimaluste kõrval? J. V.: Kindlasti. Kõigepealt on eeldus mõistmaks, et ruumid üleüldiselt on nii füüsilised kui ka virtuaalsed. Kultuuriruum, linnaruum, tähendusruum ja diskursus, tuba, arvutimängu maailm, ilukirjandusteoses loodud imaginaarne maailm jne. Igasuguse ruumi (ka maa/ilma) määrab ära piir ja reeglid. Inimene ise on ka mingis mõttes ruum – keha, kes ruume loob, tajub, organiseerib jne.

Teatriteoreetilises kirjanduses1 räägitakse järgmistest ruumidest. Teatriruum – füüsiline koht, kus teater sünnib (teatrihoone, leitud koht, tänav). Haarab endasse ka vaatajate ruumi. Võib muutuda osaks lavastusest. Lavaruum – koht, kus näitlejad mängivad. Enamasti spetsiaalselt iga lavastuse tarbeks kujundatud. Erinevad lavatüübid (portaallava, avatud lava, areenlava, keskkonnateater), mis sätestavad näitleja võimalused vaatajat mõjutada, võimalused suurejooneliseks spektaakliks või intiimsuseks. Siia kuuluvad ka eri stiilis kujundused. Teatraalne ruum – virtuaalne, fiktsionaalne ruum, maailm, mis toetub füüsiliselt lavaruumile (olgu see siis tühi ruum või konkreetne lavakujundus) ja mida loovad näitlejad, helikujundus, tekst, lavakujundus jt lavastuse ja ruumiga seotud elemendid. See on lavastuse i l m ehk lavailm, mis luuakse etenduse alguses ja mis lõpeb etenduse lõpuga. E. S.: Täpsustaksin i l m a kohta. Selle loomine algab küll etenduse algusega, kuid seda taasluuakse kogu etenduse jooksul, kogu aeg. See võib olla muutlik ja heitlik ning sõltub nii näitlejate mängust kui ka vaatajate vastuvõtust. Teinekord võib see loomine katkeda ja siis mängivad näitlejad etendust tuimalt edasi, kuid tunnevad kindlasti sideme puudumist publikuga. Mulle näib, et selles peitubki teatri maagia. See on elav side näitlejate ja publiku vahel. J. V.: Jah, see on kindlasti üks maagia eeldusi. Kuid seda sidet mõjutavad väga paljud asjaolud. Igal juhul peaks lavailm aheldama vaataja enda külge, vaataja peab tunnetama teatraalses ruumis eksisteerivaid piire ja reegleid. Kusjuures reeglite ja piiride muutmine etenduse käigus on alati rõhuline, mõnikord olen näinud, et lavastaja pole olnud sellest teadlik. Niisiis, mõne lavastuse teatraalne ruum võib osutuda maagiliseks, kõik komponendid ühinevad tervikuks, kus on nii üllatusi kui ka rabavaid selginemisi – mina tajun seda kõike eelkõige n-ö kvaliteedina. E. S.: Just nimelt kvaliteet! Lisaksin siia veel, et köitva teatraalse ruumi juurde kuulub ka teatav annus saladus-

likkust või maagilisust. Nii nagu elu ise või ka inimene on saladus, nii ka hea teater, hea näitleja võlu jne. Võime küll näha selle võlu mingeid tahke, kuid mitte enamat. Muidu polekski see ju võlu.

Maagiline näitleja J. V.: Võiks siis väita, et näitleja on enamasti selle võlu ja salapära võti. Tema ühendab teised lavastuse komponendid tervikuks, ühendab erinevad punktid maailmaks ja “keerab lahti” vaataja, olgu siis lavakujundus kuitahes fantastiline või mitte. Aga ka vaataja ise on see võti, sest kui ta etendusega ei haaku, siis see maagia temani ei jõuagi. E. S.: Aga toome sisse hoopis teise dimensiooni, mis on otsapidi seotud kvaliteedi ja lavailma heitlikkuse, kuid ka salapära ja võluga. Kuidas toimib tüüpiline kommertsteater, kas seal ruumimaagiat polegi? Banaalne ning üheülbaline teater. Sellist teatrit IGAL JUHUL PEAKS LAVAILM AHELDAMA VAATAJA ENDA KÜLGE, VAATAJA PEAB on meil ümberringi oi-oi kui TUNNETAMA TEATRAALSES RUUMIS palju. Eks kommertslikkus EKSISTEERIVAID PIIRE JA REEGLEID. olegi lihtsutatus ja ka selli(JUTA VALLIKIVI) sena teatud mõttes teatriski vajalik. Nüüd, kus vaatajaid hullutavad igasugused teleseriaalid, lihtsustub vastuvõtt veelgi, sest neis taandub vastuvõtt valdavalt loole ja pilale. Ja suur osa on sellistes lavastustes tõepoolest sellistel headel ja karismaatilistel näitlejatel, nagu näiteks Jan Uuspõld. Maagia on neis kindlasti olemas, juba selliste näitlejate kordumatu karisma kindlustab selle. Oma isikliku sarmiga suudab näitleja kuitahes banaalse stseeni muuta köitvaks. Eesti Draamateatri “Kolmes ões” Veršininina on Uuspõld samuti köitev ning annab kogu lavastusele suurepärase lisaväärtuse. Ja samas, kas peaks talle pahaks panema, et ta kulutab oma annet rahateenimisele monotükkidega üle Eesti? Kindlasti on see paljudele vaatajatele esmakordne või ka ainuke kokkupuude näitlejafluidumiga ja sellisena omal kohal. Kuid ärgem samastagem seda kõrge kunstitasemega. 15

DRAAMA 2013

J. V.: Nojah, eks pea tunnistama, et nii maagiline kui ka banaalne kunst saab oma määrangu eelkõige vastuvõtja ehk vaataja kaudu. Ka kommertslavastused, mille eesmärk on vaatajat lõbustada, ehk siis laadateater aegade algusest peale. Ma julgeksin küll väita, et kommertsteater võib olla maagiline ja banaalne samal ajal eri vaatajate jaoks. Usun siiski, et hästi õnnestunud kommerts ehk kassahitt ei tohiks tunduda ka teatrigurmaanile labane. E. S.: Draamafestivalile kommertslavastused muidugi ei jõua, sest programmi ei koostata vaatajanumbrite põhjal. Siinkohal võikski asuda festivali põhiprogrammi juurde. J. V.: Esimesena nägime “Kolme õde”, kus tõesti särasid nii Uuspõld kui Malmsten. Ma ütleksin, et Uuspõllu sarm ja imago ergastas vaatajaid kohe, kui ta lavale ilmus. Aga kas see on karismaatilisus või pigem rollislepp? Ja ka mulle tundus, et laval läks elu käima, mis võiski olla lavastaja kontseptsiooniline taotlus, et seda imagot ära kasutada. Samas läbis mind ka kerge kurvas“KOLME ÕE”PUHUL OLI MINU JAOKS tus: oleks tahtnud teda KÕIGE HUVITAVAM, KUIDAS DRAMATURnäha mingis teistsuGILINE TEKST HAKKAS VÕITLEMA TEISTE guses ja üllatavamas LAVAILMA LOOMISE VAHENDITEGA, MIS rollis. Ses mõttes meeldis JUSTKUI TAHTSID MIDAGI MUUD ÖELDA. Malmsten rohkem, see (JUTA VALLIKIVI) oli sisukam töö. Kuid minnes teatraalse ruumi ja maagia juurde. Selle lavastuse puhul oli minu jaoks kõige huvitavam, kuidas dramaturgiline tekst hakkas võitlema teiste lavailma loomise vahenditega, mis justkui tahtsid midagi muud öelda. Pean silmas lavastuse algust (see on ka teatraalse ruumi loomise seisukohalt tähtsaim), mis oli lahendatud üllatavalt. Me näeme huvitavat lavakujundust, meeleoluloomet, mis on saavutatud foto projitseerimisega valgele seinale, ja mingi aja pärast Irinat, kes laulab ingliskeelset melanhoolset moodsat laulu. Mind pani see jahmatama, näitleja laulab sellisel viisil, mis võiks ehk auditiivselt olla lihtsalt helikujundus ja atmosfääri ning tähendusvälja sätestaja, kuid näitleja esitatuna muutub see seisukohavõtuks. (Hiljem, festivali kulgedes, mõistsin, et poplaulu laulev näitleja ongi Eesti teatris nüüd popp.) Pärast Irina sissejuhatavat etteastet, mis kruvis mu ootused väga üles, hakkas aga võitlus teksti ja eelmängus 16

sätestatud lavailma vahel. Mõnda aega kaklesid visuaalsed kujundid tekstiga ja lõpuks andsid alla – hakkas igav, sest paljulubavus ei vea kuigi pikalt välja. Näeme kolme õde nagu ikka, kastmeks popkultuuri kujundid, mis tähendavad justkui palju, kuid ei avane sügavuti mingis ootamatus suunas, mis oleks olnud vajalik. Nimetaksin seda simplitsistlikuks sümbolismiks, mille kõige eredam näide oli veripunane külgkorviga Jawa mootorratas, aga ka projektsioonid ikoonist tulekahjuvaatuse ajal, vaated tänapäevasele Moskvale jmt. Need sümbolid oleksid hakanud tööle, kui nende tähendusväli oleks tegevuse käigus murtud ja pandud kokku kõlama tekstis olevate tõlgendusvõimalustega. See kõik jäi kuidagi lihtsaks… Ja samas kuulsin hiljem ühe vaataja ohkeid, et see lavastus puudutas teda väga sügavalt.

Lavastus kui suhtlus vaataja ja reaalilmaga E. S.: Nojah, võiksime ju vaadelda ka “Kolme õe” ruumimaagiat kui “teatraalse ruumi” näitlikustatud vormi. Teatraalses ruumis kehtivad samuti dramaturgiareeglid. Ja siin on see “ruumi” konfliktne tasand täiesti olemas. Ka mina ei saanud lavastuse proloogist, Irina laulust, aru. Alles hiljem, siis kui lugesin selle laulu pealkirja, selgines lavastaja mõte. Kuid siis, etenduse jooksul joonistus välja nii õdede nostalgiline, unistuslik “ruum” ja ülejäänud seltskonna proosaline, esimesega konfliktis olev tasand. Ning see punane mootorratas, millele õed isast rääkides justkui viipasid, oli nagu sild nende kahe maailma vahel. Teine mind huvitav aspekt on seotud sotsiaalsusega. Õigemini esteetilise ja sotsiaalse suhe teatris. “Kolme õe” puhul on sotsiaalsus seotud meie proosalise ja unistuste elu vahekorraga. Muidugi räägib lavastus meie enda ajast, milline see aeg on ja missugune ta võiks olla. Iga vaataja tajub seda omamoodi. Sotsiaalsusest võiks rääkida eraldi “Bistro Beyondi” puhul. Kui oluliselt publik etendust mõjutas ja kas publiku reaktsioon lavastajat üldse huvitas? Tahame või mitte, aga iseenesest huvitav “Bistro” oli sotsiaalses mõttes indiferentne. Ruumimaagia ei ole selles lavastuses kaht-

lemata ainult olemas, vaid ka võimas. Kuid see legohunnik, mis pärast selle etenduse vaatamist mällu jääb, on päris aukartust äratav. Mingit terviklikku sõnumit, mingit sotsiaalset närvi mina selles legosüsteemis kokku panna küll ei osanud. Võibolla mõni teine oskab? J. V.: Läksin seda vaatama praktiliselt eelteadmisteta. Ütlen selle välja just seepärast, et etenduse algusest peale valdas mind tunne, et tegu pole Eesti tükiga, midagi nii tüüpiliselt “välismaist” oli selles. Hiljem tuli välja, et ma põhimõtteliselt ei eksinudki. Tegu on huvitava lavastusega, sest igav ei hakanud, kuid mind see sügavuti ei puudutanud. Võimalik, et tõesti oli puudu seesama sotsiaalsus ehk sõnum. Maagia – jah see oli omamoodi olemas, aga pigem väljendus oma multifilmilikus vormis, mis tegi lavastuse Eesti kontekstis esteetiliselt lähedaseks Priit Pärna koolkonnale. Siit võiks edasi minna “Suure õgimise” juurde. E. S.: Selles lavastuses andis mulle kammertooni kätte hoopis Priit Võigemast, kes rääkis kosmoloogiast ja sellest, kui väike on kõiksusega võrreldes planeet Maa ning kui palju väiksem on veel inimene koos oma elu, instinktide ja ponnistustega. Paradoksaalsel moel tegi just see vastandus inimese suureks, andis muule tegevusele konteksti. See oli verbaalne, kuid kujutluslikult maagiline teatraalne ruum, mis pani elama ka etenduse tegevuslikus raamis toimuva. J. V.: Olen selle väitega väga nõus. See oli totaalne selginemise hetk ja vastuvõtu võti. Selle lavastuse nn avatud laval toimus midagi eriskummalist, mis pani mind rõõmustama. Tekkis mitmesuguseid assotsiatsioone (sh ka filmikunsti tuleviku ulmežanriga just välises vormikeeles), kuid selles oli ka ootamatut värskust. Rohkem kui üheski teises festivali põhitükis. Oli omajagu ka n-ö hea maitse piiride kompamist, kuid õnneks jäi kõik minu taluvusvõime piiresse. See viimane on omamoodi huvitav teema – teatrivaataja piinlikustunne. Ma ei tea, kas kõik vaatajad on selleks tundeks võimelised või kaasneb see kuidagi teatriuurija professiooniga, igal juhul tuleb aegajalt ette, et etenduse ajal hakkab

mul talumatult piinlik, tahaks vajuda pingiridade vahele ja voolata saalist välja. See on ilmselt võimalik näide sellest, et me tajume näitleja kehaga antud informatsiooni esmajoones endasse peegeldades – ehk siis meie aju peegelneuronid lasevad meil tunda sama tunnet, mida näitleja “näitleb”. Kui mulle tundub, et näitleja kas MINU ARVATES OLI MAAGILINE SEE, KUIDAS SEE MAAILM SUHESTUS MEIE mängib piinlikult halvasti või TÄNAPÄEVA MAAILMA JA INIMESTE esitab kontseptsiooni, mis EETILISTE PROBLEEMIDEGA. MITTE FAUSTI on maitselage ja kunstikauge, siis hakkab mul, vaatajal, JA MEFISTOTELESE DEEMONLIKKUS, VAID NENDE INIMLIKKUS, SELLEST TULENEV piinlik, kuigi pole nagu minu EMPAATIA. asi või minu süü. Ühesõna(ENN SIIMER) ga, mulle meeldis tegelikult, kuidas selles lavastuses, teadlikult või mitte, selle piiriga õrritati. Teine huvitav assotsiatsioon, mis tuli minuni pärast etenduse lõppu, oli see, et “Õgimine” moodustab huvitava paari “Bistroga”. See paar koondub vastandlikkuse pinnal: steriilne–räpane, keha–mask, uus–vana, sisukus pealtnäha sisutuses (õgimine) ja vastupidi, lõputus– lõplikkus, tuleviku ulmefilm – nuku-film jne. Ja üks asi veel selle lavastuse puhul – laulev näitleja ei häirinud mind seekord, sel oli oma õigustatud koht. Puhtad ja mustad ruumid ja vormid E. S.: Sinu meelest oli siis programmis palju filmilikku. “Faustis” põhinebki ruumimaagia tummfilmi 1930. aastate esteetika ülekandmisel tänasele näitlejale ja vaatajale. Minu arvates oli maagiline see, kuidas see maailm suhestus meie tänapäeva maailma ja inimeste eetiliste probleemidega. Mitte Fausti ja Mefistotelese deemonlikkus, vaid nende inimlikkus, sellest tulenev empaatia. Selle lavastuse plastiline lahendus oli aga lihtsalt ilus. J. V.: See oli väga tore elamus ja ehk kogu festivali ruumimaaglisuse koha pealt parim näide. Erutas just selle puhas vorm. Sellise lavastuse põhjal oleks väga hea seletada, mida tähendavad erinevad teatriga seotud ruumid ja kuidas luuakse teatraalset ruumi (mis on ühtlasi info edastamine väga kalkuleeritud viisil erinevate visuaalsete ja auditiivsete vahenditega), pannakse paika

lavailma piirid ja kuidas neid vajadusel tähenduslikult ületatakse. Puhas, lihtne ja mustvalge. E. S.: Ugala “Sajand” polnud küll festivali põhiprogrammis, kuid tahaksin sellel paari sõnaga peatuda. Ma arvan, et just see lavastus oli ruumimaagilises tähenduses üks festivali huvitavamaid. Efekt, mis saavutati originaalse kujunduse ja eleegiliste näitlejatöödega, kus staatiline kujunduslik objekt, vana mõis oma ainulaadse õhustikuga, muutus lavastuse peategelaseks ning aeg ja inimesed selle ümber olid pidevas muutumises – see kõik oli omamoodi lummav ning korvas nii mõnedki dramaturgilised ja lavastuslikud puudujäägid. Minu jaoks põnev nii kujundusliku maailma kui ka lavastusliku kontseptsiooni mõttes oli festivali ainuke ooperilavastus “Maria FESTIVALI TEEMAPÜSTITUS JA SELLE EESMÄRGI TÄITMINE ÕNNESTUS JUST Stuarda”. Minu ooperikoSELLES MÕTTES, ET PAKUTI VALIKUT, MIS gemus pole küll teab kui HAKKAS VAATAJAT “KÜSITLEMA”. suur, kuid tänase Eesti traditsiooni kontekstis oli see haarav ja värske. Kindlasti ka tänapäeva probleemide kajastamise seisukohalt. Huvitav ajastute lõikumine ootas meid ka R.A.A.A.Mi “Tühermaas”. Saali absoluutne pimedus lõi siin eel-duse vaatajate kujutlusvõime maksimaalsele rakendamisele.

J. V.: “Sajandi” osas ma su seisukohta ei jaga, dramaturgiline materjal oma žanrilises nõrkuses hakkas mind rohkem häirima, kui miski muu suutis võluda. Aga “Tühermaa” oli klassikaline näide leitud ruumi loodud keskkonnateatrist, isegi kui põhiosa tegevusest toimub vaatajaga frontaalses vastanduses. Lõppmulje koosnes peamiselt teadmisest, et tegu on võimsa dramaturgilise materjaliga ja kahetsusest, et tundsin end kuidagi füüsiliselt kaugel – teksti oli raske kuulda ja oleksin tahtnud olla intiimsemalt selle teatraalse ruumi sees. Sellepärast kaldun arvama, et uus mängukoht osutas rohkem vastupanu, kui tegijad ehk eeldanud olid, ja oleks tahtnud pikemat kodustamist, olgugi et kõik eeldused väga võimsaks elamuseks olid muidu igati olemas.

Endla “Hamlet Andersoni” puhul tundub, et programmi sattumise “süü” oli peamiselt lavakujundusel. See oli tõesti huvitav. Anderson on ka väga põnev näitleja. Kuid minu arvates ei hakanud lavastuse erinevad elemendid tööle, sarnaselt “Kolme õega”. Kõige suurem küsimus tekkis, et milleks grotesk? Pean silmas seda, et osa tegelasi oli pandud mängima groteskses võtmes. Siin hakkas mul piinlik. Põhjuseks see, et kontekst, kuhu grotesk pidi sobituma, ei haakunud sellega ja see terav kunstilis-kontseptuaalne võte lihtsalt n-ö libises lavastuse teatraalsest ruumist välja. Ja siis veel jälle see popplaulev näitleja, milleks? Nõnda jäi mulje, et hulk intrigeerivaid komponente jäid lihtsalt tervikuks ühendamata. E. S.: Kokku võttes võib öelda, et festivali teemapüstitus ja selle eesmärgi täitmine õnnestus just selles mõttes, et pakuti valikut, mis hakkas vaatajat “küsitlema”. Vaevalt leiduks inimest, kes ütleks, et see valik oli just see parim ruumimaagiline osa praegusest Eesti teatrist. Karta on, et ka kuraator pidi erinevatel põhjustel tegema mööndusi, peale selle oli temaga koos ikkagi ka meeskond, kes samuti tõenäoliselt valikut mõjutas.

Viited: 1 Vt näiteks Ann Ubersfeld, Lire le théâtre, Patrice Pavis, Dictionnaire du théâtre või artiklikogumik The Theatrical Space (Themes in Drama nr 9, toimetaja James Redmond

* Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta novembris ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

Hetk Piip ja Tuut Teatri lavastusest “Bistro Beyond”. → Foto: Nele Tammeaid

DRAAMA 2013

“Draama 2013”: traditsioonilise teatri lõhkumine ja kinnitamine* Mirt Kruusmaa, Maarja Helena Meriste

Nagu varasematel aastatel, külastasid “Draama” festivali tänavugi väliseksperdid. Tartu Uue Teatri proovisaalis toimus kolm kohtumist, kus väliskülalised avaldasid arvamust nähtud põhiprogrammi etenduste kohta; neljas ja viimane arutelu toimus kohe pärast “Koera südame” etendust festivali klubis. Enamasti oli kohal ka mõni kõnealuse lavastuse trupi liige, kes omapoolsete kommentaaridega diskussiooni süvendasid. Ekspertgrupi liikmed olid Yulia Kleiman Venemaalt, Narelle Sissons USAst, Giorgio Madia Itaaliast ja Christian Römer Saksamaalt. Neljandas vestlusringis osalesid Stefan Schmidtke Saksamaalt, Viktor Vassiljev ja Yulia Kleiman Venemaalt.

Ohverdused maagilise ruumi kehtestamisel Esimesel arutelul võeti fookusesse kolm lavastust: VAT Teatri “Faust”, Eesti Draamateatri “Kolm õde” ja Vanemuise “Maria Stuarda”. “Fausti” puhul rõhutati positiivse joonena lavastuse füüsilist poolt — lavastus oli ainuüksi liikumise vaatevinklist huvitav. Ekspertidest BAROKKESTEETILINE LAVARUUM, KUS OLI kriitiliseim oli Kleiman, KASUTATUD PEEGELDUSI, TOPELTRAAME kes pidas lavastuse JA LÄBIKUMAVAID EKRAANE, LÕI ÕUDSA esteetikat intrigeerivaks, MUINASJUTU ATMOSFÄÄRI, KUID ent tundis, et ootusteRUUMIMAAGIA APOGEENI JÕUDMISEKS le, mis kerkisid esile OLEKS VAJA OLNUD ROHKEM JULGUST, lavastuse alguses, ei HEADE IDEEDE KAUGEMALE ARENDAMIST. suudetud lõpus vastata, sest ei uuritud sügavamalt näidendi tähendust ega Fausti tänapäeva inimeses. Kleimani väited algatasid kriitikute ja trupi vahel 20

energilise arutelu sõnumi sisule või vormiomadustele suunatud teatri teemal: kas “Fausti” peaks esitama vaid sügavmõttelise loona või piisab ka visuaalsest huvitavusest? Aare Toikka kinnitas, et ta ei olnud lavastades lähtunud ühiskonna- ega inimesekriitilisest hoiakust — rõhk oli vormil. Lavakujunduses kiideti minimalistlikku puhast tervikpilti, aga teose loomulikkuse olevat rikkunud narratiivi üleminek ekraanilt lavale: see siirdumine ei vaja õigustamist (lavastati prožektori rikkiminek), vaid on iseenesest loogiline. Ühtlasi jäänud lavastuses puudu tuumakusest, mis oleks toonud võimsa tehnilise poole kõrvale tasakaalu ja hingestatust. Varem VAT Teatriga koostööd teinud Christian Römer nõustus kriitikaga, tundes, et ka tema jaoks jäi loo tuum vajaliku tähelepanuta. Samuti arvas Römer, et teatri kodusaal Tallinna Rahvusraamatukogus on lavastuse etendamiseks tunduvalt sobivam — avaram ja “kinolikum” — kui festivaliaegne mängupaik Tartu Uues Teatris. Vanemuise “Maria Stuarda” arutelus tõsteti esile naissoliste Aile Asszonyit ja Karmen Puisi, kuid teose terviklikku õnnestumist takistasid välisekspertide arvates lavastaja Roman Hovenbitzeri konservatiivsed valikud. Vanemuise väikese maja saali hindasid vestlejad selle ooperi mängupaigana kõrgelt, sest kammerlikus ruumis on teos palju paremini tajutav. Barokkesteetiline lavaruum, kus oli kasutatud peegeldusi, topeltraame ja läbikumavaid ekraane, lõi õudsa muinasjutu atmosfääri, kuid ruumimaagia apogeeni jõudmiseks oleks vaja olnud rohkem julgust, heade ideede kaugemale arendamist. Narelle Sissons nimetas nähtut “ühe vapra idee alguseks”. Ka kohmakad stseenivahetused, mil publik pidi mitu minutit ootama ja lindistatud muusikat

DRAAMA 2013

kuulama, tundusid väliskülalistele põhjendamatud. Giorgio Madia nimetas salvestatud muusika kasutamist olukorras, kus saalis on olemas sümfooniaorkester, lubamatuks ning isegi heliloojat solvavaks. Ooperi lavastamine on paradoksaalne, püüeldes samal ajal nii traditsioonilisuse kui ka uuenduslikkuse poole: “Maria Stuardas” sellele ammendavat lahendust ei leitud. “Kolme õe” puhul olid kriitikud ühel meelel: multimeediumi kasutamine oli maitsetu. Moskva pilte vaadates tekkis küsimus, kas sinna nad tahavadki minna? Vene ikonograafia kujutamine olnud samuti halvamaiguline. Christian Römerit häiris juhuslike esemete palKÕIK VÄLISKRIITIKUD TUNDSID, ET HOOLIMATA TAVAMÕISTES NARRATIIVI jusus laval, millega olid PUUDUMISEST, HOIDSID TEGELASED päri teisedki väliseks“BISTRO BEYONDI” PINGET ÜLEVAL, perdid. Narelle Sissonsi TEKITADES VAATAJAS KÜSIMUSI: MILLAL arvates oli lavastus JA MILLISEL MOEL TULEB TEGELANE visuaalselt nõrk ja ekTAGASI JA KUIDAS TA REAGEERIB? lektiline — rekvisiidid on liiga esil. Yulia Kleiman lisas, et näitlejad tegid palju ebaloogilisi liigutusi, et rekvisiite ära kasutada (näiteks karske tegelane joob alkoholi). Ka Madia märkis, et võibolla üritati esemete sissetoomisega kompenseerida näitlejate suutmatust suurt ruumi kasutada. Üldiselt aga lavakujundus Madiale ja Kleimanile meeldis. Kleiman tõi välja, et näidendi sisuga sobib ebamugavustunne, mille tekitas elamiseks sobimatu ruumi kujutamine (pöörlev lava), kuhu pole võimalik kuuluda ning kus pole võimalik ennast varjata mujal kui kapis. Tugeva sümbolina tõusis esile mootorratas: võimalus minna, ent siiski jäädakse paigale. Kleiman kiitis kolme õe hootist vulgaarsust, mida harilikult “Kolme õe” lavastuses ei nähta — õed ja Nataša olid omamoodi ühtlustunud.

Sürrealismi heledam ja tumedam pool Teine arutelu keskendus Piip ja Tuut teatri “Bistro Beyondile” ning R.A.A.A.Mi “Tühermaale”.

“Bistro Beyondi” tagasiside oli ülekaalukalt positiivne.

Alustuseks kiideti teatritrupi rahvusvahelist vaimu — idee Tallinnast kui tulevikus võimalikust internatsionaalsete teatritruppide keskusest on suurepärane. Samuti leiti, et lavastuse keel objektiteatri kontekstis, mis on harilikult konservatiivse kallakuga, oli Eestis uudne. Kõik väliskriitikud tundsid, et hoolimata tavamõistes narratiivi puudumisest, hoidsid tegelased lavastuse pinget üleval, tekitades vaatajas küsimusi: millal ja millisel moel tuleb tegelane tagasi ja kuidas ta reageerib? missugune muutus ruumis/esemetega toimub järgmisena? Samal ajal aga nõustuti, et pinget oleks saanud veelgi kõrgemal hoida. Objektid laval polnud lihtsalt rekvisiidid, vaid näitlejad suutsid neile elu anda. Tõsteti esile Mari Mägi ja Katrine Weigelt Nielseni esinemist ning tunnustust pälvis ka kana Lemmi, kuna tõdeti, et loomade kasutamine laval on alati riskantne. Leiti, et lavateos väärib edasi arendamist ja uute stseenide lisamist. Muljet avaldas osav atmosfääri loomine lõhnade, esemete ja muusika koostoimes. Kleiman tõstis esile kleitide vahetamise stseeni arhetüüpsust, selle seost unenägudes esinevate sarnaste situatsioonidega. Ka “Tühermaa” tekitas elevust. Römerile meeldis, et Eestis kasutatakse teatritegemiseks palju n-ö leitud paiku: temale tundus see olevat pärand ajast, mil tuli vähesega hakkama saada, kuid mis on andnud hea aluse huvitava keskkonnateatri loomiseks. Tartus etendati lavastust Raadil asuvas angaaris. Nii valguskujundust, mis tugines suuresti valguse puudumisele, eraldatud istekohti kui ka helikujundust peeti õnnestunuks, sest need aitasid luua etenduse vastuvõtuks tarviliku ebamugavus- ja ohutunde. Sissons märkis, et tema puhul tagas võimsa teatrielamuse reaalne füüsiline hirmutunne. Madia seadis kahtluse alla läbivalt aeglase rütmi vajalikkuse: juhatamaks publikut sisse etenduse müstilis-õudsesse maailma, oli see küll mõjuv, ent hiljem vajanuks tempo tõusu. Põnevat vaatepunktide lahknemist pakkus aga lavastuse kodu- ja fantaasiamaailma vahekorra teema. Ühelt poolt arvati, et kuna kontrast nende vahel ei olnud kuigi tugev ning peategelase heroilised fantaasiad sulanduvad inetu ja vaese argieluga nii, et nende vahele

on raske piiri tõmmata, “pehmenes” kummagi maailma eripära. Hiiglaslikus lennukikuuris, kus “Tühermaad” etendati, oleks saanud selle vahe markeerida erineva valguse suunamisega: kodukorteri kujutamisel valgustada vaid väikest ala ning piiritu unenäomaailma kujutamisel kogu ruumi, ka kaugeid pimedaid nurki, mida muidu ei näidata. Teisalt võib selle kontrasti puudumist pidada lavastuses jutustatava loo üheks tugipunktiks: tegelased on kaotanud kontrolli reaalsuse ja fantaasia üle oma igapäevaelus. Lavastuse lõpplahenduste paljususes nähti nii mõju nõrgendavat lahjendust kui ka teadlikku katarsise kahtluse alla panemist, sundides vaatajat temas tekitatud nihestuse kaudu nähtu üle sügavamalt järele mõtlema.

Narratiivituse eluõigusest teatrilaval Kolmandal vestlusel räägiti Endla “Hamlet Andersonist” ja NO99 “Suurest õgimisest”. Selles vestlusringis osales ka festivali kuraator Iir Hermeliin, kes enne välisekspertidele sõna andmist selgitas lühidalt, miks kõnealused lavastused põhiprogrammi valiti. “Hamlet Andersoni” puhul võlunud teda lavateose omapärane metafoorimaailm ning mänguline ümberkäimine aja lineaarsuse ja reaalsusega, mis illustreerib tänapäevast konflikti nn Facebooki maailma ja pärismaailma vahel. Väliskülaliste arvates jäi “Hamlet Anderson” teiste põhiprogrammi lavastuste varju. Kuigi igal põlvkonnal on oma Hamlet, ei tundunud selline adaptatsioon põhjendatud ja ajas segadusse — miks on nii tugev Shakespeare’i tekst asendatud klišeedega? Kleiman pidas selle põhjuseks eelkõige väljaarendatud konflikti puudumist, mille tulemuseks on selgrootu lugu. Arutelul osalenud “Hamlet Andersoni” lavastaja Andres Noormets põhjendas teose fragmentaarsust ja ebaühtlust sellega, et just sellisel kujul jõuab meieni virtuaalmaailm — korrapärata, juhuslike tükkidena. Arutlejad jõudsid järeldusele, et lavastuse huvitava kontseptsiooni ja detailide kallal (kiideti videote ja dokumentaalmaterjali kasutamist) tasuks edasi töötada ning kaasata loomeprotsessi rohkem inimesi — Noormets on nimelt

nii “Hamlet Andersoni” autor, lavastaja, kunstnik kui ka muusikaline kujundaja. Ka “Suure õgimise” arutelu juhatas sisse Iir Hermeliin, märkides, et selle lavastuse puhul võlub teda Lauri Lagle kristalne, kompromissitu ja terav maailm. “Suure õgimise” erakordselt tugevateks külgedeks peeti näitlejatöid, ruumi ülesehitust, milles segunes “SUURE ÕGIMISE” ERAKORDSELT TUGEVATEKS KÜLGEDEKS PEETI NÄITLEsööklaköögi, pidusöömaaja JATÖID, RUUMI ÜLESEHITUST, MILLES ja steriilse haigla keskkond, SEGUNES SÖÖKLAKÖÖGI, PIDUSÖÖMAning maagilist rütmistatust. AJA JA STERIILSE HAIGLA KESKKOND, Viimast rõhutati korduvalt: NING MAAGILIST RÜTMISTATUST. lavastusel õnnestub manipuleerida publiku ajatajuga, pannes vaid paar minutit kestnud söömisetapi kella valju tiksumise saatel mõjuma nii, nagu kestaks see kümneid minuteid. Kohal oli ka NO99 dramaturg Laur Kaunissaare, kes võrdles Lauri Lagle lavastusi teadvuse vooluga, millesse pidevalt sekkuvad inimimpulsid ja -tungid. “Suures õgimises” varjutabki tungide rahuldamine kõik muud teemad, muutudes lavastuse kandvaks struktuuriks, kuigi “suuri ideid” esitatakse monoloogides kuhjaga. Toitumine on ainus reaalsus ning seda ilmestab dialoogide ja tegelaste omavaheliste suhete minimaalsus. Niisiis peeti “Suurt õgimist” üksmeelselt väga tugevaks ja terviklikuks lavastuseks.

Bulgakov draamafestivalil Natalja Lapina “Koera südame” arutelu alustas kunstnik Rosita Raud. Ta rääkis, kuidas lavakujunduses kesksena figureeriva Tatlini torni idee tuli talle pähe teksti lugedes, seondudes DNA ja sedakaudu ajaloo spiraaliga, sümboliseerides progressi, kuid ka tajumust, et päralejõudmist ei toimugi. Põhilise probleemina näeb Raud küsimust inimkatsete eetilisusest, aga ka sügavamalt inimloomusest. Täheldati ka intelligentsi ja mitteintelligentsi vahelise pinge teemat. Üksmeelselt kiideti lavastuse traditsioonilist joont: tänavune festivaliprogramm oli valdavalt eksperimentaalne, seega tundusklassikalisem stiil värskendav. Ühtlust rikkunud

aga valitud muusika, mis ei moodustanud tervikut, vaid mõjus eklektiliselt. Toimunud vestlusringe üldistavalt vaadeldes ilmneb pinge eksperimentaalsuse ja traditsioonilisuse vahel festivaliprogrammis. Kumbki väärtus ei saavutanud kindlat hinnangut; kui “Bistro Beyondi” eksperimentaalsus pälvis üldise heakskiidu, siis “Fausti” puhul tekitas see kõhklusi. Samal ajal “Koera südant” analüüsides tõsteti tugeva joonena esile just traditsioonilisust. Tõenäoliselt on tegemist kvaliteediskaalaga, millele võib hinnangu anda vastavalt sellele, kuidas lavastuse teised elemendid on omavahel kõlama pandud. Ometi võib väita, et uudset ja isikupärast lähenemist eelistati niivõrd, kuivõrd seda toetas tugev sisu ja eesmärk. Sellega seoses ilmnes aruteludel sageli sisu ja vormi tasakaalu küsimus, mis arvatavasti pole iseloomulik pelgalt eesti teatrimaailmale, vaid on omane igasugusele loometegevusele. Vastuolu kerkis pinnale iseäranis “Maria Stuarda” arutelus: Eesti ooperikultuuri traditsiooniline hoiak ( julguse puudumine?) takistab žanri võimsamat arengut, kuigi tasapisi on märgata ka püüdlust piiride avardamisele. Festivali programmi peeti üldjoontes mitmekülgseks. Kuraatori julgus kandis vilja, sest põhiprogrammi üldmulje oli tugevalt eksperimentaalne ning selle kõrval paistis välisekspertidele silma eesti näitlejate andekus. Kuigi “Draamal” puudub žürii, on väliskülaliste hoogsad ja süvitsi minevad arutelud eesti teatrile ääretult olulised. Mõtlemisainet sai iga teatrihuviline, eriti väärtuslik on selline tagasiside truppidele endile — adekvaatse teatrikriitika vähesust kurdetakse niigi ja väliskriitikute poolt seda peaaegu ei kuulegi. Loodetavasti jätkatakse väliskülaliste aruteludega järgmistelgi aastatel just avalikus vormis, et võimalikult paljud sellest tähelepanuväärsest mõttemiitingust osa saaksid. * Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta novembris ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

Fotol on Narelle Sissons, Yulia Kleiman ja Giorgio Madia arutelul Tartu Uue Teatri proovisaalis. ← Foto: Lauri Kulpsoo

DRAAMA 2013

Ruumi(looja) suletud avatus Ott Karulin Pop-up-näitus “27” festivali “Draama” raames 2. – 8. IX Tartu kesklinnas Küüni tänaval ja Raekoja platsil, kuraator Maret Kukkur.

Ehitussoojakud tähistavad tavaliselt midagi varjatut ja pooleliolevat, uue ja parema ootust. Nii ümbritsevad neid traataiad ja kaitsevad sissesõidukeelumärgid. Kui aga 27 ehitussoojakut 1 ilmuvad linna peatänavale ja -väljakule, nagu see oli festivali “Draama” ajal Tartus2, on kiusatus suur võtta seda poliitilise aktina. Seda enam, et soojakuid täitvate installatsioonide autoreiks on Eesti stsenograafid, kes üldjuhul näitustega üles ei astu ning kelle töö jääb pahatihti märkamata ka teatripublikul ja meil, kriitikutel. Enesele tuha päheraputamise asemel vaatlengi Maret Kukkuri kureeritud näitust “27” kui terviklikku lavastust. Esimesena eksponeeritud kuraator Kukkuri konteiner, kus esitletud näituse ajajoon idee sünnist avamiseni, on vastuvõttu suunav avamäng. Kuna Kukkur ei käsitle enda kui kunstniku eneseväljenduse taandumist enda kui näituse koostaja ajakulukate ülesannete ees kaeblevalt, vaid eneseirooniliselt, annab see kogu kobarinstallatsioonile mängulise ja eneseanalüütilise KOLMANDIKUS AUTORIKONTEINERITEST avaakordi. Kolmandikus NÄEMEGI STSENOGRAAFI KUI KUNSTNIKU autorikonteineritest JA KÄSITÖÖLISE, KUI VABA LOOJA JA näemegi stsenograaTEISTE LOOMINGU VISUALISEERIJA fi kui kunstniku ja SISEHEITLUSI. käsitöölise, kui vaba looja ja teiste loomingu visualiseerija siseheitlusi. Mõned otseütlevamalt, nagu Illimar Vihmari kasutamata ideedega kaetud töötuba, kust poolik mees trepil püüab läbi suletud klaasakna põgeneda, või Rosita Raua võimsad ja ideetäpsed lavakujundused, mis maketilt lavale pole jõudnud (miks küll!?) või Marge Martini murule ja Anna Sui maketti asetatud töötoad või 26

Tuulikki Tolli ühe märksõna ümber koondatud väljapanek. Mõned kujundlikumalt, nagu Iir Hermeliini lustakas fantaasiamaailm, mis ärkab ellu tema tööarvutil ja -laual, kui kunstnik teenitud und magab, või Liina Undi ja Triin Hoogi pliiatsitest seintega ruum, kus iga teravik ootab nõudlikult loojalt uue idee jäädvustamist. Mõned aga analüütilisemalt, otsides ise oma töödes ühisosa, nagu Silver Vahtre geomeetriline sissevaade või Kristi Lepiku maise (savi) ja taevaliku (kosmos) harmoonia otsingud. Ka Jaanus Laagrikülli makettide väljapanek, mis kulmineerub rikkaliku õhtusöögilauaga, kus toiduks vaid muld, andes nii kõigile tema esitletud töödele tumeda iroonia värvingu, mis muidu lavalt näitlejate ümbert nii puhtalt saali pole jõudnud. Seejuures pole “27” pelk väljanäitus, sest enamik konteinereid on iseseisvad ruumiinstallatsioonid. Nii on Rosita Raua konteiner, kus fantaasiakujundustele annavad süvamõõtme tekstitsitaadid ja vaataja aktiivsest sekkumisest sündiv heli, ehk näituse kõige tihedamalt komponeeritud omamaailm, ning Silver Vahtre eneseanalüüs on mõistvas dialoogis kardinate taha peidetud üldistava omaväärtusega heli- ja videoinstallatsiooniga. Samuti pole “27” pelk sisekaemus, sest Iir Hermeliini klaviatuurirahvas sobib kokku võtma kogu meie valgekraede ühiskonda ning Liina Undi ja Triin Hoogi ähvardav pliiatsiarmee tuletab valusalt meelde, kui palju on maailmas jätkuvalt inimesi, kes käsu peale end relvastatuna üles rivistavad, heites endilt nii vaba tahte kui ka isiklikud mõtted. Teise kolmandiku “27” autorikonteineritest moodustavadki ruumi mõtestavad ja ruumielamust pakkuvad installatsioonid. Nende puhul polegi suurt vahet, kas kunstnik on oma varasemad tööd ruumi kaasa võtnud või mitte, sest inspiratsiooniallikast teose väärtus üldjuhul ei muutu. Nele Soovälja liivapõranda ja lambilaega ruum toimib

Vaateid pop-up näitusele “27” ← Fotod: Lauri Kulpsoo

vastuoludel: pehme liiv jalge all ning hõõguvate lampide kuumus peaks tekitama õdusa olemise, kuid sadadele pirnidele vaatamata on ruum salapäraselt pime ning madala lae tõttu rusuv, mistõttu tahaks korraga võimalikult kaua ruumis püsida ja välja pääseda. Samalaadse elamuse pakub ka Liina Tepandi juurterägastikuga kaetud ruum: puidu lõhn kutsub loodusega taas üheks saama, kuid rõske külmus ja hämarus hoiatavad liigse uljuse eest ning tuletavad meelde, et looduses, nagu ka alateadvuses, on väga palju meile mõistetamatut ja ohtlikku, mis võib iga hetk oma võimu näidata. Ka Maret Tamme järjest kitsenev labürint, kus ainsaks heliks lapse hälin ja siseneja enda raskenevad hingetõmbed, on elamuslikult ärritav kogemus, kuid erinevalt Soovälja ning Tepandi ruumidest, mis sisenedes mõjuvad märksa väiksemana, kui väljast arvata võib, tundub Tamme konteiner seest suurem, kuid mitte sugugi vähem klaustrofoobiline. Eelöeldu tõestab vaid seda, et samad mõõdud ei mõjuta kuidagi ruumi tunnetatavat suurust ega ka õhustikku, mis näiteks Epp Kubu konteineris (samuti looduslike materjalidega, kitsas ja pime) on oma veesilmale projitseeritud portreedega (nüüdisikoonidega) pigem pühalik kui rusuv ning Inga Varese installatsioonis, mille keskel viljateradest nool mustas ruumis, ehmatavalt vali. Ruumi suletud avatusega tegelevad ka Kristiina Põllu: tema lakke kinnitatud tuba avab end sinna suletuile eri kohti järjest välja valgustades ja nii pidevalt ruumi suurendades. Reili Evarti ja Liina Keevalliku tagasivaatelist portfooliot saab vaid akendest piiluda. See, et stsenograafid kui lavaruumi loojad tegelevad ruumi mõõtmete ja õhustikuga, on ootuspärane ja huvitav, nagu seegi, et paljud võtavad kasutusele looduslikud materjalid, mida pikalt repertuaaris püsivate lavastuse kujundustes saab kasutada harva. See, et stsenograafid nagu meie lavastajadki tegelevad pigem omaenda kui päevakajaliste küsimustega, tuleb vist hinnata samuti ootuspäraseks. Lisaks mõnele eelkäsitletud autorile, kelle installatsioonid on muuhulgas avatud ka sotsiaalkriitilisele tõlgendusele, ning Liisi Eelmaa nutikale pärandi mõtestamisele jalgpallifolkloori kaudu, eristub ülejäänud näitusest valge varesena Arthur Arula prügist ehitatud pesal istuva luigega installatsioon, mis käsitleb otseselt inim- ja looduskeskkonna lepitamatut vastuolu.

Tulevastel näitustel on aktiivset dialoogi ümbritsevaga ehk rohkem ja ehk leitakse siis ka atraktiivsem vorm stsenograafia ajaloo tutvustamiseks, sest see näitusekolmandik, kus ekponeeriti vanameistreid, jäi teenimatult eelkirjeldatud installatsioonide varju. Mõistan kuraatori soovi lasta oma eelkäijate töödel vaatajat SEE, ET STSENOGRAAFID NAGU MEIE iseseisvalt kõnetada, kuid LAVASTAJADKI TEGELEVAD PIGEM usun seejuures, et praeOMAENDA KUI PÄEVAKAJALISTE gune publik saaks selle KÜSIMUSTEGA, TULEB VIST HINNATA varamuga mängulisemas SAMUTI OOTUSPÄRASEKS. vormis parema kontakti. Kirjutan seda kirglikus lootuses, et “27” ei jää ühekordseks ettevõtmiseks, vaid saab traditsiooniks. Miks mitte korraldada edaspidi näiteks Praha kvadriennaalil Eestit esindava teose leidmiseks konkurss, mille osalejate pakutuga saaks nagu nüüdse kobarinstallatsiooniga tutvuda ka avalikkus? Huvi- ja publikupuudust ei tohiks olla, sest laupäeva pärastlõunal, kui Tartus näitust külastasin, seisid konteinerite ees sõbralikult sabas koos nii emad väikeste lastega kui ka eelmisest piduööst toibuvad õlut libistavad noorsandid.

Viited: 1 Olen teadlik, et osalt on tegemist merekonteineritega, kuid needki varjavad alati midagi ja üldjuhul linnapilti ei satu. 2 Autor kuulus küll selleaastase “Draama” loomenõukokku, kuid näituse “27” ettevalmistamisega seotud polnud.

* Artikkel ilmus esmakordselt 20. septembril 2013 ajalehes Sirp.

Draama v채lisk체lalised

← Foto: Lauri Kulpsoo

Draama 2013 väliskülalised Joachim Thibblin (Soome) – Espoo Linnateatri kunstiline juht Kristina Matvienko (Venemaa) – Festivali “Kuldne mask” esindaja Christian Römer (Saksamaa) – Heinrich Bölli Fondi kunsti- ja kultuurivaldkonna juht Christian Holtzhauer (Saksamaa) – Weimari kunstifestivali kunstiline juht Erik Altorfer (Šveits) – Draamakirjanduse töötoa Dramenprozessor kunstiline juht Jukka-Pekka Pajunen (Soome) – Turu Linnateatri kirjandusala nõuandja Viktor Vassiliev (Venemaa) – Kultuuriajakirja OKOLO peatoimetaja Liudmila Ismailova (Venemaa) – Kultuuriajakirja OKOLO ajakirjanik Thomas Spieckermann (Saksamaa) – Teatri Theatre Constanz peadramaturg Birgitta Helmstetter (Saksamaa) Ricardo Carmona (Saksamaa) – teatri Hebbel am Ufer kuraator Stefan Schmidtke (Saksamaa) – Dramaturg teatris Düsseldorfer Schauspielhaus Beatrix Buehler (Šveits) – Teatrifestivali Auawirleben kuraator Hanna Jääskinen (Soome) – Teatriagentuuri Nordic Drama Corner tegevjuht Jussi Suvanto (Soome) – Teatriagentuuri Nordic Drama Corner dramaturg Michael Baran (Soome) – teatri Kansallisteatteri dramaturg Johanna Sorjonen (Soome) – Kuopio Linnateatri dramaturg Yulia Kleiman (Venemaa) – Peterburi Kunstide Akadeemia välissuhete juht Ildikó Sirató (Ungari) – Teatriuurija Ungari Rahvusraamatukogu juures Giorgio Madia (Itaalia) – Vabakutseline koreograaf ja lavastaja Normunds Akots (Läti) – Vabakutseline teatrikriitik Jurgita Staniškytė (Leedu) – Vytautas Magnuse ülikooli teatriteadlane ja -kriitik Jūratė Grigaitienė (Leedu) – Klaipeda Ülikooli teatrikriitik Sigita Ivaškaitė (Leedu) – Vilniuse Ooperiteatri dramaturg Viktorija Ivanova (Leedu) – festivali Sirenos avalike suhtete juht Edgaras Klivis (Leedu) – Teatriteadlane Vytautas Magnus ülikoolis Andrius Jevsejevas (Leedu) – Teatriteadlane Vytautas Magnus ülikoolis Vilma Janeliauskienė (Leedu) – Teatrikriitik Leedu Teatri-, Muusika- ja Kinomuuseumi juures Edite Lescinska (Läti) – Ajakirja Teatra Vestnesis peatoimetaja Guna Zeltina (Läti) – Teatrikriitik ja -uurija Läti Ülikooli juures Olivier Chabrillange (Prantsusmaa) – Teatri Theatre National de Strasbourg kuraator Narelle Sissons (USA) – Carnegie Mellon Ülikooli õppejõud ja vabakutseline stsenograaf Mikko Kanninen (Soome) – Tampere teatrifestivali nõukogu liige Suna Vuori (Soome) – Ajalehe Helsingin Sanomat teatrikriitik

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

Ruum ja elu – Eesti teatri festival Draama 2013 Sigita Ivaškaitė püüdluses olla sama glamuursed nagu kuulsused telekast või ajakirjadest. Selline oli lavastuse põhiidee. Kas te olete kohtunud? Kui ei, siis saage palun tuttavaks – Tartu. Räägitakse, et see Eesti suuruselt teine linn on ülikoolilinn ja riigi intellektuaalne keskus. Sügise alguses tekivad siia-sinna (märkamatult) punased Draama mööbliesemed ja peale seda ilmuvad välja vabatahtlikud, loomeinimesed, külalised jne. 1996. aastal alguse saanud teatriinimeste kogumine muudeti 2010. aastal kuraatorfestivaliks. Sel aastal usaldati programmi koostamine lavakunstnik Iir Hermeliinile ja tema kokku pandud loomenõukogule. Seetõttu pole üllatav, et tänavuse festivali koondpealkirjaks oli “Ruumimaagia”. Hermeliin defineerib teatriruumi enda jaoks kui “isehingavat makromaailma, kus valitsevad omad mängureeglid. See on nihkes reaalsusega ruum, kus võib kõike juhtuda ja KURAATORI IDEE KOHASELT MUUTUB mis ei allu tingimata RUUM MAAGILISEKS, KUI ERINEVATE füüsikareeglitele”. KUNSTNIKE KOOSTÖÖ ON EDUKAS NING Kuraatori idee NAD LOOVAD “LAVASTUSE ERILISE kohaselt muutub OMARUUMI”. ruum maagiliseks, kui erinevate kunstnike koostöö on edukas ning nad loovad «lavastuse erilise omaruumi”. Esimene septembrinädal möödus Tartus teatri visuaalset poolt ja ehk isegi üldiselt teatri tähtsust rõhutades.

Esimene etendus Vanemuise suures majas valmistas mulle pettumuse. Anton Tšehhovi «Kolm õde” (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater, Tallinn, 2012) nägi välja nagu kasutatud raamat, millele on uued kilekaaned pandud. Või kui täpsemalt väljenduda – tüdruk on sama, ainult kleit on uus. Õed Irina (Liis Haab), Maša (Merle Palmiste) ja Olga (Kersti Heinloo) nägid liibuvates «seksikates” pitskleitides välja nagu kaasaja provintsikaunitarid: veidi maitsetud oma

Etenduse visuaalne pool (Ervin Õunapuu) asetas Tšehhovi teose «tänapäeva” provintsi, kus elu on justkui erinevate kümnendite – selle, mis päritud, antud, ostetud või lihtsalt leitud – pragude vahele kaduma läinud. Kuigi laval välkusid ortodokssed sümbolid, suured venepärased kasukad ja relvaks oli Kalašnikovi automaat, tekkis paratamatult tunne, et õed tahtsid Eesti provintsist Moskvasse põgeneda… ja see ei tundunud väga usutav. Kokkuvõttes meenutas kogu etendus rohkem seebiooperit, kus loo rääkimine on tähtsam kui kõik muu. Etenduse lisamist festivali põhiprogrammi seletab vaid lava keskel asetsev pidevalt liikuv lavaring, mille peal oli taladest moodustatud kuubik. Kuna see konstruktsioon oli peaaegu kõikide nurkade alt avatud – sellel oli vaid üks sein – avanes publikule peale igat liigutust erinev vaade, mida oli valgustusega rõhutatud. Selle sama seina peal rippus terve etenduse aja kaseraami sees saatuslik relv... nii palju siis meie peade ümber keerleva elu sümbolist. Teine tähtis lavakujunduselement oli läikivpunane mootorratas, mille peal puhkasid (erinevatel ajahetkedel) jalga kõik tegelased. Ometi ei proovinud ükski neist ratast käivitada ja lahkuda – võib-olla nad tegelikult ei tahtnudki ära minna? Sarnane saatus saatis ka põhiprogrammi ainsat ooperit Gaetano Donizetti «Maria Stuardat” (lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa), Teater Vanemuine, Tartu, 2011). Lavakujundus (Roy Spahn (Saksamaa)) oli küll läbimõeldud, kuid muutis ooperi muusika veelgi karmimaks ja ei pakkunud originaalseid viise selle kahe nõo vahelisele vaenule keskenduva staatilise loo jutustamiseks. Perioodi valik tekitas hoopiski mitmeid

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

küsimusi. Kaks 16. sajandi kostüümidesse riietatud energilist solisti sahmerdavad ringi peegelpildis kujutatud kuninglikes tubades, sügavust tekitamas lava keskele paigutatud suured raamid. Siis aga ilmuvad välja vinüülimängija, sigaretid, välgumihkel ja teenijad kaasaegsetes kostüümides, mis kõik tekitavad küsimusi. Ka solistid ei päästa olukorda – vaid tähelepanuväärselt andekas ja professionaalne Aile Asszonyi (Maria Stuarda) jäi positiivselt silma. Täielikult vastupidiseid meetmeid kasutas festivali kõige meeldejäävam etendus «Faust” (lavastaja Aare Toikka, VAT Teater, Tallinn, 2012). F.W. Murnau, C. Marlowe ja J.W.Goethe teoste põhjal loodud tummfilmi meenutav etendus mitte ainult ei räägi pooleteise tunni jooksul Fausti (Ago Soots) lugu, vaid maalib musta värviga terve vikerkaare ja suudab kõige selle jooksul kinni hoida lavastust läbivast küsimusest «Mis on elu ja mille jaoks?”. Ükskõik kui uhkeldavalt ja ülespuhutult see ka ei kõlaks, kerkis sellelt lihtsalt, mustalt ja lagedalt teatrilavalt esile tõde ( ja selle ilu). Laval on kolm suurt objekti: valge sein ehk ekraan (hiljem liikuv näitlemisruum), elektriline klaver ja barokne vändaga häälemasin. Etenduse alguses näidatakse F.W.Murnau 1926. aasta filmi «Faust”. Esmalt ekraanina kasutatud valge seina taga toovad näitlejad kuuldavale või «mängivad” tummfilmi saateks klassikalisi heliefekte. Kuid siis «põleb” projektor «läbi”. Segaduses näitlejad hakkavad etenduse ärajäämiseks vabandusi tooma, kuid siis tuleb ainus naine laval (Katariina Ratasepp) välja plaaniga, et näitlejad mitte ainult ei tekita filmi saateks heli, vaid kannavad «Fausti” ise ette.

Katariina Ratasepp ja Ago Soots VAT Teatri lavastuses “Faust”. ← Foto: Nele Tammeaid

Selles näidendis näitab ütlus «kujutlusvõime teater” (mida leedu kriitikud sageli kasutavad) oma tõelist palet. Juba mõnda aega on seda fraasi Leedus kasutatud, et kirjeldada neid lavastusi, milles kasutatakse minimaalselt dekoratsioone ja rekvisiite. Ma julgeksin isegi öelda, et kõigil inimestel on rangelt soovitatav VAT Teatri «Faust” ära vaadata, sest see tuletab meelde, mida tähendab näha laval etendust, mis tekib näitlejate töö ja vaatajate kujutlusvõime koostöös. Musta riietatud suurepärase kehalise väljendusoskusega näitlejad loovad pantomiimi abil mitte ainult erinevaid tegelaskujusid vaid ka esemeid ja ruumi nende ümber. Proovides vana arsti tuppa minna, teeb Mefisto oma keha liikumisega nähtavaks selle seina, millest ta läbi läheb. Ebatavalise välimusega Faust “loob” VAT TEATRI TRUPP ON NAASNUD voodi, mille alla ta püüab LIHTSA TÕE JUURDE, ET TEATRI ENDA end peita. Selliseid näiteid MUST-VALGE RUUM ON KÕIK, MIDA leidub etenduses mitmeid. ILLUSIOONI JA RUUMIMAAGIA TEKKEKS Pantomiimist saab teatri TARVIS ON. vaste tummfilmi näitlemisele. Sel viisil pannakse vaatajad mitte ainult nägema sümboolseid esemeid vaid ka usaldama abstraktsete tinglike tegelaskujude loodud maailma ning uskuma universumit päästvasse armastuse jõusse, mis päriselus nii banaalne tundub. VAT Teatri trupp on naasnud lihtsa tõe juurde, et teatri enda must-valge ruum on kõik, mida illusiooni ja ruumimaagia tekkeks tarvis on. Vaid pimeduses saab valguskiirtega maalida (valguskujundaja Sander Põllu). Selleks, et panna liblikas oma tiibu lehvitama, on vaja vaid ühte elukutselise näitleja žesti. Vaid kõige pilkasemas pimeduses mõistab valguse ja elu ime väärtust – Gretchen seisab täielikult pimendatud laval ning tema kõhule tekib väike roheline valguskiir, mis üha laieneb ning järsku tunneme me ära embrüo, mis kasvab täielikult välja arenenud imikuks, kes on valmis maailma nägema (videokunstnik Peeter Ritso). Iga “Fausti” väike ime on kui vastsündinud elu, mis loob uueks mitte ainult teatri vaid ka elu enda. Vaatamata sellele kui kena ja tore elu võib olla, on see iroonilisel kombel ka üks peamine surmade põhjustaja.

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

“Satiiriline komöödia ja traagiline õhtusöök” – niimoodi kirjeldab Teater NO99 oma etendust “Suur õgimine” (lavastaja Lauri Lagle, Tallinn, 2012). Põhjendatult väikesel laval asuvas steriilses ja funktsionaalses köögis (lavakujundus Laura Kõiv) kogunevad neli tegelaskuju, keda ühendab eesmärk end surnuks süüa. See lihtne kuid ebatavaline idee sündis inspireerituna Marco Ferreri 1973. Aastal esilinastunud filmist “La grande bouffe”, kus neli jõudeelust väsinud meest lähevad hiiglaslikku villasse, kuhu on tellitud tonnide viisi värsket ja maitsvat toitu. Eestipärase viimse õhtusöömaaja laua taga istuvad kaks meest (Margus Prangel, Priit Võigemast) ja kaks naist (Marika Vaarik, Eva Klemets). Vormiliselt ei juhtu kahetunnise etenduse jooksul mitte midagi: valmistatakse toitu ja süüakse, juuakse ning mõned laval olijatest proovivad rahuldada oma seksuaalseid kirgi. Justkui õhust tekivad vahemonoloogid puhtusest, bakteritest, tabamatust universumist, näitlejate raskest elust, selle mõttest ja söömise tabudest. See kõik lõppeb surmaga. Aga mis selles kõiges siis nii huvitavat on? Kui “Fausti” tühi must ruum pani vaataja uskuma olematute asjade materiaalsusesse, siis see valge väidetavalt tüüpiline köök, mis on tulvil näitlejate tõelist põhiolemust, sümboliseerib kogu meie maailma. See maailm on nii väike ja vaene ning universumi mastaabis viinamarja KOMBINATSIOON UTREERITUD suurune. Maailm, mis REAALSUSEST JA ÕUDSETEST (tegelaskujude sõnade NÄGEMUSTEST, MIDA MÕISTUS ENDALE kohaselt) eksisteerib TEADVUSTADA EI TAHA, LOOB UUE JA vaid sellepärast, et USUTAVA REAALSUSE. aatomid tahavad taha panna. Kombinatsioon utreeritud reaalsusest ja õudsetest nägemustest, mida mõistus endale teadvustada ei taha, loob uue ja usutava reaalsuse. See reaalsus ei kuulu teatrile või etendusele, vaid tärkab publiku ja näitlejate kohtumise maagiast.

Kõige hämmastavam ja šokeerivam selle etenduse puhul oli toidu ja söömise teisendamine toitumiselt

ja inimelu põhivajaduselt enesetapu tööriistaks. Üks selle transformatsiooni pingelisemaid hetki oli Eva Klemetsi surmastseen, kus ta end toiduõli ja vürtsidega sisse määrides marineerib. Iga emotsioon, mis tema kehas tekib – energia, kirg, hüsteeria ja samal ajal abitus – raputab vaataja füüsiliselt läbi. Performatiivne tegevus muudab samaaegselt ka ise oma tähendust – kas naine soovib elada või surra? Entusiasm, millega vürtsid kehasse hõõrutakse, avab teatrikülastajate meeled mitte ainult lavareaalsusele vaid ka kõikidele selle konnotatsioonidele: masendus, eneseohverdus ja ka püüe kõik see absurdsus lõpetada. Elu ja surm nagu valgus ja pimeduski ei saa eksisteerida ilma teineteiseta ning on alati üksteise olemasolu üle tänulikud. Elu, mis meid õnnelikuks teeb ning mille lõppu ei oodata, veedetakse tavaliselt heas seltskonnas. Kerge, iroonilise ja sooja loo sõpradest jutustab etendus “PUNG” (lavastaja Renate Valme, Kompanii Nii, Tallinn, 2012). Ma olin seda etendust juba varem näinud, kuid see ei valmistanud pettumust ka teisel vaatamisel ning tõestas oma väärtust. Algul tundub, et kuus näitlejat lihtsalt veedavad laval aega – nii koos kui eraldi. Nad tutvuvad üksteisega, sotsialiseerivad, peavad pidu, armastavad, kaklevad, ujuvad, tantsivad, laulavad, mängivad või lihtsalt seisavad pea peal. Vahel tundub, et nende liigutused pole piisavalt pehmed või isegi kunstilised, kuid pole kahtluski, et nende esitamine nõuab professionaalsust. Kuigi “PUNG” ei kuulnud “maagilisse” põhiprogrammi, tekkis laval maagia, mis loodi vaid näitlejate kehade abil. Lavastuse lihtsus ja ausus võidavad koheselt vaataja südame. Füüsilist vägivalda kasutavaid situatsioone korratakse, vahetades mees- ja naisrollide pooled. See tekitab tunde, et autorid ei soovi pelgalt vaatajate meelt lahutada, vaid pakuvad neile erinevaid vaatevinkleid. Etenduse lõpus istuvad näitlejad rahulikult lõkke ümber, plaksumais ümberringi paukumas ning samal ajal kõlava banaalse kuid ausa laulu (The Drums “Down by the Water) meloodia jääbki saalist lahkudes kummitama. Füüsiline teater pole selleks, et sellest rääkida, kuid seda tasub kogeda.

Rääkides lõbusatest ja ootamatutest kogemustest, tuleb kohe meelde etendus “Nox” (lavastajad ja koreograafid Carmel Köster, Rene Köster, Krista Köster, Twisted Dance Company, Tallinn, 2011). Kollektiivi tunnuslause “Loomingulisus on kõige alus” kirjeldab neid hästi. Eredates värvides kostüümid, maskid, jumestus, parukad, tänavatants, striptiis ja kaasaegsete tehnohelidega vürtsitatud popmuusika hitid – esmalt tundub, et see kõik on liiga eklektiline ja seda kõike oleks justkui liiga palju, kuid autorite kujutlusvõime ja koomiksite esteetika on niivõrd kaasahaarav, et lased lavalt tulvaval paljususel voolata ilma selle peale liialt mõtlemata. Iga tantsija laval on sama eriline nagu tema kostüüm. On selge, et igaühel on oma enda tantsustiil, mis aga ei takista loomast muljetavaldavaid massietteasteid, mis pulbitsevad energiast ja puhtast esinemisrõõmust. Kõige tähtsam ja toredam oli näha, et noortel inimestel on palju fantaasiat ning nad ei karda lasta oma kujutlusvõimel lennata, loomaks midagi teistsugust ja uut. See on samaväärne kunsti alusideega, mis eeldab, et ei kardeta teha vigu. Festivali viimane etendus sobiks vabalt alustama ja lõpetama ükskõik millist etenduskunstide festivali. “Mutantants ehk tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured” murendab tantsu selle väikseimateks osadeks ja toob selle tagasi oma algusesse ehk inimkeha loomulike liigutuste juurde (lavastaja Johannes Veski, Cabaret Rhizome, Tallinn). Projektsioonid taustaekraanil ja põrandal (liikumisi loendamas) reisivad koos tantsijatega – alguses ümber maailma, siis läbi erinevate teemade nagu ballitantsud, etendustantsud, Kaamasuutra, jooga ja nii edasi. Põhimõte on lihtne. Tantsijad kutsuvad vaatajaid üles etendusest osa võtma, mis neil ka õnnestub, sest nendega reisimine ei eelda eelnevaid teadmisi tantsuajaloost – mitmed selged tsitaadid kaasaja ja ajalooliste tantsude kohta, millega kõik suudavad ennast suhestada ja nendes midagi tuttavat leida, viivad vaataja teemaga kurssi. Soovist jõuda numbrini 1000 hoitakse üsna kiiret tempot. Peale 999. liigutust öeldakse, et nüüd tantsite teie ja viimane tants on mõeldud kõigile. Lihtne ja ilus.

Tagasi Tartu linna juurde. Teine tähtis osa festivalist oli lavakunsti näitus, mis leidis aset linna kesksel jalgteel. 27 kunstnikku esitlesid mere- ja ehituskonteinerites oma töid. Kuigi mõnes konteineris näidati vaid pilte lavakujundustest, kasutasid suur osa kunstnikke võimalust anda sellele näituseruumile elu, tekitada erinevaid atmosfääre ja rääkida visuaalseid lugusid. LAVAKUNST ON ISESEISEV JUTUVESTJA. SELLEST RUUMIST, KUS JUHTUVAD IMED, Näitusel mängisid tähtsat LEIAB IGA KORD UUE JA ERINEVA ELU. rolli detailid: peapeale pööratud tuba koos tagurpidi kleebitud kirjaklambritega, lood, mida räägitakse erinevate linnade kirjakastides, peegelruum häälele reageerivate tuledega, lynchilik soojak täis haisvad vanu lugusid, mille keskel on valge luik, ning palju muud. Kuraator tekitas omapärase kollaaži erinevatest tehnikatest – fotoseeria, mis näitab kes ja kuidas meie arvutite peale purukesi puistab, juhtmeid pusasse ajab ja surnud kärbseid tööpaberite vahele poetab… need on miniatuursed inimesed, tillukesed asukad, kes töötavad siis kui meie ei näe või magame. Sellised erinevad lähenemised ruumile ja ruumiloomele rõhutavad üht väga tähtsat ideed – lavakunst on iseseisev jutuvestja. Ei jää muud üle kui mõelda, et mida muud see olla saakski. Sellest ruumist, kus juhtuvad imed, leiab iga kord uue ja erineva elu.

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

Drama 2013 – Reis ajas ja ruumis Jurgita Staniškytė

Ruumimaagia näib olevat teatritegemise omaosa, sest maagia võib tekkida igas ruumis, kus kohtuvad esineja ja publik. Eesti teatri festivali Draama 2013 kuraator Iir Hermeliin defineerib seda mõistet kui lavastaja, kunstniku, helilooja, valguskunstniku, näitlejate ja teiste loojate õnnestunud koostööd1. Õnnestumise sünergia või “plahvatuslik harmoonia” on kuraatori meelest see, mis loob ruumi, “mis ei allu tingimata füüsikareeglitele” ja kannab endas andeka teatrietenduse lummust. Selle definitsiooni järgi on teatriruum koht või kujundus, mis kutsub esile teatrimaagiat. Kaasaegsest teatriajaloost leiab mitmeid näiteid teatriruumiga eksperimenteerimisest – alustades Georg Fuchsi ideedest, mida ta teostas Müncheni Kunstiteatris (Münchner Künstler-Theater), läbi Adolphe Appia ja Edward Gordon Craigi avangardi, kuni konstruktivismi ja futurismi eksperimentideni. Kõik need erinevad strateegiad kasutavad PALAVIKULISE EKSPERIMENTEERIMISE teatriruumi kujundust TULEMUSENA AVASTATI LÕPUKS anti-mimeetilise tööPARADOKS, ET TEATRIMAAGIA EI TEKI riistana, et suurendada MITTE NIIVÕRD FÜÜSILISES RUUMIS, VAID teatri mõjujõudu. Otsides VAATAJATE PEADES. TEATRIMAAGIA palavikuliselt uusi esineALUSEKS ON TAJU. miskohti, on kaasaegne teater eksperimenteerinud kõikvõimalike leitud ruumidega. Teatrinäitlejad on esinenud peaaegu igal pool: tänavatel ja galeriides, vanglates ja haiglates, avalikel väljakutel ja privaatsetes tubades, taevalaotuses ja maa-alustes metroodes, tehastes ja internetis. Selle kõige tulemusena avastati lõpuks paradoks, et teatrimaagia ei teki mitte niivõrd füüsilises ruumis, vaid vaatajate peades. Teatrimaagia aluseks on taju. See idee kajastub ka Draama 2013 programmis, kus ainult ühte etendust (mis kummalisel kombel on kõige vähem maagiline) võis pidada kohaspetsiifiliseks, sest kõik teised etendused leidsid aset laval, mis on vähemal või rohkemal määral harjumuspäraseks teatriruumiks. 40

“Ruumimaagia” programmi kuulunud etendustele tagasi vaadates mõistsin, et enamik neist ei tegelenud mitte niivõrd küsimusega ruumist, vaid ajast. Metafoorselt tõlgendades võib erinevate teatritraditsioonide, ajalooliste stiilide ja esteetiliste märkide intertekstuaalset taaskasutamist pidada enamiku etenduste puhul teatraalseks ajarännakuks.Teatraalseteks mängudeks ajalikkusega võib pidada kõiki järgnevaid lavastamisstrateegiaid: klassikaliste lugude ümberjutustamine, kasutades erinevate ajalooliste perioodide esteetilist keelt, VAT Teatri “Faustis”, Eesti Draamateatri “Kolmes ões” ja Endla teatri “Hamlet Andersonis”; teistest ajaloolistest epohhidest pärit detailide ootamatu kasutamine Vanemuise teatri “Maria Stuardas”; terapeutiline vaimne rännak Antiik-Rooma kangelaslikesse aegadesse R.A.A.A.Mi “Tühermaas”; kohatu ruumiatmosfääri loomine Piip ja Tuut Teatri “Bistro Beyondis” ning reaalajaline kogemuse pakkumine Teater NO99 etenduses “Suur õgimine”. VAT Teatri tõlgenduses doktor Fausti loost kasutatakse 20. sajandi alguse ekspressionistliku liikumise keelt. Ekspressionism kui “üleskutse mängida vaimsel laval” püüdis küündida “alateadvuse kontrollimatute emotsionaalsete sügavusteni, stimuleerides vaatajate mõistuse eel-ratsionaalset tasandit”2. Seetõttu on aeg ekspressionistlikes etendustes tavaliselt universaalne kategooria – igavese inimliku vaimu kohalolu, mida näitlejad väljendavad spontaanselt ja publik tajub ilma pingutamata. Efekt, mille ekspressionistliku esteetika pastišš VAT Teatri “Faustis” tekitab, on hoopis teistsugune. Doktor Fausti loo ekspressionistlik stiliseeritus loob ajaloolise distantsi, mis omakorda tekitab vaatajates eraldatuse tunde. Sedasorti spetsiifiline võõrandumisefekt, mille loovad esteetiliselt kaunid pildid ja meisterlikult stiliseeritud näitlemine, aitab meil tunnetada seda lugu muinasjutuna, mängulise võitlusena hea ja halva vahel, kus “armastus päästab taas maailma”3. Etendust võib imetleda ka puhtalt visuaalse vaatemänguna: näitlejate liikumine,

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

Ago Anderson Endla “Hamlet Andersonis”. ↑ Foto: Ants Liigus / Endla

filmikaadrid, muusika ja heliefektid tekitavad lummava ilu ja eraldatuse atmosfääri, mis samal ajal avab ruumi unustusele, sundides vaatajat õrnalt minetama maailma väljaspool teatrit ja laskma ennast võrgutada etenduse muinasjutulisest reaalsusest. “Faust” demonstreerib mängulist teatraalse ajarännaku ideed, mida võib pidada kas võrgutavaks välispindade mänguks või kultuurimälu talituse analüüsiks teatris. Iroonilised erinevatest ajaloolistest perioodidest pärit lisad “Maria Stuardas” (kassetimängija, grammofon, kostüümid, kujutised maalidel jne) aitavad hajutada etenduse traagilisust. See, mida me laval näeme, on omamoodi võimumängude paroodia, kus tegelaskujud meenutavad marionette ja nende draamadest saavad pilkepildid kaugest minevikust. Publikule ei anta võimalust kangelannadele kaasa tunda, kuna iga emotsionaalne haripunkt on tugevasti vürtsitatud irooniliste kujutiste ja ajalooliselt vastuoluliste žestidega. Paljud selleaastase Draama festivali põhiprogrammi etendused demonstreerivad seda, kuidas teatrist saab transformatsioonimasin, kus tragöödia töödeldakse maagilisel moel ümber muinasjutuks ja draamast omakorda saab melodraama või romantiline situatsioonikomöödia (“Kolm õde”, “Hamlet Anderson”). Mäng erinevate koodide ja nende efektidega etendustes “Maria Stuarda”, “Faust” ja “Hamlet Anderson” kannab lisaks sellele, et see võimaldab publikul eristada erinevaid ajalooliseid tsitaate ja lisasid, ka teist eesmärki: need intertekstuaalsed mängud avavad tajuruumi ja kutsuvad publiku kaasa vaimsele ajarännakule ilma oma mugavatelt istmetelt lahkumata. Vaatamata selle kutsus üks programmi etendus vaatajaid Roosi tänava lennuangaari, kus kohapõhine ruumidramaturgia pidi sulama ühte “Tühermaa” näidendis jutustatava looga. Paradoksaalsel kombel ei suutnud lugu peategelase kujuteldavast põgenemisest traumaatiliste kogemuste eest, mida esitati mahajäetud tööstusehitises, ruumimaagiat tekitada. Ehe atmosfäär vastandus näitlemise kunstlikkusega ja lavastaja jättis publiku sõna otseses mõttes pimedusse. Etendus “Tühermaa” demonstreeris ilmekalt, et ruum ei suuda üksi teatrimaagiat tekitada. Etenduse “Bistro beyond” atmosfääri kogedes sai mulle selgeks, et elav kujutlusvõime ja loomingulise kollektiivi kaasamine kuuluvad teatrimaagia retsepti. Etenduse

“Bistro beyond” loojad lähenesid tuttavatele reaalsustele (bistroo külastamine) võõrandavalt fantastilisest vaatenurgast. Lihtne kuid kaasahaarav, postdramaatiline kuid samas mitmeid lugusid jutustav, groteskne kuid samas empaatiat tekitav, liialdatud kuid ehe “Bistro beyond” sarnaneb laste väljamõeldud mängudele. See etendus rõhutab teatritegemise algideid, mis võimaldavad jutustada fantastilisi lugusid lihtsate žestide, esemete ja vastasmõjude abil ning transportida vaataja vähemalt lühikeseks ajaks eemale igapäevareaalsustest. Igapäevareaalsus – lihtne koos einestamise akt – on Teater NO99 etenduse “Suur õgimine” temaatiline ja esteetiline objekt. Seda etendust võib kirjeldada kui postdramaatilist performatiivset reaalajas rituaali, mille käigus saab söömisaktist saab metafoor. Sujuvat ja märkamatut üleminekut etenduse pidulikust meeleolust groteskseks ja koomilisest traagiliseks saadavad nelja näitleja monoloogid ja otsatu õgimine. “BISTRO BEYOND” RÕHUTAB TEATRI TEGEMISE ALGIDEID, MIS VÕIMALDAVAD Esitlus – laval toimuv on JUTUSTADA FANTASTILISI LUGUSID tõeline – on segatud koodiLIHTSATE ŽESTIDE, ESEMETE JA VASTASdega (näitlemine) ning see MÕJUDE ABIL NING TRANSPORTIDA teatraalne mäng fiktsiooni VAATAJA VÄHEMALT LÜHIKESEKS AJAKS ja reaalsuse vahel mõjub EEMALE IGAPÄEVAREAALSUSTEST. väga adekvaatse kunstilise reaktsioonina tänapäeva nõudmistele. See etendus ütleb tänapäeva ühiskonna kohta palju rohkem kui ükski teine etendus festivali programmis, demonstreerides, et maagia võib tänapäeva teatris tekkida ka lihtsalt sünergiast lava, näitleja, ruumi ja publiku vahel ja ilma draamateksti vahenduseta.

Viited: 1

Hermeliin, Iir. Ruumimaagia. Draama buklett, lk. 1. Innes, C. Avant-garde Theatre. London, New York: Routledge, 1993, lk. 40. 3 Garancis, K. Faust. VAT Teater. Draama infoleht 2

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

Täringuvise maagilises ruumis Normunds Akots

Margus Kasterpalu on kümme aastat oma meeskonnaga veeretanud täringut, et rõhutada juhuslikkuse suurt rolli kunstis. Ta mainib naeratades, et seni ei ole edu neid hüljanud. Teades, et matemaatika on järjekindel ja tõenäosusteooria ei ole pööratav, julgen öelda, et see on küllaltki riskantne väide. Vaatamata sellele, et iga mäng sisaldab teatud määral vabadust, on sellele siiski omane ka kindel kord. See kord tingib mängu mõtte, mida mängijad küllaltki hästi tajuvad. Täringuvise saab pigem olla see raskelt prognoositav tõenäosus, mis näitab mitu käiku saame nõutud suunas teha. Suuna valimine ise on ja jääb mängu loojate eelisõiguseks. Viimasel neljal aastal on Draama korraldajad suunanud oma mängu niinimetatud kuraatori festivali radadele ja sellisel teguviisil on nii oma plussid kui miinused. Festivalile valitud ühtne kontseptsioon, millele alluvad kõik üksiksündmused, määrab üritusele mingi tajutava terviklikkuse. Taoline terviklikkus tekib lähtuvalt LÜHEMALT ÖELDES, KAVAS OLI KÕIKE pakutud vaatevinklist. SELLIST, MIS MÄÄRAB MAAGILISELE See omakorda tingib RUUMILE TÄIENDAVAD MÕÕTMED JA programmi põhiaktsendi LUBAB SEAL MEDITEERIDA ERINEVATE ja lubab ettevaatlikumalt STIILIDE, VORMIDE, TRADITSIOONIDE JA käsitleda mõnda teatriUUDSUSTE LÕPMATUST KOOSTOIMES. kunsti komponenti. Juba kuraatori valimine pakub suurepärase võimaluse, et tutvustada festivali publikut silmapaistvate teatriisiksustega ja kiigata nende personaalse väärtuste skaala vahendusel viimaste hooaegade saavutustesse. Kuigi kontseptsiooni raames valitud etendustest moodustub subjektiivne pilt, suudab selline valik ometi pakkuda oodatud sissevaate eesti teatri üldistesse suundumustesse. Kõrvaltvaatajana, kelle võimalused etendust nautida on tõlke tõttu piiratud, loek44

sin taolise festivali organiseerimise variandi puuduseks seda, et need lavastused, mis on juba jõudnud tekitada poleemikat eesti teatriseltskonnas, jäävad nägemata. Olulist tähtsust sellel küll ei ole, sest Draama festivali peetakse kohaliku tasandi teatripühaks, mis on mõeldud oma publikule. 2013. aasta festivalile oli valitud ilus ja tähendusrikas pealkiri: Ruumimaagia – koht, kus koonduvad, ühinevad ja sulavad kokku kõik teatri elemendid, et meie silmis sünniks järjekordne kunstiime. Lavakunstnik ja festivali kuraator Iir Hermeliin seda nii ka selgitas – ruum, kus reaalsused põkkuvad ja mitte kõik ei toimu kooskõlas tavapäraste füüsilise maailma reeglitega. Muide, ka nüüdisaja filosoofid arvavad, et reaalsuste põimimine on üks parimatest võimalustest, et ligineda looritatud elutõele, mida teater on alati tunnetada püüdnud. Selle kontseptsiooni täielikumaks avamiseks koostas festivali meeskond põhiprogrammi, millesse oli valitud kaheksa etendust erinevatest žanritest. Samuti oli festivalil kaks kõrvalprogrammi, näitusi, arutelusid jm. Lühemalt öeldes, kavas oli kõike sellist, mis määrab maagilisele ruumile täiendavad mõõtmed ja lubab seal mediteerida erinevate stiilide, vormide, traditsioonide ja uudsuste lõpmatust koostoimes. Tõlgitud etendustest õnnestus mul näha seitset ja heita lisaks pilk mitmele kõrvalprogrammi sündmustele. Püüan mõnest rääkida lähemalt, et anda veidi aimu sellest, milline ettekujutus eesti teatrist tekib kõrvalt tulnud inimesele pärast festivali külastamist. Kõige mõjukamalt rakendab maagilise ruumi valemit seekord VAT teatri pantomiim-kollaaž “Faust”. Lavastuse mustvalges tummfilmi esteetikas, mis orgaaniliselt näitlejate etteastesse suubus, köitis mitte ainult lavastaja peene mõtte kehastumine, vaid ka tõendus suurepärasest mängustiihiast. Aare Toikka assotsiatiivsed Faustiteemalised mängud mõistete, ideaalide, ettekujutuste

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

ja stereotüüpidega sisaldavad endas Lääne kultuuri vaimset vertikaali ja on olemuselt needsamad otsingud, mis püüavad leida vastust igavesele küsimusele – Mis on see maailm ja kes selles oleme meie? Mitte vähem paeluv oli oma sümbolistlikuks lihvitud realismi ja isegi naturalismiga Teater NO99 lavastus “Suur õgimine”, milles saavad imetlusväärselt täpselt kokku lavastaja, lavakujundaja ja näitlejate saavutused. Selles lavastuses on valge ruumi funktsionaalne maagia lihvitud viimse detailini, EESTI TEATRI PAADUNUD EKSPERIMENDIFILOSOOFINA PAKUB NOORMETS et tuvastaksime tegeSEEKORD PUBLIKULE VÕIMALUSE, ET laste toimingute kõigis ÜHESKOOS JA INTRIGEERIVAS VORMIS astendustes – peenest MÄNGIDA SUURE INGLASE KUULSAIMA naudingust kuni õõvasNÄIDENDI MOTIIVIDEGA. tava üleküllastatuseni – tarbijaühiskonna loodud modus operandi – me ei söö, et elada, vaid elame, et süüa. See on teravmeelselt ritualiseeritud ja tabavalt parodeeritud kaasaegne apokalüpsis, mille abil publik võib leevendada oma kustumatut janu maailma lõpu järele.

kujundusega rõhutatult eksperimenteerinud, nagu noore vene lavastaja Marat Gatsalovi lavastuses “Tühermaa” (kujundus Oksana Peretruhhina). Teised püüavad sellele oma kontseptsiooni ja näitlejate valikut allutada, nagu seda teeb Hendrik Toompere jr “Kolmes ões”. See ongi normaalne arenguprotsess ja individuaalsete otsingute tee – teekond oma maagia avastamisele tulevikus. Sügisene päikesepaiste, mis kogu nädala festivali külalisi Tartu suvelõpus hellitas, kinnitas otsekui veel üks kord korraldajate heatahtlikke kavatsusi. Eduka täringuviskega muutus linn “ruumimaagia” labürindiks. Igaühele anti võimalus leida sealt midagi oma soovidele vastavat või heita ehk lihtsalt pilk teatrile veidi erinevast vaatevinklist. Ja võib-olla tunda, et tahaks teiselgi aastal festivalile tulla, et jälgida järjekordset täringuviset.

Vaieldamatut huvi tekitas ka Andres Noormetsa lavaruumi ja ajatajuga eksperimenteeriv multimeedialine ettekanne “Hamlet Anderson”. Autor püüab tuvastada, mis peitub täna nende väärtuste taga, mida me nimetame hamletlike kahtluste põhjusteks. Eesti teatri paadunud eksperimendifilosoofina pakub Noormets seekord publikule võimaluse, et üheskoos ja intrigeerivas vormis mängida suure inglase kuulsaima näidendi motiividega. Ta annab võimaluse koos tajuda, kuidas püstitada hamletlikku küsimust tänapäeval ja kas seda on kaasaegses maailmas üldse võimalik teha.

Artikli piiratud ulatuse tõttu piirdun nende kolme etendusega, mis haarasid minu muljete tipu ja rõõmustasid võimalusega neid festivalil vaadata. Kõnelusväärseid lavalahedusi olid muidugi näha veel mitmes etenduses. Ei tohi aga unustada, et lavakujundus on ainult osa tervikust ja isegi kõige väljapaistvam neist ei kindlusta suurepärase lavastuse teket. Mõned lavastuste tegijad on

MTÜ R.A.A.A.MI “Tühermaa”. → Foto: Nele Tammeaid

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

Tühja angaari maagia Yulia Kleiman

Festival Draama toimus Tartus – pea ainsas omataolises ülikoolilinnas kogu postsovietlikus ruumis – septembri esimesel nädalal juba kümnendat korda. Kuid juubelist märksa olulisem oli teine number: neljandat korda pani festivali kokku igal aastal vahetuv kuraator. Hea maitse olümpiatuli on seega liikunud teatriteadlaselt produtsendile ja lavastajale, siis näitlejale ja nüüd jõudnud teatrikunstnik Iir Hermeliini kätte. Varem saatsid teatrid festivalile lavastusi omal valikul.

Olles Tartus kolmandat korda, üllatas mind seniolematu kvaliteedihüpe: juba teist korda oli selge, et iga päev tuli ära vaadata kõik kolm, vahel ka neli etendust, sest muidu lased mööda midagi huvitavat. Juhus? Kuraatori ja tema meeskonna maitse võidukäik? Rahvusvaheliste eksperimentaalsete lavastuste osakaalu suurenemine Eesti teatris? Tõenäoliselt kõik see kokku. Eredaks näiteks on sürrealistlik sketš “Bistro beyond” (võiks ligikaudu tõlkida “Piiritaguseks bistrooks”), mis on sündinud teatris Piip ja Tuut soome kavastaja Linnea Happoneni ja eesti kunstniku Kristel Maamägi koostöös. Valge maskiga pikk kurblik mees astub väikesesse kohvikusse, mille põrandat katavad sügisesed lehed. Ta kummardub, et uurida lähemalt hiigelsuurt seapead, mis on tema lauale toodud, kui äkki on ka tema peata. Ja see on kõigest sissejuhatus, isutekitaja. Kollastest lehtedest veikleval laval asub rändama elegantne ülikond, mille krae kohal on vaid tühjus; mitte enam esimeses nooruses ettekandja harjutab balletisammu, kohviku kõige kannatlikumaks külastajaks osutub elus kana ning peigmeest otsiv pruut leiab hoopis kits-inimese ja siga-inimese laua taga malet mängimas (siinjuures meenub Tatjana kohtumine karuga Puškini “Jevgeni Oneginis”). Jarmuschi “Kohvi ja sigarettide” diskreetsus, Lynchi filmide musikaalsus ja tabamatus, Cirque du Soleil’ etenduste värvikus ja

mäng mastaapidega – kõik need koostisosad segunesid “Bistro beyondis” uut moodi tervikuks, kaotamata oma kvaliteeti. Muide, enne seda, kui festivali ohjad sattusid teatrikunstniku kätte, polnud marginaalne visiooniteater veel Draamal osalenud. Hubases Tartus, kus suure osa elanikkonnast moodustavad tudengid, on kerge muuta linnatänavad teatrikoridoride pikenduseks. Kuid sel aastal hakkasid tänavail lisaks traditsioonilistele erepunastele diivanitele ja postritele silma merekonteinerid, millest igaühes oli koha leidnud ühe eesti stsenograafi isiknäitus – asjata polnud seekordse festivali alapealkiri “Ruumimaagia”. Euroopa teatritrend, mäng ruumiga, on Tartus kindlalt juurdunud. Möödunud aastal võis vaadata etendust teatriks ümberkohandatud talus ja näha tantsuteatri presentatsiooni saunas. Selles kontekstis oli käik kunagisse lennuangaari “Tühermaad” vaatama niihästi ootamatu kui ka loomulik. MTÜ R.A.A.A.M lavastus “Tühermaa” (lavastaja Marat Gatsalov) etendus mahajäetud angaaris, mille hallil seinal oli veel nähtav kiri “Слава СССР” (arhailine fresko – võta või jäta). Anna Jablonskaja näidendis eksisteerivad kõrvuti kaks maailma –posttraumaatilise stressihäirega Gennadi hallutsinatsioonide Vana-Rooma ja kõige ehtsam argine tõelisus. Vana-Roomas on kuulda relvade tärinat, vaenlsed piiravad telki ning sõnumitooja teatab Caesari surmast. Reaalses maailmas on naine Tanja, biopuhastusjaam (teisiti öeldes: roojaga täidetud bassein) – G ennadi töökoht, naabrinaise ummistunud torud ja šarlatan Rodion, kes võtab needuse maha 400 rubla eest. Marat Gatsalovi lavastust viib kohe mingisse metafüüsilisse ruumi (kunstnik Oksana Peretruhhina), kus need maailmad ühinevad. Hiigelsuurde angaari hajuvas, elava leegi veiklevas valguses püüab pilk esmalt juhuslikult laiali pillatud esemeid: velotrenažöör, lauad, toolid. Oo-

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

tamatult ilmub küünlast valgustatud seinale hiiglaslik vari – Gennadi massiivne figuur kasvab laeni, pannes sind hetkeks uskuma hingede rändamisse. Näitleja Margus Prangel (kes juba järgmisel päeval oli täesti teistsugusena laval Teater NO99 “Suures õgimises”) on justkui loodud selle rolli jaoks: ta on kogukas, kuid liikuv ja sugugi mitte lodev, ning tema pilkupüüdvad, rohmakavõitu näojooned ei reeda midagi – ehtne sõduri arhetüüp. Lavastaja on kurikuulsa mustusebasseini kavalalt ja ruumi täpselt tajudes paigutanud publikupoodiumi alla. Kuskil meie all (vähe sellest, et istume niigi pea täielikus pimeduses!) veab Gennadi koos kolleegiga voolilkuid, et biopuhastus võiks toimuda. Vormiliselt “neljandat seina” kasutav etendus seguneb siin žanriliselt happening’iga – idee kohaselt peaks igaüks pimedusse, jahedusse ja tühjusesse vajunud vaatajatest kaotama tasakaalu. Publikule peaks üle kanduma närvipinge Gennadi naiselt, kes on väsinud parandamast: “Ma ei ole Cynthia, mu nimi on Tanja.”

Kuskilt vaatajate vahelt trepi alt õngitseb Gennadi välja soomusrüü, mis on tehtud peldikupotti visatud raamatutest (meelde tuleb “451⁰ Fahrenheiti”), plekk-kandik muutub rinnaplaadiks, puitkasitist saab kilp. Üle lava sõidab sõjakaarik – käru, mida ehivad keeksivormid – ja kerkib telk üksteise vastu toetatud madratsitest. Vähehaaval saab selgeks, et kõledas ruumis kaootiliselt laiali pillatud esemed on osa kõikehõlmavast (etendus)maailmast, mille on loonud napisõnaline, kuid elava fantaasiaga Gennadi. Näitlejaiks selles maailmas on nii Tanja kui tema poeg kui Gennadi kolleeg-assenisaator ( just tema võtab enda peale sõnumitooja rolli, olles pistnud vööle midagi käe alla sattunud kila-kolast) kui ka meie, saalis istujad. Näidendis läheb Tanja šarlatan Rodioni juurde, kes näib olevat koondkuju kõigist “Selgeltnägijate tuleproovi” kangelastest, kes oma äri väljaspool ekraani suure hooga käima on lükanud. Lavastuses sütib ühes angaari siseakendest lihtsa ja täpse metafoorina järsku valgus – õdus ja soe, nii sarnane tuledele “normaalsetes” kodudes. Rõdule ilmub kamp loikameid, kelle kätte Tanja usaldab rõõmuga oma pere tuleviku. Need kiitsakad ja ülbed noorukid ei meenuta põrmugi häid võlureid. Kuid nemadki teesklevad Vana-Rooma maailmas osalemist, olles riietatud veidratesse pontšodesse (Tanja liigub laval näiteks punutud

lambivarju peas kandes, sest see aitavat toimida rituaalil, mis pidavat kodu mustadest jõududest puhastama) ja tardudes liikumatuks ruumi erinevates soppides. Tarduvad, et siis pärast Gennadi uinumist otsutavalt oma peidupaikadest väljuda ja tema maailm pahupidi pöörata. Loetud sekunditega õnnestub neil nolkidel see käepäraste vahendite abil hoolikalt üles ehitatud ulm purustada. Selgub, et lahingvarustuse ja relvad saab lihtsalt mustadesse prügikottidesse toppida ning käru prügihunnikusse visata. Seejärel eemaldub bande rahulikult oma valgustatud akendega kodutrepikotta, jättes endast maha vaid tühjaks tehtud lauasahtlid (muide, igaühes neist oli peidus väike varandus). Kõik on möödas. Kuid eksperiment vaatajatega jätkub. Kui silmad on juba lootusetu hämarusega harjunud, pannakse järsku põlema pehme selge valgus, mis võimaldab ebameeldivat angaari korralikult uurida. Mis selles küll salapärast oli? Kuid lavastaja nõksudel ei ole lõppu ja valgus kustub. Kauaks. Tundub, et igaveseks. Angaari täidavad ärevad (või mis seosed kellelgi just tekivad) helid. Kui me taas midagi näha võime, selgub, et angaari väravad on avatud ja lävel seisab auto, mille roolis on tavaliseks inimeseks muutunud Gennadi, just nõnda nagu Tanja kunagi soovis. Etendus on läbi. Üha ja üha, nagu siis, kui sai loetud Cervantese “Don Quijotet” või (uuemal ajal) vaadatud Koršunovase “Mirandat”, tuleb endale kurbusega tunnistada, et kahetoaline korter jääb alla fantaasiamaailma maagiale.

Yulia Kleimani küsitles Marie Kliiman Te ei külasta Draama festivali sel aastal sugugi mitte esimest korda. Mis teid siia tagas toob? Olen Draama festivali juba kolmandat korda. Esmalt tulin siia neli aastat tagasi Peterburi kriitikute delegatsiooniga, eelmisel aastal olin žüriiliige ja sel

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

korral kutsuti mind festivalil osalema rahvusvahelises ekspertide rühmas. Sain juba eelmisel festivalil teada, et käesoleva aasta teema on ruumimaagia, et kuraator on teatrikunstnik ja rõhk on tõenäoliselt teatri visuaalsel küljel. See teema on mulle väga põnev ja atraktiivne, kuna tõotas uusi teatrielamusi – lavastusi, mille keskmeks ei ole ilmtingimata sõna jõud. Varasemast kogemusest lähtudes on mul olnud keerulisi vaatamiskoMULLE MEELDISID VÄGA “BISTRO gemusi. Vahel saad küll BEYONDI” KUJUNDID JA KOHATI OLI MUL aru igast lausest, kuid ISEGI TUNNE, ET NAD ON KINNI PÜÜDNUD ei mõista siiski, millest MU UNENÄOD JA ALATEADVUSE. see lavastus tervikuna kõneleb. Tekstides on palju sõnamänge ja luuakse eestlastele mõistetavaid seoseid. Kui lavastus on väga tekstipõhine, siis on väliskülalisel väga keeruline teose tõelisest olemusest aru saada. Kuid kui fookus on lavakujundusel, siis on festival loomulikult atraktiivsem. Mulle meeldib väga ka festivalilinn Tartu ja siinne atmosfäär. Ka oma eelmise aasta artiklis mainisin, et kogu linn muutub festivalialaks – näeme erinevaid kohti, festivalikottidega inimesi, plakateid jne. Selline ruumiloome on ka väljaspool teatrihooneid väga oluline. Kas sa oled märganud ka erinevusi nende festivaliaastate vahel? Loomulikult – igal aastal leiutatakse midagi uut. Seekord oli selleks näiteks lavastuskunstnike konteinernäitus. Minu jaoks on sel aastal eriline olnud lavastuste kvaliteet. Läksin esmakordselt igale etendusele suurte lootustega ja iga lavastus tõigi kaasa uue kvaliteedi. Loomulikult vaimustasid mõned lavatööd mind rohkem ja teised vähem, kuid siiski olid need kvaliteetsed, huvitavad ja provokatiivsed. Sel aastal olen püüdnud mitte ühtegi etendust maha magada.

Draama festivali kuraator Iir Hermeliin kirjeldab “ruumimaagiat” kui edukat koostööd lavastaja, lavakunstniku, valguskujundaja, helikunstniku ja trupi vahel. Mida tähendab “ruumimaagia” teie jaoks?

Nõustun kuraatoriga täielikult. Minu jaoks on parima vastuse sellele küsimusele andnud J. R. R. Tolkein, kes on öelnud, et kerge on luua rohelist päikest, aga keerulisem ülesanne on luua maailm, kus roheline päike oleks loomulik ja mõjuks tõeliselt. Ruumimaagia ei saa sündida, kui see pole kogu meeskonna ühine jõupingutus. Nägime ka siin näiteid uutest loodud maailmadest, mis toimivad ja ka nendest, mis on tehtud küll kaunilt, kuid ei toimi. Seda võivad põhjustada näiteks karid lavastaja ja kunstniku nägemuste vahel. Draama 2013 juhtlause on “Ruumimaagia” – kas see on end õigustanud? Kas nägite sellise maagia sündimist? Jah, kindlasti. Minu jaoks sündis maagia kindlasti lavastuses “Tühermaa”. Me kõik (vähemalt need, kes istusid headel kohtadel) olime lummatud sellest müstiliselt atmosfäärist, ebamugavast ja isegi ohtlikult mõjuvast ruumist. See oli väga ilus koostöö lavastaja ja kunstniku vahel ning hea näide nende mõtete haakumisest näidendi tekstiga. Ma tean seda näidendit ja just selle lavastamise viis oli väga huvitav. See on tekst, mida ei saa lihtsalt lavale panna, selle puhul peab leiutama. Ruumimaagia sündis kindlasti ka “Bistro Beyondis”. Mulle meeldisid väga sealsed kujundid ja kohati oli mul isegi tunne, et nad on kinni püüdnud mu unenäod ja alateadvuse. Ma mõistsin selle lavastuse ideed, aga ma ei saa öelda, et see oli mu jaoks maagia – see oli nagu maagia. See oli hea, huvitav, kaasaegne, postdramaatiline lavastus. Minu jaoks mõjus see rohkem kui installatsioon või performance mitte kui teatrikunst. Ruumimaagia sündis ka “Maria Stuarda” esimeste minutite jooksul, aga siis juhtus see, millest eelnevalt kõnelesin. Tekkis takistus idee ja teostuse vahel. Esimene lavapilt tekitas suured ootused, kuid neile ei vastatud. Lavastuse vältel ei kasutatud selle kujunduse võimalusi enam täielikult ära ja samade võtete kasutamine lõhkus maagiat. Aga siiski ei leia ma programmist küsitava väärtusega lavastusi. Ka “Kolme õe” lavakujundus oli huvitav, see polnud küll multimeedia poolt toetatud, kuid ruumi idee oli huvitav ja töötas.

Missugused on su muljed lavastustest, mis olid koondunud kõrvalprogrammi “Särts!” ? Minu jaoks ei mõjunud ükski kõrvalprogrammi lavastustest perfektse või terviklikuna. Mulle meeldis “Pung”, “Mutantants” ja momendid lavastusest “NOX”. Väga hea, et see kõrvalprogramm oli olemas. Selles oli tunda seikluslikku vaimu, isegi huligaansust ja nooruslikku provokatiivsust. Kas nägite ka lavastusi, mida võinuks nägemata jätta? Minu jaoks oli “Hamlet Anderson” väga nõrk lavastus. Sellel oleks olnud potentsiaali võib-olla kaheksa aastat tagasi. See oli segadusse ajav ja seal oli väga palju erinevaid ideesid, mis ei haakunud lõpptulemusega. Ka “Faust” mõjus segadust tekitavalt. Ma ei mõista, miks peaks tummfilmi esteetikat lavale panema, pakkumata uut kvaliteeti. Sama lugu on lavastusega “Hea, Paha ja Inetu”, mis jäi ainult filmi teatriversiooniks. Mõned hetked “Kolmes ões” olid mõjuvad, teised mitte, aga vähemalt oli selle taga tugev idee, mida lavastusega taheti edasi anda ja miks see festivaliprogrammi oli valitud. Isegi kui lavastuses oli mõned nõrgemad hetked, siis jäi üldiselt oluliseks põhjenduseks nende põhiidee. Kas eesti teater on orienteeritud ainult kodumaisele publikule või oleks see huvitav ka välisvaatajale? Muidugi on eesti teatril olemas ka laiem kandepind. Nägime ka festivali programmis selliseid lavastusi. “Tühermaad” ongi ju mängitud suure eduga Moskvas ja mujal Venemaal. “Bistro Beyondil” on samuti potentsiaali, kui seda juba pole Euroopas mängitud? Eelmisest aastast meeldis mulle väga “Mee hind”, mille teema oli väga spetsiifiline ja lokaalselt oluline. On küll lavastusi, mis tegelevad kohalike teemadega, kuid mis on nii siirad ja detailsed, et mõjuvad ka laiemale publikule. Ka näitlejate tase ja lavakujunduse ning lavastajatöö erilisus väärib seda. Selleaastase programmi lavastused sobiksid eriti välislavadele, kuna need pole nii tekstipõhised. Mõni tükk võib meeldida, mõni mitte, kuid nad on arusaadavad ja tugevad lavastused sellegipoolest.

Mis teemadega eesti teater tegeleb – kas pigem on tegu universaalsete või lokaalsete teemadega? Näiteks “Faust” oli minu meelest väga kohaliku jõuga lavastus. Selle keskmeks jäi teha midagi sellist esimest korda ja just siin, Eestis. Universaalselt on see suur lugu, mida kõik teavad ning ON KÜLL LAVASTUSI, MIS TEGELEVAD KOHALIKE TEEMADEGA, KUID MIS ON NII seda ei peaks sajandat korSIIRAD JA DETAILSED, ET MÕJUVAD KA da lihtsalt loona lavastama. LAIEMALE PUBLIKULE. KA NÄITLEJATE Silma on hakanud väga isikTASE JA LAVAKUJUNDUSE NING LAVASTAlikud, personaalsed lood, JATÖÖ ERILISUS VÄÄRIB SEDA. mille parimaks näiteks on “Mee hind”. Sel aastal tegeleti rohkem universaalsega. Näiteks “Bistro Beyond” tegeles sürrealistlike ja intiimsete unistuste ning hirmude mõtestamisega. Väga isiklike lugude rääkimine kõnetab universaalselt kõiki samamoodi nagu ka Salvador Dalí ja David Lynchi teosed. “Tühermaa” on lavastus, mis lõi täiesti teistsuguse reaalsuse, aga see on loodud meie kõigi eludest lähtuvalt. See on lavastus kõigile ja peaks ka kõigile korda minema. Mille poolest erinevad/sarnanevad eesti ja vene teater? Sel aastal on seda keeruline öelda, kuna oli mitmeid välislavastajaid. Kas “Tühermaa” on näiteks eesti või vene või hoopis multikultuurne teater? Venemaal on viimasel ajal rohkem aktiivseid noori lavastajaid esile kerkinud. Lisaks pole tavapärane see, et lavastaja on ühteaegu ka lavakunstnik ning kohati ka heli- ja valguskujundaja. Festivalil võis seda näha, kuid see mõjutab ka lõpptulemust. Üllatavalt mõjub ka see, et ka ühe lavastuse siseselt on kasutatud erinevaid näitlemisstiile. Näiteks “Hamlet Anderssonis” mõjus see veidralt. Vene teatrit on keeruline terviklikult võtta, kuna meil on väga palju erinevaid loojaisiksusi ja stiile. Tavaliselt on eesti teater tundunud sõnakeskne. Tänavuse programmi keskmes oli aga visuaalsus, mis oli väga tugev.

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

Konservatiivsete inimeste maagia Giorgio Madia Küsis Kerli Jõgi

Käes on festivali kuues päev ja olete tänaseks näinud juba mitmeid etendusi. Millise mulje on Eesti teater teile jätnud? Minu arvamus Eesti teatrist põhineb siin nähtud valikul, mis on olnud väga mitmekülgne. Enamik etendusi on olnud väga hea kvaliteediga. Kokkuvõttes on siin kogetu olnud mulle mitmel põhjusel väga kostutav. Ma nägin rohkem draamaetendusi, kui ma tavaliselt näen, kuna ma töötan muusikalide valdkonnas, ning tänu sellele vaatan ma eelkõige sellesse žanrisse kuuluvaid etendusi, aga mulle tundub, et Eesti teatripinnas on väga viljakas. Te sündisite Itaalias, kuid töötate Viinis ja mujal Euroopas. Kui te võrdlete Eesti teatrit Euroopa teatriga, siis millised on kõige suuremad erinevused ja sarnasused? Mälupildid, mis mulle meenuvad, on väga erinevad. Iga etendus on erinev. Mõningate lavastuste näitlejad on esmaklassilised. Teised etendused on jälle väga avangardistlikud. Füüsilisuse rõhutamine mitmes lavastuses ühtib Euroopa teatri trendidega. Tähtis pole mitte ainult tekst vaid ka alltekst, TÄHTIS POLE MITTE AINULT TEKST VAID mille loovad keha ja KA ALLTEKST, MILLE LOOVAD KEHA JA erinevad situatsioonid. ERINEVAD SITUATSIOONID. Ometi ei saa ma neid teatreid võrrelda, kuna etendused on nii erinevad, mõned liiguvad ühes suunas ja teised hoopis vastassuunas. Seetõttu ütleks ma kokkuvõtteks, et pilt on väga mitmekesine.

Kas te usute, et Eesti etendustele oleks publikut ka väljaspool kodumaa piire?

Mõnade etenduste jaoks kindlasti. Eelkõige muidugi füüsilise teatri lavastustele, kus keel pole takistuseks. Mõningate etenduste puhul tasuks seda kindlasti kaaluda. Millised Eesti teatrile iseloomulikud jooned võiksid välismaa publiku pilku püüda? Sellele küsimusele on raske vastata, sest festivalil näidatud valik tehti väga kindlatel alustel – eesmärgiga uurida, valida ja pakkuda lavastusi, mille visuaalne pool on maagiline. Seega ma ei saa teha üldistusi terve Eesti teatri kohta, kuid ma saan rääkida tehtud valikutest. Mulle tundus, et need valikud olid kohati väga julged ning ma nägin väga palju visuaalset teatrit, mis sobis hästi kokku ruumimaagia temaatikaga. Aga kui maagia hetkeks kõrvale jätta ja rääkida etenduste teemadest, siis milliste küsimustega festivaliprogrammi lavastused tegelesid? Kui vaadata kogu programmi – nii põhi- kui kõrval programmi – siis nii nagu enamikes teatrites olid ka siin kõige populaarsemad teemad suhted ja iha. Võib öelda, et see oli üks trend, mida ma märkasin. Te juba korra mainisite seda teemat, aga äkki laiendate oma mõtteid. Kas te leiate, et festivali teema “Ruumimaagia” ühendas kõiki etendusi põhinedes sellele, mida te siin nägite ja kogesite? Absoluutselt! Mul oli kahju vaid sellest, et tantsuetendused ei kuulunud põhiprogrammi. See oleks pannud punkti pakutud 360-kraadisele ülevaatele sellest, mis laval toimub, ning aidanud temaatikat veelgi rohkem esile tõsta. Isegi nende etenduste puhul, mida ma

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

eriti kõrgelt ei hinnanud, tunnetasin ma soovi ruumi kaasaegsemal moel tõlgendada. Mõningatel juhtudel me nägime ja võime rääkida maagiast ja loomulikult näitasid need etendused teatri kõrget taset. Festivali kuraator Iir Hermeliini sõnul tekib ruumimaagia lavakunstniku, lavastaja, näitlejate ja teiste loojate õnnestunud koostööst. Mida ruumimaagia teile tähendab ja kuidas teie seda teemat mõistate? Just nii see ongi. Minu arvates on just maagiliste hetkede loomine see, mille poole teater peaks pürgima. Mind ei huvita igapäevaelu või rutiini esitamine AGA NAGU MA TEAN JA NÄGIN, ON laval. Lava on koht, kus TEATER EESTIS SUURES OSAS KONSERluuakse erilisi hetki, VATIIVSEMATE INIMESTE PÄRUSMAA, rõhutatakse midagi väga MISTÕTTU SOOVITAN FESTIVALIL intiimset ning esitatakse OLLA VEELGI EKSPERIMENTAALSEM seda, mis pole lihtsalt UNUSTAMATA SEEJUURES KA KVALITEETI. eriline, kuna selliseid asju pole just palju, vaid mis on maagiline. Maagia võib peituda ka kõige lihtsamas emotsioonis või sündmuses, loodud situatsioonis, mis tekitab erilisi vibratsioone siis kui publik näeb oma silme ees etendust lahti rullumas. See on maagiline hetk. Te mainisite vibratsioone. Milline etendus erutas teie meeli või jäi teile mingil erilisel moel meelde? Neid etendusi, mis seda erinevate vahenditega suutsid, oli rohkem kui üks. Mulle meenuvad “Tühermaa”, “Bistro Beyond”, “Pung” ja “Suur õgimine”. Need kõik on erakordsed etendused. Mõned neist astuvad julgelt tavadest üle, püüeldes oma ideaali poole ja järgides oma ideed, ükskõik kui hullumeelne see ka poleks. Nende katsed pole mitte ainult olnud väga edukad, vaid need pakuvad ka võimaluse jälgida kedagi oma äärmiselt huvitaval, isiklikul ja uudsel teekonnal, mis on väga intrigeeriv. Ehk räägite veidi oma siinsetest teatrikogemustest.

Ma arvan, et sürreaalse kogemuse pakkunud “Bistro

Beyondi” südikus tekitas soovi rohkem näha ja teha. Samamoodi mõjus ka “Tühermaa” pakutud füüsiline kogemus – ruumi suurus, helikvaliteet, valguse ja ümbritseva publiku tunnetuse puudumine ning eraldatus muutis selle etenduse sensatsiooniliseks. Ma sooviksin selliseid etendusi rohkem näha või teha. Samasuguse tunde tekitas ka “Mutantantsu” ja “Pungi” tantsusammudeta koreograafia, mis ei koosnenud ritta seotud sammudest, mida võiks tantsusammudeks kutsuda, vaid lihtsalt liikumisest, jõulisusest ja mängulisusest. Ka selliseid asju sooviksin ma rohkem näha või teha. Millised olid teie lootused, kui te siia festivalile tulite? Mul pole kunagi lootusi. Kas midagi tuli teile sellel festivalil üllatusena? Üllataval kombel üllatusi polnud. Oli asju, mis mulle meeldisid, ja asju, mis ei meeldinud. Mõned asjad meeldisid mulle kohe väga ja teised üldse mitte. Ma tuleksin siia hea meelega tagasi ja sooviksin põhiprogrammis ka tantsuetendusi näha. Ma loodan, et olenemata sellest, kes järgmisel aastal festivali juhib, muutub festival üha enam selliseks, et rahvusvaheline publik soovib seda külastada. Loomulikult pole võimalik ennustada, mis publikule meeldib, ning igaüks peaks tegema seda, mida ta tahab, mitte järgima seda, mida arvatakse, et publik soovib näha. Aga nagu ma tean ja nägin, on teater Eestis suures osas konservatiivsemate inimeste pärusmaa, mistõttu soovitan festivalil olla veelgi eksperimentaalsem unustamata seejuures ka kvaliteeti. Samuti võiks festival julgustada teatreid välismaalaseid palkama ning pakkuma eestlastele rohkem võimalusi välismaale minna, sest niimoodi luuakse uut kvaliteeti ja vahendatakse kogemusi. Soovitan jätkata etenduste näitamist erinevates ja ebatavalistes kohtades, sest minu meelest on see väga ilus. Festival oli väga, väga hea, seal leidus kõike – ooperit, draamat, füüsilist teatrit ning kui tants oleks ka olnud põhiprogrammi osa, siis oleks see mitmekesisust veelgi rõhutanud. Selline tendents näitab, et üha enam

kaasatakse erinevaid kunstivorme ja võimalusi. Ooperi programmi lisamine oli samuti suurepärane idee. Kui endalt küsida “Mis on festivali tuum?” on võimalik mõista, et see pole mõeldud ainult siseringile vaid ka publikule. Seega on oluline meelitada ligi võimalikult palju publikut. Kui see on saavutatud, siis on õige aeg neile öelda: “Kuulge, me pakume ka sellist teatrit!” Võib-olla nad ei taha ülejäänud aasta jooksul tantsu vaatama minna, kuid festival hüüab: “Hei, me oleme selle juba sinu jaoks välja valinud ning meie meelest on see parim!”. Nii võibki juhtuda, et mõned avastavad enda jaoks draama, draamaarmastajad näevad tantsu ja nii edasi. Inimesed tutvuvad nii erinevate kunstiliikidega. Ma tean muidugi, et tegelikult on olukord juba niigi suurepärane, sest teatrikülastatavus on Eestis väga kõrge. Selleaastane festival rõhutas lavakujundust ja minu meelest oli see suurepärane mõte, mis pani ehk nii mõnedki inimesed, kes seda varem polnud teinud, mõtlema lavakujunduse rollile teatris.

Kompanii Nii “Pung”. → Foto: Nele Tammeaid

DRAAMA 2013 VÄLISKÜLALISED

“Eesti teatrit ootab põnev tulevik” Narelle Sissons Küsis Kadri Naanu

Tutvustage end mõne sõnaga ja kõnelege sellest, kuidas te leidsite tee Draama festivaile? Olen erialalt stsenograaf. Ma olen pärit Inglismaalt, kuid elan ja töötan USAs. Peamiselt teen lavakujundust, kuid üsna tihti olen lisaks lavakujundusele kavandanud ka kostüümid. Naudin seda kui saan mõlemaid koos teha, sest nii on lähenemine holistlikum ja terviklikum. Siis on võimalik olla MULLE NÄIB, ET RIIK PEAB SELLISE terve protsessi juures ja KULTUURI OLEMASOLU TÄHTSAKS JA NAD just nii mulle teatrit teha TOETAVAD SEDA LAADI KATSETUSI. SEE meeldib. ON VÄGA OLULINE MÄRK. Draama festivalile jõudsin VAT teatri kaudu, kellega mind ootab mõne aja pärast koostöö. Tiina Rebane ja Aare Toikka soovitasid mind kuraatorile, kellelt sain kutse festivalile. Mul on väga hea meel siin olla koos kõigi teiste väliskülalistega ja sellest programmist osa võtta. Milline üldmulje on teile eesti teatrist festivalil nähtud etenduste põhjal jäänud?

Oi, see on suur ja raske küsimus. Sellele on keeruline vastata, sest festivalile on koostatud nii mitmekülgne programm ja selle varieerumise tõttu on üsna raske öelda, milline täpselt see eesti teater on. Mulle meeldib, et seni nähtud lavastused on pärit erinevatest etenduskunstide valdkondadest. Me ei ole näinud ainult sõnateatrit, vaid lugude jutustamist erinevate visuaalsete vahendite abil, oleme näinud füüsilist- ja objektiteatrit. Programm on tõepoolest olnud laia

haardega ja väga põnev. Ma arvan, et selline variatiivsus näitab, et eesti teater soovib saada maailma teatrist rohkem osa. See toobki meid järgmise küsimuse juurde. Kas te arvate, et eesti teater pakuks huvi ka rahvusvahelisele publikule või on see rohkem kodumaisele teatrikülastajale? Kui vaadata kasvõi rahvusvahelise festivalipubliku entusiastliku reaktsiooni, siis on Eesti teatril kahtlemata pakkuda midagi ka laiemale vaatajaskonnale. Festivalil on õhus teatud elevus. Programmi lähemalt silmitsedes on võimalik näha, et festivali lavastustesse panustanud loojatest on paljud pärit ka väljast poolt Eestit. Seetõttu võib öelda, et taolisel koostööl on oma võlu, mis teeb sellise loomingu konkurentsivõimeliseks ka maailma lavadel. Selles ei ole kahtlust. Oleks põnev jälgida, kuhu seda tüüpi koostöö eesti teatri tulevikus viib. Eriti seetõttu, et taoliste projektide rahastus tundub olevat soosiv. Mulle näib, et riik peab sellise kultuuri olemasolu tähtsaks ja nad toetavad seda laadi katsetusi. See on väga oluline märk. See lubab loojatel katsetada ja arendada erinevaid lugude jutustamise viise. Soosivas keskonnas on seda parem teha. Ma arvan, et eesti teatrit ootab põnev tulevik. Sooviksin lisada, et festivali programm oli kavalalt kokku pandud. Siia oli lisatud etendusi erinevatest valdkondadest, mida võib-olla nii tihti vaatamas ei käida: programmis oli nii ooperi-, tantsu- kui mutlimeedialavastusi. Arvan, et eesti teater võiks köita publikut ka mujal maailmas. Kui nüüd pisut üldistada, siis kas te oskate ehk välja tuua suurimad erinevused eesti ja USA teatri vahel? Kas teile on midagi silma jäänud?

Erinevusi muidugi on. Festivali oli võimalik näha teatud enesekindlust klassikaliste lugude jutustamise juures. Näiteks oli mul võimalik näha lavastust “Faust”, mis mõjus väga värskelt ja uudselt. Kui keegi Ameerikas lavastaks “Fausti”, siis püüdleksid nad tõenäoliselt traditsioonilisema lähenemise poole ja suhtuksid suurema aukartusega originaalteksti. Siin nähtud lavastusi iseloomustab aga teatud enesekindlus, mida ma märkasin ka Tšehhovi “Kolme õe” juures. Näitlejad on näitekirjaniku loominguga nii tuttavad ja lavastaja käib selle materjaliga nii sundimatult ümber, et see tõi kaasa väga huvitava kaasaegse lähenemise selle loo jutustamisele ja nendele tegelastele. Sellist klassika lavastamise viisi on Ameerikas harva näha. Tšehhov ei ole meile oma. Me saame tema vaatepunktist aru, kuid ta esindab meie jaoks hoopis erinevat kultuuri. Venemaa on USAst nii kaugel ja meie arusaamine Tšehhovist on kujunenud nii pika aja jooksul, et ta on meie teadvuses mingis ajaloolises kohas. Eesti on aga kohe Venemaa “kõrvaltoas” ja ma julgen arvata, et siin on Tšehhovit juba üsna pikalt lavastatud, mistõttu on tema lugude jutustamiseks kasutatud mitmeid erinevaid viise. Nii paljud inimesed on siin juba Tšehhovit lavastanud, et lavastajad püüavad tema tekstide abil rohkem oma asja teha. Kas taolist teistsugust või moodsamat lähenemist on ka põnevam vaadata kui lavastust, mis püüdleb suurema ajaloolise truuduse poole? Ma arvan, et moodne ning kaasajast lähtuv lähenemine sellele loole ja nendele tegelastele kõnetab publikut rohkem. See idee, et need tegelased eksisteerivad praegu kuskil väikelinnas ja ihkavad minna moodsasse Moskvasse, ühendab kuidagi automaatselt inimese publikust laval kujutatud materjaliga. Ja teeb seda viisil, mis mõjub värskelt, eluliselt ja asjakohaselt. Ma arvan, et kui keegi lavastaks Ameerikas Tennessee Williamsit, siis iseloomustaks neid sarnane enesekindlus. Me tunneme Tennessee Williamsit, David Mametit või Arthur Millerit. Me oskame selle materjaliga ümber käia nii, et see mõjub värskelt ja enesekindlalt. Mõnes teises riigis lähenetakse nende näitekirjanike tekstidele tõenäoliselt teisel viisil. Ma arvan, et üldiselt tunnevad ini-

mesed end tuttavate näitekirjanike loomingut lavastades mugavamalt. Festivali pealkiri oli sel aastal “Ruumimaagia”. Kas teie stsenograafina nägite seda maagilist ruumi? Kas te leiate, et festivali teemavalik on õigustatud? Jah, ma arvan, et kuraator koostas programmi hästi ja valis sinna loojad, kes kasutavad ruumi hästi ja reageerivad sellele. Paljud lavastused tegelesid ruumi ja selle kasutamisega seotud piiride ületamisega. Nii tegi näiteks angaaris toimunud lavastus “Tühermaa”. Seal viidi publik tööstuslikku keskkonda ja ta paigutati istuma lavaks olnud ruumi osasuhtes teatud nurga alla. Selline valik muutis vaataja automaatselt osaks sellest ruumist. Lavastuse “Bistro ARVAN, ET KURAATOR VALIS KAVALASTI LAVASTUSED, MILLES Beyond” ruumis mängiti LISAKS LAVAKUJUNDUSELE PÖÖRATI looduslike objektidega, mis TÄHELEPANU KA KÕIGILE TEISTELE võimaldas tunda selle ruumi LAVASTUSE ELEMENTIDELE. lõhna ja peaaegu maitsta selle tekstuurigi ning tunnetada neid punaseid seinu ning installatsioone. Paistis, et nad tõepoolest hoolisid sellest ruumist, milles nad olid. Sama kehtib “Fausti” kohta. Nemad tõmbasid valgusraami alla, et lava kokku suruda ja luua peaaegu postkasti kujuline ruum, millel oleks kinoekraani kuju ja mõõtmed. Tume valgustus selles ruumis oli samuti võimas ja sobis hästi kokku valitud muusikaga. Arvan, et kuraator valis kavalasti lavastused, milles lisaks lavakujundusele pöörati tähelepanu ka kõigile teistele lavastuse elementidele. Mina leidsin siit ruumimaagiat ja nautisin seda väga. Festivali pealkiri on kindlasti õigustatud. Mulle meeldis ka kõrvalprogrammi pealkiri “Särts!” See oli kaval, sest nende lavastuste energia on tõepoolest sütitav. Juba nendesse väikesematesse etendamiskohtadesse minemine on väga põnev. Publik pakitakse tihedalt kokku ja seegi loob teatud maagia. See ei ole nii hoolikalt lihvitud maagia, kuid selles on teatud rohmakust, mis on seda tüüpi teatris väga edukas. Publik saab siit tõelise laengu ja annab neile võimaluse tunda end osana millestki erilisest. See on tõesti särisev. Ka ooperi

DRAAMA 2013

lisamine festivali kavasse oli hea idee, sest muusika kuidagi ülendab seda maailma, mida sul on võimalik näha, ja lisab sellele maagiat. Mida “Ruumimaagia” teie jaoks tähendab ja kas te ise stsenograafina püüdlete selle poole teadlikult? Arvan, et ma ikkagi püüdlen selle poole. Ruumimaagia on minu jaoks see kui kõik toimib koos. Kui sul on väga tugev lugu, head näitlejad ja kavalad lahendused, siis on võimalik luua maailm, mis on ühtne ja töötab hästi. Teatris on ka üllatused olulised. Hea on kui on võimalus olla oma publikust sammuke eespool ja teha neile samm-sammult enda loodud maailma reeglid selgeks, neid reegelid ka mõni kord rikkudes. Tugev kujutlusvõime VISUAALSET LUGUDE JUTUSTAMISE VIISI ja üle maailma tuntud VÕIB VÕRRELDA LUULEGA, SEST SEDA semiootiliste sümbolite ON VÕIMALIK ENDALE SOBIVAL VIISIL ja märkidega mängimiTÕLGENDADA. SEE ON VÄGA OLULINE. ne lisab samuti midagi loodud keskkonda. Paljud inimesed tunnevad erinevaid märke ja sümboleid, ükskõik kust nad pärit on. “Bistro Beyond” kasutas seda semiootilist teadmist ära ja nad olid väga edukad. Nad valisid elemente, millest kõik aru saavad. Näiteks armastuskirjast volditud paadi ujutamine on kõigile mõistetav. See on osa maagiast. Sellist tuttavat visuaalset lugude jutustamise viisi võib võrrelda luulega, sest seda on võimalik endale sobival viisil tõlgendada. See on väga oluline. Mulle meeldis ka “Suur õgimine”. Selle lavastuse toorus tekitas teistsuguse maagia. Toidu valmistamine otse publiku silme all, toiduainete hakkimine ja samal ajal suitsetamine tekitas sinna ruumi teatud aroomi. See pani publiku reageerima. Minu jaoks on selline otsene tegevus väga maagiline, isegi kui see on seotud igapäevaste toimingutega.

Ma arvan, et pimedus “Tühermaa” alguses oli kõige meeldejäävam. See liigutas mind füüsiliselt. See tekitas kerget hirmu, kuid ma teadsin, et esinejatel on asjad kontrolli all, mistõttu ma ei kartnud liialt. Mõtlesin küll, mis edasi juhtuma hakkab, sest ka toolid olid paigutatud üksteisest kaugele ja ma istusin omaette. Ma ei tundnud end oma kaaslastele lähedal. See oleks tekitanud turvalisema tunde. Nad paigutasid kõik publiku liikmed üksteisest kaugele ja sa olid vaatajana väga isoleeritud. See oli väga edukas taktika. Ka lavastuse lõpus kasutatud helid, mis kõlasid pimeduses, tekitasid väga haavatava tunde. Selle lavastuse kujundus oli ka väga mänguline. Näiteks sõdurite vormid olid tehtud prügist ja see meeldis mulle väga. See oli mänguline, kuid see oli ka nutikalt kujutatud lugu mehest, kes on mõistust kaotamas. Lavastaja lõi siin keskkonna, mis tekitas minus kui publiku liikmes tunde, et ma olen hullumeelse mehe peas. Sellise tunde tekitasid kõik lavastuses kasutatud detailid.

Marta Laan Draamateatri “Kolmes ões”.

Milline oli kõige meeldejäävam hetk festivalilt?

→ Foto: Nele Tammeaid

draama.ee