Mis teeb NÄITLEJAmängu nauditavaks? Jätame hetkeks kõrvale nauditavuse hindamisel olulise komponendi – vaataja. Mis on siis näitlejamängu puhul kõige olulisem? Kas näitleja k a r i s m a a t i l i s u s ? Meisse on ju kinnistunud nii Panso kui Hermaküla isiksus ning pruugib neid vaid hetkeks näha või kuulda, ning juba olemegi nende lummuses. Või on see näitleja o r g a a n i l i s u s , loomulikkus, mis väljendub selles, et hea näitleja on kõigis detailides (sõna, intonatsioon, keha, žestid, miimika jne), kogu oma isiksuse ja väljendusega niivõrd terviklik ja loomulik, et sealt midagi ära võtta ei saa. Hea näitleja allub oma sisetundele, ta ei konstrueeri rolli. Naudime seda terviklikkust ja vaimustume näitleja võimest anda rolli aluseks olnud sõnale nii rikas ja uudne tähendus, mida me ise sama sõna alusel poleks osanud näha. Tooksin siin paar näidet tekstidest ja nende alusel tehtud lavastustest, mis kirjandusliku tekstina jätavad üsnagi arusaamatu mulje. Esiteks, Uku Uusbergi kirjutatud ja Eesti Draamateatris lavastatud “Kuni inglid sekkuvad”. Sellesse teksti oli väga raske end sisse lugeda ja näidendi arenguloogikat tabada. Kuid näitlejate kehastuses, kus tekstile lisanduvad näitlejamängulised väärtused, on tegu orgaanilise ja kavakindla kontseptsiooniga – kindlasti ka seetõttu, et tegemist on teksti autori enda lavastusega. Just näitleja, mitte aga aluseks olev tekst, annab seosetutele misanstseenidele täiendava, vaatajat lummava mõtte. Ja kuigi “Inglid” pole näidendi ja lavastusena kaugeltki psühholoogilise teatri näide, kuulub näitlejamängu loogika, näitleja oskus avada kehastatava tegelase siseelu, siin peaasjalikult psühholoogilise rollikäsitluse juurde. Samavõrd kui vaataja ootab teatrilt emotsionaalsust, samavõrd ootame näitlejalt ka oma osasse sisse elamist.
Hetk etendusest “Kuni inglid sekkuvad”.
Kui lavastuse “Kuni inglid sekkuvad” puhul täidavad näitlejad näidendi “augud” oma isikuomadustega, siis tänavuse suvehooaja ühes huvitavamas lavastuses “Ööhaigur” (Ugalas, lavastaja Taago Tubin) lisavad näitlejad oma väljendusrikka mänguga näidendile väärtusi, mida tekstis, nii nagu “Ingli-
19