Raamatu sissejuhatusest
BBalti põgenikud võitlesid Teise maailmasõja ajal ja pärast seda oma õiguse eest eksisteerida. Kuigi nende elud ja tulevik sõltusid suuresti rahvusriikide ja piiride ideelistest konstruktsioonidest ja kokkulepetest, kes on „õige“ põgenik, püüdsid nad leida enda jaoks parimaid lahendusi ja kaitsta nii end kui oma lähedasi. Täpselt nagu põgenikud tänapäevalgi. Nad ei olnud lihtsalt näotuks massiks taandatav „põgenikevool“, kes leppis passiivselt saatusega, mille määrasid süsteemid, struktuurid ja suurriigid. Nad püüdsid heitlike oludega toime tulla, proovides mõjutada, takistada või mõista muutuvat päevapoliitikat, nad tõmbasid niite, kasutasid võrgustikke, vahetasid vajadusel identiteeti ja tegid, mida oskasid, et mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada. Nad armastasid, igatsesid, naersid ja nutsid, olid kirglikud, ärevad ja tahtejõulised, täis vihkamist ja armastust. Ühesõnaga, olid inimesed nii heas kui halvas. Ja selles raamatus kohtume mõnedega neist.
Me kohtume muu hulgas kuue noore balti põgenikuga, kes kõik pagesid peredega Punaarmee eest Taani: Roald Volmer Eestist, Laimonis Zakis Lätist, Herbert Neimanas Leedust ning Melita Krause, Gerda Torkel ja Hertha Rechenber-
ger Memelist, Edela-Leedu väikesest piirkonnast, millel oli pärast sõda oluline roll keerulises põgenikepoliitikas ja küsimuses, kes tegelikult väärib rahvusvahelist kaitset. Nende lood põimuvad mitmete kõrvaltegelaste omadega, kes tulevad siin-seal pilti, et pakkuda oma kildu tervikloosse.
Nii kuuleme näiteks läti põgenike tütre Anita Rand-Jørgenseni meenutusi alkoholismist, enesetappudest ja traumadest Taani põgenikelaagrites; rootsi-soome preestrist Konstantin Kochist, kes pühendus protestantlike põgenike hingehoiule ja paberimajandusele sellise intensiivsusega, et võimud temast lõpuks tüdinesid; Livija Klans-Kovalevskisest, kelle jaoks Taanis elatud aeg oli korraga hea ja põnev; Algirdas Tamašauskasest, kes eraldati põgenemisel oma isast ja kes kohtus temaga alles 43 aastat hiljem; ning Maria Kristiansenist, kes sündis 1946. aastal Taani pagulussüsteemis ja emigreerus mõne aasta pärast kogu perega Austraaliasse. Maria vanemad ei julgenud jääda Taani, kartes sundväljasaatmist Nõukogude Liitu, kuid peaaegu 80 aastat hiljem saatis Maria oma poja, minia ja kolm lapselast tagasi oma sünnilinna Lääne-Jüütimaal, et hankida ristimistunnistus, mis kindlustaks talle Leedu passi ja uue ühenduse kadunud isamaaga.
Samuti kohtume mitme taanlasega, kellel oli roll põgenike eludes. Nende seas on välisminister Gustav Rasmussen, kes sattus keerulisse meediatsensuurijuhtumisse; arst Esther Ammundsen, kellele pandi vastutus kõigi mitte-saksa päritolu põgenike eest Taanis; pensionile jäänud ülemõde Johanne Møller-Larsen, kes pidi taas vormi selga ajama, kui tema endine töökoht haavatud põgenike ja sõjavangidega pilgeni täitus; ning laagrijuht Henri Kaas-Larsen, kes andis endast kõik, et tuua veidigi rahu ja turvatunnet kannatusrohketesse inimsaatustesse Lääne-Jüütimaa rannikul asuvas põgenikelaagris.
Kohtume ka helilooja Gunnar Bergiga, kes rändas mööda põgenikelaagreid, andis kontserte ja ammutas neist uut loomingulist inspiratsiooni; perekond Svaneborgiga Vustist Põhja-Jüütimaal, kes avas oma kodu ja südame noorele üksikemale Hertha Rechenbergerile; ning taani-juudi teismelise Salli Besiakoviga, kes lõi keset lääneranniku laineid ja luitemaastikke erilise ja plahvatusohtliku sideme Blåvandi laagris viibinud Nõukogude sõjavangidega.
Oleme valinud vormi ja keelekasutuse, mis rõhutab dramaatilisust ja isikupära. See tähendab, et suurem ajalugu rullub lahti meie tegelaste kaudu viisil, mis viib lugeja inimestele ja nende kogemustele lähemale. Vahetevahel vaatame linnulennult ja seame üksikisikute kogemused laiemasse rahvuslikku ja rahvusvahelisse konteksti. Oleme lähenenud raamatule nagu teatrilavastusele: vahel-
duvad tegelased astuvad järjest lavale, toovad uusi vaatenurki ja kannavad nii isiklikku kui ka üldisemat lugu edasi nii ajaliselt kui sisuliselt, enne kui annavad teatepulga järgmistele. See lähenemine tundus loomulik, kuna paljud „meie“ põgenikest liikusid füüsiliselt mööda samu põgenemisteid, elasid samades põgenikelaagrites ja puutusid kokku samade inimestega Taani ja rahvusvahelises põgenikesüsteemis. Mõnedest said eluaegsed sõbrad ning paljud ilmuvad lavale korduvalt kogu raamatu vältel.
Autorid
Katkend peatükist „Suur põgenemine“.
Roald Volmeri lugu
Teismeline Roald Volmer liikus ettevaatlikult läbi rahvamassi Eesti pealinna Tallinna pommitatud sadamas. Temaga olid tema vanemad, vanaema ja viieaastane väikeõde Mare Tea. Kõikjal seisid tühjad käsikärud ja väikeste hunnikutena reisipagasit, puukastid pottide, pannide ja natukese nõudega, kokku rullitud madratsid, kohvrid, valged linadega täidetud lõuendkotid ja eri suuruses paberkotid seapeki, leiva ja tangudega. Kõik valmistusid sellel 1944. aasta augustipäeval ees seisvaks pikaks reisiks. Samal ajal kui Volmerite perekond aeglaselt sildumispaiga poole rühkis, hoidsid relvastatud Saksa sõdurid kogu ümbruskonnal teravalt silma peal. Õhutõrjekahurid olid suunatud tae-
vasse, valmis vastulöögiks, kui äkitselt peaksid ilmuma Nõukogude lennukid ja linna pommitama hakkama, nagu sageli varemgi.
Tavaliselt oleks 15-aastane Roald sel kolmapäeva pärastlõunal teel jõutreeningule kergejõustikuklubisse või lihvimas oma liblikujumistehnikat vabaõhubasseinis, aga tema spordikarjäär oli nüüd pausil. Selle asemel oli ta teel kodust kaugele. Rahu oli jõudmas Eestisse ja see tundus nii ohtlik, et perekond ei näinud muud võimalust, kui riigist lahkuda, enne kui hilja. Kruiisilaev oli sadama hõivanud. Saksa Kriegsmarine oli selle sundvõõrandanud ja nüüd pidi see viima haavatud sõdurid ja administratiivametnikud turvalisse paika kaugemal läänes. Saksa okupatsioonivõimud kutsusid ka Eesti tsiviilelanikke kaasa, eriti neid, kes olid nende heaks töötanud. Roaldi isa oli olnud üks neist ja tal oli Saksamaal õde, kelle juures nad saanuks elada. Volmeritele oli pealegi öeldud, et tegu ei ole mitte põgenemise, vaid evakueerimisega. Kui Punaarmee on kord tagasi tõrjutud, pidid kõik naasma. Sel põhjusel oli perekond enamiku oma asjadest jätnud maha koju Tallinna korterisse. Pooltühjas seljakotis oli Roaldil vaid hädapärane: veidi riideid, mõned raamatud ja liikmekaart Eesti Spordiliidus. Teistel pereliikmetel olid vaid käekotid. Roaldi isa põdes raskelt tuberkuloosi ja ka emale oli haigus külge hakanud. Vanaema liikus vaevaliselt ja nad pidid pidevalt valvama, et väike Mare Tea rahvahulgas ära ei kaoks. Kui nad olid näidanud oma isikutunnistusi, lubasid sõdurid neid kail olevast tõkkest läbi ja väike perekond astus üheskoos ootavale laevale. Nagu paljud teisedki suured reisilaevad, mille Saksa Kriegsmarine 1944. aasta suvel ja sügisel võõrandas, oli ka see laev enne sõda seilanud turismisihtkohtade vahel sooja päikese all. Nüüd ei olnud reisijate nimekirjas enam rõõmsad ja jõukad puhkajad, vaid tuhanded rindelt tulnud haavatud Saksa sõdurid, Tallinna kontoriametnikud ja tsiviilpõgenikud üle Eesti. Neid ümbritsesid väike saatelaevastik, mille meeskonnad valmistusid moodustama konvoid, mis pidi avamerel perekonda ja teisi reisijaid kaitsma. Laevad hiivasid ankrud. Sõjalaevad väljusid sadamast esimestena, seirates mereteed miinide eest, eemaldades ujukbarjääre ja püüdes kindlaks teha, kas sügavas merepimeduses peidavad end Nõukogude allveelaevad.
Seilanud mõni kilomeeter mööda Soome lahte, pöördus konvoi läände Läänemere suunas ja peatselt lõuna poole, eemaldudes kiirelt edasi tungivate Stalini vägede eest. Konvoi oleks võinud sõita ka otse põhja, jõudmaks Soome, või otse läände, jõudmaks Rootsi. Eriti Rootsi suunas olid paljud juba varem läinud ja veelgi enamad tegid seda järgmisel kuul, mis kujunes eestlaste suurimaks põgenemiskuuks. Alates 1943. aasta kevadest olid mitmed Rootsi väikelinnad vastu
võtnud tuhandeid Eesti põgenikke. Ainuüksi Gotlandi saar majutas umbes 6500 inimest. Kõik, mis pidas vähegi vett ja kandis üle mere, võeti kasutusele selles rändes, mida eesti ajaloolased täna „Suureks põgenemiseks“ kutsuvad. Purjekad, kalatraalerid, pargased, mootorpaadid ja isegi väikesed jullad. Üle 550 laeva ja paadi osales selles kaootilises liikumises, enamik neist illegaalsel viisil, mis ei olnud registreeritud Saksa võimude juures. See oli keelatud ja riskantne, aga paljud haarasid siiski võimalusest. Enamikul õnnestus saada koht mõnel laeval või paadil, mis kuulus tuttavatele või mille oli kinni maksnud mõni Eesti või Ameerika organisatsioon, kes korraldas põgenemist Rootsi turvalisusesse. Teised pidid lootma väikestele organiseerimata inimsmugeldajate võrgustikele, kes hea tasu eest inimesi Balti sõjatsoonist välja viisid.
Roald oli kasvatatud armastama oma isamaad ja teda täitsid tugevad tunded, kui ta kruiisilaevalt teel Saksamaa poole nägi oma, kodulinna aeglaselt õhtuhämaruses silmapiirilt kadumas. Horisondil oli aimata jälgi sõjahävingust. Alates sõja algusest oli Tallinna korduvalt pommitatud – esmalt tegi seda Saksa Luftwaffe, siis Stailini Punaarmee. Ainult viie kuu eest ründas umbes 240 Nõukogude lennukist koosnev lennusalk keskaegset vanalinna ja heitis alla tuhandeid pomme. Tänavad ja puiesteed, kus sajandite vältel olid paiknenud pangad, muuseumid, teatrid, kirikud, kohvikud, töökohad, väikepoed ja korterid, lasti maatasa. Ainuüksi vanalinna Harju tänava kinos Amor hukkus 150 tsiviilisikut, kui nad vaatasid Saksa muusikalistkomöödiat „Immer nur Du“. Vähemalt 600 inimest kaotas rünnakus elu ja üle 20 000 jäi koduta.
„[Kommunistid] kehtestasid hirmurežiimi, mis puudutas peaaegu kogu elanikkonda, nii et sisuliselt mitte keegi ei tahtnud seda enam kunagi uuesti kogeda.“
— Roald Volmer
Kuigi Roald kurvastas hävingut nähes, oli ta seiklushimulise noormehena samas põnevil, eesootavast sõidust mööda naaberriikide rannikut. Plaanikohaselt pidid nad järgmisel päeval jõudma Gdyniasse, Saksamaa poolt annekteeritud Poola osasse. Ta ei kahelnud hetkekski, et põgenemine oli ainus õige tee. Kolm
aastat kestnud Saksamaa okupatsioon Eestis oli küll peagi lõppemas, aga ees ootav Nõukogude „vabastajate“ loodav rahu tundus veelgi hullem. Lühike Nõukogude okupatsioon aastatel 1940-1941 oli Roaldi sõnul olnud hirmurežiim, kus inimesed kadusid jäljetult ja kaotasid ilma põhjuseta oma õigused. Volmerite perekond ei tahtnud midagi sellist uuesti läbi elada. Teekond tädi juurde Saksamaal võttis aga hoopis teistsuguse pöörde ja perekond ei naasnudki enam kunagi üheskoos iseseisvasse Eestisse.
Väljumine Tallinnast Tallinna sadam 1944. Kui Nõukogude väed 1944. aasta augustis Eesti pealinnale lähenesid, alustasid sakslased ulatuslikku Eesti kodanike ja haavatud Saksa sõdurite evakueerimist, keda viidi esialgu laevadega Gdański. Teised eestlased põgenesid ise väiksemate alustega Soome või Rootsi. Põgenemine hoogustus sügise jooksul ning hinnanguliselt lahkus sõja viimasel aastal kodumaalt 80 000 eestlast. (Estonian Archives Australia)
Katkend peatükist „Rünnaku all“.
Roald Volmeri lugu
Roaldi 47-aastane isa suri 1944. aasta jõulude ajal tuberkuloosi. Sõda oli sel perioodil äge. Läänerindel oli just alanud Saksamaa viimane suur lahing, Ardennide vastupealetung, mis kurnas tasapisi ja järjekindlalt Saksa armee ressursse ja reserve. Punaarmee oli saanud arvestatavalt lisajõude nii meeste kui tehnika näol ja kui Ardennide pealetung pärast esialgset edu toppama jäi ning ameeriklased surusid sakslased jaanuari alguses tagasi, näis Saksa armee olukord lootusetu. Liitlasväed survestasid sakslasi lõunast, läänest ja idast. Isa surm ja 1945. aasta saabumine tähistasid Roald Volmeri loos uut pöördepunkti. Pärast sundmobiliseerimist tööüksusesse Arnstadti lähistel kutsuti ta paramilitaarsesse noorteorganisatsiooni Hitlerjugend ja Waffen-SS’i lennuväljale Jena
lähistel. Juba esimesel päeval sai ta ühelt ohvitserilt vastu pead, kui küsis, miks ta peaks Eesti kodanikuna kuuluma Hitlerjugendisse. Tal ei lubatud teenistusest pääseda ning järgmistel nädalatel kaevas ta kaevikuid väikese lennujaama uut maandusmisrada ümbritsevasse savisesse maasse.
(…)
„Meid saadeti laagrisse, kus meid õpetati laskma. Meil oli iga kümne mehe peale üks vintpüss. See oli täielik idiootsus ja kuigi ma olin veel pisut sõbralik natside suhtes, pidasin ma seda täiesti hullumeelseks. Ma teadsin, et sõda oli kaotatud, aga kõik sakslased sellest aru ei saanud.“
Need ei olnud Nõukogude sõdurid, kelle eest ta oli põgenenud ja keda tal nüüd tulnuks tappa, vaid hoopis Ameerika ja Briti sõdurid, kes lähenesid kiiresti Berliinile mitmest suunast. Ta tundis kindlalt, et seda ta teha ei taha. Ta deserteerus. (…) Veebruari lõpus jõudis Roald Saksamaa poolt okupeeritud Taani ja sai Odenses kontakti Waffen-SS’i Eesti diviisiga. Sõdurid olid Assenis puhkamas pärast ränki lahinguid idarindel. Roald liitus diviisiga ja võeti vastu, kuigi oli alles 15-aastane. Temaealisi oli palju, sest enamik poisse diviisis olid Eesti poisid, kes olid alguses värvatud õhutõrjesuurtükke teenindama, kui õpetati hiljem ümber jalaväelasteks.
(…)
Kui Eesti leegion pidi naasma sõtta venelaste vastu, sõitis Roald Volmer ühes kaubarongis läbi Flensburgi ja Lübecki rindejoone poole, mis oli nüüdseks jõudnud peaaegu Saksamaa piirini. Teel ründasid rongi Briti lennukid ja leegion pidi pöörduma tagasi Odensesse. Pärast veel kahte ebaõnnestunud katset rindele jõuda lasti Roald aprillis Põhja-Saksamaa raudteel peaaegu maha. Briti väed olid idasuunalise liikluse sulgenud ja eestlastest sõduritele öeldi, et liitlaste väed ei kohtle Waffen-SS’i sõjavange kuigi hästi. Neile räägiti, et Saksa mundrit kandnud Balti sõdurid, kes langesid Ameerika või Briti vägede kätte, anti sageli sõjavangidena üle Nõukogude sõjaväevõimudele. See polnud just meeldiv väljavaade noortele sõduritele, kes olid aktiivselt võidelnud Nõukogude Liidu vastu mitmel rindel. Roald mattis seetõttu oma Saksa sõjaväepaberid maha. Ta leidis ühe 1939. aasta Eesti ohvitseri kuue ja eemaldas sellelt ohvitserimärgid, et see näeks välja nagu tavaline villane sinel. Kuna tal olid jalas paar
kohmakaid saapaid ja Eesti kodukaitse kulunud püksid, arvas ta, et näeb üksusest lahkudes üsna rääbakas välja. Selle asemel hiilis ta reisivagunisse.
„Ma mõistsin, et sõda on peaaegu läbi, ja seekord ei registreerinud ma end oma nime all. Ma mõtlesin välja teise nime ja sain paberid, mille järgi olin Gunnar Tilk. Nüüd mind enam dokumentides ei eksisteerinud.“
- Roald Volmer
Tema vastas istus Saksa kapten, kes soovis näha tema pabereid. Neid, mis tal veel alles olid, ei tahtnud ta näidata, ja kapten sai kiiresti aru, et noormees oli desertöör. Desertöörina kinni nabimine oli alati ohtlik, aga sõja viimastel kuudel oli olukord vanusest või auastmest sõltumata ehk veel hullemgi. Sõjavägi menetles selliseid olukordi sageli kiirelt: hukkamine kohapeal või avalik poomine mõne laternaposti, kõrgepingemasti või muu linnas või linna sisse- ja läbipääsuteede ääres leiduva piisavalt tugeva konstruktsiooni külge, hoiatuseks teistele.
„Talle oli antud käsk desertöörid maha lasta. Ta käskis mul rongist välja astuda, võttis püstoli välja ja suunas mind kaubavagunite poole, kus olid Eesti väeüksused. Ma teadsin, et Eesti leegionis oli üks SS-ohvitser, kelle auaste oli Saksa kaptenist, kes tahtis mind kohapeal maha lasta, kõrgem. Ma kutsusin Eesti ohvitseri ja selgus, et kapten tundis tema vastu nii palju lugupidamist, et ta loobus mõttest mind maha lasta,“ räägib Roald tasaselt, peaaegu uinutavalt.
Ta mäletab, et ei kartnud. Talle tundus lihtsalt rumal, kui ta nüüd surma saaks, sest tal poleks olnud midagi selle vastu, et mõned venelased maha lasta, kui ta oleks rindele jõudnud. Kõik ju teadsid, et sõda on peagi läbi, nii et miks just nüüd teda maha lasta, mõtles ta. Roald sattus kaubavagunisse, mis sõitis tagasi Odensesse. „Ma ei mäleta, kas see oli kolmas või neljas kord, kui ma teel rindele olin, aga kordagi ma sinna ei jõudnud.“
Odenses registreeris ta end vale nime all. „Ma mõistsin, et sõda on peaaegu läbi, ja seekord ei registreerinud ma end oma nime all. Ma mõtlesin välja teise nime ja sain paberid, mille järgi olin Gunnar Tilk. Nüüd mind enam dokumentides ei eksisteerinud.“ 1945. aasta 22. märtsil sai ta 16, aga tema ema ei teadnud endiselt, kus ta oli ja kas ta oli elus. ˇ
Katkend peatükist „Noor eestlane Taanis“.
Roald Volmeri lugu
Kohe pärast Taani vabastamist võttis ta tagasi oma pärisnime, nii et ta paigutati Roald Volmerina Asseni põgenikelaagrisse koos teise 140 Eesti põgenikuga. Ta polnud sugugi ainus, kes oli sõja ajal deserteerunud. Asseni politsei põgenike registreerimisprotokollis seisab tema nimi kõrvuti Harald Riipaluga. Kõigepealt sundmobiliseeriti Riipalu 1940. aastal ja ta võitles venelaste poolel, kuid 1941. aastal läks ta sakslaste poolele üle ning sai aasta hiljem Eesti 36. politseipataljoni ülemaks, mis saadeti 1943. aasta lõpus pärast suuri kaotusi Stalingradi lahingus laiali. Riipalu jätkas uue rügemendi eesotsas võitlust venelastega idarindel kuni 1944. aasta augustini, mil talle anti Saksa kõrgeim
sõjaline autasu, Raudristi Rüütlirist. Ta deserteerus 1945. aastal nagu 17 aastat noorem Roaldki ning pärast Taani jõudmist lisati tema registreerimiskaardile, et ta oli olnud alates 1. aprillist kontaktis Taani vastupanuliikumisega.
Laager asus Næsi suvilapiirkonnas vaatega Väike-Beltile ning seal elas kirju seltskond: põllutöölised, majapidajannad, elektrikud, mehaanikud, tõlk, meteoroloog, apteekriõpilane, ajakirjanik, lehmakasvataja, kinoteenindaja, õmbleja, usuteaduse üliõpilane, majandusteadlane, arst, rätsep, kohtunik, pressifotograaf ja laborant. Oli noori ja vanu, lapsi, üksikuid ja abielupaare. Nad kasutasid sama tualetti, tühjendasid ühiselt välikäimlaid ja hoolitsesid, et laagris püsiks kord. Roald tundis uhkust, et eestlased näitasid Taanile, kui hästi nad oskavad end organiseerida, ning arvas, et on vaid aja küsimus, millal see rahvuslik kokkuhoidmine pannakse tööle venelaste Eestist väljatõrjumiseks ja kõigi kojunaasmiseks. See kirju grupp, kus olid esindatud inimesed pea kõigist ühiskonnakihtidest, valisid endale juhiks sporditähe Gustav Kalkuni, kes oli esindanud Eestit kettaheites kahel olümpial ja kandnud Eesti lippu 1928. aasta Amsterdami olümpiamängude avatseremoonial. Hiljem oli ta töötanud kehalise kasvatuse õpetajana ja laagris hoolitses ta selle eest, et alla 20-aastased poisid, kes olid Taani tulnud ilma vanemateta, saaksid endale veidi vanemate naiste seast „kasuema“. Need naised aitasid ilma vanemate ja isamaata noortel elus edasi liikuda. Roald otsis kaitset ja turvatunnet ka eeskujudena nähtud meeste juurest, kellega ta jagas nii ühiselamut kui kohustusi, ning tänu rahvusliku olümpiakangelase eestvedamisele harrastati laagris rohkelt sporti, mis Roaldile väga meeldis. (…) Lisaks spordile veetsid põgenikud suure osa ootamisest ka malet mängides, õpetajaks hilisem suurmeister Ortvin Sarapuu, kes emigreerus hiljem Uus-Meremaale ja sai hüüdnimeks Mr. Chess. Viiuldaja Vaidu Radamus juhatas koori ja kirjutas kuulmise järgi ümber eesti heliloomingut, et tema õpilased saaksid mängida kodumaa muusikat. Kui laager sügisel suleti, korraldas Vaidu Radamus assenlastele mitmekesise ja mahuka kavaga hüvastijätukontserdi, kus mängiti nii eesti rahvalaule kui ka Schumanni, Giordani, Tšaikovski, Chopini, Schuberti ja Czardasi teoseid.
(…)
Lisaks hüvastijätukontserdile tänasid eestlased Assenis ka mitmeid kohalikke külalislahkuse eest käsitsi õmmeldud sinimustvalgete rahvuslippudega, enne kui nad eri suundades laiali saadeti. Paljud eestlased jäid kokku käima väikestes
koorides ja üks neist jõudis ainuüksi Lõuna-Jüütimaal anda 1946. aasta juunini 72 kontserti.
Mitmed mehed said tööle Jüütimaa ja Fyni taludesse. Noored naised asusid teenijatüdrukuteks Lõuna-Jüütimaale, samal ajal kui Roald koos enamiku akadeemilise taustaga inimestega viidi Kopenhaageni KB Hallenisse, kus nad paigutati kokku 700 teise Balti ja Poola põgenikuga. Siin veetis ta aega eelkõige malemänguoskusi täiustades taas kord Ortvin Sarapuu juhendamisel, kes osales mitmel Taani meistrivõistlusel ja valiti välja Kopenhaageni võistkonda. Sarapuu meelitas KB Hallenisse ka mitu Taani paremat maletajat ja kui hilisem rahvusvaheline meister Jens Enevoldsen pakkus välja võimaluse simultaanmänguks, oli Roald ainus, kes suutis teda alistada. Vähemalt nii Roald seda mäletab – ja mitte ilma teatava uhkuseta.
Male ja sport olid siiski vaid ajaviiteks. Roald oleks tahtnud jätkata gümnaasiumiõpinguid, kuid tal ei lubatud, „sest taanlased ei olnud huvitatud sellest, et põgenikud jääksid Taani,“ nagu ta intervjuus räägib. Selle asemel suunas laagriülem ta Helsingøri rahvusvahelisse rahvaülikooli. See oli omamoodi tunnustus tema võimetele, sest sinna saadeti riigi kulul ainult nutikad õpilased, kes oskasid saksa keelt ja tundsid huvi maaharimise ja aianduse vastu. 1945. aasta novembrist alustas Roald esimest kahest pikemast õppeperioodist, mis kestsid vastavalt viis ja kaheksa kuud. Ka mitmele teisele noorele Balti põgenikule anti samasugune võimalus õppida Grundtvigi valgustusideaalide järgi selles erilises rahvaülikoolis, mille asutas pärast Esimest maailmasõda rahu edendamise nimel Peter Manniche, kooli esimene juhataja. (…) Mõte oli lasta Taani ja teiste maade noortel koos elada, et nad õpiksid üksteist tundma ja austama ning väldiksid seeläbi tulevikus sõdu. (…) Roaldit köitis nii kooli rahvusvaheline keskkond kui ka õppetöö ise, mis iseloomustab kooli tänaseni. (…) Mõnes aines oli tase väga kõrge. Härra Henning, kes õpetas saksa ajalugu ja kirjandust, avaldas talle nii sügavalt muljet, et Roald nimetas teda 60 aastat hiljem oma elu parimaks õpetajaks. Eriti paelusid eestlasest õpilast tunnid kirjaniku Herman Hesse kohta, kes oli 1946. aastal eriti aktuaalne, sest pälvis tol aastal Nobeli kirjanduspreemia. Roald samastus Hesse budistlikust filosoofiast kantud romaani „Siddharta“ nimitegelasega – noormehega, kes lahkus nagu Roaldki kodust ja vanematest, et elada askeesis. Teekond viis teda aga materiaalse maailma võlude juurde ja ta sai rikkaks, kuid koges seejärel vaimset tühjust ja pidi oma sisemist teekonda otsast alustama. Siddharta õppis, et iga sündmus inimese elus omab tähendust vaid seoses teiste sündmustega. Tal ei olnud muud õpetajat kui ta ise ja ka Roald
oli juba pikalt samamoodi tundnud. Ta tundis hingesugulust ka Hesse romaani „Narziss ja Goldmund“ nimitegelastega, kahe teismelisega, kelle vanemad jätsid nad kloostrikooli iseenda hooleks, kust nad põgenesid ja suutsid tänu Goldmundi tegutsemisjulgusele ja elujanule ületada traumeerivad katsumused ja viletsuse. Roald tundis end ära neis ühteaegu meeleheitel ja õnnelikes peategelastes.
Samal ajal kui tema kirjanduslikud huvid said tuult tiibadesse, ta käis Kronborgi lossis vaatamas „Hamletit“ ja veetis toredalt aega teiste noortega, elasid tema ema ja õde endiselt tädi juures Saksamaal Nõukogude tsoonis. Postisüsteem oli Saksamaal üldiselt ebastabiilne, kuid idaosas ei toiminud see terve aasta üldse ja Roald sai ema kohta uudiseid ja vastupidi vaid kaudselt oma perekonna kaudu. Ta teadis, et pärast seda, kui nende teed lahku läksid, oli ema tuberkuloosi tõttu veelgi haigemaks jäänud, ja ta saatis emale hulga kirju, mis ei jõudnud arvatavasti kunagi kohale. Alles 1946. aasta mais sai ema sugulase kaudu kätte Roaldi kirjutatud teate, et ta poeg oli põgenemise Volksturmist üle elanud ja elas olukorda arvestades hästi. Järgmisel kuul ema suri.
Katkend peatükist „Põgenik kohtub Jumalaga. Teine Hermann Hesse“.
Roald Volmeri lugu
Kui Herbert leidis mõtte ja lohutuse piiblisõnast, siis Roald Volmer leevendas ema surmale järgnenud leina intensiivse lugemisega, keskendudes Saksa kirjaniku Hermann Hesse teostele. Aja jooksul sai Nobeli preemia laureaadi teostest tema jaoks lausa omamoodi manifest. Muude täiskasvanud eeskujude puudumisel toetus ta sellele, kuidas Hesse tegelased mõtlesid ja tegutsesid rasketes olukordades ning suutsid iseseisvalt eluga edasi minna. Ka kooli juhataja Peter Manniche pani tähele orvuks jäänud õpilase intellektuaalset uudishimu ja elujanu.
„Ta oli väga võimekas – kaugelt üle keskmise; ta oli küps ja mõtles iseseisvalt, väga huvitatud vaimsest tööst ning teotahteline. Muuhulgas õppis ta taani, inglise ja mingil määral prantsuse keelt, nii et suudaks nendes keeltes vestelda. Kool võib teda julgelt soovitada ka sellistele ametikohtadele, mis eeldavad eelkõige intelligentsi, küpsust ja iseloomu,“ kirjutas Peter Manniche, kui Roald 1947. aasta märtsis Helsingøri rahvusvahelisest rahvaülikoolist lahkus.
Hoolimata vaimsest võimekusest jäid Taani gümnaasiumi uksed talle endiselt suletuks, kui ta 1947. aasta kevadel lahkus rahvaülikoolist ja kolis Amageris asuvasse Ballonparkeni põgenikelaagrisse, kus Eesti põgenikud kaebasid üha valjemalt oma elutingimuste üle. Aprillis lisas ta Peter Manniche soovituskirja tööavaldusele, kandideerides kulleri ja vastuvõtusekretäri kohale Kopenhaagenis asuvasse Prantsuse saatkonda. Saatkond pöördus lisaks ka Ballonparkeni laagri komandandi Rolf Zimseni poole, kes nimetas Roald Volmerit „mõistlikuks ja püüdlikuks noormeheks“, kellele ta sai anda „oma parima soovituse“. Vestlus toimus prantsuse keeles ning Eesti põgenik sai sellega nii hästi hakkama, et alustas 1947. aasta mais tööd suursuguses palees Kongens Nytorvi ja Bredgade nurgal.
Tänu tööle saatkonnas teenis Roald mitte ainult raha – ta kolis välja põgenikelaagrist ja asus elama sama uhke maja keldrikorrusele. Töö andis talle ka läbisõiduloa, mis vastas ajutisele passile ja võimaldas tal külastada oma perekonda ja vanu sõpru Rootsis Uppsalas ja Stockholmis. Hiljem käis ta külas ka rahvaülikooliaegsetel sõpradel Prantsusmaal, kus ta koges Pariisi mootorratta sadulas. Selline noorusaeg oli siiski vaid laenatud, sest Taani võimud tegid suuri pingutusi, et sellised põgenikud nagu Roald, Herbert, Gerda ja Laimonis loobuksid Taanis saadud varjupaigast ja rändaksid edasi laia maailma. (…)
Katkend peatükist „Noorus ja oskused“.
Roald Volmeri lugu
Tema punasest välismaalase passist (…) näeme, et Taani riigipolitsei ülem oli väljastanud talle väljasõiduviisa, mis kehtis kuus kuud alates 29. septembrist. Passis on ka Kopenhaagenis asunud Argentina peakonsulaadi luba Argentinasse sisenemiseks, Belgia ja Prantsuse saatkonna transiitviisad ja templid, mis kinnitasid, et ta lahkus Taanist Padborgi piiripunkti kaudu 29. novembril. Laevapilet üle Atlandi maksis 2400 krooni, millest ta pidi poole ise maksma. See oli IRO (Rahvusvaheline Pagulasorganisatsioon) kaudu reisides tavaline. Kuna Roaldi kuupalk oli vaid 300 krooni, pidi ta salaja lisa otsima saatkonda unustatud esemete müügiga. Näiteks üks meestejakk tõi sisse 40 krooni, meenutab ta.
Tema põgenemise teine etapp algas Bordeaux’st, kus ta astus 1948. aasta detsembri alguses reisilaeva M/S Kerguelen pardale. Sel ajal sõitis laev Prantsusmaa–Lõuna-Ameerika liinil, peatudes tavaliselt Paraguays, Brasiilias ja Argentinas. Pardal oli kirju seltskond: tavalised turistid, seiklejad, ärireisijad, diplomaadid ja IRO pagulased kogu maailmast.
Kui noormees aga 1948. aasta detsembri lõpus laevalt maha astus, uskudes, et teenib palju raha ja saab ehk ühel päeval oma õe Saksamaalt ära tuua, arreteeriti ta. Tema „kuritegu“ kui inimene polnud 21-aastane, tohtis oli vanus: Argentinasse tohtis siseneda ainult täisealise saatjaga, kui inimene polnud 21-aastane. Roald oli vaid 19. Seetõttu veetis ta kaks esimest päeva vangikongis. Samal ajal kui Argentina võimud kaalusid, kas peatada Taanist saabuvate IRO pagulaste sissevool, lasti Roaldil siiski minna. Nii jõudis noor Eesti pagulane napilt nautida vana-aastaõhtut ja 1949. aasta saabumist Lõuna-Ameerika pealinnas. Pärast mitut aastat põgenemist oli Roald lõpuks vaba kui lind. Või peaaegu – sest lind oli ikkagi puuris. Vanusepiirang kehtis ka pikematele riigisisestele reisidele, mistõttu Roald pidi veel mõnda aega Buenos Airesesse paigale jääma.
Võib-olla mõtles ta kongis istudes, kas Argentina oli ikka õige valik. Põhjust oli: kord juba lahkunud, oli peaaegu võimatu saada IRO-lt tagasisõidupiletit ning polnud sugugi kindel, et Taani võimud talle uuesti sisserändamisloa- ja alalise elamisloa annaksid. Tema tagasisõiduviis kehtis, nagu mainitud, märtsi lõpuni, nii et kui ta oleks tahtnud tagasi minna, olnuks tal vaid kaks kuud aega, et koguda raha üle kolme nädala kestva reisi jaoks. Seega tuli esimese korraga maanduda õigesse kohta. Paljud Eesti põgenikud panustasid tulevikule mõnes Taanile lähemas kohas. Nad ületasid omal käel Öresundi, sest pidasid olusid ja võimalusi Rootsis naaberriigi omadest oluliselt paremaks.
Mitmed teised põgenikud, kellega Roald oli Taanis kokku puutunud, emigreerusid samuti Argentinasse. Nende seas olid kunstiajaloolane Alfred Vaga, ajakirjanik August Oinas, viiuldaja Vaido Radamus, kes hiljem asus elama Ameerika Ühendriikidesse, ja elektroonikainsener Helmuth Freimuth. (…)
Ka Eesti dramaturg ja kirjanik Woldemar Mettus jõudis koos abikaasaga 1949. aastal Taanist Argentinasse. Nad ei lahkunud Taanist ilma teatava kibestumiseta, mida Mettus kirjeldas 1971. aastal ilmunud raamatus „Uønskede gæster“ („Soovimatud külalised“), jagades väga vastuolulisi muljeid Taani elanikkonnast ja põgenikepoliitikast. Samas meenutas ta helgelt kohtumist klassikalise helilooja Knudåge Riisageriga, kes oli sündinud Eestis, kus tema isa töötas insenerina. Eriti jäi Mettusele meelde külaskäik Riisagerite juurde Frederiksbergis, kus
räägiti kõigest: eesti lastelauludest, Riisageri komponeeritud balletimuusikast ja tema abikaasa maalidest, mis kaunistasid nende korterit. Vahetult enne Eesti külaliste lahkumist tõusis helilooja äkki püsti, läks oma töötuppa ja tõi sealt ühe kivi. 1932. aastal oli ta reisinud Poolast Stettinist Soome Helsingisse muusikakongressile ning teinud lühikese peatuse Tallinnas, kus ta oli jõudnud tänavalt kaasa võtta vaid ühe kivi, et haarata see kaasa mälestuseks oma teisest kodumaast. „Sul on elus rohkem kui minul,“ oli Woldemar Mettuse abikaasa öelnud, kui Riisager rääkis oma lugu.
Riisager andiski talle kivi ja ütles Mettuse sõnul: „Olen 17 aastat hoidnud seda kivi oma kirjutuslaua sahtlis. Aga nüüd annan selle sulle, sest sul on sellele rohkem õigust kui minul.“ Kingitus ja selle sümboolne väärtus jätsid Eesti abielupaarile sügava mulje. „Kui me lõpuks lahkusime helilooja kodust, kelle teoseid tunti ja mängiti üle kogu maailma, võtsime endaga kaasa killu oma kodumaad. Me võtsime selle kaasa ka siis, kui alustasime peagi pärast seda teekonda Argentinasse,“ kirjutas Woldemar Mettus enam kui 20 aastat hiljem.
Roald Volmeri juhiluba
Roald Volmer oli 16-aastane, kui ta 1945. aastal ilma perekonnata Taani saabus. Tema isa oli surnud ning ema suri ajal, mil Roald viibis Taanis. Seal töötas ta muu hulgas Kopenhaagenis Prantsuse saatkonnas, enne emigreerumist Argentinasse 1948. aasta lõpus. Taanis jõudis ta omandada ka juhiloa. (Erakogu) Fotod: Roald Volmersi arhiiv
