kolumn
Kuidas õppida MÕISTMIST? TEKST: PIRET KRUMM l FOTO: ERAKOGU
Kohe, kui kodumaa vabaks sai, hakati ka meie peres rohkem reisima. Väljamaa sõbrad – see on ikkagi hoopis teine tera. Nii tavatses vanatädi Taata alati korrata.
T
aata ehk vanatädi Tatjana oli naine, kel lisaks kohevale juuksepahmakale oli kõrge intellektuaalne mõttelend ja suur armastus reisimise vastu. Kuna riigikord ja muud asjaolud olid tema nooruses sellised, nagu need olid, ei pääsenud vitaalne Tatjana kunagi kohtadesse, millest ta lugenud ja unistanud oli. Küll aga jumaldas ta pikki vestlusi ja vaidlusi inimestega, kes siiski olid teisel pool piiri ära käinud. Klassikaline või pigem stereotüüpne nägemus maailma avastamisest on aga kodumaa vanemal põlvkonnal üsna ettevaatlik, kuid Tatjana oli hoopis teist sorti naine. Tema oskas viit keelt nii kõnes kui ka kirjas ja pidas lugu neljast tähelepanekust: 1. Mehele minna jõuab alati! 2. Raamatute lugemine on ainuke, mida on vaja lastele õpetada. 3. Kohv olgu kange! Lahja lurr ei tee kedagi õnnelikuks. 4. Reisimine rikastab inimhinge!
nutaksime valust ja kurbusest, sest meie ei oskaks vabadust pühitseda nii nagu teie.“ ROOMA. Sattusin valmistama õhtusööki koos itaallastega. Mamma Mia! Kõigepealt tegid nad mulle selgeks, et maailmas on ainult kaks viisi, kuidas valmistada toitu: esimene on vale viis ja teine on nii, nagu itaallased seda teevad. Ning siis panid nad mind koorima ja tükeldama kõike, mis tükeldamist ja koorimist võimaldas. Ja kui ma olin kogu oma olemuse tühjaks nutnud terve hakitud sibula koguse peale ning need tükid polnud ideaalsed, siis kõlas: „My dear you have to do it again and this time properly!“ („Mu kallis, sa pead seda uuesti tegema ja sel korral õigesti!“) See lause saadeti teele muidugi stiili ja ääretu nõtkusega: „Don’t be angry with me beautiful. You can’t be angry when you cook, there must be love in the kitchen. Otherwise there is no point!“ („Ära ole minu peale pahane, kaunitar, sa ei tohi olla vihane süüa tehes, sest köögis peab olema armastus. Muidu pole sel tegevusel mõtet.“) Sellise lause peale sulab iga naine. Õhtusöök oli kirjeldamatu…
Lahja lurr ei tee kedagi õnnelikuks.
Mida aeg edasi, seda enam mõistan nende nelja lause väärtust. Meheleminekuga ei peaks tõesti kiirustama. Kõigepealt tasuks aru saada, mis meid ennast õnnelikuks teeb, enne kui me kellegi teise kallale asume. Hea raamat on parim kohting ning lahja kohvi joomine on ajaraiskamine. Ei ole paremat viisi mõistmise õppimiseks, kui minna võõrasse kohta, kus on erinev reeglistik, teine keel ja teised kombed ning saada võõrana kogemus lahkuse, abivalmiduse ja huvi näol. Seigeldes saab eestlane ehk ise ka aru, kui eriline on tema päritolu. Kui eriline on eesti keel ja Eesti tüdruku naeratus. Kui erilised on must leib ja laulupidu. IRAAN. Kui ma näitasin kahele iraanlasele, kuidas iga nelja aasta tagant veerand Eesti rahvast seisab laulukaare all ja laulab „Koitu“, siis nad ütlesid: „See on hämmastav, kui õnnelikud te olete. Kui meil oleks samasugune traditsioon, oleks see raske ja kurb kogemus. Me ilmselt laulaksime ja
8
NAERATA TALV 2018
LOS ANGELES VENICE BEACH. Globaalne värvimuster ulatub taevani. Inimesed on tulnud siia igast maailma otsast, et saada kuulsaks või rikkaks või lihtsalt kogeda Metsiku Lääne priiust. Kogu õhkkond tekitab tunde, et kõik on võimalik. Mulle tutvustas end KARMA. Ta ilmutas end noore Egiptuse poisi näol, kes kandis lillat sametit ja kelle silmalainer oli türkiissinine. Ta tantsis nii, nagu homset poleks ja tema rõõm elust kiskus mind kaasa. Me kohtusime tantsupõrandal, vestlesime ja siis küsis ta flirtivalt minult kaks küsimust: 1. „Do you have Joy in your life?“ („Kas sa tunned oma elus rõõmu?“) 2. Does your life give Joy to others? („Kas sinu elu teeb teistele rõõmu?“) See pani ahhetama. Tänan sind, Taata, et sa surusid minusse koos kange kohviga avastamise janu. Ma oleksin hulga vaesem ja lahjem plika, kui sind poleks olnud. Sa kinkisid mulle parima kõrghariduse – sa kinkisid mulle isu näha maailma.