Naerata! Sügis 2020

Scroll for more

Page 64

psühholoogia

Koduseist mesinädalaist üksiku hundi

eluni

Miks ühe jaoks kujuneb kaugtöö justkui mesinädalateks, teisele aga lõppeb süllekukkunud otsustamise vabadus kõrvaleheidetu tundega?

P

TEKST: KATRIN TINT Ambromed kliiniku psühholoog ja Tartu tervishoiu kõrgkooli õppejõud FOTOD: ADOBE STOCK

64

aindlik tööaeg ja vabadus töötada distantsilt, jäädes samas lojaalseks töötajaks ja teistega võrdseks kolleegiks on olnud juba aastaid paljude töötajate ja tööandjate eelistus. Inimesed väärtustavad oma aega ja peavad tagumikutundide tegemist kontoris ilmselgeks raiskamiseks. Tööandjale annab kaugtöö võimaluse hoida kokku kontorikuludelt, värvata häid spetsialiste üle maailma ning võimaldada töötajale olla oma aja ja asukoha peremees. Kui töötajad teavad oma tööülesandeid, eesmärke, tähtaegu ja kollektiivis valitseb turvaline ning usalduslik õhkkond, pole vahet, kus maailma otsas inimene parasjagu tööd teeb, piisab vaid heast internetiühendusest ja nutiseadmest. Ülemaailmne eriolukord andis paljudele võimaluse kaugtööd katsetada. Oli neid,

NAERATA SÜGIS 2020

kes ootamatu kodukontori üle rõõmustasid ja seda senini mesinädalatena meenutavad. Ometi tekkis võimalus natuke kauem magada, ilma meigi-kostüümi-kontsadeta arvuti taha istuda, natuke lõdvemalt võtta ning töö- ja eraelukohustusi päeva jooksul ise reguleerida. Ent oli ka neid, kes üleöö kaugtööle sattununa ennast segaduses, üksi ja harjumuspärasest maailmast ära lõigatuna tundsid. Emotsionaalses mõttes oleksid nad justkui töötuks jäänud. Miks küll?

NAGU KUSTI „NUKITSAMEHE“ FILMIS IT-valdkonnas töötava Madise (35) jaoks tähendas kodukontor võimalust pääseda sundventilatsioonist, jutukate kolleegide ning aeganõudvate koosolekute maailmast. Mis saaks olla parem, kui hommikuse kiirustamise asemel ennast lihtsalt voodist välja rullida, aurava kohvi ja susside sahinal kõrvaltuppa arvuti taha sättida? Esimesed nädalad oli Madisele nagu puhkus, aeg ja

tööülesanded olid tema kontrolli all, keegi ei katkestanud tema süvenemist ega soovinud temalt midagi just siis, kui tal kõige kiiremad asjatoimetused käsil olid. Nädalate möödudes märkas Madis aga, et tööpäevad venivad öötundidesse, sest ilusad ilmad viisid lõunapausiks kettagolfi radadele ning edasi lükkamist lubavad tööülesanded võisid oodata. Madise unegraafik hakkas paigast nihkuma, tööülesanded kuhjuma ja ka meeleolu langema. Mõte läpaka avamisest tekitas vastikust ja soovi seda edasi lükata. Igal hommikul ootas ees uus ports tööd ja isegi kui see õhtuks tehtud sai, kordus järgmisel hommikul sama lugu, nagu Kustil „Nukitsamehe“ filmis. Ta igatses kolleege, suhelda nendega päriselt ja ühiseid lõunapause. Ebavajalikkuse ja üksilduse tunne hiilis ligi. Mesinädalad olid möödas.

KUIDAS LEIDA TASAKAALU? Milline on mõistlik kontoritöö ja kaugtöö ning päris ja virtuaalse