On öö. Uue päeva esimene tund. Midagi tuleb ette võtta… kuid mida? Pariisis on kell kaks, Eestis kolm. Kõik. Helistan Clyde’i õele. Kuulen telefonis ta unist häält. Hetkeks koidab lootusekiir, et ehk polegi midagi hirmsat juhtunud. Õe kiire vastus, et nad sõidavad otsekohe abikaasaga Viimsisse, toob mind tagasi reaalsusse. Õde teab, et Clyde peab töö tõttu tihti ära olema. Aga ta teab, et kõigi meie kooselatud aastate jooksul helistame teineteisele iga päev, mõnikord mitu korda päevas, vahetame tekstisõnumeid. Alati. Kõik need kolmkümmend kuus aastat. Clyde’i õde on arst, ta oletab: ehk on Clyde’iga kodus midagi juhtunud – kukkus, süda…? Sõita on veel ligi tund. Õde helistab oma Tallinnas elavale pojale: sõida otsekohe Viimsisse! Kell on 3.40. Õepoeg ja naabrid on meie Viimsi maja juures. Kõik aknad on suletud. Sõpradel on meie garaažiukse kaugjuhtimispult, aga uks ei avane. Hiljem selgub, et keegi oli garaažis voolu välja lülitanud, seepärast ei saanudki ust avada. Õde usub, et Clyde on majas. Naabrid püüavad teda veenda, et Clyde’i seal ei ole: esmaspäeval oli meie maja ette pargitud kuus autot ja nad on veendunud, et autod lahkusid koos Clyde’iga. Ometi hüüab õde: “Clyde, Clyde!” Kohale jõuab politsei, kelle õde oli välja kutsunud. Meie naabrid teadsid, et oleme Prantsusmaal. Nad olid üllatunud, et meie maja ümber oli möödunud päeva jooksul nii palju autosid, seepärast otsustati pildistada autode numbrimärke. Politsei helistab läbi haiglad, Clyde’i pole kusagil. Edasi püüavad nad pildistatud numbrimärkide järgi kindlaks teha autode omanikke. Tulemuseta. Omanikke ei leita… Politsei otsustab kontrollida, ehk on Clyde juba lennujaamas. Õige pea saab selgeks, et lennujaamas teda pole. **
Reis Eestisse tuli mahutada ühe tööpäeva sisse, kuna juba teisipäeval, 18. mail pidin olema tagasi Pariisis, et osaleda õhtusöögil uue ametisse astuva rahvusvahelise majandusorganisatsiooni OECD peasekretäriga. Kolmapäeval, 19. mail pidin lendama Tunisesse oma volikirjade üleandmisele Tuneesia