Proloog
„Seetõttu mõisteti süüdistatavale tingimisi karistus ja trahv kuuekümne päevamäära ulatuses, üks päevamäär sada krooni.
Selline on kohtu otsus.“
Linnakohtu esimees kogub enda ees olevad paberid kokku, klõpsab pastapliiatsil korgi kinni ja pistab selle pintsaku põuetaskusse. Näen, kuidas ta mõtlikult suud prunditab, otsekui kaaluks, kas jääda paigale.
Siis kummardub ta ettepoole ja vaatab mind üle prilliserva.
„Muidu oleks mu isiklik soovitus süüalusele, et ta püüaks vabatahtlikult leida mingisugust ravi, näiteks viharavi. Võimaliku siia tagasi jõudmise korral ei suhtu kohus enam sama heatahtlikult.“
Ta teeb pausi ja käib välja veel ühe kaardi:
„Õnn kaasa.“
Kas ma lihtsalt kujutan ette, et mu üks suunurk tõmbleb? Tahtmatu naeratus või ehk pigem vastikust väljendav grimass.
„Aitäh,“ pomisen ja vaatan käsi oma süles.
Kümme minutit hiljem seisan koos oma advokaadiga raekoja ees. Emil Santesson heidab pilgu mobiiltelefonile ja kohendab mantlikraed.
„Nojah,“ ütleb ta. „See oli ilmselt absoluutselt parim tulemus, mida me loota võisime. Ma mõtlen, arvestades asjaolusid.“
Ma ei vasta. Mõtlen, et tal on ilmselt õigus. Välismaailma pilgu läbi on asjaolusid ilmselt tõlgendatud kergendavana, kuid
mitte piisavalt, et mind päris kõrvetamata jätta. Trahvi olin ma oodanud; Santesson oli selle mulle selgeks teinud, kuid teiseks juhiseks polnud ma valmis.
„Viharavi,“ pomisen. „Ma ei tea ...“
„Ma aitan sind mõne kontaktiga,“ katkestab mind Santesson, samal ajal kui tema mobiiltelefon piiksub. „Praegu on tähtis, et sa tegeleksid oma olukorraga ja otsiksid abi, et oma ... probleemidega toime tulla. Me ei taha ju mõne kuu pärast jälle siin tagasi olla?“
Kõigepealt noogutan ja siis raputan nõusolevalt pead, näitan, et mõistan ja nõustun, kui kuulen taas tema mobiiltelefoni piiksumist. Märkan Santessoni näol korraga stressi ja otsustavust, kui ta sunnib end seisma jääma, et minu võimalikele küsimustele vastata, ise mõtetes juba kaugel.
See konkreetne pilk on mulle liigagi tuttav, kuid seekord ei tekita see minus soovi täiest kõrist karjuda. Tegelikult tunnen ma samasugust kergendust kui Emil Santesson, et meie teed lahku lähevad.
„Jah, aitäh,“ ütlen ma, sirutades käe ja sundides end naeratama.
„Ma saadan kontaktid juba täna pärast lõunat,“ ütleb Santesson. „Hoolitse nüüd enda eest.“
Hoolitse nüüd enda eest.
Need sõnad äratavad üles selle, mida ei tohi äratada, ja saadavad väikese vihapurske otsmikusagarast läbi ninasõõrmete välja.
Noogutan kohusetundlikult.
Ma pean sellele kontaktisikule otsekohe helistama, mõtlen ma ja näen, kuidas Santessoni mantlihõlm tuules lehvib, kui ta mobiiltelefoni kõvasti kõrva vastu surub ja pikkade sammudega mööda tänavat eemaldub.
1. PEATÜKK
Esimene külastus
„Mis sind siia tõi?“
Minu ees istuv naine naaldub päevinäinud pöörleva tugitooli seljatoele, haarab väikese märkmiku ja tõstab jala üle põlve.
Formaalsused on meil juba läbitud: kümme lühikest teraapiaseanssi viie nädala jooksul, teisipäeviti ja neljapäeviti. Võimalikud tühistamised, millest teatatakse vähem kui kakskümmend neli tundi ette, on tasulised. Olen valinud makseviisiks Swishi telefonimakse; see kõik tundub kuidagi normaalsem, igatahes vähem dramaatiline, kui ma maksan selle nalja eest niisamuti, nagu maksaksin lõunasöögi eest.
Nüüd ma peegeldan tema liigutusi, toetan selga ja tõstan jala üle teise, liigutan veidi jalalaba. Mobiiltelefon on välja lülitatud, aga ma hoian seda süles.
Ta naeratab.
Ma üritan naeratada.
„Ma ei tea tegelikult,“ ütlen ma.
Vale.
Mitte ainult linnakohtu kohtunik ei soovitanud mul abi otsida. Viimase paari nädala jooksul on sama soovitanud kokku
kuus inimest, kes on vähemal või suuremal määral minu eluga kursis olnud.
Sa pead minema ja kellegagi rääkima. Järgnev vaikus paneb mu üle kere surisema. Kas nii hakkabki olema järgmised kümme tundi? Tema oma seljatoele naaldunud huviga, kõigutades Birkenstockis jalga. Mina küsitletava pingil, puine ja valvas.
Märkmik psühholoogi süles on veel puutumata, kuid pastapliiats on valmis. Ja minu kõrval väikesel laual ongi karp taskurätikuid. Tõepoolest on.
Kogu see stsenaarium tõmbab suunurgad krampi ja ma mõtlen hämmeldunult, kas ma hakkan naerma või puhken nutma.
Aga ma pean vastama, tuletan endale meelde, ma pean nüüd midagi ütlema.
„Eks viimasel ajal on juhtunud palju asju, mis pole lasknud mul ennast just hästi tunda,“ üritan ma.
Saan vastuseks kinnitava noogutuse.
„Ja kuidas see väljendunud on? Mainisid telefonis, et sa oled teinud midagi, mille tõttu sattusid kohtusse ja said trahvi.“
„Mille ma olen ära maksnud,“ lisan kiiresti. „Viimse kui ööri.“
Ta noogutab jälle, kommenteerimata. Näib ootavat, et ma jätkaksin. Ma kõhklen jälle. Nüüd on vaja sõnad õigesti ritta saada.
„Kuigi ausalt öeldes olen ma viimasel ajal öelnud ja teinud ka muid asju, mis ... Noh, mis ei olnud võib olla nii ... hästi läbi mõeldud, eks. Asju, mis on mõjutanud ka teisi. Aga mingil põhjusel olen ma olnud nii ... vihane. Kunagi varem pole nii olnud,“ lisan ma.
„Kõlab sedamoodi, et sul on ka teisi emotsioone, millega võidelda. Võib olla kurbus, hirm.“
„Võimalik,“ pomisen tõrjuvalt. „Aga enamasti olen ma vihane. See ongi probleem.“
Ta naeratab taas ja kallutab end veidi ettepoole.
„Tead, Astrid. Siis ma arvan, et sa peaksid mulle jutustama, mis juhtus. Mis pani sind reageerima nii, nagu sa kirjeldad.“
Ma surun alla ohke.
„Ma ei tea, millest alustada,“ ütlen ma, laiutades käsi, nii et mobiiltelefon libiseb põrandale.
Saan lühikese hingetõmbeaja, kuni ma selle üles võtan, ja mõtlen, kuidas saaks seda lugu rääkida sidusalt ja usutavalt.
Et ta jaksaks kuulata.
Otsemaid tundub see kõik mõttetu. Miks ma pean siin istuma ja paiskama välja asju, mis pole ilmselt ei unikaalsed ega eriti põnevad? Kulutama ära kümme tundi kellegi elust, kes on õpingute ajal lugenud kindlasti psühholoogia kõige põnevamaid juhtumeid ja diagnoose, ilmselt kõrgelennuliste ambitsioonidega, et suudab päästa oma patsiente nende endi eest, kuid kes nüüd on sunnitud oma päevad veetma keerlevas kunstnahast tugitoolis, kuulates järjekordset keskealist naist, kes kurdab selle üle, kuidas elu on läinud.
Ei, asjad ei lähe alati nii, nagu me arvame, mõtlen endamisi, vaadates psühholoogi poole. Ei sinul ega minul.
Ütlen valjusti:
„Kui kaugele ma peaksin ajas tagasi minema?“
„Nii kaugele kui soovid. Ja sa võid alustada ükskõik kust, pole tähtis, millises järjekorras sa seda räägid.“
Mõni sekund maadlen nende sõnadega. „Pole tähtis, millises järjekorras ...“
Kas miski juhtunust on oluline? Kas mul on mõtet siin istuda ja raisata nii tema kui ka enda aega?
Ja miks see inimene ei võiks esitada konkreetseid küsimusi?
Eelistatavalt selliseid, millele saab vastata jah või ei.
Mida kuradit mul öelda on?
Ma avan suu, et protesteerida, aga kaotan järje ja istun seal sõnagi lausumata, kuni vaikus muutub väljakannatamatuks.
Siis kuulen, kuidas ma rääkima hakkan.
12. PEATÜKK
„Sa pead vastama, kui ma helistan, kas sa ei saa siis aru, et ma olen mures?“
„Ma seisin Nacka Forumis, palju rahvast oli. Mõtlesin, et parem helistan koju jõudes tagasi.“
„Rääkisin just Ollega ja ta ütles, et sa ei söö peaaegu midagi ja lihtsalt lamad voodis, rulood alla tõmmatud. Ta ütleb, et sa oled end täielikult isoleerinud ja pole suvi otsa väljas käinud. Kas see on tõsi?“
„Olle liialdab. No okei, jah, ma olen olnud üsna masenduses. Aga nüüd on parem.“
„Miks sa mulle midagi ei öelnud? Ma olen ju sulle mitu korda helistanud pärast seda, kui me Callega Prantsusmaalt koju jõudsime, aga sa ei rääkinud. Ma saan aru küll, et see on raske, ja ma ei vabanda kuidagi isa tegu, aga sa ei saa end niimoodi täiesti maha matta. Inimesed kohtuvad iga päev uute inimestega ja lahutavad.“
„Iga päev ... Oled sa kindel?“
„Saad aru küll, mida ma mõtlen. Tähendab, ma saan aru, et see on sinu jaoks suur muutus, kuid sa saad sellest üle. Ja vähemalt saad maja endale jätta, ütles isa. See on ju ka väike lohutus, kas pole?“
„Võib olla.“
„Kindlasti on see palju rohkem väärt kui Dalarö, kuigi seal on pärast seda, kui ma eelmise aasta suvel seal käisin, väga ilusaks muutunud. Mul polnud aimugi, et te pidite seda nii suurelt remontima.“
„Minul ka ei olnud. Nii et te olete seal käinud?“
„Jah, me käisime juuli alguses ühe korra. Ja me oleksime hea meelega ka sinu juurde tulnud, kui sa ei oleks öelnud, et sulle ei sobi, nagu sa ehk mäletad. Ei jaksanud meiega sel hetkel kohtuda, ütlesid sa.“
„Nagu ma juba ütlesin, ei tundnud ma end kuigi hästi. Kas teil oli seal tore? See kõik ...“
„Sa mõtled, kui tema oli seal?
„Kas ta oli?“
„Ei, ei olnud. Ma tean tema kohta vaid seda, et tema nimi on Sara Forsberg ja tal on kaks vintagepoodi, üks Kopenhaagenis ja teine siin Stockholmis, vist kusagil Östermalmis.
Vist müüb ainult eksklusiivsete kaubamärkide riideid, Chanel, Dior ja sellised, aga tundub, et tal läheb väga hästi.“
„No väga tore siis.“
„Igatahes ma arvan, et isa sai aru, et see kohtumine toimuks natuke liiga vara ja et see võib olla tundlik nii meie kui ka tema jaoks. Ka sinu jaoks, mõtles ta ehk ka. Ta tegelikult muretseb sinu pärast ja soovib väga, et sinuga oleks kõik korras, vaatamata kõigele, mis on juhtunud.“
„Väga lahke temast.“
„Tegelikult ei tunne ka isa selle kõige sees ennast hästi.“
„Ma olen kindel, et tunneb.“
„Sa räägid imelikult. Oled nagu kuidagi välja lülitatud. Kas sa oled täna midagi söönud?“
„Ma olen lihtsalt natuke väsinud.“
„Mida sa Nacka Forumis tegid?“
„Vabandust?“
„Vabandust, et ma küsin.“
„Ostsin riideid ja jõin kohvi. Sõin võileiva ka. Okei?“
„No igatahes tundub, et sul on nüüd parem. Sa pead ju varsti tööle tagasi minema, eks?“
„Tegelikult homme.“
„Noh, väga hea. Mõnus on saada jälle tagasi vanadesse rööbastesse, eks ole? Lastel on kindlasti kahju, et nad sind kogu suve ei näinud. Nad igatsevad oma vanaema ja neile ei olnud lihtne selgitada, et me ei ole teretulnud. Kas sa tead, kui ammu me näinud ei ole?“
„Lihavõtte ajal käisite vist siin?“
„Märtsis jah. Ja nüüd ei ole meil aega Stockholmi sõita enne ... Oh jumal, ema, mis jõuludest saab?“
„Kulla Hanna, ma ei tea. Mul on olnud muid asju, mille peale mõelda.“
„Ma ei saa tõesti aru. Kõigepealt lamad kodus masenduses terve suve ja nüüd äkki tundub, et sind ei huvitagi, mis saama hakkab.“
„Tead mis, Hanna? Mind vist tõesti ei huvita.“
Kui me kõne lõpetasime, oleks minust nagu kogu õhk välja läinud. Jäin apaatselt köögilaua taha istuma, pilk tühi. Ema ja tütar: eluaegne võitlus, ühelt poolt tahe kinni hoida ja teiselt poolt lahti murda. Muutuda ja alles hoida. Tõrjuda ja klammerduda.
Pojaga oli asi lihtsam.
Neil kordadel, kui Olle sel suvel läbi astus, veetis ta suurema osa ajast külmkapi juures. Ta oli sõnagi lausumata visanud ära tema enda eelmine kord kaasa toodud avamata
valmistoidupakendid ja toonud uued söögid, küsinud, kas ma ei taha jalutama minna, kuid ei püüdnud mind kunagi veenda, kui ma keeldusin, osutas, et maja tuleks koristada, kuid ei võtnud tolmuimejat välja. Jäi kohvi jooma, aga pilk alati kellal. Küsis, kuidas ma end tunnen, kuid ei manitsenud mind iialgi.
Olle ei ole kunagi püüdnud mind kasvatada, ta ei sea mu otsuseid kahtluse alla, vähemalt mitte pärast seda, kui ta kodust lahkus. Ta laseb mul olla.
Hanna ei ole mul kunagi olla lasknud.
Tegelikult ei ole me vist kunagi omavahel rääkinud, ilma et ta oleks mind üle kuulanud, kommenteerinud, soovitanud, midagi kahtluse alla seadnud, manitsenud.
Isegi nüüd, kui ta on täiskasvanu ja tal on oma pere, ei ole kadunud tema pidev soov mind muuta – või mure selle üle, et ma võingi tegelikult muutuda.
Olle vaatab kella, kallistab mind ja tormab minema.
Minu lapsed.
Kaks inimest, keda ma üle kõige armastan.
Minu vangivalvurid.
Ohates vaatasin pitsakarpi, mis ikka veel puutumatult köögilaual lebas.
Pärast seda, kui olin jätnud pool baguette’i Nacka Forumisse ja kiirustanud koju, et Hannale helistada, olin ma uitmõtte ajel hüpanud väljaku ääres asuvasse pitsarestorani. Auk seinas, kus oli laud ja neli tooli, juhuks kui keegi vastu ootusi peatub ja kohapeal sööb, selle asemel et koju kaasa osta.
Ainus inimene, keda ma olen näinud selle laua taga istumas, on omanik ise, väikseruudulistes pükstes ja mustades plastplätudes, pilk mobiiltelefoni külge kleepunud, püüdes uksekella
helisemist oodates aega veeta. Erinevate pitsade nimekiri on pikk ja kõigile peaks olema selge, et vaevalt saavad kõik pakutavad hõrgutised olla midagi muud kui külmutatud, konserveeritud või võltsitud saatelehega.
Millegipärast olin tellinud marinara. Nüüd avasin ma kaane. Külmad krevetid, konservipurgist pärit karbid ja hangunud juust.
Hanna sõnad kajasid ikka veel peas. „Mõnus on saada jälle tagasi vanadesse rööbastesse, eks ole?”
Õnneks ei oodanud ta vastust. Tõenäoliselt ei oleks see talle meeldinud. Ka see mitte.
Püüdsin peast visata mõtteid homsest tööleminekust, tõmbasin ühe pitsatüki lahti ja pistsin suhu. Tegelikult polnudki paha. Johanil on ilmselt õigus, mõtlesin ma ja lasin hammastel kummilaadset tigu puruks jahvatada.
Alaarenenud maitsesibulad.
See mõte tõi kaasa teise ja järgmisel sekundil leidsin end mööda järsku keldritreppi pooljoostes taas veinikeldrisse laskumas.
Seekord tõmbasin ühest alumisest riiulist välja valge veini pudeli ja püüdsin silti lugeda. Hämaras keldrivalguses sain aru vaid sellest, et tegemist oli mingi Chardonnay’ga. Sellest, milline vein sobiks kõige paremini külma marinara’ga ehk kummist rannakarpide ja purgikrevettidega, polnud mul aimugi ja ausalt öeldes ei süvenenud ma sellesse – mul oli lihtsalt vaja paar klaasi, et mõtted homsest päevast eemale saada, muud ei midagi.
Alles siis, kui ma olin närvi ajavalt kaua köögisahtlites ringi tuhninud ja lõpuks leidnudki ühest korgitseri, sain aru, et ka sellel pudelil on keeratav kork. Loomulikult olin jõudnud valida järjekordse pudeli Johani köögiveinide hulgast ja
mõtlesin minna tagasi keldrisse, et see millegi parema vastu välja vahetada, kuid ei viitsinud. Tõenäoliselt ei tunneks ma niikuinii erilist vahet.
Kakskümmend minutit hiljem voltisin pitsakarbi kokku, võtsin pudeli kaasa ja läksin elutuppa.
Laetuld põlema panemata vaatasin hämaruses oma kodu.
Paks valge vaip, mille Johan ostis, kui ta tüdines endisest vanamoelisest vaibast, mis oli seal olnud meie sissekolimisest saadik.
Seinal kunstiteosed, mille kohti ta pidevalt vahetas, otsides optimaalset paigutust. Murtud valgeks värvitud seinad, ümber ehitatud põrand, mööbel ja nipsasjad, mis mu vanavanemad olid maha jätnud, kuid mis Johan oli aja jooksul silma alt ära pannud, et teha ruumi moodsamale sisustusele, mis oli kaugel sellest isepäisest segadusest, millega vanaema ja vanaisa olid end ümbritsenud.
Kõik, nagu see nüüd välja nägi, oli Johani looming. Korralik, nagu mingi ajakirja kaanelt. Tema oli see, kes nägi, mis kokku sobis või mis tuli ümber paigutada või välja vahetada, kes teadis, mida tasub renoveerida ja mis tuleks prügimäele viia.
Mina omalt poolt olin aia enda peale võtnud. Nii nagu Johan nägi, et mõni maal oli mõne millimeetri võrra paigast ära, vajas uut raami või puhastamist, märkasin mina oma kullipilguga vähimatki vihjet lillede, puude ja põõsaste täide, seente või kahjurite külaskäigule. Ja ma teadsin täpselt, mida teha, et sissetungijatest vabaneda.
Minu jaoks jääb Nacka suur maja alati kohaks, kuhu vanaema mind oma vanas bordoopunases Citroënis sõidutas, kui mu emal oli jälle „raske periood“ ja ta end paariks nädalaks magamistuppa sulges. Just aias koos vanaemaga õnnestus mul hetkeks vabaneda nii murest, et pean peagi koju Klippgatanile tagasi pöörduma, kui ka ärevusest, et ma ei saagi enam kunagi tagasi koju.
Võib olla oli ema pärinud selle kombe oma isalt. Ka vanaisa võis maailma aegajalt välja lülitada. Päevad ja nädalad võisid mööduda, ilma et teda oleks näha rohkem kui mõnel korral, siis kui ta väljus oma ateljeest sööma või tualetti.
Siis manitses vanaema nii ennast kui ka mind majas ettevaatlikult liikuma, et me ei mängiks muusikat ega trambiks puukottadega trepil, kuigi mõnikord ma protestiks just nimelt seda tegingi.
Üks asi oli see, et ema näis oma „rasketel perioodidel“ minu olemasolust täielikus teadmatuses olevat, kuid vanaisa oleks võinud vähemalt teada, et ma olen olemas.
Ema puhul ei tulnud nendest perioodidest iial midagi head.
Vanaisa puhul oli tulemuseks tavaliselt järjekordne maal.
Siis, kui ta oli tulemusega rahul, tuli ta oma plekiliseks värvitud sinises töömantlis toast välja, habetunud ja hoolitsemata, kuid särades nagu päike.
Siis tahtis ta suhelda, oli vanaemale aias seltsiks, istus klaasi konjakiga lamamistoolis, samal ajal kui vanaema neljakäpakil rohis. Siis nimetas ta mind oma väikeseks trollilapseks ning rääkis pikki ja üksikasjalikke lugusid oma nooruspõlvest Pariisis ja kõigist kuulsustest, kellega ta on jaganud värve ja lõunasöögikarbi sisu. Ma ei tea tänaseni, kui palju ta välja mõtles ja mis kogu ta jutust tõsi võis olla. Tol ajal polnud see oluline.
Oluline oli vaid see, et ma istusin just siis Nacka aias taburetil ja jõin limonaadi ja et mõtted emast, kes oli üksi linnas, olid hetkeks mattunud vanaisa juttude alla.
Suur valge maja, mis oli alati olnud osa minu elust. Minu lapsepõlv, mu teismeiga, mu abielu, mu lapsed; kõik oli mahtunud nende seinte vahele.
Nüüd vaatasin ringi ja miski ei tulnud tuttav ette.
