KUHTUV VALGUS DANIEL AUBREY
ORKNEY MÜSTEERIUMITE TEINE RAAMAT
Laupäev, 21. juuni 1997 –
Kell oli saanud juba üle südaöö, aga valgust jagus ikka veel piisavalt, et näha rannikul seisvat talumaja. Michael märkas seda randuvast paadist, maja must kogu kõrgus ülejäänud ammuilma hüljatud hoonete sakilise siluettide kohal nagu viimane mädanev hammas naeratavas suus.
Ta klammerdus jäise reelingu külge ja püüdis judinaid maha suruda. Mõtles ema sõnadele: „Sama hästi võiks keegi üle su haua kõndida“ ja tundis ootamatut kurbuselainet, millele järgnes palav soov ema kaisutada, mida ta polnud tundnud enam aastaid. See oli üllatav ja talle jõudis pärale miski, mida ta juba teadis, aga püüdis eirata: see kõik oli üks kuradi suur viga.
Pilk selja taha, teiste poole. Keegi ei paistnud tema muret jagavat. Tal oli tarvis end kokku võtta, et nad ei märkaks, kuidas paanika hakkas võimust võtma. Tema võimalus protesteerida oli tulnud ja läinud tund aega tagasi, kui nad istusid Rabbie külmas küünis, ise enesekindlusest ja savust pilves ja kuulates „What’s The Story, Morning Glory?“ üha uuesti ja uuesti otsast peale. See polnud tema valik; tema oleks nõustunud millega iganes, et mitte kuulda viiendat või kuuendat korda seda kuradi „She’s Electricut“. Aga ta kinnitas endale, et isegi kui ta oleks tookord midagi öelnud, oleks ta viis ühe vastu alla jäänud.
Rabbie, Jake ja kolm tüdrukut tahtsid kõik minna. Ta oleks paistnud nagu ehtne pussuhunnik. Pealegi see pilk, mille Alice talle oma suurtest kaunitest rohekaspruunidest silmadest saatis. Ta oli nüüd
seitseteist, mitte enam jõmpsikas. Oma sõpradest arvatavasti viimane, kes keppi saab, kui nende jutud tõele vastavad. See oli tõesti jube piinlik. Ja Alice’i puhul juhtus harva, et ta ööseks kodust välja sai ja see oli nende esimene võimalus natuke aega päriselt omavahel olla. Ja kui
siis Rabbie, täis kui tarakan, oli lõuanud, et nad peaksid tema isa paadi ära ajama, sellega Copinsaysse sõitma ja veetma öö asustamata saarel ennast lampi juues, oli ta teistega koos rõõmsalt kaasa huilanud.
„Persse kõik, las käia!“ oli ta hüüdnud.
Ehk isegi kinnitanud: „Mida hullu seal juhtuda saaks?“
Põhjakaare serv helendas ikka veel kollakasroheliselt. Päike vajus selle taha üksnes korraks, et vähem kui nelja tunni pärast, aasta kõige pikema päeva koidikul uuesti tõusta. Sügavsinine taevakumm kõrgel saare kohal oli piisavalt hele, et peita tillukest kuusirpi ja kõiki tähti peale kõige eredamate. Rabbie lülitas paadimootori välja ja alus triivis vaikselt rannaäärse väikese puidust kai poole. Tekilt nägi Michael, et nad silduvad liiga kiiresti ja paat põrkas vastiku raksatusega vastu kaid. Rabbie oli üks kuradi nuhtlus kaelas, kes ei teadnud paadisõidust sittagi isegi kaine peaga. Copinsay jäi South Ronaldsayst vähem kui tunniajase sõidu kaugusele, aga nad poleks pidanud seda sõitu mingil juhul ette võtma ilma kõigepealt ilmateadet vaatamata. Michael hoidis suu igaks juhuks kinni. Ta ei küsinud sedagi, kuidas Rabbie isa endale niisugust paati lubada sai või miks arvataval karjakasvatajal seda üldse vaja läks. Rabbie oli talle pigem sõbra sõber, nad ei tundnud teineteist kuigi kaua, aga ta oli juba aru saanud, et kui asi puutus tema perekonda, siis oli parem mitte liiga palju pärida. Michael hüppas paadist kaile lootuses, et ei kuku läbi viimaste alles jäänud pehkinud laudade, mille peale polnud jalg aastakümneid astunud, ja viskas samal ajal pilgu paadikerele, et näha, kas see on viga saanud, seejärel ulatas Alice’ile käe. Kai kõikus ta jalgade all nagu
Daniel Aubrey
köissild, kui ka Jake selle peale hüppas. Jake pöördus kiiresti ümber, et aidata Kelly alla enne, kui Rabbie jaole jõuab, jättes Isla abistamise Michaeli ja Alice’i hooleks. Isla näoilme ütles, et kui Michael oleks varem oma suu lahti teinud, oleks ta alla jäänud ehk ainult häältega neli kahe vastu.
„Kes jääb viimaseks, kepib Isla Gunni.“
Rabbie hääl lõikas läbi videviku, sellele järgnes paar sekundit hiljem plartsatus, kui see pöörane molkus vette hüppas. Saar kaikus merelindude kisast, pilvetäis musti linde lendas sissetungijate hääle peale helendavasse taevasse.
„Mölakas,“ pomises Isla. Tüdruk langetas pea, blond tukk langes silmade ette, kui ta näperdas hõbekäevõru oma peenikesel randmel.
Rabbie asus teele mööda kitsast liivariba, mis kulges saare suunas.
Mõlemalt poolt kerkis tõusuvesi üha kõrgemale. Kelly ja Jake astusid tema ees vana talumaja suunas ranna teises otsas. Isla ja Alice ootasid kaugemal, kuni Michael otsi kontrollis – ja siis veel kord üle kontrollis. Juba siiatulek oli iseenesest halb mõte, saarele lõksu jäämine oleks ehtne õudukas.
„Ma ei magaks Rabbie Cleatiga ka siis, kui ta oleks viimane mees maa peal,“ ütles Isla.
„Ära tee sellele lollile sitapeale komplimenti,“ vastas Alice. „Ta pole mingi mees. Eriti kui Sally McGregori jutt on tõsi.“
Tüdrukud itsitasid sellisel vandeseltslaslikul moel, mis pani Michaeli munad krimpsu tõmbuma.
„Sa naeratad täna õhtul esimest korda,“ ütles Alice ja pani käe Isla õlale.
„Noh, see õhtu ei lähe ka päris nii, nagu mõeldud oli, ega ju?“ Isla noogutas eespool rannal kõndiva kolmiku poole.
„Sina ja Jake? Kurat võtaks, kas sa sellepärast üldse olid nõus täna kaasa tulema?“
„Noh, ma pole siin ju selle sitakoti Rabbie pärast? Ja see siin on juba võetud.“
Isla vilksas vaadata Michaeli poole, kes vaikides nende kõrval mööda liiva kõndis, ja tüdrukud puhkesid taas naerma.
„Jake’ile ei lähe Kelly-sugused tüdrukud üldse peale,“ vastas Michael.
„Ahah, muidugi, teie kaks olete ju parimad sõbrad, eks?“ suskas Isla.
Michael kehitas õlgu. „Muidugi oleme sõbrad. Kas parimad, seda ma ei tea.“
„Ah, lõpeta ära – te olete koolis ju kogu aeg ninapidi koos. Nagu särk ja perse,“ ütles Alice.
Michael tundis, kuidas põsed hõõguma hakkasid. Ta lootis, et tüdrukud hämaruses seda ei märka.
„Kas ta mõnikord minust ka räägib?“ küsis Isla.
„Sinust?“ See sõna jäi Michaelil peaaegu kurku kinni. Jake Drever kulutas palju aega paljudest tüdrukutest rääkimiseks – ausalt öeldes oli see kuradi tüütu –, aga Michaeli meelest ei olnud ta Islast küll kordagi juttu teinud.
Siiski ei suutnud tema olla see, kes kustutab õrna lootusesädeme, mis Isla silmades hetkeks süttinud oli.
„Vist jah… Ta on sinust rääkinud küll. Sa meeldid talle.“
Kahvatu helk valgustas Isla silmavalgeid, kui ta vilksamisi Michaelile otsa vaatas. Siis pöördus ta Alice’i poole.
„Kui ta kepib sama hästi kui valetab, siis ootab sind ees üks sitt öö.“
Michael tundis, kuidas veri talle uuesti näkku kerkib.
Daniel Aubrey
Nad jõudsid teistele järele. Rannariba hargnes kaheks ja kulges edasi mõlemal pool kolmnurkset maakeelt, millele oli püsti pandud talumaja ja veel paar väiksemat hoonet. Talusulaste majad, kes olid elanud siin ajal, mil Copinsayl oli veel tegus kogukond. Michael oli kuulnud, et seda maad harinud perekonnal oli kolmteist last ja kusagil siinkandis pidi olema isegi vana koolimaja. Suurem osa tühje aknaavasid oli kaetud metallvõredega. Luitunud sildid käskisid eemale hoida.
Nad ei võtnud seda hoiatust kuulda.
Jake katsus talumaja eesust. See maja oli vähemalt terve, akendel klaasid ees ja märkimisväärselt heas seisukorras, arvestades, et viimased elanikud lahkusid siit rohkem kui neljakümne aasta eest. Puidust uks oli lukust lahti, aga kinni kiilunud. Jake hakkas õlaga ust lahti lükkama, kui Rabbie selja tagant hooga ligi hüppas ja temast ette jõudis. Puit ragises ja purunes pilbasteks, kui uks pärani lendas. Rabbie lendas pea ees esikusse ja pahvatas laginal naerma nagu hüään. Michael seisis teiste selja taga. Ta vaatas, kuidas närviline itsitamine lainetas läbi seltskonna. Temani see ei jõudnud. Ükshaaval kadusid nad majja, jättes Michaeli üksinda seisma, kuulama tuult, mis vilistas majade vahel, kus tontlik hämarus heitis läbitungimatuid varje, ja kuulama mere lõputut ohkamist enda ümber. Iga natukese aja järel raputas maastikku sügav kõmin nagu kahurituli lähedaselt lahinguväljalt. Ta taipas, et see on Põhjamere lõputu rünnak, mis kõmmib vastu rannakaljusid saarekese teises servas. Oli kummaline tunne viibida kohas, kus sinu teada polnud kedagi teist. Ta arvas, et see oli tal esimene kord elus midagi sellist tajuda. Poisi pilk kleepus talumaja vastas seisva lobudiku mustavate aknaavade külge ja ta püüdis kujutleda, milline see võis välja näha siis, kui seal elasid inimesed. Kujutlusvõime lendas
üle võlli, kui ta kujutas ette kõiki neid inimhingi, kes olid seal elanud ja olid nüüdseks kadunud, ja jälle käis temast üle judin.
„Kõik korras?“
Alice ootas ukselävel ja lükkas kastanpruuni juuksesalgu näolt eemale.
Ta noogutas. „Kahju ainult, et jopet kaasa ei võtnud.“
Alice astus lähemale. Poiss naeratas, kui Alice haaras tema käed ja asetas need ümber oma piha. „Tule võta mind kaissu, hakkab parem.“
Kui tüdruk teda suudles, tundis Michael elektrilööki oma nahal, mille järel algas liikumine tema pükstes ja ta palus mõttes jumalat, et Alice seda ei märkaks.
Alice hakkas itsitama, huuled endiselt poisi omadele surutud.
„Tundub, et sa hakkad üles soojenema,“ sosistas ta ja see tegi asjad üksnes hullemaks.
Kuradile kõik, see oli uskumatult hea. Ta püüdis oma pead selgemaks saada, viibida lihtsalt selles hetkes ja nautida, aga teda ujutasid üle vastukäivad tunded. Ta tahtis Alice’it hullusti, nii hullusti. Aga kui asi oli tõesti nii, siis miks tundis ta ka seda, mis…
Neid lahutas puidu raksatus majas, millele järgnes Isla kriise.
Elutoas oli keegi tõstnud aknalauale küünist kaasa võetud akulaterna. See väreles ja heitis pikaks veninud varje üle kesiselt möbleeritud ja klaustrofoobiliselt madala laega toa, kus õhk oli niiskusest paks. Kardinad olid endiselt poolenisti ette tõmmatud, tugitool ja puidust kiiktool lähestikku lükatud ja toanurgas seisis laud kolme tooliga. Neljas oli Rabbie jalge ees pilbasteks.
Kui Michael ja Alice sisse tormasid, haaras Jake järgmise tooli ja virutas selle kogu jõust vastu seina, kus ka see lendas luud ja liha läbistava raksatusega tükkideks.
Isla kriiskas jälle, käed kõrvadel. Kelly naeris.
Daniel Aubrey
„Mida kuradit te seal teete?“ karjus Alice.
„Siin toas on kuradi külm,“ ütles Jake, haarates kolmandat tooli. „Meil on vaja tuld teha.“
„Tõsiselt räägid või? See oli kellegi oma. See oli nende mööbel.“
„Nojah, mina küll ei usu, et nad niipea seda otsima tulevad,“ vastas Rabbie ja tema õudne naer täitis kõledat tuba.
Michael pilgutas silmi. Veel üks mööblitükk lendas pilbasteks.
Rabbie haaras viimase tooli. Alice sammus üle toa ja haaras poisil randmest hetkel, kui too hakkas tooli vastu seina virutama just selles kohas, kus laterna kahvatusinises valguses hakkasid Michaelile silma pleekinud laigud, kus kunagi olid rippunud pildid. Ta ei saanud aru, mis juhtus – ehk küünistas tüdruk tema kätt –, aga Rabbie röögatas ja pillas tooli käest. Kelly huilgas jälle, kuid Michael teadis, et see pole enam naljaasi. Viha välgatas üle Rabbie näo nagu leek süttival süütevedelikul.
Keegi ahhetas, kui poiss Alice’ile virutas, hoop kõlas nagu piitsaplaks. Sellest kõigest šokeeritud Michael seisis, nagu oleks talle juured alla kasvanud. Ta oleks pidanud reageerima, aga ta ei teinud seda. Selle asemel hüppas Jake ettepoole ja haaras Rabbiel käsivarrest.
Järgnes möirgekoor. Veel üks kriise.
„Mida perset sa teed, mees?“
„Korista oma kuradi käbarad minu küljest!“
„Rabbie, lõpeta ära!“
Lagi tundus laskuvat jala võrra madalamale. Laterna elektrivalgus ergas valusalt.
Kui kõik rahunesid, seisis Jake Rabbie ja Alice’i vahele, kõik kolm hingeldasid, Jake hoidis Rabbiet vaos, Alice surus kätt põsele. Michael tundis, kuidas kõri kokku tõmbub, kui Rabbie pilgu tema poole pööras, silmavalged sinises valguses hiilgamas.
Tema huuled kõverdusid irveks. „Tahad, tule võta oma eit, WishyWashy1. Pane ta lühema rihma otsa.“
Ta oleks pidanud midagi ütlema, ta teadis, et oleks pidanud.
Aga ei öelnud.
Alice pööras ringi. Ta ei vaadanud Michaeli poolegi, vaid pühkis temast sõnagi lausumata mööda, toast välja.
Poiss järgnes Alice’ile, minnes tema trampivate sammude kaja järel mööda kühmulist puutreppi. Ta leidis tüdruku trepimademe kõrval magamistoast, istumas palja madratsiga kaetud vanal raudvoodil. Teises seinas oli aken, aga õhtutaeva kuma oli liiga nõrk, et end läbi soolakoorikuga kaetud klaasi sisse pressida. Ta nägi vaevu Alice’i nägu, aga kuulis, et tüdruk nutab.
Voodi krääksatas, kui ta tema kõrval istet võttis, aga madrats oli ikka veel üllatavalt kõva.
Michael asetas käe tüdruku omale. Alice tõmbas käe ära.
„Miks sa midagi ei öelnud?“
Michael ohkas. „Anna andeks.“
„Päriselt, kogu lugu? „Anna andeks“?“
„Ma … ma ei tea, mida sa tahtsid, et ma teeksin. See on tema paat, me ei saa…“
„Niisiis võib ta teha, mida tahab? Ta võib mind lüüa, sest me vajame tema paati, et koju saada?“
„Ei, muidugi mitte, ma lihtsalt …“
„Ära hakka, Wishy. Te olete kõik täpselt ühesugused.“
„Kes meie?“
Nõrk valgus libises üle toa – naabruses asuvatel kaljudel seisva majaka valguskiir. See näitas pisaraid Alice’i põsel, kui tüdruk akna
1 Ingl k otsustusvõimetu hädapätakas, pehmo (Tlk.)
Daniel Aubrey
poole vaatas. Ta pühkis need varrukaga ära. „Mehed. Sõnu tegema olete te kanged, aga sel hetkel, kui keegi teid päriselt vajab…“
Michaeli suu avanes, et vastu vaielda, aga ta mõtles järele ja otsustas edasi vaikida. Ta vinnas end kõva madratsi pealt püsti ja astus akna juurde, toetas pea vastu kriimulist klaasi, silmitses vanu varemeis maju ja nende tagant paistvaid põlde. Neli päikesetõusuni jäänud tundi tundusid nagu lõputu igavik. Ta soovis, et võiks minna tagasi ja kakelda, midagi öelda. Ei, persse see kõik, ta tahtis, et saaks minna tagasi küüni ja oma arvamuse välja öelda. Või ehk veel varasemasse aega tol õhtul, kui ta kohtus Alice’iga ja oleks võinud veeta öö temaga, aga mitte Jake’i juurde minna. Majakas vilgatas uuesti ja valgusvihu ajal jäi Michaeli pilgu ette miski, mis oli kirjutatud seinale aknalaua kõrval. Ta kummardus lähemale. Kooruvale tapeedile olid pliiatsiga kraabitud ähmased jooned ja märgid.
Tal kulus üks hetk taipamaks, mis see on.
„Ei ole olemas! Alice, tule vaata seda.“ Tüdruk ei liigutanud.
Michael pöördus tagasi märkide poole seinal. Jooned ja tähed, vaevu nähtavad nõrgas valguses. S. Groat, ’23. C. Groat, ’27. Siin elanud inimeste nimetähed ja perekonnanimed. Need pidid olema selles toas elanud lapsed.
„Keegi on siia seinale kirjutanud,“ ütles ta. „Paistab, nagu oleksid nad mõõtnud laste pikkust. Jeesus, ma ei suuda uskuda, et need on ikka veel…“
Ta vakatas.
Paari üürikese sekundi jooksul mõtles ta, et kujutas seda ette. Miski liikus tema silmanurgas teisel pool akent.
Siis nägi ta seda jälle.
„Alice.“ Ei mingit vastust.
„Alice, tõsiselt, tule…“
„Kao minema ja jäta mind rahule.“
„Õues on keegi.“
Poisi hääl oli vaevu sosinast valjem. Seekord kuulis ta voodiraami kriiksatust.
Paari sekundi pärast tundis ta Alice’i hingeõhku oma põsel. „Misasja?“
Michael ei pööranud aknalt silmi. Kohast, kus ta oli viimati märganud tumedat kuju kiiresti lagedalt platsilt majade vahele kadumas.
„Lõpeta see kuradi lollitamine, Mike.“
„Ma ei lollita, vannun oma ema elu nimel, et ma nägin…“
Seal ta jälle oligi. Inimene. Polnud kahtlustki.
Kes iganes see oli, jooksis ta välja lagunenud talumaja tagant ja otse vanasse koolimajja.
„Näe! Ütle, et sa nägid seda!“
Ta keeras end Alice’i poole, kelle nägu paistis hämaruses luukahvatu. Tüdruk ei öelnud sõnakestki, aga vere kadumine tema naha alt rääkis ise enda eest. Seda polnud Michael endale ette kujutanud.
Nad ei olnud ainsad inimesed sellel saarel.
NELJAPÄEV, 5. JUUNI. TÄNAPÄEV
Vaikus tekitas temas rahutust. See tundus ebaloomulik, isegi siin, väljas, nagu hoiaksid mäed ise hinge kinni.
Politseiinspektor Fergus Muir astus eemale politseiautode kobarast, mis sulges üherealise Rackwicki maantee, ja seisatas asfaldiserval, käsi varahommikuse päikese varjuks kulmude kohal, et vaadata suurt kivimürakat kaugel lopsakal nõmmel. Tuult polnud üldse, selles asi oligi. Meri jäi mõlemal pool vaid miili või kahe kaugusele, kuid karge juuniõhk tundus iseäranis liikumatu. Oru kohal lasus tajutav vaikus vaatamata isegi kõigile neile ringi saalivatele politseivormis meestele ja naistele, kes sibasid maanteel ja Dwarfie Stane’i poole suunduval teerajal nagu putukad kanarbikus. Nagu oleks siinne rahu nii tihe, et seda ei suuda häirida isegi kuriteopaik. See pani Ferguse mõtlema, kas mitte see polnudki põhjus, mis mehe siia surema tõi.
„Vaatad, kas trolle on näha, jah?“
Fergus naeratas läheneva hääle peale. Tal polnud vaja end ümber pöörata, et näha, kes sealt tuleb. Kui vaikust üldse oli võimalik lõhkuda, siis oli politseikonstaabel Jim Brannigan just õige mees, kes sellega hakkama saab.
„Tiba valgevõitu on päeval,“ vastas ta. „Ei usu, et mul nendega näkkab.“
Kell näitas veel vähe, natuke üle kaheksa, aga päike oli juba ammuilma oru vastasnõlva kaljudest kõrgemale tõusnud. Siiski ei paistnud ta veel üleliia eredalt, et kehvasti magatud öö tagajärjed
olematuks kõrvetada. Kõne oli tulnud pisut rohkem kui kahe tunni eest ja Fergus oli end ärkvele ehmatanud üllatusega, et oli üleüldse sõba silmale saanud. Kõigest paari tunni eest, kui õues hakkas sadama, esimesed kahkjaskollase päevavalguse kiired tungisid kardinate vahelt sisse ja valu kõhus näris teda jälle, oli uni jäänud talle tabamatuks. Ta oli põrnitsenud öökappi, näinud sellel lehte paari viimase aspiriinitabletiga ja tühja klaasi ning otsustanud, et seekord neelab ta kaks pulberkuiva tabletti pigem niisama alla, kui ronib voodist välja vett tooma.
Nüüd tuustis ta käega oma kildakarva hallides juustes, pilk püsimas tohutul liivakivist tahukal paarsada meetrit kaugemal. Kõigile teistele, kes polnud selle Orkney üksildase maanurgaga tuttavad, nägi massiivne rahn välja nagu iga teinegi, mille oli laiuvasse orgu maha jätnud seesama liustik, mis mitme aastatuhande eest voolis siinsed mäed ja sünged kaljuseinad. Aga see kalju oli teistsugune, eriline. Isegi enne tänahommikusi sündmusi.
„Äkki just tema ongi see, keda tuleks kogu selles tohuvabohus süüdistada,“ lausus Jim, astudes tema kõrvale. „Troll või hoopis hiiglane. Siinkandis elab vist rahvas, kes sihukesi asju usub.“
Fergus muigas ja vaatas kolleegi poole. Jim lükkas näolt eemale mütsi alt langeva sassis halli juuksesalgu ja silmitses Fergust väsinud pilgul. Arvatavasti põhjuseks pikk öövahetus, mida pikendas veelgi ootamatu sõit Hoysse, aga Fergus teadis paremini. Politseikonstaabel Jim Brannigan nägi alati välja nagu üles soojendatud ja jahtuma jäetud sõnnik. Aga ta oli Orkney politsei tugisammas ja töötanud seal sama kaua nagu Fergus. Tegelikult palju kauemgi. Fergus võis vanduda, et Jim oli vana mees juba siis, kui tema nüüdseks juba rohkem kui veerand sajandit tagasi politseisse tööle läks. Jimile polnud kunagi ette nähtud selle mehe rolli, kes valitakse Šoti politsei värbamiskampaania
Daniel Aubrey
reklaamnäoks ja polnud kahtlustki, et ta oli hädine loodrist jobu, aga kõigele vaatamata ta Fergusele meeldis.
„Ma eeldan, et sina olid sündmuskohal esimesena?“ küsis Fergus.
„Kannan oma risti jah. Tahad kokkuvõtet või on sul vaja veel minut mõtteid koguda?“
„Lase tulla.“
Jim hakkas talle tutvustama asjaolusid, mis selleks hetkeks teada olid. Hädaabikõne tegid pisut pärast kella kuut hommikul turistid, kes leidsid teadvusetu mehe lamamas Dwarfie Stane’is, neoliitikumiaegses hauakambris, mis oli uuristatud hiiglaslikku liivakivirahnu rohkem kui kuus tuhat aastat tagasi ei rohkem ega vähem kui kivist tööriistade ja neetult kange sihikindluse abil.
„Nad ööbisid siinsamas,“ lausus Jim, noogutades teeäärse väikese parkla suunas kahekümne meetri kaugusel. Seal seisis rohelise VW Transporteri kaubiku kõrval kolmekümnendate eluaastate lõpus paar, kes paistsid nüüdseks nende sõidukit piiravate politseiautode keskel võrdlemisi ehmunud. „Ilmselt tahtsid nad olla hommikul esimesed hauakambri külastajad, et see oleks ainult nende päralt. Paistab, et ei läinud korda.“
„Kes haiglast tuli?“
„Iirlane, keegi Keogh’-nimeline. Ma pole seda meest varem näinud.“
Fergus vangutas pead. Ka tema ei tundnud seda arsti, kuigi oli oma arvates nüüdseks teinud koostööd juba kõigiga.
„Selleks ajaks kui meie siia jõudsime, oli arst ta surnuks kuulutanud.“
Ta vaatas oru teise otsa poole. Kiirabikopterist, mis pidi olema välja saadetud, polnud märkigi. Pole just selline asi, mis võiks kahe silma vahele jääda.
Jim luges ta mõtteid. „Neil polnud siin midagi muud teha ja kopter oli vaja tagasi baasi viia juhuks, kui seda mujal tarvis läheb. Nad saadavad tavalise kiirabiauto seda vanapoissi ära viima. Autot pole lihtsalt veel tellitud. Me teadsime, et te tahate kõigepealt pilgu peale heita.“
„On mingitki aimu, kes ta on?“
„Mina pole teda kohanud. Ega sa ometi arva, et ma marsin oma vanuses kogu selle tee üles mäkke?“ Jim noogutas hauakambri poole. „Saatsin Kate’i üles. Ta piiras kõik sisse. Ta on ikka veel siin ja valvab. Igatahes võib öelda, et see on valge mees, silma järgi ehk viiekümnendate lõpus. Arst ütles tema värvist, et ilmselt suri ta kõigest paar tundi enne seda, kui need kaks ta leidsid.“
„Dokumente oli kaasas?“
„Pole vaadanud. Kate teeb kõik eeskirjade järgi. Ta ei puuduta teda ega lase teistel seda teha, enne kui sa selleks loa annad.“
Fergus noogutas. Ta tundis politseikonstaabel Kate Flynni hästi ja tal oli hea meel, et sündmuskoha puutumatuse tagamise eest vastutas just tema, mitte Jim. „Sa arvad, et palju kisa ei millestki?“
Jim kehitas õlgu. „Nojaa, sa tunned mind päris hästi, Fergie-poju. Igavene pragmaatik.“
Fergus muigas omaette. „Laisk sitapea“ oli väljend, mida Jimi kohta jaoskonnas sagedamini kasutati.
„Arst ei öelnud ainult põgusalt vaadates kindlalt, mis mehele otsa peale tegi, aga tema meelest oli surm loomulik,“ lisas Jim. „Pole ühtki nähtavat haava ega sinikat, mitte ainsatki viidet kuriteole. Ta ütles, et paistab, nagu oleks mees roninud kivi sisse uinakut tegema ega ärganudki enam üles.“
Fergus vaatas selja taha parkla poole. Paar seisis ikka veel oma kaubiku kõrval. „Oled nende kahega juba rääkinud?“
Orkney saartel lõõskab suvi, päevad on pikad ja ööd lühikesed. 5000 aastat vanas Dwarfie Stane’i kalju
hauas lamab viisakalt riietatud surnud mees. Kuriteost pole märkigi, aga mehe käsivarrele on kirjutatud kaks sõna.
Kes ta on? Miks ta just seal on?
Asja hakkab uurima skeptiline politseiinspektor Fergus Muir.
Tema tegemistesse topib oma nina kohalik ajakirjanik ja inspektori ristitütar Freya Sinclair, kes omakorda satub aastakümneid tagasi salapäraselt kadunud koolipoisi jälgedele.
Saareelanikele küsimusi esitades paneb ta kaalule palju rohkem kui oma töökoha ja elu, sest tõeotsingute niidid põimuvad ootamatus kohas ja viivad lähemale ka tema enda isa surma põhjustele.
Daniel Aubrey on Šotimaal elav ATH ja autismi diagnoosiga kirjanik, kes on valinud krimisarja toimumiskohaks enda lemmikpaiga Orkney saared ja kirjutanud peategelaseks sarnase diagnoosiga ajakirjaniku Freya Sinclairi.
Sarja „Orkney müsteeriumid“ esimene raamat on „Sünge saar“ (eesti k 2024). www.raamat24.ee
