HIRMUTA NÄHTAV
NOORTEROMAAN
„Hirmuta nähtav“
Autor Liis Lõhmus
Väljaandja MadLiTerature 2025
© Liis Lõhmus ja MadLiTerature
Kujundaja Margit Toovere
Esikülje foto Pixabay
ISBN 978-9916-9929-2-0
ESIMENE
„Sa tahad ju olla nähtud, eks ole ju, Aurora?“
Mul on nii raske keskenduda. Ma lihtsalt ei suuda.
Paber mu ees püsib vaikuses nii ootavalt tühjana. Vaid üks sõrmesirutus pastaka poole laua vasakus servas, pisimate lihaste tööle utsitamine ja ma olekski juba palju kaugemal kui praegu.
Pigistan kätt rusikasse ja viin pilgu oma toa aknale, mille pilust voogab sisse kevadvärskusest pungil, kosutavat õhku.
Märtsi algushetked – ja loodus on juba praegu kihamas soovist oma debüüdiga alustada. Esimesi noote las esindavad väärikad kuldnokad, järje võtavad üle rähnid. Akustilise pärandi oma võsukestele kannavad edasi järgmised kevadekuulutajad, teevad seda sägaril pesakestes, kus pisilindudel on nokad toiduraasukeste ampsamiseks naksevalmis.
Hetkel peavad nad pettuma, sest see pole materiaalne toit, mida nad on saamas, vaid toit hingele ja meelele kevadõitesse pürgimiseks.
Toksan pastaka lukku ning luban endal väikese rahuloleva naeratuse saatel toolileenile lõdvestuda.
Algus on tehtud, ent ilmselt kägardan selle peagi tühiseks nutsakaks kokku. Arvutis kirjutades oleks see märksa lihtsam ja vähem tähtsusetut prügi tekitav. Ent tunda paberi teravust
sõrmepadjandeid riivamas ja silmitseda täpjaid tindiplekikesi nahka imbumas, kuni pigistan rusikat aina rohkem kokkupoole, see on väärikam ja eelistatum variant. Võimalus viibata viimastele sõnadele igaveseks head aega, kuni on kadunud needki.
Isegi kui sisimas närib mind teinekord soov need kägardatud nutsakud uuesti välja võtta ja sirgeks siluda, heldinult naeratada ja teeselda, nagu poleks eelnevat fiaskot toimunudki. Pealegi hakkab see lauajala juures toretsev prügikorv juba üle ääre ajama, mis paneks mind ühel või teisel hetkel niikuinii istmelt püsti tõusma ja suunduma seda kas tühjendama või igaühte paarikümnest paberikäkerdisest sirgu triikima.
Ma ei vali teha hetkel kumbagi ja jätkan veel korralikus seisus oleva paberi põrnitsemist. Loen terve teksti veelkord mõttega läbi. Peamõte tundub ju küll kaunis poeetiline (tärkav kevad), ent ma pole sugugi kindel, et suudan sellest midagi enamat luua.
Praegu tundub seegi needusena, aga ma jätkan sellest kirjutamist, nagu poleks muud enam olemaski, nagu oleksid kõik ülejäänud mõttelennud minust lihtsalt mööda välgatanud. Kui kevad on siin, kui looduse unest virguv taastärkamine on minu käeulatuses ja sõrmeotstel, võiksin peaaegu ehk terve juuni ja kõik pärastised suvekuud mööda lasta, laskudes unustuse habras-meelitavasse sõõri, kuhu varjamine ja peitumine ei pea sugugi kuuluma.
Ent need kuuluvad ometigi ja hirm tiksub minus kaasa nagu sangpomm, muljudes ribisid veel kokkupoole, kuni need sisemised hoobid muudavad minu hingamise pidevalt pinnapealseks ja summutatuks.
Ja nüüd on see varjamine ja peitumine saanud veelgi vastuolulisema kaaslase – ligi kolm ja pool kuud veel ja siis ongi
gümnaasium omadega ühel pool. Kõigi silmis peaksin ma teadma, mida ma pärast lõpetamist edasi soovin teha, kuhu kandideerida. Kõik jätkavad selle korrutamist ja küsimuse tõstatamist järjepideva veenvusega, väsimatu kirega. Põrnitsen neile vastu, surun alla hinges tõusva piinava ängi, mis väänab minu sisikonna kramplikusse umbsõlme.
Keerlen eri võimalikkuste ja tähisteta teede keskel, vaatlen neid enda pöörleva maailma peatamatult karusellilt kui etendust, mille vaatused pudenevad koost enne, kui ma neid üldse hoomatagi jõuan.
Ja seda kõike teades, et minu jaoks on alati olnud ainult üks tee, üks unistus, mida minu hing ihkab.
TEINE
Minu pere on juba kogunenud, nende kehad on suure ümmarguse laua kohal küürakil. Juba oma toast tundsin sõõrmetes midagi õige meeldivat ja tuleb välja, et ma ei eksinudki – ema on valmistanud krõmpsuvaid spargleid juustuga, kõrvale ürdikartulid ja eelküpsetatud lihakotletid. Näljased pilgud lipsavad erk rohelisest salatist märkamatult mööda ja ega minagi seda suuremat tähele ei paneks, kui see nii silmapaistvaks värvi laiguks ei oleks.
Ema tõstab ühe käega kartuleid isa taldrikule ja teisega spargleid minu venna omale. Näen Brunot selle peale nina kirtsutamas, ent ta vaikib nagu kord ja kohus.
Viimaks tõstab ema särava pilgu minule. Ta on ilmselt peale hommikusööki veidi huuleläiget lisanud – mis nüüd kohe tühja läheb – ja veidi soengutki kohendanud. Tema kleit on tavatult valge, nagu oleks see äsja tulnud pesumajast või mõnest muust imeaparatuurist, mitte et mul kummastki variandist aimu oleks.
„Ja ennäe, siit tulebki meie väike koopahiir!“ täheldab ta reipa hüüatusega.
Tõmban näo torssi, sunnin end midagi poolvaimukat vastama: „Ma ei ole mingi koopahiir!“ Kuigi ma pole sugugi kindel, et mu hääl just nüüdsama hiire moodi ei kõlanud. Isa justkui elustub