Suvepäevad kommuunis

Parajasti pärastlõunakohvi ajaks järgmise aasta kuuendal jaanuaril kavatses Stina Nilsson surnud olla.

Selles oli ta endaga kokku leppinud, juba kuus kuud enne. Peamiselt seetõttu, et keegi teine ei paistnud tahtvat temaga selles kokku leppida. Peale Bengti võib-olla. Tema, kes nimetas ennast ajutiseks esimeheks ja ähvardas nihutada tema surma varasemaks, nii et ta jõuab täpselt lõunasöögi lõpuni süüa.

Viimasel ajal oli Stina saanud palju järelepärimisi sellise surmakuupäeva paika panemise kohta, kuigi elu mõte seisneski peamiselt erinevate aegade kindlaks määramises. Järelepärimisi esitasid need vähesed, kes tema otsusest teadsid, kes nimetasid teda „elujõuliseks” ja ütlesid, et temas on veel jaksu mitu aastat eluvõitlust pidada. Mõistagi ütlesid nad seda puhtast viisakusest, mõtles ta. Ega üldiselt ei söandata kutsuda mitmikhaigustega kaheksakümneaastast „igaveseks tüütuseks”.

Keegi ei saanud aru, et ta võtaks sellist kirjeldust pigem komplimendina, sest kõik teised lihtsalt oletasid elu kohta igasuguseid asju. Ja Stina ei kavatsenud raisata oma allesjäänud aega nende vastupidises veenmisele. Tal oli tähtsamatki teha.

Näiteks hoolitseda selle eest, et Bengt Svenssonit ei valitaks omal ajal koos loodud kommuuni esimeheks. Et see mees ei saaks panna punkti unistusele, mille ellu viimise eest oli Stina nii palju aastaid võidelnud.

Stina istus tikksirgelt elutoa tugitoolis ja kortsutas söögisaali kuulutustetahvlilt maha kistud meili väljaprindi käkrasse. Ta vaatas välja aeda, mis oli täies suveehtes, tõeline värvide sonett. Varem kihas seal muruplatsil elu, aga see aasta oli teisiti. Maailm kümbles linnulaulus, muidu oli aga vaikne, nii aias kui tema kõrval tugitoolis. Stina

parem käsi lebas, pihk ülespoole, tugitooli kõrval lauakesel. Nagu oleks see harjumuspäraselt kedagi teist oodanud.

Oodanud Mauritzit.

Stina vangutas pead, kui silmas mõni päev varem peetud jaanipäevast jäänud väsinud meiupuud. Selle asemel silmitses ta tapeeti akna kõrval, seda, mis oli seina küljest lahti löönud. Ta tegi endale mõttes märkuse, et see tuleks korda teha. Asi oli lihtsalt selles, et kogu aeg kerkis esile uusi ja palju pakilisemaid probleeme. Ja nüüd oli kogu kommuun, ja seega tema plaanid väärikast surmast rahus ja vaikuses, otseses ohus.

„Kas oled valmis viimaseks võitluseks?” küsis ta moondunud peegelpildilt aknas kõva häälega. „Võitluseks, mis võtab kokku kogu elu.”

Callum Bloodworth

ESIMENE PEATÜKK

Stina

Sandshov ei ole tavaliselt koht, mida seostatakse võitluse või terve eluga. Pigem on see selline koht, millest inimesed peatumata mööda sõidavad. Kui sinna just asja pole, kui näiteks ei külastata väikest moosipallipoodi Storgatani tänaval. Küsimise peale poleks enamik stockholmlasi osanud öelda eriti palju muud, kui et Sandshov on metroo rohelise liini lõppjaam lõunas. Keegi oleks ehk mõtlema jäänud: „Kas ma seal mitte ühe korra peol ei käinud?”

Tõenäoliselt mitte.

Sandshovis oli (peale eelmainitud moosipallipoe) kohvik, kummaski otsas toidupood, raamatukogu, lillepood, jõusaal, kool, kingitustepood, käputäis pitsakohti ja juuksurisalonge ning peaväljak. Kõik see üksteisest viieminutilise jalutuskäigu kaugusel, ümbritsetud kortermajadest ja väikestest ridaelamupiirkondadest, mis kasvasid tasapisi üle veel väiksemateks eramupiirkondadeks. Ja siis sai see läbi. Või tegelikult mitte.

Enamik inimesi ei pannud tähele suurt roosat pansionaati. Iseenesest polnud selles midagi imelikku. Ausalt öeldes oli lihtsam see maja kahe silma vahele jätta kui üles leida. Millest oli kahju, sest nende roosade seinte taga olid lahti rullunud selle kandi ühed suurejoonelisemad elulood.

Mauritz Nilsson oli see, kes tegi 1987. aastal ettepaneku, et nad peaksid suurele roosale pansionaadile käpa peale panema. Selle peale ütles Stina muidugi kohe „ei”. Sest ei ole ju võimalik lihtsalt ringi käia ja suvalisi roosasid maju kokku osta, isegi kui ostja oli muidu äärmiselt armastusväärne mees.

Alles siis, kui Mauritz selgitas oma mõtet kõige selle taga, sai Stina aru, et tal on võimatu oma „ei” juurde jääda. Mitte et tal oleks olnud

raske oma mehele „ei” öelda, eriti veel siis, kui asi puudutas nende ühist raha. Vaid sellepärast, et see oli kahtlemata kõige kenam idee, mida ta oli üldse kunagi kuulnud.

Asja mõte ei olnud selles, et nad hakkavad selles suures roosas pansionaadis elama, vähemasti mitte üksi. Mõte oli, et nad asutavad –pärast seda, kui on üles vuntsinud maja, mida kinnisvarakuulutuses kirjeldati kui „maalähedane ja originaaldetailidega, vajab veidi armastavat kätt” – kommuuni.

„Ja mitte ainult,” selgitas Mauritz, hoides Stinal maja ees seistes ümber kinni. „Kommuuni eksinud hingedele!”

Siis tõstis Stina pilgu kooruva värviga roosa ehitise poole. Maja poole, mis oli sama maalähedane nagu päevinäinud kemmerg ning asus Stockholmi äärelinnas, mida kumbki neist ei tundnud. Sel hetkel tundis Stina, et pigem on Mauritzi hing ära eksinud. Ta ütles seda ka mehele endale. Too aga ei paistnud kuulavat. Tema haudus oma peas juba plaani, mis oli sõge ja ambitsioonikas ühtaegu. Neliteist korterit, üks neile ja kolmteist väljaüürimiseks inimestele, kes vajasid kohta, kus terveneda.

„Meie poolt heakskiidetud inimestele muidugi. Meiepoolne garantii on madal üür – raha on viimane asi, mille peale kriisi ajal peaks mõtlema,” ütles Mauritz ja embas Stinat. „Ja nii anname meie oma panuse maailma parandamisse, üks inimene korraga.”

Tol ilusal aprillihommikul ütles Mauritz seda nii, nagu olnuks asi juba otsustatud. Tema elusaatus. Sest selline ta oli, inimene, kellel polnud kunagi mingit tagamõtet, kes tegi asju ainult armastusest, ei kunagi mingil muul põhjusel. Stinal oli kombeks öelda, et see tuli talle elus kasuks, kuigi mitte küll palgaläbirääkimistel. Ometigi jäi ta nõusse. Siis ja selsamal hetkel. Oli nõus roosa lobudiku ja Mauritzi suurejoonelise unistusega, täpselt samamoodi nagu ta oli vastanud jaatavalt roosidega kaunistatud kaare all 23. juunil 1985.

Kaks vankumatut jah-vastust.

Mauritz kallistas Stinat kaua ja kõvasti, enne kui hakkas mööda aeda ringi jooksma ja puistama ideid selle kohta, kuidas seda kõike

ellu viia, maalima kujutluspilte saunaõhtutest ja kasvuhoonepidudest.

Pank aga ütles nädal hiljem oma resoluutse „ei”, nimelt oli raske lubada rahalist toetust kellelegi, kes leidis, et neljakümne viie aastane süda on sobilik sissemakse.

Ent Mauritz suhtus sellesse pigem kui väljakutsesse, mitte lüüasaamisse. Ta kogus kokku mõned nende lähimad sõbrad, pakkus ohtralt alkoholi ning esitles neile projektoripiltide ja elavate žestide abil oma ideed. Mõni nädal hiljem läks kuus inimest tagasi panka ja väljus sealt, allkirjastatud leping käes. Stina ja Mauritz, Maggie ja Roger ning Anna ja Bengt.

Jahedas kevadõhus lõid nad kokku odava vahuveiniga klaase. Ülejäänud aasta pühendasid nad ehitamisele. Seinad ja põrandad tuli välja lõhkuda, aknad vahetada, torud ja juhtmed uuesti vedada ja see, mis kunagi oli olnud maja sisustus, tuli välja visata.

„Unistus on seal juba olemas, kusagil kogu selle hallituse ja pehkinud puidu all, see tuleb lihtsalt üles otsida,” ütles Mauritz samal hetkel, kui ta silme all kukkus kokku üks efektsein. „Mõnikord tuleb otsida vägagi hoolikalt.”

Kuus sõpra otsisid üha rohkem inimesi Sandshovi appi, maja kasvas koos nendega. Bengt ja Maggie tuhnisid välja piirkonna parimad puusepad, elektrikud ja torumehed ning meelitasid neid projektist osa võtma, mis iganes lahendust siis parasjagu vaja oli. Terve aasta jooksul kulusid kõik vabad tunnid materjali hankimisele ja kõpitsemisele, kuni iga väike detail oli peaaegu täiuslik. Rõhk sõnal „peaaegu”.

„Täiuslikkuseni jõuame hiljem,” ütles Mauritz selle kohta viimaste ettevalmistuste ajal. „Kui inimesed sisse kolivad ja kohale oma pitseri vajutavad. Kui südamed hakkavad paranema.”

Samal ajal sõlmiti nende kuue inimese vahel leping, milles oli muu hulgas ära toodud ka reeglistik korteriüüri ülempiiri kohta ja nõue, et kortereid üüritakse välja ainult neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Bengt Svensson oli juba toona kõige skeptilisem, eriti ülempiiri

suhtes. Aga kui ta naine kirjutas lepingule alla ja vaatas teda siis sellise pilguga, mis andis mõista, et nüüd tuleks anda allkiri kas sellele või siis lahutuspaberitele, kirjutas ka tema alla.

Alles siis, kui Sandshovi õunapuud olid 1988. aasta kevadel täies õies, sai maja valmis. Roosa lobudik oli muundunud millekski, mis oli nagu mõnelt piltpostkaardilt maha astunud. Ja oma abikaasa silmis nägi Stina Nilsson samasugust armuleeki nagu siis, kui mees teda esimest korda vaatas, otse üle rahvast puupüsti täis tantsuplatsi Hedesunda Örnis ühel kuumal augustiõhtul.

„Sellest tuleb midagi väga head, Stina,” ütles Mauritz ja suudles

Stinat valges õieehtes puuvõrade all, enne kui nad jõid liiga palju punast veini ja jäid lageda taeva alla muru peale magama.

Esimesed üürilised kolisid sisse suure ettevaatlikkusega, tihti kerge kohvri, ent raske elupagasiga. Juba siis pandi paika käitumisreeglid. Traditsioonid. Nagu see, et igal õhtul kogunetakse pika söögilaua ääres. Seal ajasid nad juttu, kurtsid oma muresid ja jagasid rõõme, kamin taustal praksumas, tervenesid koos, uputasid oma mured süsivesikutesse ja punaveini.

Koostati graafikud. Üheskoos vastutati toiduvalmistamise, koristamise, muude tegevuste eest – kõik, mis võimalik, tehti koos. Inimesed tulid appi, kus said, ja see, mis kunagi oli sünge ja lagunenud koht, muutus elust pulbitsevaks sipelgapesaks. Kohaks, kus argiaskeldustest jäi aega muukski kui kuhjunud mustade nõude pesemiseks ja ostunimekirjade koostamiseks. Pikad sügisõhtud saunas, peod kõikvõimalikel ja -võimatutel puhkudel, muusikaõhtud lõkke ümber – nimekirja võib lõputult jätkata.

Nii oli see olnud pea kolmkümmend viis aastat. Stina pidas neid parimateks aastateks oma elus. Aga nüüd? Nüüd oli kõik kildudeks, kõik, mille nimel nad olid töötanud ja mida armastanud. Ja esimees Maggie McCloudi surm oli kommuuni olemasolu küsimärgi alla seadnud.

Oma korteris suures roosas majas näperdas Stina kalendermärkmiku kulunud nurki. Kunagi oli kalender täis kirjutatud pidude, pulmade ja saunaõhtute meeldetuletusi. Üritusi, mis panid maailma oma kõige ilusama häälega laulma. Sel nädalal olid kavas ühed matused ja kaks dialüüsiseanssi.

„Vahva,” pomises Stina.

Siis põrnitses ta arvutiekraani. Nii seepärast, et arvutitel oli kalduvus ta lihtsatest käsklustest valesti aru saada, kui ka seepärast, et ekraanil ilutses meilivastus inimeselt, kes oli avaldanud soovi üürida kommuuni hiljuti tühjaks jäänud korterit. Ta klõpsas meilil ja libistas pilgu üha kasvava huviga üle sõnade.

Ta kergitas kulme. See inimene võis väga hästi olla just see, keda ta otsis.

TEINE PEATÜKK

Julian

Julian Almer vahtis odavas ülikonnas meest, kes istus tema ees ja seletas, et kavatseb ravida kõiki maailma muresid brokoliga.

Ausalt öeldes ei olnud Julian viimased viis minutit mehe juttu kuulanud. Pigem juurdles ta selle üle, kuidas ta sinna oli sattunud. Just selle mehe seltskonda.

„Me muudame maailma, varshaaval. Saate aru?” kuulutas odava ülikonnaga mees.

Julian noogutas. Pigem seetõttu, et ta tahtis sealt minema saada, kui seetõttu, et ta oleks „aru saanud”, miks mees tõrksa järjekindlusega tal brokolivarrega nina all vehkis.

Kõik see kaldus taas kord Juliani kui hiilgava uuriva ajakirjaniku karjääri meistriteose poole ...

„Unusta lilled, unusta šokolaad, meie Brokettis tahame teha sellest armastuse, lootuse sümboli!” hüüatas mees, hoides üleval lohakalt värvilisse paberisse keeratud brokolibuketti. „Tüli elukaaslasega, osta brokett. Ema sai uue suurepärase töö, osta brokett. Sõber sai teada, et tal on vähk ... Arvasid ära – osta brokett!”

„Jah, sest miski ei ütle paremini „kahju, et sa surema hakkad” kui peotäis kapsast,” pomises Julian ja tegi märkmeid.

„Mida te ütlesite?”

Julian lükkas pruuni tuka silmilt.

„Ma ütlesin, et mul oleks enne lõpetamist teie fotot vaja.”

Mees noogutas, kuigi veidi skeptiliselt, enne kui tõstis üles siidpaberisse mähitud brokoli. Julian püüdis naeru alla suruda ja otsis kotist Nikoni kaamerat. Naer vaibus, kui kaamerat üles tõstes libises kotist välja üks paber. Ta nägi poja eelmisel päeval lasteaias tehtud joonistust ja äkitselt oli tal raske hingata. Sest kuigi ta imestas, kuidas

ta sattus kolmekümne viie aastase reporterina intervjueerima brokolit reklaamivat meest, imestas ta veel rohkem selle üle, kuidas ta sellesse olukorda oli sattunud. Olukorda, mis algatuseks oli terve suve kestev proovilahusolek naisest, kes kunagi oli lubanud teda igavesti armastada. Ja Felixist, kes jättis talle seljakotti rõõmsavärvilisi joonistusi ja kurku klombi, mida oli võimatu alla neelata.

Cornelia juba ootas tema laua juures, kui Julian toimetusse tagasi läks.

Kui Cornelia nägi teda kohale lonkimas, sirutas ta ette papptopsi.

„Ma võtsin heast masinast,” ütles ta. Hea masin tähendas seda aparaati, mis ei sülitanud piima asemel igasse tassi kohvipaksu. „Arvasin, et kulub ära.”

Kunagi palgati Cornelia Khalili Söderortsnytti toimetusse Julianiga samal ajal. Ta oli Juliani lemmikkolleeg – kolleege oli küll viimasel aastal toimetuse pinna kahanedes üha vähemaks jäänud.

Julian vaatas ringi kontori laudade vahel, millest osa oli pilgeni täis väljaprinte ja igasugu esemeid, osa pedantselt korras. Ta viipas laisalt uudistejuhile, kes pööras kiiresti pilgu tagasi neljale arvutiekraanile enda ees.

Kui Julian hakkas topsi vastu võtma, tõmbas Cornelia selle tagasi.

„Oota, kas sa oled nutnud?”

Julian kuivatas käeseljaga silmaaluseid.

„See oli äärmiselt liigutav.”

„Kas sa ei pidanud kohtuma selle brokolikutiga?” küsis Cornelia ja ulatas talle kõhklevalt topsi.

Julian krimpsutas mõru kohvi neelates nägu.

„Võib juhtuda, et ma pean kirjutama teksti mehest, kes nimetab ennast kõigi armuvalus vaevlejate köögiviljamessiaks.”

„Kõlab nagu tundetorm,” kostis Cornelia.

„Kui sa pead tundetormi all silmas ärevust ja paanilist külma higi, siis jah,” vastas Julian ja vajus oma kulunud toolile. „Ma tahtsin küsida konkreetse tegevusplaani kohta, kuidas täpselt suudab brokoli

Mõni sekund valitses vaikus, enne kui Cornelia ta näo ees käega vehkis.

„Sellele järgneb „aga”, eks ole?”

„ Aga  ... ma ei tahtnud lisada nende asjade nimekirja, mille pärast Ellen ei taha minuga olla, ka töötust. Ma töötan niigi osalise koormusega. Veel üks eksisamm ja pole mul sedagi.”

Proovilahusolek oli olnud ühine otsus. Nad olid ühiselt jõudnud järeldusele, et nad on selles küsimuses eriarvamusel. Ja üks neist võitis.

Julian õngitses kotist välja joonistuse, mis oli intervjuu lõpus sealt välja vupsanud. Joonistus oli üleni punane ja südameid täis. Julian selgitas Corneliale, et võib-olla oli see ta turses silmaaluste põhjus.

„Kui küsiks keegi teine, väidaksin, et mul on õietolmuallergia.”

Cornelia tuli ümber laua tema juurde ja Juliani ninasõõrmetesse jõudis päikesekreemi lõhn, kui naine teda embas.

„Küll kõik laheneb,” ütles ta. „Te olete Elleniga liiga head, et ei laheneks.”

Cornelialt nõu saamisega oli see probleem, et tema oli oma mehe Philipiga koos olnud enam-vähem sada aastat (kuigi nad olid Julianiga ühevanused) ja Julian oli täiesti kindel, et nad on Rootsi ideaalseim paar. Aga seda ta naisele ei öelnud. Naeratas ainult. Cornelia omakorda haigutas ja sirutas käed üles.

„Okei, ma lõpetan päeva volikogu istungi jälgimisega. Et ma jaksaksin üle elada järjekordsed mürgised konfliktid seoses rohealadega, vajan vähemalt ühte saiakest. Kas võtan kolm?”

„Kas keegi tuleb veel?” küsis Julian.

Cornelia võttis konksu otsast käekoti ja vaatas talle arusaamatuses otsa.

„Ma ütlesin, et vajan vähemalt ühte.”

Julian vastas, et võtab hea meelega ühe, aga et ta on kõigepealt sunnitud puhtaks kirjutama paar tsitaati „armastuse, vähi ja brokoli” kohta.

Bloodworth päästa mu karile jooksnud abielu ja näruse põhjenduse, miks üldse elus olla ...”

Kui Cornelia toimetusest välja tantsiskles, jäi seal vaikseks, kui välja arvata kohvimasina summutatud helid, uudistejuhi tasased ohked ja nurgas krabistava printeri hääled. Julian tundis rinnas jälle survet. Seda, mis oli seotud „ühiselt kokku lepitud” (loe: äärmiselt peale sunnitud) üksildusega keset elu, mis ei olnud läinud nii, nagu ta oli mõelnud.

Ta oli jäägitult ametis laual seisva hooletusse jäetud potitaime uurimisega, kui telefon ta ees laual värisema hakkas. Tundmatu number. „Halloo?” Stina

Tugitoolis istuv Stina tõmbas käega üle põlve.

„Halloo?” vastas ta. „Kas ma räägin Julianiga?”

Hääl torus tundus kõhklevat.

„Oleneb, kes küsib.”

Juba paari sekundi pärast aimas Stina, kui ekslik võis olla ta oletus, et vajab võitluses Bengt Svenssoniga just seda inimest.

„Te kas olete Julian või ei ole, see ei ole mingi keeruline küsimus,” vastas ta ja laksutas keelt. „Ma helistan korteri asjus.”

„Ee, nii?”

Ilmselgelt oli võimalik kahelda nii oma nimes kui ka korteritaotluse esitamises. Stina proovis uuesti.

„Kas te olete Julian Almer või ei ole?”

„Olen.”

„Ja te töötate kohalikus ajalehes?”

„Kahjuks küll.”

Stina hingas sügavalt nina kaudu sisse.

„Ja te otsite kiiremas korras uut elupaika?”

„Kahjuks küll.”

„Koos kaaslasega?”

Lühike vaikus.

„Kui te peate kaaslase all silmas mu poega ...”

„Just teda ma silmas pidasingi,” katkestas Stina teda, nagu olnuks see maailma kõige selgem asi.

„Ma elan oma pojaga ...” Julian tegi pausi. „... üle nädala.”

Stina kuulis muutust mehe hääletoonis ja vahtis uuesti meili. Korteritaotlusena oli see palju segasem kui teised. Sel puudus igasugune struktuur ja ülistavad sõnad selle kohta, kui hästi ta üürilisena korda ja puhtust hoiab ja kui laitmatu on tema mittesuitsetaja/alkohooliku/ narkomaani-pidutseja staatus. Taotluses puudus ka nimekiri – tihti kinnimakstud – soovitajatest.

Lisaks kontaktandmetele koosnes mehe taotlus kahest lausest: Inimese kohta, kes peaks olema sõnaosav, on mul hetkel raske leida sobivaid sõnu. Ma tean ainult seda, et mu elu on pahupidi pööratud ja mul pole aimugi, millises suunas liikuma hakata.

Stina kuulis oma peas Mauritzi häält. Nüüd, kui meest enam polnud, kuulis ta seda üha sagedamini, eriti kõhklushetkedel. Inimesed on alati ära teeninud uue võimaluse.

Stina käsi silitas Mauritzi tugitooli topilise kangaga käetuge ning jäi siis lebama pleedil, mis oli seal kokkuvolditult lebanud mehe elu viimasest õhtust saati.

„Mul on teile üks ettepanek,” ütles ta Julianile.

Callum Bloodworth