1. peatükk | 1. päev – neljapäev
Teel oli peale mäsleva mere vähe näha olnud. Trausti oli sellegipoolest praamitekile läinud, mitte küll selleks, et kobrutavaid laineid vahtida, vaid pigem end raju kätte värskendama. Ta võttis reelingust kõvasti kinni, sulges silmad ja laskis lumel end näkku piitsutada, lakkamatult ja armu andmata. Nad seilasid vastutuult ja süütud lumehelbed olid seetõttu nagu raheterad. Tähelepanuväärne oli aga see, et selline looduse nõelravi mõjus hästi. Ta tundis end hulga paremini, teda ei ajanud enam oksele ja peavalu, mis oli mõtlemise peaaegu võimatuks teinud, oli taandumas. Sees oli õhk paks, läppunud nende reisijate oksehaisust, kelle meresõit oli alistanud. Ta kavatses seal seista, kuni praam sildub.
Trausti tõstis käe enne silmade avamist lauba kohale. Pisut maad eemal nägi ta läbi tormi ähmast maismaapiiri. Nad pidid olema peaaegu sihtkohta jõudnud. Ta keeras ringi ja vaatas läbi suurte akende tugitoolidega salongi, kus kössitasid tema sõbrad. Peast käis läbi mõte, et ta võiks neile ehk järele minna, kuid ta loobus. Keegi neist polnud tahtnud temaga tekile kaasa tulla ja vaevalt et selles osas midagi muutunud oli. Nad ei olnud söandanud püsti tõusta vaatamata tema julgustavatele sõnadele, et see mõjuks turgutavalt. Nad kartsid oma istekohast ilma jääda, kuna praam oli puupüsti täis – nii täis, et neil ei olnud õnnestunud saada rohkem kui neli piletit. Trausti oli pidanud end tagaistmel jopede all peitma, kui nad pardale sõitsid. Pärast pealeminekut ei olnud sel enam tähtsust ja ta sulandus teiste reisijate hulka. Õnneks. Ta ei suutnud ette kujutada, kuidas ta oleks säärase loksumisega autotekil toime tulnud.
Kui ta uuesti enda ette vaatas, polnud kaljuseinad sadama sissepääsu juures enam ebamäärased varjud. Praam lähenes neile kiirelt ja enne, kui ta arugi sai, möödus see Ystikletturi püstloodis fassaadist
ja merekoopast, kus mägi merre kadus. Ta arvas, et nägi Klettsvíki võrksumpa, mis oli tõenäoliselt eluasemeks kahele valgevaala sõsarale, ent kumbki ei tulnud pinnale laeva saabumist uudistama. Võib-olla polnudki nad üldse seal või siis oli neil oma elupaigast mööduvatest laevareisidest kõrini saanud. Kuid ega sest olnudki midagi, silmailu oli niigi küllaga – Heimaklettur paremat ja uus laavaväli vasakut kätt. See oli täiuslik ja ta poleks tahtnud midagi muuta. Isegi mitte ränka meresõitu Þorlákshöfnist. Neil oli algul olnud plaanis minna praamile Landeyjahöfnist, mis olnuks vaid lühireis. Kuid Ari, kes oli piletiostu enda peale võtnud, oli saanud hommikul sõnumi, milles teatati, et ebasoodsate ilmastikuolude tõttu tuli graafikut muuta. Neid ei olnud see kuigivõrd häirinud – lühem autosõit ja pikem merereis. Tegi umbes sama välja ja reisi edasi lükata polnud ka võimalik. Mineku põhjus oli sedalaadi.
Muudatus selle osas, kust nad välja sõitsid, polnud ainus komistuskivi, mille saatus nende teele veeretas. Nad oleksid äärepealt pidanud reisi sootuks ära jätma, kuna saartel polnud võimalik majutust leida. Oli jaanuar ja kellelegi neist polnud mõttessegi tulnud, et linn võiks olla külastajatest pungil, nagu oleks suvi. Ent nii see ometi oli. Valitsus oli kutsunud kokku kalandussektori tulevikku käsitleva nõupidamise ja otsustanud korraldada selle Vestmani saartel. Kalandusrahvast tuli kokku igast Islandi nurgast, nii et kõik majutuskohad hotellides, külalis- ja puhkemajades olid välja müüdud nagu praami Herjólfur piletidki. Üldjuhul tuli sellist asja ette ainult rahvuspühal, kuid sooline tasakaal täistuubitud praamil oli teistsugune kui siis, nagu atmosfäärgi. Kuhu iganes vaadata, võis näha sünge moega mehi, kes näisid aimavat, et nende tulevikunägemus ei lange valitsuse omaga mitte üks teps kokku.
Sõprade päästenööriks sai see, et Aril olid sidemed ja tal õnnestus neile öömaja hankida. Ja mitte mõne niisama öömaja. Selle asemel, et igaüks ööbiks eraldi hotellitoas, saavad nad olla üheskoos vastrenoveeritud majas Stórhöfðil, kuhu nad kõik ära mahuvad. Seal on neil köök, toad ja kõik muu vajaminev vaid oma tarbeks. Iga magamistoa juurde kuulub veel ka vannituba, nii et see oli peaaegu täiuslik. Välja
arvatud see, et tube oli kokku neli ja neid viis. Aga Leifur, nende seltskonna kolmas meesliige, oli elutoa sohval magamist tühiasjaks pidanud ja sellega oligi asi otsustatud. Trausti oli kergendusest ohanud, kui Leifur pakkus, et võtab sohva, sest valik jäi ju nende kahe vahele. Kumbki naine ei tulnud põhjustel, mida eales ei arutatud, kõne alla, ja kuna Ari oli maja hankinud, oli tal iseenesestmõistetav õigus toale. Kuna maja üürileandjad ei tohtinud teada, et üks neist magab sohval, oli Trausti arvestanud, et küllap jääb see tema peale. Ta oli hulga korralikum kui Leifur ja oli vähem tõenäoline, et tema palju segadust tekitab. Kuid Leifur oli probleemil enne sarvist haaranud, kui Ari jõudis anda korralduse, et sohval magab Trausti.
Trausti vaatas lõuna suunas, lootes sadama juurest maja näha, kuid see ei hakanud silma. Ta ootas minekut väga, sest mitte iga päev ei ööbi inimene majas, mis on ühendatud majakaga. Tegu oli elumajaga, kus Stórhöfði majakavaht oli kuni vanadusikka jõudmiseni elanud. Majakas oli selleks ajaks automatiseeritud ja ilmaennustamine niisamuti. Mõned investorid olid maja pikaajalisele üürile võtnud ja sellele suurte kuludega uue ilme andnud. Ühe Islandi suurpanga ökonomistina tundis Ari üht neist töö kaudu ja tollel oli temast hale hakanud, kui ta nende seltskonna majutuskatsumustest kuulis. Ari vääris olukorra päästmise eest kiitust, eriti selle valguses, et keegi polnud selles äsja renoveeritud luksuselamus veel peatunud. Neist saavad maja esimesed külalised, investorid ise ei olnud saanud sealviibimist endale veel lubada. Maja oli kavas ametlikult sisse pühitseda siis, kui kõige hullemad talveilmad mööda saavad. Tõenäoliselt ei tahtnud investorid sellega riskida, et nad kaljult alla merre puhutakse.
Teine suur eelis oli see, et nad said maja tasuta. Trausti oli Ameerikas reumatoloogia residentuuris ja kuigi see hõlmas valdavalt haiglas töötamist, oli palk vilets. Tunnitasu arvestades olnuks see ilmselt ligilähedane sellele, mida noorukid said kiirtoidukoha läbisõiduakna taga kassas töötamise eest. Seega oli tal kuu lõpus alati õige vähe raha alles ja lennupilet Islandile oli põrgukallis, pealegi pidi ta selle ostma viimasel minutil. Kolm ööd hotellis veeta olnuks tengelpungale veelgi koormavam ja tal oli hea meel, et ainuke tingimus neile oli see, et nad
majaga viisakalt ümber käivad ning selle puhta ja tervena tagastavad. Vaevalt et omanikud eriti muretsesid, kui nad reisi põhjusest kuulsid. Matusele minejad on üldiselt eeskujulikud.
Praam hakkas tasapisi sadamakaini jõudma ja Trausti pöördus taas akna poole. Sõbrad tõusid üksteise järel püsti ja Sigga viipas talle, et ta kiirustaks. Ta naeratas ja viipas naisele vastu, lasi reelingust lahti ja astus salongi. Ta lootis, et tema naeratus polnud liiga lai, sest arvestades, kui kurb oli nende ettevõtmine, ei tahtnud ta välja näidata, kui väga ta nädalavahetust ootas. Loodetavasti on teisedki temaga ühel nõul, et elu läheb edasi, ja nad saavad pärast homset matust reisi nautida. Kuid see polnud midagi, mida oleks saanud omavahel arutada. Äkki teeks pärast seda, kui Gugga on hauda sängitatud, midagi ägedat? Teiseks oli võimatu meeleolu eelnevalt määrata. See pidi tekkima spontaanselt. Kui õnn talle naeratab, tuleb rõõmus meel iseenesest.
Trausti järgnes oma sõpradele autotekile ja nad istusid kahte autosse. Tema oleks eelistanud saada hakkama ühe autoga, nii et nad oleksid saanud kõik koos olla, aga see ei läinud pagasi tõttu läbi. Seeläbi pääsesid nad ka otsuse langetamisest, kes peaks tagaistmel keskel istuma. Kõik peale Sigga olid pikka kasvu ja tema poleks sellega eales nõustunud, et otsus kasvu põhjal langetatakse. Kitsas keskmine iste oleks ilmselt Traustile osaks saanud ja ta oleks pidanud terve nädalavahetuse selle peale kulutama, et jalad uuesti liikuma saada. Ei, nii oligi parem. Traustile anti Ari uhkes elektriautos tagumine iste, Sigga istus ees. Ragga sai Leifuri universaali peale. Autod olid külg külje kõrvale pargitud ja ta noogutas Raggale, kui nende pilgud kohtusid. Naine naeratas vastu ja pööras pilgu taas enda ette, samal ajal kui Trausti tema ilmet kohmetult edasi jälgis.
„Mis jura see veel on? Kas reklaamidest pole võimalik mitte kuskil rahu saada?” Ari osutas ärritunult kojamehe alla pistetud paberilipikule.
Trausti vaatas ringi ja pani seda reklaamikampaaniat imeks. Polnud näha, et ühelegi teisele autole niisugune lipik oleks pandud. „Kas see on trahv?”
Ari läks sellest veel rohkem närvi: „Trahv? Mille eest? Herjólfuri parkimisautomaati maksmata jätmise eest? Praamil kiiruse ületamise eest?”
„Võib-olla nad said jaole, et ma sõidan jänest, ja teevad selle eest trahvi?” Trausti lootis, et mitte. Teistele võiks tunduda loogiline, et trahvi tasub tema, kuna just tema oli end peitnud, ja trahv oleks kindlasti soolasem kui piletihind. Ta oli Leifsstöði terminalis võtnud välja täpselt nii suure summa, kui ta reisikuludeks vajalikuks pidas, et mitte üle piiri minna. Trahv keeraks selle plaani ilmselt tuksi.
„Kuradi fašistid.” Ari päästis turvavöö lahti, avas ukse ja küünitas paberilehe järele. Ta luges, mis seal kirjas oli, ise samal ajal poolest kerest autost väljas. Seejärel lasi ta sellel tekile maha kukkuda, enne kui uuesti sisse istus. „Veel rohkem jura.”
„Mis see oli?” Sigga kõlas, nagu võitleks ikka veel merehaigusega.
„Mingi jura. Siiski mitte trahv.” Ari kinnitas taas turvavöö ja haaras mõlema käega roolist kõvasti kinni. „Kamoon. Millal me siit õieti välja pääseme?”
„Õige pea.” Trausti oli paberil tähti näinud. „Mis seal seisis?”
„Nagu ma ütlesin, mingi jura. Minge koju. Ärge jääge siia. Midagi taolist. Ilmselt mõnele poliitikule mõeldud. Vihaselt kalandusmehelt, kes eksis autoga.”
Metalli krigin ja ragin kaikusid tekil ning natukese aja pärast avaneski suur luuk ja autod hakkasid liikuma. Ari ohkas kergendusest ja Trausti loobus üritusest külgaknast sedelit näha. Ta keeras end sõidusuunas ja hoolitses selle eest, et mitte naeratada ega välja näidata, kui kohutavalt ta eesseisvaid päevi ootas, juhuks kui Sigga või Ari võiks pilgu tahavaatepeeglisse heita. Ta ei tahtnud paista veider. Tal õnnestuski teha ükskõikne nägu. Hetkel polnud ühtki teist paika, kus ta oleks tahtnud viibida rohkem kui just Vestmani saartel koos oma sõpradega. See oli ainuke sõprusring, kuhu ta oli eales kuulunud, ja ta oli neid kibedasti näha igatsenud. Nad olid temasse esimesest päevast alates hästi suhtunud ega märganud jooni, mida tema põhi- ja keskkooli kaasõpilased olid väljakannatamatuks pidanud. Ta polnudki tegelikult kunagi aru saanud, mis tal õieti häda oli
või kuidas seda parandada. Ometi oli ta proovinud kõike, et neile meele järele olla. Kui ta muutis üht, tundus neile lihtsalt midagi muud kas naeruväärne, tobe või ilmvõimatu. Ta oli kiusamise ja ebameeldivustega nõnda harjunud, et tal kulus tükk aega, enne kui ta relvad käest pani ja mõistis, et need tema uued sõbrad olidki just nimelt seda. Sõbrad. Mitte hundid lambanahas, kes kihvad irevile ajasid, niipea kui ta hakkas end vabamalt tundma.
Nad olid kohtunud ülikooli algul tudengite ühiselamus. Nad olid ühel ajal samale korrusele kolinud. Kõik olid pärit maalt ja sotsiaalses mõttes niisiis uuel maastikul. Seega võis öelda, et üksindus linnas oli nad omavahel kokku viinud, mitte sarnane ellusuhtumine või ühised huvid. Kuid tähelepanuväärne oli see, et nad klappisid sellele vaatamata suurepäraselt. Ägedaid riide oli tulnud ette harva ja keegi grupist ei käinud kellelegi teisele eriti närvidele. Mõistagi tuli vahel ette hõõrumist, aga see läks alati mööda. Nad olid natuke nagu ühtehoidev punt õdesid-vendi.
Seltskond polnud kaua aega kohtunud, kuid ometi oli neil läinud korda Herjólfuri pardal vanad söed hõõgvele puhuda, vaatamata üldisele ebamugavusele ja iiveldustundele. Raske on teeselda, kui sa öökima hakkamisega heitled, ja pealiskaudsed vestlused teel Þorlákshöfni olid andnud maad siirusele. Nad kõik vajusid tagasi oma vanadesse rollidesse, kuigi olid õpingute lõppedes igaüks oma teed läinud ja leidnud endale teistes seltskondades teised rollid. Nad olid kõik asunud tööle alal, mida olid õppinud, ja võis eeldada, et küllap olid nad aastatega küpsemaks saanud ja muutunud. Trausti oli kartnud, et võib-olla polegi seda gruppi, mis toona laiali läks, sel moel võimalik uuesti kokku viia, et kõik oleks nii nagu varem. Kuid muretsemine osutus asjatuks. Nagu valdav osa muredest, mis teda vaevasid. Vähemalt siiani polnud Trausti küll märganud muud kui seda, et kõik olid ikka täpselt enda moodi, lihtsalt mõned aastad vanemad. Võib-olla oli see seotud sellega, et nad kõik olid jätkuvalt lasteta ja vallalised, kuigi saavad sel aastal kolmkümmend täis.
Peamine muutus ajast, mil Trausti neid esmakordselt kohtas, oli riietus. Osad neist olid märgatavalt uhkemas rüüs kui vanasti. Ari
oleks justkui vanast harjumusest hommikul oma pintsaklipslase rõivad selga ajanud, siis ümber mõelnud, pintsaku seljast võtnud, triiksärgile kampsuni peale tõmmanud ja ülikonnakingades autosse läinud. Sigga riided olid nüüd põhjalikult märgistatud nii- ja naasuguste initsiaalidega, mis olid Trausti eeldusel moemajade logod. Isegi tema püksirihma pannal koosnes kahest tähest. Naine töötas suures firmas juristina ja oli teel Þorlákshöfni öelnud, et tal läheb hästi. Sõnadega polnud seda aga võimalik igaühele, kes tema teele sattus, edasi anda ja oli tõenäoline, et ta lasi riietel enda eest rääkida. Vaevalt et tema tähelend siis kellestki mööda läks. Ka Ragga maitse riietuse osas näis olevat ajaga edasi liikunud, kaldudes ekstravagantsusest pigem tavapärase poole. See ilmnes ka selles, et tilluke kuldne rõngas, mida ta varem ühes ninasõõrmes kandis, oli nüüd kadunud. Alles oli tilluke arm, mida keegi tähele ei pane, kui seda mitte iseäranis otsida.
Trausti riietumisstiil ei olnud nõnda palju muutunud kui Ari, Sigga ja Ragga puhul, aga natuke siiski. Haigla seadis töötajate rõivastusele teatud nõudmised. Nende umbes kahe aasta jooksul, mis kolimisest olid möödunud, oli laitmatus riietumisel Traustile iseenesest teejuhiks saanud. Ta polnud küll nii šikk kui Ari, pigem nagu oma pankurist sõbra soodusväljalase. Üksnes Leifur polnud selle koha pealt sugugi muutunud. Tema nägi ikka välja nagu transamees bändist, millel ei olnud õnnestunud läbi lüüa. Luitunud tuhmuva pildiga T-särk, teksad ja kulunud jopp. Mingil kummalisel kombel tegi see Traustile rõõmu.
Ta tahtiski kõige rohkem, et kõik oleks nii nagu varem.
Mis oli muidugi välistatud. Riietumisstiil võib ju seoses moe, vanuse ja töökohaga muutuda ja areneda nii- või naapidi, kuid nende grupp oli jäänud väiksemaks ja seda ei muuda juba miski.
Teda vallanud mõnus rahu- ja õnnetunne kadus kui hommikukaste päikese käes. Selle asemel tundis Trausti kõhus ärevuseussi ja sulges silmad. Ta tõrjus ebameeldivad mälestused eemale ja andis endast parima, et vahetada need rõõmsate hetkede vastu õpinguaastatest. Kuid halvad mälestused keeldusid paigalt nihkumast. Seoses sellega turgatas talle pähe mõte võimalikust trahvist ja ta laskis end röötsakile juhuks, kui valvas töötaja autotekil peaks autos olevad reisijad
üle lugema. See otsus ei parandanud aga sugugi meeleolu, sest ta pilk jäi pidama oma päevinäinud telefonil, mis vedeles keset põrandat. Telefon pidi olema taskust välja libisenud, kui ta praamile sõites seal küürutas. Pardal oli käsi tühjust haaranud ja ta oli arvanud, et küllap on telefoni käsipagasisse pistnud. Parem, kui ta oleks seda teinud. Isegi viletsas valguses jopede all oli näha, et ekraan oli katki ja igasugune katse telefoni sisse lülitada asjatu vaev. Ta pidi olema sellele õige õnnetult peale astunud – võimalik, et nii autost väljudes kui ka uuesti peale istudes. Lisaks sellele, et ekraan oli puruks, polnud ka telefon ise enam sirge, vaid kergelt kõver.
Ari sõitis praamilt maha kaile. Kui Trausti arvas, et see on ohutu, ajas ta end istukile ja uuris viga saanud telefoni lähemalt. Sisse lülitada tal seda aga ei õnnestunud ja ta pistis telefoni taskusse, lootes, et saab lasta selle hiljem korda teha. Ilma telefonita oleks talumatu olla ja uus maksaks priske kopika. Selle asemel, et eelseisvast rõõmu tunda, valdasid Traustit muremõtted. Ta mõtles sõnumile, mis oli kojamehe alla pistetud. Oli see ikka mõeldud teistele reisijatele, nagu Ari väitis?
Või oli viimaks siiski mõeldud neile?
Vaevalt küll. See lihtsalt ei saa tõsi olla. Minge koju. Ärge jääge siia.
Keegi neist ei heitnud pilku tagasi ega vaadanud tahavaatepeeglisse. Seetõttu ei pannud nad tähele, kui keegi tühjale autotekile astus, maast sedeli korjas ja neile järele vaatas, kui nad talveilma rüppe kadusid.