PROLOOG
STOCKHOLM, KUNINGLIK DRAAMATEATER 21:22, NELJAPÄEV, 24. AUGUST 1944
Puust kübaravorm, millele on kinnitatud õhuke puuvillane tüllriie. Harjunud liigutustega võtab Hildur välja vajalikud vahendid. Ta istub ning asetab vormi padjale enda süles, paneb selle kohal tule põlema, et paremini näha. Ta avab karbi, milles hoiab oma knühvimisnõelu, jämedama puitkäepidemega peeneid metallnõelu. Valib hoolikalt, leiab oma lemmiku. Täiusliku vormi saavutamiseks heidab kiire pilgu kandja mõõtudega tabelile enda ees laual.
Nõela otsas on vaevumärgatav pisike konksuke, mis haakub hallika juuksekarvaga, mille ta knühvimistehnikas peene võrgu külge kinnitab. Käed liiguvad vilunult, üksteise järel kinnituvad juuksekarvad, ta teab täpselt, mida teeb. Kõigepealt lõuahabe ja siis sama värvi vuntsid. Ta on vuntside kuju paberist välja lõiganud ja võrgu alla kinnitanud. Need koos paruka ja prillidega muudavad kandjat tundmatuseni. Kellekski teiseks.
Juuksed. Need määravad, kuidas inimest tajutakse ja meelde jäetakse. Kõige rohkem muudavad välimust just juuksed. Muutumisefekt, muundumine. Ta teab seda.
Hildur puudutab medaljoni kaelas. Ta teeb seda sestpeale sageli, kui Sven Soomes langes. Sven oli ta ainus laps. Sven oli veendunud, et Soome võitlus on ka tema võitlus. Kas siis ollakse endiselt ema, kui laps on tapetud, maha notitud? Hildur tahaks uskuda, et nii on. Medaljoni sees on poja pilt kooli lõpetamiselt. Helge tulevikuga verinoor mees. Hildur ei võta kaelakeed kunagi kaelast. Sven on alati temaga, ta südame lähedal.
Hildur silitab aeglaselt habet, mis pikkamisi ta ees vormil ilmet võtab. Veel üks juuksekarv. Ja veel üks. Ta uurib oma kätetööd kriitiliselt. Alati on võimalik paremini.
GUTANYTT, ESMASPÄEV, 28. AUGUST 1944:
PRANTSUSMAA PEALINN VABASTATUD
PARIIS/STOCKHOLM
Gutanytti Stockholmi korrespondendi kontrollitud andmetel sisenes 9. kompanii neljapäeva õhtul, 24. augustil 1944 kell 21.22 Porte d’Italie kaudu Pariisi linna. Nendega ühines Prantsuse 2. soomusdiviis, mida juhtis kindral Philippe Leclerc. Prantsusmaa pealinn on seega lõpuks vabastatud.
Pariisi lahingud on kestnud üle-eelmisest laupäevast, need on muutunud üha intensiivsemaks. Gutanytti korrespondendile teadaolevalt oli Prantsuse vastupanuliikumine tõstnud mässu Saksa armee vastu, mis on juba neli aastat okupeerinud Põhja- ja Lääne-Prantsusmaad. Järgmisel päeval, pühapäeval, hakkasid Pariisi tänavatele ilmuma barrikaadid. Vastupanuliikumisse kuuluvad naised ja mehed, isegi lapsed, kaevasid väga vapralt üles tänavakive, et tugevdada linna rajatud kaevikuid ja kaitsepositsioone.
24. augusti öösel ja järgmise päeva hommikul tuli Prantsuse vägedele kindral Pattoni juhtimisel appi ka Ameerika 3. armee. 25. augustil marssis enamik 2. soomusdiviisist ja 4. jalaväediviisist koos teiste liitlasüksustega Prantsusmaa pealinna.
Reedel alistus Saksa garnisoniülem, Pariisi sõjakuberner Dietrich von Choltitz. Ta tegi seda liitlasvägede silme all Le Meurice’i hotellis. Samal päeval pidas Charles de Gaulle Pariisi raekoja eest kõne Prantsusmaa rahvale.
Laupäeva l peeti pealinnas võiduparaade. Prantsuse 2. tankidivisjon sõitis Pariisi südames mööda laia peatänavat ChampsÉlysées’d. Oli päikeseline päev ja tänavad olid täis juubeldavaid inimesi. Muljetavaldav ja liigutav vaatepilt.
Gutanytti Washington Posti kaudu saadud eksklusiivsetel andmetel on Prantsusmaa pealinna vabastamise ja sealsete viimaste lahingute käigus hukkunud 800 kuni 1000 vastupanuliikumise liiget.
Võib-olla ja loodetavasti on pikk sõda nüüd viimaks lõpule jõudmas ning maailmast saab taas koht, kus me kõik saame turvaliselt ja vabalt elada.
Sorken
ENHOLMEN, SLITE LÄHEDAL GOTLANDIL
21:22, NELJAPÄEV, 24. AUGUST 1944
Tüüne meri. Nagu mistahes suveõhtul. Ja just sel õhtul siiski mitte.
Vee all Enholmeni ja pisikese Grunneti saare vahel Slite faarvaatril puhkas merepõhjas Shch-325. Ligi 40 meeskonnaliikmega allveelaev. Pikkus 57 meetrit ja veealune mass 704 tonni. Lahes oli üks koht, kus merekaartide sügavusjoon näitas kaheksameetrilist sügavust. Veidi eemal, Majgu saarest edasi, oli sügavus 24 meetrit. Kuid nemad olid olnud hulljulged.
Shch oli lühend nimest Shchuka. See tähendab vene keeles haugi. Metallist haug lebas merepõhjas täiesti liikumatult ja ootas. Jälgis olukorda. Miski merepinnal ei paljastanud, et ta seal sügavuses varjub.
Üks pardal viibivatest meestest oli Lev. 18-aastane nõtke kaelaga unistaja Leningradist. Poisi kohevad lokid aeti teenistusse astudes peanaha lähedalt maha.
Kondenseerunud vesi voolas tilkhaaval mööda metallseinu alla, siin all oli külm ja rõske ning õhk kitsastes oludes viibivate inimeste kehalõhnadest läppunud. Hingamiseks hapnikuvaene. Lev püüdis mitte mõelda, kui sügaval vee all nad olid, kuidas igast suunast
surusid peale veemassid, kui palju neid siin oli, mis juhtuks, kui nad sõidaksid miinile ja laevakere puruneks ning laeva erinevad sektsioonid täituksid veega, nagu oli juhtunud ta onupojaga kaugel Atlandil. Temaga, keda enam polnud. Lev neelatas. Ei tahtnud minna vastu samale saatusele. Lev täitis käsku. Ta vaatas oma käsi, mis töötasid mehaaniliselt, aidates kolleegi allveelaevast välja. Ta oli nii väsinud, ei saanud kunagi piisavalt magada, vahetused venisid üha pikemateks.
Pidi fikseerima tuukrikostüümi kinnitused, seejärel tuli ta lasta lüüsi kaudu tumedasse merevette. Juba ammu kätte õpitud kindlas järjekorras liigutused. Levi kõhnad poisiohtu sõrmed kruvisid, keerasid, katsusid, et kõik oleks korralikult kinni, nagu pidi. Tuuker liikus õhulüüsi, mis täitus veega. Lev kontrollis rõhunäitu, sai kinnitust, et välisluuk oli avanenud. Nüüd oli mees väljas. Nüüd oli ta üksipäini külmas pimeduses.
Pärast seda: otsekohe tagasi oma koisse. Keegi teine pidi konnmehe vastu võtma, siis ja juhul, kui too naaseb. Mitte kellelgi ei ole kunagi tervikpilti, keegi ei tohi kõike teada. Seda, mis ülesannet täideti, mis oli eesmärk, polnud Levile usaldatud.
Ta pani end valmis paaritunniseks uinakuks. Seda oli alati liiga vähe. Mõnikord oli ta ärgates väsinum kui uinudes. Ajataju oli päikesevalguse puudumisel kadunud. Pidev niiske hämarus. Keha vastu kleepuv üha räpasem munder. Teravdatud kõrvakuulmine – kas teiselt poolt laevakeret kostis midagi tavapäratut? Metalsed helid, koputused, kujuteldavad või tõelised? Vee hääl, allveelaeva ohked õhu- või veekraanide täitmisel või tühjendamisel, mere olukord, kaeblev laevakere. Vaevumärgatav kreen, mis see oli? Kas nad kaldusid kursilt kõrvale eksikombel või oli kurssi teadlikult muudetud?
Hoolimata kõigest Lev pigem töötas kui puhkas ja magas, puhkeaeg oli täis halbu ja rahutuid unenägusid. Ta ärkas sageli keset ööd üleni higisena. Pigem end juba tegevuses hoida, mõelda muule.
Lev tõmbas kerra oma pika õblukese keha, vaevu täiskasvanu, kõhna ja kondise, ja laevakoi kiigutas teda. Ümberringi kostev
norskamine ei teinud asja lihtsamaks. Uni ei tahtnud tulla, kuidas ta ka ei proovinud. Mõtted keerlesid peas. Ta peab rahustuseks millelegi või kellelegi mõtlema. Emale? Kuidas ema tõmbas kätega läbi Levi juuste, kui poiss oli väike, ema hingamine ja südamelöögid, kui ta poega rinna vastas hoidis. Mašale, oma vanemale õele? Õe nakkavale naerule, kui ta venda kiusas?
Lev kartis vett, ta ei olnud kunagi korralikult ujuma õppinud, ta kartis jubedalt tundmatut pimedust, adrut, mis lapsepõlves hägustes veekogudes ta jalgu kõdistas. Tal oleks olnud tõesti vaja allveelaevast välja pääseda, nüüd, täna õhtul. Ta unistas pääsemisest veepealsesse maailma, taevatähtede nägemisest ja värske õhu hingamisest. Niisama seismisest, tuul juustes, ja sügavalt hingamisest, tarviduseta end varjata. Rinnus kiskus nii raskeks, miski nagu surus. Ära mõtle praegu sellele, ära mõtle …
Lev mõtiskles omaette, kas ilm on pilvine või on selge tähistaevas. Kas merelained vahutavad. Ta pööras koil teise külje ja see lõi kriuksudes kõikuma, et siis uuesti paigale jääda. See sõda oli üks rumal unenägu, hirmuunenägu, õudus kõikidele sellesse segatutele, kõikidele osapooltele. Surid noorukid ja täiskasvanud mehed. Poisid kadusid meresügavustesse. Mis selle mõte oli? Ta neelatas valutavast kurgust alla nutu ja hirmu.
Nii rumal ta polnud, et seda valjusti ütlema hakata. Et mitte hulluks minna, mõtles ta pigem perele ja kodule, loetud raamatutele ja nähtud teatrietendustele. Isa oli tegelikult juba liiga vana, kuid oli ikkagi saadetud kuhugi kaugele tundmatule rindele ja nad olid ühenduse täielikult kaotanud. Olukord riigis oli nüüd lootusetu. Ka seda ei võinud ta välja öelda.
Lev mõtles „Sõjale ja rahule”. Tal oli kodus riiulis uhke eksemplar, raske, ilusas nahkköites raamat. Siin laevapardal ei tohtinud neil isiklikke asju kaasas olla, polnud ruumi. See raamat oli aga aktuaalsem kui iial varem. Ta nimekaimu Lev Tolstoi kirjutatud. Ka praegu oli sõda ja rahu.
Kuigi peamiselt sõda.
Levi mõtted ekslesid edasi. Ta kuulis, kuidas Fjodor tema all kois külge keeras ja unes kiunatas. Asi oli läinud hullemaks pärast seda, kui Fjodor sai teada, et ta noorem vend oli Stalingradi all langenud. Maha notitud.
Lev sirutas pimeduses käe välja ja puudutas kergelt Fjodorit, kes ohke saatel tasa jäi.
Fjodor kaotas oma venna. Levi õde Maša oli endiselt elus. Lev otsis üles tillukese kokku volditud kirja, mille õde talle viimasel kohtumisel andis. Katsus tuhandendat korda kokkumurtud paberit. Tal polnud vaja seda avada, ta teadis igat sõna peast, nägi silme ees õe ilusa kaldega käekirja, tähtedel kaunid ehiskeerud ja konksud, kuulis ta häält oma kõrva ääres, oma peas, tundis ta hingeõhu soojust. Levi huuled liikusid hääletult, kui ta kirja endale ette luges: „Vennake, hoia ennast. Ole vapper, aga mitte rumal. Tee head, kui saad. Ma valvan sinu üle. Kui sa tagasi koju jõuad, keedan ma sinu auks oivalise borši. Sinu Maša.”
Rohkem ei olnudki. Lev neelas uuesti pisarad alla.
Lev mõtles „Luikede järvele”, mida oli Leningradis Kirovi balletiteatris näinud ja kus ta õde tantsis. Igal juhul tantsis ta seal enne sõja puhkemist. Pikk, kõhn ja graatsiline, tallavõlvid kulunud siidist varvaskingades ja randmed, mis olid hapramad kui linnutiivad. Kõik tema iseloomuliku kergusega tehtud fouettés en tournant’d.
Pööre pöörde järel, täpsed taktilöögid peaga, kordagi tasakaalu kaotamata. 32 piruetti musta luige Odile’ina. Kuhi musta tülli, õe suured silmad ja nõtke keha, sitked lihased. Õde vahetas etenduse ajal mitu korda varvaskingi, kulutas need ära. Libisemisvastase vaigu lõhn. Lev teadis, et õel oli tugev seljavalu, alati. Rääkimata valust jalgades. Kuid ta ei näidanud seda kunagi välja. Naeratas publikule oma pimestavat naeratust.
Ja luik suri.
Surev luik.
Ilu – kas see oleks võimalik ravim sõja vastu? Muusika, absoluutne kuulmine, prožektorite kontravalgus litritel ja siidkangastel.
Peened tolmuosakesed, mis hõljusid õhus kui mikroskoopilised planeedid omaette universumis. Pabin, pinge ja seejärel aplaus, kestvad kiiduavaldused, juubeldavad hõiked suurest pimedast kosmosest, nagu Kirovi teatrisaal oli. Selle kõige nimel Maša elas – võimaluse eest tantsida. Lev teadis seda.
Kas jutustused ja noorte inimeste unistused võisid kaitsta hirmsa lausvägivalla vastu? Lev tundis puudust oma kallitest raamatutest, nende kulunud nahksest selgadest, ta tundis puudust oma vanematest, õest, sõpradest. Tavalisest elust. Argipäevast. Lihtsast ja tuttavast.
Ta ei tahtnud kangelast mängida, tal polnud seda vaja. Ta tahtis koju.
Siin sügavas vee all oli nii kitsas. Ta ei saanud tõesti hingata. Ta ei tahtnud siin olla. Fjodor kiunatas uuesti. Kaaslase ärevus levis edasi Levini, kes libises oma unelmatest ja õe soojast embusest välja. Tal ei olnud tahtmist sõdida. Ta tahtis vaid kirjutada. Täpselt nagu ta nimekaim, suur kirjanik.
See siin polnud tema sõda. Kui see üldse kellegi sõda oli.
Haug number 325 seisis täiesti liikumatult Läänemere põhjas ja ootas. Selle metallist kõhus värelesid mureliku poisi unenäod.
Merel Enholmeni ja Grunneti saarte vahel vee kohal peegeldus kuu, maalides hõbedase raja avamereni. Selja taga Slite sadam, mida nad pidid oma elu hinnaga valvama. Veidi eemal nägi 18-aastane reamees Lars ühel kaljulaiul Magö tuletorni. Gotlandlased ütlesid Majgu, oli ta kuulnud. See oli maamärk ja mehitamata tuletorn.
Vaenlane, kes vallutaks Slite, vallutaks ka Gotlandi. Ja see, kes vallutab Gotlandi, vallutab ka Rootsi, nii räägiti. Ta silmitses ikka veel horisondil hajuvaid pilvi. Ta ei teadnud õieti, mida ta otsib, mille suhtes tuleb tähelepanelik olla.
Kui poleks sõda, oleks olnud imeline soe hilissuvine õhtu. Lars teadis, et kui rünnatakse, siis öösel, pimedas. Tihtipeale just enne koidikut. Sedasi oli komandör öelnud. Siis olid kõik kõige väsinumad, kõige kaitsetumad. See veendumus oli tugevnenud sedamööda, mida kauem ta oli Enholmenil teeninud. Nii väiksel saarel. Teisel pool lahte asus Slite sadam. Mõnikord peegeldus päike sealsetelt akendelt tagasi. See oli nii lähedal, et ta võinuks sinna ujuda, kui oleks tahtnud või julgenud.
Ta kaaslased magasid kriuksuvate põhjadega logisevates raudvoodites, omadega täiesti läbi. Mure ja kahtlused ei andnud asu. Ta libistas pilgu üle pimeneva horisondi. Selja taha jäi Karlsvärdi linnus või Enholmeni kindlus, nagu seda nüüd samuti kutsuti. Maastikku süvistatud piklik kivist ehitis, mille katusel kasvas rohi. Selle sisse oli ehitatud ridamisi igati moodsaid puitbarakke. Siin olid sõdurid juba aastasadu Slite sadamasuuet valvanud. Ajaloohuvilisena oli Lars välja uurinud, et viisnurkse bastioni ehitamist alustati juba 1657. aastal. Ehitus oli seejärel katkenud ja seda jätkati hiljem. Kogu kupatus sai valmis alles saja aasta pärast. Esimese maailmasõja ajal, aga ka nüüd, järgmise maailmasõja ajal, valvasid Enholmenit rannakaitse suurtükiväelased.
Lars patrullis kalda äärde ehitatud erinevate laske- ja vaatluskaevikute vahel. Ta kuulis laineid, nägi suurte heledate õisikutega kahvatut heina nõtkumas soolases meretuules, mis oli vastu õhtut raugenud. Ta mõtles, kuidas seda heina nimetatakse, mandril ei olnud ta kunagi midagi sellist näinud. Paekivised rannad helendasid. Öötaevasse kerkiva kuu valguses karjus kajakas.
Ta jätkas oma ringi sissetammutud rajal. Taevasse hakkasid ilmuma tähed. Seal oli Suur Vanker, seal Väike Vanker. Ta ei tahtnud siin olla. Ta polnud kellegi sõdur. Ta tahtis vaid lugeda, õppida. Ta igatses tagasi Uppsalasse ja ülikooli kirjandusõpingute juurde, millega ta oli just jõudnud alustada, kui sõjaväeteenistusse kutsuti. Ta oli linnalaps, unistaja, sügaval sisimas kartis ta nii pimedust kui merd. Kõiki tillukesi sitikaid ja satikaid, kelle nimegi ei teadnud. Jälk.
Ta nägi vaimusilmas ülikoolilinna kivisillutisega tänavaid. Samad taevatähed mis siin, särasid ka Uppsala toomkiriku kaksiktornide kohal, need paistsid kaugele üle avara tasandiku. Ta mõtles kohvile, mida serveeriti Ofvandahli õukonnakondiitriäris kandikutelt, ja poolringikujulisele Skytteanumi võlvkaarele kiriku taga.
Koduigatsus uhtus lainena üle tema, kui ta mõtles ülikoolilinnale, mõtted triivisid edasi Carolina Redivivale. Mitte kuskil polnud ta end kunagi tundnud nii koduselt kui just nimelt seal. Uppsala –teda tõmbas sinna kogu noore inimese igatseva meelega, ta tahtis jälle Carolina nõlvast üles kõndida, siseneda loengusaali A, mille uksel seisis imeline silt tekstiga „Silentium”. Ühtäkki ei olnud ta sugugi veidrik, sinna sobis ta ideaalselt, seal oli tal oma koht teiste vaiksete ja teadmishimuliste üliõpilaste seas. Ülikooli astumine oli nagu koju jõudmine, iseendaga kohtumine, viimaks kuulus ta kuhugi. Üle kõige soovis ta sinna naasta. Oh, saaks vaid see vastik sõda läbi, et kõik võiks olla endine. Mõttetu rividrill, õhutõrjeõppused, varustuse ja relvade hooldus, luure ning ärevad öövalved ei olnud tema jaoks.
Lars möödus ühest kaitsekraavist, kuulatas. Kas keegi oli seal? Ei, küllap vaid tuul. Eks ole?
Ta nägi vaimusilmas uuesti mäekünkal kõrguvat õpingutelinna, kuhu hakid õhtuti suurte mustade pilvedena tagasi lendasid, olles kõhud ümberkaudsetel põldudel täis söönud. Ta mõtles Elsa kirjale. Elsa oli selle professori tütar, kelle juures ta oli korteris olnud. Lars kandis kirja mundritaskus südame kohal otsekui kaitset ja loitsu kõige kurja vastu. Ta võttis kirja ja hakkas lugema sõnu, mida juba hästi peastki teadis. Ta suu liikus, kuid huultelt ei vallandunud ühtegi heli. Tüdruk kirjutas, et tunneb temast puudust. Poisi süda jõnksatas rinnus.
Ringkäigul, mida vahimehed alati käisid, liikusid ta jalad mööda heledat paekivist rada kaldaservani ja mõtted ekslesid edasi kohta, kus ta viibis praegu. Saare kõrval asuval saarel keset merd. Siin oli talle kõik võõras.
Kas ta oli teinud õigesti, paludes oma avastuse pärast võimalust komandöriga vestelda? Kas oleks pidanud kahtlused enda teada hoidma? Tegema näo, nagu poleks midagi, kuigi ta sai aru, et sündisid veidrad asjad, et ta avastas dokumentide kadumise? Ta tahtnuks uskuda, et tegi rääkides õigesti. Ta oli ette ladunud kõik, mida teadis ja mida kahtlustas. Komandör oli olnud kummaliselt häirimatu, aga võib-olla oli ta neist juba teadlik. Ebakõlad tuleb tuvastada, päevavalgele tuua. Niimoodi oli teda kasvatatud. Nende seas viibis reetur. Selles oli ta täiesti kindel. Ja selle kohta kehtisid ometi samad reeglid nii sõjas kui rahuajal, mõtles Lars ja lükkas veidi liiga suurt kiivrit laubal ülespoole. Elsa pettuks temas, kui ta poleks oma avastusest rääkinud. Kui ta koju linnaloale saab, palub ta esimese asjana tüdrukul …
Äkki tundis ta kaelal terava terase jahedat survet. Ta ei jõudnud kartma hakatagi, kui üks käsi tal õlgadest haaras ning kiire lõikega kõik pimedaks muutis.
Kirjapaber lendles tuules minema ning kadus üle mere.
Maad võttis vaikus.