Selleks sõbrad ongi

Elisabethile, Loore-Liile, Kaisale ja Lindale ning raamatu sündi inspireerinud Joonatanile ja Sebastianile.

Krista Kumberg

Selleks sõbrad ongi

Pildid joonistanud Viive Noor

Suur lumesadu

Karu Sebastian tegi silmad lahti. Tuba oli ühtaegu imelikult hämar ja valge. Hmm! Peaks ju olema hommik? Sebastian lükkas teki pealt, tatsas akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Imelik! Aknal oli veel üks kardin ees. Väljaspool.

„Keegi tahab minuga nalja teha,” mõtles karu. „Kindlasti jänes Joonatan. Tal tulevad mõnikord kavalad mõtted pähe.”

Sebastian läks ukse juurde ja vajutas lingile. Uks ei avanenud. Ta surus õlaga, lükkas taguotsaga ja sai suure vaevaga ukse praoki le. Nüüd oli kõik selge. Öösel oli nii palju lund sadanud, et karu maja mattus hangedesse. Sebastian sügas käpaga kukalt. Kuidas ta võis nii rumal olla, et jättis oma lumelabida puukuuri! Mismoodi ta nüüd välja saab?

Sebastian kiikas üle ukse ees oleva hange. Ta pidi kikivarvule tõusma ja kaela pikaks küünitama. Õues märkas karu üht veidrat asja. Tuult ei olnud, aga värava poolt lähenes majale tuisuvihur. Lumi lendas kõrgele ja vajus kahele poole maha. Oot-oot! Kas ei paista kahe lumevalli vahele jäävast kraavist kellegi kõrvad?

„Joonatan!” hüüdis karu. „Kas see oled sina?”

„Mina, mina!” kostis vastu. Lisaks kõrvadele ilmus hangeservale jänese õhetav ninaots ja kaks musta nööpsilma. „Ma mõtlesin, et kuhu sa küll täna hommikul nii kauaks jääd. Et kindlasti unustasid oma lumelabida kuuri ja sind on vaja välja kaevata.”

„Küll sa oled taibukas!” kiitis karu jänest.

Kui sõbrad olid kõik rajad lahti ajanud ja puhkasid parajasti majatrepil, jäi Sebastian äkki üksisilmi kaugusesse vahtima.

„Mida sa seal näed?” müksas Joonatan sõpra.

„Aurab,” vastas Sebastian.

„Mis asi see talvel õues aurab?” ei saanud Joonatan aru ja ronis kahe jalaga pingile, et imelik nähtus ka talle silma paistaks.

„Aurab jah! Mingi küngas,” kinnitas jänes.

„Võib-olla on seal karukoobas,” arvas Sebastian.

Joonatani kõrvad hakkasid tudisema. „Meie metsas ei ela ühtegi päris karu!” kinnitas ta väriseval häälel. „Ainult sina. Aga sina ei loe.”

Mööda hangeharja lähenes sibades hiir Herberti kõige vanem tü tar Sirje.

„Tere hommikust, Sirje,” hõikas Sebastian. „Ega sina ei tea, mis asi seal eemal aurab?”

Sirje tõusis tagakäppadele, keeras oma vurrukarvad kummalise nähtuse poole, nipsas ninaga ja ütles: „Suitseb!”

Joonatan ei saanud aru: „Kas karu suitsetab koopas piipu?”

Hiiretüdruk turtsatas ja lausus: „Ei suitseta! Suitseb. Lõhnast tun da,” ja sibas kiiresti edasi. Joonatan ei saanud aru, kuidas küll hiired seda teevad, et jooksevad mööda lund ja sisse ei vajugi.

„Lähme vaatama,” pani Sebastian ette. Nad võtsid kuurist suusad ja asusid teele.

Äkki laksas Joonatan enesele käpaga vastu otsaesist: „Oh me ohmud!” hüüatas ta. „Seal on ju Pärnamaja, üleni hanges, ainult korst na ots paistabki. Sealt see suits!”

„Ei või olla!” imestas karu. „Selles majas ei ela juba tükk aega kedagi.”

Nad jõudsid Pärnamaja värava juurde ja asusid radasid lahti kaevama: puukuurini, kaevuni, majani. Lume seest tuli lagedale kena kassipäise vaskkoputiga uks. Joonatan ei jõunud veel kätt sirutada, kui uks lahti läks. Lävel seisis kõige ilusam olevus, keda Joonatan eales näinud. See oli nukk. Nukul oli kena kahvatu nägu ja õrnroosad põsed. Kulmud olid tal ninajuure kohal pisut kõrgemale viltu ja see andis talle nukra ilme.

„Tere! Kui tore, et te mind lumevangist päästsite! Ma unustasin lumelabida puukuuri. Mõtlesin juba, mida ette võtta, aga ühtki head mõtet ei tulnud.”

„Tere! Mina olen Sebastian,” ütles karu viisakalt kummardades. Ta vaatas vilksti sõbra poole. Joonatan seisis, kõrvad ludus, näol lamba ilme ja ei saanud sõnagi suust. „Ja see on mu sõber jänes Joonatan,” tutvustas Sebastian tummaks jäänud sõpra. Joonatanil oli nii piinlik, et ta ninaots lahvatas punaseks nagu jõhvikas. Ta oleks tahtnud tavalise tere asemel midagi teravmeelset või lõbusat öelda, aga midagi ei tulnud pähe. Mida nukk nüüd temast arvab?

Nukk naeratas õrnalt ja lausus: „Aga mis me siin läve peal seisame. Tulge sisse.”

Joonatan ja Sebastian astusid tuppa. Kahhelahjus põles tuli. Tuba oli soe ja hubane. Köögist tuli magusat lõhna.

„Ma keetsin just kannutäie kakaod,” ütles nukk. „Pakun teile hea meelega tassikese. Küllap olete väsinud ja käpad ka külmetavad.”

„Ei ole hullu,” kohmas karu. „Lund ajades saab sooja naha. Aga kakaod jooks meelsasti.”

Nukk pani lauale õhukesed portselantassid, tõi köögist kõhuka kannu ja valas külalistele kuuma jooki. Nad ei jõudnud veel vestlust alustada, kui kuulsid kiiret koputust.

Uksel seisis oravaemand Olivia: „Tere! Tihane Tõnu teatas, et Pärnamajas on uus elanik. Tulin siis tere tulemast ütlema ja külakosti tooma.”

Küll sellel oraval jookseb jutt lobedalt, mõtles Joonatan. Emand pani lauale laastukorvi, mis oli täis pruuni koorega pähkleid ja kuivatatud seeni.

„Oi, aitäh! Milline üllatus! Istud ehk meie seltsi kakaod jooma?” lõi nukk käsi kokku ja tõttas uut tassi lauale tooma.

Oravaemand keris saba kenasti istumise alla ja hakkas kuumale joogile puhudes rüüpama, ise vahetpidamata metsauudiseid pajatades. Äkki kostis ukse tagant terrassipõrandalt mingi põntsumine. Nukk avas ukse. Väljas seisis kopravana Konrad. „Näh, terekest siis ka! Tulin vaatama, kas uuel naabril ikka küttepuid on,” paristas kobras.

„Tänan küsimast. Kuuris riidajagu ikka on ...” vastas nukk.

„Mis sellest riidast saab, pool talve ees,” rehmas kobras käpaga. „Me siis homme poistega toome sulle juurde.”

„Tule tuppa,” kutsus nukk. Kobras sai tassitäie kakaod käppade vahele ja sättis oma laia saba diivanile. Keegi ei jõudnud veel sõna gi lausuda, kui õuest kostis lauluhääl. Kõik tõttasid aknale. Väljas seisid sirges rivis kõik hiir Herberti viis tütart ja laulsid nagu kevadised kuldnokad. Hiireema Hilda lõi sabaotsaga takti ja Herbert ise piristas kõrrepilli kõrvale. „Tere tulemast, tere tulemast ...” piiksusid hiired omal viisil. Pärnamaja elutuba oli äkki lõbusat rahvast ja jutuvada täis.

Nukk keetis kakaod juurde, hiiretipsud võtsid üles jõululaulude viisiotsa. Kõigil oli lõbus. Siis hakkasid külalised ükshaaval lahkuma. Oravaema aitas nukul tassid puhtaks pesta ja siis läks temagi. Sebastian ja Joonatan jäid viimasteks.

„Suur tänu abi eest!” ütles nukk.

„Ah, pole, mille eet tänada,” kohmas karu.

Joonatan hingas sügavalt sisse ja ütles kiiresti: „Kui sul homseks teisi plaane pole, siis võin ma läbi astuda ja me saame koos Sebastianile külla minna. Eks ju, Sebastian?” Sebastian noogutas ja muigas.

Tal oli hea meel, et sõber jälle rääkida sai. „Homseni siis,” naeratas nukk ja lehvitas sõpradele hüvastijätuks.

Sebastiani liuväli

Nukk, jänes Joonatan ja karu Sebastian istusid Pärnamaja elutoas ning panid üht eriti keerukat puslet kokku. Aeg lendas juttu ajades, kakaod juues ja sobilikke tükke otsides märkamatult. Lõpuks sai viimane tükk paika. Sõprade ees oli pilt erkkollaste päevalilledega. Selle oli maalinud kunagi ammu üks maailmakuulus kunstnik.

Nüüd oli aeg koju minna. Talvine päev on lühike ja väljas oli juba täitsa pime.

„Oodake, poisid,” ütles nukk murelikult, „ma annan teile parem taskulambi. Muidu eksite veel ära.”

Ta tegi esikukapi lahti ja küünitas ülemiselt riiulilt lampi võtma. Üks pappkarp kukkus kapist välja ja läks lahti. Nähtavale ilmusid tillukesed valged nöörsaapad. Need olid õige iseäralikud saapad.

„Miks sul jalanõude all noad on?” küsis Joonatan imestunult. Nukk kummardus ja võttis saapad põrandalt. Tema alati naeratavat nägu varjutas nukrus.

„Need on minu uisusaapad. Kui ma veel linnas elasin, käisin talvel ikka uisutamas. Liuväli oli valgustatud värviliste tuledega, muusika mängis ja jää oli täis lõbusat rahvast. Platsi ääres müüdi kuumi vorstikesi sinepi ja saiaga ja tulist teed. Küll need maitsesid hästi! Mul olid valged saapad jalas ja valge karusnahaga ääristatud

kleit seljas. Kui te oleks näinud, milliseid poognaid ja piruette ma tegin! Aga mis sellest enam.” Nukk ohkas ja jätkas hoopis lõbu samal toonil: „Poisid, mul on laupäeval sünnipäev. Te olete kutsutud.”

„Aitäh! Tuleme kindlasti,” ütles Joonatan enese ja Sebastiani eest. Sõbrad võtsid taskulambi ja astusid õues valitsevasse pimedusse. Sebastian oli jäänud imelikult vaikseks. Joonatan sai aru, et sõber on oma mõtetes ja ei hakanud teda jutuga segama. Ta oleks tahtnud arutada, mida nukule kingiks viia. Aga küll homme jõuab.

Hommikul kepsas Joonatan Sebastiani poole. Karu polnud kodus. Joonatan oli pisut pettunud. Jänes surus käpad tasku ja lonkis sihitult metsa poole. „Küll see lumi on imelik,” mõtles Joonatan. „Teeb kõik tuttavad paigad nii võõraks ja ühetaoliseks. Näiteks taamal oli suvel taevasinist peegeldav tiik, aga talvel on see sama valge kui heinamaa. Oot-oot, tiigil käis kummaline tegevus. Kas polnud see mitte karu Sebastian, kes seal suure hooga lumelabidat viibutas?”

Jänes lippas lähemale. Oligi!

„Tere, Sebastian!” hõikas Joonatan. „Mis teed?”

„Ma teen nukule sünnipäevakingitust,” vastas karu ja toetus labidavarrele. „Kas sa tahad mind aidata?”

Joonatan ei saanud millestki aru. Sünnipäevakink peab olema värvilise krabiseva paberi sees. Mis puutub siia lumest lagedaks ae tud tiigijää?

„Vaata, Joonatan, ma ei tahaks nukule midagi tavalist kinkida. Tavaliselt kingitakse ju asju. Mina tahan talle kinkida liuvälja ja lõ busa uisutamisõhtu. Nii nagu tal linnas oli. Kas sa oled nõus mind aitama?”

Nüüd oli Joonatanil pilt selge. „Oh, miks ma ise selle peale ei tulnud,” mõtles ta kõrvu lingutades. Siis jõudis asi õieti temani ja ta viiksatas kohkunult: „Me ei saa sellega iial hakkama. Mõtle, muusika ja tuled ja siis need vorstid ja ...”

„Ära muretse, mul on kõik läbi mõeldud,” sõnas Sebastian. „Võ tame suure kelgu ja toome sinu ja minu aiapingid tiigi äärde. Oravaemand, kopravana ja hiirepere lubasid ka aidata.”

Sõpradel algasid tegusad päevad. Peagi oli tiik lumest lage ja selle ääres seisid pingid. Liuvälja ümbritsesid lepapostid, mille vahele olid riputatud vanikud pihlakobaratest, kuivatatud seentest ja kibuvitsamarjadest. Need olid küll sõprade talvevarud, aga pärast sai neid ju edasi kasutada. Vanikute küljes rippusid värvilisest siidipaberist laternad. Tegija uhkusega silmitsesid poisid oma kätetööd.

Saabuski laupäev. Sebastian ja Joonatan koputasid nuku uksele.

„Palju õnne sünnipäevaks!” hõikasid nad kooris.

„Tulge edasi,” kutsus nukk.

„Kõigepealt tahame me sulle kätte anda meie kingituse,” sõnas karu pidulikult. Nukk silmitses nõutult poiste tühje käppasid.

„Olgu, tooge see siis sisse,” ütles ta, arvates, et pakk on jäänud trepile.

„See ei ole tavaline kingitus, mida saaks sisse tuua,” seletas Joonatan, ise ärevuse pärast üles-alla keksides. Polnud ju teada, kas nende üllatus nukule üldse meeldib. „Selle saamiseks tuleb välja minna!” lisas ta.

„Pane soojad riided selga ja võta oma valged uisusaapad kaasa. Me viime su kingituse juurde,” ütles Sebastian pealtnäha rahulikult. Ärevil oli temagi, aga ei kõlvanud ju selle pärast kogu aeg keksida.

Kolm sõpra asusid teele. Õhtuhämaruses hakkas eemalt värvi list valguskuma paistma. Kuulda oli vaikset muusikat. Nukk vaatas sõpradele küsivalt otsa, aga ei lausunud sõnagi. Kui üllatus, siis ülla tus. Nad jõudsid tiigi juurde ja nuku suu vajus imestuse pärast lahti. Tuttavat kohta ei tundnud enam äragi. Tiigijää peegeldas värvilist laternavalgust. Lumepallidest tehtud kuplite all kumendasid kuld selt küünlatuled. Värvilistel vanikutel kilgendas valget härmatist.

Jääl sagisid ja lasid liugu kümned väikesed metsaasukad. Liuvälja serval mängisid hiir Herberti viis tütart põdrakarvadest tehtud keeltega viiulitel tuliseid mustlasviise. Nad käisid suvel heinaritsika juures muusikakoolis ja mängisid nüüd kõike, mida olid õppinud, vahepeal koguni heliredelit.

Oravaemand Olivia klõbistas tühjadest pähklikoortest tehtud ksülofonil lustakaid polkasid.

Siis võtsid kopravana Konrad ja tema poisid oma roopillid ja hakkasid puhuma kaunist valsiviisi. Nukk liugles mööda tiigijääd nagu luik. Ta tegi sujuvaid pöördeid, piruette, poognaid ja tillukesi hüppeid. Kõik plaksutasid ja hõikusid vaimustunult.

Kui lõbus seltskond oli parasjagu väsinud, tõi hiireema Hilda liuatäie porgandipirukaid ja meekooki. Vanem tütar Sirje aitas tal kõigile kibuvitsateed valada. Nuku auks lauldi sünnipäevalaulu. Nukk astus pingile, et teda kõigile näha ja kuulda oleks.

„Aitäh, kallid sõbrad! See on parim sünnipäev, mis mul kunagi olnud!” hõikas ta. Pingi pealt alla astunud, võttis ta ühe käega Joonatani ja teisega Sebastiani käpast ning sõnas vaikselt: „See on parim kingitus, mis mulle kunagi on tehtud. Aitäh teile, sõbrad!” Joonatanil ja Sebastianil oli ühtäkki nii hea tunne, nagu oleks nad ise kingituse saanud.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Tekst © Krista Kumberg

Pildid © Viive Noor

Toimetanud Tiina Tammer

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik

© Tammerraamat, 2022

ISBN 978-9916-681-30-5

Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee