Oli täiesti tavaline päev.
Siil kõndis metsas ringi.
Ta oli harilik rõõmsameelne siil
teravate okaste ja uudishimuliku ninaga.
Järsku sundis miski teda peatuma.
Siil vaatas vasakule. Ei midagi!
Paremale. Ikka ei midagi.
Ei miskit tema ees ega miskit tema taga.
Ta tahtis edasi astuda, aga ei saanud.
See, mis ta peatas, peitus tema enda sees.
Mingi tahtmine. See oli nii tugev, et ei lubanud siilil enam sammugi teha.
Siil mõtles järele.
Ma pean kedagi kallistama,
ütles ta endale.
Siil nägi elevanti lombis pladistamas.
„Kuule, elevant!” hüüdis ta,
„kas ma võin sind kallistada?”
„Tead mis,” hakkas elevant pomisema.
„Tundub, et mul on lehvitamishaigus.”
Ja ta hakkas oma kõrvadega lehvitama.
„Näed, kuidas need mind ära viivad?”
Elevant lehvitas kõrvu ja liikus vaikselt metsa poole.
„Ma sain selle vist lindudelt!” hüüdis ta enne jalgalaskmist.
Siil vaatas talle hämmeldunult järele.
Tahtmine ei jäänud väiksemaks.
Just siis läks temast vilistades mööda karu.
Siil oli nii rõõmus, et ta okkad tõusid kikki.
„Karu!” hüüdis ta.
„Kas sa kallistaksid mind?”
Karu lõpetas jalamaid vilistamise.
„Kallistaks küll,” mõmises ta, „muidugi kallistaks, kui ... kui ...”
„Kui mis?”
„Kui ma ei oleks nii kohutavalt õnnetu!” hüüdis karu. „Õnnetus võib olla nakkav, kas tead.”
Ja tatsas rahulolevalt vilistades minema.
Siil ohkas ja kõndis edasi. Vana männipuu juures kohtas ta rebast.
No tegelikult polnud see päris rebane. See oli rebasekostüümis
Pipe. Aga kostüüm nägi nii ehtne välja. Sellel oli rebasekõrvadega kapuuts ja pehmest riidest saba.
„Kas ma võin sind kallistada?” küsis siil kõhklevalt.
„Ei,”
vastas rebane Pipe.
„Miks mitte?” küsis siil õnnetult. Pipe sügas oma kapuutsi kõrvatagust. Ta oli aus rebane. „Sest sa oled siil ja sa torgid,” selgitas ta.
„Torgin?” küsis siil üllatusega.
Pipe noogutas. „Sul on okkad.
Sul läheb raskeks leida kedagi, kes sind kallistaks.”
Siil oli meeleheitel. Ta viskas end kõhuli maha.
„Ole nüüd, siil,” ütles Pipe, „ära ole lapsik, tõuse püsti.”