KES AITAB AITAJAT?
Vaimse tervise probleemiga lähedase hooldamisest
Martina Nelson
Martina Nelson
KES AITAB AITAJAT?
Vaimse tervise probleemiga lähedase hooldamisest
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Sisukord
Eessõna. Sa oled oluline 7
1. peatükk. Omastehooldaja roll 18
2. peatükk. Seisad kõrval ja samal ajal sees 29
3. peatükk. Elu vastutuules 46
4. peatükk. Elustiili tähtsus 68
5. peatükk. Enda esikohale seadmine 80
6. peatükk. Kummitavate mõtetega tegelemine 98
7. peatükk. Keeruliste emotsioonidega tegelemine 118
8. peatükk. Abi palumine ja vastuvõtmine 133
Sa oled oluline
Elu sellise inimese lähedal, kes on haige ega tule oma eluga kuidagi toime, on raske ja valus. Võib-olla on sul õde, vend, lähedane sõber, partner või laps, kes tunneb ennast just nii halvasti? Lähedasena võib sul seetõttu olla pidevalt klomp kõhus, kivi rinnal või nutt kurgus ning lahti sellest ei saa, ükskõik, kui palju sa ka püüad. Kas teadsid, et alates 2014. aastast on psühhiaatrilised diagnoosid kõige sagedasemaks haiguslehe põhjuseks? Stress (stressiga seotud haigus või reaktsioon tugevale stressile), ärevus (nt paanikahäire) ja depressioon on peamised haiguslehe väljaandmise põhjused nii meeste kui ka naiste puhul. Pealegi on depressioon üks levinumaid psühhiaatrilisi haigusi ja põhjustab üle maailma kõige enam terviseprobleeme, sest mõjutab väga paljusid. Üks ja sama inimene võib eri eluperioodidel kannatada mitme erineva psüühikahäire all. Tal võib esineda samaaegselt ka mitu psüühikahäiret. Näiteks ATH on väga sageli kombineeritud ärevuse ja depressiooniga. Psüühikahäirega inimest ümbritsevaid pereliikmeid mõjutab olukord samuti. Hooldajana võivad sul tekkida kerged vaimse tervise probleemid, kuid halvimal juhul ka raskemad seisundid. Võib-olla oled sa psüühikahäirega
inimese partner, lähedane sõber, täiskasvanud laps või lapsevanem. Või on sul õde või vend, kes hävitab aegamisi oma elu ja sa tunned end täiesti jõuetuna? Kas su elu on partneri alkoholiprobleemi tõttu põrguks muutunud? Kas sa ei saa õieti magadagi, sest muretsed oma teismeliste laste pärast? Kas ärkad öö jooksul korduvalt ega tunne end kunagi väljapuhanuna? See ei ole sugugi ebatavaline – paljud lähedased kirjeldavad samasuguseid kogemusi!
Selle raamatu kirjutamise aluseks on teadmine, et paljud inimesed kogevad või on kogenud sedasama, mida mina. Ka mina olen viimastel aastatel olnud sellise inimese lähedane. Mulle on see toonud kaasa palju ärevust, süütunnet ja mõtteid: kas mu võimuses on midagi enamat, mida ma peaksin veel tegema või kas ma olen teinud piisavalt? Need tunded on vaheldunud viha ja pettumusega aastate jooksul aset leidnud asjade pärast. Kuidas just meie sellesse olukorda sattusime? Ma mõtlen sageli tagasi ja tunnen igatsust endise aja järele, kui „kõik oli normaalne“. Psüühikahäire oli nähtus, mis puudutas kedagi teist ja tundus üsna kauge. See ei ole kuidagi seotud minu ja minu perekonnaga, mõtlesin toona.
Selle raamatu kallal töötades on mulle üha selgemaks saanud, et omastehooldajad on unustatud rühm, kellele on ühiskond liiga vähe tähelepanu pööranud. Iseenesest on see kummaline, sest lähedased on vaimse tervise probleemidega inimeste eest hoolitseva tervishoiusüsteemi jaoks oluline ressurss. Sinu pingutused lähedasena võivad olla vaimse tervise probleemide, psüühikahäire või neuroerinevuse all kannatava inimese jaoks isegi elumuutvad. Selle juurde tulen siin raamatus veel tagasi. Lähedasena oled tõenäoliselt vaeva näinud ja andnud kõik endast oleneva, et su hooldatav tunneks end hästi. Kuid hooldajal on lihtne unustada iseennast. Tuleb meeles pidada, et hooldajana oled sa tähtis
ja pead ka iseenda eest hoolitsema, et teist inimest aidata. Muidugi on seda kergem öelda kui teha.
Paljud hooldajad kirjeldavad, et nad ei saa vajalikku tuge, kuigi juba ammu on tunnistatud, et olukord mõjutab hooldajaid väga suurel määral. Omastehooldajate ja nende vajaduste kohta on tarvis rohkem uuringuid, et töötada välja tõhus abi ja tugi. Sellele teemale tuleks ka avalikus debatis rohkem ruumi eraldada. Näiteks teame uuringutest, et tugi omastehooldajatele on tõhus vahend nende vaimse heaolu parandamiseks. Kogu süsteem ähvardab kokku variseda, kui hooldajad ei suuda enam enda või oma lähedase eest hoolitseda. Tänapäeval on hooldajatele kättesaadavad teenused sageli koolitused, võimalused kohtuda teiste sarnases olukorras olevate inimestega tugigruppides või mingi psühholoogilise toe vorm (loe lähemalt 8. peatükist).
Hooldajad peavad saama end hetkeks tähelepanu keskmesse seada – ja seda kõigi huvides! Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, tööturg ja ühiskond tervikuna peavad võtma hooldajate koormust tõsiselt. Ilma lähedaste jõupingutusteta oleks hooldussüsteem palju rohkem koormatud, kui see juba praegu on.
Selles raamatus oled kesksel kohal sina kui oma lähedase hooldaja, võib-olla esimest korda üle väga pika aja.
Tõenäoliselt on selleks õige aeg, sest ka sina oled oluline.
Sa ei saa kõike lahendada
See raamat on mõeldud neile, kes hooldavad vaimse tervise probleemiga inimest. Võib-olla on sul lähedane, kes kannatab ärevuse, depressiooni, bipolaarse häire, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamise, psühhoosi või neuroerinevuse, näiteks ATH ja autismi all. See mõjutab kõiki sellise inimese ümber. Hooldajad kirjeldavad sageli sarnaseid tundeid ja kogemusi, isegi kui nende lähedaste psüühikahäired on erinevad. Siiski ei ole kaks omastehooldajat kunagi täpselt ühesugused.
Käesolevas raamatus kasutan terminit „omastehooldaja“ kõigi nende kohta, kes aitavad või toetavad vaimse tervise probleemide või vaimuhaiguse all kannatajat või puudega inimest. See võib olla partner, vanem, laps või täiskasvanud laps, lähedane sõber või vanavanem. Lähedase all pean silmas seda sulle lähedast inimest, kes kannatab näiteks depressiooni, bipolaarse häire, psühhoosi või sõltuvuse all või kellel on ATH või autism. Mõnikord räägitakse passiivsest hooldussuhtest, mis tähendab, et hooldajana tunned küll muret, vastutust või kurbust, kuid sul on vähe võimalusi oma lähedast toetada. See võib olla tingitud sellest, et sa elad kaugel, sul ei ole vahendeid, et oma lähedast ise hooldada või toetada, või piiravad sind muud asjaolud.
On palju pereliikmeid, kes aitavad ja hooldavad füüsilise puudega lähedasi. Samuti ei ole haruldane, et samadel lähedastel on nii füüsilised kui ka psühhiaatrilised probleemid, kus üks võib viia teiseni ja vastupidi. Näiteks võivad vaimse tervise probleemid viia kehvema elukorralduseni, mis omakorda võib suurendada II tüüpi diabeedi või südameveresoonkonna haiguste riski. Sageli on vaimse tervise probleemid pärilikud. Keskendun siin raamatus ennekõike psüühikale, kuid tean, et füüsilistel probleemidel on hooldajale sama suur mõju. Vähki põdeva vanema, ajuinfarkti saanud täiskasvanud lapse või ajuverejooksu üle elanud elukaaslase abistamine ja hooldamine on väga raske. Sageli muutub see sinu kui hooldaja jaoks üksnes võitluseks ja leinaks. Rääkimata sellest, kui oledki sunnitud oma lähedase inimese füüsilise haiguse, õnnetuse või enesetapu tõttu kaotama.
Tõenäoliselt on sulle tuttav tunne, et hooldamine on raske ja valus ning võib tekitada mitmesuguseid emotsioone. Kurbust ja üksindust. Või siis ärevust ja sisemist stressi, mida pole kuidagi võimalik ära harjutada, olematuks mõelda või ööga ära unustada. Ärevus võib olla nii tugev, et raske on mõelda millelegi muule. Sa ei ole üksi, kui sind kurnab mure selle pärast, kuidas sinu lähedasel läheb või miks ta käitumine on niivõrd muutunud. Võib-olla on su lähedane hakanud end isoleerima ja teda on võimatu kätte saada? Või käitub ta destruktiivselt ega ole enam tema ise? Ja kui tõsine asi on, kas sa peaksid hooldajana otsima professionaalset abi? Millal asi paremaks läheb ja kas see on ainult faas või midagi püsivamat? Paljudel juhtudel vaevab sind mure tuleviku pärast ja mõtted nagu „millal ometi paremaks läheb“ või „kas nüüd jääbki nii“ või „kui ma annan talle seekord raha, et ta ei satuks tänavale, siis mis on järgmine samm?“. Paljud hooldajad võivad niisuguste tunnete ja mõtetega samastuda.
Hooldajana ei ole lihtne teada, kuidas kogu selle mure, kurbuse ja stressiga toime tulla. On tavaline, et kõik ärkvel oldud tunnid kuluvad mõtetele nagu: „Kuidas ta end tegelikult tunneb?“, „Kas ma olen teinud piisavalt?“, „Kuidas see nii läks?“, „Kas ma peaksin midagi tegema?“ või „Mis minuga valesti on, et ma nii mõtlen ja tunnen?“. Halvemal juhul võib asi minna nii kaugele, et sul endal tekib mõni vaimse tervise häire. Samuti ei ole lihtne aru saada, kuhu või kelle poole abi saamiseks pöörduda.
Raamatu esimeses osas kirjeldan, milline koht on mõtetel, tunnetel ja käitumisel omastehoolduses. Loodan, et muutud endast teadlikumaks, võtad oma kogemusi ja vaimset tervist tõsiselt ning hakkad mõtlema, kuidas tekkinud olukord sind mõjutab. Millised on sinu mõtted hooldajana? Mida sa teed või ei tee sellist, mis võib sind paremaks või hoopis halvemaks muuta? Milleks on üldse olemas emotsioonid, kui need ainult halvendavad olukorda ja muudavad hooldamise nii raskeks? Tunned end toodud kirjeldustes ära ja saad rohkem teada selle kohta, kui tähtis on rahuldada oma vajadusi ja seada vahel iseend hooldajana tähelepanu keskmesse. Kõike seda saadavad nõuanded ja soovitused, mis aitavad raskustega toime tulla. Järgmises osas õpid konkreetseid strateegiaid, kuidas raskete tunnete ja mõtetega hakkama saada. Saad teada, kuidas, mil moel ja miks peaksid ennast esikohale seadma, isegi kui see võib tunduda võimatu. Loodetavasti saad paremini aru, miks see on nii raske, kuid samas ülimalt oluline. Enda eelistamine ei tähenda, et sa oma lähedasest lahti ütleksid. Pigem on tegu tasakaalu leidmisega.
Seda raamatut võid lugeda, millal iganes jaksad ja seda vajad, siit leiab näpunäiteid ja nippe, mis võivad abiks olla. Siiski ei asenda see psühhoteraapilist ravi. Sõltumata just
sinu lähedase diagnoosist esitlen siin tundeid ja reaktsioone, millega paljud hooldajad maadlevad. Paljud võitlevad oma lähedastega seoses täpselt sarnaste kogemustega ning kuuled teiste hooldajate lugusid ja kogemusi. Saad harjutada enda kohtlemist samamoodi, nagu sa kohtleksid kedagi teist sarnases olukorras. Samuti õpid kasulikke nippe tülikate mõtete ja tunnetega toime tulemiseks. Umbes iga neljas rootslane kannatab mingil hetkel oma elus vaimse tervise probleemide all, mis tähendab, et see mõjutab väga paljusid nende lähedasi. Kuid mida tähendab tegelikult olla omastehooldaja? Võib-olla oled mure, kurbuse ja alistumise vahel lõksus? Või tunned oma lähedaste suhtes viha ja pettumust? Võib-olla oled ikka ja jälle pöördunud tervishoiusüsteemi poole toetuse saamiseks, sest su lähedane ei suuda ise abi otsida? Halvimal juhul ei ole ei sina ega su lähedane vajalikku abi saanud. Või sa ei tea, kuhu pöörduda. Millist toetust on võimalik saada? Teine võimalik stsenaarium on see, et sina kui hooldaja pead igapäevaelus kõik ära tegema, et su lähedane saaks hakkama kõige elementaarsemategi asjadega. Sa võid pendeldada lootuse ja meeleheite vahel, sul võivad tekkida mõtted, et „nüüd aitab“ või „ma ei ole teinud piisavalt, see on kõik minu süü“. Võib isegi juhtuda, et kõik, mida sa mõtled, teed või tunned, keerleb su lähedase ümber, justkui ei oleks elus enam miski muu tähtis. Samal ajal oled tõenäoliselt teinud kõik endast oleneva, et su lähedane end hästi tunneks või hakkama saaks!
Raamatus esitatud nõuanded ja strateegiad pärinevad minu kliinilisest kogemusest, kognitiivsest käitumisteraapiast (KKT) ja dialektilisest käitumisteraapiast (DKT). Kui ma õppisin DKT-d, mis kujutab endast psühholoogilist ravi emotsionaalse ebastabiilsuse ja enesevigastamise all kannatavatele inimestele, rõhutasid koolitajad, et selle teraapia-
vormi praktiseerimise ja kellegi teise aitamise eelduseks on see, et sa suudad ise enda eest hoolitseda. Üks juhendaja ütles midagi sellist: „Sa ei suuda oma patsiente pikema aja vältel aidata, kui langed ise masendusse või haigestud. Sa pead enda eest hoolitsema, see võib tähendada piiride seadmist, pauside tegemist ja ületöötamise vältimist, liikumist, endale meeldivate huvialade ja tegevuste esikohale seadmist, õiget toitumist jne. Isegi, või võib-olla just eriti siis, kui oled kõige rohkem stressis.“ Ma tean, et see ei ole lihtne, aga ma tahan selle sõnumi tuuma sulle kui hooldajale edasi anda! Allpool on veel mõned väärtuslikud ja tähtsad meeldetuletused sulle kui omastehooldajale. Raamatust leiab ka juhiseid, kuidas neid järgida.
● Sinu elu on oluline.
● See pole halb, kui sa sead esikohale ennast ja asju, mida soovid teha.
● Sa võid pakkuda oma tuge, kuid sa ei saa kõike lahendada.
● Sa pead enda eest hoolitsema, et suuta kedagi teist toetada.
● Igati õige on rääkida kellegagi oma olukorrast! Ka sina vajad tuge. Teiste inimestega rääkimine ei tähenda, et sa „riputad oma lähedase kõigile vaatamiseks välja“.
● Ikka juhtub, et oled kurb, ärevuses, vihane või õnnetu. Emotsioonid tulevad ja lähevad ning ei ole püsivad, isegi kui see ei tundu alati nii. Kõik emotsioonid on võimalikud, sa võid nutta, aga võid ka naerda, kui miski on naljakas.
● Sa saad vaid anda endast parima.
● Sa pead ütlema „ei“ ja seadma piirid. See on vajalik, et tuleksid toime ka pikemas vaates.
● Võibki olla nii, et ühe ja sama pere ja sotsiaalse võrgustiku piires on erinevad arvamused ja erinev osalustase. Kõik pereliikmed ei pruugi tunda ühtmoodi.
Hooldajana oled sageli kõikvõimalike emotsioonide ja mõtete meelevallas. Võid tunda end masenduses ja väsinuna, kuid samal ajal tunned ka lootust. Sa hoiad käes seda raamatut. See tähendab, et oled juba astunud suure sammu muutuse suunas. Võib-olla oled mõne nädala, aasta või kogu elu vaeva näinud ja soovid rohkem teada, mida saaksid enda kui omastehooldaja heaks ära teha. Või mida saad oma lähedase heaks teha, hoolitsedes oma vaimse tervise eest. Selles raamatus õpid oskusi, kuidas enda eest hoolitseda, oma tundeid endale tunnistada ja nendega toime tulla ning enesekriitikast ja enesesüüdistustest üle saada.
Emotsioonid,
mõtted, käitumine ja hooldamine on omavahel seotud
Kõik inimesed kogevad oma elu jooksul helgeid hetki ja madalseise ning raskeid emotsioone, need tulevad ja lähevad. See on paratamatu. Psüühikahäirega inimeste hooldajad võivad kogeda tõuse ja mõõnu sagedamini kui paljud teised. Tähtis on meeles pidada, et mure, kurbus ja depressioon on normaalsed reaktsioonid rasketele sündmustele. Emotsioonid on pealegi eluliselt olulised ja vajalikud. Miks muidu oleks mõtet tunda põhjatut kurbust kaotuste pärast, muret lähedase inimese pärast, viha, kui keegi on sind halvasti kohelnud, või suurt igatsust kellegi järele, kellest puudust tunned, kui see oleks täiesti mõttetu? Ei ole „ohtlik“ olla masenduses, ärevuses, meeleheitel, paanikas või stressis. See on normaalne, kuid kohutavalt raske. Eriti siis, kui need tunded korduvad ikka ja jälle. Kui
tunned suurt ärevust oma lähedase pärast või meeleheidet oma olukorra pärast, tahad neist tunnetest tõenäoliselt otsekohe vabaneda. Mida sa siis teed ja kuidas sa kõigi oma tunnetega toime tuled? Kas püüad teeselda, et neid ei ole olemas? Võib-olla tegutsed vastavalt esile kerkivale emotsioonile, ilma et oleksid kõigepealt olukorda hinnanud.
Või teed asju, mida hiljem kahetsed või mis võivad pikemas perspektiivis isegi kahjulikuks osutuda?
Mõned hooldajad kogevad emotsioone tugevamalt ja tungivamalt kui teised ning neil on raskem leida konstruktiivseid viise, kuidas tunnetega toime tulla ja neile reageerida. Sellisel juhul võib sinul ja teistelgi olla raske tõlgendada emotsioonide taga olevaid vajadusi, neid mõista ja nendele reageerida. Emotsioonid on mõeldud selleks, et anda märku ja edastada sulle kui hooldajale ja ümbritsevatele inimestele olulist teavet, et saaksid vajalikku tuge. Emotsioonid on mõeldud ka selleks, et aidata sul tegutseda eesmärgipäraselt. Näiteks kui sa näed midagi ohtlikku ja ehmatad, siis tõmbud tagasi või tegutsed kiiresti, ilma pikemalt järele mõtlemata, näiteks kaitsed end. See suurendab su ellujäämisvõimalusi. Kui oled kurb, annab su kehakeel teistele märku, et vajad lohutust. Hooldajana võid sageli kahelda oma mõtetes ja tunnetes.
Mõtled näiteks: „Kas nii tunda või mõelda on lubatud?“ Või: „Mida on tegelikult õige ja mida on vale teha, öelda, mõelda või tunda?“ Ja: „Kas see tunne jääbki igaveseks?“ Tähtis on meeles pidada, et ei ole olemas õiget või valet: kõik tunded on õiged! Ükskõik, millises hooldamise etapis sa oled – olgu sul selja taga paar päeva, nädalat või aastat –, kõige tähtsam nõuanne on nüüdsest alates: sinu enda tervis on oluline. Sa oled seda väärt, et oma tervist esikohale seada, isegi kui sul on peas mõtteid, mis väidavad vastupidist. On tähtis,
Elu vaimsete häiretega inimese kõrval on keeruline. Kas on võimalik ennast hästi tunda, kui su vanem, õde-vend, laps või partner tunneb end halvasti? Tundub enesestmõistetav võtta kogu pereliikme valu ja ka vastutus enda kanda. Kuid ka hooldaja rollis peab jääma võimalus omaenda tunnete ja reaktsioonidega toime tulla. Kuidas teada, millal oled teinud piisavalt, millal tuleks lahti lasta?
„Kes aitab aitajat?“ pakub tuge, teadmisi ja võtteid ärevuse ja stressi vähendamiseks kõigile neile, kes seisavad haige inimese kõrval. Raamat tutvustab ka strateegiaid häbi- ja süütundega toimetulekuks. Pea meeles hoolitseda enda eest, et jaksaksid olla toeks kellelegi teisele.
Martina Nelson on Rootsi psühholoog, tegeleb nii kognitiivse kui ka dialektilise käitumisteraapiaga ning on aastaid töötanud laste, noorte ja täiskasvanutega, kes kannatavad mitmesuguste psüühiliste vaevuste all. Ta on varem kirjutanud kaks raamatut.
ISBN 978-9908-54-025-2
