Märts 1942
POLLY
MÄRTS 1942 POLLY
Sellesse tuppa polnud astunud kellegi jalg juba terve nädala jooksul; kalingurist aknakate oli alla tõmmatud ja varjas vaadet majaesisele aiale, lõunasse; toas valitses pärgamendikarva kollakas valgus, oli külm ja umbne. Polly läks akna juurde, tõmbas nöörist ja aknakate vuhises plaksuga üles. Tuba täitis külm hall valgus, mis oli siiski heledam kui ähvardavate pilvedega taevas. Tüdruk seisatas korraks akna juures. Araukaariapuu ümber olid rõõmsalt õide puhkenud kollaste nartsisside puhmad, ent märtsikuu heitliku ilma silmas pidades olid need paratamatult kiirele äraõitsemisele määratud. Nüüd läks ta tagasi ukse juurde ja lükkas riivi ette. Talumatu, kui keegi teda siin segama juhtuks. Kõigepealt toob ta riietusruumist kohvri ja tühjendab riidekapi, järgmisena tuleb ette võtta tualettlaua kõrval oleva roosipuust kummuti sahtlid.
Ta valis välja kohvri – suurima, mille leidis – ja asetas selle voodile. Teda oli alati manitsetud, et voodi peale ei tohi kohvrit panna, ent sellelt siin olid ju kõik voodiriided ära võetud ning voodikatte all nägi ase välja nii armetu ja mahajäetud, et reegel ilmselt ei kehtinud.
Kui ta kapiukse avas ja seal tihedasti kokkusurutud riideid rippumas nägi, valdas teda korraks kõhedus, mis tegi raskeks nende puudutamise – tundus, nagu võiks ta siin kokku põrgata selle otsusekindla lahkunuga, kes oli nädal tagasi vastupidiselt kõigi soovidele üksi ning
jäädavalt siitilmast lahkunud. Raske oli mõista, et tema lahkumine ongi igavene; sellest, et keegi on ära läinud, võis veel aru saada, ent mõte, et ta ei tule enam iial tagasi, oli talumatu. Neid riideid ei hakka ta enam kunagi kandma, ning kui endisele omanikule olid need vaid kasutud, siis tekitas nende olemasolu teistes, iseäranis ühes inimeses, vaid masendust. Polly tegigi seda tööd praegu säästmaks isa: kui isa, kes on ära koos onu Edwardiga, siia tagasi jõuab, ei tohi teda häirima hakata need tavalised, mõttetult argised asjad. Pikemalt arutlemata haaras Polly kapist paar riidepuud koos rõivastega; maha pudenesid sandlipuust koitõrjekuulikesed, lisaks tundis ta kerget lõhna, mis tuttav ema juustest. Siin see oli – rohelise-musta-valge mustriga kleit, mida ta oli kandnud, kui nad üle-eelmisel suvel koos Londonis käisid, kaerajahu värvi mantel ja ka seelik, mis oli talle alati olnud kas liiga suur või liiga väike; väga vana roheline siidkleit, mida ta ikka kandis sel puhul, kui nad isaga kahekesi koju õhtut veetma jäid, ning siis veel see sissepressitud mustriga sametjakk, millel markasiidist nööbid – seda tavatses ta kutsuda kontsertidel käimise jakiks; ning muidugi oliivikarva rohelisest linasest riidest kleit, mida ta oli kandnud ajal, mil ootas Willsi – jumal küll, see oli ju juba viis aastat tagasi. Tundus, et ta hoidis kõik oma riided alles: nii need, mis talle enam ei sobinud, kui ka õhtukleidid, mida ta polnud kandnud sellest saati, kui algas sõda; siin oli ka oravanahast kraega talvemantel, mida Polly polnud varem näinudki … Ta võttis kõik järjest kapist välja ja ladus voodile. Viimasena rohelisest siidist räbaldunud kimono, mille all oli kuldne lameekleit, mida ta ähmaselt mäletas kui üht isa väga ebaõnnestunud jõulukinki, mida kanti kohmetult vaid ühel korral – samal õhtul – ja hiljem mitte kunagi. Kurvalt mõtles Polly, et ükski neist asjadest pole ju ilus: õhtukleidid olid kasutamatusest ja pikaajalisest rippumisest vormist välja vajunud, igapäevased riided olid aga kas kandmisest viledaks kulunud, läikivaks nühitud, vormitud või muutunud lihtsalt selliseks, millised nad poleks tohtinud olla. Kogu see kraam sobis tädi Rachi arvates vaid heategevusmüügiks, samas oli ta lisanud: „Polly, kallis, sina peaksid muidugi endale jätma need asjad, mida tahad.” Aga Polly ei tahtnud siit mitte kui midagi, ning isegi juhul, kui ta olekski midagi tahtnud, poleks ta ainuüksi isa pärast tihanud ema riideid mitte kunagi kanda.
Kui riided olid pakitud, märkas ta sedagi, et kapi ülemisel riiulil on kübarad ja selle põhjas restid jalanõudega. Tuli leida veel üks kohver –ning sellel ilutsesid ema initsiaalid S. V. C. „Sybil Veronica,” oli tema kohta öelnud ka vaimulik, kes matusel kõneles; kummaline küll, et inimesel on täispikk nimi, mida kasutatakse vaid siis, kui teda ristitakse ja maetakse. Nii nagu palju kordi läinud nädalal, tuletas end nüüdki meelde kohutav mälestuspilt emast, kes on kirstu pandud ja kellele visatakse muld peale; raske oli harjuda mõttega, et inimene, kellele see keha oli kuulunud, ei vajanud enam ei valgust ega õhku. Kangestunult ja tuimalt oli Polly seisnud, kui loeti palveid, poetati kirstule mulda; ta oli vaadanud, kuidas isa heidab ema kirstukaanele punase roosi, ning samas teadis ta ka seda, et niipea kui kõik, mis tarvis, saab tehtud, jätavad nad ta igaveseks sinna maha – üksi külma kätte. Aga ega tal polnud kellegagi oma mõtteid jagada; algusest lõpuni olid nad teda kohelnud nagu väikest last, olid talle kogu aeg rõõmsalt ja reipalt valetanud – alates võimalikust paranemisest kuni selleni, et valu ta üldse ei tunne, kuni lõpuks (mis oli eelnevaga täielikus vastuolus), olid nad talle selgitanud, et sellest ilmast pääsemine on ema jaoks halastus (ent mis halastusest sai juttu olla, kui valusid ei olnud?). Polnud ta enam mingi laps, ta oli juba peaaegu seitseteist täis. Lisaks rabavale lõppvaatusele (loomulikult oli ta tahtnud kõiki talle esitatud valesid uskuda) oli ta nüüd kibestunud ja vihane sellepärast, et nad ei pidanud teda küllalt vanaks ning otsustasid tema eest tegelikkust varjata. Terve nädala oli ta vältinud inimeste kallistusi, põiganud kõrvale suudluste eest, ignoreerinud kõiki, kes soovisid teda lohutada ja tema vastu kena olla. Ainus kergendus oli see, et onu Edward oli isa kaheks nädalaks siit minema viinud, ning nüüd sai ta segamatult olla kõigi teiste peale vihane.
Kui arutati, mida teha ema asjadega, oli Polly igasugusest abist keeldunud, öeldes: „Vähemalt sellega saan ma ju ise hakkama,” ning tädi Rach, kes vahest ehk oligi parem kui kõik need ülejäänud, oli vastanud, et muidugi.
Tualettlaual olid laiali ema hõbekaunistustega juukseharjad ja kilpkonnaluust kamm; ka kristallkarp, milles ta hoidis juuksenõelu, mida polnud sellest saati, kui ta juuksed maha lasi lõigata, enam üldse vaja; seal oli sõrmusehoidja, küljes kaks või kolm sõrmust, seegi, mille isa
oli talle kihlumise puhul kinkinud – plaatinasse sobitatud lihvitud smaragd, ümbritsetud pisikeste teemantidega. Polly vaatas korraks omaenese sõrmust, mille oli isalt eelmise aasta sügisel kingiks saanud –seegi oli smaragdsõrmus. Järelikult ta ikka armastab mind, mõtiskles tüdruk, kuigi ei saa üldse aru, et ma pole enam laps. Pollyl polnud vähimatki soovi isa vihata. Kõiki neid asju, mis olid tualettlaual, oli võimatu lihtsalt niisama heategevusmüüki saata. Ta otsustas need ühte karpi laduda ja pisut kauem alles hoida. Mõned koldkreemipurgikesed, puuder ja põsepuna oli mõttekas minema visata. Need läksidki paberikorvi.
Kummutisahtlites oli aluspesu ja kahte sorti öösärke: need, mis isa oli emale kinkinud ja mida ema mitte kunagi ei kandnud, ning need, mis ta oli ise endale ostnud ja kogu aeg kandis. Isa kingitud öösärgid olid ehtsast siidist ja šifoonist ning neid kaunistasid pitsid ja satsid, kaks olid rohelised, üks satiinöösärk oli aga tume nagu kohv. Need, mis ta ise oli endale ostnud, olid kas puuvillasest riidest või flanellist, mustriks väikesed lilled – üsna sellised Beatrix Potteri stiilis öösärgid. Polly jätkas koristamistööd: välja tulid rinnahoidjad, tripihoidjad, alussärgid ja laia säärega aluspüksid, hargnematu koega alusseelikud – kõik tema pesuesemed olid sellise tumedama virsiku värvi; siidsukad ja villased sukad, mõned Viyella särgid, kümned taskurätikud, mis olid aastaid tagasi Polly poolt meisterdanud karbis, mida kaunistas tussarsiid, mille ta oli tookord Itaalia stiilis teppinud. Pesusahtli tagumisest otsast tuli lagedale väike kotike – nagu need, milles tavaliselt hoitakse juukseharja ja kammi –, ent selles oli hoopis tuub sildiga Volpar geel ja karbikene, milles naljakas pisike ja ümmargune kummist asjake. Ta pani need kotti tagasi ja viskas selle paberikorvi. Samas sahtlis oli ka madal neljakandiline pappkarp, milles luitunud siidpaberisse mähitud hõbedaste lehtede ja valgete õitega lilledest poolkaares pärg – nagu ta seda puudutas, hakkas selle küljest tükikesi pudenema. Kaane peale oli ema oma käega kirjutanud 12. mai 1920. Ilmselt oli see tema pruudipärg, arutles Polly, püüdes meenutada naljakat fotot, mida vanaema oma tualettlaual hoidis – emal oli seal seljas ebatavaline torujas kleit, täiesti vöökohata. Ta pani karbi kõrvale; võimatu oli minema visata asju, mida teine inimene oli nii kaua ja hoolikalt alles hoidnud.
Kõige alumises sahtlis olid igasugused beebiasjad. Ristimisriided, mida viimasena oli ilmselt kandnud Wills – tädi Villy tehtud imeilus valge rüü, millele tikitud ristikheinad, elevandiluust närimisrõngas, terve punt hästi pisikesi pitsist beebimütse, hõbedast ja korallidest kõristi, mis nägi välja selline, et võis pärit olla Indiast, terve hulk kahvaturoosasid kootud asjakesi, mida nähes Polly aimas, et küllap need olid mõeldud sellele beebile, kes ellu ei jäänud, ning siis veel suur, väga õhuke ja juba kollakaks tõmbunud kašmiirsall. Polly oli nõutu, ent otsustas siiski, et paneb kõik need asjad kõrvale, kuni jõuab nii kaugele, et kelleltki tädidest nõu küsida, mida nendega peale hakata.
Pärastlõunane aeg hakkaski läbi saama. Varsti on teejoomine, ning pärast seda võtab ta enda hoolde Willsi – mängib temaga, vannitab teda ja paneb siis magama. Tõenäoliselt kasvab poiss samasuguseks nagu Neville; asja muutis hullemaks muidugi see, et neljasena oli tal ema juba väga hästi meeles – vastupidiselt Neville’ile, kel polnud oma emast ainsatki mälestust. Siiani oli osutunud võimatuks Willsile juhtunut lahti seletada. Loomulikult püüdsid nad seda teha – temagi oli püüdnud. „Ära läinud,” kordas poisu lakkamatult. „Surnud ja taevas?” lausus ta, kuid jätkas siiski ema otsimist – vaatas diivanite ja voodite alla, otsis kappidest ja kõikjalt, kuhu tal õnnestus pugeda, ka ema tühjast toast. „Ta on lennukis,” teatas poisu talle eile, kui oli lõpetanud oma tavapärase lause taevas olemisest. Ellen oli talle öelnud, et ema on nüüd taevas, aga kuna ta polnud täpselt kuulnud, siis oli ta arvanud, et ema on Hastingsis ja tahtis bussile vastu minna. Ta ei nutnud ema pärast mitte kunagi, ometi muutus ta väga vaikseks. Istus põrandal ja mängis tuimalt autodega, narris toidupalukesi, mida talle anti, ega söönud neid ära, ka püüdis ta lüüa neid, kes tahtsid teda põrandalt üles tõsta. Teda ennast poisu küll talus, kuigi ilmselt oli Ellen ainus, kelle seltsis ta tahtis olla. Küllap ta lõpuks unustab ema, mõtles Polly. Tal läheb meelest, milline ema välja nägi; ja kuigi talle jääb alatiseks teadmine kaotusest, ei tea ta ometi, milline inimene ema oli. Eks see tundus omamoodi kurb, ning Polly otsustas neist asjust enam mitte mõelda. Siis aga tabas ta end mõttelt, et järsku on teatud asjadest mitte mõtlemine sama hull kui neist mitte rääkimine, sest ta ei tahtnud kindlasti olla selline nagu kogu nende kohutav perekond, kus (nii nagu talle tundus) püüti iga
hinna eest eluga edasi minna, otsekui polekski midagi juhtunud. Sellest, mis juhtus, ei räägitud ei enne ega ka nüüd; nõndapalju kui Polly aru sai, ei uskunud mitte keegi neist jumalasse, kuna kirikus ju ei käidud; ometi olid kõik (peale Willsi ja Elleni, kes koos poisuga koju jäi) matuste puhul kirikusse läinud – seal nad siis seisid, lugesid palveid ja laulsid kirikulaule; seejärel kõnniti salkadena maasse kaevatud sügava augu juurde ja vaadati pealt, kuidas kaks väga vana meest kirstu hauda lasid. „„Mina olen ülestõusmine ja elu,” ütles Jumal, „kes minu sisse usub, elab igavesti.”” Aga tema ise polnud ju uskunud, ning Polly arvates ei uskunud seda neist mitte keegi. Järelikult – mis oli olnud kogu sellise asja mõte? Ta oli vaadanud Claryt, kes seisis, pilk maas, teisel pool hauda ja surus ühe käe sõrmenukke suhu. Ega Clarygi polnud võimeline juhtunust rääkima, aga selge oli, et ta ei käitunud nii, nagu poleks midagi juhtunud. Tol kohutaval viimasel õhtul – pärast seda, kui doktor Carr oli tulnud ja emale süsti teinud – oli Polly kutsutud ema tuppa. („Ta ei ole enam teadvusel,” kinnitasid nad talle, „nüüd ei tunne ta enam mitte midagi,” ütlesid nad umbes nii, nagu oleks see mingi saavutus.)
Ning tema oli siis seal seisnud ja kuulanud ema pinnapealset korisevat hingamist, oodanud ja oodanud, et ta lõpuks silmad avaks, mis annaks võimaluse temaga rääkida või hoopis vaikides hüvasti jätta …
„Suudle teda, Poll,” oli isa öelnud, „ning siis ole nii kallis ja mine ära.” Isa ise istus teisel pool voodit ja hoidis ema kätt, mis toetus, peopesa ülespoole pööratud, tema musta siidi mähitud käeköndile. Polly kummardus, suudles ema kuiva ja kergelt sooja otsaesist ning astus siis uksest välja.
Koridoris ootas teda Clary, kes heitis talle käed ümber kaela, viis ta nende tuppa ja ise muudkui nuttis ja nuttis – tulivihase Polly silmist ei pudenenud aga ainsatki pisarat. „Sul vähemasti oli võimalus temaga hüvasti jätta!” kordas Clary soovist teda kuidagi lohutada. Ent asi oli just selles (mida võiski oodata), et talle ei antud võimalust emaga hüvasti jätta: nad olid tema kutsumisega viivitanud niikaua, kuni ema polnud enam võimeline ei teda ära tundma ega isegi nägema … Polly oli end Clary embusest vabastanud, öelnud, et tahab üksi olla ja läheb välja värsket õhku hingama, ning Clary oligi mõistvalt, ilma pikema jututa temaga nõustunud. Polly tõmbas jalga kummikud, pani selga vihmamantli ja läks
välja – astus raudkülma hämarusse, kus sadas uduvihma; majatagune rada viis ta nõlva pidi üles väikese väravani, mille kaudu sai puudesallu.
Ta kõndis, kuni jõudis suure mahalangenud puuni, mille juures Wills ja Roly alati mingit salapärast mängu mängisid; ta seadis end tüve peale istuma nii, et kohe tema kõrvale jäid maast üles rebitud puujuured. Ta oli lootnud, et siin saab ehk lõpuks nutta, anda vaba voli kaotusvalule, aga ainus, milleks ta võimeline oli, olid vaid valjuhäälsed südantlõhestavad ohked, mis peegeldasid nii raevu kui ka jõuetust. Ta oleks pidanud ju kohe protestima – ent kuidas oleks olnud see võimalik, kui isa oli niigi murest murtud? Niipea kui doktor Carr tol hommikul lahkus, öeldes, et tuleb pärastlõunal tagasi, oleks ta pidanud nõudma, et tahab kohe ema näha – ent kust pidi ta teadma, mida arst teha kavatses? Nemad ilmselt teadsid, ent nagu ikka, ei öelnud nad talle sõnagi. Ta oleks pidanud aru saama, et ema on suremas, ka selle järgi, et Simon toodi koolist koju kavatsetust varem. Vend oli saabunud tol hommikul ja tema oli veel ema näinud, seejärel oli ema tahtnud Willsi näha, ning siis otsustatigi, et kõike on olnud ema jaoks juba liiga palju ja pärastlõunal jätkatakse. Vaene Simon polnudki aru saanud, et see oli tal viimane kord ema näha. Poiss oli mõelnud, et ema on lihtsalt kohutavalt haige, ja lantši ajal oli ta kõigile muudkui rääkinud ühe oma sõbra emast, kes oleks pimesoolepõletiku tõttu peaaegu hinge heitnud, ent õnnekombel siiski paranes, ja pärast lantši oli Teddy võtnud ta kaasa pikale rattasõidule; õigeks ajaks nad enam tagasi ei jõudnud. Oleks mul vaid olnud võimalus emaga rääkida – oleksin talle kindlasti midagi öelnud, mõtiskles Polly, ning ehk oleks ta mind kuulnud. Tüdruku soov oli olnud korrakski veel emaga kahekesi olla. Ta tahtis talle öelda, et hoolitseb isa ja Willsi eest, ning kõige enam oleks ta tahtnud küsida: „Oled sa valmis minema? Oled sa surmaga leppinud – mida iganes see ka tähendama peaks?” Võib-olla olid teised ka ema ennast petnud. Võib-olla läks nii, et ta lihtsalt ei ärganudki enam üles – suri, saamata sellest isegi aru. Sellisele kohutavale võimalusele mõeldes hakkas Polly lõpuks nutma. Seal ta siis nuttis ilmselt hulk aega, sest kui ta koju tagasi jõudis, oli ema juba ära viidud.
Sellest saadik polnud Polly üldse nutnud; kõige raskem oli olnud taluda seda esimest kohutavat õhtut, mil kõik istusid söögilauas, ent
keegi ei tahtnud süüa – jäi üle vaid jälgida, kuidas isa püüdis Simoni tuju üleval hoida nii, et esitas küsimusi sportimise kohta koolis, kuni lõpuks hakkas onu Edward pajatama lugusid oma kooliajast; tundus, et tol õhtul püüdsid kõik rääkida eimillestki, heideti ilmetuid ja süütuid naljakesi, mille peale mitte keegi ei pidanud naerma, ent mis pidid aitama igapäevaste asjadega hakkama saada; ning kuigi Polly tundis, et kõige selle tagant paistis aeg-ajalt välja nii kaastunnet kui ka muret, ei tahtnud ta kummastki kuulda. Matusele järgnenud päeval oli onu Edward nii isa kui ka Simoni Londonisse viinud, et Simon saaks sealt rongiga tagasi kooli sõita. „Kas ma tõesti pean tagasi minema?” küsis poiss, ent tegi seda vaid üks kord, kuna talle oli selgeks tehtud, et loomulikult peab ta tagasi minema, kuna kohe on käes semestrilõpu eksamid, ning alles seejärel algab koolivaheaeg. Archie, kes oli matuste ajaks kohale sõitnud, tegi pärast õhtusööki ettepaneku minna hommikutuppa ja mängida põrandal pelmanismi*. „Sina tuled ka, Polly,” ning muidugi ühines nendega Clary. Kuna kamin oli juba kustunud, valitses hommikutoas jäine külmus. Simonil polnud sellest mitte kui midagi, sest tema sõnutsi oli koolis sama külm, välja arvatud isolaatoris, kuhu pääsesid vaid need, kes olid kas üleni tähnidega kaetud või pooleldi surnud – ometi tõttas Clary kõigile kampsuneid tooma; Archiele aidati selga Brigi vana mantel, kaela sai ta preili Millimenti kootud salli, mida standarditele mittevastavuse pärast polnud õnnestunud sõjaväelastele saata, kätte aga kindad, mida Duchy kasutas siis, kui mängis klaverit.
„Kabinetis, kus ma töötan, on alati lämmatavalt palav,” kurtis Archie, „ning eks see on minust teinud vana helliku. Nüüd on mul veel vaid jalutuskeppi vaja. Loomulikult ei suuda ma teie kombel kükitada.” Tema jäigi toolile istuma, haige jalg kangelt välja sirutatud. Clary aga pööras ringi kaarte, millele ta osutas.
Teatud mõttes oli see vaheldus; Archie mängis nii võidutahteliselt, et tema kirg nakatas kõiki teisi, ning kui Simon lõpuks mängu võitis, lõi poisi nägu heameelest õhetama. „Neetud!” pahvatas Archie. „Pagan võtaks! Oleks mul olnud veel vaid üks võimalus kaarti ümber pöörata, oleksin mina puhta töö teinud.”
* Kaardimäng mälu arendamiseks. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
„Sa pole just kuigi väärikas kaotaja,” ütles Clary malbel toonil – tal enesel oli ju sama viga.
„Aga võitjana olen ma suurepärane. Kõigi vastu alati väga kena, ning kuna ma tavaliselt võidan, siis enamasti on nii, et mitte keegi ei näe minu halvemat poolt.”
„Pole võimalik, et sa kogu aeg võidad,” ütles Simon. Naljakas, et Archie oskas nendega nii mängida, et temaga hakkasid nad täiskasvanulikult rääkima, mõtles Polly.
Hiljem, vannitoast välja tulles, põrkas ta kokku Simoniga, kes oli sealsamas ukse taga seisnud.
„Oleksid ju võinud sisse tulla. Ma pesin vaid hambaid.”
„Asi pole üldse selles. Hakkasin mõtlema, et järsku … järsku sa saaksid korraks minu tuppa tulla?”
Polly järgnes poisile piki koridori, kuni nad jõudsidki tuppa, mida Simon tavaliselt Teddyga jagas.
„Ma tean,” alustas poiss, „et sina ei räägi sellest mitte kellelegi ega hakka ka minu üle naerma – on ju nii?”
Polly peale võis kindel olla.
Poiss heitis jaki seljast ja hakkas lipsu eest ära võtma.
„Neile tuleb midagi peale määrida, muidu hõõrub krae mu kaela väga valusaks.” Simon oli halli flanellsärgi lahti nööpinud ja Polly nägi nüüd, et tema kaelal on hulk määrdunud plaastreid. „Alustuseks peaksid sa need ära võtma, et kõike paremini näha,” selgitas Simon õele.
„See on valus.”
„Parem, kui sa seda hästi kiiresti teed,” ütles poiss ja kummardus tema poole.
Polly asus ettevaatlikult asja juurde, aga mõistis peagi, et aeglane tegutsemine teeb kahjuks suuremat valu, ning seitsmenda plaastrini jõudnud, oskas ta juba kahe sõrmega nahka poisi kaelal nõnda pingul hoida, et teist kätt appi võttes plaaster kiiresti ära tõmmata. Nähtavale tuli terve hulk mädapunne – kas mingid suured vistrikud või väiksemat sorti furunklid, arvas Polly.
„Häda on selles, et ilmselt tuleb neid pigistada. Tavaliselt tegi seda ema, ning pärast määris ta haigele kohale mingil imelist salvi, mis vahel aitas neist täiesti lahti saada.”
„Sa peaksid vähemalt korralikke, ravivaid plaastreid kasutama.”
„Ma tean. Ema andis mulle terve karbitäie kooli kaasa, aga ma olen kõik need juba ära kasutanud. Ja ise ei saa ma mäda väljapigistamisega mitte kuidagi hakkama – ma isegi ei näe neid vinne. Oleksin ehk võinud isalt abi paluda. Aga hakkasin siis mõtlema, et vast saad sina mind aidata.”
„Muidugi saan. On sul meeles, millist salvi ema neile peale määris?”
„Mingit imelist võiet,” vastas poiss ebamääraselt. „Ei tea, kas see võis olla Vicks?”
„Seda kasutatakse hoopis siis, kui haigus on hingamisteedes. Tead, ma lähen toon veidi vatti, korralikke plaastreid ja ehk veel midagi, millest võib abi olla. Olen hetke pärast tagasi.”
Vannitoa esmaabikapis oli rull Elastoplasti plaastrit, mille alumisel küljel kollane raviv riba, ent ainus, mida ta mädapunnidele määrimiseks leidis, oli vaigutinktuur – sedagi vaid õige pisike tilk pudelipõhjas. Tuleb kuidagi hakkama saada.
„Mul on jälle odraiva tulemas,” ütles poiss, kui Polly tagasi jõudis. Ta oli vahepeal pidžaama selga pannud ja istus voodil.
„Mida ema sellisel puhul tegi?”
„Tavaliselt hõõrus ta neid oma laulatussõrmusega, mispeale kadusid need vahel isegi ära.”
„Las ma võtan kõigepealt su mädapunnid ette.”
See oli väga ebameeldiv ülesanne, mille tegi hullemaks see, et ta teadis, et teeb poisile haiget; mõned punnid ajasid juba ise mäda välja, ent mõnel oli kõva, kollane ja läikiv pea, millest pigistamisel mäda välja pritsis. Poiss võpatas vaid korra, aga kui ta tema ees vabandas, vastas ta: „Mis sa nüüd. Kui võimalik, katsu kael saada nii puhtaks kui võimalik.”
„Kas matroon ei aitaks sul neist lahti saada?”
„Jumal hoidku, ei! Ta ei salli mind silmaotsaski, pealegi on ta alati halvas tujus. Ainus, kes talle meeldib, on meie võimlemisõpetaja härra Allinson, selline hästi musklis mees, ja siis veel üks poiss nimega Willard, kelle isa on lord.”
„Vaene Simon! On seal tõesti nii talumatult halb?”
„Ma jälestan ja vihkan seda kooli.”
„Ainult kaks nädalat veel – ja siis oled sa jälle kodus.”
Poiss vaikis.
„Seda küll, aga miski pole ju enam endine – või kuidas?” ütles ta ja Polly nägi ta silmis pisaraid. „Ma ei nuta selle oma ilge kooli ega ka koletu sõja pärast,” lausus Simon sõrmenukke silmadesse surudes, „kõik on lihtsalt mu neetud odraiva süü. Selline asi paneb ikka silmad vett jooksma. Ega see mul esimene kord ole.”
Polly heitis käed ümber Simoni kõhnade ja kondiste õlgade. Poisi kirjeldamatu üksildus läks talle väga sügavalt hinge.
„Samas on muidugi nii, et kui sa ikka oled harjunud kelleltki kord nädalas kirja saama ja ühtäkki ei tule enam ainsatki, on ju täiesti arusaadav, et esiotsa on tekkinud olukord äärmiselt võõras. Arvan, et iga teine tunneks samamoodi,” jätkas poiss pingutatult asjalikul toonil, otsekui kellegi teise muret pisemana näidata püüdes. Siis aga korraga pahvatas: „Ta ei rääkinud sellest minuga mitte kunagi! Jõulude ajal tundus, et ta tervis on juba palju parem, ning isegi viimase semestri jooksul ei puudutanud ta seda oma kirjades mitte sõnagagi!”
„Ta ei rääkinud sellest ka minuga. Arvan, et ta ei rääkinud sellest mitte kellegagi.”
„Aga mina pole ju lihtsalt keegi!” hüüatas poiss, ent tõmbus kohe tagasi. „Ega sinagi ole, Polly.” Ta võttis tüdrukul käest kinni ja pigistas seda, ise pisut värisedes. „Oled mu jubedate punnidega tubli töö ära teinud.”
„Poe nüüd voodisse, sa oled ju täiesti külmunud.”
Simon otsis midagi põrandale laotatud pükste taskust, tõi lagedale kirjeldamatult koledaks muutunud taskurätiku ja nuuskas sellesse nina.
„Poll, enne kui ära lähed, tahan ma veel midagi sinult küsida. Mõtlen kogu aeg sellele … ega saa aru …” Ta vaikis hetkeks ja küsis siis aegamisi: „Mis temaga ikkagi juhtub? Kas see ongi siis lõpp? Või on ta nüüd kuhugi mujale läinud? Võib küll väga tobe tunduda, ent kõik, mis surmaga seotud – mõistad ju, millest räägin –, on mulle arusaamatu.”
„Kulla Simon, ka mulle on see arusaamatu! Minagi olen selle üle endamisi palju mõelnud.”
„Mis sa arvad,” ütles poiss peaga ukse poole nõksatades, „kas nemad teavad? Kuna nad meile nagunii kunagi midagi ei räägi, siis võib ju arvata, et seegi on üks noist asjust, millest nad ei pea sobilikuks meiega rääkida.”
„Selline mõte on ka minu peast läbi käinud,” lausus Polly.
„Koolis muidugi räägitakse kogu aeg taevaminekust, seal teesklevad kõik, et on kohutavalt usklikud; kujutad sa ette, palveid loetakse iga jumala päev, eraldi palveid veel neile vilistlastele, kes on sõjas surma saanud; igal pühapäeval peab koolidirektor kõne patriotismist ja jumalale meelepärastest sõduritest, neist, kellel on süda õigel kohal ja kes toovad koolile au ja kuulsust – aiman juba ette, et kui ma tagasi lähen, tahab ta minuga rääkida üht-teist seoses taevaminekuga, ent kõik see, mida nad räägivad, tundub ikka niivõrd idiootlik, et ma ei mõista, miks keegi peaks üldse tahtma sinna pääseda.”
„Sa mõtled harfimuusikat ja valgesse rüütatud olendeid?”
„Ning seda, et kõik seal on kogu aeg õnnelikud,” jätkas poiss vihaselt. „Nii palju kui mina aru saan, ei pea inimesed õnnest just eriti palju lugu, tegelikult on nad lausa selle vastased, kuna sunnivad teisi elama sellist elu, mis teeb õnnetuks. Nõnda saadetaksegi sind kodust ära mingisse kooli, kus sa pead suure osa oma elust elama, selmet olla kodus ja tõepoolest õnnelikult elada. Kõige tipuks tahavad nad veel, et sa teeskleksid, et sulle see kõik meeldib. Selline asi teeb ikka kohutavalt kurvaks. Sa pead kogu aeg tegema täpselt seda, mida nemad tahavad, ning lisaks veel teesklema, et sulle see meeldib.”
„Ehk saaksid sa sel teemal nendega rääkida.”
„Koolis ei saa sellest küll mitte kellegagi rääkida!” hüüatas poiss ahastavalt. „Kui koolis millegi sellisega lagedale tulla, lööksid nad mu maha!”
„Ega siis kõik õpetajad ometi nii ei mõtle!”
„Ma ei räägigi õpetajatest. Hoopis poistest. Kõik nad püüavad olla nagu ühe vitsaga löödud, mõistad?” vastas ta. „Tegelikult tahtsin ma sinult hoopis surma ja sellega seonduva kohta küsida.”
Lõpuks oli Polly veel venda korraks kallistanud ja toast lahkunud.
Tüdruk mõistis, et Willsiga mängimine on küll väga tähtis, ent kord nädalas tuleb tingimata Simonile kirjutada – ta oligi juba otsustanud, et iganädalane kiri kooli on edaspidi tema kohustus. Isa-ema toas tõmbas ta katted akende ette, võttis aga sealt kaasa karbi, kus hoiti kirjutusvahendeid, ja suundus seejärel magamistuppa, mida nad endiselt Claryga jagasid. Läbi mitme koridori kõndides jõudis ta saali kohal asuvasse
galeriisse ning sinna kostis ikka maja hääli: Schuberti meloodiad, mida Duchy mängis; päevase lastetoa grammofonilt tuli laul karuoti piknikust – plaadilt, mis oli küll juba väga räsitud, ent mille kuulamisest Wills ja Roly iial ei tüdinenud; samuti kostis siia Brigi raadio, mida too kuulas, kui polnud parajasti kedagi, kellega juttu ajada, ning iga natukese aja tagant oli kuulda seda iseäralikku vana õmblusmasina raginat, kuna ilmselt paikas tädi Rach kulunud voodilinu – töö, millele kunagi lõppu ei tulnud. Oli reedene päev, mil tavaliselt saabusid nädalalõpuks maale nii isa kui ka onu Edward, kes oli nüüd tagasi perefirmas – seekord aga oli onu Edward isa hoopis kaasa võtnud ja Westmorlandi sõitnud. Kui see kõrvale jätta, elasid kõik siin nii, nagu polekski midagi juhtunud, mõtles Polly tusaselt, ise samal ajal korralikku paberit otsides, et alustada kirja Simonile – ta oli otsustanud seda teha voodis, sest seal oli pisutki soojem, kui kusagil mujal üldse olla sai (elutoas süüdati kaminatuli alles pärast teejoomise lõppu – veel üks Duchy kokkuhoiukoht).
Polly arvas, et kõige targem on Simonile iga pereliikme kohta nii palju uudiseid jagada kui võimalik. „Ma alustan kõige vanematest inimestest, seejärel jõuan nooremateni,” kirjutas ta – eks see tähendas, et alustada tuli ainsast elusolevast vanatädist.
Vaene vana Boss hakkas hommikusöögi ajal jälle muudkui keisrist heietama – ta on oma mõtteis ikka veel eelmises sõjas kinni. Lisaks temale – keisrile, ma mõtlen – räägib ta õige palju inimestest, keda mitte keegi ei tunne, ning see muudab mõistliku vestluse üpris võimatuks. Ka on ta hakanud isegi hinnalist toitu – nagu keedetud muna – oma kampsunitele tilgutama, mistõttu tädi Rach peab kogu aeg tema riideid pesema. Naljakas küll, kõik me oleme ju harjunud sellega, et preili Millimenti riided on plekke täis – ometi on kurb, et nüüd on ka Boss selliseks muutunud. Duchy annab talle kogu aeg väikseid töid teha, ent tavaliselt ei suuda ta ühtegi neist lõpetada. [Polly oli juba kirjutamas, et Boss tunneb kogu aeg suurt puudust tädi Flost, ent otsustas seda siiski mitte paberile panna.] Brig käib nüüd Londoni kontoris kolmel päeval nädalas. Vahepeal ta küll proovis nii elada, et ei käi enam üldse kohapeal, ent selline elu osutus nii tüütuks, et tädi Rach ei osanud temaga enam mitte midagi peale
hakata, ning nüüd nad siis sõidavadki üheskoos rongiga Londonisse ja korra nädalas jätab tädi Rach ta kontorisse omapäi, et saaks ise poodides käia ja muid asju ajada. Ülejäänud ajal kavandab Brig suurejoonelist puude istutamist sellele väljale, mis jääb tee peale, kui minna sinnapoole, kus te Chistopheriga oma laagri püsti panite, või kuulab ta raadiot või laseb preili Millimentil või tädi Rachil endale midagi ette lugeda. Duchy talle suuremat tähelepanu ei pööra (ja ega ma ei arvagi, et ta seda temalt ootab) – tema muudkui aga mängib klaverit, tegeleb oma aiaga ja korraldab majas söögikordi, samas on muidugi nii, et toidu normeerimise tõttu mingit erilist valikut enam pole, ning küllap on proua Crippsile kogu menüü juba pähe kulunud. Olen tähele pannud, et vanematel inimestel on väga raske harjumusi muuta, isegi juhul, kui need on sinu või minu arvates väga tüütud. Tädi Rach teeb kõike, millest ma juba eelpool juttu tegin, ning lisaks on ta ka ääretult kena Willsi vastu. Tädi Villy on sukeldunud Punase Risti tegemistesse, pealegi käib ta aeg-ajalt veel hooldekodus, et seal medõe tööd teha – ikka sellist tõelist medõe tööd, mitte nagu Zoë, kes käib seal lihtsalt selleks, et õnnetute patsientide voodi kõrval istuda. Zoë on taas üsna sale, ta veedab suurema osa ajast kas oma riideid ümber tehes või Julietile uusi õmmeldes. Nii Clary kui ka mina – meie oleme omadega täiesti puntras. Kumbki meist ei tea, mida eluga peale hakata. Clary ütleb, et kui Louise’il lubati seitsmeteistkümnesena kodust ära minna, siis miks peaksid nad seda meile keelama, mina aga vastasin talle, et ainus, kuhu nad meid lubaksid, on see tobe kokkamiskool, kus Louise käis – mispeale Clary arvas, et isegi selline kool mõjuks meile hästi, kuna ohus on meie silmaringi avardumine (tema arvates) ja nii võime me jääda kohutavalt piiratuks. Samas tundub meile mõlemale, et sellest saadik, kui Louise läks laia maailma, on tema silmaring hoopis kuidagi ahtamaks muutunud. Muust ta enam ei mõtlegi kui vaid näidenditest ja näitlemisest ning sellest, kuidas saada osa mõnes BBC kuuldemängus. Tema puhul jääb mulje, nagu polekski sõda käimas – või ei puutu see üldse temasse. Omavahel öeldes ei mõelda temast siin just eriti hästi – ta pere arvab, et tüdruk peaks hoopis naiste mereväeteenistusse astuma. Nüüd saame me ka küttematerjali
vaid talongide alusel, aga ega see meie ellu mingisugust erilist muutust tuua ei saa, kuna sütt kasutatakse nagunii ainult köögipliidi kütmisel. Simon, kui sa järgmine kord koju tuled, viin ma su doktor Carri juurde – vean kihla, et tema oskab sinu vinnidega midagi tarka ette võtta. Nüüd aga pean ma lippama, sest lubasin Ellenile, et vannitan Willsi, kuna Ellen ütleb, et tema seljale mõjub vanni kohal küürutamine väga halvasti. Ikka armastusega sinu armastav õde Polly
Tehtud, oli tüdruk endaga rahul. Ega see nüüd just eriti huvitav kiri ei tulnud, ent siiski parem kui mitte midagi. Korraga hakkas ta mõtlema, et ega ta ei teagi Simonist eriti palju, kuna Simon oli ju alati olnud suurema osa ajast koolis ning vaheaegadel oli ta tavaliselt teinud midagi koos Christopheri või Teddyga. Nüüd aga, mil Christopher töötas ühe taluniku juures Kenti krahvkonnas ja Teddy oli just sel nädalal lennuväkke astunud, polegi vennal enam kedagi, kellega siin peatsel koolivaheajal midagi ette võtta. Poisi üksildus, mis talle nii sügavale südamesse oli läinud tol õhtul, mis järgnes matustele, muutis taas hinge hellaks – tundus kuidagi kurb, et ta teadis Simonist vaid seda, mis poisi õnnetuks tegi. Kui elu oleks läinud endist rada, oleks ta kindlasti ses osas isaga nõu pidanud, nüüd aga oleks see olnud kas väga raske või hoopis võimatu; tundus, et isa oli viimaste nädalate jooksul eemaldunud kõigist, kes teda ümbritsesid, ning kui ema lõpuks suri, oli ta nagu laevahuku läbi teinud mees – üksikul saarel ja murest murtud. Õnneks oli olemas Clary, arutles endamisi Polly, ning temal jagus alati mõtteid kuhjaga – mis sest, et paljud neist polnud just eriti head, vähemasti ei saanud need tal iial otsa.
Clary oli parajasti lastetoas, kuna Julietil oli teejoomise aeg ja Clary oli see, kes pidi toime tulema sellise tänamatu ülesandega nagu pisitüdruku söötmine: kandik kõrgel beebitoolil oli suhkrusiirupine ja täis röstsaia tükikesi, määrdunud olid nii söötja kui ka sööja enese pisikesed pontsakad ja kärmelt sahmivad käekesed, ning kui Clary püüdis talle ampshaaval palukesi suhu saada, pööras ta kangekaelselt pea kõrvale. „Nüüd maha,” kordas pisitüdruk järelejätmatult. Muidugi
tahtis ta Willsi ja Roly juurde, kes mängisid põrandal autodega oma lemmikmängu, mille nimeks liiklusõnnetus. „Võta ometi veel pisut piima peale,” ütles Clary ja tõstis kruusi, millest Juliet kohe kinni haaras, et see kandikule kummutada – seejärel plärtsas ta veel mõlemad käed kogu sodi sisse.
„See on nüüd küll väga üleannetu, Jules. Ning sina – kas saaksid mulle ulatada mõne mähkme või midagi taolist? Tittedega jändamine on ikka täitsa lõpp. Asi on juba nõnda hull, et pean märja lapi ja kogu koristamisvärgi kohale tooma. Hoia sa tal seni silma peal, eks?”
Polly istus küll Julieti kõrvale, ent jälgis hoopis seda, mida tegi Wills. Tuppa astunud, oli ta märganud, kuidas ukse avanemise peale tõstis poisu silmad oma mänguautodelt ning sedagi, kuidas lootus tema näol asendus kiiresti täiesti tühja pilguga, mis oli hullem kui lihtsalt meeleheide. Küllap on nii iga kord, kui keegi uksest sisse astub, mõtiskles
Polly endamisi – huvitav, kui kaua see kestma peaks? Nagu Clary tagasi tuli, läks Polly Willsi juurde ja istus tema kõrvale põrandale. Poiss oli igasuguse huvi mängu vastu kaotanud – kaks sõrme suhu toppinud, tiris ta parema käega vasakut kõrvalesta; Pollyt ei teinud ta märkamagi.
Enne oli tüdruk arvanud, et ilmselt on ema surm kõige valusam Simonile, kelle hingevalu ei pannud perekond nagu üldse tähele, ent nüüd hakkas ta mõtlema, et järsku on see kõige raskem hoopis Willsile, kes ei oska oma meeleheidet mitte kuidagi väljendada – ta ei saanud isegi aru, mis emaga oli juhtunud. Ent mina ja Simon, ega meiegi ju tea, mis tegelikult juhtus, ning teised vaid teesklevad, et teavad.
„Ma arvan, et kõik religioonid loodi selleks, et inimestel oleks kergem surma peale mõelda,” lausus Clary, kui nad samal õhtul end magama seadsid. Selline Polly jaoks küllaltki üllatav avaldus tuli pärast seda, kui nad olid pikalt arutlenud Simoni kurvameelsuse üle ning ühtlasi plaani pidanud, kuidas poisi jaoks koolivaheaeg huvitavaks muuta.
„Arvad ikka, et see on tõsi?” küsis Polly, ise hämmingus, et teise arvamus tema jaoks nõnda jahmatav tundub.
„Jah. Just nii ma arvan. Olgu siis tegemist külluslike jahimaadega, mis ootavad paradiisis või taevas ees indiaanlasi … või hoopis kellegi teisena edasi elamine – ma ju ei teagi kõike seda, mis on välja mõeldud –, ometi võin kihla vedada, et see oligi algpõhjus, mis pani religioone
välja mõtlema. Asjaolu, et kõik lõpuks surevad, ei muuda seda mitte kellelegi kergemaks. Nii lihtsalt oldigi sunnitud mingisugust tulevikku välja mõtlema.”
„Sa siis arvad, et inimesed lihtsalt kustuvad lõpuks – nagu küünlad?”
„Kui aus olla, Poll, siis ma ju ei tea. Aga ainuüksi see, et nad ei räägi sellest mitte midagi, näitab, kui hirmul nad selle ees tegelikult on. Ja milliseid kohutavaid väljendeid nad kasutavad: „Lahkus jäädavalt meie hulgast.” Kuhu paganat küll? Aga nad ju ei tea. Kui teaksid, küllap ka räägiksid.”
„Nii et sa siis ei arvagi, et …” Polly kõhkles enne, kui tuli lagedale enese jaoks rabava oletusega, „sa ei arvagi, et tegelikult nad teavad, ent kuna see on nii kohutav, siis ei taha nad sellest rääkida?”
„Ei, ei arva. Teisalt jällegi, ega ma meie perekonda sellistel puhkudel üldse ei usaldaks. Ometi on nii, et keegi kusagil oleks kindlasti kirjutanud sellest. Kasvõi Shakespeare, kes kirjutab vaid tundmatusest, millele lähenemine toob kaasa küll elukogemusi, ent ei vähenda pikaealisusega kaasnevaid hädasid ja õnnetusi. Tema teadis üldiselt rohkem kui kõik teised kokku, ja kui ta oleks midagi teadnud, oleks ta ka sellest kirjutanud.”
„Jah, tõsi, ehk olekski?”
„Muidugi on võimalus, et ta ei tahtnud sellist mõtet Hamleti suhu panna, ent sellisel juhul oleks meile tõtt teada andnud mõni teine tegelane – näiteks Prospero.”
„Samas ta uskus, et on olemas põrgu,” tuletas meelde Polly. „Ja ega ei tasu ikka arvata, et üks eksisteerib teiseta.”
Clary vastas seepeale üleolevalt: „Ta lihtsalt andis järele tollasele moele. Minu arvates dikteeris põrgust rääkimise poliitika – eks ikka selleks, et saaks inimestele peale sundida seda, mida vaja.”
„Clary, täitsa paljud arukad inimesed uskusid sellesse.”
„Ka arukad inimesed võivad oma mõtetega rappa minna.”
„Küllap on sul õigus.” Polly tundis, et nende vestlus oli rappa läinud juba hea mitu minutit tagasi.
„Tegelikult on vist nii,” jätkas Clary, püüdes läbi juuste sikutada kammi, millest puudus juba terve hulk piisid, „et Shakespeare siiski uskus, et taevas on olemas. Kui mõelda vaid sõnadele „Prints, head
ööd, sind inglikoorid lauldes uinutagu …”* – see neetud Jules on mu juustesse siirupit ajanud – samas võib muidugi arvata, et tegemist on lihtsalt ilusate hüvastijätusõnadega parimale sõbrale.”
„Ega ei teagi. Aga ma olen sinuga nõus. Arvatavasti ei tea mitte keegi teine sellest midagi rohkemat. Ja see on hakanud mind väga häirima.
Viimasel ajal.” Tema jutt takerdus ja ta neelatas.
„Poll, ma olen sinu juures midagi märganud ja tahan sellest sinuga rääkida.”
„Millest nimelt?” asus Polly kaitsele ning tundis korraga suurt väsimust.
„See puudutab tädi Sybi. Sinu ema. Nädal otsa oled sa tema peale mõeldes kurvastanud, ka oled sa kurvastanud isa ja Willsi pärast – ning nüüd veel Simon. Ma tean küll, et sa oled lahkus ise ja alati palju isetum, kui olen mina, ent selle kõige juures pole sul üldse olnud aega enesele mõelda. Ma tean, kui kurb sa praegu oled, aga sa ei lase sel välja paista, sest sinu arvates on teiste inimeste tunded tähtsamad kui su enese tunded. Tegelikult pole see nii. Ongi kõik, mida tahtsin sulle öelda.”
Hetkeks kohtusid Polly silmad nende hallide silmadega, mis teda pingsalt tualettlaua peeglist vaatasid, siis aga jätkas Clary oma juuste kallal pusimist. Polly tahtis juba suu avada, et Claryle selgeks teha, kui valesti teine asjadest aru saab, et tal pole aimugi mida tähendab olla praegu Willsi või Simoni nahas – kui äkitselt haaras teda lämmatav kurbusehoog; ta pani käed näo ette ja nuttis, nuttis omaenese suure kaotuse pärast.
Clary vaikis ega öelnud sõnagi, siis aga tõi ta näorätiku ja istus oma voodile – otse Polly vastu – ning lihtsalt ootas, kuni Polly oli nutmise enam-vähem lõpetanud.
„Selline rätik on etem kui kolm taskurätikut kokku,” ütles ta. „Kas pole veider, et meeste taskurätikud tehakse suured, kuigi nemad ju peaaegu kunagi ei nuta, meie omad sobivad aga vaid ühekordseks kergeks ninanuuskamiseks – ometi nutame meie palju rohkem? Kas tahad, teen meile Bovrili** jooki?”
* William Shakespeare, „Hamlet”, tlk. Georg Meri, Hea Lugu, 2014.
** Veiseliha baasil tehtud soolane jõujook. Kasutusel juba 19. sajandi lõpus.
„Mõne hetke pärast. Täna pärastlõunal koristasin ma ema tuba.”
„Ma tean. Tädi Rach ütles mulle. Aga ma ei hakanud ennast appi pakkuma, kuna arvasin, et kindlasti ei taha sa selle töö juurde kedagi teist.”
„Jah, ega ma ei tahtnud, kuigi sina, Clary, ei ole lihtsalt keegi teine.”
Polly märkas, kuidas Clary nägu korraks kergelt õhetama lõi. Ning teades, et Claryle tuleb selliseid asju alati kaks korda öelda, lisas ta: „Kui ma üldse oleksin sinna kedagi appi tahtnud, siis oleksid see kindlasti olnud sina.”
Kui Clary tagasi jõudis, käes kruusid, mida täitis aurav jook, arutasid nad juba puhtpraktilisi asju, nagu näiteks see, kuidas nemad kaks ja Simon Archie juurde koolivaheajal ära mahuksid – Archie korteris oli kõigest kaks tuba ja üks voodi.
„Ega ta ju polegi meid külla kutsunud,” ütles Clary, „aga me peame juba aegsasti mõtlema, kuidas vastata igasugustele tobedatele vastuväidetele, mis tuleneksid sellest, et tal pole piisavalt ruumi.”
„Meie sinuga võiksime diivanil magada – kui tal ikka on diivan – ja Simonile võiks aseme teha vanni.”
„Võiks ka nii teha, et kõigepealt kutsub Archie külla ainult Simoni ja kunagi hiljem läheme meie. Või siis lähed sina sinna koos Simoniga,” lisas ta.
„Sa ju ikka tahad tulla?”
„Mina võin vabalt mõni teine kord minna,” vastas Clary, tehes seda Polly arvates kuidagi liiga hooletult. „Targem on meie plaanidest mitte kellelegi rääkida, muidu tahavad veel Lydia ja Neville ka kaasa tulla.”
„See on küll täiesti välistatud. Koos sinuga läheksin ma aga meelsasti talle külla.”
„Parem küsin Archielt endalt, mida ta asjast arvab,” otsustas Clary. Nüüd oli meeleolu taas täiesti muutunud.
Hiljem tuli Pollyle üsna tihti nutt peale: sageli täiesti ootamatult, mis muutis olukorra keerukaks, kuna ta ei tahtnud, et keegi pereliikmetest seda näeks – aga üldiselt tundus talle, et nad ei pannud nagunii midagi tähele. Hea seegi, et nad mõlemad Claryga said mingi tobeda külmetushaiguse, olid voodis ja lugesid teineteisele ette „Jutustust kahest linnast”, sest preili Millimenti tundides olid nad parajasti jõudnud Prantsuse
revolutsioonini. Tädi Rach korraldas nii, et ema riided saadeti Punasesse Risti – Tonbridge viis need autoga majast minema. Kui isa koos onu Edwardiga oli juba nädal aega ära olnud, hakkas Polly muretsema: ehk on ta tagasi tulles siiski veidi paremas meeleolus, kui oli olnud enne (aga eks see olnud ju võimatu, mõne päeva möödudes ei muutu tema jaoks mitte midagi), üle kõige tegi Pollyle aga muret asjaolu, et ta ei teadnudki enam, kuidas isaga suhelda.
„Sul ei tarvitse tema pärast nii väga muretseda,” arvas Clary. „Kindlasti on ta endiselt väga kurb, ent lõpuks saab ta sellest üle. Meestega lihtsalt on nii. Mõtle või minu isa peale.”
„Tahad sa öelda, et ta abiellub kellegi teisega?” Selline mõte oli täiesti rabav.
„Ega ma ei tea, aga nii võib vabalt minna. Tead sa, teist korda abiellumine on vist nagu mingi perekonnaviga – midagi podagra või lühinägelikkuse taolist.”
„Ma küll ei arva, et meie isad nii väga sarnased oleksid.”
„Loomulikult pole nad täiesti sarnased. Ometi on asju, milles nad on vägagi sarnased. Nagu näiteks nende hääl. Või siis see, kuidas nad mitu korda päevas kingi vahetavad, sest neil vaesekestel on nii kondised jalad. Pealegi ega ta siis niipea abielluma ei hakka. Poll, ma ei tahtnud tema kohta midagi halba öelda. Pidasin silmas vaid inimese olemust. Kõik lihtsalt ei saa olla sellised nagu Sydney Carton*.”
„Ma tõesti loodan! Muidu poleks ju varsti enam kedagi alles.”
„Mõtled, et juhul, kui me kõik omaenda elust kellegi teise kasuks loobuksime. Aga paraku on ju alati olemas see keegi teine, sa tobuke.”
„Ei oleks, kui me kõik seda teeksime …” ja edasi läks juba mänguks, mille nad leiutasid retoorilise küsimuse peale, mida Ellen tavatses korrata alati, kui Neville ei osanud söögilauas käituda. „Kui kõik kogu maailmas hakkaksid ühel ajal oksendama, siis oleks ju väga huvitav. Arvatavasti upuksime me kõik ära,” oli poiss pärast hetkelist mõtlemist tookord öelnud, ning seejärel oli juba Clary kord poisile selgeks teha, milliseid
* Sydney Carton on Charles Dickensi romaani A Tale of Two Cities (1859) keskne tegelane, kes sümboliseerib eneseohverdust. „Jutustus kahest linnast”, tlk. Jana Linnart, Ersen, 2000.
rumalusi ta ikka suust välja ajab. Ent vaevalt olid tüdrukud mängu alustanud, kui kumbki sai aru, et see on kaotanud varasema võlu, väited kukkusid välja mõttetud ega ajanud neid üldse enam ohjeldamatult naerma – nagu oli varem juhtunud. „Oleme selle mängu jaoks juba liiga suured,” lausus Clary nukralt. „See on asi, millest me muidugi teistele ei iitsatagi, iseäranis mitte Willsile, Julesile ja Rolyle.”
„Kindlasti ootab meid ees midagi muud huvitavat,” ütles Polly, püüdes ette aimata, mis see võiks küll olla.
„Jah, muidugi. Sõda saab ju läbi, isa tuleb koju tagasi ja kõigil tuleb harjuda sellega, et me oleme juba suureks kasvanud ning meid ei saa enam lihtsalt niisama kamandada, laual on jälle sai ja me sööme banaane; ning meie uued raamatud ei näe juba ostmise ajal välja vanad. Ja sina, Poll, saad lõpuks omaenda maja – mõelda vaid!”
„Eks ma selle peale vahel mõtlengi,” vastas Polly. Aeg-ajalt tundus talle küll, et ta on juba liiga suur sellekski, et endisel kombel oma majast unistada – samas polnud aga midagi uut, millest unistada.