1. osa KUUVALGUSEÕHTUD
2. PEATÜKK
T„
ulekahju sai alguse siit,“ seletas tuleohutusinspektor sõnu selgesti artikuleerides, nagu räägiks lapse või põdura vanainimesega. „Minutite küsimus, terve maja oleks võinud hävida.“
Krisse jõllitas tummalt kohvikuseina. Krohv oli söestunud ja katuseräästa all olnud lauad samuti mustaks kõrbenud. Kohviku kõrval olev plats nägi välja nagu pärast suurtükilahingut.
Tuletõrjeauto rattad olid vajutanud niiskele maale sügavad vaod.
Memm ja Kuisma seisid vaikides kohviku tagatrepil. Krisse toetus trepikäsipuule. Ta oli lugematu arv kordi nendest treppidest alla jooksnud, silitanud käega käsipuud ja mõelnud tulevaste päevade küpsetamiste ja õhtuste plaanide üle. See maja oli tema kodu juba terve aasta. Siia oli ju pidanud ladestuma midagi nendest headest hetkedest, midagi, mis annaks jõudu selliste uudistega toimetulemiseks.
„On see ikka kindel, et kusagil pole mingeid ohtlikke gaase või et miski ei jäänud tuha alla hõõguma?“ küsis memm tuimalt.
„Täitsa kindel. Tuli kustutati kiiresti ja vajalikud järeltööd on tehtud. Meile tuli lausa mitu häirekõnet, kuna kohviku signalisatsioon hakkas tööle,“ ütles tuletõrjeinspektor rõhukalt.
„Kas te oskate arvata, kaua läheb, kuni kohviku avada saab?“ küsis Krisse murelikult.
„Ütleksin, et paar nädalat pole mõtet avamise lootust hellitada. Ja kuigi siseruumid ei ole kahjustada saanud, ei saa ka
teisel korrusel enne elada, kui olete saanud selleks kindlustusseltsilt loa.“
Krissel oli tunne, et põlved veavad alt. Kohvik Kaseke oli tema argipäeva keskpunkt, koht, kuhu kõik kokku jooksis. Ta ei teadnud, mis elu tal Pühajõel ilma kohvikuta üldse olla saab.
„Maja kuulub vallale ja kohvikul on kindlustus, eks siit tuleb seda asja edasi harutada,“ ütles Tommi asjalikult ja korraks nägi Krisse enda kõrval seda otsustavat ja võimekat vallavanemat, kes möödunud aastal käis tema kohvikus endale kohvi kaasa ostmas.
„Millest tuli küll alguse võis saada?“ küsis Krisse, sõnu vägisi suust välja pressides.
„Asja uuritakse,“ teatas tuletõrjeinspektor hoolega katuseserva uurides. „Kui sa saaksid millalgi need ametlikud paberid läbi vaadata, siis liigume edasi, kuni saame uut infot.“
Kui tuletõrjeinspektor ära läks, sulges Krisse silmad ja hingas sügavalt. Sisse ja välja, uuesti sisse ja uuesti välja. Pole midagi.
„Krisse, kuule, ära muretse. Me tuleme sellega toime.“
Krisse püüdis Tommile naeratada. Ta teadis, et Tommi aitab. Teadis sedagi, et Tommi oli bürokraatias kõva käsi ja tundis kohviku paberimajandust. Tal oli antud olukorras tegelikult rohkem abilisi, kui ta soovida oskas. Aga seda ühte asja, mis pani tema südame kõige rohkem valutama, ei suutnud ta veel välja öelda. „Tommi, kullake, kas sa tõstad autost lauad ja toolid välja.
Sellise vapustuse peale vajame me kõik teed ja värsket karaskit, ja nagu kuulsite, ei tohi me kohviku kööki minna,“ korraldas memm rahulikult.
Olukorra pingelisusest hoolimata märkas Krisse, et ta naeratab. Palju asju siin maailmas võisid muutuda, aga mitte see, et memme meelest tuli kõikide vapustuste vahepeal midagi süüa.
Pasteeti, kukleid, aprikoosiputru. Midagi, mis tõi mõtted müra seest tagasi praegusesse hetke.
Tommi avas kohviku seina äärde pargitud matkaauto ukse, võttis sealt välja taburetid ja väikese kokkupandava laua, mille ääres olid nad tänavu suvel palju kordi söönud. Kuisma sättis laua võimalikult tasasele kohale, memm võttis korvist termoskannu ja rätikuga kaetud korvi, kus lõhnasid pudrukaraskid. Krisse tõi autost patareidega taskulambi ja tassid, võttis endale sängi pealt teki õlgadele. Õhtu oli juba jahedam ja vaatepilt põlenud kohvikuseinast ajas Krissele kananaha ihule, kuigi tegelikult polnud veel külm. Augustikuu viimase päeva tuul keerutas külatänaval. Krisse lootis, et tuttavad hääled ja näod vaigistavad natuke kätevärinat.
„Mis õigupoolest juhtus?“ küsis ta nii argise häälega, kui suutis. „Ja kes teile helistas?“
„Eile õhtul üheksa paiku hakkas tuletõrjehäire tööle. Meile helistati naabrite juurest, Martta oli küla peal käinud ja tuletõrjeautot näinud. Lähedale meid ei lastud, aga kuna me jäime tänavale passima, tuldi lõpuks ütlema, et midagi hullu ei ole. Otsustasin siis, et saadan sulle sõnumi alles hommikul, polnud mõtet su und ära rikkuda,“ ütles memm oma tasakaalukal moel.
Krisse neelatas. Viimane öö matkaautos kuulus nüüd nagu kuhugi kaugesse minevikku. Tommi võttis Krisse käe oma pihku ja pigistas kõvasti, puudutus mõjus segaste mõtete keskel toetavalt.
„Kohvikut ei saa niisiis lahti teha,“ analüüsis Krisse olukorda. „Aga kas me võime siiski ülakorruselt oma asju võtta, mis te arvate?“
„Kindlasti,“ vastas memm julgustavalt. „Ja kui neil on kärsahais juures, võid minult riideid laenata.“
„Juba teine tulekahju siin külas tänavu sügisel,“ sõnas Kuisma äkki.
Krisse võpatas ja mitte ainult sellepärast, et Kuisma esimest korda midagi ütles ja veel omaalgatuslikult.
Kuisma oli natuke üle viiekümnene pühajõelane, napisõnaline ja rahulik. Kui Krisse Pühajõele kolis, kohtus ta Kuismaga kohviku talgutel ja kuulis hiljem memmelt, et see mees oli memme erinevate ettevõtmiste ja argiste asjatoimetuste juures palju aidanud. Iseäranis siis, kui memm jalaluu murdis ja hiljem tromb tema liikumist veelgi raskendas. Kui memm ja temast peaaegu veerandsada aastat noorem Kuisma enne jõule teatasid, et nad on nüüd koos, oli see Krissele paras pauk, aga ta harjus selle mõttega üllatavalt kiiresti. Kuisma rahulik olek tundus viimasel ajal ka memmele üle kanduvat, neist kahest oli saanud tõeliselt teineteist täiendav meeskond.
„Millal see esimene tulekahju siis toimus ja kus?“ küsis Tommi ja Krisse kuulis tema hääles kummalist pinget.
„Kiirtee ääres bensiinijaamas, millalgi augusti alguses. Teie olite just paar päeva enne seda reisile läinud,“ vastas memm.
„Keegi oli bensujaama akna ära lõhkunud ja kontoris põlesid mingid paberid. Vabatahtlikud päästjad käisid seda kustutamas. Nad olid ka siin esimesena platsis, aga kohvikupõleng oli palju suurem, nii et ka Jyväskyläst tuli üksus kohale.“
Krisse märkas, et Tommi silmitseb teda, kuid ei julenud tema pilgule vastata. Memm viiski jutu matkaautole ja Krisse keskendus pudrukaraskile, murdis soojast leivast väikesi tükke ja mõtles, et memme ja Kuisma peagi algav reis ei tundunudki enam nii pöörase ettevõtmisena.
„Olete selle autoga head tööd teinud,“ ütles Tommi Kuismale.
„See tuli tore välja, jah,“ tõdes memm naeratades. „Aga arvestades tulekahjuga, äkki me peaks oma sõitu mõne päeva võrra edasi lükkama?“
„Muidugi mitte,“ ütles Krisse siiralt. „Küll me ajame Tommiga selle asja korda. Kohvik seest viga ei saanud, nii et peamiselt tuleb vist oodata, et saame inpektsioonilt loa koju tagasi kolida ja mina tohin kohviku lahti teha.“
„No vist jah, aga sulle jääb igal juhul minu koduvõti, nii et kui tahate minu poole kolida, siis sinna mahub kenasti. Selleks nädalaks on lubatud veel ilusaid sügisilmu, seega me asuks hea meelega teele, nagu plaanitud oli.“
„Kas te sõidate otse Muoniosse?“ küsis Tommi.
„Enne vist ikka Koli rahvusparki,“ ütles memm Kuisma poole vaadates. „Käisin seal viimati vist kakskümmend aastat tagasi.“
„Meie käisime korra poistega, kui Viljami ja Mikael veel väikesed olid,“ lisas Kuisma. „Tore koht.“
„Kuidas ma küll harjun Pühajõega ilma memmeta,“ ütles Krisse kaeblikult.
„See on ju ainult selleks sügiseks,“ ütles memm lepitavalt. „Võid Jonnet süüdistada, tema selle autoromu leidis.“
Krisse muigas. Jonne oli Pühajõe autoremonditöökoja omanik ja Kuisma tütre Maisaga abielus. Jonnel oli oma remonditöökojas olnud aastate jooksul erinevaid ettevõtmisi ja pärast möödunud jõule oli keegi varem transportteenusega tegelnud inimene müünud talle pisivigadega kaubiku. Krisse oli üsna kindel, et idee ehitada kaubik ümber matkabussiks tuli Maisalt või memmelt, vaevalt Jonne ise sihukese asja peale oleks tulnud.
„Jonne arvas, muideks, et me võiks tuleval kevadel paar tükki juurde ehitada. Suve alguses lähevad matkabussid hästi kaubaks,“ kohmas Kuisma talle omaselt.
Memm vaatas Kuismat soojal pilgul ja Krisse tundis, kuidas tal silmanurk niiskeks tõmbub. Mõned aastad tagasi oli Kuisma põdenud raskekujulist depressiooni ning saanud pika asjaajamise tulemusena töövõimetuspensionile. Oli hea teada, et mehel, kelle terve elu oli alles hiljaaegu olnud surutud valla üürikorteri kitsaste seinte vahele, olid nüüd plaanid kogunisti pooleks aastaks ette tehtud. Matkabuss oli suuresti Kuisma kätetöö. Jonne oli parandanud mootoris ja autokeres
selle, mis vaja, aga Kuisma oli lammutanud ja ehitanud uuesti kogu sisemuse, teinud euroalustest voodi ja viinud ellu memme kõikvõimalikke visioone. Memm ja Kuisma olid kahekesi terve kevade autoga mässanud ja maipühade aegu paljastas memm
Krissele nende suure plaani: tema ja Kuisma lähevad terveks sügiseks rändama.
„Suvel on kõik kohad rahvast täis, laagriplatsidel on järjekorrad ja kuumaga reisimine on üldse koormav. Sügisel jällegi on rahulik ja hea aeg, ja Kuisma ning Jonne panid autosse paar lisasoojendit, nendega saame kenasti hakkkama,“ kinnitas memm Krissele, kui reisist esimest korda juttu tuli.
„Kuhu te õige lähete siis?“
Krisse proovis kujutleda memme ja Kuismat Kesk-Euroopa metropolides tuuritamas.
„Ida-Soome ja põhja. Ütleme su isale Muonios tere ja sõidame sealt edasi Põhja-Norrasse. Käime võib-olla Lofootidel, ja kui ilmad külmaks lähevad, võtame suuna Lõuna-Rootsi. Annan teada, kuidas kujuneb.“
Sel nädalal see reis siis algab, memm ja Kuisma lähevad minema. Krisse kurvastas, aga töö mõttes ei tundunud memme eemalolek enam nii hirmus, kui veel näiteks aasta tagasi. Kohvikul oli oma meeskond, hotellil oma, ja nüüd, mil Pühajõel oli rohkem elu kui paljude varasemate aastate jooksul, polnudki memme mõnekuine reis teab mis suur asi.
„Olge siis ettevaatlikud. Ei tohi liiga pikalt ühtejärge sõita ja pikkadel sirgetel kiirust ületada,“ sõnas Krisse rangelt.
„Jah, ema,“ vastas memm, pea viltu.
„Me võime ju paariks ööks hotelli minna, või mis sa arvad, Krisse? Helistan homme kindlustusse ja püüan selgust saada, millal koju tagasi saab kolida,“ ütles Tommi Krisse poole vaadates.
Krisse noogutas. Kui kohviku tulekahju taandus praktiliste argiste tegemiste ritta, näiteks hotelli kaasa võetavateks
rõivakottideks ja kohvikuuksele pandavaks sildiks, hakkas juba kergem.
Sügisehõng lahvatas vastu, kui Krisse ukselt Kuismale, memmele ja matkabussile lehvitas. August oli rannikul pakkunud kuumust ja vananaistesuve oli ennustatud ka Kesk-Soome, aga õhtud muutusid juba jahedamaks. Krisse nuusutas, kas õhtutuules on suitsulõhna, aga ei olnud.
Hotelli vestibüüli oli möödunud aastal pandud põrandakate, mis vaigistas kolina ja pehmendas helisid. Muus osas nägi fuajee välja nagu aasta tagasi, kui maahotell Kaseke uksed avas. Vanadest õpetajalaudadest kokku seatud massiivne vastuvõtulett seisis omal kohal ja Krisset valdas kodune tunne, kui nad kotid trepist üles viimasel korrusel asuvasse sviiti tassisid. Tommi pani tuled põlema ja Krisse läks kontrollima, kas madalas kaheinimesevoodis on ikka puhtad linad. Siis pani ta teevee üles ja võttis kapist tassid; ta toimetas natuke närviliste liigutustega, silmitses Tommit ja mõtles, kuidas seda öelda, mida ta tegelikult poleks tahtnud valjusti öelda.
„Tommi, see tulekahju oli meelega süüdatud.“
Tommi ohkas.
„Jah, oli,“ vastas ta. „Kas sa oled kunagi näinud ebameeldivamat inimest kui see tuletõrjeinspektor?“
„Ta ootas kogu aeg, et me hakkaks vastikuid lisaküsimusi esitama,“ muigas Krisse. „Aga see on ilmselge süütamine. Kui tulekahju oleks lahti läinud kasvõi prügikastidest, oleks olnud väike võimalus, et keegi lihtsalt viskas sinna koni, aga prügimaja katus oli ju puutumata, selle asemel oli põlenud majasein.“
Nad olid natuke aega vait, mõlemad lasid juhtunu silme eest läbi.
„Miks peaks keegi midagi sellist tegema?“ küsis Krisse viimaks, rohkem endalt kui Tommilt. „Äkki oli plaan kogu kohvik maha põletada? Või noh, ma tean, et ei olnud.“
„Nii et ka sina märkasid,“ ütles Tommi sängiserval istet võttes.
„Muidugi märkasin. Kui süütaja oleks tahtnud kohviku maha põletada, oleks tulnud ainult tagauks lahti murda. Vana puust ust pole keeruline lahti lõhkuda, selleks piisaks sõrgkangist. Köögis on rasva ja kohvikuruumis täispuidust lauad ja laudpõrand, maja oleks hetkega tuld võtnud.“
Mõlemad vaikisid. Krisse pani tee tõmbama, võttis tassi, läks rahutult läbi toa ja istus taburetile akna all. Üle otsaseina ulatuvast aknast avanes võimas vaade Pühajärvele. Õhtutuul tekitas järvele väikesi laineid, mis rannakividel murdusid. Krisse toetas lauba vastu akent.
„Päris paha tunne on,“ sõnas ta viimaks.
Tommi tõusis voodilt, istus Krisse kõrvale ja põimis käed tema ümber.
„See tüüp saadakse kätte, olgu ta kes tahes.“
Krisse liigahtas rahutult.
„Keegi vihkas kohvikut nii palju, et pani selle seina põlema.
Miks? On see mingi seisukohavõtt minu suhtes? Või memme vastu? Ja kui on, kas hotell on siis süütamiste nimekirjas järgmine?“
„Vaevalt siin midagi isiklikku on,“ ütles Tommi rahulikult. „Olnuks see kohviku vastu suunatud, oleks maja vundamendini maha põletatud.“
„Siis ma vähemasti teaksin, et see on Räikköse tegu,“ muigas Krisse. „Tema on tahtnud selle osmiku juba ammu maha lammutada.“
Tommi turtsatas ja silitas Krisse selga. Räikkönen oli pikka aega volikogus olnud ja külatee ääres seisev vana kohvikuhoone tulnuks tema meelest maha lammutada, et teha ruumi uuele kortermajale. See plaan polnud kunagi kuhugi jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. Vaatamata oma naljale teadis Krisse,
et Räikkönen ei hakkaks kunagi midagi maha põletama. Tema stiil oli lärmata ja omavolitseda, selline seaduserikkumine ei sobinud siiski pilti.
„Kullake, tule magama,“ palus Tommi. „Tulekahju on kustutatud, kindlustusega saame homme ühendust, hotell on ainult meie päralt ja voodis on puhtad linad.“
„Millal sinust selline kriisijuhtimise ekspert on saanud?“ narris Krisse.
„Elu õpetab. Ja kooselu kohvikupidajaga õpetab rohkem.“
Krisse tõusis, et hambaid pesta ja öösärk selga tõmmata. Õhtu oli hämardunud, tuul laulis järvel. Linad tundusid ihu vastas jahedad. Krisse libistas käed Tommi särgi alla, puudutas mehe kaela ja tundis, kuidas kehasse kuhjunud pinge hakkas tänu teise inimese lähedusele järele andma. Kui uni aeglaselt jäsemetesse valgus, teadis Krisse kõigest hoolimata, et on jälle kodus.
