Algus Bne Beriti raamatukogus
Esimene ohver öises võitluses Prohvetite tänava õhuruumi pärast lõigukesel Etiooplaste põiktänava ja Itaalia hospitali vahel – mis toimus silmaarst doktor Landau majast kostvate Chopini valsside ja Musrara linnajao nõlvale araabia kohvikutesse hiljuti soetatud raadiovaljuhäälditest täie valjusega hoovavate Farid el-Atraši armastuslaulude vahel –, esimene ohver oli meie majaperenaine Džentila Luria.
Selgetel suveõhtutel kostsid kõrge müüri taga varjul olevast doktor Landau majast valjud klaverihelid, need heljusid kogu Prohvetite tänava kohal ja tungisid meie maja akendesse, mis olid taevatähtedele pärani avatud. Vahel langes klaveri helipiiskade vihm araabia laulude sekka, mis tulid Damaskuse värava ning Musrara linnajao poolt (millele hiljem, viieteistkümne aasta pärast, seoses Iisraeli riigi tekkimisega, anti nimeks Moraša linnajagu), ning voolas sisse ümmargusest, ida poole avanevast aknast. Siis värises öine õhk üha kasvavast pingest, sest läänelike rütmide vihm ei sulandunud idamaiste lauluviisidega meeldivaks harmooniaks, nagu see tihti juhtub, nii et muusika neelab endasse talle võõra motiivi ja seedib selle ära; siin moodustasid klaverihelid, põrgates kokku võõra rütmiga, ohtliku segu, mis vähimastki sädemest plahvatada võis.
Koos esimeste hajusate akordidega, mis langesid otsekui hõredad jahedad pärlid kitarrikeelte värelevasse trillerdusse, mis
saatis araabia lauliku häält – kellest räägiti, et ta pole araablane, vaid Egiptuse juut või druus* –, tabas proua Džentilat tugev peavalu, nii et talle tuli peale iiveldus, ning ta kutsus appi oma õe Pnina: „Tule ruttu ... Tee rätik külma veega märjaks” – märg rätik, mille ta mähkis ümber pea nagu turbani, et kergendada oma peavalu –, „ja pane aken kinni. Kähku! Kähku! Kas sa ei kuule, kuidas doktori poola öökull hakkab klaverit taguma? Et ta kõngeks koos oma abikaasaga! Kui minu mees oleks veel elus, siis selliseid asju ei juhtuks. Ta ütleks talle – linnapea Ragib-bei Našašibile –, et see keelaks öise trummeldamise, mis rikub kogu tänava rahu. Kas seda on kuuldud, et kogu tänav peab kannatama ainult sellepärast, et doktor Landau naine ei leidnud endale teist armastajat peale selle poola öökulli, kes ei oska teha muud kui klaveriklahve taguda? Kui ta vähemalt mängiks midagi ilusat, südantsoojendavat! Aga sedagi ta ei oska. Ja pole ka ime. Kui ta oleks tõeline klaverimängija, siis poleks tal tarvis seda hüsteerilist kassi, kes ei suutnud endale õiget meest leida. Kõik nad on otsekui purukslöödud potid**, kes peavad oma ohkimist ja oigamist kunstiteosteks.”
Ma pole näinud purukslöödud potte, kes enne poola öökulli proua Landau tiiva all varjupaiga olid leidnud. Kuid mis puutub selle viimase klaverimänguoskusse, siis meie majaperenaise proua Džentila sõnad väljendasid vaid välimist osa tõest ning tegelikult ei puudutanud tema muusikalist võimekust, vaid
* Druusid – islamist keskajal Egiptuses tekkinud sekt. Elavad peamiselt Liibanonis ja Põhja-Iisraelis.
** Mõiste pärineb juudi müstikast. Esialgu terved jumaliku valguse anumad on inimese maailmas purunenud, killud on laiali paisatud. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
tema suhteid kogukonnaga, see tähendab, hirmu publiku ees. Tal oli nii suur hirm kuulajaskonna ees, et see halvas tema käed ning tema sõrmede alt tuli tardunud, sunnitud, vigane meloodia, mis tõi talle halva kuulsuse. Seevastu oma toa nelja seina vahel tegi ta lausa imesid, eelkõige öösel: kas unes või ilmsi langes avatud aknasse äkitselt heli nagu süttiv täht ning täitis kohemaid musta taevavõlvi igatsevate lainetega, mis panevad olemise põhjani värisema ja hinge kinni hoidma teise heli muundumisel teise tähe valguspunktiks, ning selle järel diagonaalis veel ühe ja veel ühe tähe, kuni tühi ruum täitub rütmiliste lainetega valguspunktide eelaimusest, mis raamistavad tähtkuju –Kaksikute tähtkuju; kuid juba enne seda hakkab klaver puistama siia-sinna, ilma silmanähtava korrata, helide piisku, mis südantpitsitav-valulistel niitidel tarduvad valguspunktideks, et moodustada uusi tähtkujusid: Jäära tähtkuju, seejärel Lõvi tähtkuju, Sõnni tähtkuju ja Neitsi tähtkuju. Alles meloodia vaibudes tuleb selle asemel südamesse hirm lõpmatu tühja, musta ja umbmäärase ruumi ees, mis ilma põhjuseta on riputatud olematuse kohale.
Ma ei kohtunud doktor Landau naisega, selle kohutava naisega, kes nii väga ärritas Gabrieli ema, ning kõigist suure maja saladustest Etiooplaste tänava nurgal oli tema ainus sügavasti varjatud saladus, mis ei läinud mulle südamesse ega äratanud minus midagi peale haletsuse vana silmaarsti vastu, kes oli tema võrku langenud.
Teel raamatukokku, kui tema majast möödusin, kujutasin ma millegipärast ette, et üks neist vanadest naistest, kes tänavat ületasid, on vana silmaarsti naine ja teine tema käli, kuid
juba poole tunni pärast, kui ma olin lugemissaalis istet võtnud, sai mulle selgeks, et need olid Bne Beriti väikese raamatukoguhoidja härra Israel Šošani tädid – tema isa õed. Ühe nimi oli Elka, tema noorema õe nimi oli Ethel, ning mõlema juures oli midagi, mis polnud sellest maailmast. Kui ma nägin neid esimest korda Etiooplaste tänaval, näis mulle, et nad on tulnud mingist teisest maailmast, ning mitte ainult nende riietuse põhjal, vaid liigutuste põhjal, eelkõige aga nende silmavaate põhjal, mis oli otsekui vangi pilk, kes pikkade aastate järel on pääsenud tänavale ja näeb, et tänav, ehkki on jäänud sellekssamaks, on siiski teises ajas ning kuulub seepärast teise maailma. Selleks et saada jagu tugevast soovist pöörduda tagasi nägemuste maailma ning leida tee selles kauges ja võõras maailmas, kuhu ta oli saadetud, ilmutas Elka suurimat tähelepanu kõige suhtes, mis selles toimus, millega kaasnes meeleheitlik otsustavus ning uljas tegutsemine ja millesse ta tõmbas vägisi ka oma õe Etheli – nagu näiteks üleminek Prohvetite tänaval ühelt kõnniteelt teisele just Etiooplaste tänava nurgal, müüri vastas, mis ümbritses doktor Landau maja. Juba enne, kui nad kavatsesid üle tänava minna ja kõndisid otseteed, oli ilmne, et Elka oli juhtlammas, kelle jälgedes käis Ethel, oma tõrksusele ja isepäisusele vaatamata võimetuna end õest lahti rebima. Tema isepäisus avaldus iseäranis selles, et ta kordas vanema õe sõnu pilkaval toonil ning põlglike käeliigutuste saatel. Kui Elka seisatas ja ütles: „Nüüd läheme üle tee,” jäi Ethel seisma ning ütles pilkavalt: „Nüüd lähme üle, jah, just siin lähme üle – kõige ohtlikumal kohal!” Ning tõepoolest kostis auto mürinat, mis nägi vaeva tõusul mööda Prohvetite tänavat, ning Elka söandas esimesena väikeste tippivate
sammudega üle tänava minna, talle järgnes oma eluga riskides pahaselt torisev Ethel.
Sellele elu kaalule panekule tuli kohemaid tasu doktor Keteri isikus, kes kõndis oma teed, ninapidi raamatusse süüvinud. Sel hetkel, kui naised ületasid teed, nägin kolme inimest oma onu Zerahi raamatukauplusest välja tulemas: oma onu Zerahit noorukese üliõpilase saatel Printsess Mary tänava poole pöördumas ja doktor Keterit, kes kõndis otse edasi ning põrkas kokku kahe naisterahvaga, kes tõtates ja ähkides tulid teiselt poolt. Suuremad ja väiksemad brošüürid turritasid tema taskutest ning käes hoidis ta kaht suurt raamatut üksteise peal. Pealmine neist oli avatud ja ta luges käies, ning sellest hoolimata kergitas ta tervituseks kaabut, ilma et oleks tõstnud silmi raamatult, peatunud või käiku aeglustanud. Väikese raamatukoguhoidja tädid polnud ainsad, kes oleksid sellist austavat tervitust väärinud. Doktor Keter kergitas kaabut igale naisele, kes tema teele sattus. Naistele, mitte aga meestele. Raamatusse süüvinud, ei teinud ta väljagi meestest, kes talle vastu tulid, isegi kui need teda tervitasid, aga kui tema vaatevälja, mille oli hõivanud raamat, sattus kleidisaba, kerkis tema parem käsi kohe peakatte juurde. Ükskord juhtus nimelt autojuht Daud ibn Mahmudiga, kes oli lausa meesterahva kehastuseks, et just tema ees kergitas doktor Keter kübarat, kui too tuli välja autost, käsivarrel vana silmaarsti kahe tütre nahkseelikud, mis ta oli puhastusest toonud. Ulja liigutusega kergitas doktor Keter kübarat ning jätkas harjumuspäraselt lugemist, ilma et oleks kõndimist katkestanud, kuid Daud ibn Mahmudi tabas hingeline šokk, millest tal ei õnnestunudki terveneda. Autost välja tulles, seelikud käsivarrel, märkas ta
austavat kübarakergitust; ta tahtis kohe sellele vastuseks oma vormimütsi peast võtta, ent kuni ta jõudis seelikud ära panna ja käe mütsisirmi juurde tõsta, oli doktor Keter juba eemaldunud, näol solvatu sünge ilme (nii talle näis), mis ei kadunud ka nende järgmisel kohtumisel, kui autojuht tervitas teda nagu kord ja kohus kõigi reeglite kohaselt, kuid ei saanud vastuseks vähimatki pilku.
„Tervist, doktor Keter! Tervist, doktor Keter!” hüüdsid õed talle kooris, pilkavalt teineteisele naeratades. Kui nad tahtsid jätkata teed Etiooplaste tänava poole, hakkas Elka äkki väikeste tippivate sammudega talle järele jooksma, ilma et oleks kuulanud oma õde, kes talle järele hüüdis: „Elka, tule kohe tagasi! Ma ütlen sulle: tule kohe tagasi ja ära tee rumalusi!” Elka sai ta kätte Gati kohviku uksel ja sikutas teda paar korda käisest, et teda raamatust lahti rebida. „Doktor Keter,” ütles ta, „mul on teile hea nõu. Hea ja tähtis nõu: selle asemel et neid raamatuid käes hoida, pange endale riiul rinnale.” Doktor Keter vaatas teda üllatunult, kergitas hüvastijätuks kübarat, pomisedes: „Suur tänu, suur tänu.” Jäi mulje, et oma häirimatuses kõige ümbritseva suhtes ei saanud ta üldse aru, mida tähendas see naiselik ilmutus, mis tema silme ette kerkis, ning mida see tuli talle ütlema. Aga hulk aastaid hiljem me nägime, et Elka sõnad –tema mälestus olgu õnnistuseks – suutsid ajapikku purustada maailma eest kaitsnud koore ja tungisid temasse: kui me teda viimati nägime, käis ta ringi raamaturiiuliga, mis oli riputatud talle kaela ja toetus kõhule, mis lubas tal – just nii nagu oli kuulutanud Elka – kanda suuremat hulka raamatuid ning valida käigu pealt sobiv raamat, samuti kergitada tervituseks kübarat
igale vaatevälja sattunud seelikule, ilma vähimagi kartuseta, et rasked raamatud käest libisevad ja maha kukuvad.
Ma ei tea, miks ma arvasin, et just Elka on vana silmaarsti naine. Võimalik, et juhuste kokkusattumise tõttu: enne kui ma läksin raamatukokku, kuulsin meie majaperenaist nurisemas doktor Landau naise üle, kes korjas enda koju hädalisi muusikuid ainult selleks, et tema rahu rikkuda. Kui ma olin välja läinud ja kohanud Elkat arsti maja juures, kihlasin ma tema arstiga ja omistasin talle kõik need asjad, mida olin proua Džentila Luria suust arsti naise kohta kuulnud. Mul oli samuti kerge tema käitumist kuulduga seletada ja näha tema võimukust selles, kuidas ta oma nõuandeid doktor Keterile peale sundis ja kuidas ta oma õde Ethelit enda järel vedas. Ent pool tundi hiljem, kui ma istusin lugemissaalis ja mulle selgus, et need kaks olid raamatukoguhoidja tädid, ei saanud ma aru, kuidas ma olin võinud nõnda eksida. Elka koos oma õe Etheliga tuli tema juurde raamatukokku kord kuus, õhtul, raamatukogu sulgemise aegu, kui viimased lugejad olid lahkunud, ning jäid tema seltsi tunniks või kaheks. Miks nad tulid oma vennapojale
Srulikule külla just tema töökohale, mitte aga tema koju? Sest nad olid vandunud, et nad ei tõsta jalgagi tema majja, ning nad polnud tõstnud jalgagi tema majja pärast seda, kui tema isa oli läinud ära välismaale. Nad ütlesid, et tema isa ei läinud ära, vaid põgenes kodust oma naise pärast. Kuna naine ajas nende venna kodunt minema, vandusid nad, et ei lähe enam tema juurde ega räägi temaga enam ühtegi sõna. Oli küll näha, et nende loomuses polnud maapõhja vandumisest jonnakalt kinni pidada, ning et nad olid valmis – ja isegi rõõmsad – oma vannet
unustama, kuid Sruliku ema ei andnud neile võimalust nende vandest vabaneda.
Need kaks naist sarnanesid hiiglaslike liblikatega, kelle tiivad kägardusid, kuivasid ja kukkusid ära sel hetkel, kui nad tahtsid lendu tõusta, ning nende värvid särasid läbi kanga, millest olid tehtud nende rõivad. See kangas oli peaaegu alati Ameerika päritolu, ning mitte ainult kangas, vaid kogu nende riietus: pluusid ja seelikud, kleidid ja aluspesu, kübarad ja sukad ning mõnikord ka jalatsid – kõik see tuli pakkidega Ameerikast, ning kui need asjad olid kohale jõudnud, panid tädid Elka ja Ethel end riidesse ning läksid uhkel sammul otsekui peaproovil Šaʽ are Hesedist Bne Beriti raamatukoguni Etiooplaste tänaval. Parimatel aegadel olid need kirevad, värvilised, triibulised, ruudulised ja täpilised riidetükid teeninud kolme noort ameeriklannat, ja võib arvata, et tänu täielikule kooskõlale uute rõivaste ning õitseeas olevate kehade vahel ei mõjunud need üldsegi iseäralikult, kuid siin olid need otsekui kehatute hingede välgatused ning kajastasid hingede nooruslikkust, arvestamata kehi, mis nendesse olid kätketud. Kuna tädid ei näinud vaeva pakist võetud riiete triikimisega, ning seda, võiks öelda, seepärast, et nad pidasid silmas peaasja ega hoolinud teisejärgulisest, pöörates tähelepanu kanga kvaliteedile ja värvile ning tähtsustades eelkõige selle olemasolu kui niisugust, hoolimata aegade ja juhtumuste poolt põhjustatud kortsudest, plekkidest ning tolmukorrast, nii et vana keha katvad rõivad kajastasid neisse kätketud hinge nooruslikkust. Sellest kortsunud, õitsele puhkemata pungast hoovas ainulaadset, talle eriomast lõhna, mis sisaldas endas mitmesuguseid üksteisest kaugel olevaid asju.
Nõnda kui tädide välimus, nii jättis ka nende lõhn mulje kummalisest ja kaugest täiuslikkusest, otsekui teise maailma äkilisest sähvatusest, ühtsest ja terviklikust täiuslikkusest, ehkki see koosnes ühitamatutest ning isegi üksteisele vastanduvatest koostisosadest; täiuslikkusest, mis koosnes kõigist selles kätkevatest koostisosadest ning mis sellegipoolest paiknes neist väljaspool, nõnda kui meloodia, mis on rohkem kui seda tekitavate muusikariistade summa; tädide lõhn tungis läbi kangaste lõhna, mis olid lebanud kummutisahtlites ning oli segunenud vana kõduneva puidu, peene Prantsuse lõhnaõli Saint Laurent ja pesuseebi lõhnaga ning kaevuvee ja seintel kasvava iisopi, sammaldunud kivide, hallitanud leiva, henna ja mee lõhnaga. Mitu aastat pärast seda, kui mulle selgus, et nad on raamatukoguhoidja tädid, pärast seda, kui ma esimest korda istusin nende seltsis Bne Beriti raamatukogu lugemissaalis ja täiest südamest naersin koos nendega, kerkis nende lõhn äkki väikese Sruliku ninna hoopis teises kohas ja teisel ajal. Ta seisis kantslis ning kõneles tähtsatele vaimulikele, kes täitsid suure saali: „... Püha Kolmainsus on meie usu aluspõhi. See kinnitab, et Jumal, kes on üks, esineb kolme isikuna ning ometi on üks, Püha Kolmainsust me peame, nagu on teada, saladuseks sõna otseses mõttes, sest teda ei saa üksnes inimliku mõistuse varal, ilma jumaliku ilmutuse abita, hoomata ega loogiliste tõendite abil tõestada ...” Äkitselt kerkis talle ninna tädide lõhn nii selgesti ja elavalt, et ta imestas, et kuulajad seda ei tunne ning et tervele pühale kogudusele pole päevselge, et see lõhn oli kõige lihtsam, kõige inimlikum ja loogilisem tõend ning piisav selleks, et avada silmad igal inimesel, olgu ta ka kõige kasinama ja
piiratuma mõistusega, meie usu põhialusele, mis ütleb, et Jumal on üks, kuid esineb kolme isikuna ning ometi on üks, ning Ta on Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Sel hetkel, kui talle tundus, et talle sai osaks mitte üksi tädide lõhn, vaid ka nende kehade ilmutus, jätkas ta varem ette valmistatud kõnet: „... Teiselt poolt aga ütleb see põhialus, et kuigi see saladus on üle mõistuse, pole nende vahel mingit vastuolu ning see ei eita loogilist mõtlemist. Esimesena, nagu teada, kohtab Kolmainsuse mõistet kreeka keeles ühes Antiookia Theophilose tekstis umbes aastal 180 ...” See juhtus talle Prantsuse linnakeses Noyonis, mis on Jean Calvini* sünnilinn, keset jutlust Calvini kommentaari üle viimse õhtusöömaaja kohta, jutlust, mis oli presbüteriaanlike kirikute suure kongressi lõpetuseks. Sellegipoolest näis tädide lõhn talle kohatuna, ning mitte Püha Kolmainu, ka mitte viimse õhtusöömaaja suhtes, vaid kongressist osavõtjate suhtes. Neist hoovas tärgeldatud triiksärkide lõhna ning nad valmistusid lõunasöögiks, mis ootas neid pärast jutlust Calvini kommentaari üle viimse õhtusöömaaja kohta.
Kui tädid külastasid oma vennapoega tolle töökohal, korraldasid nad lugemissaalis omamoodi söömaaja. Tädi Elka, kes aastate pikku oli oma inglise keelt lihvinud, tähistas seda elegantse mõistega five o’clock tea, ning me kõik naersime. Raamatukoguhoidjal polnud midagi selle vastu, et mõned sabatile hiljaks jäänud lugejad osalesid tädi Elka five o’clock tea’l. Ainult kahel lugejal oli karmilt keelatud pärast sulgemist sinna jääda –see tähendab, ta ajas nad pikema jututa minema. „Härrased,” ütles ta neile, nähes neid jätkuvalt istumas raamatute kohal,
* Jean Calvin (1509–1564) – Genfi usupuhastaja, kalvinismi rajaja. Kalvinismi järgivad nn reformeeritud kirikud Hollandis, Suurbritannias jm.
ilma et nad oleksid kellahelinast hoolinud. Nagu kooliteenijal, oli tal kelluke, ning kui raamatukogu sulgemise aeg kätte jõudis, läks ta lugemissaali ja helistas kellukest. Suvisel koolivaheajal austas ta selle ülesandega mind, ning esmakordselt oma elus tundsin ma aukartusest ja imestusest värisedes, et mu käes on suur võim, mis kaugelt ületas mu tegelikku jõudu, võim, mis oli mulle kõrgemalt poolt antud: ma helistan, ning jõuline, selge, läbipaistev, kristalne helin täidab hämara saali kevadise valgusvooga. Ma helistan, ning kõik need täiskasvanud mehed, kellest igaüks on minust palju tugevam, mõned isegi linna suurnike seast, need suured mehed tõusevad kella helisemist kuuldes, korjavad oma asjad kokku ja kaovad. Eile, minnes mööda Prohvetite tänavat, nägin politseinikku otsustava käeliigutusega autode voolu peatamas ning tundsin, et ta on täis sedasama imestust iseenda üle, mida mina olin tundnud lapsena raamatukogu sulgemisest kellahelinaga märku andes. Ennäe, ta on pisike politseinik, teenistusredeli kõige madalamal astmel, kes kunagi ei tule rahaga kuu lõpuni välja ja kes ei suuda osta endale ka kõige viletsamat autologu – rääkimata selle igakuisest ülalpidamisest –, ning vaata, ta seisab keset tänavat ja peatab üheainsa käeliigutusega kõik need autod, ka suurte ja tähtsate ning temast kõrgemal seisjate omad. Muuseas peatas see kena politseinik uhke käeliigutusega autode voolu just sellel tänavanurgal, kus kolmkümmend aastat tagasi olid tädid läinud üle tänava just sel hetkel, kui Damaskuse värava poolt kostis mööda nõlva ülespoole rühkiva auto mürinat. See oli muidugi mõista ülemkohtu kõrgeaulise kohtuniku esquire Dan Gutkini, Briti Impeeriumi ohvitseri auto. „Härrased,” ütles raamatukoguhoidja
neile kahele, „kas te kella ei kuulnud? Mida te veel istute? Jalamaid minge minema!” Sest kella helisedes olid need kaks veelgi enam lugemisvarasse süvenenud: kellahelin tabas neid alati ootamatult, enneaegselt, otsekui kogemata; neile tundus, et lugemist jätkates ning sellest mitte hoolides oleksid nad selle otsekui tühistanud. Nõnda üllatab kahtlemata surmgi seda, kes armastab elu ja tunneb sellest mõnu – olgu ta kasvõi nii vana nagu Metuusala* –, ootamatult, enneaegselt, otsekui kogemata.
Kuna nad lahkusid vastumeelselt, lõi pahane raamatukoguhoidja ukse nende selja taga pauguga kinni. Mulle tundus, et nad oleksid peaaegu uksega pihta saanud. Kui ta oleks võinud seda endale lubada, oleks Srulik jalahoobiga minema kihutanud selle „siledaks triigitud vanade hingede paari”, nagu ta neid kahte nimetas, ehkki need olid noored mehed ning kumbki oli omamoodi nägus. Tõsi aga on see, et mõlemal polnud triigitud mitte üksi rõivad, vaid ka nende elulaad oli täpne, range, kokkuhoidlik iga sekundi ja iga krossi suhtes, ning raamatukoguhoidja ütles mulle kord, et rohkem kui krossidega arvestamine ärritab teda lugemisvaraga arvestamine – nad ei raisanud aega selle lugemiseks, mis polnud nende karjääri jaoks hädavajalik; ent selle iseärasuse poolest polnud nad lugejate hulgas ainulaadsed ega ainsad: oli mitmeid teisigi nendetaolisi, kes aga ei ärritanud raamatukoguhoidjat niivõrd, ning nende hulgas oli ka neid, kes jäid tädi Elka five o’clock’ile. Tegelikult õnnestus neil kahel enda teadmata vihastada väikest Srulikut sellega, et nad kiitsid professor Talmid, nii et talle sai selgeks, et nad
* Metuusala – Piibli jutustuse järgi (1. Moosese raamat 5:27) 969 aastat vanaks saanud mees.
pole mitte ainult tolle õpilased, vaid ka selle õpetlase austajad: raamatukoguhoidja ei suutnud kujutleda vastikumat elukat kui „siledaks triigitud hing”, kes oli professor Talmi austaja. „Näe, me oleme siin!” teatas tädi Elka sel hetkel, kui kaks eeskujulikku õpilast olid lahkunud, ning Ethel kordas teda, öeldes: „Näe, me oleme siin!”, ning mõlemad puhkesid naerma. Kogu külaskäigu jooksul jutustasid nad suure elevusega ja kõlavate naerupahvatuste saatel kõigest, mis nendega oli juhtunud teel kodunt siia, see tähendab, Elka jutustas ning Ethel kordas tema järel, rõhutades tähtsamaid sõnu Sruliku heameeleks, kes suurest imestusest pungitas silmi või pööritas neid prilliklaaside taga, matsutas huuli, lõi mõlema väikese rusikaga vastu lauda, naerdes kogu südamest. Tädid muidugi said aru, et Sruliku vaimustus iga nende sõna üle pole midagi muud kui liialdus, mäng, mille eesmärgiks oli suurendada nende heameelt, kuid see teadmine ei vähendanud nende rõõmu, vaid süvendas seda –sest nii nagu koolist koju tulevad lapsed, kes jutustavad kõigest, mis nendega on juhtunud, suhtusid tädid igasse juhtumisse nende teel nagu mängu, mis lahutamatult kuulub olemasolu juurde. Samasuguse tähelepanu ja imestusega kuulas raamatukoguhoidja neid ka siis, kui tädid asusid vältimatule rünnakule tema ema vastu, rünnakule, mis alati sai alguse sünnist. „Sa tead ju, Srulik,” alustas Elka, „et su ema oli juba nelja-aastane, kui mina sündisin.”
„Jah, jah, nelja-aastane,” kordas Ethel ning viibutas sõrme nagu õpilane, kes jäljendab õpetajat.
„Ai, ai, ai,” hüüatas Srulik, imestusest pead vangutades. „Ta oli juba nelja-aastane!”
„Muidugi,” lausus Elka. „Sinu ema on su isast vähemalt aasta vanem, ning sinu isa on minust kolm aastat vanem. Nii et ta oli nelja-aastane, kui mina sündisin, ja kuueaastane, kui Ethel sündis!”
„Kui mina sündisin, oli su ema juba kuueaastane!” teatas Ethel tema järel pidulikult, üleni särades rõõmust matemaatika üle, mis kingib maailmale nii meeldivaid avastusi. Srulik aga, kes teadis, et tema ema oli Ethelist mitu aastat noorem, ei üritanudki tõe eest võitlusse astuda ja oma ema noorust kaitsta, vaid ühines suure vaimustusega tädide arvutusmängudega. Ta ei nurisenud ka siis, kui nad süüdistasid tema ema selles, et too oli oma mehe kodunt minema ajanud, sellal kui nad ise teadsid, et nende vennanaine polnud toibunud närvivapustusest mehe ootamatu kadumise tõttu ning hoiab ikka kinni lootusest, et nagu too ootamatult kadus, sama ootamatult tuleb ta ka tagasi. Kui ta oli lasknud neil takistamatult välja valada etteheited ja nurinad, mis olid nende viimatisest, kolme või nelja nädala tagusest külaskäigust saadik kogunenud (koos äkilise ebamäärase hirmuga oma saatuse pärast tulevasil päevil: kellele valavad nad välja oma kurtmised ning kellele lähevad nad kahekesi külla, kui ta siit ära läheb?), jõudis kätte Etheli käes oleva korvi kord oma saladused päevavalgele tuua. Sest tädid olid tulnud selleks, et tunda rõõmu Sruliku üle ja teha temale rõõmu, mitte aga selleks, et kurvastada tema südant või laduda oma mured tema õlgadele, ning sõnad, mida nad laususid tema ema aadressil, olid öeldud vaid selleks, et näidata sellele Rahelile – tema poja vahendusel –, et nad mingil juhul ei lase „enda taldrikusse sülitada”, ehkki nad olid orbudena üles kasvanud.
„Kas sa lõpetad juba selle väiklase norimise vanuse kallal?” torises Elka Etheliga, ehkki tegelikult polnud too alustanud taplust vanuste pärast ega teinud muud peale õe sõnade kordamise. „Mis sinuga lahti on? Kas sa tulid siia selleks, et tüüdata Srulikut lollustega, mida sa tegid kuueaastaselt, türklaste valitsusaegsete lugudega? Noh, mida sa veel ootad? Hakka juba korvist välja võtma! Nüüd aga,” ütles ta Sruliku poole pöördudes, „arva ära, mis meil täna siin korvis on!” Tema silmad särasid vaimustusest vennapoja üle, kellel oli nii kõrgeauline amet – Bne Beriti raamatukoguhoidja amet. Tädide vaimustuse objekt, väike Srulik, ei jaganud mingil kombel seda vaimustust. Ükskord, kui ma aitasin tal lagunenud raamatuid köitja juurde viia, ütles ta mulle, et maailmas on kolm talle vastumeelset inimest, ning need kolm peituvad tema enda kehas: ta vihkab lühinägelike pilku läbi paksude prilliklaaside, vaadates ise lühinägelikult läbi paksude prilliklaaside; ta vihkab inimesi, kelle nimi on Srulik, ning tema enda nimi on Srulik; ta vihkab mehi, kellel on siledad blondid juuksed, ning igal hommikul habet ajades pidi ta peeglis oma siledaid blonde juukseid nägema. Me mõlemad, raamatupakid käes, puhkesime käies valjusti naerma, kuid tema sõnad, mis avasid mu silmad märkama tema pehmeid, siidina siledaid juukseid, ei muutnud minu suhtumist ei temasse ega lühinägelikesse või siledate blondide juustega inimestesse. Mul pole mingit põhjust vihata ühtesid või teisi, ning mis puutub maitsesse, siis mulle just meeldivad siledad blondid juuksed. Vastupidi, ma tajusin, mitte küll sel hetkel –sest sel hetkel rabas mind nende kummaline varjund –, vaid ajapikku, aastate möödudes, et tema sõnad tööst raamatukogus ja lugemissaalis olid mulle sügavat muljet avaldanud.
Kui me olime raamatupakid köitja lauale pannud, siis selle asemel et öelda, et ta peab töö juurde tagasi minema, teatas ta: „Nüüd lähen ma end matma.” Ta nimetas raamatukogu, iseäranis aga lugemissaali „kalmistuks”, ning lugejaid, kes veetsid terveid päevi lugemissaalis, nimetas ta „elavateks laipadeks surnuaial”. Üldiselt oli tal kombeks jagada lugejad – nagu ka raamatud – kahte rühma: elavateks ja surnuteks. Elavad lugejad olid need, kes lugesid igal pool, välja arvatud lugemissaal, ning nad lugesid elavaid raamatuid, mis lisasid elu nende elule; surnud aga olid need lugejad, kes veetsid oma päevad Bne Beriti raamatukogu lugemissaalis, lugedes mõistagi surnud raamatuid, mis lisasid surma nende surmale. Need asjad avaldas raamatukoguhoidja minule (mina aga olin tema jaoks üksnes laps, kes elas tema sõbra Gabriel Luria perekonnale kuuluvas majas), mitte aga oma tädi Elkale, sest nõnda kui ta ei püüdnud parandada tolle arvutusi oma ema vanuse kohta, nii ei üritanud ta õiendada ka tema eksimist iseenda suhtes ning jättis tädi Elka arvamusele, et ta on uhke ja õnnelik oma töö üle raamatukogus. Kui tema jaoks on see haud, siis vähemalt tädi Elka rõõmustab tema saatuse pärast ja on uhke tema asendi üle maailmas. Kui ta näiteks lahkuks raamatukogust ning rikastuks õitsvate äritehingutega, ei tähendaks see tädi silmis tõusu, vaid häbistavat langust eluteel, sest tädi Elka jaoks polnud tähtsamat inimest kui see, kes tundis raamatutarkust ja oli ametikohal, mis nõudis haridust, nii nagu tema vennapoeg, väike Srulik. Kui ta kuulis kellestki, kes oskas inglise või prantsuse keelt – keeleoskust pidas ta hariduse tipuks –, kerkis tollest lugu pidamine tema silmis määratult, ent tärkava kadeduse ajel poetas ta suust: „Jah,
jah, aga ta ei saa meie Srulikule ligilähedalegi.” Vastupidi, kuuldus kellegi rikastumisest ei liigutanud tema südant põrmugi ega tekitanud temas kadedust – ta vaid küsis üllatunult: „Tänu millistele headele tegudele?” Nii nagu kellegi vahistamisest kuuldes tekib iseenesest küsimus: „Mille eest? Mida ta tegi? Milles ta süüdi on?” Sest tädi Elka meelest oli rikkaks saamine eelkõige märgiks mingitest varasematest „headest tegudest”, nende nähtavaks ilminguks, otsekui nakkus, mis toob esile kehal leviva mädase haava.
Õnnetuseks teadis Elka kahte sellist mädast haava; ta teadis neid hästi, sest need tursusid tema kõrval: Mendel Wiesel oli tema vasakpoolne naaber; Zalman Segal elas parempoolses naabermajas.
Vasakpoolne naaber Mendel Wiesel oli rikastunud kerjamisega, parempoolne naaber Zalman Segal rikastus spekulatsioonidega, ning ainus erinevus nende vahel oli see, et üks suli käis kübara, habeme ja oimulokkidega, teisel sulil oli pea paljas ja nägu raseeritud. Mis puutub Mendel Wieselisse, siis tema habeme suurus ja oimulokkide pikkus vastas tema sügavale harimatusele: ta oli kogu Jeruusalemmas oma harimatuse poolest kuulus. Kõike, mida tema kohta räägiti, võis täiest südamest uskuda, ning lollustele, millest räägiti, võis lisada suure hulga teisi, millest ei räägitud ja mida hoiti kõrvaliste silmade eest varjul. Samas ei võinud uskuda lugusid Zalman Segali sügavatest teadmistest, suurest tarkusest ja andekusest. Need lood sündisid avaliku elu tegelaste peades, õigustamaks sümpaatiat maatükkidega hangeldaja vastu. Kuna juudid vajavad kodusid Jeruusalemmas ning kuna pioneerid, headest
perekondadest noored inimesed, tulevad Iisraelimaale harima rasket maad halastamatu päikese all, ohverdama oma parimaid aastaid, kulutama kõik oma jõud ja kuivama luuüdini, nagu kuivatatud viigimarjad krimpsuma rängast tööst, mida isegi sunnitöölised ei suuda välja kannatada, ning kõike seda „maa lunastamise” nimel, nagu nad ise ütlevad, ning kuna asi on nii –kuna on neid, kes annavad oma elu Iisraelimaa eest –, peab see nurjatu, see tühine Zalman Segal rikastuma avaliku elu tegelaste toetusel. Ning miks iga kord, kui tõuseb päevakorda maa ja majade ostmine araabia isandatelt, pöördutakse just tema poole? Sellele on neil tegelastel, kes pole temast põrmugi paremad, vastus valmis: Zalman Segal on kahekordne spetsialist –asjatundja araabia asjades ning Briti võimudega asjaajamises. Ta on ainus ja asendamatu asjatundja araabia keele peensuste alal, tunneb oivaliselt kauplemise rituaale ning teab muslimite aju kõiki keerdkäike. Ning kuna ta on nii väljapaistev geenius, on ta peale selle kodus ka inglise keeles, samuti lähedane Briti võimumeestele, kes hindavad teda nagu oma silmatera. Millises madrasa’s täiendas see meie imemees oma teadmisi muslimite mõtlemise peensuste kohta? Millises ülikoolis avanesid talle Briti Impeeriumi masinavärgi saladused? Ütleme otse välja: kohvik Gat oli talle Džamiʽat al-Azhar* ja Oxford University – nõude pesemise ning kartulite koorimise vaheaegadel oli ta köögitüdruk Masʽuda õpilane, ning jookide kallamise ja laudade koristamise vaheaegadel kuulas ta õpetusi Briti Impeeriumi valitsemise kohta tarkpea Joseph Švili suust. Masʽuda
* Al-Azhari ülikool – vanimaid ülikoole maailmas. Asutati Kairos a 973 ning tegutseb tänase päevani.
käest õppis ta ütlema: „Ahlan wa-sahlan! Kaif al-ḥāl al-jaum?” Joseph Švili aga õpetas talle aadresside kirjutamist inglise keeles. „Kirjutada aadresse inglise keeles – imeline! Imeline!” hüüatas Ethel, ajas sõrme püsti ja pungitas silmi nagu õpetaja, kes on vapustatud imelapsest oma klassis. „Ennäe, vagamees Mendel Wiesel püüab nelikümmend aastat õppida aadressi inglise keeles kirjutama, aga ei saa sellega hakkama!” Ethel ei katkestanud Elka jutuvoolu selliste vahelehüüetega mitte ainult siis, kui tuli tema kord resoneeruvate kooripartiide abil meloodiat rõhutada, vaid ka siis, kui tundis, et rääkimismõnu tõttu kaotab Elka tasakaalu ning hakkab kalduma erutusse ja raevu, mis – hoia ja keela – võib välja pursata. Raev hakkas avalduma Elka silmade välkumises, punastes laikudes tema kaelal ning viisis, kuidas ta hääldas z-d sõnas al-Azhar. Veel enam kui Elka vihahooge kartis Ethel „sedasamust” või „teist asja”, ning kui ta tundis, et „seesamune” on lähenemas, ei piirdunud ta vahelehüüetega, mis olid osaks tema kooripartiist, vaid katkestas oma vanemat õde energilise hüüatusega: „Ole vakka! Jälle hakkad sa sellestsamast!” Ning kui tema käsk ei toiminud, võis ta püsti karata, käsi õieli, et õel suu sulgeda, hüüdes Srulikule: „Ära kuula tema rumalusi! Ütle talle, et ta vait oleks!” „Seesamune” tähendas „tolle mehe” vahekorda tädi Elkaga. Sellel mehel oli kombeks suhelda Elkaga ainult talle omasel viisil. Nii näiteks võis ta pärast keskööd koputada aknale eriliste väikeste koputustega; need koputused olid määratud ainult Elkale ja ainult tema kuulis neid, või saatis ta talle märke piima abil, mida piimamees igal hommikul valas potti nende ukse taga; ning mõnikord koguni söandas ta tulla ja istuda Elka kõrvale teiste inimeste juuresolekul, neid mitte
märgates. See tähendab: tema ei märganud neid ning need ei märganud teda. Kui Elka hakkas temast rääkima, tõttas Ethel tal suud kinni panema. Pisut vähem, ehkki mitte palju vähem kui „too mees”, kohutas Ethelit vähiravi. Elka oli juba ammu avastanud ravimi vähi vastu ning tahtis seda levitada, selleks et päästa kõik õnnetud, kes olid määratud kannatustele ja surmale, kuid läbitungimatu müür ümbritses tema püüdlusi. Kõik need aastad oli ta otsinud sobivat lahendust selle kõrvaldamiseks, haudunud mõtteid ja nuputanud kavalusi, kuidas sellest mööda hiilida või sellesse pragu lüüa. See müür koosnes muidugi mõista spekulantidest, igasugustest Zalmanitest ja nende käsilastest – avaliku elu tegelastest. Ennäe, sel hetkel, kui ta avaldab vähiravimi, kahmavad selle Zalmanid ning nende liitlased, ühiskonnategelased. Vabanemine surmava vaenlase, vähi võimusest muutub nende käes täiendavaks vahendiks õnnetute piinlejate rõhumiseks, sellal kui igasugustele Zalmanitele avaneb imeline võimalus hõlpsasti ja kiiresti rikastuda. Peale „sellesamuse asja” ning sellega lahutamatult kaasneva vähiravi teema polnud tädi Ethelil vähimatki tarvidust õel suud sulgeda, ning iga tema märkus, nagu näiteks Mendel Wieseli vajaduse kohta „inglise aadresse” kirjutada, tõi Elka kohemaid pahurusest tagasi lusti juurde rääkida oma juhtumustest teel raamatukokku ning mõnu juurde kirjeldada oma naabreid paremal ja vasakul. Kogu külaskäigu jooksul võttis Ethel korvist maiustuste konserve (mis nõnda kui tädide rõivad, olid tulnud kaugest meretagusest Ameerikast), sellal kui Elka jätkas meie toitmist lõbusate lugudega, piiludes silmanurgast noorema õe poole, et see täidaks hoolsasti oma ülesandeid ega
jätaks kohalviibijate kehi vaimsete naudingute pärast ainelistest mõnudest ilma. Keset jutustust kohtumisest doktor Keteriga, kui me kõik lõbutsesime mõttest raamaturiiuli üle ja kui mõlemad tädid oma harjumuse järgi said pisarateni naerda, hüüdis Elka oma õele: „Nüüd, enne kui sa hakkad ananassipurki lahti tegema, jookse kähku kempsu! Ta võib ju,” lisas ta raamatukoguhoidja poole pöördudes, „suurest naerust püksid märjaks teha!” Naerukurdude tagant kumas läbi mure, mis kummitas Elkal veres juba üle viiekümne aasta, kui ta orvuks jäänuna pidi oma noorema õe Etheli eest hoolitsema hakkama. Kuid need viiskümmend aastat, hoolimata keha kulumisest, ei suutnud summutada keelt, mis lõi helisema Elka hinges keset mängu ja naeru, ega suutnud ka vaigistada äkilise solvumise tunnet Etheli hinges, solvumise, mis oma esialgses värskuses paistis rohkem kui viiekümne aasta vanuse näo kortsude tagant. Etheli silmad, suured ja mahedad silmad, vaatasid maha, suu aga kõverdus haledas grimassis. Ta pööras pea kõrvale ning, neelates pisaraid, andis õele sama mõõduga tagasi: „Sina oled see, kes pissib püksi! Mine ruttu kempsu, enne kui sa end märjaks teed!” „Lähengi,” vastas tädi Elka, ning tõusis võidukalt ringi vaadates. „Aga sina tee vahepeal ananassipurk lahti!”
„Ei tee. Sina teed selle lahti. Kelleks sa mind pead? Kas ma olen su teenija või? Kas sellest on vähe, et ma pidin kogu tee seda rasket korvi tassima?” Tegelikult oli Elka alati valmis aitama korvi kanda, kuid Ethel millegipärast keeldus abist, ning kui Srulik küsis selle põhjust, vastas Ethel pahaselt: „Talle ei või midagi usaldada. Ta võib teel pea kaotada ja lasta kõigel raisku minna.” Hetkeks tundus, et õdede sõnavahetus võib minna üle
tüliks, kui Ethel järsku tõusis, pani peo toruna suu ette ning pasundas: „Pra-pra-prapam! Prapam-prapam-prapam!” Pasunaheli saatel, otsekui sõdur, kes üks-kaks marsib oma ülemuse kannul, läks ta Elka järel väljakäiku.
Kuid mitte alati ei lõppenud minek väljakäiku naerupursetega. Mõnikord, kui üks õdedest oli tasakesi minema lipsanud, tõttas teine teda Srulikule taga rääkima ja tema üle nurisema, ja too, ehkki püüdis eemalviibijat kaitsta, mõistis täiel määral süüdistaja seisukohti. Mitu korda ütles ta mulle, et tegelikult ta mitte üksi ei mõista, vaid ka tunneb seda, mis toimub mõlema südames, otsekui toimuks see temas endas. Ta tundis oma nahal tädi Elka äkilist murepitsitust, samuti ka tädi Etheli põletavat solvumist. Täpselt sellises olukorras nagu tädi Ethel oli ta ise iga kord, kui tema tuulepeast isa, virgudes mõtisklustest sakraalarhitektuuri üle, ütles talle kõigi tema sõprade juuresolekul: „Enne kui sa lähed Herodese mäele jalutama, pead kempsus ära käima. Ja pane kampsun selga!” Mis puutub aga äkilisse murepitsitusse, siis isa kadumisest saadik tabas see teda peaaegu iga päev just siis, kui ta lõpetas töö ning läks kohvikusse Gat meelt lahutama või Gordoniga malet mängima. Hetkel, kui ta mõnules aimusest käigule, mille tulemuseks on Gordoni kaotus, pitsitas tema südant mõte haigele emale, kes oli üksi kodus. Vaimusilmas nägi ta juba, kuidas ema komistab ja kukub, püüdes minna kööki, et teha endale klaas teed. Ennäe, ema lamab jõuetuna põrandal ega suuda tõusta, sellal kui tema kallis poeg istub muretult Gati kohvikus mugaval istmel, naudib kelneri teenuseid ja mängib malet Briti politseiohvitseriga. Ning seesama murepitsitus ajendas teda mitu korda solvama oma ema
nende inimeste juuresolekul, kelle eest ema just püüdis juhtunut varjata. Ning tõepoolest, see, kes ei teadnud midagi ega hoidnud tal silma peal, poleks suutnud ette kujutada, et see kleenuke hoolitsetud naine – sellest peale, kui ta haigeks jäi, hoolitses ta veelgi enam oma välimuse eest – kaotab aeg-ajalt võimu oma jalgade üle. Kui Srulik märkas tema silmalaugude kohkunud värinat ja kipras otsaesist, tormas ta ligemale ning ütles: „Lähme, ema, ma aitan sind kööki.” Ning seda võõraste inimeste juuresolekul. Ükskord aga, kui uksele ilmus Pika Elu pikk kuju, hüüdis ta emale: „Ära tulegi välja! Ma toon sulle ööpoti.” See oli solvang, mida ema ei unustanud, ehkki Pikk Elu, kellel mõlkus meeles uus leiutis, ei pannud Sruliku hüüatust üldse tähele.
Kui tädid rõõmsal meelel väljakäigust tulid ja lauda istusid, asusime magussöögi kallale, milleks oli ananassikonserv. Neil õhtusöömaaegadel, mida tädid lugemissaalis korraldasid, oli magustoiduks ananass, mida tädi Elka iseäranis armastas; kõik muu, mis oli tallel korvisügavuses, jäeti Srulikule, et „ta sööks ja oleks terve”. Saadetised, mis iga kahe või kolme kuu tagant Ameerikast tulid, jagasid tädid oma vennapojaga pooleks, ning kuna neis polnud mitte ainult konservikarbid ja kohvipakid ja šokolaad, vaid ka kasutatud rõivad, võtsid nad naisterõivad endale, meeste ülikonnad aga andsid nad Srulikule, kes toppis need koos konservidega oma tooli taga oleva seinakapi alumisele riiulile. Kui talle tuli meelde, et tal on vaja uusi rõivaid, tuhnis raamatukoguhoidja selles kapis, võttis sealt mingi käkras riideeseme ning tõttas sellega oma sõbra, rätsep Antigonose juurde, et seda „proovida ja parajaks teha”. Eranditult tähendas
see „parajaks tegemine” rätsep Antigonosele iga ülikonna, iga pintsaku ja iga püksipaari lõikamist, lühendamist ja kitsamaks tegemist, ning kõigi proovide ja parajaks tegemiste tulemusena näis raamatukoguhoidja iga kord, kui ma teda oma lapsepõlves kohtasin, kõndivat viltu, üks õlg ette sirutatud ning üks jalg tahapoole suunatud, otsekui murraks ta endale teed rahvasummas, mis oli nähtav üksnes temale.
Ma olen juba mujal jutustanud*, et kui ma nägin teda kolmkümmend aastat hiljem, olin imestunud tema suurepärase ülikonna üle, mis oli parimast inglise kalevist mõõdu järgi õmmeldud. Oma viimastel eluaastatel ei paistnud ta mitte üksi hoolitsetum, kenam ja elegantsem, vaid ka jõulisem ja energilisem kui oma õitsenguajal, kui tema elutee näis talle tupikuna, mis lõppes hauaga raamatukogus.
Tol ajal tundus, et tema viltune kõnnak polnud tingitud mitte ainult rätsep Antigonose viltustest „parajaks tegemistest”, vaid ka tema enda kärsitusest, mis iga rõivaprooviga üha kasvas, kuni ta teatas: „Küllalt sellest! Ülikond on täiesti korras. Lõpeta juba selle sättimine ja õmble see lõpuks valmis, või ma ei tule enam su juurde proovi.” Rätsep Antigonos aga oli omalt poolt valmis veel kümneks prooviks, selleks et ülikond „istuks nagu valatult”. See tähendab, et ta oli valmis oma sõbrale Israel Šošanile kõike tegema, isegi seda, mida talle ei meeldinud teha; ning tema jaoks polnud maailmas vastikumat asja kui vana ülikonda uute mõõtude järgi ümber teha. Rätsep Antigonos ütles, et selle ümber tegemine on raskem kui Kõrkjamerest läbiminek**, uue ülikonna õmblemine aga on nagu „uus laul, mida
* David Šahar, „Suvi prohvetite tänaval”, LR 46–48, 1994, lk 64j.
** Vihje Iisraeli rahva muistsele põgenemisele Egiptuse orjapõlvest, 2. Moosese raamat 14.
laulavad pääsenud”. Ning ta palvetas, et tuleks päev, mil mõlemad, nii tema kui ka raamatukoguhoidja, oleksid pääsenud mere tagant tulnud pakkidest vanade rõivastega.
Vastupidiselt rätsep Antigonosele tõmbas Mendel Wieselit, tädide vasakpoolset naabrit, nende pakkide poole lausa võluväel. Kui tädid tulid postimajast, kandes kahekesi saadetist, erutus Mendel Wiesel oma kodus nagu koer, kes haistab konti. Ehkki ta teadis juba hulk aastaid, et tal pole vähimatki võimalust saatja aadressi teada saada, ja hoolimata kõigist jõupingutustest suruda maha uudishimu naabrite juures toimuva vastu, ei suutnud ta kiusatusest võitu saada, ning ehkki ta ei tormanud paki kallale – nagu ta esimesel korral oli teinud –, piinles ta oma kodus uudishimu käes ning piilus aknakardinate vahelt. Mendel Wieseli himu Ameerika pakkide järele ning iseäranis tema kestvad ja jonnakad püüdlused uurida välja Ameerika onu aadress viisid suhete katkemisele tädi Elka ja Sruliku ema vahel ammu enne tema isa kadumist. Tädi Elka, kes ainsana perekonnaliikmetest oli kirjavahetuses Ameerikas elava vanema vennaga, polnud temalt iial midagi palunud – selline asi ei tulnud talle pähegi. Vastupidi, kõigis oma kirjades palus ta nende täiesti ülearuste pakkide saatmine lõpetada. Temal ning Ethelil pole nende järgi mingit vajadust, sest neil on kõik olemas. Nad teenivad enam kui küllaldaselt „pottide, taldrikute ja tuhatoosidega” – tädi Elka kaeverdas igasuguseid kujutisi vasele ning Ethel oli talle seejuures abiks – ning oleks naeruväärne tahta, et ta hoiaks enda, oma naise ja laste suude pealt kokku, et saata ananasse, mis pole ei temale, Elkale, ega Ethelile tarvilikud. Oma kirjades Elka muidugi liialdas oma sissetulekutega,
selleks et ta seal, Ameerikas, ei hakkaks muretsema. Kõigis kirjades püüdis ta oma venna kartusi ja kahtlusi vaigistada. Tema vanem vend Maurice oli suur muretseja, suurem kui ta ise, ning tal oli kuldne süda. Ainult see veel puudus, et ta hakkaks oma suu pealt kokku hoidma, selleks et see häbitu kerjus, habemik Mendel Wiesel, võiks rikastuda. Ning kui see nurjatu Mendel
Wiesel taipas, et Elka suust ei saa ta aadressi kohta sõnagi, saatis ta oma naise Etheli juurde, et keelitada teda aadressi müüma.
Kuid Ethel oli valvas ning vastas talle: „Ma ei tea, kus see aadress on. Kui Elka tuleb, küsige temalt ja ta annab selle.” Ethelil oli see kavalus pikkade aastate kasvatuse ja koolituse vili. Kui nad lapsena orbusid ja jäid suurde majja üksi, püüdsid kõik naabrid neid sõbraliku hoolitsuse sildi all paljaks varastada. Armastusest sulavate nägudega, kaastundlike ohete, magusate sõnade ja hellituste saatel tassiti ära kõik, mida tassida andis.
Kuna Elka silmad avanesid nägema maske nende nägudel ning võltse toone nende hääles, õpetas ta oma noorema õe vastama alati: „Ma ei tea. Oodake, kuni tuleb Elka.”
Ethel oli lapsest saadik välja õpetatud, kuid mitte Sruliku ema Raheli. Raheli pärines jõukast perekonnast ega saanud sellistest asjadest aru. Tal oli kombeks uusaasta eelõhtul saata õnnesoovikaarte kõigile pereliikmetele, sõpradele ja tuttavatele.
Kui ta sai teada, et tal on Ameerikas sugulane nimega Maurice ning et tema on kõigi nende konservikarpide allikas, mida Elka talle iga kahe-kolme kuu tagant tõi, kirjutas Raheli tallegi õnnesoovikaardi ning küsis Elkalt tema aadressi. Sellest hetkest peale haigutas nende vahel kuristik. „Anna see kaart minu kätte,” vastas talle Elka, „ja ma saadan selle ära. Ma ei saa sulle
aadressi anda, sest Mendel Wiesel urgitseb selle sinult kavalusega välja – tema või ta naine või ta lapsed või mõni tema lähedastest, kes kerjavad tema jaoks kogu maal. Mõni neist kindlasti võtab su õnge. Sa ei tunne neid. Sa ei tunne maailma. Sulle ei tule pähegi, mida inimesed võivad raha pärast teha!”
Mida inimesed võivad raha pärast teha, seda teadis Raheli hästi oma ema näite varal, kes tõttas temalt tema osa isa pärandusest ära kiskuma. Ta tundis Elkat ning teadis, et see pole iial võimeline talitama temaga nii, nagu tegi tema ema, sest Elka oli vaba igasugusest omakasupüüdlikkusest. „Ma ei mõista, mis kahju sellest tuleb, kui aadress satub Mendel Wieseli kätte,” lausus Raheli solvumisest väriseval häälel. „Aga kui sa tahad, et see jääks saladuseks, siis luban sulle, et ei anna Maurice’i aadressi mitte kellelegi.” Sõnadega „ma luban sulle” andis Raheli Elkale vande ning talle tundus, et sellest piisab täieliku usalduse saavutamiseks. Kuid Elka ei andnud talle aadressi, vaid vastas talle sellise naeratusega, nagu naeratatakse lapsele, kes lubab kaitsta kodu sissemurdjate eest, kes hiilivad maja ümber ning ootavad hetke, mil vanemad lahkuvad kodunt. Üldse jagunes maailm Elka meelest kaheks: majalised ning võõrad, maailm koduseinte vahel ning maailm väljaspool seda. Kuna väline maailm seisab alati vastu kodusele, selleks et seda purustada, ning et kodused ei taju neid ähvardavat ohtu, tundis Elka end nende rahu ja turvalisuse eest vastutavana. Lisaks sellele, olles kellegi endale lähedaseks ja majaliseks tunnistanud, lakkas ta toda inimest võõristamast. Raamatukoguhoidja rääkis mulle, et alati, kõige varasemast lapsepõlvest peale, oli ta tundnud end Elka juures vabamalt kui oma kodus. Seal, Elka juures, võis ta teha kõike,
mis talle pähe tuli, igal ajal, päeval ja ööl, ning mitte ainult tema, vaid ka tema head sõbrad, sest kui Elka nägi, et ta neid armastab, arvas Elka nad perekonna hulka. Nad kogunesid Elka juurde, ja kui vestlused venisid hilise õhtuni ning mõni neist ei viitsinud tõusta ja koju minna, jäi ta ööseks tädi korterisse. Mitme kuu vältel, kui Jankele Blum valmistus Beiruti ülikooli sisseastumiseksamiteks, ööbis ta tädi Elka juures, kes toitis ja rõivastas teda Ameerika pakkidest. Neil päevil polnud Jankele Blumil krossigi, ning kui ta pistis käe Ameerika pükste taskusse ja leidis sealt juhtumisi kaks ja pool krossi, võis arvata, et need pärinesid sissetulekust „pottide, taldrikute ja tuhatooside” eest, mida tädi Elka oli graveerinud oma väikeses kambrikeses, mida sõbrad nimetasid „ateljeeks”.
Täieliku käitumisvabaduse tõttu võis tädi Elka tulla külla kõige ebatavalisemal ajal, ning kuni vahejuhtumini onu Maurice’i aadressiga ei öelnud Sruliku ema sõnagi, vaid oli tema vastu alati lahke, isegi kui too tema päevaplaani segi ajas. Kuid palju hullem kui kodukorra segipööramine oli „Elka komme naha alla pugeda”, nagu väitis raamatukoguhoidja ema pärast nende suhete katkemist (kui ta vihane oli, süüdistas ta mõlemat, Elkat ja Ethelit, nimetades neid „kaheks vanatüdrukuks”).
Raheli oli oma territooriumi suhtes väga tundlik. Nõnda kui ta ei suutnud taluda võõra inimese urgitsemist oma hinges, nii ei kannatanud ta ka oma keha puudutamist kellegi võõra poolt. Seepärast muutus bussisõit või seismine näiteks kino piletijärjekorras talle põrguks sellest hetkest, kui võõrad higised kehad teda tõukasid. Igasugune tunglemine äratas temas koos vastikuse ja iiveldusega soovi põgeneda ja oma nurgakesest
varju leida. „Kuid Elka naha alla pugemisest pole pääsu,” ütles ta endale kõik need aastad. Otsekui tormi-iil tuleb „vanatüdruk” koju ja „jääb sulle kurku kinni” – kuna Elka pärast päikese käes kõndimist tahtis juua, sammus ta otsejoones Raheli teetassi juurde, ning otsekui oleks see enesestmõistetav, hakkas sealt jooma. Sellal kui ta jõi, langes tema pilk uuele pluusile diivanil ning kohemaid tõttas ta seda peegli ette proovima. Köögis maitses ta toitu otse potist, ning kui talle jäid purud hammaste vahele, haaras ta Raheli hambaharja. Raheli ei andnud oma meelepahast mingit märki, aga kui „tormi-iil” oli kadunud, kallas ta tassi jäänud tee valamusse ja tegi endale uue tee, toppis uue pluusi musta pesu korvi ning viskas hambaharja prügikasti. Hambahari oli tema kõige intiimsem ese, ning ta ei lubanud lastelgi seda puudutada. Lastele ütles Raheli, enne kui tema suhted Elkaga katkesid: „Ärge kuulake tädi Elkat ja ärge olge nii nagu tema. Temas on korralageduse vaim. Elu ei ole korralagedus.”
Pärast igat tädi Elka külaskäiku heitis Raheli diivanile puhkama. Tal oli tarvis vähemalt pool tundi, kuni ta oli end kogunud, et maja korda seada ja et mõtted läheksid oma kohale pärast tohuvabohu, mille oli põhjustanud „vanatüdruku” korralageduse vaim. Erinevalt Rahelist, kes kaotas tasakaalu iga tuulepuhanguga, suutis Elka keskenduda oma tööle isegi suurte segaduste keskel, mille tekitas Srulik koos oma sõpradega seminaris õppimise ajal. Samal ajal, kui nad pöörasid maailmu pahupidi, vaidlesid täiest kõrist, naersid ja laulsid, maadlesid ning teatrit tegid, istus ta oma kambrikeses ning kaeverdas „potte, taldrikuid ja tuhatoose”. Mitu korda nägin ma teda töötamas, kui
raamatukoguhoidja saatis mind tooma ära raamatuid, mida tädi oli unustanud tagastada ning mis reeglina vedelesid ta voodi all. Ta luges voodis ja enne uinumist pani raamatu põrandale. Kui ta unes ühe käega endal tekki kohendas, lükkas ta teise käega raamatu voodi alla.
Ma käisin meelsasti tema juurest raamatuid ära toomas, selleks et näha teda töötamas. Ta kaeverdas jooniseid kõige mitmesugusematele vaskesemetele, taldrikutele, liudadele, vaagnatele, pottidele, kohvikannudele, tuhatoosidele, kandikutele ja isegi kulpide vartele, ning kõik need asjad vedelesid kuhjadena tema „ateljees”, särades kaasa iga valgushelgi muutusega, mis tungis sisse ümmargusest võreaknast, mis oli nagu silm lae all. Kambrikese hämaruses tuli vase südamest tuhme, tuha- ja sidrunikarva välgatusi, ning pilgu nihkudes aknast hoovava valguse keskme poole algas sädemete tants, mis veiklesid kollastes, roosades, punastes, kuldsetes ja oranžides toonides, ning kõik need vase ja messingi välgud pulbitsesid metalsete lainetena, korrates väljas sõitva vankri meloodiat, sisse astuva mehe samme ning Elka käe peeneid, lühikesi, rütmilisi ja tundlikke lööke, käe, mis kaeverdas vasele kujundeid. Paremas käes oli Elkal väike vasar, millega ta lõi vastu mitmesuguseid meisleid, mida ta hoidis vasakus käes, olenevalt sellest, kas vasele tuli kanda kriipsukesi, süvendeid, jooni või punkte. Kumera kausi siledale pinnale tekkis vähehaaval kujutis, mida ta oma vaimusilmas nägi. Betsaleli kunstikoolis, kus ta seda käsitööd oli õppinud, sai ta selgeks teatud kujutiste kaeverdamise, mis noil päevil esinesid kõigi õpilaste töödes: vilepilli mängiv karjus, kellele järgneb kolm lammast, kaamelikaravan, mida juhib
mees väikese eesli seljas, esiema Raheli haud oksliku puu varjus või Taaveti torn, ning kõiki neid kaunistas ornamentaalne raamistus kuusnurksetest tähtedest ning šofarisarvedest*. Võibolla seesama isepäisus, mida tema vennanaine nimetas korralageduse vaimuks, sundis tädi Elkat juba noorukese õpilasena Betsaleli õpetusele vastu panema. Kui mina temaga tuttavaks sain, oli ta juba ammu hüljanud traditsioonilise stiili ega pöördunud selle juurde tagasi muidu kui vaid vajaduse sunnil – „leiva teenimiseks”, nagu ta ütles –, selleks et täita suveniirimüüjate erilisi soove. Juba siis meenutasid need kaeverdused mulle seda, mida ma kujutlesin Estri raamatut lugedes: neis valitses suurejooneliste pidude õhkkond, mida peeti kuninga õukonnas, kes valitses saja kahekümne maa üle Indiast Kušini. Tohutu suurele vaskplekile, mis oli lauaplaadiks madalatel puust jalgadel, kaeverdas ta naabli, trummi ja kandle helide saatel tantsiva neidise, kes tantsis aia vilus istuvale kuningale. Otsekui silmale nähtavad elektrijuhtmed edastavad neis peituva voolu, nii kandsid tema käed vasarakese ja meisli abil vasele pildi, mida ta vaimusilmas nägi, ning see, mis enne oli olnud üksnes Elka kujutluses, lõikus vaske ning muutus kujundiks, mis kunstnikust sõltumatult elas omaenda elu.
Ükskord nägin Elkat kaeverdamas tuhatoosile mingit kujutist, ilma et tal oleks joonist ees olnud. See oli just pärast tülitsemist Etheliga, kui too püüdis tal suud kinni panna. Elka kõneles elavalt naerdes, kuni äkki hakkas rääkima „sellest mehest”, kes teeb talle märke läbi aknavõre. Ethel sai Elka pilgust aru, et õde kaldub nende ühiselt teelt kõrvale, ja tõttas tal suud käega
* Šofar – jäärasarv, mida juudi usundis teatud puhkudel rituaalselt puhutakse.
kinni panema, nii nagu ta oleks tõtanud sulgema vaguniust, märgates, et tema vanem õde (ainus, kes kogu perekonnast talle alles oli jäänud, sest teised olid ta hüljanud ning ära läinud –kes teise maailma, kes selle maailma teistesse maadesse) on valmis rongilt maha hüppama, selleks et üksi rännata kaugetel aladel teispool haigutavat kuristikku, millel pole silda. „Hüva, hüva, ma lõpetan ära,” vastas Elka tema suu poole suunatud käele. „Ma ei räägi rohkem. Ma teen, nagu kästakse. Ma lähen töö juurde.” Ta pööras Ethelile selja, istus taburetile ning sirutas käe paremal olevate esemete poole. Tema sõrmed haarasid raske punakaspruuni vasest tuhatoosi ning ta hakkas täpsete, kiirete ja energiliste löökidega tööle. Meisli alt tulid nähtavale viltused joonteread, mis päikesekiirtena kulgesid keskpaigast äärte poole. Alles mõni päev hiljem, kui ma nägin valmis kujutist, olin vapustatud pildist, mis täitis tuhatoosi. Ilma eelneva joonistuseta oli sellele tekkinud künkal seisev paabulind, kes uhkelt ajas puhevile oma saba suleehte toreduse.