Positiivse suhtumise jõud
Hal Urban
Positiivse suhtumise jõud
Juhi oma elu tänulikkuse, heade suhete ja teadliku mõtteviisiga
Maa peal pole midagi väärtuslikumat kui tõeline sõprus.
– AQUINO THOMAS (1225–1274), PREESTER JA FILOSOOF
Iga päevauudis või põrutav lugu näib tõukavat maailma üha sügavamale ja sügavamale kriisi.
See tekitab pöördumatut kahju meie loodusele, aga ka vaimsele tervisele.
– ALEXANDRA PATTILLO, CNN i TERVISEREPORTER
Kokkupuude positiivse infoga teeb meile head nii emotsionaalselt, füüsiliselt kui ka vaimselt.
Tänu sellele võime elada palju õnnelikumalt ja tervislikumalt.
– TAL BEN-SHAHAR, P h D, HARVARDI PSÜHHOLOOG
Eessõna
Me veedame neil lehekülgedel koos päris palju aega, mistõttu peaksid teadma mu kohta paari asja. Siis tead, mis on mind lapsepõlves mõjutanud ja pärastises elus muutnud.
Negatiivne kasvukeskkond
Kasvasin üles Põhja-California väikelinnas. Mu isa oli mitmeski mõttes väärt mees. Ta oli kohusetundlik ja töökas ning jagas heldelt oma aega, ehitajaannet ja raha.
Aga nagu igaühel meist, oli temalgi puudusi. Arvan, et need tulenesid tema raskest lapsepõlvest. Ta sündis 1910. aastal Leedu sisserändajate peres ja kasvas üles kaheksast lapsest vanimana Oregoni talus. Kuna ta asus viieaastaselt tegema talutöid ja pidi hoolitsema ka nooremate õdede-vendade eest, ei jäänud tal koolihariduse omandamiseks eriti aega. Noore mehena lahkus ta talust ja kolis San Franciscosse, kus temast sai rauatööline.
Kahjuks oli mu isa kibestunud, kergesti ärrituv, lärmakas, agressiivne ja vandus kõvasti. Enamik tema põlvkonna mehi ei osanud suhelda, harva rääkisid nad oma tunnetest või väljendasid kiindumust millegi või kellegi vastu. Isa ei öelnud mulle kunagi, et armastab mind või tunneb minu üle uhkust. Mulle ei meenu ainsatki meievahelist tähendusrikast vestlust. Niisuguses keskkonnas ma kasvasin. Vihavalangud ja hellusepuudus jätsid minusse oma jälje. Sellest ülesaamine võttis kaua aega. Teadmiseks: mu isa armastas mind ja tundis minu üle uhkust. Ainult ei osanud seda mulle öelda. Hilisemas elus tegi ta minu heaks palju, mis tõestas tema armastust, ja ma olen selle eest talle igavesti tänulik.
Võib-olla mõtled nüüd, mis rolli mängis mu kujunemisel ema. 1940. ja 1950. aastatel, kui mina laps olin, täitis ta nagu enamik naisi kõiki koduperenaise ülesandeid.
Ta jäi lastega koju, koristas maja, pesi pesu, käis poes, tegi süüa, alludes majaperemehele. Mu ema oli tegelikult üks kõige armsamaid, lahkemaid ja hoolivamaid inimesi, keda olen kunagi tundnud. Ta avaldas mulle suurt mõju, aga seda taipasin alles hiljem.
Õpetajate käe all tuli muutus
Asjad pöördusid paremuse poole, kui jõudsin keskkooli, kus mul olid esimest korda head mehelikud eeskujud. Mu lemmikõpetajad nii kesk- kui ka ülikoolis olid positiivsed, hoolivad ja toetavad. Nad aitasid mul õppida andestama isale ja mõista oma potentsiaali. Soovisin olla nende moodi, juhtida noori inimesi õiges suunas. Tahtsin saada õpetajaks.
Tom McSweeney, imeline kasvatusteaduse professor, ütles: „Esimene asi, mida edukad õpetajad teevad: nad loovad õpilastega usalduslikud suhted. Kui suudad luua nendega sideme, suudad neid ka õpetada.“ Sellest sai minu karjääri mantra. Ta lisas kasvatusteaduse põhitõe: lapsed ei hooli sellest, kui palju tead, kuni nad ei tea, kui palju sa hoolid.
Kõik need 36 aastat, mil ma õpetasin kesk- ja ülikoolis, pühendasin esimesed tunnid sellele, et luua omavaheline side – sooviga õppida tundma õpilasi ja aidata neil õppida tundma mind ja üksteist. See võib küll kõlada sentimentaalsena, aga minu esimene eesmärk oli kujundada oma klassis hooliv kogukond. Ma õppisin varakult ära, et tulemuslik õppetöö hõlmab enamat kui akadeemilised loengud ja teadmised. See eeldab ühtlasi väga isiklikku ja teineteisega arvestavat lähenemist.