Autoriõigus: Annika Pr angli ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimet aja: Anna-Maria Penu
Keeletoimet aja: Triinu-Mari Sander
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rd i k uju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-199-2 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-200-5 (epub)
www.petronepri nt.ee
Minu armsale abikaasale Andrusele.
Aitäh, et andsid mulle Prangli nime ning toetasid mind sellega kaasnevas kõikehõlmavas värvikuses ja vastutuses!
Kuidas saada teadmisi Ak si saa rest?
Kuidas mageda vee tüdru k medal i võitis?
Kuidas Prangl i kool õpetab?
Kus asub saa re sü
Kui
Kui
Kui
Kuidas ma itseb Prangl i saa r?
Kas madrus ha iseb ja kadakas ka itse
Kuidas ehitada saa rel hi ngega maja?
Kas Prangl i sobib elu k s aasta ri ngi?
Lõpetusek s 192
Lisa 1. Tu ntumad vaata misväärsused Prangl i l 195
Lisa 2. Korduma kippuvad küsimused Prangli saare kohta . .
Tä nusõnad
Register
Lugemissoov itused
Saagu see kõige esimene ja tähtsam küsimus kohe alguses
vastatud, siis saame rahulikult edasi minna. Mõni küsib seda minult juba esimesel kohtumise minutil, mõni kannatab uudishimuga kuni kohtumise lõpuni, ent lõpuks see üle huulte
voolab: „Kas teie perekonnanimi on päriselt Prangli? Kuidas see küll niimoodi saab olla?“
Öeldakse, et nimi ei riku meest. Küll aga võib mehelt saadud nimi muuta elu suunda. Kui ma oleksin 25 aastat
tagasi abiellunud mehega, kelle nimi oleks olnud näiteks
Aegna, siis oleksid asjad läinud ilmselt teisiti. Huvi Prangli
saarele tulla, siia oma pesa luua ja toimetused seada tekkis
just abikaasa kaudu ning sobiva perenime pärast. Nimi
viis samanimelisele saarele ja siin me siis oleme: Prangli
saare Pranglid, kelle suvekodu asub Pranglirannas ja kes
tegelevad erinevate ettevõtmistega Pranglil. Olgu siinkohal
öeldud, et perekonnanime päritolu ei viita rannarahvale.
Pranglite suguvõsa juured ulatuvad hoopis Võrumaale ja
Läti piiri äärde.
Pranglil tiksub aeg omas tempos. Umbes poole aegla-
semalt kui Tallinnas. Seepärast tundub, nagu mahuks Prang-
lil veedetud viimased viisteist suve ning arvukad kevadi-
sed, sügisesed ja talvised päevad pigem kolmekümne aasta
sisse. Kord rääkis mulle üks tuttav saare vanaproua, et kes
siia juba käima hakkab, ei see saa enam kuidagi pidama.
Ilmselgelt on see juhtunud – või juhtub peagi – lisaks mulle
nii mõnegi teisega. Ja kui sa siin juba elad, siis on kaugemal
käies saareigatsus kiire tekkima. Merest ja saarest on mul
iga aastaga üha keerulisem eemal olla. Kuid miks? Mis siin
siis nii erilist on? Loodus? Inimesed? Proovilepanekud?
Eestis leiab võrratu loodusega mereäärseid paiku igal
pool. Saarigi tuleb meie riigis iga paari aasta tagant loen-
damisel juurde, üks väiksem kui teine. Aga Prangli lihtsalt
lummab oma hingematvate päikeseloojangute, saladuslike
seenemetsade, lõhnavate kibuvitsaõieliste liivarandade ning
kadastike-männimetsade-kivikülvide-liivaväljade vaheldu-
misega. Seletamatu õhus hõljuv rahu tekitab loodust armastavas inimeses sõltuvust. Nii et kui sügiseti haarab mind
turistidega tegelemisest nii-öelda saaresiiber, siis kevaditi ei jõua ma kuidagi ära oodata, millal ükskord see saaresuvi jälle pihta hakkab.
Kindlasti leiab Prangli saare omadega sarnaseid suhteid ja humoorikaid juhtumisi, ühiseid rõõme ja tegemisi palju-
des Eesti väikestes kogukondades. Isegi kui töö ja tegevused
on tavalised, on elu saarel igas mõttes teistmoodi kui mandril. Kuidas nii väiksel saarel suhestuda inimestega ja leppida
oludega? Kuidas piiratud tingimustes piire ületada? Kuidas
ettevõtlust arendada ning samas hoida ennast, loodust ja
elu väikesaarel?
Kuidas olla hingelt suur väikestes tingimustes?
Tihtipeale öeldakse, et Pranglil elatakse vanajumala selja-
taga. Pranglil ütleme ka seda, et meil on siin omad seadused.
Pranglil ütleme, et võõrad siin kaua vastu ei pea. Pranglil
ütleme me üldse igasuguseid asju...
Prangli saarel
märtsis 2025
1996. aastal leiab aset saatuslik kohtumine. Põline saareelanik ja sellane Prangli saarevanem reisisell Valter sõidab bussireisiga Norrasse. Üliõpilasest reisijuht on minu tulevane abikaasa Andrus Prangli, kes tänu norra keele oskusele tuuritab sel suvel turistidega mägede vahel.
Reisi ajal teeb Pranglilt pärit Valter Andrusega juttu.
„Kas sa oled Prangli või?“
„Jah.“
„Ma olen ka Pranglist.“
Tutvuse soojenemise käigus jõutakse kokkuleppele, et oleks hea organiseerida üks Prangli-nimelise mehe Prangli
saare esmakülastus, mis saabki teoks juba samal suvel jaanipäeva paiku.
Esimest korda satun mina Prangli saarele samuti 1996. aastal, juunis, Andruse kaaslasena tema venna 20. sünnipäeval, mida tähistame väljasõiduga sinna. Kohtume Leppneeme sadamas, sest plaanime saarele sõita postipaadiga
Helge. Millenniumieelne laevaliikluse korraldus on lihtne.
Ei mingit broneerimist ega etteteatamist. Sadamas tuleb
kohal olla ja kõik, kes kohale ilmuvad, võetakse pardale.
Räägitakse, et laev väljub iga ilmaga. Ootame kaua. Helge
mahutab sel ajal kindlasti rohkem inimesi ruutmeetri kohta,
kui tänapäeval on reisilaevadel kombeks, ning laevareis
võtab ka pisut kauem aega. Aeg on teine. Ühissõidukid ongi
Eesti vabariigi algusaegadel tihedalt inimesi täis, võtkem
näiteks täistuubitud trollid, mis liikusid Mustamäele.
Leppneeme ja Kelnase sadamat ehivad 1996. aasta suvel
legendaarsed nimeka Kirovi näidiskalurikolhoosi kalatraa-
lid nimega Räim 4, Siig 4, Püüton 2. Nimi Püüton tekitab
veidi kõhedust, kuid ilmselt on tegemist kalurihuumori-
ga. Helge on kahtlemata sadamate lipulaev, meresinine
igiliikur, mida juhib legendaarne kapten Iivari. Madrus on
Prangli maskotiks kutsutav lokkispäine tuulise näoga Igor.
Igor paistab olevat huvitatud kõigist naistest, kes laeva astuvad. Ümarates niisketes silmades seiklushimu ja lootus, ulatab ta karuse käe, et keegi laeva ja kai vahele ei kukuks.
Kuigi olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, on minus
piisavas koguses Saaremaalt pärit vanaema geene, nii et
mereloks ja suurem lainetus südant läikima ei aja ning
merekartust tavajuhtudel ei esine. Helge puhul on muidugi keeruline nii veendunud olekuga kaptenit nagu Iivari
mitte usaldada. Kohati võib jääda mulje, et Iivari on oma
sinise meremasinaga nii kokku sulanud ja nii rahulik, et
tuleb ainult teda vaadata ja igasugune merehirm kaob
sinnasamasse kaugusesse, kuhu Iivari rooli tagant ainiti
vaatab. Ma sel hetkel veel ei tea, et helged lood ja tormised
seiklused põliste merekarude juhtimisel jätkuvad selle lae-
vaga veel pikki aastaid.
Saarel sätime oma telgid üles mereäärsesse kadastikku
rändrahnude vahele. Uudistades käime läbi Prangli täht-
samad kohad, milleks on saare pood ja baar Must Luuk.
Mõlemat majandab ainuke inimene, keda me saarel teame:
Valter. Meie õnneks põleb Musta Luugi ees olevas ainuke-
ses saare valgusfooris roheline tuli. See tähendab, et baar on
avatud. Liikluse reguleerimiseks siin valgusfoore ei kasu-
tata. Peatee on kole liivane ning Valter seletab mõnusa saare
huumoriga, et tegemist ongi Liivalaia tänavaga.
„Suhkruvatti ei olegi!“ kõlab kellegi suust.
Küll aga pakub Valter oma koduhoovist tänavale avane-
vast Mustast Luugist friikaid, burksi, jäätist ja jooke. Kõik, mis moes, on olemas. Korraks tekib mul küsimus, kuidas
see mees need kaubad kõik siia saarele toimetas, kuid ka see kunst saab mul hilisemates saareseiklustes ajapikku kenasti selgeks.
Nõukogude aja lõpust on möödas viis aastat. Üle 40 aasta suletud olnud saarel on veel õhus tunda Kirovi kalurikolhoosi hõngu. Võõraste külaskäik oli tol ajal lubatud vaid propuskiga. Saare noortel meestel olnud juba nõukaajal kombeks lõbustada ennast külaliste hirmutamisega. Ka
meie saame seda omal nahal tunda, kui öösel mitu motikat telkide vahel tiirutab.