VABADUS
Läksin täna taas häälega reisima. Hääletamine mulle meeldib. Ja reisimine ka. Maantee ääres passimine on huvitav ja mõnus. Alati enne maantee äärde minekut on muidugi mure, et mis siis, kui ma ei saa kellegi peale, jään tee äärde toppama ja koju saan alles hilja öösel?! Aga muretseda ei tasu. Ega Eesti mingi Ameerika pole, et koju hääletamine võtaks päevi. Õhtuks saad ikka kohale. Aga miskipärast ei õpi ma seda mittemuretsemise asja üldse ära.
Täna võttis mind peale üks üle keskeas kiilakas mees, päris kena häälega. Ta hääl oleks sobinud kuskile raadiosse, selline uinutav ja mahe, mõnus oli teda kuulata, kui ta rääkis oma noorusest. Õigemini 1990ndatest. Ja natuke ka 1980ndatest, kui ta vene sõjaväes oli aega teeninud. Ta mõtted ja jutud jäid mu sisse veel pikalt kõlama. Eriti jäi kõlama mõte, et 1990ndad olid kõige paremad ajad noore inimese elus, ja nagu ta ütles, et kõigil sõpradel, kellega ta hiljem viina on visanud, on rääkida üks lugu surmasuust (või ehk ka eluga) pääsemisest. Et 1990ndad oli nii vaba ja samas väga ohtlik aeg. Igatahes ta oli väga aval. Aga samas ei laskunud ta liigsetesse detailidesse, mis oleksid võinud piinlikkust valmistada või kuidagi.
Päike paistis. Maantee oli suht tühi ja paljas. Pühade aeg on saanud läbi. Õues oli suur suvi. Ma tundsin tema autos ennast hästi. Üldse meenutas ta mulle teekonna lõpuni mingit Ameerika kuulsat komöödianäitlejat, mida ta muidugi ei olnud, aga
eks meil kõikidel ole oma teisik siin maailmas. Mis tekitab mõtte, et meist keegi pole lõpuks midagi väga erilist, vähemalt välimuse poolest; et on vaid geenid, füsioloogia, silma teatud kuju, mis on sarnane teistele, nagu ka suu kuju, näo kuju ...
Mul pole ammu nii kiiret teekonna läbimist olnud kui temaga. Ta sõitis püsikiiruse hoidjaga, ta tööks ei olnud seega muud midagi, kui vaid vajutada pidurile, kui meie ees sõitev lätlaste puhkuseauto jälle liiga aeglaselt sõitma hakkas. Me naersime, et neil ju aega küll, nad on ju puhkusel, homme algab juulikuu, puhkustekuu.
Vist pildistavad Eesti loodust, et nii aeglaselt sõidavad, naersin ma. Ja paistab, et autojuhile meeldis mu nali, sest ka tema naeris. Mida siin pildistada on, mõtlesin ma samas. Naljakas, et võib öelda ühte, aga samal ajal mõelda hoopis teist. Mida ilusat on neis võsaäärsetes maastikes, isegi lossid või mõisad on maanteest kaugel, neid veel pildistaks, aga pole ju Haapsalu-Tallinna maantee ääres midagi muud kui vaid paar vana kolhoosikeskust, siis jälle lamedad lagedad maad, võsased rohelised metsad, võsatükid ja põllud, juunikuu lõpu maastikud, ei midagi erilist. Vaevalt lätlased Eesti maastikku pildistasid. Lätlastel on oma Lätimaa, natuke samasugune, suure Vene lauskmaa serval, võsased, savised maastikud, ah, kui väsinud ma sellest olen, sõita ja toimetada siin, neil maastikel. Samas, kui mõned suured veneaegsed kolhoosikompleksid mu vaateväljast mööda vuhisesid, siis ma natuke ikkagi elavnesin, sest noh, mulle meeldib ajalugu. Kui ajalugu on mu silmade ees ja ta pole veel täiesti lagunenud, siis muidugi ma vaatan uudistavalt, nagu vaadatakse püramiide või Rooma Colloseumit, mis oli ju ka paras sunni ja vägivalla põrgu, aga omamoodi ka ilus.
Ta ütles, et läheb Balti jaama. Ma ütlesin, et ma läheksin maha kus iganes talle sobib, peamine, et linna saaksin. On palav päev ja ma ei taha enam maantee ääres passida, särk saaks õige kiiresti
märjaks, ma peaksin järgmisesse autosse minema täis higistatult ja siis ma ei tunneks end hästi, ei istudes ega vesteldes.
Siis me jagasime muljeid Balti jaama kohta. Me mõlemad mäletame, milline oli vana Balti jaam. Sellal kui ma laps olin ja maailma alles avastasin ja väike pealinna-rändur olin ja tädi N-i pool Tallinnas koolivaheajal olin, siis tädi ikka, olgu muld talle kerge, hoiatas mind alati, et ma sinna Balti jaama ei läheks, sest seal võib peksa saada. See oli parme, narkareid, kodutuid ja joodikuid täis. No vahel ma hiilisin sinna ja seal oli väga kole ikka küll. Praegune ei meenuta üldse seda Balti jaama enam, mis kunagi oli. Mäletan neid vanu alt lahtiseid ooteperroone. Suviti magasid nende perroonide all kodutud ja parmud, neil olid pesad seal nagu kodurottidel, roomasid varahommikul perroonide alt välja, sel ajal kui perrooni peal varahommikused reisijad oma rongi ootasid. Eks see selline omamoodi õnnetu koht oli, sest mul oli neist kodututest alati kahju ka. Ja vahel ma ikka veel mõtlen nende peale, et mis neist on saanud, aga vaevalt nad enam elus ongi. Eks vana Balti jaamaga kadusid ka selle endised elanikud.
Ta ütles, et sõidab otse sadamasse, et läheb kahe tunni pärast Soome, et läheb Balti jaama turult läbi ja toob austreid.
Austreid?! See kõlab kallilt, ütlesin, ja peale selle meenutavad austrid mulle Mr Beani sketši, ütlesin naerdes. Ta vist sai aru, sest ta naeris ka.
Ta ütles, et üks ta semust viinasõber kord soovitas austreid. Et need ei ole üldse kallid. Nad kasvavad kuskil akvaariumis, sealt neid siis võetakse, 2 eurot vist tükk. Et viimane kord olevat ta võtnud neid neli tükki ja summa polnud üldse suur. Et nad pole väga toitvad ja mingit maitset neil ka pole, aga neis pidid olema mingid head bakterid, mis teevad meie kehale head. Lisaks see, et neid on hea võtta, kui vanade sõpradega 1990ndatest viina viskad. Midagi kõrvale, noh.
Kas neid neelatakse? Või näritakse ka? küsisin jutujätkuks, samas ka huvist, sest ega ma ise ei sööks neid iial. Ta ütles, et kord pakkus ta austreid oma perele, need ka ei võtnud, ei naine ega teismeline tütar. Ainult poeg olevat proovinud. Et ega maitset polegi. Ja kõvasti on need austrid oma karbi küljes kinni ka, see jäi meelde tema jutust. Ja et sealt kalapoest saab lausa noa kaasa, millega karpe avada. Selle peab ostma.
Eks see Balti jaama turg on nüüd fancy jah.
Jah, ütles ta. Sealt saab nüüd kõiki mõeldavaid asju.
Mõtlesin, et kas küsida, et kas konnakoibi ka seal saab, sest ma tean ühte kohta, kus neid saab, aga ma ei hakanud lisaküsimust küsima. Aga küsimusele, kas karbid on kalad, et neid kalapoes müüakse, sellele ta ei osanud vastata. Lihtsalt kugistad viina kõrvale.
Rõve. Mõtlesin ma. Samas ma loodan, et ma ei satu iial karpide otsa. Sest ma ei kavatse neid süüa. Ei kavatse neid endale libistada kurku, enne seda aga neile sidrunimahla peale piserdades. Kõike maailmas nüüd ka ära sööma ei peaks.
Ta ütles, et Balti jaamas üks ta sõber külmus kord surnuks. Selles vanas Balti jaamas. Et jõi end vigaseks, oli ratastoolis, siis aga jõi edasi ja külmus seal surnuks.
Lapsepõlve oli ta veetnud kuskil Pärnumaal mingis kolhoosis. Ema oli raamatupidajana töötanud, tema aga lõpetas Pärnu keskkooli. Pärast abiellumist kolis naisega Tallinna.
1980ndatel oli ta vene sõjaväkke võetud, oli mingis Moskva linnalähedases raketiüksuses olnud. Nende üksuse või polgu ülesandeks oli olnud lõunapoolse Moskva kaitsmine rakettidega. Tema oli autojuht olnud ja vedanud neid rakette. Neid olnud igas mõõdus. Seal lähedal oli olnud ka raketitehas, palju vanamutte töötanud seal ja monteerinud viieteistmeetrisi rakette kokku. Üldse rääkis ta neist rakettidest päris huvitavalt. Kui ise selle teemaga kursis pole, siis on põnev, kui keegi neist
asjust oskab huvitavalt rääkida. Kuskil keldris või laos neid rakette hoiti. Suur ladu oli olnud, täis tuhandeid rakette. Seda ma ei teadnudki, et rakettidel on ka mingi parim enne, mingi tähtaeg, millest üle minnes on raketid juba vanaks muutunud.
Vene ajal või noh, seal, kus ta sõjaväes oli, seal polgus olnud selleks kaks aastat. Vanu rakette siiski ei kantud maha, vaid neid kasutati õppustel, lasti puruks. Ühest otsast kuskilt polügoonilt lasti neid õhku ja teisest otsast tulistati siis alla. Venelaste värk. Või igatahes olevat niimoodi see odavam tulnud, kui nende osadeks võtmine ja utiliseerimine. Kah huvitav teadmine jälle.
Nalja saanud seal ka palju. Ta oli juba aasta otsa teeninud, kui neile toodi sinna üks usbekk, kes oli meeter nelikümmend üheksa pikk. Kui usbekk oli saunast läbi käinud, läks ta arstlikku kontrolli, sest iga uus tulija kaaluti ja mõõdeti üle.
Ma ei mäleta enam, mis selle usbeki nimi oli, Ahmed vist. Läheb see Ahmed siis sinna mõõdupulga alla. Arst vajutab pulga alla, aga usbekk tõuseb iga kord jälle kikivarvule. Arst vajutab pulga uuesti maha, ta ju näeb, et lühike poiss püüab ennast pikemaks teha. Arst imestab, kuidas nii väike mees üldse raketipolku on võetud. Davai, koju tagasi! oli arsti otsus. Nii väikseid sõjaväkke ei võeta!
Too Ahmed kukkus nutma. Neil seal lõunamaal on ju väga oluline, et oleksid sõjaväe läbi teinud. Suur vend käis sõjaväes. Väike vend tahab ka sõjaväkke minna. Kui sõjaväest käid läbi, siis oled tõeline perekonnaliige. Kui sõjaväes ei käi, siis sellistega ei taha isegi tüdrukud käia. Igatahes teatas Ahmed, et tema ei lähe kuhugi, ja kogu muusika. Tema peab sõjaväkke jääma!
Võetigi siis Ahmed raketipolku. Tal olid autopaberid, kusjuures. Aga mitte autokooli kaudu, vaid ostetud. Seal nad ostavad ju autojuhilube, annavad teatud hulga lambaid ja kaup koos.
Usbekk oli saadetud siis lattu riiete järele, aga ei ole seal midagi temale sobilikku. Jalg oli tal 34 või midagi sellist. Täitsa
lapse jalg. Nagu nukk. Rätsep õmbles siis talle sobiva vormi. Teistel poistel olid riided lohvakad, aga talle sai vorm no täitsa vägev! Kõik oli täpselt tema keha järgi õmmeldud. Ainuke, millest sai kirsasaapaid teha, oli päris nahk, neil olid kirsanahast, aga temal olid ikka päris ehtsad nahksäärikud jalas. Siuke kihvt kutt oli olnud!
Aga oh häda! IZ-57 oli rakettide vedamise auto, mõtle, milline masin see oli, jalad ei ulatu usbekil ju mahagi. Nina ei ulatu roolinigi! Siis oligi suur küsimus, et kuhu ta raketipolgus panna. Nende rooduülem Šaiko tahtis temast lahti saada. Mida sellise väikse kutiga raketipolgus ikka teha. Neilt viidi vahel pikki poisse Moskvasse kindralite või polkovnikute autojuhiks. Kord tulid mingid polkovnikud jälle omale autojuhte küsima. Rooduvanem Šaiko tassis siis seda nukukest, võtke see, võtke see! Šaiko ütles, et paras selline sul oma rooli taha panna. Kuuled, kas sa tahad mind mõnitada või?! oli üks tähtis polkovnik öelnud. Kui ma lähen sellise mehega Moskvasse, suured poisid tulevad rooli tagant välja, mul tuleb selline käbi, ei lähe see asi mitte!
Ei tulnudki midagi välja, kui pandi Ahmed seersantide kooli. Aga ai, kui ta seersandiks sai, siis kus ta hakkas teisi kiusama. Kui ta võimule sai, siis lühikese mehe sündroom, Napoleoni kompleks, lõi välja. Läks kurjaks.
Harjutusi tehes ei ulatanud too Ahmed kangi pealt kinnigi haarama. Üks mees aitas ta sinna üles. Tegi oma tirelid ära, siis teine mees aitas ta alla, et muidu kukub oma jalaluud puruks, kui sealt alla tuleb. Aga näed, ta ei andnud alla. Niipalju mõistust poisil oli, et ta ei loobunud. Õhtuti tõsteti too Ahmed nari peale, anti talle kitarr kätte, siis ta tinistas poistele viisijuppe.
Aga sulle üldiselt seal vene sõjaväes meeldis või? küsisin oma autojuhilt.
Ei meeldinud. Ta naeris. Sõjaväes või vangimajas ei taha keegi olla! Mida rohkem mehi koos, seda rohkem lollusi tehakse.
Dedovštšina oli neil ka seal väga moes. Aga ta ei taha sellest rääkida. Võibolla väga polegi rääkida. Kõik halb unub ja tuhmub, kui aega on piisavalt palju möödunud. Lõpuks kõik hea ja lõbus jääb paremini meelde, sellest on huvitavam rääkida. Esimene aasta oli kõige raskem. Mõnitati seal poisse ikka üksjagu. Pärast oli kergem olnud.
Sada meest oli meil autoroodus, ütles ta. Ühes kasarmus sada meest, vastas oli teine kasarmu, seal oli teised sada meest. Kujuta ette, kui sada meest lähevad hommikul vetsu, milline uriinihais seal oli. Hinge võttis kinni! See oli hullumaja ...
Mõnus on vanu lugusid kuulata. Kilomeetrid läksid. Kiiremini kui tavaliselt, kui häälega lähen ja mind peale võetakse. Vahel ma ei oska enda pealevõtjaga midagi rääkida. Vahel mõni ei tahagi juttu rääkida.
Ta ütles, et töötab juba seitseteist aastat Soomes ehitajana. Kunagi 1990ndate alguses aga, kui Eesti vabaks sai, oli ta seitse aastat turvamees olnud. Sõitis uhkete kiirete autodega. Isegi politseil ei olnud selliseid, ütles ta.
Mäletan isegi. Olin laps, aga mäletan, kui aeglased ja kehvad autod politseinikel olid, koledatest vormidest rääkimata. See oli kohutav, mis neil seljas oli – suht tunked ja mingi mütsilodu. Nüüd on neil muidugi ilusad vormid, ma ei märganudki, mis aastal need neile selga ilmusid, juba suht viisakad, annavad riigi mõõdu välja, aga see 1990ndate politseivorm, see reostas ja mürgitas kõike mu noorust ja lapsepõlve, nägid välja nagu mingid tehasetöölised. Paljudele ei suudaks ma seda selgeks teha, aga teda vaadates ma korraga saan aru, et tema mõistaks. Tema mäletab neid vorme ka.
Kord kihutas ta Tallinnas 160 km/h tunnikiirusega politseist mööda. Politsei nägi vist, et mingid embleemid peal, ei hakanud isegi teda taga ajama. Kui nad oleksidki oma autole hääled sisse pannud, siis oleks tema ammu kadunud olnud.
Parkimisplatsidel õpetasid nad naistele-neiudele autoga sõitmist. Igas linnas oli naine, nagu ta ütles. Metsikud ajad. Nooruses oli ta palju joonud ja pidudel käinud. Nüüd ei pea enam maks nii palju vastu, joob lahjemaid õllesid ja veine. Naist siis veel ei olnud. Igal reedel oli pidu kuskil, koju sõideti seltskonnaga ja purjuspäi. Seaduseid peaaegu polnudki. Need, kes olid õiges kohas ja piisavalt ettevõtlikud, said rikkaks. Kui peolt koju mindi, siis seltskonnas lepiti kokku, et sõidab see, kes on kõige kainem. Selline kaak turvamees. Sellised nad olid. Natuke midagi mäletan.
Pealinna jõudes ütlesin, et elasite vahvat noorust, paremat ja huvitavamat kui mina. Mul pole iial teile selliseid lugusid rääkida, nagu teil mulle. Loeksin kord hea meelega teie mälestusi. Oojaa, ütles ta ja naeris, neid saaks tõesti. Igal tema sõbral oleks midagi rääkida.
Kadedaks teeb. Vahel ma unistan mingist puhastusest. Uuest glasnostist ja perestroikast, mis annaks ka tänapäeva noortele elu. Mina olen muidugi vana juba. Minu jaoks ei oleks miski enam see. Kahjuks. Aga neist noortest inimestest on kahju, keda ma näen. Nemad peavad alustama kehvemast stardipakust kui nende vanemad. Nüüd laiutavad igal pool vanad juhid ja poliitikud. Üksvahe oli see eriti hull. Mingid vanad ministrid vaid roteerusid. Ühiskond vananeb, kivistub, muutub igavaks ja jäigaks. Ühiskond kastistub, varsti oleme nagu Indias. Vana riik on ikka halb asi. Uus riik on alati värskem ja huvitavam. Eriti lahe on muidugi see periood, kui vana riiki enam pole, aga uut riiki ka veel pole, siis see vahepealne aeg on kõige mõnusam, nagu aru olen saanud, nagu üks mees rääkis kord, kuidas
1980ndate lõpp oli kõige huvitavam aeg olnud. Iga põlvkond peaks ühiskonnas toimuma puhastus, siis oleks ka teistel noortel samasugused võimalused.
Küsisin kord ämma mehe käest, et kas 1990ndad olid tema jaoks vaene aeg? Ta ütles, et tal pole iialgi enam olnud nii palju raha kui 1990ndatel. Et ta jalutas, kilekott raha täis, mööda linna ringi. Tõi Soomest ja Saksamaalt kaupa ja müüs siin edasi, et tal pole iial nii palju raha enam olnud. Nüüd on ta vana. Üle 50ne. Ja kibestunud, pettunud selles riigis.
Vahel mul on tunne, et minu elu mõte nagu ongi kuulata minust vanemate inimeste rajust noorusest. Muidugi tollal ei mõelnud kindlasti keegi, et raju noorus. Siis olid ajad rasked, ohte ja hirme palju. Eks oma aeg tundu ikka kuiv, igav, raske. Argine. Võibolla nemadki tundsid seda. Kord hakkan mina neid praeguseid aegu taga igatsema ja näen neis helgeid toone.
Tunnen, kui palju on muutunud. Võibolla vabadust. Seda hakkame taga igatsema. Et kui vabad me olime, sest mul on tunne, et kõige rohkem hakkab maailmast ära kaduma just see – vabadus, mida lapsena mäletan muidugi mõnusalt. Vabadus igale poole minna.
Eks meil kõigil ole üks lugu rääkida ...