Autoriõigus: Evelyn Karlsson ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimet aja: Epp Petrone
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi k uju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-149-7 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-150-3 (epub)
www.petronepri nt.ee
Mu imelistele lastele Egertile ja Brigittale, kes tänu minu hullustele ei karda enam van(em)aks saada
Ah et kutsute end külla?
Kanaaride matemaatika
Tere, mina olen Evelyn. Ma räägin palju. Ja ma vestan lugu-
sid, sest just lugusid tahame kõik kuulda. Aga valetada ma
ei oska. Vahel ainult pisut liialdan, et asjadele veidi vürtsi
lisada.
Umbes niimoodi alustan igal nädalal kahel või kolmel
või ka neljal hommikul oma päeva Kanaaridel, praegu pea-
asjalikult Tenerifel, kuid seda on kuulnud paljud eestlased
minu suust ka mu lemmiksaarel Lanzarotel ja kuulevad nii
soomlased kui ka eestlased La Gomeral, Gran Canarial ja
tulevikus ehk teistelgi Kanaari saartel.
Praegu on pentsik vaadata tagasi kümnele aastale, mille
vältel olen Kanaaridel vahelduva eduga eri saartel toimeta-
nud ja kindlasti sellele hetkele, mil siin esimest korda lennu-
kilt maha astusin. On olnud tõuse ja mõõnu, olen läinud ja
siiski tagasi tulnud, sest kuidas see ütlemine oligi: saatus ei
pööra sinu elu selles suunas, mida sina ise tahad, vaid ikka selles suunas, kuhu sul tegelikult vaja minna on.
Ilmselt on minul vaja Tenerifet. Ja Lanzarotet. Ja La Gome-
rat. Ja kõiki teisi Kanaari saari. Sest siin ma olen. Ja siia ma küllap jään. Saatus!
See teekond pole olnud kerge. Kuid ääretult avardav,
õpetlik ja tulvil eneseületust ühel või teisel moel.
Ja seesama, va saatus, on veeretanud minu teele inimesi,
kes on koos minuga mu suunda mudinud.
Pisike soomlanna Anu, kes oli minu teejuht ja inspiree-
rija siis, kui siin saartel arglikuna esimesi samme seadsin.
Kohalik eestlane Kalmer, kes kehutas mind ikka ja jälle
siis, kui ise endas kahtlesin. Kes suunas ja õpetas ja juhtis
uute asjade õppimise juurde. Ja kellega koos on saanud minu Kanaaridest meie Kanaarid.
Marju – kes lihtsalt otsustas, et just mina olen see, kes peaks hakkama temaga siin tööd jagama.
Kõik minu head sõbrannad ja lapsed, kes arvavad, et just kirjutamine on see, mida peaksin tegema.
Ja kõik minu ülejäänud sõbrad ja tuttavad, kes on õpetanud palju elutarkusi.
See on kõik alles algus – parim on kindlasti veel ees, selles ei kahtle ma hetkekski.
Poris de Abona, Tenerife, september 2024
Tegelikult oli kõik otsustatud ja kokku lepitud. Ja paika pandud.
Olin töötanud giidina nii kodulinnas Pärnus kui ka paljudes välisriikides juba selle sajandi algusest, et mitte öelda eelmise sajandi lõpust. Peamine töökeel oli mul soome keel, aga võimalusel tegin sutsakaid ka inglise keeles, sest teadagi käis ja käib Eesti suvepealinnas hulgaliselt välisturiste maailma eri paigust. Eelmise suurema majanduskriisi ajal, aastatel 2008–2009, otsustasin aga Eestist veidi
puhata ning võtsin suuna peamiselt kaugetele sihtkohtadele, tutvustades soome turistidele eri kohtade võlusid-valusid.
Spetsialiseerusin Madeirale ja Kreeka saartele.
Niisiis, aeg praegusest arvates umbes kümmekond aastat
tagasi. Elasin ja töötasin viimast nädalat Küprosel, kergelt
põnevil ees ootava täitsa uue ja teistsuguse elu pärast. Olin
nimelt otsustanud mööda maailma ringipaarutamisele lõpu
teha ja hakata ontlikuks väikekodanlikuks ettevõtlikuks
prouaks ühes Lõuna-Rootsi ülikoolilinnas. Mul oli tekkinud
seal pisike käsitööäri ja moodustunud juba täiesti arvestatav
klientuur. Seega oli kõik minu enda arvates paigas.
Aga tegelikult oli see sügis Küprosel minu viimane „ra-
hulik“ sügis. Seda, milliseks kujunevad minu järgmised
noh, ütleme, nii ligi kümmekond aastat, ei osanud ma isegi
metsikuimates unenägudes ette näha.
Oli rahulik ja tüüne õhtu, pime ja palav, akna taga siris-
tamas tohutu tirtsude orkester, just selline, millist ainult
Vahemere saartel palgatakse. Õhk oli jasmiinilõhnast paks.
Olin juba peaaegu valmis uksest välja astuma, et kolleegiga
õhtusöögile minna (lõppude lõpuks oli see ju viimane olen-
lõunamaal-tööl-nädal), kui mingi sisemise kohusetunde
või kellaaega arvestades kummalise tõuke ajel veel het-
keks arvuti taha istusin... ja seal see oligi. Otse peakontorist.
E-kiri peakontorist ei pruukinud alati head tähendada, selle-
pärast ei saanud seda tähelepanuta jätta. Pekki, kui mingi
ootamatu jama, siis loen parem kohe läbi, saab kolleegiga
arutada ja et kaks pead on ikka kaks pead, siis ehk ka enamvähem asjaliku lahenduse välja mõelda.
E-kiri oligi täiesti ootamatu. Pakuti tööd Tenerifel. Jõlli-
tasin meili paar minutit sõnatult ja siis toimus midagi täiesti ettearvamatut. Hetk hiljem, kui mõistus uuesti tööle
hakkas, tunnistasin ma fakti, et olin kirjutanud vastuseks „jah“ ja meili minema saatnud. Mis pagan see nüüd oli? Aga kõik plaanid ja lubadused? Hetke ajel minema pühitud.
Nooremana oleksin kohutavalt põdenud, et mis ja kuidas, poolt ja vastu, aga see ongi küpsema ea suur eelis, et iga pisiasja pärast ei lähe enam leili. Otsus tehtud, mis nüüd edasi?
Muidugi ma teadsin, mis on Tenerife ja kus see asub.
Soomlastega Madeiral töötades oli mul juhtunud oi-oi kui
mitu korda, et kui ikka lennuk Soomest või mõnest muust riigist saabuvate turistidega seal saarel maanduda ei saanud
(see on muide üks maailma ohtlikematest lennujaamadest),
siis suundus see taas kord ööseks Tenerifele, nii et miks ma
siis Tenerifet ei teadnud. Kuna mina elasin Madeiral koha-
peal ja turistidega koos edasi-tagasi ei lennanud, siis ise ma
seda hullust kordagi kaasa tegema ei pidanud. Teoreetiline
huvi Kanaaride vastu oli, samas teadsin madeiralaste jutu
järgi, et pead valima poole – kas portugallased või hispaan-
lased, sest kahte korraga ei saa. Vana ajalooline vimm, mis
kandub edasi emapiimaga.
Nüüd olid kõik vanad arusaamad unustatud ja seisin sil-
mitsi tõsiasjaga, et olen kahe minutiga keeranud pea peale
kogu oma praeguse elu ning pean hakkama välja mõtlema, kuidas seda kõigile ülejäänutele serveerida. Kuna mul on
alati lisaks plaanile A ka plaan B või koguni C, siis mõtlesin kainelt, et no mis siis, kui ei toimi, tulen tagasi ja enam sinna ei kipu. Milles küsimus? Mõeldud-tehtud.
Tenerifele jõudsin 2015. aasta jaanuari alguses. Jalas totakad kohmakad Eesti kliimasse sobivad talvesaapad ja seljas rohmakas talvejope.
Maandusin lõunalennujaamas. Soe ja tuuline, aga ei mingit lund ja niiskust kontides. Seega sobis.