Kuusekeste kiituseks
Istutusala
Hooldus
Engelmanni kuusk
Harilik kuusk
Idakuusk
Kanada kuusk
Must kuusk
Serbia kuusk
Sitka kuusk
Torkav kuusk ehk sinikuusk
Autor: Jüri Annist
Toimetaja: Kaja Kurg
Keeletoimetaja: Mare Nurmoja-Sildam
Kujundus: Illumeedium
Fotod: Jüri Annist, Shutterstock
Kaanel sitka kuusk 'Peve Wiesje' © „Okkalised kääbikud”
© Ühinenud Ajakirjad 2025
ISSN 2806-1926; ISBN 978-9908-540-29-0
Trükk: Printall
Aeda väikseid nunnusid okaspuid
valima asudes seisab aednik sedamaid dilemma ees: keda võtta, keda jätta? Esimeseks valikuks võiksid olla kuuse taimeperekonna liikide kääbuskasvulised sordid.
Kuused on vähenõudlikud, kehvadele oludele vastupidavad ega pelga pakast. Suureks eeliseks on asjaolu, et nad ei tiku ahistama oma naabreid. Minu meelest turgutavad sõbralikud kuused mõne hätta jäänud naabertaime isegi uuesti krapsakaks.
Egoistlikud männid käituvad risti vastupidi: oma eritistega püüavad nad naabrite kasvulusti võimalikult palju maha suruda, et omale avaramat ruumi saada. Teaduskeelselt väljendudes on männid allelopaatilised.
Ka on männid laisapoolsed: nad ei viitsi oma okkaid pikalt okstel hoida. Kolmeaastased okkad
on mändide meelest juba piisavalt raugastunud, et need vajalikest ainetest tühjendada ja kolletanutena okstelt alla kukutada. Seetõttu on männivõrade sisemus „kondiselt” raagus ja üldmulje sageli hõredapoolne.
Kadakad on ilmselt saartel nähtud kadastike peegeldusena meie maailmapilti kinnistunud sitkuse ja kestvuse sümbolina. Tegelikult on nad üsna hellikud aiaasukad. On talvi, mil päike nende okkarüü halastamatult pruuniks põletab. On tormituuli, millest tõugatuna kadakad allaheitlikult külili heidavad.
Mõned seenhaigused on muutnud kadakad oma talvekorteriks, kus pakaseline aeg turvaliselt üle elada, et kevadel siirduda teisi taimi kimbutama. Näiteks näsarooste tõttu pole asjakohane kadakaid ja pirnipuid lähestikku kasvama sättida. Mõned seened hakkavad lume all suisa
pillerkaaritama. Tulemuseks sulab kevadel lume alt välja pundar mädanenud kadakaoksi.
Nulgudel on välja pakkuda mõnusalt pehmed okkad ja piltilusad käbid. Paraku on neid varmalt varitsemas ravimatu okkavarisemistõbi. On väga kurvastav, kui pere lemmikuks kujunenud puuke ühtäkki paari nädalaga okkatuks tuustiks teiseneb.
Vananedes kaotavad nulud suuremal määral oma ilu kui teised okaspuuliigid. Kirjeldatud puudused on eriti omased korea nulule ja tema sortidele, keda titeea kauniduse läbi tihti aiakeskusest kaasa haaratakse.
Tsuugade tillukesed isendid ja nende valgeokkalised vormid on vaimustavalt kenad, aga ühel või teisel põhjusel – enamasti täiesti arusaamatul –nad ei edene, pigem hääbuvad. Vast on süüdi tsuugade suur veelembus. Paraku on soo või veekogu looduslik kallas aias haruharva käepärast võtta.
Kanada kuuse kooniliste sortidega lõbus aiamaastik.
Elupuud on hekkide tõttu sedavõrd ülekasutatud, et neid nagu ei passiks üldse aeda lisaks tuua.
Lehised, metasekvoiad, hõlmikpuud ja sooküpressid ei püsi igihaljana, nad justkui polegi „puhtatõulised” okaspuud.
Nii olemegi ringiga sealmaal, et resümeerida: miks siis mitte soetada aeda kuuski, kes paljudest puudustest puutumata on jäänud.
See vihik on abiks aeda sobiva kuusesordi kindlaks tegemisel. Ehtsate kääbikute leidmine nõuab kannatust, kuna puukoolid ei suuda neid hulgaliselt pakkuda: miniatuursete pookokste kasvama saamine on jõukohane vaid väga vilunud aednikule.
Harilik kuusk 'Hiiumaa'. Tüvele poogitud idakuusk 'Tom Thumb Gold'.
Kääbuskasvulised harilikud kuused kasvavad ääretult aeglaselt: igal aastal sirguvad nad 0,5–3 cm. Esimesed kümme-kakskümmend aastat on nad üsna ümara ja töntsaka vormiga ning alles siis hakkavad „sihvakamad” sordid latva välja sirutama ja pisutki koonilisemat kuju võtma. Paljud tõelised kääbused jäävadki ümaraks või on isegi rohkem laiad kui kõrged. Selliseid okaspalle on nimega sortideks tituleeritud arvukalt. Järgnevalt mõned näited:
’Hiiumaa’ kasvab üliaeglaselt väga tihedaks pallikeseks. Iseloomulikuks tunnuseks on võrsetippudes olevad pruunid kasvupungad, mis ei ole peitunud okaste sisse. Pärit on ta mõistagi Hiiumaalt (1968). Peetakse üheks kõige aeglasema kasvuga okaspuuks. Tema suurepärane eksemplar kasvab Jean Iseli mälestusaias USA-s. Talle pakuvad konkurentsi mõned ülitillukesed sordid, näiteks ’Minuta’.
’Hystrix’ on ebaühtlase kujuga väike mütsakas. Lühikesed okkad on sinkjasrohelised. Oksastik on hõredam, mistõttu jätab ta õhulise mulje.
’Hiiumaa’.
’Jana’ on veel üks „pall”, mida sageli kõrgemale tüvele poogitakse. Sarnane sort on ka näiteks ’Kosno’. ’Minuta’ (sün ’Nana Kalous’, ’Minima Kalous’) on vast populaarseim hariliku kuuse pisitilluke sort. Sai alguse eelmise sajandi lõpus Tšehhist. Väiksuse tõttu kipub peenras teiste taimede vahele peitu jääma. Selle vältimiseks on hea valida kõrgemale poogitud istik. ’Minuta’ nägusatest pruunidest kasvupungadest salatiroheliste võrsehakatiste väljakasvamine väärib jälgimist.
Kasvupungad tükivad esile ka sordil ’Putzii 2’. Tema sinakad õieli okkad meenutavad rohkem torkava kuuse omi.
Nimetatutest pole palju kogukam ’Microsperma’, kelle ererohelised okkad on pisut kõverad.
’Paleček’ on väga napi kasvuga ebaühtlast kera moodustav sort. Heledaokkalised uued kasvud paistavad tumedate vanade okaste foonil kevaditi hästi silma. Sageli poogitakse maapinnast kõrgemale tüvele.
’Spring Fire’ on erkpunaste kasvudega, nagu ka kuulus ’Rydal’ (AGM), kes vägevaks
’Hiiumaa’ kasvab üliaeglaselt väga tihedaks pallikeseks. Teda peetakse üheks kõige aeglasema kasvuga okaspuuks.
puuks kasvab. Ameeriklaste „kevadine tuli” on aga kümneselt vaid 40 cm kõrge kera. Tegemist olevat ühe otsituimaga kuusekultivaride seas.
Mitmed hariliku kuuse sordi puud „valguvad laiali”, nende kõrgus on märksa väiksem kui laius. Niisuguste sortide seast leiame mitmeid populaarseid kultivare.
’Echiniformis’ on padjakujulise väga tiheda ja tumerohelise okastikuga kiviktaimlailudus. Kümneselt on 30 cm kõrge ja 60 cm lai.
’Little Gem’ (AGM) pärineb algselt ’Nidiformiselt’ leitud tuulepesast (Holland, 1965).
Jällegi äärmiselt aeglaselt edenev ümarapoolne puuke. Vanemas eas kujuneb lamedaks
tüsedaks „pannkoogiks” või moodustab astangulise „kivirahnu”.
’Nidiformis’ (AGM) kannab maakeelset nime „Pesajas kuusk”. Tema laikoonilise kuhiku tipus (seal, kus peaks olema latv) paikneb selgesti nähtav lohk. Meie oma on 30 aastaga kerkinud ühe meetri kõrguseks. Võraoksad kasvavad horisontaalselt, võra korruselisus on üsna hästi näha. Nooremad okkad on heledamad, vanad tumerohelised. Käbikannet pole temalt mõtet oodata. Jäta talle rohkem ruumi, kui esialgu plaanisid, sest vana isend on vägagi lai. Tegemist on jätkuvalt populaarse sordiga.
’Tabuliformis’ kannab meil nimetust „Laudjas kuusk”. Tema lehvikjad oksad paiknevad
rangelt horisontaalselt. Selle algupäraselt pariislase (1867) okkad on tumerohelised ja väga lühikesed. Kümneselt on ta napisti meeter kõrge ja kaks lai. Aastatega kasvab kõrgemaks, ent ikka kaks korda laiemaks, samas võra „korruselisus” jääb püsima. Mitmekümne aasta pärast seisab aias kaljurahnu moodi aiaelement.
’Formanek’ esindab suisa maad ligi hoidvaid sorte. Ta „voolab” kõrgemalt alla ühtlase vooluna, „laineid” moodustamata. Tema oksad on peened ega püüa kuhugi kerkida. Heledad uued kasvud annavad kena kontrasti vana tumeda okastikuga. Sordi emapuu kasvab Tšehhis, käbisid pole sel kunagi olnud.
Arvuka rühma moodustavad sordid, kelle isendid omandavad aastatega koonilise kuju.
’Clanbrassilliana’ arvatakse olevat esimene kääbuskasvuline okaspuusort, kes omale nime sai. Juba selle fakti najal väärib ta talle antud väärtusliku aiataime tiitlit (AGM). Emapuu leiti Põhja-Iirimaalt Belfasti lähedalt (u 1780-ndate paiku). Lord Clanbrassil (1730–1798) tõi puu oma Tollymore’is paiknevasse residentsi, kus see kasvab siiani ja on 240 aastaga sirgunud üle 3 m kõrguseks lamepüramiidjaks „künkaks”. Loddigesi puukool pani u 1820. aastal esimesed istikud müüki. Selle väikese „paksukese” okkad on tumerohelised ja kuni 10 mm pikad. Uued kasvud on heledamad ja avanevad pruunidest 1 ’Kosno’. 2 ’Putzii 2’. 3 ’Microsperma’. 4 ’Paleček’.
talvepungadest, mis on võra pinnal selgesti märgatavad.
’Luua Pärl’ on kohalik sort, sagedasti küll sama lai kui pikk, aga ikkagi kodumaine kaunitar.
’Pusch’ on samalaadne sort nagu torkav kuusk ’Hermann Naue’. See tähendab, et ta kasvatab juba noore jumbuna okste tippudesse käbid. Need alustavad erkpunaste nupsukestena, mida lüürikutest aednikud on võrrelnud lausa roosi õienuppudega. Talvele vastu lähevad need tollipikkuste käbi moodi helepruunide asjandustena. Oma torkavast suguvennast on ta koonilisem, „labaselt” roheline ja selgelt pehmema okastikuga. ’Pusch’ sai alguse ’Acroconalt’ leitud nõialuuast.
1 ’Little Gem’. 2 ’Nidiformis’. 3 , 4 ’Formanek’.
5 ’Luua Pärl’. 6, 7 ’Pusch’ ja tema latv. 4 6 7
’Praga’ on tumeroheliste okastega pisike kooniline kuuseke. Näeb pisut tokerdanud välja, aga see lisab talle omapära. Meie aias on ta 20 aastaga „sirgunud” meetriseks pilgupüüdjaks.
Samalaadsed vähem või rohkem klassikalise kujuga kuusekesed on ka näiteks ’Karlsbo’, ’Petra’, ’Wills Zwerg’, ’Tompa’ jpt.
Paku kuusele aias mitte liiga kuiva mullaga kasvukohta.
Ideaaljuhul peaks muld olema tugevalt happeline (pH 4–5,5), aga kuusk lepib laia happesuse vahemikuga.
Liiva ülekaaluga „muld” kuusele ei sobi. Kui arvad oma aia mulla kuuse jaoks liiga kuiva olevat, siis multši kuuse alune ja ümbrus neutraliseerimata turbapuruga. Multšikiht võib olla kuni 7 cm paksune.
Kuuskede kasvukoht võib olla päikeseline, aga nad saavad kenasti hakkama ka poolvarjulises paigas.
Külma nad ei karda, aga mõnel aastal võib hiline öökülm rikkuda juba kasvu alustanud võrseid.
Noores eas võib kevadine päike okastele liiga teha, eriti kollaseokkalistel sortidel. Jälgi, et kuusk ei kannataks kevaditi veenappuse käes. Vajaduse korral varjuta kangaga või piludega puitkilbiga.
Harilikku kuuske peetakse üsna haiguse- ja kahjurikindlaks puuks. Kahjuks on tasapisi hakanud levima kuuse-pahktäi. See kahjur peidab ennast tillukestes helerohelistes, ananassi või ümaraid käbisid meenutavates asjandustes, mis enamasti paiknevad võrsetippudes. Selliseid „ilustusi” nähes võta kohe käärid, lõika need kuusest välja ning põleta halastamatult.
Mürkidest tasub edu loota vaid süsteemsetest insektitsiididest, aga nendega tohivad ringi käia ainult vastava väljaõppe saanud spetsialistid.
Tuska võivad hakata tegema üraskid. Nende kimbutamiseks saab kasutada aiakeskustes müüdavaid feromoonpüüniseid. Kohe, kui näed noortel okstel vonklemas ning okkaid järamas lüheldasi ussikesi, kes tegelikult on liblikate vastsed, siis nopi need ära (kui süda kannatab ja vastseid on veel vähe).
1 , 2 ’Praga’. 3 ’Tompa’. 4 ’Acrocona’ noor käbi.
5 ’Minima Kalous’.