LOSS
HOIATUS,
ENNE KUI ME ALUSTAME
Inimesed oleksid öelnud, et see pole võimalik: kogu see kaos ja segadus, mille ta põhjustas. Oleks öeldud, et temas ei ole seda väge.
See vägi oli temas olemas, aga sügaval. Kui sa kaevama hakkaksid, mis on su maja all? Muld ja vihmaussid. Maetud aare.
Luukered. Sa ei tea ette. Tüdruk kaevas oma südame sügavustesse ja leidis sealt igatsuse õigluse järele ja kättemaksujanu.
JAAKULUS-LOHE
Christopher Forrester ärkas selle peale, et lohe ta nägu näris.
Lohe oli varblase suurune, piisavalt väike, et tema pöidla viimasele lülile istuma mahtuda, ja hõbejas-roheline hurmav iludus. Ta olek oli piisavalt upsakas, et kõrvetada auk terasest ukse sisse.
Lohe hakkas rääkima. „Christopher!” ütles ta. „Sind leida polnud lihtne.”
Christopher ajas ennast istuma. „Jacques?” küsis ta. Ta hakkas üle keha värisema: ehmatusest ja rõõmust.
Ta lükkas teki pealt, vaatas toas ringi. Ta teksad vedelesid põrandal; akna taga paistis Londoni tänav. Kõik oli nagu ennegi ja mitte miski ei olnud endine, sest ta öölauakesel kõõlus tibatilluke lohe.
„Jacques!” ütles ta jälle. Ta oli tõeline ja ta oli siin ja ta näksas prooviks Christopheri lambipirni. „Mis toimub?”
„Ma tulin sind endaga kaasa viima,” ütles Jacques. Ta raputas klaasikillud turjalt maha. „Nüüd, otsemaid.”
„Tagasi? Arhipelaagi?”
„Selge ju. Ma nõuan seda!” Ta hääles aimus kõrgi tooni taga värinat; see oli hirm. Lohe lendas Christopheri käe peale ja hammustas teda kõvasti pöidlast. Hammustas vere välja. „Mul on sind hädasti vaja.”
MUL ON SIND HÄDASTI VAJA
Christopher tundis, kuidas süda rinnus hüppab, kõrgemale ja kõrgemale. Aga ta püüdis elevust mitte välja näidata, püüdis rahulikult hingata, kuni see talle kohale jõudis. Ta hakkas kiiresti riietuma, tõmbas eilsed teksad jalga.
„Ehk oleksid nii kena ja ei kasutaks mind einelauana,” ütles ta Jacquesile. „Räägi, mis juhtus. Kuidas sa siia said?”
„Üüratu leidlikkuse ja pingutuse abil. Läksin Atidinasse, siis sealses jões asuva ühendustee kaudu edasi. See oli väga märg ja ma jälestan vett. Seda ma ei nautinud. See oli küllalt vastik, aga uskusin siis, et leian su Šotimaalt, sealt, kuhu ühendustee välja viib,” seletas Jacques. „Aga seal sind ei olnud. Hoidsin su vanaisa eest kõrvale ja tulin lõunasse, su lõhna järgi. Mind ründas tuviparv ja üks tõusikust vares. Ma ei saanud tuld pursata – tähendab, ei tahtnud, muidu oleksid inimesed mu kohalolekut märganud –nii et ma sõin, mida leidsin neist suurtest roiskuva toidu korvidest, mille te mingil arusaamatul põhjusel oma hallidele
tänavatele sättinud olete. See oli jäle. Kui mitte arvestada väikeseid kandilisi plastkuubikuid punase vedelikuga. Need olid suupärased.”
Lähemalt vaadates nägi Christopher, et soomustel lohe lõua all oli ketšupilaike.
„Aga miks? Miks sa siia tulid? Jacques, sul ei ole siin turvaline.”
„Arvad, et ma seda ei tea? Ma ei oleks ilmaasjata siia tulnud ja lennanud mööda teie jälkidest, haisu röhitsevatest neljarattalistest mõrvapurkidest. Mul ei jäänud muud üle,” ütles Jacques. Ta lõgistas hambaid; ta väike nägu oli õnnetu. „Mind saadeti.”
„Kes saatis?”
Aga Jacques oli nüüd nii pinges, et ei suutnud rääkida. Ta hingas välja ja – tule asemel – täitis toa tohutu, kõrvetava musta tossu pilv. Christopher sööstis akna juurde ja hakkas seda hingedel lehvitama, et suitsuandur tööle ei hakkaks. „Jacques! Räägi!”
Nüüd seletas Jacques parinal: „Suured lohed surevad, kümnete kaupa. Keegi ei tea miks.”
Christopher tundis, kuidas õudus teda välgulöögina rabas.
Ta oli lohedega tutvunud. Ta oli olnud piisavalt lähedal, et tajuda nende väge, nende toorest, nõudlikku arukust: mitte inimtõu arukust, vaid midagi lõputult avaramat ja metsikumat ja iidsemat.
„Kuidas? Mis liigid?” Mitte punatiivulised, anus ta mõttes.
„Jäälohed põhjas: kuus surnut. Kollased lohed lõunas: kümme, läinud, fööniksid leidsid nad. Kaks perekonda hõbesabasid: tosin surnuna leitud lohet. Ja rohkemgi, keegi ei tea kui palju rohkem, kogu aeg järjest rohkem.”
„Kas see on haigus? Või … mõrv? Aga kuidas suudaks ükskõik kes tappa tosina lohet? Isegi sfinksid ei ole piisavalt tugevad; isegi mantikoorad mitte.”
„Ma ei tea! Aga Sarkany, suur punatiivuline lohe, kelle turjal sa kord lendasid, ütles, et käsiksin sul tulla. Ta ütles, et ma pean su tagasi Arhipelaagi tooma.”
„Aga miks minu?”
„Ainult sina sobid!” Ta ninast pahises tossu. „Mõned ütlevad, et see võib olla lohetaud, nii et suured lohed ei julge üksteise läheduses liikuda. Nakkusehirm on nad lahutanud. Aga enamik usub, et tegemist on mõrvadega, ja seepärast ei usalda ükski lohe mitte ühtegi Arhipelaagi inimest ega olendit. Aga sina oled Mujalilmast. Sarkany usaldab sind ja ainult sind.”
Christopher seisis akna juures, käsi lingil. Lohed, tapetud?
Ta mõtles Sarkanyle; tema hirmuäratavale suursugususele, ja ta tiivalöökide kõminale.
„Aga mida mina teha …”
Jacques puhises uuesti: veel musta vihast suitsu. „Lohed ei salli, kui inimesed neid küsitlevad. Veel üks küsimus ja ma põletan selle toa maani maha. Kas tuled?”
Kas ta läheb? Milline oht ootab teda, kui ta jaakuluse käsule kuuletub? Mida niisugust võiks teha tema, mida lohed, kogu nende vägevuses ja halastamatus teadmuses, teha ei suuda? Aga ta tundis ka elevust, see kohus temas. Lohel on teda vaja! Et ta läheks tagasi Arhipelaagi! Tagasi ükssarvikute ja lohede, longmade ja kankode juurde, klimri juurde, Mal Arvoriani maale!
„Jah.”
Ta otsis voodi alt väikese karbi. Selles oli hoolikalt puuvillase räti sisse mässitud hammas, mille sfinks oli talle andnud. Selles oli ka nuga, metallist plasku vee jaoks ja natuke toitu: šokolaad, täisterabatoonid; sedasorti kraam, mis ei lähe halvaks. Ta oli valmis olnud. Ta oli oodanud. See oli asi, mida ta olisalamisi väga igatsenud; et keegi hüüaks ta nime ja käsiks tal tagasi tulla.
Christopher toppis hamba, noa ja plasku mantlitaskusse, lisaks kogu ta raha ja telefon. Siis võttis ta telefoni uuesti taskust, lülitas välja ja jättis voodi kõrvale; ta ei tahtnud, et teda leitaks.
Ta jättis isale kirja: hommik oli veel varajane – isa magab veel.
„Isa, ma läksin tagasi Arhipelaagi. Lohed vajavad mu abi.” Pelgalt selle kirjapanemine saatis elektrilöögi ta käsivarde. „Anna andeks, et ma sinult luba ei küsinud. Ära minu pärast muretse – mul pole mingit ohtu.” Siis võttis ta selle tagasi, kriipsutas maha „mul pole mingit ohtu”. Pole mõtet valetada. Ta lisas: „Olen ettevaatlik,” ja tõmbas siis ka selle maha. Ta kirjutas hoopis: „Armastan sind. Christopher.”
„Tee kähku!” nõudis Jacques.
Christopher kallas koolikotist välja Belgia kiirteede süsteemi kohta käiva juhmistavalt igava geograafiaülesande materjalid, spordiriiete hulka kuuluva igiammusest ajast pesemata soki ja lögase banaani – ning pakkus siis seljakotti Jacquesile.
Pilk, mille lohe talle saatis, oleks roosid närtsitanud. See oleks vikerkaare puhtalt taevast alla löönud.
„Mina ei lase ennast transportida selles … mädalehalises jalahaisuses võikas paunas. Ma istun su õlal, nagu see mul kombeks, nagu võimas Keiser oma täku seljas.”
„Sa ei saa seda teha. Sind nähakse.”
„Siis lendan tagasi pilvede vahel, nii, nagu tulin.”
„Rongiga jõuame rutem ja kergemini.” Tibatilluke lohe paistis olevat kurnatud, ehkki Christopher teadis, et seda ei tasu välja öelda.
„Siis otsi mingi teine lahendus. Roisukott ei tule kõne allagi.”
Christopheri mantel oli pikk ja paks ja taskud olid suured. „Sa võid ronida mu vabasse taskusse.”
Jacques tõmbas ninaga. „Parem. Vaevutalutav, aga vähemalt ei haise see väiksemat sorti apokalüpsise järele.”
Christopher hoidis taskut lahti ja lohe lendas sisse. Ta soomused olid kuumad ja puudutades kuivad ja tasku läks otsekohe soojaks.
„Ja nüüd,” kamandas lohe, „hakkame minema.” Ta puhises ja Christopheri taskust kerkis pilvena lohesuits – sedapuhku valge ja kerge ja peaaegu magus. Christopheri arvates lõhnas see Arhipelaagi järele: klimri, tohutu, paari longma ja fööniksiga taevalaotuseja metsikute nõiutud saarte järele.
TEEKOND ÜHENDUSTEE JUURDE
Seda teha oli lihtne, ehkki mitte kerge: need on erinevad asjad.
Christopher sõitis bussiga Eustoni jaama, kartes, et võib iga hetk vahele jääda ja ta reis lõpeb. Jacques ei aidanud just olukorda rahustada, ta hammustas prooviks närimiskummi, mille ta Christopheri taskust leidis, ja jäi selle külge kinni. Christopher läks rongi peale. Piletile kulus pool ta säästudest ja Jacques käis peale, et talle tuleb restoranvagunist vorste osta ja nendele valada heldelt ketšupit, millega ta Christopheri mantli rõõmsalt kokku mäkerdas. Poiss mõtles kogu aeg lohedest – nende läbipaistmatust teadmusest ja nende ohtlikust ilust.
Praamil tõusis Christopher kõvalt plasttoolilt ja läks välja tekile seisma. Tuul ja merelt pritsiv veepihu hoidsid teisi reisijaid sees.
Jacques ronis võidukalt välja ja toetas ühe nätsukriimulise küünise Christopheri lõuale.
„Mida sa teed?”
„Uurin su nägu. Kui kaua on möödunud meie kohtumisest Arhipelaagis?”
„Peaaegu aasta.”
„Kuidas sul läinud on? Su uute teadmistega ja uute murede ja uute rõõmudega?”
Christopher naeratas. „Ma näen teda unes.” Ta mõtles ikka veel iga päev Mal Avorianile. Ta rääkis temaga mõttes. „Aga ma tean, et ta on alles. Kuskil. Ma tean, et ta on olemas.” Ja Mal oli talle õpetanud, et maailm on kolossaalsem, kui Christopher oli arvata osanud. Mõnikord ärkas ta öösel üles ja mõte Arhipelaagile ehmatas teda uue kummalise rõõmuga.
„Kas sa mõne arhipelaagi elanikuga oled suhelnud? Nighthandiga, Irianiga, selle kirbelehalise ratatoska Ratwiniga?”
Christopher raputas pead. „Ma proovisin tagasi minna –vanaisa ei lasknud. Nii et me peame temast mööda hiilima. Ja kui mu isa avastab, et ma läinud olen, hakkab ta paanitsema.” Ta mõtles oma armastavale, maailma pelgavale isale ja korraks torkas ta elevusest läbi terav süütunne. „Su lohesuits ei aita tal just rahulikumalt võtta.”
Jacques mühatas. „Maailmas on väga palju neid, kes satuksid vaimustusse, kui nende toas oleks mõni märk lohe sealviibimisest. Tema silmis peaks see olema sisekujunduse tipptase.”
Lõpuks, sõitis Christopher järjest pimedamaks ja külmemaks muutuvas õhtus kopitusehaisulise taksoga vanaisa maja juurde. Sõit oli pikk ja sellele kulus kogu ta allesjäänud raha. Kui raha otsa sai, palus ta juhil peatuda ja läks edasi jalgsi.
Kõndides kulus tal vanaisa väravani jõudmiseks tund aega. Ta läks mööda metsavahelist teed puude hämaruses. Jacques istus võidukalt ta õlal, tiivaotsad kraapisid Christopheri kaela ja tuletasid talle meelde, et see kõik toimub päriselt.
Kui maja paistma hakkas, puges Christopher puu taha ja piilus. Ta nägi vanaisa Franki tolle laua taga istumas ja ta süda hüppas sees. Christopher tahtis kangesti akna juurde joosta, sellele koputada, lehvitada – aga ta ei tohtinud ennast näidata.
Ta lipsas mööda ja ronis künkast üles ühendustee poole; künka otsas asuva järve juurde, mis viib ta Arhipelaagi.
Aga nüüd, järvele lähemale jõudes, segunes põnevus ja igatsus kerge hirmuvõbinaga. Mis lootust on inimesel ellu jääda, kui ta vastas on jõud, mis suudab tappa lohesid?
Christopher aeglustas künka tippu jõudes sammu. Vesi järves kumas roheliselt. Jacques tõi kuuldavale vaikse sõnatu, pakilisust väljendava huike.
Christopher kõndis ümber järve. Temast madalamal, sügaval veepinna all, paistis ere roheline kuma. Ta tõmbas saapad jalast ja riputas need endale kaela ümber. Ta kõhkles ja Jacques tajus ta kõhklust. Ometi kord ei hakanud jaakulus teda pilkama.
„Christopher, sa ei saa ühtaegu hüpata ja mitte hüpata,” ütles Jacques. „Sa pead otsustama.”
Usk on vastuokslik, kuivõrd see eeldab võimatute asjade võimalikuks pidamist; seda oli talle öelnud vanaisa. Christopher mõtles uuesti lohedest ja sellest kurjakuulutavast olevusest, kes võib neile jahti pidada. Ta mõtles Arhipelaagi taevast,
võimatu paiga võimatust sinast, millesse oli lennanud Mal Avorian.
Riskimine tähendab tasakaalu kaotamist; kaob kindel jalgealune selles maailmas. Kui ei riski, siis kaotad kõik, mis on midagi väärt.
„Christopher.” Jacquesi küünised surusid sügavale ta naha sisse. „Palun.”
Lohed ei ütle palun. Christopher taganes veest kolm sammu kaugemale. Siis ta huilgas, see oli armastuse ja jaatuse lahinguhüüd, ja pöördus ning jooksis ja hüppas kaugele järve keskele.
Vesi oli jõhkralt külm, jäiselt tige ta naha vastas. Ta siputas jalgu ja sukeldus sügavamale, sinna kus helendus ta näo ümber keerles. Ta sirutas käe, et seda puudutada. Kui vool ta endaga viis, pressis äkiline talumatu surve ta rinna kokku. Ta tõmbas vett kurku ja see ajas teda läkastama.
Christopher keerles hoovuses, otsis meeleheitlikult veepinda. Ta lõi pea vastu kivi ja see ajas ta öökima. Ta oli uppumas, kopsud valutasid metsikult. Ta andis jälle paaniliselt jalgadega hoogu, ja siis kerkis ta pea jaheda õhu kätte ning ta nägi hämaras valguses üht nägu, mis teda jõe kaldalt jälgis.
Nägu kuulus ühtaegu lõvile ja inimesele. See oli iidne ja imeilus. Olevuse kõrge turi oli kuuvalguses kollakaspruun ja ta neljal jalal vonklesid kõõlused ja lihased. Tiivad puhkasid ta seljal, kokkupandud, valmis. Tema kõrval kastemärjal rohul oli mõõk.
See oli sfinks.
See nägu oli Christopherile tuttav. Korraga ei olnud tähtsust sellel, et ta oimukohast jooksev veri jõevett punaseks värvis. Ta hiivas ennast kaldale.
„Naravirala!” tervitas ta.
VARDJA BESTIAARIUM
Meie
maailmas on üks salajane paik, mis on võlukunsti abil hoolega ära peidetud. See paik on metsikult võrratu: maa, kus kõik müütilised olendid endiselt suurepäraselt elavad. Seda tuntakse Klimri Arhipelaagi nime all: kolmekümne neljast saarest koosnev saarestik Atlandi ookeani põhjaosas, mõned saared on nii suured nagu Taani, mõned nii väikesed nagu linnaväljak. Tuhandeid maagilisi olendeid jookseb ja lendab neil saartel ringi, kasvatab oma järeltulijaid, vananeb, sureb ja alustab jälle otsast. Meie jaoks on nad poolenisti unustatud ja lastele mõeldud muinasjuttude pähe juba ammu kõr vale heidetud. Aga me ei ole neid hävitanud, nad on elus. Neid on palju, nad säravad ja on tõelised. See on viimane allesjäänud maagiline paik.
Avank
Avank on lihatoiduline loom, kes elutseb soodes ja meenutab kihvadega kobrast. Avanki luuvalged ja nõelteravad hambad kasvavad iga päev kolm sentimeetrit ja et need püsiks mõõdus ja teravad, nühivad nad neid vastu kive, puid ja teinekord ka inimesi. Nende kasuka pehme ja läikiv ilu võib meelitada lapsi neid patsutama ja paitama. Need lapsed, kes nii teevad, teevad seda ainult ühe korra.
Almirai
Almiraid on imeilusad ühe sarvega jänesed. Nende kõrvad on pikad ja seestpoolt roosad ja nende sarv on puhtast kullast. Jooksuajal võrsuvad sinna, kuhu almirai on astunud, värsked rohututid, nad võivad elutu välja ühe tunni jooksul rohuvaibaga katta. Räägitakse, et almiraid otsivad üles vapraid, tarku ja häid. Lithia kuninganna Arian kinkis kord ühe almirai oma kihlatule ja pidi tunnistama, kuidas see olevus ta kosilase ära põlgas ja rõõmsalt ta teenijannat tervitas. Kuninganna abiellus hoopis oma teenijannaga, nad elasid õnnelikult elu lõpuni, ja nende aed oli täis kuldsarvelisi jäneseid.
Batrachomymachia
hiir
Batrachomymachiad on suursugune hiiretõug. Nende ajaloolised vaenlased on konnad, see vimm ulatub tagasi rohkem kui kahe tuhande aasta taguse tülini Konnade Kuningaga. Nad teevad nõeltest turviseid ja pähkli koor test kilpe: on äärmiselt üllatav kui palju kahju on võimalik teha teritatud juurviljaga. Nad on sangarlikud olendid. Nende iha alati abiks olla teeb neist suurepärased liitlased, ehkki nad on väga väikesed.
Borometz
Ka „taimse lambana” tuntud borometz kasvab rohelise varre küljes, mille väädi otsas on ta kokkuvõttes lõas. Lammas kasvab kolmekümne sentimeetri kõrguseks, ta nahk on roheline ja vill valge. Kui lammas väädi ulatuses kogu rohu ära sööb, surevad mõlemad – nii lammas kui ka taim. Seetõttu kannavad paljud Arhipelaagi inimesed kaasas seemneid, et neid borometzi varre ümber külvata, kui nad mõnda nägema juhtuvad. Borometzi villast, mille nood loovutavad vabatahtlikult neile, keda usaldavad, saab kõige pehmemat kangast teadaolevas maailmas, riiet, mis peab vastu sadu aastaid ja mille lõhnas aimub vaevumärgatavalt mulda.