Sally
Ä
rkan hommikul enne teisi. Ronin voodist välja, kampsun seljas ja sokid jalas, ning tõmban peale hommikumantli ja siis jalga retuusid ja saapad. Lähen alumisele korrusele ja on külm ja pime ja väga vaikne. Saabastel hakkavad kannad kuluma, nüüd, aga proovin neist veel viimase talve välja pigistada. Kampsun ja retuusid narmendavad äärtest ja hommikumantel on vana tekk, mille sisse on kätele augud lõigatud, sest hommikumantlitele Francesca ei mõelnud – ja kuigi me saame igasuguste asjadega hakkama, kolme peale, ei oska keegi meist õmmelda. Vaatan köögis pliidi alla, viskan sütele värsked halud ja tõmban põlemise ajaks siibri lahti. Kallan eilsest jäänud kaevuvee kannu ja lasen keema, panen kuivatatud piparmündilehed kruusi, teen teed. Kunagi oleksin kohvi joonud. Mõtlen sellele igal hommikul. Mõtlen, ja siis mõtlen, et saan ikka veel maitse kätte, aga möödas on nii palju aega, et see maitse võib olla ükskõik mille maitse, mida ma mäletan. Piim. Sinep. Sink. Kõik need toovad samamoodi sülje suhu ja samasuguse valutorke rindu. Eile sadas vihma ja ma ei pannud mantlit korralikult kinni. Vesi pääses krae vahelt sisse ja terve päev oli rõske olla, aga täna tunnen ma lageda taeva kargust ja seega arvan, et tuleb pilvitu päev. Väljas, akna taga, viljapuuaia kohal, on taevas veel täiesti must, kuid peagi läheb heledaks. Lükkan uksed praokile ja õhk on värske ja külm ja lõhnab soola järele. Läheb veel vähemalt tund, 7