Kindlus

Sally

Ä

rkan hommikul enne teisi. Ronin voodist välja, kampsun seljas ja sokid jalas, ning tõmban peale hommikumantli ja siis jalga retuusid ja saapad. Lähen alumisele korrusele ja on külm ja pime ja väga vaikne. Saabastel hakkavad kannad kuluma, nüüd, aga proovin neist veel viimase talve välja pigistada. Kampsun ja retuusid narmendavad äärtest ja hommikumantel on vana tekk, mille sisse on kätele augud lõigatud, sest hommikumantlitele Francesca ei mõelnud – ja kuigi me saame igasuguste asjadega hakkama, kolme peale, ei oska keegi meist õmmelda. Vaatan köögis pliidi alla, viskan sütele värsked halud ja tõmban põlemise ajaks siibri lahti. Kallan eilsest jäänud kaevuvee kannu ja lasen keema, panen kuivatatud piparmündilehed kruusi, teen teed. Kunagi oleksin kohvi joonud. Mõtlen sellele igal hommikul. Mõtlen, ja siis mõtlen, et saan ikka veel maitse kätte, aga möödas on nii palju aega, et see maitse võib olla ükskõik mille maitse, mida ma mäletan. Piim. Sinep. Sink. Kõik need toovad samamoodi sülje suhu ja samasuguse valutorke rindu. Eile sadas vihma ja ma ei pannud mantlit korralikult kinni. Vesi pääses krae vahelt sisse ja terve päev oli rõske olla, aga täna tunnen ma lageda taeva kargust ja seega arvan, et tuleb pilvitu päev. Väljas, akna taga, viljapuuaia kohal, on taevas veel täiesti must, kuid peagi läheb heledaks. Lükkan uksed praokile ja õhk on värske ja külm ja lõhnab soola järele. Läheb veel vähemalt tund, 7

enne kui teised ärkavad. Caro ei saa hästi magada ja kolib sageli öösiti Pauly tuppa madratsile, mida too oma voodi kõrval hoiab. Kui Pauly ärkab, on ta vaikselt, et Carot mitte äratada. See on tema hingetõmbehetk, ütleb Pauly, pikutada pimedas tekkide all soojas midagi tegemata. Me lubame endale niisuguseid väikesi luksusi, kui saame, eriti talvel. Võiks arvata, et nii suurel pinnal – maja ja aed, metsatukk ja nõmm, liivaluited ja rand ja ainult meie ise – on lihtne üksinda olla, aga meie oleme sõlm. Me oleme seotud. Igaüks meist teab, kogu aeg, kus on teised, samamoodi nagu me alati teame, mis kell on, arvates selle ära mingi valguse ja varju kombinatsiooni ja omaenese sisetunde järgi, nii et ainult praegu, kui on vara, kui Pauly ja Caro on ülemisel korrusel, magavad või pikutavad vaikselt, ja päev pole veel alanud, tunnen ma, et olen omaette. Astun ustest aeda ja mu ümber laotub vaikus. Ma tunnen selle tühjust. Väljas läheb valgemaks. Iga hingetõmme jääb õhku rippuma. Lähen alla läbi viljapuuaia, hekivõlvi alt läbi, piki teed ja mööda loodebasseinist, sinna, kus laiub jõgi, vabana kanalitest ja tammidest, tõketest ja piiretest, rajades endale aeglaselt teed merre — Kevad on tulekul. Selle märke on mullas ja okstes, pungade roheluses, uute kõrte tärkamises kuhtunud pilliroos – ja isegi siis, kui külm veel riietesse poeb, mõtlen ma soojale, mis selle peletab, varsti. Rohi pahkluude ümber on märg. Õhk seisab paigal. Siia paistab ära see, mis vana majast on alles jäänud, ja sellest allpool pooleldi minema pühitud pubi, küla rohelus. Kiigeraami roostetav kaar kõrgub kui monument. Iga aastaga jääb veest ja hooletusest külast üha vähem ja vähem järele. Seintest kasvavad rohututid. Aedu katab muda. Krabid siblivad teel mööda katkisi munakive. Kuulan meriskite pip-pip’i ja üksiku koovitaja kutset ja seda on justkui imelik öelda, aga ma pole õnnetu. Koidab. Pööran ümber ja jalutan tuldud teed mööda tagasi, piki rada üles, jõest kaugemale – kindluse poole, mis on mu kodu. 8

1

9

10

Caro

K

indlus kuulus Francesca onule, alguses, aga ta suri varsti pärast seda, kui isa Francescaga kohtus. Onul endal lapsi polnud ja seega jättis ta maja ja ühes sellega maatüki, viljapuu- ja köögiviljaaia, loodebasseini ja veski Francescale. Maja oli pikka aega hooletusse jäetud. Kui ma esimest korda suvepuhkuseks siia tulin, Francesca ja isaga, olid alumise korruse toanurgad niiskusest laigulised. Katuselt olid kivid alla kukkunud. Mäletan, kui külm majas oli, isegi suvel, ja kuidas tuul öösiti korstendes vilistas. Vilja­ puuaed köögiuste taga oli umbekasvanud ja eemal, metsistunud jugapuuheki oksarägast võlvi taga, oli loodebassein pilliroogu mattunud. Kaks korda ööpäevas täitus bassein veega, kuid lüüsivärav oli ammuilma katki ja seega voolas vesi sealt, kus see kunagi ratta liigutamiseks pidama oli jäänud, tõusuvee taandudes kohe minema. Veski oli pooleldi mudasse vajunud. Ratas oli pehkinud. See oli ehitatud vilja jahvatamiseks – ja nüüd pöörleb see taas ja hoiab töös generaatorit, mis annab meile talvel valgust, kui meil lambipirne on, ja suvel külmkapile voolu. Nüüd on viljapuuaed hoolikalt pügatud. Me lõikame õunapuid talvel ja ploome südasuvel, nii nagu vana meid õpetas, puhastame ja teritame sae hoolikalt ära, seome oksakäärid paelaga ümber kaela, sest need võivad kergesti kaduma minna. Nüüd on hekk lõigatud. Köögi­ viljaaias kasvavad asjad vagudes. Meil on kasvuhoone, klaasid kõik

11

terved. Sellega me tegelemegi, nüüd. Kaevame ja rohime. Istutame. Korjame seemneid ja jälgime hoolikalt ilma, millal külma tuleb. Nüüd on kanakuudis kanad, ehkki talvel elavad nad peamiselt nõudepesuruumis. Meil on põllud ka, mille võtsime kasutusse, sest pole kedagi teist, kes neid tahaks. Aga kui ma olin laps, olid viljapuuaed ja aiad metsistunud. Kanakuut oli tühi. Maja oli tolmune ja hooleta.

i Kindlus polegi tegelikult kindlus, vaid lihtsalt kindlam kui seda ümbritsev maa, nii et kui see alguses ehitati, enne kui jõgi vallidega piirati ja maa kuivendamiseks kanalid tehti, kui vihma kallas ja vesi tõusis ja voolas, kuhu tahtis, siis võis maja olla nagu saar, peaaegu, üle ei ujutanud vaid selle läänepoolne maa, teetamm, mis ühendas maja üle vee nõmmega. Ja nüüd on see mõnikord taas peaaegu nagu saar.

ii Esimestel aastatel, enne Pauly sündi, pärast seda, kui Francesca minu ja isaga kokku kolis, tulime tavaliselt ikka suvevaheajaks siia, jagunesime kolmekesi kindluse tubade vahel laiali, igaüks omaette. Olime väga eraldi. Francesca tegi tööd, ühes ülakorruse toas, selles, kus me hoiame nüüd õunu, põrandalaudadel reas, ja kottides kartuleid. Mina uitasin aias ringi, ehitasin müüri­varemetel roomavasse kuslapuusse käike, ehtisin madaraga juukseid, tegin paiselehe lehtedest haldjatele päevavarje. Isa jäi kööki. Ta istus klaasuste kõrval vanas tugitoolis, luges, või seisis köögilaua ääres, hakkis lõunaks köögivilju. Kui ma olin omaette olemisest tüdinud,

12

tulin aiast tuppa ja käisin tal järel, mangudes, et mind kuhugi viidaks. — Aga kuhu, Caro? — Basseini palun. Ma jumaldasin loodebasseini, siis. Isegi nüüd, mil me sellest niivõrd sõltume, igatsen ma selle kadunud metsikust, nagu see oli enne, kui Francesca veski korda tegi, kui basseini ümber kasvas pilliroog ja väikesed tegelased seal oma salajasi asjatoimetusi ajades sisse ja välja krabistasid. Mulle meeldis, kui vaikne see oli, kuidas vesi tõusis ja langes, tasasena üle kallaste hiilis, kuidas vee pind päikese käes sätendas – aga isa kartis, et võin sisse kukkuda või muda sisse kinni jääda, nii et mul ei lubatud seal üksi käia. — Oh, olgu, ütles isa ja läks oma jakki ja saapaid otsima. Ootasin teda viljapuuaias, ühelt jalalt teisele tammudes, kuni ta viimaks tuli ja me läksime läbi heki, alla mööda rada, mis lookles läbi luhaheinamaa basseinini välja. Seal istus ta maha ja vaatas, kuidas ma rohus ringi tuiskan, võtsin kingad ära, et tunda, kuidas muda jalgade ümber lirtsub, ja tassisin kokku kõiksugu aardeid – kive või sulgi või ükskord, ime kombel, mune täis linnupesa, iga muna pragunenud sealt, kust tibu välja oli koorunud, kuid muidu terve, kahvatu­ sinine, tähniline, peopesas peaaegu kaaluta. Isa valvas mind, kuni varjud pikenesid ja katsid kogu basseini, kuni ma värisema ja haigutama hakkasin, ja ütles siis, — Aeg koju minna, Caro. Hopp-hopp! — Ma ei taha kingi jalga panna. — Ära siis pane. Andsin need isale kanda ja võtsin tal käest kinni ja me kõndisime koos tagasi kindlusse, kus Francesca üksinda ülemise korruse toas muudkui töötas.

13

iii Teinekord käisime koos isaga rannas auke kaevamas või kive merre viskamas, rusikasuuruseid ränikive, mis olid tõusuaegsel rannajoonel rivis nagu kummalised munad. Vahel lubas isa mul oma jalad liiva alla matta või kui ilm oli piisavalt soe, viis mind merre ujuma ja hoidis mind käte alt kinni, kui ma vees pladistasin. Kui ma tundsin, et jalg läks vist millegi vastu, kiljatasin, ja isa naeris, ja mina klammerdusin tema külge, võtsin tal kätega kaelast ja jalgadega vöökohast kinni. Ma ei kartnud vett, siis – või kui kartsingi, oli see meeldiv hirm, selline, mis paneb suure laine tulles naerust kilades ranna poole jooksma, et siis ümber pöörata ja lainet püüdma tormata. Kui ma olin laps, oli juunis ja augustis sageli palav, ehkki mitte nii nagu hiljem, mil suved kestsid pool aastat ja iga päev paistis kahvatus taevas valge päike. Külas oli palju väljaüüritavaid suvekortereid ja hiliseks hommikupoolikuks oli selle kõige lähem rannariba paksult inimesi täis, rida rea järel lebasid nad kas selili või istusid oma lastega, ümberringi ämbrid ja kühvlid, ja järelejäänud piknikukraam, päevituskreemi tuubid, päikesekübarad, üleliigsed riidehilbud. Francesca, kes jäi majja, ütles ikka, — Kuidas nad seda taluvad, seda ilma? Tal ei olnud seda kommet nagu meil teistel, et mõtleme korraga kahele kohale, näeme kahte tulevikku – tavalist, suvevaheaegade ja uute kooliaastate, jõulude ja sünnipäevade ja pangakontode lõputut sündmustevaest ringkäiku, ja toda teist, pikka ja tühja, millest rääkisime hüpoteetiliselt või ei rääkinud üldse. — Nad käituvad, nagu see oleks nende hirmutamiseks välja mõeldud müüt, ütles Francesca,

14

— mitte meie kuradi planeeti ähvardav eelseisev lõpp, ja ma teadsin, et kui ta ütles „nemad“, pidas ta silmas ka isa, ja mind.

iv See oli siis, kui kõik oli veel alguses, kui me polnud veel kindlad ja veel oli võimalik uskuda, et midagi polegi valesti, kõigest hulk tavatult kuumi juulikuid ja jaanuaritorme. Ma lippasin terve suve päevad läbi poolpaljalt ringi, ja kui ilm muutus ja tõi endaga nii tugevad vihmasajud, et vett langes läbi õhu jämedate köitena, istusin mina kindluses ja imetlesin sadu aknast, selle hulka ja jõudu, kuidas see küüris puhtaks kõik, mis teele jäi, uhtus hekkidest välja krõpsupakid, peksis maadligi põõsad, pühkis tolmu – ja siis, järgmisel hommikul, oli taas palav, aga õhk auras ja meri oli jõesuudme kohalt mudane.

v Me käisime kindluses jõulude ajal ka, kui mõnel aastal oli rannas lund ja mööda jõge triivis allavoolu hall jääkord, ja teisel haljendas veel rohi ja lehed olid okstel vaevu värvi vahetanud. Me sõime seenerisotot ja pärast pošeeritud pirne ja istusime kamina ees, kuhu isa oli tule teinud, ja avasime kingitusi. Mida tahes me ka ei teinud, tundus maja alati tühi, kõik uksed ja aknad külma eest kinni ja nii paljud toad pimedad, ja kui isa ja Francesca istusid diivanil ja lugesid, püüdsin mina maja oma häälega täita, aga mind oli ainult üks ja üksi ei teinud ma piisavalt lärmi. Kui tuli aeg tagasi linnakoju minna, oli see kergenduseks, sest seal olid meie elud meie ümber kuju võtnud. Kodus teadsin, kuidas olla üksildane

15

ilma, et see välja paistaks. Teadsin, kuidas ise endale tegevust leida, omaenda maailmas, mis seisis eraldi isa või Francesca omast – mis oli privaatne. Kodus teadsin, kuidas olla tervik. Ja siis, mõne aasta pärast, üüris Francesca kindluse välja. Mõnda aega elas seal üks noor kunstnik. Francescale ta tööd ei meeldinud, ta pidas neid liialt mugavaks, — Justkui, ütles ta, — polekski midagi olulist, millest mõelda. Kui kunstnik ära läks, kolis sisse kamp tudengeid lähedal­asuvast põllumajanduskoolist ja Francesca lasi neil vastutasuks aia kordategemise eest maksta sümboolset üüri.

vi Kõik see juhtus enne Pauly sündi, kui me olime veel kolmekesi. Francesca ei olnud minu ema. Ta armastas mind, aga ilma iga­ suguse järjepidevuseta. Mina armastasin teda, aga polnud temas kindel. Me vaevu puudutasime teineteist. Isa armastas meid mõlemaid, aga kordamööda – kõigepealt üht ja siis teist. Ta ei osanud armastada meid mõlemaid korraga, sest me ootasime temalt nii erinevaid asju. Me polnud kolmekesi just õnnetud, kuid polnud ka õnnelikud – ja ehkki mulle mõnikord tundub, tagasi vaadates, et Pauly tulekuga sai minu lapsepõlv läbi, ei saa ma öelda, et mul sellest kahju oleks. Liiga vaikne oli siis ja mina olin liiga tihti üksi. Üksik laps on raske olla. Täiskasvanud panevad nördima nagu plekk.

vii Ma olin neliteist, kui Francesca Pauly haiglast koju tõi. Koristasime isaga terve hommikupooliku maja, pühkisime ja pesime ja lõime 16

kõik läikima, kuni kõik toad lõhnasid mesilasvaha ja äädika järele. Koridoris laual veekannus oli päevalillede kimp. — Ta ütleb, et me poleks pidanud lõikelilli ostma, ütlesin mina, kuid isa vastas, et see üks kord meeldivad need talle ikkagi, mis, mõtlesin ma endamisi, on vähetõenäoline. Francesca oli nädal aega ära olnud. Sünnitus oli raske, ütles isa, kui ta keset ööd haiglast vahetusriiete järele tuli. Laps oli olnud ebaloomulikus asendis ja tema õlad jäid pikka aega Francesca vaagna vahele kinni, lisaks oli lapse kaela ümber nabanöör, mis kogu selle rabelemise käigus üha enam ja enam pingule tõmbus, nii et kui beebi lõpuks vabaks sai ja pea ümber surutud tangidega välja tõmmati, oli ta sinakashall ja lõtv ning arstid viisid ta kohe, enne veel, kui Francesca ja isa ta nuttugi kuulsid, haigla teise otsa, et ta seal jahutustekki mässida, juhuks kui aju on kahjustada saanud. — Ta on poiss, ütles isa. — ja me panime talle nimeks Paul. Isa nägi kurnatud välja. Kui ta kodus käis, tegin talle mitu tassi teed ja tomatikastmega pastat ja kinnitasin, et loomulikult läheb kõik hästi – aga endamisi mõtlesin, et äkki ei lähe. Mõtlesin vastsündinute intensiivraviosakonna beebidele, fotodele, mida olin näinud heategevuslikel jõulukampaaniatel või uudistes, nende pisikestele, vana väljanägemisega kehadele, juhtmed küljes, vaevu inimese sarnased, nahk nagu üle linnuluustiku tõmmatud pabersalvrätt. Mõtlesin lapsele, Paulile, oma poolvennale, kes lebab sisse mähituna inkubaatoris, ja püüdsin mõttes kujutleda ta kõrvale Francesca – kuid teda oli võimatu niisuguses kohas ette kujutada. Ma ei osanud mõelda temast arstide meelevallas, kuidas ta sirutab käe lapse poole, keda tal katsuda ei lubata. Ei osanud mõelda sellest, et tal on hirm, vaid ainult sellest, kuidas ta mulle kord ütles, kui tahtsin teada, miks ma ei tohi otse pakist mahla juua. 17

— Me kõik peame ohverdusi tegema, Caroline. Nii need asjad käivad. Mitte keegi peale Francesca pole mind kunagi Caroline’iks kutsunud.

viii Kui olime koristamisega ühele poole saanud, sõime isaga koos lõunat ja pesime nõud ära, panime kõik asjad oma kohale tagasi, pühkisime purud kokku. Kaotasime iga viimse kui jälje meist endist. Isa küsis, kas ma tahan koos temaga haiglasse tulla, aga ütlesin ei, sest mul oli hirm lapse ja sünnil saadud verevalumite ja Francesca ees – selle ees, mida ta läbi oli elanud ja selle tagajärgede ees –, et ta võis olla tema ise või ei ole, on muutunud, veider vastsündinu käte vahel. Isa tegi mulle musi ja pani siis mantli selga ja läks välja autosse. Seisin ukselävel ja vaatasin, kuidas ta ära sõidab, ja, kui ta oli täiesti silmist kadunud, panin ukse tema järel kinni ja asusin ootama. Läksin elutuppa, kõigepealt, kus kõik padjad olid diivanil silutud ja iga raamat riiulil oma õiges kohas. Siis läksin kööki, kus polnud ühtegi pesemist ootavat kruusi, ja vannituppa, kus rätik oli puhas ja kokku lapitud ja seep seebialusel korralikult otse. Francesca ja isa toas olid voodile värsked linad pandud, ääred kenasti madratsi alla topitud. Pesukorv oli tühi, selle tavapärane kampsunite ja sukapükste tohuvabohu lahti harutatud, pestud ja kappi pandud. Kõrvaltuba, lapse tuba, ootas kogu oma täiuses beebit. Isegi minu tuba oli puhas, raamatud ja riided vaibalt kokku korjatud, voodi üles tehtud ja kõik ära silutud, korras ja võõras. Istusin trepile ja valvasin ust ja ootasin keset kogu seda majas valitsevat korralageduseta tühjust, ja siis oleksin ma võinud end üleliigsena tunda. Ma oleksin võinud tunda, et ka mina ise

18

olen välja silutud, justkui oleksid isa ja Francesca minust loobunud, et otsast peale alustada – aga tõtt-öelda tundsin vaid, et olen stardivalmis, en pointe. Lõpp oli käes, aga algus veel mitte – ja siis, viimaks, auto hääl, võti lukuaugus. Isa astus kõrvale, et nad tuppa lasta, Francesca koos lapsega, ja mitte ainult minu vend, vaid nad mõlemad olid justkui vastsündinud, õrn nahk päikese esmakordsest puutest roosa. Seisin esikus ja tundsin, kuidas kogu maailm mu ümber seiskus, kui Francesca lapse minu ette tõstis ja ütles, — Vaata, Caroline! Tema on Pauly — ja ma sirutasin käed välja ja võtsin Pauly, ja aeg algas uuesti.

ix Mõnikord, kui Francesca duši all käis, andis ta Pauly minu kätte hoida, ja ma vaatasin teda, tema tillukest ümarat keha, mis mu küünraõndlasse liibus, tema käsi ja jalgu, mis siputasid õrnalt nagu veealuses hoovuses hulpivad vetikad. Ta tundus nagu osa minust, siis, ja kui tema mind vaatas ja mina vastu vaatasin, meie ühtmoodi silmad pärani lahti, mõtlesin ma, et tunnen teda ja tema tunneb mind – kuni ta suu hakkas otsima, pea ühelt küljelt teisele käima ja läkastavatest nuuksetest sai nutt, mis tõi Francesca jooksujalu tagasi.

x Igal hommikul võttis isa röstri juures koha sisse. — Mis täna läheb? — Kaks viilu palun. Kallasin kannust kohvi välja, ühe meile mõlemale ja ühe Francescale, kes tuli hommikumantlis trepist alla, silmad paistes ja nägu krimpsus, ning kohmas, 19

— Ärge küsige, kuidas öö oli. Ma võiksin terve selle paganama pätsi nahka pista. Ta pani lapse lamamistooli ja istus ise selle kõrvale, liigutades tooli jalaga, nii et Pauly kiikus üles-alla ja lehvitas kätega näo ees. Taustal mängis raadio: …on hirmul Ameerika Ühendriikide idakalda pärast, sest tormid — — Palun pane see kinni, ütles isa ja Francesca ei keelanud mind, ehkki kortsutas kulmu ja teatas, — Ega raadio väljalülitamine seda olematuks ei tee — Kallasime piima välja, ulatasime üksteisele moosi. Isa võttis külmikust lõunasöögi ja pakkis selle kotti kaasa, otsis rahakotti ja võtmeid, seadis end ülikooli tööleminekuks valmis. — Veel üks päev üliõpilasi. Millal see ometi läbi saab — Koorisin apelsini ära ja pakkusin Francescale, kes võttis selle vastu, tegi viiludeks ja sõi, ükshaaval, kui Pauly teda oma toolist vaatas ja midagi ümises. — Aitäh, Caroline. Meie seadistus oli teine. Kolmekesi me olime tasakaalust väljas, kuid Pauly oli kaalukausid tasa seadnud. Vahel tundus see justkui mõni osav trikk, nii väle ja sujuv, ja ma kartsin, et kui saan teada, kuidas õnne peopesas hoida, trikk enam ei tööta. Isa nööpis mantli eest kinni ja küsis, — Mis siis täna on? — Kaks matemaatikat, ütlesin ma. — ja prantsuse keel. Ma vihkan prantsuse keelt. Francesca tõstis Pauly üles, — Tule nüüd, notsu, ütles ta,

20

— paneme sulle puhtad riided selga — ja viis ta meie juurest ära, tagasi trepist üles, selle kookoni pehmesse rüppe, milleks Pauly tuba oli muutunud.

xi Kui ma koolist koju jõudsin, olid nad koos isa ja Francesca voodis, Pauly magas ja Francesca tegi tööd, ühes käes raamat ja kõrval lahtine märkmik. Pauly lebas risti ta süles, näost roosa, nohises tasakesi, ja mina istusin ka nende juurde, tegin voodi jalutsis põrandal koolitöid, kuni Pauly ärkas ja meie Francescaga hakkasime temaga mängima, ehitasime talle puust klotsidest torne, mida ümber lükata, ja veeretasime mänguautosid rataste raginal mööda põrandalaudu. Paulyle meeldis pea alaspidi olla ja ta piuksus rõõmust, kui teda kordamööda jalgupidi õhku tõstsime. Ma kukutasin kummipalli maha ja Pauly jälgis palli põrkamist, kuni see seisma jäi. Helises telefon. Francesca võttis kõne vastu ja kui ma põrandal Pauly vastas istusin ja teda plaksutama õpetasin, kuulsin, kuidas Francesca ütles, — Nad arvavad, et laps on märk allaandmisest, ja siis, — Nad arvavad, et see tähendab, et asi ei lähe mulle enam korda. Või et ma ei usu ise sellesse, mida räägin — aga teda vaadates mõtlesin, et see pole sugugi allaandmine. Pigem oli lapsesaamiseni viinud mingi raevukas trots – vaatamata kõigele sellele, mida ta tuleviku kohta uskus –, omamoodi leping maailmaga, mida, olles sellesse ise rohkem panustanud, leidnud selle, mida armastab, tuleb tal proovida kaitsta. Väga raske on meenutada, praegu, mis tunne oli elada kahe tuleviku vahelises ruumis, mahutada kogu elu sellesse t­ ühimikku

21

hirmu ja kindluse vahel – aga küllap oli see midagi sarnast nagu need unenäod, milles näed hirmsasti vaeva, et üles ärgata, aga ei saa, nii et libised üha uuesti ja uuesti tagasi madratsile, lased tekil kukkuda ja silmadel kinni vajuda. On olemas mingi olemuslik halastus, meisse sügavalt juurdunud, mis teeb niivõrd palju lihtsamaks väikestest lähedastest asjadest hoolimise, sest kuidas muidu elada? Minu üleskasvamise ajal sai kriisist kui kauges tulevikus ähvardavast hädaohust peatne tõenäosus ja me keerasime selle vaiksemaks nagu müra, kohanesime iga uue ilmneva normaalsusega ja tegime kõike seda, mida ikka – siia-sinna sõidud ja puhkused, suured reedesed sisseostud, lühikesed väljasõidud maale, pärastlõunad pargis. Me ei teinud neid asju mitte teadmatustest ega mõtlematusest, vaid lihtsalt sellepärast, et tundus, et midagi muud pole teha – ja ka sellepärast, et kõigist neist asjatoimetustest sündis justkui peen, lihas ja ajas lausutud loits. Igapäevaelu igav argine tuttavlikkus kaitseb meid ohu eest, mõtlesime me, ja isegi Francesca, kes nägi kõike nii selgelt – isegi tema, kes ei lasknud end lootustel petta –, seisis kella viie ajal külmkapi ees ja kirus, sest lapsele polnud õhtusöögiks midagi anda. Me söötsime talle sügavkülmikust kalapulki. Isa tuli koju. Paulyt vannitati, ta peksis rusikatega vett, lutsutas saunalina ja nuttis, kui see tal kuivatamiseks käest ära võeti. Pärast, juba leebununa, mähiti ta rätiku sisse kuivama. Ma tegin ta sakris niisketesse juustesse musi. — Head ööd, Pauly. Francesca viis ta voodisse. Isa tegi õhtusöögi ja avas pudeli veini, nii et kui Francesca tagasi alla tuli, oli see juba välja valatud, valmis, ja helkis valguse käes. — Lõpuks ometi magab, jumal tänatud — Ja kõik see aeg, väljas, see, mida ainult tema oskas selgesti näha: varajased kevaded ja liiga pikad suved, äkilised, ettearvamatud talved, mis tulid eikusagilt ja tõid endaga üleujutused või jää või 22

tuule, või ei tulnudki, nii et päev päeva järel oli vaid kleepuv niiskus ja puudel mädanevad lehed ja detsembris ikka veel laulvad ja pesa punuvad linnud, kuni viimaks lumi maha tuli ja nad, olles talveks paigale jäänud, okste peal surnuks külmusid.

xii Francesca mu arvutiekraanil pidas kõnet. Pauly, kes polnud veel pooleaastanegi, magas tal rinnal kõhukotis, pea ema lõua alla peidetud, jalad ripnemas ema keskkohal. Francesca ütles, Me peame aru saama, et meile on antud viimane hoiatus – sest kui me sellest aru ei saa, kui me ei tegutse, on tagajärjed hullemad kui kõik see, mida me seni näinud oleme, ja me oleme oma võimaluse juba maha maganud — Tundus, et nad kuuluvadki kokku, siis, Francesca ja Pauly, ja kui Pauly hakkas kuju võtma, kui ta isiksus rullus lahti nagu värsked rohelised lehed puul, kasvas ta Francesca poole, küünitas ema järele, et temast kinni haarata ja ronida. Neid oli tore vaadata, leidsin ma. Kui Francesca toast ära läks, et midagi tuua või kellegagi telefonis rääkida, võtsin Pauly hea meelega sülle, ja kui ta ärevaks muutus, sosistasin talle kõrva, Ära muretse, Pauly, ta tuleb tagasi — See oli vaimustav, kuidas too pisikene peaaegu-isiksus, kelle vajadused olid nii vahetud ja kaotusvalu ema eemaloleku pärast nii üüratu, end ometi nõnda ruttu kogus, kui Francesca tagasi tuli ja ta jälle oma puusale tõstis. Siis jättis ta hetkega nutu ja vaatas maailma etteheitvalt, klammerdudes ema särgi külge – aga miski ei kesta. Öösiti näib maailm närviline. Aknast paistev kuu paljastab nurgad ja praod. Pauly ja Sali arvates on see hirm, mis mind üles äratab, mis ajab mu voodist välja aeda, et pimedas mööda jõeäärt jalutada, aga see pole hirm – või mitte ainult. Selles rohelust täis

23

paigas oleks nii lihtne mõelda, et me oleme selle välja teeninud – et me võlgneme selle, et siin oleme meie, mitte teised, kes võinuks olla meie asemel, iseenda osavusele või ettenägelikkusele, mitte teistele, kes võinuks olla meie asemel. See polnud osavus. See oli kõigest võimalus, mille Francesca meile andis, ja meie valik seda kasutada. Vaatan Pauly toas, enne uinumist, tema noore mehe nägu ja püüan meenutada, milline ta lapsena välja nägi, kuid olen unustanud. Tõmban endale tekid peale ja viin oma hingamise tema omaga ühte rütmi, kuni jään viimaks magama.

xiii Ühel pärastlõunal, kui Pauly magas, istusime isa ja Francescaga elutoas diivanil ja vaatasime, kuidas üks saar keset Vaikset ookeani vee alla vajus. Me nägime tormi saabumist, kaamerad jäädvustasid vihma ja tõusva tuule. Nägime, kuidas uksed hingedelt rebiti, palmid tuules paindusid ja järele andsid. Me vaatasime, kuidas lagunes koost üks tavaline linnaväljak kauges mereäärses linnakeses, tänavasildid naksusid, laternapostid tõmbusid kõveraks, nurgapealne kohvik rebenes lahti nagu muna. Isa ütles, — Vähemalt nad teadsid seda ette. Ekraanil vihises läbi õhu auto. — Ma mõtlen seda, et kõik olid juba ära läinud. Francesca, kelle nägu lõkendas vihast, tõusis püsti ja jalutas toanurka, toetades mõlemad käed vastu seina. — See, ütles ta, seljaga meie poole, — on asja mõttest väga kaugel. Ja pealegi, jätkas ta nii raevukalt, et mulle näis, et ta sõnad võinuks puurida augu läbi krohvi ja kipsi, et lasta ta välja sellest toast, välja meie eludest, 24

— alati on neid, kes jäävad. Ja miks ka mitte? Kuhu mujale neil minna ongi? Mingisse kuradi põgenikelaagrisse? Samal ajal kui ülejäänud maailm vaidleb selle üle, kes peaks nende eest vastutuse võtma? Eile oli neil kõigil oma elu ja nüüd järsku on nad lihtsalt näod ühes pagana järjekorras. — Ma tean, ütles isa, — Mul on kahju. — Kõigil on kuradi kahju — Järgmisel hommikul, kui torm oli vaibunud, panime teleri uuesti sisse ja nägime satelliidifotosid kohast, kus oli olnud saar, ja kus polnud nüüd järel muud kui tühermaa ja lapike vahuga kaetud ookeaniprügi. Räägiti, et seal elanud inimesed on nüüd ajutistes varjupaikades saarele lähimal suurel mandril, tuhandete miilide kaugusel paigast, mis oli veel nädala eest nende kodu. Polnud selge, kui paljud olid otsustanud jääda. Pärastlõunal pani Francesca pannkookide küpsetamise ajaks arvuti köögilauale ja ma vaatasin uudistest, jalad kõrgel Pauly tooli leenil ja Francesca maha pillatud rosinaid nokkides, kuidas terved pered presendist katete all kössitasid. Nad tundusid leplikud, justkui oleksid juba mõistnud, kuhu nad nüüd kuuluvad, ja ma püüdsin nuttu tagasi hoida, sest tundsin häbi oma pisarate pärast, mis ei tulnud ei kaastundest, empaatiast ega lahkusest, vaid sellest, et ma olin hirmul, ühtäkki ja otseselt iseenda pärast.

xiv Oli õhtu ja Francesca pakkis kohvrit. Isa järgnes talle, kui ta ühest toast teise kõndis ja korjas kokku kampsunid, laadijad, hambaharja. — Aga meie, küsis ta. 25

— Aga Pauly? — Pauliga on kõik hästi. Francesca pistis passi kohvri pealmisesse taskusse. Isa ütles, — Tal on sind vaja. — Tal oled sina, vastas Francesca ja läks töötuppa, ja pani ukse enda järel kinni. Hiljem, taksot oodates, põlvitas ta Paulyle otsaette musi tegemiseks maha ja ütles, — Palun andeks. Polnud selge, kellele meist kolmest see mõeldud oli. — Kui ma üldse kuidagi aidata saan – kui ma saan midagi teha –, siis ma pean minema. — Jah, ütles isa, — muidugi pead. — Olen paari päeva pärast tagasi. Võib-olla nädala pärast. Ma pean minema. Ma pean seda ise nägema. Keegi peab tunnistajaks olema. — Jah, ütles isa jälle. — Me ei saa lihtsalt selga pöörata. Paulyl ei tulnud sel ööl und. Ta istus magamistoa lävel, nägu pisaratest ja higist märg, ja ulgus nii, nagu oleks suurtes valudes. Ma üritasin ta sülle võtta, teda lohutada, aga ta väänles ja peksis kandadega mu jalgu, kuni tal minna lasin, ja niisiis istusin hoopis ta kõrvale erksavärvilisele vaibale maha ja sosistasin ja muudkui sosistasin, — Kõik on hästi, Pauly, kõik on hästi. Kõik on hästi. Ma armastan sind. Kõik on hästi — aga oli peaaegu südaöö, kui ta lõpuks magama jäi, kurnatud, pooleldi uksest sees, pooleldi väljas. Ma valvasin teda, kuni olin 26

kindel, et ta üles ei ärka, ja viisin ta siis voodisse. Panin pidžaama selga, pesin hambad ära, tõin klaasi vett ja ronisin siis, Pauly või iseenda lohutuseks, tema kõrvale voodisse ja jäin, pisikesed jalad vastu mu kõhtu, ise ka magama.

xv Francesca kirjutas ajalehes: Teadlastena oleme harjunud ühe koha peal olema. Ütlema endale, et meie ainus ülesanne on näidata tõendeid – aga sellisest neutraalsusest on saanud fantaasia. Selle aeg on ümber. Isa käis iga päev ülikoolis, andis loenguid, viis läbi seminare. Õhtuti tuli ta koju ja hindas tudengite töid ning tegeles nende asjade vahel oma uurimustööga – ja nii oli raske Francesca sõnu mitte isiklikult võtta, mitte näha neis Francesca ja isa suhte tahku, mille ta avalikult välja käis. Sain asjadest juba piisavalt aru, et nägu krimpsutada, kuid Pauly eest oli vaja hoolitseda – ja ehk oli kirjutatu ikkagi rohkem vabandus kui rünnak selle eest, et ta pidi seadma inimkonna üldised hüpoteetilised vajadused kõrgemale tegelikest ja konkreetsetest, omaenda pere vajadustest. Ja kas polnud tal siis lõpuks õigus. Lõpupoole käis isa muidugi temaga kaasas – viimasel aastal reisisid nad mööda konverentse, hädaolukorra-komisjone, tippkohtumisi. Mõtlen nüüd, mida isa küll neil viimastel kuudel tunda võis – missugust süüd, et oli hiljaks jäänud ega saanud enam midagi muuta, sest polnud tahtnud, et me Paulyga õnnetud oleksime. See on seesama süü, mida tunnen nüüd mina, süü teadmise pärast, et ma ei võtnud lõppude lõpuks midagi ette, vaid

27

jäin t­ urvaliselt kindlusse ja päästsin oma naha. Öösiti mõtlen tihti, millised võisid olla nende viimased hetked, Francescal ja isal – kas see oli aeglane või kiire lõpp, kas nad surid kukkumise pealt või jäid rusude alla või uppusid ära. Mõtlen, kui hirmul nad olla võisid. Ja vahel mõtlen, et ehk polegi nad tegelikult läinud, vaid teevad endiselt seal kusagil tööd, kohas, mis on nende jaoks tähtsam kui see siin.

xvi Istusin aias, kõrval Pauly, kes haaras mul kätega õlast, et end püsti hoida. Korjasin karikakraid ja sirutasin need tema poole, käeulatusest väljas, lastes neil käes edasi-tagasi õõtsuda, õie­nupud noogutamas, kuni Pauly naerust kilama hakkas. Ta kükitas ja tõmbas maast üles peotäie rohtu koos juurtega ning ulatas selle siis mulle, töntsakad mustad näpud rusikas. — Aitäh, Pauly, ütlesin ja võtsin rohututi enda kätte, pöörasin selle tagurpidi ja andsin talle tagasi. — Tahad? Talle meeldis see mäng, selles vanuses, muudkui edasi-tagasi –, kuid tol korral, kui ta käe välja sirutas, jäi ta poole peal seisma, midagi, mida ta oli näinud, katkestas liigutuse, ja selle asemel, et rohututt minu käest võtta, näitas ta näpuga puule ja teatas oma uhiuuel häälel, — Lind. Hüüdsin Francescat, kes oli just eelmisel päeval Pariisist tagasi jõudnud, seisnud seal hulga üliõpilaste ees, kõik pealaest jala­tallani musta riietatud, ja öelnud, Kui midagi taga leinata, siis aega, mil me võisime selja pöörata… Nüüd küpsetas ta saia ja tuli minu hüüdmise

28

peale jooksujalu läbi avatud köögiuste, pühkides käed teksastesse, jättes neile kaks valget jahust jutti. — Mis on? küsis ta. — Mis juhtus? Kas midagi juhtus? — Ta ütles „lind“ — Ma näitasin üles puule. — Seal ta on, Pauly, ütlesin ma, — ta on ikka veel seal, vaata. Kes seal on? Mis sa näed? aga Pauly oli jälle vait, ainult naeratas meile ja sirutas rusikasse surutud rohututi välja. Francesca ütles, — Ma pean lõunat tegema, ja pööras ümber ja läks tagasi majja.

xvii Istusime Paulyga elutoas vaiba peal, ehitasime puust klotsidest torne ja lükkasime need siis ümber. Uks oli praokil. Kuulsin, kuidas Francesca teisel pool ust askeldas. — Pauly, ütlesin ma, — tahad, ma jutustan sulle midagi? Lugesin talle raamatut ette. Pauly istus mul süles ja jälgis lugu leheküljelt leheküljele, ja kui me hundi pildi leidsime, kilkas ta suurest rõõmust, nagu aimasingi, ja näitas näpuga looma päratule irvitavale suule. — Suured hambad! ütles ta. — Suured hambad! Hunt!

29

Kuulsin, kuidas Francesca ohatas. Kuulsin, kuidas ta seisma jäi, ümber pööras ja minema kõndis, ja korraga tundsin end süüdi. Kui soe oli Pauly mu süles, kui mõnus, kui pehme, ja kui valus võis olla Francescal üksinda teises toas, kinnitust leidnud tõde: asi polnud selles, et Pauly ei rääkinud, vaid selles, et ta ei rääkinud temaga.

xviii Istusime terapeudi kabinetis kõik kolmekesi reas – Francesca, isa ja mina. Läbi suure seinaakna nägime Paulyt, kes mängis kõrvaltoas lapitekist vaibal. Ta oli koos logopeediga ja naine põlvitas Pauly kõrval põrandal, kuhu nad olid kuuliraja ehitanud. Pauly tundub rahulik, mõtlesin ma. Nad mängisid mingit mängu, naine hoidis marmorkuuli raja alguses ja andis Paulyle märku, siis lasi kuuli käänulist rada pidi alla veerema, kuni see raja lõpust välja veeres ja Pauly pidi jooksma, et kuul kinni püüda. Olin mures olnud, et teda võidakse hurjutada, tekitada temas tunne, nagu oleks tal midagi viga, aga tundus, et tegemist oli lihtsalt omamoodi mängu­ rühmaga. Isa ja Francesca olid Paulyga juba kuu aega pereteraapia sessioonidel käinud. Tihti tuligi Francesca ainult selle pärast tagasi, jõudis hommikuse rongiga ja läks kohe pärast teraapiat minema, nii et mina olin terve aja koolis, kui ta kodus käis, ega näinudki teda, aga nüüd oli vaheaeg ja nad palusid mul kaasa tulla. Mõtlesin oma klassikaaslastele ja sellele, millega nemad parajasti tegelevad, mis pole see – aga minu elu, Francescaga, polnud kunagi olnud nagu nende oma, ja oli seda nüüd veelgi vähem, nii et mida muud mul ikka teha olnuks? Võib-olla oleksin istunud Paulyga aias. Viinud ta parki parte söötma. Mulle ei meeldinud temast eemal olla, juhuks kui ta peaks minu järele küsima ja avastama, et mind polegi.

30