Autoriõigus tõlkele: Loore Trellep ja Foorum Kirjastus OÜ, 2025
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9916-735-79-4
ISBN 978-9916-735-80-0 (epub)
www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Andyle
„Maal omad mullid on nii nagu veelgi.
Need olid nondest.“*
Shakespeare, „Macbeth“, I vaatus, 3. stseen
„Oh heldus,“ ütles härra Grewgious sisse piiludes.
„See on, nagu vaataks otse Vana Aja enda kurgust alla.“
Charles Dickens, „Edwin Droodi mõistatus“
* Tõlkinud Jaan Kross. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
1. peatükk
ALI
Esmaspäev, 9. jaanuar 2023
Iga kord, kui Alison Dawsonil on vaja üle Old Kent Roadi minna, tuleb talle paratamatult meelde „Monopol“. See pruun ruut, mida keegi ei taha. „Monopoli“ mängis ta sageli ühega oma kunagistest abikaasadest – tal ei tule kohe meeldegi, missugusega neist. Mehe meelest oli see seksikas, nagu mingi Ali MacGraw’ ja Steve McQueeni moodi asi, kuigi tegelikult ei olnud see muud kui lauamäng, mida mängiti – mõningasest ebamugavusest hoolimata – kusagil Travelodge’i hotelli kasimata vaibal. Hugo. Jah, see pidi olema Hugo. Teised ei olnud ju nii ihned, et oleksid olnud valmis Travelodge’is ööbima.
On hall ja rõõmutu päev. Uus aasta on alanud, aga vana jälgi on veel näha – sellest annavad tunnistust rentslis kokku kogumist ootavad kuivanud jõulupuud ja sõnad „Aisakell, aisakell“, mis on vatiga kleebitud türklasest habemeajaja aknale. Kõige maalilisem Ali tee tööle just ei ole, aga ta ei pane seda nüüd enam peaaegu tähelegi. Chicken Shacksi kiirsöögikohad, veibipoed, plankudega kinni löödud uste ja akendega majad ning grafiito, mis lubab, et Jeesus Kristus on maa peale saabumas. Ammu oleks aeg, mõtleb Ali. Kui ta pilgu tõstab, avaneb aga hoopis teistsugune pilt: George’ide aegsete hoonete aknad, kaunilt vormitud karniisid ja aeg-ajalt üllatuseks ka mõni fööniks või ingel katusel valvamas. Täna Ali aga üles ei vaata. Ta kipub tööle hiljaks jääma, ehkki mitte nii palju, et see teda muretsema paneks. Ta teab, et aeg on suhteline mõiste.
Ali on viiekümneaastane. Tema vanus suudab teda ikka veel üllatada, kui ta peab selle valjul häälel teatavaks tegema või mõne veebidokumendi täitmisel pikalt alla rullima, enne kui 1972. aastani jõuab. Tema jaoks on auküsimus, et ta oma vanuse kohta kunagi ei valeta, samuti ei soostu ta tänama, kui keegi märgib, et nii vana ta küll välja ei näe. Ikkagi on tal väga raske tunnistada, et ta on elanud pool sajandit ja olnud abielus kolme mehega, et tal on poeg ja ta töötab politseis. Nii mõneski mõttes tunneb ta end ikka samamoodi nagu siis, kui ta teismelisena Hastingsis elas, seisis rannal, vaatas nõutult merele ja mõtles, millal tema elu õigupoolest pihta peaks hakkama.
Ta ootab, kuni tuli valgusfooris vahetub. Tema pojale Finnile teeb see alati nalja. „Sa ei ole ju enam mingis unises Sussexis,“ teatab ta. „Londoni liikluses tuleb iga võimalust kasutada.“
Ali kolis pealinna, kui Finn oli kõigest nelja-aastane. Sel ajal oli ta üksikema, töötas koristajana ja elas Stratfordis ühe magamistoaga korteris – tol ajal ei olnud justkui eriti tunda, et Stratford pealinna piiridesse kuuluks, ehkki nüüd on see kuulus koht, kus peeti ju olümpiamänge. Ali läheb üle tee.
Tema ees on rida hallide ja ilmetute büroohoonete kaljudena kõrguvaid fassaade. Majade esimesel korrusel on kauplused, nende kohal korrus korruse järel kontorid. Ali mõtleb sageli, mida need inimesed seal päev läbi teevad. Bilal’s Bagelsi pagarikoja vaateaknal märkab ta oma peegelpilti. Erepunased juuksed, must jakk, teksased ja tossud. „Viiekümneaastase kohta pole paha,“ kinnitab Ali endale, aga muudab siis meelt: tegelikult pole see sugugi paha ükskõik mis vanuse kohta. Vanuselise diskrimineerimise suhtes tuleb valvas olla, ja seda isegi sisemonoloogides.
Sellest ajast, kui Ali kahekümne seitsme aasta eest East Endi kolis, on see tublisti muutunud, ja tõelised londonlased, nagu näiteks tema kolleeg John, väidavad, et selle siluetti ei tunne praegu peaaegu äragi. Kosmoseajastu hooned oma koduste nimedega – näiteks Kurk või Juusturiiv – jätavad
Victoria-aegsed kirikud ja kuuekümnendate aastate kõrghooned täiesti varju. Aga hoone, milles töötab külmutatud juhtumite talitus – need juhtumid on nii sügavalt külmutatud, et on lausa jääs, nagu ütleb Bud – ei saa küll kellelegi linnaarhitektuuri silmapaistva näitena meelde jääda. Eel Street 14 on nii anonüümne, et tundub peaaegu nähtamatu: suurte klaasakendega fassaad, ilmetu vestibüül kahe liftiga, millest üks on kogu aeg rivist väljas, ning viidad „Tagavaraväljapääs“ ja „Tualetid“. Sealsamas on vanamoeline majajuht –selline vahetatavate kirjadega –, millel on üles loetud kõik ettevõtted, mis hoone viiel korrusel tegutsevad. Ali kontor, mis kannab ühtaegu nii kaalukat kui ka ebamäärast nime „Logistikaosakond“, asub kolmandal korrusel. Ali mõtleb, kas minna liftiga, aga lükkab siis ukse lahti ja hakkab trepist üles astuma. Oma Fitbiti viskas ta paari nädala eest Thamesi, aga üldiselt meeldib talle ikkagi samme lugeda. „Meie tööd ei ole võimalik teha, kui su füüsiline vorm on kehv,“ ütleb Geoff, ehkki tõenäoliselt ei ole see mees niikaua, kui Ali teda mäletab, olnud suuteline oma jalgadele pilku heitma.
Teise korruse trepimademel kontrollib Ali telefoni, et keegi ei arvaks, nagu oleks trepp ta hingetuks võtnud. Meeldetuletus raamatuklubist. Nad saavad täna õhtul kokku, aga Ali ei ole jõudnud „Vestlusi sõpradega“ veel lugemagi hakata. Siis on veel sõnum tema pojalt Finnilt: „Terryga kõik kombes. Ühe korra hammustas mind. Nüüd laua all.“ Finni hoolitseda on Ali sõge kass. Ta saadab sõnumi vastu: „Aitäh, kullake“ ja paneb vaimu valmis, et viimane jupp treppi ette võtta.
Dina on kontoris üksi. Ta sööb otse karbist mikrolaineahjus soojendatud putru.
„See maitseb nagu surm.“
„See on tervisele kasulik. Ei peagi maitsev olema.“
„Kas midagi niisugust, mis maitseb hea ja mõjub tervisele hästi, siis olemas ei olegi?“
„Seks?“ pakkus Ali. „Kas sa kohvi tahad?“
„Praegu vist arvatakse, et ka kohv on tervisele hea?“ küsib Dina. „Mina nende asjadega sammu pidada ei suuda.“
„Mõõdukas koguses,“ märgib Ali. „Kõike peab alati olema mõõdukas koguses.“ Kui aus olla, siis on tal seda põhimõtet raske järgida.
Dinat ja Alit kutsutakse mõnikord kaksikuteks, ehkki neil on viisteist aastat vanusevahet ning Dina on mustanahaline ja Ali on valge. Nende ainuke füüsiline sarnasus on see, et neil mõlemal on esihammaste vahel väike vahe, aga politseis see asi hüüdnimedega just niimoodi käibki.
„Kuidas Terryl läheb?“ küsib Dina, kui Ali kööki minnes nende kohvitassid kaasa võtab.
„Palju paremini,“ vastab Ali. „Täna hommikul hammustas Finni.“
„Vaene Finn,“ kostab Dina, kes on alati Finni poolt.
„Tema on konservatiiv. Ta on sellega harjunud.“
Finn ise ütleks, et ta ei ole konservatiiv, vaid lihtsalt töötab nende juures. Mõnikord tundub Alile, nagu ei oleks sel eriti vahet. Niikaua kui ta ootab, et vesi kannus keema läheks, peseb ta hajameelselt tasse. Bud läheb mõnikord tõsiselt hoogu ja peseb kõik pesuvalgendiga üle, aga Ali arvates on see veel ebatervislikum kui pisikud. Köök on niisama ilmetu nagu kõik muu Eel Streetil: laminaatkattega kapid, pragunenud seinaplaadid ja plekiline kraanikauss, millel töötab üksainus kraan. Ali ei pane seda aga peaaegu tähele, sest see tundub talle kodune – isegi plakat, mis reklaamib komöödiaetendust, mida Bud 2018. aastal vaatamas käis. Bud armastab stand-up komöödiaid, ehkki nende meeskonnas on just tema see, kellele nii mõnigi nali kõige viimasena kohale jõuab.
Ali teeb kohvi, paneb oma tassi lisalusikatäie Nescaféd –kohvi on ta harjunud kangena jooma – ja viib siis tassid tagasi avatud planeeringuga tööruumi. Tema laud on Dina omaga 90-kraadise nurga all ja otse Johni oma vastas. Ta on selle vaatega harjunud: Johni West Hami joogipudel, vastas asuva
maja veealust maailma kujutav sein ja ribakardinad, mille ribid ei jookse kunagi paralleelselt.
„Aitäh,“ ütleb Dina, kui Ali paneb talle tassi lauale, vältides tupsrohtliiliat, kelle nimi on Tom.
„Kas Geoff on siin?“ Ali osutab peaga ülemuse suletud ukse poole. „Ma oleksin võib-olla pidanud talle ka kohvi tegema?“
„Ta oli enne siin,“ ütleb Dina. „Ta küsis sinu järele.“
„Mida ta tahtis? Arvad, et mingi uus juhtum või?“
„Ma küsisin, kas meil on kavas jälle väravast läbi minna, ja ta vastas: „See on ikka nüüd üks kuradi mastaapne värav.““
„Geoff vandus? Ei no mida põrgut.“
„Nojah. Ma püüdsin talle öelda, et ta paneks vandumise karpi ühe naela, aga ta tegi, nagu ei kuuleks.“
„Tule sisse, Alison.“ Geoff viipab suurejoonelise kaarega külaliste jaoks mõeldud tooli poole, nii et tema Maailma Parima Bossi kirjaga kruus – kingitus Alilt, mis oli mõeldud irooniana, aga mida mees vist tõsiselt võttis, või nii Ali vähemalt kardab – saab paraja vopsu. Õnneks on tass tühi. Geoff jätab kohvi sageli vahele. Ali tõstab tassi üles ja paneb lauale tagasi, ehkki veidi teise kohta – lihtsalt nalja pärast. Geoff sätib tassi õigesse paika tagasi.
„Alison,“ märgib ta.
„See on vist nüüd üks tõsine asi, Geoffrey.“
„Või vähemalt huvitav.“ Geoff püüab naeratada. Geoffi abikaasa Bobby rääkis talle kunagi, et naeratades vabanevad molekulid, mis võitlevad stressi vastu, aga tegelikult paistab Geoffi nägu olevat loodud üksnes tragöödiaks. Kõik jooned on suunatud allapoole.
„Kas ma lähen väravast läbi?“ küsib Ali. Kui seda tuleb teha täna õhtul, ei pea ta raamatuklubisse minema.
„See on nüüd üks teistmoodi värav,“ vastab Geoff. „Värav üheksateistkümnendasse sajandisse.“
„Üheksateistkümnendasse sajandisse? Aga see oli ju Tudorite aeg.“
„Kas sa ütled seda selleks, et mind vihale ajada, Alison?“ küsib Geoff. „Minu meelest oled sa lõpetanud ülikooli ajaloolasena.“
„Olen küll,“ vastab Ali. „See oli Queen Mary ülikool.“ Ta viipab ebamääraselt Mile End Roadi suunas.
„Siis peaksid sa ju teadma, et Tudorid valitsesid kuueteistkümnendal sajandil,“ märgib Geoff.
Rangelt võttes algas Tudorite valitsemisaeg viieteistkümnendal sajandil – 1485. aastal Bosworthi lahinguga –, aga Alile tundub, et Geoff on niisuguses tujus, et temaga ei maksa praegu vaielda.
„Minu lõputöö oli tegelikult peamiselt abielunaiste varahalduse seadusest,“ vastab ta. „Kas sa ütlesid, et meil tuleb minna tagasi Tudorite aega – vabandust, siis ikka Victoria aega?“
„Las ma selgitan,“ ütleb Geoff ja seab end toolil paremini sisse. Selgita siis pealegi, mõtleb Ali.
Esimesed kaks sõna on talle aga üllatus. „Isaac Templeton.“
„Kes?!“ Ali oli otsustanud, et kuulab Geoffi vaikselt ära, aga hüüatus pääseb tal paratamatult huulilt.
„Isaac Templeton. Justiitsminister.“
„Jah, ma tean. Mu poeg töötab tema juures.“
Geoff on Finniga mitu korda kohtunud. Ta andis talle isegi natuke nõu, kui Finn pidas plaani avalikku teenistusse kandideerida, sest igasuguste ametlike dokumentide täitmises on Geoff tõeline proff. Aga praegu tundub ta olevat segaduses.
„Sinu poeg?“
„Jah, Finn. Ta on tema nõunik.“
„See on … nojah, see on huvitav. Isaac Templetoni vanavanavanaisa kahtlustati 1850. aastatel kolme naise mõrvamises. Tema süüdimõistmiseks ei olnud piisavalt tõendeid, aga perekonna väärikusele on see jälje jätnud. Isaac kirjutab oma perekonnast raamatut ja tahaks esitada tõendeid, et tema esivanem on süütu. Just siin tulemegi mängu meie.“
Geoff nõjatub toolil tahapoole, nagu peaks kõik nüüd olema selge, aga Ali arvates on ta ainult tekitanud uusi küsimusi.
Ja kas ta tõepoolest ütles: „Perekonna väärikusele on see jälje jätnud?“ Kas nad on siis praegugi üheksateistkümnendas sajandis?
„Kuidas Isaac Templeton meist teada sai? Mina arvasin, et meist teavad ainult peaminister ja siseminister.“
Logistikaosakonna ehk külmutatud inimeste talituse, nagu Bud neid nimetab, rajas Geoff kümme aastat tagasi. Ali jõudis nende juurde 2015. aastal. Kui ta tööle võeti, arvas ta, et nad töötavad lahendamata juhtumite kallal, aga tal on meeles, mismoodi ta kohkus, kui mõistis, et nende eesmärk oli tegelikult füüsiliselt ajas rännata. Siis sai ta aga tuttavaks Jonesiga ja talle hakkas tunduma, et kõik on võimalik. Valitsus on neile eraldanud mõningaid vahendeid, mis on kõik Eel House’i sünge fassaadi taga peidus, aga Ali ei ole kunagi olnud päris kindel, kes mida õieti teab.
„Meie tegevusest teavad ka mõned tähtsamad valitsuse liikmed,“ ütleb Geoff. Tema sõnad kõlavad ülespuhutult, nagu ikka, kui tema sõnu kahtluse alla seatakse. „Nojah, Templeton on muidugi justiitsminister.“
„Ma tean.“ Minijuss, nagu Finn teda hüüab. See kõlab nagu mingi eriti ebameeldiv dieetjook.
„Ameti tõttu,“ ütleb Geoff oma kõige dotseerivama tooniga, „on Templeton kursis meie tegevusega Mulhollandi juhtumi uurimisel.“
Laura Mulholland jäi kadunuks 1976. aastal. Tema täiskasvanud lapsed olid veendunud, et naise tappis tema teine abikaasa Steven, aga selle kohta ei olnud tõendeid. Kuni Ali ja Dina läksid kohale ja nägid, kuidas Steven mattis Laura nende Chiswickis asuva kodu tagaaeda. 1979. aastal maja lammutati ja sellele kohale ehitati korterelamu. Geoff püüab hankida luba, et seal parkla üles kaevataks, aga nüüd ei loeta seda juhtumit enam prioriteetsete hulka. Steven suri 1992. aastal. Nad ei ole saanud sellest isegi Laura lastele rääkida, aga Jones ütleb, et juba see, et nemad seda teavad, on iseenesest midagi. Alati ei tundu see siiski piisav.
„Mulhollandi juhtumi puhul oli ilmselgelt tegemist eksliku kohtuotsusega,“ ütleb Ali, kellel on meeles, kuidas Steven Mulholland väljas kraanikausi juures oma kätelt verd ja mulda maha pesi. „Aga Isaac kirjutab lihtsalt raamatut. Kas me tõesti kasutame väravat selleks, et ta mõne eksemplari rohkem müüks?“
„Jones ütleb, et see on võimalus.“
See selgitab nii mõndagi. Aga mitte kõike. Jones suhtub nende meeskonda ikka veel nagu assistentidesse, kes on talle uurimisel abiks.
„Me ootame Jonesi ettekannet,“ ütleb Geoff. „Aga vahepeal tahab Isaac sinuga kohtuda, et näha, kes sa oled.“
„Ta tahab minuga kohtuda?“
„Minu meelest küsis ta konkreetselt just sinu järele.“
Ali on nii üllatunud, et jääb vait. Ta kuuleb, kuidas Dina väljas laulab: „Tunne rõõmu, sest aeg muudkui möödub.“
2. peatükk
Ali on Isaac Templetoniga kohtunud, aga ta on üsna kindel, et mees teda ei mäleta. Finn kutsus Ali ükskord alamkotta ühele vastuvõtule kaasa ja õhtu edenedes tutvustas teda ka Templetonile.
„Ah soo,“ oli parlamendiliige öelnud, kui talle nende seost selgitati. „Looja.“
„Täpselt nii,“ vastas Ali. „Selle kõik tegin ma täiesti ise.“
Ta sai aru, et Finn heidab tema poole hoiatavaid pilke, samamoodi nagu see oli olnud koolis ühel lastevanemate õhtul, kui ta oli koos ajalooõpetajaga hakanud laulma laulu „Õde sufražett“ „Mary Poppinsist“.
„Hahaa,“ oli Templeton öelnud erilise rõhuga, enne kui edasi kõndis.
See, mida Ali ütles, ei olnudki läbinisti nali. Declaniga abielludes oli ta üheksateistkümneaastane ja rase. Nad olid kõvasti pingutanud, elanud alguses Declani ja siis Ali vanemate juures, ning lõpuks oli neile eraldatud Hastingsi äärelinnas munitsipaalkorter. Viis aastat hiljem nad lahutasid ja Ali kolis Londonisse. Kõigist oma abikaasadest saab ta Declaniga arvatavasti kõige paremini läbi, aga Finni üleskasvatamise eest ei ole tal põhjust meest eriti tänada. See oli ikkagi Ali, kes töötas koristajana, et pojale koolivorm osta, kes tegi temaga koduseid ülesandeid ja õhutas tagant poisi ambitsioone, tänu millele tal õnnestus saada kraad Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolist ning jõuda praegusesse mainekasse ametisse. Declan ei olnud halb isa, ta käis poisi jalgpallivõistlustel ja toetas teda isegi tema nii palju traumat tekitanud metsasarveperioodil, aga Declan ei olnud Looja. Mõnikord ütleb Ali, et Finni isa
on Elvis – see nali on pärit Lana Del Ray laulust ja meeldib üksnes talle endale.
Keset päeva Londonis ringi liikuda tundub veider – nagu veaks ta seanahka või oleks tal puhkus. Kooliajal tegi Ali sagedasti poppi, nad jõlkusid Declaniga kusagil rannal ringi või käisid mänguautomaatidega mängimas. See ei olnud kunagi nii tore, kui ta oli lootnud. Täna on ta aga väljas igati õigustatult ja seoses oma tööga – ehkki tööga, millest ta ei saa kellelegi rääkida. Ta tahaks saata Finnile sõnumi: „Kas tead, kuhu ma praegu lähen?“ Poeg ei pruugi alati vastata, aga aeg-ajalt on ta virtuaalselt väga suhtlemisaldis: saadab nalju, meeme ja vahel ka pilte, kus Terryl on sarved peas. Nüüd istub Ali metroos peaaegu tühjas rongis, püüab lugeda „Vestlusi sõpradega“ ja mõtleb, et oleks hea, kui ta saaks kellelegi rääkida, kuhu ta on parajasti teel. Ma lähen kohtuma Isaac Templetoniga! Tema korterisse! Ma rändan ajas tagasi.
Isaac Templeton elab ühes neist uutest kortermajadest, mis on ehitatud umbes samal ajal, kui oli töös Battersea elektrijaama taassünni projekt. Ali ei ole sealkandis juba aastaid käinud ja kõik tundub nii eksitav, nagu tuleks tal ajas rännata: uus metroojaam, teadmata kust kerkinud elumajad väljakute ääres, hoolikalt kujundatud kõnniteed, mida ääristavad veel plastkattesse mähitud noored puud. Teda ei üllata sugugi, et Templeton elab eriti peenes hoones, kus on uksehoidja ja hirmutav lift, mis roomab üles mööda peeglitega kaetud välisseina. Ali ise on parajasti kolimas Mile Endist Bow’sse (just sellepärast on Terry praegu Finni hoole all) ja ta oli pidanud seda enda jaoks tõsiseks edenemiseks, sest ta uuel majal on ka väike aed. Aga siin on areng olnud tohutult kiire. Kui Ali liftist välja astub, tunneb ta end ilmselgelt ebakindlalt. Templeton on talle ukse peale vastu tulnud, ilmselt teavitas teda uksehoidja. Tal on jalas dressipüksid ja seljas T-särk. See on üllatus. Templeton käib alati väga ametlikult riides ja kannab tumedaid ülikondi, mille taustal tõuseb esile tema
Keni-laadi hea välimus. Kõmulehtedes kirjeldatakse teda tihtipeale kui seksikat meest. Ali ei kiida heaks, kui inimest tema välimuse alusel sildistatakse, aga natuke pakub ikkagi lõbu, kui mõnikord kujutatakse ka meest nagu asja. Pealegi on ta alati arvanud, et Isaac Templetoni peetakse seksikaks ainult teiste parlamendiliikmetega võrreldes. Kes see õieti oli, kes kirjeldas poliitikat kui „inetute inimeste meelelahutust“? Aga lähedalt vaadates peab Ali kahjuks ikkagi tunnistama, et ka igapäevastes riietes näeb Isaac Templeton väga hea välja.
„Missis Dawson. Väga tore, et saite tulla.“
„Ei mingit probleemi. Palun kutsuge mind Aliks.“
Kas Templeton teab, mismoodi ta on Finniga seotud? Finnil on Declani perekonnanimi, ta on Kennedy. Pärast teisest mehest lahutamist võttis Ali tagasi oma neiupõlvenime. Tal on kibedasti kahju, et pidi kahel esimesel korral abielludes ning passi välja vahetades ja pangakaarti muutes niisuguste lollustega tegelema. Kolmandal korral ei olnud ta Lincolniga hakanud vaeva nägema. Osalt ka sellepärast, et Lincolni perekonnanimi oli Scrubb*.
Ta astub Templetoni kannul tuppa, mis on nii heledasti valgustatud, et Alile tundub, nagu peaks ta valguse eest silmi varjama. Sellise mulje tekitab osalt läbi klaasseina avanev hingemattev vaade Thamesile, aga osalt ka ruumis domineeriv kroom ja valge marmor. Päike on välja tulnud ja lugematutel säravatel pindadel sädeleb valgus. Tundub, nagu kõnniks ta seal otsekui vitriinide vahel ringi.
Kui Templeton pakub kohvi, ei ole Alil selle vastu midagi. Ta on kindel, et mehel on kusagil kõige uuem Gaggia masin, pealegi oleks huvitav teada, kas ta teeb kohvi ise. Paistab, et nii see on. Templeton kõnnib taldade laksudes minema – mees on paljajalu –, Ali aga vaatab aknast välja Chelsea silla poole ja mõtleb, kuidas võtta kõne alla see, et ta on Finni ema. Ta peab seda Templetonile ütlema. Kui ka kõik muu kõrvale
* Scrub – küürima; võserik; ka: vilets, kängu jäänud (ingl).
jätta, siis on piinlik, kui mees peaks sellest hiljem muul moel teada saama. Ometi ta ei taha, et parlamendiliige kohtleks Finni kuidagi teisiti üksnes sellepärast, et tal on veider ajarändurist ema, kellel on ninarõngas ja silmatorkavad juuksed.
Aga kui Templeton uuesti välja ilmub, kandikul kohv ja küpsised, teatab ta peaaegu esimese asjana: „Nii et teie olete siis Finni ema. Finn on väga tubli. Üks mu parimaid nõunikke.“
Ali ei saa midagi parata, et peab vastama kõigile, kes tema taibukat poega kiidavad. Ta tunneb, kuidas ta sulab. Kaasa aitab ka see, et kohv on suurepärane.
„Ta on väga nutikas poiss,“ ütleb ta. „Kuidas te teadsite, et ta on mu poeg?“
„Meid tutvustati paari aasta eest. Ühel vastuvõtul.“
„Ma ei arvanud, et te seda mäletate.“
„Teid juba ei unusta.“
„Aitäh,“ ütleb Ali, ehkki ei ole kindel, kas see on komplimendina mõeldud. Jälle õnnistab ta mõttes seda päeva, kui lasi oma juuksed värvida sama värvi kui Londoni bussid. Ehkki Finnile see sugugi ei meeldi ja Terry oli tookord hakanud lausa sisisema, kui Ali Kelly salongist koju jõudis.
Ta jätkab. „Minu ülemus ütles, et teil on meile ülesanne.“
Templeton vaikib hetke ja vaatab siis talle ainiti otsa.
Ta silmad on hallikassinised ja ripsmed hämmastavalt pikad.
„Palun vabandust. Mul on sellega ikka veel raske leppida. Sellega, et te saate tõepoolest ajas rännata.“
„Teil on sellega raske leppida. Aga mõelge, mida siis veel meie peame tundma.“
„Seda ei oska ma tõesti ette kujutada.“
„Kui Geoff mulle sellest rääkis, siis arvasin, et ta teeb nalja. Ehkki tegelikult ta eriti sageli nalja ei tee. Igatahes mitte viimasel ajal.“
Kui Bobby kahe aasta eest vähki suri, tuli Geoff olukorraga pealtnäha hästi toime. Pärast seda, kui ta oli oma kaasat surivoodil põetanud, ütles Geoff avameelselt, et teatud mõttes oli tema lahkumine kergendus. Geoff oli tulnud tööle
tagasi kõigest pärast paaripäevast matusteks võetud puhkust. Ta käitus samamoodi nagu Geoff ikka – oli pedantne ja lahke ning ajas mõnikord vihale –, aga tihtipeale tundus, nagu viibiks ta osaliselt kusagil mujal. Nalja ei teinud Geoff eriti kunagi – ainult Bobby oli suutnud ta naerma ajada –, aga nüüd tabab ta nalju veel aeglasemalt kui enne ja kui ta siis naerab, tundub see peaaegu ehmatav.
„Kui kaua te olete seal töötanud?“ küsib Isaac.
„Ma asusin politseis tööle 2005. aastal praktikandina. Kui ülikooli läksin, siis ma enam väga noor ei olnud. Kriminaaljälitusse asusin tööle 2007. aastal. Geoffiga –inspektor Geoff Bastianiga – sain ma tuttavaks ühe juhtumiga seoses. Me saime hästi läbi. Ta on puisevõitu, aga alati õiglane. Paar aastat hiljem rääkis Geoff mulle, et moodustab uut üksust, ja küsis, kas ma ei tahaks nende juurde tööle tulla. Ta lubas, et töö saab olema huvitav. Mul ei olnud aimugi, kui huvitav see tegelikult on. Esimesel päeval saatis ta mu Jonesiga rääkima.“
„Jonesist olen ma palju kuulnud. Aga kes ta õieti on?“
„Tema nimi on Serafina. Ta on naine. Tema perekonnanimi on tegelikult Pellegrini, aga ta oli abielus ühe mehega, kelle nimi oli Jones. See on nagu mingi nali. Jones arvab, et temast peetakse rohkem lugu, kui tal on androgüünne nimi.“
Ja kui otsustada ilme järgi Isaaci näol, on tal õigus.
„Jones on füüsik. Ta lõpetas Itaalias ülikooli ja kui ta Jonesiga abiellus, kolis ta siia. Igatahes on ta juba aastaid töötanud Londonis mingis laboris ja mõelnud välja viisi, kuidas ajas rännata. Niisuguse asjaga on ta toime tulnud.“
„Niisama lihtsalt see käiski?“
„Ei, mõistagi ei olnud selles midagi lihtsat. Ehkki Jones ise ütleks, et sellel, kui palju see aega võttis, ei ole üldse mingit tähtsust. Aga ta töötas välja viisi, kuidas ruumis aatomeid liigutada. Ma ei oska seda seletada – seda ei oska õieti keegi –, aga see käib kuidagi nii, et luuakse mingi ruum, mis täidetakse konkreetse isikuga. Nii et pärast suurt hulka katseid ja suurt hulka tögamist, mis oli enamasti sihitud selle pihta, et ta on
Itaaliast pärit ja pealegi naine, suutis ta valitsuses kelleski asja vastu huvi äratada. Nad andsid tema käsutusse meeskonna, keda juhib Geoff. Mina kuulun sellesse meeskonda.“
Asja mõte seisneb selles, et igal meeskonnaliikmel on oma eriline oskus. John on tunnustatud uurija, kes tegeleb mõrvajuhtumitega, Dina on arvutispetsialist ja Bud on füüsik. Ali ise ei teagi veel, mis tema erioskus peaks olema, kui kõrvale jätta tema hämmastav riskivalmidus (mis ei avaldu küll siis, kui tal tuleb üle tee minna).
„Ja kas te olete,“ küsib Isaac häält tasandades, ehkki neid ei ole keegi kuulmas, kui jätta välja põrisev politseihelikopter, mida on läbi kolmekordsete klaasidega akende näha, „ka päriselt ajas rännanud?“
„Meie nimetame seda väravast läbi minekuks,“ ütleb Ali. „Jah, oleme küll.“
Kui see välja öelda, tundub see ikka veel nii hämmastav, et Ali jääb korraks vait, pigem küll austusest selle kontseptsiooni vastu kui millestki muust.
„Esimene kord oli 2020. aasta märtsis. Siis oli just lockdown. Meil ei olnud vaja minna kaugemale kui umbes kahekümne kolmanda kuupäeva eelsesse aega ja panna tähele, mis on teisiti, aga siis oli kõik tavaline – ei kantud maske, tänavatel kihas elu ja nii edasi.“
„Kas te ei kartnud, et viite COVIDi endaga ajas kaasa?“
„Jonesi arvates ei tohtinuks see olla mingi probleem, ja meil on kombeks uskuda kõike, mida ta ütleb. Tegelikult on see siiski päris tõsine asi. Sellest ajast peale oleme me teinud mõned rännud, mina ja mu kaks kolleegi, Dina ja John. Eelmisel aastal käisime Dinaga 1976. aastas, et hankida infot ühe mõrvajuhtumi kohta. Nii on meil kokku lepitud. Kas te seda teate? Me kogume tõendeid. Me ei sekku kunagi.“
„Kas sellepärast, et kõik, mida te minevikus teete, võib tulevikku mõjutada?“
„Te mõtlete kogu seda Hitleri tapmise asja? Jones oskaks selgitada, miks see nii olla ei saa. Ei, asi on pigem selles, et meil
ei ole piisavalt jõudu. Me ei saa inimestega suhelda. Tegelikult nad ei näe meid, või õigemini näevad ainult teatud valguses. Jones töötab selle kallal, et meid tugevamaks teha. See on ilmselt kuidagi seotud mateeria asendamisega.“
„Ja kui te … kui te lähete väravast läbi …, siis kas te tulete tagasi täpselt samal hetkel, kui te lahkusite? Nii et aeg ei ole edasi liikunud?“
„Ei, nii on see Narnias,“ ütleb Ali. „Aeg möödub ikka nii nagu tavaliselt. Kui me oleme tund aega ära, siis on tund aega ka meie ajas möödunud.“
Alil on meeles, kuidas ta oli esimesel korral kartnud, et ei jõua selleks ajaks tagasi, kui tuleb Terryle süüa anda. Suurem hirm – see, et ta igaveseks varjuna lõksu jääb – oli olnud nii tõsine, et ta ei suutnud sellele mõeldagi.
„Kui pikka aega te olete ära olnud?“
„1976. aastas olime kaks tundi.“
Isaac Templeton hõõrub silmi. „Palun vabandust. See kõik tundub nii uskumatu. Kui te seda niimoodi ütlete.“
„Jah,“ vastab Ali. „Nii see on.“
Pärast põgusat pausi ütleb Templeton: „Ma siis parem räägin teile sellest juhtumist. Ma mõtlen nende muude asjade peale hiljem, kui mul pea enam ringi ei käi.“
„Väga hea,“ vastab Ali.
Templeton toob lagedale pappkausta, mis oli nähtavasti valgel diivanil karusnahkse katte all peidus.
„Ma pean teile rääkima oma vanavanavanaisast,“ ütleb ta.
„Ta oli kollektsionäär.“
„Mida ta kogus?“
„Naisi.“
„Ta kogus naisi? Mis mõttes?“
Ali ja tema sõbranna Meg panevad ennast raamatuklubisse minekuks valmis ja selle juurde käib klaas veini Ali juures kodus. Praegu on see kodu küll täis pakkimiskaste ja musti plastkotte, sest nädalavahetusel on tal plaanis kolida.
„Isaac Templetoni vanavanavanaisa oli ilmselt kunstimetseen,“ ütleb Ali. „Ta toetas kunstnikke ja nende modelle. Kunstnikud olid loomulikult kõik mehed ja modellid naised.“
„Ja kõik kunstnikud olid keskklassist ja modellid töölisklassist?“
„Loomulikult.“ Just sinna Ali vestlused Megiga sageli välja jõuavad. Niipalju kui Ali teab, ei ole Megi väitele, et ta on pärit töölisklassist, toeks muud fakti kui see, et Meg on õppinud Surreys ühes ühtluskoolis, ehkki suhteliselt heas. Aga Ali ei kavatse temaga vaielda. Tema omalt poolt ei saa aru, mispärast ei sobi see, kui kuulutakse keskklassi. Suurema osa oma elust on ta püüelnud keskklassi elu poole. Ali ja Meg kohtusid Queen Mary ülikoolis, mis Megi puhul toetab tema proletaarseid püüdlusi, aga Alile tähendas arvestatavat sammu ülespoole. Kõik on suhteline.
Ali heidab pilgu oma peegelpildile veekeedukannul – kõik peeglid on juba pakitud. „Igatahes sai kõik alguse modellist, kelle nimi oli Ettie Moran. Ta tapeti ühes majas, kus tegutsesid kunstnikud ja mis kuulus Cain Templetonile, Isaaci vanavanavanaisale.“
„Cain? Justnagu mingi nominatiivne determinism.“
„Nojah. Kain ja Aabel. Esimene mõrtsukas. Minu meelest on see päris lahe nimi.“
„Sulle lihtsalt meeldivad ühesilbilised nimed.“ Megi laste nimed on Sebastian ja Arabella. Aga nojah, tema on ju keskklassist.
„See lugu läheb veel edasi,“ ütleb Ali. Megile tuleb tal seda tihti öelda. Nende jutuajamised tikuvad nii sageli teemast kõrvale triivima, et Ali tunneb mõnikord kiusatust päevakord paika panna. Megile, kes õpetab keskkoolis inglise keelt, võiks see päris meeldida.
„Kahtlustati Caini, aga kuna ta oli mõjukas mees, siis paistab, et talle tegelikult süüdistust ei esitatud. Aga liikvele läksid jutud, et ta olevat kuulunud mingisse klubisse, tegelikult päris
võikasse kampa nimega Kollektsionäärid. Et selle liikmeks saada, tuli tappa üks naine.“
„Püha taevas. Kust sa seda kõike tead?“
„Isaac on oma vanavanavanaisa asja uurinud. Temast ei ole just palju kirjutatud, aga ma arvan, et mõningates kunstiraamatutes teda ikkagi mainitakse. Ma ei tea, kust see Kollektsionääride info pärineb, aga leidsin veebist, et on olemas niisugune asi nagu Templetoni kollektsioon, mida säilitatakse – arva ära, kus?“
„Briti Muuseumis?“
„Ei. Queen Mary ülikooli Rahvapalees.“
„Queen Mary ülikoolis? See on nüüd küll nagu kokkusattumus?“
Jonesil on teooria selle kohta, kuidas kokkusattumused ja déjà vu on tõestuseks sellest, et ajarännud on võimalikud, aga Ali arvates ei ole praegu aeg seda arutada. Ali tahaks Megile oma üksuse tõelisest eesmärgist rääkida, aga ta teab, et sõbranna ei usuks seda kunagi, või kui usuks, siis ei hoiaks seda asja üksnes enese teada. Pealegi on Ali allkirjastanud ametliku vaikimiskohustuse. „Üsna mitmed Victoria-aegsed filantroobid on pärandanud oma asju Rahvapaleele,“ ütleb Ali. „Kasvõi näiteks Wilkie Collins. Ehkki tema raamatukogu läks kohale toimetamisel kuidagi kaduma.“
„Kas Cain Templeton oli filantroop?“
„Isaaci sõnul oli küll. Ta toetas kunsti ja lasi vaesusse sattunud kunstnikel oma majas tasuta elada.“
„Ja tappis naisi?“
„Teda ei ole kunagi süüdi mõistetud,“ märgib Ali.
„Loomulikult mitte,“ vastab Meg. „Ta oli rikas. Kas politsei siis üldse juba tegutses?“
„Londoni politsei asutati 1829. aastal,“ ütleb Ali. „Mul on meeles, et kui ma seal tööle hakkasin, käisin selle kohta üht ettekannet kuulamas. Alguses nimetati neid Sir Robert Peeli järgi, kes oli siseminister ja tegeles peamiselt pisemate üleastumistega. Kuritööde uurimisega tegelev osakond hakkas
tööle alles 1842. aastal. Seal töötasid töölisklassi kuuluvad mehed. Mingit ametlikku haridust neil ei olnud.“
„Ja naispolitseinikke kah mitte.“
„Loomulikult,“ vastab Ali. „Daamide jaoks ei ole see sobilik töö.“ Nad vaatavad naeratades teineteisele otsa. See on juba vana nali: niisuguse lausega tuli kunagi lagedale üks professor, viidates tööle kohtus, ja nüüd on see neil kujunenud justkui käibefraasiks, kui tuleb juttu patriarhaalse ühiskonna arvukatest ebaõiglustest.
„Ma vean kihla, et rikaste ja võimukate meestega need uurijad ikkagi ei tegelnud,“ ütleb Meg.
„Kindlasti on sul õigus. Igatahes paistab, et Cain Templetoni asja ei uurinud keegi, aga Isaaci sõnul läksid liikvele kuulujutud temast ja ka teistest naistest, kes tema lähikonnast salapäraselt kadusid.“
„Mismoodi sina selle asjaga seotud oled?“ küsib Meg. „Ma ju tean, et sa tegeled külmutatud juhtumitega, aga see on ikka juba väga ammune ajalugu.“
„See on Isaac Templetoni pärast,“ vastab Ali. „Ta tahab oma esiisa nime puhtaks pesta. Ja paistab, et tal on piisavalt mõjuvõimu, et selleks tööle rakendada üks tagasihoidlik seersant.“
„Ta on väga šarmantne mees,“ ütleb Meg klaasi tilgatumaks tühjaks juues ja püsti tõustes. „Ära sa temaga abiellu.“
„Ta on juba abielus,“ vastab Ali. „Ja ma püüan kõigest väest vabaneda kombest abielluda kõigi meestega, kellega ma voodisse jõuan.“
3. peatükk
Kui Ali järgmisel hommikul tööle jõuab, on õhus tunda elevust. Tasane elektriline surin tähendab, et Jones on majas. Dina näitab peaga Geoffi suletud ukse poole.
„Doktor on seal.“
John istub laua taga ja kirjutab midagi oma kaldus tähtedega, mis on küll väga ilusad, kuid täiesti loetamatud. Ta on halliseguste juustega pikka kasvu mees, kelle näost paistab nii elu käest saadud vähemaid hoope kui ka ragbimängija nooruslikku innukust. Kui Ali jaki varna riputab, tõstab ta pilgu.
„Ma kuulsin, et nüüd läheb vist huvitavaks.“
„Mida sa kuulsid?“ Ali istub Budi lauaservale, aga kohe kostab kohvitoast mehe hääl: „Korista oma tagumik mu iPadi pealt ära.“
„Tagumik?“ küsib Ali. „Sa kõlad iga päevaga aina ameerikalikumalt, Bud.“ Siiski nihutab ta end veidi teise kohta.
„Ma kuulsin, et värav võib nüüd ikka väga laialt lahti minna.“
Ali vaatab Dinale otsa.
„Nojah. Ma rääkisin talle,“ ütleb Dina. „See oli liiga hea uudis, et seda jagamata jätta.“
„Kas see on üldse võimalik?“ küsib John. „Ajas nii kaugele tagasi minna?“
„Ma arvan, et sellepärast Jones siin ongi,“ ütleb Ali.
Nüüd ilmub välja Bud, käes Doctor Who tass (David Tennanti ajajärgust).
„Millest te kõik räägite? Miks keegi mulle kunagi midagi ei räägi?“ Bud on kahekümne kaheksa aastane, nende rühma
pesamuna, aga mõnikord tundub, nagu oleks ta veel noorem. Ta on pikka kasvu ja üsna kõhetu kuju ning kipub kandma
T-särke kirjadega „Ma olen lollide seltsis“ või „Ma pigem loeksin raamatut“. Jonesi sõnul on ta suurepärane füüsik, aga see ei takista teistel teda mõnikord kohtlemast nii, nagu oleks talle vaja kõike kaks korda seletada.
„Geoff tahab, et ma läheksin 1850. aastatesse,“ teatab Ali.
„Väga lahe,“ vastab Bud. „Mis 1850. aastatel juhtus?“
Mõnikord meeldib Budile teeselda, nagu ei oleks ta ajaloost üldse midagi kuulnud.
„Siis olid krinoliinid ja hobutõllad ning mehed kandsid habet,“ vastab Ali.
„Kõlab nagu mingi trendikas värk,“ ütleb Dina. „Kas sa pead selleks midagi ajastukohast selga panema, Ali?“
Dina on õnnetul kombel vaimustatud uhketest kostüümipidudest. Kõigi nende aastate jooksul on Ali olnud sunnitud kehastuma nunnaks, piraadiks ja saate „Blake’s 7“* Servalaniks.
Dina läks hiljaaegu lahku oma poiss-sõbrast Liamist – enamikule tema sõpradest oli see igatahes kergendus – ja oma valmisolekut igal ajal pidu pidada on ta nüüd ohjeldanud.
Ehkki Ali ise eelistaks ikka omaenda riietes ringi kõndida, loodab ta, et Dina seltskondlik vaim saab uuesti kinnitust. Ta oleks isegi valmis võtma vastu kutse mõnele peole, mis nõuab suvalises kostüümis kohale ilmumist või saabumist rõivastatult oma tähemärgiks. Vähemalt tema ise on Lõvi –kõigist teistest selgelt üle.
„Võib-olla küll,“ vastab Ali. „Ma ei tea, kas olen nähtav, aga ma arvan, et ei maksa riskida.“
„Reegleid sa ju tead,“ ütleb John. Nende rühma reeglid –Geoff kutsub seda nimekirja suureliselt hartaks – on köögiseinale kinnitatud.
* BBC ulmesari, eetris aastail 1978–1981.
1. Jälgi.
2. Kogu tõendusmaterjali.
3. Ära kellegagi suhtle.
4. Tegutse turvaliselt.
„Kas sa peaksid Jonesi meelest nähtav olema?“ küsib Dina.
„Ma arvan, et ta ei tea seda ka ise. Me pole käinud kaugemal kui 1976. aastas, tead ju küll,“ vastab Ali.
„Nendega ei saanud me suhelda. Ma tahaksin rääkida inimestega 1966. aastast. Aga ainult siis, kui ei pea kogu aeg jalgpallist rääkima.“
„Mismoodi on jalgpall 1966. aastaga seotud?“ küsib Bud.
„Nad mõtlevad, et kunagi varem ei olegi midagi olnud,“ ütleb John. „Loeb ainult see, mis on praegu.“
Dina töötab ühe külmutatud juhtumi kallal, kus on tegemist eelmisel aastal üheksakümne aasta vanusena surnud sarimõrvari oletatavate ohvritega. Ta eeldab, et mehe mõrtsukakarjäär, mille sihtmärgiks olid noored poisid, kellega ta sõbrunes ja keda ta oma arvukates korterites majutas, algas 1966. aastal. Kui Dina näeb, kuidas Sir Martin Grantly (aadlitiitel võeti temalt ära, kui ta süüdi mõisteti) röövib Ross Canterbury, siis vähemalt on tal poisi emale, kes on nüüd üle üheksakümne aasta vana, midagi öelda.
„Jones ilmselt täiustab protsessi,“ ütleb Ali.
„Mida see üldse tähendab?“ küsib Dina.
„See on natuke nagu seotud aineosakestega,“ jääb Bud ebamääraseks.
„Sul tuleb juuksed teist värvi värvida,“ märgib John.
Ali tõmbab salgu Ferrari-punaseid juukseid silme ette. „Seda ei juhtu,“ teatab ta.
„Sul tuleb juuksed teist värvi värvida,“ ütleb Jones. „Või hakata parukat kandma.“
„Nagu ikka,“ märgib Ali, „tulevad esimesena kõne alla minu juuksed.“
„Niisugune see patriarhaat juba kord on,“ tõdeb Jones.
Jonesi enda juuksed on süsimustad ja nii lühikeseks lõigatud, et tundub, nagu oleks tal peas lihtsalt õhuke must müts. Kui Ali temaga esimest korda kohtus, langesid Jonesil mööda selga alla pikad mustad lokid. Jones on nii ilus, et tema peas näeb isegi siilisoeng glamuurne välja, aga pole vähimatki kahtlust, et nüüd jätab ta asjalikuma mulje. Jones on sale ja sihvakas ning tal on suured pruunid silmad, mis võivad tunduda liigutavalt osavõtlikud. Aga Ali juba teab, et ei maksa end lollitada lasta.
„Sellest ninarõngast tuleb ka lahti saada,“ ütleb Jones.
Ali puudutab oma teemandina helkivat ninaneeti. See saab nüüd küll valus olema. Selle lasi ta panna, kui oli neljateistkümneaastane – see oli tema esimene teismelise mässumeelt väljendav samm. Ta oli koolist minema saadetud, kaasas kiri vanematele. Ali ema Cheryl oli vastanud, et Ali nina on tema enese asi. Ali oli tundnud tema üle uhkust.
„Kas nad näevad mind?“ küsib ta.
„Ma loodan küll,“ vastab Jones. „Nagu ma aru saan, olid sa ka 1976. aastas nähtavam kui varem.“
Steven Mulholland oli neid näinud, Ali on selles täiesti kindel. Ta oli paigale tardunud, kui verd kätelt maha pesi, ja metsiku pilguga põõsastikku vahtinud. Ali loodab, et kaks varjus varitsenud kuju tuletasid mehele taevast karistust meelde. Ta loodab, et nad jäid meest tema elupäevade lõpuni kummitama.
„Kui palju keerulisem on ajas nii kaugemale tagasi rännata?“ küsib Geoff.
„Selleks tuleb lihtsalt silmus teha,“ vastab Jones, nagu ta on seda mitu korda varemgi teinud. Ta võtab Geoffi tooli seljatoelt oma nahkjaki ja tõmbab selle käte vahel kõvasti pingule. „Kui pisike putukas tahab minna siit poolt sinna poole“ – ta noogutab peaga vasakule ja siis paremale –, „siis on see igatahes üks eriti vaevarikas teekond. Aga kui teha nii“ – ta paneb käed kokku – „sünnib see üheainsa hetkega.“
„Ma tean,“ ütleb Ali. „Me jagame ruudu ruutudeks ja siseneme viiendasse dimensiooni. Aga mind huvitab, kas see on turvaline.“
„Olen ma sind kunagi alt vedanud?“
„Kõige esimesel korral.“ See oli juhtunud nende lockdown’iaegse rännu ajal. Ali ja John olid olnud nii elevil, kui leidsid end maailmast, kus elu käis samamoodi nagu tavaliselt, et nad asusid liiga kiiresti tegutsema. Nad lahkusid kõrvaltänavalt, kus olid materialiseerunud, ja lonkisid mööda Oxford Streeti. Sel esimesel rännul ei olnud nad palju enamat kui viirastused, kaupluste vaateakendele ei tekkinud isegi nende peegelpilti ja nad liikusid COVIDi-eelses sagivas rahvahulgas, ilma et keegi oleks neid näinud. Aeg-ajalt märkasid nad, kuidas keegi kergelt väriseb või ringi vaatab, justkui oleks neile mingi vari langenud, aga põhimõtteliselt olid nad nähtamatud. Teineteist nad ikkagi nägid ja vahetasid rõõmsalt pilke, kui kontrollisid ajalehekioski juures kuupäeva ja märkasid, kuidas reklaamtahvlitel hoiatati uue tapjaviiruse eest. Jones oli neile teada andnud, et neil on pool tundi aega, aga nende telefonid olid välja lülitunud. Must ekraan tundus neile üllatav ja veidralt hirmutav. Aga nad kontrollisid kaubamajade uste ees kellaaega ja jõudsid aegsasti tagasi. Häda oli hoopis selles, et nad ei suutnud leida sisenemispunkti, nagu Jones seda nimetas. Nad ei olnud taibanud, et naasmiseks tuli neil seista täpselt sama koha peal, pöiad seatud millimeetri pealt samamoodi nagu enne. Nad püüdsid mitu minutit ärevalt erinevaid kõnniteeplaate, proovisid leida täpselt õiget kohta ja punktipealt sama asendit. Nüüd märgivad nad oma jalgade asendi alati spetsiaalse, ainult UV-kiirguse all nähtava aerosooliga ära.
„Siis me kõik alles õppisime,“ vastab Jones. „Nüüd te olete juba profid.“
„Kui sa nii ütled,“ vastab Ali. „Aga kas sa tõesti arvad, et suudad mind nii kaugele tagasi viia? See oli ju vist 1850. aasta.“
„Aeg on suhteline.“
„Nii sa ütled.“
Jones ignoreerib seda. „Mul läheb asja ette valmistamisega mõni nädal aega. Ja ma arvan, et ka sina tahad üht-teist uurida, Ali.“
„Mul on täha pärastlõunal Queen Marys üks kokkusaamine. See on seal, kus ma ülikoolis käisin,“ selgitab Ali Jonesile. „Ma pean oma kunagise ajalooõppejõuga ikka veel sidet. Loodan, et tal on mulle midagi 19. sajandi kohta rääkida. Lisaks säilitatakse seal Templetoni kollektsiooni.“
„Templetoni kollektsiooni?“ küsib Geoff.
„Tuleb välja, et Cain Templeton kogus peale naiste ka ajaloolisi esemeid. Ta annetas need Rahvapaleele.“
„Ah Rahvapaleele,“ märgib Jones. „Mulle meeldib, kuidas see kõlab.“ Ta on kommunist, ehkki armastab kanda kõige kallimate brändide rõivaid.
„See on päris lahe koht,“ ütleb Ali. „See ehitati 1887. aastal, et East Endi elanikel oleks oma raamatukogu. Tuleb välja, et seal töötasid ka esimesed naisraamatukoguhoidjad. Osa algsest hoonest põles 1931. aastal maha, aga nüüd on seal kõrval uus Rahvapalee. Juugendstiilis.“ Just seal Ali ülikooli lõpetaski. Tal on meeles, kuidas ta seisis koos Finni ja oma vanematega, tundes end akadeemilises kübaras ja rüüs natuke naeruväärselt, ehkki samas käis tal pea oma saavutuse pärast ringi: nende perekonnas oli ta esimene, kes ülikoolihariduse sai. Kohal oli isegi tema vend Richard.
„Kas kogu see asi on ikka niisugust vaeva väärt?“ küsib Geoff. „See kuritöö pandi ju toime peaaegu kakssada aastat tagasi.“
Ali vaatab talle üllatunult otsa. „See oli ju sinu idee!“
„Nojah, rangelt võttes oli see Isaac Templetoni idee,“ vastab Geoff.
„Oluline on valitsus enda poolel hoida,“ teatab Jones.
„Nemad meie tegevust ju lõppude lõpuks rahastavad. Ja see on põnev ettevõtmine. See, et minnakse ajas nii kaugele tagasi.“
„Minu asi ei ole valitsusele meelepärane olla,“ vastab Geoff. Ehkki tegelikult ju on. „Minu prioriteet on mu personali heaolu. Mul oleks hea meel, kui sa ei peaks sinna üksi minema, Ali.“
„Mul kah,“ vastab Ali.
„Ma kardan, et kaht inimest nii kaugele saata oleks raske,“ ütleb Jones.
„Ma ei saa ikka veel aru, miks Isaac Templeton mind isiklikult palus,“ märgib Ali.
„Valitsuse ringkondades oled sa kaunis kuulus,“ teatab Geoff.
Ali seda ei teadnud. Ilmselt on asi tema juustes.
„Ma arvan, et see on lihtsalt sellepärast, et sa oled keskealine valge naine,“ ütleb Jones. „Sa ei paista seal eriti silma.“
„Grazie,“ vastab Ali. Ta õpib parajasti Duolingos itaalia keelt, aga ikkagi on raske end võõras keeles sarkastiliselt väljendada.
4. peatükk
Ali läheb Queen Mary ülikooli tohutu rõõmuga. Ta ei väsi üllatumast selle üle, kuidas on võimalik, et kui ta keerab ühelt Londoni tiheda liiklusega tänavalt kõrvale ja astub läbi värava, leiab ta end keset ülikooli kampust. Sealses vanade ja uute hoonete rägastikus leidub eluhooneid, loengusaale, kauplusi, kohvikuid ja isegi pesumaja. Kõik jagab pooleks Regent’s Canal. Tudengid kõnnivad raamatukogu esisel väljakul, sülearvutid ja kohvikust kaasa ostetud kohvitopsid käes. See on innustav ja inspireeriv vaatepilt, ning kõige rohkem armastab Ali selle juures just Queen Mary eripalgelisust. Kohviku ees seisab Clement Attlee skulptuur – tema oleks selle kõik kindlasti heaks kiitnud.
Möödudes noogutab Ali vanale Clemile. Siis teeb ta väikese ringi, et vaadata üle juudi kalmistu. See maalapp, mida ümbritsevad moodsad hooned, pakkus Alile põnevust juba siis, kui ta oli veel ajalootudeng, aga nüüd, kui temast on saanud ajarändur, on ta huvi üksnes kasvanud. Kaheksateistkümnendast sajandist pärinev Novo surnuaed oli kunagi Londoni Portugali ja Hispaania sefaradi juutide matmispaik. Ali ei ole kindel, kuidas sellest paigast ülikooli valdus sai, aga ta teab, et tegemist oli vastuolulise otsusega. Inimsäilmed paigutati ümber, aga väidetavalt käis ümbermatmine juudi tavade vastu ja kavandatud uuest memoriaalist ei saanudki asja. Nähtavasti kohustus ülikool hauaplaatide eest hoolt kandma, aga praegu, kui nende ümber kasvab umbrohi ja tuul lennutab prahti, näevad need üsna kurvad välja. Ometigi tundub Alile, et see surnuaed sümboliseerib paljusid eri rahvaid, kes leidsid Londoni East Endis endale kodu. Üks hollandlane
kuivendas sood, nii et Thamesi sellele küljele sai hakata ehitama maju, Prantsuse hugenottide oskuste najal tekkis kohalik siiditööstus. Sellele maalapile, mida praegu ümbritsevad kortermajad, maeti kunagi ammu inimesi, kes olid põgenenud inkvisitsiooni eest. Ka siin pidid nad oma usutavasid järgima salaja. Alles 1656. aastal ehitati Londonis esimene sünagoog.
Ükskord, kui Ali tuli vastu hommikut tudengite ööklubist Drapers, nägi ta, kuidas mingi ähmane kuju iseäralikul tantsusammul läbi surnuaia kõndis. Tema oli valmis selle panema oma elu esimeste kanepikookide arvele, aga hiljem tuli keegi lagedale mõttega, et see võis olla 1790. aastate poksitšempioni Daniel Mendoza vaim – sellele mehele on raamatukogu seinale pandud pronksist mälestustahvel. Tema luud ei puhka enam Novo kalmistul, aga Alile meeldib mõelda, et tal õnnestus selle poksikuulsuse varju näha.
Ali võtab haudadest mööda astudes suuna Queen Mary peahoone poole. Selles elegantses klassitsistlikus hoones oli kunagi Rahvapalee. Siin kogunevad üliõpilased lõpuaktusele, lasevad trepil end pildistada või poseerivad murul, selja taga hiiglasuured tähed QMUL*. Alile tuleb jälle see päev meelde. Pärast seda on ta käinud kahel lõpuaktusel – mõlemad olid Finni omad, kõigepealt tema bakalaureuse- ja siis magistrikraadi saamise tseremoonia –, ja pannud imeks, kuidas mõned vanemad seda nii rahulikult võtsid. „Meil on sel nädalal kaks lõpuaktust,“ kuulis ta üht ema ütlevat. „Hakkab juba natuke ära tüütama.“ Need inimesed olid alati eeldanud, et nende järeltulijad liiguvad põhikoolist ja gümnaasiumist sujuvalt ülikooli. Ali oli lõpetanud kooli keskpäraste eksamitulemustega. Üheksateistkümneaastaselt abiellus Declaniga, jäi rasedaks ja hiljem hakkas tööle kaupluses. Tema ei võta seda kunagi iseenesestmõistetavana, isegi mitte Finni puhul, kel oli nii palju vedanud, et ta liikus nagu mööda eskalaatorit sujuvalt ülespoole. Nüüd naaseb Ali eduka vilistlasena politsei
* Queen Mary’s University London.
ülesandel ülikooli. Ta astub trepist üles ja jõuab vestibüüli, kus teda pseudoklassitsistlike sammaste vahel ootab muuseumi kuraator Ed Crane.
„Alison, tore näha.“
„Palun öelge mulle Ali.“
Ali mäletab Edi. Ta on pikk mees, taanduva juuksepiiri ja veidi äreva pilguga, justkui kardaks ta pea vastu uksepiita ära lüüa. Ed teeskleb galantselt, nagu mäletaks Alit, aga seda Ali ei usu. Kui ta siin ülikoolis käis, ei olnud tema juuksed punased, ta oli lihtsalt üks teistest vanem tudeng, usin ja kohmetu, kandis oma raamatuid Lidli kandekotis. Hugole oli ta silma jäänud, aga ainult sellepärast, et Hugo oli tõeline murdja. Hugo oli teda ülikooli lõpetamise päeval pahandanud, sest mees oli kogu au Ali heade tulemuste eest endale võtnud.
„Vaat kuhu me lõpuks välja jõudsime,“ oli ta Ali emale öelnud. Aga Ali teadis, et siia jõudsid nad välja mitte tänu Hugole, vaid hoolimata Hugost.
„Aitäh, et olite nõus kokku saama,“ ütleb Ali Edile. „Nagu ma telefonikõnes selgitasin, töötan nüüd politseis.“
„Seda ei oleks ma oodanud,“ kostab Ed. Tema märkus tundub kaunis veider.
„Ma tegelen külmutatud juhtumitega,“ jätkab Ali, „ja uurin Templetonide perekonda. Nagu ma aru saan, pärandas Cain Templeton oma arheoloogiakogu Rahvapaleele.“
„Vastab tõele,“ ütleb Ed. „See on üleval pööningul. Kas sobib, kui me läheme trepist? Lift ei tööta.“
„Mulle meeldibki trepp rohkem,“ vastab Ali.
Trepp on aga igatahes kehvem kui see, mida mööda tal tuleb kolmandale korrusele logistikaosakonda ronida. Siinsele ebaühtlaste astmetega keerdtrepile näitavad ainult kohati valgust paljad elektripirnid, mis ohtlikul moel vilguvad. Ali tajub selgelt, kuidas Ed tema selja taga ülespoole astub; samm on tal nii pika mehe kohta üllatavalt kerge. Ali soovib, et oleks saanud Edi järel minna. Vähemalt saaks ta siis aeg-ajalt peatuda ja hinge tõmmata. Viimaks jõuavad nad ukseni, millele on
kirjutatud „Ametiruum“, ja Ed astub temast mööda, et uks lukust lahti keerata.
„Meil oli see kollektsioon ekspositsioonis väljas,“ ütleb ta, „aga kuivõrd mõned asjad on üsna tundliku loomuga …“
„Kas tõesti?“ Ali teritab kõrvu. „Mismoodi tundliku loomuga?“
Ruum on pime, kuid siin-seal paistab nõrka sädelust, rohekat nagu fosforesents. Ali arvates tuleb see seina ääres seisvatest klaasvitriinidest. Ta astub paar sammu edasi ja tunneb, et ei ole hingamist veel päris rütmi saanud. Siis sütib valgus ja ta saab aru, et tema ees on kolju, millesse on keset laupa löödud nael. Ta taganeb.
„See kõik on röövitud kraam,“ ütleb Ed tema selja taga. „Victoria ajal oli see üsna tavaline. Rikkad sõitsid arheoloogilistesse leiukohtadesse kohale ja võtsid kaasa, mis neile meeldis. See kolju on Roomast, aga seal on ühest Egiptuse hauast pärit mumifitseeritud kass. Siis on veel mõned ušebtid ja muud hauapanused. Ma kahtlen, kas Cain Templeton kõigi nende asjade väärtust või päritolu teadis. Ta oli lihtsalt nagu harakas, korjas kokku kõik sädelevad esemed. Isaac Templetonile ma nii ka ütlesin.“
„Kas Isaac Templeton käis siin?“
„Jah, umbes aasta eest. Kas te teate, et ta on konservatiivide parlamendiliige?“
„Ma olen sellest kuulnud.“
„Teda huvitas ainult avalikkuse tähelepanu. Ta tahtis, et me need asjad uuesti ekspositsiooni paneksime. Võite ette kujutada, missugused pealkirjad siis ajalehtedes oleksid ilmunud. „Hoolimatute muuseumitöötajate poolt peidetud aarded taas avalikkuse ette toodud.“ Ma pidin keelduma.“
Tundub, nagu oleks Ed seda keeldumist kogu südamest nautinud. Ali mõtleb, et oma hinnangus Isaacile oli mehel arvatavasti õigus. Finni sõnul meeldib Isaacile jätta endast muljet kui lihtsast mehest, kes on vanamoelisel viisil rüütellik ja kellele see niinimetatud tühistamise kultuur teeb natuke nalja.
Hoolimata sellest, et enamikku oma poliitilistest oponentidest tahaks ta ka ise tühistada.
Ali kõnnib aeglaselt ruumis ringi. See on pikk ja madal pööning, kus värv koorub seintelt ja põrandalauad kriiksuvad. Klaasvitriinid on paksu tolmukorraga kaetud. Raske uskuda, et siia kunagi ka külastajaid lasti. Lae alla paigutatud luminofoorlambid vilguvad, nagu olid vilkunud elektripirnid trepil. Ali peatub ja jääb silmitsema vitriini, milles on tumedatest kividest kaelakee, iga helmes nagu väikene hammas.
„See on pronksiajast,“ ütleb Ed. „Ma arvan, et see on Mani saarelt, ehkki see gagaat siin on Whitbyst. See on leitud ühest kalmest.“
Ehted helgivad kurjakuulutavalt. Kas need on hauapanused? Ohverdatu ehted?
„Kas midagi sellest saaks tagastada?“ küsib Ali. „Saata tagasi Egiptusse, Kreekasse, Mani saarele või kuhu iganes?“
„Me oleme proovinud,“ vastab Ed. „Ükshaaval võetuna ei ole ükski neist esemetest nii väärtuslik, et oleks seda vaeva väärt. Kollektsioonina on see aga tõeline haruldus. Vaadake seda.“
Ta suunab telefoni taskulambi ruumi pimedasse nurka.
Valgussõõri ilmub nõu kuldse vedelikuga, milles hõljub mingi käsnataoline ese.
„Mõrtsuka aju,“ ütleb Ed. „Formaldehüüdis.“
„Mõrtsuka aju?“
„Victoria ajal arvati, et mõrtsuka tunneb ära tema aju kuju järgi. Mul pole aimugi, kust Cain Templeton selle aju sai.“
„Ma saan aru, miks te ei taha seda kõike ekspositsiooni panna,“ ütleb Ali.
„Täpselt nii,“ vastab Ed. „Ja siis veel see needus.“
Ali silmitseb kassimuumiat, selle värvitud silmad vaatavad talle vastu. Loomulikult peab siin olema ju veel ka needus.
„Käivad jutud, et kogu see kollektsioon on ära neetud,“ selgitab Ed. „Ma ei tea, mis kujul see peaks esinema, aga arvatavasti võiks asja kokku võtta nii, et kui midagi nende eksponaatidega juhtub, peab see, kes selle eest vastutab, surema.“
„Ja kes see on?“ küsib Ali.
„Üsna kindlasti kuraator,“ vastab Ed.
Ali pildistab kõiki esemeid, ehkki ta ei tea, kuidas need võiksid teda tema juhtumis aidata. Cain Templetoni kohta need midagi siiski räägivad. See mees oli läbinisti kollektsionäär. Kui nad mööda nagisevat treppi alla tagasi lähevad, küsib ta Edilt, kas ta on kunagi kuulnud Kollektsionääride klubist.
„See oli klubi, millesse kuulusid mehed, kes kogusid naisi.
Juttude järgi oli nii, et klubi liikmeks saamiseks tuli tappa üks naine.“
„Ah sa kurat,“ vastab Ed. „Ja Templeton oli selle klubi liige?“
„Väidetavalt.“
Vestibüülis vaatab Ed talle uudishimulikult otsa. „Ja te uurite seda asja? Nii ammust juhtumit?“
„Teatud mõttes küll.“
Siis annavad nad teineteisele kätt ja Ed ütleb: „Ma tõesti mäletan teid. Ma ei öelnud seda lihtsalt niisama. Te käisite surnuaias hulkuvaid kasse toitmas. Teil oli Lidli kandekott.“
Ali ei tea, kas olla meelitatud või veidi häiritud.
Järgmiseks külastab Ali Elizabeth Hendersoni, üheksateistkümnenda sajandi ajaloo õppejõudu. Elizabeth oli Ali juhendaja ning kui Ali oli viimaks saanud üle oma hirmust seminaride, esseede ja üldiselt ülikooli ees, oli see Queen Mary üks kõige paremaid asju. Sellest ajast alates, kui Ali 2005. aastal ülikooli lõpetas, on nad kontakti hoidnud, enamasti meili teel. Aga lockdown’i ja igasuguste muude elus ette tulnud asjade tõttu ei ole nad peaaegu viis aastat isiklikult kohtunud. Ali esimene mõte on, et Elizabeth ei ole sugugi muutunud. Tema juuksed olid hallid juba siis, kui Ali temaga tuttavaks sai, ja lõigatud on need ikka samasuguseks rangeks lühikeseks soenguks. Ali arvates peaks Elizabeth olema natuke üle kuuekümne aasta vana, aga ta võib ka olla palju noorem või palju vanem.
Nad võtavad akna all toolidel istet. Kostab tuttavaid kampuse hääli: muusikatubadest džässi, kanali äärest naeru ja
partide prääksumist. Elizabeth teeb neile mõlemale oma erilise masinaga kohvi ja küsib: „Nii et millest siis see ootamatu huvi üheksateistkümnenda sajandi vastu?“
„Üheksateistkümnes sajand on mulle alati huvi pakkunud,“ vastab Ali, tundes, et on küsimusest kergelt häiritud. „Minu lõputöö oli sufražettidest. Te peaksite teadma, teie olite mu juhendaja.“
„Ja see töö oli pealegi väga hea,“ vastab Elizabeth. „Aga praegu töötate te politseis ja ei ole enam ajalootudeng.“
„Ma töötan külmutatud juhtumitega,“ ütleb Ali samamoodi, nagu ta oli öelnud Ed Crane’ile, „ja uurin üht lugu, mis juhtus 1850. aastal.“
„Milleks seda ometi vaja on?“ küsib Elizabeth.
„Te ise ütlesite, et mineviku tundmine võib aidata olevikku mõista.“
Elizabeth vaatab talle lihtsalt otsa. Alil on meeles, kuidas ta sai alati aru, kui mõni tudeng bluffis.
„Ma mõtlesin lihtsalt,“ selgitab Ali lõpuks, „et kui mõistaksin paremini üheksateistkümnendat sajandit, saaksin ma sellest juhtumist paremini aru.“ See on peaaegu tõde.
„Ja millest täpsemini te tahate aru saada?“
„Kui saaksin ajas rännata,“ küsib Ali, „siis kuidas ma tolleaegsesse ühiskonda sobituksin? Kuidas ma peaksin käituma?
Milliseid riideid peaksin kandma?“
Elizabeth nõjatub toolil tahapoole. Ta istub alati väga kindlas asendis, jalad veidi harkis, aga nüüd jääb peaaegu mulje, nagu tahaks ta end maa külge ankurdada.
„Küsimus ei ole selles, missuguseid riideid te kannate,“ kostab ta viimaks. „Probleem peitub siin üleval.“ Elizabeth koputab vastu oma kena ja siledat tukka. „Teie peas. Teie, Ali, olete väga moodne naine. Teist ei saa Victoria-aegset naist, kui te lihtsalt laia seeliku selga panete. Te peate uskuma Jumalasse, Inglismaasse ja kuninglikku perekonda. Te peate uskuma, et pea kuju määrab ära teie iseloomu, ja et kui te kannate laia püksseelikut, siis olete te lesbi. Te peate uskuma, et surnud
suudavad kõnelda ja mehed on naistest ülemad. Te peate oskama valmistada kuuma vürtsitatud ja veiniga segatud piima, õmmelda ja lugeda meieisapalvet. Kas te neid asju oskate?“
„Meie isa, kes sa oled taevas …“ alustab Ali, aga kaugemale ei jõua. Declan, kes oli kunagi olnud katoliiklane, oleks sellega hakkama saanud ning lõpus vagaduse märgiks isegi risti ette löönud.
„Just täpselt,“ ütleb Elizabeth. „Te olete ateist, feminist ja sotsialist. Nad saadaksid teid tuleriidale.“
„Kas see ei ole pigem kaheksateistkümnenda sajandi teema?“
„Nõidadesse usuti ka veel siis, võite kindel olla.“
„Neisse usutakse ka praegu. Ma olen olnud kolm korda abielus. Kõik mu endised abikaasad arvavad, et ma olen nõid.“
„Ma olen kindel, et see ei ole tõsi. Nojah, Hugo võib-olla arvab.“
Hugo oli olnud ülikoolis ajalooosakonnas Elizabethi kolleeg. Tema armulugu Aliga mingeid ametlikke reegleid ei rikkunud – nad andsid sellest teada, et Hugo ei peaks Ali töid hindama –, aga üldist heakskiitu see just ei leidnud. Hugo ja Ali abiellusid kohe pärast seda, kui Ali ülikooli lõpetas, ja Hugo leidis endale teise töö.
„Ka Victoria ajal oli feministe,“ ütleb Ali. „Sellest ma üht-teist tean. Barbara Bodichon, Bessie Rayner Parkes. Mary Wollstonecraft oli veel varem. Millal anti välja „Naiste õiguste õigustus“? Kaheksateistkümnenda sajandi üheksakümnendatel aastatel?“
„1792. aastal,“ vastab Elizabeth. „Hea, et te mu kursusest midagi mäletate. Muuseas, Mary Wollstonecraft sündis siinsamas lähedal. Spitalfieldsis. Aga just seda ma tahangi öelda. Nemad olid Victoria-aegsed või Victoria ajastu eelsed feministid. Teie olete tänapäeva naine. See on hoopis midagi muud.“
„Kas te olete nõus mulle neid asju õpetama?“ küsib Ali. „Kõiki neid asju, mis teeksid minust Victoria-aegse naise?
Te olete suurepärane õpetaja. Te saate sellega hakkama.“
„No kõigepealt tuleb öelda,“ vastab Elizabeth, „et nad olid kõik peast segi.“
5. peatükk
„Emps, kuhu ma selle panen?“
Finn seisab koridoris, süles suur vaas, mis näeb välja, nagu oleks keegi kunagi selles säilitanud oma lemmikelevandi tuhka. Alil ei tule meelde, kust see pärit on või kuidas see üldse tema juurde sattus.
„Pane lihtsalt sinna maha.“
„Siin on juba kaks tooli ja katkine trenažöör. Näeb välja, nagu oleks see kõik mingist varakraamikauplusest üle jäänud kola.“
„Pane siis mu magamistuppa. Aitäh, kullake.“
Ali uus elamine on tagasihoidlik ridaelamuboks Bow’s. Alumine korrus on üksainuke avatud köögi ja elutoaga ruum, väikesesse aeda viib klaasuks. Lisaks on seal tilluke WC, mis oli kunagi arvatavasti väljas. Üleval on kaks magamistuba ja vannituba, mis vajaks hädasti remonti. Just niisuguse maja võiks joonistada mõni väike laps, aga Ali ostis selle seepärast, et talle meeldisid eesukse vitraaž, maja algusaegadest pärit lükandaknad ja aias kasvav õunapuu. Eesõu on betooniga kaetud ja Ali näeb, missuguse halvakspanuga Finn seda silmitseb.
Vähemasti ei ole seal kunstmuru, üht neist paljudest asjadest, millesse poeg nii kirglikult suhtub. Ali oletab, et sillutatud pind peaks olema auto jaoks, aga temal ei ole sellest kasu, sest autot ta juhtida ei oska – kui see talle mõnikord meelde tuleb, on tal selle pärast lausa häbi.
Kolimisfirma mehed on oma töö teinud, saanud lahkudes korraliku jootraha ja pealegi veel kotitäie mini-Snickerseid. Nüüd püüavad Ali ja Finn kahekesi tema kraamist sotti saada –mingil salapärasel põhjusel paistab kõike olevat kaks korda
rohkem, kui ta oli arvanud. Finn on kaasa võtnud ka Ali kassi Terry, alailma vihase siiamlase, kes istub nüüd köögikapil ja väriseb meelepahast.
Hoolimata pikast päevast ja tasapisi ligi hiilivast seljavalust tunneb Ali Finniga veedetud aja üle rõõmu, eriti kuna nad mõlemad on hõivatud praktiliste tegevustega, mis näitavad neid parimast küljest. Kui neil on liiga palju vaba aega, näiteks kui nad käivad koos söömas või lähevad kuhugi välja, hakkavad nad poliitika üle nääklema või kipub Ali jälle liiga palju isiklikke küsimusi esitama. Ali teab, et Finn läks oma tüdruksõbrast Cosimast lahku, aga liiga paljude üksikasjade uurimisest on ta suutnud osavalt hoiduda. Alile meeldis Cosima, aga ta püüdis vältida temaga liiga lähedaseks saamist, sest teadis, et ükskord võib see päev saabuda. Finn elab nüüd üksi korteris, mida nad varem Pimlicos Cosimaga jagasid. „Tal on kõik hästi,“ ütles Declan, kui Ali selle teema tõstatas, „ära muretse.“ Alit ajab vihale, kui tema eks talle ütleb, et ta ei muretseks. Aastaid oli muretsemine Ali pärisosa – see oli siis, kui mees eri ameteid proovides ringi tuiskas, enne kui temast viimaks veebidisainer sai. Aga nii või teisiti, mehel on arvatavasti õigus.
„Kas ma trenažööri panen sellesse hunnikusse, mis läheb prügikasti?“ küsib Finn, kõikudes ukse peal just niisugusel moel, mis ajas Alit alati närvi ja mis tundub talle nüüd juba päris armas.
„Või paneks parem õue ja jätaks sinna sildi „tasuta saadaval“,“ pakub Ali.
„Nojah, siis tekib siia terve kvartali pikkune järjekord.“
„Sel pole muud häda, kui et tuleb natuke kruvida,“ ütleb Ali.
„Oled sa seda üldse kasutanud?“ Finni näol veikleb üsnagi patroneeriv naeratus. Hiljaaegu on poeg üllatavalt ja mõneti nõutuks tegevalt hakanud tundma suurt huvi hea vormi saavutamise vastu. Ta käib kolm korda nädalas jõusaalis ja sõidab jalgrattaga mööda Londonit ringi, ärevust tekitavad lükrast spordiriided seljas. Finn on pikka kasvu ja sale nagu Declan. Ta ei ole kunagi kippunud vormist välja minema, aga nüüd
on ta juba peaaegu ohtlikult kõhn. Kas see ei olnud keegi Shakespeare’i tegelastest, kes nägi „lahja ja näljane“ välja? Ali peab seda Megi käest küsima. Millegipärast tundub talle, et selles jalgrattas on süüdi Isaac Templeton.
„Muidugi olen ma seda kasutanud,“ vastab Ali. „Kuhu mujale oleksin saanud riputada oma riided, mis olid liiga puhtad, et pessu minna, aga liiga mustad, et riidekappi tagasi panna?“
Finn naerab ja vinnab ratta uksest välja. Siis paneb ta toolid kööki ja teeb tagumise ukse lahti. Oli üks neist vähestest jaanuarikuistest meeldivalt soojadest päevadest, kui õhus on selgelt tunda kevadet, aga praegu on juba peaaegu pime ja õhk on külm. Turvalamp läheb tööle ja heidab valgust raagus puule. Ali hüppab ehmatusest, kui Terry tal jalgade ümber tiirutama hakkab. Ta võtab kassi sülle.
„Ma ei taha veel, et ta välja läheks.“
„Temast tuleb kogu siinse kandi kunn,“ ütleb Finn. „Ristiisa. Tõeline boss.“
„Aed hakkab talle igatahes meeldima,“ märgib Ali. Ehkki tuleb tunnistada, et praegu ei paista see eriti palju rõõmu pakkuvat. Muru on kehvas seisus ja lillepeenrad tühjad. Aga eelmistest omanikest on sinna jäänud üks roostetanud sepisrauast laud ja ei nõuagi liiga suurt pingutust, et ette kujutada, kuidas tunduks seal klaasi külma veiniga istuda.
„Kevadel on siin väga ilus,“ ütleb ta. Sellest ajast peale, kui ta Jonesiga koos töötama hakkas, ta tulevikku siiski enam väga enesestmõistetavaks ei pea.
„Sa saad siin pidu pidada,“ ütleb Finn. Alile toob see mõte naeratuse näole: kui ta kutsuks kohale ka ainult oma kolleegid, oleks siin rahvarohke.
„Kas tellin meile midagi süüa?“ küsib ta.
Ukse taga matil oli mitu flaierit ning Ali ja Finn valivad nende hulgast üsna huupi ühe välja: „Taj Mahal, India köök otse koju“. Läheb omajagu aega, enne kui toit saabub – Alile tundub, et 1970. aastatesse oleks ta kiiremini pärale jõudnud –,
aga kui kraam on käes, tundub see tõepoolest maitsev. Selleks ajaks on Ali ja Finn pudelist punasest veinist suurema osa ära joonud ja võib-olla tänu sellele näeb maja juba päris kodune välja. Kaminasimsil seisavad kolm vaasi lilledega, mille on saatnud tema töökaaslased (lilled on päris maitsekad, nii et arvatavasti on need valinud Dina), Ali vanemad ja Meg. Ali pani lambid põlema ja tänu süvistatavatele valgustitele näevad hallid kapid päris stiilsed välja. Ali hinnaline kollektsioon omavahel sobimatutest klaasidest ja portselanist on lahtisesse riiulisse välja pandud.
Ali ja Finn söövad tema uue köögilaua ääres, kuhu mahub istuma täpselt kaks inimest. Terry tõstab vargsi oma musta käpa ja püüab kätte saada sibula-bhaji’t.
„Sulle see ei maitse.“ Ali võtab need tema eest ära.
„Kas veame kihla?“ küsib Finn.
Terry hakkab demonstratiivselt aeglaselt mööda kööki ringi kõndima.
„Mis sa arvad, kas siin on hiiri?“ küsib Ali.
„Küllap on,“ vastab Finn ja rebib naani küljest tüki. „Londonis on igal pool hiiri. Rotte kah.“
„Väga hea. Nüüd tuleb mul öösel hea uni.“
„Kas sa tahad, et ma jään siia?“ küsib Finn.
„Ei, kullake,“ ütleb Ali liigutatult. „Kõik on korras. Kas sa homme tööle ei pea minema?“
„Pean küll,“ vastab Finn. „Isaacil on kontorivaba päev. See on lihtsalt vabandus, et saaks uhkeldada oma häärberiga maal.“
„Kus see on?“
„Sussexis East Deanis.“
„Kõlab nagu mingis Victoria-aegses melodraamas.“
„Piers ütleb, et umbes niisugune see ongi. Suur gooti stiilis häärber kaljunuki peal. See on peaaegu Beachy Headis. Tuleb välja, et see on enesetapjate hulgas eriti populaarne koht.“
„Väga naljakas,“ vastab Ali pealtnäha muretult, ehkki see sõna ajab talle alati kananaha ihule. Ta teab, millised on noorte meeste ja enesetappude statistilised näitajad.
„Kuidas sa sinna saad?“ küsib ta.
„Ma sõidan koos Chibu ja Piersiga.“
Ali teab, et nad on nagu Finngi Templetoni nõunikud, mõlemad Oxfordist või Cambridge’ist ja väga peened, ehkki Alile on jäänud mulje, et Isaaci arvates on Chibu tänu oma
Nigeeria päritolule tööl ära teeninud mõned lisapunktid.
„Millega sellel kontorist eemal viibimise päeval tegeldakse?“
„Väidetavalt immigratsiooniga, aga tegelikult ma arvan, et see on tavaline koosolek, nagu ikka. Räägitakse sellest, kui kiiresti võiks Isaacist saada peaminister.“
Alile tuleb meelde, kuidas Isaac Templeton paljajalu mööda oma säravat korterit ringi jalutas. Ma pean teile oma vanavanavanaisast rääkima. Mingi osa temast soovib, et ta saaks Finnile nende kohtumisest kõnelda, aga miskipärast tundub talle, et Finnile ei meeldiks, et ema Isaaci juures kodus külas käis ja tema tehtud kohvi jõi.
Aga Finn ütleb taldrikule jalfrezi’t juurde tõstes: „Isaac mainis sind ühel päeval.“
„Kas tõesti?“ Ali valab neile veini juurde ja samal ajal tuletab endale meelde, et tuleks olla ettevaatlik.
„Jah. Tal oli meeles, kuidas ta sind seal vastuvõtul kohtas. Ta küsis, mis tööd sa teed. Ma ütlesin, et sa oled politseinik, ja siis ta küsis, kas ma vahel ka muretsen, et su töö võib ohtlik olla. Ma ütlesin, et sa tegeled ainult külmutatud juhtumitega.“
„Nii külmutatud juhtumitega, et need on lausa jääs,“ lõpetab Ali tema lause. Teda jahmatab, et Isaac arvab teda võivat ohtu sattuda. „Sa võid Isaacile öelda, et mina ja ohtlikud olukorrad ei käi kokku.“
„Ta ütles veel, et talle meeldisid sinu punased juuksed,“ lisab Finn ilmetul toonil, mis näitab, et ta tunneb ennast ebamugavalt. Hugoga, kes sai tema võõrasisaks, kui Finn oli neljateistkümneaastane, sai poeg üsna hästi läbi. Declan oli selleks ajaks uuesti abiellunud ja Finnil oli kaks poolõde. Finn oli üpris rõõmsalt oma kahe perekonna vahet käinud –
stoilise rõõmsameelsusega, mis tahtis Ali nutma ajada. Kui Ali Hugost lahutas ja Lincolniga abiellus, oli Finn seda aga avalikult tauninud. Ali kolmas abielu oli teoks saanud samal ajal, kui Finn läks ülikooli, ja see oli nende suhetes olnud kõige pingelisem aasta. Finn ei saa ju kahtlustada, et Ali võiks Isaacile silma heita – Isaac on mitu aastat noorem ja pealegi on tal endal kaunis naine –, aga talle ei meeldi, kui mehed tema ema vastu huvi tunnevad. Oidipus, kas oled valvel?
„Ma arvan, et ma teen endale uue soengu,“ ütleb Ali.
6. peatükk
„Oled kindel või?“ küsib Kelly.
„Ta on mu ülemus,“ vastab Ali. „Nüüd on ta äkki arvama hakanud, et see ei ole sünnis.“
„Oh kui kahju.“ Kelly võtab Ali erkpunase salgu sõrmede vahele. „See tõesti sobib sulle. Missugused su ülemuse enda juuksed on?“
„Ta on kiilakas.“
„Tüüpiline. Igatahes on punast värvi kõige raskem muuta. Me peame kasutama neutraliseerivat šampooni. See taastab loomuliku pH taseme ja võtab osa värvist maha. Siis saame peale panna hallikaspruuni.“
„Kas see ei ole minu loomulik värv?“
„Ma arvan, et sulle looduse poolt antud värv on liiga hele. Punane hakkab läbi paistma. Aga see näeb loomulik välja, kui sa just seda tahad.“
Kas see on see, mida ta tahab? Ali põrnitseb juuksurisalongis tõredalt oma peegelpilti. Tema arvates kiputakse looduslikku üle hindama. Looduslik pereplaneerimine ei toimi. Looduslik mineraalvesi on maitsetu. Kui ta oma juuksed punaseks värvis, tundis ta end võitmatuna. See naine ei hooli, mida teised arvavad, kuulutasid tema peaaegu fluorestseeruvad lokid. Inimesed naeratasid Alile tänaval, Hackney turuputkades tundsid müüjad ta ära. „Ginger Rogers,“ ütles üks ilmselgelt purjus mees öises bussis. Nüüd saab temast jälle üks neist arvukatest naistest, kes värvivad juuksed pruuniks, et hall välja ei paistaks.
Üks praktikant juhatab Ali kraanikausi juurde, kus ta kallutab pea taha ja tunneb, kuidas vesi alla voolab.
„Kas temperatuur on paras?“
Vesi on natuke liiga kuum, aga Alil ei ole südant seda öelda. Ta on selles salongis käinud kümme aastat. Enne seda lõikas ta oma juukseid ise. Üheksateistkümneaastaselt oli ta olnud plaatinablond. Niisugune on ta oma pulmapiltidel. Punases kleidis ja doktor Martensi saabastes Ali seisab Hastingsis perekonnaseisuameti ees. Declanil on seljas nahkjakk ja jalas teksased. Mõlemate vanemad olid soovinud, et nad abielluksid kirikus, aga kõik tundsid lõpuks kergendust, kui asi sai enne Finni sündimist tehtud. Ka tema on fotol jäädvustatud –väikese paisunud kõhuna punase pitsi all. Ali paneb silmad kinni ja laseb praktikandil pead masseerida. See teeb natuke haiget, aga jälle ei taha Ali midagi öelda.
Kui ta kahe tunni pärast tänavale astub, on tal õlgadeni ulatuvad pruunid juuksed. Kelly oli tahtnud neid lühemaks lõigata ja natuke järgutada, aga Ali kahtlustab, et tal tuleb juuksed üles panna, nii et on parem, kui need on veidi pikemad. Vaateakende peegelduses Ali ennast ära ei tunne. Enda arvates näeb ta lohakas välja, sirged juuksed teevad ta näo kõhnaks ja kahvatuks. Kui ta ostab ajakirja Big Issue, ei kuule ta müüjalt tavapärast kommentaari, et punapeadel on lõbusam elu. Ali ohkab ja astub tuju parandamiseks Dunkin’ Donutsi sõõrikukohvikusse.
„Sa näed suurepärane välja,“ ütleb Dina.
„Kus Ali on?“ küsib John.
„Ohoo, sõõrikud!“ hüüatab Bud.
Seda S-tähega sõna kuuldes ilmub Geoff uksele. Bobby sundis teda alailma dieeti pidama, aga nüüd, kus ta on lesk, võib tema särgi rinnaesisel sageli märgata reetlikke raasukesi. Ükskord leidis Ali tema toast Crunchie šokolaaditahvli paberi ja Geoff teatas, ehkki mitte eriti veenvalt, et oli selle tänavalt leidnud.
„Kas sõõrikut tahad?“ Ali ulatab talle moosiplekilise pappkarbi.
„Juuksed näevad head välja,“ märgib Geoff. „Täitsa nagu üheksateistkümnes sajand.“
„Nojah, just niisugust väljanägemist ma tahtsingi,“ vastab Ali.
„See teeb su nooremaks,“ teatab John. Ilmselt on seda talle õpetanud tema naine.
„Tohoh, ma pidin just ütlema, et see teeb ta vanemaks,“ märgib Bud üllatunult.
„Kuidas uurimine edeneb?“ küsib Geoff Alilt.
„Täna pärastlõunal lähen Londoni moekolledžisse,“ vastab Ali, „ja lasen oma riiete jaoks mõõdud võtta.“
„Ma ei suuda sind kuidagi suure seelikuga ette kujutada,“ ütleb Bud. „Mis selle nimi nüüd oligi? Krinoliin?“
„Mulle meeldiks küll Victoria-aegseid riideid kanda,“ ütleb Dina. „Mis sa neile ütlesid? Miks sul neid riideid vaja on?“
„Üks nende õppejõududest on minu kunagise juhendaja Elizabethi sõber,“ vastab Ali. „Ma ütlesin Elizabethile, et mul on neid vaja ühe juhtumi uurimiseks. Elizabeth suhtus asjasse natuke skeptiliselt, aga viis mu selle Dulciega kokku. Dulcie teeb filmidele igasuguseid kostüüme, nii et võib-olla ei tundugi see talle imelik.“
Johnil on seda kuuldes kulm üha rohkem kortsu läinud. Ta pöördub Geoffi poole.
„Kas Jones on tõepoolest kindel, et suudab Ali 1850. aastatesse tagasi viia?“ Seda küsimust on John esitanud sellest ajast peale, kui retke esimest korda mainiti. Tema on suur muretseja – see on üks põhjustest, miks ta kriminaaljälitusest lahkus, ehkki oli mõrvajuhtumite uurijana silmapaistvat karjääri teinud. See ja siis veel alkoholism ja sellele järgnenud allakäik. John on nende talitusele tänulik, et nad on aidanud tal oma elu ümber kujundada. Tema kirgliku pühendumuse sihtmärgina jäävad nad alla üksnes tema naisele ja täiskasvanud lastele.
„Jones on kindel, et asi läheb korda,“ ütleb Geoff, ehkki see kõlab nii, nagu ei oleks naise kindlustunne nakkav.
„Me rändame ajas iga päev,“ teeb Dina Jonesi kõnemaneeri järele, „lihtsalt me liigume ajas edasi, mitte tagasi.“
„See on nagu trepist üles minek.“ Seda ütleb Bud, rõhutades Jonesi itaalia aktsenti, mida võib nüüdsel ajal märgata siiski üksnes teatud vokaalide hääldamisel.
„Aga tegelikult ta seda ei tea,“ märgib John. „Keegi ei ole seda varem teinud. Ali ei tohiks üksi minna. Mina peaksin temaga kaasa minema. Nii, nagu esimesel korral.“
„Jones ütleb, et see oleks liiga keeruline,“ vastab Geoff. „Ta ütleb, et tal tuleb lõigata auk aegruumi kontiinumisse, ja mida kaugemale ajas minna, seda raskem see on.“
„Kui see on nii raske, ei maksaks meil seda üldse teha,“ ütleb John, kes oskab hea tahtmise korral olla päris kangekaelne.
„Kõik on korras,“ teatab Ali, imestades seda öeldes ka ise, miks ta selles nii kindel on. „Jones ütleb, et ma sobin sinna hästi, kuna olen valge naine, nii vana ja mis kõik veel.“
„No tõesti, mina küll ei saa öelda, et tahaksin kokku puutuda üheksateistkümnenda sajandi kuuekümnendate aastate rassismiga,“ tõdeb Dina. „See on, nagu läheks Twitterisse.“
„Millal sina väravast läbi lähed?“ küsib Ali.
„See pidi olema järgmisel nädalal, aga sinu juhtumi tõttu on minek nüüd edasi lükatud,“ ütleb Dina. Ali tunneb end sellepärast süüdi.
„Miks seda missiooni prioriteetseks peetakse?“ küsib John Geoffilt. „Kas ainult sellepärast, et asjaga on seotud minister?“
„Sugugi mitte,“ vastab Geoff. Kohe kõneleb ta endale siiski veidi vastu, teatades: „Aga Isaac Templeton on tähtis mees.“
„Ta on kohutav inimene,“ ütleb John. „Kas te olete kuulnud, mida ta vanglatest arvab? Pange väravad kinni ja kogu see muu jutt.“
„Finn töötab tema juures,“ tuletab Ali talle meelde. Ta on alati püüdnud hoiduda Finni oma vasakpoolsete vaadetega liigselt mõjutamast, aga talle tundub ikka veel natuke šokeeriv, et Finn töötab valitusasutuses. Finn ütleb, et see ei tee temast veel konservatiivi, aga kui võtta arvesse, et suurema osa oma ajast tegeleb ta ühe konservatiivist ministri karjääri edendamisega, tundub tema argument mõnevõrra õõnes.
Väravate mainimine häirib Alit veidi. Nende juures nimetatakse tema tööd väravast läbi minekuks.
John ei vasta. Tema mõistab neist kõige paremini Ali tundeid oma ainsa lapse vastu. Tal endal on kaks tütart, keda ta väga armastab.
„Me kõik teame neid riske,“ ütleb Geoff. „Aga me vähendame neid niipalju, kui suudame.“ Ehkki ta näeb murelik välja, võtab ta kabinetti tagasi pöördudes kaasa veel ühe sõõriku.
„Enamikust Victoria-aegsetest naistest olete te suurem,“ teatab Dulcie Londoni moekolledžis.
„Oh heldeke,“ kostab Ali. „Aitäh, igatahes hea teada.“
„Ei, ausalt,“ ütleb Dulcie tõsiselt. „Inimesed on muutunud pikemaks ja raskemaks. Enamjaolt tänu paremale toidule.“
Ali tõrjub mõtetest pildid rõõmsatest ja korpulentsetest Victoria-aegsetest inimestest – ta mõistab ka ise, et need on tal ilmselt Dickensilt pärit. Tal on meeles, kuidas Elizabeth talle rääkis: „Mida iganes te ka ei tee, ärge usaldage Dickensit.“
Dulcie jätkab Alilt vöömõõtu võttes: „Üheksateistkümnendal sajandil olid naised keskmiselt viis sentimeetrit lühemad. Kuninganna Victoria oli meeter nelikümmend seitse.“
Ali on meeter kuuskümmend seitse, suurus neliteist. Ta ei ole päris kindel, kui palju ta kaalub, aga seni on ta olnud oma mõõtudega üsna rahul – pole võimatu, et see asi nüüd kohe muutub.
„Käed ja jalad olid siis väiksemad ja kitsamad,“ ütleb Dulcie. „Mis teie jalanumber on?“
„Kuus.“
„1850. aastatel oli keskmine naine umbes meie praegune neli. Me peame teile jalanõud laskma eritellimusel teha.“
Dulcie paistab seda tööd väga tõsiselt võtvat. Võib-olla ta arvab, et Ali läheb mingisse ebardite telesaatesse, kus ta astub üles kui Eriti Suurte Jalgadega Naine.
Dulcie on andnud Alile selga mingi tuubitaolise maani ulatuva riietuseseme, väga lühikeste varrukatega. Järgmiseks
tõmbab ta talle piha ümber puuvillase alusseeliku. Alil on väga imelik, et täiesti võõras inimene talle nii lähedal seisab, ehkki Dulcie käitub professionaalselt ja neutraalselt, peaaegu nagu mõni arst.
„Teil on korsetti vaja,“ ütleb Dulcie.
„Kas ma pean seda kandma?“
„Ilma selleta on siluett täiesti vale,“ ütleb Dulcie. „Victoria ajal peeti korsette tervislikuks. Arvati, et naise õrnad siseorganid vajavad toetust.“
„Vean kihla, et seda arvasid mehed,“ ütleb Ali.
Dulcie hakkab naerma. „Tegelikult ei ole see üldse ebamugav, minu meelest on see mugavam kui enamik rinnahoidjaid.“
„Kas te siis ise kannate ka sageli selliseid riideid?“
Dulcie torkab parajasti nööpnõelu palistusse ega vasta, aga kui ta end sirgu ajab, ütleb ta kergelt punastades, et kuulub
Victoria aja taaselustajate ühingusse.
„Meie kanname täiskrinoliine, aga te ütlesite, et teie aasta on 1850 ja terasribadega krinoliinid tulid kasutusele alles 1856. aastal.“
„Jumal tänatud.“
„Tegelikult on seda mugavam kanda kui hulka alusseelikuid,“ ütleb Dulcie, kes hakkab lisama kihthaaval riideesemeid, mis on nüüd soojemad ja paksemad. Kas see võib olla flanell? „Mulle meeldib see õõtsuv liikumine, mis sellega tekib. Kõndida tuleb hoopis teisiti, umbes nagu tantsija.“
Ali ei ole kunagi tahtnud tantsijaks saada, ehkki reiv meeldib talle samamoodi nagu kõigile, kelle teismeliseaeg jäi üheksakümnendatesse aastatesse. Balletitunde, mida naudivad Declani ja tema teise naise Nikki tütred Poppy ja Mia, 1970. aastate Hastingsis ei korraldatud.
„Kui palju alusseelikuid meil on vaja?“ küsib ta, kui kerge hirmuärevusega märkab, kuidas Dulcie toob lagedale kangarulli, mis näeb välja nagu vaiba alumine kiht.
„Võib-olla neli või viis,“ vastab Dulcie. „Seda valmistatakse hobusejõhvi ja linase segust, nii hoiab see paremini. Kas tunnete, kuidas see vetrub?“
Ali katsub halli viltjat materjali. See tundub olevat veidi abrasiivne, justnagu küürimisnuustik.
„Selle kanga nimi on crin au lin,“ ütleb Dulcie. „Just sellest krinoliini nimi pärinebki.“
„Mis edasi tuleb?“ küsib Ali.
„Korsetikate ja rinnatugi,“ ütleb Dulcie ikka nööpnõeltega askeldades.
„Tohoh!“ kostab Ali. Tal hakkab tekkima tunne, nagu tuleks tal mingi sõrestiku najal püsti püsida. Ja ta selg on uuesti valutama hakanud. Ta vaatab kõikjal seisvaid peadeta kujusid. Talle tuleb meelde, et neid nimetatakse õmblusmannekeenideks. Nad näevad kaunis halvaendelised välja –taljest on nad kõik kokku tõmmatud, nagu kannaksid ka nemad korsetti.
„Aga mul on teie jaoks suurepärane kleit,“ ütleb Dulcie. „Mustast siidist. Sarnaneb sellega, mida kuninganna Victoria kandis. Mul on algne muster. 1850. aastatel hakkasid levima moejoonistused.“
Kas Ali näeb mööda Londoni tänavaid kõndides välja, nagu oleks ta mõnelt moejoonistuselt maha astunud? Kas keegi teda üldse näeb? Jonesi arvates on ta seekord nähtavam, aga Ali ei tea, kuidas see saavutatakse. Kas ta kõnnib tõeliste Victoriaaegsete inimeste keskel, seljas kleit, mille sarnast kandis kunagi kuninganna Victoria? See ei tundu kuidagi võimalik.
„Sajandi keskpaigas muutusid rõivad värvilisemaks,“ ütleb Dulcie, „aga must on alati turvaline värv, kui te ei ole … kui te ei ole just teismeline. Te võite mängida, et olete lesk.“
„Seda teen ma sageli,“ kostab Ali.
Ali lahkub kolledžist kell viis. Kuna ta ei ole Bow’st kaugel, mõtleb ta otse koju minna. Uues elamises on palju teha ja talle valmistab muret, et Terryl, keda ikka veel välja ei lubata,
on igav. Ali ootab bussi, kui ta telefon piiksatab. Geoff. „Helista mulle.“ Geoffile ei meeldi sõnumeid saata ja ta ei usalda isegi krüpteeritud teateid.
„Tere, Geoff. Mis lahti?“
„Isaac Templeton helistas. Ta tahab, et sa läheksid kolmapäeval väravast läbi.“
„See ei ole ju tema otsustada, eks ole? Mida Jones ütleb?“
„Ta ütleb, et ta on valmis. Aga sina?“
„Ma olen valmis,“ vastab Ali ja tõstab käe, kui punane ühekorruseline buss tipptunni liikluses tasahaaval tema poole nihkub.
7. peatükk
„Victoria aja inimestel oli tekkinud kriis,“ räägib Elizabeth. „1835. aastal kirjutas sakslane David Strauss raamatu „Jeesuse elu“. Inglise keelde tõlkis selle George Eliot 1840. aastatel. Straussi põhipostulaat seisnes selles, et ehkki Jeesus oli arvatavasti tõepoolest olemas, pandi evangeeliumid kirja tükk aega pärast tema surma ning kõigi nende imede ja muu kohta ei ole tegelikult mingit tõestust. Selle uudise tekitatud šokki on raske üle hinnata. Viktoriaanide kollektiivne maailmataju peaaegu purunes. Seda on näha kogu tolleaegses kirjanduses. Kui evangeeliumid ei olnud enam puhas tõde, siis millele üldse oli neil tugineda? Mitte millelegi ega kellelegi.“
„Kas nad siis lakkasid jumalasse uskumast?“ küsib Ali. Elizabethi kabinetis tunneb ta end uuesti tudengina ja võib vabalt rumalaid küsimusi esitada. See on tema kolmas kohtumine Elizabethiga. Ta ei tea, kas Elizabeth tema 1850. aasta külmutatud juhtumi lugu usub, aga ilmselgelt paistab tema kunagine juhendaja nautivat, et saab Alile Victoria-aegsete inimeste hullustest jutustada.
„Loomulikult mitte,“ vastab Elizabeth. „Aga siis hakkas muutuma oluliseks usk ise, mitte tõendid. Tundmine, mitte mõtlemine. Nagu Tennyson kirjutas kogus „In memoriam“.“ Elizabeth köhatab kurgu puhtaks ja leiab tsiteerimiseks sobiliku hääletooni:
If e’er when faith had fall’en asleep, I hear a voice ‘believe no more’ And heard an ever- breaking shore That tumbled in the Godless deep;
A warmth within the breast would melt The freezing reason’s colder part, And like a man in wrath the heart Stood up and answer’d ‘I have felt’.
„Niisugused sõnad nagu „e’er“ panevad mul alati natuke südame pööritama,“ ütleb Ali. „Sama lugu sõnaga „O’er“.“
„Victoria-aegse inimesena ei saaks te olla nii peps,“ ütleb Elizabeth prillide särades, kui pärastlõunane päike vastasmaja akendelt tagasi peegeldub. „Näiteks oma hügieenisidemeid tuleb ise pesta. Kõige parem on seda teha külma vee ja soolaga.“
„Minul on menopaus käes,“ ütleb Ali.
„Veab.“ Kui vana Elizabeth õieti on? Ali oli oletanud, et ta on temast tublisti vanem, aga võib-olla ei ole see nii. Ülikoolis teeb aeg imelikke trikke. Pane inimesele akadeemiline rüü selga ning sea tema ümber tahveldisega seinad ja raamatud ning otsekohe näeb ta vanem välja.
„Victoria ajal usuti vaime,“ ütleb Elizabeth. „Inimesi paelus hüpnotiseerimine ja unes kõndimine. Armastati ebardite ülesastumisi ja lugusid sellest, kuidas ahvid lapsi varastavad.
Laatadel näidati teineteisega kokku kasvanud kaksikuid, samuti mehi, kes väidetavalt nägid välja nagu koerad või elevandid. Kas te Vedrujalgadel Jackist olete midagi kuulnud?“
„Ma arvan, et mitte.“
„Ta oli nagu mingi kurat ja teda kirjeldati mitmel moel, näiteks väideti, et ta kandis musta keepi, tal olid sõrmede otsas küünised ja silmad olid tal punased nagu põrgutuli.“
„Võib-olla poleks olnud paha temaga mõnikord kohtamas käia.“
„Kohtamas käimine on selline Ameerikast pärit mõiste. Ehkki selle põhjal, mida te mulle rääkisite, võiks arvata, et sel juhul oleksite temaga ka abiellunud. Igatahes 1830. ja 1840. aastate vahel olevat teda alailma nähtud, peamiselt Londonis. Väidetavalt suutis ta hüpata üle vankrite ja majade. Mõnes teates öeldi, et ta olevat kolm meetrit pikk.“
„Kas kõrgushüppamisega tema kangelasteod piirdusidki?“
„Ei. Ta ründas naisi. 1837. aastal oli üks Mary Stevensi nimeline teenijatüdruk Batterseas teel oma vanemate juurde, kui kitsal ja pimedal tänaval hüppas kusagilt välja veider kuju.
Mary sõnul haaras ta temast oma küünistega kätega kinni ja püüdis teda vägistada, seejärel kargas üle müüri ja põgenes, ise naeru lagistades nagu mõni maniakk. 1838. aastal läks keegi Jane Alsop ukse peale vastu oma isa majja saabunud võõrale, kes väitis end olevat politseinik. Mees käskis tal tuua laterna, sest tal olevat õnnestunud väljas tee peal kinni püüda
Vedrujalgadel Jack. Jane läks küünalt tooma ja nägi siis, et uksele ilmunud mehel oli seljas must keep. Niipea, kui Jane oli talle küünla ulatanud, viskas mees keebi seljast ja selle alt tuli välja kurat, kelle suust uhkas siniseid ja valgeid leeke.
Jane hakkas appi karjuma ja ründaja põgenes.“
„Tal vedas,“ ütleb Ali. Talle ei tundu see enam naljakas. Alile tuleb meelde Sarah Everard – veel üks naine, kes kõndis
Lõuna-Londonis mööda teed koju, sedakorda 2021. aastal. Sarah’ röövis ametis olnud politseinik ja seejärel ta mõrvati. See juhtum oli pannud Ali mõtlema, kas poleks parem politseitöölt hoopis lahkuda.
„On ka teisi teateid sellest, kuidas Vedrujalgadel Jack naisi ründas. Mõned neist väitsid, et Jack kandis liibuvaid valgeid õliriidest rõivaid ja tal olid metallist käed.“
„Kust kogu see info pärineb?“
„Ajalehe Illustrated Police News vanadest väljaannetest,“ vastab Elizabeth. „Need on väga huvitavad. Kas te olete kuulnud Peckhami kargavast kummitusest?“
„Te ju teate, et ei ole.“
„Peckhami kandis nähti korduvalt üht kõrget kasvu kuju naistele kallale hüppamas. Mõne tunnistaja sõnul olid tal sarved ja ta jooksis palju kiiremini kui inimene. Nii nagu Jack, suutis ka tema lennata.“
„Kas need kõik ei ole saatana teisendid? Mingid kuradid, kes tahtsid naisi hirmutada, et nad kodus püsiksid?“
„Kui kõrvale jätta see, et neist rünnakutest andis teada ka politsei,“ ütleb Elizabeth. „Naiste suhtes tarvitati tõepoolest vägivalda.“
Tekib vaikus. Ali ei kuule muud kui seda, kuidas kell kusagil tiksub. Tal on meeles, kuidas üks kinnisvaraagent talle kunagi rääkis, et tühjades majades lastakse seda heli lindilt. „See kõlab nagu südamelöögid.“
Ali heidab pilgu Elizabethi raamaturiiulitele. Seal on köidete kaupa ajalooraamatuid, aga ka tänapäevaseid pehmekaanelisi väljaandeid, lisaks terve komplekt Charles Dickensit, kuldsed tähed sinisel nahal ilutsemas.
„Miks te mulle ütlesite, et Dickensit ei maksa usaldada?“ küsib ta.
„Ta mõtleb asju välja,“ vastab Elizabeth. „Nojah, loomulikult mõtleb. Tema on ju kirjanik ja ta jutustab lugusid. Aga selles osas, missugune oli õigupoolest Victoria-aegne ühiskond, ei saa teda tõesti usaldada.“ Ta heidab Alile pika pilgu. „Tegelikult tundis ta suurt huvi ajas rändamise vastu.“
„Kas tõesti?“ Seda Ali päris kindlasti varem ei teadnud.
„Mis tema „Jõululaul“ siis õieti oli, kui mitte raamat ajas rändamisest? Dickens mõtles selle peale sageli. Tal on ka üks novell „Kummituste küüsis mees ja tehing viirastusega“. See on lühike, aga veider lugu ühest keemikust, kellestki mister Redlaw’st, keda käib kummitamas tema enda minevik. Talle tuleb külla üks viirastus ja Redlaw anub teda, et ta jutustaks talle, mis oleks saanud, kui ta oleks teatud asjades teisiti otsustanud.“
„Peaaegu nagu film „Ettevaatust, uksed sulguvad“.“
„Dickens kasutas umbes samasugust väljendit. Tema nimetas neid pöörlevateks aastateks. Ta ütles midagi niisugust: „Nad tulevad minu juurde tagasi muusikas, tuules ja öö elutus vaikuses, pöörlevates aastates.““
Alil on veider tunne, nagu istuksid nad Elizabethiga sealsamas kolmanda korruse kabinetis ja kogu Ida-London pöörleks nende ümber nagu karussellil.
Kui Ali kampusest lahkub, hakkab juba hämarduma. Raamatukogus põlevad tuled ja üle Novo surnuaia langevad pikad varjud. Mida Elizabeth ütleks, kui teaks, et juba homme kõnnib Ali neil tänavatel pikas hobusejõhvidega tugevdatud seelikus? Ali suudab seda vaevalt isegi uskuda, aga üksuse ühises kalendris on sündmus juba paika pandud: „Kell kaks pärastlõunal. Ali läheb väravast läbi.“
Peaaegu kõik ettevõtmisele eelnevad ülesanded on ta sooritanud. Tal on raha ja riided. Tal on UV-sprei, millega märkida ära sisenemispunkt, lisaks veel paar palju proosalisemat asja –märkmik ja pliiats. Homme tuleb Jones talle oma Fiat 500-ga järele. Ali jätab telefoni ja koduvõtmed Jonesi juurde, siis sõidavad nad Hawk Streetile ja Ali võtab vajalikus kohas asendi sisse. Täpselt kell kaks pärastlõunal Ali kaob. Seda on ju ka enne olnud ja sellepärast ta teab, mis tunne see on: ta tajub kerget raputust, nagu tõmmataks teda nabast; see on nagu mingi taassünni ebameeldiv vorm. Esimesel korral ei olnud ta kindel, et midagi üldse oli juhtunud – niikaua kui nad jõudsid Johniga tänava lõppu ja märkasid, et olid pandeemiaeelses maailmas. Kui Ali ja Dina nägid enda ümber 1970. aastate rõivaid, vaatasid nad teineteisele otsa ja ütlesid hämmastunult:
„Ohoo!“ Homme ei ole tal seda põnevust kellegagi jagada. Üheksateistkümnendasse sajandisse läheb Ali üksi.
Kui Ali ülikooli peahoonest möödub, kuuleb ta oma üllatuseks, kuidas keegi teda nimepidi hüüab. Trepist alla kiirustab tema poole Ed Crane.
„Ali! Mida teie siin teete? Kas tulite uuesti seda kogu vaatama?“
„Ei. Ma käisin lihtsalt oma kunagise juhendaja Elizabeth Hendersoni juures.“
„Ma tean Elizabethi. Ta astub siit kaunis sageli läbi.“
Nad vaatavad teineteisele otsa, pilkudes heasoovlikkuse ja häbelikkuse segu. Ed on nüüd trepist alla astunud, aga Ali
peab tema poole ikkagi üles vaatama. Teda tabab äkiline soov mehele kõik ära rääkida: jutustada talle ajas rändamisest, Cain Templetonist ja tema lapselapselapselapsest, mehest, kes oli käinud muuseumis ja otsinud võimalust pildistada.
„Olgu peale,“ ütleb Ali viimaks. „Ma hakkan parem minema.“
„Jah,“ vastab Ed. „Kõike head.“
Metroojaama poole astudes mõtleb Ali, et seda oleks võinud öelda kes tahes, aga täna paistab Edi sõnadel olevat eriline kaastähendus. Kuni selle hetkeni, kui Geoff talle nende üksuse eriprojektist rääkis, ei olnud Ali end eriti vapraks inimeseks pidanud. Ta oli üksikemana ellu jäänud ning pistnud rinda toetuste süsteemi, kooli sekretäride ja ülikooli vastuvõtukomisjoniga, aga ainult sellepärast, et tal ei olnud valikut. Ainuke märk tema füüsilisest julgusest oli varakult tärganud entusiasm Ameerika mägede vastu. Aga sellest ajast peale, kui menopaus lähenema hakkas, on Ali vihanud kõike, mis teda kuidagi ringi lennutab või tema tasakaalu häirib. Ta kardab peapööritust, mis teda tema eelmistel väravast läbiminekutel tabas. Võib-olla peaks ta igaks juhuks mingeid merehaiguse vastaseid tablette võtma?
Koju tagasi jõudnud, teeb Ali endale risotot. Ehkki ta on Itaalias käinud ainult ühe korra – see oli siis, kui nad Hugoga Roomas käisid –, armastab ta hullupööra nende toitu ja kultuuri. YouTube’i itaaliakeelne video ongi talle arusaadav, nii et võib-olla on neist Duolingo tundidest ikka kasu olnud, aga kuna ta otsustab paar puljongi lisamist vahele jätta, tuleb riis ikkagi natuke kõva. Klaasi valge veiniga alla uhatuna on see siiski täiesti vastuvõetav õhtusöök. Terry jälgib teda tähelepanelikult, aga kuna tema Vahemere toitu eriti heaks ei kiida, ei tee ta katsetki Aliga õhtusööki jagada. Kui Ali on taldriku ja klaasi puhtaks pesnud (nõudepesumasin ei ole veel ühendatud), läheb ta üles, et järgmiseks päevaks riided valmis vaadata.
Puuvillane särk.
Aluspüksid ehk pooletoobised, nagu Dulcie neid nimetas. Laiad põlvini ulatuvad püksid, mis tuleb vöö kohal paelaga
kinni siduda. Dulcie rääkis, et autentsed Victoria-aegsed alukad olid jalgade vahelt lahti. „Nii oli lihtsam vetsus käia.“ Ali omadel on aga korralikult õmmeldud kiil. Loodetavasti ei pea Ali minema üheksateistkümnenda sajandi tualetti, kuivõrd tal on kavas seal viibida kõigest tund aega. Kui kõik toimib, läheb ta hiljem juba pikemaks ajaks tagasi. Vähemalt niisugune on plaan.
Villased sukad. Need on pärast 1850. aastat aina värvilisemaks läinud, aga Ali omad on konservatiivselt mustad. Need kinnitatakse sukapaeltega, mis seatakse natuke ülespoole põlvi ja näevad välja, nagu peataksid need tema vereringe igaveseks.
Korsett, mida eest hoiavad jäigana vaalaluud ja mis tõmmatakse keeruka paelte süsteemiga selja peal kokku. Vastupidi Dulcie lubatule ei näe see kaugeltki mugav välja. Ali oletab, et selle selga panemisel tuleb tal homme Jonesi abi paluda.
Kaks puuvillast alusseelikut.
Üks flanellist alusseelik.
Üks hobusejõhvidest ja linasest alusseelik.
Pihik, lühike lai särk ja rinnatugi.
Must siidkleit voltides alla langevate ja kitsaste mansettidega lõppevate varrukatega.
Must villane rätik.
Etteulatuva äärega tanu.
Pehmest hallist nahast kindad.
Karusnahast muhv. Isegi mõttes ei suuda Ali seda sõna lausuda, ilma et ta lapsikult itsitama ei hakkaks.
Ta mõtleb, et kui see kõik on tal viimaks seljas, suudab ta veel ainult lamada. Kuidas Victoria-aegsed naised oma kaelamurdvate igapäevatöödega hakkama said? Loodetavasti ei pea tema oma põgusa 1850. aastas viibimise ajal asuma füüsilist tööd tegema.
Ali läheb uuesti alla, teeb endale teed ja võtab ette kõige hullema töö: hakkab kirjutama Finnile kirja, et „kui midagi peaks juhtuma, siis …“.
„Kallis Finn …“ kirjutab ta. Tavaliselt kutsub ta poega „kullakeseks“, sest „kallis“ tundub talle nagu liiga keskklassi moodi, aga siin on see tema arvates asjakohane. Ta katkestab kirjutamise, sest Terry põrnitseb teda põlglikul pilgul.
Miks on Ali valmis eluga riskima, et tõestada, et ühe konservatiivist parlamendiliikme esivanem ei olnud mõrtsukas?
Ta teab, et ei tee seda Isaaci pärast. Ta ei tee seda isegi selleks, et inimkond midagi uut teada saaks – ehkki just see aspekt toob Jonesile sära silma, nagu oleks ta messias. Ta teeb seda oma meeskonna pärast: et Geoff oleks tema üle uhke ja Dina saaks öelda, et ta innustab neid kõiki. Ali ei ole kunagi arvanud, et peaks tahtma inimestele meelt mööda olla. Tegelikult võttis ta nooremana tihtipeale nii mõndagi ette, et šokeerida ja solvata. See tuli tal nii hästi välja, et selleks ajaks, kui ta põhikooli lõputunnistuse kätte sai, olid õpetajad tema peale enamvähem käega löönud. Ta õppis edasi, et ka keskkool lõpetada, aga siis haaras ta endasse suhe Declaniga. Tema ainuke soov oli Declaniga koos elada ja nende mõlema vanemates õudu tekitada. Nojah, see läks tal igatahes korda. Kas see oli mäss? Tol ajal see niimoodi ei tundunud. Sisimas oli Ali alati teadnud, et ta on targem, kui see tema eksamitulemustest välja paistis. Just sellepärast oli ta suutnud juhutöödest elatuva üksikemana jõuda ülikoolis kõige paremate tulemusteni. Nüüd võtab ta ette ohtliku retke, millelt ta ei pruugi tagasi tulla – lihtsalt selleks, et tema ülemus saaks tõsta pilgu oma hommikuselt sõõrikult ja öelda: „Tubli töö, Alison.“
See on kainestav mõte.
8. peatükk
Reede, 25. jaanuar 1850
Kõigepealt ehmatab teda lumi. Külma oli Ali osanud oodata. Elizabeth oli talle jutustanud, et üheksateistkümnenda sajandi alguses oli väike jääaeg, ja ehkki see oli 1850. aastaks läbi, olid talved siiski palju külmemad kui need, millega praegu ollakse harjunud. Ometi ei ole Ali valmis jäiseks külmaks, millest õhk on nii paks, et liikuda oleks raske ka siis, kui ei tuldaks sada seitsekümmend kolm aastat hilisemast ajast. Eelmisel õhtul, kui Ali järgmiseks päevaks riideid valmis pani, oli ta mõelnud, et võib-olla peaks saabaste sisse sokid panema. Vanemaks saades on tal käed ja jalad rohkem külmetama hakanud. Lõpuks otsustas ta siiski autentsust säilitada ja nüüd on tal jalad villastes sukkades külmad kui jää.
Teine probleem on lumi. Ali peab sisenemispunkti nähtamatu tindiga ära märkima. Kuidas ta seda näeb, kui ta seisab pahkluudeni paksus lörtsis? Ta vaatab ringi. Sedamaid tunneb ta, kui raske see on, sest servaga tanu varjab mõlemal pool vaatevälja – ta on nagu silmaklappidega hobune. Tanu üle on tal samas siiski hea meel, sest see hoiab pea mugavalt sooja, lisaks on abi kuklale krunni tõstetud juustest. Tänaval on kõik vaikne ja hämar valgus viitab sellele, et on talvine pärastlõuna.
Kõnniteed on valged, aga tänav ise on hall, siin-seal paistab hobusesõnnikut ja rataste jälgi. Teisel pool tänavat kõnnib mees, torukübar peas. See tundub Alile põnev. Tõeline torukübar. Kas ta on tõesti jõudnud Dickensi ja George Elioti maailma? Kas see mees näeb teda? Ta ei anna sellest millegagi märku, aga tal on pea tuule tõttu kummargil ja ta toetub raskelt kepile. Või ta
Ali-suguseid tähele ei panegi? Dulcie oli Alile öelnud, et tema kleit ja jakk näevad korralikud välja, olemata siiski piisavalt moekad, et tähelepanu pälvida. Ali tõmbab salli tugevamini õlgade ümber. Tema enda North Face’i jopet see siiski ei asenda. Keerlevas lumes on tal raske orienteeruda. Lisaks veel kerge peapööritus. Ali seisab paigal ja püüab hingamist kontrolli alla saada, aga see ei ole lihtne, sest korseti tõttu tundub talle, nagu oleks ta rind raudvarbade vahele surutud. Raskelt mööda veerevad hobune ja vanker pritsivad ta lobjakat täis. Kas siis nii koheldakse üht daami, mõtleb Ali. Või kas ta on üldse daam? Salamahti ajab ta lund laiali, kuni jõuab kivise kohani – tema jalge all on teeplaat, mis näeb peaaegu tänapäevane välja. Ali võtab karusnahksest muhvist välja väikese pudeli (muhv on ainus riideese, mis talle tegelikult meeldib, sest see hoiab tema kinnastes käed mõnusalt soojad) ja piserdab oma nahksaabastes varvaste ees teepinda. Kas sellest piisab? „Tule täpselt tunni aja pärast sissepääsupunkti tagasi,“ oli Jones talle öelnud, „ja ma toon su koju.“ Aga kas Ali uus kell – ilmselt naise jaoks üsna ebaharilik aksessuaar – on sama täpne kui Jonesi iPhone 14? Kui Ali ja John esimest korda väravast läbi läksid, olid nad võtnud oma telefonid kaasa, aga ajas tagasi liikumisega seotud šokk oli olnud liiga ränk, tehnika oli üles öelnud ja mõlema ekraanid olid pimedaks jäänud. Ta peab hoolitsema selle eest, et oleks vähemalt viis minutit varem täpselt samas paigas tagasi. Nojah, siia ta igatahes seisma jääda ei saa. Aeglaselt hakkab ta edasi astuma, hoides rätikut ühe käega tanu ja näo ees.
„Vabandust, proua.“ Terava tipuga mütsis jooksupoiss hüppab kõrvale, et hoiduda temaga kokku põrkamast. Ta on nähtav! Ta on 1850. aastas, ta näeb ja on nähtav. Pealegi tundub, et poiss pidas teda piisavalt auväärseks, et öelda talle „proua“. Tal on ilmselge kokni aktsent, mis annab Alile kindlust, et ta on Londonis. Ta peaks olema Hawk Streetil, Bethnal Greeni lähedal, Cain Templetonile kuuluva maja ees – seal, kus toimusid esimesed mõrvad. Elizabeth oli talle näidanud selle tänava üheksateistkümnenda sajandi kaarti. See nägi
välja julgustavalt samasugune: tänava ühel küljel tegid majad samamoodi kaare, teisele küljele on nüüdseks tekkinud juurde mitu kiirtoidukohta ja üks kortermaja. Mõne minuti eest keset tänavat seistes võis Ali selle Victoria-aegset põhiplaani selgesti ette kujutada. Ali vaatab ringi, kas on näha mõnd majanumbrit –kas neid 1850. aastal üldse olemas oli? –, ja näeb ühe maja seinal messingist plaadikest. Hawk Street 44. Tubli, Jones.
Ali kergitab seelikud üles ja hakkab treppi mööda välisukse poole astuma. Kangas on niiske ja raskem, kui ta oleks osanud arvata. Nelja alusseeliku tõstmine on umbes nagu jõusaalis käimine. Seda tuleks tal Finnile öelda. Kui tal selleks veel võimalus avaneb.
Ali tõstab käe, et greifikujulise koputiga koputada, aga tema üllatuseks läheb uks lahti. Kas see on mõni neist peaaegu üleloomulikest juhtumustest, mis käivad Jonesi sõnul ajas rändamisega kaasas? „Sul on tunne, nagu sa teaksid, mida teha, ja miks sa seda teed,“ oli Jones talle esimesel korral öelnud. „See on nagu jumalik kõikvõimsus. Suhtu sellesse kui déjà vu täiustatud vormi. See on sellepärast, et kõik see on juba toimunud.“
Ali seisab tumeda tahveldisega eesruumis, mis lõhnab mesilasvaha ja veel millegi teravama ja halvaendelisema järele. Tal on hea meel, et ta tuule käest pääses, aga temperatuur on sees küll umbes samasugune nagu väljas. Taamal tiksub kell.
Aja nool, nagu ütleks Jones. Ali hakkab trepist üles minema. Kõikvõimsana ei tunne ta end sugugi. Ta lihtsalt teab, et peab üles minema. „Minu vanavanavanaisa maja pööningukorruse ateljee,“ oli Isaac öelnud. „Just seal olevat see juhtunud.“
Esimese korruse trepimademel komistab Ali seelikuservale ja peaaegu kukub. „Veel üks kollektsiooni jaoks,“ kuuleb ta mehehäält ütlemas. See tundub olevat lähedal, aga kui Ali pead pöörab, ei näe ta kedagi. Kas ta on pimedaks jäänud või? Ei, see on lihtsalt laia äärega tanu. Selleks ajaks, kui ta on jõudnud oma seelikutega ettevaatlikult ringi keerata, on trepp tühi.
Nüüd on Alil juba natuke hirm, aga ta ronib edasi. Pea käib üha rohkem ringi ja Alile tuleb meelde, kuidas ta Isaac
Templetoni maja välisküljel liftiga üles kihutas. Kas see oli tõesti kõigest kahe ja poole nädala eest? See oli kõrghoone, aga nüüd on siin Victoria-aegne linnamaja. Kui palju korruseid majas võib olla? Ülespoole rühkides märkab Ali, et astub oma alusseelikute äärtele. Viimaks on tema ees uks, mis näeb ülejäänutest erinev välja. See on kriimuline ja värviplekke täis ning ukse alumisel tahvlil on sälk, justnagu oleks keegi tahtnud seda jalaga lahti lüüa. Lõhn on siin tugevam. Ta kuuleb, kuidas korrus allpool mängib keegi klaverit, kostavad pooltooni kaupa rahutult üles ja alla liikuvad heliredelid.
Ali katsub ust ja see läheb lahti. Tema silme ees avaneb pööningutuba, ümmargusest aknast paistab valev taevas. Siis märkab ta järgemisi molbertit, kanapeed ja põrandal lebavat naist. Naise pea ümber on vereloik, mis juba aeglaselt tarduma hakkab.
„Katke tema nägu kinni,“ kostab üks hääl. „Minu silmad on pimedaks löödud. Ta suri noorelt.“*
Just seda oligi vaja. Ainsa hetkega toovad need sõnad Ali iseendasse tagasi. Kui üleüldse on midagi, mida ta täiega vihkab, siis seda, kui mehed alailma igasuguseid asju tsiteerivad. Hugo tegi seda kogu aeg.
„Võib-olla oleks rohkem abi sellest, kui kutsuda arst,“ pakub ta.
„Meditsiin ei suuda teda enam aidata,“ vastab mees.
Ta on Isaac Templetonist pikem ja palju kogukam ning tal on tumedad vuntsid ja hallinevad juuksed, aga perekondlik sarnasus on sellest hoolimata ilmne. Mees vaatab teda pilguga, mis vihastaks Alit veel rohkemgi kui tsiteerimine, kui ei oleks tegemist olukorraga, kus teda jälgib inimene 1850. aastast. Ja ükskõik kuidas ta teda ka ei vaata, ei jää sellest muljet, nagu näeks mees enda ees kummitust.
„Kas Cain Templeton?“ küsib Ali.
„Teie alandlik teener.“ Mees teeb elegantse kummarduse. „Ja teie olete?“
* John Webster, „Malfi hertsoginna“.
„Alison Dawson,“ vastab Ali, enne kui isegi aru saab, et oleks nime ette pidanud lisama tiitli „missis“. See on esimene kord, kui ta väravast läbi tulnuna kellegagi räägib. Talle tuleb meelde nende harta: „Ära kellegagi suhtle.“
„Väga meeldiv,“ pomiseb Templeton.
„Meeldivat ei ole selles midagi,“ vastab Ali. „Mis temaga juhtus?“ Ta viipab naise poole. Templetonil on õigus: siin pole enam midagi teha. Ali on vägivalla läbi surnuid ka enne näinud – seda tuli mitu korda ette, kui ta politseis tööle hakkas –, aga sellepärast, et see siin on toimunud sada kakskümmend kaks aastat enne tema sündi, ei ole see vähem šokeeriv.
„Paistab, et keegi on talle raske esemega pähe löönud,“ ütleb Templeton.
„Kas see keegi olete teie?“
„Kahjuks pean teile pettumuse valmistama,“ vastab Templeton peaaegu lõbustatult. „Mina olen süütu. Vähemalt selles kuritöös.“
„Kas te tunnete seda naist?“
„Seda naist? Jah, paraku on teil õigus. Tema ei olnud tõesti kellegi daam. Tema nimi on Ettie Moran. Ta on – ta oli –kunstniku modell.“
„Ja kas see kunstnik olete teie?“
Jälle paistab, nagu pakuks asi mehele lõbu. „Ei ole. Selle ateljee asukas ja minu arvates ka kuriteo toimepanija on mees nimega Thomas Creek.“
„Kas te teate, kus ta on?“
„Ei. Seda tahaksin ka mina teada. Ta ei ole juba mitu nädalat üüri maksnud. Ma tulin siia temaga seda asja arutama.“
Kuigi see on öeldud samasugusel kergel toonil, märkab Ali tema hääles ähvardust. Ta ei ole kindel, kas tal endal oleks soovi Cain Templetoniga mingit asja arutada.
„Kas see maja kuulub teile?“ küsib ta.
„Jah. Mõnes mõttes ma nagu kogun kunstnikke.“
Kogub kunstnikke. Ali märkab, et klaverilt heliredeleid enam ei kosta ja majas valitseb täielik vaikus.
9. peatükk
FINN
2023
Finn hakkab muretsema alles neljapäeval. Üldiselt ta Aliga päris iga päev ei suhtle. „Ma ei kavatse hakata sulle igal õhtul sõnumit saatma, et head ööd soovida,“ oli Ali öelnud, kui poeg ülikooli läks. „Ma ei taha, et hakkaksin muretsema, kui sa kohe ei vasta, ja ma ei taha, et sa peaksid oma mõnusa äraolemise pooleli jätma, et oma vana ema peale mõelda.“ Sel ajal ei olnud Finn Aliga eriti hästi läbi saanud – Ali oli just selle naeruväärt Lincolniga abiellunud –, aga poeg oli sellesse mõttesse arusaamisega suhtunud, isegi kui fraasist „su vana ema“ oli kostnud tibake enesehaletsust.
Nüüd saab Finn emaga hästi läbi. On päevi, kui nad saadavad teineteisele ridamisi nalju, giffe ja meeme. Neid seob tugevasti kokku Ali psühhopaadist kass Terry. Kui Finn tunneb, et tahab emaga suhelda, teeb vajaliku töö tavaliselt ära mõni kassimeem. Kolmapäeval saadab ta neid kaks tükki, „kui kass arvab, et ta on koer“ ja „kass läheb puhkusele“ –viimane kujutab kaht valget käppa lamamistoolil. Vastust ei tule, aga Finn teab, et mõnikord lülitab Ali tööl olles telefoni välja. Kui ta kriminaaljälitusse tööle läks, siis Finn muretses tema pärast. Ta oli sel ajal teismeline ja tegi just läbi ärevuse faasi. Ta kujutas muudkui ette, kuidas mõni meeleheitel mõrtsukas laseb ema maha või pussitab mingi narkokaubitseja ta surnuks. Loomulikult teadis ta, et Ali muretses samamoodi tema, kõhetu koolipoisi pärast Londoni idaosas. Igatahes oli Finnil hea meel, kui ema läks tööle külmutatud juhtumite osakonda. Tema emaga ei saa midagi juhtuda, kui ta uurib
kuritegusid, mis on nii ammused, et võiksid olla peaaegu jääajast pärit. Pealegi meeldib talle nende meeskond. Geoff oli tema vastu väga kena, kui ta kaalus avalikku teenistusse kandideerimist, ta kulutas tema peale hulga aega, kui nad kõiki ankeete üle vaatasid, ja küsis Ali käest tema avalduse kohta veel tükk aega pärast seda, kui Finn oli otsustanud, et ta seda ikkagi ära ei saada. Dina on lõbus ja huvitav. Ja John on hea semu musternäide. Isegi Bud võib mõnikord paari ulmenaljaga hakkama saada.
Esimene hirmuvirve tabas teda siis, kui Ali ei olnud neljapäeva pärastlõunaks vastanud. Kõik Finni sõnumid, isegi juba üsna meeleheitlik „kallis emps“ olid saanud staatuseks „kohale toimetatud“. Tal oli tööl kiire – nad valmistasid ette Isaaci kõnet vanglaametnike ühingus –, aga ta kontrollis oma telefoni mitu korda tunnis. Kontaktilt, kes oli salvestatud kui „emps“ ja kelle profiilipildiks oli Terry foto, ei tulnud midagi. Lõpuks küsis isegi Isaac, kas midagi on lahti.
„Ei, kõik on korras.“ Finn püüab oma töö- ja eraelu alati lahus hoida. Isaac ei teadnud isegi Cosimast, ehkki nii Chibu kui ka Piers teadsid. Tegelikult oli just Chibu Finnile Cosimat tutvustanud. Nad olid koos koolis käinud.
„Kas kodus on kõik korras?“ Isaac manas näole sellesama osavõtliku ilme, mis televiisoris nii tõhusalt mõjus.
„Jah. Kõik on hästi,“ kinnitas Finn.
Neljapäeva õhtuks on ta korralikult närvis. Ta otsustab, et läheb pärast tööd Bow’sse. Ta sõidab jalgrattaga, nii et tal kulub selle peale terve tund, aga õnneks tähendab see, et ta on Londoni liikluses ellu jäämisega nii kõvasti ametis, et tal ei ole aega mõelda. Tänav, kus Ali nüüd elab, on munakivisillutisega ja väga maaliline, aga ratta all konarlik. Finn tuleb ratta seljast maha ja lükkab sõiduriista viimased sada meetrit käekõrval. Niipea, kui ta näeb ema ridamaja, mis tundus talle veel eelmisel nädalal nii sõbralik, vajub ta süda saapasäärde. Välisukse ees on kaks pakki. Trenažöör on siiski kadunud.
Finn paneb oma uue võtme lukuauku. Otsekohe kuuleb ta kohutavat ja hirmuäratavat kriiskamist. Finn tunneb, kuidas tal hakkab süda peksma. „Ema?“ Kui ta sisse astub, võtab teda vastu kassipissi hais. Siis võtab kriiskamine vihase Terry kuju. Kass tormab Finni juurde ja hakkab tema jalge ümber meeleheitlikult tiirutama. Finn võtab kassi sülle ja läheb kööki. Kassi liivakast on täis, aga mõlemad kausid on tühjad. Nüüd on Finnil juba tõsine hirm. Mehaaniliselt täidab ta ühe kausi vee ja teise Terry eritoiduga. Terry nügib Finni eest ära, et saaks juba sööma hakata. Finn viib kassi liivakasti välja ja vaatab oma telefonis ringi. Tal ei ole ema töörühma liikmete telefoninumbreid, aga tal on meeles, et paari aasta eest võttis ta Facebookis vastu Dina sõbrakutse. Finn ei ole ise sotsiaalmeedias olnud sellest ajast peale, kui temast sai nõunik, aga Dinale võib ta ikkagi sõnumi saata.
Ma olen ema pärast mures. Kas saad mulle helistada?
Ta saadab ka oma telefoninumbri ja kui Dina peaaegu otsekohe vastab, ajab see teda veel rohkem närvi.
„Dina. Tere. Aitäh, et tagasi helistasid. Asi on selles, et ma olen ema juures. Tema uues korteris. Paistab, et ta ei ole siin juba paar päeva käinud. Terry oli näljane nagu hunt.“
„Ma arvasin, et Terry on sinu juures,“ ütleb Dina. „Muidu ma oleksin …“
„Misasja? Kas ema on töö pärast kuhugi ära sõitnud?“
Dina hääle järgi saab ta aru, et midagi on valesti. Tundub, et ta püüab ennast ettevaatlikult väljendada, aga ühtlasi on tal hirm. „Jah, ta on saadetud üht ülesannet täitma.“
„Aga mispärast …?“
„Vaata, ma ei saa seda praegu telefoni teel seletada. Kas sa saad homme kontorisse tulla? Kell üheksa.“
„Olgu,“ vastab Finn. „Eks siis seal näeme.“ Teda lohutab, et Dina paistab teadvat, kus Ali on, aga talle teeb muret tema hääletoon. Ta läheb elutuppa. Ali lilled on longu
vajunud ja kaks uude kodusse kolimise puhul saadetud kaarti on põrandale kukkunud. Finn võtab need üles ja läheb neid kaminasimsile tagasi panema. Siis näeb ta kella taga kokku volditud paberilehte, millele on kirjutatud üksainus sõna. Finn.
Kiri on kirjutatud teisipäeval ja paberileht on kaetud Ali iseloomulike silmuseliste tähtedega.
Kallis Finn!
Kui ma ei peaks mingil põhjusel tagasi jõudma, siis kas sa saad Terry oma hoole alla võtta?
Minu internetipanga andmed on failis nimega
RobberBarons. Salasõna on sinu sünnipäev. Ja võta teatavaks, et ma armastan sind rohkem kui midagi muud siin ilmas, ja ma olen nii uhke, et sain olla sinu ema xxxxx
Kui Finn loeb viimast, minevikus kirjutatud rida, tunneb ta, kuidas tal hakkab halb. Ta helistab uuesti Dinale.
„Ma leidsin ema kirja. Ta on selle kirjutanud juhuks, kui ta ei peaks tagasi pääsema.“
„Seda teeme me ikka,“ vastab Dina. „Ära selle pärast liiga palju muretse.“ Nüüd kõlab tema hääl juba normaalsemalt ja kõigest hoolimata tunneb Finn, kuidas see teda natuke rahustab. Aga siiski tekitab Dina vastus küsimusi.
„Seda teete te kõik? Mis see tähendab? Mida te kõik teete? Mina arvasin, et te tegelete külmutatud juhtumitega. Ema ütleb, et te kontorist väljas ei käigi.“
„Aliga saab kõik korda. Ma luban. Geoff seletab sulle homme kõik ära.“
Finn istub diivanile ja põrnitseb tühja kaminat. Kui Terry teeb hiiglasliku hüppe ja maandub tema süles, ehmatab ta end kangeks, aga Terry siledat kahvatut karva silitades hakkab Finn rahunema. Ta otsustab, et jääb täna õhtul Ali
korterisse, ja hommikul saab teada, mis seal ema töö juures tegelikult toimub. Terry hõõrub ninaga vastu tema nägu, mis tähendab, et tal on kõht jälle tühi. Finn tõuseb püsti, et kassile ja ka endale midagi süüa otsida. Ta mõtleb, kas veini võiks veel alles olla.
Finn magab halvasti. Ta ei tahtnud Ali tuppa magama minna ja külalistuba oli veel kolu täis. Siiski oli seal voodi ja viimaks leidis Finn ühest kastist, mille peal oli silt „kraam“, veel ühe teki. Ta magas otse paljal madratsil ja öösel ajas Terry ta üles, kui tema juurde magama tuli. Finnil oli seltskonna üle hea meel.
Finn ärkab kell kuus ja jääb põrnitsema lage, kust paistab umbes Tšiili kujuline plekk. Ta vaatab telefoni. Sõnumeid ei ole. Ta tõuseb üles ja käib duši all – vannituba on esimene asi, mis Alil tuleks ära remontida. Kuna ta käis eile jalgrattaga tööl, on tal tööriided seljakotis. Kas peaks need Ali kontorisse minekuks selga panema või sobib, kui ta lükras saabub? Ta otsustab, et paneb ülikonna selga ja läheb ühiskondliku transpordiga. Ratta võib ta Ali juurde jätta. Ta on üsna kindel, et õhtul tuleb ta siia tagasi.
Terry lebab ülemisel astmel, et Finnile oma olemasolu meelde tuletada. Kui Finn temast üle hakkab astuma, tormab Terry otsejoones alla ja jääb oma toidukausi kõrvale seisma. Finn söödab kassi ja teeb endale taimeteed. Piimasse ei ole tal usku. Leib on ka kõvaks läinud, aga kui ta selle röstris kuumaks ajab ja Marmite’i peale paneb, ei ole sel vigagi. Päikesepaistelises köögis hommikust üües tunneb Finn, kuidas tal tuju kübekese või paari võrra paremaks läheb. Eelmisel õhtul oli ta kassi kastis liiva vahetanud ja majas on nüüd ka parem lõhn. Ali vanamoelises transistorraadios on sätitud mängima Raadio 4.
„Justiitsminister Isaac Templeton peab täna vanglaametnike ühingus kõne. Templeton tunnustab vanglaametnikke nende töö eest ja lubab vanglateenistuses läbi viia reforme …“
Aga raha ta neile juurde ei anna, mõtleb Finn ja keerab raadio kinni. Veider mõeldagi, et kõne, mille kallal nad olid Chibuga nädalaid vaeva näinud, peetakse täna. Spetsiaalselt valijaskonnas tundeid esile kutsuma mõeldud fraasid nagu „teenistus … kogukond … seaduskuulekad perekonnad …“, nööked leiboristide pihta (ehkki nemad ei ole viimased kolmteist aastat võimul olnud), süü teravmeelne veeretamine väidetavalt vasakpoolsete organisatsioonide, näiteks kriminaalhooldusteenistuse pihta – see kõik tundub Ali Dawsoni kadumisega võrreldes tähtsusetu. Finn saadab Chibule sõnumi ja annab teada, et ta tööle ei tule, sest ema on haigeks jäänud. Chibu saadab vastu sõnumi, et ütleb Isaacile edasi. Siis lisab ta äkki tekkinud uitmõtte ajel: „Ma loodan, et Alil on kõik hästi.“ Finn naeratab. Niisugustes emotsionaalsetes asjades on Chibu tavaliselt päris osav, aga täna peab kogu tema energia olema suunatud ikkagi Isaacile. Nagu tegelikult iga päev.
Finn jätab Terryle mõned küpsised lisaks, et ta päev otsa vastu peaks, kontrollib siis uuesti telefoni ja astub majast välja, et tööle tõttava rahvahulgaga ühineda. Tal on ülikonna peale tõmmatud tuulepluus. See on tal rattasõiduks mõeldud, eriti hea see välja ei näe ja pealegi on selle seljale kinnitatud helkurkangast ruut, aga ilma selleta on liiga külm. Sõit Ali kodust tööle võtab District Line’iga kõigest kümme minutit –see on üks põhjustest, miks Ali niisuguse elukoha valis. Finn paneb AirPodsi kõrvaklapid kõrva ja püüab keskenduda ühele viimaseid poliitilisi suundumusi kajastavale taskuhäälingusaatele, aga ikka ja jälle kuuleb ta kõrvus hoopis Ali häält. „Kuidas on võimalik, et sina kõlad nii palju peenemalt kui sinu ema?“ oli Chibu temalt ükskord küsinud. Nii nagu Ali, õppis ka Finn riigikoolis, aga tema enda arvates olid temaga imet teinud ja andnud talle „klassikuuluvuseta“ BBC aktsendi Londoni majandus- ja poliitikateaduste kool ning töötamine valitsusasutuses. Ali vokaalidest on aga ikka veel selgelt tunda Kagu-Inglismaa dialekti. Finn armastab tema häält.
Kevadel on siin väga ilus.
Sa võid Isaacile öelda, et mina ja ohtlikud olukorrad ei käi kokku.
Ma armastan sind rohkem kui midagi muud siin ilmas.
Ehkki Finn on ema kolleegidega sageli Ali juures või mõnes pubis kohtunud, on ta nende peakorteris käinud kõigest ühe korra. Siis hämmastas teda, kui ilmetu see oli – ta ei oleks suutnud seda sadade samasuguste kontorihoonete hulgast äragi tunda. Täna aga paistab selle paiga anonüümsus peaaegu halvaendeline. Missugustele ettevõtetele kuuluvad teiste korruste ruumid? Finn piidleb liftis nende nimekirja. Quantum Mechanics, Niffenegger and Co, Wells, Pevensie Ltd. Ilmselt töötab inimesi ka neis ettevõtetes, aga täna, nii nagu ka Finni eelmisel külaskäigul, ei ole vähimatki märki, et majas võiks veel keegi olla. Kell on peaaegu üheksa ja just sel ajal saabuvad paljud tööle, aga kusagil ei ole näha ülikondades inimesi, kaasa ostetud kohvitops näpus, ega kuulda kõrgematelt korrustelt kostvaid samme. Vestibüülis on vaikne, kui kõrvale jätta mingi surin, mis on nii tasane, et Finn arvab, nagu oleks see lihtsalt tema peas. Ühel liftil on kiri „avarii“ ja sellepärast suhtub Finn kahtlusega neisse mõlemasse. Ta läheb trepist üles, võttes kaks astet korraga, ja lükkab kolmandal korrusel lahti ukse, millele on kirjutatud „Logistikaosakond“.
Nad on seal avatud ruumis kõik koos. Dina, John, Bud ja Geoff. Kui Finn sisse astub, vaatavad nad talle otsa, ja kui tal ei oleks juba enne olnud hirm nahas, oleks ainuüksi see ta kohkuma pannud. Dinal on pisarad silmas. John astub tema juurde ja embab Finni.
„Mis toimub?“ küsib Finn end vabastades. Kabineti uksele ilmub keegi naine. Ta on pikka kasvu ja tal on lühikesed mustad juuksed. Tal on teksased jalas ja hall džemper seljas.
„Tule sisse, Finn,“ ütleb ta. „Ma seletan sulle kõik ära.“
10. peatükk
Finn astub kabineti poole ja tunneb, kuidas kõigi pilgud teda jälgivad. Niikaua kui uks tema järel kinni langeb, ei saa ta arugi, et Geoff tuli temaga kaasa. Geoff istub oma laua taha ja naine võtab istet ühel külaliste toolidest. Niisugune paigutus tuletab Finnile meelde, et ülemus on siin ikkagi Geoff.
Naine nõjatub ettepoole. „Serafina Pellegrini. Siin kutsutakse mind Jonesiks.“
„Finn Kennedy.“
Nad annavad teineteisele kätt. Naise sõrmed on peenikesed ja külmad.
„Kas sa soovid midagi juua, Finn?“ küsib Geoff. „Teed? Kohvi?“
„Ei,“ vastab Finn. „Rääkige mulle, mis minu emaga juhtus.“
Tema sõnad kõlavad ka tema enda kõrvus lapsikult. Kus mu emme on?
Geoff nõjatub tooli seljatoele. Finnil ei jää märkamata, et enne, kui ta rääkima hakkab, vaatab ta sellele naisele –Serafinale? Jonesile? – otsa. Finn on Geoffi alati pidanud kahjutuks ja võib-olla ehk veidi liigselt suurt joont armastavaks, ent põhimõtteliselt ikkagi heaks meheks. Ali rääkis talle, et Geoff oli abielus Bobby-nimelise kunstnikuga, kes suri. „Siis tema säde kadus,“ oli Ali öelnud. Sädemega Geoffi oli raske ettegi kujutada, aga kuivõrd see kõik ei olnud sugugi selge, oli Finn valmis möönma, et niisugune asi on võimalik. Aga nüüd tundub Geoffi vaoshoitud ja ametlik käitumine peaaegu ebardlik. Finn vaatab tema laual seisvat Maailma Parima Bossi kirjaga kruusi. Ta teab, et selle kinkis Geoffile Ali.
„Ali on saadetud üht ülesannet täitma,“ ütleb Geoff. Just nii oli öelnud ka Dina. Finn on poliitikas olnud juba piisavalt kaua, et aru saada, kui tegemist on omavahel kokkulepitud vastusega. „Kus ta on?“ küsib ta.
Jones pöörab end Finni poole. Tal on väga tumedad silmad ja läbitungiv pilk. Finn on aga juba kaks aastat näinud, kuidas Isaac vestluste ajal sedasama meetodit kasutab. Ta loodab, et on selle vastu immuunne.
„Finn,“ ütleb Jones. Vestluskaaslase nime kordamine, manipuleerimise meistriklass. „Finn. Seda, mida ma nüüd räägin, võib olla pealtnäha võimatu uskuda, aga see on tõde. Ma vannun. Geoff vannub ka.“
Geoff on niisugusest sõnakasutusest ilmselgelt häiritud, aga siiski suudab ta kuuldavale tuua: „See on tõde. Ma luban.“
Finn ei ütle midagi, sest ta teab, missugust mõju avaldab niisugustel puhkudel vaikimine.
Jonesi hääl on vaikne ja peaaegu häirivalt meloodiline. Ehkki Finn saab aru, mida naine taotleb – ta üritab luua usalduslikku õhkkonda, sest räägib nii tasa, et Finn peab lähemale kummarduma, kui soovib tema sõnu kuulda –, läheb ta sellega kaasa. „Mõne aasta eest,“ räägib naine, „avastasin ma, kuidas saab ajas rännata. Seda on raske selgitada, aga võiks proovida mõttes võrrelda seda, kuidas trepist aste astme haaval üles minnakse, ja seda, kuidas sõidetakse liftiga.“
Finnile tuleb meelde rikkis lift väljas koridoris. Niisugused nimed nagu Quantum Mechanics, Niffenegger and Co, Wells ja Pevensie Ltd. hakkavad nüüd hirmuärataval kombel uut tähendust omandama. Audrey Niffenegger ja romaan „Ajaränduri naine“. H. G. Wells ja tema ajamasin. Ja kas kunagi ei olnud üks telesaade, mille nimi oli „Quantum Leap“? Ta ei ole päris kindel, mida tähistab Pevensie, aga ähmaselt on tal meeles, et niisugune nimi on kõlanud tema lapsepõlves. „Nüüd, seiklushimuline Võõras, valik tee. Oht välja kutsu, kella löö. Või loobu.“ *
* C. S. Lewis, „Imetegija õepoeg.“ Tõlkinud Kristin Tehvan. Tallinn, 2006.
Jones räägib üha edasi ja tänu kergele itaalia aktsendile kõlab tema jutt nagu laul.
„Kujutage ette, et te kukute ussiauku, aga väga erilisse ussiauku, mis on täpselt teie keha aatomite järgi kohandatud. Kujutage ette, et te kukute vette – ja see vesi, mille asemele asub teie keha – kuhu see siis läheb? Aeg kulgeb kiiremini mägedes kui mere ääres. See on teaduslikult tõestatud fakt. Ma mõtlesin, et mis oleks, kui saaksin ajaga manipuleerida? Kui saaksin avada värava kahe eri reaalsuse vahel? Ma tutvustasin oma teooriat muidugi valituses ja mulle anti meeskond.“ Ta viipab käega, näidates klaasseintega kabinetile ja sama ilmetule ruumile selle ees. Ta ei oota, et Finn vastaks, ja see ongi hea.
„Sellesse meeskonda kuuluvad erakordsed politseinikud ja Buddhika Sirisema, üks minu kõige andekamaid õpilasi.“
See on Bud, mõtleb Finn. Päris politseiniku moodi ei ole see mees talle kunagi tundunud.
„Need politseinikud,“ ütleb Jones, „olid valmis riskima sellega, et lasid oma aatomeid ümber korraldada. 2020. aastal tegime oma esimese retke. Finn, teie ema oli üks esimesi ajarändureid. Ta oli teerajaja.“
Finn ei kosta midagi. Tal on täpselt samasugune tunne, nagu oli olnud siis, kui ta üheksa-aastasena esimest korda Brightoni muuli ääres Waltzeri lõbustuspargis karusselliga sõitis. Tunne, mis tekib siis, kui su erksates värvides istet keerutatakse nii kiiresti, et kogu maailmast ei jää alles muud kui üks karje, ja sa mõistad, et kõik sinu soovid ja tahtmised on jäänud sinna, kust see sõit algas.
„Järgmistel aastatel me täiustasime protsessi,“ ütleb Jones. „Nüüd suudame liikuda ajas ja ruumis. Me suudame ruumis materiaalselt kohal olla. Ja paari nädala eest seisime silmitsi oma seni kõige suurema väljakutsega. Ülesandega rännata 1850. aastasse. Teie ema oli valmis selle retke ette võtma.“
Ta jääb vakka. Finn tunneb, kuidas ruum tema ümber ringi käib, ja püüdes seda paigale sundida, hakkab ta loendama
esemeid enda ümber: kirjutuslaud, nähtavasti IKEA oma ja vähemalt kümme aastat vana, kaks metallist kartoteegikappi, seinakalender, raamitud gravüür, millel metsa ja puude vahelt paistab valgus. Esemed kirjutuslaual: sülearvuti, mustas silikoonümbrises telefon, raamitud foto (sellest on näha üksnes tagakülg), jooneline kirjaplokk, Maailma Parima Bossi kirjaga kruus ja glasuuritud nõu, milles on mõned pastapliiatsid ja hõbedane paberinuga. Finn tõstab silmad ja kohtab Geoffi üsna ärevil pilku. Tal ei ole meeles, millal Geoff viimati midagi ütles.
Finn küsib, ise üllatudes, et tema hääl veel üldse kannab: „Minu ema rändas ajas 1850. aastasse?“
„Jah,“ vastab Geoff ja paistab tundvat kergendust, et need sõnad on viimaks välja öeldud. „Ta läks kolmapäeval.“
„Ja ta ei ole veel tagasi?“ Finn kuuleb, kuidas ta hääl tõuseb. Selles kõlab jälle lapsik toon.
Kirjutuslaud, kartoteegikapp, kalender.
„Kokku lepitud kohta ta ei saabunud,“ vastab Geoff.
„Nii et ta on kadunud?“
„„Kadunud“ ei ole sõna, mida me siin kasutame,“ ütleb Geoff. „Aga tema asukoht on meile praegu teadmata.“
Finn võtab hoogu ja saadab üle laua teele korraliku hoobi. Tema rünnak ei jõua sihini, aga pastapliiatsitega anum kukub põrandale. Geoff haarab tal käest. Finn istub toolile tagasi ja hingeldab.
„Kuradi värdjas,“ teatab ta. Tal ei ole meeles, millal ta viimati vandus. Isaac vandumist ei kannata ja sellepärast ei ole Finnil see enam kombeks. Aga Ali vannub küll nagu voorimees.
„Rahuneme nüüd kõik maha,“ manitseb Jones. Tema tasane hääl mõjub mõlemale rahustavalt. Ta ütleb: „Finn, ma tean, et see on kohutav ehmatus, aga ma olen kindel, et me saame Ali tagasi. Me teame, kus ta on.“
„Kas tõesti?“ Finn püüab olla salvavalt sarkastiline, aga naine paistab tema küsimust sõna-sõnalt võtvat.
„Nojah,“ vastab Jones. „Ali on 1850. aasta jaanuaris kusagil Hawk Streetil, London E2.“
„Suurepärane,“ kostab Finn. „Mille pärast ma nüüd siis üldse muretsesin?“
„Finn, ma toon ta tagasi.“
„Kuidas?“ küsib Finn. Talle jõuab kohale, et teatud mõttes ta isegi usub, mida talle räägitakse.
„Kogu meeskond töötab selle kallal ööd ja päevad,“ vastab Geoff.
„Kogu meeskond?“ imestab Finn. „Kolm inimest?“ Tal ei ole usku sellesse erakordsete politseinike ekstratõhusasse meeskonda, mille liige on ka Ali, kes ei oska ilma kõrvalise abita isegi oma arvuti salasõna vahetada.
„See ei ole ainult kolm inimest,“ ütleb Jones. „Siin majas on kõik korrused täis pühendunud professionaale, kes selle projektiga tegelevad.“
„Seega kõik need teised firmad – Niffenegger and Co …?“
„See on lihtsalt meie omavaheline nali,“ vastab Jones.
Neli Pevensie last, lumine mets, faun ja kõnelev lõvi. Minek teise maailma läbi riidekapiseina.
Jones ütleb veel vaiksema ja sumedama häälega kui enne: „Me võime saata kellegi Alit otsima.“
„Kas see tähendab, et see inimene tuleb saata 1850. aastasse?“
„Jah.“
Ruumis võtab maad vaikus. Finni teadvusse jõuab jälle see surin, nõrk elektriline heli, mis paistab kumisevat just teadvuse piiril.
„Mispärast just 1850. aasta?“ küsib ta. Ta ei oska oodata, et see küsimus sunnib Geoffi ja Jonesi omavahel ärevalt pilke vahetama. Jälle surinaga täidetud vaikus. Siis ütleb Geoff: „Meie tööst teab loomulikult valitsus kõige kõrgemal tasandil.“
Finnil ei ole aimu, kuidas see asjasse puudub. Siin ei paista olevat tegemist üksnes Geoffi sooviga oma kõrgel tasemel sidemetega hoobelda. Ta ootab.
„Nii et kui me saime taotluse Isaac Templetonilt,“ ütleb Geoff, „siis tundsime, et peame asja tõsiselt kaaluma.“
Finn kuuleb seda nime nii sageli, et otsekohe ei jõuagi see talle kohale. Alles mõne sekundi pärast ta kohmab: „Oodake. Misasja? Kes?“
„Teie töötate Isaaci juures, kas pole?“ märgib Jones.
„Ma olen üks ta nõunikest,“ vastab Finn. „Geoff, mida kuradit Isaacil selle kõigega tegemist saab olla?“
„Isaac palus uurida tema esivanema Cain Templetoni juhtumit. Väidetavalt tappis Cain Templeton 1850. aastatel kolm naist.“
„Isaac palus teil seda teha? Isaac teab sellest? Isaac saatis minu ema sellele … sellele enesetapumissioonile?“
„See ei ole enesetapumissioon,“ rõhutab Jones. „Ma luban, et ma toon ta tagasi.“
Finn ei vaata tema poolegi. Ta vaatab Geoffile otsa, kes tunnistab peaaegu vabandaval toonil: „Ta palus, et läheks just tema.“
11. peatükk
Metroos istudes põrnitseb Finn üksisilmi enda ette. Tal on AirPodid kõrvas, aga ta ei kuula muusikat ega taskuhäälingut. Ta silmitseb enese ees olevat kaarti, kus märkab tuttavaid nimesid – Monument, Cannon Street, Mansion House, Blackfriars – ja tal on raske seda kõike uskuda. Ta ei usu, et Ali – tema ema – on praegu 1850. aastas ja kõnnib ringi rõivastes, mis on Londoni moekolledžis spetsiaalselt tema tarvis õmmeldud. See kõik on vale, mingi eriti peen pettus või kaval trikk. Ta vaatab oma peegelpilti, kui rong jaamadesse siseneb ja neist väljub, tema nägu peegeldub tellistest seintel, õllereklaamidel ja töökuulutustel. Kas on võimalik, tuleb talle järsku pähe, et ta näeb und? Finn võtab taskust pastapliiatsi ja vajutab sellega tugevasti peopessa. Otsekohe tunneb ta ilmselget valu. Rong on peaaegu tühi (see on see pikk rong, mis ei ole vaguniteks jagatud), aga üks naine paar istekohta eemal heidab talle uudishimuliku pilgu. Finn paneb pastaka ära. Tema peopessa on tekkinud musta pastapliiatsiga tehtud märk. See ei ole uni.
Aga kuidas saab see olla tõsi? Metroos välja pandud luuletused. Siin jaamas on astmeta peatus. Olge sisenemisel ja väljumisel ettevaatlik. Londoni tavapärased hääled ja rütmid. Finnile tulevad meelde Dina pisarad, Johni kallistus ja Geoffi kabinet: kirjutuslaud, kartoteegikapid, kalender ja metsaga pilt. See on reaalne maailm ja need on reaalsed inimesed. Ja nad tulevad talle rääkima, et tema ema on ajarändur.
Westminsteris väljub Finn rongist ja kõnnib parlamendihoonete poole. Esimest korda oma tööelus ei tunne ta hinges vaikset rahulolu, kui ta turvaväravast läbi lastakse. Finn kõnnib
mööda tahveldatud seintega koridore ja möödub surnud peaministrite portreedest. Ta näeb tuttavaid ajakirjanikke, keegi hüüab teda nimepidi, aga Finn astub edasi, kuni jõuab rohelise vaibaga kaetud koridori, kus asub Isaaci kabinet. Ta on üllatunud, kui kuuleb seest hääli. Tema arvates pidi Isaac olema veel vanglaametnike ühingus. Siis saab ta aru, et varsti on keskpäev. Geoffi ja Jonesi juures läks tal palju kauem aega, kui ta oli osanud arvata. Võib-olla on ka tema ajas rännanud? Ta hakkab naerma. Kuuldavale tuleb hüplev ja hüsteeriline heli, mis kõlab ka tema enda kõrvus tasakaalutult. Siis lükkab ta ukse lahti.
„Ma arvasin, et sa täna ei tule,“ ütleb Chibu.
„Kõik läks väga hästi,“ ütleb Piers. „Sinu pudru-nalja peale isegi naerdi.“
„Kuidas su emaga on?“ küsib Isaac. Ta manab ette säärase hooliva näo, mida Finn tunneb hästi. See tundub niisama ebasiiras nagu iga teisegi poliitiku ilme, aga kui Geoff ja Jones tõtt räägivad, siis peab Isaac teadma, et tema ema on tõsises ohus ja just tema ise on ta sellesse olukorda pannud.
„Isaac?“ küsib Finn. „Kas me saaksime omavahel rääkida?“
Isaac nõustub nii kiiresti, et Finn saab aru: see peabki olema tõsi.
Kui uks selgelt hämmeldunud Chibu ja Piersi taga sulgub, vaatab Isaac Finnile oma „kaastundliku konservatiivi“ pilguga otsa – päevastes telesaadetes mõjub see ilme nii hästi. Kauaks see aga nii ei jää. Finn ei tea, mis tema enda näost paistab, aga see sunnib Isaaci oma kirjutuslaua taha taganema, umbes nii, nagu oli teinud Geoff.
„Ma sain just kokku Geoff Bastianiga,“ ütleb Finn. „Kohal oli ka Serafina Pellegrini. Sina tunned teda ilmselt Jonesi nime all.“
Isaac ei vasta. Ta hakkab keerutama oma pitsatsõrmust, aga kutsub end siis ilmselge pingutusega korrale.
„Mu ema on kadunud,“ ütleb Finn. „Ma arvan, et sa tead, miks.“
Isaac istub ja hõõrub silmi. Ta ütleb: „See tundub sulle kindlasti uskumatu. Minule igatahes alguses tundus.“
„Ma arvan, et mu ema elu on ohus,“ ütleb Finn. Ta on seisma jäänud – talle tundub, nagu annaks see talle eelise. Ta on Isaaciga sama kasvu, aga poliitikud paistavad alati kuidagi pikemad välja. Nüüd vaatab Finn tegelikult oma ülemusele ülalt alla. Kas tema kuulsad tumedad juuksed ei hakka mitte natuke hõrenema?
„Kui ma tollest seltskonnast ja sellest, mida nad teevad, esimest korda kuulsin,“ räägib Isaac, „mõtlesin, et see peab olema mingi nali. Nojah, sellest ajast peale, kui ma olen valitsuses ametis, olen päris hullumeelseid asju teada saanud … Siin kuuleb igasugu saladusi ja see hakkab tõsiselt närvidele käima. Aga see … Kas sul ei olnud tõepoolest aimugi, millega Ali seal tegeles?“
Finnile ei meeldi Isaaci hääletoon, mis annaks nagu mõista, et Finn oleks pidanud teadma, kuidas tema ema tööülesanded viivad teda mitte näiteks Whitechapelisse, vaid üheksateistkümnendasse sajandisse. Ta vastab järsult: „Me kumbki ei räägi oma tööst.“ Ehkki Ali siiski räägib. Ta räägib, kuidas Dinal mõni kohting põhjalikult aia taha läheb ja kuidas Bud püüab vene keelt õppida. Ta räägib, et Geoff käib kaalujälgijates ja John AA-s. Aga ta ei ole kunagi maininud Jonesi ega rääkinud Finnile, et ta ajas rändab.
„Sinu ema on tähelepanuväärne naine,“ ütleb Isaac. See vihastab Finni rohkem kui kõik varasem kokku. Isaacil ei ole mingit õigust tema ema imetleda ja temast niisuguse omanikutundega rääkida.
Finn vastab: „Sinu pärast ei pruugi ma teda enam kunagi näha.“
Isaac võpatab ja asetab käed uuesti silmadele. „Geoff Bastian ütleb, et ta ei ole ohus. Ta ütleb, et nad toovad ta tagasi.“
„Nii et sa rääkisid Geoffiga ja mitte minuga?“
„Mulle öeldi, et ma sinuga sellest ei räägiks,“ vastab Isaac nii kiiresti, et Finn on peaaegu valmis talle ütlema: „Ära jäta muljet, nagu sa asuksid kaitsepositsioonile. Enne vastamist oota veidi.“
„Kes seda ütles?“
„Geoff. Serafina – Jones – oli ka seal. Nad lubasid, et toovad Ali tagasi. Jones tundus olevat selles väga kindel.“
„Ma arvan, et neil ei ole vähimatki aimu, mida ette võtta,“ kostab Finn.
„Geoff ütles, et nad saadavad talle kellegi järele. John Cole on väga kogenud mees ja ta on ju ka endine kriminaaljälituse inspektor.“
„Ta on alkohoolik,“ teatab Finn. Tal on kõrini sellest, et tal tuleb kõigi saladusi hoida.
„On või?“ küsib Isaac. „Seda ma ei teadnud.“
„Seda, mida sa ei tea, on päris palju,“ ütleb Finn. Midagi niisugust ei ole ta Isaacile kunagi varem öelnud, ehkki on seda sageli soovinud, aga Isaac vastab peaaegu alandlikult: „Sul on õigus.“
See suudab Finni õiglast viha lahutada. Ta võtab istet.
„Mispärast sa seda tegid, Isaac? Miks sa saatsid mu ema 1850. aastasse? Geoff rääkis, et sa kirjutad oma perekonnast raamatut, aga see ei saa ju olla ainuke põhjus.“
Vastuseks tõmbab Isaac lahti ühe varasemalt justiitsministrilt päranduseks saadud kentsaka kirjutuslaua sahtlitest. Ta võtab välja pappkausta ja asetab selle enda ette lauakattele.
„Minu esiisa Cain Templeton oli silmapaistev mees,“ ütleb ta. „Ta oli amatöörarheoloog, kollektsionäär ja kunstimetseen.“
„Geoff ütles, et peale selle süüdistatakse teda kolme naise tapmises,“ ütleb Finn. Tal ei ole Isaaci perekonna kuulsusrikka ajaloo tarvis tuju. Eelmisel nädalavahetusel East Deanis kuulis ta sellest juba niigi piisavalt.
Isaac ei vasta. Ta paneb käed kausta peale. „Üks kõige tähelepanuväärsemaid asju on Caini juures see, et ta pidas päevikut. Siin on selle ümberkirjutus.“
Ta võtab kaustast ühe A4 suuruses lehe ja ulatab selle Finnile. Üks lõik on rohelisega ära märgitud – niisugust rohelist kasutab Isaac oma kõnetekstidele märkmete lisamiseks.
Täna nägin ma jälle Alisouni. Temas on midagi mõistatuslikku.
Ma ei tea, mis see on. Ta paistab olevat saabunud jumal teab kust, aga niisugust kõnet ja maneere nagu temal ei ole ma ühegi naise juures varem märganud. Ja siis veel tema välimus. Ta ei ole enam noor, aga ometi õhkub temast veidrat vitaalsust. Ma tean, et ta on lesk, ja täna ta mainis, et tal on poeg, kelle nimi on Phin. Ta rääkis mulle, et Phini isa oli
El Vis – see on ilmselt mingi võõramaine nimi.
Finn vaatab Isaacile otsa ja tunneb juba teist korda sel päeval, et tahaks tema kallal füüsilist vägivalda tarvitada. „Sa teadsid,“ ütleb ta. „Sa teadsid, et see nii lõpeb.“
12. peatükk
„See lõik tuli mulle meelde alles siis, kui ma Ali nime kuulsin,“ ütleb Isaac. „Siis ei suutnud ma enam vastu panna soovile, et selle retke teeks just tema. See tähendab, et see pidi nii minema. See asi oli nagu juba toimunud.“
„Kui sa arvad, et see su süüst vabastab,“ kostab Finn, „siis seda ei juhtu.“
„Aga see on nii olnud,“ ütleb Isaac lehte kausta vahele tagasi pannes. „Siin on tõend.“
Finn tunneb jälle, et oleks nagu karussellil. Kas see kõik on ette määratud? Kas Ali peabki nüüd 1850. aastasse jääma? Oh taevas, võib-olla ta abiellus Cainiga ja Isaac on Ali lapselapselapselaps? Aga see ei saa nii olla. Ali sündis 1972. aastal Hastingsis. Finn on näinud fotosid, millel ta on tema vanaema ja vanaisa majas.
„Aliga oli alati üks igavene häda,“ on vanaema ikka öelnud, aga mitte ilma imetluseta hääles. Finni ema on olemas ja teda ähvardab oht. Finn klammerdub selle külge ja karussell aeglustab käiku.
„Mida sa nüüd edasi teed?“ küsib Finn. „Kuidas sa Ali tagasi tood?“
Isaac laiutab käsi. „Mina ei saa midagi teha. Geoff ja Jones ütlesid, et …“
„Alati on midagi, mida sa saad teha,“ ütleb Finn. Kui viimased aastad on talle üldse midagi õpetanud, siis kindlasti just seda.
„Ma ütlesin Geoffile, et ta võib selleks piiramatult ressursse kasutada, aga tegelikult oleneb kõik Jonesist.“
Finnile tuleb meelde see pikka kasvu ja hüpnotiseeriva häälega naine. Ta kujutab ette, kuidas ta Isaaci oma lummusse sai, aga tegelikult räägivad nad siin ikkagi Finni emast.
Isaac ütleb: „Geoff ütles, et nad saavad saata John Cole’i Alit päästma … ära tooma. Ma tean, et sa ütlesid, et John on … et Johnil on omad probleemid, aga Geoff paistab teda täielikult usaldavat. John on Aliga koos töötanud.“
Johni usaldab ka Ali. „Ta on minu töine abikaasa,“ on ta mõnikord öelnud, „mitte et ma üldse enam mingit abikaasat vajaksin.“ John saatis Finnile pudeli šampanjat, kui Finn Isaaci juurde tööle sai.
Isaac vaatab kella. „Anna andeks, Finn …“
Kas Isaac kavatseb tõesti nüüd kogu asja sinnapaika jätta?
No muidugi. On ju reede. Teda ootab tema valimisringkond.
Reedel kell kaks on igal parlamendiliikmel tunne, nagu teeks ta ületunde.
„Sa pead minema,“ ütleb Finn.
„Miranda jõuab kohe siia.“
Miranda on Isaaci naine. Ehkki ta kuulub vaieldamatult kõrgklassi, ei ole ta muidu hoopiski selline, nagu võiks oodata. Ta on jurist ja tal paistab olevat kogu aeg kiire. „Ta näeb natuke seda moodi välja, nagu ei oleks ta kunagi juukseid kamminud,“ ütleb Chibu, „ja ta riided on alati kortsus. Ma ei kujuta ette, miks Isaac temaga abiellus.“ Finn saab sellest aru küll, sest Miranda on oma blondide lendlevate juuste ja kõige muuga äärmiselt veetlev.
„Nii et nõnda see kõik nüüd jääbki,“ ütleb Finn. „Head aega ja kahju, et su emaga nii läks.“
„Võta ja proovi natuke puhata,“ soovitab Isaac. „Ma luban, et järgmiseks nädalaks on kõik korras. Ali on tagasi ja tal on, millest rääkida.“
Ta ütleb seda nii, nagu tunneks ta Alit Finnist paremini. Finn püüab välja mõelda sobivalt hävitavat vastust, kui Miranda sisse tormab.
„Kallis,“ ütleb ta Isaacile. „Palun vabandust, et ma hiljaks jäin. Need pagana advokaadid. Oh, palun vabandust …“ Ta teeb näo, nagu oleks alles nüüd Finni märganud. „Tere, Finn. Palun vabandust, et ma segan. Oli tore sind eelmisel nädalavahetusel näha.“
„Ka sinuga oli tore kohtuda.“ Finni ennastki üllatab, et ta on midagi niisugust veel suuteline kuuldavale tooma.
„Sa peaksid jälle East Deani külla tulema.“
„See oleks tore.“
„Meil on suvel külarahvaga kriketivõistlus.“
„Tundub väga äge.“
„Kas ma segan teil riigiasjade arutamist?“ küsib Miranda. „Kas ma ootan väljas?“
„Ei, kõik on korras,“ kostab Finn. „Ma arvan, et me oleme lõpetanud.“
Parlamendihoone ees väljakul, kus Finni ümbritsevad turistid ja jälgib heasoovlikult Nelson Mandela, toksib ta telefoni: „Hawk Street E2.“ Teda jahmatab, kui lähedal see on Ali kontorile Whitechapelis. Tal pole vaja teha muud, kui District Line’iga tagasi minna. Kas sellest on abi, kui ta näeb kohta, kus Ali väidetavalt parajasti viibib? Finn ei tea, aga ta peab midagi tegema või kuhugi minema. „Igasugune reisimine on ajas rändamine.“ Just nii oli Jones veidi aja eest öelnud. Finn mõtleb, et ainult tänu naise häälele jättis ta tema peale karjumata. „Ära ütle asju, mis kõlavad nii, nagu pärineksid need mõnest inspireerivast tsitaadist.“ Aga Jones on teadlane ja kui Isaaci uskuda (Finn heidab pilgu Victoria-aegsele uusgooti stiilis hoonele enda selja taga, nagu suudaks see tema usku kinnitada), on ta leidnud viisi, kuidas füüsikaseadusi muuta. Finn ei saa arugi, kuidas ta metroojaama jõuab või rongi peale läheb. Ta istub mingis hämus nagu zombi. Sel moel sobib ta sinna hästi. Töölt tulevate rahvahulkade jaoks on kell veel liiga vähe ja enamik reisijaid on nagu mingis vahepealses seisus, kõrvaklapid peas ja ajataju kaotanud.
Whitechapelis heidab Finn pilgu telefonile ja hakkab siis siniseid täppe mööda Hawk Streeti poole sammuma. Seal avaneb talle tavapärane Londoni tänavapilt: autod, palju prahti ja kiirtoidukohad. Finn sunnib end üles vaatama. Ühel pool teed on rida kenasid neljakorruselisi hooneid. Ehkki nende kohal kõrguvad kaks tornmaja, on neis siiski tunda ammuste aegade suurt joont. Finn astub lähemale, ületades jupi kõnniteed, mida parasjagu remonditakse, ja vaatab nende hoonete ees üles. Geoff maja numbrit ei maininud. Kas Ali on seal mõne akna taga? Finn ei ole kunagi arvanud, et tema psüühikaga peaks midagi korrast ära olema. Ta ei usu tähemärkidesse ega vaimudesse. Cosima ütles talle ükskord, et ta on tüüpiline Jäär, ja Finn ei saanud aru, kas naine tegi nalja või mitte. Tal ei ole tunnet, et ema võiks ühes neist majadest viibida. Tal on meeles, et kui Ali veel koristamas käis ja tema oli emaga kaasas, tundis ta kohutavat hirmu, kui lasi ema silmist ja kaotas ta nende firmade lõpututes koridorides ära. Praegu on sama lugu. Segu paanikast, agorafoobiast ja kõrgusekartusest. Ta hakkab loendama Inglismaa valitsejaid alates William Vallutajast – seda nõksu õpetas talle kunagi isa.
William II, Henry I, Stephen ja Matilda … „Ettevaatust!“ Mees elektrilisel tõukerattal teeb tema poole vihase žesti, ehkki eeskirjade järgi ei tohiks ta kõnniteel sõita ja pealegi seisab Finn paigal. Aga niisugune igapäevane agressiivne käitumine toob Finni endasse tagasi. Seal, kus on Ali, elektritõukse ei ole. Mis seal siis on? Hobutõllad ja suure esirattaga jalgrattad? Finn tegi ajaloos koolilõpueksami, aga selleks tuli õppida peamiselt teravilja impordipiiranguid üheksateistkümnendal sajandil ja Vene revolutsiooni. Ta ei suuda ette kujutada, kuidas oleks seal olla, aga see on nähtavasti Inglismaa haridussüsteemi süü ega puuduta sugugi teda ennast.
Finn kõnnib tagasi metroojaama. Sügavalt oma skeptilise hinge põhjast püüab ta saata Alile sõnumit: „Emps, kõik on korras! Me toome su tagasi.“ Ajalehe Big Issue müüja soovitab
tal püüda rõõmsam olla, sest võib-olla ei lähegi asjad nii halvasti, nagu praegu tundub.
Finn sõidab paar peatust – Whitechapelist Bow Roadile. Nüüd on rongis juba rohkem rahvast, sest paljud lõpetavad reedeti tööpäeva varem, ja nii ei püüagi ta istuma saada, vaid kõigub vaguni kõikumisega kaasa. Kui ta maa peale tagasi jõuab, näeb ta metroo väljapääsu juures organisatsiooni Historic England silti: „Bow raudteejaama lasid 1850. aastal käiku ettevõtted West India Dock Company ja Birmingham Junction Railway.“ Finn peatub nii äkki, et titekäru sõidab talle jalgadesse. 1850. Kas see on kokkusattumus või järjekordne tõend, et Isaacil on õigus: see kõik on juba olnud. Hetkeks omandab sünge jaamahoone Victoria-aegsed võlvid ja tornid. Finn raputab pead ja suundub Tesco Metro poole. Talle tundub, et täna kuluks küll pudel veini ära.
Kell on kõigest kakskümmend minutit kolm läbi, aga Ali tänaval tuled juba põlevad. Ridamaja näeb sõbralik välja. „Neis majades elasid kunagi tikuvabriku töölised,“ oli Ali Finnile rääkinud, kui nad tema kraami sisse kolisid. „Kas sul on meeles, et ma rääkisin sulle tikuvabriku tüdrukute streigist?“
Finn seda ei mäletanud, aga ta teadis, et Alile meeldiks olla seotud tõelise töölisklassi ajalooga. Ta püüab meelde tuletada, millal see streik oli. Kui 1850. aastal, siis läheb asi päris põhjalikult käest.
Terryl on teda nähes hea meel. Ta tiirleb Finni jalgade ümber, hüppab siis köögiletile ja hakkab temaga oma veidras siiami kasside keeles rääkima. Finn annab Terryle süüa ja teeb endale tassi piparmünditeed. Isegi kui maailm on pea peale pööratud, ei saa ta enne kella kuut jooma hakata. Finn hindab enesedistsipliini. Tema vanemad tegid kõik, mis nende võimuses, aga oma elu kumbki päris kontrolli alla ei saanudki: Ali oli kolm korda abielus, Declan vahetas pidevalt töökohti ja kujutas ette, et järgmises ametis saab ta rikkaks. Neljateistkümneaastaselt –selleks ajaks olid tema mõlemad vanemad teist korda abielus –otsustas Finn ise enda mentoriks hakata. Ta pidas oma õppetöö
korraldamiseks päevikut ja märkis sinna üles ka selle, mida ta sõi ja kui palju sporti tegi. Niisugune lähenemine tõi kaasa suurepärased eksamitulemused ja mõõdukalt obsessiivse isiksuse. Nüüd püüab Finn seda ravida, pannes oma päevaplaani kirja ajad, mil ta võib olla impulsiivne. Tema viimane tüli Cosimaga oli 2024. aastaks kavandatud üllatuspuhkuse pärast. Finn joob teed ja püüab päevasündmusi järjestusse seada.
Ta kujutab ette, nagu paneks ta need oma päevikusse kirja.
Ta taipab, et päevikupidamine on tema ja Cain Templetoni ühine joon.
9.00
Kohtumine Geoffi ja Jonesiga. Sain teada, et Ali on 1850. aastas kaduma läinud.
12.00 Kohtumine Isaaciga. Sain teada, et Cain Templeton on Alit oma päevikus maininud.
14.00 Käisin Hawk Streetil.
15.30 Jõin teed.
Eelmisel õhtul oli Finn istunud köögis, söönud röstsaia ja muretsenud Ali pärast. Nüüd on ta veel rohkem kui mures.
Ta kõigub hüsteeria ja meeleheite vahel. Siis taipab ta, et tal on kõht tühi. Hommikusöögist on juba tükk aega möödas –nüüd on aeg veel röstsaia süüa. Ehkki Finn ostis kraami, millest õhtul valmistada tervislik vokiroog, leiab ta end suundumas leivakasti poole ja haaramas järgmist veidi kõvaks läinud saiaviilu. Ta ootab, et röster teataks saia valmimisest, kui kuuleb koputust uksele. Terry laseb kisa lahti ja Finn saab aru, mida ta silmas peab. Ka tema loodab, et mingi täieliku ime läbi on seal Ali.
Läbi ukseklaasi kogukat kuju nähes saab Finn aru, et Ali see ei ole, aga kui ta ukse lahti teeb, leiab ta sealt oma üllatuseks Geoff Bastiani, kes naeratab närviliselt, veinipudel käes.
„Tere, Finn. Ma mõtlesin, et sulle tuleks seltsi pakkuda.“
13. peatükk
Finn ärkab laupäeva hommikul üles, suu kuiv ja raskus rõhumas rinda. Kas nüüd siis ongi käes? Kolmekümneaastaselt infarkt? Lisaks veel mingi halbaennustav urin. Kas see tõesti tuleb tema enese seest? Aga ei, see on Terry, kes on end tema rinnale lamama sättinud ja nurrub. Hetkeks vaatab Finn kassi hämmastavalt sinistesse silmadesse, siis sirutab Terry käpa ja patsutab Finni kergelt põsele, enne kui omaenese asju ajama kaob. Finn toetab pea uuesti padjale – voodipesu ei ole tal ikka veel õnnestunud leida. Plekk laes ei tundu enam nagu Tšiili. Nüüd on see nagu mingi nägu, Elizabethi-aegse otsast kitseneva habemega. Finn paneb silmad kinni ja mõtleb, et kas tal läheb nüüd süda pahaks. Kui palju nad Geoffiga eile õieti jõid? Mõlemad pudelid punast veini ja siis veel natuke Ali puhkuselt kaasa toodud ouzo’t. Pole ime, et ta tunneb, nagu oleks tal surm suu ääres. Finn püüab ju ka joomist piirata. Korralikult purjus ei ole ta olnud ülikoolist peale.
Ilmselt on ta uuesti magama jäänud, sest kui ta silmad lahti teeb, paistab ribakardinate vahelt sisse ere päikesevalgus. Finn haarab telefoni järele. Pool kümme. Sõnumid on tulnud Chibult ja Piersilt, lisaks uudiseid paljudelt infokanalitelt, mida ta jälgib. Finn neid ei vaata. Ta ajab end püsti ja läheb vannituppa. Tal on hädapärased pesemistarbed kaasas, vähemalt on tal omaenda hambahari, aga raseerija ja habemeajamisgeel on mõlemad paremaid päevi näinud. Dušš aitab hästi pohmelli vastu, aga tunne, kui ta paneb uuesti selga eilse särgi ning jalga eilsed alukad ja püksid, on ikka hirmus küll. Ta peab oma korterisse tagasi minema ja sealt riideid tooma. Ta võiks ju Terry kaasa võtta – lõppude lõpuks on kass
tema juures elanud –, aga miskipärast on Finnile ülitähtis, et kass jääks Ali juurde.
„Me saame ta tagasi,“ oli Geoff eelmisel õhtul öelnud. „Ma tean, et see kõik tundub nagu oletamine ja maagia, aga tegelikult on selle taga väga täpne füüsika, mis väidetavalt tundubki natuke nagu nõiakunst. Me oleme plaaninud nii, et John läheb väravast läbi esmaspäeval.“
„Miks esmaspäeval?“ küsis Finn. Tema tuju muutis õhtu jooksul mitu korda suunda, kõikudes vaenulikkuse, hirmu, optimismi ja kohutava sentimentaalsuse vahel. Seda küsis ta siis vaenulikkuse faasis.
„Jonesil läheb asjade ettevalmistamisega veel päev või ka paar. Pealegi on Johnile vaja Victoria-aegseid riideid ja ta peab ka üheksateistkümnenda sajandi elust üht-teist teada saama.“
„Kas ema sellega kah tegeles?“ küsis Finn.
„Muidugi,“ vastas Geoff. „Tema valmistas ennast väga põhjalikult ette.“
See oli veider õhtu, mõtleb Finn voodi alt sokke otsides. Ega ta Geoffi eriti hästi ei tunne, aga talle paistab, et pitsa, veini ja ouzo toel said nad niimoodi jutule, et see oli nende mõlema puhul ebaharilik. Geoff rääkis Finnile, kui väga ta Bobbyst puudust tunneb ja kuidas ta annaks mida iganes, kui temaga veel kasvõi tunni koos saaks olla. Finn rääkis Geoffile, et talle ei meeldinud kumbki ta võõrasisa, aga ka tema enda isa ei olnud talle eriti lähedane tundunud. Tal on meeles ka see, kuidas Geoff rääkis eriti lüüriliselt sellest, kui taibukas on Jones. „Sa oled temast pimestatud,“ ütles Finn talle. Ta sai juba ainult ühe kohtumise põhjal selle Itaalia füüsikuga Geoffi suhtumisest aru, ja see ei olnud pannud teda neid kumbagi usaldama.
Sokkide juures tuleb Finnil igatahes piir ette. Ta läheb Ali tuppa, lootuses sealt üks paar tema omi laenata. Oma kasvu kohta on Finnil väikesed jalad ja ta loodab, et võib leida sokid, mis talle jalga lähevad. Ali magamistoas on veider olla, seal on tema voodi William Morrise tekiga, hooletult tooli peale visatud riided (ilmselt tunneb ta trenažöörist puudust) ja voodi
kõrval kummuli Sally Rooney romaan. Akna juures põrandal on hiiglasuur vaas. Kummutil on Terry ja Finni raamitud fotod. Finni oma on tehtud tema korteri rõdul, juuksed on tal pildil pikemad kui praegu ja ta naeratab laialt – enda arvates täiesti mõttelagedal moel. Finnist on veel üks pilt, sellel on ta viieaastane ja istub karusselli hobusel. Finn ja Ali elasid Stratfordis korteris, Finn oli just kooli läinud ja Ali töötas koristajana. Koolivaheaegadel oli tal kombeks Finn endaga tööle kaasa võtta. Finnil on meeles, kuidas ta ühes hiiglasuures elutoas tolmuimeja seljas ringi sõitis, aga enamasti tähendas see ootamist, istumist pildiraamatuga trepil ja hiljem koolitööde tegemist mõne võõra laua ääres. Ali käis koristamas ka kontorites, seal oli miilide kaupa halli vaipa ja halvaendeliselt vinguvad liftid. Võib-olla just sellepärast Finnile liftid praegugi ei meeldi.
Kui Chibu kuulis, et Finni ema oli kunagi koristaja, ütles ta: „No see on temast nii vapper – üksikema, kes töötas, et oma laps üles kasvatada. Kas pole vägev, kui kaugele ta nüüd on jõudnud?“ Chibu pidas koristamist alandavaks tööks ja Ali praegust ametit selle juurest pääsemiseks, aga Finn teab, et Ali ei pidanud sel moel elatise teenimist sugugi halvaks. „See on aus amet,“ oli tal kombeks märkida. Sedasama ta politseitöö kohta alati just ei öelnud.
Ali meigipeegli nurga vahele on torgatud veel üks foto – see on polaroid. Sellel on nende meeskond mingil jõulupeol. Alil ja Dinal on peas paberist kübarad, Budil fessi tüüpi peakate, mis on ühe kõrva peale vajunud. Geoffil on seljas jõuludžemper. John on neist ainus, kes näeb kaine välja – arvatavasti tänu AA-le. Kui sellelt pildilt tuleks välja valida inimene, keda saata oma ema päästma, oleks see kindlasti John. Aga see, et ema hoiab fotot kohas, kus ta seda iga päev näeb, tuletab Finnile meelde, kui tähtsad on Alile tema töökaaslased. Ta mõtleb, et nad ei jäta teda hätta.
Finn leiab paari Ali sokke ja paneb need jalga. Nende soojus tundub lohutav, sest Finn ei ole Ali keskküttest veel sotti saanud ja majas on väga külm. Alumiselt korruselt kostev
etteheitev hala meenutab Finnile, et on aeg Terryle süüa anda. Ja ka ise midagi süüa. Voki valmistamiseni ta eelmisel õhtul ei olnud jõudnudki. Südaööl olid Geoff ja Finn tellinud pitsat ja kui ta lahtisi karpe näeb, hakkab tal süda natuke läikima. Aeg teha veel röstsaiu. Ta sööb parajasti köögileti ääres, kui keegi uksele koputab. Jälle Finni süda võpatab. Kas Ali? Nad tormavad koos Terryga eesukse juurde. Seekord paistab läbi klaasi kaks kuju.
Finn teeb ukse lahti.
„Finn Kennedy? Mina olen seersant Mary O’Brien Ida-Sussexi kriminaaljälitusest ja see on konstaabel Josh Franks. Kas me võime sisse tulla?“
Kõigepealt mõtleb Finn, et asi peab olema Alis. Arvatavasti teab Londoni politsei nende üksusest ja uurimistööst. Aga siis mõtleb ta – Ida-Sussex?
Uksel seistes laseb ta politseinikud sisse. Nad on mõlemad erariides ja ehkki Mary näitas talle oma töötõendit, ei uurinud
Finn sellel olevaid üksikasju. Mary on arvatavasti umbes kolmekümnendates eluaastates ja tal on lihtne lühike soeng, mis näeb siiski üsna stiilne välja. Josh paistab olevat Finnist noorem, tal on akne ja tuustis kikkhabe. Tema jätab Finn otsekohe kõrvale.
Mary istub diivanile ja viipab Finnile, et too võtaks samuti istet. Josh jääb ukse juurde seisma. Finn tunneb, kuidas temas hakkab endast märku andma uus ärevushoog.
„Kas te oskate arvata, mispärast me siin oleme?“ küsib Mary.
„Ei,“ vastab Finn. Tal ei ole kavas Alit mainida, enne kui nad ta ise kõne alla võtavad.
„Te tunnete Isaac Templetoni, eks ole?“
„Jah.“
„Mul on kahju, aga ma pean teile teatama,“ ütleb Mary häälega, millest on selgelt kosta, et nii väga kahju tal sellest siiski ei ole, „et eile öösel mister Templeton mõrvati.“
Karussell läheb uuesti käima. Finn jõuab napilt alumise korruse vetsu, enne kui oksendama hakkab.
14. peatükk
ALI
1850
„Ma teatud mõttes kollektsioneerin kunstnikke.“
Alile kerkib silme ette formaldehüüdis hulpiv aju ja talle tuleb meelde, millisel peaaegu imetleval toonil oli Isaac kirjeldanud oma esiisa kui kollektsionääri, kes kogus naisi. Ta vaatab enda jalge ees lebava naise surnukeha. Tema juuksed heidavad punakaspruuni helki, mida on vahel ka poeetiliseks peetud, kuid mis praegu verest tumedaks tõmbub. Üks väljasirutatud käsi on vahakarva valge, selle pihku paistavad olevat surutud tumedamad juuksed. Ali tahaks, et ta saaks selle tõendusmaterjalina kriminalistidele uurida saata.
Ali küsib: „Kas keegi peaks kutsuma Peeli mehed?“
Ta on enda üle uhke, et tal Sir Robert Peeli moodustatud politseiüksus meelde tuleb. Aga kas „kutsuma“ oli õige tegusõna? Alile seostub sellega mobiiltelefon, aga 1850. aastal kutsuti politseid arvatavasti hoopis nii, et tehti aken lahti ja hüüti.
Cain Templetonil ei paista olevat mingit kavatsust seda teha. „Mis sellest kasu oleks?“ küsib ta. „Vaene tüdruk on surnud.“
„Kas te ei taha teada saada, kes seda tegi?“ küsib Ali.
„Ma tean seda niigi,“ vastab Templeton. „Selle naise tappis Thomas Creek.“
„Kas teil on selle kohta tõendeid?“
Templeton naeratab, tema vuntsiotsad tõusevad. „Tõendeid? Mida peaks üks daam tõenditest teadma?“
Kas ta oleks pidanud mõnd muud sõna kasutama? Nojah, igatahes nüüd on juba liiga hilja. Ali küsib: „Kuidas te teate,
et Thomas Creek tappis selle nai… selle daami? Mis tema nimi õieti oligi? Ettie?“
„Ethel Moran. Teda hüüti Ettieks. Ma tean, et Ettie tappis Thomas Creek, sest ta on üks kõlblusetu mees.“
Kui politseitöö olekski nii lihtne, mõtleb Ali. Ometi oli tal Londoni politseis tõepoolest kolleege, kes olid valmis inimese süüdi mõistma tema moraalsete tõekspidamiste pärast. Või ka tema nahavärvi pärast.
„Kas te tundsite miss Moranit?“ küsib Ali. Ta ei ole unustanud, et on siin selleks, et Cain Templetonilt tõendusmaterjali koguda, mitte uurimist algatada. Ettie Moran on rohkem kui sada aastat surnud. Kui Ali nõuaks nüüd, et politsei tema surnukeha üle vaataks, ei muudaks see midagi. Isegi kui nad oleksid seda valmis tegema.
„Ma olen temaga mõne korra kohtunud,“ vastab Templeton muretult. Ali arvates igatahes liiga muretult. „Ta oli päris kenakene.“
„Mispärast te nüüd, kui ta on tapetud, siin olete?“ küsib Ali. „Kas te kuulsite, et ta karjus?“
Nüüd jääb Templeton teda uudishimulikult silmitsema.
„Te esitate päris palju küsimusi,“ märgib ta. „Kas mina võin ka omalt poolt midagi küsida? Kes te olete?“
„Ma olen Alison Dawson. Missis Dawson. Ma …“ Nüüd hakkab ta improviseerima. „Ma tahaksin tuba üürida.“
„Siis teil küll vedas,“ tõdeb Templeton. „Sest see tuba jäi just äsja vabaks.“
„Ettie tuba?“
„Ei. Creeki tuba. Seesama tuba siin.“
Kas Templeton ei vaevu tõesti isegi põrandat ära koristama, enne kui tuba välja üürima hakkab, mõtleb Ali. Igatahes ei kavatse ta selleks siia jääda, et teada saada. Ta korjab oma seelikud kokku ja valmistub lahkuma, kui kuuleb midagi, mis paneb tal vere tarduma. All lööb kell esimest, teist ja siis kolmandat korda.
„Mida kuradit!“ ütleb Ali, unustades kõik, mida talle on õpetatud. „Kas kell on kolm?“
Cain Templeton pahvatab naerma. Paistab, et Ali meeldib talle. „See kell käib viis minutit ette. Hüvasti, Alison.“ Seda viimast ütleb ta juba Ali seljale, sest Ali on teel trepi poole. Ta tormab alla Victoria ajastule selgelt sobimatul viisil, tõstes seelikuid peaaegu pihani. Ta lükkab ukse lahti ja libiseb, külg ees, mööda jäist tänavat. Liiklust on nüüd juba rohkem, mitu vankrit veereb mööda ja kusagil müütab tänavakaubitseja valjuhäälselt oma kaupa, aga juba Ali näebki kohta, kust ta lume eemale lükkas. Ta jookseb selle poole ning ettevaatlikult ultraviolettvalgust näidates seab jalad täpselt õigesse asendisse. Ta kontrollib kella. Kahe minuti pärast kolm. Ta ootab. Noh, Jones. Hakka juba pihta, rändurite ingel. Ali ootab, kuni tänavakaubitseja hõiked muutuvad lähenedes arusaadavamaks: „Kuumad lambajalad. Penni eest kaks tükki!“ Ta seisab paigal, kui kaks naist ja väike poiss temast rüseledes mööda trügivad, ilmselgelt elevil võimaluse üle niisugust delikatessi osta. Ta seisab seal ka veel siis, kui nad oma auravate nutsakatega tagasi tulevad. Aja nool ei ole seekord märki tabanud.
Ali ei tea, kui kaua ta seal seisab. Vankrid veerevad kolinal mööda teed ja pritsivad tema seelikud porisegust lobjakat täis, jõmpsikad tormavad mööda, et osta suurepärast kraami kuumade lambajalgade müüjalt, kelle asemele asub varsti juba küpsekartuleid müütav naine. Keegi ütleb: „Vaata seda naist, kes seal seisab,“ ja ainult üks inimene küsib, kas ta vajab abi. „Jah,“ tahaks Ali sellele lahke näoga naisele öelda, „mul on vaja tagasi 2023. aastasse pääseda.“ Aga selle asemel raputab ta pead ja vastab: „Aitäh, ei.“ Vähemalt ei kasutanud ta sõna „okei“. Kõnelemine sunnib Alit endale oma olukorrast aru andma. Ta taipab, et tal on kohutavalt külm ja ta peab kuhugi sisse minema. Kuna ainus maja, mida ta teab, on Hawk Street 44, kõnnib ta tuldud teed tagasi, komberdades oma külmunud jalgadel greifikujulise koputi ette.
Ukse ees jääb ta seisma. Kaks meest tulevad ebamugava kandamiga alla, tassides majast välja kasinalt voodilinaga
kaetud koormat. Ali näeb punaseid juukseid ja paljast jalga. Ettie surnukeha asetatakse lahtisele vankrile ja mehed ronivad vankri eesmise ääre peale. Kutsar laksab ohjadega, vanker läheb mööda munakivisillutist rappudes liikvele ja koolnu viiakse minema. Ali tõstab pilgu ja näeb, et ukse pealt jälgib seda
Cain Templeton.
„Missis Dawson! Te otsustasite naasta.“
Ilmselt märkab mees midagi tema näos, sest ta tuleb trepist alla ja võtab Alil käsivarrest kinni. „Aga te olete ju täiesti külmunud. Tulge sisse.“
Ali laseb Templetonil juhatada end tahveldisega eesruumi.
Kusagil mängitakse jälle klaverit. Templeton viib ta väikesesse elutuppa, kus kaminas põleb tuli. Ali pannakse kamina ette istuma, talle antakse põlvedele tekk ja Templeton laseb ühel nähtamatul teenijal tuua kannu teed.
Ali on külmast põhjustatud tuimuse eest peaaegu tänulik. Aga kui tee temasse eluvaimu tagasi toob, naasevad kosena ka mõtted. Ta on 1850. aastas lõksus. Kas ta omaenda ellu üldse tagasi pääsebki? Kas ta kunagi veel oma poega näeb? Mõte Finnist toob talle pisarad silma.
„Kulla missis Dawson,“ ütleb Templeton hääletooniga, mis tundub Alile isegi tema praeguses olukorras liigselt familiaarne. „Ma saan aru, et te olete hädas. Kas te saaksite sellest mulle rääkida?“
„Ma pidin kellegagi kokku saama,“ ütleb Ali. Jälle tunneb ta, kuidas omaenda hääle kõla talle lohutust pakub. „Ühe sugulasega. Aga ta ei ole saabunud.“
„Täna on reede,“ teatab Templeton. „Teed on rahvast täis. Maarahvas sõidab koju. Tehasetöölised lähevad kõrtsi jooma.
Võib-olla peetakse teie sugulast kinni.“
Hetkeks jääb Ali talle jahmunult otsa vaatama. Reede? Kui ta 2023. aastast lahkus, oli kolmapäev. Aga no muidugi, 25. jaanuar 1850 on ju hoopis teine nädalapäev. Talle ei olnud pähegi tulnud, et Jonesi arvutused ei lähe kalendripäevadega kokku.
Templeton silmitseb teda tähelepanelikult. Ehkki mehe ilme tundub lahke, jääb Alile mulje, et selle taga on ka midagi muud. Vist mingi valvsus, mis teeb Ali ettevaatlikuks.
„Kas ma saaksin täna ööseks siia jääda?“ küsib ta, ning lisab: „Mul on raha.“ Selle oli talle nii abivalmilt eraldanud kuninglik rahapaja.
„Aga muidugi,“ vastab Templeton. „Ma palun teenijatüdrukul toa ära koristada. Ärge muretsege, selle endisest asukast ei ole seal enam jälgegi.“
„Thomas Creekist?“
Templeton silitab oma vuntse, mis annavad talle nagu mingi Bondi pahalase ilme – see mõte tundub Alile oma suhtelises moodsuses lohutav.
„Creek on ohtlik mees. Ma tean, et tal on tulirelv. Kui te juhtute teda nägema, siis hoidke temast eemale.“
„Mis siis, kui ta otsustab oma tuppa tagasi tulla?“
„Sellesse majja ta juba naasta ei julge.“
See ei kõla väga julgustavalt. Alile ei meeldi mõte, et keset ööd võib tema tuppa tormata võimalik relvastatud mõrtsukas. Samuti vaevab teda, et ta peab nüüd Cain Templetonile teene võlgu jääma. Aga mida muud saaks ta ette võtta? Victoria-aegses Londonis ei tunne ta kedagi teist. Ta ei tea, mis temaga juhtub, kui Jones teda tagasi ei toimeta. „Ei ole võimalik, et midagi valesti saaks minna,“ oli Jones talle veel samal hommikul kinnitanud, „sest see kõik on juba olnud.“ Ali peab omaenda ajastusse tagasi pääsema, et ta saaks sündida 1972. aastal ja sünnitada 1992. aastal Finni. Aga mis siis, kui see ei õnnestu? Mis siis, kui see on uus reaalsus, milles Finni ei eksisteerigi? See mõte paneb ta õhku ahmima. Natuke teed loksub alustassile.
„Missis Dawson?“
„Palun vabandust. Mul on vist jaks täiesti otsas.“
„See on üksnes loomulik,“ ütleb Templeton. „Ma vaatan, kas teie tuba hakkab valmis saama.“
Ta lahkub toast. Ali kuuleb, kuidas kusagil mängitakse klaverit ja kusagil lööb kell neli.
15. peatükk
Ali ärkab koputuse peale. Veel unesegasena tundub see talle veider. Ta saab aru, et tal on hirmus külm, ja ta sirutab käe, et tekk paremini peale tõmmata. Tavapärase Egiptuse puuvilla asemel puudutab ta käsi võõrast, viledat ja karedat materjali. See tunne tuletab talle kohe kõik jälle meelde. Ta tõuseb tikksirgelt istuma. Ümmargusest kardinata aknast paistab sisse kahvatu talvepäike. Ali kummardub ettepoole ning näeb lumist tänavat ja vankri rattajälgi. Keegi mees kõnnib majast majja, käes pikk ritv, millega ta kopsib ülemiste korruste akende pihta. See selgitab koputust: ilmselt kopsiti vastu Ali all oleva toa akent. Victoria-aegne äratus. Mis kell õieti on? Ali teeb naeruväärt liigutuse, püüdes telefoni haarata. Seda tal muidugi ei ole. Aga tema ise? Kas ta ise üldse on olemas? Klaasi sisemisel küljel on jää. Ali oli läinud riietega magama –osalt sellepärast, et ta ei osanud välja mõelda, kuidas korsetti lahti saab –, aga tal on ikkagi külm. Ta mässib teki endale ümber ja vaatab toas ringi. See on kaldus laega pööning, seina äärde on seatud mõned mööbliesemed. Tema kohal kõrgub koletu riidekapp, tühja molberti kõrval seisab juba eile nähtud kanapee. Peale selle märkab Ali tualettlauda, mis paistab olevat sinna hiljuti toodud. Sellel on kann ja kauss, lisaks veel jalaga peegel. Järsku tundub Alile, et peab kindlasti oma peegelpilti nägema. Kui ta tallad põrandat puudutavad, tõmbuvad need külmast kokku. Eelmisel õhtul oli ta sukad ära võtnud, sest ei suutnud enam minutitki oma sukapaelu taluda. Sealsamas on väike vaip ja ta tõmbab seda enda poole, aga selle alt tuleb välja tume plekk. Kes seda tuba ka koristas, igatahes ei suutnud ta Ettie verd täielikult ära küürida. Ali lükkab teki kõrvale ja
Ta on elus, aga ta on 1850. aastasse kadunud. Lisaks on tal külm ja ta tahaks hirmsasti kempsu. Viimasest asjaolust saabki tema kõige pakilisem sundmõte. Hetkeks püüab ta aru saada, kus võiks olla vannituba. Siis tuleb talle meelde. Vannituba ei ole. Tal on voodi all ööpott. Ta kuuleb Elizabethi häält: „Väljas on kemps. Kõik, mis kehast tuleb, kukub lihtsalt selle alla auku. See on üsna hügieeniline, kui komposteerivat materjali on piisavalt. Või kui läheduses on sigu.“ Külmast värisedes õngitseb Ali ööpoti välja ja tõmbab alla oma ohtrate voltidega aluspüksid. Ta peaaegu soovib, et tal oleksid Victoria-aegsed autentsed alt avatud alukad – pole kahtlustki, et potti pissimine oleks nii palju lihtsam. Kui ta püksid uuesti üles tõmbab, tunneb ta end räpasemana kui enne. Ta astub kannu juurde, et end pesta, ent märkab, et see on tühi. Loomulikult. Ta oleks pidanud eelmisel õhtul vett üles kaasa tooma. Rikastel on arvatavasti teenijad, kes seda nende asemel teevad, aga kuigi ka selles majas on teenijatüdruk, on Ali rohkem kui kindel, et teda ümmardada see naine ei kavatse.
Eelmisel õhtul oli Cain Templeton käskinud teenija Claral Ali tuba valmis seada ja siis ise lahkunud. Kui Ali teda lahkumas nägi, oli see kohutav tunne. Cain Templeton oli ainus, keda Ali selles uues maailmas tundis, ning ta sidus teda Isaaci ja sel moel ka Finniga. Aga Ali ei saanud ometi paluda tal jääda. Tema arvates oli Clara nende suhet juba nagunii hakanud kahtlusega vaatama. Lõppude lõpuks ilmus Ali kohale jumal teab kust, tal ei olnud pagasit ega ka meessoost kaitsjat. Ta mõtleb, kas Templetonil võib ollagi kombeks eksinud naistele ulualust anda. Nagu oleks ta uus asi tema kollektsioonis. Clara oli pakkunud Alile mingit vesist hautist, mida ta oli söönud köögis – ainsas ruumis, mis oli nii soe, et tundus peaaegu hubane. Kui ta seal
Griffiths komberdab peegli juurde. Seal ongi tema ise, pruunid juuksed õlgadel laiali, nägu ärev ja pisike kärn kohas, kus varem oli ninarõngas. Talle tuleb meelde, kui lohutav oli talle tundnud eelmisel õhtul tema enese hääl. „Ma olen elus.“ Ali suust tõuseb sooja auru.
sõi, saabus kohale veel üks üürnik, missis Rokeby, kes hoidis süles last. Alile ta eriti tähelepanu ei pööranud, aga kui Ali tema ja Clara jutuajamist kuulas, sai ta teada, et missis Rokeby abikaasa Len oligi see, kes klaverit mängis. Ali küsis Claralt, kes veel majas number 44 elavad. Clara vastas, et tal ei ole aega istuda ja kuulujutte jahvatada, aga veidi leebudes soostus siiski möönma, et kahes toas elavad kunstnikud, kellest kumbki eriti korrapäraselt üüri ei maksa.
„Mister Templeton on liiga lahke.“
„Kas mister Templeton elab ka siin?“
„Ei.“ Clara paistab lausa šokeeritud. „Tema maja on Kensingtonis. Väga ilus koht. Enne ma töötasin seal.“
Ali mõtleb korraks, mis kõik need Londoni majad võiksid 2023. aastal maksta. See on sügavalt kapitalistlik mõte ja tal on selle pärast häbi. Ikkagi käib tal hetkeks peast läbi mõte, kuidas oleks, kui saaks osta 1850. aastate Pimlicos maja ja siis koju naastes võtmed Finnile ulatada.
„Aga Thomas Creek?“ küsib ta. „Kas tema on läinud?“
„Kadunud nagu tina tuhka,“ vastab Clara. „Ja hea, et temast lahti saime. Tema nurjatut nägu ei taha ma enam kunagi näha.“
Aga kui see märkus ja sellega kaasas käinud judin kõrvale jätta, tundub Alile, et Ettie surm ei ole selles majapidamises küll avaldanud eriti mingit muud mõju, kui jätnud põrandalaudadele pleki. Missis Rokeby ei olnud teda isegi maininud, tema mureks oli pigem see, kuidas leida lehmapiima oma lapsele. Alile tuli meelde vankri loginal minema viidud koolnu.
Ta mõtleb, et kuigi muud ju enam teha ei saa, tuleks tema arvates siiski välja uurida, kes Ettie tappis.
Sel hommikul ei ole detektiivitöö aga Ali prioriteetide nimekirjas eriti kõrgel kohal. Ta paneb mõttes oma tähtsamad asjad kokku. Kõigepealt on vaja süüa – võib-olla pakub Clara hommikusööki, eriti kui Ali annab talle mõne oma hoolikalt peidetud müntidest –, ja siis läheb ta uuesti sisenemispunkti. Ta peab jätkuvalt proovima, kuni Jonesil õnnestub ta tagasi toimetada. Võib-olla töötab värav täna pärastlõunal kell kolm.
See mõte võtabki võimust. Loomulikult, kinnitab Ali endale, nii see asi lahenebki. Kella poole kolmest seab ta end samasse punkti ootama. Seekord peab see toimima. Peab.
Valik tehtud, tunneb Ali end paremini. Ta otsustab minna alla, kallata ööpott kempsus tühjaks, pesta ja hankida siis midagi hommikusöögiks. Ali istub voodi peale ning tõmbab sukad ja saapad jalga. Kui ta siia kauemaks jääb, tuleb tal ka muid riideid leida, lisaks välja uurida, kuidas korsett lahti käib, aga ta kinnitab endale, et ei ole siin kauem kui täna kella kolmeni. Kindlasti mitte.
Tänu taevale on ööpotil kaas, aga ikkagi hakkab see kõik trepist alla minnes omajagu loksuma. Jälle mängitakse klaverit, aga maja teisi elanikke ei ole näha. Kell vestibüülis näitab pool kaheksa. Esimest korda märkab Ali, et numbrite kõrval on väikesed pildid, näiteks kaheteistkümne juures on näha, kuidas kuradikesed sikutavad meest põrgusse. Ali lükkab lahti ukse, mis tema mäletamist mööda pidi viima kööki. Ta kuuleb, kuidas keegi – arvatavasti Clara – seal ringi liigub, ja tunneb leivaküpsetamise lõhna. Tal hakkab kõht korisema. Sealsamas viib tellistest koridor köögist mööda tagumise ukse juurde. Väljas on kibekülm ja aeda katab paks lumi, aga sellel on näha jälgi, mis viivad puidust kuuri – seal peabki nähtavasti olema kemps. Ainus laik valgel on hunnik hõõguvat tuhka, millest tõuseb veidi suitsu. Keegi on siin eile õhtul nähtavasti midagi põletanud. Ali mõtleb, mis see võis olla.
Kuuri kõrval on tõenäoliselt kanala. Seest kostab kaagutamist.
Ali meelest on liiga külm, et linde välja lasta. „Võtke teatavaks, et teil on vedanud,“ teatab ta, „sest varsti hakatakse kanu ainult puuris pidama.“ Ta teeb kempsu ukse lahti. Sees on puidust istmega pott ja solgipang, milles on kraami üle valamiseks vesi. Ali hoiab hinge kinni ja ajab oma asja ära. Väljas kraani all pesemiseks on liiga külm, aga kui ta majja tagasi läheb, leiab ta sealt ruumi, kus on valamu, mitu vaskset vanni ja pesurulli. Ali peseb nägu ja käsi rohelise seebiga, millel on terav ja hapukas lõhn. Pärast seda tunneb ta end juba palju värskemalt.
Tagumise ukse juures on rida ööpotte ja ta jätab ka enda oma sinna. Siis otsustab ta kööki minna. Clara seisab pliidi ääres, missis Rokeby istub laua taga ja toidab pudelist imikut.
Clara ütleb pead pööramata: „Laual on leiba ja kannus on teed.
Kui tahate õlut, tuleb selle eest juurde maksta.“
Ali lõikab viilu leiba ja määrib sellele võid, mis on mässitud niiske linase kanga sisse. Tema üllatuseks ulatab Clara talle kausitäie putru.
„Aitäh,“ ütleb Ali.
„See maksab üks penn,“ teatab Clara.
„Kas ma võin hiljem maksta?“ küsib Ali. Tema raha on üleval, koos sprei ja ultraviolettlambiga karusnahast muhvi sisse peidetud. Veel üks asi, mis on Victoria ajastul teisiti: naiste rõivastel ei ole taskuid.
Clara ühmatab, nagu kinnitaks see tema kõige hullemaid kartusi, aga toitu ära siiski ei võta. Puder maitseb suitsuselt, aga soojus tundub mõnus. Clara keedab midagi raudpliidil, mis näeb välja natuke nagu trendika Aga pliidi tööstuslik versioon. Ali märkab, et koldes põleb tuli, ja kujutab ette, kuidas Clara pidi tõusma enne kukke ja koitu, et tuli üles teha.
Tänu pliidile on köök kindlasti maja kõige soojem ja mugavam koht. Seal on suur puidust laud ja puhvetkapp, millele on seatud sinise ja valgega portselan. Lakke on tõmmatud köied ning neil ripuvad ürdid ja suitsusink, lisaks rida palakaid ja põllesid. See näeb välja nagu paarislehekülg mõnes niisuguses ajakirjas, nagu Dina neid armastab, umbes nagu Farmhouse Chic, aga tegelikkuses on kõik siiski kuidagi teistmoodi. Võib-olla on asi lõhnas: süsi ja leib ja siis veel mähkmetes tite kirbevõitu hais.
Kõht täis, läheb Alil tuju paremaks. Ta tahaks kanget kohvi, aga tee on tumepruun ja paistab kofeiininälga kustutavat. Ta küsib, mis on lapse nimi, ja saab vastuseks, et Leonard, isa järgi. Pisikesele titele tundub see nimi veider, aga Ali oletab, et Finni peaks missis Rokeby – Marianne – vist lausa mingiks paganlikuks hüüdnimeks.
„Kas te käite siin kunstnikul modelliks?“ küsib Marianne Alilt, vaadates talle esimest korda otsa.
Ali naerab. See üllatab teda ennastki ja selle heli peale pöörab Clara pliidi juures ringi. „Ei,“ vastab ta. „Kes peaks tahtma mind maalida? Ma olen lesk,“ lisab ta, meeles Dulcie sõnad, „ja ma tulin Londonisse sugulastele külla. Tegelikult olen ma Hastingsist.“
„Te räägite imelikult,“ tõdeb Marianne, kes on noorem, kui Alile esialgu paistis, võib-olla kusagil kahekümnendates eluaastates. „Kas see on Hastingsi aktsent?“
„Jah,“ vastab Ali.
„Kust te mister Templetoni tunnete?“ küsib Clara.
„Ta oli mu kadunud abikaasa sõber,“ vastab Ali tagasihoidlikult pilku langetades. Tema arust on see kõige auväärsem asi, mida öelda, ja ta oletab, et Clara oma tööandjat nii palju austab, et ei hakka tema käest üle küsima.
„Mina olin kunagi modell,“ ütleb Marianne. „Kõik tahtsid mind maalida. Siis kohtusin ma Leniga.“ Ta ohkab.
„Kas ta on kunstnik?“ küsib Ali. „Ei,“ tuleb talle siis meelde, „ta on ju muusik.“
„Ta mängib väga ilusat muusikat,“ ütleb Marianne, „aga praegu on tal tööd ainult music hall ’is. Täna õhtul mängib ta päris hilja.“
Ali on üllatunud, et music hall oli juba 1850. aastal olemas. Ta oli pidanud seda pigem sajandivahetuse nähtuseks. Ta küsib, kus Len praegu mängib, ja talle vastatakse, et Canterburys. See teda palju targemaks ei tee. Ta saab aru, et mees mängib hilja sellepärast, et siin, Ali uues maailmas on täna laupäev.
Ali tahab veel midagi küsida, aga kuuleb eeskojast lärmi, uste paukumist ja valje hääli.
„See on ilmselt mister Tremain,“ ütleb Clara ja avab pliidiukse, et tuld segada.
„Oh heldeke,“ kostab Marianne.
Ali teab, et ta peaks hakkama uurimistööga tegelema, aga tal pole tahtmist köögist lahkuda. Mõni sekund hiljem läheb
uks lahti ja sisse astub romantilise välimusega habetunud mees, kes jätab väga trendika mulje.
„Ma lahkun sellest majast veel täna,“ teeb ta teatavaks. „Niimoodi ei lase ma ennast solvata.“
„Kindel see,“ vastab Clara. „Kas pakun putru?“
Mees võtab laua ääres istet, märkab siis Alit ja tõuseb otsekohe uuesti püsti.
„Frederick Tremain.“ Ta teeb kerge kummarduse. „Aga tavaliselt kutsutakse mind lihtsalt Tremainiks.“
Meestesse, keda hüütakse ainult perekonnanime pidi, suhtub Ali alati kerge kahtlusega. Tema arvates on see silmatorkavalt hea välimusega mees, praegu kõigest särgi- ja vestiväel, just seda tüüpi tegelane.
„Missis Dawson,“ ütleb Ali, ehkki tunneb, et see kõlab kuidagi valesti. „Ma olen siin ainult mõneks päevaks.“ Ta tõepoolest loodab, et see on tõsi ja kell kolm lahkub ta Clarast, Marianne’ist, beebi Leonardist ja kõigist teistest igaveseks.
„Mispärast seal siis karjuti?“ küsib Clara, tõstes saabunu ette kausi.
„Arthur süüdistas mind, nagu ei hooliks ma Ettie surmast. See vaene süütuke.“ Kuidagi suudab ta näole manada kaastundliku ilme ja toppida samal ajal suhu suure lusikatäie putru.
„Arthur on rööpast väljas,“ ütleb Marianne. „Ettie oli tema muusa.“
„Muusasid on igal pool jalaga segada,“ ütleb Tremain, ise üsna jõhkralt naerdes. Marianne pöörab pilgu ära.
„Kes siis teie arvates Ettie tappis?“ küsib Ali. „See on ju … Ma saabusin just siis, kui see oli äsja juhtunud … Ma nägin teda …“
„Mina oleks minestanud,“ ütleb Marianne, justkui oleks see olnud ainuke õige toimimisviis.
„Ma olen surma ennegi näinud,“ ütleb Ali. „Lesk nagu ma olen,“ lisab ta.
„Ettie tappis Thomas Creek,“ ütleb Tremain. „Seda teame me kõik.“
Ali kogemus ütleb talle, et kui kõik on tapja isikus ühel meelel, on neil enamjaolt õigus. Aga loomulikult ei ole tal siin tema jaoks uues maailmas ei mõrvade ega mõrtsukatega mingit kogemust.
„Arthur käitus minuga väga solvavalt,“ ütleb Tremain. „Ja siis tuli mister Templeton ja hakkas väga labaselt äriasjadest rääkima.“
„Sa tahad öelda, et ta palus üüri ära maksta,“ ütleb Clara.
Tremain ignoreerib seda märkust. Ali kasutab juhust ja tänab Clarat hommikusöögi eest. Ta pakub, et peseb oma söögiriistad ise puhtaks, aga Clara annab märku, et seda pole vaja. Ali lahkub köögist ja astub halli, kust leiab Cain Templetoni elavalt vestlemas ühe heledapäise mehega. Teda nähes jäävad nad vait.
„Missis Dawson,“ ütleb Templeton. „Ma loodan, et te magasite hästi.“
„Tõepoolest,“ vastab Ali, teadlik oma sugemata juustest ja läikivast näost. Talle tundub, nagu oleks roheline seep tema nahalt pealmise kihi maha pesnud.
„See siin on Arthur Moses,“ ütleb Templeton, „veel üks meie õnnelikust kambast.“
Arthur teeb selle peale mingit arusaamatut häält.
„Mida te siis tänaseks plaanite, missis Dawson?“ küsib Templeton, ilmutades enamat kui viisakat uudishimu.
„Ma lähen külla oma abikaasa perekonnale,“ vastab Ali, leides, et kõige parem on oma loo algsele versioonile kindlaks jääda.
„Kust nad pärit on?“ küsib Templeton.
„Bow’st,“ vastab Ali.
Templeton ja Moses vahetavad pilke. Ali mõtleb, milline võis Bow 1850. aastal välja näha; veel 1990. aastatel suhtusid inimesed East Endi kahtlusega. Nüüd on see muidugi põrgulikult trendikas. Mida need kaks meest arvaksid, kui Ali neile räägiks, et seal korraldati olümpiamängud?
„Ma soovin teile meeldivat päeva,“ kostab Templeton.
Ehkki see on selge märk vestluse lõpetamisest, Ali ei lahku. „Ma pean teile toa eest maksma,“ teatab ta.
„Kas näed, Moses?“ küsib Templeton. „Maailmas on veel ausaid inimesi. Selle võla tasumisega ei ole kiiret, missis Dawson.“
Alile ei meeldi sõna „võlg“, aga ta tänab ja hakkab mööda treppe – neid on nii palju! – üles oma tuppa minema. Seal võtab ta muhvi, mähib rätiku õlgade ümber ja asutab end minema, kavatsedes enne köögist läbi astuda, et Clarale ära maksta. Kui ta trepist alla tuleb, on kuulda klaverimängu, aga kaks meest on kadunud. Kell näitab üheksa, numbri juures on pilt, millel vankrit juhib torukübaraga luukere.
Lumisel tänaval on nüüd liikvel hulk hobuveokeid, mõned neist uhked kahel tasandil sõidukid, mõned aga lihtsad vankrid, mida veab üksainus hobune. Kõnniteed on samuti rahvast täis, tänavakaubitsejate juures on näha kiirustavaid jalakäijaid ja aega surnuks löövaid lapsi, lisaks vähemalt kolm lahtiselt ringi jooksvat koera. Alit tabab paanika: talle tundub, et nii ei leia ta sisenemispunkti. Eile oli ta seal siiski nii pikalt seisnud, et see paik on talle mällu sööbinud. Ali jõuab õigesse kohta ja hakkab lund eemale lükkama. UV-värviga tehtud märgid tulevad nähtavale.
„Hoi!“ See on toosama mees, kes müütas seal eelmisel päeval lambajalgu. Täna on ta korv täis apelsine. Selles ühetoonilises maailmas paistavad need nii erksat värvi, et võtavad Alil silmad pilkuma.
„Ma nägin sind eile,“ ütleb mees. Tal on armiline nägu ja silmakate, nii et ta näeb välja nagu piraat. „Sa seisid ligi tund aega sama koha peal.“
„Kas tõesti?“ vastab Ali, püüdes mõista anda, et ei ole sellest jutuajamisest huvitatud.
„Jah. Enne sind oli seal mees. Seisis just sealsamas, kus sina, ja siis kadus. Lihtsalt haihtus.“
„Kadus?“
Mees vahib teda niisuguse pilguga, nagu ei oleks tema olnud see, kes jutuajamist alustas. Siis hõikab ta valjusti: „Apelsinid! Maailma parimad apelsinid!“ Ja enne, kui Ali jõuab tema käest midagi küsida, on ta juba rahva hulka kadunud.
16. peatükk
Kell pool kolm on Ali laternaposti all tagasi. Tema enda kell paistab olevat seisma jäänud, aga kellal hallis oli väike seier olnud kusagil poolel teel kahe (surnuaed) ja kolme (vikatiga mees) vahel. Taevas on uuesti tumedaks tõmbunud ja tõotab uut lund. Ali leiab õige koha ja lükkab lume laiali. Varrukasse peidetud UV-taskulamp näitab ta jalajälgede kontuure. Neid nähes hakkab Alil süda peksma. Siin on tõend, et ta saabus siia eile ja ta on ajas rännanud. Ja kui ta sai ajas tagasi rännata, peab ta saama ka edasi rännata. Talle tuleb meelde tema esimene kord, kui ta püüdis 2020. aastal Londonis meeleheitlikult sillutises õiget kivi leida. Aga siis oli ta rännanud ainult nädala tagasi. Finn oli veel oma Pimlico korteris ja lockdown oli just algamas. Kõige hullem, mis sai juhtuda, võis olla mingi ebamugav déjà vu. 1976. aasta oli tundunud hirmutavam, aga siis oli kõik käinud nagu kellavärk. Nad olid Dinaga jõudnud sisenemispunkti ja täpselt õigel ajal oli Ali tundnud seda jahedat ja hetkeks vaaruma panevat tunnet, mis värava avanemisega alati kaasneb.
Pealegi ei olnud Ali 1976. aastas üksi. Tal on meeles, kuidas ta mõtles: kui ma siia maailma, kus ma ise olen veel neljaaastane, nüüd peaksin jäämagi, siis vähemalt on minuga Dina. Aga nüüd ei ole temaga kedagi. Ta seisab täiesti liikumatult ja väriseb. Tuul on tugevnenud ja tema ümber tuiskab lund. Ta ootab, et hakkaks vaaruma ja tunneks, et teda tõmmatakse tahapoole. Varsti on ta tagasi 2023. aastas, näeb busse ja Big Issue müütajaid. Ta läheb tagasi oma uude ja mugavasse kodusse, annab Terryle süüa ja helistab Finnile. Poeg ei saa isegi aru, et ta ära käis. Ali sulgeb silmad. Ta tunnetab
tulevikku ja tajub isegi selle lõhna: praetud toit ja vanillilõhnaline veip. Ta teeb silmad lahti. Tema ees seisab ikka Victoria-aegne laternapost ja kaugemal hõikab tänavakaubitseja: „Rannakarbid, ühe penni eest terve kvart.“ Võib-olla ei ole kell veel kolm – aga niipea, kui ta seda mõtleb, lööb kusagil läheduses kell. „Sa ei pea mitte minema,“ ütleb Bow’ suur kell. Ali ootab, närvid pingul. Ta tunneb, kuidas mööda ta põski voolavad pisarad. Ta seisab samas paigas, kuni kell lööb veerand neli.
Aeglaselt ja kangelt hakkab Ali liikuma. Millelgi ei tundu enam eriti mõtet olevat, aga kuna ta on ikka veel elus, peab ta ju midagi tegema. Kas tema kuju hakkab päevade möödudes ähmasemaks muutuma? Selles asjas jäi Jones häirivalt ebamääraseks. „Sa peaksid olema tahke,“ oli ta Alile öelnud, enne kui saatis ta 1850. aastasse, kaasas üksnes UV-lamp ja peotäis münte. „Kas ma jään tahkeks?“ oli Ali küsinud. „Ma arvan küll,“ vastas Jones, „vähemalt mõneks ajaks.“
Mida see „mõneks ajaks“ tähendab, mõtleb Ali. Ajaühikutes ei ütle see vastus midagi. Ta mõtleb kella taha jäetud kirjale. Millal Finn selle leiab? Vähemalt saab ta teada, kui väga tema ema teda armastab. Aga … Ta jääb keset tänavat seisma, nii et söevanker veereb talle peaaegu otsa. Kui ta siia jääb, siis kuidas saab Finn üldse sündida? Võib-olla on olemas niisugune 2023. aasta, kus neid kumbagi ei ole. Ta astub tagasi kõnniteele, kummardab ja hakkab oksele. „Purjus,“ tõdeb keegi sügavalt halvakspaneval toonil. Aga enamik inimesi ei pane teda jälle lihtsalt tähele. Viimaks ajab Ali end sirgu. Kui teda varsti enam olemas ei ole, siis praegu võib ta veel ikkagi kõndida. Tal on väga külm, eriti ülakehal. Jalgu kaitsevad arvukad seelikud, aga rinnakorv tundub olevat jääs. Kas see on külmal jaanuaripäeval väljas viibimise tavaline kaasnähe või märk sellest, et tal tuleb varsti tõepoolest kaduda? Selle peale tuleb talle meelde tänavakaubitseja.
Enne sind oli seal mees. Seisis just sealsamas, kus sina, ja siis kadus. Lihtsalt haihtus.
Clara oli sama öelnud Thomas Creeki kohta. Et ta oli kadunud ja Clara ei tahtnud tema nurjatut nägu enam kunagi näha. Kas on võimalik, et Creek oli enne teda väravani jõudnud? Jones oli alati selgitanud – kui ta üldse midagi selgitas –, et ajas teeb ta ruumi ühele konkreetsele inimesele. Ali lahkus 2023. aastast ja peaks saama sama teed mööda tagasi kulgeda. „Midagi ei saa valesti minna,“ oli Jones talle lubanud, kui nad tema väikeses kosmoseajastu autos linnaliikluses edasi sööstsid. Aga oli ikka läinud küll. Jones ei ole ilmeksimatu. See on selle asja juures peaaegu kõige vapustavam. Kas Thomas Creek, Victoria-aegne mees, võis leida sissepääsupunkti – peaaegu kindlasti juhuslikult –, ja väravast läbi pääseda? Kas ta praegu kõnnib mööda Old Kent Roadi, torukübar peas?
Mõeldes kõnnib ta edasi ja märkab, kuidas ta jalgadesse jälle mingi tunne tekib. Tal ei ole õieti aimugi, kuhu ta läheb, aga igatahes hoiab ta silmad lahti: ehk näeb ta seda lambajalgade meest. Ei tundu tõenäoline, et ta võiks mehe selles võõraid lõhnu täis hämmastavas maailmas leida, aga midagi peab ta ju ometi tegema. Võimalus asja uurida võib olla ainus, mis talle veel on jäänud.
Ta marsib maha mitu miili. Sellest, kui Elizabeth näitas talle Queen Marys üheksateistkümnenda sajandi Londoni kaarti, tundub möödas olevat terve igavik. Siis oli paistnud, nagu moodustaksid tänavad võrgustikke kirikaedade ja Shoreditchi laadi avarate platside ümber. Ali oli suutnud välja mõelda, kuidas minna Hawk Streetilt Mile End Roadile. Need piirkonnad olid saanud religioossed nimed, näiteks püha Matteuse ja püha Leonardi järgi, ning hilisematel kaartidel lõikas teed pooleks suur itta suunduv raudtee. Aga nüüd, kui ta on kohale jõudnud ja kõmbib mööda tänavaid juba lekkima tikkuvates saabastes, Ali seda korrapära enam ei näe. Ta möödub ridamajadest ja munakivisillutisega õuedest ning mida kaugemale ta jõuab, seda armetum kõik tundub. Viimaks leiab ta end teelt, mida ääristavad putkad, lettidel puu- ja juurvili ja lihakuhilad ning kirbe lõhna ja klaasistunud pilguga kalad.
Etniliselt on pilt nüüd kirjum, Ali märkab tikitud rõivaid, mis viitaksid nagu Lähis-Idale, ja kuuleb, kuidas kõneldakse heebrea, hollandi ja prantsuse keeles. Piraadi moodi silmalapiga meest ei näe ta kusagil.
Ali märkab naist, kes müüb käru pealt rõivaid. Kõige peal on lühike kapuutsiga mantel, seest karusnahaga vooderdatud. Ali küsib hinda, tunneb kergendust, et ta hääl veel töötab, ja kuuleb, et selle eest tuleb välja käia šilling. „Kurja tõbe sellest ei saa,“ sõnab naine julgustavalt. Ali kaalub, kas tal võiks olla oht jääda näiteks rõugetesse, mida tema enda aegses Suurbritannias enam ei esine. Mantli ostab ta igatahes ära, ise mõeldes, et ehk oleks pidanud tingima. Kui ta siia kauemaks jääb, tuleb hakata kokku hoidma. Selle mõtte tõrjub Ali siiski kõrvale. Jones toimetab ta siit minema. Ta peab sellega hakkama saama.
Peaaegu trotsist ostab Ali teiselt kärult ühe aluskleidi, öösärgi ja mõne paari sukki. Tegelikult oleks tal rohkem vaja veel põlvini aluspükse, aga ta ei näe, et keegi neid müüks.
Küll aga leiab ta üsna toreda ravimimüüja ning ostab paki hambapulbrit, mis tema meelest peaks käima hambapasta eest, ja väikese tüki seepi. See lõhnab nagu teepuuõli, mida ta oli ostnud siis, kui Finnil olid peas täid. Hambaharja ei ole, aga no küllap katsub ta siis sõrmega hakkama saada.
Nüüd läheb juba pimedamaks ja peagi hakatakse avama kõrtse. Nende valgustatud aknad näevad hubased välja, aga Ali märkab, et sees viibivad üksnes mehed. Tänavanurgal on pukklaud, millele on seatud kruusid, suur piimakann ja miski, mis näeb välja nagu teekeedunõu. Silt teatab: „Kruus kohvi –üks penn.“ Ali ostab kruusitäie kohvi. See maitseb imelikult, natuke nagu sigurite järgi, aga vähemalt on see soe. Ali tänab naist ja ulatab talle kruusi tagasi. Ta mõtleb, et ei tea, kas see enne järgmist kundet ka puhtaks pestakse.
Jälle on hakanud lund sadama ja Alil on mantli üle hea meel. Tõsi, ta on ajas kaduma läinud ning võib viibida elu ja surma vahelises tsoonis, aga vähemasti ei ole tal enam külm. Ta kõnnib edasi, pilk langetatud ja kapuuts pähe tõmmatud.
Keegi trügib temast mööda ja ta mõtleb, kas naistel on Victoriaaegsetel tänavatel ikka turvaline kõndida. Tema arvates mitte väga. Pimedal tänaval hüppas kusagilt välja veider kuju … ta haaras temast oma küünistega kätega kinni ja püüdis teda vägistada, seejärel hüppas üle müüri ja põgenes, ise naeru lagistades nagu mõni maniakk. Kas Alit kavatseb kõnetada Vedrujalgadel Jack või Peckhami kargav kummitus? Ta tõttab edasi. Tuimus hakkab lahtuma ja selle asemele asub paanika. Kus õieti on Hawk Street? Ta ei saa ju seda lihtsalt telefonist järele vaadata, aga muidugi ei ole tal ka Elizabethi kaarti. Kas ta peaks kellegi käest küsima? Ta valib välja auväärt ilmega naise, kes lükkab lapsevankrit. „Ei tea, kullake,“ kostab vastus, mida Ali ei soovinud sugugi kuulda, „ma ei ole siitkandist.“ Ali vaatab lapsevankri poole ja on valmis juba titte nunnutama hakkama, aga näeb siis, et vankris on süsi. „Peab kuidagi sooja sees hoidma,“ märgib naine justkui kaitsepositsioonile asudes. Ali mõtleb, et ei tea, kas tema süsi on varastatud.
Ta pöörab veel paar korda huupi siia ja sinna. Tänavad tunduvad nüüd lärmakamad ja kõrtsidest kostab muusikat. Kas see on mõni niisugune koht, kus Len mängimas käib?
Mängib kusagil kõrtsis joodikutele klaverit? Ali tunneb, et ta lausa igatseb maja number 44 järele – nii veider võib olla inimese aju.
„Missis Dawson? Alison?“
Kui Ali oma nime kuuleb, tardub ta paigale. Ta lükkab peakatte tagasi ja näeb endale naeratamas Cain Templetoni.
„Mida teie siin teete?“ küsib ta.
Templeton tundub üllatuvat. „See on minu maja,“ vastab ta.
Ali keerab ringi ja näeb, et ta seisab maja number 44 välisukse juurde viiva trepi ees. Kas see on nüüd näide Jonesi lubatud jumalikest võimetest? Kas mingi salapärane déjà vu on juhatanud ta mööda võõraid tänavaid oma ajutise kodu ukse ette?
„Olete midagi ostnud, nagu ma näen?“ märgib Templeton. Ta noogutab Ali pruuni paberisse mässitud pakkide poole.
Tema hääletoonist on kuulda, nagu tassiks Ali hulka Harrodsi või M&S-i kotte – olenevalt sotsiaalsest kuuluvusest.
„Ma eksisin ära,“ kostab Ali.
„Nojah, igatahes olete te nüüd kodus,“ ütleb Templeton soojusega, mis tundub ühtaegu nii lohutav kui ka halvaendeline. Mees pakub Alile oma käsivart ja koos astuvad nad trepist üles välisukse juurde. Templeton avab selle võtmega, mis tuletab Alile meelde, et temal endal ju võtit ei ole.
„Kas te jooksite minuga tassi teed?“ küsib Templeton elutoa poole viibates.
„Aitäh,“ vastab Ali. Alternatiiv oleks istuda oma toas ja ajada end mõtetega hulluks. Vähemalt saab ta nii teeselda, et uurib asjaolusid. Ja tee kõlab muidugi hästi. Kohvi maitse on tal ikka veel suus, ja midagi head selles ei ole.
Clara toob teed ja mingi liivakarva koogitüki. Ali peab aru, kas see võib olla ehtne Victoria-aegne biskviit. Kook näeb küll hoopis teistsugune välja kui see, mida valmistatakse „Bake Offi“ saates*. Ta võtab riideid natuke vähemaks, vabaneb mantlist, rätikust ja kübarast ning mõtleb, kas nii on mehe silme ees ikka viisipärane toimida. Templeton ei paista seda aga kuidagi märkavat ja Clara riputab tema märjad riided kamina ette nagisse. Alil on hea meel, et ta jõudis talle ennist raha anda.
Ali valab veidi kohmakalt teed ja kallab natuke ka pitsist laudlina peale. Cain istub tema vastas ja tundub teda jälgivat lõbustatud ilmel. Mehe kohalolu on üsna häiriv. Ali tajub tema füüsilist keha kehkjate Victoria-aegsete riiete all. Isaac oli välja näinud nagu mingi modell – liiga hea välimusega, et olla päris –, aga Cain tundub liigagi maine. „Kas leidsite oma perekonna üles?“ küsib Templeton. See küsimus tabab Alit otse südamesse. Tema perekond on Finn, kelle ta on kaotanud. Nojah, arvatavasti kuuluvad perekonna hulka ka tema vanemad ja vend, aga ehkki ta neid muidugi armastab, on ainus, kellel on tähtsust, ikkagi Finn.
* Briti telesaatesari, milles selgitatakse võistlejate seast välja parim harrastuspagar.
„Jah,“ vastab ta viimaks. „See oli …“ Mis see õige sõna nüüd võiks olla? „Neid oli meeldiv näha.“
„Meeldiv?“ Templeton naerab. „Kas asi on nii hull?“
Tema naer kõlab nii siiralt, et ka Ali naeratab. „Perekonnaga võib olla vahel raske,“ vastab ta.
„Päris kindlasti.“ Ali arvates on Templetonil ikka veel naeratus näol, aga niisuguste vuntsidega on sellest raske aru saada. „Kas teil on lapsi, missis Dawson?“
„Mul on poeg. Tema nimi on Finn.“
„Huvitav nimi. Kas see on tema isalt?“
„Ei, tema isa nimi oli Elvis.“ See vana nali mõjub Alile lohutavalt, aga talle tundub, et Templeton silmitseb teda üsna teraselt.
„Aga teil?“ küsib Ali. „Kas teil on lapsi?“
„Mul on viis last,“ vastab Templeton.
Sugupuus, mida Isaac Alile näitas, oli Cain Templetonil kaks last: Ephraim, Isaaci vanavanaisa, ja tütar, kelle nimi oli Imogen. Kas teised lapsed kõik surid varakult? Või ei ole ajalugu neid lihtsalt talletanud? Ali loodab, et tegelik põhjus on muu.
Templeton suvatseb armulikult teatada, et tema lapsed elavad koos nende emaga Sussexis, aga rohkem ei soovi ta oma järeltulijatest rääkida. „Räägime parem teist,“ paneb ta ette. „Te tundute huvitav.“
„Ma ei oska arvata, mispärast,“ vastab Ali. Talle ei tule tõesti pähe ainsatki põhjust, miks Templeton peaks tundma huvi temasuguse keskealise armetutes rõivastes lese vastu. Kui ta ei ole just avastanud, et temas on midagi veidrat – midagi, mis kinnitaks, et ta on väärt kuuluma tema kollektsiooni. See on häiriv mõte.
Templeton vaatab teda jälle sellesama pilguga, nõjatudes toolil tahapoole ja tõstes oma pikad jalad risti. „Kas te kavatsete pikemalt Londonisse jääda?“ küsib ta.
„Veel mõneks päevaks.“ Ali surub pöidlad pihku.
„See tuba on igatahes teie, nii kaua kui te seda soovite,“ ütleb Templeton.
„Kas olete kindel, et eelmine elanik ei taha seda tagasi?“
„Thomas Creek? Ei, siin maailmas me teda enam ei näe.“
Ali tunneb, kuidas tal tõuseb kananahk ihule. „Mida te sellega mõtlete?“
„Creek tappis Ettie ja siis tappis keegi tema. See on kõige lihtsam seletus.“
Kas ikka on, mõtleb Ali. Creeki kadumisele on tal mitu muudki seletust, kaasa arvatud võimalus, et mees kadus ussiauku, mis viis ta 2023. aastasse.
Ali istub seljaga ukse poole, aga Templetoni näoilmest saab ta aru, et keegi on tuppa astunud. Tema narritav lõbus olek on kadunud ja selle asemele on asunud midagi, mis pole enam sugugi nii heasoovlik.
„Arthur, kas sa otsid mind?“
Ali keerab ringi – korsetiga ei olegi see nii lihtne – ja näeb seal seismas Arthur Mosest.
„Ettie … miss Morani vanemad on siin.“
Templeton ohkab. „Eks ma pean siis nendega rääkima. Palun vabandage mind, missis Dawson.“
Ta lahkub toast. Ali loodab, et Arthur läheb temaga kaasa, aga mõne hetke pärast võtab see heledapäine mees Templetoni toolil istet ja haarab tüki kooki.
„Ei no ma ütlen,“ märgib ta, endal suu koogipuru täis.
„Te ju teate, et Templetoni ei maksa usaldada, eks ole?“
„Ma peaaegu ei tunnegi mister Templetoni,“ vastab Ali.
„Ta ei ole sugugi ohutu,“ ütleb Arthur. „Kindlasti mitte niisuguse lugupeetud naise jaoks nagu teie.“
Kas mina olen lugupeetud naine, mõtleb Ali. Talle tundub, et Arthurit ei saa väga tõsiselt võtta. Mehes pulbitseb mingi kaootiline ja kergekaaluline energia. Teisalt teab Ali ka ise väga hästi, et mõned mehed ei ole ohutud, ükskõik kas siis lugupeetud või mitte nii väga lugupeetud naistele.
„Mida te silmas peate?“ küsib ta. „Ta tundub olevat väga lahke. Lõppude lõpuks lubas ta mul siia jääda.“
„Kui ta lubas teil siia jääda,“ kostab Arthur, „tähendab see, et ta kavatseb teid kuidagi ära kasutada. Meie Tremainiga oleme kunstnikud. Len samuti. Templetonile meeldib kollektsioneerida kunstnikke.“
Jälle see sõna.
„Kui ma siia jõudsin,“ märgib Ali, „ütles keegi: „Veel üks kollektsiooni jaoks.“ Kas see olite teie?“
Arthur vaatab ukse poole, aga hääled tunduvad eemalduvat.
Ali mõtleb, kas Templeton viib Ettie vanemad üles tema magamistuppa, kus nende tütar tapeti. Aga ei. Ta kuuleb, kuidas välisuks avatakse ja siis jälle suletakse. Kuhu Templeton leinava paari õieti viib? Ali ei tea, aga nii tema kui ka Arthur tunduvad veidi rahunevat.
„Ei,“ vastab Arthur. „See tundub olevat sedasorti märkus, mille võis teha Thomas Creek.“
„Kas te oskate mulle mister Creekist veel midagi rääkida?“ küsib Ali. „Ma natuke kardan, et ta võib oma tuppa tagasi tulla.“
Arthur valab teed. „Ta ei tule tagasi.“
„Kuidas te võite selles nii kindel olla?“
Kas sellepärast, et ta põgenes 2023. aastasse?
„Ta tappis Ettie ja jooksis siis minema. Nii arvab ka mister Templeton. Ta põletas Creeki maalid aias ära.“
See siis selgitab suitsevat tuhahunnikut, aga mitte palju enamat. Ali väriseb kergelt. Kohutatud naise rolli etendamisega pingutab ta veidi üle, aga päris teeseldud tema hirm ka ei ole. Selles, kui kainelt räägivad teised üürnikud Thomas Creekist, on midagi hirmutavat, justkui oleks normaalne elada samas majas mehega, kes kolgib naise surnuks.
„Mis siis, kui ta tuleb tagasi ja tapab ka minu?“ küsib ta. Arthur lõikab endale veel tüki kooki. „Ma arvan, et teie ei ole ohus,“ vastab ta. Ilmselgelt ei ole see mõeldud komplimendina.
17. peatükk
Järgmisel hommikul ärkab Ali veel enne, kui aknale koputatakse. Kirikukellad helisevad ja need tuletavad talle meelde, et on pühapäev. Aknast sisse langev valgus on sinine ja justkui mitte siit maailmast pärit. Ali teab ka vaatamata, et lumi on ikka veel maas. Tal ei ole siiski enam nii külm, nagu oli eelmisel ööl, sest Clara oli andnud talle voodisse panemiseks kuumaks aetud telliskivi. Eile õhtul õnnestus tal korsett ära võtta, ehkki enda arvates tegi ta paela või paar ka katki, ja panna selga uus öösärk. See oli hämmastavalt soe, ehkki kogu see kangas kippus öösel tal jalgade ümber sõlme minema. Võib-olla just sellepärast magas ta hookaupa ning ärkas iga natukese aja tagant üles, mõeldes segaduses ja paanikas Finnile, Jonesile, Templetonile ja Thomas Creekile, kes kõik mööda kahekümne esimese sajandi Londoni tänavaid kõndisid. Ali ajab end istuli ja paanika võtab taas võimust. Jälle sirutab ta käe telefoni järele. Ta on olnud alati uhke, et ei ole oma telefonist samasuguses sõltuvuses nagu Dina ja Bud. Aga praegu annaks ta mida iganes, et näeks selle plastikust ümbrist, mida kaunistab Terry pilt (kingitus Finnilt). Ta ei olnud arugi saanud, kui palju ta kulutas ekraani vaadates aega, mängides sõpradega sõnamängu, guugeldades igasuguseid obskuurseid fakte ja mitmes WhatsAppi grupis lobisedes. Facebookis ja teistel sotsiaalmeediaplatvormidel ta ei ole, osalt oma töö tõttu, aga paistab, et ta on telefonist samasuguses sõltuvuses nagu mõni teismeline. Selles uues maailmas on tal nüüd tohutult aega, mil pole muud teha, kui istuda õhtul oma toas või lihtsalt oodata, kuni Clara tuleb toitu tooma. Mida Victoria-aegsed naised oma ajaga peale hakkasid? Ta kuuleb
Elizabethi häält. Te peate oskama valmistada kuuma vürtsitatud ja veiniga segatud piima, õmmelda ja lugeda meieisapalvet. Kas te neid asju oskate? Ükskõik mida ta palvetamisest ja õmblemisest ka ei arva, aitavad need igatahes aega täita.
Eelmisel õhtul oli Ali võtnud elutoas riiulilt ühe raamatu.
Charles Dickensi „Pickwick-klubi järelejäänud paberid“. Ta oli selle valinud oma vestluse tõttu Elizabethiga, pealegi tuletas sinine köide talle meelde raamatuid tema kontoris. Tõsi, Elizabeth oli talle öelnud, et Dickensit ei maksa usaldada, aga samuti oli ta öelnud, et Dickensit huvitas ajas rändamine. Võib-olla leiab Ali sealt mingeid nõuandeid, ehkki ta oli kahelnud oma suutlikkuses seda Victoria-ajastu kirjanikku mõista. Ali polnud oma lugemises kunagi kindel olnud. Tema lõpueksamite hulka oli kuulunud ka Inglise kirjandus, aga hinne jäi tal kehvapoolseks ja kumbagi ette antud raamatutest, „Jane Eyre’i“ ega „Suurt Gatsbyt“, ei olnud ta ilmselt lõpuni lugenud. Hiljem on ta siiski püüdnud seda tasa teha. Ta käib raamatuklubis ja loeb palju kaasaegset kirjandust. Klassikud on teda siiski alati heidutanud. Ülikoolis luges ta hulgaliselt pakse ajalooraamatuid, aga üheksateistkümnenda sajandi kirjandusse on ta alati suhtunud ettevaatusega. Seal on liiga palju Chuzzlewiti- ja Pumblechooki-nimelisi tegelasi, liiga palju surivoodistseene ja üleüldse liiga palju sõnu. Aga eile õhtul, kui ta istus oma toas, õlilamp kõrval, oli ta üllatunud, kui lihtne oli „Pickwick-klubi järelejäänud pabereid“ lugeda. Palju lihtsam kui mõnd hiljutist Bookeri võitjat. Tegelikult ajasid Samuel Pickwicki, Nathaniel Winkle’i ja Augustus Snodgrassi vägiteod ta valjusti naerma. Pikad laused lohutasid teda ja rahustasid hingamist. Kui silmad kehva valguse käes väsisid, tuli tal lugemine lõpetada, aga kui ta magama jäi, jooksis kogu lugu tal silme eest läbi.
Nüüd on ta aga ärkvel ja hirm on naasnud. Ta sirutab käe, et võtta rätik, ning soovib kogu südamest, et saaks puudutada Terry pehmet karva. Terryst tunneb ta sama palju puudust kui oma telefonist, ja peaaegu sama palju kui Finnist. Aga mingil
Elly Griffiths
veidral moel tundub kass olevat temaga. Ali kujutab ette, et näeb Terryt: kiire liikumine trepil, kahvatu päikesevalgus suletekil, vari tema järel tänaval kõndimas.
Ali võtab rätiku, mille ta laotas voodile ja mis on nüüd maha kukkunud, tõstab jalad suure kaarega laudpõrandale ja paterdab üle toa, püüdes hoolega hoiduda vaipa paigast nihutamast. Eelmisel õhtul oli ta üles toonud kannutäie vett, millega pesta, ja nüüd on sel õhuke jääkirme peal. Värisedes käib Ali ööpotil – seda on öösärgis palju lihtsam teha – ning peseb siis kaenlaalused, käed ja näo. Jääkülm vesi ja teepuuseep panevad naha kipitama, aga see on kõige põhjalikum äratus, mis Alile on üldse kunagi osaks saanud. See tuletab talle meelde neid inimesi, kes tikuvad alatasa rääkima oma kombest külmas vees ujumas käia. Kui Ali Hastingsis üles kasvas, nimetati avaveeujumist lihtsalt ujumiseks ja keegi ei osanud seda kuidagi eriliseks pidada.
Enne magama minekut oli Ali pesnud seebi ja veega puhtaks aluspüksid ning riputanud need Clara poolt lahkesti süüdatud tule ette kuivama. Need on veel kergelt niisked ja veidi suitsuse lõhnaga, aga vähemalt on need puhtad. Kuidas siin uut aluspesu hangitakse? Võib-olla tuleb naistel intiimsemad hilbud endal õmmelda. Kas sa õmmelda oskad? Ali ei suuda end sundida korsetti selga panema, seega jätab ta selle nüüd lihtsalt ära.
Ta peab nagunii sedavõrd palju rõivaid kihtimisi selga ajama, et ta loodab, et keegi seda ei märka.
Hommikurutiin on tal juba käes: tühjenda ööpott kempsu, pese pesuköögis käed ja mine siis kööki hommikust sööma. Täna on ta varasem kui eile, aga Clara on juba üleval ja kohendab pliidi all tuld. Marianne istub laua ääres, laps süles, ja koos temaga on üks mees, kes ei saa olla keegi muu kui klaverimängija Len. Ali oli ette kujutanud, et tegemist on järjekordse romantilise välimusega tüübiga, kellel on tumedad juuksed ja pikad kunstnikusõrmed. Selle asemel on Leonard Rokeby vanem lühikeste ja selgelt punakate juustega jässakas mees. Ta näeb välja nagu ragbimängija kostüümipeol.
Kui Ali sisse astub, tõuseb Len püsti – niisugune viisakus on Alile päris meelepärane – ja pomiseb midagi selle kohta, kui meeldiv tal on temaga tutvuda. Ali omalt poolt ütleb, et on nautinud tema klaverimängu.
„Mulle meeldib mängida uusi heliloojaid,“ ütleb Len. „Praegu mängin ma Schumanni laulutsükleid.“
Jälle tunneb Ali, kuidas teda jahmatab, et ta on sattunud maailma, kus Schumann on moodne ja võib-olla isegi avangardistlik helilooja. Klassikalisest muusikast ei tea Ali eriti midagi, aga talle tundusid need klaverihelid täiesti tavapärased ja sellepärast isegi rahustavad. Talle näis, nagu kuulaks ta mingit klassikaraadiot, ehkki tegelikult pidanuks olema tegemist pigem mõne moodsat muusikat esitava raadiojaamaga.
„Marianne ütles, et te mängite music hall’is,“ märgib Ali. Len vaatab naist etteheitva pilguga. „Need ei ole daamidele küll sugugi sobilikud kohad,“ ütleb ta seda teemat lõpetada püüdes. „Täna mängin ma püha Barnabase kirikus orelit. See on mulle rohkem loomuomane. Ja mulle makstakse selle eest,“ lisab ta juba teistsugusel toonil, „ma saan iga teenistuse eest šillingi.“
„Olgu Jumal tänatud,“ märgib Clara.
Nojah, täna on pühapäev, Ali kolmas päev 1850. aastas. Ta on ikka veel piisavalt tahke, et süüa putru, kõdistada last lõua alt ja lobiseda muusikast. Kui kauaks see nii jääb? Ja mis toimub 2023. aastas? Kas Finn on tema kirja juba leidnud? Kas Jones kavandab tema päästmist? Nende mõtete juures tundub Alil hakkavat pea ringi käima.
„Kas te ei tunne ennast hästi, missis Dawson?“ küsib Len.
„Kõik on okei,“ ütleb Ali. „Minuga on kõik korras,“ parandab ta end kohe.
„Ma ju ütlesin sulle, et ta räägib imelikult,“ märgib Marianne.
Oma tuppa tagasi jõudnud, hakkab Ali päevaks plaani tegema. Tal on hea meel, et tal oli taipu võtta kaasa märkmik ja pliiats, sest eile ta turuputkades mingeid kirjatarbeid ei märganud.
Paistab, et Victoria-aegset Rymansit ega Paperchase’i ei
ole lihtsalt olemas. Alil on ekstravagantne käekiri, aga ta püüab kirjutada nii korralikult kui võimalik, sest lehed on väga väikesed.
„Vaja teha,“ kirjutab ta. Otsekohe valdab teda samasugune kergendustunne nagu Dickensit lugedes: justkui oleks miski, mis oli temas krampi tõmbunud, nüüd lõdvenenud. Dina naerab tema tegemist vajavate tööde nimekirjade üle, aga kui sa ei ole kindel, kas sa enam olemaski oled, on päevakava koostamine vältimatu. Ali on otsustanud, et uurib Ettie surma, ja kui võimalik, siis ka Thomas Creeki kadumise asjaolusid. Ehkki Arthur oli eelmisel päeval Alile kinnitanud, et tema ohus ei ole, oli mees siiski kõhklema löönud ning varsti vabandanud ja kadunud, olles enne küll söönud veel tüki kooki. Ometi arvas Ali, et mehel oleks talle nii mõndagi rääkida.
Isaac Templeton oli talle oma peenes katusekorteris rääkinud, et tema esiisa kahtlustati Ettie Morani ja kahe nimetu naise tapmises. Ali peab aru, millal need kahtlused üldse võisid tekkida. Praegusel hetkel – kaks päeva pärast Ettie surma – ei arva keegi, et lahke majaperemees Cain Templeton võis Ettie tappa. Kõik kahtlused on suunatud Thomas Creekile, aga tema on salapärasel kombel kadunud.
Ali kirjutab tillukeste trükitähtedega: Ettie Moran. Siis lisab: Frederick Tremain, Arthur Moses, Marianne Rokeby, Leonard Rokeby, Clara. Ta proovib kõigi nende inimestega rääkida, alustades majakondsetest. Kell kolm läheb ta igaks juhuks tagasi sissepääsupunkti. Ali torkab märkmiku padja alla, sätib rätiku nii, et see ei näeks välja nagu poomisköis, ajab selja sirgu ja lahkub oma pööningutoast. Hawk Street 44 maja põhiplaani ta ikka veel päriselt ei mõista. Väljast paistab see nagu lihtne kast, kolm korrust kõrge, sümmeetriliselt paigutatud tõstandakendega ja Ali ümmarguse aknaga, mis on nagu silm katusel. Sees viivad aga trepid üles ja siis jälle alla, ilma et neil oleks selgelt tajutavat eesmärki; ülemise korruse tahveldises on tilluke uks ja toad on omavahel seotud. Alile tuleb meelde Bud tema
Doctor Who kruusiga. TARDIS* on teadagi seest suurem kui väljast. Siinse maja kohta see küll kehtida ei saa, aga ikkagi tahaks ta selle plaaniga tutvuda.
Frederick Tremaini tuba on teisel korrusel. Seda kuulis Ali Arthur Moseselt, kelle tuba on kohe tema oma kõrval. Oma üllatuseks leiab Ali, et kunstnikul on teda nähes peaaegu hea meel. Ta kutsub Ali sisse. Tal on suur kahe tõstandaknaga tuba, seal on kortsus voodiriietega magamisase ja kamin, mille võre peale on visatud riideid. Kui Tremain kuhja raamatuid eemale lükkab, pääseb põrandal veerema tühi veinipudel.
„Palun vabandust segaduse eest,“ ütleb ta, ehkki tundub selle üle pigem uhke. „Siin toas on tõesti suurepärane põhjapoolne valgus.“
Kogu ruum on täis kas molbertitel seisvaid või vastu seinu toetatud maale. Neil kõigil on kujutatud naisi, mõned neist noored ja mõned vanad, ning neid kõiki on maalitud erakordse vitaalsuse ja iseloomulikkusega. Ali peatub klaveri taga istuva blondi iluduse ees. Kohe on näha, et mängida naine ei oska, ehkki ta seda väga sooviks. Naise mõtted on mujal, pilk suunatud millelegi, mis jääb pildilt välja, üks käsi puhkamas sülle asetatud raamatul, teine kõhklevalt puudutamas nägu.
„Marianne,“ ütleb Tremain. „Oma parimatel aastatel.“
„See on Marianne? Missis Rokeby?“
„Jah,“ vastab Tremain. „Ta oli hea modell. Kahju, et …“ Mees jääb vakka. Millest tal on õieti kahju? Et Marianne abiellus Leniga? Et ta sai lapse? Et ta ei ole enam see iludus, kes pildilt vastu vaatab? Meg oli ükskord Alile üsna avameelselt jutustanud, kuidas tema abikaasa oli talle öelnud, et pärast seda, kui tal sündis kaks last – sellesama mehe kaks last –, oli ta kuidagi „jämedamaks läinud“. Ali oleks selle peale lahutanud. Ja see ütlebki tegelikult kõik. Alile tuleb meelde, kuidas Tremain oli märkinud – nüüd tundub talle, et ettekavatsetud jõhkrusega –, et muusasid on jalaga segada.
* TARDIS (Time And Relative Dimension(s) In Space) – väljamõeldud ajamasina ja kosmoselaeva hübriid Briti ulmesarjas „Doctor Who“.
„Kas teil Ettiest ka pilte on?“ küsib Ali.
„Jah.“ Tremain toob sohva tagant välja ühe lõuendi. Sellel on kujutatud punapäist naist aias. Erinevalt Mariannest on Ettie täiesti alasti.
„Ma kujutasin teda kui Eevat,“ ütleb Tremain. „Enne pattulangemist.“
Ali märgib, et Aadamat pildil ei ole. Ettie pooleldi pikkade juuste varju jäävas näos on midagi kurba. Ta näeb välja, nagu mõistaks, et teda kasutatakse ära.
Tremainile otsa vaatamata küsib Ali: „Kas te olite siin, kui Ettie tapeti?“
Tremain vaikib enne vastamist hetke ja tõmbub Ali meelest kergelt eemale, sest tema jalge all kriiksatab põrandalaud. „Jah,“ vastab ta. „Ma rääkisin köögis Claraga. Tegelikult püüdsin ma teda veenda, et ta mulle poseeriks. Minult on tellitud üks kõrtsistseen. Ma otsisin kedagi, kes kujutaks vana joodikut.“
Ali loodab, et oma palve Clarale sõnastas ta siiski veidi teisiti.
„Kes veel majas oli?“ küsib ta.
„Miks te seda teada tahate?“ uurib Tremain. „Üks daam ei peaks niisuguste asjade vastu huvi tundma.“
Ali keerab tema poole ja märkab oma kergenduseks, et mehe näol veikleb naeratus. Ta mõistab, et oli kogemata vääratanud ja esitanud küsimuse oma politseinikuhäälega.
„Kui mina siia jõudsin, oli Ettie just tapetud,“ vastab Ali. „See lihtsalt vaevab mind.“ Ta püüab näole manada hingestatud ilmet.
Tremain prantsatab voodile istuma ja tõmbab käega läbi pikkade tumedate juuste. Ali ei arva, et mees püüaks tahtlikult romantilist muljet jätta. Ta lihtsalt ei saa sinna midagi parata. Tegelikult kõlab Tremaini hääl tõesti murelikult, kui ta vastab: „Arthur oli siin. Ma tean, et ka Len oli siin, sest mul on meeles, et kuulsin klaverimängu. Ettie poseeris üleval pööningul Thomasele. Selles toas, kus teie praegu elate.“
Ali mõtleb oma toale, ümmargusele aknale ja kogukale riidekapile. Talle ei tundu, et Ettie vaim seal ringi hõljuks, aga nagu kõik tema abikaasad olid talle kinnitanud, ei olnud ta ka just eriti tundlik. Peale selle oli tal muudki, mille pärast muretseda.
Tremain jätkab nüüd juba peaaegu omaette pomisedes. „Ma kuulsin, kuidas keegi jooksis trepist alla. Siis, mõni hetk hiljem, saabus mister Templeton. Tema sammud tunnen ma ära. Ma tulin köögist välja ja nägin, kuidas üks naine läks trepist üles. See olite ilmselt teie.“
„Kas see olite teie, kes ütles: „Veel üks kollektsiooni jaoks“?“
„Ei, see ei olnud mina.“
„Kes see võis olla?“
„Ehk oli see Creek. Temal on just seda sorti huumorimeel.“
Arthur oli samuti arvanud, et see oli Creek. Aga need sõnad ei kõlanud nagu nali. Ta küsib: „Kas teie ei läinud üles asja uurima? Kui te samme kuulsite?“
„Ei. Siin majas alailma keegi tuleb ja läheb. Ma läksin kööki tagasi. Järgmine asi oli see, et Arthur kloppis ukse peale ja ütles, et Ettie on tapetud.“
„Kes teie arvates ta tappis?“
Veel üks tõmme läbi juuste. „Ei no muidugi Thomas Creek. Tal oli temaga mingi kinnismõte. Maalis teda kogu aeg.“
„Mis laadi kunstnik ta oli?“
Tremaini näole tekib põlglik ilme. „Creek oli väga toretsev, erksad värvid ja paljas naiseihu. Käsi ja jalgu ei osanud ta joonistada. Portreedega ta igatahes raha ei teeninud. See oli hoopis midagi muud.“
„Mis see siis oli?“ Ali ise ei oska seda küll arvata.
„Surnud lapsed,“ vastas Tremain.
„Misasja?“
„Kui mõni laps sureb – seda tuleb ikka ette, näiteks minu ema kaotas kolm last –, soovib perekond, et tema pilt jäädvustataks. Seda Creek tegigi. Ta joonistas surnud lapsi.“
„Kui kohutav.“ Aga juba seda öeldes mõistab Ali, et tal ei ole õigus. Elizabeth oli talle rääkinud, et Victoria-aegsel Inglismaal oli väikelaste suremus suur. Kui laps sureb, siis kes ei tahaks, et temast jääks alles pilt, mis teda meenutaks?
„See ei ole selline kunst, mis mulle meeldiks,“ ütleb Tremain. „Mõnikord soovib perekond, et nende surnud last kujutataks koos tema elus olevate õdede ja vendadega. Aga minu asi ei ole seda arvustada. Nüüdsel ajal on paljud piltnikud pühendunud surnute jäädvustamisele. Loomulikult on see odavam, aga portreega saab lapsele veidi värvi põskedele lisada ja luua illusiooni elust. Creek tundis seda kunsti hästi. Ma pean ütlema, et Creek ei olnud mees, keda oleks tohtinud leinavate naiste lähedusse usaldada. Ma arvan, et ta kasutas nende usaldust kurjasti ära.“
Alile jääb mulje, nagu oleks Creek olnud tõeline hurmur. Ta küsib Tremainilt, miks Creek tema arvates Ettie tappis.
„Väga lihtne,“ vastab Tremain kalgima häälega kui varem.
„Ettie ei olnud nõus tema armukeseks hakkama. Ta oli korralik tüdruk, maalt pärit. Creek ilmselt kägistas ta paljast pettumusest.“
Alil on endalgi ettekujutus meestest, kes tapavad naise oletatava seksuaalse pettumuse tõttu. Samamoodi meestest, kes jagavad naisi headeks ja halbadeks tüdrukuteks. Talle tuleb meelde, et Jane Campioni kirjeldati samuti kui maatüdrukut.
„Kes teile ütles, et ta kägistati?“
„Keegi seda jah ilmselt ütles. Võib-olla Arthur?“
„Ettiele löödi raske esemega pähe.“
Tremain jääb talle ammuli sui otsa vahtima. Nüüd mees enam väga baironlik välja ei näe.
„Kust teie seda teate?“
„Ma nägin teda. Verd oli väga palju.“
„Kui kohutav,“ ütleb Tremain hädiselt. „Mina kardan verd. Minu isa oli kirurg. Pole just eriti auväärt amet, aga nii see on.“
Kõik kirurgid, keda Ali on kohanud, on alati paistnud arvavat, et nemad kuuluvad ühiskonna tippu. Huvitav on
näha, kuidas Tremain oma seost selle meditsiinilise kutsega meenutades piinlikkust tunneb.
„Mu perekond ei kiitnud heaks, et minust saab kunstnik,“ ütleb Tremain, „aga see on mu kutsumus. Ja mul hakkab juba tellimusi tulema. Missis Dawson, ma tahaksin teid ükspäev joonistada. Me võime visandi praegu ära teha.“
„Ei, aitäh,“ vastab Ali.
Ta kahtlustab, et võib-olla otsib Tremain ikka veel modelli, kelle järgi kujutada vanemat joomakalduvusega naist.
Arthuri tuba on puhtam ja tema pildid – maotud akvarellid –avaldavad kindlasti palju vähem muljet. Alil on meeles, kuidas Marianne ütles, et Ettie oli Arthuri muusa. Ali kõõritab ähmaste piltide poole, püüdes näha, kas mõnel neist on kujutatud punapäist naist. Ta mõtleb, kas Tremaini muusa võis olla Marianne.
„Ettie pärast olete te ilmselt väga kurb,“ alustab ta.
Arthur pilgutab silmi, nagu oleks see mingi trikiga küsimus. „Jah,“ vastab ta viimaks. „Ta oli väga armas. Ja hea modell.“
„Ma nägin teda …“ Ali kaalub, kuidas end delikaatselt väljendada, „kui teda enam ei olnud. See ei lähe mul kunagi meelest.“ See vastab tõele.
„Mister Templeton palus mul aidata kanda tema … tema surnukeha … alla,“ ütleb Arthur vaikse värina saatel. „Teda oli kohutav näha, veri näol ja juustes …“ Ta pöörab kõrvale, olles ilmselt täielikult tunnetest vallatud.
Pärast aupaklikku pausi jätkab Ali: „Seega olite te siin majas, kui ta tapeti?“
„Ma olin siinsamas toas,“ vastab Arthur. „Maalisin. Mul oli üks metsamaastiku idee. Teate küll, niisugune pastoraalne idüll. Ma olin täiesti töösse süüvinud.“
Kas on võimalik nii põhjalikult puude maalimisse süveneda, et ei märka korrus kõrgemal sooritatud mõrva? Mingil põhjusel tuleb Alile meelde Geoffi kabinetis rippuv raamitud gravüür – metsalagendik ja läbi okste langev valgus.
Elly
Hetkeks tunneb ta Eel Streeti järele niisugust igatsust, et suudab vaevu rääkida.
Õnneks läheb jutuga edasi Arthur – see võib tähendada, et ka ta ise peab oma tunnistust liiga hapraks. Ehkki ta muidugi ei tea, et see on tunnistus. „Ma kuulsin lärmi ja et midagi kukkus, aga ma mõtlesin, et lihtsalt molbert läks ümber või midagi niisugust. Creek kipub kätega vehkima, kui ta töötab. Pealegi on ta sageli purjus. Asjad lähevad hõlpsasti ümber.
Siis kostsid trepilt sammud ja uks löödi pauguga kinni. Ma kuulsin, kuidas kell lõi kolm. See käib alati natuke ette.
Siis kohe koputas mu uksele mister Templeton. „Mul on teie abi vaja,“ ütles ta. Ta ei rääkinud mulle Ettiest ega väljendanud kurvastust. Ma pidin teda ise nägema.“ Mees hakkab uuesti värisema.
„See oli arvatavasti küll väga hirmus,“ ütleb Ali.
„Oli tõesti,“ vastab Arthur. „Me kandsime ta alla ja siis tulid surnukuuri mehed talle vankriga järele. Nad viisid ta minema. Eile tulid tema vanemad. Mister Templeton viis nad arvatavasti sinna.“
Sõna „surnukuur“ kõlas kohutavalt nagu mingis odavas kriminullis. Nagu „Mõrvad Rue Morgue’il“. Huvitav, kas see oli üldse selleks ajaks ilmunud?
„Eile te ütlesite, et teie arvates tappis Ettie Thomas Creek.“
„Jah, see on ainuke selgitus.“
„Kas on? Kui ma nägin Ettiet surnuna põrandal lamamas, oli selles toas ainult üks inimene. Cain Templeton. Eile ütlesite te mulle, et see mees ei ole päris ohutu. Võib-olla tappis tema Ettie?“
„Ei!“ Arthur paistab olevat südame põhjani nördinud. Ta tõuseb püsti ja teeb toas kiire ringi. „See oli Thomas Creek. Ilmselt püüdis ta Ettiet jõuga võtta ja Ettie hakkas vastu. Ta oli süütu tütarlaps.“
„Marianne ütles, et Ettie oli teie muusa.“
Arthur võtab uuesti istet ja hõõrub silmi. „Mulle meeldis teda maalida, see oli kõik. Ta oli ilus.“
„Miks te soovitasite mul mister Templetoniga ettevaatlik olla?“
„Tema kohta käivad jutud. Niisugused, mida ma ühele daamile ei saa rääkida. Ma tahtsin lihtsalt, et te oleksite valvel.“
„Kas need jutud on seotud Kollektsionääride-nimelise klubiga?“
Arthur jõllitab talle otsa. „Kuidas te Kollektsionääridest teate?“
„Ka mina olen jutte kuulnud.“ Mida Arthur ütleks, kui teaks, et need ulatuvad välja kahekümne esimesse sajandisse?
„Mina sellest palju ei tea,“ ütleb Arthur. „Aga üks mu sõber on mõnel nende kokkusaamisel käinud. Et klubiga liituda, peab olema kõrgest soost.“
„Mis teie sõbra nimi on?“
„Burbage. Kõrgeauline Francis Burbage.“
Ali kahtlustab kõiki, kes mõne päritud tiitliga uhkeldavad, ja sellele tema jaoks tundmatule mister Burbage’ile ei ole ta valmis erandit tegema.
„Kas te Kollektsionääride seast veel kedagi tunnete?“ küsib ta.
Ta märkab, kuidas Arthuti silmad lähevad hirmust pärani, ja mõne hetke pärast saab ta aru, et mees silmitseb midagi, mis on Ali selja taga. Ta keerab ringi – ilma korsetita on see lihtsam. Ukse peal seisab Cain Templeton.
„Kui väga võluv,“ ütleb ta. „Mulle meeldib, kui mu üürnikud omavahel sõpradeks saavad.“
Arthur on püsti tõusnud. Ta pomiseb midagi üüri kohta.
„Ei ole hullu.“ Templeton tõstab käe. „Piisab, kui päeva lõpuks. Missis Dawson, kas ma saaksin teiega mõne minuti rääkida?“
Nad lähevad välja trepimademele. Nende ümber kõlab Schumanni kõige uuem heliteos.
„Missis Dawson,“ ütleb Templeton. „Kas te teeksite mulle seda au ja oleksite valmis minuga täna õhtust sööma?“
18. peatükk
Ali on kutsutud Templetoni majja Kensingtonis. Mees saadab
Alile tõlla järele ja seepärast tundub talle, nagu teda röövitaks või viidaks teispoolsusesse säärasel viirastuslikul hobusõidukil, mida kummitusjuttudes nii sageli kirjeldatakse. Loomulikult ei olnud need Victoria-aegsed kujutluspildid – naine mustas ja naine valges või siis naine, kes kergitab loori, mille alt tuleb nähtavale kohutav vanaeit – 1850. aastal veel klišeedeks saanud. Ali tänapäevane mõttelaad näeb aga iga nurga taga BBC2 kostüümidraamasid: musti hobuseid, keerlevaid keepe ja võbelevas laternavalguses kangastuvat udu.
Alit võib aga ees oodata ka reaalne, mitte üksnes kujuteldav hädaoht. Lõppude lõpuks on teda ju hoiatatud, et Cain Templetoniga ei ole turvaline aega veeta. Ometi on Alil raske hirmu tunda või üleüldse eriti midagi kogeda. Ta on täiesti tuim ja reaalsusest irdunud. Või on ta lihtsalt meeleheitesse tardunud? Kell kolm seisis ta lumesajuses sissepääsupunktis. Aga ei juhtunud midagi muud, kui et talle astus ligi keegi mees ja päris himural ilmel, kas ta „on seal äriasjus“. Kas ta ei paista enam nii auväärt välja, küsis Ali endalt, kui väsinult tagasi maja poole kõmpis, või läheneti naisele alati säärase ettepanekuga, kui ta jäi piisavalt kauaks ühele kohale seisma? Ali usk Jonesi lööb iga päevaga aina enam kõikuma. Tegelikult kipuvad tuhmuma kõik inimesed tema elus: Jones, Geoff, Dina, John, Bud ja Meg. Mõnikord on Alil isegi Finni nägu raske meenutada. Kui ta oma 2023. aastas magada ei saa, vaatab ta telefonis Finni fotosid. Nüüd peab ta püüdma lihtsalt ette kujutada tema pruune juukseid, mis lapsena olid lokkis, aga nüüd on lühikeseks lõigatud, siniseid
silmi ja pikki ripsmeid ning tumedat habemetüügast, mis ei väsi teda üllatamast ja talle alati meelde tuletab, et tema poeg on nüüd täiskasvanud mees. Võib-olla just sellepärast on niisugustel kunstnikel nagu Tremain tööd küllaga. Ja võib-olla just sellepärast on fotograafiast saanud viimase aja moehullus. Inimesed vajavad pilte.
Kui Ali end enne teele asumist peeglist vaatas, nägi ta mureliku ilmega naist, kelle sorgus juukseid on natuke abitult püütud korralikku krunni seada. Tema meigita näolt paistsid kõik tema viiskümmend aastat selgelt välja, aga peale selle meenutas see vägagi tema ema Cherylit. Ta ei olnud kunagi arvanud, et on ema moodi, aga nüüd tundub see talle veidralt lohutav. Enamiku teismeliseaastatest veetis Ali Cheryliga vaieldes ja veel nüüdki on nende suhted täis pidevaid arusaamatusi, mida nende vastastikune kiindumus suudab kõigest veidike leevendada. Aga see pakub kummalisel kombel tröösti, kui ta näeb endale vastu vaatamas Cheryli nägu.
Tõld jõudis kohale täpselt siis, kui kell lõi seitse (kollaste silmadega kass). Templetoni kutsar aitas Ali tõlda ja see oli hea, sest aste oli väga kõrge ja kõigis neis seelikutes tundis ta end ikka veel kohmakalt. Täna hommikul oli tal olnud kiusatus mõnest alusseelikust loobuda, aga kihtide ära jätmiseks oli ilm siiski liiga külm. Ali teab, et ei näe eriti glamuurne välja, seljas lühike mantel ja kortsus must seelik, mis on juba kergelt tolmune ja alt äärest plekiline, aga ta loodab, et üldiselt tundub ta vähemalt peaaegu puhas. Hommikul oli ta suutnud end teepuuseebiga üleni pesta. Tema juuksed on mustad ja üsna rasvased, aga ta püüdis need kõvasti krunni tõmmata. Kui Cain peaks tulema nii lähedale, et tunneb tema lõhna –see on küll pentsikult häiriv mõte –, siis Ali loodab, et ta ei tundu väga eemaletõukav.
Sõit õhtustel tänavatel tundub hüpnotiseeriv isegi inimesele, kelle meeleheide on maailmast ära lõiganud. Vanker õõtsub munakividest sillutisel ja hobusekapjade hääl mõjub uinutavalt.
Taevas on täiskuu – Ali arvates peaks ilma selleta olema täiesti võimatu kuhugi sõita – ja kuuvalgel tundub lumi kohati peaaegu purpurne. Laternavalgus on võikollane ja kuldne ning selle taustal paistavad tumedad majad nagu advendikalendris. Ali surub näo vastu akent ja mõtleb: ma olen siin, see olen mina. Ilmselt on ta seda valjusti öelnud, sest tema hingeõhk teeb klaasi uduseks.
Lõpuks peatub tõld ühe maja ees, mis sõna tõsises mõttes särab tuledes. Kummalgi pool ust ja enamikul akendel on laternad. Kutsar aitab Ali tõllast välja, ukse teeb lahti musta kleidi ja valge põllega teenijanna. Ali oli olnud mures, et võibolla tuleb tal Cain Templetoniga kahekesi jääda – ta oleks kindel, et seda peetaks skandaalseks käitumiseks, eriti kuna Caini naine ja lapsed on nende maamajas –, aga loomulikult viibivad juures tema teenijad. Ta mõtleb, mis tööd võis Clara teha, kui ta oli siin ametis.
„Londonis ei ole mul ülemteenrit,“ räägib talle Templeton, nagu oleks see kohutav probleem. „Aga minu eest hoolitseb Dorothy. Peale selle on mul muidugi kokk ja toatüdruk.“ Muidugi.
Nad on suures ruumis, mis on uhkem kui ükskõik milline tuba majas number 44. Seintel on punane tapeet ja valgest marmorist kaminas paistab põlevat peaaegu pool puud. Harjumatu soojus ja punased seinad tuletavad Alile meelde põrgusaali „101 dalmaatslasest“ – see oli lapsepõlves üks ta lemmikraamatuid. Talle tuleb meelde, et seda ei ole ju veel tegelikult kirjutatud.
Templeton valab neile mõlemale kandikul seisvast karahvinist joogid. Ali loomulikult mõistab, et tundmatutesse rüübetesse tuleks ettevaatusega suhtuda, aga kui ta seda maitseb, saab ta aru, et see on ilmselgelt magus šerri.
„Ja nüüd,“ ütleb Templeton, „tahan ma teile midagi näidata.“
Kuigi see meenutab väga tüüpilise Victoria-aegse kurikaela käitumist, on Ali põnevil ja astub mehe kannul järgmisse tuppa. Nad lähevad läbi halli, mis on samamoodi
nagu majas number 44 mustade ja valgete põrandakividega kaetud, ning jõuavad järgmisse tumedast damastist seintega tuppa, seekord sügavrohelisse. Templeton süütab õlilambi ja Ali näeb lugematul hulgal peegelpindadel selle sädelust. Tuba on täis kummuteid, paljude riiulitega puidust kappe ja klaasvitriine, millest mõni ulatub lausa laeni. Elevil Alit tabab déjà vu: ta tunneb ära Queen Mary kollektsiooni Rooma kolju ja mumifitseeritud kassi.
Aga Templeton juhatab ta alusel seisva anuma juurde, mis näeb välja natuke nagu kuldkaladega klaaskauss. Ali silmitseb selles olevat eset, mis tundub nagu suur virsikukivi või eelajalooline mereolend, lohkudega ja natuke nagu fossiil. Ta on seda loomulikult varemgi näinud.
„Kas teil on aimu, mis see võiks olla, missis Dawson?“
Kas Victoria ajastu naised teadsid, milline näeb välja üks inimaju?
Ali oletab, et kõige turvalisem on vastata eitavalt.
„See on mõrtsuka mõistus,“ ütleb Templeton.
„Mõrtsuka aju! Kust te selle saite?“ Ta lisab, ehkki veidi liiga hilja: „Oh kui kohutav.“
„Selle mehe nimi oli Percival Green. Reverend Percival Green,“ lisab ta iga sõna melodramaatiliselt rõhutades. „Ta tappis poole aastaga viis prostituuti. Ta väitis, et päästab neid nende eneste eest, aga nagu asja uurimise käigus tõestati, tahtis ta neid lihtsalt endale. 1845. aastal poodi ta üles.“
„Miks see siin on?“ küsib Ali. „Miks kõik need asjad siin on?“
„Mulle meeldib esemeid kollektsioneerida,“ ütleb Templeton. „Mul on tapetud roomlanna kolju, tükk timuka köit ja ühest Egiptuse hauast pärit äraneetud muumia.“
„Keegi kirjeldas teid mulle kunagi kui harakat,“ tõdeb Ali. „Kes nii ütles?“ küsib Templeton.
„Pole tähtis,“ vastab Ali. Ed Crane oli viidanud haraka armastusele kõige sädeleva vastu, aga kas need linnud ei ole ka parajad raipesööjad? „Paistab, et teid huvitab surm.“ Nüüd lubab ta endal Templetonile otse näkku vaadata, peaaegu
vist esimest korda. Mehe silmad on väga tumedad ja hetkeks on lõbus näoilme kadunud. Nad vaatavad teineteisele silma vist terve minuti. Alil on veider tunne, nagu kavatseks Templeton teda suudelda. Temas tõstab pead mingi kohkumusega segatud rõõm. Ali saab aru, et on kummardunud ettepoole.
„Laud on kaetud, sir.“
Ali ei näinud, kuidas uks avati, küll aga nägi seda ilmselt Templeton. Mees silub oma kaelasidet. See on esimene närviline liigutus, mille ta Ali nähes teeb.
„Me peatselt tuleme, Dorothy.“
Ilmselt on Dorothy taandunud, sest Templeton lausub oma tavalise häälega: „Mulle pakuvad huvi kuriteod. Ja nende lahendamine. Te kindlasti teate, et on inimesi, kelle töö on mõrtsukate mõttemaailma mõistmine. Neid nimetatakse detektiivideks.“
Kas see viiks mehe väga rööpast välja, kui ta saaks teada, et tulevikus teevad detektiivitööd ka naised?
„Ma olen kuulnud, et te kuulute salaühingusse nimega Kollektsionäärid,“ ütleb Ali, jälgides pingsalt Templetoni näoilmet.
Ali loodab meest ootamatult tabada, aga tema üllatuseks too naeratab – tema suunurgad vuntside all kerkivad. „Kes teile Kollektsionääridest rääkis? Kas Arthur Moses?“ küsib Templeton. „See poiss kipub liiga palju lobisema.“
Ali ei vasta. Templeton kõnnib ruumis ringi, puudutab mõnd klaaskasti ja seab nefriidist elevandi parema nurga alla.
„Kollektsionääride klubi on lihtsalt üks seltskond džentelmene, kellele pakuvad huvi ebaharilikud asjad. Niisugused asjad nagu need, mida te siin näete.“
„Tapetud naine ja naisi mõrvanud mehe aju.“
Templeton jääb tema ette seisma. „Nagu ma ütlesin, huvitavad mind kuriteod.“
„Kui ma teid esimest korda nägin, lebas teie jalge ees surnud naine.“
„Mina teda ei tapnud,“ vastab Templeton.
„Ma olen kuulnud räägitavat, et sellel, kes tahab Kollektsionääride ridadesse kuuluda, tuleb tappa üks naine.“
Templetoni ilme tõsineb. „Kes teile seda rääkis?“
„Oma allikaid ma avaldada ei saa,“ teatab Ali.
„Te olete ebatavaline naine,“ tõdeb Templeton.
„Tegelikult olen ma väga tavaline,“ vastab Ali.
Templeton pöörab kõrvale, et kohendada Percival Greeni ajuga anumat. „Selles majas suri üks naine,“ teatab ta. „Tema nimi oli Jane Campion. Ta oli mu armuke. Elas minu kaitse all. Loodan, et ma teid nüüd ära ei kohutanud. Aga mulle tundub, et te olete maailma näinud naine.“
Asi peab olema tema rätikus. Ali noogutab, andes märku, et teda see rivist välja ei vii.
„Jane suri oopiumi üledoosi tõttu. See oli traagiline õnnetus, aga mitte mõrv. Aga ma kardan, et just Jane’i surmast need kuulujutud alguse saidki.“
Ali ei ole päris kindel, kas ta saab meest uskuda. Selleks ta ju 1850. aastasse rändaski, et Cain Templetoni nimi puhtaks pesta, aga ta saab aru, et kohe, kui ta sellest ohutu nimega, ent halvaendelisest ühingust kuulis, võttis temas maad arvamus, et Templeton on süüdi.
„Rääkige mulle nendest Kollektsionääridest,“ ütleb ta.
Templeton hakkab naerma ja ta sünge ilme haihtub. „Selleks vestluseks on meil vaja toitu. Kas sööme?“
Õhtusöök tundub venivat lõputult. Dorothy toob lauale ühe käigu teise järel: supp, kala, küpsetatud tuvid, piimapuding. Ali sööb isukalt ja tal on hea meel, et ta korsetti selga ei pannud. Templeton ainult näkitseb toidu kallal, aga ühe tuvikoiva närib ta siiski kuni kondini puhtaks. Lisaks joob ta mitu klaasi punast veini. Ali piirdub ettevaatlikult ühega. Viimastel päevadel on temas üllataval kombel tekkinud igatsus alkoholi järele. Tavaliselt ta eriti palju ei joo, kui kõrvale jätta peod ja raamatuklubi õhtud, aga nüüd märkab ta, kuidas tema mõtteid
paeluvad kõrtside valgustatud aknad, Tremaini toas mööda põrandat veerenud pudel ja kaupluste akendel reklaamitavad sinise sildiga džinnipudelid. Eelmisel õhtul oli Clara pakkunud talle sahvris peidus hoitud mustast pudelist napsi. Alil ei olnud aimugi, mis see oli, aga tal oli tõsine kiusatus teada saada. Kui ta piisavalt purju jääks, unustaks ta kõik, isegi selle, et on võõrasse sajandisse lõksu jäänud. Aga just sellepärast tulebki tal kaine püsida.
„Ma kordan,“ ütleb Templeton teda üle klaasi serva silmitsedes. „Te olete väga ebaharilik naine, missis Dawson.“
„Ja mina kordan, et ei ole,“ vastab Ali ja võtab lusikatäie piimapudingit.
„Olete küll. Te ilmute minu majja jumal teab kust, lihtsalt riides, aga kindlasti mitte vaene. Te kõnnite omapäi mööda linna, te sööte üsna hea isuga ja te esitate küsimusi mõrvade kohta. Kas Hastingsis on kõik naised niisugused?“
„Jah,“ vastab Ali, „Hastings on täis aplaid vanamoore, kes tunnevad haiglaslikku huvi surma vastu.“
Templeton hakkab naerma. „Te saate aru küll, mida ma silmas pean. Rääkige mulle, missis Dawson, mis teie abikaasaga juhtus.“
„Kas te kahtlustate, et ma tapsin ta?“
„Ma tunnen lihtsalt huvi.“
Ali ei suuda end pidada ja teatab: „Tegelikult on mul olnud kolm abikaasat.“
Templetoni kulmud kerkivad. „Kolm? Teil ei ole ikka sugugi vedanud, et te olete kolmest abikaasast ilma jäänud.“
„No tõepoolest.“
„Rääkige mulle nendest.“
„Nojah.“ Ali püüab kiiresti mõelda. „Minu esimene abikaasa oli minust palju vanem.“ Tema meelest on see vajalik, et põhjendada mehe varast lahkumist. Pealegi on Declan temast tõesti tervelt kümme kuud vanem, Ali oli oma klassis aga üks noorematest. „Tema on minu poja isa. Minu teine abikaasa oli õpetaja ja kolmas oli … kauboi.“
„Kauboi?“ Templetoni häälest on kuulda, et ehkki ta Alit ei usu, talle tema lugu meeldib.
„Jah,“ vastab Ali. „Ta elas ohtlikku elu.“ Ta ohkab, püüdes jätta muljet, nagu oleks Lincoln saanud surma hobuse kapjade all või heitnud hinge ekstreemse rodeo käigus.
„Kas te olete siis elanud Metsikus Läänes?“
„Jah,“ vastab Ali. Nojah, ta on käinud Kanadas Badlandsis, mis on ju peaaegu seesama.
„Tähelepanuväärne,“ ütleb Templeton. „Ja teil on kõigest üks poeg? Mis te ütlesite, mis tema nimi õieti oligi? Phineas?“
„Jah, Finn.“
„Kus tema praegu on?“
„Hastingsis.“ Alile hakkab tunduma, nagu tähistaks see linn tema jaoks taevast paradiisi.
„Minul on Sussexis maja,“ ütleb Templeton. „East Deanis.“
Ali kõrvus kajab Finni hääl, mis teda oma sügava ja aristokraatliku kõlaga alati üllatab. Suur gooti stiilis häärber kaljunuki peal. Tuleb välja, et see on enesetapjate hulgas eriti populaarne koht.
„Kas te käite seal sageli?“
„Mul on seal ateljee, aga ma eelistan linna. Fedorale – minu naisele – meeldib aga maal. See on väga mugav.“
Mida ta sellega silmas peab? Kas ta hakkab talle külge lööma? Templetoni silmad sädelevad küünlavalguses, aga Ali ei usu, et mees võiks olla temast huvitatud, niisuguse soenguga kindlasti mitte.
„Kas me võiksime neist Kollektsionääridest rääkida?“ küsib Ali seljatoele nõjatudes, kui Dorothy tema pudingitaldriku ära viib.
„Mis teid huvitab?“
„Kuidas selle liikmeks saadakse? Kus te koos käite? Kas sellesse kuulumiseks peab olema rikas? Kas sinna kuuluvad ainult mehed?“
Tekib vaikus, milles on kosta üksnes kella tiksumist.
„See on klubi, millesse kuuluvad mehed, kes koguvad ebaharilikke esemeid,“ ütleb Templeton viimaks. „Ajaloolisi artefakte. Kurioosumeid.“
Alile tuleb meelde, kuidas Ed Crane ütles: „See on tõeline haruldus.“ Ja kuidas Isaac tahtis, et ülikool need esemed välja paneks. Mida Cain Templeton oma lapselapselapselapsest arvaks? Alile tundub, et ta oleks temaga päris rahul. Isaac on mõjukas mees ja East Deanis kavandab ta oma vältimatut esiletõusu.
„Asjadel võib olla veider jõud,“ ütleb Templeton. „Kas te ei arva nii? On ju kuulda olnud neetud peeglitest ja raamatutest, mis tapavad, kui neid teatud valguses lugeda. Minu arvates on loomulik, et eluta asjadesse mõeldakse elu sisse. Kui mees istub kogu elu ühel ja samal toolil, siis kas sellesse tooli ei jää ka midagi temast endast?“
Sellele oleks nüüd võimalik vaimukalt reageerida, aga Ali kahtlustab, et Victoria-aegsed naised tagumikunalju ei tee.
„Mina nii ei arva,“ vastab ta. „Need on lihtsalt asjad.“ Ometi tuleb talle seda öeldes meelde tuba Queen Marys, koljud ja hukatust toovad ehted. Neist esemetest õhkus mingit teispoolsuse hõngu, aga võib-olla üksnes sellepärast, et need olid saladuselooriga ümbritsetud.
„Kas teil ei ole siis aardeid? Midagi niisugust, mida te hoiate alles ainult sentimentaalsetel põhjustel?“
Ali on nii mitu korda kolinud, et palju mälestusesemeid ei ole ta suutnud alles hoida, aga tal on Finni esimese ultraheli ülesvõte ja pael, mis pojale haiglas käe ümber pandi. „Ali Kennedy, poiss.“ Need on tema vanaisa vanas tubakatoosis. Võib-olla on Templetonil õigus.
„Mul on mõned asjad, mida ma alles hoian,“ tunnistab ta. „Ja ma kogun eri värvi klaasi ja portselani.“
„Nii et te saate siis aru,“ ütleb Templeton, „miks on nii, et lapse king või isa kell võivad meid pisarateni liigutada. Eluta asjad kannavad eneses emotsiooni.“
Mida arvaks Templeton telesaatest „Parandustöökoda“, kuhu inimesed toovad oma hinnalisi esemeid, et asjatundjad need restaureeriksid? Igas saates valatakse piisavalt pisaraid, et uputada terve Queen Elizabeth 2 ookeaniliinilaev. Aga kui ta seda Cain Templetonile räägiks, tekitaks see mehes üksnes mõistmatust.
„Ma olen käinud Egiptuses,“ jätkab mees, „ja viibinud vaaraode hauakambrites. Nende aarded lihtsalt lebavad seal ja ootavad, et nad kaasa viidaks. Ühes toas teisel pool koridori on mul kassi muumia. Kas te teate, et muistsed egiptlased kummardasid kasse?“
Ali teab seda ja tema meelest on see taas üks punkt kasside kasuks. Ta märkab, et Templetoni arvates muistse Egiptuse esemed lihtsalt ootavad, et need kaasa viidaks. Ta tahaks mehele rääkida saatusest, mis tabas inimesi, kes avastasid Tutanhamoni haua ja selle rüüstasid.
„Te olete palju reisinud,“ möönab ta. Kui kaua õigupoolest Egiptusse minekuks aega kulub, kui ei ole lennukeid? Ali kõige pikem reis oli Kanadasse, kus ta kohtus Lincolni perekonnaga. See kogemus muutis lennureisid tema jaoks tükiks ajaks eemaletõukavaks.
„Mul on vedanud, et mul on nii raha kui ka teadmishimu,“ vastab Templeton. „Tulge, kell on juba palju. Kuu on kõrgel taevas. Ma lasen kutsari kutsuda.“
19. peatükk
Mingil põhjusel – võib-olla on asi veinis ja šerris, aga võibolla kogu selles toidus – järgneb nüüd Ali siinne kõige hullem
öö: ta ei saa und, tal käivad peal paanikahood ja ta marsib mööda pööningut, püüdes endale meelde tuletada, kuidas hingatakse. Kui ta viimaks uinub, näeb ta unes tapetud naisi, formaldehüüdis loksuvaid kehasid ja timuka käsi. Ärgates leiab ta eest täiesti teistsuguse valgusega täidetud toa: ümmargusest aknast langevad sisse viltused päikesekiired. Lund on veel juurde tulnud ja tänav on rahvast täis. Hawk Street esmaspäeva hommikul.
Ali tõuseb aegamisi üles. 1850. aastas algab uus nädal. Kui kaua on veel jäänud, kuni ta sootuks kaob? Kui ta peeglist möödub, on ta siiski oma rasvaste juuste, punase nina ja kõige muuga ikka veel alles. Talle tuleb meelde, mida Templeton oli rääkinud äraneetud peeglitest. „Kes on kauneim kogu maal?“
Vastus on: kindlasti mitte Ali Dawson. Kuidagi saab ta end riidesse ja läheb alla. Len mängib heliredeleid, ikka üles ja alla, üles ja alla. Heliredelid või helitrepid. Alile tuleb meelde üks Jonesi lemmikütlus: „Ajas rändamine on nagu treppi mööda ronimise asemel liftiga sõitmine.“ Ali kardab lifte sellest ajast peale, kui ta koos Finniga aastate eest ühte kinni jäi – see juhtus kortermajas, kus ta koristamas käis. Ta mõtleb, et kas Finn seda mäletab. Jones, palun tee nii, et ma veel oma poega näeksin.
Marianne on köögis ja söödab last. Ta teatab Alile üsna taunival toonil, et kell on peaaegu üheksa.
„Ma magasin sisse,“ vastab Ali.
„Te näete haiglane välja,“ märgib Marianne. „Küsige Clara käest toonikut. See sisaldab oopiumitinktuuri.“
Ali teab, mis oopium on. Talle tuleb meelde Jane Campion, kes üledoosi kätte suri.
„Oopiumitinktuuri ma ei taha,“ teatab ta.
„See on täiesti kahjutu,“ selgitab Marianne. „Clara andis mulle pisikese Leonardi jaoks natuke gaasivaevuste vastast vett. Selles on kah veidi oopiumi.“
„Seda lapsele küll ei maksa anda,“ ütleb Ali – vist veidi liiga teraval toonil.
Marianne surub Leonardi vastu rinda, nagu oleks Ali teda ähvardanud. Nõudepesuruumi ja aeda viivast uksest astub sisse Clara. Tal on käes madal korv munadega.
„Tere hommikust, missis Dawson. Kas soovite teed?“
„Jah, palun.“ Kofeiin on droog, millest Ali ära ei ütle. Tegelikult igatseb ta veel ikka korraliku kohvi järele.
Clara asetab tema ette tassi. „Nädala eest jälle šilling,“ teatab ta.
„Ma toon raha,“ vastab Ali. Tema mündivaru kahaneb. Mida ta ilma rahata peale hakkab? Asub Tremainile vana joodiku kujutamiseks poseerima? Heidab end Cain Templetoni kahtlase väärtusega armulikkuse alla?
Clara on tagasi pliidi juurde läinud, aga Ali kuuleb, kuidas uks läheb lahti ja Clara pead pööramata teatab: „Mister Moses, teie olete mulle samuti võlgu.“
„Iga asi omal ajal, Clara.“ Arthur on võtnud väärika hoiaku. Ta seab end Ali vastas istuma ja naeratab üsna tiirasel moel.
„Kuidas teie õhtu mister Templetoniga möödus?“
Ali vaatab talle trotslikul pilgul vastu. „Väga meeldivalt.“
„Te ju ometigi ei käinud üksi tema majas?“ küsib Marianne.
Clara asetab Ali ette pudrukausi. „Kuri tabab seda, kes kurjasti mõtleb,“ teatab ta.
Kas just nii ei ole kirjas kuninglikul vapil, mõtleb Ali. Honi soit qui mal y pense. Midagi niisugust seal igatahes on. Ta on Clarale tema ootamatult kõrgelennulise toetuse eest tänulik.
„Ma loodan, et te minu nime ei maininud,“ ütleb Arthur.
Ali ühmab midagi vastuseks, mida Arthur ilmselt tõlgendab eitusena.
„Kui meie viimase vestluse juurde tagasi tulla,“ ütleb ta, „siis täna saabub siia Francis Burbage. Ma võin teid tutvustada.“
„Mis kell ta tuleb?“
„Kell kolm.“
„Sel ajal on mul midagi ees. Ma jõuan kümme minutit hiljem.“
Ali loodab, et nii see ei lähe.
Aga läheb küll. Kell kolm seisab Ali tänaval ja mitte midagi ei juhtu. Talle ei tehta isegi sündmatut ettepanekut. Tee on nüüd vahelduseks täiesti tühi. Lambajalgade meest, seda silmakattega tüüpi, ei ole ta näinud sellest ajast peale, kui too talle kadunud jalakäijast rääkis. Kas see oli Thomas Creek? Kas Creek võttis tema läbipääsu kasutusse, ja kui nii, siis kas Jones suudab talle uue teha? Ali seelikuid tuleb nuusutama üks koer, sileda karvaga krants, keda ta on ennegi näinud. Ali astub eemale, enne kui peni jõuab tema peale jalga tõsta. Koerapiss ja hobusejõhvid – see pole just kõige meeldivam kombinatsioon. Tal tuleks endale tõepoolest rohkem riideid vaadata.
Ali läheb majja tagasi. Võtit tal ikka veel ei ole, aga paistab, et uks ei ole ka kunagi lukus. Ta ronib trepist üles Arthuri toa poole. Ta kuuleb seest hääli ja koputab valjult.
Otsekohe on selge, et Alile Francis Burbage ei meeldi. Tal on niisked huuled ja sakris juuksed. Mees suudleb ta kätt, mis on juba iseenesest ebameeldiv kogemus.
„Missis Dawson. Väga rõõmustav teiega tutvuda. Arthur on mulle teist rääkinud.“
„Huvitav,“ kostab Ali. „Mida ta teile on rääkinud?“ Paistab, et Burbage’il pole soovi sellele vastata. Arthur märgib nagu kiirustades: „Ma rääkisin missis Dawsonile Kollektsionääridest.“
„Kollektsionääridest ei tea te ju midagi,“ ütleb Burbage võrdlemisi teraval toonil. „Et nende hulka kuuluda, peaksite te olema džentelmen.“
Arthur paistab olevat segaduses ja peaaegu esimest korda on Alil temast isegi kahju.
„Ma käisin eile Cain Templetoniga õhtust söömas,“ teatab ta, vaevu hoolides võimalusest, et see mõjub meestele šokeerivalt. „Ta rääkis mulle, et see on klubi, millesse kuuluvad inimesed, kes koguvad huvitavaid esemeid.“
Ali võtab märkmiku välja. Mõlemad mehed paistavad olevat justkui hüpnotiseeritud (Elizabethi sõnul on hüpnotiseerimine Victoria aja järjekordne kinnisidee).
„Ma käisin ühel koosolekul,“ ütleb Burbage, „kus tõepoolest vesteldi mööblist ja teistest säärastest proosalistest asjadest, aga ma olen kuulnud, et seal peetakse ka teisi ja salajasemaid kokkusaamisi. Need on Limehouse’is Timuka klubis.“
„Miks teid teie arvates just sellele kokkusaamisele kutsuti?“ küsib Ali. Ta juba ootab, et Burbage hakkaks jälle hooplema, milline džentelmen ta on, aga selle asemel tekib mehe näole kaval ilme.
„Nende pärast,“ vastab ta ja toob lagedale väikese kimbu postkaartide moodi esemeid.
„Mis need on?“
„Fotod.“ Selle sõna suudab ta kuuldavale tuua nii, et see kõlab äärmiselt nilbelt. Alil on meeles, kuidas Elizabeth rääkis, et 1850. ja 1860. aastatel muutus fotograafia üha populaarsemaks. Ateljeesid, milles valmistati dagerrotüüpe – hõbedaga kaetud vaskplaate, millele jäädvustati kujutisi –, tekkis igal Londoni tänaval. Tremain mainis surnud laste fotosid. Ali on kindel, et fotograafiat kasutati ka muudel ja palju haiglasematel eesmärkidel. See on küll päris kindel.
„Daamile neid kõiki muidugi näidata ei saa,“ nendib Burbage ja limpsab üle juba niigi märgade huulte. „Aga vaadake seda.“ Ali kummardub ja näeb naist näoli voodil lamamas, üks käsi langenud põrandale. Võiks arvata, et ta
magab, kui poleks tumedaid plekke valgel linal, mis tema keha täielikult ei kata. Naise taga on paokil aken. Ali oli kunagi põgusalt koristajaks hospiitsis (see oli kõige õnnelikum koht, kus ta on üldse töötanud) ja tal on meeles, kuidas üks õdedest jättis akna lahti, et surnu hing saaks välja lennata. Kas seda on taotletud ka siin?
„Mõrvatud naiste pildid,“ ütleb ta. „Kas nende pärast kutsuti teid Kollektsionääride kokkusaamisele?“ Tal on samasugune tunne nagu siis, kui kohe raamatu või filmi alguses tuuakse tema ette naise surnukeha. Ärge naisekeha niimoodi kasutage, tahaks ta manitseda, ja öelge mulle, kes ta tappis.
„Ma arvasin, et asi võiks olla selles,“ vastab Burbage. „Aga nad soovisid lihtsalt, et ma pildistaksin mõningaid vanu toole.“
„Kes selle pildi tarvis poseeris?“ küsib Ali. Ta loodab, et sellele naisele vähemalt maksti.
„Modell, kelle nimi oli Jane Campion,“ vastab Burbage. „Ta oli väga ilus. Ma kardan, et praeguseks on ta surnud.“
Alil püsib terve pärastlõuna see pilt silme ees. Mustvalgelt korduvast katsumisest narmendavate servadega fotolt paistis
Jane’i ilu selgelt välja. Tal olid ilmselt heledad juuksed ning täidlased huuled ja suletud silmade kohal pikkade ripsmetega laud. Ali mõtleb Ettiele, kelle punakaspruunid juuksed olid verega veel punasemaks muutunud. Need kaks naist teenisid elatist sellega, et poseerisid molbertite ja fotoaparaatidega meestele. Nüüd on nad mõlemad surnud. Jane võis saada mõnuainest üledoosi, aga keegi pidi ta ju kõigepealt selle konksu otsa saama. Ettie taoti kaikaga surnuks. Tremain ja Arthur väidavad, et Ettie tappis Thomas Creek. See võib tõele vastata, aga fakt on see, et Ali nägi tema surnukeha kõrval seismas Cain Templetoni. Katke tema nägu kinni. Ja Jane Campion suri tema majas, tema „kaitse“ all. Ali teab, mida ta politseinikuna peaks sellest järeldama.
Burbage’i lugu Kollektsionääride koosolekust oli peaaegu naeruväärselt banaalne. Nad olid rääkinud mööblist ja
palunud tal mõningaid toole pildistada. See ju ei seleta, miks tekib selle rühmituse mainimisel alati niisugune elevus. Mis toimub teistel kokkusaamistel – neil, mida peetakse Timuka klubis? Alile meenub, kuidas ta esimest korda Hawk Streeti majja number 44 sisenes. Tuleb tunnistada, et tema vastuvõtt sellesse majja ei olnud just tavapäraste killast, aga kas ei vasta tõele, et selles majas on midagi imelikku? Surmapiltidega kell, veider põhiplaan ning tunne, nagu inimesi muudkui tuleks ja läheks, ilma et neid näha saaks, samuti sammud trepil ja mõrv ülemise korruse toas.
Alile tuleb meelde hetk, kui ta oleks Cain Templetoni peaaegu suudelnud. Hetk, kui pilk mehe silmis muutus uduseks ja ta end tema poole kallutas. Ali teab, et ka tema kallutas end mehe poole. Mis oleks juhtunud, kui Dorothy ei oleks sisse astunud? Kas nad oleksid suudelnud? Milleni see veel oleks võinud viia? Kas nad oleksid läinud üles Templetoni magamistuppa, kus – Ali on valmis kihla vedama – on kaheinimesevoodi? Alil ei ole pikki aastaid ühtegi meest olnud. Ta lahutas Lincolnist 2015. aastal, samal aastal hakkas ta tööle külmutatud juhtumite talituses. Sellest ajast peale on ta käinud ainult ühe korra kohtamas – see oli Simoniga, Megi õpetajast sõbraga, ning see kohtamine lõppes suudlusega põsele ja sellega, kuidas Ali sai äkitselt aru, et ta tahab kiiresti koju jõuda, sest saade „Tantsud tähtedega“ ei tohi tal nägemata jääda. Kas ta on Cainist sisse võetud? Kuidas see on võimalik, kui Ali maailmas on ta juba rohkem kui sada aastat surnud? Või kas see ongi enam Ali maailm? Ta heidab voodile, tõmbab teki üle pea ja sulgeb silmad. Ta ärkab üles, kui kell lööb kuus. Õhtusöök. Ali on tohutult näljane, nagu nüüd alati. Vähemalt näitab see, et ta on ikka veel elus. Ta tõuseb püsti, sätib oma juukseid nii palju kui võimalik, seab rätiku paika ja hakkab trepist alla minema, püüdes mitte liiga innukas välja näha. Te sööte üsna hea isuga. Ümmarguse laua ääres on neid neli: Tremain, Marianne, Arthur ja Ali. Ta oletab, et Len mängib Canterburys.
Beebi Leonard magab pliidi kõrval hällis. Clara nendega koos ei söö ja Ali kaalub, kas see võib olla tema enda valik või tuleb see klassieelarvamustest. Aga ta on valmistanud hautise, mis on idamaiste toitude armastajatele küll maitsetu, aga siiski soe ja toitev. Kõigest hoolimata tundub see Alile rahustav.
Tremain toob lagedale pudeli klaretti ja valab neile kõigile klaasikese.
„Ma müüsin ühe maali. Jumal olgu tänatud.“
„Millise?“ küsib Arthur leiba sousti sisse kastes. „Jookebedi ja Amrani?“
„Ei, Naamani orjatüdruku.“ Tremain heidab pilgu Mariannele ja vaatab siis kõrvale. Ali mõtleb, kas Marianne võis talle pildi jaoks poseerida.
Ali rüüpab lonksu veini. See on terava maitsega ja kange, aga teeb kõik siiski õige veidi paremaks. Jälle hoiatab ta end, et tuleb piirduda ühe klaasiga.
„Ma nägin, kuidas Burbage siit täna lahkus,“ ütleb Tremain. „Mida ta tahtis?“
„See oli lihtsalt sõbralik külaskäik,“ kostab Arthur. Punastamine paistab tema heleda naha tõttu väga selgelt välja.
„Ostsid temalt vist veel mõned fotod?“ küsib Tremain.
„Ta on kunstnik,“ ütleb Arthur. „Fotograafia on samuti kunst.“
„Mulle see mõte ikkagi ei meeldi,“ ütleb Marianne. Ta heidab korraks pilgu oma beebi poole ja Ali mõtleb, kas talle tuli meelde surnud laste piltide tööstus.
„Kas teie olete kunagi fotograafile poseerinud, missis Dawson?“ küsib Marianne.
Ali kõhkleb. Kas oleks ootuspärane, kui ta oleks müütilise mister Dawsoniga lasknud pulmapildi teha? Või siis vähemalt mõne teisega oma abikaasadest? Lõpuks otsustab ta ära kasutada oma eksootilist sünnikohta ja ütleb, et nii peened asjad ei ole Hastingsisse veel jõudnud. Teised noogutavad: nojah, mida muud olekski võinud arvata.
Kui Ali hiljem, küünal käes, üles magama läheb, mõtleb ta, et maja number 44 on peaaegu nagu ühiselamu. Ülikooli ajal ta ise ühikaelu kogeda ei saanud – tal oli juba laps, kui ta ülikoolis käis –, aga ta on sageli mõelnud, et see on tõenäoliselt ideaalne elukorraldus, kui elatakse samas majas sarnase mõttelaadiga inimestega, aga kõigil on ikkagi oma tuba. Finn on talle tihtipeale rääkinud, et tegelikkus on hoopis teistsugune, aga Ali kaalub, kas ta võib olla rännanud 1850. aastasse selleks, et seda konkreetset fantaasiat teoks teha –ehkki see tundub siiski natuke liiga äärmuslik võimalus.
Magamistoas värisedes teki alla pugedes mõtleb Ali tegelikult esimest korda, kas ta jääbki nüüd igaveseks üheksateistkümnendasse sajandisse. Kui nii, tuleb tal leida endale mingi töö ja uurida, missuguseid võimalusi siin ühele viiekümneaastasele naisele võiks olla. Ehk võiks ta spetsialiseeruda fotograafidele või portreemaalijatele elatanud naise rollis poseerimisele?
Ta lebab liikumatult pimedas ja kuulab, kuidas maja hingab. Elu läheb edasi, mõtleb ta, kuni ühel päeval enam ei lähe.
20. peatükk
Ali ärkab üles ja mõtleb: see on minu uue elu algus. Tal on õõnes tunne, aga see, et ta suudab niisugust tõsiasja endale tunnistada, pakub teatud lohutust. Tal ei ole aimugi, kui kaua ta 1850. aastas elada saab. Jones oli öelnud ainult seda, et ta püsib tahke „mõnda aega“, ja Alile on hakanud kohale jõudma, et paljud Jonesi teooriad tuginevad ainult oletustele. Kuidas ta saakski tõde teada, kui ta istub Imperial College’is oma kabinetis või kõnnib Pevensies töölaudade vahel ringi?
Jones ei tea, mis tunne on ärgata Victoria-aegses voodis, näha akna taga kahvatut Victoria-aegset taevast ning teada, et nüüd tuleb panna selga mitu kihti ebamugavaid riideid, minna alla ja rääkida inimestega, kes on olnud rohkem kui sada aastat surnud.
Aga just seda Ali peabki tegema. Ta otsustab, et pärast hommikusööki läheb ta Eel Streetile. See on Spitalfieldsi turu lähedal – see on jõudsalt arenev piirkond –, nii et esimesel päeval, kui ta väga pikalt kõndis, pidi ta sellele üsna lähedale jõudma. Tal on meeles, nagu oleks ta kuulnud (võib-olla Johnilt või Geoffilt), et tänava nimi pärines ajast, kui seal müüdi kala* – see oli veel enne, kui Billingsgate’i rajati uus keskus. Nüüd asub Ali oma karusnahaga vooderdatud mantlis teele, astudes läbi lobjaka, mis on kohati kohutavalt segunenud hobusesõnniku ja muu räpaga, mille tuvastamisest eelistab Ali pigem loobuda.
Victoria-aegsetel tänavatel on raske orienteeruda. Ali püüab liikuda piki Liverpool Streetile viivat raudteed, aga
* Eel – angerjas (ingl).
see osutub võimatuks ja tal tuleb mitu korda kõrvale keerata. Ta möödub Brick Lane’ist, kus putkades müüakse rõivaid ja igasugust kribu-krabu. Kas ta peaks aluspesu juurde ostma? Ta ei oska sellega õieti kuidagi tegelda. Ta näeb ortodoksseid juute, kes käivad riides peaaegu samamoodi nagu praegu, ning kuuleb kõneldavat heebrea ja hispaania keelt. Talle tuleb meelde Novo surnuaed Queen Mary ülikoolis. Võib-olla on mõned inimesed, kes siin praegu kaupa ostavad, sinna maetud? See mõte tekitab Alis nende vastu sõbraliku tunde, aga kui ta siidkangast müüvale naisele seltskondlikult naeratab, küsitakse temalt, mille üle ta naerab. Londonlased ei ole niisiis eriti palju muutunud.
Spitalfieldsis käib samuti vilgas tegevus, ehkki Ali ei märka ainsatki putkat, kus müüdaks kala. Ta lahkub turult ja astub mööda üht kõrvaltänavat edasi. Majad asuvad siin väga lähestikku ja kitsaste tänavate kohal laperdab kuivama riputatud pesu. Kas see on Eel Street? Tee lõpus näeb Ali tuttavat maamärki, Christ Churchi kaunist torni. Sedasama torni näeb ta logistikaosakonnas oma aknast. Praegu on aga kiriku ümber kõik lage, see on nagu idülliline maapiirkond keset linna. Soisel rohumaal söövad isegi lambad. Siia siis rajatigi hiljem Eel Street. Ei ole mingi ime, et neil on nüüd niiskusega probleeme.
Ali läheb tuldud teed tagasi Spitalfieldsi poole. Tänava lõpus on pubi nimega Bag O’ Nails. Ali saab otsekohe aru, et see ei ole koht, kuhu võiks siseneda naisterahvas või üldse keegi, kes endast vähegi lugu peab. Ehkki kell ei ole rohkem kui kümme, on seal elu juba täiega käima läinud. Ali läheb sealt küljetsi mööda ja peaaegu komistab mehe otsa, kes istub kõnnitee äärel ja suitsetab savipiipu.
„Palun vabandust,“ ütleb ta ehmatusest oma kahekümne esimese sajandi häälega.
Mees heidab talle kõõrdpilgu ja Ali märkab, et üks tema silm on kinni kaetud.
„Andke andeks,“ ütleb Ali, „aga kas teie müüsite eelmisel nädalal Hawk Streetil lambajalgu?“
„Võib ju olla,“ vastab mees piipu suust võtmata.
„Kas teil on meeles, et me rääkisime teiega? Te ütlesite, et nägite, kuidas keegi mees seal ära kadus.“
Mees põrnitseb teda oma ainsa rähmase silmaga. „Osta mulle juua ja ma räägin.“
„Ma pean sinna sisse minema või?“ küsib Ali.
Mees naerab hammastest peaaegu lageda suuga. „Sina ei saa minna. See on seal paras vargajõuk. Petised ja valerahategijad.
Anna üks penn.“
Ehkki Ali saab mehe jutust ainult osaliselt aru, mõistab ta, et see tingimus tuleb täita. Ta annab mehele penni ja mees ajab end üllatavalt väledalt püsti. Ali pole kindel, kas ta teda üldse enam näebki, aga mõne minuti pärast ilmub mees lagedale, tinast joogikann käes.
„’täh,“ ütleb ta.
„Pole tänu väärt,“ vastab Ali, ise mõeldes, kas üheksateistkümnendal sajandil on nii kombeks öelda. „Rääkige mulle sellest mehest.“
„Mis siin ikka rääkida. Ta oli saks, üleni mustas riides. Seljas oli kuub, justkui ooperis. Ma nägin teda tänaval, täpselt seal, kus sa seisid. Kui ma vaatasin, siis ta lihtsalt kadus. Nagu küünlaleek oleks kustunud.“
See on üllatavalt poeetiline kujund.
„Ta kadus?“
„Nagu maa oleks tema all avanenud,“ ütleb mees. „Ma mõtlesin, et ta on mõni deemon või midagi.“
Alile tuleb meelde Vedrujalgadel Jack. Tema viskas kuue seljast ja selle alt ilmus nähtavale kurat.
„Võib-olla oligi,“ vastab Ali. „Kas teil on veel midagi meeles?“
„Tal oli püstol käes,“ vastab tema uus sõber. „Nägi ohtlik välja.“
Kell kolm on Ali sissepääsupunkti juures tagasi. Enne on ta korraks juba mõelnud, kas selle omaenda kehtestatud ajaga on mõtet end ülearu vaevata. Ilmselt see nii lihtsalt ei toimi. Või ikkagi toimis, aga Thomas Creeki jaoks, kes on nüüd kahekümne esimeses sajandis Ali koha sisse võtnud. Aga ta ei suuda seda maagilist aega ka tähele panemata jätta. Kell kolm. Koolipäeva lõpp. Finn tormab tema poole, hoides käes guaššvärvist paksu kunstiteost või vedades järel mudast võimlemisriiete kotti. Vanemad lapsed kõnnivad mööda äärelinna tänavaid koju, naeravad ja vaidlevad ning lükkavad üksteist hekkidesse. Kontoris oli kell kolm just see aeg, kui keegi pani ette teha teed või minna lähimasse Tesco Metrosse kakaod jooma. See on tasane aeg, peetakse piknikke murul ja süüakse rannal jäätist. Või kas sel kellaajal ei löödud Jeesust risti? Alil on meeles, kuidas ta käis kunagi Declani emaga suure reede jumalateenistusel, kujud olid mähitud purpursesse kangasse ja preester oli altari ees kummargile laskunud.
Kui otsustada kirikukellade helina järgi – kirikuid on siin nii palju rohkem kui 2023. aastas –, seisab Ali laternaposti all õiges kohas ligi pool tundi. Tal on sealt tõesti raske lahkuda. Ta tunneb, nagu oleks ta juured alla ajanud ja saanud osaks sillutisest. Lambajalamehe sõnul oli maa Thomas Creeki jalge all avanenud. Kui see ometi avaneks ka tema jalge all! Talle tuleb pähe rida laulust, mida Dina laulis, kui Geoff talle esimest korda rääkis, et tal tuleb minna väravast läbi üheksateistkümnendasse sajandisse. „Tunne rõõmu, sest aeg muudkui möödub.“ Igas mõttes möödub aeg kiiremini, kui Ali oskab arvata. Ta mõtleb, et teoreetiliselt talle meeldis Cain Templetoniga õhtust süüa ja eelmisel õhtul teiste üürnikega koos einet võtta. Aga see on nagu meenunud tunde kaja. Tema tegelik mina on tulevikus koos Finni, Dina, Geoffi, Megi ja kõigi teistega, kes tema keerukasse elukangasse kuuluvad. Mis temaga siin toimuma hakkab? Kas ta muutub lihtsalt hägusemaks ja hägusemaks, kuni lõpuks kaob?
Roidunult astub ta maja number 44 astmetest üles ja lükkab ust, mida kunagi lukku ei panda. Selleks ajaks näitab kell kolmveerand neli (peata ratsanik). Hallis seistes märkab Ali, kuidas mingi kuju temast mööda silkab – peaaegu põranda tasandil – ja siis varjude hulka kaob. Ali söandab kööki minna. Clara istub laua ääres ja suitsetab piipu, üsna samasugust nagu see, mida ennist tõmbas lambamees. Laual seisab must pudel.
„Palun vabandust, et ma segan,“ ütleb Ali. „Ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla on teil siin kass?“
Tema üllatuseks pühib Clara pisaraid. „Minu Ginger suri jõulude ajal. Ma tunnen temast puudust. Hiirte jaoks oli ta paras põrguline.“
„Mul on kodus kass,“ ütleb Ali. „Ma tunnen temast ka puudust. Väga veider, mulle paistis, et nägin just hallis kassi. Midagi kihutas minust mööda.“
„Ilmselt mõni hiir,“ arvab Clara. „Kas te tulete õhtusöögiks tagasi? Ma teen rupskeid.“
„Ma olen kohal,“ vastab Ali suurema innuta. Ta oli eelmisel päeval andnud Clarale šillingi, sellepärast ilmselt talle nüüd menüüst teada antaksegi. Praegusel juhul eelistaks ta seda siiski mitte teada.
Sel õhtul on Ali söögilauas üksi ja Clara tuleb tema juurde istuma. Clara sõnul on mehed pummeldama läinud. „Kui mister Tremain raha saab, lööb ta selle kohe laiaks.“ Marianne ei tunne end hästi ja sööb oma toas.
„Kui kaua te olete siin juba töötanud?“ küsib Ali.
„Ma kasvasin üles East Deanis,“ ütleb Clara, eeldades, et Ali teab, kus see asub – ja nii see muidugi on. „Minu isa oli seal aednik ja ema teenija. Lady Rosemary, mister Templetoni ema, tõi mu siia Londoni majja, et kasvatada minust toaneitsi. Ma abiellusin Jimiga, keda koolitati toapoisiks. Siis suri ta tiisikusse ja mina kaotasin meie lapse, keda ma kandsin. Nojah,“ lõpetab ta kübekestki enesehaletsust ilmutamata. „Tuleb lihtsalt edasi minna, kas pole.“
Ali mõtleb pingsalt, mida vastata. Ilmselgelt ei oota Clara kaastunnet, aga Ali tahab öelda midagi, mis näitaks, et ta peab
Clarast lugu.
„Siin majas olete te väga tähtis isik,“ ütleb ta. „Majapidajanna.“
„Majapidajanna!“ vastab Clara. „Ma ei oska lugeda ega kirjutada. Ma olen lihtsalt üks teenija, kes teeb ära kõik tööd.“ Aga tema hääles kõlab uhkusenoot. Ta pakub Alile veel rupskeid ja Ali tunneb, et peab pakutu vastu võtma, ehkki see tundub hamba all nagu kastmega krõmpsluu.
„Mina olin kah teenija,“ ütleb Ali, oletades, et Clara ei mõistaks, mida teeb koristaja, kes ei ole kogu perekonna teenistuses.
„Ma sain kohe aru, et teie ei ole päris daam,“ teatab Clara. Aga see on öeldud sõbralikul toonil ja sellega käib kaasas pakkumine koos temaga mustast pudelist juua. Jälle ütleb Ali ära.
„Kas mister Templetoni juures on hea töötada?“ küsib ta.
„Ta on hea peremees,“ vastab Clara. Ja lisab siis pärast pisukest pausi: „Ma tean, et tema kohta räägitakse igasuguseid asju, sest ta kogub enda ümber kunstnikke ja neid,“ ta vaatab Alile otsa, „kel pole vedanud. Aga see on sellepärast, et tal on hea süda. Mister Tremainil laseb ta siin elada peaaegu pennigi maksmata, sest Tremain on tema meelest geenius. Arthur on suutnud samuti umbes niisuguse mulje jätta. Jumal teab, mispärast. Üüri maksavad ainult Rokebyd. Ja siis veel teie.“
„Ma loodan, et missis Rokeby ei ole tõsiselt haigeks jäänud,“ märgib Ali.
Clara naerab järsult. „Ma ütleksin, et ta on jälle sedapsi.“
„Kas tõesti? Aga tema laps on ju veel nii väike.“
„Nii need asjad naistega käivad. Sellepärast ma ei olegi uuesti abiellunud.“
„Väga mõistlik,“ teatab Ali. Ta mõtleb, kuidas Rokebyd küll toime tulevad, kui tuleb kahe lapsega ühes toas elada. Ta loodab, et Lenist saab kuulus pianist. Kui ta ükskord koju pääseb – kui see peaks ikkagi kunagi juhtuma –, vaatab ta igatahes järele.
„Kas te olete kunagi kuulnud Jane Campioni nimelisest naisest?“ küsib ta Claralt.
„Ei,“ vastab Clara. „Ma ei vaeva oma pead asjadega, mis minusse ei puutu.“
See kõlab selgelt kui etteheide. Clara korjab nõud kokku ja kell lööb kaheksa. Ees terendab pikk õhtu. Ali küsib Claralt, millega tema oma aega täidab. Clarat paistab see küsimus üllatavat. „Ma õmblen, niikaua kui valgust jätkub, ja siis lähen voodisse.“
„Ma tahaksin ka õmmelda osata,“ kostab Ali.
Esimest korda vaatab Clara Alile täielikus hämmingus otsa.
„Te ei oska õmmelda? Kas ema siis ei õpetanud?“
„Ma olin viieaastane, kui ta suri,“ mõtleb Ali endale vabanduse välja. Palun vabandust, Cheryl.
„Mina õmblesin juba kolmeaastaselt,“ ütleb Clara. „Viieselt tegin ma tikkimistööd.“
„Ma olin kehv õpilane,“ tunnistab Ali. Te peate oskama valmistada kuuma vürtsitatud ja veiniga segatud piima, õmmelda ja lugeda meieisapalvet. Kas te neid asju oskate?
„Kuidas te siis oma riideid parandate?“
„Mingil moel saan hakkama.“
„Ma võin õpetada, kui te tahate,“ pakub Clara.
„Aitäh,“ vastab Ali. Võib-olla saab ta siis kusagil õmblejana tööd. Või suudab vähemalt endale uued aluspüksid õmmelda.
Kas asi on pikas jalutuskäigus või selles, et ta lubas midagi uut õppida, aga sel ööl magab Ali hästi. Ta ärkab tavalisel ajal, peseb näo, paneb riidesse, käib ööpotil ja läheb seda alla viima.
Hallis ootab teda Marianne.
„Teie järele küsib üks mees,“ teatab ta. „Ta on köögis.“
„Üks mees?“
„Jah. Ta räägib imelikult. Just nagu teie.“
21. peatükk
FINN
2023
„Kas teiega on kõik korras, mister Kennedy?“
Ukse taga on see noorem uurija, Josh või mis ta nimi nüüd oligi.
Finn tõmbab tualetis vett, uhab külma vett näkku ja tuleb välja. Konstaabel seisab köögis ja jätab kuidagi ebakindla mulje. Mary O’Brien istub kamina ees tugitoolis, nagu kavatseks ta sinna igaveseks jääda. Terry lööb tema jalgade ümber tiireldes kahtlaselt nurru.
„Palun vabandust,“ ütleb Finn ja soovib, et ta saaks hambaid pesta. „Jõin eile öösel liiga palju.“
„Rääkides eilsest ööst,“ ütleb O’Brien püsti tõusmata, „kas te võiksite meile öelda, kus te olite kesköö ja kella kolme vahel?“
„Kas see oli sel ajal, kui …“ Finn tunneb, kuidas Ameerika mäed on tagasi. „Andke andeks, aga te ütlesite, et Isaac on surnud. Mis juhtus?“
Uurija vaatab talle pikalt ja justkui midagi kaaludes otsa. „Me soovime, et te tuleksite meiega politseijaoskonda kaasa ja vastaksite mõnele küsimusele, mister Kennedy.“
„Politseijaoskonda? Mispärast?“
„Lihtsalt vestluseks. Te ei ole arreteeritud.“
Midagi selles, kuidas naine seda ütleb, sunnib Finni küsima: „Kas mul on advokaati vaja?“
„Ma ei tea,“ vastab naine, „kas teil on advokaati vaja.“
Richard Lõvisüda, John Maata, Henry III, Edward I.
„Palun vabandage mind,“ ütleb Finn. „Ma panen midagi jalga.“ Ta jookseb üles. Ta läheb vannituppa ja peseb hambaid. Mõranenud peeglist vaatab vastu tema metsik nägu, lauääred
punased ja pilk tardunud, lõug roosatav ja nigelast habemeajamisest tüükas. Ta teeb kapiukse lahti ja otsib aspiriini, Nurofeni või mida iganes. Ali ravimivarud ei ole kiita. Viimaks leiab ta mullpakendi kahe tableti iboprofeeniga ning uhab need kamalutäie veega alla. Siis läheb ta Ali külalistuppa ja haarab telefoni. Chibu on helistanud viisteist korda. Finn helistab tagasi ja püüab vaikselt rääkida. Samal ajal tõmbab ta tosse jalga.
„Kuulsid või?“ küsib Chibu. „Püha taevas. Ma ei suuda seda uskuda. Piers helistas hommikul. Ta märkas, kuidas Twitteris hakati Isaaci nime üha uuesti kordama.“
„Minu juures on politsei,“ ütleb Finn.
„Politsei? Mispärast?“
„Ma ei oska seda seletada. Kuule, sinu vend on ju advokaat, eks ole?“
„Jah.“
„Kas sa saad mulle sõnumiga saata tema telefoninumbri?“
„Olgu.“ Chibu häälest kostab hulganisti küsimusi, aga tema kiituseks tuleb öelda, et ta suudab need kõik esitamata jätta. Ta tundub olevat täiesti endast väljas. Finn teab, et neist kolmest oli just Chibu Isaaciga kõige lähedasem. Ja nüüd on Isaac surnud. Finn helistab Adedayo Akinyemile.
„Võid mind kutsuda Adeks,“ ütleb advokaat – pikka kasvu ja hea väljanägemisega mees, seljas ilmselgelt parimate brändide vabaajariided. See annab Finnile järjekordselt märku, et täna on laupäev. Kõik teised lähevad spordisaali, viivad lapsi parki mängima, teevad oma iganädalasi sisseoste. Aga tema viibib ilmselt juba kuuekümnendatel aastatel lootuse paremale tulevikule minetanud politseijaoskonnas ühes ruumis, kus räägib oma advokaadiga mõrvast.
„Mina soovitaksin sul ülekuulamisel vastamisest keelduda,“ ütleb Ade.
„Aga kas nii ei jää muljet, et ma olengi süüdi?“
„Ja kas sa oled süüdi?“ Finni arvates teeb Ade sülearvuti meelega lahti, et silmsidet vältida.
„Ei!“
„Vastustest keeldumine annab meile pildi sellest, mis neil asja kohta olemas on,“ ütleb Ade. „Ja midagi peab neil olema, sest muidu ei oleks nad sind siia toonud.“
„Nad ütlesid, et ma ei ole arreteeritud.“
„Ei, ja sulle ei ole ka kahtlustust esitatud. Aga nähtavasti oled sa neile huvipakkuv isik. Nad tulid lausa Sussexist kohale. Nad otsisid sind, kuni leidsid su ema juurest. Nad tõid su siia.“ Ade vaatab Finnile tähelepanelikumalt otsa. „Sa näed väga räbal välja,“ tõdeb ta. „Kas kõik on korras?“
„Pohmell,“ teatab Finn. Talle tundub, nagu oleks ta pea lõhkemas, ja ta kahtlustab, et süda läheb jälle pahaks.
„Võta.“ Ade sorib oma sülearvutikoti taskus ja toob lagedale tsellofaanist pakikese, milles on kolm digestiivküpsist. „Elu kõige tähtsam reegel,“ teatab ta. „Võta hotellist alati küpsised kaasa. Ma lähen ja vaatan, kas leian sulle tassi teed.“
Ta lahkub ruumist ja tuleb mõne minuti pärast tagasi, kaasas kaks plasttopsi, ühes lahja tee ja teises vesi. Finn rüüpab vett. Küpsis teeb imet, nagu oleks see mingi salaravim. Tal ei ole enam tunnet, nagu tahaks ta kerra tõmbuda ja ära surra.
„Pidasid eile õhtul kõvasti pidu?“ küsib Ade.
„Tegime ühe sõbraga mõned joogid.“ Finn jääb vait, sest ei tea, kuidas Geoffi kirjeldada. „Minu ema kolleegiga.“ Me arutasime, kas saaks ta 1850. aastast tagasi tuua.
„Mis kell see sõber ära läks?“
„Ma arvan, et kesköö paiku.“
„See võib olla kasulik alibi.“
„Ta on pealegi politseinik. Kaunis tähtis.“ Selle mõtte juures hakkab Finnil veidi parem. Ta hammustab teist küpsist. Võib-olla päästab Geoff ta välja? Isegi kui ta ei tohi Ali kohta tõtt rääkida, ei saa ta lasta tema poega ju alusetult mõrvas süüdistada?
„Kas sa tead, millal see juhtus?“ küsib ta Adelt. „Millal Isaac tapeti? Kuidas ta suri? Mina ei tea midagi. Mul oli liiga
suur hirm, et siia sõites seda telefonist vaadata.“ See oli kohutav tunne, kui nad erimärgistuseta autos mööda tänavaid jaoskonda sõitsid, Josh roolis ja Mary tema kõrval, ilma et kumbki oleks talle midagi öelnud. Korraks pani Josh raadio mängima. „Kuuekümnendate meloodiad“. Pärast paari takti „Hey, Jude’i“ keeras Mary raadio kinni.
„Uudistes öeldi, et ta leiti oma maamajast surnuna,“ ütleb Ade. „Mingeid muid detaile ei avaldatud. Ma helistasin õekesele ja tema ka midagi enamat ei teadnud. Ta on püüdnud Isaaci abikaasaga ühendust võtta, aga naine ei vasta telefonile.
Täiesti mõistetav.“
Naljakas mõelda, et Chibu on kellelegi „õeke“. Finnile tuleb meelde, kuidas kaootiline ja glamuurne Miranda Templeton Iraaci kabinetis ringi tiirutas. Kas ma segan teil riigiasjade arutamist? Miranda on samuti jurist, tuleb talle meelde, ehkki vande-, mitte nõuandeadvokaat.
„Nojah, vaatame, mida neil on öelda.“ Ade tõuseb püsti. Ta naeratab Finnile napilt ja näeb hetkeks välja nagu Chibu oma kõige vastutulelikumatel hetkedel. „Pea püsti. Ma olen olnud hullemates olukordades kui see siin.“
Aga mina ei ole, mõtleb Finn. Pealegi ei tea Ade veel midagi tema ajarändurist emast.
„Vestlus Finn Kennedyga,“ ütleb Mary O’Brien oma rõivaste külge kinnitatud kaamerasse. „Kohal viibivad seersant Mary O’Brien, konstaabel Josh Franks ja mister Kennedy advokaat Adedayo Akinyemi.“
Ehkki ta ei ole arreteeritud, on tunne säärane, nagu oleks.
„Mister Kennedy,“ ütleb Mary, „palun öelge mulle, kus te olite eile öösel südaöö ja kella kolme vahel?
Finn köhatab kurgu puhtaks. „Ei kommenteeri.“
Mary ohkab ja nõjatub tooli seljatoe vastu. „Kas te tõesti lähete selle peale välja? Me ei soovi muud, kui viisakalt vestelda. Kus te eile öösel olite?“
Finn vaatab Adele otsa, too aga raputab peaaegu märkamatult pead.
„Ei kommenteeri.“
Finn on hämmingus, et tal lubataksegi lahkuda. Ta eeldas, et ta otsekohe arreteeritakse ja vormirõivais politseinikud peavad ta ülekuulamisruumi uksel kinni. Aga vestluse lõpus Mary lihtsalt ohkas, pööras pilgu lakke ja teatas: „Võite minna.“ Nüüd seisavad Finn ja Ade politseijaoskonna trepil. On külm ja päikseline päev. Finn väriseb. Tal on ülikond seljas, aga mantlit ei ole. Ade kannab jopet, mis näeb tagasihoidlik, kuid kallis välja.
„Nähtavasti on neil kellegi pealtnägija kirjeldus sündmuskohal märgatud mehest,“ ütleb Ade. „See pidi olema keegi, kes sinu kirjeldusega kokku läheb. Võib-olla on neil isegi turvakaamera salvestis. Nad esitasid hulga küsimusi selle Sussexi maja kohta.“
Vastamisest keeldumine oli nii piinarikas, et Finn oli peaaegu loobunud küsimuste kuulamisest.
„Kuidas see on võimalik?“ küsib ta.
„See pilt ei saa olla nii hea, et sulle võiks süüdistuse esitada,“ ütleb Ade. „Nad nähtavasti lootsid, et neil õnnestub sulle hirm nahka ajada ja sa tunnistad üles.“
„Ma ei olnud ju seal,“ ütleb Finn. Talle tundub väga tähtis seda Adele kogu aeg meelde tuletada.
„Ei, muidugi mitte,“ vastab Ade peaaegu hajameelselt. „Nojah, peame sidet. Kuhu sa nüüd lähed? Viiksin su ära, aga ma tulin rattaga.“
Mina sõidan ka rattaga, tahaks Finn talle öelda. Mõnes teises elus võiksid nad olla sõbrad.
„Ma lähen parem tagasi oma korterisse,“ ütleb ta. „Ma elan praegu ema juures, sest pean tema kassi eest hoolitsema, aga mul on vaja puhtaid riideid.“ *
Korteris tundub kõik imelik, justnagu oleks Finn ära olnud mitu aastat, mitte mitu päeva. Uksematil lebavad kirjad, laual on lahti Guardian, sealsamas seisab pooleldi joodud kohv, mille pinnale hakkab tekkima hallitus, ja tööl käimise särgid ootavad riidepuudel triikimist. Automaatselt paneb Finn mängima oma retroraadio – Chibu ja Piersi soolaleivakingituse.
„Täna varahommikul leiti oma Sussexi kodust surnuna justiitsminister Isaac Templeton. Rohkem üksikasju ei ole politsei avalikustanud. Neljakümne viie aastast Templetoni peeti üldiselt konservatiivse partei tõusvaks täheks. Peaminister on öelnud, et see uudis on teda vapustanud …“
Kuidas saab Isaac olla surnud? Mõrvatud? Rohkem kui midagi muud tahaks Finn nüüd helistada emale ja temaga sellest rääkida. „Ära muretse, kullake,“ ütleks ema, nagu ta oli tema lapsepõlves öelnud paljude probleemide kohta, mis tundusid tookord lahendamatud. „Ma klaarin selle asja ära.“ Finn märkab, et ta nutab, ja enda peale vihasena suundub ta vannituppa, et korra veel duši all käia.
Kui Finn on pesnud ning tõmmanud jalga teksased ja selga džempri, tunneb ta end paremini. Ta röstib saia – seda on ta juba päevade kaupa söönud, aga kui talle tuleb meelde eilne pitsa, läheb tal süda jälle pahaks – ja istub laua äärde seda sööma. Ta võtab telefoni. See on hääletu peale pandud, aga tundub, et saabunud sõnumitest võiks see peaaegu lõhki minna. Üksiti märkab ta viit vastamata kõnet isalt. Finn sööb saiaviilu lõpuni ja vajutab nupule „isa“.
„Poeg, kuidas sul läheb?“ küsib Declan. „Kui uudiseid nägin, ei suutnud ma seda lihtsalt uskuda.“
„See oli tõeline šokk,“ nõustub Finn.
Ta mõtleb aeg-ajalt, kas Declan ütleb talle „poeg“ ainult selleks, et tal nende suhe meeles püsiks. Nad saavad kaunis hästi läbi, aga ometi on raske teeselda, nagu oleks neil midagi ühist. Declan on siiani Hastingsis, elab mugavas paarismajas koos oma sotsiaaltöötajast naise Nikki ning tütarde Polly ja Miaga. Declan on püüdnud töötada mitmel alal ja praegu
paistab teenivat elatist veebidisainerina, ent Finn kahtlustab, et perekonda hoiab pinnal Nikki regulaarne töötasu. Finnile tema kasuema ja poolõed meeldivad ning talle tundub, et armastab oma isa, aga kui ta on päeva või paar nende juures olnud, tunneb ta, et igatseb tagasi Londonisse.
„Kas sa tead, mis Isaaciga juhtus?“
Declan on veendunud sotsialist – see on tema ja Ali üks ühiseid veendumusi – ja Finn teab, kui raske on isal leppida mõttega, et tema poeg töötab konservatiivide heaks. Nojah, tänasest on konservatiive igatahes üks vähem.
„Politsei ütles, et ta tapeti eile öösel. Midagi rohkemat ma ei tea.“
Ta ei taha Declanile rääkida, et tema poeg on praegu üks peamisi kahtlusaluseid. Küllap jõuab ta selle pärast muretseda hiljem.
„Kuidas sa hakkama saad?“ küsib Declan ja siiras mure tema hääles tundub Finnile liigutav. „See, kui sa teada said, et ta … no see pidi olema kohutav.“ Ta hääl kõlab üsna tasa.
„Pole viga,“ vastab Finn. „Ma olin koos sõpradega.“ See on nüüd küll veidi üle pingutatud, aga Ade on siiski ühe sõbra vend.
„Ja sul on Ali,“ kostab Declan talle omase natuke naeruse häälega, mis tal on Ali tarvis varutud.
„Jah, mul on Ali.“
„Nojah, ja mina olen sinu jaoks kah olemas, poeg.“
„Aitäh. Mul on kõik korras.“
Järgneb paus. Finn kuuleb taustal hääli. „Kas sa pead lõpetama?“ Ta teab, et laupäeviti on neil kiire, sest tüdrukud paistavad olevat seotud kõigi hobidega, mida maailmas üldse leida võib. Ali ahvib neid mõnikord järele: „Mis meil siis täna kavas on? Sünkroniseeritud sõrmevärvimine?“ Finnile tundub see siiski päris armas.
„Anna andeks. Minu kord on Poppy balletitundi viia.“
„Tervita teda. Nikkit ja Miat ka.“
„Tervitan. Head aega, poeg.“
Finn lõpetab kõne ja heidab pilgu laual enda ees pooleli ristsõnale. „Oota! Pole õige aeg (5,4).“ „Vaata ette.“ Ta hakkab juba vastust kirja panema, kui uksekell heliseb. Finn tardub. Kas seersant O’Brien on tulnud teda arreteerima? Või on see –oh jumal, kas see võiks olla võimalik? – Ali? Ta ta tormab uksetelefoni juurde.
„Finn. Siin Chibu.“
Finn vajutab nupule ja mõni sekund hiljem astub kolleeg ta korterisse, esimest korda pärast seda, kui Finn ja Cosima seal kunagi suurema innuta soolaleivapeo korraldasid.
Tema üllatuseks kallistab Chibu teda kõvasti. „See on nii kohutav,“ ütleb ta.
„Ma tean.“
„Politsei küsitles Piersi kah.“
Finnil on piinlik tunnistada, kui suurt kergendust see talle pakub. Adel on arvatavasti õigus ja politseil on Isaaci maja läheduses nähtud mehest üksnes ähmane ettekujutus. Nähtavasti küsitlevad nad kõiki tema tuttavaid mehi.
„Aitäh Ade telefoninumbri eest,“ vastab Finn. „Ta oli suurepärane.“
„Nojah,“ vastab Chibu, „ta ongi parimatest parim. Kas ta sulle hotelli küpsiseid pakkus?“
„Pakkus küll. Ma arvan, et need päästsid mu elu.“
„Piers küsis minult ka Ade andmeid, aga sina jõudsid ette.“
„Piersil on ilmselt teisigi kontakte. Kas tema isa ei ole ülemkohtus kohtunik?“
„On küll,“ vastab Chibu. „Mis politseijaoskonnas toimus?“
Finn räägib talle vestlusest, mille käigus ta ei vastanud ühelegi küsimusele.
„Kas sellest ei jäänud muljet, et sa oled süüdi?“ küsib Chibu.
„Ade ütles, et selline on tavapärane praktika,“ vastab Finn. „Aga jah, ma tundsin end väga ebakindlalt. Ja nii piinlik oli samu sõnu pidevalt korrutada. Mul oli kogu aeg tunne, et tahaksin vabandust paluda.“
„Sina oled vabanduse palumises meister.“
„Kas olen või?“ See tundub nagu kriitika, aga praegu ei ole selleks õige aeg. „Kas sa tead, mis juhtus?“ küsib ta. „See tähendab, Isaaciga.“
Chibu marsib mööda kööki, võttes asju kätte ja pannes neid siis jälle tagasi. „Ei tea,“ vastab ta. „Mitte rohkem, kui ma veebis olen näinud. Keegi ütles Twitteris – või X-is või kuidas iganes seda nüüd ka ei nimetata –, et ta lasti maha, aga kusagil mujal ei ole ma seda väidet näinud.“
„Lasti maha? Jumal küll.“
„Ta oli koos Miranda ja lastega East Deanis. Ma olen püüdnud Mirandat kätte saada, aga ta ei vasta. Kas sa seda kohvi joodki? Illy on parem.“
„Lähme sinna,“ ütleb Finn.
„Kuhu?“ Chibu uurib ikka veel tema kohviveskit.
„East Deani. Me ei saa siin lihtsalt niisama istuda. Sõidame Sussexisse ja vaatame, kas saame Miranda või kellegi teisega rääkida.“
„Minu auto on väljas,“ vastab Chibu.
22. peatükk
Muudel asjaoludel võiks see olla meeldiv reis, nagu mõni kena laupäevane väljasõit. Chibu auto, elektriline BMW iX, liigub nurrudes läbi Londoni äärelinna tänavate. Finn vaatab, kuidas Chibu sõidab, pilk otse ette suunatud ning kallis ja elegantne kell valguse käes läikimas. Tal on jalas retuusid ja seljas kapuutsiga jakk, need meenutavad Ade’i vabaajarõivaid. Mismoodi õde ja vend üles kasvasid? Finn teab, et nende vanemad saabusid kaheksakümnendatel aastatel Nigeeriast. Chibu käis tüdrukute erakoolis ning õppis Oxfordis filosoofiat, poliitikat ja majandust. Ade’ist oli õhkunud sedasama kõrgklassi enesekindlust.
Finn kontrollib oma telefoni. Nimi „Isaac Templeton“ on kogu aeg esil – nii värsketes uudistes kui ka murelike ja elevil
sõprade sõnumites.
„Mida Ali ütles?“ küsib Chibu.
„Misasja?“
„Kui sa talle rääkisid? Mida Ali ütles?“ Nii nagu peaaegu kõik Finni kõigi aegade sõbrad, jumaldab Alit ka Chibu. Ta peab teda lõbusaks ja hakkajaks naiseks ning maa soolaks.
Niisuguseid asju ütlevad alati kõik peened inimesed naiste kohta, kes ei vaevu oma töölisklassi päritolu häbenema.
„Ma ei ole temaga rääkinud,“ vastab Finn. „Ta on ära.
Tööasjus.“
„Ma mõtlesin, et ta pidi olema haige.“
Finnil on vaevu meeles, millise vabandusega ta lagedale tuli, kui ei läinud vanglaametnikele peetud kõnet kuulama – see oli nii ammu. Ta saab aru, et Chibu vaatab tema poole, sest BMW teeb väikese jõnksu, enne kui uuesti õige kursi võtab.
„Ta oli haige, aga nüüd on ta ära midagi uurimas.“
„Ma mõtlesin, et ta tegeleb külmutatud juhtumitega.“ See, et Ali on politseinik, tundub Chibule eriti meelepärane. „Ta on päris inimene ja teeb päris tööd,“ oli ta selle kohta kunagi öelnud.
„Paistab, et see tema töö on rohkem salastatud, kui ma arvasin,“ kostab Finn ja kuuleb ka ise, kuidas tema häälde ilmub kibedusnoot. „Tegelikult paistab, et seal on palju, mida ma ei tea.“ Niipea, kui Finn seda ütleb, hakkab tema telefon helisema. Tundmatu number. Finn vajutab „vasta“.
„Finn. Siin Geoff Bastian.“
„Geoff. Kas on uudiseid?“ Ta peab silmas Alit ja Geoff paistab aru saavat.
„John on valmis esmaspäeval läbi värava minema. Oli mõningaid komplikatsioone, aga Jones on kindel, et on need kõik lahendanud. Vaata, Finn, ma rääkisin just Sussexi kriminaaljälitusega. Ma ütlesin neile, et olin eile öösel sinu juures.“
„Aitäh.“ Finn tunneb, kuidas ta hingab kergendatult. „Kas sa rääkisid seersant O’Brieniga? Kas tema tegeleb selle asjaga?“
„See asi on natuke keeruline,“ vastab Geoff. „Sellega tegeleb ametlikult Sussexi politsei, sest Isaac suri seal. Aga nad teevad koostööd parlamentaarse ja diplomaatilise kaitse osakonnaga, sest Isaac oli tuntud parlamendiliige. Peale selle suhtlevad nad Londoni politseiga, sest Isaacil oli ka Londoni aadress.“
„Nad viisid mind küsitlemiseks Ida-Londoni politseisse. See oli ikka päris karm.“
„Kuidas sa ennast tunned?“ küsib Geoff. „Minul on ikka päris hull. Seda tegi vist see ouzo.“
„Liiga hea mu enesetunne just ei ole,“ vastab Finn. „Geoff, kas sa tead, mis Isaaciga juhtus? Uudistest midagi eriti välja ei loe.“
„Politsei andmetel lasti ta Sussexis oma kodus maha. See võis olla mingi juhuslik sissetungija. Ilmselt on keegi mees seal tema valdustes paar korda turvakaamera salvestisele jäänud. Ma katsun selle materjali kätte saada.“
Sedasama oli kahtlustanud ka Ade. Finn loodab, et Templetonidel oli mitu turvakaamerat ja mõni neist on mõrtsuka pildi laitmatult salvestanud.
„Muidugi,“ jätkab Geoff, „Templeton oli valitsuse liige. Sellel asjal on laiemad tagamaad. Tapja võis olla mõni rahulolematu valija või isegi palgamõrtsukas. Ei ole võimalik olla justiitsminister, ilma et see mõningaid kriminaale närvi ajaks.“
Finn mõtleb vanglaametnikele peetud kõnele, eriti sellele osale, milles on kirjas, et kahetsusest ei piisa ja vanglas peabki olema raske. Ta loodab kogu südamest, et Isaaci tapja oli keegi väljastpoolt, mingi kunagine seaduserikkuja, kes tema peale vimma kandis, või mõni peast segi jälitaja.
„Nojah,“ vastab Geoff. „Ma hoian asjal silma peal, aga ma ei usu, et seersant O’Brien sinuga uuesti kontakti võtab. Ma olen kuulnud, et ta on päris kõva pähkel, aga ta on õiglane.“
„Aitäh,“ ütleb Finn uuesti. „Tänan sind väga.“ Tal on raske mõeldagi, et veel eile oli ta üritanud Geoffile vastu vahtimist anda.
„See oli Geoff,“ teatab ta Chibule. „Ali ülemus.“ Ta räägib Chibule turvakaameratest ja võimalikust sissetungijast.
„Aga kes pidi tahtma Isaaci tappa?“ küsib Chibu. „Ta ju meeldis kõigile.“
See ongi see nõunikuks olemise häda. Ehkki omavahel võidakse oma ministri üle ka kurta, elatakse maailmas, kus kõik pöörleb tegelikult tema ümber. Aga väljaspool seda ringkonda on hulk inimesi, kellele Isaac Templeton ei pruugi meeldida kasvõi juba sellepärast, et ta on konservatiiv. Nende hulka kuulub arvatavasti ka Ali.
Kui nad on Brightoni maanteele jõudnud, helistab Piers. Tundub, et ta on ärritunud.
„Miks Chibu ei vasta?“
„Ta sõidab. Me läheme East Deani.“
„Isaaci juurde? Mispärast?“
„Lihtsalt vaatama, kas saame seal midagi teada.“
„Miks te mind ei oodanud?“
„Me ei olnud kindlad, kas sa oled vaba,“ vastab Finn, püüdes kõlada lepitavalt. Tegelikult ei tulnud talle pähegi, et võiks Piersi kaasa kutsuda. Piers on Isaaci parlamendiassistent, see on natuke midagi muud kui poliitikanõunik. Peale selle on Chibu peaaegu nagu sõber. Piers ei ole.
„Politsei küsitles sind, eks ole?“ märgib Piers.
„Jah. See oli kuradi hirmus.“
Piers turtsatab korraks tõredalt naerma. „Kas sa vastasid kõigile küsimustele, et ei kommenteeri?“
„Jah. Aga sina?“
„Sama siin. Isa saatis mulle ühe eriti osava advokaadi. Mulle tundus, et sellest jäi mulje, nagu oleksingi ma kõiges täiega süüdi.“
„Mul oli Ade. Chibu vend.“
„Nojah. Sa jõudsid ette. Mida tema asjast arvas? Minu advokaat Lucy oletas, et nad kobavad pimeduses.“
„Ade arvas, et midagi neil on, aga mitte midagi konkreetset. Ma rääkisin Geoffiga, minu ema ülemusega, ja tema arvates võib neil olla turvakaamera salvestis ühest mehest.“
„Mul läks meelest ära, et su ema on ju naispolitseinik. Kas ta saab sind aidata?“
Ali vihkab sõna „naispolitseinik“.
„Ta on praegu ära,“ vastab Finn.
„Nojah, igatahes ütle mulle, kui sa midagi teada saad,“ teatab Piers. „Ega ma vangi eriti ei tahaks minna. Olles Isaaci juures töötanud, tean ma sellest liigagi palju.“
„Ma arvasin, et kõik, kes on käinud Inglismaal erakoolis, võiksid tunda end vanglas päris koduselt.“
„Toit võib olla parem,“ märgib Piers. „Aga nädalavahetustel ei lubata koju minna. Nojah, tšau siis nüüd.“
Brightonist sõidavad nad mööda rannikuäärset teed Seafordi ja keeravad siis sisemaale. Nad ületavad jõe, mille lookeid kasutati Finni mäletamist mööda geograafiaõpikus hiliste sootide näitena. Täna kõnnib kogu orus ringi hulk
perekondi, kes on tulnud koertega jalutama. Finn on endale alati koera tahtnud.
Maastik nende ümber meenutab üha enam mõnest krimisarjast teada õdusat pühapäeva pärastlõunat: õlgkatustega majakesed, külakirikud, partidega tiigid ja pubid, millel on nimeks näiteks Salakaubavedajate pelgupaik. Viimaks keerab Chibu mere poole ja nad sõidavad üle halli välja, millel söövad lambad. Äkki ilmuvad nähtavale kaljud, karmid ja ohtlikud, ning sealsamas, kaljuservale hirmuäratavalt lähedal, seisabki suur punastest tellistest hoone, mis näeb mõnes mõttes välja nagu mingi asutus, näiteks kool või eriti eksklusiivne kliinik. East Dean.
Chibu jätab auto mõnisada meetrit enne peasissepääsu seisma. Nad näevad, et väravas valvab mundris politseinik; teisel pool teed on mitu autot, need on ilmselt ajakirjanike omad.
„Kas teiselt poolt sisse ei saa?“ küsib Chibu. „Eelmisel pühapäeval, kui me Isaaciga siin käisime, viis ta meid vist aia kaudu?“
„Jah,“ vastab Finn. „Sõidame natuke edasi.“
Maja ümbritseb kõrge müür, mis teeb nende valduste ümber kaare. Ühele küljele jääb meri. Nad pööravad mere äärest ära ja seal ongi teine värav. Esimesest sepisväravast avaldab see palju vähem muljet, aga see on samuti kindlalt kinni. Chibu pargib auto ja Finn astub välja. Õhk on soolakas ja värskendav, kõrgel hõiguvad kajakad. Finn märkab müüris sisesidesüsteemi ja pigem küll nagu ehku peale vajutab nuppu.
„Hallo?“
Finn on nii kohkunud, et oskab alles hetke pärast midagi kosta. „Kas Miranda on seal?“
„Kes küsib?“
„Finn Kennedy ja Chibu Akinyemi. Isaaci erinõunikud.“
Tema ülimaks hämminguks läheb värav aeglaselt lahti.
23. peatükk
Elektriauto veereb muruväljakutest ja madalatest ränikivist müüridest mööda. Sel jaanuaripäeval on kõik hall ja pruun, aga ikkagi näeb see mõjuv välja, nii kasvuhooned ja tallid kui ka puud, mis, ehkki küll tuule käes veidi kaldu, moodustavad korraliku viljapuuaia. Maja ise oma tornide ja parapettidega kõrgub paremal ning köögiviljaaeda viiva võlvkäigu all seisab Miranda Templeton.
Chibu peatab auto ja astub välja. Ta peaaegu jookseb Miranda juurde ja embab teda. Finn kõnnib talle mõõdetumal sammul järele. Miranda kõhkleb hetke ja embab siis ka teda.
„Mul on väga kahju,“ ütleb Finn.
„Ma ei suuda seda ikka veel uskuda,“ vastab Miranda. Tal on jalas teksased ja seljas soe sinine rullkraega džemper, mille varrukad on üle käelabade tõmmatud, nii et ta näeb noor ja haavatav välja. „Teate, maja on nüüd kuriteopaik ja sisse me minna ei saa. Mina olen redutanud suvemajas. Jacinta on lastega mu ema ja isa juures. Nemad elavad siin lähedal. Kas kõnnime?“
Nad astuvad kaaristu alt läbi ja jalutavad ürdipeenarde vahel, kus on veel täies elujõus taimi, aga ka närtsinuid ja kuivanuid. Finn teab, et see tee viib terrassile, kus on kuumaveevann ja kust treppi mööda saab köetavasse basseini. Eelmisel nädalavahetusel oli Finn seal ujumas käinud, samal ajal kui Chibu ja Piers istusid lamamistoolides, mõlemal jope seljas ja müts peas, ning teda hõikudes ergutasid ja aasisid.
Nüüd võtavad nad sinise presendiga kaetud basseini ääres toolidel istet.
„Isaac käis siin igal hommikul ujumas,“ ütleb Miranda. „Tegi viiskümmend otsa. Täitsa hull.“
„Mis juhtus?“ küsib Chibu. „Kui te üldse suudate sellest rääkida.“
Finnile avaldab muljet, kuidas Chibu seda küsib. Talle tundub, et Miranda heidab talle pilgu ja vaatab siis kiiresti mujale – on see nii või kujutab ta seda endale ainult ette?
Naine vastab: „See kõik on mul üsna segane. Ma läksin eile õhtul vara voodisse. Isaac oli suures saalis ja luges kamina ees.“
Finnile on see saal tuttav. See on suur pseudogooti stiilis ruum, kujundatud siis, kui maja üheksateistkümnendal sajandil ümber ehitati. Läbi kahe korruse, kolmes küljes muusikuterõdu ning tahveldistega seintel kaunistuseks hulk mõõkasid, kirveid ja lühikese toruga püsse. „Terve kollektsioon asju, millega inimesi tappa,“ oli Piers märkinud.
„Ma ärkasin kell kaks üles,“ räägib Miranda. „Isaac ei olnud voodisse tulnud. Ma kuulsin lärmi, uks tehti lahti, siis kostsid sammud – võib-olla see kõik mind ärataski – ja ma tõusin üles.
Olin juba poole rõdu peale jõudnud, kui kuulsin, kuidas Isaac ütles: „Mida sina siin teed?“ Siis kajas lask. Selleks ajaks, kui ma alla jõudsin, oli ta surnud.“
Nüüd ta nutab ega püüagi pisaratest võitu saada. Need tilguvad kontrollimatult tema kõrgest kaelusest sisse.
„Mul oli telefon kaasas,“ jätkab ta. „Ma panin taskulambi põlema. Siis kutsusin kiirabi. Läks terve igavik, enne kui see kohale jõudis. Ma nutsin ja püüdsin teha kunstlikku hingamist. Ilmselt äratasin ma Jacinta üles, sest ta tuli mulle appi. Jumal tänatud, et Jessie ja Tom magasid.“ Jacinta on lapsehoidja. „Parameedikud ütlesid, et Isaac on surnud, aga ma teadsin seda niigi. Varsti tuli ka politsei.“
„Mida politsei ütleb?“ küsib Chibu Mirandat saamatult selja peale patsutades.
„Nad ütlevad, et ta tundis ründajat,“ vastab Miranda.
Jälle ei vaata ta Finnile otsa.
Kauaks nad sinna ei jää. Miranda ütleb, et ta läheb mõneks päevaks vanemate juurde. „Lastele on hea, kui nad siit minema pääsevad,“ ütleb ta varrukaga silmi pühkides. „Neil on sellega raske toime tulla. Nad jumaldasid oma isa.“
„Päriselt ei saa nad sellest kunagi üle,“ ütleb Chibu, kui nad väravast välja sõidavad. „Lapsed. Päriselt ei saa nad sellest kunagi üle.“
„Ma arvan, et neile tuleb nõustaja appi,“ ütleb Finn.
„Nõustamisega seda asja korda ei saa,“ vastab Chibu. „Minu ema suri, kui olin kahekümne ühe aastane, eeldatavasti olin siis ju täiskasvanu ja oleksin pidanud sellega toime tulema, aga ma olin ikka korralikult liimist lahti. Isegi kõige parema nõustamisega, mida raha eest saada võib.“
Finn ei tea, mida öelda. Pilt Chibu perekondlikust taustast igatahes täieneb. Ta tahaks Chibule rääkida, et tema ema on kadunud, ja et tema kaotus on miski, millega ta ka veel kolmekümneaastasena ei suuda toime tulla. Aga selle asemel ütleb ta lihtsalt: „Mul on kahju.“
Chibu peatab auto ja astub välja. Nende ees on mõni meeter rohelist muru ja seejärel järsak, mille all loksuvad lained vastu kaljusid, kriidised tipud paistmas halli vee taustal nagu valged hambad. Chibu kõnnib edasi ja jääb siis seisma. Finn tuleb autost välja ja astub tema kõrvale. Õhk on soolane ja meri mäsleb. Finnile tuleb meelde, kuidas Isaac oli neile peaaegu nagu möödaminnes rääkinud, et see on koht, kus pannakse toime palju enesetappusid. Nende ees on üks pink. Kas see on pandud sinna selleks, et meenutada kedagi, kes otsustas seal elust lahkuda? Kui nii, siis selles kohas tundub see küll veidi taktitu.
„Palun vabandust,“ ütleb Chibu. „See lihtsalt jõudis mulle alles nüüd päriselt kohale. Kui ma Jessica ja Tomi peale mõtlesin.“
Finn on Isaaci lastega mõne korra kohtunud. Eelmisel nädalavahetusel olid nad kodus, aga omaenda asjadega hõivatud, ning sõid koos Jacintaga. Finnil on ähmaselt meeles pikk tumeda
peaga tüdruk ja jässakas heledapäine poiss. Peaaegu võimatu on ette kujutada, kuidas nad end praegu tunnevad.
„Pole vaja vabandada,“ ütleb ta. „See on kohutav.“
„Me peame tegema kõik, mis võimalik, et aidata.“ Chibu pöördub Finni poole, niisketes pruunides silmades kergelt maniakaalne läige. „Eks ole, Finn?“
„Sul on õigus.“ Finn tahaks ruttu uuesti autosse istuda. Väljas on külm ja nii kalju serva lähedal seismine teeb ta närviliseks.
Kui nad mööda Falmer Roadi teosammul tagasi Londoni poole liiguvad, helistab Piers. Finn paneb telefoni valjuhääldi peale.
„Kuidas seal oli?“ küsib ta. Piersil on suu täis – harjumus telefonikõne ajal süüa teeb Finni alati pahuraks. Piers ju ise helistas neile. Miks ta siis ei oodanud, kuni on oma pugimise lõpetanud?
„Kurb,“ vastab Chibu, pidurdades sujuvalt, kui liiklus järjekordselt seisma jääb. „Kurb ja imelik.“
„Kas te Mirandat nägite?“ Krõmps, krõmps. Arvatavasti õun.
„Jah,“ vastab Finn. „Ta tuli välja meiega rääkima. Minu meelest oli see temast kena.“
„Ta oli vapustatud,“ ütleb Chibu. „See läks mulle väga südamesse.“
„Sa ei ole kunagi suur Miranda fänn olnud,“ tõdeb Piers.
Chibu jätab selle tähele panemata. „Ma mõtlen Jessica ja Tomi peale. Nii kohutav vanemast sel moel ilma jääda.“
„Kas Miranda rääkis midagi?“ küsib Piers. „Sellest, mis juhtus?“
Nüüd vastab Finn, sest ta näeb, kuidas mööda Chibu põske veereb pisar. „Miski äratas Miranda kell kaks eile öösel. Ei, täna hommikul.“ Kas tõesti on ikka veel sama päev? „Isaaci ei olnud. Temast oli mees jäänud halli lugema. Miranda läks teda otsima ja kuulis, kuidas Isaac küsis: „Mida sina siin teed?“ Ja siis kõlas lask. Kui Miranda halli jõudis, oli mees juba surnud.
„Jeesus,“ ütleb Piers. „„Mida sina siin teed?“ See tähendab, et …“
„Et see oli keegi, keda ta tundis. Jah.“
„Jeesus,“ ütleb Piers uuesti ja hakkab mõttesse vajudes jälle midagi järama. „Mida politsei ütleb?“
„Sissemurdmisest ei ole mingeid märke. Nad arvavad, et sissetungijal oli võti.“
„Kas Isaacil ei peaks olema turvamehed?“
„Nähtavasti saatis ta nad koju. Miranda ütles, et Isaacile oli teinud muret, kuidas nad pidid niisugusel külmal ööl väljas olema.“
„Ei kõla sugugi Isaaci moodi. „Külmetamine on lumehelbekestele! Vaadake, kuidas ma siia jääkülma basseini sukeldun!““
„Piers,“ ütleb Chibu, „natuke austust võiks ikka ka olla.“ Autod on uuesti liikvele läinud. Kell on alles kolm, aga juba hakkab pimedaks minema. Kauguses sädelevad Brightoni tuled.
„See oli keegi, kel oli võti. Keegi, keda Isaac tundis. Kuule, mees, kahtlustused suunatakse nüüd minu ja sinu poole.“
„Meie ei ole ainsad inimesed, keda Isaac tundis.“ Finnile ei meeldi seda mängu mängida. „Ja minul võtit ei ole. Kas sinul on?“
„Ei.“
„Loodame, et nad siis varsti mingit tõendusmaterjali leiavad,“ ütleb Finn. „DNAd või midagi niisugust.“ Ta mõistab ka ise, et tal on lapsik kiindumus kohtuekspertiisi. Ta on vaadanud liiga pikalt sarja „Vaikiv tunnistaja“.
„Loodame. Kas sul on alibi?“
„Ma jõin. Koos oma ema ülemuse Geoffiga.“
„Pole paha,“ vastab Piers. „Minul oli üks tüdruk külas.“
„See ei saa küll tõsi olla,“ kostab Finn.
„Kuulge, jätke järele,“ ütleb Chibu. „See ei ole mingi mäng.“ Liiklus hakkab järsku kiiremini kulgema, Chibu keerab kiirteele ja võtab roolist tugevasti kinni. *
Chibu paneb Finni Ali maja ees maha. Finn mõtleb, et võib-olla tahaks Chibu sisse tulla, aga Finn ei kutsu teda. Praegu ei soovi ta muud, kui üksi olla. Ta lepib Chibuga kokku, et nad kohtuvad järgmisel päeval. Nad olid lubanud Mirandale, et tegelevad kõigi sõnumitega, mida Isaaci valijad ja teised parlamendiliikmed saadavad. Finn suudleb Chibut põsele, võtab oma koti ja astub nüüd juba nii tuttavaks saanud välisukse poole.
Ta pooleldi ootab, et Ali oleks kodus, aga on ainult Terry, kes hakkab nurruma ja isegi näuguma, mis kostab rohkem nagu vestlemise moodi. Finn annab kassile süüa ja valab endale veini. Peaparanduseks, kinnitab ta endamisi. Veider klaas, millel on sinine keerdus jalg ja mille Ali on mingist vanakraamipoest ostnud, toob ema koos kõigi tema vastuoksustega talle lähemale. Finnil on nii palju mälestusi, kuidas ta kõmpis Ali sabas, kui ema tuhlas kastides kirjadega „peaaegu uus“ ja „kasutatud“. „See on nii palju kenam kui kokku kuuluv komplekt,“ teatas ta. Finn otsustas, et kui tema suureks saab, sobivad kõik asjad tema majapidamises kokku. Kuigi ta on seda tõotust ka pidanud, tunneb ta nüüd, et kui tal oleks kodus omavahel sobimatuid klaasnõusid, oleks tema elu nii palju rikkam.
Ali lilled on nüüd peaaegu närtsinud, õielehti on kogu põrand täis. Finn võtab tugitoolis istet ja lülitab televiisori sisse. Isaaci nägu täidab kogu ekraani: ta peab parlamendis kirglikku kõnet, kõnnib tehases ringi, käed seljal nagu prints Charlesil, naerab hoolikalt selekteeritud valijate seltsis, seisab Miranda ja lastega East Deani värava ees. Finn märkab, et ta on jälle nutma hakanud. Ei saa öelda, et ta oleks Isaaci just armastanud või et see mees oleks talle isegi eriti meeldinud, aga kindlasti tunneb ta temast puudust.
24. peatükk
Finn ärkab selle peale, et keegi karjub talle otse näkku. Ta vehib natuke ringi ja tema käe alla jääb midagi karvast. Karjumisest saab kraaksatus. Finn teeb silmad lahti ja näeb, et voodi otsas istub Terry, kelle ilmest paistab selgelt, et see mees on talle täiesti vastik. Finn sirutab käe telefoni järele. Kell on üheksa. Eile õhtul läks ta voodisse enne kümneseid uudiseid, seega peab ta olema maganud peaaegu üksteist tundi. Ta ei ole juba aastaid nii kaua maganud ja tunneb, et on niisugusest kangelasteost veidralt väsinud. Ta läheb alla, et Terryle süüa anda. Majas on väga külm. Peaks proovima küttega midagi ette võtta. Kusagil on vist mingi katel. Finn kahtleb, kas Alil võiks olemas olla midagi nii kõrgtehnoloogilist nagu äpp.
Ali. Homme saavad nad jälle kokku. Ta peab seda uskuma. Ükskõik kui painajalikud eilsed sündmused ka ei olnud –koputus uksele, mis päädis sellega, et talle teatati Isaaci surmast, küsitlemine politseijaoskonnas, sõit East Deani –, suutsid need temas vähemalt veidigi tõrjuda teadmist, et tema ema on kadunud ja kõik, mida ta teadis ajast, ruumist ja reaalsest maailmast, ei vasta tegelikult tõele. Finn paneb vee keema ja haarab telefoni. Ta jätab tähelepanuta kõik Isaaci puudutavad sõnumid ja leiab kontaktide alt Geoffi telefoninumbri, mille ta on eelmisel päeval salvestanud. Hetkeks teeb talle muret, et ta ei peaks võib-olla pühapäeva hommikul helistama, aga ta tõrjub selle mõtte kõrvale. Geoff oli ju see, kes Ali sinna missioonile saatis. Kui teda nüüd segatakse keset palvetamist või golfimängu või mida iganes veel, mida üks poolpensionil inspektor nädalavahetusel teeb, on ta selle igati ära teeninud.
„Tere, Finn.“
„Tere, Geoff. Ma tahtsin kontrollida, kas selle homse asjaga on kõik jõus.“
Geoff kõhkleb hetke enne vastamist ja Finni süda vajub juba saapasäärde, aga siis teatab ta oma tavapärase rahuliku ja professionaalse hääletooniga: „Jah, meil on kõik valmis. John läheb kohe varakult väravast läbi. Kell kaheksa.“
Finn kujutab ette kogukat ja tõsise moega Johni, kes näeb välja nagu puhkusel olev geograafiaõpetaja. Ta seisab Londonis keset elava liiklusega tänavat ja … ja mis edasi?
„Mis siis edasi saab?“ küsib Finn. „Kas kõik näevad, kuidas ta kaob?“
„Jones ütleb, et see kõik käib nii kiiresti – see võtab vähem kui miljondiku sekundit –, et inimesed ei märkagi. See on lihtsalt nagu virvendus. Veel vähem kui virvendus.“
Finn mõtleb, et tema küll märkaks, kui keegi lihtsalt virvendaks ja kaoks, aga ta loodab, et Jones teab seda asja paremini. Ta peab seda uskuma.
„Püüa mitte muretseda,“ soovitab Geoff. „Homme keskpäevaks on Ali sinu juures tagasi.“
See kõlab liiga hästi, et olla tõsi.
„Kuidas sul läheb?“ küsib Geoff. „Kas politsei on veel kontakti võtnud?“
„Ei,“ vastab Finn. „Me käisime eile Chibuga Isaaci naise Miranda juures.“
„Kuidas ta end tunneb?“
„Ta paistab olevat šokis.“ Finn kaalub, kas rääkida Geoffile lausest „Mida sina siin teed?“, aga otsustab, et mida vähem inimesi teab, seda parem. „Me lubasime täna kontorisse minna ja püüda mõningatele sõnumitele vastata.“
„Vaata siis ette,“ ütleb Geoff. „See kõik on väga emotsionaalne.“ Ta ütleb seda nii, nagu oleks see kuidagi ohtlik. Nojah, võib-olla ongi.
Juba mööda koridori kõndimine on katsumus. Paistab, et kõik –turvatöötajad, koristajad ja teised nõunikud – tahavad kaastunnet avaldada ja Isaacist midagi head meenutada. Leiboristide parlamendiliige Helen Graham, kelle ruumid on nende omade kõrval, võtab Finni käe ja ütleb: „Ta oli üks konservatiivist tõbras, aga ma ei saa midagi parata, et ta meeldis mulle.“
„Ta oli väga meeldiv inimene,“ ütleb Finn ja püüab naisest mööda pääseda.
„Ilma kihisevate reedeteta ei ole elu siin enam see, mis oli enne.“
Üks Isaaci kõige kütkestavamaid kombeid oli see, et tal oli tavaks nädalalõpus avada pudel šampanjat ja leiutada mõni põhjus, miks seda teistega jagada: päevad hakkavad pikemaks minema, Merkuur liigub retrograadis, Andy Murray võitis mängu. Poliitilistest erimeelsustest hoolimata sai Isaac Heleniga väga hästi läbi. Piersil oli kombeks öelda, et nende vaidlused, millele andsid hoogu flirt ja mänglevad nööked, ajasid tal südame pahaks.
Viimaks võitleb Finn end vabaks ja avab Isaaci tööruumi ukse. Chibu on juba kohal ja vaatab e-posti läbi.
„Ma olen mingi sõnastuse välja mõelnud,“ teatab ta pilku tõstmata. „Ma saadan sulle edasi posu meile. Jumal tänatud, et täna on pühapäev ja päris kirju ei ole.“
Kuna Isaac oli valitsuse liige, avasid tema kirju turvatöötajad. Kirju on alati palju, need on tema valijate kaebused ja läkitused, milles deklareeritakse nii oma armastust kui ka vihkamist. Finn ei julge mõeldagi, mis kõik homse postiga võib kohale tulla.
Ta vaatab Chiby koostatud vastust. „Isaaci parlamendimeeskonna nimel tänan teid kaastunde eest sel meile kõigile nii raskel ajal. Kannan hoolt selle eest, et Teie sõnum antakse tema perekonnale edasi.“ Finni meelest on see veidi suuresõnaline, aga üldiselt kõlbab küll.
„Kas on ka midagi vastikut?“
„Mõnes kirjas öeldakse, et ta oligi surma ära teeninud. Keegi siin tunnistab, et tema Isaaci tappiski. Selle ma saatsin politseile edasi.“
„Las ma vaatan.“
Chibu keerab oma sülearvuti tema poole. „Mina tapsin selle konservatiivist rajaka,“ loeb Finn. „Ma läksin tema majja ja pussitasin ta tema naise ja laste silme all surnuks.“
„Pussitasin surnuks,“ märgib Finn, „mitte ei tulistanud surnuks.“
„Ma ei usu, et ta seda tegelikult tegi,“ vastab Chibu natuke karedalt, „aga ma mõtlesin, et parem on sellest teada anda.“
Finni meelest on Chibu just seda tüüpi inimene, kes võis koolis olla õpetaja abi ja anda reeglite rikkujatest teada, sest „see oli nende endi huvides“. Samas ei tundu aadressilt bulldog@bulldog.com kirja saatnud inimene olevat just meeldivate killast. Kirjaviis on ka kohutav.
Finn teeb arvuti lahti ja hakkab meilidega tööle. Kopeeri ja saada, kopeeri ja saada. Piers saabub keskpäeval. Ta tundub olevat erakordselt energiline ja Finni meelest ei ole ta ka vist päris kaine.
„Need kuradi ajakirjanikud on väljas laagri püsti pannud,“ ütleb ta. „Kas nägite?“
„Nad teevad lihtsalt oma tööd,“ vastab Chibu. Mõnikord avaldab tema mõistlik hääl Piersile soovitud mõju, aga mõnikord teeb asja hullemaks.
„Nad on parasiidid,“ teatab Piers. Ta kõnnib mööda kabinetti ringi ja võtab Isaaci laua taga istet. See peaaegu et riivab sündsustunnet. See hirmus mööblitükk oma nikerdatud jalgade ja tarbetute rullornamentidega saab ju kuuluda üksnes Isaacile. Chibu ja Finn on teadlikult eelistanud istuda nõupidamislaua taga.
„Kus on Isaaci arvuti?“ küsib Piers.
„Politsei viis minema,“ vastab Chibu.
„Lauaarvutit ta ju ei kasutanud,“ märgib Piers. „Ainult sülearvutit.“
„Ma arvan, et nad võtsid selle ka kaasa.“
Piers võtab pihku ühe hõbedases raamis foto, millel Finni teada on maitsekalt üles seatud Miranda, Jessica ja Tom.
„Kas tead, mida ma mõtlen?“ küsib ta.
„Pane see foto ära,“ ütleb Chibu.
Piers ei tee temast välja. „Kas te tahate teada, kes minu meelest Isaaci tappis?“
„Piers …“ ütleb Chibu.
„Võta rahulikult,“ ütleb Piers. „Ma räägin ainult seda, mida kõik nagunii mõtlevad. Kellel ei ole majja pääsemiseks vaja võtit? Sellel, kes on seal juba kohal. Ja kes on statistiliselt kõige tõenäolisem mõrtsukas? Abikaasa. See oled sina, Miranda,“ teatab ta lõbusas toonis pildilt vastu vaatavale naisele.
Finnil on hea meel, kui ta meilidega lõpuks ühele poole saab. Pärast seda teadaannet tõmbas Piers end Isaaci ebamugaval nahksohval kerra ja jäi magama. Nüüd läheb Finn teda raputama ja liiga õrnalt ta seda ei tee.
„Me hakkame minema.“
„Võtame ühed joogid. Mitte siin. Pubis.“
„Sa oled joonud juba küllalt,“ ütleb Chibu ja haarab oma koti.
„Kiire poole pindi vastu poleks mul midagi,“ vastab Finn. Tal on vaja veel ainult umbes kakskümmend tundi oodata, kuni Ali on tagasi. Ta teab, et see on lapsik, aga talle tundub endiselt, et kui ema tagasi tuleb, saab kõik korda.
Nad astuvad laia trepi mööda alla ja mööduvad mõningate varasemate peaministrite büstidest. Vaene Isaac. Nende hulka ei ole tal enam asja.
Nad lähevad külguksest, et ajakirjanikke vältida. Väljas on pime ja sajab kõvasti vihma. Chibu teeb vihmavarju lahti. Autode esilaternad helgivad ja nende ümber kajavad Westminsteri hääled: muruplatsil end alaliselt sisse seadnud
Finn pühib silmad vihmast kuivaks ja näeb, kuidas nende poole astuvad Mary O’Brien ja Josh Franks. Joshil on kapuuts peas, aga Mary juuksed on pead ligi kleepunud. Tema näoilme, millest paistab vaikset võidurõõmu, on kõige hirmutavam asi, mida Finn on kunagi näinud.
„Köögis on üks mees,“ ütleb Marianne. „Ta küsib teie järele.“
Ali asetab ööpoti põrandale ja jookseb Mariannest mööda kööki. Seal, Clara kahtlustava pilgu ja Leni varjamatult uudishimuliku silmavaate ees seisab John Cole. Johnil on seljas Victoria-aegne must ülikond ja oma torukübarat hoiab ta käes. Tegelikult näeb ta välja nagu surnumatja. John silmitseb naist kergenduse, ärevuse ja veel millegagi, millele Ali ei oska isegi nime anda.
„Tere, John,“ ütleb ta.
„Nõbu Alison,“ vastab John. „Mul on sulle tähtis teadaanne sinu perekonnalt.“
„Hastingsist?“ Ali püüab näoilmet tõsiseks sundida. John tundub nii ettevaatlik ja jätab nii kohatu mulje. Kas ka ta ise käitus alguses samamoodi, olemata kindel, kuidas nende inimeste ees rääkida? Nüüd, kui ta on nende juurest lahkumas, tunneb Ali Clara, Leni ja Marianne’i vastu äkitselt seltsimehelikkust ja isegi kiindumust. Armas jumal, palun tee nii, et see lahkumine saaks ikkagi teoks. Ta tunneb, kuidas tal hakkab pea ringi käima, ja ta kõigub jalgel. Marianne võtab tal käsivarrest kinni ja suunab ta toolile istuma.
„Kas sul on halbu uudiseid?“ küsib ta Johnilt. „Surm rändab kiiresti, oli mu emal tavaks öelda.“
„Mitte just päriselt halbu.“ Paistab, et John tunneb end ebamugavamalt kui kunagi varem. „Kas me saaksime … kas me saaksime kusagil omavahel vestelda?“
Ali tõstab naeratades pilgu. „Lähme elutuppa.“
Väikeses pimedas toas, kus on külm, sest tuli ei ole veel läidetud, pöördub Ali Johni poole ja embab teda.
„Ma ei suuda uskuda, et sa oled siin! See on nagu unenägu. Ime. Kuidas Jones sellega hakkama sai?“
John alustab: „Ali …“
„Kui kaua meil aega on? Mul on sulle nii palju rääkida. Ma sõin Cain Templetoniga õhtust. Ma nägin tema kollektsiooni …“
„Ali …“
„Kas siin ei ole kõik ikka veider? Kas sa suudad seda uskuda?“
Korraga tunneb Ali uuesti avastamisrõõmu, mis oli talle tema esimestel väravast läbi minekutel energiat andnud, kuid seekord on ilmselgelt seni puudunud. Nüüd on tal Hawk Streetilt majast 44 peaaegu kahju lahkuda. Veider on kanda jälle pikki pükse, käia kuumas vannis ja vaadata televiisorit. Võib-olla loeb ta selle asemel hoopis „Pickwick-klubi järelejäänud pabereid“? Aga – ohoo! – ta näeb uuesti Finni. Ja Terryt. Ta teeb toas kiire tiiru, sest ei suuda paigal püsida. Siis saab ta aru, et John räägib talle midagi.
„Ali. Ma pean selgitama. Värav on lahti ainult tunni.“
„Ma toon oma asjad. Neid pole palju.“ Kas ta võiks Pickwicki raamatu kaasa võtta? „Kuidas Jones meid mõlemat kohale toimetada suudab? Minu meelest on tal ainult ühed jalajäljed ja üks aatomite komplekt.“
„Jah,“ kostab John. „Nii ongi.“
Ali jätab oma erutatud sammumise ja vaatab talle otsa. „Mida see tähendab?“
„Vaata, Ali.“ John võtab ta käe pihku. „Kuula mind. Reegel on niisugune, et üks tuleb sisse ja üks läheb välja. Sa pead minu väravat kasutama.“
„Aga sina jääd siis siia?“
„Jah,“ vastab John. Ta pigistab tugevamini Ali kätt. „Sellest pole midagi, Ali. Jones on kindel, et suudab mind tagasi toimetada. Ta peab lihtsalt välja mõtlema, kuidas seda teha.
Mina olen palju paremas positsioonis, kui olid sina, sest ma tean, mis toimub. Ma olen valmis. Mul on isegi kott kaasas.“ Ta naeratab.
Nüüd järsku märkab Ali Johni jalge ees tekstiilist kotti.
„Ei,“ ütleb ta. „Ma ei saa tagasi minna ja sind siia jätta.“
„Sul tuleb seda teha,“ vastab John.
„Ei,“ ütleb Ali.
„Ali,“ ütleb John. „Sul tuleb seda teha. Laupäeva öösel tapeti Isaac Templeton.“
„Misasja?“ Alile tuleb silme ette kena mees peegelseintega korteris. Ei ole võimalik, et ta on surnud. Tema ei ole seda sorti mees.
„Isaac Templeton mõrvati,“ kordab John. „Sellepärast pead sa tagasi minema.“
Nüüd ei ütle Ali enam midagi. Tema Victoria-aja keha on kahekümne esimese sajandi hirmust kange.
„Sa pead tagasi minema, sest Finni süüdistatakse Isaaci mõrvas.“
Uus sissepääsupunkt, mille kaudu John saabus, on maja välistrepist kõigest mõne meetri kaugusel. Kümme minutit enne üheksat – suure kappkella üks osuti näitab torni ja teine peaaegu luukerevankri peale – seisab Ali Johni jälgedes ja surub Pickwick-klubi raamatut vastu rinda. Ta jättis Johnile oma märkmed, kogu raha ja mõned segased juhised: „Pane kann ööseks vett täis, ööpott tühjenda kempsu, maksa Clarale toidu eest, ära söö lambajalgu …“
„Ma ei saa sind siia jätta,“ teatab ta järsku.
„Kõik on okei.“
„Ära ütle „okei“,“ keelab Ali. „See on liiga moodne. Ma arvan, et on hea, kui sa ütled „hästi“.“
„Kõik on hästi,“ vastab John naeratades. „Geoff ja Jones leiavad mooduse, kuidas mind tagasi tuua. Ma ootan päris põnevusega, et saaks paar päeva Victoria-aegset elu elada.“
Ali kuuleb, kuidas majas number 44 hakkab kell lööma. Enne täistunni saabumist on alati kuulda kerget käginat.
„See kell on viis minutit ees,“ ütleb ta Johnile. „Nojah, ja täna on kolmapäev. Ära seda unusta. Len mängib laupäeviti music hall’is klaverit ja pühapäeviti kirikus orelit.“
„Ta paistab olevat huvitav tegelane.“
„Ma ei tunne teda hästi. Ole teistega ettevaatlik. Arthuri sõbra Francis Burbage’iga ka. Ma arvan, et nad kõik on selle Ettie asjaga kuidagi seotud. Marianne ütles, et Ettie oli Arthuri muusa. Muuseas, minu arvates on Marianne Tremaini muusa. Igatahes on tal temast mitu portreed.“
„Vaatame, mida ma teada saan,“ ütleb John. „Püsi paigal,“ hoiatab ta, kui Ali seistes veidi kõigub. Jälle on hakanud lund sadama, aga Ali tunneb, nagu tal veri keeks. Võib-olla on teda tabanud kuumahoog. John aga väriseb oma pikas mustas kuues.
„Palu Clarat, et ta annaks sulle voodisse kuuma telliskivi,“ ütleb Ali.
„Palun.“
„Mis kell on?“
John võtab välja ilusa taskukella. Ali loodab, et see peab paremini vastu kui tema oma. „Minut on veel jäänud. Seisa täiesti paigal.“
„See ei tööta,“ ütleb Ali äkki paanikasse sattudes.
„Küll ta töötab.“
Vankrid sõidavad mürinal mööda. Kusagil haugub koer. Ali tõstab pilgu ja näeb lumisel trepil seismas Johni. John tõstab käe. Ali sulgeb silmad.
26. peatükk
2023
„Tere hommikust.“
Ali avab silmad. Ta näeb punast sähvatust ja kuuleb uskumatult tugevat kohinat. Ta astub ettepoole ja tema käest võetakse kõvasti kinni.
„Calmati,“ ütleb Jones.
Ali vaatab teda, tema lühikesi juukseid, teksaseid ja jopet. Tänav on rahvast täis, aga keegi ei ole märganud, kuidas nende ees materialiseerus üks naine. Valgusfoori taga on peatunud buss. See siis oligi see punane sähvatus. Aga kohin tuli lihtsalt Londoni liiklusest. Hämmastav hulk sõnu: McDonald’s, Nando’s, sissepääs keelatud, ultramadala emissooni tsoon.
„Oh jumal.“ Ali vaarub Jonesi käte vahele. „Ma olen tagasi. Ma ei suuda seda uskuda.“
„Kõik on hästi,“ ütleb Jones, nagu oli öelnud mõne minuti eest ka John. „Viime su nüüd autosse.“
Pea käib rohkem ringi kui kunagi varem. Sillutis liigub Ali jalge all nagu võluvaip. Ta vaatab tagasi maja number 44 poole. See ei ole peaaegu sugugi muutunud, tundub vist ainult puhtam ja säravam kui enne; akende ees on rulood, mis annavad majale suletud ja salapärase ilme. Aga John ei seisa enam trepil, lisaks on välisuks nüüd kahvatusinine ning summerite ja sisesidesüsteemidega kaunistatud. Greif on igatahes alles.
„Tule, Ali.“ Jones juhatab teda oma Fiat 500 elektriauto poole, mille ta on mõne meetri kaugusele parkinud. Muidugi kasutas Jones aega selleks, et aku täis laadida. Ali istub
kõrvalistmele, nähes oma pikkade seelikute ära mahutamisega omajagu vaeva, Jones aga võtab juhtme pistikupesast ja viskab pakiruumi. Siis kirjutab ta kiiresti midagi telefonis – pöialdega nagu mõni teismeline.
„Andsin Geoffile teada, et sa oled käes. Andiamo.“ Auto hakkab hääletult liikuma. Ali tunneb, et mööda ta nägu voolavad pisarad.
„Kõik on korras, Ali,“ ütleb Jones mõne minuti pärast. „Sa oled kindlas kohas.“
„Palun vabandust.“ Ali pühib rätikuga pisaraid. „Seda kõike on lihtsalt natuke liiga palju.“
Jones vaatab korraks tema poole. „Kuidas seal oli?“ küsib ta. „Kas sa olid tahke? Kas sa suutsid kõndida ja rääkida?“
Ali meenutab, kuidas ta köögis putru sõi, Templetoniga veini jõi ja kuidas mees oleks teda peaaegu suudelnud.
„Ma olin tahke,“ vastab ta. „Ma kõndisin, rääkisin, sõin ja käisin pissil. Suurema osa ajast oli mul jubedalt külm.“
„Püha taevas,“ kostab Jones. Tema hääl kõlab hardunult ja vaikselt. Ali teab, et kõigest hoolimata on tal hea meel.
„See oli täiesti hämmastav,“ ütleb Ali. „Aga kõigepealt tahan ma teada, mis Finniga on. John ütles, et ta on arreteeritud.“
„Vastab tõele,“ kostab Jones. „Ma viin su praegu koju, aga siis saad sa teda vaatama minna. Geoff ütles, et ta on viidud vahistatute kambrisse.“
Vahistatute kambrisse. See kunagi nii tuttav fraas tundub koletu, kui seda kasutatakse tema andeka ja rikkumata meelega poja Finni kohta.
„Ma ei saa aru,“ ütleb ta.
Jones ütleb, üks käsi roolil endale liikluses teed tehes (niisuguse oskuse eest võlgneb ta arvatavasti tänu oma Napoli päritolule): „Isaac leiti oma maamajast tapetuna. Ta oli maha lastud. Finni ja veel paari inimest küsitleti. Geoff arvab, et politseil peab tema vastu mingeid tõendeid olema. Mõni udune turvakaamera salvestis või midagi. Siis võeti Finn kinni. Rohkem ei tea ka meie.“
„Finn ei ole süüdi,“ ütleb Ali. Tal ei ole toimuvast kõige vähematki aimu, aga tema emainstinkt on sama tugev nagu ikka. Ta on valmis oma lapse eest võitlema. „Midagi niisugust ta lihtsalt ei teeks.“
„Loomulikult ei ole ta süüdi,“ vastab Jones. Ali on tänulik. Kogu selle aja jooksul, mil ta on politseis töötanud, on ta kuulnud paljusid vanemaid ütlemas, et nende laps ei saa olla sooritanud kuritööd, milles ta on nii ilmselgelt süüdi. Aga see on praegu hoopis midagi muud, kinnitab ta endale. See on Finn.
„Kas tead, et ma kohtusin Finniga,“ ütleb Jones. „Ta tuli meile kontorisse. Ta oli sinu pärast mures. Geoff rääkis talle väravast läbi minekust.“
See kõlab peaaegu sama vapustavalt nagu mõrv.
„Mida Finn siis tegi?“
„Ta üritas Geoffile kallale minna.“
„Ei ole võimalik!“ Ali ei ole kunagi märganud Finnis vägivaldseid kalduvusi, isegi mitte lapsena mänguväljakul. Tema on läbirääkija ja lepitaja. Declan on ikka öelnud, et Finn on tõeline diplomaat.
„Ta oli sinu pärast vihane,“ ütleb Jones. „Ta armastab sind.“
Ali püüab midagi öelda, aga ei suuda. Mõne hetke pärast ütleb Jones: „Finnil on hea advokaat. Asjaga on seotud ka Geoff. Nüüd oled sa tagasi ja ma olen kindel, et me saame selle korda ajada.“
Finnil on hea advokaat. Finni on süüdistatud mõrvas. Ali tunneb, et ta seisab jälle kahe jalaga keset elu.
„Ma tahan teda kohe näha,“ ütleb ta.
Jones vaatab tema poole. „Ma soovitaksin sul enne riided ära vahetada.“
27. peatükk
Jones pargib auto Ali maja ette. Alile on see koht veel liiga uus, et kodune paista, aga võib-olla ei tundu talle nüüd enam kusagil kodune. Ta püüab raskustega autoust avada, kuni Jones tema eest nupule vajutab.
„Kas tuled sisse?“ küsib Ali. Nüüd, kui ta on kohale jõudnud, tunneb ta, et tahaks duši all käia. Fiatis levib kopitanud lõhn ja Ali kardab, et see tuleb temast.
„Pole vaja.“ Jones viipab tema poole oma telefoniga. „Ma vaatan oma sõnumid üle, kuni sa riideid vahetad. Võta. Sul läheb seda vaja.“ Ta ulatab Alile võtme.
Ali tuleb autost välja ja astub ühe käega seelikuid üleval hoides välisukse juurde. Kaks naabrit seisavad tänaval ja uurivad autot, mille rattad on politsei lukku pannud. Mõlemad jäävad Alit ainiti vahtima.
„Karnevalikleit,“ teatab Ali tasa.
Ta teeb ukse lahti. Majas on kõik vaikne. Liigagi vaikne.
„Terry?“ hüüab ta.
Täielik vaikus. Ali vaatab ringi oma äsja sisse seatud elutoas, mis tundub nüüd veidralt ilmetu ja värvitu. Pealegi on siin külm. Kolimise puhul saadud lilled on veel kaminasimsil, aga samal ajal kui ta neid vaatab, kukub üks õieleht hääletult põrandale. Nüüd tormab Ali juba paanikas üles, ehkki selle neetud kleidiga ei ole see ju lihtne. Terry magab tema voodis. Kui Ali sisse astub, pöörab kass pea ära, olles ilmselgelt sügavalt solvunud.
„Kullake.“ Ali võtab kassi sülle. Nüüd nutab ta juba lahinal. Terry toob protestiks kuuldavale kerge niutsatuse. Ali kaisutab teda, hingates sisse kassiliiva ja tuunikala lõhna.
Lõpuks paneb ta kassi maha ja loom kõnnib väärikal sammul toast välja.
Tormakalt kisub Ali jaki seljast. Õlaräti on ta ilmselt jätnud autosse. Ta tõmbab kortsus siidkleidi üle pea ja vabastab end ka alusseelikutest. Üks, kaks, kolm, neli. Nööpide klõbinal kisub ta seljast särgi ja jalast vihatud aluspüksid. Olles viimsest kui hilbust vabanenud, tormab ta duši alla ja keerab kuuma vee lahti.
Kõigest hoolimata on see tunne nii õndsalik, et ta lausa karjatab. Vett voolab talle pähe ja kaela mööda alla. Ta hõõrub juustesse šampooni ja palsamit, kujutades ette, kuidas Victoriaaegne rasu ja mustus äravoolutoru kaudu minema voolavad. Talle tuleb meele, kuidas ta seisis värisedes oma pööningutoas ja keha lapiga üle hõõrus. Kuidas ta võis oma vannituba üldse viletsaks ja vanamoeliseks pidada? See on luksuse tipp. Ali sulgeb silmad ja püüab seda kõike viimse kui rakuga tajuda.
Trepimademelt kostab Terry haletsusväärset näugumist.
„Juba tulen!“ Tal on vaja oma mõlema poisiga tegelda, aga kõigepealt peab ta siiski hambaid pesema. Tema elektriline hambahari on nagu pesuehtne piinariist. Ta surub harjaseid igemete vastu, kuni need veritsevad. Siis loputab ta suud ja teeb endale peeglis grimassi. Kuidas on võimalik, et Templeton oleks teda peaaegu suudelnud? Ali hõõrub näole niisutavat kreemi ja mõtleb, kas peaks kasutama ka ripsmetušši, aga leiab siis, et selleks pole tal enam aega.
Magamistoas paneb ta end kiiruga riidesse. Puuvillased aluspüksid ajavad ta peaaegu nutma. Lambavillane džemper tundub naeruväärselt soe ja praktiline. Ja milline rõõm on jälle panna jalga teksased! Ta sammub mööda tuba ringi, enne kui tõmbab jalga sokid ja tossud. Siis jookseb ta alla ja täidab Terry kausid. Kassiküpsiseid on veel natuke alles. Keegi – ilmselt Finn? – on kassi nähtavasti veel hiljaaegu toitnud. Terry annab selgelt mõista, et vana toit tuleb täielikult ära visata, enne kui uue söömise peale võiks üldse mõelda.
Ali paneb Terry kaussi mõned kassiküpsised lisaks, leiab oma rahakoti sealtsamast koogikarbist, kuhu ta oli selle jätnud, haarab North Face’i jope ja astub majast välja.
„Sa lõhnad nüüd paremini,“ tõdeb Jones. „Kas mu telefon on sinu käes?“ küsib Ali vastu. „Jah. Palun vabandust.“ Jones surub käe kindalaekasse.
Ali toksib oma parooli sisse. Finnilt saabunud sõnumid ajavad ta jälle nutma. Kassimeemid ja siis üha murelikumad sõnumid.
Kuidas sul läheb?
Kuidas nende külmutatud juhtumitega on? Hakkavad juba üles soojenema?
Mis on vahet poliitikul ja teol? Üks on libe ja jätab endast jälje, teine on aedadele nuhtluseks.
Kas kõik on korras? Sa ei ole mu naljakatele sõnumitele vastanud.
Ma armastan sind, ema.
Ali kirjutab vastu. „Mina armastan sind ka. Tulen sind vaatama. Olen juba teel. xxxxx.“ Ta teab, et Finnil ei ole praegu telefoni, aga ta tunneb end paremini, kui saab nii kirjutada.
Jones sõidab ettevaatlikult mööda munakividega sillutatud tänavat ja küsib: „Kuidas elu ilma nutitelefonita tundus?“
„See oli põrgu,“ vastab Ali. Ta meenutab, kuidas ta õlilambi valgel „Pickwick-klubi järelejäänud pabereid“ luges. Nahkköites raamat on tema ees armatuurlaual, auto kosmoseajastule kohaste digitaalsete näidikute kõval näeb see sobimatu välja. „Mõnikord oli päris rahulik,“ lisab ta lõpuks.
„Finn on Marylebone’is vahistatute osakonnas,“ ütleb Jones. „Seal saame Geoffiga kokku.“
„Kas sa saad natuke kiiremini sõita?“ küsib Ali.
„Väga palju ma neid füüsikaseadusi siiski painutada ei saa,“ vastab Jones.
Geoff ootab neid vestibüülis. Ta embab Alit, see on üldse nende esimene füüsiline kontakt. Mehe vats tundub veidralt kõva, nagu oleks ta rase.
„Jumal tänatud, et sa oled tagasi.“
„Jah,“ vastab Ali. „Mul on, millest rääkida. Aga kõigepealt pean ma Finniga kokku saama.“
„Muidugi. Ma püüdsin saada teile privaatset ruumi.“
„Kui kaua nad teda siin kinni kavatsevad pidada?“
„See asi läheb täna rahukohtuniku ette. Finni advokaat – see on üks terane sell – lubab taotleda kautsjonit, kui asi esimese astme kriminaalkohtusse jõuab, aga väga lootusrikas ta ei tundu.“
„Püha taevas, Geoff. Mis toimub? Mis neil tema kohta on?“
„Ilmselt on neil tema DNA kuriteopaigalt. Ma püüan midagi lähemalt teada saada. Neil peab olema asi kokku pandud, muidu ei tegutseks peamaja nii kiiresti.“
„Aga kuidas …“ Ali vakatab, kuna nüüd on nad juba sisenenud hoonesse, kus igas suunas kulgevad hallid koridorid pea kohal vilkuvate lampidega. Geoff räägib korrapidajaga ja Ali juhatatakse väikesesse tuppa, kus on kaks tooli ja kummalisel kombel suur täistopitud elevant. Uksed lähevad lahti ja siis jälle kinni, koridorist kostab hääli ning seejärel – oh jumal! –seisabki seal tema poeg, see kena poiss. Ali jookseb Finni juurde ja heidab käed tema ümber. Finn lõhnab lohutavalt samamoodi nagu alati, ehkki tunda on juba ka tibakest vanglahõngu, desinfitseerimisvahendite ja vanglaruumide lõhna.
Kui ta pojast lahti laseb, on mõlemal pisarad silmis.
„Mida kuradit, ema,“ ütleb Finn. „Ma ei suutnud seda uskuda, kui Geoff ütles, et sa oled tagasi. Nad lubasid mulle, et saadavad Johni sulle järele, aga ma ei julgenud loota …“
„Kõik on korras,“ ütleb Ali. „Kõik saab korda.“
„Mul on hea meel, et sa niimoodi arvad,“ vastab Finn, „sest mulle tundub, et ma olen nagu natuke täbaras seisus.“
Tema hädine katse rääkida oma tavapärasel iroonilisel toonil murrab Ali südame. Aga ta peab paremaks vastata oma tavalisel „ema-teab-kõige-paremini“ moel.
„Ma räägin Geoffiga ja me leiame sellele asjale lahenduse. Ära unusta, et ma töötan ju politseis.“
„Ma ei ole enam päris kindel, kus sa õieti töötad.“
Finni hääl kõlab kibestunult. Ali ei heida seda talle ette, aga praegu ei ole aeg sellest rääkida. Ta lükkab Finni õrnalt tooli poole ja istub siis tema vastu. Ta hoiab pojal käest kinni. Nii hea tunne on teda puudutada. Isegi parem kui Terryt silitada.
„Räägi mulle kõik ära,“ ütleb ta.
„Ei ole eriti midagi rääkida. Politsei tuli mulle ukse taha –tegelikult sinu ukse taha, ma olin seal Terryt valvamas – ja teatas, et Isaac on surnud, ning enam-vähem käskis mul küsitlemiseks nendega jaoskonda tulla. Ma helistasin Chibule ja küsisin tema venna telefoninumbrit. Tema vend on advokaat.“
„Väga arukas.“
„Jumal teab, kuidas see mulle pähe tuli. Ma olin omadega ikka täiesti segi. Ma ei olnud veel üle saanud sellest, et sain teada, mis sinuga toimub. Püha taevas – ajas rändamine!“
Instinktiivselt vaatab Ali ukse poole. Turvakaamerat ruumis ei ole – seda tuba kasutavad enamasti advokaadid ja nende kliendid –, aga igaks juhuks on mõistlik olla ettevaatlik. Ta teab, et politseijaoskondadest lekib rohkem infot kui kusagilt mujalt.
„Kui Geoff ja Jones mulle sellest rääkisid, siis mõtlesin, et lähen hulluks. Ma püüdsin Geoffile kallale minna.“
„Ma kuulsin.“
Finn naeratab napilt. „Jones hirmutas mind kõige rohkem, aga üllataval kombel jäin ma teda uskuma. Kui Isaac mulle siis ütles, et oli näinud sinu nime oma vanavanavanaisa päevikus …“
„Misasja?“
„Kas sa ei teadnud? Cain Templeton kirjutas sinust oma päevikus. Sellepärast palus Isaac saata just sinu. Ma oleks tahtnud ta maha lüüa.“
„Kurat, Finn, ära nii räägi.“
„Ei. Palun vabandust. Igatahes läksin ma pärast Isaaciga kohtumist sinu juurde tagasi. Hiljem tuli sinna veel Geoff ja me hakkasime jooma. Järgmisel hommikul oli politsei ukse taga ja teatas, et Isaac on tapetud.“
„Ja nad teavitasid sind sinu õigustest ja asusid küsitlema?“
„Alguses mitte. Minu advokaat Ade soovitas mul keelduda küsimustele vastamast. Nad olid viinud jaoskonda ka Piersi, nii et ma mõtlesin, et võib-olla küsitlevad nad kõiki, kes Isaaci tundsid. Siis sõitsime me Chibuga Sussexisse.“
„Miks?“
„Ma ei tea. Meile lihtsalt tundus, et me ei saa niisama istuda. Isaac tapeti tema Sussexi kodus East Deanis. Ma arvan, et meile tundus, et tuleks kohale minna. Igatahes nägime seal Mirandat. Minu meelest oli ta veel šokis, aga ta rääkis, et enne kui Isaac maha lasti, oli ta öelnud midagi umbes niisugust nagu „mida sina siin teed?“. Politsei arvates pidi see tähendama, et ta tundis oma tapjat. Järgmisel päeval mind arreteeriti.“
„Kas sa tead, miks?“
„Nad ütlesid, et mõrvapaigast leiti minu DNAd. Aga see ei ole võimalik.“
„Kas ei ole? Kas sa ei käinud eelmisel nädalavahetusel seal?“
„Käisin.“
„Seega võib sinu DNAd olla igal pool.“ Ali hüppab püsti.
Ta tahab näha rahukohtunikke ja ülemkohtu liikmeid ning neile kõigile teatada, et tema poeg tuleb otsekohe vabaks lasta. „Seda võib olla igal pool. Kui Isaacil olid seljas samad riided, mida ta siis kandis, kui sa seal olid. Igal pool.“
„Ta andis mulle oma dressipluusi, kui ma tema basseinis ujumas käisin.“
„Just täpselt.“ Ali võtab uuesti istet. Ta püüab mõtteid koguda ja mõelda pigem nagu politseinik, mitte nagu ema. „Sellega, et nad su nii kiiresti arreteerisid, on midagi valesti. Aga tema naine? Miranda? Tavaliselt on mõrtsukas abikaasa.“
„Miranda ei tapaks Isaaci. Ta jumaldas teda.“
„Seda rohkem võis tal selleks põhjust olla.“
Finn naerab. Selles sünges ruumis kõlab see nii kohatult, et Alile peaaegu tundub, nagu peaks elevant selle peale kõrvad kikki ajama.
„Ma olen sellest puudust tundnud, kuidas sa niisuguseid asju ütled.“
„Mina olen sinust puudust tundnud. Sa ei tea, kui väga.“
„Rohkem kui Terryst?“
„See väike nadikael ei tõstnud isegi pead, kui ma koju jõudsin.“
Finn hakkab uuesti naerma. Ali haarab tal käest. „Vaata, kullake. Me lahendame selle asja ära. Ma panen inimesed selle nimel tööle. Kui see tähendab, et peame välja uurima, kes Isaaci tegelikult tappis, siis me teeme selle asja ära.“
„Aitäh, et sa usud, et see ei olnud mina.“
Ali sasib poja juukseid. Ta soovib, et Finnil oleksid tema lokid veel alles. „Sina ei suuda isegi ämblikku tappa.“
„Mulle meeldivad ämblikud,“ ütleb Finn. Alile meenub tema mingi kaunis vastik putukate armastamise ajajärk. Ehkki ämblikud ei ole vist tegelikult putukad, eks ole?
„Neid paistis huvitavat revolver,“ märgib Finn. „See, millega Isaac tapeti. Ma arvan, et see oli mingi vana relv tema kollektsioonist. Nad esitasid mulle hulga küsimusi kuulide kohta. Loomulikult ei osanud ma neile vastata. Ma ei ole kunagi ühestki relvast tulistanud. Ma ei läinud isegi sellele savist tuvide tulistamise üritusele, mis mõne aasta eest mingi meeskonnatöö koolituse raames korraldati.“
„Isaac tapeti mingi igivana relvaga,“ ütleb Ali.
„Ilmselt küll.“
Ali vaatab täistopitud elevanti ja näeb silmakattega meest Bag O’ Nailsi ees õlut joomas. Temal oli relv. Ta nägi ohtlik välja.
„Mis on?“ küsib Finn. Häda on selles, et nad tunnevad teineteist liiga hästi.
„Ei midagi,“ vastab Ali. „Ära muretse. Ma päästan su siit välja.“ Ta näeb teisel pool ukseklaasi mundris kuju.
Nende kokkusaamine hakkab lõppema. Ta sirutab end, et Finni viimast korda suudelda.
„Ema,“ ütleb Finn. „Ma pean sulle veel midagi ütlema. Isa on siin.“
„Misasja?“
„Nojah, ma pidin eile õhtul kellelegi helistama. Ja ma ei teadnud, kus sa oled.“
Finn tundub asuvat kaitsepositsioonile, aga Ali ei süüdista teda. Ehkki ta näeks enese ees parema meelega Victoria-aegset ööpotti kui oma kunagist abikaasat.
28. peatükk
Declan peatub teisel pool teed Premier Inni hotellis. Ali saadab talle sõnumi ja mees tuleb talle restorani juurde vastu. Ali märkab üllatusega, et tal on kõht tühi. On keskpäev. Millal talle viimati süüa anti? See pidi olema siis, kui nad koos
Claraga köögis rupskeid sõid.
Ta võtab soola- ja pipratooside vahelt kilekattega menüü.
„Kuidas sa suudad niisugusel ajal toidu peale mõelda?“ küsib
Declan.
Alit haarab kihk Declanit ärritada. See on talle nii tuttav emotsioon, et tundub lausa lohutav.
„Ma arvan, et ma võtan burksi,“ teatab ta.
„Püha taevas, Ali.“
Mehe hääl murdub ja Ali tunneb end süüdi. Declan näeb kohutav välja. Ta on pikka kasvu ja kõhn nagu Finn, aga nüüd tundub tema nägu, nagu oleks sellest paljas luu ja nahk järel. Ja tal on palju rohkem halle juukseid kui siis, kui Ali temaga viimati kohtus.
„Mida me ette võtame?“ küsib ta.
„Ma räägin Geoffi ja teiste meie inimestega,“ ütleb Ali.
„Me hakkame asja uurima. Me teame, et Finn seda ei teinud. See tähendab, et tegelik kurjategija on kusagil jooksus. Meil tuleb ta leida.“
Declani nägu tõmbleb, kui ta käe silmade ette paneb. Ali saab aru, et mees oli kartnud, et Finn on tõepoolest süüdi.
„Ta ei teinud seda, Dec,“ ütleb Ali tema põske puudutades.
„Ma tean,“ vastab Declan vihaselt. „Loomulikult ma tean seda.“ Ta hõõrub silmi ja asub rünnakule. „Kus sina eile olid? Finn ütles, et sa oled mingil salajasel missioonil.“
„Jah,“ vastab Ali. „Ja salajaste missioonide mõte peitub selles, et neist ei räägita kellelegi.“
„Salajased missioonid ja valitsuse liikmed,“ ütleb Declan. „See kõik on väga kahtlane. Kas sa arvad, et selle taga on venelased? Hiinlased? Mingi salajane parempoolne mõttekoda?“
Alil on meeles, et Declanile on alati meeldinud vandenõuteooriad. Kui nad veel koolis käisid, suutis mees teda peaaegu veenda, et Kuul tegelikult keegi ei käinudki. Alil on see vaatepilt veel praegugi meeles – kõhn tumedapäine mees, jakihõlma külge kinnitatud märgid, mis annavad teada tema poliitilistest ja muusikalistest eelistustest. Tänu sellele mälestusele ei ole Ali nii salvav, kui ta muidu võiks olla.
„Võimalik,“ vastab ta. „Kõik on võimalik. Isaac Templeton oli mõjuvõimas mees. Tal oli arvatavasti palju vaenlasi.“
„Mina ei ole temaga kunagi kohtunud,“ ütleb Declan, „aga mulle ta ei meeldinud. Mulle tundus ta nagu üks lipitsev närukael.“
„Seda ta oli.“ Ah soo, Looja.
„Mis neil Finni vastu saab olla? See on lavastatud süüdistus. Korrumpeerunud politsei.“
„Püüd lavastada süüdi üks valge keskklassi kuuluv mees kaldub nende tavalisest toimimisviisist veidi kõrvale,“ märgib Ali.
„Selles asjas on midagi hämarat, Ali. Finn ei teeks kärbselegi liiga. Kas mäletad, kui löödud ta oli, kui Nemo suri?“
Nemo oli kuldkala. Nad võitsid ta ühel laadal ning ta elas mõnda aega koos Ali ja Declaniga nende Hastingsi sotsiaalkorteris. Terves maailmas ei ole kedagi teist, kes mäletaks Nemot. Teda ei mäleta nähtavasti isegi Finn. Äkitselt tunneb Ali, et on Declaniga väga lähedane.
„Päris kindlasti on selles asjas midagi hämarat,“ ütleb ta. „Aga me jõuame asjade põhjusteni. Ma tunnen mõningaid inimesi. Ma saan asju järele uurida. Me päästame oma poja, Dec.“
Declan sirutab käe üle laua ja haarab Ali käe. Nii istuvad nad senikaua, kui ettekandja neid segama tuleb. Ali tellib burksi topelt friikatega.
Pärast lõunasööki Declaniga – mees tellis salati, ent sõi ära enamiku Ali friikatest – kutsub Ali Uberi ja sõidab külmutatud juhtumite talitusse. Eine on tema enesetunnet parandanud, aga nüüd ei ole ta enam nii virge. Tal on vaja mõtteid koguda, aga see on raske, kuna iga valgusfoor ehmatab teda ja kui nad bussist mööda sõidavad, siis ta võpatab. Autojuht on jutukamat sorti mees, aga Ali ei suuda tema teadvuse voolule spordist omalt poolt millegagi vastata. Sajaprotsendilist heakskiitu ta kliendina arvatavasti ei saa.
Eel Street tundub lohutaval kombel üsna endine: tühjad aknad, ilmetu vestibüül ja üks lift rivist väljas. Ali peaaegu jookseb trepist üles. Ta lükkab logistikaosakonna ukse lahti.
Dina, Bud ja Geoff on kõik kohal. Nad tunduvad veidralt liikumatud, nagu ei oleks nad sellest ajast peale, kui Ali kadus, paigast nihkunud. Dina tormab Ali juurde ja kallistab teda kõvasti.
„Oh, Ali.“
„Nojah,“ vastab Ali. „Olid ikka pöörased päevad.“
Ta loodab, et tal ei ole Budi ja Geoffi vaja kallistada, ja ka Geoff paistab arvavat, et see emotsionaalne värk on neil juba ära tehtud. Ta piirdub lehvitusega, ja sama teeb Bud. Ali vaatab Johni laua poole ja pöörab siis pilgu kõrvale.
„Ta ise tahtis,“ ütleb Dina tasa.
„Dina pakkus ennast ka,“ ütleb Geoff. „Ja Bud.“
„Bud?“
„Ära ole nii üllatunud,“ ütleb Bud. „Mina olen ka inimene.“
„Oled ikka kindel või?“ Nii hea on tema kallal jälle norida, vaadata siis hetkeks Dinale otsa ja näha, kuidas Geoff oleks valmis nendega kampa lööma, kui teaks, kuidas seda teha.
„Johnile tundus,“ märgib Geoff, „et tal oleks lihtsam üheksateistkümnenda sajandi ühiskonda sulanduda, ja ma pean ütlema, et olin temaga nõus.“
„Jah,“ kostab Dina. „Selgub, et valgel keskealisel mehel on lihtsam sulanduda kui mustanahalisel naisel. Elagu patriarhaat!“
„Ta paistis seal ennast üsna koduselt tundvat,“ tõdeb Ali. „Nägi natuke surnumatja moodi välja.“
„Ma ei suuda ikka veel uskuda, et sa tõesti seal ära käisid,“ ütleb Dina. „Et sa kandsid seda laia kleiti ning sõitsid hobuse ja tõllaga.“
„Ma tegin nii üht kui ka teist,“ vastab Ali. Ta istub laua taha. Nimmetoega tool tundub naudingust ägisevat, et ta on viimaks tagasi. Vastas asuv büroohoone oma räigetes toonides veealuse seinamaaliga tundub ilmselgelt lohutav. Kui ta kaela õieli ajab, näeb ta Christ Churchi torni. See hoone, mis näeb välja, nagu oleks ta püsinud samal paigal juba iidsetest aegadest peale, asus kunagi lagedal väljal, kus karjatati lambaid. Ali paneb silmad kinni.
„Kas kõik on korras, Ali?“ Dina hääl kuuldub temani kanduvat kusagilt kaugelt.
„Kõik on korras. Mul on vaja lihtsalt natuke … kohaneda.“
Tema tegemist vajavate asjade nimekiri on veel laual.
1. Viimased juhised Elizabethilt.
2. Hangi reisi jaoks raha.
3. Kirjuta Finnile.
4. Mine väravast läbi.
Ali tõmbab sellele kõigele kriipsu peale.
„Kas sa kohvi tahad?“ küsib Bud. Ali vastab jaatavalt, et poisil oleks midagi teha.
„Tegelikult peaks meil tulema briifing,“ ütleb Geoff. „Kohe varsti saabub Jones.“
„Me pole Jonesi varem üldse nii sageli näinud,“ ütleb Dina. „See on veider. Nagu oleks jõuluvana sisse kolinud.“
„Ma jutustan teile kõigest,“ lubab Ali. „Aga kas me saaksime kõigepealt Finnist rääkida? Mul on tõesti vaja teda aidata.“
„Muidugi,“ vastab Geoff. „Me kuulutame välja Finni vabastamise operatsiooni. Selle juhtumiga hakkate tegelema teie Dinaga.“
„Aga see sinu 1966. aasta juhtum?“ Ali pöördub Dina poole. „Kus tuli teada saada, kas Martin Grantly tappis selle poisi.“
„Niikaua kui John ei ole tagasi, ei lähe väravast keegi läbi,“ ütleb Geoff. „Kui tahame, et meie üksus edasi tegutseks, ei saa me endale rohkem riske lubada.“
„Kas sa oled peaministrile rääkinud, mis juhtus?“ küsib Ali, mõeldes Declani ja tema vandenõuteooriate peale. „Sellest, et ma 1850. aastasse kinni jäin?“
„Seda infot jagatakse nii, nagu selleks vajadus tekib,“ vastab Geoff, kes kõlab juba nagu varasematel aegadel, kui ta oli väga pedantne.
„Ja Downing Streetil ei ole vaja sellest teada?“
„Ei.“
„Kas sa ei arva,“ küsib Ali, „et värava avamine ja Isaaci mõrvamine võivad olla seotud?“
„Mida sa sellega silmas pead?“ küsib Bud, ilmudes köögiuksele, kaks kruusi käes.
„Jones ütleb, et üks inimene ja üks värav. Sellepärast …“
Ali vaatab Johni töölaua poole, kus pole muud kui tema Moleskine’i märkmik ja selle kõrval sulepea ning West Hami bordoo ja sinisega veepudel, räiged värvid julgustavat säramas. „Sellepärast on John seal ja mina olen siin. Ma arvan, et põhjus, miks ma esimese korraga tagasi ei pääsenud, võis olla selles, et keegi tuli minu asemel väravast läbi.“
Geoff taipab esimesena. „Sa siis arvad, et keegi tuli üheksateistkümnendast sajandist ja tappis Isaac Templetoni?“
„Kadus Thomas Creek – mees, kes enamiku inimeste arvates tappis Ettie Morani. Ta lihtsalt haihtus. Tänaval keegi rääkis, et ta nägi, kuidas see juhtus. Ja Finn ütles mulle, et Isaac tapeti vanaaegse püstoliga.“
„Aga Jones oleks teda näinud,“ väidab Dina vastu. „Tema oli seal tänaval ja ootas sind.“
„Tegelikult …“ Geoff tundub kohmetuvat. „See olin mina. Mina läksin Alile vastu. Jonesil oli vaja üks loeng pidada.“
„Ja kas sina midagi ei märganud?“ küsib Dina.
„Võib-olla mul hetkeks … noh, tähelepanu hajus. Teate, sinna tuli üks parkimiskontrolör.“
Dina puhkeb naerma. „Nii et sul jäi 1850. aastast põgenenud mõrtsukas märkamata, sest sa olid kollase joone peale parkinud?“
„Ma olin ostnud parkimispileti,“ teatab Geoff, keda šokeerib mõte, et keegi võiks üldse teisiti arvata. „Aga see oli armatuurlaualt maha kukkunud. Selleks ajaks, kui ma olin üsna obstruktiivselt käitunud kontrolöriga asja sirgeks rääkinud, oli see hetk möödas.“
„See ei võtnud ilmselt rohkem kui paar minutit,“ ütleb Dina.
„Rohkem ei olegi vaja,“ märgib Ali.
„Kui see peaks tõele vastama …“ Geoff hõõrub käega pealage, nagu tahaks sasida juukseid, mida tal ei ole, „pannakse meid kindlasti kinni.“
„See on kõigest hüpotees,“ ütleb Ali. „Ma ei ole välistanud ka palju lihtsamat võimalust. Näiteks seda, et Isaaci tappis tema enda naine. Selle kohta, et Isaac ütles sissetungijale „see oled sina“ – või mida iganes ta ka ei öelnud –, on meil üksnes tema naise kinnitus.“
„Naise sõnul ütles Isaac: „Mida sina siin teed“?“ märgib Geoff.
„Huvitav,“ küsib Ali, „kas ta ütles „mida sina siin teed?“ või „mida sa siin teed?“ Need on kaks ise asja.“
„Ma ei tea,“ vastab Geoff. „Briifingu üleskirjutuses seda rõhutust ei olnud.“
„Kas ta oli üllatunud, et seda inimest nägi, või lihtsalt üllatunud, et nägi teda oma majas?“
„Aga kui see oli sinu Victoria-aegne kurikael,“ ütleb Dina, „siis kas ei oleks Isaac pidanud ütlema pigem: „Kes kurat sa oled ja mispärast sa sääraseid riideid kannad?““
„Välja arvatud juhul, kui Isaac teda tundis,“ ütleb Ali, mõeldes päeviku peale. Kui Isaac luges oma vanavanavanaisa päevikut, siis kas seal kirjeldati ka Thomas Creeki?
Geoff köhatab kurgu puhtaks. „Ma arvan, et keegi peaks uurima ka võimalust, et seda tegi mõni rahulolematu valija või poliitiline vastane.“
„Neid peaks jätkuma küllaga,“ ütleb Ali. Mõte uurimisest annab talle jõudu: ta saab töötada koos Dinaga ja koostada tegevusplaani. Ta võtab märkmikus ette uue lehekülje.
VAJA TEHA:
Uurida välja, kes tappis Isaac Templetoni.
Kell kolm helistab Ade Akinyemi ja annab teada, et Finni asi tuleb rahukohtus arutlusele ja Finn on viidud eeluurimisvanglasse. Kindlaks on määratud ka kuupäev, kui asi jõuab esimese astme kriminaalkohtusse. „Siis taotlen ma tema kautsjoni vastu vabastamist,“ teatab Ade. „Mõrvasüüdistuse puhul rahukohtunikud kautsjonit määrata ei saa, aga kui ma nüüd aus olen, siis tõenäoliselt ei määra seda ka esimese astme kriminaalkohus. Kui ei ilmne just eriti ebaharilikke asjaolusid.“
Näiteks midagi niisugust, et mõrtsukaks võib osutuda hoopis ajarändur, mõtleb Ali. Ta loodab, et ei öelnud seda valjusti –mõtete ja tegelikkuse vahel on tal üha raskem vahet teha –, aga Ade selle peale ei reageeri, seega on eeldatavasti kõik korras. Alile jääb Finni advokaadist positiivne mulje. Kui ta kuulis, et tegemist on Chibu vennaga, oli see teda murelikuks teinud. Chibuga on ta kohtunud kõigest paar korda, aga Chibu oli talle tundunud natuke tuimavõitu ja veidi liiga innustunud mõttest, et tal õnnestub kohtuda ehtsa töölisklassi kuuluva inimesega. Aga Ade on asjalik, jätmata samas kalki muljet. Ta ütleb Alile, et Finn on Thameside’i vanglas. Homme läheb Ali kohe sinna.
Kui Ali telefonikõne lõpetab, ilmub välja Jones. Tal on kaasas Pickwick-klubi raamat. „Sa unustasid selle minu autosse. Kas sa autogrammi ka said?“
„Kellelt?“ Ali tunneb, nagu ei jõuaks talle praegu asjad hästi kohale. Eelmisel ööl ei saanud ta korralikult magada, pealegi
oli voodi, kus ta unetuna vähkres, 1850. aastas. Osake temast sooviks lihtsalt koju minna ja teki üle pea tõmmata.
„Charles Dickensilt,“ vastab Jones. „Kas hakkame pihta?“ Ta viipab Geoffi kabineti suunas.
Ali ja Dina vahetavad pilke. Sellest on palju abi.
Jones istub oma tavapärasele kohale, pöördub Ali poole ja teatab: „Räägi meile kõik ära.“
Seda Ali teebki. Ta jutustab, kuidas leidis Cain Templetoni surnud naise kõrvalt seismas; sellest, kuidas ta sissepääsupunktis ootas, lambamees taustal hõikudes oma kaupa pakkumas; võimalusest, et Thomas Creek läks tema asemel väravast läbi; külmast ja hirmust; Hawk Street 44 asukatest; sellest, kuidas ta käis Templetoni juures õhtust söömas, ja hetkest, kui John kööki ilmus.
„Ma püüdsin talle kõik, mis võimalik, ära rääkida,“ ütleb Ali. „Aega meil palju ei olnud.“
„Aega pole kunagi palju,“ vastab Jones. „Aga mul on hea meel, et need asjad nii läksid. Sa tahad siis öelda, et keegi ei märganud sinu juures midagi imelikku?“
„Päris nii ma ei ütleks,“ vastab Ali. „Nad väitsid, et ma kõnelen veidralt. Ma ütlesin neile, et see on Hastingsi aktsent. Õnneks ei olnud keegi neist kunagi Hastingsis käinud. Templeton taipas päris kindlasti, et minus oli midagi ebaharilikku, aga ta saanud aru, mis nimelt.“ Ta loodab, et ta ei punasta.
„Ma kirjutan aruande,“ ütleb Jones. „Nüüd ei saa nad mind enam eirata. Võib-olla hakatakse seda projekti ka lõpuks korralikult rahastama.“
„Pea kinni,“ ütleb Geoff, reageerides Itaalia füüsiku jutule väga inglaslikul moel. „Me ei saa peaministrile viimasest reisist rääkida. Ta ütleks, et see on liiga ohtlik. Agent jäi üheksateistkümnendasse sajandisse kinni. Võimalik tõrge värava töös.“
„Tõsi,“ vastab Jones. „Sellest me talle rääkida ei saa. Aga me tegime selle ära. Me tõepoolest tegime selle ära.“
„Tegime,“ kostab Geoff. „Sina tegid. Ali tegi.“
Elly Griffiths
Ali tahab sellest enesega rahulolust veidi õhku välja lasta.
„Aga John?“ küsib ta. „Kuidas sa Johni tagasi saad?“
„Ma mõtlen midagi välja,“ vastab Jones. „Ma tegelen Johni AI versiooniga, mille juurde käivad ka tema sõrmejäljed ja DNA. Ma arvan, et see võiks toimida.“
Aga sa ei ole kindel, mõtleb Ali. Ta kujutab ette, kuidas
John seisab keset tänavat, õllevaadid tema ees reas, ning tema ümber keksivad poisijõmpsikad ja koerad. Kas ta läheb iga päev sissepääsupunkti, nagu tema oli teinud? Kas ka tema hakkab lootust kaotama? Kas ka talle hakkab tunduma, et ta kuulub pigem sinna, kirbe lehaga 1850. aastasse, mitte steriilsesse 2023. aastasse?
„Mul on raske uskuda, et ta selleks minu pärast valmis oli,“ ütleb ta.
„Ta ise tahtis,“ märgib Geoff.
„Ta oli selleks valmis,“ teatab Jones. „Ta teab, et tal tuleb mõneks ajaks sinna jääda. Ta teeb seal minu jaoks mõned katsed.“
Ali soovib, et Jones ei kõlaks nii innukalt.
Kella viieks on Alil tunne, nagu hakkaks ta tukkuma jääma.
„Mine koju,“ ütleb Dina. „Ükskõik mis ajas rändamise puhul ajavahe ka ei ole, mõjub see sulle kindlasti.“
Ali tõuseb püsti ja hakkab nii kõvasti kõikuma, et peab püsti püsimiseks lauaservast kinni haarama. Veealune seinamaal vastasmaja seinal tundub ebameeldivalt pulseerivat. Kas valaskala ei pilgutanud talle just silma?
„Ma kutsun sulle Uberi,“ teatab Dina. „Ja homme hakkame Finni juhtumiga tööle.
„Kõlab hästi,“ ütleb Ali. „Aitäh, Dina.“
Auto – sinine Toyota – ootab teda väljas. Ali tahab öelda oma Bow’ aadressi, aga leiab end lausumas: „Palun viige mind Hawk Streetile, E2.“ Ta ei tea, mida ta teeb või miks ta seda teeb. Kas see ongi too jumalast juhitu tunne, mida Jones kunagi kirjeldas? Tundub küll pigem nii, nagu saaks ta kusagil
kaugel asuvast keskusest instruktsioone. Õnneks ei kipu autojuht juttu ajama. On tipptund ja nad edenevad aeglaselt, aga Ali on rahul, et saab olla osa Londoni liiklusummikust: mustad taksod, punased bussid, sireenid, Deliveroo rattad ja autode vahel pendeldajad, kes ei suuda ülekäigurajal sekunditki kauem oodata. Kui nad majani number 44 jõuavad, on enamik akendest valgustatud. Ali tänab autojuhti (tasu läheb Dina arvelt) ja astub vaarudes kõnniteele. Siis ronib ta trepist üles ja jääb greifikujulist koputit nähes mõtlema. Tema arvates on see seal ainult ilu pärast ja külastajatel tuleb ikkagi mõnd neist paljudest uksekelladest helistada. Ta proovib korterit, mis peaks olema kõige ülemisel korrusel. Tema üllatuseks tehakse uks lahti, ilma et tal tuleks midagi selgitada. Võib-olla oodatakse seal mõnd Deliveroo tellimust.
Eesruumis on palju valgem, kui tal meeles oli. See on sellepärast, et puidust seinatahveldis on üsna ebaõnnestunult roosakasbeežiks värvitud. Mustad ja valged põrandaplaadid on aga samad mis varem ja kui Ali tõstab pilgu, näeb ta peenelt töödeldud karniise ja rosetti laes. Viimase küljes ripub väga moodsa moega kroonlühter. Mööda seinu siugleb juhtmeid – algseid elanikke oleks see nii hämmastanud kui ka häirinud. Poolkuukujuline laud tundub tuttav, aga vaasi asemel seisab sellel nüüd hunnik kirju, millest mõned on põrandale kukkunud. Ja kas see on …? Oh taevas, see kell, see kappkell. See paistab olevat keskpäeval – või keskööl – seisma jäänud, aga Ali jääb silmitsema kella servas olevaid numbreid: raudvärav, avatud haud, vikatiga mees, peata ratsanik, kurjakuulutavad lapsukesed, öökull, kass, nõid, vanker, torn, valge daam, põrgu. Esimest korda märkab ta, et kella sihverplaadis on uks ja selle ees tilluke kuldne võti. Pikemalt mõtlemata sirutab ta käe, et keerata.
Ta peatub, sest keegi tuleb trepist alla. Noor naine, kõrvaklapid peas. Ta ei tee Alist välja ega paista teda märkavatki, aga Alile ei tundu, nagu võikski ta sinna vestibüüli luurama jääda. Ta hakkab trepist üles minema.
Kas see oli tõesti alles täna hommikul, kui ta astus trepist alla, loksuv ööpott käes? Nüüd marsib ta teksastes ja tossudes üles. Möödub Tremaini ateljeest, Arthur Mosese toast ja Rokebyde eluruumist. Esimesel trepimademel ilmub kusagilt välja kass, vaatab Alile kohkunult otsa ja tormab temast mööda. See on kollane kohevil loom, mitte nagu Terry oma sileda karvaga, aga tuletab Alile meelde, mida ta tundis, kui oli 1850. aastas ja teda saatis kassist kaaslane, kes alati siiski silme alt eemale hoidis. Võib-olla on see Clara armastatud Gingeri järeltulija?
Ali ronib viimastest astmetest üles ja peatub oma vana toa ukse taga. Mis seal sees nüüd on? Ta koputab uksele. Selle teeb lahti arvatavasti kahekümnendate eluaastate keskpaigas mees, seda sorti tüüp, kes naeratab ka siis, kui pole kindel, kes talle külla on saabunud.
„Tere,“ ütleb Ali. „Ma tean, et see kõlab päris kentsakalt, aga ma elasin kunagi siin. Mõtlesin, et võib-olla ma võiksin …“
„Te tahate sisse vaadata?“ küsib mees. „Loomulikult. Aga ma hoiatan teid, et kõik on kaunis segi. Me elame siin kolmekesi.“
Pööningut on laiendatud ja nüüd on siin korter. Kummalgi pool Ali tuba pidid olema veel teisedki toad, sest praegu on siin kompaktse sisustusega köök, duširuum ja kolm väikest magamistuba, kõigil kaldlaed. Mees ütleb, et tema nimi on Asif ja tema korterikaaslased on meditsiinitudengid. „Kõige suurem see korter just ei ole, aga siinse haigla mõttes on see väga mugav.“ 1850. aastal pidi kusagil läheduses olema püha Bartolomeuse haigla. Alile tuleb meelde, et ta luges kusagilt, et juba alates kaheteistkümnendast sajandist oli siin tegeldud tervise parandamisega. Kas Cain Templeton oleks osanud ette kujutada, et tal on uued elanikud? Alil on meeles, kuidas Tremain ütles, et kirurgiametist ei peetud eriti lugu. Võib-olla oleks Templeton siiski eelistanud kunstnikke, ehkki need kunagi üüri ei maksnud.
Ali magamistoast on tehtud elutuba. Kas John on praegu siin, ainult et saja seitsmekümne kolme aasta taga? See mõte
paneb pea niimoodi ringi käima, et Ali hakkab kartma, nagu võiks ta minestada.
„Kas teiega on kõik korras?“ küsib Asif.
„Jah. Kõik on korras,“ vastab Ali. Mees jälgib teda murelikult, kui ta ringi keerab ja ümmargusest aknast välja vaatab. Niisuguselt kõrguselt tundub, et kaarduv tänav on kaunis vähe muutunud.
„Kui ma varem siin elasin,“ ütleb ta, „käis üks mees akna peale koputamas, et mind äratada.“ Nüüd mõtleb ta, et võib-olla oli keegi seal selle isikliku äratuse eest maksnud.
„Kas tõesti?“ vastab Asif viisakalt, aga talle teeb selgelt muret, et on sisse lasknud mingi hullumeelse naise. Ali tänab ja hakkab alla minema. Poolel teel jääb ta seisma. Keegi mängib klaverit. Ali klassikalisest muusikast just palju ei tea, aga see kõlab üsna samamoodi nagu meloodia, mida ühtepuhku mängis Len Rokeby. Ali surub kõrva lähima ukse vastu. Kas ta peaks koputama? Kes seal sees on? Võib-olla tema nähes köögis lutipudelist toidetud beebi lapselapselapselaps? Ei, arvatavasti on see kõigest Raadio 3. Ta läheb alla.
Ali kõnnib tagasi Bow’sse. Selleks kulub tal rohkem kui tund, aga tema arvates on tal seda aega vaja, et uuesti kohaneda kahekümne esimese sajandiga. Tal on ikka veel tunne, nagu jalutaks ta mööda teistsuguseid tänavaid, mis on madalamad ja pimedamad, täis hobuseid ja vankreid, mitte taksosid ja busse. Vöötradadel teeb see asja üsna ohtlikuks. Üks või kaks korda tabab teda tugev tunne, nagu teda jälitataks. Sellega on umbes samamoodi nagu siis, kui talle tundus, et nägi Hawk Streetil kassi: tipptunni rahvahulgas endale teed tehes märkab ta silmanurgast mingit liikumist, tunneb kellegi varju temaga ühte sammu astumas.
Selleks ajaks, kui ta oma umbtänavasse jõuab, on pime. Seal on vanamoelised tänavalaternad, mis koos munakivisillutisega tekitavad nagu mõne B-kategooria filmi ähmase atmosfääri. Kui Ali võtit otsib, märkab ta jälle mingit varju, tumedat
Ali teeb juurviljadest vokki ja istub köögilaua äärde sööma.
Ta on sülearvuti töölt kaasa võtnud ja tõmbab seda nüüd enda poole, kavatsedes midagi Kindle’is lugeda. Selle asemel leiab ta, et toksib sisse nime „Cain Templeton“. Ta tegi seda ka enne 1850. aastasse rändamist, ja ka nüüd tuli lagedale ainult Templetoni kollektsioon. Siis proovib ta Frederick Tremaini ja leiab oma üllatuseks, et ekraan täitub kiiresti piltidega –tillukeste juveelitaoliste naiseportreedega. Paistab, et autentseid Tremaine müüakse nüüd oksjonitel, mitu tuhat naela tükk.
„Viimastel aastatel on selle kunstniku teosed teinud läbi taassünni,“ kirjutatakse ühes üsna hingetus artiklis. „Imetletakse tema suurepäraseid värskeid värvitoone ja pintslilöökide virvendavat ilu.“ Leidub isegi Tremaini enda mõtlik ja romantiline pilt. Ali kaalub, kes võis selle maalida. Arthur Mosese, Leonard Rokeby, Ettie Morani ega Jane Campioni otsingud tulemusi ei anna.
Hetkelise impulsi ajel trükib Ali sisse „reverend Percival Green“. See otsing on senistest kõige tulemusrikkam. Lagedale ilmub lehekülgede kaupa õõvastavaid detaile, lisaks gravüürid ja visandid pahelise ilmega mehest, vaimulikukrae kaelas. Ta saab teada, et reverend Green etendas „langenud naiste“ sõpra. Ta meelitas neid Whitechapeli kiriklasse, tappis nad ja säilitas nende juukseid suveniiridena. Arvatakse, et ta oli Cluedo mõrvamüsteeriumimängu reverend Greeni loomise
inimesed värelust, peaaegu nagu linnu tiivalööki. Kui ta ringi keerab, ei näe ta kedagi, lihtsalt naabri aias oleks nagu mingi veidra kujuga puu. Sees paneb ta põlema kõik tuled, mis võimalik. Terry jälgib teda pingsalt, aga kuna kass on jälle eemalviibivas meeleolus, ei lase ta Alil end nunnutada. Ali vaatab külmkappi. Seal on juurikaid, mille võib olla toonud Finn, ja pool pudelit veini. Lisaks veel viil pitsat, selle sööb ta ära. Kas Finn on sinna pitsat tellinud? Ei tundu tõenäoline. Ali valab endale klaasi veini ja talle tuleb meelde himu alkoholi järele, mis oli teda 1850. aastas üllatanud. Praegu ta seda ei tunne. Tal tuleb kainet mõistust säilitada, Finni pärast.
inspiratsiooniallikaks. Alile meenub käsnataoline ese formaldehüüdis ja ta väriseb kergelt. Tema kõrvus kõlab Caini hääl, mis on omandanud mõne krimidokumentaali veidi himura tooni: „Ta tappis kuue kuuga viis prostituuti. Ta väitis, et päästis nad nende endi käest, aga pigem päästis ta nad endale, nagu juhtumi uurimise käigus selgus. Ta poodi üles 1845. aastal.“ Ali mõtleb: ma olen näinud tema aju. Arvutis info otsimine ajab tal natuke südame pahaks. Oskus ekraane jälgida paistab olevat kaduma läinud. Ali paneb sülearvuti kinni ja kõnnib diivani juurde. Kõigest hoolimata on imehea istuda mugavatel sohvapatjadel ja tõmmata põlvedele tekk. See on luksuslik šenillist ese, Megi kingitus. Ali oli peaaegu unustanud, mis tunne on olla täiesti soojas. Ta lülitab sisse televiisori ja paari minuti pärast leebub ka Terry, kes tuleb tema sülle istuma, sõtkudes väledalt pehmet kangast. Ali tunneb, kuidas valgus ja helid temast üle voogavad, ilma et ta tegelikult midagi vaataks. Ta teeb veinile lõpu peale. Võib-olla ta ikkagi tahtis seda nii väga. Ta vaatab saadet sellest, kuidas haagiselamuid renoveerida, kui tema telefoni saabub eriuudis.
Isaac Templetoni juhtumis süüdistus esitatud.
Finni nime ei mainita, aga seda tehakse homme. Ali kõhkleb, enne kui lingile vajutab. Kui ta ära oli, tundis ta oma telefonist hirmsasti puudust, aga nüüd, kui on selle tagasi saanud, on tal kõikvõimsa väikese karbi ees peaaegu hirm. Lisaks teab ta, et paari järgmise päeva jooksul hakkavad kõik, keda ta vähegi tunneb, talle sõnumeid saatma ja Finni kohta küsima. Kaks sõnumit on Declanilt ja üks Dinalt. Üks WhatsApp tema raamatuklubilt. Üks sõnum numbrilt, mis on salvestatud lihtsalt kui Ed.
Kas te saate mulle helistada? Selgunud on midagi väga veidrat. See on seotud Templetoni kollektsiooniga.
29. peatükk
Thameside’i vangla on üks kõige uuematest kinnipidamisasutustest ja kuulub eraettevõttele, mis seda ka juhib. Ruumid on värvitud pastelsetes toonides, mis peaksid kinnipeetavatele rahustavalt mõjuma, aga tekitavad Alis kahvaturoosa vastu kustumatu viha. Ta on siin varemgi korduvalt käinud, kahtlusaluseid küsitlemas või vange eskortimas, aga ta ei ole kunagi olnud selles seisus, et tal tuleks oodata koos teiste omastega –väsinud abikaasade ja tüdruksõpradega, kellest nii mõnedki on südantlõhestaval kombel pannud selga oma parimad riided, õiglust nõudvate vihaste vanemate ja vaikivate lastega. Kümne minuti pärast on teda nakatanud ooteruumist õhkuv meeleheide. Talle hakkab tunduma, et ta ei näe Finni enam kunagi ja tal ei õnnestu poega sellest priimulakarva või kahvatulillast peletislikust paigast päästa. Kui tema nime hüütakse, tunneb Ali selle vaevu ära. Ta tõuseb püsti ja naeratab vabandavalt tema kõrval istuvale naisele, kes oli seal juba siis, kui tema saabus, ja kes näeb välja, nagu jääks ta igaveseks selle põranda külge kinnitatud plasttooli peale istuma. Ali paneb kaasas olevad asjad hoiukappi, kõnnib läbi kehaskannerist, mis on umbes samasugune nagu lennujaamas, ja astub valvuri järel mööda koridori edasi. Nagu kõigis vanglates, levib siingi uriinihais, mida on püütud desinfektandiga edutult peita. Nad lähevad läbi kolmest uksest, mis tuleb kõigepealt lahti ja siis nende selja taga jälle kinni keerata. Iga keeramise juures tõmbub Ali süda kokku. Finn ootab külastajatega kohtumise ruumis. Kuna ta on eelvangistuses, on tal lubatud kanda omaenda riideid. Lõpuks saab Ali poega emmata. Mõne hetke pärast käsib valvur neil istet võtta.
„Kuidas sul läheb?“ esitab Ali täiesti naeruväärt küsimuse.
„On olnud paremaid aegu. Ma ütlesin Piersile, et vangla on nagu internaatkool. Sinu süü, et ma ühtluskoolis käisin.“
„Ma räägin täna Piersiga. Chibuga ka.“
„Kas sa hakkad nüüd uurijaks?“ küsib Finn.
„Ma olengi uurija,“ vastab Ali, „ja uurimisega ma praegu tegelengi. Geoff lubas, et saan Dina endale abiks.“
„Geoff on lahe vend. Kas sa tead, et ta tuli mind vaatama, kui sa … kui sa ära olid? Me sõime pitsat ja jõime ära kaks pudelit veini.“
„Ma ei suuda ette kujutada, et Geoff võis ennast niimoodi lõdvaks lasta.“
„Ma arvan, et tal oli minust kahju.“
„Geoff uurib täpselt välja, mis politseil nende arvates sinu vastu on. Kuidas see seersant O’Brien tundub?“
„Ta on noorepoolne. Hirmutav. Minu meelest on ta algusest peale arvanud, et see olen mina.“
„Mulle tundub, et nad on su arreteerinud sellepärast, et taheti mingit tulemust ette näidata. Ilmselt avaldab Isaaci perekond Londoni politseile survet. Valitsus ei taha, et see teema ajakirjanduses mitmeks nädalaks üles jääks.“
„Isaaci perekond? Sa pead silmas Mirandat?“
„Nojah, ta on mõjukas jurist. Ma tahan temaga ka kokku saada. Tema on mu number üks kahtlusalune.“
„Miranda?“
„Enamasti on tapja just abikaasa. Ja meil on selle asja kohta ainult tema sõna. Näiteks selle kohta, et Isaac tundis sissetungija ära. Tapja võis olla Miranda kaasosaline, ta võis ta sisse lasta.“
Thomas Creeki teooriast Ali Finnile ei räägi. Ta ei taha, et poeg kardaks, et ema hakkab peast segi minema.
„Kas sa oled memmele ja taadule öelnud, mis minuga juhtus?“ küsib Finn.
Alil on valus kuulda, kuidas Finn neid lapsepõlveaegseid nimesid kasutab. Finn armastab nii oma ema kui ka isa vanemaid ja nemad omalt poolt jumaldavad teda.
„Jah,“ vastab Ali. „Nad tervitavad sind. Nad teavad, et sina seda ei teinud.“ Cheryl oli telefoni otsas nutma hakanud. Declan ütles, et tema ema oli pidanud vaaliumi võtma.
„Isal tuli Hastingsisse tagasi sõita,“ ütleb ta. „Aga järgmisel nädalal tuleb ta sind vaatama. Kui me ei ole sind selleks ajaks siit välja saanud.“ Vahistatuile lubatakse külastajaid kord nädalas. Ali pidi selle kokkusaamise korraldamiseks niite tõmbama, ja ta tõmbab neid jälle, kuni Finn vabadusse pääseb.
„Kas sa tõesti arvad, et saad mu siit välja?“ Finni pilgust paistab niisugune usaldus, et Ali puhkeb peaaegu nutma.
„Loomulikult saan,“ vastab ta. „Usu mind.“
Kõigepealt läheb Ali Ade Akinyemi juurde. Tema büroo on King’s Crossi lähedal ühes ilmetus hoones, aga Ali näeb juba vaibast ja vaikse surinaga liikuvast liftist, et tegu on maineka firmaga. Ade ise oma tumedas ülikonnas ja silmipimestavalt valges särgis sobib advokaadi rolli ütlemata hästi.
„Kõik oleneb sellest, mis politseil Finni vastu tegelikult olemas on,“ ütleb ta. „Turvakaamera salvestise alusel ei saa põhjapanevaid järeldusi teha. Ja kui mõrvapaigast leiti Finni
DNAd, siis see võis seal olla tema varasematest külaskäikudest.“
„Seda minagi ütlesin,“ vastab Ali. „Finni koostöö Isaaciga oli väga tihe. Nad olid palju koos. Nojah, seda olete te arvatavasti ka oma õe käest kuulnud.“
„Jah,“ vastab Ade. „See on tegelikult lähedane suhe, kas pole? Minister ja tema poliitilised nõustajad. Chibs räägib Isaacist nii, nagu oleks ta osalt õpiraskustega laps ja osalt tema abikaasa.“ Ta teeb pausi, enne kui jätkab. „Ma arvan, et politsei tegeleb teooriaga, nagu oleksid Finn ja Isaac olnud armukesed.“
„Kas tõesti?“ Finn on Alit alailma süüdistanud, nagu oleks Ali pettunud, et poeg ei ole gei, ja et kui ta oli veel kasvueas, püüdis Ali temaga alustada avameelseid vestlusi seksuaalsusest. Liiga avameelseid, nagu Finn ütles. Tema eelistas Declani naljatlevat küsimust: „Kuule, kas sul pruut juba on?“ Niipalju kui
Ali teab, on Finn olnud suhtes ainult naistega, aga muidugi ei oleks ta esimene ema, kellel on oma lapse eraelu üksikasjad teadmata. Kas see Finni ja Isaaci asi võib tõele vastata?
„Miks nad seda arvavad?“ küsib ta.
„Ma arvan, et see oleks motiiv,“ ütleb Ade. „Armastajate tüli. Aga selle kohta ei ole tõendeid, ja nagu arvata võib, on Isaaci naine võimalust, et tema mees võis olla gei või biseksuaalne, väga ägedalt eitanud.“
„Mida te tema naisest arvate?“ küsib Ali. „Alibit tal ei ole.“
„Meie teada mitte,“ ütleb Ade. „Aga politsei paistab olevat ta välistanud.“
„Huvitav, mispärast?“ küsib Ali.
Ta eeldab, et Ade märkab tema toonis peituvat iroonilist nooti, aga mees paistab võtvat küsimust sõna-sõnalt. „Ma ei tea, miks,“ vastab ta, „aga ma püüan seda asja uurida.“
Chibu pakub Aliga kohtumiseks välja ühe kohviku Victoria jaama juures. „Kojast on sinna lihtne tulla,“ ütleb ta, pidades silmas ilmselt alamkoda. Huvitav, kas Chibul on tema töökoht veel alles, mõtleb Ali. Ja Piersil, kes oli Isaaci assistent parlamendis?
Chibu silmi tõusevad Alit nähes otsekohe pisarad. Ta kaisutab Alit – kui võtta arvesse, et nad on varem kõigest kaks korda kohtunud, tundub see küll natuke liiga intiimne.
„Mul on nii kahju,“ tõmbab Chibu ninaga. „Teate, Finn on ju nii armas.“
Ma tean, tahaks Ali öelda. Ja ta mõtleb, et millest Chibul siis õieti kahju on. Kas sellest, et Finn on arreteeritud, või sellest, et süütu mees istub vangis?
„Finn ei tapnud Isaaci,“ asub Ali kohe asja juurde ja võtab laua taga istet, tellinud late, mis paistab küll koosnevat valdavalt piimast. Chibu joob rohelist teed. Tal on seljas pehme hall džemper ja jalas mustad retuusid ning pisaratest hoolimata näeb ta välja siledalt ja siidiselt sportlik, juuksed palmitsetud ja kukla taha hobusesabasse tõmmatud.
„Muidugi, ma tean.“ Chibu pühib silmi. „Finn ei teeks kellelegi liiga. Ta on patsifist. Me oleme sellest palju rääkinud. Kas teate, et mina usun õiglasesse sõtta?“
Ali eeldab, et see on retooriline küsimus. Talle on see uudis – teretulnud uudis –, et Finn on patsifist.
„Nagu te teate,“ jätkab Ali, „olen ma politseinik. Ma olen võtnud ülesandeks välja uurida, kes tappis Isaaci. Mul on teie abi vaja.“
„Minu abi?“ Nüüd kõlab Chibu selgelt närviliselt.
„Te tundsite Isaaci väga hästi. Kas te oskate ette kujutada, kes võis tahta teda tappa?“
„Ei,“ vastab Chibu, silmad uuesti veekalkvel. „Isaac meeldis kõigile.“
„Kas tõesti? Kui ma täna internetis kõigest pool tundi ringi vaatasin, siis leidsin, et teda on nimetatud rassistiks, misogüüniks ja privilegeeritud jobuks.“
„Rassist ta ei olnud,“ teatab Chibu, kuid õhku jääb küsimus kahe ülejäänud süüdistuse osas.
„Kas keegi on Isaaci kunagi ähvardanud? Ma arvan, et parlamendiliikmetele saabub surmaähvardusi kogu aeg.“
„Oli mõningaid … ebameeldivaid … e-kirju. Ma olen need alati politseile edasi saatnud.“
„Kas miski nende hulgas tundus ka tõeliselt ohtlik?“
„Tegelikult mitte. Enamasti olid need lihtsalt inimestelt, kes vihkavad konservatiive. Mina ise tooride ridadesse ei kuulu. Oxfordis olin ma liberaaldemokraat.“
Oh jumal, mõtleb Ali, kuidas mõnele inimesele ka ülikooliharidusest mingit kasu ei tõuse.
„Miks te siis Isaaci juures töötasite?“
„Ma olin siseministeeriumis ametnik. Nägin teda koosolekutel ja ta meeldis mulle. Ma imetlesin teda. Mõtlesin, et ühel päeval saab temast peaminister. Nii et kui ta mulle töökohta pakkus, võtsin selle vastu.“
„Finn rääkis alati, et Isaac tahab peaministriks saada.“
„Nojah, ma arvan, et seda tahab enamik poliitikuid.“
„Aga Piers?“ küsib Ali. „Kas tema ka imetles Isaaci?“
Chibu kõhkleb hetke. Ta rüüpab teed, enne kui vastab.
„Piers ei ole üldse seda sorti mees, kes kedagi imetleks. Kas teate, ta on väga küüniline. Ma arvan, et Isaaci juures sai ta tööd sellepärast, et tema isa tundis Isaaci isa. Aga oma töös oli ta hea. Finn ütles alati, et mitte keegi ei oska halbu uudiseid headena esitada nii osavalt kui Piers.“
„Oh kui kena,“ ütleb Ali. Ta mõtleb, kas Isaaci isa võib olla veel elus. Pressis ei ole teda mainitud. Eeldatavasti, kuivõrd Isaac oli end sisse seadnud perekonna häärberis, peab isa olema surnud. Aga ta võib ka elada kusagil väiksemas majas või olla hoopis hooldekodus. Kui nii, siis kas ta teab, et Isaac uuris oma vanavanavanaisa lugu? Alil on meeles, kuidas Cain rääkis talle oma viiest lapsest. Ephraim – üks Caini kahest ellu jäänud lapsest – pidi olema Isaaci isa vanaisa.
„Kui hästi te tunnete Isaaci naist Mirandat?“ küsib ta.
„Mitte eriti hästi, aga kui me East Deanis käisime, oli ta meie vastu alati kena. Tal ei olnud midagi selle vastu, et me seal olime. Isegi kui me suures saalis istusime ja lõputult rääkisime. Võib arvata, et Miranda soovis kõigest hingest, et me ükskord vait jääksime ja ta saaks Isaaciga omaette olla. Kui ma nüüd Miranda ja laste peale mõtlen, siis ajab see mind lihtsalt nutma.“
Ali loodab, et Chibu sellepärast päriselt nutma ei hakka. „Suur saal,“ ütleb ta. „See oli see koht, kus Isaac suri, eks ole?“
„Jah,“ vastab Chibu. „See on nii kohutav.“
„Nädalavahetusel enne Isaaci surma olite te East Deanis, kas pole?“
„Jah. Terve päeva ja siis veel öö.“
„Kas te märkasite midagi, mis teile nüüd tagantjärele kahtlane tundub?“
„Ei. Me pidasime Isaaciga tema kabinetis ajurünnakut ja sõime siis lõunat. Pärastlõunal tegime veel tööd ja seejärel läksime jalutama. Finn käis ujumas. Pärast õhtusööki jõime
midagi ja ajasime saalis juttu. Me nägime seal ainult Mirandat ja lapsi. Nojah, ja Jacintat. Lapsehoidjat.“
„Kas lapsehoidja elab nende juures?“ Ali paneb tema nime kirja.
„Jah,“ vastab Chibu, ja see küsimus paistab teda üllatavat.
„Muidugi elavad nad tavaliselt oma Londoni majas, aga kui arvestada, kui palju Miranda ja Isaac töötavad, on neil kindlasti vaja täisajaga lapsehoidjat.“
Loomulikult, mõtleb Ali. Ka talle oleks lapsehoidja ära kulunud, kui ta töötas koristajana, hoolitses lapse eest ja püüdis ülikooli lõpetada.
Alit pahandab, et Chibu mõte paistab liikuvat sama rada.
„Ma tõepoolest imetlen teid, Ali,“ ütleb ta. „Teie saite selle kõigega üksi hakkama. Finn teeb teile au. Tõesti.“
„Aitäh,“ vastab Ali. „Ja suur tänu teie vennale, et ta Finni asja ette võttis.“
„Ade on parim,“ vastab Chibu.
„Ma sain temaga äsja kokku,“ ütleb Ali. „Ta rääkis, et politsei arvates võis Finnil ja Isaacil olla suhe.“
Ta tahtis Chibut sellega üllatada, et näha tema reaktsiooni.
Ta ei pea pettuma. Chibu silmad lähevad pärani ja see paneb ta lausa õhku ahmima.
„Finn ja Isaac. Ei ole võimalik! Finn ei ole gei. Isaac ka ei olnud. Kindlasti mitte. Ja kindlasti ei käituks ta minuga nii. Mirandaga.“
See väikene vääratus, mille Chibu ise kohe parandab, ei jää Alil märkamata. Talle tuleb meelde, kuidas Ade ütles, et Chibu rääkis Isaacist, nagu oleks too tema laps või abikaasa. Nüüd sai ta teada, kumb suhe oli teisest tähtsam.
Piersiga on Alil kohtumine kokku lepitud alles kella viieks. Nüüd on tal vaja kontorisse tagasi minna, aga ta otsustab teha enne väikese kõrvalepõike ja kõigepealt Ed Crane’i juurest läbi astuda. Mees oli palunud tal endale helistada, aga Ali arvab, et parem oleks kuraatoriga isiklikult kokku saada. District Line
viib ta Victoriast hõlpsasti Mile Endi, pealegi tunneb Ali, et tal oleks hädasti vaja kasvõi tund aegagi rääkida millestki muust kui Finnist.
Ülikool jätab talvises päikesepaistes väga hea mulje, aga Ali tuju see seekord ei paranda. Ta näeb tudengeid raamatukogu ees väljakul kiirel sammul kõndimas, sülearvutid ja kohvitopsid käes, ja teda pahandab, et nemad on vabaduses, Finn aga kahvaturoosasse kongi kinni pandud. Ta astub peahoone ees trepist üles ja talle tuleb meelde ülikooli lõpetamise päev, kui kõhn kolmeteistkümneaastane Finn seisis tema kõrval, juuksed lokkis ja suur fotoaparaat käes. Fotoaparaat oli Ali isa oma –isal oli tekkinud suurepärane idee paluda Finn ametlikuks fotograafiks. Alile on igaveseks meelde jäänud, kuidas Finn läbi kaamerasilma kõõritas ja püüdis täiskasvanuid grupipiltide peale saada. See, et Hugo jäi enamikult piltidelt välja, ei saanud Ali arvates olla juhuslik kokkusattumus.
Ali küsib Ed Crane’i ja talle öeldakse, et Ed on hoidlas ja teeb parandustöid.
„Külalisi on enamasti sinna üles lubatud,“ ütleb administraator mõningase kõhklusega.
„Kõik on korras,“ kostab Ali. „Ma olen seal enne ka käinud.“
Ta näitab oma töötõendit, mis naist niimoodi ehmatab, et ta teda kiiresti trepi poole suunab.
„Lift paraku ei tööta.“ Ali hakkab kõrget treppi mööda üles ronima. Seekord see teda nii hingetuks ei võta ja ta mõtleb, kas retk minevikku ja kogu see kõndimine seal võib olla tema vormi parandanud. Ajas rändamine on nagu treppi mööda ronimise asemel liftiga sõitmine.
Ta lükkab pööninguukse lahti ja märkab kõigepealt Edi pikki ja lahjasid jalgu. Mees seisab treppredelil ja paistab parandavat mingit katki läinud ühendust laes.
„Tere,“ ütleb Ali.
Ed ehmub, nii et hakkab peaaegu alla kukkuma.
„Ali! Aitäh, et tulite. Las ma lõpetan selle siin kõigepealt ära.“ Ta keerab pirni sisse, valgus võbeleb ja kustub siis taas.
„Nojah, olgu peale. Ma vähemalt proovisin. Kogu majas on elekter nässus.“ Ta ronib alla, aga tundub ikka Alist mitu jalga kõrgemal.
„Teie sõnum oli väga salapärane,“ ütleb Ali. „Te ütlesite, et tahate mulle midagi näidata.“
„Jah,“ kostab Ed. „Väga veider. Nagu mingi kokkusattumus. Eile korrastasin ma Templetoni kollektsiooni kataloogi. Meil tuleb varsti inventuur ja ma tahtsin kontrollida, kas kõik on kirja pandud. Seal on see kirjutamisalus. Kas te teate, mis see on? Nagu mingi kaasaskantav kirjutuslaud. Nojah, ma parem näitan teile.“
Ed paneb redeli kokku ja toetab vastu seina, siis juhatab Alile vitriinide vahel teed – viib ta lukustatud ukse ja seejärel ühe väga vana moega kirjutuslaua juurde. Esimest korda siin käies ei olnud Ali seda vist eriti märganud, sest tema tähelepanu olid köitnud koljud ja marineeritud ajud. Kirjutuslaual on viltuse kaanega puidust kast, rohelise nahaga kaetud ja kullaga kaunistatud. Ed võtab selle kätte. Kasti sisemus on osadeks jagatud.
„Niisuguses kastis hoiti vaha ja pitsateid ning sulepäid ja tinti,“ ütleb Ed. „Aga vaadake.“
Ta võtab ühe osa välja ja vajutab kasti põhjale. Kogu kupatus hüppab lahti ja nähtavale tuleb salapeidik.
„Victoria-aegsetes kirjutuskomplektides olid salajased sahtlid üsna tavapärane nähtus,“ ütleb Ed, „aga seda siin oli ikka väga raske avastada. Mina leidsin selle täiesti juhuslikult. Ja vaadake, mis ma sealt seest leidsin.“
Ta võtab kätte paberilehe. Sellel on mitu rida sujuvate mustade tähtedega kirjutatud teksti, aga Ali tähelepanu köidab üksnes esimene sõna: Alisoun.
30. peatükk
Alisoun. Alile on kogu elu pahameelt teinud, et tema isa, kes oli ilmselt „titevarvaste kastmiseks“ nii mõnegi pindi õlut ära joonud, pani tema eesnime sünnitunnistusele just niimoodi kirja. Hääldust see ju ei muuda, aga Alile on see alati tundunud nagu mingi edvistamine või hoopis eksitus. Tavaliselt ta ignoreerib seda ja käib välja tavapärasema „Alisoni“, aga tema isikutunnistusel, kõigil kolmel abielutunnistusel ja ülikoolidiplomil on tema nimi just niisugusel algsel moel kirja pandud.
„Täpselt nii kirjutatakse ka minu nime,“ ütleb ta Edile. „Vähemalt ametlikult.“
„Ma tean,“ vastab Ed. „Ma vaatasin üliõpilaste registrist järele.“
Ali otsustab selle teadmise hetkeks kõrvale jätta. „Mis seal ümbrikus on?“ küsib ta.
„Kiri,“ vastab Ed. Ta võtab välja üheainsa paberilehe ja laotab selle rohelisele nahkpinnale laiali. Ali astub ligi, et seda lugeda, tunnetades ühtlasi, et nii on ta Edile väga lähedal.
Alisoun, minu ajarändurist ingel. Ma ei tea, millal sind jälle näen, aga ma pean lootma, et saatus viib meid uuesti kokku. Täna lõikasin ma puusse meie nimed. Cain ja Alisoun. Võib-olla ühel päeval näed sa seda. Mitte kedagi niisugust nagu sina ei ole minu minevikus, olevikus ega tulevikus. Niisugust nagu sina ei ole ei taevas ega ka maa peal. Kui sina oled ingel, olen mina kurat, ja minu põrgu on see, kui ma pean sinust eemal olema. Ma loodan, et ühel päeval ma su palet jälle näen Sellega kiri katkeb.
„See on armastuskiri,“ ütleb Ed, „ja see paistab olevat Cain Templetonilt kellelegi, kelle nimi on Alisoun. Kas ei ole kokkusattumus?“
„Kas see on ehtne?“ küsib Ali. Tema hääl kõlab nii, nagu tuleks see kusagilt väga kaugelt.
„Võib-olla,“ vastab Ed. „Üsna võimalik, et seda salajast laegast ei ole keegi varem leidnud. Aga ma lugesin Cain Templetoni kohta kollektsiooni kataloogist ega märganud tema eluloos kedagi, kelle nimi oleks Alisoun. Tema naise nimi oli Fedora.“
Alil on meeles, kuidas Cain rääkis, et tema naine eelistab nende maja Sussexis. Kas seal ongi see puu? See, millel on nende nimetähed? Siis saab ta aru, et ei ole mõne minuti jooksul midagi öelnud. Ed silmitseb teda uurivalt.
„See on tõesti väga omapärane,“ kostab ta. „Kas ma võin sellest koopia teha?“
„Loomulikult. Minu kabinetis on koopiamasin.“
Nad lahkuvad ruumist. Ed kustutab tule ja lukustab ukse. Võtme keeramise hääl tuletab Alile meelde Thameside’i. Kas vangivalvureid ei nimetatud kunagi võtmemeesteks?
See mõte ajab talle judinad peale.
„Kas teil on külm?“ küsib Ed. „Ma kardan, et küte meil ka ei tööta.“
Nüüd saab Ali aru, et tal on isegi jopega külm. Ed on arvatavasti sealse temperatuuriga harjunud. Tal on seljas kõigest flanellsärk ja jalas teksased.
Nad lähevad trepist alla ning esimesel korrusel juhatab Ed ta pakkimiskaste ja purunenud skulptuuride tükke täis korratusse kabinetti. Ed teeb kirjast koopia, paneb selle pruuni ümbrikku ja ulatab ümbriku üsna piduliku žestiga Alile.
„Ma loodan, et teil õnnestub see müsteerium lahendada,“ ütleb ta.
„Ma igatahes püüan,“ vastab Ali.
*
Ali kõnnib läbi kampuse tagasi täielikus hämmingus. Alisoun … minu ajarändurist ingel … Mitte kedagi niisugust nagu sina ei ole minu minevikus, olevikus ega tulevikus. Kas see kiri võis tõepoolest olla temale? Sest kui see nii peaks olema, on ta ju üheksateistkümnendast sajandist pärit ja tal on ilmselgelt olnud Cain Templetoniga mingit laadi armulugu. See on hirmutav mõte, aga ometi tuleb Alil endale peaaegu piinlikust tundes tunnistada, et see tekitab temas elevust. Ta on olnud kolm korda abielus, aga kunagi ei ole keegi nimetanud teda ingliks ega öelnud, et temasugust ei ole taevas ega ka maa peal. Minu ajarändurist ingel. See peab olema kindlasti tema, ja kui nii, siis pidi Cain Templeton teadma, et ta suudab ajas rännata ja ta on külaline tulevikust. Mitte kedagi niisugust nagu sina ei ole minu minevikus, olevikus ega tulevikus.
„Ali!“
Ali võpatab ja tõstab pilgu ning märkab peaaegu üllatusega end ümbritsevaid moodsaid hooneid. Ta on jõudnud Novo surnuaiani, hauakivid on lapikud ja hallid ning neid ei elusta veel ainuski kevadine lill. Raamatukogu poolt astub tema suunas Elizabeth, süli raamatuid täis. Ali peab kiiresti aru. Osa temast tahaks oma vanale juhendajale kõik ära rääkida: et ta rakendas tema nõuanded ellu, veetes tõepoolest viis päeva Victoria-aegse naisena. Aga ta teab, et niipea, kui on selle välja öelnud, ei saa ta neid sõnu enam tagasi võtta. Võib-olla Elizabeth usub teda ja siis saab temagi osaks sellest saladusest, aga võib-olla arvab ta, et Ali on peast segi läinud.
„Kas te tulite minu juurde?“ küsib Elizabeth. Ta näeb oma vateeritud mantlis ja mugavates kingades nii korraliku ja enesekindlana väga iseenda moodi välja ja Ali tunneb hetkeks tema vastu tugevat kiindumust.
„Ei,“ vastab Ali. „Aga mul on muidugi väga hea meel teid näha. Ma sain kokku Ediga muuseumist.“
„Huvitav mees, kas pole?“
„Jah, kindlasti.“ Ali langetab kiire otsuse. „Kas ma võin teile midagi näidata? Kas teil on hetk aega?“
„Jah. Lähme ja joome tassi kohvi.“
Nad lähevad Ground Cafésse, tudengite alalisse kogunemiskohta Clement Attlee külje all. Noored kõnnivad ringi, söövad, räägivad ja naeravad, aga Alit see enam ei haava. Ta tunneb, nagu viibiks kusagil eemal, samamoodi nagu ta tundis end 1850. aastas – nagu ei oleks see maailm enam tema oma. Elizabeth leiab laua ja Ali ostab neile mõlemale flat white’i. Rõõm, mida ta tunneb kahekümne esimese sajandi kohvist, ei ole veel jõudnud kuhtuda.
„Mis teil siis on mulle näidata?“ küsib Elizabeth.
„See.“ Ali võtab seljakotist koopia. „Üks kiri. Ed Crane leidis selle Victoria-aegsest kirjutuspuldist.“
„Väga armas ese. Üks niisugune on mul kodus. Kas te teate, et kaldus pinnaga kirjutuslaudu nimetati vahel ka Dickensi kirjutuslaudadeks?“
„Seda ma ei teadnud, aga ma loen nüüd aeg-ajalt „Pickwickklubi järelejäänud pabereid“.“
„Kas tõesti? Mulle see raamat tohutult meeldib. Väga pikareskne.“
Ali ei hakka küsima, mida see sõna tähendab. „Lugege kirja,“ ütleb ta.
Elizabeth heidab pilgu paberile. „Alisoun,“ märgib ta. „Kas mitte teie eesnime ei kirjutata niimoodi?“
„Teil on see õigesti meeles.“
Elizabeth loeb edasi, näol ilme, millega ta uuris Ali tudengipäevade esseid. Ta tõstab pilgu ja vaatab Alile otsa, siis vaatab uuesti paberile.
„Väga veider,“ ütleb ta. „Kas see on tõepoolest olnud kogu aeg seal sahtlis?“
„Ed väidab nii. See oli seal salajases laekas.“
„Victoria-aegsed inimesed, olgu nad õnnistatud, armastasid saladusi.“
Ta vaatab Alile uurivalt otsa ja jälle tunneb Ali tungi rääkida
Elizabethile kõigest: Hawk Streetist, Kollektsionääridest ja isegi väravast.
Siis heidab ta pilgu telefonile ja näeb vilkuma hakanud märguannet.
Isaac Templetoni mõrvas kahtlustatu nimi teada.
„Palun vabandust,“ ütleb ta Elizabethile. „Tekkis üks pakiline probleem. Ma pean minema.“
Dina on köögis ja kastab Tomi – tupsrohtliiliat, kes näeb viimasel ajal kaunis õnnetu välja.
„Ma ostsin meile võileivad,“ teatab ta.
„Aitäh,“ vastab Ali. Ta lülitab kannu sisse ja siis jälle välja.
Dina ütleb: „Finni nime nimetati keskpäevastes uudistes.“
„Ma tean,“ vastab Ali. „Ma telefonist vaatasin.“ Dina jälgib teda äreval pilgul, seepärast sunnib Ali end ütlema: „Ma arvan, et see pidi varem või hiljem juhtuma. Meie liigume asjaga edasi ja püüame tegeliku mõrtsuka leida.“
„Täpselt nii.“ Dinale paistab tema reaktsioon kergendust toovat.
Nad lähevad nende ühisesse töötuppa, kus Bud põrnitseb kortsus kulmul sülearvutit, justkui püüaks rõhutada, kui raske ja keeruline on tema töö.
„Ma tõin sulle ka ühe võileiva,“ teatab Dina talle. „Juustu ja hapukurgiga. Meile võtsin tuunikalaga, sest see on ajule hea.“
„Ma võtan seda kui komplimenti,“ märgib Bud.
„Ma tegin nimekirja,“ ütleb Dina Alile. „Mina olen sinu Sherlock Holmesi doktor Watson.“
Ali loeb seda võileiba süües. Võileib maitseb, nagu oleks see plastikust, aga heas mõttes.
TEISED KAHTLUSALUSED
Miranda Templeton
Chibu Akinyemi
Piers Fletcher-Hogg
Poliitilised vastased
Võimalik armuke
Tundmatud isikud
„Ma arvan, et neid „tundmatuid isikuid“ on politsei võtnud väga lõdvalt,“ tõdeb Ali. „Paistab, et nad ei ole tegelnud Isaacile saadetud ähvardustega. Chibu tunnistas, et Isaac oli neid saanud. Ta ütles, et neid saavad kõik poliitikud, ja ma arvan, et tal on õigus.“
„Geoff ütleb, et ta on püüdnud pääseda selle juhtumi eest vastutava politseiniku jutule,“ ütleb Dina. „Seersant Mary O’Brien. Ilmselt suhtub O’Brien sellesse üsna tõrksalt.“
„See mind ei üllata,“ vastab Ali. „Kogu see uurimine tundub kuidagi kanajalgadel. Mind ei üllataks, kui neile avaldataks survet. Ilmselt on neil tugev press peal, et nad kiiresti tulemusteni jõuaksid.“
Ta heidab uuesti pilgu nimekirjale. Dina käekiri on natuke ümar ja lapsik, üsna teistsugune kui Cain Templetoni sujuv käekiri. Mu kallis Alisoun.
„Lisa sinna ka lapsehoidja Jacinta,“ ütleb Ali. „Tegelikult võib ta sobida ka kategooriasse „võimalik armuke“. Samamoodi Chibu. Muuseas, politseil on teooria, et Finnil ja Isaacil oli suhe.“
Dina tõstab pilgu. „Aga see ei ole ju tõsi, eks ole?“
„Nii palju kui mina tean, siis mitte, aga kunagi ei saa olla kindel.“
„Finn ei ole gei,“ ütleb Bud, kes ise seda on. „Sellest saan ma aru küll.“
„Aga Isaacil võis tõesti olla kellegagi suhe,“ ütleb Dina. „Ta nägi väga hea välja.“
„Selleks, et kellegagi suhe oleks, ei pea hea välja nägema,“ ütleb Ali. „Peab olema lihtsalt petjat tüüpi. Ma mõtlesin Chibu peale. Tema oli Isaacist ilmselgelt sisse võetud.“
„Küsime Piersilt, kui teda näeme,“ pakub Dina. „Kas sobib, kui tulen sinuga kaasa?“
„Palun tule,“ vastab Ali. „Mul on tunne, et Piers võib osutuda libedaks kalaks.“
Piers Fletcher-Hogg ei ole just nii väga libe kala, vaid pigem on ta juua täis. Ta on kohtumiseks pakkunud ühe baari alamkoja lähedal. On selge, et ta on seal viibinud kogu pärastlõuna. Piers on pikka kasvu ja heleda peaga ning teda võiks nimetada kenaks meheks, kui tema näojoontes ei oleks teatud lodevust ja tal poleks niisugust niisket alahuult. Alile tundub, et Piers meenutab talle kedagi, ja saab siis ajarändu meelde tuletades üllatusega aru, et see on Francis Burbage.
„See on mul siin joogiohvri toomine,“ kuulutab ta neile. „Rituaalne jook surnute auks. Teate, ma õppisin Kreeka ja Rooma ajalugu.“
See ei ole kunagi hea märk, mõtleb Ali. Ta küsib Piersilt, kas ta tahaks võtta veel midagi juua, ehkki mehele peaks praeguseks mõistagi juba piisama. Piers paneb ette, et nad telliksid pudeli veini. Ali tellib talle klaasi punast veini ning endale ja Dinale vett.
„Teie kahega ei saa sugugi nalja,“ teatab Piers.
„Me oleme tööl,“ vastab Ali. „Aitäh, et olite nõus meiega kohtuma.“
„Teie olete Finni ema, eks ole?“
Piersi on Ali kohanud sama palju kui Chibut – kaks korda alamkoja üritustel. Aga kui Chibu peab teda üheks oma parimaks sõbraks, siis Piers tunneb ta vaevu ära. Võib-olla sellepärast, et ta juuksed ei ole enam punased.
„Jah, ma olen Finni ema, aga ma olen ühtlasi politseinik,“ vastab ta.
„Tohoh!“ Piers teeb näo, nagu võtaks see ta põlvist nõrgaks. „Mul on siis parem ettevaatlik olla.“
„Me püüame teada saada, kes tappis Isaaci,“ ütleb Dina. „Sest ilmselgelt ei teinud seda Finn.“
„Sina ei näe politseiniku moodi välja,“ teatab Piers. „Asi pole selles, et sa oled mustanahaline. Sa ei paista lihtsalt seda tüüpi.“
„Ma ei olegi politseinik,“ vastab Dina. „Ma olen politseis kriminaalmenetluse arvutianalüütik.“ Dina nähtavasti loodab, et see mõjub Piersile vaigistavalt. Ja nii see ongi.
„Niisiis,“ ütleb Ali. „Kas teil on aimu, kes võis Isaaci tappa?“
„Jah,“ vastab Piers viivitamata. Dina ja Ali vaatavad teineteisele üllatunult otsa. „Loomulikult oli see Miranda. Alati on see oma naine.“
Ehkki see on üsna sama, mida Ali oli ise öelnud, kõlab see Piersi esituses kuidagi veidralt, osalt sellepärast, et tal on raske Miranda nime välja öelda.
„Miks te nii arvate?“ küsib ta.
„Ma ei tea. Võib-olla oli Isaacil kõrvalsuhe.“
„Kas teil on aimu, kellega tal võis see suhe olla?“ küsib Ali. „Politsei arvates võis see olla Finniga.“
Läheb hetk aega, enne kui see info kohale jõuab. „Finniga! Ei no tore küll. Isaac ei olnud gei. Ta oli naiste… naistekütt. Naistevõrgutaja.“ See on öeldud erilise rõhuga, nii et sülge pritsib.
„Kas te teate ka kedagi nimetada?“
„Jah. Helen Graham. Leiboristist parlamendisaadik.
Ma olen päris kindel, et tema magas Isaaciga. Ja siis veel muidugi Chibu.“
„Chibu magas Isaaciga?“
„Nojah,“ vastab Piers. „Mina mõtlesin, et seda teavad kõik.“
Ali sõidab metrooga koju ja ostab tee pealt natuke toidukraami kaasa. Ta on tänulik, et maa all levi ei ole, aga kui ta on koju jõudnud, Terryle süüa andnud ja endale tassi teed teinud, võtab ta telefoni ette. Igalt poolt vaatab vastu Finni nimi. Kõik, keda ta teab, saadavad talle sõnumeid, avaldades toetust ja muret või ilmutades lihtlabast uudishimu. Isegi Hugo on meili saatnud.
Kallis Ali!
Ma olin nii kohkunud, kui Finnist kuulsin. Minule oli ta alati armas poiss, veidi aravõitu, aga põhimõtteliselt tubli sell.
Anna mulle teada, kui sul on tuge vaja.
Kõike parimat, Hugo
Hinga sügavalt, manitseb Ali ennast. Hugo, kes tundis Finni kõigest kolm aastat ja keda Finn kogu südamest vihkas, võtab endale õiguse nimetada tema poega „põhimõtteliselt tubliks selliks“. Hugo, maailma kõige ebausaldusväärsem mees, pakub talle tuge. See tundub peaaegu naeruväärne.
Ometi Ali ei naera. Ta käratab: „Käi persse, Hugo!“ ja viskab telefoni toa teise otsa. Terry otsib varju kõige kõrgema raamaturiiuli otsast.
Ali toob telefoni ära ja kustutab meili. Ta ei saa midagi parata, et seab mõttes oma eksabikaasa läkituse kõrvu Cain Templetoni kirjaga. Kõige veidram ja imelisem asi oli sinuga kohtumine, minu ajarändurist ingel. Isegi kui me teineteist enam kunagi ei näe, pean ma kalliks seda hetke, mille saatus meile pakkus. Ali endine inspektor oli ikka öelnud: „Mõnikord võib just kõige veidram asi osutuda tõeks.“ See tundub võimatu, lausa fantastiline, et Alil oli Cainiga suhe ja mees pani selle kirja kirjutuskasti, lootuses, et ühel päeval võib see temani jõuda. Aga kummalisel kombel on see ainus selgitus, mis võiks olla mõistlik.
Pärastlõunal oli Ali tundnud korduvalt kiusatust Alisounile saadetud kirjast Dinale rääkida. Dina tunneb vähemalt selle asja tausta ja saaks aru, et see läkitus võib kinnitada, et Ali läheb ühel päeval üheksateistkümnendasse sajandisse tagasi. Aga Dina oli üleni keskendunud Isaaci mõrvajuhtumi lahendamisele ja Finni süütuse tõestamisele. Ali ajarännu armastuslugu pidi jääma ootele.
Ali keedab pastat ja paneb purgikastet peale. Liiga hea see kaste just ei ole. Ali teab, et Nonna Luisa, keda ta YouTube’is jälgib, ei kiidaks säärast asja heaks. Aga midagi tuleb ju süüa. Kui tal on toit söödud, ei ole kell rohkem kui kaheksa. Voodisse minna on veel liiga vara. Ali istub oma tugitoolis, tekk üle jalgade ja kass tema kõrval (sülle Terry ei tule, kuna on selle telefoniheite pärast ikka veel pahane). Millega see aeg nüüd täita? Ma õmblen, niikaua kui valgust jätkub, ja siis lähen voodisse, oli Clara öelnud. Mõnes mõttes on kahju, et Ali ei
jõudnud Claralt õmblemist õppida. Telekat vaadata ta ei taha. Isegi vanad sarjad, mis teda varem trööstisid – „Kontor“ ja „Brooklyn 99“ – on kaotanud oma rahustava mõju. Ta heidab pilgu telefonile. Meg: „Kas tahad rääkida? Mõtlen sinu peale. xxx.“ Declan: „Kuis läheb siin on paras põrgu.“ Sõnumi on saatnud isegi Ali vend Richard. Vend on temast kõigest kaks aastat vanem, aga lähedased ei ole nad kunagi olnud. Richard paistis tulevat oma lapsepõlve ja kooliajaga toime, ilma et oleks tundnud vajadust niimoodi mässata nagu Ali. Ta abiellus oma teismeliseea tüdruksõbra Fayega ning neil on kaks last ja kolm lapselast. Richard elab endiselt Hastingsis. Ta oli postiljon, aga siis ta koondati, ja nüüd on ta kuller. Richardil ja Alil ei ole just palju ühist, aga tema sõnum tundub üsna liigutav: „Kurat. Finn ei ole süüdi. Sa saad ta sealt välja.“ „Kindlasti saan,“ vastab Ali ja lisab kaks suudlust. Lisaks on sõnum Geoffilt, kes annab teada, et kohtub homme kell üheksa seersant O’Brieniga.
Ali ohkab ja võtab riiulilt Pickwick-klubi raamatu. Ta on jõudnud üheni neist pealiinist eraldi seisvatest lugudest. Tavaliselt loeb Ali neid kärsitusega, soovides tagasi pääseda Snodgrassi ja tema kaaslaste juurde. Aga see lugu – „Proovireisija jutustus“ – äratab tema uudishimu järgmiste sõnadega:
Tom vahtis tooli. Äkki näis tema pilgu all tooliga kõige ebatavalisem muutus toimuvat. Toolikorju nikerdised omandasid vähehaaval vana kortsunud inimnäo jooned ja ilme; damastpadjast sai vanaaegne lapatsitega vest, ümmargustest nuppudest kujunes kaks jalga punasest riidest toakingades – ja vana tool tundus käsi puusas hoidva väga vastiku vana mehena eelmisest sajandist. Tom tõusis voodis istuli ja hõõrus silmi, et pettekujutelma hajutada.
Ei. Tugitool oli vastik vanahärra – ja mis veel enam, ta pilgutas Tom Smartile silma.*
* Charles Dickens, „Pickwick-klubi järelejäänud paberid“ I. Tõlkinud Marta Sillaots.
Alile tuleb meelde, kuidas Cain Templeton ütles: „Kui mees istub kogu elu ühel ja samal toolil, siis kas sellesse toolisse ei jää ka midagi temast endast?“ Selle loo tool / elatanud džentelmen juhatab jutustaja lõpuks peidetud kirja juurde. Alile tuleb meelde, kuidas Elizabeth ütles, et Dickensile oli ajas rändamisest saanud kinnisidee. Ali loeb edasi ja tunneb end oma toolis turvaliselt.
31. peatükk
Seersant O’Brien nõustub Aliga kohtuma Bow Streeti jaoskonnas. Ali oletab, et O’Brienil tuleb nüüd veeta palju aega Londonis, ja mõtleb, kas see juhtum, kus ohver on üldsusele hästi teada isik ja vaja läheb koostööd parlamentaarse ja diplomaatilise kaitse osakonnaga, võiks tunduda ühele Sussexi kriminaaljälituse töötajale veidi hirmutav. Aga niipea, kui ta O’Brieniga kohtub, saab ta aru, et sel kahtlusel ei ole alust. Mary O’Brien ei paista olevat inimene, keda saaks heidutada. Mistahes muus olukorras ta Alile tegelikult meeldiks. Ta on asjalik ja peaaegu järsk, aga tal paistab olevat ka tibake huumorimeelt ja tundub, et ta ei võta iseend liiga tõsiselt. Alile avaldab muljet ka tema lühike soeng ja ta tunneb, kuidas sooviks, et tema enda juuksed ei oleks nii väga üheksateistkümnendast sajandist ja igavad. Täna on Alil juuksed kukla taha hobusesabaks seotud, mis ei käi just silmapaistva politseitöötaja – ega ka ajarändurist ingli – kuvandiga kokku. Seersant O’Brien ei ole sugugi vaimustatud võimalusest temaga rääkida ja Ali ei saa seda talle pahaks panna.
„See on väga ebaharilik,“ ütleb O’Brien. „Kui arvestada teie isiklikku seotust selle looga, siis ei tohiks teil selle uurimisega midagi tegemist olla.“
Taamal noogutab O’Brieni abiline, keegi Joshi-nimeline mees, kes näeb välja, nagu oleks ta umbes kaheteistkümneaastane.
„Ma ei olegi sellega seotud,“ ütleb Ali. „Aga kuivõrd te olete arreteerinud minu poja väga vähestele tõenditele tuginedes, siis ma loodan, et te andestate mulle, kui esitan teile mõned küsimused.“
O’Brien ajab pea püsti. „Meil on küllaga tõendeid.“
„Mis on kõik kaudsed. Turvakaamera salvestis ei ole veenev.“
„Turvakaamera salvestisel oli näha Finni kirjeldusele vastavat meest kuriteopaigalt minema jooksmas.“
„Mina olen kuulnud, et kaamera salvestas kõigest ühe mehe ebamäärase kujutise. Seda ei ole võimalik kindlalt identifitseerida.“
Geoff on lubanud, et püüab talle selle salvestise hankida. Ali jätkab pressingut. „Niipalju kui mina tean, ei ole teil mõrvarelva.“
„Meil on kuul.“
„Mis on tulistatud ühest vanaaegsest relvast, nagu ma tean,“ tõdeb Ali. „Kas see relv on teil olemas?“
„Majas on tulirelvade kollektsioon,“ vastab O’Brien.
„Kas sealt on midagi kadunud?“
Vaikus ütleb Alile kõik, mida tal on vaja teada. Relva, millega Isaac tapeti, ei ole leitud. Kas see võib olla veel Thomas Creeki käes?
„Milliseid tõendeid teil tegelikult Finni vastu on?“ küsib ta. „Praegu jääb mulle mulje, nagu avaldataks teile survet, et te kiiresti tulemusteni jõuaksite. Kes teile seda survet avaldab?“
„Sündmuspaigalt leiti Finni DNAd.“
„Tema DNAd leiti ohvri huultelt,“ pistab Josh vahele. Mary O’Brien keerab ringi, aga kahju on juba sündinud.
„Isaaci huultelt?“ küsib Ali.
„Kohtuekspertiisi materjalid on kuni kohtuistungini konfidentsiaalsed.“ O’Brien vaatab Alile otse silma. „Mul on kahju. Teil on seda kindlasti raske kuulda. Aga me oleme täiesti kindlad, et Isaac Templetoni tappis Finn.“
„Isaaci huultel?“ küsib Dina. „Kuidas see saab võimalik olla?“
„Ma ei tea,“ vastab Ali. „Seersant O’Brien arvab päris kindlasti, et nad embasid hellalt, enne kui Finn ta maha lasi.“
„Ja isegi kui nad suudlesid,“ ütleb Dina, „ei ole midagi, mis tõestaks, et Finn ta maha lasi. Kas on veel midagi, mis Finni sündmuskohaga seob? Mingeid kiude? Sõrmejälgi?“
„Ma ei ole kriminalistide aruannet näinud, aga mulle tundub, et nad mainisid, nagu oleks Finni sõrmejälgi tõesti kogu sündmuskohalt leitud. Aga pea meeles, et Finn, Chibu ja Piers olid eelnenud nädalavahetusel kõik East Deanis. Chibu ütles, et nad olid kaua üleval ja ajasid suures saalis juttu.
Oleks imelik, kui seal Finni sõrmejälgi ei leiduks.“
„Neil on arvatavasti majapidaja, kes küürib seal niipalju, kui vähegi jaksab.“
„Sind võib see muidugi üllatada, aga tegelikult pole rikastel räpa vastu midagi. Ma jõudsin sellele arusaamisele siis, kui olin koristaja.“
„Kas sinu arvates on Piersil õigus, et Chibul oli Isaaciga mingi lugu? Kas see tähendab, et Chibul oli motiiv?“
„See on võimalik. Ma küsisin Chibult, kas ta on nõus minuga uuesti kokku saama. Olen taotlenud kokkusaamist ka Miranda Templetoniga. Temalt veel vastust ei ole, aga see ei ole minu arust ka üllatav.“
„Aga see lapsehoidja Jacinta?“
„Temaga kohtun ma täna pärastlõunal. Me peame lõpetama kell kolm, et ta saaks lapsed koolist ära tuua.“
„Kui vanad nad on?“
„Kümme ja kaheksa.“
„Vaesed lapsed. See on ikka üsna karm, et nad on koolis tagasi, ehkki alles mõne päeva eest kaotasid oma isa.“
„Võib-olla Miranda arvas, et parem on tavapärase rutiini juures püsida. Norlandi lapsehoidja ja kogu see värk.“
„Norlandi lapsehoidjad. Kas need on need, kes kannavad vormi?“
„Ja kübarat? Jah. Vähemalt tunned sa ta hõlpsasti ära.“
Ali silmitseb Google Earthi kujutisi East Deanist ja tõmbab ekraani ees kulmu kortsu. Suure maja jaoks on see asukoht imelik. See on väga kalju ääres, aga võib-olla on erosioon aastate jooksul rannikut õhemaks söönud. Missugune oli see siis, kui Cain Templeton seal elas? Kas Ali käis kunagi temaga East Deanis? Kui nii, siis peaks see koht talle ehk kuidagi
tuttav ette tulema? „Déjà vu,“ räägib Jones neile ühtepuhku, „on ajas rändamise vorm.“
Geoff hüüab teda oma kabinetist, ise toolilt üles tõusmata –see komme ajab Ali hulluks. „Mul on sulle midagi näidata.“
„Muudkui lubad.“ Ali ajab end toolilt üles. Hetke kõhelnud, järgneb talle Dina.
Geoff pöörab sülearvuti nende poole, rihtides õige napilt Maailma Parima Bossi kirjaga kruusist mööda. „Selle saatis äsja konstaabel Franks. See on turvakaamera salvestis East Deanist. Siin on esimene pilt.“
Teralisel videol on näha, kuidas mees puude vahel jookseb. Tal on pikad koivad ja veider samm ning ta on riietatud üleni musta. Must on ka tema tema seljal lehviv pikk rüü.
„See ei ole Finn,“ ütleb Ali. „Vaata, mis tal seljas on.“
„Mis see on?“ küsib Dina.
„Minu meelest mingi õhtumantel,“ vastab Ali. „Keegi rääkis mulle, et just niisugust kandis Thomas Creek.“
„Kas see võibki siis olla Creek?“ küsib Geoff.
„Nojah, igatahes Finn see ei ole,“ ütleb Ali. „Tema niimoodi ei jookse.“ Finni liikumisviis on kerge ja hüplik. Niimoodi jooksis Declan – see oli siis, kui ta oli kooli jalgpallimeeskonna esinumber. Declan oli julgustanud Finni jalgpalli mängima ja püüdnud hoiduda oma pettumust välja näitamast, kui poeg tegi meeskondlike aladega lõpu. Aga Finnis leidub ikka veel seda loomupärast sportlikkust, mida Ali nii väga kadestab.
„Siin on järgmine pilt.“
See on kuvatõmmis. Mees vaatab peaaegu otse kaamerasse, aga pilt on nii udune, et tema näojooni on raske eristada: kahvatu ilme, tumedad juuksed ja varjud, mis näevad välja nagu puuoksad.
„Kas tal on õlgadeni juuksed?“ küsib Dina. „Või on see kapuuts?“
„See ei ole Finn,“ väidab Ali.
„Ei,“ nõustub Dina. „See mees näeb kuidagi hirmuäratav välja.“
Ta oli nagu mingi kurat ja teda kirjeldati mitmel moel, näiteks et ta kandis musta keepi, tal olid sõrmede otsas küünised ja silmad olid tal punased nagu põrgutuli.
Ali kohtub Jacintaga kohvikus, mis on Jessica ja Tom Templetoni ettevalmistuskooli lähedal. „Nad tahtsid kooli tagasi,“ ütleb Jacinta. „Tahtsid olla oma sõpradega. Lastepsühhiaater ütles, et see on hea mõte.“
Jacintal on kerge iiri aktsent, mis tundub Alile üllatav. Nime järgi oli Ali arvanud, et lapsehoidja võiks olla hispaanlanna. Ta on vanem, kui Ali oskas oodata, ehkki beež vormiriietus ja pruun kübar teeksid kõiki vanemaks. Seal kohvikus on ta ainus, kes on niimoodi riides, ehkki ta ütleb Alile, et pooled naised on seal lapsehoidjad.
„Vormi juures on hea see,“ tõdeb Jacinta, „et nii saab aru, kes on lapsehoidja ja kes on ema.“
„Kas see on oluline?“
„Loomulikult. Piirid tuleb paika panna.“
„Kas teil Mirandaga – missis Templetoniga – on piirid paika pandud?
„Jah. Me ei ole sõbrad. Ta on mu tööandja.“
Ali paneb selle kõrva taha. Ta tunneb end veidi süüdi, et võttis Jacintaga kontakti seersant Dawsonina ja ei avaldanud oma seotust Finniga ega ka asjaolu, et ta ei kuulu seda juhtumit uurivate politseinike hulka. Ta ütleb endale, et kui see Finni süüst vabastab, on asi seda väärt.
„Ja missugune oli teie suhe Isaac Templetoniga?“
„Samasugune. Ta on mu tööandja. Või õigemini oli. Püha taevas, ma ei suuda uskuda, et ta on surnud. Palun vabandust,“ lisab ta, oletatavasti selle eest, et oli jumala nime põhjuseta pruukinud.
„Kas te kohtusite Isaaciga tihti?“
„Nojah, tema tööpäevad olid pikad, aga ma nägin teda nädalavahetustel. Me sõitsime siis tavaliselt East Deani, sest seal on tema valimisringkond. Isaac püüdis laste jaoks aega leida.
Ta oli hea isa.“ Jacinta pühib silmi. „Palun vabandust,“ ütleb ta uuesti.
„Meid huvitab, kas Isaaci ähvardati,“ ütleb Ali. „Kas keegi käis maja ümber luusimas. Kas te midagi niisugust märkasite?“
„Tegelikult mitte,“ vastab Jacinta. „Meil olid alati turvamehed, nii Chelseas kui ka East Deanis. Ja East Deani valdustesse ei pääsenud keegi.“
Ehkki keegi siiski pääses, mõtleb Ali, meenutades tumedat kuju puude vahel jooksmas. Finn ütles, et sel ööl, kui ta tapeti, oli Isaac turvamehe minema saatnud.
„Miks te seda küsite?“ uurib Jacinta. „Minu meelest esitati süüdistus tema nõunikule. Piersile. Ei, Finnile.“
„Miks te Piersi esimesena mainisite?“
„Tema tundub lihtsalt … lihtsalt tõenäolisem, aga … no Finnist ei suuda ma seda kuidagi uskuda.“
Alile hakkab see naine meeldima. „Mispärast mitte?“
„Finn oli alati nii kena. Nii korralik, saate aru? Piers ja Chibu kohtlesid mind nagu teenijat. Finn rääkis minuga, nagu oleksin ka mina inimene.“
Ta on hästi kasvatatud, tahaks Ali Jacintale öelda. Selle asemel ütleb ta: „Rääkige mulle sellest ööst, kui Isaac suri. Kui see teile liiga raske ei ole.“
„Ma sellele teisele naispolitseinikule juba rääkisin,“ ütleb Jacinta.
„Ma tean,“ ütleb Ali, „aga kui te räägiksite mulle uuesti …“
„Kell oli umbes kaks öösel. Ma kuulsin karjumist ja tõusin üles. See kostis suurest saalist. Ma mõtlesin, et seal lihtsalt tülitsetakse, aga siis kuulsin ma lasku ja seda, kuidas Miranda karjus. Ma oleksin arvatavasti pidanud kohe sealsamas politsei kutsuma, aga sellistel hetkedel ei mõelda eriti selgelt, eks ole. Ma jooksin toast välja ja trepist alla. Kui saali jõudsin, lebas Isaac põrandal. Tema rind oli verine. Miranda oli tema kohal kummargil ja nuttis. Ma olin Norlandis esmaabi õppinud ja sellepärast lükkasin ma Miranda eemale ja võtsin Isaaci käe. Ta ei hinganud.“
„Kas te proovisite kunstlikku hingamist teha? Või proovis seda missis Templeton?“
„Ei. Ma sain aru, et sel pole mõtet. Ma teadsin, et ta oli surnud. Ma kutsusin kiirabi. Miranda oli hüsteerias. Parameedikud ütlesid, et olin õigesti toiminud,“ lisab ta nagu kaitsepositsioonile asudes.
„Tundub, et te toimisite eeskujulikult,“ ütleb Ali. „Mina olen selle koolituse samuti läbi teinud, aga päris elus on see ilmselt hoopis teisiti.“
„Täiesti teist moodi,“ nõustub Jacinta. „See oli nii hirmutav. See, kuidas saalis kajasid karjed. Ja kuidas Isaac seal lihtsalt lamas.“
„Kas Templetonid olid õnnelikus abielus?“
„Jah,“ vastab Jacinta viivitamata. „Miks te küsite?“
„Te mainisite tülitsemist …“
„Kõik paarid tülitsevad,“ ütleb Jacinta. „Miranda ja Isaac armastasid teineteist. Ma olen kindel.“
„Meieni on jõudnud kuulujutte armulugudest,“ märgib Ali, püüdes võimalikult sundimatult kõlada.
„Mina niisuguseid jutte kunagi ei kuula,“ teatab Jacinta. Mis muidugi tõestab, et neid jutte ikka räägiti.
See päev ei olegi täiesti raisus, mõtleb Ali, kui möödub kodu poole kõndides Bryanti ja May tikuvabrikust, kus kunagi toimus tikuvabriku naistööliste streik ja kus on nüüd peen uusarendus nimega Bow Quarter. Ta on saanud üht-teist teada DNA kohta – see on üks lahendamist vajav mõistatus –, näinud turvakaamera salvestist ja mõistnud, et kuulujutud Isaaci armulugudest olid jõudnud ka lapsehoidja kõrvu. Sellisel juhul pidi neist teadlik olema ka Miranda. Kas see oli põhjus, miks Isaac ja Miranda tülitsesid? Kas see võis põhjustada tüli, mis lõppes Isaaci surmaga?
Oma edusammudest hoolimata on Ali masenduses. Finn on vanglas. Tema nõudlik poeg viib võib-olla praegu paraskit välja, võib-olla on ta samas kongis mõne mõrtsuka
või narkokaubitsejaga. Ali võib ju vabalt öelda, nii nagu ta oli ennist Dinale teatanud, et Finn on haiglaste tüüpidega harjunud, sest ta töötas ju konservatiivide heaks, aga tegelikult on tunne, et Finn on trellide taga, ikka hoopis midagi muud.
Ka ta ise tunneb end veidralt. Pea on uuesti ringi käima hakanud, nii et iga samm tundub hirmutav, justnagu hakkaks maapind tema jalge all vedelaks muutuma. „Me tegelikult ei tea, mida oodata,“ oli Jones öelnud, kui ta lõuna ajal kontorist läbi astus. „Mitte keegi ei ole varem nii kaua ära olnud.“ Taas peitis ta oma muret rõõmsameelse uudishimu taha. Ka kiri Alisounile paistab olevat Alis tekitanud teatud mentaalse peapöörituse. Kui see talle meelde tuleb, hakkavad tema mõtted mujale kalduma, pöördudes väga hämaratele alleedele. „Samuel Pickwick,“ kordab Ali omaette nagu mingit mantrat. „Augustus Snodgrass, Sam Weller.“
Ta keerab ümber nurga oma tänavale. See tundub juba kodusemaks muutuvat; väävelkollane valgus, naabri maja ees ketiga kinni pandud mootorratas, lukustatud ratastega auto ja mööda eesõuesid patseeriv punakaskollane kass. Kui ta Terry ükskord välja laseb, saavad neist võib-olla sõbrad. Ali otsib käsikaudu võtit ja peatub siis järsku. Ridamaja lõpus aia taga liigub tume kuju. Seda võib vanamoeliste tänavalaternate valgel puidust aialippide vahelt näha. Mehel on seljas pikk rüü, mis lehvib tema taga nagu mustad tiivad.
32. peatükk
JOHN
1850
John hingab sügavalt ja lükkab majaukse lahti. Kõik on just nii, nagu ta oli Hawk Streeti ja sealse ümbruskonna vanu pilte uurides ette kujutanud. Tegelikult on ta üllatunud, kui normaalne seal tundub. Mitu terapeuti järjest on talle kinnitanud, et tal on liiga elav kujutlusvõime, nii et see on paras üllatus, kui ajas tagasi minnes ja Victoria ajastusse astudes tõstaks temas pead justkui sangviinik. Nojah, võib-olla ei ole sangviinik see kõige õigem sõna (või mida see õigupoolest peaks tähendama? kas see peaks olema kuidagi seotud verega?)*, aga John tunneb, et ta suudab olukorraga toime tulla. „Sul tuleb võib-olla mõneks päevaks sinna jääda,“ oli Jones talle öelnud, „aga ma päästan su sealt ära. Ma tõotan pühalikult.“ Politseinikuna tunneb John lubaduste väärtust. Ära valeta, ära ähvarda, ära luba midagi: see on ülekuulamisel politsei esimene reegel, mida peaaegu igas krimisarjas alailma rikutakse. John mõistab, et Jones ei oleks talle seda kinnitanud, kui ei teaks, et suudab lubaduse kindlasti täita. Niikaua tuleb tal lihtsalt oma osa mängida.
Tahveldatud seintega eesruumis mõtleb John oma võimalused läbi. Ali on talle sealseid elanikke kiretult kirjeldanud. Tremain: kena, andekas ja liiderlik. Arthur: nõrk ja klatšihimuline, seotud Kollektsionääridega. Clara: stoiline ja lahke, temalt saab toitu ja infot. Marianne: muusa ja ema, võib olla seotud Tremainiga. Aga see, kes Johnile
* Inglise keeles sanguine – ka: veretav, punane.
tegelikult huvi pakub, on muidugi Cain Templeton. Kus majaperemees täna on? John peatub ja vaatab kappkella. Väikesed stseenid on kaunilt maalitud materjalile, mis paistab olevat elevandiluu. Kell on praegu viis minutit üheksa läbi: üks osuti näitab kaunistatud väravale, teine nelja musta hobuse järel rakendatud vankrile, mille ohje hoiab rõõmsalt surm, torukübar peas.
„See on tõeline haruldus, kas pole?“
John keerab ringi ja püüab end kiiresti koguda. Tema poole pöördunud mees on heleda peaga ja kui võtta arvesse varasemat vestlust Aliga, siis Johnile ei tundu, et Ali võinuks teda eriti kenaks pidada. Nähtavasti peab see olema Arthur Moses.
„Ma ei ole kunagi varem niisugust kella näinud,“ tunnistab John. „Lubage mul ennast tutvustada. Mina olen John Cole.“ Kas nüüd oleks sobilik kummardada? John teebki kerge kummarduse.
„Arthur Moses.“ Mees kummardab vastu ja see sisendab Johnisse kindlust. „Missis Rokeby rääkis mulle, et te olete missis Dawsoni sugulane. Kas tema pidi nüüd järsku ära minema?“ Ahaa, kuulujutud levivad. Mõrvajuurdluse puhul on see alati väga kasulik.
„Kahjuks küll,“ vastab John. „Ta pidi Hastingsisse naasma. Ma loodan tema asemel siia jääda. Kas te teate, kuidas ma saaksin mister Templetoniga rääkida?“
„Tema on siin tavaliselt kolmapäeviti,“ ütleb Arthur. „Tuleb üüriraha järele. Te ju teate, millised need majaperemehed on.“
Mees püüab talle usalduslikult naeratada ja John naeratab samamoodi vastu, ehkki ei saa päris hästi aru, mida võiks ette heita majaperemehele, kes tuleb üüriraha vastu võtma.
„Kas ma peaksin söögist ja muust säärasest rääkima Claraga?“ küsib John. Talle tundub, et Arthurile võiks meeldida, kui temalt nõu küsitakse, ja nii ongi: mees ajab end sirgu ja tema naeratusse ilmub üleolevat armulikkust.
„Las ma saadan teid,“ ütleb ta. „Clara on lihtne hing, aga nahka ta teil üle kõrvade ei tõmba.“
Saatmine ei tähenda muud, kui et Arthur avab ukse, mis viib köögi poole suunduvasse koridori. Clara on ruumis, mis paistab olevat pesuköök. Seal on mitu vasest vanni ja Clara liigutab ühes neist mingeid esemeid, kasutades riistapuud, mis näeb välja nagu kolmejalgne järi. Nähtavasti on see raske töö, sest ta nägu õhetab ja juuksed tikuvad peakatte alt välja tulema. Ta ütleb pilku tõstmata: „Kas teil ei ole midagi muud teha, kui mind pesupäeval segada, mister Moses?“
„Ma arvasin, et pesupäev on esmaspäeval,“ vastab Arthur.
„Tavaliselt ongi,“ kostab Clara tarmukalt edasi segades.
„Ja nüüd on teil ju uus väänamismasin ja pesurull, nii et asi peaks olema lihtne,“ ütleb Arthur.
„Tahate proovida või?“
Sellest ajast, kui John ladina keelt õppis, on juba tükk aega möödas, aga tal on meeles, et on küsimusi, mis nõuavad eitavat vastust. See on nüüd kindlasti just üks säärastest küsimustest.
„Ma ei taha segada, missis … ee… Clara,“ ütleb John.
„Ma sooviksin lihtsalt nädala ulualuse ja kosti eest maksta.“
„Mina ei tea ulualusest ega kostist midagi,“ vastab Clara. „Mulle maksate šillingi nädala toidu eest. Või siis ei maksa, nagu näiteks mister Moses.“
Arthur pomiseb midagi endamisi. John võtab rahatasku välja ja leiab sellest läikiva hõbemündi, millel on kujutatud kuninganna Victoria pea. Clara ja Arthur vahivad seda mõlemad nii, nagu ei oleks nad kunagi varem raha näinud.
Clara küsib: „Mis missis Dawsoniga juhtus?“
„Ta pidi Hastingsisse tagasi minema,“ vastab John.
Clara lükkab märjad juuksed silmade pealt ära. „Hüvasti ei jätnudki.“
Johni üllatab naise hääletoon, millest tundub, nagu oleks ta tõsiselt solvunud. Ta teab, et Ali oskab kõige ootamatumatest kohtadest sõpru leida, aga ta ei olnud arvanud, et 1850. aasta võib selliste paikade hulka kuuluda.
„Ta palus mul teada anda, et tal on kahju,“ vastab ta, „ja teile edasi anda oma parimad soovid.“
„Kas ta mind ka mainis?“ küsib Arthur. „Ei,“ vastab John.
John paneb oma mündi pesurulli juurde puust lauale. „Ma soovin teile head päeva,“ ütleb ta Clarale. Ta loodab, et see kõlab kohaselt. Talle endale tundub see nagu mõnest Raadio 4 pärastlõunasest kuuldemängust.
Arthur tuleb temaga koridori kaasa. „Kui Clara pesu peseb, siis päeval einet ei pakuta,“ ütleb ta. „Kas te oleksite valmis minuga kõrtsi tulema?“
John ei ole kõrtsis käinud kümme aastat, aga eneselegi ootamatult võtab ta kutse vastu.
Kunagi jõi John ikka päris korralikult. See algas siis, kui ta oli veel noor politseinik – mõni õlu pärast tööd ja nädalavahetustel viski. Tema seltsielu keerles pubi ümber, kuni ta kohtus Moiraga – meditsiiniõega, kelle hoole all oli palat, milles paranes üks pangaröövi toime panemisel viga saanud mees. See, kui ägedalt õde seda ilmselget kurikaela kaitses, võitis Johni südame. Kurameerimise ajal ja ka abielu alguspäevil suutis John oma alkoholisõltuvust varjata. Johni arvates sai Moira asjast aimu siis, kui Hattie oli veel pisike beebi ja mees saabus vahel koju kahtlaselt ülevoolavas meeleolus ning andis oma „kahele daamile“ teada, kui väga ta neid armastab. Oli ka raskemaid hetki – hommikuid, kui ta ärkas, kehal sinikad, ja ei mäletanud, kuidas ta oli need saanud; oli hirmutavaid mäluauke ja kukkumine tänaval, kus ta jäi ilma hambast. Moira andis talle ultimaatumi: kui John joomist maha ei jäta, läheb naine tema juurest minema ja võtab lapse kaasa. John oli lühikest aega võõrutusravil ja jättis nii kauaks joomise maha, et sündida jõudis Emily, aga siis teda edutati ja tal tuli tegelda ühe eriti tähtsa mõrvajuhtumiga. John püüdis sarimõrtsuka kinni ja teda ülistati ajakirjanduses, aga selleks ajaks oli ta juba väljakujunenud alkohoolik. Moira pidas sõna ja läks tüdrukutega oma vanemate juurde Šotimaale. John püüdis end tappa ja ei tea tänini, kas ta tahtiski surra või siis ikkagi mitte.
Küll aga on tal meeles, kuidas ta lebas vannis ja veri valutult vannivette voolas, ning kuidas ta mõtles: nüüd ongi kõik, enam ei pea midagi otsustama. Ta päästis alumise korruse vihane naaber, kes märkas, kuidas tema laest vett immitseb. Järgnes viibimine psühhiaatriahaiglas ja siis jälle võõrutusravi, vahele ikka ka mõned tagasilangused. Moira tuli tema juurde tagasi ja see koos Geoff Bastiani tööpakkumisega tõmbasid Johni kuristiku servalt eemale.
Aga John teab, et ta ei ole kunagi kuristikust eriti kaugel. Seetõttu ei ole ta pruukinud tilkagi alkoholi sellest päevast peale, kui Moira tüdrukutega tagasi tuli. Hattie ja Emily käivad nüüd ülikoolis. John ja Moira elavad niisuguses rahus, mida John ei oleks osanud varem ettegi kujutada, aga ta teab, et see rahu on raskesti kätte võidetud ja paljuski on ta tänu võlgu külmutatud juhtumite talitusele. Eriti just Ali on olnud talle pidevalt toeks. Ehkki abikaasad ei peaks nendest asjadest teadma, on John Moirale ajarändamisest rääkinud. Üks nende uue ühiselu alguse tingimustest oli see, et neil ei ole teineteise ees saladusi. Ja Moira saab aru, miks John pidi Alit päästma minema.
Nüüd, kui tema missiooni algusest on möödas kõigest mõni tund, kerkib aga esile esimene kiusatus. See pubi on kõige hubasem koht, mida ta on 1850. aastas või üleüldse kogu oma elus näinud. Koldes põleb mühinal tuli, põrand on kiviplaatidega sillutatud ja seinte ääres on puust pingid. Baariletti ei ole, aga samas märkab John, kuidas seinas läheb lahti üks luuk ja kliendile ulatatakse tinast joogikann. Arthur juhatab ta tagaruumi, kus keegi kena habetunud mees, kulm kortsus, oma õlleklaasi põrnitseb.
„See on Frederick Tremain,“ ütleb Arthur. „John, mida te joote? Maksma ei pea enne, kui nädala lõpus.“
John on pidanud endamisi aru, kuidas seda teatavaks teha.
„Ma ei …“ Ja ta jääb vakka.
Tema üllatuseks mõlemad mehed noogutavad. „Lootuse liiga?“ küsib Tremain.
„Karskuse liit?“ pakub Arthur. Karskusliikumine oli mõistagi olemas ka Victoria-aegsel Inglismaal. John tänab mõttes oma presbüterlastest esivanemaid ja kohmab: „Tegelikult ma paraku ju kunagi jõin, aga ma …“
„Kirjutasite karskustõotusele alla?“ küsib Arthur. „No aga ega teil ei ole ju midagi selle vastu, kui mina võtan endale pindi Vana Tomi? Siin pannakse koerapöörirohtu kah sisse.“
„Ei panda,“ märgib Tremain. „Või mitte nii, nagu Valges Hirves. Seal oleks mind ükskord peaaegu ära mürgitatud. India marjad.“
John läheb luugi juurde ja küsib Vana Tomi, ehkki ei tea, mis see õieti on. Ta maksab selle eest penni ja saab vastu klaasi märjukesega, mis näeb välja nagu džinn. Ta tahaks endale küsida mõnd alkoholivaba rüübet, aga kardab, et niisuguses asutuses leerdipuujooki ega tomatimahla ei tunta. Vee joomise eest on teda hoiatatud.
Ta viib klaasi lauale ja võtab oma uute sõprade juures istet. Mõlemad silmitsevad teda uudishimulikult.
„Teie olete siis missis Dawsoni sugulane?“ küsib Tremain.
„Nõbu,“ vastab John. Sellise versiooni olid nad paar minutit enne Ali kadumist kokku leppinud.
„Minu meelest on ta väga huvitav naine,“ ütleb Tremain. „Ma tahtsin, et ta mulle poseeriks.“
John ei suuda seda hästi ette kujutada. Tema meelest on Ali veetlev, aga portree tarvis poseerimas ei oska ta teda näha.
„Talle pakkusid huvi Kollektsionäärid,“ ütleb Arthur ja rüüpab lonksu džinni. Alil oli tema suhtes õigus: tõepoolest paistavad teda paeluvat saladused. „Ma tutvustasin teda Burbage’ile. Tema käis ühel nende koosolekul.“
„Mina ei usuks midagi, mida Burbage ütleb,“ märgib Tremain.
„Kes need Kollektsionäärid on?“ küsib John. Ta peab endamisi aru, mispärast Ali seda Burbage’i oma märkmetes ei maininud.
„See on üks salaselts,“ vastab Arthur. „Mister Templeton on selle seltsi liige. Nad saavad kokku Timuka klubis. Käivad jutud, et kui keegi tahab selle liikmeks astuda, tuleb tal inimene tappa.“
„Tappa tuleb naine,“ täpsustab Tremain.
„Kas see võib tõesti tõsi olla?“ küsib John. Talle tundub, et oleks mõistlik etendada naiivsevõitu džentelmeni maalt.
Tremain kehitab õlgu. „Ma ei tea. Kõrgema seisuse kombed on jäänud mulle mõistatuseks.“
„Sinu perekonnal ju raha jätkub,“ kostab Arthur.
„Minu isa on lihtsalt kirurg, kondisaagija,“ ütleb Tremain.
„Pealegi jättis ta mu viimsest kui pennist ilma, kui ma maalikunstnikuks hakkasin. Mina olen nüüd lihtne tööline.“
John on niisuguseid inimesi – keskklassi intellektuaale, kes on otsustanud tõestada oma töölisklassi päritolu – ennegi kohanud. Tema enda vanemad kuulusid alamkeskklassi ja olid selle üle uhked. Ta ütleb: „Ma mõtlen, et kas ma peaksin üldse mister Templetoni majja jääma.“
„No see on igatahes korralik elukoht,“ vastab Arthur. „Ja Clara on toidukraamiga üsna helde.“
„Kui nüüd kõrvale jätta see, et eelmisel nädalal tapeti seal üks naine,“ tõdeb Tremain. „Missis Dawsoni toas. Ma arvan, et see on nüüd teie tuba, John.“
„Kohutav,“ kostab John. „Kuidas ta tapeti?“ Kas ta peaks risti ette lööma? Ei, ta otsustab, et tema riigikirikusse ei kuulu.
„Ta tappis üks mees, kelle nimi on Thomas Creek,“ ütleb Arthur, paistes sellest isegi mõnevõrra mõnu tundvat.
„Kes see Thomas Creek on?“ küsib John. Tal on meeles, et Ali mainis seda nime, aga alati tuleb kasuks, kui seda kuulda inimese käest, kes võib asjaomase isiku kohta hea sõna öelda.
„Ta on kah teatud mõttes kunstnik,“ vastab Tremain. „Ta elas siin majas ja Ettie – tema ohver – oli üks ta modellidest. Creek maalis teda ja arvatavasti tõrjus Ettie tagasi tema lähenemiskatsed. Selle peale Creek ta tappiski.“
„Kuidas?“ uurib John. Tapavahendi kohta tuleb küsida enne kui motiivi kohta.
„Mina kuulsin, et teda olevat mingi raske esemega löödud,“ ütleb Arthur. „Võib-olla püssitoruga. Creekil olid püstolid. Mina aitasin surnukeha trepist alla kanda. Seal oli nii palju verd. Mul oli ikka süda päris paha.“
„See juhtus samal päeval, kui missis Dawson saabus,“ ütleb Tremain, heites Johnile küljetsi pilgu. „Ta oli nagu surmakuulutaja.“
„See ei kõla just nõbu Alisoni moodi,“ märgib John. „Mis sellest Thomas Creekist edasi sai? Kas ta võeti vahi alla?“
Ta kõhkleb, olemata päris kindel, kas see on ikka õige sõna.
„Teda ei ole enam nähtud,“ vastab Arthur. „Ta lihtsalt kadus. Mister Templeton põletas tema lõuendid hoovis ära.“
Lihtsalt kadus. Ali oletas, et keegi oli tema asemel väravast läbi läinud. Kas see võis olla too kaabakas Thomas Creek?
„Ma loodan, et ta sel ajal, kui tema toas magan, tagasi ei tule,“ ütleb John.
„Sedasama kartis ka missis Dawson,“ vastab Tremain.
„Nõbu Alison on vapper naine,“ märgib John.
„Mulle tundub ta huvitav,“ märgib Tremain uuesti. „Minu meelest on ta salapärane naine.“
Või veel, mõtleb John. Ta ostab kummalegi mehele veel ühe joogi ja mõtleb, et annaks mida iganes ühe dieetkoola eest.
Kell kolm jõuavad nad majja tagasi, olles teel mingist paigast, mis nägi välja nagu kellegi eestuba, pirukaid kaasa ostnud. John ronib treppi mööda Ali tuppa ja mõtleb, kas see on nüüd tõesti tema oma. Ta seisatab ümmarguse akna all ja vaatab välja tänavale. Jälle on sadanud lund, aga vankrirataste ja vaevaliselt edasi kõmpivate hobuste kapjade all on sellest saanud räpane löga. John paneb tähele, et valdavalt lõhnab seal hobusesõnniku järele; see tuletab talle meelde linnalähedast talu, kus tal oli kombeks tüdrukutega käia. Väljas on külm, aga pikk villane kuub annab sooja, ja mis puudutab torukübarat, siis tekitab
see nii mugava tunde, et Johnil on kiusatus selle kandmise komme tagasi minnes kaasa võtta. Kas ta tõesti usub, et pääseb 2023. aastasse tagasi? Kui see peaks üldse võimalik olema, saab Jones sellega hakkama.
Johnil on meeles, kuidas ta Serafina Pellegriniga esimest korda kohtus. Geoff oli saatnud ta Imperial College’isse naise kontorisse. John rändas mööda maa-aluseid koridore, mida kaunistasid kirjad „Ohtlikud ained! Mitte siseneda!“, kuni leidis ukse, millel olid veel veidramad kaunistused: Ferrari tantsisklev hobune ning sirp ja vasar, nende all aga tähed PCI. Hiljem sai John teada, et see tähendab Partito Comunista Italiano – Itaalia Kommunistlik Partei. Paistab, et Jones imetleb seda organisatsiooni mingitel pealtnäha esteetilistel põhjustel. Ometi on ta liiga ettevaatlik, et ise mingisse poliitilisse parteisse astuda. Tol päeval mõjus Jones talle hüpnotiseerivalt, rääkides oma kerge aktsendiga Einsteinist, Galileost ja Clausiusest. Siiski oli John oletanud, et Jonesi teooriad sellest, kuidas luuakse ruum, mille kaudu aatomid saavad rännata, on kõigest teooriad, kõigest imepärased fantastilised ideed, mis võiksid moodustada kondikava professor Pellegrini järgmisele kõhnukesele raamatule, mis räägib teoreetilisest füüsikast võhikutele ja mille tagakaanel võtab autori foto enda alla suurema pinna kui raamatu sisututvustus. Aga kui ta Geoffile oma külaskäiku kirjeldas, vastas tema uus boss: „Ta teeb selle asja ära. Me teeme selle ära.“
Viis aastat hiljem olid John ja Ali seisnud Londonis ühel tänaval, millel valitses lockdown’i tõttu kõhedusttekitav vaikus. Nad olid seadnud jalad Jonesi näidatud asendisse – nüüdseks oli John hakanud teda Jonesiks kutsuma. „Kuidas me aru saame, et see asi toimib?“ küsis Ali. Aga just nendesamade sõnade lausumise ajal oli John tundnud, kuidas ta ettepoole nõksatas – see oli säärane mitte sugugi ärevust tekitav, aga siiski kindlalt tajutav liigutus, umbes nagu üle lamava politseiniku sõitmine. Ringi vaadates oli ta näinud maskideta jalakäijaid, avatud kauplusi ja linnaelu argipäeva harilikku askeldust.
Nad olidki ajas rännanud. Eelmisel nädalal oli John Jonesiga tublisti aega veetnud ja naine oli talle andnud ülevaate tema järgmisest seiklusest, olles ilmselt Victoria-aegset elu ja eriti selle rahalist külge enne tublisti uurinud. „Ma toon su tagasi,“ kinnitas ta Johnile. „Sa ju tead, et ma suudan korda saata võimatuid asju.“ Johnil tuleb teda uskuda.
Ometi ta teab, et võib juhtuda, et ta jääb sellesse veidrasse maailma igaveseks ning ei näe Moirat ega nende tütreid enam kunagi. See on teatud mõttes nagu surm, mõtleb ta, silmitsedes korstnate kohal laiuvat halli taevast. Ta on selleks valmis. Aga ta ajab selles talle harjumatus rõivastuses selja sirgu ja loodab parimat.
33. peatükk
Johni päev algab, nagu Ali oli lubanud, koputusega alumise korruse aknale. Ta püüab voodist välja ronida ja saab aru, et öösärk on talle kaenla alla tõusnud. Mõte, et Moira võiks teda niisuguses rõivastuses näha, ajab ta naerma ja paneb siis õnnetult neelatama. Moirale ja tüdrukutele ei tohi ta mõelda. Eelmisel õhtul oli ta endal lubanud heita üheainsa pilgu nende fotodele, mis on tal rahakoti salataskus peidus. Ta teab, et ka Victoria ajastul olid fotoaparaadid olemas, aga ometi võivad nende elavad kujutised tema arvates siinseid asukaid jahmatada: Moira Edinburghi lossi kaitsevallil, Hattie ja Emily eelmise perepuhkuse ajal Kreeka päikese käes naeratamas. Jones toimetab su koju tagasi, kordab ta endale kui mantrat. Ali rääkis talle, et kui tema oli 1850. aastasse pagendatud, käis ta iga päev sissepääsupunktis seismas. Aga Johnil niisugust kohta ära märgitud ei ole. Ali on tema väravast juba läbi läinud. Ta ei tea, millal ja kuidas ta tagasi pääseb. Jones toimetab su koju tagasi.
John käib ööpotil ja paneb kaane peale. Siis hakkab ta aegamisi riietuma. Tal on vedanud, sest üldiselt on Victoria-aegsete meeste rõivastus ühtaegu nii mugav kui ka praktiline. Pikkade varrukatega villane särk ja pikad aluspüksid („Mismoodi sääraseid nimetatakse?“ kuuleb ta kõrvus Moira küsimust) on veidi karedad, aga väga soojad. Järgmiseks tulevad püksid, kõrge värvliga ja aluspükste peal üsna pingul, pahkluu kohalt veidi laienevad. Siis veel särk, mis tundub tohutult suur ja ulatuks põlvini, kui seda värvli vahele ei topiks. Seejärel eraldi krae, mis on väga jäik. Eilsest päevast tal kael ikka veel veidi kirvendab. Siis mansetid ja mansetinööbid. Tal on kaasas need,
mis Moira talle hõbepulmadeks kinkis. Edasi vest ja lõpuks pikk kuub. Johnile tundub veider, et ööpoti tühjendamiseks tuleb nii palju riideid selga panna, aga ta mõistab, et kui üks mees end särgiväel näitaks, tunduks see suisa šokeeriv.
John astub trepist alla ning leiab aeda viiva koridori ja kempsu. Ta tühjendab poti ja läheb majja tagasi, et seal, kus Clara eelmisel päeval pesu pesi, end veidi kasida. Poti jätab ta koridori teiste kõrvale. Ta oletab, et enda oma väljanägemine tuleks meelde jätta. See on üsna ohtralt kaunistatud iileksi ja luuderohu ning kirjaga „Ainult veidi veel“. Miks öeldakse, et Victoria-aegsetel inimestel ei olnud huumorimeelt?
Ta mõtleb, kas võiks enne hommikusööki veidikeseks kõndima minna. Jones on andnud talle mitu ülesannet, muu hulgas tuleks tal näiteks joonistada ümberkaudse piirkonna kaart. John läheb halli, et võtta oma kaabu ja mantel, ning näeb seal üht põlvili meest, kes paistab kappkella parandavat. Johni lähenedes tõuseb mees püsti ja John saab aru, et töömees ta kindlasti ei ole. Tegelikult saab see olla ainult Cain Templeton. Majaperemees on tugeva kondiga ning tumedate juuste ja vuntsidega mees. Ta kannab kuube, millel on nagu mingi keebi moodi asi õlgade ümber, ning kui sellele lisada veel tema sõjakas hoiak, tundub ta väga kogukas ja kaunis heidutav. Sellisest takistusest on raske mööda pääseda, oleks John oma ragbimängupäevil öelnud.
„Mister Cain Templeton?“ küsib John.
„Jah. Ja teie olete …?“
„Minu nimi on John Cole. Ma olen missis Dawsoni sugulane. Kas ma tohiksin mõne päeva tema toas elada? Õigupoolest võtsin ma endale vabaduse seal eile juba ööbida.“
„Kas missis Dawson on lahkunud?“ See on öeldud peaaegu kurjalt, aga mehe hääles on tunda vihjet – kõigest vihjet –, nagu võiks asi olla, nagu Claragi puhul, haavumises, et Ali ei ole hüvasti jätnud.
„Ta pidi tõepoolest ootamatult lahkuma,“ vastab John. „Tema poeg on haigeks jäänud.“ Ta loodab, et see ei too
nüüd Finnile halba, aga tõsi on see, et Ali lahkumise põhjuseks oligi Finn. John mõtleb, mis Finniga õieti toimub – ta on Ali pojasse väga kiindunud. Nojah, kui üldse keegi teda päästa suudab, siis on see Ali.
„Phineus?“ küsib Templeton.
„Finn, jah.“ John on üllatunud, et Templeton teab Finni nime ja on selle meeldegi jätnud.
Templeton uurib Johni oma puhmas kulmude alt tähelepanelikult. Siis teatab ta: „Mul ei ole midagi selle vastu, et te sinna tuppa elama asute. Üür on kuus šillingit nädalas. Missis Dawson oli enda oma klaarimisega kärme.“
„Mina olen ka,“ lubab John. Jones oli kinnitanud, et tema nahkses rahataskus jätkub raha terveks aastaks.
Suur kappkell näitab poolt kaheksat, üks osuti on kassil ja teine öökullil. Tegelikult näevad need kaks olendit kaunis sarnased välja. Templeton silmitseb kella tõredal pilgul.
„See pagana riistapuu on alati viis minutit ees. Ma olen püüdnud teda korduvalt parandada, aga midagi ei tule välja.“
Ta lükkab kella sihverplaadi kinni ja, selg Johni poole, küsib: „Teie olete siis missis Dawsoni sugulane?“
„Ma olen tema nõbu.“
Templeton pöördub tema poole. „Kas te sööksite täna koos minuga õhtust?“ pakub ta. „Ma tahaksin teilt midagi küsida.“
John vastab, et see teeks talle au. Ta püüab ka kummardada, aga saab Templetoni näoilmest aru, et see oleks viga.
Nad söövad õhtust väikeses toas, mida Clara nimetab salongiks. Teisi üürilisi ei ole kutsutud. Clara räägib Johnile, et tavaliselt õhtustavad nad köögis. „Mina söön üksi,“ lisab ta, „ehkki ükskord oli missis Dawson mulle seltsiks.“ John hakkab aru saama, et Ali oli sõbrunenud naisega, kelle staatus selles majas ei ole talle veel päris selge. Natuke jahmatab Johni see, kui Clara talle räägib, et ta kavatses Alile õmblemist õpetada. „Tal ei olnud endal seda võimalik õppida, sest tema ema suri ju nii noorelt.“ Niipalju kui John teab, on
Ali vanemad mõlemad elus. Ta mõtleb endamisi, kui paljudesse eluloolistesse lõksudesse ta võib Ali eeldatava nõo rollis langeda.
John peab aru, mida selle neljasilmakohtumise puhuks selga panna. Tal on kaasas kõigest seesama üks ülikond, aga särke ja veste on küllaga. „Linnades hakkasid mehed musta kandma,“ oli talle rääkinud Ali sõbranna Dulcie, kellega ta Londoni moekolledžis lõunat söömas käis. „Tööstuses tegev keskklass hakkas üha mõjukamaks muutuma ning siivas ja silmatorkamatu must oli neile kõige praktilisem värv. Kui prints Albert 1861. aastal suri, algas Inglismaal lõppematu lein.“ Aga 1850. aastal on prints Albert veel täiesti elus ja rõivad ei ole veel kõik ühte värvi. John kaalub punase ja kuldsega vesti, aga otsustab ikkagi musta kasuks. Tema arvates oleks John Cole, kes on tõotanud alkoholist hoiduda, niisugusest frivoolsusest üle. Formaalne rõivastus on tegelikult väga vähe muutunud. Oma üheksateistkümnenda sajandi riietes võiks John hõlpsasti tänapäevalgi pulma minna. Jumal tänatud, et ta ei pea kandma korsetti nagu Ali. Ehkki Dulcie oli talle rääkinud, et mõnikord kandsid korsetti ka mehed. „1826. aastast on pärit üks Disraelit kujutav sigaretikaart, millel see mees kannab ilmselgelt korsetti, lisaks punaseid pükse ja oranži vesti.“
Talle tundub vale kanda kodusel õhtusöögil kuube ja kõva kraega särki, aga kui John salongi astub, märkab ta, et Templeton on rõivastunud samas stiilis: kõige peal on must kuub, mille all võib aimata valget särki ja šotiruudulist vesti. Laud on kaetud: valge lina, hõbedased söögiriistad ja kandelaaber. See kombinatsioon tundub veidralt romantiline, nagu oleks see mõeldud valentinipäeval kahele inimesele õhtusöögiks, aga John mõistab, et küünlad on Victoria-aegses majapidamises möödapääsmatud. Elektrivalgus oli üheksateistkümnendal sajandil ju ka olemas. Jones oli selgelt rõhutanud Itaalia füüsikute Luigi Galvani ja Alessandro Volta rolli laetud osakeste rakendamises. Aga raamatutes on kirjas, et kodus
elektrivalgust kuni sajandivahetuseni ei kasutatud. John on määratud terveks õhtuks jälgima huvitavaid varje Cain Templetoni näol.
Templeton pakub Johnile klaasi šerrit, millest too end oma karskustõotusega vabandades ära ütleb.
„Mina ei oleks teid alkoholist loobujate hulka arvanud,“ märgib Templeton. „Missis Dawson joob hea meelega klaasi klaretti.“
Seda ei ole Johnil raske uskuda.
„Ma palun Claral limonaadi tuua,“ ütleb Templeton. „Mina ise neid kihisevaid jooke ei armasta – ma arvan, et need tulid moodi just tänu karskusliikumisele –, aga mul on seda ostetud, et koju lastele viia.“
John tunneb kergendust. Ta on kogu päeva janu kannatanud. Hommikusöögi kõrvale oli ta joonud teed, aga mingit muud jooki ei paistnud olevat võimalik hankida. Ei tulnud kõne allagi, et ta paluks Claral ainult enda pärast teekann tulele panna. Jahutamata ja pastöriseerimata piim ei tundunud ka eriti meelitav, aga oletatavasti tuleb tal sellega ükskord leppida. Tal oli hakanud silme ees tiirlema tema West Hami veepudel, kõigi kolleegide pilkeobjekt. Aga see, kuidas Templeton mainis oma kodu, tundub huvitav. John küsib, kus see asub.
„Sussexis East Deanis,“ vastab Templeton. „Maja on olnud meie perekonna valduses juba mitu sugupõlve, aga mina teen seal tõsiseid ümberkorraldusi.“
Johni kõrvus kõlab niisama selgelt, nagu oleks toas raadio: konservatiivide parlamendisaadik Isaac Templeton leiti oma Sussexi kodust surnuna. Talle ei tundu päris õige, et ta teab surmajuhtumist Templetoni perekonnas, ehkki selle sugulasega ei ole tema võõrustaja kunagi kohtunud.
Clara toob lauale lambakintsu kartulite ja kapsaga. Muud salatit ei paista, aga John oletab, et talvekuudel oli köögivilja raske saada. Isegi kui Templeton saaks seda lasta oma maal asuvatest valdustest kohale toimetada, siis mis seal ikka nüüd jaanuaris kasvaks? Templetoni palvel läheb Clara välja ja tuleb
tagasi klaaspudeliga, millel on peal marmorist kork. Hapu limonaad on Johni seni kõige võimsam maitseelamus.
Ei lähegi kaua, kuni Templeton jõuab Ali teema juurde tagasi.
„Nagu ma aru saan, on missis Dawson lesk. Minu arvates on ta kaotanud kolm abikaasat.“
„See on tõepoolest nii,“ vastab John. Ainus abikaasa, kellega tema on kohtunud, on Lincoln, kes oli veel silmapiiril, kui Ali nende üksusega liitus. Talle meenub hea välimusega mees, kelle ainus vestlusteema oli tema enda lihaskond. Johnil ei ole kahju teda praegu surnuks kuulutada.
„Rääkige mulle veel midagi missis Dawsonist. Ilmselt tunnete te teda hästi.“
John peab kiiresti aru. Tavaliselt on tal lihtne igasuguseid legende välja mõelda, aga ta ei tea, mida Ali on Templetonile juba rääkinud. Mehe käitumine viitab sellele, et nende vahel võis olla tekkinud üsna lähedane side. Ali oli maininud, et nad sõid koos õhtust. Millest nad rääkisid?
„Ta on väga iseseisev naine,“ lausub ta viimaks, „aga oma pojasse on ta väga kiindunud. Ja oma sõpradesse.“
„Ta on kindlasti haridust saanud,“ märgib Templeton.
„Ta haris end ise,“ vastab John.
„Missugusest perekonnast te pärit olete?“ küsib Templeton.
John kaalub vastust hoolega. Seisustega seotud küsimused on ka tänapäeva Inglismaal keerulised, aga 1850. aasta sotsiaalsetest indikaatoritest ei ole tal aimugi. Siiski on ta päris kindel, et aristokraadina ei ole tal mõtet esineda.
„Minu isa oli mööblitisler,“ ütleb ta. See vastab tõele. „Ja Alisoni isa samuti.“ Johni meelest on see kõige turvalisem variant. Eeldatavasti olid nende isad vennad. See võis olla pereettevõte.
„Kas tõesti?“ Templeton paistab olevat seda kuuldes täiesti võlutud. Ta vaatab Johnile terve minut aega otsa ja silub vuntse.
„Ja kas teie olete astunud oma isa jälgedes?“ küsib ta.
„Ma kardan, et minul ei olnud selleks talenti.“ See vastab samuti tõele.
„Kahju.“ Templeton rüüpab korraliku sõõmu veini ja tuleb siis tagasi teema juurde, mis tundub olevat tema lemmik.
„Missis Dawson esitas mulle igasuguseid küsimusi,“ ütleb Templeton ja see meenutus toob talle naeratuse näole. „Teda huvitas üks klubi, millesse ma kuulun. Ta oli sellest mingeid jutte kuulnud ja tahtis teada, kuidas asjad tegelikult on. Ma ei ole kunagi kohanud ühtki naist, kes nii palju küsimusi esitab.“
„Ta tahab juba loomu poolest kõike teada,“ ütleb John.
Templeton naerab. „Sedasama ütlesin ma missis Dawsonile.
Me sõime minu Kensingtoni majas õhtust. Ma loodan, et ma teid nüüd ei šokeerinud?“
„Ma usun missis Dawsoni kindlameelsusse.“
„Ustav nõbu,“ ütleb Templeton. Nad on ära söönud suurema osa lihast ja kõik kartulid. John on 1850. aastas olnud kogu aeg pööraselt näljane. Ilmselt on asi külmas. Templeton valab endale klaasi punast veini.
„Öelge mulle,“ küsib ta, „kas siin ei ole ikkagi midagi peidus? Missis Dawson ilmub välja ei kusagilt. Siis ta kaob, aga lagedale ilmute teie. Te mõlemad tundute kuidagi … veidrad.“
„Mismoodi?“ küsib John.
„Ma ei oska seda päriselt kirjeldada,“ vastab Templeton. „Teil on imelik kõnelemisviis.“
„Me oleme Hastingsist,“ ütleb John.
„Pidage meeles, et minul on maja Sussexis,“ ütleb Templeton, „ja sealsetest külaelanikest ei räägi keegi nagu teie.“
Sõna „külaelanikud“ paneb Johni mõtetes tüütult ketrama ansambli Village People loo „YMCA“. „Hastings on hoopis midagi muud.“ Ta ei ole seal kunagi käinud.
„Missis Dawson ilmus kohale just siis, kui siin majas mõrvati üks naine,“ ütleb Templeton.
„Ma olen sellest kuulnud,“ kostab John. „See kõlab küll hirmsalt.“ Ta loodab, et see oli õige sõna.
„See on väga kurb,“ ütleb Templeton. „Vaese süütu maatüdruku tappis kurat. Missis Dawson esitas Ettie ja ühe teise minu tuttava daami kohta, keda paraku enam meie seas ei ole, hulganisti küsimusi. Aga peamiselt tundus ta olevat huvitatud Kollektsionääridest.“
„Kas need Kollektsionäärid on?“ küsib John.
Templeton nõjatub tooli seljatoele ja silmitseb teda hetke, enne kui vastab: „Nad saavad täna õhtul kokku. Kas tulete kaasa?“
Mehed haaravad oma torukübarad ja mantlid ning astuvad välja, peaaegu äravahetamiseni sarnaselt riides. Nad kõnnivad tänava lõpuni ja ristteel tõstab Templeton käe. Peaaegu otsekohe peatub nende kõrval väike tõld, mille ette on rakendatud hall hobune. Sõiduriist on madal ja suurte ratastega. Sisse mahuvad kaks inimest napilt kõrvuti istuma, kõrgel reisijate kohal istub kutsar. Kas see peab nüüd olema kaherattaline troska? Ilmselgelt on tegemist üürisõidukiga. Templeton teatab kutsarile aadressi ja ronib sisse. John järgneb talle.
Hobuse valge tagapool tundub neile väga lähedal, aga sõitjaid kaitsevad pori ja lendavate kivikeste eest kaarjas kaitsevõre ja põlvedele asetatud nahkne kate. Kogu asi tundub veidralt sedamoodi, nagu sõidaks karusselliga.
John mõtleb endamisi, miks Templeton kutsus tema, võhivõõra inimese, selle väidetavalt salajase seltsi kokkusaamisele kaasa. Arthur ja teisedki olid vihjanud, et liikmeskond on hoolikalt valitud. Ta küsib, kuhu nad sõidavad.
„Limehouse’i,“ vastab Templeton. Ta kõõrdpilk annab mõista, et tema meelest peaks säärane asukoht kõlama šokeerivalt. John ongi šokeeritud, aga hoopis teistsugusel põhjusel. Ta kasvas üles Poplari linnaosas ja tal on meeles, missugune oli endine dokkide ala, enne kui see populaarseks sai. „Mina teadsin Canary Wharfi juba siis, kui see oli tõesti veel sadamakai,“ ütleb ta ikka oma perekonnale, kes ei näi selle vastu huvi tundvat.
Oma päritolu peale mõeldes märgib John: „Ma olen kuulnud, et Kollektsionääride ridadesse kuuluvad need, kes on aristokraatlikku päritolu. Nagu ma teile rääkisin, olen mina töölise poeg.“
„Seda ei ole põhjust häbeneda,“ ütleb Templeton.
„Ma ei häbene,“ vastab John.
„Te rääkisite, et teie isa oli mööblitisler,“ ütleb Templeton. „Mööbel pakub mulle väga suurt huvi.“
See on nüüd küll üllatus. John oli kahtlustanud Templetoni mõrvas, aga mitte selles, et ta võiks olla Victoria-aegne antiiksete esemetega äritseja.
„Meie eluiga on lühike,“ ütleb Templeton, „aga mööbel peab vastu sadu aastaid. Ma võin istuda Tudorite-aegse laua ääres ja süüa regendiaegsete söögiriistadega. See on nagu minevikku rändamine.“
„Ma arvan küll,“ kostab John, olles sellest väljendusviisist siiski veidi häiritud.
Hobune liigub nüüd juba ettevaatlikult mööda tänavaid, mis muutuvad aina kitsamaks ja lärmakamaks. Aeg-ajalt märkab John tumedat ja õlist vett. Siin on vähem tänavavalgustust ning kutsar on sunnitud laternat kõrgel pea kohal hoidma ja hüüdma hobusele aeg-ajalt käsklusi. Johnile päris meeldib, et looma nimi on Sulky*. Viimaks jäävad nad seisma („ptruu, Sulky!“) kõrge maja ees, mille aknad on valgustatud. Marmorist trepi ja sammastega sissepääs näeb üsna suurejooneline välja ning tänu sellele tõuseb maja ümbritsevate laohoonete seas selgesti esile. Templeton ulatab kutsarile läbi katuseluugi raha ja ütleb Johnile: „Ärge muretsege. Praegusel ajal koolerat ei ole.“
Eriti julgustavalt see just ei kõla.
* Sulky – tusane, mossis (ingl).
34. peatükk
Uksed tunduvad automaatselt avanevat, aga John märkab, et tegelikult teevad need lahti kaks lakeid. Hoone asukohta arvestades tundub selle suurejoonelisus talle üllatav.
„Siin oli varem kirik,“ selgitab Templeton. „See ehitati kuninganna Anne’i ajal, selle arhitekt oli Hawksmoor. Loomulikult ei olnud siinne piirkond sel ajal veel nii tihedasti asustatud. Minu arvates oli mõte selles, et siin said laevakaptenid jumalat kummardamas käia.“
Ruum, millesse nad astuvad, kujutab endast kirikliku ja sübariitliku segu. Sohvadele, toolidele ja lugemislampidele langeb kõrgetest vitraažakendest mitmevärvilist valgust. Kivist kantsel on osalt sametkardinatega kaetud ja kooriistmete vahel on ilmselgelt baar.
Livrees teener pakub Johnile juua ja John palub endale tuua limonaadi. Tal on hea meel, et mees täidab tema palve silmagi pilgutamata. Templeton tellib konjakit.
Kamina ees istub rühm mehi. Kamin ise on Johnile üllatav. Kas see oli siin ka siis, kui hoones tegutses kirik? Ta eeldab, et kogudus pidi ju kuidagi sooja saama. Üks hallipäine härrasmees, kellest õhkub kergelt „Vana meremehe jutustuse“* hõngu, tõuseb püsti ja tervitab neid.
„Cain, tere tulemast.“
„Amos. See on John. Siin kasutame ainult eesnimesid,“ selgitab Templeton.
John laseb nüüd käiku ühe oma kummardustest. Talle tutvustatakse kiiresti ja järjestikku Robertit, Charlesi,
* Samuel Taylor Coleridge’i poeem „Ancient Mariner“.
Edwardit, Francist ja Giuseppet. Viimane seletab oma kahtlaselt võõrapärase nime kohta, et ta on Itaalia immigrantide –klaasimeistrite – poeg. John paneb selle kõrva taha, et Jonesile rääkida – kui ta peaks teda veel kunagi nägema.
„Siin kandis on liiga palju sisserändajaid,“ ütleb Amos. „Laskaare*, aafriklasi ja hiinlasi. Inglise keelt nüüd enam peaaegu ei kuule.“
Üsna masendav on mõelda, et Amos sobiks kenasti kokku
Briti kahekümne esimese sajandi ühiskonna teatud rühmadega.
„Välismaalased toovad uusi ideid ja uusi oskusi,“ ütleb Giuseppe.
„Nad toovad haigusi ja oopiumi,“ vastab Amos.
„Minul on üks Aafrikast pärit sõber,“ ütleb John, lootes, et Dina ja tema Ghanast pärit vanemad talle selle andestavad.
„Ta on väga nutikas naisterahvas.“
„Hastings on ikka tõesti üllatav paik,“ tõdeb Templeton. Saabub Johni limonaad ja ta istub nahast tugitooli seda jooma. Ta saab aru, et teised mehed temast omavahel sosinal räägivad. „Ta pole liige,“ märgib keegi (Edward?). „Protokolli ei tohi rikkuda“ (Amos). „Loob ohtliku pretsedendi“ (Robert?). „Võib meile kasuks tulla“ (Giuseppe). Templeton kummardub Johni poole. „Siin loeme me tavaliselt läbi oma eelmise kokkusaamise protokolli ja paneme paika järgmise päevakorra. Mul oleks hea meel, kui te meiega jääksite, aga mõned teised liikmed tunnevad end ebamugavalt …“
„Ma saan aru,“ kostab John. „Võib-olla ma võiksin kusagil mujal oodata?“
„Kui te oleksite nii kena. See võtab ainult pool tundi. George saadab teid raamatukokku.“
Saabub lakei. Johnil on rusuv tunne, et Templeton kutsub vist neid kõiki George’ideks.
Mees juhatab Johni läbi halli, mis näeb välja, nagu oleks seal kunagi peetud avalikke kogunemisi, saali, kus võis endistel
* Laskaarid – Indiast või Kagu-Aasiast pärit meremehed.
aegadel olla käärkamber. Seal on seinad raamatuid täis. Kui George lahkub, uurib John nende pealkirju. „Puunikerdamise kunst“. „Wansteadi sohvad“. „Malmist vihmavarjuhoidjate valmistamise õpetus“. „Tammepuust kapikesed ja nende kasutamine“. Kas siia klubisse on tõesti koondunud džentelmenid, kes on kirglikult huvitatud mööblist? Johnile tundub, nagu oleks ta saadetud Rappija Jacki otsima, aga temast sai hoopis kudumisklubi liige. Hattiele meeldib kududa. Noorte seas paistab see hakkavat moodi minema. Moira küll ei suudaks nii kaua ühe paiga peal istuda.
Naise ja laste peale mõtlemine annab Johnile julgust. Ta on võtnud enda kanda ülesande, millega käib kaasas koletu risk, et ta neid enam kunagi ei näe. Nüüd ei ole tal siin palju muud teha, kui asja uurida. Ta kõnnib ruumis ringi. Riiulitel ei ole midagi huvitavat, kui just huvitavaks ei peeta niisuguseid raamatuid nagu „Igapäevane kodukujundus“ –ja John igatahes ei pea. Väike gooti stiilis aken avaneb hämarasse aeda. Kivist kamin on tühi, kui mitte arvestada ühtainsat männikäbi. Masendunult nõjatub John vastu seina. Sein hakkab liikuma.
Kas see võib olla veel väravast läbi tulekul tekkinud peapöörituse järelkaja? Ei. Osa raamaturiiulit nihkub paigast ja nähtavale ilmub koridor. John vaatab ruumis ringi. George on ühele madalale lauale asetanud kandelaabri. John võtab põleva küünla, seab salaukse vastu järi, et see lahti seisaks, ja astub pimedusse.
Koridor ei ole rohkem kui mõni meeter pikk. Selle lõpus on uks, mille tagant tundub kostvat kõnekõminat. Aeglaselt keerab John käepidet ja lükkab. Nähtavale ilmub valguskiir. Johni ees on kirik, kus Kollektsionäärid peavad koosolekut. Paistab, et praegu keegi siiski ei räägi. Mehed on ühe tooli ümber kobaras koos. Kas see on mingi eriline ese, mis võiks kandideerida nädala kauneima mööblitüki auhinnale? Miskipärast tundub selles vaatepildis olevat midagi vastupandamatut. Võib-olla on asi tumedates ülikondades meeste varjudes või kõrges laes,
millest vaatavad alla maalitud inglid. Ootusärevust suurendab vaikus. Keegi klubiliikmetest ei tee ainsatki liigutust ega lausu ainsatki sõnagi, kuni üks neist – Johni arvates on see Giuseppe – astub ette ja istub toolile.
Hetkeks tekib pingeline vaikus, siis kaovad nii mees kui ka tool.
35. peatükk
Koju ei sõideta enam kaherattalise troskaga. Kui nad hoonest väljuvad, ootab neid kahe hobusega tõld.
„See on mulle,“ teatab Templeton. „Kas ma võin teid Hawk Streetile ära viia, John?“
John võtab pakkumise vastu. Ta tahab rääkida Templetoniga sellest, mida ta salaukse taga nägi, samas siiski tunnistamata, et ta neid luuras. Kui George talle järele tuli, istus ta süütu näoga tugitoolis ja luges raamatut elevandiluu inkrustatsioonist. George juhatas ta tagasi kirikusse, kus Kollektsionäärid jõid brändit ja rääkisid Veneetsia klaasist. John luges kohalolijad kiiresti üle ja kedagi ei paistnud puudu olevat. Giuseppe istus kõige keskel ja kõneles pikalt klaasivalmistamisest, žestikuleerides nagu üks ehtne itaallane, ehkki tema hääldus püsis piinlikult inglispärane. Siis muutus vestlus üldisemaks. Johnilt küsiti Hastingsi kohta, vastuseks kirjeldas ta Southendi. Edward küsis, kas John tunneb huvi antiikmööbli vastu. John vastas, et tema isa oli kunsttisler, ja see tekitas elavat huvi, mida tagasihoidlikul Ted Cole’il oleks olnud raske mõista. Johnile ei esitatud kutset klubi liikmeks astuda, aga talle tundus, et teda mingil moel uuriti ja täielikult puudulikuks igatahes ei loetud.
Tõld näeb seest luksuslik välja ja sõidutunne ei olnud nüüd enam sugugi nagu lõbustuspargi autodroomil. Istmed on punase sametiga kaetud, lisaks veel kardinad ning muud eesriided ja volangid, mis muudavad sõiduriista sisemuse kuidagi eriti intiimseks, justkui viibitaks baldahhiinvoodis. Valgust sees ei ole, aga kutsari kõrval põlevad õlilambid. Üle Templetoni näo libisevad aeg-ajalt varjud.
„Kas koosolek läks edukalt?“ küsib John.
„Edukalt …“ Templeton paistab selle sõna üle mõttesse jäävat. „Võiks öelda, et jah. Me kaalume, kas osta endale üks arvatavasti kunagi Borgiatele kuulunud klaas. Kui arvestada, et Borgiad olid meisterlikud mürgitajad, võib see olla huvitav ese.“
Selles, kuidas ta ütleb „meisterlikud mürgitajad“, tundub midagi peaaegu kahjurõõmsat.
„Nii et teile ei paku huvi üksnes vana mööbel?“ küsib John.
Templeton naerab, nii et tema Victoria aja inimese kohta ilmselgelt ebaharilikult valged hambad säravad.
„Meie esemetel peab olema teatud päritolu. Minu erakollektsiooni kuulub näiteks mõrtsuka aju.“
„Mõrtsuka aju?“
„Jah, see on ühe Percival Greeni nimelise mehe oma.
Ta tappis viis naist.“
„Kuidas te selle aju endale saite?“
„Ma tunnen timukat,“ vastab Templeton. Selgub, et see sõna sobib olukorraga asjakohaselt kokku. „Seda paika, kus me täna õhtul kohtusime, nimetatakse mõnikord Timuka klubiks, sest timukad käisid selles kirikus enne hukkamisi palvetamas.“
„Kas nad palusid andeksandmist?“ küsib John.
„Jah, ja peale selle veel jõudu oma ülesande täitmiseks.“
John on tuline surmanuhtluse vastane. Süütult süüdi mõistetuid on ta piisaval hulgal näinud. Kui Inglismaal oleks poomine veel seaduslik, oleks ka tema nii mõnegi surma eest vastutav.
„John, kas te olete frenoloogiat õppinud?“ küsib Templeton.
See sõna üllatab Johni. Tema silme ette kerkib kaunis büst, mis on Moiral hallis lauale seatud. Õnneks tuleb Templeton ise kohe vastusega lagedale. „Frenoloogia on kolju uurimine,“ ütleb ta. „Sellega tegi minu teada algust Saksa teadlane Franz Josef Gall. Ta uuris kohutavates kuritegudes süüdi mõistetud meeste koljusid ja märkas neis enda arvates sarnaseid jooni.
Nagu mina sellest aru saan, on aju ise lihas, nii et iga kord, kui me seda lihast kasutame, avaldab see meie koljule teatud survet. Iga kühm ja iga mõhn tähendab midagi. Mingi kindla piirkonna
suurenemine võib näidata kas rõõmsameelsust või ausust või hoopis destruktiivseid omadusi. Mida te sellest arvate, John? Kas meie saladused on meie pealuusse kirjutatud?“
„Mina nii ei arva,“ vastab John. „Ma usun, et vastus peitub südames, mitte peas.“
„Teie olete siis romantik,“ ütleb Templeton. „Aga näojooned? Inimese nägu? See peaks ju kindlasti olema iseloomu peegel. Missis Dawsonil näiteks on kõrge laup ja ilusad tumedad silmad. Tema ilmest paistab suursugusust.“
Selge on see, et Ali on Templetonile muljet avaldanud. John ei usu, et on kunagi Ali laupa märganud, aga võib-olla juhtisid tema tähelepanu kõrvale Ali punased juuksed.
„Teil on teistsugune ilme,“ ütleb Templeton, „ehkki te olete tema nõbu.“
„Vähem suursugune?“ pakub John.
„Rohkem suletud,“ kostab Templeton. „Missis Dawsoni näost on lihtsam midagi välja lugeda. Tema nägu, nagu ütleks Shakespeare, on nagu raamat, millest mehed võivad välja lugeda veidraid asju.“
„Mina ei usu, et inimese näojoontest saaks tema iseloomu kohta midagi järeldada,“ märgib John. „Ka mina olen kokku puutunud nurjatute kaabakatega ning nii mõnelgi neist oli ees kõige kenam ja armsam nägu.“
Talle tuleb meelde üks naine, kellega ta oma politseinikukarjääri alguses kokku sattus. Naisel olid kõige siiramad sinised silmad, mida John oli üldse kunagi näinud. Ja ometi valetas ta talle kõik need kaks päeva, mille vältel otsisid politseinikud ümbruskonnast viieaastast last, kes, nagu selgus, oli maetud tema aeda.
„Paistab, et Hastings on ohtlikum paik, kui ma oskasin arvata,“ tõdeb Templeton.
„Ma olen palju ringi liikunud,“ kostab John.
Nüüd on tõld jõudnud laiematele tänavatele ja rakmete kõlinal muutub hobuste samm pikemaks. John peab Kollektsionääride kohta uurima, kuni selleks veel võimalust leidub.
„Kas ma tohin küsida, miks te täna mind endaga kaasa kutsusite?“
„Te ütlesite, et teie isa oli kunsttisler. Mulle tundus, et meie kollektsioon võib teile huvi pakkuda.“
„Aga mõned toimingud olid kahtlemata salajased. Sellepärast pidin ma ruumist lahkuma.“
Neist möödub teine tõld, mille lambid heidavad Templetoni tumedale mantlile ja valgele kraele hetkeks valgust. Tema nägu jääb pimedusse.
„Kollektsionääride kohta on igasuguseid jutte liikvel,“ ütleb ta viimaks.
„Mõningaid neist olen ma kuulnud,“ möönab John.
Tema üllatuseks hakkab Templeton naerma. „Nii ruttu? Ilmselt siis Moses ja Tremain. Nad on mõlemad väga kergeusklikud. Arthur on klatšihimuline nagu vana naine. Tremain on nutikam, aga tema joob liiga palju. Ometigi on ta hea kunstnik. Sellepärast lasen ma tal seal elada.“
„Te ei kogu üksnes mööblit, vaid kogute ka kunstnikke,“ märgib John.
„Teatud mõttes küll,“ vastab Templeton. „Minul endal kunstianne puudub, aga ma imetlen seda teistes.“ Seda öeldes kõlab tema hääl üsna kurvalt. Tõld rapub munakividel. John hoiab kinni tupsudega nöörist, mis paistab olevat just selleks sinna seatud.
Mõne sekundi valitseb vaikus, siis ütleb Templeton: „Kollektsionäärid ei kogu naisi. Ega tapa neid, nagu see kuulujutt usutavasti pajatab. Küll aga tegeleme me ühe suure ja saladusliku ettevõtmisega.“
Nüüd ongi käes, mõtleb John. Kuskil kaugel lööb kell. Kesköö.
„Ma olen juba ammu mõelnud,“ ütleb Templeton, „et teatud esemetel on eriline tähtsus. Sellest siis ka see klubi.
Sellest see kollektsioon. Igatahes täna õhtul olime me tunnistajaks millelegi erakordsele.“
John ootab.
„Meil on üks tool, millel on pikk ja huvitav ajalugu. Tegelikult on see üks neljast toolist, millel arvatakse olevat maagilised võimed. Kas te olete kuulnud mehest, kelle nimi on Thomas Creek?“
John mõtleb kiiresti. Esimesena oli Thomas Creeki kõne alla võtnud Arthur ja kui arvestada Caini eelnenud hinnangut sellele mehele, võis Cain Johni arvates seda ilmsesti eeldada.
„Arthur Moses mainis teda,“ ütleb ta. „Nagu ma aru saan, on Creek vastutav ühe naise surma eest.“
Cain ohkab. „Jah, see oli kohutav lugu. Vaene süütu tüdruk. Ma kahetsen, et lubasin Creekil üldse oma majas peatuda. Ma põletasin tema viimse kui maali. Tahtsin, et temast ei jääks vähimatki jälge.“ Siis lisab ta, ehkki mitte enam nii ähvardava häälega: „Loomulikult ei olnud need ka eriti head.“
John ütleb: „Mosese ja Tremaini sõnul on Creek nüüd lihtsalt kadunud.“
Cain jääb kauaks vait ja John juba muretseb, et enne kui ta vastata kavatseb, võivad nad Hawk Streetile jõuda. Hobused hakkavad traavima ja tõld lööb alusel kõikuma.
Viimaks vastab Cain: „Creek oli üks Kollektsionääridest. See ei olnud minu otsus, et ta vastu võtta, aga ta on lugupeetud perekonnast pärit. Creek väitis, et istus ühele neist toolidest ja leidis end siis täiesti teistsugusest ruumist, kus olid veidrad esemed ja imelik valgus. Pean ütlema, et ma teda ei uskunud, aga täna juhtus see jälle …“
„Mis juhtus?“
„Giuseppe pakkus, et ta istub sellele toolile. Ta on vapper mees. Ja uskuge või mitte, hetkeks ta lihtsalt kadus. Lakkas olemast.“
John saab aru, et selle koha peal tuleks imestust avaldada. „Kuidas selline asi ometi sai juhtuda?“
„Mul ei ole aimugi,“ vastab Templeton. „Mõne sekundi pärast oli Giuseppe tagasi, aga selle aja jooksul ei olnud teda meie valdustes ega meie dimensioonis. Ta ütles, et sellest teisest dimensioonist sai ta põgusa ettekujutuse, aga see oli
ilmselgelt hoopis teine ruum, seal oli väga valge ja seal olid veidrad varjud. Tal hakkas kergelt halb, nagu oleks ta paadis.“
„Või veel,“ mõtleb John. Tema oli näinud ainult Giuseppe kadumist ja mitte naasmist, sest oli kuulnud väljast hääli ja arvanud, et peaks salakäigust kaduma. Kui ta seltskonna juurde tagasi läks, rääkisid nad juba elavalt Veneetsia klaasist.
„Täiesti ennekuulmatu,“ kostab John. „Mis sellest toolide komplektist teada on? Te rääkisite midagi nende maagilisest jõust?“
„Mina olen ratsionaalne mees,“ ütleb Cain, „ja maagiasse ma ei usu. Aga ometi olen ma näinud, kuidas see toimib. Need toolid valmistas üks minu majapidamise puusepp. See oli veider sell ja lõpetas oma mõnevõrra kombelõdva elu sellega, et tappis oma naise ja ka iseenda. Sellepärast hakkasid kohalikud rääkima, et neil toolidel on needus peal. Aga paljud inimesed on mõistagi neil istunud, ilma et midagi ebaharilikku oleks kogetud. Ma ei tea, miks see maagia täna õhtul toimis. Võib-olla sellepärast, et me olime seal kõik koos. „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“* Võib-olla oli see meie kollektiivne jõud, mis võimatu võimalikuks tegi. Ma ei tea. Tean ainult seda, et ma nägin, kuidas see juhtus.“
Mina nägin ka, mõtleb John. Sellest ajast peale, kui ta Jonesiga tuttavaks sai, on tema valmisolek leppida võimatute asjadega kasvanud. Kas see, mida Jones teeb, on maagia? Võib-olla küll. Ometi ei ole kindel, et Templeton oli piiblit tsiteerides õigel teel. Selles, millele John oli just praegu tunnistajaks sattunud, oli midagi ilmselgelt jumalakartmatut. Selles oli väävli ja põrgutule hõngu.
„Mida te nüüd ette võtate?“ küsib ta.
„Katsetame edasi,“ vastab Templeton. Tema varem ettevaatlik hääletoon muutub nüüd peaaegu maniakaalseks. „Me oleme suurte avastuste lävel. Praegu ongi avastuste aeg, kas pole? Uued maad, uued aarded.“
* Mt 18:20.
Kas suurte avastuste ajastu ei olnud kunagi varem, mõtleb John. 1492. aastal oli Kolumbus seilanud üle sinise ookeani.
John tahaks Templetonile öelda, et need maad olid seal juba ennegi olemas ja nende aarded ei kuulu eurooplastele, kes olid äkitselt avastanud võimaluse üle Atlandi ookeani purjetada.
Ta saab aru, et vanker on peatunud.
„Siin pean ma teist lahkuma,“ ütleb Templeton. „Ma loodan, et me kohtume veel. Kas te võtate missis Dawsoniga ühendust?“
„Jah,“ vastab John sõrmi ristates.
„Palun andke edasi minu lugupidamine. Mul on tunne, et me kohtume temaga veel.“
John astub tõllast välja ja vaatab, kuidas selle tume kuju ööga ühte sulab.
Kui John ukse lahti teeb, paistab elevandiluust kella sihverplaat säravat. Clara on jätnud õlilambi põlema, aga ikkagi on nii pime, et ta täpset aega ei näe. Johni arvates peaks olema umbes veerand tundi üle südaöö. Lambi kõrval poolkuu kujulisel laual on küünlad. John läidab neist ühe ja hakkab trepist üles astuma. Majas on vaikne, aga mitte päris hääletu, vanad põrandalauad kriiksuvad ja John kuuleb seina taga krabinat –seal võivad vabalt tegutseda hiired või ka rotid. Iga sammu juures mõtleb ta tänase õhtu sündmustele: sõit tõllas läbi pimedate tänavate, Timuka klubi, mees toolil ja Templetoni hääl rääkimas ratsionaalsusest. Maagiasse ma ei usu. Aga ometi olen ma näinud, kuidas see toimib.
Kas Giuseppe rändas ajas? Kas enne teda rändas ajas ka Creek? Kui nii, siis on füüsika seadused veel palju paindlikumad, kui isegi Jones oskab ette kujutada.
Sügavalt mõttesse vajunud, lükkab John oma magamistoa ukse lahti. Võbelevas küünlavalguses on näha, et tema voodil istub keegi mees.
36. peatükk
Kõigepealt tuleb Johnile pähe Thomas Creek. Mees, kes tappis Ettie, on oma vanasse elukohta naasnud. Mismoodi kavatseb ta käituda võõraga, kes on tema elukoha ära võtnud? John tõstab küünla kõrgemale. Ta näeb enda ees arvatavasti kolmekümnendates eluaastates, kitsa näo ja vilava pilguga meest.
Nõrga inimese nägu, mõtleb John, kuid see inimene ei pruugi olla halb. Aga õigupoolest John ju füsiognoomikasse ei usu.
„Kes te olete?“ küsib ta.
„Minu nimi on Burbage,“ vastab mees. „Francis Burbage.“
„Mina olen John Cole. Mida te minu toas teete?“
Mees tõuseb püsti. „Ma tahtsin teiega rääkida. Kollektsionääridest.“
„Kes te olete?“ küsib John uuesti. „Kas te elate selles majas?“
Talle tuleb meelde, et Ali mainis Burbage’i nime. Kas ta ütles, et see mees kuulub Kollektsionääride hulka?
„Ei,“ vastab Burbage, „aga ma olen Arthuri sõber. Ma käisin tal täna õhtul külas ja ta rääkis mulle, et läksite koos Cain Templetoniga Timuka klubisse.“
John ei küsi, kuidas Arthur seda teadis. Arthur on seda tüüpi mees, kes alati kõike teab. Temast saaks politseile hea informaator.
„Kas te käisite seal koosolekul?“ küsib Burbage. „Kas te seda tooli nägite?“
„Mida te silmas peate?“ Et aega võita, võtab John mantli seljast ja asetab torukübara tualettlauale.
„Creek – Thomas Creek – rääkis mulle, et Kollektsionääridel on tool, mille peale istuja võib kaduda.“
„Ja te usute seda?“ John püüab etendada skeptilist ülekuulajat.
„No aga Creek ju kadus, kas pole?“
„Ma ei tea,“ vastab John. „Mina ei ole mister Creekiga kunagi kohtunud. Aga nüüd palun vabandage mind, ma sooviksin magama minna.“
„Kas Templeton mind ka mainis?“ küsib Burbage.
„Ei,“ kostab John, ja see vastab tõele.
„Ta tahab mind tappa,“ ütleb Burbage. Tema nägu on nüüd varjus, aga John kuuleb ta hääles paanikat. See on ehtne, selles on ta kindel.
„Miks peaks mister Templeton tahtma teid tappa?“
„Ta teab, et ma olen Jane’ist rääkinud.“
„Kes on Jane?“ Aga ta arvab seda teadvat. Tal on Jane’i nimi Ali märkmetest meeles. Jane Campion, naine, kelle Templeton arvatavalt tappis, aga kes võis surra ka oopiumi üledoosi tõttu.
„Templeton tappis ta,“ teatab Burbage püsti tõustes. „Ta on teisigi tapnud. Võib-olla tappis ta ka teie nõo missis Dawsoni. Tema on ju samuti kadunud, kas pole?“
„Missis Dawson ei ole surnud,“ kostab John.
„Ärge Templetoni usaldage,“ ütleb Burbage. „Ärge laske tal teid Kollektsionääride ridadesse värvata.“
„Ei lase,“ vastab John. „Aga räägime parem hommikul edasi.“
„Mind hommikul enam siin ei ole,“ ütleb Burbage. Ta astub ukse poole. Viimased sõnad lausub ta Johnile peaaegu õrnalt. „Olge lihtsalt ettevaatlik,“ ütleb ta.
Hommikul Burbage’it seal tõepoolest enam ei ole. Clara on köögis üksi. John küsib maja teiste kodakondsete järele ja talle antakse teada, et Marianne ei tunne end hästi ning Tremain ja Arthur „nähtavasti magavad ennast välja“. Clara asetab tema ette pudru ja tassi teed. John joob suure januga.
„Ma kohtusin eile õhtul ühe mehega, kelle nimi on Francis Burbage,“ ütleb ta. „Kas ta elab siin?“
„Ah tema või,“ kostab Clara pahura turtsatusega. „Mister Templeton teda siia majja ei laseks.“
„Mispärast?“
„Ta on üks igavene vereimeja ja lipitseja. Ja ta teeb fotosid.“ Viimane sõna tuuakse kuuldavale eriti halvustaval toonil.
„Mis laadi fotosid?“ küsib John, ehkki aimab juba isegi.
„Seda ma teile rääkida ei saa,“ vastab Clara juttu lõpetada püüdes.
John otsustab sisustada päeva sellega, et joonistab Jonesile kaarti. Ta märgib üles kauplused, kõrtsid ja halva kuulsusega majad. Ta proovib, kuidas mõjuvad talle liha- ja neerupirukas, biskviit moosiga ja siis veel mingi pudingi moodi asi. Ta tõrjub eemale mehe, kes pakub end tema hinge päästma, ja poisikese, kes lubab penni eest tal kingad läikima lüüa. Ta mõtleb, mida Moira parajasti teeb. Naine on äsja pensionile jäänud ja täis vaimustust pilatesest, keraamikast ja sõpradega lobisemisest. Kas ta nende asjadega nüüd tegelebki? Või närib naist hirm tema pärast? Johni arvates pigem mitte. Moira ei lase emotsioonidel – „oma tunnetes püherdamisel“, nagu ta seda nimetab – endast võitu saada.
Majja tagasi läheb John kell viis. Clara teeb talle tassi teed ja teatab, et õhtusööki pakutakse kell kuus. Eelmisel õhtul olid John ja Templeton söönud kell kaheksa, aga ta saab aru, et hiline õhtusöök on luksus, mis on lubatud üksnes peenemale rahvale, sest küünlad on ju kallid. Õhtusöögiks saabuvad kohale ka Tremain ja Arthur ning koosviibimine kujuneb üsna lõbusaks. Tremain on oma toast just toonud pudeli brändit, kui sisse tormab veel üks mees. Ta on punapäine ja peakatteta ning hoiab külge kinni, nagu oleks tal seal torkavalt valus. Mõne hetkega saab John aru, et see on Marianne’i abikaasa Len, kellega ta oli esimesel hommikul kohtunud.
„Milles asi?“ küsib Tremain. „Sa näed välja, nagu oleks sul põrgukoerad kannul.“
„Burbage,“ teatab Len. „Burbage on tapetud.“
37. peatükk
John läheb koos Arthuri, Tremaini ja Leniga kõrtsi, kus nad olid esimesel päeval joonud. Kõrtsi taga on kitsuke tänav, kummalgi pool kõrge müür. Kõrtsmik – kunagine poksija, keda tuntakse Suure Jimi nime all – hoiab kössi vajunud kogu kohal laternat kõrgel.
„Meie joogivalaja leidis ta siit,“ teatab mees. „Vaene vennike. Ta oksendas kogu õhtusöögi välja.“
Selle tõendust on mõne jardi kaugusel ka näha. See lisab vaatepildile õõva: laternavalgus, rentslis voolav veri ja kõrtsist kostvad naerupahvakad.
„Kas te tundsite surnu kohe ära?“ küsib John.
Jim heidab talle uudishimuliku pilgu, aga vastab: „Ei nojah. Burbage’it teavad ju kõik.“
„Kõik, kes alkoholi müüvad,“ ütleb Tremain, ja asjaolusid arvestades kõlab see märkus üsna lahkusetult.
„Kuidas ta tapeti?“ küsib John. Ta peab meeles pidama, et ei tohi liiga palju küsimusi esitada. See, et ta tahaks asja uurimise enda kätte võtta, tundub nii loomulik. Kaitse elu, kindlusta sündmuspaik, tuvasta ohver, tuvasta tõendid, tuvasta kahtlusalused.
„Tal on kõri läbi lõigatud,“ teatab Jim.
„Püha jumal,“ kostab Arthur vapustatult. „Kes midagi niisugust võis teha?“
Keegi, kes tundis Burbage’it nii hästi, et suutis ta siia meelitada, mõtleb John. Keegi, kes on osav kasutama nuga, ilmselt niisugust, mis oli mõrvarelvaks teritatud. Selle järgi, mida ta siin näeb, võib arvata, et Burbage tapeti üheainsa torkega kõrri.
„See on maffia,“ ütleb Jim. „Siinkandis on see tugev. Nähtavasti tekkis Burbage’il nendega tüli.“
„Kas te politsei kutsusite?“ küsib John.
„Pole mõtet,“ vastab Jim. „Me teame, kes sellega hakkama sai. Ma saatsin poisi surnumatjaid kutsuma.“
„Kas Burbage’il oli ka perekond?“ küsib Tremain Arthurilt.
„Minu meelest on tal ema. Elab kusagil maal. Püha jumal, no küll on kohutav lugu. Ma nägin teda veel eile õhtul.“
„Kas ta paistis olevat millegi pärast mures?“ John ei saa end kuidagi pidama.
„Ta tundus teist olevat äärmiselt huvitatud,“ vastab Arthur. „Ja teie kohtumisest mister Templetoniga.“
Tekib vaikus. Len küsib: „Arhur, kas sa tead, kus Burbage elas? Me peaksime neile teada andma. Jim, kas sa saad seda … seda surnukeha valvata, kuni matjad kohale jõuavad?“
„Saan,“ vastab Jim. Ja lisab: „Siin kandis on hulkuvaid koeri.“
Alles siis, kui nad on silmist kadunud, saab John selle märkuse täiest tähendusest aru.
Kõrts asub tänavate sõlmpunktis, mõne tee ette on löödud postid, et hobused ja vankrid läbi ei saaks. Tänavad muutuvad üha kitsamaks, kuni on kõigest kitsukesed käigud, pimedad ja vastiku haisuga. Mehed kõnnivad üksteise järel reas, Len kõige ees ja Tremain päris lõpus. Kedagi teist nad ei näe, aga Johnil on tunne, nagu ümbritseksid neid igast küljest inimesed. Korraks kuuleb ta kusagilt laulu, lauldakse midagi Ratcliffi teest, aga äkitselt lugu katkeb, nagu ei lastaks lauljal oma viisiga jätkata.
„Kas Burbage elas siin?“ küsib ta. „Mulle jäi mulje, nagu oleks ta olnud rikas.“
„Ta oli kõrgest soost,“ vastab Arthur, hoides kõneldes suu ja nina ees taskurätikut, „aga viimasel ajal oli ta üsna alla käinud.“
Lenil on tõrvik või õigemini kõigest põlema süüdatud toigas käes ja ta hoiab seda kõrgel, et nad leiaksid tee. Nad lähevad ühe jalakäijate silla alt läbi – seal helgib valgus
tellistest seinalt kurjakuulutavalt vastu – ja jõuavad laiema läbikäiguni. Ridamajad tunduvad räpased ja elamiskõlbmatud, mitmed neist on laudadega kinni löödud. Tänavavalgustust ei ole. Len tõstab põleva toika kõrgemale.
„Arthur, kas siin?“ küsib ta.
Nad on peatunud ühe maja ees, mis näeb välja natuke auväärsem kui selle naabrid. Aknad on räpased, aga neil on kardinad ees, ja treppi on veel hiljaaegu pühitud. Len koputab uksele ja mõne minuti pärast teeb selle lahti keegi naine, kel on seljas purpurne kleit, mis näeb välja, nagu oleks see kunagi olnud päris peen. „Andestage meile see sissetung,“ ütleb Len, „aga kas Francis Burbage elab siin?“
„Elab, kui heaks arvab,“ vastab naine. „Aga mis teil sellega pistmist on?“
„Kahjuks pean ma teile teatama,“ ütleb Len, „et mister Burbage’iga on juhtunud õnnetus.“
„Õnnetus?“ küsib naine. „Mida see tähendab?“ Ta märkab Arthurit, kes paistab püüdvat pikemat kasvu Tremaini selja taha varju hoida.
„Arthur? Mis toimub?“
„Francis on tapetud,“ vastab Arthur. „See on kohutav, missis B. Kohutav.“
Missis B. toetab käe vastu uksepiita, justkui püüdes sellelt tuge leida, aga kostab siis üsna kindlal häälel: „Nojah, ta liikus ju alati halvas seltskonnas.“ Kas missis B. on Burbage’i abikaasa või lihtsalt korteriperenaine, mõtleb John. Nii või teisiti ei paista mehe surm talle eriti rusuvalt mõjuvat.
„Kas teil on tema ema aadress?“ küsib Len. „Me tahaksime talle kirjutada.“
„Ta jättis halli tema jaoks kirja,“ ütleb missis B. „Kavatses selle kohaliku postiga ära saata.“ Naine kaob ja tuleb mõne hetke pärast tagasi, käes kiri, mille ta ulatab Lenile. John mõtleb – mitte et sel oleks mingit tähendust –, kas mark selle peal võiks olla 1840. aastast pärit esimene kleebitav mark. Lapsena oli ka tema margikogumishulluse läbi teinud.
„Aitäh,“ ütleb Len. „Ja avaldame kaastunnet.“
„Jumal annab,“ vastab missis B., „ja jumal võtab.“
Tundub, et selle peale ei olegi midagi kosta.
Vastastikkusel kokkuleppel suunduvad nad nüüd ühte paremas linnajaos asuvasse kõrtsi. Rohkem kui kunagi varem tahaks John praegu endale ühe napsi lubada, aga talle annab meelekindlust Len, kes on ilmselt karskusvande andnud. Len võlub neile mõlemale välja kohvi, mille maitse ei meenuta midagi, mida John on kunagi varem joonud. Aga vähemalt on see soe.
Arthur ja Tremain joovad brändit. „Burbage’i mälestuseks,“ ütleb Arthur ja kummutab klaasi põhjani.
„Mulle see mees ei meeldinud,“ kostab Tremain ja talitab tema eeskujul. „Aga niisugust surma ei ole keegi ära teeninud.“
„Jim ütles, et Burbage’i tappis maffia,“ ütleb John. „Kes need õieti võisid olla?“
Arthur näeb üleolev välja. „Kohe näha, et te olete Hastingsist, John. Siin linnajaos on maffia asjad oma kontrolli alla võtnud. Korra tagamise eest võtavad nad raha. Mõned vaesed peavad neist sügavalt lugu, aga nad on karmid tüübid. Kui neile teele ette jääd, siis nad su tapavad. Just nii ilmselt Burbage’iga läkski. Puhaku tema hing rahus.“
John mõtleb, et nii nagu Thomas Creeki puhul, langeb siingi süü kõige tõenäolisema süüdlase kaela. Tema omalt poolt aga ei unusta Burbage’i viimaseid sõnu:
Ärge usaldage Templetoni.
38. peatükk
ALI
2023
Ali näeb, kuidas keegi keebiga kuju kaob maja taga varjude vahele. Ta peaaegu tormab oma välisukse juurde, keerab selle lukust lahti, astub sisse, keerab ukse kaks korda lukku ja paneb keti ette. Ta süütab tule ja näeb, et Terry istub diivanil ja sõtkub küüntega tema veluurist tekki. Ali saab aru, et ta hingeldab. Kas see, keda ta äsja nägi, oli Thomas Creek? Kuidas mees tema maja üles leidis? Kas tema oligi see vari, kes teda ta naasmise päeval Hawk Streetist alates jälitas? Kas Creek kavatseb nüüd pärast Isaaci tapmist tappa ka tema? Hinga sügavalt, manitseb Ali ennast. Ta proovib Finni trikki ja hakkab loendama monarhe, aga jääb Stepheni ja Matilda juures pidama. Ta läheb kööki ja teeb endale tassi teed. See on kõigile probleemidele traditsiooniline inglaslik lahendus. Oodates, kuni vesi keema läheb, tunneb Ali hetkeks valusat igatsust Clara ja tema pliidi järele. Ta soovib, et oleks jõudnud enne lahkumist hüvasti jätta.
Kas ta tõepoolest usub, et Thomas Creek põgenes 1850. aastast ja on ta leidnud? Alil on meeles, mida ta väravast läbi minekul tundis: peapööritust ja ebareaalsuse tunnet. Ta ei olnud suutnud teha palju enamat kui kõndida mõned meetrid Hawk Street 44 majani. Kindlasti pidi Creek olema veel rohkem segaduses? Mida ta küll võis arvata, kui nägi tänapäeva tänavatel hobuseta vankreid mööda tuhisemas? Tal ei saa olla isegi mingis kasutatavas vääringus raha.
Ali istub Terry kõrvale sohvale ja joob teed. Ta peab seda Creeki asja uurima, ilma et ta Finni ohtu seaks. Viimane,
mida tal on vaja, on see, kui tema ema – Finni kõige tugevam toetaja – jätab endast mingi peast põrunud moori mulje. Sellest hoolimata otsustab Ali järgmisel päeval seersant O’Brieniga rääkida. Uurija oli talle öelnud, et jääb mõneks päevaks Londonisse. Ali peab endamisi aru, mida
O’Brien küll uurib. Politsei on ju tapja juba kätte saanud –või vähemalt nii nad ekslikult arvavad. Võib-olla hakkab ka O’Brien taipama, et see kõik ei ole sugugi nii, nagu pealtnäha paistab?
Ali on liiga üles kruvitud, et midagi süüa. Ta vaatab ühe episoodi „Kontorit“, Terry süles, siis lukustab kõik uksed ja poeb voodisse.
Mary O’Brien Alit nähes muidugi ei rõõmusta.
„Seersant Dawson, ma nõustusin teiega ühe korra kokku saama professionaalsest viisakusest ja soovist inspektor Bastianile teenet osutada. Teie edasine sekkumine sellesse juhtumisse on täiesti vastuvõetamatu.“
Ali paneb tähele, kuidas märgitakse ära tema auaste. Seersant O’Brien tuletab talle sellega meelde, et nad mõlemad on politseinikud ja peaksid professionaalselt käituma. Mida kuradit, mõtleb Ali. Kaalul on tema poja vabadus.
„Ma tahan teiega relvast rääkida,“ ütleb ta.
„Mul ei ole õigust tõendusmaterjalist rääkida. Seda te ju peaksite teadma.“
„Ma saan aru, et kuul tulistati vanaaegsest püstolist. Kas olete kuuli uurinud? Kas te teate selle kaliibrit?“
Mary O’Brien vaatab talle tuima pilguga otsa. See mõjub kaunis tõhusalt. Naisena politseis töötades tuleb välja töötada oma heidutustehnikad. O’Brien on päris osav, ei hakka nihelema ega kaota silmsidet. Ali proovib teist taktikat.
„Ma arvan, et mind jälitatakse,“ ütleb ta.
See avaldus ei jää vähemalt vastuseta. „Misasja?“
„Eile õhtul nägin ma oma maja juures üht meest. Vaadake, ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga tal olid seljas
vanamoelised rõivad. Ta oli üleni mustas, seljas oli tal keep. Nagu Victoria ajast. Ma arvan, et ta on selle juhtumiga kuidagi seotud.“
„Kas te tahate öelda, et teid jälitab mingi Victoria-aegsetes riietes mees?“
„Ta näeb välja nagu mees turvakaamera salvestisel.“
Seersant O’Brien on vait.
„Ma tean, et teie arvates on see juhtum lahendatud,“ ütleb Ali. „Peainspektor on rahul ja te võite isegi ametikõrgendust saada. Muuseas, palju õnne. Tore on näha, kui ühel naispolitseinikul nii hästi läheb. Aga paraku on see lugu minu meelest keerulisem. Oletatavasti te teate, et ma olen seotud salajase missiooniga?“
„Midagi niisugust olen ma kuulnud.“
„Nojah, ma ei saa sellest lähemalt rääkida, aga võin öelda, et see missioon on seotud Templetoni juhtumiga. Ma arvan, et te peaksite seda meest uurima. Seda, kes kannab vanamoelisi rõivaid ja kellel on vanamoeline püstol.“
O’Brien põrnitseb talle paar sekundit otsa ja keerab siis Ali üllatuseks oma sülearvuti nii, et Ali saab ekraani näha.
„Me leidsime sellelt turvakaamera salvestiselt midagi veel,“ ütleb ta. „Seda ma inspektor Bastianiga ei jaganud.“
Huviga nõjatub Ali ettepoole. Mõne klikiga ilmub O’Brieni monitorile tumedate õlgadeni juustega mehe pilt. Tal on seljas pikk must kuub ja ta õlgade ümber on keep, mis ulatub peaaegu maani.
„Me kutsume teda Vampiiriks,“ ütleb O’Brien.
Ali saab aru, mispärast. Asi ei ole üksnes riietes, vaid ka puhtal pahatahtlikkusel, mis paistab tema pikalt ja kitsalt näolt. Kui see on Thomas Creek, siis saab Ali hästi aru, miks Clara nimetas teda nurjatuks meheks.
„Me lasime selle pildi oma andmebaasidest läbi. Mitte ainsatki vastavust. Ja tema kirjeldus ei vasta kellelegi, kel on selles piirkonnas varasem kogemus.“
„Võin kihla vedada, et ei vasta.“
Uurija näole ilmub põgus naeratus. „Ta näeb natuke välja nagu mõni tüüp sarjast „Hammeri õuduste maja“, kas pole?“
„Tõepoolest.“
„Kas ta sarnaneb mehega, keda te eile õhtul nägite?“
„Jah,“ vastab Ali.
O’Brien heidab talle ärritunud pilgu, mis tuleb Alile tuttav ette. Niisuguse pilguga vaatab politseinik, kes on arvanud, et on juhtumi lahendanud, aga märkab nüüd mingeid ebamugavaid lahtisi otsi. Ali arvates on Mary O’Brien piisavalt hea politseinik, et see asi talle muret teeks. Ta rõhutab veel mõnd aspekti, mis võiksid asja tema kasuks pöörata. „On ka teisi anomaaliaid. Templetonidel oli abieluprobleeme. Lapsehoidja ütles.“
Nüüd on ta siiski liiga kaugele läinud. Arvuti keeratakse tagasi.
„Seersant Dawson, kui te olete vestelnud selle juhtumiga seotud inimestega, on see tõsine eeskirjade rikkumine. Me oleme arreteerimise läbi viinud ja peamajas ollakse rahul, sest meil on teie poja vastu piisavalt tõendeid. Tema käitumisviis oli väga kahtlane, kui me teda küsitlesime, ja kuriteopaigalt leiti tema DNAd. Meie arvates oli Isaacil ja Finnil suhe. Võib-olla püüdis Isaac seda lõpetada ja Finn lasi ta maha.“
„Vanaaegse püstoliga, millel on tinast kuul?“
„See juhtum on lõpetatud,“ vastab Mary O’Brien. „Sündmuskohalt on leitud Finni DNAd. Mees turvakaamera salvestisel ei kuulu meie juurdluse hulka. Ja nüüd palun vabandage mind, mul on väga palju tööd.“
Bow’ tänava politseijaoskonna ees kaalub Ali, mida edasi ette võtta. Vestluse järsust lõpust hoolimata tundub talle, et tema kokkusaamine seersant O’Brieniga võis anda soovitud tulemusi. Nüüd ta teab, et meest, kes väga hästi võib olla Thomas Creek, oli ööl, kui Isaac tapeti, East Deani läheduses nähtud. Lisaks tundub talle, et vastuväidetest hoolimata on Maryl Finni süü osas mõningaid kahtlusi. Ali saab nendega tegelda.
Ta soovib, et saaks Finniga kokku, aga külastusluba õnnestus tal hankida alles laupäevaks. Pea vastu, poeg, ütleb ta mõttes Finnile, emps ajab selle asja korda.
Ali telefon heliseb. Tundmatu number. Tundmatuid numbreid ei ole tal kombeks eirata, seega vajutab ta „vasta“.
„Kas Alison Dawson?“ küsib naisehääl.
„Ali. Jah.“
„Finni ema?“
„Jah.“
„Mina olen Helen Graham. Leiboristide parlamendisaadik. Põhjus, miks ma helistan, seisneb selles, et minu kabinet on Isaaci oma kõrval …“
Tekib paus. Sellest on Ali päris kindlasti huvitatud. „Jah?“ küsib ta.
„Päev enne oma surma ütles Isaac mulle midagi. Võib-olla ei ole sel mingit tähtsust, aga ma ei saa nendest mõtetest lahti. Ma tahtsin teiega rääkida, sest … Ma tunnen Finni ja olen veendunud, et tema seda ei teinud. Kuulge, kas on võimalik, et me saaksime kokku?“
„Jah,“ vastab Ali. „Ma olen poole tunni pärast teie juures.“
Ja juba kõnnibki ta metroojaama poole.
Sellest ajast peale, kui Finn Isaaci juures tööle hakkas, on Ali käinud alamkojas mõne korra. Kohe, kui Finn selle töökoha sai, tutvustas ta Alile maja, ning Ali tundis end seal heitunult ja kohatult, mis kindlasti oligi arhitektide ja sisekujundajate eesmärk. Kogu see pseudogootika, kõik need raidkujud ja isegi piiratud ligipääsuga alade närune ilme paistis ütlevat: sinu Kagu-Inglismaa vokaalide, ühtluskoolist saadud hariduse ja näruste tossude jaoks meil siin kohta ei ole. Finn, kes oli samuti käinud riigikoolis, tundis seal end siiski otsekohe nagu kodus, puistates varrukast niisuguseid väljendeid nagu külaliste baar ja parlamendiliikmete saal. Ali tundis uhkust, et oli suutnud üles kasvatada poja, keda võim ja prestiiž ei heiduta. Aga teda ennast heidutasid need küll.
Helen Graham tuleb talle vestibüüli vastu, läbi kontrollpunktide ja lennujaama moodi turvakontrolli. Ta on pikka kasvu naine, tal on heledad õlgadeni juuksed ja seljas laimiroheline Hillary Clintoni stiilis pükskostüüm. Siia tulles Ali guugeldas teda ja märkas, et teda kirjeldatakse nii rabava ja stiilse kui ka väärikana, aga tegelikult on ta lihtsalt üks keskmiselt veetlev naine, kellele meeldivad erksad värvid.
„Ali. Tere. Aitäh, et tulite.“ Helenil on kerge Yorkshire’i aktsent.
„Aitäh, et helistasite,“ vastab Ali.
„Ma olen selle üle muudkui pead vaevanud,“ ütleb Helen. „Aga see oli nii veider jutuajamine. Ja siis ma mõtlesin, et kuna teie olete ju politseinik, aga samuti Finni ema …“
„Te tegite õigesti,“ kinnitab Ali. Seda, kas saadud infot ka seersant O’Brieniga jagada, otsustab ta hiljem.
„Kas lähme minu kabinetti?“ pakub Helen. „Seal peaks olema turvaline. Chibu ei ole täna tööl.“
„Turvaline“ tundub veider sõna, mõtleb Ali.
„Kas Chibu käib veel sageli siin?“ küsib ta.
„Peaaegu iga päev,“ vastab Helen. „Tal on võti.“
See ei selgita, miks Chibu ikka veel tööl käib, kui tema boss on surnud. Ali läheb Heleni kannul üles, astub läbi uste ja mööda lõputuid koridore, mille roheline vaip tundub seda kulunum, mida kaugemale nad jõuavad. Lõpuks on nad Heleni kabinetis. Ali ei ole selles majas kunagi nii kaugele jõudnud. Siin Finn siis suure osa oma ajast veedabki.
„Isaaci kabinet on minu omast palju suurem ja ilusam,“ ütleb Helen. „No aga tema on ka minister. Oli minister. Püha taevas. Ma ei suuda sellega kuidagi harjuda.“
„Ma tean, mida te silmas peate,“ ütleb Ali, ehkki teatud mõttes tundub talle, nagu oleks Isaac surnud ja Finn vanglas juba aegade algusest peale.
Heleni kabinet on tõepoolest väike. Sinna mahuvad ainult üks kirjutuslaud ja kaks tooli. Keskpiitadega aknad tekitavad klaustrofoobilise tunde, justkui oldaks vangis.
Helen pakub kohvi. „Mul on veekeedukann,“ teatab ta, nagu oleks see ennekuulmatu luksus.
„Aitäh,“ ütleb Ali. Ta vajab hädasti kofeiini ja ehkki langevõre pildiga kruusis serveeritud lahustuv kohv maitseb vaieldamatult jõledalt, annab see talle vajalikku hoogu.
Helen rüüpab kohvi ja krimpsutab nägu. „Pole just suurem asi.“
„Täitsa korralik,“ kostab Ali. „Millest te tahtsite mulle rääkida?“
Helen rüüpab järgmise lonksu, aga Ali meelest üksnes selleks, et aega võita. Viimaks ütleb ta: „Me saime Isaaciga päris hästi läbi, ehkki olime pealtnäha eri pooltel. See tähendab, et tema on paremal keskel ja mina vasakul keskel, nii et …“
„Minu poeg on parempoolne ja mina vasakpoolne,“ tõdeb Ali, „aga me saame ikka omavahel läbi.“
„Täpselt nii.“ Helen naeratab ja näeb nüüd tõesti välja peaaegu just nii veetlev, nagu ajalehtedes kirjutatakse.
„Reedel, enne kui see … enne kui see juhtus,“ ütleb ta. „Ma olin keskpäeva paiku siinsamas oma kabinetis. Meil oli alamkojas hääletus. Ma vaatasin Isaaci ukse vahelt sisse, et talle tere öelda. Ta oli Chibu ja Piersiga. Ma teadsin, et tal tuleb vanglaametnike ühingus kõne pidada, ja eeldasin, et neil on briifing. Küsisin, kas keegi neist tuleb hiljem ka üht klaasikest jooma. Reedeti käis see meil sageli nii. Isaac nimetas neid kihisevateks reedeteks. Isaac ütles, et tal tuleb varem ära minna, sest tema abikaasa Miranda pidi talle järele tulema ja neil oli kavas sõita tema valimisringkonda East Deani. Läksin oma kabinetti tagasi, aga uks oli lahti ja ma nägin, kuidas Finn läks mööda. Selles ei olnud muidugi midagi imelikku, aga mõni minut hiljem läksid Chibu ja Piers ära. Kui nad mööda koridori kõndisid, siis ma kuulsin, kuidas Chibu ütles, et Finn oli jämedalt käitunud. Mõni minut hiljem kuulsin valje hääli. See oli väga ebaharilik. Finn on alati nii malbe ja viisakas.“
„Ta on hästi kasvatatud,“ ütleb Ali. „Kas te kuulsite, millest räägiti?“ Tema arvates võis Helen, kelle uks oli nii sobivalt lahti jäänud, püüdnud vähemalt katset teha.
„Ma kuulsin selgesti, kuidas Finn ütles süüdistaval toonil: „Sa teadsid.“ Seejärel kuulsin, kuidas saabus Miranda. Finn lahkus ja umbes viis minutit hiljem koputas Isaac mu uksele. Ma mõtlesin, et ta tuli lihtsalt hüvasti jätma, aga ta nägi imelik välja. Ta oli ärritunud. Ja sellest ma tahtsingi teile rääkida. Ta ütles: „Tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et esmaspäeval saan ma kokku peaministriga. Kui sa siis minust midagi kuuled –midagi päris sõgedat, mis on seotud üheksateistkümnenda sajandiga –, siis ära arva, et olen hulluks läinud. Ma luban, et ei ole.“ Siis jättis ta hüvasti ja lahkus.“
„Midagi, mis on seotud üheksateistkümnenda sajandiga?“ küsib Ali. „Mida ta võis teie arvates silmas pidada?“
„Pole aimugi,“ vastab Helen. „Aga järgmisel päeval Isaac tapeti. Ma ei mõista, kuidas see vestlus võiks asjasse puutuda, aga ma mõtlesin, et peaks siiski kellelegi rääkima. Südametunnistus vaevas mind. Kui mitte muud, siis näitab see seda, et Isaac oli psüühiliselt häiritud.“
„Jah,“ vastab Ali. Ta püüab otsustada, kas Heleni tunnistus on talle kasulik või mitte. Ühelt poolt võib see näidata, et Isaac käitus veidralt, teisalt toob see aga esile väidetava tüli, mida võiks Finni puhul motiivina tõlgendada. Sa teadsid. Kas on võimalik, et Finn heitis oma ülemusele ette tema seotust Ali missiooniga? See pidi olema talle tohutu šokk.
Helen katkestab vaikuse. „Ma pean teile ühtlasi ütlema, et meil Isaaciga oli … noh, armulugu oleks selle kohta liiga jõuline sõna. Meil oli põgus suhe, kui see nüüd kuidagi liiga noortepäraselt ei kõla. Me mõlemad läksime ükskord nagu natuke liiga hoogu. See oli Isaaci kabinetis. Nahksohval. Pärast üht kihisevat reedet. Sel polnud õieti mingit tähtsust. Me olime mõlemad abielus. Aga ma arvan, et just see on põhjus, miks ma asjaga varem lagedale ei tulnud.“
Ali silmitseb enda vastas istuva naise meeldivat nägu. Kas see nii-öelda põgus suhe oli põhjus, miks Helen sellega looga lagedale ei tulnud, või oli see hoopis mõrva motiiv?
39. peatükk
„Mul on uudiseid,“ teatab Dina tervituseks, kui Ali kontorisse astub. „Ma sain Isaaci telefonikõnede salvestised.“
„Kuidas, pagana pihta, sa need kätte said? Ei, ära parem mulle ütle.“
Ali teab, et Dinal on oma kriminaalmenetluse arvutianalüütiku töö tõttu kontaktisikute võrgustik ja mõned neist kontaktisikutest võivad tegutseda üsna seaduste piiri peal.
„Häkkimist oli minimaalselt,“ märgib Dina.
Ali ei ole oma kolleegi ammust aega nii rõõmsana näinud. Ta teab, et mõned viimased kuud ei ole Dina elus olnud kerged. Liamist lahkuminekut elas ta raskelt üle, ehkki mees oli manipulaatorist misogüün, kes armastas pealegi kanda golfisärke. Dina vanemad ei jõua ära oodata, et tütar leiaks uue mehe ja saaks oma elu paika. Dina on alles kolmekümne viiene, aga tema vanemad arvavad – ega jäta seda talle ka ühtepuhku meelde tulemata –, et ta peaks ammu olema abielus ja lapsedki sündinud. Alile tundub aga Dina ise veel üsna lapsuke. Igatahes piisavalt noor, et loota nüüd nende uudistega puhtalt pääseda. Ali vajub oma mugavasse tooli istuma. Johni laud vaatab nagu ratsanikuta ratsu etteheitvalt tema poole. Geoffi kabinet on samuti tühi. Dina ütleb, et Geoff läks peakorterisse koosolekule. „Sa ju tead, kuidas talle meeldib, kui tal on tegevuskava paigas.“
„Kas sa leidsid midagi huvitavat?“ küsib Ali Dinalt.
„Jah,“ vastab Dina. „Päeval, kui Isaac suri, helistas ta kakskümmend neli korda Jonesile.“
„Kakskümmend neli korda? Ja kas Jones vastas?“
„Paistab, et ühe korra vastaski.“
„Räägime temaga,“ ütleb Ali. „Kas ta on siin?“ Johni lahkumisest peale on Jones peaaegu iga päev nende kontoris käinud. Dina märkis, et teda see häirib – nagu oleks mingi müütiline kuju nende juurde sisse kolinud.
„Ta on Pevensies,“ vastab Dina.
„Lähme,“ ütleb Ali püsti tõustes. „Kas Isaac helistas veel kellelegi?“
„Ühele oma nõunikest. Mitte Finnile, vaid Chibule.“
„Huvitav,“ märgib Ali. „Võib-olla oli Piersil õigus, et neil oli suhe. Ma sain täna veel midagi teada.“ Ta räägib Dinale Helen Grahamist.
„Isaaci kabinetis sohval,“ märgib Dina. „Kui maotu.“
„Sohva on nahast, nii et arvatavasti pidi see omajagu naksuma,“ ütleb Ali. Talle oli tundunud veider, kuidas Helen diivani materjali nimetas.
„Pealegi oli Isaac Helenit hoiatanud, et naiseni võib jõuda kuuldusi temast ja üheksateistkümnendast sajandist.“
„Võib-olla plaanis ta selle, et sa läksid väravast läbi, avalikkuse ette tuua?“ küsib Dina. „Mispärast? Ja kas keegi oleks teda üldse uskunud?“
„Arvatavasti mitte,“ ütleb Ali. „Aga huvitav, kes võis tahta Isaaci vaigistada? See pidi olema ikka mõni väga kõrgelseisev isik.“
„Vaata ette,“ hoiatab Dina. „Sa räägid varsti juba nagu
Declan.“ Ta ei ole kunagi Ali esimese abikaasaga kohtunud, aga teab temast kõike.
„Mõnikord võivad vandenõuteooriad tõeks osutuda,“ vastab Ali.
Pevensie on logistikaosakonnast korrus allpool. Seal tegeldakse tehisintellekti, algoritmide ja muu säärasega, mis tuletab Alile meelde tema koolilõpu matemaatikaeksamit. Seetõttu püüab ta sellele korrusele võimalikult harva sattuda. Ta eelistab Wellsi, kus väidetavalt töötatakse tõelise füüsilise ajamasina kallal. Dina on seal aga alaline külaline ja avab ukse rõõmsa hüüatusega: „Noh, nohikud, mis teil siin toimub?“
Teisel korrusel on tohutult suur avatud ruum, sama sünge kui ülemine korrus, plekiliste vaibaruutude ja luminofoorlampidega, millest mitu tükki vilguvad. Keskel on kobaras mitu töölauda, justkui turvalisuse mõttes kokku lükatud. Loomulikult istub ühe laua taga Jones ja silmitseb pinevalt lauaarvutit.
„Mida sa siin teed?“ küsib Ali. Jones lülitab ekraani välja. Ali on teda alati näinud üksnes väga elegantsena, aga täna tundub Jones kuidagi sakris ja peaaegu korratu. Tema lühikesed juuksed on pea peal turris ja džemper on tal pahempidi seljas. Ali märkab džemprikaelusel Missioni kaubamärgi silti.
„Ma teen Johni koopiat,“ vastab Jones. Ali ja Dina vaatavad teineteisele otsa.
„Koopiat?“ küsib Dina. „Sa mõtled nagu mingit hologrammi või?“
„Esialgu ma mõtlesin jah umbes nii,“ vastab Jones, „aga meil oleks vaja tema füüsilist kohalolu, et jalajälgi teha. Küsimus on aga hoopis, mida teha selle …“ Jones otsib õiget sõna ja Ali meelest ei ole see keelelise kohmakuse tõttu, vaid tal on raske leida väljendit, millest Ali saaks aru. „Digitaalse mudeliga,“ kostab ta viimaks. „Isegi kui John pääseb läbi meie loodud ruumi, siis mida me selle mudeliga pärast teeme? Kui me selle 1850. aastasse jätame, on võimalik, et see muudab kogu füüsikat igaveseks.“
„Ma mõtlesin, et minevikku me nagunii muuta ei saa.“
„Seda arvasime siis, kui ma oletasin, et minevikus saab ainult hologrammina külas käia. Lainepinnad ja interferentsid. Aga sina olid seal elav ja hingav inimene. See muudab kogu asja.“
„Kas ajarändur võib kellegi tappa?“ küsib Ali.
„Kas sa pead silmas seda meest, kes võis väravast läbi tulla?“ küsib Jones. „Geoff rääkis mulle sellest sinu teooriast. Ma arvan, et see on võimalik. Aga isegi kui oletada, et see mees oli võimeline kellegi teise ilma saatma, pidi ta olema vaimselt häiritud ja segaduses. Sa kindlasti mäletad, mis tunne sul endal oli, ja sina ju teadsid, mis toimub. Sa olid selleks ette valmistatud.“
„Ma ei tundnud, et oleksin olnud eriti hästi ette valmistatud,“ tõdeb Ali. Jälle kujutab ta ette, kuidas Thomas Creek leidis end äkitselt tänavalt, mis oli täis punaseid busse ja silte „sisenemine keelatud“. Isegi kui tal õnnestus kõik see üle elada, siis kuidas suutis ta leida tee Sussexisse East Deani? Kui ta leidis raudteejaama üles, siis mismoodi tundus talle kogu see lärm ja segadus, elektroonilised tablood ja Tannoy kõlaritest kostnud teadaanded või kasvõi rongid ise? Ka 1850. aastatel olid rongid olemas, aga muidugi mitte niisugused, nagu need tänapäevased koletised. Kui Ali oleks olnud Creeki asemel, ei oleks ta julgenud liigutadagi.
„Jones,“ ütleb ta. „Sel päeval, kui Isaac tapeti, helistas ta sulle kakskümmend neli korda.“
Kas ta kujutab seda ainult ette või muutub Jonesi niigi valvas kuju nüüd veel valvsamaks? Oma pika kaela ja tumedate silmadega meenutab Jones järsku gaselli, kes on horisondil märganud lõvi.
„Ära mulle sellest räägi,“ ütleb ta muretul toonil. „Igavene tüütus.“
„Kas sa vastasid talle?“
Jälle märkab Ali kerget kõhklust, enne kui Jones kostab: „Ma arvan, et ainult ühe korra.“
„Mida ta tahtis?“
„Ta muudkui seletas, et räägib peaministrile, kuidas sina oled üheksateistkümnendasse sajandisse kinni jäänud.“
„Kas sa arvad, et ta olekski seda teinud?“
„Loomulikult mitte,“ vastab Jones. „Ta oleks jätnud endast ikka päris hullumeelse mulje.“
„Aga peaminister teab meie tööst. Ta oleks Isaaci uskunud.“
„Peaminister teab sellest kui teooriast,“ vastab Jones, hääldades viimast sõna nagu itaalia keeles: teoria.
„Aga ta teab, et me käisime 1976. aastas,“ ütleb Dina.
„Nojah, ma pole just kindel, et Geoff talle selgitas, et te olite päriselt seal. Ähmased, aga ikkagi kohal.“
„Aga Isaac küsis seda minult päris konkreetselt,“ ütleb Ali. „Ta uskus, et ma saan minna 1850. aastasse ja pesta puhtaks tema esivanema nime.“
„Mitte keegi meist päriselt ei uskunud, et sa selle ära teed, kuni lõpuks tegidki,“ vastab Jones. Ehkki see polnud hoopiski see, mida ta tookord oli öelnud.
Pärastlõunal käivad Ali ja Dina tõendusmaterjali läbi. Ali loodab, et ka Mary O’Brienini on jõudnud Isaaci telefonikõnede salvestised. Kindlasti paneb see teda mõtlema, et poliitiku mõrva taga on enamat kui armastajate erimeelsused. Kas seersant O’Brien küsitleb Jonesi? Ali tahaks seda näha. Kell viis läheb Dina ära, et kohtuda mehega, kellega ta on ühes kohtinguäpis tuttavaks saanud. „Ta ütleb, et talle meeldib sukeldumine,“ märgib ta. „No ma loodan, et selle taga mingi perversus ei peitu.“ Ali lülitab arvuti välja ja paneb asjad kokku. Geoff ei ole ikka veel tagasi ja kui kontoris kedagi ei ole, tundub seal liiga vaikne. Kas Jones on alumisel korrusel veel kohal? Ali aeglustab trepil sammu, aga Pevensiest ei kosta kippu ega kõppu. Ta läheb edasi. Ta on otsustanud minna Brick Lane’i raamatupoodi. Kuivõrd Finn on veel eelvangistuses, on talle raamatud lubatud, aga need peavad olema uued ja pehmekaanelised. Alile tunduvad suured raamatupoed heidutavad, sest need pommitavad teda passiiv-agressiivsete üleskutsetega lugeda „raamatut, millest kõik räägivad“, või klassikutega, keda on lugenud kõik peale tema. Ta loodab, et väiksem kauplus on sõbralikum, lisaks meeldib talle toetada kohalikku sõltumatut ettevõtet.
Kui Ali oma telefoni satelliidi järgi edasi astub, saab ta aru, et kõnnib sama teed, mida 1850. aastas Spitalfieldsi minnes, aga vastassuunas. Tema esimene mõte on, et see piirkond on tundmatuseni muutunud. Nüüd on tänavad täis kohvikuid ja peeneid butiike, kõnniteedele on välja pandud lauad ja jalakäijate alasid kaunistavad erksates värvides seinamaalingud. Alil on meeles Victoria-aegsed müügiletid, mis polnud palju enamat kui lihtsalt ratastel kärud, täis kõrgetes kuhjades siidi ja puuvilla, olles hallil taustal ainsad värvilaigud. Nüüd valitseb siin värvide pillerkaar, osalt sellepärast, et valdavalt tegutsevad
siin lillepoed, mis täidavad õhu rohelise ja lopsaka lõhnaga, meenutades Alile tema pulmapäeva – või võib-olla neid kõiki. Enamiku poodide ja kohvikute ees seisavad teismelised ja teevad selfisid. Kogu see paik on, nagu Dina ainult õige kerge irooniavarjundiga mainiks, vägagi instagramikõlbulik.
Juba mitmendat korda viimase nädala jooksul tabab Alit peaaegu kehaväline kogemus, kui ta lillelettidest ja saride väljapanekutest möödub. Kas ta on ikka tõepoolest siin? Finn rääkis talle, kuidas ta end pastapliiatsiga torkas, soovides olla kindel, et ei näe und. Ali on pidanud end mitu korda näpistama või külma vett näkku uhama, et olla kindel, et ta on elus ega ole mingi kummitus, nagu ta oli siis, kui minevikus käis.
„Ma kõndisin, rääkisin, sõin ja käisin pissil,“ oli ta Jonesile öelnud, rõhutades oma kehalist kohalolu 1850. aastas, ent nendest asjadest üksi ei piisa, et päriselt kohal olla. Mõnikord on tal tunne, nagu ta oleks olnud rohkem tema ise just siis, kui tal olid seljas need kohevad alusseelikud ja ta Claraga rupskeid sõi, kui nüüd, kui tal on jalas teksased ja tossud ning ta peab väikese topsitäie kohvi eest välja käima kolm naela.
Raamatupood paistab soovivat neid varasemaid aegu taaselustada. Poe nimi ja majanumber on vanamoelises kirjas ja ahvatlev väikeste ruutudega aken näeb välja nagu illustratsioon Dickensi raamatust „Vanade huviväärsuste pood“.
Ära usalda Dickensit.
Ali veedab seal korralikult korraldatud riiulite vahel meeldiva pooltunni. Lõpuks otsustab ta „Salajase ajaloo“ kasuks –see on üks Finni lemmikraamatuid –, siis võtab veel ühe P. G. Wodehouse’i antoloogia, et pojal tuju paremaks teha, ja Clement Attlee eluloo, et teda leiboristide poole kallutada.
Ta viib valitud raamatud kassa juurde, kus teda teenindab kena noor naine, kes tuletab talle meelde Finni ülikooliaegseid sõpru. Ali küsib, kui kaua see raamatupood on seal juba olnud.
„1978. aastast,“ vastab müüja. „Kujutage ette.“
„Kujutan küll,“ vastab Ali.
40. peatükk
Ali meelest näeb Finn õige veidi parem välja. Täieliku šoki saanu ilme on poja näolt kadunud ning osalt südamlik ja osalt narritav pilk, mille ta Alile heidab, kui too külastajate vastuvõturuumi astub, on nii tuttav, et Alil hakkab süda valutama.
„Mul käis eile külaline,“ teatab Finn.
„Kas tõesti? Kes see oli?“ Nii palju kui tema teab, on ainult Declanil luba teda külastada.
„Seersant O’Brien. Ja see teine ka. Konstaabel Franks.“
Alil hakkab süda kiiremini lööma. Kas see tähendab, et O’Brienil on tekkinud Finni süüs kahtlusi? Nähtavasti tuli ta teda vaatama kohe, kui oli saanud telefonikõnede salvestised.
„Mida nad tahtsid?“ küsib ta.
„Nad küsisid minult Jonesi kohta. Selgub, et Isaac helistas talle oma surmapäeval kakskümmend neli korda.“
„Ma tean. Dinal on samuti need salvestised.“
„Kas ta on jälle häkkimisega tegelenud?“
„Ta ütleb, et häkkimist oli seal minimaalselt. Mida politsei Jonesi kohta teada tahtis?“
„Lihtsalt et kas ma teda tundsin. Ma ütlesin, et sina mõnikord töötad koos temaga.“
See pidi O’Brieni ilmselt mõtlema panema.
„Kas nad küsisid midagi veel?“
„Nad rääkisid jälle püstolist. Et kas ma kogun tulirelvi. Kas mind huvitavad vanaaegsed püstolid? Ei no või veel!“
See kõlab julgustavalt. See peab tähendama, et O’Brieni arvates on siin veel midagi uurida.
„Mina olen ka vahepeal midagi teada saanud,“ ütleb Ali. „Eile helistas mulle Helen Graham.“
„Helen? Mida tema tahtis?“
„Ta tahtis mulle rääkida veidrast vestlusest, mis neil oli Isaaciga päev enne tema surma. Kas sa tead, et tal oli Isaaciga mingi üsna põgus suhe?“
Finni näole ilmub grimass. „Jah. Isaac tegi ükskord päris jõhkra märkuse oma kabineti sohva kohta. Mina ütlesin, et see näeb päris kulunud välja. Tema vastas: „Arvatavasti sellepärast, et ma keppisin selle peal Helenit.““
„Väga võluv. Kas sa sellest O’Brienile rääkisid?“
„Ei. Ta ei küsinud Isaaci kolleegide kohta ja kuna Helen on abielus …“
„Finn, see ei ole nüüd küll koht, kus rüütellikkust ilmutada. O’Brieni süüdistus põhineb sellel, et sinul oli Isaaciga armulugu.“
„Ade rääkis mulle. Sa ju tead, et see ei vasta tõele.“
„Nad ütlevad, et tema huultelt leiti sinu DNAd.“
„Tema huultelt?“ Ali on kindel, et Finni hämming on ehtne. „Ma ei ole kunagi Isaaci huultele suudelnud. Ega ka kuhugi mujale. Ta on … ta oli päris kindlasti mees, kellega üksnes käteldi.“
„Kui Isaacil oli Heleniga üheöösuhe, siis viitab see sellele, et Isaac ei olnud gei. Aga muidugi võis ta olla biseksuaalne.“
„Ta ei olnud gei,“ ütleb Finn. „Ja mina ka ei ole. Mul on kahju, et ma pean sulle pettumuse valmistama.“
„Ma püüan sellega leppida,“ vastab Ali. „Aga Chibu? Paistab, et tal oli Isaaci vastu õrnemaid tundeid. Isaac helistas Chibule ka. Sel päeval, kui ta tapeti.“
Finn tõmbab kulmu kortsu. Alile on see näoilme tuttav. Finn on võistlusliku loomuga, mitte just spordis, aga elukunstides. Talle ei meeldi, et tema ülemus helistas ta kolleegile, aga mitte talle.
„Kas Chibul ja Isaacil võis olla suhe?“ küsib Ali.
„Minu meelest võis Chibu olla Isaacist sisse võetud,“ vastab Finn. „Ta rääkis kogu aeg, kui hea Isaac välja näeb ja kuidas ta ei saa aru, miks ta abiellus Mirandaga, kui oleks
saanud ükskõik kelle, keda tahtis. Aga ma ei usu, et Isaaci ja Chibu vahel midagi toimus. Meie Piersiga oleksime sellest aru saanud. Me töötasime kogu aeg koos.“ Jälle tõmbab ta kulmu kortsu.
„Piers arvas, et Isaac magas Chibuga. Helen arvas seda ka. Piers nimetas Isaaci võrgutajaks.“
„Kas Piers ütles nii? Ta oli ilmselt juua täis.“
„Oli küll, aga see ei tähenda, et ta kindlasti valetas.“
„Valetamises on Piers väga osav,“ ütleb Finn.
„Chibu ütles midagi üsna samasugust,“ märgib Ali. „Igatahes rääkis Helen, et ta kuulis, kuidas teie Isaaciga päev enne tema surma tülitsesite. See meid eriti aidata ei saa. Aga peale selle ütles ta, et Isaac oli talle rääkinud, et kavatseb peaministriga kohtuda, ja et ärgu Helen pidagu teda peast põrunuks, kui kuuleb midagi temast ja üheksateistkümnendast sajandist.“
Finni silmad lähevad pärani, nii et ta näeb äkki väga noor välja.
„Püha taevas. Ta kavatses peaministrile 1850. aastast rääkida.“
„Võib-olla,“ möönab Ali. „Eriti nörritav on see, et me ei saa politseile kogu tõde avaldada.“
„Nojah, see annaks mulle nüüd küll usutavust juurde,“ ütleb Finn. „Mõrvas kahtlustatu, kes väidab, et tema ema on ajarändur.“
Ali naerab, ja see heli on külastajate ruumis ilmselt nii haruldane, et valvurid vaatavad kahtlustavalt ringi. „Nojah, võib-olla mitte kogu tõde,“ ütleb ta. „Mul on selline pöörane mõte, et keegi tuli enne mind väravast läbi. Sellepärast ma ei saanudki tagasi. Ma arvan, et see oli üks mees, kelle nimi on Thomas Creek. Seersant O’Brien näitas mulle turvakaamera salvestisel üht meest, keda nähti Isaaci surmapäeval tema East Deani valdustes. Tal olid seljas Victoria-aegsed rõivad. Politsei on pannud talle hüüdnimeks Vampiir. Ma arvan, et see võib olla Creek.“
„Kas sa arvad, et tema võis Isaaci tappa?“
„Ma tean, et see kõlab hullumeelselt,“ vastab Ali. „Aga kui ma kuulsin, et Isaac tapeti vanaaegse relvaga, siis mõtlesin, et seda võis teha Creek.“
„Püha jumal.“ Finn vajub toolil kössi. „Minuga on kõik läbi. Seda Creeki ei saa politsei kunagi kätte. Teda ei ole ju päriselt olemas, kas pole?“
„Meil ei ole tõendeid selle kohta, kes seda tegi,“ ütleb Ali. „Lihtsalt sina seda ei teinud. Need anomaaliad – telefonikõned Jonesile, vestlus Helen Grahamiga – viitavad kõik sellele, et siin taga on midagi muud peidus. Tookord ma mõtlesin, et O’Brien kiirustab ilmaasjata, kui sind ilma piisavate tõenditeta arreteerib. Talle avaldati nähtavasti tugevat survet, et ta asja kiiresti lahendaks. Aga tal on piisavalt südametunnistust, et juurdluses neid radu pidi edasi minna.“
„Ma arvan, et ta tegutseb nii, nagu reeglid ette näevad,“ kostab Finn. „Aga ta on ju kõigest seersant. Tal ei ole eriti võimu. Minu arvates on küsimus selles, kui kaugele võimud Jonesi loo summutamisega lähevad. Ja kogu selle ajarändude asjaga. Võib-olla on nad rõõmuga valmis mind ohvriks tooma.“
„Võib-olla,“ vastab Ali, pidades seda väga tõenäoliseks.
„Aga me ei pea neile kõike rääkima. Nagu sa ütled, jätaks see meist mulje, nagu oleksime mingid fantaseerijad. Me ei pea tegema muud, kui külvama kahtlusi ja pakkuma välja teistsuguseid stsenaariume. On hulk inimesi, keda võiks Isaaci tapmises kahtlustada. Miranda, Piers, Chibu, Jacinta, mõni rahulolematu valija …“
„Ja üheksateistkümnendast sajandist põgenenu …“
„Tema oleks nähtavasti parem praegu nimekirjast välja jätta. Tähtis on sind siit välja päästa. Terry tunneb sinust puudust.“
„No seda ma nüüd küll ei usu,“ ütleb Finn. Aga ta istub sirgemalt ja näeb korraks peaaegu rõõmus välja.
Veebruarikuise Thamesmeadi sünge ja pastelltoonides taeva alt lahkunud, sõidab Ali metrooga Mile Endi ja Eel Streetile. Ta astub välisuksest sisse ja näeb, kuidas Bud tormab tema ees
trepist üles, teelt kaasa ostetud kohvitops käes. Ali teda ei hüüa, aga kui Bud pöörab ootamatult Pevensie ruumide poole, läheb ta talle järele. Miskipärast ei ole Ali üllatunud, kui näeb Jonesi sealsamas laua taga, kus ta eelmisel päeval istus. Bud läheb Jonesi juurde ja Ali astub talle tossudes hääletult järele. Kahekümne esimese sajandi jalanõud on talle vägagi meelt mööda.
„Tere,“ ütleb ta.
Bud võpatab süüdlaslikult, aga Jones vastab: „Tere, Ali.“ Justnagu oleks teda oodatud.
„Ma sain just Finniga kokku,“ ütleb Ali.
„Kuidas tal läheb?“ küsib Bud. Ta on jaki seljast võtnud ja selle alt tuleb välja T-särk kirjaga: „Võib-olla ei ole mul õigus, aga eriti tõenäoline see siiski ei ole.“
„Kõike arvesse võttes mitte väga halvasti,“ tõdeb Ali. Ta vaatab Jonesile otsa. „Politsei käis temaga rääkimas. Nad küsisid sinu kohta.“
Jälle ei paista Jones sugugi üllatuvat. „Nad käisid eile õhtul minu juures. Seersant O’Brien. Minu arust intelligentne naine. Ja siis veel keegi mees.“ Konstaabel Franks muidugi eriti meelde ei jää.
„Kas nad käisid sinu juures kodus?“
Geoffi sõnul on Jonesil Islingtonis korter. Ta on seal ainult ühe korra käinud. Geoff rääkis aukartusnoodiga hääles, kuidas elutuba oli üleni mustaks värvitud.
„Jah,“ vastab Jones. „Mõnes mõttes tundus see nagu sissetungimine. Nad tahtsid küsida Isaac Templetoni telefonikõnede kohta.“
„Mida sa neile ütlesid?“
„Ainult seda, et Isaac tahtis minuga rääkida mingitest valitsuse jaoks tehtavatest uuringutest. Ma ütlesin, et me tutvusime temaga siis, kui ta töötas teaduse, innovatsiooni ja tehnoloogiaministeeriumis. Mis vastab ka tõele.“
Viimane paistab Jonesi peaaegu et üllatavat.
„Kas nad jäid sind uskuma? Et ta helistas nii palju kordi lihtsalt selleks, et ühest valitsuse uuringust rääkida?“
Jones kehitab õlgu. „Nad võisid ju arvata, et ta oli minust sisse võetud. Kes teab?“
Bud surub alla turtsatuse, aga Ali teab, et ka tema on omal kombel Jonesist sisse võetud, ehkki on gei. Samamoodi Geoff.
„Muuseas,“ märgib Jones, „ma ütlesin neile, et Finn ei tapnud Isaaci.“
„Aitäh,“ vastab Ali.
„Ma tean, et ei tapnud,“ ütleb Jones. „Aga nüüd, Ali, kui sa palun vabandaksid meid …“
Ta pöördub uuesti Budi poole. Ali jääb silmitsema veealuse maailma maalingut vastasmaja seinal. Kaheksajalg viipab oma roosa kombitsaga. Dina on tihtipeale märkinud, et neid kombitsaid tundub olevat kümme.
Logistikaosakonnas on nende ühine tööruum tühi. Ali mõtleb, kus Dina võiks viibida, aga samas on tal hea meel, et saab olla üksi.
Oma laua taha jõudnud, paneb ta kirja:
VAJA TEHA:
Räägi uuesti Chibuga. Kui tal oli I.-ga armulugu, siis on tal motiiv.
Helista O’Brienile: kas ta on turvakaamera mehe kohta midagi teada saanud?
Sõida Sussexisse?
Ali vaatab Johni töölaua poole. Kas John lobiseb praegu köögis Claraga või kuulab, kuidas Len klaverit mängib? Mida ta Cain Templetonist arvab? Kõige veidram ja imelisem asi oli sinuga kohtumine, minu ajarändurist ingel. Kas Ali läheb veel 1850. aastasse tagasi ja nad armuvad Cainiga teineteisesse? Kõige imelikum on see, et talle tundub niisugune asi peaaegu võimalik.
Talle tuleb pähe veel üks ja veidramgi mõte. Alile meenub, kuidas ta Isaaciga tema Battersea katusekorteris rääkis. Siis
oli mees talle jutustanud, et tal on esivanem, keda süüdistati kolme naise tapmises. Ali oli oletanud, et esimene oli Jane Campion ja teine Ettie Moran (tema oli ainuke naine, kelle nime Isaac teadis). Aga mis siis, kui kolmas oli tema ise, Alisoun Dawson? Mis siis, kui oli teada, et Cain Templeton temaga lähemalt suhtles? Võib-olla elas ta koos mehega tema „kaitse all“ ja jäi siis salapäraselt kadunuks? Kas tema ise on osa Templetoni legendist?
Ali ei märka sissetulevat kõnet, kuni ta telefon on ennast laua pealt peaaegu maha vibreerinud. Jälle tundmatu number.
„Hallo,“ kostab Ali.
„Kas Alison Dawson?“
„Jah.“
„Siin Miranda Templeton.“
Ali oli juba hakanud arvama, et sellest päevast peale, kui tema aatomid ajas rändasid, ei saa teda enam millegagi üllatada, aga nüüd jääb tal jahmatusest peaaegu hing kinni. Miks pagana pihta peaks Isaaci naine oma abikaasa arvatava mõrtsuka emale helistama?
„Võib-olla kõlab see kummaliselt,“ ütleb Miranda. Tal on kõrgklassile iseloomulik hääl, aga seekord see Alit ei ärrita, ehkki mõnel puhul tuleb seda ette. Ta teab, et on äraspidine snoob, aga mida ta sinna parata saab? Võib-olla ei tundu Miranda hääl talle eriti ärritav sellepärast, et selle kähinast aimub teemast hoolimata kerget huumorivarjundit.
„Ma leidsin äsja Isaaci kirja,“ ütleb Miranda. „Selles on mainitud teid. On ka joonistus.“
„Joonistus?“
„Jah. Kuulge, palju lihtsam oleks näost näkku vestelda. Kas võiks kuidagi olla võimalik, et te tulete East Deani? Autoga on see kõigest paari tunni tee.“
Alil ei ole autot, ja isegi kui mingi sõiduriist peaks imeväel kusagilt välja ilmuma, ei oska ta sõita.
„Ma tulen,“ vastab ta. „Aga ma pean tulema rongiga ja rongiaegu ma veel ei tea.“
„Olgu,“ kostab Miranda. Ali saab aru, et ühistranspordist sõltuvast proletariaadist ta eriti ei pea. „Andke teada, kui te jaama jõuate. Ma tuleb teile vastu. Ma vastan samal numbril.“
Ta lõpetab kõne ja Ali jääb enda ette tühjusse põrnitsema. Läheb mitu sekundit, enne kui ta saab aru, et nüüd täidab seda tühjust Geoff.
„Tere, Ali.“ Geoffil on seljas tema Barbouri jakk, millel ei õnnestu temast siiski maalt pärit džentelmeni teha. Ta näeb väga linlik välja: sinised püksid, kahvatusinine džemper ja tugevad paeltega nahkkingad.
„Geoff,“ küsib Ali. „Kas sa oled täna autoga?“
„Tegelikult küll. Ma tahtsin mõned kaustad kodust ära tuua.“
„Kas sa saaksid mind Sussexisse East Deani viia?“
„Miks sa ometi sinna minna tahad?“
„Äsja helistas Miranda Templeton. Ta tahab minuga rääkida.“
„Millest?“
„Ta ütleb, et ta leidis ühe kirja. Isaacilt. Selles on midagi minu kohta.“
„Misasja?“
„Ta ütleb, et ta tahab minuga näost näkku kohtuda. Palun, Geoff. Rongiga sõidaksin ma sinna mitu tundi.“
„Olgu,“ soostub Geoff. „Aga võtame kõigepealt ühe võileiva. Tühja kõhuga ma sõita ei taha.“
41. peatükk
Ali paneb ette, et nad sööksid võileiba autos, aga Geoffi see mõte ilmselgelt pahandab. Nad söövad kumbki oma laua taga, Ali vaatab üha Geoffi poole ja soovib, et too kiirustaks. Geoff on ostnud ka kartulikrõpse ja Ali kuuleb, kuidas ta nendega ragistab, piinarikkalt valjusti ja piinarikkalt aeglaselt. Finnile käiks see hirmsasti närvidele. Talle ei meeldi söömishääled, eriti telefonis. Aga Finn ise muidugi sööb praegu arvatavasti metalltaldrikult koos mitmesaja karastunud kriminaaliga. Alil tuleb ta päästa.
Kui Geoff on krõpsud nahka pistnud ja paki kenaks tillukeseks ruuduks voltinud, ilmub välja Jones. Ta läheb Geoffi kabinetti ja paneb ukse kinni, mis Ali meelest on viisakusetu. Ta vaatab kella seina peal. Peaaegu üks. Kui nad ruttu teele ei asu, on selleks ajaks pime, kui nad East Deani jõuavad.
Lõpuks tuleb Jones välja. Ta jääb Ali laua juurde seisma.
„Geoff ütles, et te sõidate Sussexisse.“
„Jah. Miranda Templeton helistas. Ta tahab minuga rääkida.“
„Miks?“
„Ma ei tea, aga ilmselt peab see olema neljasilmavestlus.“
Jones vaatab talle korraks otsa, suured pruunid silmad hämmastavalt osavõtlikud. Siis ütleb ta: „Õnn kaasa,“ ja sammub minema. Seejärel ilmub lagedale Geoff, jope seljas.
„Oled valmis?“ küsib ta, justnagu oleks Ali neid kinni pidanud. Ali haarab oma talvejaki.
Geoffi auto on mingi džiibi tüüpi sõiduriist. Nii nagu tema Barbour, on ka see mõnes mõttes linnaluksus, ehkki püüab jätta muljet sõidukist, mida läheb vaja maal. Tagumisel istmel on kogukad kaustad ja nende taga puur, milles kunagi
transporditi Geoffi ja Bobby koera Hamishit. Aga Hamishit enam ei ole. Ainus kord, kui Ali on näinud Geoffi nutmas –seda ei tulnud ette isegi Bobby haiguse ajal –, oli siis, kui ta rääkis Alile, et pidi Hamishi magama panema. Ali mõtleb, kuidas ta suudab koera puuri veel autos hoida. Kui Terryga midagi juhtuks, annaks Ali kõik tema asjad ära, kaasa arvatud luksusliku voodi, milles kass pole kordagi maganud. Aga seda mõttelõnga ei suuda ta edasi arendada.
Geoff on ootamatult uljas juht, annab valgusfoori taga oodates gaasi ja teeb välimisest reast möödasõite. Aga muidugi ei ole ta nii hirmutav autojuht nagu Jones ja Ali suudab end isegi lõdvaks lasta. Ta tunneb kergendust, et Geoff ei paista soovivat juttu ajada.
Hailshami ringi peal sõidavad nad M25 maanteele välja.
Selleks ajaks, kui nad kiirteelt maha keeravad ning mööda külavaheteid ja pruunide vettinud põldude vahelisi teelõike edasi sõidavad, on kell kolm ja sajab juba päris kõvasti. Kui nad merd näevad, on see samasugune tinakarva hall nagu taevas. Viidad näitavad Birling Gapi, Eastbourne’i ja Hastingsi poole. Alil on meeles, kuidas ta lapsena Eastbourne’is käis. Seda peeti Hastingsist peenemaks paigaks, tema vanemad panid selga oma parimad riided ja viisid nad ühte hotelli lõunat sööma. Ali mäletab valgeid laudlinasid ja sinist taevast ning kui lõputu lõunasöök läbi sai, siis jooksmist koos Richardiga rannal. Praegu on raske ettegi kujutada, et keegi võiks tahta liiva sees hullata. Ali oli Finnile öelnud, et East Dean kõlab nagu mingi Victoria-aegne melodraama. Nüüd saab ta aru, et oli mõelnud „East Lynne’i“, üheksateistkümnenda sajandi romaani, milles üks naine jättis maha oma mehe ja lapsed ning mis lõppes traagiliselt. Ali oli ühel pühapäeva pärastlõunal vaadanud sellest mustvalget filmi. Kui ta näeb madalate pilvede taustal Templetoni tumedat häärberit, mõtleb ta, et traagiliste lõppude jaoks on see päris sobilik koht. Tornid ja sakmetega müürid tuletavad talle samas meelde Eastbourne’i süngemaid hotelle. Hubast kodu see kindlasti ei meenuta. Alil on meeles, kuidas
Cain ütles, et talle meeldib linnas, aga tema naine eelistab elada maal, kus on „mugav“.
Geoff peatub massiivsete sepisväravate ees. Ta vajutab uksetelefoni nuppu, ootab vastust ja tuleb siis uuesti autosse. Barbouril ei ole kapuutsi ja tema paljal pealael sätendavad vihmapiisad.
„Keegi ei vasta.“
„Miranda peab kodus olema,“ ütleb Ali. „Tema ise ju helistas mulle.“
Ta helistab Miranda telefoninumbril, aga kõne läheb kohe postkasti. Ta saadab sõnumi: „Olen maja ees“, aga näeb, et sõnum ei jõua saajani.
„Ma tean parooli,“ ütleb Geoff.
Ali jõllitab Geoffi selga, kui mees numbreid sisse toksib. Sellest nende ülemuse uuest ebaseaduslikust sisenemisviisist tahaks ta kangesti Johnile rääkida.
Nad sõidavad väravast edasi. Aed näeb tuulest sasitud välja, nagu nii mere lähedal asuvates valdustes ikka, aga siin-seal on puid ning madala müüri tagant paistab isegi viljapuuaed. Kas ühe puu peale võivad olla kraabitud Caini ja Alisouni nimetähed? Geoff sõidab kõrvalhoonete vahele, mis on suuremad kui Ali maja. Mitte kõrvalhooned, vaid korralikud kõrvalhäärberid. Kas Cain oli maininud ka ateljeed? Võib-olla on see veel alles.
„Vaatame kõigepealt ringi,“ pakub ta Geoffile.
„Olgu. Mul on pakiruumis vihmavari.“
See on suur punase ja valgega golfivihmavari. Sama hästi võiks kõndida ringi lipuga: mina olen siin. Ali tõmbab kapuutsi pähe ja astub edasi. Nad on parkinud madalate ränikivist fassaadide ja siniste katuseräästastega tallide ees. Ali ei osanud arvata, et ta seal hobust näeb – ta oli oletanud, seal on nüüd spaa või midagi niisugust –, nii et ta jahmub, kui tallist pistetakse välja pulstunud pea ja teda läbi tuka (või kuidas seda õieti hobuse puhul nimetada?) uurivalt silmitsetakse. Aga muidugi, Jessical ja Tomil on ilmselt ponid.
„Tere,“ ütleb Ali hobusele, kes keerab teisele poole, kui saab aru, et talle ei ole toitu toodud. Ali astub mööda kruusateed edasi, tema järel kõnnib tohutusuure vihmavarjuga kuju. Tallide taga on küün, must ja kuidagi ähvardav, selle esifassaad on pööratud teise sama suure hoone poole, millel on kolmes küljes kõrged aknad. See peab kindlasti olema ateljee, kus on piisavalt põhjapoolset valgust, millest Tremain oli rääkinud.
Ali astub üle vihmast mudase muru ateljee poole. Selle kõrval on hunnik mulda, või vist õigemini sõnnikut või väetist (aiandusest Ali eriti palju ei tea, aga sellel on talumajapidamisele iseloomulik kirbe lõhn). Musta mulla peal märkab Ali midagi sinist ja sädelevat. Ta kummardub ja võtab selle üles. See on kitsas klaasitükk, ümmarguseks lihvitud nagu millegi vars. Alile tuleb meelde tema armastatud, aga paariliseta klaas kodus kapis.
„Ma võtan selle ära,“ ütleb Geoff. „Koer võib siin jalale viga teha.“ Ta võtab taskust koerakakakoti ja paneb klaasitüki sinna sisse. Ali meelest on liigutav, et tal on need kotid ikka veel kaasas. Templetonidel tema teada lemmiklooma ei ole, aga hobuse koha pealt ei olnud tal ju nagunii õigus, nii et võib-olla jookseb neil kusagil ringi ka kuldne retriiver.
Ali lükkab kahe poolega ust. See avaneb üllatavalt kergesti. Sees on suur ja avar ruum, kus paistavad ainult üksteise otsa laotud toolid ja pikk pukkjalgadel laud. Nähtavasti kasutavad Templetonid seda ala külaliste võõrustamiseks. Geoff ütleb ikka veel vihmavarju all uksel seistes: „Ma lähen maja juurde.“
„Ma vaatan siin ringi,“ ütleb Ali. „Saada mulle sõnum, kui Miranda on kodus.“
„Olgu,“ vastab Geoff, aga ta kõlab kuidagi murelikult. Vapper vaim, millega ta värava lahti tegi, on temast nüüd lahkunud.
Ali vaatab, kuidas punase ja valgega kuppel mööda teed hüpeldes eemaldub. Siis läheb ta sisse tagasi. Ta märkas ennist nurgas keerdtreppi ja järsku tundub talle, et peab ilmtingimata üles minema. Ajas rändamine võib ju olla nagu liftiga sõitmine, aga kogu selle seikluse vältel on ta ikkagi mööda treppe roninud. Kolm trepivahet oma tuppa Hawk Streetil,
kolm trepivahet logistikaosakonda, kolm trepivahet Queen Mary ülikooli muuseumi. Ali teab, et tal tuleb üles minna. Väljas on nüüd peaaegu pime ja lülitit ta ei leia, seega kasutab ta telefoni taskulampi. Mida oleks ta 1850. aastas teinud? Võtnud küünla, nagu mõni lastelaulu tegelane? „Siin tuleb küünlavalgus su voodi taha, siin tuleb kirves ja lööb sul pea maha?“ Ali läheb trepist üles.
Ta jõuab pööningule, kus ei ole midagi peale sohva, mis näib veidralt tuttavlik. Ali astub ümmarguse akna alla. Siit kõrgelt näeb ta vihmavarju maja poole liikumas, aga märkab samas üht teist kuju, üht musta varju teisel pool sissesõiduteed kidurate puude vahel kõndimas. Alil jääb hing kinni. Kas see võib olla Thomas Creek? Aga sel inimesel on seljas selgelt tänapäevane jope. Ali tunneb selle ära veel enne, kui jõuab märgata lühikesi tumedaid juukseid ja pikki saledaid jalgu. Jones. Mida teeb Jones Sussexis, kui ta peaks hoopis Londonis hologramme kokku panema? Alile tuleb meelde, mida Jones Finni kohta ütles.
See ei ole tema.
Tookord oli see Alile tundunud südantsoojendav. Ta oli arvanud, et Jones usub Finni. Kui niisugune särav teadlane on nende poolel, on veel lootust. Aga mis siis, kui Jones teadis, et Finn ei olnud Isaaci tapnud hoopis sellepärast, et seda tegi tema ise? Oma surmapäeval oli Isaac Jonesile korduvalt helistanud. Ilmselt rääkis Isaac talle, et kavatseb peaministriga kokku saada ja rääkida 1850. aasta eksperimendi läbikukkumisest. Kas Jones oleks valmis tapma, et oma projekti kaitsta? Ali arvab, et ta teab vastust sellele küsimusele.
Ali jookseb keerdtrepist alla. Väljas on nüüd peaaegu pime. Sajab rohkem kui enne ja ka tuul on tõusnud. Mida ta peaks õieti tegema? Ta ei oska mõelda muud, kui et tal tuleb maja juurde minna. Võib-olla on Miranda nüüd kodus ja kindlasti läheb Geoff sinna varju.
Ali langetab vaevaga punastest tellistest häärberi poole liikudes pea. Maja räästa alla jõudnud, peatub ta ja vaatab
ringi. Tema bossi ei paista kusagilt. Isegi see kuradi punavalge vihmavari on kadunud. On ainult viltune valkjas lobjakas ja selle taga talviste raagus puude ebamäärased piirjooned. Ali läheb trepist üles välisukse juurde. Ta ei oska praegu mõelda muule, kui et saaks majja sisse ja katsuks ära kuivada. Ta oletab, et Geoff on kusagil majas. Kuidas ta saaks talle Jonesi suhtes tekkinud kahtlustest teada anda? Geoff jumaldab Jonesi, oma tiimis viskavad nad selle üle alailma nalja. Aga Geoff teab paremini kui keegi teine, et Jones on halastamatu. Geoff on olnud selle ajarännu projektiga algusest peale seotud. Tõenäoliselt on ta varemgi näinud, kuidas Jones oma vaenlastest üle sõidab. Ali kaalub, kas Geoff üldse usub, et Jones on võimeline tapma.
Ali tõstab käe, et uksele koputada, aga laseb selle kohe jälle alla. Sellel majal on samasugune greifiga koputi, nagu oli majal Hawk Street 44. Miski ütleb talle, et parem oleks proovida käepidemest tõmmata, ja uks lähebki aeglaselt lahti. Ta on suures tahveldatud seintega hallis. Kummalgi pool keskaegse väljanägemisega kivikaminat säravad tuled, aga muud elumärki ei paista.
„Miranda?“ Jälle kõlab Ali hääl ta endagi kõrvus võõralt. „Geoff?“
Ta astub edasi. Ali saab aru, et ta on ilmselt sellessamas suures saalis, kus Isaac suri. See on kõrgete akende ja keerdtrepiga muljet avaldav ruum, ehkki mitte eriti hubane. Vasak sein on pühendatud püstolitele ja mõõkadele. Soklil on soku pea ja vitriinkapp, milles paistavad olevat linnutopised. Siin on eriti ohtrasti eksponeeritud surma, mõtleb Ali. Kusagil tiksub kell, mis tuletab talle meelde Hawk Streeti. See kõlab nagu südamelöögid.
Kamina ees seisab üksainus tool. Seda märgates saab Ali aru, kui väsinud ta on, ning otsustab, et võtab hetkeks istet ja tõmbab hinge. Enne kui ta jõuab sammu astuda, tunneb ta oma kaelal kellegi käsivart ja vastu kõri pressitud terast.
„Ei, ära mõtlegi.“
Sügav hääl ja kõrgklassi hääldus, ehkki mitte laitmatu. Ali teab, et seda häält on ta ennegi kuulnud. Ta püüab
end lahti väänata, aga käsivars hoiab teda tugevasti paigal. Ründaja lõhnab higi, mulla ja veel millegi järele, mis tuletab Alile meelde Tremaini tuba ja portreedelt vastu vaadanud naisi. Tärpentin.
Ali virutab mehele küünarnukiga tugevasti kõhtu ja suudab end tema haardest vabastada. Mees hakkab läkastama ja langeb kummargile. Ali märkab tema rüüd ja saab aru, et ta võitleb Thomas Creekiga. Mees püüab haarata tooli. Ali taganeb vaarudes. Ta teab, et ei ole veel pääsenud. Ta näeb mehe käes nuga. Ja võib-olla on tal veel ka püstol.
Nüüd aga juhtub kõige veidram asi, mida Ali on ealeski näinud. Creek toetab käe toolileenile ja hingab raskelt. Siis võtab ta istet. Ta vaatab Alile otse otsa ja naeratab. See on eriti kohutav naeratus. Siis läbistab õhku mingi virvendus, nagu elektrilaeng hetk enne äikesetormi. Tuled värelevad korraks ja Creek kaob. Alil on meeles, kuidas Jones talle rääkis, et kui minna väravast läbi, on liikumine nii kiire, et inimsilm seda ei taju. „Õhk hõreneb su ees,“ oli ta öelnud. Ali põrnitseb paika, kus veel mõne sekundi eest oli talle näkku irvitades istunud Creek. Ta kuuleb, kuidas keegi teda hüüab, ja näeb poole trepi peal seismas Geoffi.
„Kas nägid?“ küsib Ali.
„Kas see oli … kas see oli Thomas Creek? Mees, kes tuli sinu arvates enne sind väravast läbi?“
„Jah. Ja paistab, et ta läks nüüd tagasi. Ma ei tea, kuidas. Siin on midagi palju enamat mängus kui see, mida Jones on meile rääkinud.“
„Mulle hakkab tunduma, et ma ei tea midagi,“ teatab itaalia aktsendiga hääl.
Tema poole astub Jones, juuksed pea külge kleepunud ja tumedad silmad säramas. Alile tuleb meelde, et võib-olla tappis seesama naine siinsamas toas Isaac Templetoni. Ta taganeb, kuni seisab trepi alumise astme juures Geoffi kõrval.
„Ali,“ ütleb Jones rahulikult. „Astu tema juurest eemale.“
Ja siis saab Ali kõigest aru.
42. peatükk
„See olid siis sina,“ tõdeb Ali. „Sina seadsid Finnile lõksu. Sa läksid minu juurde ja jootsid ta täis. Siis tulid sa siia ja tapsid Isaaci. Sa võtsid Finni veiniklaasi, sest sellel oli tema DNAd. Ilmselt surusid sa selle vastu Isaaci huuli.
See oli minu enda klaasi tükk, mille ma sealt kompostihunnikust leidsin.“
„Ma ei tea, kuidas see sinna sai,“ ütleb Geoff pahuralt.
„Enda arvates panin ma selle klaasikonteinerisse. Küllap oli see siis hoopis aiajäätmete konteiner.“
„Ali,“ ütleb Jones tema selja taga. „Astu eemale.“
Ali saab aru, et Jonesi meelest on ta hädaohus, aga ikka veel ei suuda ta seda sõna seostada oma bossiga, oma vahel vihaleajava, aga põhimõtteliselt heasüdamliku bossiga.
„Miks sa seda tegid?“ küsib Ali.
„Ma ei saanud Isaacil lasta kogu meie tööd nurja ajada. Meie teedrajavat tööd. Jones ütles mulle, et Isaac helistas talle ja ähvardas peaministrile rääkida. Ma pidin ta vaigistama.“
„Ma ei oleks tohtinud sulle sellest telefonikõnest rääkida,“ ütleb Jones. „Ma ei oleks osanud arvata, et …“
„Millal sa kahtlustama hakkasid?“ küsib Ali.
„Ma hakkasin pusletükke kokku panema,“ ütleb Jones. „Aga kui seersant O’Brien mind küsitles, sain aru, et neist Isaaci telefonikõnedest teadis ainult üks inimene – ainult üks inimene teadis, et Isaac kavatseb sellest peaministrile rääkida. Kui Geoff ütles, et ta tuleb ja toob su siia, hakkas mul sinu pärast hirm.“
„Kus on Miranda ja lapsed?“ tuleb Alile äkki pähe küsida. „Mis nendest sai?“ Tal tuleb silme ette pilt, kuidas ema
ja lapsed on kusagil pööningul kinni seotud. Või midagi veel hullemat.
„Ma helistasin ja käskisin neil kodust lahkuda,“ ütleb Jones. „Ma ütlesin, et olen politseist.“
„Miks sa politseisse ei helistanud?“ küsib Ali. „Päris politseisse. Seersant O’Brienile?“
„Ma mõtlesin, et võib-olla saame me selle enda teada jätta,“ vastab Jones.
Ali vaatab Geoffile otsa. „Kuidas sa võisid seda teha?“ küsib ta. „Ma võin ju peaaegu aru saada, et sa tapsid Isaaci, aga sa lavastasid Finni süüdi. Ja mina pidasin sind veel oma sõbraks.“
Ali saab aru, et ta nutab.
Geoff astub tema poole. Ali oletab, et mees tahab tal käest kinni võtta ja vabandust paluda, aga selle asemel jookseb Geoff temast mööda, liikudes kiiremini, kui Ali on kunagi näinud, ja tormab läbi saali vitraažakende vahel seisva ukse poole. Ali jääb hetkeks kõhklema, aga Jones sööstab paigast nagu sprinter. Selleks ajaks, kui Ali ukseni jõuab, jookseb Geoff juba murul. Jones on tal tihedalt kannul, aga libiseb mudas ja plartsatab pikali. Ta ajab end püsti, pühib suurema muda näolt ja kihutab edasi. Ali sörgib talle järele.
Ta eeldab, et Geoff keerab vasakule tallide juurde, kuhu ta parkis oma auto. Aga selle asemel suundub ta sissesõidutee ja peavärava poole. Geoffil on sadakond meetrit edumaad, aga Jones võtab kiiresti järele. Ta on noorem ja paremas vormis. Ali pingutab kõvasti, et tempos püsida, ning ehkki tal külje sees pistab ja kopsudes hakkab õhk otsa saama, jookseb ta edasi. Värav avaneb Geoffi ees automaatselt. Nähtavasti on parooli vaja ainult selleks, et sisse saada. Jones pääseb väravast läbi, aga selleks ajaks, kui Ali sensori silma ette jõuab, on see juba uuesti kinni. Ta jääb hingeldades ootama. Ta näeb turvalampide valgel tihedas vihmas kaht kuju. Nad paistavad seisvat paigal, mõni meeter maad nende vahel.
Viimaks läheb värav uuesti lahti. Ali astub valgussõõri. Ta näeb Jonesi Fiati, mis on maantee äärde pargitud. Sisse
pääsemiseks ronis Jones arvatavasti üle aia. Kui Ali nüüd kogu asjale tagasi mõtleb, saab ta aru, et talle pidanuks tunduma kahtlane, et Geoffil oli parool ja maja võti.
Tee ääres on pink ja mururiba ning selle taga … tühjus. Ali saab aru, et Geoff seisab päris järsaku serval.
„Ära tee seda, Geoff,“ ütleb Jones. „Me saame selle asja korda ajada.“
„Ära tee,“ kraaksatab Ali. „Kui sa sured, ei jää mingeid tõendeid, et Finn seda ei teinud. Ta läheb terveks eluks kinni.“
Geoff keerab ringi ja vaatab talle otsa, nägu nagu kahvatu sõõr sünge taeva taustal.
„Minu kodus seifis on täielik ülestunnistus. Kood on 1703, see oli Bobby sünnipäev.“ Tema hääl murdub. „Püstol on samuti seal.“
„Kas see oli Thomas Creeki püstol?“ küsib Ali. Tal on ähmane tunne, et tal on vaja Geoffi rääkimas hoida.
„Jah,“ vastab Geoff. „Ma nägin, kuidas väravast tuli läbi tema, mitte sina. Ma jälitasin teda, sest tahtsin teada, mis oli juhtunud. Meil tekkis rüselus ja ma sain püstoli endale. Creek põgenes.“
„Ta oleks mu praegu peaaegu tapnud,“ ütleb Ali. „Ma nägin teda ka oma maja juures. Arvan, et ta käis mul kannul, kui ma Hawk Streetilt koju tulin.“
„Ali, mul on kahju,“ ütleb Geoff. „Ütle Finnile, et ma palun vabandust.“
Jones sööstab ettepoole, aga ta jääb hiljaks. Geoff astub pimedusse. Siis ei kosta enam muud kui raksatus ja vastu kaljut löövate lainete ohe.
43. peatükk
Loomulikult peavad nad kutsuma politsei. Saabub ka rannavalve. Nende kollane kopter hõljub peaaegu samas tasapinnas kaljuservaga, kus Ali ja Jones värisevad tekkide all, mille parameedikud neile tõid. Seersant O’Brien sammub üle muru, seljas veekindel jakk ja näol meelekindel ilme. Tema vinniline saatja on samuti kohal, pealtnäha küll vihmakindlate riieteta.
„Seersant Dawson, doktor Pellegrini. Mis siin toimub?“
„Minu boss tunnistas üles, et ta tappis Isaac Templetoni,“ teatab Ali hammaste plagisedes. „Siis sooritas ta enesetapu.“
„Ta jättis selle kohta kirjaliku tunnistuse,“ lisab Jones. Tema hääl kõlab tasakaalukamalt kui Ali oma, aga aktsent on tugevam kui muidu. „See on tal kodus.“ Ta annab Geoffi aadressi. Ali on üllatunud, et ta teab seda peast.
O’Brien ei usu sellest ilmselgelt ainsatki sõna, aga saadab nad politseiautosse, ja kui nad on autojuhiga sosinal nõu pidanud, lähevad nad väravast East Deani sisse. Miranda Templeton seisab välisukse juures.
„Mis toimub?“ küsib ta. „Ma sain politseilt sõnumi, et pean kodust ära minema ja lapsed kaasa võtma. Kui ma helistasin, et küsida, kui kauaks pean ära minema, öeldi mulle, et politseist ei ole minuga keegi kontakti võtnud.“
„See olin mina,“ ütleb Jones kergelt kohmetudes. „Ma võin selgitada.“
„No on see vast kergendus,“ kostab O’Brien. Sarkastiline oskab ta väga hästi olla.
„Kas me võime sisse tulla?“ küsib ta Mirandalt. „Tahaksin seersant Dawsonile ja doktor Pellegrinile mõned küsimused
esitada ning ma kardan, et peaksime nad võimalikult kiiresti sooja tuppa toimetama.“
Miranda silmitseb hämaras eeskojavalguses Alit. „Kas teie olete Alison Dawson? Ma ootasin teid.“
„Ma tulingi,“ vastab Ali. „Aga see kõik on päris keeruline.“
Mary O’Brien küsitleb Alit Miranda kabinetis, kergelt klaustrofoobiat tekitavas raamaturiiuleid ja perekonnapilte täis ruumis. Kui O’Brien Jonesi küsitleb, joovad Ali ja Miranda köögis teed. Köök tundub üllatavalt hubane – stiilne segu uuest ja vanast, erkroosa Aga pliidi ja suure vanaaegse söögilauaga.
Ali räägib Mirandale, kuidas Geoff Isaaci mõrva üles tunnistas.
„Ma ei arvanud kunagi, et Finn seda tegi,“ ütleb Miranda. „Nõunikest oli tema alati kõige kenam. Chibu on väga intensiivne ja Piers on lihtsalt üks persevest.“
Ali ei saa midagi parata, et ta hakkab naerma, ja kohe ühineb temaga Miranda. Tundub, nagu oleksid nad vahele jätnud esimesed viis aastat ja nüüd otsekohe sõpradeks saanud.
„Palun vabandust,“ ütleb Miranda pisaraid pühkides. „Ma arvan, et käitun veidi hüsteeriliselt.“
„Mina ka,“ vastab Ali.
„Seda kõike on olnud … on olnud natuke palju,“ ütleb Miranda üsna liigutaval moel asja õige ettevaatlikult sõnastades. „Kas boss ütles, mispärast ta Isaaci tappis?“
„Ta ei tahtnud, et Isaac räägiks peaministrile ühest meie talituse salajasest uuringust.“
„See kõlab nüüd küll päris segaselt,“ ütleb Miranda, „aga kas see uuring ei olnud ehk ajas rändamisega seotud?“
„Oli küll,“ vastab Ali.
„Nüüd palun üks minut oodata,“ ütleb Miranda ja tormab toast välja. Tema liigutused on kiired ja kindlad. Ali tunneb end kohmakamana kui muidu.
Naastes on Mirandal käes ümbrik ja mingi joonistuspaberisse mässitud ese.
„Ma leidsin need täna hommikul Isaaci kirjutuslaua sahtlist,“ ütleb ta. „Ma ei tea, kas ta kavatses need mulle anda
või mitte.“ Tema hääl väriseb kergelt. „Igatahes sellepärast ma tahtsingi kokku saada. Kogu kirja ma ette ei loe, sest siin on palju privaatset. Me armastasime teineteist, ükskõik mida ka ei räägita. Ma tean, et käisid jutud, nagu peaks ta armukesi, aga ausalt, need ei vasta tõele.“
„Ma usun,“ vastab Ali. Ta loodab, et Miranda ei pea kunagi Helen Grahamist teada saama.
Miranda pühib silmad kuivaks. „Päris lõpus on üks koht, mille ma tahaksin ette lugeda. Isaac kirjutab: „Kui minuga midagi juhtub, küsi professor Serafina Pellegrinilt, mis sai Alison Dawsonist logistikaosakonnast. Kui ta sulle ütleb, et see on seotud ajas rändamisega, siis usu teda.““
Nad vaatavad teineteisele otsa.
„Ma mõtlesin, et mida see võib tähendada,“ ütleb Miranda. „See tähendab, et teiega ei juhtunud ju midagi. Te olete siin.“
„See on üks pikk lugu,“ kostab Ali.
„Ja siis veel see.“ Miranda harutab paberi lahti ja võtab välja pliiatsijoonistuse. See on naise nägu, mõtlik ja rahulik.
Naine ei ole noor, aga temas on helget ilu, mis Alit ennastki üllatab.
„See olete teie, kas pole?“ küsib Miranda.
Ali silmitseb signatuuri. F Tremain 1853.
Rannavalvelt kuulevad nad, et võib-olla ei leita Geoffi surnukeha kunagi, aga järgmisel hommikul uhub meri selle Newhavenis kaldale. Geoffi vanemate pärast on Alil selle üle hea meel. Selleks ajaks on politsei Geoffi maja läbi otsinud ning leidnud tema ülestunnistuse ja mõrvarelva – vanaaegse püstoli, milles olid tundmatu kaliibriga kuulid. Finn lastakse järgmisel päeval vabaks ja ta seisab Ade kõrval, kui viimane loeb ette avalduse, milles räägitakse tema kliendi ahastusest ja vihjatakse ka võimalikele sammudele politsei vastu.
Kui Ali kohtumaja trepil Finni kaelustab, on see üks parimaid hetki tema elus. Kohe poja sündimise järel. Mõne hetke vaatavad Ali, Declan ja Finn lihtsalt üksteisele otsa ja
naeratavad laialt. Siis lähevad nad Ali juurde ja tellivad pitsat. „Nii veider on teid koos näha,“ ütleb Finn. „Peaaegu et veidramgi kui vanglas olla.“ Finniga paistab olevat kõik korras. Ta tundub natuke ettevaatlik ja on üsna tublisti kõhnemaks jäänud, aga suuresti on ta ikka tema ise. Ainus hetk, kui ta murdub, on siis, kui tervitab pealtnäha häirimatut Terryt. Finn surub näo kassi karva sisse ja nuuksub mitu minutit järjest. „Ma tahan koera,“ teatab ta, kui end sirgu ajab. „Ära igatahes mopsi võta,“ soovitab Declan, kellel kodus just mops ongi. „Mops norskab, nii et keegi ei saa öösel magada.“ Siis räägitaksegi koertest, kuni Declan läheb koju Nikki ja tüdrukute juurde.
Finn lahkub järgmisel päeval pärast hommikusööki. Ali saab temast aru. Finn tahab oma vana elu tagasi. Ali teab, et Finnile on helistanud Chibu ja Piers – mõlemad kinnitasid innukalt, kuidas nad on alati uskunud tema süütusse. „Ma arvan, et Chibu on sinusse tõsiselt kiindunud. Isaaci surm lõi ta lihtsalt rivist välja,“ ütleb Ali Finnile, kui nad kaneelikukleid söövad (Ali on avastanud suurepärase pagarikoja, mis on meeldival kombel samas paigas tegutsenud juba 1849. aastast peale).
„Ma tean,“ vastab Finn. „Chibu oli temasse armunud, aga ausalt, ma ei usu, et see asi neil eriti kaugele läks, ükskõik mida Piers ka ei ütle.“
„Mida sa nüüd peale hakkad?“ uurib Ali. Ühe korra peaks ta julgema seda ju siiski küsida. „Ma ei tea,“ vastab Finn viimaseid raasukesi kokku korjates. „Lähen tagasi oma korterisse. Käin juuksuris. Vaatan Battersea koertekodu veebilehte. Hakkan uut tööd otsima.“ Ali soovib, et tal läheks selle kõigega hästi.
Kui Finn on lahkunud – hakanud hämmastavalt reipa sammuga metroojaama poole astuma –, koristab Ali hommikusöögilaua. Tema koduste toimetuste nimekirjas on esimesel kohal see, et tal tuleb lasta nõudepesumasin töökorda seada. Siis annab ta Terryle süüa ja võtab mantli. Ta kavatseb jalgsi tööle minna. Tal on hirm Budi ja Dinaga kohtuda.
Eelmisel õhtul oli Declan rääkinud palju konspiratsiooniteooriatest. Ali ja Finn olid suuremalt jaolt vait (õnneks ei
ole Declanil kuulajate aktiivset osalust eriti vaja, kui ta oma lemmikteemale satub), sest nad teadsid, et ka Declani kõige metsikumad ettekujutused ei saanud tõele lähedalegi. Geoff oli andnud oma tunnistuses teada, et ta tappis Isaaci, ütlemata siiski, mispärast. Siin oligi vandenõu. Valitsus oli rahul, et Isaaci mõrvas süüdistatakse Finni, ükskõik kui nõrgad tõendid tema vastu ka ei olnud. See juhtis tähelepanu eemale uskumatult tõelt: erakordselt teraselt teadlaselt ja tema katsetelt aja ja ruumiga. Seersant O’Brien ütles Alile, et teda olid nii ülemkomissar kui ka parlamentaarse ja diplomaatilise kaitse osakond hoiatanud, et ta ei puutuks Serafina Pellegrinit. „Ma käisin temaga ikkagi kohtumas,“ ütles O’Brien. „Lahtised otsad mulle ei meeldi.“ „Ma arvasin, et te seda ei tee,“ ütles Ali. Mary vastas, et niisugune sekkumine oli temas tekitanud pigem soovi politseist ära tulla. „Ärge seda tehke,“ soovitas Ali. „Niisuguseid politseinikke nagu teie on meil vaja.“ Aga juba seda öeldes mõtles Ali, kas ta ise oleks niimoodi valmis jätkama.
Eel Streetil maja number 14 ees jääb ta seisma. Kõik näeb välja nii nagu ikka. Aknad säravad varakevadises päikesepaistes. Kuidas nad nüüd ilma Geoffita hakkama peavad saama? Veider küll, aga see, mis aitab Alil viimaks üle läve astuda, on mõte Clarast. „Tuleb lihtsalt edasi minna, kas pole,“ oli ta tol õhtul köögis tõdenud. Ali nõustub endamisi. Tal tuleb edasi minna. Nagu ikka, hoidub ta liftist ja astub treppi mööda üles.
Dina ja Bud on mõlemad nende ühises tööruumis. Nad räägivad vaikselt, aga kui Ali ukse avab, tormab Dina tema juurde ja kaisutab teda.
„Oh, Ali.“ Dina nutab.
„Ma tean,“ ütleb Ali.
„Mul on Finni üle nii hea meel,“ ütleb Dina. „Aga … “ Tema õlad vapuvad.
„Ma tean,“ kordab Ali teda seljale patsutades.
Bud paistab kõhklevat, kas temagi peaks Alit embama. Nagu päeva tõsiduse rõhutamiseks on tal seljas lihtne must ilma
kirjadeta T-särk. Ali patsutab teda käsivarrele. „Kui teeks tassi kohvi?“ Bud elavneb otsekohe, rõõmustades, et tal on midagi teha. Juues Doctor Who kruusist kibedat kohvi, tunneb Ali, nagu hakkaks normaalsus temasse tasahaaval naasma.
„Ma lihtsalt ei suuda seda Geoffist uskuda,“ ütleb Dina juba kolmandat või neljandat korda. „Ma arvasin, et ta armastab meie talitust. Ma arvasin, et ta armastab meid.“
„Mina ka,“ nõustub Ali. Tal on meeles, kuidas ta hüüdis: „Ja mina arvasin, et sa oled mu sõber!“ – hetk enne, kui mees surma läks. Aga ta ei olnud nende sõber ja ta ei armastanud neid.
„Ta armastas oma tööd,“ tõdeb Bud. „See läks talle tõeliselt korda. Ajas rändamine. Kõik muu oli lihtsalt mäng.“
Ali mõtleb Geoffile, tema dieetidele, suurele joonele ja Maailma Parima Bossi kirjaga kruusile. Kas see kõik oli üksnes etendus? Kas selle taga peitus külmavereline tegelane, kes oli oma missiooni päästmise nimel valmis tapma? Või oli ajas rändamine saanud Geoffile kinnismõtteks hoopis teistsugusel põhjusel? Eelmisel õhtul oli Finn arvatavasti tellitud pitsast hoogu saanuna Alile rääkinud, mida Geoff oli talle öelnud, kui nad tookord ninad täis võtsid: et ta annaks mida iganes, kui saaks veel tund aega Bobbyga koos olla. Kas Geoff lootis, et Jones saab ta viia tagasi tema armastatud abikaasa juurde? Kas ta tappis end sellepärast, et mõistis viimaks tõde: ehkki nii paljud võimatud asjad on võimalikuks saanud, ei kuulu nende hulka surnute ellu tagasi toomine.
„Ma ei usu, et see oli mäng,“ ütleb ta. „See oli osa temast.
Ta oli Geoff – naljakas ja nõudlik ja mida iganes veel –, aga meie tööd võttis ta surmtõsiselt. Ta arvas, et Isaac seab selle ohtu. Kas teil on meeles, kuidas Geoff ütles, et Downing Streetil ei ole vaja 1850. aasta missiooni vigadest teada? Jones tahtis kirjutada täies mahus ettekande, aga Geoff ei lasknud tal seda teha. Ta teadis, et peaminister paneks kogu meie ettevõtmise kinni, kui sellest loost teada saaks.“
„Sellest võib ju aru saada,“ ütleb Dina. „Aga Finn niimoodi süüdi lavastada …“
„Jah,“ ütleb Ali. „Seda ei suuda ma talle andestada.“
Aga juba seda öeldes mõtleb ta endamisi, kas see on ikka tõsi. „Ütle Finnile, et ma palun vabandust.“ Need olid Geoffi viimased sõnad. Võib-olla tuleb Alil tema vabandus vastu võtta ja, nagu Clara ütles, lihtsalt edasi minna.
„Kas sa oled Jonesiga kokku saanud?“ küsib Bud.
„Ma pidin seda just teie käest küsima,“ vastab Ali. Pärast seda õhtut kaljul ei ole ta Jonesi näinud. Ali heidab pilgu Johni töölaua poole ja märkab, et sama teeb Dina.
„Küll ta varsti tuleb,“ ütleb Bud, kõigutamatult oma mentori kaitsel. „Ta toob Johni tagasi.“
„Ma loodan,“ kostab Ali, „siin hakkab meil muidu üsna tühjaks jääma.“
Dina ja Bud kutsuvad Alit endaga lõunat sööma ühte pubisse, mille Dina on hiljaaegu avastanud. „Selle nimi on Bag O’ Nails. Väga trendikas.“ Aga Ali ütleb ära. „Ma pean ülikoolis ühe inimesega kokku saama.“
Ed Crane on oma kabinetis ja kannab arvutis esemeid kataloogi.
„Ikka teeme veel inventuuri,“ tõdeb ta.
„Kas me võiksime üles minna?“ küsib Ali, saades liiga hilja aru, et tema ettepanekut võib kaheti tõlgendada. „Ma tahaksin Templetoni kollektsiooni näha.“
Ed heidab talle uudishimuliku pilgu, aga vastab: „Olgu.“
Nad lähevad trepist üles ja Ed teeb salatoa ukse lukust lahti. Luminofoorvalguse käes paistavad vitriinid kahjutud ja funktsionaalsed. Aga Alil on meeles küünlavalgus ja see, kuidas Cain Templeton ütles: „Asjadel võib olla veider jõud, kas te ei arva?“ Ali kõnnib klaasist kastide vahel ringi: Rooma-aegne kolju, millele on nael otsa ette löödud, mumifitseeritud kass, pronksiaegne nefriidist kaelaehe, rauaaegne kee.
„Kus on see kirjutamisalus,“ küsib ta, „kust te mu kirja leidsite?“
„Teie kirja?“ küsib Ed.
„Seal oli kirjas minu nimi, nii nagu seda tegelikult kirjutatakse. Teil oli see meeles.“
„Selle nahka restaureeritakse praegu.“ ütleb Ed, „aga kiri oli siin laual.“
Ali heidab pilgu lauale. See on korralik pähklipuust mööblitükk, mille roheline kate tuletab talle alamkoda meelde. Selle taga on tool, nahkse selja ja poleeritud käetugedega, mis moodustavad istuja ümber poolringi. Ta mõtleb toolile „Pickwick-klubi järelejäänud paberites“ – sellele, mis moondub koledaks vanameheks. Kui mees istub kogu elu ühel ja samal toolil, siis kas sellesse tooli ei jää ka midagi temast endast?
„Kas siin on kunagi midagi imelikku juhtunud?“ küsib ta. „Midagi, mis võis tunduda natuke … nojah, natuke nagu tontlik?“
Ed vaatab talle terve minuti otsa, enne kui vastab. „Veider, et te küsite,“ ütleb ta, „aga eelmisel nädalal – minu meelest oli see neljapäeval – tegin ma siin õhtul hilja veel tööd ja mõtlesin siis, et tulen üles ja kontrollin kollektsiooni. Ma tegin ära oma tavalise tiiru ja kõik tundus olevat korras. Hakkasin juba ust lukku panema, kui keerasin korraks veel ringi – ma ei tea isegi, miks –, ja sellel toolil istus üks mees.“
„Üks mees?“ küsib Ali. „Kuidas ta välja nägi?“
„Ma jõudsin teda vaadata ainult minuti. Vähemgi veel.
Tal olid seljas vanamoelised riided, mis nägid välja, nagu oleksid need Victoria-aegsed. Ta oli tumeda peaga. Võiks isegi öelda, et ta nägi võõramaine välja.“
Cain Templeton oli tumeda peaga. Kas see mees seal toolil võis olla tema? Kas ta siis jättis siia lõpetamata kirja?
„Nagu ma ütlesin,“ jätkab Ed, „oli ta seal ainult mõne sekundi. Siis miski justkui vilkus, nagu läheks elekter jälle ära, ja ta oli kadunud. Ma mõtlesin, et kujutasin seda lihtsalt ette. Öeldakse, et siin kummitab, aga mina kogu seda värki ei usu.“
„Ei usu?“ küsib Ali. „Aga see needus?“
„Needus? Noh, see on lihtsalt üks neist paljudest lugudest, mis alati muuseumi kollektsioonidega kaasas käivad. Kui Isaac
Templeton tookord siin käis, rääkis ta mulle pöörase loo neetud toolidest, üks niisugune pidi tal endal veel koduski olema. Ma ei saanud seda asja ju päriselt uskuda.“
Aga Isaac Templeton on nüüd surnud, mõtleb Ali. Ta mõtleb endamisi, kus mees võis istuda, kui Geoff suurde saali sisse tungis ja püstoli tema poole suunas.
Mida Jones õigupoolest silmas pidas, kui ütles, et see asi peaks nende vahele jääma? Kas ta sai aru, et Geoff pigem tapab end kui astub kohtu ette? Või mõistis Jones lihtsalt, kui suur oli Geoffi kurvastus Bobby lahkumise pärast? Päevil pärast bossi surma mõtleb Ali sellele sageli. Aga Jones oli püüdnud Geoffi peatada, on Alil meeles, ta oli jooksnud talle järele ja kaljuserval teda anunud. Ali unenägudes ütleb Geoff: „Mul on kahju,“ ja siis järgneb vaikus, milles kostab üksnes mere ja tormi kohin.
Ali ei püüagi Jonesiga ühendust võtta. Selle asemel paneb ta endale Kelly salongis aja kinni ja laseb juuksed uuesti tulipunaseks värvida. Ta käib mõne korra Finniga brantšil ja saab teada, et poeg on Jonesiga mõne korra kohtunud. „Me oleme sellest asjast rääkinud,“ ütleb ta Alile. „Sellest on tõepoolest abi.“ Lisaks annab Finn talle teada, et on kohtunud Chibu ja Piersiga, ning et ta kaalub uut töökohta, seekord Helen Grahami juures.
Finn paistab soovivat praegu omaette olla. Ali seda talle ette ei heida. Tal on meeles, missugune šokk teda tabas, kui ta 1850. aastast 2023. aastasse rändas, ja ta oletab, et vanglast vabanemine võib tekitada üsna samasuguse tunde. Ta hoiab pojaga kontakti giffide ja Terry piltide abil, aga püüab hoiduda Finnile peale käimast. Ta ei küsi Finnilt Jonesi kohta ja püüab kõigest hingest mitte teha oletusi selle uue suhte laadi üle. Ta ootab tema enda sõnumit, ja kui see saabub, siis purskub ta endagi üllatuseks nutma.
44. peatükk
Ali seisab Hawk Streetil maja number 44 trepil. Ta vajutab kellanuppu, kavatsedes küsida Asifi, aga uks avaneb tema ees vähimategi selgitusteta. Need meditsiinitudengid peaksid tema arvates kindlasti rohkem turvalisuse peale mõtlema. Eeskoda on tühi, aga Alile tundub, et ta kuuleb sedasama elektroonilist surinat, mida on mõnikord kuulda ka Eel Streeti ruumides.
Kappkell näitab ikka veel südaööd, paharetid tõukavad õnnetut patustajat põrgutulle. Ali vaatab veel viimast korda ringi ja sulgeb vaikselt ukse. Ta seisab trepil ja silmitseb telefoni ekraani. Hawk Streetil on vaikne hommik ja järgmise kahe minuti jooksul ei ole sealt sõidukeid möödumas. Ali võiks peaaegu olla üheksateistkümnendas sajandis. Kui muidugi veibipoed ja Nando söögikohad kõrvale jätta. Üks minut veel. Mööda läheb keegi noor hidžaabiga naine, põngerjas käekõrval. Teepiirde pealt jälgib Alit elust tüdinud moega vettinud tuvi.
Kas nüüd on tunda liikumist, nagu läheks õhk kahte lehte?
Ali ei tea. Ta teab ainult seda, et järsku seisab tema ees pikas mustas mantlis mees, torukübar peos.
„John!“ Ali tormab trepist alla ja embab kolleegi. John lõhnab teepuu ja suitsu järele.
„Sul on juuksed jälle punased,“ märgib John, ehkki veidi hingetult.
Ta oli ära peaaegu kaks nädalat, veel kauem kui Ali. Ta kujutab ette, et Johnil peab pea jubedalt ringi käima.
„Kuidas sa ennast tunned?“ küsib ta.
„Pole viga,“ vastab John. „Lihsalt natuke … imelikult. Mõne tunni eest sõin ma Fredericki ja Arthuriga hommikust. Len kutsub meid kolmeks musketäriks.“
„Kas see raamat oli 1850. aastaks üldse ilmunud?“
„Ilmselt küll. Sellised asjad kippusid mul kogu aeg segi minema.“
„Minul ka,“ ütleb Ali. „Ma tahaksin hirmsasti neist midagi kuulda. Kas nad minust ka rääkisid?“
„Kogu aeg,“ vastab John. „Tremaini meelest oled sa saladuslik naine. Ta tahaks sind ükskord maalida.“
„Tal võib õigus olla,“ kostab Ali. Ta mõtleb, kas Tremain maalis teda. Kas see joonistus oli üksnes visand?
„Mis seal veel toimus?“ küsib Ali.
„Burbage tapeti maha,“ ütleb John. „Arthur ja tema sõbrad väidavad, et see oli kohalik maffia – mingid enam-vähem nagu Victoria-aegsed gangsterid –, aga ma ei ole selles nii kindel.“
„Oh taevas,“ kostab Ali. „Burbage mulle ei meeldinud, aga see on ikkagi väga hirmus. Kes seda sinu arvates tegi?“
„Ma ei tea,“ vastab John. „Aga mul on sulle nii palju rääkida. Ma käisin Kollektsionääride kokkusaamisel ja nägin, kuidas üks mees istus toolil ja siis haihtus.“
„Päris tõesti?“ küsib Ali. Kas see võis olla seesama mees, keda Ed nägi muuseumis materialiseerumas? Ta ütles, et see juhtus neljapäeval, John oli siis 1850. aastas. Talle tuleb meelde, kuidas Creek oli takistanud teda East Deanis selle tooli peale istumast. Ei, ära mõtlegi.
„Me peame sellest rääkima,“ ütleb ta. „Siin on meil ka päris huvitav olnud.“
„Jones rääkis mulle natuke. Geoffist. Ma vaevu suutsin seda uskuda.“
„Me pole sellest veel üle saanud. Nüüd, kui sa oled tagasi, läheb lihtsamaks. Sa saad juhtimise üle võtta.“
„Oi ei,“ vastab John. „Juht pead olema ikka sina.“ Kogu see „sina esimesena“ värk on nii Johni moodi, et Ali hakkab uuesti naerma, seekord juba palju lõbusamalt.
„Mida Jones veel rääkis?“ küsib ta.
„Ta ütles, et meil tuleb nüüd endal leida viis, kuidas ta tagasi tuua. Kas sa teadsid, et tal oli see kavas – et ta tahtis ise mu välja vahetada?“
„Mitte enne, kui ta eile mulle sõnumi saatis. Ta ütles mulle, mis kell täna kohale tulla.“
„Kas sa arvad, et me Jonesi veel kunagi näeme?“ küsib John. „See oli nii uskumatu, kui ma teda just äsja nägin. Ta oli riides nagu mingi Victoria-aegne krahvinna. Muuseas, riided olid tal palju uhkemad kui meil. Ma oleks tahtnud talle nii palju rääkida, aga meil oli väga vähe aega, vähem kui tund.“
„Ma arvan, et kolme aasta pärast lähen ma tagasi,“ ütleb Ali. „Pärast räägin, miks ma seda arvan.“
„Kolme aasta pärast,“ kostab John. „Kujuta ette, mida niisugune naine nagu Jones võib kolme aastaga korda saata?“
„Päris hirmutav,“ vastab Ali. „Kas lähme?“ Ta võtab Johnil käe alt kinni ja nad kõnnivad mööda vaikset tänavat rahutusse ja ajatusse linna.
Tänuavaldused
„Külmutatud inimesed“ oli mulle täiesti uus ettevõtmine –samm tundmatusse, ühtaegu nii hirmutav kui ka meeliülendav. Olen väga tänulik oma toimetajale Jane Woodile ja agendile Rebecca Carterile, kes mind algusest peale julgustasid ja igal sammul toetasid. Aitäh kõigile Quercuses, nii neile, kes on selle raamatu kallal kõvasti vaeva näinud, kui ka kõigile teistele. Erilist tänu avaldan teile, Katy Blott, Jon Butler, Florence Hare, Ella Horne, David Murphy, Ella Patel, Emily Patience, Charlotte Gill ja Hannah Robinson. Tänan Liz Hatherelli suurepärase toimetamise eest (Liz, kas sa oled kindel, et sa ei ole 1850. aastas käinud?) ja Chris Shamwanat Ghostist kauni kaane eest.
Samuti tänan oma Ameerika toimetajat Jeramie Ortonit kirjastusest Pam Dorman Books. Tänan kõiki maailma kirjastajaid, kes on sellest uuest sarjast kinni haaranud. Raamatu süžee töötasin ma kõigepealt läbi koos oma abikaasa Andrew’ga, kui me pärast Grimes Gravesi neoliitilistes ränikaevandustes käimist temaga King’s Lynni pubis istusime. See raamat on sulle, Andy.
Ehkki siinne süžee on mõnevõrra fantastiline, tahtsin ma kõik detailid esitada nii veenvalt kui võimalik. Tänan Graham Bartletti ja Tony Kenti nõuannete eest politseitöö ja õigusküsimuste kohta. Ma lugesin ka palju raamatuid Victoria ajastu kohta ja kõigile nende autoritele olen ma väga tänulik.
Järgnevalt olen ära toonud ka valikbibliograafia.
Suur tänu ja parimad soovid ka mu lastele Alexile ja Julietile ning meie kassile Pipile, kellest on saamas tõeline kirjaniku assistent.
ELLY GRIFFITHS,
2024
Valikbibliograafia
JAN BONDESON, „Strange Victoriana“. Amberley Publishing
