INGO ja DRAGO
Mira Lobe • Susi Weigel
KIRJASTUS HEA LUGU
Saksa keelest
tõlkinud
Marge Pärnits
Originaali tiitel:
Mira Lobe
Ingo und Drago
© Copyright 2023 by Verlag Jungbrunnen Wien
Eestikeelse tõlke ilmumist toetas
Austria Kunsti-, Kultuuri-, Avaliku teenistuse ja Spordiministeerium
Illustreerinud Susi Weigel
Saksa keelest tõlkinud Marge Pärnits
Toimetanud Elina Adamson
Küljendanud Signe Kanarbik
Kõik õigused kaitstud.
Tõlge eesti keelde © Marge Pärnits ja Hea Lugu OÜ, 2025
ISBN 978-9916-765-88-3
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Hekk asus pargi kõige tagumises servas. Seal, kus polnud enam ei lilli, radu ega pinke. Olid vaid kõrged põõsad, mis kasvasid risti-rästi ja moodustasid metsiku võsa.
Ingo oli käpukil maas ja otsis oma palli. See oli mängides kuhugi siia heki sisse lennanud.
„Hei, pall!” ütles ta. „Ära end ometi sedasi peida!”
Ta puges põõsasse ja lükkas oksad kahte lehte laiali. Sipelgas kõditas ta jalga. Okas kraapis põske. Pall aga jäi kadunuks.
See ei saa ju niisama lihtsalt ära kaduda, mõtles Ingo.
Ta heitis kõhuli ja pressis end alumiste okste alt läbi. Lõpuks sai ta aru, et tegi seda kõike asjata.
Pall on läinud, mõtles ta. Ma annan alla. Niipea kui ta seda mõelnud oli, sai hekk järsku otsa ja tema ees laius aas. Kust see siis nii äkitsi ilmus? Siiani oli heki taga olnud hall müür ja müüri taga tehas. Nüüd aga oli seal aas, millel kasvas päikeses sillerdav paks ja pehme rohi. Selle keskel lebas midagi kirjut ja ümmargust.
Minu pall! mõtles Ingo. Aga seejärel kohe: Ei, see ei saa minu pall olla. See on hoopis teistmoodi ümar ja teistmoodi kirju ja näeb pigem muna moodi välja.
Ta jooksis murule ja tõstis leitu üles. Suure, raske ja päikesest soojana oli see ta kätel. Munakoor oli ilusat värvi, palju ilusam kui tema pall.
„Tere, muna!” ütles Ingo. „Ma võtan su kaasa. Sa kuulud nüüd mulle!”
Läbi heki tagasiminek oli veel raskem, kui oli olnud tulek, sest muna käes hoides ei saanud ta enam neljakäpukil roomata.
See pärast roomas ta kolmekäpukil üliaeglaselt ja ettevaatlikult, et muna mitte ära lõhkuda. Juurikad ja oksad jäid ta teele ette.
Okkad ei tahtnud teda läbi lubada. Ingo jätkas vaevarikast rühki mist ja rääkis kogu aeg munaga:
„Ära karda, ma olen väga ettevaatlik. Hekk on kohutav, kuid peagi pääseme sellest läbi. Ja siis viin ma su koju. Seal teen sulle pesa – peagi näed ise, kui suurepärase pesa, seal on sul hea, peagi näed, kui hea …”
Kui hekk lõpuks seljataha jäi, oli Ingo kriime ja kraapse täis ning tema juustes rippus oksaraage.
Särk oli roomates püksist välja tulnud, ta toppis selle hoolikalt tagasi ja pistis muna põue, nii et püksirihm jäi väljapudenemist takistama.
„Nii ei näe sind keegi!” ütles ta.
Seejärel lippas ta läbi pargi ja inimesed vaatasid talle järele: seal jooksis üks sasitud väike poiss, kes hoidis kahe käega kõhu ümbert kinni ja rääkis iseendaga.
Purskkaevu juures tuli talle valjult haukudes vastu puudel.
See oli Miikaeli ja Petra koer.
„Hei, Ingo!” hõikas Miikael. „Miks sa niimoodi kihutad? Ja mis pumps see sul särgi all on?”
„Kas sa ootad last?” küsis Petra.
Mõlemad olid Ingo sõbrad, mistap tõmbas ta muna särgi alt välja ja näitas seda neile. Nad leidsid selle olevat kummalise ja ilusa, tahtsid teada, kust muna leitud on ja kas neid sealt veel saab.
„Ei, seal oli ainult üks,” ütles Ingo. „See lebas heki taga aasal.”
„Heki taga on ju hoopis müür, mitte aas!” arvas Miikael. „Ja müüri taga tehas.”
Ingo raputas pead. „Täna oli seal aas ja keset muru lebas muna.”
„Mis sa sellega teha plaanid?” küsis Petra.
„Välja haududa.”
„Tõsiselt mõtled?”
„Täitsa tõsiselt.”
Miikael ja Petra kõõksusid naerda. Nad kujutasid ette, kuidas
Ingo ööl ja päeval muna peal istub, ning naersid nii valjult, et puudel hakkas haukuma.
Ingo peitis muna uuesti särgi alla ja ütles, et peab nüüd koju minema. Ta lubas järgmise päeva pärastlõunal uuesti parki tulla ja muna kaasa võtta.
Koduukse taga lasi ta kolm korda kella, see oli kokkulepitult tema märguanne. Ema tegi ukse lahti, märkas muna ja unustas üllatusest isegi palli kohta pärida.
„Milline huvitav muna!” ütles ta. „Kas sa plaanid selle endale hoida või peaksime selle linnu-uurijatele viima?”
„Endale hoida!” ütles Ingo. „See pole ju mingi linnumuna.”
„Mis see siis on?”
„Seda ma ei tea.”
Ta viis muna lastetuppa. Ingo õde Marion istus laua taga ja tegi koolitöid. Ingo jäi tema juurde seisma ja ütles viisakalt: „Tervist, Marion!”
Sedasi ei rääkinud ta tavaliselt kunagi, seepärast küsis õde:
„Mis sa saada tahad?”
„Kas sa laenaksid mulle oma vana nukuvankrit?”
„Mille jaoks?”
Ingo ulatas talle muna ja tõi vastust ootamata nurgast välja nukuvankri. See oli seal kasutamata seisnud, servani kila-kola täis. Ingo läks kummuti juurde ning võttis talveasjade sahtlist oma punase salli ja sinise mütsi. Ta mähkis salli ümber muna, asetas selle mütsi sisse ja pani seejärel nukuvankrisse.
Marion jälgis teda.
„Mis veider muna see on?” küsis ta.
„Ei ole veider, ilus on!” Ingo veeretas nukuvankri õest mööda rõdule.
Väljas paistis päike. Lillekastides särasid kollased ja punased petuuniad. Ingo istus rõdutooli serva peale, liigutas käru enda ees edasi-tagasi ja raputas siis käepidet.
„Miks sa sedasi teed?” küsis Marion, kes oli vennale järgnenud.
„Sest nii tehakse, kui kellegi laps karjub.”
„Sinu muna ei karju ju sugugi. Sa oled peast segane!”
Marion läks tagasi oma koolitöid tegema ja Ingo tõi rõdule paksu raamatu, milles oli juttu eelajaloolistest loomadest.
Ingo otsib pargis oma palli, aga leiab hoopis ühe suure värvilise muna. Ta võtab selle koju kaasa ning peagi poeb munast välja tundmatu elukas. Ingo on temast vaimustuses ja paneb talle nimeks Drago. Drago sööb palju, kasvab kiiresti ja pöörab kogu perekonna elu pea peale. Sellest hoolimata teeb Ingo kõik, et Drago saaks nendega koos elada. Ingol on koos Dragoga hea, aga mis on õigupoolest parim Dragole?
www.raamat24.ee