HIGI NIRISES
mööda kleepuvat kaela alla. Kuumavad jalad läksid iga sammuga üha kitsamaks muutuvates jalat sites paiste. Isegi hingata oli raske, nagu tuleks õhku kopsudesse tõmmata läbi näole surutud märja käterätiku. Kui surematus on selline, mõtles Cruz, on see kõvasti ülehinnatud.
Cruz Coronado võis küll rännata koos Avastajate Akadeemia õpetajate ja avastajatega läbi Borneo põhjaosa aurava vihmametsa, aga tema mõtted hulkusid tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Rohkem kui kaks nädalat oli möödas sellest, kui ta viibis Ühingu ülisalajases Arhiivis, et heita pilk ema teadusuuringute laboripäevikusse. Üksainus lehekülg, seesama, mille PANDA seade osaliselt nähtavale tõi, oli kõik, mida Süntees lubas tal näha. Sellegipoolest piisas Cruzile sellest, et lugeda viimaks ema täielikku sissekannet. Seal selgitas ema, et käitles rakkude regeneratsiooni seerumit korralikult kinnastamata kätega. Kriimustus käel viis vedeliku alles sündimata lapse, see tähendab Cruzi kehasse. Äpardus tõenäoliselt muutis poja arenevat DNAd. Lühidalt, oli võimalik, et ta elab...
Igavesti.
See oli rabav avastus. Ja mingis mõttes ometi polnud seda. Järele mõeldes taipas Cruz, et pole elus päevagi haige olnud. Muhud, sinikad, väänamised ja teised väiksemad vigastused paranesid alati
ruttu. Cruz oli arvanud, et tal on lihtsalt vedanud, aga nüüd teadis, et see oli midagi rohkemat. Väga palju rohkemat. Ema oli märkmetes ennustanud, et seerumi täielik jõud avaldub siis, kui Cruz saab 13-aastaseks. Ilmselt nii läkski – ja tema jaoks täpselt õigel ajal, et Nebulaga võidelda. Haav, mille lõi Cruzi jalale Prescott, kes suutis ta Hawaiil peaaegu uputada; Rooki laserrelva põletus käsivarrel ning Türgis koopasse kukkumisel murtud varvas ja saadud põrutus paranesid kõik päeva-paariga – kiiremini kui eales varem. Mitte et Cruz oleks mõnele neist vigastustest erilist tähelepanu pühendanud, kui ta need sai. Nüüd ei suutnud ta teha muud, kui üksnes nendele mõelda.
Kahjustatud rakud vajavad taastumiseks aega, eks ole? Cruz mõtles, et on inimene nagu iga teinegi, kui asi puutus kiiret surma põhjustavatesse asjaoludesse – seda pidi teadma ka Nebula. Kas seepärast pol nudki ema labori tulekahjus ellu jäänud? Tema rakud ei suutnud saadud vigastustest piisavalt kiiresti paraneda? Või mõjutas seerum teda kui täiskasvanut teistmoodi? Cruzil oli miljoneid küsimusi, aga kuidas pidi ta neile vastuse saama, kui Süntees ei luba tal näha ülejäänud päevaraamatut? Emmett oli ainus, kes teadis, et Cruz oli käinud Arhiivis, kuigi tal polnud vähimatki aimu, mida Cruz oli seal teada saanud – ja ta ei kuule sellest kunagi. Keegi ei kuule, isegi mitte isa ega tädi Marisol.
„Ai!“ karjatas Lani.
Cruz oli tabanud tema sääremarja. „Vabandust.“
Lani seisis teerajal, pea kuklas. Cruz järgis tema pilku, silmad liikumas üles, jämedate okste rägastikku, mis moodustas võrastiku, mille kihte oli liiga palju, et neid kokku lugeda. Siin-seal lehed lahknesid, lastes läbi päikesekiiri. Viljad ja õied täpitasid rohelust nagu punased, kollased ja valged hüüumärgid. Silmi kissitades uuris Cruz puuoksi. „Lani, mida sa...“
Näe! Öisest vihmast ikka veel läikivate lehtede vahel märkas Cruz punakashalli laiku. Ahv! Selg nende poole, kükitas loom tema pea kohal, väändunud puutüve harul, umbes kuue meetri kõrgusel. Pea, kaela ja õlgade kohal erkoranž kasukas muutus käsivartel, jalgadel ja sabal mahehalliks. Ahvi peenike saba oli peaaegu sama
pikk kui tema keha. Hall pikkade sõrmedega käsi noppis puu otsast laisalt pooltooreid viigimarju. Nüüd oli ka professor Ishikawa looma märganud. Ta osutas üles, püüdes sellest, mis puu otsas paistis, vaikselt teistele märku anda.
Praks!
Keegi Cruzi selja taga astus oksaraole. Ahv vaatas üle õla ja avastajad hakkasid itsitama. Ahvil oli kõige suurem nina, mida Cruz oli kunagi näinud! Pikk ja rippuv kehaosa kõlkus suu kõrval nagu oranž hiidpendel. „See on ninaahv ehk kahau,“ sosistas õpetaja neid vaigistades. „Nina võib teile nalja teha, aga ma kinnitan, et emased ahvid peavad seda vägagi võluvaks.“
See kutsus esile veelgi enam itsitamist.
„Ninaahvid on suurepärased ujujad,“ lisas professor Luben. „Tema sõrmede ja varvaste vahel on nahkne kile. See aitab neil ujuda kroko dillide, ühe peamise röövlooma eest.“
Kui ahv oli söömise lõpetanud, haaras ta kinni sakris väädist. End V-kujuliselt puutüvelt lahti lükates kiigutas ta etteulatuva kõhukese teise tüveharu poole, sirutas peenikese karvase käsivarre sellest haarama...
Ja haaras mööda!
Seekord ei püüdnudki professor Ishikawa nende naeru vaigistada. „Maa peal nad alati nii graatsilised ei ole,“ lausus ta.
Cruz märkas veel üht väikest ahvi teise puu otsas. Tema nina oli märksa lühem.
„See on emane,“ sosistas professor Luben.
Kui väät hooga tagasi kõikus, haaras emaahv isasel jalast ja tõmbas ta kaasa. Nad ronisid edasi ja kadusid peatselt puuvõrade tihedasse lehestikku.
Kui rühm edasi liikus, heitis Cruz pilgu tagasi, otsides tädi Marisoli roosakasbeeži safarimütsi. Tema kõndis esimeste, tädi aga viimaste seas. Sealt ta tuligi, jah, ikka veel lõpus. Kõik õpetajad olid tulnud Borneol koos nendega matkale läbi Kinabatangani jõe oru. Cruz kahtlustas, et see tähendas missiooni jaoks meeskondadeks jagamist. Tema kõhutunne osutus peatselt õigeks. Ligikaudu kilomeeter eemal peatus kõige ees sammuv monsieur Legrand rohtukasvanud soo kõrval. „Teeme siin lühikese joogi- ja söögipausi ja seejärel jagan välja teie ülesanded,“ teatas ta.
Cruz toetas seljakoti pragulise palgi vastu, mida rida askeldavaid termiite maanteena kasutas. Ta võttis ühe kinda käest, avas veepudeli, kergitas alumiiniumist anuma huultele ja lasi jääkülmal veel kõrist alla voolata. Kõhtu jõudnud jahedus saatis teretulnud judina läbi keha. Ahhhh! Lavendlihõngu tundes vaatas Cruz, kuidas Sailor avas Fanchoni orgaanilise sääsetõrjevahendi pudeli. „Küll sina alles jaksad seda värki endale peale määrida,“ lausus ta teist lonksu võttes.
„Iialgi ei saa olla liiga ettevaatlik.“ Sailor kergitas lõuga, sulges silmad ja piserdas.
„Mis see nüüd on… neljas kiht?“ õrritas Cruz. „Viies.“ Kui poiss naeris, lausus tüdruk: „Ära siis tule minu juurde virisema, kui sa oled üleni kuplas.“
„Sa ikka tead, et seal sees on naistenõges, on ju?“ küsis Emmett. Sailori silmad läksid pungi. „On või?“
„See on üks selle aktiivaineid.“
„Tore,“ urises Dugan. „Sa tõrjud sääski, aga tõmbad ligi leoparde.“ Cruz turtsatas naerma, peaaegu pursates suust vett Bryndise peale. Tüdruk taganes hetkega eest, kuid naeris ka ise.
Professor Ishikawa andis neile märku koguneda. „Te seisate sügaval keset üht vanimat vihmametsa Maa peal,“ ütles ta. „Borneo džunglis elab teadaolevalt rohkem kui kakssada liiki imetajaid ja nelisada meile tuntud linnuliiki. See on üks väheseid kohti maailmas, kus elevandid, ninasarvikud ja orangutanid elavad üheskoos.“ Ta libistas pilguga üle poolringis seisvate õpilaste. „Aga teie ülesanne ei ole otsida silmanähtavat. Täna on teie missioon otsida haruldast, isegi tundmatut. Meie matkal olete ise seda taipamata arvatavasti möö dunud sadadest olenditest: ämblikest, sipelgatest, madudest, konnadest ja nii edasi. Nad võivad olla peidus lehtede all, pugenud oksaauku või vahest ka...“ – Ta noogutas roosakasvalge orhidee poole enda kõrval. – „...otse silme all.“ Professor Ishikawa kummardus, puudutas kergelt lilleõit ja mitu õielehte tõmbus tema sõrmeotstest eemale!
Lilleõis liigutas end ühehäälse ahhetuse saatel. „Öelge tere röövritsikale Hymenopus coronatus,“ ütles õpetaja. „See putukas maskeerib end lilleõie osaks, et saaki püüda. Mesilaste, kärbeste – ja kui arvestada teie näoilmeid, siis ka avastajate – lollita mises on ta päris osav. Tulge vaadake lähemalt.“
Lähemalt silmitsedes suutis Cruz eristada putuka pikka kolm nurkset pead, vuntspeenikesi tundlaid ja kuut õielehesarnast jalga. Aga see polnud üldse lihtne. Mahe segu kahvaturoosast ja valgest
tema kehal sobis lilleõiega kokku nii täiuslikult, et oli raske öelda, kus orhidee lõpeb ja ritsikas algab.
„Ohoo!“ Emmetti suurendavad emotoprillid olid kollased hämmeldusspiraalid. „Professor Ishikawa, kuidas te üldse teda märkasite?“
Professor naeratas teadvalt. „Praktika. Mis on ka tänase missiooni mõte. Teeme niimoodi: iga meeskond saab läbiuurimiseks väikese osa vihmametsast. Pildistage mõttekaameraga loomi ja taimi, keda oma piirkonnas märkate. Teie kaamerad on ühendatud akadeemia raamatu kogu andmebaasiga ja aitavad teil leide määrata. Kui te just mõnd uut
liiki ei avasta.“ Õpetaja naeratus laienes. „Kas poleks uhke? Vaadake, et teete samal ajal ka korralikult märkmeid tahvlisse, et pärast mees konnaga välitöö kokkuvõte esitada. Tähtaeg on esmaspäevase tunni algus. Meeskondi juhendavad professorid Modi, Coronado, Luben ja Benedict. Mina käin koos monsieur Legrandiga ringi ja vaatan, kuidas teil asjad edenevad. Igale juhendajale on juba määratud uurimispiirkond. Nüüd on jäänud veel õpetajad meeskondadega kokku viia. Monsieur Legrand?“
Kõik silmad pöördusid ellujäämisoskuste õpetajale, kes võttis selja kotist väikese musta sametpauna. Avastajad teadsid seda hästi. Ülesanded loositakse nende vahel välja.
„Tuletage meelde oma ellujäämiskoolitust,“ lausus monsieur Legrand. Ta raputas kangast kotikest, et segada žetoone selle sees. „Olge valvsad. Kõndige ettevaatlikult. Ärge minge meeskonnast kaugele. Jooge piisavalt vett. Kas ma unustasin midagi?“
„Sääsetõrje,“ hüüdis Sailor. Kui õpetaja lausus: „Oui. Merci, Sailor!“ vaatas tüdruk rahulolevalt meeskonnakaaslaste poole.
Monsieur Legrand ulatas pauna professor Benedictile. „Meeskond, kes saab professor Benedicti, teeb kõige paremad fotod,“ lausus Emmett Cruzile. „Ta teab makrofotograafias häid nõkse.“
Emmettil oli õigus, aga Cruz lootis, et nad saavad tädi Marisoli.
Ajakirjanduse õpetaja pistis käe kotti ja võttis välja žetooni. „Earhart!“ ütles ta.
Professor Modi oli järgmine. Cruz hoidis hinge kinni, oodates tule must. „Galileo.“
See jättis alles tädi Marisoli ja professor Lubeni, kes hõõrus kindaid kokku ja torkas käe kotikesse. „Mina lähen...“
Cruzi pulss kiirenes. Palun, tädi Marisol.
Kätt kergitades vaatas professor Luben žetooni oma peopesal. „Cousteau!“
Nii napilt!
„Professor Coronado, see tähendab, et teie lähete Magalhãesiga,“ lausus professor Ishikawa.
Tädi Marisol kergitas Cruzist möödudes mütsiserva ja saatis vennapojale muige, mis ütles: Ükskord see päev veel tuleb.
Cruz vastas talle „Vähemalt ma loodan seda“-naeratusega. „Avastajad, ma tean, et võrreldes teie ülejäänud missioonidega võib tänane tunduda lihtne,“ lausus professor Ishikawa. „Aga ärge suhtuge sellesse kergekäeliselt. Hea avastaja vajab head vaatlusoskust. Oma ninaotsast kaugemale nägemise õppimine nõuab kannatlikkust, aga kui teil see oskus käes on...“ – Ta viipas käega röövritsika poole. –„...võib see muuta kõike.“
„Kas ta ütles ninaotsast?“ Lani nügis Cruzi. „Me peaksime selle missiooni nimetama operatsiooniks „Ninaahv“.“
„Suurepärane mõte, Lani!“ Professor Ishikawa keeras ringi. „Niimoodi me seda just kutsumegi: operatsioon „Ninaahv“.“
Lani naeratas nii laialt, et ta silmad läksid kinni. „Rühmajuhid, te võite alustada, kui meeskond on valmis,“ juhendas professor Ishikawa. „Kohtume majutuses kell neli õhtupoolikul.“ „Cousteau?“ Professor Luben viipas nad enda juurde. „Mul on meie otsinguala koordinaadid. Dugan, ära unusta mütsi. Cruz, pane kinnas kätte tagasi. See käib teie kõigi kohta. Hoidke end nii kaetuna kui võimalik. Me ei taha, et keegi teist dengepalavikku või malaariasse haigestuks.“
Cruz pistis veepudeli seljakoti küljetaskusse, sikutas sokisääred üles ja tõmbas teise kinda kätte. Mõni meeskond läks tuldud teed pidi tagasi, kuid professor Luben juhtis Cousteau meeskonna mööda rada kaugemale. Seljakotti turjale visates jäi Cruz hanereas Emmetti selja taha, kelle ees läksid Sailor, Bryndis ja Dugan. Lani tuli viimasena. Pärast umbes kümne minuti pikkust kõndimist jõudsid nad rajal hargnemiskohani. Tee kitsenes kiiresti. Rada kulges nii tihedas laia lehiste põõsaste padrikus, et nad pidid läbipääsemiseks kohati liikuma küljetsi. Kui ta vingerdas mööda taimest, millel olid pikad lillad okkad, oli Cruz rõõmus, et professor Luben oli nii kindlalt nõudnud, et nad oma nahka kataksid.
„Ma olen vihje üle mõelnud,“ sosistas Lani Cruzile kõrva.
Ka Cruz oli selle üle mõelnud. Pidevalt. Vähem kui kahe nädala eest olid nad avanud Cruzi ema päeviku, et saada sealt viimane vihje. „Seitsmenda valemikivi leidmiseks pead sa otsima asja, mis on ühe korraga nii tavaline kui ka ebatavaline ja meile mõlemale südamelähedane,“ oli neid juhatanud holograafiline Petra Coronado. „See, mida teised kasutavad mineviku unustamiseks, toob nähtavale sinu tuleviku. Sina ise kirjutad oma saatuse, Cruzike.“
Valemikivi!
Cruz, Emmett, Lani ja Sailor olid kokku leppinud, et lahenduseks peab olema valemikivi. See oli Cruzi kõige erakordsem asi, mida pidas kalliks ka tema ema. Aga mis selle juures tavalist oli? Nad uurisid graveeritud mustast marmorist valemikivi hoolikalt iga nurga alt ja võtsid lahti sektoriteks, et ühekaupa uurida. Siiski ei leidnud nad midagi, mis neid seits menda tüki juurde juhataks. Sailor oletas, et Cruzi ema võis silmas pidada holograafilist hõbekuplit. Lõppude lõpuks oli see sisaldanud esimest valemikivi tükki. Cruz oli selle põhjalikult üle vaadanud, kuid ei leidnud midagi. Holokupli koost lahti võtmisest ta siiski loobus. Kuigi Emmett kinnitas, et oskab seda tagasi kokku panna, ei tahtnud Cruz riskeerida.
Ta oli mures, et ema võib rääkida millestki, mille ta oli andnud pojale palju aega tagasi. Enamik tema asju olid kodus Kauail. Cruz lasi isal oma toast otsida raamatuid, mänguasju, mänge, roboteid, surfivarustust –kõike, mida võiks pidada ühekorraga tavaliseks ja ebatavaliseks. Kahjuks jäi isa tühjade kätega. Ta oli lubanud edasi otsida. Cruz lootis, et tegu pole asjaga, mis tal oli väga väikesena, näiteks mõni mängu loom või pildiraamat. Kui see oli nii, oli ese tõenäoliselt ammuilma kadunud.
Cruz vaatas Lani poole, kui nad õlg õla kõrval mööda rada liikusid. „Mida siis?“
„Ema ütles, et sina ise kirjutad oma saatuse. Mis siis, kui ta viitas mõnele pliiatsile oma karbis? Vahest see kirjutab erilise tindiga või on selle sisse peidetud kokku rullitud vihje.“
„Mõtlesime sellele,“ vastas Cruz. „Kontrollisime Emmettiga pliiatseid. Nii palju, kui me teame, on need kõik tavalised pastakad – noh,
tint on muidugi ära kuivanud. Nende seas on üks viltuse otsaga pintsel, nagu neid kasutatakse kalligraafias. Me ei märganud midagi erilist.“
Lani ohkas. „Ma arvasin, et mõtlesin midagi välja. Aga sina? On sul mõni mõte?“
„Eip,“ lausus Cruz. „Lootusetu.“
„Mitte lootusetu,“ vaidles tüdruk vastu. „Ainult ummikus. Küll sa varsti sealt välja pääsed.“
„Parem oleks. Kui Nebula mõtleb selle välja enne kui mina...“
„Cruz! Lani!“ Professor Luben lehvitas käänaku tagant.
Nad olid teistest maha jäänud. Kiirustades, et järele jõuda, nägid nad, et jalgrada lõppeb padrikus. Kõrged heintaimed ja sõnajalad kerki sid maast nagu tohutud purskkaevud. Õpetaja käskis neil uurimistöö ajaks umbes kuuemeetrise vahega hargneda, kuid püsida kaaslase nägemisulatuses. Sailori ja Bryndise vahel astus Cruz ettevaatlikult läbi langenud lehtede. Kummardudes, et piiluda paksu lilla varrega sõna jalalehtede alla, avastas ta kobara umbes kahekümnest laimirohelisest kanntaimest. Need meenutasid talle näljaste kalade parve, ovaalsed suud pärani ja ülespoole pööratud. Erinevalt Mahé kanntaimedest Seišellidel olid nende kaaned ava katmiseks selgelt liiga väikesed. Cruz tegi paar fotot. Mõttekaamera määras taimede liigiks Nepenthes ampullaria. Ta sai teada, et see taim kogub ja see dib putukate asemel taimelehti. Pole ime, et nende kaaned olid nii väikesed. Neid polnud tege likult tarviski! Cruz läks lähemale, et teha kann taimedest paremat fotot, kui märkas limast pruuni nööri lehe pealt alla rippumas. Ta kergitas pöidlaga lehte ja nägi, et nöör on tegelikult ussike!
„Tervist, väike sõber.“ Cruz laskus ühele põlvele. Ussike oli vaid kolme sentimeetri pikkune ja tema tumepruunil kehal kulgesid kolla sed ja mustad pikitriibud. Ta püüdis kogu oma keha abil Cruzi poole sirutuda. Kuigi Cruz tahtis teda kätte võtta, meenutas ta õpitut ega teinud seda. Selle asemel tegi ta sõbralikust ussikesest pilti ja ootas, kuni mõttekaamera selle määrab.
Maakaan Haemadipsa picta.
Maakaan on anneliid ehk rõnguss, kes toitub loomade verest. Tal on kaks iminappa, üks kummaski otsas. Kaan kinnitab tagumise iminapaga lehtede ja alustaimestiku külge ning kasutab ohvri leidmiseks lõhna, temperatuuri ja võnkumist. Sageli kukub ta matkajate kaelale, õlgadele, käsivartele või käelabadele ning imeb sealt esimese iminapa abil verd. Maakaani hammustus võib olla valus ja raskesti paranev.
Cruz tõmbus kaugemale. „Vabandust, semu, minust ei saa kellegi lõunasööki.“
Kaan läks fookusest välja, kui Cruz luges oma kaameraläätselt veel kord tema kirjeldust. Maakaani hammustus võib olla valus ja raskesti paranev.
Huvitav. Ehk ei tohi Cruz kellelegi rääkida oma regeneratsioonivõimest, kuid keegi ei ole öelnud, et ta ei tohi ise paari eksperimenti läbi viia, ega ju? Lõppude lõpuks on ta ju avastaja.
Cruz tõmbas vasaku kinda käest. Oli see temast ogar tegu? Ilmselt küll. Aga kuidas veel pidi ta teada saama, milleks tema keha võimeline on? Ja milleks mitte?
Ta ajas sõrmed laiali ja sirutas käsivarre aeglaselt välja. Ussike kiigutas end tema suunas. Cruzi käsi hakkas värisema. Ta püüdis seda paigal hoida. Imev suu, tilluke innukas O tuli lähemale. Cruz tegi grimassi, oodates kaani ründamas.
Veel üks sentimeeter...