Kuidas jätta suitsetamine maha ja hakata mälestusi kirjutama
(eessõna asemel)
Kunagi istusin väga lühikest aega PKT1, laagrisisese vangla üldkambris. See oli nagu puhkus üksikkambrist.
Ja vaat istume kambris, kuus meest, toidust ei sõnagi, naistest rääkimata. Ja kõik oigavad – saaks vaid suitsu teha. Suitsupoolist pole, kõrvad lähevad paiste. Viimaks meelitas kambri naljahammas Paša-armeenlane valvuri kihlveole kahe suitsupaki peale. Kutsub tolle toiduluugi2 juurde:
„Mis aastal sa sündisid?“
„Viiekümne üheksandal,“ vastab pisikest kasvu noor suurte kõrvadega dubak3, hüüdnimega Mikluhho.
„Ei või olla, sa ei ole nii vana,“ keerab Paša teda üles.
„Täpselt nii,“ kostab Mikluhho.
„Ei usu. Veame kihla, et sa valetad! Kahe suitsupaki peale.“
„No mes siin vaielda, mes ma’s tea, millal sündisin?“
„Noh, kas veame kihla?“
1 Kambri tüüpi ruum (помещения камерного типа, ПКТ ). – Siin ning edaspidi tõlkija märkused ja vene keelest, kui pole märgitud teisiti.
2 Toiduluuk (кормушкa) – umbes 40 x 40 cm suurune luuk kambriukses, mida kasutati ka lauakesena. Toiduluugi kaudu anti vangidele korraldusi, jagati toitu, esitati dokumente allakirjutamiseks jne.
3 Kartseri kontrolör, vangivalvur.
Vedasid. Ja nüüd räägib tark Paša lollile Mikluhhole: „Sa pole sündinud viiekümne üheksandal, vaid tuhande üheksasaja viiekümne üheksandal! Sa ei näe ju kuidagi välja, et oleksid üle tuhande aasta vana!“
Sigaretid on meie omad! Kauaks ainult … Ja siin otsustan: vaja on suitsemine maha jätta. Esiteks, sõltumatus harjumusest, mentidest ja rahast. Teiseks, säästan kopse ja hoidun tuberkuloosist. Paša otsustas samuti maha jätta. Leppisime kokku nii: esimesel päeval suitsetame viis sigaretti, teisel neli ja nii edasi kuni viienda päevani.
Viiendal päeval tõmbasime ühe ja jätsime maha. Ja et ei juhtuks nagu Mark Twainil, kes „jättis maha kümneid kordi“, leppisime kokku 400 küki peale. Kas keegi on proovinud teha järjest 400 kükki? Seda on raske teha isegi vabaduse lobi peal, aga vangla omal praktiliselt võimatu. Ent oleme kriminaalses maailmas, kaotasid – maksa. Või muidu … Sestap on parem mitte kaotada. Üldkambris ei puhanud ma kaua ja naasin varsti oma üksikusse. Ei hakka kirjeldama, milline söögiisu tekib, kui suitsetamine maha jätta. Ja veel vangla balanda4 peal. Ent kannatasin ära. Pärast kartserite rodu ja üksikkambrit poleks ma isegi saja kükiga hakkama saanud. Umbes kaks nädalat hiljem lähen õhtul koridori joogiveenõu täitma, valvur on kuskile kohmitsema jäänud, kergitan selle aja jooksul kambriuste vaateavade klappe, teretan ja vahetan zekaadega5 paar sõna. Ühes kambris näen: Paša lesib ülemisel škonkal6 ja suitsetab! Hüüan talle: „Paša, sul on
4 Vanglatoit (баланда).
5 Vahialune, vang (зек , заключенный, ЗК ).
6 Vanglakambri ja vangilaagribaraki mitmekordne puidust või metallist nari või voodi.
400 kükki soolas!“ Paša on audis: „Ai, Dekabrist sai mu kätte!“ (Laagris oli mu hüüdnimi Dekabrist.) Ja mis kõige hämmastavam: Paša oli just nüüdsama kaotanud kaardimängus 200 kükki, tegi pooled ära ja heitis puhkama, sigarett hambus. Nüüd aga lendas talle kaela veel nelisada. Ent Paša oli vahva kutt ja ma vähendasin ta võlga kaks korda 200 peale. Pärast seda ta muudkui passis mu järele: ega ma ei suitseta?
Järgmised 15 aastat ma ei suitsetanud. Vahel oli hirmus tahtmine. Ainult üks asi takistas – äkki saab Paša teada? Tappides on kõigil kõigest teada. Ja pidasin vastu.
Milleks ma seda räägin? Aga selleks et, väljendudes vangilaagri kombel, tuleb oma sõnade eest vastutada. Ja kihutaski kurat mind 2008. aasta sügisel järele andma veenmistele hakata mälestusi kirjutama. Lubasin seda Igor Gubermanile. Nüüd tuleb lubadus täita. Guberman on ju samuti endine zekaa, äkki hakkab pretensioone esitama?
Lapsepõlv
Kõik sai alguse uhkete valgete klahvidega radioolast Kama, mis lainealade ümberlülitamisel tegi vaimustavat heli. Me polnud jõukad ja see ost oli tähendusrikas. Ent isa läks selle peale välja. Tassisime Kama koju, lülitasime sisse, leidsime Ameerika Hääle ja esimene asi, mida kuulsime, oli Bulat Okudžava laul paberist soldatikesest. See juhtus 60. aastate keskel.
Elasime kolmekesi: isa, vend Kirill, kes oli minust aasta vanem, ja mina. Meie ema suri maovähki, kui olin kolmandas klassis. Isa armastas teda väga ja püsis elus vaid meie pärast. Aja jooksul jäi valu nõrgemaks ja mõnikord ta küsis meilt, ega ta peaks abielluma vaat sellega, aga hiljem, vaat tollega. Meie vennaga hakkasime iga kord mossitama, saamata aru, milleks on majja vaja võõrast naist, kui meil on ka kolmekesi hea.
Rääkisime tihti poliitikast ja vaidlesime palju. Radioola Kama tõi meie vaidlustesse mõtestatust – lääne raadiojaamade saadetest hakkasime saama ehtsat teavet. Olin kolmteist, vend neliteist ja saime juba aru, milline vale meid koolis, tänaval ja kinos ümbritseb. Kontrollisime lapseliku hasardiga kõike tõelisusele vastavuse suhtes ja veendusime vaimustusega oma õigsuses.
5. detsembril 1966. aastal Puškini väljakul toimunud meeleavalduse kohta saime teada muidugi samuti lääne
raadiost. Ja siis ka otsustasime, et järgmisel aastal läheme kindlasti sinna ja võtame osa. 1967. aasta 5. detsembri varahommikul sõitsime elektrirongiga oma Moskva lähisest Elektrostalist Moskvasse. Meid oli neli, meiega koos oli Jura, Kirilli koolisõber. Ainuke probleem oli, et me ei teadnud, mis kell meeleavaldus toimub. Seda raadios ei öeldud. Millegipärast otsustasime, et kõige tõenäolisemalt keskpäeval. Ostsime lilli ja sõitsime Puškini väljakule. See polnud ümber piiratud, nagu me ootasime, ent miilitsate ja iseloomulike erariides inimeste rohkus ei jätnud kahtlust: oodatakse meeleavaldajaid. Samal ajal nähes, mis väljakul toimub, Jura kohkus ja läks minema. Paraku mingeid meeleavaldajaid ei olnud, ainult meie. Taganeda polnud võimalik. Läksime mälestussamba juurde, asetasime jalamile lilled, võtsime mütsid peast ja mõnd aega seisime vaikides, oodates, et kohe tassitakse meid KGBsse. Meile osutati tõesti tähelepanu, kuid keegi meid kuhugi ei tassinud. Läksime sealt rahulikult eemale. Nimme ei vaadanud selja taha. Alles siis, kui olime mõne metroopeatuse läbinud, tõmbasime hinge. Õhtul saime lääne raadiost teada, et meeleavaldus oli siiski aset leidnud, ainult et see toimus kell kuus õhtul.
Olin neljateistkümneaastane ja see oli mu esimene võit. Muidugi mitte kommunistliku võimu, vaid iseenda, hirmu ja veendumuse üle, et arreteerimine on vältimatu.
Puškini väljak
Esimene meeleavaldus Puškini väljakul, millel nõuti avalikku kohtupidamist Sinjavski ja Danieli7 üle, toimus 5. detsembril 1965. aastal. Sestsaadik korraldati meeleavaldusi igal aastal. Koht oli hea. Piisavalt suur, et saaks koguneda paarsada protesteerijat, ja küllalt väike, et meeleavaldajad hiigelsuurel platsil kaotsi ei läheks.
Rituaal oli alati üks ja seesama – täpselt kell kuus õhtul paljastasid dissidendid hukkunud ja praegu kinni istuvate poliitvangide mälestuseks pea. Detsembripakases oli kohe selgesti näha, kes oli tulnud protesteerima, kes aga protesteerijaid kinni võtma või lihtsalt uudishimutsema.
70. aastate algul nägin 5. detsembril Puškini väljakul esimest korda Solženitsõnit. Ta seisis kõrvuti Sahharoviga ja mõlemad olid ülejäänutest peajagu pikemad.
7 Andrei Sinjavski (1925–1997) – kirjanik, kirjandusteadlane ja -kriitik, poliitvang. Juli Daniel (1925–1988) – kirjanik, poliitvang. 1965. aasta sügisel arreteeriti mõlemad oma loomingu varjunimede all (Sinjavski –Abram Terz, Daniel – Nikolai Arzhak) välismaal avaldamise eest. 1966. aastal mõisteti Sinjavskile seitse ja Danielile viis aastat vangilaagrit. Vangistatud kirjanike kaitseks puhkes enneolematu kampaania, mille käigus koostati arvukaid kollektiivseid protestikirju, kuhu andsid allkirja ka paljud nimekad nõukogude intelligentsi esindajad. Seda peetakse õiguskaitseliikumise alguseks NSVLis. Pärast vangistusest vabanemist emigreerus Sinjavski Prantsusmaale ja asus elama Pariisi, Daniel jäi NSVLi.
Vene dissidendi, ajakirjaniku ja inimõiguste aktivisti Aleksandr Podrabineki (snd 1953) mälestusraamat viib lugeja Nõukogude Liidu dissidentide maailma, kus igasugune vastupanu võimu diktatuurile tähendas nii enda kui ka lähedaste elu ohtu seadmist.
Äsja Moskva meditsiinikooli lõpetanud Podrabinek liitus inimõiguslaste ridadega 1970. aastate alguses, tundes sügavamat huvi psühhiaatria kuritarvitamise vastu poliitvangide vaigistamisel, nt täiesti tervete inimeste paigutamist eripsühhiaatriahaiglatesse. 1977. aastal valmis sel teemal raamat „Karistusmeditsiin“ („Карательная медицина“), mis pälvis rahvusvahelist tähelepanu ja ilmus 1979. aastal USAs.
Esimest korda mõisteti Podrabinek võimuvastase tegevuse eest asumisele 1978. aastal ning sellele järgnes mitmeid teisi vangistusi ja karistusi. Aktiivse dissidendina puutus ta tihedalt kokku kogu toonase võimuvastase seltskonnaga, nägi nende elusaatusi, oli tunnistajaks ühe või teise inimõiguslase murdumisele, kannatas ise aastaid piinamisi ja survestamist. 1980. aastate lõpus alustas ta tööd ajakirjanikuna. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jätkas ta võimukriitilise tegevusega. „Dissidendid” on halastamatu meeldetuletus poliitikast ja meetoditest, mida Vene võim ka praegu oponentide mahasurumiseks rakendab. postimehekirjastus.ee