Persoon
Kui merelt kaua eemal olla,
kaob silmamõõt
Peedu Kass on kindlasti üks vanematest ja kogenumatest kaptenitest, kes Eestis siiani ametis. Jäämurdja Tarmo kapten on ta 2001. aastast.
K
apten Kassist õhkub rahulikkust, südamlikkust ja soojust. Tema hääl on kõneldes vaikne, aga kindlameelne. Üheks tema lemmiklauseks on, et kõige lihtsam on „ei“ öelda, kuid palju raskem on öelda „jah“, sest kui pead midagi tegema ja oled kellelegi miskit lubanud, siis see on ikka keerulisem, kui mitte midagi teha. Sellepärast ütlebki ta elus palju „jah“ ja kui lubatud, siis saab see ka tehtud. Usaldus, ausus ja sõbralikkus on need kolm suurt omadust, mis Peedu Kassi kindlasti iseloomustavad.
Tekst: PRIIT PÕIKLIK, fotod: PRIIT PÕIKLIK JA RAIGO PAJULA Kuidas meri oma kutse teile esitas? Olen pärit Lüganuselt, mis ei ole merest üldse kaugel. See oli keelutsoonide aeg, eks mäe pealt käisime seda merd ikka vaatamas. Pärast Stalini surma tehti lahti ka Aa rand, sel sai siis käidud merd kaemas. Tegelikult õppisingi lugema eestiaegsest atlasest, mis kodus oli, maailma kaart oli ees, kõik kohad olid selle järgi teada. Kooliajal sattus kätte ka raamatusari „Maailm ja mõnda“. Eks siis need unistused tekkisid. Kuigi riik oli ju tabalukuga kinni. Pärast 7. klassi tahtsingi merekooli minna, aga olin väikest kasvu ja ema ei lubanud.
34
Kiviõlis käisin keskkoolis, pärast seda tahtsin minna lennukooli, olin juba ka oma dokumendid sinna viinud, aga jälle sekkus ema – kartis, et kukun alla ja jälle keelas. Augustis 1957 sain oma paberid siis Ülemiste lennujaamast tagasi ja meie alevi poiss Arvi Kriis, kellest sai parim Eesti maaelufotograaf, tema siis ütles, et kuule, lähme õige merekooli. Sinna Karu tänavale siis sammud seadsimegi. Algul tahtsin õppida radistiks, aga grupp oli täis, ei võetud, kuid laevajuhi erialale sain sisse. 1958. aastal oli juba esimene merereis. Tollal oli ju Nõukogude Liidul tohutult lae-