tervis Kui proteesid juba suus, algab harjumisprotsess. Kuna protees kurnab suud, kulub selleks aega. „Toon alati patsientidele näite, et see on nagu hõõruv saabas – panete saapa jalga, käite veidi ja ei ole kohe mugav. Proteesiga on samamoodi, alguses tuleb neid ikka korrigeerida,” seletab Savi. Ta jätkab, et kui inimesel pole kaua hambaid olnud, siis luuharjad ja limaskest on muutunud ning harjumisega võib tükk aega minna, kuid neid tuleb võimalikult palju suus hoida, ainult nii saabki harjuda. Muidugi ei ole suust eemaldatavad proteesid nii mugavad kui oma hambad, kuid paljudel juhtudel pole midagi teha – tuleb valida proteeside või hambutuse vahel. Lisaks ebamugavustundele peab patsient uuesti rääkima õppima, kuna keel käib vastu proteesi ning sellega on vaja harjuda. Tuleb ka harjutada söömist ja joomist. „See võtab päris palju aega, kohe see kindlasti ei tule,” ütleb Savi. Kuid alati ei pea proteeside tarvis kõik hambad suust ära olema, osalise või büügelproteesiga saab asendada ka näiteks kolme puuduolevat hammast. Sel juhul kinnituvad proteesid klambrite abil oma hammaste külge. Tavalised plastmassist suust äravõetavad proteesid aga peaks ideaalis suulakke kinnituma, kuna proteesi ja suulae vahele tekib vaakum. „Aga paljudel patsientidel, kes meile jõuavad, on ülemine lõualuu nii ära sulanud, et vaakumit ei saagi tekitada. Selle tagajärjel käib protees suus ringi ja on suhteliselt ebamugav,” kirjeldab Madis Savi.
Uus suu võrdne pereautoga Rakvere Hambapolikliiniku hambaarst Liis Otstavel toob välja ka proteesiliimi kasutamise võimaluse, kuigi toonitab, et see ei ole lahendus. „Inimesed ütlevad, et see aitab küll, aga pigem tuleks saada proteesi konstruktsioon sobivaks,” räägib ta, kuid lisab, et see sõltub sellestki, kas inimene proovib uute hammastega harjuda või mitte. Kui protees üldse suus ei püsi, oleks hea variant lõualuu sisse kinnitada titaankruvid (implantaadid), mis asendaks oma hamba juuri ning nende külge saaks nii-öelda trukkidega kinnitada hambad – see tagab hea stabiilsusega proteesi, mida nimetatakse implantaadiks. „Aga kui välismaal on see standard, siis Eestis nii ei ole,” ütleb Savi. Kirjeldatud variant on
Väike-Kuke 4b 80018 Pärnu
Juuni 2013 14
LABOR Töökäik Pärnu Hambapolikliiniku Hambalaboris, valik proteesiliike Jäljendi võtmine Proteesimise esimene etapp on jäljendi võtmine. Seda teeb arst hambaarstikabinetis ning see ei ole valulik protsess. Selle tarbeks on olemas spetsiaalne metall-lusikas, mis suhu mahub, ning kuhu pannakse jäljendimaterjal vedelal kujul. Suus peab seda hoidma 2–5 minutit, kuni see kõvastub. Ebameeldiv on protsess siis, kui inimesel on väga tundlik suulagi ning tekib okserefleks. Teinekord kasutavad hambaarstid ka maitsestatud jäljendimaterjale. Oleks hea, kui kuivanud jäljend juba samal või järgmisel päeval hambalaborisse jõuaks, siis ei ole dimensioonilised muutused nii suured. On aga olemas ka 100 tunni massid juhuks, kui proteesi jäljend on näiteks ühest linnast teise vaja saata. Laboris valatakse jäljendisse kips, mille järgi saavad tehnikud kipsmudeli, mis on neile edasise töö jooksul otsene näide patsiendi suust. Seetõttu on ka oluline, et jäljend oleks maksimaalselt täpne, vastasel juhul algavad proteesi vead juba laboris. Totaalprotees Proteesiliik, mida inimesed enim näinud on, kuna just vanemaealiste seas on see oma hinna tõttu levinud. Kõige oda-
vam proteesiliik, kus kõik hambad on kunstmaterjalist ning ka suulae osa on plastmassist. Antud näite puhul on alumised hambad veidi tumedamad kui ülemised, sest patsiendil ei ole alati kõik hambad ühte tooni ja selline sobitamine annab loomulikuma tulemuse. Mõnikord lähevad patsiendid ka arsti juurde oma nooruspõlve pildiga, kus tal on näiteks väike hambavahe või hambad veidi ristis – inimese eripära. Ja vanemas eas soovitakse, et protees tuleks sarnane sellega, mis nooruses oli. Selline asi ei ole küll alati võimalik, pigem on see arsti ja patsiendi koostöö. Büügelprotees Metalse suulaega protees, mis on küll kallim, kuid suus oluliselt mugavam ja stabiilsem, kuna materjale on suus vähem. Büügelproteese kasutatakse siis, kui inimesel on osaliselt suus ka oma hambad, mille külge saab proteesi kinnitada. Osaline protees Sarnaselt büügliga kinnitub ka see protees oma hammaste külge, kuid materjalina kasutatakse plastmassi. Proteesil on üsna teravad ääred, sest see peab minema oma hammaste vastu, muidu hakkab proteesi ja hamba vahele toit kogunema. Kui aga protees igeme peale hakkab, korrigeerib seda arst ja vajadusel vähendab teravaid ääri. Osaliste proteeside puhul on ka või-
kõvasti kulukam. Marika Väli täiendab, et näiteks Rootsis rahastab haigekassa patsiendisõbralikumalt. Eestis on pensionäridel, sh töövõimetuspensionäridel, võimalik proteeside toetuseks kolme aasta jooksul saada 255,65 eurot. Summa kehtib üksnes kolme aasta jooksul ning kasutamata jätmise puhul see edasi ei kandu, järgmisel kolmeaastasel perioodil tuleb uus summa. „Aga see käib
malik hambaid lisada, kui mõne oma hambaga peaks midagi juhtuma. See ei ole muidugi alati nii, kuna inimeste suud erinevad kardinaalselt. Võrreldes büügelproteesiga on plastmassist suulaega protees odavam. Hammaste valimine Kui kõik muu tehakse laboris algusest lõpuni käsitsi, siis proteeside külge kinnitatavad hambad on eraldi tükkidena valmiskujul olemas. Laboris on mitu tahvlit näidishammastega, kust inimesele tema oma hammastega võimalikult sarnased hambad valitakse. Hambavärvi valib välja arst. Ülemised ja alumised hambad on alati komplektina, siis sobivad need omavahel ka kokku. Väga palju arvestatakse patsiendi oma hambaga, näiteks vanemale inimesele pannakse veidi kulunumad hambad, et mulje võimalikult reaalne oleks. Kõik hambad laotakse paika ükshaaval. Igemeosa, mis proteeside juurde jääb, on Pärnu Hambapolikliiniku hambalaboris võetud klassikalist tooni, kus on õrnalt näha ka väikesed veresooned. Igemeosa on kergelt läbipaistev, mistõttu võtab ta inimese igeme tooni omaks ja ei jää suus lilla. Aga üldiselt on erinevaid igemetoone olemas väga palju. Suust mitte eemaldatav protees (sillad, kroonid) Sildprotees Mitte eemaldatava proteesi puhul
ainult proteeside kohta, mitte sellele eelneva ravi kohta,” lisab doktor Savi. Hambaraviks on pensionäridele ette nähtud 19,18 eurot aastas, aga selle eest ei saa enamasti isegi ühte plommi. „Ühelt poolt nagu antakse hüvitist, kuid samas peab inimesel olema piisavalt raha, et eeltööd teha,” sõnab Savi. Kuid alati polegi eeltööd vaja, sageli saab ka kohe proteesimisega alustada.
PÄRNU HAMBAPOLIKLIINIK