60+, detsember 2019

NR 12/2019 (87) DETSEMBER

ISSN 2228-1592

Hetkeinimese Elle Eha Are pärlipäevad.

Koer peletab üksildust ja teeb südamele head.

Arterid on meie vereringe „pealevool”.

Ristsõna on seenioride lemmikajaviide.

Harutame lahti soolaga seotud müüdid.

Lihtne puder.

Söödavad jõulukaunistused.

FOTOD: TALLINNA LINN AMUUSEUM, EES TI AJALOOMUUSE UM, EES TI FILMIARHIIV

Krulli töölised 20. sajandi algul

Krulli tehase värav 1905. a.

Krulli tehased Tallinnas 19. sajandi lõpul.

teema

Detsember 2019 4

P

sühholoogide sõnul näitab üksildustunne, et puudus on lähedastest ja emotsionaalsetest suhetest, mis annaksid tuge. Aga üksildustunne võib ronida ka laste, teismeeas noorte, keskealistegi inimeste hinge.

Tasub korrata psühholoogide tõetera: väga tähtis on see, et inimene olukorda hinnata oskaks ja oma mure välja ütleks.

Enamasti seda ei tehta. Aga kui inimene omadega kinni jääb, siis võiksid lähedased seda märgata.

Kas sina, armas vanaema või kallis vanaisa, oled oma lapselapsega südamest südamesse rääkinud? Sa ju tead, mis talle meeldib. Või ei tea? Aga kas sa küsinud oled? Oled sa neile toetust ja abi pakkunud, neid kuulanud?

Kas sina, vanaema või vanaisa silma-

tera, oled ka tegelikult kohal ja kuulad, millest jutt käib, kui sa talle külla lähed?

Ei saa ju olla tõsi, et nagunii ei lähe ma kellelegi korda, nagunii kedagi ei huvita, miks ma siis üldse püüan! Aga ise vastan küsimustele mokaotsast, hea kui kahe-kolme sõnaga.

O

leme oma ajakirjas mitu korda üksindusest ja üksildusest kirjutanud. Aga lugejad paluvad iga ajakirjanumbri ilmumise järel, et taas arutleksime, kuidas üksildusega hakkama saada, mil viisil sellest vangistusest välja pääseda või kuidas seda leevendada.

Tänases ajakirja tuleb juttu veel ühest võimalusest, kuidas üksildus seljatada.

Psühholoog Toivo Niiberg kirjutab koerast, sotsiaalsest loomast, kes armastab sind alati, ükskõik, mida sa teed, mis juhtub või kui palju aega möödub.

Mõni aasta tagasi kontrolliti Austraalias Melbourne’is 6000 mehe ja naise südant.

Neist ligi 800 kinnitas, et neil on kodus koer. Kui materjal oli kokku kogutud, selgus, et lemmikute omanikel olid kolesterooli- ja muud rasvanäidud väiksemad kui teistel uuringus osalejatel, ka vererõhk oli koeraomanikel madalam. Vahe säilis ka siis, kui tulemustest võeti välja suitsetamine, toiduvalik, kehakaal, varaline seis ja haridus. Seega tundub, et koerad on tõepoolest inimeste „südamesõbrad”.

Algaval jõuluajal on Varjupaikade MTÜ koos Pet City lemmikloomakauplusega käima lükanud heategevuskampaania, et toetada koduta jäänud loomi. Selle ettevõtmise patroon on laulja Marek Sadama lemmik, eakas koeraproua Leenu, kellega nad kohtusid varjupaigas.

Marek Sadam on öelnud, et mahajäetud loomad lamavad kurvalt ja kardavad.

Nad vajaksid kodusoojust, aga ennekõike jäägitut sõprust ja puudutust, mida ei pea kartma. Nad ei küsi, aga inimene saab anda.

Ka inimene vajab soojust, lähedust ja puudutusi. Südamesõber ootab sind!

Südamlikke jõule!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2019. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@postimeesgrupp.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@postimeesgrupp.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@ postimeesgrupp.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 11. jaanuaril.

D

iabeediliit jagas seitset fakti, millele igaüks mõelda võiks.

Diabeet ehk suhkruhaigus tapab märkamatult ja selle tõttu sureb üks inimene iga 10 sekundi järel.

Diabeet on globaalne probleem, aastaks 2030 tõuseb diabeetikute arv 522 miljoni inimeseni. Eestis elab umbes 70 000 diabeetikut. Üks igast kahest diabeediga inimesest on diagnoosimata. Varajane diagnoosimine ja ravi aitab vältida või edasi lükata eluohtlikke tüsistusi.

Kui 1. tüüpi diabeeti ei avastata piisavalt vara, võib see põhjustada tõsise puude või isegi surma. Teadke märke ja sümptomeid, et kaitsta ennast ja oma perekonda.

MARKO SAARM / SAKALA

T

a on arukas, haritud ja tuleb oma eluga toime. Tal on hea uni, ta armastab saia ja liha, magusat ka.

Talle meeldib lugeda, ristsõnu lahendada ja aias nokitseda. Suitsu ei tee, lapsi tal pole, aga tunneb end väga üksildasena. Nii võiks lühidalt kokku võtta Eestis elava saja-aastase lühiportree.

Tartu Ülikooli teadlased külastasid 27 eakat, kellest kaheksa olid mehed ja 19 naised vanuses 97–105 aastat. Nad uurisid nende mikroobikooslusi, tervist, elustiili, toimetulekut ja toitumistavasid ning jõudsid järeldusele, et muidu silmapaistva vaimse võimekusega eesti eaka suurim mure sajanda eluaasta künnisel on üksildus.

Ikka see üksildus. Ka siis, kui ümberringi inimesed askeldavad. Üksi ei ole, aga üksildus pureb. Üks Võrumaa naine rääkis mureliku suuga, kui üksi on tegelikult meie vanavanemad jäänud. Vanainimesel võib olla laste juures soe, omaette olemine, kõht täis ja kurta oleks justkui patt, aga tema hing ahastab. „Mul on üks vanem kolleeg, kah eluaeg pedagoogiametit pidanud. Nüüd on tal jalad nii haiged, et kodust omapäi välja ei julge minna. Istub justkui vangistuses, omad ja armsad ümberringi: üks tuleb, teine läheb ja kui ka kodus on, siis ninapidi telefonis. Ei räägi nad omavahelgi, saati siis temaga.”

Aga vanainimene ei taha koormaks olla. Mis sa ikka virised. Paljud teised on palju halvemas olukorras, oli ta oma vanale sõbrale poetanud.

Üks kahest diabeediga inimesest on diagnoosimata

Kaks kolmandikku diabeetikutest on tööealised (327 miljonit).

Diabeet põhjustas 2017. aastal 4 miljonit surmajuhtumit.

Diabeet põhjustas 727 miljardit dollarit tervishoiukulutusi 2017. aastal – see on suurem kui Ameerika Ühendriikide riigieelarve.

60+

Uuest aastast peab gaasiga kütjatel olema kaugloetav arvesti

E

nne käesoleva aasta lõppu tuleb eramute, ühistute ja ettevõtete gaasikütteseadmetele paigaldada mõõtetäpsust suurendav kauglugeja.

Gaasinäitude kauglugemine hakkab lõplikult tööle 1. jaanuarist 2021.

Kauglugeja tuleb paigaldada kõigis mõõtepunktides, mille kaudu kasutatakse gaasi üle 750 m3 aastas või mille ülerõhk väliskeskkonna suhtes on üle 20 millibaari. See tähendab gaasi kütteallikana kasutavaid eramuid ja korterelamuid, mille omanikel on leping gaasi võrguettevõtjaga.

Korterites tarbitakse gaasi rõhul kuni 20 millibaari, seega korterite mõõteseadmeid välja ei pea vahetama.

Asjade interneti võrgus töötavaid kauglugemisseadmeid pakkuva Levikomi teenuste juhi Kuno Peegi sõnul jõuab nüüd gaasikütte valdkond järele elektrivaldkonnale, kus kauglugemine juba toimib. „Ka neile klientidele, kes pole veel jõudnud kaugloetavaid arvesteid paigaldada, jõuame õigeks ajaks ehk aasta lõpuks lahenduse pakkuda.”

Levikomi asjade interneti valdkon-

na juhi Ove Tüksammeli sõnul moodustab Levikomi asjade interneti võrk ja koostöö eri seadmetootjatega hästi töötava terviklahenduse. „Paigaldame võrguneutraalseid lugejaid ja suudame ühtlasi vajadusel lugeda andmeid kõikidest võrkudest. Kauglugemiseks paigaldab Levikom arvestitele lugeja, mis edastab andmeid asjade interneti võrgus,” selgitas Tüksammel.

Peek rõhutas, et lisaks kaugloetavale arvestile peab kõikides eluruumides, milles asub korstnaga ühendatud gaasiseade, olema ka vingugaasiandur. „Levikom pakub ka nutikat vingugaasiandurit, mis töötab samal tehnoloogial kui näitude kauglugemine,” lisas Peek.

Levikomi asjade interneti võrk katab lisaks Tallinnale ja selle ümbrusele alates Vääna-Jõesuust ja Keilast kuni Jõelähtmeni ka Tartut, Narvat, Pärnut, Viljandit, Rakveret, Jõhvit, Valgat, Võru, Haapsalut, Kuressaaret, Kärdlat, Paidet, Kundat, Paldiskit, Põltsamaad, Jõgevat, Raplat, Kohtla-Järvet ja Elvat.

60+

Kümne pensionäri sissetulek ulatus mullu üle 10 miljoni euro

M

aksu- ja Tolliameti andmeil esitas eelmisel aastal tuludeklaratsiooni 87 500 1953. aastal ja varem sündinud isikut, kellest kümnel ulatus sissetulek üle kümne miljoni euro.

Tuludeklaratsiooni esitanud pensionäridest 60 800 sissetulek oli üle 6000 euro, neist 34 800-l üle 10 000 ja 262-l üle 100 000 euro, kirjutas Sotsiaalministeerium vastuses Riigikogu liikme Signe Riisalo kirjalikule küsimusele pensionide maksustamisest.

Tänavu on maksustatud eeldatavalt 105 600 pensionäri pension ehk 31,5 protsenti kõigist pensionäridest.

Pension või pension ja töötasu kokku moodustavad üle 6000 euro aastas 137 300 pensionäril ehk 41 protsendil kõigist pensionäridest.

ARVO MEEKS / LEPM

Sada aastat ja üksildus

Järgmisel aastal on maksustatud eeldatavalt juba 184 000 pensionäri pension ehk 55 protsenti kõigist pensionäridest. Pension või pension ja töötasu kokku moodustavad eeldatavalt üle 6000 euro aastas 204 700 pensionäril ehk 61 protsendil kõigist pensionäridest.

60+

elulust ELMO RIIG / SAKALA

9 Detsember 2019

Elle Eha Are: Elada tuleb hetkes!

elulust

Detsember 2019 10

Minu sügisene teekond Koidu-Tooma tallu on tuuline, aga värviline. Vahtrad on võõbanud end punaseks ja päike paneb lehed eredalt särama. Kas see on üks neist hetkedest, mille kohta noorena mängufilmis „Mäeküla piimamees” Marit mänginud Elle Eha Are tavatseb oma päevaraamatusse kirjutada − pärli päev?

Liisi Seil 60pluss@postimeesgrupp.ee

N

äitleja, teatripedagoog ja luuletaja Elle Eha Are (77) veedab oma päevi Vändra lähedal maakodus.

Mõistagi on tema kõrval abikaasa Mati, kellega nad on koos juba 54 aastat.

Koidu-Tooma talu on põnevalt ootel. See paik mäletab nii Elle sündimist kui ka tema kojujõudmist 60 aastat hiljem.

Just seal toimus 1965. aastal Elle ja Mati pulmapidu. 1994. aastal pidas samas paigas pulmad nende poeg Ado. Elle isa Herbert Eha pärandaski Koidu-Tooma talu just tütrepoeg Adole. „Tulen siin maal toime üksnes koos Matiga. Me mõlemad toetume juba poeg Adole ja tema perele. Armsatest peab hoolima, sest siis püsib järjepidevus ja õnn,” rõhutab perenaine.

Elle loodab, et see paik annab edaspidigi hingesooja kõigile Koidu-Eieri suguseltsist võrsunud lastele lähedal ja kaugel. „See oli ka isa soov,” ütleb ta.

Särav ja noor Elle koos pisipoeg Adoga 1968. aastal.

Elle Eha Are, kas olete pärast pikki keerulisi radu jõudnud ringiga tagasi lapsepõlvekoju?

Jah, Koidu-Tooma on minu sünnitalu. See on asutatud 19. sajandi keskel − samal ajajärgul, kui Jakobson tuli Vändra kanti elama ja toimus ka esimene lau-

lupidu. Praegune maja on ehitatud hiljem. Siit taluõuelt on välja kasvanud kogu Koidu-Eieri suguselts.

Mina tulin siia tagasi 2001. aastal, kui jäin 60aastaselt pensionile. Isa oli surnud ja ema ei saanud enam üksi hakkama.

Kaks aastat sõitsin veel Viljandi vahet, sest õpetasin Eesti esimestele puuetega inimeste kultuurijuhtidele draamateraapiat. Siis lõpetasin ka selle töö ja lubasin emale: „Nüüd ma ei lähe enam siit ära!”

Kolm viimast aastat olin täielikult ema päralt. Abikaasa Mati jõudis maale vaid nädalavahetustel − ta töötas veel Viljandi KEKis, mis komandeeris oma ehitajaid üle Eesti. Rohkem abi saime temalt siis, kui ta tuli tööle Vändra Vendresse.

Mati ja minu ema olid suured sõbrad.

Ema suri 2005. aastal, olles 96aastane.

On teie süda rahul, et saite need viimased aastad koos emaga veeta?

See oli ääretult tähtis! Olin taas tagasi päris alguses.

Noorena elasin siin kodus väga vähe − vaid lapsepõlve esimesed seitse aastat.

Kui olin kolmeaastane, viidi mu isa ära Siberisse. Ta saadeti sinna täiesti süütult − selle eest, et oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Olime kogu perega määratud kaasa minema, aga mina ja ema õnneks pääsesime. Hirm äraviimise ees jäi siiski kestma.

Pärast isa äraviimist tehti talu tühjaks, kogu vara viidi ära.

Elasime neli aastat emaga suure maja kõige väiksemas toas.

Meile jäid ainult ema kootud vaip, kapp, peegel, väike laud ja neli tooli. Magasime ühes voodis, millel päitsit ehtis lillelõige. Olin ema kaitsva selja taga nagu linnupoeg soojas pesas.

Nurgas hõõgus väike raudahi. Ülejäänud toad majas pidi antama neile, kes tulevad kolhoosi tööle. Esimesed kõrvaltoa elanikud olid põgenikud Võrumaalt − väga ausad ja jumalakartlikud inimesed, kes tulid pakku küüditamise eest. Õnneks rohkem elanikke siia ei pandudki.

Muidugi oli meil kurb isa pärast, kes oli kaugel vangis. Aga samas olid need ema kõrval veedetud aastad ka imeilusad! Elasime peost suhu, kuid ema pühendus täielikult minule ja kodule. Tal polnud sel ajal kedagi teist. Sain endale kogu ema armastuse ja helluse, aga ka kogu tema ranguse.

Hiljem vahel meenutasin: „Ema, ma sain nii palju vitsa!

Hiljem õdedele sa seda kunagi ei andnud.” Ema vastas: „Aga ma kartsin, et kui kasvatan si-

TEEKOND • Lõpetas 1960. aastal Vändra Keskkooli.

• Aastatel 1960−1972 oli Ugala teatri näitleja.

• 1962. a lõpetas Viljandis Ugala õppestuudio.

• 1965. a mängis Tallinnfilmi linateoses „Mäeküla piimamees” peaosalise Mari rolli (režissöör Leida Laius).

• Aastal 1966 lõpetas Moskvas teatriinstituudi GITIS. • 1972−2000 oli Viljandi Kultuurharidustöö Kooli (hiljem Viljandi Kultuurikolledž) lavakõne ja näitejuhtimise õppejõud.

• 2000−2002 andis Viljandis puuetega inimestele draamateraapiat ja õpetas välja nende juhendajaid. Kirjutas näidendeid Viljandi invateatrile Karlanda ja aitas korraldada üle-eestilisi puuetega inimeste teatrifestivale.

• Elle Ehal on ilmunud neli luulekogu ja kolm mälestusteraamatut: „Tähed panevad ilmaruumi särama. Mälestusi Viljandi draamateatrist Ugala 1960−1972” (2014), „Taevas avaneb tasapisi” (2015), „Isamaa ilu hoieldes.

Mälestusi Viljandi kultuurikoolist 1971−2001” (2017).

nust pujääni, mis ma siis hiljem elus teen. On sul kahju selle vitsa pärast?” Ütlesin, et ei ole. Laps peab tunnetama piire, mida ta tohib ja mida mitte.

Kui nüüd koju tagasi tulin, oli mul sisemine vajadus elada sellessamas väikeses toas, oma lapseea maailmas. Restaureerisime ka need mööbliesemed, mis olid siia alles jäänud.

Kui olin seitsmeaastane, siis tuli isa ühel kadripäeva öösel Siberist tagasi.

Mis isa tagasituleku järel muutus?

Kõik muutus. Isa tõi meile rõõmu ja valgust, seda ka otseses mõttes. Esimese asjana tõi ta oma osavate kätega majja elektrivalguse. Sellega lõppesid ka minu hirmud.

Olin sel ajal nii suur, et läksin sügisel kooli. Aga Pärnjõe kool oli kaugel − umbes kuus kilomeetrit Pärnu poole. Tol ajal oli veel ümberringi mets, maastik polnud nii avali kui praegu.

Talviti olid teed kinni tuisanud.

Bussid ei käinud, liikusin jala ja jalgrattaga läbi vihma, tuisu ja pakase. Olin esimesest klassist alates internaadis.

Isal olid käed lahti kõigeks.

Ta oli Venemaal õppinud ehitamist ja tööd masinatega. Koju jõudes asus ta Vändra masintraktorijaamas tööle traktoriga, samal ajal õpetas noori tut-

tavaid külamehi uut tehnikat valdama.

Varsti jäi ema lapseootele ja kui olin üheksane, sündisid mulle kaksikud õed. Õnneks ehitasid meie üürilised Pärnusse maja ja kolisid välja, jäädes elu lõpuni meie sõpradeks. Isa ehitas meie maja teise poolde avara lastetoa kolme kasvava tütre jaoks.

Kui koolist kodus olin, pidin alati ema aitama. Ta oli kaksikutega väga hõivatud. Õppisin tegema varakult kõiki töid, mis oli maal loomade ja lastega vaja teha. Aga sageli viis isa mind mootorrattal juba pühapäeva õhtul internaati tagasi, sest koolis toimus hoolas ringide töö ja pidin proovides osalema. Olin selline laps, kelle puudumisel võis koolipidu ära jääda, sest osalesin kõikides peonumbrites. Laulsin, tantsisin, deklameerisin ja mängisin koolinäidendis. Kodule jäi järjest vähem aega.

Pärast seitsmendat klassi läksin edasi Vändra keskkooli, kus elasin jälle internaadis. Käisin vehklemis- ja näiteringis, laulsin koolikooris ja ansamblites, tantsisin rahvatantsu. Koju jõudsin ainult suvel, kuid ka siis oli palju üritusi ja laagreid.

Vändra Keskkool oli väga tugev − see andis mulle usu endasse ja unistused tulevikku.

Tahtsin õppida Tartu ülikoolis ja saada kirjandusõpetajaks, töötada tingimata mõnes väikeses maakoolis. Aga saatus viis mind Viljandisse teatrisse.

Lugesin raamatust „Tähed panevad ilmaruumi särama”, et läksite juhuslikult teatrikatsetele ja saitegi sisse. Oli see nii?

See oli pärast 1960. aasta üldlaulupidu. Jõudsime kooli rahvatantsurühmaga õhtul tagasi Vändrasse ja jäime ööseks internaati, sest vihma sadas.

Vooditest olid alles ainult sõrestikud, mida katsid ajalehed.

Lõin siis ühe lehe lahti ja lugesin, et Viljandi teater korraldab 3. ja 6. juulil näitlejate konkursi. Parasjagu oli 5. juuli. Ma ei mäleta, millest tüdrukutega jutustasime, kui äkki ütlesin: „Veame kihla, et saan homme näitlejaks!”

Kaaslased ei saanud alguses aru, millest räägin. Lugesin neile kuulutuse ette ja ütlesin, et sõidan hommikul Viljandisse, kuid mul pole raha. Klappisime siis summa kokku ja vedasime šokolaaditahvli peale kihla, et saan sisse.

Nendesamade rahvariietega sõitsin hommikul katsetele ja mind võetigi Ugala näitlejaks.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

hingeelu

17 Detsember 2019

Koer oskab siiralt armastada

SHUTTERSTOCK

Inimene armastab ja vihkab sageli üht ja sama isikut, ühe ja sama päeva jooksul, võib-olla isegi üheaegselt.

Koera puhul on see mõeldamatu.

Kui koer sind juba kord armastab, armastab ta sind alati, ükskõik, mis sa teed, mis juhtub, kui palju aega möödub.

Toivo Niiberg psühholoog

K

oer on kassi ja kitse järel üks vanemaid kodustatud loomi. Koera esivanemateks peetakse hunti ja šaakalit.

Eesti looduses on koera lähisugulased peale hundi veel rebane ja kährikkoer.

Koera looduslik eripära ja paindlikkus on lubanud aretada peaaegu 400 koeratõugu, suurim on bernhardiin ja väikseim sülekoerana tuntud Hiina lossikoer. Eesti tõukoerte esikümnesse kuuluvad Saksa lambakoer, Labradori retriiver (sage pimedate juhtkoer), pikakarvaline bernhardiin, Lääne-Siberi laika, Tiibeti mastif, tšautšau, kuldne retriiver (sage laste teraapiakoer), pikakarvaline taks, mops ja Alaska malamuut.

Inglise looduseuurija Charles Robert Darwin, kes pani aluse evolutsiooniteooriale ja esitas loodusliku valiku mõiste, väitis, et armastus inimese vastu on saanud koerale loomuomaseks, samuti seda, et loomade tunnetel on evolutsiooniprotsessis tähtis ülesanne – tunded võivad olla isegi kogu arengu alus.

Darwin kinnitas, et armastus inimese vastu on kutsunud esile muutused kodukoerte instinktides. Loomapsühholoogi-

de arvates võib koerte peen suhtlemissüsteem peegeldada evolutsioonilist eelkohastumust inimkeskkonnaga, mis on võimaldanud neil välja arendada inimestega info vahetamise keerukad vormid.

Koer pole pelgalt koduvalvur Praegu pole koer enam ammu üksnes koduvalvur ja jahikaaslane, vaid eelkõige seltsiline ja positiivsete emotsioonide pakkuja.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanuna õpib ta inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimene võib õppida koerte suhtlemist mõistma. Nii nagu lapsi, vanureid ja täiskasvanuid, on ka koeri erineva kasvatuse, koolituse, iseloomu, geneetika, närvisüsteemi ja tervisliku seisundiga.

Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Haukumine on üks koera eripära, seda häälitsust teeb hunt väga harva, hundihäälitsuses on peamine ulgumine. Koerteuurijad on täheldanud, et haukumisel puudub koerte omavahelistes suhetes igasugune mõte ja sõnum. Inimkeeli tähendaks haukumine umbes seda: tule siia, mine ära, tule siia... Seega haukumisega ei anna koer teisele koerale edasi mingit sõnumit.

On selgunud, et koer haugub ilma erilise põhjuseta: hirmust, igavusest, pahameelest või lihtsalt niisama. Küll on inimene püüdnud rohkem haukuvate koerte seast aretada koeratõud, kes sobivad valvekoerteks, aga seegi valik ei ole kõige paremini õnnestunud.

Koerad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Koertele on omane oma territooriumi kaitsmi-

ne ning märgistamine uriini ja väljaheidetega. Inimese vähem võimekas ninas on umbes viis spetsialiseeritud lõhnaretseptorit iga keskmise koera ninas oleva 220 retseptori kohta.

Haista – tähendab tunda emotsiooni. Seega on koera jaoks inimese hirmul oma lõhn ja armul oma, ka kodutee ja peremehe leiab koer eelkõige lõhna järgi üles. Koera haistmismeel töötab ka magades, äratades koera iga uuema lõhna peale üles. Lõhnu mäletab koer kogu elu, see võimaldab inimesi iseloomuliku lõhna järgi ära tunda ka aastate möödudes.

Koerasuudlus pärineb hundilt Kindlasti on kõik märganud, kui meelsasti koerad limpsivad keelega inimese nägu. Koerateadlased väidavad, et selle omaduse on koer pärinud oma esivanemalt hundilt. Hundikutsikas müksab ninaga vanemate koonu. See on märguanne, mille peale vanemad oksendavad välja poolseeditud toidu.

Koerad hauguvad mitmel põhjusel, üks nendest on igavus ja tegevusetus, vähene liikumine, sotsialiseerimatus, sealt edasi kartus millegi või kellegi ees. Valu korral võib ka kõige rahulikum ja koolitatum koer suurusest olenemata käituda väga ettearvamatult. Lisaks on haukumine koerte suhtlemine ja nii nagu inimesi, on ka koeri vähem ja rohkem jutukaid.

Koerad peavad hambaid teritama ja selleks vajavad nad närimist. Nagu kasski hakkab koer närima kõigepealt mööblit (laua- või toolijalgu) ja kutsikas võib nii kogu mööbli hävitada, aga väga meeldivad talle ka jalanõud. Talle peab ostma närimiskondi. Erinevalt kassist ei tee koer vahet, kas ta närib oma

konti või midagi muud. Selleks peab peremees teda alguses õpetama ja vaeva nägema, et ta ainult oma konti näriks.

Koer on sotsiaalne loom Koer on loomteraapias kõige kasutatum loom nii laste, täiskasvanute kui ka vanurite seas.

Koer on kergesti treenitav ja sotsiaalne. Teraapias kasutatakse ainult spetsiaalselt selleks tegevuseks testitud ja treenitud koeri.

Abikoerte mõiste on Eesti inimesele küllap tuttav – näiteks vaegnägija juhtkoera on paljud avalikus kohas tööd tegemas näinud. Abikoer on treenitud selleks, et erivajadusega inimene paremini toime tuleks, koer aitab konkreetsel füüsilise või vaimse puudega inimesel eluga paremini hakkama saada. Ta saadab abivajajat kõikjal kus võimalik. Abikoeri kasutatakse pimeda juhtkoertena, kuulmiskoertena kurtidel, ratastoolikoertena liikumispuudega inimestel. Ka autistidele personaalselt treenitud koerad on abikoerad.

Teraapiakoer on sotsiaalse tugiteenuse pakkuja – eritreeningu läbinud koer, kes oskab ja tahab luua inimesega kontakti, leevendades tema psüühilist pinget ja aidates leida paremat sidet maailmaga. Tavaliselt elavad teraapiakoerad oma omanike ehk händlerite juures, kuid vahel võivad nad olla ka konkreetses asutuses, mille jaoks nad on treenitud (nt haigla või hooldekodu), neid kasutatakse konkreetseteks teraapiaseanssideks või tehakse koeraga külastusvisiite.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

tervis

Detsember 2019 22

Arterite sondeerimine aitab säilitada haigestunud jalga

Kui veel kümme aastat tagasi oli verevarustuse häirest tingitud kriitilise jalaisheemia korral vahel ainus lahendus jala amputeerimine, siis viimased 6–7 aastat on võimalik Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgidel pakkuda jäseme säilitamise eesmärgil tehtavaid soonesiseseid protseduure. Sellest suvest toetab seda tegevust ka Eesti Haigekassa.

veresoontekirurg Veronika Palmiste.

Veel kümme aastat tagasi ei olnud neid meetodeid võimalik kasutada. Kui inimesel oli gangreen, tõi see kaasa jala amputatsiooni reiest või säärest. „Nüüd oleme lisaks šunteerivale operatsioonile võimelised pakkuma peenemaid veresooni taastavaid protseduure. Ikka selle nimel, et inimene saaks oma jalgadel kõndida,” lausub kirurg.

Šunteerimine ja sondeerimine

Silja Joon 60pluss@postimeesgrupp.ee

A

lates juulikuust tehakse Eestis jalaarteri sulgusega patsientidele soonesiseseid protseduure haigekassa toetusel. See sai võimalikuks tänu Eesti veresoontekirurgide ühisele pingutusele. „On ju suur vahe, kas inimene saab minna ise tualetti või peab keegi jääma koduseks selleks, et inimest voodis pöörata,” kirjeldab Ida-Tallinna Keskhaigla

Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgia on üks neljast veresoonte opereerimisega tegelevast üksusest Eestis: Tallinnas tegutseb kolm veresoonte kirurgilist keskust, Tartus Ülikooli Kliinikumis on samuti selline keskus.

Tavapärane veresoontekirurgia tähendab, et vere möödajuhtimiseks tehakse šunt või šunteeriv operatsioon ehk veresoonte transplantaatide abil moodustatud verevoolu kõrvaltee kas proteesmaterjalist või patsiendi enda materjali kasutades. Et selline „toru” tööle

jääks, on vaja, et oleks väga hea vere pealevool ja äravool.

Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgid parandavad jäseme verevarustuse häireid ja verevarustust sellisel moel, mis ei ole nii tavapärane. Sealsed kirurgid hakkasid kasutama soonesiseseid meetodeid, mis võimaldavad minna tavapärasest soonekirurgiast kaugemale – ning laiendada veresoont koguni jalalabale, kui see on vajalik ja mõistlik. Veresoontekirurgi Veronika Palmiste hinnangul on see kiiresti arenev valdkond, sest veresoontekirurgias kasutatavad materjalid muutuvad diameetrilt järjest peenemaks.

Sondeerimine on soonesisene keeruline ja riskidega seotud protseduur. Tuleb teada, et arteri sondeerimisel tuleb kirurgidel toime tulla kahe probleemiga. Esiteks tuleb kahjustunud arteris võidelda lupjumisprotsessi vastu ja teiseks vere hüübimise vastu. Lisaks võivad veresooned operatsiooni käigus ka katki minna ja kui on tegu peene soonega, pole seda millegagi asendada. Sellepärast ongi arstidel vaja teada, kuidas kasutada

Kirurg Veronika Palmiste rõhutab, et veresoontekirurgid tegelevad suurte arterite ja suurte veenide haigustega. Kapillaaride tasemel veresoontekirurg aidata ei saa.

RAUL MEE

sondeerimiseks vajalikke materjale.

Millistest materjalidest on jutt, kas me räägime kunstveresoontest? Kunstveresoonte all mõtlevad arstid proteesi, selgitab dr Veronika Palmiste. „Me räägime traatidest, balloonidest, stentidest. Need on materjalid, millega me saame sulgunud arteri uuesti avada ja avada niimoodi, et see jääks lahti. Piltlikult võiks tuua näite, et me puhume toru läbi ning see jääbki lahti ja veri saab uuesti voolata,” räägib kirurg.

Haavandeid saab ennetada Probleem on selles, et mida vanemaks või haigemaks me jääme, seda ulatuslikum on veresoontes toimuv lupjumisprotsess. Lupjumine kahjustab enamasti kõiki arteri segmente, mis tähendab vereringe puhul mitte enam nii head vere pealevoolu ja äravoolu.

Millised on veresoonte lubjastumise faasid ja millises faasis tulevad appi kirurgid?

Veresoonte lubjastumise esimene tunnus on dr Veronika Palmiste hinnangul käimistakistus. Inimene ei saa kõndi-

tervis ERAKOGU

23 Detsember 2019

Veresoontekirurgias on kaks suunda – konventsionaalsed artereid šunteerivad operatsioonid ja soonesisesed ehk endovaskulaarsed operatsioonid.

da nii palju, kui soovib. Kirurg tõdeb, et palju kergem on arterite lupjumist kontrolli alla saada kõndimistakistuse faasis, mitte kriitilise jalaisheemia faasis. See on piltlikult öeldes olukord, kui maja põleb ja midagi on vaja ruttu ette võtta. Käimistakistuse korral oleks vaja riskitegureid kontrollida ja teha kõik selleks, et käimismaa pikeneks, ei tekiks gangreeni ja haavandeid, mille korral ei ole enam teada, kas inimest saab aidata. Gangreen ja haavand on tüsistunud haigus.

Vahel on käimistakistuse faasis patsiendid väga pettunud, kui öeldakse, et käimistakistusega on tal võimalik käia 500 meetrit ja paremaks ei lähegi.

Samas on see 500 meetrit ülihea tulemus, kui kõrvutada teda gangreeniga patsiendiga, kel on raskusi WCsse minekul. „Selleks, et me ei peaks kunagi veresoontekirurgi juurde minema, peaksime riskitegureid teadma ja hoiduma tegevustest, mis veresooni kahjustavad – näiteks suitsetamisest,” lisab dr Palmiste.

Kui patsient pole rahul käimistakistusega, on üks lahendus see, et ta puhkab vahepeal.

Kui patsient soovib agressiivse-

Probleem on selles, et mida vanemaks või haigemaks me jääme, seda suurem on veresoontes toimuv lupjumisprotsess.

mat ravi, siis on viiel protsendil opereeritutest risk pärast sondeerimist aasta jooksul ikkagi jalg kaotada. Siis võib perel tekkida küsimus, et kuigi inimene käis, siis miks läks nii, et jalg võeti ikkagi maha.

Dr Veronika Palmiste sõnade kohaselt on Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgid keskendunud kriitilise jalaisheemiaga patsientide aitamisele, mis tähendab, et inimesel on juba gangreen, haavand. Ta ei saa öösel magada ja peab jala põrandale panema, et kaebused taanduksid. Kriitilise jalaisheemia korral on juba koekahjustus tekkinud. Inimesel pole eriti palju võimalusi järele jäänud. „Inimesed magavad kuid tugitoolis, sest ei saa valu pä-

rast jalga horisontaalselt hoida, neil on vaja hoida jalgu põrandal. Kui on väikenegi šanss, et olukorda võib kergendada, siis tasub seda kaaluda,” kirjeldab dr Veronika Palmiste. Kui gangreen on kõõlusteni, siis tõenäosus saada sellest funktsionaalset jalga on väiksem.

Kui patsient märkab, et on tekkinud haavand ja varvas on mustaks läinud, on vaja kiiresti arsti juurde minna, mitte jääda koju ootama, et äkki paraneb ära.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

KRIITILINE JALAISHEEMIA

Aeglustunud verevool Lupjunud veresoon

Haavandid Gangreen Lihased lupjunud veresoonte taga hakkavad kärbuma

Läbilõige osaliselt lupjunud veresoonest

Läbilõige täielikult lupjunud veresoonest

vaba aeg

Detsember 2019 26

Vasemast ülevalt nurgast allapoole

Nuti ristsõnade peatoimetaja Tarmo Tuule on oma südameasjaks võtnud healoomulise pisiku, ristsõnapisiku levitamise. Seepärast käib ta ka eakate lahendajatega kohtumas. Teda on võimalik kutsuda esinema: tarmo.tuule@nutigrupp.ee.

„Ristsõna lahendamine on vaimule sama mis kepikõnd kehale – mõõdukas regulaarne koormus hoiab vormis,” ütleb Eesti ühe pikema ajalooga ristsõnaajakirja Nuti peatoimetaja Tarmo Tuule.

Kaire Kenk 60pluss@postimeesgrupp.ee

„R

istsõnade lahendamine pole vaid ruutude täitmine, see avardab ka üldisemalt meie maailmapilti. Näiteks käisime toimetusega ristsõnapealinna tiitlit üle andmas legendaarses Aa külas, mille rand on ristsõnades tihe külaline. Selgus, et lisaks rannale on see pindalalt üsna suur küla, kus asub mõis, hooldekodu, endine pirakas pioneerilaager ning see rand on tõepoolest

imeilus – tahaks sinna juba tagasi!”

Ristsõnakirega nakatasid Tarmo isa ja tädi. „Esimest ristsõnalahendamise kogemust mäletan aga nii, et vanaisa täitis ajakirja Aja Pulss keerulise ristsõna ruute ning nii mõnigi jäi tühjaks. Mina, kuueaastane, ei näinud mingit probleemi ja kirjutasin kastikestesse ilusad suured A-tähed!”

Ka mäletab ta lapsepõlvest laudlinasuuruseid Pähklipureja ristsõnu. „Need olid toona üllatavalt defitsiitsed, ristsõnade soetamiseks seisti ajaleheputkade juures järjekorras,” meenutab ta. „Spetsiaalseid ristsõnaajakirju nõukaajal minu teada eriti ei ilmunud, koos

vabaduse lähenemisega 1980. aastate lõpus saabus ristsõnabuum.”

Maailma parim töö Tarmo hakkas ise ristsõnu koostama põhikooli lõpus ja tema esimene ristsõna ilmus 1994. aastal kunagises ajalehes Post. 2002. aastal käivitas ta Ajakirjade Kirjastuses Ristiku ristsõnaperekonna ja 2019. aastast on tema juhtida Nuti Grupi ristsõnad. „Ristsõnakoostaja amet on maailma parim: töötad kus tahes maailma otsas ja pigem intelligentsete inimestega ning kannad suuremat osa tööks vajalikku oma pea sees kaasas.

Mina loon ristsõnatoorikud pigem paberil, töövahenditeks harilik pliiats ja kustukumm.

Ristsõnu saab kokku panna igal pool ja igal ajal – bussis, trammis, lennukis. Mina koostan ühte leheküljesuurust ristsõna kokku umbes neli tundi ja algtöö teen tihtipeale bussis teel kodukohast pealinna. Õnneks ristsõnatööd väga paljud inimesed ei oska,” lisab ta muigega.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

34 Detsember 2019

Kui mälu veab alt Kogu meie igapäevaelu on seotud mälu ja mäletamisega. Lapsepõlves kogetu, koolis õpitu, täiskasvanueas läbielatu (praktilised tegevused, head ja halvad kogemused) kujundavad meist just need, kes me oleme, ning aitavad meil iga päev toime tulla.

Külli Teder proviisor, Tõnismäe Südameapteegi juhataja

P

araku tunneme aeg-ajalt, et mälu veab meid alt – ei meenu kellegi nimi, mõni sündmus, aastaarv, tsitaat. See on normaalne, aga mis hetkest enam ei ole?

Kõik teavad, et mäletamiseks peame esmalt uue teabe meelde jätma ja selle talletama ehk mälu ongi võime salvestada, säilitada ja informatsiooni taas esitada ning omandatud kogemusi kasutada. Huvitava infona on teadlased arusaamal, et loomulik mälumaht on kõigil inimestel enam-vähem ühesugune. Miks siis osa inimesi teab rohkem kui teised?

Sellepärast, et mälu saab treenida ja selle organiseeritust mitmesuguste tehnikatega parandada. Just õppimine ja treenimine annabki osale inimestest parema mälu, kuigi mälumaht väidetavalt ei suurene.

Kõik on kogenud, et olulisemad ja eredamad mälestused püsivad meeles kauem ning mitteoluline info kipub kiiremini ununema. Mäletamise juures on tähtis, kui tihti me mälus olevat informatsiooni kasutame.

Kasuta õpitut Kuulus mälu-uurija Endel Talving on öelnud: „Kui te midagi teate ja kunagi seda infot ei kasuta, on teie aju võrdne ajuga, mis seda asja ei tea.” Seega üks asjade unustamise põhjus on õpitu ja kogetu ebapiisav kasutamine. Oluliste asjade mäletamiseks peaks nende peale aegajalt mõtlema.

Abiks on fotoalbumi lehitsemine, vana päeviku lugemine.

Asju unustatakse ka vähese keskendumise tõttu. Näiteks ei mäletata, kuhu jäid prillid või pastakas. Samas, kui nende ärapanemisel ei pöörata kohale piisavalt tähelepanu, siis on

SHUTTERSTOCK

loomulik, et vajalik info kohe ei meenu.

Jah, vananemisega seoses muutub meeldejätmine tihti aeglasemaks ja mitmele asjale korraga ei suudeta enam keskenduda, kuid probleem tekib pigem siis, kui unustama kiputakse asju, mida on vaja igapäevaeluga toimetulemiseks: kokkusaamised, kokkulepped, eelmise päeva sündmused. Mure on põhjendatud ka siis, kui ei saada hakkama asjadega, mis varem mingit probleemi ei tekitanud.

Halval mälul on mitu põhjust Mälu võib halveneda väga eri-

nevatel põhjustel: ärevus, pinge, liigne stress, depressioon, unehäired. Kõik need võivad halvendada tähelepanu- ja keskendumisvõimet ning väljenduda mäluhäiretena. Ühtlasi võivad mäluprobleeme tekitada kasutatavad ravimid ja alkoholiga liialdamine. Ka suitsetamine häirib mälu tööd, sest ajju jõuab vähem hapnikku. Mäluhäirete põhjustajad võivad olla peatraumad, mitmed haigused, kasvajad. Süvenevad mäluhäired ja dementsus tekivad tavaliselt neurodegeneratiivsete (nt Alzheimeri tõbi) ja ajuveresoonkonna (nt insult) haiguste tõttu.

Paraku puudub dementsusel ravi. Seega tuleks igal võimalu-

sel selle tekkimist ennetada.

Mida saame ise teha, et mälu oleks korras?

Esmalt tuleb üle vaadata oma elustiil ja toitumine, hoida kontrolli all vererõhk, veresuhkur, kolesterool, loobuda suitsetamisest, piirata alkoholi tarbimist ja anda ajule pidevalt tegevust (nt ristsõnade lahendamine, õppimine, lugemine). Oluline roll mälu säilimisel on ka sotsiaalsel suhtlemisel.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!

tervis

köök

36 Detsember 2019

Mõned jõulukingitused võib ära ka süüa Kõik naturaalne, oma- ja käsitsitehtu on praegu väga moes ning saab kindlasti väärilise vastuvõtu osaliseks.

Need, kel tahtmist ja aega enne jõule perele või sõpradele-tuttavatele jõulukingituseks söödavat valmistada, pakuvad koos kauni kingitusega kindlasti ka meeldiva maitseelamuse.

Sirje Rekkor 60pluss@postimeesgrupp.ee

J

õulupühade ootuses mõtiskleme alati selle üle, kuidas lähedasi ja sõpru kingitustega rõõmustada. Laste ja nooremate sugulastega pole probleemi, neile on kogu aeg ja kõike vaja ja tavaliselt oskavad nad kohe öelda, mida kingituseks ootavad. Kui see rahaliselt just liiga suur põnts pole, ongi oodatu poeskäigu järel olemas. Eakamate lähedaste ja sõpradega on lugu keerulisem. Kõik vajalik on pika elu jooksul juba soetatud või kingiks saadud ja mõttetud vidinad enam rõõmu ei valmista. Nii olemegi iga aasta lõppedes keerulise probleemi ees, mida küll kinkida. Olgem ausad, mõnikord on see lausa paras peavalu ega lase jõulutunnetki täiel rinnal nautida.

Kingime maitseelamusi Viimasel ajal on hakatud üha enam elamusi kinkima. Inimest rõõmustab alati, kui tema peale on mõeldud, aega ja vaeva kulutatud ja just talle mõeldud käsitöö valmis meisterdatud. Kui ka veel maitseelamuse lisaks saab, on tegu väga väärtusliku kingitusega.

Miks mitte just sel aastal lähedasi ja sõpru üllatada kingitustega, mille meisterdamisega ise hakkama saame ja mis pühade ajal maitsemeeli hellitavad. Veel toredam oleks, kui kingitusi ka kaunistustena jõulukuusele, uksele või aknale saaks riputada. Loodan, et pole oma ideede pakkumisega hilja peale jäänud, sest kohe-kohe on kolmas advent ukse ees. Aga ehk on just see nädalava-

hetus õige aeg, et näiteks koos lapselastega kingituste meisterdamisele pühenduda.

Piparkoogid kodu kaunistamiseks või kinkimiseks Näiteks võiks mõelda piparkoogikaunistuste peale. Võimalusi oma loomingulisuse rakendamiseks on nende meisterdamisel lõpmatult palju. Kui oleme suurema laari piparkoogitainast külmikusse valmis pannud või poest toonud, tuleb ainult fantaasiale vaba voli anda ning kaunid jõuluteemalised figuurid ja kompositsioonid ehivad peagi kodu ning sobivad suurepäraselt kinkimiseks. Kujundeid võib välja mõelda väga erinevaid, traditsioonilised on südamed, saapakesed, tähekesed, jõulukellad, aga piirid seab vaid fantaasia.

Kaunistamiseks saab kasutada võõpa, värvilist kaunistussuhkrut, koogikaunistusi, pähkleid,

mandlilaaste, kookoshelbeid, šokolaadinööpe, kummikomme või kõiki loetletud kaunistusi korraga.

Piparkoogitainast kaunistuste-kingituste valmistamiseks soovitan varuda ikka nii kaks kilo tainast, siis jätkub lahedalt mitme idee teostamiseks.

Auguga piparkoogisüdamete jaoks, mida saab riputada uksele, aknale, seinale, kuusele, tuleb esmalt valmistada sobivas suuruses šabloon. Tee šabloonid küpsetuspaberist, siis saad neid korduvalt kasutada ja need ei kleepu tainale.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siia klikates!