60+, september 2016

60. sünnipäevaks oma ettevõte.

Mis vahe on hirmul ja kartusel?

Kuidas on omavahel seotud norskamine ja silma roheline kae?

Elu koos bipolaarse inimesega.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 9/2016 (48) SEPTEMBER

ISSN 2228-1592

Abiellumine väärikas eas.

Juurviljatoidud. Kilekotid.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

September 2016 2

Rikas vanaisa

L

epime kokku, et rikas on mees juba siis, kui tal on lapselapsed. Aga kui rääkida rahast, siis oleks silmakirjalik väita, et raha pole tähtis. On küll. Pelgalt päikesepaistest ja armastusest eluvaim sees ei püsi. Seda enam, et priisata pole ühe ega teisega. „Sa oled püstihull!” Just neid sõnu sai lähedalt ja kaugelt kuulda üks 63aastane Tartumaa mees, kui otsustas veel pensionieas oma äri püsti panna. Tema hakkas noorematele õpetama seda, mida ise hästi oskas. Alustas koolitustega, kuidas korralikku ahju või pliiti üles laduda. Ikka nagu vanasti: õpipoisist selliks ja sellist meistriks. Huviliste seas on neid, kes õpivad vaid selleks, et ise oma majja uued küttekolded ehitada, kui ka neid, kes tahavad pottsepaks saada.

Miks peaks keegi oma firma looma? Vanavanemate toetuseta üles kasvanud Tartumaa mees otsustas saada rikkaks vanaisaks. Et kui lapselapsed külla tulevad, siis saab neile jäätise- ja kinoraha pihku pista ning suuremaid koolirahaga toetada.

Loen töökuulutusi. Otse pole küll kirjas, et vanemast inimesest otsitaval ametikohal asja pole, aga kui kandideerimistingimustena on ära toodud säravad silmad ja pakatav energia, siis võib aru saada, et tööle oodatakse ilmselgelt noort inimest. On avalik saladus, et juba 45aastaste inimeste tööle kandideerimise avaldused tõstetakse vaikimisi kõrvale. 55aastane on tööturul sisuliselt pensionär. Justkui poleks temalt enam midagi loota.

J

a saamegi rahateenimise kõrval veel ühe põhjuse, miks tuleks oma äri püsti panna. 60 pole veel mingi vanus, arvavad tänases ajakirjaloos hiljuti ettevõtlusega alustanud pensioniealised mehed. Sellest hoolimata nõuab ettevõtjaks hakkamine pärast 40 aastat kestnud palgatööd julgust. Isegi hulljulgust. Selle kõrval kerkib küsimus, mis aitab äris edeneda. On see kella vaatamata töötegemine, pühendumus ja kindlameelsus? Või hoopis julgus ja riskivalmidus? Kas on maailmas veel midagi originaalset, mille peale mõni teine varem tulnud pole?

Haigla töötajad lõid raamatukogu Ida-Tallinna Keskhaigla avas Ravi üksuse radioloogia registratuuri juures raamaturiiuli, kust kõik arsti vastuvõttu ootavad patsiendid saavad aja sisustamiseks endale meelepärast lugemist võtta – raamatud koguti kokku haigla töötajatelt. „Arsti vastuvõttu ootavat patsienti valdavad erinevad emotsioonid – nendeks võivad olla nii ootusärevus kui ka igavus.

Nüüd on patsiendil võimalus raamatuga mõtted mujale viia. Nimelt on meil avatud riiul, kust patsiendid saavad võtta endale toredat ja kasulikku lugemist,” kommenteeris turundusosakonna juhataja Inge Suder BNSile. „Selline mõte tekkis siis, kui nägime, kui paljud inimesed sisustavad ooteaega nutitelefoniga. Tahtsime neile pakkuda alternatiivset lahendust ning suunata inimesi rohkem lugema.”

Suder lisas, et raamatuaktsiooni teise hea küljena said haigla töötajate kasutuna seisvad raamatud endale justkui uue elu.

Ida-Tallinna Keskhaigla plaanib avada sarnaseid raamaturiiuleid teisteski osakondades ja üksustes. Raamatud on märgistatud haigla kleepsuga. Kõik patsiendid võivad haigla raamaturiiulit täiendada oma üleliigsete ja kasutuna seisvate raamatutega.

Birgit Itse

Tänases ajakirjas räägivad oma ettevõtjana alustamise loo kolm hakkajat inimest. 60aastane Ambla mees Lembit Rosin ei igatse meeletut riski ja rahapaigutamisi ega taha, et ta seeniorina asutatud koolitusfirma aina kasvaks. Tema on oma väikese ettevõtmisega rahul ja tahabki olla selline „pisikene rosin”.

59aastane Rae vallas elav Maire Jakobson on ehe näide sellest, kuidas halb pöördub heaks. Pärast õnnetut kukkumist tekkis 20 aastat raamatupidajatööd teinud naisel mõte luua oma koristusfirma. „Nüüd on mul täiesti teine elu,” ütleb ta särades.

60aastane Erich Schuman Roosna-Allikult alustas kolm aastat tagasi oma varasema eriala jälgedes eramute keskküttesüsteemide pisitöödega. Suuremad firmad ei viitsi pisiasjadega tegeleda ja sellisest teenusest oli puudus. Hing ihkab aga veel midagi. Erich tahab hakata rabamatku korraldama. Ta on veel noor mees ja enne 75. eluaastat puhkusele ei mõtle.

P

ensionäril on palgatööst loobumise järel ühtäkki palju aega. Raha aga napivõitu. Oma äri annab sissetuleku ja võimaluse ise oma tööaega määrata. Teed seda, mis meeldib, ja annad ise endale töökäske. Kui tervist on, käed-jalad terved ja pea töötab, siis on aeg endalt küsida, mida ma õigupoolest teha tahan. Kasvõi selleks, et kui on juba liiga hilja, siis ei peaks nentima: miks ma küll ei proovinud. Äris nagu paljudes teisteski ettevõtmistes on tähtis julgus ja pealehakkamine, mitte sünnikuupäev.

Las julged mõtted lendavad!

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2016.

ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Lyyli Virkus, e-post lyyli.virkus@ajaleht.ee Küljendus: Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Andres Reimand, tel 5648 8580, e-post andres.reimand@ postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee Kaja Kuris, tel 5308 0250, e-post kaja.kuris@ajaleht.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 1. oktoobril.

Eve Rohtla peatoimetaja

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Puugiohtlik aeg kestab oktoobrini Puukborrelioosi on tänavu esimese kuue kuuga nakatunud 252 inimest, teatab terviseamet. Mullu samal ajal oli nakatunud inimeste arv 254.

Tänavu jaanuaris nakatus borrelioosi 35 inimest, veebruaris 31, märtsis 30 ja aprillis 18 inimest, selgub terviseameti ülevaatest. Mais oli nakatunuid 48 ja juunis koguni 90. Puukentsefaliidi juhtumeid on arstid tänavu tuvastanud 10, ühe mais ja üheksa juunis. Mullu oli see arv 15.

Kui entsefaliiti haigestumist saab ära hoida vaktsineerimisega,

siis borrelioosi vastu pole ravimitööstus seni vaktsiini leidnud.

Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole. Haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse.

Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega. Kui puukentsefaliiti esineb Eestis harilikult vaid aasta soojematel kuudel, siis puukborrelioosi avastavad arstid inimestel aasta ringi.

Puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, kuid Borrelia bakterist nakatumiseks kulub enamasti

kaks ööpäeva, kuni nahka imendunud puugilt haigusetekitajad inimesele üle kanduvad. Haiguse tunnused ilmnevad borrelioosi korral veelgi hiljem – ühe kuni nelja nädala pärast. Kõige tavalisem borrelioosi nakatumise tunnus on paarisentimeetrise läbimõõduga punetav nahalööve.

Puugiohtlik aeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui maapinna temperatuur on viis kuni seitse kraadi.

Birgit Itse

Puugid levitavad uue suunana ehrlihioosi Pisike, aga ohtlik putukas puuk levitab uue nakkushaigusena ehrlihioosi, millele seni vaktsiin puudub.

Epidemioloogilise valmisoleku büroo juhataja Irina Dontšenko sõnul levitavad puugid peale entsefaliidi ja puukborrelioosi nii-öelda uue suunana ka ägedat bakternakkushaigust ehrlihioosi, kirjutab ERRi uudisteportaal.

Terviseameti andmed kirjelda-

vad, et inimese ehrlihioosi haigusnähud on mittespetsiifilised: esineb palavik, peavalu, isutus, iiveldus, oksendamine, lihasevalu.

Viiendikul haigetest tekib meningoentsefaliit.

Inimese ehrlihioosi valikravim on doksütsükliin, vaktsiin seni puudub. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Eerik Jõgi lisas, et puhkusehooajal ei ole aga puugihir-

must vaja midagi tegemata jätta, sest nakatumise tõenäosus on väike. „Kui puuk on teil peal, siis tõenäosus, et see puuk on nakatunud, on 30 protsenti. Tõenäosus, et te põete borrelioosi raskel kujul läbi, on samuti vähene, ehk umbes 30 protsenti. Kokku jääb tõenäosus, et te päriselt haigeks jääte, umbkaudu kümme protsenti,” rääkis ta.

60+

töö

6 September 2016

60. sünnipäevaks oma ettevõte – miks ka mitte!

60 pole veel kellegi vanus, arvab üks hiljuti ettevõtlusega alustanud 60aastane mees, kel mõlgub juba mõttes luua veel üks firma ja hakata lisaks pakkuma hoopis teise valdkonna teenust. Pensionile jäänud või enne seda töökoha kaotanud inimesed on oma ettevõtte loomisega leidnud elule uue mõtte ning pakatavad energiast.

FOTO: ANU BOLLVERK

Anu Bollverk 60pluss@ajaleht.ee

60

aastasel Ambla mehel Lembit Rosinal oli juba kolm elukutset – mehaanik, jurist-politseinik ja riigikaitse õpetaja –, ent oma firma loomiseks koolitas ta end veel korstnapühkijaks ja pottsepaks. Tema ettevõtte, perekonnanime esitähtede järgi nime saanud osaühingu Ro põhitegevus on aga hoopis koolituste ja ürituste korraldamine.

Lembit ütleb, et see talle oma firma juures kõige rohkem meeldibki: põhivaldkond on küll koolitused, aga tegelikult saab pakkuda ükskõik milliseid teenuseid.

Kõik peab olema parim Ettevõtjaks hakkas Lembit pärast peaaegu 40 aastat palgatööd. Esimesed tööaastad möödusid tal traktorirooli keerates. „Kasvasin üles Tartus Supilinnas, aga isata peres, kasuisadega oli kogu aeg mingi jama. Ootasin, et saaks kaheksa klassi lõpetatud ja kodust minema. Otsisin kooli, kus oleks ühiselamu ja läksin mõne tuttava järel Paide kutsekeskkooli maaparanduse mehhanisaatoriks õppima.

Mehaanikast ei teadnud midagi, traktorit olin ainult kaugelt näinud,” räägib ta. Aga Lembit on loomu poolest selline, et tahab kõike teha parimalt. Nii jäi ta Aravete kolhoosi tubli noore traktoristina juhtidele silma ja mõne aja pärast pakuti talle Ambla osakonna töökoja juhataja kohta.

Uue töö kõrvalt lõpetas Lembit kaugõppes ka tehniku-mehaaniku eriala. „Ma kipun kõike liiga südamega tegema. Minu töökoda pidi olema parim, aiaga piiratud, iga asi oma kohal, sees valvekoerad ja valvurid. Koerad õpetasin ise välja,” jutustab Lembit. Kohalikule politseikomissarile jäid need valvekoerad silma ja ta pakkus Lembitule, et tulgu too ja koolitagu neilegi üks jälituskoer välja, samas võiks ta ka sündmuskohtadel käia ja pilte teha. Käis tükk aega peale ja sai Lembitu lõpuks nõusse. Üsna pea muutusid nõuded ja Lembit pidi astuma erihariduse omandamiseks politseikooli. Pärast selle lõpetamist tehti talle ettepanek omandada ka rakenduslik kõrgharidus. Veel kolm aastat õpinguid, mille järel sai Lembitust diplomeeritud jurist-politseiametnik. Järgmised ametikohad olid juba juurdleja, konstaabel, politseiuurija.

Hiljem liikus ta politseiametist turvaettevõtetesse ja hakkas pidama üldturvalisuse loenguid. Falcki koolitajana käis ta kahe aasta jooksul tänu projektile „Ole julge!” läbi kõik Tallinna lasteaiad, esines kooli minevatele lastele ja nende vanematele. Ta luges palju kasvatustea-

duste materjale, hakkas läbi viima ka suhtlemis- ja kasvatuskoolitusi.

Terve elu on Lembitule meeldinud laste ja noortega tegelda, sellest huvist kasvas välja veel üks kannapööre. Ta hakkas Ambla põhikooli lastele andma kaitseõppe tunde. „Vahel tekkis inimestel küsimusi, kust ma need teadmised olen saanud, taheti dokumenti,” ütleb Lembit.

Nii astus ta Tallinna Pedagoogilisse Seminari õpetajaharidust omandama, aga töö ja pere kõrvalt õppida käis üle jõu: tekkisid võlgnevused ja lõpuks jäi kool pooleli. Eelmisel aastal läbis ta riigikaitseõpetajate kursused, aga selle aasta suve hakul pani koos kooliaasta lõpuga õpetajaameti maha.

Vahepeal proovis Lembit ära kalevipoja-elu ja töötas kolm aastat Turu laevatehases laevade siseviimistlejana. „Mõtlesin, et proovin selle elu ka ära, nii paljud käivad. Aga kui rääkisin nende eestlastega, kes on seal kauem töötanud, nägin, et kel ikka üle viie aasta staaži, sel enamjaolt pere lagunenud,” tunnistab ta.

Korstnapühkija ja pulmaisa Tagasi kodus, polnud 56aastasena nii lihtne uut tööd leida. Kolm aastat Soomes olid oodatava sissetuleku lati ka üsna kõrgele seadnud. Lembit võttis end Töötukassas tööotsijana arvele.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

hingeelu

September 2016 10

Hirmul on suured silmad Toivo Niiberg psühholoog

H

irm on üks põhilisi inimese emotsioone. Hirmu võib määratleda kui teravdatud ohu taju oma elule, enesetundele ja heaolule.

Hirm ja ärevustunne on kaks mõistet, mida ühed autorid vaatlevad koos, teised aga eraldi. Hirmus ja ärevustundes on üks ühine komponent – rahutus. Mõlemas mõistes peegeldub ähvarduse tajumine või turvalisuse puudumine. Esialgu kartus, siis hirmutunne, põhjuste kestmisel aga tekib haigus, depressioon oma eri avaldumisvormides.

Hirmus on headki Vaatamata hirmu negatiivsele värvingule, on hirmul inimese elus ka positiivseid ülesandeid. Reaktsioonina ähvardusele soodustab hirm ähvarduse vältimist, täites sellega kaitsefunktsiooni. Hirm võib täita ka kindlat õpetavat osa inimese isiksuse kujunemises. Eluterve hirmu ülesanne on kaitsta inimest füüsilise või psüühilise ohu eest. Teisalt hirmufaktorite ületamine ja teadvustamine aitab meil paremini kohaneda, karastuda ja elus enamat saavutada.

Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asja või tegevuse ees hoiab meid vigu tegemast.

Hirm on aga sügavam, mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav. Iga uus, tundmatu olukord, iga esmakordselt tehtav või läbielatav asi kätkeb endas uudsuse võlu, seiklushimu ja riskirõõmu kõrval ka hirmu. Kuna elu viib meid üha uuesti kokku senitundmatute olukordadega, on hirm meie pidev saatja.

Teisalt pidev, muserdav hirmutunne hakkab tervisele. Hirmu teatakse kui paljude psühhosomaatiliste (hingelis-kehaliste) terviserikete ja paljude haiguste põhjustajat.

Mõned teadlased näevad hirmu juuri sünni käigus algavas psühhotraumas; juba sünnieelne aeg võib külvata hirmuseemne. Kuigi hirm kuulub möödapääsmatult meie ellu, ei tähenda see selle lakkamatut teadvustamist. Kummatigi on see alati olemas ja võib iga silmapilk mingi seesmise või välise elamuse kaudu meie teadvusse jõuda. Enamasti kaldume siis selle eest põgenema, seda vältima: meil on palju viise, kuidas hirmu tõrjuda, alla suruda, ületada ning maha salata.

Ent nagu ei kao mitte kusagile sund, kui ka me sellele ei mõtle, nii ei kao hirmgi.

Inimese organism on hirmu all.

Millised võivad olla selle tagajärjed? Kuidas hirmutundega toime tulla, kui ei saa kuidagi hirmust üle?

Millised hädad hakkavad inimese kehas tundma andma, kui ta on pidevalt hirmul?

Mis vahe on hirmul ja kartusel?

FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

Üheks ürgseks ja samas sageli äärmuslikes olukordades imesid tegevaks hirmuks on surmahirm. Kuulus prantsuse kirjanik Saint-Exupéry on lausunud, et meestele on sõda niikaua mäng, kui endal kuul keres ... Eks siin mängivad oma osa loodusseadusedki, kus meessugu on pandud ennast ja elu hävitama ning naised seda säilitama. Seega peame poisse kasvatades ja arendades neile väikest hirmu

juurde pookima, tüdrukuid aga maha rahustama. Siit ka teadmine, miks just poisid kalduvad kergemini kuritegelikule teele, hakkavad kergemini alkoholi ja narkootikume tarvitama, suitsu tegema ning muid tervist kahjustavaid-hävitavaid vahendeid kasutama, ilma erilisi ohte aimamata.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

hingeelu

12 September 2016

Glaukoomil ja norskamisel on tihe seos FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

Mari Rõigas kõrva-nina-kurguhaiguste arst Unimedi kliinikus

Maris Rebane Tartu Ülikooli Silmakliiniku silmaarst

Heisl Vaher Unimed Unekeskuse peaarst

G

laukoomi põdeval patsiendil esineb sageli ka uneapnoe.

Norskamist on siiani peetud normaalseks hingamismustriks. Norskamise heli tekib sellest, et hingamises osalev õhk liigub läbi kitsenenud ja lõtvnud hingamistee ning tekitab seeläbi vibratsiooni ehk norskamist.

Pikaajalise norskamise tõttu tekivad ülemiste hingamisteede limaskestas püsivad muutused – limaskest venib pideva vibratsioonitrauma tõttu välja.

Leiame end erinevate erialaspetsialistidega üha rohkem arutlemas ühe kõige sagedasema unehäire üle, millesse haigestumist tihti ei märgata ning millega paljud pered harjuvad. Aga kas uneaegse hingamishäirega võib ja tohib harjuda? Norskamine ja hingamispausid on häired, mis ei teki üleöö ning patsient ise ei pruugi probleemist teadlikki olla.

Muutused tekivad ka neelulihastes, mis muutuvad kohevaks ja seeläbi ahendavad hingamisteid.

Hingamisteed sulguvad osaliselt või täielikult Uneapnoe on krooniline haigus, mille korral esinevad ülemiste hingamisteede osalised või täielikud sulgused. Kuna sulguseid tuleb uneajal ette korduvalt, siis tekib kehas hapnikupuudus ning süsihappegaasi kuhjumine. Häirub normaalne unerütm ja väheneb sügava une osakaal. See omakorda väljendub kõige sagedamini päevases liigses väsimuses, kuid samuti meeleoluhäiretes, depressiooni tekkes või süvenemisprobleemides.

Uneaegsed hingamishäired on sagedane terviseprobleem, moodustades kuni 30 protsenti kõigist unehäiretest. Kõige enam levinud uneaegne hingamishäire on uneapnoe, mille puhul tekivad hingamisteede osalised või täielikud sekunditest kuni minutini ja kauem kestvad kokkulangemised, mis põhjustavad ajus ärrituse ja normaalse unerütmi häirumise.

Uneapnoed esineb kuni 24 protsendil

keskealistest meestest ja üheksal protsendil naistest. Kui uneapnoe kestab aastaid, tekivad ka päevased häired. Sügava une osakaal on siis langenud ning inimene tunneb end päeval unise ja uimasena.

Roheline kae tekib silmasisesest kõrgest rõhust Glaukoomi nimetatakse ka roheliseks kaeks, halvaks kaeks või silma rõhuhaiguseks. Tegemist on silma kroonilise ehk väljaravimatu, pidevalt progresseeruva, nägemisnärvikiude kahjustava haigusega, mille lõppfaasiks on silma vaatevälja kahjustused ja ravimata haiguse puhul ka pimedaks jäämine.

Glaukoomi põhjus on kõrgenenud silmasisene rõhk, mis nägemisnärvile rõhudes kahjustab nägemisnärvikiude. Haigus mõjutab kogu organismi vererõhku ja organismi verevarustust, seega on mõjutatud ka silma verevarustus ning see võib omakorda mõjuda silma siserõhule.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

FOTO: PANTHERMEDIA / SCANPIC

tervis

September 2016 18

Sümpaatne, keskeale lähenev naine tuleb kokkusaamisele rõõmsal olekul. Tellib kohvi ja vaatab mulle oma tõsiste, uurivate silmadega küsivalt otsa.

Isegi tema ülemus naise uues töökohas ei tea, et oma tervise kohta hoiab Triinu ühte saladust.

Juuli Nemvalts 60pluss@ajaleht.ee

T

Elu koos „Ameerika mägedega”

riinu (nimi muudetud) praegune töökorraldus võimaldab tal töötada osalise tööajaga. Tal on selle üle hea meel, sest meeleoluhäirest tingituna on tal vähenenud töövõime. Ta pelgab, et kui tuleks töötada täistööajaga, peaks ta ehk oma ülemusele avaldama, et tema vähenenud töövõime taga on bipolaarne häire, millega ta päevast päeva jätkuvalt koos elama õpib.

Triinu mäletab meeleolu tugevaid kõikumisi juba teismeeast saadik. „Eriti raske oli kevaditi, emotsioonid minu sees olid nii tugevad, et hinges oli lausa valus.

Väliskeskkonna mõju enesetundele ei oska praegu, tagantjärele hinnata, pigem oli meelolu üles-alla kõikumine siiski minus eneses. Vanemad olid nõutud ega osanud mind toetada. Aga nende kiituseks tuleb öelda, et nad polnud vähemalt julmad. Sellisel perioodil on kõik tunded ja tajud väga eredad,” meenutab Triinu toonaseid aegu.

Triinu räägib oma meeleoluhäirest rahulikult ja püüab oma tundeid ja käitumisi analüüsida. Selgub, et naine võtab rohtusid juba viis aastat. „Kui ma esimest korda lasin rohud välja kirjutada, siis tundsin, et nii ma elada enam ei jõua.

Vedasin ennast depressiooniga voodisse ja olin seal kolm kuud. See suur langus tõi mind samas ka depressioonist välja,” kirjeldab Triinu aega, mil toimus lõpuks mingigi pööre paremusele.

Olles saanud pädeva diagnoosi ja alustanud vajaliku raviga, sai naine eluga lõpuks edasi minna. Senine elu oli paljuski suur tsüklite järgi elamine, kus suur entusiasmilaine vaheldus tugeva surutise ja mõõnatundega. Pidev meeleolu ülesalla kõikumine kajastus töövõimes, nii läks ta palju aastaid tööle kevadel ja tuli sealt ära sügisel. „Mõnikord hindasin ennast tööle pakkudes tugevasti üle. Hiljem aitas suur tööpinge emotsionaalsele kokkukukkumisele kaasa. Seetõttu eelistasin töid, mis olidki hooajalised,” lisab Triinu vaikselt.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

õigusabi

26 September 2016

Abielu ei küsi vanust Kui naine ja mees elavad koos ja armastavad teineteist, on täiesti loomulik, et need kaks inimest abielluvad.

Abielusid sõlmitakse igas eas eelkõige selleks, et teineteisele turvatunnet ja tuge pakkuda.

Kersti Kulla Viljandi notar

A

bielu ja abikaasade varalisi suhteid reguleerib lisaks omavahelisele läbisaamisele, teineteisemõistmisele ning suusõnalistele kokkulepetele igapäevaelus ka seadus – eelkõige perekonnaseadus. Nii nagu abielu sõlmimiseks on vajalikud teatud seadusest tulevad toimingud, reguleerib seadus suurel määral sedagi, missugused on abikaasade vastastikused õigused ja kohustused abielu ajal ja ka pärast abielu lõppemist.

Perekonnaseaduses on öeldud, et abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks.

Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused, nad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. See tähendab tegevusi ja panuseid, mis on vajalikud nii ühise majapidamise kulude katteks kui kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste vajaduste rahuldamiseks.

Abiellumise avaldust esitades on vajalik ühiselt teha valik, millises varasuhtes soovib paar elada. Seadus annab võimaluse valida kolme varasuhte vahel: varaühisus ehk ühisvara varasuhe, varalahusus ehk lahusvara varasuhe ja vara juur-

FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

dekasvu tasaarvestus. Kui edaspidi tekib soov valitud varasuhet muuta, saab seda alati teha, sõlmides notari juures abieluvaralepingu. Kui pooled ei vali kolme liigi seast endale sobivat, kehtib seaduse eelduse kohaselt nende vahel varaühisuse varasuhe.

Varaühisuse varasuhte puhul on kogu abielu ajal tasu eest omandatud vara abikaasade ühisvara. See tähendab, et abikaasad on ühiselt selle vara omanikud, olenemata sellest, kes on märgitud oma-

nikuks registrites. Näiteks kui ostetakse kinnistu, on see ühisvara ja kumbki abikaasa ei saa sellega üksinda tehinguid teha. Vara, mis oli olemas juba enne abielu sõlmimist, jääb lahusvaraks. Samuti on lahusvara kõik see, mis omandatakse abielu ajal tasuta käsutuse teel ehk kinkelepingu alusel või pärimisega.

Abielu ajal on võimalik tasu eest vara ka oma lahusvara hulka omandada.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

September 2016 36

Juurviljad täidavad kõhtu ja neis pole üldse kolesterooli Saagikoristuse aegu on taas kohane rõhutada köögiviljade söömise kasulikkust. Seda enam, et praegu on kodumaistes köögiviljades kogu siinse põhjamaise päikese all kogunenud väärtuslik kraam veel kenasti alles, mis talvel vähehaaval kaduma hakkab.

Sirje Rekkor 60pluss@ajaleht.ee

S

eekord keskendun meie toidulaual kõige enam leiduvatele juurviljadele – porgandile, kaalikale, peedile ja ka vähem kasutamist leidvale juursellerile. Neis juurikates leidub vitamiine, mineraal- ja kiudaineid, mitmesuguseid bioaktiivseid ühendeid, aga ka rohkesti vett. Näiteks 100 grammi porgandit sisaldab võrreldes kõigi teiste köögiviljadega suures koguses A-vitamiini (1300 µg-ekvivalenti), samuti C-vitamiini (5 mg), kaaliumi (390 mg), kaltsiumi (29 mg) ja magneesiumi (40 mg).

A-vitamiin on organismi kaitsev antioksüdant, mis tagab silmade ja maksa tervise, mõjub hästi juustele ja nahale, kaitseb maohaavandite eest ja aitab juba tekkinud haavanditel paraneda, toetab kilpnäärme normaalset tööd. Päevase soovitatava A-vitamiini koguse (800–1000 µgekvivalenti) saamiseks tuleb süüa kas 70 g porgandit või juua 1,5 dl porgandimahla.

100 grammis peedis on märkimisvää-

ralt C-vitamiini (8 mg), rohkesti kaaliumi (450 mg), aga ka kaltsiumi (14 mg) ja magneesiumi (20 mg). Peedis on rohkesti rauda (0,89 mg 100 g kohta), ligikaudu kaks korda rohkem kui porgandis ja kolm korda rohkem kui kaalikas. Kõige C-vitamiini-rikkam juurvili on aga kaalikas (40 mg 100 g kohta), sisaldades samas ka kaaliumi ( 310 mg), kaltsiumi (35 mg) ja magneesiumi (14 mg).

Tänu rohkele vee- ja kiudainesisaldusele täidavad juurviljad hästi kõhtu, samas annab enamik neist vähe energiat (näiteks 100 grammi kooritud porgandit umbes 39, kaalikat 31, peeti 46 kcal), sisaldavad väga vähe rasvu ning neis ei ole üldse kolesterooli. Kõik juurviljad toetavad inimese immuunsüsteemi, aitavad alandada vere kolesteroolisisaldust ning vererõhku, samuti on mõnel juurviljades sisalduval ainel antibakteriaalsed omadused.

Siinkohal peab kindlasti mainima, et kuigi kartul on botaaniliselt köögivili, ei loe toitumisteadlased seda suure tärklisesisladuse tõttu siiski mitte köögiviljade hulka, vaid paigutavad koos tangainete, makaroni-, leiva- ja saiatoodetega tärkliserikaste toiduainete hulka.

Pikemalt loe ajakirjast 60+