60+ nr 11/2015

Kuidas klatšimoore vältida?

Seeniorid mängivad hasartmänge.

Kuidas leinast üle saada?

Epilepsia on halb külaline.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 11/2015 (38) NOVEMBER

ISSN 2228-1592

Diabeet. Dr Haldja lood.

Kas mandariin või klementiin?

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

November 2015 2

Ega ma paha pärast, lihtsalt tuli jutuks

V

anuse lisandudes oskame enda ümber üha enam silmakirjalikkust ja võltsi märgata. Aina rohkem on inimesi, kes tahavad olla justkui kenad, viisakad ja vastutulelikud. Peaasi, et hea mulje jääks.

Aga milline olemus inimese sees tegelikult peidus on?

Hiljuti tunnistas noor näitleja Jaak Prints avameelses intervjuus, et temavanused ja nooremad püüavad kangesti head inimesed välja paista. Nad kõnelevad ligimesearmastusest, aga samas on nende ümber kohutavalt palju ümarust ja mugavust.

Enamasti avavad noored oma hinge kusagil netiavarustes, tihti vaid mõtteterade ja laulude kaudu, mida sotsiaalvõrgustikus teistega jagavad. Justkui polekski julgust mõtteid otse ja avalikult välja öelda.

Kahjuks näitavad paljud igas eas arvajad oma tegelikku palet anonüümselt, salaja või siis parima sõbra seltsis köögilaua taga. Arvatakse neist, kes kõrval ei istu ega ise ei kuule. Ma ei usu, et nii kõvasti lajatataks, kui see inimene otse vastas istuks.

K

ui üks naine küsis teiselt, miks ta sõbrannast nii halvasti räägib, vastas too, et ega ta paha pärast, lihtsalt tuli jutuks. Tänase ajakirja hingeelu külgedel avaldab psühhoterapeut Alexander Kotchubei, et selline „tuli jutuks” ongi süütuim põhjus, millega klatšimist õigustatakse.

Sageli kokku saades räägitakse ikka enamasti teistest. Aga mida oleme me valmis enda kohta kuulma? Ükskõik kui tugev sa ka oled, isiklikku sfääri tungimine puudutab ikka valusasti.

Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@ajaleht.ee Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: valdkonnaspetsialist Estelle Kants, tel 514 9578, e-post estelle.kants@ajaleht.ee valdkonnaspetsialist Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee Ajakirja 60+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

„Psühholoogias peetakse patoloogilisi klatšijaid endaga halvasti toime tulevateks tüüpideks. Selle asemel et tegeleda iseenda probleemide ja kompleksidega, topivad nad nina teiste inimeste ellu. Ehk teisiti öeldes tõstavad nad klatšimisega iseenda autoriteeti ja enesehinnangut,” annab psühhoterapeut karmi hinnangu.

K

uulujutt ei leviks, kui poleks selle nautijaid ja edasirääkijaid. Kellele siis klatšitakse? Alexander Kotchubei sõnul ikka neile, kelle silmis tahaksime rohkem võimu või suuremat autoriteeti saavutada.

Siiski leidub ka neid, kes kuulujutu levitajat läbi näevad.

Tänases ajakirjas on ära toodud, kuidas klatšijatesse suhtuda ja end nende eest kaitsta.

Mitmed meist julgevad endale kinnitada, et nii kehv mees ma ka ei ole, et ühtki vaenlast poleks. Kui oled millegagi silma paistnud, leidub alati neid, kes seda taluda ei suuda.

Silmakirjalikkust ei salli tegelikult keegi, ei noored ega vanad. Loomult väikesed inimesed naudivad klatši, keskmised räägivad sündmustest ja hingelt suured inimesed uutest ideedest. Millised inimesed ümbritsevad sind ja kelle hulka kuulud sina?

Ikka ausust ja siirust!

Eve Rohtla peatoimetaja

Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu tn 8, 71020 Viljandi, tel 433 0040, 447 7087, 433 0045 Trükk AS Kroonpress Autoriõigused, AS Ühinenud Ajalehed, 2015 ISSN 2228-1592 Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta.

Järgmine ajakiri 60+ ilmub 12. detsembril.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Abivahendite teenus muutub 2016. aasta 1. jaanuarist muutub põhjalikult sotsiaalvaldkonna abivahendite teenuse korraldus, teenus muutub kättesaadavamaks ning asjaajamine kiiremaks ja mugavamaks.

Kui seni korraldasid abivahendite teenust maavalitsused ja kohalikud omavalitsused, siis alates 2016. aasta algusest tegeleb sellega riigi sotsiaalkindlustusamet. Seega tuleb edaspidi isikliku abivahendi kaardi saamiseks pöörduda sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse (infotelefon 16106 või 612 1360).

Teenuse liikumisega sotsiaalkindlustusameti haldusalasse kaasneb teine põhimõtteline muutus: abivahendite eelarve ei jagune uuest aastast enam maakonnapõhiselt, vaid on üleriigiline. Igaüks võib pöörduda abivahendi soetamiseks ükskõik millisesse ettevõttesse Eestis, millel on sotsiaalkindlustusametiga kehtiv raamleping. Nii kaob abivahendi taotlejal vajadus teha sundoste elukohajärgsetes ettevõtetes – ta saab endale sobivaima variandi, mis Eestis saadaval on.

Vastavate ettevõtete nimekiri koos teenuse korraldust puudutavate infomaterjalidega avaldatakse hiljemalt aasta lõpus sotsiaalkindlustusameti kodulehel www. sotsiaalkindlustusamet.ee.

Alates 1. jaanuarist täieneb ja saab uue formaadi abivahendite loetelu. Selles määratakse kindlaks abivahendi kasutusaeg, kas abivahend on müüdav või üüritav, maksimaalne abivahendi kogus aastate või kuude arvestuses, kas tegemist on individuaalse abivahendiga ning soodustuse piirmäär, mille ulatuses riik tasu maksmise üle võtab.

Uue korra kohaselt ei toimu enam seniseid nn kallite abivahendite komisjone. Kui arst või rehabilitatsiooniasutus on abivahendi välja kirjutanud, pöördub inimene abivahendi soetamiseks otse ettevõttesse. Küll on aga nüüdsest igale abivahendile kehtestatud piirhind.

Tiina Kalevik, Astangu Keskkonnakohanduste ja Abivahendite Teabekeskuse juhataja

REKLAAM

Ajakiri on Aj on kõigile Pärnu Pä Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele TASUTA!

TELLIDES 1 number 2 € 12 numbrit 17 €

E-ARVE PÜSIMAKSELEPINGUGA 1 number 1.70 €

617 7717

www.60pluss.ee

hingeelu

November 2015 6

Kuidas olla üle kuulujuttudest ja nende puhujatest?

Alexander Kotchubei psühhoterapeut ja arst

K

as on mingi piir, millest ei tohi üle astuda ja mis hoiab kõik meie jutud viisakuse piirides?

Pole just meeldiv ühel päeval teada saada, et sinu kohta on midagi halba räägitud. Kohe hakkab mõte tööle mitmes suunas: kes seda minu kohta rääkis (juttu alustas) ja kas teised kõik nüüd usuvadki seda. „Ülemus kutsus mind jutule ja kui oma töölaua taha naasin, sain kolleegide pilkudest aru, et nad olid minu isiku juba aktiivselt läbi arutanud ning ootasid, mida mul endal nüüd kosta on.

Otsustasin ülemusega räägitust üldse mitte juttu teha. See aga tekitas oletuse, et ma ilmselt varjan midagi. Ja küttis vaid huvi üles, et mis seal ülemuse toas ikkagi juhtus. Mu kolleegid võiksid uudishimu ja klatši asemel pigem tööd teha ja vähem kulutada aega neid mitte puudutavatele asjadele.”

Olenemata sellest, mis toimus töötaja ja ülemuse vahel, peab jutul käinud inimene tegelema ka kolleegide ebaterve huviga ning neid kõigega kursis hoidma, et uudishimu rahuldada.

Kuna vajadus info järele, mida keegi ei publitseeri ega avalikult välja ei too, on suur, siis „teatud tüüpi maiguga” teatel on suhtluses suur roll. Tahaks ju väga saada teada midagi sellist, millele pole lihtne ligi pääseda ja kui keegi „sellist kaupa” pakub, oleme meelsasti nõus seda kuulama. Vahel võtame osa ka selle edastamisest.

„Kas sa kuulsid, et naaber tuli alles öösel koju, neil põles tuli pool ööd ja nad tülitsesid?” – Nii sai alguse klatš, mis naabrite seas kiiresti levima hakkas.

Põhjus on lihtne: enamasti oleme juba lapsepõlves teiste inimeste tagarääkimist kuulnud. Aga tagarääkimise mõõdupuu on inimestel erinev, sellepärast ongi mõned suuremad klatšijad kui teised.

Tähtis on seegi, kuidas inimene oma kõmuisu on harjunud täis saama. Kui selle vajaduse rahuldab ajaleht, televisioon või raadio, siis ei pruugigi teistega oma kergete mõtete jagamiseks mingit vajadust tekkida. Sel juhul pole inimene ka klatšija tüüpi. Näiteks mitmed spetsialistid, nagu arstid, politseinikud, ajakirjanikud, kirikuõpetajad, advokaadid, sealhulgas ka psühholoogid, teavad ja kuulevad päevast päeva paljusid asju, aga neil ei tekigi vajadust kuuldut teistega jagada. Vaatamata sellele, et neile räägitakse kõiksugu jutte, mis võiksid klatšimiseks hea pinnas olla. Kellegi saladuse hoidmine on inimese küpsuse märk. See jätab temast hulga parema mulje kui sellest, kes ei suuda suud kinni hoida ja iga talle usaldatud loo edasi räägib.

Hoiame õigel hetkel suu kinni

Kas on olemas klatšijate klann?

Stopp! Tõmbame õigel hetkel pidurit.

Teiste tagarääkimine viib meid paratamatult küsimuse juurde: kui õige või vale on seda teha ja miks me ei oska parajal ajal suud kinni hoida?

Tuleb arvestada, et meie seas elab ka niinimetatud klatšijate tüüpi inimesi – neile meeldib kuulda midagi uut, seda jagada ja aktiivselt juttude levitamisel osaleda. „Omad” inimesed selles klannis on need,

kes kuulavad, levitavad kuuldut edasi ja kiidavad sellise ajaviitmise heaks.

Kui ühelt naiselt küsiti, miks ta oma sõbrannat taga räägib, vastas ta, et ega ta paha pärast seda tee, lihtsalt tuli jutuks.

Ja lisas siis veidi solvunult: „Kui sulle ei meeldi, siis ära kuula!”

Selline „tuli jutuks” ongi süütuim põhjus, millega klatšimist õigustatakse. Kui jutule lisada üldtuntud „Ära sellest mitte kellelegi räägi. Sind ma usaldan, seepärast räägingi”, köetakse huvi omakorda üles ja jutt läheb ringiga edasi.

Saladusi on ju tore teada ja neist rääkides saab teiste silmis oma väärtust tõsta. Sellest koorubki välja järgmine klatšimise põhjus: see tõstab mingil määral enesehinnangut: mina tean midagi, mida teised ei tea. Seeläbi muutub inimene teistele oluliseks ja tähelepanu keskmes persooniks.

PIKEMALT LOE AJAKIRJAST 60+

vaba aeg

Kasiino on paljudele üsna tundmatu maa, kuhu minnes tuleb säilitada külm pea Karl-Eduard Salumäe

J

karl.salumae@ajaleht.ee

utt käib üle 60aastastest Eesti kasiinokülastajatest. Õigemini sellest, et neid on väga vähe.

Tõepoolest, kui kasvõi Ameerika filmides näeme suurte mängupõrgute automaatide taga stereotüüpselt eakamaid inimesi ning ka Tallinna ja Helsingi vahet sõitvatel kruiisilaevadel võib seda sorti masinate taga näha küpsemas eas rahvast, siis hasartmängud ja Eesti pensionärid tundub esimese hooga võõras kooslus. Seda, et vanemad kasiinos mängijad on siinmail küll mitte päris olematu, kuid siiski harva esinev kontingent, kinnitasid kõik allikad, kellega artikli tarbeks vesteldud sai.

Pigem loto kui kasiino Miks on nii, et Eestist 80 kilomeetri kaugusel valitseb kasiinodes hoopis teistsugune pilt kui siinmail?

„Võib-olla käivad Eesti pensionärid kasiinos harva seetõttu, et see on seotud ühiskonna üldise heaolu tasemega,” pakub Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu tegevdirektor Tõnis Rüütel. „Kui vaatame, mis toimub Soomes, siis seal on see väidetavalt lausa sotsiaalne probleem.

Rääkimata Ameerikast. Keda on Las Vegas täis? Pensionäre!”

Üks võimalik tegur on tõepoolest meie tagasihoidlikum elatustase ja väiksem pension. Uuringute põhjal on Eestis tüüpilise kasiinomängija sissetulek keskmisest suurem. Ent rolli võib mängida ka teistsugune elulaad.

Tõnis Rüütel (pildil) nendib, et Euroopaga võrreldes märksa tagasihoidlikumate sotsiaalsete garantiidega USAs pingutavad inimesed täie elujõu ajal kõvasti, et vanaduspäevi kindlustada. Sel perioodil napib aega. Seevastu pensionipõli on sealmail tema hinnangul üsnagi kuldne ning kui sinnamaani on kord jõutud, võib endale enamasti nii mõndagi lubada. Ka raha peale mängimist. „See on Ameerika elulaad,” leiab ta kokkuvõtteks.

Psühholoog Pille-Riin Kaare seevastu osutab teisele asjaolule. „Inimene tuleb oma ajast ja ajaloost,” lausub ta. „Kasiinos ja veel enam internetis mängimine on meie vanemaealisele väga võõras. Tõenäoliselt ütlevad paljude eakate väärtushinnangud, et kasiinod on saatanast. Seetõttu pole nad altid sinna minema, rääkimata sellest, et kasiino sisu ja olemus pole ka muidu kuigivõrd pensionäri keskkond.”

Kõlab loogiliselt? Kui Las Vegases

avati esimene kasiino üle saja aasta tagasi ning ajapikku tekkis neid ka teistesse heaolumaadesse, siis eestlased hakkasid kasiinoga tutvuma alles pärast taasiseseisvumist. Küll aga mängiti enne seda mitmesuguseid lotosid ning selliseid õnnemänge mängivadki vanemad inimesed sagedamini. Eesti Loto tellimusel TNS Emori tänavu kevadel tehtud uuringu põhjal moodustavad vähemalt 65aastased kõigist Eesti Loto klientidest kümnendiku. Sama uuringu põhjal on viimase 12 kuu jooksul mänginud kõigist vanematest inimestest Eesti Loto mänge 39 protsenti.

Kolga-Jaanis elav Niina Jüris on erakordselt õnneliku käega kauaaegne lotomängija. Mullu sügisel tõi ta perre 370 000 eurot, järgmisel talvel aga 44 000 euro suuruse võidu. Sakala kirjutas sellest tänavu veebruaris lähemalt. Aga võitnud on ta ka aastakümneid varem, kui loteriiga õnnestus saada 12 rubla maksnud liimitud suuskade omanikuks.

PIKEMALT LOE AJAKIRJAST 60+

FOTO: PANTHERMEDIA /SCANPIX

November 2015 10

hingeelu

15 November 2015

Leina või kaotusekurbust kogevad ühel hetkel kõik Eveliis Eek 60pluss@ajaleht.ee

Peres suri inimene. Pereisa ei suutnud sellega leppida, läks mulla juurde ja palus, et talle toodaks imeravim, mis võluks kalli inimese teispoolsusest tagasi. Mulla vastas: „Äratan surnu ellu siis, kui tood mulle vett selle pere kaevust, kus pole keegi kunagi ära surnud.”

Mees jooksis läbi terve küla, ent mitte kusagilt polnud võtta mulla nõutud vett, sest igas peres oli keegi millalgi ära surnud ja inimesed kogenud sedasama leina, mida tundis parasjagu pereisa.

Psühholoog Anneli Salgu sõnul on idamaine lugu hea näide, et kõik puutuvad millalgi leinaga kokku ning mida küpsemalt sellesse suhtuda, seda kergemini saab kaotusvalust üle.

Raske sündmus, kas lahkuminek või lähedase surm, jõuab inimeseni järk-järgult leina, kaotusekurbuse ja kõigi tunnete näol, mis selle läbielamisega kaasnevad.

Inimest kaitseb sel moel tema enda psüühika.

Paljudele toob kriisi näiteks lemmiklooma surm: inimene tunneb, et hing on suure trauma saanud. Aga näiteks lähisugulase surma korral ei kogetagi kriisi, sest ei oldud kadunukesega kuigi lähedane. „Kriis on psüühikareaktsioon raskele sündmusele, kus pole võimalik varasemale kogemusele toetuda. Kui kogeme kriisi, siis meie psüühika muutub,” räägib Salk.

Tema sõnul kaitseb psüühika inimest sel moel, et sündmuse raskus jõuab inimeseni järk-järgult leina, kurbuse ja kõigi tunnete näol, mis sündmuse läbielamisega kaasnevad. „Kui sisemises kriisis olija paneb ise endale sildi, et on näiteks sellises vanuses ja eluperioodis, et ei saa enam oma elu elada nii, nagu tahaks, siis välise kriisi mõjuga ei osata arvestada.”

Taolistes kriisides on inimese psüühiline maastik nii häiritud, et ei osata rahulikult vanaviisi edasi elada, sest kõik on muutunud. Traumaatilistest kriisidest kõige raskemaks peetakse lähedase inimese surma, suurt tervisemuudatust või kodu kaotust.

Kriis on pikk protsess Kui kaotame lähedase või toimub elu väga muutev sündmus, siis esimese hooga võib tekkida šokk. „Isegi kui teatakse, et lähedasel on haigus ja ta võib surra, võib meid siiski tabada šokk, kui see õudne sündmus on lõpuks käes,” räägib Salk. Šokireaktsioon võib kesta minuti, tunni, kaks. Sel hetkel pole Salgu sõnul mõtet püüda mõelda positiivselt või asja-

FOTO: PANTHERMEDIA /SCANPIX

Kriis on alati ootamatu

dele selgitusi leida, vaid on vaja aeg maha võtta ja lähedastelt toetust paluda. „Šokireaktsiooni võib tõlgendada kui endaga vaikselt olemist. See on varajane kriisifaas. Pärast šokki tekib enamasti palju küsimusi: miks see juhtus, miks minuga ja kas oleksin saanud midagi teisiti teha,” ütleb Salk.

Palju tuleb ette enda ja teiste süüdistamist. „Varajases reaktsioonifaasis võib esineda unehäireid, hirmufoon on tugev ning erutuslävi madal. Võib juhtuda, et ei julgeta mõnda aega pimedas magada ja kardetakse vaikust. Enamasti kestab see faas nädal-kaks, mõnel lõpeb suisa paari päevaga,” räägib Anneli Salk.

Nädalate pärast asendub varajane reaktsioonifaas hilisega: kaovad mõtted, et miks ma nii tegin või ei teinud, ning asemele astub kurbus või viha. „Viha võib tekkida siis, kui kadunukesega jäid asjad lõpetamata või klaarimata. Viha võib

tunda ka meditsiinitöötajate vastu, et miks nood ei teinud kõike piisavalt. Selles faasis elatakse läbi erinevaid tundeid,” lisab psühholoog.

Hiline leinafaas kestab mõnest nädalast kuni aastani või võtab isegi mitu aastat aega. Lõpuks hakatakse pikkamisi sündmusi läbi töötama, analüüsima ja tasapisi ka leppima, et tegu on paratamatusega ning elu läheb edasi. „Leppimine ja paratamatuse tunne hakkab endas kätkema raviefekti,” selgitab Salk.

Anneli Salgu sõnul oleneb surmale reageerime palju sellest, kui küps on inimene psühholoogiliselt, kui palju ta iseennast tunneb, kui palju tal on elus enne kriise olnud ja kui hästi ta on nendega hakkama saanud.

PIKEMALT LOE AJAKIRJAST 60+

tervis

Epilepsia on halb külaline Birgit Itse birgit.itse@ajaleht.ee

T

avaliselt jõuab vanemaealine arsti juurde, sest ta „käitub naljakalt”, tal on mäluaugud ning ta kukub ootamatult. Vähesed saavad diagnoosiks epilepsia, sest võimalike diagnooside hulk selliste sümptomite juures on suur. Epilepsia on aga kõige sagedasem neuroloogiline häire pärast insulti ja dementsust, kirjutavad välismaised meditsiiniportaalid.

Epilepsiasse võib haigestuda igaüks ja igas vanuses, kuid Eesti Haigekassa 2009. aastal välja antud epilepsia ravijuhend kinnitab, et haigestumus on kõige suurem vanemas eas inimestel, uutest epilepsiajuhtudest on ligi viiendik üle 60 aasta vanustel. Ka hoogude tagajärjed ehk füüsilised vigastused ja iseseisvuse vähenemine häirib just eakamaid inimesi.

Samad sümptomid, aga erinev haigus Tartu Ülikooli närvikliiniku neuroloog dr

Kui tavaliselt on üksi elavale inimesele küllatulijad oodatud, siis epilepsia osutub äärmiselt halvaks „külaliseks”, sest haigus tuleb hooti ega teata oma tulekust pikemalt ette.

Sulev Haldre võtab vastu täiskasvanud patsiente igas vanuses. Tema kogemust mööda on seenioride epilepsia sagedamini põhjustatud ajuhaigustest, on need siis traumad, insult, põletikud või muud haigused. Ta selgitab, et kuna elukogenud inimesel on pikem elu selja taga ja rohkem juhtunud, siis ka tõenäosus epilepsiasse haigestuda suureneb. „Vanemas eas tekib epilepsia üldjuhul pärast peaajukahjustust,” teab ta.

Teadlased maailmas on seda meelt, et täiskasvanud inimese epilepsia tõenäosus kasvab koos vanusega. Suurbritannia arstidelt patsiendile suunatud portaalis patient.info nendib dr Colin Tidy, et arvestades vananevat ühiskonda ja epilepsiadiagnoosi sagedust vanemas eas, on selles vanusegrupis epilepsiauuringuid üllatavalt vähe. „Õnneks on tendents nüüd muutumas ja teadlaste huvi vanemate patsientide vastu kasvamas,” märgib ta. Ka on Euroopa teadlaste kogukond suurendanud tähelepanu just eakamate probleemidele, muu hulgas epilepsia ennetamisele peatrauma järel ning geeniteaduse kaasamisele ravis, samuti ravi parandamisele hoogude vähendamise eesmärgil.

Eraldi uuringut epilepsia sageduse kohta Eesti vanemaealistel pole dr Haldre teada tehtud, kuid neuroloog Andre Õun tegi Eesti täiskasvanute seas kümmekond aastat tagasi uuringu, mille

FOTO: CARO /SCANPIX

November 2015 18

kohaselt on epilepsia esinemissagedus võrreldav teiste Euroopa riikidega ehk seda on umbes 0,53 protsendil elanikkonnast.

Lähedaste teadmised osutuvad asendamatuks Põhjuse ja diagnoosi väljaselgitamisel on dr Haldre sõnul äärmiselt suur roll neil, kes vanemas eas inimest ümbritsevad. „Ega haige ise ei oskagi kirjeldada, mis täpselt epilepsiahoo ajal toimub,” põhjendab ta. Just seepärast peab doktor ülioluliseks patsiendi „kodutööd” enne arsti juurde tulekut ja seda, et epilepsiakahtlusega patsiendil on vastuvõtul kaasas keegi, kes on olnud hoogude tunnistajaks. „Tuleb pidada hoogude päevikut, kus on täpselt kirjas alguse ja lõpu kellaaeg, võimalikud põhjused, mis hoogu esile kutsusid, esimesed asjad, mis hoost märku andsid ja ka näiteks see, mis värvi oli patsiendi nägu,” kirjeldab dr Sulev Haldre.

PIKEMALT LOE AJAKIRJAST 60+

köök

November 2015 28

Miks on mõni mandariin hoopis klementiin? ho

Sille Varblane 60pluss@ajaleht.ee

M

iks on mõne mandariini nimi klementiin? Kuidas tean, et ostan apelsinid, milles pole seemneid? Mis imevili on hiiglaslik pomelo? Neile küsimustele otsime vastuseid.

Ilmselt annab leida inimest, kes ei armastaks mandariine. Lapsed võivad neid lausa lõputult süüa. Eriti head on mandariinid detsembris ja jaanuaris, mil on selle vilja koristusaeg. Imelise maitse ja lõhnaga puuvilja koores on eeterlikud õlid, mis koorimisel tekitatava surve tõttu õhku paiskuvad ja reedavad ennast ka eemal olijatele.

Hilissügisel ja talvel täituvad kaupluste puuviljaletid eriti rikkalikult tsitruselistega ja lähenevat jõulukuud ei kujuta ilma mandariinideta enam ettegi.

Kui jõulukuul kaupluste rikkalikke oranže mandariinikuhilaid vaadata, võib hinnasildil olev toote nimi tähelepanuta jääda. Nimelt võib mõni mandariini välimusega vili kanda nime klementiin. Tegelikult on needki mandariinid, sest klementiin on üks mandariinisort, mis on aretatud selliseks, et seemned peaaegu puuduvad. Mandariiniga võrreldes on klementiin magusam ja mahlasem, enamasti ka suurem. Klementiini üks osa võib olla kõrgem ja munakujuline ning vili on tugeva oranži värvusega.

Klementiini kohta kehtib reegel: mida väiksem vili, seda magusam. Toote nimetuse jälgimine ei anna sada protsenti kindlust, et tegu on mandariini või klementiiniga, sest mõnes poes pannakse välja lihtsalt üldnimetus „mandariinid”.

Abiks võib olla kastil oleva info lugemine, aga eks kõige kindlam on ikka ise kodus järele proovida, mis viljaga tegu.

Apelsinid võib laias laastus jagada kaheks: naba-apelsinid ja teised apelsinid.

Naba-apelsinid on head, mahlased ja magusad, ilma seemneteta, nende sektoritel on õhukesed kestad – täpselt selline üks hea apelsin olema peakski. Nabaapelsini ostes võite olla kindel, et saate väga hea apelsini, kui vili on ikka värske ja korralik. Olles sellise apelsini ära maitsnud, tahaks teistest apelsinidest suure kaarega mööda käia.

PIKEMALT LOE AJAKIRJAST 60+