60+, oktoober 2016

Kas tänapäeva lapsed on teistsugused, kui olime meie?

Valel on mitu nägu.

Mis on muutunud vähiravis?

Vitamiine ei tasu peoga suhu ajada.

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 10/2016 (49) OKTOOBER

ISSN 2228-1592

Mis imeloom see äpp on?

Lastelastega kokkamas.

teema

Oktoober 2016 2

Laps räägib siis, kui kana pissib

M

äletan lapsepõlvest ranget ütlust: „Laps räägib siis, kui kana pissib!” Nii laususid ema või isa vastuvaidlemist välistavalt, kui mul tekkis küsimus, millele kiiresti vastust tahtsin, vanematel oli aga külalistega parasjagu jutt pooleli.

Ootasin kannatlikult oma aega, samal ajal mõeldes, et millal see kana siis pissib. Alles hiljem sain teada, et kana ei pissigi. Kas see tähendab, et laps ei tohigi rääkida?

Nõukogudeaegsete kasvatuspõhimõtete kohaselt pidi laps sõna kuulama ja vanemate inimeste jutu vahele segada ei tohtinud. Selline oli viisakas ja hästi kasvatatud laps, kelle üle oli võimalik uhkust tunda.

Vanema põlvkonna arvates on käsk vanem kui meie ise ja sellele tuleb alluda. Ka selline ütlus on ilmselt paljudele 50aastastele lapsepõlvest tuttav.

Et ei ole mingit ei-viitsi-juttu. Kui on vaja, tuleb nii teha ja kõik.

Nüüd on selles vaimus kasvatatud lapsed ise vanavanemateks ja vaarvanavanemateks saanud. Nad ei mõista, miks praegused lapsed, nende pisikesed järeltulijad, sõna ei kuula ja nende käsku ei täida. Mis lastelastest ükskord sel moel saab, kui nad suureks kasvavad. „Sa ei saa temast ühel hetkel enam jagu, kui sa lased tal sedamoodi endale pähe astuda,” ütleb vanavanaema sõjakal toonil. Endal süda valutab, sest ei oska järeltulijatega hakkama saada.

K

as lapsest peab jagu saama? Või peab temaga koos kulgema? Või marakratiga kui teise täiskasvanud pereliikmega arvestama? Või on see õige tee kuskil vahepeal?

Tänases ajakirjas arvab Järvamaa Rajaleidja keskuses karjäärinõustajana töötav neljakordne vanaema Sirli Kriisa, et kui praegused vanaemad ja vanaisad kasvasid, olidki reeglid rohkem paigas ja info levik üle maailma polnud nii oluline. Tänapäeva laste teadmised on tunduvalt suuremad ükskõik mille kohta ja sealt tekivad juba esimesed arusaamatused.

Keskkond on palju muutunud ja sellest tulenevalt ka lapsed.

Praegused lapsed on sõjakamad, nõudlikumad ja konfliktid nendega on sagedased, sest nad saavad maailmast täiesti teistmoodi aru. Nad askeldavad, õiendavad ja traalivad alatasa ringi. Ei püsi paigal ning ütlevad täiskasvanutele halvasti.

S

otsiaalteadlane Ülo Vooglaid on selgitanud, et lapsega tuleb asju arutada kasvõi ainuüksi seetõttu, et väike inimene tunneks end täisväärtusliku olendina. Kui lapsepõlv kulgeb peamiselt käsutäitjana, siis kuidas võiks üldse eeldada, et kuulekast käsutäitjast saab äkitselt enesekindel kodanik? Ja ta lasebki täiskasvanuna elu puudutavaid otsuseid teistel teha.

Kuidas siis saada endale jumalikud lapselapsed? Aastad annavad tarkust. Viha ja karjumine ei aita. Last kasvatab suhe ja suhtlemine, mitte karistamine, on kasvatusteadlased veendunud. Mida sügavamad ja stabiilsemad need suhted on, seda õnnelikumad inimesed nendest lastest kasvavad.

Palju õnnelikke pisikesi käsi kaela ümber!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2016. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Lyyli Virkus, e-post lyyli.virkus@ajaleht.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@ajaleht.ee Müügijuht Andres Reimand, tel 5648 8580, e-post andres.reimand@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee Kaja Kuris, tel 5308 0250, e-post kaja.kuris@ajaleht.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 12. novembril.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Milline pilt avaneb tööotsijatest vanuses 60+? „Eesti tööturult kaob rahvastiku vananemise, vähese sündimuse ning väljarände tõttu järgmise kümne aastaga üle 100 000 töötegija, mis on enam kui 14 protsenti praegusest tööjõust,” ütles CV Keskuse Baltikumi kommunikatsioonijuht Henry Auväärt. „Eeldusel, et Eesti majandus liigub viimase kümne aastaga võrreldavas tempos ja vajades kasvuks ka sarnasel arvul lisatöökäsi, ei suuda juba lähiaastatel tööjõupakkumine nõudlusele vastata – peagi seisame silmitsi tööjõukriisiga,” on Auväärti hinnangul pensioniea tõstmise plaanil jumet.

Milline pilt aga avaneb praegu, kui vaadelda kandideerimisstatistikat? Kuigi tööealisteks inimesteks arvestavad Eesti uuringud kuni 74aastaseid, oli CV Keskuses andmebaasis kandideerijate seas käesoleval aastal kõigest 0,6 protsenti enam kui 60aastaseid töövõtjaid. 69,5 protsenti üle 60aastastest soovis tööd leida Tallinnas. Populaarsemad ametid, kuhu üle 60aastased tänavu kandideerisid, olid klienditeenindaja, autojuht, raamatupidaja, müüja, turvatöötaja, puhastusteenindaja, tootmistööline ning nõudepesija. Enam kui 50aastaste töövõtjate kandideerimiste arv moodustas tänavu 6,2 protsenti kõikidest kandideerimistest, mis võib viidata, et tegelikult toimub tööturult väljumine juba praegu enne pensioniiga. Loomulikult ei tohi unustada, et vanem generatsioon kandideeribki märksa harvem kui nooremad ning seepärast ei peegelda kandideerimiste arv hõivatute arvu üks ühele.

„Sama kriisi serval seisavad meiega koos mitmed suurriigid – koguni 87 protsenti maailma suurima majandusega riikidest jõuavad järgmise 15 aastaga tööjõupuudusesse, mistõttu ei tasu loota talentide sissevoolule,” sõnas Henry Auväärt. „Inimesed, kes Eesti riiki edasi veavad, tuleb leida omade seast.” „Juba praegu väidavad enam kui pooled (täpsemalt 55%) tööandjaist, et neil on vajalikke töötajaid puudu.

Aastaga on märkimisväärselt keerukamaks muutunud isegi lihttööliste otsingud neis valdkondades, kus hõivatute ning töökäte arv on suurim,” lisas ta. „Seega peavad noored juba varakult mõistma, et suure tõenäosusega tuleb neil tööd teha märksa kauem kui nende vanematel.”

Henry Auväärt nentis, et pensioniea tõstmine sunnib noori senisest enam nägema vaeva oma töövõimekuse säilitamisel. „Loodetavasti jõuab meditsiiniteadus piisavalt kiirelt areneda ja meie eluiga pikendada, enne kui töötegijate arv kriitilise piirini jõuab,” lootis Henry Auväärt. „Eluiga kasvatamata saavad töökäed küll otsa, kuid pelgalt pensioniea tõstmine seda ei lahenda.”

Omaette küsimus on Henry Auväärti sõnul veel see, et me tegelikult ei tea väga täpselt, millised ametikohad aastal 2040 töökäsi vajavad. „Võib täitsa juhtuda, et suurema osa tööst teevad ära robotid ning inimesel ongi vaid kontrollifunktsioon,” tõi ta näite. „See tähendab, et inimese füüsilisel vanusel pole enam väga suurt rolli.”

60+

Korstnapühkija viis soovitust, mida ahju kütmisel meeles pidada Pühkimata korstnatest ning hooletusest ahju kasutamisel on tänavu alguse saanud üle 60 tulekahju, neis hukkus kuus inimest.

Eesti Korstnapühkijate Koja nõustaja Leo Kalme sõnul on puhastatud korstnal kaks väga olulist tulemust: esiteks tagab see hulga säästlikuma kütmise ning teiseks tagab see turvalisuse, sest pühkimata korsten on väga suur tulekahju tekke ohuallikas.

Kalme toob välja viis põhipunkti, mida on tähtis kütmise juures meeles pidada.

Esiteks õige küttematerjal.

Tuleb kasutada konkreetsele küttekehale mõeldud küttematerjali ning mitte põletada ahjus prahti.

Teiseks õige kogus. Tuleb kasutada ettenähtud koguses küttematerjali, klassikalise ahju rusikareegel on üks sületäis (4–5 halgu) korraga.

Kolmandaks regulaarne kontroll ja puhastamine. Korstnat ja lõõre tuleb puhastada vähemalt kord aastas, samuti tuleb hinnata küttesüsteemi korrasolekut. Puhastamata küttesüsteemides on energiakadu 20–40 protsenti.

Neljandaks tuleb põlemisprotsessile tagada hapniku juurdepääs. Õige sooja saamiseks on vajalik piisav hapniku juurdepääs, vaevu hingitseva tule puhul on energiakadu kuni 70 protsenti.

Viiendaks õigeaegne siibri sulgemine.

Siiber tuleb sulgeda alles siis, kui sütel ei ole enam leeke. Varem sulgemine on ohtlik ning ruumi imbub mürgine vingugaas (CO).

60+

põlvkonnad

5 Oktoober 2016

Kuidas saada endale jumalikud lapselapsed? birgit.itse@jt.ee

S

uvine pärastlõuna Kadriorus. Mänguväljaku ääres pingil puhkavad jalga kaks vanemat daami. Kübarad peas, ilusad värvilised kleidid seljas. Istuvad, lobisevad. Ühel hetkel saabub aeg koju minna. Mänguväljakult kutsutakse ära kaks tüdrukut, kuid nende meelest on atraktsioonidel veedetud tund ilmselgelt liiga vähe. Jäätisega meelitamine ei aita, tüdrukutel voolavad silmist pisarad. „Miks sa mind niimoodi häbistad?” ütleb oma lapselapsele ahastades roosa kübaraga proua.

Teine, punaselillelise kübaraga daam on märksa rangem. Resoluutsel toonil öeldud lausele, et niipea nüüd enam mänguväljakule ei tulda, lisab ta: „Kui mina laps olin, siis mina oma vanaemaga küll niimoodi käituda ei julgenud. Ma teadsin juba väga väiksena, et vanemaid tuleb austada.”

Suur roll on kasvukeskkonnal Omavahelisest arutelust on laste tihkumise taustal kuulda, et tänapäeva lastest on ikka väga raske aru saada, aga lapsi enda juurde võtmata jätta ka ei saa, sest emmedel-issidel on vaja tööl käia ja lasteaed suvel kinni.

Järvamaa Rajaleidja keskuses karjäärinõustajana töötav nelja lapse vanaema Sirli Kriisa kinnitab, et kasvukeskkond mängib maailmast arusaamisel olulist rolli. „Kui meie kasvasime, olidki reeglid rohkem paigas ja info levik üle maailma või ka lähipiirkonnast väljas polnud nii oluline, sest info hulk, mis käitumismalle mõjutas, oli tunduvalt väiksem,” sõnab ta.

Väikse ja kindlapiirilise turvalise mulli asemel kasvavad praegused lapsed tohutus infoväljas, olgu tegemist majandusliku või kultuurilise poolega. „Nende teadmus on tunduvalt suurem ükskõik mille kohta ja sealt tekivad juba esimesed arusaamatused,” osutab ta.

Sama keskuse sotsiaalpedagoog ning täiskasvanute koolitaja Heidi Antons täiendab, et praegustel lastel on erguteid ja elamusi, aga ka pettumusi rohkem. „Lapsed ei ole muutunud, muutunud on keskkond,” rõhutab ta.

.COM TOCK TTERS SCHU : O T FO

Birgit Itse

Rõõmus ja auga välja teenitud vanaduspõlv ei tähenda ainult iseendale pühendumist.

Vastupidi. Spetsialistid on seda meelt, et suurepärased suhted lastelastega on üks elurõõmsa vanaduspõlve tugisambaid.

Nagu ikka, on siingi igaüks ise oma õnne sepp.

Antonsi sõnul ei saa laps sündides kaasa süsteemi, mis aitaks tal nende tohutute valikutega toime tulla – see on täiskasvanu ülesanne teda sel teel aidata. „See kõik avaldubki käitumises, neile tuleb palju selgitada,” sõnab ta.

Mõlemad spetsialistid märgivad ka, et osalt just valikute ja info rohkuse tõttu on lapsed kohati justkui iseseisvamad, teisalt vajavad aga täiskasvanu tuge rohkem. „Kuni kümneaastased on väga eriline põlvkond. Nad on sõjakamad, nõudlikumad ja konfliktid nendega on sagedased, sest nad saavad maailmast täiesti teistmoodi aru,” kirjeldab Kriisa.

Spetsialistid selgitavad, et praegused lapselapsed kuuluvad suures osas kahte põlvkonda – teismeliseeast kuni umbes 30aastaseid nimetatakse y-põlvkonnaks ja kuni umbes 15aastaseid z-põlvkonnaks.

Mõlemad generatsioonid erinevad eelmistest tunduvalt.

Antons toob näite, et y-põlvkonna esindajate kohta öeldakse, et nad on eneseteadlikumad ja sõjakamad, z-põlvkonna kohta aga, et nende elu möödub nutimaailmas ja seetõttu on nad arukamad, kuid vajavad infokülluses orienteerumiseks ja enesega toimetulemiseks rohkem tuge. „Muidugi on nende noortega suhtlemisel

konfliktid kergemad tulema, sest maailmavaated on niivõrd erinevad,” nendib ta.

Kõik lapselapsed ütlevad halvasti Kuna kõik, ka palavalt armastatud lapselapsed tegutsevad ja ütlevad teinekord halvasti, on Sirli Kriisa hinnangul ainus viis sellise käitumisega seotud tunnetega toime tulemiseks teadvustada, et lapse käitumine pole isiklikult kellegi vastu suunatud. „Nad ei otsi konflikte kellegagi sihilikult ja kindlasti ei saa neile peale panna mingeid isiklikke raame,” lisab ta.

Samas on need lapsed sellised, kellele on füüsiline ja emotsionaalne lähedus oma vanemate ja vanavanematega väga oluline.

Suurbritannias loodud portaal vanavanematele www.proudgrandparents. co.uk kirjutab, et lastele on omane käituda täiskasvanute suhtes lugupidamatult, kui nad on endale ebameeldivas olukorras või kui neil on lahendada eakohane eluline probleem. „Enamasti soovivad lapsed sellisel puhul täiskasvanu tähelepanu ja selgust, mida ta tohib, mida mitte,” seisab portaalis olevates juhistes.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

hingeelu FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

11 Oktoober 2016

„Ära valeta mulle!”

Alexander Kotchubei arst ja psühhoterapeut

Ü

ks vanem mees laenas tuttavale raha ja ärritus, kui seda lubatud ajal tagasi ei makstud. Küsides, millal ta siis raha tagasi saab, kuulis ta, et järgmisel nädalal kindlasti. Mees sisimas küll enam ei uskunud, ent lausus siiski, et jääb ootama ja loodab sõnapidamist. Muidugi ei makstud talle ka järgmisel nädalal võlga tagasi. Laenaja jutu järgi saab ta peagi raha ja ärgu mees muretsegu.

Võlgnik ise üritas väliselt rahu säilitada, mis tal aga kuigi hästi ei õnnestunud. Ta tõi välja kõiksugu põhjusi, miks ta veel pole jõudnud raha tagasi maksta, aga nagu varrukast tulid juba varem kuuldud selgitused.

Mis meest ärritas? Tunne, et ta jääb oma rahast ilma? Vaevalt. Tegemist polnud märkimisväärse summaga ja otseselt see tema igapäevast eluolu ei mõjutanud.

Kogu lugu oli talle sellest hoolimata ääretult ebameeldiv. Sellele mõeldes süüdistas ta iseennast, milline kergeusklik loll ta ikka oli.

Seesama kergeusklikkus ongi mehe ebameeldivate emotsioonide põhjuseks, sest selle kõrvalt piiluvad välja valetamise kõrvad. Nimelt „olin kergeusklik” tähendabki seda, et mulle näkku vaadates mulle valetati. Tugevaid emotsioone põhjustabki seesama, et „ma elasin, koge-

Igaüks meist on juba lapsest saadik ära õppinud, kuidas saada üle olukorrast, kus tõe rääkimine toob rohkem kahju kui head.

Oma tõekspidamiste järgi lubame endale suuremal või väiksemal määral ühel või teisel viisil tõe rääkimist või siis rääkimata jätmist.

Selles peitub huvitav vastuolu: meile ei meeldi, et meile valetatakse, aga ise valetame küll.

Miks?

sin ja õppisin kogu elu ning tegin ikka vea”, mis tähendab, et keegi lihtsalt sülitas minu senisele elutarkusele.

Me kõik tahame olla teistele vajalikud. See tõstab meie enesehinnangut ja näitab, et elul on mõte. See omakorda hoiab üleval elutahet ja -energiat. Raha laenanud vanem mees algul tundiski, et teda on vaja, ta saab teist aidata ja teebki seda. Pärast selgus, et päris nii ei olnud. Sellest ka valulikud emotsioonid. Teisiti öeldes annab arusaamine sellest, et meile valetati, enesehinnangule löögi.

Lugu ise lõppes tänu targale lapslapsele, kes lausus kogu seda lugu kuuldes, et küsib võla ise tagasi. Ja et vanaisal pole põhjust muretseda. Võlg saigi mõne aja pärast tagasi makstud ja teema lõpetatud. Muidugi ei teadnud mees, et ka lapselaps valetas, sest maksis võla ise oma taskust.

Kas laenaja valetamine, et võlg saab makstud, on hullem kui lapselapse vale?

Me ei tea võlgniku tegelikke maksmata jätmise põhjusi, kuigi eeldame, et tema põhjused polnud siirad. Me ei tea ka lapselapse valetamise tagamaid, kuigi teame, et tal oli ehe soov aidata olukorda lahendada. Valetamise seisukohalt on mõlema osapoole käitumine sarnane – nad valisid valetamise kui viisi, et lugu lõpetada.

Järelikult kannab valetamine endas ka mingit positiivset funktsiooni – teise eest hoolitsemist ja lugupidamist.

Kuidas saaks vanaisa talle ebameeldivast tundest lahti, kui ta teab, et võlg on ikka veel tagasi maksmata? Sel juhul aitaks teda see, kui põhjus oleks inimlikult mõistetav. Et raha läks näiteks kellegi abistamiseks või lemmiklooma ravimiseks. Ka teadmine, et soov kunagi

tulevikus võlg tagastada on siiras. See oleks asi, mis laenuandjat kindlasti rahustaks.

Valel on mitu nägu Valetamisel, nagu eelnevas looski kirjeldatud, on mitu palet. Valetamine on sügav mitmekihiline protsess. Me ei räägi tõtt väga erinevatel põhjustel. Eelmises loos valetasid nii rahalaenaja kui ka lapselaps sellepärast, et konkreetseid probleeme lahendada. Laenaja eesmärk oli ilmselt raha teenida ja lapselaps tahtis vanaisa rahustada.

Need olid hädavaled. Kas on veel teisi valetajatüüpe? Millised need siis on?

Patoloogilised valetajad. Neid tõepoolest on, kuigi hädavaletajatest oluliselt vähem. Patoloogilisele valetajale on valetamine sama harjumuspärane ja märkamatu nagu õhu hingamine. Nad loovad enda ümber õhulosse ja ka elavad neis ehk teisiti öeldes usuvad nad oma fantaasiaid ka ise. Nende kõrval saab elada ja töötada vaid nende sõnu mitte kunagi tõsiselt võttes või öeldut lausa ignoreerides.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

Oktoober 2016 14

Haigla hoiab vähipatsienti kui silmatera Eve Rohtla eve.rohtla@ajaleht.ee

Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiaosakonna personal hoiab oma haigeid kisa-kära ja maailma kurja eest.

M

õned vihase tõvega võitlevad ja nõrgenenud organismiga inimesed on isolatsioonipalatis kaitsva luku taga. „Mitte sellepärast, et nemad meile halvasti mõjuksid, vaid sellepärast, et meie neile viiruseid ja baktereid edasi ei annaks,” täpsustab Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskuse juhataja Kristiina Ojamaa.

Dr Kristiina Ojamaa, kui võrdleme vähiravi 25 aastat tagasi ja praegu, siis mis on muutunud?

25 aastat tagasi oli kasvajate põhiraviviis kirurgiline ravi. Suur osakaal oli ka kiiritusravil, mis on samuti lokaalne raviviis. Keemiaravi võimalused olid väikesed ning ravimite valik tagasihoidlik. Ravi oli tol ajal tüsilikum ja raskem, millest ei loodetud suurt tulemust. Tekkisid rasked kõrvalnähud, enamik keemiaravi saanud patsiente talus ravi voodihaigena ja oksendades, tihti oli seda äärmiselt raske üle elada.

Kuna naised sünnitavad praegu hilisemas eas kui varem, tuleb sagedamini ette, et rasedal avastatakse pahaloomuline kasvaja. Tänapäevase seisukoha järgi tuleb pahaloomulist kasvajat kohe ravima hakata. Uuringud on näidanud, et peamised keemiaravi preparaadid ei tekita teises ja kolmandas trimestris lootele kahju. Seega raseduse ajal ravime kasvajaid nii kirurgiliselt kui ka keemiaraviga, et päästa ema ja veel sündimata laps. Aastaid tagasi rasedad keemiaravi ei saanud.

Praegu on vähiravis kolm tugevat komponenti – kirurgiline ravi, kiiritus- ja keemiaravi. Enamasti koosnebki vähiravi neist kõigist kolmest, nii on ravitulemus kõige parem.

Tänapäeval on selgeks tehtud, et sageli ei saa operatsiooniga kõiki vähirakke eemaldada. Seepärast tuleb pärast operatsiooni jätkata veel lisaks keemiaraviga või kiiritusraviga. Osal juhtudel on ravivalikuks keemia- ja kiiritusravi korraga. Tänapäeval on keemiaravi palju

Patsiendi üks esimesi küsimusi Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskuse juhatajale Kristiina Ojamaale on: kui kaua mul veel elada on jäänud? „Keeruline vastata. Oskan öelda, et tema haigusega võivad eluaastad kalduda siia või sinnapoole keskmist. Kui tean, et poole aasta pärast jõuab meile uus ja efektiivne ravim, siis püüan patsienti pool aastat nii ravida, et ta sinnamaani elaks,“ vastab dr Ojamaa.

FOTOD: PEETER LANGOVITS

kergem taluda, meil on suurepärased iiveldusrohud ning kõrvaltoimed on etteaimatavad ja paljusid neist saab ennetada. Ravi on individualiseeritud ja efektiivne.

Mida tähendab individualiseeritud ravi?

Võtame vähidiagnoosiga patsiendilt kasvajatüki, uurime seda ja saame laborist teada, millised on selle konkreetse kasvaja raku pinnal olevad valgud, molekulid ja muud olulised markerid. Seda võib nimetada kasvaja iseloomustuseks molekulaarsel tasemel. Avastatud kasvajale leitakse kõige õigem ravim, mis blokeerib selle konkreetse valgu või molekuli ning seetõttu kaotab kasvaja võime kasvada edasi või paljuneda. Aga see polegi nii lihtne, sest kasvaja on väga kaval. Näiteks võtame ühest kasvajast neli proovi selle eri külgedelt ja saame vastuse, et tegemist on nelja erinevat mole-

kulaarset tüüpi kasvajaga. Millist me siis ravima hakkame? Ikka seda kõige vihasemat ja agressiivsemat vormi.

Me ei alusta kasvajaravi enne, kui saame teada, kust on vähk alguse saanud ehk mis tüüpi on kasvaja. Ka Eestis tuleb üha sagedamini ette haruldasi kasvajavorme, nagu sarkoomid, neuroendokriinsed kasvajad, mis erinevad teistest vähitüüpidest oma tekkemehhanismilt. Näiteks hakkame ravima maovähki ja seejärel selgub, et tegemist on hoopis lümfoomiga ehk lümfisüsteemi vähiga, mis saab alguse lümfirakkude ehk lümfotsüütide tootmises tekkivast veast. See lihtsalt oli jõudnud juba maos jõudsalt arenema hakata.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

tervis

19 Oktoober 2016

Kui kehast kaob jõud, kaob kõik silvi.lukjanov@jt.ee

K

ehakultuuri õppinud ning kehalise kasvatuse õpetaja ja korvpallitreenerina töötanud Vaike Lüütsepp on kogu elu olnud liikuv ja teab, et see, mis oli lapsena puhas rõõm ja tahe, on 76aastasena ainult vajadus, et jätkuks elamisväärne elu.

Kui oled teinud korvpallurina võhmasporti ja jätad liikumise, jäävad liigesed valusaks ja kehakaal tõuseb. „Ühesõnaga, tervis läheb korrast ja tunned ennast halvasti, ei aita mingi arst ega rohud, vaid liigutama tuleb hakata,” ütleb ta.

Jõud on tähtsam kui kiirus Vaike Lüütsepp teab, et iga päev tuleb võimelda, ja sedagi, kui raske on üksi kodus ennast selleks sundida. Nii haaras ta kinni võimalusest juhendada Türil üle 60aastaste võimlemisringi. „Need kaks hommikut, kui saame kultuurikeskuses kokku, on väga toredad. Meid on seal kohe väga palju, mattide peale ei mahugi kõik harjutusi tegema,” lausub ta.

Lüütsepp võimleb naistega toolidel ning kasutab ka palle ja keppe. „Tähtis on hoida end liikumises ja painduvuses,” lausub ta. „Kui noorena korvpalli mängides oli mulle tähtis vastupidavus, liikumine ja jõud, siis nüüd on tähtis risti vastupidine. Peame rohkem vaatama, et meil säiliks lihastes jõud, võhma ehk vastupidavust on vaja kõige vähem.”

Harjutused teeb heas vormis Lüütsepp kodus läbi, uusi mõtteid hangib ta nii telesaadetest kui ka küsib teistelt treeneritelt.

Et vanusega väheneb noortele järelejooksmise vajadus, sellega nõustub ka kauaaegne kergejõustikutreener Leonhard Soom. Kui noorena tuleb kasvatada kiirust ja vastupidavust, siis vananedes selle tähtsus aina väheneb. „Jääb vaid üks reegel: kõik peavad liikuma vastavalt oma keha võimalustele ja sportlikkuse soovile,” ütleb ta.

Soom toonitab, et mida rohkem on vanust, seda tähtsam on iga sportliku tegevuse juures pulssi jälgida. Loodus on seadnud nii, et mida vanem inimene, seda madalamal pulsil käib töö vastupidavusega. „Näiteks minu, peagi 70aastaseks saava mehe vastupidavus areneb juba pulsil 110, noorel sportlasel on see 138.

Kui mina treeniksin sama kõrge pulsiga kui noor, on see mulle liiga kõva koormus ja ma teen endale sportides hoopis liiga,” selgitab ta.

Vanuse lisandudes peab iga liigutamise juures jääma rahulikuks, sest vanemal inimesel pole tarvis arendada kiirust, pigem tuleb mõelda vastupidavusele ja jõule. „Vastupidavusega arendame

FOTO: DMITRI KOTJUH / JÄRVA TEATAJA

Silvi Lukjanov

Lapsena tunned liikumisest rõõmu ja sportides tahad pingutada, et teistest parem olla, vanusega asendub rõõm vajadusega ja kiirusest tähtsam on säilitada lihastes jõudu, et elu oleks elamist väärt.

Kehakultuuri õppinud ning kehalise kasvatuse õpetaja ja korvpallitreenerina töötanud Vaike Lüütsepp teab, et iga päev tuleb võimelda, ja sedagi, kui raske on üksi kodus ennast selleks sundida. Harjutused teeb ta kodus läbi, uusi mõtteid hangib nii telesaadetest kui ka küsib teistelt treeneritelt.

veresoonestikku, et laguained läheksid organismist ära ja toitained saaksid asemele tulla,” põhjendab ta. „Jõuharjustega hoiame korras ehk toonuses lihaskorseti.

Kui lihaskorsett on toonuses, siis on korras ka meie immuunsüsteem, see tähendab, et püsime terved.”

Pulssi tuleb jälgida jõuharjutusi tehes, samamoodi nagu kangi ja hantlite raskust. Väiksemaks peavad jääma raskused ja vähemaks kordade arv juba üle 40aastasel.

Hommikvõimlemine näitab lugupidamist Soom teab omast käest, et vanuse lisanduses on ülitähtis arendada lihaseid. Ei piisa ainult liikumisest, tuleb teha ka jõuharjutusi ja kasvõi ainult oma keha raskusega, kuid kogu kerele, seega harjutusi kõhule, seljale, külgedele. „Inimesed kahjuks ei hooli oma lihaskorseti arendamisest, mis

algab juba istumisest. Nii nagu lapsed vajuvad koolipingis kössi, teevad seda täiskasvanud arvuti taga. Mida vanem inimene, seda rohkem ta kössis on. Köösakil istudes surutakse siseorganid kokku ja nende töö on häiritud,” põhjendab ta.

Oma kehasse peavad lugupidavalt suhtuma kõik, kuid mida vanem inimene, seda rohkem peab ta alustama hommikut võimlemisega. „Võimeldes näitan suhtumist kehasse, kas ma hoolin endast või mitte, ja keha tunnustab sind sellega, et on terve,” ütleb Soom.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

nutividin

FOTO: SHUTTERSTOCK.COM

Oktoober 2016 30

Mis imeloom see äpp on?

Eveliis Eek 60pluss@ajaleht.ee

M

obiilirakendus ehk äpp on nutitelefonile, tahvelarvutile ja muudele mobiilseadmetele mõeldud tarkvara. Kui algselt oli mobiilirakenduste peamine eesmärk muuta infohankimine lihtsamaks, näiteks e-posti, kalendri ja muu taolisega, siis praeguseks on nutirakenduste arv ja funktsioonide mitmekesisus plahvatuslikult kasvanud ning välja on kujunenud olukord, kus on raske teatud funktsiooni pakkuvat äppi mitte leida.

Olemas on kõiksugu mänguäpid, GPS ja asukohapõhised teenused, mobiilipangandus ning palju igapäevaelu lihtsamaks tegevaid äppe. Vaja läheb vaid nutitelefoni ja rakenduse kasutamiseks ka natuke nutti.

Tänapäevase seeniori igapäevaelu mugavamaks ja lihtsamaks muutvaid äppe leiab nii kodumaiste kui ka välismaiste äppide seast.

Nutiseade on ka vanaema kotis Tele2 klienditeenindusdirektori Sirli Seliovi sõnul olid nutitelefonid mõni aasta tagasi Eestis veel suuresti noorte pärus-

Üha enam kuuleme ajakirjanduses räägitavat äppidest, mida tuleb alla laadida. Kui Võrumaalt pärit Lembit kord lapselapselt küsis, mis imeloom see äpp on, poetas järeltulija mokaotsast, et seda on nii keeruline seletada. „Sa ei saa nagunii aru,” kuulis vanaisa vastuseks.

ÄPP Mobiilirakendus (kõnekeeles ka mobiiliäpp, ingliskeelsest fraasist mobile application) on nutitelefonile, tahvelarvutile ja muudele mobiilseadmetele mõeldud tarkvara. Tavaliselt levitatakse selliseid rakendusi spetsiaalsete platvormide kaudu, mida üldjuhul haldab vastava mobiilioperatsioonisüsteemi omanik, näiteks Apple’i App Store, Google Play, Windows Phone Store ja BlackBerry App World. Mõned mobiilirakendused on tasuta, teisi peab ostma. Tavaliselt laaditakse need platvormilt alla sihtseadmesse, nagu iPhone, BlackBerry, Androidiga telefon või Windows Phone, kuid vahel võib neid salvestada ka süle- või lauaarvutisse. Müüdavate rakenduste hinnast läheb tavaliselt 20–30 protsenti vahendajale (näiteks iTunesile) ja ülejäänu rakenduse tootjale.

on lihtsus – need on eestikeelsed ja arusaadavad ka inimesele, kes alles õpib nutiseadme võlusid tundma,” sõnab Seliov. „Ent nii nagu iga uue asjaga, tuleb ka äpiga sõbraks saamisel veidi aega võtta ning sellega harjuda, sest vilumus ei sünni üleöö. Hea oleks, kui esimene kokkupuude toimuks lapse või lapselapse juuresolekul, kes oskab vanaisa juhendada,” soovitab ta.

Looduses liigud äpiga lihtsamalt Äpp nimega Seened on asjakohane just sügisel, kui paljud oma sammud metsa seenele seavad. „Kui näed isuäratavat seent, ent ei ole selle söögikõlblikkuses kindel, ava mobiilirakendus, otsi seen välimuse järgi üles ning vaata üle, millega täpsemalt tegemist on,” kirjeldab Sirli Seliov.

Allikas: Vikipeedia

maa. „Praegu eelistavad ka seeniorid nutikaid seadmeid. Tervelt kolmandik meie vanemaealistest klientidest kasutab iga päev just nutitelefoni, mitte nuputelefoni,” märgib Seliov Tele2 kliendistatistikast lähtudes.

Seliov valis välja seitse mobiilirakendust, millest võiksid kasu lõigata just vanemaealised nutiseadme kasutajad, koondades igapäevatoimingud oma telefoni. „Kõigi nende äppide ühisnimetaja

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

Oktoober 2016 36

Vahel toiduga ka mängitakse, koos lapselastega Sirje Rekkor 60pluss@ajaleht.ee

N

äen siin mitut kasu korraga – koos on vahva aega veeta, lapsed saavad uusi kogemusi ja oskusi ning kõik asjaosalised saavad kõhu ka

täis.

Lapsed tulevad köögis uskumatult paljude asjadega toime, kui vaid lasta neil proovida, katsetada ja harjutada. Tavaline on, et me lihtsalt ei kannata seda suurt mulistamist ja märksa aeglasemat tempot välja ning teeme pigem üks-kaks asjad ise valmis või laste eest ära.

Muidugi vajavad lapsed, eriti nooremad, vanemate juhendamist ja ohutuse pärast ka kõrval olemist. Noad ja kuumad nõud nõuavad ettevaatlikku kasutamist ja kõige väiksemad ehk tasub neist eemal hoida. Iga pisiasja, mis meile endile loomulik tundub, nagu näiteks muna lahtilöömine või kuuma poti tõstmine pajakinnastega ja kuumakindlale alusele panemine, tuleb lapsele õpetada pidevalt selgitades, miks üht või teist asja just nii või naa tehakse. Nii jäävad asjad hästi meelde ning kõige paremini õpib laps muidugi ise tehes, mitte pealt vaadates. Ka toiduvalmistamise töövõtted, tööde järjekord, töökoha korrashoidmine ja puhtus söögitegemisel vajavad kindlasti eraldi tähelepanu.

Öeldakse, et toiduga ei mängita. Muidugi on sulatõsi, et toitu tuleb austada, selle küllust mitte loomulikuks pidada ja järgmisi põlvkondi toidust lugu pidama õpetada. Samas pean tunnistama, et olen toiduga palju mänginud, eriti koos laste ja lapselastega.

Seoses lastega köögis tuleb nii oma laste kui ka lapselastega meelde mitu toredat lugu. Näiteks leidsin ühel õhtul hiljem töölt naastes külmtoiduvaagna, millel olid serveeritud keetmata makaronid (need vanad head pikad ja seest õõnsad) koos tomati ja rohelise sibulaga.

Tomat oli kenasti lohkudeks lõigatud ja need makaronide kõrvale laotud, sibulavarred kaunistuseks risti peale sätitud.

Kuueaastasele lapsele oli meelde jäänud, et toit peab olema kaunilt lauale pandud ja nii ta toimiski. Selline kulinaarne šedööver valmis siis tookord.

Lapselapsele meeldis kolme-neljaselt üle kõige restorani mängida. Mäng andis talle suurepärase võimaluse õppida mitmeid kasulikke teadmisi nii toidukultuurist, menüü kokkupanemisest kui ka toiduvalmistamisest. Laps omandas mängeldes oskusi lauakatmisest ja külalislahkusest. Selle, kuidas külalisi, meie mängus siis restoranikülastajaid, vastu võtta, mängisime kohe alates uksel tervitamisest kuni ärasaatmiseni kenasti läbi. Ja toidu valmistamine ja pakkumine alates menüüst kuni lauale panemiseks sobilike nõude valikuni sinna juurde. Päris toitu me siis küll ei teinud, selleni jõudsime veidi hiljem. Olime kordamööda kokad, teenindajad ja restoranikülastajad ning minu meelest oli see üks otsata tore mäng.

Ilmselt meeldis see lapselegi, sest ega muidu poleks vanaemale ikka ja jälle ettepanekut tehtud sama mängu mängida.

Pikemalt loe ajakirjast 60+