9 minute read

YUUM CHÁAK

ITeene’ ja’en, wóolis óok’oten, kin tséentik iik’, tu jobonil in nak’e’ ku xíitil k’ujo’ob, tene’ u k’i’ik’elen Yuumtsil, in kukule’ u mantats’ péek u xiik’o’ob, máaxo’ob bíin u yu’ubeno’obe’ yaan u k’ajóoltiko’ob u juum u kaal bek’ech t’íinil, usbil paaxo’ob yéetel túunk’ulo’ob, yaan in wáalkab ti’ kanp’éel tséelilo’ob, ka’anal yéetel kaabal.

Yaan u síijil wíiniko’ob bíin yojéelto’ob tsikbal tin wéetel yéetel bíin k’aas pakta’ak’ob meen kaaj, ba’ale’ ken xu’uluk in xíimbaltik koolo’obe’ yaan u náats’alti’ob yéetel muk’yaj k’áat.

IAgua soy, danza circular que nutre el aliento, en mí germinan dioses, soy savia de Yuumtsil, mi oleaje es el batir perpetuo de sus alas, los que me escuchen conocerán su voz de cuerdas finas, de ocarinas y tambores. Fluyo en cuatro rumbos, por arriba y por abajo. Los que sepan dialogar conmigo serán despreciados por el pueblo, mas cuando ya no visite los campos acudirán a ellos suplicantes.

Ii

Cháake’: Kili’ichil ja’. Kili’ichil léemen. Kili’ichil jujuyil. Ku yéemel yéetel u muuk’.

Jmeene’ ku xoltal yéetel ku tich’ik u ch’ujukil ixi’im, Cháake’ ku yuk’ul yéetel ku k’ubik u ts’íibil ju’un ts’íibta’an yéetel u ch’ooj ch’áajo’ob ka’an: juumo’ob ku náachkúunsiko’ob iik’, ku na’akalo’ob, ku yéemelo’ob, ku yáalkabo’ob, ku xik’nalo’ob, ku bino’ob je’ebix t’aabal áalkab ja’ob, tu k’aaba’ ku t’aniko’ob amal múuyal.

Jmeene’ ku suut chikil yéetel yóok’ot, Cháake’ ku suut ixi’im te’ chikilo’, óok’ot túune’ wíinik yéetel k’uj chéen ti’ junp’éel paax.

Ts’o’okole’ k’áaxal ja’e’ ku ki’imaktal u yóol tumeen ku yaantal ti’ yóok’ol kaab beyxan u sáas tu bóoxil u chi’ Mayab.

IICháak:

Dios lluvia. Dios relámpago. Dios polen. Desciende, fortaleza fecundante. Se postra el jmeen y ofrece la dulzura del maíz.

Cháak bebe y entrega el pergamino cifrado con celestes gotas: vocales se alargan en la respiración, suben y bajan, corren, vuelan, se deslizan como ríos llameantes, llaman por su nombre a cada nube.

El jmeen es sonaja y danza, Cháak se vuelve maíz en la sonaja y la danza es hombre y deidad en una sola melodía.

Después, la lluvia celebra la gracia de ser en el paisaje, claridad en los labios del Mayab.

Iii

¿In náajalmaj wa ka’ a ts’áaten payalchi’ob utia’al u ajsa’al ja’, utia’al u meenta’al u weenel chak ik’alo’ob, utia’al u jóoyabta’al u tikin k’i’ik’el wíiniko’ob?

Yéetel xolokbal óol kin wa’alik u p’uuyalo’ob kóokil ku lomiko’ob in xiik’o’ob yéetel in sáas iche’ ma’ táan u paktikech, ba’ale’ kin pak’ik u jaaj t’aanil a wanil.

Ka jaan meentik u juum wa ba’ax: junp’éel tok’ tuuniche’ ku jakchajal ti’ mulu’uch, junp’éel u yich che’e’ ku lúubul ich áak’al, junp’éel che’e’ ku xuuxub, yéetel ti’ tuláakal ba’alo’obe’ teeche’ táan a t’aniken yéetel jejeláas t’aano’ob.

Yuum Cháak, ka’ache’ anchajen je’e bix aniken bejla’ake’, beyxan bíin anaken, kin bin ich súutuk, kin suut.

Xuule’ káajbal.

Bejla’ake’ káajbal.

U bookil yajil yaan ti’ le t’aano’oba’ chéen ba’ale’ u ki’il k’aay yaanti’ob xan.

Úuchile’ tin ts’íibtaj lela’, ti’ junp’éel kúuchil na’an u k’iinil, tu najil u neek’ ka’an.

Ti’ le súutuka’ nojoch pikilju’une’ ku je’epajal, ku ya’alik bala’an t’aano’ob.

Kin pixik in wicho’ob yéetel kin chíinil,

Iii

¿Merezco acaso que me dictes conjuros para despertar el agua, hacer dormir tempestades, regar la sangre árida de los hombres?

Con ánimo arrodillado confieso que astillas de sordera se hunden en mis alas y mi ojo de luz no te percibe, mas cultivo la certeza de tu presencia.

De repente algo haces vibrar: un pedernal resbala del cerro, un fruto cae en la aguada, el árbol silba, y en cada cosa estás hablándome con múltiples lenguas.

Yuum Cháak, fui lo que estoy siendo y lo que seré, viajo en el instante, retorno.

El fin es el principio. Hoy es el principio. Huelen a dolor los vocablos pero saben a sinfonía.

Escribí esto antes, en un lugar sin tiempo, morada de la semilla celeste.

Ahora el gran libro se abre, pronuncia códices.

ku túul sáasil, ku líik’siken tu chikix.

Yuum yuum Cháak, Yuum yuum Cháak, táan u payalchi’ ka’an utia’al u k’áaxal ch’ujuk tu yi’ijil ko’olelo’ob ku ts’aakankilo’ob, tu ki’ibok bo’oy ch’úupalalo’ob, tu ts’unu’un che’ej chan xch’úupalalo’ob.

Yuum yuum Cháak, Yuum yuum Cháak, ma’ táan u xu’ulul u payalchi’ ka’an, u tich’maj u muuk’ u k’abo’ob tu tojil chuun ka’ano’ob, utia’al u k’áaxal yujuyil nikte’ tu che’il wíiniko’ob ku paak’alo’ob, tu taam kóol iik’ u béekil xi’ipalalo’ob, tu léembal u muun yóol mejen paalalo’ob.

Jmeenen, a t’aane’ ku pak’ikten junp’éel jóopol neek’, In náajalmaj wáa túun. Kin wuk’ikech ti’ lak’iin aja’an u táan yich, yáanal ya’ax che’ tu’ux ku wo’ juntúul jaltun.

Cubro mis ojos y me inclino, rebosa la transparencia, me sostiene en su regazo.

Yuum yuum Cháak, Yuum yuum Cháak, está rezando el cielo, para que haya néctar en espigas de mujeres sanadoras, en la fronda de las muchachas, en la sonrisa colibrí de las niñas.

Yuum yuum Cháak, Yuum yuum Cháak, sigue rezando el cielo con brazos extendidos de horizonte a horizonte, para que haya polen en el tallo de hombres que cultivan, en el roble suspirante de los muchachos, en la inocencia venado de los niños.

Soy jmeen, tu voz siembra en mí su centella semilla, ¿lo merezco acaso? Abrevo de ti en el oriente de tu mirada, bajo la ceiba donde croa una sarteneja.

Iv

Ken k’uchuk u k’iinil u mina’antal k’iin yaan u je’epajal lu’um yéetel yaan ye’esik u yajilo’ob, yaan u jáatal u yóot’el k’áabnáab yéetel yaan u wekik u k’i’ik’el yóok’ol u k’i’ik’el máako’ob, ejoch’e’enil yaan u xíimbal ich iik’ yaan u xe’exet’ik kaajo’ob. Ba’ale’ Báalame’ bíin yanakti’ u sáasil nu’ukulil je’ebal.

Aj Bulen Kaan Cháak, Yuumil búulkabal, bejlae’ u k’iinil a k’iin mina’an u táan yich, u k’iinil najo’ob yéetel che’ob tuk’a’ano’ob meen chak ik’al, k’iin ku xíimbal tu yóok’ol mejen paalal mina’an u taata’ob, ich ko’olelo’ob táan u ts’aiko’ob u yaalo’ob ta’aka’ano’ob meen u jobonil u nak’ sajkabo’ob, k’iin ku jit’ikuba tu xiixel wi’ij je’ebix juntúul ch’ija’an ku muk’yaj.

A’alabto’on: Béeke’ tu ts’áaj ka’atéen u sak nook’, síiniko’obe’ púuts’o’ob ti’ u k’u’ob u kuchmaj u yaalo’ob meen u ayik’alilo’ob, éejoche’en péepeno’ob yáanal u ka’analil najo’obe’ yéetel u boonil u xiik’o’obe’ ku boniko’ob tuka’atéen a’alajt’aano’ob.

Úuchake’ tuunicho’ob e’esajil u meyajo’obe’ tu ta’ako’ob ti’ kili’ich najo’ob, u jaaj pe’echak’o’ob yaj sáamalil.

Bejla’ake’ le kili’ich najo’obo’ ku je’epajalo’ob

La tierra mostrará sus llagas, se romperá la piel del mar y dejará su sangre sobre la sangre de la gente, oscuridad cubrirá el aire desgarrando pueblos, mas el Báalam será la llave de luz.

Aj Buelen Kaan Cháak, señor de la tempestad, hoy es día de tu sol sin rostro, de jacales y árboles derribados por el huracán, día que camina con llanto huérfano, parturientas escondidas en el vientre de las cuevas, día que se arrastra en migajas del hambre como anciano adolorido.

Fuimos advertidos: El roble puso dos veces su vestido blanco, hormigas huyeron de sus nidos con el tesoro de sus larvas, mariposas oscuras bajo los techos con la tinta de sus alas pincelaron profecías.

Mucho antes, las piedras de mágico oficio guardaron en los templos las huellas ciertas del futuro incierto. Hoy se abren esos templos y sueltan la última señal del caracol yéetel ku cha’iko’ob u ts’ook u t’aan juub, ku kikiláankil, ku muk’yaj, ku lúubul ich u yaj awat wíiniko’ob. que tiembla, gime, se despeña en gritos lacerados.

Aj Bulen Kaan Cháak, kin kaxtik ti’ teech t’aano’ob tu meentajo’ob ba’ax u ya’almaj k’ujo’ob.

Táan icho’ob tu yóot’el xa’axak’il: yayaj áalkab ja’ob ku ya’abtalo’ob ti’ u néenilo’ob, chokopool ja’ ku paktikuba tu yich ko’olelo’ob ku paktiko’ob u paakat kíimil tu paakat u yaalo’ob.

Báalamen meenta’an loob ti’ meen u chak boox tuunich níikil, kin na’akal ti’ úukp’éel t’áabal wóoliso’ob tu súusut kaanil sayabil.

Kin je’ik u mantats’ juul sáastal, ku wéekel ka’anil ch’ach’al, ku kojik tuunich yéetel tuuniche’ ku súutul bak’ beyo’ ku kukuláankil tuka’atéen tu ts’elek yóok’ol kaab.

Aj Bulen Kaan Cháak, hallo en ti vocablos, cumplieron el designo de los dioses. Rostros en la piel del caos: corrientes adoloridas multiplicándose en los espejos, agua desquiciada se mira en el semblante de las mujeres que miran la mirada de la muerte en la mirada de sus hijos.

Soy Báalam herido por la obsidiana roja del derrumbe, asciendo a través de siete esferas encendidas en la serpiente espiral del infinito.

Abro la eterna aurora, gotea el aceite astral, toca la piedra y la piedra se hace carne y late otra vez en el costado del mundo.

VKin síilik sáasil, kin jatik u yóoxel; ka’anil p’úulo’ob túune’ ku xíikilo’ob xan yéetel ku lúubul kaabilcháak yéetel kaabilcháake’ ku yo’omkúunsik lu’um: u ki’iki’il paax ch’íich’o’ob u síit’ kéejo’ob ku loolankilo’ob.

Líik’ul xaman

Sak Cháake’ payalchi’, péepekil ku séensen a’altik u sayabil: cháak te’ela’ yéetel te’elo’, cháak ti’ teech yéetel ti’ teen, mantats’ láayli’ leti’e’ yéetel mantats’ jela’an.

U Cháakil noojol ku ya’alik: letie’ ja’, tene’ lúuchen, kin túul, ku nojochtal u k’ank’an loolo’ob.

U juum u kaale’ u juum in kaal, ken t’aanake’, k’áaxe’ ku xíixmuytal ich teen néek’o’ob túune’ ku súutulo’ob yi’ijo’ob yéetel k’áanbulo’ob.

Cháak chak took’e’, u táan yich lak’iin, ti’ múuyalo’ob ku meentik u kíilbal u báat, ku míistik kool, ku péeksik lu’um yéetel ku túunbenkúunsa’al

VDescubro luz, rompo su costra, entonces tinajas celestes también se rompen y cae la lluviamiel y la lluviamiel preña el suelo, el susurro dulce de la selva: arpegio de aves, salto de venados que florecen.

Desde el norte el Cháak blanco es conjuro, ritmo que repite su abundancia: aquí y allí la lluvia, en mí y en ti la lluvia, la misma siempre y siempre distinta.

El Cháak del sur proclama: Él es agua, yo soy jícara, reboso, crecen lirios amarillos. Su voz es mi voz, cuando habla el campo estremece en mí y semillas se transforman en espigas y faisanes.

El Cháak pedernal rojo, rostro del oriente, en nubes retumba su hacha, barre la milpa, remueve la tierra meen u sáas yaal k’abo’ob. Letie’ óok’ot ich wóolis ku xu’ulul tu’ux ku ka’a síijil yóok’ol kaab. y la renuevan cristales de sus dedos. Él es danza en el círculo que termina donde nace otra vez el mundo.

Boox Cháake’ yéetel t’áabal taj te’ob yéetel k’éewelil jaats’ táan u kukuláankil, chik’iin ku jóok’ol u ts’on éejoch’e’enilo’ob. U jaats’ u cháako’obe’ ku topiko’ob k’aasa’an na’liko’ob, chukutkib juumo’ob tu juuno’ob, ku beetiko’ob u kikiláankil sa’atunsa’ato’ob.

Tu chúumuk ba’atel yéetel ki’imak óolal, kin léelem, kin léelempayalchi’; áalkabja’obe’ ku tuulo’ob tin waak’, k’ujo’obe’ ku tuulo’ob tin waak’.

Kiik, k’áaxal ja’, yéetel u paaxil u péekil a nook’e’ binsen tu’ux ka ta’akik a ch’enche’nkil.

El Cháak negro con flecha y látigos latiendo, sale del poniente a cazar oscuridades. Sus rayos horadan rincones enemigos, son sonidos sonámbulos que hacen temblar laberintos.

En el centro del combate y de la fiesta, relampagueo, relampa-rezo, los ríos se desbordan en mi lengua, los dioses se desbordan en mi lengua.

Hermana lluvia, con tu faldeo musical llévame a donde escondes tu silencio.

Vi

Ka wéemel ch’aajil jujun ch’aajil, tak a kojik yéetel u bóoxel a chi’ le lu’uma’ tu’ux ku chikix mejen juubo’ob.

Ku yu’ubal túun u chaambel juum túunk’ul. U payalchi’ jmeen yéetel u yusbil paax.

Ajóok’oto’obe’ ku paxiko’ob lu’um.

Ka’ane’ ku juum, ku wáak’al, ku léelem, sakataane’ ku tuul, ku kíilbal, u yuk’ajil ja’e’ ku bulik u yuk’ajil lu’um.

Yéetel ki’iki’ óol ka k’a’amal ajtok k’abo’ob éek’tako’ob yéetel u yiits k’áax, yéetel u la’ach wi’ij beyxan tikinil.

Ts’ako’on tumeen ts’o’ok ak k’oja’antal tu yo’osal seen ba’atel yéetel k’iin beyxan u k’aasilba’alo’ob.

Ts’ak ak pixaan sáatal u yóol meen ts’o’ok u yu’ubik u éek’il xaman; ts’o’ok ak bajik u mukul t’aano’ob, ba’ale’ sáamalile’ sáasil tak táan, yéetel ku meentikto’on loob.

Sayabkúuns u k’áak’il a wanil, míis u ejoch’e’enil ak t’aan, yo’osal u t’aan chéen sáastal.

Yaantech u béeytalil a tokik tikin yi’ij yéetel a ka’a kuxkíintik ak icho’ob tikintako’ob tumeen ku séensen paktiko’ob xe’exet’a’an lu’um.

Tu k’iinil tikinil ts’áato’on áalkab ja’, ich ts’íik áak’ab, u tajte’il a juul,

VIDesciendes gota a gota hasta tocar al suelo con tus labios y la sonaja de pequeños caracoles. Se oyen entonces los golpes lentos del tunk’ul. La plegaria del jmeen y su flauta. Suenan la tierra los danzantes. El cielo truena, relumbra, el tunk’ul retumba y se desborda, la sed del agua inunda la sed del suelo.

Bienvenido, redentor, manos manchadas con resina de floresta, con raspones de hambre y sequía. Sánanos, pues hemos enfermado por luchar contra el tiempo y sus demonios. Sana nuestro espíritu perturbado por haber oído a la estrella avispa; hemos sellado sus secretos, pero el futuro es cristal en nosotros y lacera.

Perpetúa el fuego de tu presencia, limpia de oscuridad nuestra palabra para que hable sólo el amanecer.

Tuyo es el don de salvar la espiga y resucitar nuestros ojos secos de ver polvo desgarrado. En épocas de aridez danos tu torrente, en la indomable noche, antorcha de tu rayo, tu hacha para cortar enredaderas venenosas, a báat utia’al ak xotik k’áak’as aak’o’ob, utia’al ak je’ik bejo’ob ti’ lu’um yéetel ak pak’ik u léembal tuunichil ak moots, a báat utia’al ak nokóoltik u a’alaj t’aan k’iin. abrir surcos en la tierra y sembrar el ópalo de nuestra raíz, tu hacha para vencer al sino.

Aj ba’atelo’on Nojoch Yuum: kuxtale’ letie’ u yo’omkíinsa’al u neek’il jets’óol ti’ u kukuláankil p’eekil. Tak k’axaj t’aan ta wéetele’ex yuumtsile’ex, ba’ale’ yaan máako’ob ku éek’kúunsiko’ob u táan yich kaaj, tok u yejil u tok’tuunicho’ob.

To’one’ poomo’on, u k’uubalilo’ob u ki’ibokil, chan paal k’úuts yéetel t’oja’an kaab, to’on le k’áax ts’o’ok u p’áa’tikecho’, kool ts’o’ok u páa’tikech utia’al u súutul k’uubal.

Yuum Cháak, cha’ u yu’uba’al a kili’ich t’aan, u ki’iki’ juum u loolil ja’ob, u xik’nal k’áanbulo’ob yéetel che’ejo’ob, u yiik’el kaabo’ob ti’ u k’ank’an jaats’ cháak. Naabso’on yéetel u yiits a ka’an yéetel biso’on ta ya’axch’ooj xiik’o’ob.

Somos guerreros, Gran Señor: la existencia consiste en fecundar semilla de paz en latidos del odio. Celebramos alianza con los dioses, mas hay hombres que ensucian el rostro del pueblo, arranca sus afilados pedernales.

Somos copal, ofrenda de su aroma, niñotabaco y miel derramada, somos la selva que te ha esperado, la milpa que te ha esperado para volverse ceremonia.

Yuum Cháak, deja escuchar la sagrada voz, murmullo de lirios, aleteo de faisanes y sonrisas, abejas en relámpago amarillo. Úngenos con savia celeste y condúcenos en tus alas de turquesa.