Kati Karu, Kristi Vahur, Kadri Siibak

Kati Karu, Kristi Vahur, Kadri Siibak

The Estonian Occupational Health and Safety Act provides the rights and obligations of an employer and an employee in creating a safe working environment. The working environment specialist has a significant role in ensuring a working environment that is safe for health.

The aim of the study was to find out how the legislative requirements set by the Occupational Health and Safety Act are applied in practice by working environment specialists, and how the legislative regulations have influenced the working environment in Estonian enterprises. The sample included 156 people performing the duties of a working environment specialist in Estonian enterprises. The data was collected using web-based questionnaires (Connect. ee); descriptive statistics and the χ2 test were used for data analysis.

The practice of appointing, employing, and training working environment specialists is influenced by the fact that the qualifications of the working environment specialist are not defined in the Occupational Health and Safety Act. The amendments to the Occupational Health and Safety Act that came into force on 1 January 2019 have been positive. However, according to the respondents, the qualifications issue of working environment specialists still needs solving. In-house cooperation cannot be considered as excellent in all enterprises. There are employees who do not adhere to the working environment safety standards, they do not use safety equipment as required and ignore safety regulations either consciously or due to the lack of knowledge. Working environment specialists work hard to raise awareness and at the same time

need training on how to solve such situations more efficiently and vigorously. Although specialists cooperate with the employers, the latter should be more aware of the importance of occupational safety. Performing the duties of a working environment specialist properly is time consuming and requires knowledge of different areas. Therefore, the role of a working environment specialist remains insufficient in practice when they perform duties as an addition to their main work. Following the requirements provided by the Occupational Health and Safety Act also depends on the size of an enterprise. In medium sized enterprises the requirements of the Act are met to the best standards, especially the one concerning the repetition of an employee’s training in the required section and amount.

Keywords: working environment specialist, Occupational Health and Safety Act, employer, employee, working environment, enterprise, and occupational safety.

Töötervishoiu ja -ohutuse korraldamist ettevõttes reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus, milles on kirjeldatud tööandja ning töötajate õigusi ja kohustusi. Lisaks eespool nimetatutele on töötervishoiu ja -ohutuse tagamisse haaratud ka töökeskkonnaspetsialist ja töökeskkonnavolinik ning kui ettevõttes on üle 150 töötaja, siis ka töökeskkonnanõukogu. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus näeb ette, et tööandja kohustus on tagada ettevõttes töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine, määrates ametisse töökeskkonnaspetsialisti või täites nimetatud kohustusi ise, kui tal on selleks vastavad teadmised (Töötervishoiu ja… 2021). Samas selgus tööinspektsiooni 2020. aasta töökeskkonna ülevaatest, et üks murekohti Eesti ettevõtete töökeskkonnas on töökeskkonnaspetsialisti ning ettevõttevälise töökeskkonnaspetsialisti puudumine. Probleemiks on ka asjaolu, et tööandjad ei täida töökeskkonnaspetsialisti kohustusi (Töökeskkond 2020).

Töö eesmärk oli selgitada töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevalt õigusnormide kohaldamist praktikas töökeskkonnaspetsialistide poolt ja õigusliku regulatsiooni mõju Eesti ettevõtete töökeskkonnale. Töö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded:

1. selgitada Eesti ettevõtetes töökeskkonnaspetsialistide ametisse määramise või tööle võtmise ning koolitamise praktikat ja täiendkoolituse vajadust; 2. selgitada töötervishoidu ja -ohutust tagavate inimeste koostöö korraldatust ning toimimist tööandja ja töötajatega; 3. selgitada ettevõtete suuruse mõju töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevate nõuete järgimisele; 4. selgitada ettevõttes töökeskkonnaspetsialistide praktilist rolli töötervishoiu ja -ohutuse tagamisel.

Võtmesõnad: töötervishoiuspetsialist, töötervishoiu ja tööohutuse seadus.

Andmete kogumiseks kasutati elektroonilist küsimustikku (connect. ee keskkonnas). Ankeedi koostamisel tugineti Eesti Vabariigis kehtivale töötervishoiu ja tööohutuse seadusele. Ankeedi koostas lõputöö autor koos juhendajatega. Küsimustiku täitmine oli anonüümne ja sealt saadud teavet kasutati üldistatud kujul. Anketeerimine viidi läbi ajavahemikus 05.10.2020–31.01.2021. Uuringu linki jagati töökeskkonnaspetsialistide Facebooki grupi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Eesti Töökeskkonnaspetsialistide Nõukoja kodulehtedel ning tervist edendavate töökohtade võrgustiku meililisti kaudu. Selleks saadi luba vastatavate lehekülgede haldajatelt. Uuringut puudutavat linki jagas oma kolleegidega mh Viru Keemia Grupi ohutus- ja kvaliteedijuht.

Uuritavad olid Eesti ettevõtetes töökeskkonnaspetsialisti kohustusi täitvad inimesed. Tööinspektsiooni andmetel on Eestis 16 233 ettevõttel

vähemalt üks töökeskkonnaspetsialist (Tööinspektsioon 2020, Kati Karu isiklik kontakt 05.03.2020). Kuna uuringu linki jagasid mitmed sotsiaalmeediavõrgustiku leheküljed, siis ei ole täpne uuritavate arv teada, kellele uuringu link edastati. Andmed on olemas tervist edendavate töökohtade võrgustiku kohta, mille vahendusel edastati uuringu link 420 asutusele. Enne uuringu avalikustamist viidi läbi prooviuuring, kuhu oli haaratud neli töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas tegutsevat eksperti. Prooviuuring viidi läbi ankeetküsimustiku sobivuse ja arusaadavuse hindamiseks. Ekspertide soovitusel viidi ankeeti sisse rida muutusi, mis hõlmasid mõnede küsimuste välja jätmist, küsimuste lisamist ja osa küsimuste vastusevariantide muutmist hinnangulisteks skaaladeks.

Andmete statistiliseks analüüsiks kasutati analüüsiprogrammi IBM SPSS Statistics Subscription 27.0. Mittearvuliste väärtuste korral kasutati χ2 testi (hii-ruut test). Tulemused loeti statistiliselt oluliseks, kui p väärtus oli < 0,05. Tööülesannete täitmiseks ja kolleegidega koostööks kuluvat aega mõõdeti skaalal 1–5, kus number 1 tähendas kõige rohkem ning number 5 kõige vähem. Tulemuste arusaadavamaks mõistmiseks andmete analüüsimisel tõsteti numbrid ümber – number 1 tähendas kõige vähem ning number 5 kõige rohkem. Suurim tulemuste skoor oli tähtsaim vastus. Vastajad hindasid töötervishoiu ja tööohutuse seadust kui tuge töökeskkonnaspetsialisti tööle skaalal 1–3.

Küsimustikule vastas 156 töökeskkonnaspetsialisti, nendest 81,4% olid naised. Vastajate keskmine vanus oli 42,5 aastat ning keskmine tööstaaž tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas oli 9,5 aastat. Ligi pool vastanutest on saanud töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe. Täpsemad andmed on esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Vastajate üldandmed

Osalejaid kokku; n (%) Naisi; n (%) Mehi; n (%) 156 (100) 127 (81,4 ) 29 (18,6 )

Vastajate keskmine vanus ±SD Tööstaaž tööohutuse valdkonnas

Töökoormus; n (%) 1,00 0,25 0,5 0,75 Muu 42,5 ±11,5 9,5 aastat (min 3 kuud, max 55 aastat) 67 (42,9) 31 (19,9) 11 (7,1) 2 (1,3) 45 (28,8)

Roll ettevõttes; n (%) Töökeskkonnaspetsialisti kohustused lisaks põhitööle 75 (48,1)

Haridustaust seoses töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnaga n (%) Töökeskkonnaspetsialist 62 (39,4) Töökeskkonnaspetsialisti kohustusi täitev tööandja 11 (7,1) Ettevõtteväline töökeskkonnaspetsialist 8 (5,1)

Töökeskkonnaspetsialisti väljaõpe 117 (49,4)

Tervisekaitsespetsialisti eriala 18 (7,6) Ergonoomika eriala 20 (8,4) Olen ise asjakohased teadmised omandanud 62 (26,2) Muu 20 (8,4)

Ettevõtte tegevusvaldkond; n (%) Töötlev tööstus 53 (34,0) Avalik haldus ja riigikaitse 22 (14,1) Haridus 19 (12,2) Tervishoid 10 (6,4) Kaubandus 8 (5,1) Ehitus 9 (5,8) Veondus ja laondus 3 (1,9) Põllumajandus 2 (1,3)

Töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe saanutest ligi kolmandik tundis et nende teadmised ja kogemused olid oma tööülesannete täitmiseks piisavad. Samas leidis veerand vastajatest, et vajaksid spetsiifilistel töökeskkonnateemadel rohkem teadmisi/oskusi. Täpsemad andmed on esitatud joonisel 2.

Joonis 2. Vastajate haridustaust ja pädevuse hinnang (n = 156).

Küsimusele, millises valdkonnas vajaksid uuritavad koolitusi, vastas 156 inimest. Koolitusvajadused on välja toodud tabelis 2.

Tabel 2. Enim nimetatud valdkonnad, milles vajatakse koolitusi (n = 156).

Psühhosotsiaalsete ohutegurite valdkond Riskianalüüsi koostamine

Ergonoomika Kemikaalide käitlemisega seonduvad ohutegurid Ohutusjuhendite koostamine

14,7% 12,8% 10,9% 7,1% 5,8%

Täiendkoolitused seaduste ja määruste muutmise korral 5,8% Dokumentatsioonihaldus 3,8% Seadmete ja protsesside ohutus (elektriohutus) 3,2% Isikukaitsevahendite kasutamine 3,2% Bioloogilised ohutegurid 2,6% Vajalikud on koolitused, mille raames õpetatakse, kuidas olla oma töötajatega nõudlikum ja karmim 2,6 % Kõrgustes töötamine 1,9% Töökeskkonna valdkonna spetsiifilisemad teemad 1,3% Ei osanud küsimusele vastata / ei vajanud koolitust 17,9%

Ligi pool vastanutest ei osanud nimetada ühtegi koolitust, mida Eestis ei pakuta, ja 16% uuritavatest leidis, et kõik koolitused on Eestis kättesaadavad. Ühte kindlat koolitust on raske esile tõsta, sest vastused jaotusid suhteliselt ühtlaselt (tabel 3).

Tabel 3. Töökeskkonnakoolitused, mida vastajate hinnangul Eestis ei pakuta (n = 156)

Töökeskkonda puudutavad spetsiifilised ja praktilised koolitused 10,3% Psühhosotsiaalsete ohutegurite valdkond 6,4% Ergonoomikakoolitus 4,5% Ohutusjuhendite koostamine, sh dokumentatsioonihaldus 2,6% Töökeskkonnaspetsialisti väljaõpe (kõrgharidus) 1,9% Isikukaitsevahendite kasutamine 1,9% Kõik koolitused on olemas 16% Ei oska vastata 42,9%

Küsimusele, millal tutvustatakse töötajatele ohutusnõudeid, selgus, et peamiselt tehakse seda pärast töötaja tööle võtmist. Võrreldes mikro- (alla 10 töötaja) ja väikeettevõtetega (10–50 töötajat) tutvustatakse keskmise suurusega ettevõtetes (> 51 töötajat) töötajatele rohkem ohutusnõudeid,

kui töötaja on pikka aega töölt eemal viibinud (p = 0,012; joonis 3). Samas üle poole vastanutest (67,9%) tõid välja, et töötajate ohutusreeglitest kinnipidamist kontrollitakse n-ö möödaminnes, kui tehakse märkus.

Joonis 3. Ohutusnõuete tutvustamine (n = 156)

Joonis 4. Töötajate töökeskkonnaalased teadmised

Vastajate hinnangul peavad töötajad ja tööandjad tööohutuse nõuete tagamist tähtsaks, keskmised skoorid olid 2,46 ja 2,74. Vastajatel paluti ka hinnata töötajate töökeskkonda puudutavaid teadmisi, kus selgus, et töötleva tööstuse ja ehitussektori töötajatel on töökeskkonnaspetsialistide hinnangul halvemad teadmised kui teiste tegevusvaldkondade töötajatel (joonis 4).

Peamised ohutusreeglite rikkumised olid vastajate hinnangul järgmised: isikukaitsevahendite mittekasutamine (57,7%), ettevõttes on ohualad märgistamata (14,1%), töötajad eiravad ohuolukordi, kiirustavad ja ohutuse seisukohast ei mõelda asju läbi (13,9%). Samas ligi veerandi (23,7%) töötajate hinnangul ei esine nende ettevõttes puudusi.

Vastajate hinnangul hõlmas tööülesannete täitmisele kuluv aeg järgmist: dokumentatsiooni vormistamine (skoor 600), tööohutusalaste reeglite selgitamine/kontrollimine (skoor 468), töötajate koolitamine (skoor 460), riskianalüüsi koostamine (skoor 434) ning õnnetuste ja intsidentide uurimine (skoor 378). Vastajad teevad töötervishoiu ja -ohutuse tagamiseks koostööd töötajatega (skoor 518), tööandja ja tema esindajatega (skoor 358), töökeskkonnavolinikega (skoor 350) ning töötervishoiuarstiga (skoor 334).

Uuritavatel paluti hinnata, kui suurel määral toetab töötervishoiu ja tööohutuse seadus töökeskkonnaspetsialisti tööd. Number 1 tähendas, et seadus ei toeta üldse, ja number 3 tähendas, et toetab väga töökeskkonnaspetsialisti tööd. Keskmine tulemus oli 2,21. Lisaks paluti hinnata muudatusi, mis hakkasid kehtima 1. jaanuaril 2019. Veidi vähem kui pooled (45,5%) vastanutest leidsid, et muudatused tõid ettevõttele pigem positiivseid muutusi. Samas vastas 30,8%, et seadus ei ole kuidagi ettevõtte töötervishoiu ja tööohutuse reguleerimist muutnud ja 23,3 % ei osanud küsimusele vastata.

Euroopa Nõukogu direktiiv (89/391/EMÜ) sätestab, et liikmesriigid määratlevad töötaja (kes tegeleb kutsealaste riskide suhtes kohaldatavate kaitse- ja ennetusmeetmetega) vajalikud oskused ning sobivuse (nõukogu direktiiv… i.a). Erinevalt teistest EL-i riikidest ei ole Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seaduses selgelt määratletud töökeskkonnaspetsialisti kvalifikatsioon (töötervishoiu ja … 2021). Sellele puudusele juhtisid tähelepanu ka vastajad, kes tõid välja, et töökeskkonnaspetsialisti pädevuse ning väljaõppe nõuded oleks vajalik selgelt ja ühetähenduslikult määratleda, et ettevõtetes oleksid pädevad spetsialistid.

Vastajate valdkonnaalane ettevalmistus oli erinev, suurem osa oli läbinud töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe koolituse, aga oli ka neid, kes olid õppinud tervisekaitsespetsialistiks, ergonoomiks ja/või mõnda muud valdkonna eriala ning lisaks veel saanud töökeskkonnaspetsialisti väljaõppe. Selgus, et mida vähem on valdkonnaalaseid teadmisi omandatud, seda rohkem tunnetatakse, et oleks vaja juurde nii spetsiifilisi kui ka töökeskkonnaalaseid baasteadmisi. Sarnase tulemuseni jõudsid ka Ivana ja Batak (2012) oma uuringus, kus tööohutusspetsialistid tõid välja nii teadmiste puudumise teatud spetsiifilistes valdkondades kui ka võimaluste puudumise täiendada oma teadmisi erialaseid koolitusi läbides. Täiendusvõimaluste puuduse üle eriti spetsiifilistel teemadel kurtsid ka uuringus osalejad. Lisaks tõid uuritavad välja, et Eestis võiks olla töökeskkonnaspetsialisti väljaõpe kõrghariduse baasil. Ivana ja Batak (2012) on samuti pidanud tähtsaks koostöövõimalusi spetsialistide ja õppeasutuste vahel.

Uuringus osalenud töökeskkonnaspetsialistid teevad koostööd nii töötajate kui ka tööandjatega, mis on ohutu töökeskkonna loomise eeldus. Paljudes ettevõtetes on töötajatele antud võimalus teha töökeskkonnaalaseid ettepanekuid, anda teada ohuolukordadest ja kirjutada töökeskkonda puudutavatest muredest töökeskkonnaspetsialistile. Sellised võimalused näitavad, et ettevõtte juhtkond ja töökeskkonnaspetsialistid

on valmis koostööks ning soovivad töötajaid kaasates töökeskkonda parendada. Samas toodi välja, et vastajad ootavad rohkem töötajate endi aktiivsust ning julgust vahejuhtumeid registreerida ja neist teavitada. Samas leidus nii mikroettevõtteid kui ka keskmise suurusega ettevõtteid, kus töötajatel ei olnud võimalust pöörduda töökeskkonnaspetsialisti, töökeskkonnavoliniku või tööandja poole. Oli ka väikeettevõtteid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kus töötajaid ei kaasatud tööohutust puudutavatesse küsimustesse. Võime oletada, et ilmselt puudub neis ettevõtetes tõhus koostöö ja mõistmine tööohutuse vajalikkusest. Keeruline on töötada ettevõttes, kus puudub toetus ja mõistmine nii tööandja kui töötajate poolt. Ka Nordlöf jt (2017) on seisukohal, et tööandjad peavad tagama toimiva töötervishoiu ja tööohutuse korralduse süsteemi, et kaitsta oma töötajate tervist ning vältida ohte töökeskkonnas. Lisaks ettevõttesisesele koostööle on tähtis ettevõtteväline koostöö. Mitmed uuritavad eelistavad kogemuskoolitusi, kus töökeskkonnaspetsialistid ja suuremad ettevõtted jagavad oma häid praktilisi kogemusi. Ka Ivana ja Batak (2012) on leidnud, et tähtis on tugevdada suhtlust spetsialistide ja tööandja tasandil ning samas ka võimaldada koostöövõimalusi spetsialistide vahel.

Uuritavad hindasid tööandjate ja töötajate tööohutuse reeglitest kinnipidamist suhteliselt heaks, kuid toodi välja, et on arenguruumi, eriti töötajatel. Vastajad märkisid, et töötajad rikuvad ohutusreegleid – ei kanna isikukaitsevahendeid, eiravad ohuolukordi, kiirustavad ega mõtle asju enda jaoks läbi. Mitmes ettevõttes oli töötajatel raskusi ohutegurite ja ohutusjuhendite mõistmise ning ohuolukordade tunnetamisega. See võis olla üks põhjusi, miks mitmed uuritavad tõid välja, et nimetatud valdkonda tuleks tõhusamalt töötajatele selgitada. Uuritavate hinnangul oli tööandjate suhtumine tööohutusreeglitest kinnipidamisse suhteliselt hea. Vastupidi meie uuringule selgus Isil ja Atasoylu (2017) uuringust, et enamikus uuritud töökohtades ei pööranud tööandjad tööohutusele tähelepanu. Tööinspektsiooni 2020. aasta töökeskkonna ülevaatest selgus,

et kõik tööandjad ei täida töökeskkonnaspetsialisti kohustusi (kuigi see ülesanne on neil tulenevalt TTOS-ist) (Töökeskkond 2020).

Sarnaselt Nordlöfi jt (2017), Jahingiri jt (2019), Sönderstrumpi-Anderseni jt (2010) ning tööinspektsiooni (2019) uuringutega selgus ka meie uuringust, et ettevõtete suurus mõjutab töötervishoiu ja tööohutuse tingimuste tagamise kvaliteeti. Küll aga tuleb arvestada asjaoluga, et mikro- ning väikeettevõtetest oli uuritavaid märksa vähem kui keskmise suurusega ettevõtetest. Mõtlemapanev on see, miks mikroettevõtete ja väikeettevõtete vastajate määr oli niivõrd madal. On mitu võimalust, mida saame oletada. Võime arvata, et mikroettevõteteni ei jõudnud uuringut puudutav teave. Samas tekitab see küsimuse, kas muu oluline tööohutust puudutav teave nendeni jõuabki. Põhjuseks võib olla ka asjaolu, et mikroettevõtetes tegeldakse vähe tööohutuse tingimuste parendamisega või ei tehta seda üldse ning seetõttu on ka vastajate määr niivõrd madal.

Töökeskkonnaspetsialistide ametisse määramise, tööle võtmise ning koolitamise praktikat mõjutav Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta töökeskkonnaspetsialisti kvalifikatsiooni. Töökeskkonnaspetsialistid teevad koostööd tööandjatega ja töötajatega, kuid sellegipoolest peaksid mõlemad pooled enam mõistma tööohutuse tähtsust. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud nõuete järgimine sõltub palju ettevõtte suurusest. Keskmise suurusega ettevõtetes täidetakse kõige enam TTOS-is sätestatud nõudeid, mis puudutavad töötaja juhendamist, väljaõppe vajalikkust ning õpitu kordamist. Töökeskkonnaspetsialisti ülesannete korrektne täitmine on ajamahukas ja nõuab teadmisi erinevatest valdkondadest, seetõttu jääb töökeskkonnaspetsialisti roll praktikas ebapiisavaks, kui töökeskkonnaspetsialist täidab töökeskkonnaohutusega seonduvad tööülesandeid oma põhitöö kõrvalt.

Isil, N. I., Atasoylu, E. (2017). Occupational safety and health in North Cyprus: Evaluation riskassessment. Safety Science, 94: 17–25. Ivana, K., Batak, M. (2012). Research of areas of interest and problems in the work of occupational safety experts. Sigurnost, 54(3): 303–308. Jahangiri, M., Azmon, H., Daneshvar, A., Keshmiri, F., Khaleghi, Hamed., Besharati,

A., Daneshvar, S., Hassanipour, S., Malakoutikhah, M. (2019). Occupational Health.

Ann Glob Health, 85(1): 51. Nordlöf, H., Wiitawara, B., Hörberg, H., Westerling, R. (2017). A cross-sectional study of factors influencing occupational health and safety management practices in companies. Safety Science, 95: 92–103. Nõukogu direktiiv, 12 juuni 1989, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. (1989). 89/391/EMÜ. Sönderstrump-Andersen, H. H. K., Flöcke, T., Mikkelsen, K. L., Roepstorff, C. (2010).

Measuring enterprise proactiveness in managing occupational safety. Safety Science

Monitor, 14(1): 4. Töökeskkond 2020. (2021). Tööinspektsiooni materjal. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus. (2021). RT I 1999, 60, 616.