teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 198
MAAGIA RATSIONAALSUSE VASTU VALLE-STEN MAISTE Tegelesin seda arvustust kirjutades Frieli “Imearsti”, Vanemuise lavastuse ja nende kohta kirjutatuga üksjagu kaua. Vaatasin videost Priit Pedajase lavastuse salvestisi, püüdsin meenutada kohapeal kogetut ja putitasin erinevaid interpretatsioone. Need teekonnad jäid selles mõttes vaevaliseks, et veenvalt nad kuhugi välja ei viinud. Ette puutus hulk huvitavaid otsi, mis jäid siiski lahtiseks. Kuigi Pedajas on meie tänase teatri olulisim autorilavastuste tegija, pole ta range kontseptualist. Pedajasel on oma teemad, mille juurde ta ikka tagasi tuleb, tehes seda sisuliselt siiski dramaturgia toel ja püüdes enda jaoks olulisele alustekstile psühholoogiliselt hinge sisse puhuda. Arvukatel kordadel on niisugune lähenemine töötanud. Kuid nii mõnelgi puhul on Pedajase lavastuse täielik õnnestumine jäänud ehk just kontseptuaalse korrastamatuse taha. Kõnealuses lavastuses tekivad küsimused juba eri koosseisude kasutamise kohta. Peeter Volkonski ja Riho Kütsari kehastatud peategelased olid ju üksjagu erinevad. Kütsari Frank oli kõvasti enam sisekahtlustes kinni, tuues erilise jõuga esile Frieli näidendite üht põhilist teemat – skepsist uusaegse ratsionalismi suhtes. Volkonski Imearst oli seevastu maagilisem ja näitlikustas paremini seda illusoorset lummust, mis on Frieli jaoks alati elamist väärt maailma ja inimsuhete aluseks. Need poolused peaksid ehk ideaalis olema ühes rollis võrdse tugevusega koos. Mida aga taheti kahe koosseisuga saavutada? Oli see ehk üksnes praktiline valik, mida ei määranud sisulised kaalutlused, vaid kartus, et üks või teine näitleja ei saa kõigil etendustel osaleda? Peategelase erinevus nõudnuks justkui ka teiste näitlejate monoloogides mingeid rõhuasetuse muutusi. Ega kahtlevama tüübi kõrval saa olla päris samasugune kui maagilisema kuju kaaslasena. Kas neid muutusi oli? Püüdsin sundida end selle pilguga salvestusi jälgima ja arutlema, kuid ei saanud järje peale. Kuuldavasti ei olnud aga koosseisud isekeskiski püsivad, vaid segunesid etenduste käigus. Niisugused küsimused jäid segaseks, kuigi ma ei julge öelda, et nad olid vastuseta ka lavastajal ja trupil. Kriitika pole selle lavastuse puhul püüdnud sisulist tervikinterpretatsiooni pakkuda. Küll on aga Internetis “tädi-blogis” üks pikk, ent huvitav arutelu 198