Page 1

teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 1

T E AT R I E L U 2 0 0 9


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 2


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 3

TEATRIELU 2009

EESTI TEATRILIIT 2012

3


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 4

Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital

Koostanud: Madis Kolk Kroonika koostaja: Aivi Reimand Kujundaja: Kersti Tormis Korrektor: Tiina Lias

Eeslehel: “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Foto: Ene-Liis Semper. Tagalehel: “Meie, kangelased”. Foto: Siim Vahur. Autoriõigus: Eesti Teatriliit, 2012 ISSN 1406–9628 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 5

SISUKORD Ott Karulin. Käibetõe “Eestil puudub kultuuripoliitika” paikapidavusest 13 Heidi Aadma. Elu kordustes 31 Kristi Eberhart. Ma armastasin sakslast — romaanis ja lavastuses 49 Anneli Saro. Nõukogude mineviku destilleeritud kultuurimärgid a. D. 2009 58 Jaak Allik. Elu üldise õnne eest 77 Hedi-Liis Toome. Kapitalismijärgse elu võimalikkusest Unistuste vabariigis 92 Aare Pilv. Lisandusi ja küsimusi “Onu Tomi onnikese” juurde 109 Ivika Sillar. Eedit me ei pelga 128 Pille-Riin Purje. Üksteist pea vahetust 139 Ireene Viktor. Ööl on üheksa poega ehk Eesti väiketeatrite mitu palet 152 Evelin Lagle. Kust tuled, kuhu liigud, Eesti nüüdistants? 163 Kerri Kotta. Kolme sorti muusikateatrit 173 Pille-Riin Purje. Talvevalgeid meenutusi teatrisuvest 179 Valle-Sten Maiste. Maagia ratsionaalsuse vastu 198 Maris Peters. Richard III: ajalooga või ajaloota 208 TEATRIMÄLU Lea Tormis. Veel mõni kild Kaarel Irdist 223 Ülle Toming. Tantsust Eesti muusikateatris 1940. aastatel 235

KROONIKA 247


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 6

EESTI TEATRILIIDU PREEMIAD 2009. AASTA LOOMINGU EEST Parima lavastuse auhind Valib Teatriliidu juhatus. Eesti Teatriliit seab alates 2009. aastast sisse aasta parima lavastuse auhinna, mis hindab lavastust kui erinevate autoripositsioonide koostoimel sündinud tervikut. Auhind määratakse ühele eelmise kalendriaasta jooksul Eestis esietendunud lavastusele. “Meie, kangelased” – lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose (Tallinna Linnateater). SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD Žürii: Jaak Allik (esimees), Pille-Riin Purje, Luule Epner, Ott Karulin, Riina Vanhanen, Boris Tuch, Madis Kolk, Reet Mikkel. Lavastaja auhind Elmo Nüganen – lavastused “Meie, kangelased”, “Ma armastasin sakslast” (Tallinna Linnateater). Naisnäitleja auhind Ülle Lichtfeldt – Solange lavastuses “Toatüdrukud” (Rakvere Teater) ja Katerina Izmailova lavastuses “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” (MTÜ PRO3). Meesnäitleja auhind Ago Anderson – Erik/Harald lavastuses “Ballettmeister” (Endla). Naiskõrvalosa auhind Mirtel Pohla – osatäitmised lavastuses “Onu Tomi onnike” ja Kullake lavastuses “Kes kardab Virginia Woolfi?” (Teater NO99). Meeskõrvalosa auhind Andrus Vaarik – Härra Tšissik lavastuses “Meie, kangelased” (Tallinna Linnateater). Kunstniku auhind Ervin Õunapuu – lavakujundus lavastusele “Toatüdrukud” (Rakvere Teater). Sõnalavastuste eriauhind Eili Neuhaus, Urmas Lennuk – lavastuse “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” eest, milles on õnnestunult ühendatud klassikateose julge tõlgendus ja eri rahvusest professionaalsete ja harrastusnäitlejate ühislooming (MTÜ PRO3). 6


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 7

Muusikalavastuste auhinnad Žürii: Raili Sule (esimees), Tiina Mattisen, Kerri Kotta, Kristel Pappel, Anne-Liis Poll. Aile Asszonyi – eripalgeliste ja vokaalselt viimistletud rollide eest Mozarti ooperis “Così fan tutte” ja Verdi ooperis “Maskiball”. Erki Pehk – PromFesti järjepideva kunstilise juhtimise ja Massenet’ ooperi “Thaïs” lavaletoomise eest. Balletilavastuste auhind Žürii: Tiiu Randviir (esimees), Juta Lehiste, Rufina Noor, Mai Murdmaa, Enn Suve. Artjom Maksakov ja Olga Malinovskaja – osatäitmised lavastustes “Teine sümfoonia”, “Kolm musketäri” ja “Luikede järv” (Rahvusooper Estonia). Tantsulavastuste auhind Žürii: Mall Noormets (esimees), Kristiina Garancis, Heili Einasto, Teet Kask, Helena Ehrenbusch. Mart Kangro – “Can’t Get No/Satisfaction”. Pühendunud kohalolek, lavakarisma meistriklass tantsuhaiku vormis (Kanuti Gildi SAAL). Balleti- ja tantsulavastuste eriauhind “Kevade” (lavastaja Ruslan Stepanov) (Vanemuine). Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Valib Teatriliidu juhatus. Meelis Oidsalu – 2009. aastal ilmunud teatriarvustuste eest. Algupärase dramaturgia auhind Žürii: Ene Paaver (esimees), Ülev Aaloe, Kiti Põld. Urmas Vadi “Ballettmeister” maailma saatust alati vaekausil määrab gramm (Betti Alver) Näidendi kindla ja isikupärase vormi sees pulbitseb ajalugu kui elus ja ettearvamatu võimaluste virvarr.

7


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 8

TEATRITÖÖTAJA AUHIND Žürii: Aime Unt (esimees), Sirli Bergström, Teet Ehala, Anu Konze, Külli Root, Märt Meos, Pille Jänes. Etendust ettevalmistavas kategoorias: Ester Kasenurm – kostüümiala juhataja, teadmiste ja oskustega töötaja, kellest on abi kõikidel teatrimajas töötavatel kunstnikel (Endla). Etendust teenindavas kategoorias: Kalle Nettan – vanemhelitehnik, loominguline tehniline töötaja, kes lisaks igapäevatööle täidab suurepäraselt ka helirežissööri ülesandeid (Tallinna Linnateater). Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias: Angela Mooste – korraldusjuht, suudab ühendada sedavõrd vastuolulist ja mitmenäolist kollektiivi, nagu see on ainult teatris (Teater NO99). Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind Žürii: Olav Ehala (esimees), Kadri Hunt, Margo Kõlar, Helena Tulve. Peeter Konovalov ja Marge Loik – muusikaline kujundus lavastusele “Nähtamatu varandus” (Ugala). Jaak Jürisson – originaalmuusika lavastusele “Ma armastasin sakslast” (Tallinna Linnateater). Liisa Hirsch – originaalmuusika lavastusele “Hingede öö” (Endla). KRISTALLKINGAKESE AUHIND Oliver Kuusik – kiire vokaalse ja lavalise arengu ilmekas esiletõus Mozarti ooperis “Così fan tutte”, Massenet’ ooperis “Thaïs” ning Donizetti ooperi “Poliuto” kontsertettekandes. Kristo Viiding – Ike lavastuses “Portselansuits”, Hamlet lavastuses “Head ööd, vend”, Adolf lavastuses “Loojang”, Miguel Páramo lavastuses “Pedro Páramo”, Sela Borohov lavastuses “Mängud tagahoovis ehk Because”, Mattias lavastuses “Sinul on meretäis hirmu” (kõik Eesti Draamateatris).

8


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 9

NIMELISED AUHINNAD 2009 Ants Lauteri nimeline auhind Žürii: Anu Lamp (esimees), Ain Lutsepp, Rein Oja, Ivika Sillar, Gert Raudsep, Peeter Raudsepp, Indrek Sammul. Priit Võigemast – Burattino “Burattino”, Raoul “Musketärid – kakskümmend aastat hiljem”, Eero “Seitse venda”, Advokaat Kurg “Tabamata ime”, Smeraldina, Brighella, Ratsu “Ronk”, Melesk “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, Valja “Ohvrit mängides”, Meigas “Wargamäe Wabariik”, Näitleja, Arst, Munitsipaalpolitseinikuks pürgija “Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater); Carlos “Lõõmav pimedus”, Mees, Peremees, Põis “Koturnijad”, Jim Hawkins “Aarete saar”, Dönci “Saateviga”, Joe DiMaggio “Marilyn”, Georges Bizet “Opéra comique” (Ugala); Rannap “Ruja” (Vanemuine), Mees 2 “Peavahetus” (Teater NO99), Rudy “Bent” (Vanalinnastuudio), Danny Zuko “Grease” (Eesti Riiklik Nukuteater), Sass “Latern” (Nargen Opera) ning Henn Ahas filmis “Nimed marmortahvlil” (Taska Production). Mirtel Pohla – Julia “Julia” (Eesti Draamateater), Milla “Nipernaadi” (Emajõe Suveteater), Naine “Stalker”, reporter, Pügask “Totu Kuul”, juhmardiin “Kuningas Ubu”, Linda “Hirvekütt”, osatäitmised lavastustes “Nafta”, “Kommunisti surm”, “ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni”, “Perikles”, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, Evangeline, Jane, Emmeline “Onu Tomi onnike”, Kullake “Kes kardab Virginia Woolfi” (Teater NO99). Salme Reegi nimeline auhind Žürii: Rait Avestik (esimees), Katrin Nielsen, Madli Pesti, Ilona Martson. Tantsuteatri ZUGA ühendatud tantsijad Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson – algupärane ja sihtgrupitundlik noorimale teatripublikule suunatud lavastus “Zuga zuug zuh-zuh-zuh”. Georg Otsa nimeline auhind Žürii: Teo Maiste (esimees), Anu Kaal, Mati Kõrts, Pille Lill, Taisto Noor, Jassi Zahharov, Mati Palm. Karmen Puis – Amastris Händeli ooperis “Xerxes”, Concepcion Raveli ooperis “Hispaania tund”, Dorabella Mozarti ooperis “Così fan tutte”, Olga Tšaikovski ooperis “Jevgeni Onegin”, Galatea Händeli ooperis “Acis ja Galatea”, Solveig, Anitra Griegi ooperis “Peer Gynt” (Vanemuine).

9


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 10

Otto Hermanni nimeline auhind Žürii: Priit Aimla (esimees), Niina Mets, Toomas Nestor, Kaido Otsing, Eda Peäske, Meeme Saareväli, Margus Vahemets, Vahur Vurm. Margus Kits – flöödimängija, alates 1968. aastast Vanemuise teatri orkestrant. Natalie Mei nimeline auhind Žürii: Arne Mikk (esimees), Mari-Liis Küla, Jaan Mikkel, Kustav-Agu Püüman. Liina Keevallik – eredalt esiletõusnud kunstnikutöö lavastuses “Così fan tutte” (Rahvusooper Estonia). Rahel Olbrei nimeline auhind Žürii: Tiiu Randviir (esimees), Juta Lehiste, Rufina Noor, Mai Murdmaa, Enn Suve. Elena Poznjak-Kõlar – ereda isikupära ja dramaatilise andega Vanemuise teatri esitantsija, kõrge lavaeetikaga kunstnik, repetiitor, pedagoog. Priit Põldroosi nimeline auhind Žürii: Lea Tormis (esimees), Ingo Normet, Peeter Tammearu, Kalju Orro, Margot Visnap. Ülo Tonts – pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatute “Kolmkümmend aastat teatriehitamist – Vanemuise sõnateatrist 1955–1986” (2006) ja “Liiga palju head teatrit” (2009) koostamine. Aleksander Kurtna nimeline auhind Žürii: Anne Lange (esimees), Heidi Aadma, Martin Algus, Maris Peters, Lilian TammVellerand. Maia Soorm – Eesti Draamateatri tõlk ja tõlkija, kes on kolme aastakümne jooksul tõlkinud vene keelde arvukalt eesti algupärandeid ja lugenud igaõhtuse põhitööna venekeelset sünkroontõlget kunstiliselt nauditavalt, tempos ja toonis, mida kirjaliku teksti kõrval dikteerivad lavastuse ja näitleja omapära.

10


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 11

NIMELISED AUHINNAD, mille väljaandmine ei ole seotud rahvusvahelise teatripäevaga Karl Adra nimeline auhind Antakse draamanäitlejale, kelle korrektne eesti keel, kõnekultuur ja sõnumi selgus kõige paremini publikuni jõuavad. Asutatud Kalju Orro ettepanekul Teatriliidu juhatuse otsusega 2003. aastal. Antakse välja Karl Adra sünnipäeval, 20. märtsil. Žürii: Lea Tormis (esimees), Ingo Normet, Peeter Tammearu, Kalju Orro, Margot Visnap. Toomas Suuman – selge ja mõtestatud eesti keele kasutaja laval, kes on mõtelnud avaralt ka eesti kultuuriloo jäädvustamisele (näidendid “Liivad”, “Linnapea”, Juhan Liiva roll lavatervikus “Johannese passioon”). Helmi Tohvelmani nimeline auhind Antakse loominguliselt silmapaistvale näitlejale, kelle plastiline või psühhofüüsiline liikumine väärib tunnustust, või liikumisjuhile, kelle liikumisseade ühele või mitmele lavastusele on esiletõstmist väärt. Asutatud Margot Visnapi ettepanekul Teatriliidu otsusega 2000. aastal. Antakse välja Helmi Tohvelmani sünnipäeval, 13. oktoobril Väätsal, Helmi Tohvelmani kodukohas. Auhinna üleandmist korraldab Väätsa põhikool koos Teatriliiduga. Žürii: Mall Noormets, Laine Mägi, Rein Oja, Indrek Sammul, Margot Visnap. Ago Anderson – liikumatult ja liikudes tragikoomiline, südamlik, eheda ja kerge kehakeelega. Voldemar Panso nimeline auhind Antakse eeskuju väärivale ja perspektiivikale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli üliõpilasele. Asutatud Jaak Alliku ettepanekul kultuuriministri käskkirjaga 1978. aastal. Antakse välja Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril. Auhinna annab üle Eesti Teatriliidu esimees. Lauri Kaldoja, XXIV lend.

11


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 12


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 13

KÄIBETÕE “EESTIL PUUDUB KULTUURIPOLIITIKA” PAIKAPIDAVUSEST OTT KARULIN 2010. aasta alul avaldatud Riigikontrolli audit heitis Kultuuriministeeriumile ette teatrite ja kontserdiorganisatsioonide rahastamissüsteemi mittevastavust seadusele ning ministeeriumi, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kultuurkapitali eesmärkide ja otsustajate ringi kattumist. Ministeeriumi vastuses pareeriti etteheited, viidates “euroopalikule tavale”. Nii Riigikontrollile kui ka Kultuuriministeeriumile on see juba kord varem, 2001. aastal läbitud vaidlus ning tollalgi olid nii etteheited kui ka põhjendused enam-vähem samad. Kaks aastat hiljem võeti siiski vastu uus “Etendusasutuse seadus”, mis Riigikontrolli arvamust üsnagi arvestas, ning järjekorras kolmas seadus on hetkel ministeeriumis kirjutamisel. Eelnev peaks olema piisavaks põhjuseks, et vaadata lähemalt Eesti teatripoliitika kujunemist ja hetkeseisu ning küsida, kuivõrd on alust ammu käibetõe staatuse saavutanud väitel, et Eestis puudub kultuuripoliitika. Von Krahli Teatri juht Peeter Jalakas on lausa arvanud, et hetke kultuuripoliitika jaoks “ei ole vaja ministeeriumi, vaid ühte serverit ja kedagi, kes pühiks tolmu”, et server saaks teha ülekandeid, “mille suuruse ja olemuse on ära otsustanud rahandusministeerium” (Tsoon 2008). Edaspidi tulevadki vaatluse alla dokumendid, mida saab pidada Eesti teatripoliitika vahendajateks. Artikkel põhineb autori kirjutamisjärgus oleval doktoritööl, mis on osa Eesti Teadusfondi poolt toetatud projektist ETF6689 “Eesti teatrisüsteemid: struktuurid, produktsioon ja retseptsioon”. Poliitika algab põhiseadusest. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula sätestab muuhulgas, et riik “peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade” (Põhiseadus). Justiitsminister Rein Lang tõi oma ettekandes Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja kohtumisel “teater | riik” välja järgmised põhiseaduse punktid, mis mõjutavad kultuuri: 13


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 14

§9. Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. [- - -] §12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. [- - -] §14. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. §38. Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. [- - -] §45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole. (Põhiseadus.)

Lang järeldas, et (a) riigil on kohustus kultuuri arendada ning tagada kultuuri säilimine, (b) kusagil pole öeldud, et sellel eesmärgil peab riik ülal pidama riigi etendusasutusi, ega ka seda, et riik ei tohiks asutada ja ülal pidada riigi etendusasutusi, (c) igaühel, kes arendab kultuuri, on õigus loota riigi abile ning võrdsele kohtlemisele. Ministri ettepanek oli juriidilise vormina kaotada riigieelarveliste asutustena tegutsevad teatrid ning viia nad üle eraõiguslikeks (näiteks sihtasutusteks), sest nii oleks tagatud võrdne riiklik abi kõigile teatrikultuuri arendajatele (Lang 2008). Sisuliselt soovitas Lang tugevamat kultuuridemokraatiat. Küsimus (de)tsentraliseeritusest lähtub Prantsuse kultuuripoliitika uurija Augustin Girardi 1972. aastal UNESCO tellimusel kirjutatud raportist Cultural development: experiences and policies (vt Girard 1983), mis vastandab kultuuri demokratiseerimist ja kultuuridemokraatiat. Esimese puhul peetakse silmas kultuuri detsentraliseerimist, mis oli 1960. aastatel oluliseks teemaks Euroopa suurriikidele (näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, mille kultuurielu oli väga pealinnakeskne) ja tähendas kultuuri jaotamist üle terve maa ehk loosungi Arts 4 Everyone (nagu Briti valitsus 1987. aastal selle sõnastas) järgi peab kultuuri jaguma võrdselt igasse piirkonda ja kõigile sotsiaalsetele rühmadele. Kultuuridemokraatia vastandub kunstlikult demokratiseeritud kultuurile ning eeldab võrdsete võimaluste loomist kõigile kunstnikele, olenemata nende päritolust. Põhiseadusega sätestatud ning Langi poolt viidatud riiklikule toetusele 14


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 15

võrdse ligipääsu ehk kultuuridemokraatia tagamise vajadust rõhutab ka järgmine oluline Eesti kultuuripoliitikat käsitlev dokument ehk 1998. aastal vastu võetud “Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused”, mis nimetab kultuuripoliitika põhieesmärgiks “tagada eesti rahvuskultuuri traditsioonide kestmine, vähemusrahvuste kultuurautonoomia toetamine ning professionaalse ja rahvakultuuri elujõulisus kõigis kultuurivaldkondades”. Eelneva saavutamiseks lubab riik muuseas: (a) seada riiklikul rahastamisel “prioriteetseks tegevuse sisu, innovaatilisus ja rahvuskultuuriline tähendus, mitte aga tegija kuuluvus ühe või teise omandivormiga seotud kultuuriinstitutsiooni alla”; (b) eraldada vahendeid “nii otse riigieelarvest kui ka Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu”; (c) käituda “heaperemeheliku ning perspektiivitundelise omanikuna”, lubades omandivormi muutust vaid juhul, “kui toimuv sisuline tegevus leiab uues vormis vabama ning turvalisema arengu”; (d) tagada, et riiklik toetamine ei muutuks “takistuseks kultuuriprotsessi uuenemisele”; (e) suurendada “kultuuri kande- ja kõlapinna laiendamiseks [- - -] valitsusväliste organisatsioonide ja era- ning avalik-õiguslike isikute võimalusi kultuurisuundumuste kujundamisel”; (f) pöörata “erilist tähelepanu teatud piirkondadele omaste ainulaadsete, eriti aga kadumisohus olevate kultuurinähtuste säilitamisele”; (g) soodustada “vähemusrahvuste omakultuurilist tegevust ja kultuurialaseid kontakte nende etnilise kodumaaga”; (h) jätkata teatrikunsti riiklikku toetamist (Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused). Sõltumatust omandivormist rõhutatakse teatrikunsti puudutavas osas veelgi, lubades “riigipoolset teatrikunsti toetamist teatri omandivormist olenemata, eesmärgiga hoida teatrikülastajate arvu vähemalt 800 000 külastuse tasemel aastas ja keskmine piletihind mitte üle 1% riigi keskmisest palgast” (samas). Need kolm eesmärki – sõltumatus omandivormist, 800 000 teatrikülastust aastas ja teatripileti keskmine hind 1% keskmisest palgast – ongi Eesti teatripoliitika aluseks ning nende täitmise määra põhjal saab hinnata riigi tegevuse õnnestumist oma lubadustest kinnipidamisel. Nagu näitab järgnev tabel, pole viimase eesmärgi saavutamisega veel kuigi tõsiselt tööd tehtud ning keskmine piletihind on pidevalt suurem kui 1% Eesti keskmisest palgast. Kuivõrd seda nõuet pole ka üheski otseselt teatrivälja reguleerivas seaduses, ei peatuta sel teemal pikemalt ka käesolevas artiklis, piirdudes vaid tabeliga.

15


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 16

140 135 130 125 120 115 110 105 100 95 90 85 80 75 70 65 60 55 50

2004

Tabel 1. Keskmine piletihinna ning Eesti keskmise palga 1% kasv aastatel 2004–2008. Andmed: Eesti Teatristatistika 2004–2008, Eesti Statistika andmebaas.

1% keskmisest palgast Keskmine piletihind 2005

2006

2007

2008

Igas aastas vähemalt 800 000 teatrikülastuse saavutamisega pole see-eest viimasel ajal mingit probleemi olnud. Otse vastupidi, Kultuuriministeeriumi kodulehel on 2010. aasta alguse seisuga tõstetud see number 900  000-ni. Selleks optimismiks andis kindlasti alust 2007. aasta statistika, mis märkis teatrikülastuste koguarvuks ühe miljoni piiri ületanud 1 022 076 (Eesti Teatristatistika 2007). Aasta hiljem langes külastajate arv taas alla miljoni piiri ning majandusolukorda arvestades arvatavasti jääbki see mõneks ajaks nii. Igal juhul on 800 000 külastust vajaliku konservatiivsusega eesmärk, mille täitmisega ei tohiks lähikümnendil veel probleeme tekkida. Sellegipoolest on publikuarv olnud alati Eesti teatripoliitika peamiseks valuutaks, seda osalt juba nõukogudeaegse kunsti massidesse viimise kampaaniaga seoses. Tuleb nõustuda prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu väitega, et põhimõtteliselt ongi riigil võimalik teatrivälja funktsioneerimist mõjutada kas juriidilise või rahalise sekkumise kaudu (Bourdieu 2003) ning sageli tegeleb suur osa kultuurivaldkonda puudutavatest seadustest just rahastamisküsimustega. Uue vabariigi esimeseks teatrivaldkonda reguleerivaks seaduseks saab pidada 1997. aastal vastu võetud “Etendusasutuse seadust”, milles publikuarvust siiski juttu pole, kuivõrd seadus sätestab, et “riikliku toetuse jaotamise kord kehtestatakse kultuuriministri määrusega” (Etendusasutuse seadus 1997: §13 lõige 4). Seadus defineerib etendusasutust kui “Kultuuriministeeriumi hallatavat riigiasutust või kohaliku omavalitsuse asutust” (samas: §1 lõige 1) ning seadusest väljapoole jäävate eraetendusasutuste kohta on öeldud vaid, et nad võivad Kultuuriministeeriumi kaudu saada riigieelarvelist toetust lähtuvalt oma “tegevuse rahvus16


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 17

kultuurilisest tähendusest” (samas: §13 lõige 6). 2003. aastal uuendatud seaduses eristatakse juba nelja liiki etendusasutusi: (a) riigietendusasutus, mis on Kultuuriministeeriumi hallatav riigiasutus; (b) munitsipaaletendusasutus, mis on kohaliku omavalitsuse asutus; (c) eraõigusliku sihtasutusena tegutsev etendusasutus, mis on riigi asutatud või riigi osalemisel asutatud sihtasutus; (d) eraetendusasutus ehk kõik ülejäänud etendusi ja/või kontserte korraldavad eraõiguslikud juriidilised isikud. Viimase tegevust reguleerib “seadus niivõrd, kuivõrd see on seaduses nimetatud” (Etendusasutuse seadus 2003: §2 lõige 2–3). Siit jõuamegi teatripoliitika suurima küsimuse – rahani. Varemgi viidatud Tsooni vestlusringis küsib Kanuti Gildi SAALi juht Priit Raud: “Kas kultuuripoliitika tähendab ennekõike raha?” ning saab Peeter Jalakalt konkreetse vastuse: “Tavaliselt küll, jah. [- - -] Milles veel saakski küsimus olla kui mitte rahas?” Raud vastab: “Prioriteetides. Eelistustes: mille peale riik kulutab raha ja mille peale mitte” (Tsoon 2008). Rahast, riigi teisest välja funktsioneerimise korraldamise vahendist juriidilise sekkumise kõrval, ei saa üle ega ümber. Esimeses “Etendusasutuse seaduses” rahast otse ei räägita, kuivõrd selle jaotamise viis sätestus eraldi määrusega. Kultuuriminister Jaak Alliku 8. jaanuaril 1998. aastal kinnitatud määrus number 1 “Etendusasutustele antava riikliku toetuse jaotamise kord” toobki (taas)kasutusele mõiste “külastajate arvu riiklik tellimus”, millest saab järgmisteks aastateks Eesti teatrite riikliku toetuse põhivaluuta. Toetuste kujunemine toimus kahes osas. Kõigepealt määras ministeerium iga teatri külastajate arvu riikliku tellimuse ehk publikuarvu, mille teater pidi ühel eelarveaastal saavutama. Tellimus sõltus teatri “taotlusest, tegelikest töötulemustest eelmisel aastal ning teatri senise tegevuse ja kalendriaastaks planeeritava repertuaari rahvuskultuurilisest ja kunstilisest väärtusest”. Tellitav külastajate arv kinnitati Kultuuriministeeriumi “kunstide osakonna ettepanekul” (Etendusasutuste kord 1998: lõige 9). Järgmise sammuna kinnitas minister dotatsiooni suuruse ühe külastaja kohta “igale teatrile stabiilselt viieks aastaks” ning see summa oli “indekseeritav vastavalt teatritele riigieelarvest eraldatud toetussumma muutusele”. Samuti jättis ministeerium endale õiguse “teatri tegevustingimuste olulise muutuse korral” dotatsioonimäära muuta (samas, lõige 8). Lisaks põhitoetusele võis ministeerium eelarveaasta jooksul jagada välja summasid, stimuleerimaks teatrite “tegevust maaelanike kultuurilisel teenindamisel ning teatrite ettepanekul väljapaistvate külalislavastajate ja -näitlejate rakendamisel kunstiliselt eriti kõrgväärtuslike lavastuste loomisel” (samas, lõige 3). Maaelanike kultuurilist 17


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 18

teenindamist on ministeerium taganud erinevate programmide kaudu, neist viimane kannab nime “Teater maale”, mis kompenseerib väljasõiduetendustega otseselt seotud kulud vastavalt maakondlikele piirmääradele. 2010. aasta eelarve on kaks miljonit, mis jääb siiski kaugele “Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes” toodud eesmärgist eraldada selleks 1–1,5% teatrikunstile määratud summadest. Välislavastajate kaasamise kulude katmine on liikunud Kultuurkapitali kohustuste hulka. Nagu näha, on sarnaselt nõukogude ajagagi teatrite repertuaari rahvuskultuurilise ja kunstilise väärtuse hindamine jäetud tervenisti ministeeriumi kunstide osakonna ametnike pädevusse. Tõsi, ministeerium tellis juba nõukogude ajal kriitikuilt teatriaasta ülevaateid, kuid need ei tekitanud arutelusid ega omanud seaduslikku jõudu, kuivõrd nende tellimine polnud reguleeritud ministeeriumipoolne lubadus, vaid vana kombe jätkamine. Kindlasti sai ministeerium ülevaadetest mingit aimu teatrite olukorra kohta, kuid selle mõju rahastamisotsustele oli väga väike, kui mitte olematu. Samas on arusaadav ministeeriumi pelgus anda kunstilisele hinnangule seaduslikku jõudu, kuivõrd okupatsiooniga kaasnenud ideoloogiakeskne lähenemine oli muutnud teatrivälja agendid väga tundlikuks igasuguste näiliselt kunstnike loomingulist vabadust piiravate suundumuste osas. Vältimaks olukorda, kus riiki saaks süüdistada tsensuuri jätkamises (isegi kui see oleks täiesti põhjendamatu), vajas ministeerium igasugusest kunstilisest hinnangust puhastatud mõõdikut, mis arvatigi külastajate arvus leitud olevat. Kui Priit Raud arvas, et kultuuripoliitika sisuks peaksid olema “prioriteedid“, siis külastajate arvu riiklik tellimus panigi need paika: 1990. aastate alguses, kui teatritel oli raskusi kohaneda turumajandusreeglite ning oma muutunud positsiooniga ühiskonnas (külastatavus vähenes võrreldes eelmise kümnendiga pea poole võrra), otsustas tollane kultuuriministeerium anda enda allasutustena tegutsevatele riigiteatritele üleminekuaega, mida üks “heaperemehelik ja perspektiivitundega omanik” tegema peakski. Tagantjärele külastajate arve vaadates mõjub ministeeriumi ja teatrite paanika liialdusena, kuivõrd juba 1990. aastate keskpaigaks oli ületatud 750 000 teatrikülastuse piir, mis võrreldes 1980. aastate 1,5 miljonit ületavate publikuarvudega on muidugi tagasihoidlik, kuid Eesti rahvaarvu arvestades normaalne tulemus – nagu arvab ka “Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused”, seades eesmärgiks 800 000 vaatajat aastas. Märk sellest, et teatrid üsna kiiresti taas jalule said, on seegi, et vaid kuus aastat pärast esimest “Etendusasutuse seadust” võeti vastu järgmine, mis lisaks suu18


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 19

remale tähelepanu pööramisele eri liiki etendusasutustele, sh eraetendusasutustele, kirjutas seadusesse ka teatrite riikliku rahastamise põhimõtted. Uut seadust oli vaja ka seetõttu, et normaliseerunud majandusolukord tõi endaga kaasa eraetendusasutuste arvu tõusu. Esimese “Etendusasutuse seaduse” ajaks tegutsesid mitteriiklikena VAT Teater (alustas 1987. aastal) ning temast lahku löönud Von Krahli Teater (1992) ja Salong-Teater (1994), suurematest veel Theatrum (1994) ja Emajõe Suveteater (1996) ning mõned poolkutselised trupid, kuid uue aastatuhande algus tõi kaasa teise eraetendusasutuste loomise laine: R.A.A.A.M (2000), Kanuti Gildi SAAL (2002), Nargen Opera (2003), Pärimusteater Loomine (2004), Vana Baskini Teater (2005). Teatriväli vajas konkreetsemat seadust, eriti eraetendusasutuste riikliku toetamise võimaluste osas. Samas mõjutasid eraetendusasutused aina tugevamalt teatrivälja struktuuri (näiteks Emajõe Suveteatri panus suveteatri kui eraldi žanri kujunemisse või Kanuti Gildi SAALi töö nüüdistantsu kui sõnateatriga võrdse etenduskunsti propageerimisel) ning riik vajas läbipaistvamat doteerimissüsteemi, kui seda olid ministeeriumiametnike soovitused. Sama laadi järeldusele jõudis 2001. aastal ka Riigikontroll oma auditis, mis heitis ministeeriumile ette: (a) pikemaajaliste strateegiliste eesmärkidega teatripoliitika puudumist ning (b) teatrite seadusega sätestatud rahastamissüsteemist mittekinnipidamist, kuivõrd külastajate arvu riikliku tellimuse määramisel ei võeta arvesse teatrite tegelikke tulemusi ja kogu teatrite toetus on tegelikult suunatud koosseisuliste teatritöötajate palgakulude katteks ning maja hoolduseks; eelnev toob omakorda kaasa selle, et (c) toetuste eraldamise põhimõtted pole kõigi turul opereerivate osapoolte jaoks selgelt mõistetavad. Lisaks viitab audit sellele, et ministeeriumil sisuliselt puudub ülevaade väike- ja erateatrite arvust ja tegevusest ning riigitoetuste kasutamise aruandlus on auklik (Riigikontroll 2001). Järgnevast tabelist on selgelt näha Riigikontrolli keskse etteheite põhjus: külastajate arvu riikliku tellimuse ja tegeliku teatrikülastuste arvu muutumine samas suunas on pelgalt kokkusattumuslik, ilma loogilise seoseta.

19


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 20

870

Tabel 2. Külastajate arvu riikliku tellimuse ja teatrikülastuste koguarvu muutus aastatel 1998–2001. Andmed: Riigikontroll 2001, Eesti Statistika andmebaas.

850 830 810 790 770 750 730 710 690

Tellitud Tegelik

670 650

1998

1999

2000

2001

Ministeeriumi vastuses Riigikontrollile loomulikult ei nõustuta rahastamissüsteemi ebaselgusega, kuigi sisuliselt on auditi etteheiteid uues “Etendusasutuse seaduses” arvestatud, ning kasutusele võetakse selgitavad kriteeriumid. Vastuses pareeritakse ka etteheidet strateegilise teatripoliitika puudumise kohta, mille väljatöötamise aluseks on ministeeriumi sõnul “juba tegutsevate teatrite reaalsed ja majanduslikult tasakaalustatud arengukavad” (Riigikontroll 2001). Teatritel paluti tõepoolest samal aastal arengukavad koostada ning edaspidi on ministeerium järjekindlalt arengukavadele esitatavaid nõudeid täpsustanud, kirjutades üha tihedamaks endagi oma. Auditi hinnang ministeeriumi arengukavadele kui “üldsõnalistele”, kus on küll toodud “üksikuid konkreetseid eesmärke, kuid puudub terviklik lähenemine teatrisüsteemi arengule” (samas), jääb siiski kehtima veel nii mõnekski järgnevaks aastaks. Uus “Etendusasutuse seadus” hakkas kehtima 2003. aastal ning näeb muuseas ette komisjoni loomist, kelle ülesandeks on etendusasutustele riigieelarvest toetuste kavandamine ja jaotamine (Etendusasutuse seadus 2003: §17 lõige 1). Komisjoni kuulub “kolm Kultuuriministeeriumi esindajat, üks Rahandusministeeriumi esindaja, üks etendusasutuse loomingulisi töötajaid esindava organisatsiooni esindaja, üks etendusasutuse juhte esindava organisatsiooni esindaja ning kuni kolm avalikkuse esindajat” (samas, lõige 3). Komisjoni pädevuses on hinnata riigitoetust küsivate organisatsioonide vastavust etendusasutuseks olemise nõuetele, samuti on seaduses kirjas, mille alusel komisjon riigitoetust määrama peaks. Neid kriteeriume on kolm: 20


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 21

1) Toetus määratakse külastaja toetusena ning “sellega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna vahe” (samas: §16 lõige 1). Sisuliselt tähendab see külastajate arvu riikliku tellimuse jätkamist, kuid lisamõõdikuna mainib seadus uuslavastuste arvu, mis võimaldab riigil eelmise seadusega võrreldes veidi enam hoolitseda pakutava teatrikultuuri kogumahu ning žanrilise eriilmelisuse eest, kuivõrd teatritele on võimalik uuslavastuste arvu ette kirjutada. Seega ei saanud riiklikku tellimust täita vaid näiteks mõne suure saali komöödiaga. Samas on see esimene samm, et anda seaduslik jõud dotatsiooni tõelisele alusele, Riigikontrolligi poolt viidatud tööjõukulude kompenseerimisele. Selle protsessi järgmiseks etapiks on arvutuslik inimtööaasta ehk AITA kasutusele võtmine, millest tuleb juttu edaspidi. 2) Eelmine punkt ei tähenda siiski, et etendusasutusele kompenseeritakse riikliku tellimuse saavutamiseks vajalike kulude (töötasud, varade haldamine) ja piletitulu vahe. Kasutusel võetakse mõiste “arvestuslik piletihind”, mille “arvutamisel lähtutakse etendusasutuse asukohast, Statistikaameti andmetest kohalike elanike keskmise sissetuleku kohta ning külastajate peamistest sihtrühmadest” (samas, lõige 2). See tähendab, et teoreetiliselt peaks madalama elatustasemega kohtades etendusi andva etendusasutuse ühe külastaja toetus olema kõrgem näiteks pealinnas resideeruva etendusasutuse omast. 3) Munitsipaal- ja eraetendusasutusele toetuse määramisel arvestatakse endiselt nende “tegevuse rahvuskultuurilist ning regionaalset tähendust” (samas, lõige 3). See kriteerium mõjub ministeeriumile tagauksena, jättes talle võimaluse keelduda mõnele uuele etendusasutusele toetuse määramisest, kui riigieelarve seis peaks ootamatult halvenema. Mõeldes tagasi kultuuripoliitika põhialustele, mis lubab toetamist omandivormist sõltumata, on see kriteerium küsitav. On vaieldav, kuivõrd need kriteeriumid on “selged ning mõõdetavad” (Riigikontroll 2001), kuid komisjoni osalemine riigitoetuste määramisel on sellegipoolest arg samm loovisikute otsustusprotsessi kaasamise suunas, kuigi tegemist on vaid nõuandva komisjoniga ning lõpliku otsuse “teeb komisjoni ettepanekuid arvestades kultuuriminister” (Etendusasutuse seadus 2003: §19 lõige 2). Nii kaua, kui pole koos teatrivälja olulisemate agentidega selgeks vaieldud eesti teatripoliitika eesmärgid ehk väärtushinnangud, ei tasu rahastamissüsteemi edasist 21


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 22

avanemist loota, seda enam, et paralleelselt riigidotatsiooniga eraldatakse – nagu sätestavad kultuuripoliitika põhialused – teatrivälja agentidele toetusi läbi Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kultuurkapitali, mille eesmärk peaks just olema eri tüüpi teatritegemise julgustamine. Vastavalt 2002. aastal jõustunud “Hasartmängumaksu seadusele” eraldatakse hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest 37,4% Hasartmängumaksu Nõukogule (lisaks näiteks hasartmängusõltuvusega seotud projektidele ja olümpiaks ettevalmistumise projektidele on 31,8% summast planeeritud teadus-, haridus-, laste- ja noorteprojektidele ning 4% kultuuriprojektide toetuseks) ja 46% Kultuurkapitalile (kapitalieraldisest 63% peab minema kultuuriehitistele) (Hasartmängumaksu seadus: §7 lõige 1–2). Hasartmängumaksu Nõukogu kultuuriprojektide taotlused tuleb esitada Kultuuriministeeriumile, nõukogu paneb kokku Riigikogu ning sinna kuuluvad kuus Riigikogu liiget, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esindaja (samas, lõige 4). Teatri valdkonnas on eelkõige võimalik küsida toetusi seoses (rahvusvaheliste) festivalide, kultuurisündmuste ja õpitubadega. Nõukogu panus teatrivälja on siiski üsna marginaalne – 2009. aastal toetati 12 teatriga, sh harrastusteatriga seotud projekti veidi alla 170 000 krooniga (Hasartmängumaksu Nõukogu protokollid 2009) –, mis osalt on tingitud agentide vähesest teadlikkusest: üldiselt küsivad nõukogust raha ühed ja samad institutsioonid. Eelnevast võib järeldada, nagu seda tegi ka Riigikontroll oma 2010. aasta auditis, et Kultuurkapital katab teatrivälja vajadused ning Hasartmängumaksu Nõukogu vajaks ilmselt konkreetsemaid eesmärke (maksu kehtestamise põhjustest lähtuvalt võikski selleks näiteks olla eri kunstiliikide kasutamine sotsiaalsetel ja meditsiinilistel eesmärkidel). Eesti Kultuurkapital taasasutati 1994. aastal ning tema loomise aluseks oli vajadus keskvõimu otsuseid tasakaalustava finantseerimisallika järele, mis on riigi selge kultuuripoliitiline otsus kaasata poliitika kujundamisse loovisikuid, andes neile võimaluse ise valida, kes teatud osa kultuurile mõeldud rahast jagama hakkavad. Tõsi, sihtkapitalide nõukogud pole seni oma võimalusi kultuuripoliitika kujundamises kaasa rääkida täiel määral ära kasutanud, kuigi näitekunsti sihtkapital on mõningaid projekte ise algatanud (viimastel aastatel on välja kuulutatud teatrimälestuste kogumise, Ida-Virumaaga seotud lavastuste ja noortelavastuste konkursid). Usutavasti on oldud liiga tagasihoidlikud oma algatuste turundamisel, sest teatrivälja-välistele agentidele jäävad Kultuurkapitali tegevuse eesmärgid sageli ähmaseks. Viimase otseseks tulemuseks oli 2008. aastal 22


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 23

Äripäeva artiklist alguse saanud meediakära näitlejate kultuurireiside Kultuurkapitali eelarvest toetamise üle, kus kapitali nimetati lausa “riiklikuks turismibürooks” (Jakobson 2008). Kindlasti võitnuks artikkel näitekunsti sihtkapitali kõigi eralduste põhjalikumast analüüsist ning asjaosalistelt kommentaaride küsimisest (Visnap 2008), kuid artiklile järgnev arutelu näitas siiski ära puudujäägid Kultuurkapitali toetuste kasutamise aruannetes ning kapitali enda ükskõikse suhtumise neisse. Paberimajanduslik vastutulelikkus on Eesti teatriväljale olemuslik (ka Riigikontrolli audit heitis Kultuuriministeeriumile ette samasugust ükskõikset suhtumist aruannetesse), toites nii väljavälist arusaama loovisikutest kui privilegeeritud kontingendist, kellele üldkehtivad reeglid ei kehti. See toob endaga kaasa aina kasvava kadeduse ning paisub lõpuks just eelmainitud meediakäraks. Kultuurkapital, mille kuvand pole veel puhas Avo Viioli skandaalistki, on Äripäeva artiklile järgnenud arutelu tulemusena tõhustanud rahaeraldiste kasutamise kontrolli, karmistades ka oma jaotuspõhimõtteid. Eelneva tulemuseks on Kultuurkapitali sümboolse kapitali kasv poliitika- ja meediaväljal ning see annab loodetavasti sihtkapitalidele tugevama aluse kultuuripoliitikat suunavate algatuste sünnikski. Tegelikult on Kultuurkapitali panus kultuuripoliitikasse märgatav praegugi, nagu näitavad ka näitekunsti sihtkapitali jaotuspõhimõtted, mis võib jagada kolmeks: 1) “Kultuurkapitali seadusega” püstitatud eesmärgid, millest lähtuvalt toetatakse loovisikute enesetäiendamist (ehk neidsamu kultuurireise) nii läbi erialaliitude kui õpingute finantseerimise kaudu ning premeeritakse silmapaistvaid loovisikuid teatri aastaauhindade ja erinevate stipendiumide näol (näiteks “Ela ja sära”, noorte loominguline stipendium, juubelitoetused). Samuti toetatakse valdkonda käsitlevate raamatute väljaandmist (eraldi on välja toodud Eesti Teatriliidu kirjastustegevus). 2) Muudest seadustest tulenevad eesmärgid, nagu eesti näitekirjanduse arendamine (“Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused”) ning teiste riikide loovisikute lavastusprotsessi kaasamise rahastamine (“Etendusasutustele antava riikliku toetuse jaotamise kord”). 3) Sihtkapitali enda seatud eesmärgid, mis jagunevad kaheks: ühelt poolt toetatakse ühekordseid otsingulisi loomingulisi projekte (ka siin eelistatakse eesti dramaturgia lavaletoomist, nagu kultuuripoliitika põhialusedki ette näevad), teisalt on näitekunsti sihtkapitali kanda terve eesti teatri välissuhtlus läbi (rahvusvaheliste) festivalide (“Draama”, “Baltoscandal”, “Talveöö Une23


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:23 Page 24

nägu” ja Augusti tantsufestival) ja Eesti teatrite välisfestivalidel osalemise toetamise (Kultuurkapitali kodulehekülg). Need nn ühekordsed projektid, mida näitekunsti sihtkapital omaalgatuslikult toetab, teenivadki kultuuridemokraatia ideed, kuivõrd üha enam saavad Kultuurkapitalilt toetust just need kultuurikorraldajad, kes on riikliku toetuseta (Riigikontrolli arvates on proportsioonid siiani paigast ära). Lähtuvalt sihtkapitali põhimõtetest ning juriidilistest küsimustest makstakse enamik neist summadest otse loovisikuile stipendiumidena välja, mis tähendab, et Kultuurkapital ei toeta institutsioonide ülevalpidamist – see on Kultuuriministeeriumi ülesanne. Mis puutub festivalide toetamisse, siis siin on alust arvata, et see pole niivõrd sihtkapitali omaalgatuslik ettevõtmine sooviga täita auku teatripoliitikas kui Kultuuriministeeriumi poolt neile pandud kohustus. Praegu jagunebki kultuurialase välissuhtluse finantseerimine nii, et Kultuurkapitali kanda on kultuuriimport (Eestis toimuvad rahvusvahelised festivalid ning teiste riikide loovisikute töötamine eesti kunstnikega) ning ministeeriumi toetada kultuurieksport. Viimast toetatakse ühelt poolt kultuuriesindajate ametikohtade loomise teel ning teisalt programmi “Eesti kultuur maailmas” kaudu, mis toetab just eesti loovisikute tööde näitamist välismaal. Eelnevast järeldub, et ministeeriumi arvates pole kultuuriimport rahvusliku kõrgkultuuri jätkumiseks tingimata vajalik, vastasel korral rahastataks sedagi otse riigieelarvest. See on tugev kultuuripoliitiline seisukoht, mis on samas väga pragmaatiline: pigem toetada olemasoleva viimist maailma ja selle kaudu kultuurikontakte kui finantseerida teiste riikide loovisikute tegemisi Eestis, kus raha kultuuri jaoks niigi vähe. Siit jõuamegi tagasi “Etendusasutuse seaduse” ja rahani. Tuleb nentida, et mõlema “Etendusasutuse seaduse” peamiseks probleemiks on siiski toetussummade jagamine mitte teatrite tegelikke vajadusi arvestades, vaid riigieelarvest Kultuuriministeeriumile eraldatud summadest lähtudes. Seetõttu puudub ka igasugune loogika teatrite tegeliku publikuarvu ja külastajate arvu riikliku tellimuse vahel, sest viimane on vaid abstraktne indekseerimisvahend, mis sõltub ainult riigieelarvelistest vahenditest ja mitte teatrite tegevusest. On arusaadav, et teatreid selline olukord ei rahuldanud ning seetõttu asuti koostöös Kultuuriministeeriumiga välja töötama uut rahastamissüsteemi, mis arvestaks enam teatrite tegelikke kulutusi. Uue süsteemi baasmõisteks sai arvutuslik inimtööaasta ehk lühendatult AITA. Ministeeriumi partneriks on AITA-de 24


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 25

süsteemi arendamisel Eesti Etendusasutuste Liit (EETEAL), mis on vaieldamatult Eesti teatrivälja kõige mõjukam valitsusväline agent Eesti Teatriliidu kõrval. EETEAL on püüdnud alati näida kõiki teatriväljal tegutsevaid etendusasutusi hõlmava organisatsioonina ja nii on asutajaliikmedki äärmuslikud: avalik-õiguslik Rahvusooper Estonia ning eraõiguslik väiketeater Von Krahli Teater. Eraetendusasutustest on esindatud ka R.A.A.A.M, Emajõe Suveteatri Selts, VAT Teater, Kanuti Gildi SAAL, Vana Baskini Teater ning SA Eesti Teatri Festival. Juhatusse kuulub neist vaid viimase esindaja.1 Seetõttu on arusaadav, et ka uue riikliku toetussüsteemi AITA-de väljatöötamisel lähtuti esialgu just riigi osalusega etendusasutustest, millest enamikku iseloomustavad: (a) alalise trupi olemasolu (v.a Kuressaare Linnateater), (b) alalise mängupaiga olemasolu, milleks tavaliselt on mitme eri suuruses saaliga teatrimajad, mis enamikus saadud päranduseks nõukogude ajast; (c) toimimine repertuaariteatrina, mis tähendab repertuaari koostamisel võimalikult laia vaatajaskonna arvestamist (ainsaks erandiks on siin Teater NO99, mida võib pidada viimaste aastate julgeimaks teatripoliitiliseks otsuseks). Tuleb siiski rõhutada, et teatrimajade renoveerimiseks vajaminevad summad eraldatakse ministeeriumi poolt investeerimistoetustena eraldi taotluste alusel ning AITA arvutamisel need otseselt kaasa ei mängi. AITA ehk arvutuslik inimtööaasta tähistab täistööajaga töötaja eeldatavat keskmist töömahtu ühes kalendriaastas ning võeti Kultuuriministeeriumi poolt etendusasutustele riigieelarvelise toetuse jaotamise alusena kasutusele 2004. aastal. AITA võtab lisaks külastajate arvule (mis oli toetuste määramise ainukriteeriumiks kuni 2003. aastani) arvesse ka uuslavastuste arvu (mida nõuab ka teine “Etendusasutuse seadus”) ning uuendusena uuslavastuste väljatoomiseks tõenäoliselt vajaliku töö hulga. Seega on AITA optimaalse koosseisu valem ning see lähtub järgmistest eeldustest (kõik arvulised suurused on kokkuleppelised ning põhinevad teatrijuhtide (!) kogemustel): (a) ühe uuslavastuse väljatoomiseks on vaja keskmiselt kümneliikmelist truppi (nn Shakespeare’i trupp); (b) igale näitlejale vastab 2,5 muud teatritöötajat (siia ei kuulu maja teenindavad töötajad, nagu koristajad, kohvikupersonal ja piletöörid) ning liidetuna näitlejate arvuga moodustubki üks trupp (35 inimest); (c) iga uuslavastus kogub keskmiselt 7000 vaatajat; (d) iga näitleja teeb aastas keskmiselt kolm uut rolli; (e) üks trupp annab 1 2010. aasta oktoobris valiti uus juhatus, kuhu lisaks Eesti Teatri Festivali juhile Margus Kasterpalule kuulub ka VAT Teatri juht Tiina Rebane.

25


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 26

aastas keskmiselt 100 etendust. On oluline meeles pidada, et AITA ei võrdu teatris töötavate inimeste arvuga, vaid on üksnes valem vajamineva töömahu arvutamiseks. Seega võib ühes teatris olla mitu truppi, kes töötavad paralleelselt. Suur osa repertuaariteatritest on kolme trupi teatrid ehk nende AITA on 105. Siia kuuluvad: Nukuteater, Endla, Vene Teater, Rakvere Teater, Ugala, Tallinna Linnateater. Eesti Draamateatri AITA oli etendusasutustele riigieelarvest toetuste jagamise komisjoni ettepanekul 2010. aastaks 180 ning NO99-l 81. Eraetendusasutustest moodustavad omaette paari VAT ja Von Krahl (mõlema AITA on 40), neile järgnevad Theatrum (21), R.A.A.A.M (11) ja Kanuti Gildi SAAL (10). Kanutiga sama suur on alalise trupita Kuressaare Linnateatri AITA 2010. aastaks (Komisjon 2009). Just AITA kasutamine riigieelarvelise toetuse jaotamise alusena andis Riigikontrollile 2010. aastal põhjust heita Kultuuriministeeriumile ette süsteemi mittevastamist seaduses toodule ning seetõttu on järjekorras kolmas “Etendusasutuse seadus” parajasti ettevalmistamisel. Ministeeriumi peamiseks partneriks on taas EETEAL ning laiapõhjalisema arutelu järele, kuhu oleksid kaasatud ka näiteks EETEAL-i mitte kuuluvad trupid ja teoreetikud, pole seni vajadust tuntud. Millest on kahju, kuid mida saab võtta selge teatripoliitilise sõnumina: Kultuuriministeeriumi põhieesmärgiks on ka edaspidi suurte teatriinstitutsioonide süsteemi muutmatul kujul ülevalpidamine. Tõsi, tänaseks on välja töötatud optimaalse koosseisu arvutamise valem muusika- ja projektiteatritele, mis peaks tagama võrdse kohtlemise etendusasutuse tegutsemise vormist sõltumata. Mis aga pole muutunud, on äraspidine riigitoetuse määramise viis ehk endiselt ei lähtuta mitte teatrite tegelikest vajadustest, vaid riigieelarvelistest võimalustest ning viimaste halvenemise korral vähendatakse lihtsalt AITA maksumust. Sisuliselt on AITA külastajate arvu riiklik tellimus täiendatud kriteeriumidega, seda enam, et 800 000 teatrikülastust aastas on endiselt suurelt väljahõigatud teatripoliitiline eesmärk. 2009. aasta näitas selgelt ära AITA ja eelmistegi rahastamissüsteemide nõrkuse: kuna ministeeriumil puuduvad seaduse jõuga strateegilised teatripoliitilised eesmärgid, ei jäägi muud üle kui raskes majanduslikus olukorras vähendada kõigi etendusasutuste toetusi samas mahus. Lühemate kriiside puhul on see üleelatav (seades suurematesse raskustesse just väiksemad teatrid), kuid mitmeid aastaid kestva mõõna ajal tuleb ühel hetkel piir ette, kust edasi kärpida ei saa. Ja siis on vaja otsustada muudel alustel. Arvestades Eesti teatripoliitika kolme alussammast – sõltumatus omandivormist, 800 000 teatrikülastust aastas ning piletihind 1% keskmisest palgast – tulebki küsida, mis on nende saavuta26


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 27

miseks vajalik miinimumprogramm, et oleks tagatud eesti rahvuskultuuri traditsioonide kestmine, nagu seda nõuavad “Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused”. Käesoleva artikli eesmärgiks pole sellele küsimusele vastata, piirdutakse vaid mõningate tähelepanekutega. Rahvusooper Estonia on muidugi privilegeeritud seisuses, kuivõrd tema tegevust koordineerib eraldi seadus ja toetus tuleb otse riigieelarvest. “Etendusasutuse seadus” näeb ette ka rahvusteatri loomise võimaluse, mille tegevus peaks olema samuti eraldi seadusega paika pandud, ja nii on arusaadav Eesti Draamateatri ja Vanemuise soov rahvusteatri tiitel endale saada – see annaks järgmisteks majanduskriisideks märksa turvalisema tunde. Enne kui mõni etendusasutus rahvusteatriks kuulutada, tasuks siiski välja mõelda, millist teatrit peaks eesti rahvusteatris tegema. Olemasolevaid seadusi lugedes on selge, et üheks kriteeriumiks peaks olema eesti dramaturgia arendamine. Sellega on Eesti Draamateater ka järjepidevalt tegelenud, kuigi 2009. aastaks on eesti dramaturgia peamiseks esitajaks tõusnud hoopis Endla, kelle repertuaarist on lausa pool omamaine näitekirjandus (rääkimata eesti kirjanduse aastast 2006). Teisena rõhutatakse riigidokumentides läbivalt vajadust teha teatrikunst kättesaadavaks ka maapiirkondade elanikele. 2008. aastal andis Eesti Draamateater väljaspool kodumaja 14% ning Vanemuine 10% etendustest. Muusikateatri eripära arvestades on mõistetavad Estonia ja ka Vanemuise vähesed ringreisid (viimast ei päästa ka 2009. aastal jõulise etendustegevuse alustamine Solarise keskuses Tallinnas, kuivõrd tegemist pole maapiirkonnaga). Riigi- või munitsipaaletendusasutustest reisis enim hoopis Kuressaare Linnateater (38%), talle järgnesid Rakvere Teater ja Võru Teatriateljee (mõlemal 33%) (Eesti Teatristatistika 2008). Nagu näha, on maapiirkondade publiku teatrikunstialane teenindamine peamiselt munitsipaaletendusasutuste kanda. Selle majanduslikud põhjused on aimatavad: kodulinnades lihtsalt ei jagu nii palju publikut. Samas läheb see vastuollu linnateatri loomise põhjustega, milleks peaksid olema eelkõige kodulinna kultuurielu rikastamine ning paikkonna kultuurilise eripära alalhoidmine (viimasega tegelevad silmapaistvamalt Võru ja Kuressaare linnateatrid). Nii kaua kui nii linn kui ka riik teatreid toetavad, polegi need kahetised ootused (riik tahab ringreise, linn koduetendusi) suureks probleemiks, kuigi teatreil endil on raske kunstilisi eesmärke seada (heaks näiteks oli “Draama 2009” põhiprogrammis näidatud Võru Linnateatri “Võrumaa rituaalid”, millega kohaletulnud publik haakuda ei osanud). Teatrite munitsipaliseerimine pole siiski olnud programmiline 27


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 28

ettevõtmine, pigem on see nii läinud üksikjuhtumeid pidi, mistap puuduvad ka linnavõimudel selged ootused oma teatrile (Tallinna Linnateatri vintsutused on näide, mis kommentaari ei vaja). Paljulubavaks algatuseks on linna osalemine SA Rakvere Teatrimaja asutamisel eesmärgiga kujundada Rakvere Teatrist linna kultuurikeskus, kus koos teater, kino, klubi ja ehk rahvamajagi, kuid peamiselt rahapuudusel kiirustatakse hetkel aeglaselt. Igal juhul tasub riigil kaaluda, kas linna kaasamine ka Ugala ja Endla toetamisse võiks (kunstilist) kasu tuua. Järgmine küsimus on nišiteatrid – milliseid ja kui palju on neid vaja. Nukuning Vene Teater loodi juba nõukogude ajal, taastatud vabariigi ajal on sündinud vaid Teater NO99 (mööndustega võib siia kaasata ka kultuurilist eripära alal hoidvad linnateatrid). Nukuteatri kui ainsa seda teatriliiki pakkuva teatri positsioon on neist kõige kindlam, kuigi päriselt pole suudetud välja murda vaid lastele mõeldud teatri mainest ning täiskasvanutele suunatud nukulavastused on pigem erand. Viimaste aastate jõuline tegutsemine muusikalide produtseerijana ning Noorsooteatri nime juurdevõtmine pole seni kunstiliselt veennud ning tekitab õigustatud küsimuse, kas Eesti teatriväli vajab ikka kolme muusikateatrit. Et noortelavastusi tehakse meil vähe, on tõsi, kuid usutavasti suudab see sihtrühm vastu võtta eripalgelisemat repertuaari kui vaid muusikalid. Viimase tõestuseks on Teater NO99, mis küll ise ei taha end noorteteatriks nimetada, kuigi vaatluspraktika seda järeldada lubaks. NO99 on üldse Eesti teatrivälja jaoks ootamatu ettevõtmine, sest riik omanikuna kaotas uue juhtkonna töölepanekul poole vaatajanumbrist. Üllatav on seejuures Kultuuriministeeriumi julgus ja tahe kunstilise mitmekesisuse nimel teha endale veidi keerulisemaks saavutada eesmärgiks seatud 800 000 külastust. Kas ametlikult siiani Vanalinnastuudio nime kandev teater saabki olema kohaks, kus peavoolust kõrvalekalduvad tippvormis loovisikud saavad numbritele liialt mõtlemata kunsti teha, või on see taas vaid üksikjuhtum, näitab juba aeg. Miskipärast ei usu, et ministeeriumis sellele veel mõeldud on. Sama ei saa kindlasti öelda Vene Teatri ja tema tuleviku kohta. Laskumata siin selle teatri juhivahetuste saagasse, viitan vaid kultuuripoliitika põhialustele, mis näevad ette vähemusrahvuste kultuuriautonoomia toetamist. Venelased on küll Eesti suurim vähemusrahvus, aga kas see ikka õigustab seda, et vaid neil on oma professionaalne teater? Miks mitte arendada Vene Teater kõikide Eestis elavate vähemusrahvuste teatriks? See ei pea tähendama trupi lahtilaskmist ega üleminekut projektipõhisele tegevusele, piisab, kui igal hooajal on 1–2 mõne muu vähemusrahvuse kultuurist inspiratsiooni ammutanud lavastust. 28


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 29

Siiani on olnud juttu vaid riigi- ja munitsipaaletendusasutustest ja seda põhjusega: loogiliselt võttes peaks kriisisituatsioonis riik toetama ennekõike enda omandis olevaid teatreid. Tegelikult läheks see aga tugevalt vastuollu põhimõttega toetada etendusasutusi omandivormist sõltumata. Seega on õigustatud küsida, milliseid eraetendusasutusi riik oma eesmärkide saavutamiseks vajab. Praegu kultuuripoliitika põhialustesse kirja pandu järgi piisaks arvutusest, mitut eraetendusasutust tuleks lisaks riigi omandiga teatritele toetada, et 800 000 täis saada. Lootuses, et lähiaastatel jõutakse uuendatud kultuuripoliitika põhialuste vastuvõtmiseni (eelmisest on juba kaksteist aastat möödas), küsigem siiski, millised on need eraetendusasutused, mis pakuvad vaatajaile midagi sellist, mida riiklikud teatrid ei tee. Kanuti Gildi SAAL ja Sõltumatu Tantsu Ühendus on koduks tantsulavastustele, mis Estonia ja Vanemuise repertuaaris väheselt esindatud, ning nende positsioon peaks olema kõige kindlam. VAT Teater turundab end noorteteatrina, kuigi viimastel hooaegadel on fookus pisut hägustunud, mis on põhjendatav teatrijuhi kui lavastaja kunstiliste huvipunktide nihkumisega.2 Vanimatest eraetendusasutustest tegutsevad siiani ka Theatrum ja Von Krahl, kes mõlemad esindavat vaid oma juhtide loomingulistest tõekspidamistest lähtuvat teatrit (on huvitav jälgida, kuidas riigietendusasutuse NO99 tulek on pannud Von Krahli avangardi ümber mõtestama). Kindlas nišis on ka pärimusteater Loomine, Nargen Opera (kes teeb muusikateatris seda, mis Kanuti Gildi SAAL tantsuteatris) ning maapiirkondades tiirutav komöödiateater Vana Baskini Teater. R.A.A.A.M, kes tegelenud algusest peale eesti dramaturgiaga, võib mõnes mõttes oma eesmärgi saavutatuks pidada – eesti algupärand on au sees kõigi teatrite repertuaaris (sama kehtib Emajõe Suveteatri kohta, kuivõrd suvelavastusetagi ei saa enam ükski repertuaariteater). Milliseid eraetendusasutusi kriisi ajal riik tingimata toetama ei peaks, on jõhker, kuid vajalik küsimus. Võimalik, et lahendus oleks nn vaba-AITA-des, millest on kuuldavasti juttu olnud. See tähendaks, et ministeerium eraldab igal aastal mingi arvu AITA-sid just eraetendusasutustele, et täita teatavat auku teatrikunsti mitmetahulises tervikpildis. Ideaalis oleksid need 1–3 aastased toetused, mis sõltuksid konkreetselt hetke vajadustest, aga mitte võimalustest ehk siis vabaAITA-de arvu suhe tegevustoetust saavate teatrite AITA-de koguarvu peaks olema fikseeritud, muidu võib ikkagi juhtuda, et ennekõike hakatakse kärpima 2 Tõsi, 2010. aastast on jälle jõuliselt noortelavastuste poole pöördutud ning võetud tagasi selle žanri esiteatri positsioon.

29


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 30

just vaba-AITA-sid ja nii mindaks vastuollu lubadusega toetada etendusasutusi omandivormist sõltumata. Eelnev oleks tõsiselt võetav teatripoliitiline otsus, mille tegemiseks tuleks kõigepealt kõigi teatrivälja agentidega koos maha istuda ja arutada, mis võiksid olla need väärtused, mille kandmist riik teatrikunstilt ootab. Võib-olla peaks initsiatiiv tulema loojailt endilt, sest kritiseerida on alati kergem kui ise tolmu pühkida. KASUTATUD KIRJANDUS: Bourdieu, Pierre 2003. Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tallinn: Tänapäev. Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused. RTI, 29. IX 1998, 81, 1353. Eesti Statistika andmebaas = Eesti Statistika. Elektrooniline andmebaas: http://pub.stat.ee/ px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/07Kultuur/18Teater/18Teater.asp (vaadatud 21. III 2010). Eesti Teatristatistika 2004. Teatriliidu Teabekeskus, 2006. Eesti Teatristatistika 2005. Teatriliidu Teabekeskus, 2006. Eesti Teatristatistika 2006. Teatriliidu Teabekeskus, 2007. Eesti Teatristatistika 2007. Eesti Teatri Agentuur, 2008. Eesti Teatristatistika 2008. Eesti Teatri Agentuur, 2009. EETEAL-i põhikiri=MTÜ Eesti Etendusasutuste Liidu põhikiri. Asukoht: http://www.eeteal.ee/sisu/3_69EETEAL_pohikiri.pdf (vaadatud 2. IV 2010). Etendusasutuse seadus 1997 = Etendusasutuse seadus. RTI, 10. I 1997, 11, 94. Etendusasutuse seadus 2003 = Etendusasutuse seadus. RTI, 9. VII 2003, 51, 353. Etendusasutuste kord 1998 = Etendusasutustele antava riikliku toetuse jaotamise kord. RTL, 10. II 1998, 40/41, 193. Girard, Augustin 1983. Cultural development: experiences and policies. UNESCO: Pariis. http://unes doc.unesco.org/ulis/cgi-bin/ulis.pl?catno=2228&database=ged&gp=0&lin=1 (vaadatud 20. III 2010). Hasartmängumaksu seadus. RTI, 7. V 2009, 24, 146. HMN protokollid 2009. Hasartmängumaksu Nõukogu kultuuri- ja spordivaldkonda puudutavate koosolekute protokollid. Kultuuriministeeriumi kodulehekülg: http://www.kul.ee/index.php?path=0x7x1556#otsused (vaadatud 24. III 2010). Jakobson, Kadri 2008. Näitlejad soojendavad end kulka kulul. – Äripäev, 28. VII. Komisjon 2009 = Etendusasutustele riigieelarvest toetuste jagamise komisjoni 2009. aasta protokollid. Asukoht: http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x59x68#protokollid (vaadatud 2. IV 2010). Kultuurkapitali kodulehekülg: http://kulka.ee/?page=59 (vaadatud 27. III 2010). Lang, Rein 2008. Eemalseisja nõuanded. Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja kohtumise “teater | riik” ettekande slaidid. Arvutifail. Ettekanne peeti 18. XI Teatris NO99. Põhiseadus = Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT I, 28. VI 2007, 43, 311. Riigikontroll 2001 = Kultuuriministeeriumi teatripoliitika planeerimine ja eelarvestamine. Riigikontrolli audit. 19. IX 2001. Riigikontrolli kodulehekülg: www.riigikontroll.ee (vaadatud 24. III 2010). Riigikontroll 2010 = Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetused kontsert- ja etendustegevusele. Riigikontrolli audit. 28. I 2001. Riigikontrolli kodulehekülg: www.riigikontroll.ee (vaadatud 24. III 2010). Tsoon 2008 = Eesti kultuuripoliitikaks on server ja tolm selle peal. Stefan Schmidke, Peeter Jalaka ja Priit Raua vestlusring. Tsoon. Oktoober 2008. Teater NO99/Von Krahli Teater/Kanuti Gildi SAAL/NYYD Ensemble/Tallinn 2011. Visnap, Margot 2008. Poliitikute mängud ja stabiilne teatriaasta. – Sirp, 19. XII.

30


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 31

ELU KORDUSTES HEIDI AADMA

NO83,5: Aktsioon “Kohtumised”. 28. XI 2008 (Teater NO99). NO77,5: “Täna õhtul Jaak Prints”. 2. XII 2009 (Teater NO99). Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper – NO83: “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. 10. III 2009 (Teater NO99). Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin, Priit Võigemast, Maria-Lee Liivak, “Hecuba pärast”. 21. III 2009 (Tallinna Linnateater). Jean-Luc Lagarce, “Meie, kangelased”. 9. V 2009 (Tallinna Linnateater). Mart Kangro, “Can’t get no / Satisfaction”. 21. I 2009 (Kanuti Gildi SAAL, Festival Baltoscandal, De Internationale Keuze van de Rotterdamse Schouwburg and KunstenFestivalDesArts Brussels). Tarmo Tagamets, “Umbes”. 30. III 2009 (Võru Linnateater).

Majanduslanguse oludes ja 2009. aasta eel küsiti Teater. Muusika. Kino teatriankeedile vastanute käest tulevase eesti teatri näo kujunemisega kaasnevate muudatuste hulgas ennatlikult ka selle järele, kas oodata on meelelahutuslikkuse kasvu või hoopis jõulisemat süüvimist ja teatri kui kunstiliigi spetsiifika rõhutatud esiletoomist (Teater. Muusika. Kino 2008, nr 12). Riikliku toetuse vähenemise ja teatripiletite käibemaksu tõstmise taustal ennustati repertuaari kommertsialiseerumist ning riski- ning eksperimenteerimisvõimaluste vähenemist (Jaak Allik) ja kardeti “lobedate kassatükkide” leviala laienemist, kuid rohkem leidus kinnitusi meelelahutuslikkuse piisavuse kohta, nii et selle kogust enam suurendama ei peaks (Rait Avestik, Ülev Aaloe, Eva Kübar). Loodeti, et koos teatri lähenemisega tänapäevastele probleemidele teravneb ka ühiskonna pilk teatri suhtes (Ott Karulin), ergutati nii vaimselt kui ka emotsionaalselt ärkvel olema (Riina Oruaas), soovitati maksimaalselt kasutada eesti näitekirjanike töid (Ivika Sillar), hoiatati mugandumise eest (Ülo Tonts), usuti teatri alatisesse võimesse igavikulisemaid väärtusi kanda (Pille-Riin Purje). Ise mõtisklesin toona, kas muuhulgas võiks loota, et repertuaari tõenäolist õgvendamist kaasa toov eelarvekärpimine annab koos kitsikusega teatritele ka võimalust süveneda ja uuslavastuste prooviperioode pikendada. Intervjuus Tiiu Laksile tunnistab Andrus Vaarik, kes “Meie, kangelastes” (lavastaja Elmo Nüganen) oma Linnateatrisse taastulekurolli tegi, 31


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 32

et trupil oli luksuslikult pikk prooviperiood, kolm ja pool kuud, mistõttu oli võimalik asjasse tõsiselt süveneda (Laks 2009). Aasta tagasi leidsin, et süüvimine kunstiliigi spetsiifikasse, piiride katsetamine ja sellega haakuvad muutused vormis ning mõttestikus ei ole enamasti seotud niivõrd neid ümbritseva ajaga kuivõrd selles tegutsevate ärksamate vaimudega. Ennustatud uuslavastuste ja publikuhulga vähenemise kõrval sai 2009. aastast aga ka aasta, kus laval korduvalt küsiti loomingu ja talendi, töö ja tehnika seotuse järele nii näitleja töös kui ka elus, jättes viimased kaks seejuures tahtlikult eraldamata. Teatritöö tegemise mänguliselt raskeid samme kajas vastu nii NO-teatri lavastuse “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (lavastajad Tiit Ojasoo ja EneLiis Semper) lavakujunduse pooleldi värvit seinavineerilt, Kanuti Gildi SAALi korduvalt ülevõõbat seintelt lavastuse “Can’t get no / Satisfaction” (Mart Kangro) ümber kui ka “Meie, kangelaste” (lavastaja Elmo Nüganen) Linnateatri Põrgulava betoontaladelt ning sumbus Taevalava pehmesse rippkangasse lavastuses “Hecuba pärast” (lavastaja Priit Võigemast). Mängulisuse vorme katsetasid ka kino ja teatri piirimail kulgev ning vaataja kaasloomet ergutav Mart Aasa “IDentiteet” ja Andres Keili sotsiaalkriitilist ning isiklikku mõõdet sünteesiv lavastus monoloogides “Elud” (mõlemad Tartu Uues Teatris). Lavastusi, mis teatriidentiteeti teatri enda vahenditega kaardistasid (“Umbes”, lavastaja Tarmo Tagamets) või metateatraalsete võtetega omi lugusid põimisid (Martin Alguse “Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber”, lavastaja Ingomar Vihmar; Strisdanddolia Vai “Mrożeki “Pidu””, lavastaja Uku Uusberg), sündis sel aastal tavapärasest märkimisväärselt rohkem. Teatri eneserefleksiooni poole pöördumise taga võib näha lähiaastatel ajalooliste teemade käsitlemise kaudu lavale jõudnud kunstnike elulugude edasiarendust, teatritegijate soovi keskenduda loomingulise tegevuse mõtestamisele laiemal pinnal ning samavõrra ka teatri püüdu määratleda oma koht ja kommunikatiivne mõjuala muutuvas ühiskonnas. Luule Epneri sõnul võetakse “teaterteatris”-motiiv kasutusele enamasti neil ajaloojärkudel, mil kujunenud teatritraditsiooni tajutakse liigkanoonilise ja kammitsevana ning asutakse seda lõhkuma – täiusliku eluillusiooni vastukaaluks tuleb 19. sajandi modernismilaines lavale teatri enesepeegeldus, mis kasvab välja reaalsuse enda ebakindluse ja illusoorsuse tunnetamisest. Filosoofilise tausta moodustavad sel juhul olemise ja näivuse suhtelisust, maailma irratsionaalsust ja absurdsust aktsentueerivad mõttevoolud. Elu ja mäng segunevad totaalselt, elu on mäng ja mäng on elu. 32


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 33

““Teater-teatris”-tehnika muutub destruktiivseks, lammutades nii teatriillusiooni kui ka inimeste illusioone tõelisuse suhtes” (Epner 1994: 92). Ülalmainit lavastustes ei ole enamasti tegemist metateatraalsuse esimese astmega, kus elu ja mängu vastandamine “teater-teatris”-võtte kaudu on omaette eesmärk selleks, et rõhutada teatri ning elu piiri suhtelisust. 2009. aastasse koondunud lavastused ei soovi niivõrd reaalse illusoorsuse ning teatri tõelisuse piire põimida ja harutada, kuivõrd otsivad oma keelt kui tõeluses orienteerumise vahendit, püüdes analüüsida kunstiliigi sisepõhjuseid ja -tagajärgi. Pilku sissepoole pöörates proovitakse tabada seal peegel- ning ahelreaktsioonid ühiskonnas toimuvale. Kõik nad tegelevad vähemal või rohkemal määral ka (kultuurilise) tegelikkuse teatripäraste struktuuride nähtavaletoomisega. Selline teater toetub arusaamale, et “teater toimib maailma essentsiaalse metafoorina” (Epner 2003: 41). Need lavastused töötavad kommunikatsiooni, tähenduse loomise ja selle edastamisviisi uurimise laboritena, mis korduva teatrisituatsiooni kaudu analüüsivad reaalajas asetleidvaid suhtlusprotsesse. Muuhulgas küsitakse kunsti funktsioonide järele ja seejuures üleskerkivad identiteediteemad puudutavad nii teatritöö kõnekeelt, seda paralleelselt kommenteerides (“Can’t get no / Satisfaction”) ning huumori kaudu paljastades (“Hecuba pärast”), kui kaardistavad laiemaid kunstilisi fenomene ja teatrikunstikeele sotsiolingvistlisi (“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”) ning ajaloolis-mängulisi seoseid (“Meie, kangelased”) ühiskonnaga. Teadlikult organiseeritud küsimuseasetused suunavad ka publiku refleksiooni, teevad vastuvõtu mängulisemaks, kuid nõuavad ka enamat empaatiat, kunstnikumaailma süvenemise tahet, ühist soovi küsida seoste järele. Võib öelda, et publik ongi kaude või otseselt kommunikatiivseid situatsioone analüüsivate lavastuste olulisim osaleja. Kuidas? Pealkirja “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” esietendusjärgse lahtimõtestamise lustlik mäng ja jälgimine võimaldasid näha nii ajakirjanduse püüdu vaadelda lavastuse põhiteemana poliitilist akti kui ka lavastajate mõistetavat hämmastust selle tõlgendusviisi domineerimise üle. Pealkirja grammatilist ülesehitust jälgides saame teada, et metsloom on elust eemaldunud ja pealkirja sõnastaja on mõtisklevas teadmatuses sellest, mil moel talle piltide maailma lähemale tuua. Joseph Beuysi samapealkirjalise näituse toimumislugu seletatakse laval Eha Komissarovi poolt video vahendusel küll lahti, kuid faunaesindaja 33


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 34

perekonnanime sattumuslik sarnasus Eesti kultuuriministri Laine Jänese omaga tundub kohalikule vaatajale olulisem. Laps, kes märkab kuu sarnasust koogiga, on loonud uue metafoori, lähtudes oma isiklikust kokkupuutest sõõrja kollase kulinaartootega, pööramata aga seejuures tähelepanu taevakehade süsteemlahenduse teaduslikule poolele. Väidetavalt ei taju ta aga seejuures ise öeldu metafoorsust, figuraalset tähendusülekannet ei toimu, sest kuu ja kook toimivad tema jaoks sünonüümidena ehk võivadki olla ühest ja samast materjalist (Allik 1981: 106). Selles kõlapildilise võrdluse äratundmisrõõmus ja kunsti võimule vastandamise ihas jääb aga tagaplaanile Maarika Vaariku tegelase võtmeroll dialoogi järele küsivas lavastuses. Tema pidev taas lavale tulemine on kui näide poliitilisest näitlejast, kelle ampluaasse kuulub peale rahvuslike kostüümide kandmise (teistel tegelastel ülikonnad-kleidid) ka sõnatäpsete ja hingestatud monoloogide esitamine, kohandamine ning vajadusel kordamine ja taaskordamine. Nende “professionaalsete” korduste näitamisest teatrilaval saab vahend, mis teeb nähtavaks struktuuri. Siin pole tegemist teatrikeele poeetilisemaks muutmisega, vaid teadusele omase katsete kordamise süsteemi kohandamisega lavale, kus seeläbi püütakse tabada ehedust ennast. Kunstiteose tehniline reprodutseerimine ei võimalda reprodutseerida ehedust, küll aga vabastab ta algteose tolle parasiitlikust olemasolust loomisrituaali kaudu (Benjamin 2010: 121). Teatrietenduses saab kordusmehhanismist aga uus rituaal ja hetkel, mil „ehtsuse mõõdupuu kunstitoodete puhul võimetuks osutub, on teinud pöörde ka kogu kunsti sotsiaalne funktsioon. Rituaalile toetumise asemele astub tema toetumine teisele praktikale: nimelt poliitikale” (Benjamin 2010: 121). Lavastusele pealkirja andnud Beuys mängib oma loomingus tihti isolatsioonimaterjalide rasva ja vildiga, mis ühtviisi nii neelavad-summutavad kui ka soojendavad ja säilitavad. Tema 1966. aasta taies kujutab endast klaverit, mis kõiki kontuure järgivalt vilti õmmelduna ei too vaatajani parimagi tahtmise juures ühtegi heli. Analüüsides kultuurikommunikatsiooni, leiab Briti sotsiaalantropoloog Edmund Leach, et kui kasutada sümboleid (olgu verbaalseid või mitteverbaalseid), eristamaks ühte asjade või toimingute klassi teisest, loome me kunstlikke piire väljale, mis on “loomulikult” pidev, katkestame seda kunstlikult (Leach 2010a: 76). Teatriruumi sissekodeeritud neljandat seina kui kokkupuutepunkti ja kommunikatsiooni isoleerivat mõttelist piiri püütakse lavastuses sümbolite abil seevastu mitmeti purustada – kord tekstilis-füüsiliselt (Tambet Tuisu lause: “Ma teen nüüd neljanda seina lahti”, millele lisandub markeeriv 34


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 35

“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Marika Vaarik, Jaak Prints, Risto Kübar. Foto: Ene-Liis Semper

“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Mirtel Pohla, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Jaak Prints, Marika Vaarik, Sergo Vares, Andres Mähar. Foto: Ene-Liis Semper


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 36

sõrmenips) kui ruumiliselt (üleminekualal lavast publikuks on olmedetailsete markeritena kahes servas diivan ja raamaturiiul). Lavastuse viiteline ülesehitus kutsub publikut algusest peale (mõttes) kaasa mängima ja tõlgendama, andes tähendusvastutuse teadlikult vaataja kätte – kriitikaski tihti mainituks saab intervjueeritavat näitlejat mängiva Tambet Tuisu tegelase tsitaatvastus iseenda küsimusele: “Miks mulle meeldib teater, kino, kirjandus ja kõik kaunid kunstid? Sest ma usun, et on olemas vaimne sfäär, mille kaudu me ühenduses oleme, ja ma tahan sellest osa olla. Ja seda saab ainult kuulates, vaadates, lugedes. See on ainus võimalus. Vastuvõtmine on sama tähtis kui loomine” (Eelmaa 2007: 139). Vastuvõtt “Mida teha heade lugejate, kuulajate ja vaatajate toetuseks?” küsib Märt Väljataga “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” kavalehel. Mõeldud on pigem publiku kaitsmist väheväärtusliku ning vohava kunsti rünnaku eest, sest Eesti vaatajale suunatud leebe ja irooniline agressioon seisneb enamasti selles, et saalitulijailt eeldatakse (kaasa)mõtlemist ja -küsimist. Kuigi “teater-teatris”-võttega mängivad lavastused testivad enamasti ka publiku vastuvõttu ja selle piire, oodatakse kõnealustes vaatajailt pigem empaatiavõimet. Lavastuste kunstiteadlik viitelisus annab seejuures publikule võimaluse olla kaaslooja-vastutaja. “Esinejad ja kuulajad on ühed ja samad inimesed. Me osaleme selleks, et edastada kollektiivseid sõnumeid iseendale” (Leach 2010b: 97). Ükski mainit lavastustest ei püüa hajutada saali ja lava vahelist eraldatust, kuigi eralduspiiri mänguhaaramine tundub esmapilgul loomulik. Neist enim mängib publikupiiriga “Meie, kangelased”, mille alguse eel juhatatakse vaatajad saali tavapärasest harjumatumat teed mööda nii, et lavataguseid ruume läbinult lavale sattudes tekib enne mugavasse tooli nõjatumist võimalus näha saali näitleja vaatenurgast. Nende pilgule jäävad tabamata samal ajal juba laval olevad näitlejad, kes marionetlikes poosides igaüks oma kohveralusele toetudes publiku pea kohal troonivad. Kolm kunagist kursusekaaslast Viljandi kultuuriakadeemiast: Tarmo Tagamets, Erni Kask ja Anti Kobin ütlevad lahti oma seotusest riiklike teatritega ja astuvad üles Tagametsa lavastuses “Umbes”, mille aluseks Mart Usina tekst “Kana-kõrv”. “Umbes” niivõrd ei määratle, kuivõrd küsib, kelle tahtel sellel (ja järgmistel õhtutel) laval mängitakse, ning tunnistab, et “see ei muutu kunagi, see on täpselt seesama, me ei tea kunagi täpselt, millest me räägime, me teame umbes. Me teame enamvähem, pooleldi kombes,” ning kutsub publikut telefo36


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 37

“Umbes”. Erni Kask, Anti Kobin. Foto: Timo Toots


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 38

nide kõrval välja lülitama ka oma DNA ja seisukohad, sest need segavad nende rolli sisselülitumist. Vaatajate kohalolu määratlevad nad oma eneseparoodilises sisekaemuslikus mängus nii taskulambiga tuvastades kui ka üksteisele pärast esimest kokkupuudet vargsi kinnitades: “Sümpaatne publik täna.” Mart Kangro läheb oma laulupealkirja modifitseerivas soololavastuses “Can’t get no / Satisfaction” publiku usaldamisega veelgi kaugemale ning stseenis, kus valguspark tema väitel ei võimalda täielikku pimestseeni tekitada, pöördub ta palvega vaataja poole, et too märguande peale õigel hetkel ise silmad kinni paneks. Publiku keha haaratakse etendusse kaasa, publik saab kontrolli terviku üle, samas kaotab selle. Igaühe isiklik pimepilt proovitakse koos läbi, loojavastutuse teatepulk antakse üle ning mäng vastuvõtu personaalse organiseerimisega võib alata. Juba ülalviidatud neljanda seina purustamise stseenile lavastuses “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” järgneb pärast “tavalise vaataja” määratlemispüüdu peagi Gert Raudsepa saali suunatud kontrollküsimus: “Ega publik ei uskunud ju, et me praegu improviseerisime” (Ojasoo jt). Ühel nähtud etendustest tunnistati esireast, et usuti, millele Tambet Tuisk improviseeritult vastas: “No näed!” – kuri tunnistus selle kohta, et vaataja tajumehhanism ei võimalda tabada professionaalse näitleja sajaprotsendilist kohalolu. Inimese meelelise taju organiseeritus on pidevas muutumises, mistap saab pealkirja “kuidas” kesksemaks seletamisest endast. Küsides “kuidas”, küsitakse ka raami ja situatsioonikonteksti järele, küsitakse toimimise iseeneslike mehhanismide järele. Igapäevase tehnilise lavategevuse ja automaatsete korduste vahelt otsitakse lavastuses atmosfääriloovat näitleja improvisatsiooni – Andres Mähar: “Me otsime seda kergust, mis on improvisatsioonis, õnnelikku energiat, mida igal õhtul siin lava peal edasi anda” (Ojasoo jt 2009). Stseenis, kus Inga Salurannale sünnipäevaks “kingitud” kolm aktiivset meesnäitlejat püüavad erilise intensiivsuse ja õhinaga näitekunsti vahendeid kasutades kehastada vaheldumisi lilli ja suguelundeid ümberütlevaid eufemisme, toob rahvalauluski tuntud parallelismi kasutamine kaasa aga tähendusmootori takerdumise. Undusk kirjeldab parallelismi kui nähtust, mis ühelt poolt kasutab kordusfiguurina selgelt maagilise sõnakasutuse vahendeid, kuid teisalt – asendusnimede viljaka generaatorina neutraliseerib ta nimemaagiat kõige järjekindlamal moel (Undusk 2004: 53). Väljendeid heidetakse improvisatsiooninäljaste näitlejate kätte motoorse järjekindlusega ja vaheldumisi nii, et olulisemaks muutub reageerimiskiirus kui kujuteldava sarnasus algobjektile. Variatiivsus ja tähendused hägustuvad ning 38


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 39

kaovad selles korduses hoopis. Jääb vaid sõna tähenduse ülekanne kehalisse metafoorivormi kui protsess ning stseenist saab improvisatsiooni ihaleva teatriloitsu paroodia, tähendusvaba “valmisolek”. Teisalt on tegemist krambivaba mängu ja omakasupüüdmatu kohanemise ehedaima väljendusega, milles puudub esitaja hinnang esitatavale. Kangelased Noorelt surnud prantsuse näitleja, lavastaja ja näitekirjanik Jean-Luc Lagarce loob oma viimase näidendi, korduvkasutades Kafka “Päevikutest” tuttavat teksti, seda kollaažina dialoogiks põimides ja omalt poolt täiendades. Sellest ka juudi rändnäitetrupi elust kõneleva näidendi tegelaste kohatine kommenteeriv ning otse publikusse, aga mitte mängupartnerile suunat pihtimuslik kõnelaad, mis vaheldub stseenidega, kus näitlejatega minevikus ning ringreisidel juhtunud lugusid üks-ühele esitatakse. Ei päevikuvormi ega Kafkat ennast saa süüdistada püüdes kramplikult reaalsust peegeldada, seda enam lubab Lagarce endal tema üleskirjutusi omasoodu dialoogistades abstraheerida. Hoolimata vaataja kiusatusest eneseanalüüsi ja teatrisfääri süviti sukeldunud Kafka tekstidetailide jälgi ajada ning eluloolistest teadmistest, et Lagarce, kes esimesest kohtumisest teatriga väidetavalt šokis väljus, paelub 1994. aastal kirjutet “Meie, kangelased” pigem oma oskusega vabastada Kafka temale kuhjunud tõlgenduslasust. See võimaldab tekstil, pääsemata küll autobiograafilistest taustaküsimustest, taaskasutatuna mitmekihilisemaks muutuda. Tekst oma endassevaatavuses on siin näitlejatele sama oluline partner, kui seda on näidendile juutide ajalugu või sõda, millega otse ei tegeleta, kuid mille kohalolule kaude viidatakse: “Minu arvates on aga kõige hullem see, et kui me niimoodi edasi ringi rändame, siis me lihtsalt jookseme talle sülle, jookseme sõjale otsa ja upume selle sisse ära enne, kui üldse märkame, mis hetkel ta lahti läheb” (Lagarce 2009). Näidendi tõlkinud Anu Lamp ja Tanel Lepsoo seostavad Lagarce’i erandlikku teksti tänapäeva prantsuse teatri üldisema tendentsiga, mida nimetatakse “lava poolt saali poole kirjutuseks” (Lamp, Lepsoo 2009). Oma magistritöös lääne teatri ja võimu suhteid analüüsinud autori soovil jätab muusikaliste vahepaladega pikitud näidendi võõritav laad ruumi rituaalilähedastele sümboltegevustele ja jõulistele korduvkujunditele (ühiselt koos näitlejate riietusruumis otsekui puuris ringi tammumine, stseenist stseeni sammumine, punktvalgusesse jõudes saali poole masklikult naeratamine jne), mille tähendused kasvavad välja lavastuse 39


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 40

“Meie, kangelased”. Esimeses reas: Eduardowa – Külli Teetamm, Max – Tõnn Lamp, Raban – Andero Ermel; teises reas: Joséphine – Epp Eespäev, proua Tšissik – Anu Lamp, Vanaisa – Peeter Jakobi, härra Tšissik – Andrus Vaarik, Isa – Aleksander Eelmaa; tagumises reas: Ema – Helene Vannari, Preili – Piret Kalda. Foto: Siim Vahur


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 41

“Meie, kangelased”. Proua Tšissik – Anu Lamp, härra Tšissik – Andrus Vaarik. Foto: Siim Vahur


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 42

mänguruumist endast ja on seetõttu publikule ka kergemad lugeda. Andrus Vaarikule meeskõrvalosa preemia toonud ning nii aasta lavastuse kui lavastajapreemia saanud “Meie, kangelased” ei kõnele ringi rändava juudi näitetrupi elust rääkides aga mitte niivõrd (teatri)protsessi põimitusest ja seostest, kuivõrd kutsub seda otse näidates kaugemale vaatama. “Meie eesmärgiks on panna publik tajuma, et iga hetke taga on “veel” midagi, et meie poolt tehtav ja öeldav on mingil kombel kõrvalisest puhastatud pikem ajalõik või inimkogemuse sügavam aste” (Oida, Marshall 2007: 57). Teatri siinjapraegusus mõjub lavastuses valuliselt nii minevikku vaadates – Anu Lambi proua Tšissik pole mitte alati olnud provintsides ringireisiv väiketrupinäitleja – kui ka kandudes tulevikku, mida tegelased ise ei tea, küll aga aimab publik. Lavastus haarab eskapistlikku mängu ajaloolised taustad ja mõjub oma groteski piiri õrnalt puudutavas stilisatsioonis poliitiliselt sama tundlikuna kui otseviited lavale toonud “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Keha ja kohalolu Mart Kangro kontseptuaalsed tantsulavastused on korduvalt lahanud dialoogistumist publikuga (“Mart on Stage”, 2003), füüsilist vastupidavust (“Longer than expected”, 2007) ja näivuse identiteeti (“Winners versus Losers”, 2008). Tema tantsukunsti 2009. aasta preemia saanud soololavastus “Can’t get no / Satisfaction” kui “lavakarisma meistriklass tantsuhaiku vormis” näitab vaatajale rohkem, kui tavapärase teatrietenduse raamidesse mahub. Uurides kunstnikupoolset taju ja tantsija lavamõju publiku reaktsioonidele, ise seda kahesuunalist kommunikatsiooni peaaegu pihtimusliku siirusega kommenteerides, tagasi peegeldades ja suunata püüdes, toob Kangro lavale ka prooviprotsessi ning tantsija kehakatsetused võtavad peaaegu spordi mõõtmed. Järjepidev prooviperioodile omane ning tulemusele suunatud kordamine, katsetamine ja kehaline fikseerimine pole vaid teatri omapära – sportlanegi treenib, täpsustab ja saavutab kõrghetke võistlustel vaataja ees ning tol hetkel on nähtu kunstilise kogemusena kirjeldamine vaid vaataja kontekstitaju teha. Molekulaarbioloogia taustaga prantsuse kontseptuaalse tantsu koreograafi, ka “scientist cum dancer”-iks nimetet Xavier LeRoy mõju nii Kangro kui tema kaudu ka Ojasoo lavastusele on nähtav. 2005. aastal lavastusega “Projekt” Tallinnas käinud LeRoy küsib muuhulgas: “Mis see on, mida me teeme? Ja mil viisil me seda teeme? Kas me töötame koos selleks, et TOOTA koreograafiat?” Ojasoo 42


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 43

lavastuse kordusmotiividega tantsustseenid (liikumise katkev taasesitamine paralleelselt numbrite lugemisega) ja tantsumotiividega tegelikkust ümberütlevad stseenid mängivad olmeliigutused (Mirtel Pohla hambapesu, Rasmus Kaljujärve katkenud riietumine, Sergo Varese suusatamine, mille ajal seni toimunut pingsalt jälginud jänes lavalt lahkub) korduses tähendustühjaks ja panevad kehamasina tööle kui argitegevusi nihestava ja tähendusi loova mehhanismi. Jaapani näitleja ja õpetaja Yoshi Oida väidab, et teatud korduvad tegevused võivad anda üllatavaid tagajärgi ja aidata kaasa arengule. Korduvad liigutused stimuleerivad sisemist energiat, muutes inimest tundlikumaks ja teadlikumaks. Kui sundida ennast harjutust tüütuseni jätkama ja sealt veel edasi minema, on võimalik sattuda seninägematusse paika (Oida, Marshall 2007: 66–69). Aasta varem loob Taavet Jansen Eesti kontekstis ainulise lavastuse “It’s nothing really”, kus me tantsijat ei näe (pime on), küll aga kuuleme tema liikumist. Selle võtmestseenis laulavad kõlarid taas ja taas mees- ja naishäälselt lauset korrates üksteisele: “You have to play it all over again” – neil pole valikut, nad on seadistatud laulma ja teevad seda siis, kui valguspunkt neile osutab. Eesmärk ehk funktsioon pöördub siin otseseks põhjuseks. Lavastuse tutvustuses küsitakse, kuidas transformeerub see, mida me näeme, selleks, mida me täpselt näha tahame. Milliseid teid see muutus läbib ja kuidas on sellega seotud tehnoloogia. Anders Härmile toetudes on “It’s nothing really” lavastus, mille põhilised detailid on ümber pööratud, vaatajale eksponeeritakse vahetus- ja asendustehteid, vaatenurki muudetakse ning kokkuvõttes esitletakse publikule ühe teatriillusiooni koostisosi ja tegelikke võimusuhteid (Härm 2008). Muusika neis lavastustes võtaks justkui üle dirigendi rolli. “Meie, kangelaste” tegelased kõnnivad stseenist teise kramplik-stiliseeritult üksteise järel ja punktvalgusesse jõudes pöörduvad publiku poole. “Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ lavategevus algab kõlarite muuseum-minimalistlikku lavapilti sissetassimisega ja jätkub heliinstallatsiooniga “Einstürzende Neubauteni” ainetel. Publikut mõjutatakse ruumi osana ja muusika kohalolek muutub peaaegu füüsiliselt tajutavaks. Popkultuuri 1980ndatel sisenenud postindustriaalne bänd taaskasutab originaalis muusikavahenditena leitud objekte ning tema repertuaari kasutatakse tihti eksperimentaalses sound&performance-kunstis. Teatraalse taaskasutuse objektiks osutunud bänd on muuhulgas raadio tarvis salvestanud helitausta saksa näitekirjaniku Heiner Mülleri epohhiloovale postmodernistlikule “Hamleti”-ainelisele draamale “Die Hamletmaschine”. 43


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 44

Lavastus, kus Shakespeare’i “Hamleti” teksti suhtutakse veel suurema mängulustiga kui Lagarce Kafkasse, jõuab Priit Võigemasti ja Tallinna Linnateatri trupi koostöös ning dramaturg Maria-Lee Liivaku abiga 2009. aastal lavale kui autoriteatri hea näide. Näitlejaimprovisatsioonidel põhineva “Hecuba pärast” aluseks ei ole algselt valmistekst, vaid Shakespeare’i näidendi motiividest tõukuvatele etüüdidele põhinev materjal. Lahkamislaual on seekord Näitleja ise, kelle poole teda vaatlev arst pöördub nõudliku monoloogiga, soovitades tal endalt küsida: “kes ma selline olen ja kust ma tulen ja miks ma just selline olen, nagu ma olen, ja miks ma just praegu siin olen, kus ma olen, ja miks ma teen just seda asja, mida ma parasjagu teen” (Aadli jt 2009). Lavastus lahkab näitleja tööja argielu ning ebaõnnestumisi rahvahuumori võtmes ning ei püüa varjata selles leiduvate probleemide isiklikkuse astet – nii “Hecuba pärast”, “Umbes” kui ka “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” näitlejad on laval enamasti tegelasena iseenda nime ja tausta kandes. Juba esimeses stseenis on sotsiaalkampaania raames teksti linti lugema tulnud Näitleja sunnitud punktvalguses tüütuseni kordama Hamleti tuntuimat eksistentsiaalset monoloogi. Kuigi ka siin on kordus täpsema sõnastuse leidmise teenistuses, toob võte esile tegevuse absurdsema külje. Lavastus ei küsi teemadest ja publikut naljavõrku mässides veetakse viiteniite tuntud laule tsiteerides nii lapsepõlve ühismällu kui tehakse sketšiliku hooga peatusi kohalikus kultuuris ja argipoeetikas. Analüüsides nalja ja huumorit ning nende seost teadvustamatusega, leiab Freud, et naermine on automaatse protsessi tulemus, mida võimaldab meie teadliku tähelepanu kõrvalejuhtimine. Nalja eripära – avaldada kuuljale mõju ainult siis, kui see on talle uus – tingib tema lühikese eluea ja nõuab üha uute ning uute naljade tegemist (Freud 2006: 181–182). Lavastuses korduvalt järjest stressirohkematesse situatsioonidesse sattuv Näitleja on oma elu siiras pealtvaataja, kes olukordade osutavast koomilisusest ise osa ei saa, ning publik asetub kõiketeadja rolli. Näitleja kordusmehhanismi teadlik tajumine ei erine palju enesele pandud kliinilisest häirediagnoosist “dissotsiatiivne transs”, mille subjekt ajutiselt talle omase identiteedi kaotab ja millega sageli kaasneb vähese muutlikkusega liigutuste, pooside ja häälitsuste stereotüüpne kordamine. Teatri pöördumised improvisatsioonilise stiili ning otsingute poole on ühtlasi püüd säilitada laval ehedus. Olles iseenda instrument, tajub näitleja jõuliselt nii oma kohalolu tingitust kui ka vahendite määratust.

44


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 45

“Hecuba pärast”. Veiko Tubin, Indrek Ojari, Mart Toome, Argo Aadli, Alo Kõrve. Foto: Siim Vahur

45


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 46

Näitleja Kui minna ajas tagasi, siis leiame 2008. aasta novembrist Teater NO99 repertuaaris üheõhtuse aktsiooni “Kohtumised” (lavastaja Tiit Ojasoo) numbriga NO83,5, kus kohaletulnud vaatajale selguvat, millest teater tehtud on. Etenduse kavalehel viidatakse muuhulgas ka Michael Frayni näidendile “Lavalised segadused” (2010. aastal jõuab see pealkirjaga “Võtame uuesti!” ka NO99 lavale), mis polevat pooltki sellest, mis 26. novembril majas Aktsiooni raames käivitus. Ametivahetuspäevast alguse saanud ning kõigile teatritöötajatele loosiga ootamatu töökohustuste muutuse kaasa toonud idee asetas kogu maja paariks päevaks “prooviperioodi”. Teesklusele ja realismi loomisele ei jäänud seal palju ruumi, sest aega uute rollidega kohanemiseks oli minimaalselt. Juhuse tahtel lavameistri ametisse sattunud Tambet Tuisk sai osaleda stseenis, kus laval kruviti ülima põhjalikkusega kokku puitkonstruktsioon. Erinevus oli vaatajale silmaga nähtav – kui teised keskendusid funktsionaalsele töötegemisele, siis Tuisk mängis rõõmuga ja nii, et isegi seljaga oli tunda, kuidas tema toimetuste “nähtavus” on sama oluline kui olmeline tegevus ise. Lavastuse “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” finaalis tõmmatakse üheskoos kokkumässitult kesklava kohale kogu lavakujundus, mis algselt koosneb n-ö banaalsest fundusest – “diivan, tugitool, raamaturiiul, põrandalamp”, nagu seda loetleb oma kirjas Tiit Ojasoole Mati Unt, kes kirjeldab nii oma planeeritud, kuid ära jäänud eesti luule lavastuse kujundust (Unt 2006: 83). Ka nüüd eelneb stseeni kulminatsioonile ühine “ehitustöö”, mille tulemusena illusiooniloomematerjalist koosnev “teatrikonserv” tööst vabanenud ja põrandal lamavate näitlejate kohal ohtlikult kõikudes kuni viimaste stseenideni rippuma jääb. Nüüd toimetatakse teadlikult, näivale realismile mitteomase keskendumisega, mille taga on reaalne soov, et laes kõikuv kunstiteos hiljem näitlejale ohtlikuks ei osutuks. See eeldab täpsust igal etendusel ning minetab võimaluse, et stseeni aina uuesti mängides intensiivsus hajub. Tolles korduses puudub mehaanilisus ning vaataja kohalolu on samavõrra intensiivne. Taaskord ühekordseks aktsiooniks ja ilma eelneva harjutamiseta põimiti 2. detsembril 2009 kokku lavastus NO77,5 “Täna õhtul Jaak Prints”, peaosas pealkirjas nimetet näitleja, kelle loomingut analüüsisid kohapeal nii kriitikud (Ott Karulin, Kairi Prints, Lea Tormis) kui ka kirjeldas katketena õhtujuht ise. Dramaturgiline peenmäng näitlejaidentiteediga oma “isiklikke” lugusid jutustades sisaldas muuhulgas nii lõike saksa näitleja Joachim Meyerhoffi autobiograafilisest 46


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 47

monolavastusest kui ka stseeni lavastusest “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Intensiivse arutelu, kus tsiteeritavas lavastuses seitse näitlejat spontaansuse ja võltsist hoidumise üle peetavat välkdebatti “improviseerib“, mängis Jaak Prints omanimelises aktsioonis ette üksi, kehastades kõiki kolleege ja muutes dialoogi seeläbi näitleja sisemonoloogiks. Sama stseeni helipildilises kordusvõttes aga paljastus Printsi enda tegelik osalus – vaikides ja kogu füüsisega arutelule kaasa mängides kõrvaltjälgimine. Teatritoime analüüs dekonstrueerub, segustub ja selgitub tervikpildiks, identiteete reprodutseerivast protsessist saab protsessi uurimise protsess. Saksa kultuurikriitik Walter Benjamin tõdeb oma essees “Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul”, et täiuslikumagi repro puhul puudub kunstiteose hic et nunc — tema ainukordne olemasolu selles paigas, kus ta asub (Benjamin 2010: 115). Teatrietenduse toimumise ajalist originaalsust ja ehtsust ei saa ilmselt keegi kahtluse alla seada, see on (alg)põhjus, mis mõjutab kõiki neid, kes teatriga seotuks on saanud ja jäänud. Vaataja ühekordsest kohalolust ja lavalolijate korduva kokkutulemise hetkelisest intensiivsusest saab selle akti kvaliteedimärk, mille järele küsivad nii taastulemistranssi tajuvad näitlejad kui ka teravapilgulisemad saalisistujad. Reprodutseerides etenduskehandit kui elu ennast, teater ühtviisi nii rõhutab oma loomuomast kohalolu kui ka paljundab paradoksaalselt selle ainukordsust. Selles enesehävituslikus reaalsusotsingute rituaalis on näitleja keha kanda näivuse hoidmine. KASUTATUD KIRJANDUS: Aadli jt = Aadli, Argo; Kõrve, Alo; Ojari, Indrek; Toome, Mart; Tubin, Veiko; Võigemast, Priit; Liivak, Maria Lee 2009. Hecuba pärast. Käsikiri Eesti Teatri Agentuuris. Allik, Jüri 1981. Metafoorist psühholoogi pilguga. – Looming, nr 1, lk 102–113. Benjamin, Walter 2010. Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul (1935/1939) – Valik esseid. Koostanud Marek Tamm. Loomingu Raamatukogu, nr 26–29, lk 113–144. Eelmaa, Taavi ja Jan Kaus 2007. Tõmmake kardinad ette, palun. – Teater NO99 ajakiri, lk 130–189. Epner, Luule 1994. Draamateooria probleeme II. Tartu Ülikool. Epner, Luule 2003. Teater kui teater. – Teatrielu 2002. Koostajad Anneli Saro ja Sven Karja. Eesti Teatriliit, lk 40–61. Freud, Sigmund 2006. Nalja motiivid. Nali kui sotsiaalne protsess. – Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tallinn: Tänapäev, lk 165–186. Härm, Anders 2008. Etendus kantrifännidele ehk midagi seal ikka on. – Postimees, 19. III. Lamp, Anu; Lepsoo, Tanel 2009. Me ei ole kusagil. – Sirp, 8. V. Lagarce, Jean-Luc 2009. Meie, kangelased. Käsikiri Eesti Teatri Agentuuris. Laks, Tiiu 2009. Andrus Vaariku suur unistus, Kafka ja teater tänasest Linnateatris. – Eesti Päevaleht, 9. V.

47


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 48

Leach, Edmund 2010a. Maailma sümboolne korrastamine inimese poolt: sotsiaalse ruumi ja aja piirid. – Kultuur ja kommunikatsioon. Eesti Keele Sihtasutus, lk 73–80. Leach, Edmund 2010b. Orkestri ettekanne kui rituaalse tegevuse metafoor. – Kultuur ja kommunikatsioon. Eesti Keele Sihtasutus, lk 91–98. Oida, Yoshi ja Marshall, Lorna 2007. Nähtamatu näitleja. Eesti Teatriliit. Ojasoo jt = Ojasoo, Tiit; Semper, Ene-Liis 2009. Kuidas seletada pilte surnud jänesele. Käsikiri Eesti Teatri Agentuuris. Undusk, Jaan 2004. Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine – Mäetagused. EKM folkloristika osakond; toimetajad: Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov, lk 37–58. http://www.folklore.ee/tagused/nr24/undusk.pdf Unt, Mati 2006. Teater NO99 raamat. Eesti Teatriliit, NO99.

48


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 49

MA ARMASTASIN SAKSLAST — ROMAANIS JA LAVASTUSES KRISTI EBERHART

Me ootame paremaid poegi, kui on meie isade pojad, aga me tahaksime ka teistsuguseid isasid, kui meie isad olid. A. H. Tammsaare Tammsaare romaan “Ma armastasin sakslast” ilmus esmakordselt 1935. aastal, kui Eesti Vabariigi ametlik kultuuripoliitika ei häbenenud “soovitada” eesti kirjanikel luua rohkem positiivseid rahvuslikke tegelasi. Võib aimata, millist irooniasegust vastumeelsust see optimistlik üleskutse Tammsaare skeptilises vaimus sünnitas. Oskarisse, kes on kõnealuse romaani keskne ja, võib öelda, et ka rahvuslik tegelane, on kirjanik suhtunud võib-olla liigagi kriitiliselt. Selleks on muidugi ka põhjust. Oskar tuli vaatamata kehvadele oludele maalt linna kooli õppima, ta pere andis talle selleks iga teise oma niigi lahjast suutäiest, kuna siiralt usuti, et pühendunud õppimise tee viib kergemale, nii vaimselt kui ka aineliselt rikkamale elule. Aga Oskar hakkas korporandiks, kellel olid naised, viin ja laul, jättis kooli pooleli, ei omanud elus selgeid sihte, ei elanud toimekat elu, vireles ametniku kesise palgaga üüritoas, ei uskunud Jumalasse, oli nõrk, tahtejõuetu ja kergesti mõjutatav. Selles kõiges on tunda isade põlvkonna vaikset pettumust, mis lubab kirjanikul üldistada, luua küllaltki kriitilise koondportree noorest eesti haritlasest 1930. aastate Eesti Vabariigis. Ent nagu kirjandusuurijad on märganud, ei ole Tammsaare ajastu kujutamises järjepidev, üliõpilase ja korporandi kujutamises on ta oma vaatlejakogemusele toetudes lähtunud sootuks varasemast ajast, ehk siis oma ülikooliõpingutest sajandi esimese kümnendi lõpus ja teise alguses. Et mõista Tammsaare kriitika sügavust korporantluse ja noore haritlaskonna suhtes, tasub mõelda erilisele tähendusele, mis oli haridusel siinmail 19. sajandi lõpus ja veel 20. sajandi alguseski. “Üldeuroopalikku, eriti aga 19. sajandi Saksamaale iseloomulikku usku hariduse jõusse, mis muutus lausa haridusreligiooniks, kultiveeriti ka Balti provintsides valgustusajast peale” (Jansen 2007). Sealt 49


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 50

kandus haridusreligioon estofiilide tegevuse kaudu üle ka ärkamisaega. Tammsaare ise oli noore mehena nende ideaalide mõju all, näiteks kirjutab ta Tartust Treffneri (Mauruse) gümnaasiumi õpilasena oma õele: “Kas mull on raha ehk ei ole, siiski olen ma õnnelik. Ma olen üksi sellepärast õnnelik, et minu kätte niisugust vaeva on usutud: läbi häda õppida, kõik sugu takistusi võita” (Siimisker 1978). Sedasi võis mõelda aus ja püüdlik noormees mõnes Jakob Pärna jutustuses, kes “oma tuba ja oma luba” õigusega taga nõudis ja kellega nooruke Anton Hansen juba Väike-Maarja kihelkonnakoolis Jakob Tamme lahke pilgu all õhinal võis samastuda. Pool sajandit hiljem hargneb Tammsaare romaani tegevus valgustuslikult eeskujuliku eduloo asemel armastusloo varjus sootuks eksistentsialistlikumas ja ühiskonnakriitilisemas võtmes. Küpses eas kirjanik küsib Eesti Vabariigi noorte suu kaudu valusaid küsimusi eestlaste identiteedi, usu, ajaloo ja kultuuri kohta, lahates kirurgi käe ja visionääri pilguga tükk tüki haaval mitmeid müüte ja illusioone, mis olid ärkamisajast alates rahvuse loomet toitnud. Ta kriitika ei taba üksnes oma kaasaega, 1930. aastate Eesti Vabariiki, ka minevik ei mattu illusioonide udusse. Hariduse pühakujult on hakanud kullavärvi kooruma ja tunded on seejuures vastuolulised. Ühelt poolt hindab Tammsaare ilma igasuguste reservatsioonideta pühendunud ja raskusi võitvat õppimist, eesti esimese põlve haritlaste saavutusi: “Huvitav, mida arvaksid küll praegused õpilased, kui nad õieti taipaksid, kuidas kord õppisid nende isad-emad või vanaisad-vanaemad. Ja ometi on just nood loonud kõige selle, mis on meil paremat” (Tammsaare 1976: 190). Teiselt poolt näeb ta eestlase iseloomus läbi aegade sarnaseid jooni: “Me usume, nagu me ikka uskunud, külmalt, laisalt, pisut kaheldes, pisut mõeldes, pisut “sakste” mõjul, pisut mõnususe ja laiskuse ajel” (Tammsaare 1976: 402) ja kirjeldab oma noorusaega ulatunud ärkamisaegset õhinat õrnas iroonilises valguses: “Me uskusime laulu, muusikat ja luulet, õilistasime karskust ja pidasime igavaid koosolekuid veel igavamate kõnedega” (Tammsaare 1976: 40). Need pidid omas ajas ju kaunis radikaalsed mõtteavaldused olema. Tammsaare on vaatamata võimalikule isiklikule resignatsioonile ja kriitikale Oskari-suguse noormehe vastu olnud hea kirjanikuna siiski läbinägevam ja empaatilisem, näinud Oskari loomust ja olemisviisi laiemas kultuuripsühholoogilises kontekstis, sest Oskar on kõigile oma puudustele vaatamata ju ometi üks hea südamega tundlik poiss, kes taipab maailma asjust nii mõndagi, jälgib, arutleb elu üle, on rohkem mõtleja ja kõrvaltvaataja kui tegutseja ja seda ei saa ometi pahaks panna. Ta peab lugu vanematest inimestest, kuulab neid huviga, on 50


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 51

Erica – Külli Teetamm, Oskar – Priit Võigemast. Foto: Siim Vahur

Erica – Ursula Ratasepp, Oskar – Tõnn Lamp. Foto: Siim Vahur

51


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 52

Parun – Kalju Orro. Foto: Siim Vahur

52

Parun – Aleksander Eelmaa. Foto: Siim Vahur


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 53

õppimisvõimeline, tunnistab oma puudusi, on vastuvõtlik kriitikale, käitub noorte neidude ja küpses eas prouadega viisakalt ja isegi galantselt, on võimeline sügavateks tunneteks ja enese heaolu ohverdamiseks ja lõppude lõpuks kirjutab ju väga hea romaani oma armastuse loost – tal on kirjutamiseks annet. Seega, temas on ka midagi erandlikku. Tammsaare kirjutab mõned aastad hiljem oma avalikus kirjas noorele Karl Ristikivile, kelle romaani “Tuli ja raud” (1938) ta imetles ja pidas hämmastavalt varaküpseks: “Ja kas Te pole veel aega saanud sellest unistada, kuidas küll paberile kinnitada kasvõi pisitillukenegi inimsaatus, mis taotleks igavikku? [- - -] Kuidas tõmmata mõnesse inimsaatusesse pisimgi jooneke, millest õige lugeja taipaks, et seda on teinud eestlane?” (Tammsaare 1976: 433). Kas siis Oskari kirjutatud romaan, tema aus ja vahetu pihtimus ei olegi seesama ühe eestlase igavikutaotlus, mis kummatigi õnnestus ja milles Oskar kui noor kirjanik pidas kinni ühest auprintsiibist, mida Tammsaare kirjanikuna ise kõrgelt hindas, nimelt: “Olgem otsekohesed, olgem avalikud ja lihtsad selles piskus, mis me hästi tunneme, mida me kannatanud või maitsnud, aga see on ka kõik” (Tammsaare 1976: 404). Oskari maailmavaate ebamäärasus, leigus, ta jalgealuse pidev soine vetrumine, mida autor kriitiliselt kujutab, iseloomustab Tammsaare nägemuses aga meid kõiki, eestlasi: “Ikka oleme pisut naljakad, pisut targutajad, pisut lahedad jutustajad, pisut Eesti elu edendajad, pisut kõlbelised ja usklikud ning lõpuks enamasti ilma selgroota, kaelakünnapita, maailmavaateta ja ideoloogiata” (Tammsaare 1976: 402). Lõpuks on Oskarist romaanis kujunenud ju igati oma kaasaegne, isegi eksistentsialistlik tegelane, iseenesest noor, andekas ja tundlik poiss, kelle elu jookseb armastuse varjus ummikusse, kelle maailmavaade ja elutahe jõuavad punkti, kust ta ei leia või ei soovi leida väljapääsu. Selle romaani oleks võinud kümmekond aastat hiljem kirjutada Albert Camus ning koguni paralleelid Hamletiga ei ole kohatud. Elmo Nüganen võttis “Ma armastasin sakslast” Tallinna Linnateatris lavastada majanduslikult raskel ja kultuuripoliitiliselt võib-olla mitte kõige usaldusväärsemal ajal ja tulemuseks oli leidlik ja kammerlik pärl, printsiibil: “vähem on rohkem”. Nüganen jättis oma dramatiseeringus romaanist alles vaid armastajate põhiliini ja Erika vanaisa, vana paruni liini, jutuka perenaise elufilosoofilised söögi53


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 54

laua-arutlused on tükati armastajate teadvusesse, nende dialoogi ja monoloogi orgaaniliselt üle kandunud. Elmo Nüganeni Tammsaare-lavastused moodustavad iseloomuliku rea viimase aja teatriloos ja lavastaja biograafias. Tegu on olnud küllaltki suurejooneliste ettevõtmistega, pea kogu truppi haaravate mitmetunniliste polüfooniliste ansambli- ja vaatemängudega. Nüganeni kui lavastajat ja tema temperamenti iseloomustab muuhulgas julgus või loomuomadus ületada või eitada nii eestlaslikku reserveeritust emotsioonide väljanäitamisel kui ka karget protestantlikku vormijahedust kujundiloomes, mis Tammsaare materjali puhul eriti silma torkab. Nüganen julgeb ikka ja jälle olla poeetiline, äärmiselt emotsionaalne, sentimentaalnegi, siin-seal puust ja punaseks tegev ja näpuga osutav. Mida ühed temas armastavad, see on teistele vastuvõtmatu. Esmapilgul eristub “Ma armastasin sakslast” Nüganeni teistest Tammsaare-lavastustest oma kammerlikkuse ja askeetluse poolest, lava on lai, avar ja tühi, kõledavõitu betoonruumi rütmistavad vaid jäigad sambad, kolm tooli ja kolm näitlejat, napp valgustus ja diskreetne muusikaline kujundus, etendus kestab ilma vaheajata vaid 1 tund ja 45 minutit. Ent maailm, mis luuakse, lubab siiski tõmmata paralleele lavastaja isikupärase käekirjaga. “Ma armastasin sakslast” on näitlejateater, poeetiline, täpne, kujundirikas, erinevaid emotsioone vaheldumisi esile kutsuv. Vaatajale on antud võimalus naerda, järele mõelda, punastada, aga ka hämaras saalis vaikselt nuusata ja pisaraid neelata. Ja miks mitte ka endasse tõmbuda, pea jahedana hoida ja skeptiliselt distantsilt mängu jälgida. Nii palju kui on saalis inimesi, on erinevaid arvamusi. Lavastuses mängib kaks näitlejate koosseisu, kellest on etenduste käigus moodustunud ka erinevaid segakoosseise. Mina nägin kolme etendust, kahte põhikoosseisu ja ühte segavarianti, kus olid laval Külli Teetamm, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa. Ja pean tunnistama, et esimesena nähtud segakoosseis pakkus ka kõige tugevama elamuse ja jäi teadvusesse kui see õige, algne etendus, mille taustal hakkasid erinevused end looma. Ei saa mööda tõsiasjast, et tühi lava loob teatava Godot’ ootamise metafüüsilise atmosfääri, kus kõik, mis esitatakse, asetub eksistentsiaalsemasse valgusesse, kui realistlik kujundus vihjetega toale või pargile seda võimaldaks. Lavastaja pakkus kultuurisaate “OP” intervjuus ühe tõlgendamisvõimalusena ka ise välja, et vaataja võiks seda lavastust vaadata kui Oskari ja Erika elujärgset, surmaülest 54


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 55

pihtimust. Ajafaktoril, loo lineaarsuse pideval katkemisel, brechtilikul võõritusel, peatumisel ja kommenteerimisel on lavastuses oluline roll. Erika kiri ja Oskari jutustajahääl on need indikaatorid, mis lugu alustavad, juhivad, peatavad ja kokku võtavad. Näitlejate mäng, juhtunud stseenide läbimängimine ja rollidesse sisseelamine on üheaegselt nii raamjutustuse illustratsioon kui ka selle unustamine, võimaldades olnut uuesti silme ees näha ja sellesse sisse elada, nagu ei teaks ei Oskar ega Erika, isegi mitte vanaisa, mis sellest loost saab, kuni järjekordse peatumiseni, pildiks tardumiseni, mil on võimalus unenäost ärgata, toibuda, seda kõrvalt vaadata ja analüüsida. Lavastuse lõpustseen, kui armastajad võtavad valgusvihus sisse tantsupoosi, on kui eikusagilt kerkinud uus algus, sama ja ometi iga kord erinev, looduse paratamatu ringkäik, fatalismi triumf, kus Oskar ja Erika on vabanemist leidmata mõistetud igavesti oma valedealleel sügislehtedes kahistama. Lavastuses esines mitut puhku ka Elmo Nüganenile üsna iseloomulikku publitsistlikku pöördumist otse publikusse, teatud näpuga osutamist valuküsimustele, rahvusliku naeruväärsuse või häbi allajoonimist, vaatajate kui eestlaste kõnetamist, rahvuslikke sisenalju, üleskutset vaadata peeglisse ka ebamugavas olukorras. Seda eriti Priit Võigemasti Oskari puhul, Tõnn Lamp suunas selle kuidagi rohkem Oskarisse endasse, mille eest mina isiklikult olin talle tänulik. Kas selline otsepöördumine on mingil moel eetiliselt, intellektuaalselt või esteetiliselt ka viljakas lahendus, on lavastaja ja iga vaataja vaheline isiklik küsimus. Erika, üks eriline saksa tüdruk Külli Teetamme lavasarmile on omane tundlikkus, siirus ja karakteersete nüansside leidmise võime. Teda on alati väga huvitav laval jälgida, ta pakub ootamatuid üllatusi, žeste, intonatsioone, mängulisi lahendusi, mis raputavad läbi ja tabavad kümnesse ja mille eest vaataja on väga tänulik. Selle juurde kuulub lahutamatuna muidugi ka tema hea huumorimeel. Ja Erika on Külli Teetammel meisterlik roll. Tema Erika on eluvõõras ja tagasihoidlik tüdruk, aga ka väga omapärane, sügav ja hea inimene. Erika liigub reaalses maailmas ja Oskariga suheldes kobavalt, õrnalt, natuke nurgeliselt, olles kohati väga naljakas. Külli Teetammel õnnestub väga hästi välja mängida, et Erikal, nagu noortel tüdrukutel ikka ja nagu näiteks ka Jane Austeni realistlikel naistegelastel, on oma põhjalikult väljatöötatud sisemaailm, kindel ettekujutus sellest, milline on elu ja sellel põhinev, justkui objektiivselt õigustamatu ja koomikaks ainet andev olemiskindlus (Oscar 55


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 56

Wilde kasutas seda oma salongikomöödias “Kuidas olla tõsine” naistegelaste juures osavalt ära), omad arusaamad, unistused, häbi ja hirmude maagiline ala. Kõik, mis Erika ja Oskari vahel juhtub, satub kohe ülitundlikku ja ägedasse keemilisse reaktsiooni Erika siseeluga, ta eelduste, lootuste ja hirmudega, sealt ta mõistatuslikud naermapuhkemised, teadvad muiged ja varjatud ärevus, mida ta mõistagi ei hakka Oskarile lahti seletama, kuid mis teeb ta Oskarile algul sümpaatseks, võib-olla isegi natuke võõraks ja veidraks, hiljem aga talumatult kalliks. Külli Teetamm mängib väga leidlikult ja osavalt saksa aktsendiga, hääldusvigadest tulenevate tähenduserinevustega. Erika kui võõrkeeles rääkiva inimese eneseväljenduses annab ta terveid lauseid, terveid väljaütlemata mõtteid edasi vaid žestide ja intonatsiooniga, võõraste sõnade ees kohmetult peatudes – need on selle lavastuse ühed humoorikamad, originaalsemad ja väärtuslikumad hetked. Tema Erika muutumine noorest naiivsest ja armastusest unistavast tüdrukust küpse, väga ilusa ja armastava naiseni on samuti väga hästi välja mängitud. Suur tänu näitlejale selle rolli eest! Ursula Ratasepa Erika on samuti väga aus, sümpaatne ja siiras tüdruk, aga tema Erika omapära, arenguhüpe, armastuse mõjul muutumine, küpsemine, mida Erika ju nii väga igatses, ei tulnud nii väga esile. Tema Erika ja Oskari lahkumisstseenis oli rohkem tunda Erika nõrka tervist, eluväsimust, isegi resignatsiooni. Ja tema Erika aktsent oli – võta või jäta – vene oma! Kahel Erikal on kaks Oskarit. Ja siin üllatas väga meeldivalt Tõnn Lamp. Ta Oskar on noore näitleja poolt südamega, suure pühendumise ja kaitsetu vahetusega mängitud. Üks ilusamaid rolle Tõnn Lambil seni. Ja ehkki võis märgata, et Ursula Ratasepaga koosmängus oli võib-olla rohkem usaldust ja julgust, rohkem hellust ja õrnust, siis partnerluses Külli Teetammega sündis jälle väga hea lavaline keemia ja pinge, väga usutav armulugu. Tõnn Lambiga võrreldes tundus, et Priit Võigemast oli oma Oskarile lähenenud küpsemalt, näitlejatehniliselt otsivamalt ja justkui rohkem distantsilt. Etenduse alguses juhatas Priit Võigemasti Oskar lavahämarusest küünlavalgel esile astudes loo sisse, rääkides viisil, mis väljendas Oskari kahtlusi, sisemist ebakindlust, kirjanikule omast õigete sõnade otsimist, tõsiasja, et me ei räägi elus alati nii soravalt, nagu oleksime teksti eelnevalt pähe õppinud, aga mis kummalisel kombel mõjus kohati nii, nagu oleks näitleja teksti unustanud ja püüaks seda meelde tuletada. Priit Võigemasti Oskar kujunes Tõnn Lambi Oskarist elukogenumaks, tumedamaks, kinnisemaks, vastuolulisemaks, mille taustal võimaldas 56


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 57

aga näitleja elav temperament Oskari armastuse sügavuse, valu ja kirglikkuse (nagu ka tugev koomikanärv selle eesti poisi villase huumorimeele) seda eredamalt esile mängida. Erika vanaisa, vana ja elutarga paruni rolli tõlgendused kujunesid nähtud etenduste põhjal kahe näitleja esituses üsna erinevaks. Kalju Orro oli teatraalsem, võib-olla ka vanamehe suhtes natuke kriitilisem, karikatuursem, tema parun oli tragikoomilisem, kõrgim, seisustevahest teadlikum, jäigema eesti keelega, tantsuõpetaja kõnnakuga. Aleksander Eelmaa parun oli mängitud vähema teatraalsusega ja suurema orgaanikaga, sisemiselt väärikam, humaansem, südamlikum, ehkki halastamatult aus enda ja noore ebamäärasevõitu kosilase vastu. Ta ei loonud endale mingeid illusioone ei oma ühiskondlikust ja ajaloolisest positsioonist ega ka Erika tulevikust vaese eesti poisi naisena. Kokkuvõttes võib Elmo Nüganeni kammerlikku lavastust pidada süvenevaks, detailitäpseks ja emotsionaalseks õnnestumiseks, intiimseks hingetõmbeks suurejooneliste vaatemängude reas, milles leidub ikka ka see Tammsaare unistuste “jooneke, millest õige vaataja taipaks, et seda on teinud eestlane”. KASUTATUD KIRJANDUS: Jansen, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas. Eesti ajalooarhiiv. Siimisker, Helene; Palm, August 1978. A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst. Tallinn: Eesti Raamat. Tammsaare, A. H. 1976. Valitud artiklid. Tallinn: Eesti Raamat. Tammsaare, A. H. 1984. Ma armastasin sakslast. Tallinn: Eesti Raamat.

57


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 58

NÕUKOGUDE MINEVIKU DESTILLEERITUD KULTUURIMÄRGID A. D. 2009 ANNELI SARO

Umberto Eco romaan “Baudolino” (Eco 2000) demonstreerib piltlikult tõsiasja, et ajalugu on palimpsest – dokument, mida pidevalt ümber/üle kirjutatakse, mõnikord alumisi kihte täiendades, mõnikord õnnestub aga eelkäijate tekst täielikult maha kraapida ja mälust kustutada. Kuid erinevalt Baudolino pärgamendist, kus kraapimise jäljed on aimatavad, ei pruugi teisi meediume kasutades eelkäijate vaatepunkt ja selle dekonstrueerimine uutest tekstidest läbi kumada. Kui teadusliku ajalookirjutuse kaanon eeldab tõe ja usutavuse huvides siiski viiteid varasematele käsitlustele ning populaarteaduslik vähemalt osaliselt apelleerimist teadaolevatele faktidele, siis kunst iseenesest on kõigist neist kohustustest vaba, sest ta ei pea reaalsuse ega minevikuga lineaarselt suhestuma. Samas on kunst aga suurepärane foorum kehtivate või opositsiooniliste ajalooteadmiste ja -tõlgenduste populariseerimiseks, olgu siis realistlikkuse illusiooni taotlevate elupildikeste või hüperboolide ja sümbolite kaudu. Tulenevalt oma sotsiaalsest (okupatsioonist ja tsensuurist) ja kultuurilisest (20. sajandil domineerinud realistlikust kaanonist) kontekstist on eesti dramaturgias ja teatris viljeletud peamiselt nn realistlikku ajalookujutust (vt näiteks Aadma 2009) ning ajalooliste perioodidena on tulipunktis olnud Esimese ja Teise maailmasõja aegsed sündmused Eestis ehk riikliku iseseisvuse saavutamine ja selle järkjärguline kaotamine. See on ka küllaltki mõistetav, pidades silmas nimetatud sündmuste dramaatilist potentsiaali (ebatavalised fataalsed sündmused, vastandlike leeride esilekerkimine, mitmesugused teravad konfliktid, tugevad emotsioonid) ning nendega seotud eufooriat ja traagikat rahvuslikus mälus. Sõjaajaloolisele võhikule võib nii Vabadussõja kui Teise maailmasõja sündmuste kujutamine tunduda üsna sarnane (lahingud, väikesed võidud ja kaotused, inimene silmitsi tapmise ja surmaga jne), kuid rahvuslik ajalooteadvus ning lugude lõpplahendused koloreerivad ühed representatsioonid võidu- ja teised kaotusnarratiivideks. On jäänud mulje, et võidunarratiivid mõjuvad enamasti ikka pisut propagandistlikuna, kuigi nad ehk alati polnud niimoodi mõeldud. Kuid teatud 58


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 59

“žanrispetsiifika” on ka nn kaotusnarratiividel, mida on ajaloolistel (Nõukogude okupatsioon, kehtinud on võitjate ajalookäsitlus) ja sotsiaalpsühholoogilistel (vajadus tegeleda traumaga) põhjustel oluliselt rohkem. Kaotusnarratiivid seostuvad eelkõige perioodiga 1939–1949: tinglikeks rajajoonteks on baaside leping ja Teise maailmasõja algus ühelt poolt ning märtsiküüditamine teiselt poolt, mõtteliselt võib seda pikendada ka Stalini surmani aastal 1953. Kaotusnarratiivid ilmutavad üsna suurt variatiivsust ja aktuaalsust läbi aegade: nimetatud perioodi on käsitletud eri aegadel eri diskursustes üsnagi erinevalt. Kuna NSVL-is kehtis ajaloo suhtes positivistlik kaanon, siis tugineti eelkõige valitud faktidele, mida esitleti ühe ja ainsama Tõe valguses ehk hegemooniliste ja ideoloogiliselt küllastatud interpretatsioonide saatel. Nõukoguliku ajalookäsitluse rangelt kontrollitud diskursuses aitasid luua mitmehäälsust kunstid. Need ja teised lavale toodud personaalsed lood ning subjektiivne perspektiiv mõjusid vastuhäältena ametlikule ajalookäsitlusele, moodustades lõpuks 1990ndail paljuhäälse rahvusliku koori. Analüüsides perioodi 1939–1949 representatsioone kirjanduses, teatris ja elulugudes, võib täheldada vähemalt kaht arhetüüpset süžeed. Esimene kujutab Eesti peret, kelle pojad satuvad vaenutsevatesse armeedesse: Nõukogude, Saksa, Soome väkke või metsavennaks. Varem või hiljem satuvad vennad rindel vastamisi ning peavad lahendama mitmeid keerulisi eetilisi ja praktilisi probleeme. Teine arhetüüp on seotud küüditamisega, milles eestlased osalesid samuti mõlemal poolel: küüditajate ja küüditavatena. Esimene süžee oli väga populaarne Nõukogude ajal, aga üllataval kombel ka tänapäeval: kõige hilisema näitena tuleb meelde Mart Kivastiku “Kangelane” (2007). Küüditamist võis eesti draamas ja teatris käsitleda alates 1980. aastatest: Jaan Kruusvalli “Vaikuse vallamaja” (1987), Rein Saluri “Minek” (1988) jne. Igal juhul esitlevad mõlemad kirjeldatud arhetüübid eestlasi passiivsete ohvrite rollis, mängukannidena saatuse ja sõjaväelise terrori käes. Nii jäid eestlaste osaks vaid väikesed, konkreetsest situatsioonist tulenevad käitumismustrite valikud, säilitamaks oma inimlikku väärikust. Etnoloog Ene Kõresaar, kes on uurinud 1920. aastatel sündinud eestlaste elulugusid (kirja pandud 1980ndate lõpul ja 1990ndail) ning neis peegelduvat sotsiaalse mälu dünaamikat, nendib samuti, et väga paljud kirjutajad keskenduvad ainult rasketele aegadele ja lõpetavad oma eluloo 1950. aastatel, teised visandavad veel paaril lehel oma järgneva elukäigu kuni pensionile jäämiseni (Kõresaar 59


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 60

2005: 152). 1960.–1980. aastate ehk “küpse sotsialismi” kogemustest rääkides eemaldutakse aga poliitilisest ja avalikust sfäärist eraelulisse. “Avalik diskursus aga argielu tasandit tollal ei tunnistanud” (Kõresaar 2005: 195). Kõresaare uurimus näitab, kuidas elulookirjutus sõltub paljuski valitsevast ideoloogilisest ja retoorilisest kaanonist. Suhtumises Nõukogude minevikku võib eristada mitut faasi. 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust võib käsitleda kui normatiivsete ajaloopiltide konflikti, milles nõukogude ajaloopilt asendati rahvuslikuga (Kõresaar 2005: 18). Keskseks ülesandeks sai ajaloo “valgete laikude” täitmine ning normatiivse, “suure” ajaloopildi täiendamine või kummutamine personaalsete ehk “väikeste” (aja)lugudega. 1990ndatel hakkas kirjutajate ja elukäikude kirjusus taanduma ühtse rahvusliku ajaloonarratiivi ees, samal ajal kui ajalugu teemana kaotas oma tähtsuse avalikus diskursuses ning algas mälu depolitiseerimine. Küpse sotsialismiaja argielule hakkas avalikkus suuremat tähelepanu pöörama alles 21. sajandil, kuigi üksikuid märke populaarkultuuri ja meelelahutuse vallas oli olnud varemgi (Kõresaar 2005). Artikli autorit ongi viimasel ajal huvitanud, kuidas on eesti draama ja teater iseseisvusajal kujutanud ning tõlgendanud nõukogude argipäeva väljaspool dramaatilisi ajaloolisi sündmusi (vt näiteks Saro 2010). Teema sissejuhatuseks tuleb nentida, et 1990. aastail oli Nõukogude minevik eesti kultuuris ilmselgelt tõrjutud mälestuste hulgas. Sellele leiab vähemalt kaks põhjendust. Esiteks, kuna teatud spetsiifilised probleemid ja üheülbaline keskkond oli nõukogude inimesi nii elus kui kunstides ümbritsenud aastakümneid, siis see teema tundus olevat ammendatud ning uut või põnevat ajalist perspektiivi polnud veel tekkinud. Teiseks, mõisted “nõukogude inimene” või “sovetlik” olid nüüd ka ametlikult omandanud negatiivse tähenduse, nii et oleviku horisondil püüti katkestada igasugused sidemed Nõukogude minevikuga. Üldine suhtumine ja kultuurisituatsioon selles vallas hakkas muutuma 20. sajandil, kui järjest enam inimesi tundis vajadust väljendada ja tõlgendada oma kogemusi elust NSVL-is. Teatri kontekstis kujunes pöördeliseks Andrus Kivirähki “Helesinine vagun” (ilmus 2002 kogumikus “Helesinine vagun”, esietendus Ugalas 2003 Taago Tubina lavastuses), mis julges väärtustada Nõukogude ajal üles kasvanud laste elu ning omandatud väärtushinnanguid. Nõukogude taustsüsteem tuli lavale ka mitmete kunstitegelaste biograafiatega, näiteks Mart Kivastiku, Andrus Kivirähki või Jaan Unduski näidendite kaudu. Poliitiline ja sotsiaalne keskkond avaldab loomeinimestele loomulikult suurt mõju, eriti puudutades väljendusvabadust ja tsensuuri, aga 60


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 61

need fenomenid ei ole Eesti ajalooski spetsiifiliselt nõukogulikud, muust maailmas rääkimata. Pealegi keskendusid need kunstnikulood rohkem erakordsete üksikisikute saatusele ja valikutele ning mitte üldistatumale sotsiaalsele kogemusele. Tänapäevasest eesti teatrist või kunstidest laiemalt leiab vaid üksikuid näiteid, mis tegelevad nõukogude kogemusega ulatuslikumalt, ning need võib paigutada skaalale, mille ühte poolust iseloomustab nostalgia ja müstifikatsioon ning teist iroonia ja grotesk. Nostalgia küpseimateks näideteks on juba nimetatud Kivirähki–Tubina “Helesinine vagun”, Ojasoo–Semperi rokkooper “Ruja” (2008, Vanemuine) ning 2009. aastal esilinastunud dokumentaalfilm “Disko ja tuumasõda” (autorid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, režissöör Jaak Kilmi). Viimast võib nimetada dokumentaalseks automüstifikatsiooniks, kuivõrd see tegeleb ühelt poolt filmi autorite ja nende eakaaslaste lapsepõlve “magusate omamüütide” (Soans 2009: 91) reanimeerimisega, Soome televisiooni mõju “uurimisega” eestlaste elustiilile ja ihadele ning NSVL-i lagunemist kirjeldavate dokumentide ja seisukohtade tutvustamisega. Kuna isiklik ja argieluline tasand filmis on lavastatud läbi maheda huumoriprisma ja esitatud surmtõsises toonis, siis mõjub see küll mängulise fiktsioonina, aga annab nõukogudeaegsest elust mõnes mõttes ometi elulisema ja essentsiaalsema pildi kui tolleaegsed ametlikud dokumendid. Ajastu stereotüüpse markerina kasutatakse ka selles filmis halli värvifiltrit, mis muudab kõik inter- ja eksterjöörid hallikas-nukrateks, kuid nagu on osutanud ka Hanno Soans (2009: 92), tänapäevase pealetükkiva värvikirevuse ja paljususe kontekstis tundub selle filmi maailm sama mütoloogilise sfäärina kui “Dallas” NSVL-is vaadates. Näib, et praegust nõuka-nostalgiat kui fenomeni seletab ja põhjustab paljuski tõdemus, et see kadunud maailm on meil mitte ainult reaalselt, vaid ka sümboolselt käest libisenud ning kontakti tollase elu ja kogemustega on võimalik saavutada vaid juhuslikuvõitu mälukildude ning utreeritud representatsioonide kaudu, sest ametlikud ajastudokumendid tunduvad olevat ebausaldusväärsed. Seletamatu muutub müstiliseks, seletamatut võib seletada müstikaga. Ajaloolise müstifikatsiooniga tegeleb ka Urmas Vadi “Ballettmeister”, autori enda žanrinimetuse järgi pseudoajalooline põnevuslugu. Näidend jätkab mitmes mõttes filmist “Kohtumine tundmatuga” (2005) või muusikalist “Georg” (2005) tuttavat käekirja, kui piirduda vaid mõne Vadi dramaturgia põhjal tehtud nõukogudeteemalise filmi ja lavastuse mainimisega. Kõik kolm nimetatud teost tuginevad ühelt poolt tuntud ajalooliste isikute eluloolistele seikadele, kuid segavad 61


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 62

“Ballettmeister”. Bruno – Jaanus Mehikas, Erik/Harald – Ago Anderson, Joonas – Priit Loog, Kasper – Sten Karpov. Foto: Ants Liigus

“Ballettmeister”. Õmblejad – Liis Laigna, Kaili Viidas, Erik/Harald – Ago Anderson. Foto: Ants Liigus


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 63

lustakalt ja väljakutsuvalt fakte fantaasiaga, kusjuures stilistiliselt ei markeeri autor mitte illusionistliku (vaatajat uskuma veenva), vaid pigem fantastilise ja komöödilise kunsti konventsioone. “Ballettmeistris” on siis vastavalt kaks liini: Konstantin Pätsi viibimine Kaasani vaimuhaiglas 1940. aastal kui üldiselt teadaolev fakt ning tuletõrjuja Eriku saatmine Kaasanisse päästeoperatsioonile nn spioonidest moodustatud rahvatantsuansambli Sõleke kattevarjus kui autori fantaasia. “Ballettmeistri” stereotüüpidega mängitsev koomiline stiil annab operatsioonile Sõleke piisavalt jabura värvingu, et seda mitte tõena võtta, kuigi hilisemate Eesti kunstiansamblite taustal võib sellise operatsiooni põhimõttelisse võimalikkusesse isegi uskuda. Andres Noormetsa lavastus on kihiline nagu Vadi tekstki. Sünkroontasandil tekib küllaltki tugev kontrast näitlejate mängu ja süžeeliinide komöödilisuse ning tagaseinal näidatava Girlin Bassovskaja sündmustikku abstraheeriva ja kontseptualiseeriva animatsiooni vahel. Girlin Bassovskaja kollaažitehnikas lahendatud animatsioon mingil määral küll peegeldab lavategevust, kuid ka võõritab seda anarhistlikult, lastes esile tulla Autori jumalik-mängulisel käekirjal ning tekitades vaatajas mitmesuguseid asjasse puutuvaid ja puutumatuid assotsiatsioone. On kahetsusväärne, et etendust jälgides ning ka hiljem seda meenutades ei ole piisavalt tähelepanu ja teadmisi, et seda suurepärast tähendustiinet pildirida põhjalikumalt analüüsida. Diakroonilisel tasandil eristuvad küllaltki selgelt aga erinevad mängulaadid. Kõige realistlikumalt mõjub Indrek Taalmaa president Päts, kuigi näitleja on rollis üsna tugeva grimmi all ning näeb oma vahaja näoga pisut morbiidne välja. Kuna ka Tambet Seling, kes kehastab Pätsiga samas haiglas viibivat Nikolaid (mehe enda väitel Nikolai II), ei näe eriti vaeva selle tegelaskuju erilise karakteriseerimisega, siis sobib ta oma mängulaadilt hästi Taalmaaga kokku ning mõjub rollis väga usutavalt, nii et Nikolai jätab üldiselt täiesti normaalse inimese mulje. Seevastu kalduvad nii Sõlekese tegevusliin kui ka näitlejate mängulaad kergelt, aga kindlalt rahvuslikke stereotüüpe hüperboliseerivasse ja parodeerivasse laadi, kutsudes pidevalt esile paralleele Teatri NO99 “GEP-iga” (2007). “Ballettmeistri” situatsioonikoomika keskne allikas on ju üldtuntud – Tšaikovski “Väikeste luikede tantsu” groteskseid variatsioone esitatakse ju ikka pidude eeskavades. Vadi–Noormetsa versioonis on balletiseelikutes karvajalad asendatud rahvariietes tantsu vihtuvate eesti mõmmidega, kes teevad vaataja silme all läbi hämmastavalt kiire arengu. Nii jõutakse lavastuse lõpuks kaadriteni Eesti taas63


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 64

iseseisvumise tantsivast revolutsioonist ning seksapiilsusest laetud jõulise ja mehise lavatantsuni – eestluse elujõu koodini. Stereotüüpidel mängitakse ka Moskva-stseenides: vargused ja korralagedus, ropp sõim ja sülitamine, samas tuhandete uskumatute võimaluste maa, kus toimetavad avala ja kirgliku vene hingega inimesed. Sõlekese meeskonna (Ago Anderson, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas) pisut paisutatud ja tüpiseeriv mängulaad kuulub komöödiažanrisse, kuid annab võimaluse käsitleda neid ka kui eesti mehe arhetüüpi. Kolmandat ja kõige põnevamat, võõritavat mängulaadi esindavad Liis Laigna ja Kaili Viidase erinevad rollid. Mõlemad näitlejannad liiguvad stseenist stseeni ikka paarisrakendina, nii et Laigna säilitab oma rollides karmima või ebaloomulikuma ning Viidas õhulis-emotsionaalsema värvingu. Erilise selgusega torkasid nad silma nurgeliste õmblejatena ning robotliku arsti ja ebamaise õena. Mõlemal neist oli huvitavaid ja kontrastseid kohandumisi uute olukordadega ning nende kohati võõritavalt esitatud jutustav-kujutav-assisteeriv liin andis kogu lavastusele kergelt fantasmagoorilise tähenduse ja mängulise stiilivõtme. Näiteks väga leidlikult ja paindlikult oli lahendatud stseen Moskva tänavapoisiga, keda tähistas laua alt juhitav riieteta nukk. Kõike eelöeldut arvesse võttes ei saa siiski öelda, et tegemist oleks pretensioonitu nalja- või põnevuslooga, sest nii tekstis kui ka lavastuses on külluses kujundeid, mis võiksid pretendeerida sümboli väärtusele, kui vastuvõtjal vaid julgust on kergemeelsena näivat žanrit sügavamõttelisemalt tõlgendada. Mõjusad on kaks lihtsat varjuteatri stseeni. Esimeses neist ilmuvad anonüümsed ja ühetaolised kaabudes-mantlites mehed-varjud Pätsi kinni võtma. Jalavanni lõpetav ja kodumaalt lahkuv Päts viskab neile käterätiku, öeldes: “Võtke ja jagage!” Teises varjustseenis tantsivad Erik ja Polkovnik homoerootilist poloneesi, mis päädib lühikese audientsiga, kus tulevad esile meeste ja riikide ebavõrdsed proportsioonid ning jõusuhted.1 Tugevalt erotiseeritud on ka keskmist kasvu Eriku ja temast mõnevõrra kehakama vene kaunitari Jelisaveta Filippovna (Triin Lepik) suhted, mis võtavad alguses koostöö ning hiljem armastuse ja kooselu vormi. Eesti-vene poliitilistele suhetele ja Eesti iseseisvusele avaneb uus vaatepunkt “Ballettmeistri” pöördepunktis, Presidendi päästmisstseenis, kui Päts tunnistab: „Kui te teada tahate, ei ole ma mitte kunagi uskunud iseseisvasse Eestisse ilma Venemaa 1 Erotiseeritud võimusuhteid Boulgakoffi ja Stalini vahel kujutab ka Jaan Unduski “Boulgakoff” (2008, Eesti Draamateater, lavastaja Margus Kasterpalu).

64


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 65

osaluseta. Ainult tänu neile on meil võimalik üldse eksisteerida. Ma olen alati venelastega koostööd teinud…” (Vadi 2008: 69). Niisiis, kui tekib tahtmine selle lavastuse tegelaste vahelisi suhteid rahvustele ja riikidele üle kanda, siis võib seda teha küll. Seda mõtet toetab ka postkoloniaalne teooria, mis pöörab tähelepanu koloniseerijate ja koloniseeritavate paradoksaalsetele suhetele, st lisaks klassi-rassivihale ka omavahelisele varjatud sõltuvusele ning kiindumusele. Muidugi, postkoloniaalse teooria kohaldamine postsovetlikele kultuuridele tekitab pidevalt küsimusi ja vastuväiteid, aga just seeläbi ka viljakat dialoogi. Sama lugu on “Ballettmeistri” ning Eesti ajaloo ja ajalooteadusega: nad ei lange ideoloogiliselt, diskursiivselt, stilistiliselt ega ilmselt ka faktoloogiliselt kokku, aga nende vahel on dialoogiks vajalikke kattuvaid ühisalasid, teineteisemõistmise punkte. Rein Saluri nentis 1987. aastal: “Meie siin Maarjamaal harutame (või oleme sunnitud harutama) mingeid probleemiotsi lahti, kuid meile pole antud veel sellist ajalist ja vaimset distantsi, mis lubaks enda traagika üle irvitada. Hea küll, irvitamine on liiga vänge sõna, ütleme siis muiata. Praegu võiks olla absurditeatri aeg, ajalugu on kuulutatud absurdseks. Aga kujuta ette, kui ma teeksin praegu 49. aastast absurdifarsi, mind löödaks maha. Nii stalinistid kui eesti mehed” (Mikiver; Saluri 1987: 51). “Kõigest” 20 aastat hiljem kirjutab ja lavastab Hendrik Toompere jr kommunistidest ja metsavendadest absurdistliku müstifikatsiooni “Kommunisti surm”, alapealkirjaga “1946–1949–2007”, mille vastuvõtt oli küllaltki ambivalentne, kuid samas mingit avalikku skandaali ei tekkinud. Absurdistliku müstifikatsiooni eesti kultuuriheeroste (Tuglaste, Vilde, Hindi jt) elust ja tegevusest Nõukogude Liidu “viljastavates tingimustes” kirjutas ka Andrus Kivirähk; “Keiserliku koka” (2008, R.A.A.A.M.) lavastas Ingomar Vihmar. Nostalgiat iroonia ja absurdiga segab julgelt ka Tiit Palu oma lavastuses “Raimonds”. Sellega jätkavad Palu ja Endla teater oma kummastavate muusikalavastuste rida, millest esimesed olid “Raimund” (2003) ja “Mis värvi on vabadus” (2005). Selles lavaloos on sisuliselt kaks peategelast: tavaline/arhetüüpne eesti naine Sirje ja üle kogu NSVL-i tuntud Läti helilooja Raimonds Pauls. Neid ühendab ühine sünnikuupäev – 12. jaanuar 1936, aga ka tõsiasi, et Sirje elu möödus Paulsi laulude saatel. Nende nõukogude kogemus oli ilmselt üsna erinev, sest kuulus Pauls ju ikkagi nn nõukogude eliidi hulka, samas kui Sirje esindab lavastuses nn väikest inimest. Arhetüüpse eestlase eluloo kaotusnarratiivide kohustuslikud elemendid – sõjakannatused ja küüditamine – on täidetud ka Sirje loos. Tuttav on ka Sirje passiivsus ja ohvripositsioon: tema elulugu jutustavad 65


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 66

“Raimonds”. Jutustaja – Indrek Taalmaa. Foto: Ants Liigus

66


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 67

“Raimonds”. Tambet Seling, Liis Laigna. Foto: Ants Liigus

67


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 68

näidendis kaks Jutustajat, lavastuses Indrek Taalmaa, kelle käske ja ettekirjutusi Sirje (Liis Laigna) nukuna täidab. Nukulikkust sugereerib ka Laigna veatu näoovaal, roosatavad põsesarnad ja valge parukas. “Raimondsit” mängitakse suurel, peaaegu tühjal laval (kunstnik Silver Vahtre), mis oma nappide, aga tähenduslike elementidega (raudteejaamatoolid, must klaver ja valgustatud trepp-poodium) toob meelde nõukogudeaegsed aktused ja kontserdid. Seda muljet süvendab ka misanstseneerimine: kõik näitlejad istuvad eeslaval, nägu publiku poole, ja naeratavad resigneerunult. Paremas lavanurgas istub klaveri taga klaverisaatja ehk valges ülikonnas Raimonds ise (Evald Raidma). Uue stseeni alates tõusevad sellega seotud esinejad ning ütlevad-laulavad, mis neil öelda-laulda on. Laskumine liigsetesse emotsioonidesse või läbielamisse tunduks sellises situatsioonis ju kohatuna ning seda püütakse igati vältida. “Raimondsi” lavastuslikuks kõrghetkeks kujunes siinkirjutaja jaoks Smuuli luulepõimik, sugereeriv helikollaaž või häälutus. Sisult sotsialistlik, vormilt modernistlik – nii võib iseloomustada mitte ainult nimetatud luulekava, vaid peaaegu tervet lavastust. Sirje saatust ja nõukogude olmet kujutatakse üsna lohutult, isegi groteskselt. Muu hulgas tutvustatakse ka selliseid tüüpiliselt nõukogulikke fenomene nagu kirjanduslik kohus ja ühiskorter. Ainsateks rõõmsateks laikudeks selles elus on Raimonds Paulsi romantilised elukauged laulud. Andres Laasik on kommenteerinud: “Nii paljastub Nõukogude ajal toiminud massikultuuri mehhanism, kus suurel osal kultuuritoodetel oli ühiskonnaelus täita tähtis roll – korvata inimlikke väärtusi, millest tegelik elu rahva ilma jättis” (Laasik 2009). “Raimonds” on nõukogude argielu irooniline stilisatsioon, kuid mitte ainult, sest võrdse künismiga paljastatakse nii nõukogude kui ka rahvuslikku retoorikat, mis mõjuvad täpselt sama õõnsalt kui Paulsi levimuusika. Lavastuse üldist tõsikoomilist stiili iseloomustavad hästi järgmised tekstinäited: “Sirje on veel väike, aga ta on juba näinud, kuidas sült näitab hirmust värisedes tulevaid aegu” (Palu 2009b: 9). “Ja siis sai Eesti vabaks! Sirje tundis, et ta on täiesti vaba. Kõik säästud olid haihtunud” (Palu 2009b: 38). Sült ongi selle lavastuse keskne ja läbiv element, sest sült on ju eestluse kvintessents, ükskõik kui pentsikuid või õõvastavaid assotsiatsioone see ka ei tekitaks. Kui Sirje mõtleb elu lõpul, lavastuse finaalis, mida oleks tal oma järeltulijatele edasi ja kodumaale tagasi anda, meenub talle sült ning ta annab pensionäride päevakeskuses vaatajatele väikse süldikeetmisõppetunni. Sülti hakatakse keetma 20-liitrises alumiiniumpotis, kuhu loobitakse 68


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 69

hooletult seajalgu, porgandeid jms, nii et kõrvaltvaataja nägemuses tekib selle süldi vastu kerge jälestus. Keset lava trooniv pott, mis tähenduslikult veel suuremaks mängitakse, muutub nagu kollektiviseerimiskatlaks, nõukogude elu kvintessentsiks. “Raimonds” kujutab elu Nõukogude Eestis kui halastamatut, rõõmutut, isegi ebainimlikku eksistentsiaalset situatsiooni. Keskealiste ja nooremate jaoks jääb lavastuses domineerima just see tunne või sõnum. Samas “Raimondsi” põhiline sihtgrupp, vähemalt Tartu publiku järgi otsustades, on ikka vanemad inimesed, kelle jaoks nimi “Raimonds Pauls” ja tema muusika genereerivad tähendusi ning nostalgiat. Vanem publik keskenduski mu meelest rohkem muusikale, reageerides elavalt ja aplodeerides pea igale laulunumbrile ning jälgides draamastseene küllaltki resigneerunult. Tiit Palu tunnistas eravestluses, et lavastus põhineb tema vanemate ja vanavanemate elulugudel. Minu kahtlusele, et “Raimondsi” künism ja halastamatus võib tema vanemaid ning neid põlvkondi, kes veetsid suurema osa oma elust NSVL-is, tõsiselt haavata, vastas Palu, et kuna paatos oli välistatud, siis mingit teist võtit ta nende sündmuste ja kogemuste esitamiseks ei leidnud (Palu 2009a). See värvikas näide illustreerib väga hästi olukorra komplitseeritust nii perekondlikul kui ka kunstilisel tasandil: keeruline on suhestuda nende kaugete ja traumaatiliste perekonnalugudega ning veel keerulisem neid vahendatud kogemusi kunstiliselt huvipakkuval viisil representeerida. Ka Jaak Rähesoo on märganud teatud esteetilist ja ilmavaatelist vendlust: “Endlas on Tiit Palu ja Andres Noormets kahe peale välja arendanud ühe lavastusstiili, mida iseloomustavad teatud jahe võõritus, vahendite nappus ja tinglikkus, vaikne iroonia. Üldmuljet määravad oluliselt mõlemaga koos töötava kunstniku Silver Vahtre minimalistlikud, peaaegu monokroomsed, hämarad ja lagedapoolsed kujundused. Eriti rõhutavad nad lavakõrguse tühjust, nii et mängupõrand on nagu mingi sügav akvaariumi põhi, kus tegelased sebivad oma sebimisi” (Teatriankeet 2010: 30–31). See tähelepanek on ilmselt sündinud eelkõige “Ballettmeistrit” ja “Raimondsit” vaadates, kuid mitte ainult. Kui teatridiskursuses (tegelikult küll ka Eesti ühiskonnas laiemalt) avas arutluse Nõukogude aja kogemuse üle postsovetlikus perspektiivis Andrus Kivirähki “Helesinine vagun”, siis 2009. aastal teeb ta oma näidendiga “Vombat” (lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater) ettepaneku see teema lukku panna. “Vombat” toob vaataja ette ühe tänapäeva Eesti eduka mudelperekonna ja heaoluühiskonna produkti. Valges modernistlikus eramajas (kunstnik Pille Jänes) elavad 69


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 70

“Vombat”. Elmo Hekkar – Jaan Rekkor, Grete Virre – Kaie Mihkelson. Foto: Teet Malsroos

70


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 71

“Vombat”. Tiia – Viire Valdma, Rulling – Tõnu Oja. Foto: Teet Malsroos

71


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 72

blaseerunud karikaturist Elmo Hekkar (Jaan Rekkor), tema naksakas rõivadisainerist naine Tiia (Viire Valdma), nende üliõpilasest poeg Henri (Uku Uusberg) ning Elmo pensionärist ema Linda (Ita Ever). Sellesse vaikellu siseneb pingeid loova võtmetegelasena Grete Virre (Kaie Mihkelson), Linda vanaonu tütar, kes püüab koguda ja jäädvustada nende suguvõsa ajalugu. “Vombati” üheks läbivaks teemaks kasvabki tegelaste erinev suhtumine ajalukku, täpsemalt oma esivanemate lugudesse. Grete Virre mõjub nii oma välimuse kui käitumisega nagu tuuleiil kaugest minevikust. Seljas krimpleenkleit ja pisut lühikeseks jäänud jakk, peas kuklasse lükatud valge suvemüts, jalas kaasa võetud sussid, siseneb ta enesekindlalt Hekkarite elamisse ning tahab end kohe elutoas sisse seada, sest tema põlvkonna inimesed on vajaduse korral ikka tuttavate juures ööbinud, seda enam kui tegemist on sugulastega. Grete jaoks on iga perekonnaloo killuke väärtuslik ning ta kogub neid segamatu innu ja andumusega. Ta tuleb välja üsna põrutava uudisega, et Linda isa ja Elmo vanaisa ei langenudki sõjas, nagu räägiti, vaid hoopiski metsavennana 1949. aasta haarangu käigus. Külarahvast küsitledes õnnestub tal ka välja selgitada, et Linda elas paar aastat koos isaga metsas ning tõenäoliselt andis oma isa NKVD-le üles. Linda, kunagine rikka talu peretütar, siis Saksa armee sõduri ja hiljem metsavenna (st mitmekordse rahvavaenlase) laps, on kas omaks võtnud unustamise (salgamise) taktika või on talle tõesti osaks saanud amneesia kui lunastav mälupuhastus. Kuna Ita Ever Lindana kasutab siis üht oma firmamärki, teatris ja teles eri variatsioonides läbi proovitud rolli – tohmani maskis kavalpead, siis kalduvad vaatajad ilmselt uskuma esimest versiooni. Lindale iseloomulikuks värvikaks detailiks on tema pidev soov pereliikmetele vorsti praadida – emalik viis väljendada oma hoolt ja armastust. Praevorst mõjub nagu tervitus NSVL-is. Elmo on oma ema poeg ning suhtub “ajaloolisse tõesse” jahedalt: “See kõik oli ammu ja meie ei jaga nendest asjadest ööd ega mütsi. Katsume, kuidas ise hakkama saame” (Kivirähk 2009: 53). Tema reaktsioonid on küll teatraalselt utreeritud, kui illustreerivad tabavalt teatud mentaliteeditüüpi. Gretele on ideoloogiliseks toeks Hekkarite naaber Rulling (Tõnu Oja), kes valgekraest traditsionalistina väärtustab ajalugu ning üritab pöörduda tagasi taluelu kui elustiili juurde. Millegi võõra romantiseerimine ja siis selle väline imiteerimine võib ikka kentsakas välja kukkuda, nii juhtub see ka Rullinguga. Henri elu täitvad Tolkieni-mängud (kostüümid, vibuharjutused, haldjate keel, 72


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 73

larbid jms) tunduvad ju algul lapsikud, kuid etenduse jooksul muutub ta peaaegu sümbolkujuks, sest omamoodi fantaasiamaailma loovad peale Henri ka Rulling (tema topeltidentiteet taluperemehena) ja Grete (ajaloo rekonstrueerimine) või isegi Elmo sõber Ilmar (Guido Kangur) oma sublimeeritud armastuslugudega. Kivirähk suhtub nendesse fantasööridesse sõbraliku huumoriga või muigega, kuid laval näivad need tegelased oluliselt vitaalsemad kui blaseerunud Elmo ja Linda või asjalik Tiia. Lavastuse nimitegelane, vombat, Austraalia ja Tansaania kukkurloom, on Hekkarite juures kostil ja elab saunas. Vaataja teda kordagi ei näe ega kuule ja peab looma ettekujutuse temast ainult juttude põhjal. Vombatist, tema heast isust ja söötmisest räägitakse refräänina ikka ja jälle. Elavama ettekujutusvõimega vaatajal tekib kujutlus vombatist kui mingist hirmuäratavast moolokist, kelle heaks peab kogu pere tööd rühmama. Kunstilisel tasandil jääb mulje, nagu püriks temagi mingiks sümbolloomaks, aga mida kujutama/kuulutama, sellest täpselt aru ei saagi. Selline reaalelulise põhjaga ambitsioonikas “tühi tähistaja”, millesse võib soovi korral projitseerida paljutki, on Kivirähkile üldisemaltki tüüpiline. “Vombati” kulminatsiooniks on Grete kogutud info, et Linda on tegelikult juut ning Rullingu vanaisa oli Abessiinia rammumees. Selle “info” laseb Kivirähk oma vombatil sõna otseses mõttes nahka pista. Jätke ajalugu ja kadunukesed rahule! Kokkuvõtteks võib väita, et “Vombat” jutlustab ennekõike unustamise lepitavast otstarbest. Sellel taustal võib vombatit tõlgendada kui ajaloo sümbolit: tühja tähistajat või eksootilist loomakest, mida inimesed täita/mõista üritavad, sellel teel aga tihti groteski/rappa jõudes. Kuna eesti kultuuriväli on 21. sajandilgi veel üsna sidus, siis on väga raske end piirata ainult teatrilavastustega. Suhtumises Nõukogude aega on toimumas/toimunud mingi nihe ning selle kinnituseks ja jäädvustamiseks olgu ära toodud üks markantne ja märgiline näide, mis sarnaselt “Vombatiga” sooritab mälupuhastusele üleskutsuva akti. 2009. aasta 31. detsembri hilisõhtul näitas ETV Märt Avandi ja Ott Sepa naljasaadet “Tujurikkuja“. See kulmineerus ühe ideoloogiliselt ootamatu, mõne vanema põlve vaataja jaoks ehk isegi šokeeriva sketšiga, mille tuuma siin konspektiivselt kirjeldan.

73


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 74

1941, kusagil Eestis. Talutare. Peremees (Ott Sepp), perenaine (Mirtel Pohla) ja nende kaks tütart söövad laua taga. Sisenevad mehed mustades mantlites. Pealik (Märt Avandi) (kuivalt): Kas see on perekond Lõim? Teil on aega 15 minutit, siis me küüditame teid. (Pererahvas vaatab üksteisele nõutult otsa.) Peremees (argselt kord naisele, kord pealikule otsa vaadates): Vabandust, aga mis see küüditamine on? Pealik (ebalevalt): Viime teid reisile, Siberisse, pikaks ajaks, see on valituse otsus. Perenaine: Issake, aga mis see maksab? Pealik: Midagi ei maksa. Perenaine (rõõmsalt): Lõpuks ometi, me oleme seda nii kaua oodanud!!! Eufooriline pererahvas pakub küüditajatele vorsti, helistab naabritele ning pakib kokku oma parimad suveriided. Sketši lõpetavad ülesvõtted peentes suveriietes perekond Lõimust lumiste barakkide taustal. Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et juba ühe aasta lõikes kogutud kultuurimaterjali puhul torkab silma, kui tihti pöörduvad praegused keskealised ja nooremapoolsed autorid 1940. aastate sündmuste juurde. Mis võiks olla selle põhjuseks? Ühelt poolt kindlasti see, et teatud sündmused, näiteks küüditamised, on rahva ajalooteadvuses juba tugevalt mütologiseerunud, kivistunud, kutsudes sellega uusi põlvkondi üles õõnestustegevusele. Teiselt poolt on ajalugu avatud tõlgendustele ja spekulatsioonidele ning kunstnikud-intellektuaalid soovivad ka selles protsessis kaasa lüüa. Tunduvalt vähem tegeletakse kunstis nn küpse sotsialismi argipäevaga, ja kui seda tehakse, siis enamasti müstifikatsiooni või absurdi võtmes. Etnoloog Ene Kõresaar on sellele leidnud hea põhjenduse ja sõnastuse: “Rahvuslikus pika katkestuse ideoloogias tähendab elu Nõukogude okupatsiooni perioodil pidevas katkestuse – mittenormaalsuse (minu rõhutus – A. S.) – seisundis olemist” (Kõresaar 2005: 174). Kohanemine nõukogude eluga oli seega välistatud või esitatakse seda negatiivses võtmes ning seda nii elulugudes kui kunstis. Just pidevas katkestuste kultuuris (iga uus “valitseja” tõi kaasa eelneva ümberhindamise) elamisega põhjendab Aili Aarelaid-Tart kontseptuaalseid ja verbaalseid raskusi, millega seistakse silmitsi nõukogude perioodi tagasivaataval ja sidusal mõtestamisel isikliku elu aspektist (Aarelaid-Tart 2004, ref Kõresaar 2005: 69–70). See kehtib 74


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 75

eelkõige nende kohta, kes on veetnud suurema osa oma teadlikust elust NSVL-is. Siinses artiklis käsitletud teoste autorid viibisid selles nn katkestuste kultuuris vaid oma lapsepõlves, aga omandasid kontseptuaalse nägemuse Nõukogude ühiskonnast läbi vanema põlvkonna perspektiivi perekonnalugude, ajalooõpikute ning filmide-romaanide kaudu. Võib-olla ongi käsitletud lavastused-filmid selle noorema põlvkonna sünteesikatsed, mis sellest, et mitterealistlikus vormis, aga seda tingib paljuski juba katkestuse ideoloogia ja “mittenormaalne” aines. Nikolai Vukov, kes on uurinud nii mälestusmärkidega kui ajaloomuuseumides toimunud transformatsioone postsovetlikus Ida-Euroopas, leidis, et ühiskondlikud muutused ei toonud endaga kaasa mitte sotsialistliku mineviku mälestuste elimineerimist, vaid nende ümberkujundamise visuaalsete ja narratiivsete teisenduste kaudu, taastades nii nende avatud ja muutliku loomu (Vukov 2009: 158). Sama tendentsi võib täheldada ka eesti kultuuris, kus nn kaotusnarratiivid on endiselt aktuaalsed ja säilitanud oma põhistruktuuri, kuid samas omandanud uusi, ka mittetõsiseid variatsioone ning tõlgendusi.2 Lõpetuseks võiks öelda midagi pidulikku ja/või tähendustiinet: “… mälestused peavad alati silmas mingit tulevikku” (Phillips 2009: 124). Õnneks/kahjuks me küll ei tea veel, kuidas Nõukogude mineviku representatsioonid ja tõlgendused eesti teatris aastal 2009 mõjutavad Eesti Vabariigi või eesti rahva tulevikku, aga kui mälestusi on mitmesuguseid, siis peaks ka tulevik tulema mitmekülgne ehk avatud ja võimalusterikas.

2

Paradoksaalsel moel mõjub Gustav Naan lavastuses “Sigma Tau–C705 ” (2008, lavastaja Merle Karusoo) vägagi “normaalse” ja kaasaegse visionäärina, noorte romantikutest hampelmannide taustal koguni positiivse kangelasena. Nõukogude ajal ohustasid internatsionalist Naani mõtteavaldused Eesti rahvuskehandit, aga tänases Eestis/maailmas, kus igasugustele natsionalistlikele avaldustele inkrimineeritakse šovinistlik või rassistlik alatoon, sulanduvad Naani mõttekäigud domineeriva, poliitiliselt korrektse retoorikaga. Olgu see veel üheks näiteks nõukogude kogemuse pahupidipööratusest nüüdisaegsetes kunstilistes representatsioonides.

75


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 76

KASUTATUD KIRJANDUS: Aadma, Heidi 2009. Fantaasiamängud aja ja looga. – Teatrielu 2008. Tallinn: Eesti Teatriliit, lk 116–147. Aarelaid-Tart, Aili 2004. Metodoloogilisi probleeme nõukogudeaegsete elulugude interpreteerimisel. Ettekanne Eesti sotsiaalteaduste V aastakonverentsil Tartus 12.–13. novembril. Eco, Umberto 2000. Baudolino. Tallinn: Varrak. Kivirähk, Andrus 2009. Vombat. Tallinn: Eesti Draamateater. Kõresaar, Ene 2005. Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. – Eesti Rahva Muuseumi sari 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Laasik, Andres 2009. Päikselised Raimondsi viisid ENSV hallis taevas. – Eesti Päevaleht, 10. III. Mikiver, Mikk; Saluri, Rein 1987. Dialoog… – Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 48–56. Teatriankeet 2008/2009 2010. – Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 13–39. Palu, Tiit 2009a. Eravestlus artikli autoriga 8. XII Tallinnas. Palu, Tiit 2009b. Raimonds. Käsikiri. Eesti Teatri Agentuur. Phillips, Adam 2009. Unustamise muuseum. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 121–128. Saro, Anneli 2010. Memories of the USSR in Estonian Theatrical Representations. – Meno istorija ir kritika = Art History & Criticism. Ilmumas. Soans, Hanno 2009. Diskobiit ideoloogilisel rindejoonel. – Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 90–93. Vadi, Urmas 2008. Ballettmeister ja 4 rahvavaenlast. Käsikiri. Eesti Teatri Agentuur. Vukov, Nikolai 2009. Protean Memories, ’Permanent’ Visualizations. Monuments and History Museums in Post-Communist Eastern Europe. – The Burden of Remembering. Recollecions & Representations of the 20th Century. Ed. by Ene Kõresaar, Epp Lauk & Kristin Kuutma. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 139–158.

76


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 77

ELU ÜLDISE ÕNNE EEST JAAK ALLIK Seitse surmapattu – viha, apluse, ahnuse, loiduse, liiderlikkuse, kadeduse ja uhkuse – on Andrus Kivirähk kuhjanud oma kahekümneaastase kangelanna Maria Hermeli teele, et põhjendada neiule karistuseks mõistetud eluaaegset sunnitööd. Vähem on näidendis ja lavastuses juttu tütarlapse sellest süüst, mille eest ta vangi mõisteti. Süüdistusakti kohaselt võis see seista näiteks alljärgnevas (Sõjaväe prokuröri major Konstantin Trakmanni allkirjastatud, kirjaviis ja interpunktsioon muutmata): X — 20 aastat vana, Tallinnast. — olles Eestimaa töörahva partei, selle partei naiskomisjoni, spordiseltsi “Spartakuse” ja majateenijate ametiühisuse liige: 1. võttis osa a) 1. juulil 1923. a. ärapeetud naiskomisjonide kongressist, kus sekretäärina tegutses ja edaspidise tegevuse korraldajaks Eestimaa töölisühisuste üldliidu naiskomisjoni valitud sai. b) 5. augustil 1923 Eestimaa töölisühisuste üldliidu noorte komisjonide konverentsist c) 25. novembril 1923. a. töölisspordi seltside kongressist, kus sekretäär oli: oma tegevuse aluseks võttes III kommunistilise internatsionaali otsused ja nende kasuks igalpool kihutustööd tehes teadlikult õhutades Eesti Vabariigi maksva riigikorra vägivaldseks kukutamiseks. 2. 23. oktoobril 1923 a. Tallinnas tööliste keldris naiskomisjonide koosolekul eesmärgiga proletaarilise revolutsioonile poolehoidu ja Eesti Vabariigi vastast meeleolu luua esines kõnega teadlikult valeteateid tuues Landeswehri hädaohu kohta, Eesti kavatsuse kohta N. Venemaale kallale tungida ja Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta. 3. kandideeris “Töörahva ühise väerinna” kandidaatide nimekirjas 1923. a. Tallinna linna valimistel meelega teostada Tallinna volikogus III-da kommunistilise internatsionaali poolt ettekirjutatud tegevuskava, mille järele tuleb mittekommunistiliste riikide esitusasutusi ärakasutada nende riikide riigikorra vägivaldse kukutamise ettevalmistuseks. (Süüdistusakt Üle-eestimaalise Kommunistilise salaorganisatsiooni asjus. Tallinnas 1924. lk. 124/125)

77


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 78

Kuna poliitilise dokumentaaldraama loomiseks jääb ülalkirjeldatust ilmselt napiks, on Andrus Kivirähk oma näidendi žanriks valinud psühholoogilise uuringu, mõistmaks, mis viis ühe haritud ja kooliõpetaja perekonnast pärit neiu nende hirmsate tegudeni (osavõtt neljast avalikust koosolekust ja ühel neist koguni kõnelemine ning muidugi linnavolikokku kandideerimine) ning põhjustas tema osaluse veelgi koledamais kuritegudes eesti rahva vastu, mida teame ajaloos toimunud olnud pärast 1940. aastat. Selleks on autor loonud laboratoorse situatsiooni – pannud vahialuse viieteistkümneks aastaks üksikkongi ning kinnistanud tema juurde ühe ja ainsa meesvalvuri. (Tegelikult istusid poliitvangid tavaliselt suurtes ühiskongides, kus seltskonnad vaheldusid, vahetusid ka eri linnades asunud vangimajad ja naisvange valvasid üldjuhul siiski naisvalvurid. Kuid neiu X, kelle süüdistuskokkuvõtet eespool tsiteerisime, istus tõepoolest ka kolm aastat Viljandis üksikvangistuses, nii et autorile täielikku reaalsuse eiramist siiski ette heita ei saa.) Kivirähi kangelanna mõistmiseks on oluline teada ka seda, et tema protsessikaaslasteks (jutt on nn 149 kommunisti protsessist, mis toimus 1924. aasta novembris) olid ka Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas 1923. aasta märtsis Riigikokku valitud parlamendisaadikud. Töörahva Ühise Väerinna nimekiri võitis neil valimistel koguni kümme kohta, vaatamata sellele et töölisklassi tegelikes asupaikades – Tallinnas (kus kommunistid olid kohalikel valimistel saanud 33% häältest) ja Virumaal – seda nimekirja valimistele ei lubatudki. Seega võis punaste mõjuvõim Eestis 1923. aastal – vahetult pärast võidetud Vabadussõda ja iseseisvuse väljakuulutamist – ulatuda kuni 20%-ni valijaskonnast. “Kellele iseseisvus, kellele ike” – ütlesid kommunistid. Otsus lõpetada demokraatiaga jändamine tuli seejärel kiiresti ning kümnendik Riigikogust pandi lihtsalt kinni, kusjuures üks nende seast – Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu esimees ja I ning II Riigikogu liige Jaan Tomp – lasti koguni maha. Süüalused olid omavahel kokku leppinud, et kes neist kohtuotsuse väljakuulutamisel esimesena saali viiakse, see hüüab “Elagu tööliste ja talupoegade valitsus!”. Esimesena viidi saali Tomp, kes anti selle hüüde eest kohe sõjaväljakohtu alla. Teisena toodi saali Hendrik Allik, ning kui järjekord oleks vastupidine olnud, siis te seda artiklit täna ei loeks. Kommunistid võitlesid tõepoolest “kodanlise” Eesti Vabariigi kui “kurnajate riigi” kukutamise nimel eesmärgiga ühineda tol ajal neile “tööliste ja talupoegade paradiisina” (või vähemalt seda paradiisi ehitavana) tundunud punase Venemaaga. Niisiis võib öelda, et 78


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 79

kommuniste maha lastes ja vangimajja pannes kaitses riik enda olemasolu ja tegi seda oma kukutajate suhtes vajaliku karmikäelisusega. Teisalt võib öelda ka seda, et talumata kisakõrilikku opositsiooni parlamendis, sundis (provotseeris?) valitsus selle 1924. aasta 1. detsembril relvastatud mässule, mis andis küll võimaluse vasakäärmuslastest neljateistkümneks aastaks lahti saada, seda jõhkram oli aga nende tagasitulek. Selline oli siis ajalooline foon, milles Andrus Kivirähi ja lavastaja Aare Toikka ning näitlejate Katariina Laugu ja Marko Matvere poolt läbiviidav uuring aset leiab. Esimene osa. Viha Aare Toikka alustab oma lavastust tuntud šlaagriga “Ilusas Eedeni aias...” (Priit Veebel / Aleksander Trilljärv “Suudluse sünd”). Maa peale tööliste paradiisi luua tahtnud Mariale on Eedeniks saanud valge vangikong, mööbliks vaid kahekordne nari, laud, taburet, pesukauss ja nurgas olev parask. Ukse asemel on trellid ning lae all on trellitatud aken (atmosfääri hästi loov kunstnikutöö Iir Hermeliinilt). Eespool toodud sisuka süüdistuse alusel eluks ajaks vangimajja sattunule on VIHA ja raev esmareaktsioonina muidugi mõistetav. See valatakse välja põrandale pühitava pudrukausi ning seda ulatava valvuri peale. Eelarvamuslik klassivahe saab kiiresti selgeks tehtud – Peeter kuulutatakse kapitalistiks, mõrtsukaks ja verekoeraks, kellele kohest kärvamist soovitakse. Avalik ja ebaõiglane rünnak võimaldab ka Peetril enesekaitseks Mariale (ja meile) oma elukäik ära rääkida. Kehva talu noorim poeg pidi tulema linna tööd otsima. Lõpuks leitud vangivalvuri leib aitab naise ja neli last ära toita. Autori poolt konstrueeritud paradoks on selles, et tegelikult just Peetri-suguste (“tööliste, talupoegade, lihtsate inimeste, orbude ja vaeslaste, keda kogu ajaloo vältel on kurnatud ja kiusatud”) õnne eest ongi ju Maria võitlemas ja selle eest vangi pandudki. Paraku ei mõista aga Peeter, kuidas püssiga ringi jooksmine ja soldatite tulistamine kuidagi tema elu paremaks saab muuta. Tema (viisteist aastat vanem) elukogemus näitab, et Paradiisi maa peale toomine pole võimalik ning seepärast ajas vanajumal ka Aadama ja Eeva Eedenist välja palehigis leiba teenima. Revolutsioonilise otsekohesusega lubab Maria vanajumalagi üles puua ning algatuseks kraabib kongi seinale oma lemmikluulu: “Maha EW!”. Saab selgeks ühe haritlasevõsu ja talupoisi vastandlik suhe sellesse riiki. Maria kuulutab, et sülitab teda eluks ajaks vangi mõistnud rikkurite paradiisi peale, Peeter aga teatab, et tema vend langes selle riigi eest võideldes. Ning kui Maria endale vabariigi lausmõnitamist lubab, 79


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 80

Maria – Katariina Lauk, Peeter – Marko Matvere. Foto: Siim Vahur

80


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 81

Peeter – Marko Matvere, Maria – Katariina Lauk. Foto: Siim Vahur

81


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 82

Peeter – Marko Matvere, Maria – Katariina Lauk. Foto: Siim Vahur

82


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 83

Maria – Katariina Lauk. Foto: Siim Vahur

83


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 84

ütleb muidu pikameelse Peetri närv lõpuks üles ja ta sulgeb oma peoga neiu suu, mille eest muidugi kohe ka hammustada saab. Märatsev vang suudab oma “tõega” aga siiski peale jääda ning valvuri “Internatsionaaliga” kongist välja laulda. Lähtekohad on selgeks tehtud – lugu “kes keda?” võib alata. Näitlejamängult rabab esimeses pildis Matvere – selles väärikaks jäävas ning Mariat pisut isegi kohkunult rahustada püüdvas ja kohati talle lausa isalikult kaasatundvas lihtsakoelises eesti mehes oli midagi kunagisest Pirgu-aegsest Matverest, vahepealsed väärisdramaturgia (enamasti samuti hästi mängitud) rollid oleksid olnud nagu pealt pühitud. Katariina Lauk mängis küll üsna täpselt talle autori poolt ettekirjutatud tundeskaalat, kuid Maria poliitnaiivsuse astmega on Kivirähk siin kindlasti puusse pannud. Küllap teadis kõrgharidust omandav ja linnavolikogusse kandideerinud neiu päris kindlasti, et mitte vangivalvur ja pudrukauss pole ta klassivaenlasteks ja vangistuse põhjustajaiks. Näitlejanna võimetu viha pole usutav ka seepärast, et hüsteeria kujutamine ei kuulu just Laugu näitlejatehnika plusspoolde. Rabelev ja nurgeline liikumine ja nutuga segatud raevukas klähvimine muudavad tema tegelase koguni füüsiliselt eemaletõukavaks, mis (nagu ka kohatine halb diktsioon) polnud vist siiski kunstikavatsuslik. Etteheide peaks siin minema lavastaja aadressile, kel oleks tulnud näitlejat kindlasti abistada temale omasemate ja orgaanilisemate väljendusvahendite leidmisel. Teine osa. Aplus Viiendat päeva näljastreiki pidavas Marias näeme nüüd mitte meeleheitlikus raevus olevat, vaid oma olukorraga harjunud ja sellest üle olla proovivat tahte- ja sihikindlat inimest. Tema kaasvõitlejat on valvuri poolt pekstud ja Maria nõuab koos teiste kommunistidega “lihunikust” vangivahi vallandamist. Selles pildis on näidatud pisut ka poliitvangide tegelikku argipäeva – lugemine, õppimine ning kollektiivne protest vanglamüüride vahel valitseva ülekohtu vastu. Katariina Laugul õnnestub oma kangelanna just tänu rahulikule ja väärikale meelekindlusele meile nüüd sümpaatseks teha. Ja just sümpaatia, mitte ainult kaastunne või koguni provokatsioonisoov paneb Peetri tütarlapsele pakkuma kodust kaasavõetud singileiba ning mitte nälg, vaid just see osavõtlik kaastunne, millega Matvere on valmis nõrkeva neiu eest hoolitsema, paneb Maria seda APLALT sööma ja sellega oma nälgimistõotust unustama. Ja ei ta ise, Peeter ega meiegi saalis võta seda tegu seinte taga nälgivate seltsimeeste reetmisena, vaid 84


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 85

selles konkreetses kambris nüüd ja praegu sündiva inimliku teineteisemõistmise aktina. Minestunud Mariat julgeb Peeter nüüd ka esimest korda õrnalt puudutada, selles on tõesti isa suhet õnnetusse ja näljasesse lapsesse. “Te olete tegelikult hea inimene” – ütleb Maria. “Mul on tunne, nagu oma laps oleks terveks saanud” – vastab Peeter. Maria räägib vangivalvurile oma kooliõpetajast isast, kes tütre kommunistliku tegevuse pärast on koolist vallandatud, ja lõbumajapidajast ärimehega abiellunud õest. Just õega seotud häbis, vihas ja ka kadeduses hakkab Kivirähk otsima Maria valikute põhimotiivi. Ja just siin hakkab Laugu rollitõlgendus autori omaga mõneti vastuollu minema. Lauk ei soovi mängida väikest ja väiklast masohhistlikku kättemaksjat ja hakkab õega seotut vähem rõhutama, kui tekst seda nõuab/võimaldab. Ja õigesti teeb, sest just laiem ja ideelisem tõlgendus teeb Maria kuju tõsiselt võetavaks. (Mis aga isa-teemasse puutub, siis olgu ajaloolise tõe nimel öeldud, et Eesti Wabariigis ei makstud laste patte nende vanematele kätte.) Kolmas osa. Ahnus Aastad on möödunud. Maria püüab trellide vahelt käega kevadet. Võileivad on asendunud Peetri naise küpsetatud kookidega, mille purugi hoolikalt kokku pühitakse. Selles pildis on Katariina Laugu mängitud Maria ehk kõige kirglikum ja siiram ning Marko Matvere väliselt väga sõdurlik olla püüdev Peeter ehk kõige inimlikum ja hellem. On ta ju tulnud Mariale kevadekuulutajat sireliõit kinkima, samas seda õrnusenooti oma hinges peites ja häbenedes. Midagi nende vahekorras on muutumas – nii ideoloogiliselt kui ka füüsiliselt. Peetri õpetussõnadele: “Aga kui te oleksite elanud nagu tavalised inimesed, ilma mässamata, siis oleksite praegu vaba”, vastab Maria üsna ootamatult: “Ma ei tundnud kunagi, et ma teeksin midagi halba. Ma lihtsalt üritasin aidata maailma kaunimaks muuta. Ma tõesti mõtlesin niiviisi ja olin õnnelik.” Just need sõnad avavad meile Maria eneserefleksiooni ja motivatsiooni. Ta “kaifib” teadmist, et teeb oma tegevusega teisi õnnelikuks – just see annab talle ülenduse ja õigustuse, võimaldab end tunda kui mitte pühakuna, siis vähemasti märtrina. Sellesse lausesse on Maria (st Kivirähk) suutnud kokku võtta bolševistliku maailmavaate psühholoogilise kvintessentsi ja ka paradoksi. Kas me tohime kedagi selle eest hukka (või süüdi) mõista, et ta siiralt tahab teha meid õnnelikuks? Aga kas me võime andestada, et oma õhinas läheb tal meelest küsidagi, kas me üldse tahame sellist õnne või äkki on tema “kaunis” maailm meie jaoks üsna koletu. Maria unistab maailmast, kus kõik 85


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 86

on vastupidi – kus “meie” elame ja armastame, aga “nemad” istuvad pimedas kongis. Oma õigustuseks leiab ta muidugi, et siis “kogu maailma elab ja armastab ja kõik inimesed on vabad”, need aga, kes kättemaksuks kongi on pistetud, “polegi inimesed”. Maria peaaegu palavikulised ja Katariina Laugu poolt sügava sisseelamisega esitatud unistused sellest, kuidas ta saab olema vaba, nautimaks sirelilõhnalist ja täiesti õnnelikku maailma, kus senistest suurkaupmeestest ja ministritest on saanud vaid hunnik sõdurite poolt mahalastud sõnnikut, petavad vangivalvuri isegi hetkeks ära. Sest ega temalgi ole põhjust õrnemaiks tundeiks ministrite ja suurkaupmeeste vastu. Paljastub mehhanism, kuidas sellised ideed, mida Maria kirglikult jutlustab, võivad tõesti vallutada massid ja miks nad vallutasid Mariagi. Usk muinasjutulisse tulevikku võib inimesed üsna kergesti teha pimedaiks ja juhmideks. Arusaam, et niisuguse utoopia teostumine vajab vägivalda ning põhineb suuresti kadedusel ja kättemaksul, vajab ju kainet analüüsi. Tegelikult on ta vajanud miljonite inimeste verega kinnimakstud ajalookogemust. Marial ega Peetril seda pole. Mariat kannab selles pildis AHNUS vaba ja õnneliku elu järele. Oma ideede kirglik jutlustamine muudab neiu kauniks ning Peeter näeb temas ahvatlevat naist. Sirelioksa kinkimiselt “paljastatud” häbenevast poisikesest muutub Matvere pildi lõpuks üsna selgesti füüsiliselt pealetungivaks isaseks, kelle kohkunud naisrevolutsionäär kongist lihtsalt välja viskab. Neljas osa. Loidus Seitse aastat vangistust ja tema süü tõttu tööta jäänud isa surm on Maria viinud sügavasse depressiooni ehk LOIDUSSE. Peeter püüab vangi tuju parandada, pakkudes talle lugeda äsjailmunud “Tõde ja õigust”. Järgnev vaidlus selle teose sisust ja autori klassipositsioonist mõjub kirjanduse “parteilise” käsitlemise paroodiana. Nii rumal ja tendentslik ei saa õpetajaperest pärit Maria ometigi olla ja seda mõistab ka Katriina Lauk, kes esitab kogu stseeni mitte niivõrd Tammsaare mõnitamisena kuivõrd ehk hoopis Peetri teadliku kiusamisena. “Jussike, Jussike Vargamäe ussike” – kajab äkki pildi psühholoogilise alltekstina, sest Marias on järsku võrgutajat, kelle ees Matvere lihtsameelne Peeter üsna abituks jääb. “Te proovite pidevalt mind puudutada,” ründab Maria. “Ma igal juhul palun vabandust. Eks ma tahan teid lihtsalt lohutada ja siis... See on kogemata!” tõrjub Peeter. Lõpuks jõuab valvur ülestunnistuseni, et tunneb ennast juba ammu vahialuse sõbrana. Mariale sellest ei piisa ja ta sõna otseses mõttes pigistab Peetrilt seepeale häbeliku armastusavalduse välja... ning tõmbub siis narile kössi “plaani pidama”. 86


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 87

Matvere togimisest neiu “elluäratamiseks” ei piisa. “Kes keda”-võitluse sellise tulemusega läheb publik vaheajale. Viies osa. Liiderlikkus Vang ja valvur on üle läinud “sinale”, kuid Peeter püüab kramplikult olla “rollis” ja oma nõrkushetke unustada. Marial aga tundub olevat valminud plaan, igatahes ei lase ta seekord Peetrit kongist välja, istub lausa uksele ette ja sunnib teda kuulama oma juttu emalt saabunud kirjast, kus räägitakse õe ja õemehe Itaaliareisist. Lauk esitab oma pika monoloogi kohati kuuldavuse piiril, selles on nii kurbust, (armu)kadedust maailma vastu, milles viibib tema õde, kui ka igatsust teistsuguse elu järele, mis kõik aga suubuvad lõpuks õemehe needmisse: “kord tuleb aeg, kus kõik sellised mehed seina äärde pannakse!” Peeter ei mõista, miks peab ta seda kuulama, kuni Maria tunnistab lõpuks, et ta unistas õnnelikust abielust ja toredast mehest, nüüd on aga valmis tegema ükskõik mida, et mitte enam üksi olla. Hetkeks tundub, et Maria läheduseigatsus on siiras ning mees ongi valmis talle seda lähedust pakkuma, kuid selgub, et Peeter on Maria silmis siiski vaid vahendiks vabadusse pääsemiseks. Maria muutub oma pealetükkivas enesepakkumises päris tiiraselt LIIDERLIKUKS, “ma tahan sind”, anub ta lõpuks lausa Peetri jalgu suudeldes, kuid on liialt selge, et kõigist Peetri atribuutidest huvitavad Mariat enim tal vööl rippuvad kongivõtmed. Näidendis lõpeb stseen autori remargiga: “Tõmbab Peetri narile ja suudleb teda”. Lavastaja on siiski tahtnud ära hoida Eesti Wabariigi Valvuri ihulise riigireetmise otse meie silme all ning Matvere põgeneb vangikongist. Lauk jääb kongitrepile poolhullunult röökima, ja vaataja otsustada jäetakse, kas näha selles ennast alandanud ning alandatud naise seksuaalset rahuldamatust või hoopis salakavala kommunisti põgenemiplaani lörriminekut. Kuues osa. Kadedus Stseeni algul otsib Maria poomisnööri. Ta on olnud vangis juba kaksteist aastat ning viha kõigi vabaduses olijate vastu hakkab segunema meeleheitega. Tema suhe Peetriga sarnaneb üksteisest tüdinud abikaasade alalise nääklemisega. Teineteise üle irvitatakse, püütakse lüüa üha valusamatesse kohtadesse ja samas tuntakse ka pidevat vajadust partneri järele. Mõlemad näitlejad teevad seda värvikalt ja meisterlikult ning Lauk kasutab tunneteskaalat meeleheitest võidulootuseni. Kivirähk on oma kangelased kokku kasvatanud. Meie ette manatakse 87


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 88

dihhotoomia psüühiliselt teineteise külge klammerdunud vangist ja vangivalvurist. Maria on oma vihkamises ja KADEDUSES jõudnud selleni, et unistab katkust, mis tabaks tervet maailma. Loosungites rääkides langeks ta nagu transsi, kuid nende loitsimine on talle ehk ainsaks vaimseks toeks. “Maria, usud sa siis ikka veel kõigesse sellesse?” küsib Peeter. “Ma pean! Mille nimel siis see kõik,” vastab Maria. Kuid Maria reaalsustaju on lõplikult sassis, sest maailma näeb ta ju vaid läbi vangikongi lukuaugu ja nii langeb ta viha alla (koos teiste vereimejatega) rahvuskangelane Palusalugi. Tugevust ammutab ta vaid usust, et “igal pool laiutavad seamolud” teavad, et Maria-sugused pööraksid nende maailma pahupidi, ning seetõttu hoitakse teda vangis puhtast hirmust tema võimsuse ees. Seitsmes osa. Uhkus “Seamoludel” läks aga hirm lõpuks üle või kaotasid nad valvsuse ning 1938. aasta tõi Mariale vabanemise amnestiaseaduse alusel. Me näeme teda pead pesemas ning vangiürpi koduriiete vastu vahetamas. Kuid Kivirähi poolt kolmekümne nelja aastasele naisele antud tekst ei erine noore tütarlapse hinges viisteist aastat tagasi tormelnud loosungeist. Viha on jäänud endiseks, raev on aga asendunud rahuliku enesekindlusega. Autor rõhutab selgelt Maria ideelist arenemisvõimetust, näib, nagu oleks aeg tema jaoks lihtsalt seisnud. Kuid eks ta vangikongis ju seisagi ja Peetri vihje Maria elukogemustele kõlab pigem kurva irooniana. Endiselt arutleb ta ministrite rikkalikest õhtusöökidest ning vaesuses virelevatest töölistest, kelle õnnelikuks tegemiseks on vaja kogu kodanlik rämps uperkuuti lüüa ning ehitada üles täiesti uus riik ja uus maailm. Peeter juhib tähelepanu nii sellele, et ligi pool elu vangis olnud naine ei tea vanglaseintest väljaspool olevast maailmast midagi, kui ka sellele, et töölisklassi vabastamise kuulutaja pole ise ju kunagi tööl käinudki. Maria keeldub tunnistamast mõttelaadi, mille kohaselt on ta oma nooruse raisanud ning nüüd lõpuks vabadusse pääsenuna oleks ehk viimane aeg perekonnaõnneks. Endiselt on ta silme ees “üldine õnn”, just selle saavutamises näeb ta enda lunastust. UHKUS ja üha kasvav kättemaksuiha on olnud need kargud, mille abil Maria vangiaastail vastu pidas. Ja nüüd väljub ta vanglast, et jätkata võitlust inimeste õnnelikuks tegemise eest, olgu või vastu nende enda tahtmist. Üksikisikul ja tema tunnetel, ei kannatusel ega armastusel, pole sellises mõttelaadis kohta. Kurbuseta katkestab Maria ka viisteist aastat kestnud läheduse Peetriga, sest seltsimehed mõistaksid ta hukka suhtluse eest vangivalvuriga. Maria soovile parandada kogu suurt maa88


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 89

ilma vastandub Peetri osutus vajadusele parandada iseennast, sest mis kasu on maailma parandamisest, kui inimesed on ikkagi katki... Kõheldes võtab Peeter vastu Maria “seltsimeheliku käepigistuse” ja jääb pikalt silitama naise rannet. Katariina Lauk painutab ennast jõuga sellest paitusest lahti ning röögib vastu kongi välisust seisma jäänud Matverele äkki lausa haavatud looma meeleheites oma hüvastijätusõnad. Eesti Wabariigi paradiisiaiale laskub lavastaja (ja ajaloo) tahtel Punane Viisnurk. Kontseptuaalselt ei jõua Kivirähk oma näidendiga kaugemale vanast vastuolust eneseparandamise ja maailmaparandamise vahel. Paraku pole tolstoilikust eneseparandamisest, mille jutlustamine on sama vana kui inimkond, muutunud reaalselt paremaks ükski konkreetne ühiskond. Maria-taoliste õilsate maailmaparandajate teod on tavaliselt kaasa toonud aga suure verevalamise ning parandatava ühiskonna muutumise veelgi hullemaks. Väljapääsu sellest ringist on kummalisel kombel näidanud just Karl Marx. “Teesides Feuerbachi kohta” kirjutab ta: “Materialistlik õpetus, et inimesed on olude ja kasvatuse produktid, et muutunud inimesed on järelikult teiste olude ja muudetud kasvatuse produktid, unustab, et just inimesed muudavad olusid ja et kasvatajat ennast tuleb kasvatada. See õpetus jõuab seepärast paratamatult selleni, et jagab ühiskonna kahte ossa, milledest üks seisab ühiskonnast kõrgemal. Olude muutmise ja inimese enese muutumise kokkusattumist saab käsitleda ja ratsionaalselt mõista ainult revolutsioonilise praktikana.” Tundub, et Maria ja tema õpetajad on sellest Marxi mõttekäigust jätnud meelde ainult kõlava “revolutsioonilise praktika” fraasi ning asetanud ennast ”ühiskonnast kõrgemal” asuva osa hulka, kellel lasub missioon revolutsioonilist praktikat teostades teha madalam osa ühiskonnast õnnelikuks, maksku see siis mis maksab. Kindluse selleks “õnnemonopoliks” andis neile aga usk tollesama Marxi (poolikult mõistetud) õpetusse, kes arvas enesekindlalt, et tema poolt avastatud ühiskondliku arengu seadused on sama objektiivsed kui loodusseadusedki. Paraku toimivad ühiskondliku arengu seadused (kui sellised peaksid tõesti olemas olema) siiski konkreetsete inimeste tegevuse kaudu ja Marx pidas tegutsejatena seejuures silmas inimesi, kes mõistavad, et olude positiivne muutumine on võimalik vaid koos muutjate endi positiivse muutumisega. Lihtsalt öeldes: veretöö viib ikkagi veretööle ja vaid headuse kaudu saab sünnitada headust. Ehk põrgutee viib ikka põrgu, vaatamata sellele et ta võib ka heade kavastustega 89


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 90

sillutatud olla. Et Maria selle lihtsa tõe tunnetamiseni ei jõudnud, seda näeme lavastusest ja teame ajaloost. Andrus Kivirähk kõneles ühes intervjuus, et “Ingli...” temaatikani viis teda üksmeelne meediapeks, mis sai osaks neljale kohtualusele, keda taheti vastutajaks teha nn pronksiöö sündmuste eest Tallinnas. Kirjanikuna huvitas teda hoopis n-ö vastaspoole mõttelaad ja nii hakkaski ta kirjutama näidendit Eesti Wabariigi vastu võidelnud naiskommunistist. Autorile tuleb au anda, et ta on teinud seda siiralt ning püüdnud näidata inimlikke jooni ja oma tõetera ka “vastaspooles”. Samas on käsitlus minu arvates jäänud ikkagi pealiskaudse psühhologismi tasemele – sealt ka “seitsme surmapatu” vorm ning käitumismotivatsiooni otsimine eelkõige kadeduses ja kättemaksuhimus. Viljakam oleks seda ehk leida süüdimatus ja fanaatilises sotsiaalses idealismis, see pole aga enam ükskisiku, vaid ajastu ja põlvkonna probleemiks. Need inimesed võitlesid tõemeeli ühiskonna eest, kus poleks tootmisvahendite eromandust ja tööpuudust, kus riik kindlustaks kõigile elamispinna ning võimaldaks tasuta arstiabi ja hariduse, ühiskonna eest, kus poleks rikkaid ega vaeseid. Ei maksa teha nägu, nagu sellist ühiskonda poleks olemas olnud. Neiu X, kelle süüdistuskokkuvõtet eespool tsiteerisime, võitles sellise ühiskonna (võõramaiste relvade toetusel) kätte ja elas seal mingi aja isegi suhteliselt õnnelikult. Kindlasti polnud seal aga üldist õnne. Need inimesed olid tõepoolest valmis (ja paljud seda tegidki) ohverdama oma elu võitluses ühiskonna eest, kus poleks sõdu ja rahvastevahelist vaenu, kus inimene oleks inimesele sõber, seltsimees ja vend, ühiskonna eest, millesse igaüks panustaks oma võimete kohaselt ja talle antaks tema vajaduste järgi ning kus igaühe vaba arenemine oleks eelduseks teiste vabale arenemisele. Kas selline ühiskond on võimalik ilma konkurentsil põhineva majandusarengu kängumiseta ning isikuvabaduste mahasurumiseta? Kas sellises ühiskonnas valitseks tõesti üldine õnn? Ei tea, pole näinud. Reaalselt on niisugune utoopia mõneks ajaks realiseerunud vaid küllaltki suletud religioossetes kommuunides (muide näiteks nn duhhoboride juures USA ja Kanada piirialal, kus suurimaks vaenlaseks loetakse neidsamu seitset surmapattu, millega oma näidendi on raamistanud Kivirähk). Maapealse paradiisi võimalusse uskumine ja oma elu üldise õnne eest ohverdamine pole kindlasti inimsusevastane kuritegu. Küll tuleks aga meeles pidada, et sellise üldise õnne loomine ei tohiks väärida ainsagi lapse pisarat, rääkimata laibahunnikuist, mida kauguses säravaile õnnetippudele suunatud pilk ei taha teekonnal nende suunas tavaliselt märkamagi teha. 90


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 91

Jääb üle vaid leida seletus VAT Teatri lavastuse erakordsele publikumenule, sest seda mängiti viiskümmend korda täismajadele, ning kui Matvere poleks maailmareisile siirdunud, siis küllap oleks ka edasi mängitud. Kivirähk, Matvere ja Lauk on muidugi publikumagnetid, kuid selles tükis ei tehta ju nalja, ei laulda ega flirdita. Jutt käib poliitikast ning seda veel eriti eemaletõukaval kujul – jutt käib kommunistidest (mäletatavasti kukkus NO-teatri isuäratava pealkirjaga “Kommunisti surm” küllalt kiiresti mängukavast välja). „Ingel...” aga meeldis publikule, seda näitas nii pikk ja soe aplaus iga etenduse lõpul kui ka ilmselgelt käivitunud “publikutelefon” – vaja vaatama minna! Kui näha põhjust selles, et autor ja lavastaja pole tahtnud ajalookäsitluses olla propagandistid, vaid ikkagi kunstnikud, siis on selles tõetera. Tõetera on ka selles, et masu ajal, kui töötus on tõusnud 20%-ni ning kvaliteetne arstiabi ja korralik haridus hakanud sõltuma üha enam rahakoti paksusest, hakkasid nii mõnedki “kommunistlikud” loosungid lavalt üsna elutruult ja mobiliseerivalt kõlama. Arvan aga siiski, et põhiliselt tuli publik seda lavastust vaatama kahe suurepärase näitleja tõttu. Lauk ja Matvere mängisid Rahvusraamatukogu keldrisaali tillukesel laval psühholoogilise realismi parimate reeglite järgi. Partnerit kuulates, tema meeleolu ning rütmiga kaasa minnes ning meie nüüdisaegse teatri jaoks üsna harvanähtava ümberkehastumisvõimega. Laval toimuvat jälgides unustasime ju õige pea kahe kuulsa näitleja paljud eelmised (ka filmi- ja seriaalirollid) ning elasime kaasa kommunistiplika ning tema vangivalvuri kes-keda-loole. Mida healt teatrilt veel tahta?

91


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 92

KAPITALISMIJÄRGSE ELU VÕIMALIKKUSEST UNISTUSTE VABARIIGIS HEDI-LIIS TOOME

21. veebruaril 2009 esietendus Von Krahli Teatris Peeter Jalaka lavastus “Unistuste vabariik”, kus osavõtuteatri vormis viidi publik laevareisile, mille pardal jutustati Bangladeshi muinasjuttu prints Amiri rännakutest ja reisil ette tulnud seiklustest ja raskustest. “Unistuste vabariik” oli tihedalt seotud oktoobris ja novembris 2008 toimunud Von Krahli Akadeemia projektiga “Kas on elu pärast kapitalismi?” ning seega tuleb esmalt teha väike tagasivaade 2008. aasta sügisesse. Von Krahli Akadeemia projekt “Kas on elu pärast kapitalismi?” oli oma toimumise hetkel kindlasti uudne lähenemine teatrile.1 Tegemist oli kahekuulise projektiga, mille raames pidasid loenguid mitmed välismaised lektorid, loengutes arutletud teemadel reflekteeris rahvusvaheline trupp, kelle iganädalased ühekordsed etendused/performance’id olid kommentaariks loengus kuuldule. Loengud ning etendused ühendati telesaateks “Kas on elu pärast kapitalismi?”, mis oli eetris Eesti Televisioonis. Lisaks loengutele sisaldas programm veel dokumentaalfilme loengutega seotud teemadel, foorumit Von Krahli Teatri kodulehel ja DRAKA2 tudengite kirjalikke reageeringuid kuuldule. Von Krahli Akadeemia loodi 2003. aastal kui “populaarteaduslik loengusari, mille peamine eesmärk on saada targemaks, õppida paremini tundma maailma, milles elame” (Von Krahli Teatri koduleht, 2009). Esimesel korral räägiti kosmo1

Artikli kirjutamise hetkeks on neid projekte tekkinud veelgi. 2009. aastal alustas Andres Keil Tartu Uues Teatris projektiga “Kolm värvi”, mille esimene osa “Sinine” sisaldas intervjuusid Eesti erakondade esinumbritega, poliitikute ja sotsiaalteadlastega. Projekti järgmine osa “Must”, milleks on film, peaks valmima 2010. aastal ning projekti kolmas osa “Valge” on aastal 2011 esietenduv kõike kokkuvõttev lavastus. Ka Teatri NO99 7. mail 2010 etendunud “Erakonna Ühtne Eesti Suurkogu” mängis tugevalt teatri piiridega. 2 Draamakirjanike Akadeemia. Tegemist on kaheaastase kursusega, milles osalejad õpivad kirjutama näidendeid ja teisi teatri jaoks mõeldud dramaturgilisi tekste. Kursustele kandideerida võivad kõik soovijad olenemata nende eelnevast kogemusest näiteks teatritekstide kirjutamisel. DRAKA sai alguse 2008. aastal ning selle loovjuht on Siret Paju.

92


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 93

loogiast ning vaadati lisaks temaatilisi filme, loodi Von Krahli Teatri näitlejate abiga performance; matrikli lunastamine ja pidev kohalkäimine tagas tasuta sissepääsu lõpupeole. Edaspidi läks käsitletu ühiskondlikumaks ning teravamaks – üldiselt tegeletaksegi Akadeemias teemadega, mis peaksid olema käesoleval ajahetkel aktuaalsed ka ühiskonnas laiemalt, ning proovitakse neile probleemidele tähelepanu tõmmata. Teiseks on teatri repertuaaris näha Akadeemia ja lavastuste omavahelisi seoseid. Nii tõukus lavastus “Eesti ballaadid” (koostöös Nargen Operaga, 2004, lavastaja Peeter Jalakas) 2004. aastal toimunud loengusarjast “Eesti ballaadid”. 2006. aastal esietendunud “Võluflööt” (lavastaja Peeter Jalakas) oli inspireeritud 2005. aastal Akadeemias käsitletud teemast “Elu pärast naftaajastut”; lavastuse “Õnne valem” (2007, lavastaja Peeter Jalakas) idee oli hakanud idanema juba seoses Akadeemia esimese teema, kosmoloogiaga. Postkapitalismi ning kapitalismi kriitika kerkis Akadeemias esile 2007. aastal, 2008 lavastas soomlane Teemu Mäki “Harmoonia”. Projekt “Kas on elu pärast kapitalismi?” sidus oma pikkuses ja põhjalikkuses kõiki neid teemasid, mida eelnevatel aastatel Akadeemia loengusarjades oli käsitletud: erinevad majandusmudelid, ökoloogiline kriis ja alternatiivreligioossed lähenemised maailmale. Kui varem olid Akadeemia loengud olnud teatri olulisemaid kõrvalprojekte, kuid toimunud alati lühikese perioodi vältel ja olnud vaid lisaprogrammiks lavastuste kõrval, siis “Kas on elu pärast kapitalismi?” täitis kogu oktoobri ja novembri mängukava. 2008. aasta Akadeemia oli palju läbimõeldum, mitmetahulisem ja pikaajalisem ning teatris toimus erinevaid ettevõtmisi ülepäeviti. “Kas on elu pärast kapitalismi?” puhul saab kõige üldisemalt välja tuua kolm peamist elementi, mis projekti iseloomustavad:3 rahvusvaheliste lektorite loengud, rahvusvahelise trupi ühekordsed etendused, telesaated ETV-s, mis sidusid omavahel loengu ja sellele järgnenud etenduse. Seega ühendati projekti raames nii teater kui ka sellest väljapoole jäävad ja eraldiseisvad väljendusvahendid (loeng, telesaade), mis muutis projekti ühese defineerimise üsna keeruliseks. Nendest kolmest elemendist esimene – loeng – seostub vormina eelkõige 3

Dokumentaalfilmid ning DRAKA kirjutised ei tule siinkohal analüüsi alla, kuna olid vaid täienduseks projekti peamistele osadele.

93


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 94

haridusasutustega. Kuigi traditsioonilise loengu puhul esineb loengupidaja publikule (teatriga ühendab loengut näiteks see, et auditooriumi olemasolu on tähtis – kuulajate puudumisel jäetakse loeng ära), on selle eesmärk teistsugune kui teatrietendusel. Loengu puhul on kõige olulisem esitatava sisu ja info – tavaliselt ei minda loengusse mitte sellepärast, et seda on huvitav vaadata, vaid seetõttu, et seda on huvitav kuulata. Õppejõudude kohta kasutatakse tavaliselt väljendit “ta räägib huvitavalt, hästi jne”. Loomulikult on erandeid, kus loengusse minnakse ka seetõttu, et õppejõud on karismaatiline isiksus või tõstab esineja kehakeel ka sisulise osa väärtust. Akadeemia puhul ei ole teatraalsus kindlasti mitte lektorite eesmärk – isegi need loengupidajad, kes võisid publikut meelitada eelkõige oma reputatsiooniga (näiteks ameerika keele- ja sotsiaalteadlane Noam Chomsky, Viimase Testamendi Kiriku eestseisja Vissarion või Vladimir Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov), ei lisanud oma ettekannetele teatraalseid elemente. Ka teater võib sarnaselt haridusasutusega võtta eesmärgiks vaataja harimise. Teatri kui “õpetaja” rolli on tähtsustatud alates Horatiusest Vana-Roomas, kuid seda ideed arendasid edasi nii renessansi kui valgustusaja kirjanikud (Carlson 1986). Üks 20. sajandi olulisemaid teatriuuendajaid Bertolt Brecht tahtis panna publiku laval nähtut kriitiliselt analüüsima ning õpetada teda leidma alternatiive üheselt lahenduvatele olukordadele. Samas kasutab teater ka õpetaja funktsiooni täites pigem esteetilisi vahendeid oma ideede edastamiseks – poliitilisegi teatri puhul kannavad faktid või dokumentaalkaadrid kunstilist eesmärki ning nende lavale toomine on vormiliselt või sisuliselt põhjendatud. Kui loengus esitatavad faktid peaksid põhinema tõestel uurimustel, teooriatel või vaatlustel, siis teater põhineb peamiselt illusioonil ja fiktsionaalsete maailmade loomisel. Kuigi ka teater annab edasi uut informatsiooni ja loenguski võib esineda teatraalseid elemente, on nende funktsioonid ja vastuvõtt siiski erinevad. Loeng on eelkõige informatiivne ning üles ehitatud ratsionaalselt, teater seevastu performatiivne ning vastuvõtt toimub pigem emotsionaalsel ja assotsiatiivsel tasandil. Seega võib öelda, et väga oluline on raam, mille sees kommunikatsioon toimub – teatrilt oodatakse üht ning loengult teistsugust sisu ja vormi. Kuigi Von Krahli Teater oligi raamistikke muutnud, tuues loengu teatrilavale – seega on õigustatud ka teatri ja loengu omavaheliste seoste otsimine –, olid Akadeemia loengud oma ülesehituselt väga sarnased traditsioonilise haridusasutuse loengutega ning nende eesmärk oli informatsiooni edastamine. 94


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 95

Loengud muutsid teatraalseks rahvusvahelise trupi tehtud etendused, mis olid otsesed reageeringud ja seega ka tagasiside loengutele. Kõik etendused võtsid aluseks sellele eelnenud loengu, ühendades omavahel loenguvormi ja teatri. Kui loengupidajad olid eranditult välismaalased, siis rahvusvahelise teatritrupi üheteistkümne liikme hulka kuulus ka eestlasi. Välismaalasi oli kokku viis: Renzo van Steenbergen Hollandist, Nathan Fuhr Ameerika Ühendriikidest, Lukas Kühne Saksamaalt, Martin Molinaro Argentiinast ja Sydur Rahman Lipon Bangladeshist. Trupi eestlastest liikmed olid Bert Raudsep, Maike Lond, Riina Maidre, Mart Koldits, Siret Paju ja Inga Salurand. Kuigi Von Krahli Teater on ennegi teinud pidevat koostööd teistest rahvustest teatraalidega (näiteks lavastajad Kristian Smeds, Saša Pepeljajev), siis “Kas on elu pärast kapitalismi?” truppi kutsutud välismaalaste eripäraks on see, et nende eelnev kokkupuude teatriga oli minimaalne või peaaegu olematu. Seega oli alus, mille pealt asuti etendusi looma, teistsugune, kui see oleks olnud Von Krahli Teatri püsitrupi näitlejatega. Teater ise on nimetanud Akadeemia etendusi postdramaatiliseks teatriks (Von Krahli Teatri kodulehekülg 2008).4 Mõiste “postdramaatiline teater” on võtnud kasutusele Hans-Thies Lehmann, kes 1999. aastal ilmunud raamatus “Postdramatisches Theater” iseloomustab seda teatrina, kus tekst ja sellest lähtuv lavastuse ülesehitus on kaotanud oma keskse koha (Lehmann 2006: 22). Sellises teatris on kõik väljendusvahendid ühesuguse tähtsusega. Seetõttu võivad erinevad märgisüsteemid esineda mittehierarhiliselt korraga või rõhutatakse vastupidiselt nende puudumist, teater muutub palju füüsilisemaks, piirid reaalse ja fiktsionaalse vahel õhenevad või kaovad. Sellise teatri vastuvõtt on palju enam tajupõhine, sest tihti puudub selge narratiiv, tegelastevaheline konflikt jne. Just postdramaatiliste elementide kasutamine “Kas on elu pärast kapitalismi?” etendustes muutiski need nii publiku kui ka uurija jaoks ambivalentseteks tähendusväljadeks. Oma ühekordsuses olid Akadeemia etendused pigem võrreldavad tegevus- kui teatrikunstiga ning seetõttu olid seosed loengute ning etenduste vahel mitmeti mõistetavad. Peeter Jalaka sõnul polnud trupi eesmärk mitte loengut kritiseerida, vaid selles esitatud mõtete üle reflekteerida (Jalakas 2009). Ehk 4 Kusjuures projekti “Kas on elu pärast kapitalismi?” üks koordinaatoreid oli teatriteadlane ning -kriitik Madli Pesti, kes ka oma magistritöös “Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20.–21. sajandil” on nimetanud etendusi postdramaatiliseks teatriks.

95


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 96

seetõttu jäi ka etenduste oodatud kriitilisus (või ka poliitilisus) üsna kesiseks. Etendustes kasutati loengutes väljakäidud ideid, kuid tihti jäid need illustratsioonideks või liiguti liiga hämaratesse ja ebaselgetesse kaugustesse. Toimus ka edasiarendusi, mis mõningatel juhtudel olid üheselt mõistetavad ja nende poliitiline sisu ehk liigagi otsene ja populistlik. Näiteks Andrei Illarionovi loengust lähtuvas etenduses lauldi “Go home, Russian dog!” (“Mine koju, vene koer!”), mis oli vastulause Illarionovi loengus esitatud seisukohale, et globaalset soojenemist pole olemas ning inimese peamiseks väärtuseks peaks olema vabadus elada oma väärtuste kohaselt. Kuigi etendustes kasutati läbivaid elemente (näiteks oli iga etenduse osaks elav muusika, selge narratiiv puudus, dialoogid kahe eri rahvusest näitleja vahel toimusid tihti nende emakeeles, mistõttu tähendus selgus pigem assotsiatiivses tajupõhises vastuvõtus, mitmeid tegevusi ja esemeid kasutati korduvalt jne), olid nad samas kõik eraldiseisvad ning üksteisest sõltumatud. Just postdramaatiliste võtete kasutamine ja sellest johtuv tõlgendusvõimaluste paljusus andis ka neile publiku hulgast, kes polnud käinud vastaval loengul, siiski võimaluse etendust nautida. Kokkuvõttes tundub, et kahjuks jäid etendused projekti puhul kõige rohkem tagaplaanile, sest kui loengute ja telesaadete salvestused olid saadaval nii Von Krahli Teatri kui ka ETV kodulehel ning keskkonnas Vimeo (www.vimeo.com), siis etendustest sai vaadata vaid fotosid. Kuna tegemist oli ühekordsete etendustega, jäidki need kättesaamatuks neile, kes sellel kindlal kellaajal ja päeval teatrisse tulla ei saanud. Ideaalis oli soovijail võimalus vaadata teatris toimuvat Eesti Televisooni vahendusel. Projekt “Kas on elu pärast kapitalismi?” oli juba oma olemuselt mõeldud palju laiemale publikule, kui seda on Von Krahli Teatri enda väljakujunenud vaatajaskond või isegi laiemalt kogu Eesti teatripublik. Projekti toomine ETV ekraanile andis võimaluse jõuda palju suurema auditooriumini. Kahe kuu jooksul näidatud saadetes olid omavahel tervikuks seotud loeng (mis sisustas suurema osa tunniajalisest saatest), loengust ajendatud etendus ning ühe Akadeemia trupi liikme tutvustus. Saated olid eetris laupäeva pärastlõunati ning kordused esmaspäeva hilisõhtuti. Sellist saateformaati, kus ühendatakse teater, loeng ja televisioon, tutvustati kui esmakordset Eestis (ETV koduleht, 2009). Siin tuligi esile projekti formaadi peamine uudsus, sest kui teater on alati orienteeritud saalis istuvale vaatajale [video vahendusel teatri vaatamine on üldjuhul hädajuhus (ei ole enam mängukavas jne)], siis Akadeemias mõeldi juba 96


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 97

projekti algusest peale ka neile, kes teatrisse erinevatel põhjustel ei jõudnud. Nii saabki “Kas on elu pärast kapitalismi?” puhul kirjutada meedia vahendatud (mediatized) teatrist väga otseses tähenduses. Meediavahendatus tähendab ühelt poolt seda, et kultuuriobjektist saab massimeedia tehnoloogia produkt – lavastust levitatakse näiteks televisioonis, video- või audiosalvestistena või teiste tehnoloogiliste vahendite kaasabil (näiteks Internet) (Auslander 1999: 5). Teiseks märgib Auslander, et ühiskonnas, kus meedial on domineeriv positsioon, kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja filmist ning televisioonist tuntud esteetikat ka seal, kus seda varem pole tehtud (samas). Nii on näiteks ekraani ning uute tehnoloogiate (kaamera, arvutite) kasutamine teatris muutunud väga tavaliseks, laiemalt võttes on meedia mõju tajutav kas või selles, et lavastused on muutunud lühemaks, visuaalsemaks või fragmenteeritumaks. Von Krahli Akadeemia vastab definitsiooni mõlemale poolele. Tegevuskunstnik Eric Bogosian määratleb reaalajas toimuvat etendust kui sotsiaalset või poliitilist protesti mediatiseeritud massimeedia vastu (Bogosian 1994, läbi Auslander 1999: 4). Samas võib massimeediat väga oskuslikult kasutada hoopis poliitilise või sotsiaalse protesti edasiandmiseks – Von Krahli Teater üritas seda teha telesaadetega. Ka Auslander mainib, et nüüdseks on piir elav-esituse ja vahendatud sündmuste vahel väga õhuke, kuna esimene on üle võtnud mitmeid elemente, mis teda eri meediavormidele lähendab, ning seetõttu tekib küsimus, kas elav-esitus saab olla ideoloogiline või kultuuriline vastupanu massimeediale (samas). Von Krahli Teater on hea näide sellest, kuidas ei proovita mitte vastandada elav-esitust ja vahendatud esitust, vaid sama mõtte kommunikeerimiseks kasutatakse teadlikult neid ühendavat formaati, mis erinevalt väljakujunenud videokasutustest teatris läheb veelgi kaugemale ja kasutab vahendatud esitust täiesti eraldiseisvana, kuid see kasvab siiski välja elav-esitusest. Seega on teatril ja telesaatel esteetilised alused samad, kuid formaadist tulenevalt saavad nad veidi erineva rõhuasetuse. Peeter Jalakas märgib, et jõudmine suurema publikuhulgani oli kindlasti üks telesaate tegemise põhjuseid.5 Taheti jõuda inimesteni, “kes veel ei tea, et need [ehk siis loengutes käsitletud] teemad võiksid neid huvitada” (Jalakas 2009). Kahjuks ebaõnnestus ETV ja Von Krahli Teatri esialgne koostööplaan, mis nägi ette, 5 Teiseks põhjuseks oli ka see, et loengupidajatele oli oluline, et nende kuulajaskonnaks pole ainult saalitäis publikut, vaid laiem teleauditoorium. Intervjuu Peeter Jalakaga 1. VIII 2009, Topul, Läänemaal.

97


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 98

et saated on eetris reedeõhtuti ehk prime time’il. Kuigi puuduvad andmed selle kohta, kui palju vaatajaid saated kogusid, võib arvata, et reedeõhtune eetriaeg oleks seda arvu kindlasti suurendanud. Teiseks jäi puudulikuks telesaate väljakuulutatud reality-show’likkus. Nähti ette, et lisaks lõikudele loengutest ja etendustest peab saade sisaldama ka kaadreid proovidest, trupi omavahelistest aruteludest, tänavaintervjuudest tavakodanikega, loengupidajate saabumisest jms. Kahjuks jäi suurem osa neist ideedest realiseerimata ning telesaade “Kas on elu pärast kapitalismi?” taandus pigem informatiivseks kui informatiiv-meelelahutuslikuks. Mõningaid reality-show’likke elemente õnnestus siiski saates kasutada – toimusid mõned tänavaintervjuud ning igas saates tutvustati ühte rahvusvahelise trupi liiget, kes rääkis väga ausalt endast ning oma suhtest küsimusse “kas on elu pärast kapitalismi?”. Nii näiteks selgus, et kuigi Hollandist pärit Renzo van Steenbergen peab liigtarbimist kahjulikuks, ei suuda ta ometi loobuda hamburgeritest, mille söömine pole iseenesest ellujäämiseks vajalik tegevus, vaid pigem tarbimisühiskonna sümbol. Televaatajale annab selline eneseavamine võimaluse samastada ennast inimesega, kes tunnistab oma inimlikke vigu, kuid samas usub, et maailma muutmine on mingilgi määral võimalik. Kolm eespool välja toodud peamist projekti osist – loengud, etendused ja telesaated – olid omavahel tihedalt seotud. Loeng oli aluseks etendusele ning telesaade koosnes peamiselt loengust ning seda kommenteerinud-reflekteerinud etendusest. Teisalt oli publikul võimalik kõiki kolme osist eraldi vaadata ning saada elamus, mis võis olla esteetiline (näiteks vaadates ainult etendust), või omandada uut informatsiooni (näiteks käies ainult loengut kuulamas). Kuigi loeng ja sellele järgnenud etendus olid seotud, oli mõlemast võimalik aru saada ka ilma nendevahelisi referentse tundmata. Telesaadet võis vaadata täiesti eraldiseisvana just seetõttu, et see oli suunatud auditooriumile, kellel polnud ajalisi, finantsilisi vms võimalusi teatrisse kohale tulla, ning seega said televaatajad projektist teistsuguse elamuse kui need, kes loenguid või etendusi teatris vaatasid. “Unistuste vabariik” Lavastust “Unistuste vabariik” saab analüüsida mitmest vaatenurgast lähtuvalt. Milline oli selle suhe ülejäänud loengusarjaga? Millised tähendused olid muinasjutu vestmisel ja sellega paralleelselt toimuval laevareisil? Kuidas õnnestus lavastus osavõtuteatrina? Eelinfost lähtuvalt oodati “Unistuste vabariigilt” mingitki punktipanekut 98


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 99

sügisel Von Krahli Akadeemias toimunule. Jalakas märkis siiski, et “lavastus on küll sügisese aktsiooni edasiarendus, aga pole otseselt ühegi loenguga seotud” (Kübar 2009). Lavastuses sattusid vaatajad merereisile unistuste vabariiki. Publik oli paigutatud istuma kohvikulaudade taha ning seinale olid kinnitatud laevaakendetaolised ekraanid, mis näitasid merd ja kajakaid ning Tallinna siluetti. Kõrgem lava saali mõlemas otsas tekitas tunde, et ruum oli muutunud laevaks, mis Tallinnast välja seilas. Näitlejad olid riietunud meremeeste vormi ning neil kõigil oli laevas täita oma ülesanne (Kapten – Peeter Jalakas, Tüürimees – Mart Koldits, Masinist – Renzo van Steenbergen, Turvaülem – Bert Raudsep, Kokk – Sydur Rahman Lipon, Arst – Lukas Kühne, Perenaine – Riina Maidre, Koristaja – Maike Lond, Baarmen – Janno Jaanus). Samas olid need rollid tinglikud, kuna mingeid tegelaskujusid nende rollidega ei kaasnenud. Nagu lõbusale laevareisile kohane, tutvustati alguses ohutusnõudeid, reisi ajal tehti reisijatest (publikust) pilte, mida sai endale hiljem teatri kodulehelt alla laadida, ning mõeldud oli ka meelelahutusprogrammile (laeval oli oma bänd); samalaadi asju saab kogeda ka näiteks kruiisil Tallinn–Stockholm. Reisi ajal oli publikul võimalik endale vahetada “kraale” – spetsiaalselt selle reisi ja laeva jaoks kasutusele võetud raha, mille vahetuskurss andis 10 krooni vastu 11 kraali ja mille eest sai endale laeva baaris jooke osta.6 Kuidas suhestus lavastus Akadeemias tõstatatud teemaga “Kas on elu pärast kapitalismi?”? Loengusarjas püstitatud peamine küsimus – milliseid majanduslikke ja keskkonnasäästlikke valikuid ja otsuseid peaks tegema jätkusuutlik ühiskond – on oluline nii arenenud Lääne riikides, neile järele pürgivates Hiinas ja Indias kui ka nälja piiril vaakuvates Aafrika riikides. Oleks naiivne loota, et sellele antakse projekti jooksul või “Unistuste vabariigis” mingi konkreetne või ühene vastus. Seetõttu tulebki nõustuda Madis Kolgi tähelepanekuga, et “[- - -] Von Krahli teater on astunud oma publikuga samasse paati. [- - -] väljendanud valmisolekut missiooniks ühiselt tulevikku vaadata, omamata sealjuures rohkem andmeid või kõrkust” (Kolk 2009). Inimene peab ühelt poolt ise vastutama ja tegutsema hakkama, kuid tegutsema mitte ainult enda, vaid kogukonna heaolust lähtuvalt. See ongi kokkuvõtvalt sõnum, mis loengutest kõige enam kõlama jäi ning mida ka “Unistuste vabariigis” muuhulgas esile toodi. 6 Pikemas plaanis oli Jalakal sellel hetkel mõttes kraalid kasutusele võtta ka Von Krahli baaris ja restoranides Aed ja Vanaema juures (Kübar 2009).

99


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 20:24 Page 100

“Unistuste vabariik”. Bert Raudsep, Riina Maidre. Foto: Jaagup Jalakas “Unistuste vabariik”. Mart Koldits. Foto: Jaagup Jalakas


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 101

“Unistuste vabariik”. Peeter Jalakas, Mart Koldits, Sydur Rahman Lipon, Maike Lond. Foto: Jaagup Jalakas

“Unistuste vabariik”. Peeter Jalakas. 101 Foto: Jaagup Jalakas


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 102

“Kas on elu pärast kapitalismi?”. Martin Molinaro. Foto: Von Krahli Teater

102


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 103

“Kas on elu pärast kapitalismi?”. Maike Lond, Mart Koldits. Foto: Von Krahli Teater

103


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 104

Vaadeldes lavastuse retseptsiooni, tundub, et lavastuseks valitud vorm ja sisu tekitasid pigem küsimusi kui andsid vastuseid ning seda nimetati isegi “naiivseks meelelahutuseks” (Karulin 2009). Rait Avestik võtab hästi kokku lavastuse läbiva joone: “Ilmselt pole praegu raske igaühel unistada oma Unistuste Vabariigist. Samas on selline unistus sama kergelt või isegi kohustuslikult täis irooniat ja kriitikat (või isegi muret) olemasoleva, reaalse vabariigi aadressil.” Seega tõstatus ka küsimus lavastuse poliitilisest alatoonist, mis põhines kas või laevareisi võrdlusel “riigitüüri juures olemisega” või “riigi õigel kursil hoidmisega”, et “riik põhja ei läheks” (Avestik 2009). Kuid laeva metafooril on “Unistuste vabariigis” mitmetahulisem tähendus. Alateadlikult võib tegemist olla kas või Noa laevaga, mis pidi päästma veeuputuse eest, kusjuures laeva peale said ainult “äravalitud” ehk Noa, tema perekond ning igast looma- ja linnuliigist üks paar, kes pidid pärast vee taandumist aluse panema uuele ja paremale maailmale. Eesti kultuuriruumis on oluline tähendus olnud “valge laeval” ja selle ootamisel. Von Krahli Akadeemia rahvusvaheline trupp ei soovinud kindlasti kõike olemasolevat maha jätta, et uues ja paremas ühiskonnas (kus üldse on tänapäeval “parem”?) uuesti alustada – seda kinnitab kas või asjaolu, et lavastuse lõpuks peab laev MS Velua udu tõttu Tallinnasse tagasi pöörduma ning reisijad naasma igapäevasesse Eesti reaalsusesse. Siiski võimaldab poolteist tundi MS Velua meeskonnaga argireaalsusest põgeneda ning muinasjutu narratiivi kulgemises osaledes ennast meeskonna osana tunda. Prantsuse sotsiaalteadlane Michel Foucault on laeva nimetanud heterotoopiaks par excellence. Mõiste “heterotoopia” võttis ta kasutusele 1968. aastal, kirjeldamaks kohti, mis on küll päriselt olemas (erinevalt utoopiast, mida reaalsuses ei eksisteeri), kuid mis on samas kõikidest muudest kohtadest eraldi või eemal ning kus kehtivad sellele kohale omased reeglid. Foucault toob välja kuus peamist heterotoopia liiki: 1) kriisiolukordadeks (näiteks sõjavägi või internaatkool) ja ühiskonnaliikmete eraldamiseks mõeldud paigad (hullumaja, vangla jne); 2) kohad, mille erinevad funktsioonid on seotud ühiskonna ja sotsiaalsete struktuuride muutumisega (näiteks surnuaed, mis Foucault järgi asus algselt südalinnas kiriku kõrval, kuna usk ümbersündidesse oli valdav, kuid järjest ilmalikumaks muutuvas ühiskonnas hakati alates 18. sajandist matma äärelinna); 3) kohad, milles ühendatakse mitmed erinevad vasturääkivad kohad korraga (näiteks teater); 4) kohad, mis on seotud otseselt aja peatumisega (näiteks muuseum, raamatukogu); 5) kohad, mis korraga on avatud ja suletud ning seal viibi104


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 105

des ollakse isoleeritud ja samas nähtaval (neisse sisenemine nõuab rituaale ja puhastumist, näiteks mošee islamiusulistele); 6) kohad, mis eksisteerivad suhtes kõigi teiste kohtadega (Foucault järgi näiteks kunagised esimesed kolooniad Ameerika Ühendriikides, mille asutajad ehitasid Euroopa linnadega võrreldes hästi strukureeritud asulaid ning proovisid luua ideaalseid ühiskondi). Laev ühessegi eeltoodud alajaotusesse ei paigutu, kuid on üks olulisemaid heterotoopiaid. “Ühiskondades, kus ei kasutata laevu, kuivavad unistused kokku, seiklusi hakkab asendama luuramine ja piraatide asemele astuvad politsenikud” (Foucault 1968). Foucault peab laeva kohaks, mis eksisteerib ainult iseendas, kuid samas on ta antud “mere lõpmatutesse kätesse ja liikudes kaist kaini, sadamast sadamasse [- - -] on ta olnud unistuste reservaadiks” (samas). Kui Foucault jaoks on laev unistamise sümboliks, siis tulebki unistuste vabariiki sõita just laeva, mitte lennuki või rongiga. Laev on selle pardal olijatele elukeskkond (nagu seda oli pikka aega ka Noa laev selle elanikele), kuid samas ka transpordivahend, jõudmaks paika, mida saab üles ehitada oma reeglite järgi. Elu laevas annab võimaluse unustada kõik sellest väljapoole jääv, kuid paneb samas reisijad proovile, sest põhjamineku vältimiseks tuleb alluda ühistele reeglitele ning tegutseda kollektiivselt. Laevaga saab põgeneda, aga laevalt pole kuhugi põgeneda. Reis unistuste vabariiki tähendab ikkagi püüdlemist parema riigi ja elu poole. Sellist sõnumit kannab ka “Unistuste vabariigi” plakat, kus must-valgetes toonides joonistatud laev (plakati alaosas) suundub värvilisse maailma (plakati ülaosas), kus must ja valge ingel viitavad õndsust pakkuvale paradiisile ja rahvaste sõprusele. Paralleelseks liiniks laevareisile on Bangladeshi muinasjutt Prints Amirist, kes suundub laevastikuga merele (!), kohtub kauni printsessi Veluaga, kellega koos ta koju tagasi sõidab ning seejärel neiuga abiellub. Amiri õele ei meeldi venna õnn ning ta keelitab venda taas merele minema. Samal ajal, kui Amir meredel seilab, varastab kuri kaupmees Printsessi, kelle Amiri õde on abielurikkumise süüdistusega lossist lahkuma sundinud. Kui Prints tagasi koju jõuab, ei ütle ta õde varguse kohta midagi, vaid väidab, et neiu on surnud. Suures meeleheites lahkub Amir taas kodust ning otsib üles Targa Vanamehe, et küsida, kuidas kurbuses oma eluga edasi minna. Saanud Vanamehelt muusikainstrumendi, mängib Amir sellel nukrat viisi, mida seal läheduse olev Velua (kellele kaupmees oli andnud kuus kuud mõtlemisaega temaga abiellumise suhtes) kuuleb. Noored saavad uuesti kokku, Prints alustab kaupmehe vastu sõda, milles sureb suur osa 105


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 106

rahvast ning ka Printsess. Lõpuks ühendab Prints kõik ümberkaudsed vallutatud saared oma riigiks, mis ongi Unistuste vabariigi alguseks. Muinasjutu vestmiseks kasutatakse osavõtuteatri vormi. Terminit “osavõtuteater” on kasutanud Ott Karulin, kes ütleb, et selle teatri olulisim omadus on “protsess ning võimalus ise kaasa lüüa ning etenduse kulgu mõjutada ja mitte lõpptulemus” (Karulin 2008). “Unistuste vabariigis” on publik saalis istuma pandud kohvikulaudade taha ning igale lauale on kleebitud valge paber, millele tuleb etenduse ajal joonistada neli saart nimedega “Tarkus”, “Võim”, “Vaim” ja “Tunded” (needsamad saared ühendaski Amir lõpuks uueks riigiks). Esimene tegevus, millega vaatajaid kaasatakse, on esimesele mereretkele suunduvale Amirile paberlaeva voltimine, mida näitleja Bert Raudsep väikese kaamera ees ette näitab ja mis jõuab läbi ekraani (millele kinnitatud Youtube’i silt) publikuni. Etenduse jooksul küsitakse publiku käest viktoriinilaadses formaadis kolm küsimust, millel on vastusevariandid ja mille hulgast publik peab siis õige vastuse ära arvama. Küsimused on seotud valikutega, mis Amiril ette tulevad: näiteks kui Amir kohtub uuesti Veluaga, siis mida ta teeb – kas röövib Printsessi tagasi, tapab kurja kaupmehe või lubab uuesti tagasi tulla, jättes Velua kaupmehe juurde? Olenemata sellest, mida publik vastuseks pakub, on vastustest õige alati üks. Eespool toodud küsimuse puhul siis see, et Amir pöördub koju tagasi, et suure sõjaväega naasta ning kaupmehele kätte maksta. Kui osavõtuteatris saab publik oma valikutega mõjutada etenduse edasist käiku, siis Von Krahlis jääb mõjutamine poolele teele peatuma. Publik küll kaasatakse, paludes tal vastata küsimustele, kuid loo kulg sellest ei sõltu ega muutu. Lisaks tähendas võõraste inimestega koos laua taga istumine, et vastutus selle eest, kas paberile joonistatakse või mitte, on kollektiivne ning sellises situatsioonis on tihti inimlikult omane ülesande tegemine kellegi teise kaela lükata. Kuna kaasamised olid üsna ettearvamatult juhuslikud (kindlasti mitte etendajatele endile, aga publiku seisukohast küll), siis tulid need ootamatult ning publik ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Lõpuks pidid laudkonnad etenduse ajal joonistatud neli saart omavahel ühendama – mereteede, sildade või muude vahenditega. Lisaks oli paberi nurka kirjutatud küsimus: “Kas Eestis kehtiv parlamentaarne demokraatia võiks sobida ka unistuste vabariigile?” ning paberi nurgas kastid “Jah” ja “Ei”, kuhu soovi korral on võimalik rist tõmmata. Saarte ühendamise kaudu samastus publik Amiri ja tema tulevase kaaskonnaga, kes pidid alustama uue riigi ehitamist.

106


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 107

Peeter Jalakas seletas sellise osavõtuteatri vormi sooviga rõhutada kaasamise näilisust.7 See aga ähmastas sõnumit. Esile kerkis väga meisterlik tehniline, meelelahutuslikum pool huvitava ja visuaalse esteetikaga, varjutades lavastuse sotsiaalsemat ning kaasamõtlemisele kutsuvat sõnumit. “Kas on elu pärast kapitalismi?” ja “Unistuste vabariik” kui poliitiline teater? Teatriuurija Madli Pesti paigutas oma magistritöös “Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20.–21. sajandil” projekti “Kas on elu pärast kapitalismi?” Von Krahli Teatri poliitiliste projektide hulka (Pesti 2009: 83). Samamoodi võiks sinna nimekirja paigutada ka “Unistuste vabariigi”. Pesti lähtub sealjuures Erika FischerLichte (2005) poliitilise teatri definitsioonist, mis eristab nelja erinevat poliitilise teatri praktikat. Viimane neist ühendab poliitilise teema ning uudse esteetika, mida Von Krahli projektides ja poliitilistes lavastustes tehaksegi. Samas ei ole “Kas on elu pärast kapitalismi?” vaid poliitiline teater, kuna teatri piire ületatakse ning sisu ei mahu enam etteantud vormidesse ära. Peeter Jalakas ise ütleb 2009. aasta septembris Tartus toimunud rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas”, et “poliitiline teater on surnud. [- - -] Nüüd on meil vaja ehitada postnaftalik, postindustriaalne või postkapitalistlik ühiskond (kuis iganes te seda ka ei nimeta), tahtlikult tugevdada oma vaimsust, et luua uusi kooskõlasid ja taasavastada põhilisi. Olla valmis uueks tajutasandiks, mis on juba tekkimas. Ja pole nüüdisaja maailmas muud jõudu kui artistid, kes sellega tõesti hakkama saaks” (Jalakas 2009a). Seega võib just “Kas on elu pärast kapitalismi?” vaadelda kui uudset lähenemist teatrile, kus kasutatakse väga erinevaid vahendeid sõnumi edastamiseks (kuid mis ei ole enam puhtalt postmodernistlik pastišš). Vahenditest ja vormist tähtsamaks muutub sõnum ja sisu ning seega lisatakse teatrivahenditele meediakanal ja loeng. Vajadus viia inimesteni teadmine, et ollakse ökoloogilise ja majandusliku kriisi lävel või sellele väga lähedal ja ainult inimesed ise on need, kes oma tegevusega suudaksid olukordi muuta, on ehk selle projekti peamine eesmärk. Just loeng ja telesaade (mis suures osas koosneski ju loengusalvestusest) annavad võimaluse sõnumit väga selgelt ja ühemõtteliselt edastada, lisaks võimaldavad etendused reflekteerida ideed abstraktselt ja mitmetähenduslikumalt, 7 Intervjuu Peeter Jalakaga 1. VIII 2009, Topul, Läänemaal.

107


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 108

kui seda on loengus kuuldud teksti salvestus ja edastamine läbi teleekraani. Kui “artist” on see, kes on maailma muutvaks jõuks, tuleb olulist sõnumit edastada kõiki kunstilisi vahendeid kasutades, isegi kui “artistiks” on telesaade vms teatris mitte tavapäraselt kasutusel olev vahend. “Unistuste vabariik” ei ole oma vormilt ja sisult Von Krahli konteksis uudne, kuid selle poliitilisus on peidetum ja varjatum ning plakatlikkus puudub. Kuigi sõnum lavastuse vormis veidi hägustub, on see sarnane projektist “Kas on elu pärast kapitalismi?” esile tõusnud ideega – unistamisest ei aita, tuleb ise tegutseda. KASUTATUD KIRJANDUS: Auslander, Philip 1999. Liveness. Performance in Mediatized Culture. London, New York: Routledge. Avestik, Rait 2009. Vabariigis on käes reageeriv vaheaeg. – Postimees, 26. II. Carlson, Marvin 1986. Theories of the theatre: a historical and critical survey, from the Greeks to the present. Cornell University Press. Davis, Walter A. 2007. Art and politics. Psychoanalysis, Ideology, Theatre. Pluto Press. London. Eesti Televisoon. Pressiteated. ETV toob laupäeviti ekraanile Von Krahli Akadeemia. (http://etv.err.ee/index.php?03235&aasta=2008&mon=10&sid=49812) Märts 2009. Fischer-Lichte, Erika 2005. Politisches Theater. Metzler Lexikon Theatertheorie. Fischer-Lichte et al. Stuttgart: Weimar: Metzler. Foucault, Michel 1986. Of other spaces. Diacritics. – A review on contemporary criticism. Vol 16, nr 1, lk 21–27. Jalakas, Peeter 2009. Intervjuu artikli autoriga, 1. VIII. Jalakas, Peeter 2009a. Uueks avangardiks on kooskõla. – Ettekanne rahvusvahelisel konverentsil “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas”. Teatritasku http://teatritasku.nadaline.ee/index.php/1-kylg/35-1-sektsioon/191-uueks-avangardikson-kooskola, 23. IX. Kolk, Madis 2009. Kuidas unistusi ellu viia? – Sirp, 6. III. Kübar, Eva 2009. Krahl paneb maksma uue raha ja sõidutab unistuste maale. – Postimees, 14. II. Lehmann, Hans-Thies 2006. Postdramatic Theatre. Routledge. Pesti, Madli 2009. Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20.–21. sajandil. Magistritöö. Filosoofia teaduskond. Tartu Ülikool. Von Krahli Teater. www.vonkrahl.ee, märts 2009.

108


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 109

LISANDUSI JA KÜSIMUSI “ONU TOMI ONNIKESE” JUURDE AARE PILV

Alljärgnevat kirjutades on “Onu Tomi onnikese” (NO80, edaspidi OTO) esietendusest möödunud poolteist aastat ja viimasest etendusest üle kolme kuu, nii et toetun vaid oma mälestustele ja videosalvestusele, mis on tehtud ühel esimestest etendustest. Nõnda on perspektiiv üsna teistsugune, võrreldes tolle ajaga, kui ise seda teatris nägin ning mil kirjutati põhiosa lavastuse retseptsioonist. Mõistagi – vahepeal on olnud NO-teatri “Ühtne Eesti”, mis imes musta auguna tähelepanu nii teistelt NO lavastustelt kui üldse eesti teatri teistelt tegemistelt. Efekt on tegelikult aga oodatule vastupidine – mälestused OTOst pole NO suurprojekti varjus tuhmunud, vaid otsekui omaette mälukookonis nukkununa jäänud selgeks punktiks 2009. aasta hilissuves. Mingis mõttes on ta ju “Ühtse Eesti” sümmeetriline paariline, mis ehk teebki OTO tavapärasest mälestamisväärsemaks. Aga sellest siinse kirjutise lõpus. Lavastuse piirid OTO ei olnud nii oma alusmaterjali kui valitud lavastusliku võtme otsekohesusele vaatamata probleemitut vastuvõttu leidnud lavastus. Probleemid algavad juba sellest, et lavastuse kui terviku piire on raske paika panna. OTO väga mahukas kavaleht – kogum Ameerika neegrite ajaloost, tööst, rassismist, sotsiaalsest diskriminatsioonist jms – oli lavastuse tegijate taotluse kohaselt lavastuse oluline osa. Seega mitte pelk paratekst, ilma milleta laval toimuv peaks ilma suuremate kadudeta ikkagi toimima, vaid olukord, kus olulise osa lavastuse kontseptsioonist ei saa vaataja mitte ainult teatrisaalis istudes, vaid hiljem kavaraamatut lugedes ja kujutledes, milliseid teemasid, nüansse ja kujundivõimalusi ta võinuks laval näha, kui neid vaid oleks näidatud. Seda võib võtta mitmeti. Mõnes mõttes on see lati alt läbi jooksmine, meenutades toda halvemat sorti kontseptuaalset kunsti, kus kunstiteose kontseptsiooni kirjeldus tühistab teose enda vajalikkuse. Seda meelt oli nii mõnigi kriitik, seda enam et lavastuse n-ö performatiivne osa, mida etendati saalis, pakkus ühenduspunkte kavaraamatu seostetulevärgile 109


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 110

napilt – vaid mõned eeslaval otse publikusse öeldud repliigid, mis puudutasid nn loomupärast rassismi, äriloogika ebainimlikkust või meie tavapärast inertset otsustamatust inimeste rõhumise suhtes. Näiteks Janar Ala kirjutas: “Kõik, mida näha, ei olnud näha laval. Tuli ise auke täita ja punktiirjoontele kirjutada. [---] “Onu Tomi onnike” koos oma tekstikorpusega osutus meeldivalt didaktiliseks, kuid oleks võinud laval olla veelgi didaktilisem.”1 Ott Karulin on ses suhtes samuti üsna kahtlev: “Eero Epneri koostatud mahukas kavaleht liigub küll neegrite kui rassi käsitluselt vaikselt neegerluse kui mõttelaadi juurde, tuues paralleele kolonialismi ning eestluse ajaloogagi (miks jällegi venelased kui vaeste koondatute näide?), kuid laval sellest mõttest õiget elulooma ei saagi. [---] Nii jääb saalis istujaile kättesaamatuks ka lava tagaseinaks olev peegel ning sellest vastu vaatav publik on küll vaataja enda nägu, kuid sulandub kohe ühtseks tapeediks, kel laval toimuvaga mingit pistmist pole. Ja nii ei taba publikut ka mulatt Adolphi süljelärakas.”2 Ka mitmed teatriblogijad peavad tunnistama, et nad ei saanud kontakti lavastuse taotlusega olla ka tänapäeva suhtes kõnekas, ilmselt just seetõttu, et ideaallavastuse performatiivne ja intellektuaalne komponent olid üksteisest liiga eraldi.3 Ehk siis – taotlus, et kavaraamat toimiks lavastuse osana, ei hakanud tööle. Näib kohati isegi, et kavaraamat hakkab performatiivsele osale vastu töötama, laval näidatav ei tule järele sellele kujutluslikule lavastusele, mille kavaraamat vaataja-lugeja peas konstrueerib. Kas pole see kummaline olukord – laval toimuvale heidetakse ette, et ta ei illustreeri piisavalt seda, millest “kavalehel” juttu on? Muidugi juhtub seda etenduse ja kavalehe ebakõla aeg-ajalt ikka – olen ise mitu korda kurvastanud, kui mõnel väga heal tantsulavastusel on kavaleht, mis lavastuse tõlgendusruumi püüab ahendada; kuid siinpuhul on juhtunud vastupidi – laval toimuv justkui ahendaks kavalehe kontseptsiooni. Seda näib tundvat Ott Karulin, kui ta kirjutab: “Just neil kahel põhjusel – orjandus tundub meile selgelt ebainimlik ja arusaamatu ning neeger võrdub Janar Ala, Meeldivalt didaktiline Tomi onnike. – Postimees, 9. VIII 2009. Ott Karulin, Tabamatud süljelärakad, tubakapuru täis. – Sirp, 23. X 2009. (Vt ka Karulini pisut varasemat vastukaja http://overthetheater.blogspot.com/2009/08/no-negro.html) 3 Vt nt http://yksainus.blogspot.com/2009/08/onu-tomi-onnike.html ja http://meelik.blogspot.com/2009/11/onu-tomi-onnike.html 1 2

110


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 111

võõra, teisega – ei suuda Eesti publik ka onu Tomiga piisavalt samastuda, et toimuks üldistav tõlge, millele kavalehel viidatakse (me kõik oleme neegrid).”4 Ometi tundub, et siin on mingi sisuline vasturääkivus: kas pole mitte nii, et orjanduslik mõtteviis tundub meile just liiga inimliku ja endastmõistetavana, nii et me ei tunne teda ära, kui meile teda alasti konstruktsioonina näidatakse (sest ta on võtnud palju tsiviliseerituma ilme – ennast tööturul alandlikult müüa püüdev tööotsija ei pea taluma hammaste vahtimist ja kabistamist; Hiina kaupu ostes me ei mõtle, mis tingimustes need tehtud on – erinevalt omaaegsest valgest ameeriklasest, kes teadis täpselt, kuidas on saadud tema puuvill, jne). Kas pole põhiprobleem mitte selles, et neeger oleks meie jaoks võõras teine, vaid selles, et paljud inimesed peavad iseenda tegelikku olu enda suhtes võõraks teiseks – näiteks madalapalgalised, kes luiskavad ennast endale edukaks, valides Reformierakonda?5 Ühesõnaga, kas äkki pole asi just vastupidi – publik ei suuda samastuda onu Tomiga, sest samastumine eeldab eelnevat piisavat distantsi, mitte nii otsest analoogiate tõmbamist, nagu kavaraamat seda teeb? Või lähen ma eksi: kes on tegelikult öelnud, et publik peaks onu Tomiga samastuma? Kas ei viita lavastus hoopis sellele, et me peaksime ennast ära tundma eelkõige mõnes lavastuse valges tegelases, kui mitte Legrees, siis näiteks Augustinis, kes orjust küll heaks ei pea, kuid ka mitte perversseks? Seda endale tunnistada oleks muidugi juba pisut kõhe, kas pole? Olgu kuidas tahes, üks lihtne võimalus lavastust selle nurga alt positiivses valguses näha on uskuda, et kogu see kavaraamatust ja performatiivsest osast koosnev komplekt püüab hoopis mõista anda, et mõnes suhtes on mingite ideede või ideepuntrate esitamiseks tekstikogumik intellektuaalselt ausam viis kui inimhingedega teatraalselt manipuleerimine. Sest raamatut sirviv ja mõtisklev inimene on mingis mõttes alati vabam kui pimedasse teatrisaali valguse, muusika ja inimkarjete keskele kütkestatu, kellest etendajad lüpsavad mitte mõtlemisvõimet, vaid afekte. Kas polnud see äkki teatav varjatud teatrivastane manifestatsioon, mille sihiks oli osutada NO-teatri vabaduseteemalist hooaega lõpetanud Ott Karulin, Tabamatud süljelärakad, tubakapuru täis. Sel puhul meenub mulle ikka Umberto Eco iroonia Berlusconi valijate kohta: “Miks viiskümmend üks protsenti valis Berlusconi ja seda põhjendusel, et ta on rikas, järelikult teeb ta meid ka rikkaks? Nad ei saa aru, et ta on rikas, sest ta varastas raha neilt endilt.” (Rebekka Lotman, Umberto Eco: kriisis on süüdi virtuaalmaailm ja kokaiin. – Postimees, 9. V 2009.) 4 5

111


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 112

“Ühtse Eesti” kui võimuteatri de- ja rekonstruktsiooni suunas? Kas ei pesitse sellises kavaraamatu ja laval toimuva diskrepantsis NO-d aeg-ajalt ikka kummitav skepsis teatri loomuomase spektaakellikkuse võimes lahendada probleeme, mille lahendamiseks oleks vaja habemenoana lõikavat aru (ma olen veendunud, et NO tegijad on sellest vastuolust teadlikud)? Kogu eelnev nurin taanduks siis rahulolematuseks selle pärast, et tolle keerulise problemaatika üle ei võimaldatud vaatajal reflekteerida afekti kaudu (afekti küll pakuti, kuid kuidagi asjakohatult, “ajalooliselt”), vaid nõuti puhtratsionaalset analoogiate ja struktuurikattuvuste läbimõtlemist? Tõenäoliselt mõtlen ma siinkohal üle.6 Aga OTO kui lavastusterviku piire võib veelgi laiendada. 2009. aasta kevadel külvati NO99 maja ette väike viljapõld. Tagantjärele tundub, et selle kena loodusliku kõrvalprojekti põhiline mõte oligi siduda eestilik viljapõllu-mütoloogia Ameerika puuvillapõldudega. NO99 kodulehel tekkis põlluga seostatud mõtete blogi7, mida pidas Eero Epner (kes on ka kavaraamatu kokkupanija) ning kuhu hakkas aegamööda tilkuma seoseid “Onu Tomi” temaatikaga. Esimene seos on 14. juunist: “Küüditamise aastapäev. 1941. aastal deporteeriti Eestist üle 10 000 inimese. Aafrikast viidi 16. kuni 19. sajandini hinnanguliselt 12 miljonit inimest Ameerikasse, neist 645 000 USAsse. Ma ei tea – kas neil aafriklastel on päeva, mil lipp poolde vardasse heisata? Ja mis lipp see peaks üldse olema?” Edaspidi tuleb juba näiteks mõttekäik, et põld tähistab ennekõike ränka tööd, suurimad töötegijad on orjad, orjadena aga kujutleme eelkõige neegreid. Põllublogi lõpeb vahetult enne OTO esietendust Mustade Pantrite manifesti ja ühe neegerorja elulooga. Nii et mõnes mõttes algas OTO kui lavastustervik juba 2009. aasta mais, mil teatri ette põld külvati. Mis lubab oletada, et OTO kui lavastustervik viidi täide võibolla hoopis 2010. aasta mais.

6 Kuid kui seda mõtteotsa tõsiselt võtta, leiab küllaga argumentatsiooni Mihkel Kunnuse huvitavast (küll

mõnevõrra hüperboolsest – ja talle endalegi ehk ootamatult hüsteerilisest?) käsitlusest “Miks maailm oleks teatrita parem paik” (ilmunud Müürilehes nr 13, 2011, ning koos autori täienduste ning pika kommentaariumiga blogis: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/01/miks-maailm-oleksteatrita-parem-paik.html). 7 http://no99.ee/tekstid.php?event_id=0&nid=116

112


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 113

Lavastuse laad Eelräägitust hoolimata lähtun siiski enamjaolt vaatamismudelist, mille kohaselt lavastus oli see, mida võis näha teatrisaalis, ja kõik ülejäänu on lihtsalt selle kontekst. Mäletan, et mu enda vaatamiskogemus oli elamuslik, see tundus mulle leidliku ja mõjuva teatrina. Loomulikult andsin ma järele OTO algsele sentimentaalsele paatosele – kuigi mulle on tegelikult ikka veidi võõraks jäänud mõte, et olukord, kus üks inimene loobub vägivallast ja hukkub seetõttu, võiks olla sentimentaalne. Mu meelest on märtrilugude hoiak siiski sentimentalismist kaugel. Ütleme siis nii, et ma võin küll aru saada onu Tomi valikute probleemsusest, kuid see ei takistanud mind tema saatusele kaasa elamast ja tundmast, sest öeldagu mis tahes, minu arusaamiste järgi ei olnud onu Tom kompromisside mees ja seega pole tema kujus minu jaoks midagi jõuetut ega vesist. Lavastuse laad on segu brechtlikust võõritusteatrist (ma arvan, et eeskätt markeerib seda teatri proovisaali jäljendamine lavakujunduses , kuigi muidugi võiks seda tõlgendada ka püüdena seostada näitlejatöö tolle töö ja orjuse temaatikaga, nagu kriitikas ka pakuti – kui nii, siis ei hakanud see vähemalt minu jaoks eriti tööle), lasteteatri võtetest, “Kuningas Ubust” pärit robustsest maskistilistikast, loomulikult ka tavapärasest sisseelamisteatrist. Seda piiripealsust võib muidugi tajuda erinevalt; näiteks Tiiu Laks leiab, et “näitlejate mäng on noodipealt täpne, kuigi ei saa öelda, et see oleks täielik sisseelamine või puhas kõrvaltvaatamine”,8 Ott Karulin seevastu on pigem kriitiline: “Paratamatult kanaliseerivad maskid näitlejate väljendusvahendeid, sundides neid looma karikatuursemaid (koomiksilaadsemaid) rolle, mis end laval aga kiiresti ammendama kipuvad”, kuid leiab samas, et “arvestades, et Klemetsist on näha vaid silmad ja suu, on tema Topsy üsna erakordne”9 (ma ise pean võimalikuks, et just see väljendusvahendite kanaliseeritus ja piiratus on aluseks näitlejatööde mõjukusele, mitte ei takista sel esile tulla). Ehk kõige kriitilisem on Jaanus Adamson: “Etendus tunduski mulle kokkuvõttes tundekasvatusliku noorsootükina ja alguses ei saanud kuidagi lahti – igavlemist põhjendavast (?) – tundest, et see tükk on lavastatud harrastusteatri “võtmes”.”10 8 Tiiu Laks, NO99 lavastus “Onu Tomi onnike” tõmbab kaheldavaid paralleele tänapäevaga. – Eesti Päeva-

leht, 12. VIII 2009. 9 Ott Karulin, Tabamatud süljelärakad, tubakapuru täis. 10 http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/seitse-tahelepanekut-onu-tommi-onnike.html

113


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 114

Onu Tom – Andres Mähar, tädi Chloe – Marika Vaarik. Foto: Ene-Liis Semper

Heasüdamlik mees – Sergo Vares, Haley – Rasmus Kaljujärv. Foto: Ene-Liis Semper

114


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 115

Onu Tom – Andres Mähar, massa George – Risto Kübar. Foto: Ene-Liis Semper

115


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 116

Kvarteroon Rosa – Inga Salurand. Foto: Ene-Liis Semper Miss Ophelia – Marika Vaarik, Topsy – Eva Klemets. Foto: Ene-Liis Semper

116


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 117

Sambo – Sergo Vares, Lucy – Eva Klemets, Quimbo – Risto Kübar. Foto: Ene-Liis Semper

117


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 118

Blogosfäärist võib leida ka hoopis teistpidiseid emotsioone – mõni tunnistab lausa, et Mähari mängitud onu Tomi kuju ja kogu esitatud lugu oli nii kaasahaarav, et isegi nutt tuli peale. Lavastuse võtteid ja kujundeid võiks muidugi pikalt kirjeldada ja analüüsida: mitme funktsiooniga matid lavapõrandal; tegelaste olemust naiivselt edastavad maskid; peegel, kust vaatajad näevad iseennast ja millelt tõmmatakse katted esimest korda siis, kui Tom näeb esimest korda istandusi; Haley (Rasmus Kaljujärv) pasunakohver, kus ta raha hoiab – kujund, mis minu jaoks jäi seletuseta; peeglisse ja taldrikuile sülitavad segaverelised; Augustini (Risto Kübar) ballett, mis väljendab tema moraalset kaunishinglikku kõhklust orjapidamise suhtes; Ophelia (Marika Vaarik) tuuldumine hiigelventilaatori ees; kõik need kehalised leiud, mis illustreerivad sõna-sõnalt teksti. Palju sõltubki vaatajast – näiteks poliitik Kadri Simsonit “jäid kummitama viimastel minutitel kantud oranžid tunked, mis tänasel päeval omased Guantanamo vangidele”11 ilmselt just seetõttu, et ühes oma varasemas postituses avaldab ta kõhklust võimaluse suhtes, et Guantanamo vange tuuakse Eestisse kinnipidamiseks. Miks mitte ka nii (kuigi asjaolu, et tegu on poliitikuga, lülitas minus kohe sisse väikse ohutule – kas minuga äkki ei manipuleerita? Veider). Kuid kindlasti kõige olulisem kujundlik võte seisneb tegelaste keelekasutuses. Suur osa lavastuse suhtlusest toimub väljamõeldud keeles ja vaid mingitel hetkedel muutub kõne eestikeelseks.12 Püüdsin videosalvestuse põhjal kindlaks teha, mis põhimõtte järgi keeled vahelduvad. Üks on kindel – onu Tom kõneles peaaegu alati eesti keeles (välja arvatud lavastuse alguses oma perega suheldes). Seda on muidugi lihtne tõlgendada nii: “Tomi “keel”, kui nii võib öelda, oli kuulaja/vaatajaga sama... ehk neegrid, need oleme meie (siit võib teha omad filosoofilised järeldused – ehk kavalalt on sisse kodeeritud see, et vaataja on Tomiga ühel poolel... kõikide nende võõramaakeelsetega eri tasandil)”.13 Näib, et tegelikult nii lihtne see ei ole, st see on veel lihtsam – onu Tom on fookus, mille kaudu lugu meile esitatakse, mingis mõttes otsekui minategelane. Tegelasi, kellega vaataja “ühele poole” võiks asuda, oli ju rohkem, ja sageli nad rääkisid nimelt “võõrhttp://kadrisimson.blogspot.com/2009/08/midagi-head.html Muuseas, sama võtet kasutas OTOst sõltumatult paar kuud hiljem VAT Teatris esietendunud “Robinson ja Crusoe”, kus Ago Sootsi mängitud tegelane kõneles väljamõeldud keelt. 13 http://danzumees.blogspot.com/2009/09/onu-tomi-onnike-no99.html 11

12

118


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 119

keeles”. Pigem on selle kaudu välja mängitud see, kuidas me identifitseerume ikkagi ka nonde hoiakute ja rollidega, mille jaoks meil pole selget artikulatsiooni. Kõik tegelased peale Tomi vaheldasid oma keelt. Mõistagi olid eesti keeles raamatulugeja tekst ning eeslaval otse publikusse räägitu. Tegelaste omavahelises suhtlemises näis võõrkeele muutumine eesti keeleks markeerivat eelkõige kaht asja – kas vaatajale loo jälgimiseks hädavajaliku info andmist või tegelastevahelist mõistmishetke, teineteiseni jõudmist, teineteiseni küünituvat intensiivsust. Näiteks hetk, mil Evangeline’i (Mirtel Pohla) ja Topsy võõrkeelsesse suhtlusse hüppab Evangeline’i eestikeelne lause, et too ju armastab Topsyt, ja sellele järgnev saali suunatud pihtimus – kas mitte üleüldse ainus Evangeline’i eestikeelne lõik kogu lavastuse jooksul? Või Augustini ja Ophelia arutlus orjapidamise moraalsusest, kus võõr- ja eestikeelne jutt dünaamiliselt vahelduvad; või Augustini ja Ophelia eestikeelne hõiskamine pärast Topsy leinanuttu; või Sambo (Sergo Vares) vestlus noore George’iga (Risto Kübar) võõrkeeles, kuni Sambo järsku palub eesti keeles, et George ta endale ostaks. Mõnedel tegelastel on oma äratuntav “idioom”, näiteks Evangeline’i kõne jäljendab jaapani keelt, kasutades ära selle keele armsa pudisevuse ja hapruse, mis aitab tegelaskuju luua; kuid samasugust jaapanilaadset keelt kõnelevad ka teine lapseohtu heasüdamlik valge – George – ning kohati ka Evangeline’i isa Augustin. Äratuntav on Pohla mängitud kvarterooni itaaliapärasus või tsiviliseeritust hindava ja Topsyt hariva Ophelia prantsuspärane keel. Robustsed tegelased räägivad mõistagi robustset keelt, kuni Kaljujärve Legree peksukäskluseni “putsida!”. Janar Ala tõlgendab seda keelesegadust nii: “Keel nimega X. Keel, mis tähistab suhtlemise võimatust, teise inimnäo võimatust, mis on muidugi üks eeldusi orjapidamise kui sellise olemasoluks. Keel, mis võimaldab mõelda, et neeger ongi keegi, kes joob tinti ja rapib kanu.”14 Loomulikult on see nii, kuid asjad on vist veel peenemad – siin lavastuses kõnelevad seda x-keelt ju ka julmad orjapidajad, mis võimaldab meil end nendegi suhtes distantseerida, nendelgi puudub inimnägu. Ja samas kõneleb arusaamatut keelt ju ka ülisümpaatne Evangeline, ja tema puhul näib tema “tokonokojoo”-vadin just teda vaatajale lähendava vahendina. Mul on tunne, et see võõrastes keeltes kõnelemine ei ole OTOs ühese tähendusega märk, vaid pigem pidev viide inimeste üksteiseni ulatumise ja üksteisest tõukumise, teineteise teisesusest läbimurdmise ning kõnelevaks inimsubjektiks 14

Janar Ala, Meeldivalt didaktiline Tomi onnike.

119


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 120

olemisega paratamatult kaasneva eraldatuse dialektikale. Ehk siis kogu selle rõhumise ja vabastamise kõige üldinimlikumale mänguplatsile. Tasub tähele panna, kuidas selle filtreerituse ja distantseeritusega vahel mängitakse. Näiteks kui Evangeline räägib oma surma aimates isaga onu Tomi vabastamisest, ei lähe nad eesti keelele üle ise, vaid lava servast hakkab kostma Eva Klemetsi diskreetset tõlget, kuni lavale astub Tom ise ning jutustab seda oma vaatepunktist ümber, nii et korraga räägitakse samast asjast kolmel tasandil, üht juttu tõlgitakse kaks korda korraga – ja ometi jääb vaatefookusesse tütre ja isa võõrkeelne hellushetk, hoolimata onu Tomi hõiskamisest eeslaval. Suurepäraselt komponeeritud stseen. Teine omapärane koht on see, kui Marika Vaariku mängitud Prue jutustab oma keeles ägades Tomile loo sellest, kuidas tema laps surnuks näljutati. Jutustamise ajal pole tegelikult aru saada rohkemat, kui et midagi on lapsega juhtunud, kordub sõna “ninjo”. Äng, mille sisu pole selgelt arusaadav, mõjub rohkem, on teravamalt esil, sest keeleline arusaadavus, tähenduste omasus varjutaks asjade õudust. Seegi on juhtum, kus x-keel pigem lähendab kui distantseerib vaatajat ja tegelast. Pisut hiljem, kui Prue on juba surnud, jutustab loo eesti keeles ümber Ophelia. Prue jutustus toob meelde, et peale eesti keele ja x-keele on lavastuses veel üks keeleregister – karjumine, ägamine, artikuleerimata vaev, lõikavaimad neist Topsy leinakisa pärast Evangeline’i surma ja surnuks pekstava Tomi valukarjed. Need on toored ja julmad haavad lavastuse “lasteteatrilikus” koes15. Selge liialdus oleks muidugi OTO puhul kõnelda artaud’likust julmuse teatrist (see oleks ka Artaud’ julmuse mõiste valesti mõistmine), kuid ometi meenub just OTO keeleküsimuse puhul see, mida Artaud oma manifestides ütles oma ideaalteatri keele kohta, eriti esimeses “Kirjas keelest”16. 15 Muidugi võib ka teisiti tajuda: “Kui laval etendatakse kellegi surnukspeksmist, siis võiks see ikka… noh… ütleme siis nii, et nagu rohkem vapustada või nii…(lastele mõeldes jälle – et kui nüüd ühest otsast ja teisest otsast – oli see vast täitsa KÕVA andmine…).” – http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/seitse-tahelepanekut-onu-tommi-onnike.html 16 Antonin Artaud, Esseid ja kirju. LR 1975/12–13, lk 91–94. Artaud’ mõttestiku suhet Ojasoo–Semperi teatriga võiks edaspidi keegi põhjalikumalt puudutada, eriti selle valguses, et Artaud on ühe sünonüümina julmusele pakkunud paratamatuse, ja just paratamatuse-teatrina Ojasoo–Semperi teater oma parimail hetkil toimib, nagu olen varem kirjutanud (Märkmeid ja viiteid Ojasoo–Semperi teatri kohta. – Teater. Muusika. Kino 2006/1, lk 15–20). Põhjus, miks ma seda siin ei tee, on lihtsalt asjaolu, et OTO pole selleks kõige parem alus.

120


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 121

Jõuan ringiga tagasi küsimuse juurde, mis laadi teater see siis õigupoolest on? Sest jah, ühest küljest on see peaaegu lasteteater. Teisalt on see lasteteater sisemiselt kuidagi julm, transgressiivne. Isegi keset peksustseeni tehakse nalja, Sambo ütleb vihaselt “voi ville ville”, mis rahva naerma ajab, hetk hiljem teeskleb Sambo naljakalt, otsekui keegi kutsuks teda teisest põllu otsast. See on muidugi üks Ojasoo–Semperi teada nõkse – naer lükkab vaataja kanali lahti ja lõdvaks, nii et ka sellele järgnev vastupidine emotsioon pääseb kergemini vaataja naha vahele. Loomulikult võib seda võtet nimetada mingis mõttes alatuks. Ja kas ei võta kuidagi kõhedaks juba see, et nii traagilist ja vägivaldset lugu etendatakse lastepäraste vahenditega – kas pole siin teatavat proportsioonide mittevastavusest tulenevad õudust? Kas ei anta siin korraga märku mitmest asjast: esiteks sellest, et rõhumine toetub alati teatavale vaimsele alaealisusele, moraalsele lapsikusele? Teiseks, kuna tegu on manipulatiivselt melodramaatilise esitusvõtmega, kas ei viidata siin sellele, et just niisugune manipulatiivsus on rõhumise soodustaja (asi, mida püüdis lahti koorida ka “Ühtne Eesti”)? Kogu lavastus on üles ehitatud stereotüüpidele; kui eeldada, et mingis kontekstis püüab see lavastus meid stereotüpiseerimisest võõrutada, siis peab ju arvestama, et siin on ka üdini positiivseid stereotüüpe (Evangeline) – kas püütakse osutada sellele, et stereotüüpidest vabanedes jääme ilma ka positiivsetest ideaalikehastustest, ja millega siis täita seda tühjust, mida ei valgusta enam Evangeline’i süütud ripsmepilgutused? Ambivalents (Armstrong) Mõistagi, OTO, nagu Ojasoo–Semperi tükid sageli, sisaldab ambivalentsusi (sellele ehitub olulisel määral ka too teater kui paratamatuse-teater). Ambivalents algab juba lavastuse eelreklaamina linna üles riputatud plakatitest “Inimene on neeger” ja “Neeger on inimene”. Jaanus Adamson on oma väga huvitavates blogisissekannetes tolle ambivalentsuse suhtes kriitiline: “Ambivalentsete signaalide peal sõites (ma mõtlen nüüd tegijaid) võib piisavalt kenasti kunsti nihverdada… ja sedasi (sisseharjunult) nihverdama jäädagi… ikka tõsistest asjadest läbi nalja ja naeru (“mida te naerate, iseendi üle naerate, taipate, jah?”) ja mis peamine – ei saaks ju nagu justkui ka öelda, et liiga lihtne või PLAKATLIK (sest on ju ambivalents, see KUNSTI alibi!!!).”17 17 http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/seitse-tahelepanekut-onu-tommi-onnike.html

121


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 122

Püüdsin Adamsoni skepsise suhtes omakorda skeptiline olla: “kunst niisiis ei peaks olema mitte lihtsalt ambivalentne, vaid ka TÕSINE, sisaldama teatavat ambivalentsi-tagust või -ülest ülevat vaatepunkti? Ambivalentsus tekitab ju põhimõtteliselt kahte asja: naeru või siis segadust ja hirmu (mis kuskil “põhjas” on sama asi, eks – naerugrimass olevat mingi teooria järgi enesekaitseks hammaste paljastamise kultuuristatud vorm). Aga et kunsti tunnuseks võiks olla see, et ta hoidub sel puhul naerust ja püüab avali hoida pigem toda kultuuristamata, loomalikku suhet ambivalentsusega?”18 Millele Adamson vastas: “Tegelikult ma sellele otseselt ei oska kiiresti vastata – miks see TÕSIDUS (ülev super-egolik) siiski välja ei tule? Miks piisavalt ei avane midagi kohutavat (Teises, st meis), kuigi niiöelda vibutatakse sinna ja tänna. Naer – see on teise “kodustamine”, aga Kunst ei peaks teist kodustama, vaid meid ehmatama selle naeruga (tegema seda JULMEMALT, JULGEMALT).”19 Järgmises postituses Adamson täpsustab: “ma jäin (asjatult) ootama ... ajuti pealispinnast läbimurdvat (kas või “impotentset”, sihitut – seda ehedamat) jõu- või energiapurset… märki TEISEST, Teisest tema teisesuses ... [Okei, loeme sõnumiks selle, et Teist ei ole või oleme ise endale teised (ja teised on nagu meie) ja siis jääbki (“humanistlikult”) kõlama see, et “teised” on teistmoodi vaid seepärast, et neid (meid) ei ole piisavalt hoitud ja armastatud, et neisse (meisse) pole inimlikult suhtutud… tore teada seda küll… aga kuidagi ebaeluline ja vulgaarpsühholoogiline ja… üldse – siin ma muidugi eeldan, et etenduse eesmärk ei olnud rääkida suhtumisest mustanahalistesse, vaid Teise, rääkida rassismist].”20 Ja järgmises postituses: “ma ei salli ja ei aktsepteeri moodsa kunsti ambivalentsuse-terrorit (... ja ma kinnitan teile, et esimene moodne kunstnik, kes teis segadust tekitab, on teist ise tegelikult vaimselt peajagu süüdimatum ja lihtsameelsem... küsige talt midagi Taiese, Teose kohta ja ta räägib midagi võimatult lapsikut).”21 Muidugi nüüd tagantjärele ma näen, et olen Adamsoni algselt vist nüansi võrra valesti lugenud – probleem pole Adamsoni jaoks tegelikult ambivalentsis kui sellises, vaid selles, et ambivalentsist antakse vaid signaale ja jäädakse selle pealispinnale, säilitatakse turvaline humoorikas kaitsekiht (mis muidugi samas 18

http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/seitse-tahelepanekut-onu-tommi-onnike.html Samas. http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/lastud-on-ludinal-onu-tomi-onnike-ehk.html 21 http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/ambivalentne-armstrong-onu-tomi-onnike.html 19

122


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 123

ise toimib samuti ühe sellise ambivalentsuse-signaalina – ja on sellisena veel eriti vihastav). Mõnes mõttes pean ma nõustuma – kindlasti on OTO vähem sügavuti lõhestav lavastus kui näiteks “GEP” või kunagine “Julia”, kindlasti on OTOle omane teatav suveteaterlik kergemeelsus. Mis kõik viib tagasi alguses räägitu juurde – et OTO puhul on tegijad jätnud suure osa lavastuse kontseptuaalsest sisust lavalt välja, kavaraamatusse ja vaataja eeldatavasse mõtlemis- ja kujutlusvõimesse. See on ühelt poolt lihtsamat teed minek, teisalt jälle võib-olla hoopis respekt oma vaataja suhtes? Nii et sõlme võiks tegelikult pooleks raiuda lihtsa sedastusega – suhtumine sõltub sellest, kas olulisemaks peetakse OTO lavalist, performatiivset osa kui iseseisvat kunstiteost või lepitakse tegijate (“võimatult lapsiku”?) osutusega, et vähemalt pool lavastusest peaks toimuma vaataja peas. Sel teisel juhul ei jää üle muud kui nentida, et oluline osa ambivalentsist, mis OTOs on, pole teose, vaid teema ambivalents. Näiteks – mitte kuidagi ei saa ambivalentsust tühistada olukordadest, kus neegerorje peksavad istanduses teised neegerorjad (lavastuse lisandus on ehk vaid see, et nood peksjad annavad oma agaruses ka teineteisele paar sähmakat). Üldises tõlgendusvõtmes (et nii neegrid kui valged oleme meie ise) pole keeruline meenutada, et eestlaste identiteedimütoloogias nii tugeva märksõna – mõisatallis peksasaamise – põhjas kummitab samasugune vastuolu: reaalsed peksjad olid ju ise samuti eestlased, vähe sellest, ka peksumäärade määrajad olid talupojad ise.22 Kuidagi ei saa ambivalentsi tühistada noore George’i moraalsest valikust, kes oleks orjuse vastasena nõus ostma küll Tomi surnukeha, kuid mitte elus Sambot. Kõige räigem sellest reast on muidugi see, et Legree sigitab endale ise orje – seda tõsiasja ei saa kuidagi rohkem või vähem ambivalentseks mängida.23 Lavastuse finaal on Louis Armstrong laulmas “What a Wonderful World”, mitmetimõistetav lõpetus. Jaanus Adamson on öelnud: “ma ei võta tõsiselt ühtki arvustajat, kes sellest Armstrongi-stseenist, st lõpp-kujundist kõrvale nihverdab 22 Ja et olla lõpuni poliitiliselt ebakorrektne, võib meenutada, et viimane kord, kui eesti talupoeg ihunuht-

lust sai, oli aastal 1919, kui Saaremaa mässulistele talupoegadele anti vitsu Laidoneri isiklikul käsul – mõni kuu enne võitu Võnnu all. 23 Küll aga on vist piiramatu tõlgendusspektri ambivalentne avarus: “... neegriorjatari vägistamisestseen, mis minu jaoks tuli täiesti ootamatult, see oli ootamatu just selle tõttu, et mees on nõus oma kallimat vara, kindlasti oli see vägistajast orjapidaja just seda tüüpi mees, kellele riist on kõige tähtsam vara, toppima neegri vittu.” (http://kultfriik.blogspot.com/2009/09/onu-tomi-onnnike.html)

123


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 124

ja ei tea millest kirjutab: ei saa olla nii, et kunst nihverdab ja kriitikud nihverdavad samuti...”24 Seda lõpustseeni on püüdnud tõlgendada kolm arvustajat. Blogija Danzumees arutleb nii: “...paratamatult läksid mõtted sellele, milliseks lootuse kehastuseks võis see laul ja Armstrong ise mustade olukorras olla sellel ajal, kui Armstrong või ka teised mustad lauljad omal ajal kuulsa inimesena normaalset raha teenisid ning isegi mingit austust said – isegi “valged” austasid neid. Nad olid “peaaegu et inimesed”... kuigi võibolla võtsid ka sellel ajal suurem osa “valgeid” seda nii, et klounil võib lasta end lõbustada... ei tea. ... Selle laulu sõnum on justkui kontrastiks sellele julmusele, mis laval toimus, kuid samas mõjus see mulle ka kui Onu Tomi hinge peegel – just nii ilusa ja hea hingega see tegelane ju oligi.”25 Armstrongi laulu onu Tomi puhta hinge väljendusena tõlgendab ka Madis Kolk, lõpetades oma arvustusloo pisut mõistatusliku kujundiga: “Võõrkeelne möödarääkimine vaibub vaid hetkiti, mil tegelased on viivuks ühel lainel, läbivalt aga onu Tomi enda sõnades, mis lähtuvad alati otse tema müüdamatust hingest ning projitseeruvad lavastuse finaali kummitusloos Louis Armstrongi abil ka Simon Legree ema surilinale.”26 Kolmanda võimaluse pakub Adamson ise: “...see Armstrongi-kujutis on see, mis ta on – ekraan, mis lõikab meid ära Teise tegelikust teisesusest (ehk siis – sa, negro, kanna pintsakut ja ole salongikõlbulik, küll me siis tunnustame sind), aga see on ikkagi vist liiga radikaalne tõlgendus... viide varjava (suomeksi: suojeleva) ekraani vältimatule vajadusele kohtumisel Teisega...”27 Kuigi ta näib ise sellises tõlgenduses kahtlevat, ei pea ma seda sugugi liiga radikaalseks, arvestades kogu lavastuse kujundiloogikat (maskid, x-keel, brechtlikud võõritusvõtted, mis korraga nii õnnestuvad kui ebaõnnestuvad onu Tomi loo lapseliku melodramaatilisuse dekonstrueerimisel); see ei näi laest võetuna ka Ojasoo–Semperi varasemate lavastuste taustal, meenutagem kas või “Juliat”, kus mängiti ekraani lähendavadistantseeriva funktsiooniga. Olla Adamsoni poolt tõsiselt võetav arvustaja oleks muidugi saavutamisväärne siht. Kuid näib, et eeltoodud tõlgendustele ma midagi väga algupärast 24

http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/ambivalentne-armstrong-onu-tomi-onnike.html http://danzumees.blogspot.com/2009/09/onu-tomi-onnike-no99.html 26 Madis Kolk, Müüdamatu hinge võitlus võõritusega. – Eesti Ekspress, 15. VIII 2009. 27 http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/ambivalentne-armstrong-onu-tomi-onnike.html 25

124


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 125

lisada ei suuda; eks see ongi avatud kujund (mõnes mõttes muidugi “nihverdav”, kuid see sõltub taas sellest, kuidas suhtuda lavastuse tõlgenduskoormuse jagunemisse tegijate ja vaatajate vahel). Muuseas, asjal on veel üks nüanss – stuudio sein Armstrongi selja taga on nagu sinimustvalge trikoloor (aga seda märkasin alles videosalvestust vaadates, mitte teatrisaalis, nii et sihilikkust ei julge kahtlustada – või kas sai see visuaalselt tundlikele tegijatele videot valides märkamata jääda?). Martüürium OTO on lavastatud tegelikult ikkagi nii, et kogu selle sotsiaalpsühholoogilise konteksti ja analoogiate võrgustiku (näiteks töö või sotsiaalse kastistatuse temaatika) võib jätta taustale ja keskenduda onu Tomi kujule kui teiste poolt rõhutud inimese mudelkujule; lavastust on võimalik “lugeda” metafüüsilise küsimuseasetusena vabaduse võimalikkusest. Mulle jäi lavastajate intervjuust28 mulje, et neile sümpatiseerib pigem see Malcolm X’i poolt käibesse lastud suhtumine, et onu Tomi tee on vabaduse suunas liikudes umbtee, ja näib, et seda suhtumist jagab ka näiteks Ott Karulin (“Alles päris lõpus, kui Legree käsib tal kaasorja piitsutada, saab Tomil mõõt täis ja ta keeldub, kuid seegi mõjub pigem allaandmise kui mässuna”29). Kahtlemata see, et lavastuse tegijate suhtumine Beecher-Stowe’ romaani ja onu Tomi tegelaskujusse on pigem distantseeritud, suurendab muljet ambivalentsest pingest, sest lavastuse enda laad toda tuumset distantsi väga üheselt ei toitnud. Madis Kolk leiabki, et “kogu lavastuse võõritusliku skepsise kiuste, või koguni tänu sellele, osutub ka romaan ise kandvamaks, kui algul eeldatud. Onu Tomi (Andres Mähar) elufilosoofa, et kuna hing ei ole ostetav ega müüdav, ei saa seda kahjustada isegi mitte selline “siga” nagu Simon Legree (Rasmus Kaljujärv), elab üle nii tegelaspsühholoogia dekonstruktsiooni kui ka eepilise teatri skalpelli”.30 Ka mulle näib nii. Beecher-Stowe’ romaani rassismivastast sihti on raske lahutada selle romaani religioossest üdist. Romaan on oma süvaolemuselt kristlik martüürium (seega, taandades ta sentimentaalseks melodraamaks, jätame ta tuuma puutumata). Kui onu Tom ütleb, et tema hing ei kuulu Legreele, siis ei pea ta silmas, et ta hing kuuluks talle endale, vaid seda, et ta hing 28

Eero Epner, Inimene on neeger. – Eesti Päevaleht, 8. august 2009. Ott Karulin, Tabamatud süljelärakad, tubakapuru täis. 30 Madis Kolk, Müüdamatu hinge võitlus võõritusega. 29

125


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 126

kuulub Jumalale (ja ainus lunatehing, mis sellele hingele kehtib, on tehtud Kolgata mäel). Ehk pisut liialdades – Beecher-Stowe ei taha öelda lihtsalt seda, et ka neeger on inimene, vaid seda, et neegrid on valgetega võrdsed, sest mõlemad on orjad – “Jumala orjad”, ning onu Tomi kangelaslik martüürium seisneb selles, et ta valis inimese orja asemel Jumala orja positsiooni. Edasine tuleb juba sellest, kuidas sellesse suhtuda. Lavastuse tegijate suhtumist aimub muidugi sellest, millega lõpeb tegevus enne Armstrongi tulekut: lõikav iroonia peitub George’i (samuti mingis mõttes onutomlikus) otsuses mitte osta Sambot vabaks, sest George ei saa inimesi osta. Kas mitte selles polegi selle lavastuse tõeline ambivalentsipunkt, mida ka lavastuse tegijad ei suuda vältida ega üle forsseerida – selles paradoksaalses vabaduses orjuse kaudu? Sest valides Malcolm X’i tee, valitakse tee, mis vägivalla kaudu viib uue rõhumiseni ja inimeste esemestamiseni – ning paradoksaalselt ikkagi ka vabaduseni, kuigi teistsuguseni, võrreldes onu Tomi vabadusega. Kumb vabadus on fundamentaalsem? Või kas vabadusel saab olla konkreetsest olukorrast sõltumatuid printsiipe? NO vabaduse-hooaeg Jaanus Adamson lisab muuhulgas: “Ja veel: GEP, Perikles, Onu Tomi onnike – selles gradatsioonis kaotavad NO-näitlejad justkui üha enam power’it (et nagu tegime nüüd ka sellise “interluudiumi” ära enne millegi Suurega väljatulemist).”31 Tal oli õigus, sest OTO alustas hooaega, mis lõppes “Ühtse Eestiga”. Kui näha OTO taandamatu tuumana toda metafüüsilist vabaduse-paradoksi, siis on OTO tegelikult kogu järgneva hooaja häälestaja. Minu silmis moodustas NO99 viies hooaeg hoolimata üksiklavastuste erilaadsusest teatava kompaktse terviku, kaare, mis eri variatsioonides mängis läbi seda kahetisust, et iga lunastus- ja vabastuslubadus on potentsiaalne orjastusvahend – ja vastupidi, iga siduv süsteem kirjutab inimesele ette ka oma vabaduseviisid. Hooaega läbivaks teemaks oli niisiis, kuidas selles kahetisuses orienteeruda ja toime tulla. Selle piiripunktideks on ühelt poolt OTO vastastikku teineteist korraga nii täiendavad kui tühistavad loosungid “Neeger on inimene/Inimene on neeger” ning isanda-orja keeruline problemaatika, ja teiselt poolt pärisorja ja vaba inimese vastandamine “Ühtse 31

http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/08/lastud-on-ludinal-onu-tomi-onnike-ehk.html

126


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 127

Eesti” finaalis, millele pani punkti ambivalentne, “vallandav” (selle sõna mitmes tähenduses) lause “Te olete vabad”. Hooaega jäävad veel “Kes kardab Virginia Woolfi?”, mis on psühholoogilises mõttes ehk isegi kõige peenekoelisem variatsioon inimliku vabaduse teemadel – sellest, kuidas vastastikuse sõltuvuse puntra südamest avaneb lõpuks mingi kummaline hooliv ja usaldust täis vabadus; aktsioon “Täna õhtul Jaak Prints”, mis samuti mängis ettekirjutatuse ja vaba eneseväljenduse rägastikus ning mille lõpplahendus – lahkumine teatrist Mati Undi “Helgi Sallo lahkumise” saatel – oli taas vabanemisakt, mille mitmemõttelisus seisnes selles, et see toimus siiski etenduse poolt kehtestatud piirides ja viisil; aktsioon “Solaris”, mida võib tõlgendada “tõelise “Solarise”” vabastamisrituaalina; Veiko Õunpuu lavastatud Fassbinderi-töötlus “Praht, linn ja surm”, mis oli iseäranis terav konstruktsioon lunastuse võimalikkuse ja võimatuse teemadel, sellest, kuidas vabanemisliigutused mässivad inimese veelgi rohkem sellesse võrku, millest vabaneda püütakse, ja kuidas sellest kerkib omakorda iseäralik perversne vabadus. Ja lõpuks “Ühtne Eesti”, mis püüdis vabadust põimida neistsamadest lõimedest, millest on tehtud süsteem, kus rabeleme. “Ühtse Eesti” lõpusõnu “Te olete vabad” võiks OTOga ehk ühendada küsimus selle kohta, mis pöördes see lause oli öeldud – “teie”, mitte “meie”. Kuidas see “teie” positsioneerib suurprojekti tegijaid ja publikut teineteise suhtes, kas “meie”-vormis kõlanuks teatav teisestav alatoon vähemal või rohkemal määral? Mis olnuks “ausam” – kas “teile” vabaduse kuulutamine või “meie” vabaduse nentimine. See jääb lahtiseks, sest sageli käib efektiivne orjastamine just petliku ja demagoogilise “meie” kaudu.32 Kas me oleme vabamad “meiena” (olles lunastatud ühisruumi loomise kaudu) või vastutust nõudvasse iseolekusse lükatud “teiena”? Ja kas vajame üldse vabaduse jaoks seda, et keegi meid enne kõnetaks, olgu siis “teiena” või “meiena”? Või olime vabad enne seda kõnetamist?

32 Kirjutan sellest pisut pikemalt Memokraadi blogis avaldatud “Ühtse Eesti” vastukajade hulgas (“Kas ikka pani liikuma?” – http://memokraat.ee/2011/02/1476/).

127


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 128

EEDIT ME EI PELGA IVIKA SILLAR

Kuhu see aeg tõttab? Kuhu tal nii kiire on? Alles see oli, kui... Nii ebasõbralikku linna kui Pärnu 1977. aastal ma lihtsalt ei mäleta. Sõidan juulis Pärnu koos Rimmaga, oma kursusekaaslasega. Olen korteri suhtes kõik kokku leppinud, sammume oma kohvritega kohale. Ja mis toimub? Korteri perenaine ringutab käsi ja teatab, et eelmised puhkajad keelduvad lahkumast. Ma ei saa neid ju miilitsaga välja tõsta! Ilmub tagumisest toast prillitatud meesolend, kes annab meile vene keeles teada, et talle meeldib siin kuurordis sedavõrd, et nende perekond otsustas jääda kauemaks. Ta ei vabandanud, ta teatas. Okupant on okupant. Me kõmbime oma kohvritega minema, teadlikud faktist, et tipphooajal oleme lageda taeva all. Siiski leidub keegi kena inimene, kes on valmis meid vastu võtma. Madal majake kuskil põiktänavas. Mitte kaugel rannast. Kuidagi kühmus, paksemast paksud kiviseinad, tibatillukesed aknad. Rimma andis kohe meie uuele eluasemele nime: karakatitsa. See tähendab vene keeles masajalga. Mu kursusekaaslane on venelanna. Majas oli küllaltki jahe, et mitte öelda rõske. Minu andmetel seda maja enam ei ole. Olla vist olnud Pärnu linna kõige vanem maja. Me peremehetsesime seal terve oma puhkuse aja, sest peale meie seal kedagi ei olnud ega tulnud ning ega oleks mahtunudki. Ja siis on Endla teatris esietendus. 23. juuli 1977. Kuuekümnendate ameerika menutükk “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Pärast etendust jalutame Rimmaga mere ääres, muudkui räägime ja räägime. Ja veel teisel päeval ja kolmandal päeval, lõputult. Praegu ma mäletan ainult seda omaenda emotsiooni, seda hämmastust, kui oled tohtinud näha teatriimet. Linda Rummo ja Aarne Üksküla. Ühe ürgne naiselikkus ja plahvatuslik temperament, teise tasakaal ja stoiline vastupanuvõime, kõrgkooli õppejõu vaimne maailm. Ja nad mõlemad siplevad mingis kleepuvas ilges ämblikuvõrgus, mis on neile nagu kuskilt kõrgemalt poolt peale visatud. See oli minu jaoks nagu aken kuskile uudsesse võõrasse maailma, kus figureerivad teistsugused inimesed, teistsugused inimsuhted, mingi täiesti uudne näitekirjanduse ja režissuuri tase. Kas me saamegi alati aru, kui tähtis on üks teatrimaja ühe linna jaoks, mis ei ole pealinn. Me ei saa sellest alati aru. Mina tookord sain. Ja lõppude lõpuks leppisin ma ka Pärnu 128


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 129

linnaga ära. Järgmine kord olin ma juba targem ja valisin ilusama maja ja kenama perenaise ja me jäimegi tema külalisteks kõigiks järgmisteks suvedeks ning ma käisin tal lihtsalt niisama külas veel ka siis, kui ta oli juba päris vana ja enam suvitajatega ei tegelenud. Tookord ta ütles, et nende aastate jooksul olime olnud kõigist tema suvitajatest kõige paremad. Ikka väga popp oli see Pärnu linn tol ajal. Ma mäletan näitlejat Mihhail Kozakovi, David Oistrahhi, tema poega Igorit, kelle kaaslanna oli modellivälimusega kaunidus. Arkadi Raikin seisis tihtipeale plaažil, kümblusrätikutesse mähitud tihe meestering tema ümber, ning iga kahe minuti järel oli sealtpoolt kuulda homeerilisi naerupahvakuid. Raikin andis etendust. Tiit Ojasoo, selle kuulsa näidendi kolmas lavastaja Eestis, sündis umbes kuu aega pärast Šapiro–Rummo–Üksküla esietendust. Ta on pärnakas. Ega linna põhiasukad seda suvist suvitajate melu vist eriti sallinud. No mis parata. Kolmkümmend kaks aastat libisevad silmade eest läbi kui kinoringvaade. Uus Virginia Woolf, NO-teatris, lavastaja nüüdseks juba tallinlane Tiit Ojasoo. Esietendus. Kõik on nagu okay, aga minul, tegelikult nii rahulikul inimesel, on jälle tõsine põhjus vihastada. Kõigepealt pean vabandama, et ma tõesti ei teadnud, et näidendi autor Edward Albee on elus. No ei teadnud. Lavastuse kavalehelt loen, kuidas autori esindaja kaugest ja tähtsast USAst nõuab NO-teatrilt lavastaja ja näitlejate fotosid ja CV-d. Noh, autoriõigused on autoriõigused. See soov on kuidagi mõistetav. Aga edasi mis! Saatke fotod lavamööblist ja rekvisiidist. Saatke katked tõlkest. Järgmine kiri. Saatke kogu tõlge! Nädal enne esietendust polnud teater veel mingit luba saanud. Mina läksin ikka täiesti närvi. Hakkasin tutvusi kasutades uurima, kas see luba lõpuks ikkagi tuli või mitte. Kõrgjama. Mingid Arktika laplased julgevad lavastada minu näidendit. Ülimalt kahtlane. Aga meie oleme siin ju väikesed ja ometi nii tublid eestlased, teeme head teatrit ja siis selline nöökimine! Ime, et lugupeetud autor ei nõudnud kostüümide riideproove. Lõpuks see luba olla siiski tulnud ja ma rahunesin maha. Ka Albee endaga leppisin lõpuks ära. Minu inglise keele valdamise tase on kui just mitte päris “tankjouverimuh”, siis sinnapoole. Patuga pooleks tutvusin ühe Edward Albee intervjuuga aastast 2003. Sealt jääb temast mulje, mismoodi seda küll väljendada, kuidagi helge ja selge. Ja ikka väga oskab end esitleda. Ta teatab, et tema näidendid on ajatud. Et pole mingit mõtet uuslavastuste juures taga ajada ajastutruudust. Et tema loomingu eesmärk on muuta inimeste (inimkonna) arusaamu maailma asjadest. Et tegelikult oleksid inimesed võimelised end muutma. Aga nad ei taha. See on kaua elanud ja palju näinud kirjaniku kibekurb resümee. Ta 129


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 130

Martha – Marika Vaarik, George – Hendrik Toompere. Foto: Ene-Liis Semper Nick – Sergo Vares, Martha – Marika Vaarik. Foto: Ene-Liis Semper

130


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 131

Kullake – Mirtel Pohla, Martha – Marika Vaarik. Foto: Ene-Liis Semper

Kullake – Mirtel Pohla, George – Hendrik Toompere, Martha – Marika Vaarik, Nick – Sergo Vares. Foto: Ene-Liis Semper


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 132

on tihkelt tegelenud noorte dramaturgidega. Ise valib nad välja. Valib välja kõige provokatiivsemad, sellised, kellest jääb mulje, et neid on võimalik aidata, ning kelle teatrimõistmine pole lõplikult kivinenud. Et nood julgeksid sõnu paberile panna omaenda nimel ning oskaksid vältida kommertslikke püüniseid. Lemmikdramaturgid Tšehhov, Beckett ja Pirandello. Pirandello eelkõige kui teatriteoreetik. Albee postkastis oli läbilugemist ootamas sadakond käsikirja. Äkki see polnudki kius eestlaste vastu, kui ta peaaegu et riideproove nõudis? Võib-olla oli see loovisiku uudishimu? Niisiis 2009, Ojasoo–Semperi ühistöö. Ning ikka veel popp ja laialt lavastatav Edward Albee. Marthat mängib Marika Vaarik. Abikaasa George ütleb tema kohta: “Sa oled ärahellitatud, ennastimetlev, oma tahtmist tagaajav, roppe mõtteid täis, ärajoonud... [- - -] Sa jumalast neetud mahalõhkuja.” Ega hullemini võigi vist öelda. Kas näitleja on kohustatud kaitsma ja õigustama oma mängitavat tegelaskuju? Kaitsma vist mitte, aga mõistma küll. Ja nii Marika Vaarik seda hullu naist mängibki. Tema Martha on pöörane, pidurdamatu ja vulgaarne. Vaariku Martha ei tea, mis on häbi. Tal ei ole iialgi piinlik. Ta lihtsalt ei tea, mis see ülepea on. Mis ometi paelub George’i? Teda paelub Martha ürgvitaalsus, nahaalsus ja toores jõud. Jõud ja jõuetus said kokku. Vastandite tõmme. Martha juhib oma rünnakuid alati otse, George paneb ümber nurga. Kes on olnud kelle õpilane? Kui haritud see Martha tegelikult ikkagi on? Kloostrikool, jah. Aga kõrgharidus? Ei saa ju nende kummagi teksti puhta kullana võtta. Martha kõrgtasemeline labasus ei teavita kuidagi kõrgharidusest. Seda ühest küljest. Aga teisest küljest on ju ka selliseid, et hari kui palju tahad, mitte midagi ei hakka külge. Objekt jääb muutumatuks suuruseks. Ehk on see just nii. Martha lein. Leinata oma ettekujutust. See lein on väga vana. Hall ja habetunud. Sellest leinast on saanud elamise stiil, psühhoventilaator, käepärane vihmavari. Sellest leinast on kujunenud iseenese vastand. Superego enesereklaam. Milline on Martha motivatsioon vahetpidamata oma meest mõnitada? “Abiprofessor” on sõimusõna. Enese jaoks ma lahendasin selle mõistatuse ära väga lihtsalt. Võib-olla liiga lihtsalt. Kui rektorist isa sureb ja kallist abikaasast ülikooli uut rektorit ei saa, on Martha langemine sotsiaalsel redelil väljaspool igasugust kahtlust. Oled lihtsalt üks täiesti tavaline õppejõu kaasa ja muud mitte midagi. See on väljakannatamatu. Inimese jaoks, kelle elus pole olnud rohkem suurt midagi kui varases nooruses muruniitjaga magamine. (See tekst on näidendist kärbitud.) Kui sul kannatusi ei ole, tuleb nad välja mõelda. Vaariku Marthas 132


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 133

pulbitseb mittemidagitegemise psühhoos, kasutamata energia ülejääk. Selline oli minu diagnoos. Kas Martha on ka Albeel nii üheselt kirja pandud? Albee on Marthale sisse põiminud ühe väga tähtsa omaduse – ürgnaiseliku intuitsiooni. Mingi naha kaudu mõistmise, mida too vahel järgib ja vahel mitte. Kusjuures see on peen, kohati ootamatu ja küllaltki läbinägelik. George Marthale: “...sa lõhud muretult mu pisikesteks tükkideks...” Martha: “...selleks sa minuga abiellusidki...” Mingi protsent sõimu on naise superego väljendus ja mingi protsent on oma mehe enesepiinamise ja enesesüüdistamise vajaduse rahuldamine. Milline protsent just kummale poole kuulub, seda otsustab mängiv näitleja. Tegelikult Martha tajub, et ta George’i iialgi psüühiliselt maha ei murra. Aga nii huvitav on ju kogu aeg proovida. Ja näidendi lõpu poole ootamatu enesepaljastus Nicki juuresolekul, kus ta teatab, kui kõrgelt ta George’i hindab ning et tegelikult on too olnud ainus mees tema elus. See on tähtis, mitte sellepärast, et ta seda teeb, aga et ta on üldse ülepea võimeline selliseks pihtimuslikuks ülestunnistuseks. Ja siit ehk tulenebki minu ainus etteheide näitlejanna Marika Vaarikule, et tema Marthas oli küllaldaselt jõudu ja rünnakuvalmidust, aga vähem sellist intuitiivse andega Marthat, kes mingeid asju tajub mitte pea kaudu, aga nahka pidi. Kuidas muidu on George olnud võimeline välja kannatama sellist mootoriga vaibaklopferit! Mõningates stseenides laseb Vaarik liugu sentimendi peal. Naisnäitlejad teevad seda tihti. Seda pole palju, aga seda on. Mõningates stseenides mängib ta ainult tekstiloogikat pidi, see sünnitab suht ühese tooni. Reaktsioonid ei tohi olla etteaimatavad. Mida tahaks? Hullumeelseid, ootamatuid detaile, nüansse, mis teevad relvituks nii partneri kui publiku. Muidu on liiga selge, liiga otse. Ootaksin varjundeid. Variante. Näitleja enesekaevumist oma võimalustesse. Tegelaskuju, keda ma nii väga oleksin tahtnud laval näha, on Martha isa. Et roniks kuskilt välja, näitaks ennast, kas või hetkeks. Äkki ta polekski säärane hirmutis, nagu temast räägitakse? Äkki oleks olnud tagasihoidlik vaikne töörügaja, missioonitundega juht, omamoodi loovisik, kes ei ole aastakümneid seda provintsiülikooli lüpsnud, aga vastupidi, see ülikool on lüpsnud teda? Aga lavale ta ei tule ning meil tuleb leppida sellega, mis temast räägitakse. Ja nii tegutsebki ta aktiivselt seal kuskil akside vahel. Tegelikult ju akse pole. Jo siis sahmerdab seal kuskil Rävala puiesteel, sest olemas ta on. Ütleme nii, et Martha ei ole mulle mõistatus. Ma saan temast aru. Mõistatus on George. Meeldiv mõistatus. Neil kahel on väljaravimatu sõltuvus teineteisest. 133


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 134

Kui üks kuskile eemaldub, siis teine on kohe ärevuses – kuhu lähed, miks lähed. Nad vajavad teineteist vahetpidamata. See on silm silma vastu võitlus, millest väljuda ei saa. George’il on, millele toetuda, tema eriala – inimkonna minevik. See on tema vaimne kapital. Marthal ei ole midagi. Ta on valinud argipäeva, siblimise, mehe alandamise, väljamõeldis asendab elu. Vaariku Martha on kogu aeg kohal. Toompere George’is on võime mõneks sekundiks eemalduda, süüvida omaenese kõrvalpilku, mis loob mõtetes korra, loogika ja eetilise normi. Ka oma kõige sarkastilisemates etteastetes jääb Toompere George intellligentseks, väljapeetuks. Ma lausa näen, kuidas ta hommikul autot välja rihtides naisele hüvastijätuks lehvitab (katsu sa lehvitamata jätta!), kuidas loengute vaheajal kohvi manustab ja kolleegidega naljatleb. Ta on proff loengulugeja. Temas on see sekundiline enesekäivitusvõime, mis enam pingutust ei nõua. Peaaegu automaatne. Ning noorusliku auditooriumiga on ta harjunud suhtlema. Üliõpilased pisut kardavad teda. Ta võib täiesti ootamatult torgata kõige hellemasse kohta. Möödaminnes. Pärast korja neid halge kokku. Hendrik Toompere abiprofessor teab, et ajaloo vigadest järeldusi ei tehta. Nagu ka lihtinimene omaenese vigadest üsna harva jaksab õppida. Oli üks väga lühike stseen, kus Hendrik Toompere oli esiplaanil, tooli peal natuke kookus istudes võttis ta äkki prillid eest ja vaatas tühjade silmadega tühjusse. Ta oli sel hetkel täiesti üksi. Peale tema polnud üldse mitte kedagi olemas. See valu ja see üksindus olid põhjatud. Siis pani ta jälle prillid ette ja näitemäng läks omasoodu edasi. See on kergelt hullumeelne näidend. Pealiskaudsel vaatamisel on kõik justkui selge. Tegelikult ei ole midagi selge. Järelejätmatud küsitavused. Kas Marthal oli võõrasema või ei olnud? Kas ta oli rikas või ei olnud? Kas George on laps-mõrvar või õnnetuse ohver? Kas George viibis hullumajas või mitte? Kas see on üldse tema ise või on see keegi teine, kellest ta jutustab? Tõenäoliselt on see tema ise. Ta on tapnud. Tahtmatult. Ja tema psüühika vajab eluaegset karistamist. Martha tapab teda iga päev. Küllap alguses vähem, siis üha rohkem. Sellest on välja kujunenud rutiin. Teadlik või ebateadlik andekspalumine Jumalalt. Vabatahtlik oma risti kandmine Kolgata mäeni välja. Ja kui George lõpetab oma teksti hullumajast, on autor kirja pannud ülirange remargi näitleja jaoks: (A rather long silence: five seconds, please). See on kõige südantlõhestavam remark, mida olen eales lugenud. Seda palvet mitte täita on võimatu. Väike kõrvalepõige tõlgete teemal. Tõlkijaid on kaks: Lydia Mölder 1971 (ilmunud raamatuna) ja Peeter Sauter 2009. NO-teater on kasutanud mõlemat. 134


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 135

Et mitte olla sel teemal pealispindselt ujuv, tooksin mõned näited. Edward Albee – Martha: “What do you take me for?” George: “Much too much”. Lydia Mölderi variant – George: “Liig mis liig”. Peeter Sauter – “Parem kui sa oled”. Punkt Sauterile. Albee – George: “...Unless you carry on like a hyena you aren´t having any fun”. Mölder – “Kui sa ei kalpsa kiunudes ringi nagu hüään, siis nagu ei olegi lõbus”. Sauter – “Kui inimene naerust kõveras ei purista nagu hobune, siis pole ta naljast aru saanud.” Minu meelest punkt Mölderile, sest hüään moondus asja ees teist taga hobuseks. Rääkimata sõnast “kalpsab”, mis on nii väljendusrikas. Ma pole mingi tõlkespetsialist, aga sõnades sobrada on vahel nii meeldiv. Üks tõsine etteheide on mul küll. Ma ei räägi tekstist, mis on kuulda lavalt. Kõiki nüansse meeles pidada on võimatu. Ma räägin tekstist, mis on mustvalgel kirjas. George’il on pikk tekst kurtmisega Nickile, kuidas sõja ajal kõik õppejõud olid ära ning temal tuli olla osakonna juhataja. Sauteri tõlkes on kõik see olemas, aga puudub sõna “sõda”. Et lihtsalt olid nagu ära. Kus need õppejõud olid siis? Kas Euroopa ekskursioonil, küsin ma tigedalt. Kas see on trükiviga või on teadlikult Teine maailmasõda üle parda lennutatud? Albeel ja Mölderil on Martha ateist, Sauteril äkki kommunist. Tsipa imelik. Kõikvõimalikke näiteid võiks veel palju tuua, aga milleks. Kokkuvõtlikult võiksin öelda, et võib tõsiselt rõõmus olla fakti üle, et 1971. aastal see näidend eesti keelde tõlgituna ilmus. Mölderi tõlge tundub Sauteri omaga võrreldes püüdlikum, autoritruum, aga olenevalt sellest püüdlikkusest on ta kohati toonud ohvriks eesti keele, vahel isegi lause mõtte. Sauteri tõlge (mida ma ju tervikuna pole lugenud) on löövam, robustsem ja näitlejale kindlasti suupärasem. Vahe ju ka ligi nelikümmend aastat. Ja kuna tegemist on kirjanikuga, on ta kahtlemata natuke ka iseennast sellesse tõlkesse toppinud. Loodan, et see ei kõla etteheitena. Sergo Vares – Nick. See on väga tähtis roll. Sergo Varese Nick ei ole ei kõrge, ei madal. Temas on valmisolek edukuseks. Ta on igav kui trigonomeetria valem, lakutud, luuüdini harilik, ebameeldivalt korralik, naeratus treenitud muljetavaldavaks. Ta võiks sobida kõikjale. Leti taha, jäätisemüüjaks, panka või esinduslikku firmasse. Kõik on olemas, kõik on tulemas. Tsipa huumorimeelt siiski on, kui nendib, et abikaasal on “oksendamise seanss”. Näidendist võiks ju jääda mulje, et peategelased on naised. Arvan siiski, et peategelased on mehed. Need kaks – George ja Nick. Nicki väärtus seisneb selles, et Hendrik Toompere George on temast huvitatud. Mitte kui kotitavast külalisest, aga kui oma põlvkonna esindajast. Põlvkonna, kellele George püüab end vastandada. George usub end 135


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 136

idealistiks, väikest viisi maailmaparandajaks, aga see uus põlvkond, need on pragmaatikud. Ma siiski arvan, et Nick pole veel see päris tulevik. Ta on eelaimus. Eeltulevik. Hullemad on alles tulemas. Sergo Varese Nick pole veel lõplikult ussitanud. Mis on tema plussid? Eelkõige tahtejõud. Kokaiini proovima ei hakka. Temas on selgroogu. Püstiseismise võimet. Ta ei kuku. Või kui kukub, siis tõuseb üles. Kes on need, kes tulevad pärast? Sellele küsimusele on vastus, millest George võiks leida veidi lohutust. See on stseen, päris näidendi lõpus, kus kõik on saanud selgeks. Nick taipab. Lõppude lõpuks taipab. Ja see viis, kuidas ta taipab, on plussmärgiga. Ta taipab mitte kui alevi klatšimoor, aga kui mees. Isegi ütleksin, kui bioloog, inimene, kelle jaoks elu järjepidevus on uurimisobjekt. Taipab südamega, mitte peaga. Ja see lavahetk oli näitleja Sergo Varese poolt puhtalt ja täpselt realiseeritud. Üks pluss oli Sergo Varesel veel. Tema poolt räägitav tekst oli ebaharilikult selge. See peaks ju olema elementaarne, eks? Sellele ei peaks saalis istuja üldse tähelepanu pöörama. Aga me oleme jõudnud sinnamaale, et laval tekstiga puterdamine on peaaegu et moes. Aja vaim või? Ma olen nii vanamoeline. Tahan tekstist aru saada, rippugu näitleja režissööri tahtel kas või pea alaspidi. Kui mõni aeg tagasi oleks keegi mulle öelnud, et järgmises NO-teatri lavastuses saab olema pöördlava, oleksin öelnud: “Ära soni.” Sel võrdlemisi steriilsel ja ebaisikupärasel lavakorteril on ka lagi olemas. Madal lagi. Lava ise on pikergune, pikergune nagu karp. Ning see karp-poodium pöörleb, lükates vaataja silmade ette kord ühe või siis jälle oma teise poole. Vaata siitnurgast, vaata sealtnurgast ja mõtle. Meenuvad uusehitiste madalad laed. Mis oma populaarsuse üsna ruttu kaotasid. Poodiumi kõrval on tühjus. Kõrgus. Nii et õhku on ja õhku ei ole. Ruumi on ja ruumi ei ole. Samaaegselt. Kuidas just parajasti vaatad. Selle lae suhtes tekkis mul veel uitmõte, et ehk see aitab näitlejaid. Et näitlejate poolt lausutud sõnad lendavad ülespoole, põrkuvad siis vastu lage ja mitte mõistes, kuhu edasi peab tormama, hakkavad tulema minu poole, kes ma ju neid nii väga ootan. No küllap see on täielik uiutamine, akustikaseadustest ei tea ma mitte kui midagi. Sellel lavaehitisel on veel üks ennenägematu omadus. Lavaseinte ääres on selline mitte eriti kõrge püstine äär. Nagu karbi sein. See loob võimaluse näidata justkui mööda tänavat jalutavaid näitlejaid, seega mõlemat abielupaari eraldi. Enne seda kui lavategevus algab. Ja see jalutamine on pikk, algab lava paremast äärest ja lõpeb vasakul, nähtamatu ukse ees. Eriti hea on, et see just nagu karbi äär varjab näitlejate jalad. Tänu sellele fikseerib pilk veelgi täpsemalt tegelase kõnnaku, 136


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 137

liikumise maneeri ja motivatsiooni. Nad käivad aeglaselt. Ja selle järgi, kes sammub ees, tegin mina otsuse, kes on tegelik perekonnapea. Esimesel paaril on perekonnapea George. Martha võib teha näo millise tahes ja vaielda minuga kui palju tahes, pea on George. Tema veab. Tema juhib. Kõigele vaatamata. Teises paaris on pea Kullake. Nick lohiseb mingi tuima ükskõiksusega tal järel. Jah, Nick teenib raha. Aga see mesimagus Kullake otsustab, kus seda teenida ja mille peale kulutada. Mirtel Pohla Kullake on pirisev ja pinisev, nurgeline ja naiivne. Kunstnik on näinud vaeva, et Mirtel Pohla ei näeks välja ei kena ega sarmikas. Jube kleit ja veel jubedamad kingad. Moodsad muidugi. Nad mõlemad, nii Nick kui Kullake, saavad selle õhtu jooksul tubli õppetunni. Miks elada, kuidas elada. Kas nad oskavad teha järeldusi? Ma olen NO-teatris näinud kolme “Virginia Woolfi” etendust. Pärast kahte esimest ma lahkusin teatrist teadmisega, et nädala või kahe pärast algab Martha ja George’i vastastikune psühhoterror uuesti. Nad ei jäta teineteist maha, nad vananevad koos, aga see kaootiline, närviline teineteise rebestamine kuni luuüdini välja on liiga kaua kestnud. Seda ei suuda keegi peatada, veel vähem nad ise. Nende enesepuhastusse ma ei uskunud. On see armastus? See oli armastus. Täna on see armastuse jäänuk. Kolmandal etendusel toimus imeline metamorfoos. Ma väidan, et kolmas etendus oli kõige parem. Ma ei usu, et oleks veel keegi, kes on käinud teatris just samadel kuupäevadel. Tähendab, mul on eelisseisund, keegi minuga vaielda ei saa. Seega on meil kaks varianti, esimene ja teine. Esimeses variandis polnud sündmus ise nii väga kohutav. Oli väiksem, väiklasem. See oli rohkem isikudraama, intriigi kandis kättemaks. Siin oli rohkem mängurlust, iseenda demonstreerimist. Esimene variant oli lamedam, normaalsem, harilikum. Teine variant oli täiesti ebanormaalne. Kollaps. Müüdi hukk. Humanist peatas tragöödia. Peatas missioonitundest. Kui esimeses variandis algab kõik neljapäeval uuesti, siis teises variandis see vaimne käsikähmlus ei kordu. Nad mõlemad murdusid. See polnud leppimine, see oli suremise algus. Esimeses variandis olid inimesed justkui halvemad ja sündmus ise mitte nii väga kohutav. Teises variandis olid inimesed paremad, aga situatsioon õudsem ja väljapääsmatum. Teine variant oli eksistentsiaalne tragöödia. Tõukejõuks etendusele oli Hendrik Toompere. Ta hakkas algusest peale vedama. Teised tulid järele. Toompere oli kui perpetuum mobile. Ükskõik kui palju ta ka veiderdas, elamise piin temast ei lahkunud. Selles etenduses oli olemas elus kude, elu ja surma sõlmumise taju. 137


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 138

Nii suur vahe siis etendustel? Vahe oli nüanssides, mis moodustasid terviku. See ei ole patt. Etendus on elav organism. Ta vahel kasvab, vahel kahaneb. See on tema võimalus. Sel kuupäeval oli NO-teatris hea päev. Edward Albee näidend “Kes kardab Virginia Woolfi?” esietendus Broadwayl 13. oktoobril 1962. Hitt oli sündinud. Tundub, et see lavastus äratas Ameerika teatri sügavast unest. Lavastust mängiti 664 korda. Üks Atlanta Ülikooli professor ütleb selle kohta nii: “Suddenly the theatre mattered again.” Mulle väga see lause meeldis. Ma lisaksin: “I wish it would matter forever.” KASUTATUD KIRJANDUS: The Cambridge Companion to Edward Albee 2005. Ed. by Stephen Bottoms. Cambridge University Press.

138


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 139

ÜKSTEIST PEA VAHETUST PILLE-RIIN PURJE

Uku Uusberg, “Pea vahetus”. Teater NO99 Kammersaalis. 11 nähtud etendust. 2009: 23. mai, 31. august, öö vastu 10. septembrit (algus kell 1 öösel Tartu Sadamateatris festivalil Draama 2009), 9. oktoober. 2010: 20. jaanuar, 7. aprill, 12. aprill, 17. mai, 21. mai, 3. juuni, 7. juuni.

“Mõtlemine on raske. S õ n a d  p e a v a d  s e d a  n õ n d a  k e r g e k s  t e g e m a, kuda iial võimalik. Tunde hingus on hell. Sõnad peavad teda hellatada, osatada oskama. Lai põld paistab – eetika. Kuid see on ise asi. Nõnda palju alamate ridade  s i s s e j u h a t u s e k s. Sõnad on noodi pääd kõnelevas kunstis. Meie peame neid trehvata oskama.” (Juhan Liiv, “Ääremärkused”) Kui seada endale ülesandeks lühidalt ümber jutustada Uku Uusbergi lavateos “Pea vahetus”, on see raske. Ehkki näidend näib nii lihtne, mõne vaataja ja vastukajaja silmis lausa “lubamatult” lihtne?! Olgu öeldud, et mina nende kilda ei kuulu. Mind köidab ja liigutab näidendi sõnum, lavastuse õhustik. Sõna ja muusika ühismõju. Harmoonia otsing minimalistlike vahenditega. Tundlikkus. Pihtimuslik tõsidus. Vaimukas sõnamänglevus. Harduse ja huumori tasakaalustav sulam. Seda kõike vahendavate näitlejate avatud ja arenguvõimekas kohalolek. Kuidas kirjeldada sümfooniakontserti, kuidas tõlkida proosaks Juhan Liivi luuletust, ilma et sõnad muutuksid illustratiivseks ja lamedaks? Kas üldse peab, miks peaks? “Pea vahetuse” näilise sõnaselguse kohal kumiseb hoiatav palve: ärme sõnasta kõike iga hinna eest lõpuni, ärme riputa külge hinna(ngu)silte... Võtame endale aega, et vaadata sõbrale silma. Vaadata unele näkku ja näha unenägu. Kuulata muusikat, lugeda luulet. Imelik, et seda on vaja meile meelde tuletada. Oskame osavalt unustada. Tunnistan, et ei leia sisimat kontakti moeterminiga “uus-siirus”. Vähemalt antud juhul mõjub selle mõistega opereerimine nagu ummisjalu pagemine teooria enesekaitsesse. Ei ole enam vahetu. Siirus on läbi aegade ju ikka sama: kord 139


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 140

tundub ta katkitegev, kord tervendav, aga ometi ainuvõimalik viis olla elus. Siiruse vastandi sõnastab näidend: inimliku sideme eest põgenemine. Aga ma siiski proovin sõnastada. Mis “Pea vahetuses” toimub, süžee tasandil? Kaks koolivenda, kaks andekat muusikut-pianisti, kes olnud toakaaslased aastaid tagasi konsis õppides ja kes mõlemad kannavad kena eesnime Mats, kohtuvad juhuslikult (?) raudteejaama ooteruumis. Mees 2 (Priit Võigemast), Geeniuseks hüütu, on kunstiliste ja eluliste pingete kuhjuvas koosmõjus jõudnud nii ränga hingekriisini, et otsustab siit maailmast ära minna. Juhtumisi (?) heidab ta raudteele nr 11, kust väljumas kiirrong Tallinn – Berliin, millega kavatseb sõita kontsertreisile edukas Mees 1 (Märt Avandi) koos oma orkestri ehk orgega. Ent mõlema Matsi saatusesse sekkub kolmas toakaaslane Ets (hääl – Uku Uusberg). Ets oli tõeliselt andekas laulja, kes loobus oma kutsumusest, sõna otseses mõttes katkestas laulu. Nüüd teenib Ets leiba sessamas rongijaamas teadete lugemisega. Ets näeb oma vaatluspunktist 11. teel pikutavat “tuttava olemisega kuju” ja tema kõlav reibas hääl “ülalt” hõikab välja valeteate: Berliini rongi väljumine on edasi lükatud. Mõistagi muutub edasi lükatud enesetapp absurdseks, kaob jõud ja mõte minekurada vahetada. “MEES 1: Mitmendalt teelt me rong väljub? ORKESTRIVANEM: Üheteistkümnendalt, aga enne kui te saabusite, teatati, et... MEES 1: Üheteistkümnendalt?!? Väga hea. Meistrite arv. Üksteist. (MEES 1 liigub väljapääsu suunas, seal seisab MEES 2, kes klopib riideid tolmust puhtaks.) (Pikk paus, mille sees mehed teineteise ära tunnevad.)” Mõjuv stoppkaader. Pea vahetuse algus. Ja lahendus. Ent see on pelgalt “kriminaalne” resümee, mis finaalis puändina ka lahkelt lahti räägitakse. Skemaatiline sisuseletus riivas vaid üht, olgugi peateemat, paotamata põhilist: hingepingeid jaama ootesaalis, millele publik saab vahetult kaasa elada. Uku Uusbergi näidend-lavastus sisaldab saladusi, rahutuid ja rahustavaid põhiküsimusi, mis jäävad vaatajat saatma. Kohustavad tegelaste saatusi aktiivselt mõtestama, iseseisvalt interpreteerima. Seejuures avaneb võimalus iseendaga tõtt vaadata. Valmisolek on kõik. Üllatavalt avar kujutlusruum on avardunud iga nähtud etendusega.

140


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 141

Üksainus väike näide. Alles seda lugu kirjutades sain järsku aru: “meistrite arv üksteist” tähistab tegelaste jaoks midagi isiklikku, parooli nende ühise nooruse keeles. Järelikult ei saanud Geeniuse valik – minekurada nr 11 – olla juhuslik! Sedalaadi koode, juurdemõeldavaid kujutlusseoseid on näidend tulvil. Tuleb ainult hoolega vaadelda ja kuulatada õhustikku mustvalgete ridade vahel ja kohal... Muide, ma olin juba otsustanud, et lõpetan “Pea vahetuse” jälgimise kevadel 2010 kümnenda vaatamiskorraga, et justkui väike juubel isiklikus teatriajaarvamises. Aga üks kord mängiti sel hooajal veel ja korraga lõikus mu meeltesse tungiva kutsena seesinane “üksteist”. Oligi oluline etendus. Mu kohtumine lavastusega sai alguse näitleja silmavaatest. Priit Võigemasti / Mees 2 pilk puudutas vahetult. Nii valusaid silmi polnud Võigemastil üheski varasemas rollis näinud. Tänu sellele rollile on näitleja sarm saanud uusi varjundeid, mänguhelistikku lisandunud intensiivsem traagikaaimus, hapram lürism. Olemussugulusele Rannapi rolliga rokkooperis “Ruja” olen viidanud “Teatrielus 2008”: mõlemad geniaalsuse puutega muusikud, kes heliteoseid isepäiselt, suveräänselt “aretavad”. Uus, teistmoodi isikupärane pihtimuslik roll sündis Võigemastil Linnateatris pärast “Pea vahetust” – Oskar (Tammsaare / Elmo Nüganeni “Ma armastasin sakslast”). Oskari osa suhestub omakorda Mees 2-ga, kes kirjanik Tammsaarest sütitava soojusega mõtiskleb. Nii ma siis tahtsingi eheda kokkusaamise võlu, rõõmu näitleja arengust uuesti kogeda. Mõistagi ühismõjus lavastustervikuga, mille ainulises atmosfääris määrav Pärt Uusbergi muusika ja Rapla kammerkoori “Head ööd, vend” osalus. Teksti ja muusika dialoogid loovad tegelaste hingelisi stiihiaid korrastava range puhta struktuuri, mis välistab tundlemise. Ma kahjuks ei ole musikaalne inimene, ei mõista mängida ühtegi pilli ega pea viisigi. Sestap pole kogenud, kuidas “pea on nootidest pungil”. Küllap vahetum äratundmine avardaks lavastuse mõistmist veelgi. Võimalik, et lisaks ka annuse professionaalset kretinismi?! Eks see sõltu vaatajast. Aga ka ilma selle lisaväärtuseta on võimalik “Pea vahetusele” häälestuda, tegelaste loovusega samastuda, leida eneses isiklik vaste. “(Seal ruumis, kus orkester-koor laulab, kõlab infoteade, kus korratakse juba kõlanud lauset. “Lugupeetud reisijad. Raudteejaamas musitseerimine vajab eriluba. Raudteejaamas musitseerimine vajab eriluba.”) ETS: Näed. Mõned asjad on ikka linti ka loetud. 141


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 142

(Paus.) MEES 2: Ets? (Väike paus.) MEES 2: Kuidas läheb? (Paus.) ETS: No mis ta läheb. Peamiselt lugedes. (Paus.) MEES 1: Hästi loed. (Väike paus.) ETS: No mis siin lugeda. (Paus.) ETS: Samas, ega tagasisidet pole kunagi liiga palju. Nii, et aitäh. (Paus.)” See Etsi repliik pälvib alati publiku elava, heasüdamliku naerureaktsiooni. Kusjuures “mündiliku” reaktsiooni: ühest küljest tabatakse lennult malbe eneseiroonia, sest mis tagasisidet võibki saada raudteejaama infoteadete lugeja; teisest küljest kuuldub saali naerus tõsisemat äratundmist, kuna tagasisidet pole tõesti kunagi liiga palju, mis tahes eluvaldkonnas. Inimene vajab hoolivat peegeldust, nagu muusikat, luulet, mälestusi. Tagasiside puudumine võib muuta, isegi murda saatust. Hästi oluline, meeleolu loov on “Pea vahetuses” olemist aeglustav temporütm, mis ühtaegu rahustab ja ergastab meeli, teeb tähelepanelikuks. “Paus” on korduvaim remark muusikalise kuulmisega kirjutatud lavastajatekstis. Lugesin huvi pärast Uusbergi näidendi remargid kokku. Paus: 93 korda. Väike paus: 66 korda. Pikk paus: 4 korda. Pisike paus: 4 korda. Nõutu paus: 2 korda. Päris pikk paus: 1. Tilluke paus: 1. Rumal paus: 1. Pikem paus: 1. Kummaline paus: 1. Hoiab pausi: 1. Peab pausi: 1. Kokku 176 pausi 44-l leheküljel! Mulle meeletult meeldib teatriõhtu alguse tahtlik, teadlik aeglus. Kuidas orkester kiirustamata koguneb. Saabutakse ükshaaval ja kakshaaval, omaette juteldes. Juba enne publiku sisenemist istub tagumisel pingil ootesaaliga ühte sulanduv Orkestrivanem nimega Pets – Raigo Saariste naljakasnukker tegelaskuju. Väärib vaatlemist, mismoodi iga tulija Petsi märkab või ei märka, kuidas Pets rongipileteid jagab, kannatlikult ja natuke ärevalt orge liikmeid loendab, üht tüdrukut rõõmsalt kallistab. Proloog nagu pillide häälestamine, mis annab vaa142


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 143

tajale võimaluse ja vajaduse kaasa häälestuda, muuta oma argihelistikku, saada osaks ootusärevusest. See ootuse tunne mahutab endasse nii raudteejaama kui teatri, argisest saab märkamatult pidulik. Hiljem lisab muusika ka pühaliku dimensiooni. Rõhutatud pausiküllus paneb mõtlema, kuis me ei malda oma igapäevas enam pause luua ega kuulata, me tõtlikud rabedad meeled ei kärsi keskenduda, me ei võta aega vaikuse salatähendusi, iseenda ja ligimeste mõtteid lugeda. Olen tajunud toda kärsitust hetketi “Pea vahetuse” saalis. See lavastus teeb publikutundlikuks ja eeldab publikult tundlikkust. Mu kõrval istus kord naine, kes mõõdukalt igavles, vahetevahel kella vaatas, reeglina ikka muusika ja laulu ajal, otsekui katkeks siis “tegevus”. Ta ei tajunud, et kellavaatamine võib häirida lähiümbrust. Ühel vaatamiskorral üritasin ise teha etenduse ajal vahetuid jäädvustavaid märkmeid ja tundsin, kui vale see on, kui katkestav. Samavõrd kuuldavaks ja nähtavaks saab pisimgi dissonants laval. Kujunduse minimalism loob otsekui mustvalge filmi viimistletud esteetika, kus iga värv erksalt eristub: Petsi “kohatu” pruun ülikond, kaks erepunast plasttopsi veega… Ühel kevadisel etendusel (17. mail 2010) kandsid paar orge-tüdrukut sobimatute värviliste aktsentidega kostüüme, nii et nende sisenemisel lavaruumi tekkisid kohemaid võltsnoodid. See ei olnudki üdini hea etendus... Veel mõnel mängukorral märkasin neidude riietuses värvilisi laike, aga siis oli värvigamma pastelsem ega haavanud tervikut. Oma mõjuvälja kehtestavad helendavas tulikirjas jaamateated tablool, mis ühtäkki muunduvad laulusõnadeks, meenutades subtiitreid ooperiteatri lava kohal. Tulikirja teisenemine on programmiline: ajaliku sõiduplaani asemel eesti luuleklassika (lauldakse Juhan Liivi ja Ernst Enno luulet), sihipärane rutt asendub ajatuma sisekaemusega. Muide, mööda ei saa Uusbergi teksti prohvetlikkusest: arutlused rongi- ja lennuliiklusest said uue tähenduse, kui Islandi vulkaani tuhapilved maailma õhuruumi sõiduplaanid segi paiskasid. Nii olekski “üleöö rikkaks saanud” riigi otsus sõita igale poole rongiga tõesti plussmärgiline investeering. “Selline priske Pluss,” nendib Mees 2 ja remark lisab, et s-täht hääldub nagu “buss”. On see juhus, et samamoodi “s”-i hääldades lausub sõna “pluss” helilooja Erkki-Sven Tüür?! Koos lauludega muutub kogu ootesaali tähenduseväli. Mõistatuslik metamorfoos: orkestrist saab ootamatult koor. Tekib küsimus, on laul päris või kujutelm, sisehäälte vastukaja? Kui lähtuda näidendi saladuslikust loogikast, ei saa ju orge olla laulukoor?! 143


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 144

M채rt Avandi, Priit V천igemast. Foto: Eero Epner


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 145

M채rt Avandi, Priit V천igemast. Foto: Eero Epner

M채rt Avandi, Raigo Saariste, Priit V천igemast. Foto: Eero Epner

145


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 146

M채rt Avandi, Priit V천igemast. Foto: Eero Epner

146


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 147

“Pea vahetuse” salavägi peitub kujutlussuutlikkuses, silmaga nähtava ja kõrvaga kuuldava reaalsuse sujuvas, endastmõistetavas ületamises. Neil hetkedel, mil Mees 1 “harjutab” ehk peas partituure läbi mängib, kuuleme meiegi muusikat tema peas. Klaverihelid kostavad taamalt, fuajeest publiku selja taga, need ei ole ooteruumi reaalsed helid. Me häälestume Mees 1 sisimale muusikale koos Mees 2-ga, kes huviga jälgib pianisti käsi, pingestunud harali sõrmi, mis ei liigu nähtamatutel klahvidel, aga hoiavad helisid oma kontrolli all. Rääkimata kahe mehe ainiti saali suunatud pilkudest, kui nad vaatavad ja vaimusilmas näevad kaht erinevas tonaalsuses balletti. Sel hetkel vaatepunkt vahetub, saal muutub lavaks. Nii toonitatakse pealtvaatamise ja osalemise suhtelisust ja ühtsust. Saladus kordub ja varieerub, kui Mees 2 oma sisemonoloogis elu mõtet sõnastab ja meie seda kuuleme, aga Mees 1 ei kuulnud. See monoloog on Priit Võigemasti rollipartituuri üks mõjusamaid ja keerukamaid hetki: pihtimus elu raskusest ja lihtsusest, silmad siirad ja veekalkvel, sest alguskokkukõla võib leida silmaveest (Juhan Liiv, “Muusika”). Jah, mu kontakt lavastusega sündis Priit Võigemasti lähiplaanilisest tundlikust osalahendusest. Aga see oli üksnes vaatluse algusfaas. Esimesel, küllap veel teisel ja kolmandalgi korral jätkus mul igatsust ning jultumust samastuda Mees 2-ga. Oh, kes siis ei ihkaks olla nii tundlik, haavatav, kirglik, andekas, aga haiget saanud… Sedalaadi samastumise ambitsioonis võib olla ausa hingevalu kõrval osake magusmõrkjat edevust, enesearmastust. Iseäranis põnev ja suhteliselt haruldane vaatluskogemus on samastumise nihe “Pea vahetuse” etenduste vältel. Mu empaatia Võigemasti tegelaskuju suhtes muutus vargsi komplitseeritumaks, idealiseerimine hakkas taanduma. Poolehoid jäi alles, lugupidamine näitlejatöö vastu ei kahanenud. Võigemasti lavaelu intensiivsus määrab konkreetse etenduse helistiku, roll võib pooltoonides väheke varieeruda. Näitleja on mõnel etendusel sisemisest valuhelist ehk liiga vara lahti lasknud, muutunud oma teema “aretustes” nii kirglikuks ja hasartseks, et hetketi kipub uljam mängrõõm varjutama traagilisemat tundetooni, ohustama põhiteemat. Samas ei katke mängurõõm, usutavaks saab mõelda ka ellujäämise eufooria, on ju hingesegadus piirsituatsioonis igati kohane. Kohatu oleks selles rollis ainult leigus, ent kaitsetuse sarmi ja poisilikku avalust Võigemast ei mineta. Aga mu samastumine hakkas vargsi liikuma teise tegelase, Mees 1 suunas. Ja see lähtus Märt Avandi rolli arengust, mis lavastust korduvalt vaadates kujunenud isegi totaalsemaks üllatuseks või täiuslikumaks vaatlejarõõmuks kui 147


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 148

Võigemasti vaieldamatu saavutus. Sest kas pole üks suuremaid rõõme teatris näitleja väsimatu arenemisvõime, tahe ja oskus ja viitsimine oma rolli täiustada esimesest etendusest viimaseni. See ei ole paraku igapäevane nähtus, ehkki peaks kristalliseeruma näitleja elukutse kui elu kutse pärisosaks. Priit Võigemasti roll oli alguses rohkem “valmis”, mis ei tähenda tardumist, temagi otsib üha edasi. Lavastus põhineb partnerlusel, üksinda duetti mängida pole võimalik, ehkki Mees 2 enesekesksus justkui soosiks ka soolohetki. Märt Avandi roll näis algul kahvatum, eeldustelt tänamatum, hinnangulisem. Avandi alustas “Pea vahetust” n-ö ootuspäraselt: Mees 1 sisenes ooteruumi kerge karge küünilise sarmiga, nautides “siira ja populaarse” soleeriva liidrina oma orge sõbralikku aplausi, võib-olla veidi pilklikult ülepakutud, aga heasoovlikke ovatsioone. Esimestel etendustel oli jube raske leppida sellega, et Mees 1 hoolimatult lõhub Mees 2 ehk Geeniuse kompromissituid, valulisi mõttekäike. Mees 1 vastunähvamised näisid künismina künismi enda pärast. Tasahaaval, aga visalt ja järjekindlalt hakkas Avandi oma rolli enesekindluse kesta uuristama, nähtavaks mängima kaitsekihi all kriipivat sisimat ebamugavustunnet, oskamatust oma mõtteid verbaalselt sõnastada... Mees 1 muutus haavatavamaks ja aina huvitavamaks. Tekkis võimalus näha ooteruumi tema silmadega ja see distantspilk muutis mõndagi. Avardas arusaama, et Mees 2 oma poosivabas maailmavalus võib intensiivses suhtlusprotsessis ikkagi olla väsitav ja isekas. Ooteruumis avanevad kaks erinevat loojanatuuri, üks ei saa olla “õigem” või “valem” kui teine. “MEES 1: No. Mida tegid siis? Mis balletti? Kelle muusikale? MEES 2: Igasuguseid mehi oli... Beethoven, Liszt, Chopin, Debussy. MEES 1: Puhtal kujul? Aa, ilmselt mitte. Need sinu aretused... Ma mäletan sind neid... aretamas. MEES 2: Tõsi? Ma ise ei mäleta. MEES 1: Mäletad küll. MEES 2: Ah? MEES 1: Mina harjutasin, sina aretasid. MEES 2: Ei mäleta. (Paus.)” Kord etenduse vaheajal kuulsin, kuis teatri puhvetis keegi noor mees, kes kas harrastajana või algajana tegeleb näitekunstiga, arutles: “Avandi ei mängi hästi! 148


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 149

Ta meenutab mulle mu enda laval-olemist…” Kui sain õigesti aru, oli jutt lavalisest ebamugavustundest. See on Avandile õigupoolest suur kompliment, et ta on suutnud muuta Mees 1 nii orgaaniliselt kohmetuvaks. Kohmetuse värvid võimaldavad rohkem siirust ja soojust, avalamaid tõsiseid ja koomilisi registreid kui künismi ahtam palett. Huvitav ja tänuväärne, et Märt Avandi oma hea välimuse, pika sileda poisi eelduste “kiuste” (või pigem just selle tõttu?!) süsteemselt otsib oma rollide nõrkusi, väljendab inimlikku kohmetust, hingelist kohmakust, komplekse. Seejuures targalt maadeldes stampidega: Mees 1 tõsisema allhoovusega kaitsetus ei ole võrreldav teleseriaali “Kättemaksukontor” mõrvagrupi-kuti Gerth Maango paradoksaalsete abituseviivudega, mis avalduvad äraütlemata naljakana just tegelase absoluutse tõsiduse tõttu. Samas sisestab näitleja ka Maango rolli jahmatavaid nukrusevilksatusi, mis komöödia piire avardavad ega lase tegelasel muutuda kauboikaabuga “kehkadiveiks”. Pagana põnev on olnud jälgida, kuidas Avandi üha veenvamalt põhjendab Mees 1 tekstikäänakuid, mängib nähtavaks introvertse loomuse allasurutud haavumisi, samas juhiomadustega isiksuse kannatlikkust ja üleolekupuhanguid. Aga ka selliseid sukeldumisi muusika ja mõtete universumisse, mille ajal ta tõesti ei kuulegi ooteruumi reaalhelisid. Väljendusrikas ja täiustuv on ka Avandi rolližestide galerii: ebamugavustunne väljendub Mees 1 pikkades jalgades, mida ta piinlikkuse ja kahetsuse viivudel kentsakalt, krampuvalt välja sirutab. Aga see on jällegi täitsa teistmoodi plastika kui näiteks armunud Rivo kummaline kramptants Lauri Lagle lavastuses “Sinul on meretäis hirmu”! Või pianisti ilmekad käed, mis püüavad tühjusest muusikahelisid haarates kirjeldada seda, mida ta sõnadega väljendada ei oska, näiteks Etsi ilusat laulu. Samas kui Võigemasti Mees 2 sõrmed korraks läbi õhu libisedes mängivad lausa kuuldavaks kirgliku mäsleva muusikapuhangu, isikupärase aretuse. Priit Võigemast ja Märt Avandi, kaks Raplast võrsunud eriilmelist andekat näitlejat, tajuvad tundlikult teineteise mängunüansse. Tekib südamlik ja kirglik rivaliteet. Dialooge mängitakse lahti muusikana: parim näide pikk naeruduett esimeses vaatuses, kus mehed proovivad, kui kestvaks ja kui varieeruvaks saab muutuda üheskoos ja vaheldumisi naerdud naer, kokkukõla kõrgetes musikaalsetes inimhääle naeruhelides. Naer, mis kestab ja kestab, nakatab saali. Imetabane kestev olevik! Etenduse temperatuur on eriti täpne, kui Võigemasti naer kompab pisarate piiri. Sama imelikult musikaalseks kujuneb Võigemasti köhimise soolo, mis algul ehmatab, siis aga venitatakse olustikuvaba absurdini, kuni viimaks 149


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 22:37 Page 150

selgub, et köha oli Geeniuse ülitundliku organismi vahetu reaktsioon vastikule rahateemale. Ent osalisi oma teemadega on mängus veel. Vaimukaks atraktsiooniks kujuneb Mees 1 suhtlemine Orkestrivanemaga, kelle “kohatuse” Raigo Saariste pastelselt naeruväärseks ja liigutavaks mängib: tema eakohatu pruun ülikond, õhulised lehvivad lokid, mis teiseks vaatuseks sorgu vajuvad, korrektne sõnavara, heituvad tagasipõrkamised Mees 1 salvavate pilketoonide ees, ootamatu naeratus tõsimeelsele näole valgumas ja sama ootamatud lapselikud pisarad... Orkestrivanema etteastete hämmastavad pausid, kuhu mahub valus kuulumatus ja mahasalatud tunnustusevajadus. Avandi mängib nähtavaks ka “Pea vahetuse” ebamugavaima nähtuse: ilmsi mitte ilmuva, aga ikkagi väga tungivalt ja familiaarselt ligipugeva tüübi nimega Kalmer. Semu, kellele kuuluvad kahtlase väärtusega naljad ja lollid kihlveod, samas ka võime sõnastada ja kehutada tõeliselt andekaid ideid ning veider saatusemõõdegi… Mees 2 reageerib märgusõnale “Kalmer” alati teravalt ja häiritult. Tema on koolivendade kolmainsuses Mats – Mats – Ets ainuke, kes hetkekski ei vaja Kalmerit, sest tema genereerib oma originaalsed ideed, püüdlused, lootused ja luhtumised ise, teisiti ta ei või. Küllap liigub igal ajastul igas õukonnas ja igas asutuses mõni “lahe” vurle Kalmer. Kui publik on Kalmeri-koodi kätte saanud, naerab ta seda nime juba ette, olgu siis kahjurõõmsas või joviaalses äratundmises – aga kuivõrd me mõtleme tolle nähtuse tagamaadele? Üledoos Kalmerit võib ohustada loovust ja seda tajub Avandi tegelaskuju aina selgemini. Viimati nähtud etendusel, sel minu üheteistkümnendal, kui Mees 1 oli ette kandnud rämeda anekdoodi dirigendist, mis ei ajanud Mees 2 muigamagi, kohmas Mees 1 ise anekdoodi maaletooja Kalmeri kohta: “Tema oskab… sõnastada…” Ja lisas häbelikul pominal, peaaegu kuuldamatult: “Ah, mis ma jahvatan – ma saan aru küll…” Südamlik ja soojatooniline on lavastuse finaal. Toakaaslased on vahetanud helihargid ja otsustavad jääda jaama ooteruumi ööbima. Tundub, et siin sõltub meeleolu omajagu ka vaataja sisemisest häälestusest, aga see ongi osa “Pea vahetuse” isikupärast, et ooteruum avaneb kooskõlas su enese meeleoluga. Kord on õhus rohkem nutt-kurgus-maailmavalu, teinekord vabastavat naeru. Näiteid mu teatrimärkmetest. 12. aprill 2010: “Kui koolivennad heidavad pinkidele magama ja Võigemast / Mees 2 hoiab käsi rinnal, tekib korraks seos puusärgiga... Enne oli ju jutt balletist surijatele ja kuidas leiti “kaks pikka pinki – 150


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 151

suure surmaga...” See kõik hakkas kokku kõlama hinges. Samas on see finaal ka unenäo vaatamine, sõbrad naeravad pimeduses koos, mõlemad kõrgel häälel, nagu varemgi, nii et see mõjub muusikateosena.” 17. mai 2010: “Naer pimeduses oli seekord koolipoisilik, ei olnud seal pinkidel pikutamisel miskit surma-assotsiatsiooni, Võigemastist lähtus kergus ja kergendus, ta tänulikkus, et on elus...” Vallatu naer pimeduses nakatab saali. Kergendus, vabanemine, elu ja unenäo usaldamine. Koori “Head ööd, vend” laul “Hääd ööd” (Ernst Enno luulele) ligineb kahest saaliservast, lisab vaikset hardust. Tahaks, et see viiv viibiks veel. Ent viimne nüanss, mil Mees 1 pillab pimeduses põrandale helihargi, loob vastaka küsiva puändi. Mis see nüüd siis oli: vabanemine konkursside enesetõestamise pingest – või vastuoksa, virguv naasmine reaalsusse? Igal juhul jääb õhku küsimus, mis saab edasi neist ja meist, kui saabub, ja paratamatult ju saabub, järjekordne “hargipäev”. Ühine, vahetu ja vahetatud aeg kammersaalis, mida nägime vahetult pealt, aitab ehk vastu pidada? Uku Uusbergi loomingut läbib valus ohuteema: edukultus, loovat vaimu survestavad pingeread kunstis, hinge kurnavad võidujooksud… Neist loobumise vastuoluline hind. Interpreedi elukestev vastutus, kohustus järgida oma kutsumust, olla vahendajana vahetu. Hirmsaim karistus teatrivaatlejale oleks muunduda saalis “tädikeseks helihargiga”, kes ei kuulegi enam laulu ilu, vaid lõhub hetke kordumatu harduse oma hargi pretensioonika kõlksatusega, oma hindajavõimust teadlikuna karmilt jälgides, “kas poiss on ikka helistikus”... Kuidas jääda vaimselt terveks ja vastuvõtlikuks “normaalsel” argipäeval, kui võimutseb “konkursside hargipäeva” mentaliteet? Millal ja miks hajub rõõm, nüristub võime vaimustuda, oskus kohal olla, kaasa kõlada, usaldada? Üksteist seninähtud “Pea vahetuse” etendust on minule sisendanud usku teatrisse kui kohtumispaika. Igaviku ooteruumis, kus me kord kõik ööbime, loeb ainult tõeline inimlik side. Mitte hinnangud.

151


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 152

ÖÖL ON ÜHEKSA POEGA EHK EESTI VÄIKETEATRITE MITU PALET IREENE VIKTOR Viimastel aastatel on hüppeliselt suurenenud väike- ja projektiteatrite arv Eesti teatrimaastikul. 2008. aastal asutati PolygonTeater ja Tartu Uus Teater; 2009. aastal lisandusid neile Monoteater, Cabaret Rhizome, Oma Lava, Improteater; omaette nähtuseks on mitmed suveprojektid, nagu MTÜ PRO 3 (“Mtsenski maakonna leedi Macbeth”), Hea Energia festival Hiiumaal jt. Majanduskriisi tingimustes on see ühtpidi etteaimatav samm – repertuaariteatrid on olnud sunnitud ressursse koomale tõmbama, inimesi koondama ning töökoormuse vähenedes otsitaksegi võimalusi loomingulise tegevuse jätkamiseks. Lisaks lõpetab igal aastal EMTA Lavakunstikooli või TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üle kümne noore näitleja, kellele kõigile praegustes tingimustes riigiteatrites tööd ei jagu, kes aga samuti soovivad ennast oma erialal teostada. Teistpidi on aga üllatav, et vaatamata keerulistele aegadele jätkub kõigile neile uutele teatritele/projektidele vaatajaid, mis tõenäoliselt tähendab seda, et teatripildis on olnud teatud tühimikke või ootusi, mida repertuaariteatrite programmid täita ei ole suutnud või mida neilt võibolla ei eeldatagi. Kui jätta kõrvale mõningad kommertslavastused, siis näib, et uute teatrite eesmärgiks ei ole mitte niivõrd pakkuda konkurentsi senistele tegijatele, vaid peaasjalikult luua midagi omanäolist, mitte tingimata midagi uut, aga kindlasti sõltumatut, midagi, mis aitaks mitmekesistada ja rikastada Eesti teatripilti. Mitmel neist on lühikese tegevusaja jooksul välja kujunenud juba oma hääl ja oma nägu, samas on tegemist väga dünaamiliste teatritega, milles ollakse valmis katsetama erinevate tekstide, ruumide, suundade ja vormidega. Ühendava märksõnana võiks nende puhul nimetada Grotowskilt pärit fraasi “vaese teatri poole” – väheste vahenditega püüeldakse maksimaalse tulemuse, intensiivse sõnumi suunas. Vähesus ei ole aga siinkohal mitte ainult teadlik kunstiline suundumus, vaid ka reaalne paratamatus, ressursside puudumine, mille tõttu ei jää muud üle kui kasutada kõige kergemini kättesaadavaid vahendeid – näitlejat, teksti ja ruumi. Sellised lavastused ei paku visuaalselt kõrgtehnoloogilisi vaatemänge, küll aga intiimsust, lähedust, vahetust ning julgeid ideid. Käesolevas 152


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 153

“Elud”. Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi. Foto: Andres Keil

153


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 154

“IDentiteet”. Nero Urke, Kristel Leesmend. Foto: Lauri Kulpsoo

154


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 155

“Muki munad”. Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Ajjar Ausma. Foto: Cabaret Rhizome

“IMPROgress”. Maarius Pärn, Kati Ong, Mairi Jõgi. Foto: Improteater

155


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 156

artiklis on vaatluse alla võetud kolm uut väiketeatrit: Tartu Uus Teater ja selle teine tegevusaasta ning Viljandi Kultuuriakadeemia VII lennu lõpetajate loodud teatrid Cabaret Rhizome ja Improteater. Tartu Uus Teater Tartu Uue Teatri teisel tegutsemisaastal jõudis lavale väga mitmeid eriilmelisi projekte: dokumentaalsetest monoloogidest (“Elud” – Andres Keil, Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova) multimeediumliku pihtimusteni (“Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud” – Taavi Eelmaa ja Taavet Jansen), poliitprojektist (“Kolm värvi. Eesti 2009. Sinine” – Andres Keil) muusikakollaažini (“Suur maalritöö” – Ivar Põllu), identiteedikuhjumisest (“Theised” – Helen Rekkor) identiteediotsinguteni (“IDentiteet” – Mart Aas ja H. H. Sankovsky). See loetelu jätab esmapilgul eklektilise mulje, kuid ometi koorub nendestki lavastustest välja teatud ühisosa. Mõiste, mida üha tihedamini Tartu Uue Teatri kohta kasutatakse, on “autoriteater”, mis tähendab, et alusteksti autor(id) või kokkupanija(d) on ise ka lavastaja(d) või osaleja(d). Seda suundumust kinnitas ka teatri juht Ivar Põllu (Põllu 2010) ning etteruttavalt võib öelda, et 2010. aasta esimese poole lavastused jätkavad sama rida veelgi tugevamalt ning õnnestunumalt. Üks autoriteatrile iseloomulikke jooni on kindlasti loomingulise vabaduse, aga ka vastutuse suurenemine: kaovad piirangud, mis võõrast teksti kasutades võivad tekkida, autor-lavastajal on vaba voli oma ideede ja tekstide lavaliseks teostamiseks. Autoriteater pakub paindlikumat lähenemist tekstidele, mida saab vastavalt lavatingimustele kerge vaevaga muuta. Tihti valmib lõplik tekst alles proovide käigus, see ei ole enam valmismaterjal, mille järgi lavastus peab painduma, vaid vastupidi, tekst kohandatakse lavastuse vajadustele. Mõiste “autoriteater” tähistaks justkui ainuisikuliste loojate esiletõusu, kuid paradoksaalselt on tendents pigem grupitöö suunas, lavastusprotsessis osalevad aktiivselt kõik tegijad ning see peegeldub lõpuks saali ühtse ansamblimänguna. Tartu Uue Teatri lavastajad on tihti tegijad, kellel puudub vastav erialane haridus, mis aga ei peaks vaatajas lavastuste kunstilise taseme suhtes kõhklusi tekitama. Pigem on sellised lavastused nii idee kui ka teostuse mõttes huvitavamad ja värskendavamad. Riskijulgust ning tegutsemislusti soosib asjaolu, et lavastajaid ei piira vajadus teenida piletitulu või tuua saali piisaval arvul publikut. Finantsiliselt tuleb Tartu Uuel Teatril hakkama saada väheste vahenditega, 156


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 157

mis võib kohati piirata ideede teostumist, kuid keerulised rahalised tingimused on pigem suurendanud tegijate kujutlusvõimet ning oskust kasutada lavastuste tarbeks ära väga leidlikke vahendeid. 2009. aasta lavastustest on kõige enam tähelepanu pälvinud “Elud”, mis põhineb prostituutide intervjuudel raamatust “Vaikijate hääled 2” ning tegijate endi eluloolistel monoloogidel, mida ükski vaataja kõrvalistele osapooltele avaldada ei tohi ja mille kinnituseks tuleb enne etenduse algust allkirjastada leping. See usalduspakt annab lavastusele teatrisündmuse mõõtme, muutes etenduse vaataja jaoks isiklikuks ning teravdades tema tähelepanu, sest igaüks soovib ju teada, mis siis ikkagi on see niivõrd oluline või valuline teema, mis peab sellel õhtul jääma vaid teatriseinte vahele. Tegemist on ääretult emotsionaalse ning mõjusa lavastusega, mis kahtlemata tagab elamuse, ent teistpidi on tundeküllasus ka lavastuse nõrkuseks. “Elude” peamine idee – prostitutsiooni probleemile tähelepanu pööramine – jääb näitlejannade endi lugude varju ning brechtilikku mõtlemapanekut ei sünni. Lavastus “Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud” omab tähtsust eelkõige Tartu kontekstis. Tallinlastele juba ammugi Kanuti Gildi SAALi kaudu tuttavaks saanud kontseptuaalne teater on Tartus siiani esindamata jäänud. Janseni ja Eelmaa lavastus annab vajaliku kogemuse etenduskunstide arengusuundade mõistmiseks ja loodetavasti ei jää see vaid ühekordseks projektiks. Intensiivne, räige, nukker ning dekadentlik lavastus mõjub küllaltki vastuoluliselt, ent samas raputavalt. See on tõeline nišiteater, mis ei pruugi repertuaariteatriga harjunud publikut köita, kuid millel on oma kindel ja kaasamõtlev vaatajaskond. “IDentiteedi” puhul väärivad tunnustust tekst, näitlejatööd ja leidlik asukoht (kino Ekraan). Tegemist on väga aktuaalse näidendiga, milles leiavad käsitlust nii päevakorralised kui ka ajatud ja inimlikud teemad. Üllatav mängukoht pakub mitmetasandilisi tõlgendusvõimalusi ning nappide ja vaimukate vahenditega on loodud uus ruumiline mõõde. Kahjuks on “IDentiteeti” mängitud aga pooltühjadele saalidele. Tõenäoliselt tekitab lavastuse ebatavaline asukoht publikus mõningast skepsist ja kartust, sest kunstilises mõttes oleks raske sellele elulähedasele, samas humoorikale teosele midagi ette heita. Väga vähe kajastust on leidnud aga Andres Keili poliitilise teatri projekt “Kolm värvi. Eesti 2009. Sinine”, mille esimese osa moodustavad intervjuud poliitikutega. Võrreldes Von Krahli või NO99 poliitprojektidega on see arvatavasti 157


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 158

reklaami vähesuse tõttu jäänud meedia huviorbiidist välja. Samas on tegemist pikaajalise projektiga, mis 2010. aastal saab filmiks ning võtab konkreetsemalt lavastuse kuju alles 2011. aastal, näidates Tartu Uue Teatri ettevõtmiste mitmekülgsust ning nüansirikkust. Cabaret Rhizome Küsimus, mis vähemasti igal teisel kevadel õhku paisatakse, puudutab Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengite töövõimalusi. Vähesed leiavad rakendust repertuaariteatrites, igast lennust on mõni noor näitleja palgatud Endlasse, Ugalasse või Rakvere Teatrisse, kuid enamasti jääb nende kanda vabakutselise põli või raskemal juhul erialast eemaldumine. Mida aeg edasi, seda vähem on põhjendatud selline teatrite jätkuv skepsis Kultuuriakadeemia lõpetajate suhtes ning kahe näitlejakooli pidev vastandamine. Seda tõestab ka Endla teatri otsus võtta 2007. aastal tööle kõik VI lennu näitlejad, mis on toonud vähemasti kõrvaltvaataja pilgu jaoks truppi vaid positiivseid jooni, värskust ja tööindu. Seni viimase, VII lennu lõpetajad paistavad aga silma aktiivsete isetegijatena, tekkinud on kaks uut truppi: Cabaret Rhizome ja Improteater. Viljandi kooli lõpetajate puhul võikski soosida ning juba koolis ergutada isetegemise julgust, sest vastupidiselt EMTA Lavakunstikooli tudengitele ei eeldata vaikimisi, et nad lähevad tööle repertuaariteatrisse. Samuti pakub Viljandi õpe interdistsiplinaarsemaid võimalusi ning koolisisest koostööd tantsu- ja tehniliste erialade tudengitega. Cabaret Rhizome asutati 2009. aasta suvel Tallinnas tegutsenud ja peamiselt noortele suunatud Teatrilabori baasil. Teatri juhtfiguuriks on Johannes Veski, truppi kuuluvad Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson. Cabaret Rhizome’i ligitõmbavus algab juba teatri prantsuspärasest nimest ja selle tähendustasanditest. Nagu on viidanud Janar Ala: “Cabaret Rhizome on siis ühelt poolt kabaree ja teiselt poolt risoom, mis on võluv kooslus. Kabaree, nagu ikka, on glamuurne ja paheline. Risoom on aga maa-alune võrgustik. Ja mitte ainult. Risoom on ka filosoofide Deleuze’i ja Guattari üks põhitermineid ja need filosoofid on vastse teatristuudio rahvale olulised” (Ala 2009). Tõepoolest on ka teatri senised lavastused selle nime väärilised, üheaegselt lõbusad ja intellektuaalsed, väljastpoolt lihtsad ja meelelahutuslikud, seesmiselt peadpööritavalt labürintlikud. Ning Cabaret Rhizome’i külastamine on poeetiline seiklus omaette – Kaarli puiesteel trellväravatega kaitstud sisehoovis asub elutoasuurune vidune ja nägur, 158


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 159

ent muretu keldrisaal, kus päevi näinud diivanid ja tugitoolid ning tolmukorraga kaetud kokteililauad ootavad uudishimulikke külastajaid, kes justkui ei tulegi teatrisse, vaid intiimsele koosviibimisele, kus etenduskunsti vahenditega püütakse tutvustada julgeid ideid. Seega on Cabaret Rhizome’i lavastuste veenvuse oluliseks osaks ruum, selle õhustik ja omapära. 2009. aastal jõuti vaatajate ette kolme lavastusega: ““Elu läheb edasi ...,” mõtles Muki ja lakkus mune. Endal” ehk lühidalt “Muki munad”, “Võmmid: viimane partii” ning “Harri 2: ülestõus”, kõigi lavastajaks Johannes Veski. Kuid mõtteliselt võib siia alla paigutada ka kaks samade tegijate lavastust, mis sündisid aasta alguses veel toonase Teatrilabori nime all: Päär Pärensoni “Hädaorg” ja Johannes Veski “Harri magab”. Neist kõige terviklikumaks ja õnnestunumaks võib pidada Cabaret Rhizome’i 14. augustil esietendunud ametlikku avalavastust “Muki munad”, kus lisaks püsitrupile teeb nimiosas kaasa VAT Teatri näitleja Ago Soots. Lavastus kujutab robustset tulevikuühiskonda, kus sugudevahelise võitluse tagajärjel on ellu jäänud vaid kamp rumalaid mehi. Empaatiavõime on minetatud ning isegi inimloomusele omast paljunemisakti ei peeta enam vajalikuks. Mehed on moodustanud oma soo kõige algelisemaid, peamiselt füüsilisi iseärasusi propageeriva klubi, mille põhitegevuseks on hommikumantlites karjana ringi liikumine ning üksteise žestide ahvimine eesmärgiga kambavaimu turgutada ning ego jäänukeid ülal hoida. Naissugu ei ole mitte ainult maa pealt hävitatud, vaid ka tabuks kuulutatud, ja kui mõnel tundlikumal isasel avalduvad igatsuse märgid selle sugupoole järele, heidetakse ta klubist välja. Vaatamata lolluse võidukäigule ning mõtlemisvõime taandarengule on iga isend pisut erineva karakteriga (üks agressiivne, teine üliinnukas, kolmas kohmetu, neljas matkiv). Sellised väikesed iseäralikud detailid muudavad näitlejatööd nauditavaks ja koomiliseks. Kõige targemaks ühiskonnaliikmeks osutub sõbralik koer Muki, kes innuka vaatleja rollis teeb märkmeid ja katseid meeste käitumise kohta. Kogu lavastust läbivad kujundina eri vormis munad ning ühel hetkel täidab ruumi munasöömisorgiale järgnev lämmatav keedumunahõng. Iroonilisel kombel ei sümboliseeri muna siin ei viljastamist, elu algust, uut energiat, loomist ega ärksust ja ärkamist nagu traditsiooniliselt, vaid kõige selle puudumist ning kadumist. Muna on endiselt täiuslik, sile ja ovaalne, kuid ühiskond selle ümber mädaneb. Nii ei oska rumalad mehed enda munetud munadegagi midagi targemat teha kui need ära süüa või imetlemiseks klaasi taha panna.

159


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 160

Lavastus tugineb eelkõige žestidele ja miimikale, vaid kõlaritest kuuldub aegajalt tuntud poliitikute tsitaate, mis lavaloo kontekstis mõjuvad tabavalt kõhedate ja apokalüptilistena. Teisteski Johannes Veski lavastustes kasutatakse oskuslikult ära vaikimise kunsti, mille mõju on tänases paljusõnalises ja mürarikkas kultuurija meelelahutuskeskkonnas ääretult kosutav. Sõnatult suudetakse edasi anda mitmetasandilisi ideid, olla lustakad ning iroonilised. Kõigist lavastustest peegeldub nende noorte loojate kriitiline meel ning mure maailma pärast, nagu ütleb ka Cabaret Rhizome’i deviis “Follow the right rabbit!”. Improteater Improvisatsioonil põhinev teater on eesti lavadel senini olnud küllaltki harv nähtus. Enamasti on tegemist n-ö siseringi asjaga, mis avalikkuse ette ei jõua, näiteks moodustavad improvisatsioonilised etüüdid teatrikoolide õppe osa. Samuti kasutatakse sellist lähenemist vahel prooviperioodidel, kuid enamasti on tulemuseks ikkagi kindla ülesehituse ja tekstiga lavastus, mis etendamiste käigus enam ei muutu. Vaid üksikutel juhtudel sünnib improvisatsioon publiku silme ees, tavaliselt võib see juhtuda mõnes komöödia- või lastelavastuse stseenis või lavastuses, milles kaasatakse hetkeks mängu ka vaataja, kelle reageeringust võib sõltuda etenduse edasine käik. Rohkem on improvisatsioonilisi katsetusi tehtud telesaadetes, kuid need näited tekitavad pigem piinlikkust, sest näitlejate mängus peegeldub tihti kitsikus ja ebakindlus või, vastupidi, edevus ja ülekeevus – niimoodi tekib oht, et mõiste “improvisatsioon” saab külge halvamaigulise tähenduse labase ja ebaprofessionaalse meelelahutuse võrdkujuna, mida see aga sugugi ei peaks tähistama. 2009. aasta sügisel asutati Rednar Annuse juhtimisel Eesti esimene improvisatsiooniteater, mille iga etendus on uus ja kordumatu, mis sünnib sõna otseses mõttes siin ja praegu, esitamise hetkel ning milles vaatajate osalus on määrava tähtsusega. Nagu juba eespool mainitud, moodustavad Improteatri tuumiku Viljandi Kultuuriakadeemia VII lennu näitlejad, kuid koosseisu kuuluvad ka mõned kogenenumad tegijad (Erki Aule, Virko Annus ja muusikuna Tarvo Krall). Improteater ei sea endale ruumilisi piiranguid, etendustes kasutatakse elavat muusikat, võimaluse korral ka valgustehnikat, kuid kõige olulisem on siiski vaid publiku ja etendajate olemasolu. Improteatri esmalavastus “Katusel kollane kass” põhineb erinevatel improvisatsioonistiilidel. Eesti kirjandusloole mõeldes on kollase kassi kujund debü160


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 161

teeriva kontseptsiooniga lavastuse nimena väga tabav, tõotades meeldejäävat elamust, ent lubades endale uuele tulijale omast naiivsust ning kohatist ebakindlust. Kaose ja laialivalgumise vältimiseks vajavad ka improvisatsioonilised lavastused teatud struktuuri, käesoleval juhul on selleks formaadiks võistlus – näitlejatest moodustub kaks võistkonda, kes sooritavad viis etüüdi, punkte jagab ning võitja määrab publik. Enne algust palutakse vaatajatel paberilipikutele kirjutada erinevaid fraase, mida näitlejad suvalistel hetkedel etenduse jooksul kasutavad. Vaatajate ülesandeks on öelda ka tegevuskohad ja tegelased või hõigata sõnu, mille põhjal stseenid valmida võiksid. Etendustes kasutatakse erinevaid improvisatsioonitehnikaid (staaride laul, madrigal, tants, tagurpidistseen, teatud emotsioonide kujutamine, loo jutustamine ühe sõna kaupa jne), mille valiku määrab etenduse juht. Seega annab konkreetne tehnika näitlejale ette toetavad piirid, mille raamid on siiski piisavalt paindlikud, et lasta fantaasial lennata. Lavastuse teises osas võistlusformaat hüljatakse ning ette võetakse katkematu improvisatsioon. Põhiline eesmärk ja tulemus, mida Improteater on endale seadnud ning oma etendustest ootab, paistab olevat koomilisus. Iga etüüd peab justkui kohustuslikus korras olema naljakas. Seda eeldab ka vaataja, kes teravdatud tähelepanuga püsib puändioote lainel. Ja tõsi ta on, siinkirjutajagi pole oma elus mitte ühelgi etendusel nii palju naernud, kui Improteatri etendustel viibides. Kuid vastupidiselt sõnatutele Cabaret Rhizome’i lavastustele on Improteater vaatamata käsikirja puudumisele ehk liigagi sõnarikas. Kehalisusel ja miimikal baseeruvaid stseene peaaegu ei olegi, ka huumorit püütakse tekitada eelkõige verbaalsel tasandil. Selles valikus peituvad omad ohud, sest lõputult vilkalt ja nutikalt repliike välja mõelda ei suuda parimadki esinejad ning seetõttu on nii mõnigi stseen pingutatud, tähenduseta sõnade vool, muutudes pigem tühjaks lobisemiseks, mitte aga puänteeritud ja tabavaks dialoogiks. Improteatri näitlejad on ääretult avatud ja energilised, valmis ootamatusteks, usaldavad ja toetavad laval üksteist, nad ei karda publikut ning suudavad luua lõbusa ja vaba õhkkonna. Kuid etenduste kordaminek ei sõltu ainult riskijulgetest ja elavaloomulistest näitlejatest, vaid paljuski ka publikust. Etenduse käigu määrab suuresti asjaolu, kas tegemist on aktiivsete ja hakkajate või passiivsete ja skeptilisete vaatajatega, lava ja saali vaheline sünergia muutub siin palju olulisemaks kui tavateatris ja seega on potentsiaalne läbikukkumise oht samuti suurem. Samas hoiab selline alaline ebaõnnestumise risk ja teadmatus, mida toob iga 161


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 162

järgnev stseen, pinget üleval, eeldades ärgast kohalolu nii näitlejatelt kui ka vaatajatelt: “Ideaalis toimub publiku ja näitlejate vahel võitlus – vaataja üritab oma suunistega näitlejate esinemist võimalikult raskeks teha (pakkudes välja absurdseid ja ulmelisi olukordi), näitlejad püüavad jälle reegleid järgides iga hinnaga vaatajat naerma ajada. Ning mis kõige raskem – impronäitleja peab olema äärmiselt ergas nii kehalt kui vaimult ning pidevalt sada protsenti kohal” (Avestik 2009). Loiduses neid näitlejaid tõesti süüdistada ei saa, pigem hakatakse kohati ülegi mängima, satutakse liigselt hoogu, mille tulemusena venivad vaatused liialt pikaks ning väsimuse märke näitavad nii etendajad kui ka publik. Tekib küsimus, kas Improteatril oleks võimalik meelelahutusest kaugemale minna, kas on võimalik teha lavastusi, mille taotluseks võiks olla kunstiline tervik. Tõenäoliselt eeldaks see temaatilist ja stiililist ühtsust – improviseeritakse ainult teatud teemaringi piires, kasutades ainult teatud improtehnikaid. Aga ka praegusel kujul on Improteatril täita oluline koht eesti lavadel, meelitades teatri juurde näiteks noort publikut, kelle kokkupuuted teatriga on võib-olla väga põgusad ja kahtlevad, kuid kes Improteatri etendustelt saavad kindlasti positiivse ja innustava kogemuse. Kokkuvõtteks Need kolm väikest teatrit on positiivsed näited sellest, kuidas väheste vahenditega tehakse teatrit, mis vaatajale korda läheb, teatrit, millest on puudust tuntud, teatrit, mis ei ürita konkureerida repertuaariteatritega, kuid mis pakub nendele alternatiive nii esteetilises kui ka organisatoorses mõttes. Kahe aasta jooksul on Tartu Uus Teater toonud lavale erinevaid projekte, rõhunud vahetusele ja lähedusele, käsitlenud keerulisi teemasid ja olnud põnevate ideede platvormiks. Cabaret Rhizome ja Improteater on aga eesti teatrimaastikul mõlemad väga omanäolised ja uudsed. Kõik kolm on jõudsalt tõestamas oma vajalikkust teiste teatrite seas, sest vajadust loomisvabaduse ning teistsuguste ideede realiseerimise järele tunnevad teatritegijate kõrval samamoodi ka vaatajad. KASUTATUD KIRJANDUS: Ala, Janar 2009. Cabaret Rhizome tutvustab keldrit kabareele. – Postimees, 17. VIII. Avestik, Rait 2009. Improteater ilmus teada-tuntud moel. – Postimees, 1. XI. Põllu, Ivar 2010. Ivar Põllu toob teatri kinosaali. Intervjuu Mari Aigrole. – Linnaleht, 2. V.

162


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 163

KUST TULED, KUHU LIIGUD, EESTI NÜÜDISTANTS? EVELIN LAGLE

Stabiilsus, olemasolevate suundade rahulik jätkamine, turvaline nokitsemine olid märksõnad, mis jäid kõlama möödunud kevadel toimunud festivali “Uus tants 09” järel Postimehes ilmunud arvamustes Eesti nüüdistantsu toonase hetkeseisu kohta. Nii Heili Einasto, Kristiina Garancis, Mall Noormets kui ka Tiit Tuumalu iseloomustasid läinud kahe aasta tantsuelu (ehkki seda perioodi võib julgelt nelja-viie varasema aasta võrra pikendada) vaikse ja tasakaalukana. Peamiseks ootuseks ja arengulootuseks sai põhjalikum süvenemine tantsukunsti sisusse, selle avastamisse ja mõtestamisse. Küsimuse alla seati, kuidas tants kõnelema panna, nii et nüüdistantsu programm ei pakuks üksnes suurel hulgal katsetusi, vaid säilitaks siiski kunsti kõrgemad eesmärgid. Et ettekujutus nüüdistantsust poleks pelk eksperimentide kogum, vaid kunst, mis inimesi puudutab, ühel või teisel viisil arendab ja, olgugi oma arenguseaduspärades ja liikumises, oma paremate ja halvemate näidetega, kannab üldjoontes siiski vaataja silmapiiri avardavat väärtust. Tantsukunsti sisu – mõjumise – küsimuse üle arutledes ei saa tänapäevases pluralistlikus kultuurikontekstis üle ega ümber eri stiilide ja väljendusvahendite probleemaatikast. Eri stiilidel on erinevad rõhuasetused ning vastavalt ka eesmärgini – mõjumiseni – jõudmiseks erinevad viisid. Ometi peaks olema mingi ühisnimetaja, mis võimaldab kõigil neil ilmingutel tantsukunsti mõiste alla mahutuda. Niisiis olen taas jõudnud lõputuna näiva arutluseni teemal, mis on tants, mis on sellele kunstivormile olemuslik, mil viisil peaks tants ideed publikuni tooma. Ja ega siin ühest õiget vastust olegi. Niisamuti kui muutub ühiskond ning seal kehtivad väärtushinnangud ja tõekspidamised, areneb ja kujuneb ümber ka tantsu kontseptsioon. Ometi on tarvis mingit liini, et otsingute teed mõtestatult aduda ning kui tahes ekstreemseid valikuid tehes siiski rajale jääda. Selleks, et otsing ei oleks tühi lahmimine, vaid põhimõtete ja vahendite laiem ja sügavam mõtestamine, oleks tarvis tajuda kunstivormi tuuma. Seda ümbritsev kiht on ja peabki olema pidevas ümberehitamises, et ühiskonna ja kultuuri üldise arenguga sammu pidada. Eks ole tuum isegi laias plaanis dünaamiliselt arenev, kuid siiski 163


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 164

piisavalt tugev ja stabiilne, et kindlustada kunstivormi jätkusuutlik edenemine. See omakorda võiks ideaalis tagada, et kunsti viljad on nauditavad ja sisukad ka otsimise ja eksperimenteerimise perioodil. Püüdes süüvida tantsukunsti sügavustesse, jõuan KEHA ja KEHALISUSENI. Jättes kõrvale kõik teised tingimused, mida tantsukunst kunstiks pürgimisel vajab või mis teda teistest kehalistest tegevustest eristavad, toon välja KEHALISUSE kui kõige põhilisema omaduse. Tantsukunst on kunsti vorm, kus kesksel kohal on KEHA. See, millise osakaalu keha lõppresultaadis omandab või millisel viisil, milliste vahenditega kehaga tegeletakse, võib muutuda, kuid side kehaga võiks olla tantsukunsti olemuslikuks märksõnaks. Kui heita pilk Eesti tänasele tantsuelule – kusjuures festival “Uus tants 09” oli suurepärane näide ja kokkuvõte Eesti nüüdistantsu viimase aja arengust – võib näha selles stabiilses nokitsemises süüvimist küsimusse, kuidas panna tantsukunst kõnelema. Erinevatele otsingusuundadele on ühine probleem, kuidas avastada tantsu olemuslik tunnus või omadus ning anda sellele kunstivormile tänapäeva kultuurikontekstis elu, mis oleks kooskõlas meie kaasaegsete inimeste väärtuste, vajaduste ja tunnetuse ning teaduslik-tehniliste tingimuste ja võimalustega. Alaliseks etteheiteks, mis eesti nüüdistantsu saadab, on vähene tähelepanu kehalisusele. Ehkki alus selliseks avalduseks on kahtlemata olemas, vajab küsimus pisut põhjalikumat vaatlemist. Eesti nüüdistantsu etendustes on vähe koreograafiat; Eestis ei ole piisavalt heal tantsutehnilisel tasemel tantsijaid, kes suudaksid nõudlikku koreograafiat esitada; Eestis ei ole koreograafe, kes oleksid võimelised ja tahaksid liikumisega tegeleda; Eesti tantsuharidus ei tooda vajalike võimete ja väärtushinnangutega tantsukunstnikke; Eesti nüüdistantsus on kontseptuaalsus ühekülgne sundvalik. Või siis hoopis: publik ei mõista ega oska hinnata Eesti tänapäevaste tantsukunstnike kehakasutust; minimalistlik kehakasutus ja kontseptuaalne lähenemine on Eesti nüüdistantsu omapära; publik ei suuda nüüdistantsu arenguga kaasa liikuda ja esitab sellele kunstile ebaadekvaatseid, inertsist säilinud rigiidsete väärtushinnangute põhiseid nõudmisi. Selline on pealiskaudne kuvand, mis Eesti nüüdistantsu probleemistikule mõeldes silme ette kerkib. Kui neid väiteid pisut analüüsida, võib näha, kui kitsapiiriliste tõekspidamiste raamidesse on need surutud. Selline hoiakulisus omakorda avaldab suurt mõju nii tantsukunstnike loometegevusele kui ka publiku vaatamisharjumuste ning ootuste ja väärtushinnangute kujunemisele. Kaldkirjas toodud väidetes peituvaid mõttemalle võib aidata nähtavale tuua 164


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 165

Eesti nüüdistantsu sünni ja arengukonteksti vaatlemine. Läänes tekkis uus lavalise tantsu stiil, mis väärtustas traditsioonide asemel uudsust ja individuaalset väljendust, 20. sajandi alguses. Õige ruttu jõudis see ka Eestisse. Juba 1912. aastal võis uut laadi tantsukäsitlust näha soomlanna Maggie Grippenbergi esituses, mis andis mõtteainet ja liikumissuuna ka kohalikele tantsukunstnikele. Paraku katkestas Nõukogude võimu periood kokkupuute uuemate tantsuvooludega. Nõukogude aastail oli uue tantsu areng surutud suuresti balleti ja varietee raamidesse. Vabamalt sai tantsuloominguga tegelema hakata alles Mihhail Gorbatšovi reformide ajal, mil leebem poliitiline olukord andis võimaluse riiklikest institutsioonidest eraldiseisvate kunstiliste gruppide tekkimiseks. Nii loodi 1991. aastal Nordic Star (hiljem Nordstar) Tantsuteater, mis oli tänaseni aktiivselt tegutseva Fine5 Tantsuteatri eelkäija (Einasto 2009, 192–210). Seega oli kuni 1991. aastani ainuke aktsepteeritav professionaalne tantsuvorm Eestis klassikaline ballett, kusjuures veel vene klassikaline ballett, kus tehniline võimekus ja soorituse perfektsus on rõhutatult olulised. Siit on ka igati mõistetav, et klassikalise balleti kehakasutus on juurdunud inimeste mõttemaailmas tantsulise tegevuse etalonina ning võrdsustunud heal tehnilisel tasemel tantsimisega. 20. sajandi alguses tekkinud uute tantsustiilide üheks põhiliseks tunnuseks on väljakujunenud tavade ja normide avardamine, laiendamine ja ümberhindamine. Selline vastandumiste, otsingute ja katsetuste periood on toonud kaasa paljususe. Konkreetsed ühesed ideed, väärtused ja tõekspidamised on asendunud paljude ideede, väärtuste ja tõekspidamistega. Klassikalise balletitehnika kõrvale on tekkinud hulk teisi, hoopis erinevate nõudmiste, tõekspidamiste ja ideaalidega tehnikaid ja stiile. Nii kunstitegevuse kui kogu ühiskonna areng on võtnud suuna selle paljususe väärtustamisele. Oluliseks märksõnaks on saanud erinevus – erinevate võimaluste võrdväärsus ja üheaegne eksisteerimine. Põnev mõtteväli avaneb, kui vaadelda kehakasutuse küsimust Eesti nüüdistantsus vene klassikalise balleti loodud ideaalpildi valguses. Eks ole väikeses Eestis tõesti raske luua ja esitada koreograafiat, mida loetaks heatasemeliseks, kui liikumiskunsti ainuvõimalikuks etaloniks on pikaajalise ajaloo ning täiesti teistsuguse sotsiaalse ja majandusliku kontekstiga Venemaa balletitraditsioon. Isegi kui me teadvustatult klassikalist tantsu ideaaliks ei pea või seda sel viisil ei sõnasta, on ta juurdunud hinnangute ja võrdluste taustplaaniks ning seda nii vaatajate kui ka tegijate endi jaoks. Hoopis laiem on kehakasutuse ja hea soorituse küsimus aga erinevuse ideed 165


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 166

väärtustades. Uute tantsuvormide otsingul tekkisid 1930. ja 1960. aastate vahel Ameerika Ühendriikides erinevad moderntantsu treeningsüsteemid. Martha Graham, Doris Humphrey, Merce Cunningham, kes kõik olid ühtaegu nii koreograafid kui pedagoogid, töötasid oma ideede koreografiseerimise tarvis välja oma kehakasutusviisi. Iga treeningsüsteem rõhutas erinevaid aspekte ning kujundas vastavalt oma ideaalid. Sellest tulenevalt laienes kohe ka heal tasemel soorituse sisu – kvaliteedi loomise tingimuseks ei olnud enam vaid ühed füsioloogilised ja tehnilised eeldused. Hiljem laiendas postmodernne aeg seda pilti veelgi. Individuaalse kehakeele otsimine ja traditsioonilistest raamidest väljumine on saanud tähtsaimaks märksõnaks. Ometi ei piisa kinnistunud mõttestruktuuride muutmiseks üksi piiride laiendamisest – tarvis on ka uute avanenud alade väärtustamist. Samuti võib tugeva klassikalise tantsu idee taustal käsitleda Eesti nüüdistantsu kontseptuaalse suuna temaatikat. Teadvustatud valikuna on “koreograafiline minimalism” igati õigustatud ning teatud teemade ja ideede käsitlemisel ehk isegi adekvaatsem kui liikumispõhine koreograafia. See aga tähendab omakorda nii kontseptuaalse kunstivormi olemusse süüvimist kui ka selles keha eksistentsi avastamist. Niisiis ei tohiks kontseptuaalse suuna valik olla põgenemine kehaga tegelemise eest. Otsus väljendada oma ideid kontseptuaalse tantsu abil ei peaks olema ajendatud hirmust ainsa võimaliku kehakasutuse ja ideaalsoorituse etaloni ees. Eemaldumine klassikalise tantsu ideaalidest ei pruugi tähendada sugugi eemaldumist liikumise uurimisest, olgu seda siis (klassikalisest tantsust erinevas) liikumispõhises tantsukunstis või kontseptuaalses liinis. Kontseptuaalse tantsuga tegelemine võiks tugineda nii tantsukunsti kehalise olemuse adumisele kui ka kontseptuaalse suuna vahendite ja omapära väärtustamisele. Teater Muusika Kino 2009. aasta mainumbris ilmus põhjalik tagasivaade festivalile “Uus tants 09”, kus etenduste pinnalt olid välja toodud mõningad arengusuunad. Ehkki tänase tantsuelu kirjut pilti on raske ja ehk lausa vägivaldne kastidesse jagada, on teatud laiemad tendentsid ja jõujooned siiski olemas. Nii võib eraldi vaadelda näiteks nüüdistantsu ringkonna noori koreograafe, järjepidevaid kontseptuaalse suuna arendajaid ning balleti ja moderntantsu traditsioonide jätkajaid. Ühisnimetaja, mis annab väga üldist aimu nooremate ja värskemate tantsukunstnike tegevusest, on “vaikne kammerlikkus” – isiklike kogemuste ja emotsioonide või argiste küsimuste käsitlemine isikupärasel, kergelt individualistlikul viisil. Isikupärane lähenemine tuleb esile nii idee kui ka 166


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 167

kehalise lahenduse tasandil. Ühtlasi on see suund, kus huvi oma kehakeele ja füüsilise väljenduse otsingute vastu on kaheldamatult olemas. Tähelepanu äratavalt on tantsutegijate pilti kerkinud 2007. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud Triin Reemann; Jaan Ulst, kes täiendas end pärast Tallinna Ülikooli koreograafiaõpinguid Hollandis; Tallinna Ülikooli vilistlased Eike Ülevain, Kärt Tõnisson, Jaak Sapas ja Mihkel Ernits ning Külli Roosna, kes jätkas samuti õpinguid Hollandis ja on mitmel pool Euroopas tantsijana tegutsenud. Samuti sobib siia ritta hästi Renate Valme, kes on oma “vaikselt kammerliku” stiiliga juba pikemat aega tegelenud. Uue tantsu festivali kommentaarides üles kerkinud sisuvaeguse küsimus seostub minu jaoks kehalise tegevuse ja koreograafia loomise mõtestatuse teemaga. Kehalise teostuse sisu ei peitu niivõrd suures hulgas tantsukombinatsioonides kui ehk hoopis süvenemises kehatunnetuse küsimusse. Selleks et üks tantsuetendus tõesti kõnelema hakkaks, peab ta suutma publikut puudutada. Selleks et tantsijate kehaline olemine, olgu see siis kui tahes keeruline koreograafia või vaid väike osa kontseptuaalse lavatöö tervikust, annaks vaatajale avardava kogemuse, peab nähtu hakkama vaatajas oma elu elama. Tantsukunsti kehaline olemus ei puuduta mitte üksnes selle loomist ja esitamist, vaid samuti vastuvõtmist. Juta Vallikivi on oma artiklis “Kehalisus ja mõistmine teatris” põhjalikult uurinud vaatamiskogemuse kehalist loomust. Inspireerituna BBC lühisarjast “Instinktid” on ta käsitlenud peegelneuronite teooriat. Viimase kohaselt saab vaataja info laval toimuvast liikuja närviimpulsse kopeerides. Inimene jõuab märgipõhiste teadmisteni ajus toimuvate füsioloogiliste protsesside tulemusena. Liikumise jälgimisel kopeerivad peegelneuronid vaatleja ajus liikuja neuronite signaale ning töötlevad selle empaatiliseks materjaliks, mille abil vaatleja on võimeline jõudma liikuva inimesega samasuguse tundeni, kui ta toimib samades tingimustes (Vallikivi 2006: 95–96). Selleks aga, et kehaline kogemus, mida vastu võtta, laval tõesti olemas oleks, tuleb kehaline olemine läbi tunnetada. Teine probleem, mis vähese süvenemise korral esile kerkib, on kordus. Siinjuures mõtlen vähest süvenemist nii kehalise olemise mõistmisel kui siit tulenevalt ka oma valitud raja, stiili arendamisel. Uue isikupärase idee/stiili lavale toomine on hulga lihtsam kui hilisemas protsessis selle õigustamine ning huvitava ja elujõulisena hoidmine. Eespool nimetatud noored koreograafid on kõik väga omapärase liikumiskeelega. Ometi on ainuüksi isikupärast pikaajaliseks 167


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 168

“Kass ennustab tulevikku inimesest paremini”. Indrek Kangro, Oksana Titova, Päär Pärenson. Foto: Jelena Rudi

168


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 169

“Hoffmann-Promenade”. Endro Roosimäe, Dmitri Harchenko, Raido Bergstein. Foto: Rünno Lahesoo “Can’t Get No/Satisfaction”. Mart Kangro. Foto: Timo Toots Foto: Rünno Lahesoo

169


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 170

loometegevuseks vähe. Uue ja omanäolise avastamine võib olla väga põnev nii autori kui ka publiku jaoks, kuid ei tohiks jääda vaid avastuse ehk siis esmamulje tasandile. Sellestsamast avastusest impulsse ammutades ning seda kire ja põnevusega edasi uurides tekib pind, mis pakub ikka ja jälle uut ning muutub seejuures aina teadvustatumaks ja sügavamaks (samal ajal nii omapära kui uudsuse momenti vähimalgi määral ohustamata). Tekkivate seoste ja võimaluste sfääris mängeldes saavad kehakeel ja koreograafilised vahendid täieneda nii, et ehkki pidevas arengus, ehkki alaliselt teel, on neis nauditavat läbimõeldust ja usaldatavat teadlikkust. Vähene süvenemine on oht, mille suhtes peavad Eesti loomeinimesed meie riigi väiksuse ja kunstimaailma avatuse tõttu väga tähelepanelikud olema. Väikeses tantsuringkonnas on väga kerge loorberitele puhkama jääda ning positiivse vastukaja soojendavate kiirte paistel mõnuleda. Sellises toimimises ei ole aga edasiviivat jõudu ning ummikseis on nii publiku kui ka kunstniku jaoks kiire tulema. Omamoodi vähese süvenemise küsimus kummitab Eestis ka klassikalise tantsu traditsioonist välja kasvanud koreograafide liini. Siin kerkivad esile pikaajalise klassikalise tantsu kogemuse ja suurepäraste lavastusoskustega koreograafid, nagu näiteks Oksana Titova, Dmitri Harchenko ja Mai Murdmaa. Nii Titova “Kass ennustab tulevikku inimesest paremini” kui ka Harchenko “Hoffmann-Promenade” ajendasid sisu ja idee seotuse üle mõtisklema. Õnnestunud kunsti puhul on sisu ja vorm teineteisega läbi põimunud. See tähendab, et ei ole kaht eraldi meediumi – liigutused ja lugu. Üha enam leiab toetust ja põhjendusi seisukoht, et tants ei ole liigutuste kogum, mis jutustab mingit sõnadega mõistetavat lugu, vaid liigutused, kehakasutus ise on lugu või idee. Kui nüüd tulla koreograafiate juurde, mis luuakse pikaajaliste traditsioonidega tantsutehnikate baasil, tekib küsimus, kuidas mingit konkreetset ideed väljendada liigutusvaraga, kus väga palju liigutusi ja tingimusi on paigas nii, et liigutused ei oleks vaid loo illustratsiooniks ega vastupidi. Taas jõuan kehalise tegevuse süvenemisastme juurde. Balletitehnika pinnalt loodud koreograafia juures oleks hea loobuda vormile keskendatusest ja pöörata tähelepanu tunnetusele. Küsimuse asetus võiks olla näiteks, millise tunde annab või mõtte paneb liikuma ühe või teise liigutuse sooritamine. Esmalt tuleks uurida, millise mõtte-tunde annab liigutus tantsijale endale, sest see mõte-tunne on aluseks publiku mõtte-tunde loomisel. Loomulikult ei saa lõpptulemusena alahinnata ka visuaalse aspekti olulisust info edastamisel. Küsimus on aga, mil170


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 171

line on loometegevuse lähtepunkt ning vastavalt sellele ka rõhuasetus. Kasutada välja kujunenud liigutussüsteeme nii, et neist sünnib ideest ja koreograafist-tantsijatest lähtuv tunnetuslik tervik, ei ole kaheldamatult kerge ülesanne, kuid piisava avatuse ja süvenemise juures kindlasti ka mitte võimatu. Ideede ja keha ühendamise küsimus on üleval ka kontseptuaalse suuna edendajate töödes: kuidas jõuda fantastiliste ideede arendamisel nende kehalise väljaelamiseni ja seda ka siis, kui liikumine lõpptulemuses on väga minimalistlik või lausa argine. Siinjuures pean silmas just nimelt seda, et minimalistlik liikumine ei oleks suvaline, jäädes kõigi teiste väljendusvahendite varju, vaid selgelt teadvustatud. Omamoodi on kehalisuse adumine kontseptuaalses lavastuses veel peenem ülesanne kui tiheda koreograafia loomine – süüvida oma kehakasutuses nii kaugele, et isegi minimaalne liikumine suudab edasi anda keha eksistentsi erilisust, et isegi argised liigutused omandavad uue mõõtme. Kontseptuaalse liini koreograafid arendavad väga järjepidevalt oma stiili: Kaja Kannil, Taavet Jansenil, Sandra Z-l on oma loomemaailm ning nad tegutsevad enesekindlalt oma suunas. Kontseptuaalse tantsukunsti suurepäraseks esindajaks on Mart Kangro, kes on jõudnud tasandile, kus kogu lavaline olemine on etenduse sisu ning kannab tervikuna edastatavat, lahti rulluvat ideed. Tema kehaline kohalolu on niivõrd hästi läbi tunnetatud, et iga vähimgi detail või detaili puudumine on põhjendatud, nauditav ja kaasahaarav. Väide, et Eesti nüüdistants kehaga ei tegele, ei ole päris õiglane. Küsimus on pigem süvenemise astmes ja kehaga tegelemise mõtestamises. Liigutuste sooritamine on mingis mõttes küll kehaga tegelemine, kuid pealiskaudsena ei suuda luua uut, piisavalt tugevat kvaliteeti, et publikuga kontakti saada ning talle midagi juurde anda. Täpselt sama liikumine võib läbitöötatult ja mõtestatult küündida ka uue kvaliteedi tasandile. Samuti võib viimase tasandi saavutada hoopis vähema hulga liigutustega, kui kehalise olemise alguspunkt on õige. Kui tegevus põhineb tunnetuslikul alusel, võib ka pelgalt seismine kanda õiges kontekstis sama palju või rohkem informatsiooni kui tihe kahekümneminutiline koreograafia. Siit ka kehalisus ja tantsukunsti sisuline sügavus. See, millise vormi, osakaalu või funktsiooni keha etenduses omandab, võib olla varieeruv. Vahel võib see peenelt sulanduda väljendusvahendite paljususse, varjudes vaikselt taustplaanile, või anda oma panuse hoopis prooviprotsessis, jäädes lõpptulemuses esiletõusva tähelepanuta. Ometi peaks tantsuetenduses kehalise olemuse tunnetus olemas olema, pakkumaks publikule kogemust, milleks vaid tantsukunst on suuteline, 171


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 172

et tuua ideed vaatajani viisil, mis on võimalik vaid tantsukunsti vahenditega. Tantsukunsti kehaline loomus on väga lai teema, mille põhjalikum käsitlemine jäägu järgnevate mõtteavalduste aineks. Küll aga võiks kehatunnetuse esiletoomine anda tänastele tantsukunstnikele julgust liikuda oma otsingutes edasi ja sügavamale ning avatust teadvustatult üle olla traditsiooni vormitud tõekspidamistest, mis tänases kontekstis enam kõige adekvaatsemad ei ole. Sellelt pinnalt on võimalik teha juba valikuid erinevate esteetikate ja stiilide kasuks; siis on võimalik otsustada, millisel viisil kehaga töötada, kui palju liigutusi teha või tegemata jätta. Kui ka Eesti nüüdistantsu tänast pilti iseloomustavad stabiilsus ja vaikne nokitsemine, mille kohta mitteametlikes vestlustes öeldakse pigem igavus, on see murrangute perioodil normaalne nähtus – vaikus enne tormi. See, mis oli, enam vanal viisil ei toimi ja see, mis ees, ei ole enda õigustamiseks veel piisavalt tugev. Nagu eespool välja toodud, on ideed ja arengujõulised suunad Eestis olemas. Ootusärevust tekitavad aga küsimused, kas ja kuidas nende ideedega edasi toimetatakse. Eesti kontekstis tuleks mõttemaailma avardamine ning sallivuse suurendamine kasuks nii tantsuelu loovisikutele kui ka publikule, et tantsijadkoreograafid oleksid oma loomingus ausad ja lähtuksid puhastest (kunsti arengule suunatud) eesmärkidest, mitte teatud mõtteviiside sünnitatud kompleksidest, ning et vaatajad oleksid piisavalt teadlikud ja avatud, võtmaks pakutavat vastu sellena, mis ta on. KASUTATUD KIRJANDUS: Einasto, Heili 2009. Sõltumatu tantsu uute nimetuste otsinguil. – Teatrielu 2008. Eesti Teatriliit, lk 192–210. Vallikivi, Juta 2006. Kehalisus ja mõistmine teatris – Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga. Studia litteraria estonica 8, lk 92–107.

172


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 173

KOLME SORTI MUUSIKATEATRIT KERRI KOTTA

Muusikateatri seisukohalt on 2009. aastast rääkides raske välja tuua tippe, s.o kunstilises plaanis väga selgelt eristuvaid lavastusi. Samas oli pilt võrdlemisi huvitav ja mitmekesine: lavale toodi nii algupärandeid kui ka klassikat ning kodumaiste tegijate kõrval astusid üles mitmed nimekad välislavastajad ja -solistid. Nii erinevatest eesmärgipüstitustest kui ka žanrilisest kirevusest tulenevalt ei ole ilmselt otstarbekas ega päriselt võimalikki kõiki muusikalavastusi mingil ühtsustatud (objektiivsel) skaalal võrrelda. Üldisema pildi saamiseks tasuks neid vaadelda pigem gruppidena, andes samas endale aru, et gruppide moodustamine põhineb puhtalt allakirjutanu subjektiivsetel ja – juba teatavast ajadistantsist tulenevalt – ka mõnevõrra häguseks muutunud muljetel. Mainitud gruppe võiks tinglikult nimetada mõtlemapanevateks lavastusteks, probleemseteks lavastusteks ja “töötavateks” lavastusteks. Esimese grupi moodustaks ainult üks lavastus – Estonias etendunud Mozarti ooperi “Così fan tutte” (lavastaja Walter Sutcliffe). Julgeksin lavastust selle problemaatilistest külgedest hoolimata pidada ka 2009. aasta üheks olulisemaks muusikateatrisündmuseks. Lavastuse tugevateks külgedeks võib pidada lavastaja head koostööd kunstnikuga (Liina Keevallik) ning lavastuse kontseptuaalset ja arhitektuurilist läbimõeldust. Sageli avaldus viimane just tegelaste lavalises asetuses ja liikumises, mis oli üldreeglina üsna napp, kuid sellisena põhjendatud. Ehk võib lavapildile ette heita tumedate toonide domineerimist, kuid samas võimaldas see valgusega opereerides (valguskunstnik Neeme Jõe) lava eri tasandeid esile tõsta ning nõnda lavastuse arhitektuurset üldmuljet tugevdada. Kuid lavastuse kõige olulisem aspekt oli selle suhe muusikasse. Mõnevõrra liialdades võib öelda, et kõnealune töö oli ainus 2009. aasta ooper, kus lavastades lähtuti eelkõige ja peaasjalikult muusikast, täpsemalt selle struktuurist ja vormist, ning alles teises järjekorras faabulast, libretost jne. See avaldus – eriti aariate puhul – eelkõige ülelavastamise vältimises ja oli sellisena mozartliku esteetikaga (enne muusika ja siis tekst) suurepärases kooskõlas. Muusikat häirivate ja viimasega sageli vastuolus olevate lavaliste paralleeltegevuste puudumise tõttu säilitas muusika siin oma suveräänsuse ja võimaldas solistidel end vokaalselt kõige paremast küljest 173


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 174

“Così fan tutte”. Ferrando – Oliver Kuusik, Guglielmo – Rauno Elp, Dorabella – Helen Lokuta, Fiordiligi – Aile Asszonyi. Foto: Harri Rospu “Indiate uurinime”. Arcita – Taavi Eelmaa, pihiisa – Kristjan Sarv. Foto: Harri Rospu

174


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 175

“Manon”. Manon – Alla Popova, ševaljee des Grieux – Deniz Leone. Foto: Alan Proosa “Thaïs”. Thaïs – Veronika Džiojeva. Foto: Ants Liigus

175


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 176

näidata. Samas kujunes paradoksaalselt just lavastuse suhtelisest staatilisusest ka selle suurim puudus: tegelased, kes lavastuse kontseptsioonist tulenevalt oma lavalist hillitsetust taluda ei suutnud, kippusid mõnikord aariaid või ansambleid – ja seda sageli kätteõpitud tüüpžestide või -liikumisega – ise spontaanselt täis lavastama. Minu jaoks probleemsete või küsitavate lavastuste alla liigitusid kaks algupärandit: Von Krahli Teatris etendunud Märt-Matis Lille “Indiate uurimine” (libreto Jan Kaus, lavastaja Mart Koldits) ja Birgitta festivalil välja toodud Tauno Aintsi “Aeg armastada” (libreto Leelo Tungal, lavastaja-koreograaf Mare Tommingas). Tõtt öelda ei klassifitseeru kumbki nimetatutest traditsioonilise muusikateatri või kitsamalt ooperi alla. Kui esimese näol on tegemist pigem sõna- ja muusikateatri omalaadse sünteesiga, siis teise puhul lavalise kantaadiga. “Indiate uurimist” iseloomustas tohutu intellektuaalne ambitsioonikus, mis aga paraku ei realiseerunud. Esimese osa pöörane mängulisus ja sellega kaasnev semantiliselt laetud lavastuslike detailide mõõdutundetu pillerkaar ning erinevate jutustamisviiside polüfoonia kippus teises osas maad andma kohatisele moraliseerimisele ja liigsest kordamisest põhjustatud väsimusele. Lavastus jättis palju otsi lahtiseks: esimeses osas välja pakutud arenguliinidest ei realiseeritud teises osas peaaegu ühtki. Eraldivõetuna sisaldasid teose eri tasandid – muusika, libreto ja lavastus – huvitavaid ja värskeid leide. Terviklavastusele sai aga saatuslikuks mainitud tasandite eneseküllasus ja lõpetatus ning sellest tulenev omavaheline haakumatus, mis tervikul sündida ei lasknud. Tauno Aintsi lavaline kantaat “Aeg armastada” oli lavastusena teatavas mõttes eelkirjeldatu vastand. Kui “Indiate uurimises” jäid paljud nüansid ebaselgeks ja lahtiseks, siis kantaadis “Aeg armastada” tehti loo moraal publikule ehk liigagi üheselt mõistetavalt selgeks, mis aga kuulajapoolsele fantaasiale enam kuigi palju ruumi ei jätnud. Hoolimata vastandlikkusest näivad mõlema lavastuse ebaõnnestumise põhjused olevat analoogilised: selleks on kas lavastuse kallal töötavate inimeste omavahelise töö vähene koordineeritus või võimetus oma loomingulisi ambitsioone kohandada lavastusest kui tervikust lähtuvalt. Mõnevõrra utreerides – “Indiate uurimises” jutustasid kolm autorit kolme erinevat (ja sageli kompleksset ja mittelineaarset) lugu, mille tulemuseks oli eklektiline segapuder, kantaadis “Aeg armastada” jutustasid aga kõik autorid ühtsama lugu ja tegid seda viisil, mis tegelikult välistas või muutis ülearuseks sellesama loo jutustamise samal ajal mingite teiste vahenditega. Nii Leelo Tungla libretot, Mare Tomminga 176


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 177

koreograafiat kui ka Urmas Jõemehe videoinstallatsiooni ei saa vaadelda niivõrd lavastuse komponentidena kuivõrd eraldiseisvate ja iseeneses lõpetatud kunstiteostena. Lavastuse pealetükkivat pateetilisust mahendas mõnevõrra Tauno Aintsi mänguline ja kohati irooniline muusika. Niinimetatud “töötavaid” lavastusi võib 2009. aastast üles lugeda kõige rohkem. Kõik need sisaldasid mitmeid õnnestumisi, olid loogiliselt üles ehitatud, vastasid ilmselt paljuski publiku ootustele, võimaldasid artistidel ennast vokaalselt piisavalt näidata jne, kuid neis puudus sageli see miski, mis oleks muutnud need tõeliselt meeldejäävaks. 2009. aasta Eesti muusikateatris kujunes Massenet’ aastaks – lavale toodi kaks tema ooperit: Vanemuises “Manon” (lavastaja Marko Matvere) ja PromFesti raames “Thaïs” (lavastaja Mai Murdmaa). Marko Matvere “Manoni” lavastus jättis üldiselt kompaktse ja läbimõeldud mulje. Lauljate liikumine laval oli hästi läbi kaalutud, kusjuures arvestatud oli ka lauljate ja dirigendi omavahelise kontakti hoidmisega, mis muusikaliselt adekvaatset interpretatsiooni silmas pidades on selles sagedaste ja kohati kapriissete tempomuudatustega teoses võrdlemisi oluline. PromFesti raames välja toodud “Thaïs” jäi meelde aga eelkõige noorte artistide värskuse ja visuaalselt atraktiivse kunstnikutööga (Madis Nurms). Kohati jäi mulje, nagu oleks Pärnu Endla lava jäänud lavastajale liiga kitsaks. Võib-olla oli mainitud mulje aga tingitud ka mõnede noorte artistide kohatisest lavalisest kohmakusest. Kõige traditsioonilisemaks (või ootuspärasemaks) selles grupis võib aga pidada Estonias etendunud Verdi “Maskiballi” (lavastaja Arne Mikk), mis näis ehk rohkem kui teised eelnimetatud lavastused takerduvat klišeedesse, kuid oli tervikuna (ja eelkõige muusikaliselt) siiski üsna nauditav ja veenev. Kunstnikutöö (Ralf Forsström) näis olevat mõnevõrra ambitsioonikam, kuid lavastuse üldist traditsionalistlikku muljet see siiski teisendada ei suutnud. Mingis mõttes võib n-ö kindla peale minevate ehk “töötavate” lavastuste alla paigutada ka Vanemuise kaks muusikaliproduktsiooni: John Kanderi “Ämbliknaise suudlus” (lavastaja Roman Hovenbitzer) ja Andrew Lloyd Webberi “Evita” (lavastaja Georg Malvius). Esimese puhul polnudki tegemist algupärase lavastuse, vaid sisseostetud produktsiooniga. Mõnevõrra oli seda lavastuses ka tunda: üldiselt töötas hästi kõik lavastuse üldisesse raamistikku puutuv – massistseenid, lavastuse üldine tempo jne. Dialoogide ja numbrite õnnestumine näis aga jäävat rohkem konkreetsete artistide õlule ja sõltus nende võimest ennast juba mainitud valmisproduktsiooniga kohandada. 177


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 178

Hoolimata suurest menust ei ole “Evita” lavastajale ilmselt kõige tänuväärsem materjal. Eelkõige puudutab see Evita tegelaskuju ennast, kelle puhul võrdväärse partneri puudumine on juba teose tasandil sisse komponeeritud. Seega kujunevad Evita suhted ümbritsevaga paratamatult ühepoolseteks. Ja sellistelt alustelt psühholoogiliselt veenvat lavalugu üles ehitada pole ilmselt kerge. Sageli minnaksegi pigem teist teed ja dialoog, mida Evita ja ülejäänud tegelaste vahel tegelikult niikuinii ei teki, asendatakse tehniliselt viimistletud tulevärgiga, milleks see muusikaliselt nõudlik teos tegelikult üsna palju võimalusi pakub. Tundub, et seda teed on läinud ka Georg Malvius. Kõige eespool öeldu juures ei saa ära unustada tõsiasja, et niisugustes lavastustes sõltub tegelikult väga palju muusikalisest esitusest. Ka hea lavastus võib viletsa esituse tõttu minetada enamiku oma tugevatest külgedest ja keskpärane lavastus palju võita heast interpretatsioonist. 2009. aasta uuslavastuse solistidest olid kahtlemata esileküündivamad Aile Asszony, kelle teeneks võib suuresti pidada “Così fan tutte” õnnestumist, ja Alla Popova, kes sai millegi samaväärsega hakkama Manoni tegelaskuju luues. Sümpaatse ja tehniliselt võimeka mulje jättis ka Veronika Džiojeva “Thaïsi” nimiosas. Üllatav oli Maarja-Liis Ilus nõudliku partii tehniliselt väga hea esitusega “Evitas”. Meeslauljatest paistis mitmes erinevas rollis silma Oliver Kuusik, kuid puhtvokaalselt tegi eelmise aasta ühe parima rolli Verdi “Poliuto” kontsertettekandes Aare Saal. Orkestrit ja selle kõla tõstaks esile eelkõige ooperites “Così fan tutte” (muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer), “Manon” (muusikaline juht ja dirigent Lauri Sirp) ning “Thaïs” (muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk).

178


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 179

TALVEVALGEID MEENUTUSI TEATRISUVEST PILLE-RIIN PURJE Kui teatrisuvele ja suveteatrile 2009 mõeldes kirjutan neid ridu, kestab valge talv. Üle aastate üks vaimustav talv, mil isegi paadunud linnainimene kahlanud hangedes, imetlenud härmatist puuokstel, kissitanud silmi lumeväljal siravaid päikselitreid vaadates. Igal talvel tundub suvi ebatõeline ja igal suvel taandub talv olematuks, aga tänavune lumevalgus teeb suve ja talve elujaatuse sarnaseks, otsekui ei masendaks säärane talv isegi Toomas Nipernaadit. Teatrilavastus sarnaneb härmatisega okstel: üritad saamatute sõnadega kirjeldada, aga millisena või kas üldse kaduv muster mälus püsib, seda näitab aeg. Teatriliidu aastaauhindade žürii liikmena nägin neidki suvelavastusi, millele autota inimesena naljalt ligi ei pääse: vaatasin suvel 21 uuslavastust. Meenutan köitvamaid. Urmas Lennuk kirjutab lavale naised – armastusega Näidendi “Igavene kapten” kirjutas Urmas Lennuk Kuressaare Linnateatri tellimusel: merelegendide põhjal ja aimatavate Nipernaadi-allusioonidega. Nipernaadi vaim(sus) on Lennuki näidendites kummitanud varemgi, eks sinnakanti kiskunud “Boob teab”, mehe põgenemise lugu. Meri pole olnud Lennuki stiihia. Meri justkui kuuluks Vilsandi näitekirjaniku Jaan Tätte vaimuvalda, ent kui järele mõelda, pole temagi loomingus mereteema valdav. Merest lähtub seni üksnes Tätte näidend “Latern” ning aastal 2009 stsenaarium XVIII tantsupeole “Meri”, kulminatsiooniks laul “Tuulevaiksel ööl”. Näitleja Urmas Lennuki on merele ligemale viinud Juhan Smuuli roll Rakvere Teatri luulelavastuses “Johannese passioon” (lavastaja Üllar Saaremäe, 2005). Südamlik rollislepp saab “Igaveses kaptenis” vargsi tuntavaks. 8. august 2009 oli suve kuumimaid päevi. Teatriliidu žüriile totaalne teatripäev: hommikul väljasõit Saueaugu Teatritallu, osa saama Margus Kasterpalu Kõivu-mängust ““Küüni täitmise” lood ja laulud”. Seal mängis muhedalt näitleja Guido Kangur, kellele “Igavese kapteni” nimiroll kirjutatud. Näidendi esmalavastuses jäi Kapten Allan Noormetsa mängida, ent millalgi võiks Guido Kangur huvitava meretegelasega ikkagi kohtuda. 179


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 180

Õhtuks saabusime Saaremaale, “Igavese kapteni” viimasele etendusele. Öösel täiskuuvalgel praamiga üle mere mandrile tagasi. Kuressaare vana Sadamaait on tänuväärne paik eheda ja samas irreaalse õhustiku loomiseks. Seda tõestas juba Aino Kallase “Reigi õpetaja” Aare Toikka lavastuses (Kuressaare Linnateater 2007). Igati toetab mänguruum ka “Igavest kaptenit”: merelegendidest tiinet ajatut lugu Saare Maal. Saladusevirveid lisamas Peeter Konovalovi muusikaline kujundus ning Kapteni ümber tantsisklevad kolm näkki (liikumisjuht Einar Lints). Silver Vahtre kujunduses näeb ehtsat paati ja võrke, taamal aga lainete unelevat valgusvärelust. Valusas merevalguses seisatab finaalis saare naine Helina Laan, jääb igavesti igatsema, mehe armastusest tugevama merega kahekõnet pidama. Remark: “Helina mängib rannal oma imelikke üksildasi mänge.” Urmas Lennuki näidendit pingestab armastuskolmnurk: mees, meri, naine. Kalju Komissarovi lavastuse teatraalsus tulvab hetketi üle kallaste, mäsleb vabaõhulava mõõtkavas, otsekui peaksid näitlejad tormist üle karjuma. Kammerlikus ruumis ihkaks enam varjundeid, kontraste, pooltoone. Eriti puudutab see Allan Noormetsa salapärast Kaptenit. Seda enam, et Noormets küll suur mees tugeva häälega, ent loomuldasa heasüdamlik ja heleda olemisega. Küllap oleks Guido Kanguri pastelsus tinginud peidetuma poeesia, aga Allan Noormetsa rollilahendus hoiab oma saladust. Hea näha näitlejat läbivas osas, ammu pole ta lüürilise koega rolli mänginud. Linnateatris on Noormetsa leebem varjundivalmidus unarule jäämas. Ta lavaelu Kaptenina toob meelde Bill Strabucki rolli Richard Nashi “Vihmameistris” (lavastaja Kaarin Raid, Ugala 1990), Nipernaadi tõugu romantiku, kes muutis naise elusaatust. Mehe ja naise kirglik duell, tõmme ja elupüüdluste vastandlikkus tuleb Komissarovi lavastuses esile. Urmas Lennuk on Kapteni vastaseks ja sugulashingeks kirjutanud isiksusliku noore naise, kel meloodiline nimi Helina Laan. Kapten kutsub teda Laanehelinaks. Jõulise siirusesarmiga mängib Merilin Kirbits selle tegelase “Igavese kapteni” ansamblis kõige varjundirikkamaks. Helina oskab sõnalahingutes olla sama jonnakas, sama valjuhäälne kui Kapten. Ometi paotub ka hingelisem pool. Hasartsetes peibutusmängudes keeravad mees ja naine teineteisel suu triks-traks! lukku, ent südame lukust lahti. Ikka on naine see, kes südame kaotab. Kui mehe hinge kord pärinud meri, ei siis surelik naine saa mere kutse vastu. Naine ootab mehelt reaalset armastust, et ta ei jääks üksi, olgugi mees läinud. 180


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 181

“Igavene kapten”. Kapten – Allan Noormets, Helina Laan – Merilin Kirbits. Foto: Elen Pärtel 181


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 182

Viivuks hoiab Helina Laan musta pitsrätti kätel kui imikut… Suure hingega saare naiseks teeb Laanehelina aga see, et tema suudab oma “ootamise sõlme” vallandada. Annab mehe vabaks. Helina: “Mine, Kapten, ja kui sa mind armastad, siis ära enam tule. Ka minul pole teist südant kuskilt võtta. Ei osta ka mina teda kulla ega kalliskivide eest. Mine juba.” Merilin Kirbits mängib veenvaks mereverega Helina, kelle isa kohtunud Musta Kapteniga. Saatuse mõtestajaks on kirjutatud vanaisa Jaan Laan, nähtud etendusel jäi Jüri Vlassovi rollil aga vajaka saladusehoovusest. Ümber Helina sahmerdavad pikaldase taibuga vennad Ualanid, keda lustiga etendamas Hannes Prikk ja Rauno Kaibiainen. Tolle tandemi puhul on jämekoomiline mängulaad paslik. Ent ei ilmu nemadki niisama koomuskit tegema, sest kõik muutub, kui üks vendadest leiab meres surma. Vend Haagan tuleb Helina juurde lohutust otsima. Rauno Kaibiainen mängib Haagani üksijäämist nõnda, et teame: sellest poisist kasvatab Helina Laan endale mehe. Nii halastabki saatus (kelle sõbralik käsilane näitekirjanik Lennuk!) naisele: annab maise eluülesande, ent ei lase igatsusel raugeda. Tänu täitumata unistusele jääb Helina Laane tuum terviklikuks ega mandu argiseks. Meenub naiseohtu tüdruk Löör Jaan Tätte “Laternas”, kellele samuti sai osaks nukker hea südametarkus. Eks nende hingeõde ole Maret Vaa Gailiti “Toomas Nipernaadis”. “Igavene kapten” on Kuressaare Linnateatri repertuaaris klaar valik. Urmas Lennuk kirjutas teatrisuvesse 2009 veel ühe mõjusa naishinge – Katerina Izmailova. “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” on Lennuki isikupärase iseseisva kujundikeelega näidend Nikolai Leskovi jutustuse põhjal. Eili Neuhausi lavastus (MTÜ PRO 3) Ontikal sööbib mällu absoluudilähedase kohavaimutajuga. Suveteatrielamuseks kujunes kogu sõit Ida-Virumaale. Teel esietendusele häälestas vaimu tuhamägede panoraam. Koduteel põikasime vaatama Valaste juga. Päike oli äsja loojunud, vaateplatvormilt avanev maastik haakus teatriõhtu vääramatu saatuslikkusega: kõrgelt langev kitsas veejuga, mille vastas meri, kõige kohal hõõguv laotus. Ontika mõisa õuel oli kõik stiilipuhas, nii esietenduse eel laulev vene naiskoor kui suu(re)pärane puhvet. Eelkõige aga ümbrusse sulanduv lavastus, värvikas näitlejate ansambel. Professionaalide koosmäng harrastajatega on kujunenud üheks teatrisuvede läbivaks võtteks, mis lisab mängu värskust, kui on põhjendatud. Jõhvi Tuuleveski venekeelsed näitlejad, kes liigituvad kooliga 182


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 183

“Mtsenski maakonna leedi Macbeth”. Boriss Timofejevitš – Peeter Jakobi, Jekaterina ema – Ines Aru, Jekaterina Izmailova – Ülle Lichtfeldt, Zinov – Indrek Saar. Foto: Reili Evart

183


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 184

professionaalide kilda, ergastavad “Mtsenski…” kakskeelset mängu temperamendiga. Humoorikas lõikav lõimumine! Eili Neuhausi tragikoomilise lavastuse misanstseenid on musikaalsed ja leidlikud. Reili Evarti kujundus hõlmab platsi mõisa kõrvalhoone ees, aimuslikuna mõjub valgus tellisseintel, pühapilt katuseharjal ja selle kinnikatmine naiserätikuga. Tinglik ja tõelik põimuvad: puid lõhutakse päriselt, ent vankrit veab hobuse asemel “mužik” ja savipottidel musitseeritakse. Osavalt kaasatakse mängu ümbrus, lavastus mõjub panoraamse ja intiimsena ühekorraga. Eriti õnnestunud on mängupaiga muutus teise vaatuse keskel: hoobilt tekib uus hingemaastik, rohtunud varemed ja sambad tähistavad sunnitööliste armutut teekonda. Hetk enne esietenduse algust lendas näitelavale tuvi, kudrutas tükk aega katuse all. See ei saanud olla juhus. Lennuki näidend erineb Leskovi olupildiks nimetatud sünge koega lühiloost üsna olulisel määral. Leskovi tekstist õhkub jäist talvehingust: meenub lavastuse reklaamklipp, põgenev Katerina ääretul lumeväljal. Lavateksti printsiip sarnaneb Lennuki tõlgendustega Tammsaare “Tõest ja õigusest”: alles jääb tegelaste olemus, nende hingeelu aga vallandub üllatavalt teisiti, mahasalatud tundmuste ja tahtmiste ereda väljavalgustamisega. Lennuki “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” on kirjutatud kohati pööraselt naljaka ja ometi kriipivana. Ootamatult vilksatavad traagikavarjundid muudavad hetkega helistikku. Halastust ja empaatiat ilmutatakse näidendis ja lavastuses peategelase Katerina suhtes. Teatrisuve sündmusrolliks Ülle Lichtfeldti Katerina: uhke vaoshoitud kaunitar, pihtimusmonoloogide kiuste lõpuni ligipääsmatu naine, kelle igatsused miilavad tuha all, kuni lahvatavad tulekahjuks. Naine, kes nii meeletult vajab armastust ja ihkab last, et ei vali enam vahendeid. Katerina mõrvatööd sünnivad armastuse kaitseks. Esimene kuritegu on salaliku äia mürgitamine. Peeter Jakobi mängib kelmide nüanssidega toda ärplejat, närtsivat elumeest, reibast joodikhärrat, kes tuigerdadeski jaksab patustanud sulase läbi piitsutada. Katerina jõhkram mõrtsukatöö on oma abikaasa tapmine kirvega. Lavastuse jantliku proloogi, milles varjul tragöödia, määrab abielumehe roll: kaupmees Zinovi lesib voodis, säärikud jalas ja selg naise poole, ise soovitab Katerinal jumalat paluda, küll siis laps antakse. Mõistagi ei saa sõgedat situatsiooni võtta üheselt, nõnda tähistab Lennuki tekst mehe armastuse puudumist. Indrek Saar mängib 184


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 185

Zinovit karge irooniaga. Huvitav, et varem oli Saar teatrilaval hajusama kiirgusega näitleja, ent alates Kuressaare Linnateatri suvelavastusest “Mereröövel vastu tahtmist” (Juhan Peegel / Jaan Kaplinski, lavastaja Raivo Trass, 2006) muutus Saare sarm kergeks ja sundimatuks. Nüüd on Saar jõudnud Lichtfeldtiga samalaadse mänguintensiivsuseni, rääkimata huumoritunnetusest. Zinovi rollis ei puudu traagikaviiv. Mehe meelemuutus, armastusavaldus jääb hiljaks: ta märkab naist alles siis, kui Katerina hinge ja ihuga andunud teisele. Pärast Zinovit naaseb Indrek Saar lavastusse muudes kõrvalrollides. Ta ilmumistes on süsteemi: nii käskjalg kui sunnitööliste kamandaja teavad Katerina süüd ja süümepiinu. Ülle Lichtfeldti osalahenduses saab pöördeliseks Zinovi lapseohtu pärija, heledapäise poisikese lämmatamine padjaga. Süütu lapse mõrvamine. Poisi saabumisel lausub Katerina prohvetliku monoloogi saatusest, ta pihtiv nägemus kujuneb näidendi kvintessentsiks. Saatus ei ole üleloomulik, tal on lapse silmad ja ta saab kuju inimese valikutest, tegudest ja tegematajätmistest. Katerina pühendab oma tugevad tunded Sergeile. Sulasehingega elumehe rollis Kristjan Sarv. Pikk söesilmadega poiss süttib kergesti kaunitarist kaupmeheproua läheduses, ent ka jahtub kiiresti. Mitte seepärast, et naise kuritööd peletavad eemale. Sergei on oma mõtteilmas alatumgi, loomult reetlik. Mehe kirg lihtsalt lahtub ega talu köidikuid. Kristjan Sarve teel on Sergei roll õigeaegne, temagi rohkem lähiplaanilise kiirgusega (ekraani)näitleja. Sunnitööl on Katerinale tähtis Sergei lähedus, aga südant põletab valu äravõetud lapsukese pärast. Kompsu villaste sokkidega kannab ta kui imikut. Sarnane ja põhjani erinev igatsus, kui võrrelda Helina Laanega “Igaveses kaptenis”. Kahe värvika karakterrolliga, kel mõlemal sehvt Sergeiga, üllatab Marin Mägi. Ilmekalt mängib ta üleni ümara olemisega armunud piigat Aksinjat, kel suu venib poissi seirates kõrvuni. Keerukam roll on suliplika Sonetka sunnitööl. Lavastuse pöördumatus traagikas välgub võllahuumor võrgutusintermeediumis, kui Sergei petnud Katerinalt välja soojad sokid ja neid Sonetkale jalga sikutab. Uhkelt kirjutatud, veelgi võimsamalt mängitud roll on Katerina surnud ema, kes pöördelistel eluviivudel inglina tütart külastab, alati maa pealt midagi kaasa kahmab (“viin isale ka!”). Elutargal inglil pole illusioone kõrgema halastuse ega andestuse suhtes. Ines Aru on parim võimalik valik “realistliku ingli” rolli. Iga ta saabumine koos sinavates rahvariietes kooriga (slaavi ühingu “Läte” naiskoor) on kummastav. Kartmatult balansseerib näitleja estraadliku esteetika ning 185


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 186

“Toatüdrukud”. Claire – Tiina Mälberg, Solange – Ülle Lichtfeldt. Foto: Üüve-Lydia Toompere

186


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 187

kõhedaks võtva kõiketeadva hoiaku piiril, valgetes varrukates aimumas tiivad ja hullusärk. Nõnda nõtkelt oskab rolli absurdikirmel uisutada üksnes Ines Aru. Katerina lunastab lavastuse dostojevskiliku tundeskaalaga finaal. Üks naisvange pussitab surnuks Sonetka. Ehkki see jääb deus ex machina’ks, pole naiste rivaliteet lavaloos oluline, nagu ka loid reetur Sergei ei puutu enam traagilisse mõõtkavasse. Tapetud Sonetkast saab Katerina saatuseõde. Katerina kannab teda kätel, otsekui ema magavat lapsukest. Aeglustatud rütmiga palverännakul pääseb Katerina inglite sekka. Armastava südamega naine jõuab maa-alale, mida publikust, meist veel elavatest, lahutab vaheaed. Eili Neuhaus on Urmas Lennuki tekstist inspireerituna loonud vastuolulise armastusloo. “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” kujuneb teatriaasta üheks vahetumaks elamuseks. Urmas Lennuk on me maskuliinsel draamamaastikul väheseid meeskirjanikke, kes julgeb ja oskab naise südame lukust lahti keerata, kes nukra mõistva muigega näeb naises inimest. Helina Laan, Lydia Jannsen (“Koidula”), Katerina Izmailova, Marta (“Päeva lõpus”), Luigi (“Vares”, Jüri Tuuliku loomingu põhjal, Kuressaare Linnateater 2009)… Ja kogu teadliku elu Indrek Paasi armastanud Tiina, kes viimaks söandab tunnistada, et on oma armastusest väsinud. Lennuki näidendis “Vargamäe kuningriik” (Tammsaare “Tõe ja õiguse” V ja I osa põhjal) palub Tiina Indrekut: “Lase mul minna. Et ma saaksin natuke puhata ja siis... Edasi armastada.” Nii selge valusa hoolimisega on läbi nähtud ja sõnastatud naise südames miilav armastus. Toatüdrukud liuglevad glamuurses vahus Urmas Lennuki naistegelased on loodud armastusega ja armastamiseks, näitlejate poolt vahendatud koomika ja traagika ühismõjus. Haruldane, et seejuures ei peljata tunnete tõsidust. Omal kombel vastandub Lennuki laadile teatrisuve kelmustükk, atraktiivne naistepilgar: Rakvere Teatri “Toatüdrukud”. Jean Genet’ näidend Hendrik Toompere jr rafineeritud lavastuses, mida kolm näitlejannat elegantselt etendamas Rakvere kesklinnas pangahoone saalis ka suve möödudes. Pangamaja rahahäälne kohavaim toodab pilklikke lisaväärtusi näidendi seisustevahe-teemale, tekstinükked sponsorite aadressil saavad konkreetse tähenduse.

187


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 188

188


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 189

“Augustikuu teemaja”. Sakini – Marko Matvere, vana naine – Gaisa Urm, vana naise tütar – Ave Tõnissaar, eraklik külamees – Peeter Novoseltsev, kapten Fisby – Margus Grosnõi, vana naise tütre lapsed: (autos) Kristel Sibul, Erlend Kollom, Markus Tõnissaar, (kapotil) Joonas-Priit Sibul, Martin Erik Metsanurk. Foto: Teater Kell Kümme

189


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 190

Lavastustervik on pillavalt nüansiküllane, tantsisklevad misanstseenid tulvil teatraalsust, lehvi(ta)vat kergust. Õhustikku loob peenelt kunstnik Ervin Õunapuu. Küünelaki plekk mustvalgeruudulisel põrandal torkab silma vere imitatsioonina, märgina toatüdrukute tandemi pahelisest mõrvamängukirest, plekkide nühkimise lõputuna korduv rituaal toonitab maniakaalset sõltuvust. Kunstlillede buketid ehtsas vees viitavad omakorda pidevale pidetule eluteesklusele, kus tehakse nägu ja jäädaksegi uskuma, et ümbritsev näivus on tõelus. Kostüümide pesuväelisus kisub esteetiliselt ja eksponeerivalt poolalasti hingigi, kleiti markeeriv punane kangas lehvib ja kehutab fantaasiat. Peegel ning avatud aknal dekoratiivpooside võtmine võimendab elukestvat moedemonstratsiooni ning eneseimetluses sisalduvat ebakindlust. Kaunid näitlejannad näikse improvisatsioonilustis muuhulgas parodeerivat iseendi ampluaad, tõestades sellega hoopis ampluaatust. Trios vahedaima huumorimeelega Ülle Lichtfeldt (Solange) saab koguni Pipi Pikksuka laulu esitada, seeläbi endale kui nähtusnäitlejale ulaka familiaarsusega keelt näidata, mängib ta ju võrratut Pipit juba tosin aastat (Aare Laanemetsa lavastus esietendus 1998)! Tiina Mälberg (Claire) osatab oma lavakangelannadele tunnuslikku jääkirmega kaetud enesekontrolli, millega vahel kaasneb huumoripelg. Anneli Rahkema üdini tibiliku Prouana tipib maksujõulisena oma varem ja hiljem mängitud vulgaarsevõitu vampnaisrollide galeriis, kahmab ridikülist rahapakke ja osutab pepsilt näpuga, millised autoportreed ära ostab. Tervistav mäng kõigile! Vahuküllased puänt-plartsatused mullivannis haakuvad tänapäevase spaakultusega, hedonismiga. Kõik see kokku moodustab näitlejakutse hiilguse ja viletsuse parfümeeritud paroodia. Kui me surnud sunnitöölised kord Kuradisaarel ärkame, eks siis tõstame jälle ööklubirütmistatud nõtked käe(luu)d, tantsiskleme glamuurse seebivahuga kaetud liuväljadel edasi. Hendrik Toompere jr “Toatüdrukute” sundimatu kergusevaim näikse kanduvat ta järgmistesse lavastustesse. Osaliselt kujuneb selle laadi jätkuks veebruaris 2010 Draamateatris esietenduv Tšehhovi “Kirsiaed”, kus ohtrasti klounaadi ja (must)kunstitrikke, ent muretuse pealispinna all luuramas melanhoolia ja valu. Roman Baskini komöödiasuvi Teatrisuvel 2009 jõudis topelt-töökas Roman Baskin MTÜ Kell Kümme egiidi all uutes mängupaikades lavastada kaks eriilmelist komöödiat, ise mängis teises veel peaosagi. Mõistagi ei annaks kvantiteet ega ka publikumenu põhjust 190


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 191

Sally Piatt – Marta Laan, Jake – Hendrik Toompere jr jr, Gavin Ryng-Mayne – Hendrik Toompere jr. Foto: Toomas Tuul Lucille Cadeau – Ülle Kaljuste, Teddy Piatt – Roman Baskin. Foto: Toomas Tuul

191


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 192

jäädvustuseks “Teatrielu” kaante vahel, kui poleks sündinud kaks õnnestunud lavastust. Komöödiažanris õnnestuda pole me teatris igapäine nähe. John Patricku “Augustikuu teemaja” mängukoht Maanteemuuseum, Varbuse hobupostijaama õu. Jälle üks äraleierdamata paik, mis oma n-ö ääremaisusega (teadagi Tallinna ülbest vaatepunktist!) suurepäraselt sobib esmapilgul eksootiliseks, ent omaseks rännakuks Okinawa saarele. Jaapan on kaugel, Varbuse… John Patricku näidend põhineb Vern Sneideri romaanil “The Teahouse of the August Moon“. Seega oleks täpsem kirjapilt “Augusti kuu teemaja” ja nii ongi Anne Lange tõlkes, ent mitte kavalehel. Eks sõna “kuu” kaks tähendust külva segadust, “augustikuine kuu” kõlab kohmakalt. Ometi sisaldub taevase kuu vaatlemises teksti poeesia ja filosoofia helk. “Kuu on alati hea, aga augustikuine on natuke vanem, natuke targem.” Tegu on hästi kirjutatud ja hingelähedast sõnumit kandva komöödiaga: põline talupojatarkus trumpab üle okupandid, kohalike nutikas rahumeelsus kavaldab üle järjekordsete vallutajate nüri agressiivsuse. Nagu väljendub peategelane Sakini: “Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.” Alati aktuaalne allegooria väikerahva vaatevinklist, “demokraatia” irooniline käsitlus toimib sõjas ja rahus. Seoses tegevuspaiga mentaliteediga lisandub veel miski. Jõudeaja väärtustamine: elu ei maksa raisata töörabamisele, osakem olemisest rõõmu tunda. Leitmotiiviks kujuneb okinawalaste tarkus võtta endale aega, et vaadata kuud. Kasumile orienteeritud jänkidele mõistetamatu elulaad. Ann Lumiste lakoonilises kujunduses on hobupostijaama piklik sein kohane taust tegevuskohtadele, stseenide üleminekud sujuvad, rekvisiidid stiilsed. Selleski loos teevad kaasa innukad harrastajad, ilmekate tüüpide galerii. Profinäitlejaid kõigest neli. Geiša Lootoseõis, kes mehi ümber sõrme keerates naeratav ja nõtke: Mairi Jõgi kannabki läbi rolli geiša malbusemaski. Raivo Adlas jäiga juhmi kolonel Purdy osas mõjub monotoonselt, ju on ülesanne ahtake, enesekehtestamise vahendiks üksnes karjumine. Sarmikas ja samas arenguline läbiv roll, kapten Fisby, on positiivse võluga Margus Grosnõi kanda. Temagi lavaelu kallal annaks norida, võiks eeldada näitleja teravamat kõrvalpilku, ent pole viga ka silmarõõmu pakkuval äpuvõitu noormehel, kes järk-järgult kohaneb sündmuste keerises, kuni saavutab mõnusa enesetunde.

192


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 193

Lavastust hoiab koos, kõigele sündivale annab teatrisündmuse kaalu ja sära Marko Matvere Sakini rollis: orgaaniline looduslaps, sundimatu huumoriga loodud raamtegelane, eluterve hing, kaval lihtne mees. “Sakini, nime järgi. Tõlk, ameti järgi. Haridus, vana sõnaraamatu järgi. Okinawalane, jumalate tuju järgi.” Tema jutustabki publikule teemaja loo. Teemaja ehitamine tähistab väärika unistuse teostamist. Oma naljaka kõnepruugiga pöördub Sakini vaatajate poole algul “kaunid daamed, lahked härrad”, hiljem juba “bossid – bossikesed”. Matvere mängib oskajana, nii et lust jälgida. Kui ka näitleja ei tee isiklikus mõõtkavas midagi kardinaalselt uut, “ei üllata”, on õpetlik vaadelda ta mängulist täpsust ja ökonoomsust, osavalt doseeritud reaktsioone, ühtaegu mängus sees ja mängust väljas olemist, osavõtlikkuse ja osavõtmatuse sulamit. Tegelaskuju olemus meenutab Shakespeare’i narre. Nii nagu väärikas Sakini hetkekski ei lasku lipitsuseni, puudub ka Matvere mängus staaritsemine. Ta otsekui ei eristukski harrastajatest, aga see on näiline, oma rõõmsa veendunud kohalolekuga distsiplineerib Matvere partnereid ning vangistab publiku tähelepanu igal viivul. Marko Matvere on napsanud endale suveräänse ohtliku kaskadööritriki: ta kihutab džiibiga ringi ümber publiku, põrutab otsejoones kiviseina suunas, viimsel sekundil pidurdades. Rahvas ahhetab ja aplodeerib, Matvere silmad säravad seikluslustist. Seegi märk isiksuslikust kohalolust, vabanäitleja lahedast loovusest, suutlikkusest roll endale atraktiivsemaks lavastada ja boonus-adrenaliini publikuga jagada. Teine Roman Baskini suvelavastus, Alan Ayckbourni “Aiapidu” (House & Garden), on tavatu näidend kahe paralleelselt kulgeva tegevuspaigaga – sisuliselt mängitakse “kaks lavastust ühes”, kumbagi vaatab oma publik. Sümpaatne mängukoht Ohtu mõisa majas ja aias: mõisasaalist õhkub hääbuvate legendide hõngu, varjulisest metsistunud aiasopist paroodilist kitši (taas Ann Lumiste õnnestunud kujundus ja kostüümid). Kaks näitelava paiknevad teineteisest võrdlemisi kaugel, näitlejate liikumine aiast majja ja tagasi eeldab matemaatilise täpsusega režiid, tekkivad apsud ja tühikud kohustavad näitlejaid improviseerima. Arvestades, et olude sunnil mängis Roman Baskin ise peaosa, polnud terviku loomine kindlasti kerge. Viskan kivi jooksva teatrikriitika kapsaaeda. “Aiapidu” arvustades vaadati mööda põhifenomenist, kahe tegevuspaiga ühtsusest. Koondmulje tekib erinevaid vaatepunkte liites ja seda peaksid professionaalsed vastukajajad teadvus193


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 194

tama. Päevalehed piirdusid paraku vaid ühe tegevuspaiga vaatlusega. Sirbis kirjutanud Jaanus Kulli lugu pigem vastandas kui ühendas aeda ja maja: “Võitis see vaataja, kes eelistas aia-lavastusele mõisamaja-lavastust” (Kulli 2009). Praegu oleks idealistlik loota, et vaataja leiab raha ja aega kaheks teatrikülastuseks, seda suurem on arvustaja kui jäädvustaja vastutuse erikaal. Nägin lavastust kaks korda majas (7. ja 18. augustil) ning korra aias (20. augustil). Helistikult paralleelkomöödiad erinevad: “Majas” võimutsemas kammerlikumad rafineeritud tundelahingud, “Aias” lausjantlik suhetemöll. Eks nii juhtu eluski, et üks keskkond manitseb meid sündsaks, teine vallandab ürgsed tungid. Majas ja aias pääsevad mõjule erinevad rollid, mitu karakterit saavad terviklikuks kahe paiga koosmõjus. Alan Ayckbourni vilumusega komponeeritud küünilist komöödiat mehe ja naise suhetest, tunnete närbumisest, abielu kärbumisest vahendab Roman Baskini lavastus salvava selgusega. Hästi valitud näitlejate ansamblis näeb ridamisi tõsiselt võetavaid komöödiarolle. Mängitakse žanritundlikult ja allahindluseta. Varieeruvad ka groteskitoonid. Näiteks farslikum teenijarahvas, ema ja tütre tandem Izzie ja Pearl Truce. Saladussuutlik näitleja Epp Eespäev kujutab Izzie’t surmtõsise räsitud rügajana, hoides rolli suhtes distantsi; Kaili Närep mängib Pearli elulustist pulbitseva meestekütina. Neile sekundeerib tülpinud aedniku Warn Coucherina minimalistlik Mihkel Smeljanski: too sõnaaher tegelane teotseb aias, rolli vaikimisest aimub näitleja sordiini alla surutud mängulusti. Tegelane, kes jääb võõrkehaks nii majas kui aias, kel puudub eraeluline foon, on Carmen Mikiveri “sootu komissar” Fran Briggs, filmistaari autojuht, ihukaitse, valvur. Aias askeldab pidu korraldav poodnikepaar Lindy ja Barry Love: Pirjo Levandi ja Eduard Salmistu etendavad vaimukalt abielu, milles naine jõudnud meeleheite kriitilise piirini, ilma et mees seda üldse märkaks. Napi mängustiiliga Salmistu joonistab välja enesekeskse mühkami, kes naist pidevalt kamandab, halvustab, näägutab. Barry rolli on sokutatud lõbus vinjett, kui laste maskeraadikostüümide auhindamise aegu kuulutab mees lapselikult: “Lõvi, sa oled mu lemmik!” Meenub sarnane viiv Roman Baskini suvelavastusest, kui rahmeldav orgunnihai Hülger pehmelt kõneles muinasjutuolendi Pokuga (Toomas Kalli “Päikesekontsert” Kolga mõisas 2002). Roman Baskini komöödialavastused seiravad naljakaid inimesi terava skepsisega, aga kerged käänakud lapsemeelsusse loovad mahetsoone, mida ei oska oodata. 194


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 195

Pirjo Levandi Lindy on igas ilmes ja liigutuses väljapeetud karakterroll: hüpertöökas naisekõrend sebib ringi ainult jooksujalu, täidab mehe korraldusi, lootes kogeda kübetki tunnustust. Virila stressikoorma all längus Lindy on sisimas sõbralik hooliv inimene, kelle mõõt viimaks täis saab. Vahva rollipuänt on plehkupaneva Lindy lootusrikas küsimus, kas teda Londonisse viivas autos mängib klassikaline muusika: ooperilaulja Pirjo Levandi huulilt kõlab repliik tähendusrikkana! Aiapõõsastes eksleb mehenäljas Joanna Mace, kes viimaks täitsa ära pöörab. Harriet Toompere jääb ses veidras osas maitsekaks. Toreda kuju loob Raivo Rüütel: tema Giles Mace on puhtsüdamlik mehike, kelle naiivne altruism võib ligimesed tõepoolest hulluks ajada. Roll päädib hüüumärgiga, kui Giles küllap esimest korda elus sõltumatust ilmutab ja kõmbib üksi kõrtsi end täis jooma. EMTA lavakunstikooli 24. lennu tudeng Hendrik Toompere jr jr mängib Joanna ja Gilesi poega Jake’i, kelles nii kutsikasarmi kui inglaslikku reserveeritust. Partnerluses Raivo Rüütliga ollakse ühte tõugu sümpaatsed tuhvlialused. Samas ei välista noorim Toompere võimalust, et ajakirjanikuks pürgiv Jake taipab kõik-müügiks-edureegleid. Mis ei kahanda nooruki ujedust armununa. Tema “väljavalitu” Sally Piatt (Marta Laan, EMTA lavakunstikooli 24. lend) on isekas ambitsioonikas neiu. Lapse ja naise piiril heitleva, õrritava kiusaka loomuse lahtimängimine on algajale näitlejale nõudlik ülesanne. Määravaks saab lõpustseen: kui Jake viimaks otsesõnu armastust avaldab, neelab Sally pisaraid ja lööb hambad punasesse roosiõide, et mitte tundeliseks muutuda. Majas tüürivad kipakal abieluvrakil lahutuse suunas boheemlik äri- ja naistemees Teddy Piatt (Roman Baskin) ja aristokraatlik admiralitütar Trish Piatt (Liina Vahtrik). Läbini vastandlikud natuurid. Rõõm on jälgida peene huumoritajuga varjundiküllast näitlejat Liina Vahtrikku intelligentses daamirollis. Kahel nähtud etendusel oli tema mängu tõsidusekraad erinev. Stiilsem tundub kerge irooniatukse näitleja suunurgas, pilkega vürtsitatud hoiak ei lase libastuda kannatama ega Trishi idealiseerima. On ju naise salvavas enesekindluses tublisti sedasama isekust, mille eest ta emana tütar Sallyt hoiatab. Esmamulje Roman Baskini Teddyst jäi rabedaks, näitleja rajas rolli tuttavlikule flegmaatilis-räuskavale mängumaneerile. Hilisematel etendustel oli tunda, kuis lavastaja on leidnud aega oma rolli viimistleda. Halastuseta kujutas ta meest, kes enam ei püüa “areneda”, lööb kõigele käega. Äpardusteküllase päeva edenedes 195


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 196

muutub purjutava Teddy pilk aina klaasjamaks, ta resignatsioon mõjub eriti mõisas lähivaates õõvastavalt ehtsana. Korraks tekkis kahtlus, kas näidendi loogika ei eelda Teddylt algul hoolsamat teesklust? Kas ei tõmba Roman Baskin oma tegelaskujule liiga ruttu vett peale? Majas saab nautida Hendrik Toompere jr lihvitud rolli – romaanikirjanik, peaministri sõber, telgitagune niiditõmbaja Gavin Ryng-Mayne (“igrekiga”, nagu ta ise rõhutab). Küütlev-valges ülikonnas lihvitud eduelumees hüüdnimega “Särakas” (Sparky) vaatleb ümbrust intrigandi pilguga. Gavini pikantne afäär Sallyga on komöödia suhtevirvarris põnevaim: annab mees plikanähvitsale eluks tarvilise õppetunni või maksab ettejuhtunud ohvrile kätte varasema meediaskandaali eest?! Igal juhul pole Gavin puhas poiss, aga tuleb olukorrast puhtalt välja. Sedalaadi “manipuleeriv sisalik” ahvatleb lavarollina nii näitlejat kui publikut, elus tahaks temataolistest isenditest võimalikult kaugele hoida. Kõnekas intsident juhtus 18. augusti etendusel: üks naisterahvas publiku seast oli kitsukeses mõisaruumis teiseks vaatuseks kolinud n-ö lavale, istus Gavini toolil. Hendrik Toompere, kes näitlejana meelsasti kõikvõimalikke välisärritusi mängu kaasab, lahendas piinliku olukorra rollist väljumata – ta ei palunud naisel tõusta, aga laotas oma valge pintsaku demonstratiivselt sama tooli seljatoele, teatas “ma lähen toon kõrvaltoast endale tooli!” ning asetas uue tooli poolviltu naise ette… Kuna vaataja ise oli lõhkunud saali-lava piiri, olgu või teadmatusest, aga ometi ebadelikaatselt, mõjus näitleja või õigemini rolli käitumine adekvaatselt ja äratas kahjurõõmu. Gavini õelat elegantset Spieli võib vaadelda koomilise, ent mitte süü(dima)tu eelmänguna Hendrik Toompere järgmisele sündmusrollile: hoopis teises žanris ja väljendusskaalas intellektuaal George’ile (Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi”, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, NO99). 2009 on Toomperele uhke näitleja-aasta. Üks “Aiapeo” partnerlusi äratab kunagiste Vanalinnastuudio menukomöödiate nostalgia, ehkki äraspidisel kujul. Roman Baskini Teddy ja Ülle Kaljuste prantslannast filminäitleja, alkohooliku Lucille Cadeau’ flirt tipneb aias, rikkis purskkaevu juures. Mõlemad naudivad peibutusmängu ja kumbki ei mõista teise keelt, ehkki mees “prantsuse erootilise intonatsiooniga” lõriseb. Kentsakas kuramaaž, täiesti vaba pseudodramatismist. Kakskeelsuses leitaksegi ühine keel: võõrutusravil Lucille tahab muretult õilmitseda ja Teddy pihib, et seks võiks olla lust. Teatrimälus ärkab Claude Magnier’ komöödia “Unerohi” (lavastaja Eino Baskin, 1985), kus oli veel võimalik abielu päästa. Jääb vaid muigamisi tõdeda, 196


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 197

kui halenaljakaks ja proosaliseks on mandunud keskealiste kontaktiotsing. Nii kaovadki illusioonid… Aia finaalis jääb Roman Baskini Teddy üksi, seltsiks must sõbralik koeravolask. Ühtäkki hakkab rikkis purskkaev, pissiv ingel-poisike, kõrges kaares nirisema. Teddy näperdab veejuga, rüüpab sõõmu, laseb peenikesel nirel oma huulilt sama kõrges kaares välja purskuda. Žest, mis teeb tühiseks nii ala- kui ülakeha eneseväljenduse totrad fiaskod… Vaimukas epiloog osatab labasust, muutumata labaseks. Ainus võimalus kodusõja turmtules ellu jääda on oskus iseenda üle naerda, eks ole see vana komöödiahundi Ayckbourni põhisõnum. Publik saab tegelaste üle naerdes testida oma samastumisjulgust või enesepetmisvõimet. Teddy Piatt nendib enda kohta sardooniliselt, kuis ta on kord kuulsusrikka, ent põlvest põlve allakäiva suguvõsa äri “käigus hoidnud”, ei enamat. Pahatihti näebki me teatris leigeid komöödialavastusi, mida üksnes “hoitakse käigus” stampliku võttestikuga. Roman Baskin tõestab teatrisuves 2009 komöödia elujõudu ja eluõigust. “Augustikuu teemaja” ja “Aiapidu” on loodud rutiinivaba esprii ja kompromissitu mängurõõmuga. Suveteatrist 2009 elustusid talvevalguses variatsioonid armastusest. Selle põlise tunde igatsemisest ja reetmisest, tärkamisest ja lahtumisest, hävingust ja loovusest. Kord tragöödia, kord jandi piiril. Ajatust legendist ajaliku eluproosani. Augusti kuu targas valguses. Roostes purskkaevu visa nirekese nõrisedes. SAKINI: Väike lugu nüüd otsas. Maailma ajalugu pooleli. Kaunid daamid ... lahked härrad – koju minge, mõelge. Mis tõsi alguses, tõeks jäänud. Valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Meie teater läbi. Toogu augusti kuu teile ilusat und. (Kummardab.) (John Patrick, “Augusti kuu teemaja”) KASUTATUD KIRJANDUS: Kulli, Jaanus 2009. Üks aiapidu, kaks lugu, näidendit ja lavastust. – Sirp, 11. IX.

197


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 198

MAAGIA RATSIONAALSUSE VASTU VALLE-STEN MAISTE Tegelesin seda arvustust kirjutades Frieli “Imearsti”, Vanemuise lavastuse ja nende kohta kirjutatuga üksjagu kaua. Vaatasin videost Priit Pedajase lavastuse salvestisi, püüdsin meenutada kohapeal kogetut ja putitasin erinevaid interpretatsioone. Need teekonnad jäid selles mõttes vaevaliseks, et veenvalt nad kuhugi välja ei viinud. Ette puutus hulk huvitavaid otsi, mis jäid siiski lahtiseks. Kuigi Pedajas on meie tänase teatri olulisim autorilavastuste tegija, pole ta range kontseptualist. Pedajasel on oma teemad, mille juurde ta ikka tagasi tuleb, tehes seda sisuliselt siiski dramaturgia toel ja püüdes enda jaoks olulisele alustekstile psühholoogiliselt hinge sisse puhuda. Arvukatel kordadel on niisugune lähenemine töötanud. Kuid nii mõnelgi puhul on Pedajase lavastuse täielik õnnestumine jäänud ehk just kontseptuaalse korrastamatuse taha. Kõnealuses lavastuses tekivad küsimused juba eri koosseisude kasutamise kohta. Peeter Volkonski ja Riho Kütsari kehastatud peategelased olid ju üksjagu erinevad. Kütsari Frank oli kõvasti enam sisekahtlustes kinni, tuues erilise jõuga esile Frieli näidendite üht põhilist teemat – skepsist uusaegse ratsionalismi suhtes. Volkonski Imearst oli seevastu maagilisem ja näitlikustas paremini seda illusoorset lummust, mis on Frieli jaoks alati elamist väärt maailma ja inimsuhete aluseks. Need poolused peaksid ehk ideaalis olema ühes rollis võrdse tugevusega koos. Mida aga taheti kahe koosseisuga saavutada? Oli see ehk üksnes praktiline valik, mida ei määranud sisulised kaalutlused, vaid kartus, et üks või teine näitleja ei saa kõigil etendustel osaleda? Peategelase erinevus nõudnuks justkui ka teiste näitlejate monoloogides mingeid rõhuasetuse muutusi. Ega kahtlevama tüübi kõrval saa olla päris samasugune kui maagilisema kuju kaaslasena. Kas neid muutusi oli? Püüdsin sundida end selle pilguga salvestusi jälgima ja arutlema, kuid ei saanud järje peale. Kuuldavasti ei olnud aga koosseisud isekeskiski püsivad, vaid segunesid etenduste käigus. Niisugused küsimused jäid segaseks, kuigi ma ei julge öelda, et nad olid vastuseta ka lavastajal ja trupil. Kriitika pole selle lavastuse puhul püüdnud sisulist tervikinterpretatsiooni pakkuda. Küll on aga Internetis “tädi-blogis” üks pikk, ent huvitav arutelu 198


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 199

lavastusest ja selle erinevatest etenduskordadest (http://kultfriik.blogspot. com/2009/06/imearst.html). “Tädi” esildub algselt kohutava viripunnina, kellele miski ei meeldi. Kuid sellele blogijale omasest kahtluse vaimust ja soovimatusest midagi ilma ammendava põhjenduseta heaks pidada vormub lõpuks päevakriitikast loogiliselt läbinägevam lavastusjoonise analüüs, millega kaasnevad ka mõned põnevad sisulised interpretatsioonid mäletamisfenomenist, tõe piirist jne. “Imearst” on “Tädile” inspiratsiooni andnud ka mõningateks huvitavateks ühiskondlik-poliitilisteks teemaarendusteks, mis on Frieli lavastuste puhul sageli esile tõusnud. Näiteks Richard Pine toob Frielist rääkides paralleele Eestigi poliitilise saatusega, liikudes Frieli postkolonialismiga seostades mõtteteedel, mis olid ka Pedajase peas veerandsaja aasta eest “Tõlkijaid” lavastades (Pine 2009). Väga ei tahaks sellele tahule siiski rõhuda, kuna Friel ise ütleb end tegelevat pigem vaimu, keele ja privaatsfääri kui ühiskondlike asjadega, või kui, siis viimasega esimeste kaudu (Coult 2006) ning selles seisneb ka Frieli suurim jõud ja uudsus. Nõustudes blogijaga, et “Imearsti” seekordse lavastuse dominant ei andnud end kergelt kätte, püüan kõigepealt Frieli teksti ja tausta appi võttes osundada mõningatele teemadele, mis olid lavastuses kahtlemata olemas, kuid ei vormunud ehk kõigekülgselt väljajoonistunud tervikuks. Frieli näidendites on esmatasandil ikkagi alati nähtav ka mingi lugu. “Imearstis” on perekondlikku traagikat ja selle mõistatuslikke tagamaid, põnevust, kas peategelane tuleb oma posimistööga jätkuvalt ja ka piiripealsetel juhtudel toime või saab ebaõnnestumise eest karistatud jne. On ka läbiv küsimus, kas asotsiaalsete ränduritena aastakümneid ümber hulkuvad näidendikangelased lõpetavad helgelt või lohutult traagiliselt. Kuid kõnealune sündmustik on siiski vaid selle neljast monoloogist koosneva näidendi vorm. Küllap on iiri kultuuri austajaid, keda Frieli lugude atmosfäär iseenesest lummab, kuid ainult loole keskendudes on Frielile kerge ette heita ka tegevustiku loidust (Brantley 2006). Olulisemad on Frieli näidendites peituvad keerukad looülesed sügavikud, mis võimaldavad kõnekat ja viljakat kultuuriteoreetilist, isikupsühholoogilist ja filosoofilist tõlgendamist. Frieli näitemängude püsiteemadeks on kujutluse jõud, väljakujunenud mitteratsionaalsete tavade olulisus elu kooshoidmisel ja talutavaks ning nauditavaks tegemisel. Paljude tõlgendajate arvates lahkab Friel ka privaatse ja avaliku sfääri vastuolusid ja kirjutab esimese 199


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:19 Page 200

Grace –Merle Jääger. Foto: Alan Proosa

200 Grace – Külliki Saldre. Foto: Alan Proosa


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 201

Frank – Riho Kütsar. Foto: Alan Proosa

Frank – Peeter Volkonski. 201 Foto: Alan Proosa


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 202

Teddy – Aivar Tommingas. Foto: Alan Proosa

202


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 203

Teddy – Hannes Kaljujärv. Foto: Alan Proosa

203


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 204

kooshoidmise raskusest avaliku sfääri sissetungi surve all. Joe Dowling näeb Frieli ühe põhiteemana tegelaste suutmatust väljaspool peret ja kohalikku kogukonda toime tulla (Dowling 1993: 191). “Imearstile” nagu paljudele teistelegi Frieli näidenditele on tunnuslik nende teemade õrn, kuid siiski ideoloogiliselt selge väljajoonistamine. Frieli kangelased vastanduvad küll mitte sõjakalt, kuid siiski selgelt meie ajale ja selles domineerivale ratsionalismile ja individualismile. Nende hulkuv eraklus ei ole 20. sajandi lõnguste ja hipide maailmast, mille nartsissism ja lakkamatu minanokkimine on individualismi kvintessents ja sellisena Frielile võõras. Individualism on “Imearstile” küll omane, ent pigem probleemi kui omaks võetud paratamatusena. “Imearsti” protagonistide elutunnetuses on ehk hoopis midagi keskaegset, siinpoolsuse tajumist illusoorse, mõttetu ja absurdsena, kuid samas ka kardetavana selles mõttes, et ei soovita jääda üksi, väljapoole kogukondi ja elule tähendust andvaid kujutelmi. Samas on “Imearstis” ka midagi sellest kreekalikkusest, mis Nietzsche eel- ja järelvaimus intensiivset tähelepanu sai ja mida Egon Friedell kirjeldab kui näivuse armastamist. “Imearsti” kangelasi ei huvita mitte niivõrd tegelikkus kui selle kujutamine. Nad on pigem nagu kunstnikud või lapsed, kes ei usu, et miski võiks tegelik olla, ja näevad kõigel tähendust vaid sedavõrd, kui sellele õnnestub anda loovalt, mänguliselt või kujutlustes nauditav või vastuvõetav kuju. Rohkem kui kahtlevat Imearsti iseloomustab see veel kodust jalga lasknud Grace’i ja mõistuspärasuse ning praktilisuse vastu suunatud monolooge pidavat Teddyt. Nad on küll selles mõttes täiskasvanud, et teavad: illusioonid ja mängulisus ei vabasta valust, traagikast ja kannatustest, kuid Frieli kangelaste eriline küpsus väljendub teadmises, et ilma illusioonide ja kujutlusteta pole üldse midagi. Frieli traditsionalismis ja läheduses endisaegade elustiilide ja -mõistmisega ei ole sellist agressiivset tungi maakogukondlikkuse ja agraarse lihtsuse järele, mis on iseloomustanud mitmeid äärmuskonservatiivseid ideoloogiaid. Küll näib Friel olevat kindel selles, et ratsionalismi ei saa lõpuni usaldada, see ei asenda kujutlusi, selle põhjal moodustunud eluilma, kogukondlikkust, harjumusi ja tavasid ning et viimaseid ei tohiks lasta puhta pragmatismi toel kokku langeda. Elu hoiab üleval siiski mingi poeetiline lumm, mis on imeliselt moodustunud inimese ja teiste, inimese ja paiga, inimese ja ümbritseva elukeskkonna vahel. See ei pea tingimata olema mingi arhailine, agraarne, rahvapärimuslik või ka kõrgkultuuriline tavand, kuigi Frielile on sageli just need asjad olulised. Võime 204


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 205

ju ka mõelda, et see, mis tekitas lumma ja pinget Frieli “Aristokraatides” lossi- ja külalaste vahel, on midagi sarnast tundega, mis tekib tänapäeval uhke Audiga ääremaalt läbi tuhisedes. Elu talutavaks muutvaks “lõikuspeo tantsuks” võib ehk olla ka mõte pärast rasket töönädalat ostukeskusesse šoppama minekust ja sellest, mida sinna selga panna, kuidas naeratada müüjannale jms. Rohkem kui mingit kindlat elulaadi vastustab Friel ent mõtteviisi, mille toel tänapäevased rutakad pragmaatikud kipuvad vanu tavasid ja harjumusi lõhkuma. Frielile teeb muret Rein Langi tüüpi mõttelaad, mis kujundab abieluseadusi kohtute töö ökonoomikast lähtudes ja inimese elust põhiosa moodustavaid töösuhteid kasvuhullust silmas pidades. Friel trotsib arusaama, mille kohaselt võib ja tuleb kõike muuta ja korraldada, kui ainult kusagilt veel mõne rubla annaks välja venitada. Selles võiks peituda Frieli ühiskondlik sõnum, kui mõelda “Tõlkijate” ümberpanijate või “Kodupaiga” mõõtjate peale. Richard Pine on näidanud, et Friel muretseb globaalse küla ajastul kogukonna pärast. Frieli huvitavad seejuures nii rahvuspoliitilised kui kohavaimuga seonduvad aspektid, kuid ka asjaolu, et tänapäeva inimesed ei hoia enam kinni ei kogukonnast ega inimestest enda ümber. Need sidemed lõhutakse ratsionalismi ja pragmatismi toel kergekäeliselt, otsides tasuvamat elu ja suuremat sobivust. Johan Huizinga on seletanud hiliskeskaegse inimese kogukondlikkuse vajadust langusaja ja individualistlike elutühjust varjutavate nautlemisvormide nagu kunst, lugemine, loodus jne omaaegse kättesaamatusega (Huizinga 2007: 273). Jacques Le Goff ent osutab, et truudus ja andumine alluvusele oli keskaja kultuurile varem ja üldisemalt omane (Le Goff 2000: 81). Siinpoolsuse mõttetuse, allakäigu, purunemise hirm ja sellest hoolimata identiteedi ja vabaduse otsimise vajadus kuulus toonase elu enesestmõistetavuste hulka. Ka “Imearsti” kolmik näib uskuvat olemise põhimõttelisse tühjusesse ja tähendusetusse ning jumaldavat seetõttu toimivat maagiat, mitte ratsionaalsust. Kokkuhoidmine ja ühtekuuluvustunde püsimine on nende jaoks olulisem elukorralduse muutustest loodetavast kasust. Nad ei arva, et mõistusega annaks järjest paremaid elumudeleid välja haududa, ja hoiavad seetõttu kinni vahetust inimlikust lummast. Ligitõmbavad ja ajas välja kujunenud suhtevahekorrad on nende jaoks olulisemad pragmaatilistest aruteludest. Nad tahavad saada üksteiselt enam usku kui põhjendusi ja kaeblevad usu nõrgenemise ohtu tundes. Sellist konservatiivset vaadet, mille kohaselt elu aluseks on alati mingi seadus, alluvuslik andumine väljakujunenule, mitte panustamine loodetavalt progres205


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 206

seeruvatele mõistuspärasusele, esindab “Imearstis” parimini Grace. Kahju, et selle idee esitamine on jäänud taas naisele. Soolise tasakaalu huvides oleks võinud seda enam veeretada Teddyle, kelle põhirolliks näidendis on siiski “mõistuspärased kaalutlused mõistuspäraste kaalutluste ülearususest”. Kuid on mõistetav, et traditsionalistina ei ole moodne võrdõiguslikkus Frieli esimene mure. Merle Jääger ja Külliki Saldre olid Grace’ina mõlemad suurepärased, kehastades hästi just inimsuhetest inimsuhete eneste pärast kinnihoidmise ideed. Emotsionaalse mõjuvusega mängisid mõlemad näitlejannad oma monoloogis välja inimestevahelise lummuse kaotamise ohust tuleneva hirmu ja traagika. Mis puutub Franki tegelaskujusse, siis sai juba mainitud, et ideaalis pidanuks ta ehk kätkema endas nii Peeter Volkonski maagilist jõudu kui ka Riho Kütsari jõulist kahtlemist. Kuid omaette võttes tegi Volkonski väga rafineeritud ja lummava rolli ja Riho Kütsari tegelaskujust aimus sama tormist sisemist põrgut, kui mäletan tema suurepärasest Hindley Earnshaw’ rollist “Vihurimäes”. Just Kütsari ja mõlema Grace’i osatäitja mängulaadid näisid tundetoonilt “Imearsti” temaatikaga enim sobivat. Siiski tundub, et osatäitmiste nüansside poolest ülaltoodud tõlgendusloogikat aluseks võttes kõik ei klappinud. Monoloogide väljamängimises kajastus vaid varjuti see, kuidas tegelaste kahtlused üksteise suhtes ja Imearsti kahtlus oma elustiili ja ameti osas vastastikku üksteist sõid ja tegelaste eluilma purustasid. Inimliku tõeotsimise ja selle luhtumisest tingitud kurbuse teemat kangelaste identiteedis ei lükanud lavastuse keskmesse ka kumbki Teddy. Need olid küll lavastuse dünaamikale hästi mõjuvaks energialaenguks, nagu on märkinud PilleRiin Purje (Purje 2009), kuid jäid siiski isepärasteks meisterlikeks monoloogideks, kus nii Hannes Kaljujärve kui ka Aivar Tommingase puhul domineeris osa koomilise väljamängimise püüd. Ehk oleks ses tegelases pidanud olema enam intiimset nukrust. Nii on “Imearsti” lavastust tervikuna raske tõlgendada kokkukuuluvuse ja kogukondlikkuse teema võtmes. Küllap pole lavastuse interpreteerimisel ülearune läbi mängida ka tegelikkuse ja kujutluse ning mälu ja identiteedi vahekordade probleeme, mis Pille-Riin Purje jaoks olid kesksed Noorsooteatri omaaegses “Imearsti” lavastuses. Purje kirjutab: “Võimalik, et mäletamine ja unustamine polegi lõks, vaid tervendav enesekaitse. Või hoopis eneseõigustus? Eneseimetlus?

206


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 207

Enese eest põgenemine? Midagi enesekohast tingimata” (Purje 2009). Selliste erinevate identiteetide vastasseisu teemani on jõutud ka ülaltsiteeritud blogis. Küsimus, mida teevad fiktsioon, kujutlus, keel ja narratiivid jne tegelikkusega, on Frieli näidendites läbiv ja mõnelgi puhul (“Tõlkijad”) küllalt keskne, samuti nagu paljudes tükkides on mingi väljastpoolt tulnud mäletaja, üleskirjutaja või ajaloolane, kelle nägemuse ja kujutamisvõime ümber tekivad vastuolud. Elmer Andrews keskendubki Frielist rääkides teemale, kuidas narratiiv kujundab tegelikkust, nimetades Frieli seetõttu ka postmodernseks autoriks (Andrews 1993). Mälude vastumäng ei ole “Imearsti” puhul ehk siiski kõige viljakam tõlgendustee, kuid Purje osundatud mälu kui enesekaitse ja enese eest põgenemise psühholoogiat võimaldab näidend välja joonistada küll. Richard Pine’ilegi meenub Frielist rääkides antipsühhiaater Laingi maksiim, mille kohaselt skisofreenia on ellujäämisvõimalus võimatutes situatsioonides. Lavastusdominandi kohatisele ähmasusele vaatamata oli ent tegu silmatorkavalt peenekoelise lavastusega, millest aimus vägagi põnevaid sügavusi. Võimalik, et lavastus oleks nõudnud Tammistu küünist intiimsemat ja väiksemat mängupaika, kuid rollide pingestatus, Grace’i püüdlemine inimliku koosolu poole, Franki lumm ja kahtlused ning Teddy arutluste tuum jõudsid siiski nauditavalt publikuni. Tegu oli kahtlemata väga tugeva ja sisuliselt kõneka draamalavastusega, Vanemuise kontekstis ehk ka lähiaastate ühe tipptööga. Jõudmaks Frieli lavastamisega edasi, tuleks ent asuda selle sisuliselt siiski paljuski avastamata ja lahtirääkimata isepärase elunägemusega kirjaniku mõtestamisele juba teatri- ja kirjandusuurijate poolt. Friel on autor, kes nõuaks lavastamise kõrvale kindlasti ka filosoofilis-sisulist eritlust ja vastavasisulist debatti. KASUTATUD KIRJANDUS: Andrews, Elmer 1993. The Fifth Province. – The achievement of Brian Friel. Gerrards Cross: Colin Smythe. Brantley, Ben 2006. Ralph Fiennes, Portraying the Gaunt Genius in ‘Faith Healer’. – New York Times, 5. V. Coult, Tony 2006. About Friel: The Playwright and the Work. London. Dowling, Joe 1993. Staging Friel. – The achievement of Brian Friel. Gerrards Cross: Colin Smythe. Huizinga, Johan 2007. Keskaja sügis. Tallinn: Varrak. Le Goff, Jacques 2000. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar. Pine, Richard 1990. Brian Friel and Ireland’s Drama. London. Purje, Pille-Riin 2009. Kolm üksindust elu ja kunsti õhukesel piiril. – Sirp 24. VII.

207


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 208

RICHARD III: AJALOOGA VÕI AJALOOTA 1 MARIS PETERS Shakespeare’i “Richard III” näol on ühelt poolt tegemist väga selgelt ajalool ja tõeliselt valitsenud kuningal baseeruva looga, teiselt poolt sisaldab see aga suurel hulgal materjali, mis on kütkestav ka ajaloost sõltumata. Tavaliselt rühmitatakse “Richard III” ajaloonäidendite või kroonikate hulka, nagu seda on tehtud Shakespeare’i näidendite 1623. aasta esimeses foolioväljaandes. Ometi säilib ebamäärasus ka siin: kuigi näidend on sisukorras pealkirjastatud kui “Richard III elu ja surm” (The Life and Death of Richard the Third), kannab näidendi tekst ise laiendatud pealkirja, mis üheselt teatab, et tegemist on Richard III tragöödiaga (The Tragedy of Richard the Third: with the Landing of Earle Richmond, and the Battell at Bosworth Field). Seega on tegemist nii tragöödia kui ka ajalookroonikaga; dilemma, millest ei saa aimu Georg Meri tõlke järgi, sest tõlge kannab lihtsalt pealkirja “Kuningas Richard Kolmas”, kuigi paigutatud on see näidend ajalookroonikate teise ossa, kus ta moodustab terviku koos “Henry VI” kolme osaga. Vaatamata näidendi klassifitseerimisega seotud küsimustele – või just seetõttu, et näidend on nii mitmetahuline – on “Richard III” ainus Inglismaa ajalool baseeruvatest Shakespeare’i näidenditest, mida on Eestis lavastatud rohkem kui ühel korral.2 Eestis on “Richard III” suurlavastusi olnud kolmel korral: 1975 ja 1998, mõlemal korral Eesti Draamateatris, ning kolmas, kõige värskem lavastus Vanemuises, mis esietendus oktoobris 2009. Tegelikult ei ole need muidugi ainukesed Richard III puudutanud lavastused Eestis: 2003. aastal lavastas Salong-Teater “Richard III”3 (lavastajaks ungarlane Robert Csontos), mis oli kõigest kolme 1 Artikkel baseerub Eesti ja Soome teatriuurijate ühisseminaril novembris 2009 peetud ettekandel “Richard III: with or without History?”. 2 Kiire pilk naabermaadesse näitab, et näiteks Soomes on teatriandmebaasi Ilona andmetel “Richard III” lavastatud 11 korral, neist varaseim 1897. aastal ning viimased 2006. aastal. Läti esimene “Richard III” jõudis lavale 1893. aastal ja kokku on seda näidendit lavastatud viiel korral, viimati 1996. aastal. Leedus on World Shakespeare Bibliography andmetel “Richard III” lavastatud vähemalt 1999. ja 2000. aastal, kuid WSB andmed ei ole täielikud ja varasema perioodi kohta ei sisalda see andmebaas midagi. 3 Lähemalt: Anon. Eesti Päevaleht 26. V 2003, lk 17; Kalman, Emese. Sirp 6. VI 2003, lk 16 (intervjuu Róbert Csontosega); Rebane, Mari. Eesti Päevaleht 6. VI 2003, lk 7; Tuch, Boris. Estonija 16. VI 2003, lk 8; Viira, Aigi. Postimees 5. VI 2003.

208


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 209

“Richard III” Eesti Draamateatris 1975. aastal. Richard III – Einari Koppel. Foto: Kalju Suur

209


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 210

“Richard III” Eesti Draamateatris 1975. aastal. Richard III – Mikk Mikiver. Foto: Kalju Suur 210


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 211

etendusega suveprojekt ja kujutas Richardit mitte negatiivse, vaid positiivse kangelasena; lisaks Tõnu Lensmendi Leigol lavastatud “Rooside sõda” 2007. aasta suvel ja 2008. aastal Uku Uusbergi poolt Eesti Draamateatri egiidi all lavastatud “Head ööd, vend”. Kaks viimast olid adaptsioonid, mis kasutasid “Richard III” ühe allikana. Kuigi kolm viimati mainitut on loomulikult huvitavad ning vääriksid kindlasti omaette käsitlust ka ajaloo ja ajaloolisse taustmaterjali suhtumise seisukohast, keskendun alljärgnevalt siiski esmalt mainitud kolmele suurlavastusele ja püüan avada seda, kuivõrd ja millisest aspektist on need lavastused “ajaloolised”. Kas ja millisel määral eeldasid nad publikult eelteadmist kujutatud tegelaste ja ajalooliste sündmuste vaheliste suhete kohta? Milliseid muudatusi on valitud lähenemisest johtuvalt näidendi teksti tehtud ja kuidas näiteks kavalehed ja näidendi teksti tõlked seda lähenemist toetavad? Ja lõpuks: mis jõuab kriitika ja kirjutistena trükisõnasse ja mil viisil, kuivõrd oluliseks muutub näitemänguväline ajalugu ehk näidendi enda lavastamise ajalugu ning näiteks lavastajaslepp (ajalugu ju seegi). Kolmest kõnealusest lavastusest esimene “Richard III”, lavastajaks Voldemar Panso, esietendus 23. III 1975. Lavastuse loomisel kasutati Georg Meri tõlkes 1961. aastal ilmunud tekstiversiooni. Tekstiraamatud ei ole segastel asjaoludel säilinud (või ei ole siiani tuvastatud nende asukohta), kuigi väidetavalt olla need tulnud pärast tööprotsessi lõppu teatrisse tagastada. Nagu selgub lavastuse osatäitjate nimekirjadest, säilitati peaaegu kogu tegelaskond, välja arvatud pisirollid, nagu Norfolk, Oxford, Herbert jt. Ilma tekstiraamatuta on siiski keeruline öelda, kas kärbitud tegelaste tekst võidi anda kellelegi teisele. Dubleerimine ei olnud vajalik, kuna trupp koosnes 35 näitlejast. Ilmselt on just ajaloolise mastaapsuse rõhutamise vajadusesest tingitud ka lavastaja seisukohavõtt, et “massi võiks õigupoolest rohkemgi olla”.4 Richardi osas astusid üles Einari Koppel ja Mikk Mikiver. Lavastus oli kolmes vaatuses (esimene vaatus kuni Clarence’i ja kuningas Edwardi surmani,5 teine vaatus kodanike stseeni lõpuni ja selleni, kui Richard

4 5

Maris Laubre. Noorte Hääl 28. III 1975. Näidendi teksti 2. vaatuse 1. stseeni lõpuni.

211


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 212

“Kuningas Richard Kolmanda tragöödia” Eesti Draamateatris 1998. aastal. Richard Kolmas – Andrus Vaarik. 212 Mati Hiis Foto:


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 213

krooni endale saab,6 ja kolmas vaatus alates sellest, kui Richard on kroonitud, kuni näidendi lõpuni).7 Lavastuse sellisest mahust ja pikkusest võib aimata, et kärpeid tehti teksti siiski vähe. Tõenäoliselt tegelaskonna arvukuse ja materjali vähetuntuse tõttu – publikult ei eeldatud ajalooliste tegelaste omavaheliste suhete teadmist – esitas muidu kõhnuke kavaleht vaatajale abistavat infot. Kesksemate tegelaste kohta toodi kavalehes nime järel ära lühikesed iseloomustavad tekstid. Näiteks kuninganna Elizabethi iseloomustatakse: “sureva Edward IV naine, kes veelgi varem oli troonipretendentide Lancasteride dünastia toetaja John Grey naine” ja Lord Hastingsit: “intriigide tõttu Towerisse sattunud, vabaneb siit etenduse alguses. Liigse usalduse tõttu kaotab see lihtsameelne, ent kuulus lord siiski pea”. On oluline märkida, et lühikommentaarid on esitatud ka mõne sellise tegelase kohta, keda on näidendi tekstis mainitud ja kes on loo (ajaloolises kontekstis) mõistmise seisukohalt oluline, kuid kes lavale ei ilmu. Nii näiteks saame kavalehest teada, et Emand Shore oli “Londoni kellassepa8 naine, kuningas Edward IV armuke, kellest kuninga surma järel saab lord Hastingsi armuke ja kes mängib selle tähtsa feodaali eludraamas saatuslikku osa” või et Henry VI “on enne etenduse algust Richard Gloucesteri poolt Toweris tapetud – lavale tuuakse tema laip”. Selline lähenemine on märgiks, et lavaloo ajaloolist tausta ning tegelaste omavahelisi suhteid ja seoseid peeti oluliseks ning lisainfoga püüti aidata publikul loo jälgimist takistavaid lünki täita. Panso lavastuse kunstnik-lavastaja oli Mari-Liis Küla. Mingist ajaloolisest tõepärasusest kujunduses rääkida ei saa ning oranž-must mõjus “kaledalt, paljalt, just nagu õhuta”.9 Georg Meri nimetab lavakujundust aga tunnustavalt “puritaanlikult lihtsaks”.10 Üheks lavakujunduses domineerivaks elemendiks olid suured kaldus metallist keldriuksed, olulist rolli täitsid ka kõrged, kangale maalitud kindlustornid. Eklektilised olid ka kostüümid, mis integreerisid kõike alates

6

Näidendi teksti 3. vaatuse 7. stseeni lõpuni. Mira Stein. Einari Koppel – juubelihooaja rolliportreesid. – Teatrimärkmik 75/76, lk 150–157. 8 Emand Shore’i abikaasa ameti osas on mõningaid eriarvamusi. Tavaliselt ei märgita tema ametiks mitte kellassepp, vaid kullassepp. Vt: http://www.luminarium.org/encyclopedia/janeshore.htm või http://www.pepysdiary.com/p/2676.php. 9 Lilian Vellerand. Õhtuleht 10. IV 1975. 10 Georg Meri. Teatri tee ajalukku. Sirp ja Vasar 11. IV 1975. 7

213


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 214

keskajale viitavatest detailidest kuni seitsmekümnendatele omaste moekate teksarõivasteni. Oli kaabusid ja karusnahku. Ajaloolisuse markeerimiseks kasutati lavastuses suuri kahekäemõõku. Lavastusega seotud artiklid olid üldtonaalsuselt positiivsed, mis on ka ootuspärane, kuna lavastajaks oli avalikkusele hästi tuntud ja austatud Voldemar Panso. Mitmetes ajalehtedes ilmusid intervjuukatked temaga11, rõhutamist leiab fakt, et lavastaja on oma idee teostanud “peale raskest haigusest tingitud vaheaega”12. Kirjatükkides rõhutatakse ka seda, et “Richard III” poole pöördumise põhjuseks on “inimkonda erutav vägivalla teema”.13 Ajastu eripärasid arvesse võttes ei saa loomulikult oodata, et kõik oleks otse öeldud, kuid kindlasti võib midagi välja lugeda seisukohast, et lavastus “ei ole võimu vastu üldse, vaid niisuguse oma v õ i m u,  ü h e  i n i m e s e v õ i m u vastu”.14 Kuid kuna 1975. aasta kevadel oli väga sobilikult Teise maailmasõja lõpu kolmekümnes aastapäev, võib mõnedes lehelugudes leida viiteid Hitlerile ning fašismi purustamisele.15 On muidugi selge, et sellised “kohustuslikud elemendid” aitavad juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, mis põhjusel sellist lugu siiski lavastatakse. Võrdselt vägivallateemaga rõhutatakse meedias ilmunud kajastustes ka loo ajaloolisust, seda, et tegemist on ajalookroonikaga, mille sündmused on “ligemale poole tuhande aasta”16 tagused ning räägivad “Rooside sõja aegsest, 15. sajandi Inglismaast”.17 Kõlama jäävad ajaloolisus ja kroonika, ajaline distants, mida siiski lavastusega on ületatud. Oluline on märkida sedagi, et mitmes artiklis kirjeldatakse “Richard III” kui üht Shakespeare’i varase loomingu tippu,18 ning näidendi tõlkija Georg Meri toob oma pikas kiitvas (ja samas näiteks Jan Kotti raamatut ning selle seisukohti põgusalt käsitlevas) artiklis esile ka selle, et noorel Shakespeare’il on olnud “oskust liita näidendi keelelised vahendid mõjuvaks ja loovaks tervikuks”.19

11

Töörahva Lipp 8. III 1975; Lilian Vellerand. Õhtuleht 10. IV 1975. Kodumaa 26. III 1975. 13 Vt Tiina Vali. Töörahva Lipp 8. III 1975; Kodumaa 26. III 1975. 14 Maris Laubre. Noorte Hääl 28. III 1975; Laubre sõrendus. 15 Töörahva Lipp 8. III 1975; Lilian Vellerand. Õhtuleht 10. IV 1975. 16 Kodumaa 26. III 1975. 17 Maris Laubre. Noorte Hääl 28. III 1975. 18 Tiina Vali. Töörahva Lipp 8. III 1975, Kodumaa 26. III 1975. 19 Georg Meri. Teatri tee ajalukku. Sirp ja Vasar 11. IV 1975. 12

214


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 215

“Kuningas Richard Kolmanda tragöödia” Eesti Draamateatris 1998. aastal. Stanley – Tõnu Aav, Edward Neljas – Rein Oja, kuninganna Elisabeth – Viire Valdma. Foto: Mati Hiis

215


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 216

Järgminegi suurem “Richard III” lavastus (ametlikult “Kuningas Richard Kolmanda tragöödia”) jõudis esietenduseni Eesti Draamateatris 8. märtsil 1998, n-ö Shakespeare’i-buumi ajal. Kuigi ka seekordne lavastus kasutas põhitekstina Georg Meri tõlget (millega Andrus Vaariku sõnul “hirmus kimpus” oldi20), oli lavastaja Mati Unt teinud teksti muudatusi ja täiendusi, muutes selle omaenda lavaversiooniks. Lisatud oli lõike Shakespeare’i sonettidest, “Henry VI-st” ja teistest näidenditest. Mati Undi loodud oli ka lava- ja muusikaline21 kujundus. Hiljutine Hamleti-lavastus Tartus muutis mõningase võrdlemise vältimatuks: nagu Unt tunnistas, oli ta “Hamletit” lihtsustanud, kuid “Richard III” keerukamaks muutnud.22 Oluline nihe on seega toimunud ka selles küsimuses: kui 1975 kirjutatakse “Richard III-st” kui ühest varase Shakespeare’i tipust, siis nüüd räägib Unt noore Shakespeare’i nõrgast tekstist, mis kohati on nii nõrk, et seda nõrkust on vaja varjata.23 Seekordne trupp oli väiksem kui 1975. aastal ja koosnes 22 näitlejast (kui arvestada seda, et Clarence’i lapsi mängisid tegelikult lapsed, jääb põhitrupi suuruseks 20). Nimiosas astus üles Andrus Vaarik. Kuigi enamik tegelastest säilis, on üks olulisemaid muudatusi toimunud just Richardi kaaskonna hulgas: puuduvad Catesby, Tyrrell, Ratcliffe ja Brackenbury. Richardi sabarakud on asendatud kahe lavastaja fantaasial põhineva tegelaskujuga, kelle nimed Sir Stone and Sir Irons viitavad kujukalt nende rollile. Kärbitud on ka sellised vähetähtsad tegelased nagu Oxford, Norfolk ja teised. Mitmesugused vaimulikud on koondatud kokku üheks piiskopiks. Üheks oluliseks muudatuseks on seegi, et lavale tuuakse printsess Elizabeth, kellest näidendis on küll palju juttu, kuid kellega publik muidu silmast silma ei kohtu. Võrreldes 1975. aastaga on kavalehes palju vähem informatsiooni tegelaste ja nende omavaheliste suhete kohta. Näiteks on kuninganna Elizabethi iseloomustatud ainult kui Edward Neljanda naist ja Hastingsit kui peaministrit. Draamateatris lavastuse kausta sirvides24 tuleb küll ilmsiks, et selles sisaldub hulgaliselt eri allikatest kopeeritud tegelaste genealoogiaid ja algne plaan on olnud see ka kavalehele lisada.25 Hilisemas tööfaasis on sellest kavatsusest aga loobutud ja 20

Ene Paaver. Postimees 26. XI 1999. Nagu kavaleht teada annab, kasutati Vangelise, Serra, Rota, Maasiku, Godalli muusikat. 22 Ene Paaver. Postimees 26. XI 1999. 23 Vt ka Jaanus Kulli. Undi-näoline Richard III eilses ja tänases päevas. Sõnumileht 7. III 1998. Lk 20. 24 Lavastuse toimik 4.3.1/164. 25 Sellekohase lause võib leida kavalehes ilmunud lavastaja sissejuhatava essee algsest versioonist. 21

216


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 217

põhjenduseks toob lavastaja, et “karakterid ja nende vahekorrad on kaugel ajaloolisest tõest. Seetõttu ei hakka me kirjeldama, kuidas “tegelikult oli”. See ei anna midagi, viib ainult mõtted mujale...”.26 Tegelasi ja ajaloolist tausta puudutava informatsiooni asemel pakub kavaleht hulgaliselt “kodulugemist”27 sellistel teemadel nagu võim, laste väärkohtlemine, kurjus ja kuritegevus; kavalehes on ära trükitud pikk loend võimuga seotud sõnu ning lõigud mitmetest teostest (Erich Frommi “The Anatomy of Human Destructiveness”, Elias Canetti28 “Masse und Macht”, Alice Milleri29 “Am Anfang war Erziehung”30 ja “Abbruch der Schweigemauer”, Lewis Engeli ja Tom Fergusoni “Kujuteldavad kuriteod”31 ning lõik Teresa Toranska raamatust “Oni”32). Kõige Shakespeare’i-pärasem esitatud materjali hulgas on lõik Jan Kotti raamatust “Shakespeare Our Contemporary”.33 Kotti peab Undi lavastuse kontekstis põhjendatuks ka Tambet Kaugema.34 Vaatamata lavastaja eruditsioonile viitavale ja mõtlemisainet pakkuvale lugemisvarale kavalehes tundus puudu olevat vaatajat järje peale aitavast taustinfost, kuigi lavastaja kavatsus oli end kroonika mõttes ajaloost (ja Shakespeare’i “Richard III-st”) distantseerida. Ülo Tonts näiteks kirjutas, et “etenduse alguses oli olnud suhteid ja lugu raske jälgida”.35 Sama probleemi toob välja ka Simmo Priks.36 Seega oleks materjal siiski eeldanud teatavat lahtiseletamist (isegi juhul kui seda oleks tehtud Undi nägemuse kohases võtmes).

26

“Richard III” kavaleht. Kapstas, Meelis. Richardi tango Richmondiga. Eesti Päevaleht 9. III 1998. 28 Elias Canetti (25. VII 1905–14 VIII 1994) oli Bulgaarias sündinud juudi päritolu kirjanik. Kirjutas saksa keeles. Võitis Nobeli kirjandusauhinna 1981. 29 Alice Miller (sünd. 12. I 1923), psühholoog ja laste väärkohtlemist käsitlevate teoste autor. 30 Terviktekst: For Your Own Good: Hidden Cruelty in Child-Rearing and the Roots of Violence (1983) ISBN 0-374-52269-3 on leitav internetist: http://www.nospank.net/fyog.htm 31 Leitav internetist google’i raamatuna. 32 Teresa Torańska (sünd 1. I 1944) on poola ajakirjanik. Tema tuntuim raamat on Oni (ingliskeelse pealkirjaga: Them: Stalin’s Polish Puppets). 33 Lk 16: shakespearean tragedy, unlike ancient tragedies, is not a drama of moral attitudes in the face of immortal gods....; lk 30–31: There are two fundamental types of historical tragedy... It is at this point that the mole has realized that it is a tragic mole. 34 Tambet Kaugema. Lamenukk-Richardi tööriistakohver. Postimees 13. III 1998. 35 Ülo Tonts. Tango, püssipaugud ja punane valgus. Postimees 14. III 1998. 36 Simmo Priks. Jälle moes! Meie Meel 18. III 1998. 27

217


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 218

“Kuningas Richard Kolmas” Vanemuises 2009. aastal. Richard Kolmas – Jüri Lumiste, Buckinghami hertsog – Hannes Kaljujärv.

Foto: Alan Proosa

“Kuningas Richard Kolmas” Vanemuises 2009. aastal. Richard Kolmas – Jüri Lumiste, Leedi Anne – Maria Soomets. Foto: Alan Proosa


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 219

Kuna ka Mati Undi näol oli tegemist Eesti kultuuriruumis tuntud tegijaga, võib ilmunud kirjatükkides leida viiteid tema “kaubamärkidele”, nagu punane valgus või vali muusika. Undi viiteid iseenda varasematele töödele nähakse Mrożeki “Tango” tapmisstseeni sarnasuses Richardi tapmisega Richmondi poolt.37 Kuivõrd ajaloolise plaani osakaalu on “Richard III” puhul püütud vähendada, räägitakse kontekstina maffiast ja gangstritest ning “kantpea-ärimeestest”.38 Mati Undi enda sõnul “tegutsevad ülikonnastatud gangsteritest võimulepürgijad”.39 Selline konteksti nihe seob lavastuse kindlasti rohkem oma aega, kuigi samas võib ilmunud kirjutistest välja lugeda, et eesmärgiks on olnud teha “Richard III” suhteliselt ajatult. Arvustustes on rohkesti viiteid ja vihjeid Panso 1975. aasta lavastusele, millest on saanud juba omamoodi etalon ja mõõdupuu. Oluliseks erinevuseks jääb kindlasti see, et Unt võis omatahtsi ilma igasuguste probleemideta teha kõike seda, mida Panso pidi omal ajal tegema n-ö ridade vahel. Artikli kirjutamise ajaks viimane “Richard III” lavastus (ametliku pealkirjaga “Kuningas Richard Kolmas”, lavastajaks Barrie Rutter) esietendus Vanemuises 17. oktoobril 2009 ning erines eelmisest kahest mitmes olulises asjas. Pressiteadetes ja meedias rõhutati, et esimest korda Eesti Shakespeare’i-lavastamise ajaloos on lavastaja pärit näitekirjaniku sünnimaalt Suurbritanniast. Lavastaja tahtel ei etendunud see “Richard” ka mitte prostseeniumlaval nagu eelmised kaks Draamateatris, vaid etenduskohaks oli valitud Sadamateater, mis võimaldas publiku paigutamist mänguruumi kahte külge. Seekordne 19 inimesest koosnev trupp oli küll peaaegu sama suur kui 1998. aastal Draamateatri lavastuses, kuid lavastaja enda väitel oli see suurim “Richard III” trupp, mis tal kunagi kasutada on olnud. Lavastuse jaoks telliti uus tõlge ning lavastaja soovile vastu tulles tuli tõlkija Anu Lambil selles rõhutada kõike metalset, karmi ja järsku. Oluline erinevus on seegi, et lavastaja oli juba enne tõlkimist teksti toimetanud ja kärpinud. Mingeid lisandusi Shakespeare’i teistest tekstidest ei tehtud, kuigi lavastaja

37

Vt Meelis Kapstas. Richardi tango Richmondiga. Eesti Päevaleht 9. III 1998; Pille-Riin Purje. Kõik on eranditult kahvatud! Sõnumileht 13. III 1998. 38 Barbi Pilvre. Võim kui saatus. Eesti Ekspress: Areen 20. III 1998. 39 Ita Serman. Richard III: Ülikonnas gangsterid pürivad võimule. Õhtuleht 3. III 1998.

219


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 220

rõhutas selgi korral, et tegemist pole Shakespeare’i värsiloomingu tipu40 ega suure poeesiaga41. Kuigi lavastaja oli teinud teksti kärpeid eesmärgiga lugu voolujoonelisemaks ja selgemaks muuta42 – loo rääkimine on tema üks peamisi eesmärke ja loo selguse huvides on ta valmis mõndagi ohverdama43 – ja paljud vähemtähtsad tegelased olid kadunud (Clarence’i lapsed, Grey, Oxford, Blunt ja mitmed teised) või kokku sulatatud üheks tegelaseks (kõik erineva astme vaimulikud Elyks), püüdis kavaleht pakkuda mitmekesist informatsiooni näidendi tegelaste ja nende ajalooliste suhete kohta. Sel eesmärgil oli kavalehte trükitud nii Georg Meri tõlkest pärit sugupuu44 kui ka lühikesed tutvustavad portreelood tegelaste ja nende omavaheliste suhete kohta. 2009. aasta kavaleht järgis ka 1975. aasta kavalehe eeskuju, tuues ära informatiooni mõnede kesksete ja loo seisukohalt oluliste tegelaste kohta, kes küll lavale ei ilmu, kuid kellest on juttu (näiteks Rutland, Elizabeth York, Henry VI ja Mistress Shore). Vähemalt noorukese Grete Nellise arvates oli kavalehe läbilugemisest abi lavastuse jälgimisel.45 Lavakujunduse ja kostüümide autor oli Lilja Blumenfeld, kes samuti lähtus lavastaja soovist tuua esile kõik karm ja metalne. Butafooriat oli minimaalselt. Kostüüm oli üldjoontes tänapäevane, pigem ajatu kui lokaliseeritav. Värvigamma oli üsna minimalistlik, õigupoolest võiks öelda, et värve pigem välditi kui kasutati, ning kui kasutati, siis efekti saavutamiseks (näiteks Elizabethi kuninglik punane kleit alguses või Richardi punane mantel ja valge frentš kroonimisstseenis). Huvitaval kombel jõudis vähemalt ühes arvustuses leheveergudele ootus, et kuna lavastaja on Shakespeare’i sünnimaalt, siis tehakse tükki kindlasti Shakespeare’i-aegses kostüümis,46 samas kui lavastaja enda tõekspidamise kohaselt pole loo jutustamiseks just eriti palju vaja. Meediakajastustest jääb kõlama kõrge ootuste foon. Sellele aitas kindlasti kaasa üha korrutatud fakt, et esimest korda Eestis lavastab Shakespeare’i Suur-

40

Marju Himma. Tragöödia purustas lavastaja südame. Tartu Postimees 16. X 2009. Intervjuu Urmas Vadiga. Kultuurikaja 16. X 2009. 42 Marju Himma. Tragöödia purustas lavastaja südame. 43 Intervjuu Urmas Vadiga. 44 Vt William Shakespeare. Kogutud teosed seitsmes köites. II köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961. 45 Grete Nellis. Sadamateatris kõlab sõnade muusika. Tartu Postimees 19. X 2009. 46 Marju Himma. Tragöödia purustas lavastaja südame. 41

220


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 221

britannia lavastaja.47 Kuid mingit suurt vapustust ei järgnenud ja majandussurutise tingimustes ning vahetult kohalike valmiste eel, kui kõik kohad niigi räpaseid võimumänge täis, näis lavastus mitmeid kriitikuid pigem õlgu kehitama panevat. Nii kirjutab näiteks Andres Laasik, et kuigi lugu on “hästi vormistatud” ja “kenasti teostatud”, ei “ela” see ega “puuduta” ja on “kaugevõitu”.48 Ka Madli Pesti küsib, “miks lavastada just seda lugu siin ja praegu”.49 Erinevalt eesti kriitikutest märkas Boris Tuch, et lavastatud on nii, nagu seda Inglismaal tehakse.50 Lavastuse arvustused takerduvad kohalikku poliitikasse ja esietendusejärgsel päeval aset leidnud valimistesse. Jaak Alliku arvustus Postimehes kannab pealkirja “Richardi väiksed naginad volikogus”, laval toimuvat võrreldakse “N linna volikoguga” ning tõmmatakse paralleele “koalitsioonikõnelustega”.51 Andres Laasik leiab Eesti Päevalehes, et lavastaja on teinud vale valiku, kui “valis siin Euroopa Siberis lavastamiseks tüki idamaisest despootiast”.52 Kuid temagi näeb laval märke “populismist” ning räägib lavastuse kontekstis “meie kõige orientaalsema stiiliga parteijuhist”, tõmmates seega taas paralleele Eesti päevapoliitikaga. Isegi Grete Nellis lõpetab oma loo “äsja üle Eesti tuhisenud valimiskeerisega”.53 Kuigi ajakirjandusest jookseb korduvalt läbi, millal Rutter oma teatri Northern Broadsides asutas, ei leia me kuskilt infot selle kohta, miks ta seda tegi. Riho Laurisaar toob küll välja, et “Richard III” oli Rutterile esimene oma teatritrupis lavastatud näidend ning järelikult “on ta sellega hästi kursis”,54 kuid ühelgi kirjutajatest ei teki huvi selle vastu, kui palju ja kas on Rutteri Eesti-lavastus tema varasemaid töid refereeriv.55 Kas või mõned kontekstilised viited aidanuksid Rutterit ühes tema lavastusega paremini positsioneerida ning võib-olla aidata põhjendada või hoopis vältida väiteid, nagu “väidetavalt kogenud lavastaja”56 või “ilmselt mitte lavastaja “kes tähti taevast alla toob””.57 49

Madli Pesti. Metalne Shakespeare. Sirp 6. XI 2009. Boris Tuch. Путь к власти: кровь и железо. День за Днем 2009, nr 46 (13–19 XI). 51 Jaak Allik. Richardi väiksed naginad volikogus. Postimees 20. X 2009. 52 Andres Laasik. Richard III müttamine Tartus läheb kohati asja ette. Eesti Päevaleht 26. X 2009. 53 Grete Nellis. Sadamateatris kõlab sõnade muusika. Tartu Postimees 19. X 2009. 54 Riho Laurisaar. Luuleline antikangelane Richard III Tartu Sadamateatris. Eesti Päevaleht 15. X 2009. 55 Vt Peter Hollandi arvustust Rutteri Richard III lavastusele raamatus: Shakespeare in the Theatre: An Anthology of Criticism. Toim. Stanley Wells. Oxford, 1997, lk 318–320. 56 Madli Pesti. Metalne Shakespeare. Sirp 6. XI 2009. 57 Jaak Allik. Richardi väiksed naginad volikogus. Postimees 20. X 2009. 50

221


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 222

Undi lavastuse arvustustega võrreldes on seekord hoopis vähemaks jäänud ka tagasivaateid “Richardi” lavastamisloole Eestis. Harvaks erandiks on taas kord Boris Tuch, kes kirjutab “kõigist oma Richarditest”. Üsna põgusalt mainib Robert Sturua “Richard III” lavastust Andres Laasik Eesti Päevalehes. Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et ilmselt on iga “Richard III” lavastus kandnud oma aja märki. Suhteliselt hilise tulijana Eesti lavale täitis Panso lavastus kindlasti natuke samasugust rolli kui Georg Meri tõlge. Ajaloolist elementi selles lavastuses ei välditud. Kui välja arvata Georg Meri artiklis toodud taustmaterjal, mis puudutab Jan Kotti raamatut ja viiteid muudele lavastustele, on võrdlus- ja kontekstualiseerimismaterjali veel suhteliselt vähe. Shakespeare’i buumi ajal lavale jõudnud Undi “Richard III” ei kannatanud kindlasti meedia tähelepanu vähesuse käes. Samas eemaldus Unt oma lavastusega tuntavalt Shakespeare’i algtekstist ja lõi oma lavaversiooni, mille fundeerimiseks kasutati kavalehte. Lavastus sai kindlasti põnev, kuigi pigem ajaloolise paratamatuse kui näidendis oleva ajaloo endaga tegelev. Selles osas on kindlasti huvitav, et Meri poolt oluliseks peetud ja oma ajas kindlasti innovatiivne Kott jõuab alles Undi lavastuses kohale. Ka Undi lavastajaslepp ei vajanud kohaliku publiku jaoks selgitamist-kommenteerimist ning kriitikud asusid rõõmuga tema leitmotiive reastama. Suures kirjutiste tulvas leidus kohta ka tagasivaadetele Panso “Richard III” lavastusele. Mitmeski mõttes kontekstituks (taustatuks) jääb seni viimane “Richard III” lavastus. Kuigi lavastuses ei rõhutud eraldi väärtusena loole kui kroonikale, vaid loo jutustamisele, oli selle loo jutustamist ja jälgimist püütud lihtsamaks teha nii taustinfot jagava kavalehe kui ka voolujooneliseks sätitud teksti ja minimalistliku kunstilise poole abil. Ilmunud kirjatükkides puudub aga domineerivalt info, mis võimaldaks positsioneerida lavastust lavastaja muude tööde kontekstis ning samuti ei leia suurt midagi, mis võrdleks seda lavalugu eelmiste “Richarditega” Eestis. Kuidas positsioneerib enda aga võimalik järgmine “Richard III” lavastus, näitab ainult aeg.

222


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 223

VEEL MÕNI KILD KAAREL IRDIST

1

LEA TORMIS

Saateks Kaarel Irdi 100. sünniaastapäeva peetigi õigel sünnipäeval, 2009. aasta augustis Vanemuise teatris, aga kuidagi kummaliselt, nagu olnuks see vaid poolavalik sündmus. Kuigi rahvast oli palju, fuajees oli hea näitus ja ettekanded olid huvitavad. Ning Jaak Villeri põhjalikku raamatut Irdist esitleti sealsamas. Ajakirjanduses ilmus aga vaid väike infonupp ja linnaisad hoidsid teatrimajast eemale. Kummaline kogeda, et vabal maal on lähimineviku aja- ja kultuurilugu mõne “instantsi” jaoks ikka veel v a l i k u l i n e. Nagu oli ühel teisel ajal mõnikümmend aastat tagasi. Ajal, mida sellesama Irdi elu ja loomingu lugu analüüsida ja peegeldada aitab. Ka juubeliaasta novembris Kirjandusmuuseumis korraldatud konverents jäi avalikkuses samahästi kui vastukajata. Mind vedas tervis alt, saatsin oma mälestuskillud sinna ettelugemiseks; aga teiste ettekandeid kuulata ei saanudki. Teatrielu koostaja tundis huvi nende marginaalsete killukeste ja Irdi ammuaegsete sõnavõtukatkete (aastatest 1952–1958) vastu, mida konverentsile saatsin. Kuna Jaak Villeri koostatud raamat annab põhjaliku, suuresti dokumentaalse ülevaate – las siis ilmuvad sellele täienduseks need pudemed. Tuju tegi heaks aprillis 2010 Tallinna külalisetendustel Kanuti Gildi Saalis nähtud Tartu Uue Teatri lavastus “Ird, K.”, samuti selle arvustused ajakirjanduses, eriti Teater. Muusika. Kino mainumbris. Just valdavalt noorte teatriinimeste sugugi mitte pealiskaudne huvi ja siiras püüd segastes aegades ja keerulistes inimestes orienteeruda on see, mis Ivar Põllu lavastusest ja peaaegu kõigist – olgugi fragmentaarsetest – osatäitmistest vastu vaatab. Tõsiseltvõetav ja andekas töö. Siin pole koht seda arvustama hakata või arutleda biograafiliste näidendite buumi süvapõhjuste üle. Või ette heita, et väga pika ajakaare peegeldamispüüdega tekkis lavastuses hõredamaid kohti ja ülearuseid kordusigi tõesti väga leidlikult ja sisumahukalt tabatud stseenide kõrvale. Olen üsna nõus Jaak Rähesoo arvustuse seisukohtadega (Teater. Muusika. Kino, 2010, nr 5) ega hakka kordama. Nero Urke sobib selle lavastuse Irdiks – eriti muidugi noorepoolsemaks Irdiks – * Kirjutis põhineb konverentsil “Kaarel Ird ja tema aeg” (13. XI 2009 Eesti Kirjandusmuuseumis) esitatud ettekandel.

223


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 224

üllatavalt hästi. Ja asi pole ainult mõningas välises sarnasuses. Ka noorimad osatäitjad Robert Annus ja Juss Haasma suudavad oma lühirollides hetki tabada. Katrin Pärna ja Maarja Jakobsoni kiired kehastumised olid eriti veenvad ja detailitäpsed. Rääkimata Evald Aavikust, kes peale napilt, aga ilmekalt loodud episoodiliste erikarakterite ilmselt oli suutnud noorele seltsingule kuidagi edasi anda ka ajastu atmosfääri ja ammust teatritaju. Läksin teatrist taas selle äratundmisega, et teatri ja teatriajaloo uurimist-jäädvustamist on aeg-ajalt täitsa mõttekas teostada ka teatri enda vahenditega. Eriti siis, kui sellega ka kunstielamus kaasas käib. Tahaks loota, et nii Irdi juubeliüritused kui see lavastus ärgitavad nooremaid ka edaspidi minevikku “tegevusliku analüüsi” teel tänapäeva jaoks lahti mängima – nii kirjasõnas kui laval. Ennatlik lubadus – konverentsil veel midagi Kaarel Irdist meenutada – pani üle vaatama Jaak Villerile räägitu (ja tema poolt mu ilmunud kirjatükkidest tsiteeritu) sellest vägevast paksust raamatust “Kandiline Kaarel Ird” (Eesti Teatriliit, 2009). Ja sain aru, et olen ju kõike juba varem rääkinud ja kirjutanud! Lisada pole suurt midagi. Kui see kedagi huvitab, saab raamatust lugeda. Siinkohal katsun siis mõne värskema, vähemräägitud mälukillukese taastada. Esimene pilt inimesest, mis n-ö vaimusilma jäänud, on ehk oluline. Pilti tuleb usaldada, rohkem kui üldist mäletamist, sest pilt ehk muutub ajas vähem. See pilt pole kindlasti mu esimeselt kohtumiselt, sest olin Irdi põgusalt näinud varemgi. Kuid mulje Irdi esimesena nähtud lavastusest oli siis tugevam kui mulje lavastajast endast. See oli 1945, kohe pärast sõda, Koidula “Kosjakased”. See lavastusmulje on kirjas ka Villeri raamatus. See oli soe ja hea mulje, sealt saadud impulss kandus üle mu hilisemale suhtumisele tegijasse endasse. Ja ei kadunud kuhugi ka hilisemate vastuoluliste muljeimpulsside juures, sest tabasin sama suhet elusse, inimestesse ja Eestisse veel mitmeski Irdi lavastuses. Minu jaoks ei ole h e a d u s vanaaegne kategooria, vaid üks olulisemaid inimeses. Ka siis, kui see on segatud teiste, mitte nii ilusate omadustega. Aga esimene “salvestunud” hetkepilt Irdist on selline: oleme minust paar aastat noorema õega oma Tallinna Pärnu-maantee kodus ja keegi meist on uksekella peale avama tõtanud. Ukse taga on Ird, kes ei siirdu kohe isa töötuppa, vaid enne vaatab muigvel näoga meid, pea pisut viltu ja ettepoole kaldu. Ja ütleb mõned 224


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 225

naljatlevad sõnad (õde meenutab, et Ird öelnud talle ikka, kui teda lapsena nägi, et “tere, jurakas!” või midagi selles vaimus humoorikat), mis on aga sõbralikud ja heatahtlikud. Ta on üsna sale ja kena (oli ju alles väheke üle kolmekümne siis, taipan nüüd!), aga tal on omamoodi kummaline plastika. Kuidagi pehme, aga mitte loid. Käed liiguvad sujuvalt, aga mõni liigutus võib ka äkiline olla. (Siia lisanduvad juba ka pärastised muljed, mitte enam sellelt pildilt.) Jalad tal siis veel haiged polnud, liikus eale vastavalt, aga kogu üldine liikumispilt mõjus, nagu oleks tal üsna lahtised liigesed – “nagu liigendiga nuga käib kokku-lahti”. Meenus see rahvalik ütlemine, mis pole küll päris täpne, aga katsu sa mälupilti adekvaatselt sõnastada! Lisandub veel mulje i s t u v a s t Irdist, kes kord vajus toolis mõnusalt laiali, kogu ruumi täites, kord aga keeras endale mõne õige keerulise “kehamisanstseeni”. Tema kombest istudes oma pikad jalad teineteise ümber keerata (mõjus nagu punnivinn!) on kusagil kirjutanud Juhan Smuul, ja see peegeldub ka ühes vahvas riidest(?) kujukeses Irdist. Ei tea, kelle looming see oli, aga mäletan seda näinud olevat ta raamatutest-käsikirjadest üle kuhjatud Vanemuise kabinetis. Kas on alles? Ühest hoopis süngemast istumisest mu isa töötoas olen rääkinud ja see on Villeri raamatus kirjas. Seda sünget ja kramplikku Irdi ei tundnud ma oma eelmise mälupildi järgi äragi. Aastat muidugi täpselt öelda ei julge, aga see võis olla 1948, kui Ird, vastu ta enda tahmist, pandi partei käsul Semperi asemel Kunstide Valitsuse juhatajaks (kust temagi juba järgmisel aastal “kodanlike natsionalistide käsilasena” lahti lasti!). Villeri raamatust sain teada, et mu isa (juhataja asetäitja teatrite alal) vallandamise käskkiri tuligi Irdil alla kirjutada! Otsustatud muidugi enne teda, seega formaalsus, aga väga ebameeldiv talle. (Mulle näis, tookord, et isa ise oli pigem rõõmus! Ta läks kirjastusse tööle ja ei pidanud vähemalt oma kätega lõhkuma meie teatrite süsteemi, mida nad olid pärast sõda üritanud taastada.) Käisin siis seal toas ainult korraks, vist kohvi viimas vms, aga jäi mulje, et nad pingsalt arutasid seda “kruvide kinnikeeramise” kurjakuulutavat olukorda, mis päädis peagi kurikuulsa VIII pleenumiga. Tollest olukorrast on mul täpsem teave muidugi alles tagantjärele, publitseeritud materjalide järgi. Siis, koolilapsena, tajusin ainult sünget ja meie kodus seniharjumatut õhkkonda. Kui veel mu kooliaja ja meie tollase rahvarikka korteri päevilt meenutada – siis ümmarguse laua taga söögitoas (klaver oli seal) toimunud üsna ägedaid (ja ühtelugu korduvaid!) ooperilibretode arutamisi. Isa oli neid teinud nii Eugen Kapile kui Gustav Ernesaksale, Ird lavastaja või konsultandina ikka juures. Kapi 225


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 226

“Tasuleegid” muistse vabadusvõitluse teemal oli alustatud juba sõjaaegsete tagala Eesti Kunstiansamblite aegu ja esietendus 1945, sellega vist suuremaid probleeme polnud. Küll aga Kapi “Vabaduse lauliku” (esimene variant 1950, teine 1952) ja eriti Ernesaksa “Käsikäes” puhul, mida vist vähemalt seitse korda ümber tehti. Osalt Irdi nõudmiste-paranduste järgi, osalt “kõrgemalt poolt” tulnud märkuste alusel. See kõrgem pool, ei mina mäleta kelle(de) isikus just, näis eriti aktiivselt sekkuvat “Vabaduse lauliku” puhul. Algselt oli see üsna kammerlik-lüüriline libreto Juhan Sütiste sõja ajal (ja saksaaegses vanglas) kirjutatud luuletsüklite alusel, suurelt osalt tema originaaltekstidega. Vist optimislikuideoloogilise lõpu huvides tuli sinna lisada Eesti Korpuse võiduka kojutuleku pilt, lippude ja muu atribuutikaga, mida võib näha Estonia selle lavastuse fotodel. (Räägin seda just tookordse mälu järgi, pole hiljem üle lugenud ega kontrollinud.) Mul on praegu mälus ainult üldmulje neist arutamistest: üks või teine heliloojatest klaveri taga, Ird temperamentselt vehklemas ja seletamas. Meelde on jäänud just see, et j ä l l e ei läinud läbi, jälle tuleb parandada või ümber teha. “Käsikäes” valmis lõplikult siis, kui olin juba kooli lõpetanud ja Moskva teatriinstituuti läinud, nägin lavastust siiski vist vaheajal kodus käies. Eks ta üks lapitud ja ajastuklišeeline kolhoosilugu oli,  k o o m i l i n e ooper! Aga žanri Ird valdas. Oli ilusaid meloodiaid ja appi võeti lõpuks Kersti Merilaasi rahvalikult vahvad laulutekstid. Mõnd pala võib tänini raadios kuulda. Ju me tüdrukutega seal ümber tiirlesime, mäletan Irdi ägedat olekut, veenmist ja žestikulatsiooni. Saime (koos Lillu Semperiga) sealt inspiratsiooni ühe  o m a “ooperiversiooni”, õigemini idee leiutamiseks. Kuuldud tänapäevanõudeliste pretensioonide vaimus tekkis irooniline paroodia: lehtedes kirjutati midagi suurest töövõidust, kuidas just alles oli (vist Leningradist) toodud suur gaasitoru (ka tänane teema!) ja ENSV sai maagaasi! Pakkusime, et sellest võiks ooperi teha ja Tiit Kuusik oma võimsa häälega kehastaks gaasi, mis laval tuleb torust välja ja esitab võiduka aaria. Kardan, et “suurtel” oli pea pulki täis ja peale naeruturtsatuse me hinnangut ei kuulnud. Nüüd läksin juba liiga isiklikuks, Irdi jäi vähem järele. Hiljem oli Irdiga produktiivsemaid arutlusi, kui ta juba Veljo Tormise (kes oli Kaidu sõnalavastusele “Ookean” muusika kirjutanud) tõmbas midagi ka muusikalavastusteks kirjutama. Lühiooperi “Luigelend” (Osvald Toominga romaani motiividel) initsiaatoriks oli just Ird, kes ka libreto kanvaa koostas (libretistiks 226


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 227

angažeeriti Enn Vetemaa, mäletan peamiselt, et teda tuli pidevalt taga sundida, kuna tal oli veel sada muud tegemist). Irdile meeldis see looduslähedane (“roheline”) temaatika ja lavastuski tuli kammerlik ja kena, aga mitte publikumagnet. See looduseteema tuli meelde, kui Ird saabus taas Veljot keelitama ühe segažanrilise loo tarvis, aluseks Enn Vaiguri eestiaegne ja soome populaarsest “Parvepoistest” mõjutatud näidend “Kraavihallid”. Ird oli Kirjandusmuuseumi fondidest Ingrid Rüütli juhendamisel kokku korjanud terve hulga uuemaid lõppriimilisi rahvalaule ja tõi need magnetofonilintidel kaasa meie suvisesse maakodusse. Istusime maja ees väljas, meie Veljoga laua taga, kus sai makki mängida, ja Ird käis edasi-tagasi ning seletas, mida ta tahab. Kui tehti vaheaeg ja püüdsin Irdi ärgitada, et kui ta juba siin on, võiks korraks ringi vaadata ka mere ääres ja metsa veerel ja aias – oli kevadsuve ilusaim aeg – ,siis lõi ta käega ja ütles, et talle on looduses hulkumine võõras ja ta polevat seda palju teinudki, ikka linnainimene. Tookord polnud tal veel tervisehädasid, mis võinuks põhjuseks olla – ju siis nii oligi, ajapuudust parajasti ka ju polnud. Jäi istuma sinnasamasse maja juurde. Oli a s j a  p ä r a s t tulnud! “Külavahelaulude” lavastus ise tuli lõpuks vägev ja üks Vanemuise populaarsemaid, ka külalisetendustel väljaspool Eestit. See oli Irdi põhioskusi – lihtsale laulumängule mingi avaram lisamõõde anda, ka muusika abil. Aga tõuke nii teha sai Ird taas ühele Veljo laulutsüklile (algselt kirjutatud RAM-i noormeeste jaoks) lavastatud “Meestelauludest” 1966. Oli tema idee sellest lühilavastus teha, lisandid leidis ta taas Kirjandusmuuseumist. Algselt oli see mõeldud lühiooperi “Luigelend” lisana, aga elas populaarsuselt ooperi üle ja oli repertuaaris hiljem mitmesugustes kooslustes. Laulutekstide seadjaks kutsus Ird Paul-Eerik Rummo, kes ka ju pisut Vanemuises töötanud. Praegu on nii “Meestelaulud” kui “Naistelaulud” saanud uue kuue ja lisatähendused ja need on samuti väga head ja kõlalt ulatuslikumadki lavastused. Aga  o m a  a j a s oli Ird avastuslik ja teerajaja sellisele žanrile. Neist Irdi lavastustest on Villeri raamatus ja Ülo Tontsu Vanemuise monograafias kirjutatud, ei hakka kordama. “Naistelaulud” oma hõrguma atmosfääri ja peenekoelisema teostusega ei olnud nii populaarne kui eelnimetatud. Regilaul polnud veel moodi läinud ja Jaan Kaplinski kompositsioon neist ei sisaldanud lavalisi efekte, nagu ka Irdi lavastus mitte. Tartus polnud sellele väga palju saalitäisi oodatagi. Küll aga külalisetendustel. Ird pidas seda oma parimaks lavastuseks – ja pole põhjust 227


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 228

vaielda. Mäletan siiani. Peale muu näitas see ka Irdi lavastajaamplituudi. Mitmesus ta isiksuses peegeldus ka mitmepalgelistes lavastustes. Aga nüüd aitab jutust – seda võib vanainimene mälestuste soonele sattudes lõputult heietada ja olulisim ikka ütlemata jääda. Arvan Irdist siiani samuti, kui järelehüüdes (Teater. Muusika. Kino, 1987, nr 4) kirja panin. Hinnangud jäävadki vaidlusalusteks ja seinast seina, aga loovinimese koht teatriloos selgineb aja jooksul. S i i s olen öelnud: „Keeruline isiksus, on kombeks öelda. Aga see ei seleta midagi. Elu ja teater ei vaja ingleid, vaid inimesi, kellele m i d a g i ü l d o l u l i s t o l e k s o m a e n e s e m i n a s t t ä h t s a m . Nii oli Ird. Tema loojaegosse mahtus vähemalt kogu “Vanemuine”. Need mahupiirid ehk ongi määravad, kui ühe inimelu hea ja kurja dialektikas orienteeruda püüame.”

Kaarel Ird Moskva Kunstiteatri saalis Vanemuise gastrollide ajal 1975. aastal. Foto: Rein Urbel

228


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 229

Kaarel Ird 1960-ndate alguses. Foto: Kalju Orro erakogu

229


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 230

Irdi ütlusi Sel ajal, kui Irdil oli esimene juubel (1959), töötasin ma oma “sundaega” (suunamisjärgset) ENSV Kultuuriministeeriumis. Tallinnas olles käis Ird ikka meie juurest läbi, mitte ainult ministri või muude ülemuste juures. Olime hea kolleegi Margarita Tederiga (keda mõned ehk mäletavad juba Teatriühingus töötavana, sest lahkusime mõlemad ministeeriumist üsna pea) vaimustuses Irdi vaba ja vaimuka vestluse üle, mis nii erines üldise ametliku nivoo taustal. Ja kui lähenes Irdi juubel, otsustasime kokku panna ühe valiku tema publitseeritud ja publitseerimata tsitaate, selle ilusasti kokku köita ja ära vormistada ning talle sünnipäevaks kinkida. Pole aimugi, kas see alles on, ja polegi tähtis, sest avastasin oma paberitest mingi väljakirjutiste mustandi. Teen väikese valiku ja palun ka arvestada, m i l l a l need on öeldud! (Paar tsitaati on ka Villeri raamatus kirjas.) Meil on tekkinud niisugune väljendus, et “kunstnik peab elu vaatama marksistlikult”. See on väga labastatud ja lihtsustatud ütlus. Kunstnik peab kõigepealt vaatama elu nii, nagu ta on. Marksism aitab mõista, mispärast see nii on. Aga kui püüame pähe panna marksistlikud prillid, siis läheme elu juurde juba idealistidena, mitte realistidena. Näitejuhtide konverentsil detsembris 1952. Rõõmustagu majandusmehed pealegi selle üle, et meil suured kassad on, aga me peame ikka valima, millega seda kassat tehakse. Meie rahvas ei vaja labasusi! Dramatiseeringute probleemi arutelul Teatriühingus 18. oktoobril 1954. Printsiibi nimel ma olen valmis minema kuni nugadeni või kaigasteni või kirvesteni! See on mulle suuna küsimus, edasiarenemise küsimus. Realism teatris algab sellest, et on elav tunnete ja kirgede tõde. Aga meil arvatakse, et see on välise vormi küsimus. Kui etendusel puudub alltekst (teatri võimas relv), siis pole teatrikunsti vaja, inimene võib näidendit lugeda kodus. Mida tähendab õieti klassikalisse minevikupärandisse ebaperemehelik suhtumine? See tähendab rahva ajaloo hävitamist. 230


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 231

Kaarel Irdi kuuek체mnes juubel. Evald Hermak체la, Meeri S채re, Kaarel Ird, Karl Vaino. Foto: Kalju Orro erakogu

231


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 232

Kaarel Ird oma kabinetis juunis 1984. aastal. Foto: Peeter Sirge

232


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 233

Mida vaesem on meie dramaturgiline pärand, seda rohkem me peame olema geoloogid, seda rohkem võitlema iga väärtuse eest. Kitzbergi “Punga-Mardi ja Uba-Kaarli” arutelul Teatriühingus maikuus 1954. Me oleme seda juba kogenud, et aabitsatõdesid hakatakse mõistma alles neljakümne viie aastaselt [Irdi vanus sel hetkel]. Nii nagu kuuma armastusega võib armastada ülejääkidega teiste jaoks, võib leige armastusega armastada jäägitult! [Vist Kitzbergi “Libahundi” Mari kohta?] Seda solki, mis me teeme surnutega, seda võib parandada, sest raamatud on alles. Aga seda sigadust, mis me teeme elavatega, ei saa parandada, sest inimesed surevad ära. Kõige täiuslikumalt saab näitleja meisterlikkus avalduda ikkagi rahvuslikus dramaturgias. Teosele võib läheneda mitut moodi. Võib kasutada niisugust meetodit, et vaadeldakse kõigepealt teost ja selle tulemusena räägitakse, mis on ta sisu. Kuid on ka teistsugune meetod. Öeldakse kõigepealt, mis p e a b teoses olema (muidugi ütleja arusaamise järgi) – ja selle järgi siis öeldakse, kas antud teos on halb või hea. Alati pidasid vähemarenenud inimesed nõidadeks, libahuntideks neid, kes erinesid selles keskkonnas üldkehtivatest, õigeks peetud normidest, kes teistsugused olid kui kõik nende ümber. Täiesti väär on, kui me praeguses ajaloolises olukorras ei võta  k u n a g i poolt või vastu öeldud seisukohti arvesse nendes konkreetsetes tingimustes, milles nad  s i i s olid öeldud [Kitzbergi “Tuulte pöörises” kohta]. Draamateatri “Libahundi” arutelul 20. septembril 1954. Kuivõrd tõed on absoluutsed? Teoreetiliste tõdede paikapidavust kontrollib ikkagi elupraktika ja muud mitte midagi.

233


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 234

Tuleb ausalt öelda, et 90% meie nimekamatest kunstitegelastest on isikukultuse perioodil teinud kaasa selle perioodi vigu. Oli periood, kus me täie siirusega võtsime seda kui nõukogude ühiskonna olemusse kuuluvat asja. Sel teemal kirjutati kunstiteoseid, mille taga seisis siiras veendumus. Ja olid ka pugejalikud teosed. Absoluutseid tõdesid ju pole, ja inimkonna areng toimub rumaluselt tarkuse poole. Mis siis teha inimestega, kes tänapäeval räägivad tuleviku tõde? Kui nad selle tõe juures on üksinda, siis on kaks võimalust: kas nad saavad peale surma geniaalseks – või ei saa seda mitte. Areng seisab vastuoludel. Kui aga vastuolud kaovad – mille najal sa arened? On olemas igavene vastuolu inimese ja looduse vahel. See on ka inimeses endas, sest ta on ühel ajal nii ühiskondlik olend kui bioloogiline nähtus. Sünnib bioloogilise olendina ja teda tuleb ikka ja jälle kasvatada ühiskondlikuks olendiks. Bioloogilise egoismi ja individualismi teema on üks peamisi teemasid; kurb, et see koos Gorki ja Majakovskiga peaaegu välja suri. See on igavene teema, mis seisab kõigi ühiskondlike vastuolude taga. Seminaril võistlusnäidendite autoritele 25. novembril 1958. Need mõtted on välja öeldud e n n e 1959. aastat (ja viiekümnendat juubelit), küllap hiljem võiks leida huvitavamaidki. Kuid selle aja kontekstis Eestis tundusid nad eriliste ja olulistena. Ja lõpuks kaks Irdi dateerimata ütlust samast ajast: Suure lolluse vastu ei maksa võidelda, see läheb iseenesest lõhki. Väikesed lollused on aga nagu koeranaelad tagumikul, millest rahu ei saa. Alles (1958) oli Ird ühel seminaril öelnud: Nüüd pole mitte ainult lubatud kõigile mõtlemine, vaid kõik on üles kutsutud ja kohustatud mõtlema! Aga väiksemas ringis lisas (mitte samal päeval): On üks kategooria inimesi, kellele tuleks mõtlemine ära keelata. Sest loll ei saa ju muud mõtelda kui lollusi! * Kirjutis põhineb konverentsil “Kaarel Ird ja tema aeg” (13. XI 2009 Eesti Kirjandusmuuseumis) esitatud ettekandel.

234


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 235

TANTSUST EESTI MUUSIKATEATRIS 1940. AASTATEL ÜLLE TOMING

Sissejuhatus Muusikateater on läbi aegade sisaldanud tantsu. Kuid tantsu kui visuaalset algallikat on Eestis 1940-ndatel, eriti kümnendi esimesel poolel jäädvustatud äärmiselt vähe. Näiteks Rahel Olbrei (kelle viimaseks lavastuseks Estonias jäi ballett “Kratt” 1944. aasta veebruaris) loomingust pole leitud ühtegi dokumentaalset filmikatket. Eesti lavatantsu ajalugu on vähe uuritud ja publitseeritud. Lea Tormise raamat “Eesti balletist” (1967) sisaldab ennekõike klassikalise balletiga seonduvat Estonia ja Vanemuine teatris aastani 1965, puudutades põgusalt ka 1940. aastaid. Samas ei lavastanud koreograafid üksnes ballette, vaid ka tantse ja tantsustseeene ooperites ning operettides – selle kohta minu andmetel publitseeritud uurimused puuduvad. Otsin algallikate põhjal tõestust teadmisele, et Eesti muusikateater oli elujõuline ka keerulistel 1940-ndatel. Artikli eesmärgiks on anda ülevaade Estonias ja Vanemuises esietendunud tantsustseenidega muusikalavastustest. Lavastuste nimede kirjakuju on jäetud algallikale vastavaks. Lisaks püütakse uurida ka repertuaaripoliitikat. Kuigi “Eesti entsüklopeedias” kirjutatakse, et “siiski õnnestus 1940. a-te II poolel ja 50. a-tel vene teoste kõrval lavastada ka Lääne autorite ooperi- ja operetiklassikat” (EE 2002: 646), tuleks selgelt eristada, millised teosed olid loodud Venemaal ja millised Nõukogude Liidu ajajärgul ning mitte nimetada neid kõiki “vene teosteks”, nagu seda on tehtud nimetatud teabeallikas. Vene muusikateater ei ole nõukogude muusikateater, näiteks Pjotr Tšaikovski ooper “Jevgeni Onegin” esietendus juba 1879. aastal ja ballett “Luikede järv” 1895. aastal (Verwer 1963: 71). Artikkel põhineb esmastel allikatel, ennekõike Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivimaterjalidel (Estonia fond T10, säilikud 1–174; Vanemuine fond T100, säilikud 240–321), tolleaegsetel ajaleheartiklitel, mis on valdavalt tutvustava või retsenseeriva iseloomuga, samuti teistel publitseeritud allikatel. Artikkel ei pretendeeri pakkuda ammendavat ülevaadet. 235


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 236

Estonia ja 1940-ndad 1940-ndad hõlmavad vastuolulisi tendentse eesti lavatantsu arengus: õppeprogrammidest ja lavalt kadus vaba- ehk plastiline tants ja kinnistus vene klassikaline ballett (“Vaganova klassikalise ballett”). Klassikaline ballett oli meil tuntud varemgi – Eugenia Litvinova (1877–1945) avas Eestis 1918. aastal oma balletistuudio. Estonia peaballettmeister ja balletijuht Rahel Olbrei (1989–1984) oli juba 1930-ndate teisel poolel jõudnud veendumusele, et klassikaline balletikool peab olema tantsijate väljaõppe aluseks (Tormis 1967: 64), kuid see ei vähendanud tema tähelepanu plastilisele tantsule. Olbrei emigreerus 1944. aasta sügisel, Eesti balleti järjepidevuse kandja – Riiklik Koreograafiline Kool – alustas tööd 1946. aasta sügisel. Lea Tormis kirjutab uutest õppimisvõimalustest meil Eestis ja mujal Nõukogude Liidus: “Äkki oli see kõik käegakatsutavalt lähedal. Võimalus riigi toetusel õppida” (Tormis 1967: 76). 1941. aasta jaanuariks oli ette valmistatud teatrikooli reformide projekt, kus võeti päevakorda ka muusikalavastuste näitlejate ja lavatantsijate riikliku ettevalmistamise küsimus (samas, 76). Tallinna Kõrgem Muusikakool, mille põhjal kasvas ja arenes tulevane Tallinna Konservatoorium ja praegune Eesti Muusikaakadeemia, avati juba 1919. aastal. Estonias lavastasid 1940-ndatel eesti balleti suurkujud Rahel Olbrei, Anna Ekston, Boris Blinov, Helmi Tohvelman jt ning tantsisid Klaudia Maldutis, Juta Arg, Veera Leever, Liia Leetmaa, Inge Põder, Artur Koit jt. 1940. aastal esietendus kolm ooperit ja kaks operetti, mis sisaldasid ka tantsustseene. Georges Bizet’ ooperis “Carmen” oli Olbrei seatud “Mustlastants”, kus kriitiku sõnutsi “sütitav” Maldutis tõmbas enesega kaasa ikka uusi ja uusi tantsijaid. Johann Straussi operetis “Nahkhiir” oli Olbrei seatud valss. Suvel esietendus Pál Ábrahámi operett “Roxy ja ta meeskond”, milles tantsiti Boris Blinovi seatud tšaardašit. Esietendusid veel Nikolai Rimski-Korsakovi ooper “Mai öö” (tantsuja liikumisjuht Rahel Olbrei) ja Pjotr Tšaikovski ooper “Padaemand”. Viimases olid Olbrei lavastatud kontratants, pastoraal, sarabanda, menuett, Fortuna, Amor ja peostseeni vene tants. Kriitik kirjutas: “Rahel Olbrei poolt stiilikalt seatud tantsudest oli eriti hea Sarabande, nagu kogu Pastoraali seade andis tunnistust talendikast tööst.” (Kasemets 1940). 1941. aastal esietendusid üks ooper, kaks operetti ja kaks draamateost, kus olid ka tantsustseenid. Esietendus Giuseppe Verdi ooper “Traviata” (Rahel Olbrei seatud “Mustlastants” ja “Hispaania tants”). Maikuus oli teinegi esietendus: Boriss Aleksandrovi operett “Pulmad Malinovkas” (tantsud Boris Blinov). Selles 236


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 237

oli nn nõukogude ajale vajalikku ideoloogiat, lavastuses oli näiteks “Punasõdurite tants”, “Vene külatants” ja “Bandiitide tants”. Milline oli nende tantsukeel, ei saa me ilmselt kunagi teada, aga kriitik kirjutab: “Bandiitide tantsus oleks tooruse lame rõhutamine võinud olla tunduvalt enam maskeeritud kunstipärase groteskiga” (Kasemets 1941). Teine kriitik märgib, et “oma karakteersusega [- - -] on ukraina tantsud trupilt [- - -] nõudnud küllalt pingutust. Tulemused on vähimalt rahuldavad (väga headki näiteks Tiina Kareda ja Valentin Linnu esitatud “Vene külatantsus”), kuigi hopakitaolistes asjades slaavipärast sundimatust ei saavutatud, võibolla ei taotletudki” (Parrest 1941). Lavastuses oli ka tants “Twostep“, mille kohta Woldemar Mettus kirjutas, et see “oli B. Blinoffi kui tantsujuhi poolt seatud väga üleannetu grotesksusega ja tuli publiku tungival nõudmisel osaliselt kordamisele” (Mettus 1941). Esietendusid August Kitzbergi draama “Libahunt” (tantsud Rahel Olbrei), Edvard Griegi “Peer Gynt” (Rahel Olbrei seatud norra tants ja araabia tants), Franz Lehári operett “Lõbus lesk” (Rahel Olbrei ja Valli Kuurma seatud “Cakewalk”, kankaan, valss, rahvatants ja “Tipa-Tapa”). 1942. aastal esietendusid kolm ooperit ja üks operett. Evald Aava ooper “Vikerlased” (Rahel Olbrei seatud “Mõrsja tants” ja “Tants tapritega”), mis nüüd uuesti lavale tuli, oli näinud ilmavalgust juba 1928. aastal ja seda peetakse eesti rahvusliku ooperiloomingu üheks esimeseks teoseks. Esietendusid Pietro Mascagni ooper “Talupoja au” ja Ruggiero Leoncovallo ooper “Pajatsid” (tantsud Rahel Olbrei). Tantsu oli ka Arnold Sepa operetis “Tütarlaps kodumaata” (Valli Kuurma seatud apatšide tants). Tantsis ka näiteks Inge Põder, kes oli trupiga liitunud juba 1940. aastal. 1943. aastal esietendusid üks ooper ja kaks operetti, milles samuti tantsustseenid. Mainida saab Gioacchino Rossini ooperit “Sevilla habemeajaja” ja Franz Lehári operetti “Krahv Luxemburg” (Valentin Linnu seatud galopp ja valss). Tantsisid Klaudia Maldutis ja Artur Koit. Karl Zelleri operetis “Linnukaupleja” olid Rahel Olbrei seatud reinlendrid. 1944. aastal esietendusid üks tantsustseenidega ooper ja operett. 7. novembril 1944 avas Estonia teatrihooaja Pjotr Tšaikovski ooperiga “Eugen Onegin” (tantsud Anna Ekston). Olgu lisatud, et tolleaegne kavaleht sisaldab nimekujudes vastuolu – saksapärase Eugen Onegini kõrval on venepärane Anja Ekston. Detsembris esietendus Imre Kálmáni operett “Silva” (tantsujuhid Anna Ekston ja Boris Blinov). Kriitik kirjutas, et “tantsurühm on säilinud peaaegu endises koosseisus ja see tuleb tööle kasuks” (Silva 1944). 237


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 238

1945. aastal tulid lavale jällegi üks ooper ja üks operett, milles tantsusteenid. Esietendusid Imre Kálmáni operett “Montmartre’i kannike” (tantsud Boris Blinov) ja Anton Rubinsteini ooper “Deemon” (tantsud Helmi Tohvelman). Gruusia-ainelise ooperi kohta kirjutas kriitik järgmist: “H. Tohvelmanni seatud tants sobis harmooniliselt pildi üldraamistikku. Meestantsijail jäi aga kahjuks väga palju puudu ehtsast temperamendist” (V. T. 1945). Ka 1946. aastal esietendunud ooperis ja operetis olid tantsustseenid. Suursündmusena operetilaval esietendus Sigmund Rombergi operett “Kõrbelaul” (Boris Blinovi seatud haaremitants ja hispaanlannade tants). Selle lavastusega algas Georg Otsa ja Meta Kodaniporgi hiilgeaeg. Haaremitantsu solistiks oli Juta Argi kõrval ka Asta Ots. Esietendus ka Pjotr Tšaikovski ooper “Padaemand” (tantsud Anna Ekston). 1947. aastal esietendusid Georges Bizet’ ooper “Carmen” ja Ivan Dzeržinski ooper “Vaikne Don” (tantsud Anna Ekston). Viimase kohta kirjutab kriitik: “On märgata, et ballettmeister ja kollektiiv omandavad edukalt neile uut liiki karaktertantse ja vabanevad “divertismentlikkuse” koormast” (Milovski 1947). Tuleb lisada, et mainitud “uut liiki karaktertants” toodi siia vene balletikoolkonna kaudu ja see on siiani eesti balleti- ja muusikateatris edukalt kasutusel. Samal aastal esietendunud Carl Millöckeri operetis “Kerjusüliõpilane” oli Boris Blinovi seatud masurka. 1948. aastal tulid lavale Johann Straussi operett “Mustlasparun” (tšaardaš ja mustlastants), Imre Kálmáni operett “Silva” ning ka Eugen Kapi esikooper “Tasuleegid”, mis esietendus Estonias 1945. aastal. Sellega tähistati 600 aasta möödumist Jüriöö ülestõusust. 1949. aastal esietendunud kolmes ooperis ja kolmes operetis olid samuti tantsustseenid. Franz Lehári muusikalises komöödias “Suur viiuldaja” tantsiti Anna Ekstoni ja Senta Otsa seatud hispaania tantsu, salakaubavedajate tantsu ja tarantellat, Jacques Offenbachi operetis “Tänavalaulikud” Anna Ekstoni seatud “Õukondlikku tantsu” ja “Sõjalaste tantsu”, Isaak Dunajevski operetis “Vaba tuul” Boris Blinovi seatud pulmatantsu, Pjotr Tšaikovski ooperis “Jevgeni Onegin” Boris Blinovi seatud vene tantsu, valssi, masurkat, poloneesi ja écossaise’i. Gustav Ernesaksa ooperi “Tormide rand” tantsud oli seadnud Helmi Tohvelman. Aleksandr Dargomõžski ooperis “Näkineid” esitati “Külatants”, “Slaavi tants”, “Mustlastants” ja “Veealune ballett”.

238


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 239

Vanemuine ja 1940-ndad Vanemuises lavastasid 1940-ndatel eesti balleti suurkujud Ida Urbel, Udo Väljaots jt ning tantsisid Velda Otsus, Udo Väljaots jt. 1940. aastal esietendusid kaks tantsustseenidega ooperit. Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” tantsud oli seadnud Ida Urbel. Kriitik on kirjutanud: “Tantsunumbreis oli külluses sooja armu- ja rõõmusarmi, mustlannad heas esinemises” (R. K. – P. 1940) Ivan Dzeržinski ooperis “Vaikne Don” oli Ida Urbeli seatud hopakk. 1942. aastal esietendus Carlo Goldoni näidend “Kahe isanda teener” (muusika Eugen Kapp ja Eduard Oja) Udo Väljaotsa seatud tantsudega. “Näidendis oli keskseks tantsunumbriks “Karnevalipantomiim”, Arlekiini ja Pierrot’ kaastegevusel, lisaks lühemaid karaktertantse” (Aumere 1985: 35). 1943. aastal tuli lavale Franz Lehári operett “Mustlase armastus”, mille tantsuja liikumisjuht oli Udo Väljaots. Kriitik kirjutas: “...tugevasti stiliseeritud “Tcsaardash” jättis puhta, kerge ja värske mulje. Shabloonivaba oli teise vaatuse “Mustlastants”” (Simm 1943). 1944. aastal esietendus Pietro Mascagni ooper “Talupoja au”, mille kohta kriitik kirjutas: “Omapoolset värvikat lisa andis lavastusele Ida Urbeli seatud värvikas tarantella-sugemeline hoogne ettekanne tantsurühmalt” (Sirg 1944). Samal aastal esietendunud Franz Lehári opereti “Lõbus lesk” lavastas ja seadis tantsud Udo Väljaots. Selles oli koomiline “Cakewalk”, grisettide tants, kankaan ja “Nuit de Paris”. “Lõbus lesk” oli Väljaotsa debüüdiks lavastaja-näitejuhina ja ilmselt esimene juhus Eestis, mil koreograaf lavastab terve opereti. 1945. aastal esietendusid Georges Bizet’ ooper “Carmen” (liikumisjuht ja tantsud Ida Urbel ja Udo Väljaots: “Farandool”, “Pastoraal”, “Hispaania tants”) ja Ralph Benatzky operett “Kolm musketäri” (liikumisjuht Udo Väljaots, kelle seatud ka “Mustlastants”, “Tango” ja “Aminta tants”). 1947. aastal tulid lavale juba kaks tantsustseenidega ooperit ja operetti. Imre Kálmáni opereti “Silva” lavastus ja tantsud olid Udo Väljaotsalt, Giuseppe Verdi ooperis “Aida” olid Ida Urbeli seatud “Nuubia poiste tants”, “Võidutants” ja “Preestrite tants”, Ivan Dzeržinski ooperis “Vaikne Don” Sergei Lipatovi seatud hopakk ning Nikita Bogoslovski operetis “Üksteist tundmatut” Udo Väljaotsa seatud vene tantsud. 1948. aastal esietendusid Sigmund Rombergi operett “Kõrbe laul” (lavastaja Udo Väljaotsa seatud “Haaremitants”), Aleksandr Borodini ooper “Vürst Igor” 239


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 240

“Pulmad Malinovkas” Estonias. Foto: Parikas/ETMM

240


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 241

“Kõrbelaul” Estonias. Foto: ETMM “Kõrbelaul” Vanemuises. Foto: ETMM

241


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 242

“Vaba tuul” Vanemuises. Foto: ETMM

242


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 243

(Ida Urbeli seatud polovetside tantsud) ja Isaak Dunajevski operett “Vaba tuul” (tantsud Ida Urbelilt). Kriitik kirjutas: “Meeldiv on rahvatantsu ainetel koostatud pikem tants Marko ja Stella kihluspidul. Elemendid lõunarahvaste rikkast rahvusmotiivide salvest on selles operetis asendunud igava ameerika revüüga...” (Sarv 1948). 1949. aastal esietendusid Juri Miljutini operett “Rahutu õnn” (liikumisjuht Ida Urbel), mille kohta oli kriitikas lugeda: “...siis aitas kaasa tantsu rahvalik, temperamentne ja loomulik laad” (Sarv 1949), ja Johann Straussi operett “Nahkhiir” (lavastus ja liikumine Udo Väljaotsalt, kelle seatud ka galopp, masurka, tšaardaš ja ballett-valss). Kokkuvõte Eesti muusikateatrites etendusid 1940. aastatel nii vene, nõukogude, eesti kui ka lääne heliloojate teosed – justkui olnuks tegu tänapäevase repertuaaripoliitikaga. Samas olid taustsüsteemid hoopis teistsugused ja “tänu” neile pidid lavastused tihti erinevaid okupatsiooniaegu (üks saksa ja kaks nõukogude) vaataja jaoks ilustama ja inimväärsena näitama. Saksa okupatsiooni ajal oli muusikateater ülimalt populaarne ja “operetietendusi anti eesti ja saksa keeles” (EE 2002: 646). Nõukogude autorite osakaal suurenes 1940-ndate teisel poolel. Ka eesti heliloojate looming sisaldas vene temaatikat. Georg Ots osales näiteks porutšik Kolja rollis Gustav Ernesaksa ooperis “Pühajärv” (1946) ja kapten Petrovi rollis Ernesaksa ooperis “Tormide rand” (1949) (Tõnson 1975: 66). Käesolevas artiklis ei saa mööda tantsu spetsiifikast ja siinkohal olekski paslik küsida, millist pitserit kandis muusikalavastuste rüpes tants. Kas tantsuliigutus suudab ikka n-ö nõukogulikult väljenduda? 1940-ndatel ja hilisemalgi ajal oli nõukogude publitsistikas nii mõnelgi sõnal märgiline tähendus – oli sõnu, mida tuli lisada, rõhutada või maha kriipsutada. Vaatamata kõikidele jõupingutustele ei ole tantsukeeles liigutuste ja pas’de kaudu võimalik enamikku mõisteid konkreetselt, üheselt edasi anda. Isegi žestikeel ei ole nii sugestiivne. Ainult eri meediumide koosluses saab see võimalikuks. Näiteks sõnade “Stalin”, “nõukogude sõdurid lahingus” ja “kolhoosielu” väljendamiseks tuleks kasutada vastavat lavakujundust, vastavaid kostüüme, rekvisiite, grimmi; lavastada tantsustseenid, milles imiteeritakse lahingut või vilgast põllutööd koos puhkehetkedega. Koreograafiasse on poliitikat keeruline “sisse 243


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 244

kirjutada”. Kuigi liigutus, pas ei kanna endas nii konkreetset teavet kui kirjasõna, võib visualiseeritud “lahing” või “kolhoos” olla vaataja silmale ehk mõjuvamadki. Siinkohal üks näide nõukoguliku ainese sissetoomisest balletti. 1939. aastal lavastas Rahel Olbrei Reinhold Glieri balleti “Punane moon” 1940. aasta detsembris tõi ta selle uuesti lavale ja nüüd juba veidi teistsugusena. Nimelt sai varasema lavastuse ebamäärasest “Euroopa laevast” Nõukogude laev ning lisatud oli “heroiline apoteoos punase lipuga ülestõusnute käes” (Tormis 1967: 77). Ainsaks kirjalikuks tõestusallikaks selle kohta, et ka tantsud võisid 1940-ndate eesti muusikateatris kanda nõukogude ideoloogiat, leidsin 1941. aasta maikuus esietendunud Boriss Aleksandrovi opereti “Pulmad Malinovkas” kavalehelt ja nimelt – lavastuses olid “Punasõdurite tants” ja “Bandiitide tants”. Eesti lavatantsule olid 1940-ndad (eriti kümnendi teine pool) tõusu aastateks klassikalise balleti vallas. Negatiivse küljena, mis kaasnes nõukogude klassikalise balletiga, võib näha üksluisust tantsukeelte valikuvõimaluste osas, seega muutus vaesemaks ka muusikalavastuste tantsukeel. Küll jõudis muusikalavale ka erinevaid lavarahvatantse. Võimalik, et pseudorahvuslikke, mille liikumiskeeles oli palju üldist ja stiliseeritut. Samas tuleb mainida, et nn priimabaleriinid (näiteks Klaudia Maldutis, Velda Otsus jt) tantsisid 1940-ndatel (eriti esimesel poolel) balletirepertuaari vähesuse tõttu ka operettides ja ooperites, tagades esitusele tolleaegse tipptaseme. See on kindlasti muusikalavastuste plusspooleks. Kriitikas (Sarv 1948) leidus ka “ameerikavaenulikkust”. Samas on võimalik, et “lõunarahvaste rikkad rahvusmotiivid” oleksid Dunajevski operetti “Vaba tuul” (1948) tõepoolest paremini sobinud kui retsensioonis mainitud “igav ameerika revüü”. Raske on muidugi öelda, millised olid kriitiku teadmised ameerika revüü kohta, et ta tantsustseene nii nimetada võttis. Samuti on keeruline spekuleerida selle üle, kas ei toonud just mainitud revüü enim publikut saali. Võimalik, et eesti publiku poolt teadaolevalt hästi vastu võetud nõukogude heliloojate teoste lavastused, näiteks 1949. aastal Dunajevski “Vaba tuul” ja Miljutini “Rahutu õnn”, olid edukad tänu peaosalistele, operetipaarile Meta Kodanipork–Georg Ots. “Vaba tuul” (1949) oli esimene nõukogude operett sõjajärgse Estonia laval (Tõnson 1975: 213). Kokkuvõtteks saan uuritu põhjal tõdeda, et 1940. aastate eesti muusikateatris (nii Estonias kui Vanemuises) ei lavastatud nõukogude autorite loomingut arvuliselt rohkem kui teiste autorite, sh lääne heliloojate teoseid. Muusikateater ei 244


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 245

eksisteeri ilma tantsuta ning tantsu oli eesti 1940-ndate muusikateatris rohkesti. 1949. aastal liideti Estonia draamarühm Draamateatriga ja Estoniast sai esimene muusikateater Eestis. Vanemuine säilitas oma rüpes sõnateatri. KASUTATUD KIRJANDUS: Aumere, Helga 1985. Teatriteed. Udo Väljaots. Tallinn: Eesti Raamat. EE 2002 = Eesti entsüklopeedia 11. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Kasemets, Anton 1940. Padaemanda uuslavastus Estonias. – Sirp ja Vasar, 30. XI. Kasemets, Anton 1941. Pulmad Malinovkas esietendus. – Noorte Hääl, 3. V. Mettus, Woldemar 1941. Pulmad Malinovkas. Esietendus 31. 5. 41. – Kommunist, 3. VI. (Milovski, Serafim 1947) Милoвский, Cерафим 1947. Тихий Дон в театре Эстония. – Советская Эстония 13. XI. Parrest, Harald 1941. Pulmad Malinovkas. – Tartu Kommunist, 6. VI. R. K. – P. 1940. Traviata Vanemuises. – Postimees, 13. IV. Sarv, Mall 1949. Rahutu õnn. – Rahva Hääl, 10. XI. Sarv, Mall 1948. Operett rahva vabadusearmastusest – Rahva Hääl, 6. XII. Silva on valmimas. 1944. – Sirp ja Vasar, 2. XII. /autorita/ Simm, Juhan 1943. Mustlase armastus “Vanemuises”. – Postimees, 20. X. Sirg, Eti 1944. Talupoja au ja Pajatsite etendus “Vanemuises”. – Postimees, 12. I. Tormis, Lea 1967. Eesti balletist. Tallinn: Eesti Raamat. Tõnson, Helga 1975. Georg Ots. Tallinn: Eesti Raamat. Verwer, Hans 1963. Guide to the Ballet. Barnes & Noble, Inc. V. T. 1945. Rubinšteini Deemon. – Õhtuleht, 15. V.

245


teatrielu2009_Layout 1 30.05.12 21:21 Page 246


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 247

KROONIKA


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 248


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 249

Uuslavastused 2009 Riigi- ja linnateatrid 250 Era- ja projektiteatrid, teatriprojektid 278 Tantsuagentuurid 295 Seriaalid 302 Filmid 306 Raadioteater 311 Uusi osatäitjaid 313 Auhinnad, preemiad, stipendiumid 315 Varia 321 Esinemine välisfestivalidel ja osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides 327 Festivalid Eestis 330 Külalisteatrid ja -esinejad Eestis 335 Täiendusõpe 340 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 341 Eesti Teatriliit 344 Eesti Teatri Agentuur 354 Eesti Etendusasutuste Liit 354 Teatrite koosseisud 356 Teatrierialade lõpetajad 369 Ilmunud raamatud, heli- ja videosalvestised 371 In memoriam 375 Faktitäpsustused aastaraamatus “Teatrielu 2008” 376

Teatrite repertuaaristatistikat kajastav info lavastuste esituskordade ja külastajate arvu kohta on avaldatud väljaandes “Eesti teatristatistika 2009”.

249


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 250

UUSLAVASTUSED RIIGI- JA LINNATEATRID RAHVUSOOPER ESTONIA Maskiball Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses. Eugène Scribe’i näidendil “Gustav III ehk maskiball” põhinev Antonio Somma libreto. Lavastaja: Arne Mikk. Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer. Dirigendid: Eri Klas, Jüri Alperten, Mihhail Gerts. Lavastaja assistendid: Ellen Maiste, Garmen Tabor. Kunstnik: Ralf Forsström (Soome). Valguskunstnik: Neeme Jõe. Koreograaf: Oksana Titova. Osades: Kuningas – Senol Talinli (Türgi), Mart Madiste. Peaminister – Rauno Elp, Jassi Zahharov, Aare Saal. Amelia – Heli Veskus, Aile Asszonyi, Nadia Kurem. Ulrica – Riina Airenne, Juuli Lill, Merle Silmato (Soome Rahvusooper). Oscar – Angelika Mikk, Marion Melnik (Soome). Silvano – René Soom, Taavi Tampuu. Ribbing – Priit Volmer, Märt Jakobson. Horn – Mart Laur, Leonid Savitski. Kohtunik – Andres Köster, Rostislav Gurjev, Aleksander Arder. Amelia teener – Georg Gurjev. Tantsusolistid – Ingrid Gilden, Aleksandr Kanapljov, Daniel Kirspuu, Seili Loorits-Kämbre, Vadim Mjagkov, Dmitri Prohhorov, Jegor Zdor. Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Esietendus 13. veebruaril 2009 suures saalis. Patseba Saaremaal Tauno Pylkkäneni ooper ja Aino Kallase draama romaani “Batsheba Saarenmaalla” alusel. Lavastaja: Garmen Tabor. Kunstnikud: Liina Unt ja Aime Unt. Klaveril: Tarmo Eespere. Draamatrupp: Leila Säälik, Piret Rauk, Margus Prangel. Ooperitrupp: Juuli Lill, Helen Lokuta, René Soom. Esietendus 13. märtsil 2009 kammersaalis. Kolm musketäri Ballett Malcolm Arnoldi muusikale. Koreograaf-lavastaja: David Nixon (Northern Ballet Theatre). Lavakujundus: Charles Cusick Smith (Šotimaa). Kostüümid: David Nixon (Northern Ballet Theatre). Valguskunstnikud: David Nixon ja Tiit Urvik. Muusika valis: Anthony Meredith. Muusika arranžeerija ja orkestreerija: John Longstaff (Suurbritannia). Koreograafia ja lavastaja assistent võitlusstseenides: Daniel de Andrade (Northern Ballet Theatre). Dirigendid: Jüri Alperten või Mihhail Gerts. Osades: D’Artagnan, noor gaskoonlane – Sergei Upkin, Artjom Maksakov, Aleksandr Prigorovski. Athos, musketär – Artjom Maksakov, Viktor Jelissejev, Jegor Zdor. Porthos, musketär – Aleksandr Prigorovski, Anatoli Arhangelski, Anton Rzanov, Viktor Jelissejev. Aramis, musketär – Andrei Mihnevitš, Maksim Chukarjov, Gena Germanovich. Constance, kuninganna õmblejanna – Eve Andre, Olga Malinovskaja, Heidi Kopti. Leedi Winter (mileedi) – Marina

250


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 251

Chirkova, Marika Muiste, Kaja Kreitzberg. Buckinghami hertsog – Maksim Chukarjov, Andrei Mihnevitš, Anatoli Arhangelski. Kuninganna Anna – Alena Shkatula, Marina Chirkova, Nanae Maruyama, Olga Malinovskaja. Proua Bonacieux – Marika Muiste, Heidi Kopti, Maigret Peetson. Kardinal Richelieu – Sergei Fedossejev. Krahv de Rochefort – Vitali Nikolajev, Sergei Fedossejev, Dmitri Bazarov. Kuningas Louis XIII – Viktor Jelissejev, Daniel Kirspuu. Markii de Cinq-Mars – Daniel Kirspuu, Gena Germanovich, Jegor Zdor. Hertsogi teener – Juri Mihhejev. Marie de Hautebois, õuedaam – Galina Lauš, Kaja Kreitzberg. D’Artagnani ema – Sanna Kondas, Satu-Ludmila Pussinen. D’Artagnani isa – Vladimir Klepinin. Pesunaised, kaardiväelased, tänavanaised, ballikülalised, teemandid – Rahvusooper Estonia balletitrupp. Esietendus 23. aprillil 2009 suures saalis. LA FINTA GIARDINIERA (Armastuse pärast aednikuneiu) Wolfgang Amadeus Mozarti ooper. Itaalia keelest tõlkinud Malle Ruumet, retsitatiivide eestikeelne tekst Õnne Feldman. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio lavastus koostöös EMTA sümfooniaorkestriga. Lavastaja: Thomas Wiedenhofer (Saksamaa). Muusikaline juht ja dirigent: Risto Joost. Kunstnik: Inga Vares. Muusikaline ettevalmistus: Ene Rindesalu. Ansamblite juhendaja: Ave Sikk. Kontsertmeister: Siim Selis. Liikumisjuht: Anu Ruusmaa. Grimm: Aimi Etverk. Valgus: René Jõhve, Rasmus Rembel. Etenduse juht: Peeter Karell. Osades: Don Anchise – Simo Breede (IV kursus), Aleksander Arder (III kursus). Markiis Violante – Bai Jie (magistriõpe), Arete Teemets (IV kursus). Krahv Belfiore – Andrei Valikov (II kursus). Arminda – Kristel Jõesaar (IV kursus), Ülle Pootsmaa (IV kursus). Rüütel Ramiro – Sirje Vasmann (IV kursus), Anne Prommik (III kursus). Serpetta – Kati Jaanimäe (magistriõpe), Eeva-Liisa Hartemaa (III kursus). Roberto – Tiit Kaljund (magistriõpe), Aare Kodasma (magistriõpe). Kaastegevad: Anastassia Popova, Eerika Jaguson, Ivo Onton, Sergei Smirnov. Klavessiinil Reinut Tepp. Esietendus 4. mail 2009 Talveaias. Così fan tutte Wolfgang Amadeus Mozarti ooper. Libreto: Lorenzo da Ponte. Lavastaja: Walter Sutcliffe (Inglismaa). Kunstnik: Liina Keevallik. Valguskunstnik: Neeme Jõe. Dirigendid: Mihhail Gerts, Jüri Alperten. Kontsertmeistrid: Ivo Sillamaa, Tarmo Eespere, Riina Pikani, Ralf Taal. Lavastaja assistendid: Ellen Maiste, Garmen Tabor. Koormeistrid: Risto Joost, Heli Jürgenson. Etenduse juhid: Peeter Karell, Rein Taidla. Tehniline assistent: Karl Mikk. Itaalia keele konsultant: Manlio Benzi (Itaalia). Osades: Fiordiligi, Dorabella õde, elab Napolis – Aile Asszonyi, Heli Veskus. Dorabella, Fiordiligi õde, elab Napolis – Juuli Lill, Helen Lokuta. Guglielmo, Fiordiligi armastatu – Rauno Elp, Aare Saal, René Soom. Ferrando, Dorabella armastatu – Oliver Kuusik, Urmas Põldma. Don Alfonso, vana filosoof – Mart Laur, Priit Volmer. Despina, teenijanna: Janne Ševtšenko, Kristina Vähi. Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Esietendus 17. oktoobril 2009 suures saalis.

251


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 252

Ooperigala lastele Oopereid tutvustav lavastus lastele. Muusika autorid: Gioacchino Rossini, Wolfgang Amadeus Mozart, Giuseppe Verdi, Giacomo Puccini. Lavastaja: Neeme Kuningas. Valguskunstnikud: Neeme Jõe, Anton Kulagin. Dirigendid: Risto Joost või Erki Pehk. Lavastaja assistent: Ellen Maiste. Koormeistrid: Risto Joost ja Heli Jürgenson. Kontsertmeistrid: Tarmo Eespere, Riina Pikani, Ivo Sillamaa ja Ralf Taal. Etenduse juhid: Peeter Karell või Rein Taidla. Vastutav lavameister: Karl Mikk. Solistid: Helen Lokuta, Rauno Elp, Oliver Kuusik, René Soom, Priit Volmer, Valentina Taluma, Riina Airenne, Kristina Vähi, Aare Saal, Janne Ševtšenko, Mart Madiste, Jassi Zahharov, Angelika Mikk, Urmas Põldma, Andres Köster, Aleksander Arder, Märt Jakobson, Juuli Lill. Esietendus 8. novembril 2009 suures saalis. Balletiõhtu Kolm lühiballetti: *Enne öö saabumist Nils Christie ühevaatuseline ballett. Esietendus 30. aprillil 2008. * Pelléas ja Mélisande Tiit Härmi ühevaatuseline ballett. Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm. Muusika: Arnold Schönbergi sümfooniline poeem “Pelléas ja Mélisande” op. 5. Kunstnik: Kustav-Agu Püüman. Valguskunstnik: Tiit Urvik. Repetiitor: Irina Härm. * Teine sümfoonia Uwe Scholzi ühevaatuseline ballett. Koreograaf-lavastaja ja kunstnik: Uwe Scholz. Muusika: Robert Schumanni Teine sümfoonia C-duur. Kunstnik: Uwe Scholz. Valguskunstnik: Tiit Urvik. Repetiitorid: Age Oks, Elita Erkina, Viktor Fedortšenko. Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten. Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost. Rahvusooper Estonia balletitrupp, Rahvusooper Estonia orkester. Vastutav lavameister: Karl Mikk. Etenduse juht: Jüri Kruus. Osades: Olga Malinovskaja, Nanae Maruyama, Alena Shkatula, Artjom Maksakov, Maksim Tšukarjov, Aleksandr Prigorovski, Eve Andre, Marika Muiste, Galina Lauš, Sergei Upkin, Anatoli Arhangelski, Aleksandr Kanapljov, Jegor Zdor, Svetlana Danilova, Luana Georg. Esietendus 26. novembril 2009 suures saalis. Poliuto Gaetano Donizetti ooperi kontsertettekanne. Salvadore Cammarano libreto Pierre Corneille’ tragöödia “Polyeucte” ainetel. Dirigent: Arvo Volmer. Osades: Poliuto (Polyeuktos), Melitene peamagistraat – Otoniel Gonzaga (Viini Volksoper). Paolina (Paulina), Poliuto naine – Marina Šagutš (Maria Teater). Severo (Severus), Rooma prokonsul – Aare Saal. Felice (Felix), Paolina isa, Armeenia kuberner – Mart Madiste. Callistene (Kallisthenes), Jupiteri ülempreester – Priit Volmer. Nearco (Nearchos), kristlane, Poliuto sõber – Oliver Kuusik. Kaks kristlast – Aivar Kaseste, Pavlo Balakin. Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Ettekanded 11. ja 12. detsembril 2009 suures saalis.

252


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 253

VANEMUINE Loss Franz Kafka teose “Das Schloss” dramatiseering. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. Dramatiseerija, lavastaja ja valguskunstnik: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater). Kunstnik: Ervin Õunapuu. Muusikaline kujundaja: Andreas W. Osades: Maamõõtja – Hannes Kaljujärv. Frieda – Ragne Pekarev. Artur – Markus Luik. Jeremias – Martin Kõiv. Peremees – Riho Kütsar. Perenaine – Külliki Saldre. Barnabas – Margus Jaanovits. Õpetaja – Tanel Jonas. Olga – Marika Barabanštšikova. Amalia – Alina Karmazina, Maria Soomets. Pepi – Maarja Mitt. Vanamees – Raivo Adlas. Õpetajanna – Kais Adlas. Klammi Eestseisja ja Sekretär Momus – Jüri Lumiste. Esietendus 18. veebruaril 2009 Vanemuise väikeses majas. Kevade Oskar Lutsu teosel põhinev ballett. Muusika autor: Ardo-Ran Varres. Koreograaf-lavastaja: Ruslan Stepanov. Lavakunstnik: Liisi Eelmaa. Kostüümikunstnik: Mare Tommingas. Muusika autor: Ardo-Ran Varres. Repetiitor: Fabrice Gibert. Valguskunstnik: Airi Eras. Osades: Arno – Takuya Sumitomo. Teele – Hayley Jean Blackburn. Toots – Guy William Burden, Elias Girod. Kiir – Stilas Stubbs. Õpetaja – Ilja Mironov või Mantas Daraskevicius. Lible – Janek Savolainen ja Aivar Kallaste. Köster – Alo Kurvits. Naised – Rita Dolgihh, Marika Aidla. Kevad – Steven Melendez ja Saori Nagata. Vanemuise balletirühm, Vanemuise tantsuja balletikooli õpilased. Esietendus 4. märtsil 2009 Vanemuise suures majas. Kaunimad hetked su elus Vahetekstidega lauluõhtu. Teksti autor: Mart Kivastik. Esitatakse erinevate heliloojate laule. Lavastaja: Andres Dvinjaninov. Kunstnik: Maarja Meeru. Osades: Andres – Andres Dvinjaninov. Hannes – Hannes Kaljujärv. Jüri – Jüri Lumiste. Toomas – Toomas Lunge. Indrek – Indrek Kalda. Esietendus 30. aprillil 2009 Vanemuise väikeses majas. Manon Jules Massenet’ ooper. Antoine François Prévost’ romaanil “Manon Lescaut” põhineva libreto autorid: Henri Meilhac ja Philippe Gille. Lavastaja: Marko Matvere. Muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp. Kunstnik: Maarja Meeru. Valguskunstnik: Martin Meelandi. Koreograaf: Marika Aidla. Koormeister: Piret Talts. Kontsertmeistrid: Jaanika Rand-Sirp, Irina Oja, Marika Mägi. Osades: Manon Lescaut – Alla Popova või Kädy Plaas (külalisena). Ševaljee Des Grieux – Deniz Leone (Türgi) või Kristian Benedikt (Leedu). Krahv Des Grieux – Taisto Noor või Märt Jakobson. Lescaut, Manoni nõbu – Atlan Karp. Guillot de Morfontaine – Mati Kõrts. Bretigny – Taavi Tampuu. Poussette – Merle Jalakas. Javotte – Karmen Puis. Rosette – Valentina Kremen. Kokk – Jaan Willem Sibul. Sõdurid – Tõnu Kattai ja Erkki Rebane. Majateenija – Siiri Koodres või Tiina Tikk. Kirikuteener – Viktor Mägi. Esietendus 9. aprillil 2009 Vanemuise väikeses majas.

253


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 254

Lood Viini metsadest Ödön von Horvathi rahvatükk “Geshichten aus dem Wienerwald”. Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Robert Annus. Kunstnik: Nele Sooväli. Valguskunstnik: Andres Sarv. Kontsertmeister: Ele Sonn. Osades: Marianne – Maria Soomets. Alfred – Markus Luik. Ema ja Tädi Henriett – Merle Jääger. Vanaema – Herta Elviste, Leila Säälik. Valerie – Marika Barabanštšikova. Ida – Ele Sonn. Oskar – Raivo Adlas. Havlitchek – Ott Sepp. Kapten – Riho Kütsar. Võlur – Aivar Tommingas. Erich – Martin Kõiv. Ameeriklane – Kristel Leesmend. Baarmen – Tanel Jonas. Tantsijanna – Grete Reimand. Muusik – Riivo Kallasmaa või Robert Annus. Esietendus 25. aprillil 2009 Vanemuise suures majas. Queen – the Doors Of Time Kontsertlavastus ansambli Queen muusikale. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Mare Tommingas. Valguskunstnikud: Tõnu Eimra, Mare Tommingas. Osades: Tony Vincent (USA), Tanja Mihhailova, Rolf Roosalu, ansambel Noorkuu, bänd ja balletitrupp. Esietendus 15. mail 2009 Vanemuise suures majas. Imearst Brian Frieli draama “Faith Healer”. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas (Eesti Draamateater). Kunstnik: Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater). Valguskunstnik: Andres Sarv. Osades: Frank – Peeter Volkonski või Riho Kütsar. Grace – Külliki Saldre või Merle Jääger. Teddy – Aivar Tommingas või Hannes Kaljujärv. Esietendus 12. juunil 2009 Tartumaal Tammistu küün-kontserdisaalis. Lotte ja Bruno muusikatund Lastelavastuse teksti autor: Janno Põldma. Erinevad klassikalise muusika autorid. Lavastaja: Ain Mäeots. Kunstnik: Heiki Ernits. Dirigent: Tarmo Leinatamm. Koreograaf: Janek Savolainen. Osades: Lotte – Gerli Padar. Bruno – Robert Annus. Vanemuise sümfooniaorkester. Esietendus 5. septembril 2009 Vanemuise väikeses majas. Richard Kolmas William Shakespeare’i tragöödia “The Tragedy of King Richard the Third”. Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja: Barrie Rutter (Suurbritannia). Kunstnik: Lilja Blumenfeldt. Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Conrad Nelson (Suurbritannia). Valguskunstnik: Andres Sarv. Lavastaja assistent: Maris Peters. Kunstniku assistent: Kristi Soe. Muusikajuht: Tanel Aavakivi. Osades: Richard – Jüri Lumiste. George Clarence – Riho Kütsar. Edward IV – Ao Peep.

254


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 255

Lord Hastings – Aivar Tommingas. Lord Stanley – Margus Jaanovits. Buckinghami hertsog – Hannes Kaljujärv. Ely piiskop – Raivo Adlas. Robert Brakenbury; James Tyrrel – Ott Sepp. Krahv Rivers – Toomas Täht (Augsburgi linnateater, Saksamaa). Dorseti markii; Kirjutaja – Martin Kõiv. William Catesby – Tarmo Tagamets (Võru Linnateater). Richard Ratcliffe – Markus Luik. Richmondi krahv; Londoni lordmeer – Tanel Jonas. Mõrvar; Prints Edward – Leino Rei. Mõrvar; Yorki hertsog – Alo Kurvits. Kuninganna Elizabeth – Marika Barabanštšikova. Kuninganna Margaret – Merle Jääger. Yorki hertsoginna – Kais Adlas. Leedi Anne – Maria Soomets. Muusikud – Tanel Aavakivi, Ott Sepp, Tanel Jonas, Toomas Täht. Esietendus 17. oktoobril 2009 Sadamateatris. Ämbliknaise suudlus John Kanderi muusikal. Manuel Puigi romaanil “El beso de la mujer arana” põhineva libreto autor: Terrence McNally. Inglise ja saksa keelest tõlinud Leelo Tungal ja Hannes Villemson. Lavastaja: Roman Hoveblitzer (Saksamaa). Muusikaline juht ja dirigent: Tarmo Leinatamm. Kunstnik: Walter Predachter (Austria). Valguskunstnik: Palle Palme (Rootsi). Koreograaf: Antton Laine (Soome). Repetiitor: Marika Aidla. Helirežissöör: Andres Tirmaste. Lavastaja assistendid: Robert Annus, Taisto Noor, Krista Kotselainen. Koormeister: Piret Talts. Kontsertmeistrid: Jaanika Rand-Sirp, Irina Oja, Ele Sonn, Katrin Nuume. Video: Kalju Nugin. Osades: Molina – Lauri Liiv. Valentin – Koit Toome. Aurora; Ämbliknaine – Tanja Mihhailova. Molina ema – Karmen Puis. Marta – Siiri Koodres. Vanglaülem – Märt Jakobson või Taisto Noor. Esteban – Tõnu Kattai. Marcos – Jaan Willem Sibul. Gabriel – Joosep Trumm. Amnesty Internationali vaatleja – Viktor Mägi. Aurelio – Egon Laanesoo. Fuentes – Rasmus Kull või Tamar Nugis. Vaga mees – Endel Kroon. Molina lapsena – Paula Pokinen või Oskar Puis. Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp. Bänd: Jürmo Eespere, Andrus Rannaääre, Alari Piispea, Tiit Kevad. Esietendus 31. oktoobril 2009 Vanemuise suures majas. Evita Evita Peroni elul põhinev muusikal. Muusika: Andrew Lloyd Webber. Libreto: Tim Rice. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi). Muusikaline juht ja dirigent: Tarmo Leinatamm. Kunstnik: Ellen Cairns (Šotimaa). Valguskunstnik: Palle Palme. Koreograaf: Igor Barberic. Repetiitor: Ruslan Stepanov. Helirežissöör: Andres Tirmaste. Kontsertmeistrid: Made Sõlg, Ele Sonn, Katrin Nuume. Koormeister: Piret Talts. Osades: Eva Peron – Maarja Liis Ilus. Juan Peron – Marko Matvere. Che – Vaiko Eplik. Magaldi – Aivar Tommingas. Peroni armuke – Anna Põldvee. Eva Peroni armukesed – Rasmus Kull, Erkki Rebane, Lauri Liiv. Eva Peroni vend – Indrek Ventmann. Admiral – Endel Kroon. Laps – Karl Aleksander Sirp, Kaarel Jurs, Robert Sasorin. Ooperikoor, balletirühm ja sümfooniaorkester. Esietendus 27. novembril 2009 Tallinnas Nokia kontserdimajas, 23. jaanuaril 2010 Tartus Vanemuise suures majas.

255


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 256

Kuidas kuningas kuu peale kippus Lastelavastus Pärsia muinasjutu põhjal. Teksti autor: Uku Uusberg. Laulusõnad: Dagmar Normet ja Uku Uusberg. Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater). Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Muusika autor: Peeter Volkonski. Valguskunstnik: Siim Allas. Koreograaf: Janek Savolainen. Kontsertmeister: Ele Sonn. Osades: Poiss – Martin Kõiv. Ajalooõpetaja – Markus Luik. Matemaatikaõpetaja – Janek Joost. Keelteõpetaja – Maarja Mitt. Füüsikaõpetaja – Tanel Jonas. Tööõpetuse õpetaja – Karol Kuntsel. Emakeele ja kirjanduse õpetaja – Maarius Pärn. Algklasside õpetaja – Ao Peep. Lõvi – Oliver Pärna. Miina Härma Gümnaasiumi segakoor ja ansambel Estraadiraadio. Esietendus 28. novembril 2009 Vanemuise suures majas. Linn Martin Crimpi draama “The City”. Inglise keelest tõlkinud Laur Kaunissaare, luuletuste tõlge Maria Lee Liivak ja Laur Kaunissaare. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Robert Annus. Kunstnik: Pille Jänes. Valguskunstnik: Jaanus Moor. Osades: Clair – Maria Soomets. Christopher – Margus Jaanovits. Jenny – Kristel Leesmend. Tüdruk – Hanna Brigita Jaanovits või Liisa Sonn. Esietendus 5. detsembril 2009 Sadamateatris. Don Juan Rein Paku komöödia. Lavastajad: Ain Mäeots ja Rein Pakk. Kunstnik: Rein Pakk. Kostüümikunstnikud: Triinu Pungits ja Annika Pakk. Muusika autor: Chalice. Muusikaline kujundaja: Rein Pakk, Steve Heinlo. Valguskunstnik: Andres Sarv. Koreograaf: Marika Aidla. Video ja graafika: Heiki Kähr, Kaiko Lipsmäe, Kalju Nugin. Osades: Don Juan – Ott Sepp. Officemanager Anna; Urve – Ragne Pekarev. Casanova; Egominetuse õpetaja; Toomas Nipernaadi; Anonüümne netikommija – Jüri Lumiste. Kurat; Vaim; Laborijuhataja; Tõivet – Rein Pakk. Turundusjuht Elvira; Seksisõltlaste grupi juht – Marika Barabanštšikova. Jumal; Chick klubis; Daam sisustusmessil; Meediahääl; Anonüümne netikommija – Eva Püssa. Sekundant; Vaim; Turundusgrupi liige; Seksisõltlaste grupi liige; Anonüümne netikommija – Gert Kark. Vaim – Urmas Poom. Turvamehed – Taivo Põder, Urmas Poom. Esietendus 12. detsembril 2009 Vanemuise väikeses majas.

256


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 257

EESTI DRAAMATEATER Pedro Páramo Juan Rulfo romaani dramatiseering. Hispaania keelest tõlkinud Tatjana Hallap. Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Ervin Õunapuu (külalisena). Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra (külalisena). Valguse kujundaja: Liina Talvend. Osades: Juan Preciado – Ivo Uukkivi. Abundio – Uku Uusberg. Dolores, Juan Preciado ema – Britta Vahur. Eduviges Dyada – Kersti Kreismann. Pedro Páramo – Mait Malmsten. Pedro Páramo ema – Viire Valdma. Pedro Páramo vanaema – Ester Pajusoo. Miguel Páramo – Kristo Viiding. Fulgor Sedano – Lembit Ulfsak. Isa Rentería – Guido Kangur. Anita – Mari-Liis Lill. Damiana Cisneros – Kaie Mihkelson. Dorotea – Laine Mägi. Donis – Tõnu Oja. Donise õde – Hilje Murel. Susana San Juan – Merle Palmiste. Bartolomé San Juan – Tõnu Aav. Justina Díaz – Ita Ever. Must Madu – Anti Reinthal. Inés Villalpando – Mari Lill. Sulane; Käskjalg; Kokutaja; Mees pulmast – Mihkel Kabel. Ángeles – Viire Valdma. Fausta – Ester Pajusoo. Lucas Páramo hääl – Ain Lutsepp. Toribio Aldrete hääl – Ingomar Vihmar. Maria Dyada hääl – Maria Klenskaja. Esietendus 18. jaanuaril 2010 suures saalis. Arbujad Luulekava Betti Alveri, Bernard Kangro, Uku Masingu, Kersti Merilaasi, August Sanga, Heiti Talviku ja Paul Viidingu luulega 1938. aastal ilmunud “Arbujate” kogu põhjal (koostaja Ants Oras). Lavastaja: Priit Pedajas. Kunstnik: Riina Degtjarenko. Valguse kujundaja: Marek Ellermaa. Laulude autorid: Priit Pedajas ja Mikk Sarv. Osades: Mari-Liis Lill, Mait Malmsten, Hilje Murel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Harriet Toompere, Britta Vahur. Esietendus 15. märtsil 2009 väikeses saalis. Vombat Andrus Kivirähki komöödia. Lavastaja: Merle Karusoo. Kunstnik: Pille Jänes (külalisena). Muusikaline kujundaja: Tauno Makke. Valguse kujundajad: Hilja Irdla ja Pille Jänes. Osades: Elmo Hekkar – Jaan Rekkor. Tiia, tema naine – Viire Valdma. Henri, nende poeg – Uku Uusberg. Linda, Elmo ema – Ita Ever. Grete Virre – Kaie Mihkelson. Rulling, Elmo ja Tiia naaber – Tõnu Oja. Ilmar, Elmo sõber – Guido Kangur. Otu, Elmo sõber – Raimo Pass. Esietendus 29. märtsil 2009 suures saalis. Mängud tagahoovis ehk Because Edna Mazja draama. Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Lavastaja ja kunstnik: Viktor Rõžakov (Moskva). Muusikaline kujundaja: Aleksandr Žedeljov (Vene Teater). Valguse kujundaja: Triin Suvi. Lavastaja abi: Maia Soorm. Osades: Dvori Mahnes/Süüdistaja – Alina Karmazina (Vanemuine). Asaf Saharov/Asafi advokaat – Märt Avandi. Šmulik Kupper/Šmuliku advokaat – Lauri Lagle. Sela Borohov/Sela

257


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 258

advokaat – Mihkel Kabel. Gidi Betser/Gidi advokaat – Kristo Viiding. DJ – Aleksander Žedeljov (Vene Teater). Esietendus 5. aprillil 2009 Heliose kinos. Hiilgav! Peter Quilteri komöödia “Glorious!”. Inglise keelest tõlkinud Martin Algus, hispaaniakeelsed repliigid tõlkinud Lembit Liivak. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Riina Degtjarenko. Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres. Valguse kujundaja: Liina Talvend. Liikumisjuht: Laine Mägi. Lauluõpetaja ja kontsertmeister: Siim Selis (külalisena). Osades: Florence Foster Jenkins, ekstsentriline daam – Ita Ever. Cosme McMoon, klaverimängija – Jan Uuspõld. St Clair, Florence’i inglise peigmees – Guido Kangur. Dorothy, Florence’i sõbranna – Ülle Kaljuste. Maria, Florence’i ja St Clairi mehhiklannast kokk ja toatüdruk – Britta Vahur. Mrs Johnson – Maria Klenskaja. Esietendus 3. oktoobril 2009 suures saalis. Sinul on meretäis hirmu Lauri Lagle ja Maria Lee Liivaku draama. Lavastaja: Lauri Lagle. Kunstnik: Laura Kõiv (külalisena). Muusika: The Sounduniversums (Mari-Liis Lill – klahvpillid, plokkflööt; Märt Avandi – kitarr, vokaal; Juss Haasma – löökriistad, torupill, basskitarr; Tauno Makke – kitarr; Mihkel Roolaid – basskitarr, klarnet; Kristo Viiding – vokaal, basskitarr). Muusikalised kujundajad: Lauri Lagle ja Tauno Makke. Valguskunstnik: Airi Eras (külalisena). Osades: Kadi – Kersti Heinloo. Svea – Mari-Liis Lill. Marge – Kaie Mihkelson. Elo – Hilje Murel. Rivo – Märt Avandi. Erik – Juss Haasma. Uxi – Tauno Makke. Ambo – Margus Prangel. Aare – Anti Reinthal. Kilu (Imre) – Mihkel Roolaid. Tarmo – Ivo Uukkivi. Mattias – Kristo Viiding. Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis. Vihmatants Meir Z Ribalow’ draama “Raindance”. Inglise keelest tõlkinud Rein Oja. Lavastaja: Merle Karusoo. Kunstnik: Peeter Loit. Kostüümikunstnik: Ursula Vanamölder. Valguse kujundaja: Triin Suvi. Muusikaline kujundaja: Tõnis Mägi (külalisena). Koreograaf: Maria Rääk (külalisena). Osades: Falina – Merle Palmiste. Jim Crow – Ain Lutsepp. John Wesley Hardin – Tiit Sukk. Istuv Sõnn – Tõnis Mägi (külalisena). George – Mihkel Kabel. R. V. Standard – Rein Oja. Esietendus 7. novembril 2009 väikses saalis. Piparkoogimehike Muusikaline lastelavastus David Woodi lastenäidendi “The Gingerbread Man” põhjal. Arranžeerija: Peter Pontzen. Inglise keelest tõlkinud Meelike Palli, laulusõnad tõlkinud Iko Maran. Lavastaja: Ivo Eensalu (külalisena). Kunstnik: Liina Pihlak (külalisena). Lauluõpetaja ja

258


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 259

orkestreerija: Ardo Ran Varres. Valguse kujundaja: Hilja Irdla. Koreograaf: Elo Unt (külalisena). Osades: Herr Kellakägu – Tõnu Aav. Sool – Jaan Rekkor. Pipar – Viire Valdma. Vana Teepakk – Maria Klenskaja. Piparkoogimehike – Tõnu Oja. Hiir Ülbe Kutt – Tõnu Kark. Väiksed hiired – Oskar Neemre, Joonas Kilter, Artur-Jaak Siispool, Jarek Vask, Andreas Alapert, Künter Pajumägi, Janno Fink, Janek Sõrmus (külalistena). Suurte hääled – Merle Palmiste ja Margus Prangel. Esietendus 28. novembril 2009 suures saalis. EESTI DRAAMATEATRI SARJAS “ESIMENE LUGEMINE”: Keldris Peeter Sauteri näidend. Lugesid Peeter Sauter ja Hilje Murel, lavastajana juhendas ja remarke luges Raimo Pass (2. lugemisel Ene Paaver). Esitati 20. jaanuaril 2009 Maalisaalis ja 13. mail 2009 Tallinna Kirjandusfestivali raames Niguliste kiriku juures kirjandustelgis. Raadioteatri kuuldemänguvõistluse võidutööde esimene lugemine: Vaikus ja karjed (I auhind) Andres Noormetsa kuuldemäng. Lugesid: Hendrik Toompere jr, Mait Joorits (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ja Liisa Pulk (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Laviin (III auhind) Martin Alguse kuuldemäng. Lugesid Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja. Esitati 16. aprillil 2009 Maalisaalis. Taevase rahu otsinguil Ingel Unduski draama. Lavastaja: Priit Pedajas. Lugesid: Lembit Ulfsak, Margus Prangel, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Esitati 20. oktoobril 2009 Maalisaalis. Kas ma olen nüüd elus Siim Nurkliku draama. (Eesti Teatri Agentuuri 2009. aasta näidendivõistluse II preemia. Tekst valmis Drakadeemia esimese õppeaasta raames.) Juhendasid Auri Jürna (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavastajatudeng), Siim Nurklik, Paavo Piik (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dramaturgiatudeng). Lugesid: Henrik Kalmet (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ja Marko Leht (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Mari-Liis Lill, Mari Pokinen (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia). Esitati 11. novembril 2009 Maalisaalis.

259


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 260

EESTI NUKU- JA NOORSOOTEATER Lutsukomm ja kakssada vanaisa Nukulavastus lastele Miloš Mačoureki “Muinasjutte” alusel. Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar. Dramatiseerija ja lavastaja: Vahur Keller. Kunstnik: Kalju Kivi. Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Kaire Vilgats. Konsultant mustkunsti alal: Meelis Kubo. Erinevates rollides – Tarmo Männard. Esietendus 19. aprillil 2009 Köismäe tornis. Hanel oli auto Nukulavastus väikestele. Autor ja lavastaja: Helle Laas. Kunstnik: Riina Vanhanen. Osades: Hani, Valge rott, peni Pallur – Riho Tammert. Taks, Kilpkonn – Are Uder. Papagoi, kass Miss – Helle Laas. Esietendus 2. mail 2009 ovaalsaalis. Tuli suvi Lavastus Vahur Kelleri tekstidele. Lavastaja: Reeda Toots. Kunstnik: Vadim Fomitšev. Helilooja: Ardo Ran Varres. Koreograaf: Märt Agu. Muusikajuht: Kaire Vilgats. Lavastus valmis koostöös Vanalinna Päevadega (Tallinna Kesklinna Valitsus). Esitajad: Solistid Kädy Plaas, Priit Volmer, Taavi Tõnisson, Peeter Veltmann, Kaire Vilgats, Andres Roosileht. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näitlejad: Agnes Aaliste, Liivika Hanstin, Dana Hroustova, Ingrid Isotamm, Anti Kobin, Tarmo Männard, Jevgeni Moissejenko, Laura Nõlvak, Riho Rosberg, Pavel Šnjagin, Tiina Tõnis, Are Uder ja Rima Zainullina. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio: Hardi Kalder, Hanna Rohtla, Kairi Kivirähk, Kirke Algma, Sten Robert Pullerits, Paula Eliise Roose, Johanna Maria Parv, Mikk Hardi Tuisk, Doris Tislar, Mart Müürisepp, Mattias Jürgens, Anna Lindpere, Ragnar Uustal ja Norman Salumäe. Koor Kaire Vilgatsi juhtimisel: Vahur Keller, Rasmus Erismaa, Jaanus Tepomees, Kaarel Targo, Dagmar Oja, Jelena Juzvik, Saale Kreen, Teele Uustani. Instrumentaalansambel Ardo Ran Varrese ja Hain Hõlpuse juhtimisel. Eesti Tantsuagentuuri tantsijad. Etendati 30. mail 2009 Tallinnas Raekoja platsil. Võlurätik Nukulavastus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Vaeslapse käsikivi” põhjal. Dramatiseerija ja lavastaja: Jevgeni Ibragimov. Dramatiseeringu vene keelest eesti keelde tõlkijad: Andres Roosileht, Taavi Tõnisson, Rein Agur. Kunstnikud: Tauno Kangro, Heleliis Hõim. Valguskunstnik: Laurent Maljean (Prantsusmaa). Muusikalised kujundajad: Kaire Vilgats, Arbo Maran. Lavastaja assistent: Taavi Tõnisson. Osades: Ingrid Isotamm, Reet Loderaud, Dana Hroustova, Rima Zainullina, Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Jevgeni Moissejenko, Pavel Šnjagin. Esietendus 16. septembril 2009 väikeses saalis.

260


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 261

Tere! Jaan Tätte lastenäidend. Lavastaja: Allan Kress. Kunstnik: Britt Urbla Keller. Muusikaline kujundaja: Kaire Vilgats. Osades: Bibbi – Agnes Aaliste. Pääru – Tarmo Prangel. Esietendus 22. novembril 2009 Köismäe tornis. Otsast alates Muusikaline ajalugu noortele. Libretist: Villu Kangur. Lavastaja: Reeda Toots. Muusikajuht: Siim Aimla. Kunstnik: Ursula Vanamölder. Liikumisjuht: Märt Agu. Videokunstnik: Taavet Jansen. Koostöölavastus Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooliga. Osades: Terje Pennie, Anti Kobin. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio: Kirke Algma, Mattias Jürgens, Nicole Khurana, Kairi Kivirähk, Kaidar Kivistik, Iiris Laaneoks, Mart Müürisepp, Johanna-Maria Parv, Sten-Robert Pullerits, Oliver Rauam, Hanna Rohtla, Eliise Paula Roosa, Kristiin Räägel, Doris Tislar, Mikk-Hardi Tuisk, Joosep Uus, Ragnar Uustal, Kristo Veinberg. Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli õpilased: Maarja Aarma, Anneli Aasalaid, Jana Absalon, Mariliis Aljas, Marten Altrov, Helen Arder, Andrus Avarand, Mariliis Eensalu, Roland Jairus, Talvi Hunt, Peep Kallas, Anneliis Kits, Nils-Kristjan Kosapoeg, Kristin Kuldkepp, Anna Kutšinskaja, Tõnis Kuusk, Lauri Lehtsaar, Kusti Lemba, Liis Lutsoja, Madis Meister, Madis Muul, Oliver Povel Puussepp, Anna-Tuuli Rand, Aike Randma, Maria Rannamägi, Pille-Rite Rei, Maarja-Liis Reilson, Karola Tarvid, Siim Usin, Kaspar Uljas, Kristo Ukanis, Silvia Vahu, Jakob Vardja, Indrek Varend, Otto-Karl Vendt, Teele Viira, Maris Viisma, Keio Vutt. Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpetajad: Mare Väljataga, Aarne Saluveer, Meelis Punder, Siim Aimla, Riina Puussaar. Esietendus 26. novembril 2009 väikeses saalis. Väike nõid Lastelavastus Otfried Preussleri samanimelise teose põhjal. Erinevates keeltes materjalide põhjal dramatiseerinud: Wimberg. Laulutekstid: Enn Vetemaa, Jaan Pehk. Lavastaja: Jevgeni Ibragimov. Kunstnik: Irena Marečkova (Tšehhi). Valguskunstnik: Laurent Maljean (Prantsusmaa). Koreograaf: Olga Privis. Heliloojad: Ülo Vinter, Kaire Vilgats. Muusikajuht: Kaire Vilgats. Lavastaja assistent: Taavi Tõnisson. Valguskunstniku tõlk: Annika Pung. Osades: Väike nõid – Iiris Vesik (külalisena). Vares Abraksas – Taavi Tõnisson. Ülemnõid – Marko Matvere (külalisena). Eesel – Rima Zainullina, Pavel Šnjagin. Härg – Rima Zainullina, Pavel Šnjagin. Haokorjajad – Liivika Hanstin, Ingrid Isotamm, Reet Loderaud, Tiina Tõnis. Tädi Rumpumpel – Anti Kobin. Nõiad – Liivika Hanstin, Ingrid Isotamm, Tiina Tõnis, Dana Hroustova, Rima Zainullina, Jevgeni Moissejenko, Pavel Šnjagin, Andres Roosileht, Tarmo Männard. Teistes osades: Linnapea – Tarmo Männard. Metsavaht; Linnapea naine – Andres Roosileht. Varas – Riho Rosberg. Laskurid – Anti Kobin, Jevgeni Moissejenko, Janek Saareli. Pime Poiss – Mart Müürisepp või Kaidar Kivistik (Eesti Nuku- ja Noorsooteatri Noortestuudio). Linnakodanikud – Georg-Sander Männik, Marek Steiner, Targo Miilimaa, Risto Kikkas, Joonas Kreen, Alice Kirsipuu, Ave Kaing-Kaabel ning kõik Nuku- ja Noorsooteatri näitlejad. Esietendus 4. detsembril 2009 suures saalis.

261


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 262

ENDLA TEATER Oma elu superstaarid Triinu Ojalo ja Laura-Marie Ojalo draama noortele. Lavastaja: Enn Keerd. Kunstnik: Tuulikki Ojalo (külalisena). Muusikaline kujundaja: Janek Vlassov. Valguskujundaja: Kalle Kuningas. Videolahendused: Argo Valdmaa. Osades Endla Noortestuudio õpilased: Lenna – Eliis Vaiksaar. Marylin – Piia Puronen. Paula – Mari-Liis Pärn. Elisabeth – Laura-Liis Pärna. Katja – Ester Lohk. Anni – Laura Koop. Hendrik – Jari Matsi. Sten – Karl Paju. Õpetaja – Sophie Semjonova. Esietendus 29. jaanuaril 2009 Küünis. Raimonds Muusikaline lavastus. Teksti autor: Tiit Palu. Muusika autor: Raimonds Pauls. Lavastaja: Tiit Palu. Lava: Silver Vahtre. Kostüüm: Silver Vahtre ja Ester Kasenurm. Kontsertmeister: Evald Raidma (külalisena). Lauluõpetaja: Toomas Voll (külalisena). Valguskunstnik: Margus Vaigur. Kõigis osades: Liis Laigna, Karin Tammaru, Lii Tedre, Kaili Närep, Ireen Kennik, Triin Lepik, Tambet Seling, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Enn Keerd, Jüri Vlassov, Veljo Reinik, Indrek Taalmaa. Esietendus 7. märtsil 2009 suures saalis. Hingede öö Rännak Karl Ristikivi romaani “Hingede öö” ja Hermann Hesse “Stepihundi” ainetel. Lavastaja: Margus Kasterpalu (külalisena). Kunstnik: Aime Unt (külalisena). Muusika autor: Liisa Hirsch (külalisena). Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Liikumisjuht: Jarmo Karing (külalisena). Filmirežissöör: Kaupo Kruusiauk. Osades: Mees – Madis Kalmet. Noor Mees – Sten Karpov. Hermine – Piret Laurimaa. Maria – Kaili Viidas. Vergilius – Ago Anderson. Majaperemees – Sepo Seeman. Noorem Naine – Carmen Mikiver. Vanem Naine – Helle Kuningas. Ihukaitsjad ja Näitlejad – Priit Loog ja Jaanus Mehikas. Esietendus 14. märtsil 2009 Küünis. Ballettmeister Urmas Vadi pseudoajalooline põnevuslugu. Lavastaja, muusika- ja lavakujundus: Andres Noormets. Kostüüm ja animatsioon: Girlin Bassovskaja (külalisena). Valguskujundaja: Karmen Tellisaar. Tantsuõpetaja: Kati Põldots. Osades: Erik/Harald – Ago Anderson. President – Indrek Taalmaa. Kasper – Sten Karpov. Joonas – Priit Loog. Bruno – Jaanus Mehikas. Jelisaveta Filippovna – Triin Lepik. Nikolai; Boris Jerofejev – Tambet Seling. Meister; Kontrolör; Arst; Baleriin – Liis Laigna. Õmbleja; Ljuba; Õde; Baleriin; Kaasani Kultuurimaja juhataja – Kaili Viidas. Esietendus 30. aprillil 2009 Küünis.

262


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 263

Thaïs Jules Massenet’ ooper. Libreto: Louis Gallet. Lavastaja: Mai Murdmaa. Kunstnik: Madis Nurms. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Muusikaline juht ja dirigent: Erki Pehk. Pianist: Helin Kapten. Koostöölavastus PromFestiga. Osades: Thaïs – Veronika Džiojeva (Venemaa). Athanael – Ilja Siltšukov (Valgevene). Nicias – Oliver Kuusik. Palemon – Vladimiras Prudnikovas (Leedu). Crobyle – Géraldine Casanova (Prantsusmaa). Myrtale – Airike Kolk. La Charmeuse – Pirjo Püvi. Albine – Triin Ella. Tantsija – Helen Veidebaum. Koor: Maria Kondratjeva, Piret Tatar, Anne Alt, Jelena Gerdiga-Kumm, Kati Jaanimäe, Helle Monika Helme, Maris Liloson, Ruth Karutoom, Kersti Nahkur, Kadri Karula, Ants Kollo, Geir Luht, Aare Kodasmaa, Vladislav Horuženko, Jaak Jõekallas, Roland Liiv, Rene Alas, Priit Kruusement, Mart Kroon, Pavlo Balakin. Esietendus 22. mail 2009 suures saalis. Pimedusega löödud Frederick Knotti psühholoogiline triller “Wait Until Dark”. Inglise keelest tõlkinud Triinu Ojalo. Lavastaja: Tiit Palu. Kunstnik: Silver Vahtre. Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Osades: Susy Hendrix – Karin Tammaru. Harry Roat – Raivo E. Tamm (külalisena). Mika Talman – Ahti Puudersell. Seersant Carlino – Lauri Kink. Gloria – Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena). Sam Hendrix – Jaan Rekkor. Esietendus 3. juulil 2009 suures saalis. Esimesed suudlused Jay D. Hanagani ühe armastuse lugu “First Kisses”. Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja: Madis Kalmet. Kunstnik: Liina Tepand (külalisena). Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Osades: Mary – Piret Laurimaa. John – Sepo Seeman. Esietendus 26. septembril 2009 Küünis. Tiramisu Joanna Owsianko avameelne näidend naistest. Poola keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja: Enn Keerd. Kunstnik: Silver Vahtre. Kostüüm: Ester Kasenurm ja Silver Vahtre. Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Osades: Direktor – Carmen Mikiver. Tegevdirektor – Karin Tammaru. Raamatupidaja – Triin Lepik. Projektijuht – Ireen Kennik. Meediajuht – Kaili Viidas. Planeerija – Kaili Närep. Loovjuht – Piret Laurimaa. Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis. Mässajad Roy Strideri reisikiri. Lavastus, lava- ja muusikaline kujundus: Andres Noormets. Valguskujundaja: Karmen Tellisaar. Videokujundaja: Argo Valdmaa. Foto- ja videomaterjalid: Triinu Ojalo, Andres Noormets ja Priit Loog. Helitaustad: Feliks Kütt.

263


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 264

Osades: Dean – Sten Karpov. Mõtlik – Tambet Seling. Super-Mario – Priit Loog. Attendado – Jaanus Mehikas. Pisi-Inga – Marta Pulk (külalisena). Gudrun – Liis Laigna. Esietendus 9. novembril 2009 Küünis. Väikesed ajarändurid Muusikaline lastelavastus. Teksti autor ja lavastaja: Tiit Palu. Kunstnik: Silver Vahtre. Muusika autor: Feliks Kütt. Valguskujundaja: Karmen Tellisaar. Osades: Triin – Triin Lepik. Jaanus – Jaanus Mehikas. Vanaisa – Ahti Puudersell. Vanaema – Lii Tedre. Erinevad rollid – Sten Karpov, Ireen Kennik, Tambet Seling, Helle Kuningas. Esietendus 12. detsembril 2009 suures saalis. KURESSAARE LINNATEATER Unenägu Aarne Mägi lavalugu lastele muusika ja lauludega. Lavastaja: Aare Toikka (VAT Teater). Kunstnik ja muusikaline kujundaja: Kaspar Jancis. Muusika autorid: Kaspar Jancis, Maie Parrik. Valgus- ja lavameister: Ahto Matt. Helimeister: Urmas Rüütel. Kostümeerija: Laivi Koppel. Rekvisiitor, inspitsient: Elen Pärtel. Osades: Suur Toom – Aarne Mägi. Väike Toom – Jörgen Liik (külalisena). Koer Villi – Hannes Prikk (külalisena). Kass Viiu – Lee Trei (Eesti Nukuteater). Postiljon – Kaspar Jancis (külalisena). Esietendus 17. aprillil 2009 suures saalis. Igavene kapten Urmas Lennuki lugu merest ja armastusest. Lavastaja: Kalju Komissarov. Kunstnik: Silver Vahtre (Endla). Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala). Liikumisjuht: Einar Lints. Tehniline teostus: Ahto Matt, Grete Saluste. Helimeister: Urmas Rüütel. Valgustehnik: Ahto Matt, Triin Rahnu, Grete Saluste. Kostümeerija: Laivi Koppel. Osades: Kapten – Allan Noormets (Tallinna Linnateater). Jaan Laan – Jüri Vlassov (Endla). Helina Laan – Merilin Kirbits (külalisena). Jooram Ualan – Hannes Prikk (külalisena). Haagan Ualan – Rauno Kaibiainen (külalisena). Tantsijad – Kaia Jalakas, Katrina Jalakas, Inge Jalakas, Mari Olvi (külalisena). Esietendus 30. juulil 2009 Sadamaaidas (Veski tn 7, Kuressaare). Vares Jüri Tuuliku romaani dramatiseerinud Urmas Lennuk. Lavastaja: Raivo Trass. Kunstnik: Riina Vanhanen. Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt (Endla). Lavameister: Ahto Matt. Kostümeerija: Laivi Koppel. Valgustaja: Grete Saluste. Helimeister: Elen Pärtel. Osades: Mardu – Rauno Kaibiainen (külalisena). Vares – Indrek Apinis (külalisena). Mummi – Aime Käen (külalisena). Luigi – Aili Salong (külalisena). Leemet – Hannes Prikk (külalisena). Kaalep – Mati Talvistu (külalisena). Liivi – Piret Rauk. Esietendus 28. novembril 2009 suures saalis.

264


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 265

TEATER NO99 NO82,5: Pekingi ooper Ühekordne aktsioon, kus mängiti erinevaid teatrimänge. Lavastaja ja valguskunstnik: Tiit Ojasoo. Muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv. Osades: Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Sergo Vares. Esietendus 20. jaanuril 2009 teatrisaalis. NO81,5: Runolaulud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavakõne eksami taasesitus, millega toodi publiku ette vanemad rahvalaulud. Lavastaja: Anne Türnpu. Konsultandid: Õie Sarv ja Veljo Tormis. Osades: Marta Laan, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Sandra Üksküla Uusberg, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Marko Leht, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla. Esietendus 3. märtsil 2009 kammersaalis. NO83: Kuidas seletada pilte surnud jänesele Teksti autorid: Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, Eero Epner, trupp. Lavastajad ja valguskunstnikud: Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Kunstnik: Ene-Liis Semper. Muusika autor: Hendrik Kaljujärv. Muusikalised kujundajad: Hendrik Kaljujärv, Tiit Ojasoo. Tantsustseeni lavastaja: Mart Kangro. Osades: Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Sergo Vares. Esietendus 10. märtsil 2009 teatrisaalis. NO80,5: Kuus reisijat Tantsulavastus. Lavastajad-koreograafid, kunstnikud ja muusikalised kujundajad: Jaak Prints, Alissa Šnaider. Valguskunstnik: Revo Koplus. Osades: Ketter Habakukk, Rea Lest, Kerttu Veske, Ivar Murd, Simeoni Sundja, Jürgen Klemm. Esietendus 28. märtsil 2009 kammersaalis. NO82: Pea vahetus Lavastaja ja valguskunstnik: Uku Uusberg. Muusika autor: Pärt Uusberg. Muusikalised kujundajad: Uku Uusberg ja Pärt Uusberg. Osades: Märt Avandi ja Priit Võigemast. Kammerkoor “Head ööd, vend”. Esietendus 13. mail 2009 kammersaalis.

265


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 266

NO81: Startup Mart Kase draama. Lavastaja: Mart Kase. Kunstnik: Kairi Mändla. Osades: Kristel Leesmend, Jaak Prints, Bert Raudsep, Gert Raudsep, Tiit Ruubel. Esietendus 19. mail 2009 Niine 11 kontorihoones. NO80: Onu Tomi onnike Harriet Beecher-Stowe’ jutustuse dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme. Dramatiseerijad, lavastajad, kunstnikud ja valguskunstnikud: Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Muusikalised kujundajad: Tiit Ojasoo, Hendrik Kaljujärv. Osades: Onu Tom – Andres Mähar. Tädi Chloe; miss Ophelia; vana Prue; Cassy – Marika Vaarik. Neegripoiss; Sepp; Topsy; Lucy – Eva Klemets (külalisena). Neegripoiss; Eliza; Naine laevalt; Kvarteroon Rosa; Emmeline’i ema Susan – Inga Salurand. Neegritüdruk; Evangeline; Toatüdruk; Kvarteroon Jane; Emmeline – Mirtel Pohla. Massa George; Augustine St. Clare; mulatt Adolph; Qiumbo – Risto Kübar. Haley, Simon Legree – Rasmus Kaljujärv. Mister Shelby; heasüdamlik mees; Sambo – Sergo Vares. Esietendus 8. augustil 2009 teatrisaalis. NO79: Margarita ja Meister Nüüdistantsulavastus Mihhail Bulgakovi samanimelise teose põhjal. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastus. Lavastaja, koreograaf, muusikaline kujundaja ja valguskunstnik: Aleksander Pepeljajev. Kunstnik: Alina Korsmik. Videoinsener: Ahto Vaher. Osades: Marta Laan, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Sandra Üksküla Uusberg, Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Marko Leht, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla. Esietendus 25. septembril 2009 teatrisaalis. NO78,5: Solaris Ühekordne aktsioon, mil loeti ette Stanislaw Lemi romaan “Solaris”. Poola keelest tõlkinud Aarne Puu. Muusikaline kujundus: Hendrik Kaljujärv. Valguskujundus: Siim Reispass. Videoinsener: Ahto Vaher. Dramaturg: Eero Epner. Lugesid: Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk. Esietendus 28. oktoobril 2009 kammersaalis. NO78: Kes kardab Virginia Woolfi? Edward Albee’ draama. Inglise keelest tõlkinud Peeter Sauter ja Lydia Mölder. Lavastajad, kunstnikud ja muusikalised kujundajad: Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Osades: George – Hendrik Toompere jr (külalisena). Martha – Marika Vaarik. Nick – Sergo Vares. Kullake – Mirtel Pohla. Esietendus 7. novembril 2009 teatrisaalis.

266


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 267

NO77,5: Täna õhtul Jaak Prints Ühekordne aktsioon, mille jooksul Jaak Prints rääkis oma näitlejateest. Lavastajad: Tiit Ojasoo, Jaak Prints. Dramaturg: Eero Epner. Muusikaline kujundus: Tiit Ojasoo, Jaak Prints. Osades: Jaak Prints – Jaak Prints. Teatrikriitikud – Ott Karulin, Kairi Prints, Eero Epner. Esietendus 2. detsembril 2009 teatrisaalis.

RAKVERE TEATER Kooselu väikesed kuriteod Éric-Emmanuel Schmitti draama “Petits crimes conjugaux”. Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja: Erki Aule. Kunstnik: Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater). Muusikaline kujundaja: Peep Pihlak. Osades: Lisa – Tiina Mälberg. Gilles – Erik Ruus. Esietendus 13. veebruaril 2009 väikeses saalis. Saksad sõitsid saaniga ehk Kohtumisõhtu ühes vaatuses pisarate, kisa ja vaikimisega Toomas Suumani draama. Lavastaja: Kati Kivitar. Osades: Korraldaja – Tiina Mälberg. Jakob Liiv – Erik Ruus või Toomas Suuman. Kullake – Marii Ingriin Saaremäe. Esietendus 28. veebruaril 2009 väikeses saalis. Meie, mehed Neil Simoni komöödia “The Odd Couple”. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja: Toomas Suuman. Kunstnik: Kristi Leppik. Osades: Oscar Madison – Eduard Salmistu. Felix Ungar – Tarvo Sõmer. Vinnie – Volli Käro. Roy – Toomas Suuman. Murray – Heigo Teder. Gwendolyn Pigeon – Ülle Lichtfeldt. Cecily Pigeon – Eili Neuhaus. Esietendus 7. märtsil 2009 suures saalis. Ja päike tõuseb Ernest Hemingway romaani “The Sun Also Rises” on tõlkinud Valda Raud. Dramatiseerijad: Urmas Lennuk ja Jaanika Juhanson. Lavastaja: Jaanika Juhanson. Kunstnik: Mihkel Ehala. Kostüümikunstnik: Liisa Soolepp. Muusikaline kujundaja: Tarmo Kesküll. Valguskujundajad: Jaanika Juhanson, Priidu Adlas, Mihkel Ehala ja Roomet Villau. Liikumisjuht: Einar Lints. Osades: Jake ehk Jacob Barnes – Erni Kask. Brett Ashley – Silja Miks. Robert Cohn – Peeter Rästas. Mike ehk Michael Campbell – Margus Grosnõi. Bill Gorton – Velvo Väli. Frances Clyne – Anneli Rahkema. Georgette Hobin – Marin Mägi. Krahv Mippipopolous – Velvo Väli.

267


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 268

Pedro Romero – Margus Grosnõi. Mrs Braddocks – Helgi Annast. Frank – Margus Grosnõi. Jean-Paul – Velvo Väli. Hispaanlannad – Anneli Rahkema, Marin Mägi, Helgi Annast. Esietendus 13. märtsil 2009 väikeses saalis. Toatüdrukud Jean Genet’ draama “Les Bonnes”. Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa. Lavastaja: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater). Kunstnik: Ervin Õunapuu. Osades: Claire – Tiina Mälberg. Solange – Ülle Lichtfeldt. Proua – Anneli Rahkema. Esietendus 5. juunil 2009 Rakvere pangamajas Vennad Lõvisüdamed Lastelavastus Astrid Lindgreni romaani “Bröderna Lejonhjärta” ainetel. Dramatiseerija: Staffan Götestam. Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Üllar Saaremäe. Kunstnik: Jaak Vaus (Ugala). Kostüümikunstnik: Sirly Oder. Lavastaja assistent: Priit Põldma. Liikumisjuht: Kati Kivitar. Koorijuht ja laulude arranžeerija: Elo Forsel. Osades: Karl Lõvisüda ehk Korp – Jan Lucas Videvik või Tim Leesnurm. Joonatan Lõvisüda – Karl Robert Saaremäe. Ema – Marin Mägi. Kooliõpetaja – Helgi Annast. Pastor – Velvo Väli. Sofia – Silja Miks. Jossi – Tarvo Sõmer. Hubert – Erni Kask. Veder – Margus Grosnõi. Kader – Eduard Salmistu. Mattias – Toomas Suuman. Antonia – Marin Mägi. Poiss – Priit Põldma. Tengil – Joonas Tartu, Heigo Teder või Üllar Saaremäe. Orvar – Velvo Väli. Tuvid – Triinu Läte, Birgit Rae ja Triinu Sikk. Sõdurid – Ülari Kiigemägi, Ailar Kullamägi, Imre Toomeoks ja Hendrik Vilde. Parvemees – Valdeko Korkma. Matuselised, Kirsioru ja Kibuvitsaoru rahvas – Edith Eding, Eda Erras, Kalju Erras, Piret Filanovitš, Elo Forsel, Ly Hiire, Kärt Inno, Anu Jänes, Maido Jänes, Kadri Kaldma, Triin Kaljuvee-O'Brock, Ülle Kalvik, Lennart Kits, Merike Kolde, Aare Kulli, Angela Kungla, Kristlin Kunnus, Maria Kuznetsova, Mart Kuusma, Eeva-Maarja Laur, Martin Leemets, Ingrid Liiv, Imbi Lumiste, Kristo Matson, Marge Matson, Annely Niglas, Kaupo Nurk, Jaanus Nurmoja, Kaire Pajanen, Erkki Palm, Birgit Pohlak, Elise Reinberg, Heidi Reisi, Alina Roditšenko, Olev Rohumäe, Liisi Saapar, Kaia Tambi, Kairi Tammik, Marge Tombach, Hannes Veski, Külli Vilepill ja Meret Villo (Kammerkoorist Solare) ning Silvia Bärlin, Sarah Eerikson, Eleri Kang, Martin Klaats, Eliise Landberg, Mariliis Liiv, Laura Maria Mäits, Jane Napp, Kätlin Palmsaar, Priit Põldma, Kersti Selli, Annika Tamme ja Eliis Uudeküll (Rakvere Linnanoorte Näitetrupist). Esietendus 11. juunil 2009 Rakvere Rahvaaias. Kaval-Ants ja Vanapagan Lastelavastus eesti rahvalike naljandite ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja: Erki Aule. Kunstnik: Erki Kasemets. Liikumisjuht: Kati Kivitar. Muusikaline kujundaja: Tarmo Kesküll. Osades: Kaval-Ants – Volli Käro. Vanapagan – Velvo Väli. Esietendus 10. septembril 2009 väikeses saalis

268


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 269

Kui Harry kohtas Sallyt Komöödia Nora Ephroni filmi “When Harry met Sally” järgi. Dramatiseerija: Marcy Kahan. Inglise keelest tõlkinud Anne-Ly Sova. Lavastaja: Jaanika Juhanson. Kunstnik: Erki Kasemets. Muusikaline kujundaja: Elmar Sats. Valguskujundaja: Arne Maasi. Videorežissöör: Kati Kivitar. Video-operaator: Maiju Ingman. Osades: Sally Albright – Ülle Lichtfeldt. Harry Burns – Tarvo Sõmer. Marie, Sally parim sõber – Anneli Rahkema või Liisa Aibel. Jack, Harry parim sõber – Erni Kask või Üllar Saaremäe. Joe, Sally esimene poiss-sõber New Yorgis – Rauno Kaibiainen (külalisena) või Heigo Teder. Helen, Harry endine naine – Eili Neuhaus. Ira, Heleni uus armastatu – Rauno Kaibiainen (külalisena) või Heigo Teder. Videolõikudes: Olav ja Ruta Mäe, Tiit ja Krista Laasberg, Raivo ja Aivi Lichtfeldt, Salmen ja Anastassia Šois, Alo Siiak ja Mari Simm, Heino ja Vilve Tombach, Heiti ja Ene Pihol, Valter ja Helge Kaibiainen, Aarne ja Esta Juhanson, Tõnu ja Piret Tammjärv, Anti ja Angela Olt ning Arvi ja Emmeli Kask, kes jagasid meiega oma kohtumiste lugusid. Esietendus 19. septembril 2009 suures saalis. Elu ja kuidas sellega toime tulla Trupi ühisloominguline komöödia. Lavastaja: Üllar Saaremäe. Kunstnik: Kristi Leppik. Muusikaline kujundaja: Heiki Kübar. Esitavad: Helgi Annast, Silja Miks, Marin Mägi, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman. Esietendus 17. oktoobril 2009 suures saalis. Jäneste kirik Andry Ervaldi ja Urmas Lennuki lastelavastus. Lavastaja: Urmas Lennuk. Kunstnik: Mihkel Ehala. Kostüümikunstnik: Liisa Soolepp. Liikumisjuht: Kati Kivitar. Osades: Karu Aaron – Erni Kask. Amanda – Tiina Mälberg. Valge jänes Mari – Anneli Rahkema. Sinine jänes Jürgen – Peeter Rästas. Must jänes – Eduard Salmistu. Koer – Tarvo Sõmer. Esietendus 7. detsembril 2009 suures saalis. Lesk Komöödia Juhan Smuuli “Polkovniku lese” ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja: Toomas Suuman. Kunstnik: Kristi Leppik. Muusikajuht: Tarmo Kesküll. Osades: Lesk – Volli Käro. Arst – Velvo Väli. Kolm õde – Liisa Aibel, Silja Miks, Marin Mägi või Anneli Rahkema või Krislin Virkus. Polkovnik – Marin Mägi või Anneli Rahkema või Toomas Suuman. Esietendus 12. detsembril 2009 väikeses saalis.

269


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 270

TALLINNA LINNATEATER Tädi ja mina Morris Panychi draama “Vigil” (“Auntie and Me”). Inglise keelest tõlkinud Juhan Teppart. Lavastaja: Aleksander Eelmaa. Kunstnik: Liisi Eelmaa (EKA magistrant). Muusikaline kujundaja: Riina Roose. Valguskunstnik: Kalle Karindi. Osades: Grace – Helene Vannari. Kemp – Andres Raag. Esietendus 17. jaanuaril 2009 väikeses saalis. Vana tango Carlos Gorostiza komöödia “El acompañamiento”. Eestindanud Evald Kampus ja Ago-Endrik Kerge. Lavastaja: Margus Prangel (Eesti Draamateater). Kunstnik: Pille Jänes. Muusika autor: Indrek Kruusimaa. Muusikalised kujundajad: Jaak Jürisson ja Indrek Kruusimaa. Osades: Tuco – Andres Ots. Sebastian – Kalju Orro. Dan – Indrek Kruusimaa (külalisena). Esietendus 14. märtsil 2009 Hobuveskis. Hecuba pärast Komöödia. Teksti autorid: Priit Võigemast, Maria Lee Liivak, Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin. Lavastaja: Priit Võigemast. Kunstnik: Mihkel Ehala. Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin. Lavastaja assistent: Alo Kõrve. Osades: Näitleja; Isa vaim; Kultuurihuviline saatejuht – Indrek Ojari. Lavastaja; Hamlet; Arst; Kaido; Munitsipaalpolitseinikuks pürgija; Parm – Argo Aadli. Näitleja; Marcellus; Arst; Korvpallitreener; Ervin; Reklaamimees; Munitsipaalpolitseinikuks pürgija; Parm – Alo Kõrve. Näitleja; Horatio; Arst; Trull; Munitsipaalpolitseinikuks pürgija; Parm – Mart Toome. Näitleja; Arst; Munitsipaalpolitseinikuks pürgija – Priit Võigemast. Näitleja; Bernardo; Arst; Munitsipaalpolitseikoolitaja – Veiko Tubin. Esietendus 21. märtsil 2009 Taevalaval. Meie, kangelased Jean-Luc Lagarce’i draama “Nous, les héros”. Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja: Elmo Nüganen. Kunstnik: Vladimir Anšon. Muusika autor: Jaak Jürisson. Muusikalised kujundajad: Jaak Jürisson ja Riina Roose. Valguskunstnik: Kalle Karindi. Kostüümikunstnik: Reet Aus. Osades: Isa – Aleksander Eelmaa. Ema – Helene Vannari. Joséphine – Epp Eespäev. Eduardowa – Külli Teetamm. Karl – Andres Raag. Vanaisa – Peeter Jakobi (külalisena). Raban – Andero Ermel. Max – Tõnn Lamp. Proua Tšissik – Anu Lamp. Härra Tšissik – Andrus Vaarik. Preili – Piret Kalda. Klaveril – Jaak Jürisson. Esietendus 9. mail 2009 Põrgulaval.

270


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 271

Pikk pink Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 24. lennu iseseisvate lavastuste kollaaž. Lavastajad: Mait Joorits, Kertu Moppel, Kristjan Üksküla, Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos. Osades: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla Uusberg. Esietendus 23. novembril 2009 Hobuveskis. Ma armastasin sakslast Anton Hansen Tammsaare romaani dramatiseering. Lavastaja: Elmo Nüganen. Muusika autor: Jaak Jürisson. Muusikaline kujundaja: Riina Roose. Valguskunstnik: Kalle Karindi. Kostüümikunstnik: Reet Aus. Osades: Erica – Ursula Ratasepp või Külli Teetamm. Oskar – Tõnn Lamp või Priit Võigemast. Parun – Kalju Orro või Aleksander Eelmaa. Esietendus 12. detsembril 2009 Põrgulaval.

UGALA Vanamehed seitsmendalt Andrus Kivirähki komöödia. Lavastaja: Peeter Tammearu. Kunstnik: Silver Vahtre. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov. Valguskunstnik: Evald Laur. Osades: Nikolaus, vana kalur – Arvo Raimo. Voomer, vana jahimees – Peeter Jürgens. Kalju, Nikolause pojapoeg – Meelis Rämmeld. Luule, Kalju naine – Kata-Riina Luide. Sulbert, edukas ärimees – Arvi Mägi. Esietendus 31. jaanuaril 2009 väikeses saalis. Arturi laulud ja aastad Mati Põldre ja Margus Vaheri lavalugu lauludega. Lavastusrühm: Margus Vaher, Jaak Vaus, Oleg Titov, Peeter Konovalov. Valguskunstnik: Liila Väli. Osades: Artur Rinne – Juss Haasma või Jüri Aarma (külalisena). Loonika, Rinne abikaasa – Kadri Lepp. Tiiu (Tiiu Targama) – Carita Vaikjärv. Veronika – Merle Liinsoo. Mallika, Rinne tütar – Annabel Liinsoo (külalisena). Allan, Keskkomitee töötaja – Arvi Mägi. Rein, Keskkomitee ideoloogiasekretär – Peeter Jürgens. Hanno (Hanno Kompus) – Janek Vadi. Agu (Agu Lüüdik) – Tarvo Vridolin. Karl (Karl Länts) – Gert Kark. Paul (Paul Pinna) – Arvo Raimo. Benno (Benno Hansen) – Andres Tabun. Eino (Eino Uuli) – Martin Mill. Ants (Ants Eskola) – Andres Oja. Nele, Rinne kolleeg – Kata-Riina Luide. Alfred (Alfred Sällik) – Tanel Ingi. Konferansjee kõrtsis – Aarne Soro. Kroon, ärituus – Enn Kose. Krooni poeg – Jaanus Kask. Ettekandja – Luule Komissarov. Naised kõrtsis – Merle Liinsoo, Kiiri Tamm. Lemberg, “Esto-Muusika” plaadiäri omanik – Aarne Soro. Õpetaja – Margus Vaher. Felix (Felix Moor) – Jaanus Kask.

271


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 272

Daamid – Luule Komissarov, Anne Valge. Laulja plaadiesitlusel – Janek Vadi. Poska, Estonia teatri juht – Tanel Ingi. Saksa ohvitser – Margus Vaher. Uurija – Meelis Rämmeld. Tuudur (Tuudur Vettik) – Peeter Jürgens. Politruk laagris – Tarvo Vridolin. Ema – Kiiri Tamm. Ird (Kaarel Ird) – Aarne Soro. Kolhoosiesimees – Arvo Raimo. Mehed mustas – Gert Kark, Jaanus Kask. Klaverimängija – Peeter Konovalov. Esietendus 4. aprillil 2009 suures saalis. Küünlad põlevad lõpuni Sándor Márai teose “Embers” põhjal dramatiseerinud Christopher Hampton. Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja: Indrek Sammul. Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov. Valguskunstnik: Martin Makarevitš. Osades: Henrik – Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest). Konrád – Arvi Mägi. Nini – Vilma Luik. Esietendus 11. aprillil 2009 väikeses saalis. Härra Punttila ja tema sulane Matti Bertolt Brechti rahvatüki saksa keelest tõlkinud Debora Vaarandi. Lavastaja: Kalju Komissarov. Kunstnik: Jaak Vaus. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov. Koreograaf: Oleg Titov. Osades: Punttila, mõisaomanik – Peeter Tammearu. Eva, tema tütar – Carita Vaikjärv. Matti, tema autojuht – Indrek Sammul. Kelner – Andres Tabun. Kohtunik – Arvi Mägi. Atašee – Aarne Soro. Loomaarst; Punane Surkkala – Janek Vadi. Puskari-Emma – Anne Valge. Apteegipreili – Kata-Riina Luide. Lüpsitüdruk – Kadri Lepp. Telefonipreili – Triinu Meriste. Paks mees – Arvo Raimo. Tööline – Jaanus Kask. Punapea – Meelis Rämmeld. Virtin Laina – Kiiri Tamm. Toatüdruk Fina – Vilma Luik. Advokaat – Andres Tabun. Praost – Peeter Jürgens. Pillidega külanaised – Merike Toomla, Piret Aus. Esietendus 19. juunil 2009 Ugala tiigi kaldal. Charley tädi Mati Undi komöödia. Lavastaja: Taago Tubin. Kunstnik: Jaak Vaus. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov. Koreograaf: Oleg Titov. Osades: Charley Wykeham – Andres Oja. Jack Chesney – Juss Haasma. Lord Babberley – Martin Mill. Kitty, Anny õde – Keit Triisa. Anny, Kitty õde – Egle Sild. Francis Chesney, Jacki isa, teeninud Indias, erus – Margus Vaher. Spittigne, Kitty ja Anny onu – Tarvo Vridolin. Brasset, Jacki teener – Gert Kark. Donna Lucia De Lammermorez, Brasiilia miljonärist lesk – Luule Komissarov. Ella, tema kasutütar – Merle Liinsoo. Esietendus 5. juunil 2009 suures saalis (planeeritud Kaevumäel, ent vihm segas); hiljem ringreisietendus väikestel vabaõhulavadel.

272


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 273

Limpa ja mereröövlid Andrus Kivirähki lastelugu lauludega. Laulutekstide autor: Silvia Soro. Dramatiseerija ja lavastaja: Oleg Titov. Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Muusika autor: Üllar “Myrakas” Priks. Valguskunstnik: Martin Makarevitš. Osades: Limpa – Martin Mill. Limma – Kadri Lepp. Limmo – Andres Oja. Muri – Tarvo Vridolin. Padi – Aarne Soro. Lina – Carita Vaikjärv. Tekk – Arvi Mägi. Ema – Triinu Meriste. Isa – Andres Tabun. Vanaema – Meelis Rämmeld. I Tont – Luule Komissarov. II Tont – Anne Valge. Vana Tont – Arvo Raimo. Une-Mati – Arvo Raimo. Laiskloom – Arvo Raimo. Välivoodi – Andres Tabun ja Meelis Rämmeld. I Kaisuloom – Luule Komissarov. II Kaisuloom – Anne Valge. III Kaisuloom – Triinu Meriste. Padjad – Luule Komissarov, Anne Valge, Triinu Meriste, Meelis Rämmeld, Andres Tabun. Madratsid – Luule Komissarov, Anne Valge, Triinu Meriste. Esietendus 2. oktoobril 2009 suures saalis. Kogujad Lotta Lotassi draama „Samlarna”. Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe-Laur. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin. Kunstnik: Peeter Ora. Valguskunstnik: Villu Konrad. Osades: Langley, noorem vend – Tanel Ingi. Homer, vanem vend – Janek Vadi. Esietendus 8. oktoobril 2009 Viljandi vanas lennukitehases. Nii nagu taevas Draama. Kay Pollaki filmi „Sa som i Himmelen” järgi dramatiseerinud Sofia Aminoff. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja: Ingo Normet. Kunstnik: Liina Unt. Muusikalised kujundajad: Ingo Normet ja Peeter Konovalov. Valguskunstnikud: Evald Laur ja Tiina Barbo. Koormeister: Peeter Konovalov. Koorikonsultant: Anne-Liis Poll. Osades: Daniel Daréus, dirigent – Indrek Sammul. Lena – Kata-Riina Luide. Stig, kirikhärra – Peeter Tammearu. Inger, tema naine – Carita Vaikjärv. Arne, koorivanem – Arvi Mägi. Holmfrid – Tarvo Vridolin. Siv, endine koorijuht – Triinu Meriste. Gabriella – Kadri Lepp. Conny, tema mees – Andres Oja. Gabriella ja Conny lapsed – Härold Välba või Jaak-Erik Pihlak ja Anna Marie Priks või Mariann Mägi. Thore – Martin Mill. Olga – Luule Komissarov. Erik – Margus Vaher. Florence – Kiiri Tamm. Politseinik – Ando Loosaar. Impressario Viinis – Enn Kose. Uued kooriliikmed – Anne Valge, Peeter Konovalov, Ando Loosaar, Merle Liinsoo, Maarika Mesipuu, Karoliina Kreintaal. Esietendus 27. novembril 2009 suures saalis. Nähtamatu varandus Silvia Soro muinaslugu lastele. Lavastaja: Leino Rei. Kunstnik: Rosita Raud. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov ja Marge Loik. Valguskunstnik: Liila Väli. Koreograaf: Oleg Titov. Osades: Kaur – Janek Vadi. Kiusaja – Meelis Rämmeld. Pahem – Tarvo Vridolin. Bakrengro; Valge Kotkas; Apirana; Hun – Arvo Raimo. Bahtalo; Indiaanlane; Mataora; Kem – Tanel Ingi. Kalo; Uitsataqangutsog; Hay – Aarne Soro. Vanaema; Vaikne Laine, Mere-Ema, Khieu – Vilma

273


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 274

Luik. Helga; Sadonia; Merihein; Taranga; Ny – Merilin Kirbits. Muusikud – Viljandi muusikakooli õpilased Stefania Airapetjan, Hanna Anett Peiel, Liisu Siimer, Katharine Toomik, Tiina Tubli, Stefan Airapetjan, Lauri Kadalipp, Madis Kirsman, StenMark Laur, Kristjan Luik, Norman Reinberg, Kalev Välk. Esietendus 10. detsembril 2009 suures saalis.

VENE TEATER Surmatants Tantsudraama August Strinbergi teose “Dödsdansen” motiividel Sandor Kallosi muusikale. Lavastaja-koreograaf: Mai Muurdmaa. Lavakujundus: Mai Murdmaa, Agu Püüman. Heli- ja videomontaaž: Uno Tormet. Looduse võtmed: Rein Maran. Valguskunstnik: Airi Eras. Osades: Endine baleriin – Kaie Kõrb. Endine ballettmeister – Ruslan Stepanov (Vanemuine). Masseerija – Viesturs Jansons. Esietendus 9. jaanuaril 2009 väikeses saalis. Don Juan Molière’i komöödia. Prantsuse keelest vene keelde tõlkinud A. Fjodorov. Lavastaja: Mihhail Bõtškov (Venemaa). Kunstnik: Juri Galperin (Venemaa). Muusikaline kujundus: Vladimir Bõtškovski (Venemaa). Koreograaf: Olga Privis. Helirežissöör: Irina Batšerikova. Valguskunstnik: Igor Kapustin. Osades: Don Juan – Aleksandr Ivaškevitš. Sganarel – Eduard Toman. Elvira – Ksenia Agarkova. Don Louis – Juri Žilin. Pierrot – Ilja Nartov. Charlotte – Natalja Dõmtšenko. Mathurine – Jekaterina Nikolajeva. Francisque; Sant – Vladimir Antipp. Don Carlos – Dmitri Kosjakov. Don Alonso – Oleg Rogatšov. Gusman – Aleksandr Kutšmezov. La Violette – Vadim Malõškin. Ragotin – Svetlana Dorošenko. Härra Dimanche – Aleksandr Okunev. Esietendus 6. veebruaril 2009 suures saalis. Hullumeelse päevik Nikolai Gogoli teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja: Anton Kovalenko. Lavakujundus: Nikolai Slobodjanik (Venemaa). Helirežissöör: Nikolai Batšerikov. Valguskunstnik: Sergei Mironov. Osades: Poprištšin – Sergei Tšerkassov. Ametnik, Teine Sanitar – Artjom Garejev või Dmitri Kosjakov. Ameti osakonnajuhataja; Esimene Sanitar – Juri Žilin või Aleksandr Kutšmezov. Medži – Rima Zainullina (Eesti Nukuteater). Fidel – Natalja Dõmtšenko. Mavra – Jelena Tarassenko. Esietendus 20. veebruaril 2009 väikeses saalis. Cipollino ja tema sõprade seiklused Muusikaline lastelavastus Gianni Rodari raamatu põhjal. Dramatiseerija ja lavastaja: Aleksandr Kladko (Venemaa). Kunstnik: Boris Šljamin (Venemaa). Muusikaline kujundaja: Aleksandr

274


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 275

Žedeljov. Koreograaf: Janek Savolainen. Lauluõpetaja: Anna Dotsenko. Valguskunstnik: Igor Kapustin. Helirežissöörid: Valeri Kazakov, Irina Batšerikova. Osades: Cipollino – Aleksandr Sinjakovitš. Cipollone – Vladimir Antipp. Redis – Tatjana Jegoruškina. Maasikas – Jekaterina Nikolajeva. Isand Kõrvits – Liidia Golovataja. Vürst Sidrun – Aleksandr Okunev. Rüütel Tomat – Oleg Štšigorets. Koer Mastino – Andrei Zubkov. Krahvinna Vanem – Tatjana Manevskaja. Krahvinna Noorem – Jelena Jakovleva. Krahv Kirss – Vadim Malõškin. Mister Morkow – Sergei Furmanjuk. Esietendus 13. märtsil 2009 suures saalis. Pirosmani Vadim Korostõljovi draama “Pirosmani, Pirosmani...”. Lavastaja: Jevgeni Ibragimov (Eesti Nukuteater). Lavakujundus ja kostüümid: Edalgerei Derbitšev (Norra). Muusikaline kujundaja: Tatjana Aljohhina (Venemaa). Koreograaf: Olga Privis. Valguskunstnik: Igor Kapustin. Osades: Sergei Tšerkassov, Jevgeni Moissejenko (Eesti Nukuteater), Rima Zainullina (Eesti Nukuteater), Natalja Dõmtšenko, Natalja Murina, Olga Privis, Vladimir Antipp, Aleksandr Kutšmezov, Nikolai Bentsler, Aleksandr Sinjakovitš, Vadim Malõskin, Andrei Zubkov (külalisena), Juri Žilin, Sergei Furmanjuk. Esietendus 17. aprillil 2009 suures saalis. Farjatjevi fantaasiad Alla Sokolova draama. Lavastaja: Natalia Lapina. Lavakujundus: Aleksandr Mohhov (Venemaa). Kostüümid: Maria Lukka (Venemaa). Muusikaline kujundus: Aleksandr Žedeljov. Valguskunstnik: Igor Kapustin. Metallikunstnik: Dmitri Mjatsin. Osades: Pavel Farjatjev – Dmitri Kosjakov. Tema Tädi – Leili Kirakosjan (Peterburi). Aleksandra – Larissa Savankova. Ljubov – Tatjana Jegoruškina. Nende Ema – Liidia Golovataja. Esietendus 17. oktoobril 2009 suures saalis. Primadonnad Ken Ludwigi komöödia. Inglise keelest vene keelde tõlkinud Mihhail Barski. Lavastaja: Olga Olšanskaja (Venemaa). Lava- ja kostüümikunstnik: Aleksei Ulanov (Venemaa). Koreograaf: Olga Privis. Helirežissöör: Valeri Kazakov. Valguskunstnik: Sergei Mironov. Osades: Meg – Natalja Murina. Leo – Nikolai Bentsler. Jack – Aleksandr Sinjakovitš. Audrey – Natalja Dõmtšenko. Duncan – Eduard Toman. Florence – Tatjana Manevskaja. Doc – Sergei Tšerkassov. Butch – Oleg Štšigorets. Esietendus 13. novembril 2009 suures saalis. Muinaslood Lastelavastus inglise muinasjuttude ainetel. Teksti autor, lavastaja, lava- ja kostüümikunstnik: Natalja Lapina. Helirežissöör: Irina Batšerikova. Valguskunstnik: Richard Bukin. Osades: Meg – Dmitri Kosjakov. Vaataja – Aleksandr Sinjakovitš. Esietendus 5. detsembril 2009 Peeglisaalis.

275


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 276

Jõuluvaimud Muinasjutt kogu perele Charles Dickensi jutu “A Christmas Carol” põhjal. Dramatiseerija ja lavastaja: Polina Stružkova (Venemaa). Lavakujundus ja kostüümid: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater). Koreograaf: Olga Privis. Muusikaline kujundaja: Aleksandr Žedeljov. Osades: Ebenezer Scrooge – Oleg Rogatšov. Jacob Marley; Topper – Vladimir Antipp. Fred; Old Joe – Artjom Garejev. Bob Cratchit; noor Scrooge – Vadim Malõškin. Tänapäeva Jõuluvaim; Fezziwig – Juri Žilin. Eelmise aasta Jõuluvaim; Pime Neiu – Tatjana Jegoruškina. Belle; Fredi abikaasa – Ksenia Agarkova. Proua Fezzwig; Proua Cratchit – Jelena Tarassenko. Fan; Kerjus – Daniela Privis. Pisu Timmy; Pisu Scrooge – Kevin Kisseljov. Esietendus 12. detsembril 2009 suures saalis.

VILJANDI NUKUTEATER Kas naeris? Nuku- ja pantomiimilavastus kooliealistele lastele vene muinasjutu “Naeris” ainetel. Dramatiseerija: Altmar Looris. Lavastaja, kunstnik, nukukunstnik, muusikaline kujundaja, valguskunstnik: Altmar Looris. Muusika autor: Peeter Konovalov. Osades: Külanaised, külamehed, president, taat, eit, tüdruk, koer, kass, hiir, lind, puud, meri, mäed – Kati Ong, Mairi Jõgi, Merilin Kirbits, Maarika Mesipuu, Pille Pilvar, Kätlin Merisalu, Margit Vaik (nuku-pantomiimistuudio näitlejad). Esietendus 7. mail 2009 Viljandi Nukuteatris. Väikese kuuse unistus Varjuteater lastele Hans Christian Anderseni muinasjutu ainetel. Taani keelest tõlkinud Henrik Sepamaa. Dramatiseerija: Altmar Looris. Lavastaja, muusikaline kujundaja, nukukunstnik ja valguskunstnik: Altmar Looris. Muusika autor: Peeter Konovalov. Osades: Kuusk – Erki Pikkur. Päike; Pilvetädi; Jänes; Varblane; Hiir; Pääsuke; Mees saega; lapsed – Vilma Ilves. Pilvetädi; Jänes; Varblane; Hiir; Pääsuke; Kurg; Mees kirvega; Päkapikk; Ingel – Rita Saks. Esietendus 13. detsembril 2009 Viljandi Nukuteatris.

VÕRU LINNATEATER Koomiku lapsepõlv Dramatiseering Jonas Gardelli “En komikers uppväxt” põhjal. Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet. Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tarmo Tagamets. Kunstnik: Tuuli Tubin. Valguskunstnik: Karel Kansvein.

276


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 277

Osades: Sten Karpov (Endla), Hendrik Vissel või Helgur Rosental, Agu Trolla, Maive Käos, Karel Käos, Sandra Raav, Kaur Pai, Mart Parind, Eleri Jürisaar, Kristiina Nool, Gertrud Kinna, Lauli Otsar, Helen Parker, Silvi Jansons, Mart Usin ja Heli Teidla. Esietendus 28. jaanuaril 2009 Võru kultuurimaja Kannel black-boxis. Mrożeki “Pidu” Töötlus Sławomir Mrożeki komöödia “Zabawa” põhjal. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Uku Uusberg. Kunstnik: Anne Kabel. Valguskunstnik: Tarmo Tagamets. Osades: Ago Soots (VAT Teater), Meelis Põdersoo (VAT Teater), Peeter Rästas (Rakvere Teater), Agu Trolla ja Maive Käos. Esietendus 17. juunil 2009 Võru vanas viinavabrikus. anonüümne MEES / anonüümne NAINE Kahe lühilavastusega kollaaž Ingmar Bergmani “Kiri. Naisele” ja Käbi Laretei ”Kuhu kadus kõik see armastus” ainetel. Dramatiseerija: Tarmo Tagamets. Lavastajad ja muusikalised kujundajad: Tarmo Tagamets/Marianne Kütt. Kunstnik: Anne Kabel. Valguskunstnik: Andres Jukk. Osades: Eleri Jürisaar, Agu Trolla, Tarmo Tagamets, Maive Käos, Helgur Rosenthal (külalisena), Marianne Kütt (külalisena). Esietendus 21. novembril 2009 Võru kultuurimaja Kannel black-boxis.

277


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 278

ERA- JA PROJEKTITEATRID, TEATRIPROJEKTID MTÜ ARHIPELAAG Ei teki ega kao Kerli Adovi, Jaan Apsi, Liis Luki, Hiri Müüripeali, Siim Nurkliku ja Kaur Riismaa (Drakadeemia) kohaspetsiifiline lavastus Kärdla diiselelektrijaamas. Lavastaja: Siret Paju. Kunstnik: Airi Eras. Helikunstnik: Lauri-Dag Tüür. Koreograaf: Alexis Steeves. Produtsent: Ere Naat. Mängivad: Maarja Mitt (Vanemuine), Kadri Lepp (Ugala), Veiko Tubin (Tallinna Linnateater), Janek Vadi (Ugala), Martin Mill (Ugala), Terje Pennie. Esietendus 22. juulil 2009 Kärdla elektrijaamas Hea Energia festivali raames.

MTÜ BANAANIKALA Kutse mõrvale Agatha Christie kriminaaldraama “A Murder Is Announced”. Tõlkija Jaak Rähesoo. Lavastaja: Allan Kress. Kunstnik: Vadim Fomitšev. Kostüümikunstnikud: Jana Volke ja Margit Saarsoo. Muusikaline kujundaja: Viive Ernesaks. Pianist: Indrek Tamm. Osades: Miss Marple – Leida Rammo. Teistes osades Elle Kull, Ago-Endrik Kerge, Rednar Annus ja Haapsalu See Teatri ja teatri “Randlane” näitlejad. Esietendus 14. oktoobril 2009 Uuemõisa aleviku mõisahoones.

CABARET RHIZOME “Elu läheb edasi,” mõtles Muki ja lakkus mune. Endal Sõnatu draama. Lavastaja: Johannes Veski. Valguskunstnik: Kristjan Suits. Osades: Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Ajjar Ausma ja Karl Kena (külalisena Muki rollis). Esietendus 14. augustil kell 19 Cabaret Rhizome’i teatrisaalis. Close-up mustkunst Mustkunstiõhtu. Esinejad: mustkunstnikud Eesti Mustkunstnike Liidust ja külalised välismaalt. Valguskunstnik: Kristjan Suits. Esietendus 9. oktoobril 2009 Cabaret Rhizome’i teatrisaalis.

278


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 279

Võmmid: viimane partii Sõnatu draama. Lavastaja: Johannes Veski. Valguskunstnik: Kristjan Suits. Osades: Uurija – Joonas Parve. Uurija – Anatoli Tafitšuk. Esietendus 16. oktoobril 2009 Cabaret Rhizome’i teatrisaalis. Dr. Cubo ja professor Charleka räpane sessioon Mustkunstietendus. Esinejad: Meelis Kubo ja Karl Eelmaa. Esietendus 13. novembril Cabaret Rhizome’i teatrisaalis. Harri 2: ülestõus Sõnatu draama. Lavastaja Johannes Veski. Valguskunstnik: Kristjan Suits. Osades: Harri – Anatoli Tafitšuk. Henri – Päär Pärenson. Külaline – Ajjar Ausma. Impressaario – Joonas Parve. Esietendus 4. detsembril Cabaret Rhizome’i teatrisaalis.

EESTI IMPROTEATER Katusel kollane kass Meelelahutuslik improetendus. Improtrupi liikmed: Rednar Annus, Mairi Jõgi, Virko Annus, Natali Lohk, Kati Ong, Erki Aule, Maarika Mesipuu, Maarius Pärn ja Tiina Klooster. Pilli mängib Tarvo Krall. Esietendus 29. oktoobril NO99 teatri külgsaalis.

EESTI KONTSERT Romeo ja Julia Tantsulavastus Prokofjevi süidi “Romeo ja Julia” ning Stravinski “Petruška” ainetel. Lavastaja: Anu Ruusmaa. Esinevad: Jutustajad – Maria Soomets (Vanemuine) ja Taavi Tõnisson (Eesti Nuku- ja Noorsooteater). Klaveril Diana Liiv. Tantsijad: Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti tudengid ning vilistlased Einar Lints, Ele Viskus, Liina Arumets ja Jelena Sutõrina. Esietendus 20. oktoobril 2009 Vanemuise kontserdimajas.

279


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 280

EESTI PÄRIMUSMUUSIKA KESKUS Tantsumasin Kosmofolkloorne tantsulavastus. Autor ja lavastaja: Silver Sepp. Kostüümikunstnik: Lee Reinula. Valgustaja: Rene Liivamägi. Kaastegevad: Jaak Johanson, Tiit Kikas, Cätlin Jaago, Kadri Lepasson, Ele Viskus, Karoliina Kreintaal ja Tarmo Noormaa. Esietendus 13. novembril 2009 Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Pidulik lugu Eesti rahvajuttudel “Taevane pulm” ja “Hunt ja Ute” põhinev lavastus suurtele ja väikestele. Esitajad: Kadri Karu, Mari Kalkun, Helen Rekkor, Liisa Taul, Tanel Kadalipp, Karl Saks, Sander Põllu ja Rauno Kaibiainen. Esietendus 14. detsembril 2009 Viljandi Pärimusmuusika Aidas.

EESTI TEATRI FESTIVAL “Küüni täitmise” lood ja laulud Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendi “Küüni täitmine” ainetel. Lavastaja: Margus Kasterpalu. Muusika: ansambel “Paabel”. Osades: Margus Kasterpalu, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Pille Lukin, Aleksander Eelmaa, Guido Kangur, Margus Prangel, Märt Avandi ja ansambel “Paabel” (Sandra Sillamaa, Arno Tamm, Erko Niit, Tõnu Tubli, Tanel Kadalipp). Esietendus 28. juulil 2009 Saueaugu teatritalus.

EMAJÕE SUVETEATER Raha Muusikalise lavastuse aluseks on Eesti Rahvaluule Arhiivist pärinevad aardelood, vanasõnad ja fraseologismid ning Mattias Johann Eiseni “Raha-augu jutud” ja Mare Kalda “Rahapajaraamat”. Teksti autorid, lavastajad ja kunstnikud: Andres Dvinjaninov, Leino Rei. Muusikaline kujundaja: Eeva Lindal. Osades: Ingrid Isotamm, Eeva Lindal, Andres Dvinjaninov, Leino Rei. Esietendus 26. juunil 2009 Viimsi Vabaõhumuuseumis. Kolm põrsakest ja hea hunt Muusikaline koguperelavastus “Kolme põrsakese” muinasjutu ainetel. Teksti autor: Mati Unt. Laulusõnad: Juhan Viiding. Lavastaja: Ain Mäeots. Kunstnik: Nele Sooväli. Muusikaline kujundaja: Toomas Lunge.

280


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 281

Tantsud seadnud: Janek Savolainen. Osades: Nif-nif – Jekaterina Nikolajeva. Naf-naf – Taavi Eelmaa. Nuf-nuf – Rein Pakk. Hea hunt – Jüri Aarma. Esietendus 25. juulil 2009 Tartu Laulupeomuuseumi pargis. Kevad on armastus Naistepäevakontsert. Lavastaja ja kunstnik: Andres Dvinjaninov. Muusikalised kujundajad: Toomas Lunge, Indrek Kalda. Laval: Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv, Toomas Lunge, Indrek Kalda, Jüri Lumiste. Esimene kontsert 6. märtsil 2009 Jõhvi Kontserdimajas.

MTÜ HANSAHOOVI TEATER Kolhoos Merle Jäägeri komöödia. Lavastaja: Tarmo Tagamets. Kunstnik: Triinu Pungits. Assistent ja tehniline direktor: Meelis Hansing. Valgus: Argo Lepik. Osades: Esimees Tšik; tehnik Ilmar – Egon Nuter. Lüpsja Milda; III naine, tütarlaps; ema Vilma – Liina Tennosaar. Seemendaja Senni; I naine, Eevi – Merle Jääger. Karjak Karla; kontroll; noormees – Martin Liira. Kanistrimees Väinu – Tarmo Tagamets. Lehm Koidula; setu; Priidik: Moskva mees – Mait Trink. Lüpsja Liidi: neiu; Helle-Piret – Inga Allik. Traktorist Lembit; Arnu – Meelis Hansing. Brigadir Anni – Irina Võsaste. Ilusad tüdrukud – Catarina ja Jackleen Kurg, Marie-Helene Uiga. Esietendus 16. juulil 2009 Tartu Hansahoovis. Nääripidu Villu Kanguri komöödia. Lavastaja: Egon Nuter. Konsultant: Ain Mäeots. Osades: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Jüri Aarma, Inga Allik. Esietendus 16. novembril 2009 Tartus Õlle Tares.

NARVA STUUDIOTEATER ILMARINE Kevadmuinasjutt Lastelavastus. Lavastaja: Juri Mihhaljov. Muusikaline kujundaja: Vassili Jakovlev. Tantsud seadnud: Tamara Matjanina. Osades: Kuningas Berendei – Mihhail Rumjantsev. Nesmejana – Tatjana Vlassenko. Toapoiss – Boris Bogdanov. Morozko – Jegor Jakovlev. Kevade – Tamara Matjanina. Esietendus 25. veebruaril 2009 Narva lasteaias “Käoke”.

281


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 282

Kaks naabrit – kaks kalurit Lastelavastuse teksti autor P. Rimski. Lavastaja ja kunstnik: Juri Mihhaljov. Muusikaline kujundaja: Vassili Jakovlev. Tantsud seadnud: Tamara Matjanina. Osades: Kaarel – Jegor Jakovlev. Mart – Sergei Rõmar. Kohtunik – Vassili Jakovlev. Linnaelanikud – Tamara Matjanina, Mihhail Rumjantsev, Tatjana Vlassenko, Boris Bogdanov. Esietendus 12. juulil 2009 Narva-Jõesuu pargis. Buratino läks kooli Lastelavastuse teksti autor P. Rimski. Lavastaja ja kunstnik: Juri Mihhaljov. Muusikaline kujundaja: Vassili Jakovlev. Tantsud seadnud: Tamara Matjanina. Osades: Buratino – Sergei Rõmar, Boris Bogdanov. Basilio – Jegor Jakovlev, Vassili Jakovlev, Boris Bogdanov. Alissa – Tatjana Vlassenko. Isa Karlo – Mihhail Rumjantsev. Esietendus 1. septembril 2009 Jõhvi Vene Gümnaasiumis. Hooplev jänes Lastelavastuse teksti autor P. Rimski. Lavastaja ja kunstnik: Juri Mihhaljov. Muusikaline kujundaja: Vassili Jakovlev. Nukukunstnik: Tamara Matjanina. Valguskunstnikud: Juri Mihhaljov, Vassili Jakovlev. Osades: Jänes – Sergei Rõmar. Valk – Tatjana Vlassenko. Siil – Boris Bogdanov. Hunt – Jegor Jakovlev, Mihhail Rumjantsev. Esietendus 4. detsember 2009 Jõhvi lasteaias “Sipsik”. Kaks jõuluvana Lastelavastus. Lavastaja ja kunstnik: Juri Mihhaljov. Muusikaline kujundaja: Vassili Jakovlev. Valguskunstnikud: Juri Mihhaljov, Vassili Jakovlev. Osades: Jõuluvana – Vassili Jakovlev. Joulupukki – Jegor Jakovlev. Kalle – Sergei Rõmar. Malle – Tatjana Vlassenko. Petruška – Boris Bogdanov. Muinasjutt – Tamara Matjanina. Esietendus 12. detsembril 2009 Narva linnuses. Võluvalguses Lastelavastuse teksti autor P. Rimski. Lavastaja ja kunstnik: Juri Mihhaljov. Muusikaline kujundaja: Vassili Jakovlev. Tantsud seadnud: Tamara Matjanina. Osades: Joulupukki – Jegor Jakovlev. Ded Moroz – Vassili Jakovlev. Louhi – Tamara Matjanina. Liekkiö – Mihhail Rumjantsev. Petruška – Boris Bogdanov. Päkapikud – Sergei Rõmar, Tatjana Vlassenko. Esietendus 31. detsembril 2009 Narvas Peetri platsil.

282


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 283

INDREK APINISE PROJEKT Dublant Alan Ayckbourni romantiline komöödia “Flatsplin”. Inglise keelest tõlkinud Jüri Karindi. Lavastaja: Indrek Apinis. Osades: Rosie Seymore – Natali Lohk. Sam Berryman – Rauno Kaibiainen. Anette SeftonWilcox – Merilin Kirbits. Edna Stricken – Mairi Jõgi. Tommy Angel – Maarius Pärn. Tracy Taylor – Kati Ong. Maurice Whickett – Alo Kurvits. Esietendus 21. septembril 2009 Athena keskuse pööningusaalis. IN TEATER MTÜ KIKRIJÄRVE Viimane mägi Marek Demjanovi ja Armin Kõomägi muusikaline vaatemäng kohaliku pärimuse ainetel. Lavastaja: Marek Demjanov. Kunstnik: Iir Hermeliin. Muusika: Urmas Sisask. Osades: Lukretsia – Maria Soomets (Vanemuine). Lembitu – Sepo Seeman (Endla). Richard – Jaanus Mehikas (Endla). Raul – Päär Pärenson (Cabaret Rhizome). Peeter – Johannes Veski (Cabaret Rhizome). Oru Vello – Priit Valkna. Metsahaldjad: Tiina Vilu-Demjanov, Enel Seeman, Karolin Kõrre, Mari Ann Valkna, Anett Demjanov, Jane Torp, Elise Võsu, Oskar Seeman, Juss Seeman, ansambel “The Blinking Lights” – Karl Eerik Valkna, Aleksander Seeman, Jan-Cristopher Soovik, Rasmus Puur. Esietendus 18. juulil 2009 Suure Munamäe laval. MTÜ KAKS MUSKETÄRI Kon-Tiki Toomas Hussari fantaasia Thor Heyerdahli reisikirja põhjal. Lavastaja: Toomas Hussar. Kunstnikud: Liina Keevallik, Mari-Ann Mardo. Osades: Thor – Margus Prangel. Bengt – Margus Tabor. Knut – Jan Uuspõld. Erik – Raivo E. Tamm. Deus ex Machina – Garmen Tabor. Esietendus 10. juulil 2009 Käsmu Meremuuseumis. MTÜ KELL KÜMME Augustikuu teemaja John Patricku komöödia “The Tea House of the August Moon”. Inglise keelest tõlkinud Anne Lange. Lavastaja: Roman Baskin. Kunstnik: Ann Lumiste. Kaaskorraldaja: Eesti Maanteemuuseum. Peaosas: Sakini – Marko Matvere. Kolonel Purdy – Raivo Adlas (Vanemuine). Kapten Fisby – Margus Grosnõi (Rakvere Teater). Lootosõis – Mairi Jõgi jpt. Esietendus 21. juulil 2009 Varbuse Hobupostijaamas.

283


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 284

Intiimsed tehingud Alan Ayckbourni komöödia “Intimate Exchanges”. Inglise keelest tõlkinud Kai Aarelaid. Lavastaja: Roman Baskin. Kunstnik: Ann Lumiste Osades: Epp Eespäev (Tallinna Linnateater) ja Roman Baskin. Esietendus 23. jaanuaril 2009 Kuressaare Linnateatris. Aiapidu Alan Ayckbourni komöödia “House & Garden”. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer ja Tõnu Oja. Lavastaja: Roman Baskin. Kunstnik: Ann Lumiste. Osades: Teddy Piatt, ärimees – Roman Baskin. Trish Piatt, tema naine – Liina Vahtrik (Von Krahl). Sally Piatt, nende tütar – Marta Laan (Eesti Draamateater). Giles Mace, arst – Raivo Rüütel (Vana Baskini Teater). Joanna Mace, tema naine – Harriet Toompere (Eesti Draamateater). Jake Mace, nende poeg – Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater). Barry Love, poodnik – Eduard Salmistu (Rakvere Teater). Lindy, tema naine, poodnik – Pirjo Levandi. Lucille Cadeau, näitlejanna – Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater) või Kadri Adamson. Fran Briggs, tema autojuht – Carmen Mikiver (Endla). Wran Coucher, aednik – Mihkel Smeljanski. Izzie Truce, majapidajanna – Epp Eespäev (Tallinna Linnateater). Pearl Truce, poole kohaga koristaja – Kaili Närep. Esietendus 6. augustil Ohtu mõisas. KOMÖÖDIATEATER Spioon Venemaalt Capmani ja Petwee komöödia. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja Peeter Volkonski. Kunstnik Silver Vahtre. Osades: Tregunter Jones – Ines Aru. Herr Fisher – Tarvo Krall. Heidi – Marika Korolev. Cad Wallader – Veikko Täär. Monica Fisher – Merle Palmiste. Mitzi – Agnes Aaliste. Esietendus 1. juulil Aruküla lauluväljakul. KRISTJAN ÜKSKÜLA PROJEKT Kiivad armastajad Commedia dell’arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus laulude ja muusikaga. Lavastaja: Kristjan Üksküla. Kunstnik: Kristiina Hortensia Port (EMTA lavakunstikool). Koorijuht: Kaspar Mänd (EMTA). Musitseerivad Peeter Klaasi meistriklassi õpilased. Osades: Brunetta – Ketter Habakukk. Vittoria – Laura Kalle. Fiametta – Mari Pokinen. Angela – Sandra Üksküla. Giangurgolo – Rainar Aasrand. Pascariello – Tõnis Jürgens. Pulcinella – Mikk Jürjens. Flamino – Priit Strandberg. Luzio – Kaspar Velberg. Coviello – Kristjan Üksküla. Esietendus 16. juulil 2009 Dominiiklaste kloostri hoovis

284


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 285

PÄRIMUSTEATER LOOMINE Carmen Alexandrinum Loone Otsa draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Anne Velt. Kunstnik: Pille Kose. Valguskunstnik: Teet Orupõld. Liikumine: Madli Teller. Osades: Reiner Brockmann, humaniora professor Revali gümnaasiumis – Tarvo Krall. Paul Fleming, tema sõber, luuletaja – Rednar Annus. Jürgen Stahl, kaupmees, Revali Suurgildi vanem – Meelis Sekk. Triinu, Brockmanni teenija – Marilyn Jurman. Esietendus 13. detsembril 2009 Tallinna Matkamaja dieles.

MTÜ MIKSTEATER Kuidas ta seda teeb? Proov ühes vaatuses. Maskid: Rosita Raud. Kostüümikunstnik: Jana Wolke. Mängivad: Kaido Rannik ja Kristo Toots. Esietendus 19. märtsil Theatrumi saalis.

MTÜ MUSICANTE Vabandust, olen eksinud ehk Welcome to Estonia Audiovisuaalne tantsufantaasia. Idee, tekst, fotoinstallatsioon: Oksana Titova, Johannes Tralla. Koreograafia ja lavastus: Oksana Titova. Muusika: Kalle Tikas, Eleonora Kampe. Kostüümid: Triinu Pungits. Tants: Eve Andre, Päär Pärenson (Def Räädu), Nanae Maruyama. Esietendus 6. oktoobril 2009 Estonia Talveaias.

LOOMINGULINE ÜHENDUS MTÜ OMA LAVA Poeetiline teater Kontsert-luulelavastus Artur Alliksaare, Marie Underi, Hando Runneli ja Jürgen Rooste tekstidele. Koostaja: Külli Reinumägi. Lavastaja: Liia Kanemägi. Osades: Naine – Külli Reinumägi. Mees – Johannes Veski (hiljem Bert Raudsep). Muusik – Rivo Laasi. Esietendus 5. mail 2009 Kirjanike Maja musta laega saalis.

285


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 286

Leivalood Muinasjuttudel ja vanadel uskumustel põhinev nukulavastus leivast. Osades: Miina – Liia Kanemägi. Marta – Külli Reinumägi. Esietendus 13. septembril 2009 Eesti Vabaõhumuuseumis. Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi Mats Traadi novelli dramatiseering. Dramatiseerijad: Külli Reinumägi ja Erki Aule. Lavastaja: Erki Aule. Kunstnik: Maret Kukkur. Liikumisseaded: Kati Kivitar. Osades: Ollimar Arvik – Indrek Ojari. Diana Kahl – Külli Reinumägi. Vete Arvik – Liia Kanemägi. Toomas Pajuoks – Erki Aule või Toomas Krall. Esietendus 12. novembril 2009 Telliskivi Loomelinnakus.

MTÜ PIKK MARI Armas luiskaja Jerome Kilty komöödia “Dear Liar: A Comedy of Letters”. Inglise keelest tõlkinud Valda Raud. Lavastaja: Toomas Suuman. Kunstnik: Jule Käen. Osades: Mrs. Patrick Campbell – Anne Veesaar. Bernard Shaw – Erik Ruus. Esietendus 19. juulil 2009 Palmse mõisa härrastemajas.

POLYGONTEATER Hapnik Tseremoonia Ivan Võrõpajevi näidendi “Kislorod” põhjal. Vene keelest tõlkinud Tamur Tohver. Lavastaja: Tamur Tohver. Kunstnik: Reet Aus. Muusika autor, muusikaline kujundaja ja liikumise seadja: Päär Pärenson. Valguskunstnik: Villu Konrad. Osades: Mees – Kristjan Sarv. Naine – Elina Pähklimägi. DJ – Päär Pärenson. Esietendus 27. veebruaril 2009 Kultuurikatlas. Tulevik on möödas Draama Ivan Võrõpajevi näidendite “Uned” ja “Valentini päev” alusel. Vene keelest tõlkinud Erki Aule. Lavastaja: Tamur Tohver. Kunstnik: Reet Aus. Muusika autor: Tarvo Krall. Muusikaline kujundaja: Päär Pärenson. Valguskunstnikud: Priidu Adlas, Tamur Tohver, Reet Aus. Osades: Neiu, kellel oli pruun sülg; Katja – Piret Simson. Neiu, kes nägi unenägusid; Valentina – Epp Eespäev. Kutt, kes kogu aeg lõdises; Valentin – Meelis Rämmeld. Neiu, kellel oli raseda kõht – Elina Pähklimägi. Kutt, kes kokutas – Päär Pärenson. Esietendus 28. septembril 2009 Tallinna Linnahalli Jäähallis.

286


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 287

MTÜ PRO3 Mtsenski maakonna leedi Macbeth Nikolai Leskovi jutustuse ainetel dramatiseerinud Urmas Lennuk. Lavastaja: Eili Neuhaus. Kunstnik: Reili Evart. Osades: Jekaterina Izmailova – Ülle Lichtfeldt. Jeakterina ema – Ines Aru. Sergei – Kristjan Sarv. Zinov – Indrek Saar. Boriss Timofejevitš – Peeter Jakobi. Sonetka – Marin Mägi. Inglite koor – slaavi ühingu Läte naiskoor. Kaasa teevad teater Tuuleveski näitlejad. Esietendus 29. juulil 2009 Ontika mõisas.

TALLINNA FILHARMOONIA Aeg armastada Tauno Aintsi oratoorium. Tekst: Leelo Tungal. Dirigent: Eri Klas. Lavastaja-koreograaf, kostüümi- ja lavakunstnik: Mare Tommingas. Videoinstallatsioon: Urmas Jõemees (Nukufilm). Esitajad: Jassi Zahharov (bariton), Urmas Põldma (tenor), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Rahvusmeeskoor, teatri Vanemuine balletitrupp (solistid Julia Litvinenko, Mantas Darskevicius) jt. Etendati 13. augustil 2009 Pirita kloostri varemetes.

R.A.A.A.M. Tuult tiibadesse Katrin Saukase draama. Põhineb Karl Tõnissoni ja August Kitzbergi dokumentaalmaterjalidel. Lavastaja: Katrin Saukas. Kunstnik: Pille Jänes. Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Urmas Lattikas. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Osades: Metsalind – Elina Reinold. Tuuletallaja – Jaak Johanson. Garuda – Mart Koldits. Esietendus 27. juunil 2009 Hüüru mõisas. Käsu Hansu ajalootund Mart Kivastiku tragikomöödia. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Maret Kukkur. Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Ando Ran Varres. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Osades: Käsu Hans – Sulev Teppart. Noor Hans – Markus Luik (Vanemuine). Hansu ema; Must Kuninganna – Ragne Pekarev (Vanemuine). Õpetaja Forselius; Menšikov – Janek Joost. Kuningas Karl XI; Kalamees – Ain Lutsepp (Eesti Draamateater). Kuninganna, tema naine – Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater). Salanõunik; Loll Ivan – Tiit Sukk (Eesti Draamateater). Vene saadik Volk – Raimo Pass (Eesti Draamateater). Arst; Karu Fjodor; Rootsi sõdurid – Ringo

287


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 288

Ramul või/ja Lauri Mäesepp (Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel). Pesunaised – kõik naisosatäitjad. Karl XII – Mart Toome (Tallinna Linnateater). Hansu õpilased: Tõemeel – Lauri Mäesepp (Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel); Silmatera – Jane Napp (Rakvere Linnanoorte näitetrupp); Õnneleid – Ringo Ramul (Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel); Päikesekild – Laura Maria Mäits (Rakvere Linnanoorte näitetrupp). Esietendus 11. juulil 2009 Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval. Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber Martin Alguse komöödia Pärispea küla ajaloo põhjal. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ivo Uukkivi. Osades: Pärispea näitering – Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Mari-Liis Lill, Emil Rutiku. Esietendus 1. augustil 2009 Pärispea vabaõhulaval. TARTU UUS TEATER Elud Andres Keili dramatiseering Helve Kase koostatud raamatu “Vaikijate hääled” põhjal. Lavastaja: Andres Keil. Kunstnikud, muusikalised kujundajad, valguskunstnikud: Andres Keil, Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova. Osades: Elisabeth; Sirje; Eleri; Ksenja; Ave; Elviira; Jelena; Galina; Tiina; Elina – Elina Pähklimägi. Krista; Marina; Ivika; Sveta; Nadja; Lidija; Jelena; Ruta; Jekaterina – Jekaterina Novosjolova. Marko; Andres – Andres Keil. Esietendus 12. veebruaril 2009 Genialistide Klubi saalis. Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud Sõna, muusika, tants. Lavastajad, muusikalised kujundajad, valguskunstnikud, koreograafid: Taavet Jansen, Taavi Eelmaa. Dramaturgiline abi: Maike Lond. Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL. Osades: Mees – Taavet Jansen. Mees – Taavi Eelmaa. Esietendus 13. märtsil 2009 Kanuti Gildi SAALis. Theised Helen Rekkori ja trupi improvisatsiooniline draama. Lavastus on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia VII lennu lavastajaõppesuuna tudengi Helen Rekkori diplomitöö. Valminud koostöös TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga. Lavastaja: Helen Rekkor. Kunstnik: Triin Randver. Valguskunstnik: Kristjan Suits. Osades: Kati Ong, Maarika Mesipuu, Mairi Jõgi, Merilin Kirbits, Liisa Taul. Esietendus 3. juunil 2009 Genialistide Klubis. Kolm värvi. Eesti 2009. Sinine Tartu Uue Teatri 3-faasilise poliitilise teatri projekti “Kolm värvi. Eesti” I faas – avalikud intervjuud ühiskonna võtmetegelastega.

288


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 289

Koordinaator: Andres Keil. Kunstnik: Kristiina Münd. Muusikaline kujundaja: Andres Keil. Valguskunstnik: Taavi Toom. Operaatorid: Aleksandr Kheyfets, Maris Tomba. Osades: Intervjueerija – Andres Keil. Intervjueeritavad – Kadri Simson, Indrek Neivelt, Mart Laar, Marek Strandberg, Marju Lauristin, Jüri Pihl, Urmas Paet, Laine Jänes. Esietendus 9. juunil 2009 Tartus Genialistide Klubis, kokku 8 etenduskorda Genialistide Klubis ja Kanuti Gildi SAALis. IDentiteet Mart Aasa draama. Lavastaja: H. H. Sankovsky. Kunstnik: Ivar Põllu. Kostüümikunstnik: Kristel Leesmend. Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Tõnis Leemets. Valguskunstnik: Taavi Toom. Osades: Jüri Kulg – Nero Urke. Kalamaja Sokrates – Sulev Teppart. Režissöör – Mart Aas. Liivi; Sirts; Inge, kinnisvaramaakler, Eesti Saatkonna töötaja; haiglaõde – Kristel Leesmend. Isa; Paradigmaatik – Raimo Pass (Eesti Draamateater). Mõmmi – Tõnis Leemets. Esietendus 25. oktoobril 2009 Tartu kinos Ekraan. Suur maalritöö Muusikalavastus Ellen Niidu lasteloo põhjal. Dramatiseerijad: Ivar Põllu ja trupp. Lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Muusika autorid: Andre Hein, Laura Junson, Liis Ring, Risto Virkhausen, Fredy Schmidt, Vootele Ruusmaa. Valguskunstnikud: Taavi Toom, Alexandr Shelepin. Helikunstnik: Tauno Timotheus. Koreograaf: Maarja Pärn. Kõlapilti aitasid kujundada: Oleg Pissarenko, Lembit Saarsalu, Liisi Koikson, Ursel Oja, Margus Tammemägi, Tanel Liiberg ja Raun Juurikas (Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool). Lavastus valmis koostöös Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ja Noorte Teatritehasega. Osades: Andre Hein, Laura Junson, Liis Ring, Risto Virkhausen, Vootele Ruusmaa, Fredy Schmidt, Kristina Vaher, Karol Pulk, Kelli Somelar, Kristofer Soop, Kristi Karro, Oskar Orupõld, Villu Märtin, Martin Mardla, Roland Mällo, Signe Hansen, Marta Aliide Jakovski, Tõnn Tobreluts, Kadri Veski, Kristjan Julius Laak, Hans Kurvits, Karl-Juhan Laanesaar, Indro Hoffman, Kirsika Maamägi, Liis Viin, Meelis Mardiste, Ilmar Varjun, Kaidi Feldmann, Kaarel Tamra, Tamar Nugis, Leila Röömel, Vladimir Karjalainen, Mihkel Kallip ja Anneli Oidekivi (Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool) ning Kaija Maarit Kalvet, Annika Oona, Tormi Torop, Martin Tikk ja Veiko Porkanen (Noorte Teatritehas). Esietendus 2. detsembril 2009 Genialistide Klubi saalis. TEATRILABOR Harri magab Sõnatu draama. Lavastaja: Johannes Veski. Osades: Henri – Päär Pärenson. Harri – Anatoli Tafitšuk. Külaline – Ajjar Ausma. Pitsapoiss – Joonas Parve. Esietendus 7. veebruaril 2009 Teatrilabori saalis.

289


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 290

Jean-Paul Marat’ tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtimisel Peter Weissi draama “Die Verfolgung und Ermordung Jean Paul Marats, dargestellt durch die Schauspielgruppe des Hospizes zu Charenton unter Anleitung des Herrn de Sade”. Saksa keelest tõlkinud August Sang. Koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga. Lavastaja: Grupitöö, juhendajad Peeter Raudsepp ja Kati Kivitar. Osades: Duperret – Anatoli Tafitšuk. Simonne Evrard – Marilyn Jurman. Sanitar – Karl Kena. Marat – Rauno Kaibiainen. Rossignol – Johannes Veski. Polpoch – Maarius Pärn. Coulmier – Taavi Lepik. Charlotte Corday – Natali Lohk. Markii de Sade – Peeter Raudsepp. Kokol – Veljo Reinik. Teadustaja – Päär Pärenson. Jaques Roux – Joonas Parve. Esietendus 13. aprillil 2009 hotelli Viru Inn veekeskuses (Viru tn 8). LOOMINGULINE ÜHENDUS TEINE LAINE Vale sünd Märt Meose draama Aleksander Puškini “Boriss Godunovi” alusel. Lavastaja: Urmas Allik. Kunstnik: Vadim Fomitšev. Lauluõpetaja: Eva Kalbus. Koreograaf: Maido Saar. Helilooja: Heini Vaikmaa. Valgustaja: Raivo Parrik. Produtsent: Endel Jaanimägi. Osades: Tatjana Jegoruškina, Tatjana Manevskaja, Jelena Tarassenko, Natalia Dõmtšenko, Vladimir Antipp, Oleg Štšegogorets, Andrei Zubkov, Vadim Malõškin. Esietendus 19. oktoobril 2009 Tallinna Matkamajas. THEATRUM Õpetatud naised Molière’i komöödia “Les Femmes Savantes”. Prantsuse keelest tõlkinud Ants Oras. Lavastaja: Maria Peterson. Lavakujundus: Andri Luup, kostüümid: Laura Pählapuu. Muusikaline kujundaja: Marius Peterson. Valguskunstnik: Helvin Kaljula. Koreograaf: Tiina Mölder. Osades: Henriette – Linda Kolde. Armande – Kristina Talts. Bélise – Karmen Otu. Clitandre – Kaur Joosep Eisel või Taavi Hans Kõlar. Trissotin – Joonas Paas. Philaminte – Anna Ehrenberg. Chrysale – Anders Levandi. Ariste – Toomas Pruunsild või Mikk Grins. Vadius – Toomas Pruunsild või Mikk Grins. Martine – Saara Nüganen või Elisabeth Peterson. Lepine; Julien; notar – Kaur Joosep Eisel või Taavi Hans Kõlar. Esietendus 20. mail 2009 Theatrumi saalis. Latern Jaan Tätte draama. Näitejuht: Maret Mikk. Juhendaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Andri Luup, kostüümid: Laura Pählapuu. Valguskunstnik: Helvin Kaljula. Osades: Löör – Helena Pruuli. Tõnis Theodor Ludvig – Markus Dvinjaninov. Filosoof (kunagi Sass) – Holger Sundja. Mamma – Kaie Mihkelson. Papa – Aleksander Eelmaa. Esietendus 11. juulil 2009 Omari küünis Naissaarel.

290


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 291

Laulud 2 Kontsertlavastus. Laulutekstide autorid: Ernst Enno, Juhan Viiding, Artur Alliksaar, Fernando Pessoa, Aaro Hellaakoski, Aila Meriluoto, August Sang, Marie Under, Uku Masing, Heiti Talvik jt. Lavastajad: Maria Peterson, Eva Eensaar. Lavakujundus: Andri Luup. Valguskunstnik: Helvin Kaljula. Laval: Eva Eensaar, Maria Peterson, Teele Pärn, Lota Viik, Anna Kristin Peterson, Maria-Netti Nüganen. Esietendus 14. detsembril 2009 Theatrumi saalis.

LASTETEATER TRUMM Roosad sokid Lastelavastus. Lavastaja: Erki Aule. Kunstnik: Andres Varustin. Muusika autor: Ajjar Ausma. Osades: Notsu Peeter – Ajjar Ausma. Notsu Lucilla – Triin Tüvi. Jänes – Heino Pall. Esietendus 27. jaanuaril 2009 Lauliku lasteaias (Kivimäe 17 Tallinnas). Kribinal-krabinal Lastelavastus. Lavastaja: Erki Aule. Kunstnik: Andres Varustin. Muusika autor: Ajjar Ausma. Osades: Valge hiir – Joonas Parve, Hall hiir – Ajjar Ausma, Orav – Triin Tüvi. Esietendus 9. detsembril 2009 Pärnu Rääma koolis.

TUULEVESKI Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi Muusikaline nukulavastus Jacob ja Wilhelm Grimmi muinasjutu ainetel. Saksa keelest vene keelde tõlkinud P. Polevoi. Dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik: Irina Artsimovitšene. Muusika autor, muusikaline kujundaja ja valguskunstnik: Vassili Sõrtšenko. Koreograaf: Ljubov Bogdanova. Osades: Valge muusik – Vassili Alfjorov. Must muusik – Boris Vatin. Kuninganna – Irina Artsimovitšene. Lumivalgeke – Sofia Bulanova. Prints – Oleg Marjapuu. Pöialpoisid – Vassili Alfjorov, Boris Vatin, Irina Artsimovitšene, Sofia Bulanova, Oleg Marjapuu. Esietendus 8. novembril 2009 Kohtal-Järve lasteaias.

UUS VANA TEATER adamson-eric ad astra Marika Põldma monodraama Adamson-Ericust.

291


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 292

Lavastaja ja Adamson-Ericu kehastaja: Vahur-Paul Põldma. Kunstnik: Reet Nurmsalu-Arna. Helikujundaja: Kain Abel. Esietendus 5. jaanuaril 2009 Adamson-Ericu muuseumis. VANA BASKINI TEATER Kihluspidu Alan Ayckbourni komöödia “Roleplay”. Inglise keelest tõlkinud Jüri Karindi. Lavastaja: Ivo Eensalu. Kunstnik: Mare Raidma. Liikumisjuht: Oksana Veselova. Osades: Justin Lazenby – Nero Urke või Meelis Sarv. Julie-Ann Jobson – Kärt Reemann. Paige Petite – Kadri Adamson. Micky Rale – Madis Milling või Aarne Valmis. Derek Jobson – Tõnu Kilgas. Dee Jobson – Terje Pennie. Arabella Lazenby – Maria Klenskaja (Eesti Draamateater). Esietendus 22. märtsil 2009 Salme Kultuurikeskuses. Mu kallis lift Bengt Ahlforsi monokomöödia “Hissvägraren”. Soome keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja: Eino Baskin. Muusikaline kujundaja: Jaak Ojakäär. Minategelane – Lembit Ulfsak. Esietendus 6. aprillil 2009 Keila Kultuurikeskuses. Hullem kui Hollywoodis John Patricku komöödia “A Bad Year for Tomatoes”. Inglise keelest tõlkinud Vello Janson. Lavastaja: Ivo Eensalu. Kunstnik: Kustav-Agu Püüman (Tallinna Linnateater). Osades: Myra Marlowe – Helgi Sallo. Tom Lamont – Raivo Mets. Cora Gump – Anne Paluver. Reba Harper – Ene Järvis (Tallinna Linnateater). Piney – Väino Laes. Willa-Mae Willcox – Mari Lill (Eesti Draamateater). Šerif – Ivo Eensalu. Esietendus 16. juulil 2009 Tabasalu Looduspargis. Prügikast 3 ehk Eesti Masurka Estraadilavastus. Teksti autor: Toomas Kall. Lavastaja: Eero Spriit. Kunstnik: Jaak Vaus. Muusikaline kujundaja: Jaan Elgula. Valguskujundaja: Priidu Adlas. Grimeerija: Janika Olup. Koreograaf: Agne Kurrikoff-Herman. Osades: Naine; Parteissepugeja; Marina Kaljurand; Eevi; Jalakäija D – Anne Paluver. Mees; Laenuvõtja; Rein; Jalakäija C – Väino Laes. Erakondlane A; Operaator; Laenuandja; Tellija; Aab; Parašütist B; Jalakäija B; Karotamm – Raivo Mets. Erakondlane B; Ajakirjanik A; Kantseleineiu; Personalijuht; Rahvuskomiteelanna; Jalakäija A; Hjalmar Mäe – Marika Korolev. Erakondlane C; Parteitöötaja; Lohutaja; Juhuslik vastaja; Litzmann; Jalakäija E; Pitka – Tõnu Kilgas. Režissöör; Renegaat; Lenin; Töönõustaja; Aabner; Parašütist A; Flikov; Numbrinäitaja; Punaarmeelane – Raivo Rüütel. Stsenarist; Ajakirjanik B; Kantseleineiu; Aabel; Mann – Kadri Adamson. Esietendus 30. oktoobril 2009 Nokia Kontserdimajas.

292


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 293

TEATER VARIUS Rida on raha Heidi Sarapuu draama Eduard Vildest. Lavastaja: Heidi Sarapuu. Kostüümid: Annely Pahman. Helikujundus: Külliki Valdma. Heli ja valgus: Raivo Parrik. Osades: Eduard Vilde – Peeter Kaljumäe. Eduard Virgo – Indrek Sarapuu. Ets – Toomas Tross. Lilli – Haide Männamäe. Leo – Raivo Mets. Esietendus 22. novembril 2009 Eduard Vilde muuseumis (Roheline aas 3, Tallinn). VAT TEATER Ingel, ingel, vii mind taeva... Andrus Kivirähki draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Aare Toikka. Kunstnik: Iir Hermeliin. Valguskunstnik: Luise Leesment. Videokunstnik: Taavi Varm. Osades: Maria – Katariina Lauk. Peeter – Marko Matvere (külalisena). Esietendus 3. veebruaril 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Vääärviid Peca Stefani tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Laur Lomper. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ago Soots. Kunstnik: Mihkel Ehala. Kostüümikunstnik: Liisa Soolepp. Valguskunstnik: Triin Hook. Osades: Rocco – Meelis Põdersoo. Georg – Margo Teder. Frank – Tanel Saar. Damon – Tarmo Tagamets (Võru Linnateater). Härra Barkovski – Tõnu Oja (Eesti Draamateater). Rosie – Merle Palmiste (Eesti Draamateater). Peca – Ago Soots. Esietendus 6. aprillil 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Tarbetud inimesed Reko Lundáni draama. Soome keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Peeter Raudsepp. Kunstnik: Silver Vahtre. Valguskunstnik: Triin Hook. Osades: Tuula – Katariina Lauk. Sonja – Marilyn Jurman (külalisena). Kari – Margo Teder. Petri – Tanel Saar. Esietendus 1. oktoobril 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Robinson & Crusoe Noortelavastus Nino d’Introna ja Giacomo Ravicchio draama alusel. Saksa keelest tõlkinud Kirke Org. Lavastaja: Aare Toikka. Kunstnik: Kaspar Jancis. Muusikaline kujundaja: Ago Soots. Valguskunstnik: Triin Hook. Lavavõitluse seadja: Tanel Saar. Osades: Esimene mees – Meelis Põdersoo. Teine mees – Ago Soots. Esietendus 27. novembril 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

293


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 294

VON KRAHLI TEATER Unistuste vabariik Multimeedia lavastus. Lavastaja: Peeter Jalakas. Kunstnikud: Peeter Jalakas, Maike Lond, Lukas Kühne, Anne-Mai Heimola. Muusika autor: M/S Velua orkester. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Tehnikajuht: Enar Tarmo. Video: Emer Värk. Heli: Allan Räim. Tehniline teostus: Janno “John” Jaanus, Oliver Kulpsoo, Allan Räim. Graafiline disain: Arbo Tammiksaar. Osades: Kapten – Peeter Jalakas. Tüürimees – Mart Koldits. Masinist – Renzo van Steenbergen (külalisena). Turvaülem – Bert Raudsep (külalisena). Kokk – Sidur Rahman Lipon (külalisena). Arst – Lukas Kühne (külalisena). Perenaine – Riina Maidre. Koristaja – Maike Lond (külalisena). Baarmen – Janno Jaanus (külalisena). Esietendus 21. veebruaril 2009 teatrisaalis. Kummitus masinas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastus. Rühmatöö, mis põhineb trupi unenägudel. Lavastaja: Mart Koldits. Kunstnikud: Mart Koldits, Anne-Mai Heimola. Muusikaline kujundaja: Renzo van Steenbergen. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Tehnikajuht: Enar Tarmo. Video: Emer Värk. Tehniline teostus: Janno “John” Jaanus, Allan Räim, Oliver Kulpsoo. Rekvisiitor: Kersti Karro. Osades: Mait – Mait Joorits. Mikk – Mikk Jürjens. Lauri – Lauri Kaldoja. Marta – Marta Laan. Roland – Roland Laos. Marko – Marko Leht. Kertu – Kertu Moppel. Katja – Jekaterina Nikolajeva. Liis – Liis Proode. Liisa – Liisa Pulk. Artur – Artur Tedremägi. Jüri – Jüri Tiidus. Mihkel – Mihkel Tikerpalu. Hendrik – Hendrik Toompere jr jr. Kristjan – Kristjan Üksküla. Sandra – Sandra Üksküla. Esietendus 25. aprillil 2009 teatrisaalis. PostUganda Kontsert-lavastus. Lavastajad, kunstnikud, muusika autorid ja muusikalised kujundajad, heli: Maike Lond, Riina Maidre. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Osades: Maike – Maike Lond. Riina – Riina Maidre. Esietendus 12. septembril 2009 teatrisaalis. Indiate uurimine Märt-Matis Lille ooper. Libreto: Jan Kaus. Lavastaja: Mart Koldits. Kunstnik: Anne-Mai Heimola. Muusikaline juht: Risto Joost. Visuaalsed lahendused: Priit Tender. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Tehnikajuht: Enar Tarmo. Video: Emer Värk. Heli: Allan Räim. Tehniline teostus: Janno “John” Jaanus, Oliver Kulpsoo, Allan Räim. Osades: Arcita – Taavi Tampuu (külalisena) ja Taavi Eelmaa. Palamon – Mati Turi (külalisena) ja Gert Raudsep (Teater NO99) või Mart Koldits. Buffalo Bill; kõrtsmik – Raivo E. Tamm

294


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 295

(külalisena). Emily; indiaani naine; lihtsalt naine – Riina Maidre. Pihiisa – Kristjan Sarv (külalisena). Trubaduur; hopi pealik – Bert Raudsep (külalisena). Muusikud: Buffalo Billi Trio: Vladimir Võssotski (klahvpillid), Mihkel Mälgand (kontrabass), Jorma Puusaag (kitarr). Kammerkoor Voces Musicales: dirigent Jaanika Kuusik; koosseis: Jaanika Kuusik,Marta Paklar, Sigrid Mutso,Eeva Konsa, Galina Morozova, Liisi Laanemets, Mikk Dede, Erkki Targo, Karol Kisiel, Siim Valdmets, Ott Kask, Jaanus Kann. Tallinn Sinfonietta (lindilt, salvestatud 17.–21. augustil 2009 EMTA kammersaalis, helirežisöörid: Siim Mäesalu ja Margo Kõlar): Arvo Leibur, Mari Targo, Kristjan Hallik, Maarja Allik, Laur Eensalu, Anne Ilves, Margus Uus, Marius Järvi, Andres Kungla, Andreas Arder, Eneli Hiiemaa, Helena Tuuling, Madis Kari, Kristjan Kungla, Priit Aimla, Taavi Kuntu, Andres Kontus, Toomas Vana, Madis Metsamart, Anto Õnnis, Vambola Krigul, Jana Peäske. Esietendus 20. oktoobril 2009 teatrisaalis. VIIMSI VABAÕHUMUUSEUM Omaenese ukseni Koreograaf-lavastaja: Anu Ruusmaa. Valguskujundus: Priidu Adlas. Lavakujundus ja kostüümid: Jane Kaas. Videokujundus: Kai Valtna. Tantsijad: Annika Viibus, Mari-Liis Pruul, Anu Ruusmaa. Muusika: Katariin Raska, Ulvi Võsa, Robert Sikk, Priit Arge. Esietendus 29. augustil 2009 Viimsi Vabaõhumuuseumis.

TANTSUAGENTUURID KANUTI GILDI SAAL Can’t Get No / Satisfaction Nüüdistantsulavastus. Autor ja lavastaja: Mart Kangro. Dramaturgiline nõu: Petra Roggel, Christina Ciupke. Muusikaline kujundaja: Taavi Kerikmäe. Tehniline teostus: Kalle Tikas. Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, Baltoscandal 2010, De Internationale Keuze van de Rotterdamse Schouwburg, Kunstenfestivaldesarts Brussels. Projekt on valminud koostöös NXTSTP-iga EL Kultuuriprogrammi toetusel. Toetaja: Eesti Kultuurkapital. Esitaja: Mart Kangro. Esietendus 21. jaanuaril 2009 Kanuti Gildi SAALis. Kalamees ja kurg Nüüdistantsulavastus. Lavastaja: Triin Reemann. Kunstnik: Epp Kubu. Muusika autor ja muusik: Silver Sepp. Tehniline teostus: Revo Koplus. Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL. Toetaja: Eesti Kultuurkapital. Esitajad: Kärt Reemann, Silver Elvest. Esietendus 4. märtsil 2009 Kanuti Gildi SAALis.

295


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 296

Lokaalis täna: Kann/Valkeapää Nüüdistantsulavastus. Idee: Kaja Kann, Juha Valkeapää. Koreograafia: Kaja Kann. Kunstnik: Maike Lond. Muusika autor: Juha Valkeapää. Tehniline teostus: Kalle Tikas. Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, Eksperimentaalse Liikumise Keskus. Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Soome suursaatkond Eestis, Soome Instituut Tallinnas, Suomen Kulttuurirahasto, Taiteen keskustoimikunta. Esitajad: Kaja Kann ja Juha Valkeapää. Esietendus 19. märtsil 2009 baar-klubis Juuksur. Umbes Sõnalavastus. Autor ja lavastaja: Tarmo Tagamets (Võru Linnateater). Koreograaf: Liisa Lilienthal. Valguskunstnik: Revo Koplus. Kaasprodutsendid: Võru Linnateater, Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Erni Kask (Rakvere Teater), Anti Kobin (Eesti Nuku- ja Noorsooteater). Esietendus 30. märtsil 2009 Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis. It´s Time! Nüüdistantsu performance. Lavastaja: Sandra Z. Koreograafid: Alissa Šnaider, Sandra Z. Kunstnik: Tuuli Antsov. Muusika autor: Taavi Tulev. Tehniline teostus: Revo Koplus. Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, Espaço do Tempo Montemor. O-Novo (Prantsusmaa). Lavastus valmis koostöös LOOPINGvõrgustikuga ja EL Kultuuriprogrammi toetusel. Toetaja: Eesti Kultuurkapital. Esitaja: Sandra Z. Esietendus 5. juunil 2009 Portugalis: Espaço do Tempo, Montemor,. Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul Nüüdistantsu performance. Lavastajad: Martin Sookael, Renate Valme, Jaanika Juhanson, Aleksander Eelmaa. Tehniline teostus: Revo Koplus. Toetaja: Eesti Kultuurkapital. Laval: Aleksander Eelmaa, Martin Sookael, Renate Valme, Jaanika Juhanson. Esietendus 1. oktoober 2009 Kanuti Gildi SAALis. Zuga zuug zuh-zuh-zuh Tantsulavastus lastele. Autorid ja lavastajad: ZUGA ühendatud tantsijad. Kunstnik: Liina Tepand. Muusika autor, muusikaline kujundus ja tehnilised lahendused: Kalle Tikas. Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Hasartmängumaksu Nõukogu, Von Krahli Teater. Tants ja mäng: Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson (ZUGA). Esietendus 10. oktoobril 2009 Kanuti Gildi SAALi stuudios. Harmoonia Nüüdismuusika lavastus. Kasutatud muusika autorid: Arnold Schönberg, Sergei Prokofjev, Kimmo Kuitunen, Clarence Carson Parks, The Doors, Paul Simon, Art Garfunkel, Jay Livingston, Ray Evans, Mike Leander, Rein Rannap ja Wolfgang Amadeus Mozart.

296


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 297

Lavastajad: Mart Kangro, Taavi Kerikmäe. Muusikaline kujundaja: Taavi Kerikmäe. Tehniline teostus: Kalle Tikas. Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, NYYD festival. Toetaja: Eesti Kultuurkapital. Esitajad: ansambel U – Tarmo Johannes, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Helena Tuuling, Vambola Krigul, Taavi Kerikmäe. Esietendus 23. oktoobril 2009 Kanuti Gildi SAALis. Tavaj Nüüdistantsu lavastus. Autorid ja lavastajad: Renzo Van Steenbergen (Holland), Alissa Šnaider, Päär Pärenson. Dramaturgiline abi: Mart Koldits. Tehniline teostus: Revo Koplus. Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL. Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Stroom Den Haag, Von Krahli Teater. Esitajad: Alissa Šnaider, Päär Päärenson, Renzo van Steenbergen. Esietendus 4. novembril 2009 Kanuti Gildi SAALis. “Estonia meets Africa” ehk vaade eemalt Tants, laul, sõna. Autorid ja lavastajad: Eike Ülevain, Jaak Sapas, Eneli Meresmaa. Tehniline teostus: Revo Koplus. Kaasprodutsendid: Kollase Rähni Ordu, Kanuti Gildi SAAL. Toetajad: Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Lincona Põrandakeskus, Meistrite Hoov. Esitajad: Eike Ülevain, Jaak Sapas, Eneli Meresmaa, Anna Kelder (flööt, laul), Madis Zilmer (trummid, laul). Esietendus 9. detsembril 2009 Meistrite Hoovi teatrisaalis. Circle Tsirkuse- ja nüüdistantsu lavastus. Lavastuse žanr: kaasaegne tsirkus, nüüdistants. Lavastaja: Kaja Kann. Kostüümid: Merit Ridaste. Muusika autor: Dimitris Kamarotos. Tehniline teostus: Margus Terasmees. Treener: Heidi Kann. Toetajad: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kultuurkapital, OÜ Trikivabrik. Tsirkuseartistid: Kristin Made, Kädi Metsoja, Johanna Terasmees, Anni Veskimäe, Johanna Sooba, Kert Erhard Ridaste, Maria Netti Nüganen, Lee Kelomees, Tea Teearu. Esietendus 12. detsembril 2009 Kanuti Gildi SAALis.

HYPEKAS 2009 Kanuti Gildi SAALi projekt, mis pakub noortele koreograafidele võimaluse katsetada oma ideid. 2. veebruaril Liina-Karina Mikkor, Vootele Vaher, Kann + Valkeapää. 5. oktoobril Sandra Palm “Layout”, Paula Salurand “Mira”. 19. novembril Triin Lilleorg, Katrin Essenson, Sandra Palm, Marit Ilison, Emer Värk ja Andres Lõo “Lúmine”, Kristiina Kapper “20:11” ja Liis Ilula “Jalutades kaelkirjakut”.

297


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 298

4. detsembril Siim Tõniste ja Pille Kose “Silm ja laba”, Ave Lääne “Ükskord oli kaabu ja kõik läks sünkrooni”, Ele Viskus “Taidlusrühm Rähn”. SÕLTUMATU TANTSU ÜHENDUS Sula jagu Nüüdistantsu lavastus. Lavastaja: Kati Juurik. Koreograaf: Kati Juurik. Muusika autor: Märt-Matis Lill. Muusikalised kujundajad: Märt-Matis Lill, Jaan Ulst. Kunstnik: Mihkel Ilus. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Osades: Kati Juurik, Mihkel Ilus. Esietendus 23. jaanuaril 2009 Kumu auditooriumis. Tehniline dialoog Nüüdistantsu lavastus. Koreograaf, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Jaan Ulst. Valguskunstnik: Triin Hook. Osades: Sandra Palm, Irina Krotova. Esietendus 23. jaanuaril 2009 Kumu auditooriumis. INSIGHTOUT COMPANY Opus Tempus Nüüdistantsu lavastus. Koreograafid ja lavastajad: Mari Mägi, Kaja Lindal. Kunstnik ja valguskunstnik: Inga Vares. Muusikaline kujundaja: Monika Mattiesen. Osades: Mari Mägi, Kaja Lindal, Liis Jürgens, Monika Mattiesen, Ene Nael, Kristi Mühling. Esietendus 2. märtsil 2009 Kumu auditooriumis. tühjuste täitmine Koreograaf ja lavastaja: Maria Goltsman. Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Märt-Matis Lill. Kunstnikud: Laura Kuusk, Laura Kõiv. Osades: Vladimir Latishonok, Jane Raidma, Maria Goltsman, Sandra Annuste, Krista Köster. Esietendus 15. oktoobril 2009 Kumu auditooriumis. TANTSUTEATER FINE5 Improvisatsioonid linnaruumis Tänavateater. Tantsijad: Tiina Ollesk, Alexis Steeves, Rain Saukas, Dmitri Kruus, Külli Roosna, Laura Kvelstein. Esietendus 5. juunil 2009 Tallinna vanalinna tänavatel.

298


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 299

Unustatud poeesia Nüüdistantsu lavastus. Koreograaf, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Jaan Ulst. Esitajad: Kaja Lindal, Raido Bergstein, Jaan Ulst. Esietendus 24. augustil 2009 Kultuuritehases Polymer. EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA OOPERISTUUDIO La finta giardiniera (Armastuse pärast aednikuneiu) Vt Rahvusooper Estonia. EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKOOL Räägivad Mati Undi draama. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastus. Õppejõud-lavastaja: Ingo Normet. Osades: Eerika – Marta Laan või Kertu Moppel. Eerika mees – Kristjan Üksküla või Mikk Jürjens. Lola, Eerika tütar – Liisa Pulk. Taksojuht – Mihkel Tikerpalu. Direktor – Lauri Kaldoja. Asedirektor – Roland Laos. Marju – Liis Proode. Kassapidaja – Sandra Üksküla. Katlakütja – Jüri Tiidus või Marko Leht. Varustaja – Mait Joorits. Koristaja – Kertu Moppel või Marta Laan. Miilits – Marko Leht või Jüri Tiidus. Tundmatu – Hendrik Toompere jr jr. Esietendus 25. veebruaril 2009 Kirjanike Maja musta laega saalis. Runolaulud Vt NO99. Margarita ja Meister Vt NO99. Pikk pink Vt Tallinna Linnateater. TALLINNA BALLETIKOOL Tallinna Balletikooli gala Kavas valitud katkendid klassikalistest ballettidest ja eesti koreograafide Marina Kesleri, Jane Raidma ja Dmitri Harchenko looming. Lavastaja: Enn Suve. Kunstnik: Kustav-Agu Püüman. Esinesid Tallinna Balletikooli lõpetajad ja õpilased. Esietendus 27. mail 2009 Rahvusooperis Estonia.

299


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 300

GEORG OTSA NIMELINE TALLINNA MUUSIKAKOOL Otsast alates Vt Eesti Nuku- ja Noorsooteater. TANTSUTEATER TEE KUUBIS Igo Tantsulavastus jaapani legendi “Gomängu-Kirsipuu” ainetel. Kunstnik-lavastaja: Ursula Vanamölder. Lavastaja assistent: Külli Roosna. Helikunstnik: ArdoRan Varres. Animatsioon: Olga Pärna juhendamisel. Juhendaja: Pille Jänes. Valgustajad/tehnikud: Revo Koplus, Madis Kirkmann. Osades: Mihkel Ernits, Rauno Zubko, Karmen Ong, Joonas Kollom. Esietendus 10. mail 2009 Kanuti Gildi SAALis. TÜ VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Jean-Paul Marat’ tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi esituses härra de Sade'i juhtmisel Vt Teatrilabor. Kõrboja... Oleg Titovi tantsulavastus Anton Hansen Tammsaare romaani “Kõrboja peremees” alusel. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lennu õppelavastus. Lavastaja Oleg Titov. Osades: Villu – Madis Mäeorg. Anna – Liis Lindmaa. Eevi – Ragne Veensalu. Ema – Maili Metssalu. Liblik – Katre Kaseleht. Poiss – Tõnis Niinemets. Külarahvas, tüdrukud – Loore Martma, Mari Pokinen, Marion Undusk, Kirsti Villard. Külarahvas, poisid – Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok. Esietendus 31. mail 2009 Vargamäe rehetares. Theised Vt Tartu Uus Teater. Crave Sarah Kane’i draama. Inglise keelest tõlkinud Marion Undusk. Lavastaja: Marion Undusk. Valguskunstnik: Kristjan Suits. Osades: C – Mari Pokinen. B – Tõnis Niinemets. M – Natali Lohk. A – Bert Raudsep. Esietendus 2. septembril Von Krahli Teatri proovisaalis. Romeo ja Julia Vt Eesti Kontsert.

300


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 301

TARTU ÜLIÕPILASTEATER Daniil Harms e Geeniuse elu Mehis Heinsaare näidend Daniil Harmsi päevikute, kirjavahetuse ja vestete põhjal. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Kalev Kudu. Kunstnik: Kristina Viin. Osades: Daniil Ivanovitš Harms – Richard Naar. Aleksandr Ivanovitš Vvedenski – Kaarel Targo. Leonid Saveljevitš Lipavski – Lennart Peep. Kornei Tšukovski – Enor Niinemägi. Samuil Maršak – Mehis Pihla. Väikeametnik Stjopa – Ingel Terasmees. Neiu, nuhk-filoloog – Katrin Kalma või Kaidi Suitslepp. Ema, Harmsi naaber – Ingel Terasmees. Tütar, Harmsi naaber – Katrin Kalma või Kaidi Suitslepp. Paan Fagot – Peeter Piiri. Ingel Sonja – Liisu Krass. Harmsi isa – Mehis Pihla. NKVD mehed – Enor Niinemägi, Mehis Pihla. Ester, Harmsi naine – Katrin Kalma või Kaidi Suitslepp. Zinaida, matemaatikatudeng – Adeele Sepp. Vanaeit tänavalt; surev eit – Enor Niinemägi. 1. vanaeit – Katrin Kalma või Kaidi Suitslepp. 2. vanaeit – Ingel Terasmees. Miljutin – Enor Niinemägi. Peremees – Peremees. Esietendus 16. aprillil 2009 Genialistide Klubis. Vabadus või surm. Ukraina anarhisti Nestor Mahno võitlus Olavi Ruitlase 25 tegelikku ja väljamõeldud pilti Nestor Mahno elust. Lavastaja: Kalev Kudu. Heli ja pilt: Kiwa. Valgus: Taavi Toom, Hannes Aaresild. Osades: Nestor Mahno – Martin Liira. Kõikides teistes osades Kaija Maarit Kalvet, Richard Naar, Peeter Piiri, Mari Liis Mägi, Enor Niinemägi. Esietendus 15. oktoobril 2009 Manizales (Kolumbias).

NOORTE TEATRITEHAS Phaeton ehk Kõik poisid on kellegi pojad Noortelavastus Mati Undi näidendi “Phaeton, päikese poeg” ainetel. Lavastaja: Vallo Kirs. Tekst: Mati Unt. Lavastuse brigadir: Marit Sirgmets. Valguskujundus: Lennart Peep. Helikujundus: Heli Luik. Kunstnik: Andres Aarik. Osades: Vaim; Ephapus; Noor Sõdur – Tõnis Parksepp. Keha; Hades; Vana Sõdur; Kükloop – Vallo Kirs. Jumal; Eos; Helios; Kükloop – Adeele Sepp. Inimene; Phaeton; Kükloop – Ragnar Kaasik. Esietendus 12. jaanuaril 2009 Genialistide Klubis. Erak ja Kuuevarbaline Lavastus põhineb Viktor Pelevini samanimelisel romaanil. Lavastaja: Lennart Peep. Heli: Markus Pau. Valgus: Taavi Toom. Osades: Erak – Martin Liira. Kuuevarbaline – Martin Tikk. Rott – Kaija Maarit Kalvet. Esietendus 7. mail 2009 Genialistide Klubis.

301


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 302

Miljard aastat enne maailmalõppu Lavastus põhineb vendade Strugatskite romaanil “Miljard aastat enne maailmalõppu”. Trupp: Kristian Põldma, Helen Rekkor, Tormi Torop. Tugi: Taavi Toom, Annika Oona, Markus Pau. Esimene ja viimane etendus 27. augustil 2009 Genialistide Klubis.

SERIAALID ÕNNE 13 Stsenarist: Teet Kallas. Režissöör: Ain Prosa. Operaator: Taavi Kongi. Helirežissöör: Priit Perend. Avid monteerijad: Ain Prosa, Rainer Kask. Kunstnik: Annely Pahman. Grimeerija: Inga Tõnissar. Tegevprodutsent: Kädi Rammula. Produtsent: Raivo Suviste. Tootja: Balti Video OÜ. Osades: Alma Saarepera – Helgi Sallo. Laine Rosenkampf-Jägerfreund – Luule Komissarov. Kristjan Rosenkampf-Jägerfreund (endine Roosipõld) – Väino Aren. Evelin Sumberg – Marika Korolev. Georg Sumberg – Allan Noormets. Allan Peterson – Raivo E. Tamm. Mare Peterson – Anne Veesaar. Aleksander – Eino Baskin. Jaanus Peterson – Ott Aardam. Jane Peterson – Maarja Jakobson. Peeter – Karl Filipp Varres. Uku Palm – Lembit Ulfsak. Ursula Amaranta Palm – Evelin Pang. Priit Torim – Tarvo Sõmer. Tiina Püvi – Viire Valdma. Laur Põder – Andres Dvinjaninov. Pille Põder – Külli Teetamm. Jaak Pallo – Aarne Üksküla. Helle Pallo – Anne Margiste. Are Prillop – Ülle Lichtfeldt. Raim Raidver – Indrek Saar. Anne-Mai Kattai – Garmen Tabor. Richard Kattai – Hannes Kaljujärv. Ülo Ümera – Aleksander Eelmaa. Jüri Kerges – Egon Nuter. Harry Ahven – Tõnu Kilgas. Felix Viss – Tõnu Aav. Raivo Tiik – Veikko Täär. Oliver-Sten Karjus – Taavi Teplenkov. Cäthryn Uusmaa – Carita Vaikjärv. Henry-Fabian Kaljumaa – Anti Kobin. Merilin Kadak – Hele Kõre. Marko – Priit Võigemast. Ivar Karineem – Andres Noormets. Kuno Pfeffermint – Indrek Taalmaa. Raul-Silver Ollene – Tiit Palu. Heidi Ollene – Piret Laurimaa. Ints – Mihkel Tikerpalu. Mats – Theodor Tabur. Saara – Maarja Mitt. Einar Karmik – Ago-Endrik Kerge. Martin – Remi-Andrias Õisman jt. Esimene osa eetris 30. oktoobril 1993. aastal, ETV eetris laupäevaõhtuti. EESTLANE JA VENELANE Stsenarist: Peep Pedmanson. Režissöör-lavastaja: Vilja Nyholm-Palm. Režissööri assistent: Hanna Kannelmäe. Juhtoperaator: Aarne Kraam. Helirežissöör: Rivo Taal. Kostümeerija: Annely Pahman, Evely Heinberk. Grimeerija: Margit Lepla. Monteerija: Fred Fasanov. Helilooja: Tauno Aints. Fonogrammi teostus: Heini Vaikmaa. Produtsent: Aarne Kraam. Tegevprodutsent: Aili Kraam. Tootja: AA Visioon Stuudio OÜ. Osades: Tõnu – Henrik Normann. Miša – Eduard Toman. Sirje – Pille Lukin. Sander – Aleksander Ots. Mutt – Anne Paluver. Taadu – Guido Kangur. Inga – Hilje Murel. Olja – Tatjana Jegoruškina. Notar – Karl Kena. Esimene osa eetris 15. mail 2008, eetris neljapäevaõhtuti Kanal 2s.

302


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 303

KELGUKOERAD Stsenarist: Eleonora Berg (pseudonüüm). Režissöör: Raivo Maripuu. Produtsent: Toomas Kirss. Tootja: Duubel 3. Osades: Post – Ivo Uukkivi. Kõsta – Mait Malmsten. Komissar Kelk – Kalju Komissarov. Mart – Madis Milling. Pulk – Priit Võigemast. Elviira – Ita Ever. Malle – Ada Lundver. Liisbet – Kaie Mihkelson jpt. Esmakordselt eetris 14. aprillil 2006, eetris laupäevaõhtuti Kanal 2s. KODU KESET LINNA Stsenarist: Kerttu Rakke. Režissöör-lavastaja: Martin Korjus. Režissööri assistent: Mirle Veisner. Operaatorid: Ain Lepp, Andrus Eesmaa, Priit Vehm. Kunstnik: Tiina Alver. Helirežissöör: Indrek Ulst. Produtsent: Raivo Suviste. Tegevprodutsendid: Jüri Jaanus, Mirle Veisner. Tootja: BEC. Osades: Hannes – Martin Veinmann. Helen – Kleer Maibaum. Sten – Indrek Ojari. Liis – Kadri Adamson. Marina – Alina Karmazina. Karola – Arina Milišnikova. Henri – Sergo Vares. Berit – Mirtel Pohla. Betti – Marta Laan. Krista – Diana Klas. Renee – Tiit Sukk. Veronika – Kersti Kreismann. Annika – Tiina Tauraite. Sirje – Liina Vahtrik. Angela – Lenna Kuurmaa. Doora – Liis Laigna. Ervin – Andres Mähar. Mati – Uku Uusberg. Georg – Raimo Pass. Lembit – Guido Kangur. Lara – Tanja Mihhailova. Mikk – Kristo Viiding. Kris – Erki Laur. Heike – Carmen Mikiver. Tom – Andres Raag. Ülemus – Janek Joost. Felix – Jüri Aarma. Müügijuht – Laine Mägi. Äripartner – Anti Kobin. Baaridaam – Margit Enno. Pulmakorraldaja – Margus Prangel. Ametnik – Toomas Vara. Uurija – Veiko Tubin. Ants – Ago Roo. Reelika – Liis Proode. Bomž – Paul Laasik jt. Esimest korda eetris 11. septembril 2003, 2009. aastal oli sari kevadel ja sügisel eetris 5 korda nädalas, esmaspäevast reedeni õhtuti pärast uudiseid. KÄTTEMAKSUKONTOR Stsenarist: Mihkel Ulman. Režisöör: Ain Prosa. Operaator-lavastaja: Kristjan-Jaak Nuudi. Tegevprodutsent: Kädi Rammula. Produtsent: Raivo Suviste. Osades: Frida Arrak – Marika Vaarik. Marion Pärn – Kadri Adamson. Kaspar Tuvi – Ott Sepp. Gerth Maango – Märt Avandi. Martin Arrak – Sepo Seeman. Häidi – Elina Pähklimägi. Andre – Tambet Tuisk. Kaur Moks – Kristjan Sarv jpt. Esimest korda eetris 30. aprillil 2009, TV3 eetris neljapäevaõhtuti. PEHMED JA KARVASED Stsenaristid: Toomas Kall, Gert Kiiler. Kunstnik ja lavastaja: Hardi Volmer. Režissöör: Karin Nurm. Operaatorid: Raul Priks, Janno Hans Arro. Helirežissöör: Maarika Lass. Rekvisiitor: Signe Kaljulaid. Tegevprodutsent: Jüri Jaanus. Produtsent Raivo Suviste. Tootja: Balti Video OÜ. Osades: Anu Lamp, Piret Kalda, Tõnu Oja, Indrek Sammul, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov. Esmakordselt eetris 31. detsembril 2001, ETV eetris esmaspäevaõhtuti.

303


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 304

SAAME KOKKU TOMI JUURES Stsenaristid: Wimberg, Jaanus Vaiksoo ja Elo Selirand. Käsitööõpetaja: Mari Viik. Režissöörlavastajad: Elo Selirand, Salme-Riine Uibo. Kunstnik: Kaie Kal. Rekvisiitor: Signe Kaljulaid. Tunnusmuusika: Tauno Aints. Juhtoperaator: Rein Lillmaa. Toimetaja-produtsent: Margus Saar. Osades: Tom – Robert Annus. Anni – Maria Soomets, Tuustid – Margus Tabor. Vanaema Ellen – Marika Vaarik. Pärna Eedi – Kalju Orro jpt. Eetris alates 1. septembrist 2006 igal argipäevaõhtul Eesti Televsioonis. SALADUSED Stsenaristid: Aidi Vallik, Marko Lillemägi. Režissöörid: Arbo Tammiksaar, Ergo Kuld, Kristjan Sarv, Marianne Kõrver, Tuuli Roosma. Operaatorid: Ergo Kuld, Marianne Kõrver. Monteerijad: Hermes Brambat, Arbo Tammiksaar, Lauri Laidna, Martin Taklaja. Kunstnik: Killu Mägi, Nele Sooväli, Marili Rooba, Signe Lomp, Margit Lillak, Ain Talalaev. Kostümeerija: Marili Rooba, Jaana Nõu. Heli: Simon Charles, Ants Andreas, Karel Kattai, Tanel Roovik. Valgus: Hendrik Saks, Venno Kornak, Andreas Viks, Jaan Kevad Vingissar, Tarmo Tederov. Grimm: Siiri Lauri, Mare Bachman, Merlit Nieländer, Evelin Kuldkepp. Tootmisassistendid: Ilona Mihkelsoo, Paul Liivoja, Andres Karumaa. Toimetaja: Liisi Rohumäe. Tegevprodutsendid: Katrin Meier, Ermo Säks. Produtsent: Tuuli Roosma. Tootja: Reede OÜ. Osades: “Seks ülemusega”: Evelin – Maarika Mesipuu. Andres – Erki Aule. Raamatupidaja Malle – Merle Talvik. “Vanemate lahutus”: Teele – Hanna Rohtla. Õde Tiina – Emma Izabel Aoomi Kuningas. Õde Maria – Maria Rannaääre. Ema Marge – Piret Tatar. Isa Jaan – Margus Tabor. Uus naine Kristiina – Marili Rooba. Teele poiss-sõber – Mart Müürisepp. “Suhtessesekkujad”: Sten – Jaanus Mehikas. Janne ema – Elina Siibek. Steni ema – Merle Jalakas. Steni isa – Raivo Mets. “Noortepidu”: Kati – Kerttu Veske. Merike – Kristiin Räägel. Anna – Anna Lindpere. Joonas – Kristo Veinberg. “Räpane koondamine”: Milvi – Haide Männamäe. Ujulanõukogu esimees – Are Uder. Esimehe asetäitja – Toomas Tross. Vallavolikogu esimees – Toomas Kreen. Riina – Erika Kaljusaar. Maret – Kaire Ever. “Silmaklapid”: Merle – Eva Püssa. Kristo – Johannes Veski. Sõbranna – Agnes Aaliste. Abikaasa – Andres Mähar. “Esimene rööv”: Olle – Martin Algus. Egle – Jaanika Tammaru. Egle 16 aastat hiljem – Kaili Närep. Mari – Linda Vaher. Margus – Priit Loog. Ivar – Veljo Reinik. “Psühhoterror”: Kertu – Katariina Kabel. Janek – Siim Sups. Isa Endel – Andres Tabun. Ema – Külliki Saldre. Maakler – Arho Kopli. “Valelikud armastuskirjad”: Alvi – Rea Lest. Kerli – Shirly Valge. Rainer – Kait Kall. Jaana – Loora Laan. Eneli – Mona Mikkin. Kerli pinginaaber – Kirke Algma. Kerli sõbranna – Sigrid Praats. “Hullumeelne võitlus kehakaaluga”: Anett – Mairi Jõgi. Karl – Mihkel Kabel. Ema – Terje Pennie. Sõbranna Lea – Merilin Kirbits. Treener – Fred Kangur. “Seebiooperlik suhtepundar”: Kelli – Liisa Pulk. Tarmo – Elmar Trink. Janek – Marko Leht. Krista – Piret Tatar. Sõbranna – Katariina Kabel. “Sõiduõpetaja”: Raili – Liis Proode. Sõiduõpetaja Kaur – Peeter Kaljumäe. Ema – Anneli Aru. “Kaotatud armastus”: Taavi – Norman Leemets. Jaana – Liisi Tojak. Kustav – Lauri Pedaja. Virko – Jarmo Murumaa. Kisto – Pärtel Soosalu. Jaana ema – Liivika Hanstin. Jaana isa – Riho Rosberg. Maria – Piia Puronen. “Komandeering”: Peeter – Anti Kobin. Helena – Piret Laurimaa. Peetri sõber – Andres Tabun. Helena armuke – Ergo Kuld. Helena sõbranna – Kärt Reemann. “Enesetapp”: Liivika – Iiris Laaneoks. Kaur – Mattias Varul. Ema – Tiina Tõnis. Isa – Toomas Kreen. Õde Liia – Kertu Purge. Psühholoog – Meelis Sekk. “Kõnelused lootega”: Rutt

304


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 305

– Marika Barabanštšikova. Olav – Riho Kütsar. Loote hääl – Anu Lamp. Ametnik – Erika Kaljusaar. Lasteaia juhataja – Liina Soobard. Andres – Priit Matiisen. “Memmepoeg”: Reino – Hardi Kalder. Ema – Kiiri Tamm. Õpetaja – Toomas Kreen. Juuksur – Siim Maaten. Ema sõbranna – Elina Siilbek. Arst – Siiri Rohtla. “Kui isa jõi”: Maret – Simona Sois. Ema – Merle Jalakas. Isa – Peep Puis. Ilvi – Kristin Varba. Täiskasvanud Maret – Helgi Mägi. “Tants rahakatla ümber”: Helju – Liia Kanemägi. Tambet – Margus Prangel. Rael – Eliis Vaiksaar. Ämm Vaike – Tiia Kriisa. Reelika – Karin Rask. Imre – Kaspar Rabbi. Stiina – Hanna Maria Kokla. Õde Hilja – Küllike Mägi. “Egiptusereis”: Viktoria – Merle Talvik. Naispolitseinik – Kaili Närep. Meespolitseinik – Priit Loog. Sõbranna 1 – Eva Vellesaar. Sõbranna 2 – Piret Tatar. Vanemõde – Tatjana Manevskaja. “Kasiinodiiler”: Kairi – Kati Ong. Ülemus – Hellar Bergman. Diiler Mariliis – Natali Lohk. Sõbranna Sirle – Merilin Kirbits. Noormees – Marko Leht. “Kasiinosõltlane”: Siim – Martin Algus. Ragne – Lee Trei. Illimar – Paul Liivoja. Stolts – Märt Visnapuu. Raamatupidaja – Piret Saarepera. Esmakordselt eetris 31. märtsil 2008, Kanal 2 eetris esmaspäeviti. VILDE TEE Näitejuht: Tiit Palu. Operaatorid: Kalev Hiller, CJ Kask, Margus Malm, Tauno Sirel, Marianne Kõrver. Kunstnik: Silver Vahtre. Toimetaja: Peep Pedmanson. Monteerija: Kaarel Kalberg. Tegevprodutsent: Triin Luhats. Produtsendid: Olavi Paide, Kaupo Karelson. Tootja: Ruut. Osades: Piret Laurimaa, Triin Lepik, Priit Loog, Madis Milling, Sepo Seeman, Peeter Oja jt. Mängu juhib Artur Talvik. Esimene osa eetris 19. septembril 2009 TV3 ekraanil, eetris laupäevaõhtuti.

305


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 306

FILMID MÄNGUFILMID Vasha Stsenaristid: Mart Kivastik, Katrin Laur. Režissöör ja stsenarist: Hannu Salonen. Operaator: Rein Kotov. Kunstnik: Jaagup Roomet. Helilooja: Ray Harman. Produtsent: Piret Tibbo-Hudgins (Allfilm). Kaasprodutsendid: Philipp Homberg (Homberg Filmproduktion), Jarkko Hentula (Juonifilmi), Nathalie Lichtenthaeler (Wide Eye Films). Tootjad: Allfilm, Homberg Filmproduktion (Saksamaa), Juonifilmi (Soome), Wide Eye Films (Iirimaa). Osatäitjad: Artur – Mehmet Kurtulus. Tom – Mart Müürisepp. Gloobus – Tim Seyfi. Jüri – Jan Uuspõld. Rain – Rein Oja. Kerim – Adnan Maral. Angelina – Malla Malmivaara. Tomi ema – Liina Tennosaar jt. Kestus 100 minutit. Esilinastus 22. jaanuaril 2009 Coca-Cola Plazas. Buratino Stsenaristid: Kristin Kalamees, Rasmus Merivoo. Režissöör: Rasmus Merivoo. Operaator: Aleksander Kornejev. Heli: Igor Terehhov, Koit Pärna. Kunstnikud: Natalja Kotšergina, Ludmila Veselova. Helilooja: Rainer Jancis. Kostüümikunstnik: Irina Vais. Monteerija: Maarek Toompere. Produtsent: Mati Sepping (Estinfilm), Tiina Lokk (Mavrofilm), Dmitri Kabanovski, Sergei Kabanovski (Planet Kino). Tootja: Estinfilm. Osatäitjad: Buratino – Mikk Nurga. Malviina – Jelena Radevitš. Carabas Barabas – Jaan Rekkor. Kass – Uku Uusberg. Rebane – Alo Kõrve. Mamma Carlo – Maria Soloptšenko. Duremar – Valeri Kuhharešin. Toivo – Jan Galjona. Pinocchio – Lev Jelissejev. Artemon – Andrei Panin. Pierrot – Fjodor Tšernõh. Kestus 78 minutit. Esilinastus 12. märtsil Coca-Cola Plazas. Püha Tõnu kiusamine Stsenarist-režissöör: Veiko Õunpuu. Operaator: Mart Taniel. Kunstnikud: Markku Pätilä (Soome), Jaagup Roomet. Helilooja: Ülo Krigul. Kostüümikunstnikud: Jaanus Orgusaar, Helen Ehandi, Aldo Järvsoo. Helikujundaja: Janne Laine (Soome). Grimeerija: Katre Hendrikson. Produtsent: Katrin Kissa. Kaasprodutsendid: Kristina Aberg (Atmo), Tero Kaukomaa, Jesse Fryckman (Bronson Club Oy). Tootjad: Homeless Bob Production, Atmo (Rootsi), Bronson Club Oy (Soome). Osatäitjad: Tõnu – Taavi Eelmaa. Nadežda – Ravshana Kurkova (Venemaa). Tõnu naine – Tiina Tauraite. Näitleja – Hendrik Toompere. Näitleja naine – Katariina Lauk. Tõnu ülemus – Harry Kõrvits. Herr Meister – Sten Ljunggren (Rootsi). Krahv Korzybski – Denis Lavant (Prantsusmaa). Kleine Willy – Rain Tolk. Kaasreisija – Juhan Ulfsak. Urbo – Taavi Teplenkov. Urbo naine – Marika Barabanštšikova. Aiapanijad – Peeter Volkonski ja Andres Puustusmaa. Kirikuõpetaja – Evald Aavik. Kestus 110 minutit. Esilinastus 10. oktoobril 2009 Solarise keskuses.

306


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 307

Pangarööv Stsenarist: Mihkel Ulman. Režissöör: Andrus Tuisk. Kunstnik-operaator: Manfred Vainokivi. Helilooja: Vaiko Eplik. Helirežissöör Mart Kessel-Otsa. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Grimmikunstnik: Tiina Leesik. Tegevprodutsent: Marju Lepp. Produtsent: Manfred Vainokivi. Tootja: Filmivabrik. Osades: Madis – Hannes Kaljujärv. Hannes – Henri Kuus. Milvi – Karin Tammaru. Lagle – Marilyn Jurman. Hannese isa – Indrek Taalmaa. Hannese ema – Marika Barabanštšikova jpt. Kestus 98 minutit. Esilinastus 22. oktoobril 2009 Coca Cola Plazas. Isemoodi muinasjutt / Прикольна казка Stsenarist: Violetta Gatti. Režissöör ja monteerija: Roman Širman. Operaator: Eduard Timlin. Helilooja: Milosh Jelich. Kunstnik: Larissa Žilko. Heli: Jevgeni Petrušenko. Animatsioon: Anatoli Lavrenišõn. Tegevprodutsent: Volodõmõr Kozõr. Kaasprodutsendid: Marianna Kaat ja Peeter Urbla. Produtsent: Olena Fetissova. Tootjad: Interfilm Product (Ukraina), BalticFilmProduction ja ExitFilm. Osades: Georgi Delijev, Merle Palmiste, Vlad Troitski, Olena Alimova, Boriss Barski jt. Kestus 88 minutit. Eesti esilinastus 28. novembril 2009 Tallinna Cinamoni kinokeskuses. Päeva lõpus Stsenarist: Urmas Lennuk. Režissöör-toimetaja: Maiju Ingman. Kunstnik: Kristi Leppik. Helioperaatorid: Peeter Pilv, Tarmo Kesküll. Monteerija: Aivo P. Alikka. Muusika: Elmar Sats. Grimm: Katrin Somelar. Tootjad: Rakvere Teater ja Linefilm. Osades: Peteri – Velvo Väli. Jakobi – Erik Ruus. Marta ja Marion – Liisa Aibel. Tepo – Toomas Suuman. Hannes – Tarvo Sõmer. Kestus 110 minutit. Esilinastus 28. detsembril 2009 Rakvere Teatri suures saalis. TANTSUFILM Tantsumaraton Režissöör: Maksim Durin. Koreograaf: Mai Murdmaa. Muusika: Rainer Jancis. Produtsendid: Peter Pedak ja Toomas Zupping. Tootja: MTÜ Colla Voce. Peaosades: Andrus Laur ja Mari Savitski. Teistes osades Vanemuise tantsijad ja draamanäitlejad. Esilinastus 22. aprillil 2009 Kanuti Gildi SAALis. LÜHIFILMID Väikeste linnade mehed Stsenarist: Liina Paakspuu, Arian Levin. Režissöör: Liina Paakspuu. Operaator: Kaspars Brakis. Heli ja helilooja: Arian Levin. Produtsent: Liina Paakspuu. Tootja: Kinky Kong. Osades: Margus Grosnõi, Margo Teder, Anneli Rahkema. Kestus 17 minutit. Esilinastus märtsis 2009.

307


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 308

Bibendum Stsenarist: Augustas Liiv. Režissöör: Augustas Liiv. Operaator: Ants-Martin Vahur. Heli: Arian Levin. Kunstnik: Kadri Kontus. Kostüümikunstnikud: Anna-Liisa Liiver, Irina Riisma. Monteerija: Gaz Evans. Produtsent: Riin Urbanik. Tootja: Average Monkey. Osades: David Bowles, Jekaterina Novosjolova, Aleksandr Okunev, Andrei Anatoljevitš jt. Kestus 16 minutit. Esilinastus 29. mail 2009. Krantsid/Løshunder/Strays Režissöör ja stsenarist: Sutharsan Bala. Operaator: Meelis Veeremets. Produtsent: Marianne Ostrat. Kunstnik: Tiiu-Ann Pello. Kostüümikunstnik: Kristi Soe. Helilooja: Juri Šleifman. Helirežissöör: Jevgeni Tšernov. Tootjad: Alexandra Film, Nocturne Productions (Norra) Peaosades: Jekaterina Novosjolova, Paulo Kulešov, Ago Soots ja Jevgeni Gaitšuk. Kestus 38 minutit. Esilinastus 12. juunil 2009 Grimstadi lühifilmifestivalil. Koolja Režissöör: Vallo Toomla. Operaator: Sten-Johan Lill. Kunstnikud: Vallo Toomla, Tiiu-Ann Pello. Tootja: BFM. Osades: Ants Ander, Leho Holm, Martin Kõiv, Kalev Kudu, Kaia Skoblov jpt. Kestus 15 minutit. Esilinastus 15. juunil 2009 BFMi kinosaalis. Pihv Stsenarist: Triin Sinisaar. Režissöör: Mihkel Ulk. Operaator: Mihkel Soe. Heli: Mart KesselOtsa, Horret Kuus. Kunstnik: Ursula Vanamölder. Kostüümikunstnik: Ursula Vanamölder. Monteerija: Mihkel Ulk. Produtsent: Piret Tibbo-Hudgins. Tootja: Allfilm. Peaosatäitjad Mari Abel, Andres Mähar, Tõnu Tanel, Ove Leišovnieks. Kestus 27 minutit. Esilinastus 29. oktoobril kinos Sõprus. Ebaõnne talisman Stsenarist: Alexei Mutovkin. Režissöör: Jüri Muttika. Operaator: Kaspars Brakis. Heli: Arian Levin. Helilooja: Ann Reimann. Kostüümikunstnik: Anu Aaremäe. Monteerija: Agnese Ivane. Produtsent: Riho Västrik. Tootjad: BFM, Vesilind, Fly For Film. Osades: Aleksei Mutovkin, Darja Kornijenko. Kollane partmees Stsenarist, režissöör, montaaž: Kristo Viiding. Operaator: Alvar Kõue. Kunstnik: Laura Kõiv. Tootja: BFM. Osades: Margaret Sarv, Indrek Ojari, Taavi Väinola jt. Kestus 18 minutit. Suurde avarusse Režissöör ja stsenarist: Kaur Kokk. Produtsent: Maie Rosmann. Operaator: Erik Põllumaa. Kunstnik: Reet Brandt. Monteerija: Maik Kalberg. Helirežissöör: Matis Rei.

308


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 309

Osades: Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Ago Anderson, Meelis Rämmeld jpt. Kestus 23 minutit. Vene Suurus Stsenarist ja režissöör: Andrew Bond. Operaator: Heiko Sikka. Monteerija: Martin Männik. Helirežissöör: Tarvo Schmeimann. Kunstnik: Maksim Saber. Produtsent: Maie Rosmann. Osades: Carmen Mikiver, Andres Ots, Oleg Štšigorets, Sergei Tšerkassov. Kestus 16 minutit.

DOKUMENTAALFILM Eesti lood. Isa, poeg ja teatri vaim Film Alar Sudakist ehk Elaanist. Stsenarist ja režissöör: Marko Raat. Operaatorid: Marko Raat, Rein Kotov, Heilika Pikkov. Heli: Ivo Felt. Monteerija: Madli Lääne. Produtsent: Ivo Felt. Tootja: Allfilm. Kestus 30 minutit. Esilinastus 27. oktoobril 2009.

ETV PORTREESAATED 3. juunil “Tehas teispool kuud. Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 7. lend”. Saate autor Elo Selirand, tegevprodutsent Kadi Katarina Priske. 24. juunil “Kotka lend. Üllar Saaremäe”. Autor ja režissöör Gerda Kordemets, operaator Kristjan-Jaak Nuudi. 12. septembril “Armastusega. Age Oks ja Toomas Edur”. Režissöör Ruti Murusalu, toimetaja Epp Ehand.

Portreesaate TÄHELAEV 2009. aasta peaosalisi: 8. veebruaril – Merle Jääger; 24. veebruaril – Helle Meri; 29. märtsil – Urve Tauts; 19. aprillil – Andres Ots; 3. mail – Margus Kasterpalu; 24. mail – Margus Tabor; 20. septembril – Voldemar Kuslap; 18. oktoobril – Ülo Vilimaa; 1. novembril – Henrik Normann.

ETV TEATRILAVASTUSTE SALVESTUSED 2009. AASTAL “ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni”, NO99. “Wargamäe Wabariik”, Tallinna Linnateater. ”Pea vahetus”, NO99.

309


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 310

“Cyrano de Bergerac”, Rakvere Teater. “Kangelane”, Endla. “Voldemar”, Eesti Draamateater. Litsentsid: “Isad ja pojad” ja “Kuritöö ja karistus”, Tallinna Linnateater (salvestaja: Tallinna Linnateater).

TEATRILAVASTUSTE ESMAESITLUSED EESTI TELEVISIOONIS Nafta NO99 lavastus (2006). Režissöörid: Toivo Kõster ja Maarja Pärsim. 2. jaanuaril 2009. Sõdur R.A.A.A.Mi lavastus (2007). Režissöör: Gerda Kordemets. Operaator: Kristjan-Jaak Nuudi. 13. veebruaril 2009. Karin. Indrek. Tõde. Õigus. 4. Tallinna Linnateatri lavastus (2006). Režissöör: Gerda Kordemets. Juhtoperaator: Pelle Vellevoog. 1. ja 8. mail 2009. ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni NO99 lavastus (2007). 11. septembril 2009. Wargamäe Wabariik Tallinna Linnateatri lavastus (2008). Režissöör: Marek Miil. Juhtoperaator: Ivar Murel. Produtsent: Gerda Kordemets. 2. oktoobril 2009. Isad ja pojad Tallinna Linnateatri lavastus (2002). 6. novembril 2009. Kits viiuli ja õngega R.A.A.A.Mi lavastus (2006). Režissöör: Gerda Kordemets. Juhtoperaator: Kristjan-Jaak Nuudi. 25. detsembril 2009.

310


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 311

RAADIOTEATRI ESIETENDUSED Maailma parim küla Urmas Vadi kuuldemäng Arto Paasilinna romaani “Maailman paras kylä” ainetel. Režissöör: Urmas Vadi. Helirežissöör: Külliki Valdma. Muusikaline kujundaja: Andreas W. Muusikaseade: Toomas Lunge. Assistent: Virko Annus. Toimetaja: Pille-Riin Purje. Osades: Asser Toropainen – Ain Lutsepp. Eemeli Toropainen – Andrus Vaarik. Taina – Laine Mägi. Taina ja Eemeli poeg – Otto ja Oskar Joost. Nimismees – Rein Pakk. Kirurgid – Marika Vaarik, Roman Baskin. Kellamees – Rudolf Allabert. Teenindaja linnavalitsuses – Liina Vahtrik. Ehituskomisjoni liige – Mait Malmsten. Karu – Margus Prangel. Rebane – Kersti Heinloo. Diktor – Mall Mälberg. Politseinik-seersant – Raivo E. Tamm. Severi – Aleksander Eelmaa. Organist – Guido Kangur. Vanglaametnik – Toomas Lõhmuste. Vang 1 – Virko Annus. Vang 2 – Janek Joost. Vang 3 – Egon Nuter. Välismaa turist – Rebecca Isabelle Urke. Reporteritüdruk Kelly – Heidy Purga. Madu – Ülle Kaljuste. Keskkonnaminister – Andres Tarand. Vastaline – Maris Johannes. Roheline – Marek Strandberg. Episoodides: Tarmo Tiisler, Kaido Rannik, Virko Annus, Micha Ervin Hage, Umberto Dorus Geerts, Marya Yoshimura, Mitsue Yoshimura, StenRobert Pullerits, Aita Vaher, Tiiu Mägi, Jaan Tootsen, Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli õpilased, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli magistrandid ja üliõpilased jt. Esiettekanne: avalik kuulamine ja kohtumine kuuldemängu tegijatega Von Krahli Teatris 22. jaanuaril 2009. Esietendus raadios 21. veebruaril 2009 Keegi tuleb ju ikka… Jon Fosse draama “Nokon kjem til a komme”. Norra keelest tõlkinud Arvo Alas. Raadiole seadnud: Taago Tubin. Režissöör ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin. Helirežissöör: Külli Tüli. Osades: Mees – Andres Tabun. Naine – Kadri Lepp. Võõras mees – Meelis Rämmeld. Esietendus 7. märtsil 2009. Öö Autor, režissöör ja esitaja: Andres Noormets. Helikujundaja: Taavi Kerikmäe. Helirežissöör: Külli Tüli. Helipildid on salvestatud septembri-oktoobrikuus 2008 Viljandis, Pärnu kandis ja Berliinis. Esietendus 2. mail 2009. Õngitsejad Hugo Raudsepa följetonist raadiole seadnud Pille-Riin Purje. Näitejuht ja muusikaline kujundaja: Pille-Riin Purje. Toonmeister: Külliki Valdma. Osades: Maria, eksporttapamaja direktori proua – Elisabet Tamm. Amandus, doktor, vaimsete huvidega mees, kelle nimi on biograafilises leksikonis – Jaan Rekkor. Esietendus 3. oktoobril 2009.

311


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 312

Öine pihtimus Friedrich Glauseri jutustuse “Beichte in der Nacht” on tõlkinud ja raadiole seadnud Piret Pääsuke. Režissöör: Toomas Lõhmuste. Helirežissöör: Külliki Valdma. Kõrtsimuusik: Viive Ernesaks. Osades: Hans – Andrus Vaarik. Peter – Tiit Sukk. Ettekandja Emmy – Tiina Vilu. Esietendus 14. novembril 2009.

312


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 313

UUSI OSATÄITJAID ESTONIA Hamlet (2007): Kuningas – Andrei Mihnevitš. Libahunt (2007): II dimensiooni hunt – Artjom Maksakov. Tiina ema – Anna Zadorožnjuk. Cyrano de Bergerac (2005): Dirigent: Mihhail Gerts. Lise – Kristina Vähi. Teine kadett – Aare Kodasma. Minu veetlev leedi (2008): Mrs Pearce, majapidajanna – Ülle Tundla. Kordnik – Tõnis Kasemägi. Mrs Eynsford-Hill – Anu Arendi. Leedi Boxington – Tiiu Laur, Kristiina Under, Ülle Pootsmaa. Teenija Mr Higginsi juures – Kristiina Under, Kätlin Värton. Vihane mees – Rene Alas. Vihane naine – Airike Kolk, Meeli Lass, Ludmilla Kõrts. Mees tänavalt – Aivar Kaseste. Jamie – Mati Kõrts. Viini veri (1994/2004): Mademoiselle Franziska Cagliari – Kristina Vähi. Don Quijote (2007): Maja – Svetlana Danilova. Basilio – Maksim Tšukarjov. Mercedes – Alena Shkatula. Üks kahest sõbrast – Jegor Zdor. Tosca (2005): Mario Cavaradossi – Andres Köster. Spoletta – Aleksander Arder. Vangivalvur – Aare Kodasma, Pavlo Balakin. Tulilind (2004): Tulilind – Galina Lauš. La valse (2004): Solistid – Olga Malinovskaja, Jegor Zdor. Boléro (2004): Naissolist – Alena Shkatula. Meesrühma tantsijad – Aleksandr Kanaplov, Mihhail Jekimov, Sergei Lvov. Luikede järv (2002): Prints Siegfried – Artjom Maksakov. Odette/Ottilie – Olga Malinovskaja. 2 õuepreilit – Anastassia Savela, Olga Malinovskaja. 2 luike – Triinu Leppik, Nadežda Antipenko. Hispaania tants – Maia Gontšarenko. Napoli tants – Martin Lagos Kuusk. Benno – Jegor Zdor. 4 luike – Svetlana Danilova. Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (2008): Unimüts – Jonathan Hanks. Prints – Jegor Zdor. Ninatark – Michele Pellegrini. La Traviata (2006): Flora – Teele Jõks. Georges Germont – Jassi Zahharov. Gaston – Aleksander Arder. Parun Douphal – Väino Puura. Markii d’Obigny – Pavlo Balakin. Komissionäär – Aare Kodasma. Balletisolist – Aleksandr Prigorovski. Joseph, Violetta teener – Aleksander Arder. Komissionäär – Pavlo Balakin. Enne öö saabumist (2008): 3 paari – Anastassia Savela, Tiina Ojanen, William Moore, Jonathan Hanks.

EESTI DRAAMATEATER Sügissonaat (2009): Viktor – Raimo Pass. Helena – Harriet Toompere. Lõputu kohvijoomine (2008): Kohvikukülaline – Kristo Viiding (asendas Tiit Sukka). Müügimehe surm (2006): Jenny; Letta – Hilje Murel.

313


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 314

EESTI NUKU- JA NOORSOOTEATER Isekas hiiglane (2004): Agnes Aaliste õppis sisse Laura Nõlvaku rolli. Nukumängu ABC (2008): Konferansjee – Anti Kobin. Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused (2008): Malvina – Ingrid Isotamm. Linnakodanik, kass Basilio jt – Agnes Aaliste. Linnakodanik; Papa Carlo naine jt – Liivika Hanstin. Linnakodanik; kilpkonn Tortila jt – Reet Loderaud.

ENDLA Revident (2008): Pjotr Ivanovitš Bobtšinski – Jaanus Mehikas. TALLINNA LINNATEATER Tõde ja õigus. Teine osa (2005): Molli – Piret Krumm (EMTA lavakunstikooli üliõpilane). Tiina – Pauliine Põldmaa (külalisena). Meeletu (2005): Sirli – Külli Teetamm. Tanel ja Poiss – Andero Ermel. Nii see on (kui teile nii näib) (2006): Lamberto Laudisi – Andrus Vaarik, sinjoor Sirelli – Margus Tabor. Wargamäe Wabariik (2008): Pearu – Feliks Kark (külalisena). Emand Lohk – Ene Järvis. Vana Lohk – Andres Ots. Proua Kuusik – Helene Vannari. Sillamäe – Argo Aadli. Arbuusisuhkrus (2008): Margaret – Maiken Schmidt (EMTA lavakunstikooli üliõpilane). Iguaani öö (2008): Charlotte Goodall – Liis Haab (EMTA lavakunstikooli üliõpilane). UGALA Keisri hull (2006): Keisri adjutant ja kirjutaja – Tanel Ingi. Jüri, Bockide poeg täisealisena – Andres Oja. Börs ja Börsitar (2007): Roy; baarmen Guits; kutt; Rolf, Mikk – Andres Oja. VANEMUINE Detektiiv Lotte (2008): Ema; Doktor Ave – Helen Hansberg. VENE TEATER Vanem poeg (2008): Sõbranna – Natalja Dõmtšenko, Natalja Murina. Ohtlikud suhted (2007): Madame de Tourvel – Natalja Murina. Naljakas raha (2008): Betty Johnson – Natalja Murina. Jane Perkins – Tatjana Jegoruškina. Aarete saar (2008): Röövel – Aleksandr Sinjakovitš.

314


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 315

AUHINNAD, PREEMIAD, STIPENDIUMID Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütliristi pälvis näitleja ja Theatrumi juhataja MARIUS PETERSON. Valgetähe III klassi teenetemärgi sai näitleja TÕNU KARK. Valgetähe IV klassi teenetemärgi said tõlkija ÜLEV AALOE, dirigendid JÜRI ALPERTEN ja ERICH KÕLAR ning näitleja VIIRE VALDMA. Valgetähe V klassi teenetemärgi sai teatrielu edendaja ja kultuurivahendaja SVETLANA JANTŠEK. 2009. aastal määratud riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest sai AARNE-MATI ÜKSKÜLA. 2009. aastal määratud riigi kultuuripreemia 2008. aasta loominguliste saavutuste eest said TÕNU KALJUSTE ja PEETER JALAKAS lavastuse “Eesti meeste laulud” ja ELMO NÜGANEN suurprojekti “Tagasi Vargamäele” idee ja teostuse ning lavastuse “Wargamäe Wabariik” eest. Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia sai näitleja, lavastaja ja tõlkija Marius Peterson. Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali aastapreemia sai PRIIT RAUD töö eest esituskunsti eri vormide ühendamisel. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia sai HENDRIK LINDEPUU Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” (2009) ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest. Eesti Näitlejate Liidu aastapreemia (auraha) sai TOOMAS SUUMAN. Raadioteatri näitlejaauhinna pälvis ANDRUS VAARIK Eemeli Toropaise rolli eest kuuldemängus “Maailma parim küla” ja Hansu rolli eest kuuldemängus “Öine pihtimus”. Eesti Teatrikriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna pälvis KATARIINA LAUK. ASSITEJ Eesti Keskuse Tähelepanuteatri preemia anti heategevusorganisatsioonile CLINIC CLOWNS EESTI. Ajakirja Teater. Muusika. Kino aastapreemia parima teatrialase kirjutise eest sai LAUR KAUNISSAARE (“Sõita või mitte sõita?”, TMK 2/2009).

315


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 316

Jumestajate ja Grimeerijate Ühingu aastaauhind anti RAHVUSOOPER ESTONIA GRIMEERIJATE KOLLEKTIIVILE. Harju Maakonna teatripreemia sai Rahvusooper Estonia solist RENÉ SOOM. Viljandi linna teatripreemia laureaat on TEATRIKOHVIK UGALAS. Võru kultuurimaja Kannel teatriauhinna pälvis TAAGO TUBIN. FELIKS KARK sai Pärnu Linna Vapimärgi elutöö eest kodulinna teatris, rahvakultuuri arendamise ja suupilliklubi Piccolo loomise eest. DRAAMA 2009 Võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad: Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla, “Janu”; Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M., “Vahepeatus”; Eesti Nuku- ja Noorsooteater, “Mängurid” – preemia nukudisaini ja -näitlejameisterlikkuse eest; Teater NO99 “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia; Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla, “Janu”; Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater, “Lõputu kohvijoomine”; Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater, “Lõputu kohvijoomine”; Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”; Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M., ”Vahepeatus”; Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater, “Elud”. OmaDRAAMA rahvusvahelises võistlusprogrammis toodi esile järgmised inimesed: Tiit Ojasoo – parim lavastus, Teater NO99, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”; Ene-Liis Semper – parim lavastus, Teater NO99, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”; Ago Anderson – näitlejapreemia, Pärnu Teater Endla, “Janu”; Marika Vaarik – näitlejapreemia, Teater NO99, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”; Marta Vosyliciūté – stsenograafiapreemia, Teater Utopia, “Dekaloog”; Martin Algus – näitekirjaniku preemia, Pärnu Teater Endla, “Janu”. Eesti kujundusgraafikute Liidu, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti trükitööstuse esindajad valisid Eesti 25 kauneima raamatu hulka JAAK VILLERI koostatud „KANDILINE KAAREL IRD. DOKUMENTE JA KOMMENTAARE“ (Eesti Teatriliit, kujundanud Jüri Kaarma) ja PEETER VOLKONSKI “ISBN 978-9985-998-06-9” (Menu, kujundanud Külli Kuusik).

316


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 317

STIPENDIUMID Mait Agu nimelise stipendiumi sai Tallinna Ülikooli koreograafia eriala esimese aasta magistrand HELENA PIHEL. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Adelaide’i eesti muinsuskaitse seltsi fondi stipendiumi sai ANDRES KÖSTER. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Alexander Kofkini Fondi stipendiumid pälvisid VAHUR KELLER ja PEETER RAUDSEPP. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Estonia Seltsi Tiit Kuusiku fondi stipendiumi sai PRIIT VOLMER ja Georg Otsa fondi stipendiumi JASSI ZAHHAROV. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Mari-Liis Küla fondi stipendiumi pälvis EVE ORMISSON. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Oskar Uusniidu stipendiumi magistriõpinguteks Londoni Moekolledžis teatrikostüümi erialal sai GERLY TINN. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Voldemar Panso fondi stipendiumi sai AITA VAHER. Tartu Kultuurkapitali loomingulise stipendiumi pälvis Vanemuise ooperilaulja ATLAN KARP. Hotelli London stipendiumi pälvis Vanemuise teatri draamanäitleja ja lavastaja JÜRI LUMISTE.

*** PREEMIAD VÄLISFESTIVALIDELT 2.–10. maini 2009 Heidelbergis (Saksamaa) toimunud uue dramaturgia festivalil Heidelberger “Stückemarkt” 09 pälvis ANDRUS KIVIRÄHK “Aabitsa kuke” eest Euroopa Autori tiitli, JIM ASHILEVI “Portselansuitsu” tunnustati auhinnaga Innovatsioon 2009. 7.–10. mail 2009 Kaunases (Leedu) toimunud rahvusvahelisel monolavastuste festivalil “MonoBaltija” pälvis Eesti Draamateatri lavastuses “Aabitsa kukk” mänginud TÕNU OJA II preemia ja Kaunasesse kogunenud festivalidirektorite eripreemia. 12.–16. septembrini toimunud rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Külas Arlekiinil Omskis (Venemaa) omistati HELLE LAASile parima näitlejatöö auhind.

317


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 318

4. oktoobril 2009 Riias monolavastuste festivalil “Zvaigzne” etendunud Eesti Draamateatri lavastus “AABITSA KUKK” võitis festivali Grand Prix. “Baltiiski Domi” teatrifestivalil Peterburis (Venemaa) pälvis Teater NO99 lavastus “KUIDAS SELETADA PILTE SURNUD JÄNESELE” festivali direktsiooni preemia.

KOLLEEGIPREEMIAD EESTI DRAAMATEATER Käsu-Ants (lavastajaauhind) – Lauri Lagle (“Sinul on meretäis hirmu”); Suur Ants (naispeaosa auhind) – Alina Karmazina (külalisena, Dvori roll lavastuses “Mängud tagahoovis ehk Because”); Suur Ants (meespeaosa auhind) – Märt Avandi (Asafi roll lavastuses “Mängud tagahoovis ehk Because”); Väike Ants (naiskõrvalosa auhind) – Kaie Mihkelson (Marge ja vanaema rollid lavastuses “Sinul on meretäis hirmu”, Damiana lavastuses “Pedro Páramo”); Väike Ants (meeskõrvalosa auhind) – Tõnu Oja (Rulling lavastuses “Vombat” ja Donis lavastuses “Pedro Páramo”); Ilu-Ants (kunstnik, muusikaline kujundaja, autor vms) – lavastuse “Sinul on meretäis hirmu” bänd The Sounduniversums; Asi-Ants (parim tehniline töötaja) – lavatööline Tauno Zopp; Abi-Ants (parim teenindustöötaja) – müügijuht Elen Jaaska; Kaval-Ants – turundusdirektor Toomas Pikhof; Eesti Draamateatri juhatus tunnustas aasta jooksul enim hõivatud meesnäitlejat Tiit Sukka (123 etendust) ja naisnäitlejat Viire Valdmad (114 etendust) preemiareisiga. EESTI NUKU- JA NOORSOOTEATER Lipulaev ehk parim lavastus – Jevgeni Ibragimovi “Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused”; Pärl ehk parim naisnäitleja – Ingrid Isotamm; Ladvaõun ehk parim meesnäitleja – Taavi Tõnisson; Rusikas Silmaauku ehk parim kõrvalosatäitja – Anti Kobin; Puhas Võit ehk parim külaline – “Kuldvõtmekese” valguskunstnik Laurent Maljean (Prantsusmaa); Töömesilane ehk parim administratiivtöötaja – kirjandustoimetaja Anna-Liisa Õispuu; Osavnäpp ehk parim tehniline töötaja – lavatööline Georg-Sander Männik; Suurim Üllataja – muusikajuht Kaire Vilgats. ENDLA Parim naisnäitleja – Piret Laurimaa (rollid lavastustes “Rock’n’roll”, “Hingede öö” ning „Pisuhänd“);

318


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 319

parim meesnäitleja – Ago Anderson (rollid lavastustes “Janu”, “Revident”, “Hingede öö” ning “Testosteroon”); parim lavastaja – Madis Kalmet; parim kunstnik – Aime Unt (“Hingede öö”); parim administratiivtöötaja – avalike suhete juht Katrin Maimik; parim etendust teenindav töötaja – lavamees Ando Tammsaar; parim teatrimaja teenindav töötaja – maja perenaine Malle Kuningas; parim kohvikutöötaja – pagar-kondiiter Ruth Põldre. RAHVUSOOPER ESTONIA Parima kolleegi tiitli pälvisid peadirektor Paul Himma, dirigent Mihhail Gerts, balletisolist Artjom Maksakov, solist René Soom, koorilaulja Lydia Roos, orkestrandid Aigar Kostabi ja Mart Laas, dekoratsiooniala juhataja Külli Root, vanemkunstnik-juurdelõikaja Jaanika Suuroja, valvelauatöötaja Viive Null ja teenindaja Inna Luštšik. RAKVERE TEATER Parim lavastaja – Üllar Saaremäe (“Vennad Lõvisüdamed” ja “Elu ja kuidas sellega toime tulla”); parim meesnäitleja – Volli Käro (Lesk, “Lesk”; Kaval-Ants, “Kaval-Ants ja Vanapagan”; Vinnie, “Meie, mehed”); parim naisnäitleja – Anneli Rahkema (Proua, “Toatüdrukud”; Marie, “Kui Harry kohtas Sallyt”; Valgejänes Mari, “Jäneste kirik”); parim kunstnik – Kristi Leppik (“Meie, mehed” ja “Elu ja kuidas sellega toime tulla”); Muidu Imeline – Tarmo Kesküll (lavastuste “Ja päike tõuseb”, “Kaval-Ants ja Vanapagan” ja “Lesk” muusikalised kujundused); parim etendust teenindav töötaja – lavatehnik Ailar Kullamägi; parim lavastust ettevalmistav töötaja – lavastusala juhataja Tiit Kalm; parim teenindaja – kohvikuteenindaja Dagne Valge; parim korraldaja – projektijuht Heigo Teder. TALLINNA LINNATEATER Parim lavastus – Elmo Nüganen (“Wargamäe Wabariik”); parim kujundus – Aime Unt ( “Arbuusisuhkrus”); parim meesosatäitja – Andres Raag (Kemp, “Minu tädi”); parim naisosatäitja – Helene Vannari (Grace, “Minu tädi”); parim meeskõrvalosatäitja – Andero Ermel (Verbuškin, “Ohvrit mängides”); parim naiskõrvalosatäitja – Piret Kalda (Hannah Jelkes, “Iguaani öö”); parim lavastusala töötaja – Sirli Bergström, lavastusala juhataja; parim maja töötaja – Raivo Põldmaa, direktor; eripreemia – suurprojekt “Tagasi Vargamäele”, kõikidele Linnateatri töötajatele.

319


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 320

Juhtkonna preemiad: parimad töötajad – Rene Vernik, dekoraator-puusepp ja Endla Pärtin, koristaja; enim etendusi andnud mees- ja naisnäitleja – Piret Kalda ja Tõnn Lamp. ESPAKi preemia pälvis Priit Võigemast, Eesti Ehituse preemia Sirli Bergström ning Eesti Päevalehe preemia Evelin Pang ja Priit Võigemast. UGALA Parim lavastaja – Taago Tubin; parim kujundaja – Peeter Konovalov; parim näitlejanna – Carita Vaikjärv; parim näitleja – Tanel Ingi; parim lavastust teenindav ja ettevalmistav töötaja – pealavameister Gennadi Gorjajev; parim maja ja publikut teenindav töötaja – saaliadministraator Kelly Eensoo; südamega tehtud töö preemia pälvis majahoidja Valter Mäesalu; enim laval olnud näitleja preemia pälvisid Arvo Raimo ja Kata-Riina Luide. VANEMUINE Aasta vanemuislased – draamanäitleja ja -lavastaja Robert Annus ja juhiabi Merle Nikkinen; parim naispeaosatäitja ja -kõrvalosatäitja – Marika Barabanštšikova (rollid lavastustes “Lood Viini metsadest”, “Kuningas Richard Kolmas”, “Loss” ja “Don Juan”); parim meespeaosatäitja – Jüri Lumiste (Richard III, “Kuningas Richard Kolmas”); parim meeskõrvalosatäitja – Janek Joost (“Kuidas kuningas kuu peale kippus”); parim lavastus – “Kuidas kuningas kuu peale kippus”; eripreemiaga tunnustati teatri endist müügijuhti Maarika Pokineni. Vanemuise loomenõukogu tunnustused: Autospiriti-nimelise draama aastaauhinna pälvis Riho Kütsar, Torrese-nimelise balleti aastaauhinna balletisolist Aivar Kallaste, EMT-nimelise muusika aastaauhinna ooperikoori laulja Endel Kroon ja Kinema-nimelise tehnilise töötaja aastaauhinna helimeister Andres Tirmaste.

PUBLIKUPREEMIAD ENDLA PUBLIKUPREEMIA Parim meesnäitleja – Ago Anderson; parim naisnäitleja – Piret Laurimaa; parim lavastus – “Ballettmeister” (lavastaja Andres Noormets). TALLINNA LINNATEATRI PUBLIKULEMMIK (publikuhääletus Internetis ja teatris) – Evelin Pang. UGALA PUBLIKUPREEMIA “KULDÕUN” 2009 Parim lavastaja – Peeter Tammearu (“Vanamehed seitsmendalt”);

320


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 321

parim kunstnik – Jaanus Laagriküll (“Küünlad põlevad lõpuni”); parim näitlejanna – Luule Komissarov (vanaema ja poksitreener Salu, “Poks”) parim näitleja – Juss Haasma (noor Artur, “Arturi laulud ja aastad”).

VARIA Muutused teatrite juhtkondades Alates 1. septembrist 2009 alustab Rahvusooper Estonia peadirektorina tööd Aivar Mäe, balleti kunstilise juhina töötab alates 1. augustist Toomas Edur. Alates 11. maist 2009 on Ugala teatri juhatuse liige Hillar Sein, teatri peanäitejuhina alustab tööd Indrek Sammul. Alates 9. märtsist 2009 töötab Vene Teatri peanäitejuhina Natalja Lapina, 1. septembrist on juhatuse liige Paul Himma. *** 19. jaanuaril 2009 asutati Loominguline Ühendus Oma Lava. Asutajaliikmed on Külli Reinumägi ja Liia Kanemägi-Jõerand. 20. jaanuaril 2009 asutasid näitleja Jan Uuspõld ja mänedžer Karl Kermes stand-up komöödia teatri Monoteater. 21. aprillil 2009 loodi Tallinnas Vaba Teatri Selts. Asutajateks on lavastaja Vahur Keller ja kunstnik Britt Urbla Keller. Seltsi eesmärgiks on mitmekesistada Eesti teatripilti alternatiivsete nuku-, objekti- ja visuaalteatrivormidega. 3. juunil 2009 registreeriti erateatrikool TeatriPolygon. PolygonTeatri juures töötava teatrikooli koostööpartneriks on Tallinna Kunstigümnaasium. Alates 1. juulist 2009 alustas tegevust väiketeater Cabaret Rhizome, mille truppi kuuluvad Johannes Veski, Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Ajjar Ausma ja Joonas Parve; tehnoloog Kristjan Suits; mustkunstnikud Meelis Kubo ja Karl Eelmaa. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna uus juhataja on alates 31. augustist 2009 Jaanika Juhanson. ***

321


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 322

9.–17. jaanuarini toimusid üle Eesti Vanemuise muusikalikontserdid “Memory 2009”. Kanuti Gildi SAALi vestlussari “Suud puhtaks ehk Kuidas ma vaatan tantsu”: 27. jaanuaril vestlesid Mart Koldits ja Madis Kolk; 19. veebruaril vestlesid Mart Kangro ja Ott Karulin; 11. märtsil etendus vestlussarja erikülalisena Caroline Simoni (Saksamaa) tantsulavastus “Stück”; 9. märtsil vestlesid Maarin Ektermann ja Märt-Matis Lill; 12. mail Ene-Liis Semper ja Anders Härm. Vestlusi juhtis Laur Kaunissaare. Tallinna Linnateatri Teatrisõprade Klubis toimus 31. jaanuaril helilooja Mart Saarele pühendatud üritus; 13. veebruaril 2009 sünnipäevakontsert; 18. aprillil rääkis Ott Sandrak Jüri Vilmsist; 1. mail peeti mõttetalguid “Minu Eesti” raames; 15. mail toimus Franz Kafka “Päevikute” eestikeelse tõlke esitlus; 28. mail leidis aset üritus nimega “Laulupeole!”, Kuno Areng kõneles oma õpetajast Gustav Ernesaksast ja jagas laulupeomälestusi; 21. novembril tähistati Lai 23 hoone 575. sünnipäeva, kõneles ajaloolane Jüri Kuuskemaa; 17. detsembril tähistati Kreegi 120. sünniaastapäeva, kõneles muusikateadlane Tiia Järg, musitseerisid Niina Murdvee (viiul) ja Jaak Jürisson (klaver), esines kammerkoor “Head ööd, vend” (dirigent Pärt Uusberg). 14. veebruaril 2009 toimus Vanemuise ooperigala Vanemuise suures majas (dirigent Anu Tali). 20. veebruaril esitati Riina Roose lavastust “Eesti teatri laulud” Helsingi Temppelinaukio kirikus. Noorte Teatritehas korraldas 20.–22. märtsini Tartu Üliõpilasmajas teatritalgud, mille eesmärk on tuua noorteni teatrialaseid teadmisi. Toimusid õpitoad, lastehommik, pühapäevakool ja “Sahtlist välja!”-sarjas loeti Mehis Pihla näidendit “Vaid arm jääb järele”. Noorte Teatritehase projekti “Sahtlist välja” (15–25-aastastele noortele näitekirjanikele) ettelugemised: 22. märtsil Mehis Pihla “Vaid arm jääb järele”; 19. aprillil Karin Leesmanni “Ajata ja kohata”; 17. mail Drakadeemia eri (tekstide autorid: Kerli Adov, Jaan Aps, Liis Lukk, Hiri Müüripeal, Siim Nurklik, Kaur Riismaa, Mari Tammar ja Sash Uusjärv); 7. juunil kollaažlugemine – Elizabeth Straussi “Vaikijad”, Maarja Aigro “Avaldus” ja Maarja Mägi “MineMine” jt, 5. septembril Mihkel Seederi “Enne lõppu”. Vanemuine tähistas 20. märtsil rahvusvahelist laste- ja noorteteatri päeva ooperitunni ja -loengu, teatriteemaliste joonistuste ja kirjutiste näituse ning “Peeter Paani” etendusega. 20. märtsil tähistati Tallinna ning Tartu lastehaiglates ASSITEJ Eesti Keskuse ja heategevusorganisatsiooni Clinic Clowns koostöös rahvusvahelist laste- ja noorteteatri päeva. 23.–24. märtsini toimunud Kanuti Gildi SAALi sümpoosionil “Räägime!” räägiti teemadel: “Kuidas kunst muudab maailma?” – ettekandjad Jaak Kangilaski, Johnson & Johnson, Peeter

322


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 323

Jalakas, Aare Pilv, järgnes diskussioon Jan Kausi juhtimisel; “Milline võiks olla Eesti kultuurimaastik 15 aasta pärast?” – ettekandjad Taavet Jansen ja Maike Lond, Veronika Valk, Jaanus Rohumaa, Maarja Kangro; vestlust modereeris Marco Laimre; “Euroopa kultuuripealinn – hüppelaud või euroudu?” – ettekandjad Dragan Klaic (Holland), Martin Heller (Austria), vestlust modereeris Berk Vaher. 1. aprillil toimus Rakvere Teatri kohvikus kuuldemänguöö: kuulati Andres Noormetsa kuuldemänge “Päev” ja “Öö”. Kuulajatega kohtusid autor ja lavastaja Andres Noormets ning näitlejad. 23.–24. aprillini leidis EETEALi korraldamisel aset Peterburi teatrite direktorite visiit Eestisse, mille raames toimusid teatridirektorite ümarlaud, kohtumine kultuuriminister Laine Jänesega ning vastuvõtt Tallinna linnapea juures. Soome lavastaja Kristian Smeds lavastas Von Krahli kureeritavale TÜVKA lavakunsti VIII lennule II osa 2011. aastal valmivast diplomilavastusest “Vennad Karamazovid”. Demo-etendus toimus 25. aprillil 2009 Von Krahli Teatris. TÜ teatriteaduse magistrant Kadri Selge osales 25.–29. aprillini Veliki Novgorodi rahvusvahelisel laste- ja noorteteatrite festivalil “Kingfestival” noorte teatrikriitikute arutelu-kriitikaseminaridel. Euroopa ooperipäevade raames toimus 9. mail Estonia perepäev, kavas kontsertkava “Pajatsid ja pöialpoisid”, multifilmid lastele, kohvikujutud Estonia teatri minevikust ja tulevikust, töötoad, teatriturg jm. 14. mai õhtul loeti Riias avalike lugemiste sarjas ette “ГЭПi” tekst. See tõlgiti läti keelde ning lugemise lavastas noor läti lavastaja Inese Mičule. 21.–24. maini 2009 toimusid Genialistide Klubis uue kunsti päevad, üles astusid ASK (Andres Noormets, Mart Soo ja Taavi Kerikmäe), Kaja Kann ja Juha Valkeapää “Lokaalis täna: Kann/Valkeapää”. 5.–13. juunini toimus Rahvusooper Estonia traditsiooniline suvefestival “Suveöö tähed”. 7. juunist avati Kanuti Gildi SAALi Keldrisaalis Maike Londi ja Taavet Janseni aastane residentuur Flightcase. Residentuuri eesmärk on igakuiselt katsetada ja kureerida äkkprojekte ja miniüritusi, õpitubasid ja laboratooriume, limiteerimata kasutatavat meediumi. Rahvusooper Estonia korraldas 10.–14. juunini ja 19.–23. augustini 8–13aastastele lastele suvelaagri “Prints ja kerjus kohtuvad Estonias”.

323


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 324

19. juunil toimus Viljandimaal heliloojatele Kappidele pühendatud XII Suure-Jaani muusikafestivali raames Mendelssohn-Bartholdi “Suveöö unenäo” ettekanne (lavastaja Ingo Normet, dirigent Paul Mägi, kunstnik Liina Unt). Esinesid ERSO, Ellerhein, Heli Veskus (sopran), Aile Asszony (sopran), EMTA lavakunstikooli tudengid. 6.–14. augustini etendus Kukenoosi viljakuivatis kaheksal korral Tõnis Mägi sõna- ja heliteos “Tarkus“. Tekstid: kuningas Saalomon, Blaise Pascal, Bô Yin Râ, dalai-laama, Anton Hansen Tammsaare, Uku Masing, Kaarel Kuurmaa, Tõnis Mägi. Solistid: Tõnis Mägi, Chalice, Liidia Mägi. Kammerkoor “Head ööd, vend”, dirigent Pärt Uusberg (sopranid: Jaanika Kilgi, Meribel Müürsepp, Riin Kont-Kontson, Triin Tammik, Maris Takk, Mailis Kamarik, Saale Konsap; aldid: Tuuri Elo Viik, Rahel-Liis Aasrand, Miina Pärn, Maris Pahka, Sirlen Rekkor, Marin Ploomipuu, Helena Hiiesalu, Jaanika Jõgi; tenorid: Andres Sahkur, Mihkel Uueküla, Madis Enson, Kristjan Elias, Reio Blond, Raigo Saariste; bassid: Kauri Kont-Kontson, Urmas Kirsman, Mart Reimund, Aare Külama, Veiko Tamm). Kooriseaded: Oleg Pissarenko. Ansambel: Robert Jürjendal, Taavi Kerikmäe, Taavo Remmel, Levi-Danel Mägila, Arno Kalbus, Madis Metsamart. Heli: Alo Jaanivald. Valgus: Karel Kansvein, Xell Light. Korraldas Tallinna Linnateater koostöös Albu vallaga. 22. augustil toimus Tartu Lauluväljakul rahvusvaheline balletigala “Vanemuise ballett 70”. 18. septembril toimus Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja avakontsert. 28. septembrist 4. oktoobrini 2009 toimus EETEALi ühisvisiit teatrifestivalile “Baltiiskii Dom” (osalesid Raivo Põldmaa, Tiina Rebane, Märt Meos, Asko Talu, Ain Roost, Elo-Liis Parmas, Margus Kasterpalu, Kristiina Reidolv), kus toimus ka Eesti teatrisüsteemi tutvustav seminar (esinejad Raivo Põldmaa ja Jaak Allik). Rahvusvahelise muusikapäeva raames toimus 1. oktoobril Rahvusooperis Estonia Miliza Korjusele pühendatud ooperigala. 2. oktoobril pidas Tiit Made Vanemuise suures majas ooperiloengu. 8.–10. oktoobrini toimus Kanuti Gildi SAALis kolmpäevak “PoliitikaVabadus”, mille käigus näidati 6 etendust: Sandra Z “It’s Time!”, Katrin Essensoni ja Jane Saksa “Hämarad lood”, Ženja Fokini diplomitöö “Nõukogude luiged”, Taavet Janseni ja Taavi Eelmaa ning Tartu Uue Teatri projekt “Viimased korraldused neile, keda ma kunagi armastanud olen” ja Laur Kaunissaare “Minevikust ülesaamise masin”. PolygonTeatri ja teatrikooli TeatriPolygon korraldatud teatrilaupäevad “Lähen läbi seina!” teatrist huvitatututele toimusid Tallinna Kunstigümnaasiumis 7., 14., 21. ja 28. novembril; 5. ja 12. detsembril.

324


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 325

15. oktoobril pidas Loone Ots Vanemuise suures majas noortele loengu “Kevadest”. 11. novembril pidas Jaanus Kangur Vanemuise suures majas noorteloengu lahutusest. 23. novembril kirjutasid Eesti Nuku- ja Noorsooteater ning Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool alla koostöölepingule, mille raames hakatakse koostööna publiku ette tooma erinevaid muusikalisi lavaprojekte. 23.–28. novembrini toimus nüüdistantsu festival SAAL[ätt]TARTU. Esitati Mart Kangro “Can’t Get No / Satisfaction“, Katrin Essensoni ja Jane Saksa “Hämarad lood”, Sandra Z “It’s time”, ZUGA Ühendatud Tantsijate “Zuga zuug zuh-zuh-zuh”; arutelul “Suud puhtaks! ehk kuidas ma vaatan tantsu” vestles Laur Kaunissaare Robert Annuse ja Arne Merilaiga. 1. detsembril lugesid näitlejad Eva Klemets ja Juhan Ulfsak Eesti Lastekirjanduse Keskuses soome-rootsi näitekirjaniku Susanne Ringelli näidendit “Näkina ujumas”. 8. detsembril 2009 loeti Helsingis Kokoteatteris Eesti kultuuri päevade raames Andrus Kivirähki näidendit “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, soomekeelse pealkirjaga “Vassiljev ja Bubõr teki palatsin”. Teksti loeti eesti keeles, lavastajana juhendas Merle Karusoo.

NÄITUSED 12. jaanuar – 9. veebruar Estonia Talveaias Leesi Ermi vaipade näitus “Meenutus”. 16. jaanuarist Rakvere Teatris kunstirühmituse VEDELIK näitus. 9. veebruar – 4. märts Estonia Talveaias Liisa Kallami ja Liisa Tomasbergi tekstiilinäitus “Duo”. 12. veebruaril avati Rakvere Teatri väikeses majas näitus “Kostüüm ja elu”. 23. veebruar – 15. märts Eesti Draamateatris Uno Roosvalti maalide näitus “Kogutud hetked”. 4. märts – 6. aprill Estonia talveaias Tiiu Valdmaa vaibanäitus “Üle vee”. 17. märts – 13. aprill Eesti Draamateatris Rein Kelpmani maalide näitus. 17. märtsist Vanemuise suures majas Vanemuise teatri korraldatud vabariiklik laste teatriteemaliste joonistuste näitus “Nägin teatrit”, Tartu Descartes’i Lütseumi fotoringi näitus “Tabatud hetked vanemuislastest”. Rakvere Põhjakeskuses toimus teatrikuu raames Eesti teatriplakatite näitus “Plakat 2008”, näidati enam kui 130 Eesti teatriplakatit aastast 2008.

325


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 326

20. märtsist 4. maini Vanemuise väikese maja jalutusruumis Heli Šestakova ja Jüri Šestakovi näitus – praeguste ja endiste vanemuislaste portreemaalid. 25. märtsist Ain Protsini fotode näitus Sadamateatris. 1. veebruar – 5. aprill Estonia Talveaias Ene Parsi näitus “Uuesti uus”. 12. veebruar – 16. märts Estonia esimese rõdu galeriis maali- ja skulptuurinäitus “Estonia balletitähti Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kunstikogust”. Alates 3. aprillist Rakvere Teatri suures majas Erki Kasemetsa autorinäitus “PEP” ehk “Pool Elu Prügimäel”. 6. aprill – 5. mai Estonia Talveaias Piret Rohusaare maalinäitus Eesti džässmuusikutest “…värvid…rütmid… jazz... armastus…”. 15. aprill – 15. mai Eesti Draamateatris Mari Roosvalti maalinäitus “Situatsioonid”. 17. märts – 27. aprill Estonia esimese rõdu galeriis Sergei Kondrašini isikunäitus “Underwater Photo Ballet”. 27. aprill – 20. juuni Estonia esimese rõdu galeriis Marika Meschini maalide näitus “Kui süda laulab”. 5. mai – 27. juuni Estonia Talveaias Aino Jakobi siidimaalide näitus “Tango”. 9.– 29. maini Rakvere Teatri väikeses majas näitus “4th Potatoprint Festival”. 3. august Tartu Kaubamajas näitus “Vanemuise ballett 70”. 3. august – 7. detsember Estonia Talveaias Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna näitus “Vaheaeg”. 26. augustist kuni aasta lõpuni Vanemuise teatri suure maja fuajees näitus “Vana Müristaja”. Kaarel Irdi elu- ja teatriteest. Näituse koostas teatrimehe tütar Mari Ird. 8.–12. septembrini oli Tartus Genialistide Klubis Eesti Teatri Agentuuri eesti dramaturgiat tutvustav interaktiivne näitus “draamamaa”. 14. september – 25. oktoober Eesti Draamateatris Jüri Mildebergi näitus. 14. oktoobrist toimus Rakvere Teatri fuajees Erki Kasemetsa näitus TOP POT 69.

326


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 327

15. oktoober – 30. november Estonia esimese rõdu galeriis maalinäitus „Noppeid Estonia Seltsi maalikogust“. 21. oktoober – 25. november Eesti Litograafiakeskuse graafikanäitus “Armastus 21. sajandil. Eesti II Litograafiaportfoolio” Eesti Draamateatri II korruse jalutusgaleriis. Näitusel osalesid kunstnikud Kadri Alesmaa, Peeter Allik, Toomas Altnurme, Merike Estna, Kadri Kangilaski, Laurentsius, Marko Mäetamm, Mall Nukke, Reiu Tüür, Jaak Visnap, Jasper Zoova. 27. oktoobrist Vanemuise väikeses majas Väino Kõrtsi õlimaalide näitus. 21. november – kuni 25. november Jaan Elkeni maalinäitus Eesti Draamateatri paekivimüüril. 25. november – 10. jaanuar 2010 Juss Piho maalide näitus Eesti Draamateatris. 1. detsember – 11. jaanuar 2010 Estonia esimese rõdu galeriis Hendrik Krummi 75. sünniaastapäevale pühendatud näitus “Seni laulad, kuni oled noor”. 7. detsember – 1. veebruar 2010 Estonia Talveaias vaibakunstnike rühmituse “Vaba Tahe” näitus “Vaibad Talveaias”.

ESINEMINE VÄLISFESTIVALIDEL JA OSALEMINE RAHVUSVAHELISTES PROJEKTIDES 27.– 30. märtsini 2009 osales Eesti Nuku- ja Noorsooteater Festival Giboulées de la Marionnette’i festivalil Strasbourgis (Prantsusmaa). Esitati “Nukumängu ABC” ja “Vanamees ja emahunt”. 27. märtsist – 18. aprillini 2009 Moskvas (Venemaa) toimunud 15. teatrifestivalil “Kuldne Mask” esindasid Eestit festivali alaprogrammis “Kuldne Mask Pluss” Eesti Nuku- ja Noorsooteatri lavastus “Mängurid”, NO99 lavastus “ГЭП” ning rahvusooper Estonia lavastused “Libahunt” ja “Hamlet”. 2.–10. maini toimus Heidelbergis (Saksamaa) nüüdisdramaturgia festival “Stückemarkt 2009”, mis sel aastal tutvustas eesti dramaturgiat. Näidendivõistlusel osales 3 eesti näidendit: Jim Ashilevi “Portselansuits”, Andrus Kivirähki “Aabitsa kukk” ning Urmas Lennuki “Boob teab”. “Stückemarkti” teatriprogrammis esinesid teater Endla lavastusega “Janu”, Ugala lavastusega “Poks” ning Eesti Nuku- ja Noorsooteater lavastusega “Nukumängu ABC”. 4.–10. maini osales VAT Teater lavastusega “Pál-tänava poisid” Budapestis (Ungaris) Eesti päevadel. 7.–10. maini Kaunases (Leedu) toimunud rahvusvahelisel monolavastuste festivalil MonoBaltija osales Eesti Draamateatri lavastus “Aabitsa kukk”. Tõnu Oja sai festivalil teise preemia ja Kaunasesse kogunenud festivalidirektorite poolse eripreemia.

327


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 328

9.–12. maini esitas Mart Kangro Brüsselis (Belgia) festivalil Kunstenfestivaldesarts oma soololavastust „Can’t Get No / Satisfaction“. 12.–15. maini esitas VAT Teater lavastust “Misantroop” Leedu ASSITEJ festivalil Vilniuses. 21. ja 22. mail esines Teater NO99 Utrechtis (Holland) festivalil “a/d Werf” lavastusega “ГЭП”. 15.–24. maini Permis (Venemaa) toimunud rahvusvahelisel festivalil “Djagilevi hooajad: Perm– Peterburi–Pariis” osales Fine5 Tantsuteater lavastusega “Two trains”. 14.–19. juunini esitas Eesti Nuku- ja Noorsooteater Läänemeremaade nukuteatrite festivalil Northeimis (Saksamaa) lavastust “Nukumängu ABC”. 3.–11. septembrini osales Eesti Nuku- ja Noorsooteater rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil “Kovtšeg” Sahhalini saarel (Venemaa). Esitati lavastust “Vepsa muinasjutud”. 12.–16. septembrini esitas Eesti Nuku- ja Noorsooteater lavastust “Vepsa muinasjutud” rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil “Külas Arlekiinil” (“В гостях у Арлекина”) Omskis (Venemaa). 21.–28. septembrini käis Eesti Nuku- ja Noorsooteatri esindus nukuteatrifestivalil CharlevilleMeziérès’s (Prantsusmaa) ning Müncheni (Saksamaa) Linnamuuseumi nukuteatri ekspositsiooni vaatamas. 24.–27. septembrini Slovakkias toimunud rahvusvahelisel teatrifestivalil “Divadelná Nitra” osales Teater NO99 lavastusega “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. 25. septembrist 11. oktoobrini Peterburis (Venemaa) toimunud teatrifestivalil “Baltiiski Dom” osales Teater NO99 lavastusega “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. 4. oktoobril esitas Eesti Draamateater “Aabitsa kukke” Riias monolavastuste festivalil “Zvaigzne”. Vene Teater osales lavastusega “Alasti tõde” 7. oktoobrist 2. novembrini toimunud rahvusvahelisel teatrifestivalil “Panorama” Minskis (Valgevene). 14.–18. oktoobrini osales Tartu Üliõpilasteater rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil Manizaleses (Kolumbia) lavastusega “Vabadus või surm. Nestor Mahno võitlus”. 17.–25. oktoobrini Berliini meediafestivali “Prix Europa 2009” võistlusprogrammis osales Raadioteatri kuuldemäng “Keegi tuleb ju ikka…”. Festivalil osalesid Taago Tubin, Andres Noormets, Virko Annus.

328


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 329

12. ja 13. novembril osales Von Krahli Teatri lavastus “Kajakas” Moskvas rahvusvahelisel teatrifestivalil “Stanislavsky Season”. 18.–22. novembrini Helsingis toimunud rahvusvahelisel teatrifestivalil “Baltic Circle 2009” osales PolygonTeater lavastusega “Hapnik”. 27. ja 28. novembril etendus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus “Onu Tomi onnike” festivalil “Kortárs Drámafesztivál Budapest” Ungaris. Vene Teater osales Peterburis (Venemaa) toimunud rahvusvahelisel teatrifestivalil “Kohtumised Venemaal”.

RAHVUSVAHELISED KOOSTÖÖPROJEKTID 11. veebruaril Brüsseli (Belgia) Kuninglikus Flaami Teatris esietendunud lavastuse “Mental Finland” (lavastaja Kristian Smeds) rahvusvahelises trupis osalesid Juhan Ulfsak ja Eva Klemets. 28. septembrist 4. oktoobrini osales Tartu Üliõpilasteater Minskis rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil “Teatralny Koufar-2009” lavastusega “Naljad armastusest”. Minski teater esitas oma lavastust “Bam” Tartus 8. oktoobril. Lavastused on osa rahvusvahelisest projektist “Teatralny Koufar on Stage”. 6.–9. märtsini osales Mari-Liis Velberg VAT Teatrist foorumteatri meistriklassis Rotterdamis (Holland). 14. ja 15. mail osalesid Mari-Liis Velberg ja Piret Soosaar Turus (Soome) MIMO projekti (foorumteatrite koostöö) võimalike partnerite kogunemisel. 3.–9. augustini võtsid Mihkel Roolaid ja Madis Raie osa Suvekoolist 2009 “Light and Love” Balatoni järve ääres (Ungari) ning osalesid foorumteatri töötubades. 11.–19. juulini viibis Mari-Liis Velberg rahvusvahelisel Tervendava Teatri festivalil (Festival de Teatro Sanador) Pozo Amargos (Hispaania). 22.–25. maini osales Triin Hook Norras Drammenis EL projekti “Platform 11+” teatrite esindajate kogunemisel. 4.–8. septembrini viibisid Tiina Rebane, Marion Jõepera, Mari-Liis Velberg, Inga Vares Budapestis (Ungari) EL projekti “Platform 11+” teatrite suurkogunemisel. 6.–9. oktoobrini osales Tiiu Talvist Londonis (Inglismaa) EL projekti „Paltform 11+” teatrite esindajate kogunemisel. Sõltumatu Tantsu Ühendus on alates 2009. aastast Kedja (Põhjamaaade tantsuisikuid koondava) võrgustiku Eesti partner.

329


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 330

FESTIVALID EESTIS II Jõhvi balletifestival 5.–8. veebruarini Jõhvi kontserdimajas. Korraldaja: Jõhvi Kontserdimaja. Etendused: Peterburi Riikliku Klassikalise Balleti Teatri trupi ja Peterburi Riikliku Sümfooniaorkestri esituses Tšaikovski ballett “Uinuv kaunitar” (peaosades Jevgeni Ivantšenko ja Irina Golub (Venemaa) / Age Oks ja Toomas Edur), Vanemuise balletikooli “Tants läbi aegade”, Vene Teatri “Surmatants”. Laste balletigalal (programmijuhid: Marina Kessler (RO Estonia) ja Dmitri Harchenko) esinesid Tallinna Balletikooli, Noore Balleti, Kaie Kõrbi Balletistuudio (Tallinn), Vanemuise Balletikooli, IDA Tantsukooli (Tartu), Kersti Adamsoni Balletistuudio (Pärnu), Kemi Balletikooli tantsijad. Balletigalal (programmijuht Mare Tommingas) esinesid Age Oks ja Toomas Edur; Maria Seletskaja ja Arshak Ghalumyan; Jelena Kotsubira ja Oleg Harjutkin (Venemaa); Sergei Upkin ja Olga Malinovskaja; Vanemuise balletitrupp ja solistid. Rahvusvaheline teatrifestival “Temps d’Images” 25. veebruarist 1. märtsini Tallinnas. Korraldaja: Von Krahli Teater. Etendused: Von Krahli Teater – “Unistuste vabariik”, 10+ (Türgi) – “Reporter”, Saša Pepeljajev (Venemaa) – “Rabbitproof”. XVII Noore Tantsu Festival 6.–11. juulini Viljandis. Korraldaja: MTÜ Evestuudio. Kursusi juhendasid: Takashi Tsumura (qi gong), Andrea Keiz (taju), Sybrig Dokter (tantsutehnika), Satu Palokangas (Laban/Bartenieff liikumise analüüs), Ruta Kambli (india klassikaline tants), Marco Bonisimo (tsirkusekunstid), Kauko Uusoksa (qi gong), Makiko Otogino (butōtants), Sten Rudström (action-teater), Elke Luyten (Decroux’ kehamiimi meetod). Etendused: Insightout Company & Küberstuudio – “Opus Tempus”, ASK (Andres Noormets, Mart Soo, Taavi Kerikmäe), Dada von Bzdylow Theatre (Poola) – “Several Witty Observations (à la Gombrowicz )”, Children of the Rabbiti inim-aktiivne näitus ART NOT WAR ‘ma pean pidama oma jumalateenistuse’, Anu Vask – “Ulatus”, Elke Luyten (Belgia) – “I am not sure”, Riina Soasepp – “Sisestseen”, Maud Liardon (Šveits) – “Arnica 9CH (my life as a dancer)”, Katrin Essenson ja Jane Saks – “Hämarad lood”, Sini Haapalinna – “Remix one/z”, Mart Kangro – “Can’t Get No / Satisfaction”, Liisa Lilienthal – “Söö mind ära”, Ele Viskus – “Kiigepaulikud”, Baiba Krievina – “Four fourths(4/4)” ja ülesastumised festivali avatud laval. XIII rahvusvaheline nukuteatrite festival TEATER KOHVRIS 21.–24. maini Viljandis. Korraldaja: Viljandi Nukuteater. Eesti Nuku- ja Noorsooteater – “Nukumängu ABC”, Harry Gustavsoni Pereteater – “Lugu Pikk-kõrvast, Otist ja Kriimsilmast”, Rauf Avšari Nukuteater – “Surmatants”, Liepaja Nukuteater – “Inglite lugu”, Tartu Väike Nukuteater – “Väike nõid”, Leedu Nukuteater Aitvaras – “Punamütsike”, Vitalijus Mazurase teater – “Lumekuninganna”, Šiauliai Nukuteater Avilys – “Sööbik ja Pisik”, Kärdla Nukuteater – “Kolm karu”, Teater Marionett – “Väike prints”, Poola Walny Teater – “Vanaisa”, Jõhvi Nukuteater Lepatriinu – “Sööbik ja Pisik”, Nukuteater Kehra

330


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 331

Nukk – “Kolm karu”, Aserbaidžaani Nukuteater – “Rebase lendamine”, Viljandi Nukuteater – “Kas naeris?” ja “Väikesed sabakesed”. Uus tants 9 19.–21. märtsini Tallinnas. Korraldajad: Kanuti Gildi SAAL ja Sõltumatu Tantsu Ühendus. Eesti nüüdistantsu ülevaatefestivalil esinesid: Päär Pärenson – “Hädaorg”, Triin Reemann – “Kalamees ja kurg”, Insightout Company & Küberstuudio – “Opus Tempus”, Sandra Z – “Streik!“, Kaja Kann & Juha Valkeapää – “Lokaalis täna: Kann/Valkeapää”, Eike Ülevain & Kärt Tõnisson & Jaak Sapas – “Kahe korruse rahvas”, Oksana Titova & Indrek Kangro – “Kass ennustab tulevikku inimesest paremini”, Renate Valme – “Second Land”, Fine5 Tantsuteater – “Faasid”, Taavet Jansen – “It’s nothing really”, Kati Juurik – “Sula jagu”, Jaan Ulst – “Tehniline dialoog”, Nele Suisalu ja Florent Hamon – “Ball”, Katrin Essenson ja Jane Saks – “Hämarad lood”, Tantsuteater Zick – “Hoffmann-Promenade” ja Mart Kangro – “Can’t Get No / Satisfaction”. I foorumteatrite festival 2. ja 3. mail Tartus Lille majas. Korraldajad: Lastekaitse Liit ja VAT Teatri Foorumgrupp. Esinesid foorumteatri grupid Lille majast, Haabersti Avatud Noortekeskusest, Viimsi Keskkoolist, Sindist, Karksi-Nuiast, grupid Andrei & sõbrad ja LL MEIE VAT. Lisaks etendustele toimus osalejatele ka koolitus ning esimese eestikeelse foorumteatri õppematerjali, Mari-Liis Velbergi “Foorumteatri rakendamise võimalusi koolivägivalla ennetustöö näitel” (2008) tutvustus. KorFest 18.–27. maini Tallinnas Kanuti Gildi SAALis. Korraldaja: Tallinna Ülikooli koreograafiaosakond. II noorte tantsuloojate festivalil esinesid: Diplom 2009 raames bakalaureuseõppe lõpetajad Riina Soasepp, Jevgeni Fokin, Helena Pihel, Liis Mägi, Olesja Juškova, Anna Frolkova, Irina Krotova ja magistriõppe lõpetaja Anu Vask. Lisaks toimusid koreograafiaosakonna üliõpilaste etendused Jüri Nael + MA, Oksana Titova + BA II, Renate Valme + BA III. Tantsuveski 2.–6. juunini Tallinnas Hobuveskis. Korraldaja: Sõltumatu Tantsu Ühendus. V nüüdistantsu festival. Festivali raames toimusid spiraaldünaamika seminarid, joogatunnid, afrotantsu ning astanga jooga õpitoad, avalikud liikumise töötoad parkides, improvisatsioonid linnaruumides. Tantsustuudiod esitasid lühilavastusi ning Ina Stockemi (Rootsi) juhendamisel toimus interaktiivne tantsuetendus “BodyLounge: Etendus sinu meeltes”. Tallinn Treff Festival 30. maist 6. juunini 2009 Tallinnas. Korraldaja: Eesti Nuku- ja Noorsooteater. Festivali teema – “Maailma lavade uus põlvkond”.

331


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 332

Toimusid paneeldiskussioonid: Anna Ivanova Brašinskaja (Soome) – “Kool teatrisse ehk millist näitlejat vajab kaasaegne nukuteater”, Marek Waszkiel (Poola) – “Kaasaegsed suundumused Euroopa nukukunstis”, Rosita Raud (Eesti) – “Nukulik mõtlemine kaasaegses kunstis”, Rene Baker (Inglismaa) – “Materjalid ja lavastusmeetodid nukuteatris” ning Anna Ivanova Brašinskaja loeng tänavateatrist. Rahvusvahelise põhiprogrammi etendused: Turu Kunstiakadeemia nukuteatritudengid (Soome) – “Mieliteko” ja “Tsirkus Gelsomina”, Visuaalse Teatri Kooli tudengid (Iisrael) – “Inimloomus”, Jaroslavli Riikliku Teatriakadeemia nukuteatritudengid (Venemaa) – “Klassikontsert” ja “Lilleke”, Harkovi Riikliku Kunstiülikooli nukuteatritudengid (Ukraina) – “Muinasjutt Ikeni võluveskist”, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia näitekunstitudengid – “Mängides Shakespeare’i”, Londoni Ülikooli kõne- ja draamakooli nukuteatritudengid (Inglismaa) – “Miks laps keeb maisipudrus?”, Ernst Buschi nimelise Lavakunstikõrgkooli nukuteatritudengid (Saksamaa) – “Inspektor tuleb” ja “Improvisatsioonid inimesele ja materjalile”, Peterburi Riikliku Teatriakadeemia nukuteatritudengid (Venemaa) – “Petruška vallatused”, São Paolo Ülikooli nukuteatritudengid (Brasiilia) – “(Des)Esperando”, Ludwik Solski nimelise Riikliku Teatrikooli nukuteatritudengid (Poola) – “Orkester”. Programmi “Noor Vaim” osalejad: Teater NO99 – “6 reisijat”, Läti Kultuuriakadeemia lavakunstitudengid (Läti) – “Mängides Dostojevskit” ja “Me ei armasta rääkivate peade teatrit”, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunstitudengid – “Sünnipäevapidu”, “See kõik on jazz” ja “Theised”, Teater Pogos (Soome) – “Rehepapp”, EMTA lavakunstikooli tudengid – “Kõige tähtsam” ja “Kummitus masinas”, PolygonTeater – “Hapnik”, Tartu Üliõpilasteater – “Daniil Harms ehk Geeniuse elu”, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio – “Plats”, Võru Linnateater – “Koomiku lapsepõlv”, Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikool – “Aucassin & Nicolette”, Hugo Treffneri Gümnaasiumi teatritrupp HTG66 – “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma”, Endla teatri noortestuudio – “Oma elu superstaarid”, Tallinna 32. keskkooli teatriklass – “Brain Freeze”, teatritrupp Rakvere Protsess – “Hullumeelse käsikiri”, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid – “Viieosaline triloogia”, Läti Kultuuriakadeemia koreograafiatudengid – “Settle”, “Take My Eyes”, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafiatudengid – “Kolm ainsust”, “Colon’id”, “Eskimo puuder”, “Söömindärasöö” ja “That’s the thing about bear attacks, they come when you least expect it”, Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid – “Vahetatud lood”, “Liikumisliigutus KKORI” ja “Valss neljale”, tantsustuudio Carolina – “Sa ise lood maailma enda ümber”, tsirkusestuudiod Folie ja OMAtsirkus – “Väike tsirkus”, “Uue linna uus tsirkus”, tantsustuudio Dreek Stuudio – “Lambahari” ja “Õde ja Tõigus”; Eesti Tantsuagentuuri stuudio ning tantsustuudiod ProDance ja R.E.D., Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli bigbänd ja Kristjan Kasearu & Paradise Crew, Anneliis Kits & Stereo Spectrum, Helsingi Pop-jazz Konservatooriumi bigbänd, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilased ansamblites Garlic, Flavor, Anita & The Band ja Noortebänd 2009 finalistid: Junk Riot, Noisebleed, Rustpack ja Penthouse. Lisaks näidati “Noore Vaimu” programmi raames tudengifilme, toimus näitus Eesti Kunstiakadeemia ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kunstitudengite töödest, toimusid Balti teatrikoolide ja -stuudiote arutelud. UNIMA lasteprogramm: Viljandi Nukuteater – “Värvilised sabakesed”, teater Marionett –

332


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 333

“Kaval-Ants ja Vanapagan”, “Väike prints” ja “Laanemoor”, Viljandi Nukuteatri nuku- ja pantomiimistuudio – “Kas naeris?”, Kärdla Nukuteater – “Karupoeg Puhh”, Eesti Nuku- ja Noorsooteater – “Hanel oli auto”, Vene Nukuteater – “Hõbekabjake”, Harry Gustavsoni Pereteater – “Lugu Pikk-Kõrvast, Otist ja Kriimsilmast” ja “Jänes Julgepüks”, harrastusteater Kehra Nukk – “Punamütsike”, nukuteater Lepatriinu – “Sööbik ja Pisik”, Rauf Avšarovi Nukuteater – “Surmatants”, Tooteater – “Inderlin”. Saaremaa ooperipäevad 19.–26. juulini Saaremaal. Korraldaja: Eesti Kontsert. Kavas: mälestusõhtu Hendrik Krumm 75, Jorma Hynninen – kontsert ja Kuusisto mono-ooper “Vabaduse vang”, Läti Rahvusooper – Wagneri “Lendav Hollandlane” ja Puccini “Turandot”, Vanemuine – Verdi “Trubaduur”, Rahvusooper Estonia – poistekoori kontserdid “Ave Maria” (dirigent Hirvo Surva), Eesti Rahvusmeeskoori kontsert, kammerkontsert (solistid Kristine Gailite Kristjanis Norvelis ja Kai Rüütel), Läti Rahvusooperi orkester ja koor ning Vanemuise teatri ooperikoor – Verdi “Reekviem“ (dirigent Neeme Järvi), Läti Rahvusooperi orkester ja koor – Galakontsert (dirigendid Gintaras Rinkevičius ja Eri Klas, solistid Kristine Gailite, Nadia Krasteva, Monika-Evelin Liiv, Matti Salminen, Mario Zeffiri, Carlos Moreno jt).

Brigitta festival 13.–23. augustini Pirita kloostri varemetes. Korraldaja: Tallinna Filharmoonia. Kunstiline juht: Eri Klas. Etendused: Eri Klasi juubelietendus – Tauno Aintsi oratoorium “Aeg armastada” (tekst Leelo Tungal); Moskva Riiklik Akadeemiline Klassikaline Balletiteater (Venemaa) – balletid Aram Hatšaturjani “Spartacus”, Sergei Prokofjevi “Romeo ja Julia” ja Pjotr Tšaikovski “Luikede järv”; Moskva Ooperiteater Helikon (Venemaa) – ooperid Umberto Giordano “Siber”, Giuseppe Verdi “Falstaff”; U-Theatre (Taiwan) – mütoloogilis-rituaalne etendus “Ookeani hääl”; kontsert “Opera@jazz” Moskva ooperiteatri Helikon sümfooniaorkestri, Rahvusooper Estonia vokaalsolistide, Estonian Dream Big Bandi jt osavõtul, dirigent Eri Klas.

Augusti TantsuFestival 2009 17.–31. augustini Tallinnas. Korraldaja: Kanuti Gildi SAAL. Etendused: Dominique Boivin / Cie. Beau Geste (Prantsusmaa) – “Transports exceptionnels”; Silke Z / resistdance & friends (Saksamaa) – “private spaces (the p.s. project)”; Renate Valme – “Valss neljale”; Kasper Daugaard Poulsen / Club Fisk (Taani) – “Forestillinger”; Mette Ingvartsen (Taani) & Jefta van Dinther (Belgia) – “It’s in the air”; Teodora Castellucci / dewey dell (Itaalia) – “à elle vide”; Antonia Livingstone (Kanada, Eesti) – “The Part”; Thomas Hauert / ZOO (Belgia) – “Accords”; Mart Kangro – “Can’t Get No / Satisfaction”; Mark Tompkins (Prantsusmaa) – “empty holes”; Mark Lewis Tompkins (Prantsusmaa) – “kings&queens”.

333


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 334

DRAAMA 2009 5.–12. septembrini Tartus. Korraldaja: SA Eesti Teatri Festival. Festivali võistlusprogramm: Eesti Draamateater – “Lõputu kohvijoomine”, Tallinna Linnateater – “Ohvrit mängides”, Eesti Nuku- ja Noorsooteater – “Mängurid”, Teater NO99 – “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, Ugala – “Börs ja börsitar”, Võru Linnateater – “Võrumaa rituaalid vol. 2”, Kuressaare Linnateater – “Tapatöö jumal”, Theatrum – “Linn”, Tartu Uus Teater – “Elud”, R.A.A.A.M – “Vahepeatus”, Endla – “Janu”, Vanemuine – “Loss”, VAT Teater – “Misantroop”, Rakvere Teater – “Üks joodik sõitis rongiga”, Vene Teater – “Hullumeelse päevik”. OmaDRAAMA Balti teatrifestival keskendus omadramaturgia tutvustamisele. Võistlusprogramm: Teater NO99 – “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, Endla – “Janu”, Läti Rahvusteater – “Bille”, Teater TT (Läti) – “Indrāns”, Teater Utopia (Leedu) – “Dekaloog”. DRAAMAKE 2009 Lasteteatri festival. Programm: Endla – “Saja-aastane laps”, Kuressaare Linnateater – “Unenägu”, Vanemuine – “Lotte ja Bruno muusikatund” ja “Detektiiv Lotte”, HTG66 – “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma”. Kõrvalprogramm: NO99 – “Pea vahetus“, NoTaFe – “Vaterland“, Tartu Uus Teater – “Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud”, Riia Uus Teater (Läti) – “Vaikuse Hääl”, interaktiivne näitus uuest Eesti dramaturgiast “draamamaa”, Silver Vahtre isikunäitus teatriplakatitest, teatriplakatite näitus, rahvusvaheline poliitilise teatri konverents “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas”, noorte autorite tööde esimene lugemine sarjas “Sahtlist välja!”, noorte autorite draamaslämm ja kolme värava jalgpall. Rahvusvaheline teatrifestival “Kuldne Mask” 6.–13. oktoobrini Tallinnas ja Jõhvis. Korraldaja: MTÜ ART-Forum. Etendused: Tovstonogovi-nimeline Suur Draamateater, Peterburi (Venemaa) – “Onukese unenägu” (lavastaja Temur Tšheidze); Tšehhovi-nimeline rahvusvaheline teatrifestival koostöös teatriga Cheek By Jowl (Inglismaa) – “Kaheteistkümnes öö” (lavastaja Declan Donnellan); Puškini-nimeline Draamateater, Magnitogorsk (Venemaa) – “Äike” (lavastaja Lev Erenburg); Rahvuste Teater, Moskva (Venemaa) – “Šukšini jutustused” (lavastaja Alvis Hermanis). Lisaks toimus kohtumine lavastaja Declan Donnellaniga ning teatrikriitik ja festivali NET (Novõi evropeiski teatr) kunstidirektor Roman Dolžanski pidas ettekande teemal “Vene nüüdisteater üldeuroopalikus kontekstis”.

XI rahvusvaheline uue muusika festival Nyyd ’09 20.–25. oktoobrini Tallinnas. Korraldaja: Eesti Kontsert. Kunstilised juhid: Erkki-Sven Tüür ja Madis Kolk. Festival oli pühendatud muusikateatri- ja multimeediaprojektidele. Etendused: Théâtre Vidy-Lausanne (Šveits) – “Eraritjaritjaka” (helilooja ja lavastaja Heiner Goebbels); IRCAMi Centre Pompidou (Prantsusmaa) – “Machinations” (helilooja ja lavastaja

334


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 335

Georges Aperghis); The Shout (Inglismaa) – “Flam” (helilooja Orlando Gough); Rahvusooper Estonia – “Armastuse valem” (helilooja Mari Vihmand). Festivalil tuli esiettekandele Eesti Kontserdi ja Von Krahli Teatri ühisprojekt, Märt-Matis Lille – Jan Kausi kammerooper “Indiate uurimine”, ning koostöös Kanuti Gildi SAALiga Mart Kangro, Taavi Kerikmäe ja ansambel U: lavastus “Harmoonia”.

NU Performance Festival III: Recycle POP 11.–14. novembrini Kanuti Gildi SAALis Tallinnas. Korraldaja: MTÜ Uue Performantsi Selts ja Kanuti Gildi SAAL. Festival keskendub popi afektiivse ihamaailma ja selle tõlgenduste ümber. Esinejad: Baktruppen (Norra) – “Baktrüppen Light Metal Band”, Sequoia – “Sequoia”, Catti Brandelius (Rootsi) – “From Outer Space to the Rocky Mountains”, ExTRAfINE, Carole Douillard (Prantsusmaa) – “Rock`N`Roll Suicide”, Andres Lõo – “The Skeletons on Rock Show”, maria UND maria – “(no more i love you’s) language is leaving me”, Erkki Luuk ja Atavistid – “Puu tee”, KiwaNOID – “Performarmance w/ ecaxtli 39 titles”, queeNNaïve. Festivali ajal oli avatud näitus “Pop will eat itself”.

KÜLALISTEATRID JA -ESINEJAD EESTIS 7. ja 8. veebruaril toimusid Prantsuse Rahvusteatri La Comédie-Française külalisetendused Eesti Draamateatri suures saalis: Spiro Scimone “Pidu” (La Festa), lavastaja Galin Stoev, koostöös Antoine Oppenheimiga ja Molière’i “Naerväärsed eputised” (Les Précieuses ridicules), lavastaja Dan Jemmett. 11. märtsil etendus Kanuti Gildi SAALis vestlussarja “Suud puhtaks!” erikülalisena Caroline Simoni (Saksamaa) tantsulavastus “Stück”. 21. aprillil esitas Prantsuse teatriduo Théatre du Tropic ja Muséatre Theatrumi väikeses saalis Eugène Ionesco traagilise farsi “Toolid” (“Les Chaises”). 3.–7. maini külastas Eestit TADaC 2009 / Helsingi Teatriakadeemia Tantsukompanii. Pärnus, Tallinnas ja Tartus esitati Ari Tenhula “Distances – Practices of Kinetic Emphaty” ja Harri Kuorelahti “Rough Plan”. 15. mail esines Tallinna rahvusvahelise joonistustriennaali “Manu Propria” raames Kanuti Gildi SAALis rootsi performance-kunstnik, kirjanik ja kriitik Marten Spangberg joonistamisetendusega “Slowfall”. 15. ja 16. mail esitas Tampere tantsuteater MD (Soome) Tartu Sadamateatris lavastuse “Lemminkäinen” (koreograaf, lavastaja ja libreto autor Samuli Roininen).

335


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 336

10. juulil esitas Pärnu VII ooperipäevade raames Leedu Rahvuslik Ooperi- ja Balletiteater Giuseppe Verdi ooperi “Aida”. 9. septembril esitas Magdeburgi Nukuteater (Saksamaa) Eesti Nukuteatris vendade Grimmide “Hunt ja seitse kitsetalle”. 10. septembril esitasid Aki Suzuki (butō-tants) ja Björn B. Lindström (löökriistad) AdamsonEricu muuseumis Jaapani kultuuri tutvustavate ürituste sarjas jaapani kunstniku Kōkyō Hatanaka näitusele „Aasia minu südames“ loodud butō-etendust “Tee valguse poole”. 22. ja 23. septembril kanti Interneti vahendusel Ljubljana vanas elektrijaamas, Kanuti Gildi SAALis ja Intensiivse Kunstihoolde Keskuses Amadoras Portugalis etendus “Evergreen”, mille autoriks oli Sloveenia kunstnik Vlado Repnik. 24. septembril etendas Roman Viktjuki Teater Tallinnas Vene Kultuurikeskuses lavastust “R & J: Romeo ja Julia”. 2. ja 4. oktoobril etendas Šveitsi tantsukompanii Drift Tartus ja Tallinnas lavastust “au bleu cochon”. 15. oktoobril esines Kanuti Gildi SAALis Blixa Bargeld (Saksamaa) muusikaetendusega “Rede/Speech”. 18.–21. oktoobrini külastas Eestit prantsuse näitleja Mireille Perrier, kes esitas Tallinnas ja Viljandis Stefano Massini monodraama “Parandamatu” (Non Réeducable). 27.–30. oktoobrini andis Vene Teatri laval etendusi Aleksandr Brjantsevi nimeline Noorsooteater Peterburist (Venemaa). Esitati Aleksandr Volkovi “Smaragdlinna võlur”, Aleksandr Ostrovski “Äike”, Nikolai Gogoli “Vana maailma mõisnikud” ja teatrifantaasia “Algus”. 3. detsembril esines PÖFF 2009 raames Theatrumi laval André Gagó ja Teatro Instável (Portugal) eepilise kontsertetendusega “Hamlet, Heteronymos, Pessoa” (kontseptsioon ja lavastus: André Gago, muusika: Carlos Barretto). 18. detsembril esitas Kanuti Gildi SAALis residentuuris olev saksa-hollandi-soome valguskunstnik Jan Fedinger koos MIMprojektiga (Taavet Jansen ja Maike Lond) residentuuri käigus välja mõeldud ootamatuid odavaid ja säästlikke teatriruumispetsiifilisi valgus-, video- ja helilahendusi.

336


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 337

KONVERENTSID, SEMINARID 19. märtsil korraldas Tallinna Ülikooli koreograafia osakond tantsuõpetuse minikonverentsi “Õpetav õpilane”. Konverentsil pidasid ettekande TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti üliõpilane Evelin Lagle, Tallinna Ülikooli üliõpilane Riina Soasepp ja Helsinki Teatriakadeemia tantsupedagoogika professor Eeva Anttila, järgnesid ühisarutelud ettekannetes tõstatatud teemadel. 18. aprillil 2009 toimus Tartus Eesti Teatriuurijate Ühenduse ja TÜ teatriteaduse õppetooli seminar “Postdramaatilisus eesti nüüdisteatris”. Esinesid: Madli Pesti – “Postdramaatiline poliitiline teater”, Ott Karulin – “Head ööd, Shakespeare! Tere, Uusberg!”, Luule Epner – “Näitleja ja roll postdramaatilises teatris”, Jaanika Juhanson – “Kuidas defineerida iseend?”, Riina Oruaas – “Pärimusest teatrietenduseks”, Anneli Saro – “Millest sünnib postdramaatiline teater?” ja Laur Kaunissaare – “Kuidas mõista postdramaatilise lavastuse puhul, et see on õnnestunud?”. Ettekannetele järgnes arutelu. 5. mail toimus Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja kolmas kohtumine “teater ‫ ׀‬tabu”. Esinesid: Ott Karulin – “Teatri ümber hiilib edu”, Jaak Allik – “Mälestusi tabudest eesti nõukogude teatrikunstis”, Maris Balbat – “Kuidas on muutunud tabud teatrikirjutaja jaoks”, Taavet Jansen – “Hakaku tööle, kui loomine sisse ei too (toru, 28.07.2008 01:39 Delfi)”, Loone Ots – “Taboo ja oblige: eesti ajaloolised näidendid”, Laur Kaunissaare – “Algtekst ja tänapäeva kontekst: tõlgendusjulgusest”, Valle-Sten Maiste – “Kas Tussi-Maarionide ja rahvuslipu persest õngitsemise ajastul jääb ikka veel midagi varjule?”. 20.–21. juunil toimus Koolimäel Teatriteaduse Üliõpilaste Looži 12. kevadkool. Merilyn Oolo rääkis muusikalilavastusest “Chess” Vanemuises, Madli Pesti poliitilisest teatrist, Eva-Liisa Linder ja Heidi Aadma infotehnoloogia rollist teatriuurimises andmebaaside näitel ja Veiko Tubin muusikalise kujunduse rollist lavastuses. Lisaks toimusid vestlusringid erinevatel teemadel. 10. septembril toimus Eesti Teatriuurijate Ühenduse, Eesti Teatri Festivali DRAAMA 2009 ja Saksa Kultuuriinstituudi / Goethe Instituudi korraldusel Tartus rahvusvaheline konverents “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas”. Matthias Naumann rääkis poliitilise teatri teoreetilisest raamistikust, Alex Karschnia poliitilise teatri vormist, Linda Kaljundi ajaloo esitamisest kunstis, Luule Epner näitlejast poliitilises teatris ja Peeter Jalakas apoliitilisest teatrist. Konverentsi modereeris Anneli Saro. 13. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi ja Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooli korraldamisel konverents “Kaarel Ird ja tema aeg”. Ettekanded Kaarel Irdi ajast: Eve Annuk – “Honoraripoliitikast nõukogude perioodil”, Tiiu Kreegipuu – “Parteilisest tsensuurist Nõukogude Eestis”, Luule Epner – “1960/70ndate teatriuuenduse mõtestamisest sünkroonkriitikas”. Kaarel Irdist rääkisid: Ülo Tonts – “Teatrimees Kaarel Ird: ühest viljakast

337


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 338

vasturääkivusest”, Tiina Saluvere – “Kaarel Ird ja 1960. aastate lõpu teatriuuendus: arhiivitähiseid”, Jaak Viller – “Kaarel Irdi repertuaaripoliitiliste vaadete areng ja järjepidevus”, Lea Tormis – “Mälukilde Irdist”, Kalju Komissarov – “Noore kolleegi meenutusi vanemast kolleegist”. Konverentsile järgnes filmiõhtu ning Kirjandusmuuseumi saalis avati Irdi isikuarhiivil põhinev näitus (koostaja Tiina Saluvere) Irdi originaalkäsikirjadest, kirjavahetustest, fotodest jm ajastuomasest dokumentaalmaterjalist. 27.–28. novembril toimus Soome Instituudis Eesti Teatriuurijate Seltsi ja Suomen Teatteritutkimuksen Seura konverents “Kuidas kunst kujutab ajalugu/Miten taide esittää historiaa/How Arts Performs History”. Esinesid: Jaak Rähesoo – “Cycles of Historicity in Estonian Theatre”, Piret Kruuspere – “Different Ways of Looking at the Past in Estonian Drama and Theatre (since the 1970s)”, Ildikó Sirató – “Remembering the Act. Movies/Films and Theatre Performances on 1956 Revolution. From Documents to Musical”, Anneli Saro – “Memories of the USSR in Estonian Theatrical Representations”, Maivi Kärginen – “ComicBook Rendition of Estonian History in “Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid...””, Maiju Loukola – “Scenography Re-Reflecting History: Images White-Washed”, Lassi Kansikas – “Staging History”, Teemu Paavolainen – “Poor Theatre/s and Cultural Ecology: On Kantor, Grotowski, and Their Polish Context”, Outi Lahtinen – “Matches and Movements in the Store. Arranging the Time-Space Relations with the Conceptual Pair of Archive and Repertoire”, Maris Peters – “Richard III: With or Without History?” ja Pirkko Koski – “Ideology vs. History: A Historical Play in Changing Contexts”. 8. detsembril toimus Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja neljas kohtumine teemal “teater ‫ ׀‬laen”. Esinesid: Jan Kaus – “Laenu pihustumine”, Linnar Priimägi – “Kunstiline laenukohustus”, Kaarel Oja – “Raisku lastud kriis”, Anneli Saro – “Kui palju on Eesti teater võlgu?”, Tiit Palu – “Tavaline teater”, Piret Mürk-Dubout – “Laen kliendikontaktides” ja Peeter Laurits – “Autori kohustused”.

VÕISTLUSED Kuuldemängutekstide võistlus Raadioteatri 80. sünnipäevale pühendatud kuuldemängutekstide võistlus. Žürii: Ott Karulin, Sven Karja, Kalju Orro, Pille-Riin Purje ja Toomas Lõhmuste. 1. koht – Andres Noormets “Vaikus ja karjed”. 2. koht – Ernst Miil ja Andri Luup “Forss minoor”. 3. koht – Martin Algus “Laviin”. Ergutusauhinnad: Jim Ashilevi “Minakassett”, Tiia Selli “Mäng”, Kadri Kiho “Viiendal päeval”, Kristiina Jalasto “Sõit” ja Kaido Liiva “Kihlvedu”. Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlus 2009 Žürii: Toomas Kall (esimees), Sven Karja, Liina Pihlak, Anne-Ly Sova, Garmen Tabor, Taago Tubin ja Ingomar Vihmar.

338


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 339

1. koht – Martin Algus “Postmodernsed leibkonnad”. 2. koht – Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”. 3. koht – Loone Ots “Libuhunt”. Eripreemiad: Raivo Kütt “Brüsseli hull”, Andri Luup “Piloot”, Lauri Vahtre “See toru seal laes”. Äramärgitud: Jaan Aps “Õnnelikud lapsed”, Katariina Kabel “Aline ehk Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus”, Mart Kase “ELU 2.0”, Kaido Liiva “Onu Alberto miljonid”, Kaur Riismaa “Tulvavesi vaatama”, Katrin Ruus “Katel” ning Enn Vetemaa ja Erki Aule“Ühekäeline bandiit”. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näidendivõistlus VI Pööning Žürii: Vahur Keller (esimees), Ene Paaver, Heidi Aadma, Ilona Kivirähk, Mart Kase, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Mattias Jürgens, Hanna Rohtla, Reeda Toots, Anna-Liisa Õispuu ja Kati Kuusemets. PÕNGERPÖÖNING 1. koht – “Paljutähendav unenägu”, autor Heidi Hein Tallinnast. 2. koht – “Lindude suur sõnelus”, autorid Marleen Helimets, Laura Johanson ja Kätlin Uus Suure-Jaani Gümnaasiumi 4. klassist. Eripreemiad: “Sirje soovid”, autor Merris Kivisoo Suure-Jaani Gümnaasiumi 4. klassist. “Metsaskäik”, autor Teele Siim. “Ka kõige võimatumad unistused võivad täituda, isegi kui sa nendesse ei usu”, autorid AnnaKaisa Adamson, Janeli Ojaste ja Andrea Maris Aule Suure-Jaani Gümnaasiumi 4. klassist. “Lugu metsas”, autor Joonas Simuste Suure-Jaani Gümnaasiumi 3. klassist. Ära märgitud: “Kingitehas”, autor 10-aastane Piibe Nõmm. “Sõpradeks saamine”, autor Timo Siim Suure-Jaani Gümnaasiumi 3. klassist. “Vastik kõuts”, autorid Heilika Kaur, Karina Grünbaum ja Klaara-Kaari Kupper Suure-Jaani Gümnaasiumi 4. klassist GNINÖÖPPÖÖNING 1. kohta jagavad “Peaaegu pianist”, autor Marili Tomingas Tabivere Gümnaasiumi 9. klassist ning “Oodates vaksalis rongi…”, autor Karl Andreas Sprenk. Ära märgitud: “Vaeslapse käsikivi”, autor Liisa Aavik Tallinnast. “Lootus”, autor 14-aastane Anna-Maria Uulma Vanamõisa külast Harjumaalt. “Must stsenaarium”, autor Kai Miller Levi külast Pärnumaalt. IIIIPPÖÖNING 1. koht – “Nukunaine”, autor 19-aastane Kerli Adov Otepäält. 2. koht – “Kaootika”, autor Lauri Teder. Ära märgitud: “Maiu on piimaauto”, autor 19-aastane Kerli Adov Otepäält. “Kuhu satud sina, kui riivad?”, autor Stina Ratassepp Tallinnast. “Pulm Veneetsias”, autor 21-aastane Henry Griin.

339


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 340

TÄIENDUSÕPE Teatriteaduse Üliõpilaste Looži vestlussarjas “Uus eesti teater” esinesid 12. märtsil Tiit Ojasoo ja 5. mail Mart Koldits. Sarja kureeris Madis Kolk. 18.–19. aprillini toimus Mustpeade majas VAT Teatri Foorumgrupi ja Eesti Lastekaitse Liidu korraldatud Foorumteatri koolitus, õpetajateks Micke Renlund ja Jouni Piekkari Soomest. 28. ja 29. aprillil külastas Eestit Natya Chetana teatri kunstiline juht Subodh Patnaik, kes pidas loengu EMTA lavakoolis ning kohtus eesti teatritegelaste ja -huvilistega Eesti Teatriliidu saalis. 16.–17. maini toimus Sõltumatu Tantsu Ühenduse korraldusel Nandi (Saksamaa) sufi tantsu õpituba. Vene Teatri näitleja Aleksandr Kutšmezov osales juunis 2009 Zvenigorodis (Venemaa) toimunud suvekoolis “Letnjaja teatralnaja škola”, mille korraldasid Venemaa Teatriliit ja toetusfond Vene teatritele välismaal. Augustis toimusid Vene Teatris lavakõne ja lavalise liikumise seminarid Vene Teatri näitlejatele. Õpetajad Venemaa Teatriliidust: N. Štoda (Mihhail Štšepkini nimeline Teatriinstituut), A. Rogožin (Venemaa Teatriakadeemia), I. Katšajev (Peterburi Teatriakadeemia). 24.–28. augustini toimus Von Krahli Teatris töötuba seoses koostöös Klockriketeaterniga valmiva lavastusega “Odysseus”. Osalesid Von Krahli Teatri trupp ja lavastaja Peeter Jalakas ning Klockriketeaterni trupp ja Dan Henriksson Soomest. Vanemuise teatris toimusid 1.–4. septembrini Saksa Muusikanõukogu dirigentide foorumi (Dirigentenforum des Deutschen Musikrates) raames Eri Klasi meistrikursused. Tantsukunstnike Liidu ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse korraldamisel toimusid 11. ja 12. septembril Tallinnas Aki Suzuki spirituaalse tantsu õpitoad (tehnika põhineb jaapani butō-tantsul ja jaapani traditsioonilisel ja folkloorsel tantsul) ning Aki Suzuki töötuba “Butō-tants kui eneseväljendus ja hingeabi”. 6. ja 7. oktoobril pidas Šveitsi tantsukompanii Drift kunstiline juht Peter Schelling koostöös Tantsukunstnike Liiduga meistriklassi eesti tantsijatele ja koreograafidele. 20.–30. oktoobrini toimusid Rahvusooperis Estonia Paolo de Napoli (Itaalia) meistrikursused lauljatele.

340


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 341

6.–8. novembrini toimus Tallinna Tantsuakadeemias Hugo Fanari (Belgia) nüüdistantsu meistriklass (struktureeritud improvisatsioon, eri distsipliinide kombineerimine ühte tervikusse, muusika, näitlemise ja liikumise omavahelised seosed, esitusruumi maksimaalne haaramine). Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakond käivitas 2009. aasta novembrist draamaõpetajate akadeemia. Erinevatel kursustel tutvustatakse ja mängitakse läbi teatriõpetuse ja rakendusteatri vorme ning viise (draamaimprovisatsioon, foorumteater, draamaõpetus, klounitehnika, terapeutiline teater, dramatiseerimine, protsessdraama jne). Estonia balleti külalispedagoogid-repetiitorid 2009. aastal: Daniel Otevrel (Saksamaa), Meelis Pakri (Inglismaa), Jevgeni Neff (Venemaa), Juhani Terasvuori (Soome), Agneta Stjernlöf-Valcu (Rootsi).

EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM TEATRIOSAKOND Üritused 14. jaanuaril kanti ette August Pulsti näitemäng “Presidendi kojutulek” August Pulsti 120. sünniaastapäeva ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi 85 aasta juubeli tähistamiseks. 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva tähistamine muuseumi peahoone sinise laega saalis. Tallinna Ülikooli tudengiteater ÜLLAR esitas Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu”. Vitriiniväljapanek teatripiletitest, korraldaja Annely Voitka. 16. mail rahvusvaheline muuseumipäev ÖÖSORR. Heino Vaksa teatritund, läbiviijad Annely Voitka ja Iivi Lepik. 5.–6. juunil Tallinna vanalinna päevad. 6. juunil toimus muuseumi Assauwe tornis Anna Haava ja Juhan Liivi 145. sünniaasta tähistamiseks salongiõhtu “Sina ja mina”, koostaja Iivi Lepik, esitajad: Iivi Lepik ja Tõnu Mikiver. 27.–28. novembrini Panso päevad. 27. novembril toimus muuseumi Assauwe tornis vestlusring lavakunstikooli III lennu lõpetanutega. Osalesid Katrin Karisma, Tiina Kukli, Mari Lill, Ilmar Mikkor, Enn Klooren ja Andres Ots. Õhtut juhtis Kalju Haan. 28. novembril toimus videote vaatamise pärastlõuna muuseumi salongis (ETV saatesari “Lennud III”, Virve Aruoja “Teatri vang”). Näitused Tõnu Tamme 15 orhideemaali näitus muuseumi Assauwe tornis kuni 10. jaanuarini. Avati 26. novembril 2008.

341


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 342

Virtuaalnäitus “Täisvalguses, ajast küsimata. Aino Talvi 100”. Valmis stendinäituse baasil 2. veebruaril. Koostajad Annely Voitka, Kalju Haan. Teostus Wolk. www.tmm.ee/Talvi. 12. veebruar – 16. märts näitus Rahvusooper Estonias “Estonia balletitähti Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kunstikogust”. Koostajad Kalju Haan ja Seidi Raid. 31. märtsil avati muuseumi trepihallis näitus “Enne ja nüüd. Muuseumi ringreisid”. Koostajad muusika- ja teatriosakond. Kujundaja Kadi Pajupuu. Näitus oli muuseumis üleval 4. juulini, seejärel eksponeeriti Narva muuseumide festivalil kuni 15. jaanuarini. 19. juulil näituse “Seni laulad kuni oled noor. Hendrik Krumm 75” avamine Saaremaa ooperipäevadel. Muuseumi trepihallis näitus avatud alates 23. septembrist. Koostaja Kalju Haan, toimetaja Seidi Raid, kujundaja Katre Rohumaa. Näitus valmis koostöös Eesti Kontserdiga, toetas Eesti Kultuurkapital. Trükised Muuseumi aastaraamat “Aegkiri 3. Variatsioone eesti muusikale”. Peatoimetaja Sirje Endre, kujundaja Kadi Pajupuu, kirjastaja SEJS, trükk Tallinna Raamatutrükikoda. “Hulkuja Miina. Miina Härma – kirju ja mälestusi”. 9. raamat sarjast ELAVIK. Koostaja Ene Kuljus, kujundaja Kadi Pajupuu. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital. Postkaardikomplekt “Laena mulle värve, Vanemuine! 140-aastase teatri kunstnikud”. Koostöös Vanemuise teatriga. 15 postkaarti koos ümbrisega. Koostajad Kustav-Agu Püüman, Seidi Raid, ingliskeelne tõlge Madis Järv, kujundus Kadi Pajupuu, trükk Ilotrükk OÜ. Toetas Tartu Kultuurkapital. Kogumis- ja jäädvustustöö Kalju Haan ja Annely Voitka salvestasid intervjuud Erich Kõlariga, Evald Kampusega, Lehte Markiga, Mari-Liis Külaga, Vivian Tordikuga, Inna Taarnaga. Iivi Lepik intervjueeris Raivo Põldmaad. Uusi materjale lisandus Helga Tõnsoni kogusse T620. Lisandusid ka Draamateatri materjalid sõjajärgsete õppestuudiote kohta, Jaak Kõdari materjalid Nava Lava kogu moodustamiseks, Ingrid Aguri kostüümi- ja lavakavandid ligi 50 lavastuse kohta peamiselt Ugala teatri perioodist 1972–2002. Teaduslikult on läbi töötatud ja inventeeritud kokku 2817 museaali, sh Leo Kalmeti kogu T233, teatrite kavalehed 2008, T552 Linda Tanni, T631 Vello Jürna, T471 Vanalinnastuudio, T145 Maks Karro, T63 Helend Peep jt. Inventeerimiseks valmistati ette T520 Mikk Mikiveri fotod, T550 Bruno Mitt, T546 Eesti Teatriliidu loomingulised ankeedid jt. 24.–25. augustini välitööd Hiiumaal. Osales 14 muuseumitöötajat. Toimusid kohtumised Avo Tamme ja Erkki-Sven Tüüriga ning külastused kirikutesse ja kalmistutele (Reigi, Pühalepa), muuseumidesse (Hiiumaa Muuseum, Mihkli Muuseum, Rudolf Tobiase Memoriaalmuuseum, Hiiumaa Muuseumi Kassari ekspositsioonimaja) ja teistesse Hiiumaa olulistesse paikadesse (Püha Martini koguduse gooti kiriku varemed). Hiiumaa välitöödele liideti ka Kullamaa kiriku ja kalmistu külastus. Kohtumised ja külastused fotografeeriti, intervjuud salvestati.

342


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 343

Andmebaasid Muuseumi ja EMTA Lavakunstikooli ühine lavastuste andmebaas. Koostööleppe kohaselt jätkab muuseum lavakunstikooli teatriloo uurimisrühma “Eesti sõnateater 1965–1985” poolt koostatud andmebaasi täiendamist lavastuste kavalehtede ja kartoteekide põhjal. 2009. aasta lõpul sisaldas andmebaas ligi 2000 kirjet aastatest 1964–2009. eKartoteek – muuseumi teatri- ja muusikaosakonna kogude nimekiri koos sisukirjeldusega. Andres Särevi kortermuuseum Näitus “Parimad rollid parimate partneritega. Ellen Liiger 90.” Koostajad Iivi Lepik ja Annely Voitka, kujundaja Jane Kaas. Kuni 15. maini. 21. mail avati näitus “Raamatust teatrilavale. Andres Särevi dramatiseeringud”. Koostajad Iivi Lepik ja Annely Voitka, kujundaja Jane Kaas. 6. veebruaril toimus salongiõhtu “Kõik jäi pooleli…” Ilmi Kolla 75. sünniaastapäeva tähistamiseks. Koostaja Iivi Lepik, esitajad Iivi Lepik, Anne Reemann ja Marju Männik. Kordusesitus 9. detsembril. 7. mail toimus salongiõhtu “Sina ja mina” Anna Haava ja Juhan Liivi 145. sünniaastapäeva tähistamiseks. Koostaja Iivi Lepik, esitajad Iivi Lepik ja Tõnu Mikiver. Kordusesitus 14. oktoobril. 14. mail toimus muinasjutuhommik Kalamaja lasteaia lastega Anne Türnpu eestvedamisel. 2. novembril toimus hingedepäeva muinasjutuõhtu täiskasvanutele. Lugusid rääkisid Anne Türnpu ja Piret Päär.

343


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 344

EESTI TEATRILIIT www. teatriliit.ee Liikmete arv: 1613. Juhatus: Ain Lutsepp (esimees), Rein Oja (aseesimees), Priit Aimla, Jaak Allik, Anu Lamp, Tõnu Lensment, Gert Raudsep, Peeter Raudsepp, Ene-Liis Semper, Mare Tommingas, Heli Veskus, Malle Viirma. Töötajad: Riina Viiding (vastutav sekretär), Meta Aaliste, Eneken Priks, Viktor Stepanov, Ann Mäeots, Helgi Toom (kuni nov 2009), Hedi-Liis Toome (al nov 2009). Teatriliidu tegevus on jätkuva iseloomuga: teatripoliitikas osalemine (et panustada seadusloomes parasjagu käimasolevate muudatuste ja ettepanekute tegemisse), konkreetse palgapoliitika väljatöötamine (koostöös kõrgkoolide ja teadusasutuste liidu Universitasega), palgaläbirääkimiste pidamine TALO koosseisus ja iseseisvalt, teatriametite ja -kutsete süsteemi korrastamine (kutsedokumentide väljaandmine, täienduskoolituste korraldamine, kutsestandardite koostamine), osalemine festivalide korraldamises (“Draama” ja “OmaDraama”), aastaauhindade väljaandmise korraldamine, tegelemine teatriharidusega seotud küsimustega. 1. Palgaläbirääkimised kui Teatriliidu ja teenistujate ametiliitude organisatsiooni TALO üks põhiülesandeid. Ministriga on kohtunud Ain Lutsepp, Rein Oja (Eesti Etendusasutuste Liit) ja Ago Tuuling (TALO esimees). Põhiküsimus: teatrite eelarved – riigitoetuse vähendamine, sellest tulenev töötajate koondamine ja kõrgharidusega töötajate töötasu miinimumi vähendamise plaan. Teatriliidu juhatus kutsus 30. juunil 2009 kokku koosoleku, millel osalesid Eesti Teatriliidu juhatus, Eesti Etendusasutuste Liidu juhatus ja riigieelarvest etendusasutustele tegevustoetuse jaotamise komisjoni liikmed. Koosolekul arutati teatrivaldkonna võimalikke põhimõttelisi arengusuundi perioodil 2010–2020 olukorras, kus riigi otsene vastutav osalus kultuurielu korraldamisel on senisega võrreldes vähenemas. Riigieelarvelisi toetusi teatrivaldkonnale on 2008.–2009. aasta jooksul kärbitud kogusummas 15% ulatuses. Lisaks tõusis 2009. aastal käibemaksu määr seniselt 5%-lt 20%-le, mis toob kaasa olulise languse teatrite omatulu osas. Eesti Teatriliidu juhatus, Eesti Etendusasutuste Liidu juhatus ning riigieelarvest etendusasutustele tegevustoetuse jaotamise komisjoni liikmed jäid seisukohale, et Eesti teatrimaastiku edasiseks arenguks ning toimimiseks on oluline: • säilitada igal juhul tänaseks välja kujunenud Eesti teatrimaastiku organisatsiooniline struktuur, mis kujutab endast riiklike teatrite, kohaliku omavalitsuse teatrite ja kolmanda sektori teatrite rikastavat ning vastastikku toetavat ühistoimet; • mitte mingil juhul nõustuda edasiste kärbetega riikliku tegevustoetuse osas. Eesti riigi kulutused kultuurivaldkonnale, sh teatrikunstile on jäänud aasta-aastalt väiksemaks. Kultuuriministeeriumi eelarve suhe nii riigi eelarvesse kui ka SKPsse on taandarenenud, ja seda isegi majanduse õitseajal.

344


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 345

2008. aastal moodustas teatritöötajate palk 63% riigi keskmisest palgast. Kahetsusväärselt on kahel viimasel aastal üleriigilistel palga alammäära läbirääkimistel valitsusdelegatsiooni ühepoolse otsuse alusel loobutud aastaid kestnud põhiprintsiibist, et kõrgharidusega teatritöötajate (kultuuritöötajate) palka tõstetakse vastavuses haridustöötajate palgatõusuga. Arenenud Euroopa teatrimaades on avaliku sektori kulutused teatritele 70–80%. Eesti teatrid teenivad omatulu juba üle 50%. 2008. aastal riigi poolt teatritele eraldatud palgarahast – 303 miljonist kroonist – tuli u 54,3% ehk 164,5 miljonit krooni riigile maksude näol tagasi. Halduskulude toetuseks eraldas riik veel 28 miljonit krooni, seega kulus riigil kokku teatritele 192,5 miljonit krooni, millega tekitatud 1850 suhteliselt madalapalgalist töökohta loovad rohkem kui miljonile teatrikülastajale aastas 4765 võimalust veeta oma vaba aega kasulikult. Makstes selle eest 130 miljonit krooni, täidavad inimesed riigikassat 2009. aastal käibemaksu näol veel 23 miljoni krooniga. Näeme seega, et riigil kulub iga teatrialase töökoha hoidmiseks kuus 7666 krooni ning süsteemi ülalpidamiseks on vaja vaid poliitilist tahet. Riigi osa teatrite toetamisel ei ole võrreldav Eesti teatri järjepidevalt kõrge professionaalse tasemega, mille eest me oleme saanud austust ja tähelepanu üle maailma. Teatrite riigipoolne toetus 2007–2009 (töötasu ja halduskulud)

Vanemuine Nukuteater Endla Teater NO99 Eesti Draamateater Vene Teater Rakvere Teater Ugala Tallinna Linnateater Kuressaare Linnateater Võru Linnateater Von Krahli Teater Theatrum VAT Teater R.A.A.A.M Emajõe Suveteater Vana Baskini Teater

2007 milj kr

2008 milj kr

2009 milj kr

2009 II lisaeelarve

2009 võrreldes 2008 %

Äravõetud käibemaks milj kr

Tagastatud käibemaks milj kr

66,90 13,60 14,30 8,74 23,30 13,60 13,30 14,80 12,70

70,30 15,50 16,50 11,87 25,60 16,10 15,00 16,00 13,80

63,50 13,50 14,50 10,45 22,20 13,40 13,00 14,00 11,80

61,90 13,20 14,10 10,20 21,70 13,10 12,70 13.65 11,50

88,0 85,1 85,4 85,9 84,7 81,3 84,6 85,3 83,3

3,44 0,76 1,04 0,54 1,70 0,80 0,96 0,80 1,45

1,96 0,54 0,42 0,32 0,71 1,03 0,42 0,42 0,42

0,72 0,17 3,80 1,00 2,60 0,45 0

1,30 0,52 6,40 1,50 5,10 1,50 0,65

1,10 0,45 5,70 1,30 4,60 1,27 0,54

1,07 0,44 5,55 1,26 4,48 1,24 0,53

82,3 84,6 86,7 84,0 87,8 82,6 81,5

0,07 0,02 0,28 0,06 0,24 0,35 0,27

0,02 0,04 0,33 0,10 0,28 0,09 0,21

0,75

0,82

0,70

0,68

82,9

0,89

0,17

345


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 346

2. Vene Teatri küsimus. Vastutustundetu juhtimine, puudulik finantsjärelevalve, kokku kuivanud repertuaarivalik, töötajatel üle 15% vähendatud palk. Kokkusaamine kultuuriministri ja Vene Teatri juhtidega. Pöördumine ministri ja teatri nõukogu poole: 2007. aastal Kultuuriministeeriumi poolt alustatud teatri “saneerimine” on lõppenud kogu juhtkonna järjekordse vahetumisega, probleemid on aga endised: suured võlad, publiku vähesus, juhtimisalane vastutamatus, mille tulemusel on kannatada saanud nii teatri loominguline renomee, ühiskondlik positsioon Eesti kultuuripildis kui iga üksik teatritöötaja isiklikult. 2006. aastal lõppenud ja 138 miljonit krooni maksnud remondi järel on Vene Teatris vahetunud kaks kunstilist juhti, kolm direktorit, kaks sihtasutuse nõukogu esimeest. Teatri sisuline ülesanne on olla kohalikku venekeelset elanikkonda integreerivaks kunstiasutuseks ja edendada professionaalset igapäevast põhitööd ehk teatritööd. Ebamõistlikud majanduslikud otsused on kompromiteerinud kogu teatrivaldkonda, pärssinud loomingulise kollektiivi liikmete eneseteostust ning sundinud neid töötama ebanormaalselt väikese palga eest. 3. Teatriliidu ja Eesti Etendusasutuste Liidu vahel sõlmitud kollektiivleping. Seoses riigitoetuse vähendamisega ja teatrite majanduslikult keerulist olukorda arvesse võttes pöördus Etendusasutuste Liit Teatriliidu poole, et vähendada TALO liikmeskonda kuuluva kõrgharidusega töötaja ja teatrites kutselise eriharidusega töötaja kuu töötasu alammäära 7000 kroonini 2010. aasta lõpuni, mil taastuks palga alammäär 8500 krooni. EETEALi liikmesteatrid olid valmis rakendama ka erinevaid meetmeid kulude kokkuhoiuks – õhtusel ajal töötamise eest lisatasu mittearvestamine, TLS § 37 rakendamine, st töötaja töötasu vähendamine mõistliku ulatuseni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul, poolte kokkuleppel üle 8500.– kuu töötasude ajutine 10%-line vähendamine, lühiajaliste tasustamata puhkuste võimaldamine poolte kokkuleppel, päevarahadest loobumine – kuid kokkuhoiuvõimalused ei kompenseeri 2008. aastal kokkulepitud töötasu alammäära maksmiseks kuluvat summat. Näitlejate Liidu ja Teatriliidu otsus miinimumi langetamise suhtes oli eitav. 4. Teatriliidu ja Etendusasutuste Liidu vahel sõlmiti 6. mail ühiste kavatsuste protokoll. Fikseeriti osapoolte ühishuvid teatrite ja teatritöötajate esindamisel. 5. TALO ja valitsuse vahelisi palgaläbirääkimisi ei toimunud, läbirääkimiste protokollile alla ei kirjutatud. TALO saatis läbirääkimiste protokolli projekti minister Laine Jänesele. TALO ettepanekud olid: 2009. aasta palgatingimuste ja palga alammäära läbirääkimiste protokollilise otsusega saavutatud tingimuste jätkumine 2010. aastal, mille kohaselt TALO liikmeskonda kuuluva kõrgharidusega ja teatrites töötava kutselise eriharidusega töötaja kuupalga alammäär töötamisel täistööajaga kõrgharidust nõudval ametikohal on 8500 krooni;

346


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 347

kultuuri järjepidevuse ja arengu tagamiseks peavad mõlemad pooled möödapääsmatult vajalikuks säilitada kultuurivaldkonnas töötavatele kõrgkvalifitseeritud spetsialistidele nende töökohad; moodustada 2010. aastal valdkonna süsteemse töötasupoliitika ning vajalike optimaalsete töökohtade põhimõtete väljatöötamise (sarnaselt haridustöötajatega) töögrupp; vähendada kõrgharidusega ja kõrgharidust nõudval töökohal täistööajaga töötavate haridus- ja kultuuritöötajate töötasu alammäära erinevust ning seada perspektiivis eesmärgiks erinevuse kaotamine. Protokollile minister 2009. aastal alla ei kirjutanud. 6. Koostöö Universitasega (Eesti kõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ametiliitude ühendus), palgamaatriksi sisseseadmine riigipoolse rahastamise alusena. Ühine eesmärk: seada sisse palgamiinimumide süsteem nii teatritöötajatele kui ka kõrgkoolide õppejõududele sarnaselt hariduse valdkonnas ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajatega. Arvestusliku inimtööaasta (AITA) väärtust peab arvestama sellesse mahtuva palgaraha järgi. Praegu eraldatakse etendusasutustele riigipoolset toetust küll AITA-põhiselt, kuid arvestuse aluseks ei ole teatrite tegelik palgakulu. Brutopalga väärtus AITAde kaudu arvestades on 6235 krooni, 2009. aastal 8219 krooni. Eesti Teatriliit ning Universitas tegid kultuuri-, haridus- ja rahandusministeeriumile ettepaneku alustada haridusele, teadmistele ja kompetentsile rajatud palgasüsteemi rakendamise läbirääkimisi ja võtta kasutusele maatrikspalgasüsteem. Pakutud süsteem tagab teatud palgaalammäära ning jätab tööandjale vabaduse vastavalt töötulemustele töötasusid kas suurendada või vähendada. Sellise süsteemi eeliseks on, et töötaja teab, milline on konkreetse ametikoha minimaalne töötasu, millest vähem maksta ei tohi, ühtlasi toob süsteem esile palgatõusu võimalused, mis on sõltuvuses töötulemustest. Pakutud palgasüsteem annab võimaluse arvestada pearaha suurust, mille alusel eraldatakse riigieelarvest vahendeid nii kultuurile, kõrgkoolidele kui teadusele, ning tagab stabiilsuse nimetatud valdkondade töötajate tasustamisel. 7. Väljateenitud aastate pension balletitantsijaile, orkestrantidele, solistidele. Riigikogu võttis vastu uue pensioniseaduse, mis rakendub ajavahemikus 2017–2026, edasi tegeletakse väljateenitud aastate, soodus- ja eripensionide probleemistikuga. Väljavõte Teatriliidu ettepanekust: Eesti Teatriliit on pidanud vajalikuks seadustada erialade ja valdkondade loetelu (balletitantsijad ja orkestrandid-puhkpillimängijad, ooperisolistid), millistes peaksid tööandjad olema kohustatud tegema sissemakseid töövõtja pensioniskeemi. Toetame seisukohta, et õigus väljateenitud aastate pensionile säilib praegu kehtiva korra alusel, kui määratud kuupäevaks on täis kaks aastat loomingulist staaži. Seda seisukohta kaitseb Teatriliit pensionireformi aruteludel sotsiaalministeeriumi, rahandusministeeriumi, riigikogu sotsiaalkomisjoni ja kultuuriministeeriumi ees.

347


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 348

8. Teatriliit aitab kaasa teatrihariduse täiustamisele ja kindlustamisele. (ETL põhikiri) Teatriliit ja tehniliste töötajate kutsetasemed. Teatriliit sai 2005. aastal õiguse välja anda kutsetunnistusi. Kutsete andmise süsteem on riiklik ja sätestatud seadusega. Riikliku kutsestandardite süsteemi loomisega on hakatud selgitama nõudeid teatri tehnilistele erialadele. Kutsetasemete süsteemi loomisega peetakse silmas professionaalsete oskuste vastavust Euroopa riikides kehtestatud nõuetele. Eesti etenduskunsti valdkonna tehniliste töötajate kutsetase peaks olema võrdlusvõimeline tugeva tehnilise baasiga Euroopa teatrimaade tasemega. Kutsete tunnustamise ja standardite kehtestamise põhieesmärk on töötajate konkurentsivõime tõstmine, kvalifikatsioon on oluline töötajate enesehinnangu kujunemisel. Teatriliidu kutsestandardid on koostatud oma ala asjatundjate poolt ja riiklikult kinnitatud. Teatriliidu kutsekomisjoni liikmed on Rein Neimar (esimees), Sirli Bergström, Rain Raabel (Eesti Etendusasutuste Liit), Kersti Rattus (Viljandi Kultuuriakadeemia), Liina Laigu, Külli Root, Ain Jürisson, Lilja Blumenfeld, Pille Jänes, Terje Kiho. 2009. aastal toimusid kutseeksamid butafooridele, valgustajatele ja lavameistritele. Lavameistritele ja lavatöötajatele pidas Tallinna Linnateatris viis loengutsüklit Estonia teatri endine tehnikadirektor Jaan Mikkel. Osavõtjaid oli palju, nii Estonia kui ka Eesti Draamateater toetasid oma töötajaid osavõtutasu maksmisel. Loengute lõpul tutvustas Silver Simmer Estonia teatri elektroonilist lavaseadmete süsteemi. Loengute läbiviimist toetas Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühendus. Butafooridel ja valgustajatel on võimalus oma töid esitleda portfooliote kaudu, lavameistreid aga kaaluti koolitusel saadud teadmiste kaudu. Eksamid toimusid 7. juunil Von Krahli Teatris koos Viljandi Kultuuriakadeemia vastavate erialade lõpetajatega ning 14., 15. ja 16. juunil Teatriliidus. Eksamite põhikomisjoni kuulusid: Jaan Mikkel, Aime Unt, Rosita Raud. Valgustajate eksamikomisjonis olid lisaks Airi Eras ja Kaido Mikk, butafooridel Rein Neimar ja Maret Kukkur, lavameistritel Silver Simmer ja Ain Jürisson. Eksami läbinud töötajad said kutsetunnistuse. 9. Tantsuharidusest. Võttes aluseks ETL peakoosoleku otsuse: (1) toetada ettepanekut nüüdistantsu õpetuse sisseseadmisest (põhikooli ja gümnaasiumi piirides) Tallinna Balletikoolis ja (2) aidata kaasa tantsuteoreetikute ja -kriitikute ettevalmistamiseks vajaliku tantsuteooriaõppetooli loomisele lähitulevikus, kutsus Teatriliit 2009. aastal kokku tantsuhariduse töögrupi. Suuremast grupist moodustunud väiksema töögrupi (Mai Murdmaa, Ago Herkül, René Nõmmik ja Tiina Ollesk) töö tulemusena valmis projekti visand, mis saadeti tutvumiseks n-ö laiemale asjatundjate ringile, Estonia ja Vanemuise teatri juhtidele ja balletijuhtidele. Käesolev projekt on õppekava visand, mille alusel loodaks uuendatud balletikooli juurde lisaks klassikalise balleti suunale alates gümnaasiumiastmest ka nüüdistantsu suund.

348


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 349

10. Ettepanekud. Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali uude koosseisu esitati: Kaarel Oja, Liina Jääts, Anu Ruusmaa, Kalju Orro, Taavi Eelmaa, Guido Kangur, Andrus Jõhvik; riigi kultuuri elutööpreemia kandidaatideks esitati Lea Tormis, Mai Murdmaa, Margarita Voites; aastaauhinna kandidaatideks esitati Jaak Viller ja Jüri Kaarma, raamatu “Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare” autor ja kunstnik; Elmo Nüganen (lavastaja), Vladimir Anšon (kunstnik), Anu Lamp, Andrus Vaarik (osatäitjad) lavastusega “Meie, kangelased” (Tallinna Linnateater); Elmo Nüganen lavastustega “Meie, kangelased” ja “Ma armastasin sakslast” (Tallinna Linnateater); Marika Vaarik osatäitmistega lavastustes “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, “Onu Tomi onnike” ja “Kes kardab Virginia Woolfi?” (Teater NO99); Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper (lavastuse idee, kontseptsioon ja lavastus) lavastusega “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (Teater NO99). 11. Teatriliit hoolitseb Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali abiga tegevusvaldkondade eest, mis ei kuulu otseselt ühegi teatriinstitutsiooni mõjuvälja ning on liidu põhikirjalisteks ülesanneteks. Tegevused: • toetused ja abi oma liikmetele; • puhkekodude renoveerimine, liikmetele soodushind, Koolimäe välis- ja siserenoveerimisprojekti valmimine, osalised remonttööd; • liikmete matustega seonduv toetus ja abi, kolme surnuaia hooldamine Teatriliidu poolt palgatud kalmistutöötajate abiga; • Teatriliidu maja haldamine, korrashoid; • Teatriliidu liikmete nõustamine nii üksikisikuti kui ka üldloengute vormis. 2009. aastal on toimunud 3 tööõigusealast loengut; • Teatriseenioride Ühenduse abistamine, kokkutulekute korraldamine 2 korda aastas; • Teatriliidu bussi korrashoid; • aastaauhindade 14 žürii (68 inimese) töö organiseerimine, töö lõpule viimine auhindade kätteandmise ajaks, 27. märtsiks. Auhindade tellimine, vormistamine, žüriiliikmete töö tasustamine. Suhtlemine kultuurkapitali, ETV ja teatripidu korraldava teatriga; • ETLi kodulehekülje korrashoid, uuendamine; • ETLi liikmemaksu registri pidamine; • kirjastamine – ilmusid: Teatrikoolide I vihik, koostaja Kalju Haan; Ene Pilliroog “Teo Maiste”; Ludmilla Rass “Ferdinand Veike”; Reet Neimar ja Pille-Riin Purje “Jüri Järvet”; Jaak Viller “Kandiline Kaarel Ird”; “Teatrielu 2007“. • Kaunite Kunstide Nõukoja tööst võtab osa Ain Lutsepp; • Eesti Teatri Agentuuri nõukogu tööst võtavad osa Ain Lutsepp ja Jaak Allik; • Estonia nõukogu ja TALO juhatuse töös osaleb Riina Viiding. 2009. aastal toimus üks Teatriliidu volikogu koosolek. Kinnitati 2008. majandusaasta aruanne, revisjonikomisjoni aruanne, võeti vastu 2009. aasta eelarve.

349


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 350

ERIALALIITUDE JA ÜHENDUSTE TEGEVUSEST EESTI JUMESTAJATE JA GRIMEERIJATE ÜHENDUS Liikmete arv: 48 liiget ja 4 auliiget. Juhatus (alates 19. I 2009): Anu Konze (esimees), Tiina Leesik, Kairit Nieländer, Katrin Sangla. Informaator – Merlit Miländer. EJGÜ korraldas koolitusi (18. mail Kustav-Agu Püümani koolitus, 19. mail koolitasid EGJÜ liikmeid Tiina Leesik, Anu Konze, Kairit Nieländer, Katrin Sangla) ning tegeles atesteerimise küsimustega. 17.–19. augustini toimus maalilaager, 2.–4. oktoobrini toimunud Eesti lahtistel meistrivõistlustel professionaalsetele jumestajatele pälvis 3. koha Liisi Roht. Aasta eripreemia pälvis grimeerija Katrin Somelar. EESTI KUTSELISTE TANTSIJATE LOOMELIIT Liikmete arv: 133. Juhatus (alates 24. IV 2009): Dmitri Harchenko (esimees), Kalju Saareke, Ernst Raiste, Janika Suurmets, Triinu Leppik. 24. aprillil toimus EKTLi üldkoosolek, kus valiti uus juhatus. Uue juhatuse prioriteetsed tegevussuunad on dokumentatsiooni korrastamine (loodi dokumendiregister, loometoetuste register, kehtestati uued taotluste ja muude avalduste blanketid ning toetuste ja stipendiumide jaotamise kord); EKTLi uue põhikirja loomine. Alustati koostöö ja võimaliku ühinemise teemalisi läbirääkimisi Eesti Tantsukunstnike Liidu juhatusega. Augustis korraldati Tartu Laululaval toimunud balleti galakontserdi ühiskülastus, samuti osaleti Vabariigi Presidendi vastuvõtul Kadrioru Roosiaias. On avatud EKTLi uus Interneti kodulehekülg www.ektl.ee. EESTI LAVASTAJATE LIIT Liikmete arv: 85. Juhatus: Peeter Raudsepp (esimees), Toomas Lõhmuste (aseesimees), Merle Karusoo, Eduard Toman, Margus Kasterpalu, Taago Tubin. Revisjonikomisjoni valiti tagasi Eero Spriit ja Mart Koldits. Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel. ELLi üldkoosolek toimus 28. veebruaril Teatriliidus. Üldkoosolek võttis koostöös teiste erialaliitudega vastu parandused põhikirjas seoses loovisikute ja loomeliitude seadusega; esitati pöördumine Kultuuriministeeriumile ja Vene Teatrile, kuna riigi rahadega tegutsev teater ei kasuta ELLi liikmete tööd. Traditsiooniline suvekool toimus 30. juunist – 1. augustini Kiidil. Suvekooli viis läbi professor Mladen Kiselov. Teemad: lavastusprotsessi korraldamine Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, lavastajate ja näitlejate koolitus Ameerika teatrikoolides, tänapäeva suurima teatrifestivali “Humana” organisatoorne ja sisuline korraldamine Actors Theatre of Louisville’is, Anatoli Efrose ja Giorgio Strehleri lavastajapõhimõtted ja elu; vaadati videoid ja toimus arutelu. Toimusid enesetäiendamisreisid Moskvasse Tšehhovi festivalile, Berliini festivalile “Theatertreffen”, festivalile Helsinkin Juhlaviikot jm.

350


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 351

Kirjutati alla koostööleping Rootsi Lavastajate Liiduga. Kultuurkapitali Näitekunsti Sihtkapitali töös osaleb Merle Karusoo, Teatriliidu draamalavastuste aastaauhinna žüriis on Raivo Trass. Anti tervisetoetusi ja loomestipendiume.

EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT Liikmete arv: 55. Juhatus: Maret Kukkur (esimees), Iir Hermeliin (Hille Ermel), Rosita Raud, Ene-Liis Semper, Mae Kivilo-Rohumaa, Andrus Jõhvik, Kersti Varrak. Revisjonikomisjon: Riina Vanhanen ja Marge Martin. Eesti Lavastuskunstnike Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel. ELKLi üldkoosolek toimus 12. aprillil 2009. aastal Eesti Teatriliidus. Üldkoosolekul otsustati teha täiendused põhikirja seoses loovisikute ja loomeliitude seaduse muudatustega. Suuremad ettevõtmised 2009. aastal: konkursi osalemaks Praha kvadriennaalil 2011 võitis Reet Ausi projekt “Recreation”, kuraatoriks valiti Ene-Liis Semper; Rosita Raua korraldamisel toimus Käsmu Loomemajas talvekool teemal „Harmoonia“ (lektorid Rein Raud, Märt-Matis Lill, Ardo-Ran Varres, Tõnis Kahu); alustati koostööd teiste erialaliitudega, toimus koosolek Lavastajate Liidu esimehe Peeter Raudsepa ja Näitlejate Liidu esimehe Gert Raudsepaga, mille tulemusena vormistati pöördumine Kultuuriministeeriumile; alustati koostööd Soome Lavastuskunstnike Liiduga ja võõrustati Soome külalisi. Lavastuskunstnike Liidu kollektiivlepingu eelnõu on jõudnud Eesti Etendusasutuste Liitu. On valminud ELKLi kodulehekülg www.lavastuskunst.ee. Kultuurkapitali Näitekunsti Sihtkapitali valiti Andrus Jõhvik, Teatriliidu juhatuse töös osaleb Ene-Liis Semper.

EESTI NÄITLEJATE LIIT Liikmete arv: 483. Juhatus: Gert Raudsep (esimees), Enn Lillemets (aseesimees), Velvo Väli (aseesimees), Rasmus Kaljujärv, Taavi Eelmaa, Liivika Hanstin, Svetlana Dorošenko, Mait Malmsten, Alo Kõrve, Jaan Willem Sibul, René Soom, Liia Kanemägi-Jõerand, Triin Lepik, Tanel Jonas, Vilma Luik. Üldkoosolek toimus 15. märtsil Tallinna Linnateatri Põrgusaalis. Liidu tegevus hinnati aruandeperioodil rahuldavaks ja revisjonikomisjoni (Anne-Reet Margiste ja Rednar Annus) aruanne kinnitati ühehäälselt. Mälestati eelmisel aastal meie hulgast lahkunud kolleege (neid oli 3). Liidu esimeheks valiti järgnevaks kolmeks aastaks taas Gert Raudsep. Kinnitati juhatuse moodustamise printsiip. Liidu kodulehe juurde on loodud näitlejate häälepank. Televisooni ja raadio lähtetasusid alandati 10% (seoses ERRi vähenenud eelarvega). Ergo Kindlustusega sõlmiti ENLi liikmete ööpäevaringne õnnetusjuhtumikindlustus. Toimusid kolmepoolsed läbirääkimised ENLi, Teatriliidu ja EETEALi vahel. Gert Raudsep viibis 8.–10. maini Varssavis EuroFIA koosolekul. Jätkati loovisiku ja loomeliitude seadusest tulenevalt vabakutseliste loovisikute loome-

351


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 352

toetuste ning loovisiku enesetäienduseks mõeldud toetuste maksmist. Eeskätt vanemaid liikmeid abistati tervise- ja ravimitoetuste maksmisega. Liidu aastapreemia (auraha) sai Toomas Suuman.

EESTI TANTSUKUNSTNIKE LIIT Liikmete arv: 22. Juhatus (alates 20. oktoobrist 2009): Maria Goltsman (esimees), Jarmo Karing, Heili Lindepuu, Helena Ehrenbusch, Liina-Karina Mikkor, Maarja Pärn. Toimus üldkogu koosolek ja uue juhatuse valimine järgmiseks kaheks aastaks. Korraldati infopäevi TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. Anti välja infotrükis “Eesti Tantsukunstnike Liit” eesti ja inglise keeles, vahendati tantsualast informatsiooni. Osaleti Tantsuinfoisiku ja Tantsuinfoportaali projekti väljatöötamisel (töögruppi kuuluvad Kanuti Gildi SAAL, k.a.s.k. projekt, STÜ, ETA, ETKL, Eesti Teatri Agentuur), jätkuvalt osaletakse kutsekvalifikatsioonikomisjoni töös. Meistriklassid: nüüdistantsu meistriklass-audition (Jenni Kivelä, 30.–31. maini, koosöös STÜ-ga); spirituaalne tants (Aki Suzuki, 11.–12. septembrini, koostöös STÜ-ga), koreograafia – “Getting your work on the road or the places you want” (Peter Schelling, 6.–7. oktoobrini, koostöös STÜ-ga); nüüdistants (Hugo Fanari, 6.–8. novembrini). Eesti Kultuurkapitali toetusest jagati stipendiume enesetäiendamiseks (Krista Köster külastas Kontaktimprovisatsiooni minifestivali Vilniuses, Liina-Karina Mikkor osales Martin Keogh’i kontaktimprovisatsiooni töötoas “In the Eye of Hurricane” Freiburgis Saksamaal).

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUS Liikmete arv: 239. Esimees Sirli Bergström.

EESTI TEATRIUURIJATE ÜHENDUS Liikmete arv: 56. Juhatus: Liina Unt (esimees), Luule Epner, Piret Kruuspere. Eesti Teatriuurijate Ühendus korraldas 2009. aastal kaks konverentsi. Koostöös Eesti Teatri Festivali ja Saksa Kultuuriinstituudiga toimus festivali DRAAMA 2009 raames konverents “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas” (10. septembril Athena keskuses). Esinesid Matthias Naumann, Luule Epner, Peeter Jalakas, Linda Kaljundi, Alex Karschnia, Monika Eppelt, Madli Pesti. 27.–28. novembrini toimus Soome Instituudis koostöös Suomen Teatteritutkimuksen Seuraga konverents “Kuidas kunst kujutab ajalugu/Miten taide esittää historiaa/How Arts Performs History”. Esinesid Jaak Rähesoo (Cycles of Historicity in Estonian Theatre), Piret Kruuspere (Different Ways of Looking at the Past in Estonian Drama and Theatre (since the 1970s)), Ildikó Sirató (Remembering the Act. Movies/Films and Theatre Performances on 1956 Revolution. From Documents to Musical), Anneli Saro (Memories of the USSR in Estonian Theatrical Representations), Maivi Kär-

352


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 353

ginen (Comic-Book Rendition of Estonian History in “Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid...”), Maiju Loukola (Scenography Re-Reflecting History: Images White-Washed), Lassi Kansikas (Staging History), Teemu Paavolainen (Poor Theatre/s and Cultural Ecology: On Kantor, Grotowski, and Their Polish Context), Outi Lahtinen (Matches and Movements in the Store. Arranging the Time-Space Relations with the Conceptual Pair of Archive and Repertoire), Maris Peters (Richard III: With or Without History?), Pirkko Koski (Ideology vs. History: A Historical Play in Changing Contexts). 18. aprillil toimus koostöös Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooliga seminar “Postdramaatilisus eesti nüüdisteatris”. Ettekannetega esinesid Madli Pesti (“Postdramaatiline poliitiline teater”), Ott Karulin (“Head ööd, Shakespeare! Tere, Uusberg!”), Luule Epner (“Näitleja ja roll postdramaatilises teatris”), Jaanika Juhanson (“Kuidas defineerida iseend?”), Riina Oruaas (“Pärimusest teatrietenduseks”), Anneli Saro (“Millest sünnib postdramaatiline teater?”) ja Laur Kaunissaare (“Kuidas mõista postdramaatilise lavastuse puhul, et see on õnnestunud?”). Taaskäivitati lavastuste ja teatrinähtuste arutelud: 25. aprillil toimus NO99 lavastuse “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” ning 26. septembril festivali DRAAMA 2009 arutelu. Eesti Teatriuurijate Ühenduse liikmed osalesid mitmetel konverentsidel, seminaridel ja festivalidel.

EESTI TEATRIKRIITIKUTE ÜHENDUS Liikmete arv: 19. Juhatust ei ole, esimees on Rait Avestik. 2009. aastal külastasid kriitikud mitmeid välisfestivale. Toetati rahaliselt ja võeti osa noorte teatriuurijate kevadkoolist Koolimäel. 2009. aasta Hea Teatri auhinna pälvis Katariina Lauk. Koostöös Eesti Teatriuurijate Ühendusega korraldas ETKÜ seminari teatri NO99 lavastusest “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, samuti ka töökoosoleku festivali DRAAMA teemadel.

EESTI TEATRISEENIORIDE ÜHENDUS Liikmete arv: 435. Juhatus: Juris Žigurs (esimees), Anu Kaal, Eha Kard, Epp Viller, Anne Margiste, Tiiu Randviir, Volli Käro. Kaks korda kuus toimusid Teatriliidus traditsioonilised seenioride kokkusaamised. Külastati uute lavastuste läbimänge ja peaproove, Riia Ooperiteatris vaadati Richard Wagneri “Valküüri”. Samuti toimusid iga-aastane kevadpidu mais ning jõulukohv detsembris. 2009. aastal elutööpreemia saanud Aarne Üksküla annetas 500 000 krooni Teatriliidu seenioridele ning seda raha jagab toetusteks oktoobris 2009 valitud uus Teatriseenioride Ühenduse juhatus eesotsas Juris Žigursiga.

353


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 354

EESTI TEATRI AGENTUUR Eesti Teatri Agentuur jätkas oma põhitegevust ehk autoriõiguste vahendamist ja ostmist (toimus viis kunstinõukogu koosolekut, kus loeti kokku 50 teksti ning osteti 7 algupärandit ja 21 tõlget) ning teatriinfo koordineerimist ja jagamist (pidevalt täiendatakse kodulehte www.teater.ee ning septembris ilmus raamat “Teatristatistika 2008”). Tegevust jätkas näidendite raamatukogu, mille kasutamine on endiselt tasuta. 2009. aastal toimus ka traditsiooniline näidendivõistlus, kuhu sel korral laekus 68 tingimustele vastavat tööd; võitjad kuulutati välja DRAAMA festivalil. Lisaks oli DRAAMAl üleval agentuuri koostatud eesti näitekirjanikke tutvustav näitus “draamamaa”, ilmus kümmet eesti näitekirjanikku ning nende tekste tutvustav raamat Contemporary Estonian Drama ning toimusid jagatud mõtete sarja III ja IV kohtumine (mais Suurgildi hoones teemal “teater | tabu” ning detsembris Eesti Panga muuseumis teemal “teater | laen”). Jätkuvalt on agentuur ka Eesti Kultuuri Kontaktpunktiks, nõustades Euroopa Liidu kultuurikoostööprogrammist Kultuur toetuse taotlejaid ning tutvustades selle programmi võimalusi.

EESTI ETENDUSASUTUSTE LIIT Liikmete arv: 17 teatrit ja teatriorganisatsiooni. Asutajaliikmed: RO Estonia ja Von Krahli Teater. Liikmed: MTÜ R.A.A.A.M, MTÜ Tartu Suveteatri Selts, MTÜ VAT Teater, OÜ Vana Baskini Teater, SA Eesti Draamateater, SA Eesti Teatri Festival, SA Rakvere Teatrimaja, SA Ugala Teater, SA Vene Teater. Esindatud teatrid: Kuressaare Linnateater, Pärnu Teater Endla, Tallinna Linnateater, Teater Vanemuine ja Teater Vanalinnastuudio/NO99. 2009. aastal astus EETEALi liikmeks tantsuagentuur MTÜ Teine Tants ning kahel viimasel kuul osales EETEALi töös vaatlejana ka Eesti Nuku- ja Noorsooteater. Juhatus (alates 10. veebruar 2009): Rein Oja (esimees), Raivo Põldmaa (aseesimees), Joonas Tartu, Margus Kasterpalu ja Toomas Peterson. Tegevjuhi ülesannetes töötas ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. juulini Jaana-Helen Luik, alates augustist on EETEALi tegevjuht Kristiina Reidolv. 2009. aastal toimus 9 töökoosolekut (+ 1 erakorraline koosolek), 6 juhatuse koosolekut (+ 1 digitaalne koosolek ja 1 laiendatud koosseisuga koosolek), 4 Kultuuriministeeriumi rahastamiskomisjoni koosolekut, 4 kohtumist kultuuriminister Laine Jänesega ja 3 kohtumist Kultuuriministeeriumi etendusasutuse seaduse muutmise seaduse komisjoniga. Samuti leidsid aset kommunikatsiooni ja AITA-alaste töögruppide koosolekud ning kohtumised Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Teatriliidu ja Eesti Näitlejate Liiduga. EETEAL viis läbi 2 uue töölepingu seaduse koolitust teatrijuhtidele ja -töötajatele, võõrustas teatrijuhte Venemaalt ning organiseeris seminari ja kultuuriprogrammi Soome Teatrijuhtide Liidu visiidiks Tallinna. EETEAL korraldas oma liikmetele ühiskülastuse Peterburis toimuvale teatrifestivalile “Baltiiski Dom”, osales Eesti Tööandjate Keskliidu programmis “Eesti ettevõtlusorganisatsioonide võimekuse tõstmine” ja Kultuuri Kutsenõukogu töös Kutsekojas. 2009. aastal osales EETEAL Euroopa Lavastuskunstide Tööandjate Liitude Liiga (PEARLE*)

354


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 355

konverentsidel Genfis (Jaana-Helen Luik) ning Stockholmis (Kristiina Reidolv, Jaana-Helen Luik ja Joonas Tartu). Olulisemad tegevused: • Seoses majanduskriisiga vähendati riigipoolseid toetus teatritele (kokku kuni 16% võrreldes 2008. aastaga) ning suurendati käibemaksumäära 20%-le. Läbirääkimistel 2010. aasta teatrite riigipoolse rahastamise osas oli EETEAL seisukohal, et kõiki teatreid tuleb kohelda võrdselt ja solidaarselt eelarvekärpega kuni –5%, sealjuures suuremad muudatused nõuavad kultuuripoliitilisi otsuseid, mida EETEAL kui teatrite katusorganisatsioon teha ei saa. Kultuuriministeeriumi otsusel vähendati 2010. aasta teatrite tegevustoetust 9%, vähendati Von Krahli Teatri ja tõsteti Theatrumi AITAde arvu. EETEALi uus esindaja Kultuuriministeeriumi teatrite rahastamiskomisjonis on Raivo Põldmaa. • EETEALi töörühm alustas arvestusliku inimtööaasta ehk AITA süsteemi analüüsimise ja parandusettepanekute väljatöötamisega ning sellega seoses osales Kultuuriministeeriumi etendusasutuse seaduse muutmise seaduse komisjoni töös (Rein Oja, Jaana-Helen Luik, Kristiina Reidolv). Komisjon jätkab etendusasutuse seaduse muutmise seaduse väljatöötamist 2010. aastal. • EETEAL esitas Kultuuriministeeriumile loominguliste töötajate nimekirja, etendusasutuse loominguliste töötajate ametikohtade loetelu on kinnitatud kultuuriministri 2009. aasta 4. juuni määrusega nr 8. • Võeti kasutusele Piletimaailma poolt esitatud uus litsentsi- ja koostööleping. • 6. mail sõlmis EETEAL Teatriliiduga ühiste kavatsuste protokolli. Kollektiivlepingute osas peeti läbirääkimisi Eesti Teatriliidu ja Eesti Näitlejate Liiduga, peamisteks teemadeks olid kõrgharidusega teatritöötajate palga alammäär, päevarahade maksmine, esitajate varalised õigused ja kollektiivlepingu kooskõlla viimine uue töölepinguseadusega. Läbirääkimised jätkuvad 2010. aastal. • Osaleti PEARLE’i (Performing Arts Employers Associations League Europe) töös. Autoriõiguse komisjoni kõige olulisemaks eesmärgiks on autoriõiguse seadusandluse harmoniseerimine Euroopa Liidu tasemel. EETEAL koostas 2 ülevaadet majanduskriisi mõjust etenduskunstidele Eestis ning andis PEARLE’ile tagasisidet Euroopa Parlamendile esitatava tööaja direktiivi muudatusettepanekute osas. • EETEALi kaudu toetasid liikmesteatrid traditsiooniliselt doonoreid vabapääsmetega oma etendustele.

355


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 356

TEATRITE KOOSSEISUD ESTONIA Juhtiv-kunstiline Loominguline juht: Arvo Volmer. Lavastaja, peadirektori nõunik: Arne Mikk. Pealavastaja: Neeme Kuningas. Balleti kunstiline juht: Tiit Härm (kuni 31. VII 2009), Toomas Edur (alates 1.VIII 2009). Balleti kunstilise juhi assistent: Age Oks (alates 1. VIII 2009). Balleti administratiivjuht: Andrus Kämbre (alates 1. VIII 2009). Dirigent, peakoormeister: Elmo Tiisvald (kuni 31. VII 2009), Risto Joost (alates 23.X 2009). Koormeister: Heli Jürgenson (alates 18. VIII 2009). Dirigendid: Jüri Alperten, Erki Pehk, Mihhail Gerts. Näitejuhid: Helgi Sallo, Tõnu Tamm. Vokalistide kontsertmeistrid: Tarmo Eespere, Ülla Millistfer, Riina Pikani , Ivo Sillamaa. Balleti kontsertmeistrid: Milena Borissevitš, Anneli Tohver, Vladima Jeremjan, Larissa Beresneva. Koori kontsertmeister: Mari-Ann Aljaste. Repetiitor-pedagoogid: Elita Erkina, Viktor Fedortšenko, Irina Härm, Juri Jekimov, Katrin Kivimägi, Tatjana Laid. Lauluteatri liikumisjuht: Tatjana Järvi. Administratsioon Peadirektor: Paul Himma (kuni 31. VIII 2009), Aivar Mäe (alates 1. IX 2009). Peadirektori abi: Kadri Pukk (alates 1. IX 2009). Arendusdirektor: Toomas Türnpuu (kuni 31. VII 2009). Haldusdirektor: Toivo Erilt (kuni 31. III 2009). Lavastusala Tehnikadirektor: Silver Simmer (kuni 31. XII 2009). Kostüümiala juhataja: Kai Adolfsson. Vanemrekvisiitor: Tatjana Siiv. Grimmiala juhataja: Taimi Lume. Dekoratsiooniala juhataja: Külli Root. Heliala peaspetsialist: Kalev Timuska (alates 1. IX 2009). Pealavatehnik: Karl Mikk. Kunstilis-korraldav Produtsent: Mati Vaikmaa. Orkestri ja koori direktor: Aili Roose. Produtsendi assistent: Meeli Mikiver.

356


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 357

Ooperilavastuste assistent: Ellen Maiste. Balletiinspektor: Liidia Kostandi (kuni 10. VIII 2009). Kooriinspektorid: Jaan Vaidla. Orkestriinspektor: Jaan Kerem. Inspitsiendid: Rein Taidla, Peeter Karell, Jüri Kruus. Noodikogu juhataja: Jaan Kiiv. Toimetaja: Tiina Õun. Muusikateatri solistid: Riina Airenne, Aleksander Arder (alates 14. IX 2009), Rauno Elp, Rostislav Gurjev, Märt Jakobson (kuni 11. XI 2009), Nadia Kurem (kuni 31. X 2009), Oliver Kuusik, Andres Köster, Mart Laur, Juuli Lill-Köster , Helen Lokuta, Mart Madiste, Angelika Mikk, MatiJohannes Palm (kuni 14. VI 2009), Väino Puura, Urmas Põldma, Aare Saal, Leonid Savitski (kuni 31. XII 2009), René Soom, Janne Ševtšenko, Jassi Zahharov, Valentina Taluma (kuni 5. X 2009), Heli Veskus, Priit Volmer, Kristina Vähi-Matesen. Tantsuteatri solistid: Eve Andre, Anatoli Arhangelski, Margarita Dombrovskaja (kuni 2. XII 2009), Luana Georg, Heidi Kopti, Galina Lauš, Artjom Maksakov, Olga Malinovskaja, Marika Muiste, Alaksandr Prigorovski, Olga Rjabikova (lapsepuhkusel), Alena Shkatula, Marina Chirkova, Maksim Tšukarjov, Sergei Upkin. Balletitrupp: Nadežda Antipenko, Reet Albre, Dmitri Bazarov (kuni 31. VII 2009), Ksenia Bespalova, Robbie Bird (alates 1. VIII 2009), Svetalana Danilova (alates 5. VIII 2009), Irina Fjodorova, Sergei Fedossejev, Gena Germanovitš (kuni 31.VII 2009), Ingrid Gilden, Maia Gontšarenko, Darja Günter (lapsepuhkusel), Jonathan Hanks (alates 1. VIII 2009), Mihhail Jekimov, Viktor Jelissejev, Aleksandr Kanapljov, Kaire Kasetalu (lapsepuhkusel), Marina Kesler (lapsepuhkusel), Daniel Kirspuu, Sergei Kitsjuk, Vladimir Klepinin, Sanna Kondas, Aleksei Koroljov (kuni 31. VII 2009), Oksana Krasnopjorova, Kaja Kreitzberg, Martin Lagos Kuusk, Triinu Leppik, Seili Loorits-Kämbre, Sergei Lvov, Nanae Maruyama, Kirsten McCarron (alates 1. VIII 2009), Juri Mihhejev, Andrei Mihnevitš, Vadim Mjagkov, William Moore (alates 1. VIII 2009), Vitali Nikolajev, Tiina Maaria Ojanen, Victoria Paterson (alates 1. VIII 2009), Svetlana Pavlova, Maigret Peetson, Michele Pellegrini (alates 1. VIII 2009), Tuuli Peremees, Dmitri Prohhorov (kuni 31. VII 2009), Hedi Pundonen, Anton Ržanov, Satu Ludmila Pussinen, Dagmar Rang-Saal (kuni 31. V 2009), Anastassia Savela, Valeri Stantšuk, Anna Zadorožnjuk, Jegor Zdor (alates 5. VIII 2009), Oksana Titova, Helen Veidebaum, Urve-Ly Voogand. Koor: Rene Alas, Karin Andrekson, Anu Arendi (kuni 4. I 2009), Pavlo Balakin, Vladimir Borissov (kuni 31. VII 2009), Roman Tšervinko (alates 13. IX 2009), Diana Dikson-Soom, Georg Gurjev, Maire Haava, Evelin Heinapuu, Vladislav Horuženko (alates 23.X 2009), Kati Jaanimäe, Maria Kais (lapsepuhkusel), Aivar Kaseste, Greete Kivisild (lapsepuhkusel), Aare Kodasmaa, Airike Kolk, Kaarel Kolk, Ants Kollo (kuni 5. X 2009), Kädi Kosenkranius, Olev Kriisa, Priit Kruusement, Vello Kukesoo (kuni 4. I 2009), Arvo Kukka, Katrin Kullamaa-Haabeth (kuni 5. X 2009), Ryosuke Kurahashi (kuni 15. XI 2009), Heilin-Helina Kuuskme, Marika Kullerkupp, Ludmilla Kõrts (alates 6. X 2009), Meeli Lass, Anne Lassmann, Tiiu Laur, Maris Liloson, Kris-

357


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 358

tiina Mikk, Aleksei Mikli, Kersti Naissoo (kuni 10. VIII 2009), Helen Nõmm (lapsepuhkusel), Helen Oll (lapsepuhkusel), Külli Ormisson, Kai Parmas, Albina Kotšetova, Lembit Poobus, Ülle Pootsmaa (alates 6. X 2009), Paul-Johannes Purga (kuni 5. X 2009), Liivi Põldmäe, PilleRiin Rajavee, Eva Rand (lapsepuhkusel), Lydia Roos, Airi Sepp, Maie Sommer, Gints Sterinovics (alates 6. X 2009), Valentina Taluma (alates 6. X 2009), Kairi Tammaru, Sven Tarlap (alates 18. VIII 2009), Andre Amadeus Trumm, Ülle Tundla, Kristina Under, Andrei Valikov (alates 6. X 2009), Silva Valdt (kuni 5. X 2009), Aleksei Vorontsov, Mare Väli, Kätlin Värton. Orkester: Mari Aasa, Andreas Aben, Priit Aimla, Olev Ainomäe, Odd Kyrre Alsvik, Andreas Arder, Aabi Ausmaa, Angelica Averjanov, Adrian Bravo Lopez, Toomas Bubert, Imre Eenma (alates 27. X 2009), Laur Eensalu, Rait Erikson, Kaarle Kustaa Fabritius (alates 20. I 2009), EvaLiisa Heinmaa (alates 6. I 2009), Eneli Hiiemaa, Sirje Juhkam, Marko Jõeleht, Aleksander Jõgi, Valter Jürgenson, Hanno Kedik, Helena Kedik (alates 7. X 2009), Kristi Keel, Mart Kivi, Saale Kivimaker-Rull, Marita-Merle Klimova, Guido Kongas, Inno-Mart Kont, Aigar Kostabi, Kristina Kriit, Taavi Kuntu, Anu Laas, Mart Laas, Jaan Laur, Mati Leibak, Anneliis Lindre, Leho Läte, Maie Maidre, Udo Meier, Lembi Mets, Jüri Millistfer, Kaia Muttik (lapsepuhkusel), Kristjan Mänd (alates 1. IX 2009), Maria Nesterenko, Toomas Nestor, Jaan Normak, Karolina Normak (alates 1. IX 2009), Kristjan Nõlvak, Sigrid Orusaar, Joel Ots, Andres Peetson, Roman Petuhhov (alates 5. VIII 2009), Eda Peäske, Petri Piiparinen, Vambo Pikknurm, Arne Pilliroog, Riina Purga, Valdek Põld, Kristiina Pähno (alates 8. X 2009), Tiit Pärtna, Ele Raik, Heiti Riismäe, Igor Rootsi, Epp Saar, Kristjan Saar, Meeme Saareväli, Raivo Saarma, Madis Saarmets (alates 6. VIII 2009), Vello Sakkos, Karin Sarv (Rauk), Juhan Schütz, Rene Sepalaan, Raul Seppel, Eugen Simson-Valtin, Oksana Sinkova, Henno Soode, Karmen Sookruus, Liliana Tamm-Maaten, Rein Tiido, Kersti Tomingas, Kerstin Tomson, Eivin Toodo, Veljo Toodo, Jaak Tork, Regina Udod (alates 16. X 2009), Leena Uibokand, Toivo Unt, Katrin Uuli, Toomas Uustalu, Ester Vain, Henry-David Varema, Aivar Vassiljev (kuni 31. VII 2009), Andrus Vihermäe, Marika Vihermäe, Alar Villems, Marina Vintskovskaja, Vahur Vurm, Liis-Helena Väljamäe (alates 1. IX 2009), Ardo Västrik, Anto Õnnis, Ann Õun (lapsepuhkusel), Marko Õunapuu.

VANEMUINE Administratsioon Teatrijuht: Paavo Nõgene. Juhiabi: Merle Nikkinen. Peakunstnik: Kristiina Münd (lapsehoolduspuhkusel), Maarja Meeru. Personalijuht: Keiu Kaljujärv. Noorsootöö juht: Mall Türk. Haldusjuht: Kalle Kukk. Turundusjuht: Ave Svarts. Müügijuht: Maarika Pokinen (kuni 12. X 2009). Reklaamijuht: Tiina-Erika Friedenthal.

358


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 359

Pressiesindaja: Tambet Kaugema. Kirjandusala juhataja: Anu Tonts. Balletitoimetaja: Kai Rohejärv. Muusikatoimetaja: Marika Petti. Lavastusala juht: Lui Lääts. Dekoratsiooniala juht: Aarne Hansalu. Rekvisiidiala juht: Liina Martoja. Valgusala juht: Andres Sarv. Heliala juht: Toivo Tenno. Pealavameister: Rait Randoja. Grimmiala juht: Anne-Ly Soo. Trupijuht: Eda Hinno. Finantsjuht: Toomas Peterson. Peaadministraator: Helle Soo. Draamatrupp Draamajuht: Sven Karja. Lavastajad: Ain Mäeots, Jaan Tooming (kuni 31.VII 2009). Näitlejad: Riho Kütsar, Kaisu Ird, Lembit Eelmäe (kuni 2. VII 2009), Herta Eelmäe, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Raivo Adlas, Ao Peep, Eva Klemets (näitleja-lavastaja), Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Jüri Lumiste, Laura Peterson (tööleping peatunud), Marika Barabanštšikova, Margus Jaanovits, Ott Sepp, Alina Karmazina (kuni 30. VIII 2009), Tanel Jonas, Markus Luik, Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Maria Soomets, Robert Annus (näitleja-lavastaja), Maarja Mitt. Ballett Balletijuht: Mare Tommingas. Balletijuhi assistent: Krista Kotselainen (alates 1. I 2009). Repetiitorid: Rufina Noor, Jelena Kõlar, Fabrice Maurice Gibert. Repetiitori assistent: Epp Viller. Balletiartistid: Rita Dolgihh, Aivar Kallaste, Marika Aidla, Ruslan Stepanov, Janek Savolainen, Saori Nagata, Daniil Kolmin (kuni 31. XII 2009), Steven Melendez, Maarja Paugus, Anna Evelyn Shircliff, Laura Denise Quin, Julia Kaškovskaja, Colin Thomas Maggs, Olegs Alens Piskunovs, Vladimirs Latišonoks (alates 24. VIII 2009), Janika Suurmets, Valentine Celestine Legat, Guy William Burden, Hayley Jean Blackburn, Hilda Palkovskyte (kuni 31. I 2009), Julia Litvinenko, Kristina Markeviciute, Raminta Rudžionyte, Mai Kageyama, Rebecca Leanne Peters, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Takuya Sumitomo, Fenella Eve Wallace Cook, Mantas Daraškevičius (kuni 19. III 2009), Milena Susanna Erika Tuominen, Rosamund Alice Ashworth Ford, Elias Leo Michel Girod, Andrea Granieri (kuni 23.VIII 2009), Emily Claire Hughes, Marie Lindheim (kuni 31. III 2009), Silas Jonathan Stubbas, Daniel Robin Szybkowski, Jonathan Nicholas Oliver Ammerlaan (alates 28. VII 2009), Vjatšeslav Ladoškin (alates 29. VII 2009), Matthew James Jordan (alates 29. VII 2009), Anthony Patrick Maloney (alates 29. VII 2009).

359


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 360

Ooperi-operetisolistid: Taisto Noor, Atlan Karp, Märt Jakobson, Merle Jalakas, Jaan Willem Sibul, Alla Popova, Tõnu Kattai, Karmen Puis, Valentina Kremen. Koor Peakoormeister: Piret Talts. Koori intendant, kooriartist: Endel Kroon. Kooriartistid: Milvi Luik, Luule Veziko, Siiri Koodres, Inge Õunapuu, Katrin Kapinus, Aime Roosileht, Rainer Aarsalu, Edgar Mikkel, Ivar Saks, Elin Kaiv, Helen Hansberg, Merle Aunpuu, Marika Villemson, Maire Saar, Tarmo Teekivi, Erkki Rebane, Margus Toode, Viktor Mägi, Andres Ross, Uku-Markus Simmermann, Anne Vilt, Tiina Tikk, Liina Tordik, Silja Lani, Kaja Ilmjärv, Laili Jõgiaas, Vaike Lätt, Elmar Pool, Eve Neuland, Janari Jorro, Mehis Tiits (alates 1. XII 2009). Orkester 1. dirigent: Lauri Sirp. Kontsertmeister: Kristel Eeroja-Põldoja (lapsehoolduspuhkusel). 1. viiul, kontsertmeistri kt: Kristiina Birk. Orkestri liikmed: Kadri Sepalaan, Eeva-Liisa Tammiku (lapsehoolduspuhkusel), Evelin Tammiku (lapsehoolduspuhkusel), Kattrin Ojam, Anne Vellomäe, Denis Strelkov, Helena Valpeteris, Andri Annus, Laura Miilius, Kaisa Vaagen (alates 1. XI 2009), Katrin Pai (alates 27. I 2009), Maria Zarubina, Eveli Roosaar (lapsehoolduspuhkusel), Hille Niilisk (lapsehoolduspuhkusel), Anna Samsonova, Sirli Laanesaar, Zanna Toptsi, Triinu Tamm-Raudver, Maie Kalaus (tööleping peatunud), Maria Kesvatera (alates 8. I 2009), Marju Villak, Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, Tiina Enniko, Merike Ots, Heli Ilumets, Marina Peleševa, Heiki Palm, Lauri Sõõro, Maie Kostabi, Olga Raudonen, Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht, Oksana Sinkova (kuni 21. VI 2009), Lande Kits, Margus Kits, Heili Mägi, Anna Sulitšenko, Riivo Kallasmaa, Maimu Kaarde, Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok, Johanna Tuvi, Kulvo Tamra, Elle Fuchs, Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Silver Mesi, Kreete Perandi, Marie Jaksman, Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja, Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork (orkestri intendant), Tanel Tamm, Küllike Tikk, Margus Tammemägi, Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Kai Visnapuu.

EESTI DRAAMATEATER Teatrijuht, sihtasutuse juhatuse liige: Rein Oja. Peanäitejuht: Priit Pedajas. Lavastajad: Hendrik Toompere jr, Ingomar Vihmar, Merle Karusoo. Peakunstnik: Riina Degtjarenko. Muusikaala juhataja: Ardo Ran Varres. Dramaturg: Ene Paaver. Toimetaja: Riina Oruaas. Tehnikadirektor: Aldo Niilus. Turundusdirektor: Toomas Pikhof.

360


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 361

Kommunikatsioonijuht: Tanel Tomson. Tõlk-toimetaja: Maia Soorm. Lavastusjuht: Andres Bergström (kuni 1. II 2009 lavastusala juhataja). Dekoratsiooniala juhataja: Külliki Falkenberg (alates 1. II 2009 kunstnik-kujundaja). Kostüümiala juhataja: Piret Tang. Vanemrekvisiitor-laohoidja: Karin Tetsmann. Trupijuht: Johannes Tammsalu (kuni 1. II 2009), Haldja Jalajas (alates 1. II 2009). Etendusteenistuse juht: Toivo Kaev (kuni 1. II 2009), Johannes Tammsalu (alates 1. II 2009). Etenduse juhid-rekvisiitorid: Mall Hansen (kuni 31. VII 2009), Kadri Tammiste, Anneli Roosi, Karin Undrits. Lavastusteenistuse juht: Toivo Kaev (alates 1. II 2009). Pealavameister: Enriko Mäsak (alates 1. II 2009). Vanemjumestuskunstnik: Helga Aliis Saarlen. Vanemkostümeerija: Kayre Pärnpuu. Valgusala juhataja: Raido Talvend. Vanemhelioperaator: Jaan Allikmaa (kuni 15. X 2009), Tauno Makke (alates 15. X 2009 vanemhelimeister). Näitlejad: Tõnu Aav, Maria Avdjuško, Ita Ever, Kersti Heinloo, Mihkel Kabel, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Lauri Lagle, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Ain Lutsepp, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Laine Mägi, Tõnu Oja, Ester Pajusoo, Merle Palmiste, Raimo Pass, Margus Prangel, Anti Reinthal, Jaan Rekkor, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Harriet Toompere, Lembit Ulfsak, Ivo Uukkivi, Uku Uusberg, Jan Uuspõld, Britta Vahur, Viire Valdma, Martin Veinmann, Kristo Viiding.

EESTI NUKU- JA NOORSOOTEATER Direktor: Meelis Pai. Direktori asetäitja: Rain Raabel. Pearaamatupidaja: Viktor Stepanov. Finantsjuht: Andres Kivi (alates 17. VIII 2009). Direktori abi: Eda Kaljo. Turundusjuht: Jaagup Kreem (kuni 31. VII 2009). Turundusjuht: Sven Mänd (alates 3. VIII 2009). Direktori abi loomingulisel alal: Priit Hummel. Peakunstnik: Kalju Kivi (kuni 18. VI 2009). Pealavastaja: Jevgeni Ibragimov. Lavastaja: Andres Dvinjaninov (kuni 30. IV 2009). Lavastaja: Vahur Keller. Kirjandustoimetaja: Anna-Liisa Õispuu. Toimetaja: Kati Kuusemets.

361


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 362

Kunstnik-kujundaja: Maite-Margit Kotta. Välissuhete juht: Hanna-Leana Kuus (alates 12. X 2009). Projektijuht: Laura Hein (Hiietamm) (kuni 31. VIII 2009). Projektijuht: Jaagup Kreem (alates 1. VIII 2009). Etendusteenistuse juht: Toomas Kreen. Muusikajuht: Kaire Vilgats-Lõhmus. Näitlejad: Andres Roosileht, Anti Kobin, Ingrid Isotamm, Karin Rask, Laura Nõlvak, Lee Trei, Liivika Hanstin, Riho Rosberg, Tiina Tõnis, Taavi Tõnisson, Tarmo Männard, Are Uder, Helle Laas, Jevgeni Moiseenko, Pavel Šnjagin, Rima Zainullina, Dana Ibragimova, Agnes Aaliste.

ENDLA TEATER Administratsioon Direktor: Ain Roost. Juhiabi: Kristin Kalju (kuni 31. VIII 2009), Heli Kaskla (alates 1. IX 2009). Asedirektor: Roland Leesment. Pearaamatupidaja: Elo Siigur. Raamatupidaja: Urve Rõõm. Trupijuht: Ilona Smeljanski. Administraator: Ain Miilberg. Avalike suhete juht: Katrin Maimik. Dramaturg: Triinu Ojalo. Reklaamitoimetaja: Ilona Rääk. Loominguline Peakunstnik: Silver Vahtre. Muusikaala juht: Feliks Kütt. Heliala juht: Janek Kivi. Valgusala juht: Margus Vaigur. Lavastusjuht: Andrus Jõhvik. Kostüümiala juht: Ester Kasenurm. Grimmiala juht: Ivi Smeljanski. Pealavastaja: Tiit Palu. Lavastaja: Andres Noormets. Näitleja-lavastaja: Madis Kalmet. Lavastaja: Enn Keerd. Näitlejad: Ago Anderson, Sten Karpov, Ireen Kennik, Lauri Kink, Helle Kuningas, Liis Laigna. Piret Laurimaa, Triin Lepik, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Carmen Mikiver, Kaili Närep, Ahti Puudersell, Jaan Rekkor, Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Lii Tedre, Katrin Valkna, Kaili Viidas, Jüri Vlassov, Veljo Reinik (kuni 31. VIII 2009).

362


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 363

KURESSAARE LINNATEATER Direktor: Piret Rauk. Direktori asetäitja loomealal: Aarne Mägi. Lavameister: Ahto Matt. Projektijuht: Elen Pärtel. Administraator: Erika Salajõe. Riietur-õmbleja: Laivi Koppel.

TEATER NO99 Juhtiv-administratiivne Tiit Ojasoo Kaarel Oja Angela Mooste Marju Väli Ingrid Pappa Jaan Schmidt Viktoria Toompere Ain Saviauk Kairi Mändla Helina Loor (alates 16. III 2009) Juhtiv-kunstiline Ene-Liis Semper Eero Epner Mart Kase Kunstiline Andres Mähar Marika Vaarik Rasmus Kaljujärv Mirtel Pohla Sergo Vares Risto Kübar Tambet Tuisk Inga Salurand Jaak Prints Gert Raudsep

363


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 364

Kunstilis-tehniline Ants Kurist Rainer Fogel (kuni 17. VIII 2009) Hendrik Kaljujärv Jaan-Andres Tellus (kuni 22. VI 2009) Martin Pedanik Ahto Vaher Eero Ehala Mihkel Tomberg Reigo Tammjärv Risto Roosaar Gristina Krüger Maimu Meritee Sirje Kiil Anu Jääts Sirli Vee Ülle Hertmann Hanna Touart Moonika Lausvee (lapsehoolduspuhkusel) Kaia Pihlak (alates 4. V 2009) Siim Reispass (alates 21. VIII 2009) Joosep Tormis (alates 24. VIII 2009) Katriin Kütt (alates 1. VII 2009)

RAKVERE TEATER Kunstiline juht: Üllar Saaremäe. Teatrijuht: Joonas Tartu. Nõunik: Marika Tint (lapsehoolduspuhkusel alates 11. II 2009). Müügijuht: Daisy Kull (kuni 29. IX 2009), Rainer Kapmann (alates 4. XI 2009 kuni 9. XII 2009). Projektijuht: Heigo Teder. Trupijuht: Külli Seppa. Reklaamijuht: Kristo Kruusman. Pearaamatupidaja: Tuuli Jaansen. Lavastusala juht: Tiit Kalm. Peakunstnik: Erki Kasemets. Lavastaja: Jaanika Juhanson (kuni 2. VII 2009). Näitekirjanik: Urmas Lennuk. Dramaturg: Anne-Ly Sova. Inspitsient-rekvisiitorid: Eili Neuhaus, Anne-Liis Maripuu (kuni 9. X 2009), Aune Kuul, Krislin Virkus (alates 17. IX 2009).

364


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 365

Näitlejad: Viive Aamisepp (kuni 31. XII 2009), Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Erni Kask, Volli Käro, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Erik Ruus (kuni 31. VIII 2009), Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Velvo Väli. TALLINNA LINNATEATER Peanäitejuht: Elmo Nüganen. Direktor: Raivo Põldmaa. Direktori asetäitja: Rein Neimar. Lavastusala juhataja: Sirli Bergström. Turundusjuht: Marek Demjanov. Avalike suhete juht: Kristiina Garancis. Haldusjuht: Hillar Sein (kuni 22. V 2009). Finantsist: Maire Kärgets. Direktori abi: Maire Janisk. Lavastaja: Jaanus Rohumaa (kuni 15. V 2009). Peakunstnik: Iir Hermeliin. Kunstnik: Kustav-Agu Püüman. Kujundaja: Katre Rohumaa. Fotograaf: Siim Vahur. Muusikaala juhataja: Riina Roose. Kirjandusala juhataja: Anu Lamp. Dramaturgid: Triin Sinissaar, Maria Lee Liivak. Trupijuht: Veiko Tubin. Etenduse juhid: Tiina Kukli, Annika Rohtväli, Juula Piret Ostrov. Dekoratsiooniala juhataja: Tiit Villemsoo Kostüümiala juhataja: Hilje Berg (kuni 9. VIII 2009), Ene Palu (alates 24. VIII 2009). Pealavameister: Jaak Kaljurand. Vanemhelitehnik: Kalle Nettan. Vanemvalgustaja: Armin Rüster. Vanemgrimeerija: Anu Konze. Vanemrekvisiitor: Terje Kessel-Otsa. Vanemriietaja: Ene Villemsoo. Müügijuht: Lea Nulk (kuni 22. XI 2009), Relika Meriloo (alates 23. XI 2009). Teenindusjuht: Mari Ellik. Maja perenaine: Sirje Saks. Näitlejad: Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Andero Ermel, Ene Järvis (kuni 25. IX 2009), Piret Kalda, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Tõnn Lamp, Marje Metsur (kuni 29. IX 2009), Allan Noormets, Indrek Ojari, Kalju Orro, Andres Ots, Evelin Pang, Andres Raag, Ursula Ratasepp, Anne Reemann, Ago Roo (kuni 28. IX 2009), Rain Simmul, Margus Tabor, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik (alates 1. X 2009), Helene Vannari, Priit Võigemast.

365


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 366

UGALA TEATER Administratiivne Juhatuse liige: Peeter Tammearu (kuni 10. V 2009), Hillar Sein (alates 11. V 2009). Peakunstnik: Jaak Vaus (kuni 12. VIII 2009), Jaanus Laagriküll (alates 13. VIII 2009). Lavastusjuht: Teet Ehala. Majandusjuht: Enn Kose (kuni 19. VI 2009). Haldusjuht: Mati Männigo (alates 1. X 2009). Finantsjuht: Eneken Triisa (kuni 31. XII 2009). Turundusjuht: Piret Aus. Trupijuht: Vilma Luik (kuni 30. IX 2009), Sandra Suurkask (alates 1. X 2009). Büroojuht: Merike Toomla (alates 25. VIII 2008). Loominguline Peanäitejuht: Indrek Sammul (alates 11. V 2009). Lavastaja: Taago Tubin. Dramaturg: Ülev Aaloe (kuni 31. VIII 2009). Muusikajuht-kontsertmeister: Peeter Konovalov. Liikumisjuht: Oleg Titov. Kirjandustoimetaja: Helle Leppik. Repertuaari ja müügikorralduse nõunik: Gert Kark (kuni 30. IX 2009). Inspitsiendid: Kaisa Sein, Kiiri Tamm, Kristi Teemusk (kuni 31. V 2009). Vanemlavameister: Gennadi Gorjajev. Vanemvalgusmeister: Tiina Barbo. Grimmiala juhataja: Ülle Konovalov. Vanemhelimeister: Üllo Kaur. Kostüümiala juhataja: Helle Sõmmer (kuni 31. XII 2009). Näitlejad: Juss Haasma (kuni 12. VIII 2009), Tanel Ingi, Peeter Jürgens, Jaanus Kask (kuni 14. VIII 2009), Luule Komissarov, Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Vilma Luik (alates 1. X 2009), Triinu Meriste, Martin Mill, Arvi Mägi, Andres Oja, Liina-Riin Olmaru, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Indrek Sammul (kuni 10. V 2009), Aarne Soro, Andres Tabun, Peeter Tammearu (alates 11. V 2009), Janek Vadi, Margus Vaher, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Tarvo Vridolin.

THEATRUM Loominguline juht, lavastaja: Lembit Peterson. Tegevjuht, lavastaja: Marius Peterson. Juhiabi: Anneli Tuulik. Kirjandusala toimetaja: Eva Eensaar. Lavameister: Helvin Kaljula.

366


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 367

Näitlejad: Lembit Peterson, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Maria Peterson, Andri Luup, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Laura Peterson (alates 1. XI 2009), Ott Aardam (alates 1. XI 2009).

VAT TEATER Kunstiline juht: Aare Toikka. Teatrijuht: Tiina Rebane. Turundusjuht: Tiiu Talvist. Müügijuht-mänedžer: Inga Sermann. Reklaami- ja tehnikajuht: Triin Hook. Trupijuht-mänedžer: Anniki Kalmet. Foorumgrupi projektijuht: Mari-Liis Velberg. Ehitusmeister ja bussijuht: Raul Õitspuu. Näitlejad: Katariina Lauk, Tanel Saar, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Ago Soots.

VENE TEATER Administratiivne Juhatuse liige: Jaanus Kukk (kuni 31. VIII 2009), Paul Himma (alates 1. IX 2009). Juhiabi: Irina Dudka (kuni 30. X 2009), Julia Vinckler (alates 1. XI 2009). Personalispetsialist: Irina Dudka (alates 1. XI 2009). Pearaamatupidaja: Anne Hanst. Finantsanalüütik: Natalja Trofimova. Peaadministraator: Albina Rusman. Reklaami- ja müügiosakonna juhataja: Julia Deuš. Reklaamijuht: Anastassia Studenetskaja (kuni 31. VIII 2009). Müügijuht: Margarita Soskova. Personali- ja trupijuht: Galina Šelpakova (kuni 21. IV 2009). Haldusjuht: Aavo-Aarne Mürk (alates 1. V 2009). Loominguline Kunstiline juht: Natalja Lapina (alates 9. III 2009). Liikumisjuht: Olga Privis. Inspitsiendid: Tatjana Kaur, Larissa Tšerkassova. Näitlejad: Ljubov Agapova, Vladimir Antipp, Oksana Agarkova, Nikolai Bentsler, Artjoms Garejevs, Lidia Golovataja, Svetlana Dorošenko, Natalja Dõmtšenko, Sergei Furmanjuk, Jekaterina Išimtseva (kuni 2. VI 2009), Julia Jablonskaja (kuni 31. VII 2009), Jelena Jakovleva,

367


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 368

Tatjana Jegoruškina, Aleksandr Ivaškevitš, Jelena Kazakova (kuni 5. XI 2009), Herardo Kontreras (kuni 1. III 2009), Dmitri Kosjakov, Aleksandr Kutšmezov, Tatjana Manevskaja, Vadim Malõškin, Ilja Nartov, Aleksandr Okunev, Natalja Puustusmaa, Dmitri Reitman, Oleg Rogatšov, Larissa Savankova, Aleksandr Sinjakovitš, Tamara Solodnikova, Lilia Šinkarjova, Oleg Štšigorets, Jelena Tarassenko-Blinova, Sergei Tšerkassov, Juri Žilin, Eduard Toman.

VON KRAHLI TEATER Teatrijuht: Peeter Jalakas. Tehnikadirektor: Enar Tarmo. Projektijuht: Elo-Liis Parmas. Administraator: Annika Vamper. Välissuhete juht: Katrin Vingel. Videotehnik-operaator: Lauri Sepp (lapsehoolduspuhkusel alates 1. III 2009). Videotehnik: Emer Värk. Valgustehnik, lavameister: Oliver Kulpsoo. Helitehnik, lavameister: Janno Jaanus. Valgustehnik, lavameister: Allan Räim. Piletiadministraator: Kersti Karro. Rekvisiitor, kostüümiala juhataja: Anne-Mai Heimola. Näitleja, avalikud suhed: Taavi Eelmaa (alates 1. VIII 2009). Õppealajuhataja (TÜ VKA 8. lennu koordinaator): Jaanika Juhanson (tööleping lõpetatud 1. X 2009). Näitlejad: Taavi Eelmaa, Tiina Tauraite (lapsepuhkusel), Riina Maidre, Liina Vahtrik (lapsepuhkusel), Mari Abel (lapsepuhkusel), Mart Koldits.

VÕRU LINNATEATER Kunstiline juht: Tarmo Tagamets. Teatri tegevjuht-administraator: Garrett Kuut. Turundusjuht: Kätlin Hoop. Kostümeerija, rekvisiitor, butafoor: Anne Kabel. Tehnikajuht (lava ja valgus): Andres Jukk. IT-juht ja videomeister: Vaido Otsar. Helitehnik: Madis Eiche. Näitlejad: Agu Trolla, Maive Käos.

368


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 369

TEATRIERIALADE LÕPETAJAD Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakond Stsenograafia bakalaureuseõppe lõpetajad: Reet Brant, Eva-Maria Gramakovski, Maria Kalm, Reet Nurmsalu, Sander Põldsaar, Irina Riisma, Kristi Soe, Anu-Laura Tuttelberg, Elerin Velling. Stsenograafia magistriõppe lõpetajad: Mari-Ann Mardo, “Kujundustendentsid filmis – rohkem või vähem – draamasari “Klass: elu pärast”” (juhendajad Liina Keevallik, Ilmar Raag); Ursula Vanamölder, “Iseseisev loominguline projekt. Tantsuetendus IGO. Kontseptsioon, kunst, lavastamine” (juhendaja Pille Jänes); Marge Martin, “Kahe käega kunst. Ühendades filmi ja teatrit” (juhendaja Kai Kaljo); Anastassia Kovõtška, “Naise staatuse mõtestamine tänapäeva maailmas, lühifilmi “Toimik nr 20:13” põhjal” (juhendajad Madis Kolk, Ann Lumiste); Madis Nurms, “Postmodernistlik eklektika ooperilavastuse stsenograafias” (juhendajad Katrin Kivimaa, Lilja Blumenfeld).

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Ooperistuudio Bakalaureuseõppe lõpetajad: Simo Breede – Don Anchise roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Maarja Kukk – Serpetta roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Ülle Pootsmaa – Arminda roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Greete Kivisild – Ramiro roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Sirje Vasmann – Ramiro roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Arete Teemets – Sandrina roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Kristel Jõesaar – Arminda roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Ivo Onton – Nardo roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera” ja Germont`i roll Verdi ooperi “La Traviata” 3. vaatuses; Xiaouu Su – Arminda roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera” ja Annina roll Verdi ooperi “La Traviata” 3. vaatuses; Maria Veretenina – Violetta roll Verdi ooperi “La Traviata” 3. vaatuses; Yin Jie – Belfiore roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera” ja Alfredo roll Verdi ooperi “La Traviata” 3. vaatuses Magistriõppe lõpetajad: Aare Kodasma – Nardo roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Tiit Kaljund – Nardo roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Kati Jaanimäe – Serpetta roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”; Bai Jie – Sandrina roll Mozarti ooperis “La finta giardiniera”.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool Teatrimagistrikraadi kaitsesid: Katrin Nielsen – loomingulised tööd ja kirjalik töö “Draamaimprovisatsioon kui õppemeetod. Teooria ja praktika” (juhendaja Peeter Raudsepp); Priit Valkna – lisaks loomingulistele töödele kirjalik töö “Teatrinäitleja filmis” (juhendaja Jüri Sillart); Kristel Leesmend – lisaks loomingulistele töödele kirjalik töö “Kuidas valitakse osatäitjaid?”

369


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 370

(juhendaja Ingo Normet); Jaak Prints – lisaks loomingulistele töödele kirjalik töö “Vastates kükitavale poisile. Portree näitlejast noore mehena” (juhendaja Ingo Normet); Bert Raudsep – lisaks loomingulistele töödele kirjalik töö “Teater eesti ühiskonnas. Olulisus läbi ajalehe Postimees aastal 2007” (juhendaja Ingo Normet).

Tallinna Balletikool 2009. aastal lõpetas XLVIII lend, erialaõpetaja Kaja Kreitzberg. Lõpetajad: Julia Antipko, Julia Artamonova, Kristina Khizhnyak, Lija Kassimova, Merilin Rebane, Janne Reha, Xenia Rudakova, Eliisa Rääts.

Tallinna Ülikooli koreograafia osakond Koreograafia eriala lõpetajad (bakalaureuseõpe): Statsionaar: Jevgeni Fokin, Anna Frolkova, Valeria Horoševa, Valeria Milaja, Liis Mägi, Helena Pihel, Riina Soasepp, Natalja Zbukar. Kaugõpe: Anna Dmitrijeva, Anastassia Hisamova, Jane Raidma, Kaire Troll. Koreograaf-lavastaja eriala lõpetajad (magistriõpe): Angela Arraste, Kaspar Aus.

Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala Bakalaureuseõppe lõpetajad teatriteaduse erialal: Anu Jalas, “Video kasutamine teatris. EneLiis Semperi lavakujundused” (juhendaja Anneli Saro); Kerli Jõgi, “Tekstuaalne ruum Bernard-Marie Koltèsi näidendis “Roberto Zucco” ja selle avaldumine lavaruumis Tiit Ojasoo ja Peter Steini lavastuste näitel” (juhendaja Luule Epner); Targo Leini, “Aeg ja ruum Rakvere Teatri lavastuses “Vanaema juures” (juhendaja Anneli Saro); Merilyn Oolo, “Muusikal “Chess” Tartu Vanemuise teatris” (juhendaja Kristel Nõlvak); Marion Leppik, “Suuline pärimus kaasaegses autoriloomingus” (juhendaja Luule Epner); Marika Kaur, “Priit Pedajase lavastuste retseptsioonist kriitikas” (juhendaja Luule Epner). Magistriõppe lõpetajad teatriteaduse erialal: Ireene Viktor, “Interkultuurilisi transformatsioone Eesti teatris” (juhendaja Kristel Nõlvak); Hedi-Liis Toome ““Kas on elu pärast kapitalismi?” – uurimus Von Krahli Akadeemia projektist” (juhendaja Ester Võsu). Teadusmagistri kraadi kaitses Madli Pesti tööga “Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20.–21. sajandil” (juhendaja Luule Epner).

370


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 371

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Teatrikunsti eriala VII lend: Marilyn Jurman, Mairi Jõgi – teoreetiline lõputöö “Lavastajast tulenevad näitleja ja lavastaja koostööd mõjutavad tegurid näitlejatudengi vaatepunktist” (juhendaja Peeter Raudsepp), Rauno Kaibiainen, Karl Kena, Merilin Kirbits, Taavi Lepik, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Maarius Pärn, Anatoli Tafitšuk, Johannes Veski. Tantsukunsti eriala XVII lend: Liina Arumets, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Ma mäletan...” (juhendaja Anu Ruusmaa); Kristina-Maria Heinsalu, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Slava Rabote” (juhendaja Anu Sööt), koreograafi kutse lõputöö “Rea/Skidka” (juhendaja Anu Ruusmaa); Evelin Lagle, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Tudengite areng tantsutehnika treeningu protsessis ja seda mõjutavad tegurid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia II kursuse tantsutudengite moderntantsu tundide näitel” (juhendaja Inna Sulg, konsultant Aare Rander); Liisa Lilienthal, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Almost Alf” (juhendaja Raido Mägi), koreograafi kutse lõputöö “Söö mind ära” (juhendaja Raido Mägi); Eliisa Lott, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Tagurpidikäiguga ellu” (juhendaja Paul Bobkov), koreograafi kutse lõputöö “Eskimo puuder” (juhendaja Kai Valtna); Ave Lääne, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Kull või kiri” (juhendaja Ruben Roos), koreograafi kutse lõputöö “Ükskord tuli üks kaabu ja kõik läks sünkrooni” (juhendaja Raido Mägi); Brit Pikkuus, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Tartu Akadeemilise Spordiklubi harrastustantsijate areng ja lavaline kogemus” (juhendaja Raido Mägi); Karl Saks, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Eve Stuudio” (juhendaja Anu Sööt), koreograafi kutse lõputöö “Colon`id” (juhendaja Raido Mägi); Jelena Sutõrina, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Tants on elu ning elu on tants” (juhendaja Raido Mägi), koreograafi kutse lõputöö “Splash” (juhendaja Raido Mägi); Elina Tirgo, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Tantsu- ja Moekool Face kehatöö areng algajate rühmas” (juhendaja Raido Mägi); Annika Viibus, tantsuõpetaja kutse lõputöö kontsertprogramm “Aladdini imelambi sees” (juhendaja Anu Ruusmaa), koreograafi kutse lõputöö “Kolm ainsust” (juhendaja Raido Mägi); Ele Viskus, tantsuõpetaja kutse lõputöö “Kiigepaulikud” (juhendaja Raido Mägi), koreograafi kutse lõputöö “Taidlusrühm “Rähn”” (juhendaja Merle Saarva).

ILMUNUD RAAMATUD, HELI- JA VIDEOSALVESTISED Avestik, Rait. Urmas Kibuspuu 31 aastat [toimetanud Maie Mägi ; kujundanud Andres Tali] [Tallinn] : Tänapäev, 2009. – 336 lk. Balletiõhtu [koostaja Liina Viru]. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2009. – 40 lk. Eesti Nuku- ja Noorsooteater = Estonian Puppet and Youth Theatre [koostajad Anna-Liisa Õispuu, Kati Kuusemets; tõlge: Kristiina Sark, Kati Kuusemets; kujundus: Maite-Margit Kotta; fotod: Jaana Juur, Priit Grepp]. Tallinn: Eesti Nuku- ja Noorsooteater, 2009 ([Viljandi] : Print Best). – 64, [2] lk.

371


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 372

Estonia ooperihääled [Helisalvestis] = Voices of the Estonian National Opera. [kujundaja Stella Tillo]. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2009. – 1 CD (69'17'') + 1 DVD (ca 60') Ferdinand Veike – mees, kes mängis nukkudega. Koostajad Ludmilla Rass ja Ferdinand Veike; [toimetanud Ludmilla Rass ja Ene Paaver; kujundanud Kersti Tormis]. [Tallinn]: Eesti Teatriliit, 2009. – 375 lk. Festivali järelkogumik : Draama, Eesti teatri festival 2009 : [5.–12. september, Tartus] = Festival album. [Tallinn : SA Kultuurileht], 2009. – 1 DVD (3 tundi 32 min.) Haan, Kalju. Draamastuudio Teatrikunstikool (1920–1933) [toimetaja Simmo Priks; kujundaja Mari Kaljuste]. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2009. – 140 lk. – (Eesti teatrilugu) – (Teatrikoolid ; 1) Härm, Anders. Semionaudi päevaraamat : [tekste aastatest 1999–2008] = Diary of a semiounaut : [texts from 1999–2008] [toimetanud Heli Vahing; tõlkinud ja toimetanud Juta Ristsoo; tõlkinud Tiina Randviir; kujundus Martin Pedanik]. Tallinn: A. Härm, 2009. – 294 lk. Järv, Ants. Väliseesti teater : väliseestlaste seltsi- ja teatritegevuse põhijooni [keeletoimetaja Marta Raisma]. Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2009. – 536 lk. Kandiline Kaarel Ird : dokumente ja kommentaare. Koostaja Jaak Viller; [toimetaja Reet Neimar; kujundus: Jüri Kaarma]. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2009. – 975, [1] lk. Karm, Hille. Elle Kull. Unes ja ilmsi [toimetaja Piret Lilleväli; kujundaja Rein Seppius]. [Tallinn]: Ajakirjade Kirjastus, 2009. – 215 lk. Karm, Hille. Õnnerahva lood [toimetaja Einar Ellermaa; kujundaja Anu Hammer]. [Tallinn] : Ajakirjade Kirjastus, 2009. – 179, [4] lk. Kivimaa, Evelin. Arvo Kukumägi : alasti elu : ärajoonud näitlejad lastakse ju maha? [toimetaja Katrin Streimann; kujundaja Külli Kuusik; fotod: Ülo Josing ... jt.]. [Tallinn] : Menu Kirjastus, 2009. – 208 lk. Meri ja Orav. [režissöör Helen Valkna, kunstnik Inga Vares; juhtoperaator Raul Priks; helirežissöör Halvi Jaska; produtsent Hannes Villemson]. [Tallinn]: Komöödiateater, [2009] – 1 DVD Mikomägi, Margus. Koguja raamat : elu lood teatrijõnksuga sees [toimetaja Katrin Streiman; kujundaja Külli Kuusik]. [Tallinn]: Menu Kirjastus, 2009. – 192 lk. Mälestuste vihik : Rudolf Oja, Maia Raudsepp / [koostaja Reet Leemets]. Keila : [Keila Kultuurikeskus], 2009. – 38 lk. Neimar, Reet; Purje, Pille-Riin. Jüri Järvet. Narr ja Kuningas : stseene ühest näitlejasaatusest [toimetanud Ene Paaver; kujundanud Mari Kaljuste]. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2009. – 751, [1] lk. : ill.

372


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 373

Ojakäär, Valter. Laulud; laulavad Tallinna Linnateatri näitlejad. Tallinn: Tallinna Linnateater, 2009. – 1 CD. Onu Tomi onnike : [artikleid, intervjuusid / toimetanud Eero Epner]. [Tallinn]: Teater NO99, 2009. – [238] lk. Plakat teatrile 1984–2009. Silver Vahtre : [näitus Tartus 2009 oktoober – 2010 aprill : kataloog : tekst: Jüri Hain; kujundus: Mall Vahtre ja Silver Vahtre]. Tartu: S. Vahtre, 2009. –54, [2] lk. Rakke, Kerttu. Rahatuulutaja / Diana Klasi loo kirja pannud Kerttu Rakke; [kaanekujundus: Aigar Lusti]. [Tallinn]: Kadikas, c2009. – 207 lk. Tali, Piret. Eino Baskin. Naer läbi pisarate [toimetaja ja kujundaja Siim Saidla]. [Tallinn] : Fookus Meedia, [2009]. – 256, XVI lk. Tallinn Treff Festival 2009; Tallinna Vanalinnapäevad XXVIII / [koostajad Anna-Liisa Õispuu, Kati Kuusemets, Marje Kutser; tõlge: Luisa Tõlkebüroo; kujundus: Maite-Margit Kotta; fotod: Jaana Juur]. Tallinn: Eesti Nuku- ja Noorsooteater, 2009. – 216, [2] lk. Tantsumaraton = Dance marathon [režissöörid Maksim Surin, Merike Estna; [helilooja] Rainer Jancis, [koreograaf] Mai Murdmaa; producers Peter Pedak & Toomas Zupping; dirigent Anatoli Schura; Narva Linna sümfooniaorkester]. [Tallinn]: Colla Voce, 2009. – 1 DVD (45 min) + tekstilisa. Tarand, Mari. Ajapildi sees : lapsepõlv Juhaniga [toimetajad Katre Ligi ja Leena Tomasberg; sarja kujundus: Tõnu Runnel]. Tartu: Ilmamaa, 2009. – 271, [1] lk. Theatre : stability and dynamics [Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakond, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv; koostajad ja toimetajad Anneli Saro, Luule Epner; resümeede tõlkija Anneli Saro; eessõna: Tiina Kirss; kujundus: Ly Lestberg]. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2009. – 173 lk. –(Methis. Studia humaniora Estonica, 3) Tomingas, Kärt. Sinisilmselt. Lood ja laulud [toimetaja Katrin Streiman ; fotod: Hele-Mai Alamaa ... jt.]. [Tallinn]: Menu Kirjastus: Loovmeedia, 2009. – 111, [2] lk. Raamatuga on kaasas 1 CD. Tonts, Ülo. Liiga palju head teatrit : teatrikirjutisi 1964–2005 [kujundus Kersti Tormis]. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2009 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). – 287 lk. UNT! : Eesti teatri festival 2008 [5.–10. september 2008, Tartu]. [Tallinn : SA Kultuurileht, 2009]. – 1 DVD (4 tundi 52 min) Valgemäe, Mardi. Pihtimusi : artikleid ja arvustusi lavakunstist ja kirjandusest [toimetanud Marika Mikli; kujundanud Merle Moorlat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. – 195 lk.

373


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 374

Vanemuise ballett 70 : 1939–2009 = The Vanemuine Ballet 70 [koostajad Kai Rohejärv, Mare Tommingas; tõlkija Kelli Vilu-Püss; toimetaja Anu Tonts; kujundus: Aide Eendra]. Tartu: Teater Vanemuine, c2009. – 181, [2] lk. Raamatuga on kaasas 1 DVD. Variatsioone eesti muusikale [koostajad Kalju Haan ... jt; peatoimetaja Sirje Endre; toimetajad Kalju Haan, Krista Parve, Seidi Raid, Annely Voitka; tõlked inglise keelde: Katre Koit; kuju]. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum; SE&JS, 2009. – 335, [3] lk. Raamatuga on kaasas 1 CD. Veesaar, Anne. Elus, see on kõige tähtsam! [Helen Eelrand; toimetaja Marii Karell; kujundaja Siim Saidla; esikaane foto: Terje Ugandi]. [Tallinn]: Fookus Meedia, c2009. – 128 lk., [80] lk. Volkonski, Peeter. ISBN 978-9985-9980-6-9 [toimetaja Katrin Streimann; kujundaja Külli Kuusik]. [Tallinn]: Menu Kirjastus, c2009. – 157, [3] lk. Raamatuga on kaasas 1 CD. Võru Teatriateljee : ülestähendusi ja kirjapanekuid [koostaja ja toimetaja] Taago Tubin; [kujundaja Tuuli Tubin]. Viljandi: T. Tubin, 2009. – 109, [1] lk. Ühendatud Ürgmehed. [Tallinn] : Crunch Industry : Monoteater, 2009. – 1 CD (38'34'') + 1 buklett (8 lk.) + 2 DVD-d (ca 170' ja ca 48'). ILMUNUD NÄIDENDID Aitaja, Jaan. Jõulutäht : näitemängud lastele [toimetanud Tiina Helekivi; illustreerinud ja kaane kujundanud Eve Kuiv]. Tartu: Studium, c2009. – 155, [1] lk. Hea sõna : aastasaja alguse eesti laste- ja noortenäidendeid : Eva ja Indrek Koff, Leelo Tungal, Kauksi Ülle, Urmas Vadi, Aino Pervik, Karl-Martin Sinijärv, Peeter Sauter. Tallinn: Eesti Teatri Agentuur, 2009. – 320 lk. Kõiv, Madis. Näidendid. III [järelsõna: Luule Epner]. Tartu: Akkon, 2009. – 447, [1] lk. Kivine, Paavo. Džentelmenid [kaanekujundus: Jüri Jegorov; fotod: Heikki Leis]. [Tallinn] : Eesti Päevaleht, c2009. – 358, [1] lk. Kivirähk, Andrus. Vombat : näidend kahes vaatuses [toimetaja Ene Paaver; sarja ja raamatu kujundaja Kert Lokotar; esikaane pilt: Aivar Juhanson; tagakaane foto: Elmo Riig; lavastuse fotode autor Teet Malsroos]. [Tallinn] : Eesti Draamateater, 2009. – 96 lk. – (Näidendiraamat ; 10) Myrakas. Limpa laulud [Noot] : noodivihik Andrus Kiviräha raamatu järgi sündinud [Ugala teatri] lavastuse “Limpa ja mereröövlid” lauludega / muusika autor: Myrakas; sõnade autor: Silvia Soro; [kujundanud Anni Mäger]. [Viljandi]: Ugala Teater, 2009. – 24 lk.

374


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 375

Pähn, Raimond. Katõsa näutõmängu = Kaheksa näitemängu [järelsõna: Elfriede Pähn; kujundus: Marika Piip]. [Tallinn]: Piip, [2009]. – 370, [2] lk. Tuulik, Jüri. Aprillipörsas [toimetaja Merike Järvlepp; illustratsioonid ja kujundus: Valdek Alber]. [Tallinn]: Kadmirell, [2009]. – 286, [2] lk. Undusk, Jaan. Goodbye Vienna : (Gertrud) : a play in twelve scenes /by Jaan Undusk; translated from Estonian by J. Hayes Hurley and Erik Linnolt; [editor Maris Peters; design: Andres Tali]. [Tallinn]: M. Makko, c2009. – 127, [1] lk. Valton, Arvo. Stsenaariumid; Näidendid [toimetaja Tiina Vallikivi; järelsõna: Andres Laasik; kunstnik Piret Räni, sarja kujundanud Triinu Ootsing]. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2009. – 535 lk, [8] lk. ill. Vetemaa, Enn. Väike näidendiraamat. 6 [kaasautor Erki Aule, toimetanud Mart Kalvet]. – Tallinn: Kirjastuskeskus, 2009. – 277 lk. Vill, Sirje. Näitemänguraamat „Põlvamaa paremad pojad“. Põlva: Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts, 2009. – 103, [1] lk.

IN MEMORIAM Karro, Harry Kontreras, Herardo Pikknurme, Olev Säre, Meeri Ojamaa, Veera Eelmäe, Lembit Agutant, Alfred Kiple-Arsadanjan, Virve Katkova, Jelena Soom, Leida Soone, Lembit-Olaf Lamp, Elsa Gutman, Robert Rummo, Vello Liivamägi, Lembit Tõnuri, Annika Härmson, Edgar Monakova-Rogožkina, Margarita Sarapu, Valve

10.04.1930 – 24.01.2009 16.04.1940 – 01.03.2009 29.10.1925 – 06.03.2009 14.07.1929 – 04.05.2009 07.12.1921 – 15.06.2009 26.09.1927 – 02.07.2009 05.11.1919 – 11.08.2009 18.08.1927 – 02.09.2009 30.03.1947 – 08.09.2009 07.10.1912 – 25.09.2009 07.11.1933 – 19.10.2009 15.11.1913 – 24.03.2009 24.03.1942 – 05.11.2009 15.05.1921 – 24.11.2009 16.05.1932 – 21.11.2009 26.02.1961 – 03.12.2009 04.04.1928 – 03.12.2009 01.05.1912 – 12.12.2009 15.08.1928 – 24.12.2009

375


teatrielu2009kroonika_Layout 1 30.05.12 22:50 Page 376

FAKTITÄPSUSTUSED AASTARAAMATUS “TEATRIELU 2008” Liina Unt. Mängud sõjatandril, lk. 37–59 “rambo” kunstnik Liina Tepand. “Wargamäe Wabariigi” kunstnik Pille Jänes. Luule Epner. Näitleja ja roll Eesti nüüdisteatris, lk. 60–80 Artikkel valmis ETF grandi nr 6684 toel.

Profile for teatriliit

Teatrielu 2009  

Aastaraamatu „Teatrielu 2010“ koostaja on Madis Kolk, kroonika koostaja Aivi Reimand. Kujundaja Kersti Tormis, korrektor Tiina Lias. Teatria...

Teatrielu 2009  

Aastaraamatu „Teatrielu 2010“ koostaja on Madis Kolk, kroonika koostaja Aivi Reimand. Kujundaja Kersti Tormis, korrektor Tiina Lias. Teatria...

Advertisement