Page 9

Kolmapäev, 17. oktoober 2018

REPORTAAZ

9

„Ma tunnen, et avastan iseennast aina rohkem ning samal ajal läheb mugavustsoon järjest laiemaks.” - õppur reamees Markus Rosin

Näha, olles nähtamatu - ajateenistus 1. jalaväebrigaadi luurekompaniis Sa jälgid kedagi tegutsemas, kuid vaadeldaval pole sellest kõige vähematki aimu ehk teisisõnu näed, olles ise nähtamatu. Ühtede meelest kehtib see kirjeldus spioonide kohta nagu James Bond alias agent 007, teised kutsuvad salapäraseid piilureid aga puujõllitajateks. Tegelikult kannavad nad kaitseväes ametinimetust luuraja, kelle väljaõpe 1. jalaväebrigaadi luurekompaniis pole kindlasti lust ja lillepidu, kuid on see-eest populaarne. n-srs Silver Tabo

tutvustame neile võimalikult palju liitlaste tehnikat, kuna lahinguväljal tuleb aru saada, kellele miski kuulub,“ märgib missioonikogemusega leitnant Haabma.

S

ee tundub põnev, kui saad ise põõsas nõnda vaadelda, et sind ei nähta,“ räägib luurekompanii ülema abi leitnant Mikk Haabma, kes on ise igipõline luurekompanii kas­ vandik. „Eks sai väikse poisina luu­ rekat mängitud, mis tundus kuidagi äge olevat,“ toob ta olulise eriala valiku põhjuse välja. Samuti iseloomustab luure­ kompaniisse soovijaid leitnant Haabma sõnul suur tahe ennast proovile panna, mida kindlasti laiapindne ning inten­ siivne väljaõpe selles üksuses pakub. „Kindlasti on siin raske: te olete näljas, te olete kurnatud, aga päeva lõpuks täidate oma ülesande ära, kuna olete seda kõike väljaõppe ajal näinud ja tundnud,“ selgitab ta.

Foto: Eesti kaitsevägi

72-tunnine tööpäev

Tõeline närvikõdi Tulevaste luurajate ülemad ning inst­ ruktorid annavad endast kõik, et pak­ kuda ajateenijatele huvitavat väljaõpet. Näiteks korraldavad nad kõik metsa­ laagrid võimalikult lahingusarnastes oludes. Veelgi enam, hasardi tõstmi­ seks tekitatakse sõduritele olukorda­ sid, kus nad teavad, et on oht vastasele vahele jääda või kinniseotuna vangi sattuda. Luurekompanii sõduritele meeldib, et väljaõppe ajal tegeleb nen­ dega rohkelt instruktoreid, kes jagavad pidevalt asjalikku tagasisidet. Milliste iseloomuomadustega peaks aga selle kõige taustal üks luure­ kompanii ajateenija olema? „Aastate jooksul on mind tegelikult üllatanud igasugust tüüpi inimesed,“ tunnistab leitnant Haabma esmalt, kuid lisab siis üheselt mõistetavalt, et kõige enam on vaja ikka iseseisvaid inimesi, mitte selliseid, kes tahavad igal võimalusel joosta abi palumiseks kellegi teise juurde. „Enamasti tuleb tegutseda kuueliikmelise jaona 20 kilomeetrit oma ülejäänud üksustest eemal.“ Kuna luuraja on sisuliselt jala­ väelane, kel tuleb iseseisvalt rasketes oludes hakkama saada (sealhulgas täisvarustuses umbes 50-kilose kotiga jalgsi pikki distantse läbida), siis tuleb samuti kasuks eelnev füüsiline taust. Samas on luurekompaniis hakkama

Luurejagu rekemissioonil vaenlase tagalas õppusel Kevadtorm 2016. saanud ka pealtnäha õblukesed sõdu­ rid. „Üldiselt, kui mees on motivee­ ritud, siis ta suudab kõik vajalikud asjad läbi teha ja nii jõuamegi lõpuks sinna, et ta on iseseisvuse saavutanud,“ nendib leitnant Haabma.

Luuraja – tugev isiksus Juulikuus teenistust alustanud õppur reamees Markus Rosin lisab, et huvi­ tundjal ei tohiks stressirohked olu­ korrad pead väga sassi ajada. Samuti ei teeks paha natuke hulljulgust, on vaja enesekindlust ning oskust mõelda suu­ relt. Reamees Rosina kaas­võitlejate seas olevat hulganisti eelmisi või praegusi kaitseliitlasi ja noorkotkaid. „Pigem on harv juhus see, et siinsed ajateeni­ jad pole varem militaarteemaga üldse kokku puutunud,“ tutvustab ta luure­ kompanii sõdureid. Teenistuse luurekompaniis muuda­ vad eelkõige raskeks pidev jalakäimine ja suur varustusekogus. Seejuures ei lasta ajateenijaid enne masinate pea­ legi, kui tegevus jalgsipatrullis õigesti välja tuleb. „Nii õpivad nad, mis on reaalne raskus ja oskavad mõnes mõttes hinnata neid autosid rohkem ehk mõistavad, et auto tassib minu eest 50-kilost seljakotti,“ selgitab kogenud

luuraja leitnant Haabma. Reamees Rosinale meenuvad öised täienduspatrullid nooremallohvitseri baaskursuse ajal. Näiteks peab ühe luu­ raja pädevusse kuuluma oskus endale ise toit organiseerida. „Kui teistel jala­ väeüksustel on võimalus kuivtoidu­ pakid tagalalt saada, siis meie teeme postkasti (peidiku) valmis, anname omadele asukoha ning lähme ise öösel toidule järele,“ annab reamees Rosin protsessist aimu.

Kahuriga silmitsi Motoriseeritud rekeks on luure­ kompanii käsutuses ilma katuse ja tuuleklaasita ning maskeeritud Merce­ des-Benz GD maasturid. Selliste masi­ natega tuleb tegutseda igal aastaajal mistahes ilmaga. Kõlab üsna ahvatleva võimalusena, kui manada silme ette tänavuse suve päikselised päevad? Aga mis tunded tekivad, kui meenutada käimasoleva aasta algusperioodi karget pakast? Leitnant Haabma sõnul on see nende sõdurite jaoks tavapärane ope­ reerimiseks vajalik protseduur, kuid siiski tuleks enne luurekompaniisse kandideerimist olla oma valikus kindel. „Ma olen alati öelnud, et kui te olete kahevahel, kas tulla siia või

mitte, siis pigem öelge „ei“, kuna -29 °C juures kuskil lume sees sumbata pole eriti tore,“ annab ta soovituse, kuid lisab, et peamiselt langetakse nende üksusest välja juba enne ajateenistusse tulekut saadud vigastuse tõttu. Tegelikult olevat vastase rinde­ joonest jalgsi läbi liikumine madala riskiga tegevus, kuna meie potent­ siaalne vastane kasutab pigem teid ning liigub mehhaniseeritult. „Seega on neid jalgsi väga kaugelt kuulda ja oht on üpris väike, mistõttu suudame jalgsi ülesande väga hästi ära täita,“ kirjeldab leitnant Haabma. Seevastu masinatega vastase alasse sisse liikumine on riskeeriv samm, kuna iga kurvi peal võib näiteks mõne vastase soomusega silm silma vastu sattuda. „Eks see ole paras adrenaliini­ süst, sest kunagi ei tea, mis seal ees on, kuid meie ülesanne ongi teada saada,“ viitab leitnant Haabma ühele luurajate põhiülesandele. Tapa linnakus paiknev üksus teeb võimalusel koostööd ka liitlastega. „Valmistame oma ajateenijaid ette selleks, et Eestit kaitseme ikka koos liitlastega. Näiteks käskudesse paneme väga palju ingliskeelseid fraase sisse ja viime nad kurssi, kuidas inglise keeles raadio teel kõneleda. Samuti

Kuigi väljaõpe pole kergete killast, tunnetab luurajaks pürgiv reamees Rosin pidevalt, kuidas ta aja jooksul areneb. „Ma tunnen, et avastan ise­ ennast aina rohkem ning samal ajal läheb mugavustsoon järjest laiemaks. Olgu olukord kuitahes halb, olen tõe­ näoliselt sarnases olukorras juba olnud ning uued väljakutsed enam niivõrd stressi ei tekita,“ toob ta välja ühe suure põhjuse, miks on tänulik endale, et aja­ teenistusse tuli. Luurajad harjutavad palju maasti­ kul. Näiteks 2017. aasta suurõppusel Kevadtorm tegutsesid luure­kompanii üksused järjest maastikul ligi 18 päeva jutti. „See pole meie meeste jaoks probleem, kuna harjutamegi seda ise­ seisvust pidevalt,“ kinnitab ta. Metsas ei tohi ära unustada aga kolme põhi­ list abinõud: vähemalt korra päevas hügieeni, sooja toitu ning magamist. „Olen ise kõige kauem järjest üleval olnud 72 tundi, kuna selline operat­ sioon oli,“ avaldab leitnant Haabma oma tööst tuleneva rekordi. Tema sõnul luurekompanii alles otsib endale motot, kuid oma pikaajalistele koge­ mustele toetudes võiks see naljatades olla „Õige luuraja puhkab või sööb igal vabal hetkel“. Kuigi teiste üksuste ajateenijad on kutsunud luurekompanii sõdureid puujõllitajateks, siis igal juhul saab Tapal paiknevas üksuses teenides tase­ mel väljaõppe. „See, et meie mehed on head, motiveeritud ja enesekindlad, näitab ka see, et nii Scoutspataljoni kui ka Kõrgemasse Sõjakooli astub sisse meie väikesest kompaniist palju rohkem inimesi kui teiste üksuste peale kokku,“ sõnab leitnant Haabma. „Ma usun, et need teadmised ja kogemu­ sed, mis ma siit saan, on kindlasti väga väärtuslikud ka hiljem tsiviilis,“ nõustub reamees Rosin, kelle teenistus­ käigule saab kaasa elada ka blogis aad­ ressil http://www.eata.ee/tegevused/ ajateenijate-blogid/markuse-blogi/ .

Profile for Sõdurileht

17.10.2018  

17.10.2018  

Advertisement