28
MEREVÄGI
Sõjaline riigikaitse merel ja riigilaevastik Eesti on mereriik elava liiklusega laevateede läheduses. See sunnib meid otsima uudseid lahendusi, mis võimaldaksid Eesti rannikumeres samaaegselt kaitsta riiki, kontrollida merepiiri ning tagada ohutu laevaliiklus.
V
SÕDUR NR 2 (77) 2014
astust küsimusele, miks Eestil merekaitset vaja, ei pea justkui kaugelt otsima – vaadake kaarti. Sellest hakkavad aru saama isegi rohelise vormi (endised) kandjad (vt Rene Toomse „Rannikukaitsest rehepapi kavalusega”, Kaitse Kodu! 7/2013). Paraku jääb enamikel merendusalastest teadmistest vajaka ja nii võib õppuste stsenaariumitest lugeda lausekatkeid à la „Tallinna reidil on kaks liitlaste hävitajat!” (tulid ehk vanalinna pummeldama või läks laev katki?), Väinameres on Ameerika ühendriikide Ticonderoga-klassi ristleja (võttis rattad alla ja sõidab mööda madalat merepõhja?) või et vastase sõjalaeva silmapiirile ilmumise lahendus on lahingupaar miski „TT-sutsakaga” (vigastus sõjalaevale tuleb suure tõenäosusega ilmsiks järgmisel dokkimisel). Seega küsimus, millist merekaitset meil on vaja, on hulga keerulisem. Praegune Eesti merevägi on olude sunnil nišimerevägi. Iseseisva opereerimise (esmase enesekaitsevõime, kui soovite) ja reaalse sõjalise heidutuse eeldus on aga tasakaalustatud võimed, et aru saada ja reageerida julgeolekuolukorra muutustele Läänemerel. Vajadust vähemalt meie ümber toimuvast aru saada illustreerib kujukalt Ukraina kriisi aegne Venemaa Föderatsiooni Balti laevastiku tegevus Läänemerel. Merevägede funktsioone on uurinud nii rahvusvaheliste suhete kui ka mere strateegia teadlased juba 1970. aastate lõpust1, kes tuvastasid ülesannete kolmainsuse: sõjalised, diplomaatilised ja korratagamisülesanded. Akadeemilistest mõtlejatest on kolmainsuslik käsitlus erinevates sõnastustes saanud nüüdseks paljude mereriikide nagu
Ott Laanemets VANEMLEITNANT
Suur britannia, Austraalia, Uus-Meremaa, India jne meredoktriinide (maritime doctrine) aluseks. Sõjalised operatsioonid merel jagunevad üldjoontes kaheks: operatsioonid merel ja merelt, kus esimestega, st mereala valdamisega (sea control) luuakse tingimused teiseks – jõu kuvamiseks maismaale (power projection). Mereväediplomaatia valdkonda kuuluvad kõik need tegevused, mis lähtuvad poliitilisest eesmärgist, kuid ei nõua otsest jõukasutamist või nõuavad seda väga piiratud mahus. Kolmandaks on korratagamisoperatsioonid, mis algavad tegevustega, milleks pole vaja jõudu
Pidev kohalolek oma merealadel saadab tugeva signaali teistele samas julgeolekukeskkonnas toimijatele rannikuriigi tegelikust huvist ja selle reaalne tulem on nii ebaseadusliku kui ka vaenuliku tegevuse ennetamine ja tõkestamine.
kasutada, küll aga on selleks otstarbekas kasutada sõjaväelisi vahendeid: väljaõpetatud isikkoosseisu, toimivat juhtimist ja käsuliine ning platvorme ja sensoreid. Sellised ülesanded on merepääste, hüdrograafia, rahuaegne mereseire, keskkonnakaitse, demineerimine jne. Korratagamise teravama otsa moodustavad piiride (ükskõik milliste) valvamine, piraaditõrje jms. Oluline on aru saada, et kolmainsuse aluse moodustavad nimelt sõjalised ülesanded, sest sõjaliste vahendite, st laevade, isikkoosseisu ja väljaõppega saab täita ka teisi ülesandeid, vastupidi aga mitte. Kui jalaväesõdur sünnib koos jalgadega ja õpib neid kasutama lapsepõlves loomuliku arengu käigus, siis meresõit nõuab pikaajalist väljaõpet, sest meri ei ole inimese loomulik elukeskkond. Eespool kirjeldatud ülesannete kolmainsuse ühendaja ongi seetõttu meresõit ehk mere kasutamine. Seega nii sõjaliste, diplomaatiliste kui ka korratagamisülesannete vms täitmiseks tuleb merd sõita ja seal tegutseda. Meresõiduks on vaja platvormi – laeva –, mis kõiki nende ülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid kannaks. Selleks, et laevast saaks sõjalaev, on vaja veel kahte komponenti: efektorit (näiteks relvasüsteemi või reostustõrje varustust) ja sensoreid. Kuigi Eye Ball Mk 1 on ka 21. sajandil oluline sensor objektide tuvastamiseks, ei taga see piisavat eelhoiatust ehk mistahes tegevusteks merel on vaja tehnilisi sensoreid. Siin peitub ka seletus väärarusaamale, nagu saaks mingit mereala vallata (sea control) ise kaldal olles. Lihtsamalt öeldes on merel toimuvat küll võimalik kaldalt avastada, aga mitte tuvastada. Kaldal olles ei saa me kuidagi teada, kas avastatud objekt kahekümne miili kaugusel on kala-, reisi- või sõjalaev. Sama mõttekäik kehtib ka relvade kohta – rakettrelva Läänemerel paikneva sihtmärgi pihta võib teele saata kas või Võrumaa metsast, kui tehnika võimaldab. Merel peab aga keegi oma silmaga üle vaatama, et tegu ikka on soovitud sihtmärgiga.