Nr 2, 2014

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Kaevikukultuur 21. sajandil

Nr 2 (77) 2014

Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonis

Krimmi õppetunnid.

NATO liitlased suurendasid kohalolekut Eestis, Lätis ja Leedus

AINAR RUUSSAAR: Vene infosõja viiskümmend halli varjundit JURISTI KOMMENTAAR: rahvusvaheline õigus ja Krimmi annekteerimine

Soomuk Pasi XA-188.

20 tonni terast s천duritele ja allohvitseridele.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

2 / 2014

3

4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Termiidid ja sipelgad Kolonelleitnant Enno Mõts arutleb eesti­ meelse mõtlemise ning emakeelsete eriala­ terminite kasutamise seoste üle.

10 Kaitseminister Sven Mikser: reservarmee on Eestile õige valik Kaitseminister Sven Mikser arvab, et Eesti peab jätkama senist tööd reservarmee arendamisel ja liitlastega koostegutsemisel.

14 Venemaa viiskümmend halli varjundit BNS-i peatoimetaja Ainar Ruussaar Vene­ maa massikommunikatsioonivahendite tegevuse tagamaadest.

ARDI HALLISMAA

Sisukord 37 Loomad relvadeks Edusammudest eritreeningu läbinud koerte, delfiinide ja ahvide kasutamisel sõjaliste ülesannete täitmiseks räägiti juba külma sõja ajal. Tänapäeval on tehnoloogia areng neid või­ malusi veelgi suurendanud.

teeriumi tellimusel teisaldatavaid pommikeldreid.

52 Relvastatud jõu kasutamise õiguspärasusest Krimmi näitel

42 Kaevikukultuur 21. sajandil

Millele tugineb Venemaa, kui kinnitab Krimmi annekteerimiseks tehtud sammude vastavust rahvusvahelisele õigusele?

17 Sõjaudu Ukrainas: miks, kuidas ja kes tegi?

Tänapäevase kaeviku rajamisel on mõistlik ühendada esiisade tarkused moodsate tehnoloogiatega.

Neljanda põlvkonna sõda Ukrainas, mille eesmärk on saavutada ülekaal mentaalses ruumis, tähtsaim sõjateater on meedia.

45 Riigikaitse arengukava, mis muutis seadust

23 Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonis

Arengukava rakendumine tingis vajaduse muuta ka 2009. a kehtestatud kaitseväe korralduse seaduse olulisi punkte.

Läti juurtega Rootsi erukindral Karlis Neritnieks kirjeldab Läänemere piirkonnas kujunenud julgeolekuriske.

28 Sõjaline riigikaitse merel ja riigilaevastik Uus geopoliitiline olukord sunnib meid üle vaatama Eesti merealade kaitsmise ja haldamise võimeid.

31 Kas elektromagnetiline ühildatavus on sõbralik või vaenulik

47 ILIAS ja m-õpe Tegevväelane õpib kogu teenistuses oleku aja, kaitseliitlane kogu elu. Pideva õppe rakendused on jõudnud ka nutitelefonidesse.

48 Kõrghariduse välishindamine Läinud aastal läbis KVÜÕA edukalt akredi­ teerimisprotsessi ning õppeasutused said institutsionaalselt akrediteerituks seits­ meks aastaks.

Tehnoarengu tõttu on keskkond täis elektromagnetilisi võnkumisi.

50 Juhtkonnaveeblite väljaõpetamine on aja nõue

34 USA-s arendatakse eriüksuse jaoks tarka eksoskeletti

Eestis vaieldakse aastaid staabiveebli kursuse sisu üle. Ka meie USA liitlased edendavad juhtkonnaveeblite väljaõpet.

Jõuseadmetega varustatud eksoskelett annab juba lähitulevikus kandjale üleinimli­ kud võimed ekstreemsetes tingimustes.

Vajaliku, kuid õrna nutitelefoni kaitsmiseks tuleb tarvitusele võtta kindlad abivahendid.

40 Riigikaitselised plastiktarindid: ideest tooteni Vesimentor OÜ arendab kaitseminis­

Ukraina sündmused tõestasid taas kord sotsiaalmeedia suurt jõudu hulkade organiseerimisel.

60 Kelle vastu me Afganistanis sõdisime?

Suvel lõpeb kaitseväe seni pikim välismis­ sioon. Meenutame, keda Eesti sõdurid 11 aastat tagasi sinna ohjeldama suundusid.

64 Ajakiri Sõdur sai 95 Vabadussõjast alates on iseseisvas Eestis välja antud sõjandusajakirja Sõdur.

65 Taktikaline otsustusmäng „Org” ja mängu „Sild” lahendus KVÜÕA taktikaline otsustusmäng kutsub kõiki osalema.

68 Mereväe vormiriietus Vabadussõjas Eesti mereväe vormiriietus püsib Vabadus­ sõjast alates suures osas muutumatuna.

Väljaandja kaitseväe peastaap Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar

e-post ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259 Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Meelis Piller Trükitud AS-i Printall trükikojas Kaanefoto kaitsevägi

SÕDUR NR 2 (77) 2014

36 Nutitelefonikate Survivor

58 Sotsiaalmeedia tähtsus kommunikatsioonistrateegias

4

EESTI UUDISED

Ameerika ühendriikide hävitajad saabusid Balti õhuturvet tugevdama

6.

märtsi pärastlõunal maandusid Leedus Šiauliai lennubaasis Ameerika ühend­ riikide õhuväe kuus hävitajat F-15C ning kaks tankurlennukit KC-135. Saabunud lennukite ülesanne on tugevdada Balti õhuturvet.

USA võttis jaanuaris Belgialt üle Balti riikide õhuruumi turvamise. Tavaliselt koosneb õhuturbesalk neljast hävitajast. Nüüd turvab Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi kümme hävitajat ja tankurlennukid.

F-15 on üks tänapäeva edukamaid hävitajaid, mille lennukaugus ilma õhus tankimata on 5600 kilomeetrit ja maksimaalne kiirus ületab helikiiruse rohkem kui kahekordselt. Tankurlennuk

KC-135 Stratotanker on arendatud lennukist Boeing 367-80. Tänu tankurlennukite suurele hulgale on USA õhujõududel võimalik oma lahingulennukeid väga efektiivselt kasutada.

Kaitseväe orkester esines Iirimaal Püha Patricku festivalil

K

aitseväe orkester osales 15.–18. märtsini Iirimaal Püha Pat­ ricku festivalil. „Tegu on Iirimaa kõige suurema kultuurifestivaliga, kuhu teiste esinejate kõrval kogunevad puhkpilliorkestrid kogu maailmast – nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast,” ütles kaitseväe orkestri peadirigent kolonelleitnant Peeter Saan.

Kaitseväe orkester osaleb festivalil Dublini linnapea Oisin Quinni ja Limericki linnapea Kathleen Leddini kutsel.

Püha Patricku päeva paraadide korraldamine sai alguse Ameerika ühendriikides Bostonis 1737. aastal. 1903. aastal sai püha Patricku päevast Iirimaa ametlik riigipüha, Iirimaal korraldati esimene püha Patricku päeva paraad 1931. aastal Dublinis.

Kaitseväe teine väljaõppemeeskond alustas Malis teenistust SÕDUR NR 2 (77) 2014

E

uroopa Liidu sõjalisel väljaõppe­ operatsioonil Malis alustas 9. märtsil pooleaastast teenistust Eesti teine väljaõppemeeskond.

Mali Koulikoro väljaõppekeskuses teenivate eestlaste ülesanne on koos teiste Euroopa riikide kaitseväelastega Mali relva­ jõude välja õpetada ja nõustada.

Eesti instruktorite meeskond teenib Põhjala–Balti väljaõppeüksuse koosseisus koos Soome ja Rootsi meeskondade ning Läti ja Leedu kaitseväelastega. Väljaõppemeeskond ise valmistus operatsiooniks ligi pool aastat. Eestis läbisid nad prantsuse keele baaskursuse kaitseväe ühendatud õppeasutustes,

rahvusvaheliste operatsioonide eelse kursuse ja operatsioonipiirkonna spetsiifilise kursuse. Soomes Pori brigaadis sai meeskond viimase lihvi, kus õpetati neile õpetamise metoodikaid ja Mali armee kasutuses olevat relvastust, samuti tehti viimane värskendus kohapealsetest oludest ja ülesannetest.

5

NATO sõjalise juhtimise asjatundjad kogunesid Tallinnas NATO sõjalise juhtimise kompetentsi­ keskus korraldas 4.–6. märtsini Tallin­ nas seminari, kus oli koos enam kui sada juhtimise asjatundjat 17 riigist.

NATO kompetentsikeskus valis seminari „Sõjaline juhtimine infoajastul” korraldamiseks Eesti, sest see võimaldab koostööd ja mõttevahetust Tallinnas asuva NATO küberkaitsekeskusega ning Eestil on arvestatavad kogemused kübervallas.

Eesti liitus Hollandis asuva sõjalise juhtimise kompetentsikeskusega eelmisel aastal.

Viru tankitõrjujad tabasid kõiki sihtmärke Viru jalaväepataljoni tankitõrjekom­ panii lahinglaskmistel 11. märtsil Sirg­alas tabasid sihtmärki kõik keskmaa tankitõrjeraketikompleksist Milan 2 lastud 24 raketti. „Sõdurid on oma relva õppinud juba seitse nädalat ja allohvitserid 13 nädalat, ma ei liialda, kui väidan, et mehed suudavad süsteemi kokku panna ka kinnisilmi,” rääkis tankitõrje­kompanii ülem leitnant Vladimir Kolotõgin.

Lahinglaskmistega lõppes ajatee­ nijate jaoks jao- ja meeskonnakursus, järgmisena ootab sõdureid ees all­ üksuse kursus, kus ajateenijad alusta­ vad taktika õppimist ning harjutavad koostööd jalaväelastega.

Seireoperaatorid ja sihitajad tõstsid kvalifikatsiooni

V

abariigi presidenti riigivisiidil Poola saatev kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras kohtus 19. märtsil Poola kaitseväe juhataja kindralleitnant Mieczyslaw Goculiga, et arutada olukorda Ukrainas ja NATO liitlaste ühiseid tegevusi julgeoleku tagamisel. „Eesti ja Poola arusaam meie regiooni julgeolekust ning hiljutiste Ukraina sündmuste mõjust on väga sarnane. Selle valguses on mul hea meel tõdeda, et Poola on tõelise liitlasena valmis panus-

tama Eesti, Läti ja Leedu julgeoleku tagamisse ka reaalsete vahenditega,” ütles kindralmajor Terras.

Eestit ja Poolat seovad pikaaegsed liitlassuhted. Nii on Poola üks Balti kaitsekolledži toetajariikidest. Eesti eriüksuslased harjutavad koos Poola eriväelastega, Poola ründelennukid on osalenud õppusel Kevadtorm ning Poola õhuväe hävitajad on kaitsnud Balti õhuruumi. Möödunud aastal võõrustas Poola NATO suurõppuse Steadfast Jazz taktikalist osa, mille raames harjutati Eesti kaitsmist.

Langenud kaitseväelaste mälestusmärk jõudis Eestisse

V

eteranipäeva, 23. aprilli hommikul avas president Toomas Hendrik Ilves Paldiskis välisoperatsioonidel langenud kaitseväelaste mälestusmärgi.

Mälestusmärgi rist ja plaat kõigi välisoperatsioonidel langenud kaitseväelase nimega toodi Afganistanist Helmandi provintsist, kus president selle 2010. aasta oktoobris esmakordselt avas.

President Ilves kordas mälestusmärgi taasavamisel oma 2010. aastal öeldud sõnu: „Me mäletame ja leiname kõiki Eesti vapraid sõdureid, kes on langenud

Afganistani inimeste turvalisuse nimel, Eesti ja meie liitlaste nimel.”

Avamisel osalesid riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma, kaitseminister Sven Mikser, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, väeliikide ja üksuste ülemad, liitlaste esindajad, reservohvitseride kogu esindus ja veteranid.

Enne mälestusmärgi avamist kohtus kaitseväe juhataja videosilla vahendusel ka praegu Afganistanis teenivate kaitseväelastega ja tervitas neid veteranipäeva puhul.

Teaduspäev kaitseväe ühendatud õppeasutustes

K

aitseväe ühendatud õppeasutustes 14. märtsil korraldatud kaitseväe teaduspäeval arutleti, kuidas peaks rahvuslik sõjateadus toetama Eesti sõjalise võimsuse suurenemist.

Konverentsi avas oma tervitusega kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ning sellel osalesid kaitseväe ohvitserid ja tsiviilteadlased, kes rääkisid teadus- ja

arendustegevuse rollist kaitseväe arendamises ja Eesti teadusasutuste kogemuste võimalikust kaasamisest sõjateaduses.

Teaduspäeva korraldaja kolonelleitnant Sten Alliku sõnul soovib kaitseväe ühendatud õppeasutused Eesti rahvusliku sõjateaduse keskusena kokku viia kaitseväelased, kes sõnastaksid, mida neil on vaja, ja teadlased, kes ütleksid, mida on võimalik teha.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Seireoperaatorid harjutasid 13. märt­ sil Ämaris õhuoperatsioonide juhti­ miskeskuse matkeõppusel Cold Wave kriitilisi situatsioone Balti õhuruumis.

Arvutipõhisel õppusel matkisid seireoperaatorid lendavate õhu­ sõidukite identifitseerimist ning õhupildi loomist, sihitajad pidid aga juhtima NATO hävitajad Eesti õhuruumi või selle lähedale tunginud lennuvahendite juurde. Õppuse stse­ naariumi kohaselt oli tegu kriisi- ja sõjaolukorraga. Õhuseiredivisjoni ülema major Hardi Lämmergase sõnul on õhuope­ ratsioonide juhtimiskeskuse matkitud õhusituatsioonil põhinev harjutus seireoperaatorite või relvasüsteemi­ de sihitajate väljaõppe tsükli lõpus toimuv küpsustest, mille edukal läbi­ misel omistatakse neile kutseoskust tõendav kvalifikatsioonitunnistus.

Kaitseväe juhataja: Poola on hea liitlane

MAAILM

ARHIIV

6

1 V

Venemaa hakkas katsetama uut Armata tanki

enemaa hakkas katsetama esimesi Armata lahingutanki prototüüpe.

Sõltuvalt katsete tulemusest või­ dakse esimesed tankid võtta piira­ tul hulgal kasutusse juba 2016. aastaks. Ar­ mata tank on varustatud 125 mm suurtükiga

2

Poola kavatseb osta 64 viienda põlvkonna hävitajat

Alates 2021. aastast kavatseb Poola hakata uuendama oma lennuväge, ostes 64 viienda põlvkonna hävitajat. Uued hävitajad hak­ kavad asendama praeguseid nõukogude päritolu Suhhoi Su-22M4 („Fitter-K”) ja Mikoyan MiG 29 („Fulcrum-A”) lennukeid.

Soetamiseelseks faasiks on eraldatud 40,23 miljonit eurot ning ostuks endaks 78,1–82,84 miljonit eurot. Alates 2021. aas­ tast tahetakse algul tuua riiki kaks lennukit aastas, misjärel hakkab see arv suurenema vastavalt nelja, kuue ja kaheksani aastas.

Kui algselt pidid praegused Su-22 lennukid 2015. aastal „erru minema”, siis uue plaani kohaselt pikendatakse nende eluiga kuni 2024.–2025. aastani. Kui Poola soovib osta konkurentsivõimelisi viienda põlvkonna hävitajaid, siis ainus praegu saadaolev lääne päritolu mark on Lockheed Martin F-35 Lightning II. Vene päritolu lennukite soetamine on pigem ebatõenäoline.

3

Armeenia ja Aserbaidžaani vahel kasvavad pinged

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Alates käesoleva aasta 20. jaanuarist on vaidlusaluses Mägi-Karabahhi piirkonnas üha sagedasemaks muutunud Armeenia ja Aserbaidžaani vägede omavahelistest kokkupuudetest tekkinud intsidendid.

Vastastikku on teatatud üksikute sõdu­ rite tapmisest sissetungide käigus teise osapoole kontrolli alla olevatele aladele

ning kannab 32 laengut. Lisaks tavalisele moonale on sellega võimalik tulistada laser­ sihiku abil juhitav tankitõrjerakett vähemalt 5000 meetri kaugusele. Tanki teisese relvas­ tuse hulka kuulub 30 mm kahur ja 12,7 mm kuulipilduja.

ning täpsuslaskurite poolt. Aserbaidžaani kaitseministeerium vihjas ka sellele, et Armeenia tegude taga võis olla mõne välis­ riigi käsi, sest pealtkuulatud armeenlaste raadiosides ei kasutatud armeenia, vaid üht võõrkeelt. Kuigi kaitseministeerium ei soostunud täpsustama, millise keele­ ga oli tegu, on teada, et Armeenia saab olulist sõjalist abi Venemaalt. Samal ajal, 24. jaanuaril, kinnitas Armeenia kaitsemi­ nister Seyran Ohanyan, et Venemaa tarnib Armeeniale Iskander-M-tüüpi ballistilisi rakette. Tema sõnul saab Armeenia 2014. aasta jooksul kätte tellitud pikamaa- ja täpsuslahingurelvad. Samas on Venemaa müünud relvi ka Aserbaidžaanile. 2013. aasta juunis teatas Venemaa, et on täitnud suure tellimuse, mis hõlmas peaaegu 100 T-90C lahingutanki, Smerchi ja TOS-1A raketiheitjaid, 2S19 152 mm haubitsaid ja Vene miinipildujasüsteeme.

4

Euroopa Komisjon hoiatas korruptsiooni eest kaitsesektoris Euroopa Komisjoni hinnangul on kaitsesek­ tor üks viiest korruptsioonile avatud sekto­ rist valitsushangete osas. Komisjoni 2014. aasta korruptsioonivastase võitluse raportis tuuakse välja, et ehitus-, energia-, trans­ pordi-, kaitse- ja tervishoiuvaldkonnad on korruptsioonile kõige haavatavamad. Vaata­ mata küllaldasele läbipaistvusele peetakse raportis altkäemaksudele eriti vastuvõtli­

kuks Briti kaitsetööstust. Selline „kuulsus” aga pärineb juba 2006. aastast, mil Ühend­ kuningriigi tõsiste pettuste vastane amet otsustas loobuda Saudi Araabiaga sõlmitud kaitselepingute uurimisest. Kuigi raporti hinnangul peetakse Briti avalikku teenistust kõrgetele eetikastandarditele vastavaks, peetakse nõrgaks sealset suurte lepingute järelevalvet ja vastutust, sest neid sõlmivad riiklikku julgeolekut arvesse võttes vaid üksikud vahendajad ja ametnikud. Raportis soovitatakse Suurbritannial seada ametnike tegevusele rangemad piirangud.

5

Beneluxi riigid kaaluvad integreeritud õhuväe loomist

Kolm Beneluxi maad Belgia, Holland ja Luksemburg soovivad oma õhuvägesid üksteisele lähemale tuua. Hollandi kuning­ liku õhuväe juhi kindralleitnant Alexander Schnitgeri sõnul on Beneluxi riikidel küm­ nendi pärast juba täielikult integreeritud komponent. Schnitgeri sõnul ei ole neil aega oodata 28 Euroopa Liidu liikmesriigi koostööotsust oma hävitajate, helikopterite ja transpordilennukite väljavahetamiseks.

Ta lisas, et Beneluxi maad on Euroopa kaitsealase koostöö katselabor ning kolme riigi õhuväed on teinud olulisi samme üksteisele lähenemisel. Belgia õhuväe juhi kindralleitnant Claude Van de Voorde sõnul peetakse läbirääkimisi kõrgemal valitsustasandil, et luua õiguslik-poliitiline raamistik ja käitumisreeglid õhuvägede kontrollimiseks. Belgial ja Hollandil on juba integreeritud laevastiku väejuhatus ning üheskoos viiakse läbi ka mereväeõppusi.

Siiski märkis kindralleitnant Van de Voorde, et Belgia jätab enda käsutusse teatud põhi­ lise võimekuse.

6

Inimröövid pingestavad Pakistani–Iraani suhteid

Pakistani ja Iraani vahelised suhted halve­ nesid 17. veebruaril, mil Iraani siseminister Abdol Reza Rahmani-Fazi ähvardas saata üle piiri Pakistani relvajõud, et päästa viis röövitud piirivalvurit. Piirivalvurid rööviti Pakistaniga piirnevast Iraani Baluchis­

5 4

9

2

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (veebruar–märts 2014)

1

7

3 8

7

6

17

laeva ja allveelaeva koos lennukite ja kopteritega kavatseb soetada Poola.

Suurem osa neist võetakse esialgsete plaanide kohaselt kasutusse aastatel 2017–2022, kuid viimased peaksid saabuma 2020. aastate lõpuks.

tan-Sistani provintsist 6. veebruaril. Iraani esindajate sõnul olid röövijad radikaalsed sunniitidest võitlejad, kes viisid piirivalvu­ rid üle piiri Pakistani. Pakistani välisminis­ teeriumi hinnangul on võimalik, et röövijad ja viis piirivalvurit võivad end endiselt Iraani territooriumil varjata. 14. veebrua­ ril näitas Lähis-Ida telekanal Al-Arabiya videosõnumit, milles üks röövitud piirival­ vureist, seersant Jamshyd Danaifard teatas, et meestega on kõik korras, kuid radikaal­ sete sunniitide relvastatud rühmitus Jaish al-Adl nõuab nende väljalunastamiseks 300 sunniidi vabastamist Iraanist ja Süüriast. Ka 2013. aasta oktoobris tapeti Pakistani piiri lähedal 14 ja rööviti 3 Iraani piirivalvurit.

Toona teatasid Iraani esindajad, et süüdi olid tundmatud bandiidid. Pärast vahejuh­ tumit määrasid Iraani kohtunikud surma­ nuhtluse 16 mehele, keda süüdistati terro­ rismis. Pakistani ametnike sõnul on Iraani ja Pakistani vaheline piir olnud tavaliselt rahumeelne, kui võrrelda seda ebastabiilse­ te piiridega India ja Afganistaniga. Siiski on suurem osa Iraani elanikkonnast šiiidid ja Pakistanis sunniidid. Nende kahe ususekti vaheline rivaliteet on põhjustanud pingeid mitmes riigis, sealhulgas Pakistanis.

7

Läti kavatseb soetada 120 Briti luurelahingusõidukit

8

Süürias kasutati Smerchi rakette

Süüria sõjavägi kasutas 300 mm rakette, mida tavaliselt lastakse 9K58 Smerch-tüüpi raketiheitjast. Varem ei olnud teada, et Süüria sõjaväel vastav varustus olemas on.

Human Rights Watchi 18. veebruari pressi­ teates öeldi, et kaks kassettlahingumoo­ naga varustatud raketti lasti välja Hamast põhja pool asuvas Kafr Zaytas. 1991. aastal toodetud lõhkemata 9N235-st on ka foto­ materjalid. Human Rights Watchi hinnangul on selle raketi näol tegu suurima kasset­ tlahingumoonaga varustatud lõhkepeaga, mida Süürias on kasutatud, ning selle osa­ moon on kõige võimsam. Osamoon (9N235) kaalub 1,75 kg ja 9N139 lõhkepeas, mida kasutatakse Smerchi rakettidel, on neid kokku 72. Igal osamoonal on ajaseade, mis kaks minutit pärast lõhkepeast väljumist õhku lendab. Kuigi neid saab lasta ka 9K57 Uragan-tüüpi süsteemist, siis Human Rights Watchi väitel kasutati just 9M55K Smerch-tüüpi rakette, mida kinnitasid ka Süüria aktivistide YouTube’i laetud videod.

Vene päritolu Smerch-tüüpi raketiheitjaid on eksporditud mitmesse riiki, kuid seni teadaolevalt ei kuulunud nende hulka Süü­ ria, mis on seni kasutanud Iraani päritolu raketiheitjaid.

9

Prantsusmaa vahetab Milanid MMP-de vastu

Prantsusmaa teatas, et vahetab 2017. aastal Milani tankitõrjesüsteemi MMP (Missile Moyenne Portée) vastu. MMP on 1,3 meetrit pikk ja kaalub 15 kg. Uusima tehnoloogiaga varustatud MMP-d katsetati 2013. aasta keskel, kuid esimesed täielikud süsteemi laskekatsed toimuvad sel aastal.

90

miljonit eurot kavatseb Soome kulu­ tada Raytheon Stingeri tüüpi teisal­ datavate õhutõrjesüsteemide peale, teatas Soome kaitseministeerium 29. jaanuaril. Soome kaitseministee­ riumi hinnangul peaks tellimus olema täidetud 2017. aastaks.

6,3

miljardit eurot oli Prantsusmaa relvastuse ekspordi maht 2013. aastal. Võrreldes 2012. aastaga on see kasvanud 31%. Kõige enam, 40%, on see eksport suunatud Lähis-Ida riikidesse, eelkõige Saudi Araabiasse.

Prantsusmaa on maailma neljas suurim relvaeksportija.

2

miljardi euro võrra kavatseb Kanada vähendada järgmise nelja aasta jooksul oma kaitsekulutusi.

2,5

miljardit eurot maksis Türgi 109 Sikorsky T-70 Black Hawk helikopteri eest.

138

korda rikkusid Hiina hävitajad 2013. aasta oktoobrist detsembrini Jaapani õhuruumi. Võrreldes varasemaga on see arv drastiliselt kasvanud. Õhu­ ruumi rikkumine on seotud Jaapani ja Hiina omavaheliste territoriaalsete vaidlustega Senkaku/Diaoyu saarte pärast.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Läti ja Ühendkuningriik on saavutanud kokkuleppe 120 Briti armee Alvis-tüüpi soomustatud luurelahingusõiduki (Com­ bat Vehicle Reconnaissance ehk CVR) tehinguks. Läti kaitseministeeriumi sõnul soetatakse nimetatud roomiksõidukid eesmärgiga moderniseerida Läti maaväge­ de jalaväebrigaadi. Läti kaitseministeeriumi pressiesindaja Kaspars Galkinsi sõlmisid kahe riigi kaitseministrid Raimonds Vejonis ja Philip Hammond eellepingu käesoleva aasta veebruari lõpus Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel. Eelleping kohustab tehingu osapooli kahepoolset lõppkokkulepet sõlmima 2014. aasta mai lõpuks. Kuigi ametlikult ei ole veel tehingu maksumust välja kuulutatud, hindab Läti kaitseministeerium selle suuruseks 70

miljonit eurot. Arvatakse, et tehing sisaldab ka 30 mm RARDEN-i kahuriga varustatud Scimitar-tüüpi luuresõidukeid. Tõenäoliselt toimub tehing aastate vältel mitmes etapis: näiteks 2014. aastal on programmiks ette nähtud 1,79 miljonit eurot, mis kasvab 2015. aastaks 12,27 miljoni ja 2016. aastal 16,29 miljoni euroni.

8

ARVAMUS

Termiidid ja sipelgad Lugeja võib julgelt tõmmata paralleele telesarjaga „Apelsinid ja kartulid”. Seda ei tarvitse olla küll näinud (ega minagi), aga osatakse kindlasti küsida: kumb sina oled?

E

SÕDUR NR 2 (77) 2014

estlased teavad (ja seda enam murukamaral kõhutavad sõjaväelased) sipelgatest rohkem kui termiitidest, sest viimaseid meie kliimas ei leia. Tundmatus on ehk ka huvipakkuvam. Ehk … Sest teine lahendus on võõrast karta ning see kiirelt maha lüüa. Kumb sina oled?

Aastal 2006 astus minu juurde üks särtsakas tütarlaps, tutvustas end filoloogina ning uuris, kas taktika õppetoolil oleks anda terminoloogiakomisjonile tõlkimist vajavaid võõrkeelseid sõjandusalaseid termineid. Tõdesin, et süsteemset loendit kohe pakkuda pole, aga nädalaga esitan küll midagi. Külaline uuris, et mitu tuleb, aga kohkus mu vastusest. Selgitas siis: „Ma arvasin, et paarkümmend. Aga paarsada … See on ju aastatöö.”

Tööd oli rohkem kui aastaks, sest kaitseministeeriumi ellu kutsutud terminoloogiakomisjon saab sisendeid kogu ministeeriumi haldusalast, sealhulgas ka erialasest tõlkekirjandusest.

Nende töö ei lõpegi – keel areneb. 2013. a novembris toimus sõjandusterminoloogia konverents, aga et samal ajal osalesin kaitseväe juhataja teabepäevadel, siis ühitasin need enese jaoks sellega, et loendasin sealsete esitluste terminieksimusi. Sain üle kümne korduva vea nii sõnavormilise poole pealt kui ka väärkasutusest definitsioonist lähtuvalt.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on öelnud, et koostöö algab tesaurusest – tuleb koostada mõtete avaldamiseks kasutatavate sõnade loend, mille tähendust me peame teadma. Tõesti, üksteisest arusaamiseks tuleb ühtlustada sõnavorm ja tähendused. Tüüpilisem argumentatsioon sõjandusalaste uudisterminite omaksvõtu vastu on olnud veidrate assotsiatsioonide teke.

Ent tihti on need väga subjektiivsed, sest oma vaatevinkel piiritletakse, lähtutakse kitsalt spetsiifilisest funktsioonist või siis ühest relvaliigist. Vähesed näevad terminivalikul väeliikide seoseid,

Enno Mõts KOLONELLEITNANT KIRDE KAITSERINGKONNA ÜLEM

sh sõjapidamistasandeid läbivalt. See nägemine on aga vaieldamatult parim eelnimetatud terminoloogiakomisjonis.

Mu terminikorrektiive on tagasi lükatud ka sõnadega: „Olen lõpuni kaevikus!” Sellise dialoogipöörde osas ma loomulikult taandusin. Mida siin omadega sõdida – pealegi ju rahuaeg … Samuti on mult eraviisiliselt küsitud, kas eestikeelse terminoloogia juurutamine pole sootumaks kuritegelik, sest risk liitlastega teineteist mitte mõisa võib lahinguväljal ohtlikke olukordi tekitada.

Kuidas teie sellele vastanuks? Mina rääkisin sellest, et Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit on siiski reservarmee ... Ühelt poolt ma näen eelnimetatud küsimuse loogikat, teisalt aga ei mõista selle piiratust eestluse osas. Ega hariduse osas. Lisaks sellele ei ole valuprobleem ainuüksi eesti oma terminoloogias, vaid terminite ja nende määratluste teadmises üleüldse. Seda ka ingliskeelses sõjandus­ sõnavaras. Küllalt on juhtumeid, kus ei osata üheselt selgitada võõrkeelset terminit ja räägitakse üksteisest mööda. Eestikeelne sõnavara tagab kaitsejõududele aga muuhulgas ka kandvama arengu­ platvormi oma sõjateaduseks, sest see viimane ei ole seotud ainuüksi sõjaväevormi kandjatega. Just laiapindse riigikaitse eesmärke täitvalt tuleb avada end rohkem kaasmaalastele tsiviilsektoris, et teadmisi jagada. Militaarne isolatsioon on ohtlik, sest toob stagnatsiooni, ja see on mandumise vundament.

MIS ON MIS? Kaitseväe juhataja on välja andnud käesoleva aasta direktiivi ning ligipääsejad loevad välja rohkelt raskuskeskmete

nimetamist. Mida selle all silmas peetakse? Erinevatest administratiivdokumentidest ja õppuste lahingukäskudest võib koondada nimekirja terminitest, mille kasutusõigsus on tekitanud segadust: eelnimetatud raskuskese, lisaks raskuspunkt, peamine jõupingutus, põhi­ raskus, põhirõhk, põhipingutus.

Mis on mis, ja milline on korrektne?

Ingliskeelne termin centre of gravity on eestikeelse vastega raskuspunkt (eelistermin), või sünonüümina raskuskese; main effort’i eestikeelne korrektne vaste on põhipingutus. Need ei ole sama­ tähenduslikud, vaid väga erinevad, samas on nende õige mõistmine manööversõja ja ülesandekeskse juhtimise seisukohalt ülioluline. Siin tuleb ka tõdeda, et mõistmiseks ei piisa ainult definitsiooni pähetuupimisest – teadma peab teooriat nende mõistete rakendusest. „Üksuste lahinguvalmiduse hindamise juhend”, kinnitatud 2013. a, nimetab missiooni, esmaülesannet ja ülesannet. Kontekst annab mõista, et peetakse silmas ühte ja sama. Lisaks on kaitseväes käibel liitsõna peaülesanne.

Otsides tuge ametlikest terminitõlgetest, on aga lahend järgmine: ingliskeelne mission on eesti keeles põhiülesanne, task on ülesanne. Teisi valikuid ei peaks kasutama, sest vajame ühese tähendusega termineid! Erinevalt ilukirjandusest ei seisne sõjandussõnavara kategooriline ilu mitmekesisuses (sh sünonüümides), vaid selle lihtsuses ja ühetimõistetavuses. Viimane on ülioluline tegur lahingu­väljal, et kiirendada tegutsemist.

Kõik need korrektsed vasted leiab terminikomisjoni hallatavas e-keskkonnas, aadressil termin.eki.ee/militerm.

Sealt leiab ka nimetused ja määratlused väga olulisele terminikomplektile, millega määrata üksustele ülesandeid – lahingutoiminguid. Tahaks rõhutada, et nende sisuline tähendus ei ole ühe sõjanduskauge filoloogi väljamõeldis, vaid need on defineeritud STANAG 2287-ga.

Levinud ekslik kasutus on näiteks terminile hõivama, sest tihti peetakse selle all silmas ingliskeelset vastet seize. Viimase korrektne tõlge on aga vallutama, sest hõivamine tähendab midagi muud.

Niisiis – omakeelse sõjandusterminoloogia loomise vajaduse on ilmsel-

9

Õppus Yellow Knight keskendub relvajõudude koostööle Eesti ametivõimudega Aprilli esimesel nädalal Taanis alanud õppus Yellow Knight keskendub 1. jalaväebrigaadi ja Taani diviisi tegevusele Tallinnas ning koostööle Eesti tsiviilstruktuuridega. muredega seotud ülesandeid olukorras, kus fiktiivne riik Botnia on Eestisse toonud oma väeüksused ning hõivanud pealinna Tallinna ja osa Pärnust. Sellest tulenevalt on käivitunud NATO aluslepingu viies kollektiivkaitset käsitlev artikkel ning 1. jalaväebrigaad alustab koos Taani diviisi koosseisu kuuluvate Läti ja Leedu jalaväebrigaadidega operatsiooni hõivatud alade vabastamiseks. „Kuigi õppuse peamine auditoorium on brigaadide ülemad ja staabid, on käesoleval aastal oluline rõhk sõjaväestruktuuride ja tsiviilvõimude koostööl,” lisas kindralmajor Lollesgaard. Õppuse raames selgitas Varde linna­ pea Erik Buhl Nielsen 6. aprillil aset leidnud kohtumisel 1. jalaväebrigaadi ülemale ja tema meeskonnale võimalikke sõjategevusega kaasnevaid probleeme

ge, selleks on olemas ka vahendid ja meetodid. Miks siis ikkagi tõrgutakse tulemit kasutama? Arengu takistamine viitega, et terminid pole käskkirjaga kehtestatud, on väiklane. Samuti tähelepanek, et formaalselt kehtib praegu üks teine juhis, mis on üle kümne aasta vana. Võtan julguse öelda, et kaitseväe juhataja kavatsus pole rangelt järgida moraalselt ja sisult aegunud suuniseid.

Lisaks: sõjandusterminid on määratud ministeeriumitasandi erialase komisjoniga. Miks on vaja nende tööviljade ra-

kendamiseks eraldi käsku? Pealekauba, kui kaitseväelane pole rahul konkreetse terminiga, siis ta saab esitada parandusettepaneku. Uue terminoloogia alusel on õpetatud KVÜÕA õppureid varsti juba viis aastat. Sauruslik puiklemine uuendustega kaasa­minemiseks põhjendusel, et nii pole ju varem tehtud, kõlab nagu mootor­sõidukeid mahategev porin vana­inimeste suust, et kui nemad noored olid, siis nad käisid jalgsi …

Erinevused ja teiste vead ei peaks meid rahustama ega taltsutama neid pi-

mesi järgima, vaid olema hoopistükkis üleskutse teemat rohkem uurima. Soovin teile edu terminimeres! Ah jaa …

Et kuidas need putukad siia puutusid?

Ega suurt puutunudki. See oli lihtsalt reklaamitrikk, teisisõnu kukerpall (nagu seda nimetas mu sõber). Ehk pidanuks märkima artikli pealkirjaks „Terminid ja siblijad”. Viimased kui sünonüüm programmeeritud töörügajatele, kes ei raatsi ilmaelu arengut uudistada; sõjandusterminite arengut … Mina olen siiski seisukohal, et eesti meel algab eesti keelest.

„O

SÕDUR NR 2 (77) 2014

leme harjunud operatsioone planeerima ja läbi viima peamiselt Afganistanis, kus riiklik taristu ja ameti­ võimude staatus on oluliselt erinev NATO liikmesriikide omast,” ütles Taani diviisi ülem kindralmajor Michael A. Lollesgaard, kelle diviisi koosseisu kuuluvad NATO struktuuris lisaks kahele Taani brigaadile Eesti, Läti ja Leedu jalaväebrigaadid. „Eesti puhul on tegu arenenud riigiga, millel on tugev taristu ning kus lahinguväli ei kuulu sõjaväele, vaid riigi valitsusele.” Õppusel osalevate Eesti ametnike ülesanne on tekitada Taani diviisi ja Balti jalaväebrigaadide staapidele olme­

ning otsida neile koostöös kaitseväelastega lahendusi. Kohtumisel osalesid ka rahvusvahelise Punase Risti, kohaliku kaitseliidu, päästeameti, vee-ettevõtte ning politsei esindajad.

Lisaks 1. jalaväebrigaadi staabile osalesid staapide kontrollharjutusel Yellow Knight Eesti esindajad kaitse- ja siseministeeriumist, politsei- ja piiri­ valveametist, päästeametist ning Tallinna linnavalitsusest.

1. jalaväebrigaad on seotud Taani diviisiga alates 2009. aasta augustist. Tegu on väljaõppealase koostööga, mille tulemusel on riikide staabid ja üksused suutelised osalema ühisoperatsioonidel. Taani diviis on Taani maaväe suurim väekoondis ning üks neljast NATO kirde­ korpusesse kuuluvast diviisist, mille koosseisus treenitakse Balti riikide jalaväebrigaade.

1. jalaväebrigaad on kaitseväe peamine manööverüksus, kuhu kuulub enamik ajateenistuse jooksul väljaõpetatavatest üksustest.

SCANPIX

RESERVVÄGI 10

SÕDUR NR 2 (77) 2014

11

Kaitseminister Sven Mikser: reservarmee kaitseb Eestit kilbina Kaitseminister Sven Mikser leiab, et Euroopa viimastel kuudel muutunud julgeolekuolukorda arvestades tuleb jätkuvalt toetada inimeste soovi riigikaitsesse panustada, ega välista vajadust kaitsekulutusi ajutiselt suurendada.

E

esti on ühena vähestest NATO riikidest säilitanud reservarmee.

Kuidas saame hinnata seda valikut nüüd, mil valdavalt väikesearvuliste, välisoperatsioonide läbiviimiseks välja õpetatud kutseliste armeedega Euroopa ja NATO riigid on vastamisi uue, Ukraina sündmuste käigus tekkinud julgeolekuolukorraga?

MAJOR

loos valesid valikuid. Aga meie lähiriikidest on valinud reservarmee Norra, mis on NATO liige, ja Soome, mis pole NATO-s. Nad on meist jõukamad ja suuremad, aga on leidnud, et just reservarmee on parim viis ennast kaitsta.

Reservarmeele ja kaitseliidule tuginev esmane iseseisev kaitsevõime on Eesti riigikaitse kilp ja NATO kollektiivkaitse on meie riigikaitse mõõk. Esmane iseseisev riigikaitse peab rakenduma ja Eestit kilbina kaitsma nii kaua, kuni NATO kollektiivkatse mõõk tõuseb löögiks, et tõrjuda agressor.

Eesti vabariigi põhiseaduses on kirjas Eesti kodanike kohustus võtta osa riigikaitsest. Seni on selle kohustuse kandjaiks vaid see osa iga aastakäigu noormeestest, kel tervis korras ja kes on mahtunud ajateenistusse kutsutute piirarvu sisse, lisaks vabatahtlikult Kaitseliiduga liitunud kodanikud. Mis on selle valikulise kaitsekohustuse põhimõtte rakendamises muutunud nüüd, mil Eesti võimalik välisvaenlane on saanud konkreetsema näo ning tutvustanud oma tegevusprintsiipe ja eesmärke?

Vaatame viimast 10–15 aastat. Meil olid lähiminevikus palju suuremad aastakäigud, kui need, mis ees ootavad. On ju hea, kui on rohkem valikut. Siis saab võtta kaitseväeteenistusse neid, kes on piisavalt terved ja parema suutlikkusega ka muus mõttes. Teine küsimus on see, et tuleb toota reservi, mida oleme võimelised pingestunud olukorras ka varustama ja logistikaga toetama. Pigem vaataksin lähitulevikku selle pilguga, et on tulemas väikesed aastakäigud, kus võib muutuda oluliseks saada üldse vajalikud piirnumbrid täis, mitte jääda

Kas Eesti peaks panustama riigikaitsesse rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust? On ju ilmnenud vajadus kiirendatud korras arendada välja näiteks õhukaitse ja õhuturve?

Eesti on üks neljast NATO riigist, kes täidab kokkulepitud nõuet panustada riigikaitsesse 2% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Sellest küljest oleme üsna eeskujulikud. Et riigikaitse on pikaajalist planeerimist nõudev valdkond, pakub see arengukava täitmisel teatavat kindlust. Me ei tea siiski ette majanduse arengut, kuid kui majandusel läheb paremini, on ka see 2% suurem. Suures plaanis peaks riigikaitses valitsema kindlus. Kui ilmnevad lühiajalised planeerimata lisavajadused, nagu selgus praegu, mil peame olema valmis võõrustama oma pinnal liitlasriikide täiendavaid üksusi, kes pakuvad meile abi heidutuse suurendamisel ja turvataseme tõstmisel, ei peaks saama öelda, et vastuvõetud eelarves pole selleks ressurssi või et peame seetõttu ära jätma mõne õppuse või hanke. Sellises olukorras on mõeldav panustada ajutiselt rohkem kui 2%. Kui julgeolekuolukord püsib pikka aega pingelisena, ei saa välistada, et ka vajadus rohkem panustada võib kesta kauem. Aga sellisel juhul tuleb saavutada ühiskondlik ja poliitiline kokkulepe suurendatud vajaduse katteallikate suhtes. Ma ei usu, et saaksime teha pikka aega tunduvalt suuremaid kulutusi, ilma et vaataksime väga tõsiselt ka eelarve tulupoolt. Pole võimalik kaitsekulutusi hüppeliselt pikemajaliselt suurendada, vähendamata kulutusi näiteks teedevõrgu või hariduse arendamisse.

Kas teie kaitseministrina toetaksite erakorraliste eraldiste tegemist ühekordselt mingi konkreetse riigi-

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Kindlasti oli see õige valik. Eks reservarmee valiku dikteerinudki meile asjaolu, et oleme väikeriik, ja teiseks mõjutas seda meie naabruskond. On selge, et sellises geopoliitilises asendis paiknevale väikeriigile on reservarmee kõige jõukohasem ja odavam viis toota sellist kaitseväge, mis suudab ohu korral mobiliseerida võimalikult suure inimressursi, pakkuda võimalikult tõsiseltvõetavat heidutust ja vajadusel ka reaalset kaitset.

Paljud riigid, ka NATO liikmed, langetasid otsuse loobuda reservil põhinevast kaitsest, arvates, et ohupilt on radikaalselt muutunud ning pole enam tavalisi konventsionaalseid ohte riikide julgeolekule ja territoriaalsele terviklikkusele. Meie oleme oma ajaloolisest kogemusest lähtuvalt olnud alati seda meelt, et vaatamata uute ohtude tekkimisele ja vajadusele paigutada kiiresti reageerivaid üksusi kuhugi horisondi taha ning tegelda seal rahuvalve- või julgeolekuoperatsioonidega, tuleb n-ö ühe silmaga pidevalt jälgida konventsionaalset traditsioonilist ohupilti ja olla valmis, et meil tuleb, relv käes, kaitsta oma riiki välisvaenlase vastu. Seetõttu ei saa me uskuda fukujamalikku ajaloo lõppu.

Eks täiselukutseline armee ole suurte riikide luksus, kes on alati sõdinud n-ö ekspeditsioonikorpuse põhimõttel kusagil kaugel mere taga. Kontinentaal-Euroopale ja eriti meietaolistele väikeriikidele on reservarmee paratamatus. Mõned riigid on teinud lähiaja-

Ivar Jõesaar

neist allapoole. Muidugi on nüüd võimalik kutsuda üles ajateenistust läbima rohkem naiskodanikke, selleks on võimalus loodud. Need numbrid võiksid tulevikus kasvada. Kui sündivuse mõõna aastakäikude lainepõhjast üle saame, on meil valik taas suurem. Sellisele tasemele, nagu 1980. aastate lõpul, meie sündivus siiski niipea ei jõua.

ESPER KAAR

12

kaitsevõime arendamiseks? Näiteks keskmaa-õhutõrje?

See oleks kindlasti üks võimalus. Aga kui rääkida konkreetselt keskmaa-õhutõrjest, siis see võime on liitlastel korralikult olemas ja keskmaa-õhutõrjesüsteeme on võimalik ümber paigutada.

Nägime, kuidas Süüria kodusõja arenedes viisid liitlased Türki õhutõrjesüsteemid Patriot. Kui räägime targast kaitsest, liitlaste koostööst ja optimaalsest ressursiplaneerimisest, on Eestil mõistlik kasutada neid liitlaste toele rajanevaid lahendusi, mida alliansil tervikuna on piisavalt ja mida on lihtne ümber paigutada, ning planeerida oma ressurss nendeks võimeteks, mida alliansil tervikuna kas pole piisavalt või mida on poliitiliselt või mingil muul põhjusel keeruline siia abiks tuua.

Liitlaste rotatsioonil püsiv õhuturve on hea ja vajalik ning näitab solidaarsust, aga see on siiski rahuaegne funktsioon, mis paljuski tuleneb n-ö renegaatlennuki probleemist pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi. Sõjaaegne lahendus peab kindlasti sisaldama õhukaitset ja õhutõrjet. See on lünk, mille täitmisega tuleb tõsiselt tegelda.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Eesti on viimasel ajal teinud olulisi edusamme nn riigikaitse laia käsitluse arendamisel. Aga kui kõik ministeeriumid sooviksid mahutada oma valdkondade riigikaitsega seotud kulutused meie paljuräägitud 2% SKT sisse, vähendaks see ju selgelt investeeringute võimalusi ja seega ka kaitsevõimet? Kus oleks väljapääs?

Kui räägime kahest protsendist kaitsekulutusteks, räägime kaitsekulutustest NATO klassifikatsiooni järgi. Kaitseministeeriumi eelarve võib olla tunduvalt suurem kui 2% SKT-st ja sellest võib finantseerida ka orkestreid ja spordiväljakuid. NATO kaitseplaneerijad saavad väga selgelt aru, mis on kaitsekulu ja mis mitte. Laiapindne riigikaitse tähendab seda, et riigikaitselisi funktsioone on ka teistel ministeeriumidel, aga 2% SKT-st peab jääma NATO klassifikatsiooni järgi sõjalisteks kaitsekulutusteks.

Saan täiesti aru kolleegide seisukohast: kui te räägite, et meil on täita riigikaitseline ülesanne, andke selleks ka raha kaitse-eelarvest. Laiapindne riigikaitse tähendab, et ka taristu ja meditsiinisüsteemi planeerimisel arvestatakse, et need valdkonnad oleksid valmis toime tulema riigikaitse vajadustega.

Kui planeerime soomusmanöövervõimet, tuleb ka sildu planeerides mõelda, et soomukid saaksid neist üle sõita. Kui ütleme, et avaldame agressiooni korral igal juhul vastupanu, peame arvestama, et meie meditsiinisüsteem suudaks teenindada kaasnevaid olukordi.

Mida riik võiks teha, et soodustada reservväelaste osalemist õppekogunemistel? Kas võiks näiteks vähendada nende tööandjate sotsiaalmaksu määra, kes soosivad oma töötajate õppekogunemistel käimist?

Kui reservist kutsutakse õppekogunemisele, makstakse talle tema sõjaaja ametikohale vastavat tasu ja selle alusel ka sotsiaalmaksu. Aga püsiva sotsiaal-

maksu erisuse tegemine ettevõtjaile mingi tunnuse alusel, vaadates seda, kui pingeline on meie sotsiaal- ja tervisekindlustuse eelarve ja kui pikad arstijärjekorrad, tähendaks lisakoormust sotsiaaleelarvele. Peaksime pigem saavutama olukorra, et tööandjal on prestiižne toetada Eesti riigi toimimist töötajaid õppekogunemisele lubades. Saan aru, et kui tööandja on kolm nädalat kõrgelt kvalifitseeritud töötajast ilma, on see talle täiendav koormus ja see on raske. Siiski on kohustusi, mida riigile lojaalne tööandja peab täitma. Näiteks kui töötaja valitakse kohaliku omavalitsuse volikokku, peab tööandja võimaldama tal osaleda volikogu koosolekutel.

Samamoodi on ka õppekogunemistega.

Rääkides kaitseressursside ameti töötajate ja ministeeriumiametnikega, kes selle valdkonnaga tegelevad, selgub, et raske on selgust saada, kui palju reserviste jääb õppekogunemisele ilmumata nimelt tööandja vastuseisu tõttu. Eks mõnikord ole ka töötajal endal motiiv saada tööl paremat palka kui õppekogunemisel. Lisaks on sama probleem nagu ajateenistusse kutsumisega, et riigil on väga keeruline mõne oma kodanikuga kontakti saada. Inimesed ei ela registris antud aadressil või elavad välismaal.

Sellega tuleb arvestada ja riigil on vaja teha jõupingutusi, et oma kodanikega sidet hoida.

Kiusatusi teha soodustusi sotsiaalmaksu erandite kaudu on palju, olgu maapiirkondadesse investeerimisel või noortele tööhõive tagamisel. Kergekäeliselt ma erandeid ei teeks, kuigi eesmärk tundub õilis.

Kuivõrd mõjutab NATO tahe nn piiririikides rohkem õppusi korraldada meie reservväelaste võimalusi osaleda mitmerahvuselistel õppustel?

Seda on juba praegu näha. Kohe algav Kevadtorm on muutunud üha rahvusvahelisemaks ja tänavune on vägagi rahvusvaheline. Kevadtormil osalevad lisaks ajateenijatele, reservistidele ja kaitseliitlastele meie liitlased Ameerika ühendriikidest, Ühendkuningriigist, Lätist, Leedust, Poolast, Belgiast ja Prantsusmaalt. Kaitseliitlaste miinipildujarühm on osalenud Poolas NATO õppusel Steadfast Jazz. Inimesele, kes on ise motiveeritud riiki kaitsma ja riigikaitselises tegevuses osalema, on see kindlasti lisamotivaator, kui ta saab oma väljaõpet ja ettevalmistust rahvusvahelises kontekstis proovida.

13

Milliseid ideid on teil õppekogunemiste süsteemi arendamiseks, et valmistada reservväelasi ette Eesti iseseisvuse kaitseks nn neljanda põlvkonna sõjas, mis ei keskendu niivõrd kineetilisele tegevusele konventsionaalses relvakonfliktis, kuivõrd võitlusele meelte ja südamete pärast?

Öeldakse, et tänapäeval on sõja võitja see, kelle CNN võitjaks kuulutab.

Moodsa sõja pilt on muutunud, sest sõjategevus on üha enam seotud psühholoogilise mõjutustegevusega. Nii tegevväelaste kui ka reservistide puhul on oluline valmistada võitlejaid ette infooperatsioonide mõjutuste äratundmiseks ja muuta neid võimelisteks ka ise infosõjas opereerima. See on kindlasti võtmekoht igasuguses väljaõppes ja olulisel kohal ka reservistide õppekogunemistel. Nii nagu uued ohud ei asenda traditsioonilisi, vaid lisanduvad neile, ei saa ka infooperatsioonid ja mõjutustegevus asendada traditsioonilist väljaõpet, aga neist peab kindlasti saama lisakomponent. Kui vaatame kasvõi seda, kuidas Venemaa Föderatsioon toodab oma eriüksuste ja mõjuagentide abil kodumaisele tarbijale virtuaalset reaalsust, on valmisolek sellise tegevusega rinda pista ja tegelikkust edastada nii omaenda kui ka välismaistele meediatarbijatele oluline osa riigi kaitsevõimest.

Ei tohi lasta vaenlase propagandamasinal endast üle sõita. Sa võid lahinguväljal seista professionaalselt, teha oma riigi ja rahva kaitsel kõike õigesti ning olla väljas tõe ja õiguse eest, aga kui kogu maailm teab midagi muud tänu vaenlase võimekamale propagandale, oled sa alla jäänud.

Moodsal lahinguväljal on saanud esmatähtsaks informatsiooni omamine ning selle kohene ja sihipärane kasutamine. Kas Eesti peaks oluliselt rohkem panustama uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, olgu need droonid, üksikvõitleja kõrgtehnoloogilised varustuselemendid või uudsed sidesüsteemid?

Kaitseliiduga soovivad liituda paljud Eesti kodanikud. Sooviavalduste kasv on muljetavaldav. Samas on teada, et uute liikmete kaasamine nõuab ressursse – raha, varustust jne –, mida on Kaitseliidu tänase arengukava juures keeruline leida. Kas oleks mõistlik eraldada täiendavaid ressursse, et kodanike kaitsetahet väärikalt teostada?

Kaitseliidu rahastamine peab käima käsikäes liikmeskonna suurusega. Kui liitujaid on rohkem, on tulevikus vaja ka rohkem ressursse. Kaitseliidu varustamine ja rahastamine on osa üldisest riigikaitseressursside planeerimisest, millel on kümneaastane vaade tulevikku.

Kui Kaitseliit kasvab kiiremini, on vaja leida ka ressursse kiiremini. Kaitseliit on vabatahtlikkusel põhinev riigikaitseorganisatsioon, kuhu paljud inimesed panustavad oma tahet, vaba aega ja patriotismi. Meil on mõned väga positiivsed näited, kus ettevõtted on toetanud Kaitseliitu rahaliselt, et see vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon saaks oma võimeid arendada. Samal ajal, kui kutsume tavakodanikke liituma Kaitseliiduga, näitama oma kaitsetahet ja panustama oma jõudu, kutsun ka Eesti isamaaliselt mõtlevaid ettevõtjaid näitama üles oma vabatahtlikku kaitsetahet ja toetama Kaitseliitu rahaliselt. Võib-olla nad ei tajugi, et see on samuti võimalus oma patriotismi näidata.

Kas toetate Postimehe vastutava väljaandja Mart Luige ettepanekut, et ühe kaitsetahte avaldusena võiksid kõik Eesti erakonnad kutsuda oma toetajaid liituma Kaitseliiduga?

Arvan, et erakonnad võiksid mitte niivõrd kutsuda oma toetajaid liituma Kaitseliiduga, kuivõrd kutsuda liituma kõiki Eesti kodanikke. Kui hakkab erakondade toetajate vaheline võidujooks, pole see kõige parem. Aga kogu Eesti poliitiline eliit – valitsus, riigikogu, poliitilised erakonnad – võiks anda mõista, et kodanike vabatahtlik panustamine on teretulnud ja kõik kodanikud on oodatud seda tegema. Mida vähem on selles asjas erakondlikkust, seda parem.

Kuigi erakonnad on loomulik osa poliitilisest protsessist.

Tänased kooliõpilased on homsed ajateenijad ja ülehomsed reservväelased. Kas teie meelest piisab praegu valikainena õpetatavast riigikaitseõpetusest, et valmistada meie noori ette kõikideks ülesanneteks, mida tuleb oma riiki ehitades ja kaitstes kanda?

Riigikaitseõpetus on erakordselt positiivne asi ja see on õppekavade, õpetajate ja võimaluste mõttes arenenud aastatega jõudsalt edasi. Paar päeva tagasi käisin keskpolügoonil Läsnal korraldatud nelja kooli riigikaitselaagris õpilastega kohtumas ja nende küsimustele vastamas. Uuringud näitavad, et riigikaitseõpetuses osalenud noorte motivatsioon ajateenistusse minna, aga ka võime ajateenistusega toime tulla on oluliselt suuremad, nad teavad, mis neid ootab, nende ootused kaitseväeteenistusele on realistlikud ja põhjendamatud hirmud on maha võetud. Minu eesmärk on, et riigikaitseõpetuse kättesaadavus oleks laiem ja seda võimaldaks õppida suurem osa keskkoolidest-gümnaasiumidest. Kindlasti peaks riigikaitseõpetus olema kättesaadav kõigis riigigümnaasiumides. Valikainetest on riigikaitseõpetus üks hinnatumaid.

2015. aasta reservõppekogunemine Siil on senikorraldatuist suurim ja peaks andma ülevaate meie reservarmee tegelikest võimetest. Mida täpsemalt loodab riik selle õppuse käigus teada saada ja millele peaksid nii korraldajad kui ka osalejad eelnevalt tähelepanu pöörama?

Suur osa vastusest sisaldus juba küsimuses. Siil korraldatakse selleks, et näha, milliseid üksusi oleme aastaid tootnud, kuidas peaks käima valmidusastmete tõstmine, kulgema mobilisatsioon, toimuma üksuste viimine reaalsesse lahinguvalmidusse. Õppus ongi selleks, et üksused harjutaksid selle kõik läbi ning planeerijad, juhid ja ülemad saaksid läbi teha oma tegevused.

Teisalt on oluline saada tagasisidet, mis planeeritust töötab ja mis vajab parandamist, leida üles need kohad, mis ei toimi, kuigi paberil peaksid toimima.

Siis saaks need asjad korda teha nii paberil kui ka reaalsuses. Et kui vajaduse tekkides peame tõepoolest reservüksusi mobiliseerima, toimiks kõik laitmatult.

Suurte õppuste eesmärk on leida üles vead ja parandada need.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Kindlasti on sidesüsteemid, kõrgtehnoloogilised üksusekaitsesüsteemid jne riigihangetes tähtsal kohal. Me arendame nii esmast iseseisvat kaitsevõimet kui ka kollektiivkaitset. Kollektiivkaitse raames on Eesti asunud koos teiste NATO liitlastega looma luuredroone, mis suudaksid lennata kuni 18 kilomeetri kõrgusel ja olla õhus vähemalt ööpäeva.

Teisalt on oluline, et Eestil on arenev rahvuslik kaitsetööstus. Siin on kaitse-

ministeerium kaitsetööstuse partner ja toetab rahaliselt innovaatilisi kaitseprojekte. Seda nii selleks, et need oleksid kasutatavad meie oma kaitseväes, kui ka selleks, et kaitsetööstus oleks ekspordivõimeline. Piloodita õhumasinaid ehk droone, samuti teisi teadus- ja tehnoloogiamahukad arendusi me ootame ja toetame.

14

FOOKUS

Venemaa viiskümmend halli varjundit Mis toimub Venemaa inimeste peades viimastel kuudel?

Mis on toimunud Venemaa teadvuses, meedias ja inforuumis kõik need aastad alates Boriss Jeltsini võimult lahkumisest, et kõik see, mis toimub praegu Venemaal ja Ukrainas, saab üldse juhtuda?

V

SÕDUR NR 2 (77) 2014

ene produtsendid on viimastel aastatel tootnud suurepärase lustaka arvukate seeriatega animatsiooni „Maša ja karu”. See on ka paljude eesti mudilaste lemmik, kus peategelased on vene rahvariideid kandev hüperaktiivne seikleja ja katsetaja tüdrukutirts Maša, kes elab koos endast sada korda suurema pruunkaruga, kes on olemuselt südamlik, hoolitsev ja allaheitlik. Täiskasvanu poliitikast rikutud pilguga laste kõrvalt seda multikat piiludes hakkas Maša üha rohkem meenutama mulle üliaktiivset „liliputiniks” kutsutud Venemaa juhti ja temast sada korda suurem karu Vene­ maa rahvast. Ka multikas juhtus tihti nii, et kui Maša mõtles välja mingi triki ja karu tarekeses kukkus, oli ümber­ ringi kaos ja häving, aga Mašal oli lõbus.

Selliseks võib täiskasvanu mõttemaailm väga lihtsalt muutuda, kui püüda maailmas toimuvast sotti saada sotsiaalmeedia, erinevate veebilehekülgede ja telekanalite vahendusel.

Maailm on minevikus kinni ja tulevik on tundmatu. Me ei tea, mis homme juhtub. Me muretseme ikka veel tuumasõja, tuumatalve ja kahtlastesse kätesse sattuda võiva tuumanupu pärast, nagu nelikümmend aastat tagasi, kuigi Euroopa südames okupeerib Venemaa suure osa Ukrainast ja mitmed ajalooraamatuid lugenud poliitikud võrdlevad seda Sudeedimaa kurva saatusega 1939. aastal. Siis polnud nutitelefone, internetti, värvitelevisiooni ja isegi raadiojaamad ning paberlehed olid kellegi kontrolli all. Võrrelda tuleb võrreldavat ja meil kahjuks ei ole mitte ühegi valemi abil võimalik kanda praegust inforuumi üle mõnele seniolnule. Tinglikult vaa-

Ainar Ruussaar BNS-I PEATOIMETAJA

tab seitse miljardit inimest näpp suus seda, kuidas üks mees, üks riik ja üks rahvas laiendab oma haaret Ukrainas, Georgias, Armeenias, Moldovas ja isegi Süürias.

STIILIHARJUTUSED JA PEAPROOVID Erinevalt Venemaa trikoloorist on selle riigi infopoliitikas palju musti ja valgeid toone, aga kõige rohkem on hägusaid halle varjundeid. Nende kokkulugemine ja mõju hindamine võiks olla aastaid kestva ulatusliku teadusuuringu eesmärk.

Enam ei usuks mass Joseph Goebbelsi 1945. aasta kevadel berliinlasteni paisatud raadiokõne julgustavat väidet, et „kiire taganemisega kurnavad Saksa väed vastase välja”. Küll aga saame me YouTube’is vaadata esimese Tšetšeenia sõja ajal tehtud intervjuusid räpaste ja veriste ning igasuguse lootuse kaotanud Vene sõjaväelastega ja kõrvutada seda pilti nüüdse Vene armeega Krimmis või 2008. aasta augustisõja ajal Georgias. Ja üritada endalt küsida, mis on pildil valesti. Vladimir Putini üks esimesi jõulisi samme riigi etteotsa asudes oli igasuguse ajakirjanike „isetegevuse” lõpetamine konfliktipiirkondades. Ilma eriteenistuste loata Tšetšeenimaale siseneda oli kuritegu, sissiliidriga tehtud intervjuu avaldamine riigireetmine, mille eest pan-

di ka vähemalt üks lääne raadiojaamale töötanud Vene ajakirjanik reaalselt vangi kui riigireetur. Putin keelustas isegi ülimalt impeeriumimeelse ja eestlastele tuntud kui Nõukogude Liidu jätkamise agressiivse pooldaja Andrei Nevzorovi dokumentaalfilmi „Põrgu” (1995. aasta jaanuarilahingutest Groznõis) näitamise. Targa mehena taandus Nevzorov ja kasvatab nüüd ratsatalus hobuseid ning suud ei pruugi. Mitut sõltumatut ajakirjanikku võis augustisõja ajal näha tööd tegemas Venemaa kontrollitavas Tshinvalis? Te teate vastust.

2000. aasta veebruaris hukkus Vene sõjaväe juhtimisvigade tõttu Tšetšeenimaal üldsusele tundmatul kõrgustikul 776 Pihkva langevarjurite 6. rood. Toetuseta jäetud eliitväeosast sai surma 84 eriväelast ja pääses kaks ilmselgelt araks löönud meest, keda hiljem Vene televisioonis näidati kui argpükse ja lontruseid, ehkki noortel meestel värisesid veel mitu ööpäeva pärast pääsemist käed silmanähtavalt. Praegusel Venemaal ei oleks isegi selliste intervjuude tegemine ja avalikustamine enam kuigi lihtsalt võimalik. Mis aga toimus tookord ja hiljem ning ka praegu, on masse mõjutav tähelepanu kõrvalejuhtimine.

Venemaa, nagu ka USA, on suurepärased sõjadraamade spetsialistid. Venelased lavastasid (uskumatu, aga tookord veel koos Ukraina kinokompaniiga) ka Eestis vaatajanumbreid kogunud filmi „9. rood”, mis kirjeldas nõukogude sõdurite patriotismist kantud võitlust Afganistanis kõrgustikule 3234 rajatud baasis. Kõik toimis. Märgusõnad „islamisõdalased”, „Afganistan” ja „meie sõdurpoisid” mõjus Tšetšeeni sõja kontekstis tabavalt. 2008. aasta Georgia sõja järel sai Venemaa uskumatu kiirusega valmis sõjadraama „Olympus Inferno”. Selle filmi vaatajad said teada, et georglased lõikavad USA instruktorite õhutusel läbi osseetia laste ja nende emade kõrisid ainult sellepärast, et nad on „verejanulised tüübid”. Selle sõjadraama käigus kasvab ümber noor USA passiga Thbilisis elanud mees, kes kolib „georglaste fašistliku omavoli eest õitsva

15

Vene jalaväe lahingumasinate kolonn liikumas 8. augustil 2008. Põhja-Osseetiast Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvalisse.

Mil moel oskasid nad sündmuste eskaleerudes nii aegsasti Osseetia separatistide toetamiseks kohale jõuda, ei vaevutudki maailmale selgitama. SCANPIX

MÄRGUSÕNADELE LOODUD LEGENDID Igas sõjas on alati mitu sõda. Üks, kus tapetakse sadu inimesi, purustatakse tuhandeid hooneid ning vahetatakse võimu, ja teine sõda, kus tapetakse miljonite inimeste arvamust, purustatakse kümnete miljonite ideaalid ja usk ning vahetatakse välja võim. President Ilves viitas hiljuti Poola kunagise teisitimõtleja Adam Michniki ütlusele, et akvaariumist on lihtsam kalasuppi teha kui supist taas akvaariumit saada. Afganistani, Pakistani ja Iraagi igapäevased enesetapurünnakud panevad meid õlgu kehitama. Liiga kaua ja liiga palju on meid toidetud uudistega, mille kriteerium on ohvrite arv ja surmamise ebatavalisus.

Maidani täpsuslaskurid on hoopis köitvam, aga keegi ei too paralleele Tšetšeenimaa pealinna Groznõi tänavalahingutes tegutsenud täpsuslaskuritega. Enam ei too, sest 1995. ja 1996. aastal meediasse paisatud Venemaa propagandalahing peategelastega „valged sukkpüksid” on liiga lihtne konstruktsioon. Ilmselt mõjuksid teated eriti verejanulistest Eesti, Läti ja Leedu noortest täpsuslaskurneidudest, kelle vormiriided olid miniseeliku all kantavad valged sukkpüksid, tänapäeval ikkagi liiga

uskumatuna. 1995. aastal elas aga suur osa Venemaast veel NSV Liidu võrgus ja Jeltsini tekitatud segaduse ajal ning „valged sukkpüksid” oli täiesti loomulik osa aastakümneid maalitud NATO vereimejatest, kelle ainus salasoov oli vajutada rahuarmastavatele sotsialismiriikidele suunatud rakettide starti tähistavat tuumanuppu.

Nüüd veenab Vene propaganda, et Ukraina revolutsiooni „kaikamehed” olid tegelikult hästi ette valmistatud eriüksuslased ja nende ettevalmistus küpses Poola, Leedu ja Läti, ehk siis NATO salajastes erilaagrites. Üllatav, et natsiriik Eesti sellest loetelust välja jäi.

Aga pannes kokku kahte „fakti” – näiteks arvukaid dokumentaalfilme enesetaputerroristideks koolitatavate islamiäärmuslaste väljaõppelaagritest ning väidet Poolas ja Baltimaades asuvatest laagritest moodustavad lihtsa tervikpildi. „Kaikamees” on hingelt samasugune sõdalane nagu islamiäärmuslane, ainult raseeritud ja kannab varbavahesandaalide asemel tanksaapaid.

MAAILMAS JUHTUB ASJU Kui aastal 2014 on võimalik rahvusvahelises lennujaamas minna õhusõidukisse varastatud võõra reisidokumendiga, siis

SÕDUR NR 2 (77) 2014

ja rahumeelse Osseetia pealinna Tshinvalisse”. Sellesama sõja ajal näitasid Venemaa telekanalid häbenemata siniseks pekstud georglastest sõjavange, aga jätsid mingil põhjusel tähelepanu alt välja Gori kesklinnas Vene lennuki rünnakus surma saanud Hollandi ajakirjaniku Stan Storemansi. Tõsi, selles sõjas sai surma ka venelasest fotograaf Andrei Solovjov – ilmselt georglaste rünnaku ajal Lõuna-Osseetia pealinnale Tshinvalile – ning georglasest ajakirjanik Georgi Sanaia – sealsamas. Neil meestel polnud Vene võimude luba Osseetias olla.

Vanad laulusõnad „valet me tunneme, valet me teame” kõlavad meie jaoks irooniliselt ajal, mil Venemaa riigipea kinnitab kahe silla ehitamist Venemaalt otse Krimmi ja samal ajal teatab tema kindralist alluv otsusest võtta pooled Ukraina sõjalaevad endale. Teras, süsi ja territoorium, mille nimel mehi 1914. ja 1939. maailmasõtta saadeti, ei ole enam kõige tähtsamad. Krimmis ei ole terast ega sütt. Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Transnistrias samuti. Seal on inimesed, keda saab vallutada ideega ning need inimesed elavad osakesel planeedist Maa, territooriumil vahel ka militaarpoliitilistele kaartidele kantud kõrgustike 776 ja 3343 lähedal.

16

FOOKUS

Georglane leinamas oma 9. augustil 2008 Gori linna pommitamisel hukkunud venda. Miks pidid tsiviilisikud hukkuma formaalsest konfliktikoldest Lõuna-Osseetiast väljapoole jäävates Georgia linnades, ei vaevunud Venemaa selgitama.

SCANPIX

SÕDUR NR 2 (77) 2014

on samal aastal ka imelihtne leida mõni Eesti, Läti või Leedu reisidokument mõne mahalastud „kaikamehest täpsuslaskuri” taskust. Sellist infot ei ole võimalik ümber lükata, sest tavaliselt usub inimene alati „fakti passist”, mitte aga selle väidetava kaotaja telekaamerate ees öeldud sõnu. Muide, kodakondsust tõestavat dokumenti saab ka võltsida ja selle autentsust ei saa värviteleviisoris nähtud pildi abil või sotsiaalvõrgustikku postitatud fotot kasutades mitte kuidagi kontrollida.

Eriteenistuste ettesöödet infot on tegelikult võimalik tuvastada: see pannakse kas süüdimatu poliitilise allika suhu, kelle tausta lihtsal kontrollimisel on selge, et taolisele tegelasele ei usaldaks mitte keegi mitte kunagi tundlikku luure­informatsiooni, või mis veel olulisem – allikas jäetakse üldse mainimata.

Näiteid Venemaa ja Georgia sõja esimesest päevast Vene riigimeedias – pealkirjadeks „Saatkonnad valmistuvad evakueerimiseks”, „Grusiinid valmistuvad Moskvas korraldama terrorirünnakuid”.

Sõnumid muutuvad ka inimeste endi peades. Moskva kesklinna teatris 2002. aasta oktoobris anusid pantvangistatud inimesed kriisi ajal Putinit ja Venemaa võime viima väed Tšetšeenimaalt välja ja kirjeldasid tšetšeenidest terroriste kui „mõistvaid ning viisakaid” inimesi. Mõni kuu hiljem intervjuusid andes olid sellest Venemaa gaasirünnakuga lõppenud tragöödiast pääsenud oma pantvangistajate suhtes hoopis teist

meelt. Kaks aastat hiljem, 1. septembril 2004 olid pantvangistajad Beslani koolis ja sõltumata sellest, kui räpaselt Venemaa võimud ka selle kriisi lahendasid, tegid drastilised pildid lastest sõjale Tšetšeenias sisuliselt lõpu. Laste pantvangistajatele ei saanud olla õigustust ja ka need terroristid kanti edukalt ühise nimetused alla „tšetšeenid”. Kogu maailmas hakkas elama stereotüüp, et kõik tšetšeenid on sellised.

ROHKEM KIRKAID HALLE VARJUNDEID Infosõja hallid varjundid on erinevad – mõni on lihtsam, mõni keerulisem, kuid tavaliselt toimivad nad alati erinevate infokildude koosmõjuna.

Aga esimene tehnoloogiline reegel on see, et inimesed tuleb ühetaoliste uudistega ära kurnata. Nii algas Lätis pangajooks ning pühapäeva hommikul ühest kohalikust raadiojaamast levima hakanud allikaviiteta sõnum suurpanga väidetavast pankrotist tõi kaasa olukorra, kus pärastlõunal polnud selle panga automaatides enam sularaha ning paanikas oli terve riik, sõltumata elanike rahvusest, soost, vanusest või haridustasemest. Kui paisata lühikese aja jooksul suures koguses videoid, fotosid, säutse ja kommentaare massidele, siis ei saa supist enam akvaariumit ning mass ei ole selles loodusseaduses paraku süüdi. Vesi ei uurista kivi sisse auku tilga kukkumise jõul, vaid selle sagedusega. Püüdke mõnele Kesk-Vene­

maal „kuldse kolmnurga” linnakeses elavale sõbralikule kohalikule selgeks teha, et relva-SS-is teeninud mehed on vanad, neid jääb üha vähemaks ja nad võitlesid oma maa vabaduse eest ega marsi ringi Tallinna tänavatel! Väga keeruline ülesanne.

Hea kavandamine, planeerimine ja meelte eksitamine võib olla tõhusam kui täpne täpsuslaskurituli. Vene langevarjurite ülem kindralpolkovnik Vladimir Šamanov teatas 14. märtsil Põhja-Jäämeres Kotelnõi saare lähedal dessantväelaste ekstreemsetes oludes õppusi jälgides, et Vene langevarjurid suudavad täita ülesandeid kõigest hoolimata, mistahes tingimustes ja on maailma parimad. Venemaa ametlikel andmetel viskus õppuste käigus karmides polaartingimustes lennukitest alla 350 langevarjurit, kellele heideti järele tonne varustust ja nelja üksuse jagu sõjatehnikat – seda ajal, mil oli selge, et Venemaa anastab Krimmi ja nii jääb see väga pikaks ajaks.

Anto Veldre on kirjeldanud (Sirp, 14. märts 2014), kuidas temast sai juba kooliajal edukas infosõjas osaleja: „Pallile ma kooliajal pihta ei saanud ... Minu asi oli palliplatsil teistel jalus tokerdada ning vastasmeeskonda käigult veenda, et nad pole kunagi varem pallile pihta saanud ega saa ka täna.” Väga tabav!

ALLIKAS ON UUDISEST OLULISEM Kuidas siis ikkagi nendes arvukates hallides varjundites orienteeruda ja ellu jääda? Ühest reeglit ei ole ega saa ka enam kunagi olla, sellega tuleb leppida.

Võib võrrelda Putinit Hitleriga ja otsida ajaloost lohutust või kinnitust, aga see ei toimi. Sest Putin ei ole Hitler. Üks nipp on aga küll: ära usalda sellist informatsiooni, millel puudub allikas või mille allikas on peidetud. Vene–Georgia sõja päevil istusin Thbilisis ühes saatkonnas ja vaatasin Venemaa telekanalilt uudiseid, kus ilma allikaviiteta teatati, et välissaatkonnad valmistuvad Georgia pealinnast evakueerimiseks. Samal ajal ei pakkinud keegi diplomaatidest asju.

Ja kohe järgmine teade oli veelgi lihtsam – aga taas ilma ühegi allikata: „Grusiinid valmistuvad Moskvas korraldama terrorirünnakuid”. Mitu georglaste korraldatud terrorirünnakut teile viimastest aastatest meenub? Lõpetuseks ja ka lohutuseks tahan aga kinnitada, et ka kogemustega ajakirjanikud ning poliitikud ei suuda hallides varjundites lõpuni orienteeruda. Selline on elu. Nüüd.

ANALÜÜS

17

Sõjaudu Ukrainas: miks, kuidas ja kes tegi Pärast seda, kui Putini režiim annekteeris Krimmi, ei ole Teise maailmasõja järgne julgeolekuarhitektuur enam endine, vaid see mõraneb ning muutunud on ka moodsa sõja pilt. Carl Clausewitzi sõnastatud reegel, et sõda ei ole kunagi eesmärk iseeneses, vaid oma tahte vastaspoolele füüsiline pealesurumine, on saamas senisest laiapindsemat tähendust.

P

Jaan Tamm ANALÜÜTIK

Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku sõjalaevad. Praegu tegutsevad Ukraina territooriumil Venemaa Föderatsiooni luure- ja diversioonigrupid eesmärgiga destabiliseerida olukord riigis.

Majandusliku jõuga surub Putini režiim Vene tooraine, eriti maagaasi tarnetest sõltuvaid Euroopa riike, ähvardades, et majandussanktsioonid osutuvad hea eluga harjunud eurooplastele kindlasti valulikumaks kui vähenõudlikele venelastele. Õhus on ähvardused Venemaal tegutsevate rahvusvaheliste firmade vastu ja Vene turu täielik sulgemine lääne toodangule. Ukraina vastu käib täiemahuline majandussõda. Gaasi eest ähvardatakse küsida ettemaksu, Ukraina toiduaineid ei lasta Vene turule ja nii edasi. See kõik on Eesti ettevõtjatele tuttav eelmise sajandi üheksakümnendatest aastatest.

PUTINI REŽIIMI STRATEEGILINE KULTUUR Informatsiooni valdkonnas ja infosõja pidamisel täpsemalt on Putini režiim jõudnud täiesti uuele tasemele, kui võrrelda Venemaa Föderatsiooni tegutsemist varasemates Kaukaasia sõdades Tšetšeenias ja Dagestanis või Georgia invasiooni augustis 2008.

Putini režiimi tegutsemises mängib olulist rolli Juhi nihestunud maailmataju. Saksamaa kantsler Angela Merkel on öelnud, et Vladimir Putin elab teises reaalsuses. Venemaa strateegilist kul-

tuuri uurinud Chatham House kinnitas juba paar aastat tagasi, et „Venemaal on vandenõuline vaade enam-vähem kõige suhtes.” Euroopa poliitikauuringute keskuse aastataguses analüüsis leitakse, et Venemaa tänapäevast strateegilist kultuuri iseloomustab kõige enam selle olemusliku paranoilisusega kaasnev agressiivsus ja bütsantslik salakavalus.

Venemaa on sõnastanud 2009. aastal raamatuna ilmunud „Uues Vene doktriinis” põhimõtted ja eesmärgid, mida

SÕDUR NR 2 (77) 2014

utini režiim kasutab käimasolevas operatsioonis Ukraina vastu diplomaatiat ehk poliitilist jõudu, informatsioonilist mõjutustegevust, sõjalist jõudu ja majandusmeetmeid, mille sõnastab DIME (Diplomacy, Information, Military, Economy) mudel. Poliitilise jõuga surutakse Ukraina võime ja hirmutatakse nende toetajaid. Diplomaatia eesmärk on lõhkuda rahvusvaheliste organisatsioonide nagu näiteks ÜRO, OSCE, ENPA, NATO ja Euroopa Liit ühtsust, lõhkuda rahvusvahelise kogukonna ühtsust, riikidevahelisi suhteid Euroopas ja hirmutada naaberriike Venemaa ümber ning isoleerida Ukraina. Venemaa Föderatsiooni Riiginõukogu otsus lubada kasutada sõjalist jõudu kogu Ukraina territooriumil ja ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste üksinda vetostamine on vaid kaks näidet.

Sõjalist jõudu ei ole seni kasutatud klassikalises, konventsionaalse sõja võtmes. Kahte Krimmis langenud Ukraina sõjaväelast ei saa käsitleda konventsionaalse sõjalise jõu kasutamisena, vaid pigem sellest hoidumisena. Sõjaline jõud seisis ja seisab pataljonide, brigaadide ja diviisidena lahinguvalmiduses Ukraina piiri taga ning on valmis liikvele minema. Selle jõu täiemahuline rakendamine ei nõua enam pikka ettevalmistusaega, eelhoiatusaeg on minimaalne.

Krimmis olid sõjaliseks jõuks eraldusmärkideta luure- ja diversioonigrupid, Ukraina lennuvälju ja sõjaväelinnakuid alguses blokeerinud ja pärast üle võtnud Vene eriüksuslased ning

Valik teese, millele ehitab Venemaa Föderatsioon üles oma infosõja Tees 1. USA eriväed tapsid Osama bin Ladeni, et tõmmata tähelepanu kõrvale Euraasia Liidu väljakuulutamiselt. Igor Panarin, 2012. Raamat.

Tees 2. USA on valmis korraldama Venemaal värvilise revolutsiooni, mille käigus läheb võim üle opositsionääri­ dele. Operatsiooniplaan koosneb viiest etapist. Töö käib. Konstantin Sivkov, 2013. Sõjandusajakiri.

Tees 3. Kui Kiievis võimu haaranud fašiste ei peatata, võtavad nad üle kogu Euroopa. Mir bez Natsizma, 2014.

Pressiteade.

Tees 4. Nad on omakaitse. Vene vormi võisid osta mistahes poest. Vladimir Putin, 2014. Pressibriifing.

Tees 5. Paljud ukrainlased on relv käes aidanud tšetšeene ja teisi Kaukaasia rahvaid vabadusvõitluses. Nüüd on aeg toetada Ukrainat! Dmitri Jaroši avalik kiri Doku Umarovile, 2014. VKontakte kaaperdatud konto.

See valik teese annab aimdust, miks arvab Angela Merkel, et Vladimir Putin elab mingis teises reaalsuses. Ühtlasi aitab see seletada, miks 67 Eesti vene kodukeelega inimest 300-st peab Putini režiimi agressiooni Ukrainas õigusta­ tuks. Neis teesides peegelduvad rah­ vusvahelise õiguse rakendumise komp­ litseeritus paariariikide suhtes. Neist nähtub vihjeid Venemaa Föderatsiooni jõustruktuuride taktika ja administra­ tiiv-aparaadi toimeloogika kohta.

18

ANALÜÜS

Putin Moskva motojõugu Öised Hundid liikmetega 2010. aastal Krimmis.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Putini režiim järjekindlalt ellu viib.

Selle doktriini lähieesmärk on taastada kontroll postnõukogude ruumi üle ja pikemaajaline saada üleilmseks administraatoriks ehk vahetada sel positsioonil välja Ameerika ühendriigid. Süüria keemiarelvade hävitamise otsuse tegemise juures õnnestus Venemaal tunda end Ameerika ühendriikide strateegilise partnerina.

Doktriini kohaselt demokraatia Venemaale ilmselgelt ei sobi, turumajandus on end maailmas ammendanud. Lääs on pehme ja nõrk, Lääne kilbile tõstetud inimõigused, vabadused ja väärtused on pigem Soodom ja Komorra. Kõik, mis on Läänes, on halb. Venemaa on ümberpiiratud kindlus. Venemaa vajab tsaari ja õigeusku. Venemaa on äravalitud, iseseisev ja ainulaadne tsivilisatsioon ehk Deržaava. Deržaava nimel on suurvenelased valmis kannatama, loobuma ja võitlema.

Putin on öelnud, et Nõukogude Liidu lagunemine on 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. See lause on võti tema režiimi tegevuse mõistmiseks.

Läänemaailmale ebaadekvaatne maailmataju peegeldub Putini režiimi juurutatud majanduslikult kipakal fossiilkütuste ekspordil püsiva üdini korrumpeerunud riigi kultiveeritud uskumuses Venemaa erilisest geopoliitilisest rollist maailmaajaloos. Selle messianistliku illusiooni üks vähestest reaalses maailmas säilinud artefaktidest on olnud otsustav mõjuvõim teise Euroopa suurriigi – Ukraina – ja oma naabrite üle.

Selget mõtlemist häirivates unelmates elab Putini režiim jätkuvalt Teise maailmasõja järgsete aastate suurvõitja saavutatud positsioonis, millega kohati kaasnes ka välismaine imetlus. Vladimir

Carl von Clausewitz: „Sõda on ebakindluse kants, kolm neljandikku asjaoludest, millel sõjategevus raja­ neb, on mähkunud suurema või väikse­ ma teadmatuse uttu. Niisiis läheb siin vaja esmajoones peent, läbitungivat mõistust, et oma tundliku otsustusega tõde tajuda.”

Putin ütles 2010. aastal mootorrattagrupiga Öised Hundid Sevastoopolit külastades: „Kui Venemaa ja Ukraina oleksid olnud eraldi riigid, ei tähistaks me Suure Isamaasõja võidu 65. aastapäeva. Kes ei taha, et Ukraina ja Venemaa oleksid koos, sellel pole südant; kes tahab, et Ukraina ja Venemaa oleksid koos, sellel on mõistust.” Venemaa tajub, et ei saa olla strateegilistel põhjustel globaalne suurvõim, kontrollimata Ukrainat. Muidugi kaitseb Putin ka iseennast, sest kui maavaradelt rikka Ukraina korruptsiooni abil paljaks varastanud ja seepärast võimult tõugatud Viktor Janukovõtš võib põgeneda Venemaale, siis kuhu oleks samasuguses olukorras põgeneda Vladimir Putinil?

Tänapäeva Venemaa on rahvusvaheliste elustandardite edetabelite, inimõiguste ja kodanikuvabaduste mõõdupuude järgi üks maailma õnnetumaid

Venemaa tajub, et ei saa olla strateegilistel põhjustel globaalne suurvõim, kontrollimata Ukrainat.

suurriike. Postnõukogude Venemaa on proovinud surveabinõudega luua ümbritsevatele riikidele alternatiive, millest halbadest variantidest kõige vastuvõetavam on tihedam integratsioon Venemaa kontrollitavate organisatsioonidega. Venemaal ei ole sõnavabadust ega vaba meediat. Presidendi administratsioon orkestreerib Kremlist meediapilti Putini abi Vladislav Surkovi ja administratsiooni ülema abi Aleksei Gromovi taktikepi järgi. Praegu kasutab Kreml momentum’it, vahetades peatoimetajaid, ostes ja lülitades tasa käputäit vabamaid meediakanaleid. Üks sõjaudu allikas on asjaolu, et Putini režiimi otsused ei tugine mänguteooria ratsionaalse toimija käitumisloogikale, vaid anakronistlikele kultuurilistele dogmadele ning juhtkonna väändunud maailmatajule. Samas on tegu konfliktikorralduse professionaalidega, kes suudavad tänapäevasel sõjatandril tõhusalt opereerida. Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin hõlmab riigi kõikide, mitte ainult jõuinstrumentide kooskasutust. Eraldi rõhutatakse poliitiliste, diplomaatiliste, juriidiliste, majanduslike, keskkonnaalaste ja informatsiooniliste jõuinstrumentide rakendamist oma huvide kaitseks.

Informatsiooniliseks vastasseisuks (infosõjaks) relvaliikide ja ressursside väljaarendamine on doktriini kohaselt prioriteet number kolm. Infosõja tegevusi koordineerib Venemaa Föderatsiooni Kindralstaabi Luurepeavalitsus (GRU). Venemaa Föderatsioon peab neljanda põlvkonna sõda, mille eesmärk on saavutada ülekaal mentaalses ruumis ja mille tähtsaim sõjateater on meedia, ei ole tähtis, kas peavoolumeedia, sotsiaalmeedia või ise toodetud meediareaalsus.

MASKIROVKA Riiklikku ning sõjalist pettetegevust on strateegiat arendavates õppeasutustes tähtsustatud nii Nõukogude Liidus kui ka tänapäevasel Venemaal. Eksitustegevuste roll operatiivkunstis on bütsantslikul idanaabril traditsiooniliselt olnud laiem ja loomingulisem kui Ameerika ühendriikide ning Euroopa riikide sõjalise pette teoorias ja praktikas. Sirgjoonelise, „ausa” sõjapidamise juured ulatuvad hellenismi ja hilisemasse rüütlikultuuri.

Selle põhjus on ühelt poolt vene konspiroloogiline maailmavaade, mida toetas suure osa 20. sajandist ka kommunistlik õpetus, teisalt totalitaarse riigi jaoks määratult kergemini kasuta-

19

Üks materialiseerunud maskirovkadest, õhutõrjerakettide stardikompleksi täispuhutav mulaaž, mis peab eksitama vastase luuret ja hirmutama otsusetegijaid.

Sellisena kujutati NATO-t Venemaa Föderatsiooni õppuse Zapad 2013 ajal käibele lastud multifilmis.

MISO; vene arusaamist mööda eriti musta PSYOPS-i ehk sõnumeid, mida levitatakse kellegi teise nimel). Maskirovka põhimõtted on: aktiivsus, usutavus, järjepidevus, ajakohasus ja mitmekülgsus.

Venemaa Föderatsioon peab neljanda põlvkonna sõda, mille eesmärk on saavutada ülekaal mentaalses ruumis ja mille tähtsaim sõjateater on meedia, ei ole tähtis, kas peavoolumeedia, sotsiaalmeedia või ise toodetud meediareaalsus.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

tavad tegelikkuse manipuleerimise võimalused. Nõukogude Liidu maskirovka hõlmas kõike – alates moonutatud tsiviilotstarbelistest maakaartidest, ÜRO peaassamblee sõnavõttude, mererannas ja ka sildade pildistamise keeluni, hõlmates ka mastaapset sõjaliste petterajatiste võrku. Rumalamate komandöride alluvuses tuli nõukogude ajateenijal otsida üles ka kaotsiläinud AK-74 padruni hülss, et vaenlane selle järgi relva ei suudaks kopeerida.

NATO mõistes hõlmab maskirovka operatsioonijulgeoleku meetmeid (OPSEC), sõjalist petet (MILDEC) kõigil operatsioonitasandeil taktikast suurstrateegiliseni, kõiki muid üllatuseelise saavutamiseks ja väekaitse suurendamiseks rakendatavaid tegevusi ning psühholoogilisi operatsioone (PSYOPS/

Maskirovka jaotatakse neljaks: kamuflaaž, varje, näitlikustamine ning imiteerimine. Ukraina kriisi puhul on otsustav jõupingutus suunatud neist neljandale – imiteerimisele, mida tehakse inforuumi kaudu.

Kuna Nõukogude Liidu lõpuaastate ja Venemaa sõjalised interventsioonid on olnud otseselt vastuolus ÜRO harta ja laiemalt rahvusvahelise õigusega, siis on maskirovka’l eriline roll casus belli põhistamisel. Tänapäevases rahvusvaheliste suhete süsteemis on esmatähtis ohvri ja kangelase rolli kiire ja jõuline usutav määratlemine avalikus inforuumis. Sellest sõltuvad rahvusvahelised organisatsioonid ning riikidevaheliste kaitselepingute toimimine. Seetõttu on meediasõja võimekus suurriikide prioriteet.

Kuigi meediasõja võimete kasutamise efektid avalduvad eeskätt strateegilisel ja geopoliitilisel tasandil, on neid võimalik saavutada vaid siis, kui võimed on välja arendatud relvajõududes ka kõigil tasanditel. Venemaa Föderatsioon harjutas õppuse Zapad 2013 käigus nii teavitustööd ehk kuvandi ja meediapildi tootmist kõigil tasanditel, taktikalise taseme psühholoogilisi operatsioone, operatsioonitasandi infosõda kui ka strateegilist mõjutustegevust. Pilt kõneleb mõjusamalt kui sõnad ning Youtube’i kaudu laialt levinud üksikvõitlejast loodud mulje kummutab hõlpsasti riigijuhtide karismaatilised seisukohavõtud ka ÜRO Julgeolekunõukogus.

Võrrelduna 2008. aasta agressiooniga Georgia vastu võib 2014. aasta Ukraina-vastase operatsiooni puhul täheldada olulisi muutusi strateegilise maskirovka praktikas. Invasioon Georgiasse oli küll ette valmistatud rahulikumas tempos, ent relvajõudude, diplomaatide, eriteenistuste ja riigi kontrollitud meedia tegevus ei olnud päris lõpuni sünkroniseeritud. Georgia sõja avapäeval esitati vastuolulisi sõnumeid – riigimeedias põhjendati sissetungi rünnakutega Vene rahuvalvajate vastu, mille nende komandör ümber lükkas. Parandades end, kui tal päev hiljem meenus, et tema üksust olla tegelikult ikka tugevalt rünnatud. Ukraina puhul olid telekaamerate ajakohases detailses kooskõlas võttenurgad ning vägede jõudemonstratsioon (NATO infooperatsioonide termini kohaselt PPP – Presence, Posture, Profile) Krimmis on alates 22. veebruarist 2014 sünkroniseeritud nii ÜRO-s tehtud avalduste, välisriikides Vene eriteenistuste käideldavate mõjuagentide sõnavõttude ning

20

ANALÜÜS

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Üksikvõitleja lahingukomplekt Ratnik, mis on viimastel kuudel kasutusele võetud Venemaa Föderatsiooni erivägedes.

Samasugust komplekti kandev omakaitsja on Krimmis kohtunud vanatädiga...

... ja sama vanatädi on kohtunud teisegi omakaitsjaga.

ka Venemaal korraldatavate „rohujuure”- meeleavalduste loosungitega.

Maskirovka edukust murendas rakendatud vägede suur hulk ja sellega kaasnev igivenelik „onu läks ära” sündroom ehk pisiasjadest tekkiv korralagedus, mis kellelegi korda ei lähe.

Krimmi viidi sisse tuhandeid sõdureid viimaste kuude käigus vaid Venemaa Föderatsiooni eriüksustes kasutusele võetud üksikvõitleja lahingukomplektis RATNIK. Neil keelati kategooriliselt suhelda meediaga ning kästi eemaldada eraldusmärgid ja sõidukite numbrid.

Osa numbreid jäid aga alles ja viitasid konkreetsetele Venemaa Föderatsiooni relvajõudude üksustele, kuivpajukit Venemaa Föderatsiooni relvajõudude varustustähistega tarbiti ka tele- ja fotokaamerate võtteväljas. Ukraina väeosasid piirates edastatud psühholoogiliste operatsioonide sõnumites hakkasid komandörid ajapikku improviseerimisvõimalusi otsima, millega nad end ka Ukraina meedias sisse rääkisid.

Pete toimis rahvusvahelises avalikkuses ligi nädala, sest keegi ei suutnud Läänes uskuda, et vale võib nii suur ja jõhker olla. Siis hakati „tundmatute” või „roheliste” asemel rääkima sotsiaalmeedia allikaile tuginedes Venemaa Föderatsiooni relvajõududest. President Vladimir Putin ja välisminister Sergei Lavrov üritasid seejärel petet kaitsta otsesõnalise valetamisega, nagu tegu oleks Krimmi isetekkelise omakaitsega, kes ei ole Venemaa Föderatsiooni käsuliinis.

Putin valetas telekaamerate ees, et Vene spetsnaz’i varustust on võimalik igast poest osta.

Venekeelses sotsiaalmeedias sildistati samal ajal „tundmatud sõdurid” ümber „viisakateks inimesteks”, keda esitleti rahva poolt palavalt armastatutena.

16. märtsil Krimmis korraldatud etenduse nimega „Krimmi iseseisvusreferendum” toimumispäeval tagasid poliitilise operatsiooni läbiviimist relvajõul just need. Venemaa Föderatsiooni telemeedias „rohelisi mehikesi” ehk eraldusmärkideta spetsnaz’i ei näidatud.

Nende asemel esitleti käepäraste vahenditega varustatud „omakaitselasi”.

Krimmi hääletus-show kuupäeva korduva ettepoole toomise otsus, mida esitleti Krimmi parlamendi otsusena (algselt 25. mai, siis 30. märts, lõpuks 16. märts) võis olla põhjustatud lisaks Lääne survele käimasoleva operatsiooni ebaedust – maastikuanalüüs näitas, et Ukraina valitsus Vene diversioonigruppide destabiliseerimisoperatsioonide tagajärjel kiiresti ei kuku ja maskirovka ei suuda enam toimida, mistõttu on oht kaotada edu momentum.

2013. aastal kasutati Ukraina ja Euroopa Liidu vahel assotsiatsioonilepingu allakirjutamise ärahoidmiseks laialdaselt aktiivmeetmeid nii Ukraina kui ka Euroopa Liidu nõukogu eesistujariigi Leedu vastu.

Aktiivmeetmed (активные мероприятия, kasutusel ka: „soodustavad meetmed”: мероприятия содеиствия) on Venemaa Föderatsiooni käsitluses eriteenistuste tegevused, mis on suunatud sihtmärkriigi huvipakkuvate poliitilise elu aspektide mõjutamiseks nagu välispoliitika, rahvusvaheliste küsimuste lahendamine, vastase eksiteele viimine, tema positsioonide nõrgendamine, vaenulike plaanide nurjamine ja teiste eesmärkide saavutamine.

Ajalooliselt on Nõukogude Liidu ja Venemaa eriteenistuste aktiivmeetmed väljendunud võltsitud dokumentide loomises ja edastamises, kontrollitud, ent näiliselt sõltumatute vabaühenduste (front-organisatsioonid, GONGO-d – governement organized non-governmental organisations) rakendamises, meediakanalitesse strateegilist mõju taotleva informatsiooni, argumentide ja loosungite varjatud paigutamist, meeleavalduste korraldamist lääneriikides jne. Aktiivmeetmete korraldamiseks tegutsevad vastavad struktuuriüksused föderaalses julgeolekuteenistuses FSB, Venemaa välisluureteenistuses SVR ning sõjaväeluure peavalitsuses GRU. Samas on aktiivmeetmeid korraldanud ka eriteenistuste struktuuriüksused, millel on erinevad põhiülesanded. Näiteks mõne käsitluse kohaselt loetakse GRU ja FSB toime pandud poliitilisi

Kuigi meediasõja võimete kasutamise efektid avalduvad eeskätt strateegilisel ja geopoliitilisel tasandil, on neid võimalik saavutada vaid siis, kui võimed on välja arendatud relvajõududes ka võimalikult taktikalisel tasandil.

21

mõrvu aktiivmeetmete osaks nagu ka kuritegeliku maailmaga kahasse kasutatavate küberründe organisatsioonide rakendamist Venemaa Föderatsiooni poliitiliste eesmärkide täitmiseks.

Pärast Viktor Janukovõtši pagemist Kiievist ja Ukraina parlamendis uue valitsuse ametissenimetamist kasvas aktiivmeetmete arv Ukraina ja lääneriikide vastu hüppeliselt. Erinevate siltide all (Anonymous Ukraine, Kiberberkut jt) avaldati luureteenistuste hangitud ja manipuleeritud telefoni- ja e-postikorrespondentsi, mis pidi Ukraina valitsust ja lääneriike diskrediteerima. Diskrediteerimise eesmärgil loodi ja lekitati ka täiesti uusi materjale. Ilmusid Ameerika ühendriikide relvajõudude juhised Ukraina vägedele sabotaaži korraldamiseks koos kaartidega.

KGB MEETODID

värbamislehel raha pakkudes ning teistest riikidest gastroleerijaid kutsudes.

Näiteks on Donetski meeleavaldustel tuntuks saanud kokk Ženjaga sarnast ikoonilist kuulsust nautinud Riia 2009. aasta meeleavalduste kahehambaline kangelane „Aljoša” ja paar vanemat daami, kes reisisid sadu kilomeetreid, et igas linnas meeleavaldustel osaleda ja tihti ka oma kodu ohustatuse kohta

Üks 1960-ndatel KGB ja Stasi koostöös väljatöötatud meetod ühiskonnas vastasseisude õhutamiseks on vandalismiaktid ausammaste, religioossete pühapaikade ning teiste sümboolse tähtsusega objektide vastu.

intervjuusid anda. Harkivis hõivasid nn „kohalikud aktivistid” oblastivalitsuse hoone asemel kummalisel kombel hoopis teatrimaja. End teatrisaalist avastades eksitus muidugi parandati.

Just Rossija 24 võttegrupi saabumise eel tekkisid sünagoogidele rünnakujäljed ning majaseintele venelaste vastane grafiti. Ukraina vabadusmeelsed on revolutsiooni käigus maha võtnud vaid nõukogude võimu relikte – Lenini kujusid ja viisnurki, tehes seda alati avalikult ja demonstratiivselt. Vene televõttegruppide saabumise eel said aga salamisi kannatada just tuntud vene poeetide mälestustähised. Üks sündmuste tulipunkte on Donetski, Harkiv ja Luhansk Ida-Ukrainas. Nii 10. märtsil kui ka 12. märtsil pidas Ukraina julgeolekuteenistus SBU Kagu-Ukrainas kinni GRU väikeüksuseid. 13. märtsil õnnestus Donetskis korraldada rüselus, mille käigus tundmatud pussitasid mitu inimest

SÕDUR NR 2 (77) 2014

„Häkkerigrupp Anonymous” „suutis vahelt võtta” tavaposti kirja Ukraina parempoolsete liikumiste instruktsioonidega, mis paljastasid krimmitatarlaste vandenõu ülejäänud poolsaare elanike suhtes, milles oma roll olla nii Türgi islamistidel kui ka Hiina alt vabadust ihkavatel uiguuridel ja edastas selle paljastamiseks 2013. aastal Süüria võimude soosingut nautinud Abhaasia võrguuudiste agentuurile ANNA-News, nagu ka Ukraina kaitseministeeriumi telegramm NATO küberkaitse kompetentsikeskusele Tallinnas abipalvega, mida esitati kui tõendit NATO eriotstarbeliste relvajõudude paigutamisest Kiievisse.

Operatsiooni strateegiline narratiiv kätkes endas Vene vägede humanitaarinterventsiooni möödapääsmatust. Probleem oli selles, et venelasi ega teisi ukraina vähemusrahvusi ei tahtnud keegi rünnata.

Tõestamaks, et etniliste venelaste elu on tänapäeva Ukrainas ohus, teatati põgenikelaagrite ettevalmistamisest Venemaal ja levitati Läänes ja Venemaal järjepidevalt kaadreid pikast „põgenike järjekorrast”, mis aga lähemal uurimisel osutus Ukraina–Poola piiripunktiks. Üks 1960-ndatel KGB ja Stasi koostöös väljatöötatud meetod ühiskonnas vastasseisude õhutamiseks on vandalismiaktid ausammaste, religioossete pühapaikade ning teiste sümboolse tähtsusega objektide vastu. Ukraina pearabi kinnitas, et juudi rahvas tunneb end Ukrainas turvaliselt ning suurim oht saab tulla vaid Putini agressioonist. Ida-Ukrainas ei õnnestunud Venemaa-meelseid „hirmunud” meeleavaldajaid muidu leida kui rahvateatrite

Valik tsitaate, mis ilmestavad Venemaa Föderatsiooni juhtkonna arusaama infoühiskonnast • V. I. Tsymbal ütles oma kõnes (Kontseptsiya Informat­ sionnoi Voiny, 1995) USA–Vene julgeolekuteemalisel ühiskonve­ rentsil: „Sõjalisest vaatepunktist Venemaa või tema relvajõudude vastase infosõja puhul on meie kategooriline käsitlus, et tegu pole konflikti mittesõjalise faasiga, seda sõltumata sellest, Venemaa riiklikus telekanalis Rossija 1 on Dmitri kas on inimohvreid … arvestades Kisseljovi suust kõlanud varjamatu ähvardus muuta võimalikku infosõja vahendite Ameerika radioaktiivseks tuhaks. katastroofilist kasutust vaenlase poolt, kas siis majanduse või riigi juhtimissüsteemide või relvajõudude võitlusvõime vastu, jätab Venemaa endale tuumarelva esmakasutuse õiguse infosõja vahendite ja jõudude vastu ning seejärel agressorriigi enese vastu.”

• 1996. a Vene kindralstaabi ülema kindral Viktor Samsonov kõne: „’Infosõja’ süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning ’mittesõjaliste mõjutusvahenditega’ võimaldab desorganiseerida riigi administreerimissüsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali. Teisisõnu: selliste vahendite kasutamise mõju on võrreldav massihävitusrel­ vade tekitatava kahjuga.”

• Vene arusaama järgi on info iseenesest väärtus, mida tuleb rahus ja sõjas kaitsta.

• „Sõjapidamine on muutunud tulesüsteemide duellist infosüsteemide duel­ liks.” Marssal Nikolai Ogarkov • Medvedev, veebruar 2011: „Vaadake olukorda, mis hargneb Lähis-Idas ja araabia maailmas. See on väga halb. Seal on suured raskused ees. … Me peame tõele näkku vaatama. Sellist tüüpi stsenaariumi valmistavad nad ette meie jaoks ja nüüd nad proovivad veel kõvemini seda käiku lasta.”

• Venemaa Föderatsiooni esipropagandist Dmitri Kisseljov Rossija 1 saates „Vesti nedelji” („Nädala uudised”): „Venemaa on maailmas ainus riik, kes on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks.“

22

ANALÜÜS

surnuks. Fakti võimendasid Venemaa ametivõimud kui põhjust Venemaa sekkumiseks Ukrainas. Meeleavaldustel, kus esinevad vastandlike vaadetega huvigrupid, on rüseluste ja kakluste oht alati olemas. Pussitamisi on äärmuslaste demonstratsioonidel ette tulnud nii Rootsis, Kreekas kui ka Prantsusmaal. Tegu on olnud emotsiooni ajel käituvate radikaalide demonstratiivsete aktidega. Viimaste aastate varjatud pussitamised väljaspool meeleavalduse epitsentrit on toimunud üritustel, mille puhul Venemaa Föderatsiooni riiklikud huvid on tugevalt esindatud.

Aktiivmeetmete kohta kehtib kolmetine jaotus: - suunatud informatsioon (võib olla fabritseeritud ehk desinformatsioon või ka valitud tõene infokild); - argumendid (põhjendusloogika väljapakkumine); - loosungid (kõlavate sõnumite käikulaskmine, mille põhjal inimesed saavad konsolideeruda või vastanduda).

Kõik need on tänapäevases infoteoorias käsitletavad meemi sisestamisena.

ELEKTROONILINE JA KÜBERVÕITLUS

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Venemaa Föderatsioon on kasutanud kübersõja võimekust, mis on samuti loodud GRU alluvuses. Hea näide on Paeti–Ashtoni telefonikõne pealtkuulamine ja propagandavankri ette rakendamine või Ukraina juhtkonna telefonide kinnijooksutamine, mis ei ole keeruline, sest Vene raha kontrollib Ukraina telekommunikatsioonioperaatoreid.

Rahuajal on infosõda seotud ühiskonna ja valitsuse infojulgeolekuga, hõlmates laia riigikaitse spektrit. Infosõda viiakse läbi varjatult luure, poliitiliste ja psühholoogiliste tegevuste kaudu. Riikidevahelisel tasandil hõlmab see diplomaatilisi ning majanduslikke meetmeid ja mõjutustegevusi. Riigi tasandil on spetsiaalsete infooperatsioonide (SIO) eesmärk kujundada avalikku arvamust (kodumaal ja rahvusvahelisel areenil) ning lõhkuda potentsiaalseid vastase koalitsioone.

Maskirovka on rahuaegse infosõja pidev element. Strateegiline idee on vastast kontrollida temast valearusaamu luues ning suunates teda käituma ettearvatavalt talle endale kahjulikul viisil.

Sõjaajal on infooperatsioonid vähem varjatud kui rahuajal. Need hõlmavad sõjaliste infosüsteemide hävitamist, elektroonilisi vastumeetmeid, eriprogrammeeritud riist- ja tarkvara, moonu-

tamist, petet ja info manipuleerimist, sh psühholoogilisi operatsioone.

Sõjaaja infosõja põhielemendid on: - erioperatsioonid vaenlase juhtimisstruktuuri ja käsuahelate vastu; - elektroonilised rünnakud (pimestamaks ja varustuse halvamiseks); - infoblokaad (infoüleküllastamine); - vägede ja vahendite süsteemsed tegevused psühholoogilise efektiga ülesannete täitmiseks.

VENE INFOSÕJA PÕHIMÕTTED Venemaa kõrgkoolides on aastaid antud infosõja alast väljaõpet. Keerulisemate infokonfliktide alal aastatega kõva praktilise kooli on saanud nüüdseks ka presidendi pressiesindajaks tõusnud Dmitri Peskov. 19. detsembril 2013 ütles ta avameelselt: „Propaganda on kõikjal. See on iga riigi vältimatu atribuut.”

Ukraina endise presidendi Viktor Janukovõtši pressikonverentsi kutsus Doni-äärses Rostovis kokku just sellesama Dmitri Peskovi kontor, mis ei ole kindlasti juhus. Venemaa Föderatsiooni käsitluses on informatsioonilise vastasseisu eesmärk riiklike huvide edendamine info-psühholoogilises sfääris. Üks olulisemaid riiklikke huvisid on tagada riigi info-psühholoogiline julgeolek. Vene käsitluses on infoülekaal 21. sajandi sõdade põhitingimus. Informatsioonilist domineerimist kasutatakse rünnakuks, aga esmatähtis on oma rahva meelsust kontrollida, mis hõlmab meedia kontrollimist vajalikul moel.

Informatsioonilise vastasseisu eduks peab Venemaa Föderatsioon oluliseks järgmisi doktrinaalseid aluseid: - domineerimine. Info-psühholoogilises keskkonnas tuleb saavutada ülekaal info tootmise ja levitamise hulga ja kiiruse abil. Vaenulike sõnumite levitamise takistamiseks tuleb tõkestada nende levikanalid.

- asümmeetria. Tugevama informat-

Ukraina väeosasid piirates edastatud psühholoogiliste operatsioonide sõnumites hakkasid komandörid ajapikku improviseerimisvõimalusi otsima, millega nad end ka Ukraina meedias sisse rääkisid.

sioonilise subjekti mõju tõrjumiseks tuleb läheneda temast erineva nurga alt või erinevas mõjudomeenis.

- võitluse varjatus. Võimuorganite tegevuses konkurentriikide vastu peab riikidevahelisi suhteid suunama varjatud juhtimisprotsesside abil peidetud mõjutamisviisidega, mis avalduvad sihtmärkriigi sotsiaalsetes, poliitilistes, majanduslikes ja vaimsetes muutustes.

- üllatus ründamisel. Initsiatiivi saavutamiseks on oluline, et rünnak tuleks vastasele üllatusena.

- jõudude tasakaalu püüdlemine.

Riiklikke avalikke ja varjatud inforessursse tuleb arendada mahus, mis võimaldaks Venemaal kehtestada strateegiline tasakaal maailma konkurentriikidega.

- juriidiliselt hall tsoon. Rahvusvaheliste määratluste ja selgete piirangute puudumine rahuaegseks informatsiooniliseks mõjutustegevuseks võimaldab loominguliselt kasutada suurt rünnakuarsenali.

- reegliteta sõda. Infosõda on sõda massihävitusrelvade abil. Selles kasutatavate vahendite mõju ei kao agressiooni lõppedes. Informatsioonilise mõjutustegevuse abil korraldatud indoktrineerimine mõjutab ühiskondi pikaajaliselt, loodud võrgustikke ja rühmitusi saab kasutada ka pärast konflikti vahetut lõppemist jõuinstrumendina.

- liitlaste tähtsus. Informatsioonilises vastasseisus on üks edukriteerium liitlaste leidmine ja nende arvu kasvatamine. Et korraga võib riik osaleda mitmes informatsioonilises vastasseisus, siis võib vastasseisu subjekt olla ühes operatsioonis liitlane, teises vastane.

Liitlased võivad eksisteerida ka vaid virtuaalselt.

Strateegiline vaade on kõigi operatsioonide puhul kohal. Olemuslikult on Venemaa jaoks infosõda ja muu mõjutustegevus sõjaliselt allutatud erioperatsioonide loogikale ja antud operatsioonis juhib seda GRU. Käimasolevas operatsioonis Ukraina vastu näeme sotsiaalmeedia suuremat osatähtsust, reaalaja televoo ja online-meeda kasutamist, Venemaa meedia konsolideerimise ehk kontrolli alla võtmise jätkamist, väga tugevat ja tõhusat narratiivikontrolli – Venemaa propaganda peab sõda, lääs annab üksikuid tõrjelahinguid. See sõda ei alanud 22. veebruaril 2014. Eesti on selles sõjas juba ammu, praegu on Putini režiimi propagandakahurid suunatud Ukrainale, Venemaale ja maailma pealinnadele.

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kahe maailmaorganisatsiooni liikmesus on lisaks turvatunde ja julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisimaid arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonis Rootsi julgeolekuekspert kindralmajor Karlis Neretnieks analüüsib, mida peaks kuningriik tegema, et NATO saaks Balti riike Venemaa eest kaitsta, ning vaatleb, kuidas on Rootsi arusaama julgeolekust mõjutanud viimased sündmused Ukrainas.

J

Karlis Neretnieks ERUKINDRALMAJOR

lennata läbi õhuruumi, mida Venemaa sellisel juhul jõuliselt kaitseks. Rootsi õhuruumi kasutamine oleks siis kõige mõistlikum variant. Rootsi kaasamisel on ka mitu teist eelist. Õhurünnakute hulka saab tõenäoliselt kahekordistada, kui hävitajad tõuseksid õhku Rootsist, selle asemel, et alustada lendu näiteks Ühendkuningriigist, rääkimata siinjuures reageerimisele kuluvast ajast, mis on oluliselt lühem.

Pole kuigi tõenäoline, et kõige eespool öelduga pole arvestanud ka Venemaa relvajõudude planeerijad. Kui Venemaa kaugmaaraketid paikneksid

SÕDUR NR 2 (77) 2014

uhul kui NATO-l tuleb Balti riike kaitsta, on juurdepääs Rootsi territooriumile ja õhuruumile otsustava tähtsusega, peaaegu sama tähtis kui Rootsi enda kaitsmine. Rootsi praegune puudulik kaitsevõime ja suutmatus vastu võtta sõjalist toetust ning toetada NATO operatsioone nõrgestab alliansi tõsiseltvõetavust Balti riikide kaitsmisel.

Joonis 1 lk 24 näitab ilmekalt, miks on liitlasvägede juurdepääs Rootsi territooriumile ja õhuruumile kriisi või sõjalise konflikti puhul oluline. Ringid näitavad Venemaa ja Valgevene territooriumil paiknevate S-400 õhutõrjesüsteemide ja Iskander M rakettide laskekaugust.

Laskeulatusest tingituna on ilmselge, et NATO-l on raske paigutada Balti riikidesse õhu- ja mereväeüksusi. Samuti on alliansil keeruline viia Saksamaalt ja Poolast läbi õhurünnakuid Balti riikide keskosas ja edasi põhja poole jäävatel aladel, kus opereerimiseks tuleks

Rootsi pinnal, oleks NATO-l veelgi keerulisem Balti riike õhust toetada, seda eelkõige konflikti esimeses faasis, enne õhurünnakuid vastase õhutõrjesüsteemidele. Täiendavate üksuste saatmisest piirkonda ei saaks aga üldse rääkida. Joonis 2 lk 24 näitab venelaste võimalusi Gotlandi näitel. Ülekaal n-ö Balti kampaanias saavutataks enne, kui see üldse alatagi jõuaks. Halvimal juhul tuleb NATO-l tunnistada, et nad ei suuda Balti riikide kaitsmiseks midagi olulist ette võtta ja alliansil ei jää muud üle, kui võtta vastu kaotus n-ö fait accompli’na (sündinud tõsiasjana), see tooks kaasa aga ettearvamatud tagajärjed kogu organisatsiooni tõsiseltvõetavusele.

Rootsi seisukohast oleks aga tegu häiriva arenguga. See tähendaks, et Gotlandi saarest saaks konflikti esimeses faasis üks esimesi sihtmärke, enne kui reaalsed sõjalised operatsioonid algavad. NATO jaoks tähendab see mängu nii kõrgetel panustel, et rootslaste arusaamadele, kuidas regioonis sõjalisi operatsioone läbi tuleks viia, ei pööraks sellisel juhul keegi enam mingit tähelepanu. Samas on võimalused, et Rootsil õnnestub konfliktist kõrvale jääda, peaaegu olematud.

Kui Rootsi võtaks selge seisukoha lubada NATO-l kasutada oma territooriumi ja õhuruumi, tugevdaks see julgeolekut Läänemere piirkonnas ja suu-

24

NEUTRAALSE ROOTSI RIIGIKAITSE NATO liikmesriigid Mitteliikmesriigid

Soome Norra

Rootsi Eesti Läti

Taani

Venemaa Föderatsioon

Leedu Valgevene

Saksamaa

Poola Ukraina

Joonis 1. Venemaa pinnal paiknevate Iskander M rakettide ja S-400 õhutõrjesüsteemide orienteeriv laskeulatus.

NATO liikmesriigid Mitteliikmesriigid

Soome Norra

Rootsi Eesti Läti

Taani

Venemaa Föderatsioon

Leedu Valgevene

Saksamaa

Poola Ukraina

Joonis 2. Iskander M rakettide ja S-400 õhutõrjesüsteemide orienteeriv laskeulatus Rootsi pinnale (Gotland) paigutatuna.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

rendaks NATO usutavust Balti riikide kaitsmisel. Otsusel oleks veelgi rohkem kaalu, arvestades NATO riikide kahanevaid kaitsekulutuste eelarveid, Ameerika ühendriikide väiksemat kohalolu Euroopas ja Venemaa agressiivset käitumist oma naabrite suhtes ning suurenevat sõjalist võimekust, mida demonstreerib ilmekalt Krimmi okupeerimine.

Rootsi on küll võtnud kohustuse

Balti riike sõjaliselt toetada, kuid riigil puuduvad reaalsed sõjalised võimed, millega seda teha. Rootsi ei ole teinud mingeid samme, et NATO liikmesriike toetada ega ka ise toetust vastu võtta.

Enam kui häiriv on aga Rootsi suutmatus kaitsta oma territooriumi, millega riik on endast teinud sisuliselt sihtmärgi, tuues ohvriks nii enda kui ka Balti riikide julgeoleku.

Kuidas on Rootsi sellisesse olukorda sattunud ja mida on tehtud, et seda muuta?

Külma sõja ajal säilitas Rootsi oma neutraalsuse tänu tugevale kaitseväele. 1980. aastate alguses kulutas Rootsi kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele. Tõhus heidutus pidi Rootsil aitama säilitada neutraalsuse ka siis, kui Euroopas peaks puhkema sõda.

Kui Rootsil olekski tulnud alla vanduda, siis head suhted NATO-ga pidid aitama vältida kõige hullemat saatust. Rootsi panustas sõjalisse võimekusse oluliselt ka 1990-ndatel, kui külm sõda oli juba lõppenud. 1994. aastal soetas Rootsi 280 Leopard-2 tanki, 1996. aastal osteti 78 Saab Gripeni hävitajat, seda lisaks 1990-ndate alguses soetatud 140 Gripenile. 1998. aastal ulatusid kaitsekulutused kahe protsendini. Maaväeüksused koosnesid kolmest diviisist, milles olid 12 brigaadi ja vajalikud toetusüksused, õhuväes oli ligi 200 moodsat hävitajat.

Suurte kaitsekulutuste põhjus oli lihtne – ettearvamatud arengud Venemaal.

Kuid oli ka ajalooline põhjus. Rootsi viis 1920. ja 1930. vahel läbi demilitariseerimise, mis muutis kuningriigi Teise maailmasõja ajal sõjaliselt nõrgestatuks.

Pärast külma sõda jätkas Rootsi julge­ olekusse investeerimist, enne kui ilmnes mitu asjaolu, mis muutsid ka Rootsi senist vaadet oma kaitsepoliitikale. N-ö igavese rahu idee muutus kandvaks nii Euroopas kui ka Rootsis ja tõi endaga kaasa kaitse-eelarve kärped.

Ometigi polnud tegu otseselt Rootsi riigi uue poliitilise suunaga, vaid üksikute otsustega, mis omakorda tõid kaasa teised sarnased otsused ning lõplikest tagajärgedest polnud keegi ilmselt isegi teadlik. Aastatel 1996–2008 vähendati Rootsi maaväeüksuste koosseisu ligi 90 protsenti, mere- ja õhuväe koosseisu 80 protsenti. Oluliselt vähendati ka baaside hulka ja relvajõudude toetavaid funktsioone. Kokkuvõttes kannatas kogu relvajõudude struktuur. Kogu sõjaaja planeerimine lõpetati, mobilisatsioonisüsteem kaotati ja logistikasüsteem kohandati rahuajale vastavaks, et toetada rahvusvahelisi operatsioone.

Rootsi saamine Euroopa Liidu liikmeks 1995. aastal aitas demilitariseerimisprotsessile kaasa. Liikmesus tõi arusaamise, et julgeolekuprobleemid saab lahendada mittesõjaliste vahenditega ning pehme jõuga, mida Euroopa Liidu kontekstis nähti mõjusa vahendina. Demokraatlikud arengud Venemaal

25

– Õhuväe tegevusulatus – Maaväe tegevusulatus – Mereväe tegevusulatus – Gotland jääb kaitseta kõigi variantide puhul

Joonis 3. Rootsi sõjaline võimekus 2023. aastal.

lõid Rootsis kujutelma, et iseseisev kaitsevõime on ajaloo igand. Relvajõudude ainsaks funktsiooniks sai rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel osalemine.

RIIGIKAITSE OPTIMEERIMINE

Kui Rootsi võtaks selge seisukoha lubada NATO-l kasutada oma territooriumi ja õhuruumi, tugevdaks see julgeolekut Läänemere piirkonnas ja suurendaks NATO usutavust Balti riikide kaitsmisel.

mingeid strukturaalseid muutusi, mis reaalset võimekust suurendaksid.

Kõik eelnev moodustas n-ö solidaarsusklausli, mis oma olemuselt on kummaline ja sõnastuselt segane. Sõnastus ise on järgmine: „Kui mõnda Euroopa Liidu või Põhjala riiki tabab katastroof või rünnak, ei jää Rootsi passiivseks. Me eeldame sarnast käitumist ka mainitud riikide poolt juhul, kui Rootsit peaksid tabama sarnased sündmused. Rootsi peab seetõttu olema valmis nii vastu võtma kui ka ise pakkuma sõjalist toetust.”

ILMA NATO-TA EI SAA Rootsi võimalused naabreid toetada on praegu aga pehmelt öeldes piiratud. Kui Rootsil tuleks saata ükskõik mis tüüpi üksus mõnda naaberriiki, et osaleda reaalses lahingutegevuses, eeldaks see suuremahulisi ettevalmistusi. Kõige tõenäolisemalt oleks tegu NATO operatsiooniga, sest kõik Rootsi naabrid peale Soome on NATO liikmed. Rootsi üksused oleksid sellisel juhul allutatud NATO üksustele, kus Rootsil oleks vähe võimalusi nii planeerimisel kui ka otsuste vastuvõtmisel kaasa rääkida ning seda olukorras, kus Rootsi üksuste integreerimiseks pole tehtud mingeid ettevalmistusi. Enamgi, oma osalemisega muutuks Rootsi ründava riigi (Venemaa) vastaseks, mis omakorda tingiks erinevate üksuste valmisolekuvajaduse samal ajal Rootsis, et seista vastu võimalikele ohtudele.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

2008. juunis valminud riigikaitse­ komisjoni raport soovitas optimeerida relvajõud välisoperatsioonideks ja loobuda iseseisvaks kaitsevõimeks mõeldud struktuuridest, relvastusest ning ka ajateenistusest. Raport soovitas moodustada maaväes elukutseliste sõjaväelaste baasil seitse jalaväepataljoni ja kaheksa toetuspataljoni eesmärgiga toetada rahvusvahelisi operatsioone. Et osa poliitkuid oli relvajõudude täielikult elukutseliseks muutmise vastu, lepiti kompromissvariandina, et 35 protsenti sõduritest moodustavad elukutselised ja ülejäänud 65 protsenti reservväelased või vabatahtlikud, kelle väljaõpe oleks sarnane seni ajateenijatele antud väljaõppega. Mõni erand sellest kontseptsioonist tehti peamiselt majanduslikel ja tööstuslikel põhjustel. 2013. aastal otsustati 100 Gripenit asendada 60 Gripen NG-ga. Allveelaevade tulevik on aga Rootsi ja Saksa laevaehitajate vaidluse tõttu segane.

2007. aasta pronksiöö Tallinnas ja sellele järgnenud kriis Eesti ja Venemaa suhetes, aga eriti Vene–Georgia konflikt 2008. aastal olid mõnelegi äratuskell. Need kaks sündmust näitasid selgelt, et Rootsi postmodernne kait-

sedoktriin ei ole reaalse maailma arengutega koos­kõlas. Ka tõusis päevakorrale Rootsi kaitsevõime. Poliitilistest arengutest, Venemaa käitumisest oma naabrite suhtes ja relvajõudude arendamisest seal sai jälle miski, mida tuli lähemalt uurida.

Neil kahel sündmusel oli Rootsi 2009. aasta kaitse-eelarvele siiski minimaalne mõju. Kõik 2008. aasta soovitused kajastusid ka eelarves. Relvajõud jätkasid peamiselt rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamist koos vastava struktuuri ja varustusega.

Rootsi kaitse-eelarve vähenes veelgi – 1,3 protsendilt 1,2 protsendile sisemajanduse kogutoodangust. Siiski, kahe olulise muudatusena said relvajõud taas ülesandeks tagada iseseisev kaitsevõime ning osa mahakandmisele määratud varustusest konserveeriti. Samas ei tehtud

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Arvestades asjaolu, et Rootsi territoorium on suurem kui näiteks Saksamaa, on mõistetav, et Rootsil pole reaalselt neid üksusi, mida mujale saata. Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson ütles 2012. aasta detsembris antud intervjuus, et kõiki väeliike kaasava operatsiooniga suudaks Rootsi vastase piiratud rünnakule vastu seista kuni ühe nädala. Ta lisas, et tema hinnangu eeldus on 2009. aasta riigikaitsereformi täielik rakendumine. Praegu paistab, et nii see siiski ei lähe. Kui algselt pidid kõik muudatused olema rakendatud 2019. aastaks, siis nüüdseks peaksid muudatused rakenduma aastatel 2019–2023 eeldusel, et kaitse-eelarvet suurendatakse 10 protsendi võrra, mis aga on väga optimistlik ootus. Viimased sündmused Ukrainas võivad seda suunda mõneti muuta. Joonis 3 lk 25 iseloomustab kindrali hinnangut. Oluline on märkida, et tegelikult on neljast variandist ainult üks võimalik.

Abi vastuvõtmise seisukohalt on olulised 2009. aasta solidaarsusklausli kaks seika, kummalgi on oma tagajärjed. Esmalt loomulikult see, et piiratud iseseisva kaitsevõime tõttu vajaks Rootsi tõepoolest riigi kaitsmisel abi. Kõige rohkem vajab Rootsi maismaa-õhutõrjesüsteeme, et kaitsta strateegilisi objekte, nagu lennu- ja mereväebaase, ballistiliste ja kaugmaarakettide eest. Selline võime Rootsil praegu puudub. Samuti oleks selliseid võimeid vaja ka Rootsi territooriumile paigutatavate üksuste kaitsmiseks.

Teiseks, Rootsi vaatevinklist oleks võimalikke viise n-ö solidaarsusklauslile mingigi mõtte andmiseks see, kui NATO-l lubataks Rootsi pinnale paigutada oma üksusi, et toetada liitlasi Läänemere piirkonnas. Praktilisest vaatevinklist tõusetuksid logistika korraldamisel ja Rootsi staapide ning üksustega koostöö tegemisel aga samad probleemid nagu Rootsi kaitsmiselgi. Kokkuvõttes tuleks NATO-l kaitsta Rootsi piirkondi, mida kuningriik ise ei suuda kaitsta, selleks, et kaitsta Balti riike.

Mistahes eesmärgil NATO üksused Rootsi pinnal või õhuruumis ka ei viibiks, on üleüldine probleem ettevalmistus. Vastuvõtva riigi toetus on korraldamata, operatsioonide planeerimine koordineerimata ning puudub integreeritud käsuliin. Rootsi baasid on liiga väikesed nii suuruselt kui ka toetava personali poolest, et võtta vastu kas või väiksematki välistoetust hävitajate näol.

Kui NATO-l ja Ameerika ühendriikidel tuleks näidata oma valmisolekut kaits-

ta hävitajatega Balti riike, tuleks nende vastuvõtmiseks kasutada üht või kaht suuremat tsiviillennuvälja. Ainult suurematel lennuväljadel on piisavalt pikk lennurada, kuid neil puudub igasugune taristu sõjaväeliste operatsioonide toetamiseks. Ka pole kindel, et lennuvälju on võimalik võõrandada sõjaväeliseks kasutuseks pikema või lühema sõjalise konflikti puhul.

Rootsi on pannud ennast strateegiliselt raskesse seisu. Ühelt poolt on selgelt antud mõista, et seistakse lääneriikide poolel, samas pole midagi tehtud oma riigi kaitsmiseks ega ka potentsiaalsete liitlastega koostegutsemise tingimuste loomiseks. Sellega seab Rootsi ohtu mitte üksnes enda, vaid ka naabrite julgeoleku.

Praegu valmistab Rootsi ette uut pika­ajalist kaitse-eelarvet, mis esitatakse parlamendile 2015. aastal. Kuni Ukraina kriisini oli, tõsi küll, mõne erandiga, vähe märke, et Rootsi poliitikute arusaamad oleksid muutunud realistlikumaks. Praegu, 2014. aasta märtsis, käivad debatid on aga täiesti erinevad neist, mida peeti veel kuu aega tagasi.

Valmisolek kaitsekulutusi suurendada on olemas. Kas valmisolekust piisab, et rahastada Rootsi niigi väikseid ambitsioone, mida näeb ette senine reform, või jätkub sellest ka enamaks, et Rootsist võiks saada Läänemere regiooni julgeoleku tagaja? NATO liikmesus on taas teemaks tõusnud, kuid veel on vara öelda, milleni see teemaarendus võib viia. Rootsi võiks Läänemere regiooni stabiilsuse ja julgeoleku loomisel mängida olulist rolli, kui ta ainult otsustaks seda teha.

Autor erukindralmajor Karlis Neretnieks on Rootsi kaitsekolledži endine president, praegu tegeleb Rootsi kuningliku sõjaväeakadeemia juures Läänemereäärsete riikide julgeoleku uuringutega.

Ta on töötanud Rootsi kaitseministri nõunikuna Balti julgeoleku alal (2002– 2004), operatiivülemana keskväejuhatuses (1997–1998), Rootsi kaitsejõudude rahvusvahelise keskuse (SWEDINT) juhina (1994–1997) ja 18. mehhaniseeritud brigaadi ülemana (1992–1994). Ta on Rootsi sõjateaduste akadeemia liige, Rootsi Atlandi nõukogu juhatuse liige ja Genfi keskuse DCAF (Democratic Control of Armed Forces) nõukoja liige. Artikkel avaldatakse autori loal ning tema uuenduste ja muudatustega.

Tõlkinud Roland Murof

SAAB DYNAMICS

26

Rootsi panustab Gripenitega NATO reageerimisväkke

R

ootsi panustab sel aastal NATO reageerimisväkke (NATO Response Force, NRF) kaheksa Saab JAS Gripen hävitaja ja ühe miinitõrjelaevaga.

Rootsi kaitseministri Karin Enströmi sõnul on tegu NATO reageerimisväe valmidusüksustega, mis paiknevad Rootsis, kuid on valmis täitma alliansi teenistusülesandeid. „Üksused on saanud hea ettevalmistuse ja läbinud NATO sertifitseerimisprotsessi,” lisas Enström.

Hävitajate eskadrill ja miinitõr­ jelaeva meeskond moodustavad 120 inimesest koosneva kontingendi, mille­ ga Rootsi panustab NATO reageerimis­ jõududesse 2014. aastal. 2015. aastal plaanib kuningriik panustada veel täiendava kaheksast hävitajast koosne­ va eskadrilli ning amfiibüksusega.

Varasematel aastatel pole Rootsi NRF-i tegevuses osalenud, sest parla­ mendis puudus selleks vajalik toetus.

Eelmise aasta sügisel osalesid Rootsi ohvitserid NATO kollektiivkaitseõppu­ sel Steadfast Jazz. Samuti osales Rootsi sügisel läbi viidud alliansi suurimal küberkaitseõppusel Cyber Coaltion 2013.

2011. aastal võttis Rootsi osa NATO Liibüa operatsioonist Unified Protec­ tor kaheksast hävitajast koosneva eskadrilli, C-130 Hercules tankimislen­ nuki ja Gulfstream IV luurelennukiga.

Panustamise otsus oli parlamendis üsna üksmeelne, poolt hääletas 240 liiget, vastu 18 ning erapooletuks jäi 5. Parlament seadis aga üksuste kasu­ tamisele olulise piirangu: lennukeid tohtis kasutada küll lennukeelutsooni jõustamiseks, kuid NATO ei tohtinud hävitajaid kasutada maismaasihtmärki­ de hävitamiseks.

Rootsi lennukid osalevad rotatsioo­ nidega ka NATO Islandi õhuturbemis­ sioonil.

27

Neretnieks: Eestil on oluline roll, sest teil on tõsiseltvõetav kaitsevägi Arvestades viimaseid arenguid Ukrainas, millele peaksid Balti riigid ja Rootsi julgeoleku seisukohast mõtlema? Mis on muutunud?

Peaksime arvestama kolme muutusega ja võime teha mõne järelduse.

Esiteks, Georgia ei olnud üksikjuhtum.

Venemaa jätkab senist poliitikat oma mõju tugevdamiseks n-ö lähivälismaal, selleks vahendeid valimata. Teiseks on äärmiselt oluline, et kõik asjasse puutuvad [riigid – toim], sealhulgas Rootsi, panustaksid NATO püüdlustesse olla vajadusel valmis kaitsma Balti riike.

Kolmandaks, Venemaa suudab läbi viia n-ö üllatusrünnaku, seda tuleb kaitseplaanide tegemisel arvestada.

Sel aastal tähistab Eesti kümnendat aastat NATO-s ja Euroopa Liidus. Millisena näete Eesti rolli kahes maailmaorganisatsioonis ja Läänemere regiooni julgeolekusse panustajana?

Läänemere regiooni julgeolekusse panustajana on Eestil väga oluline roll, sest teil on tõsiseltvõetav kaitsevägi, mida NATO saab vajadusel toetada. See muudab sõjalise sekkumise kriisi korral agressorile vähematraktiivseks.

Millised iganes Ukrainast alanud kriisi järgnevad arengud ka ei oleks, kas võime nüüd tõdeda, et külma sõja järgne aeg on lõppenud ja Euroopa riigid peaksid oma kaitsestrateegiad ümber kirjutama?

Kas just ümber kirjutama, aga Euroopal on vaja ühist kaitse- ja julgeolekupoliitikat. NATO peab jätkama 5. artikli alast kaitseplaneerimist ja võimete arendamist, panustama väljaõppesse ning survestama oma liikmeid, et need suurendaksid kaitsekulutusi vähemalt 2%-ni [sisemajanduse kogutoodangust].

Eelmisel aastal osalesid Rootsi ohvitserid NATO reageerimisväe (NRF)

õppusel Steadfast Jazz, kus liikmes- ja partnerriigid harjutasid Eesti kaitsmist. Sel aastal panustab Rootsi reageerimisjõududesse kaheksa Gripeni hävitaja ja ühe miinitõrjelaevaga. Kas näete seda positiivse arenguna, eeldades, et NATO liikmesus pole Rootsis ka pärast Ukraina sündmusi siiski tõsiseltvõetav teema?

Rootsi osalemine NRF-i tegevuses on positiivne areng. Kui midagi veel tahta,

mida me praegu ei tee, siis oleks see ilmselt Rootsi üksuste osalemine Balti riikide õppustel ja vastupidi. Kui neil õppustel osaleks ka Soome, oleks veel parem.

Rootsi peaks kiirendama ettevalmistusi vastuvõtva riigi toetuse korraldamiseks, et olla valmis vastu võtma NATO toetust ja vajadusel olla valmis ka NATO-t toetama, juhul kui alliansil tuleb kaitsta Balti riike.

Intervjueeris n-ltn Roland Murof

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Millised on Rootsi julgeolekupoliitika viimase aasta olulisemad arengud?

Seda pole palju, negatiivse poole pealt jätkuvad probleemid käimasoleva kaitsereformi rahastamisega. Kuid pärast Ukraina sündmusi võib siin loodetavasti näha mõningaid muutusi.

Julgete väljaütlemiste poolest tuntuks saanud Karlis Neretnieks usub, et riigikaitsesesse panustamisega suudab Eesti olla Läänemere-äärsete riikide seas teenäitaja.

28

MEREVÄGI

Sõjaline riigikaitse merel ja riigilaevastik Eesti on mereriik elava liiklusega laevateede läheduses. See sunnib meid otsima uudseid lahendusi, mis võimaldaksid Eesti rannikumeres samaaegselt kaitsta riiki, kontrollida merepiiri ning tagada ohutu laevaliiklus.

V

SÕDUR NR 2 (77) 2014

astust küsimusele, miks Eestil merekaitset vaja, ei pea justkui kaugelt otsima – vaadake kaarti. Sellest hakkavad aru saama isegi rohelise vormi (endised) kandjad (vt Rene Toomse „Rannikukaitsest rehepapi kavalusega”, Kaitse Kodu! 7/2013). Paraku jääb enamikel merendusalastest teadmistest vajaka ja nii võib õppuste stsenaariumitest lugeda lausekatkeid à la „Tallinna reidil on kaks liitlaste hävitajat!” (tulid ehk vanalinna pummeldama või läks laev katki?), Väinameres on Ameerika ühendriikide Ticonderoga-klassi ristleja (võttis rattad alla ja sõidab mööda madalat merepõhja?) või et vastase sõjalaeva silmapiirile ilmumise lahendus on lahingupaar miski „TT-sutsakaga” (vigastus sõjalaevale tuleb suure tõenäosusega ilmsiks järgmisel dokkimisel). Seega küsimus, millist merekaitset meil on vaja, on hulga keerulisem.

Praegune Eesti merevägi on olude sunnil nišimerevägi. Iseseisva opereerimise (esmase enesekaitsevõime, kui soovite) ja reaalse sõjalise heidutuse eeldus on aga tasakaalustatud võimed, et aru saada ja reageerida julgeolekuolukorra muutustele Läänemerel. Vajadust vähemalt meie ümber toimuvast aru saada illustreerib kujukalt Ukraina kriisi aegne Venemaa Föderatsiooni Balti laevastiku tegevus Läänemerel.

Merevägede funktsioone on uurinud nii rahvusvaheliste suhete kui ka mere­ strateegia teadlased juba 1970. aastate lõpust1, kes tuvastasid ülesannete kolm­ainsuse: sõjalised, diplomaatilised ja korratagamisülesanded. Akadeemilistest mõtlejatest on kolmainsuslik käsitlus erinevates sõnastustes saanud nüüdseks paljude mereriikide nagu

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

Suur­ britannia, Austraalia, Uus-Meremaa, India jne meredoktriinide (maritime doctrine) aluseks.

Sõjalised operatsioonid merel jagunevad üldjoontes kaheks: operatsioonid merel ja merelt, kus esimestega, st mereala valdamisega (sea control) luuakse tingimused teiseks – jõu kuvamiseks maismaale (power projection). Mereväediplomaatia valdkonda kuuluvad kõik need tegevused, mis lähtuvad poliitilisest eesmärgist, kuid ei nõua otsest jõukasutamist või nõuavad seda väga piiratud mahus. Kolmandaks on korratagamisoperatsioonid, mis algavad tegevustega, milleks pole vaja jõudu

Pidev kohalolek oma merealadel saadab tugeva signaali teistele samas julgeolekukeskkonnas toimijatele rannikuriigi tegelikust huvist ja selle reaalne tulem on nii ebaseadusliku kui ka vaenuliku tegevuse ennetamine ja tõkestamine.

kasutada, küll aga on selleks otstarbekas kasutada sõjaväelisi vahendeid: väljaõpetatud isikkoosseisu, toimivat juhtimist ja käsuliine ning platvorme ja sensoreid. Sellised ülesanded on merepääste, hüdrograafia, rahuaegne mereseire, keskkonnakaitse, demineerimine jne. Korratagamise teravama otsa moodustavad piiride (ükskõik milliste) valvamine, piraaditõrje jms.

Oluline on aru saada, et kolmainsuse aluse moodustavad nimelt sõjalised ülesanded, sest sõjaliste vahendite, st laevade, isikkoosseisu ja väljaõppega saab täita ka teisi ülesandeid, vastupidi aga mitte. Kui jalaväesõdur sünnib koos jalgadega ja õpib neid kasutama lapsepõlves loomuliku arengu käigus, siis meresõit nõuab pikaajalist väljaõpet, sest meri ei ole inimese loomulik elukeskkond. Eespool kirjeldatud ülesannete kolmainsuse ühendaja ongi seetõttu meresõit ehk mere kasutamine.

Seega nii sõjaliste, diplomaatiliste kui ka korratagamisülesannete vms täitmiseks tuleb merd sõita ja seal tegutseda.

Meresõiduks on vaja platvormi – laeva –, mis kõiki nende ülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid kannaks.

Selleks, et laevast saaks sõjalaev, on vaja veel kahte komponenti: efektorit (näiteks relvasüsteemi või reostustõrje­ varustust) ja sensoreid. Kuigi Eye Ball Mk 1 on ka 21. sajandil oluline sensor objektide tuvastamiseks, ei taga see piisavat eelhoiatust ehk mistahes tegevusteks merel on vaja tehnilisi sensoreid.

Siin peitub ka seletus väärarusaamale, nagu saaks mingit mereala vallata (sea control) ise kaldal olles. Lihtsamalt öeldes on merel toimuvat küll võimalik kaldalt avastada, aga mitte tuvastada.

Kaldal olles ei saa me kuidagi teada, kas avastatud objekt kahekümne miili kaugusel on kala-, reisi- või sõjalaev.

Sama mõttekäik kehtib ka relvade kohta – rakettrelva Läänemerel paikneva sihtmärgi pihta võib teele saata kas või Võrumaa metsast, kui tehnika võimaldab. Merel peab aga keegi oma silmaga üle vaatama, et tegu ikka on soovitud sihtmärgiga.

29

MERELINE KOHALOLEK

-

Riigilaevastiku funktsioonide alus on mereolukorrateadlikkus, mille füüsiline väljendus on laeva tegelik kohalolek merel.

ainult esimest. Tuvastada saab aga ainult inimene visuaalselt binokli või elektrooptilise kaamera abil vaadeldes.

Kokkuvõttes on sellise tegevuse tulemus mereolukorrateadlikkus (maritime situational awareness). Kuigi kõik Läänemerel seilavad laevad peavad kasutama automaatset identifitseerimise süsteemi (AIS), võib iga laev edastatavat infot muuta või seda üldse mitte edastada.

Sellise kvaliteediga info ei ole paraku piisav tegelikust olukorrast arusaamiseks. Kui kuri hunt oli vanaema ära söönud, ütles ta ka Punamütsikesele, et on vanaema ..., ausalt. Punamütsike jäi teda uskuma ja hunt sõi ka tema ära.

MIKS ÜHTNE RIIGILAEVASTIK? Kaitseväe ülesanne on Eestit koos liitlastega sõjaliselt kaitsta ja seda laiapõhjalise riigikaitse käsitluse kohaselt kõikjal ja kõikide vahenditega. Kaitseväe otsene huvi Eesti riigi kaitsmiseks merel peaks

Oluline on aru saada, et kolmainsuse aluse moodustavad just sõjalised ülesanded, sest sõjaliste vahendite, st laevade, isikkoosseisu ja väljaõppega saab täita ka teisi ülesandeid, vastupidi aga mitte.

olema sõjaliselt kasutatava mereseire­ pildi omamine, et tagada piisav eelhoiatus kahest küljest riigi territooriumile.

Tagades selleks vajaliku kohaloleku, tagaks kaitsevägi sealjuures ka paljude nn tsiviilfunktsioonide täitmise, ilma et see lisaressurssi nõuaks. Tehes Naissaare all väljaõpet, saaks juba praegu iga sõjalaev tuvastada möödasõitvaid laevu, osaleda merereostuse seires ja merepäästes (mis on niikuinii iga kapteni ja komandöri kohustus). Sama aga ei saa kitsalt sisejulgeolekule keskendunud PPA kohta väita, sest ainult sisejulgeolekuliste ülesannetega ei täideta sõjalisi ülesandeid ja politsei ei ole sõjalisteks ülesanneteks ka mõeldud.

Praegu on PPA peamised ülesanded merel piirivalve, merepääste ja keskkonnakaitse, milleks, nagu ka sõjaliseks riigikaitseks, on vaja mereseiret. Ainult et piir ulatub rannikust ca 12 meremiili kaugusele, merepääste vastutusala kattub majandusvööndiga ja ulatub Läänemere keskosani. Sõjaliseks riigikaitseks peab aga seireala katma vähemalt terve Läänemere. Piltlikult öeldes on sõjalise merekaitse vundment praegu politsei vastutusalas ja selle tõttu ka üsna õhuke – sest 12 meremiili annab sõltuvalt kiirusest eelhoiatuse ajaks alla ühe tunni!

Kuigi täpset numbrit pole õnnestunud välja selgitada, jääb kaitseväe eelarvest mereväe kasutada ca 5–7%. Võrdluseks hoopis teistsuguse maa- ja merepiiri suhtega Soome kulutab mere­väele iga-aastaselt 15% oma hanke-eelarvest. Hinnan-

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Väikese rannikuriigi tegevused merel ja nendeks kasutatavad vahendid kattuvad suures ulatuses ning seetõttu saab ühe ja sama laevaga täita ülesandeid terve ülesannete- ja konfliktispektri ulatuses. Väikese rannikuriigi peamine käegakatsutav merd kasutav tegevus on kohalolek (naval presence). Et merel midagi korda saata, peab seal füüsiliselt viibima.

Pidev kohalolek oma merealadel saadab tugeva signaali teistele samas julge­ olekukeskkonnas toimijatele ranniku­ riigi tegelikust huvist ja selle reaalne tulem on nii ebaseadusliku kui ka vaenuliku tegevuse ennetamine ja tõkestamine. Ka politsei- ja piirivalveamet on oma rannavalvekontseptsioonis aru saanud, et näiteks merereostuste vähendamiseks peab Eesti merealadel füüsiliselt rohkem halle laevu seilama.

Teiseks annab pidev kohalolek hoopis suurema poliitilise paindlikkuse võimaliku konflikti reguleerimisel, sest erinevalt näiteks maaväeüksuste liikumisest sõjalaevade kohalolek üldjuhul otseselt konflikti ei eskaleeri.

Kolmandaks tagab pidev meresõit laevastikule olude tundmise, mis on igasuguste mereoperatsioonide õnnestumise oluline eeldus. Ka mere­sõjaajalugu näitab, et sõja võidavad need, kel rohkem meresõidukogemust.

Viimaseks tagab kohalolek alalise kõrgendatud valmisoleku reageerimaks mistahes olukordadele. Kui patrull-laev merel viibib, saab sellega hoopis kiiremini reageerida nii õlireostusele, mereõnnetusele kui ka vaenulikele sõjalistele aktidele.2 Seega on väikese rannikuriigi laevastiku igapäevane tegevus oma merealal ringi seilata – patrullida, silmi ja kõrvu lahti hoida. Nõnda täidetakse nii sõjalisi, korratagamis- kui ka kõiki muid ülesandeid. Kohaloleku üks tulem on tuvastatud merepilt ehk laiemalt mere­ seire. Mereseireni jõuab ka teistpidi lähenedes – kõikide Eestile vajalike võimete alus merel on korralik mereseire.

Merepääste, piirivalve, keskkonnakaitse ja sõjaline merekaitse koosnevad mereseirest ning selle abil tuvastatud olukordadele reageerimisest.

Siinkohal peab ümber lükkama teise väärarusaama, justkui koosneks mere­ seire vaid politsei- ja piirivalveameti kaldaradaritest. Lihtsustatult koosneb mereseire objektide avastamisest ja tuvastamisest. Radari abil saab teha

30

MEREVÄGI

Taani mereväe Knud Rasmusseni klassi ookeani-patrulllaev, mis jätkab 1990. aastate Standard Flex kontseptsiooni, kus platvorm koos sensorite ja enesekaitserelvastusega on standardne, aga kuni nelja konteineripositsiooni abil saab laeva võimekust vastavalt vajadusele konfigureerida reostustõrjest raketilaeva ja miinitõrje baaslaevani.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

guliselt on NATO väike­riikide kaitseväe eelarvete keskmine jagunemine maameri-õhk keskkondade vahel 50 : 25 : 25 kuni 40 : 30 : 30. Sellises jaotuses peitub vastus küsimusele, kuidas Põhja- ja Lääne-Euroopa NATO väikeriikide laevastikud suudavad tehnoloogiliselt USA-ga enam-vähem sammu pidada. Seesuguse ressursijaotuse juures ei saaks rääkida mereväe liigsest kallidusest olukorras, kus esmane kaitse­ võime merel tegelikult puudub. Meie ressursijaotuse ja selle põhjused võttis üsna hästi kokku sõjalise nõustajana Eestis teeninud Briti armee kolonelleitnant Rupert Lucas 2012. a aasta detsembri Riigikaitses. Et Eesti kaitsevägi on väga maaväekeskne, leidsid ka rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadurid 2012. a sügisel avaldatud raportis „Arengud Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonnas kuni 2020. aastani”.

Teiseks on levinud väide, et kuna tehnilised väeliigid on kallid, loodame nendes valdkondades liitlastele. Kahjuks või siiski õnneks ei tule ükski liitlane meie koduõuele meie oma kodutööd tegema, sest selleks peaks Eesti loobuma suveräänsusest osal territooriumist.

Kuigi soovijaid leiduks nii idas kui ka läänes, seda praegu kehtiva põhiseaduse tõttu juhtuda ei saa. Teiseks vähendatakse lääneliitlaste laevastikke pidevalt ja need on niigi ülekoormatud, et tulla Eesti suveräänsust tagama.

Deklaratiivne soovimatus 2% SKT-st

muule peale sõjaliste võimete kulutada on eelneva valguses üsna hägune, sest sõjaliste tegevuste käigus täietakse ka paljud nn tsiviilfunktsioonid. Praegusele politsei pakutavale merekaitse vundamendile ei saa kahjuks sõjalist merekaitset üles ehitada ja dubleerimiseks ka raha pole. Ülesanded, mille täitmine tõepoolest eeldab tsiviilressurssi nagu reostuskorje, tuleb täita koostöös teiste riigiasutuste ja erasektoriga. Tegelikult pole sisulist vahet, kellel vahendid on ja kes nende eest maksab – oluline on kõik riigis leiduvad vahendid otstarbekalt laiapõhjalisse riigikaitsesse rakendada. Maailmapraktikas pole tavatu, et sõjalaevu renditakse või liisitakse, ega ka see, et mereväe puht-tsiviilset tegevust rahastab mõni teine ametkond – kõik ainult keskkonnakaitsega seotud tegevused rahastab keskkonnaministeerium, politseilised ülesanded siseministeerium jne, sest nii tuleb maksumaks-

Piltlikult öeldes on sõjalise merekaitse vundament praegu politsei vastutusalas ja selle tõttu ka üsna õhuke – sest 12 meremiili annab sõltuvalt kiirusest eelhoiatuse ajaks alla tunni!

1 vt Ken Booth „Navies and Foreign Policy”, 1977 ja Eric Grove „The Future of Sea Power”, 1990.

2 Börresen, J., Coastal Power: The Sea Power of the Coastal State and the Management of Maritime Resources – Hobson, R., Kristiansen, T. (toim). Navies in the Northern Waters 1721–2000. London, Portland, OR: Frank Cass, 2004.

jale odavam. Pole oluline, kes on paberil ühe või teise vahendi omanik ega ka see, kes tegevuse eest maksab (raha tuleb nii ehk naa maksumaksja taskust), vaid see, et laevastik toimiks ühes operatiivkäsuliinis ja suudaks täita kõiki riigi toimimiseks vajalikke ülesandeid.

Et julgeolek merel on jagamatu, peaks just kaitsevägi olema laevastike ühendamise eestkõneleja, sest kaitsevägi peab riiki sõjaliselt kaitsma. Praegustel merendusega tegelevatel tsiviilametkondadel seda perspektiivi kahtlemata pole – see ei tulene neile seadusega pandud ülesannetest ega ka pädevusest.

ALUSTAME SAMM-SAMMULT Viimasel ajal on laevastike ühendamisest taas räägitud küll mereseire, küll kaldabaaside võtmes, aga mõlemad projektid on tehnilistesse ja juriidilistesse detailidesse uputatud, hoolimata isegi IRL-i ja Reformierakonna koalitsioonilepingus sätestatud eesmärgist jätkata riigi lennuvahendite ja laevade ning nende käitamiseks vajaliku teenindusressursi koondamist. Kahtlemata on igasugused ühendamised lühikeses perspektiivis kallid ja PPA loomise näitel ka tülikad ettevõtmised, kuid kahjuks on riik end merekaitse küsimuses juba ammu nurka mänginud ja lihtsaid lahendusi ei ole.

Vaadates eelmainitud riiklikku mereseire ja riigilaevastike kaldabaaside nurjunud ühendamisi, võin kindlalt väita, et kõigepealt tuleb asjadest ühtmoodi aru saada, seejärel põhimõtted kokku leppida, ja alles seejärel detailidest (nagu kes omab, kes maksab, kus asub jne) rääkima hakata. Merekaitse konsolideerimine võiks alata näiteks personali väljaõppest ja ristkasutusest. Kaitsevägi on mereväeohvitseride väljaõppele jalgu alla saamas, samuti on paika loksumas ka mereväe allohvitseride erialane väljaõpetamine, samal ajal kui PPA merekomponent jääbki vaevlema personalikriisi, sest konkureerib tsiviilmerendusega. Mereväelise väljaõppega saab täita enamikke riigi ülesandeid merel, tsiviilmereharidusega sõjalisi ülesandeid aga täita ei saa.

Artikli alguses kirjeldatud mereväe ülesannete kolmainsuslik mudel kinnitab ka Eesti riigi praeguseid merekaitse vajadusi, aga mitte merekaitse olukorda anno Domini 2014. Meie merekaitse süsteemne ülesehitamine on kahtlemata riigi ja kaitseväe sisuline huvi ning sisuline initsiatiiv saab praegu tulla vaid kaitseväelt kui laiapõhjalise riigikaitse propageerijalt.

TEADUS JA TEHNIKA

31

Kas elektromagnetiline ühildatavus on sõbralik või vaenulik Tehnoloogiline areng on pikkinud keskkonna täis elektromagnetilisi võnkumisi, milleta ei toimiks igapäevaelu lahutamatuks osaks saanud elektroonilised seadmed. Selles võngeterägastikus tuleb tegutseda avariide ärahoidmise nimel.

N

VÕNKED MEIE ÜMBER Meie eluruum on täis elektromagnetilist

Mari-Anne Meister VANEMLEITNANT MEREVÄEKOOL

energiat, sest elektromagnetilised võnkumised, kas siis inimtekkelised või ka looduslikud, ümbritsevad meid tänapäeval kõikjal. Definitsiooni parafraseerides – elektronmagnetiline keskkond (electromagnetic environment) on elektromagnetiliselt kiiratud võimsuse jaotumine ajas ja ruumis kõikvõimalikel sagedusaladel.

Nähtaval valgusel on elektromagnetiliste võnkumiste spektris ainult väike osa. Sageduste kujuteldaval teljel asub valgusest madalamal infrapunane kiirgus, mida

Sõjanduses kasutatav raadiosageduslik spekter ei ole selliselt kaitstud nagu seda on kommertstelekommunikatsiooni- ja -navigatsiooniteenuste spekter, sest sõjalistel missioonidel on alati oma spetsiifika ja nad toimuvad dünaamiliselt muutuvas keskkonnas.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

eile, kes Benny Hilli show-programmi mäletavad, meenub kindlasti sketš poisi ja kaugjuhitava mootorpaadiga.

Poiss jälgib oma paadi manöövreid veepinnal ega pööra ümbrusele tähelepanu. Temast sõidab mööda vanatädi, kes istub oma elektrimootoriga ratastoolis. Poisiga kohakuti jõudes kaotab ratastool juhitavuse ja hakkab tegema koomilisi piruette mängulaevaga samas taktis. Tädike tiirutab ratastooliga abitult ringi, kuni sulpsab tiiki. Keskmine televaataja pidas ilmselt nähtut lihtsalt mustaks huumoriks, kuid selgub, et see sketš polegi pelgalt briti koomiku fantaasia vili, vaid põhineb dokumenteeritud faktidel.

Nimelt sisaldab NASA (National Aeronautics and Space Administration) publikatsioon nr 1374 aastast 1995 kirjeldust teatud tüüpi elektrilistest ratastoolidest, mis kaotasid täielikult juhitavuse sattudes kas politsei või tuletõrje raadiosaatjate levialasse. Õnneks inimesed siiski palju viga ei saanud, kuigi ratastoolid põrkasid vastu sillutise äärekive ja tegid tänavatel muid ootamatuid ning veidraid manöövreid. Need ratastoolid korjati kasutajatelt tagasi ja saadeti elektroonikalaborisse testimiseks. Tootjafirmat kohustati parandama ratastoolide juhtseadmete varjestust ning võimalike õnnetuste vältimiseks tegelema edaspidi ka kasutajakoolitusega.

meie tajume soojusena. Infrapunasele järgneb raadiosageduslik mikrolaineala, mida kasutavad radarid, satelliitside ja GPS. Seejärel tulevad ultralühilaine ja lühilaine sagedused, mis on olnud kasutusel juba raadioside algusaegadest peale.

Kas militaarvaldkonnas on midagi teisiti? Paljus ei ole teisiti, kuid paljus jällegi on. Nimelt sõjanduses kasutatav raadiosageduslik spekter ei ole selliselt kaitstud nagu seda on kommertstelekommunikatsiooni- ja -navigatsiooniteenuste spekter, sest sõjalistel missioonidel on alati oma spetsiifika ja need toimuvad dünaamiliselt muutuvas keskkonnas. Seega insenerivaldkond sõjanduses, mis uurib keskkonna elektromagnetilist mõju (electromagnetic environmental effects – E3) väeüksustele, süsteemidele ja platvormidele, mis tegutsevad määratud operatsioonilises keskkonnas, käsitleb selle keskkonna toimet sõjaliste võimete ja operatsioonide kontekstis. E3 on seda valdkonda tähistav lühend (USA publikatsioon JP 3-13.1). E3 sisaldab kogu elektromagnetismiga seonduvat teemaderingi, mille hulgas on elektromagnetiline ühildatavus, häirekindlus, looduslikud elektrilised fenomenid (välk), inimeste kaitse elektromagnetilise kiirguse eest, elektrooniline sõda ja veel palju muud.

Elektromagnetilisel ühildatavusel (EMC – Electromagnetic Compatibility) on eelnevalt loetletus ainult väike osa. EMC eesmärk on tagada seadmete ja süsteemide töö sellisel viisil, et need süsteemid ega ka nende komponendid ei põhjustaks üksteisele tahtmatult häireid. Tahtmatult tekitatud häired on EMC mõiste juures võtmesõna. Sagedushaldus (Frequency Management) on selle mündi teine külg. Sagedushalduse ülesanne on kaitsta raadiosageduslikku spektriala. Sagedushaldus, tehes spektriala monitooringuid ja analüüsi, jaotab sagedusi tagamaks sageduste ainult

32

TEADUS JA TEHNIKA

USA lennukikandja USS Forrestal valmis 1954. aastal oma klassi nelja lennukikandja seas esimesena.

Vietnami ranniku lähedal 29. juulil 1967 lennukikandja USS Forrestal pardal toimunud plahvatus ja sellele järgnenud tulekahju nõudsid 132 inimelu.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

autoriseeritud kasutamist ja vältimaks häireid erinevate kasutajate ning sideteenuste vahel.

Operatsioonide õnnestumine sõltub paljuski side- ja juhtimissüsteemide häirekindlusest. Tänapäevased mobiilsed sõjalised platvormid on tihedalt täis kõikvõimalikku elektroonikat, side- ja navigatsiooniseadmeid ning C2 (command and control) süsteeme.

Kuidas kaks seadet omavahel dünaamilises keskkonnas koos toimivad, selgub pahatihti alles töö käigus. Sageli ei saa selliste komplekssüsteemide käitumist prognoosida, sest seda ei ole võimalik tuletada süsteemi üksikute komponentide käitumise põhjal.

Pöördume Benny Hilli saate juurde tagasi, kus televaataja on pandud uskuma, et mängupaadi kaugjuhtimispult võttis elektrilise ratastooli juhtimise üle.

Kui kindel see on? Elektromagnetilised

Süstemaatiline dokumenteerimine on oluline, sest elektromagnetiline keskkond sõjaliste operatsioonide puhul on valdavalt stsenaariumipõhine ning alati pidevas muutumises.

nähtused ei ole alati üheselt mõistetavad, sest inimestel lihtsalt pole raadiolainete tajumiseks meeleorganeid. Ratastool võis minna rikki hoopis muul mehhaanilisel põhjusel või äkki tabas tädikest ennast meeltesegadus. Reaalses keskkonnas tuleb ratastool viia laborisse, et välja selgitada, mis põhjustas selliselt ilmnenud ebasoovitava käitumise.

Teadmatus põhjustab ebakindlust ja seda on alati võimalik vastase nõrgestamiseks kasutada.

ETTENÄGEMATUD OHUD JA VÕIMALUSED Järgmine näide on väliselt esimesega sarnane, kuid kontekst on täiesti eri-

33

Fragment internetti läkitatud fotost, millel Iraani sõjaväelased demonstreerisid oma väidetavalt üle võetud CIA drooni.

USA droon RQ-170.

siooniga välja esimesena, mis infosõja puhkudel võib sageli otsustavaks saada.

Loomulikult ei olnud kumbki osapool, ei USA ega Iraan, huvitatud sõltumatust tehnilisest ekspertiisist …

Militaarorganisatsioonides on süsteemide vaheliste interferentside ja ühildatavuse probleemidega seotud juhtumeid süstemaatiliselt dokumenteeritud alates 1950. aastast.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

nev. Aastal 2011 kukkus Iraanis alla USA mehitamata õhusõiduk, droon RQ-170. Droon kuulus CIA-le ja väidetavalt oli olnud selle lennuseadme ülesanne kaardistada tuumarelva kahtlusega piirkondi Iraani territooriumil.

Nimetatud vahejuhtum tuli avalikkuse ette alles pärast seda, kui Iraan teatas, et nad on USA drooni juhtimise elektrooniliselt üle võtnud ja selle enda kontrollitaval territooriumil maanduma sundinud. USA ametlik versioon vaidles vastu väitega, et droon kukkus alla tehnilise rikke tõttu ning Iraan on selle fotot korrigeerinud, et varjata kukkumisest tekkinud vigastusi. Paraku tuli Iraan omapoolse informat-

Sageli pole kasutajatel aimugi, millist ohuallikat nende seadmed endast kujutada võivad. Kõige tuntum ja suurimate inimkaotustega õnnetus juhtus Vietnami sõja ajal lennukikandjal USS Forrestal. Selle lennutekil toimus lennuki stardi ajal tugev plahvatus. Puhkenud kahjutules hukkus 132 inimest, 62 said raskeid vigastusi ja 2 inimest jäi kadunuks. Lennuk hävis ja lennukikandja kahjustused olid ulatuslikud.

Katastroofi oletatav põhjustaja oli laeva radarisüsteem, mille tekitatud staatilise elektrilaengu kuhjumine käivitas lennukil pommi sütikumehhanismi.

Militaarorganisatsioonides on süsteemide vaheliste interferentside ja ühildatavuse probleemidega seotud juhtumeid süstemaatiliselt dokumenteeritud alates 1950. aastast. Eespool mainitud NASA publikatsioon nr 1374 sisaldab kogutud fakte ja kirjeldusi probleemsetest olukordadest ja isegi rasketest õnnetusjuhtumitest, mille on põhjustanud erinevate seadmete või süsteemide üksteisele tahtmatult tekitatud elektromagnetilised häired. Seetõttu on elektromagnetilise keskkonna mõjude hindamine ja uuringud selles valdkonnas tõusev suundumus enamikus NATO liikmesriikides. Rahvusvaheliselt tunnustatud de facto EMC standardiks on kujunenud MIL-STD-461.

MIL-STD-461 on USA militaarstandard, mis defineerib elektromagnetilise ühildatavuse testkeskkonna ja metoodika. Formaalselt pole see standard peale USA väljaspool sõjalist liitu teistele riikidele kohustuslik, sellegi poolest on viimastel aastatel hakatud paljud tsiviilelektroonika tootjad samuti juurutama sellele standardile vastavat testide keskkonda ja metoodikat.

Ka kasutajate jaoks on hulk publikatsioone ja standardeid, mis EMC valdkonda reguleerivad, defineerides protseduure ning ohutusnõudeid. Igas sõjalises üksuses on alati oluline määrata konkreetne isik, kes on võimeline adekvaatselt probleemseid olukordi dokumenteerima. Süstemaatiline dokumenteerimine on oluline, sest elektromagnetiline keskkond sõjaliste operatsioonide puhul on valdavalt stsenaariumipõhine ning muutub pidevalt. Kui situatsiooni ei saa taastada, siis mingil muul moel on tihti võimatu viga leida. Ainult koolitatud kasutajad ja suur olukorrateadlikkus loovad eeldused ohtlike situatsioonide vältimiseks, et tagada operatsioonide õnnestumine ning inimeste turvalisus.

34

TEADUS JA TEHNIKA

Võitlusstseen filmist „Ironman” võib peagi USA eriväelaste jaoks osutuda targa eksoskeleti näol fantaasiast käegakatsutavaks erivõimeks.

M

öödunud aasta mais ütles USA erivägede USSOCOM-i ülem admiral William Harry McRaven üksuse peakorteris MacaDilli õhubaasis, et soovib välja töötada taktikalist ründeülikonda (Tactical Assault Light Operator Suit – TALOS), teisisõnu kantavat tarka eksoskeletti, mis peaks koos vastava relvastusega andma eriväelastele erivõimed.

Lahinguülikonna arendamisel on USA eriüksuste väejuhatuse USSOCOM-i eesmärk kaitsta kandja keha kuulide eest järgmise põlvkonna kattematerjalidega, tagada eksoskeleti liikuvus ning paindlikkus, anda esmane luureülevaade lahingusituatsioonist operatsioonialal, tagada valguse ja müradistsipliin; juhtimis-, kontrollifunktsioon, kommunikatsioonifunktsioonid ja lisada ülikonnale mugavalt kantavad arvutid ning antennid.

Lahinguülikond peaks tagama igale eriüksuslasele ülevaate lahinguolukorrast nii päeval kui ka ööl ekraaniga,

mille andurid töötlevad ümbritsevat keskkonda ja jälgivad ka sõduri hetketajusid. Andurid hakkavad jälgima võitleja terviseseisundit, kehasoojust ülikonnas ning tagavad haava korral esmase meditsiiniabi.

Meditsiiniabi andmisel on USA kaitseuuringute agentuur DARPA arendamas välja verejooksu peatavat vahtu, mida ülikond peaks ise lahtisele haavale pihustama. Praegu loovad ka Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased ülikonna jaoks üliväikestest magnet­ osakestest koosnevaid vedelikke (MR fluids), mis muunduksid millisekunditega vedelikust tahkeks aineks, kui ülikond satub magnetvälja või elektrivoolu alla.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

MIS ON JÕUSEADMEGA VARUSTATUD EKSOSKELETT? Eksoskelett ehk jõuseadmega varustatud välisskelett on kehal kantav tugiraamistik, mis suudab liigutada keha ja jäsemeid hüdraulika ja mootorite abil, tõsta ja kanda raskusi. Eksoskelette kasutatakse sõjaväes, et kanda lahingusituatsioonis raskeid laadungeid, tsiviilmaailmas kasutavad neid päästetöötajad rasketes tingimustes töötamiseks ning meedikud patsientide liigutamiseks operatsiooni ajal. Esimese mootoritega töötava eksoskeleti koostas 1960-ndatel USA sõjavägi koostöös General Electricuga.

Seni tuntuimad eksoskeletid on Sarcos XOS ning Lockheed Martini HULC. Motoriseeritud eksoskelett, tuntud ka kui turvismasin või eksoturvis, on motoriseeritud liikumise masin, mis koosneb inimese poolt seljas kantavast eksoskeletilaadsest raamistikust ja toiteelemendist, mis tagab vähemalt osa liigutuste aktiviseerimisenergiast.

Jõuseadmega varustatud eksoskeleti idee tuleneb putukatelt, näiteks rohutirtsude keha kaitseb väline skelett.

BLEEX

USA-s arendatakse eriüksuse jaoks tarka eksoskeletti

Tulevikusõdur on jõuseadmega varustatud eksoskeleti abil võimeline läbima koormaga suuri vahemaid.

35

Eksoskeletiga sõdur võidab raskel maastikul liikuvuses.

Tactical Assault Light Operator Suit (TALOS) on USA eriüksuste väejuhatuse (USSOCOM) arendatav intelligentne eksoskelett eriüksuse võitlejatele, mis peab andma ülevaate lahingusituatsioonist, kaitsma võitleja keha ning andma esmast meditsiiniabi.

Talos oli vanakreeka mütoloogias pronksist hiiglane, kelle peajumal Zeus pani Kreetale Liibanoni printsessi Europet valvama.

Allikas: Wikipedia

Eksoskelett võimaldab teisaldada ka HULC üle jõu käivaid raskusi.

Välisallikate põhjal koostanud Kunnar Kukk, kaitseväe peastaabi pressijaoskonna spetsialist

SÕDUR NR 2 (77) 2014

USA eriüksuste väejuhatus saatis 2013. a septembris välja pressiteate, milles kutsutakse kuni 3. septembrini 2014 nii kõiki ettevõtteid kui ka akadeemikuid ühendust võtma ja esitama omapoolset visiooni ja tehnoloogiapresentatsiooni lahinguülikonna lisavõimetest, mida arendajad sooviksid ja suudavad teostada. Lahinguülikonna esmaversiooni väljaarendamiseks soovivad eriväelased kulutada kuni aasta

ehk see peaks valmima 2014. aasta jooksul, teise põlvkonna lahinguülikond plaanitakse valmis saada aastal 2016.

Kaitseuuringute agentuur DARPA lõi esimese arendusprogrammi ekso­skeleti väljatöötamiseks aastal 2001. DARPA tellimusel USA ettevõtte Raytoni arendatud eksoskeletti Sarcos XO2 näidati avalikult 2010. aastal. See kaalus 95 kilo ning oli mõeldud eelkõige logistikaüksuste neile sõjaväelastele, kes pidid relvastust ja varustust laadima. XO2 võimaldas tõsta ühe käega kuni 23 kilo­ grammi ja töötas kuni 8 tundi. Võrdluseks: ühes päevas pidi logistikaüksuse laadija tõstma keskmiselt 7,2 tonni kaupu ja relvastust.

Eksoskelette kasutatakse ka tsiviilmaailmas: nendes nähakse tulevikku vanurite abistamisel ning logistikas.

Jaapani elektroonikatootja Panasonic teatas eelmise aasta detsembris, et peagi, 2015. aastal, jõuab jaemüüki ka eksoskelett, mille jaehinnaks kujuneb ligikaudu 5000 dollarit ja mille kandevõime seljas on kuni 60 kilogrammi. Sellega on mõlemasse kätte võimalik võtta kuni 30-kilo­grammist raskust.

HULC

36

TEHNIKA

Nutitelefonikate Griffin Survivor

T

änapäeval on kõik eluks olulised seadmed (GPS, kompass, kaart, arvuti jne) nutitelefonis, mis on üha õhem, kergem ja lähtuvalt sellest ka õrnem ning purunevam. Tekib küsimus, kuidas seda taskusse mahtuvat tarkust maksimaalselt rakendada.

Ka minu nutitelefon on tohutult kasulik, sõltumata sellest, kas ma kasutan seda eraeluliselt või teenistuslikel eesmärkidel. Samas pidin ma kogu aeg mõtlema selle peale, kuidas teenistuses olles oma hinna poolest kallist telefoni kaitsta. Soov oma vara säästa tingis selle, et jätsin alatihti telefoni kasarmusse ja tõstsin SIM-kaardi ümber mittenutikasse n-ö metsatelefoni. See sundis mind otsima alternatiivi, et leida abivahend, mis kaitseb telefoni ja vabastaks mind pidevast alalhoiuvajadusest. Pika uurimise, lugemise ja kaalumise tulemusena leidsin Griffin Survivori.

KOMPLEKT

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Nutitelefoni kaitsekorpus koosneb neljast komponendist: - kinnitus, millega saab telefoni vöö külge panna või siis kasutada telefoni toena - läbipaistev ekraanikaitse, mis koosneb natukene kõvemast plastist - plastalus, kuhu kinnitub telefoni korpus - kummist kaitseümbris Igal neist osadest (v.a kinnitus) on telefoni kaitsel konkreetne ülesanne.

Ekraanikaitse kaitseb seadme ekraani löökide ja vedelike eest (kergemad sademed). Selle osa, kuhu kinnitub telefonikorpus, ülesanne on hoida telefoni ning kõik ülejäänud komponendid kinnituvad selle külge. Kummist kaitseümbrise ülesanne on kaitsta telefoni põrutuste ja mustuse eest.

Korpus on tehtud nii, et kõik avad ja kohad, mida vähegi saaks lõhkuda, on kaetud (alates kodu-nupust ning lõpetades heli mahavõtmise nupu ning heli­ tugevuse reguleerimise nuppudega).

ANALÜÜS Tootja lubab, et telefon jääb ellu enam-vähem kõikides oludes, seda toetab mingil määral ka kiri karbil: „De-

Indrek Naaris NOOREMLEITNANT SIKO KOMPANIIÜLEMA ABI

singed to meet US Military Standards”.

Erinevate arvamuste lugemisel selgub, et korpus talub enamikke tavalisi asju (põrutus, mustus, väikesem niiskus ja sademed).

Minu senine kogemus on olnud valdavalt positiivne. See arvamus toetub kolmele asjaolule: kasutajamugavus, ligipääs nuppudele ja ekraani resolutsioon. Sõltumata sellest, et kaitsekorpus muudab telefoni tõeliselt suureks, on tunne, nagu oleks pisem klots taskus.

Sellise lisatarviku puhul on alati huvitav ligipääsetavus erinevatele nuppudele (kodu, helitugevus, sisse-/väljalülitamine ja vaigistamine e silence switch). Pean tõdema, et kahe kõige enam kasutatava nupu – koduklahvi ja sisse/väljalülitamise nupu ligipääs on uskumatult hästi lahendatud, nende vajutamisega ei teki mingit muret. Sama kehtib helitugevuse nuppude osas, kõik töötab ja ebamugav pole.

Teine lugu on vaigistamisnupuga, milleni ulatumiseks tuleb keskenduda ja seda ei saa teha nii kiirelt, kui ma sooviksin. Ka kaamerate kasutamine võib kujuneda mõnevõrra problemaatiliseks. Üks pilt on tehtud nii, et esimese kaamera ees on kaitseekraani osa ja teisel on see eemaldatud. Vahe on väga suur.

Toote nimi: Griffin Survivor Tootja: Griffin Hind: 17–20 eurot (välismaised ostukeskkonnad) ~30 eurot (Eestis) Sobivus: iPad, iPhone 4/4S/5/5C, Kindle Tagumise kaamera ees on ainult kummist kate, mida saab vajadusel kaamera peale ja sellelt eemale liigutada. See nõuab teravaid küüsi. Kui te kasutate seda osa, mille abil telefoni vööle kinnitatakse, siis on seda üsna ebamugav tagasi lükata, vööhoidik jääb lihtsalt ette.

Vöökinnituse ehk belt-clip’iga on mõni huvitav nüanss. Osalt on see väga mugav. Nimelt on sellega väga lihtne kinnitada telefon lahinguvesti või vöö külge. Halb aga on see, et iga kord, kui telefoni laadida on vaja, tuleb see eemaldada, sest muidu ei ole võimalik laadijat pessa kinnitada.

VÄGA HEA OST Üldiselt on korpus siiski väga hea ost.

Ma poleks osanud arvata, et see nii funktsionaalseks osutub. Läbi sai tehtud nii rännak vihmas kui ka tuli-ja-liikumine nii, et telefon oli rakmete külge kinnitatud; pillasin telefoni isegi betoonile. Kõik, mis reklaamis suurelt lubatud on, sai täidetud. Ainuke asi, mida ma ette ennustada ei saa, on see, kuidas juhtunu telefoni eluiga mõjutab, väliseid kahjustusi siiani ei ole.

Ainsa miinusena saan välja tuua, et telefoni ekraanikaitse kriimustub kiirelt. Et mõni kriips või märge maha jääks, ei tule midagi muud teha kui mõne metallist varustuseelemendi vastu puutuda. Kui see teid ei häiri, siis on tegu vägagi efektiivse kaitsekorpusega.

Ujuma te sellega just ei lähe, aga kõik, mida üks jalaväelane enda teenistuses kogeb, peaks olema ka see, mille eest teie telefon kaitstud on!

RELVAD

37

Loomad relvadeks Kui Ameerika ühendriikide president Barack Obama kohtus Fort Campbellis Kentucky osariigis meeskonnaga, kes osales Osama bin Ladeni tabamises ja hukkamises, avalikustati talle vaid üks nimi 81-liikmelisest superSEAL-i meeskonnast. See oli Cairo – sõjakoer.

K

oer kui sõjarelv on tänapäeva maailmas tavaline nähtus. Koeri kasutatakse sõjaväes tippturvalisust nõudvatel operatsioonidel sagedasti, selline oli ka Osama bin Ladeni tabamiseks korraldatud erioperatsioon.

ELEVANDIST HOBUSENI

rino. „Kindel on see, et nad on samal ajal meist väga erinevad ja meiega väga sarnased.”

Hobused sõjaväljal on ilmselt igaühel silme ees mõnest hiljuti nähtud sõjafilmist. Veel nüüdki kasutatakse rahva­ rahutuste laialiajamiseks ratsanikke.

SUPERSÕDUR – LOOMA JA INIMESE HÜBRIID

KOER – INIMESE TRUU KAASLANE

Moodsad legendid räägivad, et N Liidu valitsusel oli salaprogramm, mille eesmärk oli aretada võtmatu sõjavägi, sõjavägi, mille liikmed söövad kõike, ei tunne valu, täidavad vastuvaidlematult kõiki käske – sõjavägi, mille sõdurid on inimese ja ahvi hübriidid. Kui palju sellel legendil tõepõhja all on, sellest ajalugu esialgu vaikib, kuid fakt on see, et nõukogude bioloog Ilja Ivanovitš Ivanov (1.08.1870–20.03.1932) selles suunas tööd teha püüdis.

1900. aastate alguses sai Ivanov kuulsaks hobuste kunstseemendamisega, aga mitte ainult – ta püüdis luua liike, mis oleksid sobivad nii põllumajanduses tööloomadeks kui ka lihatööstuse tarbeks. Ivanovi ideed läksid aina pöö-

Tulles aga tagasi koerte juurde, siis Cairo, nagu enamik koeri USA eliitmerejalaväe SEAL-tiimist, on Belgia lambakoer. See tõug sarnaneb Saksa lambakoeraga, kuid nad on kasvult väikesemad – täiskasvanud isane koer kaalub umbes 30 kilogrammi. Nagu nende inimestest võitluskaaslased, on ka SEAL-koerad väga treenitud, suurte oskustega motiveeritud erioperatsioonide eksperdid, kes on võimelised viima läbi sõjalisi ülesandeid merel (SE), õhus (A) ja maal (L), sellest ka lühend SEAL. Koerad on oma meeskondadele kasulikud paljudes operatsioonides.

Koerte lõhnataju on 40% tugevam kui inimestel – nad on treenitud avastama nii lõhkeaineid kui ka vaenulikke ja peidus olevaid inimesi. Koerad on kaks korda kiiremad kui inimesed, nii et kes tahes prooviks nende eest ka põgeneda, on ebatõenäoline, et nad jooksevad kiiremini kui Cairo või tema neljajalgsed treenitud sõbrad. See kõik kõlab muidugi väga hollivuudlikult – need, kes pole näinud Saksa teleseriaali „Komissar Rex”, ei oska isegi ette kujutada, mida militaarseks tegevuseks treenitud koe-

KOOSTANUD

Meelis Piller TEHNIKAAJAKIRJANIK

„Sõjavägi ilma elevantideta on sama põlastusväärne kui mets ilma lõvita, kuningriik ilma kuningatav või vaprus ilma relvadeta.”

Vana-India kõnekäänd

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Loomi on kasutatud võitluskaaslase või relvana juba iidsetest aegadest. Esimesi vihjed võime leida juba teisest aastatuhandest enne meie ajaarvamist – India veedad kirjeldavad elevantide viibimist sõjatandril. Prithwis Chandra Chakravarti kirjutab oma raamatus „The Art of War in Ancient India” (2003), et iidsed India kuningad hindasid elevantide panust sõjakäikudesse nii, et olid kasutusel isegi vastavad kõnekäänud – sõjavägi ilma elevantideta on sama põlastusväärne kui mets ilma lõvita, kuningriik ilma kuningata või vaprus ilma relvadeta.

Seoses Krimmi annekteerimisega käis uudistest läbi info, mis tuletas meelde kunagist Nõukogude armee programmi, mille raames õpetati sõja­ lise luure eesmärgil välja kotikuid ja delfiine. Pärast N Liidu lagunemist jäi programm Ukraina sõjaväe käsutusse, kuid on praeguseks Venemaa sõjaväe kontrolli all. Eespool nimetatud veeloomi õpetatakse välja veealuste relvade, esemete ja sukeldujate otsimiseks, aga ka luuretegevuseks.

Delfiinid on targemad, kui arvata võiks. Võrreldes inimajuga ei viita delfiinide aju ehitus erilisele nutikusele, kuid sellele vaatamata näitavad uuringud, et ajumahtu neil imetajatel jätkub. „Nad saavad aru abstraktsetest mõistetest nagu näiteks ‘null’. Nad teevad kõike, mida teevad šimpansid ning mida on võimelised tegema bonobod,” räägib delfiinide uuringutele spetsialiseerunud Emory ülikooli neuroloog Lori Ma-

rasemaks. 1910. aasta paiku pidas ta ettekande inimese ja ahvi ristamise võimalikkusest. Selle nimel hakkas teadlane ka tööle. Kahjuks või õnneks peatas 1917. aasta revolutsioon tema tegevuse, kuid mitte kauaks.

Ivanov lõi uue labori Aafrikasse. Ta viis Guineas läbi mõne ebaõnnestunud katse ristata kunstseemendamise teel inimest ja šimpansi. Et labori kulud olid liiga suured ja Aafrikast ta oma tööle tuge ei leidnud, pidi pöörane teadlane nõukogudemaale tagasi pöörduma.

Ivanov jõudis asutada nüüdse Abhaasia pealinna Suhhumisse ahvikasvatuse, kuid oma katsetustega ta kuigi kaugele ei jõudnud. Nõukogude režiim süüdistas teadlast mitmes põllumajanduslikus ja nõukogudevastases kuriteos ning Ivanov arreteeriti. Tema pärandina püsib Suhhumi ahvikasvatus siiani. Sealsed ahvid töötasid mõnda aega N Liidu ja Ameerika kosmoseprogrammide heaks.

RELVAD

K9 STORM INC.

38

Koerajuht Mike Forsythe ning tema koer Cara püstitasid maailma­ rekordi kõrgeimalt hüpatud inimene-koer tandemhüppe kategoorias.

rad veel lisaks oma sõjaväelistele oskustele on võimelised korda saatma.

Koerad, kellele on külge pandud videokaamerad, sisenevad näiteks esimestena ohutsoonidesse, võimaldades inimestele eelvaadet olukorrast, mis vaatlusaluses tsoonis toimub.

SEAL-koerad on treenitud ka lange­ varjuga hüppama, nad hüppavad kas koos inimkaaslasega, või juhul, kui hüpatakse vette, üksinda.

Kolm aastat tagasi näiteks püstitas SEAL-i langevarjuinstruktor ja koerajuht Mike Forsythe ning tema koer Cara maailmarekordi kõrgeimalt hüpatud inimene-koer tandemhüppe kategoorias. Veidi kõrgemalt kui üheksa kilomeetrit alla hüpanud tandem pidi õhu hõreduse ja väikese temperatuuri tõttu kandma hapnikumaske.

HÜPERKOERAD

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Loomulikult räägime me siin loomadest, kes ei ole samal tasemel tavalise kodu- või lemmikloomaga. Kas te kujutaksite ette, et teie koduaias kõnniks ringi ja hauguks naabri kasside peale koerake, kelle hind on umbes 25 000 eurot? Samas müüs kuuldavasti kunagi kuulus lavastaja ja kirjanik Mati Unt maha oma vanemate talu ning ostis saadud raha eest kassi.

Enne teenistusse asumist läbivad

koerad 60–90-päevase treeningu, kus nad õpivad avastama lõhkeaineid ja narkootikume. Mõned neist koertest suudavad vaenlase välja nuuskida isegi umbes 3 km kauguselt. Koeri õpetatakse ka oma peremehi kaitsma, juhul, kui neid peaks rünnatama. Vandenõuteoreetikud on püüdnud kultiveerida teemat, justkui tõmmataks sõjaväekoertel välja hambad, et asendada need titaanist kunsthammastega – loomaks tõeliselt hirmuäratavaid Baskerville’ide koeri, teisisõnu tapamasinaid. Natuke paistab neil vandenõuteoreetikutel ka õigus olevat – tegelikult kasutatakse titaanist kunsthambaid siiski vaid juhul, kui koera hambad saavad lahingus või ka tavaolukorras kannatada. Sõjakoerad, nagu ka politseikoerad, on treenitud hammustama. Paljudel juhtudel võib see lõppeda katkiste hammastega ning nende asendamine titaanist kunsthammastega on üks viis aidata koeral jätkata tema karjääri alal, milleks ta on treenitud ja koolitatud. Sageli asendatakse neli esihammast – need, millega koer põhiliselt hammustab ning mida ta ka naeratades paljastab. Loomulikult põhjustab see tavainimestes sageli arvamust, et tegu on Terminaator-koeraga.

Et koerad lahingutegevuses viga ei saaks, on neile disainitud spetsiaal-

sed pommivestid ning kehakaitsmed.

Kerged ning mugavad vestid kaitsevad koera elutähtsaid organeid ning neid on disainitud vastavalt erinevate ülesannete vajadusele – näiteks rünnakvest kaitseb koera nii lõhkeainete kui ka jäänoa rünnaku eest. On olemas ka veekindlad vestid – kõik selleks, et meie neljajalgsed sõbrad sõjast eluga tagasi tuleksid.

Koos muude relvade ning turva­ varustusega kuuluvad tänapäeva sõjakoerte varustusse ka öönägemise ning infrapunakaamerad.

Praegu teenib Iraagis ja Afganistanis umbes 600 lahingukoera, see number suureneb lähiajal märgatavalt.

Asjatundjate sõnul võimaldavad lahingukoerad viia sõjaväljal läbi operatsioone ja üle elada olukordi, millele inimvõimed ei saaks ligilähedalegi, masinatest rääkimata.

Ent kui selline taparelvaks treenitud koer jookseb teie poole, ei jää muud üle kui joosta. Kiiresti. Kui suur võimalus on aga vaenlasel pääseda koera eest, kes on eriliselt treenitud, kannab ekstra talle disainitud 25 000-eurost kuulivesti ja on seetõttu kuulikindel, kuuleb läbi paksu tsementmüüri ning tõenäoliselt filmib kõike ümbritsevat kõrglahutusega nii öösel kui ka päeval?

39

Antenn • täielikult integreeritud K9 StormVestiga • tugevdatud • kokkupandav

Erioperatsioonide kinnitus, kevlar koormus, kandvad v-rõngad, sisseehitatud rakmete süsteem • fast-roping, langevarju­ hüpped, köiest laskumine, tõstmine-langetamine • otsimine, jälitamine, tabamine

Kaamera • Lexan Strike Shield objektiivi kaitse • sisseehitatud öönägemisseade • disainitud otsinguteks tunnelites, koobastes, kind­ lustatud hoonetes ja SWAT operatsioonideks

Teine vaatepunkti kaamera • kaugelt aktiveeritav • võimaldab salvestada nii ees- kui tagasuunast vaadatuna • annab ideaalse võima­ luse improviseeritud lõh­ kekehade avastmiseks

Intruder vestid • Intruderi kaamerat saab lü­ kandlukusüsteemi abil kasutada kõigi K9 Storm vestidega • K9 Storm Patrol – Swat Vest on kasutatav koera ballistiliseks kaitseks ning reaalajas krüptee­ ritud videopildi edastamiseks • K9 Storm Aerial – Insertion vest on mõeldud kasutamiseks reaalajas krüpteeritud video­ pildi edastamiseks ning koera transportimiseks köite jms vahendite abil

Lükandluku siinisüsteem • roostevaba teras • isepuhastuv • isepaigalduv • vastav kaamera ühendub kergesti ka pimedas ning kinnastatud käega

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Kanada firma K9 Storm on loonud spetsiifilise vestisüsteemi strateegilistes operatsioonides kasutatavate koerte tarbeks. Vest K9 Storm Intruder kombineerib kõikmõeldavad abivahendid, mida keerukates olukordades tarvis võib minna ning annab head inspiratsiooni, mida kõike neljajalgse abilise vesti külge kinnitada annab.

Pildil olev vest ei ole K9 Intruderi toode.

FOTO ARDI HALLISMAA, GRAAFIKA MEELIS PILLER

Kinnitus • 180kraadine liikumine • roostevabast terasest pöördepunkt • voolujooneline disain, allalükatav, kui ei ole kasutuses • motoorsete oskuste aktiveerimine, ühe käega avatav

40

KAITSETÖÖSTUS

Innovaatilised plastiktarindid: ideest teostuseni Kaitseministeerium toetas 2013. aastal korraldatud kaitsetööstuse arendustegevuse konkursile laekunud tööde seas ka OÜ Vesimentori tegevust pommikeldri prototüübi arendamiseks. Vesimentori juhatuse esimees Kristo Kirs räägib Sõdurile, kuidas ettevõte on loonud oma plastitöötlemise kompetentsist välja kasvanud uue, kaitse- ja julgeolekuotstarbelise tootesarja.

V

esimentor on Eestis tuntud plastikutootjana, mille tegevus algas polüetüleenist plastkaevude valmistamisest. Praegu valmistab ettevõte umbes pooltsadat innovaatilist plasttoodet: rotovalutehnoloogias (side)kaablikaevud, optikakaevud, kaablimärkepostid ja käsitööna valmivad pumplad, kanalisatsiooni-, drenaaži- ja sadeveekaevud, erimõõtmelised mahutid, veemõõdukaevud, tuletõrje veevõtukaevud, õlipüüdurid jpm.

Martin Sepp TEHNIKAAJAKIRJANIK

Kuidas sattus väljakujunenud tootevalikuga ettevõte kaitsevaldkonna juurde, mis on väga eriline ärinišš?

Algas kõik sellest, et aastaid tagasi olime oma ettevõttega messil „Eesti ehitab“, kus esitlesime plastikust poolmaa-alust keldrit. Meie juurde tulid kaitseväe ohvitserid, kes küsisid, kas oleks võimalik teha kelder täiesti maa alla, et kasutada seda pommikeldrina.

Alguses tundus idee pehmelt öeldes pöörane, aga suheldes Saksamaa torutootja ja Tallinna Tehnikaülikooli professoritega saime kinnitust, et kõik on võimalik. Pärast esimesi eskiise ja arvutiimitatsioone saime tugeva usu teha pöörane idee teoks.

Oma valdkonnas, plastitööstuses, oleme väga tugevad. Ekspordime palju, vii-

Vesimentor on loonud araabia turu tarvis maa-aluse ruumidekompleksi kontseptsiooni, kuhu kuuluvad köök, külmutusruum, kontor, sanitaarruumid, majutus- ja muud ruumid, lähtuvalt kliendi soovist.

mastel aastatel on kogu meie tooteportfelli vastu huvi tuntud rahvusvahelistel messidel Poznanist Münchenini. Meie innovatsiooni on rakendatud rahvusvahelises telekommunikatsioonitööstuses, mis on väga nõudlik ärivaldkond. Ka kaitsetööstuseni jõudsime loomulikul moel: avastasime, et meie materjaliteadusalased kompetentsid võimaldavad jõuda plastide töötlemisel rakendusteni, mis on vastupidavad, paindlikud, kuluefektiivsed ja vastavad samas kõikidele nõutud standarditele, ning mis kõige olulisem, töötavad ja säästavad raha ning inimelusid. Kui saime aru, et oleme suutelised just inimelude säästmiseks kuluefektiivseid lahendusi pakkuma, teadsime, et edasine edu kaitsevaldkonnas sõltub meist endist.

Kaitsetööstusest rääkides tuleb esmalt silme ette rahvusvaheline sõjatööstuskompleks, kus teevad ilma suured tegijad ja tuntud kaubamärgid.

Kuidas on võimalik väikesel Eesti ettevõttel seal kanda kinnitada?

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Aga kuidas on võimalik Eesti kaitseväelastel oma oskustele ja teadmistele rahvusvahelises konkurentsis tunnustust leida? Ikka missioonidel oma oskusi rakendades ja ohvitseridena liitlaste ühisstaapides töötades. Nii käime ka meie rahvusvahelistel kaitsetööstusmessidel. Juunis läheme koos kaitsetööstuse klastri ettevõtetega ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) toetusel ühiselt maailmakuulsale Eurosatory kaitsetööstusmessile Pariisi.

Kogu maailmas on nii, et vaid üksikud ettevõtted toodavad otse militaartööstuse väärtusahelasse. Arvestades, et hankijate rahvusvahelised kaitse-eelarved pigem vähenevad, otsitakse uusi ja kuluefektiivseid lahendusi. See toob kaasa mitmeid uusi trende. Esiteks süveneb koostöö suurte kaitsetööstusettevõtete ning väikeste ja paindlike allhankijate vahel. Teiseks otsivad suured kaitsetööstusettevõtted senisest enam rakendust tsiviiläris. Kolmandaks leiavad kaitsetööstuses rakendust seni konkurentsitihedas tsiviiläris hakkama saanud ettevõtted. Meie lõikame kasu kõigist nendest trendidest. Sama kehtib

41

Laevade ja sadamate kaitseks projekteeritud lõiketeradega pöörleva poi joonis.

Vesimentori kriisi- ja sõjaolukorra vajadusele vastav pommikelder mahutab 10 inimest.

Lahendus tagab inimeste kaitse, on kiiresti (korduv)paigaldatav, vajadustele vastavalt kohandatav, kerge, transporditav, kõrge veekindlusega, keskkonna- ja energiasäästlik toode.

tegelikult ka teiste seni Eesti kommertsturul tsiviilotstarbelisi kaupu ja teenuseid müünud ettevõtete kohta.

Millised on Vesimentori innovaatilised tooted, millega kaitsehankijate tähelepanu võita?

Teie tooted tunduvad praktilised ja lihtsad. Miks olete veendunud, et teid saadab neid valmistades edu?

Oleme rahvusvahelises plastitööstuses osalenud juba peaaegu 20 aastat.

Usume oma materjaliteadlaste ja inimeste innovatsioonivõimesse. Aga mis kõige olulisem, rahvusvaheline kaitsetööstus on läbimas põhimõttelist transformatsiooni. Hangitavate platvormide toime ja efekti kõrval on sama tähtsaks muutunud kuluefektiivsus, käitamise lihtsus ja toote eluea kulu. Eesti ettevõtetel ei ole pärandina kaelas suuri komplekse, mis täna juba innovatsiooni takistaksid ja sunniksid meid endiselt pakkuma klientidele tooteid, mida nad ei vaja või mis on liiga kallid. Just sellepärast oleme konkurentsivõimelised.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Oleme tähelepanu juba võitnud. Esiteks, meie toodangus on täismõõtmetes või mis tahes sobilikes mõõtmetes mobiilne varjend, mis on mõeldud nii tsiviilkriiside (orkaanid, muud ilmastikutingimused, katastroofid) kui ka sõjaliseks otstarbeks. Põhiline materjal on polüetüleen ehk sisuliselt plast, lahendused on väga paindlikud ja võimaldavad erinevaid filtri-, elektri- ja ventilatsioonisüsteemide konfiguratsioone.

Enamik varjendeid tehakse tänapäeval endiselt betoonist või jämedatest palki-

dest, see on aga aja- ja energiamahukas.

Kriisis aga maksab aeg. Plastist mobiilse varjendiga on lihtne: kaeva maasse auk, pane plast sisse ja aja auk kinni.

Risk inimveaks on samuti väike. Lisaks on meie lahendus mobiilne ja korduvkasutatav, seda on võimalik transportida tavaliste veoautodega ja paigaldada tavaliste ekskavaatoritega. Pärast kriisi lõppu on kerge see uuesti välja kaevata ja järgmisesse kohta viia.

Töötasime näiteks ühele araabia kliendile välja maa-aluse linnaku lahenduse 50 inimese töötamiseks ja majutamiseks.

Seal on nii tehnoruumid, külmikusektsioon kui ka WC ja pesemisvõimalused.

See maa-alune linnak käib kokku nagu LEGO klotsid, omavahelised ühendused on korduvkasutatavad ja täielikult veekindlad. Nüüd asume koos kaitseväe ja

teadlastega oma toodet testima, mõõdame materjalide vastupidavust erinevates tingimustes. Rahvakeeli, pommitame ja õhime. Materjaliteadus ütleb, et oleme töötanud välja väga hea lahenduse, millel võib olla suur turg.

Meie teine, visuaalselt atraktiivne toode on pöörlev lõiketeradega poi laevade ja sadamate kaitseks. Lõiketeradega pöörlevad poid võivad ujuvana ümbritseda kogu laevakeret või sadamaala, toimides efektiivse piraaditõrjevahendina. Poidest tehakse ümber laeva kett ja kui laev liikuma hakkab, hakkavad poid vee takistuse jõul pöörlema kiirusega kuni 200 pööret minutis. Antud toode on mõeldud eeskätt transpordilaevade kaitseks piraatluse vastu, aga neid saab väga edukalt kasutada ka sadamaakvatooriumi kaitseks.

Paberil on meil veel mitmeid ideid, millele on leitud ka tehniline lahendus, kuid korraga me kõike tootmisse anda ei jõua. Näiteks on lähituleviku tootmiskavas mobiilsed külmikud ja mobiilsed surnukuurid. Lisaks võitsime hanke, mille raamlepingu alusel teeme kolm aastat kaitseväele mitmesuguseid relvakaste.

42

KASULIK KOGEMUS

Kaevikukultuur 21. sajandil Tänapäevaseid materjale ning töövahendeid kasutades säästavad iidseid töövõtteid tundvad võitlejad kaitserajatiste ehitamisel väärtuslikku aega.

A

SÕDUR NR 2 (77) 2014

rtikli autoril oli võimalus osaleda kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia vahelises kaheaastases kultuurivahetusprogrammis. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus kultuuriakadeemia tudeng teeb sõjakooli kadettidega välikindlustuslaagris inimkatseid ja tasuks õpetab mõningaid töövõtteid.

Esmapilgul võib selline kooslus tunduda pisut ootamatu, kuid mitte siis, kui selgub, et rahvusliku käsitöö eriala üliõpilane Artur Kõva on endine pioneeripataljoni ajateenija.

Haarasin kinni võimalusest hakata tudengi seminaritöö juhendajaks, sest see paistis olevat mõlemale osapoolele kasulik. Kaitseväe ühendatud õppeasutused juhendasid kultuuritudengi tööd ja võimaldasid tal kahel aastal osaleda väli­ töödel. Vastutasuks valmis uurimustöö, milles on täpsed katse kirjeldused, montaažijoonised ja tugevusarvutused.

Meie manööverüksuste väljaõppes pööratakse välikindlustamise õppimisele lubamatult vähe tähelepanu. Peamise vabandusena tuuakse välja aja puudumist. Kui aega on vähe, siis ei tohiks neid lahinguväljale nii olulisi töid ära jätta, vaid õppida neid kiiremini tegema.

Mõningate välikindlustustööde tegemise kiirendamine oligi üks meie koostöö lõpptulemuse saavutamise eesmärk.

Arvestamata ei saa jätta tõsiasja, et pealekasvav uus põlvkond oskab küll hästi infotehnoloogiavahendeid kasutada, kuid noorte meeste käsitööoskused näivad samas kaduvat möödanikku.

Paljusid asju, mille oskamine oli veel

Kaspar Saul MAJOR

kaks inimpõlve tagasi elementaarne, tuleb täna kaitseväes noortele õpetada.

Oherdist ja miiust pole midagi kuuldud ja mootorsaagi ollakse näinud õudusfilmis.

KORRALIK KAEVIK SÄÄSTAB ELUSID Ka praegusel ajal, kus kaitsevägi panustab tugevalt soomusmanöövrivõime arendamisele, ei tohi me pidada kindlustustöid iganenuks. Jätkuvalt on välikindlustuste eesmärk täiendada maastiku omadusi ja sellega: • luua oma vägedele soodsad tulistamis- ja manööverdamistingimused; • vähendada vastase tule mõju; • takistada vastase liikumist, hoides teda kauem efektiivse tule all;

Raame ja plaatmaterjali kasutades saab jooksukraave rajada tunduvalt kiiremini ja vähema ressurssidega, kui nõuavad praegu enamlevinud ja -kasutatavad lahendused.

• hõlbustada liikumist ja sidepidamist; • parandada isikkoosseisu majutusja töötingimusi; • soodustada vägede varustamist ja evakueerimist. (Paks 1996) Mida vähem on meil elavjõudu, seda hoolikamalt peame suhtuma kaotuste vähendamisse.

Kindlustustööde võimalikkus ja ajaline kestvus sõltub väga palju maastikust. Välikindlustamise seisukohalt on maapinna parameetritest olulisemad kaevatavus ja nõlvade püsivus. Kaevatavuse määravad peamiselt pinnase tüüp, kivisus ja põhjavee sügavus ning nõlvade püsivusest sõltub see, kui sügavale saab kaevuda ilma positsioone toestamata. (Pioneeritegevuse käsiraamat 3-3, 2014) Kõige kiirem ja mugavam on teha kindlustustöid koos pioneeriüksuste rasketehnikaga maastikul, kus ühenduskraavide nõlvad ei vaja lisatoestust.

Paraku pole see alati võimalik.

Uuringu kitsendamiseks keskendusime ühenduskraavile, sest see võimaldab tule all vägesid täiendada ja evakueerida, tagades nõnda positsiooni jätkusuutlikkuse.

METSAMATERJAL VERSUS VALMISDETAILID Praegu on enamlevinud jooksukraavi nõlva toestamisel kasutatav materjal peenpalk. Rajamise traditsiooniline viis on väga töömahukas. Sellest tulenevalt püstitasime seminaritöö autoriga hüpoteesi: raame ja plaatmaterjali kasutades on võimalik rajada jooksukraave tunduvalt kiiremini ja vähemate ressurssidega, kui nõuavad praegu enamlevinud ja -kasutatavad lahendused.

Praegu on kaitseväes kasutusel oma väikeste variatsioonidega kaks jooksu­ kraavi viisi/põhimõtet – karpmeetod ja vaimeetod.

Karpmeetod kujutab endast kobade-

43

Liivases pinnases tuleb kaeviku nõlvad toestada.

Kuperjanovlaste rajatud vaimeetodil toestatud kaevik Nursipalu harjutusväljal.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

ga kinnitatud raami ja tapiga ühendatud raami, mis asetatakse kaevatud süvendisse. Selle külge seotakse traadiga seinamaterjal, mis tavaliselt on ümarpalk.

Vaimeetodil kaevatakse tugipostid maa sisse ja siis kinnitatakse seinamaterjal nende külge. Erinevus karpmeetodist seisneb selles, et vaiad ankurdatakse eraldi traadiga maa sisse. Meetodi suur miinus on see, et kui kaudtule mõjul puruneb ankur või traat, siis kaotab tugipost ülemise kinnituse. Mõlemad meetodid on ajamahukad ja nõuavad seetõttu pikka ettevalmistusaega. (Kõva 2013) Uurimistöö jaoks kinnitati välitööde käigus raami parameetrid. Jooksukraavi miinimummõõdud fikseeriti lähtuvalt lahinguvarustuses sõduri liikumiseks vajalikust ruumist. Üksikvõitleja on kõige laiem puusal olevate rakmepaunade kohalt, samas tuleb arvestada ka kanderaamiga liikumise ja vigastatu lohistamise võimalikkusega. Seda arvestades oli raami minimaalne siselaius 700 mm. Välitöö käigus valmistati raamid ja jooksukraavi lõik, mille sisekõrgus oli 1800 mm.

See oli aktsepteeritav ka pikemakasvulistele võitlejatele. (Kõva 2013) Pinnasearvutuste osas valis tudeng näidispinnasteks liiva- ja savipinnase. Need on Eesti pinnastest ehk kõige äärmuslikumad näited, st arvutustes kasutatakse kõige halvemat võimalikku olukorda.

2012. aasta välitöödel katsetati kolme tüüpi lahendusi: • traditsiooniline karpraam, kasutades seinamaterjaliks 50 × 100 mm plankmaterjali • ümarpalk liidetuna keeltapiga ja seinaks saepuruplaat • 50 × 100 mm plankmaterjalist tehtud raam; seinaks saepuruplaat koos ümarpalgiga 2012. aasta välitööde käigus selgus järgnev: • raame ei pruugi eraldi fikseerida, sest pinnaselt tulev surve mõjub üsna kiiresti • ajalise katsetuse tulemus oli see, et kolme meetri pikkuse traditsioonilisel viisil jooksukraavi toestamine võttis neljal mehel aega kaks tundi, sama pika lõigu toestamine raami ja plaatidega võttis aega kahel mehel 20 minutit.

Põhjus on erinevas tööde mahus. (Kõva 2013) 2013. aastal kasutatud raam kujutas endast 50–150 mm jämedust okaspuu prussmaterjali. Põhiplaanilt jäljendas see karpmeetodit, kasutati ka sama

44

KASULIK KOGEMUS

Prussist karpraami valmistamine šablooni järgi.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Taotluslik koledus. Õppe-eesmärgil on kasutatud võimalikult palju erinevaid materjale ja töövõtteid.

Keeltapp ei vaja fikseerimiseks lisavahendeid. Pinnase avaldatav surve hoiab konstruktsiooni koos.

0 x 100 mm prussist karpraam.

Fikseerimiseks on kasutatud vineeri ja kruvisid.

tappi. Traditsiooniliselt oleks nurk fikseeritud traadi või kobadega, selle materjali puhul kasutati aga vineerplaate ja kruvisid. Vineerplaatide eesmärk on fikseerida raam transpordiks, pinnaselt kanduvad jõud kanduvad otse postilt tugitalale. Raami kohapealne valmistamine nõuab vastavaid vahendeid: akutrellikomplekti, mõõdulinti, kruvisid, kinnitusplaate (nende välitööde käigus kasutati vineeri, võib ka muud) ja šablooni. (Kõva 2013) 2013. aasta välitööde käigus selgus järgnev: • Kõige kiiremini valmistatakse raame šablooni kasutades. Välitöödel kasutati šablooniks eelnevalt tehtud valmisdetaile.

• Kaks meest on mootorsaagi kasutades võimelised meeskonnatööna tootma ühe raami viie minutiga. Käsisaega võtaks see aega 10–15 minutit.

• Üksinda käsisaega töötades võtaks ühe raami tootmine aega 30 minutit, mootorsaega 15 minutit.

• Traditsiooniline jooksukraavi toestamise meetod on ajamahukas, sest palgivedu (transport, märkimine, mõõtusaagimine, paikapanek ja fikseerimine) võtab aega. 3 m lõigu toestamine palkidega võttis aega kaks tundi ja oli üsnagi väsitav, plaatide ja raamiga kulus sama pika lõigu toestamiseks aega 5–10 minutit. (Kõva 2013) Välitöid kokku võttes võib öelda, et hüpotees leidis kinnitust. Valmis­ elementide kasutamine kiirendab tööprotsessi oluliselt.

Välikindlustamine on aja- ja ressursimahukas töö, aga aega saab kokku hoida ka üksuse turvalisust ohtu seadmata ehk tuleb õppida kiiremini ja efektiivsemalt kindlustama.

Seda seminaritööd võib vaadata ka üksikisiku panusena laiapõhjalisse riigi­ kaitsesse, kus käsitööoskustega tudeng rakendab oma teadmisi riigikaitse hüvanguks. Samuti oli Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias esmakordne, et nii seminaritöö juhendaja kui ka retsensent olid ohvitserid. Ülikooli standardite järgi hinnati tudengi sõjakooli kadeti peal tehtud inimkatsed väga heaks.

Kasutatud kirjandus Kõva, A. 2014. Jooksukraavi mooduli arendus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele. Tartu Ülikool Viljandi kultuuriakadeemia [Seminaritöö]. Viljandi.

Paks, K. 1996. Välikindlustustööde alused. Tallinn: Eesti riigikaitse akadeemia kirjastus.

Pioneeritegevuse käsiraamat. 2014. Tallinn: Maaväe staap.

KAITSEVÄE KORRALDUS

45

Riigikaitse arengukava, mis muutis seadust Riigikaitse arengukava rakendumisega aset leidvad muudatused riigikaitse korralduses tingisid vajaduse muuta ka 2009. aastal kehtestatud kaitseväe korralduse seaduse mõningaid olulisi punkte.

K

Maire Kurvits ÜLDOSAKONNA JUHATAJA KAITSEVÄE PEASTAAP

koosseisust, ei ole seega päris täpsed.

Maaväe koosseisus on tulemas küll kõige mahukamad muudatused, kuid väeliik jätkab tegevust.

Augustini saavad relvaliigid olla vaid väeliigi koosseisus. Et kaitseväes on üksusi, mis ei kuulu ka praegu ühegi väeliigi koosseisu, on kasutusele võetud relva­liigi laiem määratlus, mille kohaselt eristatakse relvaliike kaitseväe, mitte konkreetse väeliigi koosseisus ning see peaks olema samm parema õigusselguse suunas.

Nüüd üksustest. Märgusõnad on tõhusus ja kokkuhoid.

STAABID Maaväe staap liitub kaitseväe peastaabiga ning senise sõjalis-strateegilise tasandi staabi asemel moodustub strateegilis-operatiivtasandi staap. Praegu täidavad mõlemad staabid erineval juhtimistasandil sisuliselt samu ülesandeid, samas pole kumbki staap piisavalt mehitatud. Liitumise tulemusel saab luua uut väärtust just olemasolevate kompetentside sidumise ning käsuahela lühenemise kaudu.

Maaväe koosseisus on tulemas küll kõige mahukamad muudatused, kuid väeliik jätkab tegevust.

„UUED TULIJAD EHK VANAD OLIJAD” Kaitseväe logistikakeskusest saab toetuse väejuhatus, kes vastutab seniste logistikakeskuse ülesannete eest ning hakkab muude funktsioonide seas vastutama ka erinevate reservüksuste formeerimis­ ülesannete täitmise eest.

Luurepataljon formeerub luurekeskuseks, erioperatsioonide üksus erioperatsioonide väejuhatuseks ning miinilaevadivisjon laevastikuks.

Nimekuju muutmise mõte ja taotlus on luua selgem arusaam üksuses toimuvast. Nii ei vasta luurepataljoni nimetus täiel määral üksuse olemusele ning termin „keskus” on siinkohal oluliselt korrektsem. Sama eesmärki kannab ka erioperatsioonide väejuhatuse termini rakendamine.

LAVALT LAHKUVAD …

Lisaks maaväe ja mereväe staabi ülesannetele jaotatakse ka praeguste kaitse­ ringkondade ülesanded peastaabi, brigaadide, toetuse väejuhatuse ning Kaitseliidu vahel. Kaitseringkonna mõiste jääb õigusruumi alles, kuid seda haldusterritoriaalse jaotuse mõttes. Nimelt kinnitab valitsus riigi territooriumi jaotuse ringkondadeks, kuid see ei anna võimalust territooriumil luua ringkonna staapi. Vastavad eelnõud on ettevalmistusjärgus ning analüüsi käigus selgub ka ringkondade lõplik arv.

Ringkondade teema juures muutub

SÕDUR NR 2 (77) 2014

ui RKAK heaks kiideti, oli seadus veel muutmata …

Sellisel viisil võiks alustada kirjutist kaitseväe viimaste aastate suurimast proovikivist ja ülesandest ehk riigikaitse arengukava (RKAK) rakendamisest 1. augustist 2014.

Vabariigi valitsus kiitis rakenduskava heaks 2013. aasta jaanuaris ning kaitseväe juhataja kinnitas dokumendi rakenduskava eelmise aasta võidu­pühaks.

Nendele sammudele eelnes protsess, kus pandi lauale meie võimalused ja vajadused ning kujundati nende ühisosa. Pärast rakenduskava heakskiitmist algas töö kaitseväe korralduse seaduse ja teiste õigusaktidega, mida tuli muuta ja korrastada, et need oleks seatud eesmärkidega kooskõlas. Nii võib öelda, et RKAK on suures plaanis otsekui kaitseväe korralduse seaduse (KVKS) muutmise seaduse seletuskiri, mis kirjeldab struktuuri, ressursse, ajaraame ning eesseisvaid tegevusi ja protsesse.

Ajaloost niipalju, et KVKS rakendus 2009. aastast, kui kaitseväest sai üks valitsusasutus. Seadus esitab kaitseväe ülesehituse ja struktuuri, juhtimise korralduse ja tegevuspõhimõtted. 2014. a veebruaris presidendi poolt välja kuulutatud KVKS muudatused keskendusid eeskätt kahele valdkonnale: kaitseväe ülesehitusele ning kaitseväeluurele.

Autor keskendub kaitseväe ülesehitust puudutavale ning püüab välja tuua olulisemad muudatused koos selgitavate kommentaaridega.

Kõik alltoodud muudatused jõustuvad 1. augustist k.a ning nüüd neist lähemalt.

Kaitseväe koosseisus eristatakse endiselt kolme väeliiki ning murelikud arvamused, nagu kaoks maavägi kaitseväe

Struktuurist kaob maaväe ülema ametikoht ning maaväe tegevust hakkab koordineerima kaitseväe juhataja asetäitja. Sellest ametikohast räägime pikemalt veidi allpool.

Tegevuse lõpetab mereväe staap, mille administratiivsed tegevused liiguvad mereväebaasi ning operatiivstruktuur laevastiku koosseisu. Nii baas kui ka laevastik on mereväe ülema vahetus alluvuses ning merevägi kujuneb „kahesambaliseks”. Õhuvägi jätkab olemasoleva struktuuriga ning siin märkimisväärseid muudatusi ei toimu.

46

KAITSEVÄE KORRALDUS

Riigikaitse arengukava kohaselt võtab maaväe staabi ja kaitseväe peastaabi liitumisel moodustunud strateegilis-operatiivtasandi staap enda kanda ka õppuse Kevadtorm juhtimise, mille harjutamiseks koliti 27. märtsil peastaabi hoone esisele üles seatud välijuhtimispunkti.

järjest olulisemaks Kaitseliidu roll ehk maakaitse efektiivne korraldamine.

Põhja kaitseringkonna ülema alluvuses olev vahipataljoni ülem liigub sõjaväepolitsei ülema vahetusse alluvusse.

Lõuna kaitseringkonnast siirdub Kuperjanovi jalaväepataljon teise brigaadi, kujunedes brigaadi alustalaks. Kirde ringkonna üksused jätkavad tegevust esimese brigaadi koosseisus.

… JA LISANDUB

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Uus tulija on 2. jalaväebrigaad, mille tuumikuks saab Kuperjanovi jalaväe­ pataljon. Nagu öeldud, toimub paljude üksuste nimes, sisus ja koosseisus muudatusi, kuid peale teise brigaadi kaitseväe koosseisus uusi üksusi ei looda.

Kindlasti vajab täpsemat kommenteerimist kaitseväe juhataja asetäitja ametikoht: asetäitja esmane ülesanne on asendada kaitseväe juhatajat tema äraolekul. Praeguste põhimõtete kohaselt on kaitseväe juhataja asendaja peastaabi ülem, kes peab samaaegselt täitma nii oma ülesandeid kui ka juhataja funktsiooni. Seega annab muudatus peastaabi ülemale võimaluse keskenduda staabi (mis saab praegusega võrreldes olema suurem ning eripalgelisem) juhtimisele ja selle kaudu kaitseväe juhataja efektiivsemale tagamisele.

Teise ülesandena hakkab asetäitja juhtima ja korraldama kaitseväe juhataja

määratud valdkonna tööd. Teisisõnu tähendab see, et asetäitja pädevusse tulevad juhataja määratud tegevusalad, mille osas on asetäitjal ka konkreetne käsuõigus.

Oluline on asetäitja järelevalvepädevus temale alluvate teenistujate teenistusülesannete ning valdkonna tegevust reguleerivate õigusaktide õiguspärase, täpse, õigeaegse ning otstarbeka täitmise üle. Seega on asetäitjal oma valdkonnas selgelt määratletavad juhtumis- ja kontrollipädevused.

MIS ON VEEL OLULINE Oleme koostöös seadusandjaga püüdnud korrastada seaduse keelt ehk terminoloogiat. Siin on suurem töö veel ees, kui ühtlustatud on üksuse, struktuuriüksuse, väeüksuse ja pataljoni mõistekasutust, see peaks muutma kaitseväe sisemise struktuuri selgemaks.

KUIDAS RAKENDAME? Praegu toimuvad paljud rakendusprotsessid paralleelselt: valdkonnajuhid korraldavad tegevusi olemasolevate struktuuride üleminekuks, nende ümberkorraldamiseks või lõpetamiseks.

Eespoolnimetatud rakenduskava on seadnud ajajooned ning teekaardi, mida mööda liikudes peaksime viima tasakaalu ülesanded, inimesed, ressursid ning tegevuspõhimõtted. Õigusaktide eelnõud ning paljud administratiivprot-

sessid peavad valmima enne Kevadtormi algust ehk 1. maiks, mis annab mõistliku ajaraami eelnõude viimistlemiseks ja kinnitamiseks ning sealt edasi ka rakendamiseks.

Personalispetsialistid töötavad rakenduskava alusel rotatsiooniplaanidega ning uutele teenistuskohtadele määramisega.

Kindlasti on rakendusprotsessi suur lisaväärtus võimalus ja vajadus teha iga üksuse majapidamises ja asjaajamises kevadine suurpuhastus: vaadata üle varade ja varustuse vajadus, kontrollida, kas vanemad lepingud veel kehtivad, milliseid juhiseid ja regulatsioone on vaja muuta ning mida saaks praegusega võrreldes paremini korraldada. Mõistetavalt on tegu mahuka ja aeganõudva tööga, kuid igal juhul on kasulik ka need asjad aeg-ajalt üle vaadata. Ülesanded ning tegevused, mis on protsessi edukaks lõpuleviimiseks prioriteetsed, on sätestatud kaitseväe juhataja 11. märtsi 2014 käskkirjaga nr 67.

Väga oluline on teavitustöö ning siin ei saa alahinnata ühegi ülema rolli. Oleme praegu kõik suuremal või väiksemal määral seotud RKAK-i ülesannetega ning kaitseväe juhataja on korduvalt kinnitanud, et RKAK on praegu prioriteet.

Seega peame viima inimesteni teadmise täna ja homme toimuvast, selle põhjustest ning eesmärkidest.

SÕJAKOOL

ILIAS ja m-õpe Tegevväelane õpib kogu teenistuses oleku aja, kaitseliitlane õpib kogu aeg. Pideva enesetäiendamise hõlbustamiseks on vastsed rakendused jõudnud ka meie nutitelefonidesse.

M

obiilsed tehnoloogiad on kiiresti arenemas e-õppe põhikomponendiks. Neil on palju voorusi, ent põhilisim on e-õppe võimaldamine ka seal, kus internetti on võimalik ühenduda vaid nutitelefoniga. Selle moega kaasa minnes arendas Šveitsis asuv ISN1 2012. aastal välja õppe­ keskkonnaga ILIAS suhtleva nutirakenduse Mobler Cards, mis on inspireeritud õppekaartidest – mnemotehnikast, kus kaardi ühel küljel on küsimus ning teisel küljel vastus. Praegu on see tasuta rakendus kasutatav Androidi ja iOS-i nutiseadmetega.

Rakenduse tööpõhimõte on väga lihtne: ta tunneb ära ILIAS-e kursustes asuvad testiküsimuste varamud koos kindlat tüüpi küsimustega ja kuvab neid läbi nutitelefoni või -tahvli vaid kursuse liikmetele. Nii annab Mobler Cards suurepärase võimaluse õppida m-õppe2 abil lihtsalt ja odavalt testideks ning eksamiteks või niisama teadmisi värskendada.

Alates eelmisest aastast töötab Mobler Cardsi rakendus ka Eesti kaitseväe e-õppe keskkonnas ILIAS, näiteks sai selle abil juba möödunud sügisel harjutada riigisaladuse kaitse juhendi tundmise testiks.

Marika Oper KVÜÕA HARIDUSTEHNOLOOG

Arvestades asjaolu, et nutitelefonid ja tahvelarvutid on muutunud kättesaadavaks igaühele, annab see rakendus võimaluse kasutada m-õpet lisaks kaitseväele ka Kaitseliidus, nii nooremate kui ka vanemate seas. Õppijal pole vaja teha muud, kui rakendus enese nutiseadmesse laadida ning selle kaudu õppekeskkonda siseneda. Seejärel kuvatakse kõiki õppuri kursusi, milles on sisu Mobler Cardsi jaoks, ning see sisu tõmmatakse seadmesse.

Kui õppekeskkonda lisandub hiljem uut sisu, uuendab nutitelefon automaatselt iga kord internetiga ühendudes ka rakenduses oleva õppesisu. Et õppuril oleks keerulisem, peaks küsimusi olema saadaval vähemalt 50.

Mobler Cardsi rakendus: - töötab igal ajal ja igal pool; - kogu sisu on õppurile kättesaadav ka internetist väljas olles; - toetab viit sorti küsimusi (üks õige vastus, mitu õiget vastust, numbri sisestamine, järjestamine ja lünktekst);

SÕDUR NR 2 (77) 2014

1 The International Relations and Security Network (ISN) – Šveitsi kaitseministeeriumi ja Zürichi tehnikaülikooli rahastatav rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika võrgustik on maailma juhtivamaid avatud juurdepääsuga teabeteenistusi rahvusvaheliste suhete spetsialistidele.

2 M-õpe on koondnimetus õppemeetoditele, mille puhul kasutatakse mobiilseid digitehnoloogiaid, nt GPS-seadmed, mobiiltelefonid, tahvelarvutid, nutitelefonid jne.

- analüüsib õppuri soorituse kiirust ja edasijõudmist (diagrammi ikoon); - premeerib õppurit pingutuste eest märkidega, motiveerides sagedasemale ja regulaarsemale õppimisele; - valib automaatselt keele, mida õppur õppekeskkonnas kasutab; - esitab küsimusi suvalises järjekorras, ent algoritm „söödab” tihedamini ette eelnevalt valesti vastatud küsimusi.

Mobler Cards on avatud koodiga vabavara ja toetab viimaseid e-õppe ja veebistandardeid: SCORM 2004, IMS QTI, OAuth (lisandub varsti), TinCan API (lisandub varsti), REST API, JSON, HTML5.

Soovi korral on võimalik järele proovida, kuidas Mobler Cards töötab. Selleks: 1. Võta oma nutitelefon (Android või iOS) ja lülita see internetti.

2. Otsi aplikatsioonide poest (Androidi puhul Google Playstore, iOS-i puhul iTunes) üles tasuta Mobler Cardsi rakendus ja lae see alla.

3. Sisene rakendusse Mobler Cards ja vali teiste seast õppekeskkond nimega Estonian Defence Forces. Logi sisse andmetega m-oppur : m-oppur. Sisene mõnda kursusesse ja asu õppima!

Rakendus on olnud mõnda aega kasutuses, ent arendustööd jätkuvad endiselt. Praegu otsib ISN rahastust, et küsimustele oleks võimalik lisada ka pilte.

Kui mõnel lugejal tekkis soov eelkirjeldatud rakendust oma välja­ õppes kasutada, on ta kindlasti oodatud ühendust võtma kaitseväe ühendatud õppeasutuste täiendusõppe keskuse haridustehnoloogiga.

Arvestades asjaolu, et nutitelefonid ja tahvelarvutid on muutunud kättesaadavaks igaühele, annab see rakendus võimaluse kasutada m-õpet lisaks kaitseväele ka Kaitseliidus, nii nooremate kui ka vanemate seas.

47

48

SÕJAKOOL

Kõrghariduse välishindamine kaitseväe ühendatud õppeasutuste näitel Läinud aastal läbisid kaitseväe ühendatud õppeasutused edukalt akrediteerimisprotsessi ning kvaliteediagentuuri nõukogu otsustas õppeasutused kõrvaltingimusega institutsionaalselt akrediteerida seitsmeks aastaks.

E

esti kõrgharidussüsteemis on viimasel aastakümnel aset leidnud mitu ja olulist muutust, kõrghariduse välishindamine nende hulgas: varasem õppekavade akrediteerimise süsteem on asendunud ühelt poolt kõrgkoolide institutsionaalse akrediteerimisega, mille eesmärk on anda hinnang õppeasutuse kui terviku toimimisele, ja teisalt hinnatakse õppekavagruppi, et toetada õppevaldkonna arengut õppekavade tasandil.

Kaitseväe ühendatud õppeasutused (KVÜÕA) on kaitseministeeriumi valitsemisalas asuv ja kaitseväe juhataja otsealluvuses olev riigikaitseline kõrgkool. Kaitseväe korralduse seaduse järgi on KVÜÕA samaaegselt kaitseväe kui ühtse valitsemisasutuse struktuuriüksus ning kõrgkool rakenduskõrgkooli seaduse tähenduses. Nii on õppeasutuste tegevuse üldalused lisaks kaitseväe korralduse seadusega sätestatud ka rakenduskõrgkooliseadusega, mis muuhulgas kohustab KVÜÕA-d läbima institutsionaalset akrediteerimist.

INSTITUTSIONAALSEST AKREDITEERIMISEST ÜLDISELT

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Kõrghariduse kvaliteedihindamine on kogu maailmas kujunemas üheks võtmesüsteemiks, mille kõige laiem eesmärk on suunata õppeasutusi oma tegevustes ja tegutsemisprintsiipides arvestama ühiskonna erinevate ootuste ja vajadustega. Nii töötati välja ka Eestis uut tüüpi välishindamine: õppeasutuse institutsionaalne akrediteerimine (rakendunud alates 2011. aastast), mille käigus hinnatakse kõrgkooli juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vasta-

Evely Timuska KVÜÕA KVALITEEDIJUHT

vust õigusaktidele ja õppeasutuse enda püstitatud eesmärkidele ning arengukavale. Tähelepanu all on erinevate tegevuste kavandamine õppeasutuses, nende rakendamine, tulemuste mõõtmine ja analüüs, erinevate tegevuste omavaheline sidusus parendustegevustega.

Akrediteerimisprotsessi raames peab õppeasutus esitama oma eneseanalüüsi aruande, kus õppeasutuselt soovitakse vastuseid järgmistele küsimustele: mida (ja miks) õppeasutus kavatseb teha (eesmärgid)? Kuidas ta seda teeb (rakendamine)? Mis tõendab, et tegevus on edukas (tulemused)? Milliseid parendustegevusi kasutatakse (parendamine)? Et andmeid koguda ning tulemusi analüüsida ja esitada eesmärgipäraselt ning segmenteeritult, hinnatakse õppeasutuse tegevusi

Iga õppeasutus peab akrediteerimise läbima vähemalt üks kord seitsme aasta jooksul, seejuures saab kvaliteediagentuur otsustada õppeasutus institutsionaalselt akrediteerida kas 7 aastaks, 3 aastaks või jätta akrediteerimata.

ja tulemusi läbivalt kõikidel relevantsetel tasanditel: õppeasutuse juhtimine ja toimimine; õppetegevus; teadus- ja arendustegevus; ühiskonna teenimine (avalikkusele suunatud tegevus).

Eksperthinnangu õppeasutuse terviklikule toimimisele annab Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri (ekka. archimedes.ee/kvaliteediagentuur) moodustatud rahvusvahelise taustaga komisjon, kes töötab läbi nii õppeasutuse eneseanalüüsi aruande kui ka selle lisainfo, mille komisjon kogub õppeasutust külastades. Institutsionaalse akrediteerimise lõppotsus õppeasutuse kohta võetakse vastu Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuris, ja seda nii ekspertkomisjonilt saadud hinnangu kui ka õppeasutuse eneseanalüüsi aruande analüüsi tulemusena. Iga õppeasutus peab akrediteerimise läbima vähemalt üks kord seitsme aasta jooksul, seejuures saab kvaliteediagentuur otsustada, kas õppeasutus institutsionaalselt akrediteerida 7 aastaks, 3 aastaks või jätta akrediteerimata.

HINNANG ÕPPEASUTUSTE TOIMIMISELE 1. augustil 2013 esitas KVÜÕA Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuurile oma eneseanalüüsi aruande. 15.–16. oktoobril 2013 väisas õppeasutusi viieliikmeline rahvusvaheline ekspertkomisjon, kes viis õppeasutuste töötajate, õppurite (sh vilistlased) ja kaitseväe kui tööandja esindajatega kahel päeval läbi kokku 11 intervjuud. Kuu aega hiljem esitas komisjon kvaliteediagentuurile oma kirjaliku eksperthinnangu järeldustega õppeasutuste tervikliku toimimise osas.

5. veebruaril 2014 kogunes Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu, et võtta kvaliteediagentuurile esitatud dokumentide analüüsi tulemusena vastu otsus KVÜÕA institutsionaalse akrediteerimise kohta. Alljärgnevalt põgus sissevaade nii õppeasutuste, ekspertkomisjoni kui ka kvaliteediagentuuri nõukogu järeldustele KVÜÕA ter-

49

leidis hinnangus teadus- ja arendustegevusele, et nimetatud valdkond on õppeasutuste peamine probleemkoht.

Teadus- ja arendustegevuse tõhustamiseks õppeasutustes tehti mitu ettepanekut: õppeasutused peavad senisest tulemuslikumalt tegevväelastest õppejõude kaasama teadusprojektidesse ja publitseerimistegevusse; olemasolev teadus- ja arendustegevuse strateegia tuleb selgemalt sõnastada strateegia tegevuskavas, kus esitatakse teadustegevuse võtmevaldkonnad, sh selleks vajalik personalipoliitika, ajakava ja planeeritud rahalised vahendid, lahti tuleb kirjutada motivatsioonitegurid töötajate teadustegevuse tõhustamiseks. KVÜÕA eneseanalüüs lisab, et tõhustada tuleb ka lõpu- ja magistritööde koostamise ja juhendamisega seonduvat, seejuures kaasata õppureid üliõpilastööde kaudu senisest enam ja teadlikumalt KVÜÕA teadusprojektide täitmisesse. Ühiskonna teenimise (avalikkusele suunatud tegevus) märkimisväärseks tugevuseks peeti erialaõpet, mida KVÜÕA viib läbi väljaspool kaitse­ ministeeriumi valitsemisala: nt sõja- ja katastroofimeditsiini õpe Tartu Ülikooli ja Tartu tervishoiu kõrgkooli üliõpilastele. Ühe parendustegevusena näeb õppeasutused ette koostöös kaitseväega töötada välja sõjaväelise täiendusõppe tervikkontseptsioon.

Ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe koondamine institutsiooni, mis ühendab endas nii kaitseväe kui ka rakenduskõrgkooli organisatoorseid elemente, võimaldab ühtlustada erinevate tasandite ja huvipoolte ootustele vastavat juhtide ettevalmistust ning õppetöö lõimitust.

AKREDITEERITUD AASTANI 2021 Ülal esitatud kokkuvõtlike järelduste tulemusena võttis kvaliteediagentuuri nõukogu vastu otsuse kaitseväe ühendatud õppeasutused institutsionaalselt akrediteerida seitsmeks aastaks koos kõrvaltingimusega. Nõukogu leidis, et õppeasutuste juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja uurimiskeskkond vastavad nõuetele tingimusel, et KVÜÕA kõrvaldab probleemid teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. 5. veebruariks 2015 on KVÜÕA kohustatud esitama kvaliteediarengule teadus- ja arendustegevuse strateegia rakenduskava, kus on määratletud uuringute võtmevaldkonnad, nende arendamist toetav personalipoliitika ning eesmärgid ja rahaliste vahendite jaotus nende saavutamiseks. Ka soovib nõukogu, et KVÜÕA formuleeriks oma selged nõuded töötajatele teadus- ja arendustegevuse valdkonnas.

AKREDITEERIMISPROTSESSI MÕJU ÕPPEASUTUSTELE Alates KVÜÕA taasloomisest on õppe­ asutused kaasa käinud nii kaitseväes kui ka kõrgharidussüsteemis toimunud ulatuslike muudatuste ja reformidega. Kuigi peamine väljaõppe korraldamise indikaator õppeasutustes on kaitseväe vajadus ohvitseride ja allohvitseride järele ning sellel põhinev kaitseväe tellimus, on siinkohal sama olulise kaaluga KVÜÕA-le kohalduvad Eesti vabariigi kehtestatud kõrgharidus- ja teadusnõuded väljaõppe kvaliteedile. Ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe koondamine institutsiooni, mis ühendab endas nii kaitseväe kui ka rakenduskõrgkooli organisatoorseid elemente, võimaldab ühtlustada erinevate tasandite ja huvipoolte ootustele vastavat juhtide ettevalmistust ning õppetöö lõimitust. Institutsionaalne akrediteerimine kõrgharidusõppe kvaliteeditagamise vahendina on KVÜÕA-le toonud tunnustust ja vajalikku tagasisidet õppeasutuste terviklikule toimimisele riigikaitselise kõrgkoolina ning kinnitanud varasemalt planeeritud arendustegevusi õppeasutustes.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

vikliku toimimise kohta nelja hinnatud valdkonna lõikes. Õppeasutuste juhtimise tugevusena tunnustati KVÜÕA selge rollijaotusega juhtimisstruktuuri, seejuures märgiti, et õppeasutuste tegevused on eesmärgistatud, strateegiline planeerimine lähtub riiklikest huvidest ja õppeasutuste siseselt on loodud juhtkonna ja isikkoosseisu (sh õppurid) omavahelist infovahetust toetav süsteem. Tõsteti esile põhimääruse järgsete ülesannete täitmiseks vajalike vahendite väga head seisukorda ning kvaliteetset taristut. Vajaduste osas parendustegevusteks leiti, et õppeasutus peab välja töötama oma tegevusnäitajad, mis võimaldaks hinnata õppeasutuste toimimise efektiivsust ja rahaliste vahendite kasutamise otstarbekust. Ka märgiti, et koostöös kaitseväega tuleb üle vaadata tegevväelaste karjäärisüsteem selleks, et luua motivatsioonisüsteem neile, kes on huvitatud (pikemast) õpetamiskarjäärist KVÜÕA-s. Õppetegevuse valdkondliku tugevusena toodi välja õppeasutuste õppekavad, seejuures peeti silmapaistvaks regulaarset ja süsteemset õppekavaarendust, mille sees tõsteti esile tõhus ja kiire reageerimine tööandja muutuvatele vajadustele. Positiivselt märgiti ära ka seda, et õppeasutuste lõpetajatele on tagatud töökoht ning lõpetajate pädevus vastab tööandja hinnangul nende vajadusele. Õppeasutuste arendustegevusteks soovitati kahte: tulenevalt piiratud õppurikandidaatide kontingendist peab senisest süsteemsemalt ja jõulisemalt keskenduma värbamispoliitikale ning kaitseväelase elukutse propageerimisele, et suurendada sisseastumiskonkursse KVÜÕA-sse; välja tuleb töötada KVÜÕA rahvusvahelistumise põhimõtted, sh optimeerida töötajate ja õppurite rahvusvahelist mobiilsust.

Teadus- ja arendustegevuse tugevuseks KVÜÕA eneseanalüüsi vaates on võrreldes teiste Eesti rakenduskõrgkoolidega õppeasutuste eelretsenseeritav rahvusvahelise toimetuse ja kolleegiumiga teadusajakiri. Ekspertkomisjon

50

ALLOHVITSERID

Juhtkonnaveeblite väljaõpetamine on aja nõue Eestis vaieldakse aastaid staabiveebli kursuse sisu üle.

Sellepärast on huvitav vaadata, kuidas meie USA liitlased, keda peetakse tänapäeva allohvitseri olemuse mõtestamise eesrindlasteks, nendel teemadel diskuteerivad ning väljaõpet edendavad.

A

SÕDUR NR 2 (77) 2014

meerika ühendriikide maaväe staabiveeblite akadeemias (US Army Sergeants Major Academy, USASMA) läbiviidav staabiveeblite kursus on Ameerika ühendriikide maaväe allohvitseride väljaõppesüsteemi sõjalise väljaõppe tipp. Kuigi kursuse lõpetajad on saanud maailmatasemel ettevalmistuse operatiivjuhtimise kunsti ja teaduse alal, on uuringud näidanud, et nad ei ole alati kõige paremini ette valmistatud strateegilise juhtimise alal, eriti kindralite kõrval teenides. Staabiveeblite akadeemia alustas koostööd Ameerika ühendriikide maaväe sõjakolledžiga (US Army War College), et seda väljaõppe puudujääki kompenseerida. Koolide eesmärk on arendada välja täiendväljaõppekursus vastvalitud juhtkonnaveeblitele (Command Sergeant Major, CSM), et valmistada neid paremini ette oma ülema nõustamiseks.

Kõik sai alguse uuringust. Ajendatuna maaväeveebli Raymond F. Chandler III tähelepanust võimalikule puudujäägile, korraldas väljaõppe ja arenduse väejuhatus (TRADOC) küsitluse, mille sihtgrupp olid värsked juhtkonnaveeblid ning kindralid. Küsitluse eesmärk oli üldjoontes aru saada, kas staabiveeblid vastavad kindralite ootustele. Vastustest selgusid väljaõppepuudujäägid staabiveeblite kursuse lõpetanute seas, ütles akadeemia komandant staabiveebel Rory L. Malloy. „Kui te olete pataljoni- või brigaadiveebel, on teie fookus operatiivtasemel, aga kui te asute teenima kindrali kõrval, peab muutuma ka fookus,” ütles ta. „Meil on väga hea väljaõppesüsteem, kuid kui te jõuate tippu, siis seal on meil suured puudujäägid. Näiteks ei saa te

Michael L. Lewis NCO JOURNAL

enam kasutada nõudvat „Tehke see ära ja tehke seda kohe!“ juhtimisstiili. Selle asemel peab teie juhtimisstiil muutuma veenvaks. Strateegilisel tasemel muutub kõik palju komplitseeritumaks, sest mängu tulevad erinevad valdkonnad ning nende huvid. Staabiveeblit ei valmistata selleks mitte kusagil ette.”

STAABIVEEBLITE HARIMINE KINDRALITEGA SAMADEL TEEMADEL Et vastata kindralite ootustele operatiiv-strateegilisel (ühe ja kahe tärni kindral) ja strateegilisel tasemel, pani staabiveeblite akadeemia (Fort Bliss, Texas) seljad kokku kooliga, kus valmistatakse ette strateegilise juhtimise eksperte – Ameerika ühendriikide maaväe sõjakolledžiga (Carlisle Barracks, Pennsylvania). „Nad teavad, mida kindralid on õppinud, nad on õpetanud ning ette valmistanud strateegilise taseme juhte oluliselt kauem kui meie,” ütles Malloy. „Et neil on vastav kogemus ning õppekava, on nemad parimad, kes mõtleksid välja, kuidas staabiveebel kindralit täiendab ja toetab.”

Staabiveeblit ei peeta enam lihtsalt „mundris vanainimeseks, kes oskab veel paremini automaadist lasta ja veel kiiremini joosta kui vanemveebel”.

Strateegilise juhtimisega hästi kursis olev staabiveebel on kindralile ülitähtis, ütles sõjakolledži komandant kindralmajor Anthony Cucolo. „Kui ma juhtisin Iraagis USA vägede Põhjadiviisi, vajasin ma, et minu veebel töötaks minuga samal tasemel: võrdselt minu kahe brigaadikindrali ning minu staabiülemaga,” ütles ta. „Juhtkonna kõik liikmed peavad töötama samal tasemel. Te peate aru saama põhistrateegiast, kuidas strateegia muutub tegevuskavaks, suulisest ja kirjalikust kommunikatsioonist ning seda kõike selleks, et suudaksite intellektuaalselt oma ametikohtadel sammu pidada.”

Praegu peavad juhtkonnaveebli ameti­ kohale valituks osutunud staabi­ veeblid õppima töötades või leidma endale mentori, kes aitaks neil asjadest aru saada. See mudel on ebaefektiivne, ütles staabiveebel Malcolm Parrish, kes sai selle aasta alguses sõjakolledži esimeseks veebliks. „Kõik on hakanud aru saama, et staabiveeblist on oluliselt rohkem kasu, kui ta saab aru, mis toimub, on haritud ja inforingis sees,” ütles Parrish. „Praegu me ütleme: „Teid valiti juhtkonnaveebliks? Minge ja üritage ise aru saada, mida te tegema peate.” Mõni saab sellega suurepäraselt hakkama, aga mõni mitte kuigi hästi.” „Praegu sõltub see kõik inimesest endast. Ta peab ise kindralilt nõu küsima või leidma mõne mentori, kes teda nõustaks,” ütles Malloy. „See peaks olema oluliselt formaalsem ning professionaalsem.”

JUHTKONNAVEEBLITE ÕIGEAEGNE ETTEVALMISTUS Läinud aasta lõpus korraldas maavägi seminari, koondades sõjakolledžisse kõik oma väljaõppeeksperdid, kes tegelevad allohvitseride väljaõppega, et leida lahendus strateegilisele tasemele valitud veeblite väljaõppeks. „Seminaril vaatasime lähemalt, millised osad väljaõppest puuduvad,” ütles Malloy. „Mida me praegu teeme? Millised on põhieesmärgid ning tulemus, mida me soovime näha? Me eristasime umbes 13 teemat, mida nüüd hindama hakkame. Me hindame õpieesmärke

51

KES SIIS IKKAGI ON STAABIVEEBEL?

Maaväe tervishoiu väejuhatuse (Army Public Health Command) veebel st-vbl Gerald C. Ecker (paremal) konsulteerib väejuhatuse ülema kin-mjr Dean Sienkoga maaväe Best Warrior’i võistlusel Aberdeeni treeningualal Marylandis eelmise aasta juulis. Maavägi arendab uut kursust, et harida staabiveebleid, kes töötavad koos kindralitega operatiiv-strateegilisel ja strateegilisel tasandil. CHRISTINA GRABER

jätkas Cucolo. „Kui tema veeblil oleksid põhiteadmised, millistest erinevatest ridadest koosneb riiklik kaitse-eelarve, ning ta saab aru, kuidas manööverdada, kasutada võimalusi ning tegeleda eelarveliste proovikividega, oskaks see staabiveebel anda ülemale paremat nõu.”

Staabiveebel Malloy ütles, et eesmärk pole luua kindrali ja allohvitseri hübriidi. „Me ei ürita staabiveeblitele jätta muljet, et nad on kindralid,” ütles ta. „Lihtsalt fookus ja tase on muutunud.

Ka üksused peavad seda nägema. Kuidas te istute staabikoosolekul ning räägite strateegilisel tasemel? Kui ülemat ei ole, kuidas te edastate strateegilise sõnumi just nii, nagu teie ülem oleks seda teinud? Ja kõige selle juures: kuidas te laskute kuulipilduri kõrvale ühele põlvele ja leiate jätkuvalt temaga ühise keele? See on see kõige keerulisem.”

Kindralmajor Cucolo lisas, et selgete erisuste säilitamine ülema ja veebli rolli vahel on maaväe traditsioon. „Asi, mis ei muutu, mis ei saa muutuda, ja mis, ma loodan, et ei muutu iial, on ohvitseri ja allohvitseri üsna võrdne suhe,” ütles Cucolo. „Ainuke põhjus, miks see suhe ei ole täiesti võrdne, on see, et ohvitseri kohustused ning vastutus on natuke kõrgemal tasemel. Kuid siiski on olemas selline raskesti kirjeldatav professionaalne suhe, mis lubab mu veeblil mulle öelda: „Härra kindral, see on rumalaim asi, mida ma eales kuulnud olen,” ja mina pean oskama seda kuulata. Sellegi poolest oleme näinud ohvitsere, kes on käitunud allohvitseriga kui võrdsega, ning allohvitsere, kes on suhtunud ohvitseri kui võrdsesse. Me peame säilita-

ma selle suhte samasugusena. Ma usun, et allohvitseride roll muutub üha olulisemaks, kui institutsioon seda arengut toetab.”

Chandler on oma ametiaja jooksul rõhutanud väljaandes Army Professional esile toodud väärtust – pädevust olla sõdur. Tema arvates on loodavad kursused selle väärtusega otseselt seotud. „Isegi kogenud juhid õpivad alati midagi uut.

Paremini õpetatud strateegilisel tasandil töötavad staabiveeblid teenivad paremini nii sõdurit, missiooni kui ka juhtkonda ja on kindralitele, kellega nad koos töötavad, paremaks abiks.”

SÕDUR NR 2 (77) 2014

ning õppemeetodeid, et saavutaksime efektiivseima tulemuse.”

Maaväe heakskiidul plaanivad staabi­ veeblite akadeemia ja sõjakolledž luua kaks lisakursust pärast neljanda väljaõppetaseme staabiveeblite kursust ning juhtkonnaveeblite täiendkursust: üks, mis valmistab ette operatiiv-strateegilise taseme, ning teine, mis valmistab ette strateegilise taseme juhtkonnaveebleid. „Me kasutame ära tühimikku all­ ohvitseri karjääri ajajoonel, mis jääb staabiveeblikursuse ja Keystone’i juhtkonnaveeblite täiendkursuse (ühendoperatsioonidele keskenduv kursus, mida õpetatakse USA maaväe kindralstaabi kolledžis Fort Leavenworth’is Kansases) vahele,” ütles Parrish. „Me kasutame ära selle tühimiku ja valmistame staabiveebli ette õigeaegselt, et mitte sundida teda pärast ametisse nimetamist endale ise väljaõpet otsima.”

Kindralmajor Cucolo ütles, et eesmärk võiks olla õpetada staabiveebleid mõtlema oma üksustest kaugemale. „Kujutage ette, et juhtkonnaveeblil on teadmised, kuidas toimivad asjad strateegilises kontekstis nii valitsuses kui ka regionaalselt. Kui selline veebel külastab üksusi lahinguväljal, on tal oskus sõnastada ülema tahet, mis aitaks teistel allohvitseridel täita oma väeüksusele püstitatud ülesannet, tal on oskus kuulata sõdurite muresid ja probleeme ning panna see kõik strateegilisse konteksti – ma arvan, et selliste teadmistega staabiveebel oskab nelja ja kolme tärniga ülemale palju paremat nõu anda.” „Ütleme, et istute näiteks koosolekul ja ülem maadleb rahastusprobleemiga,”

Maaväeveebel, staabiveebel Siim Saliste: Ka Eesti kaitseväes on allohvitseride haridus viimasel paaril aastal olnud tähelepanu all. Alates missioonidest Iraagis ja Afganistanis on veeblite roll olnud muutuste teel. Alles mõni aasta tagasi ei teadnud me, kes on pataljoniveebel. Praeguseks on kõigil maaväe väeüksustel, 1. jalaväebri­ gaadil ning maaväel kui väeliigil oma veebel. Neid ametikohti ei olnud eriti keeruline tekitada, kuid ka Eestis on pidanud iga veebel oma ametikohal ise hakkama saama. Väljaõpet ei ole.

Oleme küll oma tegevusi võimalikult palju kooskõlastanud, et tekitada nn ametikoha traditsioonid, kuid see ei asenda ajakohast väljaõpet.

Väljaõppekorralduse saamatusena võib paista see, et ikka veel vaieldakse staabiveebi kursuse sisu üle, kuid seda kursust pole korraldatud. Tegelikult ei ole see nii, pigem arutletakse staabi­ veebli olemuse üle. Samas võin öelda, et sel teemal on eriarvamuste hulk oluliselt vähenenud, staabiveeblit ei peeta enam lihtsalt „mundris vanainimeseks, kes oskab veel paremini automaadist lasta ja veel kiiremini joosta kui vanemveebel”, vaid temalt oodatakse juhioskusi, iseseisvust, sotsiaalset küpsust ning mis peamine – mõistmist ning oskust oma üksuse tasemel tegutseda. Sellepärast on hu­ vitav jälgida ka liitlaste arutelu. Selles teemas on kõik pidevas liikumises, arengus ning muutumises, mis näitab, et inimesed töötavad õigel ajal ja õiges kohas. Soovin liitlastele jõudu ning loodan, et lõpptulemus ei lase ennast kaua oodata.

52

KONFLIKT

Näide Krimmis rakendatud annektsioonimudeli laiendamisest Ida-Ukrainasse. Venemaa-meelsed separatistid on hõivanud Donetskis piirkondliku valitsushoone ning ehitanud selle ümber Maidani-stiilis barrikaadid. 8. aprill 2014.

Relvastatud jõu kasutamise õiguspärasusest Krimmi näitel Millele õigupoolest tugineb Venemaa, kui ta kinnitab järjekindlalt oma Krimmi annekteerimiseks tehtud sammude vastavust rahvusvahelise õiguse põhimõtetele.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

K

rimmi sündmused on taas pööranud tähelepanu teemale, millistel tingimustel tohivad riigid kasutada relvastatud jõudu rahvusvahelistes suhetes. Tegelikult on üldised põhimõtted kenasti paigas, kuid raskused tekivad olukordades, kus riigid püüavad oma käitumist põh-

René Värk DR. IUR. KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE RIIGI- JA RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE DOTSENT

jendada ühepoolsete ja enamasti küsitavate poliitiliste argumentidega. Venemaa on toonud välja sellised õigustused nagu Krimmilt saadud kutse sekkumiseks ja vajadus kaitsta kodanikke välismaal. Neid argumente on ajaloos kasutanud ka teised riigid, kuid nagu varem, ei taha rahvusvaheline kogukond selliste põhjendustega ka sel korral nõustuda.

Rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse huvides seab rahvusvaheline õigus tänapäeval ranged piirangud relvastatud jõu kasutamisele. Sajanditepikkune ajastu, mil riigid võisid oma huvide kaitseks vabalt sõtta astuda, hakkas lõppema Esimese maailmasõja järel ja

53

kulmineerus Teise maailmasõja lõpuga.

Rahvusvaheline kogukond oli šokeeritud ennenägematutest sõjaõudustest ning see ärgitas riikide liidreid astuma otsustavaid samme rahu säilitamiseks ja sõdade vältimiseks tulevikus. Selleks, et „päästa järeltulevaid põlvkondi sõjaviletsustest, mis on kahel korral meie eluajal toonud inimkonnale kirjeldamatut kannatust”,1 peeti vajalikuks piirata oluliselt riigi ühepoolset õigust kasutada relvastatud jõudu ning luua mehhanism rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.

See artikkel annab lihtsustatud populaarteadusliku ülevaate relvastatud jõu kasutamise õiguslikust regulatsioonist ja analüüsib sellest lähtuvalt Venemaa käitumist Krimmis.2 Artiklis on võetud arvesse sündmusi kuni 18. märtsini 2014.

ÜLDINE REEGEL

Sajandite pikkune ajastu, mil riigid võisid oma huvide kaitseks vabalt sõtta astuda, hakkas lõppema Esimese maailmasõja järel ja kulmineerus Teise maailmasõja lõpuga.

keelu kitsendamiseks, vaid täpsustamiseks ja lahti seletamiseks konkreetsete, tüüpiliste näidete abil. Seejuures tuleks väljendit „territoriaalne terviklikkus” mõista pigem kui „territoriaalne puutumatus”, mille rikkumiseks piisab vaid riigipiiri ületamisest relvajõududega. Ühesõnaga, keelu kitsendav kohaldamine ei ole põhjendatud ja avaks ukse kuritarvitusteks.

Relvastatud jõu kasutamise keeld planeeriti võimalikult laialdasena, kuid mitte absoluutsena. ÜRO harta näeb ette kaks konkreetset erandit: enesekaitse ja Julgeolekunõukogu volitatud sõjalised sunnimeetmed. Käesolevas kirjatükis käsitletakse neid erandeid konventsionaalsete konfliktide kontekstis, st kõrvale jäetakse mitteriiklike rühmituste vastu suunatud tegevus.

ENESEKAITSE Riigil on võõrandamatu õigus ennast kaitsta. Kuigi seda mõtet on loendamatutel kordadel tsiteeritud, ei tohi seejuures unustada, et enesekaitsel on rahvusvahelises õiguses kindel piiritletud tähendus. Viimasel ei pruugi olla mingit seost emotsionaalsete või poliitiliste deklaratsioonidega, et riigil on õigus ennast kaitsta igasuguste ebameeldivuste vastu. Enesekaitse tähendab üldistatult õigust astuda relvastatud jõuga vastu piisavalt vägivaldsele rünnakule. ÜRO harta ei loonud, vaid lihtsalt tunnustas õigust enesekaitsele ja seadis sellele teatavad piirid (ka riigisiseselt on inimeste hädakaitsele seatud tingimused). ÜRO harta ütleb, et „relvastatud rünnaku korral ÜRO liikme vastu ei piira miski [ÜRO] hartas võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu on võtnud vajalikud meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks”.5 Enesekaitse on ajaliselt piiratud õigus, mis lõppeb, kui Julgeolekunõukogu on olukorra reaalselt oma kontrolli alla võtnud (idee, et relvastatud jõu kasutamine peaks olema võimalikult tsentraliseeritud).

Enesekaitse eelduseks on „relvastatud rünnaku” toimumine. Aga mida tähendab relvastatud rünnak? Kas üks lask üle riigipiiri annab õiguse enesekaitseks? Kas reageerida tohib enne reaalse rünnaku toimumist? Siinkohal ei eksisteeri objektiivset lävendit, millest alates saab öelda, et tegu on relvastatud rünnakuga, st teatud ulatuses on tegu subjektiivse hinnanguga. Ka üks lask on iseenesest relvastatud jõu kasu-

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Relvastatud jõu kasutamise õiguslik raamistik tuleneb ühinenud rahvaste organisatsiooni hartast (1945). Lähtekohaks on reegel, mis nõuab, et kõik riigid „hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest ja selle kasutamisest iga riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mis tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega”.3 See on kahtlemata üks kõige ambitsioonikam muudatus rahvusvahelises õiguses 20. sajandil, sest riigid ei ole mitte kunagi varem nii ulatuslikult piiranud enda õigust astuda sõtta. Siinkohal tuleb rõhutada, et see reegel puudutab agressiivset relvastatud jõudu, st jõudu, mida ei kasutata enesekaitseks või Julgeolekunõukogu loa alusel.

Kõnealune reegel on kahtlemata progressiivne edasiminek võrreldes varasemate katsetega, kuid sisaldab ka ebaselgusi, millest mõnda on riigid kurjasti ära kasutanud. Olulise positiivse muudatuse kohaselt ei räägita enam „sõjast” (war), vaid „jõust” (force). Sõda on õiguslikus tähenduses kitsas nähtus, mis algab sõja kuulutamise või ultimaatumi tagasilükkamisega ja lõppeb rahu sõlmimisega. Maailmasõdade vahelisel ajal keelustati sõja kasutamine,4 kuid riigid läksid sellest keelust mööda, alustades sõjategevust ilma sõda kuulutamata. Näiteks tungis Jaapan 1931. aastal kallale Hiinale ja hõivas Mandžuuria.

Kui teised riigid süüdistasid Jaapanit sõja kasutamise keelu rikkumises, siis vastas viimane, et ametliku sõjakuulutamise puudumise tõttu ei eksisteerinud

kahe riigi vahel sõjaseisukorda (toimuvat iseloomustati piiriintsidendina, korrakaitseoperatsioonina vms) ja seega ei ole keeldu rikutud. Jõu puhul ei ole tähtsust, kuidas osapooled suvatsevad omavahelist konflikti nimetada, vaid hoopis faktiline olukord, st kas kasutatakse relvastatud jõudu või mitte. Seega ei ole enam võimalik oma käitumist vabandada põhjendusega „juriidiliselt on kõik korras”.

Positiivse lisandusena tuleb esile tõsta ähvardamise keeldu, sest riik võib saavutada oma eesmärgi ainuüksi usutava ähvardusega kasutada relvastatud jõudu. Ekslik on arvata, et see keelab ka heidutuse. Viimane on pigem sõnum potentsiaalsele vastasele, et ärge rünnake, sest muidu kaitseme ennast ja vastane kannab tõsiseid kahjusid. Teisisõnu, heidutuse puhul „ähvardatakse” õiguspärase relvastatud jõu kasutamise ehk enesekaitsega.

Tähelepanelikul lugemisel selgub, et kõnealune reegel ei täpsusta, millisest jõust on juttu. Kas keeld laieneb ka poliitilisele ja majanduslikule surve­ avaldusele? Ei. Riikide praktika ja rahvusvahelised dokumendid näitavad, et selles kontekstis peetakse silmas relvastatud jõudu. Vastasel juhul jääksid riigid ilma võimalusest kasutada mittesõjalisi meetmeid oma õiguste ja huvide kaitseks.

Mõne arvates ei ole relvastatud jõu kasutamise keeld üldine, vaid tingimuslik, sest keelatud on relvastatud jõu kasutamine ainult „iga riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mis tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega”. Näiteks kui ründehelikopteritega korraldatakse teises riigis asuvale sõjalisele sihtmärgile kiire „sisse ja välja” rünnak, mille käigus ei okupeerita territooriumi ega kukutata valitsust, siis ei ole rikutud kõnealust reeglit. Kas tõesti? Valdav osa riikidest ei nõustu sellise tõlgendusega. ÜRO harta koostamisel esitatud seisukohad näitavad, et see fraas ei olnud mõeldud

54

KONFLIKT

SÕDUR NR 2 (77) 2014

tamine, aga riikidelt eeldatakse mõningast „paksu nahka”, mis tähendab, et iga väike intsident ei peaks kohe käivitama sõjalist enesekaitset (seda on leidnud ka Rahvusvaheline Kohus). Alustuseks tuleb püüda olukorda deeskaleerida ja kasutada mittesõjalisi mõjutusvahendeid.

Loomulikult on iga olukord unikaalne ja otsused tuleb teha vastavat olukorda arvestades. Asjad võivad olla üheselt selged ega vaja pikemat analüüsi. Kui vastase relvajõud on ületanud riigipiiri, siis ei ole vaja arutleda, kas ja mitu lasku on nad teinud, sest selline samm on iseenesest relvastatud rünnak.

Palju tõsisemaid vaidlusi on peetud sellel teemal, kas enesekaitset võib teostada enne reaalse rünnaku toimumist.

Arvamused lahknevad oluliselt. Enamik riike leiab, et enesekaitse eeldab siiski objektiivselt tuvastatava rünnaku toimumist (ka ÜRO harta ütleb, et „relvastatud rünnaku korral”). Selline tõlgendus on iseenesest mõistlik ning minimeerib vigade ja kuritarvituste ohu.

Samas ei saa jätta tähelepanuta väidet, et relvastatud rünnak võib olla niivõrd kindel ja ligiolev, et oleks mõttetu, enesehävituslik oodata reaalse rünnaku toimumist. Sellise enesekaitse võib jagata kaheks: - ennetav enesekaitse viitab operatsioonile, mis toimub ligioleva, kuid seni algamata rünnaku vastu. Näiteks kui üks riik on saanud teada, et teine riik on koondanud oma relvajõud piiri lähedale ja relvastatud rünnaku algus on vaid minutite, tundide küsimus, siis selle asemel, et oodata, kuni tegelik rünnak algab ja esimesed raketid tabavad sihtmärke, ründab riik esimesena enda kaitseks ja suurte kahjustuste ärahoidmiseks. Näiteks Iisrael ründas 1967. aastal esimesena Egiptust, mis koos Süüriaga valmistus peatseks rünnakuks; - välistav enesekaitse viitab operatsioonile, mis toimub materialiseerumata ja ajaliselt ebaselge või kauge ohu vastu. Näiteks kui üks riik on saanud teada, et teine riik on omandanud massi­ hävitusrelvad ja kardab, et neid relvi võidakse tulevikus kasutada tema vastu, siis selle asemel, et oodata, kuni rünnak muutub ligiolevaks, ründab riik esimesena rajatisi, kus massihävitusrelvi hoitakse, ja hävitab need relvad, et rünnak ei saaks kunagi muutuda ligi­olevaks. Näiteks tuuakse Ameerika ühendriikide ja liitlaste 2003. aasta operatsiooni Iraagis.

Rahvusvahelisest õigusest võib leida toetust ennetavale enesekaitsele, kuid

välistav enesekaitse on selgelt õigusvastane. Idee kohaselt peaks ohu korral relvastatud jõu kasutamise otsustama Julgeolekunõukogu, aga viimane ei toimi alati operatiivselt või on blokeeritud poliitilistel põhjustel. Tõepoolest, relvastatud rünnak võib olla nii ligiolev ja kindel (küsimus ei ole enam kas, vaid millal), et oleks ebamõistlik nõuda peatselt kannatajariigilt enesekaitsega viivitamist hetkeni, mil rünnak reaalselt algab või lausa esimesed raketid tabavad sihtmärke. Tänapäeva sõjatehnika juures võib esimene löök osutuda ka viimaseks, mistõttu võib ennetav enesekaitse olla kirjeldatud juhul enese alalhoiu küsimus. Enesekaitset teostav riik peab näitama, et teine riik oli astunud relvastatud rünnaku alustamiseks otsustavaid ja pöördumatuid samme (nt eriti kui raketid on välja tulistatud). Sellist enese­ kaitset võib kitsamalt nimetada ka rünnakut peatavaks enesekaitseks.

Relvastatud rünnak on enesekaitse eeldus. Seejärel peab enesekaitse vastama kolmele olulisele kriteeriumile, nimelt kohesus, vajalikkus ja proportsionaalsus (neid arvestatakse ka riigi­ siseselt inimeste hädakaitse puhul).

Kohesus nõuab, et enesekaitse järgneks põhjendamatu viivituseta. Vajalikkus eeldab, et olukorra lahendamiseks ei ole muud võimalust, kui kasutada relvastatud jõudu. Proportsionaalsus sätestab, et enesekaitsel kasutatav relvastatud jõud peab olema proportsionaalne relvastatud rünnaku ja legitiimse eesmärgiga. Enesekaitse eesmärk on tõrjuda ja lõpetada relvastatud rünnak, mis ei tähenda tingimata relvajõudude peatumist riigipiiril. Samas ei anna relvastatud rünnak tavaliselt alust näiteks riigi täielikuks sõjaliseks okupeerimiseks.

Kui analüüsida juhtumeid, kus sekkumise põhjenduseks on toodud kodanike kaitse välismaal, siis tuleb välja, et üldjuhul oli kodanike kaitse hoopis lisaargument, pigem suitsukate tõelistele, egoistlikele põhjustele, miks kasutati relvastatud jõudu teises riigis.

JULGEOLEKUNÕUKOGU VOLITATUD SÕJALISED SUNNIMEETMED Kollektiivne julgeolekusüsteem põhineb lähtekohal, et mingil rahvusvahelisel institutsioonil on õigus rakendada sõja­ lisi meetmeid agressori või muu raske õigusrikkuja suhtes. ÜRO raames loodud kollektiivne julgeolekusüsteem ei ole esimene omalaadne, kuid senistest süsteemidest kõige tõhusam (muidugi saaks olla veel parem, kui ei oleks poliitilisi erimeelsusi).

Praegust süsteemi haldab alaliselt toimiv 15-liikmeline Julgeolekunõukogu, millele riigid panid esmase vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest.6 Seejuures leppisid riigid kokku, et oma vastutusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutseb Julgeolekunõukogu nende nimel ja tema otsuseid on kohustuslik täita.7 See organ koosneb viiest alalisest vetoõigusega liikmest (Ameerika ühendriigid, Hiina rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa ja Ühendkuningriik) ja kümnest mittealalisest liikmest, kelle valib Peaassamblee kaheks aastaks. Tuleb arvestada, et Julgeolekunõukogu on poliitiline organ ning otsused eeldavad poliitilist tahet ja konsensust.

Julgeolekunõukogu peaks jälgima maailmas toimuvat ja määrama kindlaks rahu ohustamise, rahu rikkumise või agressiooniakti. Seejärel võib ta anda soovitusi või otsustada, milliseid mittesõjalisi või sõjalisi meetmeid tuleb rakendada rahvusvahelise rahu ja julge­ oleku säilitamiseks või taastamiseks.8 Mittesõjaliste meetmete hulka kuuluvad näiteks majanduslike ja diplomaatiliste suhete ning erinevate transpordi- ja sideühenduste katkestamine.9 Kui Julge­ olekunõukogu leiab, et mittesõjalised meetmed võivad osutuda ebapiisavaks või need on juba selliseks osutunud, võib ta võtta ette „sellist tegevust õhu-, mereja maajõududega, mis osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks”.10 Teisisõnu, Julgeolekunõukogu annab riikidele loa kasutada relvastatud jõudu (tüüpiliselt väljendiga all necessary means ehk „kõiki vajalikke meetmeid”) ettenähtud tingimustel ja eesmärgi saavutamiseks.

Osalemine loa kasutamisel on vabatahtlik. Esimest korda rakendati kirjeldatud süsteemi aastatel 1990–1991, kui Iraak aeti välja Kuveidist. Hiljem on luba antud näiteks Somaalias (1992), endises Jugoslaavias (1994), Haitil (1994), Kesk-Aafrika vabariigis (1997), Ida-Ti-

55

Läbipaistev demokraatia Krimmi moodi. Venemeelse omakaitseliikumise liige valvamas inimeste kirjade kogumiseks Simferoopolis kohaliku omavalitsuse hoone ette paigaldatud postkasti. 8. aprill 2014.

moris (1999), Afganistanis (2001) ja Liibüas (2011). Julgeolekunõukogu on ainukene organ, mis võib anda loa relvastatud jõu kasutamiseks, kuid selle loa alusel võivad tegutseda ka regionaalsed organisatsioonid, nt NATO, ECOWAS.

VENEMAA ÕIGUSTUSED

Tuleb möönda, et agressioon on nähtus, millel on omajagu poliitilist hõngu ja mida on raske üheselt defineerida.

seal relvastatud üksusi. Eespool käsitletud keelu erandeid ei saa antud juhul kasutada. Venemaa viitab õigustusena kahele asjale, nimelt sekkumine kutse alusel ja sekkumine kodanike kaitseks välismaal. Neid vastuolulisi argumente on ajaloos kasutanud ka teised riigid, kuid Venemaa praktikat võib pidada eriti problemaatiliseks.

SEKKUMINE KUTSE ALUSEL Riigid on mitmel juhul sekkunud teises riigis toimuvasse konflikti ühe poole kutsel. See on alati tekitanud vaidlusi. Alustuseks võib küsida, kas riigid peaksid üldse sekkuma teistes riikides toimuvasse võimuvõitlusesse, sest poliitilise režiimi ja valitsuse valik on riigi siseasi. Eraldi teema on olukorrad, kus võimuvõitlus ohustab teiste riikide rahu ja julgeolekut või selle raames pannakse

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Riigid ei soovi näida õigusrikkujatena, mistõttu nad püüavad alati tõestada, et nende käitumine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Muidugi ei tähenda riigi väide oma käitumise õiguspärasuse kohta, et see on tegelikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja rahvusvaheline kogukond peab nõustuma sellise hinnanguga ega tohi anda omapoolset hinnangut. Ka Venemaa püüab veenda rahvusvahelist kogukonda, et Krimmis toimuv on õiguspärane.

Veebruari lõpus hakkasid Krimmis

toimetama võõrad relvajõud. Ametlikult ei ole siiani teada, mis riigi relvajõududega on tegu, sest nad ei kanna kuuluvust näitavaid eraldusmärke ega soovi avaldada oma identiteeti. Samas lubavad asjaolud järeldada, et tegu on Venemaa relvajõudude üksustega või tema juhitavate ja kontrollitavate omakaitseüksustega. Lähtudes sellest eeldusest, tõusetub küsimus, kas Venemaa on rikkunud relvastatud jõu kasutamise keeldu, saates Krimmi või kasutades

56

KONFLIKT

Ukraina sõdur valvamas Ukraina–Venemaa piiril Harkivi lähedal kohalikku teed. Ka siin kardetakse Krimmi annektsioonimudeli kordumist, sest venemeelsetele separatistidele on valmis appi tõttama 40 000 Venemaa Föderatsiooni sõdurit, kes on koondunud Ukraina Idapiiri taha.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

massiliselt toime rahvusvahelisi kuritegusid (nt Liibüa, Süüria). Sekkumine kutse alusel on avatud kuritarvitusteks.

Kes võib kutsuda? Võimul olev valitsus, konkureeriv valitsus, mingi piirkonna juhtkond? Pikaajalise praktika kohaselt võib teisi riike appi kutsuda võimul olev valitsus, sest tegu on eelduslikult riigi legitiimse esindajaga.

Ajaloost võib tuua hulga näiteid, kus luba fabritseeriti, anti tagantjärele või tegelikult puudus. Kui piirduda siinkohal Venemaaga, siis viimane on kutse argumenti kasutanud Ungari (1956), Tšehhoslovakkia (1968) ja Afganistani (1979) puhul, kusjuures kutse esitas legitiimsele valitsusele vastanduv osapool. Krimmis reageeris Venemaa sealse autonoomse piirkonna juhtkonna palvele stabiliseerida olukord poolsaarel.11 Sellisele palvele reageerimine ei ole kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sest ühe riigi administratiivsel üksusel ei ole õigust paluda teiselt riigilt sõjalist sekkumist nende huvides. Isegi kui nõustuda väitega, et tänapäeval võivad riigid sekkuda teises riigis toimuvasse konflikti ekstreemsetes oludes (toimub genotsiid, etniline puhastus vms) ja humanitaarsetel kaalutlustel, siis Krimmi

puhul puuduvad ka need toetavad argumendid. Olukord on pigem vastupidine, st hoopis Venemaa käitumine destabiliseerib olukorda ja seab ohtu osade Krimmi elanike turvalisuse.

SEKKUMINE KODANIKE KAITSEKS VÄLISMAAL Kodakondsus on püsiv õiguslik suhe riigi ja inimese vahel, mis annab mõlemale poolele õigusi ja kohustusi. Muu hulgas on riigil õigus astuda välja oma kodanike eest, sh välismaal. Samas võib seda teha ainult rahvusvahelises õiguses lubatud tingimustel. Riigid on mitmel juhul kasutanud teises riigis relvastatud jõudu põhjendusega, et nende kodanikud on ohus ja vajavad kaitset. Enne ÜRO harta vastuvõtmist räägiti, et tegu on enesekaitse erivormiga, sest rünnak kodaniku vastu on kaudselt rünnak riigi

Rahvusvahelisest õigusest võib leida toetust ennetavale enesekaitsele, kuid välistav enesekaitse on selgelt õigusvastane.

vastu. See argument ei toimi praeguses õiguslikus raamistikus, sest enesekaitse eeldab territoriaalset aspekti, st riigi vastu suunatud relvastatud rünnakut.

Kui analüüsida juhtumeid, kus sekkumise põhjenduseks on toodud kodanike kaitse välismaal, siis tuleb välja, et üldjuhul oli kodanike kaitse hoopis lisaargument, pigem suitsukate tõelistele, egoistlikele põhjustele, miks kasutati relvastatud jõudu teises riigis. Eriti vastu­oluliste näidetena võib tuua Ameerika ühendriikide sekkumised Grenadas (1983) ja Panamas (1989), kusjuures sekkumise tulemusena kukutati nendes riikides võimul olnud valitsus.

Kuigi mõned riigid on sellise sekkumise vormi kirjutanud sisse oma sõjalisse doktriini, ei tunnusta praegune rahvusvaheline õigus kodanike kaitset välismaal relvastatud jõu kasutamise alusena (kuritarvituste oht on liiga suur). Praktikas on juhtumipõhiselt aktsepteeritud kodanike evakueerimist ekstreemsetes oludes, nt kodusõja keerisesse jäänud kodanike päästmiseks korraldatud operatsioonid. Isegi sellistel juhtudel ei taha riigid otsesõnu öelda, et tegu on relvastatud jõu kasutamise keelu õigusliku erandiga, vaid lihtsalt ei

57

et agressioon on nähtus, millel on omajagu poliitilist hõngu ja mida on raske üheselt defineerida. Seda arvestades ei ole üllatav, et rahvusvahelises õiguses puudub seni agressiooni juriidiline definitsioon. Loomulikult on hulk sündmusi, mille puhul ei ole kellelgi kahtlust, et tegu on agressiooniga (nt Iraak vallutas ja annekteeris Kuveidi 1990. a augustis).

Raskusi tekitavad olukorrad, kus riikide osalus on varjatud või kus ei toimu otsest sõjategevust. Olukord Krimmis on liikunud keerulisemalt lihtsamale.

Agressiooni olemuse avamisel pöördutakse tavaliselt ÜRO peaassambleel vastu võetud agressiooni definitsiooni poole. Peab arvestama, et definitsioon ei sisaldu rahvusvahelises lepingus, vaid õiguslikult mittesiduvas poliitilises resolutsioonis. Siiski on tegu autoriteetse dokumendiga, mis esitab käepärase loetelu agressioonivormidest ja seda kasutatakse erinevate olukordade hindamiseks.

Krimmis toimuvat arvestades võib välja tuua järgmised agressioonivormid: - relvajõudude invasioon, sellest tulenev sõjaline okupatsioon (olenemata selle kestvusest) või territooriumi annekteerimine. Sõjaliseks okupatsiooniks loetakse olukorda, kus mingi osa territooriumist on vastase relvajõudude tegeliku kontrolli all. Venemaa üksused on hõivanud mitu olulist objekti Krimmis, tunginud Ukraina relvajõudude territooriumile, piiranud ümber Ukraina sõjaväebaase, võtnud enda kontrolli alla maa-alasid jne. Anneksioon on relvastatud jõudu kasutades teisele riigile kuuluva territooriumi liitmine enda omaga. Viimase arenguna on sõlmitud leping, mille alusel läheb Krimm Venemaa koosseisu. Näiliselt korrektne lahendus on selgelt küsitava väärtusega, sest lepinguni viinud „referendum” ei olnud kooskõlas Ukraina ja rahvus­ vahelise õigusega, sh toimus sõjalise okupatsiooni tingimustes.

- relvajõududega sadamate või ranniku blokeerimine. Venemaa laevastik on

Kui vastase relvajõud on ületanud riigipiiri, siis ei ole vaja arutleda, kas ja mitu AGRESSIOON, lasku on nad teinud, sest OKUPATSIOON, ANNEKSIOON Ukraina ja rahvusvaheline kogukond selline samm on iseenesest on nimetanud Krimmis toimuvat algurelvastatud rünnak. sest peale agressiooniks. Tuleb möönda,

blokeerinud Ukraina laevastiku, takistades nende väljumist sadamatest; - ühes riigis kokkuleppe alusel paiknevate teise riigi relvajõudude kasutamine vastuolus kokkuleppega. Ukraina on vastavalt lepingule andnud Sevastoopoli kasutada Venemaa Musta mere laevastikule ning lubanud sinna kokku­ lepitud hulga Venemaa relvajõudude isikkoosseisu ja tehnikat. Aga selline leping ei anna loomulikult õigust lahkuda omavoliliselt baasidest, sekkuda Ukraina poliitilisse ellu ja käituda muul eespool nimetatud viisil.

SÕNAD JA TEOD Venemaa käitumine on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja hoolimata Vene­ maa väidetest ei ole võimalik leida õiguslikke argumente, mis õigustaksid Venemaa käitumist Krimmis. Venemaa rõhutab oma sõjalistes ja välispoliitilistes dokumentides rahvusvahelise õiguse traditsioonilisi väärtusi (riikide suveräänne võrdõiguslikkus, sekkumise keeld, relvastatud jõu kasutamise või sellega ähvardamise keeld, kehtivate piiride vääramatus jms), kuid on valmis neid eirama oma geopoliitiliste huvide kaitsmiseks.

Venemaa argumentatsioon on küüniline ja kahepalgeline, aga seda esitatakse hämmastavalt enesekindlalt.

ÜRO harta, preambula.

Detailsemat käsitlus vt nt René Värk, „The Legal Framework of the Use of Armed Force Revisited”, 15 Baltic Security and Defence Review (2013), No 1, 56–94.

3 ÜRO harta, artikkel 2 (4).

4 Sõjast kui riikliku poliitika instrumendist lahtiütlemise üldine leping (1928) ehk Kellogg-Briand’i pakt.

5 ÜRO harta, artikkel 51.

6 ÜRO harta, artikkel 24.

7 ÜRO harta, artikkel 25.

8 ÜRO harta, artikkel 39.

9 ÜRO harta, artikkel 41.

10 ÜRO harta, artikkel 42.

11 Vt nt Crimea’s PM to manage republic’s all national security forces, asks Putin for help, ITAR-TASS, http://en.itar-tass.com/ world/721555 (18.03.2013) 12 Военная доктрина Российской Федерации, http://news.kremlin.ru/ref_ notes/461 (18.03.2014), lõik 20.

13 Обращение Совета Федерации ФС РФ к Президенту Российской Федерации В.В. Путину о защите граждан Российской Федерации на Украине, http://council.gov. ru/press-center/news/39849 (18.03.2014).

14 Samas.

1

2

SÕDUR NR 2 (77) 2014

kritiseeri riike, kes on selliseid operatsioone korraldanud.

Riikide praktika ja erialase kirjanduse põhjal võib välja tuua kolm tingimust, mis peaksid olema täidetud evakuatsiooni operatsioonide puhul: - kodanikud peavad olema vahetus ohus; - asukohariik ei suuda või ei taha tagada nende turvalisust; - relvastatud jõu kasutamine piirneb üksnes sellega, mis on otseselt ja kitsalt vajalik ohu eest kaitsmiseks.

Sisuliselt eeldatakse kiireid „sisse ja välja” operatsioone. Seejuures on lubamatu asukohariigi territooriumi okupeerimine, valitsuse kukutamine, sõjaliste objektide hõivamine vms.

Venemaa kehtiv sõjaline doktriin ütleb, et relvajõudusid võidakse kasutada Venemaa kodanike kaitseks välismaal (kooskõlas rahvusvahelise õiguse tunnustatud normide ja printsiipidega).12 Ametlikes väljaütlemistes on seda õigust laiendatud ka vene rahvusest või lausa vene keelt kõnelevate inimeste kaitsmisele välismaal. Sellele argumendile viidati juba Georgia–Venemaa sõjas ja seda kasutatakse ka Krimmi kontekstis. Venemaa ametivõimud püüavad näidata, et uue Ukraina valitsuse tõttu kiusatakse Krimmis taga venelasi ning eksisteerib veriste kokkupõrgete puhkemise reaalne oht ja üldine humanitaarne katastroof.13 Sellest tulenevalt andis Venemaa föderatsiooninõukogu presidendile (viimase palvel) õiguse kasutada relvajõudusid, et kaitsta „Ukrainas elevate Venemaa kodanike elu ja turvalisust, meie kaasmaalasi ja Ukrainas paiknevate Venemaa Föderatsiooni relvajõudude isikkoosseisu”.14 Venemaa käitumine on mitmel põhjusel vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Esiteks, Venemaa laiendab omavoliliselt kaitset ka inimestele, kes on vene rahvusest, kuid teise riigi kodanikud. Teiseks, erapooletud allikad ei kinnita väidet, et vene kodanike elu ja turvalisus on tõsises ohus. Kolmandaks, isegi kui see väide leiaks kinnitust, siis ei ole Krimmis toimuva näol tegu eespool käsitletud kiire ja piiratud ulatusega kodanike evakuatsioonioperatsiooniga, vaid teise riigi territooriumi okupeerimisega kodanike kaitse ettekäändel.

58

SOTSIAALMEEDIA

Sotsiaalmeedia tähtsus kommunikatsioonistrateegias Need, kes tahavad võita infosõda, organiseerides sotsiaalmeediat enda kasuks töötama, on ette kaotanud, sest sotsiaalmeedia organiseerib end ise. Meie edu valem on õppida tundma siin peituvaid võimalusi.

K

SÕDUR NR 2 (77) 2014

ommunikatsiooni eesmärk on alati muuta käitumist füüsilises ruumis, kommunikatsioon ise pole kunagi eesmärk. Kui kommunikatsioon on põhjalikult planeeritud ja teadlik, siis on tulemuseks enamasti soovitud ja edukas muutus, kui planeerimata ning reageerimine on alateadlik, on sellel tavaliselt soovimatud tagajärjed või kukutakse sootuks läbi. Suhtlemise tähendus seisneb reageeringus, mille see esile kutsub.

Planeeritud kommunikatsiooni näited: ettevalmistatud diplomaatiline kohtumine, kokku lepitud ja ette valmistatud intervjuu ajakirjanikuga või kogenud lektori õppetund missioonirühmale. Edukas tulemus füüsilises ruumis eeldab erialaseid teadmisi, suhtlus on põhjalikult ette valmistatud ja veenev. Reageering ja muutus tekivad hiljem füüsilises ruumis, näiteks konstruktiivse diplomaatilise kohtumise tagajärjel saab keegi ekspordikokkuleppe, hästi antud intervjuu ajakirjanikule päädib parema töökohaga (sest jäite silma) ning õppetunni kasulikkus säästab elu missioonil.

Edutu tulemuse põhjus on enamasti liigne enesekindlus, ettevalmistamatus ja alateadlik reageerimine olukorrale.

Edukas tulemus füüsilises ruumis vajab head ettevalmistust (vaja on tunda materjali, millega töötate, ja teisi osapooli) ja arusaamist, et kommunikatsioon toimub vastuvõtja, mitte saatja peas.

Ebaedu põhjus igasugustes kommunikatsioonisituatsioonides on tihti saatja eeldus, et teised inimesed mõtlevad ja tajuvad maailma samamoodi nagu temagi. Ning tulemus füüsilises ruumis ongi soovimatu. Eeldamise tajumine nõuab aga empaatiavõimet ja pidevat enesereflektsioneerimist.

Edukaid ja edutuid situatsioone elame iga päev läbi, kõike pole võimalik

Kristjan Kostabi KAPTEN KVÜÕA TEABEOHVITSER TARTU ÜLIKOOL, KOMMUNIKATSIOONIJUHTIMISE MAGISTER

ette valmistada ja siin on edu enamasti sellel, kes planeerib oma tegevuse ette (või on tugev operatiivses otsustamises). Kui aga tegutsetakse teadlikult inimese, organisatsiooni või riigi vastu, kes või mis pole selleks ette valmistunud, on see manipuleerimine.

SOTSIAALMEEDIA VÕIDUKÄIK Suhtlusaktid, mis mõjutavad meie igapäevast ümbritsevat füüsilist ruumi, saavad teoks nii üksikisikute, gruppide kui ka võrgustike sees ja vahel juba aastatuhandeid. Kuid umbes viimased viis-kuus aastat on nende suhtlusaktide mõju plahvatuslikult kasvanud, sest suhtlus on muutunud globaalseks.

Muutuse põhjustaja on Web 2.0 tehnoloogia ehk sotsiaalmeedia. Olgu siinjuures öeldud, et Facebook on sotsiaalmeedia, aga sotsiaalmeedia ei ole Facebook, sotsiaalmeedia on ka YouTube, Twitter,

Sotsiaalmeedia tähendab nüüd arvestavat relva mõjutamiseks, võrgustikud aga massauditooriumi, mille hulgast tulevad uued võitlejad reaalsetesse üksustesse, avaldavad toetust, mõjutavad protsesse ja peavad kas või kübersõda.

blogid, foorumid jms, mis võimaldavad mitmepoolset sotsiaalset suhtlust.

Ehk siis tehnoloogiad, mis meediumina laiendavad suhtlust.

Võrgustikud ja grupid on sotsiaalmeedias ülesehituselt sarnased reaalse elu omadega, kuid nad on n-ö piirideta ja võimaldavad suhelda pika vahemaa tagant, igal ajal, on organiseeritud, jagavad sarnaseid väärtusi ja võivad tänu sellele realiseerida detailset plaani üheaegselt ning globaalselt. Samuti saab neid võrgustikke ise päriselus luua, aga tänu sotsiaalmeedia pakutavale andmebaasile ja tagasisidele võib leida ühiseid väärtusi jagavad inimesi väga kiiresti ning neid üheks eesmärgiks ka odavalt siduda. Nii võib inimesed näiteks kiiresti kokku tuua üheks suuremaks aktsioonile, et mõjutada poliitilist otsust, millega mõjutatakse miljonite inimeste saatust. Londoni rahutusi kommenteeris Reutersile 2011. aastal Suurbritannia ja Põhja-Iiri ühendkuningriigi luureühenduse signaalluureasutuse endine ekspert, vanemametnik John Bassett: „Näib, et sotsiaalmeedia muudab võimu tasakaalu riigi ja indiviidi vahel, see avaldub siis kas režiimivahetumisena Kairos või rüüstamisena Tottenhamis.”

SOTSIAALMEEDIARELV KIIEVI KESKVÄLJAKUL Hiljutised sündmused Ukrainas Kiievi keskväljakul, Iseseisvuse väljakul, näitavad sotsiaalmeedia eduka kasutamise aina kasvavaid võimalusi. Maidanlased edastasid 24 tundi päevas mitut videopilti sündmustest otse, lisasid video juurde sõnavõtud, poliitilised avaldused, fotod pildijagamiskeskkondades, operatiivsõnumid Twitterisse. Kõige mõjukamad videod ja poliitilised avaldused pandi YouTube’i järelvaatamisse ja see kõik oli suure väärtusega eksklusiivmaterjal. Seda kasutasid välismaised uudisteagentuurid, tihti kontrollimata, kas sisu on tõene, sest see oli eksklusiivne. Kuid et tänaval tegutsenud rahvamassile oli sotsiaalmeedia ainus vahend, et mõjutada välismaailma, infot anda ja poliitilist toetust paluda, pidid nad mõjuma usaldusväärselt.

Euromaidanlaste sotsiaalmeedia ka-

59

sutamine oli edukas, nad saavutasid välisriikide käitumise muutuse nii sealsamas, sotsiaalmeedias, kui ka päriselus.

Vastane määratleti ideoloogiaga, mitte rahvusliku või geograafilise päritoluga, sõnumid olid selged, loodi emotsionaalsed sillad, et info mõjuks, ja surmad Kiievis ei saanud kaotuseks, vaid võiduks (täis austust, puhaku nad rahus).

Välismaailm reageeris, saavutati ülisuur globaalne avalikkuse tähelepanu ja sotsiaalmeediat kasutavate inimeste toetus, mõjukaimad uudisteagentuurid saatsid kohale oma pressiesindajad, riigid ja organisatsioonid oma vaatlejad ja tipppoliitikud. Tähelepanuväärne on siinjuures see, et Ukraina valitsuselt oodati reageerimist sellele pildile, mille kujundas suuresti tegelikult sotsiaalmeedia, sõnumistrateegia ja efektiivsus olid niivõrd jõulised nii pildis kui ka tekstis.

Tsiviil- ja sõjalise ruumi segunemine on neljanda põlvkonna sõja väljapaistev tunnusmärk ja seda sõda peetakse eelkõige kognitiivses ruumis. Strateegia „Win their hearts and mind” (võida nende südamed ja meeled) oli küll kasutusel juba USA kodusõjas ja samas sõjas ületas ka infosõda kontinendid, aga alles nüüd annavad tehnoloogilised lahendused ja 20. sajandi lõpu sotsiaalteaduste areng sellele strateegiale suure jõu. Kineetilise võimsuse tähtsus lahinguväljal ei ole kuhugi kadunud, kuid seda saab nüüd palju rohkem mõjutada. Võib olla küll suur ladu täis moodsat lahingutehnikat, kuid kui keegi läbikukkunud mobilisatsioonikommunikatsiooni tõttu või tuhandete inimeste väeosa blokeerimise pärast neid kasutama ei tule, pole relvadel ka kineetilist mõju. Mobilisatsiooni häirimiseks, läbikukutamiseks või edukaks läbiviimiseks tuleb töötada inimeste peas.

NOORED JA SOTSIAALMEEDIA

avaldavad toetust, mõjutavad protsesse ja peavad kas või kübersõda. See infosõja osa käib kogu aeg, ööpäev läbi, puhkepäevadeta.

Eesti elanike see vanusegrupp, kes moodustab reservväe noorima osa, veedab sotsiaalmeedias rohkelt aega, 83% kogu Eesti elanikkonna vanusegrupist 20–29 eluaastat on kasutanud sotsiaalmeediat, kõige kasutavamad on Facebook, YouTube ja Twitter. Internetti kasutas 2012. aastal Eestis 78% elanikkonnast ja Facebooki kasutas Eestis 501 680 inimest, neist üle poole on vanuses 18–34 aastat. Neid numbreid võtab Eesti kaitseväe teavitustegevus tõsiselt ja edastab omatoodetud materjali pidevalt sotsiaalmeediasse. Võrgustike strateegiate kasutamiseks sotsiaalmeedias on veel arenemisruumi, kuid seda peaks alustama niipea kui võimalik, sest pehme jõu kasutamine nõuab kogu aeg uusi ideid, ettevalmistusi, teadmisi ja uuringuid. Sotsiaalmeediat arendatakse iga päev tempoga, millega ei suuda kaa-

sa minna isegi innovaatilised väikeettevõtted, kes muidu suudavad muutusi kiiresti läbi viia.

Kui me ei jälgi sotsiaalmeediat, ei kasuta seda, ei uuri seda katkematult, muutub osa suundumusi meile varjatult, pehme jõu abil sotsiaalmeedias domineerivate sõbrasuhete kaudu, mis on varemnimetatud vanuserühmas kõige mõjuvamad inimese kognitiivse maailmapildi kujundamisel. Evolutsioonilises suundumusvahetuses elab inimkond pidevalt, see on loomulik protsess ja see toimub olemasolevate väärtuste arvelt ning sõpruskonna mõjul, uue põlvkonna puhul seal, kus on sõbrad, st sotsiaalmeedias. Kui me kasutame sotsiaalmeediat planeeritult ja teadlikult, seades eesmärgiks auditooriumi moraalsuse, informeerituse ja valmisoleku, oleme tõenäoliselt kommunikatsioonis edukad 83% kõnealusesse vanuserühma kuuluvate elanike seas. Nemad on meile olulised ja just nemad kasutavad kõige enam sotsiaalmeediat.

Sotsiaalmeediat arendatakse iga päev tempoga, millega ei suuda kaasa minna isegi innovaatilised väikeettevõtted, kes muidu suudavad muutusi kiiresti läbi viia.

ALLIKAD Internet world statistics 2012. www.internetworldstats.com/ stats4.htm#europe Kostabi, K. 2013. Riigiasutused sotsiaalmeedias. Magistritöö. Tartu Ülikool Potševtsov, G. 2009. Strateegiline sõda. Tallinn Ready, R. Burton, K. 2004. Neurolingvistiline programmeerimine. Ersen Vengerfeldt, P. 2014. Sotsiaalmeedia kasutus kommunikatsioonivahendina. Loeng Wilson, G. I. Iraq: fourth generation warfare (4GW) swamp. Military.net.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Ilma psühholoogilise ruumi hõivamiseta, et vahetada välja mõtteviisid ja hoiakud, on füüsilise ruumi vallutamine võimalik enamasti ainult välksõjaga. Ajalugu näitab, et pikemaajaliselt edukate operatsioonide puhul vahetatakse välja kõigepealt sihtgruppide maailmapilt, mis võimaldab mobiliseerida elanikkonda muutustele soodsat olukorda looma. Värsked sündmused maailmas näitavad, et siht- ja sidusgruppe saab mõjutada 21. sajandil väga edukalt sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia tähendab nüüd arvestavat relva mõjutamiseks, võrgustikud aga massauditooriumi, mille hulgast tulevad uued võitlejad reaalsetesse üksustesse,

Emotsionaalne video „I am a Ukranian”, mis avaldati sotsiaalmeedias, aga vallutas ka maailma suurimate uudistekanalite ekraanid. Ekraanitõmmis Youtube’i kontolt CNN-is.

60

MISSIOON

Kelle vastu me Afganistanis sõdisime?

Eelseisval suvel saab läbi Eesti kaitseväe seni pikemaid välismissioone Afganistanis. Siinkohal on mõistlik meenutada, kes olid need isikud, kelle maailmarahu ohustavad plaanid Eesti sõdurid 11 aastat tagasi Afganistani viisid.

11.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

septembri hommikul 2001. aastal kaaperdasid 19 Al Qaeda terroristi neli reisilennukit, millest kahega rünnati New Yorgi World Trade Centeri kaksiktorne, ühega USA ühendstaapi, Pentagoni. Neljanda lennuki, mis pidi lendama Valgesse Majja, võtsid reisijad üle ning terroristide plaan hävitada USA presidendipalee ebaõnnestus, ehkki lennuk kukkus alla ja pardalolnud hukkusid. Agentuuri CBS andmetel sai 11. septembril USA-s toimunud terrorirünnakutes surma kokku 2973 inimest, lisaks jäi 24 inimest kadunuks ning nemadki arvatakse olevat hukkunud.

Lähtudes ÜRO harta 51. artiklist, mille alusel on igal riigil õigus ennast kaitsta, kuulutasid Ameerika ühendriigid välja terrorismivastase sõja.

7. oktoobril 2001 alustati koos koalitsioonipartneri Ühendkuningriigiga operatsioone (koondnimetusega Enduring Freedom) Afganistanis, et kukutada Taliban, kelle režiimi toel olid terroristid tegutsenud.

44 päeva hiljem, 20. detsembril 2001, sai ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni 1386 alusel alguse juba suurema koalitsiooni ehk NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (International Security Assistance Force ehk ISAF) missioon Kabulis ja selle ümbruses, et tagada Bonni kokkuleppe järgi Talibani asemel võimule aidatud Hamid Karzai juhitud üleminekuvalitsuse julgeolek.1 2003. aasta oktoobris laiendas ÜRO ISAF-i mandaadi üle kogu Afganistani.

Eesti kaitsevägi osaleb Afganistani operatsioonis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus alates 2003. aasta märtsist. 2005. aastal liigutati Eesti

Aivar Jaeski KOLONEL STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONI OSAKONNA ÜLEM

üksused seoses NATO tegevuse laienemisega Põhja-Afganistani Mazār-e Sharīfi provintsi ja 2006. aastal Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi.

Helmandis asub Eesti kaitseväe suurim kontingent; üks jalaväekompanii ja seda toetav element. Osalemine operatsioonides tõi meile kaasa inimkaotusi ja ka tehnika sai kannatada. Eesti sõdurid said täita nii Briti, USA kui ka teiste NATO komandöride käske ja ellu viia nende staapide planeeritud operatsioone.

Me teame enda ja oma liitlaste komandöre, kuid kes juhtisid vastasjõudusid? Selles artiklis uurime NATO vägede vastase vaenutegevuse liidreid.

Vaatame, kes on selle ideoloogia taga, mis siiani takistab Afganistani arengut ja loob ebastabiilsust.

ESIMENE Kõige väiksema, aga sedavõrd ohtlikuma vastasväe moodustasid Al Qaeda võitlejad. Seda eelkõige sellepärast, et nad tegutsesid teiste grupeeringute sees,

Lähtudes ÜRO harta 51. artiklist, mille alusel igal riigil on õigus ennast kaitsta, kuulutasid Ameerika ühendriigid välja terrorismivastase sõja.

motiveerides nii neid terrorismi jätkama. Selle terroriorganisatsiooni loojaks saab pidada Osama bin Ladenit.

Osama bin Mohammed bin Awad bin Laden sündis 10. märtsil 1957 Saudi Araabias jõuka ärimehe peres. Osama oli oma isa kümnenda naise ainuke poeg. Tema vanemad lahutasid peagi pärast poisi sündi. Seejärel abiellus ema uuesti, nii sai Osama endale kolm poolvenda ja ühe poolõe.

Alg- ja keskhariduse sai ta kohalikus eliitkoolis. Erinevad allikad annavad jätkuhariduse kohta eri andmeid. Pakutud on, et bin Laden õppis majandust või üldehitust või administreerimist, kuid puuduvad andmed tema kooli­ haridustee lõpetamise kohta. Teada on, et kolledžis huvitus ta koraanist, džihaadist ja kirjutas luuletusi.

17-aastaselt, s.o aastal 1974, abiellus Osama bin Laden oma esimese naise Najwa Ghanem at Latakiaga. Aastaks 2002 oli bin Ladenil CNN-i andmetel kokku neli naist ja 25–26 last.

Pärast kolledžit (1979) liitus bin Laden Nõukogude Afganistani-invasiooni vastase tegevusega ja kolis Pakistani Peshāwari. Sealt organiseeris ta islamivõitlejatele relvi ja varustust, samuti kasutas ta oma perekonna raha, et aidata vabatahtlikel võitlejatel araabia maadest Afganistani jõuda. 1980. aastate keskel võttis Osama aktiivsema rolli Nõukogude vägede vastases sõjas. Ta organiseeris vabatahtlikele araabia mudžahiididele (ehk usuvõitlejatele) väljaõppelaagri Afganistani ja osales ka lahingutegevuses. Bin Ladeni kuvand pärineb 1988. aastast – ta on maskeerimisvärvides jopes, käes Kalašnikovi automaat.

Pärast Nõukogude vägede lahkumist Afganistanist 1989. aasta veebruaris otsustas ka Osama koju naasta. 1990. a saabus ta tagasi Saudi Araabiasse kui kangelane, kes on uskmatud islamiriigist välja ajanud. Sama aasta 2. augustil tungis Iraak Kuveidile kallale. Osama pakkus oma võitlejate teeneid Saudi Araabia kuningale, viimane otsustas otsida tuge hoopis ameeriklastelt ja lubas neil Iraagi vägede Kuveidist välja

61

Gulbuddin Hekmatyar.

Osama bin Mohammed bin Awad bin Laden.

Mawlawi Jalaluddin Haqqani.

löömiseks kasutada oma maad. Kuningas sai sellega Osama bin Ladeni valju kriitika osaliseks. Viimane ei suutnud leppida uskmatute saabumisega kahe olulise islami pühakoja (Meka ja Mediina) maale.

1992. aastal kolis Osama Sudaani, kus ta otsis koostööd Egiptuse islamistliku džihaadirühmitusega. Sinna tekkis ka uus väljaõppekeskus tema mudžahiididele. 1995. aastal pärast ebaõnnestunud katset tappa Egiptuse president Hosni Mubarak lõpetati Egiptuse islamistliku džihaadi tegevus. Osama bin Laden sunniti Sudaanist lahkuma. 1996. aasta mais lendas ta tagasi Afganistani Jalālābādi, kus ta sõlmis sõprussidemed Talibani liidri mulla Mohammed Omariga. Afganistanis jätkas Osama oma nõrgestatud Al Qaeda organisatsiooni arendamist vanade Nõukogude vastase

võitluse aja doonorite ja Pakistani luure rahade toel.

Sõprussidemed Talibani ja Al Qaeda vahel tugevnesid, kui Osama saatis oma paarsada araabia võitlejat 1997. aastal Talibanile appi Mazār-e Sharīfi linna vallutama, kus nad tapsid 5000–6000 hazara hõimu liiget.

Mulla Muhammed Omari toetajad kuulutasid ta kõigi Afganistani moslemite juhiks pärast seda, kui ta 1996. aprillis oli suure rahvahulga ees käes hoidnud Kandahāri mošee reliikviat, prohvet Muhamedi keepi.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Mulla Mohammed Omar.

1998. aastal osales bin Laden ülemaailmse juutide ja ristiusuliste vastaste islamistide rinde moodustamisel. See ühendus seadis igale moslemile kohustuse USA ja tema liitlaste kodanike tapmiseks kuni islami jaoks püha paik Jeruusalemm on vabastatud.

Selleks ajaks oli Al Qaeda kontole kogunenud mitu kavandatud ja teoks tehtud terrorirünnakut: Jeemenis, Jordaanias, Keenias, Tansaanias ja Ammanis jne. 1993. aastal tehti esimene kaksiktornide rünnakukatse, mis ebaõnnestus. Samuti olid Al Qaeda Sudaanist ja Jordaaniast pärit araabia võitlejad osalenud Balkani sõjas. Interpol kuulutas Osama bin Ladeni Liibüa avalduse põhjal esimese korda tagaotsitavaks 16. märtsil 1998. USA kohus kuulutas Osama tagaotsitavaks sama aasta juunis Sudaanis 1995. aastal toime pandud tapmise eest. Pärast USA saatkondade rünnakuid 1998. Keenias ja Tansaanias lisas FBI ta oma enim tagaotsitud isikute nimekirja, järjekorranumbriga 456.

Pärast 2001. a 9. septembri sündmusi eitas Osama bin Laden esialgu Al Jazeera televisiooni vahendusel 16. septembri saates oma osalust nendes rünnakutes, kuid võttis oma sõnad tagasi 2004. aastal ilmunud videoavalduses, kus väitis, et ta isiklikult juhendas ründajaid. Ameeriklaste valduses olev video­ materjal 2001. aasta novembrist tõestas bin Ladeni seotust rünnakutega juba enne seda avalikku ülestunnistust.

Pärast 2001. aasta ameeriklaste rünnakuid Tora Bora mägedele ilmus Pakistani pressis teade viitega Talibani kõrgele ametiisikule, et Osama bin Laden suri kopsuhaiguse tagajärjel

62

MISSIOON

15. detsembril ja on maetud märgistamata hauda Tora Bora mägedesse. Tegelikult varjas Osama ennast kümme aastat Pakistanis, Briti majori James Abotti poolt 1853. a rajatud linnas Abottabad, kust USA erivägedel õnnestus ta 2. mail 2011 tabada ja surmata. Nii lõppes ühe kurjema vaenlase elutee.

TEINE

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Teine tähtis vastaste liider Afganistani sõjas on mulla Mohammed Omar. Mulla Omar oli Afganistani islami emiraadi liider 27. septembrist 1996 kuni 13. novembrini 2001. aastal.

Mulla Mohammed Omar sündis 1959. aastal Afganistanis Kandahāri lähedal asuvas Nodehi külas maata talupoja vaeses peres. Ta on etniline puštu.

Väidetavalt suri Omari isa enne tema sündi, nii et perepea kohustused tuli tal juba noorukina oma õlgadele võtta.

Ta sõdis sissina Nõukogude-vastases kampaanias. Omar oli pikk ja kõhetu, aga tugeva kehaehitusega hea laskur, kes väidetavalt hävitas selles sõjas mitu Nõukogude tanki.

Ta sai neli korda haavata ja kaotas oma silma 1989. aastal Jalālābādi lahingus. Talibani loodud legendi järgi eemaldas ta oma silma ise ja õmbles oma kätega silmalau kinni. Punase Risti andmetel sai Omar siiski silma eemaldamisel kirurgilist abi nende Pakistani piiri äärsest kliinikust.

Pärast viimast haavatasaamist läks Mohammed Omar õppima Pakistani piiri ääres Quetta linnas asuvasse islamiseminari. Tänu araabia keele oskamisele sai ta seal pakkumise olla kooliõpetaja.

Nõukogude vägede lahkumise järgselt kukkus ka kommunist Najibullahi režiim 1992. aastal Afganistanis kokku. Erinevad mudžahiidide grupeeringud hakkasid omavahel võimu pärast võitlema, Afganistanis käis kodusõda.

Selleks ajaks oli mulla Omar naasnud kodumaale ja asutanud Singesaari (koht Kandahāri lähedal) oma medrese ehk islamistliku ülikooli.

Väidetavalt nägi mulla Omar 1994. aastal unes ilmutust, mis käskis tal sekkuda kodusõtta ja kaos Afganistanis lõpetada. Ta alustas 50 tudengiga. Sõna „taliban” tähistab tegelikult tudengit.

Enamik tema võitlejaid värvati kohalike või Pakistani põgenenud ning seal islami kõrgkoolides õppivate tudengite hulgast.

Mulla Omar võitles korruptsiooni ja ebaõigluse vastu, tema kuulsus sai tuult tiibadesse, kui ta vabastas kohaliku sõja­ pealiku vangistusest neli röövitud ja vä-

gistatud alaealist tütarlast ning poissi.

1994. aasta novembriks oli tema juhitud Talibani kontrolli all Kandahāri provints ja 1995. aasta septembriks Herāt.

Mulla Muhammed Omari toetajad kuulutasid ta kõigi Afganistani moslemite juhiks pärast seda, kui ta 1996. aprillis oli suure rahvahulga ees käes hoidnud Kandahāri mošee reliikviat, prohvet Muhamedi keepi. Sellel keebil on sümboolne tähendus, sest seda võetakse mošee aardelaekast välja ainult äärmise häda korral ja see, kes seda keepi kannab, peab rahva raskustest välja tooma. Sama aasta septembris vallutas ta Kabuli. Mulla Omar sai Afganistani islami emiraadi ametlikuks juhiks 1997. a oktoobris ning seda riiki tunnistasid Pakistan, Saudi Araabia ja Araabia ühendemiraadid.

Taliban sai rahvusvaheliselt kuulsaks oma suhtumise tõttu naistesse. Taliban keelas naistel nägu ja juukseid katmata avalikes kohtades käia ehk siis kõik täiskasvanud naised pidid kandma burkat.

Naistel oli keelatud tööd teha ja haridust saada, neil lubati ainult koraani õppida. Arstiabi tohtisid naised saada ainult lähedase samasoolise kolmanda isiku juuresolekul. Kohtumõistmine abielueelsete või -väliste suhete eest lõppes tavaliselt avaliku hukkamise, naise kividega surnuks loopimisega. Oma valitsemise ajal andis mulla Omar ka käsu hävitada 53 meetri kõrgused Buddha kujud Bāmyānis.

Pärast USA juhitud operatsiooni Enduring Freedom algust, mille eesmärk oli kukutada Talibani valitsus terroristliku rühmituse Al Qaeda varjamise eest, läks mulla Omar maapakku ja on seal siiani. Arvatakse, et ta varjab ennast paštu aladel Pakistanis. Väidetavalt oli 2011. aasta jaanuaris Omaril südameatakk, mida opereeriti ja raviti Karāchi lähedal olevas haiglas.

Mulla Omari tabamiseks vajaliku info eest on USA administratsioon välja kuulutatud 25 miljoni dollarilise vaevatasu.

Gulbuddin Hekmatyari kohta on öeldud, et Nõukogude invasiooni ja kodusõja ajal oli ta liidus ning aeg-ajalt ka vastasseisus kõigi grupeeringutega, kes võitlesid Afganistanis.

KOLMAS Kolmas vastaste liider on Gulbuddin Hekmatyar. Ta oli välikomandör Nõukogude-vastase kampaania ajal, mängides olulist rolli ka kodusõjas. Hekmatyar oli Afganistani peaminister pärast Najibullahi kukutamist 1993. ja 1994. aastal ning veel korra ka aastal 1996. Tema kohta öeldakse, et ta on võimu pärast omadega rohkem võidelnud kui Nõukogude sõduritega.

Gulbuddin Hekmatyar on sündinud 1947. aastal Kunduzi provintsis Afganistani põhjaosas. Hõimupealiku otsusega saadeti ta 1968. aastal Mahtab Qala sõjakooli, kuid kahe aasta pärast visati ta sealt poliitiliste vaadete pärast välja. Seejärel hakkas ta õppima Kabuli ülikoolis inseneriks. Sellest ajast on teda mõnikord kutsutud hüüdnimega insener Hekmatyar, kuigi vastav kraad jäi tal koolis omandamata. Põhjuseks oli poliitiline intsident, milles tapeti rivaalitseva maoistliku grupeeringu liige.

Hekmatyar mõisteti selle eest 1972. aastal kaheks aastaks vangi, kuid vabastati pärast 1973. aasta riigipööret.

Selleks ajaks radikaliseerunud Hekmatyar lõi Pakistani luure toel oma islamipartei, Hezb-e-Islami. 1997. aastal üritas ta korraldada riigipööret, kuid ilma rahva toetuseta kukkus see läbi. Hekmatyar läks maapakku Pakistani, kus ta arendas oma grupeeringu tegevust kohalikes põgenikelaagrites. Ta juhtis nendes kõike, nii koolihariduse andmist kui ka kurjamitele karistuste määramist.

Nõukogude vägede invasiooni ajal sai Hekmatyar ja tema juhitud Hezb-e-Islami Gulbuddin (HIG) rahalist toetust Saudi Araabiast ja Pakistanist. Viimase luureteenistus pidas Hekmatyari kõige efektiivsemaks Nõukogude-vastase kampaania komandöriks, kuigi sõja lõpuks ei olnud Hekmatyari üksustel ette näidata ühtegi suuremat lahingut Nõukogude vägedega.

Gulbuddin Hekmatyari kohta on öeldud, et Nõukogude invasiooni ja kodusõja ajal oli ta liidus ning aeg-ajalt ka vastasseisus kõigi grupeeringutega, kes võitlesid Afganistanis. Et oma positsioone kindlustada, organiseeris Hekmatyar sisemisi konfrontatsioone. Näiteks 1989. aasta 9. juulil tappis Hezb-e-Islami liige Sayyed Jamal ühel kohalikul väepealike nõupidamisel 30 Massoudi komandöri. Ahmad Shah Massoud oli Gulbuddin Hekmatyari peamisi rivaale.

1987. aastal röövisid Hekmatyari võitlejad 96 hobuveokist koosneva Prantsuse abiorganisatsiooni (Medecins

63

1

NELJAS Neljandaks oluliseks vastasvägede liidriks saab pidada Jalaluddin Haqqanit koos poja Sirajuddin Haqqaniga. Koos on nad loonud võrgustiku, mis tegutseb enamasti Afganistani kaguosas Paktiyā, Paktīkā, Khōsti, Lōgari ja Ghaznī provintsides ja Pakistani põhjaosas Waziristanis. Nad on tihedalt seotud Talibani ja Al Qaedaga.

Maulvi Jalaluddin Haqqani on sündinud 1950. aastal. Nime ees olev sõna „maulvi” on tiitel, mida kannavad islami kõrgemat religioosset õpetust saanud mehed.

Jalaluddin Haqqani sai tunnustatud sõjaliseks juhiks Nõukogude interventsiooni vastu võideldes. Kuulsamaks ürituseks saab pidada tema juhitud vastutegevust Nõukogude vägedele operatsiooni Magistraal ajal. 1987. aasta lõpus kindral Boriss Gromovi juhitud operatsiooni eesmärk oli avada läbipääs liikluseks Kabuli ja Khōsti linnade vahel. Selle operatsiooni seikadest jutustab film „9. rood”. Kindral Gromovit peetakse viimaseks Nõukogude sõduriks Afganistanis, kes lahkus 15. veebruaril 1989 jalgsi üle Sõpruse silla. Pärast Nõukogude vägede lahkumist vallutas Haqqani 1991. aastal Khōsti linna Nadjibulla vägedelt tagasi.

Kodusõjas liitus Haqqani Talibaniga.

1995. aastal, kui viimased vallutasid Kabuli, oli ta põhjapoolsetel aladel valitsev sõjapealik. Teda süüdistatakse 1996.1997. aastal kohalike tadžikkide genotsiidis. Talibani valitsuses täitis Haqqani alguses õigus-, seejärel piiri- ja hõimudega tegeleva ministri ametikohta.

Pärast 2001. aasta septembri sündmusi peetakse Haqqanit peamiseks Osama bin Ladeni põgenemapääsemise abistajaks.

Haqqani peab oma vanade kontaktide najal ülal treeninglaagreid, kuhu värvatakse araabiast pärit välisvõitlejaid. Nendes väljaõppekeskustes hakkas Haqqani esimesena koolitama enesetaputerroriste. Raha oma ürituse tarbeks hangitakse kuritegelikul teel, väljapressimiste ja röövimistega. Samuti mak-

Iseloomult paistavad nad olevat kõik erinevad ja piisavalt isekad, mistõttu pole nende võitlusgrupid ühinenud.

ISAF history (www.isaf.nato.int/history.html – 26.10.2010)

sustavad nad oma kontrolli all olevatele aladele jäävaid ettevõtteid ja inimesi.

Jalaluddin Haqqanit süüdistatakse 2008. aasta Kabulis India saatkonna ründamises ja 2009. aastal Afganistani siseministeeriumile ja haridusministeeriumile organiseeritud rünnakutes.

Väidetavalt pakkus president Karzai oma rahvusliku leppimise poliitika raames Haqqanile peaministri kohta, millest viimane ära ütles. Septembris 2008 püüdsid ameeriklased raketirünnakuga Haqqanit hukata, kuid jäid sihtmärgi tabamisega hiljaks.

Jalaluddin Haqqani poja Sirajuddini tabamiseks vajaliku info eest on USA administratsioon välja kuulutanud 5 miljoni dollarilise vaevatasu. Noorem poeg Badruddin sai surma USA drooni rünnakus augustis 2012 ja tema araablasest naise poeg Nasiruddin Haqqani leidis oma maise lõpu teadmata käe läbi 2013. novembris Pakistanis Islamabadis.

ÜHISOSA Mis on nendel neljal sõjapealikul ühist?

Kõigepealt võib neid pidada tõsiusklikeks. Teiseks on nad saanud oma sõja­ mehekogemused Nõukogude vägede vastu võideldes. Kolmandaks on nad enamiku aja oma elust võidelnud.

Iseloomult paistavad nad olevat kõik erinevad ja piisavalt isekad, mistõttu pole nende võitlusgrupid ühinenud.

Huvitav on tõdeda, et ka Nõukogude-vastase kampaania ajal ei koordineeritud vastutegevust tsentraalselt. Paistab, et erinev hõimupäritolu on siiani liitlaste valimisel määrav.

Varanduslikust küljest on pealikud hästi kindlustatud. Kuidas muidu suudavad nad end pidevalt varjata ja samas ringi reisida ning veel treeninglaagreid üleval pidada? Nõukogude-vastase kampaania ajal kogutud rikkus ja säilinud sidemed rikaste doonoritega ning kuritegevus aitavad neil varandust suurendada.

Enam pole oponeerivatel sõjapealikel Afganistanis turvalist peidukohta. Kohalikud julgeolekujõud opereerivad juba iseseisvalt. Areng käib kohtades, kus sõjategevus on lõppenud, ehitatakse ja avatakse uusi koole ja meditsiiniasutusi.

Konflikti lõpetamine on afgaanide enda kätes. Arenguks vajaliku vundamendi valamine on lõppenud. Eesti ei pea punastama oma panuse pärast sellesse vundamenti, me saame olla uhked selle kauge ja võõra rahva aitamise eest antud osa üle.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Sans Frontieres) toidu- ja meditsiiniabi saadetiste karavani, mille sihtkoht oli Põhja-Afganistan. Samal aastal said grupeeringute omavahelise arveteõiendamise käigus surma kaks Ameerika ajakirjanikku, kes liikusid ringi koos Hekmatyariga. Veel ühe Prantsuse abiorganisatsiooni töötaja, kes tõi kohalikele abirahasid, tappis Hekmatyari väepealik aasta varem.

1992. a, kui Afganistani demokraatlik vabariik langes, infiltreerusid Hekmatyari võitlejad Kabuli ja 24. aprillil nimetas viimane ennast Afganistani valitsejaks, lubades kõikide teiste väepealike lennukid, kes tahavad Kabulis maanduda, alla lasta. Pärast kahte päeva visa võitlust aeti Hekmatyar ja tema liitlased linnast välja.

25. mail 1992 sõlmis Massoud Hekmatyariga vaherahu ja viimane sai üleminekuvalitsuse peaministriks. Rahu katkes, kui teda süüdistati presidendi lennukile raketirünnaku korraldamises.

Kodusõda välikomandöride Burhanuddin Rabbani (praegu Karzai valitsuse suurema opositsioonipartei liider), Ahmed Shah Massoudi (tapeti 9. septembril Al Qaeda agentide poolt), Abdul Rashid Dostumi (praegu Karzai valitsuse liige) ja Gulbuddin Hekmatyari juhitud üksuste vahel jätkus.

Pärast 11. septembri sündmuseid võttis Hekmatyar USA-vastase positsiooni ja kritiseeris Pakistani ameeriklaste abistamise eest. Karzai ja USA valitsuse survel loobus Iraan 2002. a veebruaris talle varjupaiga pakkumisest, kõik Hezb-e-Islami kontorid suleti.

2003. aastal andis USA luure välja uudise, milles viitas Hekmatyari katsetele liituda Al Qaedaga. Samal aastal andis Hekmatyar käsu oma komandöridele Jalālābādis, Kunari, Lōgari ja Sarowbī provintsides lõpetada rivaalitsemine ja võidelda ainult välisvaenlase vastu.

Hekmatyari usutakse peitvat ennast Pakistani mägedes ja aeg-ajalt Põhja-Afganistani aladel. Afganistani president Karzai on pakkunud oma rahvusliku leppimise poliitika raames Hekmatyarile ametikohta valitsuses, mida viimane on siiani tagasi lükanud, tuues üheks peamiseks leppimise tingimuseks võõrvägede tingimusteta lahkumise Afganistanist. Vaatamata väljaöeldule on Hekmatyar siiski mõista andnud, et on valmis poliitilise leppimise nimel läbirääkimisi pidama.

64

SÕDUR 95!

Ajakiri Sõdur sai 95 Ajakiri Sõdur, mille esimene number ilmus 26. märtsil 1919, on muutunud koos ajaga, kuid seisab endiselt rivis.

V

abadussõjas tõestasime maailmale, et me tõepoolest tahame Eesti riiki ning oleme selle eest valmis võitlema ja ohvreidki tooma.

Vabadussõjas sündisid meie tuntumad väeüksused, kes praegugi Eesti vabariiki kaitsevad. Nende väärikas rivis tähistas tänavu oma 95. aastapäeva ka sõjandusajakiri Sõdur.

Ivar Jõesaar MAJOR

SÕJATEADUS JA MÕTTEVAHETUSED

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Esimene Sõduri number ilmus nädalakirjana kaheksal leheküljel 26. märtsil 1919. Selles leidus väljavõtteid sõja­ vägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käskudest, samuti pikem lugu ülemjuhataja võimupiiridest.

Veel andis Sõdur ülevaate seisukorrast rindel ning kajastas muudes väljaannetes ilmunud lugusid sõjaväelistes küsimustes. Lehes ilmus ka üleskutse sõjakaartide kogumiseks ning hulgaliselt välisuudiseid.

Eesti vabariigi esimeseks aastapäevaks 1919. aasta veebruaris oli vaenlane Eesti riigi piiridest välja aetud. Kuid ajakirja Sõdur esimese numbri ilmumise ajal peeti Lõuna-Eestis vastupealetungile asunud Punaarmeega vihaseid lahinguid. Nii oligi sõjategevuse ajal sündinud ajakirja sihiks teavitada laiemat lugejat päevakäskudest ja korraldustest, samal ajal edendada sõjaväelaste seas sõjateadust ja anda neile võimalus sõjaväe korralduste ja nende kavatsuste üle mõtteid vahetada. Toonase toimetuse hinnangul oli sel keerulisel ajal kõige raskem ülesanne sõjateadust laiendada, sest Eestis oli toona vähe sõjateadlasi.

Nädalakirja väljaandja oli kindralstaabi (sõjavägede staabi) VI osakond.

Ajakirja esimese numbri digitaliseeritud versiooni leiate veebist aadressil www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/14270 ning kogu sõjaeelse Sõduri www.digar.ee/arhiiv/et/ perioodika?id=1298.

Teise maailmasõja eel ilmus Sõdur järjepanu 22 aastat. Selle aja jooksul tegi väljaanne läbi mitu arenguetappi.

Nädalakirjana alustanud Sõdur minetas

juba Vabadussõja järgselt ülemjuhataja käskkirjade edastaja funktsiooni ning muutus kõrgelt haritud autorkonna toel ajapikku tõsiseks sõjandusajakirjaks.

Sõdur avaldas sõjateaduslikke artikleid, praktilisi nõuandeid tegevväelastele, kirjutisi relvastuse ja sõjandusliku mõtte arengust maailmas ning kajastas Eesti kaitseväe elu ning trükkis ära ka Vabadussõja ja maailmasõja mälestusi.

Ajakiri Sõdur pidi täitma keerulist rolli: olema loetav ajakiri kõigile Eesti sõjaväelastele – reamehest kindralini.

Nõudmised ajakirjale olid mitmekesised ja tihtipeale lahknevad. Et kajastamist leiaksid nii kutseliste sõjaväelaste kui ka reservväelaste temaatika, nii sõjandusteoreetilised kui ka päevakajalised kirjutised jpm, arendati pidevalt ajakirja sisulist ülesehitust ning anti välja ka lisaväljaandeid. Nii näiteks ilmus omamaise sõjateaduse arendamiseks 1920. aastate alguses ja 1930. aastate lõpus kokku 45 numbrit Sõduri lisa­väljaannet Sõjateadlane. Ajakirja välja­andmisele andsid oma panuse 11 vanem­ ohvitseri vastutavate toimetajatena ning 11 ametnikku, noorem- ja vanem­ohvitseri tegevtoimetajatena.

SÕDUR ISESEISVUSE TAASTANUD EESTIS 1992. aastal ilmus iseseisvuse taastanud Eestis taas ajakirja Sõdur 32-leheküljeline esimene number. Selle väljaandja oli Janus Publishers LTD ning koostaja akadeemiline sõjaajaloo selts ja toimetaja Tiit Noormets. Alates 1993. aasta teisest numbrist on ajakirja väljaandja kaitseministeerium ning see ilmus kuni 1994. aasta lõpuni viis korda aastas.

1995. aasta esimene number, mis oli taastamiseaja arvult kaheteistkümnes, jäi selle toimetusega viimaseks. Sellel etapil iseloomustas ajakirja rõhuasetus n-ö senikajastamata ajaloosündmustest kirjutamisele.

1997. aastal jätkus Sõduri väljaandmine toonase ajakirja Kaitse Kodu! peatoimetaja koostatuna kvartalikirjana kuni 1999. aasta lõpuni kaitseministeeriumi väljaandel ja 2000. aastast kuni 2004. aasta lõpuni Kaitseliidu peastaabi väljaandel. Neil aastail keskendus Sõdur varasemast enam kaitseväe arengu kajastamisele ning tänapäevase sõjandusliku mõtte tutvustamisele.

2005. aastal sai Sõduri väljaandjaks uuesti kaitsejõudude peastaap ning selle tegevtoimetajaks leitnant Andres Sang ja seejärel Liivi Parrest (Reinhold).

2007. aastast alates ilmub Sõdur kuus korda aastas. 2008. aasta 2.(57.) numbris suurenes ajakirja maht seniselt 32 leheküljelt 40–64 leheküljele.

2010. aasta sügisest kuni 2012. aasta sügiseni ajakiri ei ilmunud. Täna, Sõduri 95. aastapäeva meenutades jõuab lugejateni taastatud iseseisvusaja 77. number. Haritud sõjaväelasel on jätkuvalt olemas oma häälekandja, mille veergudel üles astuda ning lugejaile omi mõtteid, teadmisi ja seisukohti tutvustama kutsub sama vajadus, mis 95 aastat tagasi – et Eesti saaks kaitstud parimal võimalikul viisil ja targalt.

Viimaseid Sõduri numbreid saab lugeda veebis www.mil.ee/et/pressiruum/sodur, varasemaid numbreid leiate oma koduüksuse raamatukogust.

Kaitseväe töötajad ja lepingulised kaitseliitlased saavad ajakirja tellida staabija side­pataljoni teavituskeskuse kaudu.

Järgmine Sõdur ilmub 2014. a juunikuus.

65

Taktikaline otsustusmäng „Org”

C

-jalaväekompanii ülesanne oli vastasest puhastada pataljoni paiknemisalalt põhja jääv Roopa küla. Luurerühma andmetel oli külas vastase poolrühmasuurune jalaväeüksus, mille tõenäoline ülesanne oli koguda informatsiooni meie üksuste kohta. Kella 12.48-ks oli Roopa küla teie kompanii kontrolli all. Küla hõivamisel vastasega kontakte ei olnud. Teie 1. jalaväerühm sai ülesande saata välja patrull külast väljuvale kirdesuunalisele teele kuni idajooneni 6050, et kontrollida teed ja julgestada ala kompanii pealetungi jätkamiseks.

Olete 1. rühma ülem. Liikusite rühmaga välja rühma malelaua formatsioonis. Jõudnud 2 km kaugusele külast,

AUTOR JA GRAAFIKA

Mario Mõttus

sattusite vastasega kontakti. Teie juhtjao pihta avati tuli, nägite vaid, kuidas 2. jagu üritas end drillijärgselt kontaktist välja rebida teist eemalduses. Raadioeetrist kuulsite hetkeks sahinat, tõenäoliselt sai teie 1. jao ülem pihta. Hetk hiljem tabasid vastase kuulid 2. jagu ning teie sidemees sai tõenäoliselt täpsuslaskurilt tabamuse. Raadiojaam purunes, kui sidemees tabamuse sai, ning käsijaama kaudu puudub teil side kom-

paniiga. Näete, et ka tagajulgestuseks olnud jagu on vastase tule all. Teie pihta avati tuli kolmelt positsioonilt. 2. jaos, kus te asutute, on kaks raskelt haavatut.

3. jao ülem annab eetrisse: „Suutsime kontaktist lahti rebida, olen 6010 3310.

Mis teeme?”

Andke rühmaülemana käsud all­ üksustele ja koostage manöövriskeem.

Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13). 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

SÕDUR NR 2 (77) 2014

66

Taktikalise otsustusmängu „Org” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDUR Taktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.

Kaitseväe koduleheküljel asuval aja­ kirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse­lehel, selleks: visandab mängija kaardile allüksuse manöövri, mida ta on käskinud; sõnalises osas kirjutab mängija käsklused, mis ta on andnud; kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab ta manöövrit; lisab lahendusele oma kontaktandmed.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppe­ asutustesse hiljemalt 30. juuniks 2014 aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Üle­ järgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega.

Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordinaa­ torid on ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

67

Taktikalise otsustusmängu „Sild” võitnud lahendus 1.

ALFA 60, siin ALFA 10 – kontakt kontakt kõrgendikult 150,VA BTR80 koos jalaväega.

2.

ALFA 20, siin ALFA 10 – ma ei ole võimeline sind aitama, olen ise idast kontaktis.

3. ALFA 11, siin ALFA 10 – ole valmis minu käsu peale hõivama kõrgendikku 183.

4.

MIKE 50, siin ALFA 10 – tuletellimus, eellaskmine, RUUT, kõrgendik 150, suund 24-00, VA soomuk ja jalastunud JVJ, kaevumata, avatud maastikul, maha suruda ja pimestada, tuld.

5. ALFA 60, siin ALFA 10 – ründan VA läbi ja hõivan kõrgendikud 183 ja 150 ja jään julgestama Porijõe silda.

6.

ALFA 50, siin ALFA 10 – tuletellimus, mõjuvtuld, liinsihtmärk kõrgendike 183 ja 150 vahele alates Porijõest suunaga 15-00. Tuulesuund 17-00, tuld.

7. ALFA 12 ja ALFA 13, siin ALFA 10 – kattetuli kõrgendikule 150.

8.

ALFA 11, siin ALFA 10 – hõiva kõrgendik 183 ja jää katma kõrgendikku 150.

9. ALFA 13, siin ALFA 10 – ületa Porijõgi ja hõiva kõrgendik 150 ning jää katma itta. Jälgi ka lõunasse piki Porijõge.

10. ALFA 11, siin ALFA 10 – jää katma piki mnt 2 itta ja pane silmad välja ka põhja.

11. ALFA 12, siin ALFA 10 – julgesta läänesuund.

12. ALFA 60, siin ALFA 10 – VA kõrgendikul 150 on hävitatud ja Porijõe ületuskoht on julgestatud, ootan edasisi korraldusi.

Lahenduse autor on vanemseersant Valdo Hälvin.

Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem vanemseersant Valdo Hälvinile Leatherman Wave’i.

KOMMENTAAR Rühmaülema lahendus arvestas kõrgema ülema kavatsusega ja tema allüksusele kästud ülesandega – luua tingimused Porijõe silla taastamiseks pataljoni ülesande jätkamiseks.

Kujutatud manöövriskeem ilmestab

rühmaülema maastiku lugemise oskust, kus allüksusele kästud positsioonide asetus loob soodsad tingimused planeeritud manöövri elluviimiseks. Esile võib tuua vastast mahasuruva üksuse hea vaatlusala ning vastasest läbiründava üksuse varjatud lähenemistee ning sööstu pikkuse vastase rühmitusse.

Rühmaülem kasutab kaudtule vahendeid manöövri toetuseks, mis võimaldab tema allüksustel kästud positsioone sisse võtta ning loob soodsad tingimused vastase ründamiseks.

Rühmaülema antud käsud on olulisuse järjekorras. Teiste lahenduste hulgast tõi esile antud lahenduse asjaolu, et kästud oli ka lõppseis.

Olulisemate puudustena tuleb esile tuua pioneerijao haavatutega mitte tegelemise. Ülesande juures piisanuks sellest, et rühmavanemale anda korraldus korraldada haavatute evakuatsioon. Üldmulje esitatud lahenduse välisele kvaliteedile oli hea. Rühmaülema koostatud manöövriskeem ja käskluste sõnaline osa oli selgelt ning korrektselt vormistatud.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

68

AJALUGU

Mereväe vormiriietus Vabadussõjas 1919–1920 Erinevalt Eesti maaväe vormist, mida kahe maailmasõja vahelisel ajal muudeti tervelt neli korda, elas mereväelaste garderoob üle vaid väiksemaid ja mitte samavõrd põhimõttelisi uuendusi. Vormi põhiesemete välimus jäi praktiliselt selliseks, nagu see Vabadussõja ajal Vene tsaaririigi aegse ja Briti mereväevormide eeskujule tuginedes loodi.

V

abadussõja esimestel päevadel vormiriietuse kohta välja antud sõja­ ministri ja sõjavägede ülemjuhataja korraldused ja päevakäsud puudutasid ainult maaväge. Merevägi oli nagu pisut kahe silma vahele jäänud – võib-olla seetõttu, et lahingutegevuse pearaskus lasus maarindel. Merel hoidis korda Briti laevastik. Olukord muutus aga niipea, kui vanaldast suurtükipaati Lembitu täiendasid kaks brittide kinnipeetud punaste hävitajat, mis astusid Eesti mere­ jõududes (nagu neid toona nimetati) rivvi Lennuki ja Vambola nime all.

Loodavate merejõudude ridadesse astusid Tsaari-Vene sõjalaevastikus teeninud mehed, nii ohvitserid kui ka reakoosseis, kelle hulgas leidus tegelikult üsna vähe kaadriohvitsere. Põhiosas olid need mobiliseeritud sõjaaegsed noorem­ohvitserid ja allohvitserid-madrused. Täiendavalt mobiliseeriti kaubaja rannalaevastiku kapteneid-tüürimehi, kes merel oma igapäevast leiba teenisid.

Mereväkke sattus ka reservväelasi, kes varem polnudki sõjaväes teeninud.

Maaväes tegeleti usinalt Eesti oma

SÕDUR NR 2 (77) 2014

1. Mereväe mütsimärgid

Toomas Boltowsky vormiriietuse väljatöötamisega. Sama asusid tegema ka mereväelased. Kas oli see vorm ka tegelikult Briti eeskujusid järgiv, nagu meil enamasti usutakse, või siiski mitte? Teatavat lühiülevaadet sellest, kuidas sündis mereväe vorm, pakub meile riigiarhiivis säilitatav õhuke dokumendikogu 1919. a merejõudude staabi vormikomisjoni töö materjalidega, kust leiab isegi mõningad tolleaegsed originaaljoonised.

VENE VORM Merejõudude kõrgem juhtkond kandis Vabadussõja algul kahtlemata Vene keiserliku sõjalaevastiku vormi. Erandiks oli teiste seas admiral Pitka, kes Esimeses maailmasõjas polnud kaasa teinud.

Tõsi – Vene vormiesemed olid veel vaid kauges suguluses sõjaeelse hiilgusega.

Veebruarirevolutsiooni järellainetuses olid Kerenski käsul mereväe vormidelt kõik senised eraldusmärgid kõrvaldatud peale laevanimedega lintide lihtmadruste peakatetel.

Mereväelastele mõeldi välja uued auastmetunnused, mis paigutati „demokraatliku maailma eeskujul” (nagu toonane käskkiri rõhutab) kuldsete tresside kujul varrukaotstele; kusjuures ülemine pael pidi olema ümmarguse lengiga nagu Briti laevastikus. Ohvitserid hakkasid kandma musta värvi nokatsit, mis meenutas Briti või USA laevastikus kantavat. „Mereväevormi demokratiseerimise” resultaat oli kentsakas pool-tsiviilülikond, mille vasakpoolsele varrukale kästi õmmelda sõjalaevastiku eritunnusena ankrukujutisega embleem, et vältida segiajamist kaubalaevastiku kaptenitega.

Kahjuks pole teada, kas Esimese maailmasõja päevil varustati kõik keiserlikku mereväkke mobiliseeritud nooremohvitserid ja sõjaaegsed mitšmanid rahuaegsele kaadriohvitserile ettenähtud kõikvõimalike rivi-, gala-, balli-, visiit-, paraad- jt vormidega. Vene mereväes oli ohvitserile ju peaaegu igaks elujuhtumiks ette nähtud eriline vormiesemete kombinatsioon, mille kandmist seejuures väga kiivalt jälgiti. Siinkohal väike loetelu 1899. a vormi­statuudis ettenähtud vormielementidest: 1. Kaherealine püstkraega vormikuub (mundir), mille krae ja varruka­ käänised olid kaetud kuldtikandiga (üht säärast näeb mängufilmis „Arabella, mereröövli tütar” Taaniel Tina seljas); kuube kanti kas õlakute või epolettidega.

2. Kaherealine sõjaväelise tegumoega (püstkrae ja kinnise rinnaesisega) saterkuub (sjurtuk1), mida kanti kas õlakute või epolettidega.

3. Kaherealine tsiviiltegumoega reväärkraega saterkuub (sjurtuk); kanti triiksärgi ja lipsu, epolettide või õlakutega.

4. Üherealine püstkraega tumesinine kuub (kitel), mis meenutas lõikelt 1909. a maaväe ohvitseri vormikuube.

5. Kaherealine reväärkraega valge suvekuub (polotnjannik), kanti triiksärgi ja lipsuga.

6. Üherealine püstkraega valge paraadsuvekuub (kitel), lõikelt nagu nr 4.

69

2. Mereväe ohvitserid.

3. Mereväe allohvitserid ja madrused.

probleem pigem selles, et ohvitserid ja sõjaväeametnikud üldse vormi kannaks. Nimelt andis kindral Laidoner karmi käsu kõikidel sõjaväelastel hankida endale vormikohased mütsimärgid ja õlakud ning hakata neid viivitamatult kandma. Pitka edastas selle sõnumi ka 16. veebruaril 1919 oma alluvatele päevakäsuga nr 133. Peale selle määras üks tema varasem päevakäsk (6.01.1919, nr 4) kõik ilma kehakateteta ohvitserid merejõudude staabi reservi.

Suurem osa vastsetest mereväelastest, nagu väidavad kaasaegsete mälestused, oli riietatud hoopis kaubalaevastiku vormiriietesse. Lihtmadrused olevat pealegi eelistanud hoopis erariideid.

BRITI VORM Enne uue vormi hankimist oli aga vaja kibekähku välja mõelda, missugune see olema peaks. Briti laevastik võis tänu oma populaarsusele tunduda vägagi arvestatava matkimisobjektina. Tallinnas baseeruvad Briti mereväelased püüdsid oma eksootilise välimusega avalikkuse pilku. Keskmise Briti mereväeohvitseri vormielementide põgus loetelu: 1. Kaherealine püstkraega paraadsabakuub (full dress coat) – kuldtressid, kaherealine kinnine rinnaesine, epoletid.

2. Sabakuub (undress tail coat) – reväärkraega frakk (ballivorm).

SÕDUR NR 2 (77) 2014

7. Üherealine püstkraega valge igapäevane kuub (kitel), millel lihtsad pealeõmmeldud klappideta taskud.

8. Must poolpalitu (ukorotšennoje palto, kõnekeeles tužurka2), mis fotodel meenutab pisut lühikest kuube.

9. Üleskeeratud servadega piklik viltkübar (šljapa), mis meenutas Napoleoni peakatet.

10. Must nokkmüts valgete kantidega.

11. Must ja valge vest (kanti saterkuuega).

12. Mustad ja valged püksid.

13. Palitu (plaštš-palto).

14. Sinel.

Tegelikult oli Eestis 1919. a algul

70

AJALUGU

4. Madrusemütsi lindid.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

3. Kaherealine pikk reväärkraega saterkuub (frock coat).

5. Kaherealine lühike reväärkraega igapäevakuub (undress coat).

6. Lühike õhtukuub (evening waistcoat) – sabata frakk; mida kanti ohvitseride messis.

7. Hommikuvest (ilma kuldtressideta).

8. Õhtuvest (kuldtressidega).

8. Valge vest.

9. Sinised kuldlampassidega püksid (kanti sabakuubedega).

10. Sinised lampassideta püksid (kanti saterkuue ja igapäevakuuega).

11. Valged püksid (kanti vajadusel kõikide kuubedega, v.a frakk).

12. Valge üherealine püstkraega vormikuub (troopikas).

13. Kübar (cocked hat), kanti sabakuubede ja saterkuuega.

14. Nokkmüts.

15. Troopikakiiver.

16. Pikk sinel.

Briti mereväe warrant officer (tähendab ohvitseri asetäitjat, mõnikord ka erialaohvitseri) kandis kaherealist vormi­ kuube ning nägi selles välja peaaegu nagu ohvitser (sabakuube jms luksust alamväelastele mõistagi ette ei nähtud).

Vanemallohvitserile (alates chief petty officer’ist ehk tänapäevases mõttes veeblist) oli ette nähtud üherealine vormikuub nokkmütsiga, nooremallohvitser kandis tavalist madrusevormi. Lihtmadruse garderoob oli seejuures üsna napp: kaks öösinist ja üks valget värvi madrusepluus, sama värvi alt laiad trehterpüksid, peakatteks igapäevases teenistuses madrusemüts, pidulikel puhkudel lintidega kübar. Soojaks üleriideks oli rea-

madrusel lühike villane jopp (pea jacket), allohvitseril aga palitu. Seejuures eristati kolme vormikomplekti, tulenevalt nende otstarbest, mida üksteisest eristas ainult eraldusmärkide kvaliteet (kuldsed tunnused paraadvormil, punase niidiga tikitud igapäevavormil). Tegumoelt olid need kõik muidu sarnased.

EESTI VORM Kõigepealt läks eesti mereväelastel vaja head ja praktilist igapäevavormi. Torkab silma, et ka vene kogemust ei heidetud kergekäeliselt üle parda. Vormiküsimustega hakkas tegelema komisjon, mille koosseis oli päris esinduslik. Näiteks võib ühelt protokollilt lugeda, et otsustajateks olid Lembitu komandör mitšman Klaar, Vambola komandör mitšman Kraus, Lennuki komandör kaptenleitnant Veigelin ja merejõudude kantselei ülem mitšman Varma. 28.01.1919 kinnitaski Pitka komisjoni poolt heakskiidetud vormikirjelduse projekti ning algas mereväe riietamine uude vormi. Üks esimesi kasutusele võetud rah-

Lühiülevaadet sellest, kuidas sündis mereväe vorm, pakub meile riigiarhiivis säilitatav õhuke dokumendikogu 1919. a merejõudude staabi vormikomisjoni töö materjalidega, kust leiab isegi mõningad tolleaegsed originaaljoonised.

vuslikke eraldusmärke oli ohvitseride ja sõja­ väeametnike mütsimärk, mille punast värvi ümmargust „ankruplatsi” ümbritses kuldsetest tammelehtedest pärg; viimase kohal paiknes aga lipuvärvides vapikilp. Tõsi – niipea, kui vormikomisjon oli oma töö lõpetanud, asendati märk uuega, mis meenutab pigem Briti mereväeohvitseride „krabi”. Sellelgi ümbritses tammevanik kilbil paiknevat kuldset ankrut, mis sedapuhku oli sinisel kilbil, kuningakrooni asendas sellelgi kuld­vanikuga ümbritsetud rahvusvärvides kilbike. Vanemallohvitseride jaoks nähti ette lihtsa kujundusega pronksist stantsitud ovaalne märk, mida kaunistas üksnes kuldne ankur (vt joonis 1).

Esimene mereväelaste vormiriietust sätestav sõjaministri päevakäsk ilmus 10.02.1919 (nr 85), mis käskis mereväe ohvitseridel ja nendega võrdsustatud sõjaväeametnikel kanda järgmisi vormiesemeid: 1. Mustast kastorist või ševiotist nokkmüts, millel on lakknahast mütsi­ nokk ja kaheosaline tormirihm ning must siidpael ümber mütsirummu.

Suvisel ajal kästi mütsipõhjal kanda valget linast katet.

2. Kaherealine reväärkraega kuub, neli paari nööpe ees.

3. Samast materjalist pikad püksid.

4. Paksust kalevist kaherealine mantel (sinel).

Kuub kujutas endast täiesti tavalist kaherealist pintsakut, mis esmapilgul meenutab vägagi brittide reefer jacket’it.

Kui aga lähemalt vaadata, torkavad silma pisikesed erinevused. Nimelt käis eesti kuub kinni kolme, briti oma aga nelja nööbiga. Peale selle pole briti kuue taskutel klappe. Tõenäoliselt oli see lahknevus eeskujust taotluslik, et saavutada pisukest rahvuslikku eripära. Kuube kanti valge triiksärgi ja musta lipsuga. Päevasärk võis olla ükskõik millise lõikega. Valdavalt eelistati äranööbitava kõvakraega särke.

Mantel ehk sinel oli laia lõikega ja avatud kaelusega, neli paari nööpe rinnaesisel; seljal kaheosaline põõn, ent ilma seljavoldita. Kõik vorminööbid pidid olema valmistatud kuldsest metallist ja kandma ankru kujutist kuni riigivapi kinnitamiseni. Kogu kirjeldus on üldsõnaline ja napp. Seega jäävad vähemalt teksti põhjal kuue-mantli lõike iseärasused selgusetuks. Talvemütsi polnud ohvitseridele esialgu ette nähtud (alles aasta lõpus kästi neil kanda kergelt vateeritud põhjaga talvist nokkmütsi ja villaseid kõrvaklappe).

Lisaks eelpool loetletutele l u b a t i kanda täiendavaid vormiesemeid:

71

5. Mereväe ohvitseride ja ametnike auastmetunnused 1919. a novembris.

6. Reakoosseisu erialatunnused.

Madrustele ja allohvitseridele nägi sama päevakäsk ette järgmise vormi: 1. Musta värvi madrusemüts, mille rummu ümbritseb must lint „kus laeva ja teenistuse-koha nimi peal”.

2. Tumesinisest kangast (või selle puudusel musta värvi) madrusepluus.

3. Musta värvi „lakaga” madrusepüksid.

4. Üleriideks lühike kaherealine poolpalitu.

Algselt oli ka plaanis varustada madrused ka sineliga, ent selle mõtte laitis sõjavägede ülemjuhataja vormikavandite tutvustamisel maha. Nimelt leidis Laidoner, et madrustele piisab poolpalitust küll.

Vormikavandite joonisel näeme siiski küljele seotud lehvi. Sama selgub ka Vabadussõja-aegsetelt fotodelt. Madrusemütsi puhul torkab siiski silma, et Briti madruse peakatet see eriti ei meenuta, sest põhi on laiem ning sellel pole rõhutatult teravat serva. Pealegi oli ka lint teistmoodi seotud – selle otstele trükiti vene traditsiooni järgides kuldsed ank-

AMETIASTMETUNNUSED Merejõudude ülema 14.02.1919. a päevakäsk nr 108 kehtestas vormil kantavad eraldusmärgid. Vormikomisjoni materjalidest selgub, et uute tunnuste ümber

SÕDUR NR 2 (77) 2014

1. Musta värvi saterkuub.

2. Lühike „kittel”, mis võis olla nii tumesinist kui ka valget värvi. Kitlil pidi olema mahakeeratav krae ning neli pealeõmmeldud klappidega taskut.

Vägagi tõenäoliselt sarnanesid kolm viimast vormieset väljanägemiselt ja lõikelt Vene laevastikus kantud esemetega ning need lisatigi käskkirja selleks, et anda ohvitseridele võimalus olemasolevaid vormiesemeid edasi kanda.

Peale selle lubati suvel kanda valgest lõuendist pükse ja kingi vastavalt igaühe materiaalsetele võimalustele (joonis 2).

Vormi juurde kuulus igapäevastel rivistustel kindlasti kohustuslikus korras kantav mõõk või kortik – ent üksnes neil, kellel Vene mereväest külmrelv kaasa toodud (sedagi ütles kõrgem käsk). Mõõgarihma kanti alati kuue all. Üleriiete peal kanti vööd üksnes siis, kui sellele oli vaja riputada ka püstolikabuur. Adjutantidel ja lipuohvitseridel („plaguohvitserid”) kästi kanda neile ette­nähtud akselbante.

rud, samas kui brittidel lõigati lehviotsad lihtsalt lühikeseks (joonis 5).

Madrusepluus tehti eest avatud, laia kraega ning selle külge nööbiti sinist värvi pealiskrae. Torkab silma, et pluusi kaeluse väljalõige polnud kaugeltki sama sügav kui Briti pluusil, hoopis vene moodi väike ja kahe nööbiga suletav. Ka juulis ilmunud sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk täpsustab, et nii pluus kui ka püksid on „vene madruse laadi lõikega”. Pluusi kästi kanda pükste sees, ilma vöörihmata. Triibulist madrusesärki kasutusele ei võetud, selle asemel nööbiti madrusepluusi kaelaavasse sinise ülaservaga valgest flanellist rinnaesine.

Vene traditsiooni järgides pidid ka kõik allohvitserid kandma seda madrusevormi. Ainult pootsman ja veltveebel tohtisid asendada madrusemütsi ohvitseri nokkmütsiga. Allohvitseride ametiastmetunnusteks – alates juunist aga auastmetunnusteks – määrati kollast värvi paeltest vinklid, mis õmmeldi vasakule pluusi- ja poolpalituvarrukale küünarnukist pisut kõrgemale. Nooremallohvitseril pidi neid olema üks, vanemallohvitseril kaks ja pootsmanil-veltveeblil kolm. Madrustele esialgu auastmetunnuseid ette ei nähtud (vt joonised 3, 4).

Kokkuvõttes on üsna ilmne, et Briti mereväe vorme ohvitseride ega madruste kehakatted eriti ei meenutanud.

Täpsemalt – meenutasid, kuid üksnes esmapilgul. Pealegi oli nende põhivärvuseks valitud must, mitte öösinine, nagu brittidel.

72

AJALUGU

MAAVÄES

MEREVÄES

1

reamees

junga ja 2. järgu madrus

2

kapral

1. järgu madrus ja spetsialist

3

nooremallohvitser

reavanem ja vanemspetsialist

4

vanemallohvitser

reaülem ja ülemspetsialist

5

veltveebel

veltveebel, pootsman, masinate- ja katelde vanem,

6

ohvitseri asetäitja

gardemariin

7

lipnik

lipnik

8

alamleitnant

alamleitnant

9

leitnant

leitnant

10

alamkapten

–

11

kapten

kaptenleitnant

12

alampolkovnik

–

13

polkovnik

kapten

14

kindralmajor

admiral

15

kindral

–

Tabel 1. Maa- ja mereväe auastmete võrdlev tabel (SVÜ pk nr 112, 27.03.1919).

MAAVÄES

MEREVÄES

reamees

junga ja 2. järgu madrus

2

kapral

1. järgu madrus ja spetsialist

3

nooremallohvitser

reavanem ja vanemspetsialist

1

4

vanemallohvitser

reaülem ja ülemspetsialist, velsker

5

veltveebel

veltveebel, pootsman, masinate ja katelde vanem

6

ohvitseri asetäitja

ohvitseri asetäitja, gardemariin

7

lipnik

–

8

alamleitnant

mitšman

9

leitnant

leitnant

10

alamkapten

vanemleitnant

11

kapten

kaptenleitnant

12

alampolkovnik

asekapten

13

polkovnik

kapten

14

kindralmajor

aseadmiral

15

kindral

admiral

Tabel 2. Maa- ja mereväe auastmete võrdlev tabel (SVÜ pk nr 161, 10.05.1919. a).

SÕDUR NR 2 (77) 2014

murti tegelikult raevukalt piike. Kui komisjoni liikmete enamus pooldas ülemisel paelal ümmargust „lengi”, jäi vähemalt üks liige kindlalt eriarvamusele (Varma), soovitades hoopis sirget paela, mille kohale paigutataks riigivapp. Võitjaks jäi sedapuhku demokraatlik enamus ning sellest ajast kaunistabki mereväelaste auastmepaelu n-ö monarhistlik ümmargune kroogitud leng. Lengi tõttu meenutasid kuldpaelast tunnused vägagi Briti ohvitseride omi. Lengist pisut kõrgemale kavatseti esialgu paigutada ka tikitud riigivapp, niipea, kui see ükskord kinnitatud saab. Tegelikult aga vappe kunagi kandma ei hakatudki.

Tundub muidugi kummaline, et mere­ väeohvitseridel kästi esialgu kanda auast-

metunnuste asemel ametiastmetunnuseid. Käsu põhjus oli proosaline. Valdav osa laevakomandöridest ja ülejäänud juhtidest olid tegelikult väga madalas auastmes lipnikud-leitnandid, kes nüüd ootamatult kõrgetele ametipostidele sattusid. Paljudel kaubalaevastikust mobiliseeritud mehaanikutel-kaptenitel-tüürimeestel polnud aga ülepea sõja­väelist auastet. Seepärast tuli visuaalse hierarhia loomiseks rõhutada pigem iga mehe faktilist funktsiooni. Vormikuuel, saterkuuel ja sinisel kitlil pidid tunnused paiknema varrukaotstel, valgel kitlil ja sinelil aga tumesinist värvi õlakutel.

Erialaohvitsere ja ametnikke eristati riviohvitseridest värvilise auastmepaelte alusega – sanitaarohvitseridel pidi

see olema punane ja ametnikel roheline.

Esimesed pidid peale selle kandma varrukal oma erialaembleemi. Ühepaelameestel oli värvilise aluse asemel lihtsalt kitsas triip paela alumises servas.

Vanemohvitseridel alates 2. järgu laeva komandörist kästi kanda mütsinokal kuldset tammelehtedest pärga nagu Briti laevastikus; merejõudude juhataja mütsinokapärg oli kahekordne, nagu hiljem admiralidel.

Napilt kaks kuud hiljem kehtestati juba uus (vt tabel 2).

27.05.1919. a kinnitas merejõudude juhataja velskrite ametitunnuse ning reakoosseisu vasakul pluusivarrukal kantavad kutsemärgid, mis jäid väikeste muudatustega kasutusele kuni Eesti mereväe likvideerimiseni (vt joonis 6).

Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk nr 72 avaldas 30.07.1919. a veel ühe täiendava vormikirjelduse, milles kirjeldati madruste suvist pluusi ja pükse ning mütsikatet. Need pidid olema valmistatud pleegitatud purjeriidest ja valget värvi ning lõikelt täpselt samasugused nagu talvised riietusesemed.

Kõigele lisaks anti täpsustav korraldus, et rivis peavad nii ohvitserid kui ka madrused kandma samavärvilist vormi – kas üleni valget või siis valge ülaosa ja mustade pükstega. Kas ja kui palju tegelikult madrustele valgeid vormiriideid Vabadussõja päevil hangiti, ei ole teada. Pärast Vabadussõda me seda valget suvist madrusevormi igatahes enam vormi­kirjeldustest ei leia.

OHVITSERIDE AUASTMETUNNUSED

Aasta lõpus, 25.11.1919, kinnitas sõja­ minister mereväe ohvitseride uue vormikirjelduse ning ühes sellega kehtestati lõpuks vormil kantavad auastmetunnused. Kirjeldus avaldati sõjavägede ülemjuhataja käskkirjas nr 269a.

See loetles juba kasutusel olevad vormiesemeid, lisades täienduseks ohvitseride auastmetunnuste ning erialaspetsialistide ja ametnike eritunnuste kirjeldused.

Mõne­võrra muutus varrukatel ja õlakutel kantav paelte arv, ent üldised kujunduspõhimõtted jäid samaks. Vastavalt käsule pidi insenerohvitseril paelte all olema roheline alusvärv, revidendil sinine ja instruktoril valge.

Ohvitserivormi kandvaid mereväe ametnikke taheti riviohvitseridest eristada spetsiaalsete eritunnustega – tikitud või metallist stantsitud kuldsete seitsmenurgeliste tähekeste näol.

See üsnagi komplitseeritud süsteem

73

MAAVÄES

MEREVÄES

1

reamees

junga ja 2. järgu madrus

2

kapral

1. järgu madrus ja spetsialist

3

nooremallohvitser

reavanem ja vanemspetsialist

4

vanemallohvitser

reaülem ja ülemspetsialist, velsker

5

veltveebel

veltveebel, pootsman, masinate ja katelde vanem

6

ohvitseri asetäitja

gardemariin

7

lipnik

–

8

alamleitnant

nooremleitnant

9

leitnant

leitnant

10

alamkapten

vanemleitnant

11

kapten

–

12

alampolkovnik

asekapten

13

polkovnik

kapten

14

kindralmajor

aseadmiral

15

kindralleitnant

–

16

kindral

admiral

Tabel 3. 04.10.1919 kinnitati taas üks maa- ja mereväe auastmete võrdlev tabel.

kohusetäitja, kes ohvitseri kohal teenib: kaubalaevastiku mütsimärk, varrukad ilma märkideta; palitu ilma õlakuteta.

5. Mobiliseeritud kauge- või rannasõidu kapten ja tüürimees, kes ohvitseri kohal teenib: ohvitseri mütsimärk; varrukal kaubalaevastiku ametitunnused; palitu õlakutega, kuid ilma paelteta.

6. Eraisikust kauge- või rannasõidukapten ja tüürimees, kes ohvitseri kohal teenib: kaubalaevastiku mütsimärk ja ametitunnused, palitu ilma õlakuteta.

7. Laeval teeniv sanitaarlipnik: ohvitseri mütsimärk; varrukatel ja õlakutel üks kuldne 10 mm laiune ilma lengita pael; vasakul varrukal õla ja küünarnuki vahel sanitaarohvitseri embleem.

8. Mobiliseeritud orkestrijuht: mereväe ohvitseri mütsimärk, kuue ja palitu vasakul varrukal õla ja küünarnuki vahel kullaga tikitud kannel; palitu õlakutega, kuid ilma paelteta.

Vabadussõja-aegne viimane vormi­ kirjeldus avaldati 09.12.1920 sõja­ ministri päevakäsus nr 1193, mis jättis kõik varasemad kirjeldused muudatusteta kehtima. Erinevus võrreldes varasemate käskkirjadega seisnes üksnes vormi­esemete detailsemas kirjelduses. Muu hulgas kästi esmakordselt just selles siduda madrusemütsi lint peakatte vasakul küljel lehviks. Peale selle täiendati reakoosseisu varustuse nimekirja paksust villasest riidest läki­läkikujulise talvemütsiga, mis järgis maaväes juba kasutusel olevat mudelit. Mereväes kanti seda tõenäoliselt kas ovaalse maaväes kasutusel oleva mütsimärgiga või ilma selleta. Kahjuks pole teada, kas ja millise

SÕJAKOOLI MEREVÄEKLASSI KADETID Vabariigi Sõjakooli mereväeklassi kadetid, kes loeti reakoosseisu kuuluvaks, kandsid põhimõtteliselt lihtmadrustele ettenähtud vormikomplekti – pluus, püksid, madrusemüts ja poolpalitu. Vasakul varrukal kandsid nad ka neile ettenähtud reakoosseisu auastme- ja erialatunnuseid. Üksnes pidulikel puhkudel lubati kadettidel kanda – mööndusena tulevasele ohvitseriseisusele – pikka sinelit. Viimane erines ohvitseripalitust, olles hästi taljes, kuue nööbipaariga, kaheosalise põõnaga ning ilma seljavoldita. See kadetipalitu oli käskkirjas ühtlasi ainus riideese, mille kohta kasutatakse väljendit „inglis palitu laadi”. Kadette eristasid tavalistest madrustest ainult kadetiõlakud, mida kanti nii poolpalitul kui ka sinelil; madrusepluusi õlgadel kanti üksnes kadetiõlaku punase pikitriibuga kollast paela; samuti mütsilint kirjaga „Sõjakool”.

Põhimõtteliselt jäi Vabadussõjaaegne mereväevorm kasutusele kuni Eesti vabariigi lõpupäevadeni 1940. a. Erinevalt maaväe vormist, mida muudeti tervelt neli korda, elas mereväelaste garderoob üle vaid väiksemaid ja mitte samavõrd põhimõttelisi uuendusi. Tõsi – ka seda muudeti hiljem, ent mitte sama drastiliselt. Vormi põhiesemete välimus jäi praktiliselt samaks. Riietuselementide nomenklatuur siiski täienes 1930. aastatel, kui tekkis vajadus esinduslikkuse järele.

Märkused 1 Pr k surtout – peamiselt, kõige peal.

2 Pr k tojours – igapäevaselt, alati.

3 Kaubalaevastiku tunnused kinnitas Pitka 10.06.1919. a.

SÕDUR NR 2 (77) 2014

pidi aitama eristada ametnike ametipositsioone. Kahjuks jääb tärnide tegelik paigutus kuuevarrukate otstel dokumendi tekstist arusaamatuks, ühtegi joonist aga pole õnnestunud näha.

Mereväeametnike asetäitjatele nähti ette samuti ohvitserivorm, ent ilma varrukatärnideta. Selle süsteemi – mis tõenäoliselt läbi ei löönudki – asendas veel enne aasta lõppu uus ja lihtsustatud kord, mille kohaselt pidi ametnik kandma varrukaotstel ja õlakutel kahte sirget paela, aseametnik aga ühte.

Reglementeeriti ka mobilisatsiooniga ohvitseride ametikohtadele määratud kaubalaevastiku meremeeste (mehaanikute, tüürimeeste jt), kellel puudub ohvitseri auaste, eraldusmärgid mereväes teenides3. Et neil puudus enamasti formaalne sõjaväeline ettevalmistus ja auaste, siis tuli neidki eristada: 1. Mobiliseeritud diplomeeritud mehaanik, kes ohvitseri kohal teenib: ohvitseri mütsimärk; varrukal kaubalaevastiku mehaaniku ametitunnused; sinel õlakutega, kuid ilma paelteta.

2. Eraisikust diplomeeritud mehaanik, kes ohvitseri kohal teenib: kauba­ laevastiku mehaanikute varruka- ja mütsimärk; sinel ilma õlakuteta.

3. Mobiliseeritud diplomita mehaaniku kohusetäitja, kes ohvitseri kohal teenib: ohvitseri mütsimärk; varrukad ilma ametiastme paelteta; kuue ja sineli vasakul varrukal küünarnuki ja õla vahel masinisti eriala tunnus (laeva propeller ümmargusel hammasrattal), sinel õlakutega, kuid ilma paelteta.

4. Eraisikust diplomita mehaaniku

märgiga kandsid seda vanemallohvitserid, kes ühelt poolt nagu kuulusid reakoosseisu, teiselt poolt aga kandsid ohvitseri nokatsit, mille ees kanti ankruga mütsimärki. Pole võimatu, et vanemallohvitseride puhul kaalus seisuseuhkus üles praktilised kaalutlused ning madruste talvemütsi ei kantudki. Üsna pisut muutusid selles viimases reglemendis reakoosseisu vasakul varrukal kantavad auastmetunnuseid – 2. ja 1. klassi madrus jäid ka edaspidi tühja varrukaga, kuid nooremallohvitser pidi kandma kahte kollasest paelast vinklit, vanemallohvitser kolme, veltveebel ja pootsman aga ühte laia kardpaelast vinklit.

74

ARVUSTUS

Jälle kakskümmend aastat mereväge. Ülevaateid ja meenutusi Läinud suvel möödus 95 aastat mereväe loomisest ja 20 aastat selle taasloomisest. Nüüd on kaante vahele saanud mälestusteraamat mereväe taastamisest tänapäevani.

2

SÕDUR NR 2 (77) 2014

013. aastal möödus 20 aastat Eesti mereväe taasloomisest. 1. juulil 1993 vormistati kaitsejõudude peastaapi tööle kaks meest, kes pidid hakkama uuesti meie merekaitsega tegelema: vanemleitnant Edgar Haavik ja Igor Schvede, tollal veel auastmeta. Tolleks ajaks oli möödunud 75 aastat ajast, mil Eesti merejõud 1918. aastal loodi ning üle poole sajandi oli idee nii iseseisvast Eesti riigist kui ka selle merejõududest olnud uinuvas olekus. Kui nüüd veel veidi meenutada, siis ega meie eelkäijatelegi polnud eriti pikemat aega antud oma maa kaitseks ettevalmistusi teha, end harida ja vahendeid muretseda. Samas peame tunnistama, et mälestus neist ammustest aegadest on olnud toeks ja inspireerijaks praegustele inimestele.

Tänavu sai kaante vahele esimene katse kajastada Eesti mereväe taasloomist ja selle tegevust järgmise kahekümnendi jooksul. Sestap tundub loogiline, et praeguse mereväe alusepanijad on hoidnud traditsiooni ning kandnud hoolt selle eest, et ka meie ajalooline pärand ei jääks kunagi kauges tulevikus vaid ametlike dokumentide kajastada. Õige ju on see, et ajaloolistele protsessidele hinnangu andmiseks on vaja veidi pikemat distantsi kui paarkümmend aastat, kuid osalejate mälupildid meie jaoks tagantjärele mõeldes hullude aastate kohta on hindamatu väärtusega. Nii on mereväe praeguste ja endiste teenistujate koostöös saanud kaante vahele raamat „Jälle kakskümmend aastat mereväge. Ülevaateid ja meenutusi”, toimetanud ja välja andnud kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppe­vahendite keskus.

See on raamat, kuhu on koondatud nii ülevaateid mereväe algusaastatest kui ka meenutusi mereväe elu erinevatel teemadel. Esimeses mereväe ajalooraamatus on kirjutisi paarikümnelt inimeselt. Et midagi ei sünni tühjale kohale,

Reet Naber

„Jälle kakskümmend aastat mereväge. Ülevaateid ja meenutusi” 267 lk Koostanud: Reet Naber ja Kalev Konso Toimetanud ja välja andnud: kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppevahendite keskus

on merekaitse alguslugu viidud veidi enam tagasi, lühidalt on käsitletud eelnevaid aktsioone merekaitse loomiseks, nagu kaitsealgatuse keskuse poolt endiste piirivalvekaatrite Grif ja Leopard ülevõtmist, aga ka meie kuulsa allveelaeva Lembitu lugu.

Pikemad käsitlused on merekaitse loomise algusest, mereosakonna loomisest kaitsejõudude peastaabis ning selle tegevusest kuni 1994. aasta alguseni, mereväe arendamise kontseptsiooni väljatöötamisest, Vene sõjaväe poolt maha jäänud varade arvelevõtmisest, välislaevade visiitidest jms. Võib luge-

da ka 1990. aastate Paldiski Põhjasadama probleemidest ning abilaeva Laine saamisloost.

Pikemalt on juttu mereväe staabi moodustamisest ja selle tegevusest 1994. a. Siin oli autoril kasutada mereväe esimese ülema mereväekapten Roland Leiti mahukas mälestuste üleskirjutus, lisaks tema ja mitme teise algusaastate tegija meenutused ning tollased dokumendid. Esimese aastaga suudeti mitte millestki juba merevägi toimima panna, alustada rahvusvahelise koostööga, saata esimesed noormehed välismaale mereväeohvitseriks õppima, võtta üle Miinisadam, välja töötada sümboolika. Sel aastal saadi ka abilaevad Ahti ja Mardus ning hilisem miinilaev Sulev ja alustati neil teenistust. Eraldi on vaadeldud Balti riikide ühise mereväeeskaadri BALTRON esimeste aastate tegevust.

Kalev Konso ja Liivo Laanetu on kirjutanud ülevaated mereväeohvitseride kogudest. Liivo Laanetult on ka põhjalik ülevaade mereväeohvitseride sõjalise tasemehariduse taastamisest ja Kalev Konsolt mereväe aumärkidest.

Raamatu teisest osast saab lugeda mälestusi. Päris algusaegadest on meeldejäävamaid seiku kirja pannud Igor Schvede ja Priit Jaarma. Liivo Laanetu kirjutatu annab põhjaliku ülevaate tollasest ajateenistusest ja Taanis mereväeohvitseriks õppimisest. Humoorikas võtmes on oma esimesed kogemused mereväe laeval Ahti kirja pannud Annes Vainamäe ja veidi hilisemast ajast kirjutavad Jüri Saska ja Peeter Ivask.

Veel võib lugeda Kieli nädalast (Reet Naber), Saksamaa ohvitserikoolitusest (Egon Kaur), mereväe sidest (Toomas Sullakatko), mereväe ajalehest Mere­ vägilane (Roland Murof), tuukri­ asjandusest (Ivari Sarapuu, Andro Põllu, Marco Saar, Toomas Tammsaar, Mart ja Märt Metsjõed). Merekaitseliitlased Alo Tamm ja Kuno Peek jagavad oma muljeid kontaktohvitseridena tegutsemisest ning 2006. aasta mereparaadist. Kalev Konso koostatud lisades on ülevaade mereväe laevadest, mereväe ülemate, staabiülemate, väeosade ja staabi osakondade ülematest. Raamat on illustreeritud arvukate fotodega.

OTSIB OMA MEESKONDA:

• RADARPOSTI RADARITEHNIKUT • ERIMASINATE OPERAATORIT • AUTOJUHT-PARAMEEDIKUT • LENNUTEABE ALLOHVITSERI • LENNUJUHTI • AUTOTEHNIKUT • TEHNIK AUTOMAATIKUT

VAATA LISAKS JA KANDIDEERI VK.KRA.EE

VÕITMA ÕPID SA IGAL JUHUL KÕIGEPEALT ISEENNAST. Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sulle meeskonnatöö ja ühiste eesmärkide kaudu oma “minast” kaugemale nägemist.

Dokumentide vastuvõtt SAISis 23.06 - 06.07 2014 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131 Lisainfo: www.sojakool.ee