14
FOOKUS
Venemaa viiskümmend halli varjundit Mis toimub Venemaa inimeste peades viimastel kuudel? Mis on toimunud Venemaa teadvuses, meedias ja inforuumis kõik need aastad alates Boriss Jeltsini võimult lahkumisest, et kõik see, mis toimub praegu Venemaal ja Ukrainas, saab üldse juhtuda?
V
SÕDUR NR 2 (77) 2014
ene produtsendid on viimastel aastatel tootnud suurepärase lustaka arvukate seeriatega animatsiooni „Maša ja karu”. See on ka paljude eesti mudilaste lemmik, kus peategelased on vene rahvariideid kandev hüperaktiivne seikleja ja katsetaja tüdrukutirts Maša, kes elab koos endast sada korda suurema pruunkaruga, kes on olemuselt südamlik, hoolitsev ja allaheitlik. Täiskasvanu poliitikast rikutud pilguga laste kõrvalt seda multikat piiludes hakkas Maša üha rohkem meenutama mulle üliaktiivset „liliputiniks” kutsutud Venemaa juhti ja temast sada korda suurem karu Vene maa rahvast. Ka multikas juhtus tihti nii, et kui Maša mõtles välja mingi triki ja karu tarekeses kukkus, oli ümber ringi kaos ja häving, aga Mašal oli lõbus. Selliseks võib täiskasvanu mõttemaailm väga lihtsalt muutuda, kui püüda maailmas toimuvast sotti saada sotsiaalmeedia, erinevate veebilehekülgede ja telekanalite vahendusel. Maailm on minevikus kinni ja tulevik on tundmatu. Me ei tea, mis homme juhtub. Me muretseme ikka veel tuumasõja, tuumatalve ja kahtlastesse kätesse sattuda võiva tuumanupu pärast, nagu nelikümmend aastat tagasi, kuigi Euroopa südames okupeerib Venemaa suure osa Ukrainast ja mitmed ajalooraamatuid lugenud poliitikud võrdlevad seda Sudeedimaa kurva saatusega 1939. aastal. Siis polnud nutitelefone, internetti, värvitelevisiooni ja isegi raadiojaamad ning paberlehed olid kellegi kontrolli all. Võrrelda tuleb võrreldavat ja meil kahjuks ei ole mitte ühegi valemi abil võimalik kanda praegust inforuumi üle mõnele seniolnule. Tinglikult vaa-
Ainar Ruussaar BNS-I PEATOIMETAJA
tab seitse miljardit inimest näpp suus seda, kuidas üks mees, üks riik ja üks rahvas laiendab oma haaret Ukrainas, Georgias, Armeenias, Moldovas ja isegi Süürias.
STIILIHARJUTUSED JA PEAPROOVID Erinevalt Venemaa trikoloorist on selle riigi infopoliitikas palju musti ja valgeid toone, aga kõige rohkem on hägusaid halle varjundeid. Nende kokkulugemine ja mõju hindamine võiks olla aastaid kestva ulatusliku teadusuuringu eesmärk. Enam ei usuks mass Joseph Goebbelsi 1945. aasta kevadel berliinlasteni paisatud raadiokõne julgustavat väidet, et „kiire taganemisega kurnavad Saksa väed vastase välja”. Küll aga saame me YouTube’is vaadata esimese Tšetšeenia sõja ajal tehtud intervjuusid räpaste ja veriste ning igasuguse lootuse kaotanud Vene sõjaväelastega ja kõrvutada seda pilti nüüdse Vene armeega Krimmis või 2008. aasta augustisõja ajal Georgias. Ja üritada endalt küsida, mis on pildil valesti. Vladimir Putini üks esimesi jõulisi samme riigi etteotsa asudes oli igasuguse ajakirjanike „isetegevuse” lõpetamine konfliktipiirkondades. Ilma eriteenistuste loata Tšetšeenimaale siseneda oli kuritegu, sissiliidriga tehtud intervjuu avaldamine riigireetmine, mille eest pan-
di ka vähemalt üks lääne raadiojaamale töötanud Vene ajakirjanik reaalselt vangi kui riigireetur. Putin keelustas isegi ülimalt impeeriumimeelse ja eestlastele tuntud kui Nõukogude Liidu jätkamise agressiivse pooldaja Andrei Nevzorovi dokumentaalfilmi „Põrgu” (1995. aasta jaanuarilahingutest Groznõis) näitamise. Targa mehena taandus Nevzorov ja kasvatab nüüd ratsatalus hobuseid ning suud ei pruugi. Mitut sõltumatut ajakirjanikku võis augustisõja ajal näha tööd tegemas Venemaa kontrollitavas Tshinvalis? Te teate vastust. 2000. aasta veebruaris hukkus Vene sõjaväe juhtimisvigade tõttu Tšetšeenimaal üldsusele tundmatul kõrgustikul 776 Pihkva langevarjurite 6. rood. Toetuseta jäetud eliitväeosast sai surma 84 eriväelast ja pääses kaks ilmselgelt araks löönud meest, keda hiljem Vene televisioonis näidati kui argpükse ja lontruseid, ehkki noortel meestel värisesid veel mitu ööpäeva pärast pääsemist käed silmanähtavalt. Praegusel Venemaal ei oleks isegi selliste intervjuude tegemine ja avalikustamine enam kuigi lihtsalt võimalik. Mis aga toimus tookord ja hiljem ning ka praegu, on masse mõjutav tähelepanu kõrvalejuhtimine. Venemaa, nagu ka USA, on suurepärased sõjadraamade spetsialistid. Venelased lavastasid (uskumatu, aga tookord veel koos Ukraina kinokompaniiga) ka Eestis vaatajanumbreid kogunud filmi „9. rood”, mis kirjeldas nõukogude sõdurite patriotismist kantud võitlust Afganistanis kõrgustikule 3234 rajatud baasis. Kõik toimis. Märgusõnad „islamisõdalased”, „Afganistan” ja „meie sõdurpoisid” mõjus Tšetšeeni sõja kontekstis tabavalt. 2008. aasta Georgia sõja järel sai Venemaa uskumatu kiirusega valmis sõjadraama „Olympus Inferno”. Selle filmi vaatajad said teada, et georglased lõikavad USA instruktorite õhutusel läbi osseetia laste ja nende emade kõrisid ainult sellepärast, et nad on „verejanulised tüübid”. Selle sõjadraama käigus kasvab ümber noor USA passiga Thbilisis elanud mees, kes kolib „georglaste fašistliku omavoli eest õitsva